Istungi stenogramm

Esmaspäev, 23. märts 2009 - Strasbourg

14. EÜ ja CARIFORUMi riikide vaheline majanduspartnerlusleping – Vahepealne majanduspartnerlusleping Euroopa Ühenduse ja Cōte d’Ivoire’i vahel – Majanduspartnerlusleping CARIFORUMi riikide ning EÜ vahel – Vahepealne majanduspartnerlusleping EÜ ja Cōte d’Ivoire’i vahel – Vahepealne majanduspartnerlusleping EÜ ja Ghana vahel – Vahepealne majanduspartnerlusleping EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel – Vahepealne majanduspartnerlusleping EÜ ja Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) majanduspartnerluslepingu riikide vahel – Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide ning EÜ vaheline majanduspartnerlusleping – EÜ ja Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide vaheline majanduspartnerlusleping – Vahepealne majanduspartnerlusleping EÜ ja Kesk-Aafrika vahel (arutelu)

  Juhataja. - Järgmiseks päevakorrapunktiks on partnerluslepingute ühine arutelu:

– David Martini soovitus (A6-0117/2009) rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus majanduspartnerluslepingu sõlmimise kohta ühelt poolt CARIFORUMi riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide vahel (05211/2009 – C6-0054/2009 – 2008/0061(AVC)), ja

– Erika Manni soovitus (A6-0144/2009) rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega sõlmitakse vahepealne majanduspartnerlusleping ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Cōte d’Ivoire’i vahel (05535/2009 – C6-0064/2009 – 2008/0136 (AVC)),

– Helmuth Markovi ja David Martini suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt CARIFORUMi riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (O-0033/2009 – B6-0203/2009),

– Helmuth Markovi ja David Martini suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt CARIFORUMi riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (O-0034/2009 – B6-0204/2009),

– Helmuth Markovi ja Erika Manni suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Cōte d’Ivoire’i vahel (O-0047/2009 – B6-0217/2009),

– Helmuth Markovi ja Erika Manni suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Cōte d’Ivoire’i vahel (O-0048/2009 – B6-0218/2009),

– Helmuth Markovi ja Christofer Fjellneri suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Ghana vahelise vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta (O-0035/2009 – B6-0205/2009),

– Helmuth Markovi ja Christofer Fjellneri suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, Euroopa Ühenduse ning Ghana vahelise vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta (O-0036/2009 – B6-0206/2009),

– Helmuth Markovi ja Glyn Fordi suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, Vaikse ookeani piirkonna riikide ja Euroopa Ühenduse partnerluse vahelepingu kohta (O-0037/2009 – B6-0207/2009),

– Helmuth Markovi ja Glyn Fordi suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, Vaikse ookeani piirkonna riikide ja Euroopa Ühenduse partnerluse vahelepingu kohta (O-0038/2009 – B6-0208/2009),

– Helmuth Markovi ja Robert Sturdy suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) majanduspartnerluslepinguga liitunud riikide vahel (O-0039/2009 – B6-0209/2009),

– Helmuth Markovi ja Robert Sturdy suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) majanduspartnerluslepinguga liitunud riikide vahel (O-0040/2009 – B6-0210/2009),

– Helmuth Markovi ja Daniel Caspary suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahelepingu kohta, millega kehtestatakse raamistik ühelt poolt Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks (O-0041/2009 – B6-0211/2009),

– Helmuth Markovi ja Daniel Caspary suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahelepingu kohta, millega kehtestatakse raamistik ühelt poolt Ida- ja Lõuna-Aafrika riikide ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks (O-0042/2009 – B6-0212/2009),

– Helmuth Markovi suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, raamlepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks (O-0043/2009 – B6-0213/2009),

– Helmuth Markovi suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, raamlepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide vahelise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks (O-0044/2009 – B6-0214/2009),

– Helmuth Markovi ja Kader Arifi suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika vahel (O-0045/2009 – B6-0215/2009),

– Helmuth Markovi ja Kader Arifi suuline küsimus komisjonile rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel, vahepealse majanduspartnerluslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Aafrika vahel (O-0046/2009 – B6-0216/2009),

  David Martin, raportöör. − Härra juhataja, olles otseselt asjasse segatud, kipume me alati probleemi tähtsust üle rõhutama, kuid selle probleemi puhul, arvan ma, ei ole võimalik selle tähtsust üle rõhutada. Täna käsitleme me siin mitmeid kokkuleppeid, mis võivad mõjutada sõna otseses mõttes miljonite inimeste elusid, elukvaliteeti ja tervist arengumaades.

Enne oma raporti sisu juurde pöördumist tahaksin ma anda au oma kolleegile Glenys Kinnockile, kes AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimehena on olnud esirinnas majanduspartnerluslepingute kohaste mureavalduste ja nende mõjude arengule kuuldavakstegemisel, seda mitte ainult parlamendis, vaid ta on andnud tervele maailmale võimaluse oma AKV riikidega seostuvaid muresid avaldada. Nagu paljud teist teavad, loobub proua Glenys selle ametiaja lõpus, ning ma arvan, et ma hakkame tema tehtud tööst väga puudust tundma, eriti sellest, mis puudutab AKV riike ja majanduspartnerluslepinguid.

Majanduspartnerluslepingutel on parlamendis keeruline ajalugu. Kaubandus- ja arengueesmärkide vahel on olnud tõsiseid pingeid. Mõningat sellest oleks saanud vältida, kuid mõni osa on ausalt öeldes lihtsalt loomuomane nendele kokkulepetele.

Esmalt sunniti need meile peale WTO otsusega ning ühesuunalise liberaliseerimisega, mis on põhimõtteliselt see, mida majanduspartnerluslepingud vajavad, ei ole lihtne läbirääkimisi pidada.

Teiseks tähendas pealesunnitud täielike ja vahepealsete majanduspartnerluslepingute lõpuleviimise tähtaeg, et läbirääkimised, mis oleksid pidanud toimuma võrdsete poolte vahel, reaalselt ei toimunud võrdsete poolte vahel, kuna AKV riikide pool oleks kahju saanud, kui tähtajast ei oleks kinni peetud.

Lõpuks – ja sellega ei kritiseeri ma neid vaid läbirääkimiste reaalsust – viisid meie läbirääkimisi läbi kaubanduseksperdid. Juba oma loomu poolest üritavad kaubanduseksperdid saavutada parimat võimalikku tulemust Euroopa Liidu jaoks. Nad ei üritanud saavutada tingimata parimat tulemust arengu jaoks. Ma kordan: see ei ole kriitika, see on see mida nad on tegema õppinud. Kuid see on läbirääkimiste reaalsus.

Parlamendina oleme läbirääkimiste lõpetamisest peale üritanud asjatult sobitada omavahel kaubandust ja arendustööd.

Ma sooviksin keskendada oma märkused raportöörina CARIFORUMi majanduspartnerluslepingule, mis on hetkel muidugi ainus täielik majanduspartnerlusleping. Kuna see majanduspartnerlusleping on allkirjastatud, ei saa me teksti muuta, vaid saame öelda sellele ainult „jah” või „ei”. Ma usun, et kui komisjon ja volinik suudavad anda meile teksti kohta teatud tagatised ja teatud interpretatsioonid, siis võime me sellel nädalal olla positsioonis, et anda oma hinnangu CARIFORUMi majanduspartnerluslepingule.

Üks kirjaniku Lewis Carrolli tegelane Humpty Dumpty ütles põlglikul toonil: „Kui ma sõna kasutan, tähendab see just seda, mida ma valin ta tähendama – ei rohkem ega vähem”. Ja ausalt öelda on viimasel ajal ka mõnede CARIFORUMi majanduspartnerluslepingu sõnade mõistmine midagi sarnast olnud – alati pole lihtne olnud aru saada, mida tekst tegelikult tähendab.

Ma sooviksin kuulda täna voliniku selgitust paari punkti kohta.

Esmalt, et lepingu ülevaatamisklausel on tõeline ülevaatamisklausel ning komisjon võtab seda tõsiselt: me vaatame viie aasta möödudes selliseid arenguprioriteete nagu vaesuse leevendamine, jätkusuutlik areng, majanduslik mitmekesistamine ja panused aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, et tagada majanduspartnerluslepingute toimimine kõige selle huvides, mitte selle vastu.

Teiseks sooviksin ma kuulda voliniku kinnitust majanduspartnerluslepingute rahastamise kohta. Arvutused näitavad, et olemasoleva Euroopa Arengufondi raames ja muude finantsraamistiku perioodide vältel kuni 2013. aastani, on CARIFORUMi riikidel saada umbes 580 miljonit eurot. Minu arvates – kuid loomulikult ei ole ma selle ala asjatundja – peaks sellest piisama majanduspartnerluslepingute nõuete täitmiseks, kui nende programmid on korralikult koostatud, kui kogu raha on kulutatud, kui Kariibi mere riikide prioriteedid raha kulutamise kohta on täidetud. Lisaks peame me veenduma, et liikmesriigid panustavad omalt poolt 2 miljardit eurot, mida lubati, et toetada arengumaade kaubandust. Peame vaatama ka olukorda peale 2013. aastat. Me ei saa komisjonilt selle kohta kinnitust, kuna see on parlamendile ja nõukogule, kuid peame teadvustama, et kui raha otsa saab, siis lõppevad 2013. aastal ka kohustused.

Kolmas kinnitus, mida ma tahan, on enamsoodustusrežiimi (MFN) staatuse kohta. Olen juba varem volinikule öelnud, et Euroopa Liidul peaks olema täpselt samad nõuded ja tingimused, mida Kariibi mere riigid Ameerika Ühendriikidele või teistele arenenud suurvõimudele pakuvad. Kuid me ei peaks võtma appi enamsoodustusrežiimi klauslit, siis kui Kariibi mere riigid teevad soosiva kokkuleppe näiteks rühma Aafrika riikidega.

Neljandaks – ja ma hakkan otsi kokku tõmbama – mis puudutab juurdepääsu ravimitele, vajame me kinnitust, et mitte miski CARIFORUMi lepingus ei ohusta TRIPS-lepingu kasutamist – see mehhanism ei tohi langeda mingisuguse kahtluse alla.

Ma tahan kuulda voliniku kinnitusi, kuid veel enne seda tahaksin ma lõpetuseks öelda, et ma olen kindlal veendumusel, et volinik on muutnud majanduspartnerluslepingute arutelu tooni ja iseloomu ja ma tahan anda au sellele tööle, mida ta juba sellel alal teinud on.

  Erika Mann, raportöör. – (DE) Härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, leping Cōte d’Ivoire’iga on leping, mille vastuvõtmise üle me nüüd hääletama peame. Me saame valida ainult „jah” või „ei”. Ma loodan, et ühel päeval see muutub ja parlamendil saab olema ka võimalus osaleda mandaadi läbirääkimistel.

See teeb asja natukene raskemaks. CARIFORUMi lepinguga võrreldes on kaks erinevust. Esiteks on tegemist valitsusega, mis ei ole demokraatlikult valitud. Teiseks on tegemist esialgse lepinguga, mille algseks eesmärgiks on tagada vanade soodustuste säilimine. Lõpliku lepingu läbirääkimisi ei teostata veel mõnda aega.

Ma sooviksin kuulda volinikult Cathrine Ashtonilt kinnitusi mõnede küsimuste kohta, mis ma tean, et on Cōte d’Ivoire’i jaoks väga olulised. Möödunud nädalavahetusel osalesin ma taas läbirääkimistel, millel sai väga selgeks, et komisjon peab andma kinnitusi, mis on kooskõlas kinnitustega, mida volinik Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) puhul andis. Palun lubage mul seepärast mõningad tähtsamad punktid välja tuua.

Esimene punkt puudutab olulist paindlikkust. See paindlikkus peab hõlmama järgmisi punkte. Esiteks, ülevaatamisklausli kaasamine, mis on samuti paindlik, et see ei piirduks viieaastase ajakavaga, vaid oleks lühikese aja jooksul pidevalt ülehinnatav. Teiseks, tundlikke küsimusi tuleks arutada ainult juhul, kui riik selleks otsest soovi avaldab. Eriti kehtib see Singapuri küsimuse kohta, kuid loomulikult ka TRIPS-lepingu integreerimise ja muude sarnaste küsimuste kohta.

Kolmandaks on küsimus regionaalsete erinevuste vastuvõtmise kohta, siis kui toimuvad täiendavad läbirääkimised, et sõlmida regionaalne leping. Cōte d’Ivoire seisab silmitsi spetsiifilise probleemiga tänu asjaolule, et leping on praegu läbirääkimisstaadiumis ning see allkirjastatakse isolatsioonis, kuigi tulevikueesmärgiks on leppida kokku regionaalne leping.

Neljandaks oleks vajalik, et mis tahes läbirääkimiste etapil oleks võimalik tõstatada küsimusi, mida käesoleval etapil veel käsitletud ei ole ja et komisjon need teemad kinnitaks.

Selles kontekstis, proua volinik, on vaja kõigest rakendada Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) puhul tehtud järeleandmisi ka Cōte d’Ivoire’ile. See suurendaks tõenäosust, et parlamendi vastav vastus on positiivne. Me oleme lihtsalt väga mures – ning seda muret on avaldanud paljud valitsusevälised organisatsioonid – et eriti Cōte d’Ivoire’i asjus näitas komisjon esialgu välja suhteliselt vähest paindlikkust, mis oli ka põhjuseks, miks ülalnimetatud küsimustega esialgselt täielikule lepingule üle minnes ei arvestatud. Seetõttu oleks järeleandmine eriti kasulik ning võimaldaks meil lepingut kinnitada.

Lisaks, minu arutelude käigus Cōte d’Ivoire’i esindajatega mõistsin ma, et nad kardavad, et tehniline toetus ei liigu piisavalt kiiresti ja et ka siin ei ole võetud arvesse kõiki nende muresid. Nagu ma mõistan, huvitavad neid eriti komisjon ja rahvusvahelised organisatsioonid, mis toetavad neid, andes neile juurdepääsu VKEde turule, et nad saaksid juurdepääsu Euroopa turule ka reaalselt kasutada. Nad on äärmiselt ettevaatlikud, juhul kui läbirääkimised puudutavad neid Singapuri küsimusi, kui nad nendel teemadel üldse räägivad, ning nad ootavad rahutult, et me aitaksime neil luua arusaamist sellest, kuidas avalikke hüvesid ühiskonna jaoks kasutada.

Lisaks huvitab neid eriti meie abi tehniliste standardite küsimustes, kuna nende jaoks on tehnilised standardid tihti tõeliseks barjääriks kaubandusele.

Minu viimane kommentaar on seoses parlamenti puudutava punktiga. Nagu ma eelnevalt mainisin on meil võimalik vastata ainult „jah” või „ei” ning loomulikult seab see suhteliselt olulised piirangud mahule, milles parlament häälte andmisel koostööd teha saab. Ma soovin teile sõnaselgelt meelde tuletada, ja see on kajastatud ka meie tekstides, et esialgse lepingu võimalik kinnitamine ei tähenda tingimata seda, et me automaatselt ka täieliku lepingu poolt hääletame. Õigupoolest soovime me jälgimise menetluse raames sõnaselgelt olla jätkuvates läbirääkimistes kaasatud, et teatud ulatuses, ja meie volituste piires, saaksime minu just tõstatatud punkte lähemalt uurida.

Lõpuks paluksin ma teil rääkida meile lühidalt sellest, millises ulatuses avaldab läbikukkunud Doha kokkulepe eriti negatiivset mõju Cte d’Ivoire’ile, eriti, mis puutub banaanidesse.

