Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2009/2235(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

A7-0129/2010

Arutelud :

PV 19/05/2010 - 10
CRE 19/05/2010 - 10

Hääletused :

PV 20/05/2010 - 7.6
CRE 20/05/2010 - 7.6
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0191

Arutelud
Kolmapäev, 19. mai 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

10. Määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamine – Ühtse turu loomine tarbijatele ja kodanikele – Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus majanduse elavnemise kontekstis – Ühtekuuluvuspoliitika panus Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu, milles käsitletakse järgmist:

– Lambert van Nistelrooij raport regionaalarengukomisjoni nimel määruse (EÜ) nr 1080/2006 kohta (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamist linnades ja piirkondades nii liikmesriikide kui liidu tasandil (2009/2243(INI)) (A7-0138/2010);

– Louis Grechi raport siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni nimel tarbijatele ja kodanikele ühtse turu loomise kohta (2010/2011(INI)) (A7-0132/2010);

– Liem Hoang Ngoci raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta majanduse elavnemise kontekstis (KOM(2009/0545 – 2010/2038 (INI))) (A7-0147/2010); ja

– Ricardo Cortés Lastra raport regionaalarengukomisjoni nimel ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise osas (2009/2235(INI)) (A7-0129/2010).

 
  
MPphoto
 

  Lambert van Nistelrooij, raportöör.(NL) See on tõepoolest väga sidus pakett. Toetuspaketi ning ühtsema ja kindlama majandus- ning rahandusjuhtimise teemal toimunud tänahommikuse arutelu järel arutame nüüd mitmeid alustoimikuid, mis on tähtsad ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks vajaliku pühendumuse seisukohast.

Parlament soovib neid komisjoni ja kindlasti ka nõukogu ettepanekuid kindlasti juhtida – ei ole vastuvõetav, et nõukogu langetab juulis otsuseid, ilma et oleksime eelnevalt mitmetes põhiküsimustes kokkuleppele jõudnud. Me räägime suunast ja ka lähitulevikku jäävast rakendamisest. Võtame näiteks juhtprojektid, mille juures meie ühiseid jõupingutusi üsna varsti vaja läheb. Seetõttu on ülimalt tähtis sellele praegu piisavalt aega pühendada.

Nii Ricardo Cortés Lastra kui ka regionaalarengukomisjoni nimel minu esitatav raport puudutab poliitikate koostoimet, pidades seejuures silmas Euroopa toodangumahu tõstmist või tulemuste parandamist. Asja hea külg on see, et meil on võimalik paremaid tulemusi saavutada – me lausa peame paremaid tulevusi saavutama! Meie tegevused on mitmetes valdkondades üsna killustunud, kui vaatleme seda maailma sündmuste, konkurentsi ning eesmärkide valguses, mida soovime saavutada. Kokkuvõtvalt öeldes tuleb asju ajada nutikamal, keskkonnasõbralikumal, jätkusuutlikumal ning kaasavamal viisil.

Majandus- ja rahanduskomisjoni esitatavad raportid puudutavad samuti juhtimist ning seda, kuidas tagada piisavad finantsressursid, sealjuures ka ressursid hariduse edendamiseks. Lühidalt öeldes loodan ma, et tänasel pärastlõunal paneme sellele resolutsioonile tugeva aluse. Ma ei tea, kas homme toimub hääletamine ja kas juhtimise osas jõutakse konsensusele. Igatahes loodan ma, et parlament võtab ELi 2020. aasta strateegia osas lõpliku seisukoha juba juunis.

Raporti juurde tagasi pöördudes: tegu on rakendusaruandega. Oleme saanud hea ülevaate sellest, kuidas asjad teadus- ja arendustegevuse, regionaalpoliitika ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete vallas toimivad, ning soovin siinkohal tänada kaasparlamendiliikmeid, sealhulgas meiega artikli 50 kohaselt vastutust jagava teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liikmeid nii heade tulemuste saavutamise eest.

Mida oleme suutnud juba paika panna?

1. Euroopas on meie teadustegevus lausa esmaklassiline. Kahjuks on tuntavaid puudujääke teadustegevuse tulemuste rakendamisel. Teadmised on tasuta – need levivad üle kogu maailma ning neid ei ole võimalik ainult endale hoida. Kuigi suudame arendustegevusse palju investeerida, on meil tuntavaid puudujääke selle arendustegevuse rakendamise, uuendustegevuse turule toomise ning lõppkokkuvõttes ka siin maailma osas kvaliteetse tootmise jätkamisega.

2. Minu raportis märgitakse, et hetkel kulutame infrastruktuuri ja uuendusega seonduvale teadustööle tervelt veerandi regionaalsete fondide vahenditest. See on märkimisväärne muutus, prioritiseerimine, mis on praeguse ametiaja vältel toiminud tänu komisjoni algatustele. Sihtotstarbeline eraldamine on üks neist nii tõhusatest vahenditest, mis on kindlasti mõjutanud piirkondade, linnade ja alevite arengukava. See aitab meil saavutada parema profiili teadmistepõhises majandussüsteemis, mille suunas me hetkel areneme, ning suurema spetsialiseerituse.

3. Oma raportis olen koos kaasparlamendiliikmetega teinud mitmeid ettepanekuid, kuidas teadustegevuse/uuenduse/tootmisahela vallas suuremat tõhusust saavutada. Lisaks peame mõistma Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse mõõtme tähtsust. Laiaulatusliku mõju saavutamiseks peame keskenduma mitmetele valdkondadele: peame olema julged ning piirkonna tootmises spetsialiseeruma – spetsialiseerumise põhimõte on juhuslikult sama vana kui Euroopa Liit ise –, eeldades, et meil on olemas head ühenduslülid nende teadmiste edastamiseks (lairibaühenduse või traditsioonilise infrastruktuuri kaudu). Kui liit investeerib raha, peaks sellega kaasnema ka koostöö ...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Liem Hoang Ngoc, raportöör.(FR) Austatud president, head kolleegid! Omaalgatuslik raport, mis sel nädalal hääletamisele tuleb, on eriti sümboolse tähtsusega ajal, mil turud ei suuda euroala majandusliku olukorraga seonduvaid riske hinnata.

Olles nõudnud tõsiseid eelarve kohandamispoliitikaid, kahtlevad need nüüd liikmesriikide suutlikkuses kasvule hoog sisse anda ning sel viisil võlaintressi tasumiseks vajalik maksutulu saada. Kahjuks ei ole praegu maailmas valitseva suure majandusliku ebakindluse tõttu võimalik riskihinnangut teostada. Selline hinnang on eriti tähtis Euroopa Liidule, kus tootmisvõimsuse rakendusmäär on kõigi aegade madalaim.

Investeerimise asemel tegelevad ettevõtted pigem tootmise konservimisega, sest 2009. aasta lõpus ilmnenud esialgse paranemise märkidest hoolimata on nõudlus endiselt väike. Kui piiravad meetmed taastumise juba eos kustutaksid, oleks kasv lausa tagurpidine. Meie raporti esmaeesmärgiks oli just määrata optimaalne aeg poliitikate käivitamiseks, millega kriisist välja tulla. Tegime ettepaneku säilitada toetusmeetmeid nii kaua, kuni normaalne tootmisvõimsus on taastatud. Seetõttu soovitasime antitsükliliste eelarvepoliitikate põhimõtte ratifitseerimist, mida rakendati edukalt 2008. ja 2009. aasta kriisi esimeses etapis ning mis loodi 2005. aasta stabiilsuse pakti reformi vaimus.

Need poliitikad sisaldavad ka automaatsete stabilisaatorite kasutamist ehk teisisõnu – tsükli kõrgpunktis eraldatakse võla tagasimakseks põhieelarvest eelarveülejääke ning tsükli mõõnaperioodil võimaldatakse liikmesriikidel majanduse elavdamise pakettide jaoks piisavalt ressursse laenata. Hetkel oleme tsükli mõõnaperioodis. Intressimäärad on ilmselgelt suure pinge all ja ohustavad võlgade jätkusuutlikkust. Seetõttu tegi Euroopa Keskpank õige otsuse, kui teatas, et ostab mõned võlad tagasi, võimaldades liikmesriikidel sel moel oma finantsallikaid mitmekesistada.

Pidades silmas, et kõnealust jätkusuutlikkuse ideed ei ole majanduse kontekstis kunagi täpselt määratletud, kas on siis üldse võimalik turgude nõutud riskipreemiaid õiglaseks pidada? Ei ole, kui võtame arvesse hüpoteegiderivaatide turu riske, sest nagu riigivõlgade turulgi, on neid riske võimatu hinnata. Just seepärast tegime oma raportis ettepaneku pöörata erilist tähelepanu strukturaalse puudujäägi näitajale, mitte keskenduda ...

(Istungi juhataja katkestab sõnavõtja)

Just seepärast tegime oma raportis ettepaneku pöörata erilist tähelepanu strukturaalse puudujäägi näitajale, mitte keskenduda praegusele kontodefitsiidile, mille põhjuseks on tegelikud eelarvepuudujäägid. Selle põhjuseks on kriis, mis on aeglustanud majanduskasvu ning seetõttu vähendanud ka maksutulude laekumist. Maksutulu mõjutas tugevasti ka maksude alandamine, millel ei olnud tarnetele kahjuks soovitud mõju.

Oma raportis pakume välja kolm soovitust koos rakenduslike näitajatega. Esiteks tuleb säilitada toetusmeetmed, kuni kriisist taastumine on täiesti kindel. Teiseks on vaja jälgida struktuurseid puudujääke, mis on tegelike eelarvepuudujääkide vähenemisest hoolimata endiselt üsna tasakaalus, sest nii saame riikliku rahanduse olukorra osas turgudele rahustava signaali saata. Kolmandaks peame hindama maksukulude tõhusust, eriti maksutulu laekumisega seonduvaid teatud maksuvähendusi.

Majandus- ja rahanduskomisjoni liberaalidest ja konservatiividest liikmete õnnetuseks ei taheta siin probleemile kuidagi ratsionaalselt läheneda – kriisi mõjust ei hoolita ning tundub, et tähelepanu ei pöörata ka sellele, et tohutu võla põhjuseks on pankade päästmisplaanid. Loeb vaid pime usk finantsturgudesse ja ilmselt aegunud stabiilsuse pakti vaieldamatu järgimine. Ei nähta vajadust majandusvaldkonna juhtimise vahendite loomiseks, kuigi see on liidu tugevdamise seisukohalt ülimalt tähtis. Hetkeolukorras paistab, nagu oleks Euroopa pakti kriteeriumidele vastamiseks dieedile pandud – ometigi ei ole sellise suuna edu mitte mingil moel garanteeritud ning lisaks riskime kriisist taastumise nurjumise ja sotsiaalse kaasatuse olukorra halvenemisega. Just seda seisukohta on nad majandus- ja rahanduskomisjonis kaitsnud. Pärast hääletamist on Euroopa majanduslik olukord veelgi halvenenud. Euroopa Keskpank ning komisjon on lõpuks lagedale tulnud rahandus- ja eelarvevahenditega, mis peaksid meil võimaldama euroala majandusvaldkonna juhtimist parandada. Turud on aga kokkuhoiukavast häirituna taas madalseisus.

Ecofini nõukogu pidi esmaspäeval jälle otsast peale alustama. Kõike seda arvesse võttes on meie esitatud muudatusettepanekud üldjoontes väga mõõdukad ning lisame neile ka mõned uued. Ettepanekutes pooldame stabiilsuse pakti paindlikku rakendamist, et sel viisil soovimatut kokkuhoiupoliitikat vältida. Nendega toetame kava, mille kohaselt kaitseks mõni avalik krediidireitingu agentuur liikmesriike turgude diktaadi eest. Parlament peab välja saatma just neid signaale. Othmar Karas! Ideoloogiliste vastureaktsioonide ja lühiajaliste riiklike valimistega piirduvate kavade aeg on läbi. Euroopa vajab poliitikaid, mille taga on tõeline tahe liitu tugevdada. Kui teie ja teie fraktsioon selle ülesandega hakkama ei saa, kui te ei ole enam võimelised üldiste huvide eest seisma, võite olla kindlad, et meie kodanikud suudavad sellest oma järeldused teha, sest hetkel on kaalul terve euroala tulevik.

 
  
MPphoto
 

  Ricardo Cortés Lastra raportöör.(ES) Austatud president, austatud volinik, head kolleegid! Kõigepealt sooviksin ma abi eest tänada variraportööre, nende assistente ja regionaalarengukomisjoni sekretariaati. Lisaks tänan viljaka koostöö eest ka Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraati, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraati, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteed, Regioonide Komiteed, ametiühinguid ning Euroopa piirkondlikke võrgustikke ja ühendusi.

Raportit ette valmistades kohtusin mitmete piirkondlike ühenduste ja institutsioonidega, millest sooviksin eriti ära märkida Regioonide Komitee, Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsiooni, Euroopa Regioonide Assamblee, Euroopa regioonide uurimis- ja innovatsioonivõrgustik ERRIN (European Regions Research and Innovation Network), Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi ning selle tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadi. Sooviksin teid kõiki abivalmiduse ja huvitavate panuste eest tänada!

Muutsime pealkirja, millele on nüüd lisatud ka viide Euroopa 2020. aasta strateegiale – raporti põhieesmärk on kaitsta ühtekuuluvuspoliitikat kui tugevat ja hästi finantseeritud poliitikat, mis on olemas kõigis Euroopa Liidu piirkondades ning mängib ühtlasi põhirolli ka Euroopa 2020. aasta strateegias.

Raport võeti regionaalarengukomitees vastu peaaegu ühehäälselt: 40 poolthäält, üks hääletamisest hoidumine ja üks vastuhääl.

Raporti esimesest osast leiate lühikese analüüsi selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika Lissaboni lepingut toetab, ning ühtlasi on seal välja toodud ka piirkondlike ja kohalike organite ning Lissaboni strateegia sotsiaal-, majandus- ja tsiviilühiskonna tegijate kaasamisele kehtestatud piirangud, mis raskendasid strateegia vastuvõtmist ja selleteemalist teabevahetust ning vähendasid selle tõhusust. Raportis juhitakse ühtlasi tähelepanu hinnangute vajadusele mitte ainult tegelike kulutuste, vaid ka tegeliku mõju osas.

Teises osas käsitletakse Euroopa 2020. aasta strateegia soovitusi ning tuuakse esile piirkondade, mitmetasandilise juhtimise ning partnerluspõhimõtte tähtsust, mis on oma olemuselt ühtekuuluvuspoliitika alustalad ning mis tuleb Euroopa 2020. aasta strateegia edukaks rakendamiseks sellega eelnevalt kindlasti liita.

Lisaks on ülimalt tähtis, et sotsiaalsete ja majanduslike tegijate ning kodanikuühiskonna üldine osalemine paraneks – nii on võimalik vältida olukorda, kus strateegia sidusgruppidest kaugeneb ning nende kriitika alla satub.

Selles osas rõhutatakse hariduse, koolituse, teadusuuringute ning uuendustegevuse ja nn teadmiste kolmnurga loomise hõlbustamise tähtsust ning vajadust toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, millel on uuenduse vallas tihti juhtiv roll.

Siiski ei tohi me samal ajal tähelepanuta jätta piirkondade erivajadusi ning kõige raskemas seisus olevaid sotsiaalseid gruppe. Seetõttu peaks siin rakendama teatavat paindlikkust.

Teadus- ja arendustegevuse, hariduse ning koolituse mõju võimendamiseks kaitseme vajadust suurendada riiklike strateegiliste tugiraamistike ja riiklike reformiprogrammide koostoimet ning strateegia eesmärkidega seotud Euroopa, riiklike ja piirkondlike poliitikate paremat koordineeritust ja sidusust.

Euroopa Investeerimispank mängib ja peab jätkuvalt mängima tähtsat rolli piirkondade ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamisel rahastamissüsteemide väljatöötamise, koostöö ning toetusvahendite vallas. Euroopa Investeerimispanga ja kõigi kasusaajate ülesande hõlbustamiseks tuleb aga kogu protsess palju lihtsamaks muuta.

Kokkuvõtvalt kaitstakse raportis kindlat, hästi rahastatud ja tulevikku suunatud ühtekuuluvuspoliitikat, mis on olemas kõigis Euroopa piirkondades ning mis mängib Euroopa 2020. aasta strateegia puhul tähtsat rolli.

 
  
MPphoto
 

  Louis Grech, raportöör.(MT) Austatud president! Minu raportis keskendutakse peamiselt ühtse turu kaitsmisele mikromajanduse perspektiivist – turgu tuleks vaadelda kui ühtset projekti, mille puhul võetakse arvesse nii 2012. aasta raamistikku, 2020. aasta strateegiat kui ka hiljutist finantskriisi.

Strateegiad ja tegevuskavad, millega kavatsetakse Euroopa ühtset turgu ja Euroopa majandust turgutada, peaksid tuginema pragmaatilisel, laiaulatuslikul ning põhjalikul lepingul, mis hõlmab kõiki liikmesriike ning milles keskendutakse prioriteetidele, mis liikmesriikidele tõepoolest korda lähevad.

Euroopa peab välja arendama 2020. aasta strateegiad, mis võimaldaksid turul majanduse elavdamisel põhirolli mängida, saavutades samal ajal kodanike poolehoiu, kaitstes nende huve, tarbijate poolehoiu, kaitstes nende õigusi, ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete poolehoiu, pakkudes neile õigeid stiimuleid. Oma raportis soovitasin ma vastu võtta mitmeid strateegilise tähtsusega nii õigusloomega seotud kui ka mitteseotud algatusi, mille eesmärgiks on Euroopa ühtse turu olukorra parandamine. Algatuste lõppeesmärgiks on ühtse turu seaduse loomine, mis ühendaks endas kohese tegevuse (2012) ja pikaajalise nägemuse, mida pakub 2020. aasta strateegia.

Esitasin ka mitmeid õigusloomega mitteseotud ettepanekuid, mille alusel koostada kodanike harta, kus sätestatakse nende õigused. Euroopa kodanike 20 suurimat muret puudutava ettepaneku osas, mis käsitles kollektiivsete parandusmeetmete loomist ning meie kodanike igapäevaprobleemidega tegeleva kommunikatsioonistrateegia loomist, sain julgustavat vastukaja volinik Michel Barnierilt ja volinik John Dallilt.

Peame kasutusele võtma täiesti uue poliitilise mõtteviisi, mis põhineb tarbijakaitsel, sotsiaalsel mõõtmel ning aitab koostada Euroopa Liidu välja antavaid seaduseid ja täidetavaid ülesandeid. Vaid nii saame saavutada tõeliselt sotsiaalse turumajanduse, nagu Lissaboni lepingus sätestatud.

Kahjuks ei ole ühtne turg viimaste aastate jooksul suutnud meie kodanikke veenda selles, et esindab just nende huve ja eesmärke. Veelgi ärevust tekitavam asjaolu on see, et meie kodanikud ja tarbijad muutuvad turu suhtes üha ebakindlamaks ning usk sellesse üha väheneb. Peame leppima, et ühtse turu traditsioonilist mõistet, mis käsitleb turgu kui miskit, mis on seotud vaid majandusliku mõõtmega, tuleb ajakohastada. Peame lagedale tulema uue üldise mõtteviisiga, mis on terviklik ja mis võtab täiel määral arvesse meie kodanike, tarbijate ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi. Selle saavutamiseks võime neile pakkuda juhtrolli Euroopa ühtse turu taaskäivitamisel. Kõik jõupingutused, mida me ühtse turu dogmaatilisele selgitamisele raiskame, viivad meid väljakutsete, vastuolude, huvide, eri uskumuste ning kitsikuste alahindamiseni.

Ühtse turu integratsiooniprotsess ei ole pöördumatu. Hetkel valitsevat olukorda tuleb muuta. On oht, et Euroopa ühtne turg muutub kriisiga kaasnenud protektsionistliku suhtumise tõttu ülimalt nõrgaks ning seetõttu ebaoluliseks.

Ühtne turg ei ole eesmärk omaette, vaid pigem vahend, millega kõigi Euroopa kodanike elukvaliteeti märkimisväärselt parandada, et ühtne turg töötaks kodanike hüvanguks, mitte nende vastu, nagu Evelyne Gebhardt nii tabavalt ütles.

Seetõttu peame jätkusuutliku ja tugeva ühtse turu tagamiseks arvesse võtma Mario Monti analüütilises ja stimuleerivas raportis välja toodud turuintegratsiooni ja sotsiaalsete eesmärkide vahelisi pingeid. Lõppkokkuvõttes on domineerivaks süsteemiks selline süsteem, mis suudab leida tasakaalu elujõulise, konkurentsivõimelise, tarbija õigusi kaitsva ning uuendustegevust ja töökohtade loomist soodustava majanduse ning meie kodanikele sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid ettevaatusabinõusid pakkuva majanduse vahel. Kõik see tuleb saavutada kompromisside ja solidaarsuse vaimus.

Lõpetuseks, austatud president, sooviksin ma nende panuse eest tänada kõiki variraportööre ja koordinaatoreid.

 
  
MPphoto
 

  Pervenche Berès, autor. (FR) Austatud president! Lugupeetud volinik! Esiteks imestan ma siiski veidi meie kavade ning arutelude organiseerimise üle. Mul on väga hea meel seda arutelu kõigi nende Euroopa Parlamendi algatustega jagada, kuid ometigi tunnen end kui sulatusahjus, mis ei iseloomusta Euroopa Parlamendi ELi 2020. aasta visiooni ehk just kõige paremini. Kuid võib-olla olen ma lihtsalt liiga nõudlik.

Samas loodan ma, et jagate mu muret, austatud president, sest esitasite parlamendi nimel 10. mail eesistuja Herman Van Rompuy’le küsimuse, millega mu praegune sõnavõtt tihedalt seondub.

Sel aastal tööhõivesuuniste vastu võtmine – mis minu arvates on erakorraline meede – komisjoni ja Euroopa Parlamendi ning nõukogu eripartnerluse osana ning hea koostöö vaimus, pidades silmas mõningal määral muudetud ajakava: tööhõivesuunised avaldatakse tavaliselt eelneva aasta lõpus, kuid sel aastal avaldati need aprillis, ning kuigi need seovad meid mitmeid aastaid kestva tsükliga, peame need siiski enne Euroopa Ülemkogu kevadistungit läbi arutama. Toetasite lahkelt meie kõigi nimel eesistuja Herman Von Rompuy’le saadetud taotlust, milles kutsuti Euroopa Ülemnõukogu üles andma Euroopa Parlamendile õigust sellele Lissaboni lepinguga antud õigusi iseseisvat kasutada.

Ei komisjonil ega nõukogul ole ilmselgelt kavaski seda taotlust kaaluda ning seetõttu kavatsetakse teadlikult Lissaboni lepingut rikkuda. Ma arvan, et parlamendi organid peavad oma vastutust kandma ning sellest õppetunnist oma järeldused tegema.

Pöördudes tagasi tööhõivesuuniste probleemide juurde, mida peame 2020 aasta strateegia puhul kindlasti arvesse võtma, tuleb organite tähelepanu pöörata tähtsale asjaolule, et 17% eurooplastest elab allpool vaesuspiiri – lisaksin veel, et see number pärineb 2007. aastast, ajast, mil kriis ei olnud veel alanud –, mis tähendab, et meie 23 miljonit kaaskodanikku on töötud.

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon muretseb väga hetkel kahe probleemi pärast. Esiteks vaesuse vähendamise eesmärk, mis oli vist volinik László Andori algatus – see eesmärk lisati 2020. aasta strateegiale ning on väga tervitatav. Me ei mõista, kuidas see küsimus saab nõukogus arutelusid ja kõhklusi tekitada ning liidu pädevuse kahtluse alla seada, kui lepingus on selgesõnaliselt sätestatud, et tegu on valdkonnaga, mille eest vastutab ka EL.

Teine küsimus puudutab eri poliitikate suhet ja sidusust, sest komisjon andis meile teada, et on 2020. aasta strateegiat põhjalikult muutnud, vähendades eesmärkide arvu.

Usun, et fundamentaalne muudatus peab olema midagi palju enamat kui pelgalt eesmärkide arvu vähendamine. Oleme aga veendunud, et 2020. aasta strateegia peab ELis valitsevat tegelikku olukorda kindlasti arvesse võtma. ELi rikkusele panevad tegelikult aluse just need, kes hetkel kriisi tõttu kõige rohkem kannatavad ja kes on kõige suurema löögi saanud.

Tõsiasi on see, et näeme siin-seal algamas arutelusid, mille eesmärgid on täiesti eurooplaste huvide vastu, kuna need viivad investeeringute vähendamiseni, ajal mil neid kõige enam vajame: vähendame investeeringuid pikaajalisse kapitali, nagu haridusse, koolitusse ja tervishoidu.

Just selle väljakutse tõttu kutsub tööhõive- ja sotsiaalkomisjon organeid üles tähele panema seda, kuidas avalikud investeeringud nendesse valdkondadesse väheneda võivad ja kuidas nõrk majanduskasv ja vähendatud erainvesteeringud ei suuda samal ajal olukorda piisavalt parandada ning lähitulevikus riigi rahanduse taastumist tagada.

See on ülioluline ajakava koordineerimise küsimus ning ühtlasi tunneme sügavat kahetsust, et majandus- ja rahanduskomisjoni ministrid suutsid läbi suruda erakorralise tööhõive toetamise ning töötuse vähendamise meetmetest loobumise, konsulteerimata seejuures tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ministritega, olgugi et tegu on Euroopa Liidu traagilise tööhõive- ja sotsiaalprobleemiga.

 
  
MPphoto
 

  Mary Honeyball, autor. – Austatud president! ELi 2020. aasta strateegia näeb ette tegevusi, millega tõhustatakse haridussüsteemide tööd, muudetakse kõrgharidus Euroopas atraktiivsemaks, luuakse noortele rohkem liikuvus- ja koolitusprogramme, moderniseeritakse tööturge, suurendatakse tööjõu liikuvust ja oskuste ning pädevuste arendamist, mis tööturule pääsemisele kaasa aitavad.

See kiideti heaks Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel, kus sätestati, et ELi tasandil tähelepanu vajavad põhieesmärgid on teadus- ja arendustegevuse tingimuste parandamine, haridustaseme parandamine, koolist enneaegselt lahkujate arvu vähendamine ja vanemate töötajate, noorte ning madala kvalifikatsiooniga töötajate laialdasem osalemine tööturul.

Kahjuks on ülemaailmne majanduskriis paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides viinud aga haridussektori eelarvekärbeteni. Näiteks majanduskriisi käes tõsiselt kannatavas Lätis on riigi 34 kõrgkoolis tehtud suuri eelarvekärpeid ning kõrghariduse eelarvet ähvardab kärpimine koguni 50% ulatuses. Iirimaa ülikoolide eelarvet kärbiti 6% ning samast saatusest ei pääse ka Suurbritannia – Inglismaa kõrghariduse rahastamise nõukogu kahtlustab, et kõrghariduse eelarvet võib ees oodata kuni 500 miljoni euro suurune kärbe.

Kõik ei ole veel aga kaugeltki kadunud. Mõnedel liikmesriikidel, nagu Prantsusmaal, on läinud üsna hästi, kuid probleem peitub selles, et liikmesriikide lõikes on rahastamine väga ebaühtlane. Selleks et 2020. aasta strateegia töötaks, vajame tugevat ja koordineeritud lähenemisviisi. Seetõttu palun komisjonil esiteks selgitada, kuidas plaanitakse tagada see, et liikmesriigid järgivad 2020. aasta strateegias sätestatud hariduseesmärke, tagavad selle valdkonna piisava toetamise ja rahastamise ning garanteerivad selle, et haridus majanduskriisi tõttu hoogu juurde saanud eelarve tasakaalustamise tuhinas kannatama ei pea. Teiseks sooviksin ma teada, kuidas kavatseb komisjon kindlustada nende tähtsate ELi tasandi strateegiate ja programmide täiendavate eelarvevahendite leidmise.

 
  
MPphoto
 

  Michel Barnier, komisjoni liige.(FR) Austatud president, head kolleegid! Sooviksin komisjoni ja president José Manuel Barroso nimel lisada paar kommentaari 2020. aasta strateegia kohta ning korrata Louis Grechi ja Liem Hoang Ngoci väga huvitavates raportites esitatut. Järgmisena saavad sõna minu kolleegid ja sõbrad volinik Johannes Hahn ja volinik László Andor, kes käsitlevad teisi suuliselt vastatavaid küsimusi – mille arutelus osaleme –, mis mõjutavad teisi valdkondi, nagu ühtekuuluvus, tööhõive, sotsiaalne mõõde ning teadus- ja arendustegevus.

Sooviksin meie kolme nimel tänada kõiki raportööre ja parlamenti selle algatuse eest, mille arutamine langes meie kõigi jaoks ülimalt raskele ja proovilepanevale ajale – majanduskriis ning euroga seotud hiljutised raskused näitavad selgelt, et liikmesriigid on üksteisest sõltuvad ning et meie riikide majanduspoliitikad vajavad koordineerimist. Selle ebakindla ning kriitilise aja kontekstis on kätte jõudnud aeg reageerida ja tegutseda nii ühtselt kui võimalik. Viimase paari päeva jooksul vastu võetud otsused on meie arvates väga tähtsad.

Ma ei hakka kordama tänahommikust volinik Olli Rehniga toimunud arutelu. On ilmselge, et peame paika panema vahendid, millega meie majanduspoliitikaid paremini koordineerida, ning arvame, et Euroopa 2020. aasta strateegia võib olla esimene vahend uue tugevama ja koordineeritud majanduspoliitika saavutamiseks.

Seda strateegiat käsitlevas ettepanekus on komisjon märtsi alguses riikide rahanduse stabiliseerimise vajadust juba rõhutanud. Äsja möödunud euro kriis annab märku sellest, kui tähtis see küsimus endiselt on. Panime koos kolleeg volinik Olli Rehniga neid ettepanekuid tähele Liam Hoang Ngoci raportis, milles neid probleeme käsitleti.

Kuid asugem asja juurde, head kolleegid! 2020. aasta strateegial on ka teine eelnõue, mis võimaldab meie majandusel, meie majandustel, jalad alla saada või vähemalt olukorda parandada. Mõtlen siinkohal loomulikult vajadust kehtestada finantsturu järelevalvet ja seda reguleerida, nii et finantsturg oleks reaalmajanduse teenistuses, mitte vastupidi.

Luban teile, et komisjon peab nende valdkondade tegevuskavast kindlasti kinni. Järgmise aasta jooksul peame kõik vajalikud õigusloomega seonduvad ettepanekud päevakorda esitama, et saaksime asuda täitma kohustusi, mille võtsime endale G20 raames seoses nelja peamise probleemiga: läbipaistvus, vastutus, järelevalve ja kriisiennetus. Pidades silmas mitut neist probleemidest, mida on õigusloomega seotud aruteludel juba käsitletud, loodan ma südamest, et parlament ja nõukogu suudavad kiiresti lahenduse leida arutamisel olevatest tekstidest tulenenud omavahelistele erimeelsustele. Viitan siinkohal finantsjärelevalve paketile ja riskifondide dokumendile.

