Istungi stenogramm

Neljapäev, 15. jaanuar 2009 - Strasbourg

10.1. Iraan: Shirin Ebadi juhtum

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on Iraani resolutsioonile esitatud viie ettepaneku arutelu.⁽¹⁾

  Marios Matsakis, autor. − Härra juhataja, Nobeli preemia laureaadi proua Shirin Ebadi tagakiusamine on vaid üks paljudest näidetest praegu Iraanis toimuva kohta ning selline tagakiusamine ei tohiks olla meile üllatuseks, arvestades selle riigi anakronistlikult teokraatlike valitsejate kitsast maailmakujutlust.

Me ei tohiks olla ka üllatunud faktist, et Iraani režiim ei pööra sellele resolutsioonile mitte mingit tähelepanu. Nad naeravad selle peale ja viskavad selle prügikasti, nii nagu nad on teinud selle parlamendi kõikide eelnevate resolutsioonidega. Ja keda saab siin süüdistada? Nad teavad, et meie resolutsioonid on vaid sõnad, mitte teod ja nende hinnangul ei vääri need paberit, millele need on kirjutatud.

Kui me tõesti soovime aidata Iraanil muutuda, peame siduma sõnad tegudega. Näiteks saame me kustutada PMOI terroristide nimekirjast või lõpetada tulusad lepingud ELi liikmesriikide ja kanditaatriikide ja Iraani vahel. Kui me nii toimime, võime olla kindlad, et Teherani ametivõimud võtavad meid tõsiselt ja mõtlevad kaks korda, enne kui jätkavad oma demokraatia poole püüdlevate kodanike tagakiusamist.

Niisiis, mulle näib, et meil oleks olnud vaja teist resolutsiooni ettepanekut praeguse asemel, mis kutsuks üles mõningate ELi liikmesriikide valitsusi, nagu näiteks Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa omi, ning kandidaatriikide, nagu näiteks Türgi oma, peatama oma silmakirjalik hoiak Iraani suhtes ning alustada kohese ja tõhusa sellevastase tegevusega. .

  Catherine Stihler, autor. − Härra juhataja, Shirin Ebadi, Nobeli rahupreemia saanud juristi juhtum, esimese moslemi naise ja esimese selle preemia saanud iraanlase juhtum võib täna enamikule meist olla hästi teada. Ta oli esimene naissoost kohtunik oma riigis, kuid oli sunnitud Iraani revolutsiooni tõttu tagasi astuma.

Ta kaitses iraani naiste ja laste õigusi, võideldes lahustus- ja pärandiseaduste muutmise eest. Ta seisis usuvähemuste ning nende õiguste kaitsmise eest ning viimati kaitses ta seitset bahá’í usu liiget, kes kõik koos arreteeriti ning kes seisid silmitsi tagakiusamisega nagu paljud teised uskude järgijad Iraanis. Kuid meid kõiki siin istungisaalis on pannud teda austama tema töö inimõiguste valdkonnas ning tema julgus ja pühendumus.

Ta rajas vapralt koos teiste inimõiguste aktivistidega Inimõiguste Kaitse Keskuse Teheranis. Selle eesmärgiks oli koostada aruandeid inimõiguste rikkumise kohta Iraanis, võimaldada poliitiliste vangide esindamist ning aidata nende perekondi. Siiski püüdsid ametiasutused kohe algusest peale selle kontori kinni panna. Ähvardati, vangistati ja hirmutati neid, kes seal töötasid. Shirin Ebadile on isiklikult tehtud mitmel korral tapmisähvardusi ning rahvusvaheline üldsus on juba mõnda aega väljendanud oma muret tema ohutuse pärast. Siis, vahetult enne jõule, kui keskuses töötajad pidid hakkama mälestama Inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva, sulgesid Iraani julgeolekutöötajad keskuse.

Keskus peab kohe taasavatama. Peame avaldama survet komisjonile, kõrgele esindajale eesistujariigile Tšehhile ja oma liikmesriikidele, tõstatamaks see juhtum ja nägemaks selle keskuse taasavamist.

Meil, kes me istume siin istungisaalis, on väga raske tõeliselt aru saada sellest julgusest, vaprusest ja tugevusest, mida vajavad inimõiguste aktivistid nagu Shirin Ebadi Iraanis tegutsemiseks ning diktaatorluse vastu võitlemiseks. Ent inimõigustega tegelevate juristide ning aktivistide töö on vajalik, et heita valgust Iraanis toimuvale ning anda lootust inimestele nagu Alaei vennad. Arash ja Kamiar Alaei on mõlemad arstid, kes aitavad HIVi nakatunuid ja aidsihaigeid ning keda süüdistatakse vaenlasega koostöö tegemises, kui kõik, mida nad on teinud, on üritada aidata haigeid.

