Istungi stenogramm

Esmaspäev, 8. märts 2010 - Strasbourg

17. Finantstehingute maksustamine (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitas komisjonile majandus- ja rahanduskomisjoni nimel Sharon Bowles finantstehingute maksu kohta (O-0025/2010 – B7-0019/2010).

  Edward Scicluna, esitaja. – Lugupeetud juhataja! Majandus- ja rahanduskomisjon esitas selle küsimuse ja resolutsiooni, sest selle teema üle tuleb hoolikalt järele mõelda. Möödunud aastal arutles parlamendikomisjon finantstehingute maksu üle volinik Kovácsiga, kes sarnaselt paljudega ütles, et peab ideed ligitõmbavaks, ning tol korral tegime selgeks, et hea oleks uurida, kuidas toimiks maks ise ja muu hulgas ka selle jaoks loodav infrastruktuur.

Sellest ajast alates on Euroopa Komisjon teemaga tegelenud ning siinkohal rõhutame mitmeid vastuseta küsimusi. On tehtud ettepanekuid – sealhulgas möödunud aasta septembris toimunud G20 tippkohtumisel – korraldada nii, et finantssektor tasub stabiilsusfondide loomise eest ning hüvitab reaalmajandusele tekitatud kahju. President Barroso tegi ettepaneku kasutada ülemaailmset rahamaksu keskkonnaprojektide rahastamiseks. Samuti on uuesti ja jõuliselt kerkinud esile Tobini maksu algupärane idee kasutada finantstehingute maksu arenguabiks.

Kõnealuse resolutsiooni eesmärk ei ole avaldada survet ühes kindlas suunas, välja arvatud vastuste ja mõjuhinnangu saamiseks, kuid loomulikult on palju neid, kes avaldavad suurt toetust tehingumaksule, ja palju on neid, kes suhtuvad maksu sama suure kahtlusega. Tänapäeval näib üsna tõenäoline, et tehingumaksu on lihtsam koguda rahvusvahelisel tasandil, võttes arvesse seda, et paljud tehingud toimuvad elektrooniliselt. Kuid samuti on võimatu ignoreerida asjaolu, et sama moodi on mis tahes maksust laekuvale tulule palju rohkem konkureerivaid väljundeid.

Üks maksuga seotud idee seisneb selles, et keegi ei märkaks seda, sest see on alati väga väike. Teisest küljest on tehtud ettepanekuid, et maksu tuleks kasutada ülemääraste tehingute piiramiseks. Minu parlamendikomisjoni arvates on nii, et kui kogutav lõppsumma on suur – ja summa vihjab sellele –, siis peab keegi kusagil selle eest ka tegelikult maksma. Paljud finantstehingud on vaheetapid, mitte lõplikud müügid ning seega maksavad maksu vahendajad, näiteks pangad jt. Kuid kindlasti kanduvad lisakulud – mida need ju tegelikult ongi – lihtsalt lõppkasutajatele edasi. Võidakse öelda, et see ei loe. Siiski on finantsteenuste puhul ka teistsuguseid võimalusi maksude tõstmiseks.

Samuti vajab vastust küsimus, kes hakkab maksu koguma ja kes otsustab selle kasutamise üle. Seega tõstatub küsimus, et maksustamine peab põhinema seadusel. Kui maksu kogutakse Londonis tuletisinstrumentidega tehtava tehingu pealt, mis on maksustamata ja mida laiendatakse mujale maailmas, siis kellel on õigus öelda, kuidas seda kulutada? Sellele küsimusele on võib-olla lihtsam vastata siis, kui põhjus on seotud finantsstabiilsusega, mille tagamises maksumaksjad osalevad ilmselgelt, ja raskem siis, kui tulu läheb finantssfäärist välja, näiteks keskkonnaprojektidele või arenguabile. Kõigil nendel asjadel on rahvusvaheline iseloom nii maksmise kui ka kulutamise seisukohast. Tõenäoliselt ei saa me kõiki nimetatud asju ellu viia ega kasutada kõiki neid hüvesid. Seega tuleb lõpuks langetada valik selle vahel, mida ja millise meetodiga me püüame parandada ning milline on maksu esmane eesmärk.

Lõpetuseks, tõepoolest, kas meil on õigust ühendada reguleerimine maksude tõstmisega? Kas need täiendavad üksteist?

  Algirdas Šemeta, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Tunnen heameelt selle üle, et saan anda oma osa sellesse olulisse arutelusse uuenduslike rahastamisvahendite üle ja anda vastuse suuliselt vastatavale küsimusele.

Seoses finantstehingute maksu kehtestamise võimalusega on komisjonil kavas – nagu ta kuulutas juba Euroopa 2020. aasta strateegias – toetada arutelu uuendusliku rahastamise üle maailma tasandil.

Komisjon tegeleb hetkel eri võimaluste määratlemise ja hindamisega ning üks võimalus ongi finantstehingute maks. Muud võimalused on nn finantskriisi eest vastutamise maks, mille kohta esitati ettepanek Ameerika Ühendriikides, ja pankade teatavate varade suhtes kohaldatav nn stabiilsusmaks, mis on kasutusel Rootsis.

Finantstehingu maksu puhul on selge, et tänased võimalused on teistsugused kui esialgsete arutelude ajal Tobini maksu üle, kuna kõnealune maks hõlmaks laiemat valikut finantstooteid.

Finantstehingu üldmaksu kehtestamise eeliste ja puuduste osas on komisjon seisukohal, et erinevate vahendite hindamisel on oluline vältida selliste algatuste rohkust, mis võivad finantssektorit kahjustada, ning tagada, et uute ettevõtmiste tulemusel ei paigutataks tehinguid ümber teistesse piirkondadesse, mis omakorda avaldaks negatiivset mõju Euroopa konkurentsivõimele.

Kui meie peamised partnerid finantstehingute maksu kasutusele ei võta, siis sooviksin teile seoses sellise maksu kehtestamise võimalusega ELis meelde tuletada, et ka Rahvusvaheline Valuutafond uurib paralleelselt komisjoni tööga võimalusi, muu hulgas ülemaailmse finantstehingute maksu kehtestamise võimalust.

See näitab, et teema on ülemaailmset laadi, ning komisjon usub, et parim viis selle probleemi lahendamiseks on leida ülemaailmsed ja kooskõlastatud lahendused. See on meie esimene ja eelistatud valik.

Mis puutub maksu kui täiendava reguleerimisvahendi kasutamisse finantsturu reformide kontekstis, võin kinnitada, et komisjon kaalub maksu ja õigusaktide omavahelist täiendavust ning pöörab tähelepanu kumulatiivsele mõjule, mida nimetatud kaht tüüpi vahendid avaldavad finantssektori suutlikkusele, et toetada majanduse elavdamist.

Seoses võimalusega, mis eeldab finantstehingu üldmaksu kehtestamist, tänu millele muudetakse finantssüsteem tulevikku orienteerituks, ei ole komisjon teadlik selgete andmete või uuringute olemasolust, mis käsitlevad seoseid nimetatud maksu ja finantsvahenduse küpsusastme vahel.

Kuna uuenduslikke rahastamisviise alles analüüsitakse, siis olen finantstehingu maksu kaudu kogutud tulude jaotamise osas seisukohal, et mis tahes otsusele jõudmine tulude jagamise ja eraldamise kohta oleks ennatlik. Lubagem mul sellegipoolest rõhutada, et finantstehingu üldmaksust laekuv võimalik tulu võib olla väga ebavõrdne ja paikneda tõenäoliselt mõnes üksikus riigis, kus on suurimad finantskeskused. Selline tasakaalustamatus viitab üleilmse lahenduse vajadusele, muu hulgas ka tulu jagamise ja eraldamise valdkonnas.

Lõpuks on oluline erinevate ideede teostamise ajastus. Esimese sammuna uurivad komisjoni talitused uuenduslike rahastamisvahendite üleilmset küsimust. Komisjon võtab samuti arvesse meie peamiste rahvusvaheliste partnerite järeldusi, et määrata kindlaks suurima potentsiaaliga võimalused. Selle põhjal võidakse teises etapis esitada konkreetsed ettepanekud koos üksikasjaliku mõjuhinnanguga, mis on kooskõlas komisjoni parema õigusloome ühtse põhimõttega.

