Istungi stenogramm

Teisipäev, 10. märts 2009 - Strasbourg

18. Võõrtöötajate lapsed (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu Jan Anderssoni poolt tööhõive ja sotsiaalkomisjoni nimel komisjonile esitatud suuliselt vastatava küsimuse üle võõrtöötajate laste kohta (O-0023/2009 – B6-0014/2009).

  Rovana Plumb, autori asendaja. – (RO) Kõigepealt ma sooviksin tänada kolleege tööhõive ja sotsiaalkomisjonist ning komisjoni sotsiaaldemokraatide fraktsiooni sekretariaati kõnealuse võõrtööliste laste teema tõstatamise eest, mida me täna käesoleval täiskogu istungil arutame, kuna lastest rääkides räägime me oma tulevikust, Euroopa Liidu tulevikust.

Tööjõu ränne kasvab pidevalt, mitte üksnes globaalsel tasandil, vaid ka ELi siseselt. Ränne pakub arengule suurt potentsiaali, kuid see esitab ka nii Euroopa Liidu arenenud kui vähemarenenud liikmesriikidele suuri väljakutseid. Rände positiivsest mõjust võime me rääkida võõrtöötajate päritoluriikide majanduse tasandil, kuna see vähendab vaesust ja soodustab inimressurssidesse investeerimist. Teiselt poolt on mõnes liikmesriigis viimase kahe aasta jooksul muret tekitanud rändajate laste olukord, kes jäetakse üksi päritoluriiki maha, kui vanemad rändavad teise riiki tööd otsima.

Vaatamata sellele, et koos vanematega välisriiki kolinud võõrtöötajate laste elutingimuste ja hariduse parandamiseks on olemas terviklikud põhimõtted, pööratakse vähem tähelepanu nendele lastele, kes koju jäävad. Lapsevanemate välisriiki tööle rändamine on ühiskondlik fenomen, millel on keeruline mõju perekonna, samuti kogu ühiskonna dünaamikale ja funktsionaalsusele. Lapsed, kelle vanemad on läinud välisriiki tööle, kuuluvad riskigruppi.

Kõnealuse probleemi, selle põhjuste ja tagajärgede, dünaamika ning selles valdkonnas õigusnormide tõhusa rakendamise mooduste keerulisus, samuti kutsetegevuste keerukus on pakkunud väljakutseid mitte ainult asutustele, vaid ka kodanikuühiskonnale. Rumeenia kodanikuühiskond ja massimeedia on esitanud uurimusi, mis sedastavad, et Rumeenias on üle 350 000 lapse, kelle vanemad töötavad välisriigis, sealhulgas 126 000 last, kelle mõlemad vanemad on välja rännanud.

Vanemate lahkumise kahjulikke tagajärgi tunnetavad lapsed põhiliselt psühholoogilisel tasandil. Depressioon ning koolitöö ja koolivälise tegevuse vastu huvi puudumine võivad olla vanemate eemaloleku otsesed tagajärjed. Üks vanemate väljarände otsene tagajärg on tõsiasi, et laps jääb ilma vanemlikust hellusest ja normaalseks arenguks vajalikust juhendusest.

Selliste juhtumite korral, kus vanemad on välja rännanud ning lapsed on jäänud inimeste hoole alla, kes ei saa neile emotsionaalset ja kasvatuslikku tuge anda, võivad need mõlemad tagajärjed mõjuda omakorda kahjulikult laste tervisele ja psühholoogilisele arengule, samuti võivad need panna lapsi nende eale mitteomaselt või sobimatult käituma ning seada neid muudesse ekspluateerimise ja kuritarvitamise ohtudesse.

Emana ja Euroopa sotsiaaldemokraadina nõuan ma tungivalt iga lapse õiguste, nende võrdsete võimaluste õiguspärasuse ja riigi rolli austamist, samuti järgmiste generatsioonide arendamiseks vajalikke investeeringuid. Kõige ebasoodsamas olukorras olevate, väljatõrjutud või tähtsusetuks muutunud laste tuvastamine peab olema iga uurimuse põhiliseks tähelepanu keskpunktiks, tagades seeläbi piisava mõjuvõimu, et toetada asutuste jõupingutusi iga lapse õiguste kaitsmiseks.

Volinik Špidla, ma soovin teid siiralt tänada panuse eest, mida te olete andnud, edastades videosõnumit Euroopa konverentsi raames, mille ma eelmise aasta novembris Bukarestis üksinda koju jäetud laste kohta korraldasin.