Peame taastama usalduse. Lisaks peame kasutama iga viimast kui ressurssi, et meie majanduse kasvupotentsiaali suurendada. Ilmselgelt ühendab see töö endas mitmeid aspekte. See arutelu, eriti täna pärastlõunal toimunud arutelu demonstreerib seda vägagi selgelt: käsitleti selliseid teemasid nagu siseturu taaskäivitamine, kõigi piirkondade (sh ka kõige kaugemate piirkondade) regionaalpoliitika, ühtekuuluvus, majandusvaldkonna juhtimine, riigi rahanduse elujõulisus, tööhõive, haridus ja teadustegevus.

Kui räägime Euroopa 2020. aasta strateegiast, siis mida me selle all mõtleme? Minu arvates peab 2020. aasta strateegia andma meile parema perspektiivi liikmesriikide majanduspoliitikate osas, et saaksime tulevikus teatud tasakaalutusi või isegi konkurentsi vältida. Need tasakaalutused on praeguse kriisi tõttu üsna ilmsed, kuid kriisile kiire lahenduse otsimise ajal ei tohi me unarusse jätta majandusega seotud keskmise ja pikema perioodi plaane. Just seetõttu võttis Euroopa Ülemkogu komisjoni ettepanekute põhjal vastu viis ühiseesmärki: tagada 75% tööhõive, tõsta investeeringud teadus- ja arendustegevusse 3% SKP-st, vähendada varajast koolist väljalangemist, suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu 40%-ni ning saavutada energia- ja kliimamuutuste valdkonna kava 20-20-20 eesmärgid. Lisaks ei tohi unustada ka vaesuse vastu võitlemist, mis aitab kaasa sotsiaalse kaasatuse edendamisele.

Hariduse ja sotsiaalse kaasatuse arvnäitajad tuleb määrata Euroopa Ülemkogu juuni kohtumisel. Nende kahe eesmärgi saavutamiseks käib töö mitmetes nõukogu foorumites. On väga tähtis, et näeksime 2020. aasta strateegiat kui kindlat plaani, mitte lihtsalt nägemust. Ennekõike on tegu rakendatavate reformide konkreetse programmiga ning just seetõttu teeme ettepaneku liita sellele strateegiale veel seitse juhtalgatust.

Lisaks neile juhtalgatustele tuleb teatud takistuste kõrvaldamiseks kasutusele võtta mitmeid Euroopa vahendeid, eriti ühtse turu ja rahastamisega seotud hoobi ning välispoliitika vahendeid. Sooviksin kiita mõne päeva eest esitatud Mario Monti raportit ja avaldada austust Louis Grechi suurepärasele tööle, milles antakse siseturule humaansem ja konkreetsem mõõde, mida soovin oma töödes ka ise edasi anda.

Rakendamise osas kehtivad aga kindlad nõuded. Seetõttu on välja pakutud tõhusamad juhtmehhanismid, mis vajavad järelevalveprotsessi igal tasandil liikmesriikide ja ka komisjoni kaasatust. Euroopa 2020. aasta strateegia tähendab ka reformide vastuvõtmist, mille rakendamisega liikmesriigid ise edasi tegelevad. Liikmesriigid peavad esitama hiljemalt aasta lõpuks koordineeritud riiklikud reformiprogrammid koos stabiilsus- ja lähenemisprogrammiga, pidades seejuures kinni kõigist stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest. Liam Hoang Ngoc, teie loal sooviksin tähelepanu juhtida sellele, et nii vasak- kui ka parempoolsed valitsused on seda pakti nüüdseks pea kümme aastat toetanud.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti üles aktiivsusele ja palub sellel uues strateegias veelgi suuremat rolli mängida. Kriisi ajal soovime liikmesriikidele selge sõnumi saata. See on komisjoni ettepanekul põhinevate integreeritud suuniste eesmärk. Need võetakse vastu alles pärast teie seisukohtade esitamist. Olukorra kiireloomulisust silmas pidades tuleb aga strateegia rakendamisega kiirustada. Peame eesmärgiks seadma selle, et suudame Euroopa Ülemkoja juuni kohtumisel poliitilisele kokkuleppele jõuda.

Teeme asja selgeks, austatud president ja head kolleegid: ülejäänud maailmas rakendatakse sotsiaalmajanduslikke strateegiaid juba keskmise pikkusega perioodiks. Euroopa ei saa endale mahajäämist lubada!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Euroopa Parlament mängib oma rolli ja oleme selle eest tänulikud. Samuti oleme tänulikud kodanike mobiliseerimise eest just liikmesriikide parlamentide kaudu – mulle jättis sügava mulje aktiivsus, millega siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon ja selle eesistuja Malcolm Harbour teenuste direktiiviga töötasid, tuues liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Parlamendi sel moel üksteisele lähemale. Näiteid on teisigi ning tegu on väga tähtsa ettevõtmisega.

Lõpetuseks soovin kinnitada, et komisjon täidab teie ootusi ja täidab selle strateegia rakendamiseks oma ülesandeid eesmärgipärasel moel – nii saame üheskoos aluse panna uuele, kvaliteetsemale, jätkusuutlikumale ning ausamale kasvule, mida kodanikud meilt ootavad!

 
  
MPphoto
 

  Ivalyo Kalfin, eelarvekomisjoni arvamuse koostaja.(BG) Austatud president, lugupeetud volinikud! Kui arutaksime Euroopa 2020. aasta strateegiat olukorras, kus majanduskriisi ei ole tekkinud, oleks kõik korras. Probleem on selles, et praeguses kriisiolukorras ja pärast kõike toimunut ei ole Euroopa 2020. aasta strateegia enam piisavalt ambitsioonikas ega dünaamiline.

Küsimus, millele kõik viimastel nädalatel esitatud küsimused on keskendunud, paistab olevat selles, kas meil on piisav koordineerituse tase – see probleem on Euroopa poliitikate puhul aktuaalne isegi praegusel hetkel, kuna koordineeritusest sõltub Euroopa Liidu areng. Nagu näha võime, on koordineeritus kasvuajal hea, kuid ei vasta kriisiajal nõuetele. Lisaks koordineerimisele tuleb Euroopa tasandile üle kanda ka palju muid funktsioone, nagu otsuste tegemine, et Euroopa saaks endale määrata ambitsioonikamaid eesmärke ning mängida oma koordineerimises palju juhtivamat rolli.

Peame vastuse leidma just sellele küsimusele. Kui see meil ei õnnestu, ei ole meil võimalik korralikult kehtestada ka 2020. aasta strateegia programmi. Arvan, et lähinädalatel peaksime peamiselt keskenduma just sellele probleemile.

 
  
MPphoto
 

  Othmar Karas, fraktsiooni PPE nimel.(DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Mul on väga hea meel näha regionaalpoliitika volinikku Johannes Hahni ja siseturu volinikku Michel Barnieri teineteise kõrval istumas, kuna on ülimalt tähtis, et me regionaalpoliitikat siseturu vastu välja ei mängiks. Selle asemel peaksime tagama olukorra, kus need üksteist täiendavad ning on ka piisavalt tugevad, et suudaksime Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid saavutada.

Euroopa 2020. aasta strateegia peaks algama siit ja praegu, mitte olema lihtsalt eesmärkide nimekiri. Euroopa 2020. aasta strateegia on kasvu ja tööhõive projekt, mille puhul vajame konkreetseid projekte, vahendeid, menetluskorda ja sanktsioonide kehtestamise mehhanisme, et strateegia edukalt rakendada. Olen veendunud, et suudame Euroopa 2020. aasta strateegia rakendada vaid juhul, kui oleme valmis, kui Euroopa on valmis mõtlema EList kui Euroopa Ühendriikidest! Peame kõik selles liinis mõtlema ja tervikusse oma panuse andma!

Euroopa 2020. aasta strateegia eeldab, et soovime luua ka poliitilise liidu. Selleks peame kõigepealt tugevdama ja laiendama rahaliitu ning siseturgu, kõrvaldama sellega seonduvad takistused ning kutsuma inimesi üles kasutama seda võimalust, mis on Euroopa – seda kasutama ja piire murdma. Peame looma majandusliidu, mis on osa poliitilisest liidust ja ühtlasi ka sotsiaalsest liidust. Ükski neist asjadest ei ole veel valmis ning on ka palju küsimusi, millega ei ole veel tegeletud. Euroopa 2020. aasta strateegia eemärgiks on ühtne liit, mitte natsionalistlik või takistav Euroopa.

Seetõttu tuleb teostada finantsiline läbivaatamine ja ELi mõju hindamine, Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” ning loomulikult ka väga spetsiifiliste Euroopa kasvu- ja tööhõiveprojektide rakendamine ning hariduse, teaduse ja teadustegevuse ning uuenduse vabaduste laiendamine Euroopas.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president, sooviksin Othmar Karaselt küsida, kas Euroopa Ühendriigid, millele ta oma kõnes viitas, soovitakse luua Euroopa kodanike heakskiidul või ilma nende heakskiiduta?

 
  
MPphoto
 

  Othmar Karas (PPE).(DE) Austatud president, igaühel meist, kes me Euroopa kodanikke esindame ning nendega pidevas kontaktis oleme, on ühine eesmärk: teha Euroopa kodanikega koostööd, et Euroopat veelgi arendada, seda konkurentsivõimelisemaks muuta ning saavutada kasv ja tööhõive, millest saavad kasu kõik Euroopa liidu kodanikud. Kui me tugevamaks muutumise nimel jõudusid ei ühenda ja kui igaüks seisab vaid enda huvide eest, ei muutu see ühendus üha suureneva globaliseerumise tõttu mitte tugevamaks, vaid nõrgemaks Kodanikud on ühiste eesmärkide täitmisel meie kõige tähtsamad liitlased.

 
  
MPphoto
 

  Marita Ulvskog, fraktsiooni S&D nimel.(SV) Austatud president! Euroopa, mille osas me täna otsuseid langetame, on ühtlasi ka see Euroopa, mis otsustab, milline Euroopa 2020. aastal olema saab. Otsused, mille vastuvõtmisest täna keeldume, viivad uute kriisideni. Täna tehtavad otsused peavad olema pikaajalised.

Pean suureks probleemiks seda, et nii paljud otsused on jätkuvalt lühinägelikult langetatud ning juhitud parempoolsete filosoofiast, mille kohaselt pannakse kriisi käes kannatavad majandused dieedile. Tõsine probleem on ka see, et arutame hetkel Kreeka pensionifonde, selle asemel et keskenduda suurpankurite ning kinnisvara- ja finantsturgude tegijate käitumisele. Peame selle olukorra lahendama, sest muidu võib Euroopa 2020. aastal silmitsi seista võib-olla veel suurema kriisiga kui see, millega praegu võitleme.

Kutsun komisjoni üles tõsiselt pingutama, et panna alus muutustele, millega jätame pimeda usu turulahendustesse, reguleerime turge ning teeme suuri investeeringuid sellistesse asjadesse, millest kõik kasu saavad. See võib tähendada transpordisüsteemi, energiavarustust või muid olulisi lahendusi, kus me liikmesriike üksi ei saa jätta, vaid kus peavad tegutsema ka EL ja komisjon.

Lisaks loodan, et komisjon on valmis esitama päevakorda ettepanekuid, mis näitavad, et võtame säästlikule ühiskonnale üleminekut tõsiselt. Teisisõnu korraldame oma tööstuse ümber nii, et see oleks konkurentsivõimeline ning suudaks uusi töökohti luua. Seda ei ole aga võimalik teha, kui veename end, et saame asju vanaviisi edasi ajada. Lisaks vajab see ka investeeringuid, kuid ometigi võib see praegu registreeritud 28 miljoni töötu osas positiivselt mõjuda.

Kutsun komisjoni üles ELi töötajaid austama, sest ilma selleta on neid raske praeguse majanduskriisi olukorras kaasata, et üheskoos tugevam ja parem ühiskond luua. Selleks et suudaksime kriisist jagu saada, vajame ametiühingute õiguseid ning Euroopa töötajate kaasatust.

 
  
MPphoto
 

  Lena Ek, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud president! Tavatsesin öelda, et meil on Euroopas lausa kolmekordne kriis: finantsturgude, töökohtade ja kliima kriis. Kui nüüd veel ka eelarvekriisi lisame, on meil kahjuks käes lausa neljakordne kriis. Olukord on teravalt viidanud sellele, et Euroopa Liit vajab hädasti visiooni. Euroopa integratsioon on kuni praeguseni keskendunud pigem uute projektide loomisele, tagamata seejuures, et need korralikult töötavad. Usun, et kätte on jõudnud aeg probleemidega tegeleda ning olemasolevate institutsioonide täiustamisega kõvasti tööd teha. Tehtud vigu on võimalik parandada ja liidul on endiselt võimalik oma kodanike heaks – ja koos nendega – töötada.

Euroopa vajab tulevikule orienteeritud liitu. Minu jaoks on siht selge: soovin Euroopat, mis on avatud, kaasav ja roheline. Ettepanekud, mille komisjon on Euroopa 2020. aasta strateegia osas teinud, on olulised vahendid, millega see Euroopa luua – eeldades, et sellega hakkama saame. Siinkohal on mul ka mitmeid küsimusi.

Esiteks on strateegia üldeesmärgiks luua dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem majandus. Mõnedes riikides osaleb tööturul vaid 40% naistest, mis on täiesti häbiväärne. Soolisel võrdõiguslikkusel põhinev tööturg on töökohtade loomise ning demograafiliste probleemide lahendamise eeltingimus. Loodan, et nõukogu ja komisjon suhtuvad piisavalt tõsiselt asjaolusse, et nõukogu järeldused on soolist võrdõiguslikkust käsitlenud vaid paar kuud. Kaasav ühiskond vajab rohkem töökohti. Töötus on vaesuse eksisteerimise üks peamisi põhjuseid. Noorte töötuse osakaal Hispaanias on lausa 44%.

Meil on roheliste töökohtade loomiseks lõputult võimalusi, kuid seejuures peame jälgima, et meie poliitikad samas suunas töötaksid. Energiatõhus Euroopa on ühtlasi ka uuendustegevuse liikumapanev jõud – Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks vajame kiirrongide, supervõrkude ning kõrgtehnoloogiliste arukate võrkudega võrdväärseid energialahendusi.

Õnnitlen liberaalide volinikku Neelie Kroesi, kes on digitaalse tegevuskava osas esimesena selge juhtettepaneku visandanud, ning ootan pikisilmi hetke, mil mul on võimalik enne juunit ülejäänud juhtplatvorme käsitlevate põhjalike materjalidega tutvuda, et saaksime ka otsuste langetamise protsessi raames koostööd teha.

Ent austatud volinik! Meil on ELi strateegia, mis näitab ühte suunda, ja teie eelarveettepanek, mis näitab hoopis teise suunda, kui nüüd täiesti aus olla. Meie ühised vahendid tuleb kaasajastada ja ühtlustada nii regionaal-, sotsiaal- kui ka põllumajandusfondide osas. Vajame läbipaistvust, ühtset statistikat ning piitsa ja präänikuid, millega kindlustada, et liikmesriigid antud lubadustest ka kinni peavad. See on oluline Euroopa kodanikele ning ka meile, parlamendiliikmetele. Peame tugevdama kasvu ja stabiilsuse pakti ning toetame täiel määral volinik Olli Rehni paketti.

Usalduse tagasivõitmiseks, nagu volinik ennist mainis, vajame ülejäänud juhtettepanekute näitajaid. Nii võidaks komisjon uuesti meie usalduse ja kui me otsuste langetamise osas koostööd saame teha, võidame ka kodanike usalduse.

 
  
MPphoto
 

  Pascal Canfin, fraktsiooni Verts/ALE nimel. (FR) Austatud president, Michel Barnier! Oma kõnes mainisite Mario Monti raportit, mis oli teile paari päeva eest esitatud.

Mario Monti raporti tegi väga huvitavaks asjaolu, et seal rõhutati tungivat vajadust eelarvekoostööga järgmisse etapi juurde liikuda. Raportis on selgelt kirjas, et stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumeid tuleb küll rakendada, ent kui neid rakendatakse ainult kuludele – neid piirates –, on tagajärjeks üsna tõenäoliselt langus. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kasutaksime mõlemaid sambaid, eriti kulude sammast, sest nii saavad liikmesriigid koguda maksutulu majandustegevustelt ja majandusettevõtjatelt, kelle maksukoormat on viimaste aastate jooksul korduvalt vähendatud – viitan siinkohal ettevõtete kasumile, kapitalile ning finantstehingutele.

Selle saavutamiseks peab kogu Euroopa koostööd tegema. Just sellisele järeldusele jõuti kaks päeva tagasi esitatud Mario Monti raportis. Ometigi ei ole seda probleemi komisjoni esitatud ELi 2020. aasta strateegias poole sõnagagi puudutatud. Seda probleemi ei ole käsitletud ka paari päeva eest avaldatud Olli Rehni teatises. See on üks peamistest tugisammastest, üks põhilistest lisandväärtustest, mida komisjon saab hetkel pakkuda. Kui sellega hakkama saame, tekibki ühendus – Pervenche Berès mainis enne, et see arutelu meenutab sulatusahju. Kooskõlastatud eelarve aitab meil luua ühenduse ELi 2020. aasta strateegia, euroala juhtimise raporti, ühtse turu ning tööhõive- ja haridusprobleemide vahel.

Oleme teadlikud sellest, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju järgides – mis on ülimalt tähtis –, kuid ainult kulusid kärpides, ootab meid ees nii sotsiaalne kui ka majanduslik langus.

Seetõttu on minu küsimus väga selge: Michel Barnier, mida plaanite komisjoni esindajana järgmistel nädalatel päevakorda esitada? Kuidas plaanite veenda oma kolleege – eeldades, et olete selles ise veendunud – tegevuskava, eelarve kooskõlastuskava vajalikkuses, et liikmesriikidel oleks taas võimalik mitmete sõlmitud lepingute alusel tulu saada?

Millised on teie ettepanekud? Teil ei ole õigust vaikida! Komisjonil on õigus õigusloome protsessi algatada, kuid täna, seoses nende küsimustega, on sellest õigusest saanud kohustus.

 
  
MPphoto
 

  Malcolm Harbour, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Esmalt soovin oma fraktsiooni nimel tänada kõiki raportööre, kuid eriti Louis Grechi, kelle esitatud raporti koostamise komitee variraportöör ma olin. Mõne hetke pärast peatun selle raporti mõnel punktil pikemalt, kuid enne seda soovin toetada Pervenche Berès’ kommentaari tänase pärastlõuna arutelu laiaulatuslikkuse kohta. Teisest küljest on see ka üsna üldine arutelu. Paljud kolleegid on andnud väga suure panuse, kuid ausalt öeldes, ja ma ütlen seda just komisjonile ning volinik Michel Barnierile, peegeldab see ka ELi 2020. aasta strateegia olemust. Selles on palju väga häid ideid, kuid see jääb väga üldiseks ning praeguses faasis ka väga alaarendatuks. Volinik rääkis seitsmest juhtalgatusest. Me ei tea veel nende üksikasju.

Nõnda olekski mu esimene palve järgmine – kas meil oleks palun võimalik tagada, et nõukogu ei võta selle ettepaneku üksikasju oma juuni kohtumisel vastu, sest see ei ole vastuvõtmiseks veel valmis? Peame sellega veel töötama, et üksikasjad paika panna.

Teiseks arvan ma, et peame ühtse turu ja kaheksanda juhtalgatuse taaskäivitama. See ei muuda asju keerulisemaks, kuna tegu peaks olema nagunii esmatähtsa algatusega. Head kolleegid! Kuulsite Louis Grechilt, et töökohtade loomise, uuendustegevuse julgustamise ning säästvama majanduse poole liikumise potentsiaal on olemas, kuid selleks ettepanekuks vajame kodanike ja tarbijate luba.

See sarnaneb küsimusega, mille Earl of Dartmouth äsja Othmar Karasele esitas. Kodanikud peavad sellesse protsessi uskuma, neil peab see võimalus olema. Kasu saavad sellest ju nemad. Meie käsutuses on tohutu potentsiaaliga vahend ning olukorras, kus riigieelarved moodustavad endiselt 16% Euroopa majandusest, tekib küsimus, miks me ei kasuta avalike hangete eelarveid, et uuendustegevust edendada, et uusi tehnoloogiaid osta, et julgustada VKEsid neid kasutama? See on meie kõige suurem eraldiseisev alaarendatud poliitika. Kuulasime täna Michel Barnieri ja Louis Grechi ning toetasime Mario Monti raportit. Meil on vahendid olemas, kuid peame neid ka kasutama.

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Zimmer, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(DE) Austatud president! Oleme hetkel kõige suuremas kriisis, mida Euroopa Liit on kunagi näinud, kuid ometigi võetakse kõik strateegilist suunda puudutavad küsimused vastu valitsuse tasandil. Euroopa Parlament on suuresti pidanud olema vaid pealtvaataja rollis.

Tänane arutelu on ikka ja jälle pöördunud tagasi Euroopa 2020. aasta tööhõive- ja kasvustrateegia konkreetsete probleemide juurde, mis tekitab vale mulje, nagu räägiksime Euroopa tulevikust ning selle edasise arendamise võimalustest. Meil on küll võimalus esitada suuliselt vastatavaid küsimusi, mis puudutavad ELi 2020. aasta strateegia poliitilist tähtsust praeguse majandus- ja finantskriisi taustal, kuid meil ei lubata strateegiaga seonduvaid nõudmisi rakendada ning seda muuta, selle nõrku külgi parandada ega ka strateegia eesmärke muuta.

Selle asemel et praeguse strateegilise ristteega seonduvate otsuste tegemisel osaleda, oleme siin parlamendis viimaste kuude jooksul peaaegu iga arutelu puhul kogenud, kuidas oleme haaratud eri asutuste võimumängudesse Lissaboni lepingust hoolimata või ehk just selle pärast. See on Euroopa Parlamendile vaid kahjuks tulnud. Nii ELi 2020. aasta strateegia kui ka näiteks ühtsete tööhõivesuuniste osas, millest tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni esimees rääkis, käsitletakse parlamenti kui organit, mida tuleb vaid teavitada või millega tuleb kõigest konsulteerida.

Lisaks ei anna täna päevakorda esitatud raportid kaugeltki mitte edasi üldülevaadet Euroopa Parlamendi nõudmistest ja seisukohtadest Euroopa strateegia osas. Soovime teha suure hulga konkreetseid muudatusi.

Oma eelmisel ametiajal esitas Euroopa Parlament nõukogule ja liikmesriikidele konkreetsed nõudmised, mis puudutasid vaesusevastast võitlust, miinimumsissetulekute kehtestamist ning üleeuroopalist vaesuskindlat miinimumpalka. Ühtki neist ei ole sellesse strateegiasse kaasatud. Olukord on lausa vastupidine: on oht, et eesmärgid, nagu vaesusevastane võitlus ning vaesuse vähendamine 25%-le, võidakse praegusest strateegiast üldse välja jätta, sest need ei sobi liikmesriikide või valitsuste võimaluste ja huvidega.

Ka ELi viimase kümne aasta tööhõiveandmetest järeldub selgelt, et just ebatüüpiliste ja ebakindlate töökohtade osakaal on tõusnud 60%-ni. Ebatüüpliste töökohtade hulga suurenemise tõttu peaksime aga vastava mudeli looma ka strateegia ja suuniste raames, mis on hetkel suunatud turvalistele ja vaesuskindlatele töökohtadele. See on üks meie praegustest põhinõuetest, millega tegeleme.

Nii kaua kui Euroopa Liit, asutused ning nende kindlad poliitikad ei saada aga julgustavaid signaale marginaliseeritutele, vaesuses elavatele inimestele või noortele, kellel puuduvad tulevikuväljavaated, ei suuda me neid gruppe veenda, et ühtne Euroopa Liit tähendab neile kindlat tulevikku. See on demokraatlik puudujääk, mida praegune ELi 2020. aasta strateegia ei käsitle, ning peaksime selle vastu võitlema koos oma kodanikega.

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel.(NL) Kreeka ja euroala probleemid on tekitanud tõsise olukorra, mille lahendamiseks vajame struktuurset lähenemisviisi. Esitatud ELi 2020. aasta strateegia eesmärgiks on edendada majanduskasvu ning töökohtade loomist.

Selles strateegias on õigusega kaetud ka riikide rahanduse heaolu. Ometigi on sellest algatusest kasu vaid siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks tuleb tugevdada stabiilsuse ja kasvu pakti, et selline olukord ei saaks enam kunagi tekkida. Küsimus ei ole mitte ainult struktuurides ja eeskirjades, vaid ka mõtteviisis. Siinkohal on ülimalt oluline, et liikmesriigid täidaksid oma eelarvekohustusi, nagu ma eelmisel nädalal Ateenas toimunud konverentsil ka rõhutasin.

On väga tervitatav, kui liikmesriigid kutsuvad üksteist nõukogu kontekstis riikide rahanduse korrastamiseks vajalike struktuurireformide osas vastutust võtma. Minu arvates peaks see käima majandustegevuse kooskõlastamise alla.

Teine tingimus, millele teie tähelepanu sooviksin juhtida, on see, et ei soovita olukorda, kus Euroopa Liit pöörab tähelepanu sellistele poliitikavaldkondadele nagu sotsiaalteemad, tööhõive ja sotsiaalne kaasatus. Euroopa tasandil ei ole nendes valdkondades võimalik eesmärke jõustada ja see on tegelikult ka õigustatud. Lissaboni strateegia puhul sai selgeks, et selline lähenemine ei tööta. Ka siin saab kinnitust asjaolu, et peremehe nimega Euroopa toovad välja just piirangud.

 
  
MPphoto
 

  Barry Madlener (NI).(NL) Täna arutame Euroopa majandust pikaajalises perspektiivis ning seda, kuidas saavutada jätkusuutlik majanduskasv. Tuleb tunnistada, et sel ajal, kui Euroopa seda arutab, olen veetnud nii mõnegi unetu öö, sest siiamaani ei ole Euroopa just palju ettepanekuid teinud. Sooviksin parlamendile meelde tuletada, et Lissaboni strateegias nõustus Euroopa saama kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks maailmas. See plaan meil loomulikult ebaõnnestus.

Euroopa Liit on hakkama saanud vaid bürokraatia suurendamise, mittevajalike eeskirjade loomise – eriti minu kodumaal Hollandis –, maksude tõstmise, massilise immigratsiooni, kuritegevuse tõusu ning turvatunde kaotamisega. Vaatame aga nüüd lisaks ELiga liitumist ootavaid riike, kellega me igapäevaselt läbirääkimisi peame: Albaania, Bosnia, Türgi – kõik vaesed riigid, moslemiriigid, korrumpeerunud ja kriminaalsed – ning pankrotistunud Island.

Lisaks kuuleme siin istungisaalis iga päev, kuidas Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Euroopa Parlamendis ja isegi Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni esindajad rõhutavad, et vajame rohelisemat majandust ja peame tuuleturbiinide ja rohelise elektri jaoks eraldama miljardite eurode suuruseid toetusi, kuigi meie majandus muutub Hiina, USA ja India majandusega võrreldes üha vähem ja vähem konkurentsivõimeliseks.

Olete üllatunud, et meie majanduse areng seisab? Majanduslikult tugeva Euroopa saavutamiseks on vaid üks viis – vähem bürokraatiat, vähem ametnikke Brüsselis ning vähem bürokraatiat ka liikmesriikides. Makse tuleb suurendamise asemel kärpida ning massiline immigratsioon tuleb peatada. Kreeka tuleb euroalast kindlasti välja heita. Soovin, et kõik siin viibivad Euroopa Parlamendi liikmed vaataksid korra peeglisse ja vastaksid küsimusele, mida olete viimaste aastate jooksul teinud, et panna Kreeka täitma stabiilsuse ja kasvu pakti raames antud lubadusi? Ma juba tean teie vastust: mitte midagi. Olete kõik siin maganud, ajal kui sellised riigid nagu Kreeka on raha laristanud ning lasknud valitsusel ülekäte minna.

Kui Euroopa neid probleeme ei lahenda, on üsna tõenäoline, et minu kodumaa Holland ning lisaks ka Saksamaa lahkuvad euroalast.

 
  
MPphoto
 

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud president! Peaaegu kaks nädalat tagasi esitatud finantstoetuspakett oli hädavajalik, kuid ei ole lahendus Euroopa probleemidele. Nüüd on aeg tegudeks, otsusteks ning usu taastamiseks riikide rahandusse. Ütleksin, et peame arutama 2020. aasta strateegiat, kuid veelgi enam vajame aga hoopis 2010. aasta strateegiat, kus on välja toodud tegevused, millega taastada kasv, vähendada puudujääke ning suurendada optimismi.

Kuid vajaliku kasvu saavutamiseks peame kõigepealt taastama usu riikide rahandusse. Selles osas on sotsialistid ebaõnnestunud. Nad kaitsevad samu poliitikaid, mis viisid puudujääkide ja Kreeka, Hispaania, Portugali ning teiste riikide kriisini. Raportöör Liem Hoang Ngoci arvates peaksime neid poliitikaid pikendama ning puudujääkide vähendamisega ootama. Rootsi esindaja Marita Ulvskog tegi ettepaneku kulutamist suurendada. Sotsialistid on hakanud ohustama Euroopa õitsengut, taastumist ja uute töökohtade loomist. Võin teile kinnitada, et seal, kus sotsialistid ebaõnnestuvad, asub fraktsioon PPE tegudele – seisame selle eest, et vähendada puudujääke, taastada usaldus, viia ellu kasvureformid ja luua uusi töökohti. Seda Euroopa vajab ning oleme omal kohal ja võtame vastu raskeid otsuseid ning kohustusi seal, kus teised ebaõnnestuvad.

 
  
MPphoto
 

  Alejandro Cercas (S&D). (ES) Austatud president! Enne jätkamist pean võtma hetke, et paluda eelmisel sõnavõtjal Kreekasse minna ja seal küsida, kes on vastutav probleemide eest, millega töölised peavad hetkel silmitsi seisma. Nad ei oota Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonilt imetegusid. Seda kindlasti mitte! Nad loodavad tõelist poliitilist muudatust, just sellist, mille võiks kaasa tuua 2020. aasta strateegia.

Kui meie analüüs on vigane, on vigased ka meie tulemused. Järeldus, milleni peame jõudma, on see, et Euroopa kannatatuste põhjuseks on ahnus, vähene reguleeritus, vähene majandusvaldkonna juhtimine, ebapiisavalt haritud ja vähese ühtekuuluvustundega elanikud, puudulik sotsiaalne õiglus, madal töökohtade loomise aktiivsus ning see, et väljaspool tööturgu eksisteerivad vähese väljaõppega tohutud inimgrupid.