  Jean-Paul Gauzès, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud volinik ja head kolleegid! Praegune finantskriis on sundinud pädevaid asutusi rahaliselt sekkuma ja kasutama selleks riigi raha.

Sellistes tingimustes on finantstehingute maksu kehtestamine väga ahvatlev. Sellest maksust laekuvat tulu võidakse kasutada näiteks majanduse taastamise rahastamiseks ja jätkusuutliku majanduse arendamiseks ning selle esialgne eesmärk võiks olla selliste kriisiga seotud kulude korvamine, mida kannavad reaalmajandus ja maksumaksjad. Kõnealune maks lisatakse finantssektorit ja maksuparadiiside kaotamist reguleerivatesse eeskirjadesse ning isegi nendesse eeskirjadesse, mida praegu alles koostatakse tuletisväärtpaberite kohta.

Antud etapis oleks soovitatav hinnata finantstehingute maksu mõju. Kõnealuse suuliselt vastatava küsimuse peamine eesmärk on julgustada komisjoni uurima tegelikkuses erinevaid punkte, mis on loetletud resolutsiooni projektis, et kujundada välja arvamus sellise maksu teostatavuse ja õigeaegsuse suhtes.

Austatud volinik! See, mida te just ütlesite, on samm õiges suunas. Siiski tuleb rõhutada – ja seda te ka tegite –, et kõnealust meedet tuleb käsitleda realistlikult ja pragmaatiliselt. Selline maks ei tohi kahjustada Euroopa majandust ega Euroopa finantssektori konkurentsivõimet.

Üldisemas plaanis on oluline rõhutada tagajärgi, mis kaasnevad siis, kui see maks kehtestatakse üksnes Euroopa Liidus, nagu seda toetavad mõned inimesed, ja kui rahvusvahelisel tasandil ei jõuta kokkuleppele. Oleme veendunud, et lahendust, mis hõlmab üksnes Euroopat, ei saa heaks kiita.

  Udo Bullmann, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Sooviksin vahele segada paari küsimusega selle kohta, mida Edward Scicluna väitis parlamendikomisjoni nimel. Lugupeetud volinik! Kui kogu maailmas tehakse 70, 80, 90 või isegi 100 korda sama palju finantstehinguid kui on sisemajanduse kogutoodang kokku ning kui see areng muutub veelgi dünaamilisemaks, kas ütleksite ka siis, et kõnealune finantstoodete plahvatuslik levik on suures osas seotud spekulatiivsete elementidega? Kui jah, siis kuidas on teil kavas neid tooteid kärpida või mis võiks aidata kaasa nende kärpimisele? Kui sisemajanduse kogutoodanguga seotud lühiajalised finantstehingud järjest sagenevad, siis kas nõustute meiega, et peame tugevdama pikaajalist plaani reaalmajanduses, kus inimesed töötavad, teenivad raha ja valmistavad tooteid, mida meie tarbime ja kasutame. Kui olete samal seisukohal, siis mil moel on teie arvates meil seda võimalik saavutada?

Lugupeetud volinik! Kui finantstehingu maks saab sellele kaasa aidata – mis ongi see, mida me praegu soovime uurida –, siis milline võiks olla rahvusvaheliste partneritega peetavate teemakohaste läbirääkimiste ajakava? Meile on jäänud mulje, et maailmas loodud rahastamisvahendeid kasutatakse praegu spekulatsioonideks euroala ja euro vastu ning kõige nõrgemate liikmesriikide vastu tegutsemiseks. Kas praegu pole mitte viimane aeg sellega tegelemiseks ja Euroopa käsitusviisi määratlemiseks?

Lugupeetud volinik! On üks asi, millest mina aru ei saa – nimelt sellest, miks nõuame tungivalt, et liikmesriigid tõstaksid käibemaksu kolme või enama protsendipunkti võrra, kui 0,01 või 0,05 protsendipunkti suurune tehingumaks hävitab väidetavalt konkurentsi ja nõrgestab Euroopa positsiooni. Ma ei suuda seda uskuda. Hakakem tegutsema! See on see, mida parlament soovib.

  Carl Haglund, fraktsiooni ALDE nimel. – (SV) Lugupeetud juhataja! Nagu kuulsime täna siin istungisaalis, on nn Tobini maks tolmust puhtaks pühitud ning uuesti välja otsitud majanduskriisi ja järjest murelikemate arutelude tulemusena kliimamuutuse kohta.

Samuti kuulsime, et sellele maksule pannakse suuri lootusi, et selle eesmärk on muu hulgas tagada turvalisus finantsturgudel ja sissetulek, mida saaks kasutada erinevate väärt eesmärkide rahastamiseks, näiteks arenguabi ja kliimamuutusega võitlemine.

Minu arvates on need lootused võrdlemisi naiivsed ning ma suhtun väga skeptiliselt võimalusse kehtestada finantstehingutele tõeliselt toimiv maks. Ühest küljest olen üks nendest, kes kahtleb selles, kas seda maksu on võimalik tegelikkuses ellu viia. Teisest küljest ei usu ma, et selle maksu mõju saab olema selline, nagu mõned inimesed loodavad. Muu hulgas olen täiesti veendunud, et mitte ükski maks maailmas ei oleks suutnud vältida finantskriisi, mida oleme kogenud viimastel aastatel.

Isiklikult suhtun kriitiliselt millegi maksustamisse ja seejärel maksude kasutamisse eesmärgil, mis ei ole kuidagi seotud maksustatud tegevusega. Olen seisukohal, et see on ebaloogiline ja mitte kuigi hea maksupoliitika.

Palun ärge saage minust valesti aru. Soovin siiski, et arenguabi jaoks oleks saadaval rohkem rahalisi vahendeid. Ja kritiseerin oma kodumaad, kellel ei ole õnnestunud saavutada 0,7% SKPst, mida peetakse sageli miinimumiks.

Majandus- ja rahanduskomisjon on sellel teemal koostanud tasakaalustatud dokumendi. On hea, et ELi tasandil on korraldatud nõuetekohane uurimine selle kohta, kuidas sellist liiki maks võiks toimida. Loodan, et pärast seda on teemakohases arutelus rohkem fakte ja vähem poliitilisi arvamusi. Teisisõnu on meil oht takerduda arutelusse maksu üle, mille rakendamine on tegelikult võimatu, samal ajal kui me ei suuda leida võimalusi ja lahendusi piisavate rahaliste vahendite tagamiseks arendustöö ja meie jõupingutuste jaoks, et võidelda kliimamuutuse vastu.

Kõige halvem asi, mis võiks juhtuda, oleks see, kui EL püüaks kehtestada sellist finantstehingute maksu sunniviisiliselt ja ideoloogilistel põhjustel, ilma et ülejäänud maailm sellega kaasa tuleks. See võib Euroopas põhjustada ainult majandusliku fiasko, mida meil praegu kindlasti vaja ei ole. Peame seda meeles pidama. Loodan, et uurimine saab olema ühteaegu nii tõsine kui ka tõhus.

(Sõnavõtja nõustus vastama küsimusele, mis esitati sinise kaardi tõstmisel, vastavalt kodukorra artikli 149 lõikele 8.)

  Catherine Stihler (S&D). – Lugupeetud juhataja! Proovin rakendada meie uut eeskirja, et saaksime kasutada oma sinist raamatut.

Ma kuulasin huviga, kuidas eelmine kõneleja rääkis oma kodumaast, teda vallanud kahtlustest ning 0,7% SKPst ja Tobini maksust.

Ilmselt on Tobini maks ja finantstehingute maks üsna erinevad ning nende vahel vahet tegemine tekitab sageli segadust. Ma arvan, et teil on täiesti õigus, et me peame saama selgust, kuid soovin, et ka teie mõtiskleksite pisut sügavamalt selle üle, miks meie abi ei vasta 0,7 protsendile SKPst, ja samuti selle üle, kuidas oleks meil võimalik tuua selgust sellesse, mida me püüame saavutada seoses tehingumaksuga, mis ka tegelikult toimib.

