Istungi stenogramm

Teisipäev, 18. mai 2010 - Strasbourg

13. Euroopa Liidu Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Konventsiooniga ühinemise institutsionaalsed aspektid. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Kampalas Ugandas (arutelu).

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

- Ramón Jáuregui Atondo raport põhiseaduskomisjoni nimel Euroopa Liidu Euroopa Inimõiguiste ja Põhivabaduste Konventsiooniga ühinemise institutsionaalsete aspektide kohta (2009/2241(INI)) (A7-0144/2010) ning

- nõukogu ja komisjoni avaldused Kampalas Ugandas toimunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuudi läbivaatamise konverentsi kohta.

  Ramón Jáuregui Atondo, raportöör. – (ES) Proua juhataja, volinik, härra López Garrido! Minu arvates on see tähtis päev. Ma tean, et on selles majas on palju tähtsaid päevi, kuid ma tõepoolest usun, et alates Lissaboni lepingu vastuvõtmisest 1. detsembril 2009. aastal on Euroopa Liidule antud mandaat ühineda Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga olnud üks suuremaid loosungeid Euroopa integratsiooni protsessis.

Seetõttu mulle tundub, et me oleme Euroopa integratsiooniprotsessi pikaajalise püüdluse kulminatsiooni tunnistajateks, sest inimväärikus, inimõigused, demokraatia ja õigusriiklus moodustavad osa ajaloolise Euroopa integratsiooniportsessi DNAst.

Raport, mille me homme vastu võtame, realiseerib mandaadi, mis Euroopa Liidul on olnud alates ajast, kui Lissaboni leping hakkas nõudma konventsiooniga ühinemist. Ma sooviksin esitada lühikokkuvõtte sellest raportist, mis rajaneb kolmel põhiideel.

Esiteks, ma sooviksin märkida, et inimõigusi ei kaitse mitte üksnes liikmesriigid. Nüüd kaitseb neid ka Euroopa Liit, mis on Lissaboni lepinguga omandanud uue õigusliku staatuse. See on nüüd ühenduse õigus ning see on Euroopa Liidu areng, mille ka liikmesriigid võivad saavutada. Selleks tuleb neil end allutada konventsiooni põhimõtetele ning liiduvälise kohtu jurisdiktsioonile ja tagada nende põhimõtete järgimine alati kõikjal.

Teiseks, Euroopa avalikkusele võimaldatakse uus õigus ja kohus: eurooplaste õigus pöörduda uue kohtu poole eesmärgiga tagada konventsioonis sätestatud õiguste järgimine Euroopa Liidu või liikmesriikide poolt ühenduse õiguse rakendamisel.

Euroopa Inimõiguste Konventsioon kohaldub isegi Euroopa Liidu tegevusele välispoliitika, politsei, piiritaguse turvalisuse ja rahvusvahelise koostöö vallas. Mida see tähendab? Daamid ja härrad, minu arvates tähendab see suurt sammu edasi ajaloolises integratsiooniprotsessis ning euroopaliku inimväärikuse mõiste kujundamisel, mis, nagu me varem ütlesime, vastab Euroopa avalikkuse nõudmistele.

Samuti tähendab see Euroopa põhiõiguste kaitse süsteemi, kuna ühes põhiõiguste harta ja Lissaboni lepinguga loob see õigusliku turvise, mis on peaaegu täiuslik ja seetõttu kõige arenenum maailmas. Ka suurendab see Euroopa Liidu usaldusväärsust kolmandate riikide silmis, sest Euroopa Liit on kahepoolsetes suhetes alati nõudnud inimõiguste austamist.

See raport sisaldab institutsionaalseid ja õiguslikke aspekte, mida ma ei hakka siin kirjeldama. Küll aga soovin ma rõhutada, et siin ja praegu protsess algab, kuna koos selle raportiga, mis on valminud koostöös kodanikuvabaduse, justiits- ja siseasjade komisjoni ja väliskomisjoniga, on komisjonil nüüd uus positsioon läbirääkimistel, mis võimaldab tal tagasi tulla parlamenti kokkulepet vastu võtma ja annab liikmesriikidele võimaluse ratifitseerida ühinemine konventsiooniga. Ma soovin tänada proua Redingit kiiruse eest, millega komisjon sai mandaadi läbirääkimiste pidamiseks, ning Euroopa Liidu Nõukogu, mis seda kohe-kohe teeb. Ka soovin ma tänada proua Gáli ja härra Predat koostöö eest eelnimetatud kahes komisjonis. Daamid ja härrad, ma leian, et tegemist on esikaaneuudisega.

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Proua juhataja! Nagu härra Jáuregui juba ütles, arutelu, mida me nüüd pidama hakkame, on koos just lõppenud aruteluga erakordselt oluline. Ma arvan, et inimkond astub ajaloolise sammu edasi, kui paari viimase sajandi traditsiooniliste poliitiliste tegijate – liikmesriikide – kõrval muutub inimõiguste kaitse piiriüleseks ning loob terve rea mehhanisme ja institutsionaalseid tagatisi, et paremini kaitsta oma üldiseid väärtuseid.

Euroopa inimõiguste konventsioon, mis on tõenäoliselt üks suurimaid Euroopa aardeid, ning Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mille jurisdiktsioon ulatub väljapoole Euroopat, on näited sellest edusammust, mis astutakse meie eluajal inimõiguste üleilmse kaitse suunas.

Euroopa Liidu poolt Euroopa inimõiguste konventsiooni allkirjastamise suhtes pole suurt lisada härra Jáuregui kõnele ja tema suurepärasele raportile, mis valmis koostöös raportööride härra Preda ja proua Gálsuurtiga.

Ma sooviksin korrata paljut, mida härra Jáuregui ütles, ning märkida, et konventsiooni allkirjastmine on osa Euroopa integratsioonist, mis seega tugevdab Euroopa Liitu. Lisaks ühendab see oma jõu Lissaboni lepinguga tulnud ühe olulisema uue instsrumendiga, milleks on Euroopa Liidu põhiõiguste harta, ning need hakkavad koos toimima. See on üks Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu ülesannetest, mis ei ole üksnes poliitiline, vaid ka tehniline, ja mille täitmisel kumbki ei loovuta vähimalgi määral oma pädevust.

Lisaks suurendab see Lissaboni lepingus kirja pandud algatus Euroopa Liidu usaldusväärsust inimõiguste kaitsmisel, kuna me palume mitte Euroopa Liidu riikidel, vaid Euroopa riikidele anda oma panus Euroopa inimõiguste konventsiooni toime tugevdamisse. Teisisõnu, me palume neil tagada konventsioonis sätestatud õiguste austamist ja kaitsmist, mille kaudu Euroopa Liit ise, mitte üksnes tema liikmesriigid, allutab end Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsioonile. Ja nagu härra Jáuregui aruanne õigesti märgib – see suurendab meie usaldusväärsust.

Mis puutub Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, siis mulle tundub, et seda ajahetke hakkame me edaspidi nimetama ajalooliseks ja poliitiliselt murdeliseks, kuna paari päeva pärast tuleb kokku Rooma statuudi läbivaatamise konverents. See on ainus kohustuslik konverents, mis peab kokku tulema selleks, et vajaduse korral läbi vaadata Rooma statuut ja hinnata seda äärmiselt olulist sammu, milleks on Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Seetõttu on tegemist erakordselt tähtsa sündmusega, mis on täna läbivaatamisel poliitika- ja julgeolekukomisjonis ning homme arutusel alaliste esindajate komitees (Coreperis). Loodame, et järgmisel nädalal võetakse vastu nõukogu otsus, millega me ühineme Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule teiste, näiteks Lõuna-Ameerika riikide ühendusse kuuluvate Ladina-Ameerika riikide, antud äärmiselt positiivse hinnanguga.

Me räägime Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust, mis on pühendunud inimõiguste kaitsmisele ja seega ka üleilmselt toime pandud inimsusevastaste kuritegude menetlemisele. See on kohustus, mille on endale võtnud nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid. Ma sooviksin teile meelde tuletada, et 2003. aastal oli ühisseisukoht, 2004. aastal tegevuskava ning 2006. aastal Euroopa Liidu kokkulepe kohtuga koostöö tegemise kohta. Nüüd on kõik Euroopa Liidu liikmesriigid Rooma statuudi osapooled ja seeläbi allutanud end Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioonile.

Ma leian, et see on ääretult oluline selleks, et esile tõsta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli maailmas ning Euroopa Liidu võetud kohustust seda tugevdada. Rahvusvaheline Kriminaalkohus töötab praegu peamiselt Aafrika mandril, kuid Kampala konverents edastab aafriklastele sõnumi, et me pole Aafrika vastu, vaid vastupidi – me oleme nendega.

Ka sel põhjusel on ülevaatamise konverents äärmiselt tähtis. See on avatud kõigile riikidele, kodanikuühiskonnale ning rahvusvahelistele ja piirkondlikele organisatsioonidele ja see võimaldab meil hinnata rahvusvahelise õigusemõistmise olukorda ajal, mil Rahvusvaheline Kriminaalkohus nimetatakse ainsaks alaliseks rahvusvaheliseks kriminaalkohtuks.

  Viviane Reding , komisjoni asepresident. – Proua juhataja! Ma nõustun kõigi eeskõnelejatega ja nende liikmetega, kes on kõnealuse teemaga töötanud. Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on konstitutsioonilise tähendusega samm. See muudab inimõiguste kaitsmise süsteemi Euroopa Liidus täielikuks ja nagu te väga hästi teate, ei anna Lissaboni leping siin mitte valikuvõimalust, vaid seab lõppeesmärgi.

Seetõttu on mul hea meel, et parlament on sellest teemast väga huvitatud – ja muide, on seda olnud päris algusest peale –, mida tõestab ka otsus, mille parlament on lauale pannud.

Eriti soovin ma tänada suurepärase koostöö eest põhiseaduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportööre. Ma soovin neid tänada korraldatud arutelu eest, millest oli suur abi selle toimiku koostamisel ja esitamisel.

Härra Jáuregui Atondo esitatud raport on väga suures ulatuses kooskõlas komisjoni seisukohaga. Lubage mul nimetada kolm küsimust, mis minu arvates on äärmiselt olulised.

Esiteks, komisjon jagab seisukohta, et Euroopa konventsiooni lisaportokollidega ühinemine Euroopa Liidu poolt, mida muuseas pole kõik liikmesriigid ratifitseerinud, on väga tervitatav samm. Tõepoolest, paljud protokollid on potentsiaalselt asjaokohased, mis puudutab Liidu võimu teostamist, ning neis protokollides sätestatud teatud garantiid on ühtlasi kajastatud ka hartas. Läbirääkimisteks volitused andvad direktiivid peaksid seega andma komisjonile õiguse läbi rääkida säte, mis tagab Euroopa Liidule õiguse ühineda ükskõik millise lisaprotokolliga.

Otsuse, milliste protokollidega me konventsiooni kõrval faktiliselt ühinemine, peab vastu võtma nõukogu ühehäälselt pärast parlamendilt nõusoleku saamist. Komisjoni arvates peaks nimetatud otsus soovitavalt hõlmama kõiki lisaprotokolle ja see tuleks vastu võtta ühes otsusega ühinemiskokkuleppe kohta.

Teiseks on oluline tegeleda Euroopa Liidu kui autonommse otsustusõigusega juriidilise isiku eristaatusega, kellest saab algselt üksnes riikide tarvis loodud mehhanismi lepingupooleks. Seetõttu on vajalik teha konventsiooni mõningaid piiratud ja tehnilist laadi protseduurilisi muudatusi tulenevalt ühenduse õiguse spetsiifikast.

Muudatused hõlmavad niinimetatud kaasvastustaja mehhanismi, mis võtab arvesse ühenduse õiguse detsentraliseeritud rakendamist liikmesriikide poolt. Selle mehhanismiga saab ühendus õigus olla kaasatud menetlusse kaasvastustajana liikmesriikide vastu algatatatud kohtuasjades, kus kaalul on ühenduse õigus. Mul on hea meel tõdeda, et ka parlamendi raport seda pooldab.

Kolmandaks olen ma täielikult nõus aruandega, mis soovitab Euroopa Liidu esindajatel osaleda konventsiooni organites võrdsetel alustel lepinguosaliste esindajatega. Selline osalus on tõepoolest võtmetähtsusega Euroopa Liidu sujuval integreerimisel ja lülitamisel konventsiooni süsteemi. Te olete seda praegu tõlgendanud selliselt, et igast lepinguriigist valitakse Strasbourgi kohtusse üks kohtunik.

Komisjon seetõttu tugevalt toetab ettepanekut valida Euroopa Liidule alaline täiskohaga kohtunik, kellel on teistega samaväärne staatus ja samad kohustused. Ad hoc kohtunik, kes sekkub üksnes Euroopa Liidu vastu esitatud või Euroopa Liidu õigust puudutavatesse kohtuasjadesse, ei ole meie arvates piisav.

