Istungi stenogramm

Teisipäev, 20. aprill 2010 - Strasbourg

15. Erimeetmed põllumajandusturgude jaoks (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitas komisjonile põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni nimel Paolo De Castro erimeetmete kohta põllumajandusturgude jaoks (O–0036/2010 - B7-0208/2010).

Kuna Paolo De Castrot ei ole kohal, on sõna härra Stéphane Le Follil, kes teda asendab.

  Stéphane Le Foll, küsimuse esitaja asendaja. – (FR) Lugupeetud juhataja! Niisiis peame meie lõpetama täna õhtused arutelud ning kell on tõepoolest juba palju. Ma soovin kõigepealt põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni esimehe Paolo De Casto nimel vabandada, et ta ei saa täna õhtul siin meiega olla ning põhjust te juba teate. Nagu teistel parlamendiliikmetel, ei olnud ka temal võimalik kodumaalt lahkuda ja Strasbourgis meie aruteludest osa võtta.

Küsimus, mille pärast me mures oleme, tuleneb kogu põllumajandussektorit tabanud üldisest kriisist. Teadaolevalt on meil praegu kriis ning see väljendub eeskätt hindade ja põllumajandustulude vähenemises, mis mõjutab nii teraviljatootjaid kui ka karjakasvatajaid, olenemata sellest, kas tegemist on sea- või veisekasvatusega, ja – seda ütlen ma Paolo De Castro nimel – ka oliiviõlitootjaid, ning mille tõttu kannatavad ja on kannatanud eriti rängalt piimatootjad.

Olles vastamisi selle kriisi ja hinnalangusega, on iseenesestki selge, et parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon soovib komisjonilt teada, mida me saame kriisiga toimetulekuks praegu ja mida tulevikus ette võtta ja eelkõige seda, milliseid meetmeid saab lähikuudel võtta, et toetada põllumajandustootjaid ja muuta põllumajandusturud stabiilsemaks.

Esimene küsimus, mida ma soovin volinikult küsida, puudutab konkreetsemalt piimasektori kriisi: milline on olukord parlamendi ja nõukogu poolt piimasektori kriisi lahendamiseks vastu võetud meetmetega, eriti kokku lepitud kuulsa 300 miljoni euro suuruse piimafondi kohaldamisega? See on esimene küsimus, sest ma arvan, et kui me teeme õigusloomega seotud otsuseid, siis me peame teadma, kuidas neid kohaldatakse.

Nagu ma ütlesin, mõjutab hinnalangus ja turgude sügav kriis kõiki põllumajandustootjaid. Sellest lähtuvalt tekib meil küsimus, millele me püüame ka vastust leida, n-ö turu reguleerimise ja selle kohta, kuidas me saame vähendada kurikuulsat hindade kõikumist.

Mitte keegi, eriti põllumajandustootjad, ei kurda, kui hinnad tõusevad. Hinnatõusu kardavad Euroopa tarbijad, sest see vähendab nende ostujõudu ja nende võimalusi osta põllumajandustooteid.

Kui aga hinnad on madalad ja langevad pikka aega, siis sellega karistatakse tootjaid, sest nende sissetulek väheneb, kuid eelkõige – ja see on kõige ohtlikum Euroopa põllumajanduse jaoks – väheneb nende võime investeerida ja valmistuda tulevikuks. Põllumajandussektor on väga keeruline sektor, kus investeeringud täidavad sisulist osa, kuid nendelt kasumi saamine võtab pikka aega. Meil tuleb hinnad stabiliseerida.

Volinik, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja tema esimehe Paolo De Castro küsimus koosneb kahest osast:

kõigepealt see, et te nimetasite paljusid piimandusega seotud meetmeid, mida hakatakse rakendama enne aasta lõppu. See on oluline. Kas te saate neid täpsustada? Teiseks on olemas konkreetsed meetmed, mida tuleb võtta kõikidel turgudel, mitte ainult piimatoodete turul.

Ja lõpetuseks, küsimus, mida me soovime teilt küsida on: kuidas on komisjonil kavas prognoosida ja ära hoida neid hinnalangusi keskpikas plaanis? Millist turu reguleerimise mehhanismi saab kasutada selleks, et vähendada järske tõuse ning eriti järske hinnalangusi? Mille kallal komisjon praegu töötab ja milline on tema seisukoht selles küsimuses?

Need on kolm elementi, mida ma soovisin esile tuua: piimafond, piimasektori kriisi väljavaated ja üldisemalt, kuidas kavatseb komisjon lahendada hindade kõikumise ja hinnalanguse probleemi.

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Lugupeetud juhataja! Kõigepealt soovin ma tänada Paolo De Castrot ja Stéphane Le Folli põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonist selle eest, et nad esitasid need probleemid siinse parlamendi arutelude päevakorda.

See on tõsi, ka mina pean tunnistama, et põllumajandustootjate tulu vähenes 2009. aastal märkimisväärselt ning see oli üksnes 2008. aastal alguse saanud suundumuse jätkumine. Seega on tegemist olukorraga, millega me Euroopa turul harva kokku oleme puutunud. See toimub rööpselt maailmaturu järjest suurema avanemisega ja samuti avaldavad sellele mõju ühise põllumajanduspoliitika hiljutised reformid.

