Istungi stenogramm

Teisipäev, 21. aprill 2009 - Strasbourg

22. Ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kalanduskomisjoni nimel Raül Romeva i Rueda koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (KOM(2008)0721 – C6-0510/2008 – 2008/0216(CNS)) (A6­0253/2009).

  Raül Romeva i Rueda, raportöör. − (ES) Härra juhataja, alustuseks tuletan kõigile meelde, et mõned nädalad tagasi esitas Greenpeace Hispaania riigiprokuratuurile kaebuse Galiitsia ettevõtte Armadores Vidal suhtes seoses sellega, et viimane sai aastatel 2003–2005 Hispaania valitsuselt 3,6 miljonit eurot toetust, hoolimata asjaolust, et alates 1999. aastast on mitmes riigis selle ettevõtte suhtes kehtestatud arvukalt sanktsioone ebaseadusliku kalapüügi tõttu maailma eri paigus.

Hiljuti mõistis ka komisjon selle hukka.

Eelmisel nädalal algas hariliku tuuni püügihooaeg. Teadlased ütlevad meile, et me oleme juba ületanud selle liigi säästva püügi piirnormi, mistõttu on liik selgelt väljasuremisohus.

Hispaania kaitseminister on praegu Somaalias, kus ta korraldab India ookeani lähetatud tuunipüügilaevade kaitset piraatide rünnakute eest.

Kui Euroopa tuunipüügilaevad peavad selleks, et tööd teha, ekslema kodust nii kaugel, siis seepärast, et esiteks on lähimad tuunivarud otsalõppemise äärel ja teiseks on meil ülesubsideeritud ja selgelt liiga suur laevastik, mis on kasumi teenimiseks valmis kulutama ära isegi selle põhilise, millest sõltub tema enese tegevus – kala.

Taas ühendab kõiki neid ja paljusid teisi juhtumeid ülepüük, Euroopa liialt suur kalalaevastik ja mis kõige olulisem, kontrolli ja sanktsioonide kehtestamise võimekuse puudumine.

Seepärast öeldakse raportis, et eeskirjade mittediskrimineeriv ja tõhus rakendamine peab olema ühise kalanduspoliitika alustalasid.

Seetõttu palume näiteks sõnaselgelt keelata riikliku toetuse andmise kõigile, kes tegutsevad ebaseaduslikult nagu Armadores Vidal.

Eeskirjade järgimine ja ühtse lähenemisviisi kasutuselevõtt on parimad viisid kalanduse huvide pikaajaliseks kaitsmiseks.

Selline poliitika on määratud läbikukkumisele, kui kalanduses töötavad inimesed, alates kaluritest ja lõpetades jaemüüjatega, kes kala tarbijatele müüvad, ei järgi eeskirju. Kalavarud on määratud kadumisele koos nendega, kes sõltuvad nende olemasolust.

Komisjon ja Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud kahetsust eeskirjade vähese järgimise pärast ja me oleme muu hulgas palunud liikmesriikidel tugevdada kontrolli, ühtlustada inspekteerimiskriteeriume ja sanktsioone ning muuta inspekteerimistulemused läbipaistvamaks. Lisaks oleme nõudnud ühenduse inspekteerimissüsteemide tugevdamist.

Määruse ettepanekus, mis andis tõuke käesoleva raporti koostamiseks, käsitletakse kehtiva kontrollisüsteemi väga vajalikku reformi ja esitatakse mitmeid soovitusi, mida lisada varasematele soovitustele pärast ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse või kalapüügilubade määruse vastuvõtmist.

Tõenäoliselt on 27 liikmesriigi suhtes kohaldatava kontrollisüsteemi kõige olulisem aspekt kõigi võrdne kohtlemine, et kõik tootmisahelas olevad sidusrühmad, sealhulgas kalurid, vahendajad, ostjad, harrastuskalapüügiga tegelevad inimesed ja teised tunneksid, et neid ei diskrimineerita, ning et nad kannaksid oma osa vastutusest.

Seepärast peame tagama võrdsed võimalused kogu ühenduses ja kogu järelevalveahela ulatuses.

Ehkki me toetame valdavalt ka komisjoni algset ettepanekut, sisaldab meie esitatud ettepanek mitmeid aspekte, mis võimaldavad teha selles valdkonnas märkimisväärseid edusamme.

Ma tahaksin rõhutada üht aspekti – nimelt on Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuril siin iseäranis oluline roll, arvestades agentuuri seotust ühendusega ja selle erapooletut mandaati.

Seepärast loodan, et muudatusettepanekud, mille me raporti lõpetamiseks viimasel minutil esitasime, saavad kolleegide toetuse, nagu see saadi kalanduskomisjonis toimunud arutelu käigus, ja ma loodan südamest, et raport aitab päästa neid, kes vajavad päästmist, s.o mitte üksnes kalavarusid, vaid ka kogukondi, kes neist elatuvad.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, lubage mul kõigepealt tänada raportöör Raül Romeva i Ruedat, kes on selle raportiga teinud ära muljetavaldava töö. Veelgi märkimisväärsem on asjaolu, et raportöör on kohtunud paljude rahvusvaheliste ja ühenduse sidusrühmadega mitmetes pealinnades. Dokument oli põhjalik ja taktitundeline. Komisjon tänab härra Romeva i Ruedat tehtud töö eest.

Nagu teate, pärineb kehtiv kalandusmäärus aastast 1993. Sellest ajast saadik on seda tosin korda muudetud, eeskätt 1998. aastal, mil määrusesse lisati püügikoormuse kontroll, ja 2002. aastal, kui leidis aset seni viimane ühise kalanduspoliitika reform. Süsteemil on aga tõsiseid puudujääke, mis pärsivad tema tõhusust. Nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Kontrollikoda on rõhutanud, et kehtiv süsteem on ebaefektiivne, kallis ja keeruline ega anna soovitud tulemusi. See omakorda õõnestab kalavarude kaitset ja püügikoormusega seotud algatusi. Ebapiisav kontroll suurendab kalanduspoliitika negatiivset mõju.

