Istungi stenogramm

Teisipäev, 24. märts 2009 - Strasbourg

3. Territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev roheline raamat ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseis – Parimad tavad regionaalpoliitikas ja takistused struktuurifondide kasutamisel – Ühtekuuluvuspoliitika linnadimensioon uuel programmiperioodil – Ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete vastastikune täiendavus ja kooskõlastamine – Struktuurifondide määruse rakendamine aastatel 2007–2013 - Euroopa mikrokrediidi algatuse väljatöötamiseks, et toetada majanduskasvu ja tööhõivet – (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühendatud arutelu järgmiste raportite kohta:

- A6-0083/2009 Härra van Nistelrooij poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseisu kohta (2008/2174(INI));

- A6-0095/2009 Proua Krehli poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport parimate tavade kohta regionaalpoliitikas ja takistuste kohta struktuurifondide kasutamisel (2008/2061(INI));

- A6-0031/2009 Härra Vlasáki poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport ühtekuuluvuspoliitika linnadimensiooni kohta uuel programmiperioodil (2008/2130(INI));

- A6-0042/2009 Härra Roszkowski poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete vastastikuse täiendavuse ja kooskõlastamise kohta (2008/2100(INI));

- A6-0108/2009 Härra Mikolášiku poolt regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raport struktuurifondide määruse rakendamise kohta 2007– 2013 ning riiklikke ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja rakenduskavu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta (2008/2183(INI)) ning

- A6-0041/2009 Härra Becsey poolt majandus- ja rahanduskomisjoni nimel koostatud raport soovitustega komisjonile Euroopa mikrokrediidi algatuse väljatöötamise kohta, et toetada majanduskasvu ja tööhõivet (2008/2122(INI)).

  Lambert van Nistelrooij, raportöör. – (NL) Proua juhataja, parlamendi regionaalarengukomisjoni kiireks sooviks on, et selle ametiaja lõpus toimuks üks ühisarutelu ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle, kuid täna ja homme arutletakse vähemalt viie parlamendiliikmete koostatud tähtsa raporti üle, ning ka hääletatakse veel enne eelseisvaid Euroopa valimisi. Kodanike jaoks käib jutt Euroopa Ühenduse suurimast eelarvest ja kõige nähtavamast osast. Ühtekuuluvuspoliitika on andnud Euroopale ilme, mis väljendab selle vastastikust seotust ja solidaarsust. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole nii suurt vastastikust ühtekuuluvust. Ühtekuuluvus on taas kord ka uue Lissaboni lepingu keskseks eesmärgiks. Samuti lisab see kolmanda komponendi, nimelt territoriaalse ühtekuuluvuse.

Tavatud ajad nõuavad uusi vastuseid. Finantskriis, globaliseerumise tulemusel tekkinud tihedam konkurents, kliimakriis ning suutmatus praeguseni Lissaboni eesmärke täita nõuavad komplekssemat lähenemisviisi ning regionaalpoliitika tugevdamist ja parandamist. Me käsitleme neid küsimusi selles rohelises raamatus. See roheline raamat ei ole mitte mingis mõttes tavapärane, vaid üleskutse paremale juhtimisele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, kritiseerides ka arengutasandeid, mille puhul on mõned piirkonnad ambitsioonikad ning suurlinnaaladel toimub areng, samal ajal kui teised piirkonnad on arengus maha jäänud. See ei ole selline Euroopa, mida parlament näha loodab. Seepärast võtame me täna sellel ühendatud arutelul ka kursi 2013. aasta järgsele ajal, pärast nende õigusaktide läbi vaatamist, millega me alustame järgmist, valimistejärgset parlamendi koosseisu ametiaega.

Ma kordan lühidalt kõige olulisemaid punkte selles arutelus ja territoriaalses ühtekuuluvuses. Aastal 2005 sätestas härra Guellec oma raportis parlamendi soovid. Uus territoriaalne mõõde on seatud nüüd uue Lissaboni lepingu artiklite 13 ja 174 alusel püsivaks eesmärgiks. Ma ütlen, et see on ilmne vastuseis korrapäratu Euroopa suhtes, mis koosneb osadest väga kiiresti laienevatest piirkondadest, samal ajal kui maapiirkonnad jäävad oma arengus maha. Asi on tippkeskuste ehk pôles d'excellence’i samaaegses ühtsuses ja mitmekesisuses, ning muude piirkondade ja kohtade konkreetses asukohas, koos oma iseloomulike omaduste ja mitmekujulisusega. Territoriaalne ühtekuuluvus täiendab samuti olemasolevaid majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse põhimõtteid. See on terviklik kontseptsioon. Ning see võimaldab jälgida sellise ühenduse sektoripõhise ja detsentraliseeritud tegevuse mõju nagu teadus- ja arendustegevus, ühine põllumajanduspoliitika, liiklus ja transport, olukord tööturul ja kliimamuutuste vastu võitlemine.

Viimase kuue kuu konsultatsioonid annavad justkui mõista, et territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste on üldjoontes vastu võetud, mis on tervitatav. See mõiste inkorporeerib kontsentreerumist ning samal ajal seotust ja koostööd, ning me soovime tuleva ametiaja jooksul seda mõistet täpsustada.

  Constanze Angela Krehl, raportöör. – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa jaoks tähtis. See on solidaarsuse väljendus. Ühtekuuluvuspoliitikat ei ole siiski vaja mitte üksnes meie ühiskonna väidetavalt nõrgematele liikmetele. Kõik meie kodanikud vajavad solidaarsuspoliitikat ja Euroopa integratsiooni. Olukorra muudab veelgi keerulisemaks enam kui 260 Euroopa Liidu piirkonnas Euroopa Struktuurifondide abi kasutamata jätmine. Selle põhjuseks ei ole abi vajaduse puudumine, vaid rahaliste toetuste taotlemise takistuste liiga raske ületamine. Mõned nendest takistustest on meie endi tekitatud. Reeglitest kinnipidamise ja paika pandud regulatsioonide põhinõue on muidugi tähtis, et tagada Euroopa maksumaksjatelt tuleva raha otstarbelist kasutamist. Kuid selle tulemuseks ei tohi siiski olla taotluse vormid ja toetuse saamise korra selgitused, mis on nii pikad ja arusaamatud, et nende mõistmiseks on vaja doktorikraadi.

Seepärast nõuan ma oma raportis konkreetseid meetmeid Euroopa tasandil bürokraatia vähendamiseks, kuna meie oleme selle eest vastutavad. Näiteks tuleks lihtsustada kontrollsüsteemi, vähendada projektide halduskoormust ning muuta projektide suurust. Lisaks tuleks projektipraktikat lihtsustada, selgemaks muuta, kiirendada ning tulemusepõhisemaks muuta. Ma olen veendunud, et midagi saab selles suhtes siiski ära teha ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

Minu raporti teine osa käsitleb parimaid tavasid ühtekuuluvuspoliitikas. Me ei tohi hakata jalgratast leiutama, kuna see ei oleks ei tõhus ega tark. Seepärast tuleb meil leida süsteem, kuidas muuta heade projektide näited teistele kasutatavaks. Kuna igal aastal esitatakse kümneid tuhandeid ühtekuuluvuspoliitika projekte, siis seisneb võti eeskujulike projektide tuvastamises, välja valimises ning piirkondades nende kohta teabe pakkumises. Minu arvates on komisjon sellel alal juba näiteks RegioStarsi algatusega hea alguse teinud, kuid see vajab edasist arendamist.

Mõnes minu arvates olulises valdkonnas esitab raport ettepaneku nende projektide valimise kriteeriumideks. Need olulised valdkonnad sisaldavad teadusuuringuid ja innovatsiooni, kvaliteetsete töökohtade loomist, VKEde toetamist, kliimaprojekte, integreeritud linnaarengut ning avaliku- ja erasektori koostööprojekte, kui loetleda ainult olulisemaid. Näiteks parima praktika projektide valimise kriteeriumideks võivad olla projektide kvaliteet ja jätkusuutlikkus, piirkondade ja Euroopa Liidu jaoks ajendav jõud, ressursside tõhus kasutamine ning muidugi teistele piirkondadele ülekantavus.

Häid näiteid leiab kõikjalt. Raporti lisas olen ma loetlenud mõned projektid, mille ma olen piirkondades eeltöö tegemise tulemusel avastanud. Need pärinevad kõikidest liikmesriikidest. Ma mainiksin siinkohal mõnda neist: keskkonnatehnoloogia tippkeskus Sloveenias, Burgenlandi mobiilsuskeskus Austrias, Ajujahi konkurss Eestis, Fraunhoferi rakuteraapia ja immunoloogia instituut Saksamaal, Granada teaduspark Hispaanias ning Leipzigi idaosa probleemse piirkonna areng Saksamaal.

Lõpetuseks sooviksin ma raportööri ja oma rühma koordinaatorina edastada väga soojad tänusõnad oma kolleegidele nende koostöö eest, mitte ainult selle raporti puhul, vaid ka kogu viimase viie aasta jooksul. Samuti sooviksin ma tänada komisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kõiki asjakohaseid töötajaid nende koostöö eest. Ma loodan, et me saame tulevikus sellist koostööd jätkata.

(Aplaus)

  Oldřich Vlasák , raportöör. – (CS) Volinik, daamid ja härrad, ma sooviksin esitleda lühidalt raportit ühtekuuluvuspoliitika linnadimensiooni kohta. See on raport, mis uurib linnade võimalusi ja kaasamist Euroopa raha haldamisse ja kasutamisse praegusel programmiperioodil. Käesolev raport pakub samal ajal ka nõuandeid ning innustust struktuurifondide reeglite kohandamise kohta, et muuta need paremini Euroopa linnade ja metropolide vajadustele vastavaks. Raporti projekti koostamisel ei ole ma toetunud üksnes teadusuuringutele ja selliste huvigruppide ekspertide arvamustele nagu Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Nõukogu ning Eurocities, vaid eelkõige linnapeade, nõukogu liikmete, linnavalitsuste ametnike, projektijuhtide ja kõigi teiste Euroopa fondidega seotud isikute otsestele kogemustele ja arvamustele. Üheks innustavaks kohtumiseks, mis pakkus meile võimalust ühisaruteluks linnadimensioonide kohta, oli sündmus nimega Euroopa linna päev, mille ma koos partneritega veebruari alguses Prahas ELi Tšehhi eesistumise raames korraldasin. Siinkohal sooviksingi ma veelkord tänada volinik Hübnerit, härra Svobodat ja oma kolleege härra Olbrychti, härra Beaupuyd ja proua Kallenbachi nende osaluse ja aktiivse lähenemise eest.

On arusaadav, et meie tähelepanu on suunatud linnadele. Linnad on koduks 80%-le ligikaudu 500 miljonist ELi elanikust. Just linnades asub suur enamik töökohtadest, ettevõtetest ja hariduskeskustest. Linnad annavad enam kui 70% Euroopa käibemaksust. Seepärast moodustavad linnad kogu Euroopa majanduskasvu jaoks kindla edasiviiva jõu, muutes need kriisiajal veelgi tähtsamateks. Paljud linnad seisavad siiski silmitsi mitmete erinevate tõsiste probleemidega. Seepärast vajavad linnad ja linnastud ühtekuuluvuspoliitika raames erilist tähelepanu.

Ma sooviksin raportist kahte peamist ideed rõhutada. Esimeseks on edasidelegeerimise küsimus, mis tähendab Euroopa ressursside juhtimise ülekandmist linnadele. Kuigi Euroopa õigusaktid lubavad juba praegu ressursside edasidelegeerimist linnadele, et nad saaksid neid terviklike arengukavade koostamisel jaotada, on liikmesriigid seda võimalust vaid vähesel määral kasutanud. Üheks selle raporti peamiseks eesmärgiks on toetada linnade rolli ühtekuuluvuse protsessis. Me ei tohi enam vaadata linnu kui lihtsalt lõppsaajaid, vaid selle asemel nägema neid kui üksusi, mis haldavad territooriume. Just nagu piirkonnad ja riiklikud avaliku teenistuse organid peavad kinni oma eelarvetest, tuleb linnadele anda suurem vastutus struktuuritoetuse valdkonnas struktuurifondide kavandamiseks ja eraldamiseks. Linnadimensioon peab saama kohustuslikuks.

Teiseks põhiideeks on kasutada reaalselt ära finantsinstrumendi Jessica potentsiaali. Ühtekuuluvuspoliitika on senini põhinenud ainult toetuste süsteemil, ehk teisisõnu tagastamatutel abirahadel. Seepärast on projekte esitavad organisatsioonid ja üksikisikud harjunud olukorraga, kus nad saavad Euroopa raha ja kaasfinantseerimiseks sihtotstarbelisi riiklikke eelarveressursse „tasuta”. Sageli on prioriteediks just raha saamine, mitte tõhus investeering või olemasolevate ressursside hindamine. Seepärast viib see toetuste põhimõte mõnikord olukorrani, kus osa struktuuritoetustest ei kasutata tõhusalt. Käesoleval programmiperioodil oleme me näinud Jessica rakendamist, et teha ruumi ühtekuuluvuspoliitika süstemaatilistele muudatustele. Fakt on, et seda ruumi ei ole siiski eriti kasutatud. See peab järgmisel programmiperioodil muutuma. Euroopa strateegia peaks kasutama rohkem võimalusi, mis on seotud finantskorraldusfondidega nagu käibefondid. See ongi praeguseks kõik. Ma sooviksin tänada kõiki, kes mind selle raporti projekti koostamisel aitasid.

  Wojciech Roszkowski, raportöör. − (PL) Proua juhataja, reform Euroopa Liidu struktuuripoliitikas aastate 2007−2013 kohta on toonud kaasa muudatused fondide struktuuris ja toetuste jagamise alustes. Üheks tähtsaks muudatuseks oli uue Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi loomine, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitikaga. Arvestades, et finantsperspektiiv aastateks 2000−2006 sidus maaelu rahastamise vahendid struktuurifondidega ja ühtekuuluvuspoliitikaga, eraldades need ÜPP rahastamisest, muutusid need uue, aastate 2007−2013 finantsraamistiku raames osaks ÜPPga seotud eraldustest. Nende muudatuste tagajärjel on siiski tekkinud küsimus, et kas selline eraldamine on ka tegelikult viinud kättesaadavate toetuste tõhusama kasutamiseni.

ÜPP ja maaelu rahastamise vahendite ühendamine kujutab ainult näilist eelarve sätete lihtsustamist. Tegelikkuses tähendab see mittepõllumajandusliku rahastamise eraldamist ühtekuuluvuspoliitika reguleerimisalast ning selle tulemusena kas osade eesmärkide dubleerimist või nende väljajätmist mõlema valdkonna puhul. On oht, et regionaalpoliitika raames kättesaadavat rahastamist kasutatakse suurel määral suuremates linnakeskustes või kõige dünaamilisemates piirkondades majandusliku konkurentsivõime edendamiseks, samal ajal kui maaelu arendamise fond keskendub mittepõllumajanduslikule arengule, põllumajandusliku konkurentsivõime parandamisele. Sellises olukorras jääks mittepõllumajanduslike meetmete ja maapiirkondades VKEde arengu toetamine kahe fondi vahele ning kummagi poolt katmata.

Maapiirkondades, kuhu peaks panustama ka Ühtekuuluvusfond, tuleks puudu ka rahalistest vahenditest peamiste avalike teenuste tagamiseks ning infrastruktuuri investeerimiseks. Selles kontekstis on muutunud eriti tähtsaks tulla liikmesriikide ja piirkondade tasandil välja läbipaistva ja pikaajalise arengustrateegiaga, et tuvastada selgelt maaelu arendamise prioriteedid ja eesmärgid ning kohandada neile vastavalt erinevaid kättesaadavaid rahastamisallikaid. Teise samba ühendamine ühtekuuluvuspoliitika meetmetega nõuab siiski riiklikul tasandil meetmete tihedat kooskõlastamist.

Seda, mis maapiirkonna moodustab, tuleb veel täpsemalt määratleda. Tavaliselt saab maapiirkondi linnapiirkondadest eristada nende madalama rahvastikutiheduse, erineva tööhõivestruktuuri, madalama sissetuleku taseme ning halvema juurdepääsu kaudu avalikele teedele. Territoriaalse ühtekuuluvuse vaatenurgast, mis on samuti adekvaatselt määratletud, ei tohiks madalam rahvastikutihedus olla määravaks tunnuseks.

Üks Euroopa Liidu arengueesmärkidest on moderniseerida sotsiaalstruktuurid, sealhulgas tööhõivestruktuurid. Seepärast on maapiirkondade ja linnapiirkondade tööhõivestruktuuride ühtlustamise kaudu võimalik territoriaalset ühtekuuluvust suurendada. Sissetulekute tase ja juurdepääs avalikele hüvistele jääb siiski territoriaalse ühtekuuluvuse suurimaks väljakutseks, ning neid eesmärke saab kõige paremini täita maapiirkondades mittepõllumajanduslike tegevuste toetamisega. Maaelu arendamine ei tohiks siiski ära kasutada talunikele otsetoetuste maksmiseks ette nähtud ressursse.

Maaelu arengupoliitika rakendamise keerulisus tuleneb tõsiasjast, et valdkondlikud poliitikad ja territoriaalsed ühtekuuluvuspoliitikad kattuvad, nagu ka majanduslikud ja sotsiaalsed dimensioonid, ning seepärast on eelnevad meetmed keskendunud võimude lahususele, mitte sünergiate tekitamisele. Kooskõlastamise eesmärk peaks siiski olema vahendite kasutamisel sünergiate tekitamine. Üksikutes liikmesriikides on nende meetmete kooskõlastamiseks olemas mitu näidist ning praegu on raske väita, et teatava riigi lahendus peaks olema teiste jaoks eeskujuks, kuigi paistab, et poliitiline tahe võib edu tagamisel olla määravamaks kui mõni organisatsiooniline korraldus. Seepärast võib sobivaks lahenduseks olla ühenduse tasandil avatud koordinatsioonimeetodi kohaldamine selle koostööaspekti suhtes.

Tuleb siiski selgitada, et maaelu arengupoliitikal on väga suur mõju territoriaalsele ühtekuuluvusele. Sellel põhjusel ei näi asjaomase poliitika meetmete eraldamine ühtekuuluvus- ja piirkondlikust arengupoliitikast õigustatuna. See poliitika suudab ÜPPst paremini abistada maaelu arengu mittepõllumajanduslike aspektidega nagu inimeste ümberkoolitamine teistes majandusvaldkondades töötamiseks. Sellest olenemata on maaelu arengupoliitika kaasamine ühtekuuluvuspoliitikasse võimalik ainult tingimusel, et maaelu areng saab piisavalt rahastust.

  Miroslav Mikolášik, raportöör. − Proua juhataja, enne kui me hakkame arutlema raporti üle struktuurifondide määruse rakendamise kohta aastateks 2007−2013, lubage mul kasutada võimalust tänada komisjoni nende konkreetse teatise ning riikidele koostatud juhendmaterjalide eest, mis pakuvad kindlat alust edasitöötamiseks. Eriti sooviksin ma tänada neid, kes minuga koos selle raporti kallal töötasid, eriti meie EPP-ED nõunikku, proua Stoianit, ning meie haldurit, härra Chopini, kes on mõlemad selle raporti heaks palju tunde kulutanud.

Lubage mul lühidalt üle korrata käesoleva, eelmisel kuul ainult mõne kompromissiga regionaalarengukomisjoni täieliku toetuse saavutanud raporti koostamisega seonduv. Nagu te arvatavasti juba teate, on selle raporti eesmärgiks näidata, kuidas liikmesriigid mõistavad ja järgivad 2006. aasta ühenduse strateegilisi suuniseid, kui nad koostavad oma 27 riiklikku strateegilist tugiraamistikku ja 429 rakenduskava, mis on kohandatud vastavalt nende konkreetsetele piirangutele ja nõuetele.

Seepärast otsustasin ma võtta selle raporti aluseks kolm põhidokumenti: esiteks komisjoni teatis, teiseks komisjoni poolt 27 riigi jaoks koostatud juhendmaterjalid ning kolmandaks 2006. aasta nõukogu otsus ühenduse strateegiliste suuniste kohta, mis esindab liikmesriikide jaoks suunavat raamistikku aastateks 2007−2013 riiklike strateegiliste tugiraamistike ja rakenduskavade ettevalmistamiseks.

Eespool mainitud nõukogu otsusega selgelt määratud kolm põhiprioriteeti on: esiteks, Euroopasse ja selle piirkondadesse investeerimise ja seal töötamise atraktiivsemaks muutmine; teiseks prioriteediks on teadmiste ja innovatsiooni edendamine majanduskasvu nimel; ning kolmandaks prioriteediks on suurema hulga inimeste jaoks tööhõive ja ettevõtluse atraktiivsuse suurendamine, et luua rohkem ja paremaid töökohti.

Enne kui ma jagan teiega selle raportiga töötamisel tehtud tähelepanekuid, on tähtis rõhutada, et selle ulatus on osaliselt piiratud tõsiasja tõttu, et tegevuskavad võeti vastu alles 2008. aasta juunis ning kulub vähemalt aasta, enne kui nende rakendamise tõelisi edusamme saab hinnata. Sellest olenemata saan ma juba praegu anda hinnangu, et kõik liikmesriigid on üldistest prioriteetidest kinni pidanud, koos nende majandusliku ja territoriaalse arengu järgi kehtestatud konkreetsete üksikasjadega.

Samuti on tähtis märkida, et nad võivad kogeda teatud muutusi seoses suurenenud tähelepanuga kohese kasvupotentsiaaliga ja kiireloomulistesse valdkondadesse investeeringutele Euroopa majanduse elavdamise kava, ühenduse globaalsele finantskriisile reageerimise ning praeguse majanduslanguse kontekstis. Teisisõnu on tähtis meeles pidada, et igal liikmesriigil, ja veelgi enam piirkonnal, on nende geograafilisest asukohast ning majanduslikust ja institutsioonilisest arengust tulenevad erivajadused. Seepärast erinevad rakenduskavas esitatud riiklikud ühtekuuluvusstrateegiad kahtlemata oluliselt, vastavalt nende vajadustele.

On teada, et liikmesriigid pidid Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi üldmääruste nõuete kohaselt eraldama 60% kogukulust sihtotstarbeliselt ühtekuuluvusele ning 75% piirkondlikule konkurentsivõimele ja tööhõivele. Mul on siiski hea meel näha, et riiklike asutuste tehtud jõupingutuste tulemusel on Lissaboni tegevuskava täideviimiseks keskmiseks kulude jaotamise määraks 65% − enam kui lähenemispiirkondades kättesaadavad vahendid − ning 82% piirkondlikule konkurentsivõimele ja tööhõivele, mis on samuti rohkem kui algselt nõutud.

Ma näen, et minu aeg on läbi saanud. Mul oli ette valmistatud pikemalt. Ma viin oma esitluse lõpule käesoleva arutelu lõpus.