Ma loodan, et me näeme inimõiguste keskuse taasavamist ning see parlament teeb kõik, mis suudab, et aidata Shirin Ebadi. Lõppude lõpuks on tema kui kaasinimese võitlus ka meie võitlus.

  Jean Lambert, autor. − Härra juhataja, ma arvan, et meil on oluline toetada inimõiguste kaitsjaid, hoolimata meie arvamusest, kas valitsused kuulavad meid või mitte. Tihti on inimesed meile öelnud, et nad saavad palju julgustust väljastpoolt tulevatest häältest, mis panevad neid ähvardavaid ohte tähele.

Nagu öeldud, on see tõsine juhtum, kuna rünnak sellise rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste kaitsja vastu annab märku, et inimesed, kes kahtlevad riigi tegevustes või viivad ellu omi põhiõigusi, nagu näiteks usuvabadust, ei ole kaitstud, nii et seetõttu nad peavad kohandama end riigi poliitikaga või seisma silmitsi tagajärgedega.

Shirin Ebadile on isiklikult tehtud mitmel korral tapmisähvardusi, mitte vaid sellepärast, et ta kaitses Iraanis tagakiusamise all kannatanud seitset bahá’í usu juhtliiget. Viimase 24 tunni jooksul oleme lisaks näinud temaga koos töötanud inimeste ning tõesti teiste bahá’í usu liikmete vahistamisi.

Kui me vaatame seda, mida me siin teeme, peame samuti tõdema, et me tegelikult näeme nihet inimõiguste tunnustamise osas teatud valitsuste poolt üle maailma ning see mõjutab riike, kellega Euroopa Liidul on suhted. Praegu tunnevad need riigid, et nad ei pea pöörama nii palju tähelepanu inimõigustele, sest nad saavad kaubitseda ja töötada riikidega, kes sellest tõesti ei hooli. Ma arvan, et seetõttu on meile veelgi olulisem teha kindlaks, et toetame neid standardeid ja et, nagu öeldud, me ei suurenda kaubandust riikidega, kelle inimõigustealane taust on äärmiselt halb, vaid me teeme kõik jõupingutused selleks, et toetada neid inimõiguste valdkonnaga tegelevaid ja neid demokraate, kes võitlevad ebademokraatlike jõudude vastu.

  Tunne Kelam, autor. − Härra juhataja, Teherani mullade rõhuva diktatuuri all elavate Iraani kodanike olukord on murettekitav ning see on halvenenud kõikides valdkondades alates 2005. a. Seetõttu kutsun komisjoni üles jätkama sealse inimõigustealase olukorra jälgimist ning esitama laiahaardelise aruande olukorrast selle aasta esimesel poolel.

Täna avaldame protesti Nobeli preemia laureaadi Shirin Ebadi ja tema Inimõiguste Kaitse Keskuse tagakiusamise vastu. Palju on küsitud, millised on selle protestiavalduse tulemused. See küsimus peaks olema suunatud samuti nõukogule ja komisjonile.

Iraani režiim kujutab endast suurimat potentsiaalset ohtu rahule ja õigusriiklusele maailmas. Suure tõenäosusega on Teheranil lähimas tulevikus tuumalõhkepead – tal on juba olemas raketid nende kohaletoimetamiseks. Samuti on Iraan suur terrorismi eksportija – näiteks Iraaki, ta toetab ka Hezbollah’t ja Hamasi.

Samal ajal loodab EL ikka veel veenda seda diktatuuri läbi kompromisside ja on kuni viimase ajani aidanud Teherani terroristlikul režiimil siduda käed kinni peamisel demokraatlikul opositsioonil, mis on, nii irooniline kui see ka pole, lahterdatud terroristlike organisatsioonide hulka.

Niisiis peab meil olema inimõiguste kohta selge ja jõuline seisukoht ning me peame Teheraniga suhtlemisel võtma prioriteediks Iraani inimõigustealase olukorra.

  Erik Meijer, autor. − (NL) Härra juhataja, härra Matsakisel on õigus. Shirin Ebadi tagakiusamine ei ole üksikjuhtum. Režiimi kriitika all olles nautis ta aastaid eelisseisundit. Inimõiguste keskuse olemasolu jättis mulje, et Iraanis ei olnud asjad nii halvad.

