Istungi stenogramm

Neljapäev, 11. veebruar 2010 - Strasbourg

3. Ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna tööandjate ühenduse (HOSPEEM) ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingu (EPSU) sõlmitud raamkokkulepet teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta haigla- ja tervishoiusektoris (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu Elizabeth Lynne’i ja Pervenche Berèsi tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel esitatud resolutsiooni ettepaneku üle võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna töötajate ühenduse (HOSPEEM) ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingu (EPSU) sõlmitud raamkokkulepet teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta haigla- ja tervishoiusektoris (B7-0063/2010).

  Elizabeth Lynne, autor. − Austatud juhataja! Igal aastal puutuvad tervishoiutöötajad üle kogu ELi kokku rohkem kui miljoni süstlatorkevigastusega, mida oleks saanud vältida. Paljud vigasaanutest ja nende pered peavad ängistuses ootama, et saada teada, kas nad on saanud verega ülekantava nakkuse, näiteks HIVi või C-hepatiidi.

Õnnetusejärgse nakkuse oht ei ole tühine. Ekspertide sõnul on nakkuse võimalus üks kolmest B-hepatiidi puhul, üks 30st C-hepatiidi puhul ja üks 300st HIVi puhul. Võtame Juliet Youngi juhtumi. Juliet oli meditsiiniõde, kes suri 2008. aastal, seitse aastat pärast seda, kui oli nakatunud HIVi, võttes verd nakatanud patsiendilt ühes Londoni haiglas. Proovi võttes torkas Juliet kogemata endale paigastlibisenud süstlanõelaga pöidlasse. Või siis vanglas töötanud hambaarsti õde, kes sai torke nõelast, mida oli kasutatud vangistatul, kellel oli A-, B- ja C-hepatiit ning kes oli HIV-positiivne. Kujutage ette seda ängistavat ootust, mida ta taluma pidi. Tänaseks teab ta, et on nakatunud C-hepatiiti. Mainitud medõde ja paljud temasugused jätkavad sellel teemal teabekampaaniat.

Esimest korda sattusin selle teemaga tegelema 2004. aastal, kui ma ühenduse Health First Europe õhutusel külastasin oma valimisringkonnas ühte haiglat ning seejärel, sama aasta 1. detsembril, ülemaailmsel AIDSi päeval võõrustasin koos Stephen Hughesiga siin parlamendis ühte näitust. Tervishoiutöötajad kogu Euroopa Liidust külastasid meid, külastasid parlamenti, otsides meeleheitlikult meie abi. Neid teie seast, kellel oli võimalus nende medõdede ja muude tervishoiutöötajatega kohtuda, ei saanud jätta liigutamata nende olukord, ning 2006. aastal võtsime vastu parlamendi resolutsiooni Euroopa tervishoiutöötajate kaitsmise kohta verega ülekantavate nakkuste eest süstlatorkevigastuse tagajärjel. Kõnealuses resolutsioonis kutsuti komisjoni üles esitama kolme kuu jooksul õigusloome ettepanekut direktiivi 2000/54/EÜ (töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega) muutmiseks. Seda ettepanekut ei tehtudki, kuid Stephen Hughes ja mina ei jätnud võitlust.

Ma olen isiklikult muutnud mitmeid raporteid ja resolutsioone, kutsudes üles tegudele, võtnud tosin korda sellel teemal sõna täiskogul ning esitanud parlamendis loendamatul hulgal küsimusi. Pärast kohtumisi volinik Špidlaga öeldi meile 2008. aastal, et komisjon on ette valmistamas ettepanekut, ja oleme peaaegu seda saavutamas. Viimasel hetkel see siiski paljuski meie meelehärmiks blokiti, kui sotsiaalpartnerid andsid lubaduse, et nad lõpuks ometi üritavad kokkuleppele jõuda.

Sotsiaalpartnerid jõudsid viimaks vajalike nõuete osas laiapõhjalisele kokkuleppele 2009. aasta suvel. Minu resolutsioonis toetatakse seda kokkulepet kogu südamest. Nõukogu peab pakutud direktiivi edasilükkamatult vastu võtma, et komisjon saaks tagada selle tõhusa ja viivitamata rakendamise. Tervishoiutöötajad kogu Euroopas loodavad meie peale. Meie tervishoiutöötajad ei saa oodata ning neid ei tohiks jätkuvalt ohtu seada. On tõepoolest aeg otsustavalt tegutseda!

  Stephen Hughes, autor. − Austatud juhataja! Tegemist on tähtsa tervishoiu- ja ohutusalase õigusaktiga. Liz visandas teile taustaloo. Selle dokumendi teokssaamine on võtnud kaua aega − nagu Liz ütles, on meie esimestest kohtumistest möödunud kuus aastat. Tore on täna hommikul siin näha volinik Andorit, ehkki on kahju, et volinik Špidlat ei ole siin. Me oleme teda siin kojas sageli kritiseerinud, kuid täna hommikul oleksime me teda õnnitlenud, et ta lõppude lõpuks võttis initsiatiivi, et esitada ettepanek süstlatorkevigastuste, teravate esemete põhjustatud vigastuste kohta!