  Carl Haglund (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Selline uus aruteluviis on tegelikult päris huvitav. See võimaldab meil pidada dialoogi.

Kahjuks on Soome selline riik, kes ei panusta 0,7% SKPst arenguabisse, ja see on halb. Seda peaksime oma riigis käsitlema poliitilisel tasandil. Samas on kahju, et meie valitsus ei ole suutnud seda teha.

Tobini maksu ja finantstehingute maksu osas on teil õigus: tõenäoliselt ei ole tegu täpselt samasuguse viisiga, mida James Tobin alguses kavandas. Suhtun jätkuvalt väga skeptiliselt sellesse, kas meil on ka tegelikult võimalik kehtestada kogu maailmas toimiv maks, millega ühineksid kõik maailma riigid, sest see on ainus toimiv viis, ilma et kapital liiguks maailma teistesse osadesse.

Elame-näeme ja seetõttu käsitlebki seda küsimust Euroopa Komisjon. See saab olema huvitav.

  Pascal Canfin, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja ja volinik! Meie riigi rahandus on kriisiolukorras ning me teame, et osa lahendusest võib peituda mõne kulutuse vähendamises, kuid et suurem osa lahendusest seisneb liikmesriikide suutlikkuses suurendada rahalisi vahendeid.

Seega on kaalul teadmine, millist liiki maksu võib ja millist tuleb tõsta ning millised tagajärjed on maksude tõstmisel. Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni hinnangul on keeruline tõsta oluliselt makse, mida maksavad väikeettevõtted, mis loovad enamiku töökohtadest. Keeruline on tõsta makse, mida maksavad pered – välja arvatud need maksud, mida maksavad kõige rikkamad –, sest enamikul juhtudel on need juba niigi piisavalt suured, eriti Euroopas.

Küsimus on seega selles, et milliseid makse tuleks tõsta? Kui väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate maksu ega käibemaksu ei tõsteta, tuleb paratamatult otsida teisi võimalusi. Meie hinnangul on finantstehingute maks lõpuks kõige vähem vaeva tekitav maks Euroopa majandusele. See maks avaldab Euroopa majanduse konkurentsivõimele maailmas kõige vähem negatiivset mõju.

Peale selle on finantstehingute kulud viimase kümne aasta jooksul oluliselt kahanenud ja seda nii teatavate tehnoloogiliste paranduste – kui neid saab nõnda nimetada – kui ka reguleerimise tõttu Euroopa tasandil.

Tegelikult on finantssektor ja pangad need kulud täielikult enda kanda võtnud. See ei oleks täiesti põhjendamatu, kui finantstehingute maksu kaudu leiaks osa tulust, mida pangad on teeninud kulude vähenemise tulemusel, tagasitee pankasid säästnud riigiasutustesse.

Nagu tavaliselt, on arutelu siin parlamendis muutumas väga ideoloogiliseks, ehkki on tegelikult üsna tehniline. Tehingukulud olid olemas juba varem; need on vähenenud. Täna teeme ettepaneku, et neid võiks uuesti tõsta, et ka riigiasutused saaksid kasu nende tehnoloogiliste paranduste tulemusel ja mitte ainult eraettevõtjad.

Loomulikult tõstatub küsimus, kas Euroopa Liit suudab astuda selle sammu oma jõududega. Kõigile on selge, et oleks parem, kui see leiaks aset rahvusvahelisel tasandil. Kui teised – täpsemalt Ameerika Ühendriigid – ei järgi meie eeskuju, kerkib esile järgmine küsimus: kas Euroopa Liidu väljavaated selle saavutamiseks on siis välistatud?

Mõnes seisukohavõtus, näiteks Jean-Paul Gauzèsi omas, väidetakse, et Euroopa Rahvapartei on veendunud, et Euroopa ei suuda üksinda midagi teha. Loomulikult ei oleks see olukord täiuslik ning loomulikult oleks selles takistusi, mis tuleb ületada. Kas see tähendab siis seda, et Euroopa Liit peaks toetuma kõige väiksemale ühisosale, et ELis peaks toimuma võimalikult vähene reguleerimine ning ta peaks lähtuma kõige tagasihoidlikuma tegutseja eesmärkidest? See ei ole meie arvates selline asi, mis tugevdaks Euroopa Liidu juhtpositsiooni maailmas.

Lisaks on võimalik ette kujutada, et Euroopa Liit kehtestab selle tehingumaksu üksi. See on üsna lihtne, sest meid puudutavad kapitalivood saavad alguse Euroopa Liidust, võivad siis liikuda mujale ja naasta lõpuks Euroopa Liitu.

Kui need vood lahkuvad ja naasevad, on meil võimalus nõuda, et need oleksid jälgitavad, ning teada, kas nende suhtes on kohaldatud finantstehingute maksu või mitte. Kui on, siis pole probleemi. Kui mitte, siis võime maha arvata kapitalivoo sisenemise ja väljumise maksu. Oleme reaalmajanduses nõnda ühise välistollitariifi puhul toiminud juba aastaid. Globaliseerumine finantsturgudel sunnib meid kirjeldatud viisil tegutsema majanduse finantssfääris ning see on tehnoloogia seisukohast täiesti võimalik. Vaja on ainult poliitilist tahet.

  Kay Swinburne, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Johtudes hiljutisest segadusest ülemaailmsetel finantsturgudel, püüavad teadlased, poliitikud ja Nobeli auhinna võitnud majandusteadlased õigustatult leida viisi, kuidas korvata raha, mis on kulutatud meie finantsasutuste päästmisele. Finantstehingu maks selle eri vormides on just üks paljudest esitatud ideedest ning me ei tohiks piirata ELis ja liikmesriikides olemasolevaid vahendeid mingi idee kaalumiseks. Peame olema loomingulised ja vaatama asjale võimalikult avara pilguga, et näha neid võimalusi, mille abil saame kõige paremini reageerida finantskriisile ja tugevdada meie riiklikke finantssüsteeme. President Obama finantsasutuste maksu idee on pälvinud teatavat tähelepanu.

Siiski on see ettepanek väga spetsiifiline ning ei võta arvesse kõiki teisi finantsmaksude või muude maksude vorme. Nagu ütles volinik, viib Rahvusvaheline Valuutafond praegu G20 juhendamisel läbi uuringut võimalike finantsmaksude kohta, kuid kõnealune resolutsioon näib otsivat vastuseid juba enne nimetatud uuringut.

Ma ei saa aru loogikast, millega püütakse rakendada ELi lahendust üleilmsele probleemile. Seetõttu on mõttetu ja naiivne arvata, et kui EL kehtestab tehingumaksu ilma kõigi ülemaailmsete tegutsejate toetuseta, ei saa me teistelt riikidelt lüüa.

Finantstehingute maksu käsitleva resolutsiooni praeguse kujuga seoses on mul kaks muret.

Esiteks ei saa me toetada meedet, millega püütakse ELile anda volitusi maksude suurendamiseks. ELi liikmesriikide suveräänsuse jaoks on oluline, et neil säiliks õigus kontrollida oma maksusüsteemi. Seetõttu oleks kasulik välja selgitada, kas see ettepanek maksude kooskõlastatud tõstmiseks üksikutes liikmesriikides tuleks säilitada ja kas seda sellel tasandil ka kasutatakse või kas tegu on tõepoolest ELi maksuga.

Teiseks ei tohiks finantssüsteemide stabiilsuse eesmärgil tõstetud maksudest saada minu arvates ELi eelarverea pikendust. On olemas palju ELi ja liikmesriikide juhitavaid algatusi ning rahastamisprogramme, mille eesmärk on tegeleda ülemaailmse kliima küsimusega arukal viisil. Meil on suured sihid selle kohta, kuidas kulutada raha arenguriikides. Ma ei taha toetada midagi, mis tegelikult tõstaks makse muudel eesmärkidel.