  Zsolt László Becsey, raportöör. – (HU) Pärast mitmeid viivitusi on lõpuks see suurpäev kätte jõudnud. Ma soovin tänada komisjoni selle eest, et ta mainis mikrokrediidi teemat juba 2007. aasta novembris eraldi raportis, kuigi on ka tõsi, et parlament on juba sellel suvel nõudnud meilt selle teema kallal töötamist. Ma tunnustan ka tõsiasja, et seda arutelu kooskõlastab ühtekuuluvuse eest vastutav komisjoni liige, sest nagu me teame, kaaluti varem seda kooskõlastama rahandusvolinikku; kuid eesmärgiks on, et ühenduse vahendid peaksid tõesti peegeldama ühtekuuluvuse vaatenurki.

Ma avaldan siiski kahetsust, et komisjoni materjalid ei laienenud õigusloomega seotud ülesannetele ega sisaldanud õigusaktide ettepanekuid; seepärast võttis majandus- ja rahanduskomitee raport abiks tugevaima võimaliku meetme, nimelt artikli 39, ning palus komisjonil viies valdkonnas kasutusele võtta konkreetsed õiguslikud meetmed või astuda organisatoorseid või finantsilisi samme.

Ma sooviksin kasutada võimalust, et tänada oma variraportööri proua De Vitsi, oma kolleegi proua Baevat ja proua Ambrusteri sekretariaadist nende innuka töö eest.

Miks on mikrokrediit tähtis? Ühest küljest sooviksime me riigisisestesse Lissaboni tegevuskavadesse sisse viia liikmesriikide kohustuse anda regulaarselt aru oma edenemisest selles valdkonnas. Ainult kohustuslikuks tehtu annab tulemusi.

Teisest küljest, mis on ka voliniku lähenemise suurimaks väärtuseks, soovime me majandustegevustesse uusi sotsiaalseid gruppe kaasata. Selleks tuleb meil käivitada krediidivorm, mis aitab tööturule siseneda ka tagasihoidlike oskustega isikutel, kellel ei ole tavapärase väikeettevõtte jaoks krediidi saamiseks tagatist või kinnisvara katet. Nende uute gruppide tööturule kaasamine on säästvaks arenguks ja 70%se seadusliku tööhõive taseme saavutamiseks hädavajalik.

Kuid kuidas me peaksime nende ühiskonnakihtide poole pöörduma? Ühest küljest, nagu ma ka oma raportis mainin, peame me muutma tendentsi näha raskustes olevaid inimesi ühtse rühmana. Me peame määratlema täpsemalt ebasoodsas olukorras olevad rühmad, kelleks on lääneriikides elavad rändajad, idapiirkondades elavad romid, maapiirkondades või telklaagrites elavad inimesed ning naised üldiselt.

Ent nende inimesteni ei pääse järeleproovitud viisil, otse kommertspankade traditsiooniliste võrgustike kaudu, kuna need sihtrühmad ei usalda eespool nimetatud vahendeid, ning nagu juba mainitud, ei saa nad avatud turule siseneda. Seepärast, inspireerituna Aasiast Euroopasse üle kantud näitest, tuleb laene anda väikeste osadena, võimaldades neil eneseusku suurendada ning andes krediiti pigem usalduse kui tagatise alusel. Muidugi on selles süsteemis tähtis roll vahendusorganisatsioonil, kes peab olema võimeline neid meetmeid jätkama ka ilma panganduslitsentsi omamata. Meil on õnnestunud seda juba teatud liikmesriikides saavutada, kuid mitte kõikjal, ning seepärast tuleb meil kaasata ka mittepangandusasutusi, sealhulgas finantsinstitutsioone, mis on elanikkonnale lähedased ning ei osale väärtpaberiturul.

Kerkinud on ka küsimus intressimäära ülempiiri kohta, ning meie arvamus on, et kuigi krediidi võtmine on kallis, on sellegipoolest kõnealuse süsteemi kasutajate jaoks kõige tähtsamaks kaalutluseks pidev likviidsus. Sellel põhjusel ei toeta ma intressimäära ülempiiri kehtestamist. Siinkohal tuleb vahet teha tarbijakrediidil ja mikrokrediidil, kuna neid kahte ei tohi omavahel segi ajada.

Veelgi tähtsam on luua riiklikul tasandil stiimuleid, et inimesed sooviksid pigem mikrokrediidi toetusel mikroettevõtjateks hakata kui töötu abiraha saada. Me peame näitama üles solidaarsust võitluses terrorismi ning samuti rahapesu vastu, kuna just mentorsüsteemi abil saame me kuidagi jagu alalise elukoha või pangakonto ning algkapitali puudumise probleemist.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Proua juhataja, esmalt ma sooviksin kogu südamest tänada Lambert van Nistelrooijd, Constanze Krehli, Oldřich Vlasákit, Wojciech Roszkowskit, Miroslav Mikolášikut ja Zsolt László Becseyd võimaluse eest meil täna seda arutelu pidada. Käesolev diskussioon aitab kindlasti kaasa arutelule edasise ühtekuuluvuspoliitika üle.

Nagu te teate, on arutelu käimas, ning teie raportites on mitmeid väga konkreetseid soovitusi, mida ma arvestan tähtsa panusena käesolevasse arutellu edasise ühtekuuluvuspoliitika üle, samas on kõlanud ka mitu põhisõnumit, mis ühtivad paljude raportite puhul.

Esimeseks on idee, et ühtekuuluvuspoliitika on juba praegu ning peaks jääma ka edaspidi Euroopa Liidu säästva arengu eesmärkide saavutamise keskseks tugisambaks. See seotus muutub veelgi olulisemaks kriisijärgsel ajal, kui „roheliste” töökohtade loomisest saab Euroopa pääs jätkusuutlikku tööhõivesse.

Kõik raportid sisaldavad veel ühte selget sõnumit, milleks on, et ühtekuuluvuspoliitika peaks katma kogu Euroopa territooriumi, samas kui ühtekuuluvuspoliitika tähelepanu peaks kindlalt jääma vaesemate järelejõudmisprotsessi toetamisele. Ma jagan teie arvamust kõikides piirkondades Euroopa avalike hüviste võimaldamise kohta. Käesolev kriis muudab selle sõnumi veelgi olulisemaks. Paljud piirkonnad otsivad praegu võimalusi ja vahendeid, kuidas kiirete globaalsete muutustega kohalduda ning mahajäämuse riski vältida. Mobiliseerides alakasutatud ressursse ning kasutades ära suhtelisi eeliseid, on ühtekuuluvuspoliitika eesmärgiks tagada kõikide Euroopa piirkondade, olgu need siis maha jäänud või mitte, panus üldisesse majanduskasvu, muutusesse ja säästvate töökohtade loomisse, ning et kõik kodanikud saaksid siseturu eelistest kasu.

Samuti oleme ka meie veendunud, et geograafiline asukoht on Euroopas oluline, mis on üks territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu väljaandmise peamistest põhjustest. Ma olen väga rahul nähes, et ka teie mõistate territoriaalset ühtekuuluvust mulle südamelähedasel moel, mille kohaselt seisneb territoriaalne ühtekuuluvus ennekõike kõikide erinevate territooriumide arengupotentsiaali mobiliseerimises. Regionaalpoliitika on arengupoliitika, mis aitab kodanikel ja ettevõtjatel nende elu- ja töökohtade loomupärast potentsiaali kasutada.

Ma olen teiega nõus, et on vaja parandada kõikide Euroopa ja riikide poliitikate sünergiaid ja kooskõlastust territoriaalse mõjuga. Antud juhul on väljakutseks võtta territoriaalset ühtekuuluvuspoliitikat arvesse juba poliitikate kujundamisel, mitte näha seda kui vahendit tekkinud kahju parandamiseks. Muuhulgas tähendab see, et meil tuleb investeerida rohkem mahajäävate piirkondade ühendamisse edukamate piirkondadega.

Teie sõnum on selge ka vajaduse suhtes tugevdada linna- ja maapiirkonna vahelist suhet. Seistes silmitsi praeguse fondide killustatusega, tähendab see, et me peame ka paremini mõistma, kuidas kõikide fondide puhul reegleid ja menetlusi abikõlblike kulutuste, haldamise, järelevalve, aruandluse ja finantshalduse kohustustega seoses tõhustada..

Nende territooriumide piiritlemisel, mille jaoks ühtekuuluvuspoliitika kavad on koostatud ja kus rakendatud, on vaja suuremat paindlikkust. Teisisõnu, me peame suunama selle poliitika funktsionaalsetele aladele. Näiteks tuleb meil mõnikord vaadata naabruskonna tasandil linnadesse, ning mõnikord metropolide tasandil linnapiiridest välja.

See funktsionaalne või paindlik geograafiline jagunemine ei lõpe riigipiiridega ning riigipiire ületav koostöö on Euroopa selge lisaväärtus ja kodanike jaoks tähtis. Euroopa siseturul on ikka veel tõkkeid, ning piiriülestel tööturgudel ja riikidevahelistes klastrites on oluliselt kasutamata potentsiaali. Praegu ettevalmistatav Läänemere strateegia on heaks näiteks selle kohta, mida me funktsionaalse ala all silmas peame. Ma näen seda kui territoriaalse ühtekuuluvuse kontrolljuhtumit, mida saab hiljem teistele makroregioonidele laiendada. Me töötame selle kallal.

Kõik raportid rõhutavad ühtekuuluvuspoliitika vajadust reageerida uutele väljakutsetele sellistes valdkondades nagu demograafia, energeetika, kliima ja globaliseerumine. Need väljakutsed mõjutavad kõiki Euroopa piirkondi, kuid nende mõju on üle Euroopa oluliselt erinev, tuues sageli kaasa konkurentsivõime, töökohtade ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kadumise. See võib tugevdada juba olemasolevat ebavõrdsust ning veel juurde tekitada, kuid neid väljakutseid saab ka võimalusteks muuta. Selle saavutamiseks tuleb meil jätkuvalt tähtsustada ühtekuuluvuspoliitika investeeringut teadus- ja arendustegevusse, ning innovatsiooni teadmuspõhise majanduse arendamiseks ning ettevõtluse ja eraettevõtluse tugiteenuste edendamiseks. Need on Euroopa majanduse jätkusuutliku konkurentsivõime edendamise ning säästvate töökohtade ja majanduskasvu tekitamise keskseteks teguriteks. Kõnealused tegurid on ühtekuuluvuspoliitika keskmes ning neil on tugev territoriaalne dimensioon, mis nõuab erilahendusi ja poliitilist toetust.

Ühtekuuluvuspoliitika kavade haldamise tõhustamiseks, mis on meie ühine mure, on vaja tugevdada mitmete piirkondade vahelist kogemuste ja heade tavade vahetamist. Head juhtimispraktikat tuleb kiiresti üle Euroopa levitada. See võib aidata ka ühtekuuluvuskavade rakendamisel tekkivatest raskustest üle saada. Ma jagan teie arvamust, et me peama jätkama poliitika elluviimise reformimist.

Te nõuate nii-öelda finantskorraldusele kui erasektori potentsiaali kasutamise vahendile pühendatud jõupingutuste edendamist. Nagu te teate, oleme me tähtsas kultuurilises nihkes otsustanud tavapärast paikkonnapõhist lähenemist uute vahenditega täiendada.

Teie toetus meie mikrokrediidi algatusele on hea uudis ning ma tänan teid selle eest väga. Ma olen veendunud, et mikrokrediidikavade arendamine on Euroopa piirkondade ja linnade säästva arengu ja konkurentsivõime jaoks ülioluline. See nõuab kõikidel tasanditel tegutsemist. Me otsime võimalusi ja viise, kuidas seda vahendit tulevikus tugevdada.

Te nõuate ka selliste ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete tugevdamist nagu partnerlus, mitmetasandiline juhtimine ning läbipaistvus, ja ma toetan seda nõudmist täielikult. Rajanedes kohalikele teadmistele, kaasates kõik kohapealsed olulised osalised ning parandades Euroopa ühtekuuluvuspoliitika nähtavust, täiustame me kindlasti Euroopa ühtekuuluvuse investeeringu mõju ja kvaliteeti.

Ma täna teid veel kord jätkuvate jõupingutuste eest, et ühtekuuluvuspoliitikat tulevikus efektiivsemaks ja tõhusamaks muuta.

  Gary Titley, eelarvekomitee arvamuse koostaja. − Proua juhataja, ma sooviksin keskenduda mikrokrediidi küsimusele, millel on eelarvekomitee täielik toetus, kuna see aitab inimesi, kellel puudub juurdepääs tavapärastele finantseerimisallikatele, ehk siis neid inimesi, kes vajavad praeguses keskkonnas abi. Samuti tervitame me komisjoni algatust Jasmine.

Sealjuures on siiski teatavad kaalutlused, mida me soovima sedastada. Esiteks, fonde tuleks kasutada ainult nendel juhtudel, kus muud allikad ei ole kas kõrge riski või madala tasuvuse pärast asjakohased. Teiseks, neid tuleb kasutada ka erafinantseeringute kaasamiseks. Kolmandaks, erinevate liikmesriikide erinevate lähenemiste tõttu soovime me vaadata, kas mikrorahastust pakkuvate mittepangandusasutuste puhul on ELi raamistik võimalik. Samuti soovime me vaadata, kas osades riikides kasutusel olevad intressimäärade ülempiirid on nendes tingimustes asjakohased.

Pikemas perspektiivis sooviksime me selle tähtsa algatuse jaoks struktuurifondide kasutamises edasi liikuda, kuna mõned abi vajavad inimesed ei tegutse struktuurifondidest toetusi saavates valdkondades.

  Nathalie Griesbeck, eelarvekomisjoni arvamuse projekti koostaja. – (FR) Proua juhataja, proua Hübner, me vaatleme täna viit väga tähtsat dokumenti ühtekuuluvuspoliitika kohta, ning ma tuletan teile meelde, et see on juba mitu kuud olnud meie peamiseks eelarvepunktiks. Nii saadame me juba praegu tugeva signaali tulevastele uuendatud koosseisuga institutsioonidele: loomulikult parlamendile, aga ka komisjonile.

On ütlematagi selge, et ühtekuuluvuse vahendid ja eelkõige fondid peavad esindama meie kaaskodanike jaoks tõelist Euroopa lisaväärtust, kuid Euroopat tabanud tõsise kriisi kontekstis peavad need täna olema veel paindlikumad ja veel rohkem linnaoludele kohandatud. Erilist heameelt tunnen ma eluasemetoetuse kava puhul ära tehtud töö suhtes, kuna eluase on kodanike jaoks töökoha järel tähtsuselt teine prioriteet.

Tegelikult ei ole alati küsimus rahas, kuna fondid on olemas, vaid pigem milleski, mida ma nimetaksin „struktuurseks” aeglaseks tempoks − mõnikord riigihalduses, mõnikord administratiivses rutiinis ja mõnikord kahjuks mõlemas −, mis takistab seda mõju, millest me alati räägime ning mis on meie piirkondade ja kodanike jaoks tähtis. Halvimal juhul võib see isegi edasist arengut pärssida.

Eelarvekomisjonis struktuurifondide osas alalise raportöörina nõuaksin ma praeguses kriisis rohkem kui kunagi varem, et me lihtsustaksime ja muudaksime Euroopa raha saamise selgemaks ning annaksime sellele poliitilise sisu.

  Atanas Paparizov, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamuse projekti koostaja. – (BG) Proua juhataja, struktuurifondide määruse rakendamise küsimuses tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamuse raporti koostajana sooviksin ma tänada härra Мikolášikut oma raportis tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni tehtud põhiliste järelduste ja soovituste kajastamise eest.

Eelkõige käsitleb see liikmesriikide jõupingutusi, et fondide kasutamist Lissaboni strateegiaga tihedalt siduda. Samal ajal on ka rõhutatud, et energeetika, eriti taastuvate energiaallikate jaoks eraldatud ressursid on täiesti ebapiisavad.

Me nõuame Euroopa Komisjonilt veel kord tungivalt eluasemete energiatõhususe parandamise sihtotstarbel eraldatavate ressursside suurendamist 3%-lt vähemalt 5%-le.

Samas ei kajasta see raport meie ettepanekut süsinikdioksiidi kogumise projektide kohta, kuigi liikmesriigid leppisid eelmisel nädalal kokku seitsmes riigis 12 projekti toetamises väärtusega 1,05 miljardit eurot.

See ei ole üldsegi mitte piisav, et lahendada kõnealused probleemid kõikides liikmesriikides, kes on huvitatud 2012. aastaks nende projektide rakendamiseks ressursside tagamisest. Sellepärast nõuan ma komisjonilt tungivalt selle probleemi arvessevõtmist oma ressursside leidmisel, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga vahendite kasutamisel.

  Neena Gill, õigusasjade komisjoni arvamuse koostaja. − Proua juhataja, väikeettevõtted mängivad ELis ühtekuuluvuse loomisel olulist rolli ning mikrokrediidi laiendamine toetab VKEde majanduslikku taastumist.

Õigusasjade komisjon tunnistab, et ettevõtte asutamine võib olla hirmuäratav protsess. EL peab oma panust veelgi suurendama, pakkudes ettevõtte asutamise kohta asjakohast õigusabi. Üks võimalus selleks oleks rajada Euroopa juristide võrgustik, kes on valmis mikroettevõtete käivitamise suhtes nõus esialgu tasuta nõustamist pakkuma. Mikroettevõtete regulatiivse koorma ohjeldamiseks ja mikrofinantseerimist pakkuvate asutuste võimalikult kättesaadavaks muutmiseks on vaja teha kiireid jõupingutusi.

Selliseid õigusakte on meil vaja rohkem kui kunagi varem, kuid ainult õigusaktidest üksi ei piisa. Komisjon peab veenduma, et need viiakse ka ellu nii, et nende mõju on kõige madalamal tasemel kohe tunda, kuna käesolev raport ei käi ainult eraettevõtluse kohta: mikrokrediit aitab kaasa ka sotsiaalsele ühtekuuluvusele ning julgustab inimesi oma elude ja potentsiaali üle kontrolli võtma. Minupoolsed õnnitlused kõikidele raportööridele.

  Zita Pleštinská, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamuse projekti koostaja. – (SK) Ma sooviksin alustuseks tänada oma kolleegi härra Mikolášikut, kes on oma raporti punktidesse 12, 16, 17, 18 ja 23 inkorporeerinud punktid minu arvamusest, mille ma naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel koostasin. Need punktid põhinevad minu enda Chmelnica linna nõukogu liikmena saadud kogemustel ja vabatahtlike organisatsioonide soovitustel, ning mina käsitlen neid kui vahendit ELi fondide ressursside tõhusamaks ja läbipaistvamaks väljastamiseks.

Ma usun kindlalt, et aastate 2007−2013 programmiperiood ei saa olla edukas, kui liikmesriigid ei kõrvalda üleliigseid halduslikke takistusi, mis lükkavad edasi vabatahtlike organisatsioonide projektide finantseerimise taotlemist, eriti nende, mis keskenduvad keerulises finantsolukorras olevate naiste, pagulastest naiste, etnilise vähemuse hulka kuuluvate naiste, füüsilise puudega naiste ning vägistamise või piinamise ohvriks langenud naiste toetamisele.

Ma sooviksin pöörduda veel kord liikmesriikide, eriti Euroopa Liiduga pärast 2004. aasta 1. maid liitunute poole palvega vältida liigseid viivitusi valmis projektide kulude hüvitamises, kuna sellisest käitumisest tulenev maksejõuetus takistab sageli raha saajatel, eriti kohalikel asutustel ja vabatahtlike organisatsioonidel oma tegevuspiirkonnas muude tegevustega jätkata.

Majanduskriis mõjutab isegi ELi fondidest raha väljastamist. Praegune projektide finantseerimismeetod on eriti sobimatu väikeste valdade jaoks, kellel pole üldse võimalust projekti finantseerimist saada. Seepärast on äärmiselt oluline arutleda selle finantseerimissüsteemi üle ning võtta vastu meetmed selle lihtsustamiseks. Minu esindatava riigi, Slovakkia, kohalike omavalitsuste esindajad väidavad, et kui kehtivaid õigusakte ei muudeta, saavad nad Euroopa struktuurifondidest palju vähem raha kui varem. Väikeste kohalike asutuste jaoks tõhusa, lihtsa ja arusaadava toetuse puudumine on väga tõsine küsimus, ning seepärast ma usun, et käesolev raport on struktuurifondidest raha väljastamisel abiks.

  Emmanouil Angelakas, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (EL) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad. Kõik kuus arutluse all olevat raportit on tähtsad, kuna need kajastavad praegust olukorda regionaalpoliitika seisukohalt ning kirjeldavad 2013. aasta järgse aja mudelit ja prioriteete.

Õnnitlen kõiki raportööre nende töö eest. Ma sooviksin kommenteerida konkreetsemalt proua Krehli raportit parimate tavade kohta regionaalpoliitikas, mille puhul ma olin Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni raportöör, ning rõhutada oma kaasliikme väga head tööd.

Kõnealune raport esitab struktuurifondide praeguse kasutamise põhilised takistused ja võimalused nende ületamiseks, kasutades mitmeid kriteeriume teatavate projektide ja meetmete parimate tavadena klassifitseerimiseks ning viidates parima tava üldiselt tunnustatava määratluse puudumisele.

Parimatest tavadest rääkides pean mina äärmiselt tähtsaks, et raportisse viidaks sisse järgmised muudatused:

- vajadus tugevdada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning siduda regionaalpoliitika tööstuse ja teadusega;

- meetmed elanikkonna, eriti noorema generatsiooni oma piirkondades hoidmiseks ning töötavatele vanematele toetuse pakkumiseks; ning

- sisserändajate edukas integratsioon.

Samas, kui me räägime parimatest tavadest regionaalpoliitikas, tuleb meil arvestada:

- esiteks, piirkondade geograafiliste ja demograafiliste omapärade olemasoluga;

- teiseks, liikmesriikide korralduses regionaalsete mudelite ühtsuse puudumisega;

- kolmandaks, vajadusega jagada parimate tavade kriteeriumid kohustuslikeks ja valikulisteks; ning

- neljandaks, vajadusega võtta arvesse juba kohaldatavaid edukaid meetodeid, et neid parimate tavadena määratleda.

Ma ütlen paar sõna härra van Nistelrooij koostatud rohelist raamatut käsitleva raporti kohta, et rõhutada tema head tööd ning mainida ära, et raportöör rõhutab õigustatult vajadust avaliku arutelu järele, et me leiaksime territoriaalse ühtekuuluvuse kohta üldiselt tunnustatava määratluse, ning vajadust käsitleda eriomadustega alasid moel, mis võimaldab territoriaalsel ühtekuuluvusel ka neid alasid parimal võimalikul viisil katta.

  Iratxe García Pérez, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Proua juhataja, ma soovin alustuseks tänada erinevaid raportööre nende töö eest, eriti proua Krehli ja härra van Nistelrooijd. Nad võimaldasid meie komisjonis laiapõhjalist konsensust saavutada. Me tervitame ka Euroopa Komisjoni territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat rohelist raamatut, mis tõstatab mõned tähtsad küsimused.

