Istungi stenogramm

Teisipäev, 20. aprill 2010 - Strasbourg

13. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Jean Lambert’i koostatud soovitus teisele lugemisele (A7-0118/2010) nõukogu esimese lugemise (16626/2/2009 – C7-0049/2010 – 2009/0027(COD)) seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet.

  Jean Lambert, raportöör. – Lugupeetud juhataja! Ma ei ole kindel, et järgnev on suureks inspiratsiooniallikaks, kuid ilmselgelt on tegemist väga vastuolulise teemaga ning paljud parlamendiliikmed kartsid tulla ja sellest rääkida. Seega, meie, kes me olime piisavalt julged, peame praegust hetke targalt kasutama.

Ma soovin kõigepealt öelda suur tänu kõikidele variraportööridele, kes väga innukalt selle raporti kallal töötasid, ning mul on hea meel, et me suutsime leida ühise läbirääkimiste seisukoha ja tegutseda meeskonnana. Ma soovin tänada ka kaht protsessis osalenud eesistujariiki – Tšehhit ja Rootsit –, et nad näitasid selle küsimuse läbirääkimistel üles avatumat suhtumist kui mõningatel muudel läbirääkimistel, sest me suutsime tõesti teemat arutada, mitte ei tundnud, et pidime tegutsema nõukogu tahtmist mööda – ehkki ka seda tuli ette.

Niisiis, mida me saavutasime? Euroopa ühise varjupaigaküsimuste tugisüsteemiga tahetakse tagada, et otsuste tegemine kaitset vajavate isikute suhtes oleks järjepidev ja kvaliteetne, sest nende jaoks võib tõepoolest olla tegemist elu ja surma küsimusega. Hästi on teada asjaolu, et süsteem ei ole liikmesriigiti järjepidev. Erinevused parimate ja halvimate vahel on kohati nii suured, et see on põhjustanud usalduse kadumise, mille tõttu tunnevad need, kes püüavad teha objektiivseid otsuseid, ennast alavääristatuna nende poolt, kes seda ei tee. Ja lõppkokkuvõttes kannatavad inimesed, kes kaitset vajavad.

Samuti on mõned eriti suure surve all olevad liikmesriigid veendunud, et teised liikmesriigid ei ole nendega solidaarsed ning et kui nad abi vajavad, siis seda tegelikult neile ei anta. Pagulasfondis on liikmesriikide koostöö jaoks ette nähtud vahendid ning see on toonud kaasa ka mitmesuguseid häid suundumusi, kuid samas sai selgeks ka see, et niisugusel killustatud meetodil on teatavad piirangud.

Seega loodi pideva toetuse andmiseks varjupaigaküsimuste tugiamet, et saavutada meetod, mis oleks järjepidevam, ning et eriti suure surve all olevaid riike saaks tõhusamalt abistada. Ameti konkreetsed ülesanded on juba kindlaks määratud teistes õigusaktides.

Läbirääkimistel olid Euroopa Parlamendi kõige olulisemateks küsimusteks Euroopa Parlamendi enda roll varjupaigaküsimuste tugiameti suhtes, suurema solidaarsuse saavutamine liikmesriikide vahel ning kodanikuühiskonna ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti roll tugiameti suhtes.

Parlamendi rolliga seotud küsimused käsitlesid meie ülesandeid tegevdirektori suhtes, eeskätt seoses tema ametisse nimetamise ja edasiste suhetega. Lõpuks nõustusime me sellega, et valitud kandidaat esineb avaldusega Euroopa Parlamendi ees, seejärel võib parlament esitada konfidentsiaalse arvamuse ning talle antakse teada, kuidas tema arvamust arvesse võeti.

Tegevdirektor esitab ka asjaomasele komisjonile aastaaruande – mul on tegelikult raske uskuda, et me selle eest pidime võitlema, kuid ometi see oli nii – ning samuti saame me paluda tegevdirektoril esitada aruanne teatavate ülesannete täitmise kohta.

Parlamendi rolli asutuste suhtes arutab praegu institutsioonidevaheline töörühm. Ma olen nüüd selles töörühmas üks Euroopa Parlamendi meeskonna liikmetest, osaliselt oma kogemuste pärast, aga ka teatava meelehärmi pärast varjupaigaküsimuste tugiametit käsitlevate läbirääkimiste suhtes.

Mis puudutab liikmesriikidevahelist solidaarsust, siis parlament soovis siduvaid mehhanisme, kuid nõukogu soovis juurutada vabatahtlikku koostööd ning lõplik sõnastus on midagi vahepealset. Meil on aga oodata tugiameti kohta välishinnangut, milles käsitletakse tugiameti tegevuse mõju varjupaigaküsimustes tehtavale praktilise koostööle.

