Istungi stenogramm

Kolmapäev, 25. märts 2009 - Strasbourg

12. 2008. aasta novembris Biarritzis toimunud Euroopa Liidu spordiministrite kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni järelmeetmed (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitasid Euroopa Komisjonile kultuuri- ja hariduskomisjoni nimel Katerina Batzeli ja Doris Pack 2008. aasta novembris Biarritzis toimunud Euroopa Liidu spordiministrite kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni järelmeetmete kohta (O-0049/2009 – B6-0223/2009).

  Katerina Batzeli, esitaja. − (EL) Härra juhataja, volinik, Biarritzis 2008. aasta novembris toimunud spordiministrite mitteametlik kohtumine oli Euroopa esimene reaalne riigiülene spordifoorum.

See on esimene konkreetne ja oluline samm. Subsidiaarsuse, sõltumatuse ja isereguleerimise põhimõtteid kohaldatakse spordis laialdaselt nii riigiti kui ka piirkonniti. Need ei saa aga anda vastust põhiküsimusele, kas sport on lõppude lõpuks ühiskondliku rolli kandja või on see puhas äri, mis muudab sporditegevuse paratamatult siseturu tooteks.

Tänapäeval on spordi aktiivne kaubastumine ja asjaolu, et sellele on ligipääs puhtalt ärile keskendunud sektoritel – näiteks meediareklaamindusel –, muutnud selle majanduslikuks näitajaks. Euroopa Ühenduste Kohut on mitu korda palutud, et ta otsustaks mõnel konkreetsel juhul, kas sporditegevus on puhtalt ühiskonnale kasulik teenus või vastupidi – kas see hõlmab ka majanduslikku aspekti, mis tähendab, et see on üldist majandushuvi pakkuv teenus.

Ehkki spordi ühiskondlik eriroll ei õigusta tema vabastamist ühenduse õiguse sätete järgimisest, tehakse siiski jätkuvalt erandeid ja nõustutakse nendega, kui niisugune erandite tegemine on põhjendatav spordi ühiskondliku rolliga.

Volinik, on teatavaid küsimusi, mida sisaldas ka meie parlamendikomisjoni esitatud küsimus:

- esiteks, seesama mure organisatsioonide sõltumatuse pärast – spordiklubide ja -liitude sõltumatust tuleb kaitsta. Esineb aga selgeid juhtumeid, mille korral isereguleerimine ei taga kõikide huvirühmade võrdset kohtlemist;

- teiseks tuleb komisjonil anda meile kiiresti vajalikud suunised üldist majandushuvi pakkuva teenuse kontseptsiooni määratluse kohta spordis ning kriteeriumide kohta, mille puhul rakendatakse siseturu vabadusi ja konkurentsieeskirju;

- kolmandaks on suuliselt vastatavas küsimuses nimetamata jäänud teema, mis on siiski väga oluline ja mis kerkis esile riiklikul tasandil – kuidas nimelt toimida riigi või eraraadio- ja -telekanalite õigustega spordisündmuste kajastamisel. Kuna turule on tulnud palju uusi erasektori teenuseosutajaid, kes kasutavad uusi tehnoloogia- ja telekommunikatsioonivahendeid, siis on see ahvatlenud paljusid spordiliite sõlmima nende õiguste eelisostutehinguid.

Siinjuures tuleb aga toonitada, et just spordi ühiskondliku rolli tõttu on viga propageerida süsteemi, milles puudub klubide vaheline solidaarsus ja mille raames tugevdatakse majanduslikku konkurentsi. Kollektiivläbirääkimisi, mida ka härra Mavrommatis oma raportis käsitles, tuleks tutvustada spordisektori jaoks kõige sobivama ja parema lahendusena.

Ükskõik milline see lahendus ka on, volinik, peab see olema vastavuses nii turu õiguskorraga, spordi avaliku rolliga kui ka asjaoluga, et sport on ühiskondlik tarbeese ning peab olema kättesaadav ühiskonna kõikidele osadele. Spordiklubide roll ja nende tegevuse korraldus on olulised tegurid nende suhetes Euroopa Komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning Euroopa Parlamendiga.