Võttes arvesse selle probleemi keerulisust, eriti praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi ajal, mis mõjutab peamiselt riskirühmi, kuhu alla kuuluvad ka lapsed, soovin ma tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel küsida, kas komisjon pooldab olukorra ulatuslikkuse hindamiseks uurimuse korraldamist ning kas komisjon peab võõrtöötajate laste teemat ainult päritoluriigi valitsuse probleemiks või turul olevatest võõrtöötajatest kasu saavate sihtriikide valitsuste probleemiks.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Proua juhataja, daamid ja härrad, ilmnenud on murettekitavad märgid, mis viitavad mitmes liikmesriigis suhteliselt uue arengusuuna tekkimisele. Lapsevanemad lahkuvad oma koduriigist mõnda teise liikmesriiki tööle − nn „liikuvad töötajad“ − ning jätavad oma lapsed koju, sugulaste hoole alla. Selline asjade korraldus on väidetavalt ajutine, kuid tundub, et sageli muutuvad need pikemaajalisteks. Koju jäetud laste suhtes tehtud kokkulepete ametlikkus või mitteametlikkus sõltub vanemate välisriigis töötamiseks planeeritava aja pikkusest. Teatud aja pärast satuvad sageli siiski mitmed sellised lapsed hooldusasutusse, kuna sugulased ei tule rahalistel, isiklikel või muudel praktilistel põhjustel sellise olukorraga enam toime.

Suure väljarändega liikmesriikides ei ole selline nähtus üldse ebatavaline. Seda on hakatud dokumenteerima ning samuti on see meedias palju tähelepanu äratanud. Komisjon on korraldanud mitmeid uurimusi, mis aitavad tõendeid koguda ning lahendusi leida, kuigi neid lahendusi saab ainult siseriiklikul tasandil rakendada. Praegu ei ole meil veel piisavalt kindlaid andmeid selle nähtuse olemuse, struktuuri ja põhivormide mõistmiseks, kuigi, nagu ma juba ütlesin, on olemasolevad tõendid juba piisavalt murettekitavad. Sotsiaalvaldkonnas avatud koordineerimismeetodi raames on prioriteediks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus. Liikmesriigid peavad tugevdama ennetavaid meetmeid ning keskenduma kõige ebasoodsamas olukorras olevatele perekondadele. Konkreetsemalt tähendab see perekondade tugevdamiseks mõeldud projektide toetamist ning samuti toetust vanemlike kohustuste täitmiseks raskes olukorras olevate perekondade puhul, et vältida juba varases eas laste vanematest lahutamise riski.

Järgmiseks käsitlemist vajavaks aspektiks on tõsiasi, et seda nähtust tajutakse sageli töötajate liikuvuse negatiivse tagajärjena. Koostöös EURES võrgustikuga keskendub komisjon sellele, kuidas kõige paremini aidata neid, keda see konkreetne liikuvatest töötajatest vanemate poolt koju jäetud laste probleem mõjutab, ning tööotsijaile ja nende perekondadele ELi liikmesriikides elamis- ja töötingimuste kohta teabe pakkumisele. Selline lähenemine võib aidata kaasa täna õigustatult arutluse all oleva nähtuse negatiivsete tagajärgede leevendamisele.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (EL) Proua juhataja, minu fraktsioon võttis aktiivselt osa selle ettepaneku koostamisest ning tegi teksti vastavaid parandusi, et eraldada sellest silmakirjalikkus, mis ilmneb kolmandatest riikidest pärit töötajate ekspluateerimise suhtes.

Me teame, et mis tahes muus riigis töötavad liikmesriikide lapsevanemad saavad lastetoetust. Me teame, et kahepoolsete suhetega riikide vahel võib olla perekondlik seos. Miks siis tekib selline nähtus, mille suhtes ei saa voliniku sõnul meetmeid rakendada? Meil on olemas filmid ja dokumentaalsarjad, mida on üle maailma televisioonis näidatud, sealhulgas alates Rumeeniast ja Ukrainast kuni teiste riikideni. Ühte sellist filmi näidati ka siin parlamendis ning me nägime seda olukorda.

