Istungi stenogramm

Teisipäev, 5. mai 2009 - Strasbourg

17. Kodukorra muutmine seoses petitsioonide menetlemisega (arutelu)

  Juhataja. – Järgmisena käsitleme härra Onesta põhiseaduskomisjoni nimel esitatud raportit (A6-0027/2009) parlamendi kodukorras (2006/2209(REG)) petitsioonide menetlemise kohta.

  Gérard Onesta, raportöör. − (FR) Härra juhataja, pärast sellist suurt torti nagu seda oli härra Corbetti raport, ei tea ma, kas tegemist on kirsiga tordil. Pigem näib see väikese koos kohviga saadava küpsisega arve esitamisel.

Ma kavatsen rääkida petitsioonidest. Oleme olnud minevikus tunnistajaks sellele, et kodukord oma praeguses olemuses on põhjustanud mitmeid probleeme, sest mõnikord on teatud artikleid keeruline tõlgendada või on need mõnikord viinud koguni poliitilise ummikseisuni ühe või teise teksti vastuvõetavuse seisukohalt. Seetõttu oleme püüdnud tegeleda korrastamise, selgitamise ja ühendamisega, mis ei muuda aga seda kuidagi revolutsiooniliseks.

Esmalt soovime paremini määratleda seda, kes on petitsiooni esitaja, sest praegu, saades pool tonni petitsioone, ei ole selge, kes on kontaktisik. Seetõttu palume petitsiooni esitajatel täpsustada, kes on nende juht, vastasel korral kasutame esimest nime, mis esimesel leheküljel leidub.

Me oleme kehtestanud õiguse petitsiooni toetamisest loobuda. Me ütleme kodanikele – võite petitsiooni sisse anda, kuid võite ka loobuda sellest õigusest ja paluda oma nime allakirjutanute nimekirjast kustutada.

Te teate, et parlament võib saada kirju vähemuskeeltes, näiteks galeegi, baski, katalaani keeles ja muudes liikmesriigis kasutatavates keeltes. Me oleme otsustanud seda õigust ka petitsioonidele laiendada. Kui meile saadetakse kirju teatud keeltes, mida juhatus on tunnustanud kodanikevahelise kirjaliku suhtluse keelena, siis saadame vastuse samas keeles.

Tegelik reform seisneb aga vastuvõetavuses. Seni on petitsioonikomisjoni liikmetel tulnud mõnikord kõvasti sõdida, leidmaks, kas teatud dokument on tõepoolest seotud Euroopa seadustega või mitte. Pealegi, alates sellest kui Euroopa seadused laienesid kõikidele valdkondadele, said inimesed sisse mööda kõrvalteid. Seetõttu oleme püüdnud asju lihtsustada, väljastades omalaadsed vastuvõetavuse meetmed.

Kui veerand petitsioonikomisjoni liikmetest peab teksti vastuvõetavaks, siis leitakse, et me ei saa piirata seda elutähtsat õigust, mis põhineb igal juhul põhiseadusel. Juhul kui tegemist on vastuvõetamatu avaldusega, püüame isegi soovitada võimalikke hüvitusvahendeid.

Asjad peavad olema alati läbipaistvad, kuna petitsiooni esitaja nimi ja petitsiooni sisu avaldatakse alati meie registrites, kuid kui on tarvis kaitsta privaatsust ja avalduse esitaja nõuab anonüümsust, siis saame seda talle võimaldada. Sama kehtib ka arutluskäigus konfidentsiaalsuse nõude kohta.

Loomulikult säilib petitsiooni esitaja õigus komisjoni juhataja äranägemise kohaselt sõna võtta.

Mis puudutab õigust võtta kasutusele järelmeetmeid, siis oleme seda teatud määral laiendanud – või pigem selgitanud –, kuna minevikus sai petitsioonikomisjon väljastada algatusraporti praktiliselt igal teemal. Me ei näe põhjust, miks peaks see komisjon omama teistest komisjonidest rohkem õigusi. Loomulikult säilib sellega see õigus, eeldusel, et esimeeste konverentsil sellele vastuväiteid ei esine.

Elektrooniline register säilitatakse. Vajadusel teostatakse visiite kohapeal teabe hankimiseks, faktide tõendamiseks või tõepoolest lahenduse leidmiseks. Tegemist on vahendava rolliga; see, mida oleme otsustanud kasutusele võtta, on mõnevõrra omanäoline ning kiituseks parlamendile.

