Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/0143(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

A6-0413/2008

Arutelud :

PV 22/04/2009 - 4
CRE 22/04/2009 - 4

Hääletused :

PV 22/04/2009 - 6.35
CRE 22/04/2009 - 6.35
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0251

Arutelud
Kolmapäev, 22. aprill 2009 - Strasbourg EÜT väljaanne

4. Reitinguagentuurid – Aruandlus- ja dokumenteerimisnõuded ühinemise ja jagunemise korral – Kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamine ja jätkamine (uuestisõnastamine) (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühendatud arutelu.

Raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reitinguagentuuride kohta (KOM(2008)0704 – C6-0397/2008 – 2008/0217(COD)) – Majandus- ja rahanduskomisjon. Raportöör Jean-Paul Gauzès (A6-0191/2009).

Raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ, 78/855/EMÜ ja 82/891/EMÜ ning direktiivi 2005/56/EÜ seoses aruandlus- ja dokumenteerimisnõuetega ühinemise ja jagunemise korral (KOM(2008)0576 – C6-0330/2008 – 2008/0182(COD)) – Õiguskomisjon. Raportöör Renate Weber (A6-0247/2009).

Raport muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv elukindlustuse kohta kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (uuestisõnastamine) (KOM(2008)0119 – C6-0231/2007 – 2007/0143(COD)) – Majandus- ja rahanduskomisjon. Raportöör Peter Skinner (A6-0413/2008).

 
  
MPphoto
 

  Jean-Paul Gauzès, raportöör. − Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, mulle usaldatud raportit reitinguagentuuride kohta oli äärmiselt huvitav koostada ning eelkõige on mul väga hea meel, et me suutsime nõukogu ja komisjoniga kokkuleppele jõuda, nii et võib juhtuda, et see raport võetakse vastu juba esimesel lugemisel.

Finantskriisi eri põhjuste analüüsimine on näidanud, et on tarvis kiiresti sätestada reitinguagentuure käsitlev õigusakt. Parlament on komisjoni esitatud määruse ettepanekut väga hoolikalt uurinud, tagamaks, et Euroopa õigusakt oleks ühtaegu eeskujulik, tõhus ja praktiliselt rakendatav.

G20 hiljutised järeldused on seda kindlat otsust veelgi tugevdanud. Komisjoni, Euroopa Liidu eesistuja ja parlamendiga saavutatud kokkulepe on vastavuses suunistega, mille parlament andis seoses selle määruse oluliste punktidega: rakendusalaga, kolmandate riikide reitinguga ning huvide konflikti ärahoidmisega.

Eelkõige on mul aga siiski hea meel, et selle tekstiga suudeti sätestada Euroopa järelevalve alused kooskõlas de Larosière’i rühma raporti järelduste vaimuga. Tõepoolest, parlament on kinni pidanud mõttest, et CESR peaks olema agentuuride registreerimiseks ainus sisenemispunkt. Me teame, et õiguse praeguse olukorra tõttu ei saa praegu rohkem ära teha, kuid sel kombel tegutsedes oleme sellele tulevasele Euroopa järelevalvele aluse pannud.

Lähematel kuudel teeb komisjon ettepaneku õigusloome algatuseks, mis võimaldab rakendada de Larosière’i raporti suuniseid tõhusa ja koordineeritud Euroopa järelevalve loomiseks.

Ajutise meetmena ning komisjoni õigusloomega seotud algatust ennetades vaatab liikmesriikide pädevate asutuste esindajatest koosnev kolleegium CESRi koordineerimisel määruse üle; otsuste õigusliku jõustamise tagab agentuuri registreerimiskoha pädev asutus.

Tahaksin täna veel rõhutada, kui kõrgelt hindas parlament eesistujariigi Tšehhi Vabariigi väga konstruktiivset ja väga koostööaldist suhtumist läbirääkimiste teises staadiumis. See tähendas, et suutsime intelligentse arutelu käigus välja töötada mitu eeskirja, mis peaksid võimaldama tagada vajalikku läbipaistvust ning heastada reitinguagentuuride õigusakti puudumise tagajärjel tekkinud probleeme ja vajakajäämisi.

Seepärast ongi saavutatu ülimalt rahuldustpakkuv ning sel põhjusel esitatakse parlamendile homme üldine muudatusettepanek, milles on uuesti sõnastatud tekst, mille suhtes komisjon, parlament ja eesistujariik Tšehhi Vabariik – see tähendab liikmesriigid – on kokkuleppele jõudnud.

Ma usun, et sel moel on Euroopa Parlament, komisjon ja eesistujariik tõestanud, et puutudes kokku enneolematu suurusega kriisiga, võivad Euroopa institutsioonid väga võimekad olla. Ma loodan, et suudame samas vaimus vastu võtta selle finantspaketi ülejäänud sätted, eelkõige ümber teha pankade kapitalinõuete direktiivi, mida teatakse ka kui Basel II.

Sel ajajärgul, mil eurooplased seavad Euroopa tõhususe kahtluse alla, näib mulle äärmiselt oluline, et suudaksime tõestada, et Euroopa on võimeline kriisiga toime tulema.

 
  
MPphoto
 

  Renate Weber, raportöör.(RO) Usun, et viibime praegu ajas, mil peame tegema nii palju kui saame, et Euroopa äriettevõtteid elus hoida, ning eelkõige, et leida need motiivid, mis muudaksid edukad ettevõtted suuteliseks võimalikult palju töökohti pakkuma. Niisugune algatus on veelgi olulisem praegusel kriisiperioodil, mida parajasti läbime. Ma tervitan komisjoni direktiivi ettepanekut lihtsustada aruandluskorda ühinemise ja jagunemise korral, sest selle eesmärk on kärpida Euroopa ettevõtete juhtimiskulusid 2012. aastaks 25% ning täpsem siht on tõsta nende konkurentsivõimet.

Raport, mille me koostasime ja mida homme hääletama hakkame, peegeldab komisjoni arusaama ning juhindub eelkõige mõnest järgmisest tegurist. Esiteks, aruandekohustust ühinemise ja jagunemise korral tuleb vähendada sel määral, et anda liikmesriikidele ja ettevõtetele rohkem paindlikkust otsustamisel, milliseid aruandeid nad juhtumist olenevalt tegelikult vajavad. Samal ajal tuleb kehtetuks tunnistada sätted, mille tulemuseks praegu on dubleeriv aruandlus, mis põhjustab tarbetuid kulusid. Kolmandaks, avaldamise ja teabe andmise eeskirjad tuleb kohandada uue tegelikkusega, mis hõlmab interneti kasutamist, et võiksime nendest uutest sidevahenditest täit kasu saada, edendades samas sellega ka keskkonna kaitsmist. Me ei tohi ka unustada, et kehtivate direktiividega sätestatud meetmed teabe edastamiseks aktsionäridele on välja mõeldud 30 aastat tagasi ning neid pole praegu kättesaadavate tehnoloogiliste võimalustega veel kohandatud. Tahaksin variraportööre südamest tänada tiheda koostöö eest, mis meil nendega oli, ja nende toetuse eest kogu raporti koostamise protsessi vältel. Tahaksin tänada ka nõukogu ja komisjoni esindajaid, et nad on viimaste kuude jooksul nii kättesaadavad ja vastutulelikud olnud.

7. aprillil saavutas COREPER terve kompromisspaketi suhtes kokkuleppe, mis parlamendiga läbi arutati eesmärgiga ühinemise ja jagunemise direktiiv esimesel lugemisel vastu võtta. Tahaksime, et see nii läheks, ning just see on ka põhjus, miks mitteametlikel kolmepoolsetel läbirääkimistel saavutatud kompromissi vastu võttes esitati paljud muudatusettepanekud hääletamiseks homsele täiskogu istungile. Lahendati küsimused, mis olid väga tähtsad mõnele liikmesriigile, näiteks kohalikes ajalehtedes avaldamine või säte trükitud koopiate ja interneti kasutamise kohta, ning poliitiliste fraktsioonide esindajad andsid neile muudatusettepanekutele oma nõusoleku. Mis puutub avaldamisse kohalikes ajalehtedes, siis on see endiselt võimalik nendes liikmesriikides, mis peavad seda vajalikuks. Mis puutub trükitud koopiatesse, siis need ei ole enam vajalikud, kui aktsionäridel on võimalik dokumendid alla laadida ja välja printida, kuid liikmesriigid võivad teha äriettevõtetele korralduse, et need dokumendid oleksid nende kontoris tutvumiseks kättesaadavad.

Teine oluline kompromiss on seotud direktiivi rakendamise kuupäevaga, mis on 30. juuni 2011, nagu on sätestatud komisjoni ettepanekus. Liikmesriigid saavad ka võimaluse otsustada, millised võivad olla tagajärjed tehniliste probleemide tõttu tekkinud interneti ühenduse ajutise töökatkestuse korral. Olulised muudatusettepanekud on seotud ühinemise ja jagunemise lihtsustamisega, sest enam ei nõuta, et see tuleb heaks kiita üldkoosolekul. Üksnes juba selle lihtsustatud korra kohaldamise alusel prognoositakse, et igal aastal saab säästa 154 miljonit eurot, mis on väärt, et me selle direktiivi esimesel lugemisel vastu võtaksime.

 
  
MPphoto
 

  Peter Skinner, raportöör. − Proua juhataja, tabasite mind pisut ootamatult, kuna ma ei märganud tänase ajakava täielikku muudatust, aga ma olen väga tänulik võimaluse eest pöörduda täiskogu poole finantsteenuste valdkonna väga tähtsal teemal, see tähendab kindlustus- ja edasikindlustustegevuse teemal, rääkida, mida oleme teinud Solvency II raportiga ja kuidas oleme selle nüüd lõpuks parlamendile toonud, et saaksime kehtestada minu arvates väga tugeva aluse reguleerimisele kogu Euroopa Liidus.

Muidugi on see miski, mille juurde veel tagasi tuleme. Meil oli Solvency I ja ma olen tänulik härra Ettlile, et me seda eelnevalt parlamendis teataval määral arutasime ning suutsime välja tulla mingi alusega. Kuid nüüd on meil tarvis ajakohastamist ning kindlustustegevus kuulub nende paljude finantsteenuste valdkonna alade hulka, mis peavad olema muudatuste esirinnas. On selge, et seoses finantskriisi ja kõige sellega kaasnevaga on kindlustustegevus ala, mida ei tohi unarusse jätta.

On mõned Solvency II-st tulenevad meetmed, mis minu arvates on aidanud muuta selle üheks juhtivatest raportitest ning edaspidi saab see ülemaailmseks liidriks. Nende hulgas on ka riskijuhtimise küsimus. Ma arvan, et sellest nüüd enam ei piisa, et reguleerijad panevad lihtsalt lahtritesse linnukesi, et kindlaks teha, kas alal, mida nad on pandud tarbija nimel valvama ja kaitsma, ikka tehakse õigeid asju. On oluliselt tähtis, et reguleerijad kindlustus- ja edasikindlustusühingute igapäevast tegevust ka tegelikult ajaperioodide kaupa jälgiksid, juhiksid ja kontrolliksid.

Nimelt selle ja ainult selle protsessi kaudu suudame me luua reguleerimise nõuetekohase vormi. See on äriühingute aruandlus: jah, nad hakkavad tegema asju, et reguleerijatele oma tegevusest teada anda, kuid reguleerijad peavad olema kaasatud. Ning 27 liikmesriigi osas: nüüd ei nuputa iga üksik liikmesriik omaette tema enda eraldi eeskirjadega, mida nad saaksid selle määruse osas kohaldada, vaid muidugi hakkavad nad kohaldama kogu Euroopa Liidus määruse standardvalemit, millega saab välja jõuda, tõsijutt, tarbijakaitse paremale alusele, kui eeldaksime.

Samamoodi saavad äriühingud sellest määrusest palju kokkuhoidu, sest nüüd hakkavad nad kõigile reguleerijatele ühtviisi aru andma. Mida nad toodavad, mida peavad ütlema, mida teevad ja kuidas aru annavad, ei kehti mitte ainult ühe reguleerija puhul, vaid võiks olla mõeldud reguleerijate kolleegiumile, eriti gruppide puhul, sest kuna kindlustusühingute tegevus on piiriülene, siis on reguleerijatel nüüd oluline moodustada meeskonnad ja teha koostööd, et tagada aruandluse, arvandmete ja muu lisatud teabe asjakohaste tasemete esitamine, et oleks kindel, et turud on kõige paremini kaitstud.

Nõukoguga peetud arutelude ajal märkas parlament mitmeid huvitavaid ja mõnikord ehk tahtmatuid kavalaid võtteid, et riiklikke tegevusalasid ühes või teises suunas kallutada, nii et ma ei saa nägu teha, et see ei olnud üks väga keeruline toimik, mida proovisime nõukoguga arutada: oli küll. Parlament sundis nõukogu pikka aega tagant. Parlament sundis nõukogu kaugemale, kui see oli kavatsenud ja tegelikult oleks kahe viimase eesistujariigi ajal tahtnud minna, niisiis olen väga uhke ja väga rahul, et olen töötanud meeskonnaga, mis suutis nõukogu ennast liigutama panna.

Kahjuks ei tule meil sellist grupitoetust, nagu me algul kujutlesime, et võiks olla, aga kuna me suutsime läbivaatamise klausli sellesse direktiivi sisse võtta, siis saame grupitoetuse juurde tagasi pöörduda ning ma loodan, et kolm aastat pärast selle konkreetse direktiivi kehtestamist – ja ma ootan, et volinik mulle ütleks, et ka tema seda eeldab – oleme suutelised grupitoetuse ühel või teisel viisil tagasi tooma, eriti selle erilise lähenemisviisi majandusliku külje kooskõla huvides.

