Istungi stenogramm

Kolmapäev, 11. märts 2009 - Strasbourg

16. Viies ülemaailmne veefoorum Istanbulis 16.–22. märtsil 2009 (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitas komisjonile arengukomisjoni nimel Josep Borrell Fontelles 16.–22. märtsini 2009 Istanbulis toimuva viienda ülemaailmse veefoorumi kohta (O-0026/2009 – B6-0015/2009).

  Pierre Schapira, esitaja. − (FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, mõne päeva pärast sõidab Euroopa Parlamendi delegatsioon Istanbuli, et osaleda viiendal ülemaailmsel veefoorumil – sündmusel, kuhu tulevad kogu maailmast need, kellel on huvi veega seotud küsimuste vastu: ÜRO allasutused, arengupangad, riigid, kutseorganisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid ja kohalikud asutused.

Ajal, mil veepuudus üha süveneb ja kliimamuutuse kiiruse tõttu võib oodata järjest sagedasemaid vee kättesaadavusega seotud konflikte, soovisin selle kohtumise ettevalmistamiseks panna Euroopa Parlamendis hääletusele jõulise teksti, mis oleks aluseks selle valdkonna Euroopa tasandi meetmetele.

Nagu teate, on olukord tõsine. Veepuudus on saanud probleemiks ka väljaspool tavapäraseid sademetevaeseid piirkondi. Vilets juurdepääs veele ja pidevalt halvenev veekvaliteet on hakanud meile kõigile muret tegema. ÜRO andmed räägivad ise enda eest. Miljardil inimesel ei ole juurdepääsu puhtale joogiveele; kahel ja poolel miljardil inimesel ei ole võimalik kasutada kanalisatsiooni; viis tuhat alla kuue aasta vanust last sureb iga päev haigustesse, mille põhjuseks on puhta joogivee või kanalisatsiooni puudumine või nende kehv kvaliteet.

Kõige hullem on see, et esimesena kannatavad alati kõige vaesemad. Üks peamisi tulevikus lahendamist vajavaid probleeme – halb juurdepääs veele – võib aastatuhande arengueesmärkide saavutamise veelgi edasi lükata. Järgmine ülemaailmne veefoorum peab andma võimaluse leida selle tohutu probleemi kõrvaldamiseks koos lahendusi.

Minu peamine eesmärk oli rõhutada, et vesi on inimkonna ühine ressurss, mis peaks olema üldine põhiõigus. See kajastub resolutsiooni ettepaneku lõikes 1 ja see on väga oluline, sest sellest sõltub poliitika, mida me rakendame. Selle aluspõhimõtte meelespidamine tähendab, et ütleme „ei” vee muutmisele tarbekaubaks, sest me teame kahjuks liigagi hästi, kui katastroofilised tagajärjed sellel on.

ÜRO arenguprogrammi 2006. aasta aruanne näitab, et valitsenud on ilmne ebaõiglus. Jaotussüsteemide puudumise tõttu juhtub sageli, et kõige ebasoodsamas olukorras inimestel pole puhast joogivett. Selle tagajärjel on miljonid inimesed sunnitud hankima joogivett mitteametlikest allikatest ja tasuma vahendajate tõttu 5–10 korda kõrgemat hinda.

Me võitleme praegu selle eest, et kõigil oleks juurdepääs puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile. See tähendab, et vesi peab jääma riigi kontrolli alla, sest vaid riik suudab ühised huvid maksma panna. Just see põhimõte peaks meie poliitikat suunama ja mul on hea meel, et resolutsioonis viidatakse sellele.

Riigi sekkumisega on tõepoolest võimalik vee kättesaadavuse probleemi lahendada. Kõigi jaoks õiglane ja jätkusuutlik hinnasüsteem oleks ühelt poolt vaeste jaoks vähem kulukas kui mitteametliku sektori kasutamine ja võimaldaks teha investeeringuid vajalikku infrastruktuuri.

Seda eesmärki on võimalik saavutada üksnes siis, kui me kõik selle nimel pingutame. Riiklikku arenguabi tuleks seetõttu kasutada koos kohalike asutuste rahaliste vahendite, pangalaenude, erakapitali ja uuendusliku partnerlusega.

