Istungi stenogramm

Neljapäev, 21. jaanuar 2010 - Strasbourg

2. ELi ja Tuneesia suhted (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni avaldus ELi ja Tuneesia suhete kohta.

  Neelie Kroes, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Tahaksin parlamenti tänada Tuneesiat käsitlevale arutelule kutsumise eest.

ELi ja Tuneesia suhteid reguleerib 1995. aastal sõlmitud assotsieerimisleping. Muide, Tuneesia oli esimene Vahemere riik, mis sellise lepingu allkirjastas, ning on sellest ajast saadik teinud suuri edusamme.

Välissuhete osas on Tuneesia ELile lähedane ja usaldusväärne partner. Arvamused, mida see avaldab, ning seisukohad, mida rahvusvahelistes organisatsioonides ja teistel foorumitel võtab, on mõõdukad ja tasakaalustatud. Riik on koostööaldis sellistel teemadel nagu julgeolek ja ränne, ning sellel on head suhted oma Vahemere lõunapiirkonna naabritega. Lisaks sellele on sellel alati olnud konstruktiivne roll Maghrebi piirkondliku integratsiooni suunas.

Tuneesia osaleb aktiivselt Euroopa naabruspoliitikas ja komisjoni tsüklilised raportid Tuneesia Euroopa naabruspoliitika tegevuskava rakendamise kohta on oma hinnangutes selged: Tuneesia on saavutanud edu mitmetes koostöövaldkondades, kaasaarvatud tegevuskavas.

Majandusreformid on edenenud, võimaldades Tuneesia majandusel ja ka Euroopa Liiduga kauplemise mahul stabiilselt kasvada. Tähtsaid tulemusi on saavutatud sotsiaalvallas, näiteks tervishoius, hariduses, võitluses vaesuse vastu ning naiste õiguste kaitses.

Teisest küljest tuuakse raportites välja ka puudujäägid, eriti õigluse, sõnavabaduse ja ühinemisvabaduse valdkondades.

Tuneesiaga on toimunud pidev poliitiline dialoog kõigi tegevuskavaga kaetud tegevuste üle, millega tegeletakse 10 alamkomisjonis ja töörühmas. Euroopa Liidu ja Tuneesia assotsiatsiooninõukogu on juba mitu korda kohtunud ning järgmine kohtumine on plaanis paari kuu pärast.

1. jaanuaril 2008 sai Tuneesia kaks aastat enne ettenähtud tähtaega esimeseks Vahemere lõunaosa riigiks, millel on Euroopa Liiduga tööstustoodete osas vabakaubandusliit. Euroopa Liit on Tuneesia peamine kaubanduspartner: 72,5% selle impordist tuleb Euroopa Liidust ja Euroopa Liit on sihtkohaks 75 protsendile selle ekspordist. Euroopa Liidu finantskoostöö ulatub umbes 75–80 miljoni euroni aastas, mille vastuvõtmise suutlikkust on Tuneesia üles näidanud.

Läbirääkimised on algatatud ka teenuskaubanduse järkjärgulise vabastamise ja asutamisõiguse üle ning ka põllumajanduse ja kalandustoodete üle. Nende läbirääkimiste kokkuvõte koos vastavate õigusaktide ühtlustamisega märgib Euroopa Liidu ja Tuneesia suhetes uut etappi ning edusamme Tuneesia majanduse Euroopa Liidu ühisturuga ühendamise suunas.

Tuneesia on palunud, et selle suhetele Euroopa Liiduga antaks arenenuma staatuse kaudu uut hoogu. Usume, et selline püüe on Euroopa Liidu huvides. Eeldame ka seda, et Tuneesia näitab tõelist soovi demokraatlikumate reformide ja sõnavabaduse vastu. Ilma edusammudeta olulises inimõiguste valdkonnas tajutaks riigi tähtsaid saavutusi, mida mainisin, hoolimata nende olulisusest ikkagi poolikutena, eriti piirkondlike standardite poolt.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et peame Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelisi suhteid kindlateks ja sõbralikeks ning usume, et on tõepoolest võimalik neid suhteid veelgi tugevdada.

  Juhataja. Järgmine päevakorrapunkt on poliitiliste fraktsioonide sõnavõtud.

  Ioannis Kasoulides, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Tuneesia annab oma panuse selle piirkonna stabiilsusesse oma rolliga Vahemere Liidu partnerina, olles esimene riik, mis sõlmis assotsieerimislepingu, ning esimene riik, millel on naabruspoliitika rakendamiseks tegevuskava. Tuneesia on soolise võrdsuse ning laste ja perekondade kaitse osas üsnagi eesrindlik ning ootab nüüd läbirääkimisi progressiivsema partneri staatuse saamise üle.

Eelmainitud lepingutes on klauslid demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste kohta. Rakendamisel on plaanid läbirääkimiste osas aitamaks meil saavutada edusamme Euroopa Parlamendis meie jaoks väga tundlikes ja tähtsates teemades. Kui tahame käegakatsutavaid tulemusi ja kui me ei taha neid tingimata vastuolude ja kriitika kaudu saavutada, peame hoolikalt vältima igasugust üleolevust tõestamaks, et räägime võrdsetena, mitte ülemuste või kontrollijatena, ning näitamaks, et oleme valmis huvituma oma partnerite muredest ja probleemidest.

Sellises kontekstis olen kindel, et Tuneesia valitsus vastab arutelu all olevate valdkondade osas konkreetsete sammudega edasi.

  Pier Antonio Panzeri, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, volinik, head kolleegid! Kui peaksime avaldama arvamust Euroopa Liidu ja Tuneesia praeguste suhete kohta, oleks see ainult positiivne, ka seoses piirkonna stabiliseerimisega.

On tõsi, et majanduslikus mõttes on tehtud suuri edusamme, ja julgustavaid märke on näha ka sotsiaalsest vaatenurgast. Ent poliitilises mõttes seisame 25. oktoobri presidendivalimiste järel silmitsi probleemiga, kuidas toetada teekonda demokraatlike reformide suunas konkreetsemate tegevustega. Nagu me teame, on Euroopa Liidu välispoliitiline eesmärk arendada ja ühtlustada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõigustest ja põhivabadustest kinnipidamist.