  Helmuth Markov, autor. – (DE) Härra juhataja, proua volinik, härra Solana, selles arutelus ei arutleme me nii kaasotsustamismenetluse raames nõukogule ja komisjonile esitatud kuueteistkümne suulisest küsimusest koosneva paketi, kaheksa resolutsiooni ja kahe raporti kui ka 79 arengumaa üle, millega Euroopa Liit oma kaubandussuhteid ja vastastikust koostööd uuendab. Kaubandus ja koostöö on olulised tööriistad võitluses vaesuse vastu ning ka säästlikumate ja sotsiaalselt stabiilsemate riiklike majanduste ehitamisel. Üle kõige kuulub selle protsessi juurde infrastruktuuride loomise toetus, tervishoid, toiduga varustamise sõltumatus, töötav sotsiaalsüsteem, hariduslik ja kultuuriline vahetus.

Minevikus põhinesid meie kaubandussuhted AKV riikidega mittevastastikustel kaubandussoodustused, mis andsid suuremale osale AKV riikides toodetud kaupadele tollimaksuvaba juurdepääsu ühisturule. 2000. aastal lepiti kokku, et 2007. aasta lõpus koostatakse uus partnerlusleping. Selle uue lepingu raames tulnuks ühepoolsed kaubandussoodustused asendada WTOga ühilduvate kokkulepetega, mille eesmärgiks oli vähendada, ning lõpuks kõrvaldada, vaesus ning samuti edendada jätkusuutlikku arengut, regionaalset integratsiooni, majanduslikku koostööd ja head valitsemistava ning aidata AKV riikidel arendada oma majanduspotentsiaali ja integreerida need järk-järgult globaalsesse majandusse. Lisaks sellele tulnuks suurendada nende riikide tootmispotentsiaali ning võtta tarvitusele meetmed eraettevõtluse ja investeeringute hõlbustamiseks.

Meie ees olevad majanduslepingud, eriti nn vahepealne majanduspartnerlusleping või ainult kaupu käsitlev („goods-only”) leping on peamiselt kaubanduslepingud, kuna 90% või rohkem nendes käsitletavatest küsimustest on seotud turujuurdepääsu või muude kaubandusaladega. Eesmärgiks on samm-sammult liberaliseerida kaubandus Euroopa Liidu ja partnerregioonide või individuaalsete riikide vahel.

Millised probleemid ilmnesid läbirääkimiste käigus?

Esiteks paistab kaheldav, kas ajakava oli piisav. Muidugi on komisjon heal positsioonil. Komisjon sai läbirääkimisi juhtida, hääletuse korraldada ja liikmesriike kaasata. Kuid kujutage ette, et olete üks teise poole läbirääkimiste partneritest. Kas läbirääkimisi peeti tõesti alati paralleelselt, nii et vastavaid nõupidamisi oleks saanud korraldada nendes riikides tsiviilühiskonna ja parlamendi vahel?

Väga palju kriitikat oli seoses lepingu sisuga. Esiteks, kuigi oli ka teisi eksperdihinnanguid, mõistis komisjon ühilduvust WTOga kui tollimaksude vähenemist 80% järgmise 15 aasta jooksul. Isegi kui liberaliseerimise kohustused on esialgselt asümmeetrilised, siis liberaliseerimissammude tulemuseks on mõlema poole avatud turud, mida Euroopa Liit endale hõlpsasti lubada saab. AKV riikide eksport moodustab ainult väikese protsendi nende impordist.

AKV riikidele on tollimaksude kaotamise tagajärjeks kaotatud sissetulekud nendest maksudest, samuti kaotused rahast, mida on vaja kiireteks avalikeks investeeringuteks infrastruktuuridesse, sotsiaalsfääri, majandusarengu toetuseks ja administratiivvõimete parandamiseks. Lisaks tähendab see riikliku majanduse kasvu aeglustumist ning seega jätkuvat sõltuvust tööstusmaade ekspordist. See avaldab sama palju mõju toiduainetele kui tööstustoodetele ning lõpptulemusena moodustub nõiaring. AKV riikide tõusvad toiduhinnad on selle mõju vaieldamatu tõestus. Olen tihti esitanud küsinud: kui 50 aastat mittevastastikuseid kaubandussuhteid ei ole edendanud isegi mitte adekvaatset arengut, siis kuidas on võimalik seda saavutada vastastikuse turgude avamisega?

Veel üks tõsine probleem, mida kavandatav leping halvendaks, on suhe partnerregioonide ja riikide vahel. Ida-Aafrika Ühenduses, mille asjakohase resolutsiooni ettepaneku eest ma ise vastutav olen, võib olla sisetariifide probleem vähem olulisem, kuna on olemas tolliliit, kuid kaubandussuhted naaberriikide vahel võivad erinevate liberaliseerimise tasemete tõttu raskeneda. Sellel juhul on muidugi palju probleeme, mis on seotud päritolumaa määrustega. Ulatuslike majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste suhtes on tõsiseid kartusi. Need kajastavad teatud konflikte blokeeritud Doha arenguvoorus. Paljud riigid arvavad, et nad ei ole positsioonis, et dereguleerida oma teenuseid, investeeringuid ja avalikke hangete turgusid ja avada globaalne konkurents. See ei ole isegi täielikult kontrollitav või ihaldatav Euroopa Ühenduses endas. Mis puudutab finantsturgude kontrollmehhanismide puudumist, siis ei ole vaja sellel teemal täpsemalt peatuda.

Tõsist kriitikat avaldati, ja avaldatakse siiani, läbirääkimiste läbipaistvuse suhtes, see tähendab selle suhtes, millises ulatuses kaasati protsessi parlament ja tsiviilühiskond. Lisaks on ka küsimusi 4. tarneviisi kohta. Kui kaubad saavad vabalt liikuda, siis kas ei peaks sama kehtima ka inimestele? Selles kontekstis on meie komisjon formuleerinud küsimused, mis nende päritolust sõltumata alati neid probleeme käsitlevad.

Millised rahalised, tehnilised ja administratiivsed toetusmeetmed on nähtud ette kaubandus- ja arengupartnerluste taaskehtestamise raames? Kas komisjon on jätkuvate läbirääkimiste vältel paindlik ning arvestab partnerregioonide vajadustega, eriti mis puudutab ekspordi tollimaksude kasutamist arengueesmärkidel, alustavate tööstuste kaitsmist, tööjõu vaba liikumise tagamist ja erikaitset avalike hangete süsteemile? Lisaks sellele, kas komisjon on valmis mõtlema oma seisukoha üle, mis puudutab intellektuaalse omandi õiguste kaitsmist, et tagada bioloogilise mitmekesisuse ja teadmiste ülekandmise säilimine ja arstiabi tagamine vaesemates riikides? Kas nõukogu ja komisjon on valmis andma parlamendile ja tsiviilühiskonnale piisavat informatsiooni osalemisvõimaluste kohta? Lõpetuseks, kas ollakse valmis kokku lepitud lepingut muutma, siis kui peaks selguma, et teatud punktidel on negatiivne mõju AKV riikide arengule?

Lubage mul lõpetada lühikese isikliku kommentaariga. Ma olen nüüdseks olnud kaks ja pool aastat rahvusvahelise kaubanduse komisjoni esimees. Kuna ma sellele kohale enam ei kandideeri, siis sooviksin ma siinkohal kasutada võimalust ja tänada suurepärase toe eest minu sekretariaati, härra Rodasi ja eriti proua Pribazi ning ka teid, minu kolleegid. Koostöö on olnud edukas ja ma arvan, et oleme väga palju saavutanud. Oleks suurepärane, kui me ka majanduspartnerluslepinguga edu saavutaksime. Ma soovin kõike paremat kõigile, kes ka järgmiseks parlamendi ametiajaks siia jäävad. Mul loodan tegelikult väga, et tulevikus mängib kaubandus parlamendis suuremat rolli. Ma tänan teid.

  Christofer Fjellner, autor. – (SV) Härra juhataja, mul on hea meel, et me täna arutelu pidada saame. Praegusel ajal suurenenud protektsionismi ja vähenemise asemel üha kasvava vaesusega, on eriti oluline, et me säilitaksime avatud kaubanduse Euroopa ja mõnede maailma vaesemate maade vahel. Ning see ongi ju põhimõtteliselt vahelepingute eesmärk. Majanduspartnerluslepingute eesmärk on tagada kaubanduse ja arengu jätkamine mõnedes maailma vaesematest riikidest.

On suur oht, et üha kasvav majanduslangus ja protektsionistlik võidurelvastumine võivad neid riike kõige raskemini tabada. Seetõttu ei mõista ma mõningat kriitikat, mida on väljendatud. Mõned inimesed väidavad, et need lepingud lähevad liiga kaugele ning on liiga ulatuslikud. Mõned kriitikud räägiksid pigem kaotatud tollituludest kui uuest potentsiaalist kaubandusele. Olen vastupidisel arvamusel, et peaksime olema rahul sellega, kui palju me saavutanud oleme. Ma ei usu, et kaubanduse ja arengu vahel on kaasasündinud konflikt, nagu mõned parlamendiliikmed väidavad. Hoopis vastupidi: kaubandus viib arenguni, maksud vaesuseni.

Mina vastutasin vahelepingu eest Ghanaga. Esmalt tunnistan ma, et selles on paar viga, nagu näiteks jätkuv Euroopa Liidu tollimaksude kehtestamine riisile ja suhkrule üleminekuaja vältel, kuid üldiselt on see väga hea leping. Seetõttu on meie jaoks tähtis tagada, et see võimalikult kiiresti allkirjastatakse. Varem olid takistuseks Ghana presidendivalimised, kuid nüüd palun ma tungivalt riigi presidendil John Atta Millsil vahelepingule alla kirjutada. Ma loodan ka, et Euroopa Liit kirjutab kindlasti alla lepingule, mille osas läbirääkimistel kokku oleme leppinud. On vastuvõetamatu, et see nii kaua kestab ja veel eriti vastuvõetamatu, et see kestab nii kaua seetõttu, et tõlketeenistus ei toimunud nõukogus adekvaatselt.

Ma sooviksin kasutada võimalust, et paluda tungivalt teil kõigil toetada seda lepingut. Nendel ebakindlatel aegadel vajab maailm rohkem kaubandust, mitte vähem.

  Daniel Caspary, autor. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, minu seisukohalt on majanduspartnerite vahel allkirjastatud lepingud tähtsad, et luua Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelisi kaubandussuhteid. Koostöö on nii Euroopa Liidu kui ka nende riikide huvides. Me peame hakkama kiirelt vältima Aafrika riikidele arenguabi andmist, nagu me seda viimased viis- või kuuskümmend aastat teinud oleme. Me peame need riigid ka vaimselt vabaks laskma, et nad saaksid oma saatuse enda kätesse võtta ja endale rikkust luua, nii nagu seda on ka teised maailma regioonid viimase paari aastakümne vältel teinud.

Kaubandus on siinjuhul heaks panustajaks. Ma mõtlen ühelt küljelt kaubandusele Euroopa Liidu ja nende riikide vahel, kuid ka peamiselt kaubandusele nende riikide endi vahel, nimelt kaubandusele teiste arengumaade vahel. Ma olen üpris kindel, et me peame valitsustele ja riikidele natukene survet avaldama, et eemaldada paljude piirkondade ülimalt kõrged tollitariifid, selleks et oleks võimalik luua vajalikud tingimused majanduse kasvuks selles piirkonnas.

Milleks meil seda vaja teha on? Need riigid vajavad kiiresti raamtingimusi, millega inimesed saaksid omale ise rikkust luua. Vestluste käigus nende riikide esindajatega jäi mulle tihti mulje, et inimesed on õnnelikud selle üle, et me Euroopa Liiduna mitmele alale survet avaldame ja nad on tänulikud selle eest, et me mitmel alal nõudmisi esitame ja riiklikke valitsusi majanduspoliitika alal edusamme tegema sunnime.

Ma oleksin õnnelik, kui me seda vaatepunkti tulevatel nädalatel ja kuudel, ning eriti läbirääkimistel, silmist ei kaotaks, et ei tegeletaks ainult valitsuste legitiimsete soovidega vaid, et mingil hetkel ka meie legitiimseid nõudmisi toetataks ja me ka nende riikide elanike legitiimseid nõudmisi esindaks.

Loodan, et meie läbirääkimised selles suhtes vilju kannavad.

  Kader Arif, autor. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, kui te lubate siis sooviksin ma tänasel pikal arutelul mõne hetke seni läbitud teekonna üle reflekteerida.

Meenutagem mõnede selle parlamendi liikmete esialgseid seisukohti, seistes silmitsi suurenevate muredega Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikide suhtes, seistes silmitsi majanduspartnerluslepingute vastaste demonstratsioonidega, seistes silmitsi valitsuse väliste organisatsioonide hoiatussignaalidega nii põhjast kui lõunast siis, kui me nõudsime, et nendes lepingutes peab olema esikohal areng, mis on midagi, mis paistab nüüdseks ilmne, kuna komisjon seda pidevalt kordab. Härra Mandelson aga julges tollel hetkel meile vaevu vastata, kuna tema jaoks oli see peamiselt kaubanduse stimuleerimise küsimus, nagu tooks tollibarjääride eemaldamine kuidagi võluväel kaasa arengu.

Inimesed nimetasid meid idealistideks, keda valitsusevälised organisatsioonid manipuleerisid ning neid solvasid meie nõudmised ametivõimudele kaitse, reguleerimise ja sekkumise instrumentide järele, kuid mis juhtus? Tuli välja, et me ei olnud vastutustundetud. Ei, AKV riikide valitsused ei leppinud jätkuvate surve või ähvarduste all toimuvate läbirääkimistega. Ei, kaubanduse avamisega seotud riskid ei ole mõtteviisi seisukoht, need on reaalsed ning neil on reaalsed ja kohesed tagajärjed: tollimaksude kaotamise tagajärjel vähendatakse riikide eelarveid, nõrgenevad uued tööstused põllumajandussektoris ning ohtu seatakse inimeste kindlustatus toiduainetega.

Me väljendasime neid kartusi juba ammu, enne näljast tingitud rahutusi või finantskriisi. Mida saab siis öelda olukorra kohta täna? Rahvusvaheline rahandusfond, maailmapank ja ÜRO tunnistavad, et vastupidi esialgu öeldule, mõjutab globaalne majanduslangus arengumaid tõsiselt.

Toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni peadirektor Jacques Diouf rõhutas seda hiljuti, küsides kas me julgeksime öelda neile, keda me oma partneriteks nimetame, et oleme valmis kulutama miljardeid, et päästa globaalset pangandussüsteemi, kuid mitte nende nälga surevat rahvast.

Ma tahan olla absoluutselt aus, proua volinik, ja ma soovin, et see oleks täiesti arusaadav. Kui te ei anna komisjoni nimel tugevat ja täpset kohustust ning ei garanteeri meile, et majanduspartnerluslepingud on tõeliselt arengut toetavad, ei hääleta ma selle poolt. Sõnadest ega ka kavatsuste deklaratsioonidest ei piisa, neid oleme liiga palju kuulnud. Me tahame spetsiifilisi kohustusi ning ma sooviksin neid üksteise järel üles lugeda. Majanduspartnerluslepingud ei ole rahuldavad siis, kui need ei edenda regionaalset integratsiooni ning ei panusta AKV riikide arengusse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse.

Kui me nõuame regionaalse integratsiooni edendamist, siis on see vaja praktilistelt lahti mõtestada. Näiteks Kesk-Aafrikas on Kameruni naabrid neid kritiseerinud, võiks öelda isegi tugevalt hukka mõistnud, kuna riik allkirjastas Euroopa Liiduga vahelepingu. Kaheksast regiooni riigist toon ma esile selle, et viis on vähim arenenud riigid, ehk siis riigid, millel on automaatselt ja täielikult kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega vaba juurdepääs Euroopa eksportide turule, seda ilma igasuguste vastunõueteta järeleandmistele kaubanduses. Ma mõistan nende muresid, kui komisjon soovib, et nad avaksid enda turu 80% Euroopa eksportidele.