Ma tahaksin eriti rõhutada, kui tähtis on solidaarne rahastamine, mis põhineb näiteks Prantsusmaal Houdini seadusel. See seadus võimaldab kohalikel asutustel koguda kasutajate poolt vee eest makstud arvesummast ühe sendi veekuupmeetri kohta selleks, et rahastada üksnes veega seotud rahvusvahelisi koostööprogramme.

Proua volinik, kas komisjon on valmis edendama sedalaadi vahendi väljatöötamist? See peab toimuma kooskõlas arusaamaga avalikust hüvisest, ja seetõttu on mul hea meel, et resolutsioonis osutatakse avaliku ja erasektori partnerluse range määratlemise ja reguleerimise nõudele.

Pärast viimast ülemaailmset foorumit on kõik huvirühmad, sealhulgas parlamendiliikmed ja ministrid, kohalike asutuste rolli tunnustanud. Istanbulis toimuv järgmine foorum tõuseb esile kahe olulise edusammu poolest: kohalikud asutused allkirjastavad seal veealase kokkuleppe ja kaks päeva on pühendatud üksnes kohalike asutuste rolli käsitlemisele.

Proua volinik, kas te olete valmis kohalike asutuste tohutut teadmistepagasit ning nende inimressurssi ja rahalisi vahendeid põhja ja lõuna partnerluse hoogustamiseks ära kasutama? Oma heade kogemuste ja tehniliste oskuste tõttu on põhjapoolsed linnad väga huvitatud arengumaade partnerite aitamisest.

Lõpetuseks märgin, et ÜRO avaldas täna veearuande, mis sisaldab mõningaid hirmutavaid prognoose. Rahvaarvu kasvust ja kliimamuutusest tingitud kahekordse surve all on veekriisi süvendanud ebapiisav poliitiline tegevus. Kuigi vesi on igasuguse arengupoliitika esmatähtis küsimus, suunatakse sellele vaid 6% rahvusvahelisest abist.

Seetõttu tahan, et Euroopa, Euroopa Parlament ja komisjon edastaksid lõunas elavatele inimestele konkreetse sõnumi, sest ebavõrdsus vee kättesaadavusel ei saa jätkuda.

  Juhataja. – Sooviksin esitada väikese isikliku märkuse: ma loodan siiralt, et vesi ei lakka olemast ühine ressurss ja et kõigil on sellele õigus.

  Androulla Vassiliou, komisjoni liige. − Proua juhataja, kõigepealt sooviksin vabandada oma kolleegi Louis Micheli nimel, kes ei saa Kongos viibimise tõttu täna siin olla. Mul on aga väga hea meel neid küsimusi käsitleda, sest need on nii tähtsad.

Komisjon on täiesti nõus, et vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamine toimub endastmõistetavalt kohalikul tasandil kohalike omavalitsuste, valdade ja kogukondade kaudu. Me peame aga aru saama, et nende eri tasandite vahel on nõrku kohti, eelkõige vaesemates riikides, kus põhiteenuste osutamist ei peeta väga tähtsaks.

Eelmisel aastal keskenduti siin Strasbourgis Euroopa arendustegevuse päevadel rollile, mis on kohalikel asutustel, kes on esmastele teenustele juurdepääsu tagamisel kesksel kohal, ning kohaliku juhtimise ja kodanike osalemise tähtsusele. See on veesektoris ilmselgelt põhiküsimus ja komisjon teeb mitmesuguste vahendite abil tööd, et suurendada toetust kohalikele asutustele ning tugevdada põhja ja lõuna kohaliku tasandi asjaosaliste partnerlust.

Kui rääkida Euroopa Liidu tasandist, siis Euroopa veepoliitika rajaneb ka hea valitsemistava põhimõttel, millega julgustatakse kodanikke, kohalikke kogukondi, valitsusväliseid organisatsioone ja huvirühmi osalema ja oma panust andma. See ei kajastu mitte üksnes vee raamdirektiivis, vaid ka sellistes algatusprojektides nagu Euroopa Liidu veealgatus, mis sai alguse ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel Johannesburgis ja milles on muude eesmärkide seas ära märgitud kohalike asjaosaliste rolli tugevdamist.

Aafrikas, kus vee ja kanalisatsiooniga seotud aastatuhande arengueesmärgid ei ole ikka veel õigel kursil, peavad investeeringud suurenema ja komisjon on tõestanud oma poliitilist tahet sellega, et on loonud asjaomase rahastamismehhanismi.

