Istungi stenogramm

Kolmapäev, 18. veebruar 2009 - Brüssel

Nõukogu 2007. aasta aruanne ÜVJP peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta – Euroopa julgeolekustrateegia ja EJKP – NATO roll ELi julgeolekustruktuuris (arutelu)

  Angelika Beer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, viimastel aastatel on Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas toimunud kiire areng. Peame aga tagama, et sama kiire areng ning muutused toimuksid ka seoses mis tahes laadi ohtude ja kriisidega.

Minu fraktsioon on selle vastu, et ilustada omaenda tööd. Seetõttu pole ma valmis meie ees täna olevaid raporteid üles kiitma. Härra Saryusz-Wolski on koostanud hea raporti, mida me toetame. Sellegipoolest on strateegiline dilemma selge. Härra Solana, teil on täiesti õigus. Rääkisite meile just, et Euroopa koostööd strateegilisel tasandil tuleb tugevdada. Ennekõike peame aga püüdma töötada välja Euroopa ühise strateegia välis- ja julgeolekupoliitikas, mida meil veel pole.

Ütlen seda seetõttu, et oleme ajaloolises pöördepunktis. Kõnealused raportid – eriti härra Vataneni oma NATO kohta – longivad uue USA valitsuse varjus. Härra Vatanen keeldus käsitlemast oma raportis tuumadesarmeerimise küsimust, mille üle me homme taas hääletame. Millest me siis üldse räägime?

Asun nüüd härra von Wogau raporti juurde. Selles raportis käsitletakse uut mõistet, milleks on SAFE ehk Euroopa sünkroniseeritud relvajõud. Tegemist on kena sõnamänguga – SAFE [ingl turvaline] (Synchronised Armed Forces Europe) –, kuid sellist mõistet pole lihtsalt olemas. Pealegi ei näe me põhjust, miks peaksime seda toetama, kui sellist mõistet pole olemas. Härra von Wogau jättis oma raportis käsitlemata inimeste turvalisuse küsimuse. Minu fraktsioon nõuab kindlalt, et meie Euroopa Liiduna peame selle eesmärgi rahvusvahelises poliitikas selgesti seadma. Ta ei taganud oma raportis, et räägime partnerlusest rahutagamisel või tsiviilotstarbeliste rahukorpuste välja arendamisest. Seetõttu tunnen endal olevat õiguse öelda, et see raport on täiesti ebakohane, kui usume, et Euroopa peab tegutsema nüüd lähikuudel ja alates tänasest, mis sai selgeks Münchenis toimunud julgeolekukonverentsil.

Pärast valimisi Ameerika Ühendriikides on vaatevälja tekkinud uued võimalused. Ma ei tea, kaua see vaateväli meie ees on. Peame eurooplastena nüüd formuleerima oma strateegilised huvid ja need alliansi ehk NATOsse ühendama ning peame ka kindlaks tegema oma julgeolekumääratluse Venemaa suhtes, millele ka proua Ferrero-Waldner tähelepanu juhtis. Muidu juhtub nii, et mõne kuu pärast on USA administratsioon meist kui Euroopa Liidust ees ja otsustab kahepoolsetel kõnelustel Venemaaga oluliste julgeolekustrateegia seisukohtade üle ilma, et Euroopa jõud – poliitiline jõud, konfliktide ennetamise jõud – saaks kuidagi mõjutada seda atlandiülese julgeolekupoliitika uut stabiliseerumist.

Seetõttu kutsun meid ja teisi üles jätma seljataha vanad külma sõja aegsed hoiakud ning otsustama ühe leeri kasuks, selle juurde jääma ja edasi liikuma. Euroopal on oma kodanike ees kohustus luua nüüd julgeolekualane partnerlus, mis toob rahu, aga mitte vastupidi.