Istungi stenogramm

Kolmapäev, 16. september 2009 - Strasbourg

4. G20 tippkohtumine Pittsburghis (24.–25. september 2009) (arutelu)

  President. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni kommentaarid 24.–25. septembril 2009 Pittsburghis toimuvale G20 tippkohtumisele.

  Cecilia Malmström , nõukogu eesistuja. – (SV) Austatud president, suurima heameelega esindan siin täna eesistujariik Rootsit. Eesistujariik ja komisjon esindavad ühiselt ELi 24.–25. septembril Pittsburghis toimuval G20 tippkohtumisel. Homme koguneb Brüsselis ELi ühise seisukoha ettevalmistamiseks mitteametlik Euroopa Ülemkogu. Nagu te kõik teate, on ülemaailmse finantskriisi tõttu tekkinud vajadus ennenägematute ülemaailmsete meetmete järele.

Esiteks on vaja kiireid ja jõulisi finants- ja rahapoliitilisi meetmeid finantssektori ja reaalmajanduse toetamiseks. Teiseks on vaja koordineerida ülemaailmseid jõupingutusi ning arendada G20 rolli sellise koordineerimise foorumina, sealhulgas finantsturgude reguleerimise meetmete osas. Finants- ja rahapoliitilised meetmed, mis suudeti kiiresti vastu võtta, olid hädavajalikud kriisi hullemast osast ülesaamiseks.

Hinnanguliselt on ELi majanduse kogutoetus sellel ja järgmisel aastal 5% SKPst. Keskpangad on kriisile reageerinud nullilähedaste intressimääradega. Praegu oleme ettevaatlikult optimistlikud, et finantssektori kõige teravamate probleemide osas on kõige hullem selja taha jäänud, kuid majandusolukord on endiselt ebastabiilne ning on märkimisväärne edasiste tagasilöökide oht. Me oleme väga teadlikud sellest, et kasvavast töötusest saab edaspidi väga suur probleem. Olukord on endiselt ebakindel, kuid asjad võinuksid palju hullemad olla.

Kui tahame tagada majanduse laialdase taastumise ja suunduda kindlale alusele toetuvale pikaajalisele jätkusuutlikule majanduskasvule, siis on rahvusvahelisel koostööl ja koordineerimisel tohutult tähtis roll. G20 on selles mänginud keskset rolli ja see on nii ka edaspidi. Samuti teeb G20 koostööd rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega, IMFi ja Maailmapangaga, et tagada neile piisavad finantsressursid ja hästi toimiv sisemine korraldus, mis võimaldaks toetada majanduskasvu ja tagada finantsstabiilsuse kogu maailmas.

G20 protsessiga on saavutatud järgmised märkimisväärsed tulemused.

Esiteks on meil olemas meie majandusi mõjutanud probleemide ühine analüüs. See ei pruugi tunduda erilise edasiminekuna, kuid tõhusate vastumeetmete rakendamiseks on hädavajalik omada jagatud seisukohta kriisi põhjustanud finantssektori ja reaalmajanduse probleemide osas.

Teiseks oleme saavutanud tegelikke edusamme mitmete erimeetmete osas, milles me kevadel toimunud Londoni tippkohtumisel kokku leppisime. Nende seas on meie majanduste jaoks loodud terviklik stiimulite pakett ning finantsturgude järelevalve ja reguleerimise alase koostöö tugevdamine. Enamgi veel, oleme taganud Rahvusvahelisele Valuutafondile piisavad vahendid laenunõudluse rahuldamiseks. Samuti oleme võtnud kohustuse parandada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide suutlikkust eelnevalt hoiatada sarnaste probleemide eest tulevikus.

Paljugi on veel teha, kuid tänu koordineeritud rahvusvahelistele kohustustele oleme selgelt edasi liikunud. Ma usun, et meie siin ELis ja teised G20 liikmed oleme saavutanud märkimisväärse progressi mitmete kesksete küsimuste osas, mis on otsustava tähtsusega strateegilise vastuse andmisel majandus- ja finantskriisile. Meie koordineeritud ELi strateegia tähendab, et Euroopa juhib arutelusid, mitte ei sörgi nende sabas. Ülemaailmsete lahenduste koostamisel on ära märgitud just meie pakutud lahendusi. Sellepärast kutsub eesistujariik riigipäid ja valitsusjuhte võtma homme osa õhtusöögist. Eesmärk on edasi arendada mitteametlikul majandus- ja rahandusministrite nõukogu lõunal ja G20 rahandusministrite Londoni kohtumisel tehtud edusamme, et me oleksime Pittsburghi saabudes hästi ette valmistunud.

Ma usun, et homsel kokkusaamisel ja Pittsburghi tippkohtumisel jätkub edasiminek nii minu nimetatud põhilistes, aga ka muudes küsimustes. Üks küsimus, mida mitmed Euroopa rahandusministrid on tungivalt tõstatanud, on seotud preemiasüsteemide rolliga finantsstabiilsuses. ELi rahandusministrid on ühel meelel, et me peaksime olema esirinnas nõudmaks tõhusaid ülemaailmseid standardeid, mis tagaksid, et sellistel preemiasüsteemidel ei oleks destabiliseerivat mõju ja et makstavad preemiad oleksid panust arvestades mõistlikud. See on oluline osa üldisest initsiatiivist, mille eesmärk on tagada finantssektori suurem läbipaistvus ja parem järelevalve ning see on otsustava tähtsusega, kui tahame tagada stabiilsust tulevikus.

Finantsstabiilsuse nõukogul on palutud esitada Pittsburghi tippkohtumisel aruanne oma töö kohta preemiasüsteemide põhimõtete väljatöötamisel. Loodan, et see aruanne sisaldab eristrateegiaid, mida saab praktikas rakendada ja mis tagavad, et finantsinstitutsioonid viiksid sisse mõistlikud ja vastutustundlikud tasustamise ja premeerimise kavad. Enamgi veel, ma loodan, et me lepime kokku selles, et pakume oma majandustele vajalikke stiimuleid seni, kui see on vajalik, kuid sama oluline on ka see, et võtaksime kohustuse loobuda ebavajalikuks muutunud meetmetest, et naasta majanduse taastumisel tasakaalustatud riikliku rahanduse juurde.

Oleme alles hakanud mõtlema selliste väljumisstrateegiate üle. Kui tahame saavutada tasakaalustatud majanduse taastumise pikas perspektiivis, siis on nende vorm ja koordineerimine ning see, kuidas neid rakendatakse, väga olulise tähtsusega. Tööhõive on samuti suur väljakutse. Peame hoolikalt kavandama vajalikud meetmed, säilitades seejuures hea tasakaalu finants- ja struktuuripoliitika vahel. Olen kindel, et tuletame ka meelde vajadust seista vastu protektsionismile ning tagada n-ö aus mäng ülemaailmsetel turgudel. Selleks on vajalik finantsreguleerimise ja -järelevalve märkimisväärne koordineerimine, nagu ka finantssektori toetamiseks kehtestatud erakorralistest meetmetest loobumine. Nii riikide kui ka ELi tasandil on jätkuvalt vaja teha palju tööd.

Finantsinstitutsioonide reformi puudutavad arutelud jätkuvad nii homme kui ka Pittsburghis, kuid ka kogu ülejäänud aasta jooksul. Tahame, et need arutelud oleksid intensiivsed, et oleksid piisavad ressursid, vajalikud volitused, et nad lähtuksid poliitikast ja haldusstruktuuridest, mis kajastaksid õigesti nende koosseisu. Need on keerukad, omavahel läbipõimunud küsimused, kuid peame need esimeses järjekorras lahendama, et finantsinstitutsioonid saaksid teha oma tööd, mis on muutumas aina olulisemaks.

Lõpetuseks sooviksin öelda, et loomulikult on meil väga vaja poliitilist otsustavust, kui soovime edasi liikuda Kopenhaageni kliimakohtumise aruteludega. Rootsi eesistumise jaoks on see väga tähtis prioriteet. Me tahame tagada, et paigas on sobivad stiimulid, et igaüks tegutseks selle nimel, et piirata ülemaailmset soojenemist ning kohandada majandusstrateegiaid, mis soodustaksid kliimasõbralikku arengut.

Meie eesmärk on Pittsburghi tippkohtumisel saavutada edusamme ülemaailmsete kliimameetmete rahastamise suunistega. Ma ei saa lubada, et me kõik soovitu saavutame, sest tegu on väga keerukate küsimustega, kuid luban, et eesistujariik kinnitab ja kaitseb ELi seisukohti vastutustundlikult. Seetõttu ootan viljakaid arutelusid riigipeade ja valitsusjuhtidega homme õhtul ja reaalseid tulemusi, mida maailm järgmisel nädalal Pittsburghist loodab.

(Aplaus)

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. – (ES) Austatud president, proua Malmström, daamid ja härrad, see on minu esimene esinemine täiskogu ees sellel uuel ametiajal. Alustuseks soovin teid kõiki valituks või, mis tõsi paljude puhul, uuesti valituks osutumise puhul õnnitleda. Olen kindel, et me kõik jagame vastutustunnet lahendamaks meie põlvkonna ees seisvat üht suurimat poliitilist väljakutset: kuidas lahendada see sügav majandus- ja finantskriis. Peame taastama oma kodanike usalduse ja stabiilsuse, samal ajal suurendades nende võimalusi ja tagades kõigile kõrgeima sotsiaalse ühtekuuluvuse taseme.

Järgmisel nädalal Pittsburghis toimuval G20 tippkohtumisel arutletav küsimus on selle väljakutse ja mure keskmes. Olen veendunud, et see küsimus kerkib üles üha uuesti kogu järgmise perioodi ja kogu selle parlamendi ametiaja jooksul, hoolimata sellest, kas see leiab käsitlust G20 tippkohtumistel või Euroopa Ülemkogudel, teie aruteludes või järgmise komisjoni poolt sellele täiskogule esitatavates algatustes.

Pittsburghi G20 tippkohtumine on kolmas riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kokkusaamine alates sellest, kui aasta ja üks päev tagasi kukkus kokku Lehman Brothers ja alguse sai kriis, millesarnast pole olnud aastakümneid.

Eelmise aasta novembris Washingtonis ja selle aasta aprillis Londonis tipptasemel toimunud esimese kahe G20 kohtumise valguses on selge, et G20 täidab otsustavat rolli ülemaailmses kriisile reageerimise koordineerimises.

G20 panus koordineeritud reaktsioonide väljatöötamiseks on olnud otsustava tähtsusega praegu kogetavaga võrreldes isegi sügavama majanduslanguse ärahoidmisel. Samuti on see olnud otsustava tähtsusega majandus- ja rahandussüsteemile aluse loomisel, mille abil on tulevikus võimalik vältida praeguse olukorra tekitanud tasakaalustamatust ja liialdusi.

Selles suhtes on Euroopa Liit täitnud aktiivset ja otsustavat rolli G20 toetamisel. Eile meenutas president Barroso siin täiskogul, et esimene tippkohtumine Washingtonis toimus Euroopa initsiatiivil Prantsusmaa eesistumise ajal ja president Sarkozy koostööst komisjoniga. Euroopa Liit andis ka otsustava panuse sellega, et seadis eelmisele kahele tippkohtumisele ambitsioonikad eesmärgid ja osales aktiivselt kohtumiste ettevalmistamises, et mitte pelgalt põhimõtteid deklareerida, vaid saavutada konkreetsed tulemused ja kohustused.