  Miguel Portas, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Lugupeetud juhataja! Olen veendunud, et tehniline arutelu, millele peame pühenduma, on kahtlemata väga oluline, kuid see ei tohi varjata asjaolu, et meie ees olev valik on siiski poliitiline. Seetõttu jääb kogu arutelus, mis juhindub tehnilisest alusest ja ehitatakse sellele üles, et vältida poliitilise valiku tegemist, mõnevõrra vajaka seaduslikkusest.

Näiteks selgitas Carl Haglund, et isegi kui Tobini maks kehtinuks, ei oleks me suutnud finantskriisi ikkagi vältida. Ma nõustun temaga, olgugi et meil on kindlasti oluliselt rohkem vahendeid, et võidelda finantskriisi tagajärgedega meie majanduses ja mõjuga Euroopa elanikkonnale, kes on kõige ebasoodsamas olukorras.

Seega on kaalul just nimelt see küsimus. Ning teine aspekt on seotud … ning see on põhjus, miks volinik Šemeta vastus ei veennud mind mitte üks teps, ei kavade ega põhiprobleemi osas. Lõppkokkuvõttes soovib volinik Šemeta – nagu ka Jean-Paul Gauzès – meile öelda, et maksu idee on väga paeluv ja huvitav, kuid me ei saa seda kohaldada Euroopa mastaabis. See peab olema ülemaailmne.

Olgem ausad, selle väljaütlemine inimestele võrdub sellega, et Tobini maksu ei kehtestata ülemaailmsel tasandil mitte kunagi. Seetõttu ei ole siinkohal mõtet inimesi petta. Mida öelda tahetakse, on see, et see on kas ülemaailmne või seda ei kehtestata üldse. Seega on sõnum selline, et kõnealune maks ei hakka kehtima. Mina olen täiesti teistsugusel seisukohal. Ma usun, et Euroopa Liit on piisavalt tugev finantsturg üldise jääkmaksu kehtestamiseks kõigi tehingute suhtes, ilma et selle tulemusel voolaks kapital liidust välja.

Siiski ja ennekõike peame oma kodanikele rääkima midagi täiesti otsustavat: seda, et antud kriisis, vähemalt jääktasandil, peab maksma see finantskapital, mis meid kriisini viis, ja seda vähemalt jääktasandil. Ning et see on oluline ja konkreetselt kavandatud vahend võitlemaks nälja ja vaesusega kogu maailmas ning et tehakse algust sotsiaalse samba loomise rahastamisega Euroopa projektis – sellise sambaga, millest praegu puudust tunneme ja mida meil ei ole.

Kodanikud saaksid sellest väga hästi aru.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! 11 aasta eest kuulusin mina nende väheste kolleegide hulka, kes asutasid fraktsioonidevahelise Tobini maksu töörühma ning meie koosolekuid saatis sageli kaastundlik naeratus. Aastatuhandevahetuse perspektiivist lähtuvalt juhtisime ikka ja jälle tähelepanu turu silmatorkavale ratsionaalsusele, konkurentsivõimele avalduvatele ohtudele ning võimalikele lõhedele globaliseerumisega seoses.

See ei ole hea, kui jätkate nende argumentide esitamist ka nüüd. Meil õnnestus just ära hoida suur krahh ning see ei läinud maksma mitte ainult väga palju raha, vaid ka tohutul määral usaldust. Kui te olete nüüd seisukohal, et suudame finantstehingute maksuga seda olukorda pisut leevendada, siis spekuleerijad – nagu ma nimetan neid, kellega olen saanud isiklikult hästi läbi –, ehk teisisõnu investeerimisfondide valitsejad, nagu neid ilusa nimega kutsutakse, on täiesti teistsugusel arvamusel, sest nad tegelevad oma äriga sellel hägustunud alal veelgi nobedamalt ja intensiivsemalt.

Seetõttu ei ole ma veendunud, et finantstehingute suhtes kehtestatav maks saavutaks midagi enamat kui üksnes selle, et summutaks tohutu spekulatsioonitulva. Mulle meeldiks väga, kui teie Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest pööraksite ennekõike tähelepanu meie kolleegide sõnadele Roheliste fraktsioonist, kuid samuti Udo Bullmanni ja vasakpoolsete sõnadele. See on poliitiline küsimus. Tehnilised aspektid on võimalik kiiresti lahendada, kuna selle jaoks on olemas eksperdid.

  Gunnar Hökmark (PPE). – Lugupeetud juhataja! Võib tekkida küsimus, kas finantstehingute maksu on võimalik kehtestada halduse seisukohast või kas see on poliitiliselt võimalik, kuid ma arvan, et põhimõtteline küsimus seisneb selles, kas see on hea. Kas majandusarengule tuleb finantstehingute maks kasuks? Sest see tähendab, et maksustatakse investeeringud. Piiriüleselt maksustatakse investeeringud riikides, kus on teistega võrreldes niigi vähem kapitali.

Kas see tuleb kasuks rahvusvahelisele kaubandusele või kas selle mõju hoopis vähendab rahvusvahelist kaubandust?

Ma ütlen seda, sest on kaks näidet, mida võiksime selle punkti arutamisel silmas pidada. Esiteks on meil 30 aastat kestnud märkimisväärne majanduskasv tänu hästi toimivatele ülemaailmsetele finantsturgudele. Seejärel oleme näinud kriisi tagajärgi, millega seoses vähenes laenuraha. Ma olen seisukohal, et meil peaksid olema külluslikumad ja toimivamad ülemaailmsed finantsturud, selle asemel et püüelda laenuraha vähenemise poole.

Sest tehingumaksu, nagu ka kõigi muude maksude eesmärk on vähendada maksustatava mahtu ning ma ei saa aru, kuidas me saame kasu rahvusvahelise kaubanduse mahu vähendamisest, sest me oleme selle tagajärgi ju juba näinud. Ma ei saa aru, kuidas saab vaestesse riikidesse investeerimise kallimaks muutmine kasulik olla.

Finantstehingute maksustamine ei takista finantstehinguid. See ei takista isegi mitte seda, mida mõnikord kutsutakse spekulatiivseteks investeeringuteks. See takistab tavapäraseid investeeringuvoogusid ja kaubandust, mida me tegelikult vajame.

Lugupeetud volinik! Leian, et meil on igati põhjust olla selle küsimuse arutamisel põhjalik ja kahtleval seisukohal.

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja ja volinik! Näib, et teie, härra volinik, vastutate maksustamise eest ning et teie panus 2020. aasta strateegiasse kõnealuses valdkonnas on ettepaneku esitamine uuendusliku maksustamise kohta. Uuenduslike maksustamisviiside esitamiseks on vaja julgust ning te ei tohiks kõrvale heita teie eelkäijate tehtud arukat ja tulemusterikast tööd. Märkasin, et 2020. aasta strateegias ei mainita kordagi ettevõtte tulumaksu ühtlustamist. Võib-olla jätsite selle kusagile sahtlisse? Soovitan teil vaadata seda pisut lähemalt.

Kui te olete siiski sama kindlameelne finantstehingute maksu osas, ei jõua me kuigi kaugele. Euroopa Liidus ja komisjonis, kuhu te nüüd kuulute, näivad G20 otsused olevat puhas kuld. G20 otsustes mainitakse korduvalt finantstehingute maksu, seega palume teil seda rakendada. Palun ärge tulge meile väitma, et peame toimima nagu kõik ülejäänud, sest kui president Barack Obama tegi Paul Volckeri mõjuvõimu all olles ettepaneku Ameerika Ühendriikide pangandussüsteemi reformimise kohta, pööras ta G20 otsustele selja!

Miks välistame meetodi, mis võib sobida Ameerika Ühendriikidele? Seda enam, lugupeetud volinik, et kuulsin, kuidas teie kolleeg Barnier ütles, et seda reformi saab edukalt sobitada Ameerika olukorrale vastavaks ning et sel pole Euroopaga midagi pistmist; et Euroopa peab finantstehingute maksu valdkonnas käima oma rada. See on tõsi. Me ootame teie julgeid ja uuenduslikke ettepanekuid, lugupeetud volinik.