See kriis on mõjutanud iseäranis piimasektorit. Eelmisel aastal nägime, kuidas sektori tootjad, eriti nendes maapiirkondades, kus piimatootmine täidab lisaks põllumajandussektorile olulist osa ka majandustegevuses ja tööhõives üldiselt, pidid toime tulema väga raske olukorraga.

Seda silmas pidades võttis Euroopa Komisjon eelmisel aastal meetmeid ja kehtestas kõigepealt turusekkumise mehhanismid, millega peatada hinnalangus. Turusekkumiste rahastamiseks eraldati märkimisväärsed summad – rohkem kui 400 miljonit eurot. Nagu aga Stéphane Le Foll esile tõi, võeti 300 miljonit eurot kasutusele selleks, et võimaldada liikmesriikidel aidata piimasektoris enim kannatada saanud tootjaid.

See otsus tehti seega eelmisel aastal. Sellega anti liikmesriikidele võimalus määrata kindlaks vahendite jagamise kriteeriumid, suunates need eeskätt nendele tootjatele, kes neid enim vajasid.

Ma juhin tähelepanu sellele, et kriteeriumid kehtestasid liikmeriigid ning need ei vajanud komisjoni heakskiitu. Liikmesriigid olid kohustatud üksnes komisjoni teavitama sellest, millised kriteeriumid nad valinud olid.

Ma võin teile öelda, et minule teadaolevalt teavitasid kõik liikmesriigid komisjoni oma otsusest asjaomaseid meetmeid võtta. Seega määrasid nad kindlaks kriteeriumid, mille alusel neid vahendeid jagatakse, ning toetuste jagamisega võib alustada. Vahendite jagamiseks on liikmesriikidel aega kuni juunikuuni.

Seega, nagu ma ütlesin, oli esimeseks etapiks turgudesse sekkumine, et viia nad uuesti tasakaalu. Ma arvan, et praegune olukord näitab meile, et see sekkumine on olnud tulemuslik, sest hinnad on stabiliseerinud. Kõikumisi ikka veel mõistagi on, kuid need on mõistlikud ja jäävad turu tavapärastesse piiridesse. Teiseks on olemas toetusmeetmed, mis jõuavad tootjateni üsna varsti. Need on niisiis meetmed, mis on juba võetud.

Ma soovin väga korrata seda, mida ma hiljuti parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis ütlesin: ma loodan, et volinikuna kasutan ma ära eelmisel aastal selles konkreetses olukorras saadud kogemusi. Ma ei soovi oodata kuni ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta reformini, kui me tuleme siia kindlasti kogu põllumajandussektori jaoks põhjalikumate vastustega. Ma ei hakka ootama kuni ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta reformi lõpuleviimiseni, et teha piimasektori kohta konkreetseid ettepanekuid järelduste põhjal, milleni jõudis eelmisel aastal kriisi ajel loodud kõrgetasemeline töörühm, mille töö on praegu pooleli. Töörühm tutvustab oma töö tulemusi juunis.

Kohe pärast seda, juulis, teen ma põllumajandusministrite nõukogule ning parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonile ettepaneku korraldada nende töö tulemuste põhjal arutelu. Seega, tulen ma siia enne sügist või aasta lõppu ettepanekutega, mis võimaldavad meil niisuguseid kriise prognoosida ja nii palju kui võimalik neid ära hoida – eriti piimasektoris, sest see sektor on olnud kõige raskemas olukorras – ja pakkuda seega välja lahendused nii lühiajalises kui ka keskpikas ja pikaajalises plaanis.

Mõistagi arvestame me seda kõike ka teiste põllumajandussektorite puhul, millesse meil tuleb sekkuda. Võib-olla saan ma nüüd kasutada võimalust ja rääkida veidi sellest, millised on järgmised sammud pärast tänast arutelu.

Komisjon jälgib hoolikalt teiste sektorite turgude arengut. Kasutades sekkumismeetodeid, mis praegu meie käsutuses on, s.o turusekkumise mehhanismid, mida kasutatakse eeskätt turvaabinõuna, teeme me kõik endast oleneva, et hoida ära niisuguse olukorra kordumine, millesse piimasektor sattus.

Tänan teid väga. Ma kuulan hoolikalt teie küsimusi ja tähelepanekuid ning võtan lõpus veel kord sõna, et mõningaid neist selgitada.

  Peter Jahr, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud volinik, head kolleegid! Põllumajanduspoliitika põhjalik ümberkorraldamine nii, et selles keskendutaks rohkem turumajandusele, on õige käsitlusviis. Otsus tihendada Euroopa põllumajanduse ja maailmaturu vahelisi seoseid on samuti õige. 2007. aastani või isegi 2008. aasta alguseni olid selle poliitika esimesed edusammud selgelt näha. Euroopa põllumajanduspoliitika oli palju väärtuslikum. Turusekkumist peaaegu ei olnud ning põllumajandustootjate sissetulek kasvas stabiilselt. Nüüd aga näeme me selle ümberkorralduse pahupoolt, mis hõlmab endas suuri hinnakõikumisi, ja põllumajandustootjate sissetulek väheneb. Nii põllumajandustootjad kui ka põllumajanduspoliitika kujundajad peavad tulevikus suutma kaasas käia suurte tootjate hindade kõikumistega ning seda kõikides valdkondades, mitte ainult piimasektoris.