Kõik eurooplased ja ka Euroopa institutsioonid peaksid selle kõigega rahul olema. Samuti võime olla mõistlikult rahulolevad erinevate Euroopa esindajate vahelise koordineerimise tasemega G20 kohtumistel: G20 liikmete sekka kuuluvad ja G20 kohtumistel osalevad Euroopa riigid ning Euroopa Liidu eesistujariik koostöös komisjoniga, kellest viimane esindab kõigi eurooplaste häält ja kõigi liikmesriikide ühiseid seisukohti.

Eelmise aasta novembris Washingtonis toimunud tippkohtumine võimaldas maailma juhtivatel majandustel − G20 riikide osakaal maailma SKPs on umbes 90% − leppida kokku toonast majandustegevust toetavate ergutuskavade rakendamises; see oli aasta tagasi sügisel, kui väga tõsise finantsvapustuse tulemusel sai tugeva hoobi krediidi-, rahvusvahelise kaubanduse ja investeerimisalane tegevus, mis esimest korda juhtus 2007. aasta augustis ja mille mõju tugevnes märkimisväärselt 2008. aasta septembris.

Mõni päev pärast eelmise aasta Washingtoni tippkohtumist esitas komisjon Euroopa majanduse elavdamise kava, mis sai detsembris Euroopa Ülemkogult poliitilise toetuse. See kava on Euroopa reageeringu alus rahanduspoliitika osas ja poliitika osas, mis ergutab nõudlust vahendite abil, mis on riikide valitsuste ja parlamentide käes või mis on Euroopa institutsioonide endi käes.

Kõige värskemate kättesaadavate allikate kohaselt peaksid eelduste kohaselt need diskretsionaarsed fiskaalstiimulid kombinatsioonis automaatsete stabilisaatorite toimega, mis on Euroopa riikides meie maksu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemide osakaalu tõttu väga olulised, tänu kogunõudlusesse tehtavale panusele 2009. ja 2010. aastal ELi SKPd suurendama 5,5% võrra.

Ameerika Ühendriikide uus valitsus on samuti vastu võtnud märkimisväärse stiimulite kava. Arvestades, et automaatsed stabilisaatorid ei ole nii ulatuslikud kui meie omad Euroopas, tähendab see seda, et mõlemal pool Atlandi ookeani on otseste stiimulite kogusumma koos automaatsete stabilisaatoritega sarnane. Lisaks on sellised riigid nagu Jaapan, Hiina, Kanada ja teised G20 liikmed võtnud võrdväärseid fiskaalstiimuleid.

Aprilli alguses Londonis toimunud tippkohtumisel toonitati, et selles suhtes on vaja kavad viivitamata ellu rakendada. Kutsuti üles neid kavasid hoolikalt jälgima ning öeldi, et neid tuleks vajadusel täiendada lisameetmetega. Võime nüüd kinnitada, et need stiimulite kavad koos keskpankade vastuvõetud väga märkimisväärsete rahaliste stiimulitega ning riiklike vahendite mobiliseerimine finantsinstitutsioonide, eelkõige pankade toetuseks, on majanduse vabalangemise peatanud. Tänu sellele on meil nüüd, sellel sügisel võimalik näha esimesi stabiliseerumise märke, mis on ilmsed ka majandusprognoosidest, mida mul oli võimalus kaks päeva tagasi Brüsselis esitada. Esimest korda kahe aasta jooksul ei korrigeeritud prognoosides eelmisi prognoose allapoole.

Siiski ei saa veel väita, et majandustegevus suudaks ilma nende stiimuliteta jätkuda. Tõsi on ka see, et hoolimata rakendatavatest stiimulitest püsib tagasilanguse oht, võttes arvesse ääretult murettekitavat töötuse kasvu ning finantssüsteemi nõrkusi, millele siiani ei ole veel lahendust leitud.

Selle tulemusena oli üks sõnumitest, mille andmises selle kuu alguses Londonis kohtunud G20 rahandusministrid Pittsburghi tippkohtumisega seoses kokku leppisid, et praegu on vaja säilitada ajutised toetusmeetmed, kuid ei tohi eirata vajadust töötada välja koordineeritud väljumisstrateegia. Tulen oma sõnavõtu lõpus lühidalt selle küsimuse juurde tagasi.

Esimesed kaks G20 kohtumist Washingtonis ja Londonis olid otsustava tähtsusega ka selle poolest, et neil esitati finantsregulatsiooni ja -järelevalve süsteemide reformimise ülemaailmne kava. Võib öelda, et oleme praegu tunnistajaks sellele, kui radikaalselt on muutunud toon, milles peaaegu kolmkümmend aastat domineeris dereguleerimise mudel ja väidetavalt eksimatute finantsturgude teooriad.

Washingtonis kehtestasid G20 riigid alused, panid paika põhimõtted ja määratlesid finantsturgude rangemale ja tõhusamale regulatsioonile ja järelevalvele allutamise kava, jätmata ühtki valdkonda, toodet ega finantsturul tegutsejat reguleerivate ja järelevalveasutuse kontrolli alt välja. Need asutused peavad tegema koostööd ja tegevust omavahel paremini koordineerima, et parandada riiklike järelevalvesüsteemide ilmset ebaefektiivsust olukorras, kus on olemas ülemaailmsed turud ja neil turgudel piiriüleselt tegutsevad finantsinstitutsioonid.

Aprillis toimunud Londoni tippkohtumisel tehti ulatuslikku tööd, et saavutada reformikava rakendamisel konkreetseid ja märkimisväärseid edusamme. Londoni G20 tippkohtumine astus selgeid samme lubatud reformi elluviimise teel, alates finantsinstitutsioonide suhtes kohaldatavatest mõistlikest raamatupidamiseeskirjadest kuni koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide ehk siis maksuparadiiside läbipaistvuse kindla nõudeni, sealhulgas riskifondide ja muude finantsinstitutsioonide regulatsioon, läbipaistvate tuletisinstrumentide turgude korraldamine ja turul tegutsevate rahandusinstitutsioonide ja ettevõtjate juhtkonna tasustamise eeskirjade vastuvõtmine.

Selle tulemusena on Euroopa Liit täitnud väga tähtsa ülesande, viies ellu G20 tasandil kokku lepitut ja mitte lihtsalt seda propageerides. Viimasel aastal on sellega kaasnenud intensiivne regulatiivne töö. Parlament ja nõukogu on juba osad tehtud ettepanekutest vastu võtnud. Teisi ettepanekuid on siin täiskogul ja nõukogus arutatud ning komisjon kavatseb aasta lõpuks vastu võtta veel rea ettepanekuid, alustades järgmisest nädalast, päev enne Pittsburghi tippkohtumist, nõukogu ja komisjoni heaks kiidetud de Larosière’i raporti soovitustel põhineva ettepanekuga luua Euroopa Süsteemiriski Nõukogu ja kolm Euroopa mikrojärelevalveasutust.

Ameerika Ühendriikide valitsus on samuti teada andnud ambitsioonikast rahandusreformi kavast, mille president Obama tunnistas sellel nädalal oma ametiaja prioriteediks. Ta on tunnistanud Ameerika Ühendriikide vastutust, kuna kriis sai just seal alguse ja arenes edasi.

Pittsburghi tippkohtumise eesmärkide seas on teha kindlaks, kas nende reformidega on toimunud positiivset edasiminekut, ja tagada vajaminev regulatiivne lähenemine mõlemal pool Atlandi ookeani. Tulevikus saavad ja võivad igasugust nõuete erinevust ära kasutada investeerijad vahekohtustrateegiates, mis võib turgusid uuesti oluliselt moonutada. Pittsburghi tippkohtumine peab siiski lisaks juba kokkulepitu täitmise tagamisele ning vastuvõetud meetmete rakendamise julgustamisele saatma selge poliitilise sõnumi. Valitsuste, poliitiliste juhtide, institutsioonide, meie endi riikide ja Euroopa Liidu absoluutne tahe kehtestada tugev regulatiivne raamistik oma kindlate kohustuste ja veenva sõnumiga tuleb selgelt edasi anda. See sõnum peab ütlema, et keegi ei tohiks mõelda, et nüüd, kus hullem osa kriisist on selja taga, võime lasta uuesti tekkida kriisini viinud harjumustel, otsekui midagi ei oleks juhtunud.

Avalikkus ootab tagatisi, et finantsinstitutsioonidelt ja nende juhtidelt nõutakse eeskirjadest kinnipidamist, eelkõige nende tasude osas, millega välditakse, et nad uuesti seaksid ohtu finantssüsteemi ja reaalmajanduse tervikuna. Peab ütlema, et selles osas on Euroopa Liit täielikult ühel meelel.

Teine küsimus, mida kolleeg Malmström juba mainis ja mis on olnud erinevate G20 kohtumiste päevakavas kesksel kohal, on seotud rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide reformiga.

Sooviksin siinkohal ainult lisada seda, et Londonis astuti ääretult tähtis samm edasi seoses nende institutsioonide, eelkõige Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) finantssuutlikkusega. Selle laenuandmisvõimet on tõstetud nii suures ulatuses kui 500 miljardit USD, mille tulemusel on nüüd IMFi käsutuses 750 miljardit dollarit. Lisaks lepiti kokku jagada kõigi IMFi kuuluvate riikide vahel proportsionaalselt nende kvoodile 250 miljardi USD väärtuses Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikuid. Kõige tipuks saavutati ka kokkulepe IMFi finantssuutlikkuse parandamises eesmärgiga suurendada vaeseimatele riikidele antavate sooduslaenude osakaalu. Seda kõike on juba tehtud. Kuue kuu jooksul toimus suurem edasiminek kui mitmete eelnevate aastate jooksul.

Selle tulemusel on Euroopa Liit loomulikult nõustunud andma oma nõuetekohase panuse IMFi rahaliste vahendite tõstmiseks. Euroopa Liidu liikmesriigid on lubanud lisada oma tavapanusele 125 miljardit eurot, et vastavalt rahastada uusi eesmärke.

G20 juhid arutavad ka eri riikide esindatuse muutmist rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide juhtorganites. Tärkava turumajandusega riikidel ja arengumaadel on täielikult õigustatud ootus asjakohasemale esindatusele. See on ootus Euroopa Liidu toetusele, kuid see tuleb vormistada konkreetsete kokkulepetena. Kuigi tegu ei ole Euroopa Liidu eesistujariigi ametliku seisukohaga, siis just sellel põhjusel on Euroopa Komisjon jätkuvalt väitnud kooskõlas selle parlamendi mõtteliiniga, et Euroopa Liit on neis institutsioonides kõige paremini esindatud ühe esindusena.

Pittsburghi tippkohtumise päevakorras on veel järgmised küsimused: kliimamuutuste rahastamine ettevalmistusena Kopenhaageni tippkohtumiseks; vajadus taasalustada rahvusvahelised kaubandusläbirääkimised ning mitte alluda protektsionistlikele tendentsidele; suurendada toetust nõrgimatele ja haavatavamatele riikidele kriisist ülesaamiseks. Nagu teate, võttis komisjon eelmisel nädalal vastu kliimamuutuste rahastamise teatise.