Austatud president! Järgmise kümne aasta jooksul tehtavate pingutuste eesmärgiks peab olema töötavate inimeste hulga suurendamine ning see, et inimesed on tootlikkussõja võitmiseks hariduslikust vaatepunktist palju paremini ette valmistatud. Ilma tootlikkussõda võitmata ei ole Euroopal võimalik konkurentsivõimelisemaks muutuda. Me ei teeni endale maailmas kohta palkade langetamise ega sotsiaalstandardite hävitamisega – pigem peame oma teadmiste taset tõstma, suurendades ühiskonna solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse taset. Need on meie tugevad küljed. Peame muutma Euroopa ainulaadselt ühtseks kontinendiks, millel on selge projekt, selged eesmärgid ja majandusvaldkonna juhtimine, mis ei võimalda meil mitte ainult tegeleda tänaste, vaid ka homsete väljakutsetega.

Need on meie ootused. Nende ootuste taga on suurem osa tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes töötavad selle nimel, et vaigistada üleskutseid, mille eesmärgiks on pöörduda tagasi igaüks-enda-eest-mõtteviisi juurde ja hävitada sellega solidaarsus.

Austatud president! Loodame, et 2020. aasta strateegia jõuab kõigi Euroopa kodanikeni, kes ootavad meilt töökohti, kõrgetasemelisemat tööhõivesektorit, majandusjuhtimist ja maksude konsolideerimist. Maksude konsolideerimine on hea, kuid lisaks sellele peame teostama ka sotsiaalse ja majandusliku konsolideerimise, sest vastasel juhul ei saavuta me midagi.

 
  
MPphoto
 

  Michael Theurer (ALDE).(DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Nagu oleme kuulnud, tuleb finantsturgudele luua uus reguleeriv raamistik, et meil oleks tulevikus võimalik vältida praeguse kriisini viinud liialdusi.

Valitsuste võlgade põhjuseid uurides saab aga selgeks, et räägime siin parlamendis liiga palju riigivõlgadest ning liiga vähe sellest, kuidas saavutada õitseng ja kasv. Mis määrab meie kasvu? Meie kasv ja õitseng sõltub sellest, kas Euroopa Liidu inimesed suudavad arendada tooteid ja välja käia uusi mõtteid, mida oleks võimalik maailmaturul müüa.

Seetõttu on väga hea, et ELi 2020. aasta strateegia ühe peatüki nimeks on „Innovatiivne liit”. Peame keskenduma leiutistele ning sellele, kuidas teadus- ja arendustegevuse olukorda parandada. Seejuures on väga tähtis suurendada teadustöö rahastamise ja regionaalarengu poliitika koostoimet. Nendes valdkondades on võimalik veel väga palju ära teha. Olen koos liberaalide ja Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga (FDP) selle poolt, et keskenduda tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Peaksime kandma hoolt selle eest, et EL kasutaks meie rahastamist viisil, mis tagab rahale ka VKEde tegeliku juurdepääsu, ja selle, et ülikoolide ja kõrgkoolide ning VKEde vahel toimuks tehnoloogiasiire. Peame inimesi julgustama oma saatust enda kätte võtma – võtma endale vastutust ja olema algatusvõimelisemad. Valitsus ei saa töökohti luua – need peavad majandustegevuse käigus ise tekkima.

 
  
MPphoto
 

  Elisabeth Schroedter (Verts/ALE).(DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Praeguseks oleme kõik mõistnud, et üleminek rohelisema majanduse arendamisele peab algama kohe, sest kliimamuutused seavad ELi majandusalase edu ohtu.

Ometigi puudub Euroopa 2020. aasta strateegiast majanduse keskkonnamuutusi ja rohelist tööhõivestrateegiat ühendav lüli. Uuringute põhjal on selgunud, et juba ainuüksi energiavaldkonna ülemineku raames on võimalik luua vähemalt 8 miljonit uut töökohta. Euroopa 2020. aasta strateegia raames vajame kõigepealt roheliste tööde algatust. See algatus peab peegelduma kindlates meetmetes ja integreeritud suunistes. Seega vajame stabiilseid õiguslikke ja poliitilisi raamistikke, et investorid investeeriksid tõepoolest rohelistesse töökohtadesse. See tähendab ühenduste rajamist nii teadus- ja arendustegevuse ning majanduse vahele, uuendustegevuse klastrite edendamist kui lisaks ka võimalust edendada klastreid, mis asuvad ebasoodsates piirkondades. Sellele tulemusele jõutakse Lambert van Nistelrooiji raportis ja ma olen sellega täiesti nõus. Kuigi ma ei nõustu nendega, kes soovivad eeltoodud piirkondadele eraldusprogrammi raames nõudmisi esitada, suunatakse sellest raportist ning esitatud ettepanekutest pärinev hoog siiski õigesse suunda ning see aitab kaasa roheliste töökohtade loomisele.

Tööhõivestrateegia osas peame aga keskenduma võrdselt nii sellele, kuidas muutus rohelisema majanduse poole suunata, kui ka sellele, kuidas töölised kaasata ja neid üleminekuks ette valmistada. Nende sõnadega pöördun eelkõige volinik László Andori poole. Põhimõtteliselt on esitatud tööhõivepoliitika suuniste struktuur õige ja tasakaalustatud. Eriti tähtis on see, et eraldi põhiteemana on välja toodud haridus. See valdkond pakub vaesuse nõiaringi murdmiseks suurepäraseid võimalusi. Tegu on rohelise tööhõivestrateegia nurgakiviga ning seetõttu ka Euroopa 2020. aasta strateegia edu võtmega. Ometigi peame ka suuniseid kindlasti täiendama. Tööhõivesuunised mängivad väga tähtsat rolli ning tänu neile on meil võimalik roheliste töökohtade potentsiaali täiel määral ära kasutada.

 
  
MPphoto
 

  Konrad Szymański (ECR).(PL) Euroopa aeglasest majanduskasvust ning kriisile järgnenud hävingust võib teha väga erinevaid järeldusi. Kindlasti võidakse nõustuda täiskogul nendega, kes soovitavad vähendada kontsessiooni-, administratiiv- ja teabekoormust, mida ei ole tekitanud mitte ainult liikmesriigid, vaid ka Euroopa Liit ja Euroopa Parlament. Kahjuks on aga oht, et kasutame ravimit, mis on esialgsest haigusest palju hullema mõjuga. Üks sellistest meetmetest, mis Euroopa kasvu kahjustaks, on Euroopa Liidu rolli suurendamine maksukoostöö ja -koordineerimise ning sellele järgneva maksude ühtlustamise vallas. Konkureerivad maksud, nagu konkurents üldse, on kodanikele ja turgudele kasulikud. Konkureerivad maksud annavad võimaluse paremaid tulemusi saavutada ja on ülemaailmse konkurentsivõime seisukohalt väga olulised. Seega peaks liidu majanduspoliitika keskseks põhimõtteks olema ühtsed vabadused, ühisturg ja liidu pädevuste mittelaiendamine.

 
  
MPphoto
 

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL).(PT) Austatud president! Arvame, et on aeg lõpetada sõnamängud ning rääkida tegelikest probleemidest, millega suurem osa meie riikide kodanikest peavad silmitsi seisma. Inimesed kannatavad – enam kui 85 miljonit inimest kannatab vaesuse all Euroopa Liidus, mis on maailma üks rikkaimaid piirkondi ning kus teenitakse jätkuvalt täiesti ennekuulmatuid kasumeid, ilma et keegi nende kontrollimiseks mingisuguseidki meetmeid rakendaks. Soovime rääkida tööga kindlustatusest ja töötajate madalatest palkadest, noortest ning naistest, kes ei leia tööd, ja 23 miljonist töötust. Soovime rääkida vanuritest, kellele ei võimaldata inimväärset vanaduspõlve, ja lastest, kelle tulevikud hüpoteekidega rikutakse.

Teeme selle selgeks: praegusel kujul viib Euroopa 2020. aasta strateegia meid täpselt samale teele, mis lõppes praeguse kriisiga. Euroopa Komisjon ei tahtnud praeguse olukorra põhjuseid analüüsida ega arvesse võtta Lissaboni strateegia rakendamisega sätestatud poliitikate põhimõtete tagajärgi, mis majandussektorite (sh ka finantsteenuste) liberaliseerimise ning turvaliseks paindlikkuseks kutsutava tööalase paindlikkusega kaasnesid.

Hetkel üritavad nad leida viisi, kuidas rikkuse kontsentreerumist veelgi soodustada, kasutades selleks eri direktiive, mis hõlbustavad strateegiliste majandussektorite erastamist ning survet avalikele teenustele, teenides nii majandusgruppide huve sellistes valdkondades nagu tervishoid, sotsiaalabi ja haridus. Silmas peetakse vaid kasumit. Nad eelistavad varjata tõsiasja, et vaid nendest poliitikatest lahtiütlemine võimaldab meil kurssi muuta ning sotsiaalsele arengule aluse panna. Sellest hoolimata nõuame nendest poliitikatest lahtiütlemist ja arvame, et on aeg stabiilsuse paktist loobuda ning asendada see sotsiaalse arengu ning progressi programmiga. Selles programmis tuleb prioritiseerida tootmist, kvaliteetseid avalikke teenuseid ning õiguste, palkade, inimväärsete pensionide ja pensionile jäämise tingimustega töökohti, sotsiaalset kaasatust ning rikkuse õiglast jagamist ning jaotuvust. Need prioriteedid eeldavad tõelist majanduslikku ja sotsiaalset kaasatust, mille raames tugevdatakse selgelt liidu eelarvet, solidaarsust, avalikke poliitikaid ning riigipoolset kontrolli majanduse esmatähtsate sektorite üle.

Oleme kindlad, et töötajad ja rahvas jätkavad selle eest võitlemist – näiteks homme Kreekas või 29. mail Portugalis. Me elame nende pingutustele aktiivselt kaasa!

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president! 2020. aasta strateegias öeldakse kindlasti väga huvitavaid asju, kuid võttes arvesse meie praegust laienemist, on 2020. aastaks liitunud ELiga kindlasti vähemalt viis uut riiki, tõenäoliselt lausa kaheksa. Juba 2010. aastal on ELil 12 netopanustaja staatuses riiki. Ülejäänud 15 liikmesriiki on subsideeritud.

Ei ole tõenäoline, et ükski uutest riikidest hakkab panustajaks. Seetõttu on 2020. aastal ELis üsna tõenäoliselt vähemalt 23 subsideeritavat riiki. Tundub, et põhimõtteliselt on EList 2020. aastaks saanud ülekandeliit, mis kannab 12 panustajariigi raha üle 23 subsideeritavale riigile. Kahjuks kaasatakse sellesse ebaõiglaselt ka Ühendkuningriigi maksumaksjad. Kriisis tugevalt kannatada saanud Ühendkuningriik on ELi eelarvesse panustajate seas suuruselt teine.

Saksamaa eelmistel kohalikel valimistel ütlesid Põhja-Reini-Vestfaali liidumaa hääletajad „ei” nende koalitsioonile ja ühtlasi ka ülekandeliidule. Teiste panustajariikide hääletajad ütlevad järgmise kümne aasta jooksul samuti „ei”. 2020. aastaks on lõhe juba ületamatu. Suurbritannia ei ole huvitatud üle kanali valitsevast majanduskaosest, ent kui laienemist kohe ei peatata, ei ole majanduskaosest pääsu. Seetõttu liigub 2020. aasta strateegia vales suunas.

 
  
MPphoto
 

  Krisztina Morvai (NI). (HU) Head kolleegid! Soovin teilt täie lugupidamise juures küsida, kas te ei arva, et siin on teoksil midagi väga imelikku. Miljonite eurooplaste elusid muutnud finants- ja majanduskriisi puudutava üliolulise arutelu ajal on siin kohal vaid ligikaudu 40 inimest. Oleme möödunud kolme päeva jooksul õhutanud Euroopa majandusettevõtjaid ja kodanikke energiat säästma ning ilmselgelt on see mõtteviis üle kandunud ka täiskogu istungitele, kus me, kui kaamerad nüüd näitaksid, raiskame energiat jalgpallistaadioni mõõtu ruumi valgustamisele, kus hääletuste välisel ajal on kohal vaid umbes 40 inimest. 27 tõlkide kabiinis on igaühes kolm inimest, kokku 81 professionaalset sünkroontõlki, kes meie juttu vahendavad. 40 Euroopa Parlamendi liikme puhul teeb see kaks tõlki inimese kohta. Kas te ei arva, et on aeg peeglisse vaadata ja lõpetada pensionäride, tuletõrjujate, õdede ja õpetajate sissetulekute kärpimine?

 
  
MPphoto
 

  Lena Kolarska-Bobińska (PPE).(PL) Kriisi ajal, kui ohus on Euroopa Liidu terviklikkus, peaksime majanduskasvu edendamiseks liidu ühtekuuluvusele erilist tähelepanu pöörama. Me ei tea endiselt, kas kriis süvendab Euroopa eri piirkondade vahelisi erinevusi. Ajaloolised erinevused piirkondade arengu tasandil võivad suureneda ja lisaks võib juhtuda, et näeme ka uute eristavate faktorite tekkimist.

Sellises olukorras vajame hädasti mehhanisme, millega piirkondade erinevusi vähendada – selle eesmärgi saavutamisele paneb aluse tugeva regionaalpoliitika jätkamine. Sellises olukorras ei oleks nutikas poliitika järgimine lõpetada ning piirkondlike ja kohalike organite rahastamist tuntaval määral vähendada, kuna see ohustaks tugevalt majanduskasvu suurendamist ning samas ka Euroopa ühtsust.

Nii Euroopa 2020. aasta strateegia kui ka ühtekuuluvuspoliitika üritavad sama eesmärki saavutada. Neil on suur mõju majanduse taaselustamisele ning need on väga tähtsad ka Euroopa solidaarsuspoliitika seisukohast. Hetkel vajame aga nende paremat koordineeritust. Uute väljakutsete puhul uute ja eraldiseisvate sihtotstarbeliste fondide loomine on aja ja raha raiskamine, mis venitaks ka 2020. aasta strateegia realiseerimist – sellele saaks osaks sama saatus, mis tabas Lissaboni lepingut. Peame tagama võtmetähtsusega infrastruktuuriprojektide rahastamise ning vältima regionaalpoliitika taasriigistamist.

Hetkel tunneme väga tihti survet teatud liikmesriikide valitsustelt ning Euroopa Komisjonilt, millega üritatakse regionaalpoliitika kulusid suuremal või vähemal määral vähendada. Kuid sõnum, mida sisaldab Euroopa Parlamendi raport, mille variraportöör ma olin, on selgemast selgem. Vajame tugevamat, mitte nõrgemat ühtekuuluvuspoliitikat. Vajame tõelist Euroopa solidaarsust.

 
  
MPphoto
 

  Evelyne Gebhardt (S&D).(EN) Austatud president, Louis Grech! Sooviksin teid õnnitleda täiesti suurepärase päevakorda esitatud raporti eest, mis annab meile aluse, millelt edasi liikuda. Tänan, et kasutasite fraasi, mida pidevalt korrata armastan – majandus on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Just sellel peaks Euroopa Liidu poliitika põhinema!

Oma raportis tõite väga õigesti välja, et siseturu ühiskondlike, tarbijapõhiste, keskkondlike ning majanduslike mõjude ja siseturul tehtavate otsuste pädev hindamine on eriti tähtis. Siiani on meil just see puudunud ja meie kodanikele ebapiisavalt nähtavaks jäänud. On väga tähtis, et osutaksime probleemi käsitledes tegelikele humanistlikele ja terviklikele elementidele isegi siis, kui tegu on siseturu küsimusega.

Oma raportis sätestasite ka ühe punkti, mis on meile, sotsiaaldemokraatidele, eriti tähtis. Ütlesite, et sotsiaalpoliitikat tuleks käsitleda siseturupoliitika südamikuna ja et üldiste majandushuvide teenuste kaitsmine on eriti tähtis. Lisaks kutsusite meid üles arendama strateegiat, mis keskenduvad siseturu sotsiaalsete eelistega seonduva kommunikatsiooni täiustamisele.

Kui kaalume vaid neid paari punkti, siis mõistame, et suudame väga palju ära teha, kui Euroopa Komisjon meid toetab. Lisaks loodan südamest, et komisjon haarab Louis Grechi pakutud võimalusest ja annab ELi kodanikule keskendumise protsessile hoo sisse. See on tõepoolest minu suur soov ning nagu teame, on Michel Barnier seda juba teha lubanud. Kui siseturule selle nurga alt läheneme, saab Euroopa Liidu poliitika suurema heakskiidu osaliseks ning meil on võimalik helgemat tulevikku loota.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Edward McMILLAN-SCOTT
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Robert Rochefort (ALDE).(FR) Austatud juhataja! Arutelus Euroopa 2020. aasta strateegia üle sooviksin ma kasutada Louis Grechi väga huvitavat raportit, et väljendada teile oma veendumust, et tarbijaid ei tohi sellest tulevikustrateegiast välja jätta.

Vaadates komisjoni teksti Euroopa 2020. aasta strateegia kohta, märkan ma, et tarbijaid ei ole selles peaaegu üldse mainitud. Praeguses kriisis tuleb meeles pidada, et kuigi investeerimine on muidugi võtmetähtsusega muutuja, moodustab tarbimine meie eri riikides 60–70% meie SKPst.

Seepärast sooviksin, et me liiguksime ka Euroopa 2020. aasta strateegias edasi selles suunas. Mulle meeldiks näha Euroopat kui teerajajat teistmoodi tarbimisviisile, mis põhineks teadmiste kolmnurgal ja säästval arengul; Euroopat, mis on võimeline arendama tootmistingimusi ja tooteid, mis on loodud just tarbijate huve silmas pidades ja koos nendega; Euroopat, mis on keskendunud rohkem kvaliteedile, mitte enam lihtsalt kvantiteedile. Mulle meeldiks näha tõhusamat konkurentsi, mis ei julgusta hindu alandama lihtsalt allahindluse pärast, vaid mille eesmärgiks on suurema tarbijarahulolu saavutamine.

Seepärast, volinik, on minu küsimus väga lihtne. Kas te kavatsete teha president Barrosole ja volinike kolleegiumile ettepaneku selle valdkonna käsitlemise jaoks töörühma moodustamiseks, et tarbijaid ei peetaks enam kohandatavateks muutujateks, passiivseteks üksikisikuteks, vaid pigem aktiivseteks osalisteks, kes on teie poolt, tegelikult meie kõigi poolt, et saaksime luua tulevikuühiskonna, mida me nii väga vajame?

 
  
MPphoto
 

  Emilie Turunen (Verts/ALE).(DA) Austatud juhataja! Ma tahaksin võtta natuke aega, et rääkida ELi 2020. aasta strateegia sotsiaalsetest ja tööhõiveaspektidest ning komisjoni asjakohastest jõupingutustest. Kindlasti ei ole saladuseks, et Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon oleks soovinud näha praegu esitatust palju ambitsioonikamat ELi 2020. aasta strateegiat, mis väljendaks siirast soovi määratleda, kuidas Euroopa ennast edaspidi üleval peab, ning soovi kõrgete sotsiaalsete ja tööhõive-eesmärkide seadmiseks. Praegu on meil aga selline olukord, kus liikmesriikidel ei olnud kavatsustki komisjoni esitatud kava välja arendada. Selle asemel liiguvad nad hoopis tagurpidi suunas.

Esiteks seoses vaesuse vastu võitlemisega: paljud liikmesriigid on kahelnud, kas EL on piisavalt pädev vaesuse vastu võitlema ja konkreetseid asjakohaseid eesmärke seadma. Vastusena ütleksin ma, et sellel on olemas õiguslik alus mitmetes kohtades uues Lissaboni lepingus, näiteks Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 9 ja 153. Seega on asi lihtsalt kättevõtmises. Teiseks on teised liikmesriigid, sealhulgas minu koduriik Taani, kritiseerinud vaesuse määratlust. Muidugi tuleb meil välja mõelda hea määratlus. Need väited ei saa aga varjata tõsiasja, et siin on kõige tähtsamaks küsimuseks see, kas me ikka tõesti tahame Euroopas vaesuse vastu võidelda. Selle üle tegelikult arutelu käibki.

Kas tahame vähendada Euroopas elavate vaesete inimeste arvu, keda on praegu 84 miljonit? Kas me tahame vähendada vaeste tööliste arvu, keda on praegu ligi 17 miljonit? Kas me ei soovi mitte üksnes, et kõikidel oleks töökoht, vaid et see töökoht oleks ka hea ja väärtuslik? Kas me soovime, et noored pääseksid tööturule? Jah, muidugi tahame seda, ja just sellepärast ongi meil vaja konkreetseid eesmärke sotsiaalküsimuste ja tööhõive valdkonna suhtes. Euroopas valitseb praegu majanduskriis, kuid me ei tohi lasta sellel ennast vaimselt tõkestada ja panna meid nendes valdkondades ambitsioonikate eesmärkide seadmist kartma. Kui meil ei ole julgust seda kohe teha, siis hakkab see õõnestama Euroopa majanduslikku olukorda, aga ka meie sotsiaalset ühtekuuluvust. Seepärast, lugupeetud volinikud, head kolleegid, ütlen ma teile, et just poliitiline tahe on otsustava tähtsusega. Ma loodan, et parlament ja komisjon haaravad initsiatiivi ja julgustavad kahtlevaid liikmesriike hoopis sotsiaalsele 2020. aasta Euroopale pühenduma. Ma loodan, et teie kui volinikud olete valmis seda tegema.

 
  
MPphoto
 

  Oldřich Vlasák (ECR). (CS) Me oleme terve päeva arutanud Euroopa Liidu jaoks soovitavaid strateegilisi eesmärke. Minu arvates tuleks aga soovitud edasise arengu küsimus esitada esmalt siiski meie kodanikele ja nendele, keda see kõige rohkem puudutab, nimelt linnapeadele ja kohalikele volikogu liikmetele. Mulle oli suureks pettumuseks, et kohalike asutuste rolli ei ole ELi 2020. aasta strateegias piisavalt kajastatud. Selles strateegias on küll põhjendatult mainitud vajadust tihedamate suhete järele piirkondlike ja kohalike partneritega, kuid siiski on ebaselge, kuidas partnerluse põhimõtet tuleks tegelikkuses kohaldada. Lisaks sellele on konsultatsioonid vabatahtlikud, mispärast ei ole need liikmesriikide jaoks otsustamise suhtes mitte mingil moel siduvad. Ma võin selle kohta ka ühe konkreetse näite tuua. Kui Tšehhi Linnade ja Kohalike Omavalitsuste Liit kommenteeris meie valitsuse seisukohta seoses ELi 2020. aasta strateegiaga, siis neid kommentaare mitte üksnes ei võetud arvesse, vaid see liit ei saanud isegi mitte asjakohast vastust selle kohta, kuidas neid kommentaare käsitleti.

Kui tahame vältida Lissaboni strateegia nurjumise kordumist, siis me ei tohi jätkuvalt eirata kohalike asutuste arvamust, mis moodustavad osa kõikide liikmesriikide avalikust haldusest ja kelle roll on kogu Euroopa poliitika täideviimisel võtmetähtsusega. Vastupidi, nn madalamal positsioonil olevate osalistega kohustusliku konsultatsiooni pidamine annaks olulisi avastusi vastuvõetud meetmete õigeks, tõhusaks ja efektiivseks rakendamiseks. Seepärast sooviksin ma pöörduda komisjoni poole palvega jälgida põhjalikult kohalike asutuste kogu protsessiga sidumise meetodit.

 
  
MPphoto
 

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL).(EL) Austatud juhataja! Kehtiv Lissaboni strateegia on lihtsalt Euroopa Liidu 2020. aasta strateegiaks ümber nimetatud. Sisuliselt ei lükka komisjoni ettepanekud ümber praegusi eesmärke, mis ei ole mitte üksnes saavutamata jäänud, vaid viimase kümne aasta areng on ka näidanud, et Euroopa Liidu kodanike elatustase on vähehaaval halvenenud. Sellest olenemata ei sisalda komisjoni esitatud ettepanekud piisavalt sotsiaalseid kriteeriume. Seepärast me küsime: millise meetme kohta teeb komisjon ettepaneku, et hoida ära turu vastutusvõimetust, oma suva järgi koondamisi ja töö suhtes ebakindluse levimist? Kas Rahvusvahelise Valuutafondi kaasamine ei too liikmesriikide ja rahva jaoks kaasa veel keerulisemaid tingimusi? Mina arvan, et kui stabiilsuspakti ei asendata sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks vajaliku paktiga, tõmbub silmus rahva kaela ümber veel rohkem koomale ning vaja on suuremate ohvrite toomist.

 
  
MPphoto
 

  Timo Soini (EFD).(FI) Austatud juhataja! Kui ma 1980ndatel Helsingi Ülikoolis õppisin, oli ikka veel Nõukogude Liidu tugevnemise aeg. Probleemide korral nõuti siis rohkem sotsialismi. Nüüd olen ma keskealine pereisa Euroopa Liidus ja kui siin on probleeme, siis nõuame suuremat integratsiooni. Need filosoofiad on hämmastavalt sarnased ja ka tulemus on sama – need ei toimi.

Tuginegem hoopis rahvusriikidele! Selleks tuleb meil enne leiva jagamist see valmis küpsetada, nagu me Soomes ütleme. Loogem töökohti ja õigeid tingimusi! Sellest saab meie tugevuse allikas. Nii teeme edusamme. Meil on puudus tööandjatest – mitte töötajatest, vaid tööandjatest, kes suudavad inimestele töökohti pakkuda.

Väikeettevõtetel on siinkohal otsustav tähtsus. Peaksime lükkama arutelu autoomanik-juhtide tööaja üle järgmise osaistungjärguni edasi. See on tüüpiline näide olukorrast, kus peaksime võtma sõna iseseisvate ettevõtjate eest, kes loovad töökohti, kellel läheb hästi ja kes saavad inimesi tööle võtta. Kuid nüüd on oht, et me kaotame haldusotsuste tõttu töökohti. Ma tõepoolest armastan Euroopat, isegi kui ma ei saa sama Euroopa Liidu kohta öelda.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Austatud juhataja! Aastal, mil toimuvad maailmameistrivõistlused, võiksid kolleegid nõukogust jalgpallist õppida, et hea jalgpallimäng ei ole võimalik, kui kohtunik iga mängijat valvab. Ilma reeglite, kohtuniku ja karistatavate vigadeta peetav mäng lõppeks aga kaosega. Just selline on ka praegune olukord!

On viimane aeg, et Euroopa 2020. aasta strateegia lõpetaks riskifondidega spekuleerimise. Need, kes on spekulatsioonide ja pööraselt kõrgete intressimäärade pealt mitmeid aastaid korralikult teeninud, peaksid nüüd oma panuse andma. Selle eest peaksid maksma mitte väikehoiustajad, vaid hoopis spekulatiivsel teel suuri kasumeid teeninud ettevõtted.

Samuti ei tohiks ühtekuuluvuspoliitika jätta tähelepanuta eurokriisi. Peale praeguse päästemeetmete paketi on Kreeka saanud minevikus ebaproportsionaalselt abi ka põllumajandusfondidest ja piirkondlikest rahastamistest. On selge, et see raha on kadunud ilma vajalike struktuuriliste muudatuste tegemiseta, ning see riik on aastatepikkusele rahastamisele vaatamata kokkuvarisemise äärel. Ma ei näe küll põhjust, miks peaksime sellises olukorras rahakraani lahti jätma. Miks me ei võta kuulda volinik Rehni, kes on teinud üpris mõistliku ettepaneku rahastamise vähendamise kohta. Lõpuks ei saa me lasta ELil rahaülekannete liiduks muutuda. Tsentraliseeritud plaanimajandus, mida mõned teist näha sooviksid, ei ole veel ennast tõestanud, isegi kui see tuleb Brüsselist.

Mida siis vaja on? Vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja kui see ei toimi, siis julgeid ja tõhusaid karistusmehhanisme. Kõik see peaks sisalduma Euroopa 2020. aasta strateegias.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Paul Gauzès (PPE).(FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, head kolleegid! Euroopas valitsev majanduslik ja finantsolukord õigustab täielikult neid kasutusele võetud äärmuslikke meetmeid, eriti euroala stabiliseerimiseks ja meie ühisraha õõnestamise ärahoidmiseks. Olukorra kiireloomulisus õigustab võetud praktilist lähenemisviisi. Vastuvõetud meetmete rakendamisel tuleks aga tagada, et parlament oleks oma volituste reguleerimisala piires kaasatud ning saaks oma demokraatlikku kontrolli sobivates tingimustes rakendada.

Me peame tõepoolest tagama, et meie kaaskodanikud ei kaotaks kindlustunnet ja taastaks oma usalduse poliitiliste institutsioonide suhtes. Ilma usalduseta ei ole ükski struktuurireform ega vajalike rangete meetmete aktsepteerimine võimalik.

Finantskriisiga silmitsi seistes ei ole Euroopa olnud passiivne. Me ei räägi sellest piisavalt sageli. 2009. aastal koostasime ja võtsime vastu määrused reitinguagentuuride kohta, mille rakendussätted komisjon peagi avaldab. Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hääletas mõni päev tagasi rahandustegevuse järelevalvepaketi poolt. Eelmisel esmaspäeval võttis see sama komisjon suure häälteenamusega vastu raporti riskifondide valitsejate määruse kohta.

Algatatud on kolmepoolsed läbirääkimised nõukoguga kokkuleppe saavutamiseks. See kokkulepe tuleb saavutada kiiresti, et meie institutsioonid säilitaksid oma usaldusväärsuse. Meie kaaskodanikud küsivad meilt sageli: „Mida Euroopa teeb?” Me peame vastama nende ootustele.

Selle suhtes sooviksin ma teid, volinik, teie kindlameelsuse puhul õnnitleda ning julgustada teid kavandatud tööprogrammiga jätkama vastavalt teie kuulamisel võetud kohustustele. Teie ambitsioonikal, ent olulisel ajakaval on olemas meie toetus. Me toetame teid, et vajalik finantsteenuste määrus saaks teoks. Siin ei ole küsimus finantssektori heidutamises, vaid eeskirjade kehtestamises, et tagada, et reguleeritud oleksid sellised tegevused, mis seda nõuavad, ning tehingute turvalisemaks ja läbipaistvamaks muutmises.

 
  
MPphoto
 

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). (HU) Austatud volinikud, head kolleegid! Täna on Euroopa ees kaks suurt ülesannet: kavandada uus strateegia, mille üle me praegu arutleme ja mis areneb minu arvates kenasti. Kui Euroopa ei leia aga uut töömeetodit, siis on see jõudnud pöördepunkti. Möödunud nädalate sündmused seoses Kreeka kriisiga – ja siinkohal ei ole ma Jean-Paul Gauzès’ga nõus, kuna kahjuks on Euroopa Liit ja liikmesriigid ning eriti Andrea Merkel sellele olukorrale reageerimisega hiljaks jäänud – tähendavad, et Euroopa on jõudnud pöördepunkti. Tegemist on äärmiselt ohtliku pöördepunktiga, mis määrab ära, kas liigume taasriigistamise, rahvusliku taandumise ja enesekesksuse või hoopis kommunitarismi suunas. Kui me ei liigu kommunitarismi suunas, siis Michel Barnieri kirjeldatud programmi ei rakendata ning see on kasutu. Uute eesmärkide püstitamisel on väga oluline pidada meeles meie eelnevat poliitikat, ühtekuuluvuspoliitikat, ühist põllumajanduspoliitikat või, vaadates volinik Andorit, Euroopa sotsiaalse mudeli uuendamist. Head kolleegid! Oleme jõudnud pöördepunkti. Paar viimast nädalat on tõestanud: eelmine mudel ei tööta ja praegune mudel ei toimi korralikult. Ma olen selle poolt, et komisjon teostab järelevalvet riikide eelarvete üle, enne kui need liikmesriikide parlamentidele esitatakse.