Tuneesia on võtnud naabruspoliitika tegevuskava kontekstis mõned tähtsad kohustused demokraatia, valitsemise ja inimõiguste osas. Tegevuskavas sätestatakse mitmed prioriteedid ning nende hulgas tuleb erilist tähelepanu pöörata reformide läbiviimisele ja ühtlustamisele ning poliitilise dialoogi ja koostöö tugevdamisele eriti seoses demokraatia ja inimõiguste, välispoliitika ja julgeolekuga.

Selles raamistikus tulebki asutusi tugevdada. Viimased võimaldavad Tuneesia ühiskonna eri liikmete suuremat osalemist poliitilises elus, kodanikuühiskonna rolli suuremat arengut, poliitiliste parteide pidevat toetamist, et suurendada nende osalemist demokraatlikus protsessis, ning suuremat austust ühinemisvabaduse, sõnavabaduse ja meediakanalite paljususe vastu.

Oleme veendunud, et neid eesmärke saab saavutada, ning on mõistlik eeldada, et tehakse reaalseid edusamme. Meie kohustus on kaitsta sõprust, mis Euroopa Liitu ja Tuneesiat ühendab, ühtlustades samal ajal olemasolevat suhet ning arvestades ka konflikti, mis võib tekkida seoses selle riigi edasijõudnud staatuse ideega. Ent ka Tuneesia ise peab konkreetseid samme astuma.

  Louis Michel, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja, volinik, head kolleegid! Tahaksin alustada, tänades volinikku ja õnnitledes teda komisjoni nimel selle teema osas võetud seisukoha eest! Nõustun selle seisukohaga täielikult, kuna see näib hulga mõistlikum kui nende arvamus, kes tänase arutelu kokku kutsusid, ja ma ei tea täpselt, kelle soovitus see oli.

Nagu juba öeldud, oli Tuneesia esimene Euroopa-lähedane Vahemere riik, mis allkirjastas assotsieerimislepingu, ning on Euroopa naabruspoliitika aktiivne partner. On väärt märkimist, nagu tegi ka Ioannis Kasoulides, et 1. jaanuaril 2008 sai Tuneesia ainsaks Vahemere piirkonna riigiks, millel on Euroopa Liiduga vabakaubandussuhe. See koostöö sujub väga hästi ning Tuneesia suudab seda hästi vastu võtta. Tuneesia on teinud suuri edusamme, mis on kaasa toonud väga kõrge arengutaseme ja sotsiaalmajanduslikud tulemused, mida tunnustavad rahvusvahelised asutused. Majanduslikus mõttes saavutas Tuneesia aastatel 2002–2008 keskmise kasvukiiruse 4,6%. Lisaks sellele on riigil õnnestunud oma võlakoormat vähendada.

Sotsiaalses mõttes oleks ebaaus eirata tehtud edusamme, eriti naiste nimel tehtut. Näitajad räägivad ise endi eest: 59% kõrgharidust omandavatest inimestest on naised. Haridus on üldiselt kohustuslik naistele vanuses 6–16 ning naised moodustavad peaaegu neljandiku Tuneesia töötavast elanikkonnast.

Tunnistan, et need tulemused ei saa loomulikult varjutada suurt vajadust julgustada Tuneesia võime tegema edasisi edusamme inimõiguste ja valitsemise osas. Teame vägagi hästi, et teha on veel palju tööd. Nagu teised sõnavõtjad, on ka minul selle teema suhtes mure demokraatlike väärtuste pärast, mida toetame. Ent samuti on tähtis meeles pidada, et meie ei ole ainsad, kes neid väärtusi toetama peavad. Need on keskmeks ka Tuneesia ühiskonnas, mis on dünaamiline ja Euroopat pooldav ühiskond.

Nendel põhjustel peamegi toetama Tuneesia palvet saada Euroopa Liiduga partnerluses edasijõudnud staatus. Usun ka seda, et selle dialoogi kaudu leiame sobiva raamistiku julgustamaks oma partnereid valitsemise valdkonnas edasisi edusamme tegema.

Peame oma partneritega dialoogi pidama loomulikult ilma, et enesega rahul oleksime, ent ka vagatsevat dogmatismi kasutamata, millele Euroopa liigagi tihti spetsialiseerub ning millel pealegi sageli tulemusi ei ole.

Loomulikult ei ole ma tundetu konkreetsete juhtumite suhtes, mida mõned inimesed tõstatanud on. Loomulikult on meil õigus küsitleda oma partnereid tingimuste kohta, mis on meie arvates vastuvõetamatud, ent tahaksin lõpetada, rõhutades Tuneesia edu poliitilise süsteemi loomisel, mis põhineb kiriku ja riigi eraldamise põhimõttel.

Tuneesia riigivõimudel on võimalus anda inimestele põhiteenuste pakett teenustega, mida teised piirkonna riigid ei ole veel suutnud rakendada, ja minu arvates on oluline ka see ära märkida. Seega olen äärmiselt optimistlik Tuneesia ja Euroopa Liidu vaheliste suhete tuleviku osas, kuna neid sõlmitakse vastastikuse austuse põhjal partnerite vahel, kes austavad üksteist ja mõistavad põhiküsimusi.

  Hélène Flautre, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Mind häirisid nii volinike kui ka kaasparlamendiliikmete sõnavõtud, mida just kuulsin. Minu arvates on meil tõesti palju tööd ees, et saavutada täpne ja objektiivne arusaam Tuneesia praegusest olukorrast.

Tõepoolest, teid kuulates tunnen, nagu kuulaksin lääne intellektuaale aastakümneid tagasi rõõmsalt rääkimas NSVLi riikide majanduslikust ja sotsiaalsest edust, suutmata näha seda, mida meie ühised väärtused nende riikide jaoks praktikas tähendavad. Millised on meie ühised väärtused, Louis Michel? Need on inimõigused, demokraatia ja õigusriik.

Olete kõik õigusega ära märkinud, et Tuneesia oli meie esimene partner, kes assotsieerimislepingu allkirjastas. See on tõsi, ja sellepärast ongi see kõik väga murettekitav, sest me ei räägi siin lünkadest, volinik, ega väikestest sammudest. Ei! Tuneesias on inimõiguste ja demokraatia tohutu vähenemine jätkuv. Kas võite nimetada ühe ainsagi ajalehe, partei või liidu, mis on viimase 20 aasta jooksul heaks kiidetud? Ei.

