Arutelud

Neljapäev, 26. märts 2009 - Strasbourg

2. Toiduabi jaotamine ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele (ühise turukorralduse ühtse määruse muutmine) (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni nimel Czesław Adam Siekierski koostatud raport (A6-0091/2009) toiduabi jaotamise kohta ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele (KOM(2008)0563 – C6-0353/2008 – 2008/0183(CNS)).

  Czesław Adam Siekierski, raportöör. – (PL) Proua juhataja, proua volinik, täna arutame äärmiselt olulist teemat: toiduabi jaotamise programmi ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele. See on tähtis, sest see puudutab miljoneid vaesuses elavaid ja esmajärjekorras abivajavaid inimesi. Me toetame komisjoni ettepanekut suurendada eelarvet kahe kolmandiku võrra, s.t. 305 miljonilt eurolt peaaegu 500 miljoni euroni aastas ning laiendada programmi raames saadaolevate toodete valikut.

Loomulikult ei lahenda programm ühenduse kodanike alatoitluse ja vaesuse probleeme, kuid kindlasti aitab see neid probleeme leevendada. Me ei poolda ettepanekut riikide eelarvetest kaasrahastamise viivitamatu kasutuselevõtmise – kordan viivitamatu kasutuselevõtmise – kohta, sest see võib piirata või isegi välistada mõne riigi programmis osalemise. Eriti mures oleksid riigid, kus sissetulek ühe inimese kohta on väike ja kus on ka eelarveprobleeme. See on praeguses majanduskriisis seda olulisem. Usun, et nõukogul õnnestub jõuda nimetatud küsimuses kompromissini.

Me toetame ka ettepanekut, et programmi raames jaotamiseks mõeldud toidukaubad oleks pärit Euroopa Liidust. Võimaluse korral peaks tegemist olema värske kohaliku toiduga, mis tähendab, et me toetame kohalikke toidukaupade tootjaid, suurendades nõudlust. Me peame samuti olema kindlad, et jaotatav toiduabi on hea kvaliteediga.

Programmi õigusliku aluse ümber on olnud palju poleemikat. Nagu me teame, vaidles nõukogu õigusteenistus komisjoni arvamusele vastu. Proua volinik võib loota Euroopa Parlamendi toetusele selles küsimuses. Jagan komisjoni arvamust selgete prioriteetide kehtestamise ja pikaajalise plaanimise osas. Programmi pikendamine kolme aasta võrra aitab kaasa olemasolevate varude tulemuslikumale kulutamisele.

Raporti vastuvõtmisega annab Euroopa Parlament meie kodanikele positiivse märguande. Kuna EL abistab Aafrika vaesemaid riike, ja me loomulikult toetame seda, ei tohi ta unustada ka oma kodanikke. ELi toiduabiprogrammid Euroopa Liidu vaeseimate jaoks, nagu näiteks programmid „Puuviljad koolis” ja „Piim koolis”, muudavad suhtumist ELi ja ühisesse põllumajanduspoliitikasse, mida paljud inimesed on nii tuliselt kritiseerinud. Meie kodanikud peaksid teadma, et nende toit pärineb ELi programmidest ja fondidest.

See programm kinnitab asjaolu, et EL tunneb vastutust oma kõige enam puudustkannatavate kodanike eest. Siia kuuluvad eelkõige kodutud, raskustes pered, töötud, üksikvanemad, migrandid, varjupaigataotlejad ja kõrges eas või väheste ressurssidega inimesed. Sageli on tegemist puudega inimeste või isegi lastega.

Tuleb meeles pidada, et hiljuti ELiga ühinenud riikides toimunud muutused on põhjustanud ühiskonnas sissetulekute suure kihistumise. Veelgi enam, mõnes nimetatud riigis suurenevad erinevused sissetulekute ja elustandardi vahel pidevalt. Väikestes linnades elavaid peresid ja maapiirkondade elanikke mõjutab vaesus eriti. Nende inimeste arv, kes ei suuda endale võimaldada elu põhivajaduste täitmist, üha kasvab.

Meil on nõukogus omamoodi patiseis, kus kõik ootavad Euroopa Parlamendi arvamust, ning ma olen kindel, et minu raporti vastuvõtmine veenab praegust eesistujariiki Tšehhi Vabariiki taastama arutlusi ja otsima nõukogus mõistlikku kompromissi. Loodame, et õigusloomealane töö lõpeb selle aasta mais või juunis. Tahan julgustada programmis mitteosalevaid liikmesriike programmiga ühinema. Lõpetuseks, programmist kasu saavate miljonite elanike, toiduabi jagavate heategevusorganisatsioonide ja iseenda nimel soovin tänada kõiki Euroopa Parlamendi liikmeid, mitte üksnes neid, kes minu raportit toetavad.

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. – Proua juhataja, enne käesoleva ettepaneku sisusse süvenemist tahan tänada raportööri härra Siekierskit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni liikmeid raporti koostamisel tehtud töö eest.

Tahan alustuseks anda tänasele arutelule konkreetse tausta, sest tehtud ettepanek ei käsitle mitte sätteid, poliitilist võimu või lubadusi, vaid inimesi. Miljonid eurooplased kannatavad raskete majandusolude ja alates 2007. aastast aset leidnud toiduhindade kiire tõusu pärast. Inimesi, kelle jaoks piisava toidu puudumine on igapäevane mure, on rohkem, kui me arvame – 43 miljonit eurooplast ei saa endale igal teisel päeval lubada einet, mis sisaldaks liha, kana või kala. Arvan, et see on rabav arv.

Enim puudustkannatavate isikute jaoks loodud programmi sihtrühm on meie ühiskonna need liikmed, kes vajavad toiduabi – inimesed, kes muretsevad, kas nad saavad homme oma lapsi toita, inimesed, kes ei mõtle sellele, mida nad õhtul söövad, vaid kas neil on üldse midagi süüa, ning inimesed, kes ei käi mitte restoranides, vaid supiköökides.

Enam kui 13 miljonit programmist kasu saavat vaest, 19 osalevat liikmesriiki ja asjaolu, et abikavast on saanud stabiilne väljund sekkumistoodete pakkumiseks, näitavad vaieldamatult programmi väärtust. Euroopa Parlament tunnustas seda juba 2006. aastal, kui ta kutsus nõukogu ja komisjoni üles looma programmile tulevikuks kindlat alust ja laiendama toiduainete jaotamist, piiramata seda üksnes toodetega, mida on vaja sekkumiseks.

Mul on hea meel näha, et härra Siekierski koostatud raport toetab komisjoni lähenemisviisi ja nõustub sellega, et programm peab jääma ühise põllumajanduspoliitika raamesse. See on eriti tähtis ajal, mil mõned väidavad, et inimeste toitmisel ei ole midagi pistmist meie põllumajanduspoliitikaga.

Siiani on programmi rahastatud üksnes ühenduse eelarvest. Meie praegune ettepanek sisaldab ka kaasrahastamist. See on märkimisväärne muudatus, aga usun, et see parandab abikava oluliselt. Kaasrahastamine võimaldab hoida kõik kõnealuse meetme jaoks olemasolevad rahalised vahendid vastavuses tegelike vajadustega ja ärgitab liikmesriike võtma suuremat vastutust programmi juhtimise eest ning see on ka viis, kuidas tugevdada ühtekuuluvust, sest Ühtekuuluvusfondist abi saavate riikide kaasrahastamine on väiksem.