Mis puudutab nõuandva kogu rolli, siis nõuandev kogu saab pakkuda liikmesriikidele palju erialateadmisi ning meie jaoks oli ilmne, et niisugused erialateadmised võiksid olla väärtuslikud. Me teame, et mõnel liikmesriigil on väga tihedad sidemed vabaühendustega, samuti soovisime me tagada võimaluse kaasata ka kohalikud ametiasutused, kes on sageli need, kes täidavad suuremat osa ühise süsteemi ülesannetest. Seega on meil hea meel, et saime ametit veidi rohkem elavdada.

Ja lõpetuseks, me arvame, et varjupaigaküsimuste tugiamet võib ühise süsteemi arendamisel täita väga olulist osa. Me loodame, et tegemist on kvaliteetse ametiga – ehkki me ei saanud seda päris niiviisi lõplikku versiooni –, mis aitab luua vastastikust usaldust ja toetust. Me palume ka asjaomastel liikmesriikidel olla avatumad teiste institutsioonide, valitud kogude ja kodanikuühiskonna panuse suhtes, sest kuigi tegemist on liikmesriikidevahelise koostööga, ei ole see täielikult valitsustevaheline koostöö. See on Euroopa institutsioon, mida me loome.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Mul on tõesti hea meel, et me oleme Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomist käsitleva määruse lõplikule vastuvõtmisele väga lähedal. Komisjon tegi sellekohase ettepaneku 2009. aasta veebruaris ning nõukogu ja parlament on olnud sellele äärmiselt pühendunud.

Ühise varjupaigasüsteemi loomine on olnud Euroopa Liidu eesmärgiks palju aastaid ning komisjon ja ka mina ise oleme teinud pidevalt innukalt tööd selle eesmärgi nimel.

Me peame looma süsteemi, mis oleks õiglane ja tõhus ning tugineks ühistele standarditele ja põhimõtetele. Süsteem peab tuginema ka solidaarsusele ning see tähendab solidaarsust sisserändajate ning päritolu- ja transiidiriikidega, aga ka solidaarsust liikmesriikide vahel. Liikmesriikidevahelise solidaarsuse tugevdamiseks on oluline, et eri asutused teeksid Euroopa varjupaigasüsteemi kujundamise raames varjupaigaküsimustes praktilist koostööd. Selle praktilise koostöö edendamiseks nõuti 2008. aastal vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis varjupaigaküsimuste tugiameti asutamist ning ameti asutamine lepiti kokku 2009. aastal Stockholmi programmis. Tugiamet on seega ühise varjupaigasüsteemi loomise nurgakivi.

Nagu te teate, on tugiameti asukohaks Valletta. Amet pakub liikmesriikide asutustele konkreetset ja operatiivset abi, aitab arendada vajalikku koostööd liikmesriikide vahel ja töötada välja ühist korda. See saavutatakse varjupaigataotlustega tegelevate isikute väljaõpetamise ning teabe ja parimate tavade vahetamise kaudu. Tugiamet abistab ka erilise surve all olevaid liikmesriike eksperdirühmadega, mis aitavad kohapeal registreerida varjupaigataotlusi.

Ma soovin tänada väga Euroopa Parlamenti ja kõiki selle teema eest vastutavaid raportööre – mõistagi Jean Lambert’i tema töö eest, aga ka härra Moraesi Euroopa Pagulasfondi suhtes tehtud vajalike muudatusettepanekute eest ning kõiki kaas- ja variraportööre. Teie täielik ja pidev toetus on olnud äärmiselt väärtuslik ning ma ootan juba koostööd teiega viimaste küsimuste lahendamisel enne ameti avamist, mis toimub loodetavasti peagi.