Seetõttu, kui proua volinik kohustub edendama regionaalset integratsiooni ja suuremat paindlikkust, et võtta arvesse meie partnerite erinevaid arengutasemeid, siis oskab ta ehk öelda, miks ta ei lepi Kesk-Aafrika pakutud 71% liberaliseerimisega?

Teine põhiteema, millele vastust ootame, puudutab Singapuri küsimusi. Neid ei saa läbirääkimistel partnerriikide soovide vastu peale sundida. Siinkohal tahaksin ma eriti rõhutada avalikke hankeid. Loomulikult peab oleme läbipaistvus, seda jään ma alati kaitsma, kuid kas me saame võtta oma AKV partneritelt olulise vahendi, mis nende sõltumatust tagavad ning tööstust ja kohalikke teenistusi toetavad, nõudes neilt avalike hangete liberaliseerimist?

Kolmandaks teemaks on teenused. Meie majanduspartnerluslepingute aruteludes Kameruniga, rõhutas komisjon ikka ja jälle, et meie partnerid tahtsid pidada läbirääkimisi teenuste üle. See võib olla tõsi, aga sellegipoolest hoiduge nende eest, kes kasutaksid seda argumenti, et kehtestada teenuste liberaliseerimine kõikides regioonides ja riikides ning eriti, et õigustada avalike teenuste liberaliseerimist. Proua volinik, ma ootan teie tugevat kinnitust, et avalikud teenused jäävad kõikides regioonides läbirääkimiste vaateväljast välja. Me teame, et tollitulude kaotamine toob kaasa meie partnerite eelarvete vähenemise. Tulude vähendamisel kannatavad esimestena sellised sektorid nagu haridus, tervishoid ja teadustöö. Seetõttu oleks lubamatu, et AKV riikide valitsused kaotavad selles kontekstis kontrolli oma avalike teenuste üle ning ma palun proua volinikul anda oma tugev kinnitus nende küsimuste kohta.

Neljas oluline moment, mida on juba mainitud, puudutab toiduainetega kindlustatuse kaitsmist. Selle juurde kuulub nii piisavate kaitsemehhanismide loomine kui ka partneritele võimaluse andmine nende eksportide alalhoidmiseks, et säilitada konkurentsivõime globaalsel turul. Ma tean, et Lõuna-Aafrika Arenguühenduse regioonis on selles suunas olnud positiivseid arenguid. Kas komisjon on valmis soovitama sarnaseid meetmeid ka teistes regioonides?

Viimaseks teame me, et AKV riikide majanduste ümberkujundamine nõuab Euroopa Liidult suuri finantspanuseid nii selleks, et kaitsta alustavaid tööstusi liberaliseerimise negatiivsete mõjude eest kui ka selleks, et arendada meie partnerite majanduste konkurentsivõimelisust. Kahjuks tahetakse, vastupidi meie fraktsiooni korduvatele soovitustele, kasutada peamise majanduspartnerluslepingute rahastamise vahendina Euroopa Arengufondi. Me teame, et minevikus ei ole komisjon nende rahade kasutamisel eriti silmapaistvalt toiminud, ning ma pean seetõttu rõhutama seda, kui oluline on kasutada neid rahasid kiiresti ja vastavalt meie partnerite prioriteetidele.

Lõpuks, proua volinik, kujundavad ju need lepingud mulje, mille Euroopa Liit ülejäänud maailmale jätab ja mulje, mille Euroopa Liit maailma vaeseimatele riikidele jätab.

ISTUNGJÄRGU JUHATAJA: Martine ROURE
asepresident

  Glyn Ford, autor. − Proua juhataja, kas ma tohiksin esmalt vabandada voliniku ja oma kaasraportööride ees selle eest, et ma alles viie minuti eest siia jõudsin ja arutelus osaleda ei ole saanud? Ma hilinesin siia jõudmisega ning jõudsin kohale alles viimasel hetkel. Ma loodan, et ma ei korda seda, mida teised juba öelnud on, või vähemalt mitte liiga palju, ja ma palun neil sel puhul minu vabandusega arvestada.

Tegelikult räägin ma kahest probleemist: räägin raportöörina majanduspartnerluslepingust Vaikse ookeani piirkonna riikidega ning Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni variraportöörina vahepealsest majanduspartnerluslepingust Ida- ja Lõuna-Aafrikaga.

Kogu tänase õhtu arutelu põhjus ei olnud Euroopa Komisjoni ega Euroopa Liidu otsus, et me tahame uut kaubandussuhet Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega, vaid Maailma Kaubandusorganisatsiooni otsus, mis langetati juba umbes ühe aastakümne eest, et me diskrimineerisime ebaausalt osasid arengumaasid, mis tõi teistele arengumaadele kasu. Mõned inimesed on öelnud, et asi peaks olema kõigest arengus, ja ma olen sellega vägagi nõus, kuid me peame meeles pidama, et üks põhinõuetest on see, et me peame viima oma lepingud nende riikidega ühilduvusse Maailma Kaubandusorganisatsiooni nõuetega. Nii et me peame seda tegema. See on esimene asi.

Lisaks WTO nõuete vastavusele, peame me tegema ka kõik võimaliku, et parandada erinevate regionaalsete blokkide olukorda ning proovima tegeleda spetsiifiliste olukordadega, millega nad reaalselt silmitsi seisavad. Mis puudutab Vaikse ookeani riike, mille raportööriks ma olen, siis on meil tegemist neljateistkümne ja lisaks veel ühe, kui ka Ida-Timor kaasa arvata, väga väikese rahvusriigiga. Üks neist on tegelikult maailma väikseim riik, Nauru Vabariik, mille rahvaarv on täpselt miljon korda väiksem Hiina omast. Kuid isegi suurimad nendest riikidest on tegelikult suhteliselt väikesed ja me peame seda arvestama, esitades neile nõudeid ja tingimusi. Peame tagama, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele oleks olemas piisavad üleminekuperioodid, sest kui aus olla, siis peale mõne kaevandusettevõtte Paapua Uus-Guineas on need kõik väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Me peame tegema kõik võimaliku regionaalse kaubanduse heaks ja võtma eriti arvesse erilisi suhteid, mis Vaikse ookeani piirkonna riikidel on Austraalia ja Uus-Meremaaga.

Ainult kaks neljateistkümnest on ennast tegelikult vahelepingu jaoks registreerinud. Kuid viimase AKV kohtumise ajal Port Moresbys sain ma teada, et on teisi Vaikse ookeani piirkonna riike, kes allkirjastaksid lõpliku lepingu tingimusel, et see nende vajadustele vastab, mis on tegelikult ka põhjuseks, miks ma isiklikult vahelepingu poolt olen. See on sõnum mille ma sain nii Paapua Uus-Guinea kui ka Fidži valitsustelt. Nad ei ole kindlasti täiesti rahul – on küsimusi mille üle nad meelsasti veel läbirääkimisi peaks – kuid nad leiavad, et vastuseks on enda registreerimine ja vahelepingu sõlmimine, mis sillutaks teed lõpliku lepingu sõlmimiseni, mis toetaks rohkem arengut ning annaks osalemise võimaluse suuremale arvule Vaikse ookeani piirkonna riikidele.

Peame vaatama ka mitmeid spetsiifilisi küsimusi seoses just Paapua Uus-Guinea ja Fidžiga ning muude Vaikse ookeani piirkonna riikidega, mis võivad kehtida aga ka mõnede teiste lepingute puhul. Me peame pöörama tähelepanu intellektuaalse omandi õiguste läbirääkimistele, mis ei kata ainult Lääne tehnoloogiaid, vaid ka traditsioonilisi teadmisi; peame tagama valitsuse hangete läbipaistvuse, mis puudutab avatust Euroopa lepingutele, mis lastakse käiku õigel hetkel vastavalt Vaikse ookeani piirkonna rahvusriikide vajadustele; peame pöörama tähelepanu Vaikse ookeani piirkonna riikidega seoses Vaikse ookeani saareriikide kodanikele tööviisade väljastamisele Euroopa Liidus, mis kehtiksid vähemalt 24-kuulistel töötamise perioodidel, et saaks töötada arvatavasti hooldaja ja muudes sarnastes ametites, mitte kõrgemates.

Kas ma või öelda, et paljud nendest punktidest kehtiksid ka Ida- ja Lõuna-Aafrikas? Ma sooviksin tänada eriti härra Daniel Casparyt tema koostöö eest sellel teemal ja härra Jean-Pierre Audyt koostöö eest Vaikse ookeani teemal.

Kuid mis puudutab Ida- ja Lõuna-Aafrikat, peame me vaatama eriti just hea valitsemistava küsimusi. Sinna alla kuulub ka Zimbabwe Vabariik. Mul ei ole probleeme vahelepinguga, kuid ma arvan, et parlamendil oleks raske võtta vastu lõplikku lepingut, siis kui Zimbabwe jaoks ei oleks selgeid juhiseid, et saavutada seal korraliku demokraatliku korra loomist ning mis leiaks väljapääsu raskustest, milles riik hetkel on.

Viimane teema, millest ma seoses Ida- ja Lõuna-Aafrikaga rääkida sooviksin, peale härra Caspary raporti toetamist koos mõnede esitatud muudatusettepanekutega, on mainida olukorda Chagose saartel. See on seal selle tõttu, et ma esitasin muudatusettepaneku, mis võeti vastu. Harilikult konsulteerime tegelikult selliste lepingute korral naaberriikide ja -territooriumidega. Chagose saared paiknevad Seišellide, Mauritiuse, Madagaskari regiooni keskosas. Need inimesed on hetkel Seišellides põgenikud ning ma loodan, et me konsulteerime nendega enne lõpliku lepingu sõlmimist, et selgitada, millised oleksid mõjud neile ja nende territooriumile, juhul kui nad peaksid saama loa tagasi pöörduda.

  Jan Kohout, nõukogu eesistuja. – (CS) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, esmalt sooviksin ma tänada parlamenti võimaluse eest praegusel tähtsal hetkel istungil sõna võtta sellisel vaieldamatult tähtsal teemal nagu seda on majanduspartnerluslepingud.

Ma sooviksin ka avaldada oma tänu selle väga positiivse rolli eest, mida parlament läbirääkimistel poliitiliste arutluste vältel on mänginud. Eriti sooviksin ma õnnitleda rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni nende väsimatu töö eest ning tänada neid järeleandmatu huvi eest läbirääkimiste vastu.

Kohtumistel üldasjade ja välissuhete nõukogu raames on majanduspartnerluslepingud olnud arenguministeeriumidele alati suure tähtsusega. Viimastel aastatel on peaaegu kõikidel nendel kohtumistel olnud komisjoniga ka arutelud nõukogu majanduspartnerluslepingute mandaadi rakendamise suhtes, mis on tihti lõppenud järelduste vastuvõtmisega. Kui Tšehhi esitas oma eesistumisel jaanuaris parlamendile oma programmi, ütlesime me, et see on võtmeperiood ja lubasime teha kõik, mis võimalik, et tagada edasine edu. Me kasutasime võimalust, et vastata paljudele erinevatele küsimustele ning oleme teinud märkimisväärseid jõupingutusi paljudel teemadel. Endiselt peame me koostööd ja konstruktiivset arutelu institutsioonide vahel parimaks viisiks, kuidas luua ja töötada välja õigeid poliitikaid.

Arenenud ja arengumaad seisavad silmitsi enneolematu finants- ja majanduskriisiga, mis on tabanud tervet maailma. Kui arengumaadelt küsida, kuidas kriis nende majandusi mõjutab, siis vastavad nad, et see on toonud kaasa kaubanduse languse, mis omakorda toob kaasa aeglasema majanduskasvu, tootmise piirangud ja suurenenud töötuse tasemed. Kaubanduse langus ja pika aja jooksul välja kujunenud eksportturgude kaotamine on väga valusad arengumaade majandusele ning nende elanike elamistingimustele ja heaolule.

Nendes tingimustes peame kasutama igat võimalust siis, kui astume vastu ülemaailmsele majanduskriisile, et teha kaubandusest jätkusuutliku arengu taga olev liikumapanev jõud. See ongi majanduspartnerluslepingute eesmärk. Järkjärgulise regionaalse integratsiooniga annavad need võimaluse regionaalsele kaubandusele ja laieneva tollimaksuta ja kvootideta juurdepääsu meie ulatuslikule turule, võimaldades suuremat kaubanduse mahtu Euroopa Liiduga. Seega toimivad majanduspartnerluslepingud kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitega. See tegur on oluliseks seaduslikuks vaatenurgaks, mis eristab majanduspartnerluslepinguid varasematest kaubanduslikest eelistustest, mis võeti kasutusele Cotonou lepinguga ning kahjustasid kaubandust AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel ning põhjustasid arvestatavat ebakindlust.

Ebakindlus on usalduse vastand. Ebakindlus hirmutab investeeringud eemale ajal, kui usaldus neid ligi meelitab. Me kõik teame, et arengumaade investeeringud on praeguse kriisi algusest alates dramaatiliselt langenud. Tänapäeva ebakindlas maailmas võivad majanduspartnerluslepingud tagada teatud seadusliku kindluse ja usalduse, mis toetab majanduslikku taastumist. Need lepingud ei ole imeravimiks, kuid need on positiivseks vahendiks, mida saab teiste vahenditega kombineerida.

Viimaste kuude jooksul on avaldatud mitmeid tõsiseid raporteid selle kohta, kuidas majanduskriis võib pidurdada paljudes riikides aastatuhande arengueesmärkide saavutamist. See peaks meid väga rahutuks tegema. Majanduspartnerluslepingud kasutavad kogu seda paindlikkust, mida WTO reeglid lubavad, et toetada arengut. Need tagavad meie partneritele AKV riikides pikaajaliste üleminekuperioodide, maksuvabastuste ja korrapärase seirega turgude kohese ja sümmeetrilise avanemise ning sätestavad ka poliitiliste reformide läbiviimise kohustused. Euroopa Liit on samas lubanud, et ei jäta oma partnereid üksi sellele väljakutsele vastu astuma. Selleks, et need lepingud toimiksid, pakume me samuti spetsiaalselt mugandatud rahalist toetust.

Mul on hea meel, et viimasel ajal on taas tõusnud Euroopa Liidu ja AKV riikide huvi suurema dialoogi vastu majanduspartnerluslepingute suhtes. Ma sooviksin kasutada võimalust, et tänada volinikku Cathrine Ashtonit tema jõupingutuste eest ning tähtsuse eest, mille ta on andnud meie AKV riikide partnerite seisukohtade kuulamisele. Jälgides ülevaadet tema lähenemisest majanduspartnerluslepingutele, mille ta esitas parlamendile möödunud aasta oktoobris ja nõukogule novembris, on toiminud lepingute tugevdamine meie poliitiliste vastaspooltega AKV regioonides. Nüüd tehakse olulisi edusamme erinevate regioonidega läbirääkimistel. Igal regioonil on iseloomulikud omadused ja areneb omal kiirusel. Eelseisvatel kuudel peaksime saama kõikidele läbirääkimistele tuginedes selgema pildi.