Vajadusel palume abi komisjonilt, mis viibib täna õhtul siin kõrgeima taseme esindusega, et selgitada ühenduse seaduste rakendamist ja võimalik, et pakkuda meile teavet. Kogutud teabega varustatakse loomulikult komisjoni, nõukogu ja avalduse esitajat.

Kuidas on aga lood Lissaboni lepinguga, kas see tuleks ratifitseerida? Te saate teada, et selle aluslepinguga võimaldatakse uut tüüpi petitsiooni kõrvuti Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonidega, mis on eksisteerinud juba pikka aega – nimelt Euroopa Komisjonile esitatud petitsioone, millel on vähemalt üks miljon allkirja.

Oleme lihtsalt otsustanud, et Lissaboni lepingu ratifitseerimise korral, kui sellega seotud küsimus miljoni inimese poolt komisjonile esitatuna eales petitsioonis tõstatatakse, siis meie parlamendis kontrolliksime, kas me käsitleme identset küsimust ning kas komisjonile esitatud petitsioon võiks meie tööd mõjutada, mille korral me lihtsalt teavitaks sellest petitsiooni esitajaid.

Niisiis, härra juhataja, daamid ja härrad, minu arust oleme olukorrast andnud enam-vähem vajaliku ülevaate. Seega ei ole tegemist mingi revolutsiooniga, pelgalt mõningate täpsustuste ja võimalike tekkida võivate ummikseisude vältimisega.

  Richard Corbett, fraktsiooni PSE nimel. – Härra juhataja, minu fraktsioon teatab hea meelega oma toetusest härra Onestale, kes on teinud suurepärast tööd, ja tema raportile, millega ta tegeles juba mõne aja eest. On mõnevõrra veider, et esimeeste konverents venitas nii kaua käesoleva raporti lisamisega meie täiskogu istungi päevakorda.

Igatahes tõsiasi, et sellega oodati nii kaua ning see võeti päevakorda minu raportiga ühel ajal, tähendab seda, et meie kahte raportit ühendab üks mõnevõrra sarnane punkt, millele meie eelnevas arutluskäigus proua Frassoni ka vihjas. See on petitsioonikomisjoni ja kõnealuses küsimuses vastutava teemakomisjoni vaheline koostöö. Kõik nõustuvad, et neil mõlemal tuleb teha koostööd, kuid on üks argument, mida võib nimetada otsustavaks momendiks: kellele jääb mittenõustumise korral viimane sõna?

Mõlemaid pooli on võimalik mõista. Petitsioonikomisjoni liikmed tunnevad, et nad on saanud petitsioone, käsitlenud antud küsimust, neil võib olla toimunud arutelusid, toimunud külaskäike, mõnikord on nad avastanud ehk midagi väära õigusaktides, millega teemakomisjon on tegelenud ning neil on tunne, et nad on seda mõistnud ning viimane sõna peaks teemakomisjoni mittenõustumise korral jääma neile. Teisalt võib mõista teemat käsitlevat komisjoni. Miks tuleks äkki leida teine kõnealuses küsimuses vastutav komisjon üksnes seetõttu, et keegi saatis petitsiooni sellesse teise komisjoni? Mõlemaid pooli on võimalik mõista.

Olen mõlema osapoole lepitamiseks püüdnud öelda, et loomulikult tuleks teha tihedat koostööd ning päeva lõppedes peab petitsioonikomisjon kuulama ära ka teemakomisjoni seisukohad. Soovi korral võib see lahkneda teemakomisjoni vaadetest – neil on selleks õigus –, kuid sel juhul tuleb tasuda sellega, et teemakomisjonil on õigus täiskogu istungitel muudatusettepanekuid päevakorda võtta.

Minu arust on see mõistlik vahetuskaup. Ma ei mõista, miks proua Frassoni ütles ennist, et see hävitaks petitsioonikomisjoni. Tõepoolest ma ei mõista, kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Loomulikult on minu fraktsiooni petitsioonikomisjoni liikmed mulle öelnud, et neil on selle kompromissi üle hea meel ning tegemist on toimiva kompromissiga. See on kompromiss. Olles selle argumendi suhtes ühes või teises suunas kallutatud äärmuslane, siis ei tekita see rõõmu, kuid minu arust on see toimiv kompromiss. See harmoneerub kenasti härra Onesta suurepärase raportiga ning minu arvates see pakett tervikuna toimib.