Meil võttis aega, et veenda teda tegutsema. Tegelikult olid tema ametkonnad need, kes andsid talle pidevalt nõu, et ta ei peaks tegutsema, et sedalaadi vigastuste ärahoidmiseks piisab 2000. aastal kokkulepitud direktiivist töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest koostoimes 1989. aasta raamdirektiivi riskihindamisklauslitega, kuid lõpuks veensime kõnealuseid teenistusi, et midagi peab olema mäda, kui igal aastal on üks miljon vigastust. Meil oli selle probleemi lahendamiseks vaja konkreetset õigusakti, nii nagu Ameerika Ühendriikides ja osaliselt Hispaanias, kus see olemas on ja väga tõhusalt toimib.

Lõpuks nõustus volinik tegutsema ja, nagu Liz ütles, koostas ta 2000. aasta direktiivi muudatusettepaneku, kuid siis andsid avalike teenuste ametiühingud HOSPEEM ja EPSU märku oma soovist sõnastada kokkulepe. Selle kokkuleppe nad ka sõnastasid. Mul on selle üle hea meel! Kokkulepe on hea, kuid mõnes osas pisut ebaselge. Olen seetõttu esitanud tööhõivekomisjonis kokku lepitud ettepaneku, et komisjon avaldaks direktiivi juurde suunised, mis tagaksid direktiivi sujuva ja ühtse ülevõtmise liikmesriikide õigusesse.

Me toetame täielikult komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv ja me mõistame, et sotsiaalpartnerite kokkulepet ei tohi puudutada. Me ei saa seda muuta. Nõukogu ei saa seda muuta. See on nende kokkulepe. Kuid kokkuleppe kõige tähtsam osa − punkt 6, mis käsitleb kõrvaldamist, vältimist ja kaitset, on natuke ebaselge riskide hindamise osas ning selles osas, missuguseid ennetavaid meetmeid ja millal tööandjad kasutama peavad.

Kui seda ebaselgust ei kõrvaldata, siis on oht, et direktiivi hakatakse kohaldama erinevalt. Seetõttu palume, et komisjon koostaks rakendussuunised, mis aitaksid tööandjatel aru saada riskidest ja vajalikest ennetavatest meetmetest, et tagada direktiivi järjepidev kohaldamine.

Süstlatorkevigastused on kõige tavalisem ja kõige ohtlikum teravate meditsiiniinstrumentide põhjustatud vigastuste vorm. Süstlanõela kasutamisega patsiendil kaasneb alati süstlatorkevigastuse oht, mille tagajärjeks võib olla tervishoiutöötaja tõsine nakatumine, kuna süstlanõela õõnsus toimib patsiendi vere või muu kehavedeliku mahutina.

Eksisteerib tohutul hulgal sõltumatuid tõendeid selle kohta, et parem väljaõpe, ohutumad töömeetodid ja ohutuks konstrueeritud kaitsemehhanismid hoiavad ära enamiku süstlatorkevigastustest. Kõik need meetmed on vajalikud, mitte vaid üks või kaks neist − kõik on vajalikud.

Uuringutega on ka tõestatud, et kui üks neist kolmest meetmest rakendamata jätta, siis mõju väheneb oluliselt. Sarnaselt ei ole ohutuks konstrueeritud meditsiiniinstrumentide kasutamine vaid teatavates valdkondades või vaid teatavatel patsientidel ei praktiline ega tõhus.

Riikides, kus on sellekohased kehtivad õigusaktid, nt USA, Kanada ja osa Hispaaniast, on selgelt sätestatud, et süstlatorkevigastuste vältimiseks on kohustuslik rakendada kõiki kolme meedet. Mitte juhuslikult ei ole need kõik meetmed samad. Niisiis, soovime suuniste avaldamisega kõrvaldada punktist 6 ebaselguse.

Liz mainis traumat, mida süstlatorkevigastus inimesele põhjustab. Nende kuue aasta jooksul, mil me selle teemaga tegelenud oleme, olen kohtunud süstlatorkevigastuse saanud inimestega, ning ma tõepoolest tahan seda traumat esile tõsta. Kohtasin arsti, kes loobus süstlatorkevigastuse pärast oma praksisest. Olen kohtunud inimesega, kellel on süstlatorkevigastuse tagajärjel HI-viirus. Olen kohanud inimesi, kes küll ei osutunud nakatunuks, kuid pidid kuude kaupa elama kindlusetustundes teadmata, kas nad on või ei ole nakatunud. Olen kohanud ka süstlatorkevigastuse läbi elanud jäätmekogujaid ja vanglaametnikke. Neid see kokkulepe ei hõlma. See on veel üks valdkond, millele me tulevikus peame mõtlema.

Sellegipoolest on tegemist hea lepinguga ja ma arvan, et kui sellega kaasnevad head suunised, mis tagavad selle ühtse kohaldamise kogu Euroopa Liidus, siis oleme me teinud ära hea töö ning loodetavasti suudame otsustavalt vähendada seda arvnäitajat üks miljon süstlatorkevigastust aastas.

  László Andor, komisjoni liige. − Austatud juhataja! Ma soovin parlamenti selles küsimuses tehtud töö eest tänada! Soovin eriti tänada raportöör Lyz Lynne’i suurepärase töö eest resolutsiooni ettepaneku koostamisel komisjoni ettepaneku kohta ning tema aastatepikkuste jõupingutuste eest haigla- ja tervishoiutöötajate töötervishoiu ja -ohutuse parandamisel!

Ma olen teadlik, et see on sellele täiskogule pikka aega muret valmistanud. Parlamendi 24. veebruari 2005. aasta resolutsioonis töötervishoiu ja tööohutuse kohta kutsuti üles vaatama läbi direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl. 2006. aasta juulis võttis parlament uuesti vastu resolutsiooni, milles kutsuti komisjoni üles esitama ettepanekut võtta vastu nimetatud direktiivi muutmise direktiiv.

