Istungi stenogramm

Reede, 24. aprill 2009 - Strasbourg

5.1. Naiste õigused Afganistanis

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue resolutsiooniettepaneku üle naiste õiguste kohta Afganistanis⁽¹⁾.

  Ana Maria Gomes, ettepaneku esitaja. − Härra juhataja, sootundlikkus on hea valitsemistava mõõdupuu kõikjal maailmas, aga eriti Afganistanis, kus naised pidid piinlema kümneid aastaid. Afganistanis ei saa olla tõelist rahu ja taastumist, kui naiste inimõiguste austamist prioriteediks ei seata.

See šiiitide perekonnaseadus lubab abielusisest vägistamist, kiidab heaks laste abielud ja keelab abielunaistel kodust ilma abikaasa loata väljuda. Naiste inimõigusi ja väärikust ei saa ohverdada valimiseelsetele läbirääkimistele islami fundamentalistidega. Afganistanis olevad teiste riikide kodanikud peavad avaldama president Karzaile ja Afganistani võimudele rohkem survet, et need looksid korralikud õigusaktid, milles austatakse naiste inimõigusi, ning poliitika nende õiguste jõustamiseks ja nende väärikuse austamiseks.

Nii nagu Afganistani parlament võttis kuid tagasi kahe kolmandiku poolthäältega vastu šiiitide perekonnaseaduse, on president Karzail Afganistani meediaseadusega viivitamise tõttu endiselt võimalus kontrollida riigi meediat, mis on enne presidendivalimisi oluline propagandavahend.

Rahvusvaheline üldsus ei saa lubada sellel jätkuda. See seadus on oluline tagatis, et Afganistanis oleks sõna- ja meediavabadus. Selleta ei ole meie tegemised Afganistanis midagi väärt. Nende kahe seadusega on hädasti vaja midagi ette võtta ja rahvusvaheline kogukond peab jälgima, et Afganistani võimud peavad võetud kohustustest ja sõnadest seoses inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste austamisega kinni.

  Nickolay Mladenov, ettepaneku esitaja. − Härra juhataja, rahvusvaheline kogukond on täiesti jahmunud teabest, mida kuulsime seaduse kohta, mida Afganistanis koostatakse šiiidi naiste staatuse kohta. Kohutav on teada, et 21. sajandi alguses võib riigis, mis soovib olla demokraatlik ja täita rahvusvahelisi kohustusi, olla seadus, mis piirab naiste õigusi.

Ent arvan, et meie arutelus ja kõiges, mida me Afganistanist teeme, peame asjadest rääkima väga ettevaatlikult, sest Afganistan on riik, mis on üle elanud vägivaldse, repressiivse religioosse diktatuuri, see riik on talunud aastaid ja aastakümneid kodusõda, see on ühiskond, kus hoonetest enam on kannatada saanud ja hävinud inimesed.

Peame oma sõnumites olema väga järjekindlad, aga olema nende sõnastamisel ka väga hoolikad. Peame pöörduma Afganistani võimude poole palvega seadus üle vaadata, seda muuta ja tagada selle kooskõla riigi rahvusvaheliste kohustustega, samuti selle põhiseadusega.

Me ei tohiks kasutada seda siin Euroopas valimispropagandana, vaid peaksime andma selle edasi oma Afganistani kolleegidele ja sõpradele, et tagada nende võime täita kohustused, mille nad on endale vabatahtlikult võtnud.

Sellisel juhul peame aitama president Karzail ja Afganistani valitsusel see seadus läbi vaadata ning tagada selle kooskõla rahvusvaheliste kohustuste ja põhiseadusega. See on osa meie dialoogist ja me peame seisma täiesti vankumatult selle eest, et ei võetaks vastu meetmeid, mis piiravad naiste õigusi.