On tõsi, et põhivabadusi eiratakse süstemaatiliselt ja täielikult, ja koos nendega ka meie endi kohustusi. Küsimus ei ole moraalilugemises. Küsimus on Euroopa Liidu väärtuste austamises ja assotsieerimislepingu allkirjastamisega võetud kohustustest kinnipidamises.

Seega nõuan, et seda teemat vähemalt ühiselt analüüsitaks. Usun, et oleme selle arutelu nimel kõvasti tööd teinud, ent see oleks kindlasti paremini kulutatud aeg, kui koostaksime tegeliku delegatsiooni. Sellise, mis tõesti läheb ja kohtub Tuneesia kodanikuühiskonna ja selle ühiskonna eri liikmetega, et hinnata inimõiguste kaitsjate, tudengite, ametiühingute liikmete, tööliste ja juristide pidevalt kogetavat ahistamist. Putšid on toimunud peaaegu kõigis ühendustes, mis näitasid ametivõimude suhtes üles teatud autonoomiat. Seega usun, et olete selle teema osas täielikul eksiteel.

Olles kuulanud teie sõnavõtte, mõistan hästi, miks te ei taha Tuneesia tõelist palet näha. Te ei taha seda näha, kuna usute, et kaalul on majanduslikud huvid, ja kuna usute, et kaalul on huvid, mis on seotud võitlusega terrorismi ja ebaseadusliku sisserände vastu. Olete seda kõike vägagi selgelt väljendanud ja räägite edusammudest, mis on seotud naiste ja meeste vahelise võrdsuse ja perekonnaga; edusammudest, mis on pärit Bourguiba ajast. Ma kordan, need on pärit Bourguiba ajast. Sellest ajast saadik ei ole mingeid edusamme tehtud.

Seega usun, et kui austame ennast, lepinguid, mida allkirjastame, naabruspoliitikat või Euroopa Liidu väärtusi, ei saa me kindlasti Tuneesia jaoks edasijõudnud staatust välja pakkuda. Seega ütlen teile otse: kui pakute selle välja ja ütlete lahti kõigist nõuetest ja kohustustest seoses kõikide Vahemere riikide inimõiguste ja demokraatiaga, oleks see tulemus tagatud.

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Tuneesia on Euroopa Liidu sõber ja liitlane, jõukas, edumeelne, kaasaegne ja meritokraatlik ilmalik ühiskond, mis on Araabiamaades ainulaadne. Tuneesia võtab õigusega islami Jihadi äärmusluse suhtes järeleandmatu hoiaku.

Tuneesias on kiirelt arenemas mitmeparteiline poliitiline süsteem ja see on riik, kus naised on ühiskonnas meestega võrdsed. Miks üritame siis Tuneesiat ja selle 10 miljonit inimest võõrandada? Võib-olla kadedusest selle edu üle, võib-olla sellepärast, et see on väike ja sellel ei ole naftat, nii et ei, ei ole mingit Euroopa Liitu mõjutavat majandusvahendit, erinevalt Liibüast või Saudi-Araabiast.

Minu arvates teevad selle arutelu korraldajad nimelt pingutusi saboteerimaks Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelistes suhetes viimastel aastatel tehtud edusamme. On väga ärritav, et see arutelu toimub samal ajal Tuneesia parlamendiliikmete visiidiga Strasbourgi, kes ilmselt istuvad seal ja jälgivad seda arutelu.

Tuneesia vajab meie toetust, julgustust ja dialoogi, mitte pidevat mõttetut sõimu. On väga irooniline, et vasakpoolsed, kes väidavad end naiste õigusi pooldavat, ründavad Tuneesiat hoolimata faktist, et see riik pakub naistele võimalusi ja vabadusi, mis on muudes Araabiamaades enneolematud.

Tõsiasi, et Tuneesia võimud keelavad hijabi kandmist avalikes kohtades, näitab nende meelekindlust kaitsta Tuneesia ilmalikkuse, tolerantsi ja vabaduse väärtusi. Peaksime austama Tuneesiat kui oma Euroopa-lähedast Vahemereäärset arenenud partnerit.

  Juhataja. Kuigi mulle ei öeldud, et Tuneesia delegatsioon on kohal, lehvitasid nad, kui neid mainisite. Tahaksin teid galeriis tervitada!

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Mul on väga hea meel, et peame seda arutelu Tuneesia inimõiguste olukorra üle. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon aitas arutelu korraldamisel palju kaasa. Olen algusest peale inimõigusi kaitsnud, ent inimõigused on kogu maailmas samad.

Mul on kahju, et selle aruteluga ei pidanud kaasnema hääletust resolutsiooni üle. Sõnad tulevad ja lähevad, ainult kirjapandud sõnad jäävad. Euroopa Liidu vanima partnerina saab Tuneesia kõigist lõunariikidest suurimat abi inimese kohta ning on entusiastlik osaline Vahemere piirkonna vabakaubandusala loomises. Tegelikult nii entusiastlik, et selle juhid hakkavad oma osa nõudma ja nõudma edasijõudnud staatuse eeliseid.

Toetan täielikult Hélène Flature kommentaare ja jagan tema muret mõnede võetud kohustuste üle. Edaspidi hõlmavad Euroopa Liidu partnerluslepingud klausleid demokraatia ja inimõiguste kohta. Neid klausleid tuleb uurida täpselt sama põhjalikult kui majanduslikkegi. Tõsiasi on see, volinik, et komisjoni raport naabruspoliitika rakendamise kohta on selles osas puudulik. See on selge topeltstandardite juhtum.

25. oktoobril valiti president Ben Ali juba viiendaks ametiajaks – ta sai üle 89% häältest. Juba ainuüksi see arv näitab demokraatia olukorda selles riigis. See on lukus demokraatia, kus inimõiguste kaitsjaid, rahukohtunikke, juriste, ajakirjanikke – ühesõnaga kõiki, kes julgevad režiimis kahelda – ahistatakse, vangistatakse ja mõnedel juhtudel isegi piinatakse.