Esiteks, ühtekuuluvuspoliitika on tähtis vahend Euroopa Liidu tasakaalustatud arengu tagamiseks, lükates tagasi kõik nende poliitikate riiklikule tasandile tagasi viimise katsed. See sisaldab ka nüüdseks juba lõppeva arutelu käivitamise põhjuseks olnud territoriaalse ühtekuuluvuse uut mõistet, mida tuleb arvesse võtta. Seda on kohandatud vastavalt uutele väljakutsetele, milleks on globaliseerumise mõjud, kliimamuutus ja demograafilised muutused.

Viimase ühtekuuluvusraporti arvud näitavad, et kuigi piirkondadevahelised erinevused on vähenemas, vastates seega lähenemispõhimõttele, tuleb meil nüüd uue küsimusega tegeleda, milleks on piirkondadevaheliste erinevuste püsivus. Selle tulemusel tuleb meil finantseerimise abikõlblikkuskriteeriumide määramisel kaaluda peale lihtsalt inimese kohta näidatud sissetuleku ka teatavate aspektide arvessevõtmist.

Lisaks, mõiste „territoriaalne” kaasamise suhtes peame me olema teadlikud vajadusest võtta arvesse teatavate piirkondade eripärasid, nagu nende geograafiliselt ebasoodsad tingimused, kauged asukohad või rahvastikukadu teatud piirkondades.

Ühtekuuluvus on Euroopa projekti üheks kõige silmapaistvamaks edusammuks. Hispaania on selle kohta selgeks näiteks, arvestades selle kogetud majanduslikku ja sotsiaalset arengut. See on suund, mida me peame jätkama, et tagada kõikidele eurooplastele võrdsed võimalused, hoolimata nende elukohast.

Euroopa Liit koosneb paljudest erinevatest piirkondadest, koos neid rikastavate ja sellele projektile mõtte andvate erinevustega. Kui me peame siiski ühtekuuluvuspoliitika suhtes midagi nõudma, siis on selleks vajadus pakkuda oma piirkondadele kõiki vajalikke vahendeid, et tagada võrdsed võimalused nende arenguks ja majanduskasvuks.

  Grażyna Staniszewska, fraktsiooni ALDE nimel. – (PL) Proua juhataja, ma sooviksin kommenteerida kahte raportit, täpsemalt territoriaalse ühtekuuluvuse kohta ning parimate tavade vahetamise kohta. Teisi raporteid käsitlevad minu kolleegid fraktsioonist ALDE.

Härra van Nistelrooij raport vastab komisjoni avaldatud territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevale rohelisele raamatule. Me kõik oleme nõus, et tulevase ühtekuuluvuspoliitika üle käivitatud arutellu tuleks kaasata territoriaalne dimensioon. Siin on siiski üks vasturääkivus: me arutame territoriaalset ühtekuuluvust ilma selle tähendust määratlemata.

Me tahame, et territoriaalne dimensioon aitaks saavutada tasakaalustatumat arengut kui see siiamaani on olnud, et kõik Euroopa Liidu kodanikud saaksid võrdsel määral teenuseid kasutada. Meil puuduvad siiani siiski täpsed kriteeriumid, millele me saame viidata. Ometigi on see tuleviku jaoks põhimõttelise tähtsusega. Arutelu Euroopa Liidus territoriaalse ühtekuuluvuse üle ei ole ilma ühtse määratluse kohta eelnõud koostamata mõistlik.

Territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamine tähendab kogu ühenduse territooriumi jaoks parima võimaliku arengu tagamist ning selle asunike elujärje paranemist. Nagu raportis sedastatud, peaks territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiks olema ennekõike üksikute piirkondade ja liikmesriikide arengutasemete ühtlustamine ning eriti piirkondade ja riikide sees suurenevate erinevuste kaotamine.

Mida enam väheneb erinevus üksikute riikide vahel, seda suuremaks muutub sisemine eristatavus. Enamik investeeringutest ja finantseeringutest läheb teiste territooriumide arvelt riikide ja piirkondade suurlinnadesse, ning liikmesriikidel puudub võimalus või tahe seda takistada. Sellises olukorras on vaja ühenduse tasandil luua mehhanismid, mis soodustavad tõhusalt võrdsemat ja jätkusuutlikumat arengut.

Minu arvates peaksime me hoolikalt uurima mitte ainult NUTS2, vaid ka NUTS3 statistilisi andmeid. NUTS3 andmed näitavad probleemi palju selgemalt. Seda tuleb meil finantseeringute jaotamisel arvesse võtta. Territoriaalne ühtekuuluvus tuleb saavutada kõikidel tasanditel, nii Euroopa, riiklikul kui piirkondlikul, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet.

Eriti tähtis on parimate tavade vahetamine. Ühtekuuluvuspoliitika tõhusus sõltub suurel määral menetluste lihtsustamisest ning eriti mujal kasutatud kõige efektiivsemate lahenduste poolt pakutavate võimalustega kurssi viimisest.

  Mieczysław Edmund Janowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, meie arutelu käsitleb regionaalarengut ja ühtekuuluvuspoliitikat, mis on kogu ühenduse jaoks tähtsad küsimused. Seda seepärast, et praegu on piirkondade heaolutasemed väga erinevad, ületades isegi erinevussuhet 10:1. Seetõttu on Euroopa Liidu kodanike huvides kasutada ära kõik võimalused eurooplaste tõelise solidaarsuse näitamiseks.

See ei tähenda üldsegi mitte, et kõik peaksid võrdselt saama. See tähendaks, et igaühele antaks võrdne võimalus. Kehtima peaks see nii suurte linnastute kui ka maapiirkondade elanike kohta, nii Kesk-Euroopas kui ka ääremaadel elavate inimeste, ning nii nooremate generatsioonide kui ka eakamate inimeste kohta. Me peame selle teostamisel näitama üles innovaatilisust, pidades silmas nii olevikku kui ka tulevikku.

Täna on meie ees kuus väga head raportit. On kahju, et me arutame neid kõiki korraga. Minu õnnitlused nende autoritele. Mulle meeldiks väga, kui meie meetmed töötaksid selle tõelise Euroopa Ühenduse, üksmeele heaks, ning et iga euro kuluks hea eesmärgi nimel, mitte rikaste riikide veel rikkamaks muutmiseks ...

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, oma tänases kõnes mainisite te, volinik, ühtekuuluvuspoliitika panust kliimakaitsesse. Mul on hea meel selle meelemuutuse üle, kuna territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas rohelises raamatus ei ole sellele rõhku asetatud. Miks, kui arvestada praegust kliimakriisi?

Euroopa struktuurifondide panus keskkonna ümberkujundamisse on territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks tuleviku küsimus. Komisjoni koostatud dokument „Piirkonnad 2020” toob välja, et kliimamuutusel on olnud ulatuslik mõju paljudele Euroopa piirkondadele. Seepärast tuleb meil oma kurssi muuta. Struktuurifonde tuleks kasutada ainult säästvate projektide toetamiseks. Kliimat kahjustavaid projekte ja kavasid, milliseid on varasemalt palju vastu võetud, ei tohiks enam lubada. ELi fonde ei tohiks kasutada kliimat kahjustavate kavade ja projektide edendamiseks. Miks teie juba sellist lähenemisviisi ei võta?

Teine küsimus käsitleb partnerluse põhimõtte rakendamist. Volinik, te mainisite, et kohalikud teadmised on eduka arengu tähtsaks aluseks. Miks te olete siis ikkagi heaks kiitnud rakenduskavu, mille puhul on partnerluse põhimõtet täielikult eiratud ning partnerid on raporteerinud nende mittekaasamisest? Te olete jätnud sellele küsimusele vastamata. Kohalikud, lihtrahva teadmised on meie väärtuseks. Kui te üritate jätkuvalt ignoreerida fakti, et liikmesriigid eiravad täielikult partnerluse põhimõtet, ning jagate neile sellele vaatamata toetusi, siis rikute te sellega struktuurifondide määrust.

Te jätate oma raportis üldse mainimata tõsiasja, mis on ka härra Mikolášiku raporti aluseks, et paljud liikmesriigid ei ole järginud partnerluse põhimõtet. Te ei ole võtnud arvesse partnerite raporteid. Miks te seda teemat ei käsitle?

Siinkohal on selge, et struktuurifondidele on vaja uut dimensiooni. Need peavad põhinema keskkondlikel ja demograafilistel põhimõtetel, kasutama ära kohalikke teadmisi ning järgmina partnerluse põhimõtet.

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Teeme ühe asja selgeks: asutamislepingute kohaselt püüab ühendus majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks ühtlustada eri regioonide arengutaset ning vähendada mahajäämust kõige ebasoodsamates piirkondades ja saartel, kaasa arvatud maapiirkondades.

Sellepärast tuleb selles arutelus ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle, millesse kaasatakse see nn territoriaalse ühtekuuluvuse dimensioon, rõhutada järgmisi olulisi põhimõtteid.

Esiteks, struktuuripoliitika esmaseks ja peamiseks eesmärgiks peab olema tegeliku lähenemise soodustamine, toimides majanduslikult vähem arenenud Euroopa Liidu riikide ja piirkondade jaoks siseturust, majandus- ja rahaliidust ning maailma kaubanduse liberaliseerimisest tulenevate kulude, ebavõrdsuse ja erinevuste suhtes ümberjaotamise vahendina.

Teiseks, sotsiaalmajandusliku arengu poolest maha jäänud liikmesriikides ja piirkondades ei tohi lähenemine nn konkurentsivõimega asenduda. Sellepärast ei tohi ühtekuuluvuspoliitika ja sellega seotud finantsressursid alluda Lissaboni strateegia poolt propageeritud konkurentsile ja liberaliseerimisele.

Kolmandaks, nn territoriaalne ühtekuuluvus peab soodustama majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Teisisõnu, selle keskseks eesmärgiks peab olema eri regioonide arengutaseme ühtlustamine ning kõige ebasoodsamates piirkondades mahajäämuse vähendamine.

Neljandaks, uued eesmärgid ja prioriteedid tuleb viia vastavusse ühenduse uute finantsressurssidega. Teisisõnu, territoriaalset ühtekuuluvust ei tohi finantseerida lähenemise eesmärgi kahjuks.

Viiendaks, praegused ühtekuuluvuse jaoks ette nähtud ühenduse finantsressursid on Euroopa Liidus tegeliku lähenemise vajadustele vastamiseks ning regionaalsete erinevuste, töötuse kõrge taseme, sissetulekute suuruste erinevuste ja vaesuse vastu võitlemiseks ebapiisavad.

Kuuendaks, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks on ühenduse eelarve suurendamine hädavajalik.

Seitsmendaks, maakorraldus ja maakasutuse planeerimine on iga liikmesriigi kohustuseks.

Lõpuks, lisaks teistele siin rõhutamata jäänud tähtsatele aspektidele kinnitame me veel kord, et on lubamatu, et nn statistiline efekt kahjustab piirkondi finantsiliselt, mistõttu tuleb vastu võtta meetmed selle efekti kaotamiseks.

  Peter Baco (NI). – (SK) Arutelu ühtekuuluvuspoliitika ning maapiirkondade arendusmeetmete kooskõlastamise üle on täis vasturääkivusi. Peamiseks põhjuseks on maaelu arendamise eelarve kardinaalne vähendamine, mis muudab maapoliitika esialgsete eesmärkide saavutamise võimatuks. Nii juhtus Ühendkuningriigi eesistumise ajal. Suurimat hinda hakkavad selle eest maksma siiski uute liikmesriikide kõige mahajäänumate regioonide maapiirkonnad. Ühine põllumajanduspoliitika on seega muutunud koos otsetoetuste puhul toimuva diskrimineerimisega maapiirkondade, ning kaudselt ka tervete piirkondade eritasemelise arengu soodustamise vahendiks.

Tegelik areng näitab tõepoolest selgelt ära, kuivõrd mõttetu on uskuda, et kahaneva põllumajandusega maapiirkondi saab arendada. Me ei ärata mitte kunagi ELi mahajäänud piirkondi ellu, kui meil ei õnnestu tagada maapiirkondade arengut esialgse eelarve raames. Maapiirkondade arengut ei saa teostada ad hoc äkkotsuste kaudu, vaid see peab põhinema pikaajalisel kaval. Meil selline kava siiski puudub. Maaelu arengu eelarve taastamine on seega samuti saamas kogu ühtekuuluvuspoliitika jaoks oluliseks tingimuseks.

  James Nicholson (PPE-DE). - Proua juhataja, kõigepealt ma sooviksin tänada raportööre kõikide nende suurepäraste raportite eest, ning eriti selle raporti eest, mille puhul ma variraportöörina kaastööd tegin. Ma tänan seda raportööri hea koostöö ja tema raske töö eest. See ei olnud just kõige lihtsam raport, millele projekti koostada, kuid meil õnnestus oluliste punktide puhul häid kompromisse saavutada. Mul on hea meel asjaolu üle, et me täna seda arutelu peame.

Maaelu areng on väga tähtis küsimus ning me peame tagama, et selleks ettenähtud ELi finantseeringuid kasutatakse ära kõige efektiivsemal ja tõhusamal moel. Minu arvates on maaelu arengu alus just tegevate põllumeeste, eriti noorte ning oma tegevust mitmekesistada soovivate põllumeeste toetamine. Maapiirkondadele kohased äriplaanid peaksid keskenduma infrastruktuuri parandamisele ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamisele.

Selle raporti tähelepanu keskpunktis on kas siis struktuurifondide või ERFi poolt finantseeritud maaelu arengu projektide mittekattumise, või halvimal juhul võimaluste kasutamata jätmise vältimise tagamine. Sellest raportist selgub, et piirkondliku arengupoliitika ja ERFi vahel on vaja paremat koostööd.

Ma ei arva siiski, et ma saan toetada olukorda, kus raha kogutakse toetuste ümbersuunamise kaudu, et see regionaalarengu eest vastutavate asutuste poolt uuesti ümber jagada. Kui põllumeestel palutakse ÜPPsse raha maksta, siis nad peavad veenduma, et nende raha tuleb maapiirkondade kogukondadesse tagasi Ma usun, et see peaks toimuma ÜPP teise samba kaudu. Raportöör on siiski algatanud edukalt arutelu selles olulises küsimuses. Ma olen temaga selle raporti tähelepanu keskpunkti suhtes nõus, kuid see jääb juba järgmise parlamendi koosseisu otsustada.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). - (PL) Proua juhataja, kaks kõige viimatist Euroopa Liiduga ühinemist on halvendanud oluliselt ühendusesisest piirkondlikku ebavõrdsust. Selle tulemuseks on üha märgatavam „ruumilise eraldatuse” nähtus, mis toob kaasa piirkondlike isoleeritud enklaavide tekke, eriti arengukeskustest kaugematel aladel, peamiselt maapiirkondades.

Euroopa regionaalpoliitika peamisteks eesmärkideks on keskkonnasõbralik ja säästev majandusareng ning regionaalsete erinevuste vähendamine. 2006. aasta oktoobris võttis nõukogu vastu strateegilised suunised ühtekuuluvuspoliitika kohta, mis on liikmesriikide jaoks aastateks 2007−2013 riiklike strateegiliste tugiraamistike ja rakenduskavade koostamise võrdluspunktideks.

Nendes dokumentides sätestatud prioriteedid muudavad Euroopa ja selle piirkonnad investeeringute ja töökohtade loomise suhtes atraktiivsemaks, tõstes teadmiste taset ja innovatsiooni majanduskasvu soodustamiseks, ning luues rohkem kvaliteetseid töökohti. Rakenduskavades nende prioriteetide rakendamine peaks võimaldama piirkondadel võidelda globaliseerumise, struktuuriliste, demograafiliste ja kliimamuutuste väljakutsetega ning edendada piirkondade harmoonilist ja pikaajalist säästvat arengut.

Me peaksime tunnustama fakti, et kõik liikmesriigid on teinud juba jõupingutusi selle nimel, et nende rakenduskavad sisaldaksid Lissaboni strateegia eesmärkidele vastavaid prioriteete. Uue programmiperioodi puhul toimuv liiga aeglane raha laekumine, mida me oleme mitmetes liikmesriikides täheldanud, võib siiski tõhusat kasutamist ohustada.

Seepärast on äärmiselt tähtis, eriti uute liikmesriikide puhul, konsolideerida oma tegevusi, et kättesaadavate vahendite tegelikku kasutuselevõttu toetada, nii nende rahaliste vahendite kasutamisviisi puhul kui ka vahetades parimaid tavasid, teavituskampaaniaid, uusi tehnoloogiaid ning arendades erinevaid partnerlussuhteid, mis võimaldavad programmi nõudeid tegelikes kvaliteetsetes programmides rakendada, et kõrvaldada tõhusalt arenguhäireid, mis on probleemiks eriti just ELi vaesemate piirkondade puhul.

  Elspeth Attwooll (ALDE). - Proua juhataja, ma võtan sõna härra van Nistelrooij raporti asjus ning sooviksin rõhutada kolme aspekti.

Esiteks, territoriaalse ühtekuuluvuse alla kuulub terves Euroopa Liidus polütsentrilise arengu edendamine. See tähendab nii piirkondadesiseste kui ka -vaheliste erinevuste kõrvaldamist. Sellest tulenevalt eksisteerib vajadus täiustatud ruumianalüüsi ning selliste näitajate väljatöötamise järele, mille taustal saab poliitikaid kujundada ja nende mõju hinnata.

Teiseks on tähtis, et eksisteeriks kompleksne lähenemisviis koos mõju eelhindamisega, mis avaldub piirkondlikele tasanditele, ning nendevahelise parema sünergia saavutamisega. Selline mõjuhinnang aitab kindlasti välistada teatavaid probleeme, näiteks nagu lammaste elektroonilise identifitseerimise probleem Šotimaal.

Kolmandaks, kompleksne lähenemisviis nõuab mitmetasandilist valitsemist, kus kõik huvigrupid on strateegiate kujundamisse ja rakendamisse kaasatud.

Kõik voliniku poolt nende küsimuste osas väljendatud mõtted on olnud väga tervitatud ning ma loodan sellele oivalisele raportile suurt toetust.

  Giovanni Robusti (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, härra Roszkowski raport rõhutab eri maapiirkondade ning nende ja linnapiirkondade vahelisi erinevusi struktuurifondide haldamise seisukohalt. Raportöör viitab õigustatult vajadusele ERFi ja EAFRD vahel järjepidevus taastada, kuigi ta oleks ehk pidanud täpsustama mõiste „avatud kooskõlastamine” tähendust, mis on ilmselgelt vastuolus eksisteerivate erinevuste ja liikmesriikide pädevusvaldkondadega.

Parem järjepidevuse tagamine nõuab andmete ja maksete läbipaistvust. Moonutuste väljatoomiseks ja parandamiseks on vajalik teada, kuidas toimub ressursside jaotamine. Praegu meil sellist läbipaistvust siiski ei ole. Reaalselt saadetakse korda vägagi erinevaid tegusid, mida tehakse andmete varjamise, juurdepääsu keelamise ja informatsiooni peitmise eesmärgil, ning seda kõike avalik-õiguslike asutuste ja meie endi riikide valitsuste poolt. Komisjon väidab, et neil puudub pädevus, ning kõik muutub ebamääraseks ja segaseks. Meie seisame jällegi silmitsi vaikuse müüriga.

Kui me seda probleemi ära ei lahenda, eemaldume me veelgi enam reaalsetest probleemidest, mida struktuurifondid peaksid lahendama.

  Gisela Kallenbach (Verts/ALE). - (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad. Mul on väga hea meel tõsiasja üle, et meil toimub õigeaegne poliitiline arutelu algatusraportite põhjal, mis võimaldavad meil hiljemalt aastaks 2014 oma solidaarsuse tagamise vahendit sihipärasemalt ja tõhusamalt kasutada. Minu jaoks on ka tähtis edastada Euroopa kodanikele sõnumit Euroopa lisaväärtuse kohta, mida see pakub.

Seepärast tuleb meil tagasi lükata kõik katsed struktuuripoliitika riiklikule tasandile tagasi viimiseks. Rohkem kui kunagi varem on meil vaja standardset ühenduse poliitikat, mis võimaldab meil asuda lahendama selliseid täna meie ees seisvaid probleeme nagu globaliseerumine, kliimamuutus ja demograafiline muutus. See, kas me oleme olnud edukad või vaid petame end Lissaboni strateegiast tuleneva eelarvelise kulukohustusega seoses, saab loodetavasti selgeks hiljemalt pärast viimase nõutud analüüsi teostamist.

Me oleme jõudnud teelahkmele, kus me peame otsustama, kas territoriaalne ühtekuuluvus ja tõeliselt säästlik areng on Euroopa poliitika sümboliteks või mitte. Selle otsuse tegemiseks on meil vaja palju partnereid, eelkõige linnade näol. Seepärast soovime ka näha, et üldised toetused läheksid otse nendele partneritele, mitte üksnes paberil, vaid ka reaalselt. Ükskõik kui palju me subsidiaarsust ka ei hindaks, tuleb Euroopa rahasid eraldada siduvate kriteeriumide alusel. Kõrvuti linnadimensiooni tähtsusega peavad need sisaldama kompleksset lähenemisviisi ja meie kliimaeesmärkide rakendamist. Me oleme selles osas juba konsensuse saavutanud. Kahjuks ei juhtunud seda regionaalarengukomisjoni hääletusel.

Ja veel üks mõte: vastavalt komisjoni majanduse elavdamise kavale tuleks struktuurifondide eraldusi lihtsustada ja kiirendada. Ma ei ole veel aru saanud, miks meil oli vaja kriisi, et seda mõista, kuid see on lootustandev märk. Kui parima praktika projektide terviklik analüüs saab tõesti osaks poliitilisest arutelust, siis ei tohiks Euroopal tõeliselt säästva poliitika arengu teerajajana enam rohkem takistusi olla.

Ma sooviksin tänada kõiki raportööre nende raske töö eest.

  Georgios Toussas (GUE/NGL). - (EL) Proua juhataja, reaalne olukord ise purustab müüdi Euroopa Liidu riikide ja piirkondade vahelise lähenemise ja ühtekuuluvuse kohta:

- majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus suureneb pidevalt;

- uute liikmesriikide liitumisest tulenevad kunstlikud statistilised lähenemised ei saa petta töötajaid, talunikke, noori ja naisi, kes tajuvad oma elatustaseme pidevat halvenemist;

- kapitalistlikes raamistikes toimuv piirkondlik areng ei saa süsteemist kaotada klassihuvide konflikte;

- ebavõrdne areng on kapitalistliku tootmismeetodi puhul loomulik, kuna igasuguse arenguprotsessi stiimuliks on kapitali maksimeerimine;

- riikide ühtekuuluvuse taktikatel ja NSRF 2007−2013 rakenduskavadel, nagu ka eelmistel kavadel, on konkreetne klassihoiak: need järgivad Lissaboni strateegia lihtrahvavastast lähenemisviisi ning on kohandatud vastavalt riiklikele reformikavadele; teisisõnu soodustavad need kapitalistlikke ümberkorraldusi ning paindlikumaid töölepinguid.