Kontrollimise reformi peamine eesmärk on tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine uue standardse raamistiku koostamise teel, mis võimaldab liikmesriikidel ja komisjonil oma kohustusi täielikult täita. Sellega kehtestatakse üldine ja lõimitud lähenemisviis kontrollimisele, keskendudes kõigile ühise kalanduspoliitika tahkudele ja hõlmates kogu püügi-, lossimis-, transpordi-, töötlus- ja turustusahelat püügist kuni tarbijale müümiseni. Selle saavutamiseks tugineb reform kolmele teljele.

Esimene telg: sektori eeskirjade järgimise tava ja vastutustunde kujundamine. Selle eesmärgi otstarve on mõjutada kõigi kalandustegevuses osalevate sidusrühmade käitumist, et kooskõla ei saavutataks mitte ainult seire ja kontrolli teel, vaid üldise eeskirjade järgimise tava kaudu, mille puhul kõik tööstusharu osad mõistavad ja aktsepteerivad seda, et eeskirjade järgimine on nende endi pikaajalistes huvides.

Teine telg: üldine ja lõimitud lähenemisviis kontrollimisele ja inspekteerimisele. Ettepanek tagab ühtsuse kontrollipoliitika rakendamisel, austades samas laevastike mitmekesisust ja eripära. Ettepanekuga kehtestatakse tööstusharule võrdsed tingimused, mis hõlmavad kõiki aspekte püügist kuni turustamiseni.

Kolmas telg: ühise kalanduspoliitika eeskirjade tulemuslik rakendamine. Reformiga püütakse selgelt määratleda liikmesriikide, komisjoni ja Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri ülesanded ja kohustused. Ühise kalanduspoliitika raames kuulub kontroll ja rakendamine liikmesriikide ainupädevusse. Komisjoni ülesanne on kontrollida ja veenduda, et liikmesriigid rakendaksid ühise kalanduspoliitika eeskirju nõuetekohaselt ja tulemuslikult. Praeguse ettepanekuga ei püüta seda kohustuste jaotust muuta. Ent tähtis on muuta menetlus otstarbekamaks ja tagada komisjonile vahendid, millega saaks sundida liikmesriike ühise kalanduspoliitika eeskirju võrdselt rakendama.

Tahaksin rõhutada ka asjaolu, et ettepanekuga vähendatakse halduskoormust ja süsteemi bürokraatiat. Komisjoni mõjuhinnangus leiti, et reformiga on võimalik vähendada operaatorite halduskulusid 51%, s.o 78 miljonilt eurolt 38 miljoni euroni suuresti seoses moodsama tehnoloogia, näiteks elektroonilise andmevahetussüsteemi, laevaseiresüsteemi ja automaatse identifitseerimissüsteemi kasutuselevõtuga.

Senised pabervahendid asendatakse kõigis kalandusahela lülides (s.o püügipäevik, lossimisdeklaratsioonid ja müügiteatised, välja arvatud laevade puhul, mille pikkus on alla kümne meetri. Elektrooniline süsteem teeb kaluritel andmete salvestamise ja edastamise lihtsamaks. Pärast süsteemi kasutuselevõttu tühistatakse mitmed aruandlusnõuded.

Süsteem on kiirem, täpsem, odavam ja võimaldab andmeid automaatselt töödelda. See võimaldab ka andmete ja teabe ristkontrolli ning riskide tuvastamist. Tulemuseks on otstarbekam ja riskipõhine lähenemisviis merel ja maal rakendatavatele kontrollimeetmetele, kusjuures viimased on oma olemuselt tasuvamad.

Samuti võetakse ettepanekuga liikmesriikidelt kohustus edastada komisjonile kalalaevatunnistuste või kalapüügilubade nimekirju – selle asemel tehakse need liikmesriikide kontrolliasutustele ja komisjonile elektrooniliselt kättesaadavaks.

Nüüd aga tuleksin raporti juurde ja kommenteeriksin esitatud muudatusettepanekuid.

Komisjonile teeb rõõmu asjaolu, et Euroopa Parlament toetab põhimõtteliselt seda õigusakti ja leiab, et uut kontrollimäärust on vaja. Ehkki komisjon on nõus osa muudatusettepanekutega, mis on kooskõlas nõukogu töörühmas toimunud aruteluga, leiab ta, et ettepaneku mõningad põhielemendid tuleb säilitada.

Komisjon on nõus paljude muudatusettepanekutega, eeskätt muudatusettepanekutega 3, 6, 9, 10, 11, 13 kuni 18, 26 kuni 28, 30, 31, 36, 44, 45, 51 kuni 55, 57, 58, 62, 63, 66 kuni 69, 82, 84, 85 ja 92 kuni 98.

Komisjon ei saa aga nõustuda alljärgnevate muudatusettepanekutega järgmistel põhjustel.

Seoses kalapüügi seirega on muudatusettepanekus 23 kergitatud püügipäevikusse kantud koguste vahelist lubatud kõikumist 5%lt 10%ni. See mõjutab tõsiselt püügipäeviku andmete täpsust, mis on oluline andmete kasutamiseks ristkontrolli menetlustes. Kuna ristkontrolli kasutatakse selleks, et tuvastada andmete vastuolusid, mis viitavad ebaseaduslikule tegevusele, mille tõkestamisele peaksid liikmesriigid suunama oma napid ressursid, siis mõjutaks see muudatusettepanek negatiivselt ka ettepaneku artikli 102 lõikes 1 ette nähtud arvutipõhist kontrollisüsteemi, mida peetakse uue kontrollisüsteemi selgrooks. Kõige tähtsam argument on aga see, et kalurid on tõepoolest võimelised hindama püüki 3%lise täpsusega. Lõppude lõpuks hoitakse ja veetakse kala kastides ja kalurid teavad, kui palju üks kala täis kast kaalub.

Mis puutub muudatusettepanekusse 29, siis komisjon usub, et erandite tegemise õiguse andmine nõukogule muudaks menetluse äärmiselt keeruliseks ega võimaldaks kohapeal toimuvatele sündmustele õigel ajal reageerida.

Lisaks leiab komisjon, et kasutamata kvootide ülekandmine on juhtimisküsimus, millega tuleks tegelda ühise kalanduspoliitika reformi raames. Seepärast ei saa nõustuda muudatusettepanekuga 41 parandusmeetmete kohta.