Eelmise aasta septembrist saadik on toimunud tõeline liikumine autoritaarse politseiriigi suunas, nagu näitab järgmisel laupäeval kohtu alla antava Taoufik Ben Briki juhtum. Ent võiksime mainida ka Zouhair Makhloufi ja Fahem Boukadoust, kellest üks mõisteti süüdi oma riigi keskkonnatingimustest rääkimise eest ja teine oma riigi tööliste meeleavalduses osalemise eest.

Jah, selline on Tuneesia sotsiaalne olukord. Inimõiguste kaitsjad, nagu Kamel Jendoubi, Sihem Bensedrine, Sana Ben Achour ja Kemais Chamari, on häbiväärse pressikampaania ohvrid. Sadok Chourou on viimased 16 aastat vanglas mädanenud ja Radhia Nasraouit, kes on tema advokaat, on veetud läbi sopa ning tema karjäär on jäädavalt kahjustatud.

Tudengeid, nagu ka teisi, arreteeritakse ja mõistetakse suvaliselt süüdi. Nende passid võetakse ära või neid ei pikendata ning inimõiguste aktivistidel keelatakse territooriumilt lahkuda, et nad ei saaks tunnistajateks olla. Valitsevast võimust sõltumatute ühingute kohtumised on keelatud, nende külastajaid jälgitakse ning mul ei ole piisavalt aega, et maalida siin Tuneesia sotsiaalpoliitika reaalsusest ehtne pilt.

Miks läheb Tuneesia valitsusel ÜRO raportile vastamisega nii kaua aega? Miks keeldus see vastu võtmast Euroopa Liidu vaatlejaid, kui valimised on tõesti nii demokraatlikud, nagu see väidab? Faktid on olemas. Meie riikide ajalehed paljastavaid neid järjest rohkem.

Komisjon ja nõukogu peavad seda arvesse võtma. Tuneesia peab oma demokraatia ja inimõigustega seotud kohustusi tõsiselt võtma. Edasijõudnud staatusega jätkamine on tegelikult vastuvõetamatu. Jah, ma pooldan võrdseid partnerlusi! Jah, kõiki maailma riike tuleb samamoodi kohelda, ent tingimusel, et nemad oma kohustustest kinni peavad! Siinkohal lõpetan, austatud juhataja!

  Gerard Batten, fraktsiooni EFD nimel. – Lugupeetud juhataja! Tuneesia olukord näib üldiselt positiivne. Neil on kõige stabiilsem ühiskond Põhja-Aafrikas. Neil on tehniliselt demokraatia, kuigi lääne standardite kohaselt küll pigem pooldemokraatia, ent me ei tohiks neid selle eest kritiseerida, sest nad on suuri edusamme teinud. Olemas on ametlik poliitika täieliku demokraatia suunas töötamiseks ning Tuneesia on stabiilne ühiskond, kus on kõrge isikuturvalisuse tase. See on saavutatud islami äärmuslaste ja kommunistide allasurumisega, mis on maksmist väärt hind. Riigi ametlik poliitika on kultuurilise ühtsuse saavutamine – ühe riigi loomine. See on õppetund, millest paljud Euroopa riigid – kaasa arvatud minu riik, Ühendkuningriik – õppida võiksid.

Majanduse osas teevad nad edusamme. Ainult 7% rahvast elab allpool vaesuspiiri. Sellel on üks parimaid tervishoiustandardeid Põhja-Aafrika riikides ning suhteliselt kõrge eluiga. Poliitiliselt piirab nende põhiseadus kohti, mis ühel parteil esindajatekojas olla võivad, nii et 20% kohtadest jäetakse vähemusparteidele. See näib vägagi positiivsena võrreldes Ühendkuningriigi valimissüsteemiga, milles enim hääli saanud kandidaat võidab, mis minu arvates on vandenõu valijate vastu eesmärgiga hoida konservatiivid ja leiboristid sees ja kõik teised väljas. Nii et võib-olla peaksime midagi tuneeslastelt õppima.

Ühendkuningriigist rääkides kritiseerisid eelmisel nädalal mõningal määral minu parteid, Ühendkuningriigi Sõltumatuse Parteid mõned islami äärmuslased ja ilmselt liberaalidest ringkonnad, kui esitasime kava, et inimeste näod peaksid olema katmata avalikes hoonetes ja ka erahoonetes, kui asjassepuutuvad isikud sellist tingimust kehtestada tahavad. Ent vaadake, mida Tuneesia tegi. Seadus nr 108 keelab ära hijabi, mis läheb kaugemale sellest, mille keegi teine välja on pakkunud. Usuasjade minister Boubaker El Akhzouri lajatas, et hijab käib vastu riigi kultuuripärandile, pidades islami riietust ühiskonnas välisnähtuseks. Noh, islamiriigilt on sellist asja päris huvitav kuulda. Mida rohkem ma Tuneesia kohta teada saan, seda positiivsema mulje see jätab. Ent olen näinud mõningaid arvandmeid, mille kohaselt kulutatakse 70 miljonit eurot Euroopa Liidu naabrusskeemi põhiprojektidele. Minu valijad, kes on Londoni vaeseimate hulgas, ei saa sellist kulu endale lubada. Me tahame Tuneesiaga kaubandust, sõprust ja koostööd, ent mitte Ühendkuningriigi maksumaksja röövimise hinnaga. Aidakem neil suurendada oma demokraatiat ja arendada heaolu! Ning kui nad tahaksid tasuta nõu saada, võiksid nad Euroopa Liidust eemale hoida ning säilitada oma vabaduse ja sõltumatuse.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kaubandussuhted Euroopa Liidu ja Tuneesia vahel on tihedad ja mitmetahulised. Tuneesia, mis saab aastas 80 miljonit eurot finantsabi, on suurepärane näide edukast arengupoliitikast. Tekkiva majandusena on riik võtnud Maghrebis juhtiva positsiooni. See oli esimene Vahemere riik, mis lõi Euroopa Liiduga vabakaubandusala ning saab nüüd sellest hea majanduskasvu läbi kasu. Tuneesia Vabariigilt eeldatakse seega konstruktiivse rolli mängimist aruteludes seoses EuroMedi tegevuskavaga kaubanduseks pärast 2010. aastat ja koostööga Maghrebi riikidega.