Seega, Euroopa Liit ja väikekodanlikud valitsused teenivad kapitali vajadusi, seda kapitalistliku kriisi ajal, lükates kogu koorma töölisklassile, töötajate õlgadele, selge eesmärgiga muuta need töövastased meetmed püsivateks, et kindlustada ja suurendada monopolide kasumeid ka tulevikus.

Uueks ühtekuuluvuspoliitika reguleerimisalasse lisatud oluliseks faktoriks on territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste, ning mis veegi tähtsam, seda käsitlev roheline raamat. Komisjoni ettepanekutes sisalduvate juhiste tagurlik loomus väljub Euroopa Liidu seisukohtade ja pädevuse raamistikust, mis on sätestatud Euroopa põhiseaduses ehk nüüdse nimetusega Lissaboni lepingus, ning see on liikmesriikide kodanike jaoks solvav.

Territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev roheline raamat määrab monopolid juhtima selliseid vahetuid valdkondi nagu tervishoid, haridus, energeetika ning muid teenusvaldkondi, mille põhiliseks elemendiks on eelkõige juurdepääs transpordivõrkudele.

Kreeka Kommunistlik Partei on kategooriliselt komisjoni territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva tagurliku ettepaneku vastu ning lükkab selle tervikuna tagasi.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). - Proua juhataja, ühtekuuluvuspoliitika on loodud võrdsustava vahendina, ning see on andnud mitmeid positiivseid tulemusi. Ühtekuuluvuspoliitikat tuleks siiski arvesse võtta selle üldise mõju pikaajalise hindamise valguses. Sellise hindamise puhul on küsimus lihtne: kas ühiskonnad ja seal elavad inimesed on neid toetavate ELi ühtekuuluvuspoliitikate ja struktuurifondide tõttu paremal järjel? Avameelselt protokolli vaadates arvataks tõenäoliselt, et kohene vastus on „jah”, kuid pikemas perspektiivis on see väga sageli „ei”.

Meile väideti, et talunikel läks Iirimaal hästi − mis on ka tõsi. Kuid miks on siis Iirimaa maapiirkondadesse pikema aja lõikes nii vähe talunikke järele jäänud ning nii paljud on töötud või töötavad vaid osalise tööajaga? Kas põhjuseks oli, et struktuurifondid ja ühtekuuluvuspoliitika ei haakunud ühise põllumajanduspoliitikaga? Või ei suudetud leebemaks muuta ühist kalanduspoliitikat, mis laastas üle kolme ja poole aastakümne Iiri rannikualade elanikkonda ning Iirimaa vete kalavarusid? Ning miks on ELi fondide abil loodud paremate teede ja infrastruktuuriga Limericki piirkond Iirimaa edelaosas muutumas töötuse mustaks auguks? Kas selle põhjuseks on, et ühtekuuluvuspoliitika ei saa vastu konkurentsipoliitikale, mis võimaldab uuel liikmesriigil 54 miljoni euro suuruse riigiabiga endale meelitada Delli, mis on selle piirkonna tähtsaim tootmisettevõte?

Ühtekuuluvuspoliitika püüdleb võrdsuse poole, ent direktiivide, näiteks postidirektiivi privatiseerimine on kaotanud teenused niigi kesistest teeninduspiirkondadest. Siinkohal võib probleemiks olla meie ühtekuuluvuspoliitika ühtimatus teiste ELi poliitikatega, nagu konkurentsipoliitika, avatud turu poliitika jne.

Väljaütlemata tõde seisneb selles, et ühtekuuluvus ei teki poliitikate tulemusel, see tekib peamistest ühendavatest põhimõtetest, mis peaksid olema osa igast poliitikast − inimese vastu austuse, tõelise subsidiaarsuse, kaitsetute prioriteedi, elu vastu austuse, loomingu hoidmise, perekonna tähtsuse, tööau, solidaarsuse ja ühisele hüvele suunatud keskse tähelepanu põhimõtted. Kuni kõik ELi poliitikad ei juhindu nendest põhimõtetest, on kavade vahel jätkuvalt vastuolusid.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Carl Lang (NI). – (FR) Proua juhataja, aastatel 2007 kuni 2013 saab ühtekuuluvuspoliitika olema Euroopa Liidu peamiseks kuluartikliks, kuid seda kaugeltki mitte Prantsusmaa piirkondade kasuks, vaid selline arengusuund pigem karistab neid. Piirkondlike eraldiste suurenemine on tegelikult toimunud ühise põllumajanduspoliitika arvelt, ning järelikult ka Prantsusmaa arvelt. Nagu näha, väheneb Prantsusmaa piirkondadele eraldatav osa pidevalt. Suur enamik struktuurifondide 347 miljardist eurost suunatakse Ida-Euroopasse − piirkonda, mida kommunism on üle 40 aasta hävitanud.

Juba 2000. aastal võttis Brüssel endise eesmärgi 1 raames Prantsusmaa Hainaut’ piirkonnale määratud struktuurifondide toetuse tagasi. Tänane Prantsusmaa, mis panustab 16% Euroopa eelarvetulust, annab ära üha enam, kuid saab vastu üha vähem.

Lisaks ei ole see regionaalabi, olles osa ultraliberaalsest Lissaboni strateegiast, kaitsnud maailma majanduskriisi poolt mõjutatuid. Rohkem kui kunagi varem tuleb meil nüüd ehitada üles uus Euroopa, mis pakub viimaks meie piirkondadele ja rahvastele meie siseturu üle kontrolli taastava aktiivse poliitika kaudu majanduslikku kaitset.

  Markus Pieper (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad. Mul on hea meel selle võimaluse üle härra Roszkowski raportit täpsemalt käsitleda.

Mõlemad selles raportis käsitletud poliitikavaldkonnad − struktuurifondid ja maapiirkondade toetamine − näivad hästi toimivat. Mulle on siiski jäänud mulje, et mõnedel juhtudel on nende mõlema poliitika eesmärgid kattuvad. Demograafia, energeetika ja telekommunikatsiooni valdkondades on projekte finantseeritud nii struktuurifondide kui ka maaelu arengu poliitika poolt, mis töötavad samade eesmärkide nimel, kuid kuuluvad erinevate ministeeriumide haldusaladesse. Meil on küll palju Euroopa projekte, kuid kas meil on ka projekte, mis annavad Euroopale lisaväärtust? Mulle on jäänud mulje, et sageli jääb üldpilt nägemata.

Kui me ühendaksime erinevate osakondade projektid, siis me suudaksime maapiirkondade heaks palju rohkem korda saata, näiteks detsentraliseeritud energeetika infrastruktuur, palju laiemat ala kattev lairibaühenduse levik ning piiriülesed vee infrastruktuurid. Meil on vaja rohkem projekte, mida toetab korraga mitu ministeeriumi. Kui nii läheb, siis me ei tegutse enam väikeses mastaabis, vaid saame selle asemel Euroopa finantseeringu abil piirkondades püsivaid parandusi sisse viia. Me peame muutma Euroopa osakondadevahelise koostöö nõuded siduvaks. Ehk tuleks meil isegi tõsiselt kaaluda minimaalse projektihulga määramist.

Veel üks kommentaar finantseerimise kohta: minu arvates ei ole „toetuste ümbersuunamine” hea kontseptsioon. See võtab ära talunikele lubatud hüvitisemaksed, pakkumata maaelu arengukavadele kindlat finantseeringut. Seepärast peab põllumajanduspoliitika olema edaspidi talunike jaoks loodud poliitika, millel on selged finantskohustused, ning raha ei paigutata mujale. Samamoodi peab regionaalpoliitika olema piirkondade jaoks loodud poliitika, pöörates erilist tähelepanu maapiirkondadele ja nende nõuetele. Selle tulemuseks on tõeline Euroopa algatus, mis muudab meie piirkonnad pikemas perspektiivis paremateks.

  Evgeni Kirilov (PSE). – (BG) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad. Tänasel arutelul tundub olevat jälle üksmeel ühtekuuluvuspoliitika vajalikkuse ja kasulikkuse suhtes.

Meie, kes me ühtekuuluvuspoliitikat toetame, soovime selle arengu jätkumist ning positiivseid tulemusi. Seepärast on minu arvates tähtis, et me peaksime kinni ühest põhilisest nõudest: ühtekuuluvuspoliitika peab olema kättesaadav neile, kelle jaoks see on mõeldud ning kes seda vajavad − piirkonnad ja territooriumid, mis on mahajäänud ning mille sotsiaalmajanduslikus arengus esineb raskusi.

Proua Krehli raportis on loetletud mitmeid takistusi, millega potentsiaalsed struktuurifondidest abi saajad silmitsi peavad seisma. Need bürokraatlike raskuste ning keeruliste ja ebaselgete menetluste tagajärjel tekkinud takistused viivad vigadeni. See heidutab toetusesaajaid ning õhutab kontrolliasutuste poolset kriitikat.

Selle kaheharulise väljakutse vastu võitlemiseks on meil ühelt poolt vaja teha koostööd kõikide institutsioonide ja liikmesriikidega, ning teiselt poolt esitan ma meile üleskutse kasutada ära takistuste ületamiseks ideid otsides saadud kogemusi ning pöörata rohkem tähelepanu positiivsetele tulemustele.

Selles suhtes pakuvad parimaid tavasid käsitlevas proua Krehli raportis toodud ettepanekud kindlat alust täiendavatele meetmetele ja toimingutele, mis on suunatud struktuurifondide kasutamisel reeglite lihtsustamiseks ning teabevahetuse ja suhtluse parandamiseks. Euroopa Komisjonile ja juhtorganitele esitatakse taas palve etendada võtmerolli, kuid ilmselt nad peavad teadma, et neil on Euroopa Parlamendi toetus.

Härra van Nistelrooij rõhutas, et ühtekuuluvuspoliitika on solidaarsuse väljendus. Meil ei jää üle muud kui teha kõvasti tööd tagamaks, et meie kodanikud võiksid tõesti tunda, et nad saavad selle solidaarsuse tulemustest kasu. Ühtekuuluvuspoliitika lõplikuks eesmärgiks peab olema kõikidele Euroopa kodanikele võrdsete võimaluste pakkumine, nende elukohast hoolimata.

  Jean Marie Beaupuy (ALDE). – (FR) Proua juhataja, proua Hübner, viimase 30 aasta jooksul oleme me olnud tunnistajaks meie poolt järgitud erinevate ühtekuuluvuspoliitikate hüvedele. Me peame rõhutama neid hüvesid eelolevate valimiste ajal, sest need pakuvad selget huvi kodanikele, kes on mõnedel juhtudel näinud oma elukvaliteeti kolmekordistumas, ja piirkondade jaoks, mis pärast võlgnevuses olemist teevad praegu tõelisi edusamme. Seega, neid hüvesid ei saa eitada.

Pealegi on ühtekuuluvuspoliitika suurima artiklina esimesel kohal Euroopa tänases eelarves. Nende kuue raportiga meile esitatud küsimus, mida me soovime saavutada Euroopa Parlamendi liikmetena, on parandada nende fondide ja regulatsioonide, mida me teeme kättesaadavaks oma kaaskodanikele, tõhusust.

Proua Hübner, komisjon hoiab enda käes võtit nende sätete ja eelarvete tõhususele. Kuidas nii? Esiteks, kui ma tohin, volinik, sest meil on suhe ning me teame, et te kuulate meid ja tagate, et komisjon võtab nõuetekohaselt arvesse neis kuues raportis toodud taotlusi ja ma kasutaksin võimalust õnnitleda neid koostanud kuut liikmesriiki.

Proua Hübner, need raportid annavad väga üksikasjalikud lahendused linnakeskkonna, maapiirkondade ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika parimate praktikate osas; nagu te teate, sisaldavad need väga spetsiifilisi näiteid, mis aitavad kaasa komisjoni tööle.

Seetõttu me ootame komisjoni ettepanekuid spetsiifiliste, Euroopa tasemel lahenduste kohta, kuid see on ainult pool tööst, mis on vajalik tõhususe saavutamiseks. Sel põhjusel, volinik, palume me teid avaldada nii palju mõju, kui te saate valitsuse, piirkondlikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil teha, sest need organid jõustavad praktikas meie sätteid, eelarveid ja regulatsioone ning me saame olla tõhusad vaid siis, kui nemad seda on.

Me loodame nii Euroopa kui ka riikide tasandil teile, proua Hübner, et saavutada edu meie poolt esitatava kuue raportiga.

  Andrzej Tomasz Zapałowski (UEN). - (PL) Proua juhataja, oluline vastukaal kasvavale trendile riigisisese protektsionismi suunas tänases Euroopas on ratsionaalne ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengupoliitika. Mitmesugustest maaelu arengufondidest antava toetuse praegune süsteem on ainult süvendanud, mitte ühtlustanud arengutasemeid Euroopa Liidu erinevates osades.

Tulemuseks on uute ja vanade liikmesriikide vaheline tohutu erinevus põllumajandussubsiidiumide osas ja need erinevused jäävad alles pärast 2013. aastat. Kõikidel põllumajandustootjatel on sarnased tootmiskulud ning põllumajandusteenused uutes liikmesriikides suurenevad ja jõuavad kiiresti vanade liikmesriikide hinnatasemeteni. Millised võimalused on sel juhul maapiirkondadel oma arengutaseme ühtlustamiseks eelolevatel aastakümnetel?

Ainult stabiilne ja pikaajaline toetus kohalikele kogukondadele vaesemates piirkondades, millega kaasneb protseduuride maksimaalne ühtlustamine, teeb võimalikuks tasandada erinevusi ja võimaldab meil rääkida tegelikust konkurentsist Euroopa Liidu sees lähima või paari järgmise aastakümne jooksul.

  Jim Allister (NI). - Proua juhataja, ma soovin rääkida linnapiirkondade ja linnade finantseerimisest. Volinik, te olete mitu korda külastanud Belfasti. Ma loodan, et te näete nagu minagi programmi Urban selget kasu eelkõige Põhja-Belfastis. Seetõttu ma kahetsen selle programmi lõppemist, eriti seetõttu, et mitte midagi võrreldavat ei ole toimunud. Tähelepanukeskme nihkumine avaliku ja erasektori vahelistele koostööprojektidele on halb asendaja, kusjuures ligipääs Jessicale aitab vaid veidi leevendada seda hoopi, vähemalt seni on see nii olnud. Tegelikult me eemaldusime Urbani programmist, ilma et meil oleks olnud praktilist asendajat.

Praeguses majanduslikus kliimas on kadumas väljavaade, et Jessica annaks oodatud võimendatud mõju, jättes paljudesse linnadesse täitmata tühiku, kus on endiselt vaja linnapiirkondade ümberarendamist ja investeeringuid. Valitsuse strateegiates esineva silmakirjalikkuse ja kohapealse teostuse vaheline lõhe laieneb fiskaalse püksirihma iga pingutamisega. Seega on üha enam tunda spetsiifilise finantseerimise puudumist linnapiirkondade kulutustele 2007.–2015. aasta programmis.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Jan Olbrycht (PPE-DE). - (PL) Proua juhataja, tuleb märkida, et põhjus, miks käesolev arutelu on kujunenud just selliseks ja asjaolu, et me arutame mitut raportit üheaegselt, ei ole mitte juhus. See on tingitud sellest, et nii teemasid kui ka üksikuid küsimusi ei ole võimalik eraldada, kui me soovime tõsist arutelu Euroopa poliitika üle eelolevatel aastatel. Lisaks, kui me võtame arvesse praegust arutelu abipaketi teemal, siis mõjutavad loomulikult need otsused, mida me peame praegu tegema, märkimisväärselt ühtekuuluvuspoliitika kuju pärast 2013. aastat.

Seetõttu, kui me tahame rääkida kõikidest raportitest, mitte niivõrd laskuda üksikasjadesse, siis on oluline, et ühtekuuluvuspoliitika saaks nii võimaluseks kui ka aluseks tegelikule edusammule erinevat liiki Euroopa poliitikate integreerimise suunas, nende poliitikate komplementaarsuse suunas, ühtse kasutusviisi kasutuselevõtmise suunas. Ei ole juhus, et Euroopa Komisjon võtab päevakorda kaasaegsed lahendused, mis suudavad muuta Euroopa poliitikat tervikuna.

Arutelu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta on põhimõtteliselt arutelu ühtse tegevuse kohta. See on arutelu Euroopa poliitika igasugusest sektoriviisilisest käsitlemisest taganemise kohta. See on ka suund, mis paneb ette, et kogu Euroopa Liidu territooriumi tuleb käsitleda ühe tervikuna, mitte jaotada rikkamateks ja vaesemateks osadeks, mis tähendab, et meie ees võivad seista olulised otsused ühtekuuluvuspoliitika kohta. Ma sooviksin tänada teid selle eest, et te tegite käesoleva arutelu tõeliselt ühiseks aruteluks.

  Mia De Vits (PSE). – (NL) Proua juhataja, kõigepealt sooviksin ma kogu südamest õnnitleda härra Becseyd ja ka tänada teda suurepärase kaasatöötamise eest, mida me nautisime mikrokrediidi rapordi suhtes. Meil ei ole vajadust rõhutada selle rapordi tähtsust, eriti praeguste asjaolude juures. Ma sooviksin ka näidata käesoleva rapordi ja meie poolt praegu läbitava kriisi vahelist seost. Me märkame, et liikmesriigid püüavad saada välja august, milleks on majanduskriis, kasutades laia meetmete valikut ning nad on tihtipeale hõivatud iseendaga ja oma turgude taaskäivitamisega.

Lahendus ei ole siiski mitte „igaüks iseenda eest”, vaid euroopalikum lähenemisviis probleemidele. President Obama Ameerika Ühendriigid on valinud laiaulatuslikud valitsusepoolsed investeeringud ja minu arvates on õige seda teha. Siin Euroopas on meil 27 abiplaani, mis, kuigi olles üksteisega kooskõlastatud, on igal juhtumil finantseeritud liikmesriigi enda poolt. Need taastamiskavad on hädavajalikud, kuid need on väga piiratud samm õiges suunas.

Sellega seoses rapordid mikrokrediidi kohta ja ka muu raport, mis tuleb võtta päevakorda eelolevatel nädalatel, nimelt globaliseerumisega kohanemise fond, kujutavad väga käegakatsutavaid samme inimeste jaoks, eriti praegu, kui meil on suurenev tööpuudus ja pangad on palju aeglasemad krediiti andma. Seetõttu on mul väga vähe öelda härra Becsey rapordi kohta. Eelkõige sooviksime rõhutada veel kord seda, mis meie arvates olid kõige olulisemad punktid. Me näeme, et need punktid on tagasi selles raportis, mille tulemusena on parandatud komisjoni teksti mitmes valdkonnas.

Esimene neist valdkondadest on kauakestev avalik ELi rahastamine. See on oluline, sest meil on liiga palju algatusi üksteisega samaaegselt pooleli. ELi eelarve peab sisaldama eelarvet neile mikrokrediitidele.

Teine punkt on vajadus selgitada, et need mikrokrediidid on kindlasti mõeldud pikaajalistele töötutele, vähem soodsas olukorras olevatele inimestele ja kõikidele, kellel ei ole võimalik saada krediiti tavalisel viisil. Neid mikrokrediite antakse eelkõige kohalikul tasandil. Sel põhjusel on väga oluline, et aktiviseerimispoliitikat rakendataks kohalikul tasandil. Seetõttu me rõhutame, et sotsiaalseid hüvesid saavad inimesed ei kaotaks mikrokrediitide saamisega neile õiguspäraselt kuuluvat.

  Zdzisław Zbigniew Podkański (UEN). - (PL) Proua juhataja, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi moodustamine on väga oluline struktuurpoliitika mõttes. Kuid olemasolevate võimaluste nõuetekohaseks ärakasutamiseks peame koostama läbipaistva, pikaajalise maapiirkondade ja regioonide arengustrateegia ning seadma sisse süsteemi, mis võimaldab tegevuste alalist kooskõlastamist riiklikul tasemel.

Me teame kõik väga hästi, et arutelus ühtekuuluvuspoliitika kohta peitub mitmeid seisukohti selle kohta, kuidas põllumajandussubsiidiume ja maaelu arendamise fonde tuleks kasutada. Samuti saadakse aru, et pärast ümberjaotamist kasutatakse mõnesid neist fondidest linnapiirkondade ja kõige dünaamilisemate piirkondade arendamiseks ajalooliselt mahajäänumate ja vähem aktiivselt juhitud piirkondade arvel. Me ei saa nõustuda seda laadi lahenduste ja tulemustega.

  Ambroise Guellec (PPE-DE). – (FR) Proua juhataja, ma ühinen kõikide oma kaasliikmetega, väljendades rahulolu tänase arutelu suhtes ja ma sooviksin keskenduda oma kõnes territoriaalsele ühtekuuluvusele. Ma ütleksin, et mitte kunagi ei ole liiga hilja teha õiget asja, kuid sellele vaatamata on kaotatud väga palju aega territoriaalse ühtekuuluvuse muutmisele Euroopa Liidu peamiseks poliitiliseks eesmärgiks. Loomulikult on esinenud institutsioonilisi probleeme, mis loodetavasti varsti kõrvaldatakse, nagu ka, kui te vabandate mind, proua Hübner, komisjoni äärmine ettevaatlikkus selles valdkonnas. Me peaksime siiski märkima, et kogu selle parlamendi ametiaja jooksul, alates 2004.-2005. aastast on parlament pidevalt püüdnud valmistuda raskeks tööks, sest me peame äärmiselt oluliseks võrdsuse põhimõtet kõikide ELi kodanike kohtlemisel, olenemata nende elukohast ja usume, et on väga oluline, et me liiguksime koos edasi.

Roheline raamat on lõpuks saabunud ja meil on hea meel. Mulle tundub, et selles on veidi puudu ambitsioonikusest: me oleksime soovinud komisjoni poolt definitsiooni ja selgete eesmärkide esitamist, mitte niivõrd väga avameelsete märkuste tegemine antud teemal. Sellele vaatamata teeme me edusamme, isegi kui, nagu ma usun, takistab meid mõnevõrra taas ebaproportsionaalne ühendus, mis on tehtud Lissaboni strateegiaga, eelmise põlvkonna struktuurifondide rakendamisel.

Praegu toimub konsulteerimine ja ma loodan, et sellega jõutakse järeldusele, et me peame suurendama ressursse, täiustama oma töövahendeid – need plaanid on mõeldud 2013. aastast edasi: meil on aega, kuid see lendab varsti mööda – tugevdada rahalisi vahendeid, arendada koostööd erinevatel tasemetel, omada ühtset visiooni arengust, eelkõige selle meie poolt arutatava sektoraalsete poliitikate küsimuse suhtes ning koordineerida ühtset põllumajanduspoliitikat ja piirkondlikku arengut jne. Me vajame niipea kui võimalik valget raamatut, volinik.

