Jo Leinen, raportöör. − (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin saksa keeles kõigest paar sõna öelda. See tõsiasi, et oma töö lõpetuseks selles parlamendis on täiskogu vastu võtnud viis raportit, mis kõik on seotud Lissaboni lepinguga, on tähtis märguanne Euroopa valimistele ja neile järgnevale ajale.
Meie täiskogu on reformilepingu heaks alati pidevalt ja järjekindlalt töötanud, ka rasketel aegadel, kui paljud kahtlesid ja tahtsid projektist isegi loobuda. Eile Tšehhi Vabariigi senatilt saadud jah-sõnaga oleme tohutu sammu edasi astunud. Õnnitlused praegusele eesistujariigile!
(Aplaus)
Võime nüüd õigusega optimistlikud olla, et see reformiprojekt pärast Iirimaa positiivset hääletust 2009. aasta lõpul jõustub.
Uus valitud Euroopa Parlament saab uut võimu ja suutlikkust. See Euroopa Liidu uuesti valitud kodanikekoda saab täita meie antud lubaduse saavutada parem Euroopa Liit koos demokraatlikuma kontrolli ja suurema läbipaistvusega. Ma tänan oma kolleege põhiseaduskomisjonis, eriti tänaseid raportööre, ning parlamendiliikmete ülekaalukat enamust siin täiskogul, kes kõiki raporteid toetasid ja need edusammud võimalikuks muutsid! Tänan teid väga!
(Aplaus)
Juhataja. – Meie kolleeg Hans-Peter Martin on sõna palunud; see peab nüüd tõepoolest päevakorrapunkti kohta käima.
Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Härra juhataja, mul on kõigest üks küsimus. Kui iirlased jälle „ei” ütlevad, siis kui tihti nad hakkavad hääletamas käima? Kolmandat, neljandat, viiendat korda? See ei ole demokraatia, vaid mingisugune karaoke-parlament.
Juhataja. – See ei käinud päevakorrapunkti kohta, aga ma olen armuline ja ei hakka teist märtrit tegema.
Proinsias De Rossa (PSE). – Härra juhataja, tahan teha isikliku avalduse seoses sellega, mida härra Martin just ütles. Iirimaa Parlament ei ole karaoke-parlament ja ma protesteerin, et see mees seda niimoodi nimetab.