Istungi stenogramm

Neljapäev, 26. märts 2009 - Strasbourg

8. Kultuuri roll Euroopa piirkondade arengus (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse (O-0064/2009) üle, mille esitas Euroopa Komisjonile Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni nimel Doris Pack kultuuri rolli kohta Euroopa piirkondade arengus (B6-0226/2009).

  Doris Pack, autor. – (DE) Proua juhataja, volinik, meie arutelu toimub ebatavalisel ajal, kuid toimub siiski; suuliselt vastatav küsimus, mille me täna esitasime, sündis fraktsioonidevahelises töörühmas „Hing Euroopale” (A Soul for Europe). Me usume, et leiame selle hinge meie vanimates üksustes – piirkondades –, kus inimesed suhtlevad üksteisega teatava varjundiga keeles, murrakus või isegi murdes, kus kohalikel toitudel on oma eriomane maitse, kus turgudel müüakse tõepoolest kohalikke puu- ja köögivilju, kus säilitatakse veel kohalikke rahvalaule ning kust pärinevad konkreetsed jutustused ja müüdid, ehk lühidalt – kuhu inimesed tunnevad end kuuluvat, kus nad tunnevad end kodus.

Üleilmastumise võidukäik ähvardab ühtlustada paljusid aspekte ning paljud ainulaadsed erijooned kaovad. Vaid Euroopa imelised piirkonnad saavad seda eripära hoida ning nad peavad saama toetuda Euroopa Liidu kaitsele. Rikkus ja mitmekesisus, mis iseloomustab Euroopa piirkondi, mis olid sageli vaenujalal, okupeeritud, ära jagatud, mida laastasid sõjad ja mis taasühinesid, tuleb säilitada. Need piirkonnad on nagu meie tüvirakud. Euroopa Liit on säilitanud midagi, mida võib nimetada väikeste kultuuriks, ning on kohustatud järgima ka inimõigusi selles valdkonnas.

Meie tänane lühike arutelu ja resolutsioon peaksid kannustama komisjoni otsima viise, kuidas muuta piirkondade rikkus veelgi nähtavamaks ning kuidas saab Euroopa Liit aidata seda säilitada ja arendada. Euroopa kultuuri potentsiaali tuleb kasutada strateegiliselt. 2009. aastal, mis on loovuse ja innovatsiooni aasta, tuleb kasutada võimalusi ühendada riigi ja avaliku teenistuse sektori kohalikke ja piirkondlikke ideid ja algatusi eesmärgipäraselt.

Ma soovin öelda regionaalarengukomisjoni liikmetele, et meil ei ole mitte mingisugust kavatsust piirata praegust regionaalpoliitikat – me soovime lihtsalt selle kultuurilist mõõdet täiendada. Me palume tungivalt, et ka komisjon oma osa sellega seoses täidaks.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, lubage mul kõigepealt volinik Figeli nimel tänada teid võimaluse eest käsitleda kultuurivaldkonna küsimust meie poliitikas ning selle erilist panust Euroopa piirkondade ja linnade arengusse. Kultuuri olulisust on ühenduse tasandil võetud arvesse mitmesugusel viisil.

Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikaga seoses on kultuurivaldkond piirkondlikesse ja kohalikesse strateegiatesse edukalt sisse põimitud, et toetada loovust ja edendada innovatsiooni. Ühtekuuluvuspoliitika raames toetatakse näiteks kultuuripärandi kaitset, kultuuriinfrastruktuuri ja -teenuste arendamist, piirkonna atraktiivsuse ja selle seose arendamist säästva turismiga, aga ka kohalike majanduste elavdamist ning piiriüleste strateegiate arendamist.

2007. aastal algatas komisjon Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava, mis on nüüd jõudnud esimesse rakendamisetappi. Uue strateegilise lähenemisviisiga kultuurile seatakse ühised eesmärgid ning sellega tahetakse edendada kultuuri majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist väärtust tema valdkonnaülese rolli tugevdamise kaudu. Komisjon ja liikmesriigid teevad selle tegevuskava raames koostööd uue avatud meetodi alusel, mille eesmärk on tugevdada ühiseid püüdlusi otseselt kohalikke ja piirkondlikke arengustrateegiaid mõjutavates valdkondades. See aitab näiteks kasutada maksimaalselt ära loome- ja kultuuritööstuse potentsiaali, pidades silmas eriti VKEsid; see aitab edendada kultuurile ligipääsu ning suurendada kultuurivaldkonnas töötavate isikute liikuvust.

Toetades jätkuvalt kõnealuse teema käsitlemist, algatab komisjon peagi Euroopa regionaalpoliitika raames sõltumatu uuringu kultuuri panuse kohta kohaliku ja piirkondliku majanduse arengusse. Selle uuringu tulemused aitavad toonitada kultuuri- ja loomesektori investeeringute väärtust ning aitavad näidata seost niisuguste investeeringute, konkreetsete piirkondliku arengu eesmärkide ning majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitleva Lissaboni tegevuskava vahel. Uuringutulemusi saab kasutada ka kultuuri- ja loomemajandust käsitleva rohelise raamatu koostamisel; see on praegu veel pooleli ning komisjonil on kavas see 2010. aasta alguses vastu võtta.