  Simon Busuttil, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (MT) Lugupeetud juhataja! Ka mina soovin kõigepealt avaldada kiitust Jean Lambert’ile raporti ja kõnealusel teemal saavutatud edusammude eest, aga ka sellega seotud pühendunud koostöö eest meie, variraportööridega. Euroopa Rahvapartei suhtub varjupaigaküsimuste tugiameti loomisse heatahtlikult, sest ta peab seda oluliseks sammuks Euroopa Liidu ühise varjupaigapoliitika loomise ja rakendamise suunas. Kui rääkida isiklikust seisukohast, siis Malta esindajana Euroopa Parlamendis ei ole ma ilmselgelt mitte ainult rahul, vaid ka uhke selle üle, et ameti asukohaks on minu kodumaa pealinn Valletta. Ma soovin juhtida tähelepanu sellele, et selle ameti töötajad peavad mõistma, et ühine varjupaigapoliitika peab tuginema ühele sõnale, nagu juba eespool öeldi, ja selleks on solidaarsus – solidaarsus nende Euroopasse saabuvate varjupaigataotlejate suhtes, kellel on õigus kaitsele, mille nimetatud amet peab tagama, ja nagu komisjon õigesti tõdes, solidaarsus nende riikide suhtes, kes on seda koormat üksi, ilma igasuguse abita kandnud. Seetõttu tuleb seda solidaarsuse kontseptsiooni mõista tervikuna, nii nagu me vaataksime ühe mündi kahte erinevat külge, kui näitame üles solidaarsust nende suhtes, kes väärivad kaitset, ning liikmesriikide suhtes, kes suurt osa sellest koormast kandma peavad. Ma soovin öelda, et praegu näib, et sõnum solidaarsuse olulisuse kohta on jõudnud pärale. Me ei ole aga veel sellest sõnumist kaugemale läinud. Ma soovin nüüd näha, et sõnadest saaksid teod ning et seda põhimõtet hakataks tegelikkuses ellu viima. Just siinjuures täidab amet olulist osa – tal tuleb seda põhimõtet täpsustada ja rakendada ning tagada, et konkreetsed meetmed, mis ta võtab, oleksid tõepoolest tulemuslikud ja et kõik need, kes solidaarsust nõuavad, ka sellest osa saaksid. Seetõttu ma loodan, et nimetatud amet saab hakata tööle niipea kui võimalik ja ma soovin kinnitada teistele, et meie, Euroopa Parlamendi liikmed, järgime tulevikus hoolikalt tema tööviise.

  Sylvie Guillaume, fraktsiooni S&D nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Ka mina soovin kõigepealt avaldada kiitust nii proua Lambert’ile kui ka härra Moraesile suurepärase töö eest, mis võimaldab meil järgnevate päevade jooksul – niipea kui lennuruumi olukord normaliseerub – võtta ametlikult vastu määruse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta. Seetõttu oleme me tõenäoliselt üksmeelel ühes punktis, nimelt, et meil on hea meel selle ameti peatse loomise üle.

Ametiga tahetakse edendada eeskätt praktilist koostööd ja seega aitab see vähendada märkimisväärseid lõhesid, mis esinevad erinevate liikmesriikide varjupaigaküsimuste käsitlemise tavades, hoolimata sellest, et nende n-ö ühtlustamisetapp algas Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Nimetatud amet võimaldab meil tagada järjepidevuse, mida praegustes tavades ei ole.

Samuti soovin ma rõhutada, kui olulist osa täidab kodanikuühiskond selles ametis nõuandvas kogus osalemise kaudu. Kodanikuühiskonna osalemine võimaldab saada selgema ülevaate riiklike süsteemide puudustest ning probleemidest, millega varjupaigataotlejad kokku puutuvad.

Me peame aga tunnistama, et arutlusel olev küsimus jätab veidi mõru maitse suhu. Parlamendi jaoks on kahetsusväärne näiteks asjaolu, et ta ei saa osaleda täielikult ameti tegevdirektori ametisse nimetamises, ning ameti enda jaoks see, et ta ei saa aidata kaasa liikmesriikidevahelise kohustusliku solidaarsuse süsteemi kehtestamisele, et kergendada Euroopa Liidu välispiiril asuvate liikmesriikide koormat.

Tegelikkuses tähendab vabatahtlik solidaarsus vaid tühje sõnu. Kuidas peaksime saavutama kunagi siduvama süsteemi, kui me keeldume sellest isegi rääkimast? See on meie aruteludes jätkuvalt päevakajaline teema ning me tuletame seda partneritele – nõukogule ja komisjonile – pidevalt meelde.

Nimetatud ameti loomine toob suurepäraselt esile vajaduse kehtestada Euroopa ühine varjupaigasüsteem. Kõik liikmesriigid pooldavad seda täielikult, kui küsimus seisneb niisugustes avaldustes nagu 2008. aasta Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt. Kummalisel kombel aga näib neid samu liikmesriike tabavat mälukaotus, kui küsimus seisneb sõnade muutmises tegudeks ja nende ühistele eeskirjadele pühendumise muutmises tekstideks.

Väga kahetsusväärne on näiteks näha, kui varmalt võtab nõukogu mitmesuguseid meetmeid, et võidelda ebaseadusliku sisserände vastu, nagu seda tehti veebruaris toimunud justiits- ja siseasjade nõukogu kohtumisel. Samas tegutseb ta tunduvalt ettevaatlikumalt varjupaigapaket käsitlevates läbirääkimistes, mis on seisnud nüüd paigal juba mitu kuud. Selle asemel, et luua repressiivsete meetmete kaudu puhtalt oludele vastavat poliitilist kuvandit, kutsun ma liikmesriike üles rajama tõeliselt solidaarset Euroopat.

Me teame, et repressiivsed meetmed kujutavad endast Euroopas märkimisväärset ohtu nende isikute varjupaigaõigusele, kes järjest suurema kontrolli ja muude tõkete tõttu võtavad ette järjest ohtlikumaid retki. Samas saaks Euroopa uhkeldada ka tõeliselt ühtlustatud varjupaigasüsteemiga, mis põhineks varjupaigataotlejatele piisavate tagatiste andmisel.

