Istungi stenogramm

Neljapäev, 22. oktoober 2009 - Strasbourg

12.2. Iraan

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on seitse resolutsiooni ettepanekut Iraani kohta.

  Ana Gomes, ettepaneku esitaja. – (PT) Lugupeetud juhataja! Iraani iseloomustab keeleline, usuline, etniline ja poliitiline mitmekesisus. Šiiitidest enamus elab kõrvuti sunniitide, zoroastristide, kristlaste, judaistide ja bahaistidega. Pärslastest enamus jagab riiki lugematu hulga etniliste vähemustega, kes moodustavad peaaegu poole elanikkonnast: aserite, araablaste, kurdide, belutšide ja teistega. Linnadest leiab palju tänapäevase keskklassi esindajaid ja noori, kes on valmis elama 21. sajandi Iraanis. Kogu see rahutu ja keeruline olukord hirmutab riigivõimu, mis eelistaks pigem lihtsat Iraani – lihtsat usufanatismi poolest, riigi isoleerituse poolest ja lihtsat selle poolest, et avalikku arvamust piiratakse vägivaldse mahasurumisega.

Selles resolutsioonis kirjeldatakse järjepidevat inimõiguste rikkumist, millega iraanlased peavad oma kodumaal kokku puutuma, sealhulgas sagedast surmanuhtluse kohaldamist, isegi laste vastu, meeste ja naiste kividega surnuks loopimist, ulatuslikku sõnavabaduse piiramist ning usuliste ja etniliste vähemuste tagakiusamist. Selle resolutsiooniga edastab Euroopa Parlament kaks omaette sõnumit. Esimene on Iraani elanikele: Euroopa näeb iraanlastes ja eriti selle noortes elanikes lootust tulevikule, mil nende riik võtab omaks demokraatia ja vabaduse ning hakkab piirkonnas täitma olulist rolli, mida ta väärib. Teine sõnum on Iraani riigijuhtidele: me ütleme neile, et Iraan ei saa iialgi kasutada oma potentsiaali, mis tal vaieldamatult on, seni kuni vägivald ja vaimupimedus iseloomustavad peamiste joontena poliitilist korda, mis vaid silmakirjalikult kõneleb õigluse ja rahu väärtustest ning jätkab oma rahva julma rõhumist.

  Marietje Schaake, ettepaneku esitaja. – Austatud juhataja! Iga valitsuse õiguspärasus tuleneb sellest, kuidas on tagatud tema riigi kodanike heaolu. Iga riigikord, mis ei täida oma põhikohustust, kaotab rahvusvahelise üldsuse silmis oma õiguspärasuse.

Praegune eraldumine viib Iraani hävinguni ning mürgitab naaberriike ja ülejäänud maailma. Me ei saa seista kõrval ja vaadata pealt, kuidas alaealised õigusrikkujad üles puuakse, inimesi vägistatakse ja kodanike peal kasutab suvaliselt vägivalda nende enda riik. Me oleme siin selleks, et kinnitada taas, et need, kes on süüdi inimsusevastastes kuritegudes, ei tohi jääda ega jää karistuseta, ning me seisame jätkuvalt Iraani elanike eest, kui nad soovivad kasutada oma sõnavabadust ning pidada vabaduse ja demokraatia nimel rahumeelseid meeleavaldusi.

Euroopa Liidu ülesanne on hoida neid universaalseid õigusi päevakorral, ka siis, kui kõne all on kaubandushuvid või Iraani tuumaprogramm. Vaid siis, kui Iraan saavutab õiguspärasuse oma kodanike kaudu, võib ta olla usaldusväärne osaline rahvusvahelise üldsuse hulgas.

  Tunne Kelam, ettepaneku esitaja. – Lugupeetud juhataja! Selle olukorra algpõhjus on väga erilises usudiktatuuris, mis on kurikuulus selle poolest, et surub valimatult maha inimõigusi ja kodanike vabadusi. Olukord on veelgi halvenenud pärast juunis toimunud valimisi. Sagenenud on alaealiste ja naiste hukkamine, vahistamised, piinamised. Tegelikult on Iraan hukkamiste poolest Hiina järel teisel kohal maailmas.