  Louis Michel (ALDE). – (FR) Austatud juhataja ja volinik! Kui nüüd täiesti aus olla – ja kõik teavad, et ma toetan täielikult Euroopa Komisjoni –, näivad teie ettepanekud erakordselt kartlikud. Mitte üheski neis ettepanekutes ei väljendu soov olla poliitiliselt edasipüüdlik teema puhul, mis näib mulle siiski väga oluline.

Tuletan teile meelde, et 2002. aasta Monterrey konsensuses ja 2008. aasta Doha voorus soovitati arengu valdkonnas uuenduslikku ja alternatiivset rahastamist. Ma ei usu, et finantstehingute maks suudaks reguleerida maailma finantssüsteemi. Tegu pole sellega. Ma usun, et Euroopa Liit – kahtlemata koos G20-ga – peab juhtima seda ettevõtmist eesmärgiga võtta kasutusele rahvusvaheline finantstehingute maks, mida võiks kehtestada, nagu juba öeldud, vahemikus 0,01% – kui palju raha! – kuni 0,1% tehingu väärtusest. Oodatav tulu varieerub ilmselt lähtuvalt nendest kahest koefitsiendist. Teil on võimalik valida 20 miljardi ja 200 miljardi USA dollari vahel.

See võib olla nii ülemaailmset kui ka üldist laadi. Siiski on üks punkt, mille osas ma teiega ei nõustu: ma ei usu, et selle rakendamine peaks sõltuma kõigi maailma riikide omavahelisest kokkuleppest, vaid see tuleks kehtestada kõige olulisemate majanduses tegutsejate vahel. Me ei peaks ootama, kuni kogu maailm kiidab selle maksu heaks, sest me teame väga hästi, et see hävitaks kogu idee.

Seda maksu tuleks koguda riigi tasandil ja esialgu vabatahtlikkuse alusel, mis loomulikult annaks ideele mõningast hoogu juurde. Selle peaksid kooskõlastama kõige olulisemad majanduses tegutsejad, eriti G20. Kuna te juba kaalute selle maksu kasutamist, siis võiks üheks alternatiiviks olla sissemaksete tegemine ülemaailmsesse või isegi Euroopa fondi. Euroopa Arengufond võiks seda tõepoolest kasutada riikliku arenguabi andmiseks. Alternatiivina võiksid riigid kasutada seda oma arengupoliitikas.

Tegelikult on veel üks asi, mille suhtes olen kahtleval seisukohal, ning lisaks näib see olevat viis, kuidas asjad arenevad. Selgeks märgiks oleks näiteks see, kui kuuleksin Rahvusvahelise Valuutafondi tegevdirektorit suuremal või vähemal määral heitmas kõrvale Tobini maksu või finantstehingute maksu kehtestamise põhimõtet nagu mingit katteloori, mille abil ennetatakse ja varjatakse finantsmaailma riske. Mina nimetan neid finantstrikkideks. Asi ei ole üldse selles! Ma ei soovi, et selle maksu eesmärk oleks finantsmaailma võetud riskide varjamine. Nende eest tuleb tasuda mingil muul moel. See on seadusevastane tegu, mida mina heaks ei kiida.

Ma soovin teile meelde tuletada, et kõik edusammud, mida on viimastel aastatel täheldatud teatavates arenguriikides – isegi nendes riikides, kelle käsi käib väga hästi – muutuvad tõenäoliselt olematuks ning takistavad seega aastatuhande arengueesmärkide saavutamist. Seetõttu toetan tulihingeliselt finantstehingute maksu.

  Vicky Ford (ECR). – Lugupeetud juhataja! Ilmselt on palju häid põhjuseid, miks paluda finantsasutustelt, et nad annaksid finantskriisi järgsel ajal maksudest laekuvasse tulusse suurema osa, ning on kahju, et kõnealune resolutsioon käsitleb üksnes tehingumaksu, mitte selliseid näiteid nagu Obama maks.

Tehingumaksu osas valmistavad mulle muret kolm valdkonda.

Esiteks selle mõju finantsteenuste lõppkasutajatele. Ühendkuningriigis on juba aastaid kehtinud lõiv, mis on avaldanud ebaproportsionaalset mõju väiksematele investoritele ja kapitali otsivatele ettevõtetele.

Teiseks selle maksu mõju, kui EL kehtestab selle üksinda. Me teame, et finantsturud on ülemaailmsed ja väga muutlikud. Ilmselgelt on olemas risk, et lükkame tehingud EList lihtsalt välja ja see ei tuleks üldsegi kasuks.

Minu kolmas mure on seotud moraalse ohuga: kui see raha pannakse käendusraha fondi. Ma ei arva, et maksumaksjad peaksid automaatselt toetama igat pankroti äärel finantsasutust. Panga võib lasta pankrotti minna, kuid samal ajal tuleb kaitsta klientide raha endiselt. Eksperdid on hoiatanud nii majandus- ja rahanduskomisjoni kui ka finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni, et selline fond võib julgustada vastutustundetut riskide võtmist. Me ei soovi suuremaid riske ning seda tuleks uurida.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud juhataja! Pole kahtlust selles, et hiljutine finantskriis näitas, kuidas finantsturgude liberaliseerimine ja turu vabaduse nõudmine võimaldas finantssüsteemil kasvada ohtlikult suureks reaalmajandusega seoses ja võrreldes ning toimida aastaid suure tulukuse, vastutustundetuse ja reguleerimatuse alusel, mis lõpuks viis kriisini.

Seetõttu võiks finantstehingute maks piirata finantssüsteemi suurust ja muuta teatavad spekulatiivsed finantsoptsioonid ebatulusaks. Siiski ei ole sel meetmel mõtet, kui sellega ei kaasne terviklikku kava finantssüsteemi reguleerimiseks, et vähendada kuritarvitavat poliitikat, mida kasutavad pangad, ning spekuleerimist riskifondide ja reitingufirmade poolt, kes muudavad paljudes riikides majandusprobleemid tõsisemaks ja kasutavad neid probleeme ära.

Sellele vaatamata ei tohiks mis tahes meedet käsitleda minu arvates lihtsalt ajutise meetmena. Pangad peavad tagasi maksma ülisuured toetuspaketid, mida nad said Euroopa riikide valitsustelt – paketid, mis lõpuks suurendasid rahalist puudujääki nendes riikides. Nüüd on need riigid sunnitud samadelt pankadelt laenama ning maksavad seeläbi neile kaks korda.

Peame olema konkreetsed. Pangad peavad tasuma oma võlad valitsustele. Seetõttu, jättes kõrvale kõik muu, peame kehtestama maksu finantstehingutele. Esiteks selleks, et piirata sellise finantssektori suurust, ning teiseks selleks, et säästa rahalisi vahendeid uue sotsiaal- ja arengupoliitika jaoks.

  Markus Ferber (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, volinik ja kolleegid! Millest me siin siis räägime? Küsimus on üsna lihtne ja seisneb selles, kuidas finantsturud aitavad vähendada kulusid, mida nad ise on tekitanud riikidele, ühiskonnale ja majandusele. See on oluline küsimus, millele peame vastama.

Arvan, et oleme üheskoos töötanud välja väga tasakaalustatud teksti. Samuti olen volinikule väga tänulik selle eest, kuidas ta selle sõnastas. Ühest küljest ei saa me teeselda, et Euroopa on nagu puutumatute saar, kus võime teha seda, mis pähe tuleb, ilma et ülemaailmsed finantsturud sellele reageeriks. Küsimusi tuleb kooskõlastada rahvusvahelisel tasandil. Teisest küljest peame samuti tagama, et sektor aitab asjakohaselt, et kriisist üle saada.