Turul suurte languste tõhusamaks ohjamiseks vajab põllumajanduspoliitika vahendeid, mis võimaldavad tal reageerida kiiresti, järjepidevalt ja ilma ülemäärase bürokraatiata. Seetõttu ma palungi, et niisuguseid meetmeid nagu sekkumised või eksporditoetused ei kaotataks, vaid et need oleksid eelarves märgitud nulliga. Neid vahendeid tuleks kasutada vaid erakorralistes tingimustes, mitte selleks, et turgu püsivalt sekkuda. Kui me aga vajame neid, peavad nad olema kasutamiseks valmis. Lisaks sellele tuleb meil määrata kindlaks põllumajandustootja ameti meetmed, mis loovad turul võrdsust. Need hõlmavad eeskätt tootjarühmade õigusliku seisundi tugevdamist.

Ma loodan, et komisjon täidab oma lubadust kaaluda paremate õigusalaste põhitingimuste kehtestamist ning seejärel võtta vajadusel meetmeid, et vältida põllumajandustootjate ja tarbijate sattumist suurtesse raskustesse.

  Marc Tarabella, fraktsiooni S&D nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud volinik! Ma toetan teie esimesi samme põllumajanduse ja maaelu arengu volinikuna, sest nii teie kuulamisel ja mitmel muul korral on meil olnud hea kuulda teie soove, sest te olete mõistnud, et hindade äärmiselt suur kõikumine ohustab tõsiselt põllumajandust ja selle tulevikku. Sama kehtib ka põllumajandustootjate kohta, kes ei saa teha enam pikaajalisi plaane. Ilmselgelt arvestatakse investeeringuid, eriti alles tegevust alustanud tootjate puhul, 20–30 aasta pikkuse perioodi lõikes.

Alles täna kuus kuud tagasi allkirjastasin ma Stéphane Le Folli ja veel mõne kolleegiga seda küsimust ja hindade kõikumist käsitleva muudatusettepaneku, millega taheti vähendada 1% suurendamist. Asjaomane otsus puudutas eeskätt piimatootjaid, sest tegelikult on praegu põllumajanduses ületootmine. Muudatusettepanek lükati tagasi peaaegu 350 häälega 250 poolthääle vastu.

Te ütlesite, et tulevikus kaalume me määruse kehtestamist. Kõrgetasemelise töörühma kohtumised leiavad aset ja nagu ma aru saan, koosneb see valdkonna asjatundjatest ning et lisaks tootjatele on esindatud ka müüjad.

Mulle ei meeldiks see, kui unustatakse ära need osalejad, kes jäävad nende kahe – tootjate ja müüjate – vahele, nimelt töötlejad. Ma loodan, et me ei unusta neid, sest ka tänu neile – ja eelkõige tänu neile – luuakse kasumit. Minu arvates rohkem, kui tänu müüjatele. Seega soovin ma kinnitust, et neid ei jäeta arutelust kõrvale.

Lisaks piimasektorile mõjutab hindade kõikumine ka teisi sektoreid ja ma julgeksin isegi öelda, et hinnad on kõrged. Me peame olema ettevaatlikud – see ei pruugi olla põllumajandusele ilmtingimata hea, sest töötlejad – tooraine kasutajad – hakkavad töötlema teisi tooteid. Kui hinnad normaliseeruvad või langevad, võib juhtuda, et tootjad ei hakka uuesti endist toodet töötlema.

Volinik, seda arvesse võttes soovin ma teada – ehkki see võib olla veidi ennatlik küsimus –, kas teil on tõepoolest kavas tulevikus rakendada tootmise kõiki valdkondi reguleerivaid mehhanisme, mida tootjad kannatamatult ootavad.

  Martin Häusling, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud volinik! Maal on praegu olukord üsna rahulik, aga mitte sellepärast, et põllumajandustootjad on rahul, vaid sellepärast, et paljud neist on praegu äärmiselt nördinud. Me ei saa neid kõiki ninapidi vedada, öeldes, et me leiame põllumajanduskriisile sisulise lahenduse 2013. aastal. Me peame neile andma vastuse kohe. Me oleme selles suhtes üksmeelel. Protestijad võivad minna väga kiiresti uuesti Brüsselisse, seega tuleb meil leida mingisugunegi lahendus.

Piimasektor vajab põhjalikku muutust. Ma viibisin kõrgetasemelise töörühma konverentsil ning minu arvates olid piimasektori kriisile välja pakutud lahendused huvitavad, kuid kaugeltki mitte piisavad. Kui poliitikat tuleb muuta, tuleb seada kahtluse alla hiljutine eeskirjade kaotamise otsus. Selle protsessi lõpus võime me öelda, et kvootide kaotamine ei lõppenud mitte pehme, vaid kõva maandumisega. Meil on nüüd hädasti vaja mõelda, kuidas uut poliitikat kehtestada, kuidas seada uued eesmärgid ning kuidas me saame tuua riigi, teisiti öeldes Euroopa Liidu tagasi mängu, et turu eeskirjad oleksid meil selgemad. Turud ei toimi iseenesest. See on vastus finantskriisile ja ka põllumajanduskriisile. Meil tuleb kehtestada reeglid.