Me näeme, et liikmesriigid on varjupaigapakme suhtes äärmiselt tõrjuvad ning soovivad säilitada pigem riiklikke meetmeid. Seda vastuseisu näitavad ilmekalt argumendid niisuguse ühise poliitika eelarvevahendite kohta, mida näib olevat raske praeguse kriisi oludes leida. Siiski lasub Euroopal varjupaigaküsimustega seoses väga suur vastutus.

Me soovime rõhutada asjaolu, et praegu võtavad varjupaigataotlejaid vastu pigem kolmandad riigid, kellel ei lähe sugugi nii hästi kui meil. Seega loodame, et see varjupaigapake on sama tulemuslik kui ameti loomine oli ja et need tulemused saabuvad kiiresti, sest vajadus tegude järele on suur.

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud volinik, head kolleegid! Varjupaigaõigus on Euroopa Liidu üks põhiväärtustest ja keegi ei julge seada seda oma sõnavõttudes avalikult kahtluse alla. Samas on aga küsitav Euroopa ja tema liikmesriikide asjaomaste meetmete vastamine tegelikkusele.

Euroopa Liit hakkas kõnealust teemat puudutavaid meetmeid ühtlustama 1999. aastal ning näib, et praegu ollakse rahul sellega, et varjupaigataotlejate arv on märkimisväärselt vähenenud. Meie Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioonis oleksime samuti sellega rahul, kui see arv näitaks inimõiguste olukorra paranemist kogu maailmas. Ent me teame, et nii see ei ole. Vajadusel tõestavad seda meie neljapäeva pärastlõunal toimuvad arutelud.

Alates 2004. aastast oleme näinud vastuvõtukorra ja -tingimuste ühtlustamise vähenemist. Riikide tavades on suured erinevused, samuti teame me, et mõningaid taotlusi käsitletakse väljaspool liitu ning praegu ei ole osal varjupaigataotlejatest isegi enam võimalik oma taotlust esitada. Taas läheb auhind Prantsusmaale – selle eest, et seal suudeti varjupaigataotluste arvu kõige rohkem vähendada. Prantsusmaa inimõiguste aktivistina tean ma tänu oma tegevusele hästi, kuidas need tulemused saadi. Ma käisin vaid ühel korral koos ühe varjupaigataotlejaga Prantsusmaa pagulaste ja kodakondsuseta isikute kaitse ametis, kuid sellest piisab, et teada, kuidas tulemused saadi. Kohutav on vaadata, kuidas neid mehi ja naisi kutsutakse ametisse, et nad esitaksid tõendeid piinamiste kohta, mille nad läbi on teinud.

Täna arutlusel olev ettepanek näib seega olevat justkui sõõm värsket õhku. See aitab parandada varjupaigaõigust käsitleva Euroopa süsteemi juurutamist. Sellega tahetakse edendada liikmesriikidevahelist praktilist koostööd, parandades eeskätt juurdepääsu õigele teabele päritoluriikide kohta, mis on väga hea. Nõukogu võttis vastu enamiku parlamendi esimesel lugemisel esitatud ettepanekutest. Me teame, et võlgneme tänu selle eest eelkõige eesistujariigile Rootsile ja hindame nende tegevust kõrgelt. Ma soovin lisada, et minu arvates on Rootsi oma tegevusega teistele eeskujuks ning ma soovin väga, et teised riigid järgiksid seda eeskuju kõnealuses valdkonnas.

Me toetasime oma raportööri parlamendikomisjonis nii esimesel kui ka teisel lugemisel ning ka mina soovin teda kiita ja tänada. Me toetame teda ka täiskogus ja väljendame siiralt lootust, et see väike samm edasi on pöördepunktiks Euroopa nimetatud valdkonna poliitikas. Me loodame, et Euroopa ei muuda ennast mitte Euroopa kindluseks, nagu me siin parlamendis julgeme seda nimetada, vaid et selle asemel võtab ta soojalt vastu need mehed ja naised, kellel on õigus varjupaigale, mis on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, mille liit peagi ratifitseerib.

  Mario Borghezio, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Nagu ma kuulsin, on soovitatav, et see meede tugineks solidaarsusele. Minu tagasihoidlik arvamus on, et selles puudub hoopis midagi muud, nimelt julgeolek.

Ning samas tuleb üksnes rääkida inimestega, kes selle küsimusega tegelevad, näiteks politseinikega – sellel korral õnnestus mul olla kaasas õiguskaitseorganite liikmetega, kahe karabinjeerist ametnikuga Torino ametkonnast, kelle nimed ma samuti soovin ära märkida – Romanini ja Tavano. Nad kinnitasid mulle, et paljudel juhtudel esitavad varjupaigataotlejad võltsitud isikutunnistusi ja dokumente ning niisugustest juhtumistest on teavitanud paljud nii politsei- kui ka muud ametid.