Poole miljardi euro suurune veerahastu on võimaldanud seda summat kahekordistada – selleks on kaasrahastatud suurt hulka programme, mille eesmärk on parandada miljonite inimeste juurdepääsu veele ja kanalisatsioonile ning nende hügieenitingimusi. Samuti on see parandanud vee haldamist ja veemajandust AKV riikides. Keskendumine kohalike asjaosaliste kaasamisele on olnud üks selle rahastu lisaväärtus.

Euroopa Liitu esindab ministrite tasandil maailma veefoorumil praegune eesistujariik Tšehhi. Koostamisel olevas avalduses märgitakse, et on vaja head valitsemistava, mis saavutatakse suutlikkuse suurendamisega ja institutsioonilise reformiga kõikidel tasanditel.

Komisjoni 2002. aastal heakskiidetud poliitikaga edendatakse arengumaades veevarude integreeritud majandamist. Just selles raamistikus tuleb käsitleda vee eri kasutusviise, muu hulgas kasutamist joogiveena, kanalisatsiooni ja niisutamise jaoks, nii et saavutataks kasu optimaalne jagunemine kõikide kasutajate vahel.

Lisaks analüüsitakse praegu häid tavasid, mis põhinevad erinevatel linnasid ümbritsevate haljasaladega saadud kogemustel, eelkõige Aafrikas, võttes aluseks nn Sahara ja Saheli suure rohelise müüri algatuse, mis on osa Euroopa Komisjoni toetatud teostatavusuuringust. Aafrika ja ELi kliimamuutuse partnerluse raames kaalutakse lisatoetuse andmist sellele algatusprogrammile.

Mul on hea meel teatada, et veerahastu jätkab tegevust kümnenda Euroopa Arengufondi raames ja et selleks on määratud 200 miljonit eurot. Liikmesriike kutsutakse üles andma lisarahastamise teel oma panus.

Komisjoni strateegia põhineb ühtsel koostööraamistikul, kuhu kuuluvad partnerriikide valitsused, Euroopa Liidu liikmesriigid ja asjaomased huvirühmad.

Veerahastu täiendab riiklikke programme, sest pakub võimalust teha koostööd detsentraliseeritud asjaosalistega ja töötada välja uuenduslikke lahendusi. Kümnenda Euroopa Arengufondi veerahastu alanud ettevalmistamisel määratletakse eelkõige potentsiaal, mis on riiklikel vee-ettevõtjatel, kes osutavad kogu maailmas enam kui 90% vee- ja kanalisatsiooniteenustest.

Seega võib avaliku sektori sisene partnerlus olla AKV riikide veesektoris asjakohase hea valitsemistava põhimõtte edendamisel väga tulus lähenemisviis ning sellel võib olla pikaajaline ja pidev mõju institutsioonilistele ja organisatsioonilistele muutustele. Selline nn mestimispartnerlus – näiteks koolituse ja tehnilise abi kaudu – võib olla tõhus viis edendada AKV riikide veesektoris hea valitsemistava põhimõtet.

Lõpetuseks soovin kinnitada, et Euroopa Liidu veealgatuse mehhanismide raames arutletakse asjaomaste partneritega abi tõhususe ja tööjaotuse üle. Selle pideva dialoogi tõhustamiseks on analüüsitud veesektoris antud Euroopa Liidu arenguabi kasutamist. Nn unustatud doonorriikide küsimus on veesektori puhul oluline ja komisjon kavatseb seda kümnenda Euroopa Arengufondi raames uue veerahastu käsitlemisel arvestada.

  José Ribeiro e Castro, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PT) Proua juhataja, proua volinik, ma sooviksin korrata seda, mida ütles Eija-Riitta Korhola siin Euroopa Parlamendis mõni aasta tagasi, 13. märtsil 2006. Ta kirjeldas puhtale veele juurdepääsu olukorda järgmiselt: „Arvud on sünged: iga päev sureb puhta vee puudumise tõttu 3900 last. Üks viiendik maailma rahvastikust, umbes 1,1 miljardit inimest, kannatab puhta vee puuduse käes. Lisaks ei ole enam kui 40 protsendil rahvastikust juurdepääsu korralikele vee- ja kanalisatsiooniteenustele.”