Vastuseks Euroopa Parlamendile algatas komisjon kooskõlas asutamislepinguga kaheetapilise konsultatsiooni Euroopa sotsiaalpartneritega. Vastusena konsultatsioonile pidasid kaks Euroopa sotsiaalpartnerorganisatsiooni haigla- ja tervishoiusektoris − Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna tööandjate ühendus ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühing − edukalt läbirääkimisi raamkokkuleppe sõlmimiseks 2009. aasta juulis. Nagu teate, on kõnealuse kokkuleppe rakendamine komisjoni eesmärk.

Me kõik teame, et süstlatorkevigastused ja muude teravate instrumentide põhjustatud vigastused on kõige tavalisem ja tõsisem tervishoiutöötajaid kimbutav oht Euroopas, eelkõige teatavates valdkondades ja tegevustes, nagu hädaolukorrad, intensiivhooldus ja kirurgilised operatsioonid. Mul on rohkem kui heameel, et teie resolutsioon tunnistab seda, et komisjoni ettepanekus sisalduvad parlamendi 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni põhipunktid. Komisjoni soov oli tõepoolest, et need punktid kokkuleppes sisalduksid.

Ma olen teiega samuti nõus, et nimetatud kokkuleppe jõustumine on oluline panus haigla- ja tervishoiusektori töötajate kaitsele. Selle lepinguga ja loodetavasti peatselt nõukogu pakutud direktiivi vastuvõtmisel on haigla- ja tervishoiusektori töötajatel võimalik saada kasu ühtsest lähenemisviisist, millega kehtestatakse riskihindamise, riski ärahoidmise, väljaõppe, teabe, teadlikkuse tõstmise jm meetmed. Sellised meetmed, mis on ühtlasi miinimumnõuded, ei ole mitte ainult väga tervitatavad, vaid üle kõige absoluutselt vajalikud.

Lubage mul lihtsalt lõpetada sellega, et tänan teid veel kord komisjoni ettepaneku toetamise eest ja ma loodan, et nõukogu võtab selle peagi vastu!

  Raffaele Baldassarre, fraktsiooni PPE nimel. − (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Nagu juba öeldud, on süstlatorkevigastused ja muud teravate instrumentide põhjustatud vigastused kõige tavalisem oht, mis kimbutab Euroopa tervishoiutöötajaid, ning seega kujutavad need endast tõsist probleemi tervishoiusektorile ning ühiskonnale üldiselt.

Komisjoni ettepaneku eesmärk on võimaldada nõukogul rakendada Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna tööandjate ühenduse ja Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingu raamkokkulepet.

Kokkuleppe peamine eesmärk on tagada töötajatele suurem kaitse meditsiiniskasutatavate teravate või teravaotsaliste esemete põhjustatud vigastuste ohu vastu. Seega kujutab see kokkulepe endast tähtsat sammu haiglasektori suurema ohutuse suunas. Me oleme kõik nõus, et teravate esemete põhjustatud vigastuste tagajärjed võivad olla äärmiselt tõsised ning põhjustada selliste haiguste nagu viiruslik hepatiit ja AIDS levikut.

Olles seda öelnud, pean rõhutama vajadust probleemile ühtse ja samal ajal realistliku lähenemisviisi järele. Selles osas usun ma, et kokkuleppest tulenevad haldus-, finants- ja õiguslikud piirangud ei tohiks minna liiale ning ei tohiks kahjustada tervishoiusektoris tegutsevate väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengut, sest vastasel juhul oleks neil ettevõtetel tõsiseid raskusi kokkuleppe tingimuste täitmisega.

Lisaks on täpselt sama kiiduväärt liikmesriikidele jäetav oodatav − tahaksin lisada sõnale „oodatav” sõna „soovitatav” − valikuvõimalus võtta vastu töötajate kaitsmiseks kokkuleppes sisalduvaga võrreldes tõhusamaid norme ja meetmeid.

Lõpetuseks kutsun komisjoni üles jälgima nimetatud kokkuleppe kohaldamist ning parlamenti, kes sageli sellele teemale keskendub, korrapäraselt teavitama, et oleks tagatud kokkuleppe nõuetekohane järelevalve ning et vajadust selle muutmiseks tulevikus põhjalikult uuritaks.

  Alejandro Cercas, fraktsiooni S&D nimel. − (ES) Austatud juhataja! Ma tahaksin samuti alustada oma kolleegi Elizabeth Lynne’i õnnitlemisega tema suurepärase töö eest meie komisjonis, selle eest, et ta suutis kokku viia kõik vaatenurgad, ning selle töö eest, mida ta nii pikka aega on teinud!

Ma õnnitlen volinik Andorit. See on teie teine päev volinikuna ja olete teinud oma ametis hea alguse, seistes silmitsi oma kohustustega. Enamgi veel, nüüd on olemas teine mikrorahastamise direktiiv, mis on sellele täiskogule murettekitanud juba mõnda aega. Teil on samuti au lahendada kahe päeva jooksul kaks probleemi, mis avavad paljudele eurooplastele suurepäraseid võimalusi. Samuti tänan volinik Špidlat abi eest, mida ta selle küsimusega seoses on osutanud.