Me tahame regulatsiooni, mis on riskipõhine ja tugineb põhimõttele, kuid see peab olema ka niisugune, mis toetab tegevusala suutlikkust ja hakkab edendama reguleerijate parimaid instinkte nii terves Euroopa Liidus kui ka välismaal. Lõpetan veel ühe märkusega. Me peame vaidlustama ka igal pool maailmas asuvaid reguleerijad ning tunnistama ainult riigist riiki ulatuvat korda. Loodan, et volinik minuga selles osas nõustub.

 
  
MPphoto
 

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Proua juhataja, tänane arutelu toimub ajal, mil meie ees seisab kaasaja suurim väljakutse Euroopa majandusele. On tarvis väga kiiresti tegutseda, tegutseda jõuliselt, sihikindlalt ja ulatuslikult, et taastada usaldus, kasv ja töökohad ning parandada finantssüsteem, ehitada üles stabiilsus tulevikuks, edendada kaubandust ja investeerimist ning kaitsta paremini meie kodanikke – ühesõnaga pakkuda tõhusat ja stabiilset finantssüsteemi.

Komisjoni märtsi alguse teatise põhjal sätestas Euroopa Ülemkogu oma kevadisel kohtumisel ELi tugeva tuleviku tegevuskava: finantssektori reguleerimise lünkadega tegelemise strateegia, mille abil taastada stiimulid ja reformida järelevalve, et see oleks kooskõlas ELi ühtse finantsturuga. Mõne nädala pärast esitab komisjon oma seisukoha, kuidas rajada Euroopas ajakohase tasemega järelevalveraamistik. Seda hakatakse arutama juunis koos riigipeade ja valitsusjuhtidega. Komisjon on valmis esitama konkreetseid meetmeid sügisel.

On selge, et ülemaailmsed probleemid nõuavad ka ülemaailmseid lahendusi. ELi algatus kiita heaks finantskriisile koordineeritud ülemaailmse vastuse andmine on olnud väga edukas. Londoni kohtumisel võtsid G20 liidrid väga ulatuslikke kohustusi tegelda kooskõlastatult finantssüsteemi nõrkade kohtadega, ehitada ühiselt üles uus finantsstruktuur, kaitstes samal ajal avatud maailmamajandust.

Olukord ELi finantssektoris on tõsine. Kuid palju on juba ära tehtud ning mul on hea meel märkida, et komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu on kiiresti tegutsenud ning kriisile vastu astudes tihedat koostööd teinud. Oleme edukalt lõpule viimas kolme olulise meetme vastuvõtmist: esiteks, krediidireitingu agentuuride määrus; teiseks, Solvency II ümbertegemine ning kolmandaks, siseriiklikku ühinemist ja jagunemist käsitleva kolmanda ja kuuenda äriühinguõiguse direktiivi läbivaatamine.

Esiteks, krediidireitingu agentuuride reguleerimise osas saavutatud kokkulepe aitab tegelda ühe sellesse kriisi oma panuse andnud probleemiga ning pakub seega mõningaid väljavaateid turu usaldusväärsuse taastamiseks. Eelmise aasta novembris komisjoni vastuvõetud ettepanek sätestab mõned selged eesmärgid krediidireitingu agentuuride usaldusväärsuse, läbipaistvuse, vastutustunde ja hea valitsemistava parandamiseks. Selles määruses on säilinud esialgse ettepaneku tabavus, mis tagab krediidireitingu agentuuride reitingute andmise protsessi sõltumatuse, hindamisprotsessi usaldusväärsuse ning varem olemas olnud huvide konfliktide nõuetekohase juhtimise hindamisprotsessi käigus. Peale selle pannakse paika laiaulatuslik järelevalverežiim. Euroopa reguleerijad kontrollivad krediidireitingu agentuuride tegevust ning võtavad vajaduse korral täitemeetmeid.

Ma olen sõna võtnud järelevalve küsimuses ja öelnud, et järelevalve osas tuleb koostööd tugevdada. Seepärast ei valmista mulle raskusi nõustuda, et selles olulises valdkonnas on tarvis edasi tööd teha. Seepärast nõustub komisjon de Larosière`i raporti soovituste põhjal, et kõigi asjakohaste finantssektori regulatsioonide järjepidevuse ja kokkusobivuse tagamiseks tuleb uurida vajadust tugevdada selle määruse sätteid seoses järelevalve struktuuriga.

Kolmandates riikides antud krediidireitingute menetlemise küsimuses on G20 tippkohtumise tulemused muutnud ülemaailmset olukorda. Kõik G20 liikmed on nõustunud krediidireitingu agentuuride reguleerimisega kohustusliku registreerimise ja järelevalverežiimi sisseseadmise kaudu. Sellepärast ma nõustungi nõukogu ja parlamendi läbirääkimistel heakskiidetud lahendusega kolmandates riikides antud krediidireitingute menetlemise osas.

Mul on hea meel märkida, et komisjoni ettepanekuga sätestatud ambitsioonikad eesmärgid on täidetud. Komisjon on kaasotsustamismenetluse tulemusega väga rahul.

Lubage mul nüüd Solvency II juurde pöörduda. Tahaksin tänada raportööri härra Skinnerit ja parlamenti nende töö eest ning nende kompromissivalmiduse eest, et selle tähtsa teema osas ainsal lugemisel kokkuleppele jõuda. ELi kindlustussektor, järelevalveasutused ja aktsionärid üldiselt rõõmustavad väga sellise tulemuse üle.

Pean siiski ka märkima, et olen kompromissi teatavates aspektides pettunud. Grupitoetuse režiimi väljajätmine, mida mina pidasin üheks kõige uuenduslikumaks aspektiks komisjoni ettepanekus, tähendab, et me ei suuda ajakohastada – nii palju, kui oleksime tahtnud – järelevalvemeetmeid piiriülesel alusel tegutsevate kindlustajate ja edasikindlustajate puhul.

Olen endiselt mures ka sellepärast, et mõnede aktsiakursiriski käitlemisega seotud muudatusettepanekute tulemuseks võib olla riskipõhiste kapitaliinvesteeringute järelekaalumata kord. Seda eriti nende muudatusettepanekute puhul, mis toovad liikmesriikide valikuvõimalusena sisse nn jooksva arvestuse. Komisjon pöörab edaspidi tähelepanu eelkõige sellele, et tagada selles suhtes kehtestatud rakendusmeetmete kaalutletud mõistlikkus.

Kahtlemata toetab komisjon parlamendi ja nõukogu kokkulepet, kui te seda oma hääletusega kinnitate. Praegune solventsusrežiim on üle 30 aasta vana. Solvency II kehtestab majandusliku riskipõhise režiimi, mis süvendab integreerumist ELi kindlustusturul, tugevdab poliisiomanike kaitsmist ja suurendab ELi kindlustajate konkurentsivõimet.

Nagu kinnitas hiljuti CEIOPS oma raportis finantskriisist saadud õppetundide kohta, vajame me praegu rohkem kui kunagi varem Solvency II kui esmast vastust käesolevale finantskriisile. Me vajame määrust, mis nõuaks, et ettevõtted oma riske nõuetekohaselt juhiksid, mis suurendaks läbipaistvust ja tagaks, et järelevalveasutused koostööd teeksid ja oma tegevust tõhusamalt koordineeriksid. Solvency II toob kindlustustegevusse režiimi, mis võib olla rahvusvahelisel tasandil samasuguste reformide eeskujuks.

Läbivaatamisklausli lisamine, milles nimetatakse konkreetselt grupitoetuse režiimi, võimaldab komisjonil selle küsimuse juurde tagasi pöörduda. Ma eeldan, et mitmes eri valdkonnas saavutatud edu, mis on seotud de Larosière’i raporti soovitustega, loob soodsama keskkonna reformidele piiriüleses koostöös siseriiklike ja välismaiste järelevalveametite vahel.

Asun nüüd Weberi raporti juurde. Tänu raportööri proua Weberi tõhusale tööle oli võimalik jõuda kokkuleppele aruandluse ja dokumenteerimise lihtsustatud nõuetes aktsiaseltside ühinemise ja jagunemise puhul, mis säilitab väga märkimisväärse osa komisjoni esialgse ettepaneku säästupotentsiaalist, mis ulatub 172 miljoni euroni aastas.

Halduskoorma vähendamise kontekstis tehtud mõõtmised ja uuringud näitavad, et äriühinguõigus on üks kõige koormatumaid valdkondi ELi acquis’s. Mitmel põhjusel kannavad VKEd suuremat halduskoormat kui suuremad ettevõtted. Ekspertide 2007. aasta aruandes oletatakse, et väikestel ettevõtetel on suurtest ettevõtetest kümme korda rohkem kulusid, et täita õigusaktidega pealepandud teavitamise kohustusi. Kümme korda rohkem, ma kordan. Samal ajal on väikesed ettevõtted meie Euroopa majanduse selgroog ja praegu on neil majanduslikult väga raske aeg.

Praeguses keerulises ja raskes majandusolukorras ei saa me endale selliseid takistusi lubada. Peame selle asemel suurendama jõupingutusi, et meie ettevõtete koormat kergendada. Oma 12. detsembri 2007. aasta resolutsioonis tervitas Euroopa Parlament komisjoni otsusekindlust, et saavutada eesmärk vähendada 2012. aastaks 25% ettevõtete halduskoormat ELi ja riiklikul tasandil, ning rõhutas oma kavatsust uurida õigusloome ettepanekuid selles valguses. Täna, kõigest seitse kuud pärast seda, kui komisjon ettepaneku esitas, on mul väga hea meel selle kompromissi üle, vaatamata isegi sellele, et komisjon oli läinud oma esialgses ettepanekus veel kaugemale. Ootan rõõmuga, et parlament kinnitab selle kompromissi, mis hakkab ettevõtetele, eriti VKEdele, kiiresti märkimisväärset kasu tooma. Ja me ei tohiks siin peatuda. Bürokraatia lihtsustamine ja vähendamine jääb endiselt komisjoni tegevuskava keskmesse.

 
  
MPphoto
 

  Gay Mitchell, majandus- ja rahanduskomisjoni raportöör. − Proua juhataja, ma ei taha oma jutuga viidata konkreetselt mitte kellelegi. Ma arvan, et Solvency II, määrus ja krediidireitingu agentuurid (CRA) on kõik väga vajalikud ja väga olulised, kuid meil on tarvis peale leekide kustutamise ka ehitada tuletõrjedepoo. Minu arvates oleme liiga sügavalt üksikasjadesse laskunud, öeldes: „Oh, küll me selle depoo kunagi tulevikus valmis ehitame”.

Ma ei suuda uskuda, et kui president Sarkozy oleks veel Euroopa Ülemkogu eesistuja, et me siis ikkagi sellise teosammuga edasi liiguksime nagu praegu. Tšehhi eesistumine valmistas suure pettumuse ja eriti suur pettumus on Tšehhi Vabariigi president.

Tahaksin teile öelda, et kui eesistujariik Tšehhi või tema järeltulijad ei ole suutelised oma tööd tegema, siis näitab see, et meil on Lissaboni lepingut tõepoolest tarvis: meil on tõepoolest tarvis, et keegi Euroopa Liitu alalisemalt juhiks.

Inimesed otsivad lootust; nad otsivad mingit teavet olukorra parandamise kohta. Kas keegi siin täiskogus tõesti usub, et kui Jacques Delors oleks komisjoni president, siis liiguksime praegu edasi sellisel teosammul? On aeg tegutseda ja juhtida, kuid meil puudub see tegutsemine ja juhtimine, ning see on üks küsimus, mis täna hommikul siin tõstatada tuleb.

Euroopa Investeerimispank võiks ära teha palju rohkem. Euroopa Liit ja selle institutsioonid koos selliste riikidega nagu Hiina võiksid ära teha palju rohkem. Praegu pole 1937. aasta. Siis ei olnud meil institutsioone ega suutlikkust tegelda selliste küsimustega nagu praegu. Nüüd on meil need institutsioonid olemas, nii sees- kui väljaspool Euroopa Liitu – väike hulk institutsioone, mis võivad koostööd teha. Mida meil pole, on juhtimine. Tooge tagasi president Sarkozy või keegi tema sarnane ja juhtigem korralikult ka komisjoni, et anda inimestele lootust, ning hakkame siis rääkima selle olukorra parandamisest. Ma ei näe, et Euroopa Ülemkogu seda teeks, aga oleks juba aeg.

 
  
MPphoto
 

  Sharon Bowles, õiguskomisjoni raportöör. − Proua juhataja, ma tervitan Solvency II kokkulepet, ning tunnen nagu teisedki kahetsust, et grupitoetus pagendati tuleviku läbivaatamisele, ning viimaks ilmnenud nõukogu suutmatuse üle uurida koos meiega mooduseid, kuidas seda toimima panna, võttes arvesse mõningaid põhjendatud muresid. Jälgisin nii õiguskomisjonis kui ka majandus- ja rahanduskomisjonis, mis juhtub kapitali liikumisega grupistressi aegadel, nagu näiteks peaaegu maksejõuetuse tingimustes, ja kindlasti pole see nii ühene, nagu komisjoni eelnõud või kindlustusala esindajad kujutavad.

Siiski on olemas instrumendid, millega võiks eesmärgi saavutada, ja me soovitasime 2. taseme meetmeid, kuid nüüd oleme jäetud tulevikku ootama, et leida mooduseid maksimeerida kapitali turvaline, majanduslik grupikasutus. Ma loodan, et liikmesriigid vastavad väljakutsele, kui tuleb aeg otsida asja lõpuleviimiseks paremaid lahendusi.

Kuid läheme nüüd paketi mõnede punktide juurde: artikli 27 muudatustes on kindlaks määratud, et järelevalveasutustel peavad olema asjakohased teadmised ja võimed. Tegin esialgse muudatusettepaneku, osalt erapooletust käsitlevat raportit silmas pidades, kuid finantskriisi kontekstis oli sel laiem kõlapind ning ma saavutasin samasugused lisandused ka seoses kapitalinõuete ja krediidireitingu ettepanekutega.