Ma usun, et Euroopa Parlament toetab majanduspartnerluslepinguid CARIFORUMi riikidega ja vahepealset majanduspartnerluslepingut Cōte d’Ivoire’iga. See saadab julgustava signaali kõikidele AKV riikidele. See tõestab neile, et kannatlikkus läbirääkimistel toob vastuvõetavaid ja kasulikke tulemusi mõlemale osapoolele. See näitab ka, et AKV-ELi partnerlus suudab vastata uutele väljakutsetele, olgu need siis seaduslikud, majanduslikud või poliitilised. Praegusel ebakindlal ajal on iga uus rahvusvaheline leping märk tugevamast partnerlusest ja uus lootus tuleviku jaoks. Lepingute allkirjastamine saadaks kasuliku poliitilise sõnumi, mis annab ehk mingisuguse panuse eelseisvatele AKV-ELi ühiste organite kohtumistele: aprilli alguses Prahas toimuv parlamentaarne ühisassamblee ja mai lõpus Brüsselis toimuv ühine ministrite nõukogu.

Euroopa Liit peab oma partnereid jätkuvalt toetama, peale CARIFORUMi regiooni, mis on esimese ulatusliku majanduspartnerluslepingu allkirjastamisega olnud teistele teenäitajaks, ka neid riike ja regioone, mis on alles astunud esimesed sammud ning vajavad nüüd julgustamist, et jätkata. Nende seas on ka Cōte d’Ivoire, kelle majanduspartnerlusleping ootab parlamendi heakskiitu. Edasised majanduspartnerluslepingud on ettevalmistamisel. Komisjon teeb pingsalt tööd, et luua partnerriikide jaoks tingimused, mis võimaldavad võtta koos ühine kurss, et sõlmida ulatuslikud regionaalsed lepingud. Nõukogu rõhutab alati komisjonile ja partneritele, et need lepingud on arenguinstrumendid ja arengu eeliseid saab kasutada täies ulatuses ainult ulatuslikke regionaalseid lepinguid kasutades.

Üldine poliitiline ja majanduslik kontekst, mille raames parlamendil on palutud CARIFORUMi majanduspartnerluslepingud ja Cōte d’Ivoire’i majanduspartnerlusleping kinnitada, on tähtis, kuid sellegipoolest on parlament palunud nõukogult ja komisjonilt mitut konkreetset selgitust. See samm on oluline ja legitiimne osa protsessist ning ma üritan anda oma vastutusalasse jäävatele küsimustele võimalikult täpsed vastused. Ma tean, et on tõstatatud ka teisi küsimusi, millele volinik Catherine Ashton on valmis vastama. Ma sooviksin alustuseks käsitleda mõningaid nimetatud teemasid.

Üks tõstatatud küsimusi puudutas seda, kas ning millises ulatuses korraldatakse CARIFORUMi riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingute ülevaatamisi. Selle küsimusega seotud muresid jagavad täielikult nii nõukogu kui ka AKV fraktsioon. Võin kinnitada, et ulatuslikke majanduspartnerluslepingute ülevaatamisi teostatakse vähemalt viis aastat pärast allkirjastamise kuupäeva, milleks oli möödunud aasta oktoober. Ülevaatamised loomulikult täiendavad nendel lepingute korrapärast jälgimist, nagu on sätestatud artiklis 5. Need ülevaatamised on lepingute tingimuste kohaselt kohustuslikud ning kuuluvad ühiste organite, kaasa arvatud parlamendi- ja nõuandekomiteede, ülesannete hulka. Ülevaatamiste raames teostatakse mõjude hinnanguid, mille sisse kuuluvad lepingute toimimise kulud ja tagajärjed. Kui mõnda majanduspartnerluslepingut muudetakse mingil viisil või kui nende kohaldamises toimuvad mingisugused muudatused, on tagatud parlamendi kaasamine, seda kas majanduspartnerluslepingu allkirjastanute seaduste või lepingute alusel koostatud parlamendikomisjonide raames.

Teine küsimus, millest parlament huvitatud on, puudutab AKV regioonide poolt palutud kaasnevaid finantsmeetmeid ning eriti meie kaubanduse toetamise kohustusi. Nagu te teate, lubasid Euroopa Liit ja selle liikmesriigid 2007. aasta oktoobris suurendada ELi kaubandusabi strateegia raames kaubandusalade toetust 2010. aastaks 1 miljardi euroni. Peaaegu 50% sellest suurendatud summast on saadaval AKV riikide tähtsale kohale tõstetud vajadusteks, kaasa arvatud majanduspartnerluslepingute toimimisest tulenevateks vajadusteks. Kõik liikmesriikide kohustused, mis toetavad kaubandust, täiendavad Euroopa Arengufondi toetust ning kõik meie kohustused on kindlad.

Kolmandaks soovin ma parlamendile anda kinnituse ravimitele juurdepääsu olulises küsimuses. Sel juhul võin ma selgelt öelda, et mitte ükski lepingute artiklitest ei saa nõrgendada CARIFORUMi riikide võimet toetada juurdepääsu ravimitele. Me ei saa siin teostada üksikasjalikku seaduslikku analüüsi, kuid poliitiliselt seisukohalt võin ma veelkord kinnitada, et nendes lepingutes ei ole mingisuguseid selle suunalisi kavatsusi.

Võttes arvesse CARIFORUMi riikide edenevat integratsiooniprotsessi, oli loomulik, et teie tähelepanu tõmbas lepingute kokkusobivus muude regionaalsete programmidega, nagu ühine turg ja CARICOMi majandusruum. Lisaks AKV riikide arengu toetamisele ja nende järkjärgulise integratsiooni lihtsustamisele maailmamajandusse, on majanduspartnerluslepingute peamine eesmärk just toetada regionaalset integratsiooni.

Majanduspartnerluslepingu 4. artikkel ütleb selgelt, et selle kohaldamisel võetakse kohaselt arvesse integratsiooniprotsessi CARIFORUMi riikides, kaasa arvatud CARICOMi ühisel turul ja majandusruumis. Erilist tähelepanu pööratakse regionaalsete integratsiooniprogrammide tugevdamisele ja neile jätkusuutliku tuleviku tagamisele. Läbirääkimiste käigus on CARIFORUMi riigid juba taganud selle, et kõik majanduspartnerluslepingutest tulenevad kohustused ühilduvad täielikult regionaalsete kohustustega, mille Kariibi mere riigid oma asjakohaste regionaalsete integratsiooniprogrammide raames vastu on võtnud.

Kuid majanduspartnerluslepingu ühilduvus regionaalse integratsiooniprotsessiga on oluline ka kõikidele teistele regioonidele, mis hetkel ulatuslike majanduspartnerluslepingute üle läbirääkimisi peavad. Näitena võiksime nimetada siinkohal Lääne-Aafrika majanduste jaoks ette nähtud ulatuslikku majanduspartnerluslepingut. Ulatuslik regionaalne majanduspartnerlusleping tugevdaks integratsiooni, annaks hoogu konkurentsivõimele ning panustaks regiooni arengusse. Läbirääkimiste protsess on juba ise kaasa aidanud suurtele panustele regionaalsesse integratsiooni, kuna ühise välise tariifisüsteemi loomist Lääne-Aafrika riikide majandusühendusele peetakse oluliseks eeltingimuseks majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste lõpuleviimise jaoks. Sama saab öelda ka teiste regioonide kohta, pidades silmas nende spetsiifilisi vajadusi ja integratsiooniprotsesse.

Regionaalset integratsiooni tugevdatakse kahtlemata niipea, kui kõik regioonid allkirjastavad ulatuslikud lepingud, mis on kohandatud vastavalt nende spetsiifilistele vajadustele. Parlament on korduvalt nõudnud üleminekul vahelepingutelt ulatuslikele lepingutele paindlikku lähenemist. Selles kontekstis saan ma ainult kinnitada, et nõukogu jagab sama vaatepunkti ja rõhutab vajadust paindliku lähenemise järele. Kui läbirääkimistel jäi lahenduseta mitu keerulist küsimust, palusime me möödunud aasta mais komisjonil kasutada kogu WTO reeglitega kooskõlas olevat paindlikkust ja asümmeetriat, et teha kindlaks AKV riikide ja regioonide erinevad vajadused ja arengutasemed. Lisaks nendele võtsime me kasutusele ka muid meetmeid. Nõukogu teatas, et kui nad soovivad, siis võivad AKV riigid ja regioonid vajadusel loobuda sätetest, mis teised riigid või regioonid majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel kokku on leppinud.

On olemas selge vajadus säilitada ühtekuuluvust individuaalsete majanduspartnerluslepingute vahel, seda eriti Aafrika riikides. Kuid igal regioonil on ka oma kindlad omadused, millega tuleb arvestada. CARIFORUMi riikidega allkirjastatud majanduspartnerlusleping on näiteks, kuid kindlasti mitte kindlaks malliks.

Ma loodan, et minu kommentaarid nende kindlate punktide kohta on aidanud selgitada ning andnud kinnitusi mõnedele küsimustele, mida täna parlamendis esitati. Ma olen kindel, et proua volinik, kes koos oma kolleegidega nende asjade üle koos CARIFORUMi riikide ja muude AKV regioonide esindajatega vahetult läbirääkimisi pidas, soovib mõnedest punktidest veel üksikasjalikumalt rääkida.

Praegusel hetkel, 2009. aasta märtsis, ajal kui me kogeme terve põlvkonna kõige halvimaid majanduslikke maavärinaid, sooviksin ma rõhutada seda, kui tähtis on kõigil hinnata edukaid tulemusi poliitikas. Ajal, mil kaubandus väheneb ning sel alal võetakse kasutusele ühe enam protektsionistlikke meetmeid ja ajal mil on oht, et mõnedes regioonides kaotatakse aastatuhande arengueesmärkide täitmisel saavutatud edu, annab Euroopa Parlamendi heakskiit majanduspartnerluslepingule CARIFORUMi riikidega ja vahepealsele majanduspartnerluslepingule Cōte d’Ivoire’iga positiivse signaali regionaalse integratsiooni ja arengut toetava kaubanduse toetamise suhtes. Me peame looma uusi partnersidemeid, mitte neid piirama, et vastu astuda praegusele kriisile. Euroopa Parlamendi heakskiit majanduspartnerluslepingule CARIFORUMi riikidega annab lootust ja julgust ka teistele regioonidele, kelle läbirääkimised on jõudnud edasijõudnud tasemele ning kes vajavad usaldust ja tugeva partnerluse tunnet, mida need lepingud anda suudavad.

  Catherine Ashton, komisjoni liige. − Proua juhataja, mul on hea meel võtta sõna parlamendi täiskogu istungil ning rääkida probleemist mis on, nagu härra David Martin seda kirjeldas, põhjapaneva tähtsusega Euroopa Liidu suhetele Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikidega.

Enne kui ma midagi muud ütlen, sooviksin ma ühe asja täiesti selgeks teha: mul ei ole mitte mingisugust huvi pidada läbirääkimisi AKV riikidega lepingute suhtes, mis neid vaesemaks teha võivad. Ma tean, et see on ilmne väide, kuid minu kogemused näitavad, et ma pean seda kindlasti protokolli jaoks ütlema ning ma ei saa eeldada, et see on juba laialt levinud arusaam. Kui auväärsed parlamendiliikmed hiljem hääletama tulevad, siis loodan ma, et nad annavad oma hääle tänaste arutelude ja siin esitatud argumentide põhjal, mitte tuginedes võimalikele eelarvamuslikele ideedele.

Ma usun, et tänane täiskogu istung on oluline edusamm majanduspartnerluslepingute (EPA) jaoks. Teil palutakse hääletada täieliku majanduspartnerluslepingu üle Kariibi mere riikidega ja vahepealse majanduspartnerluslepingu üle Cōte d’Ivoire’iga. Te olete esitanud kokku kaheksa resolutsioonide projekti ja suuliste küsimuste paketti, mis minu arvates kajastavad parlamendi kaasatuse olulisust ja arvamust majanduspartnerluslepingute kohta. Ma soovin avaldada ning jäädvustada protokolli au, mida ma jõupingutuste vastu tunnen, mida rahvusvahelise kaubanduse komisjon ja arengukomisjon on nende küsimuste üle arutledes üles näidanud.

Nende kuude vältel olen ma kuulanud hoolikalt väljendatud seisukohti ja mu eesmärgiks on selgitada majanduspartnerluslepingute iseloomu ning lükata ümber neid ümbritsevaid müüte, et iga parlamendiliige saaks otsustaval hetkel anda oma informeeritud hääle. Ma usun, et meil on head lepingud, mis toetavad majanduslikku arengut ning integratsiooni AKV riikides ning toovad stabiilsust praegusele majanduslikult tormisele ajale. Nende partnerluslepingute ühiseks eesmärgiks on areng mis teeb kaubandusest just selle eesmärgi teenri, mitte vastupidi. Ennekõike on need lepingud, mis annavad AKV riikidele võimaluse aidata oma kodanikud välja vaesusest nende oma jõu ja ideede abil.

On eelarvamus, et majanduspartnerluslepingutega jätab Euroopa Liit hüvasti minevikuga ning üritab ühekülgselt muuta Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelist partnerlussuhet. On loomulikult tõsi, et majanduspartnerluslepingud erinevad Lomé ja Cotonou konventsioonidest, mis on juba 30 aastat kehastanud Euroopa Liidu suhteid AKV riikidega, kuid neid lepinguid iseloomustavaid ühekülgseid eelistusi said teised arengumaad Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) vaidlustada. Meie ees seisis dilemma, kuidas kindlustada AKV riikide arenguvajadused nii rahvusvahelistest reeglitest kui ka, ma lisaks, moraalsetest kohustustest kinni pidades.

Vastus oli kahekordne: vähim arenenud riikidele „Kõik peale relvade” ja AKV riikides arengumaadele majanduspartnerluslepingud. Ühine teema, mis ulatub tagasi kuni esimese Lomé lepinguni, oli kaubandus. Kaubandus on olnud AKV-ELi suhete defineerivaks teguriks ning see, mis varasemate Lomé lepingutega piirdus eelistustega tarbekaupade ja toorainete kaubanduse jaoks, on nüüd, 21. sajandil asendunud palju mitmekesisema tootmiskaupade, teenuste ja ideede kaubandusega.

Majanduspartnerluslepingud annavad AKV riikidele praeguseks parima juurdepääsu Euroopa turgudele ning hoiavad edasi üleval meie pühendumust pakkuda neile võimalusi majanduslikult areneda. Selle protsessi üheks peaeesmärgiks on olnud ka regionaalne integratsioon AKV riikides ja nende vahel ning teemaks, mis – sugugi mitte üllatavalt – on saanud palju tähelepanu suulistes küsimustes. Meie globaalses majanduses on suurus saanud palju olulisemaks – selle õppetunni oleme saanud Euroopa Liidust. Lihtsustades kaubandusreegleid ning asendades keeruka ühekülgsete lepingute rägastiku väheste regioonidevaheliste kaubandussuhetega, saavad AKV riigid luua suuremad regionaalsed turud, mis on palju atraktiivsemad investeeringutele, mida arenevad turud vajavad, et luua töökohti ja kasvada.

Need lepingud on loomulikult kaheetapiline protsess: vahelepingud, et välistada vaidlustamised WTOs ning luua veidi hingamisruumi teise etapi jaoks, milleks on täielike majanduspartnerluslepingute sõlmimine. Vahepealsete majanduspartnerluslepingute ettevalmistused, mille tähtaeg oli 2007. aasta detsember, jätsid mulje, et me ei tee AKV riikide muredest üldsegi välja, kuid ma tahan kinnitada parlamendile, et need vahelepingud on kõigest ajutine lahendus, millega kaitsta ja parandada AKV riikide juurdepääsu Euroopa Liidu turgudele.

Mulle anti see dokument üle läbirääkimiste edasijõudnud etapil. Sellest peale olen ma kohtunud paljude AKV riikide ministrite ja esindajatega ning muude majanduspartnerluslepingute sidusgruppidega. Ma olen nad ära kuulanud ja neid kuulda võtnud. Üks asi on selge: kõik peavad majanduspartnerluslepinguid AKV riikide arengu jaoks keskseks. Võiks öelda, et majanduspartnerluslepingud on need, kus kaubandus arenguga kohtub. Ning see tähendab, et meie kaubandussuhte aluseks peab olema ausal ja avatud dialoogil põhinev areng.