Põllumajanduses toimub meil praegu arutu koondumisprotsess. Mulle valmistab suurt muret see, kui ma loen ajalehest, et Inglismaa lõunaosas luuakse põllumajandusettevõtted kuni 8000 lehma pidamiseks, kuid samal ajal tuleb paljud väikesed ebasoodsamas piirkonnas asuvad ettevõtted sulgeda. Need on muutused, millega ei loo me mitte euroopalikku, vaid ameerikalikku põllumajandusmudelit, mis hõlmab järjest suuremaid ettevõtteid ja mis põhjustab lõppkokkuvõttes paljude väikeste piimatootjate kadumise Euroopas. Me peame meeles pidama, et see toob kaasa ka töökohtade kadumise.

Härra Jahr, isegi kui me ei nõustu sellega, et meie põllumajanduspoliitika peaks keskenduma maailmaturule, oleme me ühes punktis siiski üksmeelel: meil on vaja põllumajandustootjate jaoks selget õiguslikku seisundit. Nad on kaubandusahela kõige nõrgem lüli. Paljudes valdkondades järjest tavapärasemaks muutuvad dumpinguhinnad mõjutavad esmajoones neid. Me nõustume, et vajame hädasti selget poliitilist avaldust selle kohta, kuidas saab tulevikus turge paremini reguleerida.

Me peame vaatama Euroopa piiridest kaugemale, et näha, kuidas teistes piirkondades seda probleemi lahendatakse. Mitte keegi ei ütle meile, kuidas või kuna me peaksime oma turge reguleerima. Viimastel aastatel oleme me paljude turukorralduse eeskirjade kaotamisega läinud liiga kaugele. Vaadakem teisi riike – sedasama peaks tegema ka kõrgetasemeline töörühm –, et näha, milliseid eeskirju kohaldatakse mujal. Siis võib näha, et Kanadas kasutatakse mudelit, mis paljude põllumajandustootjate ja tarbijate jaoks on oma headust tõestanud. Me ei peaks seda kohe arutelude alguses välistama. Selle asemel peaksime töötama välja võimalikud lahendused.

Oma poliitika muutmise raames peaksime tagama ka piirkondlike turgude poliitika kehtestamise. Me peaksime kogu aeg keskenduma piirkondadele, mitte 5%-le toodetele, mida maailmaturul müüakse. Me ei peaks tulevikus pidama eksporditoetusi ja sekkumisi tavapäraseks turu mõjutamise vahendiks. Me peame lõppude lõpuks nendest loobuma.

  James Nicholson, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Kõigepealt soovin ma väljendada heameelt selle üle, et meil on võimalik seda teemat arutada. Ma arvan, et see on väga ajakohane ning hiljutine piimasektori kriis, mis nii paljusid põllumajandustootjaid kogu Euroopas laastas, näitas kahtlemata, kui tõsiselt võib hindade kõikumine meie põllumajandusturge mõjutada. Märkimisväärset hinnakõikumist esineb igal aastal ja vahel ka igal kuul ning sageli on nende põhjused väljaspool meie voliala, näiteks võivad nendeks olla üleilmne majanduskriis ja tõepoolest ka nafta hind.

Piimahinna jõulise vähenemise mõju 2009. aastal süvendas veelgi ELi võimetust reageerida olukorrale piisavalt kiiresti. Seni, kuni me suutsime lõpuks hakata ellu viima lahendust, mis koosnes turujuhtimise ja sissetulekutoetuse meetmetest, nagu piimafondi loomine ja eksporditoetused, ning mis olukorda teataval määral kergendas, olid paljud põllumajandustootjad juba pidanud ettevõtte sulgema ja paljud neist olid suurtes rahalistes raskustes.

Minu arvates peaksime me võtma vastu kaheosalise lahenduse, et püüda leevendada hindade vähenemise mõju meie põllumajandustootjatele. Esiteks tuleb meil leppida kokku konkreetsetes minimaalsetes turvaabinõudes kõikide, hindade kõikumiste suhtes tundlike sektorite jaoks. Teiseks tuleb meil tagada, et mis tahes vahendeid me ka ei võtaks, suudame me reageerida kiiresti ja tõhusalt mis tahes kriisi oludele.

Praegu arutatakse parlamendis ja ka mujal palju selle üle, et põllumajandustootjad peaksid saama oma toodangu eest õiglast ja stabiilset tasu. Toiduga varustatuse ja toiduainete tarneahela üksikasjad üldiselt on küsimus, mis on oluline nii põllumajandustootjatele kui ka tarbijatele. Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eelseisev reform annab meile võimaluse neid küsimusi käsitleda. Mõistagi ei tohi kahjustada ka Euroopa põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimet. Uuendatud ÜPPga peab aga suutma reageerida põllumajandussektori mitmesugustele kriisidele, et stabiliseerida turge ja tagada meie põllumajandustootjate õiglane sissetulek.

  Georgios Papastamkos (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Ma lähtun eeldusest, et põllumajandusturud on praegu väga ebastabiilsed. Põhiliste põllumajandustoodete hindade langus on olnud märkimisväärne. Samas on tarbijahinnad tõusnud ning põllumajandustootjate sissetulek oluliselt vähenenud.