Seoses püügi ümberlaadimisega vastavalt mitmeaastastele kavadele jäetakse muudatusettepanekuga 42 välja kogu artikkel 33. See ei ole vastuvõetav, sest nagu te teate, on ümberlaadimist kasutatud ebaseadusliku püügi varjamiseks. Seepärast on tähtis jätta artikkel 33 alles, et säiliks kohustus ümberlaaditavaid koguseid sõltumatus asutuses kaaluda enne nende ümberpaigutamist teise laeva pardale.

Muudatusettepanekuga 47 jäetakse välja kogu jaotis püügipiirkondade reaalajas sulgemise kohta. Sellega nõustumisel kaotaks komisjon väga olulise kalavarude kaitsmise vahendi. Püügipiirkondade reaalajas sulgemine on otseselt seotud kontrollimisega. Seetõttu ei saa muudatusettepanekuga nõustuda.

Muudatusettepanek 102 ei ole vastuvõetav põhjusel, et sellega jäetakse välja artikkel komisjoni pädevuse kohta sulgeda püügipiirkondi, kui ta seda vajalikuks peab. Sarnane säte on juba olemas kehtivas kontrollimääruses ja see on vajalik tagamaks, et kui liikmesriik ei suuda püügipiirkonda sulgeda, on komisjonil õigus seda teha, et kvoodist kinni peetaks – eelmisel aastal tegime seda seoses hariliku tuuniga ja aasta varem seoses tursaga Läänemeres.

Samuti ei saa komisjon nõustuda muudatusettepanekuga 103, millega jäetakse välja parandusmeetmete sätted. See nõrgendaks komisjoni rolli ELi õiguse valvurina, kes peab tagama, et kõik liikmesriigid saaksid oma kalapüügivõimalused täielikult ära kasutada. Lisaks on see säte juba sees kehtivas õiguses.

Mis puutub uude tehnoloogiasse, siis laevaseiresüsteemi ja laevade tuvastamise süsteemi puhul nähakse muudatusettepanekus 19 ette nende elektrooniliste seadmete kasutuselevõtt üle 10 ja kuni 15 meetri pikkustel laevadel alates 1. juulist 2013, erinevalt ettepanekus sätestatud tähtajast, milleks on 1. jaanuar 2012. Muudatusettepanekuga 20 nähakse ette laevaseiresüsteemi seadmete ja elektrooniliste püügipäevikute paigaldamise abikõlblikkus; kaasrahastamise määr ELi eelarvest on 80%.

Seoses muudatusettepanekuga 19 tuleb öelda, et ettepanekus on juba sätestatud üleminekuperiood, sest see kohustus kehtiks alates 1. jaanuarist 2012, samas kui määruse jõustumine on ette nähtud 1. jaanuariks 2010. Kuna uus kontrollisüsteem püüab maksimaalselt ära kasutada moodsat tehnoloogiat, et töötada välja tõhus automatiseeritud ja süstemaatiliste ristkontrollide süsteem, siis on tähtis, et neid sätteid hakataks kohaldama ettepanekus sätestatud kuupäeval, et mitte lükata uue lähenemisviisi rakendamist veelgi edasi.

Mis puutub muredesse uue tehnoloogia maksumuse pärast, siis komisjoni kaasrahastamine on juba kättesaadav kaasrahastamise määrasid sätestava nõukogu määruse (EÜ) nr 861/2006 alusel ja selle määruse raames kaalub komisjon nende määrade suurendamist. Mina muudaksin eelarvet käsitlevaid eeskirju ja kehtestaksin kaasrahastamise määrad teises õigusaktis.

Mis puudutab sellist vastuolulist teemat nagu harrastuskalapüügi piirkonnad, siis juhin tähelepanu, et vastupidi laialdaselt levitatavatele väidetele ei püüta määruse eelnõuga asetada ebaproportsionaalset koormat üksikutele õngitsejatele ega harrastuskalapüügi valdkonnale tervikuna. Kavandatavad meetmed kehtivad teatud varude harrastuspüügi kohta, nimelt taastamiskavasse kuuluvate kalavarude kohta, lubade mõningate põhitingimuste ja püügiandmete teatamise kohta. Need nõuded aitavad hankida teavet, mis võimaldab ametiasutustel hinnata säärase tegevuse bioloogilist mõju ja vajaduse korral valmistada ette meetmeid.

Mis puutub Euroopa Parlamendi raportisse, siis komisjonil on hea meel mõiste „harrastuskalapüük” sätestamise üle muudatusettepanekus 11 ja selle üle, et parlament on näinud ette, et kui harrastuskalapüügil on oluline mõju, siis kuulub kogu püük liikmesriigi kvoodi alla. Samuti teeb komisjonile heameelt Euroopa Parlamendi nõustumine sellega, et harrastuskalapüügi puhul on turustamine keelatud, v.a heategevuslikul eesmärgil. Ma tahaksin aga rõhutada, et tähtis on säilitada liikmesriikide kohustus hinnata harrastuskalapüügi mõju vastavalt muudatusettepanekus 93 sätestatule, mitte pelgalt võimalust seda teha, nagu muudatusettepanekutes 48, 49 ja 50 on sätestatud.

Komisjon soovib mõistagi, et nõukogu poolt vastu võetava lõpliku määrusega saavutataks õiglane tasakaal kahe aspekti vahel: ühest küljest soovitakse saada piisavat teavet harrastuskalapüügi mõju taastatavatele kalavarudele (üksikjuhtumite analüüsi põhjal) ja teisest küljest kindlustada, et harrastuskalastajaid, kelle püügi bioloogiline mõju on kindlasti tähtsusetu, ei koormataks ebaproportsionaalsete nõuetega.

Mis puutub sanktsioonidesse ja rakendamisse, siis muudatusettepanekuga 64 lisatakse uus norm – artikli 84 lõige 2 a, mille kohaselt niikaua kuni püügiloa omanikule on määratud karistuspunktid, arvatakse loa omanik ELi toetuste või riigi avaliku sektori abi saajate hulgast välja. Komisjon ei saa selle muudatusettepanekuga nõustuda. Sellega seoses ei saa ka nõustuda muudatusettepanekuga 61.