Seepärast on meist silmakirjalik väita, et meil puuduvad tõendid. Meist on silmakirjalik öelda, et nendel lastel puuduvad perekonnad ning seepärast ongi nad hüljatud. Perekonnad on olemas, kuid puuduvad korralikud kahepoolsed suhted ja kokkulepped vanemate asendamiseks, et nad ei hülgaks oma lapsi, ning nendel riikidel puudub Euroopa Liidu poolne abi infrastruktuuride loomiseks, mis aitaks tagada, et sellises olukorras olevaid lapsi saaks rehabiliteerida ilma neile eluaegse trauma põhjustamiseta.

Ma arvan, et meie riikidesse tööle tulevate lapsevanemate teadlikkuse tõstmine on samuti meie mure. See on nagu ahelprotsess. Kui mõned kaasinimesed, eriti lapsed, meie naaberriikides kannatavad, tulevad nad hiljem teistel, veelgi kurjakuulutavamatel põhjustel siia ning satuvad meie vanglatesse.

  Inger Segelström, fraktsiooni PSE nimel. – (SV) Proua juhataja, volinik Špidla, ma sooviksin alustada, tänades volinikku tema vastuse eest ning komisjoni selle algatuse eest. Oli viimane aeg antud küsimuse arutamiseks parlamendis. Lissaboni lepingu kohaselt muutuvad ELis lastega seotud küsimused selle eesmärkideks ning saavad õigusliku aluse. Aasta tagasi võttis parlament lepingu ootuses vastu ka lastestrateegia.

On häbiväärne, et lapsi üldse omaette elama jäetakse. Muidugi võib juhtuda, et ema ja isa on sunnitud lahkuma, et leida tööd või varjupaika, kuid meie, Euroopa Parlamendi liikmed peame vastutama, kui võtame vastu näiteks sellise eeskirja, mille kohaselt saab varjupaiga ainult taotleja, mitte tema perekond, sest kõige sagedamini ongi väljarändajateks just mehed ning naised ja lapsed jäävad koju. Või on olukordi, kui tööandjad toovad tööjõudu sisse ning ei küsi või hooli, kas neil on kodus lapsi, või siis jätavad sellele asjaolule tähelepanu pööramata. Seepärast toetan ma täielikult Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni selles küsimuses esitatud nõudmisi. Mõjuhinnang on edasilükkamatu ja vajalik nõue. Komisjon peab tegutsema voliniku enda poolt tellitud uurimuste põhjal ja tegema seda kiiresti.

Laste õiguste ja koolituse kohta tuleb avaldada tõhusamat teavet. Samuti peame me pakkuma teavet ning tagama, et praegusel hetkel sellises olukorras olevad lapsed saaksid abi. Me peame kaasama asjaomased pooled ja valitsusvälised organisatsioonid ning käima välja oma ettepanekud. Ma usun ka, et voliniku kirjeldatud töösse võiks kaasata ka suhteliselt uue üksikute pagulaslaste rühma. Lapsed peaksid üles kasvama soojuse ja hoolitsusega ning nad ei tohiks alluda turupoolsele kontrollile. Meil, poliitikutel, on kohustus ning me peame seda aktsepteerima, mistõttu tuleb tagada laste süstemaatiline integreerimine ja laste mõjuhinnang seoses kõnealuse suure probleemiga. Vastasel juhul peame me järgmise põlvkonnaga silmitsi seistes väga häbi tundma.

  Jean Lambert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua juhataja, ma sooviksin tänada volinikku tema valmisoleku eest võtta ette uurimuste korraldamine ning jagada teavet EURES võrgustikus, et pakkuda üksikisikutele rohkem teavet perekonnaõiguste ja perekonna taasühinemise õiguste kohta. Kolleegid on välja toonud põhjuseid, miks on inimestel vaja töö otsimiseks välja rännata. Euroopa Liidus vaesuse vastu võitlemises edasimineku suurendamise vajadus on loomulikult äärmiselt tähtis küsimus. Me ootame kannatamatult kiiret arengut selles küsimuses, sealhulgas ka miinimumsissetuleku küsimuses, et inimesed saaksid inimväärset elu elada.

Kuid me peame olema ka teadlikud, et paljud välja rändavad lapsevanemad toimivad nii enda arvetes oma laste huvidest lähtuvalt, et neile paremaid võimalusi pakkuda. Tõepoolest, nad ohverdavad selle võimaluse kasutamiseks oma karjääri ja valitud tee. Samal ajal kui me üritame laste probleeme lahendada, peame olema teadlikud demoniseerivatest liikuvatest lapsevanematest.