Värskeimate andmete kohaselt, mis resolutsiooni projektis ei kajastu, lasi Iraani valitsus Teheranis Evini vanglas üles puua viis vangi, nende hulgas 28aastase naisterahva Soheila Ghadiri. Ta on neljas naine, kelle võimulolijad on lasknud viimasel kuul üles puua.

Sellistel julmadel kohtuotsustel ei ole mingit pistmist kuritegudega, mida vangid väidetavasti toime on pannud. Need on pigem katse suurendada riigis hirmuvalitsuse tunnet, eriti naiste ja noorte hulgas, kes on näidanud üles oma otsusekindlust luua demokraatia ja olla valimistel opositsioonis.

  Rui Tavares, ettepaneku esitaja. – (PT) Vaatamata sellele, kui palju inimesi meie kõnede ajal siin Euroopa Parlamendis viibib, räägime me ka miljonitest Iraani inimestest, kes on tulnud tänavatele ning riskinud oma elu ja turvalisusega, et protestida valimiste vastu, mis nende arvates viidi läbi pettuse teel.

Need miljonid iraanlased nii riigis kui ka väljaspool riiki ootavad, et me teeksime midagi, ning seetõttu ei saa me alustada millestki muust kui sellest, et näidata üles solidaarsust ja koostöövalmidust, aidata neid miljoneid iraanlasi, kes võitlevad demokraatia ja inimõiguste eest ning kes, peab ütlema, võtavad palju suuremaid riske kui teised, keda diplomaatia tavaliselt pelgab.

Seepärast arvan, et peame alustama just sellest. On tõsi, et lääs on väga sageli ajanud lihtsustatud poliitikat, mis on Iraani suhtes ükskõikne. On tõsi, et Euroopa on liiga tihti reageerinud üle mõne poliitilise otsusega, mis on osutunud Iraani suhtes valeks. Tõsi on ka see, et väga sageli ei ole me tahtnud nõustuda, et rahvusvaheline üldsus peaks Iraani kui olulist piirkondlikku jõudu tunnustama, ja seda Iraan kindlasti ihkab.

Nagu üks eksiilis elav Iraani kunstnik pärast proteste ütles – lääs ei soovinud islamivabariiki ja nüüd ei ole meil isegi vabariiki. Ent miski räägitust ei saa õigustada riigikorda, mis on surunud maha vabaduse; rõhuvat riigikorda ja nüüd ka sellist korda, mis põhineb aina nõrgenevatel alustaladel, milleks on pettuse teel läbi viidud valimised ja oma rahva rõhumine. Iraani elanikud ootavad Euroopa Parlamendilt solidaarsust ja tuge ning me tahame selle dokumendiga seda pakkuda.

  Fiorello Provera, ettepaneku esitaja. – (IT) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Me teame, millistes poliitilistes ja ühiskondlikes tingimustes Iraani Islamivabariigi kodanikud elavad.

Oleme teadlikud sellest, et usuringkonnad sekkuvad väga palju poliitilistesse otsustesse ja põhiliste inimõigustega seotud teemadesse. Viimane näide on Behnoud Shojaee tapmine. See noormees hukati hiljuti, kuigi ta oli kuriteo ajal alles alaealine. See on kõige hiljutisem juhtum terve rea tõsiste inimõiguste rikkumiste hulgas, millega on kaasnenud poliitiliste vastaste, homoseksuaalide, ajakirjanike, vaimuinimeste ja kõigi Iraani sotsiaalse ja ühiskondliku arengu eest võitlevate isikute mahasurumine.