Lubage mul palun lõpetada G20 rahandusministrite viimasel kohtumisel väljendatud sooviga, mida arutatakse Pittsburghi tippkohtumisel: on vajadus kehtestada tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma kasvu mudeli alused tulevikuks. Kõigepealt on selleks vaja välja töötada väljumisstrateegiad, mida ei rakendata kohe, vaid õigel hetkel ja koordineeritult. See on nii, kuna selliste strateegiate väljatöötamine ei ole ainus viis kriisist jätkusuutlikult väljuda, vaid see on samal ajal ka võimalus pakkuda keskmises ja pikas perspektiivis jätkusuutlikkust, arvestades kriisi sügavat mõju riigi rahandusele, tööhõive määrale ja meie majanduste kasvupotentsiaalile.

  Corien Wortmann-Kool, fraktsiooni PPE nimel. – (NL) Austatud president, minister Malmström, volinik Almunia, meil on ülemaailmne kriis. Meil on finantssektor, mis tegutseb ülemaailmselt ja seega peame sellele sektorile ülemaailmselt kehtestama siduvad reeglid nii suures ulatuses kui võimalik. Seetõttu on Pittsburghi G20 tippkohtumine nii tähtis, ehkki ka Euroopa Liit ise peaks loomulikult jõuliselt tegutsema. Jõupingutused peaksid keskenduma vabaduse ja vastutuse vahelise tasakaalu taastamisele, sest need väärtused on meie sotsiaalse turumajanduse alus, Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni valimisplatvormi kese.

Austatud president, G20 tippkohtumine on tähtis sündmus, kus on vaja rohkem kui visiooni olemasolu – mul on hea meel, et te seda kinnitasite. Sellel kohtumisel tuleb langetada otsuseid. See tähendab riskijuhtimise struktuurilist reformi, suuremat läbipaistvust ja paremaid finantsjärelevalve eeskirju. Volinik Almunia, te mainisite, et on olemas riskifonde puudutavad ettepanekud. Mida te selles suhtes loodate G20 tippkohtumisel saavutada? Hädavajalik on ka IMFi ja Maailmapanga kiire reform – ja mul on hea meel, et te mõlemad rääkisite ka sellest –, on vaja õigeaegselt välja töötada koordineeritud väljumisstrateegia, kui me ei taha jälle uute probleemide ees seista.

Austatud president, on ülimalt tähtis, et siduvate eeskirjadega lahendatakse mõrane preemiate maksmise tava, kuna lühikese perioodiga saavutatavate kasumite premeerimine seab finantsinstitutsioonide stabiilsuse suurde ohtu. See pole siiski kõik, kuna avalikkus on õigustatult vägagi nördinud ja ka sellel põhjusel on väga oluline, et me selles küsimuses otsustavalt käituksime.

Austatud president, tippkohtumist saadab edu ainult siis, kui seal saavutatakse siduvad kokkulepped. Ma rääkisin finantsregulatsioonist, kuid loomulikult on väga olulised ka sellised küsimused nagu kliimamuutused, eduka Kopenhaageni tippkohtumise ettevalmistamine ning võitlus protektsionismiga tööhõive huvides. Teie, Euroopa Liit, kõik me koos peame olema siin eeskujud ja seega on tähtis, et te saaksite liikmesriigid oma jõud ühendama.

  Udo Bullmann, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president, nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad. Kõigepealt, praeguses majandusolukorras ei tohi „jätkata samamoodi”. Kui seda teeme, siis on taastumine aeglane ja töötus kasvab edaspidigi drastiliselt, ka siin, Euroopas. Te peate seega olema julged. See on olulisim sõnum, mille see parlament oma Pittsburghi delegaatidele anda saab. Olge julged!

Härra Almunia, kuulasin teie värskelt mõjuvat sõnavõttu ja tahaksin teid selle puhul õnnitleda. Nüüd on vaja hakata räägitut reaalselt rakendama. Preemiasüsteemidega alata on hea, kuid sellest ei piisa. Peame alati tegema „käiguvahetuse”, kui lühiajalised spekuleerijad satuvad väärate eeskirjade tõttu rahvusvahelisel finantsturul eelisolukorda võrreldes nendega, kes teevad pikaajalisi investeeringuid tööhõivesse, kvaliteetsesse toodangusse ja oma ettevõtte pikaajalisse edusse. Õigus on öelda, et ükski riskivõttev tegutseja, ükski riskeeriv finantskeskus ei tohi tegutseda mõistliku regulatsioonita, mistõttu meil on vaja offshore-keskuste reguleerimist, sest sealt ujutatakse kogu maailm üle kahtlase väärtusega toodetega. See on tähtsaim ülesanne, mille peame endale nüüd seadma.

Ja te ei peaks kartma arutelusid eelarvepoliitika teemal − see pole keelatud. Selles arutelus tervikuna oleks edasiviiv ülemaailmse tehingumaksu kehtestamine, mis soodustaks pikaajalisi investoreid. Vajame tugevat ja paremat nii rahvusvahelise kui ka meie Euroopa majanduspoliitika koordineerimist. Väljumisstrateegiale mõelda on õige, kuid tähtsamgi veel on hetkel välja töötada lahendused, kuidas tugevamini toetada majandust ja paremini koordineerida meie majanduspoliitikat.

  Sylvie Goulard, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud president, minister, volinik, me kiidame selgelt heaks teie nimetatud jõupingutused, mis on tegelikult olnud üsna ulatuslikud, ent me tahame saada veelgi rohkemat. Me tahame, et mitmed G20 põhimõtted ja kohustused oleksid ametlikult vormistatud. Eelkõige sooviksin teie tähelepanu juhtida sellele, milline lõhe valitseb Euroopa Liidus finantssektori julgust süstiva statistika ja kohutava töötuse taseme vahel. Kui meil on pikaajaline töötus, siis on meil esmajoones tegemist inimliku tragöödiaga, kuid see koormab ka riigi rahandust ja seda ei saa lahendada tarbimise abil.

Meie, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon, kardame väga Jaapani stsenaariumit ja kasvu pidurdumist mitmeks aastaks. Ma usun, et teil on sellega oma riigis, Rootsis, kahjuks kogemus olemas, proua Malmström. Palun aidake meil selle kogemuse omamise eelist ära kasutada.

Minu jaoks on kolm hädavajalikku ülesannet. Esiteks peame jätkama rahvusvahelist koostööd, võitlema edaspidigi protektsionismi vastu ning tugevdama selliseid ülemaailmseid institutsioone nagu IMF. Me ei suuda omal jõul kriisist väljuda. Euroopa peab seda sõnumit väsimatult üle kordama.

Teiseks on vaja edukalt sisse seada tõhus järelevalve ja kehtestada palju nõudlikum pankade stabiilsena hoidmise süsteem. Selles suhtes peab olema ettevaatlik G20 PR-trikkidega. On olemas täidesaatev võim, kuid seadusandlikul tasandil on vaja teha tööd ja meie jaoks, härra Almunia, on komisjoni järelevalvealased ettepanekud samm õiges suunas, kuid neist ei piisa. Me tahame lõppeesmärgina rohkem Euroopa majandusüksusi. Seejärel, ma arvan, peame kaaluma ühist kriisist väljumise strateegiat, säilitades euro ja tagades, et puudujäägi tõttu ei kannataks ühtne rahandusdistsipliin.

Lõpetuseks tahaksin tänada volinik Almuniat tema poolt väljaöeldu eest, et ta pooldab Euroopa Liitu kui rahvusvahelistes institutsioonides seisukohti esitavat organit, kaitstes seega ühenduse tegutsemisviisi. Me loodame teie peale, et hoolitsete selle eest, et mitte ainult suurte riikide hääl oleks kuuldav, vaid et kaitstakse kogu Euroopa Liitu ja kogu siseturgu.

  Sven Giegold, fraktsiooni Verts/ALE nimel. − Austatud president, ma tänan volinikku sõnavõtu eest. Mulle teeb muret mitu asja. Esiteks see, et arengukomisjon koostas siin täiskogul resolutsiooni ettepaneku. Tsiteerin. See märgib „suure murega, et kriis on juba põhjustanud inimestele suuri kannatusi ning see avaldab laastavat mõju kõige vaesemate riikide toimetulekuraskustega elanikele, sest üksnes 2009. aastal lisandub hinnanguliselt veel 23 miljonit töötut ning äärmises vaesuses elavate inimeste arv kasvab 90 miljoni võrra, ohtu satub kuni 1,7 miljoni raskesti haige inimese elupäästev ravi ning ajavahemikus 2009–2015 suureneb laste suremus keskmiselt 200 000 – 400 000 lapse võrra aastas”.

Kahjuks ei võetud seda ettepanekut vastu, ehkki selle koostamises osalesid kõik täiskogu fraktsioonid. Me taunime seda otsustavalt ja meie arvates on häbiväärne, et see täiskogu ei suutnud koostada arenguküsimustes resolutsiooni G20-le.

Kriisi tagajärgede rahastamine on suur küsimärk ning selles osas on Saksa rahandusminister koos kantsleriga soovitanud G20 kohtumisel arutada ülemaailmse tehingumaksu kehtestamist. Ma küsin komisjonilt ja samuti nõukogu eesistujariigilt. Kas te toetate seda ettepanekut?

Teine küsimus puudutab maksuparadiise. G20 tahab seda lahendada teabevahetusega iga üksikjuhtumi korral. Teame, et see ei toimiks. Arengukomisjoni ettepanek oli kehtestada riigiti aruandluskord, nii et riikidevahelised korporatsioonid peaksid andma riigipõhiselt aru. Me soovitame automaatse teabevahetuse sisseseadmist, et teave tõepoolest liiguks erinevate riikide vahel.

Ülemaailmne finantssüsteem peab olema läbipaistev. Tahame samuti teada, millised on teie seisukohad nende konkreetsete ettepanekute suhtes, kuidas kriisist väljuda ja rahastada selle tagajärgi.

  Kay Swinburne, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president, tänan teid tänahommikuste sõnavõttude eest. Eriti hea meel oli mul kuulda proua Malmströmi kommentaari selle kohta, et esindajad Pittsburghi G20 kohtumisel peaksid kokku leppima, et koordineerivad oluliselt stimuleerivate meetmete jätkuvat toetamist, vajadusel vähendavad neid toetusmeetmeid ning tegutsevad kindlalt ja koordineeritult tulevaste regulatsioonide puhul.

Selle kohtumise taustaks on siiski see, et riigid kulutavad triljoneid dollareid väljaostu- ja stiimulipakettidele ja et maailma kahes suurimas majanduses me näeme teatavaid protektsionistlikke meetmeid, eelkõige rehvide ja linnuliha osas, ning et kaks maailma kõige keerulisema regulatiivse ülesehitusega struktuuri, nimelt EL ja USA, kavatsevad oma rahandussüsteemi täielikult revideerida. Seega ma loodan, et arutelude keskmes saavad olema sellised olulised küsimused nagu finantsteenuste koordineerimine, eriti praegu, kui osades riikides on märke negatiivse majanduskasvuga perioodist väljatulekust, ja et ei kaldutaks kõrvale peateemast selleks, et kontrollida pankuritele makstavate preemiate suurust.