  Alessandro Battilocchio (PSE). – Proua juhataja, Euroopa Komisjon peaks sellele küsimusele keskenduma. Nagu UNICEF ja teised organisatsioonid on mitmel korral rõhutanud, mõjutab see väga paljusid lapsi Euroopas ja kogu maailmas.

Selline olukord, kus sotsiaalset ja majanduslikku riski suurendab vanemate puudumine, kes ei saa rahuldada oma laste vajadusi hoolitsuse, kaitse ja kasvatuse osas, võib viia ebasoodsa olukorra süvenemiseni. Esmane vastutus lapse arengu eest lasub tema vanematel ning vanematel on oma kohustuste täitmisel õigus saada vajalikku tuge ühiskonnalt ja kohalikelt asutustelt, kes ei suuda kahjuks sageli oma kohustusi täita. Seega ootame me komisjonilt kõnealuse tähtsa valdkonna kohta konkreetseid meetmeid.

  Flaviu Călin Rus (PPE-DE) . – (RO) UNICEFi ja sihtasutuse „Social Alternatives” Rumeenias läbi viidud uuringu kohaselt on peaaegu 350 000 lapsel vähemalt üks vanematest ja ligi 126 000 lapsel mõlemad vanemad välismaal tööl. Need tulemused on murettekitavad. Ma usun, et seda olukorda saab parandada järgmiste meetmete vastuvõtmisega:

1. Rändajate päritoluriikide ja tööjõudu vastu võtvate riikide valitsused koos Euroopa Komisjoniga peaksid koostama ühisprogrammi, mis pakub võõrtöötajatele võimalust saada osa konkreetsetest lastehoiuteenustest, kooliprogrammist ja haridussüsteemist, samuti keelekursustest. Need teenused peaksid olema kättesaadavad iga võõrtööjõudu kasutava sektori puhul.

2. Euroopa Komisjon ja võõrtöötajaid palganud riikide valitsused peaksid välja töötama strateegia, et anda tööandjatele teatud vahendeid töötajatele kindla teenuspaketi pakkumiseks, mis võimaldaks võõrtöötajatel oma lapsed töökohariiki kaasa võtta.

Ma arvan, et nimetatud meetmed soodustaksid nende laste harmoonilist arengut ja kasvu, kuna ka nemad esindavad Euroopa tulevikku.

  Gabriela Creţu (PSE). – (RO) Ma sooviksin ühte asja rõhutada. Tööjõuvool, millest me räägime, toimub ELi vähem arenenud maadest rohkem arenenud maadesse.

Tavaliselt peetakse arenenud maade tööjõuturule pääsemise võimalust oluliseks eeliseks ning päritoluriikidesse tagasi minevad suured summad võetakse aruteludes alati asjakohase argumendina üles. Siin toodud faktid esitavad siiski teise aspekti: lisaks madalamatest tööjõukuludest tulenevale eelisele toovad arenenud maad välja mõned seotud kulud. Need kulud on märkimisväärsed ning nende eest tuleb tasuda ühiskondadel ja riikidel, kust võõrtöötajad tulevad.

Selles suhtes ei tohi liikmesriikidevahelisi ühtekuuluvuse ja solidaarsuse põhimõtteid käsitleda kui altruismi rikaste riikide poolt vaesemate kasuks. Need põhimõtted on täiesti kohustuslikud, olles õigusaktid, mis tagavad, et Euroopa Liit peaks järjekindlalt oma väärtustest kinni ning säilitaks oma kodanike poolehoiu nende väärtuste suhtes.

  Nicodim Bulzesc (PPE-DE). – Proua juhataja, käesoleva arutelu kontekstis sooviksin ma kasutada võimalust rõhutada veel ühte aspekti seoses juba mainitud probleemidega. Ma olin hiljuti fraktsiooni PPE-DE variraportöör rändajate laste harimise kohta käiva raporti jaoks. Selle raporti aluseks oli komisjoni teatis „Ränne ja liikuvus: Euroopa Liidu haridussüsteemide ülesanded ja võimalused”.

Nimetatud dokument oli väga hästi struktureeritud ning võttis edukalt kokku rändega ja haridusega seotud probleemid. Üks aspekt oli siiski välja jäänud: nimelt tuhandete Euroopa laste olukord, kes on mõnda teise Euroopa riiki tööle läinud vanemate poolt maha jäetud, keda nimetatakse tavaliselt „rände orbudeks“ ning keda oli minu riigis peaaegu 350 000.

