Istungi stenogramm

Esmaspäev, 23. märts 2009 - Strasbourg

21. Toiduainete hinnad Euroopas (lühiettekanne)

  Juhataja – Järgmine päevakorrapunkt on proua Batzeli raport (A6-0094/2009) põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni nimel, toiduainete hindade kohta Euroopas (2008/2175(INI)).

  Katerina Batzeli, raportöör. − (EL) Härra juhataja, tahaksin alustada, tänades põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportööre ja nelja ühiselt kompetentset komisjoni Euroopa Komisjonis, kellega koos põhjalikku koostööd tegime, et koostada käesolev raport.

Komisjon, tahaksin alustada väga lihtsa küsimusega: kui tarbijad lähevad kaubanduskeskusse piima või jogurtit ostma, miks nad seda ostavad? Piima ja jogurti või pudeli ja topsi pärast? Küsin seda sellepärast, et tarbijatele on osavalt edastatud tunded ja suhtumine, et nad ostavad toidukaupa, mille puhul seda töötlev, turustav ja transportiv tööstus on nüüd tähtsam kui põllumajandustoode ehk tooraine ise. Umbes 15 aastat tagasi moodustasid põllumajandustooted umbes 50% toote lõppväärtusest, praegu vaid kuni 20%.

Nii põllumaa kui karjaga tegelevad talunikud on nüüd tarbijatele anonüümsed. Nende kauplemisvõime jääb maha rollist, mis neil olema peaks, nii lõpphinna kui ka lõpptoote kvaliteedi- ja toiteelementide säilitamise tõttu.

Me ei ürita tõmmata eraldusjooni, kategoriseerida tarneahela tootmissektoreid, talunikke, tootjaid, hulgimüüjaid ja jaemüüjaid heaks, halvaks ja koledaks, kuna ma ei usu, et elame nn metsiku lääne ühiskonnas ja majandustingimustes, vaid usun, et elame majandustingimustes, mis põhinevad Euroopa Liidu siseturu eeskirjadel, turul, mis pakub võimalusi kasvuks ja konkurentsivõimeks, juhul kui see toimib läbipaistvalt, ent mis jätab kõrvale või eemaldab tootjad ja majandustegevused, juhul kui sinna tungivad ebaõiglased ja kahtlased funktsioonid.

Seega on küsimusel, millega täna siin ja ka tulevikus tegelema peame, kaks aspekti:

esiteks tarbijate ja tootjate lähendamine toidusektori kvaliteedipoliitika kaudu, tugevdades ja moodustades ühiselt viise, et anda tarbijatele parem otsene ligipääs viljakatele põllumaadele ja põllumajandustootjatele;

teiseks tootjate ja tarbijate sissetuleku kaitsmine – ja ma ei mõtle määratlemist – läbipaistva hinnapoliitika kaudu, mis hõlmab kohustuslikke korraldusi, et reguleerida ja jälgida vahepealseid tootmissektoreid terves tarneahelas.

Loomulikult mõtleme siin peamiselt väikese ja keskmise suurusega kohaliku ja riikliku taseme ettevõtteid ning ka suuri Euroopas põhinevaid ema- ja tütarettevõtteid ja töötajaid, kes peavad tegutsema läbipaistva siseturu, mitte majanduslike kõrvalharude tingimustes, nii nagu kartellid ja oligopolid.

Seega praegu, tingimustes, kus (muuhulgas):

- tegelikud tootmishinnad langevad ohtlikult;

- tarbijahinnad on umbes viis kuni kümme korda kõrgemad taluhindadest ja hoolimata inflatsiooni langemisest jäävad tarbijahinnad väga kõrgeks;

- kontsentratsiooni tase jaemüügis ja muudes töötlusettevõtetes on viimase viie aastaga neljakordistunud ning kontsentratsioon tõuseb majanduskriisi ja väikese ning keskmise suurusega ja kohalike ettevõtete pankrottide tõttu, mis on olukord, mis teeb läbirääkimised tootjate, ettevõtete ja tarbijate vahel veelgi keerulisemaks;

- tarneahela häired ja tavad seavad ilmselgelt tervisliku konkurentsi tingimused ohtu;

on väga oluline, et toidusektoris oleks olemas koordineeritud Euroopa kava ja integreeritud sekkumised: talust toidulauale. Ei oleks liialdus, kui komisjoni järgmine sekkumine pärast rahandussüsteemi reguleerimist ja ülevaatamist oleks toidusektoris, mis lisaks sellele on otseselt seotud ka sektori spekulatiivsete arengutega.