Kokkuvõtteks sooviksin ma rõhutada hädavajadust edendada territoriaalset ühtekuuluvust kõikides Euroopa piirkondades, sest ruumiline võrdsus on oluline kriisi lõpetamiseks ja majanduse taastumise saavutamiseks ning eelkõige meie kaaskodanike julgustamiseks Euroopa projektides osalemisel.

  Pierre Pribetich (PSE). – (FR) Proua juhataja, kui sõnad ja teod käivad koos, siis loovad nad ilusa harmoonia. Seda öeldes mõtles Montaigne kahtlemata poliitikute sõnadest ja tegudest.

Siin, ühtekuuluvuspoliitika puhul, peame me püüdleme selle harmoonia poole. Inspireerituna enda soovist eurooplastena vaadata Euroopa linnale kui peamisele keskpunktile meie ühiskondade arendamisel, on meile antud punkte, millest mõelda, ja lubadusi, mida pidada üldise elanikkonna vähenemise, töökohtade vähesuse, linnapiirkondade saastatuse, linnadesisese vähenenud liikuvuse ja jätkusuutlikuks arenguks mittesobiliku elamumajanduse osas. Need kõik on olulised väljakutsed, mida me peame vastu võtma, et muuta oma Euroopa linnad atraktiivseteks, konkurentsivõimelisteks ja meeldivateks elukohtadeks. Probleemide leevendamiseks peavad seetõttu meie sõnad olema kooskõlas meie tegudega. See on ühtekuuluvuspoliitika linnamõõtme sisu: tulemuslikkuse ja krediidi vastavusse viimine, nende ühtlustamine ja nende tõhusaks muutmine uue programmiperioodi jaoks.

Kokkuvõtteks, meil on kaks kohustust: vajadus anda olulisi ja selgelt eristatud rahalisi ressursse Leipzigi eesmärkide täitmiseks ja lõpuks vajadus näha oma linnasid tegemas üksteisega koostööd, et astuda vastu ülemaailmsele konkurentsile, kasutades oma enda Euroopa piirkonna jõukust ja lahenduste mitmekesisust.

  Rolf Berend (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, härra van Nistelrooij raport rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase vormi kohta on kindlasti üks kõige olulisemaid raporteid, mida regionaalarengukomisjon on koostanud viimastel aastatel.

Me nõustume rohelise raamatu põhimõttelise kontseptsiooniga, mis sätestab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk on tagada ELi kui terviku mitmekeskuseline areng, territooriumide jätkusuutlik areng koos nende erinevate iseärasuste ja tunnustega ning samaaegselt nende mitmekesisuse säilimine. Järgmisel programmiperioodil tuleb kehtestada põhjalikum süsteem, mis pakub järkjärgulist abi ülemineku piirkondadele, mis ületavad sisemajanduse kogutoodangu 75% künnise, et nendel piirkondadel oleks selgem staatus ja nad saaksid areneda suuremas kindluses.

Proua Krehli raportis struktuurifondi kasutamise takistuste kohta loetletakse õigesti peamised probleemid, mis esinevad struktuurifondidest vahendite taotlejatel, nagu näiteks liigne bürokraatia, liiga palju keerulisi regulatsioone või liiga aeglane ja tülikas tsentraalselt juhitud administratsioon liikmesriikides. Komisjonile on esitatud palju soovitusi tõhusate meetmete kohta, mida tuleb rakendada nende takistuste kõrvaldamiseks. Ma sooviksin tuua nendest meetmetest välja kaks ja tugevdada neid.

Esiteks, projektijuhid peavad praegu pidama projektidokumentatsiooni 10-aastase perioodi kohta, et olla suuteline esitama neid kontrollimiseks komisjonile. See regulatsioon paneb liigse bürokraatliku koorma eriti väikestele projektidele. On õige, et see periood tuleb praegu lühendada kolmeks aastaks.

Teiseks, komisjoni poolt uuenduslike projektide puhul kasutatavad hindamiskriteeriumid põhjustavad märkimisväärseid probleeme. Uuenduslike ja muude projektide puhul ei tohiks kasutada samu kriteeriume. On oluline, et sel juhul kasutataks erinevat protsessi.

  Miloš Koterec (PSE). – (SK) Piirkondliku arengu poliitika annab olulise panuse ELi kodanike üldisele heaolule. See on juba põhimõtteliselt sotsiaalpoliitika ja sellisena meie Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsioonis toetame seda täielikult ja arendame pidevalt. Minult küsisid hiljuti mõned avalikul kohtumisel esinenud inimesed, et miks nad peaksid nägema vaeva esindajate valimiseks Euroopa Parlamenti. Pärast selle arutamist, kui palju ja millistes piirkondades EL aitab kaasa erinevatele Euroopa piirkondadele, koos miljoneid inimesi mõjutanud konkreetsete näidetega, sai ühtekuuluvuspoliitika minu jaoks üheks peamiseks argumendiks, mis me peaksime hääletama.

Lisaks sellele, ma ka mainisin, millist olulist rolli Euroopa Parlament etendab nii ühtekuuluvuspoliitika kui ka eelarveliste vahendite kinnitamisel ja et see suureneb tohutult Lissaboni strateegia jõustumisel. Ma rõhutasin, et selle aluslepingu alusel hakkab regionaalpoliitika avaldama suuremat mõju kodanikele ning kohalikud omavalitsused ja kõik potentsiaalsed abisaajad hakkavad etendama suuremat rolli regionaalpoliitikate juhtimisel, oma sünergiate toetamisel ja territoriaalse ühtekuuluvuse, sealhulgas maapiirkondade arengu tugevdamisel. Lisaks, ma mainisin, et regionaalarengu poliitika on üks kõige lihtsamaid ja paindlikumaid ühenduse instrumente selliste kriiside lahendamisel, nagu me praegu kogeme. Näiteks aitab regionaalpoliitika lahendada tööpuudust, investeeringuid ja ka sotsiaalseid probleeme. Eeldusel, et seda rakendatakse professionaalsel ja läbipaistval viisil, osutub regionaalpoliitika hõlpsasti ELi tugevaks sambaks. Meil tuleb tulevikus tugineda palju sellele sambale ja suurendada selle tõhusust, sest see moodustab olulise sideme Euroopa kodanike ja Euroopa institutsioonide vahel.

  Mariela Velichkova Baeva (ALDE). – (BG) Mis on mikrokrediidi algatuse peamised eesmärgid? Stimuleerida selle instrumendi arengut ning positiivse institutsioonilise ja ärikeskkonna loomist, aidata mittepanganduse finantsinstitutsioonidel suurendada oma suutlikkust, saavutada kasvu ja jätkusuutlikku arengut, samuti tagada erakapitaliturgude usaldusväärsust.

Härra Becsey raport keskendub mikrokrediidi poolt pakutavatele võimalustele integreerida puudust kannatavad grupid tööjõuturule. Selles kontekstis erinevate meetmete ja algatuste kooskõlastamisega peaks Euroopa Komisjon panema ette üldise Euroopa raamistiku koos spetsiifiliste parameetritega, sealhulgas ka mittepanganduse mikrokrediidi finantsinstitutsioonide kohta.

Ettevõtluse julgustamine toob kaasa suurema konkurentsivõime ja kõrgema kvaliteediga teadmuspõhise majanduse, olles kooskõlas uuenenud kujuga Lissaboni strateegiaga.

ISTUNGI JUHATAJA: Luisa MORGANTINI
Asepresident

  Margie Sudre (PPE-DE). – (FR) Proua juhataja, proua Hübner, mul on kahju, et nõukogu ja komisjon ei ole veel võtnud ette territoriaalse ühtekuuluvuse selget määratlemist. Prantsuse presidentuur püüdis seda teha, mida ma tervitan. Meie parlament rõhutab jätkuvalt, et see eesmärk peaks kehtima alates Lissaboni lepingu jõustumisest ja et see tuleks niipea kui võimalik selgelt välja öelda.

Härra van Nistelrooij suurepärase rapordi alusel ma loodan, et territoriaalsest ühtekuuluvusest saab õiguslik alus, millel rajaneb Euroopa Liidu kõikide piirkondade harmooniline areng, võimaldades igast Euroopa piirkonnast parimate tunnuste ülevõtmist. Väga oluline on parandada ühenduse poliitikate kooskõlastamist, et maksimeerida nende mõju kohalikul tasemel.

Territoriaalne ühtekuuluvus ei ole mõeldud keskenduma üksnes püsivalt ebasoodsatele piirkondadele. See peab siiski järgima Euroopa Liidu kui terviku mitmekeskmelist arengut, võttes arvesse iga piirkonna tunnuseid, samal ajal säilitades nende mitmekesisuse. See uus kontseptsioon on minu arvates oluline äärepoolseimate piirkondade arvesse võtmisel, et tagada neile jätkusuutlik ja tasakaalustatud areng.

Selle suhtes tänan ma raportööri kompromissparandusettepanekutesse selliste taotluste lisamise eest, mis on seotud äärepoolseimate piirkondade ees seisvate konkreetsete väljakutsetega ligipääsetavuse ja konkurentsivõime osas, mis on territoriaalse ühtekuuluvuse olulised aspektid.

Lugedes komisjoni teatist pealkirjaga „Äärepoolseimad piirkonnad – Euroopa eelis”, nägin ma, et komisjon soovib kohaldada äärepoolseimate piirkondade suhtes kõiki soovitusi valitsemise parandamise kohta ühtekuuluvuspoliitikas, muutes sellega nad näidisteerajajaks territoriaalse ühtekuuluvuse rakendamisel.

Ma loodan, et ülemere-konsultatsioon ehk États généraux de l'Outre-Mer, mis käivitatakse peagi Prantsusmaal, teeb sama asja ja integreerib suures osas Euroopa poliitikate peamise territoriaalse mõju äärepoolseimate piirkondade jaoks, mille lisandväärtust ei saa eitada ja vaidlustada.

Lõpetuseks sooviksin ma loomulikult tänada kõiki meie raportööre.

  Gábor Harangozó (PSE). - (HU) Kui me soovime vastata Euroopa Liidu ees seisvatele väljakutsetele, peame me tegema kõik, mis võimalik, et lõpetada kindlalt majanduslikud ja elustandardi erinevused teatud piirkondade sees. Selles suhtes peab meie ühtekuuluvuspoliitika keskenduma tulevikus oma esialgsele eesmärgile, nimelt tooma välja struktuurse muudatuse piirkondades, mis seisavad vastastikku majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega.

Selleks et olla tulevikus tõhusam, peame me keskenduma territoriaalsetele üksustele, mis on asjakohased kõnealuste väljakutsete suhtes. Meil on vaja restruktureerida majandusalase koostöö vorme, see on protsess, milles makropiirkonnad saavad etendada märkimisväärset rolli.

Samal ajal peame me ka astuma vastu vaesusele, mis on kontsentreerunud teatud piirkondadesse. Kui me soovime edendada tõelist muutust, peame me keskenduma tasemele, kus probleem esineb; teisisõnu on vaja eesmärgistatud, kompleksseid meetmeid ka piirkondade tasemest allpool oleval tasemel. Projektide finantseerimisest ei piisa; meil on vaja ühtset lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki rahalisi vahendeid, pakkudes tõelist abi Euroopa Liidu sotsiaalselt kõige kaitsetumatele kodanikele.

  Rumiana Jeleva (PPE-DE). – (BG) Daamid ja härrad, ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu üks peamisi komponente. See on aastakümnete jooksul peegeldanud Euroopa kodanike üldist soovi parema tuleviku järele koos kõrgema elu- ja töökvaliteediga.

Ühtekuuluvuspoliitika tulemused näitavad, et see on üks Euroopa Liidu kõige edukamaid poliitikaid. Tänapäeval kuuluvad maailma kõige arenenumate riikide hulka liikmesriigid, mis on minevikus olnud palju vähem arenenud võrreldes ELi keskmisega. Need põhimõtted aitavad näidata ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja stimuleerivad ELiga liitunud uusi liikmesriike, nagu näiteks minu kodumaad Bulgaariat.

Meie, bulgaarlased, ootasime kaua aega Euroopa Liidu täisliikmeks saamist ja õigesti rajasime oma ootused struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidega antavatele võimalustele. Ma arvan, et ma räägin meie kõigi eest, kui ma tänan volinik Hübnerit tema tohutute jõupingutuste eest regionaalarengu valdkonnas ja ühtekuuluvuspoliitika otsustava toetuse eest.

Regionaalarengukomisjoni viis aruannet rõhutavad Euroopa Parlamendi pikaajalist kohustumist ka tugeva, tõhusa ühtekuuluvuspoliitika suhtes. Daamid ja härrad, lisaks finantskriisile vastu astumisele peame me praegu käsitlema probleeme, mis tulenevad kliima muutusest, demograafilistest muutustest, energiatõhususest, liigsest linnastumisest, migratsioonist ja muudest küsimustest.

Kõik need küsimused nõuavad Euroopa Liidult tugevat, konsolideeritud vastust. Sel põhjusel tuleb ühtekuuluvuspoliitikat kasutada liikumapaneva jõuna nende muudatuste suhtes, mida me peame tegema. Euroopa Liidu ees seisvaks selliseks väljakutseks on näiteks vähendada sõltuvust välisest naftast ja gaasist.

Daamid ja härrad, ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondid on alati olnud midagi enamat kui lihtsalt Euroopa solidaarsuse žest. Nad on tegelikult vastastikku kasuliku süsteemi osa, mida saab kasutada uute turgude ja uute kaubandussuhete loomiseks. Ma lõpetan, öeldes, et igal kodanikul on õigus saada kasu ühtekuuluvuspoliitikast. See ilmselt kehtib ka minu kodumaa kodanikele, kes väärivad töö- ja elutingimuste kõrgemat kvaliteeti.

  Jamila Madeira (PSE). – (PT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma sooviksin kõigepealt tänada kõiki nende töö eest.

Rohelises raamatus määratletud kolm põhikontseptsiooni – kontsentratsioon, ühenduvus ja koostöö – võivad pakkuda lahendusi ühenduse harmoonilise arengu teatud takistustele, eelkõige majandustegevuse kontsentratsiooniga seotud negatiivsed mõjud, kaugusest tulenev ebavõrdsus turgudele ja teenustele juurdepääsu osas ning jagunemisi, mis ei ole määratud piiridega mitte ainult liikmesriikide – eelkõige nende, mis on kõige ebasoodsamas olukorras – vahel, vaid ka piirkondade vahel.

Me peame seetõttu püüdma parandada nende poliitikate vahelisi sünergiaid, kasutades meetodeid nende territoriaalse mõju tõhusaks mõõtmiseks. Just sel põhjusel olen ma alati seisnud täiendavate kvalitatiivsete näitajate väljatöötamise eest eesmärgiga paremini kavandada ja rakendada vastavaid poliitikaid koha peal, võttes arvesse erinevaid territoriaalseid eripärasid.

Praegu jääb sisemajanduse kogutoodang ainsaks kriteeriumiks abikõlblikkuse kindlaksmääramisel struktuurifondide kaudu toetuse saamiseks.

Kuid täiendavate näitajate väljatöötamine ja territoriaalsete hinnangute teostamine ei tohiks tuua kaasa suuremat bürokraatiat või edaspidiseid viivitusi, vaid hoopis uute poliitikate ja meetmete lihtsustatud rakendamise territoriaalse ühtekuuluvuse toetamiseks.

Viiendas eduaruandes – ma olen kohe lõpetamas, proua juhataja – viidatakse konkreetselt üleminekupiirkondadele, mis asuvad lähenemispiirkondade ning konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade vahel. Tuleb meeles pidada, et need piirkonnad vajavad selgemat staatust, koos suurema julgeoleku ja stabiilsusega oma arengus.

  Iosif Matula (PPE-DE) . – (RO) Ma sooviksin tänada kõiki raportööre regionaalarengu paketi koostamise eest. Ma sooviksin eriti õnnitleda härra van Nistelrooijd tema erakorraliste jõupingutuste eest. Ta on väga edukalt lisanud resolutsiooni ettepaneku osana liikmesriikide vajaduse rakendada territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele suunatud meetmeid.

Peale selle aitab roheline raamat tuua esile, et lisaks sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele on territoriaalne ühtekuuluvuspoliitika üks peamisi Euroopa Liidu eesmärke. Euroopa piirkonnad arenevad erinevatel viisidel, kui neid ei koordineerita ühtse ELi poliitika kaudu.

Territoriaalne ühtekuuluvus on põhielement Euroopa integratsiooni ja piirkondade vahelise lähenemise saavutamisel. Minu arvates tuleb nii praegu kui ka tulevikus erilist tähelepanu pöörata ELi lähenemispiirkondadele, et nendevahelisi suuri erinevusi saaks oluliselt vähendada niipea kui võimalik.

Minu kodumaa Rumeenia puhul on saavutatud märkimisväärset edu piirkondade arengu osas, kuid me seisame vastamisi erinevustega nii nende vahel kui ka sees, samuti maa- ja linnapiirkondade vahel.

Tasakaalustatud, jätkusuutlik regionaalareng peab toimuma tingimustes, kus spetsiifilisi ressursse kasutatakse tõhusalt iga piirkonna puhul eraldi. Näiteks Lääne-Rumeenia üks peamisi tunnuseid on arvukate geotermiliste allikate olemasolu. Piisavate rahaliste vahendite eraldamine sellele piirkonnale elektrienergia alternatiivse allika loomiseks ja geotermiliste vete kasutamiseks loob uusi töökohti ja toob kaasa arvukaid majanduslikke hüvesid.

Ma pean täna arutatavat paketti oluliselt tähtsaks ka Rumeenia jaoks.

  Andrzej Jan Szejna (PSE). - (PL) Proua juhataja, ühtekuuluvuspoliitika on integratsiooniprotsessi põhisammas. Nõuetekohaselt funktsioneeriva ühtekuuluvuspoliitika olemasolu on vajalik tingimus sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks Euroopa Liidus. Täna on meie suurim väljakutse viia läbi kiire reform, mille alusel meie poliitika toimib ning lihtsustada ja muuta paindlikumaks keerulisi projektide elluviimise protseduure ja rahastamise regulatsioone.

Piirkondadevahelise kontseptsiooni väljatöötamine ja parimate tavade vahetamine lisatakse ühtekuuluvuspoliitika reformiplaanidesse ja need täiendavad seda suurepäraselt. Sel põhjusel peaks Euroopa Komisjon esitama niipea kui võimalik konkreetse ettepaneku projekte elluviivate asutuste vahel kogemuste vahetamise võimalikkuse kohta.

Minu arvates ei ole vaja veenda täna siin esindatud liikmesriike, et majandus- ja finantskriisi arvestades on struktuurifondid peamine vahend majanduse ergutamiseks piirkondlikul tasemel. Seetõttu on oluline lihtsustada protseduure ja kiirendada rahaliste vahendite juurdevoolu liikmesriikide majandustesse. Euroopa projektid on viis uute ja jätkusuutlike töökohtade ning võimaluse loomiseks kõige suuremas hädas olijatele, Euroopa Liidu kõige vaesematele piirkondadele.

Ühtekuuluvuspoliitika peaks olema vahend uutele väljakutsele, nagu näiteks ühtne energeetikapoliitika ja kliimamuutus, vastu astumiseks.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). - (PL) Proua juhataja, ühtekuuluvuspoliitikat on tihti peetud parimaks näiteks solidaarsuse kohta Euroopa Liidus. Ühenduse eraldiseisvate riikide ja piirkondade vaheliste arenguerinevuste tasandamine on kogu ELi huvides. Minu arvates on roheline raamat komisjoni dokument, mis on diagnoosinud täpselt ELi ühtekuuluvuspoliitika ees seisvaid praegusi väljakutseid.

Komisjon käsitleb ka konkreetset vajadust toetada spetsiifilise geograafilise olemusega piirkondi, nagu näiteks mägipiirkonnad ja ebasoodsad põllumajanduslikud alad, mis väärivad otsustavat toetust. Eriti oluline on, et me koordineeriksime ja planeeriksime õigesti toetust maapiirkondadele. Neid piirkondi iseloomustab madalam majandusliku arengu tase, madalam rahvastiku tihedus, ebapiisav juurdepääs igat liiki avalikele teenustele ja piiratud töötamisvõimalused väljaspool põllumajandust. Ka on konkreetsetes liikmesriikides nende piirkondade vahel oluline erinevus. Kui me võrdleme maa- ja linnapiirkondi, on need disproportsioonid veelgi suuremad.

Maapiirkondade arengu rahastamise kavandatud suurendamist on kritiseeritud palju praeguses finantsperspektiivis. Ma sooviksin kõikidele meelde tuletada, et maaelu arengu poliitika ja selle poliitika rahastamine aitavad hoida neid piirkondi elusana ja teha nende elanike elud kergemaks. Kokkuvõtteks, komisjoni dokument, rapordid ja tänane arutelu on kõik samm õiges suunas.

  Emanuel Jardim Fernandes (PSE). – (PT) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad. Ma pean alustama proua Krehli ja härra van Nistelrooij õnnitlemisega nende raportite ja nende valmisoleku eest aktsepteerida oma kolleegide panuseid. Nende rapordid tunnustavad parimate tavade tähtsust, mis on sünergia faktor, eelkõige keskkonna, energeetika ja tööhõive valdkondades ning ma ühendan arutelu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta aruteluga ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta Euroopa Liidus.

Ma nõustun rohelise raamatu hinnangutega ja territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooni analüüsiga ning kiidan heaks nendes raportites sisalduvad soovitused territoriaalse ühtekuuluvuse tuleviku kohta, eelkõige järgneva osas: territoriaalse ühtekuuluvuse määratlus; territoriaalse ühtekuuluvuse kohta valge raamatu avaldamine; Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi jõustamine; territoriaalse ühtekuuluvuse integreerimine kõikide ühenduse poliitikate tulevasse arengusse; täiendavate kvalitatiivsete näitajate väljatöötamine; ühenduse poliitikate territoriaalse mõju mõõtmine ja ettepanek viiside kohta sünergiate loomiseks territoriaalsete ja sektoraalsete poliitikate vahel; tervikliku strateegia väljatöötamine spetsiifiliste geograafiliste tunnustega piirkondade jaoks, eelkõige äärepoolseimate piirkondade jaoks; järkjärgulise üleminekuabi terviklikuma süsteemi kehtestamine nn üleminekupiirkondadele; ning mitmetasemelise (Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku) territoriaalse valitsemise arendamine.

Sel põhjusel palun ma tungivalt oma kaasliikmeid toetada neid raporteid, ning liikmesriike ja ka komisjoni nõuetekohaselt järgida neid.

  Maria Petre (PPE-DE). – (RO) Ma sooviksin kõigepealt tervitada ideed sisulisest arutelust ühtekuuluvuse teemal. Ma sooviksin õnnitleda kõiki meie kaasliikmeid nende jõupingutuste ja tehtud ettepanekute eest.