Nüüd võidaks meile andeks anda mõtlemise eest, et kõik oleks väga tore, kui ei oleks seda lõiku, mis ühendab Euroopa abi seoses partnerluslepinguga, et pidada inimõigustest kinni. Täpselt sellepärast ongi meil vastuolu – raha, mida kasutatakse Tuneesia majanduse stimuleerimiseks, kasutatakse ka diktaatorliku demokraatiavastase aparaadi rahastamiseks ja toetamiseks. See on üldine probleem seoses meie arengu- ja assotsieerimisabiga. Me peame selles osas midagi ära tegema, sest Euroopa Liit ei saa propageerida inimõiguste kas või kaudset rikkumist Tuneesias, Kongos ega loomulikult ka Türgis, mis on kandidaatriik.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Tuneesia, nagu ka kogu Maghrebi piirkond, on tähtis strateegiline piirkond. Sellel on tohutu kasvupotentsiaal ja see on atraktiivne võimsate, mitte ainult majanduslike, vaid eelkõige Euroopa huvidega ala.

Hiljuti on Euroopa Liiduga algatatud ka programmid, mis edendavad piiriülest koostööd. Seega on aeg elavdada, kui seda kunagi üldse teeme, meie piiridel Euroopa Liidu ja Aafrika riikide vahel loodud suhteid, alustades Tuneesiast, võimendades täielikult selle piirkonna potentsiaali ning säilitades selle seonduva sotsiaal- ja majandusarengu, ent vabaduse ja julgeoleku raamides.

Suhe Vahemere riikide vahel on põhitegur, mis annab ambitsioonikale majandus- ja sotsiaalarengu programmile sidusust ja tugevust. Poliitilises mõttes võib öelda, et Tuneesia on riik, kus demokraatia on veel suhteliselt noor, ent sätestatud tegevuskava paistab olevat Euroopa Liidu ootustega kooskõlas.

Uute parteide tekkimine ja mõistlik naiste osakaal parlamendis pärast 2009. aasta oktoobri valimisi kinnitavad, et demokraatliku osalemise osas on tehtud olulisi edusamme. Ajakirjandusvabadust tuleb igal juhul edendada ja kaitsta, nagu ka naiste ja meeste võrdseid võimalusi ning üldisemalt ka põhilisi inimõigusi.

Selles raamistikus saame aidata Tuneesial lõpule viia ette võetud pingutused, eemaldades riigis inimeste arengult võimalikud takistused, ja seda kõike edasijõudnuma staatuse kontekstis.

Tuneesia keskne roll Vahemere piirkonnas ja riigis toimuvas tänapäevastamises nõuab tõsist ja tasakaalustatud lähenemist, mis toob kaasa Euroopa Liidu toetatavate väärtuste tingimusteta kinnitamise. Nüüd rohkem kui kunagi varem ei saa Euroopa Parlament teel demokraatia suunas lubada mingite vigade tegemist.

Selle asemel võivad konstruktiivne dialoog ja hoolikas diplomaatia ühtlustada veelgi suhet, mida tuleb tugevdada riigis, mida tuleb mõnedes sektorites – nagu õiglus ja ühinemisvabadus – aidata areneda, ent riigis, mis, ma kordan, on Vahemere piirkonnas stabiilsuse poliitika juures väga keskne ja oluline.

  Carmen Romero López (S&D). – (ES) Tuneesia austamine tähendab ka selle demokraatliku opositsiooni austamist, mis üritab end organiseerida, ent mida surutakse alla, ja selle kodanikuühiskonna austamist, mis on samuti tuleviku opositsioon. Seega tahan tervitada parlamendiliikmeid, kes tänasel istungil osalevad, aga tahan saata oma tervitused ka neile, kes võivad tulevikus parlamendiliikmeteks saada, ent keda praegu ähvardatakse ja vangistada võidakse. Seega on meie arvates väga tähtis, et kodanikuühiskond end korraldaks ja demokraatlikku opositsiooni austataks hoolimata tõsiasjast, et see ei ole praegu korraldatud.

Hispaanias – võin seda öelda Hispaania liikmena Euroopa Parlamendis – kogesime ühiskonda, milles demokraatlikku opositsiooni diktaatorluse ajal piinati ja alla suruti. Kui opositsioon ei ole terroristlik, kui see on demokraatlik, on sellel väärtused, mis on tuleviku väärtused. Seega peame aitama seda opositsiooni, mis ei ole praegu korraldatud, ent on demokraatlik, ja mis võitleb Tuneesia üleminekuväärtuste ja nende väärtuste ühtlustamise eest. Peame sellel aitama ka ennast korraldada.

Peame aitama ka opositsiooni, nii et nad saaksid olla tuleviku juhid ja eestvõitlejad, võib-olla opositsioonis või valitsuses, ent demokraatlikus ühiskonnas on vaheldumine väga tähtis.

Seega ei ole see vägivalla laienemine, mida praegu näeme ning mis võib tulevikus intensiivistuda, parim vahend edasijõudnud staatuse saamiseks.

Me teame, et Tuneesia on olnud Euroopa Liidu ja Vahemere partnerluse liige, ning et see on nii vahemereliselt kui ka demokraatlikult meelestatud. Seega tahame, et see selle perioodi jooksul panustaks see ka demokraatlikku ühtlustamisse ja suudaks end korraldada, nii et see saaks tõesti olla lojaalne liige ja liige, mis aitab kaasa Vahemere piirkonna muutmisele tekkivaks demokraatlike väärtustega piirkonnaks.

See on meie soov tulevikuks ja soovime seda Tuneesiale.

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Ei ole kahtlustki, et Tuneesia on partner, millega Euroopa Liit peaks Vahemere piirkonna nimel ja kahepoolsel tasandil suhted säilitama. Ent majandusteemasid silmas pidades peame meie kui Euroopa Liit nõudma ka demokraatlike toimingute läbipaistvust ja õigusriiki selles riigis.

Hoolimata sellest, et Tuneesia on stabiilne riik, ei ole see kahjuks riik, kus kõigist demokraatlikest standarditest kinni peetaks. Rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid ütlevad, et sealsed julgeolekujõud piinavad vange ja tegutsevad karistamatult, sest kõrged ametnikud kaitsevad neid. Ajakirjandus- ja sõnavabadust on oluliselt piiratud ning ajakirjanike olukorda peetakse üheks hullemaks kõigist Araabia riikidest. Repressioonidel on sageli usuline taust. Kristlastest vähemuste tagakiusamine on muutumas järjest rohkem häirivaks. Tuneesia valitsus ei talu protestiavaldusi ega iseseisva opositsiooni olemasolu.