Te juba teate, ja ma ei raiska kuigi palju aega seda teile meenutamaks, et raamkokkulepe on tervishoiutöötajate jaoks väga tähtis õiguslik vahend. Neid mõjutavad igal aastal rohkem kui üks miljonit õnnetust, mis toovad kaasa tõsise ohu tervisele, näiteks viirusinfektsioonid, C-hepatiit, AIDS jne. Kuid see ei ole oluline ainult tervishoiutöötajatele, vaid ka haiglate patsientidele ja nende perekondadele. See dokument tagab põhimõtteliselt parema kaitse miljonitele eurooplastele.

Niisiis oleme selle saavutanud pärast pikka teekonda, mida see täiskogu alustas komisjoni ja nõukogu uksele koputades, ja me peame meeles pidama Stephen Hughesi suurepärast tööd kogu selle pika protsessi jooksul.

Võib-olla saan lühidalt selgitada, miks sotsialistidest parlamendiliikmetel on täna nii hea meel. Mul on tunne, et täna on õige päev mõnest asjast rääkimiseks.

Esiteks töötervishoiu ja tööohutuse tähtsusest. On ülimalt oluline luua töökeskkond, mis oleks töötajatele, peredele ja kodanikele võimalikult ohutu. Inimestest rääkides me juba osutasime seda laadi vigastuste tagajärgedele töötajatele ja kodanikele, kuid on ka majanduslikud tagajärjed. Mõni päev tagasi rääkis siin täiskogul Bilbao agentuur meile mõnedest oma kampaaniatest, mida nad teostavad tervishoiu ja ohutuse edendamiseks, ning nad isegi paljastasid majandusuuringud, mille kohaselt näiteks Austraalias moodustavad õnnetused ja haigused rohkem kui 6% riigi SKTst. Mis on sotsiaalse turvalisuse puudumise eest makstav hind? Mis on töökohal hügieeni ja ohutuse puudumise hind? Seega on tegemist investeerimisega inimkapitali, kuid ka investeerimisega tsivilisatsiooni ja majandustingimustesse.

Teiseks, ennetamise olulisusest, sest ennetamine on parem kui ravimine. Tegutseda tuleb enne intsidente, et neid ära hoida. Ennetamine on keeruline küsimus ja selleks on vaja tõsta iga ülesandega seoses teadlikkust, tagada teabevahetus, koolitus ja järelevalve.

Kolmandaks on elutähtis samuti siinkohal mainida sotsiaalpartnerite tähtsust, ametiühingute tähtsust. Ilma nendeta seda raamkokkulepet kindlasti ei eksisteeriks ning ei oleks ka mingit ennetavat tegevust. Ametiühinguid kritiseeritakse mõnikord, öeldakse, et need on ühiskonnale kulukad, kuid unustatakse tohutu kasu, mida nad toovad, sest nemad on selliste oluliste töökohaga seotud meetmete rakendamise taga nagu see raamkokkulepe.

Lõpetuseks pean ma mainima selle täiskogu tähtsust, kes peab kaitsma oma seisukohti avaliku arvamuse ja ühenduse teiste institutsioonide ees, sest ilma parlamendita ei oleks olemas seda raamkokkulepet ning parlamendi koostöö tähtsust komisjoni ja nõukoguga, mis on samuti olnud eeskuju seadev. Ma hindan eesistujariik Hispaania toetust ja ma loodan, et see on hea pretsedent meie institutsioonidevahelise koostöö uueks etapiks.

  Elizabeth Lynne, fraktsiooni ALDE nimel. − Austatud juhataja! Ma ei kavatsenud oma sõnavõtu aega kasutada fraktsiooni nimel rääkimiseks, kuid mõtlesin, et ma saan selle tegelikult poolitada ja hiljem uuesti sõna võtta, kuid ilmselt on otsustatud, et nii ei saa; seega teatati mulle täna, et pean sõna võtma nüüd. See annab mulle võimaluse tänada kõiki variraportööre, keda ma enne ei tänanud; samuti tänada uuesti Stephen Hughesi, sest Stephen oli see, kes minuga 2004. aastal tegelikult haiglaid külastas koos konservatiivist Euroopa Parlamendi liikme John Bowisega. Meie kolmekesi poliitilistest fraktsioonidest käisime haiglates, et ise teavet saada, ja ma arvan, et just see oli nii oluline.

Siin parlamendis peab meid juhtima see, mida inimesed tegelikult kohapeal vajavad ning me peame kuulama, mida õed, arstid ja tervishoiutöötajad räägivad. Nende arvamuse arvesse võtmine olu oluline. Stephen mainis rakendussuuniseid ning ma tahaksin tõesti teada, kas te teate, kas komisjon kavatseb need esitada. Ma arvan, et nende olemasolu on väga tähtis. Samuti tahaksin teada, kas te teate nõukogu kavandatavast ajakavast, sest on absoluutselt tähtis, et ajakava saaks väga kiiresti paika, kuna lõppude lõpuks on tervishoiutöötajad juba palju aastaid oodanud.

Me ei taha asjatuid süstlatorkevigastusi ooteajal. Neid on viimastel aastatel liiga palju olnud. Samuti küsimus, millest on juba räägitud, et kuigi hetkel puudutab see ainult tervishoiusektorit, siis ma näeksin hea meelega, et seda laiendatakse teistele sektoritele, eelkõige vanglatele. Ma arvan, et vanglatöötajate kaitsmine on samuti väga tähtis. Nende konkreetsete töötajate jaoks on paljud asjad tähtsad, kuid üks võtmeküsimustest on süstlad, millele saab kaitsekorgi uuesti peale panna. Ma arvan, et lisaks muudele resolutsioonis käsitletavatele küsimustele on väga oluline, et kõnealuseid tervishoiutöötajaid ei ähvarda asjatud süstlatorkevigastused.