Mis puutub Euroopa Liidu kohtuniku valimise viisi, siis tuleks kohaldada konventsioonis sätestatud korda.

See tähendab, et nõukogu parlamentaarne assamblee valib kohtuniku kolme esitatud kandidaadi seast ning ma nõustun aruandeprojektiga selles, et Euroopa Kohtusse kohtunikke valiva assamblee töösessioonidel peab osalema piisaval arvul parlamendiliikmeid.

Kolme kandidaadi nimetamise kord kord ei ole ühinemislepingu teema, vaid meie teema. Meil tuleb seda teha sisemiste õigusnormide alusel ning mõte, et parlament peab olema kaasatud kohtunikukandidaatide valimist käsitleva artikli 255 kohaselt, on äärmiselt huvitav ja väärib põhjalikumat uurimist.

Austatud liikmed, nagu te teate, on see toimik eesistuja Hispaania jaoks äärmiselt oluline ning Hispaania soovib eesistujana saavutada kokkuleppe enne juuni lõppu. Kui nõukogu saavutab selleks ajaks kokkuleppe – mida ma loodan, et ta suudab –, siis võimaldab see meil alustada suve lõppedes ühinemisläbirääkimisi. Nagu ma juba kaks nädalat tagasi Brüsselis ütlesin, teen ma kõik endast oleneva, et komisjon kui Euroopa Liidu nimel läbirääkija hoiab parlamenti pidevalt kursis kogu läbirääkimiste käiguga.

See käib ka Euroopa siseteemade kohta, kuid meil on päevakorras ka rahvusvahelised inimõigused. Nagu te teate, astusid 138 riiki 1998. aastal sammu edasi Rooma statuudi allkirjastamisega, mis lõi esmakordselt ajaloos alalise rahvusvahelise kohtu tagamaks, et genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude toimepanijad saaksid võetud vastutusele. Kohus alustas tööd 2003. aastal ning nüüd, seitse aastat hiljem, toimub meil Kampalas statuudi läbivaatamise konverents, mis paneb meid analüüsima kohtu tegevust, eesseisvaid katsumusi ja Euroopa Liidu toetuse tõhusust.

Mis puutub kohtu tegevusse, siis me teame, et kohus on täielikult toimiv, kuid endiselt lapsekingades. Ühtki kohtumenetlust pole lõpule viidud, kuid kohus on läbi vaatamas olukorda viies riigis: üks protsess on alanud, teine algab 5. juulil ja üks asi on kohtueelses menetluses – kõik seoses DAR ja KDVga.

Ärgem unustagem, et see on ainult viimase võimaluse kohus, nii et esmane vastutus lasub riikidel endil. Enamikul juhtudel on kohus üksnes katalüsaator, mis paneb riigid uurima ja menetlema kaasusi oma siseriiklikes kohtutes. Samal ajal on kohus oma lühikese eluea jooksul olnud võimas relv uute jõleduste toimepanemise vastu, sest nende toimepanijad teavad nüüd, et õiglus võidutseb, ning selles mõttes seisavad kohtul ees katsumused.

Ratifitseerimine Bangladeshi poolt kasvatas Rooma statuudiga ühinenud riikide arvu 111ni. Samas on selgemast selgem, et me peame püüdlema statuudi ja kohtu üleilmse tunnustamise poole. Kohus vajab selleks kõigi statuudiga ühinenud riikide ja mitteühinenud riikide, aga ka rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide tuge. Kohus ei saa oma rolli täita, kui riigid ei arreteeri isikuid, kelle arreteerimise Rahvusvaheline Kriminaalkohus on määranud, ega ka juhul, kui ei tagata tunnistajate kaitset või kui puuduvad vanglad süüdimõistetute tarvis. Just seepärast on Euroopa Liit kohut viimase kümne aasta jooksul toetanud, et aidata kirjeldatud probleeme lahendada.

Meie kui Euroopa Liit oleme algusest peale toetanud kohtu kui rahvusvahelise korra olulise mehhanismi asutamist, et teha lõpp karistamatusele, mis – nagu te teate – on saatnud miljonite inimeste vastu suunatud kuritegusid ja mille toimepanijatest üksnes käputäie üle on kohut mõistetud.

Euroopa Liit leiab, et tõhus Rahvusvaheline Kriminaalkohus on vältimatu vahend rahvusvahelisele üldsusele karistamatusega võitlemiseks ja normipõhise rahvusvahelise korra edendamiseks. Sel põhjusel oleme me kohut toetanud meile saadavate erinevate vahenditega, mida minister juba mainis. Ühisest seisukohast kujundati tegevuskava. Meie olime esimesed, kes sõlmisid kohtuga 2006. aastal koostöö- ja abi osutamise kokkuleppe, ning me anname Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule täieliku poliitilise ja diplomaatilise toetuse diplomaatiliste sammude, poliitiliste dialoogide ja avalduste näol. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klauslite lülitamine rahvusvahelistesse kokkulepetesse on nüüd Euroopa Liidu jaoks tavapärane.

Alates 2000. aastast on Euroopa algatus, mis hiljem nimetati ümber Euroopa demokraatia ja inimõiguste dokumendiks, toetanud kohut otseselt ja kaudselt kokku 29 miljoni euroga, millest märkimisväärne osa on tulnud üleilmsete kodanikuühiskonna kampaaniate kaudu. Euroopa Liit on vastu võtnud ka mitmeid otsuseid õigusemõistmise, vabaduse ja turvalisuse vallas, et tugevdada koostööd liikmesriikide vahel Rooma statuudis nimetatud kuritegude uurimisel ja menetlemisel siseriiklikul tasemel, mistõttu me anname endast parima selle süsteemi edasiarendamiseks. Süsteem vajab täiustamist, kuid see vajab kõigi maailma riikide kaasamist.

  Cristian Dan Preda, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – (RO) Ma kõnelen härra Jáuregui Atondo raportist. Ma alustaksin tänusõnadega tema aadressil selle suurepärase raporti koostamise eest, mis minu arvates annab põhjaliku ülevaate tulust ja katsumustest, mis kaasnevad Euroopa Liidu ühinemisega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Seoses arvamusega, mille ma koostasin välisasjade komisjoni tarvis, sooviksin rõhutada Euroopa Liidu jaoks suurima kasu ühinemisest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Lissaboni leppe järgsel ajal võib see samm tunduda täiesti iseenesest mõistetavana, kuid seda on oodatud pidevalt viimase 30 aasta jooksul. Ma arvan, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemine suurendab Euroopa Liidu usaldusväärsust igas inimõigustega seotud dialoogis kolmandate riikidega, kinnitades taas kõigile, et Euroopa Liit on ennekõike õigusel rajanev riikide ühendus.

Euroopa Liidu institutsioonid ning Euroopa Nõukogu liikmesriigid muutuvad seega Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu sõltumatu väliskontrolli subjektideks järgmise avalduse alusel: „üks inimõiguste standard, üks kohus”. Seoses ühe inimõiguste standardiga sooviksin rõhutada, et ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga annab ühtlasi Euroopa Liidule võimaluse ühineda ka teiste Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste lepingutega. Ma pean loomulikult silmas lisaprotokolle, täiendatud Euroopa sotsiaalhartat, mis – nagu te teate – täiendab ja tugevdab inimõiguste kaitset üleeuroopalisel tasandil. Ühtlasi ma usun, et Euroopa võimuorganite ulatuslikum kaasatus inimõiguste kaitsele spetsialiseerunud Euroopa Nõukogu organite töösse on ühtse kaitsestandardi loogiline järelmõju.

Teine asi, mida ma ka rõhutasin välisasjade komisjonile koostatud arvamuses, on see, et tuleb leida tasakaal ühelt poolt Euroopale eriomase kohtusüsteemi ning teiselt poolt üleeuroopaliselt inimõigusi tõhusalt kaitsnud Strasbourgi kohtu jurisdiktsiooni säilitamise vahel.

  Kinga Gál, kodanikuvabaduse, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamuse koostaja. – (HU) Daamid ja härrad! Esiteks, lubage mul tänada koostöö eest härra Jáuregui Atondot, põhiseaduskomisjoni arvamuse koostajat. Ma usun, et põhiseaduskomisjon ning kodanikuvabaduse, justiits- ja siseasjade komisjon, samuti meie tööd täiendanud inimõiguste allkomisjon on omavahelises tihedas koostöös käsitlenud mitmeid küsimusi seoses konventsiooniga ühinemisega ning on õigustatult tähelepanu juhtinud mõningatele selgitamist vajavatele küsimustele.

Mina isiklikult otsustasin kodanikuvabaduse, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel esmalt keskenduda – ja seda kinnitas lõpuks ka komisjon – selle tagamisele, et meie ühinemine loob tõepoolest lisaväärtust Euroopa Liidu kodanikele ning et viimased on neist väärtustest ja võimalustest teadlikud, kuigi me peaksime vältima ka liigseid ootusi.

On hulgaliselt olulisi küsimusi, mida tuleb eelolevate läbirääkimiste käigus selgitada. Need hõlmavad ka Strasbourgi ja Luxembourgi kohtute omavahelist suhet, kuivõrd neist kummagi jurisdiktsioonis muutusi ei tehta. Ma pean vajalikuks rõhutada, et Strasbourgi kohtu töö reformimine langeb kokku ühinemisega ja see peaks olema oluline kaalutlus. Lisaks soovin rõhutada, et ühinemine on edukas üksnes juhul, kui see tõepoolest tugevdab praegusi institutsioone, ja liikmesriikide kohtusüsteemid peavad astuma selle suunas vajalikke samme. Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga on kordumatu kogemus, kuid see ei tohi ohtu seada juba toimivaid inimõiguste kaitsemehhanisme. Meil on väga oluline teada, et ühinemine on edukas, kui see tugevdab juba olemasolevaid institutsioone ning loob tegelikku lisaväärtust kodanike jaoks.

  Laima Liucija Andrikienė, fraktsiooni PPE nimel. – Proua juhataja! Rahvusvahelise Kriminaalkohtu läbivaatamise konverentsi on pikalt oodatud ja oluline sündmus kohtu enda arengus ning laiemalt ka rahvusvahelise kriminaalõiguse arengus.

Läbivaatamise konverents annab huvirühmadele hea võimaluse arutleda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nõrku külgi ning pakkuda välja võimalikke muudatusi või reformisuuniseid. Ma sooviksin ära märkida mitu küsimust, mida Euroopa Liidu liikmesriigid ning Euroopa Parlamendi delegatsioon peaksid päevakorda võtma.

Üks neist on kindlasti meie Atlandi-üleste partnerite positsioon Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Pean vajalikuks märkida, et USA mitteosalemine Rahvusvahelises Kriminaalkohtus on ainus olulisim tegur, mis kahandab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asjakohasust ja autoriteeti. Seetõttu oleks väga kasulik, kui meie Ameerika partnerid saaksid selgemalt väljendada oma praegust seisukohta ja võetud kohustusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes.

Samuti sooviksin ma kutsuda Euroopa Liitu üles arutama – ja loodetavasti muutma – Rooma statuudi artiklit 124, mis on tuntud ka kui üleminekusäte ja mis võimaldab riikidel mitte allutada oma kodanikke Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioonile sõjakuritegude korral seitsme aasta jooksul pärast statuudi ratifitseerimist. See on kahetsusväärne pääsetee, mis tuleb Rooma statuudist kõrvaldada.

Lõpetuseks – ehkki mitte tähtsuse järjekorras – sooviksin ma märkida, et Euroopa Liit peaks püüdlema Rooma statuudi võimalikult laia ratifitseerimise ja rakendamise poole suhetes nende riikidega, kes seda veel teinud pole. See peaks olema Euroopa Liidu eesmärk laienemisläbirääkimistel ja uute liikmesriikide ühinemisel Euroopa Liiduga. See peab olema tähtsal kohal ka meie suhetes Venemaaga, eriti kui arvestada, et praegu me räägime oma Venemaa partneritega läbi partnerluslepingu sõlmimise võimalikke viise.

  Debora Serracchiani, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Proua juhataja, Daamid ja härrad! Ma tänan raportööri suurepärase töö eest seoses Euroopa Liidu ühinemisega inimõiguste konventsiooniga, mis toob Euroopa kodanikele kasu järgmisel moel: tänu sellele konventsioonile saab olema uus Euroopa Liidu väline kohus, mis tagab Euroopa kodanike õiguste austamise Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt.

Demokraatia põhimõtte kohaselt peab Euroopa Liidul ja liikmesriikidel olema alati õigus end kaitsta. Seetõttu ma usun, et on äärmiselt oluline, et iga konventsiooniga ühinenud rahvas peaks saama nimetada ka ühe kohtuniku, kes selgitaks iga apellatsiooni konteksti. Samuti pean ma oluliseks, et Euroopa Parlamendi juurde loodaks mitteformaalne organ, kes koordineeriks infovahetust parlamendi ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vahel, ning et parlamendiga tuleks läbirääkimiste käigus nõu pidada.