  Ján Figeľ, komisjoni liige. − Härra juhataja, ma väljendan heameelt eelmise aasta novembris Biarritzis ELi spordiministrite tehtud avalduse pärast. See on oluline, sest viib sporditeemalist mõttevahetust samm-sammult edasi ja tugevdab spordialase dialoogi struktuure, nagu soovitati meie 2007. aasta valges raamatus. Selle sporti käsitleva valge raamatu rakendamisel tehakse suuri edusamme.

Euroopa Ülemkogu hiljutine, detsembris avaldatud deklaratsioon spordi kohta on samuti väga oluline samm edasi; selles nõutakse tihedamat dialoogi Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK) ja spordiliikumise käsitlemist prioriteedina.

Komisjon võttis kiiresti mõlema nõudmise suhtes poliitilisi järelmeetmeid. Spordialase dialoogi saavutamine on aga jätkuvalt probleemne ülesanne, kui arvestada spordi mitmekesisust ja spordistruktuuride keerulisust.

Jaanuaris kohtusin ma Lausanne’is ROKi presidendi Jacques Rogge’iga ja rahvusvaheliste spordiliitude esindajatega. Kohtumine andis kinnitust selle kohta, et spordiorganisatsioonid on loobumas nõudmast spordis üldisi erandeid ehk nn grupierandeid ühenduse õigustikust ning on valmis vaatlema spordiga seotud teemasid õigusliku mõju vaatenurgast üksikute valdkondade kaupa. Ma arvan, et lisaks valges raamatus esitatud juhistele on see sobiv viis, kuidas saavutada suuremat selgust selle kohta, mil viisil kohaldada Euroopa Liidu õigust spordis.

Me vahetame arvamusi ka meeskonna spordialade esindajatega. Minu töötajad kohtusid eelmisel nädalal peamiste rahvusvaheliste ja Euroopa meeskonna spordialade liitudega, et arutada sportlaste vaba liikumise ja mittediskrimineerimise küsimusi spordis. Juunis on mul kavas korraldada nende arutelude järelmeetmena järgmine kõrgetasemeline kohtumine.

Lõpetuseks, suuri edusamme on tehtud ka Euroopa Liidu sotsiaalse dialoogi struktuuride loomisel spordis. See sai alguse jalgpallist ning ma usun, et see jätkub ka teistel spordialadel.

Mis puudutab dialoogi raamistiku ülesehitust, siis spordiliikumise konsultatsioonideks ei saa kasutada lihtsalt ühepoolset, ametlikku raamistikku. Spordi spetsiifilisuse tõttu tuleb dialoogis arvesse võtta selle eri tasandeid.

Pean väga oluliseks viljakat partnerlust kõikide peamiste spordivaldkonna osalejatega, kes austavad spordi sõltumatust, lähimuspõhimõtet ning riiklikke ja ELi õigusraamistikke. Ma arvan, et see aitab kujundada ka ELi tulevast poliitilist spordiraamistikku, mida me peame tõenäoliselt – tegemata ennatlikku otsust Lissaboni lepinguga seotud arengu kohta – rakendama juba järgmisel aastal.

Siinjuures soovin samuti tänada Euroopa Parlamenti ja eriti kultuuri- ja hariduskomisjoni toetuse eest. Te kiitsite samuti heaks konkreetse eelarverea ehk eelarve ettevalmistuste tarbeks, mida me hakkame peagi rakendama. See on oluline võimalus, mis aitab meil raamistada oma mõtteid tulevase tegevuse kohta.

  Manolis Mavrommatis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (EL) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, sporti käsitleva valge raamatu raportöörina oli mul võimalus tutvustada Biarritzis Euroopa Liidu liikmesriikide spordiministrite kohtumisel Euroopa Parlamendi seisukohta.

Valges raamatus rõhutatakse vajadust austada spordi sõltumatust ja eripära. Euroopas peetakse sporditeemalises poliitilises mõttevahetuses sageli väga tähtsaks nn Euroopa spordi mudelit. Kui Euroopa spordivaldkonna sidusrühmadega arutleti sporti käsitleva valge raamatu üle, nõustusid komisjon ja Euroopa Parlament, et spordi eripära tuleb kaitsta olenemata edasistest suundumustest. Euroopa spordi eripära käsitletakse kahel viisil:

- esiteks, sporditegevuse ja spordieeskirjade eripära ning

- teiseks, spordi struktuuri eripära.