Ajal, mil on valitsenud Mahmoud Ahmadinejad, kes presidendiks saades eitas korduvalt holokausti ja Iisraeli Riigi õigust olemasolule, on olukord halvenenud. Alates 2005. aastast on hukkamiste arv Iraanis neljakordistunud ja Iraan on maailmas ainuke riik, kus hukatakse alaealisi kurjategijaid. Laialt on teada järjepidev piinamine vanglates ja keskaegsete karistusvõtete kasutamine, näiteks jäsemete eemaldamine ja inimeste kividega surnuks loopimine. Ent see riigikord on raskustes, nagu kinnitab asjaolu, et kümned tuhanded inimesed olid piisavalt julged, et minna pärast viimaseid valimisi tänavatele meelt avaldama.

Noorest naisest Neda Agha Soltanist, kes tapeti tänaval, kui ta seisis enda kui naise ja kodaniku õiguste eest, pole saanud mitte ainult represseerimise sümbol, vaid ka vabaduseiha sümbol sellele rahvale, keda Euroopa peab aitama. Kuidas me saame aidata? Üks võimalus on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu. Teine hea ettepanek on nimetada meie linnades mõni tänav või väljak Neda Agha Soltani järgi. Sellega me mitte ainult ei mälestaks ohvrit, mille ta tõi, vaid näitaksime ka oma solidaarsust Iraani opositsiooniga ning annaksime Euroopa kodanikele rohkem teavet ja suurendaksime nende teadlikkust sellest niivõrd tõsisest olukorrast. Tahaksin näha Neda Agha Soltani pilti Aung San Suu Kyi pildi kõrval Euroopa Parlamendi Brüsseli hoone ühel küljel.

Minu viimane märkus: kuidas saab president Ahmadinejadi tuumaküsimuse läbirääkimistes üldse usaldada, kui ta kiusab taga omaenda rahvast, kes nõuab suuremat demokraatiat, rohkem vabadust ja paremat inimõiguste austamist, ja on oma rahva vastu?

  Struan Stevenson, ettepaneku esitaja. – Lugupeetud juhataja! Sel ajal, kui meie istume siin istungisaalis ja peame tähtsaid arutelusid, töötavad timukad Iraanis nii, kuidas jaksavad. Nagu Tunne Kelam ütles, poodi eile jälle viis inimest üles, nende hulgas noor naine, kelle vanemad olid saavutanud talle armuandmise. Seega oli ta tegelikult surmanuhtlusest päästetud, aga poodi seejärel üles.

Ent meie järgime ELis lepituspoliitikat. Just sel nädalal nõustusime toetama venelasi, kes Ahmadinejadi nimel rikastavad tuumakütuse varraste jaoks uraani, vastutasuks selle eest, et ta garanteerib oma uraanirikastamisprogrammi peatamise. Ent ta ei ole seda garantiid andnud, samuti ei ole ta võimaldanud inspektoritele avalikku juurdepääsu tuumarajatiste kontrollimiseks. Kui me jätkame sellist lepituspoliitikat, siis üksnes toetame mullasid. Me peame kohaldama rangeid sanktsioone. Kindlakäelised otsused on ainus keel, mida mullad mõistavad.

  Barbara Lochbihler, ettepaneku esitaja. – (DE) Lugupeetud juhataja! Selle osaistungjärgu alguses märkis president Jerzy Buzek, et surmanuhtluse kaotamine on Euroopa Parlamendi jaoks üks põhiküsimusi. See ebainimlik ja julm karistus tuleb maailma kõigis piirkondades ära keelata.

Ta viitas Iraanis toimuvatele hukkamistele. Meile esitatud resolutsiooni ettepanekus mainitakse eelkõige nelja surmanuhtluse juhtumit. Kõnealused isikud on mõistetud surma sellepärast, et nad võtsid väidetavasti osa valimistevastastest protestidest, ent nad kõik olid rikkumise väidetava toimepaneku ajal vahi all. Nii et see võib siiski minna edasikaebamisele ja me peame neil juhtumitel silma peal hoidma.