  Jean Lambert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. − Austatud juhataja! Ka mina sooviksin tänada Stephen Hughesi ja Liz Lynne’i nende töö eest seoses selle küsimusega ning tõepoolest tervitada seda ettevõtmist, ehkki meile oleks meeldinud, kui see oleks varem juhtunud. Nagu mainitud, on USAs vastavad õigusaktid paigas alates 2001. aastast. Sarnased õigusaktid on praegu Euroopa Liidu teatud osades ja lõpuks hakkame me järele jõudma, kuid loomulikult mitte enne, kui see probleem on juba paljusid inimesi jõudnud mõjustada.

Riskist rääkides, Maailma Terviseorganisatsioon hindab, et ehkki 90% ohuga kokkupuudetest toimuvad arengumaailmas, siis 90% teadetest kutsenakkuste kohta pärinevad Ameerika Ühendriikidest ja Euroopa Liidust. Me teame, et suur probleem on teravate esemete põhjustatud vigastustest liiga vähene teatamine: hinnangute kohaselt jääb see 40% ja 75% vahele ja see on liiga suur näitaja. Seega arvan ma, et me peaksime tervitama asjaolu, et sotsiaalpartnerite kokkuleppe punktis 11 räägitakse teatamiskohustusest süüdistustevabas keskkonnas.

Kuid ma arvan, et me peame ka esitama küsimuse, miks inimesed teatamata jätavad. Eeldatavasti osaliselt seetõttu, et nad ei saa aru riskidest või kardavad tagajärgi − võib-olla ei ole kõige väiksema kaaluga kartus tulevaste töökohtade pärast. Tõepoolest, on teateid, et mõnedes kohtades on järelkaja ebatõhus, ehk teiste sõnadega, isegi kui inimesed juhtunust teatavad, ei toimu eriti midagi.

Kindlasti ei saa nad isegi meditsiinilist tuge, mida vajavad, emotsionaalsest toest rääkimata − või tõepoolest mõningatel juhtudel ei saa nad ka alternatiivset töökohta, kui leitakse, et nad võivad näiteks HIVi nakatununa kujutada ohtu patsientidele. Meil on uuringuid, mis näitavad, et väljaspool haiglat töötavad tervishoiutöötajad on suurema tõenäosusega tööandja reaktsiooniga rahulolematud.

On räägitud selle meetme ulatusest. Loomulikult hõlmab see tervishoiusektorit ning meil on väga hea meel, et kokkuleppes käsitletakse praktikante ja alltöövõtjaid. Ma ei ole päris kindel, kas koristajad käivad selle alla ning mul oleks hea meel, kui selle kohta selgust saaksin. Kuid kokkuleppes ei käsitleta muude elualade ohustatud töötajaid ja ma loodan, et liikmesriigid selle küsimusega tegelevad.

Väljaõppekohustus on äärmiselt tähtis ja ma loodan, et liikmesriigid võtavad seda tõsiselt: nii väljaõppe andmine kui ka saamine peaks olema kohustuslik, nagu peaks olema ka ametisseseadmine uutele ja ajutistele töötajatele, sest mulle tundub, et arvatakse, et kui oled inimese korra välja õpetanud, siis puudub vajadus selle teema juurde tagasi pöörduda. Hetkel on väljaõppe puudus, isegi kui tööandjal on väljaõppepoliitika paigas.

Siin tõstatati küsimus kulude kohta. Hinnanguliselt moodustavad väljaõpe ja ennetavad meetmed, sealhulgas ohutumad seaded, umbes ühe kolmandiku teravate esemete põhjustatud vigastustega tegelemise kuludest. See on praegusel kitsal ajal oluline kokkuhoid ning samuti on see oluline nii asjaomastele inimestele kui ka tööandjatele, keda tõepoolest võivad ähvardada kohtusjad, kui nad ei võtta meetmeid selliste vigastuste ära hoidmiseks.

  Oldřich Vlasák, fraktsiooni ECR nimel. − (CS) Kallid kolleegid! Süstlatorkevigastuste ärahoidmise kokkulepe on ajalooliselt esimene sektori sotsiaalpartnerite kokkulepe. Arvestades asjaolu, et hinnanguliselt leiab Euroopa haiglates aset rohkem kui üks miljon teravate esemete põhjustatud vigastust, ei ole meid vaja veenda, et tehtud on samm õiges suunas, kuna nende vigastuste ärahoidmine peaks olema võimalik, kui kokkuleppest korralikult kinni peetakse. Praktikas aitab see luua ohutumat töökeskkonda ja kaitsta tervishoiutöötajaid teravate esemete põhjustatud vigastuste tagajärjel verega ülekanduvate nakkuste eest.

Kuigi me võime näidetes ja definitsioonides näha teatavat ebaselgust, siis usun ma, et tehakse kõik, et saada sotsiaalpartneritelt võimalikult palju teavet. Kõik sätted on selgitatud ja nõukogu on seega kokkuleppe tervikuna vastu võtnud.

Ma tahaksin siinkohal rõhutada, et tööandjate ja töötajate kokkulepe on omal moel täiesti ainulaadne Euroopa õigusakt, millel riigisisesel tasandil ei ole enamikus liikmesriikides vastu panna midagi samalaadset. Selline iseregulatsiooni vorm, kus need, keda probleem puudutab, lepivad ise omavahel kokku selle lahendamises õigusliku määruse vormis, on minu arvates näide Euroopa määrusest. See ei ole sama olukord nagu CO2-heitkoguste, maksude ühtlustamise või avalike teenuste standardimisega, kus ettevõtted ja nende töötajad peavad passiivselt täitma seda, mida meie ja liikmesriigid neile peale surume, ja seda pealegi suurte kulutustega.