Mis puudutab teist eripära, siis Euroopa Liit tunnistab spordiorganisatsioonide sõltumatust ning esindusstruktuuride, näiteks kõrgetasemelisi meistrivõistlusi korraldavate organisatsioonide sõltumatust.

Et koordineerida valdkonda aga paremini ja tõhusamalt, tuleb seda reguleerida Euroopa tasandil vähemalt mingilgi määral. Seega on nii komisjon kui ka Euroopa spordivaldkonna sidusrühmad seisukohal, et enamiku probleemidest saab lahendada isereguleerimise kaudu usaldusväärse juhtimise põhimõtteid järgides ja kooskõlas ühenduse õigusega.

Üldiselt võib öelda, et mis puudutab Euroopa Liidu suhtumist spordiküsimustesse ja nende reguleerimist, siis juhul, kui nendes küsimustes peetakse kinni Euroopa Liidu õigusest, käitub Euroopa Liit selles vallas ülimalt hoolikalt.

  Emine Bozkurt, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Härra juhataja, Euroopa Parlament tegi sporti käsitleva valge raamatuga tõhusat tööd ning andis oma täieliku toetuse Euroopa Komisjonile esitatud taotlusele töötada välja selged suunised ühenduse õiguse kohaldamiseks spordi suhtes. Mitte ainult parlament, vaid ka kogu Euroopa spordiorganisatsioonid on nõudnud rohkem selgust. See on ebainimlik, et nad on jäetud teadmatusse, sest asjade praeguse seisu tõttu peavad kohtud ikka ja jälle otsustama, kuidas kohaldada ühenduse õigust. Euroopa spordiministrid kordasid Biarritzis komisjonile esitatud palvet.

Käes on hetk, mil me soovime komisjonilt endalt kuulda, kas ta on hakanud neid suuniseid välja töötama. Kas komisjon võib meile öelda, millal on need kättesaadavad? Kas ta on valmis korraldama sidusrühmade konverentsi – millel osaleksid muu hulgas spordimaailma ja Euroopa Parlamendi esindajad –, et algatada või kiirendada seda protsessi ning tuua Euroopa spordiorganisatsioonide jaoks kõnealuses küsimuses võimalikult kiiresti rohkem selgust?

See viib mind teise, eelmisega lähedalt seotud teema juurde. Kogemused on näidanud, et praegu on spordi vallas vähe häid dialoogimehhanisme või need puuduvad üldse. Selle selgeim näide on arutelu ülemaailmse dopinguvastase agentuuri (WADA) muudetud dopinguvastase koodeksi teemal. Agentuuris klammerdutakse meeleheitlikult kõlbmatute eeskirjade külge; puudub igasugune võimalus pidada tõelist dialoogi Euroopa institutsioonidega ja spordiinimestega selleks, et leida lahendus ja töötada välja dopinguvastane poliitika, mis oleks tõhus ja milles austataks spordiinimeste kodanikuõigusi ja eraelu puutumatust. Olen palju vestelnud spordiinimeste ja sidusorganisatsioonidega, kes kaebavad vajakajäävate konsultatsioonide ning selle üle, et WADA ja ROK kehtestavad nõudeid, kuid ei ole ise koostööaltid. Ainuüksi WADA vastus eilsele UEFA ja FIFA ettepanekule näitab, et avameelne hoiak ei tule kõne allagi.

Kui rääkida dopinguvastasest poliitikast, siis kui suurt initsiatiivi on Euroopa Komisjonil kavas üles näidata, et korraldada konsultatsioon Euroopa spordiinimeste kodanikuõiguste kaitseks, ning mil viisil tuleks komisjoni arvates luua nõuanderaamistik – nii üldiselt võttes kui ka nimetatud konkreetses valdkonnas? Kas komisjon on samuti seisukohal, et konsultatsioonid peaksid olema vastastikused?

  Zdzisław Zbigniew Podkański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, suuliselt vastatav küsimus 2008. aasta novembris Biarritzis toimunud Euroopa Liidu spordiministrite kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni tulemusel võetavate meetmete kohta on õigustatud. Pidevad muutused ühiskonnas toovad kaasa ka muutused spordis. Järjest enam probleeme jääb tänapäeva spordis lahenduseta ja tööandjad ei reageeri sellele. Me läbime spordivaldkonnas praegu teatavat kriisi. Muu hulgas suurenevad dopinguga seotud probleemid ja kauplemine noorte sportlastega.