Peab olema täiesti selge, et riskipõhise lähenemisviisi valimine pole leebe võimalus. Õige arusaam näidistest ja nende aluseks olevatest eeldustest peaks olema märksa tõhusam järelevalve viis kui lahtritesse linnukesi teha. Stressitestid peaksid ulatuma mugavast eelduste tsoonist kaugemale ning vastavustegurid jääma aktiivse järelevalve alla.

Rühmajärelevalvest on saanud nüüd kaasav protsess, mitte rühma järelevalvajate tegevus, kus võitja kõik endale võtab, kuigi lõpp-punktis peab lõpuks olema kindlasti vastutustunne. CEIOPSi rolli on suurendatud ning väärib rõhutamist, et see oli Solvency II üle toimunud arutelu, mis viis meid 3. tasandi komisjonide suurenenud rolliga seoses valitseva suuna mõtlemisele tükk maad lähemale. On väga tähtis, et selgitatakse ka seda, et ei tohiks olla vastuolu riikliku järelevaataja volituste ja tema rolli vahel CEIOPSis.

Kui need muudatusettepanekud hulk aega tagasi tehti, siis olid need mõnevõrra enneaegsed, kuid finantskriisi arenedes on need näidanud oma väärtust. Nagu raportöör ütles, on parlamendi meeskond Solvency II kontekstis head tööd teinud; ning seda on teinud ka eesistujariik Tšehhi Vabariik.

 
  
MPphoto
 

  Karsten Friedrich Hoppenstedt, fraktsiooni PPE-DE nimel.(DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, raportöör tõstis juba Solvency II saavutatud tulemuste juures esile nii kriitikat väärivaid kui ka positiivseid aspekte. Usun, et võime pidada seda märkimisväärseks edusammuks sinnapoole, et muuta Euroopa kindlustusala tulevikus tegutsemisvõimeliseks isegi kriisiaegadel. Ma usun ka, et oleme, nagu juba öeldud, selgeks teinud, kus on peidus kriitikaväärilised aspektid, ja nimelt grupijärelevalves. Muidugi tuleb grupijärelevalve ja -toetuse ühises valdkonnas ära teha rohkem tööd. Kriisiolukorras, mil kapitalivood on teistsugused, kui võiks tavaliselt eeldada, on siiski loomulik, et selles valdkonnas on tarvis sammu pidada, kuid arvestada ka raskustes olevate riikidega.

Samuti oleme arutanud teist olulist küsimust, sest Euroopa Liidus on 500 miljonit tarbijat, kes kõik on ka kindlustatud isikud ja nn aktsiakursiriskiga. Tegevusalal, majandusel ja ka liikmesriikidel on kõigil selles küsimuses selge arvamus. Pidime selles osas nõustuma kompromissiga, mis võib läbivaatamisklausli süsteemi alusel peegelduda mõnel etapil ka analüüsis. Tähtis on aga see, et saame öelda, et Euroopa Liit on selles suhtes saatnud välja märguande, et Euroopa tegutseb ja on tegutsemisvõimeline. Arvan, et Ühendriigid, Hiina ja teised riigid, kes nende ettevaatust nõudvate küsimustega tegelevad ning nendes konkreetsetes tingimustes tuleviku tarbeks paremaid süsteeme välja töötavad, on selle märguande samuti ära tundnud. See on üks olulistest teadmistest.

Tahaksin minevikku silmas pidades väga selgelt üle korrata järgmist. Töösse on olnud kaasatud neli eesistujariiki, sealhulgas ka praegune. Läbirääkimiste kulg on suuresti kõikunud, loomulikult vastava liikmesriigi avaldatava surve mõjul, kuid me oleme siiski tulemuse saavutanud. See on üks teadmine.

Teine on see, et oleme teinud koostööd Euroopa kindlustustööstusega ning et üksikalade mõju-uuringud on selles suhtes väga olulised. Miks nii? Sellepärast, et väga keerukat süsteemi ja sisu silmas pidades on tarvis kaasata lahenduse leidmisse kindlustustööstus. Kui arvestame, et viimases mõju-uuringus osales üle 1400 ettevõtte – nii suure kui väikese ettevõtte, sest eesmärk pole turg puhtaks lüüa, vaid kaasata tarbijate huvides kõik osalejad – siis oli see suur edu. Oma Solvency II läbirääkimismeeskonnaga oleme keeldunud ühelgi konkreetsel surveallikal end heidutada laskmast, vaid selle asemel tarbijate, kindlustustööstuse ning muidugi eelkõige meie parlamentaarsete kohustuste huvides selget kurssi hoidnud.

 
  
MPphoto
 

  Gianni Pittella, fraktsiooni PSE nimel.(IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, arvan, et kõigil on selge, et väljatöötamistsükkel on möödas, see tsükkel, mis viimastel aastatel tõi päevavalgele tasakaalustamatuse ja vasturääkivused globaliseerumise mõistmise teatavas viisis: ultraliberaalses globaliseerumises, mis nii paljudel juhtudel on ära kasutanud institutsioonide nõrkust ning võtnud poliitikuid tüütu takistusena, millest ennast vabastada.

Nüüd aga on just poliitikute ülesanne taastada kodanike usaldus selle raske majanduskriisi tingimustes, mida kogeme. Et seda teha, peavad poliitikud juhtimise üle võtma, näidates tulevikuväljavaateid ja takistusi, mida on vaja ületada. Peame kõrvaldama vastuolu maailmaturu kiire kasvu ja nende asutuste nõrkuse vahel, kes on suutelised tasakaalustama ja kontrollima finantsmajanduse ülemäärast võimu.

Selles mõttes kujutab reitinguagentuuride määrus endast tähtsat edusammu. Tegelesin selle toimikuga Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni variraportöörina täielikus koostöös raporti autori Jean-Paul Gauzèsiga, keda ma siiralt õnnitlen.

Parlamendi pühendumuse tulemusena rasketes läbirääkimistes nõukoguga on saavutatud määruse kõige olulisemad punktid. Ma viitan suurtele saavutustele, nagu agentuuride registreerimise nõue Euroopa territooriumil, prognoosimine ja tsiviilvastutus, kahekordne turvasüsteem kolmandatest riikidest pärit pangatähtede heakskiitmiseks, ning eelkõige võimalus, et see määrus võib jõustuda kiiresti ja mitte kahe aasta pärast, nagu riikide valitsused algul nõudsid.

Määrusel on siiski ka suur sümboolne tähendus. Tegelikult reguleerime me niisugust sektorit, mis nagu muudki – ma pean silmas näiteks spekulatiivseid fonde – on viimastel aastatel kasu saanud täielikust lüngast õigusaktides. Sedalaadi isereguleerumise tagajärg on kõigile selgelt näha ja see on hirmus. Nüüd on aeg julgus kokku võtta ja luua finantsturgude jaoks uus struktuur. Me peame endale teadvustama, et isegi rohkem kui muudes sektorites, volinik, ei piisa nimelt selles sektoris riikide valitsuste omaette tegutsemisest!

Sel põhjusel tunnen ma suurepärase tulemuse saavutamisest hoolimata kahetsustorget, sest üks võimalus sai käest lastud; liikmesriikide vastuseisu tõttu – mille eest nõukogu on tõsiselt vastutav – ei tahetud teksti võtta sätet ühtse Euroopa järelevalveorgani kohta reitingusektoris. Parlamendile tehti selle kohta ametlik järelepärimine, kuid poliitiliste ambitsioonide ja realismi puudumine ei ole lasknud sel siiani toetust leida. Praegusel hetkel demonstreerib parlament jätkuvalt oma suutlikkust tulevikku vaadata ning loodab, et ka liikmesriikide valitsused sedasama teevad.

 
  
MPphoto
 

  Wolf Klinz, fraktsiooni ALDE nimel.(DE) Proua juhataja, krediidireitingu agentuuride puudused kriisile eelnenud perioodil on teinud möödapääsmatuks nende agentuuride reguleerimise. Käesoleva määruse eesmärgid krediidireitingu agentuuride registreerimisel on taas kord läbipaistvus, tagatult kõrge kvaliteet, suurem konkurentsivõime, huvide konfliktidest ülesaamine ning kõige selle tulemusena investeerijate parem kaitse. Kokkuleppe saavutamine polnud kerge. Algul olid komisjoni, parlamendi ja nõukogu seisukohad üksteisest väga kaugel, kuid üldkokkuvõttes on need eesmärgid nüüd suuremalt osalt saavutatud. Üks hea asi on see, et edaspidi hakkab olema ainult üks reitingukategooria. Reguleerivateks ja muudeks eesmärkideks mõeldud kategooriad 1 ja 2 vajuvad minevikku. Huvide konfliktist on üle saadud: krediidireitingu tegevuse kõrval mingeid muid nõuandvaid teenuseid ei toimu. Väljastpoolt Euroopa Liitu pärit krediidireitingu agentuurid saavad võimaluse Euroopa turule pääseda ning seal sertifitseerimist hõlmava samaväärsuse režiimi vahenditega tegutseda, mis on oluline väikestele agentuuridele, või kinnitamisrežiimi vahenditega, mida võivad kasutada suured agentuurid.

Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (CESR) hakkab mängima otsustavat osa krediidireitingu agentuuride registreerimisel ja järelevalvel. Kõige selle kõrval märgin ära ka mitmed vajakajäämised praeguses toimikus ja määruses. Ma kardan, et praktikas hakkavad kõik eeskirjad ja nõuded Euroopa turule mineku võimalusi takistama. Need nõuded on arvatavasti liiga piiravad ning võivad lõpuks Euroopa turu ära lõigata, juhtides meid sellega tagaukse kaudu protektsionismi, mis oleks ju väga halb. Ma loodan, et mu kartused osutuvad alusetuks.

Meie sisehalduse eeskirjad lähevad väga kaugele – tegelikult liiga kaugele. Need on peaaegu tapvad. Üheski teises ELi määruses ei ole võrreldavaid eeskirju. Oleksime teinud paremini, määratledes selged põhimõtted ning jättes vastutuse nende põhimõtete rakendamise ja edasiarendamise eest ettevõtetele endale.

Lõpetuseks, minu arvates pole meil oligopolide kaotamisega kuigivõrd edu olnud. Peame nüüd palju aastaid väga väikest konkurentsi kannatama.

 
  
MPphoto
 

  Cristiana Muscardini, fraktsiooni UEN nimel.(IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, majanduskriis pole veel kaugeltki möödas, kuigi eurotsooni liikmelisus on Euroopale teatava stabiilsuse andnud. Rahvusvahelise Valuutafondi arvates on finantskriis läinud maksma 4000 miljardit USA dollarit, millest kaks kolmandikku võib panna pankade arvele.

Tuleb saavutada palju eesmärke: taastada usaldus, toetada kasvu ja kaitsta töökohti. Seda on võimalik teha üksnes majanduspoliitika kaudu, mis suudab finantssüsteemi õigeks muuta, kuid Euroopal polegi veel majanduspoliitikat. Hoolimata Londoni G20 ettepanekutest krediidisüsteemile uut hoogu anda, on endiselt tugev puudus – nagu oleme aastaid rääkinud – selgetest eeskirjadest finantsturu, sellel tegutsevate ettevõtjate, pakutavate toodete ja derivatiivide haldamiseks.

Turud tuleks allutada reguleerimisele ja järelevalvele, kõige tähtsam on see finantssektoris, mis on kontrollimatuna teinud lahti tee enneolematule võlgnevuse eskaleerumisele. Mida teha selle tohutu võlaga, mis on tekkinud tagatisteta laenude andmisest? Kas see tuleks korstnasse kirjutada? Kas see tuleks lülitada pankade paika pandud puhastusmehhanismi? Kas tulevikus peaks ülekanded OTC derivatiivides keelama ning nõudma, et pangad teeksid kord ja alatiseks lõpu oma derivatiivide lepingutele?

Meil on tarvis selgeid vastuseid, uusi krediidiliine väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning hoiustajatele, et ära hoida kontrollimatuid ümberpaigutusi ning teha OMC eeskirjad ümber vastavalt tegelikule olukorrale. Kui me ei hakka rääkima maailmakaubanduse eeskirjadest, ei lahenda me midagi: see tähendab, süsteemi kriisi ees seistes peame me reformima süsteemi, taastades poliitika juhtiva rolli, millest on nii sageli puudus, keskendades tähelepanu taas tegelikule majandusele ning loobudes virtuaalsete finantside hõlpsast oopiumist!

 
  
MPphoto
 

  Alain Lipietz, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, tahaksin kõigepealt öelda, et olen täiesti nõus sellega, mida härra Mitchell oma sõnavõtus ütles. Oleme ajakavast maas; tegutseme väga aeglaselt. Sellest hoolimata tahaksin talle rõhutada, et on väga oluline, et ei tehta Prantsusmaa presidendi puhul sama viga, mida prantslased teevad mõnikord härra Browni puhul. Tegutsemise kohta peetud kõned ei taga veel tegutsemise tõhusust.

Võttes arvesse kriisiolukorda, on selge, et meie jaoks ei alanud kriis finantssektorist. Selle juured on sotsiaal- ja keskkonnakaitse valdkonnas. Seda öeldes pean ma silmas, et see seostub finantstsükliga, nii et kui tsükkel edeneb hästi, siis me riskime, aga kui tsükkel enam hästi ei edene, siis ütleme endale, et oleks targem asju pisut reguleerida.

Praegu me oleme olukorras, kus on tarvis reguleerimist – ja tugevat reguleerimist. On tarvis reguleerimist ühtse turu tasandil, see tähendab, et meil on vaja tsentraliseeritumat reguleerimist Euroopa tasandil. Sellest peaksimegi hääletamisel juhinduma. Me toetame täielikult Gauzès’ raportit ja selle kaudu saavutatavat edu. Oleme nüüd juba aastaid oodanud Euroopa tasandil tsentraliseeritumat reguleerimist ja järelevalvet ning esimene etapp, mille saavutasime CESRiga, on meie arvates täiesti asjakohane.