Inimestele on jäänud mulje, et koduperenaise ostukorvi ei reguleeri riigi ja Euroopa Liidu sissetulekupoliitika, vaid hoopis tarneahelad, tootmistööstus ja jaekaubandus.

Seega usun, et hääletades komisjoni raporti üle põllumajanduse kohta ja oodates Euroopa Liidu lõplikke ettepanekuid, tegeleme toiduturu toimimise igaveste probleemidega, mis peavad omakorda Euroopa kodanike ja talunike ning arengumaade kasuks erapooletult toimima ja andma turuseadustes ja institutsioonides turvatunde.

  Louis Michel, komisjoni liige. – (FR) Esmalt tahaksin tänada proua Batzelit ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni liikmeid, kes selle raporti koostasid. Arutame seda suurte raskuste ajal ja tähtsal ajal Euroopa Liidu toiduainete tarneahela jaoks.

Nagu te kõik teate, on majanduslangus viinud enamiku Euroopa Liidu majandussektorite järsu tegevuse aeglustumiseni. Põllumajandussektor on näinud tõelist langust turuhindades, mis on see, mis seab talude tulud tõsise küsimärgi alla. Olukord on eriti tõsine kõrge lisandväärtusega sektorites, näiteks liha- ja piimatoodete puhul.

Selles kontekstis on oluline, et toiduainete tarneahel toimiks edukalt, juhul kui soovime leevendada kriisi mõjusid talude sissetulekutele ja tagada, et tarbijad saavad toiduaineid soodsamate hindadega. Seega jääb toiduainete tarneahela ja hindade küsimus komisjoni probleemides esiplaanile.

Lisaks sellele, struktuuriliste tegurite analüüs paneb meid kartma keskpikas ja pikas perspektiivis veelgi suuremat põllumajanduslike toorainete hindade tõusu. Parandades toiduainete tarneahela toimimist, peaks tulevikus olema võimalik vältida nii suuri toiduainete hinnatõuse ja piirata tarbijahindade ebastabiilsust. Jagan enamikku raportis tõstatatud küsimusi seoses vajadusega parandada toiduainete tarneahela üldist toimivust. Eriti on vajadus suurema läbipaistvuse järele kogu ahelas, et pakkuda tarbijatele paremat teavet ja täiendada moodust, kuidas lisandväärtust ahelas jaotatakse.

Eelmisest aastast alates on komisjon juurutanud mitmeid algatusi, mille eesmärk on parandada toiduainete tarneahela toimivust. Selle tulemusel on põllumajandus- ja toiduainetööstuse konkurentsivõimega tegelev kõrgetasemeline töörühm koostanud juba strateegiliste soovituste kogumiku. Lisaks sellele esitleti eelmisel aastal rohelist raamatut põllumajandustoodete kvaliteedi kohta.

Detsembris vastu võetud teatises toiduainete hindade kohta pakkus komisjon tegevuskava vormis välja ka mitmeid lahendusi, et parandada toiduainete tarneahela toimivust Euroopas. Selle tegevuskava rakendamisel on kindlasti tarvis edusamme teha. Eriti peame edusamme tegema toiduainete ja tarneahela jaoks püsiva Euroopa vaatluskeskuse kasutuselevõtu suunas. Pakkudes usaldusväärset teavet hindade kohta ühest ahela otsast teise, saame aidata võidelda läbipaistmatuse puudumisega, parandades samal ajal oma arusaama sellest, kuidas ahel toimib.