Sellest ajast, mil need sõnad öeldi, on möödunud kolm aastat, ja mis on juhtunud? Juhtunud on see, et sündmused maailmas on täpselt samamoodi ärevusttekitavad ja see peab meid muretsema panema. Me seisame praegu silmitsi elementaarse kanalisatsiooni tõsise kriisiga, mis puudutab meid kõiki. Juhiksin tähelepanu, et see probleem mõjutab eriti maailma vaeseimaid ja vähim arenenud piirkondi, eeskätt Sahara-tagust Aafrikat. Seda piirkonda mõjutab kehv veekvaliteet jätkuvalt kõige rohkem, eelkõige maapiirkondades ja suuri linnu ümbritsevates agulites. Probleem on aga ulatuslik. Minu ees on UNICEFi brošüür, mis pärineb 2001. aastast. Selles sisalduvad väited peavad endiselt paika ja on jahmatavad. Mida me sellest teada saame? Saame teada, et nende ühe miljardi inimese hulgas on tegelikult maailma eri piirkondade elanikke. Juurdepääs puhtale veele puudub ühel miljardil inimesel, kellest 4% elab Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, 4% Kesk- ja Ida-Euroopas, 19% Lõuna-Aasias, 25% Sahara-taguses Aafrikas ning 42% Ida-Aafrikas ja Vaikse ookeani piirkonnas. Kui me vaatame näitajaid iga piirkonna kohta eraldi, siis teevad ärevaks Ida-Aafrika ja Vaikse ookeani piirkonnad ning Sahara-tagune Aafrika, kus vastavalt 24 ja 43 protsendil rahvastikust ei olnud kolmanda aastatuhande esimese kümnendi hakul ikka veel mitte mingisugust juurdepääsu puhtale ja ohutule veele.

Tuleb meeles pidada, et veepuudus tekitab tervisekahjustusi, millest osa võib lõppeda surmaga, ja et need mõjutavad selle rahva arengut ja edasiminekut, kes on piisavast ja kvaliteetsest esmatarbekaubast ilma jäetud, samuti et juurdepääs veele põhjustab piiridel pingeid, millel on oht teravamaks muutuda, kui nende ärahoidmiseks midagi ette ei võeta.

Euroopa Liit kui maailmatasandi otsustaja, kes annab eriti suure panuse üleilmsetesse püüdlustesse see probleem lahendada, ei saa hoiduda selleteemalistes olulistes aruteludes osalemast. Mul on hea meel aruannete üle, mille volinik meile siin Euroopa Parlamendis on esitanud. Seetõttu rõõmustan ka viienda ülemaailmse veefoorumi toimumise üle ja selle üle, et Euroopa osaleb seal. Foorum pakub kõigile peamistele otsustajatele veel ühe võimaluse kõnealuse teema üle objektiivselt arutleda ja kujundada välja selge lähenemisviis probleemi lahendamiseks. Mul jääb üle seda jõupingutust üksnes toetada, nagu terve arengukomisjon on subsidiaarsust edendades juba teinud. Et antud küsimuses on suur vastutus kohalikul tasandil, toetan ka teisi meie komisjonile olulisi teemasid. Daamid ja härrad, vesi on elutähtis kaup, mida igaüks meist ja kogu inimkond püsimajäämiseks vajab.

  Inés Ayala Sender, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Proua juhataja, ma olen üldjoontes rahul, et kõnealune viies ülemaailmne veefoorum Istanbulis toimub, ja eeskätt olen rahul, et Euroopa Liit osaleb seal nii komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi delegatsiooniga. Samuti mõistan ja toetan vajadust aidata kohalikke avalik-õiguslikke asutusi nende püüetes luua demokraatlikud ja osalust soodustavad süsteemid, parandada veemajandust või muuta see uuenduslikumaks ning toetada ka detsentraliseerimist.

Selle esmane ja põhiline eesmärk on kaitsta põhiõigust – õigust vee- ja kanalisatsiooniteenustele, kuid ilmselgelt peab see toimuma säästvat arengut austavas ranges raamistikus, mis on Euroopa Liidus kehtestatud lähtekohaks oleva vee raamdirektiiviga ja arengu aluseks olevate aastatuhande arengueesmärkidega.

Ma pean ütlema, et seda kõike – ja ma sõnastan selle homme ka muudatusettepanekus, mille Euroopa Parlament loodetavasti vastu võtab – arutati eelmise aasta sügisel Zaragoza rahvusvahelisel maailmanäitusel „Expo 2008”, kus esimest korda osales komisjoniga võrdselt ka Euroopa Parlament. „Expo” veefoorumil vahetasid mõtteid enam kui 2000 eksperti, Agora foorumil valitsusvälised organisatsioonid ja ka komisjoni ja Euroopa Parlamendi delegatsioon ning vaieldi kõvasti paljude väga huvitavate ja loovate veemajandust puudutavate ettepanekute üle.