Minu arvates on ÜPP pärast reformimist ja toetuste lahtisidumist piisavalt turule suunatud. Minu peamine ettepanek – ja ma soovin selle selgelt välja öelda – on see, et põllumajandussektorit ei saa jätta üksnes turueeskirjade reguleerida. Turul toodetakse avalikke hüvesid ja see vajab Euroopa tasandi finantstoetust. Ma ei saa nõustuda vastuoluga, mis tekib nende liikmete väidete tõttu, kes propageerivad turule suunatust siinsetes riikides, kus säilitatakse, luuakse ja suurendatakse tarbijate etnotsentrismi ja patriotismi. Praegused turukorraldusmeetmed aga ei taga vajalikke turvaabinõusid, nagu eelkõneleja James Nicholson ütles. Me vajame lisameetmeid, mis oleksid paindlikumad ja tõhusamad ning mis tagavad kriisi ajal turu stabiilsuse. Minu arvates tuleb meil ka ÜPP varustada kriisi olukordade käsitlemiseks finantsmehhanismiga, teatavat laadi kriisiohjefondiga. Tootjate sissetulekute kindlustamine sõltub eeskätt toiduainete tarneahela läbipaistvuse tagamisest.

Ja lõpetuseks, me ei saa piirduda vaid tulevaste, 2013. aasta järgsete turuvahendite väljatöötamisega. Me teame, et olukord on kriitiline, eriti piimasektoris, aga ka teistes äärmiselt olulistes sektorites, mis on Euroopas piirkonniti erinev.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Eelnev arutelu on näidanud, et kõnealune probleem on väga keeruline. Härra Tarabella, härra Nicholson ja teised rääkisid juba veidi sellest, et tegemist on toiduainete tarneahela kui terviku probleemiga, mida José Bové raportis samuti käsitletakse. Selles on nimelt esile toodud, et Euroopa Liit ei ole suutnud leida lahendust, kuidas saavutada tootjate, töötlejate ja jaemüüjate vaheline õiglane tasakaal. Mis puudutab volinik Cioloşt, siis ma nõustun täielikult sellega, et hea oleks leida keskpika perioodi ja pikaajaline lahendus. On olemas neli teoreetilist võimalust.

Üks võimalus, mida nimetas ka kolleeg Jahr, on uurida uusliberaalset vaatepunkti, milles seni on sekkumismeetmeid tõrjutud ja kaotada püütud. Seega nõustun ma täielikult sellega, et me peame mõtlema läbi, kas nendest sekkumismeetmetest saab loobuda või kas neid saab, vastupidi, kasutada turu reguleerimiseks.

Teise võimaluse pakkus välja Prantsuse valitsus Ameerika mudeli kohta ja selleks on antitsükliline reguleerimine. Iseküsimus on aga see, kas see Euroopa jaoks toimib, kuid me peame ka seda kaaluma, sest kogu turg on nii ebastabiilne, et kõiki võimalusi tuleb arvestada.

Kolmas on väärtpaberibörsi võimalus. Veidi aega tagasi toimus konverents internetibörsi süsteemi Borsa Merci Telematica Italiana kohta, seega peame me välja selgitama, mil määral saab kasutada väärtpaberibörsi süsteeme. Ma lisaksin kohe volinik Cioloşe pärast, et Ida-Euroopas ja Balti riikides ei toimi väärtpaberibörsi süsteem kahjuks kuigi edukalt.

Eesistujariik Prantsusmaa pakkus välja võimaluse luua Euroopa Liidu hinnavaatlussüsteem. Me peame samuti sellele mõtlema, nagu ka võimalusele luua teatavat laadi fond – kui ma ei eksi, siis midagi sarnast peab ka härra Cioloş silmas –, mis tugineks puu- ja juurviljasektori reformi mudelile ja mida saaks kasutada riskiohjamises. Teraviljasektori puhul nõuaks see kahjuks äärmiselt suuri summasid. Teisiti öeldes, ma nõustun volinikuga täielikult selle suhtes, et meil tuleb kaaluda kõiki võimalusi, sest praegu ei suuda EL neid turge asjakohaselt reguleerida.

  Michel Dantin (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud volinik! Nagu te hästi teate, on põllumajandus konkreetse eripäraga majandussektor, mis tähendab, et vahel on vaja – kui mitte soovitatav – sellesse tootjate, tarbijate ja üldsuse huvides riiklikult sekkuda. On vähemalt kolm põhjust, miks on riiklik sekkumine sellesse majandussektorisse põhjendatud nii Euroopa Liidu liikmesriikides kui ka maailma teistes riikides.

Põllumajandustoodetega varustamise olemus ja nõudlus toiduainete järele muudavad põllumajandusturud ebastabiilseks. Põllumajanduses toodetakse ka turuväliseid kaupu ning nimetatud sektor aitab töökohtade loomise kaudu tagada teataval määral sotsiaalset stabiilsust meie riikides ja maapiirkondades. Eeskätt varustab aga põllumajandus meid külluslike, mitmekesiste ja tervislike toiduainetega. Kas me saame siis olla rahul oma maapiirkondade ja põllumajandusettevõtjate praeguse majandusliku olukorraga?