Pidades meeles, et Tuneesia oli esimene Vahemere riik, mis Euroopa Liiduga assotsieerimislepingu sõlmis, peame kindlasti nõudma lepingu tingimustest kinnipidamist. Inimõigustest ja demokraatlikest standarditest kinnipidamine Tuneesias peab olema eeltingimuseks selle riigiga edasise koostöö tegemisele.

  Dominique Baudis (PPE). – (FR) Austatud juhataja, head kolleegid! Vältimaks välja naermist – oleme täna hommikul paari kuulnud – tahaksin mainida mõningaid objektiivseid tõsiasju Tuneesia kohta, mis on Euroopa Liidu partnerriik.

Sotsiaalne olukord on arenenud väga soodsalt, tuues kaasa märkimisväärse keskmise sissetuleku suurenemise inimese kohta, ning nüüd vastavad enamik tuneeslasi keskklassi määratlevatele kriteeriumitele. Üle 90% tuneeslastest on sotsiaalhoolekandesse hõlmatud ning rohkem kui neljandik Tuneesia eelarvest on suunatud haridusele, mistõttu on riik üks esimesi, kes alghariduse osas aastatuhande arengueesmärgid saavutanud on.

Lõpuks, nagu Louis Michel veidi aega tagasi ära märkis, tunnustatakse ja tagatakse ka naiste õigusi. Ülikooli tasemel on naistudengeid rohkem kui meestudengeid ning 40% õppejõududest on naised. Neljandik poliitikutest, kohalikest ametnikest ja ajakirjanikest on naised. Paljud riigid oleksid sellise statistika peale kadedad.

  Sylvie Guillaume (S&D). – (FR) Austatud juhataja, tahaksin omalt poolt lisada oma hääle neile, kes on juba kõnelenud, et hurjutada eriti murettekitavat olukorda, milles praegu ajakirjanik ja kirjanik Taoufik Ben Brik Tuneesias on.

Seoses sellega, et arreteeritud on mitmeid ajakirjanikke ja ametiühingu liikmeid, kes on kannatanud vägivalla ja väärkohtlemise all, ning välisajakirjanikele presidendivalimiste ajal riiki tulemise keelamisega jätkuvad repressioonid poliitiliste oponentide ja inimõiguste aktivistide vastu. Ära vusserdatud kohtuprotsessi järel ja perekonnast kaugel vangistuses olles, mis teeb külastamise raskeks, on Taoufik Ben Brik jäetud sellisesse tervislikku olukorda, mis paneb tema elu pärast muretsema.

Kuidas saab sellist olukorda mitte pidada raevukaks rünnakuks kellegi vastu, kes kellegi plaanid ära rikub? Sellel põhjusel ei tohi me kasutada kaubandust kui vastust kõigele. Vastupidi, minu arvates on väga tähtis, et Euroopa Liit kiirelt ja kindlalt reageeriks, nõudes Taoufik Ben Briki ja teiste süümevangide vabastamist.

Inimõiguste olukord on Tuneesias häirivalt halvenenud. See mõjutab Euroopa koostööd riigiga ning olukorra märgatav parandamine on üks eeltingimusi läbirääkimiste avamiseks Euroopa Liidu ja Tuneesia partnerlusele edasijõudnud staatuse andmiseks.

  Michael Gahler (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Meil on koostööks Tuneesiaga hea alus. Mainitud on assotsieerimislepingut ja vabakaubanduslepingut. Neelie Kroes ütles, et räägime Tuneesia majanduse ühisturgu integreerimisest. Nii kaugele saame minna riigiga, mis ei ole Euroopa Liidus, ning seega on see stabiilseks aluseks. Tuneesia on kindel ja sõbralik partner, millel on potentsiaali meie suhete edasiseks tugevdamiseks – tsiteerides taas Neelie Kroesi.

Just sellepärast, et meil need tihedad suhted on, saame oma kolleegidega rääkida kõigist neist teemadest, mis meile muret võivad tekitada. Mina isiklikult pean läbirääkimisi meie kolleegidega, kes on siin galeriis, ning arvan, et peame kõigest rääkima.

Ent selles suhtes ei tohiks me halvaga koos ka heast vabaneda. Tuneesias on meil ka olukord, kus riiki, mis Araabia riigina ilmalikult areneda tahab, ähvardavad äärmuslased. Elan kaasa kõigile, kes islami äärmuslaste vastu tegutsevad.

Ent mis puutub teistesse teemadesse, siis arvan, et teeme eesolevatel läbirääkimistel edusamme. Võime Tuneesiaga kõigest rääkida, sest see on usaldusväärne partner. Seega ootan huviga meie dialoogi jätkumist.

  Cristian Dan Preda (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Nagu juba ära märgitud, on Tuneesia Euroopa Liidu tähtis partner. Mainiti ka Tuneesia sotsiaalvaldkonna väga tähtsat rolli. Tahaksin sellele lisada mõned tähtsad poliitilised aspektid, sest nagu juba öeldud, on Tuneesia ühiskond, mis harrastab mitmeparteilist poliitikat; küll piiratult ja kahtlemata kvoodiga opositsiooni jaoks, ent ikkagi mitmeparteilist. Ka soolise võrdsuse teemat on mainitud.

Kõigis riikides, Euroopa riikides, on need poliitilised arvamused kõrvuti ajakirjandusvabadusega, ning see ongi see, mis tegelikult erinevuse sisse toob, sest Tuneesias on selline vabadus küll olemas, ent see on piiratud, ja on ajakirjanikke, kes on raskustes.

Tekib järgmine küsimus: kas lähenemine Euroopa Liidule suurendaks seda vabadust või mitte? Minu arvates võiks Euroopa Liidule lähenemine aidata Tuneesia sotsiaalset arengut täiendada mõnede väga tähtsate poliitiliste edusammudega.

  Harlem Désir (S&D). – (FR) Austatud juhataja, volinik! Te loodate, et Tuneesia teeb demokraatlike reformide ja väljendusvabaduse valdkonnas edusamme. Teil on õigus seda teha, sest see on tegelikult lihtsalt kooskõlas assotsieerimislepingu ja kohustustega, mida Tuneesia Euroopa Liidu ees võtnud on.