Seetõttu hoiatan selle eest, et me ei käiks igal nädalal välja uut ideed selle kohta, kuidas oleks meil võimalik lahendada kogu maailma probleemid. Paari kuu eest pidi lennupiletite lisatasu lahendama kõik meie probleemid, nüüd on selleks finantstehingute maks ning juba järgmisel kuul mõtleb keegi midagi muud välja. See läheb liiga kaugele. Küsimus seisneb finantsturgude kaasamises rahvusvaheliselt kooskõlastatud viisil. Kui komisjon suudab esitada selleks mõistliku lahenduse ja lisada selle rahvusvahelistesse läbirääkimistesse, siis oleme õigel teel.

Me peame olema enda vastu ausad. Need, kes väidavad, et suudame selliste vahendite abil teha lõpu spekuleerimisele, ilmselgelt petavad ennast. Me soovime, et spekuleerijad osaleksid riski võtmises ja sellega toimetulekus. See on õige lahendus. Seda tehes toetame me teid, lugupeetud volinik, täielikult.

  Catherine Stihler (S&D). – Lugupeetud juhataja! Ühendkuningriigis käib praegu kampaania, mida kutsutakse Robin Hoodi kampaaniaks. See hõlmab valitsusväliseid organisatsioone, kirikuid ja kodanikuühiskonda ning seda juhib näitleja Bill Nighy. Austatud volinik! Kui te ei ole vaadanud nende veebilehte, siis soovitaksin teil seda teha praeguse arutelu osana. Kampaania aluseks on finantstehingute maks (0,05%), mis nende arvates tooks sisse ligikaudu 37 miljardit Inglise naela.

Seega ei ole finantstehingute maks seotud inimestega, kes lähevad sularahaautomaadi juurde ja võtavad raha välja. Ei, kõne all on eraõiguslikud tehingud ja see, et need, kes aitasid finantskriisi tekkele kaasa, annaksid nüüd midagi tagasi. Kui vaadelda seda perspektiivis, siis pean märkima, et kuulasin kolm nädalat tagasi majandusteadlast John Kayd. Ta tuli Šotimaale esinema ja ütles, et kui Šotimaa oleks iseseisev riik ja selle pangad oleksid kokku varisenud, siis oleks iga mees, naine ja laps Šotimaal võlgu 750 000 Inglise naela suuruse summa. Me ei saa sel juhtuda lasta. Praegu ei ole seda tänu taevale juhtunud, sest Šotimaa on osa Ühendkuningriigist, kuid tulevikus peame finantstehingute maksu tõsiselt kaaluma ning vaatama, kuidas oleks seda võimalik kohaldada.

Robin Hoodi kampaania on huvitav kampaania ning ma arvan, et see peaks olema seotud 80:20 jaotusega: 80% läheks avalikele teenustele ja 20% selle tagamisele, et meil on rahalised vahendid, mis välistavad uue panganduskriisi.

Tänan teid, austatud volinik! Ma jään ootama teie ettepanekut. Võib-olla saate anda meile ajakava, millal kuuleme teie arvamust. Ma tean, et Euroopa 2020. aasta strateegia esitatakse aprillis, kuid hea oleks kuulda teie ajakava.

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud juhataja ja volinik! Praeguses kriisis on meil ainult kaks valikut: esiteks panna inimesed maksma kriisi eest, nagu me seda juba teeme kokkuhoiukavade, tööhõivealaste meetmete ning maksude suurendamise abil, näiteks hiljutine käibemaksu tõstmine Kreekas. Teiseks maksustada spekulatiivsed kapitalivood ja finantstehingud. See tekitaks Euroopa majandusele märkimisväärse tulu ning ma usun, et see oleks relv praeguse finantskriisi vastu. See oleks samuti vajalik selleks, et kaotada maksuparadiisid.

See soovitus ei ole mitte mingil moel murranguline, kuna sisaldub juba G20 kokkulepetes. Mõne sellise põhimõtte üle peeti isegi siin parlamendis arutelusid ja ka hääletati nende üle, kuid on hädavajalik, et me teeksime midagi enamat kui sisutühjade lubaduste andmine. Peame tegema sellele lämmatavale spekuleerimisele kiire lõpu. Tegelikult usuvad mitmed majandusteadlased, et kui kohaldame finantstehingute suhtes madalat maksumäära (0,5%), siis annab see Euroopa Liidule täiendavad 500 miljardit eurot. See on raha, mida võiksime kasutada taastumiseks, mis põhineb tööl, koolitusel, teadusuuringutel, palkadel ning uuel, keskkonnsõbralikul tööstus- ja põllumajanduspoliitikal.

Seetõttu peame hakkama tegutsema. Meil peab olema julgust hääletada sellise maksu põhimõtte poolt ja seejärel seda ka rakendada.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud volinik ja kallid kolleegid! Austria parlamendis, Austria föderaalvalitsuses ning samuti minu koduerakonnas, Austria Rahvaparteis on olemas laialdane poliitiline tahe finantstehingute maksu kampaania jaoks. Finants- ja majanduskriis avaldab ülemaailmset mõju, samuti on sel põhjused, mis ei piirdu ainult ühe mandriga.

Me ei vaja ainuüksi üleilmseid juhtimismehhanisme. Me vajame üleilmseid järelevalvemehhanisme, üleilmseid regulatiivseid juhtimismehhanisme ning samuti rahalisi vahendeid. Siiski ei piisa ainult rahalistest vahenditest. Juhtimise mõju on võrdväärselt oluline.

Ennekõike vajame ühist Euroopa tahet, Euroopa projekti, et saaksime olla edukad ka mujal maailmas. Komisjonile esitatav küsimus ja resolutsioon, mille puhul ma loodan, et parlament võtab kolmapäeval selle vastu suure häälteenamusega, väljendavad ühist poliitilist tahet arendada ja rakendada – eelistatavalt ülemaailmsel tasandil – finantstehingute maksu mudelit. Ootan rõõmuga seda, kuidas komisjon esitab väga konkreetsed ettepanekud, mis aitavad sellele solidaarsusele Euroopas kaasa. Ootan, et komisjon esitaks selle ettepaneku ja ka vastuse meie küsimustele võimalikult varakult.

Millist mõju avaldab selline finantstehingute maks reaalmajandusele ning Euroopa Liidu majandusliku ja finantspositsiooni konkurentsivõimele? Mis on see, mida maksustatakse, kui suur peaks olema see protsent, kes seda maksu kogub ning kes saab raha? Kas seda peaks kuidagi eraldama? Ma ütleksin jah, kuid mille jaoks? Peame lahendama kõik need küsimused. Tänase aruteluga ja kolmapäevase hääletusega määrame tegevussuuna. Palun vastake meile kiiresti.

  Magdalena Alvarez (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja ja volinik! Kriis on näidanud, et Euroopa Liidus jääb vajaka tarvilikest vahenditest, et reageerida eespool mainitud mõjudele ning pakkuda asjakohast raamistikku majanduse taastamiseks.

Seetõttu on vajalik sõnastada ühine vastus. See peaks lisaks liikmesriikide strateegiate kooskõlastamisele hõlmama samuti meie endi ehk Euroopa Liidu varustamist vajalike vahenditega, mis annavad liidule õiguse võtta kohaseid meetmeid, et reageerida vahetult ja maailma tasandil.

Esimene eesmärk peaks olema tagada liidu ulatuslikum ja tõhusam majanduslik juhtimine, mille jaoks on tarvis suuremat majanduslikku sõltumatust. Selles kontekstis oleks suureks abiks finantstehingute maks, mis on kavandatud täitma kolme eesmärki. Peale selle peame suurendama Euroopa Liidu suutlikkust poliitikate väljatöötamise alal, peame suurendama majanduslikku stabiilsust spekulatiivsete tehingute piiramise abil ning pakkuma teavet, mis on vajalik finantsturgude seisundi ja arengu üle järelevalve teostamiseks. Lisaks tuleb selle maksumeetme kavandamisel tagada, et finantssektor aitab omalt poolt vähendada reaalmajandusele tekitatud kahju ning katab pangandussüsteemi stabiliseerimisega seotud kulud.

Lugupeetud volinik! Kas saaksite anda meile sellekohase ajakava?