Tegelikult sisaldab nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, artikli 45 punkti 7, milles sätestatakse võimalus keelata rikkujatele ajutiselt või püsivalt riigiabi või toetuste saamine. Muudatusettepanekus sätestatud eeskirja kasutuselevõtt karistuspunktide süsteemi raames oleks ebaproportsionaalne.

Muudatusettepanekuga 107 jäetakse välja komisjoni väljapakutud sanktsioonide miinimum- ja maksimummäärad. See ei ole vastuvõetav, sest võrreldavate sanktsioonide olemasolu kõigis liikmesriikides on oluline element, mille abil saavutada sama rikkumiste ärahoidmise määra kõigis ühenduse vetes ja luua võrdsed tingimused ühise raamistiku kehtestamise kaudu ühenduse tasandil. Säte ei mõjuta liikmesriikide õigust otsustada, missuguseid rikkumisi saab lugeda tõsisteks.

Seoses komisjoni pädevusega sätestatakse muudatusettepanekus 71 asjaomaste liikmesriikide ametnike kohalolek komisjoni poolt läbiviidavate inspektsioonide ajal ning sarnaselt piiratakse muudatusettepanekus 108 komisjoni võimalused küsitlusi ja inspektsioone läbi viia üksnes juhtumitega, kus liikmesriiki on enne teavitatud. Komisjoni võime viia läbi sõltumatuid inspektsioone oleks oluliselt pärsitud, kui asjaomaste liikmesriikide ametnikud peaksid alati inspektsioonide ajal kohal olema. Ametnikku saatmata jättes saaks liikmesriik koguni hoida ära sõltumatu inspektsiooni läbiviimise.

Probleemsed on ka muudatusettepanekud 104, 108, 109 ja 110, sest need piiravad ühenduse inspektorite pädevust, võimet viia läbi sõltumatut kontrolli ja sõltumatuid inspektsioone. Ilma ühenduse inspektorite vastava pädevuseta ei saa komisjon tagada ühise kalanduspoliitika rakendamise ühesugust kvaliteeti kõigis liikmesriikides.

Muudatusettepanekuga 72 võetakse ära alus, mille kohaselt saab ühenduse rahalise abi andmise peatada või tühistada, kui on tõendeid selle kohta, et määruse sätteid on rikutud. Komisjon ei saa selle muudatusettepanekuga nõustuda. Muudatusettepaneku kohaselt piisaks liikmesriigi vastu meetmete võtmiseks pelgalt sellest, kui komisjon leiaks, et asjaomane liikmesriik ei ole võtnud sobivaid meetmeid.

Teisalt piiravad muudatusettepanekud 111 ja 112 komisjoni pädevust peatada ühenduse rahalise abi osutamine. See õõnestaks oluliselt komisjoni võimet meedet rakendada. Lisaks ei selgitata muudatusettepanekus, kes peaks vastava otsuse komisjoni asemel langetama.

Mis puutub püügipiirkondade sulgemisse, siis muudatusettepanek 73 piirab märkimisväärselt juhtumeid, mille korral saab komisjon sulgeda püügipiirkonna ühenduse kalanduspoliitika eesmärkide eiramise tõttu. „Tõendeid” kohustuste täitmata jätmise kohta on palju raskem hankida kui tõendada „põhjust arvata”. Et tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade võrdset rakendamist kõigis liikmesriikides ja vältida tundlike kalavarude ohustamist, peab komisjonil olema pädevus püügipiirkond sulgeda, kui asjaomane liikmesriik ei suuda seda ise teha. Samuti ei saa komisjon nõustuda muudatusettepanekuga 113, milles tehakse ettepanek see artikkel välja jätta.

Muudatusettepanekutega 74 kuni 78 vähendatakse tunduvalt liikmesriikidele riiklike kvootide järgimiseks avaldatavat survet. Nende muudatusettepanekutega nõustumine tähendaks lihtsalt praeguse olukorra säilitamist. Muudatusettepanekutega vähendatakse suuresti komisjoni võimet võtta meetmeid selle tagamiseks, et liikmesriikide kalurid ei püüa reguleeritud kalavarusid, mille puhul liikmesriigil ei ole kvooti või on väike kvoot. See oleks eriti kahjulik siis, kui selline kalapüük takistab teistel liikmesriikidel oma kvooti täis püüdmast.

Muudatusettepanekutega 79 ja 80 jäetakse välja artiklid 98 ja 100, mis annavad komisjonile võimaluse kvoote vähendada ja keelduda kvootide vahetamisest ühise kalanduspoliitika eesmärkide rikkumise korral. Komisjon soovib selle sätte alles jätta, sest see on tähtis vahend, mille abil tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine liikmesriikide poolt. See vastab Euroopa Kontrollikoja soovitusele tugevdada komisjoni võimet avaldada liikmesriikidele survet. See aitab ka näidata liikmesriikide kalandustööstustele, et ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimine liikmesriikide ametiasutuste poolt on ka nende huvides, ja avaldab positiivset mõju liikmesriikide ametiasutustele.

Muudatusettepanekuga 114 soovitakse jätta välja erakorralisi meetmeid käsitlev artikkel 101. Komisjon ei saa selle muudatusettepanekuga nõustuda, sest see säte on oluline vahend, mis aitab tagada ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise liikmesriikide poolt.

Ma tahaksin veel kord tänada Raül Romeva i Ruedat raporti eest ja kalanduskomisjoni sellele väga tähtsale teemale tähelepanu pööramise eest. See raport aitab palju kaasa tõepoolest tõhusa kontrollisüsteemi loomisele. Vabandan, et rääkisin nii pikalt.

  Carmen Fraga Estévez, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (ES) Härra juhataja, volinik, ettepaneku kahjuks räägib üks suur puudus – asjaomase sektoriga ei ole üldse konsulteeritud.

Komisjon ei saa väita, et kogu tema kalanduspoliitika peab tuginema sidusrühmadega peetavatele läbirääkimistele, ja töötada samal ajal välja määrust, millel on laevastikule kõige tõsisemad, otsesed tagajärjed, samas kui tööstusharuga ei ole tegelikult dialoogi ega eelnevaid konsultatsioone peetud.

See on halb algus püüdele kehtestada eeskirjade järgimise tava, millele komisjon sageli viitab. Ka ajastus on vägagi küsitav.