 
  
MPphoto
 

  Carl Haglund (ALDE).(SV) Austatud juhataja! Minu kaastöö käsitleb Liem Hoang Ngoci raportit rahanduse jätkusuutlikkuse kohta avalikus sektoris. See oli väga huvitav raport, millega töötada. Olukord oli selline – mis oli raportööri kõnest ka väga selge –, et ideoloogilisest vaatenurgast olid meil selle küsimuse suhtes üpris erinevad arusaamad.

Sellega seoses on tähtis meeles pidada, mis on juhtunud viimaste nädalate jooksul Euroopas, kus valitseb majanduskriis, mille sarnast harva nähtud on. Selles kriisis on suuresti süüdi ka liikmesriikide võimetus oma rahandust kontrollida ja asju korras hoida. Seepärast oli ehk veidi üllatav, et meil olid nii suured ideoloogilised erinevused selle osas, et kas oli ikka mõistlik laenata ja kulutada nii palju raha nagu paljud riigid viimastel aastatel tegid.

Nagu ma ütlesin, valitsesid nende küsimuste suhtes üpris suured erimeelsused, mida oleme ka istungisaalis näinud. Õnneks oli väga suur enamus komitees ka arvamusel, et meie praeguse olukorra parandamiseks on vaja rangemaid meetmeid. Komisjon on viimaste nädalate jooksul esitanud väga kasulikke ettepanekuid. Lõpuks ometi on hakatud tegema otsuseid, mis aitavad ka tegelikult Euroopa majandust korda seada. Täpselt seda me just vajamegi!

Seepärast olidki komitees toimunud arutelud tagasihoidlikult öeldes haaravad. Tähtis on ka meeles pidada, et me ei tegele mitte üksnes oma praeguse laenamisega, vaid ka edasiste väljakutsetega, nagu Euroopa demograafiaga, selle vananeva rahvastikuga jms. Tegemist on tähtsa raportiga ning mulle tundub, et viisime seal sisse positiivseid muudatusi. Ma olen kindel, et täiskogu teeb mõistliku otsuse.

 
  
MPphoto
 

  Bas Eickhout (Verts/ALE).(NL) Arutelu selle kriisi üle on hõlmanud peamiselt eelarvedistsipliini, mis on ka õige, kuna see on tähtis. See ei ole siiski ainus aspekt. Käsitlegem seda kriisi ka õige nurga alt, mis tähendab, et räägime tegelikult siiski panganduskriisist.

Pangad teenisid mitmeid aastaid läbipaistmatute struktuuride abil õhku täis tehingute pealt tulu ning 2008. aastal läks see mull lõhki. Seejärel muutsid riigid erasektori võla valitsemissektori võlaks ja selle probleemiga tulebki Kreekal praegu rinda pista – talumatult suure valitsemissektori võlaga. Selle valguses peame 2020. aasta strateegiat arutades ka pankade rolli peale mõtlema. Selles osas ei ole komisjonil mingeid ambitsioone. Pankade rolli on ehk ainult poole sõnaga mainitud. See kriis on näidanud, et tuleb selget teha vahet pankade ja investeerimispankade päästmise vahel. Kus on komisjoni ambitsioonid seoses plaanidega selle probleemi lahendamiseks? Seda tahtsin kõigepealt öelda.

Meil tuleb aga ka mõelda tulevikumajanduse peale. Tulevikumajandus kasutab tõhusalt oma loodusvarasid. Ka siin ei ole komisjonil piisavalt ambitsioone. Selle eesmärgid on liiga ebamäärased või tagasihoidlikud; näiteks 20% kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine, mida on keskkonnasäästliku uuendustegevuse edendamiseks kahetsusväärselt vähe. Kuidas peaksid ettevõtted aru saama, et neil on vaja keskkonnasõbralikku tehnoloogiasse investeerida? Meie arvates peaks komisjoni kavad ka seda käsitlema.

Lõpetuseks meie enda eelarvest, mis peab samuti meie strateegiaga kooskõlas olema. See tähendab, et lõppkokkuvõttes tuleb struktuurifonde kasutada uue keskkonnasäästliku tehnoloogia edendamiseks. Praegu doteerime peamiselt rohkem kasvuhoonegaaside heitmeid. Kus on raha uuendustegevuse jaoks ja assigneeringud säästva põllumajanduse jaoks põllumajanduseelarvest? Komisjon peab olema pigem konkreetne ja ambitsioonikas kui ebamääraseid kavasid koostav – need ei aita kriisi lahendamisele kaasa!

 
  
MPphoto
 

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud juhataja! ELi 2020. aasta strateegia keskseks osaks ei tohiks olla stabilisatsioonifondid ja finantsraskustest väljaaitamised. See peaks olema uus strateegia, mida kõik meie riigid tahaksid järgida, et ELi siseturgu taaskäivitada ja uuesti üles turgutada. Meil tuleb otsida viise, kuidas muuta oma majandused nende väljakutsetega kohanduvaks. Ainsaks võimaluseks edasi liikuda on otsida uusi tööstusharusid teadus-, arendus- ja uuendustegevuse kaudu. EL peaks ergutama uut majanduslikku dünaamilisust Euroopa teadusruumis, looma esmaklassilise võrgustiku ja teaduspõhiseid klastreid integreeritud projektide jaoks, mis põhinevad uute toodete ja teenuste uuenduslikkusel, otsima uusi protsesse ja tehnoloogiaid ning ärikontseptsioone. Me peaksime otsima olemasolevaid edukaid projekte ja kasutama ELi sidemeid parimate tavade leidmiseks.

Ma külastasin oma valimisringkonnas Glyndŵri Ülikooli, mis on edendanud vahetuid suhteid Põhja-Walesi kõrgtehnoloogiafirmadega ning mille lõpetajatest 90% leidis erialase töö – seda isegi eelmisel aastal. See ei ole mitte üksnes parandanud seal õppivate noorte tööhõive väljavaateid, vaid taaselustanud kogu Põhja-Walesi piirkonda. Selle asemel et otsida miljardi dollari projekte ja võlulahendusi, tuleb meil minna tagasi eduka majanduse praktiliste üksikasjade juurde. Lõuna-Walesis on viis olulist farmaatsiatoodete arendusettevõtet, kus on maailmatasemel tehnoloogia. Koos ELi väikse abiga saaks selle kõrgtehnoloogiaettevõtete klastri maailmatasemel keskuseks muuta, võimaldades kogu ühtekuuluvusfondide alla kvalifitseeruvale majandusele helgemat tulevikku. Meil on vaja lahendusi, mis töötaksid meie kodanike heaks tõhusalt.

 
  
MPphoto
 

  Jacky Hénin (GUE/NGL).(FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Te küll ei tunnista seda, aga reaalsus on häbematult selge: idee või vähemalt müüt liberaalsest Euroopast on ammendunud. Kuidas saab keegi jätkuvalt uskuda Euroopa föderaalse dimensiooni süvenemisse, kui see valmistub kõige suuremates võlgades olevaid riike petma, et aidata finantsturge?

Liberaalse Euroopa projekt ning ka tegevused on juba ammendunud, ja veel kuidas. Järjestikuste kriisidega, millest viimane oli veel kõige tõsisem, on valitsemissektori võlg plahvatuslikult kasvanud. Ja mis veelgi hullem, euroala usaldusväärsus on kadunud. Olukord nõuab tõelist solidaarsust. Maastrichti leping välistab aga euroala riikide vahel igasuguse solidaarsuse. See on Euroopa ülim paradoks.

Euroopa jaoks on lõpp ilmne ka läbirääkimistest WTOs ja meile regulaarselt jutustatavast loost, mille kohaselt kaitseb EL meid globaliseerumise eest. Kaugel sellest, nagu oleks EL meie kaitsekilbiks, on ELi direktiivid sageli WTOga võrreldes paremuses olnud. Tegelikult oleme ELi tõttu väga haavatavad ning maksame nüüd selle eest deindustrialiseerimise ja eri ümberpaigutamistega. ELi poliitika tuleks rahvaste pärast viivitamatult ümber fokuseerida.

 
  
MPphoto
 

  Mara Bizzotto (EFD).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Aastateks 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika rakendamisele eraldatud summaks on 308 miljardit eurot. Tänaseks on Euroopa osa nendest Lissaboni lepinguga määratud esmatähtsatest vahenditest ära kulutanud või, otsustades tulemuste järgi, isegi ära raisanud. ELi 2020. aasta strateegiaga edu saavutamiseks ning järelejäänud rahahunniku kulutamiseks majanduskasvu stimuleerimise ja konkurentsi toetamise eesmärgil on vaja kahte liiki sekkumist: lihtsustamist ja läbivaatamist.

Lihtsustamine on võtmeks, mis võimaldab need ressursid halvava bürokraatia ahelatest vabastada: piirkonnad, kodanikud ja ettevõtted soovivad, et nad saaksid vabamalt tegutseda ja oma potentsiaali rohkem ära kasutada.

Mis puutub läbivaatamisse, siis see on äärmiselt vajalik, et muuta kriteeriume, mille järgi määratakse kindlaks vahendite assigneerimine, mõeldes järele ühtekuuluvuspoliitika aluseks oleva üldise mõtte üle.

Meie ühtekuuluvuspoliitika peab olema varasemast veelgi enam võimeline tõestama oma tugevust mitmetasandilise valitsemisvahendina, tuues välja probleeme, mis mõjutavad meie territooriumi ning sõnastades Brüsselis oma kauaoodatud vastuse seoses meie sotsiaal- ja majandusmudeli tulevikuga.

Head kolleegid! Igaühe kohuseks, kes on nagu Euroopa Liitki vastutav selliste rahasummade käsitlemise eest, on kehtestada toetatavate projektide üle range järelevalve ja võidelda jõuliselt laristamise vastu. Ainult nii saab ELi 2020. aasta strateegia olla enamat kui lihtsalt kehva originaali kehv koopia.

 
  
MPphoto
 

  Regina Bastos (PPE).(PT) Austatud juhataja! Me seisame silmitsi kiirenevate globaalsete muutustega, millel on meie majandus-, poliit- ja sotsiaalsüsteemile hävitavad tagajärjed. Oleme praegu tunnistajateks riikide reageerimisvõime enneolematule nõrgenemisele. Seepärast peab Euroopa Liit tuvastama peamised põhjused ja liitlased ning tegutsema maailmaareenil selgel ja kollektiivsel viisil.

Erakordsed olukorrad nõuavad konkreetset ühistegevust. Kui me ei võta vajalikke jõulisi meetmeid ja kollektiivset vastutust, siis saab Euroopale osaks marginaliseerumine ja vaesumine. Ainult tugev kollektiivseid eeskirju austav Euroopa suudab sellele uuele ajastule adekvaatselt reageerida.

Nõrgestatud ja võlgades riigid ei ole võimelised oma kodanikke kaitsma. Seepärast peame võitma tagasi avaliku usalduse ning lahingud stabiilsuse, eelarvelise ranguse, töökohtade loomise, rahaliidu stabiilsuse, globaliseerumise ja strateegiliste otsuste üle.

Peame seda tegema või riskima oma tuleviku ohtu seadmisega. Me saavutame soovitud tuleviku, kui pühendume sotsiaalsele ühtekuuluvusele, tagame rahu, koostame uue mudeli, mis põhineb vabaduse, sotsiaalse õigluse ja vastutustunde väärtustel. Seega moodustavad Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle koondsuunised olulise osa Euroopa uuest majanduskasvu ja tööhõivetsüklist.

Selle õigeks rakendamiseks ja teostamiseks tuleb tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise suhtes selged ja mõõdetavad eesmärgid paika panna. Kui tahame, et see strateegia oleks edukas ja leiaks nõuetekohaselt rakendamist, siis on samuti oluline teha kõik endast olenev, et hõlbustada liikmesriikidel nende riiklike eesmärkide ülevõtmist.

 
  
MPphoto
 

  Constanze Angela Krehl (S&D).(DE) Austatud juhataja! Praegune ühtekuuluvuspoliitika kandis algselt Lissaboni strateegia nimetust. Ma olen aga veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika saab anda ja annabki Euroopa 2020. aasta strateegiale tohutu panuse, mitte üksnes selle pärast, et nõuame märkimisväärset eelarvet võrreldes teiste Euroopa poliitikatega, vaid ennekõike, kuna ühtekuuluvuspoliitika võimaldab meil oma piirkondades jätkusuutlikku arengut saavutada ning tagada nendes piirkondades ümberkorraldusprotsesside ja väljakutsete hea jälgimise.

Siiski on üks põhiküsimus, mida ma sooviksin veel kord selgitada ja mis kehtib ka meie fraktsioonidele: meie ühtekuuluvuspoliitika saab toimida ainult juhul, kui sotsiaalset arengut ja töötajate koolitamist hakatakse majandusarenguga võrdväärselt tähtsaks pidama. Põhimõtteliselt tuleb meil võtta ühisvastutus meile kasutada olevate rahaliste vahendite eest. See on umbes nagu riistvara ja tarkvara puhul – üks ei saa ilma teiseta toimida

 
  
MPphoto
 

  Ramona Nicole Mănescu (ALDE).(RO) Alustuseks sooviksin õnnitleda Ricardo Cortés Lastrat tema panuse eest selle raporti projekti koostamisse. See raport rõhutab veel kord ühtekuuluvuspoliitika olulist panust ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse. Seepärast peame tagama, et ühtekuuluvuspoliitika keskendumist piirkondlikele küsimustele tunnustataks osana sellest strateegiast.

Me kõik teame, et strateegia tõhus rakendumine sõltub suuresti sellest, kuidas see on kavandatud. Seepärast ma usun, et kohalikud ja piirkondlikud asutused peavad olema kaasatud ka projekti koostamise etappi, et tagada hiljem tõesti tõhusate tulemuste saavutamine. Samal ajal tagab mitmetel tasanditel parem juhtimistava ühtekuuluvuspoliitika tõhusa rakendumise riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Ma arvan, et liikmesriigid kui nendest poliitikatest abi saajad peavad säilitama nõukogus võtmerolli ühtekuuluvuspoliitika üle otsustamisel. Lõpetuseks soovin ma tervitada tunnustust, mida jagati struktuurifondidele seoses nende rolliga selle strateegia eesmärkide saavutamisel. Soovin aga juhtida teie tähelepanu veel kord asjaolule, et me ei tohi langeda selle lõksu, et hakkame edaspidi neid fonde liikmesriikide karistamiseks kasutama. Ma arvan, et selline samm oleks täielikult vastuolus ühtekuuluvuspoliitika tegelike eesmärkidega.

 
  
MPphoto
 

  François Alfonsi (Verts/ALE).(FR) Austatud juhataja! ELi 2020. aasta strateegia võtmesõnaks on majanduskasv. Ei ole vahet, kas me nimetame seda arukaks, jätkusuutlikuks või kaasavaks; meil Euroopas valitseb praegu kriis, mille lõppu ei ole lähemal ajal näha. Selle 2020. aasta strateegia kvantifitseeritud eesmärgid – tööhõive määra suurendamine, vaesuse määra vähendamine jne – on lihtsalt asjatud lootused, kuna need põhinevad samal mudelil, millel ebaõnnestunud Lissaboni strateegiagi.

Euroopa seisab silmitsi kriisiga, mis nõuab palju illusoorsemat poliitilist projekti koos uute ideedega, mis selle 2020. aasta strateegiast täielikult puuduvad.

Ma tooksin välja ühe sellise idee. Kas me ei peaks lõppude lõpuks seadma eesmärgiks parandada Euroopa kultuurilist mitmekesisust, mis on ELi põhjapanevaks väärtuseks ja mis võib anda teiste kontinentidega võrreldamatut ainest majandusarenguks Euroopas, kasutades ära mittemateriaalset vara, nagu loomemajandus, ning materiaalset vara, nagu meie piirkondlikud eripärad?

Veelgi enam, töötatakse välja strateegia, mis keskendub peaaegu täielikult liikmesriikidele. Ometi hoiavad need riigid oma piiridega, traditsiooniliste mõtteviisidega ja kesksete asutustega Euroopat jätkuvalt muutmata kujul.

ELi tulevikustrateegias on vaja paremat piirkondlikku mõõdet. Edendada tuleb ka makropiirkondlikke strateegiaid, mis korraldavad ümber maade kasutamise poliitikaid kontinendi elu alalhoidvate looduslike reservuaaride ümber, mis on samuti ka selle kultuurilisteks ja ajaloolisteks keskusteks – Läänemeri, Vahemere lääneosa, Doonau, Alpid, Atlandi kaar jne.

Seda lähenemist on võetud järk-järgult kasutusele näiteks Läänemerel, kuid ei ole võetud üle 2020. aasta strateegias, ning seepärast, kui selle rakendamiseks tuleb rahalisi vahendeid eraldada, võib selle tõenäoliselt juba kohe maha kanda. Seega iseloomustab meile esitatud 2020. aasta strateegiat meie arvates äärmiselt tavapärane ja tehnokraatlik lähenemine; sellest puudub poliitiline tulevikunägemus.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Ziobro (ECR).(PL) ELi 2020. aasta strateegia on dokument, mille eesmärgiks on kehtestada Euroopa Liidu järgmise kümne aasta arengusuund. Kui sellele dokumendile ei soovita aga sama saatust, mis Lissaboni strateegiale osaks sai, siis peab see olema realistlikum ja ühtima rohkem liikmesriikide püüdlustega. Seda meeles pidades tuleks meil väärtustada komisjoni ettepanekusse tehtud muudatusi, mille parlament vastu võttis ja mis on eelkõige seotud ühisturu tugevdamisega, protektsionismi vähendamisega, ühtekuuluvuspoliitika jätkamisega ja põllumajanduse toetamisega.

Siiski on vaja veel rõhutada, et kliimapoliitikat tuleb juhtida õiglasemalt, ehk teisisõnu nii, et see ei tähendaks oma ülemäärase koorma tõttu, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jäävad alati Euroopa Liidu vaesteks sugulasteks.

Lõpetuseks sooviksin ma mainida, et Euroopa Liidu strateegia keskseks kontseptsiooniks on uuendustegevus, kuid ei tohi unustada ka ühtekuuluvuspoliitikaga jätkamist ja põllumajanduse toetamist, kuna just see võimaldab vaesematel piirkondadel arengus teistele järele jõuda.

 
  
MPphoto
 

  Mario Borghezio (EFD).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu arvates ei ole üksnes rahvusvahelisel tasandil tegutsevatele ja kõrgetasemelisi tehnoloogiaid kasutavatele ettevõtetele keskenduv tööstuspoliitika just parim viis edu saavutamiseks. Me ei tohi unustada kogu väikese ja keskmise suurusega ettevõtete sektorit, mille hulgas on nii väiketootjaid kui ka jaemüüjaid. Uuendustegevuse poliitika peaks ka nendele keskenduma.

Eelkõige peaks see strateegia tagama tingimused, mis seavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ELi-väliste konkurentidega võrdsele tasemele, võttes äärmiselt tõsise järeletegemise probleemi vastu võitlemiseks kasutusele kaitseklauslid ning jõulised ja tõhusad meetmed, sealhulgas ka tõhusad kaubanduse kaitsemeetmed. On tähtis, et Euroopa 2020. aasta strateegia juhtimine ei jääks üksnes komisjoni õlgadele, vaid seda teostataks eri tasanditel, sealhulgas ka riiklikel ja makropiirkondlikel tasanditel.

Me peame hakkama formuleerima poliitikat ja strateegiat, mis keskenduvad kohalikule tasandile ja kohapeal tootmisele, ning siinkohal soovin rõhutada vajadust pöörata tähelepanu tootmisolukorrale Padanias. Teisisõnu palume pöörata rohkem tähelepanu tegelikule tootmisolukorrale kohapeal, keskendudes eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete struktuurile, mis on, nagu ma juba ütlesin, iga Euroopa riigi tootmise selgrooks, ning seepärast lasub sellel ka Euroopa Liidu tootmise ja arengu tuleviku tõeline lootus.

 
  
MPphoto
 

  Bendt Bendtsen (PPE).(DA) Austatud juhataja! Meie eesmärgiks oli saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja teadmistepõhisemaks majanduseks, kuid seda ei juhtunud. Väljakutsed, millega Euroopal paaril järgmisel aastal silmitsi tuleb seista, on tohutud. Probleemid, mida me praegu Kreeka puhul näeme ja võib-olla ka mitmete teiste puhul peagi näha saame, on tekkinud kahel põhjusel: Euroopas konkurentsivõime puudumise ning asjaolu tõttu, et eurooplased on elanud üle oma võimaluste, teisisõnu oleme kulutanud rohkem raha kui oleme teeninud ja rohkem kui meie tootlikkus võimaldaks.

Paljudele majandusteadlastele meeldib muuta majandus keerulisemaks kui see tegelikult on, kuid selgitus on üpris lihtne: turud on lihtsalt kaotanud oma usu sellesse, et võlgades Euroopa riigid on konkurentsivõimelised ja suudavad oma kohustusi täita – see ongi kogu probleemi põhjuseks. Nagu ma juba ütlesin, on Euroopa põhiliseks probleemiks konkurentsivõime puudumine ning selle probleemi peabki 2020. aasta strateegia lahendama. Peame suurendama oma konkurentsivõimet võrreldes teiste riikidega ning liikmesriigid peavad oma majandused korda seadma, investeerides samas ka tulevikku.

Võib-olla on tõesti vaja teha kärpeid hoolekandeteenuste osas, et kasutada seda raha hariduse ja uurimistegevuse jaoks. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted on Euroopa majanduse selgrooks. Seepärast peame neid selles strateegias tõsiselt võtma. Neil puudub kapital ning raha laenamine on raske. Peame selle suhtes midagi ette võtma. Paljud väikese ja keskmise suurusega ettevõtted jäävad avalikest pakkumismenetlustest välja, seda nii liikmesriikide kui ka eelkõige ELi pakkumismenetluste puhul, kus suured ettevõtted eelisõiguse saavad.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et ka halduskoormus on üks selline asi, millega meil kogu aeg võidelda tuleb. Sätestatavad halduseeskirjad on suuremaks koormaks muidugi väikeste ettevõtete jaoks, kus on vähe töötajaid. Lõpetuseks peame aitama väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel eksporditurgudele siseneda.

 
  
MPphoto
 

  Sergio Gaetano Cofferati (S&D).(IT) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Head kolleegid! Mulle tundub, et meie kõigi puhul on oht keskenduda üksnes kriisile. Pärast euro kaitsmiseks mõeldud fondi asutamiseks vajalike sammude astumist, et aidata raskustes olevaid riike ja teha lõpp spekulatsioonidele, on siin täiskogul toimunud arutelud keskendunud väga palju uuendamise ja stabiilsuse teemadele, jättes kõik muu tähelepanuta. Need on liikmesriikide teemad.

Me oleme keskendunud nii kitsastele teemadele, et finants- ja pangandussüsteemi küsimused ning seonduvad järelevalve- ja reguleerimisprobleemid on kõrvale heidetud ja peaaegu unustatud. Ma usun aga kindlalt, et poliitika formuleerimisel on vaja perspektiivitunnet. Ei ole juhus, et see stabiilsuse ja kasvu paktiks nimetati. Veelgi täpsem nimetus oleks olnud stabiilsusega majanduskasvu saavutamise pakt.

Me peame hakkama jälle majanduskasvust ja arengust rääkima. See on parimaks viisiks teha lõpp spekulatsioonidele ja anda hoopis tõelistele investoritele kindlustunnet. Ilma majanduskasvuga seonduvate ettepanekuteta – ma pean silmas Mario Monti mainitud fiskaalset ühtsust; investeerimisvahendeid; eurobondide ja ühtekuuluvusvahendite kättesaadavaks muutmist, kuna ühtekuuluvus on konkurentsivõimelisuse saavutamiseks väga tähtis tegur – saab positiivse kliima loomine olema raske, eriti praegusel ajal.

 
  
MPphoto
 

  Olle Schmidt (ALDE).(SV) Austatud juhataja! Hiljutised ajad on meile näidanud kui tähtis on terve riigi rahandus. Seepärast on kergelt öeldes veider, et raportöör Liem Hoang Ngoc tahab stabiilsuse ja kasvu pakti puhul rangeid nõudeid leebemaks muuta ja neid isegi eemaldada. Vastupidi, tegelikult on just oluline, et EL keskenduks nüüd oma kontrollimatu võla kontrolli alla saamisele. Vastasel juhul võib tulevik olla veelgi hirmuäratavam.

Ma olin 1990ndatel Rootsi parlamendi (Riksdag) liige ning kuulusin rahanduskomisjoni ajal, mil meie riigi rahandus kokku kukkus. Ma ei ole selle üle just uhke, aga see on tõsi: teatava perioodi jooksul olid meil 500% intressimäärad! Need liikusid isegi 2000% suunas, mis tähendas, et olime saavutamas banaanivabariigi staatust, kuid isegi 500% intressimäärad ei olnud piisavad – meie valuuta varises kokku ja George Soros võitis.

Rootsi rahval seisavad ees rasked ajad, kuid Liem Hoang Ngoc, me õppisime sellest üht – oma rahandust tuleb korras hoida. Sama kehtib ka Euroopa kohta – hea kord tagab stabiilsuse ja majanduskasvu.

 
  
MPphoto
 

  Michail Tremopoulos (Verts/ALE).(EL) Täna seisab Euroopa ikka veel silmitsi mitmemõõtelise kriisiga, mis annab eriti tugeva löögi tööhõivele ja madalatele sissetulekutele. Euroopa Liidu alguspäevil esines vaesust ainult seal, kus puudus töö. Täna on 9,6% eurooplastest töötud ja 8% töölistest elatuvad sissetulekutest, mis jäävad allapoole vaesuse piiri. Millised on väljavaated 2020. aastaks?

Töötuse ja vaesuse kombinatsiooni halvendab omakorda surve, mis tuleneb koondamiste teostamise kergusest. Euroopa tasandil puudub kaitse koondamise eest ning riigisisesed õigusaktid muudetakse leebemaks, nagu juhtus Kreekas. See kõik toimub vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastal,

mistõttu on meil vaja miinimumraamistikku koondamise negatiivsete stiimulite kohta. Selle kohta on ettepanekud juba tehtud. Alustuseks tuleks tunnistada, et on kuritarvitus, kui massilisi koondamisi teostavad ettevõtted samas riigis kasumit deklareerivad. Nende puhul peaks loogiliseks tagajärjeks olema Euroopa toetustest ilmajätmine, kõrgemate maksude ja trahvide kehtestamine ning kohustus rahastamisvahendite tagasimaksmiseks. Küsimuse on selles, kas ettevõtted tunnetavad endal kohustust toimida ühiskonna osana või peavad nad töötajate konkurentidena käitumist vastuvõetavaks?

 
  
MPphoto
 

  Vicky Ford (ECR). – Austatud juhataja! Ma tervitan mitmeid ELi 2020. aasta strateegia eesmärke: keskendumine uuenduslike ettevõtete juhitavale majanduskasvule, jätkusuutlikule majanduskasvule ja kõrge tööhõivetaseme saavutamisele. Selle saavutamiseks ei piisa aga ainult sõnadest, vaid me peame ka tegutsema.

Näiteks tuleb meil olulisi finantsteenuste reforme teostades meeles pidada, et uuenduslikud ettevõtted ja tööandjad vajavad juurdepääsu kapitalile rahvusvahelistel turgudel. Ka meie liikmesriikidel on vaja juurdepääsu nendele ülemaailmsetele kapitaliturgudele ja kuigi kõik pilgud on suunatud Euroopa Stabilisatsioonifondile hoolimata sellest, kas see on suutnud vähendada otsest volatiilsust, saavutame pikaajalise usalduse ning ambitsioonika majanduskasvu vaid siis, kui saame oma eelarvepuudujäägid kontrolli alla ja riikide rahandusi peetakse jätkusuutlikeks.

 
  
MPphoto
 

  Johannes Hahn, komisjoni liige.(DE) Austatud juhataja! Ma usun, et tänane arutelu on näidanud ja tõestanud, et parlament on võimeline ning peakski andma olulise panuse selle strateegia väljatöötamisse. Oma tegevusvaldkonna tõttu sooviksin ma eriti tänada Lambert van Nistelrooij’d ja Ricardo Cortés Lastrat nende raportite eest. Ma tänan ka kõiki neid, kes on selles töös intensiivselt osalenud, kuna neil on regionaalpoliitika kujundamisel oluline kaasarääkimisvõimalus ja kuna mõlemad raportid on näidanud, kui tähtis on arvestada kõikide Euroopa piirkondadega, ning et regionaalpoliitika saab ja peabki olema kõikide piirkondade poliitika, ja seda ka edaspidi!

Lõppkokkuvõttes rõhutavad mõlemad raportid selle meetme positiivset mõju. Ma sooviksin eriti tänada Ricardo Cortés Lastrat olulise panuse eest ning ka selle eest, et ta juhtis kogu kriitikale vaatamata tähelepanu ka sellele, mida Lissaboni strateegia lõppkokkuvõttes saavutada võimaldas. Lõppude lõpuks ei olnud tegemist lihtsalt ideega, vaid sihtotstarbelise eraldamise mõiste edasise rakendamisega, mis on siin, eriti uuendustegevuse ja teadustegevuse valdkonnas, olulist mõju avaldanud.

Elisabeth Schroeder võib sellega mitte nõus olla, kuid eesmärgi seadmise vajadus on ilmselge. Kohalike struktuuridega ja eraldi projektiarendajatega piirkondadel on aga olnud ja on ka edaspidi võimalik üldises raamistikus üksikuid projekte teostada ja eesmärke saavutada. Muidugi on meil vaja rõhuasetusi ja panna paika prioriteedid, ning see ongi sihtotstarbelise eraldamise mõte. Saavutame aga märksa rohkem, kui kasutame samaaegselt alt üles ja ülevalt alla lähenemist.

Lisaks sellele näitab minu hiljuti esitatud raport, mis käsitleb 27 liikmesriigi raporteid kehtiva programmiperioodi rakendamise praeguse seisu kohta, kui säästlik ja mõistlik on sihtotstarbeline eraldamine tegelikult olnud, kuna siiani eraldatud 93 miljardist eurost on 63 miljardit eurot kulunud Lissaboni eesmärkide täitmisele, see tähendab: teadustegevusele, uuendustegevusele, koolitustesse investeerimisele ning viimaseks transpordile ja infrastruktuurile, ka nende mõistete laiemas tähenduses.