Volinik, mõned päevad tagasi esitas üks vanemametnik mulle andmed oma departemangu kohta – juhuslikult on see Prantsuse departemang, mida te hästi teate ja mis tegeleb loomakasvatusega. Halduskeskuses on arvel 2500 põllumajandusüksust. Neist 800 võlatase on üle 80% ning 20% neist on see 100% või rohkem.

Võttes arvesse niisuguseid arve, mis, ma pean tunnistama, olid ka minu jaoks üllatavad, ei seisne see käsitlust vajav küsimus mitte üksnes tuludes, vaid Euroopa põllumajanduse dekapitaliseerimises. Väiksem abi, vähem avalikku sekkumist ja suuremad piirangud tootmisele – see on tõeliselt ohtlik kombinatsioon.

Tõsi on see, et üldine majanduskriis halvendab olukorda. Meil tuleb aga seada kahtluse alla komisjoni teatavad otsused, otsused, mille teie kolleegid, volinik, on vastu võtnud. Põllumajandus on kaubanduslepingutes justkui vahetuskaup. Olenemata olukorrast Euroopas, puudutab see liha-, teatavate teraviljaliikide ning puu- ja juurviljasektorit. Hiljuti Euroopa Liidu ja Andide piirkonna riikide vahel sõlmitud lepinguga toovad eriti Peruu ja Colombia ohvriks kaugemate piirkondade tootjad. Me ei saa niisugust poliitikat jätkata.

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, austatud volinik, head kolleegid! Ma olen pärit Lõuna-Itaaliast. Minu, õigemini meie piirkonnas hõlmab tootmine Vahemere maadele omaseid puu- ja köögivilju. Sellest on vähe räägitud, sest Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon keskenduvad peamiselt piima- ja loomakasvatussektorile, kuid me peame pöörama tähelepanu ka Vahemere maade puu- ja köögiviljadele.

Ma võin teile kinnitada, et me näeme praegu, kuidas kliimamuutuste ja kõrbestumise tagajärjel lahkutakse meie piirkondades maapiirkonnast järjest enam. Meie jaoks väljendub kõrbestumine selles, et seal, kus varem kasvatati puu- ja köögivilju ning kus oliivisalusid enam ei hooldata ja maad ei harita, kasvab nüüd umbrohi.

Ma võin teile öelda, et 1995. aastal, enne euro kasutuselevõtmist, maksti oliivikasvatajatele 170 000 Itaalia liiri, mis võrdub umbes 90 euroga. Sellel aastal maksti oliivikasvatajatele saja kilogrammi kohta 30 eurot. Möödunud on kolmteist-neliteist aastat ning hind moodustab nüüd vaid kolmandiku varem makstud hinnast. Meie tootjad müüvad õli hulgihinnaga 2 eurot liitri kohta. See ei võimalda neil isegi tootmiskulusid katta. Me sunnime tootjaid võlgu elama, sest nad peavad müüma toodangut alla omahinna.

Me näeme ka üht kummalist nähtust: õli hulgihind on 2 eurot liitri kohta ning me näeme, et kauplustes on selle jaemüügihind samuti 2 eurot või veelgi vähem. Ilmselgelt on vaja rohkem kontrollida. Mul oleks väga hea meel teiega kohtuda ja rääkida määruse (EÜ) nr 2568/1991 ajakohastamise probleemist: on olemas uued kontrollisüsteemid ning meil tuleb tarbijate ja tootjate huvides tagada toodete puhtus ja võidelda petmise vastu.

Me ei saa kaaluda järgmises ÜPPs toetuse riigistamist ega otsetoetuse vähendamist, sest otsetoetuse puudumine või selle vähendamine tooks Lõuna-Itaalias ja Vahemere maades kaasa põllumajanduskriisi.

Volinik, ma soovin kokkuvõtteks öelda, et need, kes tänapäeval maad omavad, ei tee seda sellepärast, et nad võitsid selle loteriiga, vaid sellepärast, et naid said selle päranduseks oma isalt või vanaisalt, kes valasid selle nimel higi ja verd ja jätsid selle siis oma pojale.

Tänapäeval riskivad need, kes jätavad oma talumajapidamise oma lastele, neile võlgade pärandamisega. Euroopa peab reageerima tarmukalt ja jõuliselt, et aidata elavdada meie põllumajandussektorit.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Turu stabiliseerimine peab olema majanduspoliitika ühine keskne eesmärk. Selle suhtes näime me siin parlamendis olevat üksmeelel. Ühises põllumajanduspoliitikas vajame me turumeetmete näol turvaabinõusid nii põllumajandustootjate kui ka nende kaitseks, kes osalevad toiduainete tarneahelas.

Näiteks eksporditoetuste ja piimakvootide kaotamise ning impordi suurenemise tõttu teistest riikidest näib pärast 2013. aastat algav periood eriti murettekitav. Seepärast näib olevat hea, et volinik ütles praegu, et tal on kavas võtta meetmeid enne 2013. aastat.

Nüüd peame me uurima, kuidas me saame kasutada uusi turujuhtimise vahendeid, näiteks erinevaid meetmeid, et töötada välja tulukindlustuse süsteem, muuta tootjad ja ettevõtjad stabiilsemaks ning parandada turu läbipaistvust.