Tippkohtumine peaks keskenduma sellele, kuidas ühtses tempos saavutada ühtne regulatiivne raamistik, et me ei looks üksikutele riikidele võimalusi konkurentsieelisteks ega spekulatiivse kauplemise võimalust tänu regulatiivsele arbitraažile. Finantsregulatsioonil ei ole esimese tegutseja eelist. Ainult ülemaailmne koordineeritud lähenemine on see, millest võidavad Walesis, ELis ja mujal vahendeid koguda soovivad ettevõtted.

Kui minu Walesi ettevõtted ei saa kasutada USA vahendeid, kui pangad, kellest nad sõltuvad, nõuavad nii suurt kapitali, et ELi maksumaksjad peavad veelgi suuremaid riske võtma, siis ei täna meid keegi selle eest, et tegutsesime esimesena selle liigkoormava regulatsiooniga. Minu palve on, et alati tegutsetaks koordineeritult kogu maailmas, et meie ettevõtetel Walesis, ELis ja mujal oleks tulevikus juurdepääs kapitalile.

  Miguel Portas, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Portugalis kasvas selle aasta esimeses kvartalis pankade kasum 18% võrra. Töötus oli ainus, mis pankade kasumist enam kasvas. Portugal ei ole erand, vaid näide G20 täitmata lubadusest lahendada kriis uue majandus- ja maailmakorraga.

Nii see ei läinud ja veel 50 miljonit töötut ja veel 200 miljonit vaesuses elavat inimest on selle tõestuseks. Sellepärast kutsun komisjoni ja proua Malmströmi üles kindlasti tegelema preemiate ja riskifondidega, kuid eelkõige lahendama küsimused, mida pole siin mainitud: teha lõpp offshore-pangandusele, maksuparadiisidele, finantstehingute maksustamisele ja pangasaladustele. Nad peaksid tegema kõik, mis võimalik, kui nad tahavad, et inimesed neisse usuksid.

  Mario Borghezio, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud president, daamid ja härrad, kuidas saab rahvas uskuda finantsturu reguleerimist, kui selle teostamine on usaldatud Mario Draghi sugustele ülemaailmsete finantstemplite ülempreestritele?

Ameerika Ühendriikides leiab aset rahva ülestõus, inimeste uus konservatiivne revolutsioon finantsoligarhide vastu. Meie, rahvas, ei usu sellesse, et maksumaksjad peaksid kinni maksma finantsjõudude päästmise poliitika, olgu see siis Ameerika Ühendriikides või Euroopas. Pigem peaksid Euroopa valitsused tagama reaalmajandusele piisavad ressursid; tootmise ja töökohtade pärast peaksid nad muretsema. Me võime näha G20 tulemusi: mitte sõnagi ülemmääradest ja preemiatest, mitte sõnagi maksuparadiiside likvideerimisest!

Meetmed on suunatud ainult sellele, et päästa finantsmulli tekitajad: 23 triljonit eurot on juba kulutatud, 5 triljonit eurot sellest kulutas Euroopa Keskpank. Meie majanduste rahad on kingitud neile, kes vastutavad finantsmulli tekkimise eest. Vaid 50 miljardit eurot on eraldatud hoolekande toetamiseks ja tootmise ergutamiseks võrreldes 850 miljardiga, mis anti pankadele. Reaalsus on selline, et kõrged finantstegelased jagavad käske ja poliitikud kuuletuvad.

Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas on poliitikud pelgalt ülemaailmse pangandusvõimu teenijad. Euroopa, ärka! Võta eeskuju USA rahvast, kes on alustamas teist suurt revolutsiooni: konservatiivsete inimeste revolutsiooni!

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Austatud president, me vajame demokraatlikku revolutsiooni. See on praegu ilmne G20 protsessist, mis on õnneks hoogu juurde saanud, sest sellega võivad liituda veel teisedki; võib ette isegi kujutada G3. Kuidas oleks, kui nõukogu aitaks luua demokraatlikku kontrollimehhanismi, eriti kui arvestada tema konsensuse traditsiooni? Sellest ei pruugi kohe saada maailma parlament, kuid see, mida praegu edendatakse, vajab demokraatlikku läbivaatamist valitud parlamentääride poolt ja seda palju suuremal foorumil, kui seda on Euroopa Parlament.

Ma sooviks eraldi rõhutada, et süsteemsete riskide küsimus tuleb lahendada põhimõtteliselt. Eriti kui mõtleme probleemsetele olukordadele, milles me end 1998. aastast oleme pidevalt leidnud, alates LTCMi, Hypo Real Estate’i ja loomulikult Lehmaniga juhtunu tagajärgedest, siis peaksid sündima eeskirjad, mis välistaksid põhimõttelise probleemi, et miski on liiga „suur”, et ebaõnnestuda. Lahenduse võib muidugi leida kartelliseaduste kaudu, kuid tegu on kindlasti olulise ülemaailmse küsimusega.

Mis aga puutub ülemaailmse tehingumaksu kehtestamisesse, siis 1999. aastal loodi siin, Euroopa Parlamendis Tobini maksurühm. Tore, et siin on edasi liigutud. Järelevalvepaketi osas on hädavajalik Euroopa tasandil tegutseda ja mitte lasta end tagasi hoida neil, kes püüdlevad vale Euroopa poole.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud president, daamid ja härrad, statistilised näitajad on paranemas. Kuid alles on ikka paljud kriisi põhjused ja siin ei ole küsimus lihtsalt seaduseaukudes. Siin osas ei tohi meid maha jätta poliitiline tahe, otsustavus ja julgus, otse vastupidi.

Räägime täna G20st. Tegu on hea protsessiga. Me vajame uusi või teistsuguseid struktuure, prioriteete ja hindamisaluseid, et luua ülemaailmne majandus ning rahanduslik, sotsiaalne ja õiguslik kord maailmas.

Selleks on kolm eeltingimust: esiteks on vaja luua demokraatlik, parlamentaarne seaduspärastamise protsess; teiseks on meil Euroopas vaja rohkem Euroopa Liitu ja Euroopa osakaal maailmas peab olema suurem, mis omakorda tähendab, et meie ekspordiartikliteks on meie põhiõiguste harta väärtused, et meie vastutustundliku ökosotsiaalse turumajanduse mudel on ülemaailmse korra alus, ja kolmandaks, et Euroopa regulatsioon on vajalik valdkondades, kus G20 raamistikus pole praegu näha ühtegi kokkulepet.

Me ütleme pigem oma jah-sõna integreeritud Euroopa finantsturu järelevalvele ja mitte Euroopa Keskpanga mudeli järgi lihtsalt koordineeritud järelevalvele. De Larosière’i raportist ei piisa. Me ütleme „jah” preemiamaksete arutelule, kuid tasustamise meetodite muutmine ei ole õige lahendus. Tuleb muuta hindamise alust ja kui on ette nähtud preemiad, peab olema ka sanktsioonide võimalus.

Mis minusse puutub, siis arutelu finants-majandusliku võngutatavuse üle on hetkel olnud liiga lühike. Tuleb kõrvaldada kriisi protsüklilised mõjud ning 2009. ja 2010. aasta kehtivad regulatsioonid. Poliitiline tahe ei tohi meid maha jätta. Ja olles ära kuulanud nõukogu eesistuja ja voliniku sõnavõtud, läheme Pittsburghi optimistlikult.

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Austatud president, nõukogu eesistuja, volinik, aasta on möödunud Lehman Brothersi kokkukukkumisest ja seisukoht, mille Euroopa Liit võtab G20 Pittsburghi tippkohtumisel, on ülioluline, kui tahame vältida minevikusündmuste kordumist ja soovime, et muutuste dünaamika jääks päevakorraliseks. Sellega seoses on mul neli tähelepanekut.

Esiteks võtsid riigipead ja valitsusjuhid eelmise aasta aprillis Londonis toimunud G20 tippkohtumisel kohustuse suurendada IMFi rahalisi vahendeid. Väga hea. Nägime, et selle eesmärgi täitmist toetati märkimisväärselt. Kardan, et selle taga oli vähem otsusekindlust võtta osa IMFi juhtimise reformimises, mis on nii vajalik.

Mu teine tähelepanek on see, et ei tohi end lasta trikkidest ära petta. Ma ei taha, et igavene arutelu nii tegevjuhtide kui ka ettevõtjate preemiate ja palkade üle − mis on täiesti möödapääsmatu, kui tahame muuta süsteemi nii, et see keskenduks rohkem pikaajalistele investeeringutele ja mitte lühiajalistele − varjutaks midagi, mis on sama tähtis, s.o maksuparadiiside lõpetamise, mille arutelu oli Londoni tippkohtumise kõrghetk.

Minu kolmas tähelepanek − ja see haakub härra Bullmanni poolt varem öelduga − on, et praegu on ajalooline hetk tõstatamaks taas küsimus pankade panusest kriisi järelmõjude rahastamisse. See võimaldaks meil taasavada tehingumaksu arutelu, mis peaks ka võimaldama seda, et rahalisi vahendeid saab kasutada pikaajalisteks investeeringuteks. Kordan veelkord, kui vaatame, kuidas pankasid on kriisist ülesaamiseks toetatud ja abistatud, siis on nende ainus õige, korrektne ja tõhus tegutsemisviis see, kui nad praegu annavad oma panuse majanduse rahastamisse.

Minu viimane tähelepanek on, et kui vaatame tööhõive olukorda, siis arvan, et algusest peale ei ole G20 kohtumistel seda makromajanduslikku probleemi lahendada suudetud ega ka tööhõive globaalse pakti küsimust ning seda, kuidas naasta strateegia juurde, mis võimaldaks meil homme korrigeerida kriisi põhjuseks olnud ülemaailmset tasakaalustamatust.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud president, minu daamid ja härrad. Ma tervitan G20 kiiret ja otsustavat reageeringut ülemaailmsele finantskriisile. Väga palju on toimunud. Tundub, et tulekahju on suudetud kustutada, kuid meie finantssüsteem seisab endiselt ebakindlatel jalgadel. Inimesed on ebakindlad. Nende vaatenurgast läheb kasum aktsionäridele, kuid kahju peab korvama ühiskond. Samal ajal on aina rohkem turul tegutsejaid naasnud vanade harjumuste juurde, võttes suurejooneliselt ette selle asemel, et keskenduda sellele, mida nad teenuseosutajatena peaksid tegema, nimelt toetama reaalmajandust. Endiselt on finantseetika ja vastutustunne paljude nende jaoks tundmatud mõisted.

Ma ootan G20-lt spetsiifiliste − ja kiirete − meetmete võtmist. Ma loodan, et ELi liikmesriigid tegutsevad kõik üksmeeles. Lisaks uutele järelevalve struktuuridele on meil vaja ka laialdasemat omakapitali baasi, mis suureneb vastavalt riskile, pikaajalisi − ja mitte lühiajalisi − ergutussüsteeme, riiklikule abile toetuvat koordineeritud väljumisstrateegiat, protektsionismi piiramist, ühilduvat regulatsiooni ja mitte regulatiivset arbitraaži, protsüklilisuse lõpetamist ning „liiga „suur”, et ebaõnnestuda”-probleemi lahendamist, ning üle kõige on vaja kinni pidada järeleproovitud sotsiaalturumajanduse mudelist.

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). − Austatud president, seni on G20 keskendunud finantssektorile mõeldud meetmetele. Ent tundub, et kõik on ära unustanud, et ka reaalmajandus kannatab ahnuse ja lühiajalise kasumi teenimise maania all.