On tõsi, et kontrollipoliitika on ühise kalanduspoliitika üks suuremaid läbikukkumisi; samuti on tõsi, et komisjon on viljelenud seda poliitikat alates 1993. aastast ja otsustanud muuta seda samal ajal, kui esitab ühise kalanduspoliitika reformi kohta aruande projekti, kus teatab kaitse- ja juhtimissüsteemi täielikust muutmisest.

Võttes arvesse, et kontroll on iga juhtimissüsteemi lahutamatu osa, olnuks palju mõistlikum koordineerida mõlemat reformi nii, et ei tekiks ohtu, et 2012. aasta reform jätab selle ettepaneku kõrvale; mõningaid ettepanekus sätestatud meetmeid ei hakata 2012. aastaks veel võtmagi.

Need kaks peamist viga ei võimalda saavutada suurt edu, milleni oleksime jõudnud rikkumiste ja sanktsioonide ühtlustamisega ning eesmärgiga lugeda liikmesriigid vastutavaks selle eest, et neil puudub poliitiline tahe kontrollimeetmeid rakendada.

Härra juhataja, mul jääb üle vaid tänada raportööri tehtud töö eest ja öelda, et mul on kahju, et meil on nii vähe aega nõnda olulise teema käsitlemiseks.

  Emanuel Jardim Fernandes, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Härra juhataja, härra volinik, daamid ja härrad, Raül Romeva i Rueda koostatud raporti peamine otstarve on tagada ühenduse kalanduspoliitika eeskirjade järgimine ja raportöör väärib avameelsuse eest tunnustust.

Nende eeskirjade järgimine ja kogu Euroopa Liitu hõlmav lähenemisviis püügipiirkondadele on parim viis kalandussektori huvide kaitsmiseks. Kui sektoris osalejad – alates laevameeskonnast ja lõpetades kala müüjatega – ei järgi neid, siis on need määratud läbikukkumisele. Katse kohaldada Euroopa eeskirju Euroopa laevastike mitmekesisust arvestamata on samuti määratud läbikukkumisele.

Seepärast soovitasin – ehkki oleksin tahtnud minna kaugemale – viia komisjoni ettepaneku rohkem vastavusse tegeliku olukorraga, millega on silmitsi väikesed ja käsitöönduslikud laevastikud, mida leidub sisuliselt kogu Euroopas, eeskätt äärepoolseimate piirkondade laevastikud, unustamata seejuures, et ühisel kalanduspoliitikal on vaja sobivaid kontrollimeetmeid.

Mitmel juhul olen ma kalanduseelarve raportöörina tundnud kahetsust Euroopa eeskirjade ebapiisava täitmise pärast. Ma olen nõudnud liikmesriikidelt paremat kontrolli, inspektsioonide tulemuste läbipaistvust ja ühenduse inspekteerimispoliitika tugevdamist, tingimusel, et nendega kaasnevad rahalised toetusmeetmed sektorile.

Me oleksime soovinud saavutada enamat, ent ma pean tänama raportööri ettepaneku ja esitatud meetmete eest ning loodan, et volinik annab selles küsimuses asjakohase vastuse.

  Elspeth Attwooll, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, tänan Raül Romeva i Ruedat raporti eest; tahaksin käsitleda raporti sisu ühise kalanduspoliitika laiemal taustal.

Viimase kümne aasta jooksul olen kuulnud palju kriitikat ühise kalanduspoliitika aadressil: võrdsete tingimuste puudumine, sidusrühmade ebapiisav kaasamine, majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnavajaduste tasakaalustamatus ning liigne mikrojuhtimine kesktasandil.

Hiljuti suutsin aga inimesi veenda, et kalanduspoliitikas toimuvad olulised muutused. Loomulikult on veel pikk tee käia – näiteks kala vette tagasi laskmise likvideerimiseks – ja aeg-ajalt teeb ka komisjon siiski kõrvalepõikeid mikrojuhtimisse. Näiteks võiks tuua kontrollimääruse artikli 47 algse sõnastuse. Olen tihti öelnud, et ühine kalanduspoliitika meenutab pisut vana naftatankerit – tal kulub kursi muutmiseks ilmatu aeg; ma leian, et kontrollimääruses minnakse väga kaugele, et saavutada vajalikud võrdsed tingimused rakendamise ja sanktsioonide valdkonnas, täpselt nagu piirkondlike nõuandekomisjonide arendamine muudab olukorra mitmes muus mõttes paremaks.

Ma lõpetaksin isikliku märkusega: aitäh kalanduskomisjoni liikmetele väärtusliku töö eest ning volinik Borgile ja tema meeskonnale viimase viie aasta jooksul saavutatu eest.

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Härra juhataja, Portugal laiub ajalooliselt väljakujunenud osal Mandri-Euroopast ning Assooride ja Madeira saarestikul. Seadus määratleb tema territoriaalvete ulatuse ja piirid, majandusvööndi ning Portugali õigused vastava merepõhja suhtes. Portugali riik ei loovuta ühtki osa oma territooriumist ega sellega seotud suveräänsetest õigustest.

Portugali Vabariigi põhiseaduse artikkel 5 ei jäta mingit kahtlust. Võttes arvesse Portugali põhiseadust ja võideldes selle sätete järgimise eest, esitasime seetõttu muudatusettepaneku, mille kohaselt peaks määruse ettepanek austama, mitte ähvardama liikmesriikide pädevust ja vastutust seoses ühenduse kalanduspoliitika eeskirjade järgimise kontrollimisega.

Kalanduskomisjoni muudatusettepanekud, mis mõningal määral küll vähendavad komisjoni vastuvõetamatu ettepaneku teatud negatiivseid aspekte, ei kaitse põhimõtteid, mis on meie jaoks kesksel kohal.

Lisaks muudele murettekitavatele ja asjakohatutele aspektidele on vastuvõetamatu, et komisjonile antakse pädevus viia liikmesriikide majandusvööndis ja territooriumil eelneva hoiatuseta läbi sõltumatuid inspektsioone ning õigus keelata kalapüük ja peatada või tühistada ühenduse rahalise abi maksmine liikmesriigile. Samuti on vastuvõetamatu, et liikmesriik võib inspekteerida oma kalalaevu teise liikmesriigi majandusvööndis ilma teise riigi loata.