  Ulrike Rodust (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud volinik! Minu ees on Saksamaa põllumajandussektori majandusanalüüs. Analüüsis hinnati aruandeid 19 100 ettevõtte kohta, mille põhi- või lisategevusala oli põllumajandus. Tulemuste arvutamise aluseks võeti põllumajandusettevõtete jagunemine 2007. aasta põllumajandusettevõtete struktuuri uuringu järgi.

Eelarveaastal 2008.–2009 halvenes üldine olukord märkimisväärselt. 18 200 põhitegevusalana piimatootmise ja maaviljelusega tegeleva ettevõtte näitajad vähenesid 45 500 eurolt 34 400 eurole. See näitab, et langus oli 24%. Iseäranis suur langus oli 2008.–2009. aastal. Majandustulemused vähenesid 29 300 eurole (langus oli 45%) ja 43 000 eurole (langus oli 18%).

Võrreldes aga loomakasvatajatega ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. – (FR) Lugupeetud juhataja! Ma arvan, et äsja kuuldud arutelu näitab, kui palju on meil sellest piimasektori kriisist õppida. Lisaks sellele – seda ütles ka Stéphane Le Foll oma sõnavõtu alguses – peaksime me kaaluma 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika raames turgude reguleerimise mehhanismide rakendamist.

Ma usun kindlalt, et ÜPPs peab suutma säilitada nii Euroopa põllumajanduse mitmekesisust kui ka samas pakkuma välja meie ühiste, Euroopa tasandi eesmärkide elluviimise meetmeid, mis võimaldavad meil täita ÜPP-le Lissaboni lepinguga antud rolli. Teisisõnu, ÜPP peab kindlustama põllumajandusettevõtjatele stabiilse tulu ja turgude piisava varustamise. ÜPP tulevaste vahenditega peab meil seega olema võimalik saavutada muu hulgas ka need eesmärgid. Mõistagi on ka muid eesmärke, kuid eespool nimetatud on olulisimad, mida meil tuleb arvesse võtta.

Turureguleerimise meetmed, mis võimaldavad meil vältida hinnakõikumisi, turgude ebastabiilsust või niisugustesse olukordadesse sekkumist, on meie peamiseks ja komisjoni 2013. aasta järgse ÜPP raames tehtud ettepanekute sihiks. Võin teile kinnitada, et teeme praegu selle nimel tööd. Ma olen teadlik sellest – ja jagan seda seisukohta täielikult –, et turujuhtimise mehhanismid peavad suutma täita olulist osa lisaks otsetoetusele, mis meil säilitada tuleb, kuigi samas peame me muutma toetuse andmise kriteeriume. Mõistagi peab turg suutma toimida. Me peame laskma tal seda teha, kui ta seda suudab, kuid ma nõustun ka Michel Dantiniga, et põllumajandussektori eripära õigustab avalikku sekkumist. See peab olema mõistagi sihipärane ning suunatud turu toimimise probleemide lahendamisele ja selle nõuetekohase toimimise tagamisele. Just niisuguses vaimus teeme me ettepanekuid 2013. aasta järgse ÜPP kohta.

Ma mõistan täielikult, et praegu on raske ka teistel sektoritel, mitte ainult piimasektoril. Seega mõjutavad ka puu- ja köögiviljasektorit sageli suured turukõikumised nii seoses hinna kui ka turustatud või müüdud kogustega. Selles sektoris korraldati reform mõned aastad tagasi. Me kasutame ka selle reformi elluviimise käigus saadud kogemusi. Tootjad said tänu sellele läbirääkimistes tootjaorganisatsioonidega suuremad volitused. Ma usun, et ka praegusest olukorrast on meil samuti midagi õppida, mida kasutada teiste sektorite puhul.

Ma olen tõepoolest seisukohal, et lisaks avalikule sekkumisele peab andma tootjatele võimaluse saavutada paremaid lepingutingimusi ja seega ka soodsamaid hindu, tagades samal ajal erasektori lepingute kaudu teatava stabiilsuse turule viidavate toodete suhtes. Seega ma arvan, et lisaks avalikule sekkumisele õnnestub meil leida viis, kuidas võimaldada turul toimida tõhusalt, andes samal ajal riiklikele ametiasutustele õiguse sekkuda, kui turg ei suuda oma osa täita, sest põllumajandus ei pea mitte üksnes varustama turge, vaid suutma toota jätkuvalt ka avalikke hüvesid. Me oleme sellega nõus. Seega, selleks et põllumajandus suudaks täita kõiki oma ülesandeid, peame me teda aitama.

Mis puudutab toiduainete tarneahelaga seotud küsimusi, eriti õigusi saavutada lisandväärtuse parem jagamine, siis sellel teemal on parlament teinud tööd, komisjon väljastanud teatise ja nõukogus toimunud arutelud. Kõike seda arvesse võttes arvan ma, et me esitame mõned ettepanekud, leidmaks mehhanismid, mis võimaldavad tootjatel saavutada soodsamad tingimused.