Hoolimata siiski härra Skinneri pingutustest – ja selles punktis on meie kriitika täpselt samasugune nagu härra Mitchellil – on meil kahju, et valitsus pole asjast aru saanud. Me ei nõustu kompromissettepanekuga, mis välistab grupijärelevalve süsteemi. Arvan, et selline teguviis teeb asja ainult hullemaks.

Sellepärast me hääletame Skinneri raporti vastu, kuid mitte härra Skinneri tehtud töö, vaid valitsuse pakutud kompromissi vastu.

 
  
MPphoto
 

  Sahra Wagenknecht, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, samamoodi nagu avalik julgeolek, õigusemõistmine või keskkonnakaitse, on ka finantsturgude stabiilsus avalikkuse vara ning peaks sellisena olema avalikkuse kontrolli all. Lõpuks oleme juba näinud, mis juhtus: kui jätta finantsturgude reguleerimine suurte pankade, kindlustuskompaniide, riskihajutamise fondide ja erasektori krediidireitingu agentuuride hooleks, siis on alati oht näha, kuidas suurima võimaliku kasumi otsingul spekuleeritakse suurte summadega ning lõppkokkuvõttes jäävad kaotuste kulud üldsuse kanda.

Kriis on liigagi selgelt näidanud vabatahtliku eneseregulatsiooni läbikukkumist, siiski pole komisjon kahetsenud oma pühendumust sellele. Selle asemel, et riskantsed finantstooted keelata ja finantssektoris selged reeglid kehtestada, lubab komisjon jätkuvalt eraettevõtjatel otsustada, milliseid riske võtta ja mismoodi neid hinnata. Meie arvates on see vastutustundetu.

Praeguseks on selgeks saanud, et kasumi saamise huvides alahindasid krediidireitingu agentuurid süstemaatiliselt struktureeritud finantstoodete riske ning panid sellega tegelikult käima kauplemise katteta laenudega. Seetõttu oleks nüüd asjakohane tegevussuund teha täielikult lõpp eraviisiliste kasumile orienteeritud ettevõtjate riskihindamisele ning luua avalik Euroopa reitinguagentuur, mis annaks sõltumatu hinnangu mitmesuguste tagatiste kvaliteedile. Komisjon on seda lahendust juba isegi kaalunud.

Gauzès’ raportis nõutakse õigusega, et suveräänsete laenude reitingut tuleb pidada avalikuks varaks ning seepärast peavad sellega tegelema avalikud ettevõtjad. Miks aga peaks see põhimõte piirduma ainult suveräänsete laenudega?

Ka kavandatava Solvency II direktiivi puhul toetavad komisjon ja raportöör läbikukkunud eneseregulatsiooni põhimõtet. Näiteks, kui kindlustusgrupid kaaluvad kapitali ja maksejõulisuse nõudeid, lubatakse neil abi otsides pöörduda riskihindamise sisemudelite poole. Aeg näitab, kas liikmesriikide järelevalveasutustel on nende mudelite mõistmiseks piisavalt suutlikkust. Mina isiklikult kahtlen selles.

Peale selle on nii miinimumkapitali kui ka maksejõulisuse nõue kaugelt liiga madalad ning neid tuleks oluliselt suurendada. Kuna see võiks mõnedele pankadele või kindlustuskompaniidele probleeme tekitada, siis oleme selle poolt, et niisugune kapitali suurendamine võib võtta valitsuse osakute kuju koos sellega kaasneva mõjuga äriühingu poliitikale. Selline osaline riigistamine võiks olla esimene julge samm sinnapoole, et finantssektor ühiseks hüvanguks ümber orienteerida.

Pikemas perspektiivis tuleks kogu finantssektor igal juhul avalikuks sektoriks muuta, sest üksnes riigistamine saab tagada, et see sektor täidaks oma ühiskondlikku kohustust, selle asemel, et üha suurema kasumi otsingutel ülemaailmsetel finantsturgudel iseennast maha mängida. On ülim aeg teha järeldusi katastroofist, mida selline käitumine on põhjustanud.

 
  
MPphoto
 

  Godfrey Bloom, fraktsiooni IND/DEM nimel. –Proua juhataja, ma olen finantsteenistuses veetnud 40 aastat, niisiis arvan, et tean ehk pisut sellest, mida siin räägin.

Lubage mul vaid lühidalt rääkida Ühendkuningriigi Finantsinspektsioonist (FSA), mis annab meile aimu sellest, kuidas vigu tehakse. Ühendkuningriigi Finantsinspektsioonil on poolest miljonist sõnast koosnevad eeskirjad. Keegi ei saa nendest aru, kõige vähem veel FSA. See, kuidas FSA oma eeskirju tõlgendab, on saladus; kohaldatud trahvidega turgutavad nad oma töötasusid ja pensione; apellatsioonikohut ei ole. Olen sel teemal kirjutanud volinik McCreevyle ning see toob meid nüüd tema enda inimõiguste akti artiklite 6 ja 7 juurde. Apellatsioonikohut ei ole. Kui nad midagi valesti teevad, siis ei ole üldse mingit õiguskaitset. Üldsusele on tekitatud mulje, et kui regulatsioonil on FSA pitsat, siis ei saagi sellega midagi valesti olla. Puudub caveat emptor`i kontseptsioon.

Nüüd hakkab nähtavasti toimuma subsumeerimine mingit sorti ELi järelevalveorgani poolt, mis kahtlemata koostatakse ülbetest bürokraatidest, Skandinaavia koduperenaistest, Bulgaaria maffiast ja Rumeenia kärakameestest. Ausalt öeldes arvan ma, et hakkate omavahel tõesti hästi läbi saama.

 
  
MPphoto
 

  Bruno Gollnisch (NI).(FR) Proua juhataja, härra Gauzès’ raportis reitinguagentuuride kohta, proua Weberi raportis aruandlus- ja dokumenteerimisnõuete kohta ühinemise ja jagunemise korral ning härra Skinneri raportis kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta on sätteid, mis on kahtlemata kasulikud, kuid neid ei saaks nimetada finantskriisiga võitlemise meetmeteks. Kriis, mida me kogeme, on selgesti hoopis teisest mõõtkavast ning seda ei saa lahendada üksnes nende tehniliste ja ühekordsete meetmetega.

Milliseid meetmeid on tarvis, et lahendada see kohutavat kriis, mida kogeme? Esiteks tuleb teha lõpp dogmadele, millele on praeguseni rajanud oma tegevuse nimelt need, kes usuvad rahvusvahelisse tööjaotusse ning isikute, kaupade ja kapitali vabasse liikumisse.

Tuleb teha lõpp sellisele kaupade vabale liikumisele, mis on Euroopa töötajad vastandanud niisuguste riikide töötajatega, mis, nagu kommunistlik Hiina, on varjupaigaks kapitalismi kõige küünilisemale vormile, kus töötajatel pole streikimise õigust, ühinemisvabadust, asjakohaseid vanaduspensione või sotsiaalkaitset ning nad saavad naeruväärselt madalat palka. Hiina pole siiski ainus sellises olukorras riik.

Tuleb lõpp teha isikute vabale liikumisele, mis on viinud meid, mis on viinud teid selleni, et aktsepteerite ja isegi soovitate tulevaste põlvede korvamise ainsa vahendina massilist immigratsioonipoliitikat, mille katastroofilisi tagajärgi me võime täna selgesti näha.

Ja viimaks tuleb lõpp teha kapitali vabale liikumisele, mis oli kriisi vallandajaks, kuna see võimaldas USA sisemise kinnisvaraturu kriisil, mis oli täiesti paikne kriis ja oleks pidanud USA turu piiresse jäämagi, järk-järgult mürgitada kogu meie majanduse ning laostada meie hoiustajad, meie töötajad ja meie tööandjad.

Sellest järeldub, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted tuleb vabastada maksusekkumise ja bürokraatia ahelatest; on tarvis lihtsaid eeskirju, nii et rahalised väärtused vastaksid ka tegelikult olemasolevatele tööstuse või teenusepakkumise varadele; ning tuleb käivitada investeerimispoliitika, kuid see peab olema toimiv poliitika. Need on kõigest mõned olulise tähtsusega meetmed ja me tahaksime näha, et liikmesriikide valitsused võtaksid need lõpuks oma riiklikesse poliitikatesse, mis on näidanud nende kõrgemat reaktsioonivõimet.

 
  
MPphoto
 

  John Purvis (PPE-DE). – Proua juhataja, mul on hea meel, et Solvency II on viimaks otsustamise punkti jõudnud. Härra Skinner ja tema variraportöörid on selle saavutamiseks eeskujulikku paindlikkust ja kannatlikkust demonstreerinud. Nagu teistelgi, on ka minul kahju, et grupitoetus välja jäeti, kuid praeguses palavikulises olukorras pole see, ausalt öeldes, üllatav. Meil on tarvis kõvasti tööd teha, et saavutada grupisüsteem, mis tõesti töötaks kindlustuse Euroopa ühisturul ja selle turu jaoks ning mis oleks tõhus ka kolmandate riikide puhul – me ei saa endale rohkem AIG fiaskosid lubada.

Tahaksin kiita ka raportööri härra Gauzèsd ja nõukogu, et nad krediidireitingu agentuuride tegevuse reguleerimisega seoses mõistlikule lahendusele jõudsid. On selge, et need agentuurid on teinud tõsiseid vigu ning suurem reguleerimine oli mingis vormis vajalik. Aga kes poleks siis vigu teinud, reguleerijad ise mitte vähem, ning kas võime kindlad olla, et nüüd nad enam edaspidi vigu ei tee?

Ma tundsin muret, et krediidireitingu agentuuride marutõbiselt vaenulik patuoinaks tembeldamine võib lõppeda ülemääraselt sekkuva ja vastupidist mõju avaldava määrusega rõhuvalt eurotsentrilises, protektsionistlikus ja eksterritoriaalses dimensioonis. Mul on hea meel näha, et kompromiss on neid tendentse teatava määrani ähmastanud, kuigi mitte sellisel määral, nagu oleksin näha tahtnud.

Krediidireitingud on arvamused, need on kasulikud arvamused ja ekspertarvamused, kuid need on üksnes arvamused, nii et täielik vastutus oma investeerimisotsuste eest oleneb ikkagi investeerijatest. Pole kahtlust, et need õppetunnid on nüüd saadud, ning nende eest on kõva hinda makstud.

Mul on hea meel, et kehtivusala on piiratud reitingutega, mida kasutati reguleerival eesmärgil. Mul on hea meel näha, et oleme kolmandate riikide reitingutega tegeledes liikunud võrdväärsuselt ja toetuselt võrdväärsusele või toetusele. Aga palun, kas volinik võiks kinnitada, et see tähendab, et investeerijad võivad endiselt vabalt investeerida aktsiatesse ja võlakirjadesse kolmandates riikides, mille reitinguid pole antud Euroopas või millel ei ole võrdväärset staatust?

Peame ettekavatsematute tagajärgede suhtes valvel olema. Ilma eelneva mõjuhindamiseta ilmnevad need kindlasti ning seetõttu on läbivaatamise nõue artiklis 34 oluliselt tähtis.

 
  
MPphoto
 

  Pervenche Berès (PSE).(FR) Proua juhataja, mis puutub Solvency II, siis see reform käivitati ammu enne kriisi algust ning kriis on sellele uut valgust heitnud. Seaduseandjatena oleme kõhelnud: kas kokkuleppele tuleb jõuda esimesel lugemisel?

Lõpuks on läbirääkijate sihikindlus võimaldanud meil jõuda kompromissile, millel minu arvates on vähemalt kaks voorust: esiteks sunnib see kindlustussektorit oma riske paremini hindama, see on protsess, millega siiani kaasnevad suhteliselt vanad mehhanismid, mis kahtlemata ei sobi enam kokku tegelikkusega, millesse kindlustussektor on jõudnud; ja teiseks rõhutab see vajadust järelevalvemehhanismide järele, millega kindlustuskompaniid on kohanduma hakanud, seda nii tarbijatele suunatud toodete ja pakkumiste arvukuse, kui ka nende riigiülese laadi mõttes.

Seaduseandjatena oleme väga innukad arvesse võtma selle turu tegelikkust, see tähendab niisuguse turu, kus teatavates riikides eksisteerivad selle sektori märkimisväärset osa hõlmavad elukindlustusmehhanismid ja kus peame praegust kriisi silmas pidades arvestama eeltsüklilisuse mõjuga, kui seda kindlustussektorile kohaldatakse.

Me peame ka tagama, et selle õigusakti vastuvõtmine ei rikuks kindlustusturu struktuuri, ning eelkõige, et see võimaldaks vastastikustel ühendustel selles õigusaktis oma koha leida. On siiski üpris selge, et see on kõigest üks staadium, ning ma tahaksin selle sektoriga seoses nimetada kuut punkti, mille osas peame tulevikus oma tööd viivitamata jätkama.

Esimene on ilmselt seotud de Larosière’i raporti järeldustega ning vajadusega tagada, et järelvaatajate eri kolleegiumides valitseksid võrdväärsus ja harmoonilised tingimused, ning vajadusega sel otstarbel tugevdada kindlustuskompaniide kontrollimise eest vastutavat Euroopa asutust.

Teine punkt, mida paljud mu kaasparlamendiliikmetest on juba maininud, on rakendada see kurikuulus grupitoetuse mehhanism ning selles osas ei jaga ma härra Lipietzi seisukohta. Muidugi oleksime eelistanud omada grupitoetuse mehhanismi, kuid mis on arusaamatu tõsiasjas, et riikidel, kelle kindlustussektorist 80% või 100% kuulub välismaistele kompaniidele, on täna seda mehhanismi ilma tugeva õigusliku aluseta raske aktsepteerida? Peame selles valdkonnas edusamme tegema.