Ma sooviksin ka lisada, et Euroopa kodanikel on õigus sellise liikmelisuse mehhanisme ning teada oma õigusi. Seepärast ma usun, et Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit peaksid andma suunised, mis selgitavad üheselt selle liikmelisuse mõjusid.

  Andrew Duff, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua juhataja! Euroopa Liidu ühinemine EIÕKiga on kestnud pikka aega. See on oluline tükk mosaiigis, mille lõpp-pildiks on Euroopa Kohtu kaitstavad ülimad õigused ning Strasbourgi kohtu teostatav väliskontroll.

See on kahtlemata keerukas meede, kuna see on vastutasu inimõiguste harta siduvaks muutmise eest. See viitab olulisele värskele üksmeelele traditsioone armastavate brittide, kes on pooldanud valitsustevahelise Euroopa Nõukogu käsitlust, ning föderalistide nagu mina, kes on pooldanud riigiülest käsitlust, vahel. Niisugune mestimine on erakordselt kohane Ühendkuningriigi liberaaldemokraatide ja konservatiivide koalitsioonipoliitika perioodil.

  Barbara Lochbihler, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Proua juhataja! Rooma statuudi vastuvõtmine ning Rahvusvahelise kriminaalkohtu asutamine on edulugu. Tõendeid selle kohta on palju, kuid olulisim neist on see, et esmakordselt ajaloos on nüüd võimalik vastutusele võtta riigi kõrgeid esindajaid – nii tsiviil- kui ka sõjalistel esindajatel – sõjakuritegude või inimsusevastaste kuritegude eest.

Euroopa Liit on toetanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomist ja tööd mitmel korral ja väga positiivsel moel ning Euroopa Liit peab jätkama ka tulevikus selle kohtu toetamist ja tema sõltumatuse kaitsmist. Eelolev Kampala läbivaatamise konverents teeb inventuuri ja küsib, mis on läinud hästi ja mida võiks paremini teha. Praegu on just õige aeg selgelt välja öelda, et riigid peavad püüdma vastu võtta siseriiklikud õigusaktid või kohaldama neid ühetaoliselt toetamaks Rahvusvahelist Kriminaalkohut.

Paljud riigid reageerivad endiselt aeglaselt, kui tuleb arreteerida kõrgel positsioonil olevaid isikuid, kelle kohta on arreteerimiskorraldus väljastatud. Volinik Reding on sellele tähelepanu juhtinud. Tihti on hirm diplomaatiliste raskuste tekkimise ees kaalukam kui arusaam, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus vajab reaalset tuge oma rolli tõhusaks täitmiseks.

Kampala konverents peab arutama agressioonisõja mõistet. Rooma statuudi osapoolteks olevate riikide pühendunud töörühm on teinud selle kallal edukalt mõningast ettevalmistustööd ning esitanud sobiva teksti, mis on ära toodud ka meie otsuses. Me kustume komisjoni ja liikmesriike üles töötama intensiivselt selle suunas, et see mõiste saaks lülitatud statuuti ja seeläbi ka kohtu pädevusse.

Seejuures tuleb erakordselt suurt tähelepanu pöörata sellele, et kohtu sõltumatusele ei seataks mingeid piiranguid. Lubage mul lõpetuseks rõhutada, et Euroopa Liidu esindatus sellel konverentsil võimalikult kõrgete esindajate poolt on äärmiselt oluline. See oleks märk meie toetusest Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ning heaks eeskujuks teiste riikide valitsustele.

  Ashley Fox, fraktsiooni ECR nimel. – Proua juhataja! Minu fraktsioon on end pühendanud inimõiguste kaitsmisele, kuid me pole veendunud, et konventsiooni allkirjastamine Euroopa Liidu poolt on tark tegu. Arvestades, et iga liikmesriik on juba konventsiooni osaline, siis milleks selle allkirjastamine veel ka Euroopa Liidu poolt? Ma oleksin väga tänulik, kui keegi selles saalis tooks mulle praktilise näite selle kohta, kuidas minu valija inimõigused saaksid paremini kaitstud siis, kui ka Euroopa Liit konventsiooniga ühineb.

Praegu ei pea liikmesriigid seda konventsiooni oma siseriiklikus õiguses otse kohaldama. Ma soovin olla kindel, et see jääks nii ka siis, kui Euroopa Liit konventsiooniga ühineb. Ma ei soovi, et Ühendkuningriigi parlament muudaks seda, kuidas meie oleme otsustanud inimõigusi kaitsta. Mulle tundub, et üheks motiiviks selle ettepaneku taga on soov tugevdada Euroopa Liidu staatust rahvusvahelisel tasandil. Minu arvates on see väga hea põhjus, miks me ei peaks lubama Euroopa Liidul konventsiooniga ühineda.

  Helmut Scholz , fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Proua juhataja! Minu fraktsioon toetab igati Euroopa Liidu ühinemist Euroopa inimõiguste konventsiooniga. See on kahtlemata Euroopa olulisim inimõiguste dokument ja Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu tähtsus on ilmne – ehk isegi proua Foxile – tõsiasjast, et see menetleb keskmiselt 30 000 kaebust aastas. Aastal 2009 esitati 57 000 kaebust ning kohus tegi tol aastal 2000 otsust või täpsemalt öeldes kuulutas need välja.

Euroopa Kohtu näol on Euroopa Liidul samuti kohus, kuid erinevalt Euroopa Inimõiguste Kohtust tegeleb Euroopa Kohus üksnes põhiõiguste kaitse küsimustega ning siinjuures ei ole täiesti vale väita, et Euroopa Kohtul ei mänginud varasemalt ainsat juhtivat rolli Euroopa põhiõiguste kujunemisel.

Nii Euroopa Nõukogu kui ka Euroopa Liit nimetavad eelolevat ühinemist ajalooliseks ning ma arvan, et plenaaristungil anname me sellele enamuse toetuse. Mis kõige tähtsam – ma loodan, et see tõepoolest osutub ajalooliseks hetkeks Euroopa kodanike jaoks, kuna see loob inimõiguste kaitseala, mida peavad austama mitte ainult 47 riigi valitsused, vaid ka Euroopa Liidu institutsioonid. Sel moel saadab Euroopa Liit Euroopa kodanikele tugeva signaali selle kohta, et ta ei ole inimõiguste küsimustes õigusest üle ning et kodanikud võivad kaevata ühenduse institutsioonide peale juhul, kui need rikuvad inimõigusi.

Ühinemisprotsessi ise tekitab kindlasti mõningaid probleeme, mistõttu on oluline, et me leiaksime kiiresti ja konstruktiivselt ning eelarvamusteta ja loovalt parimad lahendused äärmiselt rasketele tehnilistele ja õiguslikele küsimustele.

  Morten Messerschmidt, EFD fraktsiooni nimel. – (DA) Proua juhataja! Kasu, mida Euroopa Liit Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemisest saab, on lihtne näha. See toob kasu neile, kes on töötanud Euroopa Liidus ning vallandatud selle eest, et nad keeldusid valearuannetele oma allkirja andmisest ja pealekaebamisest. Nad saavad sellistel juhtudel pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole artikli 6 alusel. See toob kasu selle parlamendi liikmetele, kellele esitatakse üüratud trahvinõuded oma arvamuse vaba väljendamise eest ja kellel pole kuhugi niisuguse tegevuse peale kaevata. Sellistel juhtudel on võimalik pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole Strasbourgis artikli 10 alusel. Niisiis on ühinemisest saadav kasu ilmne.

Põhjus, miks minu fraktsioon on sellele vaatamata vastu Euroopa ühinemisele Euroopa inimõiguste konventsiooniga, on asjaolu, et sellest tulenev kahju kaalub selgelt üles ühinemisest saadava kasu. Näiteks pole kahtlust, et Euroopa Kohus kasutab ühinemist selleks, et veel kord kasvatada Euroopa Liidu võimu. Paljudes valdkondades, nagu sotsiaalsfääris, välismaalasi puudutava poliitika ning põhiõiguste vallas, me näeme, kuidas on võimalik kasutada inimõiguste konventsiooniga ühinemist veel ühe argumendina muude Euroopa Liidus vastuvõetavate otsuste poolt, mis jätab vähem otsustusõigust liikmesriikidele. Me ei soovi näha seda, et liikmesriikidel ei ole võimalik kujundada oma välismaalaste poliitikat või otsustada oma vabaduste üle, väljendusvabaduse ja konventsiooniga hõlmatud muude küsimuste üle. Need peavad jääma siseriiklikeks küsimusteks ning seetõttu ei peaks Euroopa Liit konventsiooniga ühinemise teed minema.

  Nicole Sinclaire (NI). – Proua juhataja! Raportöör märgib oma aruandes, et ühinemine EIÕKiga võimaldab kodanikele kaitse Euroopa Liidu tegevuse vastu. Ma olen palju enam huvitatud oma Kesk-Inglismaa lääneosas elavate valijate kaitsmisest inimõigust konventsiooni eest.

Muidugi, Ühendkuningriigis me inkorporeerisime selle oma õigusesse 1998. aastal, lubades EIÕKil kehtida kõigis meie kohtutes. Uue konservatiivide valitsuse manifestis lubati, et nad tühistavad inimõiguste akti, kuid nad oleksid pidanud teadma, et Lissaboni leping muutis Euroopa Liidu juriidiliseks isikuks ning Euroopa Liidul on suurem võim kui Ühendkuningriigi valijatel. Meenub George Orwell. Kiri on seinal ja, nagu me teame, mõned inimesed on võrdsemad kui teised, kui teemaks on inimõigused.

Selle kuu alguses minu valijad Meridenis ja Hattonis kannatasid niinimetatud reisijate sissetungide tõttu, kes rikkusid rahu ja kes ehitavad ka omavoliliselt ning tõenäoliselt ebaseaduslikult meie allesjäänud väärtuslikku rohealasse. Tänu inimõiguste konventsioonile on neil reisijatel erilised kaitstud õigused. Neil on eelisõigused tervishoius ja hariduses ja seda kõike meie kohalike maksumaksjate arvel!

Raportöör soovib, et me kaasaksime sellesse protsessi siseriiklikud kohtud ja justiitsministeeriumid. Ma ütlen, et see inimõiguste konventsioon on põhjustanud juba küllalt kahju. Ehk sooviks raportöör külastada mu valimisringkonda ja oma silmaga tunnistada meie maa rüvetamist. Ehk sooviks ta rääkida tööd rabavate külaelanikega, kes on näinud oma kodude väärtuse järsku langust. Ta võiks tutvuda korda valvavate ning loomulikult reisijate eriõigusi säilitavate politseinike tööga. Ta võiks isegi vaadata etendust, mida pakuvad 90 killustikku vedavat veoautot külateedel, kus vanemad jalutavad oma lastega. Ta võiks aidata kohalikke, kes tormavad paigaldama turvaseadmeid sellise tegevusega tihti kaasneva kuritegevuse kasvu ootuses.

Mõistagi on need üksnes väikesed tragöödiad võrreldes tähtsa poliitilise projektiga, milleks on Euroopa Liit. Kuid mõelgem, et kui me anname ühele elanike rühmale eriõigused, siis me automaatselt vähendame teiste õigusi.

Inimõiguste konventsioon on vähendanud minu valijate õigusi. Ametnikud, keda valijad pole valinud, ei tohiks otsustada selleüle, kes on eriline ja kes mitte. Meil on Ühendkuningriigis värskelt valitud valitsus, kes on selles suhtes lubadusi andnud. Demokraatia nimel, lubagem neil antud lubadused ellu viia!

  Íñigo Méndez de Vigo (PPE). – (ES) Proua juhataja! Enam kui 20 aastat tagasi – tegelikult 23 aastat tagasi – oli mul õnn olla tunnistajaks sellise kokkuleppe allkirjastamisele teises parlamendis toonase Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delorsi ja Euroopa Nõukogu peasekretäri Marcelino Oreja vahel, mis käsitles Euroopa inimõiguste konventsiooni allkirjastamist toonaste Euroopa Ühenduste poolt. See oli 23 aastat tagasi.

See meenutab mulle vastust, mille luuletaja Heinrich Heine andis küsimusele: „Kus teile meeldiks surra?” Ta vastas: „Inglismaal, kuna seal juhtub kõik 100 aastat hiljem.” Mõne täna kuuldud kõne põhjal tundub, et kõik leiab aset 200 aastat hiljem, proua juhataja. Ma loodan siiski, et härra Duffi mõjuvõim uues liberaaldemokraatide ja konservatiivide koalitsioonivalitsuses seda olukorda parandab.

Seetõttu, proua juhataja, on minu fraktsioon – Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) fraktsioon – toetanud ühinemist juba pikka ega ning me tervitame soojalt härra Jáuregui raportit. See on tema esimene raport ning ma olen kindel, et mitte viimane.