Enamikku Iraani teokraatliku režiimi ohvritest ei ole teada. Erineval poliitilisel arvamusel olemine, meeleavaldamine diskrimineeritute – etniliste ja usuvähemuste, homoseksuaalsuse – poolt ja naiste ebasoodsa olukorra vastu võitlemine on kõik põhjused vangistamiseks või tapmiseks. Paljude asjade pärast, mida võtame Euroopas iseenesestmõistetavatena, võidakse sind Iraanis tappa. Mõned ohvrid puuakse kõrgele kraana otsa üles vinnatuna, et tuua näidet kohal olevale suurele rahvahulgale.

Sellest hoolimata ei ole välismaailm, kaasa arvatud Euroopa, sellest kohutavast olukorrast ja võimalustest selle lõpetamiseks väga huvitatud. Rahvusvaheline tähelepanu kipub keskenduma muudele asjadele. Kuigi see sooviks näha Iraani sõjalise jõu piiramist ning tuumaenergia rakendamise lõpetamist, pöörab rahvusvaheline üldsus peamiselt tähelepanu nafta jätkuvale kättetoimetamisele ja heade kaubandussidemete säilitamisele ja/või laiendamisele.

Selle tulemusena on Iraan olnud pidevas sõjaohus, kuna inimõiguste puudumise pärast ei ole kriitikat väljendatud. See viis isegi olukorrani, kus Iraani režiimiga koostöö ostmiseks paigutati peamised väljasaadetud opositsioonigrupid pidevalt terroristide nimekirja. Me peame lõpetama selle veidra olukorra, et iga kord, kui kohtuotsusega kuulutati see paigutus terroristide nimekirjas ebaseaduslikuks, võeti Euroopa Liidu nimel nõukogu poolt vastu samane otsus.

Erinevalt Iraani teistest tagakiusamise ohvritest ei ole Shirin Ebadi anonüümne, vaid rahvusvaheliselt tuntud ning austatud. Siiamaani on Nobeli preemia laureaatide staatus kohati tähendanud piiratud määral vabaduse tagamist. Fakt, et selline staatus hakkab praegu lõppema, viitab, et on vaja rahvusvahelist toetust nendele jõududele, kes püüdlevad muutuste poole.

  Bernd Posselt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, minu kontor Münchenis asub tänaval, mis on koduks paljudele Iraanist pärit kristlastest armeenlastele. Nad on maailma ühe kõige vanema kristliku kogukonna liikmed ja on samal ajal patriootilised pärslased. See näitab, et Iraanil/Pärsial on iidne sallivuse traditsioon, mitte ainult erinevate uskude, vaid ka paljude rahvaste suhtes, kes kuulusid sellesse suurde impeeriumisse.

On risti vastupidine Iraani/Pärsia laadile juhtida nii sallimatult, nagu seda teeb praegune mullahi režiim. See on vastuolus maailma ühe kõige iidsema riigi parima, kõige üllama traditsiooniga. Seetõttu on iraanlaste ja nende tuleviku huvides, et me oleksime selgemad nende rikkumiste hukkamõistmisel.

Shirin Ebadi, kes on isiklikult kõvasti riskeerides neid rikkumisi hukka mõistnud ja kes võitis selle tulemusel Nobeli rahupreemia, jätkab seda tegemast kõikide etniliste gruppide ja religioossete kogukondade nimel. Me ei saa sallida sellist kohutavat, jälki Shirin Ebadi tagakiusamist. Ta vajab meie solidaarsust. Seepärast pöördun eesistujariik Tšehhi poole palvega rakendada oma tugevat inimõiguste alast poliitikat ka sellel teemal

  Józef Pinior, fraktsiooni PSE nimel. – (PL) Härra juhataja, volinik, esmalt sooviksin juhtida teie tähelepanu eesistujariigi Tšehhi esindaja puudumisele selle arutelu ajal. Mul on selle pärast väga kahju, kuna Tšehhi Vabariik on kogu Kesk- ja Ida-Euroopa demokraatliku inimõiguste alase võitluse järeltulija. Ma kordan, see on äärmiselt kahetsusväärne, et siinses arutelus ei osale ühtegi eesistujariigi Tšehhi esindajat, ehkki teised nõukogu eesistujariigid, nagu näiteks eesistujariik Saksamaa, on alati saatnud oma esindaja.

Täna arutleme inimõiguste olukorra üle Iraanis, mis on oluline riik Lähis-Idas ja millel saab olema otsustav mõju piirkonna poliitilisele olukorrale. Iraani Valitsus peaks olema seetõttu isegi veel tugevamalt seotud inimõiguste ja humanitaarõiguse valdkonnas rahvusvaheliste normide täieliku austamisega.