Samal ajal nõustun sellega, et me ei tohiks tekitada ohtu, kus liikmesriigid abikavas osalemisest loobuvad. Seetõttu tegime ettepaneku kaasrahastamismäärade järkjärguliseks kasutuselevõtmiseks, et jätkuvalt eristada Ühtekuuluvusfondist abi saavaid ja mittesaavaid liikmesriike.

Olen sama meelt selles, et me peaksime tegema rohkem jaotatud toidu toiteväärtuse tagamiseks. Nagu raportöör mainis, võib see tähendada enamasti kohapeal toodetud värskete saaduste lisamist. Kuid ei ole kohane välistada välismaiseid tooteid või väljastpoolt Euroopa Liitu pärinevaid tooteid, nagu teie raportis soovitatakse. See tähendaks täiendavate ja koormavate kontrollide läbiviimist. Seda võidakse näha kui märki ELi protektsionismist ja küsimusi võivad hakata esitama koguni meie WTO partnerid. Eelöeldut arvestades toodetakse suurem osa jaotatavast toidust tegelikult Euroopa Liidus ning see pärineb peamiselt sekkumisvarudest ja suure tõenäosusega praegu eelkõige piimandussektoris läbiviidavatest hangetest.

Arvestades seda, et heategevusorganisatsioonid on programmiga tihedalt seotud, võimaldab meie ettepanek hüvitada valitsusväliste organisatsioonide veo- ja halduskulud. Te soovitate ka ladustamiskulude katmist. Ma igati toetan seda mõtet, aga ma ei saa nõustuda teie ettepanekuga jätta hüvitise määrad liikmesriikide otsustada. Me peame sätestama maksimummäära kõikidele osalevatele riikidele juba seetõttu, et tagada programmi jätkuv tõhusus ja keskendumine toiduga varustamisele.

Lõpetuseks, lubage mul rõhutada, et enne arutlustega edasiminemist ootab nõukogu tänase arutelu ja hääletamise tulemust. Loodan, et ministrid on ooteaega konstruktiivselt kasutanud. Tänane arutelu peaks seetõttu saatma selge sõnumi – ärge unustage neid, kes ootavad supiköögi järjekorras või järgmist toidupakki. Seega, ärge oodake liiga kaua! Me peame andma kõnealusele toiduabikavale tulevikuks kindla aluse.

  Florencio Luque Aguilar , regionaalarengukomisjoni arvamuse koostaja – (ES). Proua juhataja, praegune majanduskriis Euroopas toob järgnevatel aastatel kaasa allpool vaesuspiiri elavate inimeste arvu suurenemise. See arv on juba tõusnud 80 miljonini, teisisõnu 16%ni maailma elanikkonnast.

Kõnealuse kriisi ajal on esmatähtis tagada kõige enam puudustkannatavate inimeste toiduga varustamise jätkumine. Sekkumisvarud on siiani olnud kasulikuks vahendiks ühenduse vaeseimate inimeste toiduga varustamisel ning samal ajal ka Euroopa tootjatele makstavate hindade stabiilsuse tagamisel. Kuid nimetatud varud kaovad järjest kiiremini.

Tundub, et uus vaeseimate inimeste abistamise programm võiks samuti olla väljundiks Euroopa Ühenduse saadustele. Sel moel aitaksime hoida põllumehi maapiirkondades.

Komisjoni ettepanek ei nõua, et programmis kasutatav toit oleks toodetud üksnes ühenduse piires, sest seda peetakse Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega vastuolus olevaks. Tahan tuletada komisjonile siiski meelde, et Ameerika Ühendriigid pühendavad ei rohkem ega vähem kui 67% oma põllumajanduseelarvest kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele toiduabi andmise programmidele, mille lisaväärtuseks on ühtlasi eelisjärjekorras oma põllumeeste ja karjakasvatajate abistamine.

Nimetatud protsent on teravas vastuolus ühenduse uues programmis ettenähtud kulutustega, mis võrduvad vaid 1%ga ühise põllumajanduspoliitika eelarvest.

  Agnes Schierhuber, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, ka mina soovin avaldada siirast tänu härra Siekierskile koostatud raporti eest. Lähen koguni nii kaugele, et ütlen, et ta on teinud äärmiselt head tööd.

Enam kui kaks aastakümmet on Euroopa Liidul olnud programm toiduabi jaotamiseks kõige enam puudustkannatavatele inimestele. Nii näiteks oli 2006. aastal võimalik erinevaid abimeetmeid rakendades anda abi ligikaudu 13 miljonile inimesele 15 liikmesriigis. Usun, et kõnealusel programmil – ja seda on nii volinik kui ka raportöör juba öelnud – on tähtis roll meie Euroopa kogukonnas solidaarsuse hoidmisel ja edendamisel, sest minu arvates on ja jääb EL mitte üksnes majanduslikuks ühisturuks, vaid eelkõige väärtustel ja solidaarsusel põhinevaks ühenduseks. Arvestades ka tänapäevast sotsiaal- ja keskkonnateadlikku turumajandust, mille kolm sammast on majandus, keskkond ja sotsiaalküsimused – need kolm on kõikide liikmesriikide programmis osalemiseks võrdselt tähtsad –, toetan ma raportööri seisukohta, et programmi peaks jätkuvalt rahastama 100%-liselt Euroopa Liit.

Tahan rõhutada, et kuigi meie jaoks on oluline kasutada eelkõige ühenduses toodetud kaupu, ei tohiks programm, kui see osutub vajalikuks, jääda piiratuks üksnes nimetatud kaupadega.

Lõpetuseks tahan öelda, et minule isiklikult on ütlematagi selge, et me peame aitama kõige vaesemaid nii palju, kui see on meie võimuses. Loodan väga, nagu volinik ütles, et täna hääletab suur enamus kõnealuse raporti poolt, et saaksime anda nõukogule selge märguande.

  María Isabel Salinas García, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, esimese asjana tahan õnnitleda raportööri, kellega meil on selle programmi suhtes väga sarnased vaated, ja teiseks kõiki seotud isikuid, sest praeguse majanduskriisi ajal on sellise nähtavate positiivsete tagajärgedega programmi käigushoidmine väga oluline.

Kuigi me oleme kaasatud üksnes nõuandemenetlusse, peab Euroopa Parlament nüüdsel majandusliku ebakindluse ajal edastama selge poliitilise sõnumi. Me peame Brüsselist ja Strasbourgist andma teada, et me ei muretse ainult ja üksnes finantssüsteemi taastamise pärast, vaid et me oleme ühtlasi täiesti teadlikud vajadusest arendada oma sotsiaalpoliitikat, eriti seda sotsiaalpoliitika osa, mis tegeleb kõige enam puudustkannatavate, Euroopa Liidu vaeseimate inimeste toetamisega.

Nõustume komisjoniga selles, et toidujagamise programmi tuleb edaspidigi lugeda ühise põllumajanduspoliitika osaks mitmel põhjusel: Euroopa põllumajandusel on märgatav sotsiaalne mõõde, see programm on vahend, mis töötab, me vajame seda praegu rohkem kui kunagi varem ja see peab tegevust jätkama.

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioonis oleme sarnaselt raportööriga vastu kõnealuse programmi kaasrahastamisele Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt, sest see tähendaks riikide diskrimineerimist nende rikkuse alusel, see võib viia olukorrani, kus programmi ei saa kõige ebasoodsamas olukorras olevates riikides rakendada.

On keeruline mõista, miks tahab komisjon ajal, mil seda kõige rohkem vajatakse, säästa ühenduse raha ühise põllumajanduspoliitika kõige sotsiaalsema külje arvelt, eriti olukorras, kus igal aastal on põllumajanduseelarves ülejääk.