Me oleme seda teinud seepärast, et meie arvates annab see rahvale rohkem garantiisid, kuna kõik, mida me teeme, seisneb inimestele enamate garantiide andmises selle kohta, et liikmesriikide kohaldatav Euroopa Liidu õigus ja Euroopa Liidu õigusaktid on kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatuga.

See raport avab võimaluse lahendada mitmed tehnilist laadi õiguslikud küsimused, mis kindlasti kerkivad, kuna me ei tohi unustada, et konventsioon oli mõeldud ratifitseerimiseks ja kohaldamiseks üksnes liikmesriikide poolt. Mida iganes selles majas vahel ka ei räägitaks, Euroopa Liit ei ole riik ega superriik. Ta on rahvusvaheline organisatsioon ja seetõttu on raske kohandada rahvusvahelist organisatsiooni millelegi, mis oli mõeldud liikmesriikidele.

Proua Giannakou, kes oli meie variraportöör ja tegi suurepärast tööd, mille eest ma teda südamest tänan, räägib teile spetsiifilistest küsimustest. Mina soovin nüüd vaid ühineda asejuhataja Redingiga üleskutses nõukogule anda komisjonile volitus pidada kiireid läbirääkimisi ning ma olen veendunud, et mu sõber härra López Garrido kindlustab, et nii ka läheb. See tähendab, proua juhataja, et varsti on meil võimalus tähistada Euroopa Liidu ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Proua juhataja! Ma sooviksin ühineda tänuavaldustega raportööri, härra Jáuregui ning arvamuse koostajate aadressil, kes on selle raporti valmimise nimel tööd teinud. Ma teen seda eelkõige selleks, et juhtida tähelepanu tõsiasjale, et täpselt niisama, nagu me sel aastal oleme tegelenud Rahaliidu majanduskriisi lahendamisega, on nüüd aeg öelda, et Euroopat ei ehitata mitte siseturu ega ühisraha, vaid inimeste abil.

Inimeste õigusi Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tugevdatakse. See õiguste kogumik peab arvesse võtma Euroopa integratsiooni poliitilist ja avalikku mõõdet.

Õigusi tugevdab ka Euroopa Liidu asutamislepingu artiklist 6 tulenev volitus allkirjastada Euroopa inimõiguste konventsioon.

See ei kahanda ühtki Euroopa kodanikele liikmesriikide õigusega tagatud põhiõigust seetõttu, et nad on nende liikmesriikide kodanikud. Vastupidi – see tugevdab ja kasvatab kõigi ühisprojektis osalejate õigusi.

Samuti soovin ma kodanikuvabaduse, justiits- ja siseasjade komisjoni esimehena juhtida tähelepanu asjaolule, et me oleme arutanud kõiki probleeme, mis tekivad seoses Euroopa inimõiguste konventsiooni toomisega meie ühisesse õiguste ja kodakondsuse tagamise tugevdamise traditsiooni. Me oleme korraldanud äärmiselt viljakaid visiite Euroopa Kohtusse ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse ning kokku kutsunud kolmanda konverentsi 21. juunil, kus osalevad olulised eksperdid ja kohtunikud Euroopa Inimõiguste Kohtust ning Euroopa Kohtust, et panna kokku ühine vastus küsimusele, millised peaksid olema kodakondsusõiguse õiguslikud tagatised.

Suurbritannia õigusasjatundja Hart kirjutas, et pole olemas õigusi ilma õiguslike tagatisteta ning õiguslikke tagatisi pole olemas ilma kohtuniketa. Niisamuti ei saa olla Euroopat ilma kodaniketa ega Euroopa kodanikke teadmiseta, et Euroopa integratsioon teeb meid suuremaks ja tugevdab põhiõigusi, mis meil Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikena juba olemas on.

  Marietje Schaake (ALDE). – Proua juhataja! Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamisel tuletagem endile meelde, et selle loomine märgib edu liberaalsele demokraatiale ja tõhusa rahvusvahelise õiguse arendamise kohustuse võtmist. Kõik Rooma statuudi ratifitseerinud liikmesriigid asuvad püüdlema meie ambitsioonide ja kohustuste täitmise poole inimõiguste, rahu ja õigusemõistmise vallas.

Kuigi kriitiline hinnang on oluline, on Rahvusvaheline Kriminaalkohus juba täna oluline asutus selle tagamisel, et neid põhiväärtusi ei järgitaks mitte ainult Euroopas, vaid üleilmselt. Nagu volinik Reding märkis, on see viimane võimalus, kuid see-eest oluline. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad jätkama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu või tema järgitavate põhimõtete toetamist, võttes vastu Euroopa Liidu suunised Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes. Esmane kohustus on läbi viia uurimine ja vastutusele võtta isikud, kes panevad toime sõjakuritegusid, genotsiidi või inimsusevastaseid kuritegusid.

Lissaboni lepinguga töötame me Euroopa Liidu ühise tõhusa välispoliitika kujundamise suunas. Kõrge esindaja peaks aktiivselt edendama Rooma statuudi allkirjastamist teiste selliste üleilmsete tegijate poolt nagu Hiina, India, Venemaa ja olulised kandidaatliikmesriigid, nagu Türgi. Kuid samuti peaks üleilmse õigusemõistmise edendamise dialoogi kaasama Euroopa Liidu pikaajalise partneri Ameerika Ühendriigid. Hollandlasest eurooplasena sooviksin ma kinnitada meie kodanikele, et Haagi invasiooniakti ei tühistata kunagi.

Euroopa Liit peab tegema konstruktiivselt koostööd Türgi ja USAga, et teha lõpp karistamatusele Iraanis, mis on üks kõige kiiremat tegutsemist vajav agressorite juhtum ja kus valitsus igapäevaselt ja süstemaatiliselt laseb hukata, vägistada ja piinata oma kodanikke. Meil tuleb teha tööd selle nimel, et inimõigused, õigusemõistmine ja õigusriiklus muutuksid tõeliselt üleilmseks ja kõigile kättesaadavaks ning Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on selle eesmärgi saavutamisel tähtis roll. Toetus sellele kohtule peab samuti üleilmastuma. Euroopa Parlament on töötanud konstruktiivselt ja on selles küsimuses üksmeelel.

  Gerald Häfner (Verts/ALE). – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad! See, mille suunas me täna töötame, on õiguse muutmine piiriüleseks. Selle olulisust võib tunda pilguheidust minu riigi kohutavale ajaloole ning praegu aset leidvatele inimõiguste rikkumistele. Tegelikkuses ei sooritanud sakslased kõige jubedamaid kuritegusid ajaloos seetõttu, et nad rikkusid seadust, vaid seetõttu, et nad koostasid seadusi, mis muutsid ebaeetilise õiguslikult lubatavaks ja muutsid näiteks juutide, kommunistide, kristlaste, homoseksuaalide ja teiste mõrvamise õiguslikuks kohustuseks. Kui sellised inimesed ja eelkõige need, kes selliste tegude toimepanemise korraldasid, hiljem ütlevad, et nad tegid üksnes seda, mida seadus tol hetkel ütles, ja seetõttu ei saa neid hiljem vastutusele võtta, siis näitab see õiguse ja inimsuse uskumatut nõrkust.

Sel põhjusel on meie poolt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes tehtu suur samm edasi selle suunas, et inimesed tulevikus teaksid, et kohtumõistmine toimub ka siseriikliku õiguse üleselt ning et kogu ülejäänud elu peavad nad elama teadmisega, et neid peetakse vastutavaks. See on oluline samm edasi, just nagu Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga; midagi, mille nimel meie ja mina isiklikult oleme juba mõnda aega võidelnud. Mul on hea meel, et meil on võimalus see täna siin üheskoos ellu viia, ning ma soovin tänada härra Jáuregui Atondot suurepärase raporti eest.

  Charles Tannock (ECR). – Proua juhataja! Minu rahvuslik briti konservatiivide partei – teadmiseks neile, kes ei tea, olgu öeldud et ma olen konservatiiv – on varasemalt väljendanud tõsiseid kahtlusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja selle poolt rahvusvahelise kriminaalõiguse rakendamise suhtes sellisena, nagu see kajastub Rooma statuudis inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi küsimustes.

Samas ei paku statuudi jõustumise 10. aastapäev meile võimalust selgelt hinnata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu rolli ja minu arvates on kohus kiiduväärselt jäänud jäigalt oma lühikeste ja ebameeldivalt õelate menetluste juurde ning üritanud vastutusele võtta üksnes kõige suuremaid türanne.

Kohtu peaprokurör Luis Moreno-Ocampo on oskuslikult aidanud kohtul tugevdada oma üleilmselt erapooletust. Poliitilise tagapõhjaga kaasuste pealetung pole õnneks materialiseerunud, mis oli meie Ameerika partnerite üheks suurimaks mureks. Ühendkuningriik ühines Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga oma eelmise leiboristliku valitsuse perioodil. Konservatiivide ja liberaalide koalitsioonivalitsuse hiljutine moodustamine Ühendkuningriigis annab meile võimaluse ümber hinnata Ühendkuningriigi suhted Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning Kampalas muuta mõnd vaidlusalust valdkonda, nagu näiteks vastutust käsu andmise eest.

Me ei saa lubada Ühendkuningriigi oluliste riiklike huvide kahjustamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt, kuid samal ajal me peame ka mõistma, et teatud juhtudel võib Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul olla konstruktiivne roll genotsiidi rakendavate diktaatorite vastutamatusele lõpu tegemisel.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Proua juhataja, volinik, minister, daamid ja härrad! Ma sooviksin kõneleda samaaegselt nii ühinemisest Euroopa inimõiguste konventsiooniga kui ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.

Esmalt soovin ma tänada raportööre nende koostatud raportite hea kvaliteedi eest ning nende soovi eest lülitada sellesse igaühe ettepanekud üksmeele vaimus.

Lisaks kõigele, mis on ühinemise poolt välja öeldud, soovin ma rõhutada kahte asja, mis minu arvates on olulised: kontrolli kehtestamine väljaspool Euroopa Liitu ja konventsiooni ekstraterritoriaalsus. Teisisõnu – selle kohaldumine kõigile Euroopa Liidu õigusaktidele, sealhulgas väljaspool Euroopa Liidu territooriumi. Lubage mul väljendada lootust, et inimõiguste ja demokraatia klauslid on sellest tulenevalt paremini mõistetavad. Seetõttu ei pea komisjonile läbirääkimiste pidamiseks antud volitus seonduma mitte üksnes konventsiooni enda ning selle kõigi protokollide ja kokkulepetega, mis on juba kirjas inimõiguste hartas, vaid meil tuleb ka väga kiiresti ühineda kõigi Euroopa inimõiguste konventsiooni õiguslike dokumentidega, et meil tekiks inimõiguste kaitsmiseks sidus süsteem.

Mis puutub Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, siis soovin ma välja öelda kaks soovi. Esiteks, ma soovin, et Euroopa Liit oleks eriti ärgas ohvrite ja nende kaitsjate õiguste suhtes. See tähendab ad hoc õigusabi võimaldamist asjatundlike välisõigusekspertide poolt.

Volinik, mul on ka teine soov: et Euroopa Liit kasutaks kogu oma sõnavõimu ja energiat selleks, et tagada liikmesriikide siseriikliku õiguse kooskõlla viimine rahvusvahelise õigusega. Prantsusmaa ei ole seda veel teinud. Mul on sellest kahju, nagu mul on kahju ka sellest, et mõned suurriigid, nagu Ameerika Ühendriigid, ei osale selle rahvusvahelise õiguse rakendamises inimsusevastaste kuritegude suhtes.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Proua juhataja! Euroopa Liidu poolt Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsiooni allkirjastamisele järgneb õigusaktide andmine, mis muudab selle konventsiooni Euroopa Liidu õiguse osaks, ning see on järjekordne välise võrdluse aluseks olev organisatsiooni dokument. See tähendab, et Euroopa Liidu Kohus Luxembourgis on pädev tõlgendama ja jõustama kahte potentsiaalselt võistlevat dokumenti – ELi hartat ja nõukogu konventsiooni.

Ma olen küsinud mitmelt põhiseaduskomisjoni ning kodanike õiguste, justiits- ja siseküsimuste komisjoni asjatundjalt, et mis saab siis, kui need kaks dokumenti või nende eri osad on omavahel vastuolus. Kumb neist sel juhul ülimuslik on?

Mulle öeldi kõigepealt, et dokument või selle osa, mis annab suurema vabaduse, on ülimuslik selle suhtes, millest tuleneb vähemal hulgal vabadust. Hiljem ma küsisin, kuidas otsustatakse juhul, kui vaidluses on kaks osapoolt ning kumbki neist nõuab erinevaid, kuid konkureerivaid ja võimalik, et vastassuunalisi õigusi, näiteks õigus solvamata tegeleda oma usuga ning väljendusvabadus, mis hõlmab mõne usu järgija tõekspidamiste kritiseerimist. Nagu Taani koomiksijuhtum näitab, pole tegemist üksnes teoreetilise probleemiga.