Olen Ana Maria Gomesi öelduga täieti nõus. Aga peame olema väga ettevaatlikud, sest kui tegemist on nii traumeeritud ühiskonnaga, on palju olulisem see, kuidas võetakse vastu meie sõnumid seal, mitte siin. Olgem selles väga järjekindlad ning palugem komisjonil ja nõukogul edastada see sõnum kõikide meie abiprogrammide kaudu Afganistani valitsusele ja võimudele.

  Hélène Flautre, ettepaneku esitaja. – (FR) Härra juhataja, Afganistani osalusega Durbani II läbivaatamiskonverentsi lõppdeklaratsioonis öeldi alles täna, et hädasti on vaja kuulutada igasugune naistevastane vägivald seaduste alusel karistatavaks kuriteoks ja et diskrimineerimisel, sealhulgas religioossel diskrimineerimisel, põhinevad kohtumeetmed mõistetakse hukka.

Samal ajal koostab Afganistan õigusakti, mida kohaldatakse ainult šiiitidele ning mis selgelt diskrimineerib naisi abielu, lahutuse, laste hooldusõiguse, pärandi ja hariduse saamise võimaluste suhtes.

See on täiesti mõistusevastane. Sellele, millele Afganistan Genfis alla kirjutab, ei saa ta Kabulis käega lüüa. Durbani II konverentsil osalemisega on Afganistan võtnud endale kindla kohustuse kaotada igasugune diskrimineerimine. Usaldusväärsuse tagamiseks peab ta kohe tegutsema.

Keeldudes seda seadust kehtestamast, näitavad justiitsminister ja president, et nad tahavad panna oma riigi järgima inimõigustega seotud kohustusi, mille riik on võtnud.

Meeste ja naiste võrdõiguslikkus on selgelt kirjas Afganistani põhiseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides, milles Afganistan osaleb. Võimudel on kohustus mitte anda kuidagi alla ekstremismile ja mitte taganeda. Selle seaduse eelnõuga otsustatakse tegelikult ühiskonna tulevik ja Afganistani ühiskond on juba näidanud soovi neist aruteludest mitte kõrvale jääda.

Naised võitlevad oma õiguste eest ning nad väärivad riigi igakülgset toetust ja kaitset. Võimud peavad täitma oma kohustused ja näitama võimet täita endale võetud kohustused ning Euroopa sealsed tsiviiljõud peavad neid toetama selles ambitsioonikas ülesehitamistöös ja olema eeskujuks.

Ärgem unustagem, et meie vägede vägivallateod ja see, et sõda Afganistani vaesusesse kukutab, ainult suurendab äärmuslaste ridasid.

  Erik Meijer, ettepaneku esitaja. − (NL) Härra juhataja, esitatud on kaks põhjendust, miks on võõrväed Afganistanis.

Esimene põhjendus on see, et vaja on kaitsta maailma Afganistanist väljaspool. Alates 2001. aastast on Ameerika Ühendriigid elanud uute katastroofide hirmus, kui al-Qaeda peaks taas kord kasutama Afganistani territooriumi oma rünnakute ettevalmistamiseks. See on seega seotud teiste riikide endi huvidega. See eesmärk on enamjaolt täidetud.

Aga teine põhjendus käsitleb Afganistani inimeste olukorda. Plaan oli vabastada nad sunnist ja tagurlikkusest. See käsitleb pressivabadust, usuvähemuste õigusi, üksikisikute õigusi ja eelkõige naiste võrdsete õiguste kaitset. Aastaid on rahvusvahelistes uudistes Afganistani kohta domineerinud lood sellest, kuidas tüdrukud taas kooli lähevad, naised ei pea enam loori kandma, kuidas nad saavad elada võrdsete kodanikena, kes ei sõltu oma abikaasadest, ja kuidas üha enam naisi läheb poliitikasse. Sissetung sarnanes feministliku projektiga.