Ma olen esitanud komisjonile selle teema kohta juba kirjalikult vastatava küsimuse, kuid sooviksin kasutada võimalust selle küsimuse uuesti esitamiseks. Seega volinik, kas te saaksite meile öelda, kas komisjon peab seda ainult siseriiklike valitsuste probleemiks või on selles valdkonnas vaja Euroopa-poolset tegevust? Kui on vaja, siis milliseid meetmeid on komisjon kasutusele võtnud või kavatseb võtta, et neid lapsi nende kooliaastatel aidata?

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Rumeenias on ütlus, et hästikasvatatud inimene on väidetavalt „oma seitse esimest eluaastat kodus veetnud“. Väiksed lapsed peavad olema oma perekonnaga koos, et saada kasu oma vanemate otsesest järelvalvest ja hoolitsusest. Vanemaid, kes otsustavad ajutiselt välisriiki tööle minna, tuleb toetada nende püüdlustes võimalikult kiiresti perekonnaga taasühineda.

Paljudes liikmesriikides pakuvad koolid vahendeid residentriigi keele õppimiseks. Tõepoolest, mõnes liikmesriigis on seal illegaalselt elanud perekonnad saanud oma asukoha seaduslikustada, kui neil on lapsed kooli registreeritud, ning nad on saanud isegi sotsiaalmajutuse.

Lapsed on ühiskonna kõige kallim vara ning meie kohustuseks on tagada neile nende harmoonilist arengut soodustavad tingimused. Formaalharidus, hoolitsus ja laste integratsioon ühiskonda on vajalikud tingimused, et võimaldada ühiskondlikul Euroopal kõigile oma kodanikele võrdseid võimalusi pakkuda.

Ma õnnitlen proua Plumbi kõnealuse algatuse eest. See on aktuaalne teema, mis on tuleviku seisukohalt äärmiselt tähtis. Õnnitlen!

  Anna Záborská (PPE-DE). – (SK) Kui töötajad välja rändavad, saavad lastest sageli oma perekonna paranenud majandusseisundi ohvrid. Endist Tšehhoslovakkia Sotsialistlikku Vabariiki tabas sõdadevahelisel ajal suur väljarände laine, peamiselt just Ameerika Ühendriikidesse. Need olid siiski väljarändajad, kes elasid kodus äärmiselt vaestes tingimustes. Ning isegi kui lapsed jäid ajutiselt ühe vanema hoole alla, juhtus see tavaliselt ainult teatud ajaks.

Tänapäeva tarbimisühiskonnas ja ohus olevate peresuhete juures on traagilisi juhtumeid märgatavalt rohkem. Sageli ei ole äärmine vaesus see, mis ajendab vanemaid välisriiki tööle minema. Tihti ei tule üks vanematest või kumbki kunagi tagasi ning nad on ükskõiksed oma laste saatuse suhtes, kelle parimaks lootuseks on lähisugulaste hoole alla jäämine.

Me peaksime seda aspekti seoses piirkondliku arengupoliitikaga meeles pidama ning püüdma piirkondlikke erinevusi kõrvaldada, seda eriti uutes liikmesriikides.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Daamid ja härrad, ma arvan, et käimasolev arutelu on selgelt näidanud, et see on tähtis teema, mille kallal me peame töötama, hoolimata sellest, kas meil on lõpliku otsuse langetamiseks praegu piisavalt üksikasjalikku teavet või mitte. Lõppude lõpuks on teadaolevad faktid piisavalt mõjuvad, tegemaks selgeks, et me peame nende küsimustega tegelema ning võtma tegusa lähenemisviisi. Ma olen öelnud, et komisjon on ette valmistanud juba uurimused, millest üks saab valmis selle aasta lõpuks. Minu arvates on samuti selge, et suurem osa vastutusest ja vastumeetmetest peab tulema liikmesriikide algatusel, kuna perepoliitika on üldiselt liikmesriikide küsimus. Muidugi on ELil ka kahtlemata omad võimalused, kuna võõrtöötajatega seotud küsimused on seotud ka nende sotsiaalkindlustusega, sotsiaalmaksete ülekandmise ja mitme teise küsimusega. Seega oleks minu vastus teie küsimusele, et see on ennekõike liikmesriikide probleem, kuid ka ELil on selles oma osa, mis ei ole minu arvates üldsegi mitte ebaoluline.

  Juhataja. − Ma olen saanud ühe resolutsiooni ettepaneku⁽¹⁾, mis on esitatud vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 5.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 12. märtsil 2009.

(1) Vt protokolli.