Komisjon korraldab korrapäraselt kohalike ja piirkondlike ametiasutuste esindajatega konverentse. Lubage mul tuua üksnes esile üritust Open Days, mille raames kohtuvad igal aastal Brüsselis paljud sidusrühmad, et arutada paljusid regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikaga seotud küsimusi. Nendes õpikodades on vahetatud korrapäraselt mõtteid ka kultuurivaldkonna eri aspektide üle.

Lisaks sellele püüab komisjon Euroopa teiste valdkondade, näiteks Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika, raames kaasata kodanikuühiskonna esindajaid, tuues esile Euroopa rikkalikku merepärandit. Seega uurivad käesoleva aasta mais Roomas toimuvatel Euroopa merepäevade üritustel sidusrühmad muu hulgas seoseid merepärandi ja säästva piirkondliku turismi vahel.

Lõpetuseks soovin ma nimetada ka Euroopa kultuurifoorumit, mida korraldab komisjon esimest korda ja mis toimub 29. ja 30. septembril Brüsselis Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava raames ning mis toob kokku kultuurisektori ja riiklike, sealhulgas kohalike ja piirkondlike ametiasutuste esindajad.

  Manolis Mavrommatis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (EL) Proua juhataja, volinik, ma soovin avaldada kõigepealt heameelt algatuse üle niisugusel huvitaval teemal, nagu seda on kultuuri roll Euroopa Liidu piirkondade arengus. Kultuuripärand on Euroopa rahvaste identiteedi ja ajaloo arengus oluline osa. Selle kaitsmine ja säilitamine on seega iseäranis oluline nooremate põlvkondade harimise ja samal ajal Euroopa identiteedi austamise jaoks. Hoolimata kultuuripärandi Euroopa, liikmesriigi või kohalikust mõõtmest, on see Euroopa kodanike jaoks väga oluline väärtus. Me kõik teame, et tähelepanu keskmes on suured linnad, kus asuvad kõige kuulsamad muuseumid ja mälestusmärgid.

Tõsi on aga see, et Euroopa maapiirkonnad, mis moodustavad Euroopa territooriumist 90%, on jäetud hooletusse ja need kannatavad majandusliku seisaku tõttu. Kultuurivaldkonda käsitlevad Euroopa programmid, aitavad seega märkimisväärselt arendada piirkondade majandustegevust. See ei tähenda mitte üksnes tööd ja töökohti, vaid kultuuri- ja ajalooturismi tõmbekeskuste loomist, mis aitab tagada nende piirkondade säästva arengu.

Seetõttu oleme seisukohal, et kultuurivaldkond aitab otseselt edendada eurooplaste kultuurialast haridust ning kaudselt majanduse õitsengut, eriti piirkondades, mis vajavad tähelepanu ja arengut kõige enam.

  Mary Honeyball, fraktsiooni PSE nimel. – Proua juhataja, mul on tõepoolest hea meel, et mul on võimalus selles arutelus kaasa rääkida. Sellest on kahju, et me teeme seda neljapäeva pärastlõunal, kui selles ei osale nii palju liikmeid, kui ehk peaks.

Võttes arvesse meie praegust majanduslikku olukorda, siis ma arvan, et see on oluline arutelu. Me kuulsime juba arutelusid kultuurivaldkonna ja töökohtade üle ning selle üle, kuidas kultuuritööstus ja selles töötavad inimesed saavad panustada majandusse ja saavad tõepoolest abiks olla. Ebakindlatel aegadel nagu praegune – mida me siin parlamendis juba kuulnud oleme – on oluline, et me arutaksime neid küsimusi võimalikult põhjalikult.

Ma olen siin ka seepärast, et esindan tegelikult ühte neist suurtest linnadest, mida eelmine sõnavõtja nimetas. Nagu te kõik teate, on London Euroopa Liidu üks kultuurikeskusi, millel – nagu meil kõigil – on tohutu ajalooline pärand ja millel on väga palju pakkuda. See on ka kultuuritööstuse, või vähemasti Briti oma, keskus. Seega on minu osaks siinjuures rääkida nende inimeste nimel, keda ma esindan, ning võidelda nende töökohtade eest, mis olukorra halvenedes sageli esimestena kaovad. Seega avaldan ma heameelt selle üle, mis komisjon ütles kultuuritööstuste rolli kohta, selle kohta, kuidas me soovime neid säilitada ja edasisel arengul aluseks võtta, ning et kultuuril on majanduslik roll täita. Ma tunnen väga sageli, et sellele majanduslikule rollile ei pöörata tähelepanu ning me ei räägi sellest; me isegi ei mõtle sellest, vaid peame kultuuri alama kategooria nähtuseks. See on lubamatu, eriti kuna kultuurivaldkonna panus võib meie riiklikus ja piirkondlikus arengus olla väga tähtis. Ma loodan, et tänase arutelu üks tulemustest, mille meie anname edasi liikmesriikidesse ja mille komisjon ja nõukogu siit kaasa viivad, on asjaolu, et me oleme väga mures selle pärast, kuidas see piirkondlik areng toimub, kuidas me seda käsitleme ning missugust rolli kultuurivaldkond selles võib mängida.