Meie jaoks on äärmiselt oluline täielik ühendusepoolne rahastamine. Me peame tagama, et see programm jõuaks kõikide riikideni ja eriti nendeni, kes on kõige suuremas hädas. 43 miljonit võimalikku programmist kasusaajat vajavad meie suurt jõupingutust ja seda, et me mitte mingil juhul ei väldiks eelarvekulusid. Kokkuhoid jah, aga mitte kõige vaesemate arvelt.

Kõnealune programm peab hõlmama kogu jagatavat toitu, et tagada selle jõudmine kõikide liikmesriikide kodanikeni. Selle saavutamiseks oleme sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, kelle variraportöör ma olen, esitanud muudatusettepaneku, mille kohaselt kantaks kõik jaotamise, ladustamise ja haldamise kulud ühenduse rahalistest vahenditest.

Me nõustume raportööriga ka selles suhtes, et toit peab olema kõrgekvaliteetne ning eelistatavalt ühenduse päritolu. Selline lähenemisviis on kooskõlas Euroopa Parlamendi teiste samasuguste ja hiljuti Euroopa Parlamendis arutatud programmide, nagu näiteks koolides puuviljade jagamise kava, suhtes väljendatud seisukohaga.

Suur tänu, see on kõik. Loodame, et komisjon arvestab hääletamisel Euroopa Parlamendi seisukohaga, ning eelkõige loodame, et komisjon viib plaani liidus ellu esimesel võimalusel.

  Willem Schuth, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, lubage mul alustuseks selgitada, et puudustkannatavatele inimestele toidu jagamine ei ole minu jaoks eeloleval härra Siekierski koostatud raporti hääletusel küsitav, eriti praegusel majanduslikult raskel ajal. Seetõttu tahan samuti kohe alguses öelda, et meie fraktsioonis ei olnud kerge ühisele seisukohale jõuda. Seega austan ma iga fraktsiooniliikme isiklikku otsust kalduda ühisest seisukohast kõrvale ja mitte toetada raporti kavandatavat tagasilükkamist.

Miks ei saa ma põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni hääletuse tulemust sellisel kujul toetada? Sellel on mitu põhjust, millel ei ole absoluutselt mitte mingit pistmist Euroopa Liidus praegusel majanduslikult raskel ajal puudustkannatavate inimeste aitamisega. Vastupidi, minu kolleegi härra Buski poolt Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni nimel esitatud ja kahjuks lubamatuks tunnistatud muudatusettepanekute eesmärk oli luua olemasolevale süsteemile tulevikku suunatud alus. Siiani kehtiv süsteem on igand, mis on säilinud nüüdseks õnneks minevikuks saanud põllumajandusliku ületootmise aegadest. Otsetoetuste toodangust õnnestunud lahtisidumise tõttu on sekkumisvarud viimastel aastatel pidevalt vähenenud, selle tulemusena tuleb praegu osta kuni 85% toidust vabaturult.

Kuid see on muutnud programmi põhiolemust ning on toonud kaasa programmi põllumajandusliku mõõtme kadumise. Kuna tegemist on sotsiaalprogrammiga, siis peame looma selle jaoks asjakohase õigusliku aluse. Selles suhtes jagame nõukogu õigusteenistuse seisukohta, et ainuke võimalik õiguslik alus Euroopa Ühenduse asutamislepingu ühist põllumajanduspoliitikat käsitleva artikli 37 asemel on artikkel 308, sest vastasel juhul oleks ilmselgelt tegemist liikmesriikide pädevuse piiridesse tungimisega. Arvestades meie muudatusettepanekute lubamatut olemust, saab ainsaks lahenduseks olla komisjoni uus projekt. Komisjon peaks ka kaasrahastamise põhimõtte oma südameasjaks võtma, sest seda, kas kõik peavad selliseid programme mõttekaks, saab rahuldavalt hinnata vaid kohalikul tasandil.

  Andrzej Tomasz Zapałowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, Euroopa Liidus on praegu näha süvenevat sotsiaalset kihistumist. Meil on miljoneid vaesuses elavaid inimesi ja nende arv kasvab pidevalt. See toimub vaatamata sellele, et ühenduses ja paljudes liikmesriikides on aastaid olnud võimul sotsiaaldemokraadid, kelle kohta räägitakse, et nad on vaesuse ja ebavõrdsuse küsimustes tundlikud. EL ise pidi olema üldise õitsengu piirkond. Paljud inimesed olid naiivsed ja jäid seda uskuma, kuid nüüd on saabunud aeg järele mõelda.

Me peame aitama neid eurooplasi, kes ei saa iseseisvalt vaesuse ja kõrvalejäetusega hakkama. ELi vanades liikmesriikides on selliseid inimesi palju ning veel rohkem on neid uutes liikmesriikides. Lisaks majanduskriisi hävitavale mõjule näeme ka ELi vanade liikmesriikide endise koloniaalse lähenemisviisi tagajärgi uute liikmesriikide ettevõtetele ja pankadele. Jätkuvalt hävitatakse töökohti, näiteks hävitati Poola laevaehitustööstus.

Härra Siekierski suurepärane raport käsitleb seda, kuidas jaotada toitu suurimas hädas olijatele. Nõustun täielikult tema seisukohaga, et puudustkannatavate abistamist peaks rahastama ühendus tervikuna ning et toit peaks pärinema üksnes ELi riikidest. Abi peaks jõudma lastekodudesse, kodutute keskustesse ja nälgivate lasteni koolides ning seda peaks jagama peamiselt kohalikud omavalitsused, sest neil on parim ülevaade sellest, mida ja kui palju vaja on.

  Witold Tomczak, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (PL) Proua juhataja, proua volinik, toiduabiprogramm on praegu elutähtis. Nagu raportöör on kirjutanud, 2006. aastal oli ainuüksi 25 liikmesriigiga ELis 43 miljonit alatoidetud inimest ning 79 miljonit ähvardas vaesus; see on rohkem kui 20% kogu ELi elanikkonnast. Programm on aidanud ühte inimest kuuest abivajajast. Seega, probleem on tõsine ning vaesuse ilmingud on pärast hiljutisi ELi laienemisi veelgi süvenenud.

Statistika näitab, et programm üksnes leevendab alatoitumuse probleemi, kuid ei kõrvalda seda. See programm tegeleb tagajärgedega, aga ei likvideeri põhjuseid. Kas pole mitte paradoksaalne, et just maapiirkondade elanikke ohustab vaesus ja alatoitumus? Need, kes peaks toitu tootma, vajavad ise toiduabi, kuid see ei ole mitte nende süü, vaid pigem poliitika tulemus. Selle on põhjustanud väär põllumajanduspoliitika, mis toob kaasa väikeste pereettevõtete pankrotte ja suurendab toiduabi vajavate inimeste arvu.

1997. aasta jätkusuutlik Euroopa põllumajandusmudel on propagandamüüt. Selles mudelis pidid väikesed pereettevõtted olema võtmetähtsusega, kuid tegelikult on asjad vastupidi. Just need talumajapidamised on välja jäetud, kuigi nad moodustavad vähemalt 95% kõikidest Euroopa Liidu põllumajandusettevõtetest. Kas pole paradoksaalne, et me anname suurema osa rahast põllumajanduses nendele, kelle tootmine on kallis? Suurtele karjakasvatusettevõtetele, mis kahjustavad keskkonda, samal ajal, kui odavalt tootvad põllumajandusettevõtted saavad vaid sümboolset tuge? ELi kaubanduspoliitika jätab meid järsu hinnatõusu meelevalda ning konkurentsipoliitika on toonud kaasa müügimonopoli ja liiga kõrged hinnad. On ülim aeg seda poliitikat muuta. Just selline poliitika on muutnud toidu kalliks ning on põhjuseks, miks vaeste ja alatoidetud kodanike arv ELis tõuseb.