Ma austan siiralt väikeettevõtjaid, kes kõige kiuste üritavad ellu jääda. Nad on väärt saama laenusid, milleks neil on õigus. Kuid ma ei austa sugugi osade suuremate ettevõtete juhtkondi, kes ei seosta end oma toodete ja teenustega ning suudavad mõelda ainult laienemisest ja spekuleerimisest.

Seega kutsun G20 üles arutlema, kuidas muuta majandust demokraatlikumaks ja kuidas tagada, et töötajatel ja teistel üldist huvi esindavatel isikutel oleks firmasiseselt piisavalt võimu juhtkonna kontrollimiseks.

ELis peame taas läbi vaatama Euroopa äriühingu põhikirja. Meil tuleks hoolt kanda selle eest, et aktsionäridel ja juhtkonnal puuduks võimalus rakendada spekulatiivseid kasvustrateegiaid firma ja selle heaks töötavate inimeste huvisid pikas perspektiivis arvestamata.

  Krisztina Morvai (NI). − Austatud president, suurem osa eurooplastest ei ole firmajuhid ega pankurid, vaid peavad peretalusid, on väikeettevõtjad või riigiteenistujad.

Suuremal osal eurooplastest on täiesti kõrini praegusest süsteemist, kus maailma valitsevad üleilmsed, rahvusvahelised korporatsioonid ja pangad. Eurooplased vajavad ja tahavad põhimõtteliselt uut paradigmat, milles globaliseerumise asemel on lokaliseerumine, milles otsuseid langetatakse inimeste ja ühiskonna huvides, mitte kasumit ja raha silmas pidades, milles WTO-juhitud vabakaubandusliku põllumajanduse asemel on toidualane sõltumatus, kohalik tootmine ja kohalik talumajandus.

Palun ärge unustage G20 tippkohtumisel esindamast Euroopa enamuse vaatenurka.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud president, daamid ja härrad, kes peaks reguleerima keda ja kuidas? See on üks vastuolulisimaid küsimusi G20 tippkohtumisel. Isegi kui ollakse üksmeelel selles osas, et tagasipöördumine finantsturu ohjeldamatu arengu juurde on võimatu, siis reguleerimise meetodid ja ulatus on ikka tuliste vaidluste teemaks. Endiselt on võimalik leppida kokku omakapitali eeskirjades, reitinguagentuurides, ehk isegi tuletisinstrumentide ja nende litsentsimisega seotud küsimustes, kuid vaidlema jäädakse ebaausa konkurentsi, maksude ja kontrolli küsimustes. Vaidlused preemiate üle ja selle üle, kas Euroopa vajab Tobini maksu, jäävad.

Ehk teisiti öeldes, eurooplastena peame tegema ära oma kodutöö, olgu G20 tippkohtumise tulemus milline tahes, ja komisjon on õigel teel, kui ei looda ainult sellele. Meie moto peab olema: mitte ükski finantsturul tegutseja, mitte ükski finantstoode ega finantskeskus ei tohi tulevikus olla ilma järelevalveta.

Päevakorral on siiski ka globaalmajanduse taastamine. Ei saa jätkata vanaviisi ja tasakaalustamatult USA ja suurte tööstusriikide hüvanguks. Peame pühenduma sellele, et maailmas ei oleks vaesust ja nälga, ning G20 tippkohtumine peab selleks uue hoo andma.

Lisaksin siinkohal ühe väikese küsimuse, mida peale volinik Almunia keegi pole siiani käsitlenud. Euroopa peab järgima stabiilsuse ja majanduskasvu pakti, mitte seda maha matma. Ainult tänu sellele paktile, tänu sellele, et me seda muutsime ja elus hoidsime, ainult tänu sellele oli üldse võimalik see, et Euroopa oli suuteline tegutsema. See peaks jääma Euroopa eesmärgiks: vabaneda liigsest võlast kiire väljumisstrateegia abil ning saavutada stabiilne majandus kooskõlas stabiilsuse ja majanduskasvu paktiga, nagu me seda teame.

  Edward Scicluna (S&D). – (MT) Austatud president, vähemalt G20 tippkohtumisega seotud uudiste osas on kõige populaarsem teema praegu preemiate küsimus. Sellest on palju räägitud, kuid peame mõistma, et tegelik probleem on palju sügavam. Seda peab ütlema, et kui sellised preemiad finantssüsteemi ohustavad, siis tuleb need loomulikult üle vaadata. Ent ei tohi unustada, et lisaks muudele sisemistele eelarvepuudujääkidele viis kriisini riikidevahelise väliskaubanduse suur defitsiit.

Samuti peame arvesse võtma tööhõivet. Teame, et SKP tulemus mõjutab tööhõivet umbes üheaastase hilinemisega. Seega peab tööhõive analüüsimisel rakendama fiskaalstiimulite pakette seni, kuni hakkavad ilmuma positiivsed tulemused. Komisjon peaks tagama, et ebakõlasid ei oleks, ja nõudma, et enne nõnda toimimist oleks registreeritud defitsiidi alanemine.

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
Asepresident

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja! Isegi parima kujutlusvõime juures ei saa öelda, et preemiasüsteemile keskendunud G20 tippkohtumine oleks jõudnud probleemi tuumani ning kahjuks ei ole nad viinud meid praeguse olukorra parandamisele lähemale.

Regulatsiooni muutmise ettepanekud on piirdunud pinnapealsete küsimuste analüüsiga ega keskendu sotsiaalsetele eesmärkidele. Eesmärk peaks olema täielikult muuta finantssüsteemi ning riiklikke ja sotsiaalseid kontrollimehhanisme, kutsuda kokku demokraatlikum kõiki riike kaasav tippkohtumine, mis käsitleks selliseid küsimusi nagu töötuse kasv ning põhikaupade ja kütuse hindade kontrollimatu kasv, tippkohtumine, mis langetaks fundamentaalse otsuse sekkuda turgu, et lõpetada jätkuv erastamine ja sotsiaalriigi hävitamine.

Need on inimeste tegelikud vajadused. Praegu tahavad kodanikud üldiseid strukturaalseid muudatusi, mis oleks kaugel uusliberaalsest süsteemist, mis arengu asemel toob kaasa alaarengu, või neist metsikuist spekulatsioonidest, mis töötavad inimeste huvide vastu.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). – (FR) Austatud juhataja, volinik! Ma tervitan teie meelekindlust.

Euroopa on hakanud kehtestama tõhusat regulatsiooni, kuid Euroopa ei tohi jääda isolatsiooni. Tihe rahvusvaheline koostöö on vajalik ja täpselt seda me G20 kohtumiselt ootame. Seal tuleb karmilt ja jõuliselt ellu viia reformid, mis algatati eelmistel tippkohtumistel. Tuleb lõpule viia finantssektori reguleerimise rahvusvaheline raamistik, et see aitaks kaasa investeeringutele, kasvule ja tööhõivele. Kinnitada tuleb juhtpõhimõtteid. Kriis ei ole läbi. Ei tohi naasta kriisieelsesse olukorda ja loobuda meetmetest, mis on vajalikud, et niivõrd kui võimalik hoida ära uusi kriise, millel on eriti hävitav mõju just reaalmajandusele, kasvule ja tööhõivele.

Samamoodi on vaja tugevdada järelevalvet ja regulatsiooni. Järelevalvekohustustes tuleb arvestada süsteemseid riske, mida rahandusinstitutsioonid selles sektoris tekitavad. Spekulatiivse tegevuse vastu, mis on väga oluline riski allikas, tuleb võidelda kapitalinõuete suurendamise ja Baseli reeglite rahvusvahelise kohaldamisega.

Finantssektori palkade osas peaksime soovitama palgakomisjonide moodustamist, karmimate avalikustamisnõuetega läbipaistvuse suurendamist ning lisatasude, eelkõige preemiate üle järelevalvet. Globaalsete finantsinstitutsioonide tugevdamine on samuti kohustuslik, nagu ka IMFi juhtimise ja esindatuse reform.

Volinik, sellised on osad rahva ootustest seoses järgmise G20 kohtumisega, kus Euroopa peab rääkima ühel häälel, meelekindlalt ja veenvalt.

  Alejandro Cercas (S&D). – (ES) Volinik Almunia, proua Malmström, palun teil Pittsburghis mitte ära unustada, et meil ei ole vaid enneolematu ulatusega finants- ja majanduskriis, vaid ka tohutu sotsiaalkriis, mille mõju on laastav neile, kes vaevlevad suurimas puuduses, neile, kellel on vaid nende töökoht, väikeettevõtjatele, ebasoodsaimatele piirkondadele ja riikidele. Loodan, et teete Pittsburghis selgeks, et kuigi majandus on tähtis, on inimesed tähtsamad ja majandus peab teenima inimest.

Enamgi veel, volinik, minister, ärge unustage Pittsburghis, et Euroopa on olemas. Kõlagu teie hääl valjemalt kui kolme tenori oma. Mul on siin kolme Euroopa peaministri kiri 3. septembrist. Selles ei ole sõnagi Euroopast. Nad ütlevad, et Euroopa peab rääkima ühel häälel, kuid ise aina summutavad Euroopa häält.

Teie peate neist valjemini rääkima. Peate tegema selgeks, et Euroopal on õigused ja kohustused ning et meie sotsiaalturumajanduse visiooniga saab kriisi lahendada ja hoida ära selle kordumise.

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE). – (ES) Kallid kolleegid! Nõustun suure osaga siinräägitust, kuid mõnes küsimuses tahan lisada oma selgitused.

Olen nõus, et on veel vara patsiendilt kargud ära võtta, kuid peame teda omal jalul kõndimiseks ette valmistama. Peame veel vähendama turgude liigset likviidsust, tasakaalustama riigi rahanduse ja tõstma uuesti au sisse konkurentsireeglid. Pittsburghis peame saavutama paljutki, mida me üksi teha ei saa: me peame looma varase hoiatusmehhanismi, mis toimib, sest see, mis meil oli, ei töötanud; peame läbi vaatama regulatiivse raamistiku, sest olemasolev ei toiminud.

Olen nõus, et preemiate ja maksuparadiiside küsimused vajavad reguleerimist. Need meetmed on kõik vajalikud, kuid neist ei piisa. Minu arvates on olulisem taastada rahandusinstitutsioonide jõud, piirata võla suurenemist ning tekitada headel aegadel reservid, mis aitavad meil halbu aegu üle elada. Veel olulisem on suunata jõupingutused järelevalve parandamisesse.

Volinik teab, et ma toetasin de Larosière’i raportit, ehkki pidasin seda ebatäielikuks, sest ma eelistan tsentraliseeritumat järelevalvet. On siiski selge, et Euroopas ei ole järelevalve võimalik ilma koordineerimata seda maailma teiste peamiste majanduspiirkondade järelevalveasutustega. Samuti peame midagi ette võtma kaubandusega. Tärkava turumajandusega riikide aitamine on tore ja hea, kuid olulisem on kaotada barjäärid, mis siiani kaubavahetust takistavad.

Volinik, kõige olulisem on luua alus stabiilseks ja jätkusuutlikuks kasvuks põlvkonna jooksul. Selleks on meil vaja vabaturgusid, uuendustele avatud turgusid, ettevõtjatele avatud turgusid, kuid samas ka teataval tasemel reguleeritud turgusid.