  Diogo Feio (PPE). – (PT) Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlamendil on õigus esitada sellel teemal mitmeid küsimusi, kuid pole õigust esitada lõplikku seisukohta uue finantstehingute maksu kohta.

Selleks on mitu põhjust. Teil pruugib ainult kuulata, mida selle maksu vankumatud toetajad on meile rääkinud. Nad ütlevad, et see on poliitiline probleem ning et tehnilised lahendused ei ole olulised.

Esiteks lubagem meil maksuga edasi minna ning siis me näeme, kuidas seda kavatsetakse rakendada. See on viga. Finantskriisi probleemi ei ole võimalik lahendada ideoloogia abil.

Teiseks räägivad nad sellest, et see maks aitaks kõige ebasoodsamas olukorras olijaid, et see oleks omamoodi Robin Hoodi maks, sest kõige soodsamas olukorras olijad saavad kriisist üle majanduse kasvades.

Euroopa või ülemaailmse tasandi küsimus loeb vähe. Samuti välditakse küsimuse lahendamist. Mis juhtuks, kui selline maks kehtiks ainult Euroopas?

On mitu asjaolu, millega tuleb arvestada. Kriisi ajal ei ole uue maksu abil võimalik kõiki probleeme lahendada. Riigi rahanduse probleemi ei suuda me lahendada uue maksu abil. Lahendus ei saabu uue maksu abil, mis toimib omamoodi trahvina, karistusena ja maksuna, mis on mõeldud kriisi eest vastutajate karistamiseks.

Uue maksu tõttu kannatavad lõpptarbijad. Need, kes vajavad laenu, kannatavad uue maksu tulemusel.

Teiseks tuleb arutada mitmeid tehnilisi probleeme. Selliseid, mis on vähetähtsad. Kas on olemas üksainus Euroopa haldussüsteem, kus võiks rakendada sellist maksu? Kas keegi oskab meile öelda selle rakendamise maksumust? Kas keegi oskab meile öelda, milline on selle mõju likviidsusele ja laenudele? Kuidas kavatsetakse ülemaailmset maksu kohaldada, kui ajalised erinevused tehingute vahel on sekundites? Kuidas on seda kõike võimalik kontrollida?

Kõik need küsimused ootavad endiselt vastust. Minu arvates peaksime kriisist õppima ja seisukohti muutma. Ma kahtlen selles, et uus maks on see õige lahendus.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja ja volinik! Arutelu rahvusvahelise finantstehingute maksu kehtestamise üle ei pruugi olla uus, kuid on täna väga päevakajaline, sest peamine õppetund, mille saime ülemaailmsest majanduskriisist, eriti euroalal, mis on viimasel ajal olnud pidevalt spekulantide süstemaatilise rünnaku all, seisneb selles, et finantsturgude eelnev vastutustundetus ning põhiliste finantseeskirjade ja finantsalase juhtimise puudumine avaldavad vahetuid ja nähtavaid tagajärgi reaalmajandusele, rahvamajanduste elujõulisusele ning sotsiaalsele stabiilsusele.

Selles raamistikus on rahvusvaheliste finantstehingute maksu kehtestamine eriti oluline, sest see on finantsjärelevalve mehhanismide kauaoodatud ümberkorraldamise üks põhipunktidest. Lahendus ei seisne loomulikult veel ühe Euroopa maksu kehtestamises, mis avaldab kahtlast mõju Euroopa majanduse konkurentsivõimele, vaid edasipüüdliku Euroopa ettepaneku sõnastamises, mis esitatakse G20 tippkohtumisel.

  Sirpa Pietikäinen (PPE). – Lugupeetud juhataja! Finantsturud on ülemaailmsed ja finantsettevõtted samuti. Tõepoolest on finantstööstus hetkel suurim sektor maailmas. Kuna ka meie vajadused on ülemaailmsed – näiteks arengukava, aastatuhande arengueesmärgid või kliimamuutusega võitlemine –, näib minu jaoks rohkem kui loomulik, et finantstehingute maksustamine peaks olema esimene ülemaailmse maksustamise katse.

Poliitika ei ole ülemaailmne ning samuti ei kuulu see, nagu me teame, täielikult Euroopa Liidule. Keegi peab küsimuse lahendamisel ohjad enda kätte võtma ning on üsna loomulik, et juhtimise võtab üle Euroopa Liit. Tavaliselt on selle käes, kes võtab üle juhtimise, st mehhanismide ja mudelite väljatöötamise ning intellektuaalomandi valdamise, ka juhthoob ning eelis olla esimene.

Kuigi vähesed eelised enamiku spekulatiivsete tehingute mõningaseks kärpimiseks on olemas, on suurimad eelised minu arvates seotud uude maksustamisvaldkonda sisenemisega, ülemaailmse mehhanismi kehtestamise ja vahendite kogumisega – mitte niivõrd finantssektoris, kuivõrd just niipalju, kui palju vajavad Euroopa ja ülemaailmne areng ning keskkond.

Tõepoolest peab Euroopa Liit selles küsimuses aktiivselt tegutsemiseks mõtlema selgelt. Meil peab olema ühine seisukoht ning seetõttu soovin, et komisjon esitaks võimalikult ruttu ettepaneku selle kohta, kuidas juurutada finantstehingute maks.

  Edward Scicluna (S&D) . – Lugupeetud juhataja! Sellest on juba 40 aastat, kui arutasime tudengitena uue rahvusvahelise majandusliku korralduse üle, mille üks osa hõlmas ettepanekut kasutada laenamisel Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut ning hõlmas omamoodi riikide valitsuste maksu, mida kasutatakse vaeste riikide aitamiseks. See, nagu me teame, ei saanud reaalsuseks.

Aastaid hiljem on tegelikkus muutunud: globaliseerumine ühes tehnoloogia arenguga ja tugevama poliitilise tahtega on muutnud teatavad plaanid paremini teostatavaks. Üleilmse poliitika eesmärkide hulk on siiski suurenenud. Lisaks vaesusele, mis saadab meid kahjuks jätkuvalt, pistame rinda selliste ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega nagu kliimamuutus ning nüüd räägime ennekõike teatavast ülemaailmsest kindlustusmaksest, et hüvitada ohvritele finantskatastroofi põhjustatud sotsiaalne ja majanduslik kahju.

Peame mitme eesmärgiga korraga silmitsi seistes olema ettevaatlikud. Teen ettepaneku järgida tarka reeglit ning tagada iga eesmärgi jaoks eraldi vahend. Las komisjon olla pealegi julge. Meie peame tagama, et finantstehingute maks oleks konkreetne ja teostatav. Ärgem püüdkem teha kõike ja kõigile.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Usun, et finantstehingute maksu kehtestamisest ei ole meile absoluutselt mitte mingisugust kasu. See ei aita meil finantskriisist väljuda, ennetada uut kriisi ega aita kaasa finantsturgude stabiilsuse saavutamisele. Selle meetme tulemusel suureneksid üksnes kapitali ja krediidi kulukus ning see omakorda pidurdaks investeeringuid.

Enne uue maksu kehtestamist peab Euroopa Komisjon väga põhjalikult uurima selle maksu plusse ja miinuseid. Kui otsustatakse kehtestada finantstehingute maks, võib see mõjutada Euroopa majanduse konkurentsivõimet maailmas. Topeltmaksustamist tuleb vältida, nagu ka kapitali vabale liikumisele takistuste seadmist.

Sellisest maksust tulenevaid kulusid ei peaks kandma tavakodanikud. Selle maksu kehtestamist tuleks kaaluda riikides, kuhu koguneb spekulatiivne kapital, mille tulemusel tekivad lühiajalised välisvõlad. See meede võib ennetada spekulatiivse kapitali teket.

