Arutelud

Neljapäev, 12. märts 2009 - Strasbourg

13.2. Filipiinid

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Filipiinide olukorda käsitleva kuue resolutsiooniettepaneku arutelu.⁽¹⁾

  Bernd Posselt, autor. – (DE) Proua juhataja, volinik, olen jälginud olukorda Filipiinidel juba sellest ajast saadik, kui õnnetu Marcoste abielupaar seda riiki valitses. Sellest ajast peale on see suur saarevabariik kogenud hulgaliselt ülesminekuid ja allakäike – need on olnud diktatuurid ja katsed liikuda vabaduse suunas, majanduskriisid ja arengud turumajanduse suunas – mis seejärel pidevalt lämbusid korruptsiooni ja halva halduse mädasoos ning kahjuks ka autoritaarsuse pidevate rünnakute all.

Kaardile vaadates näeme, et see saarevabariik on strateegiliselt ülimalt oluline. Nagu Indoneesiagi, hoiab ta kontrolli all teatavaid mereteid, mis on kesksed ja eluliselt tähtsad meie majandusele, aga ka Aasia majandusele. Sellepärast on selle piirkonna stabiilsus väga oluline ning sellepärast peame võimulolijatele selgeks tegema, et üksnes dialoogi kaudu, üksnes õigusriigi põhimõtete kaudu, üksnes demokraatia, infrastruktuuri ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tugevdamise kaudu võib see riik viimaks pikaajalise stabiilsuse leida. Vastasel korral on ta jätkuvalt kokkuvarisemisohus ning separatistlikud liikumised, eri saarerühmade liikumised ning religioossed ja kultuurilised liikumised, mis kõik üksteisele vastu töötavad, ohustavad riigi ühtsust. Seetõttu on see Euroopa Liidu jaoks keskset huvi pakkuv küsimus.

  Erik Meijer, autor. – (NL) Proua juhataja, paljud maailma teistes osades asuvad riigid on tekkinud Euroopa sekkumise tulemusel. Need on Euroopa riikide asumaade järeltulijad, möödunud sajanditel odava tooraine saamiseks vallutatud piirkonnad. Metallide kaevandamine ja troopiliste taimede saagi saamine olid kõige tähtsamad eesmärgid, kuid mõnel juhul toimus samal ajal ka inimolendite orjadeks müümine. Täiesti erineva keele ja kultuuriga inimesed leidsid seetõttu, et elavad ühes neist asumaadest ja on lahutatud inimestest, kellega neil on keeleliselt ja kultuuriliselt palju rohkem ühist.

Ameerika Ühendriik vallutas Filipiinid Hispaanialt 1898. aastal ning jätkas saarte valitsemist oma asumaana kuni aastani 1946. Iseseisval riigil on pärast seda kujunenud viletsa valitsusega riigi maine. Küsimus on, kas see on juhuslikult nõnda. Selletaolised riigid ei ole rahva tahte tulemus. Neid pole hakatud moodustama aluspõhjast ülespoole. Need on konstrueeritud ülevalt allapoole ja väliste mõjurite poolt.

Selletaolised riigid ei ole parim kasvupinnas demokraatlikule riigile, milles valitsevad õigusriigi põhimõtted ja lahendatakse rahulikult ühiskondlikke konflikte. Sageli hoitakse neid koos jõu abil ja sõjaväe võim on suur. Sageli on seal ohtralt tegutsemisvabadust välismaistele äriühingutele, kes siis väärkohtlevad ja ekspluateerivad loodust ja oma töötajaid kuni kokkuvarisemiseni. Nad saavad halvaks käitumiseks võimaluse, pakkudes selliste riikide valitsejatele privileege ja rikkust.

Sedalaadi kuritarvitused tekitavad vastuliikumisi. Kui riik ei pea selliseid liikumisi õiguspäraseks opositsiooniks, mis võib rahumeelselt areneda osaks valitsusest, on võimalus, et need liikumised langevad enesesäilitamisvajadusest tulenevalt jõu kasutamiseni. Valitsus vastab siis riigi toetatud vägivallaga, tõenäoliselt isegi tunnistamata, et selle vägivalla on toime pannud riik.

2001. aastast alates on tapetud või röövitud sadu aktiviste, ametiühingutegelasi, ajakirjanikke ja usujuhte. Kohtu korraldusega vabastatud opositsiooniliikmed on sellest hoolimata riigi poolt uuesti luku taha pandud. Mõrvade ja röövimiste süüdlasi pole välja selgitatud ega karistatud. Välisriikide vahenduskatsed on tagasi tõrjutud ja viimaks lakanud.

Resolutsioon kutsub õigustatult üles suurematele jõupingutustele seoses vahendamise, kompromisside ja rahumeelsete lahendustega. Kui opositsiooniliikumisi ei integreerita demokraatlikku riiki, milles valitsevad õigusriigi põhimõtted, jäävad Filipiinid kaose riigiks, kus on halb elada.