Lõpetan tsitaadiga, mis on mu kaasmaalasele Almuniale tuttav: „Pragmáticas, pocas, pero que se cumplan, amigo Sancho,” („Ära tee palju seadusi, kuid kui teed, siis kanna hoolt, et nad oleksid head ja eelkõige, et neist kinni peetaks”) nii sõnas don Quijote oma sõbrale Sanchole.

  Peter Skinner (S&D). − Austatud juhataja! Ma tänan volinikku. Eriti olen temaga ühel meelel jätkusuutliku majandustegevuse harta osas. Just selle peaksime me G20-le esitama, kuid ma ei ole nõus, et peaksime kasutama kogu oma kapitali pankurite preemiate küsimusega tegelemiseks. Ehkki teemat tuleb käsitleda, arvan, et paljuski juhitakse antud teemaga tähelepanu oluliselt kõrvale. Ja avameelselt öeldes pole ka maailma probleemide lahendamiseks soovinimekirja koostamine lahendus.

Finantsteenuste tööstuses lõõmab tulekahju. Kõigepealt peame hoolt kandma, et tulekahju on kustutatud ega puhke uuesti. Selleks vajame järjepidevat lähenemist. G20 on juhtiv foorum, kuid vajame ka alalisi struktuure, nagu näiteks Atlandiülene Majandusnõukogu, mis tegeleb teemadega nagu rahvusvaheline finantsaruandlusstandard (IFRS). Kui tahame süsteemsete riskide küsimust tegelikult lahendada, siis tuleb lõpetada tahavaatepeeglisse piilumine ja keskenduda eesolevale teele.

  Kader Arif (S&D). – (FR) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Kriis, milles praegu oleme, on sügav ja pikaajaline. Seega on absoluutselt hädavajalik kiiresti kehtestada vajalik regulatsioon ning viia sisse finantssektori ja pankade üle järelevalve, et tänane kriis drastilisemas vormis ei korduks. Finantssüsteem peab jälle hakkama teenima reaalmajanduse huvisid, mitte seda jätkuvalt hävitama.

Nimetatud vaatenurgast lõppes eelmainitud G20 eelmine, Londonis toimunud tippkohtumine leebelt öeldes poolikuna esitatud ettepanekutega, kuid finantskuritarvitused on jälle platsis.

Antud olukorda arvestades ja et Pittsburghi G20 tippkohtumisest oleks ka tegelikult kasu, peab Euroopa Liit kaitsma tugevaid regulatiivmeetmeid, millel on reaalsed tagajärjed. Lisaks mitmete kolleegide poolt loetletud hädavajalikele finantsjärelevalve meetmetele tahaksin isiklikult tõstatada mõned kaubanduse ja arenguga seotud küsimused, sest Pittsburghis arutatakse ka Doha vooru taaskäivitamist. Nõus taaskäivitamisega, kuid seda tingimusel, et vooru algsest ja kesksest eesmärgist, st arengust, jälle kõrvale ei kaldutaks. Meie lõunapoolsed partnerid ei ole täiesti õigustatult nõus sellega, et nende muredele ei reageerita.

Kaalul on, kas kõnealune G20 kohtumine saab olema midagi rohkemat kui finantskriisi arutelu: kas seal pannakse paika uue globaalse juhtimise alustalad?

  Ramon Jauregui Atondo (S&D). − (ES) Proua Malmström, härra Almunia, ma annan teile ühe minutiga kolm ideed.

Esiteks on meil vaja rohkem Euroopat. Sest ülemaailmset olukorda arvestades peab Euroopa olema ühendatud ja tugev. Kui meil seda ei õnnestu saavutada, siis Euroopa ei loe ja teda ei kaasata.

Teiseks on meil vaja rohkem riiki. Sellepärast, et lisaks uue maailma juhtimise korra väljatöötamisele, lisaks uuele regulatsioonile ja järelevalvele ning suuremale rahvusvahelisele koordinatsioonile peame tegema lõpu maksuparadiisidele ja taastama rahvusvahelise maksustamise. Need on minu arvates kiiret lahendust nõudvad tulevikuküsimused.

Lõpetuseks on meil vaja paremat turgu. Ma leian, et hädavajalik on korrata vajadust uue ärieetika järele ja ka vajadust soodustada uut korporatiivse vastutuse kultuuri. Minu arvates on see hädavajalik. Ettevõtted peavad saama ühiskonna osaks ja seega peavad vastutama selle huvigruppide ees.

  Rachida Dati (PPE). – (FR) Austatud president, minister, härra Almunia! Kõigepealt see, et 3. septembril jõudsid Saksamaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa kokkuleppele, rääkisid ühel häälel, väljendades Euroopa üksmeelt börsimaaklerite preemiate järelevalve küsimuses.

Neljapäeval kohtuvad nõukogu 27 liiget, et valmistuda G20 kohtumiseks. Ma ärgitan teid tegema aktiivset tööd lahenduse leidmiseks, ühise vastuse leidmiseks, mis peaks olema eriti ambitsioonikas just börsimaaklerite palkade küsimuses. Tõsi see on, et eelmise aasta aprillikuu G20 kohtumisel kehtestatud reegleid ja võetud otsuseid ei ole austatud, sest pangad, olles saanud riigiabi, panid kohe kõrvale summad börsimaakleritele maksmiseks.

Euroopa kodanikud ei saa ega taha mõista, miks üleastujaid pole karistatud, kui meetmed võeti vastu G20 tippkohtumisel. Riigiabiga seotud rikkumisi tuleb ilmtingimata karistada. Seega on hädavajalik, et Pittsburghis võetaks vastu konkreetsed ja, enamgi veel, ühised meetmed. Me ei saa siin jääda ainsateks vooruslikeks.

Lühidalt, läbipaistvuse, juhtimise ja vastutuse reeglitega tuleb teostada paremat järelevalvet palkade üle ning reeglite rikkumisel tuleb rakendada sanktsioone.

  Monika Flašíková Beňová (S&D). – (SK) Minu arvates on teie poolt siin esitatud üsna ambitsioonikas kava, mida plaanite G20 kohtumisele esitada. Mulle teevad siiski muret G20 järeldused ja antud kohtumise reaalne mõju ühiskonnale, sest siiani pole ELi liikmesriikide tasandil filtreeritud tulemused olnud ei käegakatsutavad ega silmanähtavad.

Volinik Malmström mainis, et vaja on juhtide proportsionaalset tasustamist, kuid peab ütlema, et kõikide allikate kohaselt saavad just neis sektorites, mida me rahaliselt toetasime ja hävingu eest kaitsesime, juhid ebaproportsionaalset tasu. Lisaks pole midagi toimunud offshore-pankadega − vastavat mehhanismi pole lihtsalt paika pandud.

Kõik see viib töötuse kasvamiseni ja väike- ja keskmise suurusega ettevõtete probleemideni ning minu arvates peaksime ehk tulevikus keskenduma väiksemale arvule küsimustele ja tegema kõik, et need viidaks täies ulatuses ellu.

  Pascal Canfin (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Rääkisite IMFi juhtimisest. Ma tahaksin teada ka seda, kas G20 kohtumisel kavatsete tõstatada küsimuse tingimuste kohta, millega IMF riikidele laenu annab. Oleme näinud, et varem üliliberaalseid tingimusi pole muudetud ja see on tõsi eeskätt osadele Euroopa riikidele antud laenude osas. Mis on teie seisukoht?

Minu teine küsimus on: mis on komisjoni ja nõukogu seisukoht seoses Hiina ettepanekuga kasutada finantssüsteemi reguleerimiseks alternatiivina dollarile mõnda muud valuutat?

Mu kolmas küsimus on: G20 on samuti osa Kopenhaageni kohtumiseks ettevalmistumisest. Komisjon on teinud ettepaneku anda lõunapoolsetele riikidele 2 kuni 15 miljardit eurot kliimamuutustega kohandumiseks. Mis on nõukogu seisukoht? Mis summast kavatsete rääkida G20 kohtumisel järgmisel nädalal?

  Vicky Ford (ECR). − Austatud juhataja! G20 pakkus mitut mõistlikku lahendust: vajadus muuta finantsregulatsiooni ja -järelevalvet ning vajadus koordineeritud tegevuse järele. Meie kohalikud poliitikud räägivad ühest, kuid siin ELis tundub, et teeme midagi muud. Regulatsiooni üksikasjad, mida mõned kolleegid juba arutavad, on tõendiks, et kaldutakse kõrvale nii rakendamise ajakavast kui ka regulatsiooni üksikasjadest.

Meie majandused on endiselt haprad. Töötus suureneb ning raha kättesaadavus on tohutu probleem, eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kas tahame, et meie Briti või Euroopa ettevõtted oleksid konkurentsi mõttes ebasoodsas olukorras, kui nad vajavad töökapitali? Kas tahame Euroopa pankadest laenuvõtmise teha nii kalliks, et meie kliendid, meie ettevõtted lihtsalt läheksid laenu saamiseks Wall Streetile ja teeksid nõnda Wall Streetile veel ühe kingituse Euroopa pankade arvelt?

(Juhataja katkestas sõnavõtja)

  Enikő Győri (PPE). – (HU) Kallid kolleegid! Lubage mul kõnealusele teemale läheneda näitega kriisi loomuvastasusest. Ungari rahvast vapustas, et samal ajal kui viimased seitse aastat on riik sotsialistliku valitsuse all elanud IMFi ja ELi toetustest, moodustasid Ungari pankade kuue kuu kasumid kaks kolmandikku kriisieelsest tasemest. Samuti saavad pangad ühepoolselt muuta oma lepinguid, pannes nii ebasoodsasse olukorda inimesed, kes oma korteri ostmiseks võtsid laenu välisvaluutas.

Ma usun kindlalt, et peame tegutsema mainitud suundumuste vastu. Pangad ja muud finantsturul tegutsejad tuleks allutada kohase järelevalve alla. Me ei tohiks lasta jätkuda kahjulikul preemiate maksmise taval, mis valitses enne kriisi. Me peaksime kivisse raiuma ametialase eetika reeglid, sest oleme kogenud, kuhu liigne reguleerimatus viib. Loogem maailm, kus premeeritakse hea töö eest, mitte kiire, lühiajalise kasumi ja liialduste eest ning kus põhiväärtuseks on sotsiaalne vastutustunne. Me peame koos töötama välja mõistlikud reeglid, et saada G20 partnerid oma poolele.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Seniöeldus kumab välja selge sõnum, nimelt sõnum, et tavakodaniku usalduse taasvõitmiseks peame midagi ette võtma preemiate ja maksuparadiiside vastu. Ma tahaksin volinik Almuniale ja proua Malmströmile esitada küsimuse selle kohta, millal saab tegelikkuseks Euroopa finantsjärelevalve asutus, mille kohta tegi ettepaneku Ungari peaminister. Samuti sooviksin ma osutada asjaolule, et antud parlamendi jaoks, ja sellel ei ole midagi tegemist G20ga, on ääretult oluline kaitsta Euroopa kodanike ja tarbijate huvisid.

Nad on täielikult pankade meelevallas, kes ei anna neile piisavalt usaldusväärset teavet. Ungaris on koostatud eetikakoodeks. Ma soovitaksin ELi tasemel koostada Euroopa eetikakoodeks, milles seataks inimestele ja pankadele käitumisjuhised, sest ma usun tõsiselt, et on tekkinud palju süütuid ohvreid, sest tavainimene ei suuda tajuda laenuvõtmisega kaasnevat riski. See on Euroopale väga oluline ülesanne.