  Jean-Claude Martinez (NI). – (FR) Proua juhataja, proua volinik, Lissaboni strateegia on väga edukas vähemalt ühes valdkonnas – Euroopa Liidust on saanud üks konkurentsivõimelisemaid piirkondi maailmas vaesuse tootmise alal. Nii oleme suutnud luua 80 miljonit vaest ja 43 miljonit nälgivat eurooplast, kusjuures siia hulka kuuluvad vanurid, kes võivad kiiremini surra ja seeläbi vähendada avalikke kulutusi, mis tähendab, et Maastrichti kriteeriume saab tõhusamalt täita.

Ainuüksi Prantsusmaal pakub heategevusorganisatsioon Restos du Cœur igal aastal 80 miljonit einet. Alates 1987. aastast on meil vaeste toitmiseks olnud toidujagamise programm, mille aastaeelarve on 300 miljonit eurot. 300 miljonit eurot jagatuna 80ga ja seejärel 12ga teeb 25 senti kuus igale 80 miljoni vaese hulka kuuluvale inimesele jagatava toidu eest. See toit võeti sekkumisvarudest, kuid pärast 1992. aasta reformi, kui võimäed, piimajõed ja pungis külmkapid sattusid kriitika alla, on need varud ammendatud.

Aastatel 2010–2012 ostame protektsionismivastase võitluse ja WTO pärast toiduaineid turult, kus on ka Euroopast mittepärinevat kaupa. See tähendab, et alates 1962. aastast oleme oma karja toitnud sissetoodud õliseemnetega ning alates 2010. aastast toidame ka oma vaeseid sissetoodud söögiga. Ning kõike seda kaasrahastatakse universaalsuse nimel.

Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, probleem – tõeline probleem –on aga see, et pärast 22aastast toiduabiprogrammi on endiselt 80 miljonit vaest.

  Albert Deß (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, proua volinik, härra Siekierski on teinud kõnealuse raporti koostamisel ära suure töö ning selle eest tahan teda siiralt tänada. Samuti jagan tema arvamust, et paljud inimesed, eriti praeguse majanduskriisi ajal, seisavad silmitsi vaesuseohuga. See oleks Euroopa süü, kui inimesed siin peaksid nälga kannatama.

Siiski ei nõustu ma jäetud muljega, nagu oleks toit läinud kallimaks. See võib olla tõsi teatud riikides, kuid Saksamaal see kindlasti nii ei ole. Osalt Euroopa tasandil tehtud väärotsuste tagajärjel on piima- ja võihind üle pika aja madalaim ning see on jõudnud tasemele, mis on hakanud ohustama paljude põllumajandusettevõtete püsimist.

Mul on siin natuke statistikat toiduhindade kohta. 1970. aastal pidi tööline töötama 243 minutit, et ta saaks osta kilogrammi searibi, kilogrammi loomaliha, kilogrammi tumedat nisu- ja rukkileiba, kümme muna, 250 grammi võid, kilogrammi kartuleid ja liitri piima; 2008. aastal tuli töötada vaid 82 minutit. See tähendab, et selleks, et olla suuteline endale nimetatud toitu lubama, kulus vaid kolmandik varem kulunud ajast.

Seletuskirjas on märgitud, et ainuüksi Saksamaal ohustab vaesus üheksat miljonit inimest. Ka siin tuleb parandus teha. Saksamaal on igal kodanikul ja elanikul õigus saada riigilt miinimumhüvitist ja seetõttu ei pea ükski neist üheksast miljonist inimesest nälga kannatama.

Seetõttu on tähtis, et toiduabiks eraldatavat raha kasutataks Euroopa nendes piirkondades, kus inimesi tõepoolest ähvardab nälg. Kui me tekkinud olukorda ei parandaks, saaks sellest Euroopa häbiplekk.

  Luis Manuel Capoulas Santos (PSE). – (PT) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, arutelu, millest ma osa tahaks võtta, oleks arutelu, mis käsitleks enim puudustkannatavate isikute suhtes võetud kõigi abimeetmete lõpetamist põhjusel, et neid ei ole enam vaja.

Kahjuks ei ole asjad Euroopas ega maailmas praegu nii. Euroopa Liidus on paljude töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse tõttu kannatavate perede sissetulekud muutunud nende esmavajaduste rahuldamiseks ebapiisavaks ning seetõttu peame nende suhtes käituma solidaarselt.

Arutatav komisjoni ettepanek väärib meie heakskiitu seda enam, et peame nüüd, nagu oleme pidanud minevikuski, leidma veel ühe viisi oma ülejääkide lihtsaks realiseerimiseks. See ei ole tänane teema. Põhjendatud on isegi kõnealuse programmi jaoks eraldatud rahaliste vahendite suurendamine.

Ühtlasi õnnitlen komisjoni ettepaneku puhul, mille kohaselt peaks abi tulema põllumajanduseelarvest. Ükski rühmitus ei näita välja suuremat solidaarsust kui põllumehed ning ükski kogukond ei osale üksteise abistamises nii, nagu teevad seda maakogukonnad. Olen kindel, et Euroopa põllumehed on väga uhked, kui saavad jagada osa põllumajanduseelarvest enim abivajavate isikutega.

Minu fraktsioon lükkab seetõttu tagasi Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni ettepanekud, mille kohaselt on kõnealuse määruse õiguslik alus küsitav. Komisjoni ettepanekut saab ja tuleb siiski parandada.

Härra Siekierski koostatud raport ja ka Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt täiskogul esitatav muudatusettepanek annavad hea panuse ettepaneku parandamisse, eelkõige osas, mis käsitleb ladustamiskulude abikõlblikkust ja programmi rahastamist täies ulatuses ühenduse vahenditest.

Seetõttu palun täiskogul kõnealune raport vastu võtta ja komisjonil nõustuda Euroopa Parlamendi kaastööga.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Raporti nõukogu määruse muutmise kohta seoses toiduabi jaotamisega ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele esitas põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon.

Siiski tahan rõhutada, et praeguses finants- ja majanduskriisis saab ühenduse enim puudustkannatavatele elanikele antav abi uue – sotsiaalpoliitilise – mõõtme.

ELi toiduabi on kriisiperioodil väga tähtis, sest töötute arv kasvab ja elatustase langeb.

Käesoleva aasta veebruaris oli Leedus töötuid 16 korda rohkem kui pakutavaid töökohti. Praegu arvatakse, et ligikaudu 20% Leedu elanikest elab vaesuses.

2006. aastal sai Euroopa Liidus 13 miljonit inimest toiduabi. Ennustatakse, et lähitulevikus elab ELi rahvastikust 16% ehk 80 miljonit inimest allpool vaesuspiiri.

Härra Siekierski raportis tehakse ettepanek jätta jõusse praegune toiduabiprogrammi rahastamiskord, mille järgi eraldatakse vahendeid vaid ELi eelarvest, ega kiideta heaks komisjoni ettepanekut rahastada programme nii ELi kui ka liikmesriikide eelarvetest.

Komisjoni ettepanek ei vasta tõepoolest majanduslikule tegelikkusele.

Paljudel ELi vaesematel kriisi tagajärgedega võitlevatel riikidel oleks praegu raske osaleda toiduabiprogrammi rahastamises. Rahastamine ELi eelarve kaudu, nagu see on toimunud alates 1987. aastast, oleks samas tõhus abi vaesematele kaaskodanikele ja näitaks tõelist solidaarsust.