  Jiří Maštálka, fraktsiooni GUE/NGL nimel. − (CS) Kallid kolleegid! Ma tahaksin alustuseks tänada mõlemat raportööri suurepärase töö eest kõnealuse dokumendi ettevalmistamisel! Arstina valmistab mulle rõõmu, et me siin, Euroopa Parlamendis oleme teadlikud, kui pakiline on vajadus kaitsta tervishoiutöötajaid paremini teravate esemete põhjustatud vigastuste eest, ning kõnealune määrus teeb seda.

Loomulikult teeb mulle muret komisjoni äärmine aeglus. Sellest on möödunud viis aastat, kui Euroopa Komisjoni esimest korda sellest tähtsast küsimusest teavitati, ning peaaegu neli aastat möödus sellest, kui Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles nõuti seadusandlikku lahendust tervishoiutöötajate nõuetekohaseks kaitsmiseks verega ülekanduvate nakkuste eest.

Eelmise parlamendi ametiaja tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna komisjoni liikmena töötasin selle resolutsiooniga koos oma kolleegide Stephen Hughesi ja Elizabeth Lynne’i ning teistega ning ma olen pettunud, et asi on nii pikalt veninud. Ma soovitan direktiivis ettepandud meetmed nii kiiresti kui võimalik vastu võtta. Ma sooviksin kutsuda üles garanteerima nii pea kui võimalik kõige kõrgem kaitse ja ennetamise tase tervishoiutöötajatele.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE). − (FR) Austatud juhataja, volinik, Elizabeth Lynne, kallid kolleegid! Ma tahaksin teile öelda, kui suurt rõõmu valmistab mulle täna hommikul see, et oleme nõustunud ettepanekuga võtta vastu direktiiv teravate esemete põhjustatud vigastuste ärahoidmiseks. Tegemist on reaalse tervishoiuprobleemiga, mida me peame reguleerima nii kiiresti kui võimalik. Me kõik teame sedalaadi vigastuste tõsidust ja dramaatilisi tagajärgi. Ma tunnen, et pean teile teada andma, volinik, et ma olen veendunud, et leiate sellele kokkuleppele kiire lahenduse, mis viib meid selle küsimuse lahendamisel mitu sammu edasi.

Ma sooviksin tänada Elizabeth Lynne’i tema töö eest. Samamoodi soovin tänada Stephen Hughesi, sest meie kui Euroopa Parlamendi liikmete kohus on tagada, et meie kaaskodanikud oleksid kaitstud. Nendeks on loomulikult tervishoiuasjatundjad − me oleme neist palju rääkinud. Nendeks on koristajad − ja te mainisite vanglaametnikke −, kuid ma tahaksin mainida ka inimesi, kes töötavad koolikeskkonnas, kõigis meditsiinivaldkondades koolides. Kuid ma arvan, et eelkõige on see küsimus meie kaaskodanike harimisest, et nad ei sunniks tervishoiutöötajaid või töötajaid, kes hiljem käsitlevad tömpe instrumente, võtma ebavajalikke riske.

Pean ütlema, et koos raportööridega, kes selle teemaga on tegelenud, oleme meie siin Euroopa Parlamendis valmis ja soovime tagada, et neid dokumente rakendaksid kõik liikmesriigid, ning meil on vaja saada korrapäraselt ajakohastatud teavet nende rakendamise kohta. See on tõesti meie kohus, meie vastutus ja see on midagi, mis peaks olema tõepoolest populaarne ja kõigile ühine.

  Sylvana Rapti (S&D). − (EL) Austatud juhataja! Ma sooviksin tänada parlamendi vanemaid liikmeid − olen siin esimest ametiaega − ning oma kaasparlamendiliikmeid Stephen Hughesi ja Elizabeth Lynne’i, raportööri ja variraportööre, sest ma saabusin siis, kui töö teemal, mis mingil moel puudutab mind isiklikult, oli jõudnud lõppjärku.

Minu abikaasa on arst ja mõned aastad tagasi sai ta nõelatorke tagajärjel nakkuse. Nii et ma tean väga hästi seda ängistust, mida elab üle terava eseme põhjustatud vigastuse saanud haiglatöötaja perekond. Päevad, mida veetsime tulemusi oodates, olid ääretult rasked.

Ma sooviksin seega veel kord öelda teile aitäh töö eest, mis on tehtud, ning väljendada oma rahulolu, et näeme esimest korda, kuidas tööandjate ühendus ja töötajate ühendus jõud ühendavad ja jõuavad kokkuleppele, mis võimaldas meil jõuda selle resolutsiooni ettepanekuni.

Ma tunnen, et Euroopa Liit on tõepoolest täitmas oma eesmärke ja langetab oma kodanike jaoks otsuseid koos kodanikega. Mulle meenub, mida teised liikmed on korranud, kuid arvan, et meile on tähtis seda öelda ja alati meeles pidada: igal aastal juhtub miljon teravate esemete põhjustatud vigastust.