Samas aga näeme, et Afganistani sündmused on enam-vähem samad, mis Tšetšeenias. Mõlemat riiki juhtisid fundamentalistlikud islamirühmitused, mida välisjõud tahtsid mõlemal juhul kaotada. Mõlemal juhul moodustati koletu liit – ühel juhul tegid seda ameeriklased, teisel juhul venelased –, mis tähendab seda, et ühe islami fundamentalistide rühmituse üle kontrolli saavutamiseks sõlmitakse kokkulepped teiste islami fundamentalistidega. Lõpptulemus on see, et vabaduse püüdlus, mis oli sissetungi oluline põhjendus, on protsessi ohvriks toodud.

Afganistanis surutakse naisi üha enam tagasi seisusesse, mis neil oli Talibani režiimi ajal. Tüdrukud ei käi enam koolis ja naised on poliitikast kadumas. Nüüd on olemas isegi seadus, mis kaitseb meeste õigust saada seksuaalset rahuldust ilma naise nõusolekuta. See on võrdne vägistamisega. Samas ähvardab riik nüüd ka ajakirjanikke surmamõistmisega. See on ummik. Euroopa ei tohiks enam sellisele olukorrale kaasa aidata.

  Marco Cappato, ettepaneku esitaja. − (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, rahvusvahelises üldsuses paneme kahtlemata palju oma usaldusväärsusest Afganistani sündmustele. Taliban arreteeris meie partei juhi Emma Bonino vaid tema kui Euroopa voliniku kohaloleku pärast ja teda hoiti mõni tund arestis just sellepärast, et ta kaitses naiste õigusi.

Hoolimata mitmesugustest arvamustest sõjalise sissetungi kohta ja sõltumata võetud seisukohtadest ei saa me lubada olukorral naiste õiguste suhtes niimoodi halveneda.

Meie vägivallatu radikaalne partei korraldas kuus aastat tagasi satyagraha – ülemaailmse vägivallata aktsiooni –, milles propageerisime naisministrite olemasolu Afganistani valitsuses. Praegu on vaja rahvusvahelise üldsuse jõud taas koondada, et tagada mitte ainult naiste õiguste kaitse, vaid ka naiste täieõiguslik osalus poliitika ja institutsioonide kõrgeimatel tasanditel.

Peame selgelt tagama, et igasugune koostöö Afganistani valitsusega põhineks kaalutlevusel ja ettevaatlikkusel, mis on igati vajalik, aga ka äärmisel sihikindlusel, sest väär oleks arvata, et teatud Realpolitik fundamentalistlike parteide suhtes võiks viia pikaajalise rahuni Afganistanis, nagu ka meie linnades ja riikides.

  Bernd Posselt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, 30 aastat tagasi – 1979. aasta augustis – võttis Euroopa Parlament vastu esimese kiireloomulise resolutsiooni Afganistani kohta, mille koostas Otto von Habsburg, kellega ma toona koos töötasin. Selles oli hoiatus peatsest nõukogude sissetungist Afganistani, mis mõne kuu pärast juhtuski.

Sellest ajast saadik on selle riigi ajalugu täis kohutavaid kannatusi ja me peaksime endilt küsima, mis on Afganistan. Esiteks on see paljuski väga vana hõimuühiskond, mida me ei suuda ühe hävitava hoobiga 21. sajandisse katapulteerida. Teiseks on see riik, mis peab väga oluliseks sõltumatust, mida ta kaitses väga pingsalt Briti ja Vene imperialismi vastu. Kolmandaks on see riik, mis 20. sajandil palju kannatas ja läänejõudude üsnagi küsitava sissetungi tõttu – ütlen seda päris avalikult – on praegu olukorras, kus riigil on president, keda paljud sealsed inimesed omaks ei pea.

See on väga raske ja segane olukord. Et ei oleks mingit valestimõistmist, siis ütlen ja härra Cappato ka teab, et ma ei ole niinimetatud realistlik poliitik, vaid olen inimõiguste küsimustes kompromissitu. Peame sellele seadusele ja naiste rõhumisele kompromissitult vastu seisma. Ent peame tegutsema nii, et meid saadaks edu, ja nii, et me ei jäta muljet, et see on välise kontrolli vorm. Seetõttu peame selles paljurahvuselises Afganistani ühiskonnas leidma partnerid ja ehitama seal järk-järgult üles tänapäevase ühiskonna.