  Corinne Lepage (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, minister, volinik! Teie poolt esitatud üliambitsioonikas programm on huvitav, kuid kas te ei arva, et me peaksime kasutame eelist, mis täna veel on saavutatav, et soodustada väga lühiajalisi tehinguid ja väga lühiajalist kasumlikkust, võrreldes keskmise ja pika perspektiiviga?

Meie ettevõtete vähene rahastamine, eelkõige Euroopas, tuleneb faktist, et me ei kasuta täiel määral ära väga lühiajaliste investeeringute eeliseid. Kas te ei arva, et me peaksime seda küsimust arutama?

  Cecilia Malmström , nõukogu eesistuja. – (SV) Austatud juhataja! Ma sooviksin tänada kõiki liikmeid, kes on antud arutelust osa võtnud. Ma usun, et meie täiskogus valitseb väga suur üksmeel selles osas, mis on Euroopa seisukohast oluline ja mis küsimused vajavad lahendamist enne G20 kohtumist. EL räägib rahvusvahelisel tasandil praegu selgel, ühtsel häälel ja ma tõesti tahaksin tänada komisjoni ja eriti Joaquín Almuniat nende töö eest, tänu millele see üksmeel on saavutatud.

Mitmed liikmed on tõstatanud küsimusi, mida nii mina kui ka volinik oleme uurinud. Jah, finantsturgude paremat järelevalvet ja reguleerimist on vaja. Loodame kehtestada järelevalvesüsteemi nii ruttu kui võimalik. Tugineme Larosière’i raportile ja vaatame, kui kiiresti selle paika saame. Vajame enam koordineeritud globaalseid lahendusi ning rahvusvaheliste institutsioonide tõhusat toimimist. Vajame preemiasüsteemide selgeid põhimõtteid. Mul on suur usk finantsstabiilsuse järelevalvenõukogusse ning olen veendunud, et töötame välja spetsiifilised ja realiseeritavad ettepanekud, mida me saame arutada.

Tahaksin samuti tõstatada kliima rahastamise küsimuse. Me kutsume üles kõiki riike oma kohustustest kinni pidama, kuid ma ei ole kindel, kas on realistlik oodata, et saame arvusid Pittsburghi tippkohtumisel arutada. Loomulikult töötame nimetatud suunas, sest see oleks hea.

Samuti vajame me globaalseid lahendusi. Me ei saa eraldada ELi lahendusi sellest süsteemist, kuid peame selle asemel tagama, et saavutaksime nii palju globaalseid lahendusi kui võimalik. Töötus on arvatavasti majandus- ja finantskriisi kõige nähtavam aspekt Euroopa inimestele. Töötus on probleem, mis mõneks ajaks jääb püsima enamikus meie riikides ja see on väga, väga tõsine küsimus. Vaja on Euroopa ja riiklikke lahendusi. Meil on vaja tugevat tööturupoliitikat, me peame firmadele ja ettevõtjatele tegema inimeste töölevõtmise riskivabamaks, et nad julgeksid investeerida, ja me peame tagama, et inimesed oleks väärt töölevõtmist, investeerides selleks haridusesse ja teadusesse. Me arutame töötuse küsimust eraldi Ecofini kohtumisel oktoobris.

Peame samuti arutlema väljumisstrateegiate üle. Muidu tekib oht, et võetavatel meetmetel on negatiivne mõju töötusele ja kasvule üldiselt ning tulemuseks on puudujääk ja inflatsioon. Esimeses järjekorras kannatavad alati need, kes on meie ühiskonnas kõige haavatavamad. Kõige vaesemate riikide puhul teame me väga, väga hästi, et nemad on rahvusvahelise kriisi puhul suurimad kaotajad. Kriis mõjutab maailma vaesemaid rängalt. Oleme arutanud ja teeme seda edaspidigi, kuidas nende inimeste olukorda kergendada. Oluline on, et mitmepoolsetel arengupankadel (MDB) oleks piisavalt ressursse, et nad suudaksid väljastada laene, mida me teame kui pehmeid laene. Samuti on oluline, et me tagaksime, et rahvusvaheline kaubandussüsteem toimiks korralikult ja et selles ei oleks protektsionismi. Seega on erinevatel aruteludel globaalsete maksude ja Tobini maksu erinevate külgede üle mõtet ainult siis, kui neid saab tegelikult kogu maailmas realiseerida, kuid praegu see nii ei ole. Seetõttu segaksid nad edasiliikumist ning neist poleks meie majandustele abi.

Mitmed parlamendiliikmed on tõstatanud riskifondide ja uue finantsregulatsiooni küsimuse. Need on eesistujariik Rootsi prioriteetideks. Langetame neis asjus otsused koos teiega ning loodame teha väga tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga, et kehtestada riskifondide ja finantsregulatsiooni direktiivid nii kiiresti kui võimalik. Tean, et see on raske ja keerukas − arvestada on vaja palju erinevaid aspekte −, kuid me oleme valmis koos teiega võimalikult tihedat koostööd tegema, et need paika saada.

Kokkuvõttes, loomulikult ei suuda G20 lahendada kõiki probleeme, mida me oleme arutanud. Sellegipoolest on mul piisavalt põhjust loota, et arutatud küsimustes toimub oluline edasiminek. Samuti on olemas surve Euroopa kodanike poolt, kuid ka kogu maailmas on inimesi, kes ootavad meilt, et tõestaksime oma juhtivat positsiooni ning suurendaksime finantssüsteemide stabiilsust, et teeksime kõik sellelaadsete kriiside vältimiseks tulevikus ja tagaksime, et väljume antud kriisist tugevamatena, kui me olime enne sinna sattumist. EL on ühendatud, EL on tugev ja ma võin teile kinnitada, et eesistujariik Rootsi teeb kõik endast oleneva, et Euroopa seisukohti kaitsta ja kinnitada järgmisel nädalal toimuval G20 tippkohtumisel. Tänan teid ülimalt huvitava arutelu eest.

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. – (ES) Austatud juhataja! Ma usun, et oleme kõik ühel nõul, et praeguses olukorras, kus lahendamist ootavad ikka veel tohutud ja ulatuslikud kriisi poolt põhjustatud probleemid, on erakordselt tähtis saavutada edu G20 Pittsburghi kohtumisel. Tähtis on ka usk sellesse, et nende kohtumiste tulemusel leiame meie ees seisvatele probleemidele ja väljakutsetele lahendused, mille me ellu viime. Tegelikult on näha märkimisväärseid märke teatavate majandusnäitajate paranemisest, eelkõige on kasvanud rahvusvaheline kaubandus ning tarbijate ja investorite usaldus. Seega ma loodan, et riigipead ja valitsusjuhid lepivad kõikides tippkohtumise päevakorras olevates punktides kokku, nad peaksid ja peavad seda tegema, ning et otsused viiakse ellu pärast järgmisel nädalal toimuvat kohtumist.

Üks olulisematest küsimustest, mida mitmed teist on maininud, on vajadus selguse järele, vajadus selge sõnumi järele selle kohta, kuidas maailma juhtivad majandused kavatsevad oma tegevuse koordineerimist jätkata. Majanduspoliitika koordineerimise järgmiseks sammuks peab olema väljumisstrateegia määratlemine ning otsuse vastuvõtmine selle kohta, millal ja kuidas seda strateegiat koordineeritult ellu viia. Me peame kahekümne üheksanda aasta kriisist õppima – ja ma usun, et me oleme õppinud –, et ergutusmeetmetest ei tohi liiga kiiresti loobuda, kui majandus – nagu mõned teist on öelnud – vajab ikka veel karke. Nimetatud meetmeid ei tohi samal ajal kasutada kauem kui vaja, sest muidu korduksid asjaolud, mis viisid kriisi põhjustanud mullide tekkeni ja tasakaalu kadumiseni. Antud küsimus on ülioluline ja see tuleb Pittsburghi tippkohtumisel selgeks rääkida.

Peame vältima mineviku vigade kordamist, mitte ainult makromajandusliku poliitika osas, vaid ka finantsregulatsiooni ja järelevalve osas. Ma usun, et eelnevatel tippkohtumistel on nimetatud kohustust väga selgelt rõhutatud. Me peame seda kohustust edasi arendama ning austama nii globaalsel kui ka, meie puhul, Euroopa tasandil juba ette võetut.

Sellega seoses olen ühel meelel nendega, kes on tänahommikusel arutelul öelnud, et mitte kõike ei tohiks taandada tasustamise küsimusele. Ent ma nõustun täielikult ka nendega, kes ütlevad, et tasustamise küsimus on ääretult oluline majanduslikust, sotsiaalsest, poliitilisest ja eetilisest küljest. Ma usun, et Euroopa demonstreerib oma juhtpositsiooni antud küsimuses − nagu ta seda on teinud teistes G20 päevakorras olevates küsimustes − nii oma riigipeade või valitsusjuhtide kaudu kui ka oma Euroopa institutsioonide, nagu Euroopa Liidu eesistujariik ja komisjon, kaudu.

Me ei tohiks unustada, et käesoleva aasta aprillis esitas Euroopa Komisjon liikmesriikidele tasusid puudutavad soovitused, mis peaaegu täielikult kattuvad kogu maailmas praegu tehtavate ettepanekutega. Peame jätkuvalt pöörama tähelepanu finantssüsteemi probleemidele − rohkem kapitali, restruktureerimine ja pankade bilansside korrigeerimine − nii Euroopa kui ka kogu maailma tasandil.

Kui finantssüsteem on täielikult läbi põimunud, siis ei ole mõtet oma probleeme oma riigis lahendada, kui teised riigid neid samal ajal ei lahenda. Teil on kindlasti meeles, kuidas aasta tagasi, päev enne Lehman Brothersi kriisi, me uskusime ikka veel, et meil õnnestub vältida Ameerika Ühendriikides tekkinud finantskriisi hullemaid probleeme. Samal ajal vastab täielikult tõele see, mida teist paljud on öelnud, et lõppude lõpuks ei ole poliitiline eesmärk vaid üksikute pankade bilansi korrastamine või nende kohustuste kapitaliseerimine. Põhiprobleemideks on tööhõive, meie väike- ja keskmise suurusega ettevõtete olukord, meie avalike teenuste ja sotsiaalhoolekandesüsteemide jätkusuutlikkus.

Siiski, ilma toimiva finantssüsteemita ei ole võimalik midagi säilitada. See on väljakutse, mille Pittsburghi tippkohtumine peab lahendama või mille lahendamist peab G20 jätkama Pittsburghi tippkohtumisel.

Lõpetuseks sooviksin kommenteerida küsimust, mille paljud teist oma sõnavõttudes tõstatasid. Ehkki ma olen nõus muude G20 päevakorra küsimustega, mida paljud teist on maininud, tahaksin osutada vaid ühele: maksuparadiiside küsimus ja koostööst kõrvalehoidvad jurisdiktsioonid.