Sportlaste, eriti noorsportlaste kohtlemine kaubana jätab nad ilma võimalusest jätkata täiskasvanuna karjääri väljaspool spordivaldkonda. Ministritel on õigus, kui nad nõuavad, et noored mees- ja naissportlased saaksid õppida üldharidust ja sporti ühendava topeltõppekava järgi ning et asjaomaste rajatiste ja struktuuride arvu suurendataks. Noorte spordiinimeste konkurentsivõimega seoses pakutud parandused on head, kuid nendega ei tohi välja jätta paremate tulemustega sportlasi.

Seega esineb spordivaldkonnas arvukalt ohte ja kõhklusi. Need ohud on üleilmset laadi ning seega on ühenduse mõistlik koordineerimistegevus konsultatsioonide raames vastuvõetav senikaua, kuni see ei ole kohustuslik. Alati jääb aga õhku üksikasjade küsimus. Mõeldes otseselt suuliselt vastatava küsimuse teisele osale, võib öelda, et igasugune ülalt alla kulgev institutsiooniline koordineerimine näib kõrvale tõrjuvat riikide valitsused. Me ei tohi sellele kiusatusele järele anda.

  Ivo Belet (PPE-DE). – (NL) Härra juhataja, UEFA president Michel Platini esitas hiljuti Euroopa Parlamendile suurepärased ettepanekud, kuidas vähendada noortega kauplemise probleeme jalgpallis. Sellel teemal on selge seos Katerina Batzeli esitatud küsimusega. UEFA teeb konkreetse ettepaneku lõpetada noorte mängijate ehk alla 18-aastaste laste rahvusvaheline üleminek. Mõistagi on see väga tundlik teema, sest paljud näevad seda Euroopas liikumisvabaduse rikkumisena.

Küsimus on selles, missugused huvid ja põhimõtted on siin tähtsamad. Me kõik nõustume, et selle küsimuse vastus on: sobiv treening noortele ja lastele nii koolis kui ka spordiklubis. Kui lastega kauplemise tõttu viiakse nad mõnikord ühest Euroopa otsast teise koos perekonnaga või ilma selleta, ei soodusta see mitte kuidagi tasakaalukat kasvatust. Siit ka minu küsimus volinikule: kas teil on kavas kaitsta seda UEFA ettepanekut ja kas te plaanite lähiajal alustada sel teemal ka dialoogi sidusrühmadega – mängijate, klubide, liigade ja liitudega?

Mul on ka teine küsimus; see puudutab nn 6+5-reeglit, mille eesmärk on samuti kaitsta noori mängijaid ja julgustada klubisid investeerima rohkem nende enda noorte mängijate treenimisse. Teadusuuringutega tegelev Saksamaa Euroopa asjade instituut korraldas kõnealusel teemal FIFA palvel hiljuti uuringu ja jõudis järeldusele, et 6+5-reegel on tõepoolest vastuvõetav ja kooskõlas ühenduse õigusega. Volinik Figel’, missugune on teie seisukoht selles küsimuses? Samuti soovime, et te alustaksite Euroopa Liidu nimel sellel teemal dialoogi spordivaldkonna juhtorganitega, võttes arvesse jalgpalli eripära, mille suhtes me oleme kõik ühel nõul, ja mõistagi ka Lissaboni lepingut.

  Christopher Heaton-Harris (PPE-DE). – Härra juhataja, ma tänan volinikku tema avasõnade eest. Me kõik soovime vaid õiguskindlust.

Mul on paar selleteemalist küsimust ja samuti üks küsimus seoses Lissaboni lepinguga, kui see peaks ratifitseeritama. Tubli konservatiivse euroskeptikuna pean ütlema, et loodetavasti seda siiski ei tehta.

Ma mõtlesin endamisi, et mida tähendaks leping – kui see ratifitseeritakse – spordiorganisatsioonidele ja juhtorganitele? Paljud nendest juhtorganitest arvavad, et lepinguga tunnustatakse nende ja spordi eripära. Seega, volinik, kas te saate meile öelda, kuidas aitab see uues lepingus sätestatud tunnustamine sporti? Kas spordivaldkonnas hakatakse kehtestama siis piiranguid – mis tulenevad eri aspektidest, näiteks tööseadusest ja teistest õigusaktidest –, mida juhtorganid tegelikult soovivad järele proovida ja saavutada?