Tulemused vormistati 2008. aasta Zaragoza hartas, mis võeti vastu 14. septembril 2008. Hartas on 17 punkti, millest mõningaid sooviksin esile tõsta. Hartas on öeldud:

– „et juurdepääs joogiveele ja kanalisatsioonile on inimõigus, mille peab tagama avalik sektor”;

– „et juurdepääs veele mõjutab arengut ülimalt palju”;

– „et prognooside kohaselt võib kliimamuutus mõjutada vee kättesaadavust ja nõudlust kõikjal maailmas”;

– „et toiduainete säästev tootmine on otseselt seotud tõhusa veekasutusega”;

– „et jõevalglad on vee ammutamiseks sobivaimad keskkonnad ning nende korralik majandamine võimaldab lahendada konflikte riikide, piirkondade ja kasutajate vahel”; ning lõpetuseks,

– „et avalik sektor peab hakkama tutvustama õigusakte ja meetmeid, millega tagatakse kõigi juurdepääs veele”.

Ma kutsun volinikku üles võtma arvesse Zaragoza harta järeldusi, mille koostamises meie, komisjon ja Euroopa Parlament, koos ekspertide, valitsusväliste organisatsioonide ja ühendustega osalesime, ja asjaolu, et sellel foorumil peeti tegelikult Istanbuli viienda ülemaailmse veefoorumi eelarutelu.

Ma usun, et harta ja ka veefoorumi järeldusi tasub kajastada üleeuroopalises mõttevahetuses ja selleteemalistes materjalides, mida me Euroopa Liitu esindades rahvusvahelise maailmanäituse paviljonis tutvustame.

  Roberto Musacchio, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, kaks aastat tagasi toimus meil siin Euroopa Parlamendis arutelu ja me võtsime Méxicos peetud neljanda ülemaailmse veefoorumi jaoks vastu nõudliku veeteemalise resolutsiooni. Me panime toona kirja, et juurdepääsu veele tuleb pidada inimõiguseks ja et selle õiguse teostamiseks avaliku ja erasektori koostöövormide kaudu tuleb välja töötada aktiivsed meetmed, mis keskenduvad eelkõige kohalikele kogukondadele.

Tuletaksin siinkohal volinikule meelde, et Euroopa Komisjon, kes oli Méxicos esindatud, ei toetanud seda resolutsiooni, hoolimata sellest, et paljud, eelkõige Ladina-Ameerika riigid seda laialdaselt kiitsid. Kahjuks jäi ülekaalu just sedalaadi foorumi olemus, selle keskendumine erasektorile. Nüüd on meil võimalik saata Euroopa Parlamendi delegatsioon Istanbuli ja oleks väga kasulik, kui meie kohalolekut toetaks sama tugev resolutsioon kui 2006. aasta oma; me ei ole veel päris sihil, kuid just sel põhjusel esitangi kõnealused muudatusettepanekud.

Meil on vaja jõuda veeküsimuses tõelise pöördepunktini. Veepuuduse masendav statistika on hästi teada ja olukord läheb kliimamuutuse tagajärjel paratamatult hullemaks. Tõepoolest, uusi meetmeid on vaja võtta just kliimamuutuse valdkonnas. Kliimamuutus raskendab juurdepääsu veele ja vee kehv kättesaadavus omakorda süvendab kliimamuutust. Seega peame lisaks õigustele ning avaliku ja erasektori koostööle rääkima ka tugeva seose loomisest Kyoto protokolliga. Veeküsimuste keskmes tuleks kaasata just ÜROd. ÜRO asjaomasele allasutusele võib usaldada ülemaailmse veehalduse, sidudes selle lahti erasektorile keskendunud mõtteviisist, mis foorumil praegu veel valitseb. See aitaks luua seost oluliste kliimamuutust ja kõrbestumist käsitlevate konventsioonidega, mis on osa ÜRO raamistikust.