See oli mittehaukuva koera või pigem arvamust mitteavaldava asjatundja juhtum. Vaikus oli kõrvulukustav ning samas selge kõigi jaoks. Sõnavabadus tuuakse alati ohvriks, kuna see on Euroopa Liidu vaikimisi rakenduv seisukoht. Sõnavabaduse eitamine tuleb Euroopa Liidul välja kõige paremini!

Me räägime kahest eri õiguste kategooriast: poliitilisest väljendusvabadusest riigipoolse tagakiusamise vastu ja õigusest mitte saada kriitikast solvatud. Õigust mitte saada solvatud peetakse palju olulisemaks kui õigust arutleda avalikkust huvitaval teemal. Kas sõnavabadus peaks olema piiramatu? Piirangud peaksid olema kehtestatud neile, kes õhutavad vägivalda, kuid sellest väljapoole jääv kriitika peaks jääma kriminaalõiguse kohaldamisalast välja.

  Marietta Giannakou (PPE). – (EL) Ma soovin eriti tänada härra Jáuregui Atondot koostatud raporti eest ja kiita meie suurepärast koostööd, samuti tänada härra Predat ja proua Gáli nende tööpanuse eest kahes eri komisjonis.

Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja seeläbi kohtu jurisdiktsiooniga põhineb mõistagi faktil, et Euroopa Liit omandas omaenda õigusliku staatuse Lissaboni lepinguga. Mõned muidugi küsivad, miks me peame allutama end Strasbourgi inimõiguste kohtu jurisdiktsioonile, kui me oleme vastu võtnud põhiõiguste harta.

Esiteks, Strasbourgi kohtul on res judicata raames palju suurem otsustusõigus võrreldes põhiõigustes sätestatuga, nagu on vihjanud nii eesistuja kui ka volinik Reding.

Teiseks, see tekitab seose Euroopa Liidu ja Euroopas tervikuna toimuvaga ning seega ka Euroopa Nõukogu riikidega. Mõned loomulikult küsivad, kas see tekitab rohkem üldisi raskusi, kuid raport rõhutab, et riigiüleseid kaebusi ei või olla ning üks kohus ei ole teisest üle. Iga kohus tegutseb talle antud pädevuse piires, nagu Luxembourgi kohus tegutseb talle Euroopa Liidu antud pädevuse piires.

Ma leian, et ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on oluline samm, kuna sellega kaasneb ühinemine vastavaid volitusi käsitlevate protokollidega. See annab mõistagi Euroopa Parlamendile võimaluse aktiivselt osaleda läbirääkimistel ning valida Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vahendusel kohtunikku.

  Richard Howitt (S&D). – Proua juhataja! Mul on äärmiselt hea meel juhatada selle parlamendi saadikuid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu läbivaatamise konverentsil, samuti tähistada seda, kuidas kohtu rajamine on aidanud ehitada üleilmset õigusemõistmist ning võidelda karistamatusega inimsusevastaste kuritegude eest ning esindada meie Euroopa Liidu ühtset välis- ja julgeolekupoliitika otsust teha tööd kohtu universaalse jurisdiktsiooni saavutamise suunas.

Esitades üleskutse tagada ohvritele parem juurdepääs õigusemõistmisele, tuleb meil tunnistada, et ohvrite usaldusfondi annetusi teinud 24st maailma riigist on 15 meie Euroopa Liidu liikmesriigid. Samas tuleb meil piinlikkusega tõdeda, et 12 liikmesriiki ei ole annetusi teinud ning 14 liikmesriiki pole määranud riiklikke kontaktpunkte ega vastanud iga-aastasele ülevaatele, nagu harta ette näeb. Universaalne jurisdiktsioon välismaal algab õiguse universaalse rakendamisega siin kodus ning proua juhataja, ma pean kahetsusega nentima, et Ühendkuningriigi uue koalitsioonivalitsuse üheks esimeseks otsuseks on minna ülevaatamise konverentsile, et seista vastu kohtu jurisdiktsioonile agressioonikuritegudes ning Belgia ettepanekule käsitleda keelatud relvade kasutamist sisekonflikti lahendamisel sõjakuriteona.

Agressiooni, jõu lubamatut kasutamist teise riigi vastu menetleti Nürnbergi ja Tokyo tribunalides Teise maailmasõja lõppedes ning mul on raske mõista, miks ei võiks Rahvusvaheline Kriminaalkohus menetleda 21. sajandi kuritegusid. Ühtlasi ei mõista ma, kuidas nad õigustavad seda, et mürgigaasi või lõhkekuulide kasutamine on õigusvastane, kui see ületab riigi piiri, kuid ei ole seda juhul, kui jääb riigi piiresse. Nad ütlevad, et kui Saddam Hussein kasutas gaasi araablast vastu või Gaza meeleavaldajaid tulistatakse kuulidega, mis muutuvad nende kehades kildudeks, siis võivad nad seda teha kartmata, et neid vastutusele võetaks. Siin nad lihtsalt eksivad.

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Proua juhataja! Genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ning sõjakuritegude toimepanijate üle kohtu mõistmine on esimene vastus neile ohvritele, kes on liiga sageli ja kahjuks asjata nõudnud hüvitist ja õiguse mõistmist.

Enne Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamist soovisid paljud meist, et sel kohtul oleks kuritegusid ennetav roll. Tõepoolest, kas rahvusvaheline organ, keda on volitatud karistama Bosnias, Rwandas, Kambodžas ja Darfuris toime pandud jõledate kuritegude autoreid, ei hoiata vastavaid diktaatoreid-täideviijaid, kes teavad, et kui nende kuriteod on toime pandud, ei tunne nad end enam turvaliselt väljaspool oma riiki, kus nad võisid tunda end täielikult karistamatuna?

Selles suhtes sooviksin ma küsida komisjonilt ja nõukogult, kas nad usuvad, et kuritegude ennetamise eesmärk on saavutatud? Näiteks kas komisjon võiks mulle öelda, kas nende arvates võib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt president Omar al-Bashiri suhtes väljastatud arreteerimisorderit pidada osaks probleemist või selle lahendusest? Mina isiklukult arvan jätkuvalt, et see on osa lahendusest.

Olgu kuidas on, millised on kohtu lühikese tegutsemisaja õppetunnid?

Neid õppetunde arvestades, kas komisjon kavatseb – ja see on minu viimane küsimus – esitada muudatusettepanekud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülevaatamise konverentsil Kampalas, mis selleks võimaluse annab, ning kui see on vajalik, kohtu tegevuse õigusliku aluse moodustavatesse õigusaktidesse tehtavad muudatused heaks kiita?

  Konrad Szymański (ECR). – (PL) Kui me ühineme Euroopa inimõiguste konventsiooniga, tuleb meil iga hinna eest ära hoida mitmete tõsiste ohtude tekkimine.

Meil on oluline probleem, mis on seotud kahe kohtu omavahelise võistlemisega: üks neist on Strasbourgi kohus ja teine Euroopa Kohus. Probleeme tekitab asjaolu, et üheaegselt on jõus kaks dokumenti – põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsioon. On väga raske selgitada meie kodanikele, kumb kohus on pädev nende kaebust lahendama. Selle tulemusel kasvab kohtute pädevuse ning asjaomaste õiguslike aluste omavahelise konflikti tõttu kaebuste menetlusse mittevõtmise otsuste arv. Samuti on oht, et Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga vähendab liikmesriikide põhiseadustega tagatud õiguste austamist, mis praegu moodustavad õiguse üldpõhimõtted. Täpsemalt väljendudes ei tohiks Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga olla selleks Lissaboni lepingu protokollist ümberminemiseks, mis tagab Ühendkuningriigile ja Poolale kaitse põhiõiguste harta ootamatute mõjude vastu.

  Csanád Szegedi (NI). – (HU) Daamid ja härrad! Mul on äärmiselt kahju, et mul on selle tähtsa teema käsitlemiseks vaid üks minut, seetõttu lubage mul ajasurvest hoolimata teavitada teid sellest, et Põhja-Ungarit, Slovakkiat ja Poolat on praegu laastamas kohutav üleujutus. Sadade inimeste elud on ohus. Me peame neile siit Euroopa Parlamendi kojast Strasbourgis kinnitama, et me oleme nendega solidaarsed ja tunneme ohvritele kaasa ning loodame, et see üleujutus taandub võimalikult kiiresti. Ma palun Euroopa Parlamendi juhtidel pakkuda ohvritele abi, kui seda vaja peaks minema. Praegu on Põhja-Ungaris täielikult vee all mitukümmend asulat. Loodame, et saatus ja Jumal on armulikud nende katastroofist tabatud piirkondade suhtes.

Põhiprobleem selle raporti puhul on see, et meil kui Euroopa Parlamendi liikmeil tuleb tõsta inimõiguste kaitse kõrgemale tasemele. Konventsiooniga ühinemine paraku ei suurenda inimõiguste kaitset. See on üksnes Euroopa ühendatud riikide ideoloogia, mida me ei toeta, sest suveräänsed liikmesriigid on konventsiooniga juba ühinenud. Ka ei nõustu me sellega, et see sümboolne otsus tuleb vastu võtta selleks, et mõista anda meie kuuluvusest suurde impeeriumisse.

  Carlo Casini (PPE). – (IT) Proua juhataja, härra López Garrido, volinik, daamid ja härrad! See liikmesus on kindlasti märk Euroopa Liidu ühest missioonist – missioonist kaitsta ja edendada inimõigusi.

Missioon on juba täielikult sõnastatud ja ajaloo kinnitatud asjaoluga, et liikmesriigid eraldi on juba Euroopa Nõukogu konventsiooniga ühinenud, samuti kordamisega, et konventsiooni ja liikmesriikide põhiseaduste üldpõhimõtted on nüüdsest osa Euroopa õigusest. Seega on see sümboolne samm äärmiselt oluline.

Siiski pole selle ideaalse kontseptsiooni tõlkimine materiaalõiguse normideks nii lihtne: see raport käsitleb peamiselt ja lõppkokkuvõttes üksnes institutsionaalseid küsimusi ja see on täiesti arusaadav. Ma pean ütlema, et ka mina tänan härra Atondot, ja ma olen kohustatud teada andma, et AFCO põhiseaduskomisjon, mida ma juhatan, on selle dokumendi peaaegu ühehäälselt kinnitanud. Seega me oleme selle dokumendiga rahul ja ma ei peatu selle üksikutel punktidel, kuna me täielikult toetame kõike seda, mida nõukogu president ja volinik on öelnud.

Ma soovin teha vaid ühe ettepaneku, kuna väide, et Euroopa Parlamendi liikmed on institutsionaalselt esindatud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee koosolekul, kus valitakse kohtunik, on mõnevõrra segane: ma ütleks, et Euroopa, Euroopa Liidu ja teiste riikide rahvaste vahel on väike probleem. Õnneks Euroopa Parlamentaarse Assamblee liikmelisust ja selles esindatust käsitlev regulatsioon juba ütleb, et riigil ei või olla vähem kui kaks ja mitte rohkem kui 18 esindajat. Euroopa Liidu arvestades tähtsust teen ettepaneku tõmmata piir 18 juurde.

Paraku tuleb mul lõpetada ning ma teen seda öeldes, et see otsus kujutab probleemi, mis väärib põhjalikumat uurimist, ehk teisisõnu on probleemiks meie poolt juba mitmeid kordi esile tõstetud kohtute omavaheline konkurents. Ma usun, et meil tuleb seda pisut põhjalikumalt arutada, kuid eelkõige tuleb meil arutada Euroopa vaimu probleemi: meie oleme Euroopa Liit ning, nagu märgitud Lissaboni lepingu artiklis 2, rajaneb meie liit inimväärikuse ja inimõiguste austamisel. Ka võrdsus rajaneb inimväärikusel. Euroopas ei ole meil selles küsimuses üksmeelt, mistõttu tuleb meil põhjalikult arutada inimväärikuse mõiste, piiride ja ulatuse üle. See pole kahjuks selle otsuse ega väga kiidetud raporti teema. Ma tänan raportööri.

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Proua juhataja! Euroopa Liit on ja jääb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja tema kui inimõiguste universaalsuse kaitsja tuliseks pooldajaks. Me kõik loodame, et Rooma statuudist saab Kampalas tõeline verstapost kohtu edasises arengus.