  Giovanni Robusti (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, lõpuks saavad inimesed aru, et uue põllumajanduspoliitikaga on laod tühjad ja, veelgi enam, rahalised vahendid on suunatud otsetoetusteks, ning nüüd otsime näljaste toitmisel väljapääsu eelarvest.

Kui me oleks teinud muudatusi, et koguda pisut enam neilt hästi varjatud inimestelt, kes saavad aastas enam kui 300 000 eurot otsetoetusi, võib-olla siis oleks meil enim puudustkannatavate kodanike jaoks praegu rohkem ressursse. Kui me otsustaks enne tootmise algust, mida puudustkannatavatele inimestele kõrvale panna, ehk kulutaks me siis oluliselt vähem kui vajamineva turult soetamise korral ja meil oleks olemas põhimõtted teatud turgude, näiteks piimaturu, toetamiseks kriisiolukorras. Kui me suudaksime kasutada tooteid, mis on ära visatud põhjusel, et nende realiseerimiskuupäev on lähedal, või mis on jäänud tavaturul müümata, tabaksime kaks kärbest ühe hoobiga.

Ma ei taha üldse ette kujutadagi, kuidas ülla eesmärgi varjus kasvab suur toetuste turg, mis surub oma käed Euroopa maksumaksjate taskutesse, hoolimata nendest vaestest kurivaimudest, kes on nälga suremas.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). – Proua juhataja, näljaste toitmine on põhinõue. Me räägime sellest õigustatult kolmandate riikide puhul, kuid tunnistame harva tõelise nälja olemasolu Euroopas. Kuid näriv nälg ja tõsised alatoitumusest tulenevad vaegused, isegi ilma tegeliku näljata, on tõelisus ka kõige edukamates liikmesriikides.

Nälg külluse keskel on ja on alati olnud skandaalne ning kõnealuses raportis püüame abikavasid parandada, et selle probleemiga tulemuslikumalt tegeleda. Vaesunud emana oli mul põhjust olla tänulik Iirimaal 1970. aastatel väikeste lastega peredele antud tasuta piima ja 1980. aastatel minu lastele koolis antud odava piima eest.

Tahaksin siiski lisada ühe soovituse, kuid seda mitte ühise põllumajanduspoliitika raames. Mõne ühise kalanduspoliitika raames järgitava põhimõtte tulemusel visatakse tuhandeid tonne söödavat kala surnuna üle meie rannikutel tegutsevate kalapaatide reelingute. On aeg selline raiskamine lõpetada. Me peaksime selle niinimetatud „vette tagasi lastava saagi” maale tooma ja andma neile, kes seda vajavad, kuid kes ei saa lubada endale kõrgekvaliteedilisi valke. Oleks väga raske leida paremat ja toitvamat sööki. Proua volinik, kas võiksite rääkida kalandusasjade volinikuga nimetatud abikava laiendamisest nii, et see hõlmaks ka kala?

  Luca Romagnoli (NI). – (IT) Proua juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, toetan kogu südamest härra Siekierski raportit põllumajandusturgude ühise korralduse ning teatavate erisätete kohta seoses toiduabi jaotamisega ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele. Nimetatud küsimus on veelgi tähtsam, arvestades finantskriisi, mille mõju on Euroopa majanduses tunda.

Tunnistades pakilist vajadust täita enim puudustkannatavate inimeste toiduabi nõudeid, on Euroopa Parlament kutsunud komisjoni ja nõukogu üles looma Euroopa toiduabiprogrammile kindlat alust. Mis puudutab ülejäänut, siis, daamid ja härrad, kui me möödunud märtsis võtsime vastu resolutsiooni ELis ja arenguriikides tõusvate hindade kohta, märkisime me siin Euroopa Parlamendis, et õigus tervisliku ja aktiivse eluviisi jaoks piisavale ja vaheldusrikkale toidulauale on põhiõigus, mis tuleb kõigile püsivalt tagada.

Usun, et enim puudustkannatavatele inimestele toiduabi jaotamise programm peaks jätkuvalt esindama ühise põllumajanduspoliitika põhilist osa just seetõttu, et ühine põllumajanduspoliitika stabiliseerib hindu ja kaitseb nii väiksema sissetulekuga inimesi hinnakõikumiste eest.

Ma siiski ei nõustu teatud muudatusettepanekutes sisalduvate kaasrahastamismääradega, sest need võivad viia selleni, et osa liikmesriike piiravad oma osalust kõnealuses programmis. Seetõttu lükkan tagasi need muudatusettepanekud, mille eesmärk on muuta õiguslikku alust. Rõhutan, et on vajalik, et toiduabiprogrammi rahastaks täielikult Euroopa Liit; seega toetan ma õigusloomega seotud resolutsiooni projekti vastuvõtmist.

  Struan Stevenson (PPE-DE). – Proua juhataja, olete täna hommikul selles küsimuses kuulnud Euroopa Parlamendis mõningaid erinevaid arvamusi. Loomulikult õnnitlen härra Siekierskit.

Ajal, mil majanduslangus süveneb ning kümned miljonid inimesed elavad vaesuses ja näljas, peame me Euroopa Parlamendis muidugi leidma viise nende inimeste aitamiseks ja neile toiduabi andmiseks. Kuid, nagu volinik märkis, osaleb kõnealuses projektis 19 liikmesriiki. See tähendab, et kaheksa liikmesriiki ei võta sellest projektist osa. Üks neist on Ühendkuningriik ning põhjuseks on, et oma vaeseid aidatakse riigi sotsiaalpoliitika raames. Arutletavast abikavast loobuti palju aastaid tagasi.

Mitmel liikmesriigil ja komisjonil on tekkinud küsimus, miks me kasutame ühist põllumajanduspoliitikat sotsiaalpoliitika rahastamiseks? See oli igati vastuvõetav, kui meil oli hulgaliselt ülejääke – piimajärvi, või- ja loomalihamägesid – ning meil oli vaja jaotada see toit vaestele, kasutades jagamise rahastamiseks ühise põllumajanduspoliitika eelarvet. Kuid praegu, mil sekkumine on minimaalne – ning nüüd kuuleme, et me peame ostma toitu koguni väljastpoolt ELi ja kasutama ühise põllumajanduspoliitika eelarvet selle toidu ladustamiseks ja jaotamiseks –, on see ometi midagi, mida saaks paremini teha liikmesriikide sotsiaalpoliitikat rakendades.

Kui arvestada, et mõnes uues liikmesriigis, nagu näiteks Rumeenias, on inimesi, kes elavad täielikus puuduses, ning paljud neist on, muide, oma vajadusteks tootvad talupidajad, siis nemad on need kõige vaesemad. Aga me võtame ära nende võimaliku raha – raha ühise põllumajanduspoliitika eelarvest, mis võiks neid aidata – selleks, et jaotada toiduabi, millest suurimat kasu saavad tegelikult vanad liikmesriigid, nagu Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania. Seega, abi jagamisel ei ole lähtutud ühtsetest mängureeglitest ning ma arvan, et tulevikus peaksime selle teema edasiarendamisel olema väga ettevaatlikud.

  Jean-Paul Denanot (PSE). – (FR) Proua juhataja, usun, et toidu jagamise küsimus enim puudustkannatavatele isikutele on väga õigeaegne, kuid leian siiski, et komisjoni ettepanek lõppkokkuvõttes ei vasta probleemile.