Seejärel on loomulikult vaja asjakohaseid rahalisi vahendeid. Need võiksid tulla üldistest maksudest ja tasudest, näiteks mineraalvee eest; seoses sellega tahaksin oma kolleegide tähelepanu juhtida sellele, et me kasutame ka siin Euroopa Parlamendis seda liiga palju. Veesektori erastamisele tuleb vastu seista, sest see muudaks juurdepääsu elutähtsale ressursile kauplemisobjektiks, mitte enam õiguseks. Ma usun, et terve Euroopa ajalugu õpetab meile, et just ühiskond on kindlustanud õiguse veele meie kodudes; nii ei ole see aga teistes maailmajagudes, kus erasektor kaldub järjest rohkem peale tungima.

Need kõik on praktilised küsimused, kuid neil on väga suur moraalne kaal. Mitte juhuslikult ei võitle suured ilmalikud, aga ka usulised liikumised ja kuulsused veele juurdepääsemise õiguse eest. Viimaste aastate jooksul on Euroopa Parlamendi istungisaal korduvalt olnud avatud üleilmsetele aktivistide organisatsioonidele – see on õige ja ma tänan juhatajat selle eest. Kõige viimasel sellisel üritusel pakuti välja idee koostada tõeline protokoll, mis käsitleb õigust veele, ja me kõik peaksime minu veendumust mööda seda mõtet toetama.

  Filip Kaczmarek (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, enamik meist saab pidada vaba juurdepääsu veele endastmõistetavaks. Me kasutame iga päev palju vett. Kuid tasub meeles pidada, et Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul ei ole ühel kuuendikul maailma rahvastikust, s.t enam kui miljardil inimesel juurdepääsu veele, mis vastaks elementaarsetele ja minimaalsetele puhtusenormidele. See tähendab, et 21. sajandi tsiviliseeritud maailmas kannatavad miljonid inimesed janu käes ja surevad reostunud vee joomisest tingitud haigustesse. Hiljuti külastasin ma Aafrika suurimat linna Lagost, kus vaevalt ühel protsendil inimestest on juurdepääs voolavale veele.

Sedalaadi statistika on hirmutav, kuid samas ei jõua veeprobleemid ajalehtede esikülgedele, need ei satu meedia üldisesse huviorbiiti, nende üle ei arutleta ega vaielda nii nagu näiteks AIDSi, malaaria vastu võitlemise või üleilmse soojenemise üle. See on kindlasti tingitud asjaolust, et probleem puudutab vaid 2% eurooplastest, samas kui Aafrikas mõjutab see 27% inimestest. Hinnangute kohaselt sureb ainuüksi Aafrikas igal aastal musta vee joomisest tingitud haigustesse rohkem inimesi kui AIDSi ja malaariasse kokku.

Seega võib öelda, et puhtale veele juurdepääsu puudumine ei tapa sellisel konkreetsel moel, mis võiks tõmmata meedia tähelepanu, ega tekita samasugust laialdast huvi nagu maavärina, hiidlaine või üleujutuse laadsed katastroofid või relvastatud konflikt. Nagu José Ribeiro e Castro juba ütles, on igatahes tõsiasi, et iga päev sureb keskmiselt 6000 last veepuudusest tingitud haigustesse. Seega sureb iga 15 sekundi järel üks laps. Kas te suudate ette kujutada maailma reaktsiooni, vastumeetmeid, mobiliseerimisvõimet ja otsusekindlust, mis kaasneks siis, kui see toimuks Euroopas, mitte Sahara-taguses Aafrikas või Aasias?

Järelikult ei ole veele juurdepääsu probleem mitte üksnes arengumaade, vaid ka arenenud riikide probleem. Joogivee üldine kättesaadavus on riikide arengu ja vaesusega võitlemise põhieeldus. Kui see eeldus ei ole täidetud, pole mingit mõtet rääkida tervishoiu tõhustamisest ega haridussüsteemi arendamisest. Kui põllumajanduse või lihtsama tööstuse vajaduste katteks ei suudeta vett tagada, on terved ühiskonnad määratud oma igapäevase olemasolu eest võitlema. See toob kaasa relvastatud konfliktid, rände ja ebastabiilsuse. Teisisõnu – see takistab arengut ja suurendab selle ebavõrdsust.

Foorumil, millest me räägime, osalevad ka poliitikud. Nad arutlevad seal päevakohaste küsimuste üle. Üks selline küsimus on olukord Darfuris, kus president al-Bashir saadab riigist välja organisatsioone, kes on muu hulgas aidanud tagada Darfuri inimeste juurdepääsu veele. Seetõttu on foorumi raames võimalik veenda teiste hulgas ka president al-Bashiri lubama rahvusvahelistel organisatsioonidel Darfuri inimesi veega varustada.