Ma kavatsen esitada mõned märkused mõnede teemade kohta, alates territoriaalsest ühtekuuluvusest. Põhiprobleem on see, kuidas tagada Euroopa Liidu kõikide territooriumide harmooniline areng ning partnerlus linna- ja maapiirkondade vahel, et peatada territooriumi kaotamine ja vastata maapiirkondade elanikkonna vähenemisele. Ilma territoriaalse ühtekuuluvuse määratluseta, mida parlament ootab, annab majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ühtne kontseptsioon tulevase aluse ELi regionaalpoliitikale ja struktuurifondide formaadile pärast 2009. aastat.

Mis puudutab Krehli raportit, toetan ma kõiki selles raportis toodud ettepanekuid, mis toetavad Euroopa piirkondi ning mainivad takistuste eemaldamist ja protseduuride lihtsustamist, samuti nende stabiilsust aja jooksul, koos ettepanekutega töötada välja täpsemad meetodid heade tavade vahetamiseks piirkondade vahel.

Ühtekuuluvuspoliitika linnadimensiooni suhtes me teame, et meil ei ole ühtset määratlust „linna” kohta. Samuti teame, et meil on Euroopas umbes 5 000 linna, kus on vähem kui 50 000 elanikku. Rumeenias on märkimisväärne arv sellise elanikkonna arvuga asulaid. Ma usun, et me vajame arengumudelit ja piisavalt ressursse seda laadi linnaasulate jaoks, sest need on just piirkonnad, mis ei saa või saavad vähe kasulikku mõju mitmekeskuselisest lähenemisviisist.

Uue aluslepingu kohaselt hakkavad liikmesriigid ja EL ühiselt juhtima ühtset, jätkusuutlikku linnapiirkondade arengut territoriaalse ühtekuuluvuse osana. Kohalikud ja piirkondlikud asutused peavad olema valmis selleks lähenemisviisiks, mis on juba kehtestatud mitmetasemelise valitsemisena. Ma toetan ideed rahaliste vahendite kohustuslikust miinimumsummast 1 000 eurot elaniku kohta, vastandina eelnevale näitajale 500 eurot.

  Francisca Pleguezuelos Aguilar (PSE). – (ES) Proua juhataja, mikrokrediitide raporti suhtes soovin ma õnnitleda kõiki raportööre, sest nad on teinud suure töö. Nad on kahtlemata parandanud komisjoni algatust.

Ma usun, et käesolevas raportis tehtud soovitused võimaldavad meil kehtestada aluse mikrokrediidi sektori jaoks nõuetekohase raamistiku väljatöötamiseks Euroopa Liidus. See sektor on olnud edukas paljudes arenguriikides, sealhulgas mõnedes Euroopa riikides, nii meetmena majandustegevuse loomiseks kui ka vahendina sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ja töökohtade loomise edendamiseks. Kuid seda edu ei ole tänaseks kantud üle ühenduse konteksti. Ma usun, et meil on nüüd võimalus seda teha, eriti arvestades meie ees seisvat majandus- ja finantskriisi.

Sellega seoses, käesolevas raportis esitatud algatuste tugevdamine peab olema prioriteet, kuid me peame astuma ka teisi samme. Me peame suurendama rahalisi vahendeid, mis on kättesaadavad nendele mikrokrediidi tugistruktuuridele. Me peame tagama lihtsama ligipääsu nende üksikisikute ja äriühingute jaoks, kellel ei ole võimalik laene saada. Selles suhtes, proua juhataja, soovin ma tuua näitena esile Euroopa garantii mikrolaenudele, sest see on vahend, mis võiks parandada seda ligipääsu ja sisaldub raportis.

Ma lõpetan, öeldes, et käesoleva raportiga laotakse kahtlemata vundament, millele me saame luua harmoonilise raamistiku Euroopa kontekstis, et julgustada mikrokrediidi sektorit.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) 2010. aastal kavatsevad komisjon ja liikmesriigid vaadata läbi struktuurifondide kasutamise meetodi ja nende ärakasutamise määra. Ma kutsun liikmesriike üles määratlema väga hoolikalt ümber oma prioriteedid, mille jaoks nad kavatsevad kasutada struktuurifonde.

Mulle tundub, et linnaline liikumiskeskkond, maaelu areng, energiatõhusus hoonetes ja transpordi infrastruktuuri areng peavad olema liikmesriikide prioriteetide hulgas struktuurifondide kasutamiseks perioodil 2011–2013.

Hoonete energiatõhususe raportöörina nõudsin ma Euroopa Regionaalarengu Fondis selle määra suurendamist, mida liikmesriigid saavad kasutada sotsiaalmajade ehitamiseks ja energiatõhususe tõstmiseks hoonetes 3%lt 15%ni. See annaks liikmesriikidele suurema paindlikkuse, samuti võimaluse kiirendada Euroopa fondide ärakasutamist Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamiseks.

Eriti praeguse kriisi jooksul peavad liikmesriigid kasutama riiklikke fonde ja eelkõige struktuurifonde majandusarengu tagamiseks ja töökohtade arvu suurendamiseks.

  Eoin Ryan (UEN). - Proua juhataja, esiteks sooviksin ma õnnitleda raportööre, kes on kaasatud sellesse väga olulisse raportisse. Ma arvan, et majanduskriis on sundinud meid põhjalikult vaatama oma majanduslikku käitumist minevikus. See omakorda pakub võimaluse õppida oma mineviku vigadest. Ma oletan, et kui meie majandused liikusid jõudsalt edasi, jätsime me kahjuks teatud rühmitused maha.

Mikrokrediidile juurdepääsu käsitlemine ja selle parandamine annab meile võimaluse käsitleda neid mineviku vigu. Mikrokrediidi raamistiku ümberkujundamine saab aidata meil tugevdada ja taastada oma majandused kogukonnast ülespoole. Iirimaal on tehtud kiiduväärt tööd selle osas. Minu enda Dublini valimisringkonnas on neli ettevõtlusnõukogu, mis on moodustatud alates 1993. aastast ning need on andnud kohaliku taseme toetust mikroettevõtetele Dublini linnas ja maakonnas. Iirimaa maakonna- ja linnanõukogude liit teatas käesoleva aasta alguses oma rahaliste stiimulite paketist, mille eesmärk on toetada 3 000 ettevõtet kõikjal Iirimaal ja luua 15 000 uut töökohta. See projekt sisaldab ka ligi 50 000 inimese koolitust.

Need on väikesed arvud Euroopa tasemel, kuid meie mikrokrediidiettevõte Dublinis ja Iirimaal on väga mõjukas. Ma loodan siiralt, et alates sellest suurepärasest raportist näeme me märkimisväärset ja kooskõlastatud tegevust ühenduse tasemel, et toetada mikroettevõtte poolt ja jaoks tehtavat hindamatut tööd kohalikul ja riiklikul tasemel kõikjal Euroopa Liidus, sest see on väga oluline osa meie majandusest täna ja väga oluline osa meie majandusest tulevikuks.

  Juhataja. – Tänan teid, härra Ryan. Ma ei ole olnud eriti range, sest meil on tegelikult veidi rohkem aega, kui on märgitud kodukorras.

Kuid ma sooviksin öelda midagi, enne kui me liigume edasi kohalt märkuandmise menetluse juurde. Härra Pöttering käivitas täna hommikul siin täiskogul olulise sündmuse ja see puudutab Euroopa organisatsiooni nimega FLARE, milles on kaasatud üle 30 riigi ja milles noored – ja mitte ainult noored – on väga pühendunud organiseeritud kuritegevusega võitlemisele ja selle tagamisele, et organiseeritud kuritegevusest konfiskeeritud kaupu kasutatakse sotsiaaltööks.

Sellel täiskogul on kohustuse võtnud ka Euroopa Parlamendi president ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon ning meie hulgas siin saalis on mõned nendest noortest, kes minu arvates teevad au Euroopale, sest nad püüavad koos meiega tagada, et Euroopa oleks vaba rassimist, kuid ka organiseeritud kuritegevusest. Seetõttu sooviksin ma ka tänada neid, kes on siin ja kes on selles kojas.

  Erna Hennicot-Schoepges (PPE-DE). – (FR) Proua juhataja, ma sooviksin tänada kõiki raportööre. Need rapordid on kullakaevandus uute poliitikate jaoks. Mul on ainult kahju, et mitte ükski neist ei viita kultuuripoliitikale.

Kultuuripoliitika on võib-olla ühtekuuluvuspoliitika, vastavalt määratlusele. See on just kultuur, mis annab ühtekuuluvuse piirkonnale ja seda oleks võinud mainida, sest piirkondadevahelised kultuuripoliitikad ei ole veel paika pandud. Meil on alati olnud suuri raskusi kultuuridevaheliste projektide rahastamisega, sest puudub kultuuridevaheline ühiskond, sotsiaalne turvalisus, mis võiks anda artistidele mobiilsuse, mis on vajalik töötamiseks väljaspool nende piirkonna piire. Ma kutsun tõsimeelselt kõiki neid, kes tegelevad selle poliitika rakendamisega, mitte kaotama silmist seda aspekti; see on oluline igas Euroopa poliitikas.

ISTUNGI JUHATAJA: Miguel Angel MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Härra juhataja, territoriaalne ja sotsiaalne ühtekuuluvus väldib konflikte, kõrvaldades nende põhjused. Just selletõttu on meetmed, millega võrdsustatakse elustandardit linna- ja maapiirkondades ning tasakaalustatakse infrastruktuuri piirkondades, nii olulised. Mikrokrediitide laialdane kasutus on ühtekuuluvuspoliitika hea vahend. Täna, finants- ja majanduskriisi ajal, kui me kõik püüame leida viise töökohtade kaitsmiseks, peame olema teadlikud ohtudest ühtekuuluvuspoliitikale, nagu näiteks protektsionism ja diskrimineerimine vaesemate piirkondade suhtes.

  Den Dover (PPE-DE). - Härra juhataja, regionaalarengukomisjon ja tervesse Euroopasse paigutatud rahalised vahendid on kõige olulisem programm kogu Euroopa Ühenduses.

Ma saan rääkida Kirde-Inglismaa nimel ja öelda, kui väga need rahalised vahendid on toonud kasu Liverpooli linnale, eriti viimase 10 aasta jooksul. Vaadates ettepoole tulevikku, võin ma näha seda linna jätkuvalt laienemas nende hästi jaotatud, hästi kontrollitud rahaliste vahendite alusel.

Ma nõuaksin erasektori suuremat kaasatust rahaliste vahendite jaotamise, juhtimise ja kontrollimise viisis, sest erasektor saab alati teha tõhusamat tööd kui avalik sektor.

Ma sooviksin samuti rõhutada seda, kuivõrd hindamatud need rahad on olnud kirdeosa maapiirkondadele, kus on palju põllumajanduslikke alasid, mis on olulised kogu majanduse jaoks.

Lõpuks, lubage mul öelda, et ma toetan härra Becseyd tema mikrokrediidi suhtes. See on väga huvitav areng ja oluline antud majandusliku olukorra ajal.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Daamid ja härrad, ma pean tänast arutelu regionaalpoliitikast kõige olulisemaks aruteluks mitte ainult käesoleval plenaaristungjärgul, vaid ka üheks kõige olulisemaks aruteluks meie valimisperioodil. See on võimalus rääkida Euroopa kodanikele teemast, millega nad saavad end hõlpsasti seostada, eriti seoses eelolevate Euroopa Parlamendi valimistega juunis. Tõhusa, lihtsa ja sirgjoonelise toe puudumine väiksemate asutuste jaoks, eriti investeerimisressursside ligipääsetavuse valdkonnas, on ärevust tekitav. Seetõttu ma usun nende raportite alusel, et me saame näha ühtekuuluvuspoliitika ja eelkõige mõnede tööprogrammide ümberhindamist, mis tuleks uuesti avada ja parandada.

Ma sooviksin lõpetada, avaldades veendumust, et neis viies raportis sisalduvad Euroopa Parlamendi soovitused toovad lisandväärtust ja täidavad nii Euroopa linnades kui ka maapiirkondades nende kodanike ootusi, kes usuvad, et ühtekuuluvuspoliitika tagab nende piirkondade arengu, piirkondlike erinevuste järkjärgulise tasandamise, uued tööhõive võimalused, energeetika turvalisuse, paranenud energiatõhususe nende kodudes, parema transpordi ja tehnilise infrastruktuuri ning kõrgema elustandardi.

  Sérgio Marques (PPE-DE). – (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad. Selles olulises arutelus territoriaalse ühtekuuluvuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta pean ma mainima äärepoolseimate piirkondade ees seisvat väga spetsiifilist probleemi. Geograafiliste tegurite seeria pideva kombinatsiooni tõttu on need piirkonnad äärmiselt kaitsetud majanduslikus ja sotsiaalses mõttes, eriti sellise keerulise rahvusvahelise kriisi ajal nagu meie poolt täna kogetav kriis.

Ma sooviksin seetõttu kutsuda Euroopa Komisjoni ja eriti volinik Hübnerit üles pöörama väga suurt tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele avalduvatele käesoleva kriisi mõjudele. Nende mõjude hinnang igas äärepoolseimas piirkonnas, eriti turismile, ehitusele ja tööpuuduse tõusule aitaks väga palju kaasa spetsiifilise Euroopa vastuse tagamisele nende piirkondade jaoks.

Seetõttu kutsun ma Euroopa Komisjoni üles koostama Euroopa vastuse kriisile äärepoolseimate piirkondade jaoks, mis ulatub kaugemale meetmetest, millest on juba teada antud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuspoliitika raames Euroopa piirkondade jaoks üldiselt. Spetsiifiline Euroopa vastus sellele kriisile äärepoolseimate piirkondade jaoks …

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Juhataja. – Teie aeg sai läbi.

Büroo pool kehtestatud sisekorras sätestatakse, et seda liiki arutelus võib sõna võtta kuni viis liiget ja igale isikule antakse rangelt üks minut.

Veel on avaldanud soovi rääkida kuus liiget lisaks neile viiele, kes on juba saanud sõna kooskõlas sisekorraga. Kuna meil on veidi aega üle – vastavalt istungjärgu teenistustele – teen ma erandi ja annan sõna neile, kes on avaldanud soovi rääkida. Kuid ma palun neil jääda rangelt teema juurde ja järgida üheminutilist aega, mis on lubatud kohalt märkuandmise menetlusega.

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Härra juhataja, mul on hea meel kinnitada, et Tšehhi presidentuur propageerib ühtekuuluvuspoliitika selget määratlust viisil, mis hõlmab abi vähem arenenud piirkondadele. Ma sooviksin samuti kutsuda komisjoni üles esitama siduvaid õigusakte, millega ühtlustatakse tõhusa mikrokrediidi turu tingimusi. See on oluline mitte ainult kriisi ajal. Me peame muutma juurdepääsu rahastamisele hõlpsamaks eraisikute ja ettevõtjate jaoks, kellel ei ole võimalik saada laenu traditsioonilisest pangandussektorist. Tarbijakrediidi varasem ajalugu näitab, et EL peab tegutsema ühtsel ja tõhusal viisil, eriti kontrollivahendite osas. Lisaks sellele arvan ma, et mikrokrediit peaks olema suunatud peamiselt projektidele Euroopa vähemarenenud piirkondades samal viisil nagu ühtekuuluvuspoliitika ja ebasoodsas olukorras olevatele kodanike rühmadele või väga uuenduslikele projektidele kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega. Ma sooviksin samuti juhtida komisjoni tähelepanu riskile, et mikrokrediiti kuritarvitatakse rahapesemise eesmärkidel. Kahjuks ei ole meil veel konkreetset seadusandlikku ettepanekut laual.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Härra juhataja, kui me räägime ELi ühtekuuluvuspoliitikast ja regionaalarengust, peaksime me võib-olla heitma pilgu ELi kandidaatriikidele. Möödunud nädalalõpul olin ma Türgis, täpsemalt Anatoolia idaosas ja ma nägin probleeme Diyarbakiris, kurdide piirkonnas. Ma taipasin, et on vaja nõustada liitumiskandidaate regionaalarengu hüvede ja vajalikkuse suhtes.

Probleem Kurdi piirkonnas ei ole mitte ainult etniline probleem ja mitte ainult küsimus õigusest enesemääramisele ning muud sarnased küsimused. See ei ole ka terrorismi probleem, vaid puudutab palju rohkem regionaalarengut ja regionaalarengu tasakaalustamist linnade ja maa piirkondade lõikes. Ma usun, et me peaksime selgitama Türgile, et ta peaks kõnealusel juhul kohaldama Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat, vastasel korral ei ole ta ka selles osas valmis liituma Euroopa Liiduga.

  Alexandru Nazare (PPE-DE) . – (RO) Struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid on väga tuliselt arutletavad teemad meie jaoks, samuti on nad väga kiiduväärt, kuid kahjuks ebapiisavalt kasutatud võimalus. Sellel on mitmeid põhjuseid, alates bürokraatiast, tõkestavatest määrustest või määrustest, mis kehtivad liiga lühiajaliselt teabe suhtes, mis on raskesti ligipääsetav, ja läbipaistvuse puudumisest.

Ma võin teile öelda, et paljud Rumeenia taotlejad kaebavad probleemide üle, mis on seotud kulude abikõlblikkuse, liiga lühiajaliselt kehtivate määruste, arusaamatu dokumentatsiooni ja loomulikult pikkade projekti hindamisperioodidega.

Mul on hea meel, et Euroopa Komisjon on samuti hakanud aru saama nendest takistustest. Määruste muudatusettepanekud hõlmavad, eriti praeguse majanduskriisi ajal, sätteid kõnealuste fondide kasutamise eeskirjade lihtsustamise kohta. See on esimene samm ja ma sooviksin mõelda, et komisjon võtab vastu ka mitmed meie ettepanekutest.

Üks lahendus kõnealustele probleemidele on esitatud mestimis- ja tehnilise abi programmidega, kuid nagu ma ka toetasin proua Krehli raporti muudatusettepanekute kaudu, on vaja programmi ELi tasemel …

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Ljudmila Novak (PPE-DE). - (SL) Elukvaliteet on tõepoolest suurel määral paranenud struktuurifondidest saadud rahade abil, mida Euroopa Liit on kasutanud sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse parandamiseks ja kokku 268 piirkonna arendamiseks.

Sellest finantsperspektiivist lähtudes on mul hea meel märkida, et oma praeguses koosseisus on parlament samuti etendanud rolli sellele kaasa aitamisel, et arutatud eesmärkidele eraldatakse rahalisi vahendeid rohkem kui esialgu oli ette pandud. Samal ajal kahetsen ma juba mu kolleegi poolt viidatud asjaolu, et on liiga palju bürokraatlikke tõkkeid ja mõnikord ei tea ma, kas selle eest tuleks süüdistada Euroopat või riikide valitsusi.

Igal juhul arvan ma, et me peame lihtsustama neid tõkkeid, et käsitleda nii kohalike omavalitsuste kui ka piirkondade pakilisi vajadusi. Kui me aga soovime hoida noori ja naisi maapiirkondades, peame investeerima palju rohkem vahendeid maaelu arengu toetamiseks.

  James Nicholson (PPE-DE). - Härra juhataja, palju sellest, mida me oleme siin täna hommikul arutanud, tuleb järgmisel parlamendil ellu viia. Selle kohta ei ole mitte mingit kahtlust. Maaelu areng on keskse tähtsusega maamajanduse arengule, kuid kui mõned aastad tagasi töötati välja ja võeti kasutusele teine sammas maaühiskonna toetamiseks, ei antud selle toetuseks piisavalt rahalisi vahendeid. Meil on nüüd ümbersuunamine, millega võetakse ära lisavahendeid põllumajandustootjate ühtselt otsetoetuselt, et arendada maaühiskonda ja maamajandust.

Ma tean, et siin tuleb lahing. On neid, kes soovivad võtta regionaalpoliitika või maaühiskonna toetuse ära põllumajanduse peadirektoraadilt ja anda selle regionaalpoliitika peadirektoraadile, mis ei ole vastuvõetav neile, kes elavad maamajanduses. Meil oli sellekohane arutelu 1990. aastate alguses Ray MacSharry ajal ja me ei pöördu selle juurde tagasi. Ma ütlen „mitte mingil juhul”. Täiendavaid rahalisi vahendeid tuleb kulutada põllumajanduse all ja maamajanduses, et toetada väikepõllumajandustootjaid ja maapiirkondades aktiivseid inimesi.

  Francesco Ferrari (ALDE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma sooviksin tänada raportööri tema raporti eest. Käsitletud teema on väga tundlik tagajärgede osas, mida see võib omada erinevate liikmesriikide majandussüsteemidele. Uue Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ühendamisel ühise põllumajanduspoliitikaga võib olla nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte, olenevalt sellest, kuidas seda fondi kasutatakse.

Teatud seisukohast tähendab fondide ühendamine seda, et neid saab kasutada tõhusamalt ja see on kindlasti hea asi. Kuid ma nõustun raportööriga, et eraldusjoon on väga peen ja muu hulgas on risk, et fonde kasutatakse ainult põllumajanduse konkurentsivõimelisemaks muutmiseks maapiirkondades asuvate muude sektorite kahjuks.

Maapiirkonnad vajavad tegelikult tugevaid investeeringuid – struktuurseid ning põllumajandus- ja toiduainesektori investeeringuid –, et elavdada majandust, koolitada noori põllumajandusettevõtjaid, kes on maamajanduse liikumapanev jõud ja koolitada neis piirkondades elavaid naisi. Nad vajavad investeeringuid ka informatsioonitehnoloogia sektoris, et noored inimesed tunneksid paremini uusi tehnoloogiaid. Meie risk on see, et vahendeid väärkasutatakse.

Sel põhjusel olen ma endiselt veendunud, et kaine mõistus peab peale jääma, kui me soovime vältida vahendite väärkasutamist, sest maamajandusel võiks olla väga ränk mõju Euroopas.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). - (PL) Härra juhataja, ühtekuuluvuspoliitika on üha tähtsam praeguse majanduskriisi perspektiivist, sest nagu selle poolt pakutavad struktuurifondidki, saab ühtekuuluvuspoliitika olla tõhus vahend, mis stimuleerib majandust piirkondlikul tasemel. Kontsentreerumine kasvu stimuleerivatele tegevustele, nagu näiteks kulutamine uurimis- ja arendustegevusele, innovatsioonile või aktiivsetele töökohti loovatele meetmetele peaks andma Euroopa majandusele stiimuli ja tagama tagasipöördumise kasvu juurde. Samuti kiidan ma heaks täiendavate rahaliste vahendite eraldamise Interneti-ühenduse parandamiseks maapiirkondades.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Härra juhataja, ma hoidsin kokku kaks minutit oma sissejuhatavatest märkustest, et oleks nüüd rohkem aega küsimustele vastamiseks. Kuigi ma kahetsen, et ma ei saa vastata kõikidele küsimustele, hindan ma väga kõiki kahepoolseid vahetusi, mis meil on olnud viimaste aastate jooksul Brüsselis või minu külaskäikude ajal koha peal teie valimisringkondades. Te olete teretulnud jätkama meiega seda dialoogi komisjonis. Ma peaksin tänama teid selle tõeliselt hea ja õige arutelu eest täna.