Lambert van Nistelrooij raport näitas selgelt, et regionaalpoliitika on liikumapanevaks jõuks uuendustegevusele, millel on edasiviiv mõju ja mis suudab Euroopa ühiskonda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks muuta ja ka selle tasemel hoida. On selgelt näidatud, et enam kui 450 rakenduskavast ainult 246 keskenduvad teadus- ja uuendustegevusele. See on selge märk, et vaja on selliseid rõhuasetusi nagu teadus- ja arendustegevus, ning seda ka edaspidi.

Seepärast oli kehtivast programmiperioodist ilmne, et peaksime sellele valdkonnale 86 miljardit eurot eraldama, mis on kolm korda rohkem kui ajavahemikul 2000–2006. Meil tuleb aga tagada muidugi parem kooskõlastus, eriti teadus- ja uuendustegevuse valdkondades. Ühelt poolt esmaklassilisus ja teisalt lai geograafiline hajutatus ei ole teineteisega vastuolus. Meie eesmärgiks peab olema soodustada n-ö ajude ringlust, mitte ajude äravoolu mõnest või paljudest piirkondadest üksikutesse. Vastupidi, me peame tagama teadmiste ja inimeste liikumise, eriti seoses teadus-, arendus- ja uuendustegevusega.

Kui pidada silmas just järgmist programmiperioodi, siis peaks üheks meie peamiseks eesmärgiks olema üleminek lihtsalt teostuspõhiselt lähenemisviisilt ehk nõuetekohaselt finantsjuhtimiselt tugevamale tulemustele suunatud lähenemisele ja väljavaatele. Lissaboni strateegiaga võrreldes on see kindlasti ELi 2020. aasta strateegia üheks peamiseks edusammuks, mis võimaldab meil Euroopa eesmärgid tõepoolest riiklikeks, piirkondlikeks ja kohalikeks jagada ning strateegiad seeläbi käegakatsutavateks, ilmseteks ja arusaadavateks muuta.

Veel üks viimane kommentaar: minu arusaam regionaalpoliitikast on selline, et tegemist on investeerimispoliitikaga, ning ma pean sellega silmas kõikidesse piirkondadesse investeerimist. Lõppude lõpuks saavad kõik piirkonnad teistesse piirkondadesse tehtud investeeringutest kasu, kuna peame meeles pidama, et kaks kolmandikku iga liikmesriigi ekspordist on suunatud Euroopa Liitu ehk siis 26 teisse liikmesriiki. See tähendab, et kui nendel riikidel läheb hästi, siis läheb ka sellel 27. riigil hästi. See peab olema üks meie eesmärkidest. Kui me täna räägime ka selle kriisi lahendamisest, siis ei saa eelarve ümberkorraldamine olla meie ainus mure, sest ka majanduskasvul on väga tähtis osa. Ainult see pakub meile võimalust sellest kriisist pikemas perspektiivis edukalt välja tulla ning regionaalpoliitika saab sellesse olulise panuse anda.

 
  
MPphoto
 

  László Andor, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Majandusjuhtimise ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohta esitati vastavalt viis ja kaks küsimust. Ma annan endast parima, et vastata neile viie minuti jooksul, ja seepärast vastan ma inglise keeles, mis ei ole minu emakeel.

Austatud parlamendiliikmed! Esimene küsimus käsitleb seda, kuidas kavatseb komisjon tugevdada järelevalvet majanduspoliitika üldsuuniste üle ja kuidas kavatseb see tagada riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi aktiivse rolli mitmepoolses järelevalvemenetluses.

Vastusena esimesele küsimusele viitaksin ma komisjoni teatisele Euroopa 2020. aasta strateegia kohta, milles komisjon teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament peaks mängima tähtsat rolli mitte üksnes kaasseadusandjana, vaid ka liikumapaneva jõuna kodanike ja riikide parlamentide kaasamisel. Komisjon rõhutab ka püsiva dialoogi sisseseadmise tähtsust valitsuse eri tasandite vahel, sealhulgas riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste ning riikide parlamentide vahel, aga ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate vahel.

Teine küsimus käsitleb stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ning lisavahendeid, mida komisjon võib selle pakti täiendamiseks ette näha. Siinkohal viitaksin meie teatisele majanduspoliitika kooskõlastuse tugevdamise kohta, mille eelmisel nädalal vastu võtsime. Selles teatises sätestas komisjon ettepanekud stabiilsuse ja kasvu pakti järgimise tagamise ning eelarvepoliitika põhjalikuma kooskõlastamise kohta. Täpsemalt öeldes kavatseb komisjon eelarvepoliitika järgimise järelevalve ja kooskõlastamise edumeelsemaks muuta. Just euroalas tundub kaugeleulatuvam lähenemine eelarvepoliitikate hindamise kohta õigustatud olevat, sealhulgas ka üldisem ülevaade riigi eelarvekava nõrkuste kohta enne nende vastuvõtmist. Lisaks sellele, et pakkuda liikmesriikidele piisavaid stiimuleid eelarve tasakaalustamatuse vähendamiseks, saaks ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust parandada, kiirendades menetlust eelkõige riikides, kus pakti nõudeid korduvalt eiratakse. Komisjon teeb ka ettepaneku euroala liikmesriikide puhul makromajandusliku ennetamise raamistiku tugevdamiseks, rajades püsiva kriiside lahendamise raamistiku. Ettepandud mehhanismi raames saaks EL anda raskustes euroala liikmetele laenu hädaabilaenude rahastamiseks.

Kolmas küsimus käsitleb erinevusi komisjoni kahe dokumendi vahel: ühelt poolt 2006. aasta juuni teatis riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2006 ja teisalt 2008. aasta EMU@10 raport. 2006. aastal antud poliitikasoovitused keskendusid 2005. aastal toimunud pakti reformist tulenevatele muudatustele. 2008. aasta EMU@10 raport on järjepidev selle suhtes, millest sel ajal kirjutati, näiteks pikaajalise jätkusuutlikkuse tähtsuse, varakult stiimulite määramise vajaduse ja riikide eelarveraamistike positiivse rolli kohta. Samas nõuavad majandus- ja rahaliidu enam kui 10aastased kogemused ning kriisi hiljutine mõju ajakohastatud, ent siiski järjepidevat hindamist. Eelmise nädala teatis majanduspoliitika kooskõlastamise parandamise kohta keskendub pakti rangemaks muutmisele nii selle ennetavate kui ka korrigeerivate sätete suhtes. Samuti teeb see Lissaboni lepinguga pakutavate uute võimaluste taustal üksikasjalikke ettepanekuid.

Teeme ettepaneku stabiilsuse ja kasvu pakti raamistiku tugevdamiseks nii ennetavate kui ka korrigeerivate sätete suhtes; euroalas makromajanduslike tasakaalustamatuste ja konkurentsivõime suundumuste järelevalve laiendamiseks; nn Euroopa poolaasta kasutuselevõtmiseks, et tugevdada integreeritud fiskaalpoliitika eelnevat kooskõlastust; ning viimasena, töötamiseks eelarvelistes raskuste olevate liikmesriikide jaoks jõulise ja püsiva kriiside lahendamise mehhanismi rajamise suunas.

Neljas küsimus osutab 2010. aasta märtsis Euroopa Ülemkogu rajatud töökonnale, mille eesmärgiks on parandada majanduse juhtimist liidus. Komisjon teeb liidu huvides ja oma algatusõigusega täielikus kooskõlas konstruktiivselt koostööd. Juba eelmise nädala teatis andis sellele töökonnale olulise panuse. Selles kontekstis on Euroopa Parlament ilmselgelt väga tähtis sidusrühm ELi majanduse juhtimise reformis. Oma töö ja raportitega asjakohastes komiteedes – eriti majanduskriisi komiteedes – annab parlament juba praegu väärtusliku panuse töökonna arutlustele.

Viies ja viimane küsimus käsitleb usaldust, mis on vaja taastada Euroopa pankade ja finantsturgude ning ka Euroopa projekti suhtes üldiselt. Kuna tegemist on laiaulatusliku teemaga, siis teen ma sellest lihtsalt kiire kokkuvõtte. Minu arust on siin kolm tähtsat asja, mida tuleb rõhutada: esimeseks asjaks on finantsmäärus oluliselt ohutuma finantssüsteemi loomiseks; teiseks tuleb eelarvelise stabiilsuse eeskirjad kõigi jaoks täiesti selgeks, läbipaistvaks ja arusaadavaks muuta; ning kolmandaks tuleb taastada Euroopa kasvupotentsiaal. Seepärast mängib Euroopa 2020. aasta strateegia ka selles kontekstis olulist rolli. Need elemendid on minu arvates Euroopa projekti suhtes usalduse taastamiseks võrdselt tähtsad.

Seega olen ma jõudnud kahe Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitleva küsimuse juurde. Kooskõlas kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustega, eriti Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide suhtes, on komisjon koos liikmesriikidega alustanud tööd riiklike eesmärkide kehtestamiseks, et toetada neid peamisi eesmärke. Selle töö hõlbustamiseks on tööhõivekomitee indikaatorite grupp välja töötanud kaks alternatiivset tehnilist lähenemisviisi, mis näitavad ära, mida igal liikmesriigil on vaja teha, et tagada 75% ulatuses ELi eesmärgi täitmine seoses tööhõivetasemetega.

Aprilli viimasel ja mai esimesel nädalal pidasid komisjon ja eesistujariik kahepoolsete läbirääkimiste vooru, et vahetada esialgseid ideid strateegia jaoks potentsiaalsete riiklike eesmärkide kohta. Need läbirääkimised olid väga tulemusrikkad ja andsid meile esialgse ettekujutuse liikmesriikide seisukohast ning võimaldasid mõista igale liikmesriigile omaseid iseäralikke majandustingimusi. Toimunud kahepoolsed kohtumised näitasid, et enamik liikmesriike toetas jõuliselt neid peamisi eesmärke ning oli valmis seadma ambitsioonikaid riiklikke eesmärke, et täita kevadise ülemkogu seatud peamisi eesmärke. Nende kohtumiste koondtulemuste põhjal koostab komisjon tulemused, mis on siis mais ja juunis eri nõukogude lähteandmeteks. Kui ELi eesmärgi ja riikide eesmärkide kokkuvõtte vahel on lahknevusi, siis kavatseme jätkata läbirääkimisi liikmeriikidega, et selgitada välja, kuidas riiklikul või ELi tasandil toimuv tegevus saaks ELi eesmärkidele lähemale viia. Euroopa Ülemkogu on öelnud, et vaatab peamised eesmärgid edasise töö põhjal läbi juunis.

Lubage mul öelda, et tähelepanu väärivat huvi on välja näidatud seoses vaesuse vastu võitlemiseks seatud eesmärgi selgitusega. Kevadine ülemkogu palus komisjonil aidata liikmesriikidel tuvastada sobivaid näitajaid, mis toetavad ELi peamist eesmärki sotsiaalse kaasatuse saavutamiseks, seda eriti vaesuse vähendamise läbi. Pärast mitmete liikmesriikide murede ärakuulamist on komisjon esitanud võimaliku kompromissettepaneku. See ettepanek põhineb kolmel peamisel ELi vaesusnäitajal: vaesusrisk, materiaalne puudus ning töötute leibkondade arv. Koos väljendavad need vaesuse mitmepalgelist iseloomu ja liikmesriikides valitsevaid eri olukordi. Kui mitmed delegatsioonid on sotsiaalkaitsekomitees väljendanud oma toetust komisjoni ettepanekule, siis mõned nõuavad ELi seatud eesmärki tööturu mõõtme lisamist. Komisjon tegeleb aktiivselt võimalike lahenduste uurimisega.

Juhtimise suhtes soovin ma teile kinnitada, et hindame väga teie rolli uues strateegias ning teie panust sellesse. President Barroso on väljendanud selgelt, et parlamendi suurem kaasamine Euroopa 2020. aasta strateegiasse on üheks tema teise ametiaja peamiseks küsimuseks. Anname endast parima, et tagada, et parlamendil on piisavalt aega sellel aastal oma arvamus välja kujundada. Ma ise olen väga pühendunud sellele, et teid selles protsessis igati abistada. Vajaliku poliitilise vastutuse tagamiseks ja strateegia õnnestumiseks on vaja kõikide ELi peamiste institutsioonide kaasamist.

Seoses hariduse ja koolitusega, mis on teise Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitleva küsimuse teemaks, sooviksin ma öelda järgmist. Juba 2008. aasta novembris esitatud majanduse elavdamise kavas kutsus komisjon liikmesriike üles jätkama investeerimist haridusse ja koolitusse, ning järgime seda põhimõtet ka edaspidi. Üldiselt on liikmesriigid reageerinud positiivselt üleskutsele suunata taastamise meetmed arukale edasise majanduskasvu allikatesse investeerimisele. Paljud valitsused ei ole vähendanud üliõpilaste toetusi ega koolidesse vastuvõttu. Vastupidi, mitmed majanduse elavdamise kavad sisaldasid meetmeid laialdasema hariduses osalemise toetamiseks, ja seda eriti kõrghariduse osas. Kriisist hoolimata on 2010. aastaks kehtestatud hariduseelarved paljudes liikmesriikides samale tasemele jäänud või suurenenud. Kuid teiste riikide puhul näeme märke hariduseelarvetes planeeritud kärbete tegemise kohta.

Peame arvestama sellega, et mõned valitsused olid juba enne kriisi kavandanud riigi eelarves üldiseid kärpeid teha ning mõned olid need juba ka teostanud. Paljud sellised kärped mõjutavad haridust. Teised liikmesriigid uurivad võimalusi rahastamisallikate mitmekesistamiseks. Komisjon jätkab selle küsimuse tähelepanelikku jälgimist. Mõnes riigis annavad rahalised raskused alles nüüd endast märku. Me jälgime riikide üldeelarveid ja ka investeeringute tõhusust.

Euroopa tasandil ja kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames kavatseb komisjon Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke toetava tegevuse esmatähtsaks seada. Komisjoni hiljuti vastu võetud 2011. aasta eelarveprojekti prioriteetideks on majanduse elavdamisele kaasa aitamine, Euroopa noortesse investeerimine ja tuleviku infrastruktuuri ülesehitamine. Suurprojekti „Noorte liikuvus” toetamine tähendab elukestva õppe programmi ja programmi „Euroopa Noored” ning samuti meetmete „Marie Curie” ja „Erasmus noortele ettevõtjatele” tugevdamist.

Ärgem unustagem, et struktuurifondide kaudu oleme ka meie sellesse valdkonda kaasatud! Euroopa Sotsiaalfond, mille eelarve aastateks 2007–2013 on 76 miljardit eurot, aitab noortel hariduskeskkonnast töökeskkonda üle minna. See aitab ka inimestel uuesti hariduskeskkonda naasta, et oma oskusi värskendada ja arendada. Umbes üks kolmandik Euroopa Sotsiaalfondist abi saajatest on noored. See fond eraldab ka 8,3 miljardit eurot ehk umbes 11% oma üldeelarvest liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemide reformimisele.

See kõik näitab, et Euroopa 2020. aasta strateegia tugevdab teadmuspõhise majanduse mõistet ning et haridus ja koolitus on selle keskseks osaks. Me tagame vajalikud ressursid oma eesmärkideni jõudmiseks.

 
  
MPphoto
 

  David Casa (PPE). (MT) On murettekitav, et selle majanduskriisiga kaasnevad pikaajalised tagasilöögid. Rahvastiku vanuse kasvades suureneb ka liikmesriikide väljakutse seoses sotsiaalhoolekande valdkonnas jätkusuutlikkuse tagamisega. Kuigi ma saan aru, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmiseks on vaja riiklikke kulutusi mitmekesistada, usun ma ka, et need kulutused peavad moodustama osa riikide eelarvepoliitikast. Eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks nõuavad sündimuse vähenemine ja üha suurenev vananev elanikkond poliitika muutmist. Lisaks sellele tuleb meeles pidada suurenevat nõudlust pensioni ja meditsiiniabi järele.

Demograafiliste muutuste mustri suhtes vajab Euroopa Liit eakate kodanike motivatsioonistrateegiat, et neid kauem teenistuses hoida. On oluline, et me käsitleks neid strateegiaid eri liikmesriikide erinõuete valguses. Me ei saa rakendada universaalset poliitikat. Iga juhtum väärib eraldi tähelepanu. Lõppkokkuvõttes on oluline, et tööturul oleks rohkem töötavaid isikuid ja et me suurendaksime võimalusi kõrge tööhõive taseme saavutamiseks. See vähendab nii sõltuvust sotsiaalteenustest kui tagab ka nendesse kavadesse suurema panustajate arvu.

Töökohtade ja koolituse suhtes on oluline, et Euroopa Liit keskenduks aktiivsele ja kaasavale tööhõivele ehk teisisõnu kõikide töövõimeliste isikute potentsiaali täielikule kasutamisele, eriti just naiste puhul, et soodustada tööturust kõige rohkem võõrandunud isikute integreerumist ning anda neile edu saavutamiseks kõik vajalikud vahendid. Lugupeetud volinik! Pärast mitut nädalat ametikohal olemist on meil aeg käised üles käärida ja asuda tööle selle nimel, et täita need eesmärgid ja suurendada Euroopa Liidus tööhõivet.

 
  
MPphoto
 

  Ole Christensen (S&D).(DA) Austatud juhataja! Euroopas kaob iga päev tuhandeid töökohti ning Euroopa 2020. aasta strateegia peakski olema ELi vastuseks edasistele väljakutsetele selles valdkonnas, ning samuti sellele, kuidas saame säilitada ja tugevdada oma konkurentsivõimet nii, et see võimaldaks meil majanduskasvu saavutada ja rohkem töökohti luua. Me peame valima suuna, mida hakkame järgima: me kas võitleme madalate palkade ja viletsate töötingimuste tasandil või teadmiste ja oskuste, kvaliteetsete keskkonnasõbralike töökohtade ja tööturul inimväärsete tingimuste tasandil.

Selle suhtes paneb mind natuke muretsema, et komisjon keskendub turvalise paindlikkuse mudeli puhul impulsiivselt just paindlikkusele. Sellega ei saavuta midagi. Inimestel on paindlikkuse jaoks vaja ohutust ja turvalisust. Vaja on mingit toetuse vormi, mis võimaldab inimestel pärast töö kaotamist edasi elada. Pakkuda tuleb täiendkoolitust, et inimesed saaksid tööturul paremate võimaluste poole liikuda. Liikmesriikidesse on vaja teha investeeringuid, kuid need peavad olema sellised investeeringud, mis pikemas perspektiivis end ära tasuvad.

Komisjon peab tegelema rohkem sotsiaalse dumpingu probleemiga. Igaüks, kes liigub ühest riigist teise tööle, peaks töötama selles uues riigis kohaldatavatel tingimustel. Komisjon peab tagama, et iga võõrtöötaja puhul kehtiksid võõrtöötajaid käsitlevad eeskirjad – ELi tasandil kehtivad eeskirjad – ning siseturu eeskirjad ei tohi olla tähtsamad kui töötajate õigusi reguleerivad eeskirjad.

 
  
MPphoto
 

  Marian Harkin (ALDE). – Austatud juhataja! Ma tahan öelda, et see pärastlõunane arutelu näitab parlamendi valmisolekut või isegi pealekäimist selles protsessis täielikult osalemiseks. Kuna mu kõneaeg on piiratud, siis tooksin lühidalt välja kolm punkti. Ma toetan volinik Rehni avaldust – ja ka volinik Andori tänast avaldust – seoses liikmesriikide eelarvete järelevalvega. Mingil hetkel tundus, et euroala ja EL ei pruugi iseseisvate üksustena 2020. aastani vastu pidada. Seega, et tagada mitte üksnes püsimajäämine, vaid ka hea edenemine, on väga oluline, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi ja juba antud lubadusi. Plehkupannud hobuse järel talliukse sulgemine on alati kasutu tegevus olnud.

Teiseks on viimase 18 kuu jooksul liikmesriigid ja EL keskendunud peaasjalikult finantseerimisasutuste stabiliseerimisele. Tegelikult on see meid hävitanud. Kuigi see on tähtis, on paljud kodanikud kaotanud usalduse ja tunneme end nüüd hüljatuna. Nad ootavad liikmesriikidelt toetust ning seda, et EL kehtestaks raamistiku, mis tooks kaasa töökohtade loomise, eraettevõtluse ning toetaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, kuid eriti tähtis on, et see raamistik peab seostama majanduskasvu inimväärsete töökohtadega ja kõikide kodanike heaolu suurendamisega, eriti allpool vaesuse piiri elavate kodanike jaoks.

Viimaseks punktiks on, et noorte töötuse osas valitseb suur kriis. Eile avaldatud komisjoni dokument kinnitas, et noorte töötuse määr on ELis 20%, mis on kaks korda kõrgem kui prognoos üldisele töötuse määrale. See kriis on igas mõttes sama reaalne ja vahetu nagu majanduskriis, ning kuigi ma kuulsin voliniku kommentaare noorsooalgatuste kohta ja mul on nende üle hea meel, siis meil on vaja liikmesriikidevahelist tõelist kooskõla ning tugevat mõju nendele, et need algatused konkreetseteks töökohtadeks muuta.

 
  
MPphoto
 

  Janusz Wojciechowski (ECR).(PL) ELi 2020. aasta strateegia sisaldab edasipüüdlikke eesmärke, millele on raske vastu vaielda, kuid need eesmärgid on määratletud nii, nagu oleks Euroopa Liit juba jõukas, muredest prii ja mõtleks ainult eduka tuleviku loomisele. Samas teame, et on palju asju, mille üle muret tunda, ning et Euroopa rikaste ja vaeste riikide ja piirkondade arengutasemed on väga erinevad.

Ma märgin suure hämmastusega, et selle strateegia prioriteetide hulgas ei ole põllumajanduse arengut, kuigi me teame ju, et 2050. aastaks peab maailm toidu tootmist 70% suurendama, kuna maailmas on üha rohkem inimesi ja üha vähem maad kasutatakse põllumajandussaaduste tootmiseks. On raske mõista, miks põllumajanduse arengut ei ole selles strateegias üheks prioriteediks peetud.

Põllumajandus tähendab toiduga kindlustatust, see tähendab ökoloogilist ohutust, ja need on meie ja meie tulevast põlvkondade jaoks äärmiselt tähtsad. Ma ei suuda ette kujutada vastutustundlikku Euroopa Liidu arengustrateegiat, milles ei ole käsitletud Euroopa põllumajanduse arengut.

 
  
MPphoto
 

  Georgios Koumoutsakos (PPE).(EL) Austatud juhataja! Mulle tundub, et enne 2020. aasta strateegia käsitlemist on vaja vastata varasema ühe või kahe parlamendiliikme küsimusele seoses Kreeka paremtsentristliku partei seisukohaga Kreeka majanduse toetusmehhanismide suhtes. Meil tuleb teatavad punktid selgeks teha. Meie partei ei ole kunagi olnud Kreekale suunatud Euroopa toetusmehhanismide vastu. Meie parteil oli lihtsalt ettekujutus meetmetest, mida oleks pidanud rakendama. Praegu rakendatavad meetmed toovad kindlasti kaasa sügava languse ja stagflatsiooni, ning valitsus otsustas nende meetmete üle iseseisvalt, ilma teisi Kreeka poliitilisi parteisid ja Kreeka ühiskonda eelnevalt teavitamata ning nendega kokku leppimata. Suurem osa valitsusest keeldus igasugusest eelnevast kokkuleppest, mis oleks toonud ehk kaasa laialdase ja vajaliku poliitilise ja ühiskondliku nõusoleku. Ma kordan, et partei Uus Demokraatia ei olnud Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi toetusmehhanismide vastu. Me peame lugu igast viimasest kui oma partneritelt saadud eurost ning täname neid nende toetuse eest! Seepärast toetasime vastutustundlikult teistsugust palju tõhusamat poliitikate segu. Me toetame vajadust range finantsdistsipliini ja kasvupoliitika järele, mis võimaldaks Kreekal vabaneda sügava languse ja galopeeriva inflatsiooni nõiaringist, millel on hävitav mõju Kreeka ühiskonnale ja majandusele ning lõppkokkuvõttes negatiivne mõju ka Euroopale.

Seoses meie aruteluga majanduskriisi ja 2020. aasta strateegia üle usun ma, et kätte on jõudnud aeg konkreetsete tegude ja käegakatsutavate tulemuste jaoks. Aitab sõnadest! See ongi minu kõne mõte. Ärgem ajagem asja keeruliseks! Euro esindab Euroopa integratsiooni ajaloolist edu ning peaksime seda kaitsma ja päästma. Seepärast vajamegi tugevat maksuhaldust ja majandusjuhtimist, sest ilma 2020. aasta strateegiata on oht, et see ebaõnnestub ja seda tabab Lissaboni strateegia saatus.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella (S&D).(FR) Georgios Koumoutsakos, on teil alles jultumust! Te rääkisite just Kreeka valitsusest ja sellest, kuidas see ei vaevunud teiega, eri parteidega ja kodanikuühiskonnaga enne nende meetmete rakendamist konsulteerima. Kuigi ma pean ütlema, et praegune valitsus ei ole selles olukorras mitte kuidagi süüdi. See on ohver spekulantide tõttu, keda ma ka mõne hetke pärast kritiseerin. Siiski on minu kohustuseks rõhutada ka eelmise valitsuse süüd, mis manipuleeris mitmete aastate jooksul numbritega, ning samuti asjaolu, et teie partei oli vähemalt kahe parlamendi koosseisu ajal võimul. Seepärast arvan, et vastutus lasub pigem Kreekal ja poliitiline vastutus teie parteil. Kas oskate seda kommenteerida, Georgios Koumoutsakos?

 
  
MPphoto
 

  Georgios Koumoutsakos (PPE).(EL) Härra, teie kõne tuleneb puudulikust teabest. Eelmine Kreeka valitsus võttis üle majanduse, mis oli väga suurtes võlgades, mille vundament täiesti pehkinud, ja need kroonilised probleemid, mis olid juba enam kui 30 aasta jooksul sügavalt juurdunud, tulid esile ja võimendusid suure rahvusvahelise majanduskriisi tõttu.

Muidugi tegi eelmine valitsus ka vigu, kuid kas siis nõrkusest või julguse puudumise tõttu on palju suuremaid vigu teinud just praegune valitsus, mis jäi vähemalt viis kuud hiljaks meetmetega, mis olid vajalikud olukorra ohjeldamiseks, ja seega sai puudujäägikriisist – mis on, nagu te väga hästi teate, igas riigis – laenukriis.

Nii sattusimegi tänasesse drastilisse olukorda. See on mu vastus teile, lootusega, et laskume enesekriitikasse; aga siin kehtib vana ütlus: „Kes teie seast on patuta, see visaku esimene kivi”.

 
  
MPphoto
 

  Edward Scicluna (S&D). (MT) Austatud juhataja! Mitte kunagi varem ei ole riikide rahanduste pikaajalist jätkusuutlikkust nii dramaatilisel viisil esiplaanile tõstetud. On lihtne ja loomulik öelda, et me ju hoiatasime teid, et te ei laseks oma eelarvepuudujääkide ja võlgade kõveral kontrolli alt väljuda, ning selleks on ka põhjust. Nüüd aga, kui paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas ka euroala riigid, sellisesse jätkusuutmatusse olukorda on sattunud, ei saa me lihtsalt olukorda ümber pöörata ja seda võimalikult lühikese ajaga teha, ignoreerides samas meid ümbritsevat keerulist majanduskeskkonda.

Tegemist ei ole üleskutsega riikide rahanduste valdkonnas meie tegevuse edasilükkamiseks. Ma ei vihja mitte millelegi sellisele. Euroopa Liidu riikides rangete programmide südametu rakendamise nõudmine tähendaks aga kogu Euroopa piirkonna jaoks pikka aeglase majanduskasvuga perioodi, kui mitte hullemat. Me ei saa endale nõudluse ohjeldamist lubada, isegi mitte riikides, mis hooplevad kasumiga nii sise- kui ka välistasandil ning millel on võimalik kulutada pigem rohkem kui vähem.

Me peame aitama nõrgematel Euroopa Liidu riikidel ekspordi kaudu oma majandusi elavdada ja seeläbi ka töökohtade arvu suurenemise väljavaateid parandada. Ärgem olgem dogmaatilised! Olukord nõuab arukat tegutsemist. Samuti muudab see mitmetes sektorites ja ka majanduspoliitikas paindlikkuse elemendi hädavajalikuks.

 
  
MPphoto
 

  Elizabeth Lynne (ALDE). – Austatud juhataja! Me oleme üpris õigustatult kuulnud palju majanduse elavdamisest komisjoni ettepanekus ELi 2020. aasta strateegia kohta, kuid minu arvates mitte piisavalt vaesuse kohta, mispärast oli mul hea meel, et te oma kõnes vaesuse vähendamist mainisite.

Peame meeles pidama, et ühiskonna kõige haavatavamad liikmed kannatavad iga majanduslanguse ajal rohkem kui teised, ja seepärast tuleb meil nende kaitsmiseks sisse seada mehhanismid. Näiteks sooviksin ma näha eesmärki vähendada vaesuses elavate ELi kodanike arvu 25% ning samuti tagada, et praegu tööturult tõrjutud inimesed saavad juurdepääsu kvaliteetsele tööle, ning samas on meil olemas eesmärgid illegaalsete töösuhete kaotamiseks.

Samuti peame tagama, et liikmesriigid investeeriksid sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemidesse ning tagavad juurdepääsu õigustele, ressurssidele ja universaalteenustele. Ma sooviksin näha kõikide ELi liikmesriikide ühist eesmärki lõpetada 2015. aastaks olukord, kus kodutud elavad tänavatel, ning töötada kodutuse suhtes välja ühtne strateegia.

Kõikides nendes valdkondades ei tuleks mitte üksnes parlamendiga rohkem konsulteerida – mul oli hea meel, et seda mainisite –, vaid sama tuleks teha ka nendel aladel tegutsevate valitsusväliste organisatsioonidega. Mis puutub avatud kooskõlastusmeetodisse sotsiaalvaldkonnas, siis on seda vaja tugevdada. Me kõik teame, et see ei ole toiminud nii hästi kui oleks võinud, kuid ma usun, et õigete mehhanismide rakendamisel võib see edaspidi isegi hästi toimida – aga ainult siis, kui neid mehhanisme tõesti rakendatakse.

 
  
MPphoto
 

  Ryszard Czarnecki (ECR).(PL) Selle strateegia vastuvõtmine toimub kõige halvemal võimalikul ajal, just siis kui Euroopa tööstustoodang on vähenenud 1990ndate aastate tasemele ja Euroopa Liidu sisemajanduse koguprodukt vähenes eelmisel aastal 4%. Ajastus ei ole selle asja juures aga kõige hullem. Kõige hullem on, et nelja meile esitatud viiest prioriteedist, mis peaksid olema peamised Euroopa arengu eestvadajad, on raske Euroopa meetmeks pidada, konkreetsemalt siis tööhõivet, teadus- ja arendustegevust, haridust ja vaesuse vastu võitlemist. Nende teemade puhul ei ole põhimõtteliselt mitte midagi riigiülest. Need on sellised teemad, mis on iga liikmesriigi enda vastutusel. Võib öelda, et ainult kliimapoliitika on selline valdkond, kus saame Euroopa tasandil teataval määral tegutseda. Kõik teised on ausalt öeldes üksikute liikmesriikide küsimused.