Kolmas samm tuleviku korrastamiseks on kooskõlastada see, mida meie siin teeme, sellega, mis toimub pensionifondidega. Kuidas saame me tekitada või parandada kindlustusala solventsust, küsimata endalt sama küsimust seoses pensionifondidega? See on absoluutselt tohutu probleem.

Neljas tuleviku ülesanne on seotud hoiuste sellise garantiimehhanismi sisseseadmise, loomise ja kehtestamisega, nagu meil praegu on panganduses ja nagu meil ikka veel ei ole kindlustussektoris.

Viies punkt on seotud kindlustustoodete turustamisega ning selle tagamisega, et viis, mismoodi kindlustuse vahendajad tooteid kindlustusvõtjatele pakuvad, võimaldab teenida nende huve ja täita kaitsenõudeid.

Ja lõpuks, viimane punkt selles sektoris on seotud ülevõtmisega, mille kavatseme pangandussektori jaoks paika panna, nimelt säilitamismehhanismid seoses väärtpaberitele üleminekuga.

Loodan, et selle põhjal oleme tulevikus suutelised kriisi õppetundidest õppust võtma, tagamaks Euroopa kodanikele kindlustussektor, mis esindab neile tegelikku tagatist…

(Juhataja katkestab sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Marielle De Sarnez (ALDE).(FR) Proua juhataja, meie raportööre pole tarvis süüdistada, vaid ma usun, et komisjoni ettepanekud tulid üsna hilja ega sobi kokku sellega, mis on toimunud. Edasiste kriiside ärahoidmiseks peame nähtavasti olema palju ambitsioonikamad ja palju ennetavamad.

Eelkõige peame olema palju ambitsioonikamad ja palju ennetavamad reguleerimise valdkonnas. Me peame ühtlustama oma õigusakte ning kõige tugevam märguanne oleks kahtlemata luua enda jaoks Euroopa reguleerija. See on lõppkokkuvõttes seisukoha võtmise moodus.

Reitinguagentuuridest rääkides on meil tarvis luua Euroopa agentuurid, kelle sõltumatus oleks garanteeritud, ja lõpetada see skandaalne suhtumine, et näeme agentuurides reitinguettevõtteid, mis neile maksavad.

Riskihajutamise fondidest rääkides on meil tarvis neid reguleerida ja välja töötada maksustamise vorm, mida kohaldada kõigile lühiajalistele finantstehingutele.

Ja lõpuks tuleks seoses maksuparadiisidega võtta mõned väga lihtsad meetmed. Peame põlu alla panema kõik pangad, kes maksuparadiisidega tehinguid teevad või keelduvad Euroopas tegutsemisele kaasa aitamast.

See on praegu kõik. Usun siiski, et peame kaugemale minema ja tahaksin selles osas soovitada kaht tegutsemisviisi. Minu arvates peame esiteks mõtlema eurotsooni laiendamisele ja uute liikmete lisamisele. See poliitiline žest võiks arvatavasti olla sama tugev, kui omal ajal oli Saksamaa taasühendamine, ning see võiks demonstreerida Euroopas eksisteerivat solidaarsust ja suurendada meie liidu mõju.

Ning teiseks, me peame liikuma majandusliku, eelarvelise ja rahalise integratsiooni ning maksude ühtlustamise poole, mis on ainus viis Euroopa fiskaalse dumpinguga võitlemiseks.

Kõik see on vajalik, kuid meie kaaskodanikud ootavad kõige rohkem – ja ma loodan, et komisjon praegu kuulab – et võtaksime meetmeid kriisi vastu võitlemiseks. Meie kaaskodanikud ootavad ikka veel tõelist plaani Euroopa taastumiseks ning näiteks mõnda märkimisväärset laenu. Nad ootavad ikka veel, et Euroopa pakuks asjakohast toetust meie VKEdele, kavandaks tõepoolest tuleviku investeeringuid ning eelkõige toetaks Euroopas kõiki neid, kellele kriis halvasti mõjus. Ma pean silmas töötuid, osalise tööajaga töötajaid ning neid leibkondi, mis praegusel hetkel on suurtes raskustes.

Minu arvates on need kõige pakilisemad probleemid, mille põhjal tulevikus Euroopa juhtide üle otsustama hakatakse.

 
  
MPphoto
 

  Ewa Tomaszewska (UEN).(PL) Proua juhataja, Solvency II ning kindlustustegevuse juhtimis- ja järelevalvesüsteemi viimastel aastatel ettevalmistatud muudatuse tarvituselevõtmine on väga suure tähtsusega sündmused, seda eriti praeguse finantskriisi ajal. Olen aastaid olnud kaasatud pensioniskeemidesse ning tean, kui tähtis on pensionifondide järelevalve seoses töötajate liikuvusega ja vajadusega piiriülese järelevalve järele.

Inimesi liikuvusele julgustades peame tagama, et need, kes vahetavad riiki, kus nad töötavad, ning pensionisüsteemi, võivad olla kindlad, et nende sotsiaalkindlustusmakseid koheldakse õigel viisil ja kantakse õigetele arvelduskontodele, ning et nende tulevase pensioni turvalisus kasvab investeerimispõhimõtete ja pensionifondide järelevalve valdkonnas leitud ühenduse lahenduste tulemusel.

Ma õnnitlen Euroopa Kindlustus- ja Pensionijärelevalvete Komiteed ja selle nõuandekogu, mille tööst mul oli au kuni 2007. aasta septembrini osa võtta, ja ma õnnitlen raportööri härra Skinnerit.

 
  
MPphoto
 

  Mary Lou McDonald (GUE/NGL). – Proua juhataja, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ülemaailmses finantsstabiilsuse raportis oletatakse, et finantskriis läheb maksma 4000 miljardit USA dollarit. Oletatav summa võib veelgi tõusta. Nagu me kõik teame olid selle kriisi põhjuseks teatavat sorti kasiinokapitalism ning finantsteenuste sektori reguleerimise puudumine – või siis väga vähene reguleerimine, nagu seda vahel viisakalt nimetatakse.

Kõigi nende töötajate ja perekondade majanduslik kokkuvarisemine terves Euroopas on olnud katastroof. Olin nii rabatud arutelust ja raportitest, mis olid koostatud ülimalt viisakal moel, millega me seda skandaali käsitleme. Praegu olen ma rabatud sellest, et liberaalide ja kristlike demokraatide fraktsioonid tunnevad muret ülereguleerimise pärast või et tagaukse kaudu võidakse sisse tuua protektsionism.

Tõsiasi on see, et ELi reageerimine finantskriisile on olnud loid ja minimaalne. Tõsiasi on see, et me vajame protektsionismi, ning need, keda tuleb kaitsta, on töötajad ja tegelik majandus. Meil on tarvis veel korraldada arutelu töökohtade teemal – kuid just sellel on kodanike jaoks tähtsust – ja meie institutsioon on endiselt klammerdunud läbikukkunud süsteemi külge. Tunnistagem siis seda ning olgem põhjalikud ja vaprad.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Rodi KRATSA-TSAGAROPOULOU
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Nils Lundgren (IND/DEM).(SV) Proua juhataja, ülemaailmne finantskriis raputab maailmamajandust ning nüüd tuleb kiiresti palju ettepanekuid, kuidas teha nii, et see uuesti ei korduks. Rohkem reguleerimist ja rohkem järelevalvet – need on praegu populaarsed teemad. Muidugi tuleb kõigepealt endalt küsida, mis läks valesti. Lubage mul need põhjused 50 sekundiga kokku võtta.

Meil on omaniketa kapitalism. Finantsettevõtteid juhivad ametnikud, kes saavad kavandada süsteeme, mis annavad neile hiigelsuuri boonuseid ja pensione, juhul kui kasum tõuseb. Kasumit saab lühikese ajaga suurendada, juhtides ettevõtete riskitaseme tõstmist madalama väärtusega lihtaktsiate vahenditega. Kui aga riskid tegelikkuseks muutuvad, on juhtkond saanud oma raha ja kaotused jäävad teiste kanda.

Nende jaoks, kes seda poliitikat muuta võiksid, puudub siin motivatsioon. Inimesed, kes raha panka hoiule panevad, teavad, et on olemas hoiuste garantiid. Kõik teavad, et enamik pankasid on selleks liiga suured, et lubada neil pankrotti minna. Maksumaksjad päästavad need ära. Reitinguagentuurid teavad, et nad ei saa tööd, kui oma klientide maksejõulisuse kahtluse alla seavad. Keskpankade ja rahandusministeeriumide järgitav poliitika tugineb põhimõttele, et mullid ei tohi lõhkeda. Seetõttu kasvavad need ebamõistlikult suureks.

Aga kas me arutame nende probleemide lahendamist? Ei, seda me küll ei tee!

 
  
MPphoto
 

  Othmar Karas (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, kõige raskema Teise maailmasõja järgse majandus- ja finantskriisi mõju on ülemaailmne. Ebakindlus, kannatamatus, abitus ja usalduse kaotamine on nii käegakatsutavad nagu on lüngad finantsturgude reguleerimises. Meid kannustab vajadus leida ühtne Euroopa lahendus ja võtta ülemaailmne juhtimine oma kätte. Mõistmine, et on tarvis n-ö rohkem Euroopat, muudab võimalikuks asjad, mida komisjoni ja nõukogu liikmed kõigest mõne kuu eest tagasi lükkasid ja vältisid, kui parlament need jutuks võttis.

Meie sotsiaalse turumajanduse mudel – nii palju turgu kui võimalik, nii palju reguleerimist kui vajalik – ei paku raamistikku ainult Euroopale, vaid ka ülemaailmsele reguleerimisele. Euroopa Liidu tegevus on olnud edukas, kuid me oleme ikka alles kaugel lõpule jõudmisest ning oma eesmärgi saavutamisest. Veel üks etapp on lõpule viidud ning ülejäänud peatükkidega tuleb tegelda või need samuti viivitamata lõpule viia. Ainus lahendus, mis tekitab usaldust, on julgus Euroopa tasandil jõulisi reguleerivaid meetmeid võtta.

Samuti langetame täna – kuigi liiga hilja – otsuse reguleeriva meetme kohta krediidireitingu agentuuride jaoks. Meil on tarvis registreerimist, meil on tarvis ametlikku kontrolli, meil on tarvis tegelda ühtesobimatusega. Me võtame vastu Solvency II direktiivi – oleksime pidanud seda tegema juba enne kriisi finantsturgudel. Pangandusdirektiiv tuleb vastu võtta mais. Peame tsükliennetuslikud mõjud olemasolevast reguleerimissüsteemist kord ja igaveseks kõrvaldama. Reguleerida ei tule ainult riskihajutamisfonde, vaid ka aktsiakapitali erainvesteeringuid. Kõigil boonuskomponendiga tippjuhtide palkadel peaksid olema ka kahjumikomponendid.

Euroopas räägitakse vastutuse küsimustest vähem kui Ühendriikides ning Euroopa järelevalvesüsteem ei ole veel valmis. Peaksime selle organiseerima kooskõlas Euroopa keskpankade süsteemiga ning kiirustama, et langetada suve jooksul nii palju otsuseid kui võimalik. Kutsun teid üles seda tegema!

 
  
MPphoto
 

  Robert Goebbels (PSE). – Proua juhataja, daamid ja härrad, parlament on valmis vastu võtma rahvusvaheliste finantside haldamise eeskirju. Nendest ei piisa, kuna Euroopas ega Ühendriikides ei ole ilmselt poliitilist tahet, et likvideerida ülemäärast puhast spekuleerimist, nagu näiteks aktsiate lühikese positsiooni müük, mille puhul müüakse kaupa, mida isegi ei omata.

Rahvusvaheline finantskriis ei alanud saartelt. See algas Ühendriikides ning levis suurlinna kaudu teistesse suurtesse finantskeskustesse. Kõik need keskused arvati olevat nõuetekohaselt reguleeritud. Sellest hoolimata leidis G20 ideaalseid süüdlasi: maksuparadiise, kas siis tõelisi või mitte.

Juba 2000. aastal soovitasin parlamendile oma raportis, mis käsitles rahvusvahelist struktuuri, kõrvaldada kõik mustad augud rahvusvahelisest finantssüsteemist, alustades riskihajutamisfondidest ja muudest läbinisti spekulatiivsetest fondidest.

G20 kavatseb reguleerida üksnes selliseid spekulatiivseid fonde, mis kujutavad endast süsteemset riski. Süsteemne risk saab ilmsiks tagantjärele, siis kui kriis juba vallandunud on. Tegelikult on G20 juhtivad jõud säästnud oma offshore-keskusi, Kanalisaari, Neitsisaari, Hongkongi ja Makaod, rääkimata sellistest onshore-keskustest nagu Delaware.

Nagu ütles Jacques Attali, on spekuleerimise monopol tulevikus Londoni ja New Yorgi käes. Sõnum on selge: rahvusvahelisi finantse hakatakse reguleerima ainult tähtsamate riikide huvides. Kõik sead on võrdsed, aga mõned sead on teistest võrdsemad.

 
  
MPphoto
 

  Andrea Losco (ALDE).(IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, on õige kritiseerida ja viivituste peale näpuga näidata, aga samamoodi on õige ja hea võimalus ka öelda, et täna teeme me sammu edasi ning et seistes silmitsi selle kohutava kriisiga, mis on maailmamajandused kõikuma löönud, võtavad Euroopa institutsioonid õigusloome erimeetmeid sellistes võtmesektorites nagu reitinguagentuurid ja kindlustus.

Ma usun vähemalt selle põhjal, mida olen lähemalt jälginud, et direktiiv kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta on ülimalt tähendusrikas. See nõukoguga ekstreemselt saavutatud kokkulepe on põhimõtteliselt andnud neile sektoritele uued, tõhusamad eeskirjad, mis võtavad arvesse liikumisi reaalsel turul, väljaspool sätestatud vormeleid.