On räägitud ka sellest, et Iraanis hukatakse endiselt neid, kes olid rikkumise toimepaneku ajal alaealised. Iraan on ainuke riik, kus endistviisi hukatakse alaealisi õigusrikkujaid. Iraan on ratifitseerinud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja lapse õiguste konventsiooni ning on seetõttu kohustatud võtma oma riigis vastu seaduse, mis keelab alaealiste hukkamise. Iraani parlamendile on esitatud eelnõu ja me peame kutsuma oma sealseid kolleege üles tegema kõik endast oleneva, et selle eelnõu vastuvõtmist rohkem ei takistataks. Ma pean seda väga tähtsaks ülesandeks.

Lõpetuseks tahaksin avaldada suurt austust kõikidele Iraani meestele ja naistele, kes riskivad nii paljuga, tulevad tänavale, osalevad mitmesugustel üritustel, et nõuda kinnipidamist õigustest, millele neil Iraani põhiseaduse järgi on õigus. Nende otsusekindlus, pühendumus ja julgus väärib meie ülimat solidaarsust.

  Martin Kastler, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Selle aasta 2. oktoobril takistas Iraani politsei ühel mehel viimasel minutil lennukile minemast. See oli jurist Abdolfattah Soltani, kes pidi minu kodulinnas Nürnbergis vastu võtma 2009. aasta rahvusvahelise inimõiguste auhinna oma vapra töö eest poliitilise tagakiusamise ohvrite nimel. Vaatamata sellele, et Soltanil oli kehtiv pass, keeldusid Iraani võimud teda ühegi seadusliku põhjenduseta riigist välja lubamast. Tema abikaasal lubati lahkuda. Abikaasa ütles õigesti: „Mul on valus vaadata, et riigis, mis nimetab end teokraatiaks, pannakse toime tegusid, millel pole jumalaga mingit pistmist.”

Iraan peab järgima rahvusvahelist õigust, sest ta on ratifitseerinud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti, milles on sätestatud inimõigus, et igaühel on vabadus lahkuda mis tahes riigist, kaasa arvatud enda riigist. Minu arvates on kurjast, et Iraan selle õiguse jalge alla tallab. Seetõttu leian, et Soltani juhtum tuleks lisada meie tänasesse resolutsiooni ühisettepanekusse, meie Iraani-teemalisse resolutsiooni, ja ma palun teil seda toetada.

  Ryszard Czarnecki , fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Tahaksin kasutada oma kõneaega selleks, et väljendada meie muret Iraani olukorra pärast ja eelkõige Iraani opositsiooni esindajate pärast, kes on Iraagis Ashrafi laagris, mis on olnud Iraani inimeste jaoks vastupanu sümbol.

Iraagi valitsus peaks lõpetama Teherani mullade korralduste täitmise. Iraak võiks saada aru, et Iraani riigikorral ei ole tulevikku ning see püsib võimul repressioonide ja hukkamiste toel. Nii et kui Iraak on suveräänne riik, siis peaks ta austama ja rakendama Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Ashrafi kohta, milles kutsutakse Iraaki üles lõpetama Ashrafi laagri asukate igasugune sundkorras ümberpaigutamine Iraagis. Teherani mullad soovivad Ashrafi laagrit hävitada ja meie Euroopas peame neid kaitsetuid Iraani põgenikke aitama. See on meie moraalne kohus.

Me peaksime laskma ELi eesistujariigil ja komisjonil paluda ÜRO-l rohkem sekkuda, saata sinna alalise meeskonna ja isegi rahuvalvejõud, et hoida ära edasisi rünnakuid ja takistada nende inimeste sundkorras ümberpaigutamist Iraagi teistesse osadesse.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Austatud juhataja! Kahtlemata on inimõiguste olukord Iraani Islamivabariigis viimastel kuudel järsult halvenenud. Seda ilmestab hästi repressiivaparaadi viimase aja tegevus – seda süsteemi on soovinud president Ahmadinejad, et hävitada eos igasugune opositsioon tema valitsusega, mille õiguspärasus on kaheldav. Kurikuulsad kõrilõikajad, kelle rühmitus on tuntud Basij nime all, on nüüd liidetud Iraani revolutsioonilise kaardiväega, mis on järjekordne vaenulik organisatsioon.