Ka kolleeg Pack ütles juba, et kultuuriline mitmekesisus on siinjuures oluline teema. Ma arvan, et ELi ja ka Euroopa Parlamendi üks tugevamaid külgi on see, et me kõik tuleme küll kokku – nüüd 27 liikmesriiki –, kuid erineme tegelikult väga mitme aspekti poolest: meil on erinev taust ja kultuur ning ilmselgelt erinev keel. Ja see on alles algus. Ehkki maailm muutub väiksemaks ja inimesed saavad rohkem kokku, need märkimisväärsed erinevused siiski jäävad. Me peaksime neile tähelepanu pöörama, sest need erinevused moodustavad nende teemade keskme, millest me räägime. Me kõik soovime säilitada oma identiteedi ja selle, kuidas me ennast määratleme, ning meil tulebki seda teha.

Sellega seoses ma arvan, et peaksime mõistma, et ikka ja jälle tulevad teised inimesed meie mandrile. Nad tulevad siia teistest maailmajagudest – paljud neist elavad mõningates liikmesriikides nüüd teist ja kolmandat põlvkonda – ning neil on omakorda erinev taust. Ma arvan, et peaksime mõistma ka seda, et neil on oma kultuur, traditsioonid ja keel. Ehkki me integreerime nad meie ühiskonda ja nad õpivad meie keeli, on neil siiski oma erinev identiteet. See on küsimus, mida siin arutelus ei ole nimetatud, mis on minu arvates oluline ja mille, ma loodan, me saame kaasata aruteludesse, eriti kui me räägime niisugustest teemast nagu mitmekeelsus, mille üle on meil olnud häid mõttevahetusi. See on äärmiselt oluline küsimus ja ma arvan, et selline, millele peaksime võib-olla suuremat tähelepanu pöörama kui seni, kuid seda muutuva Euroopa kontekstis. Seetõttu tuleb meil säilitada meie olemasolevad kultuurid ja olemasolev mitmekesisus ning tõepoolest haarata endasse uus mitmekesisus, mis on tulnud ja mis tuleb ka edaspidi meie mandrile. Kõiki neid põhjusi silmas pidades on mul hea meel, et me toetame kultuurivaldkonda ja -tööstusi, väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis saavad minu arvates praeguses majanduslikus olukorras arvatavasti meie tulevaste püüdluste tugisambaks. Kui suured korporatsioonid ja ettevõtted kaotavad töökohti, koondavad ja vallandavad töötajaid, sõltub nende inimeste edasine saatus tõenäoliselt väikestest seltskondadest – VKEdest –, kas nad korjavad nad üles ja pakuvad tööd neile, kes on võimelised selles sektoris töötama.

Seega ma loodan, et me kõik mõistame, kui oluline on kultuurivaldkonna roll meie mandril ja meie ühiskonnas, ning et meie seast need, kes on siia arutelule tulnud, viivad selle sõnumi liikmesriikidesse, piirkondadesse ja inimestele, keda me esindame. Ma tean, et meil on hea sõnum, seega mingem ja levitagem seda.

  Grażyna Staniszewska, fraktsiooni ALDE nimel. – (PL) Proua juhataja, piirkonnad on kultuurivaldkonna arengus äärmiselt olulised üksused. Need on paigad, kust saab alguse enamik pikaaegseid vahetusprogramme ja ühiseid projekte erinevate traditsioonide, tavade ja saavutustega regioonide vahel. Piirkonnad kiirendavad kultuurivaldkonna arengut ning kultuur – tähtsad, atraktiivsed projektid ja sündmused – muutub magnetiks, mis tõmbab ligi majandusinvesteeringuid. See on klassikaline kaudse mõju efekt, mida võib kõige paremini näha sellest, missugust mõju on avaldanud suurepärane Euroopa kultuuripealinna programm. Aasta otsa kestvatele kultuurisündmustele järgneb alati majanduse elavnemine. Seda on mõistnud ka paljud Euroopa linnad, kes püüavad selles programmis osaleda.

Kultuurivaldkond pakub suuri võimalusi, eriti piirkondadele, mis on vähe arenenud, kuid millel on rikkalikud loodusvarad või tänu geograafilisele asukohale head turismiobjektid ja puhkepaigad. Seetõttu on iseäranis oluline olla teadlik piirkondlike ametiasutuste märkimisväärsest rollist ning edendada nende tegevust konkreetsete Euroopa Liidu programmidega. Ma loodan, et komisjon esitab peagi rohelise raamatu, mis hõlmab laiapõhjalisi meetmeid kultuurivaldkonna, seal hulgas väga olulise piirkondade tasandi kohta.

Daamid ja härrad, lubage mul lõpetuseks juhtida tähelepanu algatusele kuulutada 2013. aasta meie naaberriikide keelte õppimise Euroopa aastaks. Piirkondliku koostöö paindlikku arendamist Euroopas takistavad sageli probleemid, mis tulenevad sellest, et ei osata naaberriikide ja piirkondade keeli ega tunta nende kultuuri ning sellest, et ei suudeta piisaval määral suhelda. Lähinaabri keele õppimine võib olla suureks sammuks vastastikuse mõistmise ja suhtlemise suunas, edendades seega kultuurialast ja majanduskoostööd ning tugevdades kogu Euroopa Ühendust.