Õiguskindlusega seoses on palju küsimusi, millega komisjon saaks ja võiks spordiorganisatsioone praegu aidata. Kas välismaised ettevõtted peaksid investeerima suuri summasid Euroopa spordiklubidesse? Minul pole selle vastu midagi. Mina näen seda tegelikult otsese välisinvesteeringuna ja leian seetõttu, et see on hea. Paljud spordiorganisatsioonid ja juhtorganid arvavad aga, et see on halb. Mida arvate sellest, et mõni spordiorganisatsioon keelustab niisuguse tegevuse?

Nagu kolleeg Belet ütles, on UEFA teinud ettepaneku keelustada alla 18-aastaste sportlaste ülemineku teise riiki. Ühenduse õiguse kohaselt on töötaja isik, kes on vähemalt 16 aastat vana, seega – mis juhtub siis, kui niisuguses olukorras vaidlustab 17-aastane isik asjaolu, et tal keelati liitumast suure klubiga, mis ei asu tema kodumaal?

FIFA kodus kasvanud mängijate ja 6+5-reegel – kuidas te neid kahte punkti selgitaksite? Ka jalgpallis on alati oldud nendest teemadest huvitatud ning näib, et praeguses päevakorrapunktis keskendutakse just sellele alale. Kõik need teemad puudutavad ju ka polo- ja ragbiliite ning lauatennise mängijaid – see puudutab kõiki spordialasid.

Kas me kavatseme vaadata sporti laiemalt? Kas komisjonil on plaanis avada foorum, kus spordivaldkonna sidusrühmad saavad tulla mõnedest oma probleemidest komisjoniga avameelselt rääkima ning saada mõnedele neist küsimustest korrapäraselt vastuseid – hoolimata sellest, kas Lissaboni leping ratifitseeritakse või mitte?

  Juhataja. − Volinik, teil on sõna – võtke arvesse, et meil oli palju küsimusi, kuigi tegelikult oli neid suuliselt vastatavas küsimuses ainult kaks.

  Ján Figeľ, komisjoni liige. − Härra juhataja, nii see on. Tavaliselt on küsida lihtsam kui vastata ning tavaliselt on küsimusi rohkem kui vastuseid, kuid ma usun, et koos leiame me järjest rohkem ja paremaid lahendusi.

Kogu asi seisneb koostöös – mitte ainult parlamendi ja komisjoni vahel, vaid eriti just koostöös spordiliitude, -föderatsioonide, liikmesriikide ja huvirühmadega. Kui nad on vastutustundlikud ja koostööaltid, tulevad nad kokku ja otsivad lahendusi, mis on vastuvõetavad ja kooskõlas õigusaktidega. Vastasel korral kohandame ja muudame õigusakte meie kas riiklikul või Euroopa tasandil. Sel viisil peaksime ka jätkama. Ma loodan väga niisuguse vaatenurga säilitada.

Arvan, et alates 2007. aastast on palju muutunud. Ma ei soovi oma sõnu korrata ega soovitada taas lugeda valget raamatut. On olemas lühem versioon, samuti lisadega versioon. Esimest korda püüdsime me midagi teha; me kogusime kokku kõik spordiga seotud kohtuasjad ja otsused, mille tulemusel moodustus skeem selle kohta, kuidas on sport seotud Euroopa Ühenduse õiguse või poliitikaga. Mõistagi esitame me täiendavaid suuniseid. Me esitasime füüsilise tegevuse suunised – ma tutvustasin neid Biarritzis –, mis peaksid aitama parandada füüsilise tegevuse mahtu, intensiivsust ja kvaliteeti meie ühiskondades ja eriti koolides. Need suunised peaks tervishoiuministrite nõukogu vastu võtma. Meil ei ole küll spordiministrite nõukogu, kuid selle peamine põhjus on selles, kõnealune valdkond on seotud rahvatervisega.