Ma usun kindlalt, et need partnerluslepingud on edukad ainult siis, kui need on rajatud vastupidavale partnerlusele, mille aluseks on usaldus ja vastastikune austus. Selle partnerluse proovikiviks on see, kas meil ja meie AKV partneritel on ühine tulevikuvisioon. Lõuna-Aafrikas näen ma regiooni, mis muutis majanduspartnerluslepingute kohase konflikti dialoogiks ning nüüdseks oleme lahendanud suurt muret tekitanud niisuguseid probleeme nagu ekspordimaksud, alustavate tööstuste kaitsmine ja toiduainete kindlustatus. Kariibi mere piirkonnas näen ma regiooni, mis on sätestanud selgelt oma ambitsioonid seoses innovatsioonil põhineva majandusega. Lääne-Aafrikas näen ma kasvavat regionaalset turgu, saamas juurdepääsu positsioonile, mida paljud võimatuks pidasid, ning Ida-Aafrikas näen ma kasvavat tolliliitu, mida ei olnud läbirääkimiste alustamise ajal veel olemaski ja mis nüüdseks koostab majanduspartnerluslepingut oma enda integratsiooniplaani ümber. Minule paistab see kui eduka partnerluse algus.

Minnes edasi, on minu täielike majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste nägemus selline, kus iga läbirääkimine kajastab ja austab antud lepingu osapoolte regionaalseid omapärasid: paindlik protsess. See tähendab nii sisu käsitlemist – kuna majanduspartnerlusleping peab töötama selle allkirjastanute jaoks – kuid ka läbirääkimiste tempot. See tähendab ka, et majanduspartnerluslepingud peavad olema dünaamilised mitte staatilised, suutma reageerida tulevikusündmustele ning võtma arvesse regionaalseid huvisid ja vajadusi. Selles protsessis informeerib ja kaasab komisjon tõesti Euroopa Parlamenti läbipaistvalt.

Kuigi me peaksime olema ambitsioonikad, ei tohi olla pealesunnitud dialoogi, mis on põhjuseks, miks sellised probleemid nagu valitsuse hanked on juba mõnedel läbirääkimistel välja jäetud ning Singapuri küsimused kaasatud ainult siis, kui asjassepuutuvad riigid nii soovivad ja sellega nõustuvad. Me pakume ka tuge, et koostada regionaalseid ja riiklikke määruseid, mis on edasiste läbirääkimiste eeltingimusteks ja samuti mängivad selles suhtes täielikku võtmerolli kaubandusabi ja tehniline tugi. Ma võin garanteerida, et avalikke teenuseid ei muudeta avatuks ning erastamiseks ei ole survet. Lepingutes tunnustatakse AKV riikide selgesõnalist oma turgude reguleerimise õigust ning ei seata piiranguid juurdepääsule ravimitele või seemnete kogumisele. Me tõesti soovime tugevdada, mitte piirata, AKV riikide õigusi ja võimekust sellel alal.

Kõike seda katab meie garantii, et AKV regioonid saavad kasutada muudes majanduspartnerluslepingutes kokku lepitud sätteid nii, et iga regioon saab liikuda edasi kindla teadmisega, et nad ei satu ebasoodsasse olukorda. Seega saab Cōte d’Ivoire küsida kõike otse ning saada kõike enda jaoks vajalikku, mis on osa Lõuna-Aafrika Arenguühendusest (SADC) või igasugustest muudest läbirääkimistest ja aruteludest. See on olulisim vaatenurk paindlikkusest, mida te mul näidata palusite ja mis lubab majanduspartnerluslepingutel asendada AKV riike hõlmava kaubandusrežiimi sellisega, mis sobitab regionaalsed lahendused regionaalsete vajadustega ilma AKV riikide solidaarsust õõnestamata.

Praegune kriis on toonud esile dünaamiliste majanduspartnerluslepingute vajaduse staatiliste asemel. Me alustasime majanduspartnerluslepingute läbirääkimisi perioodil, mil investeeringud, kaubad ja teenuste kaubandus enneolematult laienesid ja kaupade hinnad lakke tõusid. Vähesed oskasid ennustada, et paari aasta pärast algab ülemaailmne majanduslangus koos dramaatiliste hinnalanguste, vahetuskursside ja turgude volatiilsuse ning krediidipõuaga, mis tekitab raskusi kaubanduse finantseerimisele, mida eksportijad ja importijad vajavad.

Me ei vaja fikseeritud kokkulepet, mis on aegunud juba selleks ajaks, kui tint paberil ära kuivada on jõudnud. Me vajame lepingut, mis loob suhte, milles institutsioonid ja seire aitavad tekkivaid probleeme avastada ja lahendada.

Kindel banaanide probleem, mille kohta Erika Mann küsimuse esitas, on vahepealses majanduspartnerluslepingus sees. Antud juhul on selleks garantii tollimaksuta ja kvootideta juurdepääsule.

Nende probleemide kerkimisel peame me võtma kasutusele tagatisi ja klausleid, mis lubavad AKV riikidel tegeleda oluliste järsult kerkivate probleemide, toidu hindade rõhkude ja maksukriisidega: randevuu klauslid spetsiifiliste probleemide käsitlemiseks, korrapärased vastavad ülevaatamisklauslid nagu on ka Kariibi mere riikide majanduspartnerluslepingus ja parlamendi roll ülevaatamises ja seires.

Tagasi alguse juurde, täna on parlamendil ajalooline võimalus anda oma nõusolek esimesele näitele uue põlvkonna lepingutest, mis kindlustavad meie erilised suhted AKV riikidega; lepingud, mis ei põhine patroneerimisel, vaid tõelisel partnerlusel; mis edendavad ja julgustavad regionaalset integratsiooni, aidates AKV riikidel globaliseerunud maailmas õitseda; mille sisu on paindlik ning traditsioone austav ning on iseseisvate riikide austamisele rajatud kauakestnud kaubandussuhte uusim ilming. Lühidalt, need on tulevik ja ma loodan, et sellel alusel annavad parlamendiliikmed oma nõusoleku.

ISTUNGJÄRGU JUHATAJA: Marek SIWIEC
asepresident

  Robert Sturdy, autor. − Härra juhataja, ma vabandan oma hilinemise pärast ning ma tänan personali, et nad mind päevakorda tagasi tõstsid. Volinik Ashton, te ütlesite põhimõtteliselt kõike seda, mida mina öelda kavatsesin ning seega ma lihtsalt kordan neist mõningaid täiskogule.

Vahelepingud on kaupadele suunatud lepingud, mille eesmärgiks on vältida AKV riikide kaubanduse häirimist ning edendada järkjärgulist integratsiooni. See annab AKV riikidele võimaluse kauplemisega vaesusest välja pääseda ning ma arvan, et nende lepingute tunnistamisega kaasnevad mõningad vaieldavad probleemid: teenused, enamsoodustusrežiimi (MFN) päritolureeglid, millele minu tähelepanu mitmel juhul juhitud on. Nendele sooviksin ma teie vastust, ma vabandan, juhul kui ma ei pannud tähele, et te seda eelnevalt tegite.

Nõusolekumenetlus CARIFORUMi riikide ja Cōte d’Ivoire’i jaoks on hädavajalik, et mõista nende reformide potentsiaali. Nende allkirjastatud lepingute heakskiitmine lubab jätkata formaalse läbirääkimismenetlusega. See tagab seaduslikkuse taseme, mis on vajalik, et kaitsta AKV turge ja tagada stabiilsem keskkond. Mis puudutab CARIFORUMi resolutsioone, mis on ainus täielik majanduspartnerlusleping, siis palun ma parlamendiliikmetel toetada rahvusvahelise kaubanduse komisjoni originaalteksti. See annab palju tasakaalukama lähenemise kaubandusele ja arengule ning eesmärgiks on toetada mitut raportööri soovitatud kompromissi. Ma usun, et need lahendused tõstavad esile võimalused ja väljakutsed, mille ees läbirääkimistel osalevad pooled seisavad, olles oluliseks sammuks, et tagada parlamendi ülevaatamine ja kiita heaks suhted AKV riikidega.

Proua volinik, päris alguses mainisite, et kaubandus on väga oluline ja ma olen teiega täiesti nõus. Me ütlesime ka, et me oleme väga keerulises finantsolukorras. See on midagi, ma usun, mida te väga tõsiselt võtate ning mille nimel te väga palju tööd teete. Ma õnnitlen teid selle puhul, kuidas te asjaga hakkama saite ja ma soovin teile kõike head ka tulevikuks. „More power to your elbow”, nagu me Ühendkuningriigis ütleme.

Me oleme raskes staadiumis ning kaubandus on ainsaks valikuks ja seda mitte ainult nende riikide, vaid kogu maailma jaoks. See on niivõrd oluline. Ma tänan teid selle eest, kuidas te muutunud olete. Te võtsite asja üle poole pealt ja väga raskel ajal. Ma õnnitlen teid ja veelkord kõike head tulevikuks!

  Jürgen Schröder, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, ka mina soovin tänada volinik Catherine Ashtonit sõnade eest, mis meile kindlasti kauaks ajaks meelde jääma peaksid.

Paari nädala eest osalesin ma viimasel regionaalsel AKV riikide tippkohtumisel Guyanas. Minu Kariibi mere riikide kolleegide valdav arvamus oli, et on saabunud aeg vaadata tuleviku poole, lõpetada halamine asjade pärast, mida enam muuta ei saa ning rakendada otsusekindlalt majanduspartnerluslepinguid.

Selleks, et tagada lepingute edukas rakendamine, on oluline, et parlamendid protsessi neile antud volitustega kontrolliksid. Ainult siis, kui parlamendid saavad kontrollida, kas uus määruste süsteem saab saavutada need eesmärgid, milleks see loodi, saavad majanduspartnerluslepingud toimida arengu taga oleva liikumapaneva jõuna. Ainult siis, kui parlamendid järelevalvefunktsiooni enda peale võtavad, saame me garanteerida, et finantsabi jõuab kohtadesse, kus seda vaja on. See kehtib Kariibi mere riikide riiklikele parlamentidele ning sama palju ka Euroopa Parlamendile.

Kõikides meie ees olevates majanduspartnerluslepinguid puudutavates resolutsioonides on artikleid, mis käsitlevad parlamendi järelvalve küsimusi. Kuid need viited ei ole kooskõlastatud. Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) majanduspartnerluslepingu resolutsiooni tekst on heaks kompromissiks. See tagab selle, et protsessi on kaasatud ka Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjon ja arengukomisjon ning ka AKV-ELi parlamentaarne ühiskomisjon. Kuna ma pean seda kompromissi edukaks, siis esitasin ma koos oma kolleegi härra Robert Sturdyga rea muudatusettepanekuid, mille eesmärgiks on standardiseerida artiklid kõikides majanduspartnerluslepingute resolutsioonides. Ma palun teil väga seda algatust toetada.

  Johan Van Hecke, arengukomisjoni arvamuse koostaja. − Härra juhataja, arengukomisjoni arvamuse raportöörina sooviksin ma vahepealse majanduspartnerluslepingu eest Cōte d’Ivoire’iga tänada meie kolleegi Erika Manni, kuna ta võttis arvesse mõningaid komitees välja toodud muresid, nagu näiteks Cōte d’Ivoire’i vajadus demokraatlikult valitud valitsuse järele ning riigi vajadus saada vastavas koguses Euroopa Liidu kaubandusabi.

Rohkem avaldab mulle heameelt asjaolu, et rahvusvahelise kaubanduse komisjon ja arengukomisjon saavutasid kompromissi turvaorgani suhtes, mis annaks parlamentaarsele ühisassambleele võimaluse täita seda rolli, mida see algusest peale oleks pidanud täitma.

On oluline pidada meeles, et majanduspartnerlusleping on vaheleping, mis teeb sellest kõigest ajutise lahenduse.

Selleks, et kaubanduse liberaliseerimisel oleks oluline positiivne mõju tervele regioonile, peab Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS) allkirjastama täieliku majanduspartnerluslepingu.

Selles kontekstis soovitab arengukomisjon anda parlamendil, oodates Cōte d’Ivoire’i heakskiitu, vahepealsele majanduspartnerluslepingule oma nõusoleku.

  Alain Hutchinson, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, proua volinik, daamid ja härrad, ma küll valmistasin ette mõned märkmed, kuid, kui te lubate, siis räägin ma teiega ilma neid kasutamata, kuna paljusid nendest asjadest on juba öeldud ja ma ei tahaks oma kolleegide sõnu korrata.

Me seisame ülimalt tähtsa, isegi ajaloolise, hääletamise ees, sest sellel nädalal hääletame me parlamendis esimese majanduspartnerluslepingu üle. Me oleme sellest juba mitu aastat rääkinud ja seoses nende aruteludega on meil olnud palju väga ägedaid vaidlusi, kus ei ole alati valitsenud ühtne mõistmine ega üksmeel.

Aga sellegipoolest võime me tunda täna heameelt selle üle, kuidas olukord arenenud on. Teie ning presidentuuri antud seletused näitavad, et areng nende probleemide alal on olnud vägagi positiivne ja tuleb tunnistada, et seda eriti teie saabumisest peale, proua volinik.

Kahjuks, ning see on põhjus, miks ma veel kahtlen, on mõnedel meist seoses majanduspartnerluslepingutega veel probleeme, küsimusi ja kartusi.

Esmalt peame me mõistma, et praeguseks on meil sõlmitud ainult üks täielik majanduspartnerlusleping. Teised ei ole veel nii kaugel, me oleme vahelepingute etapis ajal, kui aluseks olev lähenemine on olnud regionaalne integratsioon. Ainult üks leping täidab seda kriteeriumi ning isegi siis ei ole üks Kariibi mere piirkonna suurematest riikidest Haiti sellele alla kirjutanud, mis ütleb kindlasti väga palju.

Teiseks, mis puudutab kaubandust, on meil ajaloolised sidemed, nagu te juba märkinud olete. Põhja ja lõuna vahel on juba pikka aega kaubandus toiminud, kuid vaadake, kuidas see toimib. Me rüüstame kõike ning võtame kogu varanduse. Muidugi müüme me meie ettevõtete Kivus kaevandatud koltani ehk kolumbiit-tantaliidi põhjale, kuid vaadake selle katastroofilisi tagajärgi inimestele lõunas ning seal toimuvat – et mitte liialdada – ebavõrdset jagamist.

Peale selle lisate te arengupoliitika, mida me juba 40 aastat rakendanud oleme, öeldes, et eurooplased on maailma suurim toetaja, kuid see poliitika on kokku kukkumas ning seda tuleb muuta. Enamikus maailma vaesemates maades läheb kehvasti, sama kehvasti kui 40 aastat tagasi, kui mitte kehveminigi. See ongi põhjuseks meie kahtlustele ja küsimustele. Millised garantiid on meile selles suhtes antud? Ma ei korda seda, mida härra Kader Arif ütles, kuid ma liitun temaga ning ütlen, et me tahame teilt komisjoni nimel kinnitust mitmete tema selgelt välja toodud punktide kohta. Lõpetuseks sooviksin ma rääkida ka riiklikest parlamentidest.