Kas ei oleks mõttekas vaadata seda küsimust ka julgeoleku vaatepunktist? Ma ei arva, et seda oleks antud dokumendis tehtud piisavalt, ehkki see on väga oluline, sest me peame püüdma hoida ära seda, et nii olulist põhimõtet, humanitaarkaalutlustelt nii olulist institutsiooni – teisisõnu varjupaigaõigust – kahjustaksid nende isikute räpased huvid, kes tegelevad ebaseaduslike sisserändajate vahendamisega ja kasutavad sageli varjupaigavõimalust selleks, et selgitada välja inimesed, kellel ei ole varjupaigaõigust ning puuduvad sidemed tagakiusamise tegelike ohvritega.

Teiseks on määruse artiklis 2 öeldud, et tugiamet hõlbustab, koordineerib ja tihendab igakülgselt liikmesriikidevahelist praktilist koostööd varjupaigavaldkonnas ning aitab edendada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamist, sealhulgas selle välismõõtmes. Artikkel 7 peaks seda täpsustama, kuid teeb seda üsna ebamääraselt, sest selles on öeldud, et amet võib kehtestada kolmandate riikidega koostöömeetodid tehnilistes küsimustes.

Minu arvates peaksime olema siinjuures palju põhjalikumad ning mind paneb imestama, miks ei aruta ega uuri keegi võimalust luua need ametid ka kolmandates riikides, hoolimata sellest, et paljud inimesed, sealhulgas meie, on seda soovitanud. Mis seda takistab? Minu arvates on väga oluline selekteerida, osaliselt ka selle pärast, et vähendada nende riikide töökoormust, kes sellega vahetult rohkem kokku peavad puutuma, ja kergendada nende olukorda. Keegi rääkis nende riikide vajadustest, kuid neid riike tuleb toetada ja ma usun, et asjaomased ametid tuleb luua ka kolmandates riikides, näiteks Põhja-Aafrikas ja Sahara-taguse Aafrika piirkonnas, kus esitatakse kõige rohkem varjupaigataotlusi ja on kõige enam varjupaigataotlejaid.

Siinjuures peaksime selekteerima, kasutades selleks näiteks Euroopa Liidu välisteenistuse abi, ja viima ellu operatsioone, et teatavad arenguriigid võtaksid osa vastutusest enda kanda. Me peame tegema nii, et nad tunneksid samuti vastutust varjupaigaküsimuste eest.

Minu arvates on need teemad väga olulised ning me ei tohiks neid unustada, samamoodi nagu me ei tohiks eirata nende probleemidega vastamisi seisvate Euroopa Vahemere piirkonna riikide vajadusi. Selle asemel, et neist üksnes rääkida või saata kohapeale mõned ametnikud – meil on Itaalias juba oma bürokraadid olemas –, on meil vaja olukorra lahendamiseks raha, vahendeid ja tõelist abi.

Eespool öeldi, et Rootsis on asjad väga hästi. Võib-olla, kuid Rootsi vajadused on kaugel sellest, mida vajavad Malta, Itaalia, Prantsusmaa ja Vahemere piirkonna riigid: probleem on just seal, sellega tuleb tegeleda ning meil tuleb teha nii, et Euroopa Liidu riigid vastutaksid selle eest. Õigused ja kohustused käivad käsikäes ning kuna meil on kohustus, peavad meil olema ka vahendid selle täitmiseks.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! Kindlasti ei ole see halb mõte kohaldada varjupaika käsitlevaid eeskirju ühtemoodi selleks, et vähendada varjupaigataotlejate liikumist edasi teistesse ELi liikmesriikidesse ning toetada väga suure varjupaigataotlejate sissevooluga liikmesriike. On aga tõsiseid kahtlusi, kas selle ameti loomine on vajalik selleks, et olukorda parandada, ja kas amet ei sekku äkki liiga palju liikmesriikide siseasjadesse.

Nimetatud ameti loomine on taas kord samm ELi varjupaigapoliitika tsentraliseerimise suunas. Eesmärgiks on saavutada kõrgetasemeline kaitse, mis tugineks kõige suuremeelsemate liikmesriikide – nagu Austria – tegevusele. Olemasolevad erinevused kõrvaldatakse: kõige suuremeelsemad liikmesriigid jätkavad samal kursil ning teised teevad vajalikud muudatused. See kõik on väga hea, kuid paljude uute ELi ametite loomine (nende arv on alates 2000. aastast kolmekordistunud) ja nende voliala laiendamine on vastuolus Lissaboni strateegia püüdlustega vähendada reguleerimist ja suurendada subsidiaarsust.