Rahvusvahelisele üldsusele on esitatud üleskutse tugevdada selle institutsiooni kehtivust ning tagada rahvusvahelise kriminaalõiguse sõltumatuse ja tõhususe kaitsmine ja tugevnemine. Ülevaatamisprotsessi raames on juba esitatud mitmeid ettepanekuid, millest olulisim on kahtlemata agressioonikuriteoga seonduv. Täna on siiski kõige olulisem edastada selge teade, et Euroopa Parlament soovib rõhutada, et koletud inimsusevastased kuriteod ei saa jääda karistamata. Meie soov on õiguse selgus ja võimalikult paljude rahvusvahelisse üldsusse kuuluvate liikmesriikide koostöö, et teha ausa ja erapooletu kohtumenetluse abil lõpp karistamatusele.

Sõjakurjategijad peavad veenduma, et nad vastutavad oma tegude eest. Just karistuse kindlus on see, mis aitab ennetada samasuguseid tegusid tulevikus ja sillutab teed ägedatele kokkupõrgetele järgnevale leppimisele.

Seetõttu me kinnitame oma täielikku toetust kohtu eesmärgile ja meie pühendumust inimõigustele ja rahvusvahelisele humanitaarõigusele ning soovime, et ülevaatamise konverents Ugandas oleks igati edukas.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülevaatamise konverents on hea võimalus panna Euroopa Liidu liikmesriike kaitsma väärtusi, mis on meie jaoks võtmetähtsusega. Õnneks valitseb eurooplaste seas üldine veendumus, et suurimaid kuritegusid tuleb menetleda ning nende toimepanijaid karistada.

Selle valguses on hea, et ülevaatamise konverents toimub Aafrikas. Aafrika on manner, kus paljusid toimepandud kuritegusid pole veel karistatud. Kohus uurib praegu viies Aafrika riigis: Keenias, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Sudaanis, Ugandas ja Kesk-Aafrika Vabariigis.

Oma ja teiste rahvaste vastu jõledaid kuritegusid toime pannud isikute vastutamatusele tuleb teha lõpp. Selles on kohtul võtmeroll. Kui kohus oleks tegutsenud juba 70 aastat tagasi, poleks ehk Katõni massimõrva toimunud. Tõhusalt toimiva kohtu olemasolul võib juba iseenesest olla preventiivne mõju.

Euroopa riigid peavad tugevdama kohtu põhirolle: sõjakuritegude, genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude uurimine ja nende toimepanijat vastutusele võtmine. On oluline, et Rooma statuudiga ühineks rohkem riike, sest kohtu tegevuse tõhusus sõltub riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahelisest koostööst. Seetõttu peaksid kõik Rooma statuudi osapooled asuma koostööle, kuna teisiti ei ole kohtu tegevust võimalik tõhusamaks muuta.

  Ana Gomes (S&D). – (PT) Kampala konverentsi kavas on olulised küsimused, nagu agressioonikuritegu. Samas on süüdistatava Omar al-Bashiri kohtu ette toomine praegu olulisim samm Rahvusvahelise Kriminaalkohtu universaalse jurisdiktsiooni kehtestamisel.

Tänu Euroopa Liidu survele viis ÜRO julgeolekunõukogu Dargusri kuriteod Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu arreteerimisorderite seas on üks väljastatud praeguse Sudaani riigipea vastu viimase toimepandud inimsusevastaste kuritegude ning sõjakuritegude eest.

Euroopa Liit peab tegutsema vastavalt oma Sudaani valmiste vaatlejate hinnangutele, mille järgi valimised ei vastanud rahvusvahelistele standarditele. Isegi kui Omar al-Bashir oleks ausalt valitud, peaks Euroopa Liit ikkagi nõudma tema vastutusele võtmist. Euroopa Liit ei saa jätkata vastuoluliste signaalide andmist.

On ülioluline, et president Omar al-Bashir antaks üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule. See edastaks võimsa signaali teistele diktaatoritele ja hoiaks ära nende poolt vägivalla kasutamise oma rahva vastu; selles asjas läbikukkumine omab vastupidist toimet.

  Monica Luisa Macovei (PPE). – Proua juhataja! Ma räägin Euroopa Liidu ühinemisest Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Ma soovin rõhutada, et ma räägin kui jurist.

Ma juhin tähelepanu Euroopa Kohtu rollile Euroopa Liidu ühinemisel Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Täpsemalt väljendudes tuleb Euroopa inimõiguste konventsiooni nõue, et kaebuse esitaja peab enne Euroopa Inimõiguste Kohtu poole pöördumist ära kasutama kõik siseriiklikud võimalused, sisse viia ka korda, mis annaks Euroopa Kohtule igal juhul viimase instantsina asja lahendada enne Strasbourgi kohtu poole pöördumist. Ma viitan peamiselt neile kohtuasjadele, kus liikmesriigid kohaldavad Euroopa Liidu õigust ja nad kaevatakse seepeale kohtusse. Luxembourgi kohtule tuleb anda võimalus sellistel juhtudel konventsiooni kohaldada. Ärgem unustagem, et Luxembourgi kohus on rakendanud konventsiooni juba aastaid. Sellega seoses sooviksin meenutada Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kohtuasjas Bosphorus Airlines ja Iirimaa kohtuasjas 2005. aastal väljendatud seisukohta. Ma tsiteerin: „Ühenduse õiguse järgset põhiõiguste kaitset võib pidada samaväärseks konventsiooni süsteemiga.”

Ühes oma kolleegidega tervitan ma Euroopa Liidu ühinemist konventsiooniga, kuid samal ajal palun läbi viia meie kehtestatava korra põhjalik analüüs, kuna meil tuleb samaaegselt kaitsta nii oma kodanike huve kui ka säilitada seda, mis hästi toimib.

  Paulo Rangel (PPE). – (PT) Ma rõhutaksin, et Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) fraktsioon ja selle portugallastest liikmed tunnistavad suure rõõmuga Euroopa ühinemise algust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

Lõpuks on sellises riigis nagu Portugal, mis on inimõiguste kaitsmisel olnud alati esirinnas orjapidamise keelustamisega Portugalis juba 1761. aastal ja mis esimesena keelustas surmanuhtluse, meil selgelt võimalik ühinemisprotsessi üksnes toetada.

Siiski ma sooviksin juhtida tähelepanu asjaolule, et meie arvates on äärmiselt oluline, et parlament jälgiks Euroopa Liidu ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Me peame seda oluliseks tehnilisest, õiguslikust ja poliitilisest vaatevinklist, sest parlament ise on üks inimõiguste koda, kus inimõigused on tähtsal kohal. Samuti soovin ma märkida, et me peame kontakte paljude kolmandate riikidega väga oluliseks. See on väga oluline signaal (Euroopa Liidu astumine Euroopa Nõukokku), mille me edastame neile Euroopa Nõukogu liikmetele, kes ei ole liikmesriigid.

Neile Euroopa Nõukogu liikmetele on see signaal selle kohta, et Euroopa Liit tugevdab ja pöörab suurt tähelepanu demokraatia olukorrale ja arengutasemele ning inimõiguste austamisele.

  Milan Zver (PPE). (SL) Auväärsed komisjoni ja nõukogu esindajad! Inimõigused ja põhivabadused on juba mõnda aega olnud piiratud iga üksiku rahvusriigiga. See lahendab põhidilemma selle üle, kas Euroopa Liit peaks rajanema valitsustevahelisel kokkuleppel või peaks ta olema midagi riikideülese riigi laadset. Ma leian, et Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga on samm inimvabaduste ja iga üksikisiku vabaduste laiendamise suunas. See samm loob ka lisaväärtust ning me peame seadma enda eesmärgiks Euroopa Liidu muutmise alaks, kus inimvabaduse standardid on maailma kõrgeimad.

Seejuures ma ei arva, et Euroopa Liit muutub ühtäkki vabaduse kantsiks seetõttu, et ta on konventsiooniga ühinenud. Vastupidi, endiselt jäävad aset leidma inimõiguste ja põhivabaduste rikkumised, kuid oluline on, et need inimõigused ja põhivabadused poleks süstemaatiliselt ohus.

Me peame tugevdama kohtute ja teiste struktuuride tegevust ning laiendama nende pädevust ning sellega ma soovingi oma kõne lõpetada.

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Ma sooviksin öelda midagi tänase istungi teemal. Tuleb meeles pidada, et kahjuks on Aafrika manner, kus on aset leidnud hulgaliselt ja sagedasti kuritegude ja genotsiidi juhtumeid. Euroopa Liit ei või sellises olukorras jääda passiivseks. Õnneks omandab Rahvusvaheline Kriminaalkohus Kampalas üha olulisemat rolli meetmete võtmisel nende kuritegude vastu. Kurjategijad peavad teadma, et nad ei pääse karistusest. Sellega seoses olen ma üks neist, kes on otsustavalt selle poolt, et Euroopa Liit toetab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd. Ma ei arva, et me peaksime selles suhtes täna kahtlusi väljendama. Ma arvan, et me peaksime arutlema ja mõtlema, mida me saame teha selleks, et Kampala kohus saaks tegutseda veel tõhusamalt.

  Monika Flašíková Beňová (S&D). – (SK) Nagu juba sai öeldud, on Euroopa Liidu ühinemine selle konventsiooniga sümboolne samm. Sellele vaatamata ma usun, et see saab integratsiooniprotsessi üksnes tugevdada ning et see on samm Euroopa Liidu poliitilise ühtsustumise suunas.

Sümboolsuse kõrval on see õiguslik meede ka praktilise väärtusega Euroopa Liidu inimõiguste poliitika tarvis. Formaalsel tasandil kõrvaldab see ka topeltstandardid. Võib öelda, et Euroopa Liit ei olnud varasemalt kohustatud inimõigusi austama. Nüüdsest on Euroopa Liidu õigusaktid aga allutatud väliskohtu kontrollile, mis jälgib konventsiooni järgimist.

Üheks täiendavaks praktiliseks kasuks, mida Euroopa Liit konventsiooniga ühinemisest saab, on inimõiguste kaitsmise garanteeritus mitte üksnes Euroopa Liidu kodanikele, vaid ka teistele Euroopa Liidu isikutele, aga ka väljaspool Euroopa Liidu territooriumi tema jurisdiktsioonile allutatud isikutele. Isiklikult meeldib mulle mõte, et Euroopa Liidu eesmärk on järgida oma välissuhetes ja tegevuses kõiki konventsiooni klausleid.

On oluline, et esitatud raport mainib ühinemisprotsessiga kaasneda võivaid tehnilisi ja administratiivseid probleeme ning kirjeldab, kuidas neid saaks vältida. Euroopa Liit kui riikide jaoks loodud konventsiooniga ühinev mitteriigist osaline peab vältima mittevajalike muudatuste tegemist konventsioonis või oma kohtusüsteemis. Euroopa Inimõiguste Kohus on juba niigi piisavalt laiali venitatud. Lisaks võivad ühinemisel tekkivad välditavad probleemid õõnestada Euroopa Liidu konventsiooniga ühinemise legitiimsust ja populaarsust.

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Daamid ja härrad! Olen olnud Euroopa Parlamendi liige nüüdseks peaaegu juba aasta ja ma hakkan harjuma sellega, millega on võimatu harjuda. Nimelt sellega, et igale raportile järgnev arutelu käib ühe stsenaariumi järgi. Meid on selles kojas ligikaudu 800 parlamendiliimest 20 kuni 30. Mõned meist puuduvad mitte niivõrd kohusetundest, vaid lihtsalt seetõttu, et nad ei soovi hääletada mitte partei suuniste järgi, vaid oma isikliku veendumuse järgi ja usaldusväärsele teabele tuginedes ning kõik on saanud sama kogemuse. Me küsime küsimusi, kuid ei paku neile lahendusi, välja arvatud ehk mõned üldise iseloomuga seisukohavõtud. Ma südamest palun inimõiguste volinikul teha seekord erand ja anda mu küsimusele täpne vastus. Küsimus on, et millist lisaväärtust ja kasu Euroopa kodanikud Euroopa ühinemisest Euroopa inimõiguste konventsiooniga saavad, arvestades et Euroopa Liidu liikmesriigid on konventsiooniga juba ühinenud? Ma palun teil tuua ühe näite selle kohta, mida uut see konventsiooniga ühinemine Euroopa kodanikele nende inimõiguste kaitse seisukohast annab. Tänan teid ette, et sellest reeglist lõpuks ühe erandi teete!

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad! Euroopa Inimõiguste Kohtu liikmeks saamine on oluline samm Euroopa Liidu kasvamisel: kaks õiguste tagamise süsteemi tugevdavad iga üksikisiku põhiõiguste kaitstust nii 27 liikmesriigis kui ka väljaspool, kui võtame arvesse kõiki Euroopa Nõukogu liikmesriike. Seetõttu on see võimalus, mida ei tohi kaotada ning mida me oleme pikka aega oodanud.