See tähendab, et peame toetama Afganistani poliitilist kontseptsiooni, mitte puhtsõjalist lahendust nagu seni. Seetõttu tuleb see seadus läbi vaadata. Selles suhtes ei ole me mingil juhul nõus kompromissiga, sest maksame sellele riigile, kus on meie sõjalised jõud, palju. Ent peame tegema seda afgaane kaasates ja nende väärikust austades ning kõige prioriteetsem on seejuures muidugi naiste väärikus, meeldib see siis mõnele inimesele või mitte.

  Lissy Gröner, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, Afganistani naisi põlgava šiiitide perekonnaseaduse allkirjastamist arvestades nõuan tungivalt, et komisjon muudaks naiste õigused taas kord oma Afganistani-strateegia keskseks osaks.

2002. aasta novembris saatis Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon Afganistani minu juhitud delegatsiooni, et tagada see, et naisi riigi ülesehitamisest kõrvale ei jäetaks. Pidasime läbirääkimisi president Karzaiga, paljude valitsuse esindajatega, naiste ja inimõiguste organisatsioonidega ning olime väga lootusrikkad. Naiste heaolu, ohutus ja stabiilsus, sealhulgas burkavabadus, paistis olevat käegakatsutav. Pärast Talibani režiimi avanesid naistele tervishoiusüsteem, haridus ja tööturg. Maailma kõrgeim laste suremuse määr näis alanevat. Meie sekkumise tõttu sätestati esimeses põhiseaduses naiste jaoks 25% kvoot esimesse parlamenti valimiseks ja umbes neli miljonit põgenikku naasis sõjast laastatud kodumaale.

Ent viimase viie aasta jooksul on kahjuks väga vähe juhtunud. Naisõigusorganisatsioonide, nagu medica mondiale, nõudmised lõpetada vägivald näisid jäävat täiesti tähelepanuta ja aprilli alguses tappis radikaalne Islami Taliban Kandaharis saksa-afgaani naisõiguslase Sitara Achikzai. Saime teada, et tulistatud oli ka teisi naisi, näiteks ühte kõrge auastmega politseinikku. Me ei tohi seda niisama, käed rüpes, pealt vaadata. Tsiviilisikute ärkamine on tõsises ohus. Peame selle uue šiiitide perekonnaseaduse peatama.

Euroopa Parlamendi resolutsioonis tuleb kõvasti ja selgesti välja öelda, et see seadus tuleb kõrvale heita. Kui seda ei saada edu, ohustab see, kui naiste õigusi ei austata, ka rahvusvahelist toetust Afganistanile. Valida on kas rahvusvahelise üldsuse osaks saamine sellise ärkamise kaudu, mis austab inimõigusi, või tagasiminek Talibani ikkesse. See tuleb härra Karzaile kõvasti ja selgesti välja öelda!

  Ewa Tomaszewska, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra president, mind häirib selle Afganistani seaduse muudatuse juures kõige rohkem, et naistelt võeti õigus saada arstiabi. See on tingitud keelust, et naised ei tohi ilma abikaasa loata kodust välja minna ja käia arstlikul läbivaatusel.

Afganistan on riik, kus aastatepikkuse kodusõja tõttu on haiglate ja nende varustuse olukord katastroofiline. Maamiinide kasutamise tõttu on takistatud juurdepääs veele. Hügieenioskusi ja teadmisi sellest, kuidas ravida väiksemaid haigusi ilma arstiabita, ei anta enam põlvkonnalt põlvkonnale edasi, nagu seda varem tavaliselt tehti. Emad ei ütle noortele naistele edasi, et beebi vannitamisel võib kasutada kummelit, sest sellel on desinfitseerivad omadused. Liiga sageli on ema lihtsalt ära tapetud. Peale selle dramaatilise olukorra võib arsti juurde või tervishoiuasutusse pääsemise takistamisel olla katastroofilised tagajärjed kogu põlvkonnale. Peame püüdma selle probleemi kultuurilistest erinevustest hoolimata lahendada.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Meie riigis on ütlemine, et paber võib oodata − see näitab lõhet ühelt poolt kõrgelennuliste ideaalide ja eeskirjade ning teisalt igapäevareaalsuse vahel. Kui kasutame seda ütlemist Afganistani naiste õiguste puhul, on pilt šokeeriv.