  Ryszard Czarnecki, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, ma arvan, et siin arutelus oleks hea tuletada meelde Euroopa Komisjoni endise presidendi Jacques Delorsi asjakohaseid sõnu. Kui temalt pärast tema ametiaja lõppu komisjoni presidendina küsiti, kas oli midagi, mida ta kahetses või millega ei tegeletud piisavalt, tunnistas ta, et Euroopa Liit ja komisjon pühendasid liiga vähe aega kultuurivaldkonna küsimustele. Ma arvan, et võiksime sellest asjakohasest enesekriitikast juhinduda.

Ma nõustun sõnavõtjaga, kes rääkis meie parlamendi kummalistest prioriteetidest. Ma ütleme, et kultuur on oluline ning et olulised ei ole ainult sellised prioriteedid nagu institutsioonid, valitsused ja eeskirjad. Siis me räägime nendel teemadel esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva hommikupoolikul. Ainult neljapäeva pärastlõunane arutelu on küsimustest, mida võib nimetada põhjapanevateks – nimelt kultuurist, sest tegelikult on kultuur Euroopa ühtsuse alus. Mitte ainult piirkondade kultuur, vaid ka riikide kultuur, sest Euroopa pärand on õigupoolest Euroopa riikide pärand ning see kehtib iseäranis meie kultuuripärandi kohta.

Mul on hea meel, et see teema tõstatati. Mul on hea meel, sest ma eeldan, et see muutub Euroopa Parlamendi ja ka ELi täitevvõimu, eriti komisjoni ja nõukogu töös järjest olulisemaks.

  Věra Flasarová, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (CS) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma nõustun kolleegi Doris Packi koostatud küsimuste sõnastusega. Ma arvan, et Euroopa piirkondade mitmepoolne toetus on väga oluline. Euroopas olid piirid, mis eraldasid riike ja rahvusi üksteisest sajandeid, luues midagi psühholoogilise ei-kellegi-maa sarnast. Õnneks on meil nüüdseks õnnestunud Schengeni lepingu abil piirid kaotada, kuid piirkonnad jäävad ikka eraldatuks, linnad on lõigatud kaheks ning püsima jäävad just psühholoogilised probleemid, sest üks osa territooriumist kuulub siia või sinna ning teine kuhugi mujale. Järjest enam integreeritud Euroopas paranevad need igivanad haavad kaardil ja inimeste meeltes järjekindlalt, kuid aeglaselt. Nende täielikuks paranemiseks kiireim, tunduvalt tõhusam ja praktilisem viis kui kõik ülevalt alla suunatud meetmed on kodanikualgatuste ja kultuuriorganisatsioonide ning piirkondlike institutsioonide tegevuse toetamine. Piirkondlikud institutsioonid ning siin või mujal piirkonnas elavad tavalised inimesed teavad kõige paremini, mida on vaja teha nende piirkonna elavdamiseks.

On palju projekte, mille elluviimine kujutaks endast nii edasiminekut kui ka tõuget edasiseks tegevuseks. Ma olen pärit Põhja-Morava piirkonnast Sileesias, see on piirkond, mis jaguneb Tšehhi, Poola ja Slovakkia vahel. Ning just seal ajaloolises Těšíni piirkonnas, mis praegu koosneb Tšehhi linnast Český Těšínist ja Poola linnast Cieszynist, loodi projekt „Aed jõe kahel kaldal”, sest kahe linna vahel, mis varem moodustasid ühe linnalise üksuse, voolab jõgi. Projektiga luuakse ühendus jõe kahe kalda vahel ning see ühendus ei ole ainult linnalist, vaid on ka arhitektuurilist ja eelkõige kultuurilist laadi. Varasema ühtse terviku moodustanud, kuid nüüd jagamise tagajärjel tekkinud kaks osa tuleb ühendada elanike kultuuritegevuse kaudu. Kahe linna ja nende ümbruskondade vahel voolav jõgi peab muutuma kultuurivahetuse ja kultuuride omavahelise kattumise kohaks. Niisuguste projektide oluline aspekt on aga see, et luuakse uued tööalased võimalused, mis ei teki mitte üksnes projekti elluviimise ajal, vaid ka pärast seda. Teenuste sektor laieneb kahtlemata, suurendades sealjuures piirkonna atraktiivsust ning toetades turismi ning sellega seotud meelelahutuse väljavaateid. Projekti „Aed jõe kahel kaldal” autoreid inspireeris Prantsusmaa Strasbourgi ja Saksamaa Kehli eeskuju; need kaks linna olid samuti naabrid, kes moodustasid looduslikult linnalise struktuuri. Ka siin voolab kahe linna vahel Reini jõgi. See, mis leiab aset Prantsusmaal ja Saksamaal, võib leida aset ka Tšehhi Vabariigis ja Poolas või ükskõik kus mujal Euroopas. Selliseid näiteid võib Kesk-Euroopast tuua veelgi. Kui me räägime kultuuri osast Euroopa arenevates piirkondades, siis tulevad meelde just niisugused projektid.