Mida saab Euroopa Liit siiski siin teha? Tegelikult eelkõige kaht asja. Koos Ameerika Ühendriikidega peame meie, läänemaailm, keskenduma konkreetsetele tõsistele inimõiguste kuritarvitamise juhtumitele Iraanis (viitan ka meie resolutsioonile). Otseselt seoses sellega peame tegema Teheranile selgeks, et neid kuritarvitamisi ei kavatseta sallida ja neil on tõsised tagajärjed.

Kui tulevad mängu riigi huvid – eelkõige majanduslikku laadi huvid –, hakkavad Iraani pragmaatikud muidugi tegutsema. Seda tehes võivad nad viidata isegi eelmisele usujuhile ajatolla Homeinile, kes on Iraani Islamivabariigi asutaja. Kui see teema kerkis päevakorda, otsustas ka tema resoluutselt seada riigi huvid usunõuetest kõrgemale. Lugupeetud komisjon ja nõukogu! Ma kutsun teid üles tegema kindlaks ajatollade nõrgad küljed, eelkõige Iraani elanike talutavamate elutingimuste nimel ning Iisraeli juudiriigi julgeoleku huvides, unustamata araabia maid ja Euroopa Liitu.

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Paar päeva tagasi oli siin president Barroso ja ma küsisin temalt, mida oleks saanud teha, et lahendada inimõiguste kriis, mis on Euroopa Liidu liikmesriigis Ungaris kestnud alates 2006. aasta sügisest. Ma mainisin mitu korda, et sadade inimeste kallal on tarvitatud niivõrd julma politseivägivalda, et nad said tõsiseid vigastusi, ning samas võeti sajad inimesed suvaliselt vahi alla ja nad pidid läbi tegema pikaajalise kriminaalmenetluse, mille käigus tõendati nende süütust. Komisjoni president vastas, et see on siseküsimus ja Euroopa Liit ei saa siseküsimustesse sekkuda. Tahaksin esitada küsimuse topeltstandardite kohta, mida kasutatakse, ning selle kohta, millisel õiguslikul alusel sekkub Euroopa Liit riigis, mis ei asu Euroopa Liidus, samal ajal kui ta tõrgub kaitsmast inimõigusi Euroopa Liidu liikmesriigis. Tahaksin kasutada ka võimalust paluda meie Iraani mõttekaaslastel, kes kuuluvad opositsiooni, aga ka nendel, kes kuuluvad valitsusparteisse, aidata ungarlastel inimõigusi kaitsta.

  Eija-Riitta Korhola (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Iraanil oleks oluline roll Lähis-Ida rahuläbirääkimistes, aga meie kurvastuseks tundub see riik liikuvat demokraatlikust õigusriigist aina kaugemale. Esiteks on põhjust avaldada tõsist kahtlust eelmise aasta juuni valimistulemuste suhtes, mis võimaldasid president Ahmadinejadil ametisse jääda. Valimiste järel on üldine inimõiguste olukord veelgi halvenenud. Pealegi on hukkamiste arv pärast Ahmadinejadi võimuletulekut 2005. aastal neljakordistunud ja Iraan on hukkamiste poolest Hiina järel maailmas teisel kohal. Teiseks on usu- ja arvamusvabadus kurvas seisus. Näiteks seitse bahai liidrit on endiselt vangis üksnes oma usuliste veendumuste tõttu.

Me pöördume oma resolutsioonis Iraani võimude poole ning ma loodan, et samas saame sel viisil väljendada toetust ja austust vapruse eest, mida paljud iraanlased oma võitluses põhivabaduste ja demokraatlike põhimõtete nimel üles näitavad. Me austame väga neid vapraid Iraani naisi, kellel oli Teherani valimistele järgnenud meeleavaldustel otsustav osa täita.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud juhataja! Iraanis kehtib range riigikord, mis põhineb islami ja koraani radikaalsel tõlgendusel. Iraanis satuvad need, kes selles osaleda ei soovi, ebasoosingusse. Iraan on hirmutav riik, eriti sealsete kristlaste jaoks. Kui moslem on hakanud kristlaseks, on tal Iraanis sõna otseses mõttes võimatu elada. Eelmisel aastal võttis Iraani parlament vastu seaduse, millega muudetakse islamiusust loobumine raskeks õigusrikkumiseks.