Majandusliku hindamise ja kapitalinõuete põhimõtted, vastavalt ettevõtete tegelikult võetud riskidele, samuti riskihindamise stiimulitele, ühtlustamisele, raporti järelevalvele, avalikule teabele ja läbipaistvusele, on kõik väga olulised aspektid kindlustussektori konkurentsivõimelisemaks muutmisel ja kindlustatute kaitse tugevdamisel.

Lõplik kompromiss võimaldas leida mõistlikke lahendusi uute eeskirjade ja investeeringute käsitsemise eeskirjade võimalike tsükliennetuslike mõjude põhjustatud probleemidele. Muidugi oleksime võinud rohkem ära teha, kuid ma usun, et jõudsime punkti, millest lähtudes saame astuda järgmisi samme.

 
  
MPphoto
 

  Adamos Adamou (GUE/NGL).(EL) Proua juhataja, praegune majanduskriis on taas tõmmanud tähelepanu meie kindlale seisukohale, et on tarvis reguleerimist, mitte selle puudumist rahvusvaheliste ja muude ettevõtete ühinemisel ning nende asutamisel, on tarvis muuta monopolidevastaseid õigusakte ning on tarvis sekkumist monopolide ja kartellide takistamiseks, mis muuhulgas manipuleerivad turuga, määravad hindu ja jätavad inimesi töötuks ning on loodud üksnes kasumi saamise eesmärgil.

Kodanikud võivad näha sotsiaalsete tahkudeta kasvu tulemusi, mis selle asemel, et luua alalisi töökohti, on suunatud rikkuse ja võimu jätkuvale koondamisele vähestesse kätesse. Finantsturgude liberaliseerimine, mis on parempoolsete ja teiste standardpoliitika, on löönud sügava majandusliku haava, mis rahvast otseselt kahjustab.

Kuna reguleerimise puudumise poliitilised kaitsjad ja valitsusepoolse juhtimise vastased hooplesid aasta tagasi hea majandusseisuga, siis lubage mul teile meelde tuletada, et see oli nimelt seesama poliitika, mille tagajärjel tekkisid vaesuse ja ebavõrdsuse lained, majanduse negatiivne kasv ja hangeldamine toiduainetega kauplevates ettevõtetes, mis 2008. aastal said igaüks 40 miljardi ringis kasumit.

Igatahes saadavad kodanikud sõnumi neile, kes tekitasid selle kriisi ning koos sellega ka ebavõrdsuse.

 
  
MPphoto
 

  Johannes Blokland (IND/DEM).(NL) Nüüd, mil Euroopa ja Ühendriikide keskpangad on ennustanud majandusliku taastumise esimesi tundemärke, on oluline suuniste rakendamisel mitte kõhelda, et ära hoida stsenaariumi kordumine.

Reitinguagentuurid on mänginud krediidikriisis märkimisväärset rolli, kuna investeerijad muidugi järgisid pimesi nende agentuuride soovitusi, pidamata nõu kolmandate osapooltega. Selleks on mitmeid põhjuseid, miks reitinguid muutuva turuga nõuetekohaselt ei kohandatud – kõiki neist põhjustest uute eeskirjade kehtestamisega ära hoida ei saa. Ettevõtete nõuete kehtestamine Euroopa Liidu piires reitingute tegemiseks on hea algus, kuid turu ülemaailmse iseloomu tõttu pole see midagi rohkemat kui algus.

Euroopa Komisjon peab suunised väga kiiresti kolmandate riikidega ühtlustama ning sel põhjusel oleks soovitav selles valdkonnas vastu võtta Euroopa Liidu keskne lähenemisviis. On selge, et on rohkemat vaja, et finantsturud usalduse tagasi võidaksid. Seepärast peaksime algust tegema uue finantsmoraaliga.

 
  
MPphoto
 

  Werner Langen (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, täna näeme finantsturu paketist ilmumas esimest õigusloome ettepanekut. Solvency II oli juba ammugi valmis – tahan oma sõnavõttu alustada, jättes selle kõrvale. Selle arutelu läks väga hästi, tulemused on kasulikud ja me anname sellele oma toetuse.

Krediidireitingu agentuuride puhul on üles kerkinud probleem, mida tegelikult saab kirjeldada ainult turu ja poliitika läbikukkumisena. Parlament on juba aastaid kutsunud komisjoni üles esitama ettepanekuid finantsturgude kriisi põhjuste eri aspektide kohta. Selle kriisi saabumist võis ette näha juba tükk aega. See, mida härra Gauzès praegu aruteluks on esitanud, on kasulik. See kehtestab sõltumatud kriteeriumid ja uued järelevalvestruktuurid ning sellel on muidugi potentsiaali lahendada nõuande ja hindamise huvide konflikt ning suurendada läbipaistvust. See on üks tubli eelnõu.

Sellest siiski ei piisa. Mäletan parlamendis arutelu Briti peaministri Tony Blairiga, kes käitus nii, nagu ootaks lahendus teda G20 tippkohtumisel Londonis. Tõsiasi on see, et viimase kümne aasta jooksul on olnud keeldumisi isegi Euroopa Liidus – eelkõige Ühendkuningriigi, aga ka Euroopa Komisjoni keeldumist – reguleerida teatavaid asju viisil, mis peaks olema silmnähtav. Need polnud uued ilmingud, vaid mull oli kahtlemata juba väga suureks kasvanud. Praegu on meie ülesanne töötada edasi raamatupidamiseeskirjadega – nagu volinik mainis seoses täitevhindamise ja boonusskeemidega. On vastuvõetamatu, et selles valdkonnas puudub reguleerimine. Lisaks peame mai lõpuks lahendama kapitali küsimuse – näiteks väärtpaberitele ülemineku – ning samuti leidma kiiresti lahenduse seoses Euroopa järelevalvestruktuuridega ja de Larosière’i raportiga tervikuna.

Me ei saa kõigis neis küsimustes Ühendriikide järel oodata. Jätkakem samamoodi, nagu tegime kliimameetmete ja taastuvenergia paketi puhul: las Euroopa asub juhtima ja esitab maailmale järgimiseks kasuliku mudeli. Siis oleme kriisist ülesaamiseks oma panuse andnud.

 
  
MPphoto
 

  Ieke van den Burg (PSE).(NL) Kui lubate mul teha esialgse kommentaari, siis tahaksin öelda, et olen hämmastusega kuulanud igasuguseid kõnesid, mida parlamendiliikmed on siin juhtimise ja kapitalismiga tegelemise kohta pidanud. Need kõik on parlamendiliikmed, keda me kunagi ei näinud, kui tegime tegelikku ettevalmistustööd, et pöörata kapital õigesse suunda.

Olin proua Weberi raporti koostamisel variraportöör ja tema oli isik, kes tegi ettevalmistustöö selle toimikuga, mis seoses Euroopa eeskirjade ja regulatsioonidega käsitleb ettevõtete koorma kergendamist, lihtsustamist ja kaasajastamist. See toimik moodustas osa ülimuslike õigusaktide suurest paketist, ning ma tahaksin rõhutada, et need ülimuslikud õigusaktid ei ole lihtsalt reguleerimise puudumise või koorma kergendamise küsimus, vaid ka asjakohasem, paindlikum ja dünaamilisem reageering koos selge võimu kasutamisega, mitte kõigest asjakohase järelevalvega.

Tahaksin sellega seoses öelda kahte asja, mis tegelikult on seotud ka kahe teise täna siin arutatava toimikuga. Kõigepealt: ei ole mõtet proovida lahendada eilseid probleeme. Peaksime selle asemel ette aimama, mis võib toimuda tulevikus, ning käivitama protsessi, mis võimaldab meil dünaamilistele arengutele ja uuendustele asjakohaselt reageerida. Just nimelt sellepärast oleme võtnud sellise protsessi Lamfalussy menetlusse, mille me hiljuti välja töötasime.

Teiseks peaksime arvesse võtma kontrollitavat taset. Turul tegutsejad on ületanud piirid ja muutunud rahvusvahelisteks. Sellises olukorras pole meil mõtet ennast petta arvamusega, et väikesed riiklikud järelevalveasutused suudavad neid tegutsejaid kontrollida. Nende peamiste tegutsejatega, kes turul suuresti domineerivad, tuleb tõepoolest tegelda Euroopa ja ülemaailmsel tasemel. Minu arvates tähendab see, et võim tuleks paika panna niisugusel tasemel, et oleks võimalik otsene järelevalve.

Kui nii juhtub, siis lubatakse seda reitinguagentuuridel teha. Algul kavatses parlament anda registreerimise Euroopa väärtpaberituru reguleerijate (CESR) hoolde, kuid kahjuks ei saanud sellest asja vägikaikaveo tõttu, mis suurriikide ja suurte finantskeskuste vahel paratamatult algas, et nende peakontorite tähelepanu köita ja pääseda seal esimest viiulit mängima, püüdes suuri reitinguagentuure oma tiiva alla saada. Minu arvates on see kahetsusväärne. Oleksin eelistanud näha seda tehtavat Euroopa tasandil.

Sama stsenaarium läks käima ka Solvency II puhul. Kindlast tegutsemisest jäi puudu ka siis, kui anti võim püüda teha siduvaid otsustusi Euroopa tasandil sel juhul, kui järelevalveasutustega kokkuleppele ei jõuta. See tähendab ka, et sellised külalisjärelevalvajad keelduvad võimu üle andmast järelevalveasutustele, kes mängivad esimest viiulit. Kuigi see on kahetsusväärne, tehti meile kui parlamendile ettekirjutus, ja seda mitte ainult põhjenduses 25, selgelt osutada, et peaksime seda aspekti Larosière’i ettepanekute põhjal järgmisel aastal parandama ja tugevdama.

 
  
MPphoto
 

  Olle Schmidt (ALDE).(SV) Proua juhataja, volinik, finants- ja majanduskriis on näidanud, et peame suutma Euroopas ühiselt tegutseda. Peaksime rõõmustama, et Euroopas oli, ja on ka praegu, 16 eri rahavääringu asemel olemas euro. See on leevendanud raskeid aegu. Alles siis, kui eurotsooni riigid eelmisel sügisel Pariisis kohtusid, hakkas kriis stabiliseeruma, ja taastumine võis alata. Pärast seda järgnesid ülemaailmsed jõupingutused koos G20 tippkohtumisega, mis oli alguseks millegi uuele, maailmale, milles suuremad rahvad võrdsetel alustel kohtusid.

Peame nüüd tagama, et oleksime paremini ette valmistatud, kui kriis meid järgmine kord uuesti tabab. Täna arutatavad direktiivid on väga olulised ning minu arvates ka tasakaalus. Meil on tarvis turu suuremat avatust ja läbipaistvust, suuremaid võimalusi piiriüleseks tegutsemiseks ning parandatud järelevalvet. Peame protektsionismiga võitlema ning minu arvates ka toetama vabakaubandust. Samuti peame piirama riskide võtmist ja tegema lõpu liialdustele. Ka vabaturg vajab piiranguid ja eeskirju. Liberaalina võin ma sellega muidugi nõustuda. Peame siiski hoolt kandma, aga mitte üle reguleerima, milleks praegu on oht täiesti olemas. Ärgem unustagem, et turumajandus loob heaolu!

 
  
MPphoto
 

  Bernard Wojciechowski (IND/DEM).(PL) Proua juhataja, volinik, kuu algul öeldi meile, et kõik finantskriisi vastased parandusmeetmed on võetud. Rahvusvahelise Valuutafondi eelarve suureneb 500 miljardit USA dollarit, mis tähendab, et see kolmekordistub. Maailmapank saab juurde 100 miljardit dollarit ning rahvusvahelise kaubanduse subsideerimiseks on kõrvale pandud 250 miljardit. Arvatavasti tuleb finantsturge rangemalt valvata ning kontrollida maksuparadiise ja pankurite palkasid. President Obama ütles, et hiljutisest G20 tippkohtumisest saab maailmamajanduse taastamise püüdluste pöördepunkt.

Üldkokkuvõttes pole vist tarvis enam muretseda, kuigi siin on ehk üks erand. Miks viivitasid maailma liidrid nii kaua oma üksikasjaliku hädaolukorra toetusplaani väljatoomisega ja miks nad ei suvatsenud maailmamajanduse taastamisega varem alustada? Kas neil siis polnud seda triljonit? Seega on põhiküsimus: kust see triljon saadi? 400 tonni kulla müügist? Võiks arvata, et ametlikes teatistes ei ole sel teemal sõnagi öeldud. Ehk laenati see raha pangast? Kuna nüüd algab taastumine – ja praegu suunan ma oma küsimuse härradele Barrosole ja Topolánekile – ehk võiksid liidrid siis veel ühe tippkohtumise pidada ja veel ühe triljoni lisada, nii et algaks midagi nn turbotaastumise taolist.

 
  
MPphoto
 

  Margaritis Schinas (PPE-DE).(EL) Proua juhataja, ei saa kahtlustki olla, et kannatame praegu Euroopas tagajärgede all, mille on tekitanud anarhistlik ekstsentriline finantsturgude korraldamise ameerika / anglosaksi mudel, mis on nüüd õppinud funktsioneerima eeskirjadeta, järelevalveta ja demokraatliku aruandekohustuseta ning mis on muidugi mürgitanud maailma- ja Euroopa majanduse.

Tekstidega, mida siin täna arutame ja mille üle homme hääletama hakkame, loome Euroopa kodanikele kaitsekilbi. Kaitsekilbi, mis hakkab neid turvama selle paradoksi eest, milles me praegu elame, nimelt kui rahavood on rahvusvahelised, järelevalve- ja raamatupidamiseeskirjad aga riigisisesed, kui neid üldse ongi.