Ma usun, et olen andnud vastuse enam-vähem kõikidele sõnavõtjatele ja küsimustele, mis esile toodi. Ma soovin teid veel kord tänada, et andsite mulle võimaluse oma seisukohti selgitada. Arutelu on aga alles algus. Ma algatasin avaliku arutelu ka enne ÜPP 2013. aasta reformi ettepanekute tegemist. Ma usun, et pärast seda arutelu ja parlamendi poolelioleva töö lõpetamist saame me kuni sügiseni, kui ma tulen tagasi komisjoni teatisega ÜPP tuleviku kohta, pakkuda välja lahendusi, mis annavad põllumajandustootjatele kindlustunde nende tegevuse suhtes. Me ei vaja neid mitte üksnes sellepärast, millega nad turgu varustavad, vaid ka sellepärast, mida nad oma riigis teevad.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (artikkel 149)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Viimastel kuudel on ELi mõjutanud majandus- ja finantskriisi tõttu mitmesugustel põllumajandustoodete turgudel hinnad langenud ning see omakorda on mõjutanud nõudlust nende toodete järele. Madalad hinnad on tarbijatele kasulikud ja suurendavad keskpikas perioodis nõudlust, kuid samas avaldab see paljudele tootjatele ränka mõju. Seetõttu on hädavajalik koostada Euroopa põllumajanduspoliitika, mis vastaks kõige olulisemale küsimusele – vajadusele tagada jätkusuutlik toiduga kindlustatus mõistlike turuhindadega. Vaja on põllumajandusmudelit, mis oleks konkurentsivõimeline ja majanduslikult tasuv ning mis vastaks kodanike toidu-, keskkonna- ja sotsiaalsetele vajadustele. Isegi kui ühine põllumajanduspoliitika on suunatud turule, peab see hõlmama mitmesuguseid vahendeid, millega käsitleda vajadust tasuda nende avalike hüvede tootmise eest, mille eest turg ei maksa, ning kontrollida turu äärmiselt suurt ebastabiilsust. See peab hõlmama asjakohast õigusakti, tugevaid turvaabinõusid ja mõistlikku riskiohjamist. Lisaks sellele peab see aitama suurema läbipaistvuse ja paremate lepinguliste tavade abil, mis ei oleks enam tootjatele kahjulikud, parandada toiduainete tarneahelat. Ja kokkuvõtteks, äärmiselt oluline on tagada sissetoodud põllumajandusmaterjali ja -toodangu võrdne kohtlemine.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Kõigepealt lubage mul öelda, et mul on hea meel kolleegide tegevuse, eriti Paolo De Castro algatuse üle alustada sellel teemal arutelu. See on tõsi, et kui põllumajandusettevõtjad püüavad praegu oma toodangu eest saada õiglast hinda, satuvad nad ülekaalukatele tõketele. Mõju hindadele on vaid üks näide piimasektori hiljutise kriisi kohta. Turu stabiliseerimises täitis oma osa ka varusid käsitlev sekkumine piimafondi näol. Kuid olukord ei ole kaugeltki lahendatud. Kauplused esitavad samuti oma nõudmised, kui põllumajandustootjad püüavad saavutada õiglasi tingimusi. Ma kõik teame, et keskmine kauplus jätab tarbijale endast mulje kui hindade kärpijast. Me peame aga olema ettevaatlikud, et kauplused ei hakkaks kärpima põllumajandustootjale makstavaid hindu. Kui praegusel süsteemil võimaldataks jätkata igavesti, kaotaks tootja igasugused stiimulid ning kus oleks meie maaühiskond siis? See peab muutuma. Ma loodan, et komisjon muretseb selle pärast sama palju kui parlamendiliikmed.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) 2009. aastal oli Euroopa põllumajandustootjate olukord eriti raske. Sissetulekud vähenesid peaaegu veerandi võrra ning kriis mõjutas enamikku põllumajandusturgudest, sealhulgas piima-, teravilja-, sealiha-, veiseliha-, oliivi- ja muid turge. Kõige raskemas olukorras oli kahtlemata piimaturg. Hindade ülemaailmse kokkuvarisemise tagajärjel kandsid Euroopa piimatootjad suuri kahjusid. Tootjad rääkisid oma raskest olukorrast mitmesugustel kohtumistel ning paljudes riikides toimusid massimeeleavaldused. Praegu ei ole hinnakõikumised enam nii suured, kuid see ei tähenda, et probleemid oleksid kadunud. Nõudlus on ikka veel väike ja hinnad on paljudes põllumajandussektorites ebastabiilsed. Praegused piimasektori sekkumismehhanismid ja piimafondi loomine on osutunud ebapiisavaks. Me võime juba ette kujutada, mis juhtub, kui need vahendid kaotavad kehtivuse. Meil on kindlasti oodata veel tulude vähenemist ja vapustusi turul. Ma nõustun volinik Cioloşe seisukohaga, et raske olukord piimaturul tuleks lahendada viivitamatult ning et me ei peaks ootama 2013. aastani, mil kava kohaselt toimub ÜPP üldine reform. Juunis on meil oodata otsust kõrgetasemeliselt töörühmalt, kes tutvustab oma tähelepanekuid ja mõtteid piimasektori olukorra parandamise kohta. Ma loodan, et see töörühm vastab meie ootustele ning esitab stabiliseerimismeetmete tasakaalustatud kava. Mul on hea meel, et volinik Cioloş jagab meie kartusi ja on võtnud arvesse meie soovitusi.