Me peame kasutama täielikult ja targalt ära kõikide Euroopa ja riikide poliitikate potentsiaali tagamaks, et Euroopa Liit tuleks majanduse ja ühiskonnana sellest kriisist majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt tugevamana välja, koos tugevate alustaladega pikaajaliseks jätkusuutlikuks arenguks. Mulle tundub, et tänane arutelu kinnitab, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitikal on täita oma roll selles protsessis nii täna kui ka homme. Meie ühine ülesanne täna on tagada, et ühtekuuluvuspoliitika potentsiaali – selle suutlikkust kindlustada jätkusuutlik areng ja töökohad – kasutatakse täielikult ja targalt ära uues ülemaailmses kontekstis. Ma ei mõtle mitte ainult kriisi, vaid ka kõiki neist hästi tuntud väljakutseid, mida me tuvastasime aastaid tagasi oluliste väljakutsetena Euroopa arengule.

Jätkusuutliku konkurentsivõime toetamine on kõige tõhusam viis ühtekuuluvuse saavutamiseks Euroopa Liidus. Selles kontekstis peame me kasutama ühtekuuluvuspoliitikat selliste tegurite sihtmärgiks seadmist nagu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääs rahastamisele. Me peame samuti käsitlema selliseid küsimusi nagu parem juurdepääs avalikele teenustele, millega püütakse parandada tööhõivet ja tööviljakust ning sellega aidata kaasa võrdsematele võimalustele

Nagu mõned teist on rõhutanud, on viimaste aastate jooksul jõutud ühisele arusaamale, et uute väljakutsete käsitlemine nõuab ühtset ja kohapõhist lähenemisviisi – lähenemisviisi, mis optimeerib ressursside kasutamist ja mobiliseerib kõiki partnereid piirkondlikul ja kohalikul ning ka riigi ja Euroopa tasandil, seega oleme me aktiivsed kõikidel Euroopa valitsemise tasemetel.

Partnerluspõhimõtte osas sooviksin ma rõhutada, et see on olnud oluline eesmärk alates minu ametiaja esimesest päevast ja komisjon on väga palju investeerinud partnerluspõhimõtte ja ühtekuuluvuspoliitika realiseerimiseks – mida kasutatakse tegelikult koha peal. Üsna peatselt pärast läbirääkimisi viisime me läbi täieliku hindamise selle kohta, kuidas liikmesriigid ja piirkonnad viisid ellu partnerluspõhimõtet ja poliitikaprogrammide kavandamise protsessi. Me ei soovinud mitte vaid partnerluspõhimõtete ametlikku olemasolu, seega me töötasime koos partneritega, aidates neil kujundada oma suutlikkust olla tõelised partnerid poliitikajuhtimissüsteemis ja me reageerime üsna tõhusalt kõikidele koha pealt saadavatele signaalidele selle kohta, et seda põhimõtet ei järgita konkreetsetes liikmesriikides. Mul oli hiljuti selles küsimuses nõupidamine Kesk-Euroopa ühest liikmesriigist pärit valitsusvälise organisatsiooniga.

Ma nõustun täielikult kõigi teiega, kes te ütlete, et ühtekuuluvuspoliitika ei toimi ega pea toimima eraldatult; et me peame tugevdama sünergiat ja koordineerimist ühtekuuluvuspoliitika ja kõikide teiste sektoraalsete, riiklike või Euroopa poliitikate vahel. Sellega ei taheta mitte üksnes vältida kattumist või dubleerimist, vaid ka kasutada poliitikatevahelisest heast koordineerimisest tulenevat sünergiat. Maaelu arendamine ja regionaalpoliitikad on kindlasti äärmuslik näide vajadusest väga hea koordineerimise ja poliitikatevaheliste sünergiate kasutamise järele.

Veel üks näide võiks olla konkurentsivõime ja vajadus võtta arvesse madala süsinikusisaldusega majandusest ja kliimamuutusest tulenevaid piiranguid infrastruktuuri investeeringute kohta. Ma sooviksin väga tugevalt rõhutada, et me oleme palju investeerinud Euroopa ühtekuuluvuspoliitika roheliseks muutmiseks. Me kehtestasime kliimamuutuse, energiatõhususe ja taastuvenergiaga seotud eesmärgid enne suure arutelu puhkemist kliimamuutuse kohta Euroopa Liidus. Täna läheb üks kolmandik meie ühtekuuluvuspoliitika rahalistest vahenditest otse rohelistesse investeeringutesse meie elu kõikides valdkondades. Hiljuti sellesse poliitikasse lisandunud täiendavat 4% tuleb kasutada elamumajanduse valdkonnas energiatõhususe ja taastuvenergia suhtes, mis võimaldab meil panna rohkem rõhku sellele väljakutsele.

Arutelust nähtub samuti selgelt, et me vajame nii järjepidevust kui ka reformi poliitika elluviimisel. Järjepidevuse osas rõhutaksin ma väga tugevalt, et see mitmeaastase programmi koostamine, rahaliste vahendite lisatavus, ühine juhtimine ja partnerluspõhimõtted kujutavad suurt Euroopa väärtust, mille suhtes peaksime me jätkuvalt suurt hoolt üles näitama. Kuid on ka muutuse vajadus, et saavutada parem tasakaal finantsjuhtimise ja -kontrolli ning poliitika heade tulemuste ja hea rakendamise saavutamise ülesannete vahel. Ei ole kahtlust, et me peame panema paika lihtsama, tõhusama ja tulemuslikuma rakendusmehhanismi ning vähendama halduskeerukust ja halduskoormat.

Me oleme viimastel kuudel töötanud selle väljakutsega teie suure toetuse abil. Me saavutasime juba detsembris artikli 55 muutmise ja nädala pärast hääletame lihtsustamise ettepanekute põhihulga suhtes. Töörühm, mille me moodustasime koos liikmesriikidega poliitikate lihtsustamiseks, jätkab oma tööd ja mai lõpus on meil veel üks ettepanek, mis on loodetavasti endiselt seotud kõnealuse perioodiga.

Ma nõustun teiega, et selleks, et poliitika oleks tõhusam, peame me ka tugevamalt keskenduma tulemustele, tugevamale järelevalvele ja hindamiskultuurile. Me jätkame tööd selle osas. Ma väga hindan teie toetust uuele finantskorraldusele. Me oleme õigel teel, kuid kindlasti saab palju rohkem ära teha. Palun pidage silmas uue finantskorralduse osas, mis on täna üks peamisi vahendeid, millega aidatase väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel saada juurdepääsu mikrokrediidile programmide Jeremie ja nüüd ka Jasmine kaudu, et me alustasime seda protsessi ammu enne kriisi puhkemist, seega see poliitika on suhteliselt hästi ette valmistatud nendeks rasketeks aegadeks.

Mõned teist mainisid läbipaistvuse küsimust. Ma sooviksin vaid meile kõigile meelde tuletada, et meil on uued eeskirjad selleks uueks perioodiks 2007–2013. Me oleme kohustatud teavitama avalikkust kõikidest toetusesaajatest, seega me loodame, et nende läbipaistvuse kohustustega saavutame me olulise muudatuse avalikkuse teadlikkuse ja kogu protsessi aususe osas.

Väga lühidalt kultuuri kohta, sest see tõstatati olulise elemendina, olen ma täielikult teadlik – ma näen seda ka oma reiside ajal –, et nii piirkonnad kui ka linnad on peamised tegijad kultuuri vallas Euroopas. Kultuur etendab ka olulist majanduslikku rolli piirkondliku arengu edendamisel. Me oleme tunnistanud seda Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raames. Meil on palju piirkondlikke ja kohalikke linnaelu strateegiaid, mis on edukalt ühendanud kultuuri meie poliitikasse.

Lubagem mul samuti teid teavitada, et ühendus alustab varsti sõltumatut uuringut panuse kohta, mida kultuur annab kohalikku ja piirkondlikku arengusse, mis loodetavasti valmib järgmise aasta alguseks. Selle kaudu saame paremini informeeritud aluse kultuuri edaspidiseks lisamiseks Euroopa poliitikatesse.

Lõpetuseks, ma väga hindan kõiki teie märkusi mitte ainult rapordi kohta, vaid ka teie poolt siin väljendatud muresid ja ideid tulevikuks. Lisan enamiku neist sõnumitest oma sõnumidokumenti, mille ma esitan nõukogule mai lõpus. Oleme samuti lõpetamas sõltumatut uuringut, mida teostab rühm teadlasi ja eksperte professor Fabrizio Barca juhtimisel. Selle uuringu tulemused avalikustatakse aprilli lõpus. Lõplik ametlik hinnang territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu konsulteerimise kohta esitatakse meie kuuendas ühtekuuluvuse vahearuandes, mille komisjon võtab vastu juuni lõpu poole.

  Constanze Angela Krehl, raportöör. – (DE) Härra juhataja, ma sooviksin teha kaks märkust, kuna see arutelu on lõpule jõudmas.

Avalikkusel on väga kaksipidine ettekujutus Euroopa struktuuripoliitikast. Osa inimesi peavad seda iseenesest mõistetavaks, et nad saavad toetust, kuid leiavad lihtsalt, et bürokraatlikud takistused on liiga suured. Teistele inimestele, sealhulgas mõnedele siin täiskogul, tundub, et see on vaid sissepääsutee pettusele. Kumbki neist ettekujutustest ei ole õige.

Solidaarsus on tõeliselt oluline minu fraktsiooni jaoks, kuid see peab olema hästi põhjendatud ja ei tohi olla ühesuunaline tänav. Teiselt poolt ei ole tegemist sellega, et projekte taotlevad projektikorraldajad, kogukonnad ja ühendused sooviksid petta Euroopa Liitu. Keerulistest protsessidest tuleneb sageli vigade tegemine, kuid need ei tingi pettust. Sel põhjusel peame me muutma seda, kuidas asju tehakse.

Teine punkt, mida ma sooviksin arvestada, on see, et ühtekuuluvuspoliitika on kahtlemata Euroopa poliitika oluline osa. Seistes vastamisi selliste väljakutsetega nagu kliimamuutus, majanduskriis ja üleilmastumine, koos demograafiliste muutuste ja arengutega tööjõuturul, vajame me tungivalt seda poliitikat. Euroopa Parlament peab ühtekuuluvuspoliitika tulevikuks ümber määratlema, et vastata Euroopa piirkondade vajadustele. Meie poolt just arutatud rapordid moodustavad hea vundamendi sellele protsessile. See võimaldab Euroopa lisandväärtuse loomist Euroopa Liidu jaoks. Kui me aga kavandame struktuuripoliitika ümber, ei tohi me käituda nii, nagu see võiks lahendada kõik Euroopa Liidu probleemid. Me peame tõepoolest keskenduma meie ees seisvatele ülesannetele. Tänan teid.

  Oldřich Vlasák, raportöör. – (CS) Volinik, daamid ja härrad, antud asjas sooviksin ma esitada kokkuvõtlikult väljakutsed ja viisakad palved, mida Euroopa Parlament esitab oma partneritele, Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele, kui see aruanne vastu võetakse. On selge, et suurim vajadus on hinnata kasu, mida saadakse URBANi algatuse lisamisest ühtekuuluvuspoliitika põhisuunda. Me peame hindama võimalusi ja kontrollima linnapeade, volinike ja valitud esindajate rahulolu tasemeid linnapiirkondades Euroopa fondide hulga vähendamise suhtes. Ühendatud planeerimine ja vastutuse üleandmine või ressursside või uue finantskorralduse instrumentide nn edasidelegeerimine on selgelt valdkonnad, kus on vaja aktiivsemat lähenemisviisi komisjoni poolt, vähemalt soovituste või end tõestanud lähenemisviiside näidete esitamise kaudu. Samal ajal peame me jätkama ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamist tervikuna, mitte vaid linna aspektist. Pikaajaliste võimaluste hulka võiks näiteks kuuluda Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi ühendamine. Lõpetuseks, kuid mitte vähem tähtsana on väga oluline, et komisjon mõõdaks ja hindaks regulaarselt kõikide poliitikate mõju linnaelule ning samal ajal arutaks nende poliitikate tõhusust koos linnaametitega. Käesolevas raportis seetõttu soovitatakse, et komisjon ja liikmesriigid moodustaksid ELi linnaelu arengu kõrgetasemelise grupi ning rakendaksid koordineerimise avatud meetodit linnaelu arengupoliitika suhtes ELi tasemel samal viisil, nagu seda rakendatakse muudes valdkondades, nagu näiteks sotsiaalne integratsioon. Samal ajal nõutakse raportis linnapiirkondade positsiooni tugevdamist algatuses „Piirkonnad majandusmuutustes” ning Urban Auditi (linnade auditi) projekti edasiarendamist ja regulaarset täpsustamist. Usaldusväärsete võrreldavate statistiliste andmete puudumise tõttu ei saa ma oma otsuseid rajada asjakohastele andmetele. Euroopa fondid kujutavad tegelikult Euroopa integratsiooni ühte kõige nähtavamat ja tõhusamat avaldumist. Me peame seetõttu tagama, nii praegusel valimiste-eelsel perioodil kui ka pärast seda, et struktuuriabi tegelikud saajad oleksid rohkem kaasatud arutelus selle kohta, millise vormi peaks ühtekuuluvuspoliitika võtma. Need inimesed on meie kaaskodanikud ja meie valijad.

  Wojciech Roszkowski, raportöör. − (PL) Härra juhataja, volinik, minu raportis käsitletud küsimus oli üsna spetsiifiline, kuid väga oluline ELi fondide kasutamise optimeerimiseks ühtekuuluvuse seisukohast, olenemata sellest, kas seda mõistetakse traditsioonilises tähenduses või territoriaalse ühtekuuluvuse mõttes.

Jätkusuutlik areng on äärmiselt keeruline küsimus. Me peaksime seetõttu tervitama kõiki püüdlusi selle eesmärgi saavutamise lihtsustamiseks. Kuid territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooni ei ole veel täpselt määratletud. Roheline raamat on seetõttu kõnealuse teema arutelus pigem algus kui lõpp.

Mul on hea meel, et komisjon osundas vajadusele vähendada erinevusi arengutasemetes ja sünergiate tähtsust ELi poliitikate elluviimisel. Erinevatel piirkondadel on üsna erinevad probleemid sissetuleku tasemete, geograafilise asukoha, migratsiooni jms suhtes. Kuid me peame pidama meeles seda, mida minu Poola kaasliikmed, proua Staniszewska, härra Podkański ja härra Zapałowski ütlesid selle kohta, et rahalised vahendid kalduvad akumuleeruma piirkondade keskustesse. Me peaksime samuti meeles pidama, et maaelu arengupoliitika eesmärgid ei ole ilmtingimata Lissaboni eesmärkide ümberlükkamine, kui kasutatakse ära suhtelise konkurentsivõime mehhanismi või tööviljakuse odavat suurenemist.

Põllumajanduskomisjon ei ole kommenteerinud minu aruannet, seega võtan ma nende vaikimist nõusolekuna. Minu arvates on härra Baco hääl rohkem arusaamatus. Oma raportis märkisin ma selgelt, et maaelu arenguressursid ei saa kurnata otsemakseid. Teiselt poolt on tõsiasi, et maaelu arengufondid saavad aidata maapiirkondi majanduslikust hädast välja, toetades mittepõllumajanduslikku tegevust. Mul on hea meel härra Nicholsoni toetuse üle selles küsimuses.

Lõpetuseks sooviksin ma avaldada tänu regionaalarengukomisjoni nõustajatele ja oma poliitilisele fraktsioonile nende abi eest käesoleva rapordi koostamisel ja kõikidele tänases arutelus osalejatele.

  Miroslav Mikolášik, raportöör. − Härra juhataja, lubage mul järelduses esitada teatud ideid, mida mul ei olnud aega lisada oma sissejuhatavasse kõnesse.

Mul on väga hea meel näha, et keskkonnakaitsesse investeeritakse üle 100 miljardi euro. Samal ajal tervitaksin ma palju suuremat eraldust energiatõhususele ja taastuvenergiaallikatele – praegu 9 miljon eurot –, samuti suuremat eraldust meetmetele kliimamuutuse vastu võitlemiseks, mis summas 48 miljardit eurot on vähem kui hetkel vajalik.

Ma usun tugevalt, et selle otsustamine, kuidas me kasutame neid fonde oma piirkondade kaitsmiseks ja kliimamuutuse selliste tagajärgede nagu üleujutused ja põuad vastu võitlemiseks, määrab kindlaks meie piirkondade tuleviku ja nende majandusliku positsioneerimise. Samuti hindan ma väga asjaolu, et liikmesriigid on juba pühendanud märkimisväärse summa oma finantseraldiste kogusummast investeeringutele uurimis- ja arendustöö ja innovatsiooni vallas, kuid ma olen ka tähele pannud, et enamiku ELi lähenemispiirkondade jaoks jääb oluliseks probleemiks ligipääsetavuse tagamine, sest neil on puudulik transpordi infrastruktuur.

Teiselt poolt on mul hea meel olla tunnistajaks liikmesriikide jõupingutustele prioritiseerida investeeringuid, mis on suunatud töötajate osalemisele ja oskuste parandamisele, samuti võitlemisele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu Euroopa sotsiaalfondide poolt finantseeritud programmides. Lisaks julgustan ma liikmesriike jätkama tõhusa partnerluse ülesehitamist ja partnerluspõhimõtte järjepidevat tugevdamist, samal ajal viies ellu tegevusprogramme. Ma usun, et uued liikmesriigid võiksid saada tõelist kasu parimate tavade ja teadmiste vahetamisest arengute kohta näiteks tehnoloogiate alal ning muudest ühistest tegevustest nende potentsiaali kiirendamisest rakendamise osas.

  Zsolt László Becsey, raportöör. – (HU) Sissejuhatuse ajal ei olnud mul võimalik käsitleda konkreetselt mikrokrediidiga seotud ühte või kahte küsimust, kuid kõige tähtsam asi siin on täiendavuse põhimõte. Ma sooviksin korrata, et see on samuti oluline ühtekuuluvuse peamine põhimõte, lisaks partnerluse ja ühtse lähenemisviisi põhimõtetele.

Seega, selleks et olla suuteline millegi täiendava pakkumiseks, peame me tagama, et ilma alalise aadressita inimesed saaksid osaleda mikrokrediidi programmis mentorlusprogrammi abil. Me saame saavutada midagi täiendavat, tagades selle, et hiljuti alustatud Jasmine’i programmis on meil võimalik koolitada ja kaasata uusi mikrofinantseerimisinstitutsioone, mis on inimestele lähedal. Lisaks peame me andma midagi täiendavat, lähenedes paindlikumalt konkurentsivõimele, nii de minimis programmide kui ka riigihanke suhtes, asetades füüsilisest isikust ettevõtjad positiivse diskrimineerimise positsiooni.

Veel üks punkt, mida ma sooviksin käsitleda, on finantseerimise küsimus. Ühelt poolt, selle eksperimentaalprogrammi alustamine, mida parlament on stimuleerinud nüüdseks kaks aastat 2 miljoni euroga aastas. Ma loodan, et sellega alustatakse teisel poolaastal. Me keskendame kõik programmid otseselt mikrokrediidi käsitlemisele ühes kohas, muutes nad läbipaistvaks, nagu mitmed mu kaasliikmed on samuti märkinud.

Täiendavuse põhimõte on samuti oluline selleks, et veenda liikmesriike julgustama inimesi mikroettevõtete alustamiseks ja mitte istuma kodus, nõudes sisse sotsiaaltoetusi, millele ka proua De Vits on viidanud. Ma pean oluliseks jätkata inimeste julgustamist selle osas. Väga oluline punkt on see, et täiendavus peaks tähendama seda, et mikrofinantseerimise vahendajad ei tohiks viia inimesi liigkasuvõtmiseni. Näiteks romide puhul ei peaks nad olema orjastatud oma aristokraatia poolt, vaid peaksid suutma edendama tegevust, mis põhineb tõelisel partnerlusel ja soovil aidata.

  Lambert van Nistelrooij, raportöör. – (NL) Lugupeetud juhataja, täna hommikul olin ma esimene kõneleja käesolevas arutelus ja tagasi vaadates arvan ma, et me oleme andnud oma kodanikele, kes on kaasatud tervikliku poliitika elluviimisele detsentraliseeritud viisil, väga tugeva signaali, et Euroopa Parlament otsustab viia läbi ühtekuuluvuspoliitika ja väärtustab tööd, mida nad teevad kõikide arvukate projektide osas, mis puudutavad kas uurimis- ja arendustegevuse suundi, uurimistegevuse infrastruktuuri või energeetika moderniseerimisega seotud projekte. See on märkimisväärse tähtsusega. Kui me eelolevatel kuudel läheme valijate juurde, siis on tuhandeid projekte, kus Euroopa on kodanikele lähedal. Ma arvan, et ka see on väga suure tähtsusega. Ma soovin volinik Hübnerile suurt edu selles kampaanias, kuna ma näen, et ka teie lähete valijate juurde eelolevatel kuudel. See on tõeliselt hea asi, seda ka kõikide siinolijate jaoks. Ma sooviksin tänada teid eelkõige teie poolt esile kutsutud poliitika muutuste eest, nimelt Lissaboni eesmärkide suurema arvessevõtmise, meie tegevuse rohelisemaks muutmise ning uurimis- ja arendustegevusele rõhu asetamise eest, täna märkasin ma veel kord, et te viitasite konkreetselt kultuuripärandile kui millelegi sellele, millel on majanduslik ja kultuuriline väärtus.

Mul on veel mõned märkused teha, esimene neist puudutab rõhuasetust, mis on pandud piiriülesele koostööle, sellele kolmandale eesmärgile, mida me peame eeloleval perioodil tugevdama, ka rahaliselt.

Teine punkt on see, et ei tohi toimuda mitte mingit meie rahaliste fondide raiskamist. Meil on suurepärased fondid, mille kaudu saame pakkuda oma partneritele vahendeid partnerluse raamistiku kaudu, et lükata arenguid käima. Me ei tohi seda ära raisata tulevasel perioodil.

Lõpetuseks, meil on vaja valget raamatut territoriaalse ühtekuuluvuse kohta. Te olete andnud palju vihjeid, kuid valge raamat on tulevaste õigusaktide alus ja peaksin väga kahetsusväärseks, kui Euroopa Komisjon ei suuda koostada valget raamatut. Ma sooviksin tänada ka oma rapordi variraportööre nende koostöö eest, ja eriti personali, kes oli suurepärane.

  Juhataja. – Enne istungjärgu katkestamist mõneks ajaks võtan ma õiguse tervitada väga soojalt külastajate rühma, kelleks on Toledo provintsist, minu Castilla-La Mancha piirkonnast pärinevad pensionärid, sest nad on siin täitmas oma kohustusi eurooplastena.

Ühine arutelu on lõpetatud.