Nii Euroopa Kohtu kui ka Strasbourgi kohtu loodav õigus on juba mõnda aega selle suunas liikunud või pigem sellele eesmärgile teed sillutanud, sest minu jaoks on see eesmärk. See on meie kõigi jaoks eesmärk. Seetõttu pean ma ära märkima selle liikmesuse olulisuse kõigi Euroopa Liidu kodanike jaoks, kes saavad seeläbi võimaluse pöörduda kaebustega Euroopa institutsiooni või liikmesriigi vastu Strasbourgi kohtusse selle poolt võimaldatava laialdasema kaitse tõttu.

Ma lõpetan teadmisega, et kahe kohtu sõltumatus jääb muutmatuks, nagu on raportis selgitatud – seejuures ma tänan oma kolleege selle raporti eest – ja et see on meie kõigi soov, välja arvatud koostöö kahe eraldi vastutusvaldkonnaga institutsiooni vahel.

  Íñigo Méndez de Vigo (PPE). – (ES) Proua juhataja! Ma sooviksin selgitada kahte asja. Esiteks, põhiõiguste hartas sisalduvad artiklid, mis on olemas ka Euroopa inimõiguste konventsioonis ja mis on täpselt samasugused ja -tähenduslikud: harta artiklid 52 ja 53. Seetõttu vastuolu puudub.

Teiseks, Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsioon on riigiülene. Seetõttu kui keegi soovib tema poole pöörduda seoses Euroopa Liidu otsuse või Euroopa Liidu õiguse kohaldamisega, peab ta esmalt pöörduma eelotsuse saamiseks Euroopa Kohtu poole.

Ma mõistan, et eurofoobid soovivad igal võimalusel hääletada Euroopa vastu, kuid vähemalt parlamentaarsest viisakusest peaksid nad lugema härra Jáuregui raportit, mis kirjeldab kõike selgelt.

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud juhataja! Seoses esimese punktiga inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni kohta tahaksin ühineda õnnitlustega raportööridele ja ka komisjonile selle eest, et ta on väga kiiresti esitanud läbirääkimisteks volituse projekti. Samuti tervitan härra Duffi kõnet, kes ütles üsna selgelt, et Ühendkuningriigis konservatiivide ja liberaaldemokraatide vahel moodustatud valitsus pooldab täielikult seda, et Euroopa Liit kirjutab alla Euroopa Liidu inimõiguste konventsioonile ning peab seega kinni Lissaboni lepingust.

Kuid mõned härra Duffi kaasmaalased ütlesid just vastupidist: Euroopa Konservatiivide ja Reformistide esindajad ning Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsiooni esindaja – kes ei ole Suurbritanniast – ning proua Sinclaire ja seejärel proua Morvai ütlesid üsna selgelt „Miks peab Euroopa Liit kirjutama alla Euroopa Liidu inimõiguste konventsioonile, kui liikmesriigid juba on selles osalised?”

Tegelikult on toimunud nii, et liikmesriigid on andnud mõne oma pädevuse ja volituse üle Euroopa Liidule, mistõttu neid ei rakenda mitte liikmesriigid, vaid Euroopa Liit. Seega võiks Euroopa Liit teoreetiliselt Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkuda. Nii on see juhul, kui leitakse, et Euroopa Liidul pole mingeid volitusi ega kompetentse, kuid tal on volitused ja kompetentsid, mille on talle üle andnud liikmesriigid. See tähendab: sellest ei piisa, et liikmesriigid on konventsioonile alla kirjutanud. Ka Euroopa Liit peab sellele alla kirjutama, et inimõigused oleks kaitstud kogu Euroopa Liidus.

Ma ei saa aru, kuidas nende kahe mainitud fraktsiooni esindajad, kes näitasid üles ilmset euroskeptitsismi, keelduvad riikideülesest kontrollist Euroopa Liidu üle. Keelduda riikideülesest kontrollist Euroopa Liidu üle on täiesti vastuolus kellegi puhul, kes tahab, et oleks kontroll Euroopa Liidu üle või kes leiab, et kõik, mida Euroopa Liit teeb, on halb või armetud bürokraadid teevad kõike halvasti. See on täiesti vastuoluline. On muid põhjuseid seoses inimõiguste või mõne inimõigusi kaitsva rahvusvahelise organisatsiooniga, mis on enam põhjendatud, tugevamad ja arusaadavamad. Võib olla muid põhjuseid, kuid mitte need, mis on esitatud.

Usun, et vajadus konventsioonile alla kirjutada on väga selge ja samuti usun, et seda tuleb teha kiirusega, millega komisjon on juba tegutsema asunud. Nagu ütles härra Méndez de Vigo, on komisjon tegutsenud kiiresti ja nõukogu peab tegema sedasama. Olen kindel, et volitus läbirääkimiste alustamiseks võetakse vastu justiits- ja siseküsimuste nõukogu 4. juuni istungil, seega pole tal vaja muretseda.

Seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu teemaga arvan ma, et Rooma statuudi läbivaatamise konverents on väga oluline. See on väga oluline kohtumine, millest eesistujariik, kelle nimel ma räägin, osa võtab, et selgelt tõestada ja taas kinnitada, et liikmesriigid peavad tegema koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning nad töötavad selles suunas ja seda loomulikult täiendavuse põhimõtte põhjal, mis on kõnealuse kriminaalkohtu tegevuse peamine põhimõte.

Ma olen nõus selle konverentsi ühe peamise eesmärgiga, milleks on agressioonikuriteo mõiste tarvituselevõtmine, ja samuti sellega, et Rooma statuudist eemaldatakse võimalus võimalike või väidetavate sõjakurjategijate üleandmisega seitse aastat viivitada. Samuti nõustun ma kõnealuses küsimuses – Belgia esitatud ettepaneku suhtes – kas teatud relvade kasutamine konfliktides võib kujutada endast sõjakuritegu.

Igatahes teeb eesistujariik avalduse, milles ta toetab Rahvusvahelist Kriminaalkohust ja annab oma hinnangu kohtu arvamuse kohta. Ma eeldan ka, et paljud parlamendiliikmed osalevad Kampala konverentsi aruteludes. Seega ma usun, et see on väga oluline konverents nii poliitilises, sümboolses kui ka õiguslikus mõttes; seal võetakse vastu õigusakte mõjutavaid otsuseid.

Ma olen muidugi väga tänulik parlamendile selle eest, et siin täna seda arutelu peetakse, mis on võimaldanud meil taas kinnitada oma ühiseid väärtushinnanguid ja tuletada meelde, et kui me räägime Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust, siis me põhimõtteliselt räägime inimestest, kes on kannatanud julmuste tõttu, mis Rooma statuudiga kavatsetakse kohtu alla anda, ning tegu on lõppkokkuvõttes karistamatuse vastu võitlemisega ja selle selgeks tegemisega, et 21. sajandil pole karistamatusele enam kohta.

  Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Põhiõiguste harta ja ja inimõiguste konventsioon on erakordsed tekstid. Nad on aluseks väärtushinnangutele, millele oleme ehitanud üles oma ühiskonna ja Euroopa Liidu. Minu arvates on need kaugelt liiga olulised ja ajaloolise tähtsusega, et anda vaba voli fraktsioonidevahelisele poliitilisele vaidlusele. Pean ütlema, et olen tõepoolest väga uhke, et me saame praegusel Euroopa Liidu ehitamise ajal põhiõiguste harta ellu viia ja ühineda inimõiguste konventsiooniga.

Olles kuulnud, mida teie raportöör Diego López Garrido ning kaasraportöörid Cristian Dan Preda ja Kinga Gál teie nimel siin parlamendis ütlesid, tean, et ka teie olete väga teadlikud ajaloolisest ülesandest, mis on praegu meie kätes. Konventsiooniga ühinemise lisaväärtust on neis dokumentides ja paljude parlamendiliikmete kõnedes väga hästi selgitatud

Liikmesriigid on kõik konventsioonile alla kirjutanud, kuid nad on ka – nagu nõukogu eesistuja just selgitas – andnud olulise pädevuse üle Euroopa Liidule. Seega on normaalne, et Euroopa Liit tegutsedes Euroopa Liiduna, on nagu liikmesriigidki allutatud mõningasele välisele kontrollile, mida teostab selle valdkonnaga tegelev Euroopa Inimõiguste Kohus.

Toon ühe väga konkreetse näite – Euroopa Komisjon oleks võinud teha konkurentsiõiguse valdkonnas ühe tööstuse vastu otsuse, mida oleks saanud vaidlustada otse Strasbourgi kohtus, mida on praegu raske teha. Nagu olete juba esile toonud, on palju väga konkreetseid näiteid, mis aitavad kodanikke, sest – ja see on midagi uut – neil saab nüüd olema topeltgarantii. Luksemburgis asuv Euroopa Kohus teeb otsuseid põhiõiguste harta põhjal, mis on muide kõigi liikmesriikide jaoks siduv. See tuleb selgelt ja lõplikult välja öelda.

Ma ei saa aru, kuidas keegi, kellel on valijate mandaat ja kelle on valinud kodanikud, võib nende kodanike õigusi küsitavaks pidada. Kodanikele on parem, et neil on kahekordsed õigused, kui see, et neil pole üldse õigusi. Kõnealusega me anname neile kahekordsed õigused ning selline Euroopa ongi. Euroopas on olulised Euroopa kodanike õigused ning ma olen väga uhke, et parlament nende õiguste eest seisab. Jah, meil hakkavad nüüd olema seaduseelnõud õiguste kohta, mille puhul kodanikud teavad, et nad saavad minna kohtusse, et nende õigusi seal tõsiselt võetaks.

Küsimus, kas me ühineme nüüd inimõiguste konventsiooniga või mitte, pole enam aktuaalne, sest asutamislepingu artikkel 6 kohustab ELi Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinema. Seega ma arvan, et meil pole mõtet selle üle enam rohkem arutada, sest see küsimus on juba otsustatud.

Peame samuti teadma seda, et nimetatud ühinemine jätab igale liikmesriigile alles tema positsiooni konventsiooni suhtes, mida ei mõjuta miski seni, kuni ükski Euroopa seadus kaalul pole. Nii hakkab olema ka edaspidi. Iga üksiku liikmesriigi ja konventsiooni suhe jääb täpselt samaks, nagu see on praegu. Nüüd on seoses ELi seadustega olemas lisagarantiid.

Loomulikult tuleb analüüsida õigusega vastuollu mineku ohtu. Seda analüüsitakse ning ma olen tänulik raportöörile, kes selle teema üles võttis. Siiani oleme näinud, et nimetatud vastuolusid peetakse minimaalseks, sest kõnealune konventsioon on juba osa normidest, mida Luksemburgis asuv Euroopa Kohus praegu arvesse võtab, ja konventsioon hakkab toimima kui miinimumstandard. Komisjon eeldab, et Strasbourgi ja Luksemburgi pretsedendiõigus arenevad kooskõlas ja lähenevad lähiaastatel.

Lähen nüüd konkreetsemate küsimuste juurde.

Kohtuvaidluste teemal: see pole Euroopa Inimõiguste Kohtu või Euroopa Kohtu jaoks küsimus. Praegu on see probleemiks Briti kohtuvaidluste lahendamise süsteemile ning ma olen juba alustanud selle üle arutlemist Briti valitsusega, et teada saada, kas nad saaksid üle vaadata selle süsteemi, mis võib teatud juhtudel, näiteks pressivabaduse puhul, olla tõesti väga kahjulik.

Euroopa Parlament on siiani oma raportööride juhtimise all teinud väga head tööd. Ma loodan, et parlament jätkab osalemist protsessis, mis on kindlasti keeruline ja pikaajaline ning milles me peame lahendama tehnilisi probleeme – ja need võivad tõesti muutuda väga poliitilisteks – seega loodan, et parlament jätkab osalemist selles väga keerulises ülesandes.

Mis puudutab Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee suhetesse, siis selle jätan ma parlamendi kätesse. Kui teil on abi vaja, olen valmis teid selles aitama, kuid parlamendiliikmed ise peavad ühise seisukoha leidma ning ma usun, et see ei tohiks väga keeruline olla.

Mis puudutab Rahvusvahelist Kriminaalkohust (RKK), siis siin parlamendis on juba käinud kohtu prokurör härra Moreno-Ocampo ja president härra Song. Ma arvan, et see oli Euroopa Parlamendilt väga tugev poliitiline signaal selle kohta, et parlament võtab inimõigusi tõsiselt ja seda mitte ainult Euroopas, vaid ka väljaspool Euroopat.

Usume ka, et Kampala konverents on selle aastakümnendi kõige tähtsam rahvusvahelisele õiglusele pühendatud rahvusvaheline konverents. Peame selle maksma panema. Selles loodan jällegi parlamendile ka seetõttu, et ma tean, et parlamendiliikmed on Kampalas kohal ja võtavad seal sõna.