  Jo Leinen (PSE). – (DE) Härra juhataja, härra Onesta sõnas, et tema raport ei ole revolutsiooniline, kuid sellegipoolest on tegemist olulise reformiga, mis parandab nii kodanike kui ka petitsioonikomisjoni õigusi. Petitsiooni esitamise õigus vastab kodanike õigustele ning sellesse tehakse mõningaid parandusi, mis õhutavad omakorda kodanikke küsimusi parlamendile esitama. Ühtlasi pean õigeks, et mis puudutab petitsiooni vastuvõetavust, siis ei peaks otsuse langetajaks olema komisjoni esimees. Kuigi ma ise olen ka komisjoni esimees, siis leian, et kui veerand liikmetest peab arutelu vajalikuks, siis tuleb see arutlusele võtta.

Ühtlasi soovin parandada midagi, mida härra Onesta lausus: „Euroopa kodanike algatus ei ole petitsioon, see on aliud (muu)”. Tegelikult on see Euroopa rahva petitsioon, mis on teistsugune õigus. See ei ole adresseeritud parlamendile, vaid komisjonile ning me ei tohiks neid omavahel segi ajada. Kodanikuühiskonna esindajad on sellega loonud suure varamu.

See on arvatavasti viimane raport, mille härra Onesta siin parlamendis esitab. Soovin teda siiralt tänada tema töö eest, mis on mitmes osas olnud suurepärane, nii asepresidendi kui ka meie komisjoni liikmena. Ühtlasi tuleks mainida agoraad – parlamendi foorumit kodanikuühiskonnaga –, mis teeb ajalugu ning on tõepoolest oluline vahend. Seetõttu toetame härra Onesta raportit ning ma avaldan veel kord tänu konstruktiivse koostöö eest.

(Aplaus) <BRK>

  Juhataja. − Ma parandaksin härra Leinenit – ta tunneb muret omandipoliitika üle, härra Onestast jääb aga maha mitmeid püsivaid töid, lisaks nendele, mis seonduvad poliitilise algatusega.

  Costas Botopoulos (PSE). – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, ka mina soovin tänada härra Onestat tema töö ja kohalolu eest parlamendis. Soovin tema viimase raporti kohta esitada mõningaid märkusi. Sarnaselt proua Frassonile olen veendunud, et õigus petitsiooni esitada on oluline õigus, kuid ma pean tunnistama, et petitsioonikomisjon on üsnagi veider komisjon, see on tähtis, huvitav, kuid veider. See minikohus, kus arutatakse kõike ja mitte midagi, on üsna oluline, kuid ka huvitav ja erinev sellest, mida meie teeme.

Ma soovin naasta lühidalt kolme punkti juurde. Esiteks, vähemuskeeled. Olen sellega nõus, kuid ei tohiks avada ust parlamendis kasutatavatele mitte seadusjõulistele keeltele. Teiseks, vastuvõetavus. Olen sellega täiesti nõus ning on hea, et eesmärgiks on petitsioone pigem vastu võtta kui tagasi lükata. Viimaseks, soovin öelda, et nõustun meie esimehe härra Leineniga. Kodanikualgatuse õigusel ei ole tõepoolest midagi ühist petitsiooniõigusega, mis on demokraatlik, põhiseadusega kooskõlas olev õigus, mis puudutab parlamenti ning neid kahte ei tohiks omavahel segi ajada.

Lõpetuseks, võtsin sõna eelkõige seetõttu, et tänada härra Onestat tema töö eest.

  Juhataja. − Ma vabandan auväärse parlamendiliikme ees, sest mulle tehti kohe märkus tema perekonnanime vale häälduse eest, mis on Botòpoulos, mitte Botopoùlos, vabandan veelkord.

  Monica Frassoni (Verts/ALE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ka mina soovin härra Onestat Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni nimel tänada. Juhtumisi olime mõlemad varem peol ning läheme varsti tagasi, et jätkata tänusõnade ja pidustustega.

Siinkohal soovin loomulikult öelda, et toetame käesolevat raportit, kuid tunneme ka, et algse komisjoni suhete teema jääb härra Corbetti reformis torkima ning siinkohal soovin ühtlasi öelda midagi härra Botopoulusele: asi ei ole selles, et petitsioonikomisjon on veider komisjon, sel komisjonil on vägagi kindel roll ning enamikul juhtudel on petitsioonid seotud ühenduse seaduste rakendamisega, need on seotud direktiivide ja seaduste, millel ei ole ilmselt alati väga selget seost algse komisjoniga, rikkumisega.