Ma usun, et palju kõneldud korduvrände – veidi siin, veidi seal, vahel ka mujal – eesmärk on täiesti vale. Tegelikkuses see ei toimi ning korduvrändest saab sageli püsiv ränne. Mõistagi on veel punkte, mida võiks arvustada. Julgeoleku ja meie täitevvõimu asutuste arvelt on väljasaatmist ootavate isikute kinnipidamisele kehtestatud ebareaalsed nõuded. Perekonna mõiste laiendamine nii, et see hõlmaks kõiki liikmeid, kaasa arvatud vanaemasid, põhjustab veelgi suurema sisserände ning tööturule juurdepääsu parandamine praeguse suure töötuse juures on vastuvõetamatu.

Niisugusel tasemel sotsiaalabi tagamine nagu näiteks Austrias ja Saksamaal on, ei ole igal pool rahaliselt võimalik. Uus varjupaigaküsimuste tugiamet ei täida seega oma eesmärki ning seetõttu ei tuleks teda luua. Me peame algusest peale töötama välja ühise varjupaigastrateegia, sest teie poolt soovitatu ei aita neid riike, kes probleemiga vastamisi seisavad.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine on tõepoolest äärmiselt oluline ning seega on minu arvates sümboolse tähendusega ja äärmiselt oluline asjaolu, et selle asukohaks on Malta – Lõuna-Euroopa riik, mis on varjupaigataotlejate ja ebaseadusliku sisserände probleemide tõttu suure surve all.

On väga oluline, et me tihendaksime ja kooskõlastaksime liikmesriikidevahelist koostööd varjupaigaküsimustes veelgi ning et me lõppkokkuvõttes püüaksime jõuda mitmesuguseid riiklikke tavasid hõlmava ühtse käsitluseni, eriti kuna me kõik tunnistame, et erinevused on tohutud. Näiteks – see teave on komisjoni käsutuses, kuid ma usun, et ta teab seda niigi – on tõenäosus, et Iraagist pärit varjupaigataotleja avaldus võetakse vastu, ühe liikmesriigi puhul 71%, teise puhul aga vaid 2%, kuid mõistagi seisavad liikmesriigid silmitsi erinevate probleemidega.

Dublini II määrus kehtestab paratamatult mõningatele liikmesriikidele suuremad kohustused kui teistele ning varjupaigaküsimuste tugiamet toetab ka Euroopa Pagulasfondi raames saadaolevaid solidaarsusmehhanisme. Ma pean siinjuures silmas pagulaste transportimist ja nende ümberpaigutamist kolmandatest riikidest Euroopasse, aga ka pagulaste ümberpaigutamist liidu sees.

Mis puudutab ümberpaigutamist kolmandatest riikidest, siis me teeme küll väikesi edusamme, kuid me siiski teeme neid. Mis puudutab aga pagulaste ümberpaigutamist liidu sees, siis ma soovin rõhutada, et kuigi me kõik tunnistame, et mõningate liikmesriikide koorem on teiste omast suurem, eriti mis puudutab Lõuna-Euroopa riike, ei ole me esitanud selle kohta mitte ühtegi konkreetset ettepanekut ega teinud ühtegi vastavat algatust. Me ootame komisjoni ettepanekuid, samuti saatis selleteemalise kirja kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjon, ja kui me ka midagi muud ette ei võta, siis peaksime olema vähemasti julgemad nende küsimuste suhtes, sest surve on suur.

Ja lõpetuseks pean ütlema, et asjaolu, et me töötame Euroopa Liidus välja mehhanismid pagulaste – varjupaigataotlejate – vastuvõtmiseks, on väga oluline, ja seda mitte ainult humanitaarsetel ja muudel parlamendiliikmete poolt esile toodud põhjustel, vaid ka sellepärast et me saaksime võidelda ebaseadusliku sisserände vastu. Me peame edastama kõikidele paremat kodumaad ja tulevikku otsivatele inimestele sõnumi, et Euroopas on kõigil, kes seaduslikult asju ajavad, lõppkokkuvõttes suurem võimalus eesmärgini jõuda, kui ebaseadusliku sisserände teed mööda, mis kahjuks seab riigid väga suure surve alla.

  John Bufton (EFD). – Lugupeetud juhataja! Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine on täielikult vastuolus Suurbritanniale tehtud erandiga sisserände valdkonnas ning samuti sellega, et Ühendkuningriik ei ole vastu võtnud Schengeni õigustikku. Ettepanek kulutada 40 miljonit eurot Maltal ühe ameti loomisele ja tema personalile selleks, et see tegeleks varjupaigataotlejatega kogu ELis, näitab, et komisjon tahab langetada otsuseid, mida peaksid tegema riikide valitsused.