Euroopa Liit, komisjon ja Euroopa Parlament peaksid toetama sedalaadi kultuuriprojekte veel rohkem, kui nad seda tänaseni on teinud. Kodanikualgatuste autorid kurdavad sageli, et nende tegevuste elluviimist takistavad liigselt asjaomaste ministeeriumide ja ametite keeruline bürokraatia või projektide liiga keeruline struktuur.

  Christopher Heaton-Harris (PPE-DE). – Proua juhataja, mul on volinikule kaks küsimust. Esiteks: mis on kultuur? Ja teiseks: mis on sellel pistmist Euroopa Liiduga?

Minu valimisringkonnas asub ajalooline Northamptonshire’i maakond. Osa tema kultuurilisest identiteedist, ajaloost ja struktuurist tuleneb ajaloolistest sidemetest jalatsitööstusega. Jalatsite valmistamist tunnustati esimest korda 1202. aastal, kui kingsepp Peter Cordwainer sai tuntuks peaaegu kogu maakonnas. 1452. aastal määras kohus mitmesugustele kaupmeestele, sealhulgas kingseppadele, kindlaks hinnad ja kaalunormid ning alates sellest ajast on olnud Northampton jalatsitööstuse keskuseks.

Rahvaloenduse nimekirja järgi oli 1841. aastal maakonnas 1821 kingseppa. Maakonna jalgpallimeeskonna Northamptoni Jalgpalliklubi mängijaid kutsutakse ikka „kingseppadeks” ning Northamptonshire’is töötab praegu 34 jalatsitehast, mis kõik on rohkem kui 100 aastat vanad. Ma kannan täna Barkeri kingi ning need on pärit külast nimega Earls Barton, mis asub parlamendi valimisringkonnas imeilusas Daventrys. Meil on muuseum, meil on jalatsitööstusega seotud kultuurisündmused – ja see kõik oli olemas enne Euroopa Liitu.

Ehkki ma mõistan täielikult kultuurivaldkonna rolli maapiirkondades, mõtlen ma endamisi, kas ja kuidas saab Euroopa Liit meid nendes asjades aidata. Ja mis on Euroopa piirkonnad? Ma arvan, et peaksime laskma kultuuril Euroopa piirkondades areneda nii, nagu ta seda alati on teinud – kohalikult, orgaaniliselt ja mitte keskvalitsuse eestvedamisel.

  Vittorio Prodi (ALDE). – (IT) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, aitäh, et olete nõus mind kuulama. Ma soovin meie vaatepunkti veidi laiendada ning vaadata tulevikku, mitte ainult minevikku. Me oleme olukorras, kus näeme, et kasv ei saa olla alati püsiv, pigem takistavad seda asjaolud, et meie loodusvarad on piiratud ning maakera võime meie jäätmeid vastu võtta ja lagundada on piiratud. Me ei saa rajada oma seisukohti üksnes materiaalsele kasvule – mis on meie arusaam arengust –, selle asemel peame seostama arengu tugevamalt elukvaliteediga: põhimõtteliselt tuleb meil meie ühiskond dematerialiseerida.

Sellest seisukohast on piirkonnad sama olulised nende kultuurilise rikkuse poolest – mis tähendab nende elukvaliteedi mitmekesisust –, mis on väga oluline niisugusel ajal nagu praegu, kui meie elustiil peab muutuma täielikult. Dematerialiseerimise kontekstis on piirkonna elukvaliteediga seotud rikkus seega äärmiselt oluline, ma ütleks isegi täiesti möödapääsmatu.

Ma sooviks seetõttu, et nii komisjon kui ka Euroopa Parlament mõistaksid elustiili muutmise vajadust, mida meil tuleb teha, ja mõtleksid rohkem selles suunas, et meil tuleb dematerialiseerida meie ühiskonnad ja seega ka kultuurialane töö, mis muutub asendamatuks, sest meil tuleb ainelised varad asendada mitteainelise rikkusega. Piirkondlik kogemus on seega midagi, mida meil tuleb püüda mõista ja säilitada, enne kui see hoolimatuse tõttu kaob.

Seepärast palun ma, et jätkaksime selle aruteluga, sellepärast, et see on nii oluline ja et meil tuleb lihtsalt oma elustiili muuta.

  Zdzisław Zbigniew Podkański (UEN). – (PL) Proua juhataja, kultuuri ilu tuleneb tema piirkondlikust ja kohalikust mitmekesisusest, mis muutub koos ühiskonna muutumisega. Piirkondade kultuurid, mis on juurdunud sügaval traditsioonides, moodustavad riikide kultuuride ja nende paljude variatsioonide tugeva aluse. Oma värvika vormi ja väljendusega avaldavad nad sügavat mõju, nad pakuvad kunstipärast motivatsiooni, kannavad kogemusi ja emotsioone ning tugevdavad kohaliku ühiskonna sidemeid.