Kaitseme Nobeli preemia laureaati Shirin Ebadi ja oleme vastu ametivõimude hiljutistele tegevusele ja valitsuse kampaaniale, mille eesmärgiks oli pöörata avalikku arvamust Shirin Ebadi vastu. Sooviksin juhtida ka teie tähelepanu Shirazi üliõpilaste edasistele vahistamistele. Sel nädalal, kui Euroopa Parlament pidas oma istungit Strasbourgis (täpsemalt 12 jaanuaril), vahistati veel 6 inimest. Me peame kaitsma üliõpilasliikumise iseseisvust Iraanis. Samuti tahaksin juhtida teie tähelepanu AIDSi-uurimisega seotud arstide represseerimisele ja tagakiusamisele.

Volinik, me saame teha vaid ühe järelduse: inimõiguste olukorda Iraanis peab Euroopa Komisjoni ning kogu Euroopa Liidu poolt veelgi enam jälgima.

  Leopold Józef Rutowicz, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, kuna Iraanis toetab fundamentalismi põhimõtteid suur osa ühiskonnast, kohtavad erinevatele kultuurilistele õpetustele põhinevad demokraatlike asutuste tegevused suurel määral vastasseisu ja sallimatust. Iraan pakub sellist tüüpi näiteid.

Ehkki Iraanis võivad võimulolevad poliitikud oma maine parandamiseks alla kirjutada kohustustele, mis tulenevad rahvusvahelistest lepetest, siis igapäevane tegelikkus on sootuks teistsugune. Nobeli rahupreemia laureaadi ja Inimõiguste Kaitse Keskuse direktrissi Shirin Ebadi juhtumit võib võtta kui näidet. Tema tegevuse tagakiusamine tuleneb valitseva klassi nõrkusest, kes on oma staatuse poolest hirmuäratav, kuid kes ei suuda korrale kutsuda demokraatiavastastes tegevustes kaasa löövaid fundamentaliste. Me toetame seda resolutsiooni. Ma arvan, et selles valdkonnas tuleks võtta veel põhjalikumaid meetmeid.

  Alexandru Nazare (PPE-DE) . – (RO) Iraanilt saame maailmas ilmselt kõige vähem dokumenteeritud inimõiguste rikkumiste juhtumeid. Praegu ei ole olukorra paranemisest mingit märki. Selles osas on Shirin Ebadi tagakiusamine väga tõsine küsimus ja ma saan sedasama öelda ka varem mainituid kuue tudengi olukorra kohta.

On julgustav, et mitmed fraktsioonid on teinud sellel teemal mitmete resolutsioonide algatamise ettepanekuid. Ma usun siiski, et Euroopa Rahvapartei poolt esitatud resolutsioon täidab meie kohustusi inimõiguste kaitsmisel palju paremini. Hiljuti nii totalitaarse režiimi kui ka sõnavabadust tagava demokraatliku režiimi kogemusega riigi kodanikuna ei saa ma teha muud, kui olla nõus selle naise inimõiguste eest võitlemise põhjustega, ja ma olen kindel, et sellele küsimusele pööratakse tähelepanu.

Konstruktiivne kriitika saab vaid Euroopa Liidu ja Iraani vahelisi suhteid aidata.

  Paulo Casaca (PSE). – (PT) Ma ei toetaks mitte ainult seda resolutsiooni, vaid eeskätt ka kõikide vaba Iraani sõprade, nagu härra Matsakise ja teiste seisukohti, kus rõhutatakse, et peamine probleem seisneb Iraani režiimi suhtes rakendatavas lepituspoliitikas. See on poliitika, milles nafta ning ärisuhted on põhimõtetest olulisemad.

People’s Mujahedin of Iran’i (PMOI) terroristlike organisatsioonide nimekirja paigutamine põhjustas algusest peale skandaali. See tegu muutis tegeliku üliolulise probleemi vastandlikuks poliitikaks, mille tagajärjel osutatakse teeneid terroristlike poliitikate järgijatele.