Mulle valmistab muret kaasrahastamine ning mulle tundub, et tegemist on pigem liberaalsuse küsimusega, mis on mõnel viimasel aastal valitsenud ühise põllumajanduspoliitika hindamistel, mis tuleks üle vaadata. Toidualased mässud ja toiduainete hindades toimuvad järsud muutused on põllumajandusturu liberaliseerimise piiride pidevad näitajad. Selline liberaliseerimine on alati kahjustanud haavatavamaid rahvaid, tootjaid ja piirkondi.

Seetõttu nõuan põllumajanduspoliitika õiguste ja nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse kontrolli taastamist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning põllumajanduse ja toidu strateegilise valdkonna mitte allutamist karmidele turujõududele.

Loomulikult on see kiireloomuline küsimus ja härra Siekierski raport arvestab seda, mille üle on mul hea meel. Loodan siiski, et ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle algavate kõneluste käigus juhitakse tähelepanu asjaolule, et põhieesmärk on võidelda kogu ELis ja maailmas nähtava nälja ja vaesusega struktuurselt. Maapiirkonnad on valmis rahuldama meie toiduvajadusi piisava koguse kõrgekvaliteediliste saadustega; neile tuleb selle suure vastutuse kandmiseks anda finants- ja inimressursid.

  Leopold Józef Rutowicz (UEN). – (PL) Proua juhataja, enam kui 90% paljude inimeste isiklikust eelarvest läheb toidu ostmiseks ja eluasemekulude kandmiseks. Toiduhinna võimalikult madalal hoidmisel on suur sotsiaalne ja humanitaarne tähtsus. 2006. aastal puudutas nälg ja alatoitumus 79 miljonit inimest Euroopa Liidus. Kriisi ja elanike arvu suurenemise tulemusena on probleem nüüd märkimisväärselt kasvanud ning 2009. aastal on otsetoetusi vajavaid inimesi kindlasti üle 25 miljoni.

Abistamine on ühise põllumajanduspoliitika oluline osa, sest selle raames antakse käiku sekkumisvarud, kuid säilitatakse samas nõudlus toidu järele. Toetan toiduabi rahastamist eelkõige ELi vahendite arvelt, mida täiendavad teatud riigid sõltuvalt nende suutlikkusest, abi andmiseks selgete põhimõtete sätestamist, abifondi suurendamist 2009. aastal vähemalt 200 miljonile eurole, toiduainete nimekirja laiendamist ning toidu ostmist käsitlevate põhimõtete kehtestamist. Abil on suur poliitiline tähtsus, sest see kinnitab ELi ühtset tegevust oma kodanike heaks. Õnnitlen härra Siekierskit suurepärase raporti puhul.

  Christa Klaß (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, lugupeetud volinik proua Fischer Boel, daamid ja härrad, 22 aastat on toiduabi jaotamise programm ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele aidanud saavutada ühise põllumajanduspoliitika äärmistelt olulisi eesmärke. See puudutab ühelt poolt turgude stabiliseerimist sekkumisvarude vähendamise teel, toetades samas teiselt poolt ühenduse kõige vaesemaid elanikkonnakihte toiduga. Ainuüksi 2006. aastal sai 13 miljonit inimest 15 liikmesriigist kasu programmi raames võetud abimeetmetest – väärtuslikku abi, mida tuleks säilitada.

Nüüd on siiski tekkinud õigustatud mure komisjoni ettepaneku pärast, mis kaldub kõrvale vanadest põhimõtetest ega taha kasutada programmis mitte üksnes sekkumisvarudest võetud toitu, vaid ka vabaturult ostetud toitu. See küsimus, proua volinik, on kindlasti sotsiaalpoliitika, mitte põllumajanduspoliitika vallast. Minu arvates ületab volitusi väide, et ilma täiendavalt ostetava toiduta ei saa pakutav toiduvalik tagada tasakaalustatud toidulauda.

Nüüd pakub raportöör härra Siekierski välja kaasrahastamisest loobumist. Kuid see rõhutab taas kord sotsiaalpoliitilise vastutuse külge, mistõttu mina toetaks kaasrahastamist. Euroopa Liit peab olema selgelt keskendunud inimeste heaolule. Nälga ega puudust ei tohi olla – seda on kõik tänahommikused kõnelejad veel kord toonitanud. Siiski peame tagama kohustuste arusaadava jaotamise. Asi ei ole selles, nagu tahaks põllumajanduspoliitika takistada vaeste abistamist ja toetamist. Kuid õiglase ja õige ülesannete ja abi jagamisega on kooskõlastatud ja optimaalse tegevuse väljavaated samuti head.

Praegu ja ka tulevikus seisab Euroopa põllumajanduspoliitika vastamisi suurte probleemidega. Kõige taustal tuleb alati näha sisulisi muutusi. Seetõttu palun komisjonilt ja nõukogult sotsiaal- ja põllumajanduspoliitika vallas asjakohaseid otsuseid ning nende kooskõlastatust.

  Rosa Miguélez Ramos (PSE). – (ES) Proua juhataja, esiteks soovin õnnitleda härra Siekierskit minu meelest suurepärase raporti puhul, mis on saavutanud põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis suure poolehoiu.

Nagu me kõik teame, on ühenduse sekkumisvarusid 20 aasta jooksul kasutatud kõige suuremas hädas olevatele inimestele toiduabi andmiseks. Härra Stevenson, probleem on selles, et ühise põllumajanduspoliitika järjestikused reformid on kõnealuseid varusid oluliselt vähendanud.

Tahan juhtida siin tähelepanu ka sellele, et kui me lämmatame selle programmi või püüame seda teha, siis anname äärmiselt halva märguande praegusel väga tundlikul ajal, mil paljudel eurooplastel ei ole piisavalt süüa. On selge, et kui varud lõpevad – ja nagu ma ütlesin, vähenevad need pidevalt –, siis tuleb meil pöörduda avatud turu poole.

Tahan siin toonitada midagi, mis mulle tundub olevat raportis väga hea: kui me turu poole pöördume, peaks kehtima nõue, et tooted peavad olema ELis toodetud, kohalikku päritolu ja värsked. Samuti tundub mulle kohane säilitada abikava 100%-line rahastamine ELi poolt, sest minu arvates ei saa ega tohiks abi praegusel ajal sõltuda iga liikmesriigi võimalustest, kui me ei soovi süveneda nende võimaluste üksikasjadesse. Samuti näib olevat hea mõte programmi kestuse pikendamine kolme aasta võrra.

Lõpetuseks tahan märkida, et komisjonil on endiselt aega kasutada sekkumisvarusid, kus tahes see ka ei peaks vajalikuks või võimalikuks osutuma, ning selle eest oleks tänulik rohkem kui üks põllumajandussektor. Eelkõige pean silmas minu piirkonna – Galiitsia – piimatootjaid, kellel selline sekkumine aitaks lahendada keerulist olukorda, millega nad silmitsi seisavad, ja võimaldaks samal ajal anda toiduabi enim puudustkannatavatele inimestele.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Proua juhataja, Euroopa Liidus elab vaesuses ligikaudu 80 miljonit inimest, mis moodustab 16% ELi elanikest. Majanduskriis ähvardab nimetatud rühma suurendada. Varssavis näen iga päev inimesi supijärjekorras. Seetõttu on väga oluline hoida järjepidevana ühenduse enim puudustkannatavatele inimestele jaotatava toiduabi programmi. Toodetega otsevarustamine tagab mitmekesise toidu.