Samuti ei ole Iraanis võimalik pidada meeleavaldusi. Presidendivalimiste tulemuste vastastel meeleavaldustel vahi alla võetud inimestest on nüüd kolm surma mõistetud. On äärmiselt vale ja mõistetamatu, et kohus sellise otsuse välja kuulutas. Seda kohtuotsust on veel võimalik edasi kaevata, aga kõigile on selge, et isegi meeleavaldajad peavad Iraanis oma elu pärast kartma.

Kutsun nõukogu ja komisjoni üles toetama neid meeleavaldajaid edasises menetluses kindlalt ja eelkõige avaldama jõulist vastuseisu Iraani julmale riigikorrale.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – (LT) Inimõiguste olukord Iraanis halveneb selgelt. Kaheldava õiguspärasusega presidendivalimised, mis sel aastal toimusid, ning rahva massiline protest pärast valimisi peegeldasid kasvavat pinget ning hirmutavat poliitilist ja sotsiaalset olukorda Iraanis.

Tahaksin märkida, et sel aastal oli Iraan organisatsiooni Piirideta Reporterid ajakirjandusvabadust hindavas aruandes 175 riigi hulgas nimekirja lõpus 172. kohal ning temast tagapool olid vaid Eritrea, Põhja-Korea ja Türkmenistan.

Ajakirjanike olukord Iraanis on üks maailma halvemaid, vaba teavet Internetis blokeeritakse ja ajaveebi pidavaid inimesi kiusatakse taga. Me teame liigagi hästi lugu tuntud blogijast Fariba Pajoohist, kes võeti just hiljuti vahi alla ja kelle tulevik on ebakindel.

Ma pöördun Euroopa Komisjoni poole. Lugupeetud volinik! Me peame võimalikult kiiresti looma komisjoni delegatsiooni Teheranis, et alustada Iraani valitsusasutustega dialoogi inimõiguste olukorra halvenemise pärast selles riigis.

  Jim Higgins (PPE). – Austatud juhataja! Nõustun täielikult Ryszard Czarnecki märkustega. Eelmise aasta juulis toimunud rünnakut Iraagis Ashrafis asuvas Iraani rahva mudžahiidliku organisatsiooni (PMOI) laagris saab nimetada vaid metsikuks ja julmaks. Tapeti üksteist inimest ja veelgi rohkem inimesi oleks võinud surma saada. Väga paljusid vigastati jõhkralt – te peate vaatama videot, et mõista seda õudust, mis tegelikult aset leidis. Armee ja sõjaväelased jõhkrutsesid kõige sadistlikumal moel. Tagatipuks võeti 36 inimest vahi alla. Neil ei jäänud üle muud, kui alustada näljastreiki. Nad vabastati kaks nädalat tagasi rahvusvahelise surve tõttu – ja rahvusvahelist survet avaldati pärast 72 päeva kestnud näljastreiki. Alles see kutsus al-Mālikī valitsusega seotud inimesed korrale. Seega on need kinnipeetud põgenikud, neil on õigus turvaliselt õhtul uinuda ja hommikul ärgata. Nagu härra Czarnecki ütles, vajame me kaht asja: esiteks ÜRO alalist kohalolekut piirkonnas Ameerika Ühendriikide asemel ja teiseks täielikku garantiid, et inimesi ei paigutata ümber.

  Véronique De Keyser, ettepaneku esitaja. – (FR) Lugupeetud juhataja! Tahaksin kolleegide jutule lisada kolm väikest asja.

Esiteks – viitan siinkohal Ana Gomese sõnadele – vaatamata kõigele toimuvale, vaatamata Iraanis aset leidvale tragöödiale ja sealsele riigikorrale usume siiski selle riigi poliitilisse tulevikku ja tema kodanikuühiskonna tugevusse.