Me ei saa koostada suurt konkreetset suuniste kogu kõige kohta. Ma olen öelnud, et me saame käsitleda konkreetseid küsimusi teemade, mitte juhtumite kaupa. Järgmisena saame loodetavasti tegeleda litsentsidega – kuidas muuta meie süsteem läbipaistvamaks ja jätkusuutlikumaks ning kehtestada litsentsimispõhimõtted. Loomulikult peavad selle eest otseselt vastutama UEFA ja tema partnerid, kuid me saame neid aidata. Meie huvides on edendada niisuguseid põhimõtteid nagu isereguleerimine, läbipaistvus ja jätkusuutlikkus ning me saame teiste oluliste meetmetega litsentsimist parandada.

Me toetame dopinguvastast konverentsi. See annab hea võimaluse öelda sel teemal palju rohkem kui muidu, kuid ma olen uue agentuuri või Euroopa dopinguvastase agentuuri asutamise vastu. Olen ka öelnud avalikult, et meil on olemas Euroopa koostöövõrgustik, kuhu kuuluvad liikmesriikide dopinguvastased agentuurid olenemata sellest, kas need on riigi- või erasektori ettevõtted. Euroopal tuleb olla aktiivsem ja ühtsem. Meil on WADA-lt mõndagi õppida ja me peaksime tegema seda kiiresti. On ka vaidlusi. Oleme rääkinud Emine Bozkurtiga dopinguvastasest koodeksist. Täna nägin ma telerist Sepp Blatteri ja WADA juhi John Fahey arutelu selle üle, kuidas pärast selle koodeksi vastuvõtmist võiksid dopinguvastane võitlus ja jalgpallivõistlused käia käsikäes, kuid sellega seoses on probleeme.

Niisiis, dopinguvastasest võitlusest rääkides arvan, et vajame rohkem liidusisest koostööd, et muuta Euroopa usaldusväärsemaks. Meil on olemas Euroopa Nõukogu, meil on olemas selleteemaline konventsioon. Meil on palju põhjusi, et aidata järjekindlamalt luua dopinguvastast maailma või maailma, mis võitleb tõhusamalt dopingu kasutamise vastu. Te ütlesite, et dialoogi saavutamine kõnealuses valdkonnas ei ole lihtne – pean silmas sporditeemasid üldiselt, mitte üksnes võitlust dopingu vastu. On tõsi, et mõnikord on see raske isegi rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil või erinevate alade või tasandite vahel, kuid ma võin teile kinnitada, et dialoogi ja avatuse vaimsus ning valmisolek astuda dialoogi suureneb.

Osalesin Euroopa Olümpiakomiteede Ühenduse esinduse avamisel Brüsselis; esindus asub Rond-Point Schumani ning komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi läheduses. See tähendab Euroopa Olümpiakomiteede Ühenduse ja ROKi pidevat ligiolekut Euroopa institutsioonides, et pidada dialoogi ja teha koostööd. See ütleb nii mõndagi küsimuse olulisuse ja vastastikuse valmisoleku kohta teha lahenduste leidmise nimel dialoogi raames tööd.

Rääkides rahvusvahelisest üleminekust, siis ka mina pooldan noorte kaitsmist ning treenimise ja hariduse edendamist. 2001. aastal võtsime me vastu otsused või lepingud rahvusvahelise ülemineku kohta. Üldine vanusepiir on 18 eluaastat, kuid Euroopas on sisse seatud erikord 16–18-aastastele. Kui ei ilmne just väga raskeid või elutähtsaid probleeme, ei pea me seda muutma, vaid meil tuleks edendada treenimisvõimalusi, leida neid juurde ning teha tööd andekate sportlastega Euroopas.

Seetõttu näiteks toetasime me kodus kasvanud mängijate reeglit, sest sellega propageeritakse niisugust kohtlemist. Mõistagi ei ole see absoluutne reegel, vaid puudutab üksnes teatud korda. Me eelistame, õigemini edendame eripära teatavate reeglite raames. Me ütlesime, et tuleme tagasi selle otsuse juurde viie aasta pärast, et näha, missugune on olnud selle uue reegli tegelik, mitte ainult teoreetiline mõju. Praegusel kujul ei ühildu 6+5-reegel lihtsalt Euroopa Liidu õigusaktidega, nagu on uuringust selgunud. Me oleme FIFAga rääkinud ja lugenud dokumente, kuid nendes ei ole midagi uut. Tegelikult ei saa me öelda, et nõustume uuringutulemustega.