Seetõttu olengi väga üllatunud Dominique Baudise ja Louis Micheli kommentaaride üle, mis näivad julgustavat teid seda meie suhte ja Tuneesiaga koostöö aspekti eirama ning lõpuks assotsieerimislepingu artiklit 2 hülgama.

Lisaks sellele on veel pikk tee minna, enne kui neist kohustustest kinni peetakse, otsustades – nagu minu kolleeg Sylvie Guillaume juba mainis – sõltumatu ajakirjaniku Taoufik Ben Briki saatuse põhjal, keda on eelmise aasta oktoobrist vangis hoitud pärast kohtuprotsessi, milles tema advokaadid ja menetlus olid seadusega täielikus vastuolus. Lisaks tema vabaduse vastuvõetamatule eitamisele on halvenemas tema tervis ning külastusõigusi on piiratud.

Seega küsin teilt, volinik: kas komisjon kavatseb assotsiatsiooninõukogu raames sekkuda ja nõuda Taoufik Ben Briki kohest vabastamist ning tagada, et tema olukorda ja tervislikku seisundit arvesse võetaks, vähemalt humanitaarsetelgi alustel?

  Malika Benarab-Attou (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Kohtusin 14. jaanuaril Tuneesia delegatsiooni liikmetega. Meil oli aus mõttevahetus ja arutasime oma vastavaid vaateid.

Prantsuse alžeerlasena olen Maghrebile pühendunud ja võitlen ühtse pluralistliku ja demokraatliku Maghrebi eest. Inimõiguste küsimus on minu jaoks väga tähtis ja see on üks Euroopa Liidu põhiväärtusi. Nagu Tuneesias selgub, on arutelu selle teema üle väga tähtis ja asjakohane.

Eile hommikul kohtusin Taoufik Ben Briki naisega, kes juhib näljastreiki, ja ka Euroopa-Vahemere piirkonna inimõiguste võrgustiku aktivistidega, ning ma olen murelik. Tundub, et Taoufik Ben Briki elu on tema haiguse ja kinnipidamistingimuste tõttu ohus. Te mõistate kindlasti, et kui see mure peaks reaalsuseks saama, langeb Tuneesia võimude õlgadele väga suur vastutuskoorem.

Lisaks kaubandussuhetele peame arvesse võtma ka sotsiaalküsimusi. See, et noored tuneeslased viskuvad Vahemerre, on suletud ühiskonna tagajärg, mis ei paku oma noortele mingeid väljavaateid. Kaitse fundamentalismi ja majanduslike nõuete vastu ei tohi saada inimõiguste eiramise ettekäändeks. Nüüd on tähtis tõeline areng inimõiguste valdkonnas. Me ei räägi siin vagatsevast dogmatismist, vaid kiireloomulisest olukorrast, mida Euroopa Liit peab aitama lahendada.

  Alf Svensson (PPE). – (SV) Põhja-Aafrika riigid pannakse sageli kõik ühte patta ning minu arvates ei ole see Tuneesia suhtes aus.

On mainitud võrdsust. Võrreldes paljude teiste Araabiamaadega on Tuneesia erandlik selle osas, et sellel on seadused laste ja ka naiste kaitsmiseks. Nagu juba mainiti, on Tuneesia ülikoolides rohkem nais- kui meestudengeid ning elustandard on tõusnud. Riigi infrastruktuur on heas seisukorras. Pärast valimisi on selle parlament valinud – või määranud – inimõiguste komisjoni.

Tuneesia soov Euroopa Liiduga koostööd teha on võimalus, millest hoogsalt kinni peaksime haarama. Nüüd, kui Tuneesial on delegatsioon, mis Brüsselit ja Strasbourgi külastab ja oma tööle inimõiguste edendamise osas ja Euroopa Liiduga ühenduste arendamisel ja süvendamisel toetust palub, oleks minu arvates Euroopa Liidu põhimõtete vastane mitte võimaldada nendele palvetele positiivset vastuvõttu ja suhteid mitte edasi arendada.

  Rosario Crocetta (S&D). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Olen 1982. aastast saadik Tuneesiat kaks või kolm korda aastas külastanud ning käisin 6. jaanuaril katoliiklasena missal nagu alati, ning mul on raske mõelda Tuneesiast kui riigist, mis surub usuvabadust alla.

On probleeme, aga jumala pärast, ärgem vaadakem neid riike, mis üritavad edusamme teha, läbi Lääne riikide prisma, sest kui kasutaksime seda parameetrit, parameetrit, mida keegi täna hommikul Tuneesiaga seoses kasutab, keelataks teatud Euroopa riikidele tõenäoliselt sissepääs Euroopa Liitu, sest sealne vägivald ja vabaduse keelamine on suuremas mastaabis kui Tuneesias.

Seega tekib see teema ühe konkreetse fakti tulemusel: nimelt selle, et meie ees on riik, mis on Islami fundamentalismi keelustanud ja teeb pingutusi Euroopaga koostöö ja rahupoliitika välja kujundamise nimel ning üritab areneda. On probleeme. Minu arvates tuleb neid probleeme lahendada dialoogi ja sõpruse tugevdamise kaudu ning aidata neil riikidel rohkemat saavutada.

  Neelie Kroes, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Olen auväärsetele liikmetele tänulik, et nad on nii avatud ja otsekohesed ning esitavad oma kommentaare nii, et kuigi mõnedel fraktsioonidel on erinevad lähenemised, on rõhk ikkagi sellel, kuidas saaksime lahenduse leida.

Seda öeldes tahan alustada, esitades ühe kommentaari vastuseks Harlem Désiri avaldusele. Ta viitas Louis Micheli kommentaarile. Olen kindel, et Louis Michel saab ise enda eest rääkida, ent olime ühes eelmises elus nii-öelda samas meeskonnas, nii et ma tean, milline on tema suhtumine sellesse teemasse. Kui Harlem Désir ütleb, et meil ei soovitata midagi teha, siis see ei ole mulje, mis minule jäi, ning loodan siiralt, et te ei saanud seda muljet ka minu avakommentaaridest.