Kuid komisjoni ettepanek sisaldab kaasrahastamise tingimust, mis vaeseimate liikmesriikide puhul võib viia programmist loobumiseni. See ei ole kooskõlas programmi sisseviimise eesmärgi, eelkõige piirkondadevahelise majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisega ning hävitaks solidaarsuspõhimõtte. Loodan, et 17., 18. ja 19. muudatusettepanek parandavad selle vea. Palun komisjonil valmistada ette programm, mis kõrvaldab vaesuse struktuursed põhjused, mitte üksnes selle tagajärjed, ning samuti näha ette järelevalve, mille eesmärk on teha kindlaks, kui palju abist jõuab vaesteni ja palju jääb vahendajatele. Õnnitlen raportööri.

  Filip Kaczmarek (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, proua volinik, toidu jaotamine enim puudustkannatavatele isikutele on ELi tegevuse äärmiselt tähtis osa. Seetõttu tänan komisjoni selles küsimuses tehtud ettepaneku eest, samuti tänan härra Siekierskit täna arutluse all oleva raporti eest.

Liikmesriigid on teinud suuri edusamme oma elanike elukvaliteedi parandamisel. Siiski on vaesus endiselt tänapäeva Euroopa üks tõsisemaid probleeme. Hinnanguliselt 43 miljonit ELi kodanikku ähvardab alatoitumus – see on šokeeriv number. Toiduabi jaotamise programm aitab paljusid nimetatud eurooplasi. Tean, et see programm ei meeldi sugugi mitte kõigile. Mõistan, et võivad tekkida õiguslikud, majanduslikud või poliitilised kahtlused, kuid tahaksin teada, milline oleks programmi alternatiiv, eelkõige seetõttu, et toiduabi jaotamise programm toob kasu ka põllumajandusturule, mis on tänu sellele stabiilsem.

EL on maailma vaeseimatele inimestele abi andmises juhtival kohal. On raske ette kujutada, et samal ajal võiks ühendus lõpetada oma tõsiste probleemidega rinda pistvate kodanike abistamise, ning seetõttu loodan, et nõukogu jõuab selles küsimuses kokkuleppele.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). – (HU) Tahan õnnitleda komisjoni ja raportöör härra Siekierskit suurepärase algatuse puhul, mis kinnitab Euroopa Liidu ja komisjoni sotsiaalset tundlikkust.

Tahan komisjonilt paluda kahte asja. Esimene palve käsitleb kaasrahastamist: nõustun raportiga, kuid tahan, et proua Fischer Boel arvestaks asjaoluga, et ta küsib kaasrahastamist vaesematelt ja pingelisema eelarvega liikmesriikidelt, just sealt, kus vajadus toidu järele on suurim.

Minu teine palve: veokulude määr ei tohiks olla 4,5%, vaid peaks subsidiaarsuse põhimõttel olema jäetud liikmesriikide määrata, sest veokulude katmiseks võib piisata madalamatest määradest.

Lõpetuseks, ELi logo tuleks endiselt tooteetikettidele trükkida, kui tegemist on ELi toodetega. Viimaks – sest ma ei arva, et ma aruteludes enam osalen – soovin tänada proua Fischer Boeli kogu tema viie aasta pikkuse hoolsa töö eest. Ta on jätnud oma jälje Euroopa põllumajanduse ajalukku.

  Maria Petre (PPE-DE). – (RO) Rumeeniat esindava parlamendiliikmena toetan ma koos kolleegidega raportööri tehtud ettepanekuid ning me hääletame nende poolt.

Vaesus lööb kõige valusamalt peresid väikelinnades ja maapiirkondades. Praeguses kriisis on toiduabiprogrammi pikendamine ja selle ühenduse eelarvest rahastamine täiesti õigustatud.

Me kõik teame, et 2008. aastal vastu võetud meetmed ja eraldatud vahendid ei ole olnud piisavad. Põllumajanduslikud ja sotsiaalsed elemendid õigustavad programmi säilitamist osana ühisest põllumajanduspoliitikast.

Uutes liikmesriikides, nagu Rumeenias, tuleb ilmselgelt programmi haldamist parandada. Toodete ladustamis- ja halduskulusid tuleb hoida tõhusa kontrolli all, et need ei ületaks 20–25% turuhinnast.

Lõpetuseks tahan tänada härra Siekierskit ning õnnitleda teda tehtud ettepanekute puhul.

  Francesco Ferrari (ALDE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, nii raportööri kui ka komisjoni ettepanek on tähtis kokkulepe vahendite eraldamiseks, et leevendada ühenduse tõusvate toiduhindade mõju, mis on viinud järjest rohkem inimesi raskesse olukorda ja muutnud toiduabi andmise kulukamaks.

Kõnealune uus korraldus, mida ma toetan, muudab programmi tõhusamaks ja kaasaegsemaks nii põllumajanduspoliitilisel kui ka sotsiaalsel tasandil. Lisaks nõustun ma sellega, et algatus peaks jääma ühise põllumajanduspoliitika raamesse, nagu soovitas komisjon.

Nagu me teame, antakse ühise põllumajanduspoliitika raames toiduabi lootusetus olukorras olevatele elanikkonnarühmadele. Tõepoolest, meetmega, mida oleme võtmas, on alati laialdaselt nõus oldud, 2006. aastal koguni 13 miljonit inimest ja 2008. aastal 15 riiki, tegelikult 19 riiki, arvan, et sellest vaatevinklist ... (Juhataja katkestas kõneleja).

ISTUNGI JUHATAJA: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN). – (PL) Härra juhataja, käimasolevas arutelus soovin juhtida tähelepanu kolmele küsimusele. Esiteks, tahan tuletada teile meelde, et üks ühise põllumajanduspoliitika peamisi eesmärke on tagada Euroopa Liidu elanikele juurdepääs toidule sobivate hindadega ning seega tähendab see väikese sissetulekuga või üldse ilma sissetulekuta inimeste jaoks tasuta toitu.

Teiseks, ELi ja eelkõige uute liikmesriikide elanike sissetulek jätab suuresti soovida. Kõikides uutes riikides ulatub nende elanike arv, kelle sissetulek jääb alla 40% ELi keskmisest, koguni 50%ni, nii et peaaegu pooltel nimetatud riikides elavatest inimestest on väike sissetulek. Viidatud andmed pärinevad kriisieelsest ajast. Kriisi tulemusena muutub olukord järgmise mõne aastaga ainult hullemaks.

Seetõttu toetan enim puudustkannatavatele inimestele tasuta toidu jagamise programmi jätkamist, selle tarbeks eraldab EL 2009. aastal peaaegu 500 miljonit eurot, sealhulgas ligikaudu 100 miljonit eurot minu riigi – Poola – jaoks. Loodan, et eesistujariik Tšehhi saavutab nõukogus kokkuleppe programmi lõplikus vormis ... (Juhataja katkestas kõneleja)

  Ljudmila Novak (PPE-DE). – (SL) Sel ajal, kui me oleme tegelenud nälja väljajuurimisega Aafrikast ja teistest vaesunud riikidest, on nälg ja vaesus vaevanud meid kodus, omaenda tagaaias.

Nii on juhtunud ka minu riigis – Sloveenias –, kus vajadus solidaarse abi järele aina kasvab, hoolimata kõrgest elatustasemest. Ajakirjanduses kajastatu kohaselt on humanitaarorganisatsioonide toiduvarud peaaegu ammendatud.

Arvestades asjaolu, et enamikus ELi liikmesriikides on endiselt küllaldane kogus toitu, oleks tõesti ebainimlik, kui meie kodanikud peaksid nälga kannatama või sellesse isegi surema. Ellujäämist tuleb eelistada mis tahes muudele investeeringutele, mis võivad oodata paremaid aegu.