Läheksin veelgi kaugemale väites, et igaüks, kellel on pisutki tegemist petitsioonikomisjoni tööga, näeb, et sel on meie parlamendis omamoodi Tuhkatriinu roll. Nad näevad ka, et algne komisjon ei vasta petitsioonikomisjoni palvetele, seda ei saa üldse petitsioonikomisjoni ütlustele, tegevusele või ettepanekutele reageerimisega tülitada.

Ma kardan järgmist: kardan, et petitsioonikomisjon, mis ei ole alati, kuigi on sageli seotud ühenduse direktiivide rakendamisega, peab ootama mingil moel seadusloome eest vastutavate komisjonide luba, etendab seetõttu teistsugust rolli ning peab ühtlasi paluma esimeeste konverentsi luba, kui tegemist on lihtsa avalduse kontrollimise juhtumiga, millel, kordan, ei ole midagi pistmist parlamendikomisjonide õigusloome funktsiooniga.

Seetõttu väljendan oma muret härra Corbetti reformi ettepaneku petitsioonide küsimuse suhtes, isegi kui nõustun täiesti härra Onesta poolt öelduga, ja tänan teid, asepresident, veel kord aja suhtes paindlik olemast.

  Juhataja. − Tegelikult oli see teist vapper, tulenevalt tõsiasjast, et see oli õhtu viimane kõne, kui mitte arvestada meie raportööri Gérard Onesta vastust, kelle kõnejärg on praegu kätte jõudnud.

  Gérard Onesta, raportöör. − (FR) Härra juhataja, üritan vastata parlamendi kaasliikmete küsimustele. Härra Leinen, teil on täiesti õigus: tegemist oli keelevääratusega. Need menetlused on täiesti erinevad, mis puudutab komisjonile edasi kaebamist võimaliku tulevase aluslepingu sätete raames ning parlamendile edasi kaebamist petitsiooni menetluse korras.

Ometi, hüpoteetilisel juhul, kui need kaks kaebuse liiki – mis on toimimiskohalt ja formaadilt väga erinevad – peaks käsitlema sarnast küsimust, siis oleme otsustanud, et petitsiooni esitajaid tuleb teavitada, et veenduda, kas meie uurimise jätkamine on kohane või mitte. Me lihtsalt otsustasime selle stsenaariumi kohaselt kooskõlastatust parandada. Ma ütlen asju välja, kuid teil oli täielik õigus paluda mult keelelist selgitust.

Ma jätkan oma keelelisi selgitusi härra Botopoulose küsimusega. Ilmselt ei ole küsimus olemasoleva keeltepaabli täiendamises, mis on juba praegugi äärmiselt keerukas: vaadake kasvõi täna õhtul veel siin viibivate tõlkide arvu. On üsnagi selge, et parlamendi juhatus otsustab, kas petitsioonid ja kirjavahetus petitsiooni esitajatega toimub teistes liikmesriigis kasutatavates keeltes. Need keeled peavad olema siiski riigis tunnustatud ning riik peab esitama vastava palve. Sellised on asjaolud hetkel üksnes nelja keelega. Kui ma sooviksin homme kirjutada volapükis, väljamõeldud keeles, ei tunnustaks seda ilmselgelt ükski riik ega parlament ega vastaks ka juhatus selles keeles; seda kõike on selgelt täpsustatud.

Mis puudutab komisjonidevahelisi tüliküsimusi, millele härra Corbett meie tähelepanu juhtis, siis soovin rõhutada, et minu raportis väidetakse vastavalt artiklile 46 ja lisale VI, et petitsioonikomisjon võib paluda teise komisjoni arvamust teistelt „kõnealuses küsimuses pädevatelt” parlamendikomisjonidelt. Te ütlete, et sel juhul tekib ikka lahkheli. Me oleme pannud ametisse arbiitri, kuna petitsioonikomisjon ei saa väljastada algatusraporteid või seista vastu vastutava komisjoni algatusraportile, välja arvatud siis, kui esimeeste konverents seda võimaldab. Meil on esildise tegemise süsteem, nimelt esimeeste konverents, mis otsustab, kas samme peaks ette võtma petitsioonikomisjon või vastutav komisjon, juhul kui kumbki komisjon ei suuda kokkuleppele jõuda. Seetõttu oleme kehtestanud igaks juhuks ohutuse mõttes vastava sätte.

Härra juhataja, usun, et nende selgitustega võime siinkohal lõpetada. Ma olen oodanud peaaegu 20 aastat õigust kojas kuus minutit järjest kõneleda, kuid esineda sellise kuulajaskonna ees nagu teie oli tõeline nauding.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub kolmapäeval 6. mail 2009. aastal.