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella (S&D).(FR) Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegia peaks inkorporeerima arvamusi majanduskriisi kohta ja tegema ettepaneku uue juhtimistava kohta, selle asemel et püüda praegust ebaõnnestunud süsteemi parandada.

Esiteks vabanegem mõnest valest ettekujutusest, eriti seoses Kreekaga. See ei ole Kreeka kriis. Kreeka ja selle elanikkond on täna röövelliku majandus- ja finantssüsteemi ohvrid – süsteemi, mis on näinud G20 riike pankade päästmiseks mõne päeva jooksul kokkuvõttes mitmeid tuhandeid miljardeid dollareid välja ladumas, kuid mis jätab Kreeka mitmeks kuuks piinlema.

Nüüd ignoreeritakse rahvusvahelisi tippkohtumisi; tuleb see mis tuleb. Lõpuks pidi toimuma rahanduse reguleerimine ja Euroopas toimusid selle üle lõputud arutelud, kuid raisakotkad on ikka alles. Mida nüüd siis räägitakse? Seda, et turgu on vaja rahustada. Kuid kes on see turg? Spekulandid, keda peame justkui pooljumalaid rahustama ja kellele peame ohvreid tooma, et neilt halastust paluda.

Kui kaua peavad inimesed veel seda küünilist lähenemist välja kannatama? Kui kaua me peame veel elama pettekujutelmaga turust, mis annab finantseerijatele rohkem, kui nad ära on teeninud, kuid mis muudab inimesed vaeseks? Me ei saa lubada finantsturgude terrorismil kõiki riike põlvili suruda.

Järeletegija riskib kõvasti, kuna ründab riigi suveräänsuse elementi – selle valuutat. Kui kaupleja spekuleerib aga riigi võla üle, ei riski ta mitte millegagi. Millal saavad peente majandustehingutega sahkerdavad valgekraelised kurjategijad korralikult karistatud? Üldsusest aplalt elatuvad spekulandid tuleks keelustada; kodanike elude ja tulevikuga mängivad nn kasiinopangad tuleb keelustada; ning ELilt tuleb nõuda korralikku järelevalvet finantsturgude üle, mitte avalike teenuste ründamist.

Head kolleegid! Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et minu arvates on nad meie üle juba piisavalt kaua nalja heitnud. Me võime küll igal reedel erakorralise tippkohtumise korraldada ja miljardeid eraldada, kuid kui me ei lahenda selle väärteo põhjuseid, siis ühel heal reedel lõpetame ELi pankroti väljakuulutamisega.

 
  
MPphoto
 

  Filiz Hakaeva Hyusmenova (ALDE).(BG) Austatud juhataja! Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on aastate jooksul oma rolli tähtsust tõestanud ning sellest on saanud ühenduse peamine poliitika. See pakub Euroopa kodanikele selget ja mõõdetavat solidaarsuse indikaatorit. Selle rolli tunnustatakse ka Lissaboni lepingu eesmärkidesse kaasamisega. Kõige sellega on see poliitika Euroopa 2020. aasta strateegias õigustatult koha välja teeninud.

Strateegia projektis ei saanud see poliitika vajalikku käsitlust. Seepärast hindangi kõrgelt raportit, mis käsitleb hindamatuid suuniseid pakkuva ühtekuuluvuspoliitika lisamist eesmärkide hulka, mis tuleb saavutada Lissaboni lepinguga ja Euroopa 2020. aasta strateegiaga. Me vajame tugevat ühtekuuluvuspoliitikat ka praegu, kui majanduskriis vähendab töökohtade arvu ja nõrgendab meie konkurentsivõimet, ning samuti ka tulevikus, et saaksime kinnitada, et Euroopa Liit on maailmas arvestatav tegija.

Sellesse poliitikasse investeeritud ressursside efektiivsuse ja tõhususe näitamiseks on vaja kindlaid lähtepunkte. Nagu raportis sedastatud, on vaja hinnangut ühtekuuluvuspoliitika kulutuste mõjule regionaalarengu üle, tuginedes konkreetsetele indikaatoritele. Hindamise indikaatorite kindlaksmääramiseks peaks komisjon kaaluma ja tegema ettepaneku territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste selge määratlemise kohta, kuna see on just see, mis Lissaboni lepingust ilmneb. Objektiivsed ja täpsed hindamiskriteeriumid saab kehtestada alles pärast tegeliku mõiste määratluse arvesse võtmist. See annab poliitikale, aga ka institutsioonidele ja kodanikele kindla aluse.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Gianni PITTELLA
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Tamás Deutsch (PPE). (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Esmalt sooviksin ma avaldada tänu raportööridele nende silmapaistva töö eest ning tänada volinikke nende oluliste ja väärtuslike mõtiskluste eest!

Mõne aasta eest ütles üks mu hea sõber ja mentor mulle, et terve oma elu sattud sa pidevalt silmitsi olukordadega, kus sa oled kas osa probleemist või osa lahendusest. Minu arvates on ELi 2020. aasta strateegia praegu siiski pigem osa probleemist kui lahendusest. Ma usun, et meie ühiseks kohustuseks on muuta see strateegia pigem osaks lahendusest. Lubage mul korraks peatuda ja paluda teil mõelda selle üle, et kõnealuse strateegia nimetus ise on juba problemaatiline! Enamikus Euroopa Liidu keeltes puudub ELi 2020. aasta strateegia nimetusel igasugune tähendus. On raske ette kujutada, et enam kui 500 miljoni kodanikuga kogukond võiks samastada end strateegiaga, mis põhineb kujutlusel, et see pakub retsepti nende isiklikes eludes valitsevate probleemide lahendamiseks ning mille nimetus on nii haaramatu ja nende isiklike elude suhtes võõras. Turundusspetsialistide jaoks võib see nimetus küll väga tähenduslik olla. Me ei räägi aga siin turundusspetsialistidest, vaid tavalistest eurooplastest.

Üks elukogenud ungarlane ütles, et kes palju kahmab, see vähe saab. Minu hinnangu kohaselt see strateegia – mis on siiski osa probleemist – kahmab palju ja saab vähe. Ehk oleks kõige parem, kui see tegeleks kõige olulisemate küsimustega. Lubage mul selles suhtes mainida, et minu arvates tuleb meil regionaalarengut tugevdada! Regionaalarengu tugevdamine hõlmab endas investeerimist, majanduskasvu ja töökohtade loomist, ning mulle tundub, et hetkel on inimeste jaoks kõige suuremaks probleemiks see, et nad vajavad töökohti ja veel kord töökohti. Need ongi punktid, mille üle ma palun teil järele mõelda.

 
  
MPphoto
 

  Francesco De Angelis (S&D).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia käivitamine tähistab tegelikult eelmise Lissaboni strateegia ajastu lõppu ning peab tegelema negatiivsete struktuuriliste mõjudega, mida finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on põhjustanud ja põhjustab veel edaspidigi.

Ma arvan, et ELi 2020. aasta strateegia puhul tõhususe saavutamiseks peab see keskenduma kahele olulisele aspektile, millest esimene on edusammude hindamise süsteem, mis toimib piitsa ja prääniku mehhanismil; teiseks jõuline poliitika infrastruktuuri investeerimiseks, lisaks sellele muidugi ka finantssüsteemi reguleerimisvahenditesse ning sotsiaalse dialoogi ja ühtekuuluvuse taastamiseks mõeldud poliitikasse.

Infrastruktuurid on nurgakiviks uuendustegevuse poliitika taaskäivitamisele tööstuses, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, tööstustootjate konsortsiumide või uurimisinstituutide puhul ning nende ja ülikoolide ja kohalike asutuste suhetes. Sel põhjusel tulekski Lambert van Nistelrooij’ raportit rõõmuga tervitada, kuna lisaks põhjalikule ülevaatele juba praeguseks liikmesriikides tehtud töö kohta, alustab see ka uuendustegevusele suunatud finantsinstrumentide ja rakenduskavade ühtlustamise kriteeriumide küsimusega tegelemist.

ELi projektide juhtimiseks eeskirjade, menetluste ja haldustavade ühtlustamine ning menetluste lihtsustamine ja kiirendamine on lahendused, mida kohalikud sidusrühmad ja kodanikud on meilt juba ammu palunud. Ma usun, et selles asjas saab Euroopa majanduskasvu, arengu ja tööhõive edendamiseks päris palju ära teha ning peabki tegema.

 
  
MPphoto
 

  Marietje Schaake (ALDE). – Austatud juhataja! Samal ajal kui otsime võimalusi finants- ja majanduskriisi lahendamiseks, sooviksin ma mainida olulist puudujääki – teadmiste puudujääki. Ma pean kahetsusega ütlema, et Euroopa muutub iga päevaga üha rumalamaks kontinendiks, kuigi teadmised on just meie kõige tulemuslikumaks ja hinnalisemaks ressursiks. Teadmistesse investeerimisega ei kaasne mingit riski.

Noorem eurooplaste põlvkond maksab kriisi eest kõrget hinda, kuid samal ajal noorte töötuse määr kasvab ning hariduse ja uuendustegevuse eelarved on jäänud samale tasemele või on neid kärbitud. Eelarveid tuleb küll kärpida, kuid tehkem seda 21. sajandi suhtumisega, sest kuhu läheb praegu pool ELi eelarvest? Põllumajandusele! See peaks minema nooremale põlvkonnale ja nende arengule. Mitte ainult tavaharidusele, vaid näiteks sellisele, mis keskendub e-oskustele ja eraettevõtlusele.

Me teame, et mida haritum inimene on, seda väiksem on võimalus, et ta oma töö kaotab. Siiski ei täida liikmesriigid vajalikku kohustust edasipüüdliku teadmistepõhise majanduse edendamisel. Sellega karistab Euroopa järgmist eurooplaste põlvkonda, võimaldamata neil oma andeid ja püüdlusi täielikult arendada, ning see võimaldab Hiinal, Indial ja Ameerika Ühendriikidel andekuse, teadustegevuse, loomingulisuse ja uuendustegevuse jaoks palju ahvatlevamateks paikadeks muutuda.

Lühiajaliste meetmete eest tuleb kõrget pikaajalist hinda maksta. Eraettevõtlus, pädevus ja Euroopa majanduse jätkusuutlik tulevik saab edeneda ainult siis, kui oleme valmis teadmistesse investeerima, kuna igaüks, kelle arvates teadmised kallid on, ei tea rumaluse hinda.

Täna esitles volinik Neelie Kroes oma nägemust Euroopa digitaalarengu tegevuskava kohta, mis on ELi 2020. aasta üheks juhtivaks kavaks. See on ambitsioonikas, ent siiski konkreetne strateegia, mis otsib võimalusi, kuidas Euroopa digitaalturgu maailma majanduse kontekstis tugevamaks muuta, ning samuti seda, kuidas paljusid eurooplasi avaliku Internetiga ühendada.

Ma arvan, et meil tuleb nüüd rohkem mõistlikke otsuseid vastu võtta ning tagada, et praegune kriis ei muutuks noorte jaoks hüpoteegiks ja nooremalt põlvkonnalt ei nõutaks intressi, mida nad iial tagasi ei suuda maksta.

Kas komisjon toetab kooskõlastatud lähenemisviisi, liikudes otsustamisel valitsustevaheliselt menetluselt komisjonile ja parlamendile tugevama rolli andmise poole, et tagada liikmesriikide kohustuste täitmine?

 
  
MPphoto
 

  Thomas Mann (PPE).(DE) Austatud juhataja! Lissaboni strateegial puudus jätkusuutlik edu. Miks? Põhjuseks on see, et liikmesriigid, sotsiaalpartnerid ja suur osa kodanikuühiskondadest ei olnud piisavalt kaasatud ja seega puudus neil arusaam jagatud vastutusest. ELi 2020. aasta strateegia võib olla teistsugune. Lugupeetud volinik! See võib olla edukas, kui käsitleb ka neid, kes on kõrvale jäänud, kaotuse osaliseks saanud ja kellel ei ole sageli surverühmitust.

ELis käib tööl vähem kui kaks kolmandikku töövõimelistest inimestest. Ainult vähem kui pooltel kõikidest eakamatest töötajatest on olemas töökoht. Kaheksakümmend miljonit eurooplast on ebapiisava kvalifikatsiooniga ja nende võimalused tööturul vähenevad pidevalt. Me ei saa selle olukorraga leppida. Tõeline tulevikustrateegia vajab aga sotsiaalset suunitlust. Kvalitatiivne kasv majanduses ja tööhõives peab olema kooskõlas sotsiaalse võrdsuse ja jätkusuutlikkusega. Volinik László Andor! Me mõlemad töötame praegu selle nimel.

Mida see konkreetsemalt tähendab? Liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid peavad olema kohandatud vastavalt demokraatlikele muutustele. Kogu Euroopas parimate tavade vahetamisega saame sellele oma panuse anda ning saaksime üksteiselt ja koos üksteisega õppida. Euroopa Sotsiaalfond – üks meie kinnisideedest – peab olema kohandatud uutele väljakutsetele vastama, et saaksime kohalikus kontekstis veelgi tõhusamad olla. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on loodud nii, et need, kes on töötuks jäämise ohus, suudavad endale jalad alla saada. Meie ühiskond peab olema integreeriv ja noori inimesi näiteks asjakohase hariduse ja koolituse kaudu integreerima, et nad saaksid nii ametialaselt kui ka isiklikus mõttes areneda.

Hoolimata kogu vajalikust riikide eelarvete konsolideerimisest – mis just praegu toimubki ja mille üle täna hommikul arutelu toimus – on siiski üks asi, mille puhul me ei tohi otsida võimalusi säästmiseks: oma kodanikesse investeerimine nii majanduslikus, jätkusuutlikus kui ka sotsiaalses mõttes. Nende kolme tugipostiga saavutab ELi 2020. aasta strateegia oma tõusud ja langused.

 
  
MPphoto
 

  Jutta Steinruck (S&D).(DE) Austatud president! Thomas Mann, ma loodan et peate oma kantsleriga korrapäraselt sidet, kui näete asju samamoodi kui mina.

ELi 2020. aasta strateegia on reaalne võimalus Euroopa sotsiaalsemaks muutmiseks ning vajame seda võimalust just praegu, kui Euroopa suunas lastakse lendu palju vaenulikke sõnu ja kui see on end oma inimestest distantseerinud. Me peame kindlasti oma kodanikele midagi positiivset pakkuma, mis seda olukorda korvaks. Majanduskasvu ja tööhõive suhtes peaksime lõpetama ettevõtete huvide tähtsustamise inimeste omade ees. Tõepoolest, see peab olema ELi 2020. aasta strateegia võtme-eesmärgiks, kuna Euroopa vajab sotsiaalseid edusamme.

Ma juba mainisin seda eelmisel esmaspäeval toimunud komitee arutelul tööhõivepoliitika suuniste üle: me ei tohi kaotada silmist eesmärki täistööhõive saavutamiseks, kuid me ei tohi seda teha iga hinna eest, sest vajame kvaliteetseid töökohti. Me räägime küll pidevalt, et me vajame töökohti, kuid minu jaoks on oluline, et need töökohad oleksid kvaliteetsed, et oleks olemas sotsiaalkindlustus, et inimesed ei peaks saama abiraha ja saaksid ka tegelikult nendest töödest ära elada.

Pidevalt suurenevale ebakindlusele tööelu suhtes, suurenevale sissetulekute ebavõrdsusele ja ka kasvavale vaesusele – millest paljud sõnavõtjad on täna rääkinud – tuleb ELi 2020. aasta strateegiaga lõpp teha. Me vajame aktiivsemat tööturupoliitikat, mis hõlmab mitmeid valdkondi. Lõpetuseks ootavad inimesed konkreetsemaid vastuseid, tegelikult isegi väga konkreetseid vastuseid, mitte järjekorras mustmiljonendat strateegiat!

 
  
MPphoto
 

  Bogusław Sonik (PPE).(PL) Meie kontinenti tabanud majanduskriis on suunanud meie tähelepanu õigustatult liikmesriikide majanduste päästmisele ja Euroopa ühise mehhanismi rajamisele, et pakkuda kaitset majanduse kokkuvarisemise eest. On arusaadav, et täna on eurooplaste tähelepanu suunatud arengu kiirendamisele ja töökohtade loomisele, kuid Euroopa Liidu strateegiat koostades ei saa me piirduda mitmetel aastatel vaid majanduse üle arutlemisega. Euroopa Liit ei tohi käituda nii, nagu see oleks lihtsalt võimekas ärimees, kes tegeleb oma ettevõtte majandusedu tagamisega.

Euroopa 2020. aasta strateegia peaks sisaldama olulist viidet kultuuri rolli tähtsusele nende seatud sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamisel. Need prioriteedid hakkavad siiski mõjutama edasist eelarvejaotust, mispärast peame säilitama võimaluse rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu selliseid valdkondi nagu kultuurilise infrastruktuuri areng ja kultuuripärandi kaitsmine. Euroopa Liidu 2020. aasta strateegias peaksime rõhutama kultuuri olulist mõju liidu sotsiaal- ja majandusarengule, kuna just intellektuaalne kapital ja loomemajandus on need, mis on Euroopale kuulsust toonud. Just selles sektoris saame tõsta konkurentsivõimet võrreldes teiste maailmajagudega. Loomingulisus nõuab juba varajastel aastatel stimuleerimist ja arendamist. Ainult siis võime loota, et see annab olulise panuse Euroopa uuendustegevusse, sealhulgas ka kaasaegse tehnoloogia valdkondadesse.

Kultuuri ei tohi Euroopa poliitikast välja jätta. Me ei tohi heita kõrvale kõiki ettepanekuid selle rolli suurendamiseks Euroopa Liidu poliitikas, öeldes lihtsalt, et see kuulub liikmesriikide pädevusse. Täna on Euroopa uhke selliste projektide üle nagu Euroopa kultuuripealinn, kuid selle projekti lõid Euroopa linnad ja just need linnad kannavad selle suurejoonelise programmi koormat.

Ootan seetõttu Euroopa Komisjonilt suuremat kindlameelsust, et tagada, et ELi 2020. aasta strateegia lõplikus versioonis oleks olemas kohta ka kultuurile.

 
  
MPphoto
 

  Silvia Costa (S&D).(IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Kümme aastat pärast Lissaboni strateegia kehtestamist ja Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmise lävel, keset täielikku majandus-, sotsiaal- ja tööhõivekriisi, teame, et meil ei õnnestu sellest kriisist väljuda ega rajada vundamenti uuele jätkusuutlikule majanduskasvule ja uuele sotsiaalsele ühtekuuluvusele – nagu ütlesite –, juhul kui me ei tugevda Euroopa Liidu käsutuses olevaid mehhanisme ja vahendeid, et toetada investeeringut teadmiste kolmnurka: haridusse, koolitusse ja teadustegevusse.

Austatud volinik! Kinnitasite just praegu, et selle eesmärgi suhtes tulevad mõned Euroopa valitsused hästi toime, teised aga mitte nii hästi. Selleks et mitte Lissaboni strateegiaga avaldunud piirangutesse langeda, arvan, et komisjonil tuleb selles valdkonnas liikmesriikidega avatud kooskõlastusmeetodit tugevdada, Euroopa Sotsiaalfondis stiimuleid ja sanktsioone kehtestada ning tulemusi jälgida.

Ma ei pea sobivaks, et valitsused tegutseksid nagu Itaalia valitsus ning kärbiksid hariduselt ja ülikoolidelt kolme aasta jooksul 8 miljardit eurot, ilma neid sääste sinna valdkondadesse tagasi investeerimata, eriti kui meil on kooli poolelijätjate määr 19% ja noorte töötuse määr 25%.

Lõpetuseks, kas te ei pea sobivaks tugevdada õigusvõimet direktiivis 2005/36/EÜ, et hõlbustada kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel? Professor Mario Monti raporti kohaselt töötab praegu tegelikult vähem kui 3% Euroopa töölistest mõnes teises liikmesriigis ning üheks põhjuseks näib siin olevat just see kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise probleem.

 
  
MPphoto
 

  Amalia Sartori (PPE).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ka minul on üks mõtteavaldus seoses eelmisel kümnendil, aastatel 2000–2010 Lissaboni lepingu kontekstis juhtunuga. On tõsi, et paljud meist ei olnud neid tulemusi vaadates just päris rahulolevad, eriti kui arvestada aastatel 2008–2009 toimunut. Sellest olenemata ei ole kahtlustki, et see aastakümme tekitas lootusi ja püüdlusi, ning seatud eesmärkide saavutamiseks tehti palju ära, eriti tööhõive valdkonnas.

Täna oleme uue probleemsema ja keerulisema aastakümne lävel ning meile siiani esitatud ettepanekute suhtes pean ma ütlema, et ma olen nendega osaliselt nõus, kuigi neid põhjalikult lugedes märkan ma siiski liiga palju puudusi. Ma võiksin selle ettepaneku juhtpõhimõtetel pikalt peatuda, kuid piirdun vaid majanduskasvu ja tööhõivega.

Rohkem töökohti, suurem majanduskasv – just selline eesmärk tuleb meil endale seada, võttes arvesse, et teeme seda olukorras, kus riigivõlgade tasemed on liiga kõrged, strukturaalne kasv väike ja töötuse määrad suured. Järelikult on meil endale seatud eesmärgid liiga ambitsioonikad ja kohati ka liiga paindumatud. Natuke vähema ambitsioonikuse ja natuke suurema paindlikkusega on seega majanduskasvu ja tööhõive eesmärgid ehk isegi saavutatavad.

 
  
MPphoto
 

  Zita Gurmai (S&D). – Austatud juhataja! Kuigi volinik Viviane Reding kinnitas ja president Barroso kinnitas veel oma tänases kirjas üle, et naiste harta teeb komisjonile ülesandeks soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise ja tagamise kõikides poliitikavaldkondades, olen ma pettunud, et seda ei ole rakendatud ELi 2020. aasta strateegia puhul. Kas me ei peaks olema ambitsioonikamad kui Lissaboni strateegia puhul? Euroopas mis tahes sektoris või tasandil 52% kasutatavate oskuste, teadmiste ja tööjõu ignoreerimine oleks ränk kaotus.

Kui Euroopa soovib kogu oma potentsiaali ära kasutada ja kriisist välja tulla, siis peame tagama, et naiste tööhõivetase tõuseks vähemalt 70%ni ja see kajastuks konkreetses soolises statistikas. Meil vaja ka konkreetseid eesmärke, et saaksime hinnata iga liikmesriigi pühendumist soolisele võrdõiguslikkusele ja selles suhtes ka parandusi teha.

Kuidas? Peame igas liikmesriigis vähendama sugudevahelisi palgaerinevusi 10%. Meil tuleb valdavalt naissoost töötajatega tervishoiusektor ümber hinnata, suurendades palku ja parandades tingimusi, aga ka teenuste kättesaadavust, kuna see on meie vananeva ühiskonna jaoks üha tähtsamaks muutuv sektor.

Peame suurendama naiste arvu otsuseid tegevates organites, nagu juhtimiskomiteede ja täidesaatvate komiteede kohtadel, tuginedes Norra 40% kvoodi mudelile. Peame suurendama naiste võimalusi teadus- ja arendustegevuses ning koolitama neid uutel keskkonnasõbralikel töökohtadel.

Liikmesriigid peavad laiendama, parandama ja rakendama Barcelona eesmärke kõikides liikmesriikides. Meil on vaja Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide tõelist pühendumust, kaasates kõiki inimesi targa, keskkonnasõbraliku ja edumeelse ühiskonna poole liikumiseks. Ma olen veendunud, et meie volinik László Andor teebki seda.

 
  
MPphoto
 

  Jan Olbrycht (PPE).(PL) Arutelus Euroopa 2020. aasta strateegia üle tuleb arvestada eelmise strateegia kogemustega. Me kõik teame, et selle strateegia nurjumistes oli eelkõige süüdi strateegia ülesehitamine avatud kooskõlastusmeetodil üksikute liikmesriikide vastutusele, ning edusammud saavutati muu hulgas nn lissaboniseerumisega ehk teatavate Lissaboni eesmärkide kaasamisega ühtekuuluvuspoliitikasse.

Seoses sellega peame küsima, millist lähenemisviisi uue strateegia puhul kasutama peaksime. Nüüd tundub ülioluline esmalt selgelt näidata, et tegeleme nn lepingu poliitikaga, mis ei ole ette valmistatud just selle strateegia eesmärkide jaoks, vaid mõeldud toimima pikema aja jooksul, nagu ühtekuuluvuspoliitika puhul. See tähendab, et peame strateegia jõustamiseks eraldi taktikaid kasutama, kuid nagu varasemad kogemused näitavad, saab see strateegia olla edukas ainult siis, kui eraldi taktikad on tervikuks ühendatud. Kõiki meetmeid, mis eraldavad üksikuid taktikaid, tükeldavad rahalisi vahendeid ja jagavad rolle, ootab samasugune nurjumine nagu viimast strateegiat. Seepärast tuleb meil kombineerida, integreerida ja luua meetmeid, mille vahel valitseb sünergia.

 
  
MPphoto
 

  Liisa Jaakonsaari (S&D).(FI) Austatud juhataja! Riikide majanduste võlakoorem ja rahvastiku vananemine on üheskoos Euroopa jaoks tõeliseks viitsütikuga pommiks. Me teame, et näiteks vanadusest tingitud haiguste, nagu Alzheimeri tõve esinemissagedus kahekordistub järgmise kümne aasta jooksul. See tähendab tohutut koormat riikide majanduste jaoks. Me ei tohiks siiski võlast mõistatust teha. Ma mäletan, et Nicolae Ceauşescu’ valitsetav Rumeenia oli võlgadest vaba riik, nagu ka Põhja-Korea. On olemas ka nn arukas produktiivne võlg, mis on mõistlik, kui see on inimestesse investeeritud. Selle suhtes on näiteks vaesuse vähendamine väga kasulik investeering ühiskonna jaoks, nagu ka noorte töötuse vähendamine.

Praegu tunnen ma õigustatult muret selle üle, et kui liikmesriigid hakkavad oma eelarvepuudujääke vähendama, siis kust neid kärpeid tehakse. Kas selleks on haridus, eakamate tööhõive, puuetega inimeste tööhõive või midagi muud? See ei ole ei arukas ega intelligentne! Seepärast ongi ELi 2020. aasta strateegia väga tähtis dokument ning mina kuulun pigem ikka suurema Euroopa pooldajate, mitte vastaste hulka. Rohkema Euroopa toetamine on umbes nagu juurekanali ravi: liikmesriigid on kohustatud saavutama ELi 2020. aasta strateegias sätestatud eesmärke.

 
  
MPphoto
 

  Angelika Niebler (PPE).(DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Euroopa 2020. aasta strateegia – ausalt öeldes ei tahaks ma üldse Euroopa 2020. aasta strateegiat arutada. Kümme aastat tagasi võtsime vastu Lissaboni strateegia. Kui nüüd sellele möödunud aastakümnele tagasi vaadata, siis on need tulemused tagasihoidlikult öeldes piiratud.

Ma arvan, et peaksime praegu keskenduma sellele, mis meie liikmesriikide inimestele tegelikult korda läheb, selle asemel et oma viga uuesti korrata. Nad tahavad teada, kas me suudame tagada oma valuuta stabiilsuse. Kas meid ohustab inflatsioon? Mida meil tuleb kahe viimase aasta sündmustest, finants- ja majanduskriisist, ning nüüd valuutakriisist õppida? Kas me tõepoolest karistame finantsturgude osalisi, kes on kriisi tekkimisele kaasa aidanud?

Ma pöördun rõhutatult komisjoni poole palvega eelkõige astuda samme kiire finantsturgude reguleerimise ja Euroopa arengu tagamiseks, et hoida ära olukorda, mis on viimastel aastatel aset leidnud, kus raha saadetakse sama päeva jooksul viis korda ümber maakera ja paljud inimesed teenivad selle pealt kasumit, samas kui kaotused on riikide kanda. Ma palun komisjoni, et see nõuaks liikmesriikidelt range eelarvedistsipliini ja asjakohaste eeskirjade rakendamist. Samuti paluksin ma stabiilsuse ja kasvu pakti võimalikult kiiret kinnitamist.

Oma jõupingutused peaksime sinna suunama. Ma palun komisjonilt tarvilike meetmete kasutuselevõtmist, kuid mitte nagu varem, täiesti iseseisvalt või neid põhjalikult liikmesriikidega arutades. Selle asemel tuleks parlamenti kui 27 liikmesriigi kõrval võrdset seadusandjat lõpuks ometi tõsiselt hakata võtma.

 
  
MPphoto
 

  Sylvana Rapti (S&D).(EL) Ma olen eelmise sõnavõtjaga nõus – stabiilsuspakt vajab rakendamist. Enne seda vajavad rakendamist aga ka paljud teised asjad. Euroopa Liidus otsuste tegijatel peavad olema kiired refleksid, et tegutseda kohe kui vaja, kuna kui Angela Merkel oleks otsustanud õigeaegselt ja kui Euroopa Liit oleks võtnud vajalikud meetmed kasutusele, oleksime säästnud palju Euroopa kodanike raha.

Selleks et Euroopa Liit oleks majanduslikult tugev ja ülemaailmselt arvestatav, vajab see oma kodanikke. Need kodanikud peavad olema terved, haritud ja neil peab olema töökoht. Euroopa Liit peab seda ELi 2020. aasta strateegia ja ühtse turu kavandamisel meeles pidama. Ühtne turg peab olema keskendunud kodanikule ja kujundatud inimese järgi.

 
  
MPphoto
 

  Arturs Krišjānis Kariņš (PPE).(LV) Tänan teid, austatud juhataja! Mul on kodus koer. Hiljuti võttis mu koer laua pealt vorsti ja sõi selle ära. Küsimus on aga, kes on selles süüdi, et koer selle vorsti ära sõi? Kas koer on süüdi selles, et käitus talle loomupäraselt? Või olen pigem mina süüdi, et ma ei pannud vorsti pärast söögikorra lõppu laualt ära külmkappi?

Rahvusvahelistel finantsturgudel langeb euro väärtus iga päevaga. Kes on selles süüdi? Paljud parlamendiliikmed ütlevad, et spekulandid ja turg on süüdi euro ründamises ja selle väärtuse langemises. Head kolleegid! Ma pakun välja, et ehk ei ole ikka turg süüdi. Pigem on turg täpselt ära näidanud selle põhjuseks oleva vea, selle põhjuse. Meie tänaste raskuste põhjus on üpris lihtne – Euroopa riigid on elanud liiga kaua üle oma võimaluste, kulutades oluliselt rohkem kui nad on võimelised teenima. Turud reageerivad sellele samamoodi nagu mu koer laua peale jäetud vorsti lõhnale. Poolteist aastat tagasi koges Läti sarnast kriisi, nagu meie ülejäänud Euroopas praegu kogeme – nimelt ründasid finantsturud meie valuutat ja olid kaotanud kogu usalduse selle vastu. Olukorra üle kurtmise asemel parandasime oma peamisi näitajaid, parandasime riigi rahandust ja kogusime kokku riigi finantsvahendid. Mina arvan, et kui soovime, et Euroopa 2020. aasta strateegia oleks otstarbekas, siis peab meie esimeseks ja kõige tähtsamaks prioriteediks olema Euroopa riikide vajadus avalike kulutuste kontrollimise järele, et nende kulud vastaksid nende tuludele. See taastaks usalduse, leevendaks kriisi ja taastaks finantsturgude rahu. Tänan teid!