Kuid ma pean ütlema, et võttes arvesse esmajoones viimaseid sündmusi Biarritzis ja Lausanne’is, on Euroopa Komisjoni ja tema partnerite, sealhulgas FIFA vahel tõeline ja väga konkreetne dialoog. 6+5-reegli küsimuses jätkame seda ka edaspidi. Isegi FIFA ütles, et meil ei ole vaja mitte kiirustades koostatud seisukohta, vaid pigem konkreetseid ja usaldusväärseid vastuseid. Ta ei soovi laskuda ametlikesse vaidlustesse. Me nõustusime sellega, et jätame rohkem ruumi ekspertide arvamusele ja mõttevahetusele. Usun, et see on väga kasulik.

Kui vaadelda Lissaboni lepingut ja eripära tunnustamist, siis Euroopa Liidu lepingu artiklisse 149 lisati kaks erisätet hariduse, noorte ja spordi kohta. See puudutab ka pädevustaset. Erisätted kujutavad endast üksnes toetusmeetmeid, seepärast ei ole Euroopa Liidul õigust otsuseid teha – ta võib vaid toetada liikmesriike sportlaste puutumatuse edendamisel. Liit võib aidata moodustada spordinõukogu, nagu oleme teinud hariduse ja noorte valdkonnas, ja see toimuks siis võib-olla laiendatud kujul. Liit võib aidata töötada välja esimese ELi spordivaldkonna tegevuskava ja programmi, kuid see ei tähendaks struktuuri muutmist või üldisi kitsendusi. Üksikute valdkondade tõelist ja tavatut eripära peab olema võimalik kaitsta süsteemi eest või Euroopa Kohtus.

Minu arvamus kajastab üksnes komisjoni arvamust. Mis puutub Euroopa Liidu õiguse selgitamisse, siis meie arvamus ei ole lõplik. Just nimelt selles valdkonnas on paljud küsimused omavahel seotud. Me tahaksime tagada suurema õiguskindluse ja sellepärast me selle protsessi algatasime. Valge raamat on olemas ning Pierre de Coubertin’i tegevuskava aitab muuta selle paremini loetavaks ja konkreetsemaks, kuid see on pidev protsess. Lissaboni lepinguga saaksime aidata veelgi rohkem, kuid ilma selleta peame jääma tasemele, mille oleme praeguseks saavutanud.

Ma rääkisin alla 18-aastaste üleminekust. Sellega seoses tegi FIFA väga hea otsuse – mitte üksnes ülemineku kohta, vaid ka alaealiste reklaamimise ja kaitsmise kohta spordis – jalgpallis – ning ma arvan, et see on õige vaatenurk. Niisiis annab mõnes valdkonnas head eeskuju UEFA, näiteks seoses kodus kasvanud mängijate reegliga, ja mõnes FIFA, näiteks alaealiste kaitsmisel. Ma arvan, et me saame mõlemat aidata ning oluline on asjaolu, et selle saab muuta sobivaks ka jalgpallimaailma jaoks.

Ja viimaseks – ma vabandan, et ma andsin nii pika vastuse – mis puudutab Christopher Heaton-Harrise nimetatud spordifoorumit, siis see on tegelikult juba loodud. Biarritzis oli meil ministrite konverents tähtsamate partneritega, kuid enne seda oli meil foorum rohkem kui 200 sidusrühmaga erinevatest spordivaldkondadest. See oli väga heatahtlik, elav ja avatud foorum ning me soovime sellega ka jätkata. Usun, et Rootsi või eelkõige Hispaania eesistumisperioodi ajal saame pidada järgmise foorumi, et selgitada välja saavutatud edusammud ja võtta endale edasised kohustused.

Just selle teemaga alustasin ma küsimustele vastamist – vaja on teha koostööd läbipaistval, järjepideval ja usaldusväärsel viisil. Kui me seda teeme, muutub Euroopa juhtivaks kohaks, kus sporti kaitstakse ja edendatakse ning kus võideldakse spordiga kaasnevate negatiivsete nähtuste, nagu dopingu, korruptsiooni, vägivalla ja rassismi vastu. Ma kutsuksin teid üles seda hoiakut jagama, sest paremat meil ei ole. Me ei soovi jälle midagi kehtestada, vaid pigem välja pakkuda, kaitsta ja toetada. See on minu vastus.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.