Igasugune Euroopa ühine varjupaigapoliitika ohustab Suurbritannia suveräänsust piirikontrolli suhtes. Ühendkuningriigi korduvad taotlused otsustada ise selle üle, kes tuleb riiki ja kes sealt lahkub ja kelle me vastu saame võtta, tulenevad asjaolust, et meil on tohutu rahvastikuprobleem, mille sarnast tõenäoliselt mujal Euroopas ei ole.

Komisjon ei paku abi ega toetust, kui Ühendkuningriik oma probleemiga maadleb. Selle asemel võtab ta hoopis Briti maksumaksja raha, et katta kulusid, mis tekivad tal meie eest meie otsuseid tehes. 40 miljonit eurot võiks pigem kasutada Ühendkuningriigis nii uute koolide, haiglate ja majade ehituseks kui ka elutähtsate teenuste, nagu puhta vee tagamiseks, mida on hädasti vaja, kui me soovime jätkuvalt tagada kõigile korralikku Esimese Maailma elukvaliteeti.

Iga neljanda meil sündinud lapse ema ei ole ise Ühendkuningriigis sündinud, niisuguseid lapsi sünnib meil aastas 170 000. Kus on raha, et aidata Briti maksumaksjal seda kõike võimaldada? Teie taskus? Või kulutatud uuele varjupaigaküsimuste ametile, mis kehtestab Ühendkuningriigile kahtlemata veelgi suuremad kohustused?

Valimiskampaanias lubavad kõik Ühendkuningriigi erakonnad võtta midagi ette sisserände probleemiga, sest sealsed elanikud nõuavad seda. Mida saab aga valitsus seni ette võtta, kuni me oleme ELis, sest täpselt samal ajal tahab Euroopa Komisjon võtta üle kõik volitused varjupaigataotlejatega tegelemiseks.

Ikka ja jälle on komisjon näidanud üles hoolimatust Ühendkuningriigi inimeste soovide ja vajaduste suhtes. Kas komisjon tahab tühistada Ühendkuningriigi erandi ka selles valdkonnas? Ühendkuningriigi elanikud väärivad seda, et te oleksite ausad nende suhtes, sest see on nende jaoks äärmiselt oluline küsimus. Te peaksite neid esindama ning nad väärivad seda, et saada teada, mida te kavatsete teha.

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid, austatud volinik! Me ei tohi varjata solidaarsuselooriga ametit, mis peaks toetama varjupaigataotlejatele tõeliste tingimuste kehtestamise korda.

Me usume, et see on oluline ja vajalik amet, kuid samas tuleb tal tagada, et need, kellel on tegelikult õigus varjupaigale, saaksid seda kiiremini, ning et neid, kellel ei ole vajalikke õigusi ja kes püüavad süsteemi kuritarvitada, koheldaks karmilt, sest selge on see, et varjupaika ei anta mitte kõigile inimestele, kellel selleks õigus on.

Ma soovin lühidalt korrata kolleeg Borghezio avaldust: teatavad riigid, nagu Itaalia – eriti Lõuna-Itaalia, kust mina pärit olen –, on oma loodusliku asendi tõttu sisserändajate sisenemiskohaks ning on oma sisserändajasõbralike ajalooliste traditsioonide tõttu varjupaigataotlejate suure surve all.

Euroopa peab hakkama selle küsimuse eest hoolt kandma ning Euroopa Liit peab suunama oma tähelepanu ja jõupingutused, sealhulgas majanduslikud jõupingutused nendele piirkondadele, kuhu kõige enam sisserändajaid saabub.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel, et siinsest täiskogust enamik toetas kindlalt selle ameti loomist. Nagu te teate, on nimetatud ameti loomist nõudnud liikmesriigid ühehäälselt, sealhulgas nõudsid seda ka need, kellele on tehtud erand selle suhtes ja kes teavad, et komisjonil ei ole mitte mingisugust kavatsust sundida Ühendkuningriiki seda erandit muutma. Seda peavad otsustama Ühendkuningriigi inimesed.

Siinne täiskogu on aga kindlalt toetanud ameti loomist ning mul on väga hea meel, et see nüüd teoks saab. Me teame, et teataval ajal aastas avaldatakse Vahemere piirkonna riikidele suurt survet ning nimetatud amet saab neid aidata ja toetada. Sisserändajad tulevad ka Euroopa põhja-, ida-, lääne- ja keskosast, seega on see kogu Euroopa amet, isegi kui tema asukohaks valiti juhuslikult Valletta.

Tegemist ei ole aga ühe järjekordse ametiga. Tegemist on ühise varjupaigasüsteemi loomise nurgakiviga ning see on oluline vahend, et toetada liikmesriike, aidata neil töötada välja tavad ja ühised normid ning abistada eriti suure surve all olevaid liikmesriike. Amet kogub teavet, avab internetiportaali, seal on tööl eksperdid jms. Lõppkokkuvõttes otsustavad alati liikmesriigid seda, kes võivad jääda, kuid on siiski olemas teatav kord, mis tuleb ühtlustada.