On õige, et ühisresolutsioonis viidatakse Afganistani põhiseadusele ja Kabulis ratifitseeritud rahvusvahelistele lepingutele, milles kõigis sätestatakse meeste ja naiste võrdsed õigused ja sooline võrdõiguslikkus seaduse ees. Ent naiste tegelik olukord Afganistanis näitab midagi muud. Afganistani naiste olukorra võib üldjoontes kokku võtta 12 lühipunktina: keskmine eluiga 44 aastat; kõrge suremus sünnitamisel (100 000 sünnituse kohta 1600); ainult 14% üle 15aastaseid naisi oskab lugeda; madal staatus, kuna naised on meeste omand; avaliku elu rollis naiste sagedane ja sagenev ähvardamine ja hirmutamine, sealhulgas mõrvamine; kohalike võimude või välisvägede peaaegu olematu kaitse Afganistani naisorganisatsioonidele sihipäraste rünnakute eest, peamiselt otsustab tüdrukute koolipanemise üle perekond; pidevad rünnakud tütarlastekoolide vastu (näiteks 2008. aasta novembris sandistas Taliban Kandaharis kaheksa koolitüdrukut ja neli naisõppejõudu, pritsides neile hapet näkku); pidev seksuaalse vägivalla oht abielus ja väljaspool seda; umbes 57% tüdrukutest pannakse mehele enne nende 16. sünnipäeva; naistevastastest kuritegudest antakse väga harva teada, sest kardetakse pere, suguharu, toimepanijate või isegi politsei kättemaksu; ning Afganistani naiste lootusetust olukorrast tingitud enesesandistamine ja isegi enesetapud.

See Afganistani naiste olukorda kujutav masendav pilt, mis on ainult jäämäe tipp, rõhutab äärmist vajadust muuta Afganistani naiste paberil olev juriidiline staatus riiklikuks, rahvusvaheliseks ja ka Euroopa poliitiliseks prioriteediks.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Härra juhataja, Afganistani uue seadusega, millega sisuliselt seadustatakse abielusisene vägistamine ja šiiitide naiste abiellumine lapseeas, on oht, et riik läheb tagasi keskaegsesse Talibani režiimi. Muidugi raskendab see seadus tänapäevasust ja naiste õiguste austamist arvestades vahetegemist Afganistani valitud valitsusel ja Talibani terroristidel, kelle vastu esimene võitlema peaks.

Samuti muudab see seadus raskeks Afganistanile rahvusvahelise kogukonna osutatava massiivse sõjalise ja rahalise abi õigustamise. Mul on väga ebamugav, teades, et minu riigi – Ühendkuningriigi – sõdurid surevad, kaitstes valitsust, mis soodustab liialt äärmuslikke ja tagurlikke arvamusi.

President Karzai kiituseks peab ütlema, et ta on lubanud selle seaduse kehtetuks tunnistada, aga sellesse etappi jõudmiseks oli vaja tohutult rahvusvahelist survet, sealhulgas seda resolutsiooni meie parlamendilt. Samuti ei kaota selle seaduse kehtetuks tunnistamine tõsiasja, et Afganistani naised kannatavad endiselt iga päev hariduse puudumise, ebaõigluse ja diskrimineerimise all. Afganistani toomiseni tänapäeva maailma ja selleni, et panna riik täitma siduvaid rahvusvahelisi kohustusi, on käia veel väga pikk tee.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). – (PL) Härra juhataja, hoolimata sellest, et Afganistan on allkirjastanud igasuguse naiste vastu suunatud diskrimineerimise kaotamise konventsiooni ning president Karzai valitsus on seadustanud sugude võrdsuse seaduse ja taganud naistele veerandi Afganistani parlamendi saadikukohtadest, koheldakse naisi oma kodumaal endiselt teisejärgulisena.