Teiseks tahaksin öelda, et ei ole piisavalt toonitatud, et me mõistame hukka kõige hiljutisemad enesetapurünnakud, mis toimusid Sīstān va Balūchestānis. Ohvriteks olid küll revolutsioonilise kaardiväe liikmed, aga kahjuks ka mitmed tsiviilisikud. Oleme sedalaadi vägivalla vastu, ehkki mõistame täielikult põhjusi, miks see aset leiab. Praegu aga peame olema selle riigikorra oponentide poolel.

Lisaks usun, et Euroopa Parlament mõistab hukka surmanuhtluse, olenemata sellest, keda see puudutab – lapsi, naisi, täiskasvanuid – või milline riik maailmas seda kasutab.

  Cristian Dan Preda, ettepaneku esitaja. – (RO) Ka mina soovin kõnelda inimõiguste olukorra halvenemisest Iraanis pärast juunis toimunud valimisi. Sellest halvenemisest annavad kindlasti märku arvukad vahistamised ja vägivald, mida valitsuse oponentide suhtes kasutatakse.

Nagu juba öeldi, satub peale selle tõsiselt ohtu teabevabadus ja esineb risk, et tagakiusamine suunatakse ajakirjanike vastu. Üks oluline murettekitav märk on see, et nii piinamine kui ka surmanuhtlus on Iraanis laialt levinud. Õigupoolest rõhutas Amnesty International hiljuti, et pärast valimisi on surma mõistetud ja seejärel hukatud inimeste arv märkimisväärselt kasvanud.

Lõpetuseks tahaksin avaldada toetust kavatsusele luua Euroopa Liidu delegatsiooni Teheranis. See delegatsioon saab kohapeal kodanikuühiskonnaga koostööd teha ja niimoodi toetada vabaduse eest võitlevate aktivistide õigusi.

  Angelika Werthmann (NI). - (DE) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Mul on teile ettepanek: inimõigused, demokraatia ja õigusriik on teemad, mis on liiga olulised ja liiga pakilised, et nendega neljapäeva pärastlõunal tegelda. Kahjuks on meid siin väga vähe kohal.

Kuu aega tagasi arutasime ajakirjanike mõrvamist. Täna on päevakorral inimõiguste kohutav olukord Guineas, Iraanis ja Sri Lankal. Ma tean, et paljud teist ühinevad mu arvamusega. Võiksime leida selle olulise arutelu jaoks uue ja parema kuupäeva.

  Juhataja. – Proua Werthmann, te peaksite registreerimata sõnavõttude ajal kõnelema asjast. Te võtate ära teiste parlamendiliikmete kõneaja.

Registreerimata sõnavõtud on lõppenud.

  Leonard Orban, komisjoni liige. – (RO) Tahaksin kõigepealt avaldada kaastunnet Iraanis Sīstān va Balūchestānis toime pandud terrorirünnakute ohvrite perekondadele. Komisjon mõistab hukka kõikjal maailmas toimunud terrorirünnakud ja nendega kaasnenud inimkaotused.

Euroopa Komisjon on sügavalt mures inimõiguste ja põhivabaduste praeguse olukorra pärast Iraanis. Sellest rääkides võime tuua näiteks alaealiste hukkamised, vähemuste hulka kuuluvate inimeste diskrimineerimise, märkimisväärsed sõna- ja ühinemisvabaduse piirangud, vangide väärkohtlemise, õiglase kohtumõistmise õiguse äravõtmise, samuti inimõiguste toetajate ja poliitiliste vastaste laiaulatusliku rõhumise ja hirmutamise.

Euroopa Liit on hoidnud Iraaniga otsest sidet ja teinud Iraani võimudele oma seisukoha riigis toimuvate sündmuste suhtes avalikult teatavaks.