On tõsi, et Londonis toimunud G20 kohtumisel ei suudetud leida lahendusi kõigile maksuparadiiside põhjustatud probleemidele. Ühe päevaga on väga raske leida kõiki lahendusi probleemidele, mis on olemas olnud palju aastaid. Kuid absoluutselt tõsi on see, et alates aprillis toimunud Londoni tippkohtumisest on viimase kuue kuu jooksul lahendatud palju rohkem probleeme, kui neid lahendati või oleks võinud lahendada paljude Londoni tippkohtumisel eelnenud aastate jooksul. Sellega seoses on jõutud kokkuleppele vahetada teavet, mis on vajalik maksustamise vältimise ärahoidmiseks ning majandus- ja finantstegevuse kohta, mida võimude eest varjatakse, kasutades ära maksuparadiiside pakutavat kaitset. Seega on tõsi, et nende kuue kuuga ei ole kõike suudetud lahendada. Kuid nende kuue kuuga oleme saavutanud palju väga tähtsas küsimuses, mis on seotud probleemiga, kuidas hoida ära, et finantstegevused, mis on varjatud regulatiivsete ja järelevalveasutuste eest, ei põhjustaks jällegi süsteemis moonutusi. See on ka ülioluline, arvestades sõnumit, mille saadame oma kodanikele vastutuse jagamise ja kriisi lahendamiseks vajalike jõupingutuste osas.

Viimaseks, keegi mainis, et ELi hääl peab kõlama üle teiste G20 Euroopa liikmete häälte. Võin teile kinnitada, et eesistujariik Rootsi all ja kasutades Euroopa Komisjoni häält ei jää ELi hääl kõlamata. Seda kuulatakse väga tähelepanelikult ja austusega, sest Euroopa – ja mitte üks või kaks Euroopa riiki, vaid Euroopa Liit – oli see organisatsioon, mis algatas globaalse koordineerimise protsessi. See näitab ilmekalt, et tulemused on tõhusamad, kui asju õigesti koordineeritakse.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub oktoobri esimesel osaistungjärgul.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  András Gyürk (PPE) , kirjalikult. – (HU) Oodatakse, et läheneval G20 tippkohtumisel keskendutakse peamiselt Kopenhaageni kliimakõnelustele. Kyoto-järgse kokkuleppe teel on endiselt palju otsustamata küsimusi. Lubage mul sellel teemal väljendada mõningaid mõtteid. Esiteks, meil on vaja ebamääraste pika perspektiivi lubaduste asemel keskmises perspektiivis siduvaid tegusid. Need teod peavad olema realistlikud, õiglased ja aruandekohustuslikud. Tehes nende tegude kohta otsuseid, on oluline lisaks sellistele teguritele nagu majandusareng ja loodusvarad arvesse võtta ka seda, kui suures ulatuses on Kyotos võetud kohustused nüüdseks täidetud.

Teiseks tuleks toetada mõtet, et EL peaks arengumaid aitama nii rahaliselt kui ka nende kliimapoliitiliste eesmärkide saavutamises. Selleks on vaja erilist finantstagatist. Läbipaistvuse huvides peavad arenguriigid siiski siduvaid kohustusi võtma ja üksikasjalikke tegevuskavasid koostama.

Kolmandaks, jätkuvalt peab oluliseks pidama paindlikkuse mehhanisme. Investeeringute edendamiseks on vaja võimalikult kiiresti jõuda kokkuleppele selles osas, kuidas kaasata seni elluviidud projektidest saadud krediiti.

Neljandaks, Kyoto-järgses süsteemis peab olema rohkem ruumi turupõhistele instrumentidele. Näiteks heitkogustega kauplemise või rohelise sertifikaadi skeemide laiendamine võib minimaalse kuluga kohtades aidata kaasa heitkoguste vähenemisele. Ma usun, et majanduskriis takistab Kopenhaagenis kompromissi saavutamist. Normaalne keskmise perspektiivi kokkulepe võib tõsta Euroopa majanduse konkurentsivõimet, vähendades samal ajal keskkonna koormat.

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. – (HU) ELiga viis aastat tagasi liitudes kohustusid kõik uued liikmesriigid minema üle eurole. Neli neist on praeguseks seda juba suutnud. Teised riigid on eri majanduspoliitiliste kaalutluste ja vigade tõttu kõrvale kaldunud ja selles valdkonnas maha jäänud. Rääkimata sellest, et majandus- ja finantskriis on nad haavatavasse olukorda pannud. Majanduslangus on toitnud protektsionistlikke ambitsioone, mis ähvardab õõnestada ühtse turu toimimist.

Praegune majanduskriis on toonud esile tõsiasja, et eurol on euroala liikmete tihedates majandussidemetes väljapaistev roll, kuid eurot vastu võtta lootnud riigid on nüüd pikaleveninud ettevalmistuste tõttu leidnud end väga haavatavas olukorras. Paljud, mina sealhulgas, usuvad, et tekkinud kriitilises valuutasituatsioonis oleks lahendus kiirendada neis liikmesriikides euro sisseviimist. Selleks tuleb aga kehtestada majanduspoliitilised tingimused, kuid isegi varem kehtestatud tingimuste puhul võtaks euro sisseviimine ikkagi aastaid.

Mina leian, et me ei peaks mitte ainult kontrollima, kas lähenemiskriteeriumid on jäänud muutumatuks, vaid ka seda, et EL suhtuks võrreldes praegusega paindlikumalt määrusesse, mis kontrollib vahetuskursi ERM II süsteemis osalemise aega. Minu arvates on väga tähtis uurida võimalusi euroalaga liitumise protsessi kiirendamiseks, täites samal ajal tingimusi, mis on täidetavad. See stabiliseeriks mõjutatud riikides olukorra, rääkimata sellest, et see kaitseks kogu ELi siseturgu. Vastasel juhul võib kõige mustema stsenaariumi korral euroalasse mittekuuluvate riikide potentsiaalne rahvusvaheline maksejõuetus ka euroala põhja viia.

  Liisa Jaakonsaari (S&D), kirjalikult. – (FI) Austatud juhataja! Turumajandus on hea ori, kuid halb peremees. Viimasel ajal on need rollid kuidagi ähmastunud. Rahvusvahelistel konverentsidel on komme rääkida tühiasjadest, kuid praegu on meil vaja tegusid, ja kiiresti. Maailmal on ajalooline võimalus Pittsburghi G20 tippkohtumisel globaalmajanduse reeglites veel kord kokku leppida. Ajakirjanduses on palju räägitud pankurite preemiatest, kuid see on vaid jäämäe tipp. Globaalmajandus vajab täielikku renoveerimist ning siinjuures on võtmesõnaks läbipaistvus. Peame üritama loobuda riskimajandusest ning liikuma reaalmajanduse suunas. Ainult siduvate rahvusvaheliste reeglitega saab tagada, et ei korduks kasiinomajandus, mille tunnistajaks me viimastel aastatel oleme olnud. Tulevikus ei peaks kahjude eest tasuma maksumaksja. Selliste mehhanismide nagu seda on nn rikkusemaks, on alati oht, et keegi osutub globaalmajanduses muiduleivasööjaks. Ent ma arvan, et me peaksime vähemalt uurima, kui asjakohased need olla võiksid.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) G20 Pittsburghi tippkohtumine toimub praktiliselt Lehman Brothersi panga kokkukukkumise esimesel aastapäeval. Sellelt taustalt peaksid maailma juhid tegutsema. Kriisi tagasilööke on enda peal tunda saanud peaaegu kõik inimesed maailma igas osas. G20 tippkohtumise peaeesmärk peaks olema viia miinimumini risk, et finantsturu dereguleerimisest tekkinud kriis võiks korduda. G20 liidrite ees seisab ülesanne luua määrus, mis välistab uute spekulatiivsete pankade tekke, mis jämedalt öeldes tüssaksid miljoneid finantsinstitutsioonide kliente kogu maailmas.

Viimastel kuudel oleme saanud üha rohkem halbu uudiseid juhtidest, kes on riigiabiga oma ettevõtted kokkuvarisemise ääreni toonud. Viimastel aastatel oleme Euroopas olnud tunnistajaks enneolematule lõhele sissetulekute vahel, mille sarnast varem Euroopa sotsiaalmudelis pole olnud. Üks G20 grupi ülesannetest peaks olema sissetulekute ühtlustumine nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Rahandussektoris peaks kehtima reeglid, mille järgi preemiad ei sõltuks mitte lühiajalistest kasumitest, vaid pikaajalisest investeeringutasuvusest.

Mitme Euroopa riigi ja ka Euroopa Liidu kui terviku juhid on Pittsburghis kohal. Sellel põhjusel peaks Euroopa tippkohtumisel rääkima ühel häälel. Ma palun Euroopa Liidu esindajal mitte unustada, et ühenduse huvid hõlmavad ka mitteosalevate liikmesriikide huvisid.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. – (FI) Selle nädala esmaspäeval oli kaheldava väärtusega au töötada omanäolisel aastapäeval: täpselt aasta tagasi oli kokku kukkunud investeerimispank Lehman Brothers. Seda sündmust peetakse tegelikult praeguse sügava ülemaailmse mõõnaperioodi ja finantskriisi vallapäästjaks.

Ajal, kui see aastapäev ja Pittsburghi G20 kohtumine on nii lähestikku, on hea mõte korraks peatuda ja mõelda, mida me oleme kriisist õppinud ja mida me veel õppida võiksime. Minu arust on kriisist sündinud midagi otsustavat ja see on võimalus muuta põhjalikult rahvusvahelist finantsarhitektuuri. Selles suunas on juba samme astutud. Möödunud kevadel toimunud G20 kohtumine oli tegudele ja samuti vajalike meetmete osas globaalse konsensuse saavutamiseks heaks aluseks. Üsna hiljuti teatasid Ameerika Ühendriigid ulatusliku finantsõigusliku paketi vastuvõtmisest. Järgmisel nädalal oodatakse, et Euroopa Komisjon esitaks oma ettepaneku Euroopa finantsarhitektuuri ülesehitamiseks ja järelevalveks. Globaalne lähenemine on siinkohal võtmefraas.

Peame kehtestama rahvusvaheliselt siduvad reeglid, et reformida Rahvusvaheline Valuutafond, maksevõime õigusnormid ja uued makseviiside reeglid. Õigusaktid peavad laienema kõikidele finantstoodetele, olles samas paindlikud, et oleks alati võimalik reageerida sektori muutustele ja turule uusi tooteid tuua.

Inimeste kindlustunnet, elatist ja heaolu hävitava kriisi haardes on ka konstruktiivne mõelda uutele rikkuse mõõtmise meetoditele. President Sarkozy hiljuti nimetatud komisjoni avaldatud lõppjäreldustes soovitatakse asendada jõukuse mõõtmine SKP alusel uute meetoditega, mis eelkõige arvestaksid ühiskonna suutlikkust kaitsta majanduslikus mõttes oma kodanike heaolu ja keskkonna säästvust.

  Catherine Stihler (S&D), kirjalikult. − Ma nõustun nendega, kes kõnelesid vajadusest ülemaailmse koordineeritud lähenemisviisi järele. Kui tahame muuta globaalse finantssüsteemi võimustruktuure, siis on see möödapääsmatu. Kuid ei komisjon ega ka nõukogu ole kommenteerinud pangandussektori nn elutestamendi kontseptsiooni. See nädal tähistab Lehman Brothersi kokkukukkumise aastapäeva. Selle investeerimispanga likvideerimiseks kulub hinnanguliselt kümme aastat. Vastupidiselt Dunfermline Building Society’le, mille elutestament võimaldas nende vara selgelt tuvastada. Kui tahame taastada tarbijate usalduse pangandussektori vastu, siis on läbipaistvus hädavajalik.