Ma ei saa ületähtsustada Euroopa Parlamendi rolli, mis on selle küsimuse nimel alates 2005. aastast tõsist tööd teinud. Teisest küljest, arvestades kaadripuudust, mis on eriti terav just Kreekas, siis osutaksin ma sellele, et me peame tõepoolest tagama, et seda resolutsiooni, seda direktiivi rakendatakse väga kiiresti.

Selle otsusega antakse ka praktiline panus Euroopa Liidu sotsiaaleesmärkide täitmiseks, millest üks on tööhõive suurendamine. Ma tuletaksin täiskogule meelde, et Euroopa Komisjon ütles hiljuti parlamendile oma tagasivalitud presidendi vahendusel, et üks sektoritest, kuhu on plaan investeerida, on nn valgekrae-ametid.

Nii et päästkem elusid nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses, luues praegusel väga raskel majanduslikul ja sotsiaalsel ajal väärtuslikke töökohti!

Lõpetuseks tahaksin ma uuele volinikule soovida edu tema töös ja, kui võib, siis ütleksin veel järgmist: meie austatud kogenud kolleeg Cercas ütles ennist, et te asute ametisse ja jätkate parem jalg ees. Ma loodan, et te asute ametisse ja jätkate vasaku jalaga, ja ma ütlen seda sellepärast, et lähenemisviis, mis näitab väljapoole Euroopa sotsiaalset palet, on väga tähtis.

Me peame keskenduma töötajatele! Euroopa inimesed vajavad seda.

  Licia Ronzulli (PPE). − (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ka mina jagan teiega isiklikku kogemust. Ma olen haiglates töötanud 15 aastat ning mingil hetkel olin ma tegelikult tervishoiutöötaja kriitilise tähtsusega valdkonnas: operatsioonisaalis.

Ma olen ise saanud torgata potentsiaalselt nakatunud nõelte ja instrumentidega. Seega, nagu Sylvana Raptigi ütles, mäletan ma siiani ängistust, mida ma testi tulemusi oodates tundsin, kuid üle kõige seda, kuidas ma elasin üle nn aknaperioodi alates võimalikust nakatumisest kuni hüpoteetilise haiguspuhanguni.

Täpselt selle kogemuse tõttu usun ma, et me peame selle resolutsiooni poolt hääletama, sest sellega antakse lõpuks seaduse jõud ohutuse ja kaitse tingimuste kokkuleppega, kehtestades kõigile tervishoiutöötajatele miinimumstandardid.

Tervishoiusektor moodustab 10% Euroopa Liidu tööjõust ning, kui olla pisut täpsem, igal aastal esineb hinnanguliselt 1,2 miljonit terava esemega juhuslikult põhjustatud vigastuse juhtumit, mis järk-järgult demotiveerib tervishoiutöötajaid ja sunnib neid sageli tervishoiutöötaja ametist lahkuma. Enamgi veel, Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul võib 2,5%-l juhtumitest toimuda serokonversioon HIViks ja 40%-l juhtumitest eri B-hepatiidi ja C-hepatiidi vormideks.

Just arvukate tõsiste riskide tõttu, mida esineb igapäevaselt liiga sageli, peetakse tervishoiutöötaja ametit ebaihaldusväärseks, nii et viimastel aastatel on selles sektoris olnud tööjõupuudus. Enamgi veel, nagu siin juba mainiti, tervishoiutöötajate eri jälgimisperioodideaegse stressiolukorra lahendamise individuaalsete tervishoiuteenuste kulud ning kulud, mida toovad kaasa diagnostilised testid, mida protokolli kohaselt tuleb vähemalt kuue kuu jooksul õnnetusest teha, on märkimisväärsed, ning lisaks on veel kulud töötajatele, kes õnnetuseks on haiguse saanud.

Kokkuvõttes, et mitte alahinnata probleemi, kui õnnetuse ohtu on võimalik ära hoida ja vähendada, siis on vajalik ja õige kasutada kõiki olemasolevaid ennetavaid meetmeid. Eelkõige on see tööandja kohustus need meetmed rakendada ning töötaja kohustus on neid täita.

  Ryszard Czarnecki (ECR). − (PL) Austatud juhataja! Me räägime probleemist, millest on tõepoolest saanud üks suurematest probleemidest tervishoiu valdkonnas. Siinkohal esitan teile natuke statistikat. Euroopa Liidus juhtub igal aastal miljon sellist terava eseme põhjustatud õnnetut vigastust. Ameerika Ühendriikides on see näitaja hinnanguliselt 380 000 ringis, kuigi ameeriklased ise ütlevad, et seda näitajat on alahinnatud. Loomulikult peame rõhutama, et peamiselt puudutab see tervishoiutöötajaid, kuid on veel üks aspekt: me räägime ka patsientidest, keda see samuti ohustab. Sellistel juhtudel, olgem ausad, oleme silmitsi probleemiga, et haiglad peavad hüvituseks välja maksma tohutuid summasid. On selge, nagu teised sõnavõtjad juba mainisid, et ennetus on siin põhimõttelise tähtsusega, sest alati on oluliselt odavam ennetada kui ravida.

Minu arvates on resolutsioon väärt meie täielikku toetust. See on vastus tervishoiusektori ootustele ja selle tähtsus võimendub sedamööda, kuidas probleem kasvab. Ka hüvitamise probleem kasvab ning nõudeid esitavad nii tervishoiutöötajad kui ka patsiendid. Rahaline külg ei ole tõepoolest vähetähtsusetu. Minu poliitiline fraktsioon, kelle nimel ma sõna võtan, toetab resolutsiooni ettepanekut. Me arvame, et nii saame vastata sellele, mis on tegelikult meie ajastu väljakutse, kuid vastata ka tervishoiusektori tarbijate ja töötajate vajadustele Euroopa Liidu riikides.