Paljude Afganistani fundamentalistide jaoks on naiste koht kodus, mitte koolis ega tööl. Selle näiteks on hiljuti Afganistani parlamendi mõlema koja heaks kiidetud ja presidendi allkirjastatud seadus, milles on kirjas, et naised võivad kodust väljuda, õppida, töökohta taotleda või arstiabi saada vaid abikaasa või isa loal. Lisaks antakse seaduse kohaselt laste seaduslik hooldusõigus ainult isadele ja vanaisadele. Õnneks ei ole see seadus veel kehtima hakanud. Nii Afganistanis kui ka välismaalt esitatud arvukate protestide tulemusena saadeti seaduse eelnõu Afganistani justiitsministeeriumi, et kontrollida selle sobivust põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega.

Euroopa Parlament peaks rangelt nõudma, et Afganistani võimud selle seaduse tühistaksid, sest see on kahtlemata vastuolus igasuguse naiste vastu suunatud diskrimineerimise kaotamise konventsiooniga. Lisaks peaksime esitama Afganistani justiitsministeeriumile selge nõude kaotada kõik teised naisi diskrimineerivad seadused. Eurooa Liit kui kogukond peab väljendama toetust kõigile neile, kes võitlevad Afganistanis naiste õiguste eest, et mitte lubada kõige seni selles valdkonnas saavutatu hävitamist.

  Anna Záborská (PPE-DE). – (SK) Tahaksin siiralt tänada president Hans-Gert Pötteringi, et ta nõustus mu palvega ja lisas selle punkti selle istungi kiireloomuliste resolutsioonide hulka.

Naise väärikus on tema isikule omane. Seda tuleb partnerlussuhtes ja perekonnas austada ning kõik ühiskonnad peavad seda teadmist edendama. Noored naised peavad saama langetada otsuseid vabalt ja iseseisvalt. Me ei saa nõustuda praeguse olukorraga Afganistanis. Naiste diskrimineerimine on peamiste inimõiguste rikkumine, mis alandab naisi ja hävitab nende individuaalsuse.

Meie poliitika peab olema kontseptuaalne, mitte ebamäärane. Me ei saa ühelt poolt lubada president Karzail Euroopa Parlamendis sõna võtta ja teiselt poolt aktsepteerida peamisi inimõigusi rikkuvate seaduste vastuvõtmist tema riigis.

  Corina Creţu (PSE) . – (RO) Muidugi puudutab meid kõiki, et Afganistanis on jõustumas seadus, mis lubab naiste diskrimineerivat ja alandavat kohtlemist perekonnas ja ühiskonnas. See õigusakt on selgelt vastuolus meie tegevuskavaga Afganistanis, eriti veel sellepärast, et enamik NATO riike on teatanud, et kavatsevad suurendada oma osalust jõupingutuses tuua Afganistani stabiilsus. Rahvusvahelise kohalolu sõjaline aspekt on muidugi väga oluline, ehk isegi otsustav, aga see ei tähenda ainult rahu tagamist ja investeeringuid infrastruktuuri, vaid see on palju keerulisem projekt: Afganistani ühiskonna kaasajastamine.

Kellele me koole ehitame, kui Afganistani tüdrukukuid diskrimineeritakse ja neile haridust ei anta? Muidugi ei eelda keegi, et Afganistani uus ühiskond on lääne ühiskonna koopia, aga me ei saa endale lubada väärkasutamise ja inimõiguste rikkumise eiramist kohalike kultuuride identiteedi austamise pärast. Sellepärast arvan, et Euroopa institutsioonide kohustus on edastada presidendile kindel signaal...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Paul Rübig (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, Afganistanil on olnud raske ajalugu. Arvan, et eriti pered selles riigis hoiavad kokku ja et perekonna naisel on oluline roll. Sellepärast tuleb eelkõige soodustada majandusarengut ning toetada eriti väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid.