Lõpetuseks tuletan teile meelde seda, mille Euroopa Parlamendi praegune koosseis on ise heaks kiitnud: kontrolli tähtsust püügipiirkondade majandamisel, mis kuulub liikmesriikide pädevusse. Me loodame, et parlament ei tagane oma sõnadest, nagu kahjuks kipub juhtuma.

  Nigel Farage, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, tuleb tunnistada, et see teema pakub mulle huvi. Ma olen eluaeg olnud suur merel õngitseja, nagu ka enamik mu perekonnaliikmetest. Ma naudin seda väga, sest see on üks viimaseid põhivabadusi, mis meile alles on jäänud. Me võime minna randa või paadiga merele, püüda paar kala ning siis viia need koju ja neist toitu valmistada.

Viimastel aastatel on harrastusõngitsejad teinud lobitööd, et nende harrastus lisataks ühisesse kalanduspoliitikasse. Ma olen aastaid öelnud: „Olge oma soovidega ettevaatlikud.” Nüüd on tulemus käes ja selle nimeks on artikkel 47 ja selle nimeks on ka Maltast pärit volinik Joe Borg. Harrastusõngitsejaid on Suurbritannias üle miljoni, me mõtleme keskkonnakaitsele, me oleme mõistlikud. Meil ei ole vaja, et härra Borgi taolised tegelased tuleksid meid reguleerima. Seepärast tuleb artikkel 47 täielikult välja jätta, sest muu ei aita. Kui te selle õiguse saate, siis võite igal aastal tagasi tulla. Me võime küll praegu rääkida, et kaldaäärne õngitsemine on välja suretatud, ent volinik Borgi taoliste inimeste egiidi all saate tulla järgmisel või ülejärgmisel aastal tagasi ja hakata seda reguleerima.

Mis puutub paadist õngitsemisse, siis nüüd on avatud uks sellele, et igaühel on vaja litsentsi ja igaüks on aruandekohustuslane. Väike võit, mille me parlamendikomisjoni tasandil enda arvates saavutasime liikmesriikide kohustuse asendamisel liikmesriikide võimalusega, on kadunud: ma kardan, et nüüd kasutab Defra kõiki ELi eeskirjade pakutud võimalusi, et meid igal võimalikul viisil kontrollida.

Merel õngitsemist tuleks toetada. Me peaksime ehitama merele õngitsemispaiku. Me peaksime mõistma nagu ameeriklased, kui suur võib olla selle majanduslik mõju. Selle asemel on meil ühine kalanduspoliitika, millest on juba kujunenud keskkonnakatastroof. See suhtub eelarvamusega Briti laevastikku ja nüüd hävitab Suurbritannias ka merel õngitsemise, kui me anname sellele mehele ja teistele temasarnastele vastava voli. Seega, volinik Borg, minu nõuanne teile on: lahkuge.

  Jean-Claude Martinez (NI). – (FR) Härra juhataja, tänan teid Sète’i eest. Püügipiirkonnad ja uus seiresüsteem, mille üle me täna õhtul arutleme, on tõepoolest olemas, ent eelkõige on olemas kalurid, nende töökohad ja elatis, ning kaluritöö on maailma raskeim amet. Kõige raskem töö maailmas ei ole mitte ametniku ja valitud esindaja oma; see kaluritöö kujundab mehi, kes on praegu vabad, ent meeleheitel – see on põhjustanud ka tursapüüdjate rahutusi Vahemeres, Sète’is, Le Grau-du-Rois ning kalurite viha Boulogne’is Prantsusmaal.

Me oleme reguleerinud nende tegevust alates 1983. aastast, s.o 26 aastat. Ent alates Rooma lepingu jõustumisest on neid puudutanud ka ühise põllumajanduspoliitika artiklid 32–39 ning esimene ühenduse määrus kalapüügi kohta jõustus 1970. aastal. Me oleme kalapüüki õiguslikult reguleerinud 39 aastat – seoses šokiga, mis kaasnes Hispaania liitumisega 1986. aastal ja Taani liitumisega 1993. aastal, seisevvõrkude, ujuvvõrkude, kalandusinspektorite, lubatud kogupüügi, kvootide, abi, laevastiku ümberkujundamise ja uuendamisega.

Me reguleerime sanktsioone, bioloogilisi puhkeaegasid, kalavarusid, kala vette tagasi laskmist, seiresüsteeme, inimesi, liike, turska, merluusi, harilikku tuuni ja koguni rahvusvahelisi lepinguid ja nüüd on jõudnud järg harrastuskalapüügi kätte. Taga targemaks, aga see ei toimi ikka! Sinine Euroopa muutub üha hallimaks.

Miks? Sest kalapüük on osa 21. sajandi üleilmsest toidunappusest; seda on vaja juhtida üleilmselt. Nagu finantskriis, pandeemiad, kliimamuutus, sisseränne ja rasked kuriteod, nii on ka kalad üleilmsed.

Nad ei hooli piiridest ega ühenduse õigusest. Euroopa on liiga väike, et reguleerida kalavarusid, ja meil on vaja õigusakte kõigi ühisomandiks olevate üleilmsete kalavarude kohta Peruust Jaapanini, Moskvast Dakarini ja Iirimaalt Valenciani. See, härra juhataja, on teekond, mille Brüssel peab ette võtma.

  Juhataja. – Pärast äsjast sõnadetulva on järg Struan Stevensoni käes.

  Struan Stevenson (PPE-DE). – Härra juhataja, te olete ilmselt kursis, et kaks Põhja-Iirimaalt pärit kalurit, isa ja poeg, kes püüdsid kala Peterheadis, on Liverpoolis vangistatud, neile on määratud miljoni naela suurune trahv ning selleks, et neilt kahelt kalurilt, kes väidetavalt osalesid ebaseadusliku püügi lossimisel, vara välja peksta, võeti appi varade sissenõudmise amet, mis tavaliselt tegeleb narkokaupmeeste ja mafioosode vastaste meetmetega; ebaseaduslikku kalapüüki ei andesta keegi, ent on kohutav, kui lihtsaid kalureid, isegi kui nad on selles rikkumises süüdi, koheldakse kurjategijatena, mafioosodena, niimoodi, nagu me kohtleme narkodiilereid. See kinnitab, et meil on kindlasti vaja härra Romeva i Rueda raportis sätestatud meedet, mis tagab võrdsed tingimused, sest samasuguse rikkumise eest võib mõnel pool Euroopa Liidus saada pelgalt 2000–3000 euro suuruse rahatrahvi.