Nagu mõned teist ütlesid, see on osa Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamisest. See on vaid üks osa, aga nagu minu arvates raportöör ütles, oleme me ülejäänud varjupaigapakme osade suhtes ummikseisus. Komisjon loodab Euroopa Parlamendi abile ja toetusele, et nende küsimuste käsitlemist saaks jätkata nii, et juba lähitulevikus saame me tõepoolest kehtestada Euroopa Liidu ühise varjupaigapoliitika.

  Jean Lambert, raportöör. – Lugupeetud juhataja! Ma soovin kasutada võimalust ja selgitada ühte-kahte esile kerkinud küsimust, ehkki kahjuks ei ole osa küsimuste küsijatest enam siin, et vastuseid kuulata.

Varjupaiga-alased kohustused on sätestatud rahvusvahelistes konventsioonides, mille kõik liikmesriigid ise on allkirjastanud. See ei ole sama, mis sisserändepoliitika, ning inimesed peaksid tõepoolest nende vahel vahet tegema.

Neile, kes on mures raha pärast – kui te lubate, siis ma toon siinjuures esile parteipoliitilise ja riigi poliitikat puudutava aspekti –, soovin öelda, et kui teatavad liikmesriigid lõpetaksid varjupaigataotlejate tekitamise Iraagis ja Afganistanis, siis hoiaksime me kokku palju raha ja tõepoolest päästaksime inimesed palju suuremast viletsusest.

Mis puudutab mõningaid teisi punkte, mis esile toodi, siis loodetavasti aitab teatavates liikmesriikides süsteemi kvaliteedi parandamine suurendada liikmesriikidevahelist usaldust ning päästa ummikseisust varjupaigasüsteemi teised osad ja aidata liikmesriikidel tunda, et kui neil on iseäranis raske, siis neid toetatakse. Nagu parlamendiliikmed esile tõid, siis ehkki saabujate vood on mõned meie liikmesriikidest nende geograafilise asendi tõttu seadnud märkimisväärse surve alla, ei ole paljud ülekoormatud riigid tegelikult üldse Euroopa Liidu riigid, vaid asuvad väljaspool seda.

Mul oli väga huvitav kuulata, kuidas üks kolleeg kõneles selleks täiendava toetuse andmisest varjupaigaküsimuste tugiametile, kuid ma kardan, et minuni ei jõudnud muudatusettepanekud, mis ta selle kohta esitas.

Ma soovin samuti teha selgeks, et varjupaigaküsimuste tugiamet ei hakka määrama kindlaks kellegi seisundit, ta ei võta üle liikmesriikide osa selles valdkonnas.

Lõppkokkuvõttes on mul hea meel kolleegide heatahtlike märkuste üle ja nende isikute aktiivse osaluse üle, kes aitasid mind väga palju selle raporti koostamisel, ning ma olen kindel, et me kõik ootame juba – või vähemasti enamik meist –, et saaksime olla Vallettas varjupaigaküsimuste tugiameti lindi läbilõikamisel ja alustada tööd.

  Juhataja. – Ma lõpetan nüüd arutelu. Enne seda aga soovin liigutatult öelda, et siin arutelus ei jätnud mind külmaks asjaolu, et isikul, kes täna seda arutelu juhatas, oli võimalik kasutada varjupaigaõigust tänu Prantsusmaa, Austria ja Belgia valitsuse ja inimeste suuremeelsusele ja lahkusele ning ma soovin neid täna siin selle eest tänada, sest tänu avaldamiseks ei ole kunagi hilja, olgugi, et see sündmus leidis aset nelikümmend aastat tagasi.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub mai esimese nädala osaistungjärgu ajal.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Ioan Enciu (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine on Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis ning Stockholmi programmis sätestatud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamises äärmiselt oluline samm.

Amet aitab tihendada koostööd Euroopa institutsioonide, kohalike ametiasutuste ja kodanikuühiskonna vahel ning kindlaks määrata varjupaigaküsimuste ühise korra. Ma olen kindel, et see lähendab liikmesriikide seisukohti varjupaigapoliitika suhtes. Nimetatud küsimuse lahendamine on möödapääsmatu, kui võtta arvesse asjaolu, et varjupaigataotlejate sissevool mõnedesse liikmesriikidesse on suur. Vaja on ka, et liikmesriigid teeksid koostööd ja näitaksid üles solidaarsust, ja seda mitte ainult selleks, et aidata nimetatud liikmesriikidel tulla toime nende probleemidega, vaid ka selleks, et edendada Euroopa ühist varjupaigasüsteemi.

Ma soovin veel öelda, et see süsteem tugineb õiguslikust ja praktilisest vaatepunktist lähtudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni täielikul ja üldisel kohaldamisel.