Seetõttu kutsun nõukogu veel kord üles kohe see olukord lõpetama ning kustutama People’s Mujahedin of Iran terroristlike organisatsioonide nimekirjast.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). - (PL) Härra juhataja, Zbigniew Brzeziński kirjeldab Egiptusest Pakistanini ulatuvat ebastabiilsuse kõverat kui peamist ohtu globaalsele julgeolekule ning globaalse arengu tulevikuväljavaadetele. Tema sõnul on sellel kõveral keskseks riigiks, omal moel edasikandvaks jõuks, Iraan. Kui me ei lahenda Iraani probleemi, kui me ei taga, et temast saab etteaimatava käitumisega ja demokraatlik riik, siis on väga raske plaanida härra Brzeziński poolt kirjeldatud ohu kõrvaldamist.

Siiski ei saa meie juurutada Iraani demokraatiat või stabiilsust. Iraanlased peavad selle ülesandega ise hakkama saama. Iraanlaste all mõtlen nii neid, kes elavad Iraanis, nagu proua Ebadi, kui ka emigreerunud iraanlasi, nagu Miriam Rajavi. Seetõttu on oluline toetada just neid demokraatlikke liikumisi ja lõpuks mõista, et Mujahedin ei ole terroristlik organisatsioon.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). - (PL) Härra juhataja, irooniline küll, aga olukord Iraanis sarnaneb olukorraga Gazas, kui valiti Hamas, nimelt on sealne valitsus valitud rahva poolt.

Meie jaoks on see probleem, sest me saame siin vähe teha. Miski peab Iraanis muutuma. Me saame vaid terve maailma ees oma arvamust avaldada ning saata Iraanile oma sõnumi, nimelt et me mõistame inimõiguste rikkumised ja demokraatia puudumise hukka, ükskõik kas see neile meeldib või mitte. Võib-olla on praeguse juhtumi puhul meie sõnad kui relvad ja samal ajal pakuvad abi iraanlastele, kes võitlevad tõelise vabaduse eest, mille nad loodetavasti saavutavad.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. – (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, Euroopa Komisjon jälgib hoolikalt olukorra arenguid, millega tuleb Shirin Ebadil silmitsi seista, ja peab vastuvõetamatuks tema ja ta kolleegide ähvardamist pärast tema Teherani kontori läbiotsimist 29. detsembril. Kontori läbiotsimine on üks viimaseid toiminguid Ebadile suunatud hirmutamiste jadas, mille hulgas on ka näiteks Inimõiguste Kaitse Keskuse, asutuse, mida ta juhtis, sulgemine detsembris.

Seetõttu toetab Euroopa Komisjon täielikult ühenduse nõukogu eesistujariiki Prantsusmaad, kes esitas eelmise aasta 31. ja 22. detsembril proua Ebadi juhtumi osas kaks deklaratsiooni. Eriti rõhutab komisjon asjaolu, et Iraani ametivõimud peavad täitma oma rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste valdkonnas, eelkõige rahumeelse kogunemise õiguse osas, mis on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. Iraan on sellele paktile alla kirjutanud ja selle ratifitseerinud ning seetõttu peab lubama Inimõiguste Kaitse Keskusel oma kontori taasavada ja ta peab andma sellele õigusliku staatuse, mida nad on mitu aastat taotlenud.

Nii nagu minevikuski, ei lase komisjon 2009. aastal käest ühtegi võimalust Iraani ametivõimudele surve avaldamiseks, kaitsmaks proua Ebadi ja teisi inimõiguste kaitsjaid (indiviide või organisatsioone) ja võimaldamaks neil jätkata selles riigis töötamist ilma nende seaduslikesse tegevustesse sekkumata.

Nagu te kõik teate, siis tuumaenergia ning inimõiguste küsimused piiravad olulisel määral meie tegevuse ulatust Iraanis. Sellest hoolimata jätkab komisjon 2009. aastal ühist huvi pakkuvates valdkondades koostööd, eelkõige uimastikaubanduse vastase võitluse valdkonnas. Samuti oleme suutnud alal hoida mõningaid programme, mis toetavad inimõigusi ja avalike suhete nõuetekohast haldamist, näiteks UNICEFiga koostöös laste õigusi toetavat projekti ning õigusreformi toetavat projekti.

Samuti jätkame algatustega, mille eesmärk on tugevdada koostööd ja vahetust hariduse ja kultuuri valdkonnas – Erasmus Mundus programmi raames toimuv vahetus, mitme Iraani ajakirjaniku hiljutine külaskäik Brüsselisse või pärsiakeelsete teleprogrammide edastamine, mida komisjon soovib käivitada enne käesoleva aasta lõppu. Sellest hoolimata on selge, et meie suhetel ei ole võimalik normaalselt areneda, kui inimõigustealane olukord Iraanis oluliselt ei parane.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõpus.

(1) Vaata protokoll.