Piirkondliku kultuuri tõrjuvad kõrvale professionaalsed kunstnikud, kes ammutavad ise sellest inspiratsiooni. Sageli arvatakse, et piirkondlik kultuur peab olema harrastusliikumine ning samal ajal tuleb professionaalsele liikumisele anda suurt rahalist toetust. Sellest on saanud tõenäoliselt alguse suundumus rahastada suuri ja kalleid projekte, sealhulgas rahvusvahelisi projekte, mis hõlmavad professionaalseid kunstnikke eri maadest; seda suundumust on näha ka ELis. Piirkondlik ja kohalik kultuur hääbuvad tasapisi ning paljud nende väljendusvormid, harud ja loovoskused on kadumas.

Tänapäeval saame me rääkida traditsioonilisest ja rahvakultuurist ajalooliselt vähem arenenud piirkondades, kuid me ei saa rääkida kuigi palju nende olemsaolust arenenud piirkondades. Seetõttu on hädavajalik töötada välja uuringuprogramm, et panna kirja piirkondliku kultuuri kaitse ja arenguga seotud üksikasjad kogu selle vaimsetest ja kunstipärastes väljendustes. Neid väljendusviise on täpsemalt nimetatud minu muudatusettepanekus kõnealuse resolutsiooni kohta. Ma loodan, et parlamendiliikmed toetavad seda.

  Pál Schmitt (PPE-DE). - (HU) Kultuurivaldkonnas luuakse nii intellektuaalseid kui ka materiaalseid väärtusi. Kultuuri- ja loometööstuses töötavad miljonid inimesed kogu Euroopas, nad tegelevad filmide, raamatute kirjastamise, muusikateoste ja nende avaldamisega – mida sageli kutsutakse muusikatööstuseks; need on sektorid, mis laienevad kõige jõulisemalt.

See ei ole juhus, et Euroopa Liidu kõige edukamad ja populaarsemad algatused on tihedalt kultuuriga seotud. Euroopa kunstikogude vahetusprogrammi raames saavad inimesed Budapestis praegu külastada ühes olulises muuseumis Gustave Moreau’ ja Alfons Mucha erakordsete tööde näitusi.

Veel üks selline algatus on Euroopa kultuuripealinnade programm, mis lisaks linnadele toob esile kogu piirkonna ja reklaamib seda. Nüüd juba vähem kui aasta pärast, 2010. aastal kannab seda uhket tiitlit Ungari lõunaosas asuv vähetuntud väikelinn Pécs, kuhu kutsutud sajad tuhanded külastajad annavad tõuke kogu piirkonna edenemisele.

Ma usun, et kultuuri kaudu saab Euroopa Liit jõuda oma kodanikele lähemale ning lähendada kodanikke üksteisele. Kui me räägime piirkondlikust identiteedist Euroopa Liidus, siis on ütlematagi selge, et me anname kultuurile vajaliku tõuke. Ma loodan, et Lissaboni strateegiale järgneva aja jooksul tehakse veel rohkem kultuuri ja haridusega seotud algatusi ja neile eraldatakse veel rohkem vahendeid kui seni. Tänapäevase, teadmuspõhise ühiskonna majanduse liikumapanevaks jõuks on loov ja originaalne vaimsus ehk innovatsioon ja loovus.

  Bernd Posselt (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, kolmkümmend aastat tagasi olin ma siin Strasbourgis, kui otse valitud Euroopa Parlament kohtus esimest korda. Vanim parlamendiliige oli Louise Weiss, kelle järgi nimetati see imeilus hoone, mis on ka ise osa Euroopa kultuurist. Tema kõne oli Euroopa Parlamendi intellektuaalne alusdokument. Ta rääkis toona sellest, missuguseid eurooplasi ma vajame, nimelt selliseid, kes on ühinenud tänu ühisele Euroopa kultuurile.

Euroopa kultuur ei ole midagi uut, nagu paljud arvavad, vaid see on millegi taasleidmine, mis on palju vanem, kui rahvusriigid, kolleeg Heaton-Harris. Piirid on vähemasti Mandri-Euroopas enamasti üsna kunstlikud. Kultuur on sügaval juurdunud piirkondades, mida lahutavad kunstlikud piirid, ning piirkonna kultuuri tähtsus rahvuste ühendajana on tohutu. Üks olulisemaid kultuuritegelasi oli Böömi metsa luuletaja Adalbert Stifter, kes töötas Baieris, Ülem-Austrias ja Böömimaal ning ühendas Tšehhi ja Saksamaa elanikke. Seda traditsiooni tuleb elus hoida – see on kultuur, mille hävitas rahvuslus ja ümberpaigutamine, vähemuste kultuur, piirkondlik kultuur, piire ületavate Euroopa piirkondade kultuur ja eeskätt mitmekesisus, mida me saame vaid koos säilitada.

Baieri suurim eurooplane Franz Josef Strauß ütles kord, et ma saame jääda baierlasteks, baskideks, sakslasteks ja brittideks üksnes siis, kui me saame õigel ajal eurooplasteks – Euroopa ei ole siinjuures tsentraliseeriv tegur, vaid ühine katus üleilmastumise ja standardimise saju eest.