Kui liikmesriigid ei suuda eraldada täiendavaid vahendeid toiduga varustamiseks, oleks neil tõenäoliselt kõige asjakohasem anda käiku hädaabivarud. Toetan seda programmi, kuid samal ajal tahan paluda kõigil meil ja meie kodanikel pöörata tähelepanu ümbritsevate inimeste kitsikusele.

  Donato Tommaso Veraldi (ALDE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahan tänada härra Siekierskit raporti eest ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programmi kohta, mis kujutab endast väärtuslikku turu reguleerimise vahendit ja peab seetõttu jääma ühise põllumajanduspoliitika raamesse.

Kuigi Euroopa Liidu keskmine elukvaliteet kuulub maailma parimate hulka, ei ole mõned kodanikud suutelised ostma piisavalt toitu. Hinnanguliselt 43 miljonit inimest ELis ähvardab toidupuudus; see arv on viimastel aastatel pidevalt tõusnud.

Juba mõnda aega kestnud mitmete kaupade hinna tõus teeb toiduabi andmise kallimaks, mistõttu on Euroopa programmi raames antav toetus muutunud veelgi kiireloomulisemaks.

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. – Härra juhataja, tahan tänada kõiki tehtud märkuste eest. Üldiselt kuulen väga positiivset vastukaja kõige suuremas hädas olijaid käsitlevale ettepanekule.

Härra juhataja, kas lubate mul keskenduda mõnele märkusele, mis on siin täna tehtud? Esiteks, arvan, et me peame pidama meeles, et vaesus ei ole piiratud liikmesriikide teatud alade või piirkondadega. Kahjuks peavad selle küsimusega tegelema kõik liikmesriigid. On õige, et probleemi ulatus ja selle lahendamiseks kättesaadavad meetmed ei ole terves Euroopa Ühenduses ühesugused. Liikmesriikide osad eelarves ning erinevad kaasrahastamise määrad Ühtekuuluvusfondist abi saavatele ja mittesaavatele riikidele võtavad loomulikult arvesse iga riigi finantssuutlikkust. See tähendab, et lõppkokkuvõttes hakkab niinimetatud uute liikmesriikide jaoks olema praegusest rohkem raha.

Eelarve suhtes tahan teile lihtsalt meelde tuletada, et tegelikult oleme me enim puudustkannatavate inimeste programmi eelarvet suurendanud kahe kolmandiku võrra – kuni 0,5 miljardi euroni –, ja ma arvan, et see koos uue abinõuna kehtestatava kaasfinantseerimisega aitab mõningaid probleeme leevendada. Leian, et me ei tohi unustada ka, et see abikava on vabatahtlik. Liikmesriigid, kus on olemas sotsiaalsüsteem, ei pea loomulikult kõnealust abikava kasutama. Meie eesmärk ei ole liikmesriikides juba rakendatava ja teatud määral ka valitsusväliste organisatsioonide juhitava sotsiaalpoliitika asendamine. Me tahame neid toetada toidu andmisega, mida ma endiselt pean põllumajanduspoliitika keskseks sihiks.

Usun, et väljapakutud muudatused lähevad õiges suunas. Arvan, et sätted on mõistlikud ja hästi tasakaalus. Programm – kui Euroopa Parlament loodetavasti samuti selle poolt hääletab – võimaldab astuda vastu tulevikus tekkivatele probleemidele. On keeruline olla või seista sellele programmile vastu olukorras, kus kogu Euroopas on tööpuudus järsult kasvamas, suurendades omakorda oluliselt nende inimeste arvu, keda ähvardab vaesus. Seega ootan huviga selle äärmiselt vastutustundliku Euroopa Parlamendi hääletuse tulemust.

  Czesław Adam Siekierski, raportöör. – (PL) Tahan vastata osale tõstatatud probleemidele. Esiteks, ütlesin, et olen kaasrahastamise vastu, kuid rõhutasin ka, et oleme praegu majanduskriisis, kus vaeste ja töötute arv tõuseb. Hindame programmi 2011. või 2012. aastal ning siis mõtleme, kas kaasrahastamisega edasi minna. Andkem endile aega ja ärgem tehkem seda kriisi ajal.

Teiseks, olen volinikuga nõus, et on keeruline piirata jaotatavat toitu üksnes ELis toodetuga, sest see suurendab kulusid ja laiendab programmi administratiivset külge. Kolmandaks, järgigem USA eeskuju, kus taluseaduse (Farm Bill) alusel on põllumajanduse toetamiseks eraldatud suured summad tasuta antavate toiduabikaartide rahastamiseks. Neljandaks, ärgitan programmis mitteosalevaid riike sellega ühinema. Programm on avatud. Viiendaks, programmi jaoks eraldatud vahendid ei piira põllumajandustootjate juurdepääsu ühise põllumajanduspoliitika meetmetele, sest selle raames on meil olemas säästud.

Lõpetuseks tahan pöörduda tagasi allikate juurde. Teadaolevalt sõnastati ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid Rooma lepingutes. Need räägivad vajadusest tagada ühiskonnale juurdepääs mõistlike hindadega toidule ja kindlustada põllumajandustootjatele kohane sissetulekute tase. Võime öelda, et need on, esiteks, tootmisalased ülesanded, mis määratlevad olulise toodangukoguse. Teiseks, need on sotsiaalsed ülesanded, sest me räägime sobivatest hindadest, et tarbijad oleksid võimelised hankima toiduaineid, ja seega määratleb Rooma leping teatud sotsiaalsed eesmärgid. Kolmandaks on olemas ka majanduslikud eesmärgid, mis on seotud põllumajandustootjatele kohaste sissetulekute tagamisega.

Kui me räägime hindadest, mida saab endale lubada vaene, sageli töötu tarbija, siis peab toit olema kättesaadav märkimisväärselt madalamate hindadega või tuleb seda lihtsalt anda tasuta, loomulikult eriprogrammide raames ja eritingimustel. Kokkuvõttes tuleb öelda, et ühine põllumajanduspoliitika sisaldab ka teatud sotsiaalpoliitika osi.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Mieczysław Edmund Janowski (UEN), kirjalikult. – (PL) Härra Siekierski raport toiduabi jaotamise kohta enim puudustkannatavatele isikutele tõstatab nõukogu määrustega hõlmatud küsimusi, mis käsitlevad ühise põllumajanduspoliitika rahastamist ja sellega seotud erisätteid. Me oleme olukorras, mis tõendab, et ka Euroopa Liidu sees on suuri vaesust ja puudust kannatavaid piirkondi. Väga sageli on enim mõjutatud külades ja väikelinnades elavad inimesed, sealhulgas paljud lapsed. Ametliku statistika kohaselt elab ligikaudu 80 miljonit eurooplast allpool vaesuspiiri. Kardetavasti suureneb nimetatud häiriv number praeguse kriisi ja kasvava töötuse tõttu.

Asjaolu, et ELi vaeseimatele elanikele jaotatava toiduabi programmi jaoks eraldatud summat suurendatakse 305 miljonilt eurolt 500 miljonile eurole on iseenesest hea märk. Kuid ma leian, et tekkinud häbiväärse olukorra kaotamiseks või vähemalt selle oluliseks piiramiseks tuleb muuta liikmesriikides kehtivaid süsteeme. Puuduse peamine põhjus on töötus ja ülemäära kõrged toiduhinnad (võrrelgem kas või kaupade eest põllumajandustootjatele makstavat tasu jaehinnaga poes). Meie sotsiaalhooldussüsteem on samuti kaugel täiuslikkusest.

Lõpetuseks tahan väga selgelt rõhutada, et on oluline, et abiprogrammis kasutatav toit oleks kvaliteetne ning ideaalis peaks see olema värske ja pärinema kohalikelt põllumajandusettevõtjatelt.