Euroopa Liit toetab põhivabadusi ja universaalseid väärtusi, millel need põhinevad, ning tunneb kohustust avaldada oma seisukohta igal ajal ja igal pool, kui neid põhimõtteid eiratakse. Kahjuks on Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse arvukatele palvetele ja hukkamõistuavaldustele vaatamata inimõiguste olukord pärast 2009. aasta juunis Iraanis toimunud presidendivalimisi veelgi halvenenud.

Alles viimasel paaril nädalal hukati Iraanis palju inimesi ülespoomise teel. Üks neist inimestest, keda te juba nimetasite, Behnoud Shojaee, kes oli kuriteo toimepaneku ajal alaealine, hukati vaatamata ELi korduvatele palvetele tema karistust leevendada. Lähiajal hukatakse Iraanis tõenäoliselt veel alaealisi. Oleme mures ka seitsme bahai liidri olukorra pärast Iraanis. Nad on olnud vahi all üle 17 kuu ning peavad seisma vastu tõsistele süüdistustele näiteks salakuulamises ja riigivastases propagandas. Viimane kavandatud kohtuistung lükati 18. oktoobril taas edasi, nii et need seitse inimest jäeti pärast seda ilma igasugustest selgetest väljavaadetest nõuetekohaseks kohtumenetluseks.

Sajad inimesed peeti pärast presidendivalimisi kinni, sest nad osalesid valimisjärgsetel meeleavaldustel ja tegid kriitilisi märkusi. Aktsioonidel osalenute üle peetakse endiselt kohut. Möödunud nädalal mõisteti tõesti neli inimest surma sellepärast, et nad olid seotud valimisjärgsete sündmustega.

Tahaksin lõpetuseks rõhutada, et me jagame muret, mida austatud parlamendiliikmed on Iraani inimõiguste olukorra pärast väljendanud. Komisjon jälgib hoolega sündmuste käiku ning kasutab edaspidigi iga võimalust, et kutsuda Iraani võime üles järgima oma rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi, sealhulgas täitma kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja inimõiguste ülddeklaratsiooni. Inimõiguste olukorra parandamine Iraanis kuulub kindlalt Euroopa Komisjoni käsituse juurde, mille kohaselt on edaspidi vaja tugevdada poliitilist dialoogi ja koostööd Teheraniga.

Vastuseks mulle esitatud küsimusele ütlen, et arvestades praeguseid olusid Iraanis, ei ole meie arvates hetkel õige aeg Teheranis Euroopa Komisjoni delegatsiooni luua.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub pärast arutelusid.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult. – (PL) Kallid kolleegid! Kutsun Euroopa Liitu üles mitte passiivselt pealt vaatama, kui Iraanis rikutakse inimõigusi. Euroopa Liit peab asuma palju resoluutsemale seisukohale selles riigis tehtavate surmaotsuste ja toimepandavate hukkamiste suhtes, eelkõige siis, kui neid kohaldatakse noorte ja alaealiste kurjategijate suhtes. Reageerimine sellele, mis praegu Iraanis toimub, on meie läänemaailma tõhususe üks suuremaid proovikive.

Seetõttu peab Euroopa Komisjon looma võimalikult kiiresti Euroopa Liidu delegatsiooni Teheranis, et toetada ja tugevdada dialoogi Iraani juhtide ja kodanikuühiskonnaga ning eelkõige pakkuda tuge noortele, poliitvangidele ja ajakirjanikele. Komisjon peab hakkama rohkem tegelema sellega, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik saadaks erisaadiku jälgima poliitiliste vangide olukorda ning tagama, et Iraani võimud järgiksid rahvusvahelisi menetlusnorme ja oma juriidilisi kohustusi inimõiguste vallas.

Euroopa Liit on kodanikuvabaduste ja meie ühiste Euroopa demokraatlike väärtustega alati eeskujuks isegi oma piiride taga. Seetõttu peaksime tegema kõik endast oleneva ja pidama poliitilise ladvikuga tihedat dialoogi, et Iraan järgiks 21. sajandil põhilisi inimõigusi ja austaks õigust elule.