 
  
MPphoto
 

  Georgios Stavrakakis (S&D). – Austatud juhataja! Täna arutame muu hulgas kahte suurepärast raportit, mille koostajateks on Ricardo Cortés Lastra ja Lambert van Nistelrooij. Need mõlemad näitavad selgelt, kui tähtis on ühtekuuluvuspoliitika panus konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide saavutamisel ning kui oluline on teadmistepõhise majanduse roll uuendustegevuse ja majanduskasvu edendamisel.

ELi 2020. aasta strateegia on mitmes mõttes Lissaboni strateegiaga sarnane, kuid üritab paremini eesmärkidele keskenduda ja neid kitsendada. Siiski on aga üks üpris oluline osa, mis jääb ikka selgusetuks, nimelt rakendamismehhanism. See on jäetud liikmesriikide kanda ning toimib vastastikuse eksperthinnangu põhjal, mida toetab komisjoni järelevalve.

Mulle tundub, et me ei ole Lissaboni strateegia nõrkadest tulemustest siiski õppust võtnud. Ma palun komisjonil esitada ettepanekuid, mis tagavad ELi 2020. strateegiale tugevama rakendusmehhanismi, et olla kindlad, et kõik selle eesmärgid täituksid nende nimel töötades, mitte lihtsalt neist rääkides.

 
  
MPphoto
 

  Georgios Papanikolaou (PPE).(EL) Lissaboni strateegia seadis kõrged eesmärgid, kuid Euroopa ei saanud nende rakendamisega hakkama. Me liigume uue aastakümne strateegia suunas ja ausalt öeldes teeme seda erakordselt keerulises ja õnnetus keskkonnas. Me kõik oleme nõus, et teadmiste kolmnurga – hariduse, teadus- ja uuendustegevuse – tähtsustamine ja rõhutamine on kriisist väljumise jaoks parimaks investeeringuks ning see võimaldab meil Euroopa tulevikku optimistlikult suhtuda.

Tähtis on rõhutada, et seda strateegiat tuleb rakendada solidaarsuse keskkonnas, kus toimub tihe koostöö liikmesriikide vahel. Siinkohal sooviksin kõikide arusaamatuste vältimiseks selgitada, et hoolimata kõikidest viivitustest demonstreerib Kreeka toetusmehhanism seda solidaarsust ning te ei tohiks kahelda selles, et me seda tunnustame.

Oma Kreeka paremtsentristlikus parteis Uus Demokraatia tegime selgeks oma seisukoha, et austame teiste Euroopa rahvaste raha selles toetusmehhanismis. Koos nõutud ohvritega aga, mis peavad jagunema õiglaselt – ja siinkohal olime teatavate meetmete suhtes kriitilised –, koos nõutud kärbetega kulutustes, et vähendada võlga ja eelarvepuudujääki, on vaja ka kasvualgatusi, mis aitavad riigi langusest välja, kuid mida me ei ole tänaseni veel näinud. See on ainus võimalus, kuidas ka meie Kreekas saame ELi 2020. aasta strateegia ambitsioonikate eesmärkide suunas liikuda, mis on meie ainus võimalus kriisist tugevamana välja tulla.

(Sõnavõtja nõustus ÕIGEAEGSELT vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Derek Vaughan (S&D). – Austatud juhataja! Ma olen ise näinud, kui tähtis on ühtekuuluvuspoliitika Walesi jaoks ning seepärast tervitan ka Ricardo Cortés Lastra raportit ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohta. Üle kogu Walesi on mitmeid projekte, mis toovad kasu nii üksikisikutele kui ka kogukondadele. Seega ma ei kahtle üldse, et struktuurifondid saavad aidata ELi 2020. aasta strateegia eesmärke saavutada. Sooviksin siiski järgmisi punkte rõhutada.

ELi 2020. aasta strateegia, viies ühtekuuluvusaruanne ja eelarve peavad kõik ühtsed olema. Edaspidi peaksid struktuurifondid olema korralikult rahastatud, struktuurifonde ei tohiks taasriigistada ning läheneva staatusest väljalangevatele piirkondadele tuleks võimaldada üleminekustaatus.

Kui suudame need punktid saavutada, siis usun kindlalt, et ühtekuuluvuspoliitika aitab meil ELi 2020. aasta strateegia eesmärke täita. See muudaks selle strateegia ka üksikisikute ja kodanike jaoks üle kogu Euroopa oluliseks.

 
  
MPphoto
 

  Sylvana Rapti (S&D).(EL) Ma kasutaksin võimalust, et pärast Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni kuuluva ja mulle lähedase Kreeka parlamendiliikme Georgios Papanikolaou’ seisukohavõttu selgitada ühte asja, mida ma pean kriisi ajal äärmiselt oluliseks, eriti Kreeka jaoks:

Kreeka ei võta raha teistelt riikidelt. Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad madalama intressiga laenu, annavad raha mehhanismi ja selle kaudu laenavad kõrgema intressiga Kreekale. Me ei võta raha teistelt riikidelt.

 
  
MPphoto
 

  Georgios Papanikolaou (PPE).(EL) Teil on täiesti õigus, Sylvana Rapti! Muidugi, Kreeka laenunõuded oleksid olnud väiksemad ja Kreeka oleks olnud võimeline turgudelt palju kergemalt raha koguma, kui ei oleks olnud sellist Kreeka praeguse valitsuse kuue kuu pikkust viivitust.

 
  
MPphoto
 

  Thomas Ulmer (PPE).(DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Angelika Niebler mainis juba mitmeid asju, mis ka mulle muret teevad. Mul on suur mure meie ühise tuleviku pärast ELis. Ma ei saa lihtsalt ilma kriisi mainimata päevakorrapunkti juurde asuda.

Üks meie suurtest eesmärkidest – euro ja selle kõrge rahaline stabiilsus – on täieliku hävingu ohus. Heaolu ja töökohad ei ole ilma kindla rahalise väärtuseta võimalikud. Me räägime Euroopa 2020. aasta strateegiast, aga me ei tea isegi seda, milline on Euroopa 2011. aastal. Me arutleme trombiiniga kokku liimitava liha ning füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate sõidukijuhtide tööaegade üle, just nagu laheneksid liidu suured probleemid iseseisvalt.

Me peame edastama tugevaid ja kiireid signaale puudujääkide reguleerimiseks, korraldamiseks ja parandamiseks nii riikide eelarvetes kui ka pangandussektoris. Lubage ma toon paar näidet: me vajame eelarvepuudujäägi suhtes rikkujate selget määratlemist ja karme karistusi, nagu rahastamise tühistamist. Me vajame selgeid eeskirju pankade jaoks, nagu krediidiriski vahetustehingute või kindlustusnõuete keelustamine ja nende vastavate nominaalväärtuste vastu hoiustamist. Lubage ma lisan siia ühe kuulsa Saksa linnapea mõtte, kes oli mitu aastat ka Saksamaa Linnade Liidu juhataja: see, kes ei kuluta raha, mida tal ei ole, on palju enamat kui lihtsalt säästja!

 
  
MPphoto
 

  Kerstin Westphal (S&D).(DE) Austatud juhataja! Ma soovin tulla tagasi Ricardo Cortés Lastra raporti juurde, mis on minu arvates väga hea raport. Tõepoolest on ühtekuuluvuspoliitika tegelikult parim instrument investeeringute koondamiseks majanduskasvu ja tööhõivesse. Sooviksin aga jällegi rõhutada linnade tähtsust siin, kuna neil on ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel võtmeroll.

Neli igast viiest eurooplasest elab linnapiirkonnas. Linnad on Euroopa majanduskasvu edasiviivaks jõuks. Samas on neil mitmeid eriti teravaid probleeme. Võtmesõnadeks on siin näiteks sotsiaalne integratsioon, keskkond ja transport, aga samuti ka demograafilised muutused. Linnadel on seetõttu kodanike elamistingimuste parandamisel tegelikult eriline roll kanda.

Lisaks sellele on Euroopa linnad võtmetähtsusega osalejad uuendustegevuse, teadustegevuse ja hariduse valdkondades ning seepärast on neil Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia rakendamisel ka keskne roll. Kõige sellega tuleks nende strateegiate rakendamisel ja ühtekuuluvuspoliitika edasise suuna kujundamisel arvestada.

 
  
MPphoto
 

  Raffaele Baldassarre (PPE).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimased kaks aastat, mis on jätnud miljonid inimesed ilma tööta, on olnud põhjuseks paljudeks aastateks püsima jäävatele suurenenud riigivõlgadele, rõhuvad uuesti ja põhjustavad uusi lõhestusi meie sotsiaalses ühtekuuluvuses.

Peame reageerima õigeaegselt ja konkreetselt ning Lissaboni strateegiale hukatuslikuks saanud hindamisvigade vältimiseks peab Euroopa 2020. aasta strateegia endale seatud eesmärkides äärmiselt realistlik ja sihtides väga tasakaalukas olema. Austatud volinik! Mulle tundub, et kolm järgmist asja on kõige tähtsamad. Esiteks kindlasti stabiilne valuuta ja stabiilsed riikide eelarved, mida ei tohi siiski arengust ja majanduskasvust lahutada. Me vajame investeeringuid teadus- ja uuendustegevusse, et muuta oma tööstusi veel konkurentsivõimelisemateks ja oma tooteid kõige kvaliteetsemateks. Me peame toetama väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid ning uusi tööstusi, nagu infotehnoloogia ja säästev energeetika, ning muidugi meie infrastruktuuri. Jah, tõstkem küll üldist haridustaset, kuid ennekõike tuleb meil kujundada koolitamine tööturu ja tootmise vajadustele vastavaks! On paradoksaalne, et ettevõtlused nõuavad ikka veel erialasid, mida turul ei ole pakkuda. On selge, et iga eesmärk peaks olema seotud riikliku kontekstiga, kuid seda laialdasema Euroopa strateegia raames.

Kokkuvõtteks ütlen ma, et Kreeka kriis ja kogu Euroopas valitsev majandus- ja tööhõivekriis on tunnistajaks asjaolule, et sotsiaalse ühtekuuluvuse, arengu ja stabiilsete riigieelarvete tagamiseks on meil vaja Euroopa tasandil tugevat ja üksmeelset majandusjuhtimist, et aidata Euroopa institutsioonidel, sealhulgas ka parlamendil, tõhusalt ja ennetavalt tegutseda.

 
  
MPphoto
 

  Damien Abad (PPE).(FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me kõik oleme ELi 2020. aasta strateegia peamistes eesmärkides kokku leppinud ja seepärast peaksime nüüd tagama endale ka meetmed nende rakendamiseks. Nende meetmete hulgas on näiteks ELi majandusjuhtimise sisse seadmine.

Selleks et need ilusad sõnad ja peamised eesmärgid ka reaalsuseks saaksid ning väldiksid seekord Lissaboni strateegia nn ühist pettekujutluste kokkuvarisemist, siis on väga oluline, et võimaldame endale tegutsemiseks vajalikud ressursid. Seepärast toetan ma ka täielikult komisjoni ettepanekut, mille kohaselt kontrollib EL riikide eelarved eelnevalt üle, kuid siiski tingimusel, et riikide parlamendid ja Euroopa Parlament on nendesse kontrollmeetmetesse kaasatud.

Sooviksin aga rääkida täpsemalt kriisist ja noortest inimestest. Ma arvan, et noored inimesed on olnud selle kriisi peamisteks ohvriteks, ning peame kasutama ära meile antud võimaluse ja seadma noored inimesed tagasi Euroopa 2020. aasta strateegia keskmesse.

Esiteks peab ELi 2020. aasta strateegia olema kõikehõlmav strateegia. Mobiilsus, mis on ELis vaba liikumise mõiste konkreetne väljendusvorm, peab muutuma reaalseks võimaluseks kõikide noorte inimeste jaoks, mitte ainult noorte üliõpilaste jaoks. Sel põhjusel loodan, et komisjon toetab minu ettepanekut Euroopa liikuvusprogrammide laiendamiseks ka noortele õpipoistele.

Lisaks sellele usun ma ka, et see strateegia peab aitama kaasa noorte inimeste oskuste arendamisele, et kõrvaldada noorte seast töötuse needust, kuna me kõik teame, et õpikeskkonnast esimesele töökohale üleminek on noorte jaoks üheks suurimaks väljakutseks. Selles valdkonnas võib edu saavutada, kui parandada nende oskusi, juhtides näiteks ELi rahalised vahendid tõhusamalt noortele suunatud strateegiatesse.

Lõpetuseks tuleb kõigile noortele eurooplastele anda võimalused ringiliikumiseks ja oskuste arendamiseks, kuna me vajame eelkõige just uuenduslikku noort põlvkonda. Just noored inimesed on need, kes panevad praegu aluse tuleviku majanduskasvule ja uuendustele. Seepärast ma soovingi, et noori ei jäetaks Euroopa 2020. aasta strateegiast välja.

 
  
MPphoto
 

  Rosa Estaràs Ferragut (PPE). (ES) Austatud juhataja! Me kiitsime 2000. aastal Lissaboni strateegia ja selle väga ambitsioonikad eesmärgid heaks. Mõned nendest eesmärkidest on täidetud, kuid paljud siiski mitte. Ei ole kahtlustki, et Lissaboni strateegiale aitasid kaasa just piirkondlikud vahendid.

Kümme aastat hiljem on meid raputanud kõige hullem majanduskriis, mida mäletame. Ma usun, et see kriis on võimaldanud meil uues Euroopa 2020. aasta strateegias kindlaks teha, mida me valesti tegime, ning samuti ennast parandada, et paremaid tulemusi saavutada.

Esiteks oleme õppinud, et kooskõlastus kõikide juhtimistasandite vahel on ülioluline, nagu on selgelt öeldud ka Ricardo Cortés Lastra raportis. Oleme ka õppinud, et piirkondlike vahendite panus on ette pandud eesmärkide saavutamisel oluline.

Me usume, et konkreetsete meetmete kombineerimine kõikidel tasanditel – Euroopa Liidu, riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste tasandil – on täiesti hädavajalik. Koos töötades muutume palju tugevamaks. On ka tähtis, et Euroopa 2020. aasta strateegiasse oleks kaasatud samuti majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid aspekte hõlmav ühtekuuluvuspoliitika.

Ühtekuuluspoliitikaga seoses sooviksin ma teha ka ühe tähelepaneku: nimelt peaksid bürokraatlikud toimingud olema palju paindlikumad ja tõhusamad. Lisaks sellele tuleb puudega inimesi hõlmavas sektoris neid erinevusi kuidagi arvesse võtta.

Lõpetuseks sooviksin ma rõhutada Euroopa piirkondade ja linnade tähtsat rolli ning eriti vajadust pöörata suuremat tähelepanu erivajadustega aladele, nagu mägialad, rannikualad ja saared.

Lühidalt öeldes, kui me tahame olla edukad, siis peame lootma, et Euroopa piirkonnad ja linnad ning reformitud ühtekuuluvuspoliitika on uue olukorraga kooskõlas.

 
  
MPphoto
 

  Petru Constantin Luhan (PPE).(RO) 2020. aasta Euroopa peab olema kodanikele ja nende vajadustele vastav Euroopa. Ma arvan, et just selline lähenemisviis peab olema meie strateegia aluseks. On tähtis, et jätkaksime selle uue Euroopa raamistiku raames tegevussuunaga, mis soodustab arengut ja juba seatud eesmärkide täitmist, mille puhul tuleb positiivse mõju saavutamiseks käegakatsutavaid tulemusi jälgida. Ma viitan siin konkreetselt investeeringutele igasugustesse infrastruktuuridesse, mis võimaldavad meil majanduslikust vaatenurgast palju konkurentsivõimelisemaks muutuda.

Peame jätkuvalt püüdlema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuspoliitika poole, et vähendada piirkondadevahelisi erinevusi ja luua platvorm tasakaalustatud majandusarengule, nagu on ka Lissaboni lepingus ette nähtud.

2020. aasta Euroopa peab olema Euroopa, mis tegeleb ülemaailmsete meetmetega, mis on saavutatavad, kui Euroopa Liidus on ühtne arengutase, mis parandab kohalike ja piirkondlike tegijate võimet ülemaailmsetele väljakutsetele reageerida.

2020. aasta Euroopa on Euroopa, kus piirkonnad arenevad vastavalt oma konkreetsetele võimalustele ja kasutavad teadustegevuse, arengu ja uuendustegevuse piirkondlikku aspekti majandusarengu edendamiseks ja tööhõive suurendamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Richard Seeber (PPE).(DE) Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegiast rääkides räägime ennekõike oma kontinendi tulevikust. Kuhu poole me soovime liikuda? Millist elu meie kodanikud siin elada saavad?

Minu arvates tuleks meil esimese asjana analüüsida tegelikku olukorda, et saaksime leida õiged vahendid nende eesmärkide saavutamiseks. Tähtis on ka teha eristada põhjust ja tagajärge. Millised on tegelikult praegu meie ees seisvad suurimad probleemid? Ma arvan, et üheks on kindlasti Euroopa ühiskonna vananemine. Kuni siiani ei ole meil kahjuks õnnestunud Euroopat perekondade rajamiseks ja laste saamiseks piisavalt atraktiivseks muuta. See tähendab, et tulevikus langeb riikide eelarvetele tohutu surve, kuna meie pensionisüsteeme ohustab alarahastamine.

Teiseks on meil juba praegu suured valitsemissektori eelarvepuudujäägid. Keynesi klassikalise õpetuse kohaselt oleme selles kriisis palju raha kulutanud. Nüüd on aeg säästa. See tähendab aga ka muidugi, et meie valuuta satub surve alla. Me võime näha märke selle kohta praegusest Kreeka kriisist ning meil kõigil tuleb silmitsi seista probleemiga, et meil ei ole tegelikult õnnestunud oma majandust piisavalt konkurentsivõimeliseks muuta, et tekitada majanduskasvu, mis võimaldaks meil neid suuri valitsemissektori eelarvepuudujääke lahendada.

Meil on Euroopas küll olemas neid valdkondi reguleerivad eeskirjad, nagu stabiilsuse ja kasvu pakt, kuid kahjuks ei pea mitte keegi nendest kinni. See ongi üks peamine probleem. Me loome uusi eeskirju, kuid mulle tundub, et mõnikord oleks palju parem oma olemasolevaid eeskirju nii kohaldada, et need oma täieliku mõju saavutaksid. Palun seepärast eelkõige komisjonil luua range keskkond, mis võimaldaks meil kokkulepitud eesmärke saavutada.

 
  
MPphoto
 

  Sabine Verheyen (PPE).(DE) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Head kolleegid! Ma sooviksin Richard Seeberi väljendatud mõtteid täiendada. Kui me tõepoolest soovime ELi 2020. aasta strateegia eesmärke edukalt täita, siis tuleb meil esmalt juba käsitlemisel olevate töödega tegeleda.

Vajame tugevat finantsturgude määrust, mis suudaks tõepoolest nendes valdkondades edasise tegevuse üle järelevalvet teostada ja seda reguleerida. Peame aga ka ise korra majja lööma, mis tähendab, et meil tuleb tagada parem kontroll selle üle, kui tõhusalt asjakohaste struktuurifondide raha kulutatakse ja kuidas peaksime edasist arengut toetama. Kui soovime endile õigustatult seatud eesmärke saavutada, siis tuleb meil ka kohaliku ja piirkondliku tasandi asutusi rohkem oma struktuuridesse ja kavandamisse kaasata, kuna lõpuks on just nemad need, kellel tuleb ülesandeid kohapeal rakendada ja teha selgeks, milliseid ülesandeid on vaja täita. Minu arvates ei ole aga mõistlik seada eesmärke ilma hetkeolukorraga ja täitmisele kuuluvate ülesannetega jõuliselt ja järjepidevalt tegelemata ning analüüsimata, mida on vaja ära teha.

Nagu Thomas Ulmer varem ütles, oleme liikunud selle strateegia juurde ning arutleme selle täiskogu igapäevaste asjade üle, nagu toiduohutus jne, teadvustamata endale, millised prioriteetsed küsimused tegelikult lahendamist vajavad. See peab olema meie lähtepunkt! Peame esmalt keskenduma oma finantsolukorra kontrolli alla saamisele ja eeskirjadest kinnipidamise tagamisele. Meil tuleb ka tagada, et parlament ja eriti komisjon neile varem kättesaadavaid kontrollimehhanisme edaspidi rangemalt kohaldaks, ning meil peab olema suurem sõnaõigus seoses mõnes liikmesriigis toimuvaga.

 
  
MPphoto
 

  Seán Kelly (PPE). (GA) Austatud juhataja! Mul on hea meel rääkida mõne sõnaga praegusest arutelust ELi 2020. aasta strateegia üle ning ma sooviksin välja tuua järgmised punktid.

Ma pean ütlema, et on pettumust valmistav ja kohati masendav kuulata, kuidas iga sõnavõtja siin Strasbourgis ja Brüsselis Lissaboni strateegia nurjumisest räägib. Tegemist ei olnud täieliku nurjumisega, sest kui see oleks nii olnud, siis ma ei usu, et 67% iirlastest oleks eelmise aasta oktoobris Lissaboni lepingu poolt hääletanud. Nagu ka volinik mainis, on sellega kaasnenud ka palju eeliseid, mis on kõigi jaoks silmanähtavad, eriti just piirkondlikul tasandil. Siiski on mitmeid valdkondi, mille üle ma muret tunnen.

Esiteks, kuhu siin see iga kuue kuu tagant vahetuv eesistumine sobib? Ma näen, kuidas iga eesistujariik toob välja oma prioriteedid järgmiseks kuueks kuuks, selle asemel et aastate lõikes kümneks aastaks paika pandud üldiste eesmärkidega sobituda. Minu arust on see väga tähtis punkt. Ükski jalgpallimeeskond ei vaheta iga kuue kuu tagant oma treenerit, sest iga uus inimene tuleks koos eri prioriteetidega, mida ei ole võimalik lühikese ajaga saavutada.

Teiseks tervitan ma instrumente, mis on võetud kasutusele eesmärgiga panna liikmesriike oma kohustusi täitma ja oma vigade eest maksma, kui nad seda ei tee. Õrn lähenemisviis ei ole enam võimalik. Olles osa meeskonnast ja mängides halvasti, jäetakse sind kas mängust välja või kästakse sul oma mängu parandada. Meie peame oma mängu parandama.

Lõpetuseks tahan ma öelda, et tervitan ka ettepanekut volitada piirkondi ja riike selles protsessis osalema.

 
  
MPphoto
 

  Sophie Auconie (PPE).(FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! 9. mail andis EL majandus- ja rahandusministrite korraldusel finantsturgudele karmi vastuse. Kuigi Euroopa Parlamendi puhul on vajalikud pikemaajalised parlamentaarsed menetlused, ei tohi see tegevusetuks jääda.

Minu arvates on sellel täiskogul ja meil kui selle liikmetel kolm olulist rolli. Esiteks peame valitsusi ja komisjoni nende hiljuti tehtud algatuste suhtes igati toetama. Teiseks tuleb meil viivitamatult tööle asuda, et leida lahendused, mis võimaldavad meil keskmises ja pikemas perspektiivis kriisist välja tulla ja edendada kasvumudelit, mis oleks tõeliselt dünaamiline ning toetaks reaalmajandust. See on kogu ELi 2020. aasta strateegia ja aastateks 2014–2020 ELi struktuurifondidele määratavate prioriteetsete eesmärkide väljakutse.

Sharon Bowles, ma tahan öelda, et kui Lissaboni strateegia on mingil määral läbi kukkunud, siis on selle põhjus see, et seda kujundati mitme aasta eest, kui majanduslik olukord oli tänasest erinev. Selle strateegiat hukkamõistjad teevad seda järelikult põhjusel, et see on paindumatu ja praeguse olukorra puhul ebasobiv. See ongi strateegiate probleem. Seepärast, kui 2020. aasta strateegiat saab kohandada valitsevatele oludele vastavalt, siis seda tugevam see on.

Lõpetuseks toon ma välja enda arvates kõige tähtsama punkti: nimelt tuleb meil kohalikul tasandil selgitada, mis toimub ELi tasandil, ning saavutada avalikkuse heakskiit. Euroopa kodanikud ärkasid esmaspäeval, 10. mail üles uues Euroopas. Nemad ei olnud seda ümberkujunemist põhjustanud. Praeguses järgus ei saa mitte keegi selle pikaajalisi tagajärgi hinnata. Kui seda ümberkujunemist ei ümbritse demokraatlik keskkond, siis ei kanna see vilja. Me olime ühtsed mitmekesisuses, nüüd peame olema ühtsed raskustes.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Antonio Cancian (PPE).(IT) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Head kolleegid! Ma olen täna palju kuulnud ning see on olnud üpris kasulik, kuid ma pean juhtima teie tähelepanu ka küsimusele, mida ma pean tähtsaks. Minu arvates ei saada meid edu kui me asetame kogu selle strateegia turu konteksti, mis on täna korrast ära, aluseks pidevatele spekulatsioonidele ja sügavas kriisis. Euroopa 2020. aasta strateegia üle arutledes tuleb meil sellise olukorraga arvestada.

Mina jagaksin selle arutelu kaheks osaks: esiteks peab turg teenima reaalmajandust, mitte vastupidi; teiseks peab Euroopa minu arust olema majanduse veduriks. Mis puudutab esimest osa, siis selle üle on palju arutletud ning meil on viimane aeg seada üles kaitse selle turu vastu, et me ei peaks kellestki sõltuma; kuid just see vedur on tähtis, ning selleks, et see vedur ka edasi veaks, on meil vaja ka meetmeid.

Olgu meil julgust selle eelarve muutmiseks, olgu meil julgust võtta endale kohustus olulise fondi rajamiseks, mis toimiks finantskindlusena, kuid eriti sellise fondi rajamiseks, mis paneks üleeuroopalise transpordivõrgu, energiavõrgu ja telekommunikatsioonivõrgu tööle! Me vajame sellist vedurit ning reaalmajanduse vedamiseks on meil avaliku ja erasektori partnerluse kaudu vaja ka erasektorit. Lugupeetud volinik! See on ülesanne, mille peame viivitamatult lahendama, kuna see kriis ei ole möödas vaid ümbritseb meid, ning peame tegema selle jõupingutuse kohe praegu.

 
  
MPphoto
 

  Diogo Feio (PPE).(PT) Austatud juhataja! Arutelu Euroopa 2020. aasta strateegia üle viib loomulikult eri riiklike strateegiate parema kooskõlastuse heakskiitmiseni ning majanduskasvu saavutamiseks vajalike struktuurireformide tee tunnustamiseni. Enne 2020. aastasse jõudmist tuleb meil aga 2010. aasta üle elada, ning selles suhtes juhiksin ma teie tähelepanu vajalikule tasakaalule eelarve konsolideerimise taktikate vahel ning vajadusele vältida tagasi langusesse vajumist.

Ma olen Portugali kodanik ja praegu tehtav ettepanek käsitleb maksude tõstmist. Liikmesriigid peaksid valima avalike kulutuste olulise vähendamise tee, muutes oma maksusüsteemid konkurentsivõimelisteks ja teostades struktuurireforme vajaliku majanduskasvu saavutamiseks.

Lisaks pikemale ja keskmisele perspektiivile tuleb meil mõelda ka lühikesele perspektiivile ning alustada kohe praegu loomingulisemate ettevõtete loomisele kaasa aitamisega. Nüüdseks on täiesti selge, et peame võtma endale kohustused ülikoolide ning teadus- ja arendustegevuse ees. 2020. aastasse jõudmiseks tuleb meil esmalt 2010. aastast elusalt ja tervelt läbi jõuda.

Ma tahaksin selle mure nüüd seljataha jätta. On selge, et meil on stabiilsuspakt, kuid olemas on ka kasvu pakt, ning lähitulevikus on meie majanduste puhul võtmesõnaks just kasv.

 
  
MPphoto
 

  Veronica Lope Fontagné (PPE). (ES) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Kui me tõepoolest soovime luua konkurentsivõimelist majandusruumi, mis oleks majanduslikult, sotsiaalselt ja territoriaalselt ühtekuuluv, siis peab 2020. aasta tulevikustrateegia võimaldama Euroopa Liidul Lissaboni strateegias täheldatud puudusi parandada.

Hoolimata asjaolust, et praeguseks aegunud Lissaboni strateegia postulaadid on ikka veel jõus, sooviksin ma mainida, et üheks põhjuseks, miks see oma võimu kaotas, oli selle äärmiselt keeruline struktuur, eriti selgusetus Euroopa Liidul ja teistel valitsustasanditel, eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil lasuvate kohustuste ja ülesannete määratlemisel.

Kui tahame, et 2020. aasta strateegia keskmises perspektiivis vilja kannaks, siis peavad piirkonnad ja kohalikud asutused olema strateegiate kujundamisse ning rakendamisse kaasatud.

Meie piirkondadel ja linnadel on võtmeroll paljude majanduskasvu ja tööhõivega seotud ELi avalike investeeringute arendamisel ja rakendamisel.

Regionaalpoliitika ressursside jaotamine muutub seega määratletavate Euroopa eesmärkide saavutamisel võtmeküsimuseks. Ma tahaksin mainida, et aastatel 2000–2006 Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu investeeritud ressursid on võimaldanud Euroopa Liidus 1 400 000 töökohta luua ja üle 2000 km maanteid ehitada.

Lõpetuseks rõhutaksin ma veel kord Euroopa regionaalpoliitika tähtsust strateegiliste eesmärkide saavutamisel, nagu seda on majanduskasv ja tööhõive. Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus esindab peamist aluslepingutega tagatud eesmärki.

 
  
MPphoto
 

  Joachim Zeller (PPE).(DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma sooviksin saata erilise tervituse meie parlamendi külastajatele, kes on jälginud seda arutelu Euroopa Liidu järgmise kümne aasta ühe võtmeküsimuse üle tähelepanelikumalt kui mitmed meie parlamendiliikmed, ning samuti rohkearvulisemalt.

Me peame seda arutelu liiga tehnokraatlikul viisil. Ma kasvasin üles riigis, kus ühiskonna organiseerimine toimus vastavalt mitmeaastastele kavadele. Seda riiki – Saksa Demokraatlikku Vabariiki – ei ole enam olemas. Seepärast suhtun ma ikka veel teatava skeptilisusega kavadesse, milles on segamini strateegiad, soovitud eesmärgid ja plaanimajanduskoodeksid, mis ulatuvad pikale ajaperioodile ning annavad rakendamise teistele üle. Ükskõik milliseid otsuseid me Euroopa 2020. aasta strateegia raames Euroopa Liidu kohta ka teeme, on siiski liikmesriigid, riikide valitsused, parlamendid ning piirkondliku ja kohaliku tasandi asutused need, kes peavad selle rakendamise enda õlgadele võtma. Selliste menetlustega kaasnev rahutus paistab väga hästi silma.