Muidugi on riigi paremaks arenguks vaja ka tänapäevast infrastruktuuri. Arvan, et just infrastruktuuriprojektide kaudu, mis aitavad parandada omavahelist mõistmist selles riigis, ning samuti info- ja sidetehnoloogia kaudu võiks seal kujuneda aeglaselt uus ühiskond, kusjuures säiliks täielikult riigi identiteet.

  Antonio Tajani, komisjoni asepresident. – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, Afganistani šiiitide kogukonna inimõiguste õigusaktid on õigustatult pälvinud palju tähelepanu.

Jälgime meie delegatsiooni, Euroopa Liidu eriesindaja ja liikmesriikide esindajate kaudu tähelepanelikult sealseid poliitilisi arengusuundi.

Loomulikult me austame Afganistani seadusloome protsessi sõltumatust, eelkõige arvestades põhiseadust, milles on tõesti sätestatud, et artikli 131 kohaselt on olemas võimalus anda välja vaid šiiitidele mõeldud õigusakte. Sellegipoolest oleme meie ja on meie partnerid toetanud lähenemist, millega oleme juhtinud tähelepanu selle seaduse teatud artiklitele, mis ei ole eriti kooskõlas Afganistani põhiseaduse ega rahvusvahelise õigusega, mida Afganistani valitsus on nõustunud järgima.

Sellepärast esitas Euroopa Liit 12. aprillil Afganistani valitsusele esildise. Tuletasime selles valitsusele konkreetselt meelde valitsuse kohustusi seoses rahvusvaheliste konventsioonidega naiste ja laste õiguste vastu suunatud diskrimineerimise ning tsiviil- ja poliitiliste õiguste kohta.

Juhtisime tähelepanu sellele, et kavandatud õigusakt takistaks suuresti naistel kasutada oma õigusi ning õiglaselt osaleda Afganistani majandus-, ühiskondlikus, kultuuri-, tsiviil- ja poliitilises elus.

On tõenäoline, et rahvusvaheline ja Afganistani kodanikuühiskonna reaktsioon aitas kaasa Afganistani valitsuse otsusele saata see õigusakt tagasi justiitsministrile üldiseks läbivaatamiseks, eelkõige Afganistani kohustuste tõttu rahvusvahelise õiguse kohaselt. Ütlematagi on selge, et see läbivaatamine toimub täielikult Afganistani valitsuse kontrolli all. Selle riigi poliitilist tausta arvestades on oluline, et riigi valitsus täidaks täiel määral oma kohustusi seadusandlikus ja institutsionaalses protsessis.

Hoiame sellel läbivaatamisel koos oma rahvusvaheliste partneritega ja justiitsvõimu institutsionaalse reformi toetamise raames hoolega silma peal.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub täna kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Toomas Savi (ALDE), kirjalikult. – Härra juhataja, igal inimesel on õigus inimlikule elule, mis tähendab, et teda ei tohi mingil moel, sealhulgas soo tõttu, diskrimineerida. Kahjuks rikutakse meile, eurooplastele, loomulikke inimõigusi paljudes maailma riikides.

Pärast Talibani kukutamist on olukord Afganistanis paranenud, aga tegelikult ei ole inimõiguste seisukohalt seal palju positiivset toimunud. Pidevad naiste vastu suunatud rikkumised on täiesti vastuvõetamatud ja on väga oluline, et Euroopa Liit avaldaks Afganistani valitsusele survet, et see olukord kontrolli alla saaks. Mitmest meeste ja naiste võrdsuse suhtes vastuolulisest seadusest õõvastavam on see, et mehi peetakse olevat ühiskonnas endiselt naistest kõrgemas seisuses. Sellepärast peab Euroopa Liit toetama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, millega propageerib sugude võrdsust ja inimõigusi.

(1) Vt protokoll.