Meil kui Euroopa Parlamendi liikmetel paluti langetada otsus majanduspartnerluslepingute kohta, mille tagajärjed, juhul kui need on halvasti kokku lepitud, saavad olema traagilised lõunapoolsetele inimestele, kuid mitte meile. Ükski Euroopa kodanik ei kannata seda, kui majanduspartnerluslepingud läbi kukuvad. Teisest küljest aga võib olla lõunapool kodanikke, kelle olukord veelgi halveneb. Lõpetuseks ütlen teile, proua volinik, lihtsalt seda, et meie arust peaksid ka partnerriikide parlamendid sõna sekka öelda saama, kuna nad esindavad selles küsimuses lõunapoolset rahvast, mitte ainult meid.

  Ignasi Guardans Cambó, fraktsiooni ALDE nimel. – (ES) Härra juhataja, see arutelu on kahtlemata väga tähtis, nagu ka teised juba öelnud on, muuhulgas nimetati seda äsja isegi ajalooliseks sellele pühendatud töötundide arvu ning poliitilise arutelu poolest, mis selleni viinud on.

Minu arvates on see hea arutelule eelneva ärevuse, ja mõnevõrra ka seda hetkel ümbritseva ärevuse, keskel. Ma ütlen ärevus muidugi suurima lugupidamisega asjasse segatud tsiviilühiskonna, valitsuseväliste organisatsioonide ja riiklike parlamentide panuste ees. Kõige selle keskel on tähtis mõista seda, milleks ja kuidas me nii kaugele jõudnud oleme.

Me peame mõistma, et nende assotsieerimislepingute läbirääkimised AKV riikidega ei ole poliitiline otsus, mille Euroopa Liit suvaliselt langetas, nii nagu oleks meil valida mitmete vahel ja me valisime nende seast lihtsalt ühe. See on põhimõtteliselt seaduslik nõue, mis põhineb Maailma Kaubandusorganisatsiooni seaduslikel eeskirjadel.

See on hädavajadus, mis tuleneb tingimustest, mis ümbritsesid meie eelnevat AKV tsooni riikidega kauplemise õiguslikku raamistikku . Praegu tuleks ka meeles pidada, et need, kes mõistsid hukka Euroopa Liidu suhteid AKV riikidega, olid just need arengumaad, millel olid täiesti legitiimsed nõudmised, et saada meie turgudele juurdepääs, kuid jäeti välja puhtalt sellel põhjusel, et need ei olnud praeguste Euroopa Liidu liikmesriikide endised kolooniad.

Seepärast oli, ja mõnes mõttes on veel siiani, Euroopa Liidul kaks mõõdupuud: üks kunagiste kolooniate ja teine muude sarnase arengutasemega riikide jaoks, mis selle süsteemi raamidesse ei jää. Just see ongi see, mis muutus kontrollimatuks ning mille rõhutamisest Maailma Kaubandusorganisatsioonis needsamad riigid oma missiooni tegid.

Ennekõike peame me mõtlema sellele, et süsteem, mida me asendada tahame, esmalt Lomé konventsioon ning seejärel Cotonou lepingutel põhinev kokkulepe, ei saavutanud mingil juhul ihaldatud eesmärke. Mitte keegi ei saa väita, et Cotonou süsteem oli täielikult rahuldav. Kui see oleks seda olnud, siis oleks Euroopa Liidu kaubanduse näitajad nende riikidega palju kõrgemad, kui need on hetkel. Seetõttu ei tohiks me ka väita, et me asendame midagi, mis on tulemusi andnud, sest see ei ole nii.

Kõikidel nendel põhjustel tuleks majanduspartnerluslepinguid vaadata suurepärase võimalusena, seda eriti kõigile neile meist, kes usuvad, et nende riikide areng ja kasv ei saa sõltuda puhtalt välisabist. Muidugi pean ma silmas just neid lepingutes osalevaid riike, mis ei kuulu vähim arenenud riikide sekka. Selles suhtes on partnerluslepingute taga omandi, omaenese saatuse määramise ja välisabist sõltumatuse saavutamise poliitiline – ja võiks öelda ka filosoofiline – põhimõte.

Seetõttu toetab minu fraktsioon täielikult nende lepingute Euroopa Komisjoni läbirääkimisi ning seda, et need peaksid olema ulatuslikud ja täielikud ning katma peale kaupade ka teenuseid ja konkurentsireegleid ning need tuleks tervikuna kokku leppida.

Veel üks asi, mida tuleks silmas pidada, on muidugi see, kuidas läbirääkimisi ja spetsiifilisi esitatud teemasid on käsitletud. Selle teema juures viitaksin ma sellele, mida iga raportöör erinevate teemade kohta ütles, kuna me räägime üldisest lähenemisest ajal, kui iga läbirääkimist eraldi käsitletakse.

On mõned esiletõusvad punktid ja mured, millest üheks näiteks oleks kõige äärepoolseimate regioonide olukord, mis väärib erilist tähelepanu CARIFORIUMi puhul, kuid üldiselt, ma mõtlen poliitiliselt, toetame me täielikult nii neid läbirääkimisi kui ka nende jätkamise vajadust ning seda, et parlament läbirääkimistel tõhusat järelvalvet teostaks.

Üks meie esitatud mitmest muudatusettepanekust ütleb, et parlamendi järelvalvet selle probleemi üle tuleb teostada ühtlustatult, mitte erinevalt sõltuvalt antud riigist.

  Liam Aylward, fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, mul on väga hea meel arutelu üle, mis annab taas võimaluse juhtida tähelepanu vajadusele lisada Euroopa Liidu kaubanduslepingutesse laste tööga seotud sätteid ning neist ka lähtuda.

Sellega ei pea ma silmas ainult silmakirjalikkust võitluses laste töö vastu või pealiskaudsete järelvalvesüsteemide rakendamist. Kõik Euroopa Liidu riigid ja – mis väga julgustav – ka üha suurenev arv teisi riike on liitunud ILO konventsioonidega, mis sätestavad töölevõtmise minimaalse vanuse ning kõrvaldavad halvimad laste töö liigid.

Nüüd peaksime me ka oma kaubanduslepingutes, üldise soodustuste süsteemi (GSP) lepingutes ja avalike hangete poliitikates nendest lubadustest lähtuma. Seega tuleb tagada, et Euroopa Liidus toimivad ettevõtted ei kasutaks laste tööd.

See tähendab, et laste tööd ei kasutata ei emaettevõttes ega ka selle vahetute tarnijate ettevõtetes: tarneahela tipus olev ettevõte peab vastutama selle eest, et mitte ükski tarneahela osadest ja kanalitest ei kasutaks laste tööd.

Hetkel võib töötada üle 200 miljoni maailma lastest seadusevastaselt, kaotades sellega juurdepääsu haridusele ja lapsepõlvele ning ohustades oma füüsilist ja vaimset tervist.

Laste töö probleemid tuleb tõsta kõikides meie kaubanduslepingutes esmasele kohale.

(Juhataja katkestas sõnavõtu)

  Margrete Auken, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DA) Härra juhataja, see arutelusui on loomulikult oluline, kuna valimised toovad meie töösse pika pausi. Seetõttu peame me veenduma, et kaubanduse peadirektoraat meie pidevat kriitikat majanduspartnerluslepingute sisu kohta arvesse võtab, eriti arvestades sellega, et direktoraat neile peatselt alla kirjutab. Selles suhtes peame me rõhutama, selleks et saada tagasi meie heakskiit, parlamenti jõudvate lepingute olulisust.

Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni nimel tahan ma selgelt välja öelda, et viis millega neid lepinguid on sõlmitud, on meie jaoks vägagi kaheldav. Läbirääkimistel AKV riikidega ei ole pööratud tähelaenu arenguküsimusele.

Seetõttu on mul paar spetsiifilist kommentaari, mis puudutavad kahte lepingut, millele parlament kolmapäeval alla peaks kirjutama, ning ma selgitan, miks Roheliste fraktsioon nende poolt ei ole. Mis puudutab CARIFORUMi lepingut, siis näitavad Ülemeremaade Arengu Instituudi (Overseas Development Institute) analüüsid, et Kariibi mere maadega sõlmitav majanduspartnerlusleping on seni sõlmitud lepingutest vast kõige vähem arengut soosiv. See on halvaks mudeliks teiste regionaalsete lepingute sõlmimisel, seda eriti just arengu seisukohalt. Loomulikult ei ole meie otsustada, kas meie mured on õigustatud, siis kui CARIFORUMi riikide valitsused ise on nende lepingute poolt, kuid oleks täiesti sobiv, kui asjasse puutuvate riikide parlamentidel oleks võimalus lepingute üle hääletada enne seda, kui Euroopa Parlament lepingutele oma heakskiidu annab.

Kuid meie mured seoses CARIFORUMi lepinguga, mida me siin Euroopa Liidus tõstatame, on igal juhul õigustatud. Praegusel ajal, kus on vaja paremini kontrollida rahade liikumist finantsturgudel, on meie arvates täiesti vastuvõtmatu, et CARIFORUMi lepingud lubavad täielikku finantsteenuste liberaliseerimist nendes kaheksas maksuparadiisis, mis moodustavad hetkel osa CARIFORUMist. Kui te mind ei usu, siis vaadake oma dokumente enne kolmapäevast hääletamist. Nendest võite te lugeda vabalt käest kätte müüdavate finantsteenuste vaba liikumise kohta, mida teiste sõnadega „registreerimata spekulatiivseteks tuletisteks” nimetatakse. Võite lugeda ka õiguse kohta asutada fonde individuaalsetele elanikele. See kõik tuleb Euroopa Liitu meie maksuparadiiside kaudu, nagu Malta ja Küpros. See saab juhtuda seni, kuni puudub üleliiduline seire või määrustik, ning seetõttu ei ole praegu lihtsalt õige aeg kaitsta neid struktuure, mis kannavad koos suurt osa vastutusest majanduste kokkulangemise eest.

Mis puudutab lepingut Cōte d’Ivoire’iga, siis seal on muidugi toimumas sisekonflikt ning seetõttu ei pruugi olla just õige aeg, et seda lepingut sõlmida.

  Madeleine Jouye de Grandmaison, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Härra juhataja, proua volinik, ma tulen Martinique’ist ning olen elanud kogu oma elu Kariibi mere piirkonnas.

Uskuge mind, härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide Kariibi mere piirkonna foorumi ja Euroopa Liidu vaheline majanduspartnerlusleping on minu jaoks väga pakiline.

Martinique, Guadeloupe ja Guyana on kõige äärepoolsemad Euroopa regioonid ning seetõttu ei ole arvestatud kogu Kariibi mere piirkonnaga. Minu arvates on see leping sõlmitud peamiselt kaubanduse eesmärkidel, aastatuhande arengueesmärgid on aga teisele kohale alandatud. Kariibi mere riikidele saab seetõttu väljakutseks suurendada kaubanduse mahtu Euroopa Liiduga, et saada tagasi kaotatud tollitulude.

Praeguse ülemaailmse majanduslanguse ajal ei pruugi see lihtne olla. Tõsiasjad jäävad tõsiasjadeks ning neid lepinguid on sõlminud peamiselt kaubanduse peadirektoraadi ning parlamendi arengukomisjon paistab olevat sellest mõnevõrra välja jäetud.

Selles lepingus ei ole nimetatud arengu ja integratsiooni saavutamise eesmärgid regionaalsel tasemel kooskõlas meetmetega, mida kasutatakse, et neid saavutada. Need meetmed on suuremas jaos seotud ainult kaubanduse ja konkurentsivõimega. Mis puudutab regionaalset integratsiooni, siis ka seal ei sobi omavahel kokku plaanitud eesmärgid ja kasutatavad ressursid.

Ma tulen nüüd spetsiifilisemalt Kariibi mere piirkonna äärepoolseimate regioonide regionaalse integratsiooni juurde nende keskkonnas. Äärepoolseimad regioonid paiknevad n-ö asustusala südames. Guyana jagab isegi ühte oma peamistest piiridest Surinamega. Äärepoolseimates regioonides on üle 35 miljoni elaniku üle 40 riigis ning need katavad üle kahe miljoni ruutkilomeetri. See on suur potentsiaalne turg.

See leping andis võimaluse vähendada teatud nn geograafiliste puuete, nagu näiteks kauguse, mõjusid saartevahelise läheduse kasuks. Milleks oleme me loobunud läbirääkimistest, et luua spetsiifiline regioonidevaheline turg Euroopa Liidu ja CARIFORUMi äärepoolseimate regioonide vahel? Ajal, mil Euroopa Komisjon tegeleb Kariibi mere piirkonna riikide vähese arengu küsimustega ning sõlmib selle grupiga majanduspartnerluslepinguid turgude avamise ja regionaalse integratsiooni nimel, võetakse Kariibi mere piirkonna äärepoolseimaid regioone arvesse ainult tulevase CARIFORUMi avatud turu osana ning see jääb püsima samadesse turupõhimõtetesse, mis lepiti kokku terve Euroopa Liidu jaoks. Need põhimõtted seavad meid ebasoodsasse olukorda.

See oli võimalus edendada kultuuridevahelist dialoogi, kujundada koostööd, vahetada teenuseid ning viia äärepoolseimad regioonid...

(Juhataja katkestas sõnavõtu)

  Syed Kamall (PPE-DE). - Härra juhataja, me teame kõik, et majanduspartnerluslepinguid on palju kritiseeritud. Ka mina jagan mõningaid nendest kriitikatest. Ma olen nõus, et majanduspartnerluslepingud ei peaks olema meetodiks, millega avada argessiivselt turgusid ainult Euroopa Liidu ettevõtetele – need peaksid olema kasulikud ka vaeste riikide ettevõtjatele ja tarbijatele. Ma jagan Erika Manni muret võrdse lähenemise üle majanduspartnerluslepingutes, mis ei võta arvesse erinevusi regioonide ja nendes regioonides olevate riikide vahel. Mul on hea meel selle üle, et me oleme allkirjastanud vahelepingud tegelikult ainult nende riikidega, mis on näidanud üles huvi, et allkirjastada sellised lepingud.

Mulle valmistas muret ka ühe komisjoni ametniku seisukoht ühel rahvusvahelise kaubanduse komisjoni koosolekul, selle kohta, et majanduspartnerluslepingute eesmärk ei ole puhtalt kaubandus ja areng, ning et nende eesmärk on ka regionaalne poliitiline integratsioon. Nagu paljud minu kolleegidki, usun ma, et selle otsuse peaksid tegema riigid ise, eriti need riigid, mis on demokraatiad ja ei soovi istuda regionaalses assamblees koos sama regiooni diktaatuuridega.

Nendele muredele vaatamata peaks meil olema hea meel rahvusvahelise kaubanduse komisjoni heakskiidu üle nendele majanduspartnerluslepingutele. Mõnda aega valmistas mulle muret mõningane Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni kaubandusevastane retoorika, siis kui nad komisjonis hääletasid või hääletamisest loobusid. Majanduspartnerluslepingud ei pruugi olla täiuslikud, kuid paljud minu sõpradest ja perekonnaliikmetest vaesemates riikides on tüdinud puuduvast juurdepääsust kaupadele ja teenustele ning sellest, et neid sunnitakse sõltuma riiklikest monopolidest või ettevõtetest, mis on seotud korrumpeerunud poliitikutega. Muret tekitab ka see, et Sotsiaaldemokraatide fraktsioon asju niimoodi jätta soovis. Ärgem unustagem, et impordimaksud tähendavad tihti seda, et vaesed elanikud peavad maksma veel rohkem imporditud toidu ja ravimite eest.

Ma sooviksin tänada proua volinikku tema enesekindluse eest majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel. Need ei ole täiuslikud, kuid meil on vaesemate riikide ettevõtjate ja tarbijate ees kohustus tagada neile juurdepääs samadele toodetele ja teenustele, mida meie Euroopa Liidus praegu tarbida saame.