  Iosif Matula (PPE-DE) . – (RO) Euroopa Liidu projekt, mis oli mõeldud pigem majandusliku integratsiooni projektina, on tänuvõlgu „tsemendile”, milleks on Euroopa kultuur. Samal ajal on mitmekesisusele ergutamine koos kultuurivaldkonna kui majanduskasvu ja kolmandate riikidega suhete sõlmimise vahendi edendamisega praeguse ametiaja jooksul algatatud Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava üks eesmärke.

Kui me mõtleme asjaolule, et kultuurisektor loob rohkem rikkust kui näiteks Euroopa keemiatööstus, andes tööd miljonitele töötajatele, tuleb kultuuri vaadelda veidi teisest vaatenurgast.

See sektor võib aidata arendada ebasoodsamas olukorras olevaid piirkondi kultuuri- ja kunstialaste koostööprojektide toetuste kaudu. Näiteks rumeenlased on näidanud, et suudavad rakendada ulatuslikke projekte koostöös Euroopa piirkondadega programmi „Sibiu, Euroopa kultuuripealinn 2007” kaudu, millel oli piirkonna majandusele märkimisväärne mõju.

Samal ajal tuleb meil soodustada programme, mis edendavad kultuurisektoris töötavate inimeste piiriülest liikuvust ning riigiülestel kultuuri- ja kunstiüritustel esinemist.

Ma rääkisin nendest teemadest kultuuri- ja hariduskomisjoni ning regionaalarengukomisjoni liikmena ja ka siis, kui ma olin ühe Euroopa piiriäärse piirkonna omavalitsuse esimees.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, inimesed peavad sööma, ringi liikuma ning otsima varju külma ja vihma eest. Need on tootmis- ja kaubanduselemendid, mis rahuldavad inimeste põhivajadusi. Kuid sellel, missuguse kahvliga me sööme või missugune näeb välja meie jalgratas või majakatus, ei ole midagi pistmist majandusega, vaid see on kultuuriline väljendus. Inimestel on vaimne vajadus luua ja seda lihtsalt loomise enda pärast. Nad on uhked oma töö üle, kui need, kes seda näevad või puudutavad, avaldavad tunnustust selle kohta või tunnevad ennast tänu sellele paremini. Teine oluline punkt on asjaolu, et kultuurilist mitmekesisust seostatakse sageli piirkondadega. Me ei tohiks kunagi neid piirkondi ega nende kultuure ühendada, me peaksime seda mitmekesisust tõepoolest toetama. Kultuur on piirkondade hinge väljendus. Euroopa Liit oleks kõige ebahuvitavam paik ilma kultuurilise rikkuseta, mis tal praegu olemas on. Kultuuri säilitamine on kallis ning meie ülesanne on kultuuri toetada. Ilma selleta ei ole majandust ega õnnelikke inimesi Euroopa Liidus.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Proua juhataja, Euroopa kultuuriline rikkus tuleneb tema piirkondade suurest mitmekesisusest. Seda mitmekesisust tuleb kaitsta. Koniakówi pits on täiesti erinev Brugesi pitsist. Segu, mis on loodud kultuurist pärinevate ideede pealiskaudsest jäljendamisest, vähendab kultuuri väärtust. Meil tuleb säilitada seda kultuuri vormide ja väljenduste, sealhulgas mitmekeelsuse ja ainelise kultuuri mitmekesisust, sest meie identiteet seisneb meie mitmekesisuses, see on loovarengu ja vastastikku täiendamise allikas. See tagab eesmärgi ka kultuuriturismile. Piirkondade kultuur vajab toetust ja kaitset. Ma palun Euroopa Komisjonil töötada välja sellealane programm.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Proua juhataja, Euroopa Liidu juhtlause on: ühinenud mitmekesisuses. See mitmekesisus muudab kogu ELi erakordselt ligitõmbavaks ning see tähendab, et me oleme niisugustest riikidest nagu USA väga erinevad. Tegelikult tugineb kultuuriline mitmekesisus muu hulgas meie piirkondlike kultuuride tohutule mitmekesisusele, mis muudab need piirkonnad ja terved riigid turistidele äärmiselt ligitõmbavaks. Nad on ligitõmbavad meile, eurooplastele, ning nad on äärmiselt ligitõmbavad teistele, kes võivad tulla Euroopasse vaatama, kogema ja hindama seda ebatavalist mitmekesisust.

Piirkondlikku kultuuri tuleb seetõttu toetada kas või ainult sellel põhjusel. Meil tuleb aga ka meeles pidada, et piirkondlik kultuur on sild, mis võimaldab piirkonna elanikel osaleda selles, mida tuntakse kõrgkultuurina. Ilma selleta on raske rääkida teatavate kultuurimudelite ühtlustamisest ja levitamisest ja nende tajumisest.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, Euroopa ühtsuse saavutamine, säilitades samal ajal selle mitmekesisust, identiteeti ja kultuuripärandit, on meie ühenduse suur väärtus. Üksikud riigid, piirkonnad ja erinevad kohalikud kogukonnad viljelevad ja arendavad oma kultuuri ja traditsioone ning toovad selle pärandi ühinenud Euroopasse. Nad jagavad oma kultuuri teiste piirkondadega ja vastutasuks õpivad teiste oskustest ja saavutustest. Ja nii annavad nad teistele midagi ja saavad teistelt midagi vastu.