Samuti peame tegema edusamme analüüsis, kuidas lisandväärtust ahelas jaotatakse. Pean seda teemat eriti oluliseks. Nagu tunnistati toiduhindade alases teatises, avaldavad mittevastavused põllumajandustootjate ja ülejäänud ahela läbirääkimisvõimu vahel tõsist mõju tootjate marginaalidele põllumajandussektoris. Ei ole vaja öeldagi, et püüd tuua selgust ja arusaamist küsimusse, kuidas lisandväärtust jaotatakse, oleks esimene samm läbirääkimisvõimu tasakaalu taastamise suunas kogu ahelas. Selles suhtes tuleks rõhutada, et Euroopa Liidu toiduainete tarneahela konkurentsivõimet ei saa luua mõnede selle koostisosade kahjuks. Põllumajandus- ja toiduainesektori toiduainete tootjatel ja jaemüüjatel peab olema võimalik ka edaspidi loota jätkusuutlikule ja konkurentsivõimelisele põllumajandustootmise platvormile Euroopa Liidus.

Olen veendunud, et kui see täielikult ellu viiakse, siis võimaldab komisjoni pakutav tegevuskava vastata enamikule proua Batzeli raportis tõstatatud küsimustele ja muredele.

  Juhataja. – Küsimuse arutelu lõpetati.

Hääletus toimub neljapäeval, 26. märtsil 2009.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Roselyne Lefrançois (PSE), kirjalikult. – (FR) Raport, mille kohta neljapäeval otsusele peame jõudma, üritab praktiliselt reageerida miljonite inimeste raskustele, kes kõrgenenud toiduhindade tõttu kannatavad.

Euroopa vähenenud ostujõu kontekstis oli tähtis, et parlament jõuaks otsusele probleemi osas, millele lahendused on aga juba teada. Tegelikult võivad erinevused hindades toiduainete tarneahela alguses ja lõpus olla koguni üks viiele ja isegi kui liberaalid keelduvad seda tunnistamast, vajavad turu probleemid lahendamist, et tagada tarbijatele mõistlikud hinnad ja talunikele korralik tulu. Ma ise olen välja pakkunud, et turu reguleerimise vahendite tähtsust tuleks – praeguses kriisiolukorras suurem kui kunagi varem – tekstis taas kinnitada.

Ent tagamaks, et „kättesaadav hind” ei saaks järgmiseks viisiks öelda „kehva kvaliteediga toode“, siis palusin ka orgaaniliste sektorite soodustuste idee raportisse lisamist. Tarbijad soovivad saada kvaliteetseid tooteid mõistliku hinnaga ning seda tänu sellist liiki põllumajandustoodete maksusoodustustele.

  Maria Petre (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Toiduainete hinnad on hiljuti väga järsult tõusnud. Sellele on kaks põhjust: esiteks ülemaailmne põllumajandus- ja toidukaupade kriis ja teiseks turukontsentratsioon, mis on praeguseks 1990. aasta 21,7%lt tõusnud 70%ni.

Hinnad, mida tarbijad tasuvad, on keskmiselt viis korda kõrgemad kui tootjatele makstavad hinnad. Kaubamajade ketid kehtestavad väga sageli ebaõiglaseid tingimusi ja teevad turulepääsemise talunikele ja väiketarnijatele raskeks.

Toetan Euroopa Komisjoni ideed luua Euroopa turu seiresüsteem. Toetan Euroopa konkurentsivõrgustiku loomise ideed.

Maaelu arendamise programmist saadavad finantsid peaksid tootjate kasuks suuremaid eraldisi pakkuma.

„Kohalike toodete“ mõiste parandamise ja traditsioonilistele toiduturgudele tõhusama toetuse pakkumise ideed on lahendused, mida ma tugevalt toetan.

  Theodor Dumitru Stolojan (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Tervitan Batzeli raportit, mis rõhutab suuri erinevusi kaubamajades müüdavate toidukaupade ja tootjatele makstavate hindade vahel. See on kahjuks reaalsus ka riikides, mille elatustase on kaugel allpool Euroopa keskmist, näiteks Rumeenias.

Kui lükkame tagasi ettepaneku hinnakontrollide osas, ei saa me mitte märgata, et kaubamajade läbirääkimisvõim on tootjate suhtes liigne. See on ka valdkond, kus saame ette võtta kindlamaid tegevusi osana konkurentsi ja tarbijate kaitsmise poliitikast.