  Glenys Kinnock (PSE). - Härra juhataja, nii nagu teisedki, võin ma kinnitada, et alates sellest, kui proua Catherine Ashton volinikuks sai, oleme me näinud suurt muutust nii stiilis ja toonis kui ka sõnastuses ja nüüd samuti üha enam sisus.

Ma olen kindel, et proua volinik nõustub minuga ning paljude siin viibivate kolleegidega, et meie ees seisab ikka veel muljetavaldav ülesanne nüüd, kus me üritame luua ja taasäratada usaldust pärast mitmeid aastaid läbirääkimisi, mis on tekitanud suurel hulgal pingeid ja kibedust.

Peaaegu täpselt 10 aastat pärast Cotonou lepingu allkirjastamist peame me tuletama meelde, mida seal tegelikult AKV riikide ja Euroopa Liidu vaheliste kaubandusväljavaadete kohta öeldi. Sõnastus oli järgmine: „Uus raamistik kaubanduse jaoks, mis on võrdne nende olemasoleva olukorraga ning vastavuses WTO eeskirjadega”. Me peame tegema palju rohkem tööd, et neid eesmärke saavutada.

Eraldi kokkulepete sõlmimise poliitika erinevate riikidega on toonud kaasa sarja vasturääkivusi ning ma võin kinnitada nendele, kes parlamentaarset ühisassambleed ei tunne, ning kes ei puutu nii palju kui mina ja teised siinviibijad kokku AKV riikide parlamentide liikmetega, et see on loonud tõesti väga raskeid olukordi ning kahjustanud tõsiselt ühtekuuluvust, mida ma varem AKV riikide vahel tundsin. Ma tean, et vaid paari nädala eest kirjutas Ghana president terve AKV rühma nimel kirja Euroopa Liidu eesistujale ning väitis, et majanduspartnerluslepingute protsess ähvardab jätkuvalt mõnede regionaalse integratsiooni ühenduste olemasolu. See on ühe uue presidendi hiljutine kommentaar.

AKV riikide parlamentide liikmed ütlevad meile igal kohtumisel, et neid on väga vähe kaasatud ning nendega on veel vähem või üldse mitte konsulteeritud. Ma paluksin proua volinikul öelda, mis oleks tema arvates selle jaoks tulevikus sobiv.

Mul on hea meel selle üle, mis on toimunud Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) läbirääkimistel, kuid neile antakse nüüd selgeid lubadusi tekstide muutmise kohta, üleminekuperioode, et ühtlustada tariife, tagatisi, päritolureegleid jne. Ma loodan saada teie kinnituse selle kohta, et need valikud kehtivad kõigile AKV riikidele, kes läbirääkimisi peavad.

Öelge meile palun, proua volinik, et te nõuate majanduspartnerluslepingus täpseid arenguprogrammide kohustusi ja et kaubanduse liberaliseerimine tuleb siduda arengu sihttasemetega. Kui jah, siis kuidas te seda teete?

Kas te kannate hoolt selle eest, et majanduspartnerluslepingutes on seaduslikult siduvad kohustused, et pakkuda ajakavadega määratud ja ennustatavat rahastamist?

Proua volinik, ma arvan, et AKV riigid, nagu te meile juba eelnevalt ütlesite, seisavad silmitsi aeglasema kasvu perioodiga ning esimest korda 25 aasta jooksul lõppevad vaesuse vähendamise jõupingutused. Mul on veel ainult kaks kiiret märkust, üks neist CARIFORUMi majanduspartnerluslepingu kohta: see ei ole täiuslik tulemus, kuid vajab siiski tagatisi.

Mis puutub Cōte d’Ivoire’i, siis vajame me neid tagatisi, mida nõudsid ka Erika Mann ja härra Van Hecke. See on meie jaoks väga tähtis.

(Juhataja katkestas sõnavõtu)

  Fiona Hall (ALDE). - Härra juhataja, kui me võtame sammu tagasi majanduspartnerluslepingute protsessi algusesse, siis 2000. aasta Cotonou leping sätestas, et Euroopa Liidul on seaduslik kohustus võtta arvesse arengumaade huvisid kõikidel poliitikate aladel, mis neid mõjutada võivad. 2005. aastal tuvastas komisjon selle arengupoliitika sidususe kui aastatuhande arengueesmärkide saavutamise aluse.

Mul on kahju selle nägelemise pärast, mis on toimunud rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni vahel selle üle, kummal on juhtiv roll majanduspartnerluslepingute protsessis, kuna parlament ise oleks võinud reageerida palju ühtsemalt teatud hetkedel majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste ajal ning kaotas silmist lubaduse, et need on arenguvahendid.

Lõpuks, mul oli hea meel, et proua volinik mainis teenuseid, kuna mulle valmistab erilist muret panganduse avamine. Lääne pangad ei suutnud reguleerida oma territooriumidel tegutsevaid suuri rahvusvahelisi pankasid ning seega peame me endilt küsima, kas on hea idee avada pangandussektor riikides, mille olemasolev regulatiivne süsteem on palju väiksem, ning kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjad sellist sammu ei nõua. Pangandussektori avamine võib aidata küll suuri ettevõtteid, kuid see võib ajendada kohalikke pankasid otsima suure väärtusega kliente ning eirama väikeettevõtteid, vähendades veelgi nende juurdepääsu krediidile.

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE). - (FR) Härra juhataja, proua volinik, nõukogu eesistuja härra Jan Kohout, daamid ja härrad, esmalt sooviksin ma õnnitleda oma kolleegi härra Glyn Fordi tema raporti kvaliteedi ja tema kompromissimeele eest. Meil oli võimalus tegeleda selle probleemiga Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ja Euroopa Liidu parlamentaarsel ühisassambleel Paapua Uus-Guineas. Ma nägin tema koostööd riiklike parlamentide liikmetega ning seetõttu olen ma selle üle õnnelik.

Proua volinik, ma sooviksin liituda õnnitlustega, mida on avaldatud teile seoses nende majanduspartnerluslepingutega, mille sõlmimise eesmärgiks on vältida AKV riikide ja Euroopa Ühenduse vahelise kaubanduse häirimist. Nende läbirääkimiste tulemuseks olnud on vahepealsed majanduspartnerluslepingud Fidži Vabariigi ja Paapua Uus-Guineaga, mis on ainsad riigid Vaikse ookeani piirkonnas, mis nõustusid esialgse lepinguga, ning me tunnistame seda tööd, mis on vajalik, et sõlmida täielikud lepingud.

Selles lepingus on kõik vajalikud meetmed, et luua vabakaubandusala. Resolutsioon rõhutab seda, et majanduspartnerlusleping peab aitama kaasa majanduskasvu tugevdamisele, regionaalsele integratsioonile, majanduse mitmekesistamisele ja vaesuse leevendamisele. On oluline meeles pidada, et tegelik regionaalne turg on oluliseks aluseks vahepealse majanduspartnerluslepingu rakendamisel ning et Vaikse ookeani piirkonna riikide sotsiaalseks ja majanduslikuks arenguks on vajalikud regionaalne integratsioon ja koostöö.

See leping on võimaluseks anda uus tõuge kaubandussuhetele ning tagab enamiku kaupade juurdepääsu Euroopa turule ilma tollimaksude ja kvootideta. Ma palun kindlasti eraldada 2 miljardi euro ulatuses abi 2010. aastaks, ning lõpetuseks sooviksin ma lisada, et on väga oluline, et ka majanduslikul tasemel ei tohiks toimuda kaubandust mõjutavate patendiõiguste või intellektuaalse omandi õiguste rikkumist. Mis puutub inimõigustesse, siis hämmastab mind see, et me suhtleme Paapua Uus-Guineaga, riigiga mis karistab veel praegugi seksuaalseid suundumusi. Lõpetuseks, poliitilisel frondil on meie jaoks tähtis saavutada liit AKV riikidega Maailma Kaubandusorganisatsiooni raamistikus.

  Georgios Papastamkos (PPE-DE). - (EL) Härra juhataja, Euroopa Liidu ja AKV riikide vaheliste majanduspartnerluslepingute läbirääkimiste edukas lõpuleviimine on Euroopa kaubandus- ja arengupoliitika jaoks ülim väljakutse.

Me vajame lepinguid, mis ühilduvad Euroopa Liidu rahvusvaheliste kohustustega, arvestades sellega, et Euroopa Liidu poolne AKV riikide ühepoolne eelistav kohtlemine, võrreldes teiste arengumaadega, ei ole, nagu te teate, kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega.

Kuid seaduslikust küsimusest olulisemaks väljakutseks on peamiselt selliste lepingute sõlmimine, mis edendavad arutelu all olevate riikide arengut nende kaubandusvõime tugevdamise, majandusaluste mitmekesistamise ja regionaalse integratsiooni kaudu.

Uus kaubandusrežiim, mis hakkab Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelisi suhteid reguleerima, peaks tagama kõikide nende riikide integreerimise rahvusvahelisse kaubandussüsteemi, globaalsesse majandusse, mis kannatab hetkel enneolematu kriisi all, mis mõjutab nii arenenud kui arengumaid ja kasvavaid majandusi.

Me kõik oleme nõus, et AKV riikide turu avamine Euroopa Liidule peab olema asümmeetriline ja järkjärguline ning piisavalt paindlik osas, mis puudutab kvoote tundlikes sektorites ja kehtivaid garantiiklausleid. Nagu te teate, oli läbirääkimiste eesmärgiks katta selliseid sektoreid nagu teenindus, investeeringud, intellektuaalse omandi õigused ja tugevdatud töö kommertsküsimustes, nii nagu ka juurdepääs kaupade turule.

Seetõttu toetame lepingute ulatuse laienemist nendes suundades, mis on kasulikud AKV riikidele enestele. On äärmiselt oluline, et me lisame majanduspartnerluslepingutesse arengusätteid ning pakume piisavat kaubandusabi.

  Glenys Kinnock (PSE). - Härra juhataja, ma sooviksin nõusolekuga seoses käsitleda lühidalt kahte küsimust. Ma mainisin CARIFORUMit. Igaüks tunneb CARIFORUMi lepingu suhtes rahulolu ja optimismi, kuid loomulikult on vaja teatud garantiisid. Kindlasti tegi hiljutisel kohtumisel Guyanas riigi president ja teised riigi esindajad, nagu ka Euroopa Parlamendi liikmed, selle absoluutselt selgeks.

Tõstatati banaanide probleem. Paruness Ashton, te ütlesite, et antakse tollimaksuvaba ja kvootideta juurdepääs, mis on hea, kuid probleem on selles, et Kesk-Ameerikaga ning sellele järgnevalt ka Mercosuri ja Andide Pakti riikidega allkirjastatud lepingud vähendavad tariife nende riikide jaoks ning me ei saa teha midagi, et säilitada AKV riikide banaanitootjate konkurentsivõimet. See on kriitiline küsimus ning lepingud sõlmiti veel enne seda, kui CARIFORUMi lepingu tint kuivada oli jõudnud.

Kariibi mere riikidel on ka tõsiseid muresid üksuste rakendamise kohta, mida ei ole senini veel üles seatud. Endiselt on probleeme, mida põhjustavad erinevate Kariibi mere piirkonna riikide vahel tekitatud pinged. Samuti on veel Haiti küsimus. Abiandjate konverentsil ei saavutatud nii rahuldavat tulemust, kui me oleks soovinud, ning on muresid selle üle, kas majanduspartnerluslepingu üle saab lõplikke läbirääkimisi pidada ja seda lõplikult sõlmida seni, kuni Haitit ei ole kaasatud.

Cōte d’Ivoire’i suhtes tahaksime me väga selgeid garantiisid. See on riik, mis on kogenud aastate vältel palju raskusi, ebakindlust ja -stabiilsust ning meiepoolse nõusoleku andmine on väga tähtis, kuid oluline on ka garantiide andmine, mille te toote välja kirjas, mis on adresseeritud läbirääkimiste pidajatele Cōte d’Ivoire’is ja Cōte d’Ivoire’i valitsusele, et kinnitada meie lubadust pidada läbirääkimisi hea tahtega rahuldava tulemuse nimel selle riigi elanikele.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). - (FR) Härra juhataja, härra Jan Kohout, proua Catherine Ashton, ma kuulasin seda, mida te ütlesite.

Härra Kohout, te rääkisite majanduslikust jätkusuutlikkusest. Küsimus, mida ma täna endale esitan on: mida see peale nende sõnade tähendab? Mida tähendab see majandus-, finants- ja keskkonnakriisi ajal? Milliseid garantiisid saame me anda? Vaatamata proua voliniku julgustavatele sõnadele, küsin ma endalt, kas need lepingud, mille läbirääkimised toimusid teistsuguses maailmas, on ikka seesama projekt mida me oma Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna partneritele pakume ja kas see on praeguses olukorras ikka veel sobiv?

Mina isiklikult seda ei arva. Me kohtume valitsuseväliste organisatsioonide ja väikeettevõtetega. Hiljuti olime me Guyanas, kus sealne president ütles meile: „Te palute meil mitmekesistada tegevust, kuid öelge meile, milliseid kaupu saab meie väike riik toota, et konkureerida Brasiilia või Venezuelaga?”

Seepärast arvan ma täna, et me ei tohiks oma silmi selle ees sulgeda. Ühest küljest räägite te paindlikkusest, teisest aga Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadest. Mul on väga kahju, aga need kaks asja on absoluutselt vastandlikud, kuna need nõuaksid ümberkorraldamist ja me teame väga hästi, et see põhjustab nendes riikides veelgi suuremat vaesust.

Seepärast ei arva ma, et see mida me täna pakume ja see mida me minevikus pakkusime ei ole kindlasti sobivad. Kas me oleme vaadanud viimase 40 aasta jooksul üles seatud arengumudeli tulemusi? See on läbikukkunud ja ma arvan, et seda ka juba öeldi. Ja ma arvan, et see läbikukkumine jätkub ka nüüd. Nende partnerluslepingutega halveneb olukord veelgi, kuna need ei sobi kokku ülemaailmse majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku olukorraga.

  Daniel Caspary (PPE-DE). - (DE) Proua volinik, olles kuulanud mõlema eelneva sõnavõtja kommentaare, sooviksin ma esitada ühe küsimuse. Kas te nõustute, et maailmas on riike, mis on viimase kahekümne aasta jooksul suutnud oma jõukuse taset oluliselt tõsta ilma majanduspartnerluslepinguta ja kas majanduspartnerlusleping võiks ehk pakkuda ka nendele riikidele võimalust?

  Jan Kohout, nõukogu eesistuja. – (CS) Ma tänan teid härra juhataja ja ennekõike tänan ma teid, Euroopa Parlamendi liikmed, selle konstruktiivse ja huvitava arutluse eest. Lubage mul vastata kahele tõstatatud punktile. Esimene puudutab paindlikkust. Mõnede Euroopa Parlamendi liikmete kõnedest mõistsin ma, et majanduspartnerluslepingute sõlmimisel on soov tagada vajalik paindlikkus.

Ma sooviksin rõhutada, et nõukogu on vägagi teadlik paindlikkusest kahel tähtsal tasandil. Esimene neist on paindlikkus, mis puudutab asümmeetriliste kokkulepete võimaluste, ajakavade ja kaitsemeetmete täies ulatuses ekspluateerimist Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglite kohaselt. Seetõttu ei saa ma nõustuda ei arvamusega või üldistava järeldusega, et 40 aastat abi pakkumist arengumaadele on olnud katastroofiline. Ma arvan, et olukord oleks olnud palju halvem ilma Euroopa Liidu ja teiste riikide abita. Samas arvan ma, et olemasolevad eeskirjad lubavad niivõrd suurt paindlikkust, et igaüks nendest riikidest – ning siinkohal on mul usku komisjoni ja volinikku – peaks olema suuteline leidma lahenduse, mis vastab just nende vajadustele ja huvidele.