Teame, et EL on mänginud ja mängib ka edaspidi olulist osa konverentsi tulemuste integreerimisel oma rahvusvahelist õiglust ja kolmandate riikide abistamist puudutavasse poliitikasse ning eelkõige lähikuudel ja -aastatel toimuvatesse läbirääkimistesse. Jätkame oma toetust iseäranis siseriikliku suutlikkuse suurendamisele, et tugevdada riikide kohtusüsteeme ning võimaldada neil ellu viia usaldusväärseid ja tõhusaid siseriiklikke juurdlusi ja kohtuprotsesse Rooma statuudi käsitletavate kuritegude puhul.

Meie poliitika selles vallas jääb muutumatuks ning sama tugevaks, kuid nüüd on meil uus vahend, milleks on Lissaboni leping, mis annab meile uue võimaluse Rahvusvahelist Kriminaalkohust järjepidevamalt ja tõhusamalt toetada. Kooskõlas parlamendi julgustusega, mida väljendati resolutsioonis ja arutelu käigus, kõrge esindaja/asepresident ja tema tegevus edendavad endiselt ja otsustavalt üleüldist ühinemist Rooma statuudiga. Teeme seda järjekindlalt läbirääkimistel partneritega väljastpoolt Euroopat.

Esile kerkis kaks väga konkreetset küsimust, millele tahaksin lühidalt vastata.

Esiteks, kas president al-Bashiri vahistamiskäsk on osa lahendusest või osa probleemist. Komisjon näeb seda selgelt pikaajalise lahenduse osana, sest nimetatud vahistamiskäsk näitab, et kõnealuse kohtu asutamisega on õiglus muutunud käegakatsutavaks. Kellega tahes on tegu, isegi kui see on riigipea ja isegi kui vahistamiskäsku kohe täide ei viida, ei kao see kuhugi, sest RKK on alaline kohus ning seega ma kinnitan teile, et EL kutsub endiselt Sudaani üles kohtuga täiel määral koostööd tegema.

Vastus küsimusele, kas komisjon esitab Kampala kohtumisel muudatusettepanekuid, on eitav, sest EL kui selline ei ole osaline – muudatuste üle peavad läbirääkimisi liikmesriigid. Kuid komisjon mängib aktiivset rolli konverentsi ülevaatlikus osas ning me loodame täielikult eesistujariik Hispaaniale, et ta juhiks Euroopa riike selle poole, et nende hääl oleks sellel konverentsil kaalukas.

  Ramón Jáuregui Atondo, raportöör. – (ES) Austatud juhataja! Tahaksin väljendada oma tänu kõigile, kes on sõna võtnud, sest enamus neist on väljendanud väga pooldavat seisukohta ühinemislepingu suhtes, mille üle homme hääletame; tegelikult on seisukoht olnud peaaegu üksmeelne.

Tahaksin eriti tänada proua Redingit, et ta andis meile võimaluse edaspidigi koostööd teha, sest tulemas on väga keerulised läbirääkimised ning usun, et parlament peab neile läbirääkimistele väga lähedal olema.

Tahaksin väga kiiresti vastata mõnele küsimusele ja mõningaid asju selgitada. Konventsiooniga ühinemine ei ole sümboolne tegu, head kolleegid – sellel on õiguslik väärtus. Mõned küsivad, mis selle mõte on ja mida see juurde annab. Toon teile ühe näite.

Oletagem, et Euroopa Liidu ametisse kandideerimisel diskrimineeritakse näiteks Ungari juriste kas mingil tehnilisel või mis tahes muul põhjusel. Kuhu Ungari juristid kaebavad? Euroopa Liidu Kohtusse. Mida konventsiooniga ühinemine annab? See võimaldab antud juhul juristidel kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kui Euroopa Liidu Kohus nende õigust võrdsele kohtlemisele ei tunnista. See on uus kohus, see on uus võimalus tagada põhilised inimõigused, näiteks õigus võrdsele kohtlemisele. Seega on selge, et sel juhul pole tegemist mitte sümboolse panuse, vaid õigusliku panusega.

Tahaksin selgitada kahte asja, kallid kolleegid. Parlamendiliikmed on väljendanud oma soovi, et läbirääkimised ei piirduks Euroopa inimõiguste konventsiooniga ühinemisega, vaid et sellesse oleks kaasatud ka protokollid, mis konventsioonile aastate jooksul on lisandunud, eriti need, mis puudutavad õigusi, mida tunnustab põhiõiguste harta, sest see muudaks need kaks dokumenti võrdväärseks.

Lõpetuseks, parlament kutsub üles ühinema konventsiooni ja Euroopa Nõukoguga organeid ja ametiasutusi, sest see võimaldab tunnustada üleilmset inimõiguste kaitse süsteemi, mille hulka kuulub Torinos vastu võetud Euroopa Sotsiaalharta.

  Juhataja. - Mulle on arutelu lõpul esitatud üks resolutsiooni ettepanek⁽¹⁾.

Ühine arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme (kolmapäeval 19. mail 2010).

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Lissaboni lepingu jõustumine loob õigusraamistiku Euroopa Liidu ühinemiseks Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga, misläbi EList saaks 48. allakirjutanu sellele konventsioonile. ELi ühinemine Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga täiendab Lissaboni lepinguga kehtestatud kaitse taset läbi põhiõiguste harta, millel on siduv õiguslik jõud.

Strasbourgis asuv Euroopa Inimõiguste Kohus saab õiguse rakendada õiguslikku kontrolli ELi institutsioonide, organite ja ametiasutuste tegude üle, sealhulgas Euroopa Kohtu tehtud otsuste üle seoses konventsiooni järgimisega, mis loob täiendava õigusliku kontrolli põhiõiguste üle ELis. Pärast ELi ühinemist konventsiooniga annab konventsioon minimaalsele standardile vastava inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopas ning seda rakendatakse kohustuslikult ja seda eriti olukordades, kui ELi kaitse on väiksem kui konventsiooni oma.

Usun, et nii liikmesriigid kui ka komisjon peavad ette valmistama infotunde, milles antakse selgitusi konventsiooniga ühinemisega kaasneva ja selle kõigi mõjude kohta, et ELi kodanikud oleksid selle protsessi olulisusest täiel määral teadlikud.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on loogiline samm pärast Lissaboni lepingu jõustumist ning see süvendab integratsiooni ja ühise poliitilise ala loomist. ELi ühinemine Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga seob paremini Euroopa Liitu ja Euroopa Nõukogusse kuuluvaid riike ja üleeuroopalist inimõiguste süsteemi.

Minu arvates on konventsiooniga ühinemise kõige olulisem lõpptulemus see, et see annab kodanikele kaitse ELi tegevuse vastu sarnaselt kaitsega, mis neil on kõigi liikmesriikide tegevuse vastu. See on suur areng, arvestades, et liikmesriigid on olulised volitused Euroopa Liidule üle andnud. On loogiline, et on võimalus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse seoses ELi kui terviku tehtud otsustega. Kui räägime Euroopa kodanikuks olemisest, peame seda tegema vastavas kontekstis, kuhu kuulub ka nimetatud võimaluse pakkumine.

Loodan, et see lisandunud dokument saab olema Euroopa kodanikele kergesti kättesaadav ning eriti seda, et otsus kõnealuse konventsiooniga ühineda aitab luua Euroopa Liidus sidusama inimõiguste raamistiku.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult. – (PL) Seoses eelseisvate läbirääkimistega Euroopa Liidu ühinemise üle Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tahaksin juhtida tähelepanu välissuhete küsimusele. See on valdkond, mida Euroopa Liidu ühinemine konventsiooniga iseäranis mõjutab. Miks? Esiteks, võtan endale õiguse tuletada teile meelde, et Lissaboni lepingu alusel on Euroopa Kohtul välispoliitika vallas väga piiratud kohtumõistmispädevus. Konventsiooniga ühinemine osaliselt korvab selle piiratuse, tagades välise õigusliku järelevalve Euroopa Liigu tegevuse kõigi tahkude üle. Strasbourgis asuv Inimõiguste Kohus saab õiguse hinnata, kuidas Euroopa Liit kõigis oma tegevustes põhiõigusi järgib ja seda ka välispoliitikas. Teiseks pole vaja kellelegi meelde tuletada, kui tihti arutelu vajaduse üle inimõigusi järgida kerkib esile Euroopa Liidu suhetes kolmandate riikidega ja ka Euroopa Parlamendis. Konventsiooniga ühinemine annab seega Euroopa Liidule usaldusväärsuse dialoogipidamisel kolmandate riikidega inimõiguste teemal. Pole kahtlust, et Strasbourgis asuva Inimõiguste Kohtu järelevalvele allumisega on Euroopa Liidul võimalus tugevdada välispoliitika ja julgeoleku inimõiguste osa ning seejuures tõhusamalt edendada inimõiguste ideed kogu maailmas, kui EL võtab omaenda inimõigustega seonduvaid kohustusi tõsiselt. Lootkem, et see nii hakkab olema.

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Euroopa Liidu ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga on kahtlemata õige samm teel selle poole, et tagada meie kodanikele võrdsed ja ausad eesõigused. Peame tagama, et kõik liikmesriigid selle põhimõtteid toetaksid. See parandab ka Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu riikide seadusandlikku ühtekuuluvust ning suurendab institutsioonide arvu, kuhu kodanikud saavad pöörduda, kui nende õigusi on rikutud. Samuti suurendab see Euroopa Parlamendi paljude algatuste olulisust ja usaldusväärsust, mida ta iga isiku õiguseks olevate põhivabaduste vallas teeb. Kuid ärgem unustagem, et peale kolmandate riikide inimeste õiguste toetamise peaks Euroopa Liit esmalt hoolitsema selle eest, et neid õigusi liikmesriikides ei rikutaks.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Euroopa Liidus on riik, kus ligi 20 aasta jooksul on rikutud umbes 20% elanikkonna inimõigusi ja põhivabadusi. Sellest hoolimata võeti Läti 2004. aastal Euroopa Liitu. Kogu selle aja jooksul, mil toimusid Läti liitumisläbirääkimised, lubas Läti valitsus tolleaegsele ELi laienemisvolinikule Günther Verheugenile lahendada mittekodanike probleem, kuid siiamaani pole seda küsimust neist lubadustest hoolimata lahendatud. Seetõttu elab ELi territooriumil ligikaudu 340 000 mittekodanikku. Lätis on need teisejärgulised inimesed, kellel pole lubatud töötada avalikus sektoris või olla riigiametis isegi piirkodades, kus enam kui 60% elanikkonnast on mittekodanikud. Lätis on linn nimega Daugavpils, kus enam kui 90% elanikest on venekeelsed. Ometi on selles linnas keelatud kasutada vene keelt ametliku keelena ja 30 protsendil elanikkonnast pole kohalikel valimistel hääletusõigust. Kohaliku volikogu liikmetel, kes on valitud vene keelt kõnelevate elanikega linnas, pole lubatud koosolekutel oma emakeelt kasutada. Nii veider kui see ka on, pole Euroopa Komisjon siiani leidnud ei vajalikke argumente ega aega, et mõjutada Läti valitsust tegema lõpp sellele keele põhjal diskrimineerimisele. On väga oluline viivitamatult asutada töörühm, et uurida olukorda Lätis, muidu ma ei näe mingit mõtet sellel, et EL peaks olema osaline Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis. Peame selle selgelt ja ühemõttelist teatavaks tegema, et Euroopa Liidus on riik, kus enam kui 25% elanike õigusi on palju aastaid küüniliselt rikutud.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Kui me räägime Euroopa Liidu ühinemisest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga, räägime tööst, mis on kestnud nüüdseks juba kümme aastat, ning paljudest hirmudest seoses muu hulgas ka konkurentsiga Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu vahel. See viib kindlasti probleemideni Euroopa Kohtu kohtumõistmise ja autonoomia vallas. Arvan siiski, et see, mida oleme nende kümne aasta järel saavutanud, võib olla nende kahe süsteemi vastastikune täiendavus, mistõttu me peaks ehk sellisest hierarhilisest mõtlemisest loobuma. Euroopa Kohus on pikka aega jälginud Strasbourgis asuva Inimõiguste Kohtu tööd ja vastupidi. Need kaks süsteemi eksisteerivad koos ja nende vahel puudub konkurents, mistõttu sellised kartused pole ehk põhjendatud. Vajame ühinemist konventsiooniga sümboolsetel põhjustel, kuid eelkõige vajame seda konventsiooni sellepärast, et see täiendab Euroopa Liidu inimõiguste kaitse süsteemi ja annab sellele kodanike silmis suurema usaldusväärsuse, sest nad saavad kaitse Euroopa Liidu ja selle institutsioonide vastu, mitte ainult liikmesriikide vastu, nagu see siiani on olnud. Seetõttu peame olema rõõmsad, et seda süsteemi tugevdatakse. Kuid me vajame teatud lojaalsust, et me ei õõnestaks selle süsteemi usaldusväärsust. Seetõttu teeme ettepaneku, et liikmesriigid ei annaks konventsiooni pakutavaid võimalusi kasutades üksteist kohtu alla ELi õigust puudutavates küsimustes.

(1) Vt protokoll