  Marios Matsakis, autor. − Proua juhataja, olukord Mindanaos on ähvardav, sajad tuhanded ümberasustatud inimesed elavad meeleheitlikes tingimustes. Selle kurva olukorra üks põhjus on pikaajaline mässutegevus, kuid samuti Filipiinide mitte nii väga demokraatlikud järjestikused valitsused, millest viimast pidasid ÜRO inimõiguste nõukogu taolised rahvusvahelised organisatsioonid üldiselt vastutavaks tähelepanuväärse karistamatuse eest seoses sadade selliste Filipiini kodanike kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumistega, kelle tegevust peeti valitsuse ametliku poliitikaga kokkusobimatuks.

Sellisele karistamatusele tuleb lõpp teha. Lisaks peab Filipiinide valitsus kiiresti taastama rahuläbirääkimised MILFiga ning mõlemad pooled peavad loobuma vägivallast ja lahendama oma erimeelsused läbirääkimiste laua taga.

  Leopold Józef Rutowicz, autor. – (PL) Proua juhataja, Filipiinidel on rikas, ehkki õnnetu ajalugu. Hispaanlased vallutasid selle maa 1521. aastal, kui olid kohalike elanike tugeva vastupanu jõuga maha surunud. Pärast 1916. aastal toimunud ülestõusu Hispaania vastu võtsid Ühendriigid Filipiinid oma võimu alla. Pärast jaapanlaste ajutist okupatsiooni 1946 sai riik täieliku iseseisvuse ning seda valitses diktaatorina palju aastaid president Marcos. 1983. aastal mõrvati demokraatliku opositsiooni juht Benigno Aquino. Filipiinidel tegutsevad nii Moro Islami Vabastusrinne kui ka kommunistlikud partisanid. Abu Sayyafi löögirühmad tahavad saarte lõunaosa ülejäänud Filipiinidest eraldada. Riiki vaevab korruptsioon. Inimesed surevad hulgakaupa, laialdaselt kohaldatakse surmanuhtlust ning mõrvatakse salaja neid, kelle eksistentsi teatavad rühmitused ohtlikuks peavad. Katsed kehtestada ja toetada inimõigusi ja demokraatlikke põhimõtteid kohtavad selles riigis tõsiseid takistusi. Filipiinide majandusareng ning Kagu-Aasia maade assotsiatsiooni liikmeks astumine on positiivsed märgid.

Resolutsioon, mida ma toetan, on Euroopa Liidu panus erimeetmetesse, millega teha lõpp Filipiinide sisekonfliktidele ning taastada õigusriigi põhimõtted.

  Raül Romeva i Rueda, autor. – (ES) Proua juhataja, Filipiinide juhtum demonstreerib meile tõesti, et rahuloomeprotsess nõuab mõnikord, et me ei vaataks ainult ühes suunas.

Praegusel hetkel tegutseme Filipiinidel mitmel rindel ja kõigile neile tuleb läheneda eri viisil nende kontekstis. Seepärast on oluline mõista vastuste paljusust. Filipiinide juhtumil on humanitaarmõõde, kuid sel on ka selgelt poliitiline mõõde ning need mõlemad on põhilised, kui tahame nurjunud rahuläbirääkimistes edusamme teha. Ma ütlen nurjunud, sest see, mis sel suvel näis olevat tubli edasiminek, sai blokeeritud mitme intsidendiga ja eriti seetõttu, et ülemkohtu arvates oli vastastikuse mõistmise memorandum selgelt põhiseadusevastane.

Põhiliselt see peataski kogu läbirääkimisprotsessi ning nõuab rahvusvaheliselt üldsuselt vastust, ma rõhutan, kahel tasandil.

Esimene on humanitaartasand. Arvan, et on selge, et kõigepealt tuleb uurida olukorda, millesse on sattunud mitte ainult 300 000 ümberpaigutatud inimest, vaid tuleb põhjalikult uurida nüüd juba lugematute ohvrite kadumist, piinamist ja isegi sarimõrvu, ning seejärel nõuda rahvusvahelise üldsuse pealekäimisel valitsuselt selle kohta poliitilist vastust.

Teiseks on siiski tarvis saada ka poliitiline vastus. Norra on mõnda aega läbirääkimisi pidanud ja mitmesuguseid raamistikke kehtestanud, et jõuda olukorra lahendamise kokkulepeteni. See on teatav paralleeldiplomaatia või vaikne diplomaatia; see pole niisugune diplomaatia, millega me oleme harjunud, kui rääkida kõrgetasemelistest ametnikest, ent see on vajalik.