  Giulietto Chiesa (PSE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, sooviksin teile meelde tuletada, nagu härra Musacchio tegi, et Euroopa Parlament korraldas koos Mihhail Gorbatšovi asutatud maailma poliitikafoorumiga konverentsi, millel on tähenduslik pealkiri „Vesi ja rahu”; sellel konverentsil koostati memorandum maailma veeprotokolli jaoks, mis väärib tõsist tähelepanu ning mida pealegi toetasid kõik Euroopa Parlamendi peamised fraktsioonid, kuid mida arengukomisjon, kes koostas käesoleva dokumendi, näib olevat eiranud.

Ma ei usu, et see juhtus kogemata; tekst, mille üle me täna arutleme, tundub tegelikult nõrk ja ebamäärane kõikides olulistes punktides, mis on Istanbulis päevakorras. Võtkem näiteks vesi kui üks peamisi inimõigusi. Kui see on õigus – ja seda eitada on rumalus –, siis ei saa see olla ka kaup. Vabas ühiskonnas ei saa õigust osta ega müüa. Õigust ostetakse üksnes orjaühiskonnas. Kuid me teame hästi, et suured erahuvid tahavad seda õigust endale saada. Niisiis – mida Euroopa Istanbulis ütleb? Kes peab suurendama vee majanduslikku tähtsust, millele on viidatud näiteks põhjenduses J? See fraas on suurepärane näide ebamäärasest sõnastusest. Ja veel – kas veepoliitika ainus mõjutaja on riik või avalik omand? Või kas riik on „tähtsaks osalejaks”, nagu resolutsiooni lõikes 12 on öeldud? Mida see fraas tegelikult tähendab? Mis puutub ülejäänusse, siis see on vastuolus sama dokumendi lõikega 2, kus on väga õigesti öeldud, et vesi on „avalik hüvis”, mida tuleb hoida „avaliku sektori kontrolli all”.

Ühesõnaga oleme oma ühiskonna arengumudelis keset üldist kriisi, samas klammerdume ettekujutusse turust, mis lubab loodust ennast isikliku kasu eesmärgil ära kasutada. Lõpetuseks märgiksin ära veel ühe puuduse: dokument ei sisalda mitte mingit korralduslikku ettepanekut üleilmse veemajanduse kohta. Ülalnimetatud memorandumis on siiski visandatud ettepanek luua nn maailma veeamet ning sama ideed on korratud ühes muudatusettepanekus, mida ma oma poolthäälega toetan.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, viies ülemaailmne veefoorum on sündmus, mis peaks andma võimaluse teha tööd selliste riiklike veemajandussüsteemidega, mis on ühiskonna vajadustele vastamiseks tõhusad, läbipaistvad, reguleeritud ja kooskõlas säästva arengu eesmärkidega. Kohalikel asutustel on selles valdkonnas eriline roll ja konkreetsed ülesanded. Lisaks on toidukriis tõestanud vajadust töötada välja uued tehnoloogilised võtted, näiteks põllumajandusmaa niisutamise jaoks. Samas on oluline tagada, et kasutataks looduslikke väetisi või selliseid väetisi, mis lagunevad pinnases kiiresti ega kandu maavette.

Lõpetuseks – kuidas kavatseb komisjon ellu viia Euroopa Parlamendi tahet, mis kajastub parlamendi 15. märtsi resolutsioonis neljanda ülemaailmse veefoorumi kohta ning mis puudutab veemajanduse ühise rahastamise toetamist ja viise? Veeprobleem on maailma ja Euroopa suurim proovikivi.

  Alessandro Battilocchio (PSE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, minu kolleegidel on õigus – arvud on murettekitavad ja vajavad tõsist käsitlemist. Liiga palju inimesi on maailmas ikka veel ilma oma põhiõigusest – õigusest veele. Viimastel aastatel on seda valdkonda märkimisväärselt rohkem reguleeritud. Istanbulis sooviksin siiski näha, et pöörataks tähelepanu vajadusele muuta otstarbekamaks mitmed rahvusvahelised asutused, kes juhivad, suunavad ja kontrollivad maailmas toimuvaid veega seotud muutusi ning kelle tegevus ja pädevusala praegu sageli kattub. Seda reformi ei ole enam võimalik edasi lükata.