Lähenemises on tõesti erinevus olemas. Mõned nõuavad lihtsalt võrdsetel alustel dialoogi ja Ioannis Kasoulides pooldab seda. On nõutud sõprussidemeid. Kõik need lähenemised tähendavad laua ümber istumist, küsimuste arutamist ja üritust leida üksmeel selle osas, kuidas lahendada mõnesid teemasid, mille osas me kõik ühel meelel oleme. Selles ei ole kahtlustki, sest inimõigused ja sõnavabadus on tõepoolest väga tähtis ja vajalik osa igast kokkuleppest.

Selle juures tahaksin korraks peatuda paaril küsimusel, mis tõstatati. Esiteks tugevdatud asutused. Üritame kõigil tulevaste kuude jooksul korraldatavatel või planeeritavatel kohtumistel edendada ja julgustada regulaarse dialoogi loomist, et saavutada vajalikke edusamme inimõiguste ja demokraatia osas.

Järgmise paari kuu jooksul toimub inimõiguste allkomisjoni kohtumine ning võite olla kindlad, et toimub sisuline dialoog, mis tegeleb küsimustega, mille üle me kõik muret tunneme, ja sellega, kuidas neile läheneda.

Tuneesias on inimõiguste rikkumise küsimuse osas sõnavõtjad regulaarselt viidanud tõsiasjale, et Tuneesiat on selle inimõigustealaste jäädvustuste eest kritiseeritud. Eelmise aasta oktoobris korraldatud presidendi- ja seadusandliku kogu valimistest saadik on tugevdatud opositsiooniparteide, ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide vastaseid repressioone. Rahvusvaheline kogukond on teinud üsnagi selgeks, et selline võimude käitumine on vastuvõetamatu ja vastuolus Tuneesia rahvusvaheliste kohustustega. Nii et rõhutan juba öeldut – Euroopa Liidus ei tohiks olla mingit valestimõistmist: kohustused on kohustused ja me peame seda liini jätkama.

Tuneesia peab tõepoolest üles näitama suuremat pühendumist sellistele põhiväärtustele nagu inimõigustest kinnipidamine, demokraatia ja õigusriik. See peaks muide kinni pidama ka oma rahvusvahelistest kohustustest selles valdkonnas. Komisjon jätkab meie kaasamispoliitikat ja dialoogi nende teemade üle, eriti assotsieerimislepinguga loodud asutuste raames.

Samal ajal annab Euroopa Liit toetust, et parandada valitsemist ja edendada koostöö ja tehnilise abi kaudu justiitsvaldkonna reforme. Meie prioriteet on Tuneesiaga selles valdkonnas edusamme teha, edendades näiteks Euroopa demokraatia ja inimõiguste tagamisega seotud rahastamisvahendite raames aktiivselt inimõiguste aktivistide ja kodanikuühiskonna organisatsioone.

Tehakse pingutusi ka õiguskoostöö valdkonnas. Euroopa Liit annab 17,5 miljonit eurot kohtusüsteemi uuendamise tehnilise abiprojekti rahastamiseks. Mõned parlamendiliikmed on seda kritiseerinud, sest see rahastab Tuneesia presidendi õigussüsteemi.

Projektil on palju komponente. Need hõlmavad kohtunike ja juristide koolitamist, kohtute tehnilist toetamist, infrastruktuuri ja paremat teavet kodanikele. Kui see projekt on lõpule viidud, hindame tulemusi. Olen kindlasti nõus, et selles valdkonnas töötamine toob meile kaasa teatud poliitilised riskid. Sellegipoolest, kui tahame reforme soodustada, peame tegutsema. Vastasel juhul piirdub Euroopa Liidu koostöö vaid majandussektoriga. Me kõik oleme nõus, et see ei ole õige lähenemine ja see käiks vastu meie endi üldistele poliitilistele eesmärkidele suhetes Tuneesiaga.

Teema osas, mida Hélène Flautre ja Marie-Christine Vergiat puudutasid, ehk Tuneesia edasijõudnud staatuse osas arvan, et esmajärjekorras tuleks tähelepanu pöörata Tuneesiaga dialoogi jätkamisele ja tugevdamisele. Me teame, et see on piirkonnas tähtis Euroopa Liidu partner ja on teinud suuri edusamme majandusliku ja sotsiaalse ajakohastamise osas. Võib-olla on küsimus selles, kas kellegi arvates on klaas pooltäis või pooltühi. Lisaks sellele usume, et peame jätkama oma poliitikat nende Tuneesia jõudude toetamisel, mis töötavad oma riigi poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse moderniseerimise suunas. Pooldame Tuneesia ettepanekuid, mille eesmärk on tugevdada suhet kahe partneri vahel. Nõukogu ja komisjon uurivad neid teemasid väga hoolikalt ning olen valmis teile edasiste arengute kohta raporteerima.

Teisest küljest, kuigi Tuneesiaga suhete tugevdamine on Euroopa Liidu huvides, peaks edasijõudnud staatuse andmine minu arvates hõlmama Tuneesia suurt pühendumist seoses inimõiguste ja valitsemisega, nii et, nagu öeldakse, tasuta lõunaid ei ole.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. – Praegune arutelu näib mulle olevat sobimatu ajal, mil dialoog Tuneesia ja Euroopa Liidu vahel jätkub nii komisjoni kui ka parlamendi tasandil. Dialoog komisjoniga on hõlmanud mitmete alamkomisjonide kohtumiste korraldamist Tuneesia ja Euroopa Liidu assotsieerimislepingu raames (kaasa arvatud inimõiguste ja demokraatia alamkomisjoni), samas kui Euroopa Parlamendi tasandil hõlmas dialoog hiljutist tähtsat Tuneesia saadikutekojas esindatud nelja poliitilist parteid esindava Tuneesia parlamendi delegatsiooni külastust Brüsselisse koos Tuneesia parlamendi ja Euroopa Parlamendi kohtumisega, mis on kavandatud 2010. aasta märtsiks Brüsselis. Ajal, mil tähtis ja konstruktiivne dialoog Tuneesia ja Euroopa Liidu vahel jätkub, on minu arvates kahetsusväärne, et peeti arutelu, mis võiks protsessi õõnestada. Tagagem, et Tuneesia ja teised Euroopa Liidu välised riigid peavad majanduse, sotsiaal- ja poliitilises vallas Euroopa Liidu standarditest kinni! Ent tehkem seda hästi planeeritud ja struktureeritud dialoogiga.