  Georgios Papanikolaou (PPE). − (EL) Austatud juhataja! Ma võtan täna sõna, et tänada kõiki raportööre ja igaühte, tänu kellele see arutelu sündis.

Mõnikord räägime sellest, et Euroopa peab minema oma kodanikele lähemale. Tänu sellele arutelule oleme me kindlasti seda teinud. Ma rääkisin oma sõbraga, kes on minuga üheealine ja kes äsja sai arsti kvalifikatsiooni, ja kui ma talle seda arutelu mainisin, siis ütles ta mulle suure heameelega, et on absoluutselt hädavajalik, et me selgitaksime igaühele Euroopas, mida täpselt me teha üritame. On oluline ära hoida ja teavitada haiglatöötajaid riskidest, millele nad on avatud. On tõepoolest hädavajalik, et me selgitaksime igaühele, et kui nad töötavad nii pikki vahetusi, kui teinekord on ruumikitsikus, kui patsientide arv on väga suur, siis on hädavajalik, et need inimesed saaksid vähemalt rakendada kõige olulisemaidki meetmeidki.

Me vajame oma haiglates terveid töötajaid, et me patsientidena − kui see meiega juhtub − saaksime tunda nende hoolitsust ja parimat võimalikku ravi.

  Karin Kadenbach (S&D). − (DE) Austatud juhataja! Meie poliitika eesmärk peaks olema luua keskkond, mis tagab Euroopa Liidu kodanikele kõige kõrgema võimaliku elustandardi. Üks peamistest väljakutsetest ajal, nagu praegu, on seega töökohtade säilitamine ja juurde loomine. Kuid me ei tohiks unarusse jätta oma kohustust tagada, et inimesed ei jääks töökohal haigeks ega seaks oma tervist ohtu. Seetõttu ongi ennetamine, tervishoid ja kindlad töökohad hädavajalikud.

Ma usun tõsiselt, et selle direktiivi rakendamisega, millega me oleme tegelikult lootusetult hiljaks jäänud, luuakse õiged tingimused, tänu millele muutuvad töökohad ohutumaks tervishoiu kõigis valdkondades, kus personali kimbutavad need ohud igapäevaselt. Ma arvan, et see on kõigi Euroopa kodanike huvides, et me muudaksime selle reaalsuseks nii ruttu kui võimalik.

  László Andor, komisjoni liige. − Austatud juhataja! Ma tahaksin kõigepealt öelda, et mul on hea meel, et sellel ettepanekul on parlamendis nii suur toetus. Ma kahetsen, et protsess kestis kauem, kui paljud teist siin ootasid, kuid ma tahaksin öelda, et olen täiesti veendunud, et sotsiaaldialoog on vajalik: me peame austama oma sotsiaalpartnerite arvamust. See mitte ainult ei suurenda otsuse legitiimsust, vaid aitab ka selle rakendamisel, sest need, kes osalevad uue normi väljatöötamises, on ka rohkem huvitatud selle edukusest. See on väga tähtis.

Me juba teame, et eksisteerib sotsiaalpartnerite vaheline töödokument raamkokkuleppe selgitamiseks ja ka selle rakendamiseks, nii et me loodame − ja usun, et võime kindlad olla −, et see mängib märkimisväärset rolli lõplikul vormistamisel nõukogus: see on vastus mõnedele rakendamisega seotud muredele. Lisaks on olemas huvi pikema perioodi järelmenetluseks. See on samuti väga oluline, et jälgida, kui edukaks uus direktiiv osutub.

Ma tahaksin juhtida teie tähelepanu tekstile, mille kohaselt vaatavad allakirjutanud kokkuleppe kohaldamise läbi viis aastat pärast nõukogu otsuse kuupäeva, kui seda nõuab üks kokkuleppe pooltest. Teiste sõnadega: on väga tähtis, et rakendamise ja selliste vigastuste esinemissageduses toimuvate muutuste jälgimine oleks alguspunktiks, kui mõni pooltest peaks tahtma seda võimalust kasutada.

Lubage mul lõpetuseks öelda, kui käes on uue komisjoni alles teine tööpäev − mida mõned sõnavõtjad oma sõnumites rõhutasid −, et on tõepoolest väga oluline, et komisjon pööraks rohkem tähelepanu unustatud inimestele Euroopas, nendele vanuserühmadele või ametitele, kellel ei ole kerge enda eest kosta: varem on neid mõnikord eiratud ja kõrvale jäetud.

Tervishoiusektor on ilmselgelt tähtis sektor. Me peame sellele pühendama palju aega ja tähelepanu. Teravate esemete põhjustatud vigastuste ja nakkustega ei puutu kokku ainult haiglate ja tervishoiusektori töötajad; me teame ka seda, et nende tööpäevad on väga pikad. Nii et me peame selliste rühmade puhul kasutama terviklikku lähenemisviisi, sest tegu on väga oluliste rühmadega, eriti kriisiajal, kui oodatav eelarve konsolideerimine mõjutab nende inimeste töötingimusi. Sellepärast peab see küsimus olema väga tähtsal kohal meie tegevuskavas, nagu see on minu isiklikus tegevuskavas.

  Juhataja. − Aitäh, volinik! Ma olen kindel, et me oleme kõik selle arutelu algatajatele tänulikud. Loodame, et olukord paraneb.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub täna kell 12.00