Nii et Euroopa reageerib – aeglaselt küll, aga parem hilja kui mitte kunagi. See jätab muidugi õhku rippuma kaks peamist küsimust, millele tuleb vastata. Esimene küsimus on: miks pidime kõigepealt läbi tegema kriisi, et reageerida? Miks pidime ootama, kuni kõik see juhtub, et saaksime kehtestada eeskirjad? Vastuse sellele annavad kodanikud, kiites neid, kes nõuavad õigusakte, ning karistades neid, kes tahavad meid veenda, et enesekontrollisüsteem on imerohi kõige kurja vastu, mida me täna läbi elame.

Teine küsimus on: kas need tekstid, mida me täna arutame, jäävad ainukesteks või tuleb ka edaspidi üldine järelevalve ning õigusloome ja reguleeriva raamistiku läbivaatamine? Vastuse sellele teisele küsimusele anname meie, sest avaldame kaasseadusandjatena survet, et me ei peaks jääma üksnes Gauzès’ krediidireitingu agentuuride raportiga, mis Titanicu suunas tulevat jäämäge näha ei suutnud ning seetõttu juhtuski see, mis juhtus, kuid mis kiiresti märkas, et teatavate liikmesriikide väärtushinnangut alandada tuleb, kuna nende krediidireiting ei ole arvatavasti asjakohane.

Peame kõike seda algusest peale uurima ja parandama: pärast praegust kriisi ei saa Euroopa Liidus enam miski samaks jääda.

 
  
MPphoto
 

  Manuel Medina Ortega (PSE).(ES) Proua juhataja, ma räägin ainult proua Weberi raportist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ, 78/855/EMÜ, 82/891/EMÜ ning direktiivi 2005/56/EÜ seoses aruandluse ja dokumenteerimise nõuetega ühinemise ja jagunemise puhul.

Meil on praegu käimas administratiivmenetluste lihtsustamise protsess. Toetame komisjoni ettepanekuid, millega kehtestatakse teatavad muutused, kuid oleme teinud ka mõned muudatusettepanekud, mille esitasid peaaegu kõik poliitilised fraktsioonid ja mida ma loomulikult toetasin, kuna need teevad võimalikuks asju lihtsustada.

Räägime muidugi väga olulisest muutusest, milleks on dokumenteerimise kaotamine, veebilehtede ja nende viidete sisseseadmine, ekspertide nõude ning mitmesuguste muude nõuete kaotamine, mis tänini on olnud kohustuslikud ja võib viia üsna märkimisväärse kulude ja aja kokkuhoiuni, tagades samas endiselt andmete kättesaadavuse nii investeerijatele kui ka näiteks ettevõtete töötajatele ja muudele isikutele.

Ma usun, et ettepanekud, mis me tegime komisjonile, on üpris positiivsed, ning et meie esitatavad muudatusettepanekud on tehtud samas vaimus ja tagavad sõltumatuse eelkõige veebilehtede kasutamise korral, ning annavad viiteid teiste kasutatud veebilehtede kõikvõimalikule teabele, nii et nende leidmine ei ole keeruline ja pakub ka piisavalt lisateavet.

Ühesõnaga, proua juhataja, ma usun, et parlament suudab selle direktiivi ettepaneku vastu võtta suure häälteenamusega ning et tulemuseks saadud tekst on parem sellest, mille komisjon meile algselt esitas.

 
  
MPphoto
 

  Margarita Starkevičiūtė (ALDE). (LT) Praeguste sündmuste põhjal võime näha suurte finantsrühmituste ning nende tehtud vigade kahjulikku mõju tegelikule majandusele, eelkõige väikeste riikide majandusele. Seepärast peaksid esitatud dokumendid looma õigusraamistiku kahe peamise protsessi juhtimiseks: esiteks tuleb ühtlustada kapitali vaba tsükliennetuslikku liikumist finantsgrupi sees koos vajadusega tagada tegeliku majanduse likviidsus ning makromajanduslik stabiilsus majanduslanguse ajal; teiseks tuleb aidata jagada vastutust kohalike ja külalisjärelevalve institutsioonide vahel, tagamaks, et finantsgruppide tegevus oleks asjakohane, ning selgitada, kes korvab vigade korral kahjumi.

Tuleb öelda, et esitatud dokument on ainult esimene samm selles suunas, ning ma tahaksin rõhutada, et neid probleeme ei saa lahendada, juhul kui pole hinnatud konkurentsiseaduse mõju finantsgruppide tegevusele. Me unustame selle aspekti alatasa ära ja parlamendi järgmisel ametiajal peaks see prioriteediks saama.

 
  
MPphoto
 

  Sirpa Pietikäinen (PPE-DE). – Proua juhataja, ma arvan, et see pakett, mis on osa finantskriisiga tegelemise meetmetest, on Solvency II ja krediidireitingu agentuuride osas üpris hästi õnnestunud ning võib anda meile head kompromissid ja tulemused.

Tahaksin tulevikku vaadates siiski tõstatada kolm küsimust. Esiteks tahaksin Euroopa Liitu näha maailmatasandil ambitsioonikamana ja aktiivsemana. Kuigi G20 tulemused on sammud õiges suunas, on need ikkagi liiga tagasihoidlikud ja kaugel sellest, et saavutada reguleerimine, mis oleks asjakohane, ülemaailmne ja tavapärane, seda nii fondide ja mitmesuguste finantsinstrumentide kui ka reguleerimise osas.

Teiseks, kui rääkida de Larosière’i raportist ja meie enda tegevusest, siis arvan, et de Larosière’i tulemused olid üpris head, eriti seoses järelevalvega ning süstemaatilise riski analüüsimisega Euroopa tasandil. Kuid tahaksin siin välja tuua kaks lõksu. Esiteks seoses mikrojärelevalvega: ma näen, et väga tõsiseid probleeme on kavandatava asja olemusega, mis põhineks suures osas endiselt koostööl, mitte tsentraliseeritud Euroopa aspektil. Teiseks, selle põhjal, mida oleme riskikapitali ja riskihajutusfondidega seoses komisjoni ettevalmistustest juba kuulnud, on sealt palju loota ja oodata.

Niisiis, kui tahame sel ülemaailmsel tasandil tõepoolest tõhusad olla, peame oma kodutöö korralikult ära tegema, ning mulle tõesti meeldiks selles valdkonnas näha komisjoni paremat ja ambitsioonikamat suhtumist.

 
  
MPphoto
 

  Antolín Sánchez Presedo (PSE).(ES) Proua juhataja, meetmete pakett krediidireitingu agentuuride, kindlustuse ning ettevõtete ühinemise ja jagunemise kohta on esimene samm finantsturgude moraalsel toetamisel ja nende tõhususe tõstmisel. See on kooskõlas finantsturgude läbipaistvuse, vastutustunde ja aususe suurendamise põhimõtetega, mille G20 heaks kiitis, ning tõstab Euroopa Liidu rahvusvahelisele liidripositsioonile. Sel põhjusel toetan ma neid meetmeid, isegi kui peame kaugemale minema.

Finantskriisi üheks põhjuseks olid krediidireitingu agentuuride vead – üksnes enesekontrollist ei piisa. Sellel määrusel on teedrajav roll agentuuride registreerimisel, kohustuste võtmisel ja järelevalve kehtestamisel, huvide konflikti lahendamisel ning töömeetodite ja mitmesuguste kvalifikatsioonitüüpide, sealhulgas ka kolmandate riikide, parandamisel. Edaspidi tuleb tegelda veel ka maksesüsteemide läbivaatamisega ning Euroopa agentuuri loomisega.

Krediidivõime direktiiv koondab kogu olemasoleva erakindlustust käsitleva acquis’ ning hõlmab parandatud riskijuhtimise tehnika arengut, mis annab hoogu uuendustele, parandab ressursside kasutamist ning suurendab kindlustatud isikute kaitset ja sektorisisest finantsstabiilsust. Kindlustusgruppide järelevalve uus raamistik võtab mõistliku suuna ja on edasisele arengule avatud. Järelevalveasutuste loomine on edusamm Euroopa finantsjärelevalve integreerumise ja tugevdamise protsessis, mis peab ka edaspidi jätkuma, ning võiks olla eeskujuks, millest võiks saada ülemaailmne standard. Parlament hakkab selle väljatöötamist jälgima ja edendama.

Lõpetuseks, mitmesuguste direktiivide muutmine seoses aruandlus- ja dokumenteerimisnõuetega ühinemise ja jagunemise korral on õigusloome lihtsustamise vorm ning rõhutab fakti, et eesmärki vähendada ettevõtete koormat 25% saab suurepäraselt ühitada üldsuse ja aktsionäride õiguste tugevdamisega, tingimusel et kasutatakse info- ja sidetehnoloogiat.

 
  
MPphoto
 

  Daniel Dăianu (ALDE). – Proua juhataja, mul on hea meel, et viimaks ometi on parlamendis ja komisjonis selle finantskriisi põhjuste osas võidule pääsenud terve mõistus. Inimesed on taibanud, et see kriis pole tsüklilise iseloomuga ning et finantsturgude reguleerimise ja järelevalve põhjalikku uuendamist on väga tarvis. Larosière’i rühma raport ja ka Turneri raport on teinud selle üsna selgeks. Need raportid on analüütilises mõttes ühel lainel parlamendi Lamfalussy järelmeetmete raportiga.

Täna arutatavaid dokumente tuleb vaadelda sama tegevusloogika alusel. Kahjuks jääb meie majandus ikka veel mõneks ajaks kiratsema, seda eriti ühiskondliku rahastamise ning arvatavasti ka tulevikus inflatsiooni tekitavate jõupingutuste tõttu, mis selle tohutu segaduse likvideerimiseks ette võetakse. Lootkem siis, et oleme seekord rohkem õppust võtnud kui eelmistel kriisijuhtudel!

 
  
MPphoto
 

  Klaus-Heiner Lehne (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, see on tõesti huvitav ja hea arutelu sel lihtsal põhjusel, et raporteid vaadates me kombineerime kaks aspekti, mis esmapilgul ei näi omavahel otseselt ühenduses olevat, kuid mis on seotud kriisiga toimetuleku ja majanduse elustamise moodustega.

Olin õiguskomisjonis Weberi raporti variraportööriks ning tahaksingi kõigepealt proua Weberit selle raporti puhul ülimalt siiralt õnnitleda. Proua Weberi raport ei tegele traditsioonilises mõttes kriisijuhtimisega, vaid äriühinguõiguse lihtsustamisega, ning aitab bürokraatiat vähendada ja ettevõtete koormaid likvideerida. Praegusel kindlal ajahetkel, parlamendi ametiaja lõpul, tõestab see selgelt ja on näiteks, et Euroopa Parlament käsitleb seda konkreetset küsimust ning teeb katseid seda äriühinguõigust ettevõtetele soodsamaks muuta – mida ma väga tervitan.

Kuna see arutelu pakub ka võimalust öelda midagi finantsturgude õigusaktide kohta üldiselt, tuleks märkida, et see fakt, kuidas me siin parlamendis praegu tulemusi saavutame ja meie esimese finantsturgude paketi menetluse esimesel lugemisel lõpule viime, annab samuti märguande, et praeguse parlamendikoosseisu ametiaeg on lõppemas. Ma arvan, et ka see on tähtis.

Igatahes tahaksin ka rõhutada, et teine pakett – mida komisjon muidugi praegusel hetkel alles ette valmistab – saab kahjuks selle ametiaja jaoks valmis liiga hilja. Sellel on oma põhjused. Nagu te mäletate, oleme finantsturgude teatavate valdkondade reguleerimist varem arutanud, nimelt täiskogu komisjonides ning mitmel puhul ka täiskogu istungitel, kuid see on alati kohanud tugevat vastuseisu. Vastuseis tuli ka nõukogult. Ühendkuningriigi sotsialistist peaminister Gordon Brown keeldus seal pikka aega teatavaid tõsiasju tunnistamast.

Vastuseis tuli ka komisjonilt – kes pikka aega oli riskihajutamisfondide ja muude sektorite vastu – ning ka siit täiskogust. Kui asi jõudis omaalgatuslike õigusloome raportite ettekandmiseni, lükkas majandus- ja rahandusküsimuste komisjoni eesistuja seda tükk aega edasi, pidades selle arvelt tarbetut arutelu pädevuse kohta. Mul on hea meel, et kõik on nüüd valgust märganud. Volinik McCreevy reguleerib riskihajutamisfonde, proua Berès annab loa omaalgatuslikeks raportiteks ning ka Gordon Brown on meelt muutnud. See on positiivne areng, mida mu fraktsioon ja mina väga tervitame.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE).(FR) Proua juhataja, mu sõnavõtt on seotud reitinguagentuuride raportiga ning mu esimesed sõnad on tänuavaldus mu sõbrale härra Gauzèsile, kes on tegutsenud kompetentselt, arusaadavalt ja pragmaatiliselt.

Riskides mõnevõrra teemast kõrvale kalduda, proua juhataja, tahaksin siiski rääkida riikide reitingu probleemist. Selles kriisis, mida me praegu kogeme, on riigid finantssektori võimaliku kokkuvarisemise ohus muutunud olulisteks finantsettevõtjateks.

Nad on võtnud tagatisi, neil on võlad, neil on aktsiad, ning sellepärast ma juurdlengi, kas ei peaks Euroopa Liit kapitalismi uue ülemaailmse regulatsiooni osana tegema ettepaneku ülemaailmse avaliku riikide reitinguagentuuri loomiseks. See oleks sõltumatu asutus, mis võiks kuuluda Rahvusvahelise Valuutafondi alla ning võimaldaks oma reitingute kaudu kodanikul aimu saada riikide finantside kvaliteedist, sest kordan veel kord, et riigid on muutunud olulisteks finantstegelasteks.