Samuti loodan, et viiendal ülemaailmsel veefoorumil tunnistatakse, et vesi on maailma avalik ressurss, et see idee kogub toetust ning et seejärel võetakse vastu asjakohased tegevuskavad vee kaitsmise, avaliku kuuluvuse, kasutamise ja jaotamise korra kohta.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, ma arvan, et me oleme siin Euroopa Parlamendis aastaid koos ühte ja sama korranud.

Ma arvan, et vee, selle inimkonna ühise ressursi kohta on kõike juba öeldud, ning kahjuks tuleb seda korrata, sest olukord ei ole kaugeltki mitte paranemas, pigem vastupidi. Uusim ÜRO aruanne näitab, et tegelikult olukord halveneb. Seetõttu arvan, et vaatamata tehtud ettepanekutele ja Euroopa Liidu rakendatud tegevuskavadele, mis on esimesed sammud paremuse poole, peame tõesti rohkem ära tegema, sest ilma veeta ei ole elu. Samuti peame teadvustama, et paljud rahvad, eelkõige riikides, kellega meil on kaubandussuhted ja dialoog, on oma veevarudest ära lõigatud või ei pääse ikka veel joogiveele ligi.

See on täiesti vastuvõetamatu ja lubamatu. Minu arvates peaksime tõepoolest toetama mõtet, et vesi on inimkonna ühine ressurss, ning ma arvan, et Euroopa Liit peab andma rahvusvahelisel tasandil ja ka Istanbulis oma toetuse. Vesi ei ole kaup, mida saab müüa või mida võiksid müüa meie rahvusvahelised äriühingud. Just selle eest peame Istanbulis võitlema ja ma arvan, et meie parlamendiliikmetest kolleegid teevadki seda.

  John Bowis (PPE-DE). – Proua juhataja, kuulasin siin, kuidas kolleegid tõstsid väga õigesti esile küsimuse veepuudusest ja vee kehvast kättesaadavusest ning haigustest, mida see põhjustab. See kõik on veefoorumi seisukohast ülimalt tähtis.

Ma tahaksin vaid juhtida tähelepanu mündi teisele küljele, sest need meie hulgast, kes käisid hiljuti Guyanas toimunud AKV piirkondlikul konverentsil, kuulsid riikidest, kus on kliimamuutuse tagajärjel liiga palju vett. Härra Musacchio rääkis kliimamuutuse mõjust veele; sellest, kuidas see võib saastuda, kuidas veeallikad võivad ära kuivada, kuidas kaob juurdepääs veele, kuid meil siin on seda liiga palju ja me peame meeles pidama, mida see veevarude saastamise, põllukultuuride kahjustamise ja kõige muu seisukohast kaasa toob.

Seega peame minu arvates lisama veefoorumil käsitletavate teemade hulka metsastamise/raadamise, sest kui me seda teemat korda ei saa, siis ootavad meid tulevikus ees nii üleujutused kui ka põuad.

  Androulla Vassiliou, komisjoni liige. − Proua juhataja, mitte keegi ei saa alahinnata vee tähtsust ja vajadust majandada meie veeallikaid hästi. Nagu ma aga oma sissejuhatuses märkisin, peame aitama maailma vaeseimatel piirkondadel puhtale joogiveele juurde pääseda. Komisjon jätkab nende riikide abistamist.

Vesi on inimeste põhivajadus; seda seisukohta tunnustati ja kinnitati 2006. aastal Méxicos toimunud neljandal ülemaailmsel veefoorumil. Nagu ma enne ütlesin, on Euroopa Liit eelseisval Istanbulis toimuval foorumil loomulikult esindatud ja paneb seal suurt rõhku kõigele, mida ma mainisin.

Härra Bowis viitas veel ühele väga olulisele küsimusele ja ma nõustun temaga – nimelt sellele, et kliimamuutuse tõttu näeme, kuidas osa maailmast kannatab üleujutuste käes. Me peame selle probleemi pärast tõesti meetmeid võtma. Nagu ta väga selgelt ütles, on metsastamine selle probleemi üks võimalik lahendus.

  Juhataja. − Mulle on kodukorra artikli 108 lõike 5 alusel esitatud resolutsiooni ettepanek⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 12. märtsil 2009.

(1) Vt protokoll.