Me jätkame nüüd hääletamisega.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Adam Bielan (UEN), kirjalikult. – (PL) Maakogukondadest pärit inimesed on iseäranis ebasoodsas olukorras tööjõuturul konkureerides. Euroopas ja eriti Poolas on märkimisväärseid erinevusi linna- ja maapiirkondade elustandardi vahel. See kehtib just teenustele juurdepääsu osas. Poola maapiirkondades on juurdepääs tänapäeva tehnoloogiatele nagu lairiba-Internetile poole keerulisem kui linnaspiirkondades.

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärk peaks olema konkreetsete algatuste ettevõtmine elustandardite võrdsustamiseks teatud piirkondades. Siin on väga oluline Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist abi saamine väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele rahastamise saamiseks.

Teatud riikide valitsused peaksid toetama väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid, kõrvaldades halduslikud ja õiguslikud barjäärid ning tagades sobiva infrastruktuuri. Need on olulised tingimused suurtest linnapiirkondadest kaugel asuvate piirkondade arenguks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Ühenduse fondidest ettevõtjatele antavad mikrokrediidid ja ka krediidid annavad institutsioonilise hoova, mis võib täita ja peab täitma lõhe, mille on jätnud kommertspangad juba reaalset majandust tabanud finantskriisi tagajärjel.

Kommertspank on kasulik majandusele seni, kuni ta annab krediiti, mida aga praegu ei toimu, vaatamata riigi massiivsele rahasüstile erinevatesse pankadesse.

Nende asjaolude korral teen ma ettepaneku, et liikmesriigid ei tohiks enam otse finantseerida probleemidega kommertspanku nii, et nad saaksid saadud rahaliste vahenditega katta tohutut kahjumit ja/või parandada oma finantskordajaid riigiraha kasutamisel, rahuldada oma aktsionäride nõudmisi ja anda põhjust endale rikkaliku preemia maksmiseks. Teiselt poolt ei tohi neil (kõigil) lasta ka pankrotti minna.

Minu ettepanek hõlmab kommertspankade kasutamist lihtsate vahendajatena riiklikest fondidest krediidi ja mikrokrediidi andmiseks majandusagentidele ja ettevõtjatele, kes ilma rahastamiseta on vastuvõtlikud pankroti riskile.

Kokkuvõtteks, krediiti ja mikrokrediiti tuleks anda neile, kes seda vajavad, pankade kaudu, kuid ilma kajastamiseta pankade bilansis, kasutades ainult pankade oskusteavet ja võrgustikku selliste rahaliste vahendite laenamise hõlbustamiseks.

  Vasilica Viorica Dăncilă (PSE), kirjalikult. – (RO) Mikrokrediidile juurdepääsu parandamine, et võimaldada äritegevuse arendamist väikeettevõtjatel, töötutel ja ebasoodsas olukorras olevatel isikutel, kes soovivad oma äri alustada ja ei oma juurdepääsu traditsioonilistele panganduse krediidiinstrumentidele, koos hiljutise otsusega vähendada käibemaksu teatud teenuste osas, on lahendused, mida Euroopa Liit annab liikmesriikidele, et aidata neid kriisist välja tulla.

Viimastes analüüsides on leitud, et teenindussektor, põllumajandus ja turism võivad olla valdkonnad, mis saavad võtta vastu märkimisväärse osa tööjõust, mis on saadaval tööjõuturul, kaasa arvatud töötud. See on põhjus, mis Rumeenia ja teised ELi liikmed peavad töötama välja selle idee elluviimiseks vajalikud instrumendid, eelkõige „mittepanganduse” turusegmendi osana.

Ma arvan, et neid mikrokrediite saab kasutada edukalt teenuste väljatöötamiseks äriühingutele, üksikisikutele või majapidamistele, alates IT-spetsialistidest kuni aknapesijateni, alates aednikest kuni inimesteni, kes pakuvad hooldeteenuseid vanuritele ja lastele. Nad saavad ka aidata kaasa isiklike kvalifikatsioonide ja omaduste kasutamisele edukas äritegevuses.

Mikrokrediidile saavad juurdepääsu alla 10 töötajaga äriühingud. See on kasulik inimestele, kes soovivad töötada ja töötutele, kes soovivad alustada äri. Mikroettevõtted moodustavad 91% Euroopa äriühingutest.

  Dragoş Florin David (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev roheline raamat pealkirjaga „Territoriaalse mitmekesisuse muutmine Euroopa tugevaks küljeks” käivitab ulatusliku konsultatsiooni piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, ühenduste, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga, et edendada ühtset arusaama sellest uuest kontseptsioonist koos selle tagajärgedega ELi tulevasele regionaalpoliitikale, pakkumata siiski „territoriaalse ühtekuuluvuse” määratlust.

Territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk on tagada kõikide ELi territooriumide harmooniline areng ja pakkuda kõikidele kodanikele võimalust kasutada võimalikult palju ära nende territooriumide iseloomulikke tunnuseid. Rohelises raamatus pannakse ette, et mitmekesisus tuleb muuta konkreetselt varaks ja konkurentsieeliseks, mis aitab kaasa kogu ELi jätkusuutlikule arengule. See viitab ka spetsiifiliselt vajadusele tõhusa kontrolli järele ühtekuuluvuspoliitika üle, et muuta see paindlikumaks.

Peamine väljakutse on aidata territooriumidel kasutada seda vara ja vahetada häid tavasid. Härra van Nistelrooij raport hõlmab territoriaalse ühtekuuluvuse ulatuslikku valdkonda ja väljendab tõhusaid seisukohti komisjoni teatiste kohta selles valdkonnas. Selle tulemusena jääb territoriaalset ühtekuuluvust käsitlev roheline raamat avatuks uutele väljakutsetele, kuid see muudetakse tõhusaks instrumendiks partnerluste ja heade tavade vahetamise jaoks.

  Constantin Dumitriu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmed kuuluvad sama solidaarsuspõhimõtte alla, mida edendatakse Euroopa projektiga ja mis aitavad kaasa Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele.

Meie analüüsid ja meie poolt tehtavad otsused peavad võtma arvesse põllumajanduse arengu erinevaid tasemeid kõikjal Euroopa Liidus, kõnealuse sektori kaalukust liikmesriikide majandustes, samuti erinevaid olukordi piirkondliku ühtekuuluvuse ja arengu osas. Ma tervitan asjaolu, et käesoleva raporti lõplik versioon sisaldab ka minu ettepanekut aidata kaasa suuremale paindlikkusele struktuurifondide kasutamisel, nii et nad täiendavad maaelu arengu meetmeid.

Selleks et tagada ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu meetmete asjakohane kooskõlastamine ja vastastikune täiendavus, peavad liikmesriigid võtma kasutusele mehhanisme, et stimuleerida Euroopa fondide järjepidevat ja õiglast kasutust. Samal ajal peab Euroopa Liit kasutama oma käsutuses olevaid instrumente, et teostada paremat järelevalvet Euroopa fondide kasutamise üle piirkondlikul tasemel selle tagamiseks, et maapiirkondade huve ei riivataks.

Käesolev raport on esimene analüüs kõnealuse teema kohta ja seda tuleb jätkata nii, et tulevane finantsväljavaade tagaks suurema ühtlustamise rahalist toetust pakkuvate ELi meetmete vahel.

  Bogdan Golik (PSE), kirjalikult. – (PL) Ma sooviksin tänada härra Becseyd rapordi eest, mis on nii oluline mulle endale ja mu kaasmaalastele.

Paljud inimesed ilmselt ei taipa, kui suurel määral võib mikrokrediitide institutsioon mõjutada riigi sotsiaal-majanduslikku arengut. Väikesed, tagatiseta laenud ei ole kõige vaesemate pärusmaa arenguriikides. Seda ideed saab samuti rakendada töötute, alustavate äriühingute või olemasolevate mikroettevõtete suhtes.

Krediidile juurdepääsu mitteomavatele inimestele võimaluse pakkumine oma algatuste finantseerimiseks on suur samm edasi põhimõtte „esmalt mõtle väikselt“ elluviimisel. Selliste laenude ettepanemisel edendame me ettevõtlust ja suurendame tööaktiivsust, sellega hoides ära ja vähendades sotsiaalset tõrjutust. Mikrokrediitidel on väga positiivne mõju tööpuuduse tasemele, mis on eriti oluline minu riigis.

Seda liiki laenude kasutuselevõtmisel tuleb aga silmas pidada mõningaid olulisi küsimusi.

Esiteks, mikrokrediitide institutsioonilised ja õiguslikud raamistikud tuleb kohandada laenufondide turu arengutasemele.

Teiseks tuleb uurida selle teenusega seotud toiminguid. Kahjuks kalduvad mikroettevõtjad ja äritegevust alustavad isikud taotlema rohkem tarbijalaene oma keerulise olemuse tõttu.

Kolmandaks, mikrokrediitide populaarsuse tõstmiseks tuleb ettevõtjad teha teadlikuks asjaolust, et rahaliste vahendite saamiseks on alternatiive pangalaenudele.

Vaatamata nendele reservatsioonidele tervitan ma avasüli mikrokrediidi teenust Poolas.

  Lívia Járóka (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Ma sooviksin õnnitleda oma kaasliiget härra Becseyd raporti puhul, millega propageeritakse mikrokrediidi süsteemi arendamist majanduskasvu ja tööhõive toetuseks. Selles dokumendis märgitakse õigesti, et ebasoodsas olukorras olevad rühmad, sealhulgas pikaajalised töötud, toetustest elajad ja etnilised vähemused nagu romid peaksid eriti olema mikrokrediiditi puudutava Euroopa algatuse keskmes.

Mikrofinantseerimine on osutunud väga edukaks mitmetes riikides sotsiaalse ja majandusliku ühtsuse edendamisel, toetades füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist. Finantskriisi ajal omavad erilist väärtust lihtsad finantsinstrumendid, millega saab rahastada äritegevust, eriti vähearenenud piirkondades või eespool nimetatud ühiskondlikes rühmades. Pereettevõtlusega tegeleda soovijad võivad puutuda kokku märkimisväärsete raskustega ühtekuuluvuspoliitika raames hallatavates pakkumistes, eriti kaasrahastamise korral. Sotsiaalse ühtekuuluvuse loomine või taastamine peab olema kasumi saamisest tähtsamal kohal, sest toetus füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele on palju vähem kulukas kui töötushüvitised ja seega riigisisese majanduse perspektiivist lähtudes tasub anda mikrokrediiditi isegi juhul, kui see ei ole kasumlik rangelt finantsilisest seisukohast. Mikrokrediidi süsteem tuleb teha kättesaadavaks neile, kes ei ole „pangakõlblikud”, s.t inimestele, kellel ei ole võimalik saada krediiti traditsioonilisest pangandussektorist oma kõrge riski, madalate tagatiste ja mittetäitmise ohu tõttu ning see süsteem peaks tegema võimalikuks ebasoodsas olukorras olevate rühmade eesmärgistatud kaasamise.

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN), kirjalikult. – (PL) Ühtekuuluvuspoliitika arutelus sooviksin ma juhtida teie tähelepanu mõnedele küsimustele, mis on tõstatatud härra Roszkowski raportis kõnealuses küsimuses.

1. 2007.–2013. aasta finantsperspektiivis sai Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ühtse põllumajanduspoliitika teine sammas ja eraldati sellega ühtekuuluvuspoliitikast. Selle arengu tulemusena, pidades eelkõige silmas saadaolevaid kõhnemaid eelarvelisi vahendeid, on ühtekuuluvuspoliitika, eriti Euroopa Regionaalarengu Fondi oma, keskendunud linnakeskustesse või kõige aktiivsematesse piirkondadesse kontsentreerunud majanduslikule konkurentsivõimele, samal ajal Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD) suunab oma vahendid põllumajanduse konkurentsivõime parandamisele.

See lähenemisviis võib tingida kas mõnede eesmärkide, nagu näiteks keskkonnakaitse, hariduse ja kultuuri dubleerimise või nende väljajätmise mõlemas valdkonnas.

2. Seetõttu peame me hindama, kas maapiirkondadele aastateks 2007–2013 ettenähtud rahalisi vahendeid tuleks kasutada rohkem põllumajandusettevõtjate toetuseks või tuleks neid rohkem eraldada põllumajandusega mittetegelevatele maal asuvatele toetusesaajatele või ka toetusesaajatele, kes jäävad küll maapiirkondadesse, kuid liiguvad põllumajandustootmisest muudesse kutsealase tegevuse valdkondadesse. Kui nähtub, et toetus põllumajandustootjatele on teise samba eelistatud eesmärk, ilmneb, et järgmises perspektiivis oleks soodne siduda need fondid ühtekuuluvuspoliitikaga.

3. Samuti on vaja suurendada rahapotti ühtse põllumajanduspoliitika teise samba jaoks, kuigi suurtele põllumajandustootjatele antavate otsetoetuste vähendamise ja ümbersuunamise määrade järkjärgulise suurendamise kaudu.

  Janusz Lewandowski (PPE-DE), kirjalikult. – (PL) Regionaalpoliitikat, mis on materialiseerunud struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kulul, peetakse õigesti kõige nähtavamaks ja käegakatsutavamaks ühenduse poliitikaks Euroopa kodanike jaoks. Mitte ükski muu poliitika ei anna nii palju nähtavust Euroopa Liidu jaoks ega illustreeri paremini integratsiooni hüvesid. Seetõttu omistame me sellist tähtsust arutelule ühtekuuluvuse tuleviku kohta. Ühtekuuluvust ei ole mitte kunagi niivõrd vajatud kui täna, kui on saanud kokku Euroopa kaks poolt, mis olid eraldatud raudse eesriidega pärast sõda. See on äärmiselt oluline riikidele, mis pagendati tahaplaanile Jalta lepingu kohaselt. Praegune kriis ja struktuurifondide potentsiaalne väärtus kriisivastaste pakettidena on eriline aspekt.

Me ei saa korrata 2008. aasta olukorda, kui maksti tagasi kasutamata rahalisi vahendeid summas 4,5 miljardit eurot. See oli meie kõikide ühine ebaõnnestumine. Ainuüksnes selle tõttu on väga oluline, et ma laseksime selle ELi eelarve osa täna läbi. Lühiajaliselt võib teisi küsimusi edasi lükata; pikemas perspektiivis peame kaitsma ühtekuuluvuspoliitikat ühenduse poliitikana, mis annab kõikidele piirkondadele võimaluse. Sellisena peab ühtekuuluvuspoliitika alluma piirkondlikele ja kohalikele teadmistele rahastamise juhtimise parima viisi kohta. Projektide hindamise täiendavad kriteeriumid suurendavad kaalutlusõiguse taset nende hindamisel ja sellega muudavad nende fondide kasutamise protsessi keeruliseks. See ei oma tähendust täna, kriisi ajal ega ka mitte pikaajalises perspektiivis.

  Ramona Nicole Mănescu (ALDE), kirjalikult. – (RO) Ma sooviksin kõigepealt õnnitleda raportööri kõikide jõupingutuste eest.

Nagu on hästi teada, on 2007.–2013. aasta strateegiate ja tegevusprogrammide elluviimine ikka veel algstaadiumides, mistõttu on arutatava raporti kehtivusala endiselt piiratud. Kuid ma sooviksin mainida kõiki jõupingutusi, mida kõik liikmesriigid on teinud ühtekuuluvuspoliitika üldiste prioriteetide integreerimiseks tegevusprogrammide koostamise ja läbirääkimiste käigus.

Tegevusprogrammide edukas rakendamine sõltub suurel määral sellest, kui kiiresti meil õnnestub lihtsustada protseduure ja propageerida meetmeid, mis on mõeldud institutsioonilise suutlikkuse konsolideerimiseks ja lõpuks sellest, kuidas me identifitseerime spetsiifilised kutsealase koolituse nõuded töötajatele, kes tegelevad Euroopa fondidega.

Ühenduse kulutuste parema finantsjuhtimise tagamiseks koos asjakohase läbipaistvusega fondide haldamise suhtes on minu arvates eriti oluline, et liikmesriikidel oleks tõhusad järelevalvesüsteemid

Samuti usun ma kindlalt, et on absoluutselt vajalik tõsta avalikkuse teadlikkust, et saavutada maksimaalne fondide ärakasutamise määr ja elujõuliste projektide väljatöötamine.

  Adrian Manole (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Euroopa tasandil, ELi tulevases regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikas peetakse erinevuste põhjusteks struktuurseid puudujääke piirkondades konkurentsivõime põhitegurite ning eriti innovatiivsusvõime ja ettevõtlikkuse puudumise osas.

Seda olukorda saaks parandada strateegilise lähenemisviisi vastuvõtmisega, nimelt kogu ELis piirkondliku konkurentsivõime edendamisega, mida peetakse oluliseks majanduse kui terviku tugevdamiseks ja majandustegevuse kontsentratsioonist põhjustatud ummistusest tulenevate riskide piiramiseks.

Me peame kordama, et nende erinevuste kõrvaldamine oleks võimalik ainult suuremastaabilise teavitamiskampaania käivitamisega ning kodanike ja kodanikuühiskonna vahelise dialoogi sisseseadmisega, või vastasel korral ei ole projektidele jätkuvalt juurdepääsu.

Analoogselt nõuab ELi toetusega programmide ja projektide probleemideta elluviimine kvaliteetseid juhtimis- ja kontrollisüsteeme. Projektide rahastamise eeltingimuseks on vastavus ELi õigusaktidele, nagu näiteks keskkonda ja võrdseid võimalusi reguleerivatele määrustele. Enne muude maksete tegemist peale rahaliste ettemaksete peab komisjon tagama, et juhtimis- ja kontrollisüsteemid on määrustega täielikus vastavuses.

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult. – (ET) Territoriaalne ühtekuuluvus tugevdab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning on üks ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamise alussambaid, sest aitab tõhusalt tasandada arenguerinevusi nii liikmesriikide ja piirkondade vahel kui ka nende sees.

Samuti omab territoriaalne ühtekuuluvus ELi regionaalpoliitika tulevaste arengute puhul olulist rolli, mida näitab territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtte lisamine majandusliku ja sotsiaalse ühetekuuluvuse kõrvale Lissaboni lepingus.

Tänase majanduskriisi kontekstis on vägagi oluliseks teemaks tõusnud ELi majanduse elavdamine ja seda just läbi arukate investeeringute, mis on äärmiselt olulised majandusedu, teaduslike avastuste, tehnoloogilise uuendustegevuse ja töökohtade jaoks.

Toetan igati raportööri mõtet, et ELil tuleks territoriaalse ühtekuuluvuse all stimuleerida rohkem koostoimet ja teadmiste edasiandmist uurimis- ja innovatsioonikeskuste ning neid ümbritsevate piirkondade vahel, mis aitab saavutada tehtud investeeringute maksimaalset mõju Euroopa kodanikele.

Selleks et kriisi ajal paremini toime tulla liikmesriikide probleemide ja raskustega, ongi meil vaja ühtset ELi ühtekuuluvuse strateegiat, milles tuleks rõhutada ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset mõõdet ning poliitikameetmete kohandamisel arvestada ka iga liikmesriigi konkreetsete erivajadustega.

Juba täna tuleb meil alustada ka laiemat arutelu regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika võimaliku tuleviku üle ELis pärast 2013. aastat ja võimaliku struktuurifondide vormi üle järgmisel programmiperioodil, et seeläbi teadlikult kaasa aidata ELi majanduse konkurentsieeliste suurendamisele maailmas.

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. – (DE) Kooskõlas Euroopa Liidu juhtlausega „ühendatud mitmekesisuses”, peame tegema rohkem, et muuta oma kontinent „piirkondade Euroopaks”. Territoriaalne ühtekuuluvus etendab olulist rolli selle suhtes. Sel põhjusel peaksime me panema rõhku sellest eraldi eesmärgi tegemisele, koos majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega.

Piirkondade tugevdamise protsessis peame pöörama erilist tähelepanu tundlikele valdkondadele, nagu on mainitud käesolevas ühtekuuluvuse arutelus. Suurenenud kulutusi tuleb arvesse võtta eriti mägipiirkondades, mille haldamine on väga aeganõudev ja kulukas.

Hüvituse andmine neile rasketele tingimustele kujutab olulist sammu sellise Euroopa loomise suunas, kus kõik piirkonnad on väärt, et neis elada. Selles kontekstis peaksime me tooma esile põllumajandustööstuse. Piima tootmine mägedes annab olulise panuse maapiirkondade säilimisele ja neile tuleks seetõttu anda piisavat toetust. Aidata tuleks ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis loovad töökohti väljaspool peamisi Euroopa ärikeskusi. Üldiselt käesolev arutelu ühtekuuluvuse kohta määrab ära kaasaegse regionaalpoliitika suuna ja viib Euroopa traditsioonilise struktuuri tulevikku.

  Bernard Wojciechowski (IND/DEM), kirjalikult. – (PL) Aastail 2007–2013 saab Poola üle 67 miljardi euro Euroopa Liidu eelarvest. Nende finantsülekannete osana saatis Euroopa Komisjon ainuüksi 2008. aastal Poolale 19,3 miljardit Poola zlotti. Nende programmide rakendamise spetsiifilised tunnused tähendavad aga, et enamik maksetest tehakse programmide lõpuaastatel, s.o 2013–2015. Kahjuks on kerkinud esile suured piirangud, mis takistavad struktuurifondide tõhusat realiseerimist Poolas. Alates 2007.–2013. aasta programmide algusest kuni 2009. aasta märtsi alguseni on sõlmitud ligikaudu 8 400 rahalise toetuse kokkulepet 15,4 miljardi Poola zloti suuruse kulutuse kohta. See sisaldab 11,4 miljardi Poola zloti suurust panust EList. Kahjuks moodustavad taotlused nendest fondidest maksete saamiseks kokku 1,75 miljardit Poola zlotti. Liiga pikad protseduurid riigihankelepingute sõlmimiseks võivad viivitada struktuurifondide realiseerimist ja tingida ärakasutamise madala taseme. Struktuurifondid on riiklikud fondid, mille suhtes kehtivad riiklikud riigihanget käsitlevad õigusaktid. Nende õigusaktidega tuleb luua lihtne ja tõhus protseduur töövõtjate valimiseks. Liiga pikad pakkumisprotseduurid võivad viivitada struktuurifondide realiseerimist. ELi fondid peaksid olema vahendiks finantskriisi ühe kõige tõsisema mõju leevendamiseks. Kulutuste kiirendamine võimaldab majanduse tugevdamist 2009. aastal investeeringute tegemisega infrastruktuuri, inimkapitali ja ettevõtetesse väärtuses, mis vastab vähemalt umbes 1,3%-le sisemajanduse kogutoodangust. Selle juhtumiseks peab valitsus hõlbustama ligipääsu ELi fondidele ja lihtsustama protseduure.

(Istungjärk katkestati kell 11.50 hääletuse ajaks ja jätkus kell 12.05)

ISTUNGI JUHATAJA: Luigi COCILOVO
Asepresident

  Juhataja. – Järgmine punkt on hääletus..

(Hääletuse tulemuste kohta täpsemalt: vt protokoll).