Pole üllatav, et ma tahan allesjäänud aega kasutada selleks, et rääkida artiklist 47, sest ma leian, et vastavalt muudatusettepanekutele 93, 48, 49 ja 50 on vaja teha vahet kohustusel ja võimalusel. Minu muudatusettepanek, mis sisaldas sõna „võivad”, sai parlamendikomisjonis suure toetuse, ent nüüd teatasite meile, lugupeetud volinik, et te ei nõustu sellega mitte mingil juhul, mistõttu näib, et oleme raisanud aega.

Ma loodan väga, et te kaalute seda veel kord. Kui liikmesriik ei leia, et selline tegutsemisviis on vajalik, siis ma loodan, et te austate lähimuspõhimõtet.

  Nils Lundgren (IND/DEM) . – (SV) Härra juhataja, euroskeptikuna tunnen ma sageli kahjurõõmu, kui mõni ELi institutsioon tuleb lagedale säärase mõistusevastase ja totra ettepanekuga nagu artikkel 47. Sellised ettepanekud aitavad õõnestada seda põhjendamatut austust, mida paljud ELi liikmesriikide kodanikud tunnevad ELi püüdluste suhtes – need on püüdlused kanda võim demokraatlikelt liikmesriikidelt üle bürokraatlikule Brüsselile. Selliste ettepanekute tõttu on lihtsam tsentraliseerimise ja bürokraatiaga võidelda. Samal ajal suhtun oma rolli Euroopa Parlamendis väga tõsiselt. Me peame selle suundumuse peatama ja ma loodan, et suurem osa parlamendiliikmetest on sama meelt. Kui ei, siis loodan, et enamik neist vähemalt kardab seda, mida valijad juuni alguses otsustavad, ning mõistavad seega, et nad peavad ettepaneku endi huvides – nendega on nad vägagi hästi kursis – tagasi lükkama. Kui lähimuspõhimõte ei võimalda ELil oma küüniseid Stockholmi saarestikus toimuvast harrastuskalapüügist eemal hoida, siis paistab Euroopa projekti tulevik tume.

  Avril Doyle (PPE-DE). – Härra juhataja, ma tahaksin volinikule öelda, et ka mina pooldan sõna „võivad” kohustuse asemel. Ma olen ühtlasi kaasallakirjutaja.

Kogu ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tava jääb kujunemata, kui inspekteerimispoliitika ja kalurite vastu edaspidi võetavad meetmed ei tugine võrdsusele ja õiglusele. Nagu määruse ettepanekus sätestatud ja nagu ütleb ka raportöör, on meil vaja ühenduse tasandil läbiviidavat kontrolli ja vastavust, mis arvestab olukorraga ja jätab lõppastmes vastutuse liikmesriikidele.

Praegu on kohutav, et sarnase rikkumise eest mõistetav trahv kõigub liikmesriikides 600 eurost 6000 euroni. Ühist kalanduspoliitikat ei peeta millekski ja kõik on nõus, et see on puudlik vahend. Me ei vaja sellist lahendust.

Seoses artikliga 47, milles käsitletakse harrastuskalapüüki, pooldan mõistet, mida ettepaneku eelnõus ei olnud. Meil on vaja mõistlikku reageerimist. Jah, liikmesriigid võivad hinnata, kas sellel on suurt mõju ohustatud kalavarudele, ent sellest ei tohiks saada rusikareegel. Tegu peab olema erandi, mitte reegliga. Palun võtke midagi ette kala vette tagasi laskmisega – on ebamoraalne ja täiesti vastuvõetamatu teha oma kaluritest kurjategijad. Me ei tohi soodustada kaaspüüki, ent me ei tohi ka kalureid selle lossimise eest kriminaliseerida. Tuleb leida õige tasakaal, volinik Borg.

  Paulo Casaca (PSE). – (PT) Härra juhataja, härra volinik, teie ettepanek on põhjapanev. Mitte keegi, kes on lugenud Euroopa Kontrollikoja aruannet ühise kalanduspoliitika riikliku kontrolli kohta, ei kahtle, et see Euroopa Komisjoni algatus on ülimalt tähtis.

Samas on ka tõsi, et meie raportöör on teinud antud juhul ära erakordse töö, suutnud võtta arvesse paljusid eeskätt väikesemahulise kalapüügi eriomadusi ja lisanud mõned meie soovitused. Ma tänan teda südamest selle eeskujuliku töö eest.

Tahan lisada, et ma pooldan lähimuspõhimõtet. Ent kontrollis ei saa olla lähimust, kui ühises kalanduspoliitikas puudub lähimus.

See on probleem, mille volinik peab ühise kalanduspoliitika reformimisel ületama. Ma loodan, et ta võtab selle lahendamist väga tõsiselt ja suudab lahti harutada selle küsimuse, mis on kogu Euroopa kalanduse jaoks eluline.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, kõigepealt tahaksin teid tänada huvitava arutelu eest. Mõistagi oleme me väga hästi kursis vajadusega kontrollisüsteemide mõtestatud reformi järele.

Tahaksin käsitleda mitut tõstatatud teemat, esmalt harrastuskalapüügi küsimust. Nagu öeldud, on tegu väga vaieldava teemaga, vahest lausa kõigist ettepanekus sisalduvatest kontrollisätetest kõige vaieldavama teemaga.

Paraku on tekkinud mitmed väärarusaamad sellest, mis on selle sätte tegelik eesmärk ja otstarve. Ma ütlesin, et me oleme valmis nõustuma mõistega, mis on ühes muudatusettepanekus välja pakutud.

Lähipäevil esitan meie selge seisukoha selle mõiste kohta ja harrastuskalapüügi reguleerimise ettepaneku kohta, muu hulgas edastan selle ka kirjalikult otse harrastuskalastajate esindajatele, et anda ülevaade harrastuskalapüüki puudutavatest eesmärkidest, parameetritest ja üksikasjadest.