Kultuuripärandi säilitamiseks piirkondades ja väiksemates paikades on oluline, et neile eraldataks selleks vahendeid Euroopa Liidu eelarvest. Need, kes kartsid, et pärast ühinemist kaotavad nad oma kultuuri ja identiteedi, mõistavad, et tegelikult on olukord vastupidine, sest EL toetab piirkondlikku, rahva- ja kohalikku kultuuri.

  Christopher Beazley (PPE-DE). – Proua juhataja, ma võtan sõna selleks, et toetada kolleeg Zbigniew Zaleskit.

Keegi ütles kord: „Kui ma kuulen sõna kultuur, haaran ma revolvri järele.” Ma arvan, et Euroopa Parlament, nagu ka meie riikide parlamendid ja valitsused, alahindab tänapäeval hariduse ja kultuuri tähtsust. Me oleme alati vundamendiks.

Öeldakse, et käsi, mis kiigutab hälli, valitseb maailma. Ma arvan – ja see on minu isiklik arvamus -, et Euroopa tsivilisatsiooni häll oli Kreeka. Üks või kaks inglast – lord Byron ja teised – saatsid korda teatava hulga asju. Võib-olla oskab volinik Borg Maltalt – riigist, kust on pärit ka George Cross – vastata järgmisele küsimusele: miks ei saa me kulutada veidi rohkem raha meie tsivilisatsiooni, meie kultuuri tuleviku toetuseks? Me kulutame ma ei tea mitu miljonit-triljonit eurot sellele, teisele ja kolmandale; palun ka muusikale, luulele, ajaloole, harmooniale. Andke meile võimalus.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua juhataja, ma soovin tänada austatud parlamendiliikmeid paljude teemade eest, mis nad tõstatasid. Ma edastan kindlasti teie küsimused ja mured volinik Figeile. Ma soovin aga teha mõned üldised tähelepanekud ja vastata küsimustele üldiselt.

Doris Pack rääkis eeskirjade ühtlustamisest Euroopa tasandil ja sellest, kuidas see mõjutab piirkondlikku mitmekesisust. Ma soovin juhtida teie tähelepanu asjaolule, et ühtlustamine Euroopa tasandil on vajalik selleks, et saavutada võrdsed tingimused kogu Euroopa Liidus, et selle kodanikud saaksid nautida täielikult ühtse siseturu hüvesid. See tähendaks aga, et niisugune ühtlustamine vähendab kultuurilist mitmekesisust. See oli tegelikult ka Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta tulemus.

Lisaks sellele edendab komisjon kultuurilist mitmekesisust regionaalpoliitika kaudu ja investeerib kultuurivaldkonda nii otseselt kui ka kaudselt, kaasates seega ka piirkondlikud ametiasutused ja sidusrühmad. Paljudes valdkondades püüab komisjon edendada mitmekesisust ja võtta arvesse piirkondlikku eripära kogu Euroopa Liidus.

Käsitledes küsimust kultuuri- ja majanduskriisi kohta ning üleüldise panuse kohta majanduskasvu ja töökohtade loomisse, siis lubage mul meelde tuletada, et komisjonil on kavas algatada käesoleval aastal uuring, et analüüsida seda, kuidas on kultuurimõõde põimitud 2007.–2013. aastaks koostatud piirkondlikesse arengustrateegiatesse. Kõnealuse uuringu tulemused aitavad toonitada kultuurisektorisse, sealhulgas kultuuri- ja loometööstusse, investeerimise väärtust ning aitab näidata seost niisuguste investeeringute, konkreetsete piirkondlike arengueesmärkide ning Lissaboni tegevuskava vahel.

Rohelise raamatuga seoses soovin ma teid teavitada sellest, et nagu ma alguses ütlesin, valmib see dokument 2010. aasta esimeses kvartalis ning selle eesmärk on algatada avatud konsultatsioonide protsess. Rohelisel raamatul on kolm põhieesmärki. Esiteks tahetakse saavutada strateegilisem lähenemisviis. Teiseks tahetakse suurendada Euroopa kultuuri- ja loometööstuse potentsiaali ning kolmandaks tahetakse aidata arendada strateegiaid, mille eesmärk on julgustada looma paremaid seoseid kultuuri- ja loometööstuse ning teiste majandussektorite vahel ja seega ühendada kultuur ja loovus innovatsiooni ja majandusega üldiselt. Sellega seoses võetakse mõistagi täielikult arvesse piirkondlikku mõõdet.

Ma soovin lõpetuseks viidata härra Posselti avaldusele, kui ta ütles, et kultuuri hävitajaks on sageli rahvuslus. Kindlasti ei tee seda Euroopa Liit, sest ta usub sellesse kindlalt ning toetab ühtsust ja mitmekesisust.

  Juhataja. – Mulle on kodukorra artikli 108 lõike 5 alusel esitatud kolm resolutsiooni ettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub järgmise osaistungjärgu ajal.