2009. aastal kehtestas Rootsi aastase stabiilsusmaksu, mida kohaldatakse pankade ja krediidiasutuste suhtes ning mis moodustab kuni 0,036% teatud maksekohustustest. Siiski ei ole sellise maksu rakendamine Rumeenias õigustatud. Rumeenia valitsuse, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Komisjoni vahel toimunud läbirääkimiste käigus jõuti kokkuleppele õigusaktide muutmises teatava halduskorra kohta, mille tulemusel võimaldatakse Rumeenia Riigipangal sekkuda kiirelt ja tulemuslikult, kui krediidiasutus peaks raskustesse sattuma.

Sellega seoses soovin küsida Euroopa Komisjonilt, millist mehhanismi või meetodit on kavas kasutada riikide kaitsmiseks spekulatiivse kapitali tekke eest ning kas kaalutakse ka teisi meetmeid finantssüsteemi reguleerimiseks ja selle üle järelevalve teostamiseks.

Tänan.

  Seán Kelly (PPE). – Lugupeetud juhataja! Selle teema arutamisel tuleb mulle pähe kaks sõna: need on ladinakeelsed sõnad festina lente, mis tähendavad „kiirusta aeglaselt”, sest see teema on ilmselgelt üsna vastuoluline, nagu maksud ikka. Ma eeldan, et eriti meeldiv on rääkida maksu kehtestamisest finantsasutustele, et tõsta nende teadlikkust riskidest ja võib-olla panna neid maksma oma pattude eest, kuid finantstehingud on ülemaailmsed ja mitte ainult üleeuroopalised. Seega, nagu juhtis tähelepanu kolleeg Kay Swinburne, peame kaaluma kõiki võimalusi.

Vaadakem, kuhu poole liiguvad Rahvusvaheline Valuutafond ja G20 ning seejärel liikugem isegi. Kuid kahtlemata peame kaaluma seda väga hoolikalt. Seetõttu ütlen: festina lente, kiirustagem aeglaselt, mõelgem kõik põhjalikult läbi ja pidagem laialdasi arutelusid ning võib-olla seejärel asugem tegutsema, kas siis Robin Hoodi maksu abil või ilma selleta.

  Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja ja volinik! Isegi kui arenenud riigid on need, kes on põhjustanud 80% kasvuhoonegaaside heitest, peavad arenguriigid maksma täna kõige hullemate tagajärgede eest. Need vägagi kohutavad tagajärjed tabavad kõige vaesemaid riike, riike, kes ei ole kasvuhooneefekti põhjustega kuidagi seotud.

Praegu on ligikaudu 20 miljonit keskkonnapõgenikku. Kui me otsekohe midagi ette ei võta, on neid 2050. aastaks 500 miljonit. Kliimaga seoses on meil nende riikide ees suured kohustused, mis hinnanguliselt moodustavad 100 miljardit eurot aastas. Sellest õiglane osa Euroopa Liidule on 35 miljardit.

On oluline, et kehtestaksime viivitamata finantstehingute maksu, et rahastada kliimaga seotud kohustusi. Samas võimaldab see maks maksta meil tagasi kliimaga seotud võlga järeltulevatele põlvedele, aidates rahastada energiaalast sõltumatust kivisöest.

  Enrique Guerrero Salom (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja ja volinik! Ettepanek, mis ei läinud läbi kahekümne aasta eest, on taas arutelu teemaks finants- ja majanduskriisi tulemusel. Enam ei toeta ettepanekut ainult teadlased ja vähemus või opositsioonilised rühmitused. Nüüd soovitavad selle maksu kehtestamist G20, Rahvusvaheline Valuutafond ja mõned maailma kõige arenenumate riikide juhid. Me peame sellest võimalusest kinni haarama, sest aeg on küps.

Arengukomisjoni liikmena toetan seisukohta, et sellise maksu kehtestamisel tuleb osa saadavast tulust eraldada rahandusvaldkonna arendamiseks. Kui tulu kasutatakse eranditult hoiusetagatiste rahastamiseks või pelgalt majanduslikel eesmärkidel, ei aita finantssektor õiglaselt kaasa ülemaailmse õigluse tagamisele. Seega tuleb osa tulust eraldada arenguabile.

  Algirdas Šemeta, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel selle üle, et pühendasite oma aega sellele olulisele arutelule. Finantstehingute maksu idee on seni saanud rohke vastukaja osaliseks. Nagu juba selgitasin, uurib komisjon praegu uuenduslikku rahastamist ülemaailmsel tasandil ning pöörab eriti suurt tähelepanu järgmistele küsimustele.

Esiteks konkurentsivõime analüüsimine. Kuna finantstehingud on nii liikuvad ja finantsturud nõnda konkurentsivõimelised, on teistele turgudele tegevuse ümberpaigutumise oht väga suur. See tähendab, et rahvusvahelisel tasandil on vaja ühist seisukohta ja lõpuks ka head koostööd.

Teine küsimus on eri algatuste kumulatiivne mõju, mis ei tohiks kahjustada finantssektori suutlikkust majanduse taastamise toetamisel.

Kolmandaks peame analüüsi õigesti tegema. Komisjon avaldab peagi erinevate võimaluste kohta analüüsi. Pean ütlema, et see ei ole nii lihtne. Me teostame analüüsi ja analüüsime erinevaid vahendeid. Need vahendid ei ole seotud ainult finantstehingute maksuga, vaid samuti pankade varade maksuga, pankade laenukapitaliga jne. Peame analüüsima väga põhjalikult, et teha nõuetekohaseid järeldusi selle kohta, millised lahendused on parimad.

Komisjon võrdleb oma järeldusi ühe rahvusvahelise partneri järeldustega. Selle põhjal määratakse kindlaks kõige paljutõotavam vahend, mida komisjon uurib seejärel lähemalt.

Samuti pean ütlema, et Euroopa 2020. aasta strateegias on maksustamist ja makse mainitud mitmel korral ning see on suureks kontrastiks eelmistele strateegiadokumentidele. Ma usun, et komisjon pöörab tõsist tähelepanu küsimustele, mis on seotud arengutega maksustamise valdkonnas.

Kokkuvõtteks soovin rõhutada, et komisjon edendab ja toetab tõsist ülemaailmset analüüsi erinevate uuenduslike rahastamisvahendite, sealhulgas finantstehingu maksu võimalike eeliste ja puuduste kohta. Sooviksin tänada parlamenti huvi ja kaasatuse eest kõnealusesse teemasse.

  Juhataja. Ma olen saanud arutelu lõpetamiseks kooskõlas kodukorra artikli 115 lõikega 5 majandus- ja rahanduskomisjoni nimel esitatud resolutsiooni ettepaneku⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub kolmapäeval, 10. märtsil 2010 kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Olen olnud finantstehingute maksu – või nagu Ameerika Ühendriikide toetajad seda kutsuvad – finantsspekulatsioonide maksu pikaajaline toetaja. James Tobin oli üks esimestest, kes esitas idee ülemaailmsete finantsturgude stabiliseerimise vahendi kohta, mille abil saab arenguabi jaoks koguda märkimisväärses koguses raha. Võimukad finantsspekulandid lükkasid selle kui teostamatu idee tagasi, sama tegid võimukad valitsused. Nüüd uurib Rahvusvaheline Valuutafond kriisi tulemusel selle maksu teostatavust ning me peame rõhutama, et ekspertarvamust ei heidetaks rentslisse ega muudetaks kasutuks tagatrepipoliitika tulemusena. Nüüd on meil vahendid, näiteks SWIFT vastastikuste arvelduste süsteem Euroopas, mis võimaldavad maksu kohaldada. Kuid siiski – vastupidiselt uuringutele – on uhkustundega otsitud välja vanad võltsitud argumendid: „sellest on võimalik mööda hiilida, see hakkaks koormama tarbijaid”. Vaja on piirata finantskriisi, mida kihutavad tagant südametud finantsspekulandid, kes jätkavad suure varanduse kokku ajamist ja kelle tegevus on seadnud maailma majanduse ränka olukorda. Suurenev toetus finantstehingute maksule peab olema ajendatud avalikust arvamusest valitsuste tegutsemisele ning mitte vähenema inimeste tõttu, kelle ahnusele ei näi lõppu tulevat.

(1) Vt protokoll.