Seejärel loodan ma saada neilt tagasisidet ja vajaduse korral uurime sätteid lähemalt, et neid seatud eesmärgi kohaselt veelgi paremaks muuta.

Kalavarude taastamine on tõsine probleem. Teatud laadi harrastuskalapüük avaldab kalavarudele suurt survet ja meil on vaja sellega tegelda.

Sellega tegelemine on aus elukutseliste kalurite suhtes. Kui kalapüük avaldab märkimisväärset survet, isegi kui tegu on harrastusega ja sellest mingit tulu ei saada, ei suuda me seda tähelepanuta jättes iialgi olukorda muuta. Kalavarud ei taastu, kui harrastuskalapüügi mõju on märkimisväärne, nagu väidetakse teaduslikes aruannetes.

(Vahelehüüe saalist: „Selle kohta puuduvad igasugused teaduslikud andmed!”)

Mis puudutab sektori esindajatega konsulteerimata jätmist, siis minu arvates oleme tööstusharu esindajatega konsulteerinud. Ma isiklikult osalesin mõni aeg tagasi ühel konverentsil Šotimaal. Kõik piirkondlikud nõuandekomisjonid on esitanud oma arvamused ja lisaks – nagu iga õigusakti puhul – korraldasime me avaliku Interneti-konsultatsiooni. Sektori esindajatega peeti 2008. aasta jooksul nõu eraldi ka kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee raames.

Mis puutub väikelaevadesse, siis on komisjon arvamusel, et neil võib olla kalavarudele oluline mõju. Seepärast ei tehta ettepanekus sellele laevastikule üldist erandit.

Ettepanekus sätestatakse aga konkreetsed erandid teatud liiki laevade suhtes, üldiselt nende suhtes, mis on vähem kui kümne meetri pikkused, ja eraldi laevaseiresüsteemide, püügipäeviku, etteteatamise ja lossimisdeklaratsioonide suhtes. Seejuures järgitakse ettepanekus proportsionaalsuse põhimõtet.

Arvesse on võetud ka rahalisi aspekte, sest EL kaasrahastab kuni 95% nende elektroonikaseadmete maksumusest, et sidusrühmad saaksid uue tehnoloogia kasutusele võtta. Erandeid käsitletakse täiendavalt eesistujariigi viimase kompromissi raames.

Härra Guerreiro väidete kohta tahaksin öelda, et paljud mainitud punktid on kehtivates kontrollisätetes juba olemas. Seega, kui tema soovitatud muudatusettepanekutega nõustuda, siis astuksime kontrolli ja rakendamise mõttes sammu tagasi, mitte ei tugevdaks sätteid, mida on vaja tugevdada.

Me püüame seoses ettepanekus sätestatud sanktsioonidega luua võrdseid tingimusi. Mõistagi oleme valmis nendega edasi tegelema, et veenduda, kas neid on vaja veel muuta, ent ettepanekus sätestatud sanktsioonisätete põhieesmärk on tagada, et poleks olulisi erinevusi, mis on praegu teatud liikmesriikide ja nende kohtute ning teiste liikmesriikide kohtute kehtestatud sanktsioonide vahel.

Lõpetuseks tahaksin tänada Nigel Farage’i, kes usub, et jään oma kohale ka teiseks ametiajaks.

  Raül Romeva i Rueda, raportöör. – (ES) Härra juhataja, tahaksin kasutada mulle jäänud kaht minutit, et väljendada oma tänu.

Esiteks komisjonile – mitte üksnes tehtud töö ja antud võimaluse eest; ma leian, et sedalaadi sügavusega teema tõstatamine pole kunagi lihtne, ent mulle tundub, et aruteluga oli vähemalt vaja algust teha. Komisjon on seda julgelt teinud; mõistagi on alati neid, kes arvavad, et kunagi ei ole õige aeg, ent ma usun, et arutelu on vähemalt aidanud ja aitab ka edaspidi selgitada mõningaid raskusi, mis meil sektori suurema ja parema regulatsiooni saavutamisel on tekkinud.

Teiseks tahaksin tänada teisi raportööre ja variraportööre, sest nagu me arutelu käigus nägime, on meil väga erinevad seisukohad ja me oleme näinud suurt vaeva, et ühisosa leida.

Siinkohal tahaksin tunnustada kõigi püüdlusi. Otsus, millele me oleme jõudnud, ei pruugi olla selline, mida me kõik lootsime. Võtkem näiteks koguste lubatud kõikumise määr, mille puhul nõustun komisjoniga, et 5%st piisab. 10%line määr on osa kompromissist, sest oli parlamendiliikmeid, kes soovisid palju suuremat määra.

Me oleme sarnases olukorras seoses võimalusega pikendada või lükata edasi elektroonilise süsteemi rakendamise perioodi.

Ma tuletan teile meelde, et sellega ei kaasne lisakulusid, sest seda üksikasja kiputakse unustama. Igal juhul on komisjonil selle tarbeks olemas erivahendid.

Seoses viimase küsimuse, s.o harrastuskalapüügiga, mis on ilmselt käesoleva määruse kõige vastuolulisem, ent mitte tingimata kõige tähtsam osa, tahaksin keskenduda mittediskrimineerimise aspektile. Kui me ei mõista, et meil kõigil on oma roll vastutuse jagamisel, siis me tõenäoliselt soovitud tulemust ei saavuta.

Läbirääkimiste käigus oli kompromissi saavutada kõike muud kui lihtne, ent ma leian, et tegu on üsna vastuvõetava kompromissiga. Sellest hoolimata ei hõlmanud meie kokkulepe küsimust, kas harrastuskalapüügi võimaliku mõju uurimine peaks olema vabatahtlik või kohustuslik.

Võttes arvesse, et harrastuskalapüügi sektorile pakutakse välja mõningaid erandeid, on minu arvates hea, et liikmesriigid võtavad kohustuse esitada vajalik teave, mitte neid ei sunnita vajalikku teavet esitama, sest ma kordan: me kas jagame vastutust või me kõik – sealhulgas harrastuskalapüügi sektor – avastame, et regulatsiooni puudumine mõjutab meid.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval, 22. aprillil 2009.