 
  
MPphoto
 

  Kurt Joachim Lauk (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, minu silmis on olulised kolm lühikest punkti. Esiteks, me oleme saavutanud tubli konsensuse selles osas, et tulevikus on tarvis allutada reguleerimisele eranditult kõik finantsasutused. Komisjon on nüüd suuteline vähehaaval esitama ettepanekuid, mis hõlmavad kõiki tegureid – ja see on absoluutselt oluline.

Teiseks, me peaksime kaaluma, kuidas välja arendada vajalikud Euroopa finantsjärelevalve asutused, tuua need oma kontrolli alla ning märkimisväärselt vähendada meie sõltuvust – kas siis ametlikku või mitteametlikku – Ühendriikide reguleerimisasutustest, kuna me teame, et see on olnud märkimisväärne läbikukkumine.

Mu kolmas punkt on see, et tunnen muret finantsarengute pärast eurotsoonis tervikuna, kuna eurotsooni eri riikide ulatus ja võlgnevused ning nende riikide krediidireitingu tegevused muutuvad pigem üha erinevamaks kui sarnasemaks. Peame selles suhtes võtma kõikvõimalikud meetmed ning nõudma, et üksikriigid distsipliini tugevdaksid.

Mu viimane punkt on see, et meil on tarvis tagada, et EL ei lõpetaks kõrvuni võlgades. ELi liikmesriigid on juba niigi piisavalt suurtes võlgades. Meil pole tarvis veel suurematesse võlgadesse sattunud institutsioone.

 
  
MPphoto
 

  Pervenche Berès (PSE).(FR) Proua juhataja, tahaksin lihtsalt härra Lehnele osutada, et siin parlamendis olid sotsialistid need, kes tahtsid spekulatiivsete fondide kohta õigusakti, ning et eelkõige oli see nende sihikindlus, mis viis meid sellise õigusakti vastuvõtmiseni, ning ka härra Gauzès’ raportisse võetud üleskutseni, et komisjon tegeleks avalike krediidireitingu agentuuride ideega.

Edasi minnes tahaksin ühtlasi kasutada võimalust öelda volinikule, et olen jahmunud olukorrast, kus eksisteerivad kahesugused standardid seoses komisjoni monopoliga õigusloome algatustele. Kui nõukogu palub komisjonil esitada ettepaneku pangadeposiidi tagatiste ühtlustamise kohta, on ettepanek kolme nädala pärast laual. Kui Euroopa Parlament esitab ettepaneku härra Rasmusseni õigusloome algatuse kohta, mille poolt hääletas selle täiskogu rõhuv enamus, töötate te sellega nõnda, et kõnealune ettepanek esitatakse alles siis, kui Euroopa Parlament ei jõua seda enam arutada.

Me palusime selle valdkonna õigusloome algatust teilt eelmise aasta septembris. Mida te sellest saadik teinud olete, volinik?

 
  
MPphoto
 

  Charlie McCreevy, komisjoni liige. − Proua juhataja, ma väljendan oma tunnustust ja imetlust selle üle, et parlament ja eelkõige kolm raportööri on neid kolme toimikut nii tõhusalt käsitsenud. Selle tulemuseks oli kiire konsensus, mis meie finantsturgude toimimist kindlasti parandab. ELi krediidireitingu agentuuride määrus parandab krediidireitingu tegevuse terviklikkust, läbipaistvust, vastutustundlikkust ja head juhtimist.

Härra Purvis esitas paar konkreetset küsimust seoses investeerimisvabadusega konkreetsetesse toodetesse. Noh, kõikidesse toodetesse võib vabalt investeerida, olgu need Euroopa Liidust või mitte. Reitingud ei ole kohustuslikud, seega ei ole ELi ettevõtted kohustatud investeerima reitingu saanud toodetesse. Kuid lubage mul rõhutada, et reguleerivatel eesmärkidel – see tähendab kapitalinõuete arvutamiseks – on reitingud, mida saab kasutada, antud kas ELis nii ELi kui ka kolmandate riikide kohta või on need reitingud heaks kiidetud või Euroopa Liidu omadega samaväärseks tunnistatud.

Kuigi ma olen Solvency II osas saavutatud kokkuleppe teatavates aspektides pettunud, nagu enne juba ütlesin, saab EL kindlustustegevuse jaoks raamistiku, mida võiks kasutada samasuguste rahvusvaheliste reformide näidisena. Muidugi sellega asi ei piirdu. Jääb teha veel palju tööd: meetmete rakendamisega tuleb valmis saada enne 2012. aasta oktoobrit, et anda liikmesriikidele ja kindlustusalale pisut aega valmistuda Solvency II kehtestamiseks. Võin teile kinnitada, et komisjon täidab oma osa selle protsessi lihtsustamisel ning võtab need pikaleveninud reformid kõigi asjaomaste poolte huvides võimalikult kiiresti praktilisse kasutusse.

Kuigi ma sellele oma sissejuhatavates märkustes juba viitasin, tahaksin lihtsalt uuesti rõhutada, et Solvency II eelnõusse jääb alles grupijärelevalve, kuigi grupitoetus on välja võetud – arvan, et on lihtsalt oluline neid kaht omavahel mitte täiesti segi ajada.

Lõpetuseks, lihtsustatud aruandlus- ja dokumenteerimisnõuetega aktsiaseltside ühinemise ja jagunemise korral liigub administratiivkoorma vähendamise tegevuskava edasi ning see annab oma panuse kasvupotentsiaali ning aitab Euroopat majanduse taastamisel.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Paul Gauzès, raportöör. (FR) Proua juhataja, daamid ja härrad, piirdun kõigest kahe või kolme lühikese märkusega. Esiteks, siin täiskogus on reitinguagentuuride raportiga seoses olnud üpris suur heakskiit ning loomulikult arenevad Euroopa õigusaktid aja jooksul edasi, kuid ma arvan, et praegu võiks see olla ka rahvusvahelise kokkuleppe näidiseks.

Lõpetuseks lubage mul tänada variraportööre härra Pittellat ja härra Klinzi, kes on minuga koos kõvasti tööd teinud, komisjoni ja eesistujariigi meeskondi ning muidugi majandus- ja rahanduskomisjoni sekretariaati ja eksperte, ilma kelleta poleks saanud seda tööd nii edukalt lõpule viia.

 
  
MPphoto
 

  Renate Weber, raportöör. − Proua juhataja, oli üpris huvitav kuulata kõiki neid sõnavõtte täna hommikul siin parlamendis ajal, mil me mitte üksnes ei talu ülirasket finants- ja majanduskriisi, vaid mil on lähenemas ka Euroopa valimised. Raportid, mida täna arutasime ja mille üle homme hääletama hakkame, ei ole mõeldud finantskriisi lahendamiseks, vaid me loodame, et need aitavad meil ära hoida samade vigade kordamist tulevikus, või siis vähemalt suurte vigade kordamist, ning loodetavasti toetavad need Euroopa majanduse taaskäivitamist.

Kuuldes, et praegu peavad väikesed ettevõtted kulutama suurtest ettevõtetest 10 korda rohkem, et täita ELi õigusaktiga sätestatud aruandlusnõudeid, on loomulik, kui imestame, miks see nii on ja kuidas me oleme jõudnud eeskirjadeni, mille mõju võib tegelikult need väikesed ettevõtted tappa, ning miks selle muutmine on meil nii kaua aega võtnud? Mul on hea meel, et volinik McCreevy mainis, et äriühinguseadus on arvatavasti kõige karmim seadus ELi acquis communautaire’is. Võib-olla oleks aeg seda muuta, aga kindlasti mitte pehmendada, vaid tuua ehk rohkem kooskõlla praeguse reaalsusega, milles me elame.

Kui tahame tõhusamalt tegutseda, oleks parem suunata oma energia konstruktiivsusesse, ning ma arvan, et oleks aus öelda, et täna arutatud paketiga toimunu on selle tõenduseks. See on tõenduseks, et oleme tegutsenud vastutustundlikult ning jõudnud nõukogu ja komisjoniga kompromissile, et see pakett esimesel lugemisel vastu võtta. Kas me saame teha rohkemat? Kindlasti saame, kuid hääletame nüüd selle paketti üle ja tegutseme õiges suunas!

 
  
MPphoto
 

  Peter Skinner, raportöör. − Proua juhataja, tahaksin alustada, öeldes seda, mida oleksin pidanud ehk kõigepealt ütlema, ja see on tänu kõigile komisjoni, nõukogu ja eriti parlamendi talitustele töö eest, mida nad on sellesse dokumenti pannud. Pean ütlema, et ilma nende töö ja abita ei oleks me seda saavutanud.

Nagu paljud siin saalis, oleme ka meie üpris hämmastunud tehniliste üksikasjade taseme üle paljudes raportites, kuid Solvency II kohta võib öelda, et see loodi väljaspool kriisi, et kriisile vastu astuda. Sellesse on võetud riskijuhtimine ja – nagu paljud siin saalis on kuulnud – on see paljude finantsteenistuse õigusaktide puhul esimene. Sellesse on ka võetud – ja siinkohal nõustun ma volinikuga – grupijärelevalve. Grupitoetus jäi kahjuks välja, aga selle kohta oleme juba kõike kuulnud. Lootkem siis, et saame selle tagasi. Samuti on määratletud kapital. Paljud selle raporti aspektid muudavad ta maailmas juhtivaks.

Mu teine punkt käib sellise õigusakti kasutamise strateegilisest mõju kohta. Paljude aspektide puhul ei ole abi lihtsalt sellest, et meil on määrus, mis kehtib 27 liikmesriigis, kui sellele ei ole abiks kaksikmäärust, mis on Euroopa tasandil strateegiline reguleerija ja kehtib samuti kõigis 27 liikmesriigis. Peame reguleerijate vahelistest erinevustest üle saama ja tegema kindlaks, et räägime ühel häälel. See on eriti oluline, juhul kui hakkame tunnustama režiime mujal maailmas. Just sel nädalal kohtusin USA kongressi rahanduse alamkomitee eesistuja Paul Kanjorski ja teistega, kes praegu räägivad, et USAs tuleb kiirendada väljavaateid ühtse reguleerija loomiseks föderaaltasandil. Kui nad teevad seda enne, kui teeme meie Euroopas, siis võib meil väga häbi olla, et meil ei ole Euroopa tasandil vajalikku reguleerijat.

See on raport, mis on maailmatasemel ja ülemaailmne meede, see on protsess, mille üle me kõik võime uhkust tunda, kuid meil on tarvis ka tagada, et jätkaksime muudatuste läbisurumist küsimustes, mille tõstatas de Larosière’i raport, ja samuti grupitoetuse osas, mis toob kaasa majandusliku tõhususe. Ma loodan, et kõik neid meetmeid toetavad.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Ühendatud arutelu on lõppenud.

Hääletus Jean-Paul Gauzès’ raporti (A6-0191/2009) üle toimub neljapäeval, 23. aprillil 2009.

Hääletus Renate Weberi raporti (A6-0247/2009) ja Peter Skinneri raporti (A6-0413/2008) üle toimub täna.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Sebastian Valentin Bodu (PPE-DE), kirjalikult.(RO) Ma ei soovi siin reitinguagentuuride tähtsuse üle arutleda. Kõik teavad, et need on olulise tähtsusega, et pakkuda tugevat alust investeerimisotsustele seoses nii finantstoodete kui ka emitentidega (mis seega tähendab, et need agentuurid pakuvad rohkem kui lihtsalt arvamusi). Tahan siiski rõhutada Euroopa agentuuri loomise tähtsust.

Sügavate majanduskriiside ajal, nagu see, mida me parajasti läbi teeme, peaksid reitinguagentuurid majandustingimustest olenemata jääma läbipaistvateks ja usaldusväärseteks instrumentideks, mis pakuvad tuge, ajal kui Euroopa nendest rasketest aegadest läbi tüürib. Me ei saa varjata fakti, et praeguse kriisi põhjustajaks on ka reitinguagentuurid, sest nad tegid analüüse tavapäraste instrumentidega täiesti segasel moel läbisegi koos muude hübriidinstrumentidega, kõige selle taustaks süüdistused läbipaistvuse puudumises ja huvide konflikt.

Me vajame selles sektoris uusi organisatsioone, mis tekitavad objektiivsete reitingute pakkumisel konkurentsi. Peame mõtlema investeerijate ja nende konfidentsiaalsuse kaitsele reitinguagentuurides. EL peab tagama, et reitinguagentuurid tegutseksid selgete eeskirjade kohaselt. Mis oleks siis veel parem viis nende tingimuste täitmiseks kui mitte Euroopa reitinguagentuuri loomine, mis tegutseb ühenduse eeskirjade kohaselt.

 
  
MPphoto
 
 

  Călin Cătălin Chiriţă (PPE-DE), kirjalikult.(RO) Tahaksin öelda, et tervitan ja toetan Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega muudetakse eelnevaid direktiive aruandlus- ja dokumenteerimisnõuete kohta ühinemise ja jagunemise korral. Eriti tervitan ma konkreetseid meetmeid, mis on kavandatud, vähendamaks administratiivkoormat, mis häirib tarbetult Euroopa ettevõtlussektoris toimuvat majandustegevust.

Ma toetan selle algatuse eesmärki aidata hoogustada ettevõtete ELi sisest konkurentsi, vähendades Euroopa direktiividega kehtestatud administratiivkoormat kaubandusliku äriühinguõiguse valdkonnas, kus selle vähendamise võib saavutada ilma tugeva kahjuliku mõjuta teistele asjaomastele osalistele.

Ma toetan tugevalt selle tegevuskava tõhusat kohaldamist, mis kiideti heaks Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel 2007. aasta märtsis ja mis on suunatud vähendamisele 2012. aastaks administratiivkoormat 25%.

Ma usun, et Euroopa ettevõtted ja kodanikud vajavad väga bürokraatia vähendamist, mis on neile ühenduse acquis’ ja teatavate riiklike õigusaktidega peale sunnitud.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika