Istungi stenogramm

Teisipäev, 21. aprill 2009 - Strasbourg

23. Kalavarude kaitse tehniliste meetmete abil (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kalanduskomisjoni nimel Cornelis Visseri koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus kalavarude kaitse kohta tehniliste meetmete abil (KOM(2008)0324 – C6-0282/2008 – 2008/0112(CNS)) (A6-0206/2009).

  Carmen Fraga Estévez, raportööri asendaja. – (ES) Härra juhataja, ma tahaksin tänada raportööri komisjoni ettepanekus tõstatatud põhimurede esiletõstmise eest.

Üheks neist on uus kalduvus reguleerida üksikuid valdkondi, mis on ühispoliitika alustalad. Ehkki selline lähenemisviis võib teoreetiliselt olla mõistetav tehniliste meetmete puhul, peame tagama, et hilisemad piirkondlikud eeskirjad piirduksid aspektidega, mis on seotud pelgalt tehniliste üksikasjade rakendamise ja reguleerimisega.

Ma räägin sellest põhjusel, et üksikutes valdkondades erinevaid seadusi kaasa toovaid miinimummeetmeid sisaldavate raamõigusaktide koostamine on koos üha kasvava kalduvusega minna komiteemenetluse teed üheks võimaluseks, mida komisjon on valmis kasutama, kui kalanduse küsimuses tekib kaasotsustamismenetluse oht, nagu tunnistab merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat rohelises raamatus ühise kalanduspoliitika reformi kohta.

Silmas tuleb pidada ka seda, et jutt ei käi tavalisest poliitikast, vaid ühispoliitikast, mille puhul on vaja täit selgust selles, mida tähendab kontrolli varjatum või selgem üleandmine liikmesriikidele või ühiste, konkurentsi mittemoonutavate ja laevastike diskrimineerimist vältivate eeskirjade liigne sidumine territooriumiga.

Ehkki väga paiksete liikide puhul võib olla alammõõdu piirkondlik reguleerimine põhjendatud, peaks selliste juhtumite arv olema võimalikult väike; alammõõdud, näiteks võrkude mõõdud või kriteeriumid, mille kohaselt saaki lossitakse ja müüakse, peaksid olema ühised ning kehtestatud nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt.

Mõned kalanduskomisjoni tehtud peamised muudatused liiguvad samuti selles suunas, nendes püütakse piirduda komiteemenetluse rakendamisel pelgalt üksikasjadega ja nõutakse, et nõukogul peaksid olema eeskirjad püügipiirkondade sesoonsete sulgemiste ja võrgumõõtude kehtestamiseks ning meetmed püütud kalade vette tagasi laskmise likvideerimiseks või vähendamiseks, sest me leiame, et kõigile ühenduse püügipiirkondadele peaksid kehtima teatud ühised eeskirjad.

Ei maksa unustada, et selle poliitika ainus tõeliselt ühenduse tasandile viidud aspekt, mida me nimetame „ühiseks”, on juurdepääs turgudele, samas kui kaitse- ja majandamispoliitika – lõpetagem selle nimetamine kontrollipoliitikaks – jätab manööverdamisruumi, mida liikmesriigid on üldiselt varmad ära kasutama oma laevastike hüvanguks teiste laevastike arvelt.

Äsja veendusime, et komisjon soovib kindlalt kontrolli ühenduse tasandile viia ja standardiseerida, mistõttu on raske mõista, miks on jäetud alles meetmed, mis hoopis killustavad kontrolli, või miks nähakse samaks tegevuseks ette erinevad eeskirjad sõltuvalt sellest, kus see toimub.

See seab ohtu kogu ühise kalanduspoliitika usaldusväärsuse ja tuleviku – enne 2012. aastal toimuvat reformi ei tohiks sääraseid oletusi tekkida.

Lõpetuseks usun seoses vastuolulise ühe võrgu reegliga, et Euroopa Parlament on pakkunud komisjonile hea alternatiivi, näidates ära juhud, mil selline reegel võib olla elujõuetu; seepärast peaks olema lubatud võtta pardale rohkem kalavõrke kui üks.

Ma loodan, et komisjon mõistab kalanduse ja Euroopa Parlamendi kalanduskomisjoni suurimaid muresid.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, lubage mul tänada raportöör Cornelis Visserit, Carmen Fraga Estévezi ja kalanduskomisjoni raporti projekti eest komisjoni ettepaneku kohta võtta seoses Atlandi ookeani ja Põhjamerega tehnilisi meetmeid.

Tegu on väga tehnilise dokumendiga ja nagu te teate, on Atlandi ookeani ja Põhjamere tehniliste kaitsemeetmete eelkäijaks valdavalt kehtivad eeskirjad. Ühenduse õigusaktides on meetmed sätestatud eri määrustes: 1998. aasta üldiste tehniliste meetmete määruses Atlandi ookeani ja Põhjamere kohta, täiendavas tehniliste meetmete määruses tursa- ja merluusivarude taastamise kohta ning aastase kogupüügi ja kvootide määruses, mis sisaldab ka mitmeid tehnilisi kaitsemeetmeid. Lisaks sellele õiguslikule keerukusele on kehtivad eeskirjad mõningatel juhtudel väga keerulised ning neid on raske rakendada ja kontrollida.

Komisjon kiitis heaks ettepaneku võtta vastu uus määrus Atlandi ookeanil rakendatavate tehniliste kaitsemeetmete kohta 4. juunil 2008. Ettepanek koostati pärast 2006. ja 2007. aastal peetud põhjalikke konsultatsioone sidusrühmadega ja liikmesriikidega. See koondab kõik asjakohased eeskirjad ühte õigusakti ja parandab seega õiguslikku järjepidevust. Lisaks püütakse ettepanekuga lihtsustada, täpsustada ja optimeerida erinevaid eeskirju. Erilist tähelepanu on pööratud pardakontrolli lihtsustamisele ja kalurite kulude vähendamisele. On ka täiendavaid eeskirju selleks, et vähendada kalade vette tagasi laskmist, näiteks juba Põhjameres rakendatava püügipiirkondade reaalajas sulgemise õigusliku raamistiku kehtestamine.

Pakutakse välja uus otsustusstruktuur, mille puhul tehakse üld- ja erisätete suhtes otsused nõukogu tasandil ning üksikasjalikumate ja tehnilisemate piirkonnapõhiste sätete korral kasutatakse komiteemenetlust, vältides selliselt mikrojuhtimist poliitilisel tasandil. Seda uut lähenemisviisi teie raportis ei toetata, sest muudatusettepanekutes 1, 6, 7, 25 ja 26 taotletakse nõukogu määrusi nii üldiste kui ka üksikasjalike tehniliste eeskirjade kohta. Komisjon ei taha eeskätt ühise kalanduspoliitika raames jätkata mikrojuhtimise meetmetega poliitilisel tasandil. Võttes arvesse raportis komiteemenetluse kohta öeldut, on komisjon aga valmis uurima iga menetlust, mille puhul säilib komiteemenetlus seoses piirkondlike tehniliste eeskirjadega ja mis võimaldab tõstatada nõukogu tasandil põhimõttelisi või poliitilisi teemasid.

Komisjon saab osaliselt nõustuda muudatusettepanekutega 2 ja 3, mis puudutavad kalapüügivahendite täiendavaid illustratsioone, kui neid on vaja, ja teatud konkreetseid turusätteid, eeskätt seoses liikide alammõõduga, et meetmeid ühtlustada.

Vastavalt kalade vette tagasi laskmise poliitikale teeb komisjon kalade vette tagasi laskmise vähendamiseks ettepaneku kehtestada uued eeskirjad püügipiirkondade reaalajas sulgemise kohta ja laevade mujale siirdumist reguleerivad normid, mis puudutavad konkreetseid püügipiirkondi. Mõlemat meedet peetakse tõhusaks ja nad on kalade vette tagasi laskmise vähendamise mõttes olulised, sest võimaldavad minna lossimispõhistelt eeskirjadelt üle tegelikule püügile tuginevatele normidele. Seepärast ei saa komisjon nõustuda muudatusettepanekutega 4, 5, 21, 23 ja 24. Muudatusettepanek 20 on aga vastuvõetav niivõrd, kuivõrd selles kutsutakse kaaspüügi suuruse määratlemiseks üles asendama sõna „kogus” sõnaga „kaal”. Lisaks suhtume positiivselt muudatusettepaneku teise poolde, mis on seotud kaugust puudutavate eranditega. Sellise erandi parameetreid peab aga põhjalikult uurima ja need sätestatakse rakendusmääruses.

Komisjon kavatseb eeskätt inspekteerimise eesmärgil rakendada ühe võrgu reeglit sätestavat eeskirja, mis peaks hakkama kehtima enamiku Euroopa püügipiirkondade suhtes. Komisjon on valmis kontrollima konkreetsetele püügipiirkondadele tehtud võimalikke erandeid, kui need on õigustatud ja põhjendatud ning kui nende puhul on võetud arvesse muudatusettepanekus 11 sätestatud kriteeriume. Vastavad erandid peaksid kuuluma piirkondlikesse eeskirjadesse.

Komisjoni ettepaneku ülejäänud aspektid on väga tehnilised, kusjuures paljud üksikasjad on seotud kalapüügivahendite ehituse ja kasutamisega Atlandi ookeanil. Ma märkasin, et raportöör ja kalanduskomisjon on käsitlenud ka ettepaneku väga tehnilisi aspekte ja teinud mitmeid muudatusettepanekuid eesmärgiga ettepanekut paremaks muuta. Pean aga avaldama kahtlust muudatusettepanekute 8, 9, 10, 12, 13, 14, 15, 16 ja 22 suhtes. Teaduslikele nõuannetele tuginedes pakutud tehnilisi eeskirju on kehtivate õigusaktidega võrreldes lihtsustatud ning need hõlbustavad pardakontrolli ja vähendavad kalurite kulusid.

Komisjon ei saa nõustuda muudatusettepanekutega 18 ja 19, sest pakutud eeskirjad juba kehtivad vastavalt nõukogus saavutatud poliitilisele kokkuleppele, mille aluseks on teaduslikule nõuandele tuginev komisjoni ettepanek, ning puudub uus teave, mis õigustaks eeskirjade muutmist.

Ma saan toetada muudatusettepanekus 27 sätestatud mõtet ja seepärast on komisjon uute tehniliste meetmete kehtestamisel nõus lükkama nende jõustumise edasi, et kaluritele jääks piisavalt aega muutustega kohanemiseks.

Tänan veel kord raportööri ja parlamendikomisjoni ettepanekuga seotud töö eest.

  Paulo Casaca, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Härra juhataja, minagi tahaksin tunnustada komisjoni selle õigusloomealase algatuse eest ja ka raportööri, keda täna esindab kolleeg Carmen Fraga Estévez.

Ma leian, et õigusliku raamistiku lihtsustamine on ülimalt vajalik. Samas leian ma ka, et me peame minema kaugemale, eeskätt kahes põhivaldkonnas, millest üks on kala vette tagasi laskmine.

Minu arvates peab kavandatava reformiga põhimõtteliselt keelama igasuguse vette tagasi laskmise. Tagasilaskmine peab olema täielikult keelatud. Teiseks olen seisukohal, et kõigis piirkondades, kus piirkondlikud või riiklikud ametiasutused on kehtestanud Euroopa eeskirjadest rangemad eeskirjad, peame kehtestama kõikidele laevadele rangemate eeskirjade järgimise kohustuse.

Need on kaks aluspõhimõtet, mis praegu puuduvad, ja ma loodan, et neid võetakse ühise kalanduspoliitika reformimisel arvesse.

  Avril Doyle (PPE-DE). – Härra juhataja, ma toetan valikulist kalapüüki edendavaid meetmeid, mis minimeerivad kalavarude allikaks olevale keerukale ökosüsteemile tekitatavat kahju ja võimaldavad samas vastutustundliku kalapüügi jätkumist, nii et kasum kasvaks võimalikult palju, kaaspüük ja sellele järgnev kalade vette tagasi laskmine aga väheneks miinimumini. Lugupeetud volinik, me peame saavutama tagasilaskmise keelustamise niipea kui võimalik.

ELi püügipiirkondade mitmekesisus on osa meie tugevusest, ent see teeb ka adekvaatse, kiiremini reageeriva ja ühtse regulatsiooni koostamise keerukamaks. Iga Euroopa meri on erinev ning on tähtis mõista teadmisi ja oskusteavet, mida kohalikud sidusrühmad saavad pakkuda, ja mitte anda järele ELi tasandi mikrojuhtimise kiusatusele.

Et tegu on Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu viimase aruteluga kalanduse teemal, siis tahaksin tänada teid, lugupeetud volinik, ja kogu teie personali suurepärase töö ja põhjalike teadmiste eest ning aja ja tähelepanu eest, mida olete alati kalanduskomisjoni jaoks leidnud. Te olite meie jaoks alati olemas. See paistab teiste volinike kättesaadavusega võrreldes silma ja seda hinnatakse väga.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, esiteks tahaksin tänada proua Doyle’i heade sõnade eest. Tahaksin seoses selle määrusega öelda, nagu tegin ka oma avakõnes, et komiteemenetluse eesmärk on lihtsustada praegust liialt keerulist süsteemi väga tehnilistes küsimustes otsuste tegemisel.

Ma olen nõus, et meil on vaja menetlust, mis siiski võimaldab tõstatada küsimuse nõukogu tasandil, kui see osutub oluliseks või poliitiliseks.

Mis puutub kalade vette tagasi laskmisse, siis oleme juba hakanud võtma meetmeid selle vähendamiseks, eeskätt Põhjamere parameetrite ja tursavarude taastamise kava raames. Me jätkame ja esitame uusi ettepanekuid, näiteks suuremate isendite eelistamise keelu kohta, üldjoontes 2010. aastaks, ning loodame, et selle küsimusega õnnestub tegelda terviklikult ühise kalanduspoliitika reformi käsitlevates aruteludes, et lõpptulemusena loodetavasti likvideerida kalade vette tagasi laskmine täielikult.

Mina isiklikult tahaksin tänada Euroopa Parlamendi liikmeid, eeskätt kalanduskomisjoni liikmeid, selle eest, et nad on pidevalt aidanud komisjonil mõnikord keerulisi ja poliitiliselt tundlikke kalandusküsimusi lahendada.

  Carmen Fraga Estévez, raportööri asendaja. − (ES) Härra juhataja, ma tänan volinikku eeskätt ühe märkuse eest – nimelt selle eest, et ta on valmis kaaluma komisjoni seisukoha muutmist komiteemenetluse küsimuses. See uudis valmistab mulle heameelt, sest Euroopa Parlament on selgelt näidanud kogu kalanduskomisjonis toimunud arutelu vältel, et ta ei nõustu komisjoni sooviga – see soov leiab kinnitust ka rohelises raamatus ühise kalanduspoliitika reformi kohta – pöörata komiteemenetlusele liigset tähelepanu ja näidata selle vastu üles erilist huvi.

Lisaks õigustab komisjon seda rohelises raamatus, väites, et menetlus võidakse edasi lükata, võttes arvesse kaasotsustamismenetlust, mida Euroopa Parlament hakkab kalanduse valdkonnas esmakordselt rakendama, kui Lissaboni leping jõustub.

Ma ei usu, et see vastab tõele; ma leian, et õigusloomemenetluse edasilükkumise põhjus ei ole sageli mitte parlamendis või kaasotsustusmenetluses, vaid pigem selles, et mõnikord hilineb komisjon ettepanekute esitamisega. Minu arvates on see huvipakkuv teema, mida tuleks arutada.

Ma mõistan voliniku seisukohta, mille järgi tuleb niivõrd tehnilise teema puhul teatud aspektide puhul teha otsus komiteemenetluse raames, mitte nõukogus.

Siiski arvan ma, lugupeetud volinik, et on teatud erinevused selle vahel, mida teie peate tehniliseks ja mida Euroopa Parlament peab tehniliseks. Meie vaatame asju kitsamalt kui teie.

Lõpetuseks – ma ei taha kulutada liiga palju aega teemale, mille raportöör ma ei ole – tahaksin mainida ühe võrgu reeglit. Lugupeetud volinik, kalanduskomisjonis toimunud arutelude käigus selgus, et komisjon kaitseb seda põhimõtet eeskätt kontrollimisega seotud põhjustel.

Me leiame, et kontrollimine on ühe võrgu reegli puhul palju lihtsam, ent nagu te teate, tekitaks see mõningate püügipiirkondade jaoks tõsiseid probleeme.

Seepärast ärgem kasutagem kontrollimise küsimust alati selleks, et olla kohati ülimalt piirav, sest on otsuseid, mida ei pea langetama.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval, 22. aprillil 2009.