Mõnikord on absoluutselt hädavajalik, et keegi täidaks seda rolli, mis on praegu Norral, ning ma usun, et Euroopa Liit peaks mitte ainult seda tüüpi tegevust arendama, vaid ta peaks põhimõtteliselt toetama mis tahes algatusi, mis võiksid hoogustada dialoogi ja aidata lahendada erimeelsusi mitmesuguste rühmituste vahel, kes praegu on Filipiinidel aruteludesse kaasatud.

  Ewa Tomaszewska, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, Filipiinide valitsuse ja Mindanaost pärit Moro Islami Vabastusrinde vaheline konflikt on kestnud aastakümneid. Sellega on kaasnenud Abu Sayyafi organisatsiooni poolt toimepandud terroriaktid, samuti inimröövid ja mõrvad. 2004. aastal suri 116 inimest Manila lahes toimunud rünnakus parvlaevale. Manila valitsuse andmete kohaselt teeb Abu Sayyaf koostööd Al Qaidaga. Jätkuvad inimröövid. Rahukõnelused peatati eelmise aasta augustis. Vahepeal on separatistlik konflikt nõudnud juba 120 000 ohvrit. Inimõigusi rikutakse pidevalt. Me kutsume konflikti kõiki osalisi üles alustama läbirääkimisi, mis on suunatud majandus-, sotsiaal- ja poliitilisi küsimusi käsitleva kokkuleppe saavutamisele. Me toetame kõiki meetmeid ausa ja püsiva rahu saavutamiseks.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Proua juhataja, nagu paljud auväärt liikmed just ütlesid, seisavad Filipiinide ees endiselt väga suured probleemid: ühest küljest Mindanao vähemuste küsimus ning teisest küljest palju kohtuväliseid tapmisi. Me teame seda hästi.

Siiski on Filipiinid teinud märkimisväärseid edusamme oma riigisiseste kohustuste täitmisel inimõiguste tagamiseks ja nende kaitseks, ratifitseerides 12 rahvusvahelist inimõiguste lepingut ja kaotades surmanuhtluse; see toimus suuresti tänu Euroopa Parlamendi, komisjoni ja liikmesriikide osutatud toetusele. Nii et pilt on segane, ent me peame nägema nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi.

Ent inimõiguste olukord on endiselt väga raske ning me kasutame võimalust tõstatada need küsimused meie kõrgemate ametnike korrapärasel kohtumisel. Inimõigused nõuavad erilist tähelepanu meie suhetes Filipiinidega, samuti 2010. aasta presidendivalimiste läbiviimisel, ning me liigume juba selles suunas.

Sellepärast tahaksin keskenduda pikaajalisele küsimusele, nagu olen juba öelnud, seoses kohtuväliste tapmistega. Inimõiguste ajakirjanike ja poliitiliste aktivistide mõrvamise arvulised näitajad on viimase kahe aasta jooksul kindlasti oluliselt tõusnud. Kuid aeg-ajalt tekib mõrvade hulga hüppeline kasv ning väga hiljuti nii juhtuski. Kõige murettekitavam on see, et enamik toimepanijatest jääb vabadusse. See on olnud väga tundlik poliitiline küsimus ning õõnestanud usaldust valitsuse vastu.

Oleme käivitamas stabiilsusinstrumendi raames „ELi-Filipiinide õigusabi missiooni”. Meil on mõttes Filipiinide kohtulike asutuste, sealhulgas politsei ja sõjaväejuhtkonna võimekuse suurendamine, et aidata neil kohtuväliste tapmiste juhtumeid uurida ning mõrvade sooritajaid karistada.

Meil on ka käimasolevaid kohaliku tasandi projekte inimõiguste austamise edendamiseks, mida rahastab ELi demokraatia ja inimõiguste instrument. Need projektid hõlmavad rahvusvaheliste kohustuste täitmise järelevalvet inimõiguste valdkonnas, meetmeid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise toetamiseks ning valimisalast haridust.

Praegu vaatame vahekokkuvõtte raames läbi koostööd kõigi meie partnerriikidega ning leidub küllalt põhjusi, et suurendada pingutusi Filipiinide hea valitsemistava, õigusemõistmise ja õigusriigi põhimõtete valdkonnas.

Mis puutub Mindanao rahuprotsessi, siis näib valitsus olevat valmis kõnelusi taasalustama, ning me julgustame osalistevaheliste läbirääkimiste viivitamatut jätkamist ja muidugi kõikvõimalikku taktitundelist vahendamist, mis võiks toimuda. Vahepeal on tsiviilelanikkond selle pikaleveninud konflikti all taas kord kõige rängemini kannatanud ja ECHO on neile märkimisväärset abi andnud.

Lõpetuseks, meie suhetes Filipiinidega on praegu esmatähtsad partnerluse ja koostöö läbirääkimised, mis algasid eelmisel kuul Manilas. Ka selles raamistikus otsime me ühist toetuspunkti inimõiguste osas.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõppedes.

(1) Vt protokoll.