Teine paindlikkus on see, mida me pakume üleminekul majanduspartnerluslepingute vahesätetelt täielikele regionaalsetele lepingutele regionaalse koostöö toetamise huvides. Teine punkt arutlusest, millele ma vastata sooviksin, puudutab majanduspartnerluslepingute arendamise dimensiooni küsimust. Mul ei ole mingit kahtlust, et need lepingud ei ole harilikud kaubanduslepingud, kuna neil on tugev loomuomane arengudimensioon. Lepingud määravad pikad, kuni 25-aastased vahekokkulepped ning nende juurde kuuluvad ka vabastused: kuni 20% AKV riikides tulevatest kaupadest saab liberaliseerimisest vabastada. Lepingud sätestavad sätteid parlamenti kaasavaks seireks ja ülevaatamiseks. Nende rakendamist toetatakse kaubanduse toetamise finantspaketist. Minu arvates on kõik see tõestus nende lepingute arengut soosivast iseloomust.

Samas sooviksin ma öelda Tšehhi eesistumise ja nõukogu nimel, et me jälgime hoolikalt majanduspartnerluselepingute läbirääkimiste edenemist ning ma sooviksin väljendada komisjonile ja volinik Catherine Ashtonile oma toetust tema seniste jõupingutuste eest nõukogu antud mandaadi täitmisel. Tšehhi eesistumise jooksul keskendume me mais üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumisel majanduspartnerluselepingutele arengukoostöö ministrite nõukogus. Kui me AKV riikide ministritega üksmeelele jõuame, siis võetakse ka see küsimus AKV ja ELi ministrite nõukogu mai koosolekul arutluste päevakorda. Tšehhi eesistumise jooksul võtab nõukogu paari päeva pärast, aprilli alguses Prahas vastu ka AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee. Olen kindel, et majanduspartnerluslepingutest saab üks peamisi aruteluteemasid, ning et need arutelud saavad olema ülimalt tähtsad just seepärast, et need parlamentaarses kontekstis toimuvad.

Ootan juba kannatamatult teie homset hääletamist. Minu arvates on see majanduspartnerluslepingute arengus oluliseks hetkeks. Nagu me kuulsime, jätkuvad läbirääkimised veel paljudes regioonides, kuid Kariibi mere piirkonnas on juba saavutatud tähtsaid ja häid tulemusi. Cōte d’Ivoire’i puhul oleme me jõudnud olulisse etappi, et saavutada tulevane edu. Paljud riigid ootavad Euroopa Parlamendi nõusolekut ning koos sellega aastaid kestnud raskete läbirääkimiste haripunkti jõudmist ja ma usun kindlalt, et parlament annab maailmale positiivse signaali, mida me praegusel ajal ka väga vajame. Ma usun ja olen kindel, et isegi praeguse kriisi ajal, mida siin on juba mitmeid kordi mainitud, on see vahendiks, mis toob tõelist kasu isegi kogu selle ebakindluse keskel, mida me kõik tunneme. Me kõik teame, et see aitab kaasa nende riikide arengule.

  Catherine Ashton, komisjoni liige. − Härra juhataja, lubage mul vastata kõigest mõnele tehtud kommentaarile.

Härra Guardans Cambó, härra Alain Hutchinson ja preili Fiona Hall, erineval viisil rääkisite te kõik minevikust ja sellest, et me peame paremini tegutsema. Ma olen sellega nõus. Kuigi ma ei nõustu täielikult selle analüüsiga, olen ma nõus sellega, et meil on võimalus, et vaadata tuleviku poole ning osa sellest on mõelda nii meie parlamendi kui ka AKV riikide parlamentide kaasamisele. Otsustamine oma parlamentide kaasamise üle jääb muidugi nende riikide enda langetada. Me peame olema väga ettevaatlikud – ja ma tean, et meie austatud parlamendiliikmed soovivad, et mina seda oleksin – ning mitte sundima seda, mida ma arvan, ühelegi teisele riigile peale. Proua Glenys Kinnockile ütlen ma, et ma juba ootan kohtumist parlamentaarse ühisassambleega.

Eriti härra David Martin, kuid ka teised, rääkisid meie ülevaatamiste vajadusest ning taas olen ma nõus, et eriti käesolevas majanduskliimas on seire ja ülevaatamine hädavajalikud. Ma olen väga huvitatud arutluste jätkamisest austatud parlamendiliikmetega parlamendi kaasamise teemadel, kuid mind huvitavad ka teie ideed selle kohta, kuidas seda seiret ja ülevaatamist tõesti toimima panna ning kuidas panna neid riike, kes meiega koos töötavad, selles suhtes positiivselt tundma.

Härra Robert Sturdy ja härra David Martin, termin „enamsoodustuserežiimi”, nagu öeldud, on loodud, et nimetada ühiselt suuri riike, mis ei ole toetanud seda protsessi, millega me tegelenud oleme. Eesmärgiks ei ole kahjustada lõunapoolsete regioonide omavahelist kaubandust või kahjustada, kujundada või vormida võimalusi ning sõltumatust nendes riikides, mis soovivad kaubandust avada. Sellel põhjusel on meil lagi sellele osale maailmakaubandusest, milles üks riik osalema peab enne selle spetsiifilise sätte rakendumist. Ma pean mainima, et me otsime alati ka võimalikku paindlikkust selles raamis.

Mis puudutab tollitulusid, härra Kader Arif ja proua Madeleine Jouye de Grandmaison, 2013. aastani katab seda Euroopa Arengufond ning me oleme huvitatud ka sellest, et riikidel oleks kasu ka majanduskasvust ja maksustamise muutustest, et nad ei sõltuks ainult nendest tuludest, vaid leiaksid ka uusi võimalusi, kuidas toetada oma majandusi.

Mis ka banaanidega ei juhtuks, on soodustused jätkuvalt paremad nendes riikides kui igal pool mujal. Kuid me oleme tähelepanelikud ka soodustuste vähenemise suhtes ning käsitledes lepinguid, mille küsimuste lahendamist me juba aastaid oleme oodanud, peame me ka seda arvesse võtma, ning seda ma kavatsengi.

Härra Johan Van Hecke, proua Erika Mann ja proua Glenys Kinnock, mida üks saab, seda saavad ka teised. Lubage mul öelda, et mul on hea meel kirjutada igaühele ja igale poole, ning kindlasti Cōte d’Ivoire’ile, ja kinnitada, et see paindlikkus, mida Lõuna-Aafrika Arenguühendusega (SADC) on arutatud, kehtib neile, kuna on paar asja, mis on omased ainult sellele regioonile, mida nad ei sooviks, kuid seda, mida nad soovivad, nad ka saavad. Mul on hea mee, et saan selle kirja panna, igale poole ja igaühele. Nii et palun öelge mulle lihtsalt, mida te soovite, et ma teeksin.

Härra Glyn Ford ja härra Christofer Fjellner rääkisid sellest, kui tähtis on kaubandus üldse ning ma olen selle analüüsiga täiesti nõus. Ma arvan, et härra Fjellner ütles, et me vajame praeguses majanduskliimas rohkem kaubandust, mitte vähem, ja ma olen sellega täiesti nõus.

Härra Daniel Caspary, vabadus võtta oma tulevik oma enda kätte – olen täiesti nõus. Ja need riigid, mis on arenenud majanduslikult ilma majanduspartnerluslepinguteta – ma oletan, et siin oleksid head näited India ja Hiina.

Ka härra Syed Kamall kordas minu arust väga olulist teemat, et me peame andma riikidele võimaluse areneda ja kasvada ning tegema seda nende majanduste arendamisega ning toetades neid ühendatud arengu ja kaubandusega.

Proua Glenys Kinnock, side arenguga on väga tähtis, kuid siduv abi andmise lubadus on Cotonou lepingus, see on juba olemas. Meie jaoks on asi selles, et majanduspartnerluslepingud annavad meile võimaluse luua soodustused ja arenguprioriteedid ühistel alustel, mis on väga tähtis.

Lõpetuseks sooviksin ma teha midagi, mida ma tihti teha ei saa, tänada meeskonda, kellega ma koos töötan. Minu selja taga istub meie pealäbirääkija, kes on teinud kogu töö Aafrika Arenguühendusega. Mu kolleegid on siin ja ma tahtsin teile öelda, et nad on olnud ülimalt tuge pakkuvad ja absoluutselt pühendunud minu esitatud tegevuskavale.

Isiklikult loodan ma, et te hääletate vaimus, milles ma olen teile selgitanud oma eesmärke. Ma annan teile lubaduse, et ma jätkan sellega pühendunult, kuid ma tõesti loodan, et te toetate minu kirjeldatud tegevuskava elluviimist. See oleks minu jaoks väga tähtis ning ma loodan, et te seda täna õhtul teha saate.

  David Martin, raportöör. − Härra juhtaja, esmalt lubage mul öelda, et see on olnud väga hea arutelu. Me oleme saanud väga positiivseid panuseid nõukogult ja komisjonilt.

Ma tahaksin rääkida spetsiifiliselt edasi sellest, et nõukogu öeldu kohaselt on CARIFORUMi leping majanduspartnerluslepingute jaoks näide, mitte mall. Ma olen sellega täiesti nõus. See võib olla aluseks teistele lepingutele, kuid igal majanduspartnerluslepingul peab olema oma individuaalsus ning me peame kasutama ka CARIFORUMi läbirääkimiste kogemusi.

Teiseks on mul väga hea meel, et nõukogu andis kinnituse kaubandusabi kohta, ning et liikmesriigid kavatsevad seda abi pakkuda.

Mul oli hea meel, et nii nõukogu kui ka komisjon andsid garantiisid ravimitele juurdepääsu kohta ning et nõukogu ja komisjon kinnitasid meile, et viie aasta pärast teostatav ülevaatamine on ka tegelik ülevaatamine, mille käigus kontrollitakse arengueesmärkide täitmist.

Mul oli hea meel, et proua volinik ütles, et enne igasugust liberaliseerimist ja finantsteenuste avamist peavad olema paigas vastavad määrused. Ka see on mõnedele istungisaalis olijatele väga oluline. Ta tõi välja – nagu me juba teadsime, kuid oli oluline see ka protokollidesse saada – et midagi nendes lepingutes ei sunni ühelegi Kariibi mere piirkonna riigile teenuste erastamist peale ning selles lepingus ei ole ka mingisugust eeldust avalike teenuste erastamise kohta. Mul oli ka hea meel, et ta andis garantiisid enamsoodustusrežiimi riikide staatuse kohta.

Tuginedes asjaolule, et nii komisjoni kui ka nõukogu kommentaarid on nüüd selles täiskogus protokollis, on mul raportöörina hea meel soovitada täiskogul anda Kariibi mere piirkonna majanduspartnerluslepingule oma nõusolek.

Lubage mul nüüd pöörduda ühe teise probleemi juurde, milleks on resolutsioon. Mõned minu kolleegid konservatiivsest Euroopa Rahvapartei fraktsioonist (EPP) on seda kommenteerinud. Sotsiaaldemokraatide jaoks sisaldab resolutsiooni praegune tekst veel nn punaseid jooni ning see erineb tekstist, mille nõusoleku üle hääletada. Tegelikult on meie jaoks punasteks joonteks kõik need asjad, mida nõukogu ja komisjon kinnitasid. Seega kui täiskogu toetab nõukogu ja komisjoni, ei näe ma mingit põhjust, miks ei võiks see toetada meie kompromisse ja kompromissi teksti ja kaasata need parlamendi resolutsiooni.

Ma loodan, et lõpuks saame me anda nii hääle nõusoleku kui ka üksmeelse resolutsiooni poolt, mis avab kaubanduse ning annab tugevaid garantiisid arengu jaoks.

  Erika Mann, raportöör. − Härra juhataja, ma sooviksin tänada proua volinikku ja nõukogu. Täna leppisite te kokku, et annate Cōte d’Ivoire’ile seda, mida parlament juba pikemat aega palunud on, ning ma arvan, et see teeb riigi väga õnnelikuks. Proua volinik, kas te võiksite palun saata kellegi – või minna ise – esimesel võimalusel Cōte d’Ivoire’i, et anda edasi see väga positiivne sõnum ning kinnitada seda esimesel võimalusel ka kirjalikult? See leping sisaldab tõesti kõike, mida me vajame.

Ma sooviksin kommenteerida mõnda asja, mida te täpsemalt käsitlenud ei ole. Me tahaksime tõesti näha seiret. Ma tean, et see on keeruline ning me vajame nõukogu abi. Me tahame näha Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelist seiret vahelepingu ja täieliku lepingu sõlmimise vahele jäävas faasis. Ainult sel viisil võime me mõista, mille üle te läbirääkimisi peate. Vastasel juhul saadate te meile selle perioodi lõppedes lihtsalt eelnõu, mille me vaid kinnitada või tagasi lükata saame. Midagi sellist ei soovi me näha.

Me ei taha võtta osa läbirääkimistest, kuid me tahame jälgida, mida te teete. Seda ei pea te tegema täna – kuigi oleks väga hea kui te täna oma nõusoleku annaksite – kuid mul on hea meel koos oma kolleegidega selle protsessi üle koos teiega arutada. Me oleme teinud seda varem erinevate lepingutega ja erinevates tingimustes, kuid ma olen kindel, et me jõuame kokkuleppele, juhul kui nõukogu selleks valmis on.

Minu viimane kommentaar proua volinikule ja ka nõukogule on paluda kinnitust, et nad teevad kõik, mis nende võimuses, et tagada need saavutused, mis lepiti kokku Doha arenguvoorus. See oli nii seoses banaanidega, muude riikide puhul seoses puuvillaga. On ka teisi vaatenurki, mis on arengumaade jaoks olulised. Ma tean, et täna ei saa te „jah” öelda, kuid palun andke meile oma kinnitus, et te teete kõik, mis teie võimuses, et tagada sellised lepingud.

Minu viimased tänud pühendan ma kahele kolleegile, esmalt Glenys Kinnockile, kes oli enam kui abivalmis, ning mul on väga hea meel kuulda, et ta soovitab Cōte d’Ivoire’i lepingule nõusoleku anda. Ma tean, kui keeruline see on ja ma olen väga tänulik, et ta mind sellega aitab. Ma sooviksin tänada ka oma kolleegi Syed Kamalli, kes mind samuti resolutsiooniga väga aitas. Ma tean, et mis kaubandusse puutub, siis on see vahetevahel vastuolus tema tõekspidamistega. Olles avatud kaubanduse poolt, on tema jaoks raske üksmeelt saavutada. Seetõttu on mul hea meel tänada mõlemat kolleegi ning tänada veelkord komisjoni ja nõukogu.

  Juhataja. - Olen saanud üheksa resolutsiooni ettepaneku projekti⁽¹⁾, esitatud vastavalt kodukorra artiklile 108(5).

Arutelu lõpetati.

Hääletamine toimub kolmapäeval, 25. märtsil 2009.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Mary Lou McDonald (GUE/NGL), kirjalikult. – Rahvusvahelise majanduskriisi valguses peaksime me vaatama üle ning muutma Euroopa Liidu liberaliseerimise ja dereguleerimise poliitikat, mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka seoses arengumaadega.

Kuid parlamendi ees olevad majanduspartnerluslepingud teevad ettepaneku, et muuta see ebaõnnestunud lahendus intensiivsemaks.

Nende lepingute läbirääkimistel avaldas Euroopa Liit survet arengumaade valitsustele, ilma et oleks võtnud arvesse nende riikide kodanike seisukohti, kes nende lepingute vastuvõtmisega kõige rohkem kannataksid.

Kaudsed lubadused olla nende lepingute vastuvõtmisel paindlik ei ole asenduseks konkreetsetele garantiidele.

(1) (vt protokoll)