Käsukorrapoliitikaga Euroopa ei saa edukas olla. Ühtne Euroopa saab toimida ainult siis kui jätkame selle ülesehitamist üheskoos riiklike ja piirkondlike tasandite asutuste ja kodanikega. Komisjon loobus Lissaboni strateegiast liiga kiiresti, tegemata põhjalikku analüüsi põhjuste kohta, miks selle strateegia eesmärke ei saavutatud. Seepärast ei ole vist juhus, et täna on parlamendis raportid ja küsimused kõik pealkirja „ELi 2020. aasta strateegia” alla kokku kogutud, kuigi igaüks neist vääriks eraldi arutelu. Need sisaldavad vähemalt kahte punkti, milles Euroopa poliitika siiani edukas on olnud: siseturu loomine ning ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika. ELi 2020. aasta strateegias viidatakse aga ühtekuuluvuspoliitika rollile kui üksnes toetavale rollile selle eesmärkide saavutamisel. Siin on küll tegu vasturääkivusega. Me ei vaja Euroopa Liidus enam rohkem plaanimajandust; ka teised on sellel rindel läbi kukkunud.

Enne kui esitame liikmesriikidele plaanimajanduskoodeksite nimekirja, mille puhul ei tea praegu veel keegi, kuidas neid nende saavutamisel toetatakse, ning pidades silmas ebakindlust ja rahutust majandus- ja finantsturgudel praegu ja paaril möödunud aastal ning nende mõju töökohtadele ja sotsiaalsele olukorrale liikmesriikides, vajame põhjalikku arutelu selle üle, milles on Euroopa Liit edukas olnud, kus saame saavutada oma ühiseesmärke, näiteks pakti ELi piirkondade vahel, ning kuidas saame luua parema kogukonna ilma subsidiaarsuse põhimõtet rikkumata.

Nii toimides võiks ja arvatavasti kujunekski sellest arutelust üldine strateegia välja. See arutelu on aga, nagu me ka tänase näitel näha võime, alles algusjärgus ning meie peame seda Euroopa Liidust edasi juhtima.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Csaba Sógor (PPE). (HU) Lugupeetud volinik! Ma arvan, et mis tahes Euroopa arengukava või strateegia puhul peab juhtivaks põhimõtteks olema ehitada üles Euroopa, mis tegutseb Euroopa kodanike teenimisel tõeliselt ühtse piirkonnana. Me oleme rääkinud palju Euroopa 2020. aasta strateegia majandus- ja sotsiaalmõõtmest. Euroopa Liit on täna siiski midagi palju enamat. EL ei ole pelgalt huvide kooslus, vaid väärtuste kooslus. Sealt tuleneb selle majanduslik jõud ja poliitiline mõju. Kui me tõesti soovime aastakümne lõpuks luua edukama ja konkurentsivõimelisema Euroopa, peame pöörama tõsist tähelepanu sellele, et meie ühistele väärtustele langeb osaks kohane austus, et neid tugevdatakse ja rakendatakse. Peame keskenduma ka liikmesriikide hariduspoliitikate suuremale ühtlustamisele, piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele ja laienemisprotsessi jätkumisele ning samuti põhiõiguste ja vähemuste õiguste kaitsele, kui mainida vaid mõnda poliitikat, mille aluseks on Euroopa väärtused. Majanduskasv ja kodanike elutingimuste parandamine on ilma sellistel väärtustel põhinevate poliitikateta mõeldamatu.

 
  
MPphoto
 

  Frédéric Daerden (S&D).(FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! 2020. aasta strateegia on terviklik ja hõlmab palju küsimusi, mida on näidanud täna pärastlõunal toimunud arutelu. Ma sooviksin vaid rõhutada kahte konkreetset aspekti.

Esiteks toetan selle strateegia sotsiaalse mõõtmega seoses täielikult Pervenche Berèsit, kes on kahtluse alla seadnud komisjoni tegevuse, eriti seoses strateegias kehtestatud vaesuse vähendamise arvulise eesmärgiga, mis minu jaoks on sine qua non. Ka tundub mulle, et ELi-ülese minimaalse sissetuleku põhimõtte strateegia eesmärkide saavutamise järele on ilmne vajadus ja see tuleb praktikas rakendada.

Teiseks on ELi eelarve ja kõnealuse strateegia kokkukuuluvus. Ei nõukogu ega komisjon ole siiani osutanud, kas nad soovivad üle vaadata meie jooksva mitmeaastase finantsraamistiku, ehkki selle puudused on ilmsiks tulnud. Kui me ei kohanda aga eelarvet vastavalt strateegiaga loodavatele uutele väljakutsetele, siis riskime me kõik. Ei ELi eelarve, mis on liiga piiratud, ega liikmesriikide eelarve alusel ei ole võimalik teha investeeringuid, mis on vajalikud 2020. aasta strateegia eri juhtivate algatuste toetamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Andrew Henry William Brons (NI). − Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta dokumendi seitsmendal leheküljel öeldakse: „Euroopal on mitmeid tugevusi: me võime loota oma inimeste andekusele ja loovusele”. Loomulikult ei ole seal öeldud, et teised inimesed on vähem andekad või loovad − nii öelda oleks väga kole ja peaaegu kindlasti ebaõiglane −, kuid kindlasti on Euroopa elanikkonda esile tõstetud kui erilise kiituse väärilist.

Mujal tekstis kurdetakse tõsiasja üle, et Euroopa elanikkond vananeb. Loomulikult on selle põhjus peamiselt sündide arvu vähenemine, ehkki dokumendis seda öeldud ei ole. Võib-olla peaksid rahvusriigid julgustama oma elanikkonna seas sündide arvu tõusu niivõrd, kui see riigi võimuses on. Kindlasti seaks see rahvastiku seas tasakaalu jalule. Lisaks võib see isegi viia nende andekate ja loovate inimeste, kes on majanduslikuks ja kultuuriliseks arenguks nii olulised, vähemalt proportsionaalsele kasvule. Ma loodan, et ma ei heida komisjoni dokumendile halba varju, kui seon selle osad põhjendatud argumentidega, kuid ma pidasin oma ajapiirangust kinni!

 
  
MPphoto
 

  Czesław Adam Siekierski (PPE).(PL) Euroopa 2020. aasta strateegiast ei ole palju kasu, nagu me siin täna rääkinud oleme. Vaid 1%ga SKPst ei ole võimalik eriti midagi ära teha, sest nii palju moodustab see Euroopa Liidu eelarvest. Näidakem, mida saame teha, luues selleks kohased ja kaasaegsed õigusaktid, ja näidakem, mis eesmärkidel ja milliseid rahalisi vahendeid Euroopa Liidu eelarvest eraldatakse!

Öelgem selgelt välja: meie ootused Euroopa 2020. aasta strateegiaga seoses ei ole piisavalt realistlikud, liiga palju on vaja teha ja tekitada liiga suuri ootuseid ning liikmesriikide rolli ei ole määratletud. Tööhõive kasv, vaesuse vähendamine ning eeskätt majanduskasv on olulised ülesanded ja meie praeguses kriisiolukorras on vaja ellu viia peamised prioriteedid ja võtta meetmeid majanduse elavdamiseks − sest Euroopa 2020. aasta strateegia põhiprobleem on majanduse elavdamine juba täna.

 
  
MPphoto
 

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D).(RO) ELi ühtekuuluvuspoliitika on aidanud ja aitab praegugi luua sünergiat teadusuuringute ja uuenduspoliitikaga. Samuti on selles keskendutud territoriaalse ühtekuuluvuse rollile.

Ma usun, et piirkonnad peaksid spetsialiseeruma arukale ja keskkonnasõbralikule arengule ning määratlema ELi eesmärkidel ja oma vajadustel põhinevad uuendustegevuse prioriteedid ning suunama ühenduse ressursid kindlaksmääratud prioriteetidesse. Samal ajal peavad need edendama edumudeleid kui osa teadmiste kolmnurgast ja ettevõtete, uurimiskeskuste, ülikoolide ja riigiasutuste, eriti avaliku sektori ja erasektori partnerluse käigus loodud asutuste vahelistest suhetest.

Ma usun ka seda, et struktuurifondide abil on võimalik kaasa aidata piirkondlike gruppide teadmiste vahetusele, sest Euroopa poliitika on järjekindlalt suunatud jätkusuutlikule arengule, mis pakub piirkondlikul tasandil käegakatsutavaid tulemusi. Kõik need elemendid moodustavad konkreetse sideme, mis aitab Euroopa Liidus saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse.

 
  
MPphoto
 

  Iosif Matula (PPE).(RO) Ma soovin õnnitleda tänaseid raportööre, eriti Lambert van Nistelrooij’d, suurepärase raporti eest, mille nad esitasid. Teadusuuringud ja areng pakuvad meile lahendusi, mida saab tulevikus kasutada, et vastata edukalt meie ees seisvatele tõsistele väljakutsetele, olgu siis tegemist ränga majanduskriisiga või 2020. aasta strateegia pikaajaliste eesmärkidega. Tänu tõukejõule, mida on andnud ühtekuuluvuspoliitika, mille eesmärk on soodustada uuendusi ja ettevõtlust ning arendada välja teadmistel põhinev majandus, tuleb teadusuuringutele ja arendusele läheneda kahest küljest.

Vastavalt ülevalt alla lähenemisviisile on teadusuuringud ja uuendustegevus peamised valdkonnad, milles leitakse lahendused, mille eesmärk on lahendada meie ees seisvad probleemid ning võimendada majanduskasvu ja jätkusuutlikku arengut. Sama oluline on, et uuendused väljuksid laboritest ja uurimiskeskustest ning need võetaks kasutusele tasemel, mis sobib võimalikult hästi Euroopa kodanike vajadustega. Me peame soodustama kohalikke ja piirkondlike majandusi, et parandada nende uuendusvõimelisust ning et nad ise leiaksid kõige tõhusamad lahendused, vastavalt alt üles lähenemisviisile, kasutades sellega ära piirkondlikku ja kohalikku potentsiaali.

 
  
MPphoto
 

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D).(RO) Euroopa Liit on praegu silmitsi majandus-, rahandus- ja sotsiaalkriisiga. Viimastel aastatel aetud deindustrialiseerimispoliitika tulemusel on kaotatud miljoneid töökohti, viidud Euroopa tööstus üle kolmandatesse riikidesse ning töötuse määr on 10%, noorte seas isegi 20%, millega on ohtu seatud ELi konkurentsivõimelisus.

Ma usun, et Euroopa Liit peab tegema väga suuri investeeringuid transpordi ja energia infrastruktuuridesse, põllumajandusesse, tervishoidu, haridusesse ja teadusuuringutesse, kuid eeskätt jätkusuutlikkusse majandusarengusse. Tööstuskaitse väljaarendamine ning selle laiendusena töökohtade loomiseks ELis on vaja investeerida Euroopa ettevõtete kaasajastamisesse, et selliste arengute tulemuseks oleks keskkonnasõbralikum tootmine. Järgmisel kümnel aastal peab energiatõhususest saama meie tipp-prioriteet.

Lisaks on ELi elanikkond vananemas ning sündide arv vähenemas, samal ajal kui töötuse kõrge tase mõjustab pensionisüsteemide jätkusuutlikkust. Ma usun, et Euroopa Liidul on aeg kaitsta oma põhimõtteid ja vara ning ELi suurim vara on selle 500 miljonit Euroopa kodanikku.

 
  
MPphoto
 

  Angelika Werthmann (NI).(DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me räägime Euroopa 2020. aasta strateegiast ja selle võtmeprioriteetidest. Kreeka kriis on andnud õppetunni: peame tegutsema, mitte reageerima.

Hädavajalikud on kooskõlastatud ja kontrollitud eelarvepoliitika ning finantsturu järelevalve ja regulatsioon. Me peame oma kodanike pärast pöörama tähelepanu kasvu ja tööhõivesse investeerimisele, et vähendada töötust ning luua ja tagada töökohti. See tähendab ühtlasi haridussektori tõhustamist ja haridusesse, teadusuuringutesse ja uuendustegevusse investeerimist, mis on jätkusuutliku sotsiaalturumajanduse ja keskkonnateadlikuma majanduse nurgakivid.

 
  
MPphoto
 

  Anna Záborská (PPE). (SK) 2020. aasta strateegial ja Lissaboni strateegial on midagi ühist: veendumus, et majandust peab juhtima. Kahjuks on komisjoni nn konkurentsivõimelisuse või kriisi retsept jäänud samaks. 2020. aasta strateegias sedastatakse, et krediitide lihtsa kättesaadavuse ning lühikeses perspektiivis mõtlemise tulemuseks oli käitumine, mis viis toetuseta kasvule ja olulistele tasakaalutustele.

Strateegia tekstis on edasi siiski sedastatud, et komisjon soovib parandada juurdepääsu kapitalile ning lihtsustada väikese ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsu rahalistele vahenditele. Sellega sanktsioneeritakse jällegi suuremat juurdepääsu krediidile, mis viib jällegi spekulatsioonidele ja toetuseta kasvule.

1991. aastal kuulutas toonane Malaisia peaminister Malaisias välja 2020. aasta visiooni projekti ehk projekti Vavasan 2020. Vastavalt projektile pidi Malaisia 2020. aastaks järele jõudma Suurbritanniale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Jaapanile. Head kolleegid! Plaanimajandus ei toimi, nagu võivad kinnitada kõik meie kolleegid uutest liikmesriikidest, teiste seas volinik.

 
  
MPphoto
 

  László Andor, komisjoni liige. − Austatud juhataja! Tänane arutelu Euroopa 2020. aasta strateegia üle on olnud meie, komisjoni esindajate jaoks äärmiselt huvitav ja kasulik, nagu oli ka tänahommikune majandusjuhtimise arutelu. Ma sooviksin tänada teid selle võimaluse eest ja kõigi teie sõnumite eest, mida te selle strateegia kohta saatsite. Euroopa Komisjoni nimel avaldan erilist tänu Lambert van Nistelrooij’le, Louis Grechile, Ricardo Cortés Lastrale ja Liam Hoang Ngocile nende raportite eest.

Ma olen valmis jätkama arutelu Euroopa 2020. aasta strateegia eri üksikasjade ja isegi nüansside üle. Lubage mul hetkel oma vastuses siiski keskenduda arutelu mõnedele põhiaspektidele ja esitada mõned kokkuvõtvad märkused.

Esiteks tahaksin ma veel kord rõhutada seda, kui oluline on kaasata Euroopa Parlamenti Euroopa 2020. aasta strateegiaga seotud eesseisvates etappides: kõigepealt Euroopa Parlamendi arvamus koondsuuniste kohta; teiseks hilisemas etapis EP kui kaasseadusandja roll seoses vastavalt juhtivatele algatustele tehtavate ettepanekutega; ja kolmandaks ei tohi unustada järgmist mitmeaastast finantsraamistikku, et tagada, et ELi eelarved kajastaksid tulevikus paremini Euroopa Liidule Euroopa 2020. aasta strateegias seatud prioriteete.

Lubage mul ka väga selgelt välja öelda strateegia eesmärgid. Strateegial on kaks eesmärki. Eeskätt on see tähtis osa liidu vastusest praegusele kriisile. See on hädavajalik vahend, et tõhustada majanduspoliitika koordineerimist EL 27 seas ning loomulikult euroalal. Lisaks sellele lühiajalisele eesmärgile annab see uus strateegia aga Euroopale strateegia − tegelikult, nagu Michel Bariner selle oma avakõnes visandas, tegevuskava −, mis võimaldab Euroopa Liidul majanduskriisist välja tulla, taastades majanduskasvu ning tagades, et kasvu tulemusel tekib rohkem ja paremaid töökohti.

Kuid peame eesmärgiks seadma luua töökohti teistmoodi, mitte nii nagu minevikus − jätkusuutlikumalt ja seda mitte ainult keskkonna mõttes, vaid ka majanduslikult, sotsiaalselt ja rahanduslikult jätkusuutlikumalt. Strateegia abil tahetakse taastada konkurentsivõimeline Euroopa Liit, mis suudab tagada oma unikaalse sotsiaalmudeli jätkusuutlikkuse − konkurentsivõimelise ELi, mis on globaalne liider kliimamuutuste probleemi lahendamisel; ELi, mis investeerib oma inimestesse rohkem parema ja laialdasema hariduse kaudu; ning lõpuks ELi, mis tugevdab vaesuse vastu võitlemise teel sotsiaalset ühtekuuluvust.

Loomulikult, nagu tänahommikuse arutelu käigus esitatud komisjoni järeldustes visandatud, on naasmine tugeva kasvu juurde võimalik vaid siis, kui tagame, et meie liikmesriigid võtavad lähiaastateks kohustuse teostada vajalik eelarve konsolideerimine, võttes arvesse oma lähtepunkte ja õõnestamata habrast taastumist, ning kontrollida kulude poolt nagu tulude pooltki. Need on kõik väga olulised komponendid.

Ma tahaksin veel kord rõhutada praegu päevakorral olevate eelarveprobleemide tähtsust ja keerukust, kuid tahaksin ka juhtida teie tähelepanu sellele, et praegune finants- ja majanduskriis on palju keerukam, kui lihtsalt eelarve puudujääkidest rääkida. Kriisi keskmes on finantssektori põhimõtteliselt vale toimimine, seda juba pangandussektorist alustades, mille kordaseadmine on hädavajalik, kui tahame selles olukorras alustada jätkusuutlikku taastumist. Me peame ka leidma lahendused hiljutise majanduslanguse muudele põhjustele − näiteks tööstuspoliitika puudumine ning teatud määral täieliku edu puudumine meie eelmiste strateegiate puhul − saavutada teadmistel põhinev majanduskasv ning levitada seda Euroopa Liidu igasse piirkonda, igasse nurka.

Sel põhjusel peame tõhustama oma majandusjuhtimise jõupingutusi, tõhustama oma pingutusi seoses finantsregulatsiooniga ning saavutama ka parema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse.

Ma olen aga kokkuvõttes kindlalt veendunud, et Euroopal ei ole muud alternatiivi, kui see strateegia käivitada ja teha seda väga ruttu. Kui Euroopa ei taasta oma kasvuteed, siis tabab teda majanduslik allakäik ja seega ka poliitiline allakäik. Sel ajal kui me seda uut strateegiat arutame, on enamik meie peamisi kaubanduspartnereid mitte ainult juba kehtestanud kümne aasta pikaajalised sotsiaalmajandusliku arengu strateegiad, vaid viivad neid juba ka ellu.

Kui aga praegusest majanduskriisist ja strateegia eelkäijast Lissaboni strateegiast − ja ma nõustun siinkohal Seán Kellyga, et Lissaboni strateegiat sageli kritiseeritakse liiga karmilt − õppida, siis seda, et edu saavutamiseks on vaja reformid ellu viia. Sel põhjusel on tungivalt vaja Euroopa 2020. aasta strateegia juuni Euroopa Ülemkogul vastu võtta ning tagada, et nii EL kui ka selle liikmesriigid asuksid seda viivitamata ellu viima.

Siinkohal tahaksin samuti tänada eesistujariik Hispaaniat jõupingutuste eest liikmesriikide kokkutoomisel ning selle strateegia toetamise eest eelnevatel kuudel ja kahtlemata ka järgnevatel nädalatel. Praegust majanduskriisi ja hetke kriisi arvestades ei tohi viivitada. Me võlgneme oma kodanikele lahendused praegusest kriisist väljatulemiseks ning majanduspoliitika koordineerimise tõhustamiseks, valmistades samal ajal ette naasmist aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu juurde. Tegutsedes koos koordineeritul viisil, on meil olemas jõud, mis on vajalik selleks, et olla edukas ka ülemaailmses plaanis. Komisjon arvestab parlamendi toetusega, et tagada Euroopa 2020. aasta strateegia kiire ja edukas käivitumine.

 
  
MPphoto
 

  Lambert van Nistelrooij, raportöör.(NL) Ma tahaksin arutelu järel avaldada tänu minu raporti toetamise eest. Sooviksin lisada veel mõned märkused; tõstatada mõned küsimused lühiajalise sotsiaalse ja majandusliku juhtimise kohta. Finantspool on äratanud piisavat tähelepanu ja see on seatud peamiseks prioriteediks. Täna pärastlõunal oleme arutanud ka keskmise pikkusega perspektiivi ning teinud selles osas mitmeid märkusi.

Lisame need kõik parlamendi resolutsiooni, mida siin istungisaalis enne juunis toimuvat tippkohtumist arutame.

Tahaksin teha veel kaks märkust: esimene on juhtimise kohta. On küsitud, kelle strateegia see tegelikult on. Üks Lissaboni strateegia puudustest oli, et protsessi ei kaasatud piisavalt detsentraliseeritud osapooli − omavalitsusi, piirkondi, meie partnereid. Teen seega lisaks nõukogu kokkuleppele liikmesriikide ning komisjoniga ettepaneku territoriaalse kokkuleppe kohta piirkondade ja linnadega. Vastasel juhul olukord kordub ja me räägime piirkondadest, mitte piirkondadega – meie partneritega.

Kui need asjad ei jõua seekord kodanikeni, siis ühte tean ma kindlalt, nimelt et võib ehtida suuri lipulaevasid, kuid peagi on nende puhul tegu rohkem lippude kui laevadega. Lissaboni strateegias ja ELi 2020. aasta strateegias osalemine tuleks teha põnevamaks. See on tõesti võimalik, kui öelda, et toetuste andmisel, julgustamisel, võivad siis osaleda need, kes tormavad tegutsema, kes eraldavad ka rahalisi vahendeid. Kogu see asi on liiga lame! Kutsun seega komisjoni üles sõlmima piirkondade ja linnadega territoriaalse kokkuleppe.

Viimaseks on hädavajalik integreeritud poliitika olemasolu, eriti sektorite vahel. Uut tüüpi rahastamisstruktuuride killustamine ei tule kasuks ja ei võimalda meil seda programmi täita. Minu raport käsitleb Euroopa teadusuuringute, arengu, uuendustegevuse, tootmise ja tööhõive sünergiat. Me peame võitlema killustumise vastu ning niisiis kutsun volinik Andorit tungivalt üles määrustes mitte muutma Euroopa Sotsiaalfondi ning mitte seda lahutama, nagu siin täiskogul mõnikord on soovitatud.

 
  
MPphoto
 

  Louis Grech, raportöör.(MT) Minu käsutuses oleva lühikese aja jooksul sooviksin vastata mõnede kaasparlamendiliikmete märkustele minu raporti kohta.

Ma nõustun Malcolm Harbouriga selles osas, et tundub, et puudub soov pidada ühtset turgu 2020. aasta strateegias − mida siiani ei ole korralikult määratletud ja välja töötatud − põhimõttelise tähtsusega vahendiks. See on tõsiselt häbiväärne, kui arvestada, et liidu strateegias võiks ühtne turg, millel on laiem ja holistilisem eesmärk, olla Euroopa kodanikele paremat elukvaliteeti pakkuvate algatuste tipu seas − või isegi päris tipus.

Evelyne Gebhardtil on samuti õigus, kui ta väidab, et täna on selge, et 2020. aasta strateegia reguleerimisalal vajab ühtne turg uut tõukejõudu, liidu kõigi institutsioonide, eriti komisjoni, tugevat juhtimist, et ühtne turg saaks uuesti võita meie kodanike usalduse.

Lõpetuseks, austatud juhataja, peame tagama, et uus 2020. aasta tegevuskava ei muutuks ülemäära ambitsioonikaks ega keeruliseks, kuna see tähendaks tegevuskava, mis on pungil prioriteetidest, kuid midagi ellu ei viida, nagu juhtus eelmisel korral.

 
  
MPphoto
 

  Liem Hoang Ngoc, raportöör. (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimastel nädalatel on purustatud kaks tabu. Esiteks saab EKP nüüd rahaliselt mõõta riikide välisvõlga. Teiseks saab ELi kulusid nüüd rahastada laenudega, eriti siis, kui luuakse stabiliseerimis- ja toetusfondid.

On kolmaski tabu, mis kahjuks on murdmata jäänud, milleks on stabiilsuse ja kasvu pakt, mille tugevdamist mõned selle täiskogu liikmed dogmaatiliselt nõuavad. Volinikud, meie, sotsialistid, pooldame föderalismi. Pooldame eelarvepoliitika koordineerimist. Kui eelarvepoliitika koordineerimine tähendab aga rahvuslike parlamentide kõrvale tõrjumist, selleks et sundida oma kodanikud näljapajukile, siis kardan ma, et see on tore ELi idee, mis ise lõpuks n-ö surnuks nälgib. See on tegelik oht, millega me kõik hetkel silmitsi seisame.

Volinikud! Karmidel kavadel ei ole Kreekas, Hispaanias, Portugalis ja Prantsusmaal lootustki edukaks osutuda. Ma palun teil seda endale tunnistada!

 
  
MPphoto
 

  Ricardo Cortés Lastra, raportöör.(ES) Austatud juhataja! Ma tahaksin tänada kõiki oma kaasparlamendiliikmeid panuse eest ning konstruktiivse kriitika õhkkonna eest, mis on sellel tähtsal arutelul valitsenud.

Raport ühtekuuluvuspoliitika panusest Lissaboni ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidesse kujutab endast Euroopa Parlamendi ühte peamist panust Euroopa 2020. aasta kasvu- ja tööhõivestrateegia tulevikku, mis on eesistujariik Hispaania üks prioriteetidest.

Raportis rõhutatakse töökohtade loomist, jätkusuutliku majanduse, hariduse ja väljaõppe soodustamist, et edendada arengut, tööhõivet ja konkurentsivõimet, samuti investeeringute võtmerolli teadusuuringutes ja arengus, pidades silmas vajadust võtta konkreetseid meetmeid ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade jaoks.

Euroopa 2020. aasta strateegiat ei ole siiski võimalik edukalt ellu viia, kui selles ei osale ja seda ei kiida täielikult heaks piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ja ka kodanikuühiskond.

Piirkonnad mitte üksnes ei panusta projektide kaasrahastamise kujul, vaid nad suudavad ka hinnata kodanike ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi paremini, sest asuvad neile lähemal, ning nad saavad ka seada sisse otsesidemed ülikoolide ja uuenduskeskustega, edendades seega teadmiste kolmnurka.

Selles kontekstis ei ole ühtekuuluvuspoliitika mitte ainult stabiilsete finantseraldiste allikas, vaid kujutab endast ka kõigi Euroopa piirkondade majandusarengu võimsat vahendit.

Selle eesmärk on likvideerida olemasolevad ebavõrdsused piirkondade vahel ja rakendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust lisaks integreeritud fookuse, mitmetasandilise juhtimise ja tõelise koostöö põhiprintsiipidele, mis on kõik ülimalt olulised Euroopa 2020. aasta strateegia õnnestumiseks.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme (neljapäev, 20. mai 2010).

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Cristian Silviu Buşoi (ALDE), kirjalikult.(RO) ELi 2020. aasta strateegia põhimõtted on eluliselt tähtsad Euroopa majanduse konkurentsivõime tugevdamiseks. Struktuurireformid on kriisist väljatuleku võti. Siiani kriisist väljatulemiseks kasutatud lahendused ei ole olnud suunatud põhjustele, mis meid sellesse olukorda viinud on. Kriisi põhjused saab kõrvaldada üksnes struktuurireformide abil. Peame keskenduma rohkem meie majanduste uuendusvõimele, sest see on saabuval perioodil ELi konkurentsivõime võti. Peame vastu võtma koordineeritud lähenemisviisi, kuidas kasutada uuendustegevuseks ja piirkondlikuks arenguks eraldatud rahalisi vahendeid. Uuendustegevus peab olema piirkondliku arengu osa. Uuendus oli Lissaboni strateegia eesmärk, kuid kahjuks jäi see vaid paberile. Liikmesriikide edusammud erinesid väga suuresti ning üldine eesmärk jäi saavutamata. Sellepärast kutsun ma kõiki liikmesriike tungivalt üles olema vastutustundlikud ning täitma endale võetud kohustused! Komisjon peaks samuti mängima aktiivsemat rolli strateegia elluviimise koordineerimisel, et hoida ära selle hävinguline läbikukkumine, nagu juhtus Lissaboni strateegiaga.

 
  
MPphoto
 
 

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult.(FR) ELi 2020. aasta strateegias, mille esitas Euroopa Komisjon ELis kasvu ja tööhõive stimuleerimiseks, rõhutatakse teadusuuringuid ja uuendustegevust. Nendes valdkondades teostatavaid projekte toetatakse mitmete vahenditega: struktuurifondid, teadusuuringute ja tehnoloogia arengu seitsmes raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm. Nende eri programmidega eraldatakse aastatel 2007−2013 rahalisi vahendeid suurusjärgus 86 miljardit eurot. ELi 2020. aasta strateegias rõhutatakse ka eri ELi poliitikate vastastikust sõltuvust. Tõhususe tagamiseks on seega hädavajalik tekitada eri vahendite vahel sünergia. Ma tervitan seega tähtsust, mida raportöör on omistanud tugeva nõuetekohaselt rahastatud piirkondliku poliitika rollile ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel. Ma nõustun samuti raportööriga, et potentsiaalsed abisaajad ei ole alati täielikult teadlikud võimalustest, mis on olemas rahastamise valdkonnas sünergia tekitamiseks. Ma arvan seega, et teabevahetuse parandamine on otsustava tähtsusega, näiteks võiks järgida ELi teadusuuringute ja arengu rahastamise võimaluste praktilise juhendi eeskuju.

 
  
MPphoto
 
 

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult.(PL) Euroopa Liidu teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud kõigi fondide tõhusa kasutamise arutelude kontekstis tuleb tõstatada probleem üksikutes liikmesriikides tekkinud uuenduslike lahenduste sobivast edendamisest.

Puuduliku teabevoo tulemusel juhtub sageli, et investeeritakse teadusprojektidesse, mida mõnes liikmesriigis teadlased juba läbi viinud on. See on ELi raha raiskamine, mida me majanduskriisi ajal endale lubada ei saa. Suuremat rõhku on vaja panna teabevahetuse parandamisele ning sellele, et Euroopa Liit olemasolevate uute tehnoloogiate ostmist toetab, mis võimaldab uuenduslikke ettevõtteid ka lisaks rahaliselt toetada.

Oluline on ka rahastada nn pehmeid projekte, nagu väljaõpe ja teadmiste levitamine uuendustegevuse tähtsusest majanduskasvus, kohalike üksuste parem teavitamine kättesaadavatest programmidest ning toetuse andmise tingimuste määratluse paindlikkus, et riigid, mille uuendustegevuse tase on praegu madal, saaksid asjaomase sektori arendamisel anda oma panuse Euroopa Liidule ülemaailmses mastaabis konkurentsieeliste loomisega.

Hädavajalik on luua ka stiimuleid kohalikesse teaduskeskustesse investeerimiseks. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted ei saa seda endale lubada, samal ajal kui suured rahvusvahelised firmad ei taha neid kasutada, mis suurendab uuendustegevuse taseme ebaproportsionaalsust Euroopa Liidu liikmesriikides.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika