Istungi stenogramm

Kolmapäev, 19. mai 2010 - Strasbourg

1. Osaistungjärgu avamine

ISTUNGI JUHATAJA: Jerzy BUZEK
president

(Istung algas kell 9.05)

2. Esitatud dokumendid (vt protokoll)

3. 7. mail 2010 toimunud tippkohtumise ja ECOFINi kohtumise tulemused – Milline on ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi kontekstis? – Finants- ja majanduskriisi tagajärjed ELi 2020. aasta strateegiale ja selle haldamisele – Milline on ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi raamistikus? (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on:

– majandusliku korra tugevdamise mehhanisme käsitlev ühisarutelu;

– nõukogu ja komisjoni avaldused: 7. mail 2010 toimunud tippkohtumise ja ECOFINi kohtumise tulemused (2010/269(RSP));

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule ja komisjonile: milline on ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi kontekstis? (O-0052/2010 – B7-0213/2010), (O-0053/2010 – B7-0214/2010);

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule: finants- ja majanduskriisi tagajärjed ELi 2020. aasta strateegiale ja selle haldamisele (O-0068/2010 – B7-0301/2010);

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule ja komisjonile: ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi raamistikus (O-0065/2010 – B7-0219/2010), (O-0066/2010 – B7-0220/2010).

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud president! Kõik on teadlikud sellest, et elame praegu finantssektori erakordse ebastabiilsuse etapis. See on olnud nii mitu kuud ja alguse sai see mitte mõne kuu, vaid mõne aasta eest, kui Ameerika Ühendriikides oli kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriis.

Lähtekohaks oli seega finantskriis finantssüsteemi erasektoris, millest kujunes kiiresti miski, mis mõjutas sügava majandussurutise vormis reaalmajandust ning mis tehniliselt väljendudes oli sügav majanduslangus. See hõlmas tootmise langust ja töötuse märkimisväärset kasvu, mis oli eriti ränk nendes riikides, kus märkimisväärne mõju oli kinnisvara- ja elamuehitussektoril.

Liikmesriigid ja keskpangad reageerisid viivitamatult, et vältida finantssüsteemi kokkukukkumist, ja reageeriti ka seoses reaalmajandusega.

Sellel reaktsioonil olid muidugi tagajärjed riikide majandusele ja rahandusele. Me ei räägi enam erasektori rahandusest, vaid avaliku sektori rahandusest. Esiteks oli väga märkimisväärsete puudujääkide tulemusel juba avaliku sektori raamatupidamisarvestuse finantsstabiilsuse kriis.

Oli ka riigivõlakirjade kriis. See on miski, mis on viimastel kuudel ilmsiks tulnud ja mida on soodustanud tegevus väga ebastabiilsetel turgudel, mis on aeg-ajalt selgelt spekulatiivsed olnud. Sellise tegevuse on põhjustanud ka selle intressimäära märkimisväärne tõus, mida turud liikmesriikidelt nõuavad, kui nad võlakirju väljastada kavatsevad. Lisaks sellele mõjutas see selgelt kogu euroala ja muutus seepärast probleemiks, mis mõjutab mitte üksnes üht, kaht või kolme riiki, vaid kogu euroala stabiilsust.

Selline on olukord. Need on kõik sündmused või diagnoos asjaoludele, mida Euroopa Liit on arvesse võtnud, et sellele reageerida ja vastata, ja mul on tunne, et EL on kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul õigesti tegutsenud. Võib tunduda, et EL on olnud otsuste vastuvõtmisel aeglane. Mõnikord on võib-olla tundunud, et EL on olnud otsuste tegemisel ärritavalt aeglane, kuid see on saavutanud väga häid tulemusi, ELi-poolsete ettenägelike meetmete – ja mis on veelgi olulisem – ning ELi kooskõlastatud meetmete tulemusi.

Kuigi võib ilmneda, et eri meetmed takistavad meid tervikut nägemast, usun ma, et EL on kehtestanud olukorrale sobiva strateegia, mis peab sisaldama mõningaid lühiajalisi meetmeid ja vaatama ette rohkem keskpikas ja pikas perspektiivis, kuna see seisneb sellise kriisi kordumise vältimises.

Nagu juba öelnud oleme, hõlmavad lühiajalised meetmed avaliku sektori rahasüsti ja Euroopa Liidu kooskõlastamist – seda tuntakse kui Euroopa majanduse elavdamise kava, mida toetab komisjon; plaani, mis kooskõlastab kõnealuseid edasilükkamatuid meetmeid – seda šokiteraapiat, mille liikmesriigid vastu võtavad, et selle tohutu kriisi tekitatud kahju piirata, kuid mitte seda kõrvaldada.

Üks nimetatud lühiajaliste meetmete väljendus on kahtlemata abi Kreekale, mida komisjon juba mitu kuud varem selle avaliku sektori raamatupidamisarvestuse raske olukorra suhtes hoiatanud on. Nõukogu annab Kreekale seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikega 9 mitmeid soovitusi ning nõukogu ja komisjon jälgivad sealseid arenguid.

Soovitusi ei anta üksnes seoses Kreeka avaliku sektori raamatupidamisarvestuse realiseeritavusega, vaid ka seoses struktuurireformidega pensionisüsteemides ja vajadusega teostada tervishoiusüsteemis reforme. Siis saabus 23. aprill, mil seoses Kreekaga võeti vastu meetmete mehhanism. Eile väljendus see mehhanism esmakordselt ELi riikidelt Kreekale selle kooskõlastatud mehhanismi kaudu saadetavates rahalistes vahendites.

Seepärast väljendab see esimest korda kõnealuseid lühiajalisi meetmeid, mis on hädavajalikud, kui liikmesriik on suurtes raskustes, nagu Kreeka.

Loomulikult peab meil olema ka lühikeses perspektiivis strateegia, mis meid kriisist välja aitaks – ja see väljendus väga selgelt Joseph Dauli, Guy Verhofstadti ja Martin Schulzi esitatud suuliselt vastatavas küsimuses. Strateegia peab olema mõõdetud ja kontrollitud ning muidugi peab selle eesmärgiks olema hoida ära väga tõsised raskused avaliku sektori raamatupidamisarvestuses. See peab aga säilitama ka majanduskasvu eesmärgi.

Lühiajalisest strateegiast aga ilmselt ei piisa. Peame võtma meetmeid keskpikas ja pikas perspektiivis. Euroopa majanduses on struktuurilisi probleeme; struktuurilisi probleeme, mis olid lõppkokkuvõttes Euroopa nõrgenemise põhjusteks, seistes silmitsi väga ebastabiilse olukorraga, nimelt äärmusliku finantsebastabiilsusega.

Oluline on tähelepanu pöörata sellele, Euroopa Liit võtab ja kavandab meetmeid keskpikas ja pikas perspektiivis. Esiteks on see nii, kuna nendega reageeritakse seda tüüpi kriisile, mis oli tingitud raskest majanduslikust olukorrast, mis mõjutab kogu ELi ja eelkõige euroala süsteemi. Selleks et reageerida finantssektori kriisile, on Euroopa Liit kavandanud mitmeid meetmeid, mille üle paari järgmise päeva jooksul parlamendis arutletakse – see on järelevalvepakett, mis loodetavasti võimalikult kiiresti vastu võetakse. Loodan ka, et nõukogu ja parlament selles suhtes kokkuleppe saavutavad. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (Ecofin) võttis eile selle raames või sellega seoses vastu meetme: riskifondide, alternatiivsete fondide või kõrge riskitasemega fondide määruse. Ma viitan siin küsimusele, mille esitasid Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit, kes sellele aspektile suurt rõhku panevad.

Arvesse tuleb võtta ka meetmete perspektiivi G20s ning ka G20s kooskõlastatu rakendamist.

Oleme samuti öelnud, et Euroopa Liidul esineb struktuurilisi puudujääke ja et vaja on struktuurireformi. Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on see teostada ja see põhineb liikmesriikide kohustusel tegeleda teatud eesmärkidega mitmete ühtsete suuniste kaudu. Nende suunistega kaasnevad ka riiklikud kavad, mis kujundatakse kavadeks, mida meie tunneme kui reformikavasid. Samuti tuleks mainida, et koos Euroopa 2020. aasta strateegiaga on olulised ka meetmed, mida komisjon kogu tootmissüsteemiga seoses vastu võtab. Komisjon tegi oma 12. mai teatises ettepaneku majanduspoliitika kooskõlastamiseks.

Euroopa 2020. aasta strateegia on seepärast viis, kuidas reageerida tootvas majandussüsteemis põhiprobleemile, vältides hiljem süsteemis neid peamisi puudujääke ning muutes liidu majandussüsteemi konkurentsivõimeliseks ja tulemuslikuks. See on ka viis, kuidas püüelda tehnoloogilise lisaväärtuse eesmärkide poole, arvestades sotsiaalset mõju ja seega ka tööturul spetsialiseerumise ning töökonkurentsivõime ja kliimamuutuste vastu võitlemise vajadusega.

Probleeme ei ole mitte ainult erasektori finantssüsteemiga, vaid ka tootmisstruktuuri ja eriti erasektoriga: probleem on avaliku sektori raamatupidamisarvestusega, mis on samuti ühe teise ELi keskpika ja pikaajalise meetme aspekti keskmeks. Need on meetmed komisjoni 12. mai ettepanekus, mida Ecofini nõukogu eile arutama hakkas ja mille arutamine jätkub. Nende meetmete eesmärk on säilitada eelarvedistsipliin, tagades stabiilsuse ja kasvu pakti järgimine ja kehtestades meetmed kriiside lahendamiseks ja ärahoidmiseks.

Seda arvesse võttes on loodud töökond, mis tuleb esimest korda kokku reedel, 21. mail ja mida juhib president Van Rompuy. Töökonna eesmärgiks on eelarvedistsipliin ja see kasutab majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamist käsitlevat komisjoni dokumenti, mida tutvustas volinik Rehn.

See on seotud kõigi pikaajalisemate meetmetega, mille hulka peame lisama ka ELis algava arutelu kasumi maksustamise üle finantssektoris ja maksu üle, millest isegi G20 rääkima hakkab, milleks on rahaliste tehingute maks, mille üle omakorda ELis arutlema hakatakse. See on miski, mida rõhutasid oma küsimuses Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit.

Selle teemaga seoses tuleks mainida, et kõik Euroopa institutsioonid teevad selle nimel tööd. Seda arutati eelmise aasta detsembri Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Rahvusvahelisele Valuutafondile anti ülesanne teha uuring rahvusvaheliste rahaliste tehingute maksu kohta. Seda arutati märtsi Euroopa Ülemkogu kohtumisel, komisjon tegi selleks ettepaneku 1. aprillil ja selle üle arutleti ka Ecofini nõukogus.

Seega on see veel üks meede, mida G20 kohtumisel kahtlemata arutatakse ning mis on ülitähtis. Need on meetmed, mida olen kutsunud keskpikas perspektiivis meetmeteks ja ELi kavandatud pikaajalisteks meetmeteks. Eile tehti näiteks ELi ja Ladina-Ameerika tippkohtumisel Madridis ka ettepanek viia ellu finantssüsteemi reform. Teisisõnu tõstatab Euroopa Liit neid küsimusi kõigil foorumitel, milles see osaleb.

Lühidalt, austatud president, selleks et liikuda selle suunas, mida on kirjeldatud kui Euroopa Liidu majanduslikku juhtimist, astutakse samme ja on loodud tingimused. Euroopa Ülemkogu mängib selles koos komisjoni ning parlamendi kui seadusandliku kogu ja kontrollorganiga aktiivset rolli.

Ma arvan seega, et võime kokkuvõtteks öelda, austatud president, et on tõsi, et kriis on juba näidanud selgelt Euroopa rahaliidu puudusi, kui ei ole majandusliitu – midagi, mis aluslepingutes sätestatud on, kuid mida tegelikkuses ei eksisteeri. Me oleme jäänud rahaliitu, kuid ei liigu edasi majandusliitu. Meetmed, mille EL lühikeses, keskpikas ja perspektiivis vastu on võtnud, viivad liitu selgelt edasi majandusliidu poole.

Kriis on nõrgendanud meie majandusi ja pannud liidu proovile, kuid ei ole seda hävitanud ega killustanud. Euroopa Liit on reageerinud ja vahel on tundunud, et reageering on olnud aeglane, kuid kindlasti on tegutsetud. Vahel tundub, et liit on olnud kõhklev, kuid see on olnud ühtne ja selle reageering on olnud õige ja asjakohane nende väljakutsete suhtes, millega praegu silmitsi seisame.

Ma loodan, et juuni Euroopa Ülemkogu kindlustab selle sammu Euroopa majandusjuhtimise suunas, kriisile ELi ühtse reageerimise suunas. Ma loodan seega, et ülemkogu valmistab piisavalt ette ELi ühise seisukoha äärmiselt olulise G20 kohtumise jaoks Torontos, kus käsitletakse finantssüsteemi reguleerimist, ja rahvusvaheliste rahaliste tehingute maksu käsitleva olulise arutelu jaoks.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud president! Tervitan seda arutelu Euroopa Liidu kriisile reageerimise ja pikaajaliste majandusjuhtimise väljakutsete üle, millega silmitsi seisame. Ma alustan edasilükkamatute väljakutsete ja kriisile reageerimisega.

Euroopa Liit võttis kümne päeva eest vastu julged ja vajalikud otsused finantsstabiilsuse kindlustamiseks Euroopas. See oli kahekordne reageerimine rängale kriisile, millest on saanud eurole pidev väljakutse. See oli reageering, mida nimetaksin konsolideerimispaktiks.

Esiteks leppisime kokku Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismis, mis tagab finantstoetuse vaid 500 miljardile eurole, mida täiendavad IMFi rahalised vahendid suhtega 2:1. Teiseks leppisime kokku eelarve konsolideerimise kiirendamises liikmesriikides, kus seda kõige pakilisemalt vaja on.

Nende otsustega esitas Euroopa usaldusväärse paketi, mis näitab meie kodanikele, turgudele ja muule maailmale, et kaitseme eurot – oma ühisvaluutat – iga hinna eest.

Me ei tee seda müstiliste turujõudude pärast, vaid Euroopas jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel, tagades, et ohud finantsstabiilsusele ei rikuks praegust majanduse elavnemist – ehkki see on ikka veel tagasihoidlik ja habras. See on meie kohustus seoses oma kodanikega ja me täidame oma kohustust väga konkreetses mõttes. Eile andis komisjon euroala liikmesriikide nimel tegevust kooskõlastades ja juhtides Kreekale 14,5 miljardit eurot, mida IMF täiendas 5,5 miljardi euroga. Ütlesime, et oleme valmis rahuldama edasilükkamatud vajadused refinantseerimise järele, ja tegime seda õigeaegselt.

See sõltub muidugi selle programmi täielikust elluviimisest, mille on kavandanud komisjon koos Kreeka valitsusega ning koostöös Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga.

Ka Euroopa Keskpank on võtnud erakorralised meetmed viimasel ajal eurole tehtud rünnakute tõrjumiseks. Lisaks sellele on meie liikmesriigid mõistnud eelarve konsolideerimise ülimat tähtsust, et tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja seega jätkusuutliku majanduskasvu eeltingimused.

Eelmisel nädalal tutvustasid Hispaania ja Portugal märkimisväärseid uusi eelarve konsolideerimise meetmeid, mis on olulised ja keerulised, kuid on samas olulisteks sammudeks, et vähendada paisuvaid avaliku sektori puudujääke 2010. ja 2011. aastal. Komisjon esitab kahe järgmise nädala jooksul põhjaliku hinnangu uute eesmärkide ja meetmete piisavusele.

Lubage mul rõhutada, et avaliku sektori puudujäägi kiirem vähendamine on 10. mail Ecofini kooskõlastatud finantsstabiilsuse paketi hädavajalik koostisosa. Sama oluline on, et mõlemad riigid kiidaksid heaks struktuurireformid, mis soodustavad potentsiaalset suuremat majanduskasvu, eriti tööturgude ja pensionisüsteemidega seotud reformid.

Kuigi kiirendatud eelarve konsolideerimine on kogu Euroopas edasilükkamatu prioriteet, peame samal ajal kooskõlastama oma majandus- ja eelarvepoliitikat, kohaldades vahetegemist liikmesriikide vahel. Teiste sõnadega tuleb eelarvekaalutlustega seotud jõupingutustel vastavalt eelarvepoliitilisele manööverdamisruumile ja majanduslikule haavatavusele vahet teha.

Riigid, kellel on vähe eelarvepoliitilist manööverdamisruumi või ei ole seda üldse, peavad meetmetele põhirõhku panema ja neid kiirendama, samal ajal kui teised, kellel on parem eelarvepoliitiline manööverdamisruum, peaksid Euroopas majanduskasvu ja töökohtade nimel säilitama leebemad eelarvepoliitika seisukohad.

Muidugi oleks viga, kui jõupingutused siin lõpetaksime. Meenutagem, et esimesed kümme aastat eurot on olnud edulugu: see on lähtepunkt. Kriis on aga näidanud, et peame tunnistama selle pidevaid puudusi. Partnerite surve ei ole olnud piisavalt jõuline, häid aegu ei kasutatud avaliku sektori võla vähendamiseks ning eirati makromajanduslikku tasakaalustamatust.

See on täpselt põhjus, miks komisjon esitas eelmisel nädalal 12. mail mitmeid ambitsioonikaid ettepanekuid majandusjuhtimise tugevdamiseks Euroopas. Tahame tugevdada ennetavat eelarvejärelevalvet, tegeleda makromajandusliku tasakaalustamatusega ja luua kriisijuhtimise jaoks alaline ja tugev raamistik. Ma loodan, et parlament toetab neid olulisi ettepanekuid. Need on kesksel kohal eelolevatel aastatel Euroopa 2020 edulooks muutmisel.

Meie ettepanekud põhinevad kahel põhimõttel. Esiteks on ennetamine alati parem kui parandamine – rääkimata sellest, kui olukorral lastakse kriisiks paisuda, nagu me näinud oleme. Teiseks peaks rangema eelarvejärelevalvega kaasnema laiem makromajanduslik järelevalve, et jõuda jätkusuutliku majanduse arengu ja läteteni.

Meie ettepanekud on tehtud kolmest n-ö ehitusplokist. Esiteks peame tugevdama nii stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavaid kui ka korrigeerivaid sätteid. Oluliseks nurgakiviks majandusjuhtimise tugevdamisel on eelarvepoliitika ette kooskõlastamine, et tagada, et liikmesriikide eelarved oleksid kooskõlas ühiselt kokku lepitud Euroopa poliitika ja kohustustega, et need ei ohustaks euroala stabiilsust tervikuna ega ka teiste liikmesriikide stabiilsust.

Lubage mul öelda väga selgesõnaliselt: see ei tähenda liikmesriikide eelarvete kontrollimist eelarverea haaval. Meil ei ole selleks ka mingit kavatsust ega vahendeid. Selle asemel tähendab see laialdaste eelarvesuuniste ja eelarvetasakaalu analüüsimist ja vastastikust hindamist, enne kui riigid eelarveprojektid parlamendile esitavad, kusjuures ELil on aluslepingu ja pakti alusel seaduslik õigus anda soovitusi ja paluda asjaomastelt liikmesriikidelt parandusmeetmeid.

Mõned inimesed on seda kritiseerinud, öeldes, et see on parlamentaarse suveräänsuse rikkumine. Mina ise olen endine liikmesriigi parlamendi ja Euroopa Parlamendi liige ja olen täiesti teadlik parlamendi eelarvevolitustega seotud tundlikest küsimustest. Ometi näeb igaüks, et see ei ole demokraatia või parlamentaarse suveräänsuse rikkumine, vaid et asi seisneb tagamises, et meie liikmesriigid järgiksid täpselt samu eeskirju, mille üle nad varem ise otsustanud on – teisisõnu, käituksid oma sõnade järgi.

Peame poliitikakujundamisele Euroopas tõeliselt euroopaliku mõõtme kehtestama – tagantjärele rahvusvaheliste otsuste vaatamisest ei piisa. ELis, eelkõige euroalas, teame vägagi hästi, et riiklikel otsustel on mõju, mis ulatub üle riigipiiride, ning seepärast peab enne nende riiklike otsuste vastuvõtmist toimuma Euroopa tasandil kooskõlastamine.

Teiseks n-ö ehitusplokiks on eelarvejärelevalvest kaugemale minek, et laiendada ja süvendada järelevalvet, tegeleda makromajandusliku tasakaalustamatusega. Miks see oluline on? Erinevused konkurentsivõimes ja vahe eelarveülejäägi ja -puudujäägiga euroala riikide vahel on viimase kümne aastaga suurenenud. See on olnud algne põhjus, miks finantskriis ELi, eriti selle mõnda liikmesriiki, nii raskelt tabas. Peaksime esilekerkivaid probleeme ennetama ja need lahendama enne, kui need kriisiks laienevad.

Seepärast teeme ettepaneku määratleda näitajad ja edetabel, kooskõlastada häiretasemed ja anda vajaduse korral soovitusi ja varajasi hoiatusi. Nende näitajate hulka peaksid kuuluma näiteks suundumused tootlikkuses, tööjõuühiku kulud ja praegused raamatupidamisarvestuse arengud.

On iseenesest mõistetav, et see ei tähenda, et tahaksime mis tahes riigi ekspordijõudlust nõrgendada. Loomulikult me ei taha seda. See-eest on selle eesmärgiks majanduskasvu taastasakaalustamine Euroopas tervikuna. Peame tugevdama vajaduse korral ekspordi konkurentsivõimet ning vajaduse ja võimaluse korral kodumaist nõudlust. See on viis, kuidas kogu Euroopa hüvanguks Euroopa meeskonnana mängida.

Kolmandaks peame näitama väga selgelt ükskõik kellele, kes euroalal silma peal hoiab, et meid ei saa alistada! Me ei lase kellelgi isegi oma jõudu proovile panna. Vajame euroala liikmesriikide kriisijuhtimise jaoks püsivat ja kindlat raamistikku. 10. mail kehtestatud ajutine mehhanism on selles suunas esimene julge samm, kuid keskpikka või pikka perspektiivi silmas pidades teeb komisjon ettepaneku püsivama mehhanismi kehtestamiseks, vastavalt rangele poliitika tingimuslikkusele ja muidugi hiljutisest kogemusest õppust võttes. Jah, me peame vältima moraalseid ohte! Seepärast peame muutma mehhanismi nii ebaatraktiivseks, et ükski juht ega riik seda vabatahtlikult ei kasutaks. Viimane kogemus on aga näidanud, et parem on, kui tuletõrjeüksus on võimaliku võsatulekahju jaoks juba valmis, kui alustada tuletõrjeüksuse koostamist siis, kui tulekahju on juba laiemaks metsatulekahjuks muutunud. Parem karta, kui kahetseda!

Kokkuvõtteks sillutavad need komisjoni ettepanekud teed, et astuda Euroopa majandusjuhtimises suur samm edasi, kuid ma tahaksin juhtida teie tähelepanu ka ühele teisele tohutult olulisele otsusele, mis tehti samal päeval, kui kõnealuseid meetmeid kavandasime – nimelt ettepanekule, et Eestist saaks omaenda saavutuste alusel uus euroala liige. Toon teile vaid ühe näitarvu: samal ajal kui keskmine võlg Euroopas on praegu umbes 75%, on see jätkusuutlikul alusel Eestis umbes 7,5% – mitte 75%, vaid 7,5%.

See ettepanek saadab kõigile olulise signaali, et euroala seisab enesekindlalt survele vastu ja jätkusuutlik majandus- ja eelarvepoliitika kannab liikmesriikide jaoks vilja. Kokkuvõttes, kui komisjoni algatused on kord kinnitatud, toovad need kaasa majandusjuhtimise olulise süvenemise Euroopas ning euroala ettenägeliku laienemise. Tõepoolest on Euroopa rahaliidus ülim aeg nn E-le elu sisse puhuda.

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud president, head kolleegid! Euroopa on lõpuks reageerinud. Riigipead ja valitsusjuhid on lõpuks probleemidega tegelema hakanud, võttes kümne päeva eest vastu otsuse meie valuuta toetuskava kohta. See on kava, mis kajastab täpselt Euroopa solidaarsuse ulatust, rääkides nõnda vastu kõigile, kes selles kahtlesid, kuid mis on ikka veel ebapiisav ja millega peavad kaasnema meetmed meie riikide eelarvepuudujääkide vähendamiseks, et 27 riigi vahel sotsiaal- ja maksueelarves kokkulepet saavutada. Arvan, et täna hommikul ütlevad seda kõik, ja me kõik oleme seda öelnud viimase kahe nädala jooksul. Noh, tehkem see nüüd teoks! Kava koostamine lõpetati eelmisel kolmapäeval komisjoni otsusega – mida ma tervitan – tõhustada radikaalselt stabiilsuspakti järelevalvet ja rakendamist.

Head kolleegid! Me ei saa enne vabaks, kui kõik need meetmed rakendatud on. Me ei saa enne vabaks, kui meil on poliitilist julgust, sest meetmed, mida me juba ühiselt ELi tasandil ja eraldi riigisisesel tasandil võtma oleksime pidanud, tuleb võtta nüüd. See kehtib nii parem- kui ka vasakpoolsete valitsuste kohta. Mul on väga kahju, et saksa sotsialistidel jäi puudu julgusest, kui nad Saksamaa parlamendis (Bundestag) Euroopa abikava üle hääletasid.

Me peame kõigest sellest õppima! Esimene õppetund: peame teadma, milline on liikmesriikide avaliku sektori raamatupidamisarvestuse tõeline seisukord, just nagu oleme teadlikud ELi avaliku sektori raamatupidamisarvestuse seisukorrast. Ma palun komisjoni, et see püüaks seda tagada ja karistada – mitte üksnes tagasihoidlikult kritiseerida – iga riiki, kes kohustust ei täida. Nagu te väga hästi teate, kardavad kõik maanteel sõites kiirusepiirangu märke, kardavad karistusi, trahvipunkte oma juhiloal. See on meie loomuses – seega peavad olema karistused. See on selle valdkonna igasuguse tõsise poliitika a ja o.

Teine õppetund: 27 liikmesriiki peavad menetluste käigus väga varakult oma eelarvepoliitikale keskenduma. Komisjon nõudis seda eelmisel nädalal. Ka mina nõudsin seda siin istungisaalis mõni nädal tagasi. Ma tean, et liikmesriigid ärrituvad, kui neil keskenduda palume, kuid nüüdsest alates tuleb ärritumisega harjuda, kui riigid jätkavad oma rahanduse kohtlemist nii, nagu nad elaksid üksikul saarel, nagu nad ei oleks üksteisega valuuta ja seega vajaliku ühise distsipliini kaudu seotud.

Lisaks sellele – mis kehtib riikide eelarvete suhtes, kehtib ka sotsiaal- ja eelarvepoliitika suhtes. Taas kord mõistan ma mõne meie kaasmaalase viha, kui neil palutakse teistele, kes töötavad vähem ja jäävad varem pensionile, ohvreid tuua. See ei tohi ka niimoodi jätkuda! See on kolmas õppetund, mille sellest kriisist saanud olen. Euro on elujõuline üksnes juhul, kui me endile ühiselt selleks vahendid anname. Ma vaidleksin vastu president Obama finantsnõunikule Paul Volckerile, kes ütles, et euro võib kokku kukkuda, juhul kui me oma kultuuri ja käitumist ei muuda. Peame vaatama riigisisestest kaalutlustest kaugemale Euroopa kaalutluste suunas. Peame liikuma edasi lühiajaliselt poliitikalt – mis on kujundatud selleks, et mitte lasta meie riikide valitsustel arvamusküsitlustes mõne punkti võrra allapoole kukkuda – kavadele keskpikas ja pikas perspektiivis, mida nõuavad ka meie ettevõtjad, et nad saaksid investeerida ja tööjõudu palgata.

Minu fraktsioon palub Euroopal üles ärgata. Fraktsioon nõuab, et komisjon oma tööd teeks, mis seisneb liikmesriikidega nn piitsa ja prääniku tehnika kasutamises. Premeerida tuleks rahaliselt neid, kes oma riigi rahanduse korda teevad, ja karistada neid, kes seda tegemast keelduvad!

Komisjon, Olli Rehn, ei tohi karta seda teha. See tooks kasu eurooplastele ja liikmesriikidele. Meie kaaskodanike peamine probleem, mis praegu kõigil meie kohtumistel tõstatatakse, on see, kas nende säästud on ikka kaitstud. Ma mõistan neid kodanikke, kes on kogu elu töötanud, et neid säästusid saada. See on seega esimene kinnitus, mille me neile andma peaksime: et nende säästud on kaitstud. See ongi lihtsalt väljendudes see, mida komisjon tegema peab. See loodi sel eesmärgil.

Vaid selles kontekstis, head kolleegid, on 2020. aasta strateegial mingigi tähendus. Ainult juhul, kui oleme taas kord sihikindlad, kui tegutseme ühiselt avaliku sektori raamatupidamisarvestuse suhtes, suudame võita võitluse töötuse, hariduse, koolituse, teadusuuringute ja uuendustegevuse vallas. Ma ütlesin seda eile ja ütlen seda iga päev: kui kõigis liikmesriikides on vaja säästa, peame ka meie, Euroopa Parlamendi liikmed ja Euroopa riigiametnikud, eeskujuks olema – või vastasel juhul ei ole me usaldusväärsed.

See on kõik, mis mul öelda on, ja ma loodan ikka – ma olen elanud läbi paar väga rasket ja sügavat kriisi –, et praegune kriis on Euroopale ja selle kodanikele vähemalt uueks lähtekohaks.

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president, head kolleegid! Praegune arutelu toimub väga tõsise olukorra taustal, mis kujutab endast ohtu Euroopa Liidule. Meil on selja taga aastakümneid n-ö minnalaskmise ideoloogiat ning need on olnud aastakümned, mille jooksul naeruvääristati igaüht, kes kapitalistliku majandussüsteemi väidetava ülimuslikkuse kahtluse alla seadis. See majandussüsteem on viinud meid Teise maailmasõja järgsesse sügavaimase finants-, majandus- ja tööhõivekriisi ning sügavaimasse kriisi institutsioonide moraalis ja seaduslikkuses.

Süsteem on vale! See on teataval määral moraalitu ja ka vildakas. Ma tahaksin tuua teile ühe näite, sest paljud meie kodanikud kasutatavat erikeelt ei mõista. Mida endast üldse kujutab endast krediidiriski vahetustehingute ja krediidiriski kindlustusega kauplemine? See tähendab, et sa võid võtta välja kindlustuspoliisi, mida seejärel saab osta ja müüa nagu tarbekaupa. Lubage mul öelda seda praktilises mõttes! Ma olen kindel, et Joseph Dauli talu on kindlustatud tulekahjukindlustuspoliisiga. Kui mina, Martin Schultz, saan osta Joseph Dauli tulekahjukindlustuspoliisi ja kui mina saan tema asemel kindlustusraha, kui tema maja maha põleb, siis on mul lihtsalt vaja kedagi, näiteks Daniel Cohn-Benditit, kes on valmis maja põlema panema ja olen siis tehtud mees.

See on vildakas süsteem. See tuleks kaotada ja sellised tavad tuleks keelata. Need on just need mehhanismid, mille üle arutleme, ja näited tõsielust ei ole naljakad. Üks neist puudutab California Õpetajate Liidu pensionifondi, mis tahtis üht Saksamaa lennufirmat ühe riskifondi kaudu ära osta. See ei läinud õnneks, kuid pensionifond ostis selle asemel midagi muud ja läks seejärel pankrotti. See on mõjunud hävitavalt tervele õpetajate põlvkonnale, kes on fondi 40 aastat makseid teinud. See on selle majandussüsteemi tegelikkus, mis nüüd on viimase piirini jõudnud ja mida tuleb nüüd kindlalt ohjes hoida.

Nüüd on valitsuse kord! See on see, mida öelnud olete, Diego López Garrido ja Olli Rehn. See on kõik tore, kuid meie oleme need, kes reageerivad, meie oleme need, kes on tegutsema aetud ja minu arvates reageerime liiga hilja. Paljudes valdkondades oleks pidanud juba palju varasemas etapis õigusnormid kehtestama ja oleme seda siin täiskogul sageli nõudnud. Nüüd toome sisse riskifonde käsitlevaid õigusnorme, kuid millal asutatakse Euroopa reitinguagentuur? Kas on siis normaalne, et üks Ameerika reitinguagentuur täpselt sel ajal, kui spekuleerimine Kreeka suhtes haripunkti jõudis, järgmist sihtmärki ja Portugali madalamat reitingut sihib? Millised on need institutsioonid, mis tervete riikide saatuse üle otsustada võivad? Neid tuleb kontrollida ja reguleerida. Samas ei peaks see toimuma praegu. See oleks pidanud toimuma aastaid tagasi ja me nõudsime seda aastaid tagasi, kuid meie üleskutsed lükati tagasi. Need lükkasid tagasi samad valitsused, kes täna väidavad, et kriisi ohjavad.

(Protestihääled)

Werner Langen! Ma tean, et täna pärastlõunal esitate muudatusettepaneku, et tagada, et parlamendil ei ole Saksamaa karnevali ajal istungit. See on hea! Ainult et, kui te olete siin, on parlamendi istungil iga päev üks karneval. Mul on tõesti kahju.

Meil on ELis struktuurilised puudujäägid, mille lahendamise eest vastutavad institutsioonid. Väidetavalt oleme loonud majandus- ja rahaliidu. Reaalsus on aga see, et meil on rahaliit, kuid meil ei ole majandusliitu. Euroopas on meil n-ö majanduspoliitikate lapitekk. Kokku 16 suveräänset riiki ei suuda kooskõlastada oma majanduspoliitika valdkondi, millest mõni ühisraha kasutusalas teistega kokku ei sobi. See kujutab endast tohutut ohtu. Arnold Schwarzenegger ja tema ilus California osariik on täiesti pankrotis, kuid see ei mõjuta dollarit üleüldse, sest California majanduspoliitika moodustab osa Ameerika Ühendriikide ühisraha kasutusalast. Kui 2,8% euroala sisemajanduse koguproduktist on ohus, nagu Kreeka puhul, põhjustab see siin tõsise kriisi. Peame sellest puudujäägist vabanema, mistõttu vajamegi majandusjuhtimist. Kõik need, kes ikka veel selle vastu on, ei ole hoiatuslaske kuulnud.

Me oleme keset äärmiselt tõsist seaduslikkuse kriisi. Inimesed saavad aru, et see majandussüsteem on läbi kukkunud ja neil ei ole sellesse enam usku. Nad on näinud, et see süsteem juhib riigisiseseid ja rahvusvahelisi institutsioone ning seepärast ei usalda nad ka enam institutsioone. Selle etapi ajal otsivad paljud inimesed selle globaliseerunud, euroopastunud väljakutse ees kaitset rahvuslikult retoorikalt. See kolmesuunaline vasturääkivus meie majandussüsteemi ja riiklike institutsioonide usalduskriisi ning paljude riiklike institutsioonide taganemistee vahel, mis seisneb pigem riigisisese lähenemisviisi kasutamises kui rahvusvahelistes struktuurides lahenduste otsimises, on selline nn segu, mis ELi kui terviku ohtu seab.

Seepärast on meil vaja majandusjuhtimist ja lõppude lõpuks on meil vaja jõudu enda õigusnormide rakendamiseks. Lõpetuseks – Joseph Daul, kes on selle fraktsiooni esimees, kuhu kuuluvad Nea Dimokratia esindajad, peaks oma kriitikas teiste osapoolte suhtes veidike vaoshoitum olema.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud president! Minu meelest ei anna ei rahvuslik ega marksistlik retoorika meile lahendusi, mida vajame selle kriisi jaoks, mida praegu läbi elame.

(Aplaus)

See, mida praegu kogeme, austatud president, ei ole minu meelest finantskriis liidus, see ei ole isegi meie ühisraha kriis; pigem on see ELi valitsemiskriis. See on olukord, milles praegu oleme. Ma läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et see on kriis, mis on sündinud liikmesriikide kinnisideest, et nad suudavad Euroopa probleemid oma valitsustevahelise lähenemisviisiga lahendada, kui rahandusvaldkonda tuleb juhtida üheainsa meetodi – ühenduse meetodiga – Euroopa huvi alusel, mitte riikide huvide sündikaadi poolt, mis on see, mida Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu oma olemuselt kujutavad.

Omalt poolt on mul seepärast praegusel hommikusel arutelul edasi anda kolm sõnumit. Esimene sõnum, Diego López Garrido, on adresseeritud nõukogule. Võib-olla võiksime paluda eesistujariik Hispaanial kutsuda nõukogu liikmeid üles ilmutama eurokriisiga seoses veidike diskreetsust, kuna iga kord, kui euro aitamiseks lahendus leitakse, on üks või teine riigipea või valitsusjuht sunnitud oma seisukoha esitama ja tegelikult leitud lahendusele vastu töötama. Seepärast arvan, et esmalt tuleks paluda, et nõukogu oleks pisut diskreetsem ja laseks komisjonil ja Euroopa Keskpangal lahenduse välja pakkuda.

Minu teine sõnum on komisjonile. Ma usun, Olli Rehn, et eelmisel kolmapäeval võtsite vastu mõned julged otsused, mis on samm õiges suunas, kuid komisjon peab minema veelgi kaugemale. Esialgu on meil siis olemas töörühm. See nõukogu töörühm tuleb lahenduste esitamiseks kokku kunagi oktoobris või aasta lõpupoole. Minu arvates on see liiga hilja. Komisjoni, kellel on algatusõigus, ülesanne on panna eelolevate nädalate ja kuude jooksul kokku ambitsioonikas üldpakett. See on see, mis tuleb ära teha! Me ei tohi oodata, et nõukogu töörühm ütleks meile, mida teha tuleb! Komisjoni ülesanne on selles initsiatiiv võtta. Komisjoni ülesanne on koostada kõikehõlmav pakett, mille ta nõukogule ja parlamendile esitab ning mis minu meelest sisaldab nelja elementi.

Esiteks stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamine. See tähendab tegelikult karistusi. Mina isiklikult pooldan Olli Rehni mõtet ja loodan, et ka teised selle poolt on. Ta ütleb, et selle paketi raames tuleks komisjonile anda ülesanne eelarved enne läbi vaadata, kui riikide parlamendid need kinnitavad. See ei ole subsidiaarsuse või selle puudumise küsimus. See puudutab lojaalsust stabiilsuse ja kasvu pakti ning euro suhtes. Ühelt poolt ei saa me öelda, et meie oleme selle stabiilsuse ja kasvu pakti ning euroala liikmed, ja teisalt, et meie eelarvel ei ole euroga mingit pistmist või et see kuulub rangelt riikide pädevusse.

Teiseks usun ma, et pakett peab moodustama terviku ka veenva 2020. aasta strateegiaga. See, mis praegu Diego López Garrido laual on, ei ole veenev. Kas kavatsete juunis otsusele jõuda? Mida te juunis seoses 2020. aasta strateegiaga otsustada kavatsete? Kas see on sama, mida te otsustasite seoses Lissaboni strateegiaga, mis läbi kukkus? Kas see on jälle avatud kooskõlastusmeetod? Kui te asja tõsiselt võtate, peate andma komisjonile praegu kõik vahendid, mida ta tegelikult vajab, et juhtida seda 2020. aasta strateegiat, majandusstrateegiat, mis meid sellest kriisist välja peab tooma.

Kolmas asi, mis kindlasti tuleb ära teha, on luua Euroopa valuutafond, mis asendaks juba loodud stabiilsusmehhanismi, sest see mehhanism, nagu te ise ütlete, Olli Rehn, ei ole oma ülesannete kõrgusel. Kordan: see on valitsustevaheline mehhanism, mis kavandati Ecofinis ja mis nõuab ühehäälsust. Iga antava laenu peavad kõik liikmesriigid heaks kiitma. See on süsteem, mis pikas perspektiivis ei toimi, ja seepärast on vaja Euroopa valuutafondi, mida juhib komisjon ja vajaduse korral Euroopa Keskpank. Siiski ei tohiks jätta sellele ülesandeks võtta vastu neid otsuseid, mis on euroala liikmesriikide kohustus. Lõpuks peab meil olema Euroopa võlakirjaturg.

See on see, mida komisjonilt ootame, Olli Rehn. Tahame, et oleksite piisavalt ambitsioonikad ja julged, et panna nii nõukogus kui ka parlamendis läbirääkimiste lauale ambitsioonikas pakett, kuhu kuuluvad nimetatud neli mõtet.

(Aplaus)

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Minu fraktsioon on taas kord otsustanud suhtuda positiivselt rahanduse stabiliseerimismehhanismi, mis kriisikõneluste nädalavahetusel Brüsselis peaaegu kaks nädalat tagasi kooskõlastati.

Ühendame oma toetuse selge pühendumusega ühtsemale majandus- ja finantspoliitikale. See ei ole minu fraktsiooni jaoks midagi uut. Meil on see palju aastaid tavaks olnud. Koos selle pühendumusega aga, Olli Rehn ja Diego López Garrido, tahame näha, kuidas võetakse vastu tõsine otsus mitte jätkata lihtsalt võitlust kriisi sümptomitega, vaid lahendada hoopis üldine probleem, mida see endast kujutab.

Nagu näeme, oleme alates 2008. aastast sümptomeid ravida püüdnud. Oleme alates 2008. aastast, mil Lehman Brothers pankrotti läks, panku päästa üritanud. Tahaksin öelda veel kord, et me peame Euroopa kodanikega ausad olema. Üle-eelmisel nädalavahetusel eurot ei stabiliseeritud. Selle asemel päästeti jälle palju Saksamaa ja Prantsusmaa pankasid. Aktsiahinnad näitasid väga selgelt, mis oli juhtunud. Me peame siiski tulema välja sellest pankade päästmise tsüklist, mis on meile miljardeid maksma läinud. Me ei tea enam, kust raha tuleb ja söandame astuda vaid imepisikesi samme finantsturgude riikliku reguleerimise suunas, minnes mööda majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (Ecofin) kokkuleppest.

Selle, mida me täna nõuame, keskne aspekt on, et riik peab finantsturgudele tagasi pöörduma ja kasutama väga otsusekindlat lähenemisviisi. Seda ei tohi enam kontrollida pangad ja spekuleerijad, mille üle kõik kaebavad. On tõsi, et pangad on süsteemi ülioluline osa, kuid selles süsteemis peab olema midagi väga mäda, kui meie riike on võimalik korduvalt kakastroofi äärele viia ja poliitiline süsteem seda võimaldab.

Tahaksin olukorra väga lühidalt kokku võtta. Peame nüüd tegema teatavates küsimustes selgeid otsuseid. On viiteid sellele, et mõni ELi liikmesriik liigub õiges suunas, kuid usume, et kogu ELis tuleks keelata rämpsvarad ja katteta müük, et riskifonde tuleks väga rangelt kontrollida ja et peaksime lõpetama rääkimise maksu kehtestamisest finantstehingutele ning ka tegelikult midagi ette võtma. Seda maksu vajame muu hulgas selleks, et refinantseerida seda, mida me avaliku sektori rahaga teeme. Pankade ja spekulantide osalus ei tohi olla enam pelgalt tänavakõnelejate kõnede küsimus. Me suudame tõesti maksu kehtestamisega nende osalemise tagada.

Teine küsimus, mis mulle väga suurt muret valmistab, on kooskõlastatud eelarvepoliitika tulevik Euroopa Liidus ehk teisisõnu eelarvedistsipliin. Ma olen vägagi kursis selle terminiga Saksa kontekstis. Teen aga ettepaneku, et me kriisijuhtimise ja Euroopa 2020. aasta strateegia üle hääletamise taustal saavutaksime taas kord kokkuleppe selles, mida me tegelikult tahame, kuidas liikmesriigid ja kuidas Euroopa end oma kodanikele viie või kümne aasta pärast seoses riigi kohustusega esitlema peaksid. Kas Euroopa strateegiat tuleks kasutada kui lõhkumismasinat riigi sotsiaalse vastutuse vastu? Tahaksin väga teada, kuidas te kõike seda näete: lasteaedu, koole, ülikoole, raamatukogusid, eakate eest hoolitsemist, haiglaid, muuseume ja teatreid.

Nädal aega tagasi ütles minu kolleeg Daniel Cohn-Bendit, et Kreekal on taastamiskava paikapanekuks rohkem aega vaja. Ma olen kursis paljude liikmesriikide katastroofilise finantsolukorraga ja usun, et mõnel neist riikidest on vaja aega, et otsustada, mida ette tuleks võtta. Nagu ma olen öelnud, oleks nn lõhkumismasina kasutamine sotsiaalkindlustussüsteemi vastu kindlasti halvim asi, mida Euroopa praegu teha saaks. Siiski ei takista see meid hoolikalt oma eelarvepoliitikat jälgimast, et tagada, et eri põlvkondi koheldakse võrdselt. Meie kui rohelised oleme Saksamaal sellist tüüpi eelarveid ikka ja jälle toetanud.

Tahaksin välja öelda veel viimase mõtte. Kui me oma kliimapoliitikast ja säästvast arengust praegu loobuma peaksime, nagu mõned inimesed on vihjanud, viiksime tõesti ellu saatana plaani. Me ei tohi hüljata uuendustegevust tööstuses ja ettevõtluses, kliimasõbralikku lähenemisviisi tootmisele ega ühistranspordi korraldamist. Peame kaitsma töökohti uuendustegevuse, tulevase elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse abil, kuid see maksab. Uute maksude kehtestamine on tabuteema. Ma olen aga veendunud, et praegusest kriisist tuleme välja vaid juhul, kui kõrvaldame tabu seoses riigi sekkumise, riigi rolli ja vajadusega arukate maksude järele.

(Aplaus)

  Timothy Kirkhope, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Kahjuks on saanud mõnedele, kes Euroopa Liidu kaitseks sõna võtavad, omaseks uskuda, et iga probleemi lahenduseks on suurem integratsioon. Selles lähenemisviisis jääb mõte kahe silma vahele. Euroopal ei puudu liiga sageli mitte lisamehhanismid kooskõlastatud poliitikavaldkondade rakendamiseks, vaid pigem poliitiline tahe täita kohustusi, mis on juba võetud, kuid mida ei ole täidetud.

Seepärast loodan ma tõsiselt, et Euroopa 2020. aasta algatus, mis on kahtlemata vajalik selleks, et tegeleda põhilise majanduskriisiga, millega Euroopa silmitsi seisab, samal alusel läbi ei kuku. Euroala kriisiga seoses räägitakse meile siiski, et selleks, et samasuguseid kriise tulevikus vältida, vajab liit volitusi nõuda suveräänsetelt valitsustelt eelarveprojektide eelnevat tutvustamist ja karmimate sanktsioonide kehtestamist liikmesriikidele – kuid eelarvealane teave pidigi juba kättesaadav olema. See oli lihtsalt ebatäpne ja halvasti kontrollitud.

Kas teabe kvaliteet ja andmete analüüsijate pädevus paraneks pelgalt tänu sellele, et kehtestati nõudlikum menetlus? Sanktsioonid olid eelnevalt olemas – need ei olnud lihtsalt piisavalt usaldusväärsed. Nende kohaldamisala suurendamine ei suurenda tõenäosust, et need ka määratakse. Kas uusi meetmeid võetaks tõsisemalt? Lisaks sellele on võlainstrumentide emiteerimine, mis võib suurendada ELi eelarvet ja tagada vahetu ELi laenukoormuse, suurim kõrvalekalle, mis õõnestab usaldusväärse riigi rahanduse põhimõtteid, mida siin tugevdama pidime.

Meie fraktsioonis ECR tahame, et euro oleks edukas nii nende huvides, kes otsustavad euroalaga ühineda, kui ka laiema Euroopa majanduse huvides, kuid see nõuab, et liikmesriigid oma kohustusi tõsiselt võtaksid, oleksid üksteise suhtes ausad ning oma kokkulepitud kohustusi täidaksid.

Komisjon tunnistab, et ta usub, et tema ettepanekud toovad kaasa majandus- ja rahaliidu olulise süvenemise. On natuke üllatav, et samal ajal kui märtsi tippkohtumise teksti ingliskeelne versioon viitas juhtimisele, millele ka komisjon viidanud on, viitas prantsuskeelne versioon valitsemisele. Tundub, et mõne jaoks on tsentraliseeritud Euroopa majanduslik valitsemine tõepoolest eesmärk, kuid see ei käsitleks probleeme, millega silmitsi seisame: see oleks halb meie kodanikele, meie liikmesriikidele ja, ma ütlen, et ka Euroopa Liidule endale.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud president! Viimased nõukogu kohtumised näitavad, et ees on ootamas kaugeleulatuvad muutused. Elame praegu läbi Euroopa poliitika protsessi, kus valitsus seda kontrollima pannakse. Lissaboni lepingus ülistati parlamendi rolli ja selle tugevdamist. Ka meie oleme selle kiituseks sõna võtnud.

Praegu on valitsused saavutamas põhikokkuleppeid ja kulutatakse kujuteldamatult suuri rahasummasid. Seni on parlamentidel selles küsimuses vähe sõnaõigust olnud ja peame sellisele olukorrale lõpu tegema. Valitsuse liikmete kasutatav meetodi tõttu kasutatakse tohutuid summasid, et päästa panku, kes ise on süüdi, et sügavale võlgadesse langesid. Need valitsused on maksumaksjate raha kasutades päästnud kasiinokapitalismi. Nad on aga suhtunud väga kõhklevalt võlgades riikide päästmisesse. Kuskilt õnnestus neil leida 750 miljardit eurot. Küsimus seisneb selles, kas rahatrükipress päästab majanduse arengu. Mina arvan, et on rohkem tõenäoline, et see päästab pankade kapitali. Euroopa Liit peab siiski kujutama endast enamat kui lihtsalt ühisrahaga vaba siseturg.

José Manuel Barrosol on õigus, kui ta ütleb, et ilma majandusliiduta võime rahaliidu unustada. Ometi ei näe ma veel ühtegi selget kava. Stabiilsuse ja kasvu paktile kindlaks jäämisel on majanduspoliitika mõistliku kooskõlastamisega suhteliselt vähe pistmist. Meil puudub sotsiaalne liit. Meil puudub finantssektori püsiv ja tõhus ümberkorraldamine. Meil ei ole kooskõlastatud maksupoliitikat ega palgapoliitikat ja puudub finantstehingute maks. Kuigi oleme sellest maksust kaua aega rääkinud, jääb see vaid sõnadeks.

On aeg ELi institutsioonide abil sotsiaalriiki kaitsta, mitte seda lammutada. Kreeklased ja teised rahvad on hirmul, sest nad näevad sotsiaalsel poolel võetavaid meetmeid. On aeg võidelda sotsiaalsete standardite ühtlustamise eest kõrgel tasemel.

Riskifondid tuleb keelata ja maksuparadiisid kaotada. Me teeme finantsturgude kriisiga võitlemisel väga aeglaseid edusamme. Arvestades spekulantide tegutsemiskiirust, teeme meie liiga vähe. Sellistes hädaolukordades, millega me korduvalt silmitsi seisame, on täiesti vale riigistada kulutatavaid miljardeid ja erastada kasumeid. Pankadele ei tohi võimaldada riigi toel vahetut juurdepääsu maksumaksja rahale. Ühtlasi on minu jaoks üks asi selge ning see on see, et praegustes oludes peame mõiste „pangaröövel” ümber määratlema.

  Niki Tzavela, fraktsiooni EFD nimel. – (EL) Lugupeetud volinik, sooviksin kasutada võimalust tänada teid isiklikult raske ja tõhusa töö eest seoses majanduskriisiga Kreekas. Tahaksin samuti tänada kõiki parlamendi erakondi Kreekale antud toetuse ja osutatud solidaarsuse eest.

Mul on kolm ettepanekut ja tahaksin rõhutatult paluda teie toetust. Mis puudutab majandusjuhtimise alalise instrumendi vastuvõtmist, siis teeb Buegel Institute, mis on majandusteaduse mõttekoda, järgmised ettepanekud: Euroopa Keskpank peaks tagama Euroopa võlakirjad kuni 60% ulatuses iga riigi SKTst; need on nn sinised võlakirjad. Kui võlakirjad ületavad 60% piirmäära, tuleks ülejäänu laenata turu tingimustel. Need on nn punased võlakirjad. See on ettepanek võtta vastu alaline majandusjuhtimise instrument. Meil ei ole vaja luua uusi mehhanisme jne ja see on võimalik väga kiiresti vastu võtta.

Mul on Kreekale kaks sihtotstarbelist ettepanekut: Rahvusvaheline Valuutafond võiks pikendada Kreekale antavate laenude tagasimaksetähtaega kolmest viie aastani. Kui meie Euroopa laenuandjad selle sama pikendamise kinnitaksid, oleks Kreekal palju lihtsam ja reaalsem oma võlga tagasi maksta ja see oleks turgudele positiivne sõnum. Järgmine ettepanek on selline: Kreekale antava abi summat võiks kasutada meie võlakirjade tagasimaksmiseks. Sellisel juhul oleks tegemist asja ratsionaalse korraldamisega, kui Euroopa peaks oma vahendid praegu vabaks laskma, et need tulevikus Kreekale anda, ning et Kreeka neid oma majanduse arendamiseks kasutaks. Praegu on Kreeka valitsus kaitsepositsioonil. See püüab raha kokku kraapida, et oma võlga vähendada. Me ei saa siiski samal ajal majanduskasvu stimuleerida. Seepärast, volinik, arvan ma, et oleks hea mõte, kui toetataks paralleelseid jõupingutusi majanduskasvu stimuleerimiseks.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et me loodame, et Kreeka kriis jääb ainsaks hinnaks, mida Euroopa Liit majandusjuhtimise – mis oleks kümme aastat tagasi kehtestada tulnud – rutaka kehtestamise eest maksma peab. Lootkem, et Kreeka kriis on ainus hind, mida maksma peame!

  President. – Niki Tzavela, ma ei seganud teile vahele, kuna olete pärit Kreekast ja see teema on väga oluline, kuid kuna kõnelesite kauem kui üks minut. Palun pidage järgmisel korral ajalimiidist kinni!

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud president, kui te eelmisel aastal täiskogu presidendiks saite, ütlesite, et kohtlete kõiki fraktsioone ühtemoodi. Ma panin praegusel huvitaval arutelul tähele, et Martin Schulz läks kaks minutit üle aja – kõik fraktsioonid lähevad üle aja –, kuid teie norisite ühe fraktsiooni kallal. Kas võiksite selgitada, miks?

  President. – Ma tahaksin öelda, Nicole Sinclaire, et ma vaatan kella. Nimetatud kõned läksid tõesti mõni sekund üle aja. Parlamendiliige, kes hetk tagasi kõneles, läks kõige rohkem üle aja, kuid ma lubasin seda, kuna ta esindab Kreekat ning see oli ühtlasi kellegi arvamus, kes elab Kreekas, ja see küsimus tundus mulle oluline. Ma ei luba reeglina sõnavõtjatel neile eraldatud aega ületada, kuid arvan, et oleme kõik nõus, et Niki Tzavela avaldus oli meile eriti oluline.

  Francisco Sosa Wagner (NI). – (ES) Austatud president! Pidime selleks majandusliku kaose äärele jõudma, et riigipead ja valitsusjuhid mõistaksid, et edasised sammud ei tähendaks enam rahvuslust, vaid kujutaksid endast rohkem Euroopat.

Mõni vastuvõetud meede on suunatud selles suunas, nagu vetoõiguste vähendamine Euroopa Ülemkogul või Euroopa riigikassa seemneraha.

Lõpuks, kuigi hilja, oleme aru saanud, et me kõik oleme samas paadis ja ei ole mõtet tegeleda üksikute olukordadega, eriti improviseeritud viisil.

Mind huvitab siiski, kas see suhtumine on kõrvalepõikamine või vastupidi – kas see on tõelise Euroopa majandusjuhtimise algus, sest mida me ei vaja, head kolleegid, on juhtimine. Meil on vaja autentset valitsemist, kui me Euroopa asutajatele truuks jääda tahame.

Seepärast peab parlament edendama kõiki reforme, mille eesmärk on tugevdada Euroopat ning eelarve- ja maksudistsipliin tegelikkuseks muuta, unustades nostalgilise suveräänsuse.

Head kolleegid! Euroopa Komisjoni tugevdamine ja parlamendi tugevdamine on Euroopa ülesehitamiseks ainus õige retsept, kuna vastasel juhul kaoks see nagu vits vette.

  Corien Wortmann-Kool (PPE). – (NL) Austatud president! Olen saanud teada, et kui Joseph Dauli talumaja põleb, tuleb esmalt tuli kustutada. Seepärast toetab meie fraktsioon – Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon – täielikult päästepaketti, mille üle nõukogu ja komisjon otsustanud on.

See otsus paketi kohta suurusjärgus sadu miljardeid eurot oli ühelainsal nädalalõpul vältimatu ja tuletab meelde asjaolu, et rangemat ja sidusamad eelarve-eeskirjad on üliolulised ning neid tuleb tugevdada.

Austatud president, nõukogu oli üksmeelne; näidakem ka meie sellist üksmeelt üles! Kahjuks siiski, kuulates Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni esimeest Euroopa Parlamendis, pean märkima, et siinses parlamendis sellist üksmeelt ei leia. Me kõik parlamendis tahame jätkusuutliku majanduskasvuga Euroopat, eri töökohti oma kodanikele ja hästitoimivaid ettevõtteid. Me võime selle saavutada üksnes juhul, kui meil on stabiilne valuuta ja stabiilne majandus.

Jõustatud stabiilsuse ja kasvu pakt on ambitsioonika Euroopa 2020. aasta strateegia jaoks ülioluline. Mõlema eelmainitu puhul sõltub edu usaldusväärsest Euroopa juhtimisest. See on kesksel kohal resolutsioonis, mida me eelmisel nädalal siin täiskogul fraktsioonidega arutasime. Volinik Rehn väärib meie toetust ja ma pean vastutustundetuks, et meie kolleegid fraktsioonist S&D sellest toetusest keelduvad.

Kuigi põhjuseks ei ole spekulantide vastutustundetu käitumine, on see õli eurokriisitulle valanud. Mis meie fraktsiooni puutub, siis volinik Barnier peab töötama energiliselt ettepanekutega, et vähendada vastutustundetut käitumist finantsturgudel.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud president, head kolleegid! Corien Wortmann-Koolil ei ole kahes asjas õigus. Esiteks ei taha me loomulikult Joseph Dauli talu maha põletada. Me ei taha ühtegi talu maha põletada. Tahame ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta – see on meie eesmärk.

Teiseks toetame väga toetusmeetmeid, mida Olli Rehn välja pakkus. Asi on lihtsalt selles, et mõnel juhul ei lähe need piisavalt kaugele, kuna enamik meetmetest on kavandatud alles siis, kui Joseph Dauli talu juba põleb. Te ütlete õigesti, et peame eelkõige takistama talu tuld võtmast ja see on otsustav mõte, mida arutada tahaksin. Diego López Garrido ütles täna, et otsusele jõudmiseks kulus kohutavalt palju aega. Asi on ka selles, et oleme kulutanud kohutavalt palju aega, et võtta teadmiseks muutused, mis Euroopa Liidus viimase kümne aasta jooksul aset on leidnud.

Olli Rehn on juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et meie erinevused üksikute euroriikide vahel seoses konkurentsivõimega on suurenenud, mitte vähenenud. Mida te ei maini, volinik Rehn, on midagi, mis on meie jaoks väga oluline – nimelt asjaolu, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Euroopas suureneb. Kui see kõlab Guy Verhofstadtile marksismina, siis meie jaoks on see küsimus sotsiaalkindlustusest ja sotsiaalpoliitikast. Mõnda inimest see siiski lihtsalt ei huvita.

Küsimus seisneb selles, kuidas kavatsete panna inimesi kiitma heaks majanduslikke meetmeid ja rangeid eelarvenõudeid, mida te õigustatult kavandate, kui nad hakkavad aru saama, et Euroopat ja euroala iseloomustab rikaste ja vaeste vahelise lõhe suurenemine. See ei ole vastuvõetav ja see on põhjus, miks tavalisest enam vajalike meetmete vastu protestitakse.

Seepärast kutsume komisjoni ja nõukogu üles tegutsema. Peame vähendama erinevusi konkurentsivõimes. Ma usun, et teil on täiesti õigus, kui ütlete, et me peame suurendame edukalt Kreeka- ja Hispaania-taoliste riikide konkurentsivõimet. See ei seisne konkurentsitingimuste halvendamises Saksamaal, Hollandis, Austrias või teistes riikides, vaid konkurentsitingimuste parandamist majanduslikult nõrgemates riikides. See on täiesti õige strateegia, kuid teie ettepanek, Olli Rehn, ei sisalda ühtegi konkreetset meedet selle elluviimiseks.

Kõnelesite täna tööturu- ja pensionisüsteemi reformist. See on õige lähenemisviis, kuid pelgalt tööturu ja pensionide reformimisest ei piisa. Peame vaatama eelarvet. Kui me oma infrastruktuuri ei arenda ja ei kasuta kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid jne, Euroopa 2020. aasta strateegia raames, siis ei õnnestu meil seda eesmärki saavutada. Seepärast palun teil võtta teadmiseks asjaolu, et on vaja tugevdada Euroopa konkurentsivõimet ja sotsiaalkindlustust.

  Adina-Ioana Vălean (ALDE). – Austatud president! Tahaksin avaldada mõtte seoses olukorraga nendes liikmesriikides, mis ei ole euroala liikmed, kuid mida ometi samuti see mõte vaevab. Meie riikide poliitilised liidrid on müünud ideed, et ELi liikmelisust tuleks vaadelda kui tagatist raskete majanduslike aegade vastu, kuid tegelikkus on nüüd teistsuguseks osutunud. Eurot rünnatakse kõigist jõupingutustest hoolimata pidevalt igalt poolt ja me kõik teame, et uus raha on pelgalt palju sügavama probleemi kiire parandamine. See on erakordselt tõsine olukord ja meil on vaja erakordseid vastuseid.

Vaadakem tõele näkku – sügavamast majanduslikust integratsioonist ei ole mingit pääsu ning seepärast viitab see tihedamale poliitilisele liidule! Põhjuseks on see, et tasakaalustamatus toob kaasa kohutavad erinevused liikmesriikide vahel ning selleks, et tagada finantsdistsipliin Euroopa tasandil, vajame head juhtimisviisi, sankstioone ja nõuetest kinnipidamise mehhanisme. Peame leidma viisid, kuidas toetada investeerimist, kaasata kapitali ja kärpida julgelt bürokraatlikke kulutusi. Peame nägema valitsuste võetavaid arukaid meetmeid. Rumeenias näiteks kärbib valitsus pensioneid ja palku, selle asemel et vähendada bürokraatlikke kulutusi või poliitilistele klientidele mõeldud raha. Meil Rumeenias on salateenistustes rohkem töötajaid kui FBI-l, kuid selle asemel et siin kärpeid teha, teeme kärpeid arstide ja õpetajate arvelt.

Ma julgustan tungivalt komisjoni kavandatud meetmetele kindlaks jääma ja liikmesriikide survele mitte alla andma, sest vaid ainult mõni üksik on praegu võimalik eeskujuks tuua.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – (FR) Austatud president! Head kolleegid! Jah, me vajame vastutustundlikud avaliku sektori kulutusi! Jah, me peame oma eelarved tasakaalu viima! See nõuab vastutustundlikku kulutuste haldamist ja praeguseks on selle kohta juba piisavalt öeldud. Jah, muidugi, see nõuab võrdsetevahelist suuremat vastastikust järelevalvet! Kuid ei, nõukogu liikmed – ja võiksin lisada, et see on adresseeritud eelkõige kõigile meessoost liikmetele, mitte niivõrd naissoost liikmetele –, uskuda, et suudame praegused väljakutsed vaid kulutuste vähendamisega vastu võtta, on pettus, kuna see viib kindlasti Euroopa langusesse; see hävitab kindlasti sotsiaalstruktuuri, selle sotsiaalse ühtekuuluvuse, mis on osa ELi identiteedist. Seega, kui tahame riigi rahanduse tagasi tasakaalu viia, mis on ainus võimalus, ja samas olla suutelised investeerima – sest see ei ole pelgalt puudujääkide vähendamise küsimus, vaid tulevikku investeerimise küsimus –, peame uusi sissetulekuallikaid leidma. See tähendab, et peame panema finantssektori panustama, mis tähendab maksu kehtestamist finantstehingutele, kuid ka pankadele ning asi ei seisne ühe või teise vahel valimises. See tähendab, et peame panema panustama need, kes olukorrast enim kasu on saanud – ma ei räägi siinkohal energiasektorist; see tähendab lõpu tegemist kingituste jagamisele – nagu kõik elluviidud maksureformid – ühiskonna rikkaimatele üksikisikutele või äriühingutele, kes maksuparadiise ära kasutavad, ja püüet maksupettused tõesti kõrvaldada. Seega tähendab see veel ühe tabu murdmist, head kolleegid: mitte maksutabu, vaid suveräänsuse tabu, mida teie, nõukogu liikmed – ja kahjuks Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni toel – kõigest hingest kaitsete. On parem, kui on maksualane iseseisvus ja läbikukkumine, kui tõesti probleemi juurtega tegelda.

Lõpuks tahaksin seoses finantsjärelevalvega julgustada...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Derk Jan Eppink (ECR). – Austatud president! Nõukogu ametisolev eesistuja küsis just, kas on olemas strateegia kõnealusest kriisist väljumiseks, ning ma vastaksin, et on küll. Selle nimi on eelarvekonservatism. Meie struktuuriliseks probleemiks on olnud see, et riikliku sektori ülekulutamine jätkus liiga kaua. Avalikku sektorit ei kontrollitud palju aastaid. Isegi headel aegadel ületas Saksamaa Gerhard Schröderi valitsus ülemise piirmäära 3% ja Kreeka purustas muidugi kõik rekordid, sest Kreeka poliitiline klass ei ole üleüldse võimeline rahaga ümber käima.

Meil oli stabiilsuspakt. Mida Vittorio Prodi 2002. aastal stabiilsuspakti kohta ütles? Teie teate: teie juhtisite Erkki Liikaneni kabinetti. Tema ütles, et stabiilsuspakt on jama, mistõttu pidime seda muutma. Pakt oli aluslepingute järelevaataja. Muutsime seda ja panime selle n-ö libedale nõlvale – ja täna näeme tulemusi. EL seisab paljudel eelolevatel aastatel silmitsi eelarvekonservatismiga ja see on väga oluline.

Vajame uuendustegevust, rohkem vabaturge ja rohkem ettevõtlusoskusi, Martin Schulz. Austatud eesistuja (Hispaaniast): kas meil on vaja maksustamist? Ei, see teeb asjad veelgi hullemaks! See lükkab ELi stagnatsiooni ja teist saab tagurpidi Robin Hood.

Ma mõistan inimeste viha – inimeste, kes saavad pensioni, inimeste, kellel on säästud. Ma mõistan Saksamaa maksumaksjaid. Nad teavad, et nad peavad maksma, kuid Saksamaa maksumaksjatel ei ole alati võimalik maksta. Ma leian, et Guy Verhofstadtist (kui ta veel kohal on), on pisut pretensioonikas käskida Angela Merkelil eurost rääkimine lõpetada. Seda ütles üks endine valitsusjuht, kes oma riigis asjad nässu keeras. Mida ta siis tõestada üritab?

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL) . – (FR) Austatud president! Te ei saa finantsturge maha rahustada, kui te ei loobu pühast põhimõttest, mida kaitsete ja milleks on kapitali täielikult vaba liikumine ja nii-öelda vaba konkurents, mis tegelikult tähendab ebaausat konkurentsi.

Täna laotakse lauale üsna palju raha, kuid see on tegelikult mõeldud selleks, et finantsturge rahustada, aga inimestele lubate vaid vaeva. Te olete IMFi tagasi Euroopa kaitsva tiiva alla toonud. Miks meiega selle otsusega seoses ei konsulteeritud? Nüüd soovite jõudemonstratsioonil tegelikult võimu võtta, püüdes riikide eelarveid komisjoni enda kontrolli alla saada.

Räägite lakkamatult puudujääkidest ja võlgadest. Miks me ei räägi kunagi olemasolevatest sissetulekuvõimalustest? Meil on praegu puudujääk, sest oleme langetanud pidevalt kapitalimakse ja loonud tingimused jõukuse üha ebavõrdsemale jaotamisele. Seepärast peaksid võetavad meetmed sisaldama Euroopa Keskpanga põhikirja ja rolli muutmist. Me vajame tõelist solidaarsust…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud president! Head kolleegid! Kui kaua euro praegusel kujul vastu peab? Kas me ehk liigume selle hävitamise suunas aasta või kahe jooksul?

Ma ei ole nõus uue 750 miljardi euro suuruse lisapuudujäägi tekitamisega eelmise katmiseks või sellega, et neist meetmetest piisab 500 miljonile eurooplasele sotsiaalmajandusliku tuleviku ülesehitamiseks, ning ma ei nõustu ka dogmaga, et euro tuleb päästa praegusel kujul, sest seda tuleks teha, hoides euro kursi nii madala kui võimalik ja alandades intressimäära, et teha kapitalisüst pigem tootlikesse investeeringutesse meie tööstusharudele, mis õhku ahmivad, kui avaliku sektori rahastamisse.

Ma ei ole nõus sellega, et Euroopa Komisjon eeldatavasti liikmesriikide eelarvete arvestust enne riikide parlamente läbi vaatab ja auditeerib: hüvasti, suveräänsus! Ma ei nõustu majandus- ja finantskriisiga, mis ei vaatle erivajadusi.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Austatud president! Ma olen nõukogu vastuvõetamatu Euroopa-vastase lähenemisviisi vastu. Te kaebate kriisi üle ja nüüd kehtestate majandusliku protektoraadi, kuigi kannate paljude kriisi põhjuste eest põhivastutust. Te ei lubanud määrusi kehtestada siis, kui neid vaja oli. Vaid üks näide selle kohta on Eurostat. Ametnikud, kes on nii suure hukkamõistu osaliseks saanud ja keda on korduvalt muudes valdkondades kritiseeritud, rõhutasid varakult probleeme Kreekas ja ka Hispaanias ning Portugalis. Komisjon nõudis, et Eurostatile antaks uurimise teostamiseks asjakohased volitused. Kes seda sammu takistasid? Hispaanlased, britid – David Martin ei ole siin –, sakslased, Joseph Daul ja tema inimesed Prantsusmaalt ja Austriast, sest teie ei tahtnud, et teie raamatupidamisega tutvutaks, kuna teadsite, kui palju nad varjasid. See kehtib ka endise rahandusministri Karl-Heinz Grasseri kohta, kes nüüd laialt Saksamaa televisioonis esineb, selle asemel et Austrias kriminaalsüüdistustega silmitsi seista.

Mida me tõesti vajame, ei ole loomulikult hädaolukorra valitsus. Te ei tee seda, mida ameeriklased sarnases kriisis mõistlikult tegid ja milleks on Glass-Steagalli seaduse vastuvõtmine, et pankade kapitali suurendada, varipankade üle kontroll kehtestada ja süsteemseid riske vähendada. Selle asemel on meil vaja demokraatlikku seaduslikkust, kahekojalist süsteemi, mis teeb viimaks lõpu nõukogu totrusele, kes on väliselt nii Euroopat pooldav, kuid sisemiselt teeb otsuseid demokraatliku seaduslikkuseta, nii et saame Euroopasse tõelise demokraatia tuua.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Esiteks rõhutab see kriis väga selgelt aluslepingute piiranguid, meie endi nõrkuseid, topeltstandardeid kokkulepetes Euroopa Liiduga, puudujääke, vigu ja tõsiduse puudumist.

Teiseks näitab see ka, et igaüks, kes oma kodutööd ära ei tee, kahjustab iseennast ja seab ohtu ELi. See kehtib liikmesriikide suhtes, kuid ka komisjoni ja meie suhtes.

Kolmandaks, kui Euroopa liit kehtestab endale eesmärgid ja eeskirjad ning lepib kokku menetlustes ja sanktsioonides, ei tohi komisjon oma kohustuste täitmises sõltuda liikmesriikide kokkuleppest. Puudujäägi- ja sanktsioonimenetlus tuleb teha automaatseks.

Neljandaks tahaksin kutsuda nõukogu üles Eurostati blokaadi lõpetama. Eurostatil peab olema võimalik liikmesriikides uurimisi teostada siis, kui ta seda tahab, ja tema töötajad peavad olema suutelised rääkima vajalike inimestega, olles samas teadlikud sellest, et see on õige tegu. Me vajame teavet, kuid ilma eelneva loata.

Viiendaks: olete maininud riskifonde ja me ei ole sellel teemal veel otsusele jõudnud. Kutsun nõukogu üles alustama väga kiiresti läbirääkimisi parlamendiga, et me saaksime enne suve pidada esimese lugemise riskifondide reguleerimise teemal.

Kuuendaks: seoses tehingumaksu teemaga ei pea me mitte ainult jätkama nõudmist, et see kehtestataks, vaid me peame selle rakendama. Komisjon peaks esitama kiiresti ettepaneku Euroopa tehingumaksu kehtestamiseks.

Minu kaheksas mõte on suunatud nõukogule: Võtame endile kohustuseks teostada kõigi ELi jaoks oluliste riigisiseste õigusaktide mõju hindamine.

Minu üheksas mõte on, et meil on vaja uurida kõigi meetmete mõju reaalmajandusele ja vajame rohkem Euroopat ja vähem valitsustevahelisust.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Udo Bullmann (S&D). – (DE) Austatud president! Diego López Garrido! Head kolleegid! Mul on väga konkreetne küsimus, mis võimaldab meil tulla välja võimetuse ja segaduse positsioonist, kuhu kriis meid jätnud on, ilma et keegi teaks, kuidas kriis tekkis ja kuidas saame leida tee sellest välja. Martin Schulz on viidanud väga kriitilistele spekulatiivsetele toodetele ning krediidiriski kindlustusele ja kahjulikule katteta müügi tavale, mis Kreeka katastroofi äärele viis ja mis võib kujutada endast suurt probleemi Portugalile ja paljudele teistele riikidele. Diego López Garrido! Olete viimastel kuudel viibinud sageli majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus (Ecofin). Miks ei olnud liikmesriikidel võimalik nende toodete keelamiseks ühised meetmed võtta?

Ma olen küsinud seda küsimust viimaste nädalate ja kuude jooksul oma riigi pealinnas ja teil võttis aega kuid – tegelikult eile õhtuni –, et keelata kahjulik katteta müügiga tegelemine. Ma küsin endalt, miks peame ootama, kuni asjad viltu veavad, enne kui asjakohaseid juba kehtivaid õiguslikke meetmeid kasutame, et Euroopa elanikke ja majandust kaitsta. Ma arvan, et see on kuidagi seotud nõukogu kohutava aeglusega tegutsemisel, millele viidanud olete. Ma teen teiega kokkuleppe. Meie Euroopa Parlamendis esitame konkreetseid ettepanekuid. Me oleme järelevalveorganite reguleerimise ja riskifondide arutelude kontekstis teinud ettepaneku, et peaksime võtma Euroopa tasandil asjakohased meetmed, ja koostame sama resolutsiooni tuletisinstrumentide kohta, kui teie, Werner Langen, teete seda, mida alati räägite.

Me kutsume teid tungivalt üles tagama, et nõukogu hakkab lõpuks meiega koostööd tegema, et kehtestada õigusaktid, et meie Euroopas suudaksime tegutseda ega peaks enam lõputult ootama, et nõukogu oma sammu astub. Meie käsutuses Euroopas peavad olema vahendid, mis võimaldavad meil edusamme teha. Palun aidake kindlustada, et hoolitsetaks selle eest, et see ka nõukogus juhtub. Otsustav mõte on siiski, et nõukogu peab õigusaktidega seoses meetmed võtma.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud president! See on tõenäoliselt kõige tõsisem kriis, millega Euroopa eales silmitsi on seisnud, mistõttu on vaja kiireloomulisi meetmeid. Me peame võtma sellega seoses vastu otsuseid ja häid otsuseid ning me ei saa oktoobrini oodata.

Päästekava oli esimene vastuvõetud otsus ja see võeti tõenäoliselt liiga hilja vastu, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd peame kiiresti sellele järelmeetmed võtma, luues pikas perspektiivis tõelise Euroopa valuutafondi, Euroopa võlakirjaturu ja Euroopa reitinguagentuuri, sest me kõik teame, et ühisraha ei saa toimida ilma eelarve- ja maksualase ning majandusliku ja poliitilise lähenemiseta. Lisaks sellele, kuni Euroopa näitab, et ta soovib, et seda juhitakse, võivad turud ja spekulandid lihtsalt ohjad enda kätte võtta. Palju räägitakse majandusjuhtimisest, kuid võib-olla peaksime keskenduma küsimusele Euroopa Liidu tegelikust juhtimisest, millest viimasel ajal vajaka on jäänud.

Minu arvates peaksime püstitama kaks eesmärki. Jah, loomulikult tuleb võlga vähendada, kuid peame seda realistlikul ja usaldusväärsel viisil vähendama ja samal ajal peame selleks, et tulevikuks valmistuda, saama endale manööverdamisvaru ning viima ellu vajalikud reformid. Me peame mõlemat asja korraga tegema. Seepärast on ülioluline luua sünergia liikmesriikide eelarvete vahel – ma oleksin eelistanud, et komisjon oleks seda nõnda väljendanud –, mistõttu on meil tõenäoliselt ülioluline reformida oma maksusüsteemi ja suunata see rohkem arengu ja kasvu suunas ning seda ühtlustada. Kui ei ole eelarvealast, majanduslikku ja poliitilist lähenemist, ei ole ka rahaliitu.

  Pascal Canfin (Verts/ALE). – (FR) Austatud president! Olli Rehn! Nagu teate, on puudujäägi vähendamiseks kaks meetodit. Võib kärpida kulutusi või suurendada makse. Kõik riigid võivad samal ajal kulutusi kärpida, kuigi eraldi, ilma et nad Euroopa kooskõlastamist vajaksid. Selleks aga, et suurendada makse, eriti makse kapitalile, äriühingutele, tuludele ja pankadele, vajavad nad Euroopa kooskõlastamist.

Teie eelmise nädala teatises ei olnud seda küsimust üldse mainitud. Minu küsimus, mis on kõigi fraktsioonide liikmete seas üsna levinud, on järgmine: kas te kavatsete mõne järgmise nädala jooksul kavandada maksude kooskõlastamise kava, et anda liikmesriikidele vahendid manööverdamisvaru taastamiseks, et nad saaksid suurendada teatavaid makse, mis on midagi, mida nad eraldi teha ei saa? See on lisaväärtus, mida Euroopa Komisjon praegu anda saab. Kahjuks ei ole teil selles valdkonnas mingeid plaane. Guy Verhofstadt ütles, et teil on õigus initsiatiiv võtta. Praeguses olukorras on teil kohustus selles valdkonnas initsiatiiv võtta.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud president! Tuleb karta, et toetuspakett Kreekale ei toimi. Pealegi ei ole ühelgi riigil maailmas õnnestunud 14% eelarvepuudujääki kolme aastaga 3%ni vähendada. Ka Kreeka ei ole erinev. Kreekas on karmistamismeetmetele suur vastuseis ja on väga tõenäoline, et riik imetakse negatiivse kasvu spiraali koos järsult väheneva eratarbimisega, kuigi tegelikult on seda tarbimist vaja suurendada, et laene ja intresse maksta.

Seepärast annab Ateena jälle mingil hetkel häiret, öeldes: „Me ei suuda seda ära maksta”. On üsna tõenäoline, et Euroopa kannab laenud maha, öeldes tuttavad sõnad: „Meil ei ole valikut; peame halvima olukorra ära hoidma”. Austatud president! Sellest kriisist tuleb õppida järgmist: tuleb olla aus ja sõna pidada. Euroala riigid peavad oma eelarved korda saama, avaldama õigeid arvandmeid, pidama kinni stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest ja vabanema võlgadest. Riigid, kellel seda teha ei õnnestu, peavad euroalast lahkuma.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Austatud president! Homme toimub Kreekas viimase kümne aasta suurim töötuse küsimuse teemaline meeleavaldus. Kreeka töötajad avaldavad meelt valitsuse võetud meetmete vastu; töötajate vastu, kes ei tööta vähem ega saa rohkem palka kui nende kolleegid. Te võite andmeid ise vaadata.

Olli Rehn, väga silmakirjalik on seda kolmepoolset rahastamismehhanismi päästmis- ja solidaarsusmehhanismiks kutsuda. See on Euroopa karistusmehhanism, mille puhul Rahvusvaheline Valuutafond paha võmmi mängib. Oleme kuus kuud soovitanud teil kasutada Lissaboni lepingu artiklit 122. Oleme kuus kuud kutsunud Euroopa Keskpanka üles oma poliitikat muutma. Oleme kuus kuud kutsunud teid üles vastuvõetamatuid Ameerika krediidireitingu agentuure uurima. Te ei ole seda teinud! Te lasksite spekulantidel mässata, tõite Rahvusvahelise Valuutafondi euroalasse ja nõuate nüüd rangeid karmistamisprogramme. Euroopa Parlament peab selle mehhanismi üle kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 218 arutelu pidama. Me vajame tõelist arutelu solidaarsuspoliitika üle.

  Marta Andreasen (EFD). – Austatud president! Võime tuletada meelde Hispaania peaministri pompoosset ettekannet, mille ta pidas varem sel aastal. Ometi järgneb Hispaania nüüd Kreekale 11% puudujäägiga SKPs. ELi ametnikkond vaatab kohe ringi, et leida kedagi, keda süüdistada, kuid tõsiasi on see, et bürokraadid ise on kriisi eest vastutavad, sest nemad tõid riigid euroalasse teadmisega, et nende majandused ei olnud piisavalt kiired – või kas me võtame Eurostatis 1000 inimest tööle lihtsalt selleks, et nad andmeid koguksid?

Riskifondid võivad olukorda ära kasutada, kuid nemad seda kriisi ei põhjustanud. EL nõuab nüüd kulude vähendamist, kuid kas on realistlik eeldada, et Kreekas vähendatakse avaliku sektori kulusid, kui ühes riigis on 20% töötavast elanikkonnast tööga hõivatud ja kui 50% VKEdest on riik ainsaks kliendiks? Nüüd on esitatud päästepakett, kuid tegelikkus on selline, et enamikul riikidest, mis pidid sellesse oma panuse andma, ei ole selleks raha, nagu Ühendkuningriigi puhul.

Igal juhul haarab EL alati võimalusest...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud president! Liiga kiire tsentraliseerimine ja euroopalikustamine – võimalik et ka seoses Euroopa valuuta kehtestamisega – on osa praegustest probleemidest. On tõsiasi, et Euroopa valuuta lihtsalt ei saa olla pikas perspektiivis tugev valuuta, sest see on koondanud ühe rahapoliitika nn vihmavarju alla väga erinevad riikide majandused, millest mõni on nõrgal positsioonil.

Nüüd nõutakse ühisrahaga koos ühist kesktasandil juhitavat poliitikat, mis ulatub peaaegu Euroopa majandusjuhtimiseni. Kahtlemata on õige, et nõrkade riikide majanduste suhtes tuleb kohaldada eelarvete ja võlgade haldamise strateegia ranget kontrolli, kui need riigid euroalasse püsima jääda tahavad. Selline tsentraliseerimine, mis Brüsselis kuju võtab, kus eelarvepädev institutsioon kõiki liikmesriike kontrollib, oleks aga minu meelest tohutu ja ebaasjakohane sekkumine liikmesriikide suveräänsusesse. See tähendaks tegelikult lihtsalt olukorra muutumist halvast veel halvemaks.

Kriisi ei tohi kasutada ettekäändena rakendada enamat ELi tsentraliseerimist, mis on midagi, mida paljud inimesed on Lissaboni lepingu jõustumise eelsest ajast peale tahtnud. Kui tahame tõesti praegusest kriisist õppida, peame leidma Euroopa rahapoliitikale üsna erineva struktuuri. See võib olla midagi Euroopa kõrge ostujõuga valuuta liidu taolist Euroopa keskmes, mille puhul riikide majandused, mis lähenemiskriteeriumidele ei vasta, end euroalast välja arvaksid.

Me teame, et karmistamisprogrammid on varsti kogu Euroopas päevakorras. Üks on selge: kui liikmesriigid ja Euroopa kodanikud peavad säästma hakkama, peab ka Euroopa Liit sama tegema, võib-olla uurides oma asutusterägastikus kattuvaid volitusalasid ja jõupingutuste dubleerimist ning lahendades oma eelarvekontrolli küsimuse. Ka meie parlamendis peame kaaluma, kas oma personali komplekteerimise eelarve suurendamise ja sekretariaaditoetuse tõstmisega saadame välja õige signaali, ajal kui kõikjal säästurežiim kehtestatakse.

ISTUNGI JUHATAJA: Stavros LAMBRINIDIS
asepresident

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja, päeval, mil me Schumani kava 60. aastapäeva tähistasime, 9. mail 2010, loobus nõukogu komisjoni abiga ametlikult Monnet’ meetodist. Finantsabile on näiteks valitud õiguslik alus, mis parlamendi osalust takistab, nimelt artikli 122 lõige 2. Komisjon on seda kõike lubanud. Tahaksin ühineda Guy Verhofstadti kriitikaga. Tegemist ei ole kriisiga süsteemis või euros, vaid kriisiga valitsemises. Kui ma näen nõukogu Hispaania ametisolevat eesistujat, pean ma endalt küsima, mida eesistujariik Hispaania tegelikult saavutanud on. Hispaania ei ole tulnud välja ühegi idee ega algatusega. Samal ajal kui meie arutame kõige raskemat probleemi, millega Euroopa silmitsi seisab, korraldate teie Madridis hiilgavaid tippkohtumisi – me ei pane seda teile pahaks –, kuid see nõuab, et me oleksime siin.

Komisjon on nõustunud kõigega, mis talle ette on söödetud. Ta on lasknud end nõukogul solgutada ja pärast suuri sünnitusvalusid on ta toonud ilmale teatise, milles ei ole ühtegi konkreetset ettepanekut. Ma võin Udo Bullmanniga selles suhtes ainult nõus olla. Kus on konkreetsed ettepanekud? Kas meile antakse jälle alus järgmised 2–3 aastat vältavaks aruteluks? Sellest lihtsalt ei piisa! Tahame, et komisjonil oleks julgust võtta Monnet’ meetodi, ühenduse meetodi ja ühiste institutsioonide ja ettepanekute suhtes initsiatiiv.

Kõik siin teavad, et liikmesriikide koostöö majandus- ja rahandusküsimustes on vägagi hiljaks jäänud. See on kriisi põhjus. Seda põhjustab liikmesriikide võlatase ja asjaolu, et nad on selle üle kontrolli kaotanud. Finantsturu valdkodadele suunatud tähelepanu kõrvalejuhtimise taktika kujutab endast vale lähenemisviisi. Martin Schulz on rääkinud, justkui ta sobiks rohkemaks kui lihtsalt oma erakonna juhiks, kuid tal on ühes asjas õigus ja ma tahaksin talle seda öelda. Kahetsesime ka asjaolu, et meie Kreeka kolleegid sellest fraktsioonist seda paketti Kreeka parlamendis ei toetanud. Arvan, et see on vastutustundetu! Peaksime siiski juhtima tähelepanu sellele, et kõigil riikidel, kes Euroopas kriisis on, kõigil neil, kes uusi samme blokeerisid, sealhulgas Suurbritannia, Ungari ja Portugal, on sotsialistlik valitsus.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Praegune Euroopa Parlamendi istungjärk algas aasta tagasi ja ei ole olnud ühtegi täiskogu istungit, mil me kriisi arutanud ei oleks. On tõsi, et meie jaoks on kõige olulisem rääkida kriisist, mis on hävitanud Euroopas 20 miljardit töökohta. On aga väga oluline, et me õigesti oma eesmärgi määratleksime, sest viletsalt väljendatud võrrandit ei ole võimalik lahendada.

Kriis ei kujuta endast nn eurokriisi Kreekas. See on kriis, mis on näidanud kolme vastuvõetamatut asümmeetriat, millest tuleb üle saada.

Esimene on asümmeetria reaal- ja finantsmajanduse vahel.

Teine on asümmeetria rahaliidu ning rahaliiduga kooskõlas oleva maksu-, eelarve- ning majanduspoliitika puudumise vahel.

Kolmas on kriisi n-ö nakkavus ja selle väljakutsed ning sellele vaatamata reageerimis- ja otsustamismehhanismide ärritama panev aeglus, mis on Euroopa Liidu puhul tüüpilised.

Oleme seetõttu kõigile neile meie poole vaatavatele miljonitele töötutele vastamisega mahajäänud ning tekitame raskusi, mis ei teki teistes riikides, mis kriisi suurema otsustamisvõimega lahendavad.

Oleme samas näinud erakordseid otsuseid: komisjoni teatis, ministrite nõukogu eelmise nädala erakorralised otsused ja muidugi 2020. aasta strateegia.

Need erakorralised meetmed ei ole siiski tasuta: nendega kaasnevad olulised nõuded, piirangud ja karistusähvardused riikidele, kes ei suuda kulutamist piirata ning võivad seepärast majanduskasvule takistuseks saada.

Eile rääkisime siin Parlamendis Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Stockholmi programmi tegevuskavast. Meil oli võimalus meenutada, et Euroopat ei ole võimalik ehitada üles üksnes siseturu ja rahaliiduga. Euroopa ei rajane põhimõtteliselt nendel asjadel, vaid kodakondsusel, mistõttu on aeg taas kord meenutada, et need miljonid eurooplased väljendavad rahulolematust Euroopaga, mida me neile pakume. Euroopaga, mis pakub neile riikidele, mis nõuetest kinni ei pea, rohkem ähvardusi ja karistusi kui stiimuleid kasvumudeliks, mis on suuteline taastama tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning võitlusele vaesuse vastu kaasa aitama.

Kodanike Euroopata on kriisi võimatu lahendada.

  Sylvie Goulard (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Ma tahaksin esmalt tänada volinikku ja eesistujariik Hispaaniat kõige eest, mis viimasel ajal – olgugi et hilja – saavutatud on. Laevaga läbi tormi seilata ei ole lihtne.

Olete kahe nädalaga lammutanud rohkem tõkkeid kui kõigi eelmiste aastatega kokku ning ma soovin julgustada teid sama liini jätkama. Mul on kõigile teile sõnum. Esiteks tahaksin öelda eesistujariik Hispaaniale, et juunis vastutate teie Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmise eest. Ärge pange oma nime selle narruse alla! Lissaboni strateegia ei toiminud. Mõned probleemid, millega Lõuna-Euroopa silmitsi seisab, on tingitud konkurentsivõime puudumisest. Nagu ka Guy Verhofstadt ütles, vajame teist teed. Me vajame ka finantsjärelevalvet. Just äsja selgitati meile, et parlament läheb liiga kaugele. Mina olen Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu raportöör. Ma märgin, et viimaste nädalate kõige tormilisemal nädalavahetusel kasutati mitu korda sõna „süsteemne”. Meie eesistujariik vastutab selle paketi eest. Olge ambitsioonikas! Teid toetatakse! Ärge kuulake neid nõukogu liikmeid, kes reguleerimise puudumist kapitaliseerivad!

Minu teine sõnum on adresseeritud Olli Rehnile, kelle julgust ma tervitan. Ma toetan täielikult komisjoni ettepanekut riikide parlamentidele teha ELiga kaugelt rohkem ülevoolu koostööd. Sellele tuleb läheneda aga väga hoolikalt, sest vastasel juhul annab see kõigile populistidele ja Euroopa kriitikutele kuldse võimaluse. Teil on meie toetus, kuid lubage meil pigem püüda kasutada riikide parlamentidega kaasavamat lähenemisviisi kui jätta mulje, et Brüssel dikteerib kõike. Ma märgin, et needsamad riikide parlamendid, mis väidavad, et on demokraatia kaitsjad, on aastast aastasse negatiivsete eelarvete poolt hääletamisega Euroopa praegusesse olukorda viinud.

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud juhataja! Me oleme omaendi valitsuste loodud olukorras. See ei ole nii, et justkui ei oleks olnud eeskirju selliste kriiside ärahoidmiseks. Kui sellistest eeskirjadest nagu stabiilsuse ja kasvu pakt ning Maastrichti kriteeriumid kinni oleks peetud, ei oleks meil sellisel tasemel võlakriisi nagu praegu paljudes liikmesriikides. Ma leian end väga kummalisest olukorrast, kus tõmmatakse paralleele meie liikmesriikide valitsuste ning meie investeerimispankade käitumise ja finantsoskuste vahel.

Istume iga nädal Majandus- ja Sotsiaalkomitees ja arutame pankade ebaasjakohast käitumist, öeldes, et nad ei ole eeskirjadest kinni pidanud või et nad on neid kohaldanud paindlikult, rahanduslikult konstrueeritud raamatupidamismeetmete abil. See on täpselt see, mida ka meie valitsused teinud on. Nõuame vastutustundlikku ettevõtete juhtimist, ent siiski ei näita bilansiväliste finantsvahendite tase, eriotstarbeliste vahendite ja deklareerimata tingimuslike kohustuste tase, millega meie valitsused seotud on, kuidas vastutustundlikku juhtimist korraldada.

Ühendkuningriigis on meid šokeerinud erinevus lahkuva valitsuse deklareeritud puudujäägi ja selle vahel, mille tegelikult avastasime, kui raamatupidamisarvestus avalikustati. Ühendkuningriigi uued juhid annavad meile selge volituse rahanduse olukorra ümberhindamiseks. Ma loodan tõesti, et ülejäänud Euroopa suudab sedasama teha – oma rahanduse olukord ümber sõnastada ja leida tee, mida mööda edasi minna.

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). – (NL) Austatud juhataja! Kriisi tagajärgedega tegelemiseks vajame kooskõlastatud Euroopa poliitikat, kuid Euroopat ei tohi enam juhtida suurettevõtted, sealhulgas suured finantsinstitutsioonid.

Valitsused on kaks korda meie finantsinstitutsioonid n-ö kautsjoni vastu olukorrast välja aidanud, ilma et need institutsioonid ise osagi kuludest oleks katnud. Viimase kahe aasta jooksul on ainuüksi Madalmaade abi nendele institutsioonidele toonud kaasa intressikulude suurenemise 2,5 miljardit eurot. Samal ajavahemikul kulutas suurim Hollandi pensionifond miljard eurot Kreeka valitsuse võlakirjadele, et mõnevõrra kõrgem intressimäär saavutada. Teisisõnu jätkub spekuleerimine nagu varem ja varsti võib juhtuda, et peame ka pensionifonde päästma.

EL 2020 peaks tegelikud süüdlased maksma panema. Selle asemel et teha äärmuslikke kärpeid olulistes avalikes teenustes, peaksid kulud katma hoopis need, kes enim teenivad, ja spekulandid, ning seda näiteks selliste riikide nagu Kreeka võlakoormuse osalise leevendamise ja pankade maksustamisega. Niimoodi säilitame Euroopa sotsiaalmudeli.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Tahaksin öelda, et toetan teoorias täielikult ettepanekuid, mida tegi Olli Rehn, keda ma julgen pidada Euroopa poliitiliseks juhiks ja inimeseks, kes väärib meie erilist austust.

Tahan aga öelda ja rõhutada seda, et äge palavik on ohtlik hüpotermia nii inimkehas kui ka majanduses. Me ei tohi hüpata Maastrichti kriteeriumide aeglaselt kohandamiselt – mille kaudu Euroopa majandus aastaid toiminud on – pealesunnitud ja ootamatule kohandamisele, mis majanduslangust pikendab. Rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Tahaksingi seepärast juhtida tähelepanu sellele, et jätkuv maailma majanduslik kaos on tingitud suurte soovimatute reservide loomisest ülemaailmsel tasandil ning selle vastu tuleks võidelda jõupingutustega, mis stimuleerivad majanduskasvu Euroopa tasandil, et me kõnealuse kriisiga ratsionaalselt tegelda saaksime.

  Mario Mauro (PPE). - (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Guy Verhofstadt kurtis, et rahvuslikust ja marksistlikust retoorikast ei piisa, selleks et meid kriisist välja viia. Ma teen katse euroopaliku retoorikaga. Vaid mõni nädal tagasi tõotasid paljud siin täiskogul Kreekaga solidaarsust. Tõepoolest, mis kasu on Euroopast, kui puudustkannatavaid liikmesriike ei toetata?

Mis kasu on aga eurost ja eurogrupist, kui nad vastutustundlikkuse ja stabiilsuse kultuuri ei edenda? Mis juhtub, kui solidaarsusest saab sellise Euroopa Liidu sünonüüm, mis maksab aluslepinguid rikkudes nende riikide eest lõivu, mis vastutuse oma kodanike tuleviku eest hooaja lühiajalisele konsensusele ohverdavad?

Volinik, kas see on euroopalik retoorika, kui palume Euroopa Komisjonil olla sõltumatu ja autoritaarne ja mitte arvestada riikidega, mis raamatupidamisaruandeid võltsivad? Kas see on euroopalik retoorika, kui me finantsturgude jaoks uusi määrusi nõuame? Kas see on euroopalik retoorika, kui me kaebame vigade pärast euro ülesehituses, mille jaoks puudub ikka veel ühine maksu- ja pensionipoliitika?

Oleme keset kriisi, see on tõsi, kuid seda kriisi ei tekitanud ülemäärane Euroopa või liigne Euroopa, vaid selle puudujääk või ebapiisavus. Euroopa peab riike jõuliselt korrale kutsuma, et need oleksid vastutustundlikud, stabiilsed ja teeniksid tulevasi põlvkondi. Kõik see ei ole retoorika, kui algatusi, millest räägime, lihtsalt luuakse ja viiakse ellu ning need moodustavad osa poliitilisest strateegiast, mis on üks samm sündmustest ees, et me ei oleks sunnitud sündmustele järele jooksma.

  David-Maria Sassoli (S&D). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Inimeste Euroopa, mitte riikide Euroopa. Kriis, mida läbi elame, on kriis seoses Euroopa poliitika võimetusega turgu valitseda. Selleks et euro päästa, tuleb tugevdada poliitilisi institutsioone ning maha jätta valitsustevaheline loogika, et Euroopa juhtimist võimaldada.

See ei ole retoorika, sest mõni minut tagasi andis Saksamaa kantsler Angela Merkel Berliinis häiret, väites, et euro on ohus. Häire andmine jõulistele ja veenvatele meetmetele osutamata võib põhjustada investorite ja turgude jaoks ühisraha edasise nõrgenemise ning kogu Euroopa nõrgenemise. Kujutage ette turgude reageeringut eelolevatel tundidel, arvestades, et vaid mõne minuti eest euro jälle kukkus!

Kui täiskogult väljume, austatud juhataja, võime leida end vaesemate ja ebakindlamatena. Vaid uus Euroopa juhtimine võimaldab meil kaitsta ühisraha, edendada majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset kaasamist. Me peame loobuma vanast lähenemisviisist riikide poliitika kooskõlastamisel ja varustama end jõuliste otsustamisvahenditega.

Uus Euroopa juhtimine peab kindlustama kolm sekkumise tasandit: kasvupoliitika, sobivad finantsinstrumendid ja hädaolukordade ohjamine. 750 miljardi euro suurune päästepakett oli oluline, kuid oleme mõistnud, et sellest ei piisa. Vajame praegu jõulist poliitilist initsiatiivi, mis on suuteline turgu juhtima, et võimaldada vahendite suuremat liikuvust. Raha- ja eelarvepoliitika on tootlikkuse ja konkurentsivõime kindlustamisel ebapiisavaks osutunud. Me ei tohi karta investeerida, eelkõige ühenduse tähtsusega projektidesse, nagu infrastruktuur, energia, keskkond, teadmised ja inimkapital.

Austatud juhataja! Parlamendil on suur vastutus: tugevdada liikmesriikide suutlikkust hüljata valitsustevaheline poliitika ja lasta omaenda sõltumatuse kaudu välja uutmoodi Euroopa vaim.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Euroopa valitsusi juhivad turud. Nad vähemalt reageerivad, kuid reageerivad pärast sündmust, mitte enne. On šokeeriv, et valitsused ja komisjon reageerivad vaid siis, kui turgudel ilmnevad tõelised nõrgad küljed.

Valitsused oleksid pidanud need nõrgad küljed ise varakult kindlaks tegema. Kui euro kasutusele võeti, teadsime, et meil ei ole tulevikus ühist raha- ja maksupoliitikat, nagu üksikutes riikides tavaks. Oleme seepärast võtnud meetmeid, et leida sellele asendust, kuid me ei ole neile meetmetele eriti kindlaks jäänud. Eeskirju rikuti väga kiiresti ja kohe alguses ning isegi suuremates liikmesriikides. Meil on vaja veel üht tõhusat, sanktsioonimehhanismidega eeskirjade kogumit, mis sisaldab ka häbimärgistamispoliitikat, hääletusõiguste kaotust ja maksete peatamist Euroopa fondidest, kuni trahvid on makstud.

Teiseks on saanud selgeks, et euroalas on sisepingeid, mis euroala tugevuse äärepealt proovile panevad ja mis väljenduvad erinevustes konkurentsivõimes. Komisjon peab selles valdkonnas meetmed võtma. See peab korraldama üksikute liikmesriikide eelarvete uurimise, et määrata kindlaks, kas need kujutavad euroalale ohtu.

Loomulikult teame, et õigus eelarvet koostada on riikide parlamentide keskne õigus. See ei ole aga põhjus, miks ühise Euroopa lähenemisviisi väljaarendamisel ebaõnnestuda võiks. Vajame kiiresti ühist lähenemisviisi! Meil on vaja rohkem Euroopat ja vähem Euroopat. See võib olla meie viimane võimalus. Kardan, et kui komisjon ja nõukogu parlamendiga läbirääkimisi ei pea, on tulemuseks kunagi tulevikus suur katastroof.

  Janusz Wojciechowski (ECR). – (PL) Ma nõustun Mario Mauroga selles, et Euroopa Liit ei ole võitluses kriisiga eriti palju meetmeid võtnud. Oleme viimastel aastatel keskendunud poliitilisele integratsioonile – Lissaboni lepingus on meiega arvestatud ning oleme poliitiliste institutsioonide pädevusi tugevdanud –, kuid oleme kriisidega võitlemisel koostöö unustanud. Ma pean silmas eri kriise, mis nõuavad koostööd ja solidaarsust. Ma ei pea siin silmas pelgalt finantskriise.

Meie praeguse arutelu ajal tabas mitmeid Euroopa Liidu riike, kaasa arvatud mu enda riiki, suur üleujutus. Inimesi on hukkunud ja varaline kahju on olnud suur. Inimesed eeldavad, et sellistes olukordades tuleb Euroopa Liit ja aitab neid, kuid seda abi ei ole eriti palju olnud. Euroopa Liit on nõrk, sest selle eelarve on liiga väike ja sellel ei ole erimeetmete jaoks piisavalt raha. Asjakohane rahanduslik tugevnemine ei võimalda poliitilist tugevnemist. Ma loodan, et selle kriisi tulemusel ei suurene veelgi eelarve vähendamise suundumus, sest siis muutume veel nõrgemaks ja abitumaks.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Nüüd on saabunud hetk kriisis, mis ei ole üksnes Euroopa, vaid on ka ülemaailmne kriis, kus meil peab olema tõde ja selge pea ja kus tuleb võtta vastutus.

Ülemaailmne juhtimine on stabiliseerumas. Millist mõju avaldavad eurooplased? Kuidas hakkame mõjutama ülemaailmset juhtimist, kui me omaenda Euroopa juhtimist paika panna ei suuda? Kõik on näinud, et pärast 50 aastat integratsiooni seadis riikliku eneseupituse suurendamine meid 50aastase laialilagunemise ohtu. Kõik on näinud, et püüdsime luua kodakondsust ilma kodaniketa, juhtida poliitikat valijateta, luua usku õigusriigi põhimõtete ideaali neid järgimata.

Pärast Berliini müüri langemist taasühendasime oma mandri usus oma tugevusse, kuid olime liiga uhked, et oma nõrkusi näha. Ja mis nüüd toimub? Kriis tabab meid kõiki otse näkku, ajal mil meie Euroopa integratsioon on habras ja hõlmab viletsalt juhitud ning mõnel juhul korrumpeerunud riike. Praegu pannakse liidus proovile solidaarsusahel ja me kõik teame, et ahel on nii tugev kui on selle nõrgim lüli. Meil on õigus, kui päästame kõige nõrgemaid, sest aeg on käes ja meie tugevus on see, mis need päästab. Ebapiisavad ei ole mitte ELi määrused, vaid nende rakendamine liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni poolt, mis ei ole jälginud piisavalt riike, kus puudusi on esinenud.

Me ei vaja mitte vähem Euroopat, vaid rohkem Euroopat, ent see peaks olema tõe Euroopa – selge pea ja vastutustundlikkus. Peame muidugi austama stabiilsuse ja kasvu pakti, mida tuleb reformida. Ometigi on praegu meie ees seisvaks ülesandeks võita tagasi oma kodanike usaldus, mis tähendab majanduskasvu ja töökohtade tagamist. Kasv tähendab investeerimist. Kui avalik sektor ei investeeri, ei saa me eeldada, et erasektor seda teeb.

Lisaks üliolulisele tööstuspoliitikale teen ma ettepaneku ELi 2020. aasta strateegia kümneks aastaks koostada ulatuslik 1000 miljardi euro investeerimise kava, mille eesmärk on muuta ELi territoorium kõige konkurentsivõimelisemaks territooriumiks maailmas seoses üleeuroopaliste võrkude, infrastruktuuri, ühenduste, kiirrongide, lairibateenuste, kiirteede, vee, kosmose, teadusuuringute, tervishoiu, energia ja haridusega, ja mis saavutatakse meie eelarve toetusmeetmete reformimisega koostöös kõigi avaliku sektori sidusrühmade ja eelkõige Euroopa Keskpangaga.

  Elisa Ferreira (S&D). – (PT) Austatud juhataja, volinik! Kui majandus- ja rahaliit sai 10aastaseks, arvas komisjon, et euro on liidu suurim õnnestumine. Praegu oleks meil raske seda avaldust ilma seda kvalifitseerimata teha, sest kriis on näidanud, et majandus- ja rahaliit on pooleliolev projekt.

Selle päästmiseks vajaminevad miinimummeetmed võeti erakorralises õhkkonnas, kuid ärgem laskem end eksitada: pealesurutud tingimused, põhiliikmesriikide otsesed huvid ja otsuste vaevaline ja aeglane loomus on toonud kaasa selle ebakindla pildi, mis üldsusel ja maailmal eurost ja Euroopa Liidust on.

Peame tõsiasjadele näkku vaatama: Euroopa Liit ja euro kujutavad endast integratsiooniprotsessi, mitte lihtsalt riikidevahelises koostööd. Need kujutavad endast pooleliolevat protsessi, mida ei tule tugevdada ning mis ei ole ka tõsises kadumisohus. On küsimusi, mis tuleb lahendada. Esiteks on oluline konsolideerida vahendid, mis selles erakorralises õhkkonnas loodud on: tuleb luua Euroopa valuutafond; edusamme tuleb teha eurovõlakirjadega; edusamme tuleb teha Euroopa järelevalve- ja reguleeriva struktuuriga ning edusamme tuleb teha Euroopa mõõtmega panganduskriiside ohjamisel.

Teiseks on oluline mõista, et euro ei ole tugev valuuta, kui majandus on nõrk: prognoos Euroopa Liidu 1% majanduskasvuks ei ole jätkusuutlik demograafilise olukorra parandamise ega ka töötusega võitlemisega seoses ning 2020. aasta strateegia ei ole muud kui heade mõtete kogumik, kui selle elluviimiseks vahendeid ei ole.

Kolmandaks, Olli Rehn, on oluline eelarve konsolideerimine, kuid see ei saa käia käsikäes üha suureneva erinevusega liitu moodustavate liikmesriikide vahel: lähenemispoliitika tuleb kiiremas korras läbi vaadata.

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Euroopa Parlament pöörab kolmandat korda tähelepanu kesktasandil kavandatud kümne aasta kavale nimega Euroopa 2020. Kava on paljudes liikmetes antipaatia esile kutsunud, mitte üksnes assotsiatsioonide tõttu, mis see ajalooliselt vananenud poliitiliste süsteemidega tekitab, vaid ka selle eelkäija Lissaboni strateegia tähelepanuväärse fiasko tõttu.

  Jaime Mayor Oreja (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Ma usun, et kõige hullem kriis, mille käes kannatada võiksime, ei ole see, mille käes me praegu kannatame, vaid kriis, mille käes kannatame, kui me ei suuda seoses toimuvaga poliitiliselt õigesti õppust võtta.

Oleme elanud üle oma võimete, eriti mõnes riigis. Oleme reaalmajandusest eemaldunud ja võtnud avaliku sektori raamatupidamisarvestuses ning samal ajal ka oma pere- ja eraelus omaks väljamõeldud majanduse.

Me ei ole suutnud mõista, et nagu iga elusorganismi puhul, ei ole kasvamine sama mis rasvumine. Kasv nõuab jõupingutusi ja proportsiooni, samas kui rasvumisprotsess hõlmab proportsiooni ja tasakaalu puudumist võrreldes tööga, mida teeme, ja jõukusega, mida naudime.

Praegune kriis ei jää staatiliseks. Mõne kuu eest oli kriis hoopis teistsugune kui see, mis meil täna on. Mõne kuu pärast on kriis erinev kriisist, mis meil praegu on.

See kriis oli majandus- ja finantskriis ning sellel on tulevikus üha suurem sotsiaalne mõõde, millega kaasneb sotsiaalne konflikt. See tähendab, et samal ajal kui praeguses etapis oleme, peavad poliitikas osalejad enne, kui konflikt sotsiaalseks muutub, teadma, et meie peamine kriis on usalduskriis. Tegemist ei ole pelgalt eurokriisiga.

Analüüsigem kõiki viimaste kuude poliitilisi ja valimisprotsesse! On usalduskriis, mis tähendab, et peame endilt küsima, kuidas muutuma peame, kuidas peab muutuma meie suhtumine: meie poliitiline, institutsiooniline ja isiklik suhtumine. Seoses sellega peab täiskogu, selle asemel et teistele institutsioonidele mõelda, küsima iseendalt, millise panuse see siinses koosseisus institutsioonilise ja poliitilise suhtumise muutumisse anda saab.

Ma julgen öelda, et täna, olles kuulnud paljusid kriisi põhjuseid (bürokraatia, asutused, valitsused), on kaks küsimust, mille suhtes muutuma peame. Esiteks nõuab Euroopa Parlamendilt ühtekuuluvuse miinimumtaset: see ei saa lasta endal sellisel põhjalikul arutelul Euroopa ühiskonna kahe kontseptsiooni üle verest tühjaks joosta. Teiseks peame söandama meiega toimuva kohta tõtt rääkida.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Tahaksin kõigepealt võtta menetlusest kümme sekundit, et tõde jalule seada. Werner Langen, keda täiskogul ei ole, ütles, et on vastuvõetamatu, et kreeklastest liikmed Kreeka parlamendis kolmeaastase stabiliseerimisprogrammi vastu hääletasid. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et oleks hea mõte, kui Werner Langen järgmisel Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni koosolekul oma soovitusi kordaks, sest need liikmed, kes kuni mõne kuu taguse ajani riigi valitsemise eest vastutasid, kuuluvad fraktsiooni PPE.

Kui üldisema küsimuse juurde tagasi pöörduda, on tõsiasi see, et praegune kriis on toonud esile kroonilised haigused ja nõrkused seoses euroala majanduse kooskõlastamise ja majandusjuhtimise ülemaailmse süsteemiga ning selle tulemusel on globaliseerunud finantssüsteemi kogunenud tohutu kontrollimatu jõud. Seega on meil täna eelkõige käsitleda küsimus demokraatia kohta ja kui Euroopa oma väärtusi ja ajalugu hinnata tahab, peab ta siin juhtrolli enda peale võtma.

Otsus kehtestada euroala stabiilsuse toetamise mehhanism on oluline samm, selles ei saa olla mingit kahtlust. Kriisijuhtimise mehhanismist aga ei piisa. Me peame tegelema algpõhjustega, mitte üksnes riigisisesel, vaid ka Euroopa tasandil. Me teeme vea ja õõnestame oma ühist tulevikku ja järgmiste põlvkondade tulevikku, rõhutades üksnes viivitamatut rahanduse elavnemist ning alahinnates kasvu, tööhõive ja heaoluriigi alusstruktuuride mõju, mida mitu aastakümmet meisterdatud on.

Volinik, ettepanekud majandusliku koostöö tugevdamiseks, mille esitasite 12. mail, võivad aidata ehitada sidusamat Euroopat, kus on vähem makromajanduslikku tasakaalustamatust, vastavalt kahele eeltingimusele: esiteks, et need ei piirduks stabiilsuse ja kasvu pakti jäiga kohaldamisega, ja teiseks, et need hõlmaksid täiel määral konkreetseid eesmärke elujõuliseks kasvuks ja tööhõiveks 2020. aasta strateegia raames.

  Paulo Rangel (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Mitu kolleegi Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist on olukorrast juba päris täieliku pildi maalinud. Ma arvan, et nüüd on vaja nimetada liikmesriikide rolli.

Tõsiasi on see, et ka iga liikmesriigi valitsusel on siin oma roll seoses ühisraha tugevdamise nõuete ja tingimuste määramise ning selle finantsmajandusliku integratsiooniprojekti edendamisega. Ma tahaksin siinkohal öelda, et meie erakond – fraktsiooniga PPE seotud erakond, milleks on Portugali Sotsiaaldemokraatlik Partei (PSD) – toetab valitsuse karmistamismeetmeid, sest me usume, et 15 Portugali sotsialistliku valitsuse aasta jooksul tehtud vead, mis kahjuks nüüd meile kõigile näha on, tuleb parandada. PSD toetab nende heastamise meetmeid.

Samal ajal aga, kui karmistamismeetmeid toetame, tahaksime ka kritiseerida Portugali valitsust – ja see on hea näide teistele, kes on samas olukorras –, sest sellega kulutusi ei kärbita. Puudujäägi vähendamiseks on oluline mitte ainult suurendada makse, vaid ka kärpida kulutusi ja valitsusel peab olema julgust kulutuste ja puudujäägi vähendamiseks ning mõne avaliku sektori võla tasumiseks meetmeid võtta.

See kehtib Portugali suhtes ja ka teiste liikmesriikide suhtes, kelle olukord on raske. Meie, Euroopa Parlamendi liikmed, vastutame ka oma kodumaal nende meetmete kaitsmise eest, mida on vaja selleks, et euro tugevamaks muutuks, ja selleks, et täituks see ühtne ala ja see unistus – fraktsiooni PPE unistus ja meie kõigi ühine unistus. Seepärast suhtumegi kriitiliselt valitsustesse, kellel ei ole julgust oma kodumaal vajalikke meetmeid võtta.

  Göran Färm (S&D). – (SV) Austatud juhataja! Mõnes suhtes mõjutab see ühtsem majanduspoliitika samuti ELi eelarvet. Me räägime strateegilise teedrajava Euroopa 2020. aasta projekti rahastamisest. Räägime mõnedest kuludest, tagatistest jne laenumehhanismi jaoks ning finantsturgude kontrollimisest. Me räägime muu hulgas paljudest uutest kohustustest, mis tulenevad Lissaboni lepingust. Me oleme Euroopa Parlamendis vägagi teadlikud asjaolust, et paljud liikmesriigid leiavad end praegu äärmiselt keerulisest majanduslikust olukorrast, kus sageli esineb keerulisi riigieelarve probleeme.

Teisalt on selge, et selles olukorras võib EL appi tulla, võttes meetmed, mis on liikmesriikide majanduse elavdamise jaoks olulised ja mis majanduskasvule ja töökohtade loomisele uue tõuke annavad. ELi eelarve peaks seepärast keskenduma valdkondadele, kus EL lisaväärtust – Euroopa lisaväärtust – anda saab ning mille puhul liikmesriikide ja ELi eelarved üksteist täiendada ja toetada saavad. See tähendab ka siiski seda, et liikmesriigid ei tohi ELile vajalikke vahendeid andmata sellele olulisi lisakohustusi määrata.

Ma pean silmas teadusuuringute poliitikat, teedrajavaid projekte ning investeeringuid haridusse ja infrastruktuuri, mida on vaja juhul, kui me paremat majanduslikku tulevikku saada soovime. Arvan seepärast, et on äärmiselt oluline, et selle üha ühisema majanduspoliitika vaim peaks kajastuma ka konstruktiivses suhtumises läbirääkimistel ELi 2011. aasta eelarve üle, pikaajalise eelarve vahekokkuvõtte tegemisel ja arutelul uue finantsraamistiku üle pärast 2013. aastat. Vastasel juhul ei saa me edasi liikuda ega majanduskasvu ja töökohtade edendamiseks ühiseid meetmeid kehtestada.

  Theodoros Skylakakis (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Tahaksin kreeklasest Euroopa Parlamendi liikmena korrata siin parlamendis midagi, mida ma olen Kreekas algusest peale avalikult öelnud, ning avaldada tänu abi eest, mida minu kodumaa on saanud Euroopa toetusmehhanismilt, mis koos karmide, kuid enamjaolt vältimatute meetmetega on Kreeka majanduse kohese kokkukukkumise ära hoidnud.

Oleks kasulik, kui mehhanism Kreeka jaoks oleks võetud vastu sama kiiresti, nagu teotusmehhanism teiste majanduste puhul toimis, kui Euroopa lõpuks meid kõik ähvardavat ohtu mõistis. Täna on esimene kord, kus ma näen nii parlamendis kui ka teistes Euroopa institutsioonides tõelist otsusekindlust otse ja realistlikult Euroopa majanduslikke kitsaskohti vaadelda. Miks me sellises olukorras oleme? Peamine põhjus on see, et oleme kulutanud üle oma võimete ja krediiti suurendanud. Me kulutasime siis, kui kriisi ei olnud, me kulutasime kriisi ajal, me kulutame praegu, olles teel kriisist välja. Igaüks, kes tahab teada saada, mis juhtub, kui pidevalt rohkem kulutada, kui raha on, peab lihtsalt Kreekasse tulema.

Euroopa Valuutafond ja teised institutsioonid, mille loomiseks resolutsioonis, mille üle läbirääkimisi peetakse, ettepanek tehti, liiguvad õiges suunas. Kui tuleb aga pakkuda tõelisi stiimuleid, peab fond võtma arvesse mitte üksnes võla ja puudujäägi absoluutset suurust, vaid ka võla ja puudujäägi vähendamise kiirust. Meie tegelik probleem – ja ma ütlen seda vasakule tiivale – on see, et arengumaailmas on neli miljardit inimest, kes elavad 200 euroga kuus, avastanud kapitalismi ja nõuavad meilt, rikastelt, kes me 2000 euroga kuus elame, ülemaailmseid ressursse ja turge. Meil läänes ei ole monopoli kapitalismi üle, millele vana Euroopa mudel ehitati. Kui me ei muutu, kui me ei kiirusta struktuuriliste muutuste, konkurentsivõime ja uuendusega, hakkame lihtsalt vaesemalt elama.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Austatud juhataja! Selles kui tõsine on praegune kriis, ei ole eriti kahtlust, ja enneolematute poliitikameetodite kasutustasu on väga suur. Reguleerijate ja poliitikakujundajate ülesanne võtta meetmeid, mis võimaldavad turutõrgete tõttu kõikuma löönud tasakaalu ennistamist ning valitsuste ebaõnnestunud poliitika parandamist. Seda tehakse, kuid veel on vaja näha, kui kiiresti ja milliste poliitikameetmete kaudu Euroopa Liidu liikmesriigid kasvu teele tagasi pöörduvad.

Rohkem reguleerimist ei ole tagatiseks praeguse kriisi ohtude vastu. Kuna oleme valinud rohkema reguleerimise tee, peaks see käima käsikäes suurema lihtsustamisega ja vähendama finantsturgude komplitseeritust. Selge on ka see, et maksu- ja finantspoliitika on struktuurireformide aseained. Struktuurireformid peavad tegelema Euroopa Liidu majanduse põhiliste nõrkade külgedega: järsult suurenevad võlad ja puudujäägid, vananemine, ülimalt tõenäoline uus inflatsioonipuhang, kliimamuutuste poliitika tekitatud ohud, madal tootlikkus ja konkurentsivõime puudumine.

Vähema rahaga tuleb rohkem ära teha. Seega tuleb avaliku sektori raha, nii Euroopa kui ka liikmesriikide raha, tõhusamalt kasutada. Ettevõtlust soosiv reguleeriv keskkond, tõhus juhtimine, mittemoonutavad maksud, kõrged tööjõu, eriti noorte naiste, osaluse määrad, hea haridussüsteem, teadusuuringud ja uuendustegevus – kõik see moodustab minimaalse meetmete põhipaketi, et luua majanduskasvu, töökohti ja konkurentsivõimet. Euroopa võitev strateegia peab kahtlemata põhinema eelarve konsolideerimisel, kuid see peaks keskenduma uuendustegevusele – ainsale viisile, kuidas jätkusuutlikult tootlikkust ja majanduskasvu edendada.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament peaksid saama tagasi oma strateegilise rolli ja valima julged Euroopa lahendused. Nii kodanikel kui ka turgudel on vaja rohkem Euroopat.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Ma pean enesestmõistetavaks, et suveräänseid riike tuleb võetud kohustuste eest vastutavaks pidada ning tuleb nõuda, et nad kokkulepitud eesmärke täidaksid – seega ma alustan siit. Praegu on aga ka aeg ringi vaadata ja näha, millise panuse teised meetmed viimase aja segasesse olukorda annavad. 1930. aastatel aitasid majanduslanguse süvenemisele kaasa kulla standard ja protektsionism. Kontrastiks sellele on meil Euroopa Liidus solidaarsus ning Euroopa Keskpanga ja komisjoni kaudu institutsiooniline suutlikkus mineviku vigadest õppida.

Institutsioonide töö on olnud muljetavaldav, arvestades, et on 27 liikmesriiki, sealhulgas 16 euroala liiget. Lisaks sellele on meie institutsioonid teinud koostööd USA Föderaalreservi, Bank of Englandi, Jaapani Keskpanga ning teistega. Sellest hoolimata on turud – niinimetatud turud – võtnud tegelikult negatiivse seisukoha kõigist astutud sammudest. Praegu pooldan ma täielikult vabaturge. Protektsionism ei toimi! Kas meie turud on aga vabad? Turge ju masseeriti korralikult ja neid mõjutati nii, et me sattusime kriisi. Kas praeguseks ei ole siis mõistlikku kahtlust, et võimsatel huvidel on võime suveräänseid riike üle võtta ja võita ning et mõned – mis iganes eesmärgil – kasutavad seda võimu enda tegevuskava edendamiseks, kasutades turge isiklikel eesmärkidel?

Poliitiline tegevuskava võiks sisaldada muret, et näiteks euro võib tulevikus nafta hinna kujundamise valuutana dollarid asendada; ettevõtlus- ja majandushuvide kava võiks sisaldada vaid suuremate volituste ja jõukuse kogumist, hävitades suveräänseid õigusi, sealhulgas jagatud suveräänseid õigusi Euroopa Liidus. Poliitilistel juhtidel on aeg lihtsalt toimuvat analüüsida. Ma kordan: liikmesriikidel, sealhulgas liikmesriigil, kust mina pärit olen, tuleb olla distsiplineeritud. See peab muidugi toimuma, kuid paneme kogu rõhu liikmesriikidele ja paneme väga vähe rõhku sellele, mis mõne turu tegevuse taga on.

Ma tahaksin kuulda nõukogu eesistujariigilt ja volinikult: mida selleks ära tehakse, et seda distsiplineerida? Me ei distsiplineerinud neid inimesi varem ja vaadake, kuhu see meid viis! Ärge kasutage vaid n-ö ühe haruga kahvlit: on aeg kasutada kaheharulist kahvlit.

  Alajos Mészáros (PPE). – (HU) Euroopa 2020. aasta strateegia on väga oluline strateegia, eriti nüüd, üha suureneva finants- ja majanduskriisi ajal. See kriis on toonud esile sellised põhitähtsusega küsimused ja negatiivsed protsessid, mis võivad meie majanduspoliitikat ohustada, kui me neid oma strateegiasse ei lõimi.

Me ei tohi lubada euro maine rikkumist, kuid peame tegema rahaliidu jätkusuutlikkuse nimel kõik, mis meie võimuses. Ma esindan riiki, mis viimasena euroalaga ühines. Slovakkia kodanikud peavad euro kasutuselevõttu edulooks ja seepärast aitab see kaasa ka euro kaitsmisele kõikvõimalike vahenditega.

Me peame tõstma teadlikkust sellest, et rahakriisil võivad olla tõsised poliitilised tagajärjed. Nende hulka võivad kuuluda euroskeptitsismi suurenemine ja ebakindlus nende riikide hulgas, mis euroalaga ühinemiseks ettevalmistusi teevad. Me peame aitama ja julgustama neid riike, mis seda ühisraha veel kasutusele ei ole võtnud.

Strateegia EL 2020 väljatöötamisel tuleb anda suur roll poliitikavaldkondadele, mis tagavad jätkusuutliku arengu. Kuigi energia mitmekesistamise lahendustega Kesk-Euroopas parajasti tegeletakse, tuleb kliimamuutuste vähendamiseks ühtlasi rohkem alternatiivseid energiaallikaid kasutada. Me peame andma inimestele teada, et praeguste alternatiivsete energiaallikate suutlikkus on piiratud. Pikaajalise energia varustuskindluse seisukohast on tuumaenergia lahendus, mis suudab tagada piisava hulga energiat madalaima süsinikdioksiidi heitkoguste taseme juures, ning seega peame panema suurt rõhku sellega seotud küsimusele kütuse ohutust ladustamisest ja tootmisest. Hädavajalik on ka kiirendada teadusuuringuid kaasaegsete energiatehnoloogiate kohta, nagu uuendustegevus, mis hõlmab termotuumasünteesi reaktoreid. Tekib palju olulisi küsimusi, mida me oma strateegiasse lisada tahame, ning meid ootab ees üks olulisem ülesanne parandada paljude valdkondade kooskõlastamist ja integratsiooni. Vaid seda tehes saame tagada, et lisaks rahaliidule saavutatakse ka ülioluline majandusliit.

  Marian-Jean Marinescu (PPE). – (RO) Ma tervitan väga soojalt komisjoni ja nõukogu esitatud meetmeid! Kui need meetmed oleksid mõni aeg tagasi vastu võetud, oleksime vältinud paljusid selle kriisi mõjusid, mida praegu läbi elame. Majandusjuhtimise puudumine on toonud kaasa otsuste vastuvõtmise surve all ning Euroopa Parlamendiga konsulteerimata. Lisaks sellele ei ole vastuvõetud meetmete jaoks kehtestatud ühtegi mehhanismi.

Möödunud aastal süstiti pankadesse suuri rahasummasid. See oli vajalik meede, kuid pankade päästmine ei ole aidanud hiljem kriisi leevendada. Kriis on jätkunud. Stabiilsuse ja kasvu paktist ei ole kinni peetud. Suurenenud on vastuvõetamatud puudujäägid. Riigid on võtnud sarnastes olukordades erinevaid meetmeid. Mõned on otsustanud kodanikele tõtt rääkida ja karmistamismeetmed vastu võtta. Ühiste eeskirjade puudumisel on Euroopa kodanikele erinev mõju, kuigi kõik liikmesriigid on kriisi vallandumisele kaasa aidanud. Me ei saa tarbida rohkem, kui me toodame, ega saa kulutada rohkem, kui me koguda suudame.

Me vajame finantsstabiilsust! Seepärast on ettepanekud uue stabiilsusmehhanismi või Euroopa valuutafondi loomiseks absoluutselt olulised. Neid meetmeid peavad aga toetama sidus majanduse leevendamise strateegia ja kontrolli- ning sanktsioonimehhanismid. See võimaldab meil öelda, et kehtestame kõigi liikmesriikide kasuks tõelise tõhusa majandusjuhtimise.

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Ma järgin teie reeglit. Ma tervitan eesistujariik Hispaania märkust tootlike süsteemide ja konkurentsivõimele keskendumise kohta. Ma arvan, et meil on vaja seda siin parlamendis, nõukogus ja komisjonis veidi rohkem arutada.

Peame seda vaatama seoses märkustega aeglase reageerimise kohta, sest tegemist on Euroopa süsteemi letargiaprobleemiga, mis on seotud reageerimisega. Liikmesriigid oleksid võinud kiiremini reageerida, kui panganduskriis algas. Me suudame seda teha, kuid näib, et me ei ole seda sel konkreetselt hetkel teinud.

Lõpuks otsib komisjon uue strateegia nelja sammast. Arvan, et komisjon peab vaatama üle oma rolli selles kriisis. Usun, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade järgimine oli aluseks nn pehme jõu lähenemisviisile, mis ei olnud suuteline toimima. Kui me kõik, nagu teised on öelnud, oleksime eeskirjadest kinni pidanud, siis meil seda probleemi ei oleks. Suuremate volituste andmine toimib vaid juhul, kui olemasolevaid volitusi juba kasutatakse.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Tundub, et praeguse majanduskriisi ajal kujutab Euroopa 2020. aasta strateegia endast tõelist väljakutset. Teiselt poolt annab see ka võimaluse. See võib pikas perspektiivis vajalike majanduslike ja sotsiaalsete reformide toetamisega seoses olulise tõuke anda. Solidaarsus ja kohanemisvõime peavad olema põhimõtted, millele see rajatud on.

Ma usun, et eraldised ühtekuuluvusfondidele tuleb säilitada, kuna need mängivad olulist rolli erinevuste vähendamisel ELi piirkondade majandusarengus. Teisalt on enesestmõistetav, et Euroopa Liidu tasandil vastu võetud eesmärgid ei saa automaatselt riiklikeks eesmärkideks muutuda. Need tuleb kohandada vastavalt iga riigi võimalustele. Rumeenia valitsus on loonud kõrgetasemelise töörühma, mis riiklikke eesmärke kehtestab. Samal ajal aitab töörühm riikliku reformikava väljatöötamist kooskõlastada.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – (EL) Turgude ja pankade käitumine meenutab hundikarja – nagu Rootsi rahandusminister neid kutsus –, hundikarja, kes on valmis majanduslikult nõrgad riigid lõhki rebima. Esimene ohver oli Kreeka, millele järgnesid Hispaania ja Portugal. Kreeka puhul nägime ühelt poolt, kuidas spekulandid riigile halastamatult hoope jagasid, ja teiselt poolt ühenduse solidaarsust, mis tuli väga hilja ja mis tuli väga karmidel tingimustel, sundides kreeklasi väga ebameeldivaid ohvreid tooma ja õigustatud streike algatama. Ilmnes, et rahvusvahelise majanduskriisi peategelased on nüüd riigid, mitte pangad.

Me peame sellest õnnetusest õppima! Euroopa Liidul on vaja rohkem ühenduse solidaarsust, paremat finantssüsteemi järelevalvet, tugevamat riikide stabiilsuspakti järgimist, rohkem kooskõlastatud finantspoliitikat ja meetmeid konkurentsivõime tasakaalustamatuse vältimiseks. Euroopa elanikud tahavad humaansemat Euroopat, kus liikmesriikide vahel on vähem ebavõrdsust. Kätte on jõudnud aeg realistlikuma ja inimsõbralikuma Euroopa Liidu 2020. aasta programmi jaoks, mis aegade väljakutseid kuulda võtab.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Euroopal on vaja rohkem koostööd ja rohkem solidaarsust, mitte protektsionismi ja natsionalismi. Me teame seda – ajalugu on seda meile õpetanud.

Mul on raske mõista hirmu, mida rahandusministrid ilmselt tunnevad, seistes silmitsi selle ettepanekuga liikmesriikide eelarvete eelnevaks läbivaatamiseks. Viimastel kuudel olid isegi paksu nahaga rahandusministrid hirmul – ja pididki olema. Siin on kindlasti märgata teatavat riikliku enesekindluse joont. Olge lahke, kontrollige teisi riike, aga mitte minu riiki! Kontrollige Kreekat, Hispaaniat ja Portugali, kuid mitte minu riiki! Noli me tangere – ära puutu mind!

Meie vastastikune sõltuvus nõuab avatust ja usaldust. Nii rootsi kui ka Rootsi ja Soome valitsusel on kogemus 1990. aastate raskest kriisist ja nad peaksid mõlemad kogu südamest volinik Rehni ettepanekuid toetama.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Kõigi Euroopa Liidu riikide vastutustundlik eelarvepoliitika on alles esimene samm praeguse olukorra lahendamise suunas. Järgmine samm, mida on kindlasti raskem ellu viia, peaks olema püüelda mõõdukate muudatuste poole meie tööjõustruktuuris. Suur osa ELi kodanikke töötavad mittetootvas sektoris, eriti avalikus halduses, ja tootmisvaldkond ei suuda toetada nii suurt arvu bürokraate, kes veel rohkemate eeskirjade ja piirangutega elu vaid keeruliseks muudavad.

Heitke pilk Aasiale, volinik! Neil ei ole nii suurt haritud inimeste osakaalu või nii palju ülikoole kui meil. Ometi on neil väike avalik haldus ja lihtsakoeline ettevõtluskeskkond, mis võimaldab neil arendada loomulikku konkurentsivõimet, mis paljudel inimestel olemas on. Lihtsakoeline läbipaistev ettevõtluskeskkond, vähem haldust ja rohkem ruumi meie kodanike iseseisvatele, ettevõtlus- ja loovtegevustele: see on parim viis, kuidas praegustest probleemidest välja tulla.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Majanduskriis ei ole ajutine haigus, millest ELi liikmesriigid varsti toibuvad ja majanduslikult terveks saavad. ELi ja selle liikmesriikide lähenemisviisis majanduspoliitikale esineb süsteemivigu. Eesmärk, milleks on ühisraha – lõpuks 27 ja enamale liikmesriigile –, põhineb vääral eeldusel, et üks valuuta võib sobida paljudele eri majandustele. Valuuta väärtus peab kajastama selle majanduse tervislikku seisundit, mida see teenib.

Siiski on ka teisi ilmseid probleeme. ELi ja selle liikmesriikide globaliseerumise omaksvõtt on katastroofi retsept. Me ei saa lasta madalate palkadega riikidest pärit kaupadel ja töötajatel Euroopa üle ujutada! Me ei saa oma palgatasemeid nende palgatasemeteni alandamata nende kaupadega konkureerida. Seaduslikud miinimumpalga tasemed ei takista sisserändajaist töötajaid, meie inimeste töö allhanke korras tellimisel või meie tootmise kolmandasse maailma viimisel märkamatult õõnestamast meie töötajate olukorda.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Tahaksin tänada volinikku Rehni lahkete sõnade eest ja usalduse eest Eesti jõupingutustesse euroalaga ühinemisel ning ma võin teile kinnitada, et praeguse finantskoormuse juures, milleks on 7,5% SKPst, ei aita Eesti ELi üldise võlataseme suurenemisele kaasa! Samuti usun ma, et euroala kolleegid suudavad Eestit kui positiivset näidet tunnustada. See annaks julgustava signaali ka Lätile ja Leedule, veendes nende elanikke selles, et pingutuste tegemisel on mõtet ja et kõiki taotlejaid koheldakse vastavalt nende teenetele.

Euroalaga ühinemine praegu ei ole mitte üksnes privileeg. See tähendab algusest peale solidaarsuskohustuste võtmist ja panuse andmist konsolideerimispakti, kuid ma olen veendunud, et see on õige otsus. Me näeme ELi mitte üksnes kui võimalust midagi saavutada, vaid eelkõige võimalust meie ühise eesmärgi edendamisele kaasa aidata.

  Danuta Jazłowiecka (PPE). – (PL) Tänane arutelu majandusjuhtimise üle Euroopa Liidus on põhitähtsusega arutelu, sest see puudutab küsimust Euroopa integratsiooni tugevdamise jätkamisest. Võttes arvesse liikmesriikide edasiarenenud majanduslikke sidemeid, peaksid nad Euroopa stabiliseerimismehhanismi ja kogu Euroopa majandusliku olukorra eest võrdset vastutust tundma.

Ärge arvake, et kellelgi meist oleks mingitki kahtlust, et avaliku sektori kohustuste ja kulutuste (istungi juhataja katkestas sõnavõtja) täpne jälgimine, eelarvete ja reformikavade protsessi varajases etapis kooskõlastamine liikmesriikides ja abimehhanismid kriisiaegadel on meetmed, mis liiguvad õiges suunas! Stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtete kohusetundlik rakendamine peaks olema prioriteet. See on võti eelarve- ja makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks Euroopa Liidus. Samas kui karistused ja häbiposti naelutamise põhimõte on olulised liikmesriikide distsiplineerimisel pakti põhimõtete kasutuselevõtul ja oluliste reformide kehtestamisel, on mul reservatsioone seoses rahaliste karistustega. Nende karistuste puhul, mida kasutatakse liikmesriikide suhtes, mis on juba raskes finantsolukorras, võib mõju nende riikide majandustele olla vastupidine ja kahjulik...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

Paluksin seepärast, et me Euroopa tulevikku vastutustundlikult kavandaksime!

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud juhataja! Kriisi ajal on psühholoogiliseks reaktsiooniks kas kerra tõmbuda, teisi süüdistada, otsida vaenlasi või püüda lahendusi leida. Euroopa on nüüd tunnistajaks sellele kolmesuunalisele lähenemisviisile: ühelt poolt suurenevad paljudes riikides rahvuslus ja protektsionism; teisalt otsitakse uusi lahendusi, nagu Euroopa Komisjoni puhul. Me peame neid hästi hoidma! Mida tugevam on poliitiline süsteem Euroopa Liidus ja riigisisesel tasandil, seda paremini suudame turujõude taltsutada. Vastasel korral läheb halvasti.

Ma arvan, et on üks asi, mille lõpetama peaksime, ning see on Kreeka naeruvääristamine. Kreeka rahvas, peaminister ja poliitikud väärivad meie austust, kuna nad võtavad vastu väga raskeid otsuseid. Nagu ütles Frithjof Schmidt, olid Soome ja Rootsi 1990. aastate alguses samas olukorras, mis Kreeka praegu. Me pidime võtma vastu otsuseid, mis olid sama rasked, kuid me saime sellega hakkama!

  Juhataja. – Vabandage, et ma teile vahele segan! Te märkate istungisaalis, et kuigi ta ütles Kreeka kohta väga ilusasti, katkestasin ma teda täpselt ühe minuti ajal, seega püüan olla nii objektiivne kui võimalik.

  Michael Theurer (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Praegusel arutelul Euroopa majandusjuhtimise toimiva süsteemi üle on minu meelest ära unustatud pikaajaline perspektiiv. Praegu on õige aeg lühiajalised stabiliseerimismeetmed pikaajalisse strateegiasse lisada. Meil on vaja nägemust turumajandusest. Sotsiaalse turumajanduse aluspõhimõte on juba sätestatud Lissaboni lepingus. Nüüd peame selle ellu viima.

Sotsiaalne turumajandus oli edukas mudel, millel põhines Saksamaa majandusime. Walter Eugen, kes oli majandusime teednäitav valgus, märkis juba 1950. aastal, et riigi majandustegevus peaks keskenduma majandust reguleerivate süsteemide väljakujundamisele, mitte ainult majanduslike protsesside juhtimisele. Nõuan seepärast reguleerivat lähenemisviisi; teisisõnu meetmeid, mida riik võtab selleks, et majandustegevuse põhitingimusi üldise reguleerimise abil mõjutada. Riik ei ole see, kes töökohti loob, kuid riik peab looma reguleeriva raamistiku töökohtade loomiseks – see on see, millele keskenduma peame. Konkurentsivõime ei ole majandustegevuse lähtepunkt, vaid tulemus.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegia puhul peame tegelema praeguse kriisi algpõhjustega. Kas oleks mõistlik kehtestada rahaliit vastavalt Ameerika juhtpõhimõtetele ilma finantspoliitika vajaliku kontrollita? Vastus on eitav. Eurol ei tohi lasta ELi üheks suureks kohustuslikul solidaarsusel põhinevaks ümberjaotamise mehhanismiks muuta. Kui meil peab olema rahaliit, peab see olema kindel rahaliit.

Lisaks sellele ei tohi vabaturge tulevikus reaalmajandusest eraldiseisvaks pidada. Vajame seepärast spekulantide ja riskifondidega tegelemiseks Euroopa 2020. aasta strateegias selgeid eeskirju. Austria ja eile Saksamaa väljapakutud tee finantstehingumaksu suunas, mis hõlmab pankade ja finantssektori teenitud kasumi maksustamist, on kindlasti õige lähenemisviis. Toogem maksumaksjatele üks näide ja tuletagem viimaks finantssektorile selle kohustusi meelde! Peame ka eeskirjade kohaldamisel liikmesriikide suhtes julgemad olema. Iga riik, mis tahtlikult oma arvandmeid võltsib, tuleks lihtsalt euroalast välja visata. Riigid, mis petavad, peavad lahkuma.

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa 2020. aasta strateegia esitab meile konkreetse väljakutse. Peame üldkokkuvõttes keskenduma väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Peaksime veenduma, et 2020. aastaks on väikese ja keskmise suurusega äriühingute keskmine kapitalikvoot 20%.

Me vajame Euroopas tugevaid VKEsid, sest nemad annavad tööd kahele kolmandikule tööjõust, annavad 50% sisemajanduse koguproduktist ja maksavad 80% maksudest. Komisjon on lihtsalt unustanud lisada kõnealusesse programmi eesmärgid väikese ja keskmise suurusega ettevõtete tugevamaks muutmiseks.

Olli Rehn, ma kutsun konkreetselt teid üles võtma VKEde nimel meetmed ja töötama välja eesmärgid nimetatud ettevõtete ning nende töötajate positsiooni tugevdamiseks.

  Milan Zver (PPE). – (SL) Tänane arutelu on olnud üks parematest aruteludest, mida me finants- ja majanduskriisi üle pidanud oleme, eriti mis puudutab seda, kuidas kriis Kreekas välja on mänginud, ning enamik panuseid on põhiliselt keskendunud küsimusele, kuidas me Euroopa Liitu tulevikus juhtima peaksime. Ma olen aga ka nõus sellega, mida need sõnavõtjad, kes süüd selle olukorra eest jaotada püüavad, rõhutanud on. Minu arvates on see õige tee edasi ja on oluline, et me selle tee valiksime. Me peame küsima küsimusi mõne Euroopa institutsiooni vastutuse kohta ja mitte ainult institutsioonide ühise vastutuse, vaid ka selle kohta, kes täpselt mille eest vastutab.

Seepärast võiksin teha ettepaneku, et kutsuksime näiteks endist majandus- ja rahandusküsimuste volinikku Almuniat seda endale ülesandeks tegema, sest tema oli oma ametiaja jooksul mõne riigi suhtes üsna kriitiline ning siis kerkis üles Kreeka küsimus. Kutsun teda üles selles loos oma rolli selgitama ning juhul, kui ta seda ei tee, peaks ta tagasi astuma.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Esiteks oleme viimase mõne nädala jooksul kehtestanud meetmeid, et tegeleda juba aset leidnud finantskriisiga – finantskriisiga, mille põhjustas reguleerimise puudumine, järelevalve puudumine ja juhtimise puudumine. Püüame tänaste meetmetega neid olukordi ette näha, et neid tulevikus ei esineks, ja neid meetmeid tuleb tervitada.

Me kõik tegutseme paremini, kui keegi n-ö üle meie õla vaatab. See kehtib nii valitsuste kui ka üksikisikute suhtes. Seega ma hindan seda, mis täna siin ära on tehtud, ja arvan, et peaksime alates tänasest hakkama tegelema ka reitinguagentuuride finantsterroristide ja spekulantidega, kes laastavad inimelusid ja püüavad suveräänseid valitsusi kukutada. Kasutades seda kahesuunalist lähenemisviisi – tegelemine juhtimisega poliitilisel tasandil ja tegelemine finantsterroristidega –, võime paremat tulevikku oodata.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Olli Rehn, Diego López Garrido! Räägime täna ühisest Euroopa majandusjuhtimisest. Ma usun, et meil on aeg mõista, et turul ei ole iseseisvat väärtust ja et Euroopa kodanikud ei pea turgu teenima, vaid hoopis turg on selleks, et teenida inimesi, 500 miljonit eurooplast

Olen veendunud, et vajame konsolideerimist ja majanduskasvu, kuid need mõlemad terminid on alati seotud ühe teise aspektiga, teisisõnu ühelt poolt sotsiaalselt vastutustundliku konsolideerimisega ja teiselt poolt jätkusuutliku kasvuga. Me vajame usku selle saavutamisse ja Euroopa elanikud vajavad perspektiive. Me suudame aga neile neid perspektiive pakkuda vaid juhul, kui lubame neile, et nad elavad Euroopas, kus neil on võimalik jõukusest osa saada, või kehtestame meetmed, et see tagada. Tuleviku Euroopas ei tohiks majanduskasv vaid üksikutele kasu tuua.

  Rachida Dati (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Esiteks on tõsi, et ootamatu hädaolukord ja Kreeka kriisi sügavus on meie kaaskodanikes palju hirmu tekitanud – hirmu, mis minu meelest on põhjendatud. Veel kord, see ei tähenda, nagu üks liikmesriik just ütles, et me Kreekale näpuga näitama peaksime. Oluline ja väga vajalik on aga – nagu me praegu mõnda aega öelnud oleme – saada vajalikud õppetunnid, et saaksime ehitada üles poliitilisema Euroopa ja majandusjuhtimise suunas liikuda. Majandusjuhtimiseks tuleks nüüd viivitamatult ettepanek teha.

Ma mõistan, et komisjon teeb ettepaneku riikide eelarveid eelnevalt kontrollida. Mina isiklikult arvan, et peaksime strateegiat vahetama. Mida on põhiliselt ja viivitamatult vaja, on Euroopa majandusjuhtimine, mitte komisjonipoolne riikide eelarvete eelnev kontroll. Ma arvan, et see ettepanek ei väljenda mitte üksnes konstitutsioonilisi lahknevusi, vaid tekitab ka viivitusi ja ajab asja keeruliseks, mis ei ole kindlasti see, mida Euroopa praegu vajab. See, mida on viivitamatult vaja, on Euroopa majandusjuhtimine, mitte riikide eelarvete eelnev kontroll.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D). – (RO) Me kõik teame, et Euroopa 2020. aasta strateegia käivitati eesmärgiga aidata Euroopa Liidul praegusest majanduskriisist välja tulla ja oma majandust uueks aastakümneks ette valmistada. Tõsine on aga asjaolu, et Euroopa 2020. aasta strateegia ei anna isegi selgeid suuniseid, kuidas ühte olulisemat ühist poliitikavaldkonda, nimelt ühise põllumajanduspoliitika reformi, läbi vaadata.

Mis selle veel tõsisemaks teeb, on see, et põllumajandusele kui ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks üliolulisele poliitilisele vahendile viidati alles viimasel minutil. Seepärast ei ole me isegi üllatunud, et kõnealuses dokumendis nii vähe põllumajanduspoliitikat mainitakse. Sellega seoses sisaldab ELi 2020. aasta strateegia mõnda ideed tulevase ÜKP kohta. Siiski ei anta dokumendis sellele keskset strateegilist rolli osana laiemast, ülemaailmsest lähenemisviisist, võttes arvesse tohutuid väljakutseid, mille on esitanud prognoos, et ülemaailmne nõudlus toidu järele kahekordistub, ja kliimamuutuste prognoos.

  Czesław Adam Siekierski (PPE). – (PL) Head kolleegid! Meil ei ole üksikasjalikke analüüse euroala kriisi ja Kreeka majanduse kokkukukkumise põhjuste kohta või teisi riike ähvardavate ohtude kohta. Kas ülemaailmne finantskriis, mis majanduskriisiks muutus, on selle olukorra põhjustaja või on meil siin tegemist omaenda vigade, hooletuse ja tegevusetusega?

Öelgem selgelt ja ausalt välja, et meie liidus ei olnud mingit finantsalast kooskõlastamist! Stabiilsuse ja kasvu pakti ei järgitud ega peetud kinni finantsdistsipliinist. Riikide eelarved läksid sageli tegelikkusest lahku: suured kulud, madalad sissetulekud ja vastutuse puudumine riigi juhtimisel. Tahaksin küsida: kus oli Euroopa Keskpank? Kus oli komisjon?

Öelgem ausalt, et probleem peitus asjaolus, et liikmesriigid ei luba ELi institutsioonidel oma eelarveid jälgida, hinnata ega analüüsida! Viimastel aastatel oleme keskendunud peamiselt Lissaboni lepingule ning pööranud vähem tähelepanu majanduslikule liidule, eriti rahaliidule.

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud juhataja! Me võime tõesti öelda, et Euroopa Liit seisab silmitsi olukorraga, mis on sarnane oma valusa ajaloo teiste olukordadega, mis on soodsa lahenduse leidnud. Euroopa on ristteel, just nagu see oli pärast Teist maailmasõda, mis lõppes selle nähtuse sünniga, mida toona Euroopa Liiduna ei tuntud. See on see, mis juhtus, kui Berliini müür langes, kui Euroopa taasühines, kui kriis oli ühtlasi ka Euroopa rahasüsteemis. Vastus kriisile oli edasiminek ja uue aluslepingu vastuvõtmine. See on see, mis me selle sajandi alguses Lissaboni lepinguga ära tegime, ja see on ainus viis, kuidas sellisest raskest olukorrast nagu see, milles me praegu oleme, välja tulla.

Teised alternatiivid on muidugi populism ja protektsionism ning need ei tule kõne alla. Selge valik on minna edasi Euroopa suunas, mis korvab puudused, millele tähelepanu juhiti, kui see äärmiselt tõsine kriis tekkis. Selle sarnasest teisest kriisist ei ole keegi siinsest parlamendist kunagi kuulnud.

Seepärast käib viis, kuidas reageerida vähem reguleeritud turgude olukorrale; konkurentsivõime puudumisele tootmissüsteemis, millel on tõsine mõju koos sotsiaalse mõjuga seoses töötusega; puudujäägi probleemile, kui 20 riiki 27st on alustanud ülemääraseid võlamenetlusi; ja ilmsele majandusjuhtimise puudumisele Euroopa Liidus, mitte vähema, vaid rohkema Euroopaga. See on viis, kuidas sellele olukorrale nüüd ja praegu reageerida.

Tuleks mainida, et on olnud reageerimine, et Euroopa Liit on reageerinud, ja ma viitan volinik Rehni ja omaenda eelnevatele kõnedele, milles tõime välja selle, kuidas Euroopa Liit reageerinud on. Praegu liiguvad ajad siiski isegi veel kiiremini ja ma arvan, et peame oma reageerimisel kiiremad olema, mis aitab meil lahendada põhilisi probleeme, mis Euroopa Liidus ikka veel olemas on ning mis on praeguse kriisi tulemusel proovile pandud.

Tahan seepärast teha ettepaneku, et Euroopa Liidu institutsioonid ja muidugi parlament teeksid koostööd nendes viies aspektis, mida me minu meelest kiiremini edasi arendama peame. Me peame kiirendama, korda ajama või lõpetama ülesande, mis oli kavandatud ning mida alustati korrektselt.

Esimene aspekt on solidaarsus. Me peame süvendama solidaarsust euroalas, mistõttu oli abi Kreekale nii õige samm ja miks oli nii õige samm luua see 750 miljoni euro suurune fond – kolmeks aastaks, seega ei ole see veel täiesti alaline fond –, et hoida ära võimalikke raskeid olukordi avaliku sektori raamatupidamisarvestuses või mittevastavusi avaliku sektori raamatupidamisarvestuses. Ma arvan, et see on põhitähtsusega element ja et oli õige, et nõukogu selleks ettepaneku tegi ja selle 9. mail vastu võttis. Sellega koos on meetmeid võtnud Euroopa Keskpank, mis praegugi sekkub, ostes liikmesriikide võlgu läbi Lissaboni lepinguga lubatud kanalite.

Teiseks alustas parlament just täna finantsjärelevalve paketi läbivaatamisega. Oleme sellega juba veidi eelnevalt saanud tutvuda seoses riskifondide määruse vastuvõtmisega eile majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus (Ecofin). Seega suudame seda teha, loomulikult suudame! See määrus on koostatud, kuid peame nõukogu ja parlamendiga kogu finantsjärelevalve paketi üle niipea kui võimalik läbirääkimisi pidama. See pakett reguleerib muide reitinguagentuure, sest – seoses parlamendiliikmete antud soovituse või esitatud küsimusega – reitinguagentuuride üle hakkab järelevalvet teostama Euroopa ametiasutus.

Kolmandaks peame pühenduma konkurentsivõimele, mistõttu on väga oluline, et 2020. aasta strateegia Euroopa Ülemkogul juunis vastu võetaks ja käivitataks ning et see kvantifitseeriks eesmärgid, sealhulgas eesmärgid seoses vaesuse ja sotsiaalse kaasamisega, mida veel kvantifitseeritud ei ole. See peaks olema strateegia, mis kehtestab omaenda juhtimise ja see juhtimine peaks olema palju nõudlikum kui Lissaboni lepingu praktiliselt olematu juhtimine, nagu Guy Verhofstadt enne ütles. See peaks kasutama positiivseid algatusi, et tagada, et saavutatakse eesmärgid, nagu Euroopa fondide või struktuurifondide kasutamine.

Neljas oluline element on pakett majanduspoliitika kooskõlastamise kohta, mida volinik Rehn 12. mail tutvustas ning mis eile Ecofini nõukogus läbi vaadati. Samuti on hädavajalik, et peaksime kinni Lissaboni strateegiast, kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 5 sätestatakse, et liikmesriigid on kohustatud – mitte et see oleks parem või soovitatav – oma majanduspoliitika ja tööhõivepoliitika kooskõlastama. Vastavalt nendele põhimõtetele arvan ma, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 rakendamine, mis selle komisjoni ettepanekuga kehtestati, on väga oluline, ja ühtlasi peame kiirendama selle elluviimist.

Lõpetuseks ma usun, et peame kiirendama arutelu või küsimust – mis minu meelest G20 kohtumisel tõstatada tuleb – rahvusvaheliste finantstehingute maksu kohta.

Ma paluksin parlamendil toetada neid väga märkimisväärseid ja väga olulisi mõtteid, mis oleksid samm edasi selle suunas, mida majandusjuhtimise või liidu valitsemisena kirjeldatakse, nii et selles suhtes saaks niipea kui võimalik otsuse vastu võtta. Me ei saa seda enam palju kauem oodata!

Ma usun, et ühtsus ELis ei ole kunagi olnud nii hädavajalik kui praegu ja ma ei räägi üksnes ühtsusest ELi liikmesriikide vahel, vaid ka ühtsusest institutsioonide vahel. Parlament on Euroopa institutsioon, komisjon on Euroopa institutsioon ja nõukogu on samuti Euroopa institutsioon. Institutsioonid peavad praegu koostööd tegema, et saaksime liikuda edasi liidu valitsemise suunas ja et oleks võimalik kindlustada esilekerkinud põhiprobleemide lahendamist. Väljendagu see meie pühendumust uue poliitilise etapi alustamisele ELis, mis on kasulik kodanikele, kes seda meilt ootavad! Ärge eeldage midagi muud; eeldage, et me teeme just seda!

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma tänan teid ja parlamendiliikmeid väga tõsise ja põhjaliku arutelu eest, milles kajastatakse rasket olukorda, millega Euroopas praegu silmitsi seisame! Lubage mul esmalt öelda, et ma hindan kõrgelt Euroopa Parlamendi laialdast toetust majandusjuhtimise tugevdamisele. Ma kuulasin samuti väga tähelepanelikult minister López Garridot ja tänan eesistujariik Hispaaniat selle toetuse ja suurepärase koostöö eest selles küsimuses ja ühtlasi ka teistes küsimustes.

Ma olen vägagi nõus nendega teie hulgast, kes on nõudnud, et majandusliit rahaliitu täiendaks. See on tee edasi ja see on kriitilise tähtsusega õppetund, mida kriisist saama peame. Me peame tegema tööd kolme tugeva küljega! Eelkõige vajame valvsust seoses kriisi viivitamatu lahendamisega Kreekas ja mujal Euroopas. Me oleme vältinud Lehman Brothersi kordumist Euroopa pinnal, kuid me ei ole kindlasti veel n-ö metsast välja saanud, ja seepärast peame jätkuvalt olema valvsad ja otsusekindlad, et kaitsta finantsstabiilsust Euroopas ja kaitsta nõnda meie mandri majanduse ikka veel habrast elavnemist.

Teiseks peame kiirendama ja intensiivistama finantsturgude, pangalõivude, katteta müügi ning krediidiagentuuride reguleerivat reformi ning selle lõpuni viima. Palju parem on tegutseda Euroopa tasandil ja teha seda niipea kui võimalik.

Peame looma raamistiku finantsturgude süsteemivigade parandamiseks ja selles suhtes olen ma väga nõus Liisa Jaakonsaari ja Hannes Swobodaga. Turg võib olla hea teener, kuid ta on halb peremees. Nagu ütles Michael Theurer, peame töötama põhiidee – sotsiaalse turumajanduse – nimel, et finantsturgudele reguleeriva reformi lõpuleviimise kaudu usaldusväärne õiguslik raamistik luua.

Kolmandaks peame liikuma edasi otsuste juurde, mis puudutavad majandusjuhtimise tugevdamist Euroopas; meil on vaja tugevdada ennetava eelarvejärelevalve kaudu stabiilsuse ja kasvu pakti; peame kehtestama toimivad sanktsioonid ja need peavad põhinema eeskirjadel, nagu ütles Siim Kallas, ja peame Eurostatile auditeerimisvolitused saama...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Juhataja. – Kolleegid! See on ühe väga olulise arutelu kokkuvõte. Ma palun teid, et te siin istungisaalis oma sõnavõtud nii lühidalt peaksite kui võimalik ning voliniku lõpetavaid märkusi asutaksite. Sõna on volinikul.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma olen sellega üsna harjunud, kuid oleksin tänulik, kui parlamendil oleks huvi selle vastu, mida ma öelda kavatsen.

Kriisi viivitamatu lahendamine, täielik finantsturu reform ja majandusjuhtimise tugevdamine – need on kolm peamist ülesannet, millega peame niipea kui võimalik tööle hakkama.

Ma nõustun Marian-Jean Marinescuga, kes viitas komisjoni teatisele, et see on tõepoolest midagi rohkemat, kui keegi isegi poole aasta eest arvata oleks osanud. Palun lugege läbi need Euroopa majandusjuhtimise tugevdamist käsitleva teatise kümme lehekülge! Kümme lehekülge tundub vähe, kuid see on täis konkreetseid algatusi. See on kaalukas asi ja just see, mida me Euroopas vajame. Ma esitan lühidalt konkreetsed ettepanekud, õigusloome ettepanekud.

Me oleme endale initsiatiivi võtnud ja me liigume edasi. Guy Verhofstadt ütles, et me ei tohiks uut töökonda oodata. Me aitame aktiivselt ja konstruktiivselt kaasa töökonna tööle, mida juhatab juhataja Herman Van Rompuy, kuid jah, kasutame oma algatusõigust ja esitame varsti majandusjuhtimise tugevdamise kohta konkreetsed õigusloome ettepanekud.

See on ühenduse meetodi põhiolemus ning see on see, mida te täna juba nõudnud olete – ja õigusega. Meil ei ole sellist luksust nagu aeg. Selle asemel peame viivitamatult tegutsema. Praegu on tingimata oluline nende algatustega edasi minna.

Seepärast tahan ma lõpetada, öeldes, et meil on vaja institutsioonide liitu, et kõnealuseid eesmärke järgida. Euroopa Liit on alati parlamendi ja komisjoni ühistööna parimaid tulemusi andnud – seega arvestan teie toetusega seoses sellega. Samuti on oluline, et me kaasaksime riikide parlamendid, kasutades kaasavat lähenemisviisi, nagu soovitas Sylvie Goulard.

Mis aga kõige tähtsam, palun tuletage meelde, et Euroopa Parlament võib meil kõigil Euroopa Liidus kiiremini ja otsusekindlamalt tegutseda aidata! Seega palun veenge oma valijaskonda ja aidake meil veenda liikmesriike, mitte ainult eesistujariik Hispaaniat, mis on väga veendunud. Ma usun, et te saate teha nii, et teie hääli kuulda võetaks ja et te teete seda, ja ma loodan, et te selle parlamendi istunginädala jooksul Euroopa 2020. aasta resolutsioonis väga jõulise ja kindlameelse seisukoha võtate.

Kallid sõbrad! Meil ei ole tarvis rohkemat kui täie auruga edasi minna, et Euroopas majandusjuhtimist tugevdada.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. – (RO) Kui on olemas üks õppetund, mis on väärt, et sellest praeguses majanduskriisis õppida, siis peab see olema solidaarsus. Asjaolu, et me elame globaliseerunud maailmas, kus riikide majandused on üksteisest sõltuvad, ei ole midagi uut. Riigid ei ole suutnud aga oma eraldatuse loogikast loobuda, kui lahendusi majanduse väljakutsetele riiklikul tasandil kohaldatakse, ilma et üldse nende mõju laiemal skaalal kaalutaks.

Lissaboni strateegia kukkus läbi, kuna liikmesriikidel puudus poliitiline kohustus oma eesmärkide saavutamisel juhtohjad võtta. Selleks et tagada, et Euroopa 2020. aasta strateegia õnnestuks seal, kus Lissaboni strateegia läbi kukkus, tuleb riikide reformiprogramme Euroopa tasandil tõhusamalt jälgida. Sotsiaalne kaasamine peab olema ka peamine hea majandusjuhtimise eesmärk ja avalik-õiguslikud teenuseosutajad peavad õppima inimesi rahalisest tulust ettepoole seadma.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Vaid veidi enam kui kümme aastat pärast euro loomist on meie toonased hoiatused hakanud tõeks saama. Väga erinevas arengustaadiumis majanduste lõimimine, kasutades nominaalseid lähenemiskriteeriume, ja individuaalsed raha- ja vahetuskursid − kõik sobitatud suurriikide vajadustele − on erinevuste kriisi ELis üksnes halvendanud, viies olukorrani, kus perifeersed majandused on kahtluse alla seatud.

Enda loodud kriisiga silmitsi seistes on spekulatiivsed finantskapitali otsuselangetajate keskused − nagu ka nende institutsioonilised käepikendused ELi institutsioonides ja valitsustes − äsja käivitanud uue ja teistsuguse rünnaku Euroopa rahvaste ja töötajate vastu. ELi ülikud on otsustanud endale krahmata liikmesriikide eelarvevolitused ja seda mitte solidaarsuse nimel − mis on mõiste, mis neile aina võõramaks jääb −, vaid stabiilsuse nimel, mida suurriigid eurole nõuavad; see on väljakannatamatu demokraatia ja rahvaste iseseisvuse solvamine. Selle solvanguga käivad käsikäes meetmed, mis ei ole muud kui puhas sotsiaalterrorism, millele liikmesriikide valitsused on alandlikult allunud. Üle kogu Euroopa raskustes rabelevad töötajad on andnud vastulöögi niinimetatud Euroopa majandusvalitsusele ja praeguse integratsiooniprotsessi demokraatiavastasele olemusele. Sellest võitlusest kasvavad välja vajalikud muutused ja liigutakse progressi suunas.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) On kahetsusväärne, et Euroopa Ülemkogu ja komisjon on tulnud siia selleks, et rääkida, et nad võtavad meetmeid, millega lahendada eelarvedistsipliini raamistikus finants- ja tootmisprobleemid ning esitavad töökonna loomist varjatud trumbina pikaajaliste meetmete osas.

Kuigi ELi eesistujariik Hispaania ja komisjoni esindajad tunnistasid viivitusi nende kõhklevate meetmete võtmisel, siis kinnitasid nad tegelikult jälle, et nad kavatsevad jätkata vana kapitalistliku integratsiooni rada mööda ja sellega veelgi kaugemale minna. Nad jooksevad ringi nagu peata kanad. Nad eelistavad eirata tõsiasja, et niinimetatud ajutine stabiliseerimismeede ja sellega seotud fond ei ole midagi muud kui vahend finantskriisi valude leevendamiseks, mida kasutatakse, et varjata tõsiasja, et ainult praegusest poliitikast loobumine ja kursimuutus saavad tuua kaasa sotsiaalse progressi. Sel põhjusel on eluliselt tähtis seada esikohale tootmine, kvaliteetsed avalikud teenused, luua töökohti, millega kaasnevad õigused, palk, riiklik pension ning tulude õiglane jaotamine ja jagunemine.

Kõik see nõuab siiski tõelist majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust lisaks liidu eelarve tõhustamisele, solidaarsusele, riiklike poliitikate suurenemisele ning riigipoolsele järelevalvele majanduse oluliste sektorite üle.

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. − (HU) Majanduskriisist väljaviiv tee on konarlik ning pealegi on Kreeka ja teiste liikmesriikide eelarveprobleemid euroala raputanud. Need probleemid on tõstatanud küsimuse, kas Euroopa suudab konkureerida Ameerika Ühendriikide või Hiina majandusliku tugevusega. Euroopa Liit peab 2020. aasta strateegiaga andma majandus- ja finantskriisile tõhusa vastuse ning tagama, et 500 miljonit inimest ühendava ploki majandusvõimsus jääb konkurentsivõimeliseks, teisisõnu, et EL 27 ei jääks maha oma majandus- ja poliitilistest rivaalidest. Tänaste väljakutsete keerukus teeb vajalikuks integreeritud poliitiliste vahendite olemasolu. EL peab esikohale seadma teadusuuringud ja uuendustegevuse, et lahendada sellised väljakutsed nagu kliimamuutused ja kasvav ülemaailmne konkurents. Ma teen ettepaneku seada see ELi 2020. aasta strateegia põhieesmärgiks, kuna kriisijärgsel perioodil on teadusuuringute ja uuendustegevuse abil stiimulite loomine kasvuks ja uuteks töökohtadeks muutunud tähtsamaks kui kunagi varem. Meil on siiski põhjust karta, et praeguse eelarvega ei suudeta piisavalt katta 21. sajandi väljakutsete lahendamiseks vajalikke rahalisi vajadusi. Ma palun eelarvekomisjoni liikmena esitada Euroopa Komisjonil ELi 2020. aasta strateegia edu tagamiseks ettepanek uue eelarvemudeli kohta, mis oleks samal ajal nii julge ja ambitsioonikas kui ka teostatav.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. − (FI) On suurepärane, et Euroopa 2020. aasta strateegias arvestatakse noorte inimestega. Strateegia ei lähe siiski piisavalt kaugele. Sisu on piiratud ja pessimistlik. Konkreetseid eesmärke ei ole piisavalt ja neid on vaja rohkem. Noorte tööpuuduse näitajad tekitavad ärevust. Noorte seas on tööpuudus kaks korda nii kõrge kui teistes töötute kategooriates. Lätis ja Hispaanias on peaaegu pooled noored töötud. Mida kauem noor inimene töötu on, seda suurem ei ole mitte üksnes vaesuse risk, vaid ka sotsiaalse tõrjutuse oht. Vähese töökogemusega noored on tööturul halvemas seisus, eriti kui käsil on koondamised. Ennustuste kohaselt saabub tööjõupuudus. Me ei saa siiski pidada enesestmõistetavaks, et praegu töötud noored vastavad tulevikus vajatavale tööjõule esitatavatele nõuetele. Pikka aega töötute noorte ühiskonda tagasi sulatamine ei pruugi olla nii lihtne. Me vajame konkreetseid meetmeid. Noortele on vaja töökohti, mitte lubadusi. Väga tähtis on, et võtaksime vastutuse tuleviku eest ja et lapsed ja noored oleksid kõikide meie kavade keskmes.

  Lívia Járóka (PPE), kirjalikult. − (HU) Võimalik, et kõige olulisem meie ees seisev ülesanne on käivitada ELi 2020. aasta strateegia kavatsusega ühtlustada liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitikat kooskõlas ühiste põhimõtetega. Ma tervitan asjaolu, et lisaks sellistele tahkudele nagu jätkusuutlik sotsiaalturumajandus, keskkonnakaitse ja uuendustegevus, on strateegias suur rõhk asetatud ka vaesuse ja tõrjutuse vastasele võitlusele, teisisõnu sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele, mis on eespool loetletud eesmärkide eeltingimus ja üks Hispaania-Belgia-Ungari eesistujariikide trio põhisammastest. Ma pean oluliseks sammuks ka seda, et Euroopa Komisjon on strateegia koondjuhiste teises osas seadnud sellega seoses ambitsioonikad ja arvulised eesmärgid. Kaks nendest eesmärkidest on, et 75% tööealisest elanikkonnast peaks omama töökohta ja et allpool riiklikku vaesuspiiri elavate inimeste arv peaks vähenema 25%. Nende eesmärkide täitmise edenemise jälgimisel ja kontrollimisel ning sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse hindamisel on hea mõte kasutada 2001. aastal Euroopa Ülemkogu Laekenis vastuvõetud nn Laekeni näitajaid ning nende hilisemaid täiendusi ja üksikasjalikumaid määratlusi. Laekeni näitajatega on võimalik saada üksikasjalik, usaldusväärne pilt eri sotsiaalsete gruppide seisundist avaliku elu teatud segmentides. Viimastel aastatel on neid edukalt kasutanud mitmed ELi institutsioonid, teiste seas Eurostat.

  Danuta Jazłowiecka (PPE), kirjalikult. − (PL) Arutluse all oleva Euroopa 2020. aasta strateegia põhieesmärk peaks olema tagada majanduskasv Euroopa Liidus ja suurendada tööhõivet. Võetavad meetmed peaksid olema suunatud majandusaktiivsuse suurendamisele ning seeläbi pikas perspektiivis jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisele. Komisjoni esitatud näitajatele tuleks lisada infrastruktuuri ülekoormus teleinformaatika, transpordi, energia, keskkonna ja sotsiaalasjade valdkonnas. Hästi välja arendatud infrastruktuur on siseturu tõhusa toimimise alus, mis päädib suurema sisenõudluse ja majandusaktiivsusega. Hästi välja arendatud infrastruktuur on vajalik ka piirkondadevaheliste arenguerinevuste vähendamiseks, mis suurendab konkurentsivõimet ja tugevdab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Ma tahaksin viidata veel tööhõivenäitajale, mis tuleks esikohale seada. Me ei tohiks oma meetmetes keskenduda ainult struktuurireformidele, vaid ka ELi tööjõu ja intellektuaalse kapitali paremale ettevalmistamisele ja kasutamisele. Ma arvan, et keegi meist ei kahtle, et lisaks ELi 2020. aasta strateegia elluviimisele on meil vaja, et liikmesriigid ja ka Euroopa Komisjon võtaksid suurema juhtrolli ning poliitilise vastutuse struktuurireformide teostamisel. Selles kontekstis tuleks abiks ELi 2020. aasta strateegia põhjalik hindamine umbes viis aastat pärast selle käivitamist, teisisõnu praeguse Euroopa Komisjoni volituste lõppemisel. Sellega kasvaks poliitiline vastutus ning tegevus oleks seostatud tulemustega.

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult. − ELi 2020. aasta strateegia elluviimisel tuleks rõhutada majanduslikku ühtekuuluvust, st et endiselt on otsustavalt vaja vähendada majanduslikke erinevusi ELi mahajäänud ja edukamate piirkondade vahel. Ma usun, et EL peaks endiselt suure osa oma tähelepanust pöörama solidaarsuse printsiibile ja sissetulekute erinevuste tasandamise moodustele. Keskenduda tuleks ELi piirkondadele, mida on majandus- ja finantskriisis kõige rohkem räsitud, ning iga sellise piirkonna konkreetset olukorda tuleb hinnata ning vastavatele väljakutsetele tuleb reageerida asjakohaselt.

Euroopa 2020. aasta strateegias käsitletakse põllumajandussektorit nagu iga teist sektorit meie moodsas majanduses ja ma tervitan seda. Ma toetan otsustavalt ühist põllumajanduspoliitikat, mis pakub kõigile liikmesriikidele võrdseid tegutsemisvõimalusi. Aus konkurents siseturul on Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime võtmeks maailmaturul. 2020. aasta strateegia ja pärast 2013. aastat reformitava ühise põllumajanduspoliitika vahel peab valitsema sünergia − mõlemad peavad keskenduma aruka, keskkonnasõbraliku kasvu edendamisele.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. − (PL) Poola Vabariigi kultuuri- ja muinsuskaitse minister Bogdan Zdrojewski on viidanud, et Euroopa 2020. aasta strateegia üks aspektidest peaks olema kultuur. Pean tunnistama, et ministri argumendid on veenvad. Sest ta tahab „rõhutada vajadust täielikult kasutada ära kultuuril ja loomingul põhineva tööstuse potentsiaali − Euroopa intellektuaalset ja sotsiaalset kapitali”.

Loomingul põhinevaid tööstuseid võib vaadelda kui midagi, mis võib Euroopale anda konkurentsieelise. Selle aasta märtsis toimunud kultuuriministrite mitteametlikul kohtumisel arutati Euroopa 2020. aasta strateegiat. Arutelu tulemusena pöördus eesistujariik Hispaania nõukogu poole, et see „2020. aasta strateegias tunnustaks ja kasutaks Euroopa loomingulist potentsiaali kultuuri ja sellega seotud tööstuste kaudu”, ja liikmesriikide ja komisjoni poole, et need „oma vastavates valdkondades teeksid tööd eesmärkide saavutamiseks … uuendustegevuse, konkurentsivõime, digitaalse tegevuskava ja sotsiaalse kaasatusega seotud esinduslike algatuste kaudu.”

Ma loodan, et neid üleskutseid võetakse kuulda ja et need viiakse ellu.

  Iosif Matula (PPE), kirjalikult. − (RO) Viimaste aastate ulatuslik majanduskriis on aidanud kaasa ELi selle sajandi alguses seatud eesmärkide läbikukkumisele. Seepärast on oluline, et teeksime kindlaks Lissaboni tegevuskava puudused ning keskenduksime saavutatud positiivsetele tulemustele ning väldiksime minevikus tehtud vigu. Ma usun, et praegu on tähtis õppida Lissaboni strateegia läbikukkumisest ning võtta meetmeid selle mõjude leevendamiseks tulevikus. Ma usun, et meil on suur eelis, kui teame läbikukkumise põhjuseid ja väldime neid edukalt ELi uues 2020. aasta strateegias. Siinkohal tahaksin keskenduda eelkõige mitmetasandilise juhtimise tõhustamisele. Peame juhtimisprotsessi kaasama kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ja ka kodanikuühiskonna, sest ELi statistika kohaselt usaldab tavakodanik kõige rohkem kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi. Piirkondliku aspekti tugevdamine sisaldub ka ELi 2020. aasta strateegia prioriteetides. Sellega seoses usun, et tulevase ühtekuuluvuspoliitika rolliks on teha kindlaks konkreetne kohalik potentsiaal ja seda kasutada.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. − (RO) Raportis on täpselt ära toodud struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide oluline panus Euroopa majandusellu ja ELi 2020. aasta tegevuskava osana meile esitatud eesmärkide saavutamisesse. Mõned mõtted väärivad esile tõstmist: linnade põhiroll nende eesmärkide saavutamisel ning teadusuuringute ja hariduse roll.

Ma tahaksin samal ajal väljendada oma jahmatust, et raport ei ole terviklikum, sest sealt on välja jäetud maaelu arengu fondid. Maaelu arengu fondid annavad majanduselu elavdamisega maapiirkondades, Euroopa põllumajanduse moderniseerimisega, noortel põllumajandusettevõtjatel alustada aitamisega ja parimate tavade levitamisega tähtsa ja tervitatava panuse majanduse üldiseks edenemiseks kogu Euroopa Liidus.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – (ET) Lugupeetud eesistuja, visandades „Euroopa 2020. aastal” strateegia, on Komisjon suutnud küll sõnastada paljud meie soovunelmad, kuid näib, et unustanud tänase reaalsuse. Mitmed liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on teinud riigieelarve tasakaalu huvides suuri kärpeid. Täites eurotsoonile kehtivaid Maastrichti kriteeriume, on Eesti suutnud oma eelarve stabiliseerida. Samas jäävad mitmete liikmesriikide senise vastutustundetu eelarvepoliitika tagajärjed Euroopa Liitu painama ilmselt veel aastateks. Võttes arvesse praegust keerulist majandusolukorda, jääb arusaamatuks, kuidas kavatseb Komisjon strateegia ning selles hõlmatud suurprojektid teoks teha. Me võiksime oma vigadest õppida, et erinevalt läbikukkunud Lissaboni strateegiast oleks meil selge arusaam, kuidas me seatud eesmärgid saavutame, milliseid rahalisi vahendeid on meil võimalik kasutada ning kas meie vahendid võimaldavad üldse eesmärkideni jõuda. Me ei vaja suuri sõnu Euroopa Liidu tasandil, vaid ka iga liikmesriik peab ise pingutama oma eelarve tasakaalu ja majanduskasvu nimel. Märgates maailmamajanduses toimuvaid strukturaalseid muudatusi, eeskätt konkurentsi tihenemist, nagu ka demograafilisi muutusi Euroopas, tuleb meil lennukate, kuid tühisõnaliste ideede asemel keskenduda kogu Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalsüsteemi põhimõttelisele reformile. Pole teist teed, et leida väljapääs täna veel mugavast, kuid kiiresti konkurentsivõimetuks muutuvast ja seetõttu manduvast heaoluühiskonnast. Paratamatult jõuab kätte aeg ebapopulaarseteks otsusteks, kuid langetades need otsused täna, kohandume oluliselt kiiremini uue reaalsusega.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. – (FI) Praegune majanduskriis koosneb kolme üksteisega seotud kriisi kontiinuumist. Need kriisid on finantskriis, sellele järgnev kriis tegelikus majanduses ja nüüd nendest tulenev kriis riikide majandustes.

Need kriisid paljastavad probleemid Euroopa ja ülemaailmses kontrollis ning järelevalves, sest majanduskriis on suurel määral kriis valdavalt kasutusel olnud süsteemis ja poliitikas. Ei finants- ega ka majandustegevuse maailm ei tunne enam oma piire. Sellist tegevust, mis oma piiridest välja läheb, ei ole enam võimalik juhtida kõigest riiklike vahenditega, vaid me vajame piirkondlikke ja ülemaailmseid eeskirju.

Nagu Mario Monti oma möödunud nädalal avaldatud raportis ütleb, ei piisa Euroopale kriisi jaoks enam ühest ainsast ad hoc lahendusest. Vajame ettenägelikke ja pikaajalisi lahendusi ning vahendeid, millega tulevaste kriisidega praegusest paremini toime tulla saaks. Siinkohal on äärmiselt tähtis liikmesriikide valimisolek ja võime teha koostööd, mis siiani veel palju soovida jätab. Nõukogu on teeninud ära küll palju kiidusõnu oma otsustavate meetmete eest seoses lahenduse leidmisega tervet ELi ohustanud kriisile, kuid mitte kiire tegutsemise eest, sest liikmesriigid võtsid reaalsed meetmed kasutusele vaid seepärast, et teisiti ei lihtsalt saanud. Selline looderdamine lasigi arvatavasti olukorral tõsiseks muutuda.

Üks kõige silmnähtavamaid meetmeid tulevikus on vajadus reformida ELi eelarve ja kanda hoolt selle eest, et riiklikud eelarved sobiksid rohkem kokku ühiste eesmärkidega. Finantskontrolli ja -reguleerimist juba muudetakse tõhusamaks, kuid vajame ikka veel rohkem meetmeid, et tagada, et kõik finantstooted alluvad tõhusale ja teostatavale reguleerimisele.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Eesmärk vähendada ELi vaesuse taset 2020. aastaks 25% on tihedalt seotud rahva tööhõive kasvuga, mis on üks sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärkidest. See on põhjus, miks vaesuse vastu võitlemiseks on vaja ambitsioonikat pikaajalist strateegiat ulatuslike vaesuse vähendamise eesmärkidega, mille põhipunktide hulka peab kuuluma tööhõivemäära ja kvaliteetsete töökohtade arvu tõstmine, kaasa arvatud naistele, noortele ja eakatele ning vaestele töötajatele.

See strateegia peab sisaldama meetmeid, mille eesmärgiks on luua parem tasakaal töö ja eraelu vahel ning selles tuleb kaasata inimesi rohkem avatud tööturul, mis tähendab ka Rumeenia ja Bulgaaria töötajatele kehtestatud juurdepääsu keeldude tühistamist. Veel üks eesmärk vaesuse vähendamiseks on kehtestada miinimumsissetulek, mis on vähemalt 60% riigi ühtlustatud mediaansissetulekust ja miinimumpalk, mis on vähemalt 60% keskmisest palgast asjaomases sektoris riiklikul tasandil. eesmärkide hulka kuulub ka Euroopa koordineeritud eluasemestrateegia. Kõik need meetmed vajavad selget ajakava, mida on lihtne rakendada ja jälgida.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Üks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest on tõsta 20–64 aasta vanuste inimeste tööhõivemäär 75%ni. Üks teine eesmärk on võidelda vaesusega, et muuta paremaks 20 miljoni inimese elu. Need tulemused on väga ihaldusväärsed ja ambitsioonikad. Meie eesmärk on luua kaasajastatud tööturg väga spetsialiseerunud, täpselt orienteeritud ja tõhusa tööjõuga. Minu arvates on seda aga raske saavutada. Hetkel ei omanda 15% noortest täielikku keskharidust. Üle 30% omandab kolmanda taseme hariduse, kuid vaatamata sellele ei tööta nad, sest kvalifikatsioonid, mis nad omandasid ei vasta turu nõuetele. Elukestva õppe programm ei võta arvesse nende inimeste olukorda, kellel ülikooliharidust ei ole. Kui aga räägime vaesuse fenomenist, siis ohustab see kõige enam neid samu sotsiaalseid rühmi: töötuid, vähese haridusega inimesi ja eakaid. Selline kõrge töötuse tase on kahtlemata kriisi tagajärg, mis on muu hulgas vähendanud tööstustootmise 20 aasta tagusele tasemele. Toetan komisjoni pidevaid jõupingutusi selle nimel, et tõsta ELi majanduse konkurentsivõimet USA ja Jaapani suhtes, kuid praeguses äärmiselt raskes finantsolukorras soovitan kasutada mõnevõrra realistlikumat lähenemist.

  Csaba Sógor (PPE), kirjalikult. – (HU) Majandus- ja finantskriisi tõttu on mitmes liikmesriigis tulnud võtta kasutusele meetmeid kulude kokkuhoidmiseks ja reformida olemasolevaid struktuure. Taas sai kinnitust asjaolu, et kriis võib kiirendada suurte muutuste ja reformide tegemist. Euroopa Liit peab mõtlema ka sellele, millises suunas tuleb liikuda uutest raskustest ülesaamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks ning kas on võimalik liikmesriikide huvisid palju paremini ühtlustada ja sellega sisemist ühtekuuluvust tugevdada. Arvan, et nii Euroopa 2020. aasta strateegia edukuse kui ka ELi enda tuleviku jaoks mängib väga olulist rolli uute liikmesriikide olukorra põhjalikum uurimine tähtsate reformide rakendamise protsessi käigus. Palun nõukogul pöörata sellele küsimusele rohkem tähelepanu, seda eriti seoses struktuuriliste muutustega ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika valdkondades.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni strateegias on võimalik tuvastata mitmeid aspekte, mis ei olnud eriti edukad. Väga vähesed strateegia eesmärgid suudeti saavutada, seda eri tegurite tõttu, nagu poliitilise tahte puudumine ja vahendite, kaasa arvatud rahaliste vahendite puudumine. Kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused juhtisid tähelepanu ka asjaolule, et neid ei kaasatud piisavalt strateegia määratlemises ja selle rakendamises ning et Euroopa ja riiklikud eesmärgid ei sobinud omavahel hästi kokku.

Kõik see võttis Lissaboni strateegia programmilt palju usaldusväärsust, mille põhjuseks oli samuti asjaolu, et vaatamata programmi üksikasjalikule määratlemisele ei näidatud selle täideviimisel üles piisavalt vastutustunnet. Majanduslikult ebamäärasel ajal, kui riikide rahaasjad on väga tundlikud ja töötuse tase kõrge, tuleb vaadata uut 2020. aasta strateegiat kui võimalust mõelda sellele, millist suunda tahab rahvas Euroopa Liidu jaoks. Sellele vaatamata on väga raske kõigil ühes suunas liikuda ajal, kui liikmesriigid ja nende piirkonnad, eriti äärepoolsemad piirkonnad, jäävad sama ebavõrdseks, kui need hetkel on.

Võib-olla on nüüd ka õige aeg, et arendada eeskätt euroalal uusi majandus-, rahandus- ja isegi eelarveseoseid. Olen veendunud, et sellised seosed annaksid otsustava panuse praegu kehtestatavate eesmärkide saavutamisele, seda ennekõike territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide puhul.

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult. – (PL) Märtsis esitas Euroopa Komisjon uue Euroopa majandusarengu kava. Lissaboni strateegia järel on Euroopa 2020. aasta strateegia järgmiseks katseks elavdada Euroopa majandust. Seekord on aga väljakutse palju raskem, sest seda kava tuleb rakendada majanduskriisi ajal. Uue strateegia eesmärkideks on arukas jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv ning nendega on määratletud, kuhu EL 2020. aastaks jõuda tahab.

Enne kui me neid eesmärke täitma hakkame, peame aga püsivalt üle kogu maailma levinud majanduskrahhist paar asja kõrva taha panema. Euroopa riikide majandused on omavahel tihedalt seotud. Mitte ükski liikmesriik ei suuda üksinda ülemaailmsetele ohtudele vastu astuda. Koos tegutsedes oleme tugevamad ning seepärast vajame kriisist edukalt välja tulemiseks ja Euroopa 2020. aasta strateegia põhimõtete rakendamiseks tihedat koordineerimist kõikide Euroopa Liidu riikide majanduspoliitikate vahel. Vastasel juhul võime kogeda järgmist nn kadunud aastakümmet, majanduskasvu alalist peatumist ja massilist töötust.

Uue strateegia aluseks on väga ambitsioonikad ideed. Seoses sellega peame tegema kõik, mis meie võimuses, et see katse luua Euroopale teistsugust majandusstrateegiat ei jääks vaid soovunelmaks ja et sellega ei läheks samamoodi nagu Lissaboni strateegiaga, mis pidi muutma Euroopa Liidu 2010. aastaks üheks maailma dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandussüsteemiks, kuid millest sai silmapaistev läbikukkumine. Tänan teid!

ISTUNGI JUHATJA: Alejo VIDAL-QUADRAS
asepresident

4. Osaistungjärkude ajakava

  Juhataja. - Enne kui jätkame hääletusega, pean teile teatama, et 12. mail toimunud koosolekul otsustas esimeeste konverents vastavalt kodukorra artiklile 134 pidada kolmapäeval, 23. juunil kell 15.00–17.00 erakordse istungjärgu. Sellel istungjärgul on Euroopa Ülemkogu eesistujal Herman Van Rompuyl võimalus teavitada parlamenti 17. juunil Lissaboni lepingu artiklist 15 lähtuvalt peetava Euroopa Ülemkogu koosoleku järeldustest.

  Robert Atkins (ECR). – Austatud juhataja! Soovin tõstatada töökorralduslikku küsimust ja pärida, kas saab pretsedendiks, et leiame siin täiskogul töölaudadelt allkirjastatavate ettepanekutega seotud teabeüksusi. Mõjuvast põhjusest või selle puudumisest olenemata saab olla ainult laiduväärne, et meie kohtadele pannakse rämpsu, mille üle meil mingit võimu ei ole. Kas saaksite palun selle lõpetada!

(Aplaus)

  Juhataja. – Sir Robert Atkins, arvestame teie märkust või protesti või mis see ka ei oleks.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Sama töökorraldusliku küsimusega seoses: ei piisa, et juhataja seda arvestab. Nõuan, et see lõpetataks!

  Juhataja. - Presidentuur on võtnud arvesse, et seda peab tegema. Esimene samm on aga arvestamine, misjärel tegutsetakse vastavalt.

5. Tervitus

  Juhataja. - Mul on väga hea meel teavitada teid, et täiskogul viibib ametlike külaliste rõdul Kuveidi rahvuskogu delegatsioon. Lubatagu meil öelda Kuveidi delegatsioonile soojalt tere tulemast!

(Aplaus)

Delegatsiooni juhib Ali Al-Debaqbasi ja on tulnud Strasbourgi täiskogu liikmetega kohtuma.

Suhted Euroopa Liidu ja Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide vahel, mille eesistujariik on tänavu Kuveit, on parlamendile väga olulised.

Oleme veendunud, et Euroopa Parlamendi ja Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide viljakas dialoog tugevdab Euroopa Liidu ja Pärsia lahe koostöönõukogu koostööd ning soodustab nõnda vabakaubanduse läbirääkimiste kiiret ja edukat lõpulejõudmist.

Soovime seetõttu Ali Al-Debaqbasile ja tema kolleegidele viljakat peatumist meie juures!

6. Hääletused

  Juhataja. – Jätkame nüüd hääletustega.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad: vt protokoll)

6.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimise taotlus – Kodanikualgatus (hääletus)

6.2. Regioonide Komiteega konsulteerimise taotlus – Kodanikualgatus (hääletus)

6.3. Euroopa Pagulasfond aastateks 2008–2013 (otsuse nr 573/2007/EÜ muutmine) (A7-0117/2010, Claude Moraes) (hääletus)

6.4. Energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamine märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (uuesti sõnastatud) (A7-0128/2010, Anni Podimata) (hääletus)

6.5. Paranduseelarve nr 1/2010, I jagu – Euroopa Parlament (A7-0158/2010, Vladimír Maňka) (hääletus)

6.6. 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmine: ELi üldeelarve, nõukogu (A7-0096/2010, Ryszard Czarnecki) (hääletus)

– Pärast hääletust

  Ryszard Czarnecki, raportöör. – (PL) Võiks öelda, et oleme märkimisväärselt paremas olukorras kui läinud aastal, sest siis ei andnud me eelarve täitmisele heakskiitu enne novembrit. Seekord on meil võimalus teha seda kuus kuud varem, ehkki peaks ütlema väga selgesti, et parlamendil tuleb lõpuks veenda nõukogu esiteks esitama varem dokumente ja teiseks esitama täit dokumentatsiooni, mis tegelikult kataks kõnealuse aruandeperioodi. Meile on antud näiteks eelmise aasta dokumente.

Minu arvates viitab olukord – parlamendi ja nõukogu suhete teatav kriis – vajadusele, et Euroopa Parlament avaldaks nõukogule eelarvekulutuste suurema läbipaistvuse osas suuremat survet. Pidades silmas iseäranis Lissaboni lepingut, mis suurendab Euroopa Parlamendi rolli, on see lihtsalt hädavajalik.

6.7. Siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardid (A7-0106/2010, Miroslav Mikolášik) (hääletus)

– Enne hääletust

  Miroslav Mikolášik, raportöör. – (SK) Täna on Euroopa kodanike ja patsientide jaoks suur päev. Inimelundite doonorlust ja siirdamist käsitleva direktiivi vastuvõtmisega võimaldame ravi ja kvaliteetset elu kodus ja tööl tuhandetele inimestele, kes meeleheitlikult siirdatavat elundit ootavad.

Sooviksin tänada kõiki fraktsioone, mis minu direktiivi toetada kavatsevad!

Head kolleegid! Asi ei ole poliitikas, asi on inimeste tervises.

Tänan teid tõesti väga!

6.8. Euroopa Parlamendi osaistungjärkude ajakava – 2011 (hääletus)

Muudatusettepanek 4

  Ashley Fox (ECR). – Austatud juhataja! Mis puudutab töökorralduslikku küsimust, siis kas võite kinnitada, et hääletamisega muudatusettepaneku 4 poolt õnnestub vähendada mitmeid kordi Strasbourgi külastamise arvu, kuid samas täidetakse meie lepingust tulenevat kohustust pidada 12 istungjärku?

(Aplaus)

Muudatusettepanek 2

  Klaus-Heiner Lehne (PPE). – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Hääletusnimekirjast näen, austatud juhataja, et kavatsete kuulutada muudatusettepaneku 2 vastuvõetamatuks. Sooviksin paluda teil see uuesti läbi vaadata! On õige, et lepingu artikkel 229 nõuab, et Euroopa Parlamendi istungjärk toimuks märtsi teisel teisipäeval. See aga ei ole vastuolus minu fraktsiooni tehtud muudatusettepanekuga.

Minu fraktsiooni muudatusettepaneku eesmärk on nihutada Strasbourgi nädal 10. nädalalt 11. nädalale. See ei takista teid pidamast täiskogu istungjärku märtsi teisel teisipäeval. Tahame, et Strasbourgi nädal oleks 11. nädal, kuid see ei tähenda, et meie muudatusettepanek oleks vastuvõetamatu. Sooviksin paluda teil see uuesti läbi vaadata!

  Juhataja. - Olete lugenud mu mõtteid, Klaus-Heiner Lehne, sest kavatsesin toimida just nii, nagu ootasite.

– Muudatusettepanek 4

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Minu sõnavõtt on väga lühike, austatud juhataja! Arvan, et ebaselgele sõnastusele vaatamata oleks tulnud muudatusettepanek 4 kuulutada vastuvõetamatuks, sest see on vastuolus lepingutega ja, mis veelgi enam, lepingute tõlgendusega, mis anti väga selgesti Luksemburgis Euroopa Liidu Kohtu otsuses, milles sätestatakse, et praeguse osaistungjärkude arvu Strasbourgis peab säilitama. Mõistan, et mõned parlamendiliikmed ei pruugi sellega nõustuda, kuid sellele vaatamata väljendavad lepingud seda täiesti selgesti ja Luksemburgi kohtu otsus on võrdselt selge sellest õiguslikust võimalusest lähtuvalt.

  Juhataja. - Pean teid enne hääletamist teavitama, et presidentuur arvab, et muudatusettepanek 2 rikub Euroopa Liidu toimimise lepingut ning kuulutab seetõttu muudatusettepaneku 2 vastuvõetamatuks.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 229 sätestatakse, et Euroopa Parlament – tsiteerin, „tuleb kutsumiseta kokku märtsikuu teisel teisipäeval”. Esimeeste konverents on kinnitanud 2011. aasta ajakava ettepaneku, mis sisaldab osaistungjärguperioodi 7.–10. märts, täites nõnda Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 229.

Muudatusettepanekus 2 pakutakse välja, et see osaistungjärguperiood lükataks edasi järgmisele nädalale. Kui parlament peaks muudatusettepaneku kinnitama, rikuksime artiklit 229. Seega on see kuulutatud vastuvõetamatuks.

– Enne hääletust muudatusettepaneku 3 üle

  Klaus-Heiner Lehne (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Andestust, aga nii lihtne see ei ole. Olete tsiteerinud artiklit 229 täiesti õigesti, kuid see ei ole meie muudatusettepanekuga vastuolus. Artikkel 229 viitab konkreetsele päevale, mis on märtsi teine teisipäev. Meie muudatusettepanek viitab Strasbourgi nädalale tervikuna, mis koosneb neljast päevast. Seetõttu peab olema vastuvõetav nihutada täiskogu istungjärgu nädal Strasbourgis 10. nädalalt 11. nädalale. See ei takista kedagi pidamast täiskogu istungjärku Brüsselis märtsi teisel teisipäeval. Nagu isegi ütlete, on lepingu tingimused sellised.

  Juhataja. - Klaus-Heiner Lehne, muudatusettepanek tõstatab küsimuse, mis võib täiesti mitmeti tõlgendatav olla. Kodukord näeb ette, et nendel juhtudel jääb kohalduva tõlgenduse osas viimane sõna presidentuurile. Põhjustel, mida selgitanud olen, on presidentuur otsustanud kuulutada muudatusettepaneku 2 vastuvõetamatuks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 229 rikkumise tõttu. On selge, et mis tahes muu tõlgendus väärib lugupidamist. Ometigi peab presidentuur otsuse tegema ja see on selline.

– Enne hääletust

  Potito Salatto (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Palun vabandage, et kasutan võimalust, et konstateerida, et on vaja sekkumist, et Strasbourgi ja Euroopa pealinnade vahel tagataks komplikatsioonideta otselennuühendused nendele, kes on hetkel sunnitud Strasbourgi jõudmiseks kolm või neli lendu ette võtma. Palun, et astuksite vajalikke samme.

(Aplaus)

6.9. Toiduainetes kasutatavad lisaained, välja arvatud värv- ja magusained (veise ja/või sea trombiin) (B7-0264/2010) (hääletus)

– Enne hääletust

  Jo Leinen, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja! Meil ei ole vaja hääletuse osas ringi minna. Võime otsustada otse. Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon on soovitanud, et täiskogu keelustaks eraldi lihatükkide kokkukleepimise ega lubaks seetõttu kasutada lisaainena trombiini.

Praelõik peab olema praelõik ja sink peab olema sink. Olen kindel, et just seda selle täiskogu liikmete kõik valijad tahavad. Seetõttu hääletage palun meie muudatusettepaneku poolt mitte lisada meie toidu määrusesse lisaainena trombiini!

  Pilar Ayuso, fraktsiooni PPE nimel. – (ES) Austatud juhataja! Trombiin on lisaaine, mida saab kasutada liha kokkukleepimiseks, sest tõsiasi on, et selle kasutamisega seoses ei ole ei tehnoloogilise ega toiduohutuse probleeme. Tõepoolest on see mõnedes riikides juba kasutusel.

Väljapakutud lisa muudatusettepanekus sätestatakse, et trombiiniga töödeldud liha saab müüa kinnispakendis ja märgistatult; seega tarbijat ei peteta, mis on resolutsiooni aluspõhimõte.

Siiski sooviksin küsida volinikult, kas Euroopa Komisjon suudab siduda end sellega, et trombiini sisaldavaid tooteid ei ole võimalik pidada imitatsioonideks sobiva märgise tõttu, eriti väljapakutud tarbijale antava toiduteabe määruse uurimuse raames.

  John Dalli, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Toiduainetes kasutatava lisaaine trombiini lubamise kaalumisel vaadati komisjoni koostöös kõikide liikmesriikidega hoolikalt läbi kõik neli toidu lisaainete määruses sätestatud nõuet. Need on: ohutusküsimused; kas on mõistlikku tehnoloogilist vajadust; teavitamisega seonduvad aspektid ning eelised ja kasu tarbijatele.

Mis puutub ohutusse ja hügieeni, hindas Euroopa Toiduohutusamet toodet ja järeldas, et lisaaine ei põhjustanud ohutusprobleeme. Hügieeni osas ei ole mul võimalik jagada seisukohta, et praegusel juhul on saastumisoht suurem kui teiste toodete, näiteks hakkliha, puhul.

Teiseks on tuvastatud mõistlik tehnoloogiline vajadus toote järele. Ensüümpreparaat toimib liha lõpptootes stabilisaatorina. Seda tehnoloogilist funktsiooni kirjeldatakse täpselt toidu lisaainete määruses, mille parlament vastu võttis.

Kolmandaks teavitamisega seonduvad aspektid ning iseäranis raportis väljendatud suur mure, et toode petaks tarbijat. Kuna oleme täielikult teadlikud selle võimalikust ohust, sisaldab meie ettepanek järgmisi rangeid nõudmisi – mis muide lähevad kaugemale sellest, mida toidu lisaainete puhul tavaliselt nõutakse. Esiteks võib toodet müüa lõpptarbijale ainult kinnispakendis. Teiseks peab tootel olema täiendav märgistus ja müüginimetuse läheduses peab olema mainitud termin „lihaosade segu”. Tarbijat teavitatakse seetõttu toote iseloomust. Kolmandaks peab olema koostisainete loendis mainitud ensüümi nimi ja selle loomne päritolu. Pean rõhutama, et need märgistamisnõudmised on rangemad nõudmistest, mis kohalduvad toodetele, millele on samal otstarbel lisatud muid koostisaineid, nagu verevalke ja lubatud lisaaineid, kuid mille puhul ei nõuta täiendavat märgistamist.

Kui näidustatakse rangemaid märgistamisnõudmisi, vaadatakse need läbi. Kõnealust ensüümpreparaati kasutatakse juba mitmes liikmesriigis ilma märgistamisnõudmisteta töötlemise abivahendina. Meie ettepanek selgitab olukorda ja kohustaks liikmesriike kohaldama nõutavaid märgistamiseeskirju. Selle tulemusena teavitataks tarbijat paremini. Lisaks saavad tarbijad, eriti need, kes vajavad rohkem tuge, kasu odavamate lihatoodete kättesaadavusest, kuna liha töötlemisel esinevaid väärtuslikke lihatükke kasutatakse paremini.

Minu arvates on see lisaaine näide toidusektori arendusest, mis toob tarbijatele kasu. Ma ei näe põhjust selle tõkestamiseks ja loodan väga, et mõistate täielikult objektiivseid põhjusi, mis olen toonud välja selle kohta, miks selle kinnitama peaks. Olen võtnud parlamendi ees kohustuse. Ma ei ütle inimestele, mida nad sööma peaksid, kuid ütlen neile, mida nad söövad. Minu seisukoht on selle kohustusega kooskõlas.

6.10. Elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015) (A7-0103/2010, Andres Perello Rodriguez) (hääletus)

6.11. Euroopa Liidu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise institutsioonilised aspektid (A7-0144/2010, Ramón Jáuregui Atondo) (hääletus)

6.12. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Kampalas (Uganda) (B7-0265/2010) (hääletus)

Enne hääletust muudatusettepaneku 3 üle

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Sooviksin muudatusettepanekus 3 lihtsalt asendada sõna „märgib” sõnaga „tervitab”

(Parlament nõustus suulise muudatusettepanekuga)

(Suulised muudatusettepanekud, mida ei esitatud parlamendis: vt protokoll)

7. Selgitused hääletuse kohta

***

  Bernd Posselt (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Olen teist ja sellest, kuidas istungit juhatate, heal arvamusel, kuid täna pean protesteerima. Olete andnud sõna paljudele parlamendiliikmetele, sealhulgas kaks korda Klaus-Heiner Lehnele, Bruno Gollnischile ja Ashley Foxile. Tõstatasin samuti töökorraldusliku küsimuse ajakava osas ja tegemist on olulise küsimusega. Sooviksin paluda, et kontrolliksite, kas muudatusettepanek 4 on õigusvastane. Tean, et lükkasime muudatusettepaneku tagasi, kuid tegemist on põhimõttelise küsimusega. Lepingus ei mainita 12 täiskogu istungjärku aastas, vaid 12 kuupikkust täiskogu istungjärku aastas. Ashley Foxi tehtud muudatusettepanek üritas ühendada augusti ja septembri täiskogu istungjärgud ühte nädalasse. Küsimus ei ole septembri 1. ja 2. täiskogu istungjärgus, vaid augusti ja septembri täiskogu istungjärgus. Sooviksin tõesti täpsustust, et see on õigusvastane.

  Juhataja. - Bernd Posselt, on tõsiasi, et küsimuse üle on juba hääletatud ja seetõttu ei saa me seda uuesti avada. Siiski võite olla kindlad, et kõik ajakava muudatusettepanekud on presidentuur tähelepanelikult läbi vaadanud.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Volinik teavitas meid vaevu enne hääletust trombiini küsimusest. Kas te võiksite paluda tal esitada statistilisi andmeid, et õigustada väidet, et tarbijatele on majanduslikult kasulik asendada odavad lihaosad ja panna need loomalihataolistesse toodetesse, selle asemel et kasutada neid praegu vorstides ja muudes toodetes.

Sooviksin, et ta näitaks statistilisi andmeid, et see on tarbijate seisukohast majanduslikult parem, sest seni ei ole seda tõestatud. Volinik tõi ka võrdluse hakklihaga, kuid teame, et hakkliha puhul ei ole hügieenistandardid samad, mis valmis lihatoodete puhul. Seega peaksin küsitavaks, kas voliniku mõlemad väited on õiged. Kui ta andis parlamendile valeteavet vaevu enne hääletust, oleks tegemist tõsise veaga. Paluksin, et kirjutaksite volinikule kirja, et ta neid väiteid põhjendaks!

  Juhataja. - Meil ei ole see päevkorrapunkt hetkel käsil, Carl Schlyter. Meil on käsil selgitused hääletuse kohta. Meil on käsil selgitused paranduseelarve osas toimunud hääletuse kohta.

Suulised selgitused hääletuse kohta

Raport: Vladimír Maňka (A7-0158/2010)

  Hynek Fajmon (ECR). – (CS) Hääletasin Vladimír Maňka raporti vastu, milles täpsustatakse ELi eelarve selleks aastaks. Majanduskriisi ajal, mil on oluline riiklikke kulutusi vähendada, ei ole ma nõus, et Euroopa Parlament läheb täiesti vastupidises suunas ja suurendab järsult oma kulutusi.

Ma ei ole nõus sellega, et Euroopa Parlament palkab 150 lisatöötajat. Samuti ei ole ma nõus, et Euroopa Parlamendi liikmed saavad täiendavaid uusi vahendeid assistentide tarbeks lisaks sellele, mida juba saame. Euroopa Parlamendi liikmed saaksid Maňka raporti alusel sel aastal juurde veel 1500 eurot kuus, lisaks täiendavale 1500 eurole kuus Helga Trüpeli raporti alusel, mis eile vastu võeti.

See läheb maksumaksjatele maksma täiendavalt 13,4 miljonit eurot aastas. Avalikkus kritiseerib juba Euroopa Parlamendi liikmeid suurte riiklike vahendite summade eest, mida nad saavad. Järjekordset suurenemist tabab avalikkuse põhjendatud viha terves Euroopas ja seetõttu ma ettepanekut ei toetanud.

  Bogusław Liberadzki (S&D). – (PL) Erinevalt eelmisest sõnavõtjast toetan paranduseelarvet. Tegemist ei ole muudatusettepanekuga, mis puudutaks ainult raamatupidamist. Muudatusettepanek on väga loogiline. Kuidas nii? Aga see tuleneb meie uuest funktsioonist parlamendina, organina, millele on antud seadusandlik võim. Valijad ootavad meilt, Euroopa Parlamendi liikmetelt, et suudaksime korrigeerida komisjoni esitatud ettepanekuid ja nõukogu esitatud ettepanekuid. Meenutagem, et igal volinikul on sadu inimesi, kes nende juures töötavad! Meid toetab vaid üks-kaks inimest. Seega ei ole siin tegemist säästuga, millest näilikult räägime. Tegemist on lihtsalt reageeringuga uuele funktsioonile, uuele rollile. Sooviksin tänada raportööri Vladimír Maňkat võrratu raporti eest!

Raport: Miroslav Mikolášik (A7-0106/2010)

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Austatud juhataja! Soovin öelda, et toetasin elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava ning lisaks ka kvaliteedi- ja ohutusstandardeid käsitlevaid raporteid. Soovin aga öelda, et selles osas on liikmesriikide vahel suuri erinevusi. Loodan seetõttu, et tegevuskava ning kvaliteeti ja ohutust käsitlev raport aitavad liikmesriikidel kriteeriume standardida ja et neid kasutatakse tulevikus lähtekohana.

Mainin seda sellepärast, et minu riigis Bulgaarias on doonoreid 35 korda vähem kui Hispaanias. Valdkonnas on probleemid seotud terve meetmete ahelaga: kodanike teavitamisest tegeliku siirde enese ja siirdejärgse ravini. Meil ei ole doonoriasutuste võrgustikku. Olemasolevad seadmed ei ole piisavad ja meil ei ole töökindlat doonorite andmebaasi. Bulgaaria ei ole Eurotransplanti liige ja ka siirdejärgset ravi ei ole võimalik osutada. Meil ei ole ehitatud ambulatooriume haiglatele, kus siirdeid teostatakse.

Just seepärast loodan, et raport ja parlamendi otsused lisavad hoogu ning et direktiiv rakendatakse võimalikult pea.

  Siiri Oviir (ALDE). – (ET) Härra president! Ka mina hääletasin antud raporti poolt, sest sellega kehtestatakse kõikides liikmesriikides siirdamiseks ette nähtud inimpäritolu elundite jaoks ühtsed siduvad kvaliteedi- ja standardinormid, tagatakse nii doonorite kui retsipientide kaitse ja samuti hõlbustatakse koostööd liikmesriikide vahel. Me andsime selle raportiga võimaluse paremaks elukvaliteediks neile, üle 56 000-le meie ühenduse elanikule, kes on täna elundisiirdamise operatsiooni ootel.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Hääletasin samuti olulise dokumendi poolt, milles käsitletakse siirdeks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardeid. Oleks tõeliselt oivaline luua ja organiseerida tervet ühendust hõlmav elundite siirdamise süsteem, mis oleks läbipaistev ja puhas ning mis tagaks ELi tasandil kvaliteedi ja ohutuse. See on üks olulisimaid eesmärke. Doonoreid ootab 56 000 kodanikku ja siirdamiseks ettenähtud elundite puudus põhjustab ka muid probleeme, kuritegevust ja kuritegevusega seotud probleeme. Seetõttu arvan, et dokument aitab kaasa sobiva süsteemi loomisele, mis tagab ohutud ja töökindlad elundite siirdamise meetodid.

  Martin Kastler (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Hääletasin raporti poolt ja sooviksin õnnitleda Miroslav Mikolášikut tehtud oivalise töö eest! Arvan, et täna on oluline päev, sest oleme taganud, et elundite doonorid ja saajad saavad kooskõlastatud standardid ning suurema ohutuse. Loodan, et see aitab ka lihtsustada riikidevahelist koostööd, ja mul on seetõttu väga hea meel, et oleme hääletanud raporti poolt suure enamusega.

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Tervitan väga raportit ja elundidoonorluse uusi Euroopa eeskirju. Kui keegi sureb teises Euroopa Liidu riigis, siis miks ei peaks säästetama elundit elu päästmiseks? Kui on vaja harvaesinevat sobitust teisest Euroopa riigist, on kahtlemata mõistlik need eeskirjad rakendada.

Ehkki see ei ole olnud osa arutelust, sooviksin samuti avaldada elundidoonorluse puhul isiklikku toetust pigem loobumise kui valiku süsteemile. Kaheksakümmend protsenti Euroopa kodanikest ütleb, et nad toetavad elundidoonorlust, ent ainult kaksteist protsenti on elundidoonori kaardi omanikud. Meil on tarvis seda vahet vähendada.

Eelmine aasta suri minu valimisringkonnas Ida-Inglismaal 25 inimest, sest nad olid elundidoonori ootenimekirjas, kuid doonorit ei suudetud õigel ajal leida. Minu valimisringkonnas on meil Addenbrooke’si ja Papworthi haiglas Euroopa ja maailma tasemel asjatundlikkus kopsu- ja südame siirdamise alal. Kirurgid tehku oma tööd! Patsiendid saagu ravi! See on kingitud elu.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Saan eelmise sõnavõtjaga ainult nõustuda. Olen samuti väga tänulik, et raport võeti täna vastu suure enamusega. Kui kuuleme, et 56 000 eurooplast ootab hetkel sobivat elundit, et neil oleks mõistlik või kõrge elu kvaliteet või et lihtsalt ellu jääda, on selge, et meil on tarvis kiiresti ühtlustada ja täiustada standardeid ja võimaldada saajatele ligipääs elunditele tervest Euroopast.

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Ka mina olin dokumendi vastuvõtmise poolt, sest kahtlemata on tegemist sammuga õiges suunas. Siiski, kuigi olen nõus põhimõtete ja sellega, et tunneme muret doonorite ja elundite kvaliteedi üle, soovin öelda selgelt, et tegemist on vaid esimese sammuga õiges suunas. Kui tahame saavutada elundidoonorluse fundamentaalset kasvu, on liidul vaja oluliselt laiemat kampaaniat ning ennetava ja teavitava iseloomuga meetmeid. Kui praegusele ei järgne doonorluse propageerimist, näib mulle, et peatume enne sihini jõudmist.

Euroopa Parlamendi osaistungjärkude ajakava – 2011

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Kõigepealt sooviksin tunnustada teid selle eest, kuidas tulite siin täna toime selle raske teemaga, presidentuuri tõlgenduse viisaka selgitamise eest ning endale kindlaks jäämise eest. Kui te seda teinud ei oleks, oleksime tõenäoliselt ikka veel siin. Ma ei ütle, et olen teiega nõus, kuid ma ei ole piisavalt pädev seisukohta avaldama, mistõttu võtsin teie seisukohta puhta kullana.

Teiseks on minu arvates põhjendatud Potito Salatto märkus, et meil on parlamendiliikmete ning teiste jaoks tarvis kiiremaid ja ligipääsetavamaid teid Strasbourgi ja Strasbourgist. Samuti sooviksin tunnustada kvestoreid, sealhulgas minu kaasmaalast Jim Higginsit ja teisi, kes teevad kõvasti tööd, et Frankfurt-Hahn määrataks transpordi seisukohast samaks kui Frankfurdi lennujaam ja Strasbourg.

Lõpetuseks sooviksin öelda ööbimise hindade osas siin Strasbourgis, et oleks abiks, kui need oleks samad nii nädalate puhul, mil parlamendis istungil oleme, kui ka nädalate puhul, mil me istungil ei ole. Kõik see muudaks Strasbourgi ahvatlevamaks, sest see on ilus linn. Mõistan, miks me siin oleme, ning, kui me juba siin oleme, oleme väga rahul.

Raport: Miroslav Mikolášik (A7-0106/2010)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – Austatud juhataja! Hääletasin inimelundite siirdamist käsitleva resolutsiooni poolt. Iga päev sureb palju inimesi selle tõttu, et nad kannatavad elundipuudulikkuse käes ja elundeid ei ole saada. EL saab aidata elundeid ootavaid patsiente terves Euroopas ja selle tulemusena säästa elusid. Meil on tarvis hästi koordineeritud elundidoonorluse ja -siirdamise süsteemi.

Sooviksin rõhutada veel kord väga olulist momenti, mis on poliitiline: nimelt inimese kehaosade vabatahtliku ja tasustatud doonorluse põhimõtet. Maailma Terviseorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu teadetes öeldakse, et maailma mitmes riigis antakse inimestele elundidoonorluse eest suur hulk raha. On isegi teateid, et inimesi tapetakse nende elundite hankimiseks ettekavatsetult, näiteks Falun Gongi praktiseerijaid Hiinas.

Meile on samuti teada juhtumeid mõnedest riikidest, kus doonori jaoks on meditsiiniline risk kõrge ning siirdamine tehakse tihti väga halbades meditsiinilistes tingimustes. Seega sooviksin lõpuks tänada neid, kes täna vastuvõetud resolutsiooni algatasid, ja eriti meie raportööri Miroslav Mikolášikut.

Resolutsioon: Toiduainetes kasutatavad lisaained, välja arvatud värv- ja magusained (veise ja/või sea trombiin) (B7-0264/2010)

  Anna Maria Corazza Bildt (PPE). – (SV) Austatud juhataja! Mina ja teised Rootsi konservatiivid oleme hääletanud trombiini keelustamise ettepaneku vastu. Komisjoni ettepanek nõuab, et märgistataks selgelt liha, mis on niiviisi kokku kleebitud, ja teatab, et seda ei tohiks lubada restoranides ja suurtes toitlustusasutustes, kuna sellistes kohtades on raske klientidele selget teavet pakkuda.

Peame arutelu lihaliimide kohta pingest vabastama. Trombiini esineb looduslikult igasuguses lihas. Trombiini vältimiseks oleks vaja lakata täielikult liha söömast. Komisjoni asjatundjad väidavad, et trombiin ei ole tervisele ohtlik, ja sellel arvamusel on teaduslik alus.

Oluline on, et toit oleks ohutu ja et tarbijaid ei petetaks. Pakendil peab olema täpne teave trombiini kohta ja märgistus peab olema selge.

Miks peaksime trombiini keelustama? Sellega avaneks Pandora laegas. Kas on tõesti poliitikute töö meie toitu majandada? Kuhu see viib? Siin ei ole põhjusi tarbijate vabaduse ja nende vaba valiku õiguse piiramiseks.

Mis puutub hirmu tekitamise poliitikat toidu puhul, mis ei ole ohtlik ega tervisele kahjulik, ütlen: „Aitab küll!” Ärge võtke appi keeldu – muutke hoopis märgistamise eeskirjad rangemaks!

  Renate Sommer (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Resolutsiooni vastuvõtmine, mis keelustab toiduainetes trombiini, tähendab täna lihtsalt avalikkuse arvamusele järeleandmist. See on puhas populism! Me ei täida oma kohustusi, kui me ei arvesta teaduslikke andmeid. Millised need andmed on? Mis on trombiin? Trombiin on looduslik ensüüm. See moodustab osa verest ja seetõttu lihast. Kõigil meil on organismis palju trombiini. Kui trombiini lisaainena keelustame, siis kas saame jätkuvalt eksisteerida või peame end ohtlike jäätmetena järk-järgult kõrvaldama?

Muidugi peame takistama seda, et tarbijaid ei eksitaks tooted, mis näevad välja ja on kujundatud nägema välja nagu teised tooted. Saame seda teha, kasutades märgistust, mis on kooskõlas uue toiduainete märgistamist käsitleva määrusega. Hääletame määruse esimese lugemise üle juunis. Meil on hulk eeskirju, mis takistavad eksitavat reklaami, ja meil on samuti täiendav märgistus eritoodete tarvis. Komisjon on pakkunud välja täpselt sama lahenduse, et märgistada tooteid, kus trombiini liimina kasutatakse. Sooviksin juhtida tähelepanu, et on arvukalt sarnaseid ensüüme, mis ei ole keelustatud ja mida kasutatakse ikka veel.

  Anja Weisgerber (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Tarbijakaitse on minu jaoks väga-väga oluline küsimus ja seetõttu olen mis tahes kujul tarbijate eksitamise ja petmise vastu. Just seepärast võitlen näiteks toiduimitatsioonide parema märgistamise eest toiduainete märgistamist käsitlevas määruses. Kutsun nõukogu üles järgima lähenemist, mida toetab ka komisjon.

Täna pidime hääletama kleebitud liha üle. Kleebitud liha on liha, mis kleebitakse kokku ja mida müüakse kvaliteetse tootena. Minu arvates ei tohiks seda esineda, eriti kui tarbijad ei ole teadlikud, mis toimub. Tänane otsus ei olnud minu jaoks kerge. Komisjon on pakkunud välja üldised märgistuseeskirjad, kuid tarbijaid võidakse ikkagi eksitada, sest on raske tõestada, et toode sisaldab trombiini. See tähendab, et seda võib kasutada, kuid sellele ei pruugita märgisel viidata. Seetõttu ei ole minu arvates antud juhul märgistamise nõue piisav. Olen nüüd hääletanud resolutsiooni ja trombiini keelustamise poolt.

Raport: Ramón Jáuregui Atondo (A7-0144/2010)

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Viimased kaheksa aastat on postkommunistlik diktatuur Ungaris ungarlaste õigusi süstemaatiliselt jalge alla tallanud. Muu hulgas on ta saatnud või saatis õigusvastaselt laiali peaaegu viimase kui ühe tänavameeleavalduse. Riikliku õiguskaitse teenistuse peaaegu 100 oivalise advokaadi ja juristi abiga on enamikus kohtuasjades juba õnnestunud Ungari kohtutes saavutada õiguslik hüvitis, kuid on olnud kohtuasju, nagu nüüd kuulus Bukta kohtuasi, mis tuli edastada Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgi.

Euroopa Liit plaanitseb nüüd inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga ühinemise varjus lammutada tõrgeteta toimivat nn Strasbourgi süsteemi. Kutsun üles viimset kui üht Ungari ja Euroopa inimõiguste organisatsiooni protsessi hoolikalt kontrollima ja protesteerima selliste asjade vastu nagu täna vastuvõetud Atondo raport, mis, nagu ütlen, õõnestab ja lammutab Euroopa inimõiguste kaitse süsteemi. Ungari ajalooline vastutus on kanda hoolt, et eesistujariik Ungari ei kiirendaks, vaid pigem takistaks seda ohtlikku protsessi.

Resolutsioon: Toiduainetes kasutatavad lisaained, välja arvatud värv- ja magusained (veise ja/või sea trombiin) (B7-0264/2010)

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Teema on tegelikult üsna tundlik ja põhjustanud Euroopa Parlamendis ja ühiskonnas laiemalt palju arutelu. Arvan ikkagi, et teatud toodete või lisaainete keelustamine ei ole lahendus ja et võib-olla peame nõustuma argumendiga, et just tarbijal on õigus valida, omades täit teavet, mida tahab osta ning mida tarbida. Teisest küljest oleks väga raske protsessi juhtida. Tänapäeval, avalikkuse teadlikkuse ajastul, kui suurele osale teabele on võimalik ligi pääseda, ei ole me ikka veel formuleerinud sõnastusi, mõistagi üheselt mõistetavaid, mis oleksid ühiskonnale vastuvõetavad, nii et kui inimesed üht või teist toodet ostavad, on neil võimalik saada kohast teavet ja mõista, mis toote koostisained on. Seetõttu arvan, et on tarvis rohkem arutelu ühiskonnaga, ühiskonna harimist ja võib-olla täiendavaid arutelusid teadlastega.

  Martin Kastler (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa kodanikel on õigus. Neile meeldivad ausad toidud ja ausad poliitikud.

Pean seda liiki avalikust arvamusest lugu. Me ei või lihtsalt avalikku arvamust eirata ja seda lihtsalt populismina tagasi lükata. See ei ole nii! Peame panema tähele, mida kodanikud meile ütlevad. Kui valijad ja kodanikud on arvamusel, et ehtne liha peab olema ehtne ega tohi olla tehtud kokkukleebitud lihatükkidest, siis peame tagama, et ei oleks võimalik liha sellisel moel töödelda. Just seepärast olen hääletanud selle vastu, et lubada trombiini kasutamist toiduliimina.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Olen samuti hääletanud resolutsiooni poolt, mis keelustab trombiini kasutamise lisaainena, sest voliniku argumendid ei veennud mind. Me ei taha Euroopas kleebitud liha! Isegi kui trombiin on ensüüm, mis ei ole tervisele kahjulik, suureneb tõenäoliselt bakternakkuste oht, kui seda kasutatakse lihajäätmete kokkukleepimiseks, et valmistada üks suur tükk kokkusurutud liha. Teisest küljest oli täna tehtud otsus selgelt Euroopa tarbijate kasuks ja vastu tööstuse puhtalt rahalistele huvidele. Tarbijad, kes tahavad praelõiku, peavad saama praelõigu ja mitte kokkukleebitud lihatüki. See tähendab, et peame kutsuma komisjoni üles mitte lubama trombiini kasutamist.

  Peter Jahr (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Praegune arutelu niinimetatud kleebitud singi üle näitab, et mõned tootjad ei käi tarbijatega ausalt ümber. Sooviksin, et mis tahes toit märgistataks nii, et ei oleks võimalik tarbijaid eksitusse viia. Kui seda ensüümi kasutatakse, peab olema tarbijail võimalik selle kohalolu tuvastada. See on tulemusliku ja ausa tarbijakaitse alus. Meie töö on tagada, et täiskasvanud tarbijatel oleks piisavalt teavet enda huvides otsuste tegemiseks.

Üks viimane märkus kleebitud singi kohta. Tarbijatega ei ole veel toimunud arutelu teemal, kas nad seda tahavad või mitte. Siiski on oluline, et tarbijad vähemalt teaks, mida nad tegelikult söövad.

Raport: Andres Perello Rodriguez (A7-0103/2010)

  Siiri Oviir (ALDE). – (ET) Ma tervitan tegevuskava ja andsin selle toetuseks ka oma hääle. See on samm õiges suunas ja selle probleemi lahendamine vajab meie kõigi ühist tööd. Just ühenduse tasandil sätestatud meetmed aitavad meil täiendada liikmesriikide jõupingutusi elundidoonorluse ja elundisiirdamise kvaliteedi ja ohutuse tagamisel, elundite puuduse probleemist paremal väljatulekul ning samuti siirdamissüsteemide tõhustamisel. Heakskiidetud tegevuskava annab liikmesriikidele võimaluse meie poolt kirjeldatud kümne prioriteetse meetme põhjal riiklike tegevuskavade paremaks koostamiseks. Me oleme siin kohustatud enda kompetentsi raames kaasa aitama tervise kõrgetasemelisele kaitsele kogu Euroopa Liidus.

Raport: Ramón Jáuregui Atondo (A7-0144/2010)

  Clemente Mastella (PPE). – (IT) Austatud juhataja!Head kolleegid! Euroopa konventsiooniga ühinemine kujutab kahtlemata edasiminekut Euroopa Liidu poliitilise integreerumise protsessis. ELi põhiõiguste kaitse süsteemi täiendab ja tugevdab esmase õigusega Euroopa Liidu põhiõiguste harta integreerimine.

Peame tohutult oluliseks ja poliitiliselt tähtsaks, et parlamendile on antud õigus määrata ja saata Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunike valimise ajal teatud arv esindajaid Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele. Meenutagem, et inimõiguste austamise edendamine on üks asutamislepingus tagatud Euroopa Liidu põhiväärtusi!

Sooviksin samuti rõhutada, kui olulised on konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigus uue õigusliku ja reguleeriva raamistiku kujundamisel, millega kehtestatakse juhtpõhimõtted kodanikuvabaduste, justiits- ja siseküsimuste valdkonnas, eelkõige lähtuvalt integratsiooni ja ühtlustamise uutest vormidest, mis rakendati Lissaboni lepingu jõustumise ja Stockholmi programmi vastuvõtmisega.

See pakub samuti täiendavat õigusvahendit, mis võimaldab Euroopa Inimõiguste Kohtus esitada Euroopa õiguse rakendamise kontekstis nõude Euroopa institutsiooni või liikmesriigi tegevuse või tegevusetuse vastu.

Lõpuks on märkimisväärne, et Euroopa konventsiooni artikkel 1 laiendab kaitse mitte ainult Euroopa Liidu kodanikele ja teistele isikutele selle territooriumil, vaid ka isikutele, kes jäävad selle pädevusse, isegi kui nad on väljaspool territooriumi.

  Alfredo Antoniozzi (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen selle poolt, et Euroopa Liit ühineks Euroopa inimõiguste konventsiooniga, sest nagu Atondo raportis selgelt kokku võeti, kujutab see edasiminekut Euroopa integratsiooniprotsessis. See tähendab sammu poliitilise liidu suunas ja tugevat märki sidususest liidu ning Euroopa Nõukogu riikide ja selle inimõiguste poliitika vahel, mis tugevdab Euroopa tõsiseltvõetavust riikides väljaspool Euroopat. Lõpuks kujutab see selget soovi ühtlustada inimõiguste ja põhivabaduste küsimusi õigusloome ja kohtute tasandil.

Tänu Lissaboni lepingule on Euroopa Liit esimest korda oma õigusliku isiksusega rahvusvaheline üksus. Loodan, et konventsiooni allkirjastamine on vaid üks esimestest sammudest Euroopa Liidu jaatamise suunas ühtse tervikuna oluliste rahvusvaheliste läbirääkimiste tasandil.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Austatud juhataja! Olen küsimuses mõnevõrra vaoshoitum kui äsja sõnavõtnud parlamendiliikmed.

Tõepoolest, esmapilgul on mõte, et Euroopa õigus kuuluks Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni alla, üsna ahvatlev. Oli üsna ärevusttekitav, et sellel kohtul oleks võimalik siseriiklikke seadusi nii-öelda hukka mõista. Laadaga, kuidas neid seadusi rakendavad riiklikud õigussüsteemid, tähendab, et Euroopa õigus on näiteks minu riigis Prantsusmaal meie põhiseaduse artiklist 55 lähtuvalt riigisisese õiguse suhtes ülimuslik.

Võiks aga endalt küsida, kas selline kord ei põhjustaks teatud liiki kattumist. Tõepoolest on ühest küljest Euroopa õigus liikmesriikides harva vahetult kohalduv; see tuleb esmalt teiseste õigusaktide teel riigisisestesse õigusaktidesse üle võta.

Teisest küljest on Euroopa Liidu Kohus Luksemburgis ilmutanud indu kaitsta põhiõigusi. See on võrdsustanud ka need õigusaktid põhiõiguste harta vastuvõtmisest tulenevatena. Kardan, et meil võib tekkida lõpuks üsna pikk menetlus, iseäranis kui viiakse sisse eelotsuse küsimuse menetlus, nagu mõned inimesed nõuavad. Just seetõttu oleksime eelistanud, et oleks eristatud eeskirjadest kinnipidamist ja edasikaebamises osalemist.

Resolutsioon: Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Kampalas (Uganda) (B7-0265/2010) (hääletus)

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Austatud juhataja! Ajal kui Tais toimuvad niivõrd traagilised sündmused, ei ole võimalik mitte mõista vajadust anda tsiviilelanike kallal toimepandud rasked kuriteod kohtusse.

Eelnev kogemus aga on vähem julgustav kui mitmed parlamendiliikmed eile arutelu ajal viitasid. Esimeses Rahvusvahelises Kriminaalkohtus olid kohtunikud need, kes igasuguse sõjalise eesmärgita otsustasid kasutada napalmi Dresdeni linna tsiviilelanike põletamiseks, kes otsustasid kasutada tuumakiirgust Hiroshima ja Nagasaki tsiviilelanike põletamiseks ja kes otsustasid tappa vangistatud Poola ohvitserid selga tulistades, kui tegelikult oleksid nad pidanud olema süüdistavate hulgas. Endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu taust ei ole samuti eriti rahuldav, iseäranis Milosevici ja Šešelji kohtuasjades.

Mis puudutab sihtfondi loomist, kui liikmesriigid on kohustatud rahaliselt panustama, siis kas see tähendab, et Euroopa maksab hüvitisi väljaspool oma territooriumi toimuvate genotsiidide ohvritele? On sadu tuhandeid, tõepoolest miljoneid inimesi, kes sellesse kategooriasse liigituvad. Kardan, et laseme end tõmmata millessegi väga keerulisse. Mõte võtta rahukokkulepete saavutamiseks lõppkokkuvõttes vastutusele alistatud pooled hoolimata kinnitustest, mida neile mõnikord antakse, tähendaks konfliktide pikendamist määramatuks ajaks. Raporti puhul on see meie reservatsioonide alus.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – (LT) Hääletasin resolutsiooni poolt, mis käsitleb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi, mis algab selle kuu lõpus Ugandas Kampalas.

1998. aastal otsustasid 138 riiki asutada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja võtsid vastu Rooma statuudi, mille alusel see kohus nüüd 2003. aastast saadik seitse aastat tegutsenud on. On tulnud aeg vaadata läbi Rooma statuut, iseäranis niinimetatud ajutised sätted, mille osas me 2002. aastal üksmeelele ei jõudnud. Rooma statuudi on ratifitseerinud kõik ELi liikmesriigid. Mõned meie partneritest aga, nagu Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Hiina, ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tema töös liitunud. Oma tänase resolutsiooniga kutsub Euroopa Parlament neid riike uuesti üles ratifitseerima Rooma statuuti ja tegema Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd. 21. sajandil ei tuleks genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakurjategude eest vastutavatel inimestel oodata mitte ainult rahvusvahelise üldsuse moraalset hukkamõistu, vaid ka õiguslikke sanktsioone. Selliseid kuritegusid ei saa panna toime karistamatult.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega konsulteerimise taotlus (artikkel 124) – Regioonide Komiteega konsulteerimise taotlus – Kodanikualgatus (artikkel 125)

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Lisaks otsustusmehhanismide kiirendamisele aitab Lissaboni leping kaasa võitlusele demokraatia defitsiidiga, tugevdades liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rolli ning rõhutades Euroopa kodakondsuse teostamist. Õigusloome taotluse ehk kodanikualgatuse õiguse, nagu seda on nimetatud, kehtestamine on iseäranis oluline. See uus vahend võimaldab tähelepanuväärselt paljudes liikmesriikides vähemalt miljoni kodaniku rühmal paluda komisjonilt õigusloome algatust valdkondades, kus liidul on pädevus.

Lissaboni lepingus väljendatakse samuti selgesti, et olulised on konsultatsioonid ja dialoog muu seas teiste institutsioonide ja organite, kodanikuühiskonna ning sotsiaalpartneritega. Arvan, et Euroopa peab olema kodanike Euroopa, ja see saab sündida ainult siis, kui muudame selle demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks. Selles kontekstis nõustun, et küsida tuleks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee arvamust.

Soovitus teiseks lugemiseks: Claude Moraes (A7-0117/2010)

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Vist näib, et kordan, mida väljendasin eile Rui Tavarese raporti osas. Põgenike probleem on aga Euroopa probleem ja seda ei saa jätta liikmesriikide valitsuste juhtida, seda ka geograafilisi ja majanduslikke erinevusi silmas pidades.

Seetõttu olen fondi loomise poolt Euroopa tasandil. Taolise fondi loomine peab teenima kaht otstarvet: toetama põgenikke, kes saabuvad meie riikidesse, tihti randadele, otsides abi, ja lisaks ka riike, kes võtavad oma geograafilise asukoha tõttu neid meeleheitel isikuid vastu suurimal hulgal.

Tegelikult probleem on ja peabki olema Euroopa probleem ja seda ei saa jätta teatud riikide juhtida. Loodan, et fond on vaid algus rajast, mis läheneb kogu sellele küsimusele euroopalikumast vaatenurgast ja solidaarsuse vaimus.

Soovitus teiseks lugemiseks: Anni Podimata (A7-0128/2010)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ettepanek võtta vastu direktiiv, mis käsitleb energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamist märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, moodustab koos ehitiste energiatõhusust ja rehvide kütusetõhususe märgistust käsitleva kahe ettepanekuga osa energiatõhususe paketist, mille komisjon esitas 2008. aasta novembris. Hääletasime selle poolt, sest parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel allkirjastatud lepingu kaudu saavutasime täiustatud märgistussüsteemi kasutuselevõtu. Märgised sisaldavad kodumasinate ja energiamõjuga toodete puhul rohkem energiatarbimisteavet. Tulevikus rakendatakse sellist märgistust ka tööstuslikuks ja äriliseks kasutamiseks mõeldud energiat tarbivate toodete puhul, mis senini ei olnud võimalik. Lisaks peab tulevikus mis tahes tootekategooriate hinda või energiatõhusust propageeriv reklaam viitama samuti nende energiaklassile.

Täpse asjakohase ja võrreldava teabe pakkumine energiamõjuga toodete energiatarbimise kohta lubab tarbijatel tulevikus teha õigeid tõhusaid valikuid, vähendades seeläbi nii energiatarbimist kui ka leibkondade kulutusi.

  John Attard-Montalto (S&D), kirjalikult. – Malta valitsus on energiatarbimise ja muude energiamõjuga toodete märgistuse ning ühtse tootekirjelduse teise lugemise soovituse vastu.

Esitatud põhjus on, et natsionalistlik valitsus ei ole nõus raportis avaldatud selgitusega, iseäranis järgmise fraasiga: „Ehitustooted, mille kasutamine mõjutab märkimisväärselt energia tarbimist, lisatakse samuti kõnealusesse prioriteetsete toodete loetellu.” On mõeldamatu, et valitsus ei nõustu soovitusega sellel alusel. Nad oleks võinud soovitusega nõustuda ja väljendada selgelt, et neil on reservatsioon ehitustoodete suhtes, mis avaldavad energiatarbimisele olulist mõju.

Valitsuse puhul on kasutu näida olevat energiatõhususe poolt, kui osa nende toodete märgistamise kaudu on võimalik saavutada potentsiaalseid sääste, arvestades, et hooned moodustavad Euroopa Liidus 40% kogu energiatarbimisest.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Toetasin seda olulist raportit. Energiamärgistuse direktiivil on etendada ülioluline roll ELi 20% energiatõhususe eesmärgi saavutamisel 2020. aastaks. Selles kontekstis on sellel võtmeroll kliimamuutuse vastu võitlemise, ELi tõhusale, säästvale ja konkurentsivõimelisele majandusele ülemineku ning Euroopa energiajulgeoleku tugevdamise osas. Meie eesmärk on sillutada teed olukorra poole, kus võidaksid nii turg kui ka tarbijad, et tagada kõikide tarbijate puhul nõuetekohane juurdepääs teabele ja teadlikkus valikute mõjust. Selles raamistikus toob energiamärgistuse direktiivi osas saavutatud kokkulepe olulist lisaväärtust. Tervitan seisukohta, mille eest Euroopa Liit võitleb – säilitada skaala A-G mudel, mis uuringu andmetel on tarbijate seisukohast mugavaim ja kõige kergemini mõistetav. Kohustuseks on lisada viide energiamärgisele kõikides energiamõjuga toodete reklaamides, kus avaldatakse hinna või energiaga seotud teavet.

  Jan Březina (PPE), kirjalikult. – (CS) Mul on hea meel, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu pika vägikaikaveo järel on toodete energiatõhususe õigusnormid lõpuks kinnitatud, ning et mul oli au olla variraportöör Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni nimel. Selle kasuks on A-klassi laiendamine, mis võimaldab eristamist pidevalt kasvava energiasäästlike elektriseadmete rühma sees, motiveerides samas tootjaid valmistama võimalikult energiasäästlikke elektriseadmeid. Samuti on oluline, et laienenud on konkreetsete toodete energiatarbimist osutavate klasside arv, kuna sellega säilib terve idee selgus. Kokku seitsme taseme olemasolu võimaldab turul kaupu valivatel tarbijatel efektiivseid otsuseid, kes aitavad seeläbi oma käitumise kaudu energiaga seotud kulusid vähendada. Mis puutub uutesse funktsioonidesse, millega kaasneb kohustus osutada reklaammaterjalides toodete energiaklasse, loen õnnestumiseks seda, et kohustus piirdub reklaamidega, mis annavad hinna- või energiatarbimisega seotud teavet. Õnneks jäi peale seisukoht, et reklaamimäärus on aktsepteeritav ainult vajaduse olemasolul ja ainult vajalikus ulatuses.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin soovituse poolt, sest see aitab sisuliselt Euroopa tarbijail valida tooteid, mis kasutavad vähem energiat või mis viivad kaudselt energia vähesema kasutamiseni. Soovitust vastu võttes etendab Euroopa Parlament osa ELi eesmärgile lähenemisel, et 2020. aastaks paraneks energiatõhusus 20%. Tegemist on tasakaalustatud tekstiga, millega tagatakse olukord, mis on kasulik turule ja tarbijaile.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) See algatus, nagu ka see, mille üle eile hoonete energiatõhususe osas hääletasime, on osa energiatõhusust puudutavate õigusaktide paketist, mille komisjon esitas 2008. aasta novembris ja mida on arutatud piisavalt parlamendis, komisjonis ja nõukogus. Nüüd ollakse lõpuks jõudmas lõpliku teksti suhtes kokkuleppele.

Lisaks keskkonna, heidete vähendamise Euroopa eesmärgi ja energia mõttes jätkusuutliku majanduse loomise seisukohast positiivsetele tagajärgedele on algatuse eeliseks ka see, et otsuse osas seatakse kesksele kohale tarbijad. Õigete tähiste ja märgiste abil teavad tarbijad täpselt, mida nad saavad ning suudavad teha valiku lähtuvalt sellistest kriteeriumidest nagu energiatõhusus ja väikseimad keskkonnakulud.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Energiamärgistuse direktiiv tagab, et tarbijad saavad küllaldast teavet tänu energiamärgise kohustuslikule lisamisele reklaami. Lähtuvalt Euroopa jõupingutustest saavutada energiatõhusus ja energiatarbimise taseme vähenemine lisaks kliimamuutusega võitlemisele, on eluliselt oluline kaasata üritusse avalikkus. Selle saab saavutada ainult siis, kui tarbijaile antakse selget ja efektiivset teavet ostetud või müüdavate toodete energiatarbimise kohta. Niiviisi kaasatakse kliimamuutusega võitlemisse Euroopa avalikkuse kõik liikmed. On täiesti ülioluline tagada, et tarbijad saaksid teha teadlikult keskkonnasõbralikke valikuid. Nagu direktiiv nüüd tagab, hinnatakse toodetest tingitud energiatarbimise tasemeid üldiste kriteeriumide ja parameetrite suhtes, mis võimaldab neid usaldusväärsel moel võrrelda. See viib samuti suurema usalduseni tehnilise hindamise ja märgistel esitatava teabe vastu. Direktiivil on seetõttu oluline roll 2020. aasta strateegiale stabiilsema aluse loomisel ja iseäranis energiatõhususe parandamisel 2020. aastaks 20%.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Selle hääletuse järel tuleb tarbijate paremaks teavitamiseks hakata näitama – majapidamis-, ärilistel või tööstuslikel otstarvetel – energiat tarbivatel toodetel uut energiatõhususe märgist. Täna Euroopa Parlamendis vastuvõetud direktiivis on säte energiatõhususe klassifikaatori lisatavate uute liikide kohta, mis kehtib ka toodetele, mis tarbivad energiat kaudselt, näiteks akendele.

Mõned üksikasjad on küsitavad, näiteks see, et märgise vorming rajaneb klassifikaatoril A-st G-ni – sarnaselt sellele, mida juba kasutatakse külmikute puhul – võimalusega lisada klassifikaatoreid A+, A++ ja A+++: põhimõtteliselt peab klasside arv piirduma seitsmega. Sellele vaatamata näib direktiivil olevat õige eesmärk.

Kõikide energiamõjuga toodete reklaam või nende vastavad hinnad peavad sisaldama viidet energiatõhususe klassifikaatorile. Esitatav teave peab juhatama tarbijaid toodete valimise poole, mis kasutavad vähem energiat või viivad kaudselt energia vähesema tarbimiseni.

Tulevikus peab seetõttu külmikute, pesumasinate või keetjate hinna- või energiatõhususe reklaam osutama toote energiaklassi.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Palju räägitakse tarbijate õigustest teada, mis toitu, kodumasinaid või -sisseseadet nad ostavad. Tahame teada, kust need pärit on ja kuidas valmistati ning millised on toidu toiteväärtused. Ajal kui kliima muutub, tahame kõik kaitsta keskkonda ja takistada ebaharilikke ilmastikutingimusi ning just seepärast juhindume toidu ja argitoodete valimisel ökoloogilistest põhimõtetest. Seetõttu on oluline, et tarbijad oleksid teadlikud, kui palju nende seadmed energiat tarbivad, ning seega arvan, et neil on õigus sellele, et see teave märgistel oleks. Selle teabe lisamine tootemärgistele näitab samuti toote kõrget kvaliteeti. Siis saab see olla vahendiks, mis kaitseb Euroopa turgu väljastpoolt Euroopa Liitu pärit odavate seadmete imitatsioonide eest.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Hääletasin raporti poolt. Selles tunnistatakse, et turg ei ole võimeline tagama energia ratsionaalset kasutamist. Tegemist on kindla mööndusega, milles kajastuvad meie argumendid, ja ma tervitan seda. Tervitan samuti teatavaks tehtud soovi ühtlustada energiasäästmismärgistus ülevalt alla. On siiski kahetsusväärne, et kuskil ei pakuta välja toodete täieliku ökoloogilise jalajälje märgistamist, kui tegelikult peaksime seda võimalikult kiiresti rakendama.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit otsib sihikindlalt edasi parimaid mooduseid tipptasemel energiatõhususe tagamiseks, et tõhusust 2020. aastaks edukalt 20% parandada. Uus märgistus on väga asjakohane tarbijate seisukohast, sest võimaldab ligipääsu paremale teabele, et saaks teha õigeid valikuid ja tunda ära nende mõju energiatõhusust puudutavates küsimustes. See tähendab tarbijate teadlikkuse tõstmist valiku energiamõjuga seotud tagajärgede osas iga kord, kui nad hakkavad ostma tarbekaupa, mis mõjutab energiatõhusust. Direktiivi kinnitamine on selle teadlikkuse kasvatamisel eriti oluline, mistõttu hääletasingi nii.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kui kasutusele võetakse energiatarbimismärgis, siis tingimusel, et see on kergesti mõistetav, selgub varsti, kas tarbijad selle tegelikult vastu võtavad või mitte. Avalikkuse teadlikkus on valdkonnas muutunud ja tarbijad pööravad suuremat tähelepanu energiatõhususe klassidele, iseäranis elektriseadmete puhul. Muidugi peaks selles suhtes olema eeskujuks riigihankemenetlus. Liikmesriikidele aga ei tohi öelda, et nad võivad osta ainult kõrgeimasse energiatõhususklassi kuuluvaid kõrgeima toimivustasemega tooteid. Iseäranis ajal, kui kõik säästma peavad, muutub ostuhind üha enam otsustavaks teguriks. Riigihankemenetluses kasutada olevad valikud ei ole piisavalt selgesti määratletud, mistõttu keeldun hääletamisest.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Hääletasin elektrit kasutavate toodete märgistamist ja tarbijatele põhiliste andmete tagamist käsitleva resolutsiooni poolt. Räägime parlamendis väga tihti kodanike õigustest – õigusest valida, õigusest saada täpset ja õiget teavet. Minu arvates on see iseäranis oluline kõikides eluvaldkondades. Praegusel juhul puudutab küsimus elektrikasutust ja selle tõhusust. Inimesed tahavad tegelikult energiat säästa ja teevad seda peamiselt kahel majanduslikul ja keskkonnakaitsega seotud põhjusel. Tänu tehnoloogia edusammudele praegu, kui elanikel on võimalus valida elektriseadmeid energiasäästlikkusest lähtuvalt, aitab märgistus, mille suhtes kokku leppisime, samuti tarbijail teadlikku valikut teha ning aidata kaasa energia säästmisele (mistõttu kodanikud valiksid säästlikumad seadmed) ja keskkonnakaitsele. Mul ei ole kahtlustki, et kui eurooplased näevad tarbitava energia kogust, on neile eeliseks võimalus valida tõhusamaid ja keskkonnasõbralikumaid tooteid ning seadmeid. Kordan, et tervitan küsimuses Euroopa Parlamendi seisukohta, ja loodan, et taolised otsused muutuvad meile tõeliseks stiimuliks ja võimaluseks teostada 2020. aastaks oma kohustused vähendada energiatarbimist.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Energiamärgistuse direktiivi uuestisõnastamise eesmärk on laiendada märgistuteabe rakendusala, et see hõlmaks kõiki tooteid, mis mõjutavad energiatarbimist ja mitte ainult kodumasinaid.

Direktiiv on osa säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskavast ja selles nähakse ette ka algatusi soodustusteks ning avalikeks pakkumisteks. Keskkonna seisukohast rajatakse sellega ühtsest ja säästvast poliitikast tugipunkt. Üks vastuolulisemaid küsimusi puudutab seda, mis liiki skaalat tarbija segadusse ajamise vältimiseks kasutada: otsustati, et pärast vastavasisulise resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendis säilitatakse kinnise skaalaga jaotus A–G.

Energiatõhususe hinded tuuakse ära ka mis tahes reklaamis, mis sisaldab teavet energiatarbimise kohta või mis puudutab toodete hindu. Selgitatud põhjustel olen nõus Anni Podimata võetud seisukohaga ja toetan raportit.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Energiamärgistuse direktiivil on etendada ülioluline roll, et 2020. aastaks saavutataks ELi energiatõhususe eesmärk 20%. See pakub olulist lisaväärtust nii turule kui tarbijaile. Sisuliselt teeb energiamärgise kohustuslik mainimine reklaamis lõpu lõppkasutajate valesti teavitamisele, pakkudes neile õigete otsuste tegemiseks kogu vajalikku teavet.

Samas välditi parlamendi tungival nõudmisel lahtise skaalaga jaotuse kasutuselevõttu ning tagati skaalaga A–G mudeli säilimine, millel on tarbijate jaoks olnud seni tõestatud väärtus. Pealegi võimaldab läbivaatamise klausel põhjalikku uuesti läbivaatamist hiljemalt 2014. aastal lähtuvalt tehnilisest arengust ja sellest, kuidas tarbijad märgist mõistavad. Seetõttu kordan veendunult, et toetan direktiivi täielikult.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Hääletasin raporti poolt, kuna kõiki energiamõjuga tooteid hõlmates aitab energiamärgistuse direktiivi muudatus saavutada iga uuendatud ja tühjalt kohalt loodud rakendusmeetme puhul ülevõtmiskulude vähenemise neli miljonit eurot (juhul kui direktiivi asemel kasutatakse määruseid/otsuseid). Sellega saavutatakse ka täiendav vähenemine suurusjärgus ligikaudu 78 miljonit tonni CO2 heitkoguseid. Tulevikus kohaldatakse energiatõhususe märgistust ka tööstuslikuks ja äriliseks kasutamiseks mõeldud energiat tarbivate toodete puhul, nagu külmruumid, müügivitriinid, tööstuslikud toiduvalmistamisseadmed, müügiautomaadid (mis müüvad võileibu, suupisteid, kohvi jne), tööstusmootorid ja energiamõjuga tooted, sealhulgas ehitustooted, mis energiat ei tarbi, kuid mis avaldavad olulist otsest või kaudset mõju energia säästmisele, nagu aknad ja ukseraamid.

Üks oluline tegur direktiivi nõuetekohase kohaldamise tagamisel on tagada kõikidele kodanikele ligipääs õigele teabele ja teha tarbijad teadlikuks mõjust, mis nende valikutel on. Täpse, asjakohase ja võrreldava teabe tagamine energiamõjuga toodete konkreetse energiatarbimise kohta aitab lõppkasutajatel teha otsuse lähtuvalt energia säästmise potentsiaalist, et teha energiaarveid pikas perspektiivis väiksemaks.

  Teresa Riera Madurell (S&D), kirjalikult. – (ES) Hääletasin Podimata raporti poolt, sest arvan, et parlamendil ja eriti Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioonil Euroopa Parlamendis (S&D) on õnnestunud teha väga olulisi edusamme üliolulise direktiivi suhtes, et saavutada energiatõhususe eesmärk, mille endale seadnud oleme. Mitte ainult ei ole meil õnnestunud säilitada skaala A–G, mis on Euroopa tarbijatele tuntud ja vastuvõetav, vaid oleme samuti taganud, et nüüd on kohustuslik viidata kodumasina energiamärgisele, kui hinnateave ilmub reklaammaterjalis. Teine parlamendis kasutusele võetud märkimist vääriv element on komisjoni kohustus koostada loetelu energiaga seotud prioriteetsetest toodetest, sealhulgas ehitustoodetest, mis tulevikus tõenäoliselt meetmetele allutatakse. Lõpuks, arvestades eestvedajarolli, mille avalik sektor endale võtma peab, arvan, et on oluline, et administratsioonid soetaksid riigihangetega tooteid, mis kuuluvad kõrgeimasse energiatõhususe klassi.

Raport: Vladimír Maňka (A7-0158/2010)

  Sophie Auconie (PPE), kirjalikult. – (FR) Vladimír Maňka raportis pakutakse välja Euroopa Parlamendi 2010. aasta eelarve mitu muudatust. Hääletasin raporti ja iseäranis sätete poolt, mis järgnevad Lissaboni lepingu jõustumisele 1. detsembril 2009. Nende hulgas on parlamendiliikmete assistentide kulude suurenemine 1500 eurot kuus. Suurenemisega tahetakse aidata parlamendiliikmetel täita Lissaboni lepingust tulenevaid uusi kohustusi, mis laiendab märkimisväärselt parlamendi tegevusala, suurendades seeläbi mõju ELi otsuste tegemisele. Parlamendil on tarvis suurendada oma asjatundlikkust õigusloomega seotud küsimustes, et olla võrdne komisjoni ja liikmesriikidega. Esindame Euroopa kodanikke ja meil on tarvis vastavaid ressursse, kui soovime nende huve kaitsta. Toetasin selle tõttu raportit.

  Göran Färm (S&D), kirjalikult. – (SV) Arvan, et neid komisjone, millel Lissaboni lepingu jõustumise tulemusena on suurem töökoormus, on tarvis tugevdada. See õigustab personali arvu suurendamist parlamendi ja fraktsioonide sekretariaatide jaoks nendes komisjonides. Ma ei jaga aga seisukohta, et meil, Euroopa Parlamendi liikmetel on tarvis rohkem personali. Oleksin eelistanud näha parlamendi ressursside tõhustamist eelkõige ümberjaotamise ja tõhususe parandamise meetmete abil, nii et kogueelarve ei suureneks.

Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide Euroopa Parlamendis fraktsiooni juhina eelarvekomisjonis olin samal seisukohal läbirääkimistel parlamendi presidentuuriga. Lõpuks saavutasime kompromissi, et ettepanekut rahastatakse nüüd osaliselt säästudest summas 4,4 miljardit eurot. Arvan ikkagi, et ettepanekusse oleks tulnud lülitada täiendavaid sääste, kuid kuna etendasin läbirääkimistel aktiivset rolli, otsustasin saavutatud kompromissi toetada.

  Bogusław Liberadzki (S&D), kirjalikult. – (PL) Lissaboni lepingu jõustumine põhjustab tõenäoliselt parlamendi töökoorma olulist suurenemist. Iseäranis viib see õiguslike menetluste ulatuslikuma kasutamiseni, mis puudutab umbes 95% vastuvõetavatest õigusaktidest. Täiendavad eelarve- ja inimressursid lubavad parlamendil täita oma uut rolli kaasseadusandjana nõukoguga võrdsel alusel.

  Mairead McGuinness (PPE), kirjalikult. – Toetasin Maňka raportit Euroopa Parlamendi paranduseelarve kohta, tunnetades samas eelarvete suurendamise tundlikkust, ajal kui kodanikel palutakse nõustuda palkade vähendamisega ja töökohti kaotatakse. Euroopa Parlamendil on Lissaboni lepingu tõttu rohkem tööd. Kavatsen kasutada täiendavat assistentide toetust, et pakkuda võimalusi paljudele noortele õpilastele, kes mu kontorisse tööle kandideerivad.

See tagab neile tasu töö eest ja väärtuslikku töökogemust, mis neid loodetavasti tulevase karjääri suhtes aitab. Arvan aga, et parlamendil on tarvis vaadata läbi kõik meie töömeetodid ja parandada personalihõive seisukohast tulemuslikkust ja tõhusust.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni leping on andnud parlamendile uusi vastutusi. See olukord tähendab täiendavat haldustööd, mistõttu on parlamendiliikmetel tarvis nõunikeks kvalifitseeritud personali. See uus olukord viib meid kahe probleemini: täiendavate assistentide vajaduse tõttu suurenevad kulud ning selleks, et neile head töötingimused tagada, on vaja täiendavaid tööruume. See viib meid aga suurenenud kulutusteni. Kriisi ajal on seda raske seletada, kuid laitmatu parlamenditöö tagamiseks peavad sel olema vajalikud finants- ning inimressursid, mistõttu hääletasingi nii.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Hääletasin poolt. Ehkki see võib näida demagoogia või järjekordse kastiprivileegina, ei ole praegusel juhul sellega tegemist. Eelarveparandused on tähtsad ja olulised parlamendi elu ja tegevuse nõuetekohaseks majandamiseks.

Lissaboni lepingu vastuvõtmise järel tuleb meil oma rollis Euroopa Parlamendi liikmetena võtta ette oluline ja silmapaistev ülesanne. Sel põhjusel on meil vaja partnereid ja asjatundjaid, kes suudavad meid töös iga päev toetada. Selleks on vaja ressursse. Enda ja loodetavasti kaasparlamendiliikmete nimel Euroopa Parlamendis ütlen, et ressursid tähendavad veelgi tulemuslikumat, tõhusamat ja keskendatumat tööd.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Olen andnud koos veel 16 Euroopa Parlamendi liikmega oma fraktsioonist allkirja ja hääle muudatusettepaneku poolt, millega lükatakse see osa tagasi. Põhjus on see, et minu arvates on ülioluline näidata, et märkimisväärne rühm Euroopa Parlamendi liikmeid ei nõustu praegustel kriisiaegadel assistentide toetuse suurendamisega.

Lõpphääletusel hääletasin aga Maňka raporti poolt, millega muudetakse parlamendi 2010. aasta eelarvet.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL) , kirjalikult. – (SV) Hääletasin 2010. aasta lisaeelarvet käsitleva raporti poolt. Euroopa Parlamendi liikmete sekretäride toetuse suurendamine 1500 euro võrra kuus, et tulla toime Lissaboni lepingust tuleneva töökoormuste kasvuga, ei ole kaitstav. Esiteks ei ole võimalik võtta kõige haritumaid asjatundjaid tööle 1500 euro eest kuus. Teiseks ei ole parlamendi tööruumides uuele personalile ruumi. Kolmandaks on võetud osa eelarvevahenditest konkreetselt ehitusinvesteeringuteks mõeldud reservist. Neljandaks teatas Helga Trüppel 2011. aasta 5. kategooria eelarve kohta, et sekretäride toetust ei saa tulevikus pakkuda, kuni on teostatud selle kasu nõuetekohane hindamine. Näen suurenemist põhjendamatu täiendusena juba kõrgele sekretäride toetusele ja seda ajal, kui töötud, vallalised naised, pensionärid ja teised sotsiaalselt vähekindlustatud rühmad on sunnitud tooma ohvreid vaaruva euroürituse päästmiseks.

Raport: Ryszard Czarnecki (A7-0096/2010)

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Läbipaistvuse – mida kodanikud nõuavad – ja põhjalikkuse nimel ei ole minu arvates nõukogu vaba kohustusest olla avalikult vastutav selle käsutusse antud vahendite eest. Nõustun sel põhjusel raportööri otsusega lükata edasi otsus nõukogu arvepidamisele heakskiidu andmise kohta, kuni on esitatud soovitud täiendav teave.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Olen selle poolt, et lükata edasi otsus, millega kinnitatakse ELi 2008. aasta üldeelarve täitmine läbipaistvuse ja ranguse nimel, mitte ainult eelarve täitmise, vaid kogu ELi finantsressursside kasutamise täieliku järelevalve osas. See annab nõukogule võimaluse hankida kõik selgitused ja teave, mida on tarvis parlamendis kinnitatud otsuse saavutamiseks. See on ülimalt tähtis Euroopa institutsioonide tõsiseltvõetavusele ja avalikkuse usaldusele võimukandjate vastu. Pealegi on siin küsimus põhimõttelises lugupidamises poliitikate ja suuniste vastu, mille on sätestanud demokraatlikud organid, kellel selleks seaduslik õigus on.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlus on oluline ja sellest sõltub parlamendi õiguslik ja järelvalvetegevus.

Mul ei ole tarvis korrata järelvalvevolitust, mille parlament aastate jooksul endale on saanud, muu hulgas tänu eelarvemenetlusele, mille alusel on tal õnnestunud muuta kohustuslik aruandlus Euroopa institutsioonidele tõsiseks ja oluliseks küsimuseks. Pealegi on see meie kodanike ootustest lähtuvalt fundamentaalse tähtsusega.

Taolisel kriisihetkel tuleb Euroopa kodanikel tuua erakordseid ohvreid ning me peame teostama tähelepanelikku ja täpset järelvalvet bürokraatlike või tegelike haldamiskulude üle. Esitatud põhjustel kiidan raportööri ja väljendan oma nõusolekut.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Olen hääletanud raporti poolt, sest nõustun asjaoluga, et meil on tarvis lükata eelarve täitmisele heakskiidu andmise otsus oktoobrini edasi.

  Konrad Szymański (ECR), kirjalikult. – (PL) Hääletasin nõukogu 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise vastu, sest nõukogu finantsdokumentatsioon jõudis parlamenti liiga hilja. Euroopa Parlamendi järelvalve nõukogu rahaasjade üle on läbipaistvast kaugel.

Raport: Miroslav Mikolášik (A7-0106/2010)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Viimaste aastate jooksul oleme näinud Euroopa Liidus elundite siirdamise vajaduse pidevat kiiret tõusu. Ehkki elundite puudus on hetkel jätkuvalt suurim väljakutse, millega silmitsi seisame, on kaugelt enam raskusi seoses liikmesriikides kasutatavate eri siirdamissüsteemidega.

Juba 2008. aastal kutsus Euroopa Parlament aprillis vastuvõetud resolutsiooni kaudu Euroopa Komisjoni üles koostama direktiivi, millega sätestataks õigusraamistik elundidoonorluse kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks Euroopa Liidus. Komisjon esitas seejärel ettepaneku võtta vastu direktiiv, mida arutati Euroopa Parlamendis ja mida ilmestas kolm eesmärki: kvaliteedi ja ohutuse tagamine patsientidele terves ELis, kaitse tagamine doonoritele ja kaasaaitamine liikmesriikidevahelisele koostööle.

Hääletasime parlamendi, nõukogu ja komisjoni saavutatud kompromissi poolt, kuna meil on ELi tasandil tarvis inimelundite hankimise, transpordi ja kasutamise jaoks ühtseid kvaliteedi- ja ohutusstandardeid Tegemist on meetmega, mis hõlbustaksid elundite vahetust, tuues seeläbi Euroopas kasu tuhandetele patsientidele, kes seda liiki ravi iga aasta vajavad.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Toetan raportit, milles käsitletakse siirdeks mõeldud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardeid. Kuna nõudlus siirdamiste järele Euroopa Liidus kasvab ning siirdamist ootavate patsientide ja organidoonorite arvu vahel ei valitse tasakaal, peame püüdma vältida doonorluse kommertsialiseerimist ja tegema lõpu ebaseaduslikule elundikaubandusele. Peame seetõttu kohaldama elusdoonorite osas rangeid õigusakte, tagama organite ootenimekirjade läbipaistvuse, kehtestama doonorite ja elundite ootajate isikuandmete kaitseks ranged konfidentsiaalsuseeskirjad ning määratlema arstide vastutuse. Ühtsete kvaliteedi- ja ohutusstandardite vastuvõtmise järel loodaks võimalused elundite piiriüleseks vahetamiseks ja see võib suurendada teostavate siirdamiste arvu.

  Regina Bastos (PPE), kirjalikult. – (PT) Viimase viie kümnendi jooksul on saanud elundite siirdamisest üleilmsel tasandil efektiivne praktika, mis on aidanud kaasa haigete elukvaliteedi parandamisele ning eeldatava eluea pikendamisele. Direktiiviga kehtestatakse eeskirjad, mis taotlevad kõrgete kvaliteedi- ja ohutusstandardite tagamist inimorganismi siirdatavate inimpäritolu elundite puhul, et tagada inimtervise kaitse kõrgel tasemel. Direktiiviga kehtestatakse kvaliteetsed riigisisesed programmid, millega määratletakse siirdamismenetluste standardid ja tavad liikmesriikides. Sellega sätestatakse samuti põhjalikumalt hankemenetlus ja teabesüsteemiga seotud küsimused.

Doonorite ja vastuvõtjate päritolu jälgitavus ning kaitse väärivad samuti erilist tähelepanu. Hääletasin raporti poolt selle kolme peamise eesmärgi tõttu: kvaliteedi ja ohutuse tagamine patsientidele terves ELis, kaitse tagamine doonoritele ja kaasaaitamine liikmesriikide koostööle. Sellele vaatamata rõhutaksin, et elundisiirdamisprogrammid peavad järgima vabatahtliku ja tasuta doonorluse põhimõtet, mis on juba sätestatud inimpäritolu aineid käsitlevates varasemates õigusaktides, ning et neid tohi mingil moel müüa.

  Gerard Batten, John Bufton, David Campbell Bannerman ja Derek Roland Clark (EFD), kirjalikult. – Ühendkuningriigi Sõltumatuse Partei arvates ei aita olemasoleva rahvusvahelise elundivahetusvõimaluste ja -asutuste võrgustiku jooksvale arengule ja täiustamisele kaasa ELi katsed võrgustikku sekkuda ja seda reguleerida. Vastupidi, elundidoonorlus vähestes riikides, kus on palju doonoreid, tõenäoliselt väheneb, kui nõudlus suureneb organite järele riikides, kus doonoreid allutatakse ELi ettekirjutustele. Peale selle vähendab viimastes riikides tekkinud väliselundite suhteline küllus elundidoonorlust ka seal. Ühendkuningriigi Sõltumatuse Partei on seetõttu hääletanud raporti vastu.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Hääletasin direktiivi eelnõu poolt, milles käsitletakse siirdamiseks mõeldud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardeid. Direktiiv hõlmab iga lüli ahelas, doonorlusest siirdamiseni, ja sätestab liikmesriikide koostöö. Efektiivne siirdamissüsteem ei rajane ainuüksi doonorite toetusel; see sõltub ka teabe õigest kasutusest ja võrgustiku kvaliteedist, kus teavet jagatakse. Toetasin seetõttu ideed luua Euroopa andmebaas, kus säilitatakse teavet saadaval olevate elundite kohta, ja üleeuroopalist sertifitseerimissüsteemi, millega tagatakse, et saadaval olevad inimelundid ja -koed on hangitud seaduslikult. Tõepoolest, selleks et tagada võrdne ligipääs saadaval olevatele elunditele, peab elundidoonorlus toimuma mitte ainult vabatahtlikul alusel, vaid ka tasuta. Elundite eest mittetasumise põhimõte aga ei takista elusdoonoritele hüvitise andmist tingimusel, et taoline hüvitis piirdub rangelt doonorlusest tulenevate kulude ja sissetuleku kaotusega. Taoline läbipaistev ohutu ja tõhus doonorlussüsteem on ainuke moodus elunditega kaubitsemise vastu võitlemiseks.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Hääletasin järgmistel põhjustel ettepaneku poolt võtta vastu direktiiv. 1. Arvestades suurenenud nõudlust siirdatavate elundite järele ja piiratud pakkumist, mis sunnib patsiente tihti otsima oma probleemile lahendust raja tagant, on ühenduse tasandil absoluutselt vajalik ühtse kvaliteedi- ja ohutusstandardite raamistiku vastuvõtmine ning koostöö- ja vastastikuse teavitamise võrgustiku loomine, et parandada rahvatervise kaitset ja patsientidele osutatavaid teenuseid. 2. Elundidoonorluseks nõusoleku andmise korda reguleerivaid riigisisesed sätteid, mille valik jääb liikmesriikide pädevusse, ei mõjuta see kuidagi. Vastupidi, ettepanek võtta vastu direktiiv täiendab ELi iga liikmesriigi praegust õigusraamistikku konkreetsete kvaliteedi- ja ohutusstandarditega terves siirdamismenetluses ning samal ajal kaitseb mis tahes kujul spekuleerimise puudumist ja säilitab nii doonori kui ka vastuvõtja isikuandmete anonüümsuse ja turvalisuse. 3. Elundite salaveojuhtumid viiakse miinimumini ja tugevdatakse potentsiaalsete doonorite kindlustunnet, mille eesmärk lõppkokkuvõttes on doonorite arvu suurendamine. 4. Liikmesriigid kohaldavad sanktsioone doonorite või vastuvõtjate isikut puudutavate õigusaktide rikkumise korral.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin siirdamiseks mõeldud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardeid käsitleva raporti poolt, sest see aitab Euroopa patsientide seisukohast kaasa operatsioonide ootenimekirjade lühenemisele. On vastuvõetamatu, et keskmiselt sureb iga päev 12 siirdamist ootavat inimest. Direktiiv teeb kergemaks elundite doonorluse ja siirdamise ning vahetamise ELi liikmesriikide vahel, tuues kasu tuhandetele haigetele eurooplastele.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Elundite nappus siirdamiseks on toitnud kohutavat turgu, mis puudutab eelkõige arengumaid, kuid mis on tabanud ka puudustkannatavaid inimesi Ida-Euroopas. Jagan muret selle jõhkra kaubanduse vastu võitlemise keerukuse ja tagajärgede üle, mis tabavad neid, kes oma elundeist sunniviisiliselt või muidu ilma jäetakse: elukvaliteedi metsik langus, kroonilised haigused ja paljudel juhtudel surm. Ühtsete eeskirjade vastuvõtmine seab Euroopa Liidu nõuete ja vastutuste osas võrdsele alusele teravas kontrastis sünge olukorraga, mida kirjeldasin.

Patsientidel ja doonoritel on tingimused, jälgimine ja kaitse, mis kaubitsemisvõrgustikesse segatuil puuduvad, ning liikmesriikidel on võimalik teha tulemuslikku koostööd. Olen ühel meelel raportööriga, et doonorlus peab olema altruistlik ja tasuta ning et doonorile tuleb anda hüvitist ainult doonorlusest põhjustatud kulutuste ja ebamugavuse eest. Arvan, et mu kolleeg Miroslav Mikolášik on pakkunud välja häid muudatusi, mis alusteksti täiustavad. Need tulenevad ilmselt tema meditsiinialasest ettevalmistusest ja teema jälgimisest eelmisest parlamentaarsest istungjärgust saadik.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Tervitan soojalt ettepanekut ja selle kolme peamist eesmärki: kvaliteedi ja ohutuse tagamine patsientidele terve liidu tasandil, kaitse tagamine doonoritele ja kaasaaitamine liikmesriikide koostööle. Üldjuhul on siirdamisotstarbega elundidoonorluse osas ELis laiapõhjaline ühiskondlik konsensus. Siiski on kultuuride ja traditsioonide erinevustest tingitult ning samuti korralduse süsteemis liikmesriikide lõikes küsimusele erinevaid lähenemisi. Rõhutaksin, et ehkki direktiiv on suunatud kvaliteedi ja turvalisusmeetmete ühtlustatuse säilitamisele või saavutamise taotlemisele, ei tohiks see tekitada liikmesriikidele täiendavat halduskoormust. Pigem peaks sellel olema piisavalt paindlikkust, et mitte ohustada juba kehtivat head tava. Ettepanek võtta vastu direktiiv kehtestab siirdatavatele inimpäritolu elunditele ühtsed siduvad standardid eesmärgiga tagada terves ELis kõrgel tasemel tervisekaitse. Toetan komisjoni seisukohta, et põhimõtteliselt peavad elundisiirdamisprogrammid järgima vabatahtliku ja tasuta doonorluse põhimõtet. Elundidoonorlus peab olema alati tasuta ja kaitstud võimaliku kommertsialiseerimise eest.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Elundite siirdamine on oluline taastusravivahend patsientidele, kes põevad paljusid erinevaid haigusi, mis teatud elundite puhul põhjustavad surmaga lõppevaid probleeme. Siirdamiste arv on Euroopa Liidus kasvanud, säästes ja pikendades paljude elusid. Siirdamiste ootenimekirjad on aga ikka veel pikad. Meie poolthääl väljendab meie nõusolekut täiustustega, mida raportiga praeguses olukorras teha üritatakse. Lisaks kvaliteedile ja ohutusele avalduvale mõjule ning hankimise ja transpordi jaoks vajaliku korra kehtestamisele puudutavad täiustused doonorite ja vastuvõtjate kaitset, et nõuetekohaselt võetaks arvesse eetika ning mittetasumise põhimõtteid. Samuti tegeletakse raportis inimelunditega kaubitsemise murettekitava teemaga moel, mis näib meile kohane.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Direktiivi eesmärk on ju selge: meil on tarvis rohkem elundeid patsientide jaoks ning suuremat koostööd liikmesriikide vahel selle küsimuse ja elunditega kaubitsemise vastu võitlemise osas. Seetõttu sätestab uue õigusakti üks alustest igas liikmesriigis uue ameti määratlemise, mis vastutaks elundite kvaliteedi ja turvalisuse standardite täitmise eest. Ametid vastutavad elundite kvaliteedi ja ohutuse tagamise eest kogu ahelas, doonorlusest siirdamiseni, ja lisaks ka kvaliteedi ja ohutuse hindamise eest taastumise ajal ning asjasse puutuva patsiendi järgneva jälgimise eest. Uues direktiivis nõutakse samuti, et ahela kõikidesse lülidesse kaasatud tervishoiuspetsialistid, doonorlusest elundi siirdamise või eemaldamiseni, oleks nõuetekohase kvalifikatsiooniga. Seega tuleks nende spetsialistide jaoks välja töötada konkreetsed koolituskavad. Nendel kõikidel põhjustel hääletasime ettepaneku poolt. Seepärast hääletasingi nii.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Elundite siirdamine võib päästa elusid, kuid ainult siis, kui siirdatakse terve elund sobivalt doonorilt. Kahjuks on varem esinenud korduvalt vigu ja see muudab veelgi olulisemaks valdkonnas kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise. Arutada tasub ka asjaolu, et tihti on moslemid nõus doonorite elundeid vastu võtma, kuid ei ole üldjuhul oma religiooni tõttu elundidoonorluseks valmis. Loodan, et raport aitab kaasa kvaliteedi- ja ohutusstandardite parandamisele, mistõttu hääletasin selle poolt.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Soovin esitada oma hääle Miroslav Mikolášiki raporti poolt. Kasvav vajadus saadaval olevate siirdamiselundite järele nõuab piiriülese vahetuse ning eri liikmesriikides kasutusele võetud siirdamissüsteemide vaheliste oluliste erinevuste kontekstis koostöö ja organite kvaliteedi ning ohutuse ühtsete eeskirjade tugevdamist.

Ettepanek direktiiv vastu võtta taotleb nende eesmärkide saavutamist, keskendudes siirdamiste arvu suurendamisele ning doonorluse, hankimise, kontrolli, säilitamise, transpordi ja siirdamismenetluste kvaliteedi tõstmisele. Lisaks taotleb see vabatahtliku doonorluse põhimõtte rõhutamisega erinevalt elunditega kauplemisest või kaubandusest doonorite ja patsientide õiguste tagamist. Kvaliteedi- ja ohutusmeetmete ühtlustamise vajaduse tunnistamisega rõhutab raportöör, et direktiiv ei tohi tekitada täiendavat halduskoormust liikmesriikidele ja peab jätma piisavalt paindlikkust praeguseid häid tavasid ohustamata.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Siirdamine on üks meditsiinierialadest, kus viimastel kümnenditel on toimunud suur edasiminek, saavutades märkimisväärset edu, ja mis on olnud ülioluline inimelude päästmisel. Paradoksaalne on, et just siirdamine ühes teiste teguritega on viinud elundisiirdamiskandidaatide arvu kasvamiseni, mille tulemuseks on pikad ootenimekirjad. See on viinud samuti inimdraamani, kus ELis sureb ligikaudu 12 patsienti päevas, sest neil ei ole võimalik saada ellujäämiseks vajalikku elundit. Üks selle probleemi miinimumini viimise mooduseid on ELi liikmesriikide vaheline vahetus, mis tagaks lühema ajaga doonori ja vastuvõtja vahelise suurema sobivuse ning elundi vastuvõtmise kõrgema taseme. Vahetus aga nõuab kõikehõlmavaid kvaliteedi- ja ohutusstandardeid, nagu parlament ja nõukogu direktiivis on sätestanud. Mikolášiku raport, mis käsitleb siirdamiseks mõeldud elundite ohutus- ja kvaliteedistandardeid, annab seega olulise panuse elundite nappuse vähendamisse ning vastuvõtja ja elusdoonori tervise fundamentaalsesse kaitsmisse, mistõttu on meil hea meel seda tervitada.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Elundisiirdamised on kahtlemata tervise valdkonna edusammude üks positiivsemaid tahke, kuid samas toovad need ilmsiks mitmeid probleeme doonorite ja patsientide õiguste osas, mis tuleb lahendada eetilisest, sotsiaalsest, õiguslikust ja majanduslikust seisukohast.

Küsimus on positiivse protsessi käivitamises, et lahendada oluline tasakaalustamatus vajaduse ja saadaval olevate elundite arvu vahel, seadmata ohtu tasuta vabatahtlikku doonorlust, et takistada kõiki kommertsialiseerimise ja ebaseadusliku kaubitsemise vorme ning samas tagades siirdamiseks mõeldud elundite kvaliteedi- ja ohutusmeetmed, mis tagavad nii konfidentsiaalsuse kui ka päritolu jälgitavuse.

Ühtsete kvaliteedistandardite vastuvõtmine on kindlasti samm edasi, mida peaks tervitatama osana raamistikus, milles võib täiendava panuse anda Maailma Terviseorganisatsioon. Euroopa andmebaasi rajades aga on oluline, et väldiksime tarbetult jäiga raamistiku kehtestamist või täiendava bürokraatia tekitamist, mis takistaks praegust täiesti nõuetekohast ja tõhusat menetlust.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Toetasin raportit, mille eestvedaja oli meie kolleeg Mikolášik ja milles käsitletakse siirdamiseks mõeldud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandarte väga kiireloomulise meetmena, millega parandataks enam kui 60 000 Euroopas siirdamist ootava inimese eeldatavat eluiga. Loodan, et see muudab elundi saamise võimalikkuse kergemaks ja ohutumaks.

  Olga Sehnalová (S&D), kirjalikult. – (CS) Hääletasin raporti poolt, ehkki on olemas vajadus samaaegselt soovitud jõupingutusega ühendada siirdamiseks määratud inimelunditele esitatavad ohutus- ja kvaliteedinõuded ning keskenduda iseäranis doonorite arvu suurendamisele eri liikmesriikides, võttes arvesse riikide erinevaid traditsioone ja tervishoiusüsteeme. Seetõttu on vaja hinnata valdkonda rangelt subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt.

  Peter Skinner (S&D), kirjalikult. – Mul oli hea meel toetada raportit parlamendist läbihääletamisel. Kagu-Inglismaal on paljud perekonnad siirdamiseks vajalike elundite nappuse karmi tegelikkuse ohvrid. Raport aitab luua piiriülest ELi standardit, millega saaks sätestada paremat tagavara ELi ja ELis, nii et taolised elundeid vajavate isikute perekonnad leiaksid kergemini lootuse oma olukorra leevenemiseks.

  Konrad Szymański (ECR), kirjalikult. – (PL) Toetasin elundidoonorluse ohutusstandardeid käsitlevat raportit, sest raport sisaldab mittekommertsialiseerimise põhimõtet.

Euroopa Parlamendi osaistungjärkude ajakava – 2011

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlament on võtnud vastu 2011. aasta täiskogu istungjärkude ajakava. Kahetsusväärne on, et 200 miljonit eurot maksumaksja raha aastas kulutatakse iga aasta jätkuvalt 12 istungjärgu pidamiseks Strasbourgis. Silmakirjalikkus on jõudmas tasemeni, kus ei täideta enam lepingute sätteidki, kuna täitmisest tuleneks üks istungjärk kuus; teisisõnu, kaasa arvatud august. Strasbourgi linna õiguspäraseid püüdlusi võiks rahuldada ühe-kahe Euroopa Liidu ameti alalise sisseseadmisega siia. Sellest n-ö tsirkusest rääkides – see peaks ilmselgelt lakkama! Tagatipuks ei ole üldse loogiline, et Euroopa Parlament käiks aastast 48 päeva koos linnas, millel ei ole otselennuühendusi praktiliselt ühegi liikmesriigi pealinnaga.

Pealegi on olemasolevatel reisijateveo sõiduplaanid, mis on parlamendi tegevusega täiesti ühildamatud. On lihtne näha, et riigipead või valitsusjuhid, kes neid otsuseid teevad, reisivad eralennukiga ega kaota Strasbourgi jõudmiseks tosinaid või sadu tunde aastas.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Olen hääletanud mõnede parlamendiliikmete ettepaneku vastu jagada istungjärk kaheks, kuid pidada seda ikkagi ühe nädala jooksul. Peale selle, et see ei ole eriti loogiline, tekitaks täiendav reisimine istungjärgule ja -järgult tarbetuid kulusid ning raiskaks väärtuslikku tööaega.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Toetasin entusiastlikult muudatusettepanekut, millega pakuti välja kahe septembri osaistungjärgu taandamine üheks. Toetan väga ideed taandada kaks Euroopa Parlamendi asukohta üheks Brüsselis asuvaks. Seega toetan mis tahes algatust, millega ollakse valmis vabanema asukohast Strasbourgis.

Resolutsioon: Toiduainetes kasutatavad lisaained, välja arvatud värv- ja magusained (veise ja/või sea trombiin) (B7-0264/2010)

  Sophie Auconie (PPE), kirjalikult. – (FR) Kodanike toitumise ja tervisega seonduvad küsimused on äärmiselt tundlikud ning neid peab kaaluma hoolikalt ja objektiivselt. Nii on see väga arutelu puhul trombiini-taoliste toiduainetes kasutatavate lisaainete lubamise üle. Trombiin on loomsest (lehma- või sea-) plasmast ja verest hangitav saadus, mille armistumise omadust kasutatakse toiduainetööstuses liha taastamiseks kogutud tükkidest. See lisaaine vastab lubamise neljale kriteeriumile määruses (EÜ) nr 1333/2008: toiduainetes kasutatav lisaaine peab olema kasutatult ohutu (mida kinnitas oma 2005. aasta arvamuses Euroopa Toiduohutusamet); kasutamiseks peab olema tehnoloogiline vajadus (väga kasulik stabilisaatorina); kasutus ei tohi tarbijat eksitada (kasutus piirdub kinnispakendis ja seetõttu märgistatud toodetega); tarbijale peab olema kasu (lõpptoode on stabiliseeritud). Lisaks nõuab suurem osa liikmesriikidest trombiini lubamist. Seetõttu, kuna see lisaaine ei ohusta tervist ja etendab ehtsat rolli toidu valmistamisel, ei olnud põhjust lubamisele vastu olla.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin resolutsiooni poolt, mille eesmärk on piirata toiduainetes lisaainete kasutamist, mis on tervisele ohtlikud, et kaitsta tarbijate tervist. Hetkel Euroopa Liidus kehtivad õigusaktid sätestavad, et toiduainetes võib kasutada lisaaineid, kui need toovad tarbijale kasu. Kuna trombiini (nn lihaliimi) kasu tarbijatele ei ole tõestatud ja paljude eraldi lihatükkide sidumise menetlus suurendab oluliselt bakternakkuse ohtu, ei toetanud ma ettepanekut lubada selle lisaaine kasutamist looma- ja sealihatoodetes. Lisaks peame üritama takistada taolisi lihaliimiga töödeldud tooteid sattumast avalikesse ühiskondlikesse toitlustusasutustesse.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin resolutsiooni poolt, milles nõutakse, et trombiini lihas ei kasutataks. Trombiini kasutatakse taastatud lihas n-ö liimina. See on tervisele ohtlik, sest eri lihajäätmete sidumine suurendab oluliselt toiduaine pindala, mis võib olla bakteritest saastatud. Lisaks võib taastatud liha eksitada tarbijaid, kes soovivad osta liha.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Hääletasin parlamendi resolutsiooni poolt, sest see ei luba kasutada toiduaineid, mis sisaldavad lisaaineid ja ensüüme, nagu trombiin, mis on ohtlikud ja ohustavad toidu kvaliteeti ning tarbijate ohutust. Komisjoni pakutavad garantiid ei ole mitte ainult ebaveenvad ja ebapiisavad, vaid ka võimendavad mu muret. Lisaks ei ole komisjon ja volinik ise ilmutanud vajalikku teadlikust, nagu näitas ka nende hiljutine otsus lubada muundatud kartulikultuure.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Resolutsiooni ettepanekus väljendatakse kahtlusi trombiinipõhise ensüümpreparaadi ja fibrinogeeni kasutamise suhtes lisaainena toidu taastamisel, mis näivad meile asjakohased. Komisjoni ettepanekud neid kahtlusi täielikult ei lahenda. Kahtlused püsivad pakendamata taastatud toodete kasutamise võimalikkuse, tarbijale vajaliku teabe ohustamise ja lisaks ka nende toodete kasutamise keelustamise suhtes restoranides ja teistes ühiskondlikes toitlustusettevõtetes.

Komisjon ise tunnistab, et selle lisaaine toiduainetes kasutamine võib tarbijat valmistoidu seisundi suhtes eksitada. Eelmainitud märgistusprobleemile väljapakutud lahendus ei saa üksi olla probleemi lahendamiseks piisav. Kahtlused püsivad ka toiduainete sidumise menetluse (näiteks soola lisamiseta ja mis tahes järgneva kuumutamiseta külma sidumise) ning valmistoote ohutuse suhtes, mistõttu peame resolutsiooni oma toetuse vääriliseks.

  Françoise Grossetête (PPE), kirjalikult. – (FR) Sea- ja veisetrombiini keelustamist käsitleva resolutsiooni vastuvõtmine on väga kahetsusväärne. Tekstil ei ole paikapidavat teaduslikku alust. Tõepoolest, see toiduainetes kasutatav lisaaine, mis pärineb loomsest plasmast ja verest ning mida kasutatakse kinnispakendis toodetes eraldi lihatükkide sidumiseks, vastab kõikidele Euroopa Toiduohutusameti sätestatud tervishoiu- ja ohutusnõuetele. Prantsusmaal on see lubatud ja seda kasutatakse näiteks verivorstis. Seetõttu on oluline, et teeksime otsuseid teadlaste, mitte meedia esitatavatest andmetest lähtuvalt. Ärme lange emotsionaalsesse arutellu! Pealegi olevat lisaainet sisaldavatele toodetele esitatavaid märgistusnõudmisi rangemaks muudetud. Sõna „trombiin” ja fraasi „taastatud liha” tundub olevat selgesti näidatud. Seetõttu ei ole küsimus kunagi olnud tarbijate eksitamises, keda kõikide teadete kohaselt on teavitatud paremini.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Kaalul on toiduohutus ja Euroopa kodanike tervis. Küsimus on tõstatatud parlamendis seoses trombiini juhtumiga, mis on toiduainetes kasutatav lisaaine, mida kasutatakse lihatükkide n-ö kokkukleepimiseks ja mille lõplik väljanägemine võib tarbijat kergesti eksitada. Toiduainetööstuses oldi juba rahul, kui levinuks selle aine kasutamine on muutunud, ja seda põhjendatult, sest see võimaldas neil vabaneda lihajäätmetest ja müüa odavalt kehva kvaliteediga tükke. Ehkki Euroopa Toiduohutusamet on järeldanud, et trombiin on kahjutu, olen tulemuste osas ikka veel väga skeptiline. On aeg näidata komisjonile, et toiduohutus ja tervis on Euroopa Parlamendi jaoks olulised küsimused. Seetõttu tervitan hääletust, millega see ensüüm tagasi lükati.

  Christa Klaß (PPE), kirjalikult. – (DE) Me ei saa lubada tarbija eksitamist toiduainetes kasutatava lisaaine trombiiniga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1333/2008 16. detsembrist 2008 reguleeritakse toiduainetest kasutatavate lisaainete tingimusi terves ELis ja soovime nüüd lisada sinna uusi aineid. Siin on peamine ainete ohutus. Selleks et rahuldada tarbijate nõudlus toidu järele, mis näeb välja ahvatlev, on toiduainetetööstus loonud aineid, mida lisatakse vaid parema väljanägemise pärast. Üks taolisi aineid on trombiin, mis hangitakse loomade söödavatest osadest ja mis ei ole tervisele kahjulik. Selle roll on ühendada üksikud lihatükid kokku terveks lihatooteks.

Ehkki iseenesest see tervisele ohtlik ei ole, kujutab üksikute kokkukleebitud lihatükkide näitamine terve singitükina tegelikult tarbijate petmist. Ehkki taolisi tooteid ei saa seetõttu tervisega seotud alustel keelustada, tuleb neid märgistada väga selgesti ja üheselt mõistetavalt, osutades mitte ainult toote nime, vaid ka selle mõju ja töödeldud toote selget nimetust. Trombiiniga kokkukleebitud lihatükki ei tohiks kunagi singina müügile lubada. Selle asemel tuleb see märgistada selgesti kui „trombiiniga töödeldud lihaosade segu”. Hääletan selle aine kinnitamise poolt ainult siis, kui kehtestame selge märgistusnõude.

  Mairead McGuinness (PPE), kirjalikult. – Täna hääletas parlament selle poolt, et takistada trombiini kasutamine toiduainetes kasutatava lisaainena. Me ei tea veel selle otsuse tagajärgi, mis rajaneb emotsionaalsel reaktsioonil taastatud lihale ja mitte tegeliku ensüümi teaduslikul hindamisel. Komisjon tõi selgelt välja, et Euroopa Toiduohutusamet on öelnud, et ohutusprobleeme ei ole.

Komisjoni ettepanek lubaks kasutada toodet ainult kinnises pakendis, selgesti märgistatud segulihatoodete puhul, nii et ensüümi nimi trombiin – verest pärinev toode – oleks koostisosade loendis. Trombiin on hetkel kasutusel. Homsest ei ole see enam lubatud. Kas parlamendil on arukas hakata ütlema inimestele, mida süüa, selle asemel et tagada neile teave selle kohta, mida nad söövad? Vahe on olemas.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepanek, millega pakutakse välja, et veistest ja/või sigadest pärit trombiin tuleks lisada ELis lubatud toiduainetes kasutatavate lisaainete loendisse, ei anna meile tagatist, et ainel on tarbijate jaoks selge kasu, ja lõppkokkuvõttes võib see tarbijaid eksitada. Lisaks suurendab eri lihatükkide sidumise kogu menetlus oluliselt pindala, mida patogeensed bakterid nakatada võivad. Seepärast hääletasingi nii.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kui arvestame iseäranis allergia ja toiduainete talumatuse kasvavat esinemist ning asjaolu, et teadmisi valdkonnas täiustatakse pidevalt, on kohustuslik, et reguleeriksime toidus kasutatavaid lisaaineid. Just varasemate skandaalide tõttu on väga oluline, et hoiaksime ära võimaluse, et tarbijat eksitatakse. Soovitavad oleks täiendavad uuringud mõnede toiduainetes kasutatavate lisaainete, nagu aspartaami, ohutuse ja talutavuse osas, kuid see ei olnud resolutsiooni ese. Hääletasin sellele vaatamata resolutsiooni poolt.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Hääletasin resolutsiooni vastu, arvestades, et trombiin on toiduainetes kasutatav lisaaine, mida ei saa pidada murettekitavaks toiduohutuse seisukohast. Liha, mille koostisosade seas on trombiin, saaks müüa ainult märgisega „lihaosade segu”, samas kui kõik koostisosad toodaks märgisel õigusnormide kohaselt ära. See lubaks kodanikel teha teadliku valiku, mis tähendab, et me ei saa kedagi eksitada. Trombiini kasutamine võimaldaks paljudel kodanikel osta toiduaineid palju taskukohasemate hindadega.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Olen trombiini kasutamise vastu eri lihatükkide kokkukleepimiseks, mis on enamasti kehva kvaliteediga. Tarbijad ei ole üldjuhul teadlikud, mis toimub, ja neid eksitatakse. Teisest küljest ei too menetlus mingit tõendatavat kasu tarbijatele. Seetõttu hääletasin raporti poolt, mille eesmärk on neid tavasid piirata.

  Justas Vincas Paleckis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin resolutsiooni poolt, sest nõustun, et lisaainete kasutamine toiduainetes peab olema mõõdukas – see on õigustatav ainult siis, kui see toob tarbijatele täiendavat kasu. Ma ei arva aga, et lihaliim trombiin sellele nõudmisele vastab. Kui lihaliimi kasutamine muutuks väga levinuks, oleks tarbijail raske eristada ehtsat liha ja kokkukleebitud lihatükke. Nagu raportis on mainitud, suurendab see liha nakatamise ohtu. Trombiin oleks kasuks ainult tootjaile, kes saaksid tuua turule lihatükke, millest ei oleks muidu kellelegi mingit kasu. Kõikides teistest majandusharudes püüab Euroopa Liit võidelda pettuse ja võltsimisega. Minu arvates ei peaks toiduainetetööstus olema erand.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Tarbijakaitse on üks Euroopa Parlamendi põhiülesannetest ja Euroopa tarbijad ei ole tihti teadlikud toodete iseloomust, mida nad ostma hakkavad, ega nendes sisalduvatest lisaainetest.

On ilmne, et selge, täpne märgistus on oluline. Seadusandjatena aga on meil vaja keelustada teatud kahjulikud tooted. Ehkki komisjoni direktiivi projekt ei lubaks trombiini kasutamist lisaainena lihatoodetes, mida pakutakse restoranides või muudes ühiskondlikes toitlustusasutustes, on siiski selge oht, et trombiini sisaldav liha satub lihatoodetesse, mida pakutakse restoranides või muudes ühiskondlikes toitlustusasutustes, arvestades kõrgemaid hindu, mida on võimalik saada terve lihatootena pakutavate lihatükkide eest.

Komisjoni direktiivi projektis sisalduvad märgistustingimused ei kaitseks vale või eksitava mulje tekitamise eest tarbijatele tervest lihast toote olemasolu osas ja seetõttu on oht, et tarbijaid eksitataks ning takistataks tegemast teadlikku valikut trombiini sisaldavate lihatoodete tarbimise osas. Seetõttu olen ühel meelel resolutsioonis väljendatud arvamusega.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Mul on väga hea meel tänase hääletuse üle, millega keelustati trombiin. Tarbijate seisukohast on tegemist võiduga. Trombiini puhul ei ole probleemiks oht, mida see endast kujutab, ehkki terviseküsimusi tõepoolest on, vaid selle eksitav iseloom. Eelneva hoiatuseta on palja silmaga võimatu eristada lihatükki ja teist lihatükki, mis on seotud kokku trombiiniga.

See on äärmiselt petlik. Trombiini kasutamine on võrdväärne justkui tehases valmistatud kunstliku liha turustamisega. Ma ei näe kuidagi, kuidas see tarbijatele kasulik võiks olla. Ometi kasutatakse trombiini mõnedes liikmesriikides tarbijaid teavitamata. Katsed tarbijaid petta ja üritada tõtt varjata peavad lakkama. Niiviisi tootjad tarbijates usaldust ei taasta.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Toetan täielikult resolutsiooni ja jõupingutusi takistada trombiini ehk lihaliimi lubamist. See eksitab tarbijaid, sest nad eeldavad, et ostavad terve tüki liha, kuid tegelikult ostavad palju tükke, mis on kunstlikult kokkukleebitud. Tööstus on väitnud, et selle aine kasutamine võimaldab neil luua odavat liha inimestele, kes ei saa endale kallemaid tooteid lubada, kuid tõsiasi on, et see võimaldab tööstusel müüa väiksemaid lihatükke enama, mitte vähema raha eest.

Siin on ka terviseprobleem – kokkukleebitud paljudel lihatükkidel on palju suurem pindala kui tervel suuremal tükil, mis suurendab oluliselt pindala, kus patogeensed bakterid saavad õitseda.

Tarbija eksitamine on vastuolus ELi õigusega ja aine kasutamisel niiviisi on potentsiaalselt tõsiseid tagajärgi tervisele. Just seepärast hääletasin resolutsiooni poolt.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Tervitan resolutsiooni vastuvõtmist väga väikese enamusega (370 häält, kui meil oli vaja 369), mis kaitseb tarbijaid trombiini kasutamise eest lihaliimina, lisaainena, mida kasutatakse lihatükkide kokkukleepimiseks, et moodustada terve lihapõhine toode. Selle kasutamine on selgesti potentsiaalselt eksitav tarbijate seisukohast toote kvaliteedi osas, mida nad ostavad. Seetõttu oli minu ja mu Euroopa Parlamendi kaasliikmete kohus avaldada tugevat vastuseisu komisjoni soovile lubada toiduainetetööstusel kasutada uut lisaainet, mille ainsaks otstarbeks lõppkokkuvõttes on tuua täiendavat kasu, eirates seejuures kaitset tarbijate õigustele, millest üks on saada täpset teavet toidu kohta, mida nad tarbimiseks valivad.

Raport: Andres Perello Rodriguez (A7-0103/2010)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) 2008. aastal esitas Euroopa Komisjon elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015) eesmärgiga tugevdada liikmesriikide koostööd elundidoonorluse valdkonnas hea tava vahetuse kaudu. Kavas ettenähtud meetmed täiendavad Euroopa õigusraamistikku, mis on sätestatud komisjoni ettepanekus võtta vastu elundidoonorlust ja siirdamist käsitlev direktiiv. Ehkki liikmesriikide vahel on hetkel tavade ja tulemuste osas olulisi erinevusi, aitab teabe ning heade tavade vahetus riikidel, kus elundite saadavus on väike, saadavust parandada.

Teised kavas ettenähtud meetmed on suunatud elundisiirdamise kvaliteedi ja ohutuse parandamisele registri loomisega siirdamisjärgsete tulemuste hindamiseks ning elundivahetussüsteemi rajamisega erijuhtumite puhuks, nagu erivajadustega lapsed või täiskasvanud. Hääletasin koos Euroopa Parlamendi kaasliikmetega taolise kava poolt, mis hõlbustab nii liikmesriikide vahelist koostööd kui ka võitleb ebaseadusliku organitega kaubitsemise vastu.

  Regina Bastos (PPE), kirjalikult. – (PT) Elundidoonorlus on osutunud asendamatuks teatud haiguste ravimisel ja annab võimaluse päästa elusid, pakub patsientidele paremat elukvaliteeti ning on teiste asendusravi vormidega võrreldes parima kulutasuvusega. Sellele vaatamata on selle ravi osas mitu murettekitavat küsimust, sealhulgas haiguste edasiandmise risk, elundite piiratud saadavus ja elunditega kaubitsemine.

Hetkel ei ole tervet Euroopa Liitu hõlmavat andmebaasi, mis sisaldaks teavet doonorluseks ja siirdamiseks mõeldud elundite kohta või elus- või surnud doonorite kohta, ega üleeuroopalist sertifitseerimissüsteemi, mis tõendaks, et inimelundid ja -koed on hangitud seaduslikult. Hääletasin raporti poolt, sest tervitasin Euroopa Komisjon elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015), mille komisjon 2008. aasta detsembris vastu võttis ja milles sätestatakse liikmesriikide koostööl rajanev lähenemine prioriteetsete meetmete kujul, mis rajanevad ühiste eesmärkide väljaselgitamisel ja arendamisel ning doonorlus- ja siirdamistegevuste hindamisel kokkulepitud näitajate kaudu, mis võib aidata selgitada välja võrdlusandmeid ja parimaid tavasid.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Iga päev sureb Euroopas 12 inimest selle tõttu, et neile ei ole tehtud õigel ajal siirdamist, ja hetkel ootab siirdamist 60 000 inimest. EL-27 tasandil ei ole aga veel elundite vahetamise võrgustikku rajatud. Ehkki direktiiv näeb varsti päevavalgust, hääletasin teiste parlamendiliikmetega resolutsiooni poolt, millega sätestatakse suund, mille parlament küsimuses võtab. On kolm iseäranis tundlikku teemat: saadaval elundite piiriülene vahetus; kodanikele mõeldud teave; potentsiaalsete doonorite väljaselgitamine. Resolutsioonis pakutakse välja näiteks, et kodanikel peaks olema võimalik kasutada Internetti, et saaks kuulutada end nn soovi avaldanud doonoriks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Elundi siirdamine on tuhandete inimeste jaoks iga päev viimane võimalus ellu jääda. Rumeenias sureb doonorite puudusel iga päev 13 siirdamise ootenimekirjas olevat inimest.

Rumeenia on silmitsi traagilise olukorraga ajal, kui miljoni elaniku kohta on üks doonor. Rumeenia parlament on püüdnud kehtestada eeldatava nõusoleku mõistet, kuid avalik arutelu on iga kord meetme rakendamise blokeerinud. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi rakendatavad meetmed toovad vaid korda ja teevad soovitusi süsteemis, mis on oluline võimalikult paljude elude päästmisel. Tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole odav. Elundite eemaldamine ja siirdamise teostamine ühes siirdamisjärgse hooldusega on kallid meditsiinilised protseduurid, kuid kõik liikmesriigid peavad tegema jõupingutusi seda liiki meditsiinilise protseduuri edendamiseks.

Tegelikult pakub head mudelit Hispaania, sest seal on saavutatud Euroopa Liidu suurim doonorite arv. Ratast ei ole tarvis otsast peale leiutada, kui meie endi seas on edukas mudel olemas. Selles olukorras julgustavad meid meetmed, nagu käesoleva direktiivi kaudu propageerimine, liikmesriikide koostöö ja elundite vahetamine, mida kõike reguleeritakse rangelt kvaliteedi- ja ohutusstandarditega.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Arvnäitajad kõnelevad iseenda eest. ELi liikmesriikides on siirdamise ootenimekirjas ligikaudu 60 000 patsienti. Iga päev sureb neist 12. Elundite saadavus erineb liikmesriikide lõikes oluliselt: 33,8 surnud doonorist Hispaanias ühe surnud doonorini miljoni inimese kohta Rumeenias. Elundite pakkumise ja nõudmise vahelist lõhet ekspluateerivad kuritegelikud jõugud, kes on teinud sellest kasumliku äri. Komisjoni elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava on lisanud väärtust, sest väljapakutud liikmesriikide koostöö tugevdamine suurendab elundite saadavust, parandab siirdamissüsteemide tõhusust ja ligipääsetavust, parandab elundite kvaliteeti ja ohutust ning soodustab parimate tavade vahetamist.

Hääletasin Perello raporti poolt, sest selles pakutakse välja prioriteetsete meetmete pakett, millega suurendatakse doonorluse protsenti doonorite seas, võetakse kasutusele siirdamiskoordinaatorite kontseptsioon kõikides haiglates, kus elundidoonorlus on võimalik, tõhustatakse avalikkuse teadlikkust, meditsiinispetsialistide ning patsientide tugirühmade teadmisi ja oskusi ning registrite kasutuselevõttu siirdamisjärgsete tulemuste hindamise hõlbustamiseks.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Elundidoonorite ja siirdamiste arv Euroopas kasvab iga aasta, võimaldades niiviisi päästa tuhandeid elusid. Siiski on tarvis kõrvaldada hulk takistusi, sest nõudmise rahuldamiseks ei ole ikka veel piisavalt elundeid. Sobivate doonorite puuduse tõttu sureb ELis iga päev 12 patsienti. Elundidoonorlus erineb liikmesriigiti märkimisväärselt; näiteks on Hispaanias 34,6 doonorit miljoni elaniku kohta, võrreldes 0,5-ga Rumeenias. Pealegi vahetatakse elundeid liikmesriikide vahel harva. Parlamendi hääletus on esimene samm Euroopa võrgustiku suunas, mis rahuldaks kiirete paindlike ja ohutute siirdamiste vajaduse Eurotransplanti (Austria, Benelux, Horvaatia, Saksamaa, Madalmaad ja Sloveenia) ja Scandiatransplanti (Rootsi, Taani, Soome, Norra ja Islandi) eeskujul. EL laiendab samuti doonorikaardi kasutamist, mis on ainult 12%-l Euroopa kodanikest, ehkki seda toetab 81%. Liikmesriigid peavad tagama, et doonorluse eest ei makstaks, ning tagama päritolu jälgitavuse ja konfidentsiaalsuse, seda iseäranis riikidevahelise elunditega kaubitsemise vastu võitlemiseks.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Elundidoonorite protsendi erinevus eri Euroopa riikides näib osutavat, et mõnedes liikmesriikides on süsteem tulemuslikum kui teistes. Neid süsteeme tuleb seetõttu uurida ja võib-olla võtta kasutusele neil, kes on osutunud vähem edukaks. Avalikkuse tervisega ja eludega lähedalt seotud valdkonnas on selgesti muutumas vajalikuks lisaks parimate tavade kasutuselevõtule ressursside optimeerimine ja elundite saadavuse Euroopa ulatuse kollektiivne kasutamine.

Ei ole loogiline, et keegi peab surema sellepärast, et nende riigis elundit ei ole, kui see võib olla olemas ja saadaval mujal. Toetasin ideed, et kõiki, kes soodustavad või propageerivad niinimetatud siirdamisturismi, peab karistama, nagu ka elunditega kaubitsemise võrgustike kasutamist. Meditsiinispetsialistidele või kindlustusseltside puhul peavad karistused olema iseäranis rängad. Rõhutaksin vajadust jälgida efektiivselt nii vastuvõtjaid kui ka altruistlikke ja vabatahtlikke doonoreid, kellele avalikkus on tänu võlgu.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Hetkel ootab ELis sobivat elundidoonorit 56 000 patsienti ja iga päev sureb kindlat elundisiirdamist oodates 12 inimest. Elundite siirdamine kujutab ainsat ravialternatiivi maksa-, südame- ja kopsupuudulikkuse lõppfaasis patsientidele. Siirdamist ootavate patsientide ja tegelikult siirdatavat elundit vastuvõtvate patsientide arvu vahel on aga oluline erinevus. Erinevus tuleneb siirdatavate elundite puudusest võrreldes vajadusega. Suurema arvu patsientide lisamine ootenimekirjadesse ühes siirdatavaid elundeid vastuvõtvate patsientide minimaalse suurenemisega kajastub pikemas ooteajas. See aeg on kallis ja mõjub negatiivselt patsientide ellujäämismäärale ning implantaatide edukusele. Komisjoni ettepanekus koostada perioodiks 2009–2015 elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava nähakse ette lähenemine liikmesriikide koostööle, mis juhindub mitmest prioriteetsest meetmest, ja rajaneb ühiste eesmärkide väljaselgitamisel ning arendamisel, konsensusepõhiste, kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete võrdlusnäitajate ning parameetrite kehtestamisel, korrapärasel aruandlusel ja parima tava väljaselgitamisel.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Elundite siirdamisega võidakse tagada aastaid täisväärtuslikku ja tervet elu inimestele, kes muidu vajaks tihti intensiivravi või ei jääks lihtsalt ellu. Siirdamiste arv on Euroopa Liidus kasvanud, säästes ja pikendades paljude elusid.

Siirdamiste ootenimekirjad on aga ikka veel pikad. Hetkel ootab Euroopa Liidus sobivat elundidoonorit 56 000 patsienti ning hinnanguliselt sureb kindlat elundisiirdamist oodates iga päev 12 inimest. Surnud elundidoonorite arv omaette ei ole piisav ja elusdoonorite arv vajadusi ei rahulda.

Tagatipuks on liikmesriikide vahel surnud elundidoonorluse osas suuri erinevusi ja hetkel ei ole tervet Euroopa Liidu hõlmavat andmebaasi, mis sisaldaks andmeid doonorluseks ja siirdamiseks mõeldud elundite või elus- või surnud doonorite kohta, ega sertifitseerimissüsteemi, mis tõendaks, et inimelundid ja -koed on hangitud seaduslikult. Just selles kontekstis pakub kõnealune raport välja samme, mida peame oluliseks liikmesriikide koostöö tugevdamiseks valdkonnas, millest nad kõik kasu saaksid.

  Nick Griffin (NI), kirjalikult. – Elundite pidev puudus siirdamiseks takistab meditsiinispetsialistide imepäraseid jõupingutusi patsientide aitamisel. Kurb on ka tõsiasi, et on puudu doonoritest ning et see ajendab vastikut kuritegevust. Püüda lahendada neid probleeme tervet ELi hõlmava andmebaasiga on aga viga. Naiivne on panna lootused andmebaasile, mis hõlmab tervet ELi kõikide selle eri keelte ja IT-süsteemidega, kui ainuüksi nurjunud katse luua tervishoiuteenistuse andmebaas Ühendkuningriigi jaoks on raisanud miljardeid naelu.

Tervishoiuteenistused terves Euroopas ei suuda rahastada isegi põhiasju ja on silmitsi jõhkrate kärbetega, samas kui tavakodanikud maksavad üleilmastumise krahhi eest. Seda arvestades on võimalik teha elundidoonorluse soodustamiseks kaugelt enam investeeringutega haridusprogrammidesse riigisisesel tasandil kui vahendite suunamisega headest kavatsustest ajendatud bürokraatlikku sekkumisse. Lisaks on elundite elujõulisusel kitsad ajalised piirangud. Seega oleks tervet ELi hõlmavast võrgustikust kasu väga vähestel patsientidel. Ettepanekud selle rajamiseks on järjekordne ilusa kõlaga ettekääne edasiminekuks tegevuskavaga, millel ei ole midagi pistmist patsientide heaolu, küll aga föderalistliku dogmaga.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Euroopas sureb iga aasta mitu tuhat inimest, sest neile ei olnud võimalik teostada õigel ajal siirdamist. Vajadus rakendada tervet ELi hõlmavaid meetmeid ühendusesisese inimelundite vahetuse hõlbustamiseks valdkonnas paremate kvaliteedi- ja ohutusstandardite kaudu oli seetõttu muutumas üha edasilükkamatuks küsimuseks. Just seepärast hääletasin direktiivi poolt, mille eesmärk on kaitsta elusdoonoreid ja nende doonorlusest kasu saavaid isikuid ning kaitsta eetika aluspõhimõtteid, nagu anonüümsus, vabatahtlikkus ja inimorganismi võõrandamatu iseloom, mis ei tohi olla kasumi allikas. Idee rajada liikmesriikidesse pädevate ametiasutuste võrgustik näib mulle iseäranis positiivne, nagu ka idee Interneti-põhisest registreerumisest riigisisestes või Euroopa registrites. Mõistagi peab rakendama meetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks kõikvõimalikud ettevaatusabinõud.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015) käsitleva raporti poolt. Elundidoonorluse valdkonnas saavutatud tehniline edasiminek on tohutu lootuse allikas kõikidele isikutele, kelle jaoks siirdamine on jätkuvalt ainus võimalik ravi. Täna on peamine väljakutse elundidoonorite puudus, mis on ilmne, kui vaadata siirdamiste pikki ootenimekirju. Väljakutsega toimetulekuks on oluline, et võetaks kasutusele meetmeid võimalike doonorite väljaselgitamiseks, ning hulk edusamme on võimalik teha elundidoonorite arvu suurendamiseks Euroopas. Nagu raportöör rõhutab, on korralduse parandamiseks valdkonnas tõenäoliselt peamine tegur elundidoonorite eest vastutaja määramine haiglatesse.

Liikmesriikide suurem koostöö tagab parema teabe- ja hea tava vahetuse, mille eesmärk on suurendada doonorite arvu. Näiteks on kodanikele passi või juhilubade taotlemisel nime doonoriregistrisse lisamise võimaldamine üks algatus, mida liikmesriigid peaksid kaaluma ja mida mina koos enamiku kaasparlamendiliikmetega positiivseks peame.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Kiitsime uue direktiivi heaks erinevatel põhjustel, kuid eriti sellepärast, et meie arvates on tegemist kavaga, mis on ülioluline arvukate elude päästmiseks ELis. Iga päev sureb kaksteist patsienti ja 60 000 ootab ELis elundi siirdamiseks sobivat doonorit. Siirdamine on viimase kahe kümnendi jooksul pidevalt kasvanud ja on ainuke olemasolev ravi maksa, kopsu ja südame taoliste elundite parandamatu puudulikkuse juhtumite puhul. Südame, maksa või kopsu siirdamist ootavate inimeste seas on suremus 15–30%. Seega ei pea tänu uuele direktiivile elundi siirdamist vajavad patsiendid operatsiooni nii kaua ootama. Seepärast hääletasingi nii.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Elundidoonorluse ja siirdamise valdkonna kolm põhieesmärki on kvaliteedi ja ohutuse tagamine patsientidele ELi tasandil, doonorite kaitse tagamine ning kaasaaitamine liikmesriikide koostööle.

Euroopa lähenemine küsimusele on oluline, arvestades muu hulgas patsientide liikuvust Euroopa Liidu piires. Üldjuhul on siirdamisotstarbel elundidoonorluse osas Euroopa Liidus laiapõhjaline ühiskondlik konsensus. Erineva kultuuri-, traditsiooni- või korraldussüsteemi tausta tõttu on aga liikmesriikide vahel erinevusi küsimusele lähenemisel.

Mõnedes riikides on doonorluse määr kõrge, samas kui teistes vajab doonorluse kultuur veel arendamist. Parimate tavade, mudelite ja asjatundlikkuse vahetamine terves Euroopa Liidus võib osutuda väga kasulikuks elundidoonorluse määra suurendamisel.

Soodustada tuleks koostööd, et selgitada välja eri siirdamissüsteemide edukad osad ja propageerida neid Euroopa tasandil, täiustades niiviisi elundidoonorluse ja siirdamise kõrge kvaliteedi ning ohutuse tagamist. Seetõttu hääletasin poolt.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Raportis kehtestatakse mitmeid meetmeid, mis on suunatud siirdamise valdkonnas liikmesriikide koostöö edendamisele, et aidata kaasa siirdamiste arvu suurenemisele, ootenimekirjade kahanemisele ning sellest tulenevale väiksemale patsientide arvule, kes surevad elundit oodates. Samas kehtestatakse tegevuskavas liikmesriikidele ka ühtsed kvaliteedi- ja ohutusstandardid, mis mitte ainult ei aita kaasa patsientide kaitsmisele, vaid hõlbustavad ka riikide koostööd. Silma hakkab riigisisese ja ELi dokumentatsiooni loomine siirdamisega seotud menetluste kohta (diskrimineerimise vältimine, tulemuste jälgimine jne). See viib suurema ja põhjalikuma teadlikkuseni praegusest olukorrast Euroopas ja lisaks vähendab ka võimalusi elunditega kaubitsemiseks. Raportis toetatakse tegevuskava ja rõhutatakse väljatoodud tegevuskäikude vajalikkust ja kiireloomulisust, asudes kindlale seisukohale mis tahes kujul elunditega kauplemise vastu, mida hetkel maailma eri osades esineb. Arvan, et raport on oluline täiendus komisjoni väljundile ja väärtuslik panus teravalt aktuaalsesse inimesi puudutavasse üritusse Euroopa avalikkusele osutatava tervishoiu kontekstis.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (ES) Sooviksin õnnitleda Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Euroopa Parlamendi liiget Andres Perello Rodriguezt raporti puhul, mille üle äsja hääletasime. Tegevuskava peaks tähendama, et 60 000 inimesel, kes hetkel loodavad saada elundit, pikeneb oodatav eluiga oluliselt. Samuti on oluline tõsta esile juhtpositsiooni, mis Hispaania tervishoiusüsteemil küsimuses on. Seda on tunnustanud kõik raportöörid ja fraktsioonid.

  Olga Sehnalová (S&D), kirjalikult. – (CS) Hääletasin raporti poolt, ehkki minu arvates on eeskätt tarvis keskendumist, iseäranis doonorite arvu tõstmisele eri liikmesriikides, arvestades riikide tervishoiusüsteemide eri traditsioone. Seetõttu on vaja hinnata valdkonda rangelt subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Head kolleegid! Statistika räägib iseenda eest. Raporti andmetel ootab hetkel Euroopa Liidus sobivat elundidoonorit 56 000 patsienti. Iga päev sureb elundi siirdamist oodates 12 inimest. Kurb on, et paljud inimesed surevad lihtsalt elundidoonorite suure puuduse ja ebapiisava piiriülese koordineerimise tõttu. See tundlik küsimus on seotud eri õiguslike ja kultuuriliste tahkudega. Asju muudavad aga veel keerulisemaks ELi liikmesriikide eri riiklikud poliitikad ja fundamentaalselt eri elundidoonorluse määrad. Osa nappusest oleks võimalik leevendada ELi andmebaasi ja sertifitseerimissüsteemi kaudu, mis annaks teavet elundite saadavuse kohta ning tagaks nende kvaliteedi ja seaduslikkuse.

Oluline on ka mobiliseerida ja teavitada ühiskonda. Paljud ELi kodanikud ei ole põhimõtteliselt doonorluse vastu, kuid kardavad oma nime registrisse lisada. Seetõttu peaks olema doonorlus võimalikult ligipääsetav – tihti võib olla tulemuslik propageerimine. Näiteks tervitan vorme, mis annaks kodanikele võimaluse lisada juhilubade taotlemisel oma nimi otse elundidoonorite registrisse. Elundite puudus siirdamiseks on samuti võimas ajend elundite ja inimestega kauplemiseks. EL peaks kehtestama doonorluse- ja siirdamise koordineerimise, sest – nagu näeme – Euroopa vaeseimatest piirkondades on saamas viljakas pinnas ebaseaduslikuks elundikaubanduseks.

Raport: Ramón Jáuregui Atondo (A7-0144/2010)

  Sophie Auconie (PPE), kirjalikult. – (FR) Lissaboni lepingus nähakse ette, et EL peab liituma Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ja ma tervitan seda. Ühinemise tulemuslikuks muutmiseks on vaja nõukogu liikmete üksmeelset kokkulepet ja Euroopa Parlamendi heakskiitu. Enda poolt ütlen, et toetan täielikult ühinemist, mis täiendab põhiõiguste kaitsmise Euroopa süsteemi.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Lissaboni lepingus nähakse ette, et EL peab liituma inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Ühinemine ei ole pelgalt sümboolne; see võimaldab parandada ELi kodanike põhiõiguste kaitset. Samuti on selle tagajärjeks ühise välis- ja julgeolekupoliitika alusel tehtavate otsuste ja rakendavate meetmete allutamine Euroopa konventsioonile, ehkki need jäävad Euroopa Liidu Kohtu pädevusest välja.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Lissaboni lepingus sätestatakse õiguslik alus ELi ühinemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni – olulisima inimõiguste ja põhivabaduste kaitse vahendiga Euroopas, Euroopa sisuga. ELi ühinemine konventsiooniga tugevdab veelgi ELi põhiõiguste kaitse süsteemi. Nõustun ettepanekuga, kuna tegemist on ajaloolise võimalusega kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi ELi kodanike ja liikmesriikide seisukohast samal alusel. Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourgis antakse pädevus uurida, kas ELi institutsioonide, organite ja ametite õigusaktid, sealhulgas Euroopa Kohtu otsused, vastavad inimõiguste Euroopa konventsiooni sätetele. Väga oluline on, et inimesed saavad uue võimaluse oma õiguste kaitsmiseks. Kõikide riiklike õiguskaitsevahendite ammendumisel on neil võimalik esitada Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebusi põhiliste ELi inimõiguste rikkumise kohta, soodustades inimõiguste valdkonnas ühtlustatuma pretsedendiõiguse teket. Põhiõiguste harta ühtne ja täielik kohaldamine ELi tasandil on võrdselt oluline liidu tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Kuna konventsiooniga ühinemisel on tohutu õiguslik mõju ühtlustatud süsteemi loomisele inimõiguste kaitseks, kutsun komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma võimalust töötada välja suunised, kus on selged seletused ühinemise kõikide tagajärgede, inimõigustele avalduva mõju ja kaebuste esitamiseks ettenähtud korra kohta.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Inimõigused ja põhivabadused on väärtuste ning põhimõtete korpus, mis eristavad meid inimestena ja meie kooseksisteerimise alust – need on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sõltuvad. Lissaboni lepingu jõustumine kujutab olulist sammu inimõiguste mõttes mitte ainult seepärast, et see muudab põhiõiguste harta siduvaks, vaid ka sellepärast, et Euroopa Liidule õigusliku vormi andmisega võimaldab see ELil ühineda inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Ühinemine on tõelise inimõiguste valdkonna loomisel nii poliitilisel kui ka õiguslikul tasandil ülisuure tähendusega. Mis puudutab liidu tegevust, kellele liikmesriigid on andnud üle olulised volitused, siis võimaldab see tagada avalikkusele kaitset, mis on sarnane sellele, mis liikmesriikide suhtes juba olemas on.

Euroopa institutsioonid on kohustatud seda täitma, sealhulgas eelnõude koostamisel ja vastuvõtmisel. Ühest küljest peab ELi ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni vaheline õiguslik ja pretsedendiõiguse ühtlustamine inimõiguste valdkonnas aitama kaasa tervikliku süsteemi loomisele, kus Euroopa inimõiguste kohtud (Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus) peavad toimima sünkroonis, nii et suhe ei ole hierarhiline side, vaid pigem spetsialiseerumispõhine.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Toetan raportit, mis käsitleb ELi ühinemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, nagu Lissaboni lepingus on sätestatud. Liidu institutsioonid jäävad siis selle põhiõiguste kaitse süsteemi rakendusalasse. ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga parandab liidu positsiooni, kui kolmandaid riike kutsutakse pidama kinni selle inimõiguste standarditest, ja laiendab inimestele ELis samal tasemel kaitse liidu tegevuse eest, mis neil on liikmesriikide tegevuse suhtes. Vaatamata asjaolule, et EL ei liitu Euroopa Nõukoguga, peaks konventsiooniga ühinemine tooma kaasa õiguse nimetada kandidaate kohtuniku ametikohale ning võimaldama Euroopa Parlamendile esindatust Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel, kui see organ Euroopa Inimõiguste Kohtusse kohtunikke valib. Nendest edasiminekutest lähtuvalt peaks nõutama komisjonilt läbirääkimisi ühinemise üle inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni täiendavate protokollidega, mis puudutavad põhiõiguste hartas sätestatud õigusi. Järgmine loogiline samm, samuti kooskõlas põhiõiguste hartaga, on ELi institutsioonide ühinemine Euroopa sotsiaalhartaga.

  Philippe de Villiers (EFD), kirjalikult. – (FR) Põhiliste inimõiguste kaitse peab jääma riigisiseseks pädevuseks, sest tõlgendused erinevad riigiti ja kultuuriti. Iseäranis on see nii diskrimineerimise, ilmalikkuse ja inimelu enese (eostumisest loomuliku lõpuni) mõistete puhul.

Euroopa Liidu Kohus – institutsioon, mille otsused on muutumas üha poliitilisemaks – üritab lammutada veel natuke riigisiseseid põhiõiguslikke süsteeme ja Euroopa tsivilisatsiooni aluseid. Lisaks sellele, et see on kasutu ja ressursside raiskamine, viib ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga segaduseni ning lahendamatute õiguskonfliktideni Strasbourgi kohtuga.

Loogikaga seotud põhjustel olen vastu sellele ELi õigusliku vormi uuele tagajärjele, mis on sätestatud Lissaboni lepingus.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin raporti poolt, sest arvan, et Euroopa Liidu ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga on tugev sõnum, mis tõstab liidu tõsiseltvõetavust kolmandate riikide silmis, mida ta regulaarselt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni austama üles kutsub.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga on Maastrichtis alanud protsessi tulemus selles mõttes, et see andis Euroopa Ühendusele õigusliku vormi ja päädis Lissaboni lepinguga. Põhiõiguste harta vastuvõtmine, esialgu piiratud rakendusalaga ja seejärel lepingusse integreerimise kaudu laiendatult, kujutas protsessis olulist faasi.

Euroopa Liit osaleb nüüd tihedamalt kogu mandrit hõlmavas inimõiguste piirkonnas. Tervitan seda arengut! Loodan, et eri õiguslikele, tehnilistele ja institutsionaalsetele küsimustele, mis praegu tekivad, suudetakse leida lahendused, ning et need lahendused rajanevad subsidiaarsuse põhimõttel, liikmesriikide vabatahtlikul koostööl ning nende suveräänsusest ja riigisisesest õigussüsteemist lugupidamisel ning õigusriigil.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Tervitan raporti vastuvõtmist, mis aitab kaasa ELi pühendumusele inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonile. Pühendumus kujutab sammu edasi Euroopa integratsiooniprotsessis ja järjekordset sammu poliitilise ühtsuse suunas. Pealegi, kuna ELi inimõiguste kaitse süsteemi koondatakse ja tugevdatakse põhiõiguste harta lülitamisega esmasesse õigusse, kujutab ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga tugevat sõnumit ELi ning Euroopa Liidu Nõukokku kuuluvate riikide vahelise sidususe ning üleeuroopalise süsteemi mõttes inimõigustega seotud küsimustes. Ühinemine tõstab veelgi ELi tõsiseltvõetavust kolmandate riikide silmis, millele ta soovitab regulaarselt tungivalt kahepoolsete suhete raames lugu pidada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonist. ELi tegevuse osas tagab ühinemine ka avalikkusele kaitse, mis on sarnane juba sellele, mis on juba olemas suhetes kõikide liikmesriikidega.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Hääletasin raporti poolt, et anda roheline tuli läbirääkimistele ELi ühinemise üle omaette õigusliku vormina inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Ühinemine annab kodanikele tegelikult uue kaebuste esitamise võimaluse: neil on nüüd võimalik suunata kohtuasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kui nende põhiõigusi rikub ELi institutsioon või liikmesriik tegevuse või tegevusetuse tõttu. Peame samuti nõudma, et EL ühineks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni täiendavate protokollidega ning parandatud ELi sotsiaalhartaga, sest EL peab saavutama edasimineku ka nendes valdkondades.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Lissaboni lepingu jõustumise järel teeb Euroopa Liidu põhiõiguste harta Euroopa Liidule kohustuslikuks ühinemise inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Toetan meedet, kuna see tõstab õiguste austamise tagamisega ELi tõsiseltvõetavust liidu kodanike silmis. Konventsiooniga ühinemine pakub kodanikele kaitset ELi ja selle institutsioonide tegutsemise eest, täpselt nagu see kaitse, mis neil hetkel liikmesriikide tegutsemise eest on. Samas saavutame tihedama koostöö Euroopa Liidu Kohtu, Euroopa Inimõiguste kohta ja riigisiseste kohtute vahel.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused kiriku ja riigi eraldatuse suhtes on kooskõlas Prantsuse Vabariigi ilmalikkuse traditsiooniga. Selle tunnistuseks on otsused, mis toetavad naissoost õpetajatel loori kandmise keelustamist klassiruumis ja mis on vastu Kristuse ristikujudele koolis. Euroopa Liidu Kohus piirab kodanikuvabadusi aga ainult juhul, kui seda nõuavad ELi alustekstides sätestatud väärtused. On tõsiasi, et nendes tekstides ei mainita kordagi kiriku ja riigi kohustuslikku eraldatust ega institutsioonide ilmalikkust. Euroopa Liit ei ole seetõttu suuteline tagama eurooplaste südametunnistusevabadust.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Euroopa Liidu asutamisel oli üks alustalasid inimõigustest lugupidamine – väärtus, mis jääb alatiseks ELi huvide keskmesse. Sellest annab tunnistust ELi õigus, nagu ka iga liikmesriigi põhiseaduslikud sätted. Euroopa Liidu ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga on oluline samm isiku põhiõiguste tugevama kaitse suunas. Otsus muudab ELi osaks rahvusvahelisest õiguste kaitsmise süsteemist, tänu millele on ta tugevdanud oma tõsiseltvõetavust kolmandate riikide ja ka oma kodanike silmis. Konventsioon ELi institutsionaalset ülesehitust ei muuda, küll aga lisab see veel ühe kohtu, Euroopa Inimõiguste Kohtu, mis jälgib seda, kuidas liit täidab oma kohustusi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni sätete suhtes. Pidades silmas asjaolu, et raportis, mis käsitleb institutsionaalseid tahke Euroopa Liidu ühinemisel inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, esitatakse sätteid, mis on eelmainitud tähelepanekutega kooskõlas, otsustasin hääletada vastuvõtmise poolt.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) ELi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga ühinemise tähtsus seondub nii selle sümboolse ja poliitilise tõsiseltvõetavuse kui ka asjaoluga, et ELil ja selle institutsioonidel on rangem kohustus tagada isikute põhiõigusi. Lissaboni lepingu jõustumine annab õigusliku aluse läbirääkimiste alustamiseks ELi ühinemise üle inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga.

Toetan Euroopa Liidu ühinemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Üks eluliselt oluline eelnev küsimus aga on kinnipidamine teatavatest tagatistest, mida peaks sisaldama kokkulepe Euroopa Liidu ühinemise osas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, eriti liidu ja ELi õiguse konkreetsete eripärade säilitamise osas. Ühinemine ei tohi segada liidu pädevusi ega liikmesriikide kohustust esitada ELi õiguse rakendusalasse jäävad vaidlused välistesse vaidluste lahendamise süsteemidesse. Sel põhjusel on oluline kaitsta Euroopa Kohtu eesõigusi kõikidel juhtudel, kui Strasbourgi kohtul tuleb otsustada liidu õigusakti ühildatavuse üle põhiõigustega, enne kui selleks on olnud võimalus Euroopa Kohtul.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänan raportööri oivalise töö eest Euroopa Liidu ühinemise osas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, mis toob kasu Euroopa kodanikele, kuna annab meile uue kohtu, mis Euroopa Liitu ei kuulu, ning tagab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid tagavad alati Euroopa kodanike õigused.

Demokraatia põhimõtetele vastavalt peab Euroopa Liidul ja liikmesriikidel olema alati õigus end kaitsta. Seetõttu on minu arvates eluliselt oluline, et iga konventsiooniga ühineval riigil oleks kohtunik, kes selgitab iga kohtuasja tausta täpselt, nagu minu arvates on oluline, et Euroopa Parlamendis peaks olema mitteametlik organ Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vahelise teabejagamise koordineerimiseks. Oluline on veel ka, et parlamendiga peetaks nõu ja et see kaasataks läbirääkimiste protsessi.

  Evelyn Regner (S&D), kirjalikult. – (DE) Hääletasin resolutsiooni poolt, sest olen seisukohal, et Euroopa Liidu ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga oleks tubli samm edasi õiguskindluse ja ühtsuse loomisel. Viimastel kümnenditel on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud vastu mitmeid otsuseid, mis muudavad Euroopa Kodanike põhiõiguste kaitse konkreetseks. Konventsiooniga ühinemine Euroopa Liiduna aitaks kaasa ka liidu tõsiseltvõetavusele kolmandate riikide silmas.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (ES) Mul on hea meel, et võeti vastu raport, mille minu kaasparlamendiliige Ramón Jáuregui Atondo koostas Euroopa Liidu ühinemise kohta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga. Mulle teeb muret, et osa eurovastaseid parlamendiliikmeid eitavad jätkuvalt vajadust selle meetme järele, samas kui minu arvates tähendab konventsiooni allkirjastamine suuremat tagatist inimõiguste kaitsele, seda ka ELis.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi ühinemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga soovitati Euroopa Liidu asutamislepingus. Lissaboni lepingu jõustumine muutis selle kohustuslikuks. Ühinemine tugevdab inimõiguste kaitset Euroopas ja allutab liidu õigussüsteemivälisele õiguslikule kontrollile. See tagab Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse vahelise kooskõla ning pakub Euroopa avalikkusele kaitset Euroopa institutsioonide tegevuse eest tingimustel, mis on sarnased nendega, mis liikmesriikide suhtes juba olemas on.

Märkima peaks, et ühinemine ei anna ELile Euroopa Nõukogu liikmelisust ega sea kahtluse alla liidu õiguse autonoomiat, kuna Euroopa Liidu kohus jääb ainsaks pädevaks ametiasutuseks liidu õiguse kehtivust ja tõlgendamist puudutavates küsimustes. Rõhutaksin samuti tähtsust, mida nähakse võimaluses, et liidul peaks olema võimalik esitada kandidaate ja valida enda esindajaks kohtunik, ning mainitavat vajadust, et parlamenti pidevalt nõuetekohaselt ühinemisläbirääkimistest teavitataks, ja vajadust kehtestada tulevikus mehhanism teabevahetuseks mõlema institutsiooni parlamentaarsete institutsioonide vahel.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Toetan raportit eelkõige sellepärast, et sellega laiendatakse inimõiguste kaitse süsteemi Euroopa Liidus ja antakse sellele kodanike silmis suurem tõsiseltvõetavus. Kui riigisisesel või ELi tasandil edasi ei ole võimalik kaevata, kui hagejal ei lubata algatada menetlust ELi institutsiooni vastu – need on olukorrad, kus ilmneb lisaväärtus. Seetõttu jätkakem võitlust inimõiguste kaitse süsteemi tugevdamiseks ELis!

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Head kolleegid! Nagu olete teadlikud, on inimõigustest lugupidamine Euroopa Liidu põhiväärtus, mida toetab Euroopa Liidu toimimise leping. Ei ole kahtlustki, et kui kõik tehakse nõuetekohaselt, võib ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga olla ajalooline võimalus inimõiguste olukorra tugevdamiseks ELis ja kogu Euroopas. Tegemist võib olla meie võimalusega tagada ELi kodanike inimõigused ja põhivabadused. ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga annaks Euroopale oivalise võimaluse tegutseda moraalse tuletornina, olla eeskujuks. Sündmus ei tõstaks mitte ainult ELi tõsiseltvõetavust suhetes ELi mittekuuluvate riikidega, vaid parandaks ka avalikku arvamust ELi struktuuridest. See toimuks aga ainult juhul, kui pingutaksime kõik ühiselt selle nimel, et eemaldada topeltstandardid oma poliitilisest programmist ja õigussüsteemist.

Kahjuks – nagu viimaste aastate sündmused on näidanud – on süüdistustel tihti puhtalt poliitiline kõla. Nii minu riigis kui ka mujal Euroopas on kohtud ikka veel väga tihti poliitilisele manipuleerimisele vastuvõtlikud. Kui see ei muutu, on väga paljutõotavad sündmused, nagu ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga, ajaraiskamine. Seetõttu toetan kogu südamest ühinemist inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga tingimusel, et see tõesti kaitseb põhilisi inimõigusi ja vabadusi ning, mis kõige olulisem, ELi enese piires.

  Geoffrey Van Orden (ECR), kirjalikult. – Toetan inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni, tunnistades samas, et konventsiooni teatud sätete kohtulikud tõlgendused on tekitanud takistusi kahtlustavate terroristide väljasaatmisele. See peab muutuma!

Hoolimata avaldustest, et liikmesriikide positsiooni inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni suhtes austatakse, muudab ELi ühinemine konventsiooniga keerukaks ja võib-olla takistab liikmesriikide vabadust inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonist kõrvale kalduda või seda individuaalselt tõlgendada.

Poliitiliselt olen põhimõtteliselt vastu ELi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooniga ühinemise motiivile liikuda edasi Euroopa integratsiooniprotsessis (millega kaasneb) veel üks samm poliitilise liidu suunas. Seda väärati mõistetavat püüdlust rõhutab veelgi avaldus, et ELi ühinemine kujutab riigivälise osapoole ühinemist riikidele mõeldud õigusliku vahendiga. Kõikidel nendel põhjustel hääletasin resolutsiooni vastu.

Resolutsioon: Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Kampalas (Uganda) (B7-0265/2010)

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu konverentsi korraldamine Ugandas on oluline märk selle rahvusvahelise institutsiooni aktsepteerimisest tervel Aafrika mandril, eriti kuna kohtu esimesed uurimised pärast asutamist 2002. aastal käivitati seal. Keegi ei saa eitada sellise rahvusvahelise kohtu olulisust, mis uurib tõsiseid juhtumeid, mis on seotud inimõiguste rikkumiste, genotsiidi, inimsusevastaste ja sõjakurjategudega. Seetõttu on oluline, et üha enam riike tunnistaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volitusi ja et Rooma statuudi allakirjutanud ratifitseeriksid lepingu viivitamata. Idee asutada inimsusevastaste kuritegude uurimiseks rahvusvaheline kohus kerkis esile juba 1919. aasta Pariisi rahukonverentsi ajal. Rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamiseks on kulunud 83 aastat. Hetkel peavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma ratifitseerinud riigid samuti reguleerima kohtu õigust uurida agressioonikuritegusid. Lisaks peavad allakirjutanud riigid ühtlustama oma riigisisesed õigusaktid Rooma statuudi sätetega vastavalt endale võetud kohustusele.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kindel toetaja ja selle olulise kohtuga ühinemisel osalevad kõik tema liikmesriigid. Loodan, et lepinguosalised riigid suudavad olla oma vastutuste väärilised ja et Kampala konverentsi tulemus on Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis suudab vastata paremini meie aegade väljakutsetele, saab riigisiseste õigussüsteemide piisava koostöö osaliseks ja piisavaid vahendeid oma volituste tulemuslikuks teostamiseks; seda nõuab kuritegude äärmine tõsidus, millele tema tegevus keskendub.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) EL toetab vankumatult Rahvusvahelist Kriminaalkohut, mis edendab universaalsust ja hoiab alal Rooma statuudi terviklikkust eesmärgiga kaitsta ja koondada rahvusvaheliste kohtumenetluste sõltumatust, õiguspärasust ja tulemuslikkust. Selle tõendus on, et EL propageerib süstemaatiliselt Rahvusvahelist Kriminaalkohut puudutava klausli lisamist läbirääkimiste mandaatidesse ja kokkulepetesse kolmandate riikidega. EL on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames juba andnud kümne aasta jooksul üle 40 miljoni euro projektideks, mis on suunatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja rahvusvahelise kriminaalkohtusüsteemi toetamisele. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Kampalas Ugandas kujutab ainulaadset võimalust nii lepinguosalistele riikidele, riikidevälistele osapooltele, kodanikuühiskonnale kui ka teistele huvitatud pooltele korrata tugevalt oma pühendumust õigusemõistmisele ja vastutusele. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on 111 lepinguosalist riiki, kusjuures mõned piirkonnad, nagu Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Aasia, on alaesindatud. Loodan, et liikmesriigid osalevad konverentsil, tagades esindatuse kõrgeimal tasandil ja kinnitades avalikult oma pühendumust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Märgin rahulolevalt, et parlamendi väljapakutud resolutsioon Rooma statuudi läbivaatamise kohta nõuab agressioonikuriteo ametlikku lisamist sõjakuriteona ning et pädevuse kindlaksmääramiseks kasutatavat künnist ei ole vaja, et selgitada välja, kas taoline kuritegu on toime pandud. Kuidas saab seda uut õigusakti aga rakendada, kui Rooma statuudi jõustumisest saadik 2002. aastal agressioonikuritegusid toime pannud peamised riigid (Ameerika Ühendriigid ja Iisrael) ei pea seda ratifitseerima?

Kuidas saab muuta selle efektiivseks, kui nendel riikidel ei soovitata tungivalt lakata survestamast Rahvusvahelise Kriminaalkohtu lepinguosalisi riike oma kodakondsetele puutumatust tagamast? Kahetsusväärne on ka, et parlament, mis väidab end olevat kliimamuutusevastase võitluse esirinnas, ei paku välja keskkonnakuritegude lisamist inimsusevastaste kuritegudega, nagu pakuti välja Cochabamba tippkohtumisel. Kõige tõsisemaid inimsusevastaseid kuritegusid peab karistama. Rahvusvaheline Kriminaalkohus võib olla selles vallas kasulik vahend. Küsimus on sellele tegelikult ressursside andmises. Kuna seda ei toimu, keeldun hääletamisest.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Tunnen kohustust väljendada üksmeelt resolutsiooni ettepanekuga, mis käsitleb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi Kampalas Ugandas.

Euroopa ise tekkis vajadusest teha lõpp rassilise vaenu väljendustele, mis saavutasid haripunkti Teise maailmasõja metsikustega. Euroopa Liit on olnud alati järjekindel riikidevahelise koostöö tugevdamise taotlemisel, et tõendada ja uurida inimsusevastaseid kuritegusid.

On õige, et kaheksa aastat pärast Rooma statuudi jõustumist peaksid riigid kinnitama oma tugevat pühendumust rahu, stabiilsuse ja õigusriigi rajamisele. Iseäranis peaksid riigid võtma kohustuseks poliitikad, mille eesmärk on teha koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja kaitsta vägivalla ohvreid. Paljudel praktika juhtudel puutuvad ohvrid kokku suurte raskustega kohut puudutavale teabele ligipääsemisel ega saavuta edu katsetel oma õigusi kaitsta.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Hääletasin entusiastlikult resolutsiooni poolt ja olen eriti rõõmus, et võeti vastu minu kolleegi suuline muudatusettepanek, s.o lisada erivajadust vajavate rühmade loendisse põlisrahvad.

  Sabine Wils (GUE/NGL), kirjalikult. – Tervitan resolutsiooni ettepanekut, mis käsitleb Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi Kampalas Ugandas, kuna see sisaldab väga olulisi ja tähtsaid punkte ning nõudmisi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ratifitseerimise ja rakendamise suhtes. Seetõttu hääletasin poolt.

Soovin aga väljendada sügavat muret teatud fraaside üle resolutsioonis, mis teevad positiivseid viiteid Stockholmi programmile, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendile ja Euroopa Liidule kui globaalsele tegutsejale. Selles küsimuse võinuks olla Stockholmi programmil ja demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendil positiivne mõju, kuid paljudes teistes valdkondades ei kasutataks neid kahte programmi/vahendit demokraatlikult ega läbipaistvalt. Euroopa Liit on tegutsenud tõepoolest globaalse tegutsejana, kuid minu arvates üldsegi mitte positiivsel moel õiglasema ja solidaarsema rahvusvahelise korra suhtes.

8. Hääletuse parandused ja hääletuskavatsused: vt protokoll

(Istung katkestati kell 13.25 ja jätkus kell 15.00)

ISTUNGI JUHATAJA: Jerzy BUZEK
president

9. Eelmise istungi protokolli kinnitamine (vt protokoll)

10. Määrusega (EÜ) nr 1080/2006 (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamine – Ühtse turu loomine tarbijatele ja kodanikele – Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus majanduse elavnemise kontekstis – Ühtekuuluvuspoliitika panus Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu, milles käsitletakse järgmist:

– Lambert van Nistelrooij raport regionaalarengukomisjoni nimel määruse (EÜ) nr 1080/2006 kohta (mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi) teadus- ja uuendustegevuseks ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi raames teadusuuringuteks ja uuendustegevuseks eraldatud vahendite koostoime rakendamist linnades ja piirkondades nii liikmesriikide kui liidu tasandil (2009/2243(INI)) (A7-0138/2010);

– Louis Grechi raport siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni nimel tarbijatele ja kodanikele ühtse turu loomise kohta (2010/2011(INI)) (A7-0132/2010);

– Liem Hoang Ngoci raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel riikide rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse kohta majanduse elavnemise kontekstis (KOM(2009/0545 – 2010/2038 (INI))) (A7-0147/2010); ja

– Ricardo Cortés Lastra raport regionaalarengukomisjoni nimel ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise osas (2009/2235(INI)) (A7-0129/2010).

  Lambert van Nistelrooij, raportöör. – (NL) See on tõepoolest väga sidus pakett. Toetuspaketi ning ühtsema ja kindlama majandus- ning rahandusjuhtimise teemal toimunud tänahommikuse arutelu järel arutame nüüd mitmeid alustoimikuid, mis on tähtsad ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks vajaliku pühendumuse seisukohast.

Parlament soovib neid komisjoni ja kindlasti ka nõukogu ettepanekuid kindlasti juhtida – ei ole vastuvõetav, et nõukogu langetab juulis otsuseid, ilma et oleksime eelnevalt mitmetes põhiküsimustes kokkuleppele jõudnud. Me räägime suunast ja ka lähitulevikku jäävast rakendamisest. Võtame näiteks juhtprojektid, mille juures meie ühiseid jõupingutusi üsna varsti vaja läheb. Seetõttu on ülimalt tähtis sellele praegu piisavalt aega pühendada.

Nii Ricardo Cortés Lastra kui ka regionaalarengukomisjoni nimel minu esitatav raport puudutab poliitikate koostoimet, pidades seejuures silmas Euroopa toodangumahu tõstmist või tulemuste parandamist. Asja hea külg on see, et meil on võimalik paremaid tulemusi saavutada – me lausa peame paremaid tulevusi saavutama! Meie tegevused on mitmetes valdkondades üsna killustunud, kui vaatleme seda maailma sündmuste, konkurentsi ning eesmärkide valguses, mida soovime saavutada. Kokkuvõtvalt öeldes tuleb asju ajada nutikamal, keskkonnasõbralikumal, jätkusuutlikumal ning kaasavamal viisil.

Majandus- ja rahanduskomisjoni esitatavad raportid puudutavad samuti juhtimist ning seda, kuidas tagada piisavad finantsressursid, sealjuures ka ressursid hariduse edendamiseks. Lühidalt öeldes loodan ma, et tänasel pärastlõunal paneme sellele resolutsioonile tugeva aluse. Ma ei tea, kas homme toimub hääletamine ja kas juhtimise osas jõutakse konsensusele. Igatahes loodan ma, et parlament võtab ELi 2020. aasta strateegia osas lõpliku seisukoha juba juunis.

Raporti juurde tagasi pöördudes: tegu on rakendusaruandega. Oleme saanud hea ülevaate sellest, kuidas asjad teadus- ja arendustegevuse, regionaalpoliitika ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete vallas toimivad, ning soovin siinkohal tänada kaasparlamendiliikmeid, sealhulgas meiega artikli 50 kohaselt vastutust jagava teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liikmeid nii heade tulemuste saavutamise eest.

Mida oleme suutnud juba paika panna?

1. Euroopas on meie teadustegevus lausa esmaklassiline. Kahjuks on tuntavaid puudujääke teadustegevuse tulemuste rakendamisel. Teadmised on tasuta – need levivad üle kogu maailma ning neid ei ole võimalik ainult endale hoida. Kuigi suudame arendustegevusse palju investeerida, on meil tuntavaid puudujääke selle arendustegevuse rakendamise, uuendustegevuse turule toomise ning lõppkokkuvõttes ka siin maailma osas kvaliteetse tootmise jätkamisega.

2. Minu raportis märgitakse, et hetkel kulutame infrastruktuuri ja uuendusega seonduvale teadustööle tervelt veerandi regionaalsete fondide vahenditest. See on märkimisväärne muutus, prioritiseerimine, mis on praeguse ametiaja vältel toiminud tänu komisjoni algatustele. Sihtotstarbeline eraldamine on üks neist nii tõhusatest vahenditest, mis on kindlasti mõjutanud piirkondade, linnade ja alevite arengukava. See aitab meil saavutada parema profiili teadmistepõhises majandussüsteemis, mille suunas me hetkel areneme, ning suurema spetsialiseerituse.

3. Oma raportis olen koos kaasparlamendiliikmetega teinud mitmeid ettepanekuid, kuidas teadustegevuse/uuenduse/tootmisahela vallas suuremat tõhusust saavutada. Lisaks peame mõistma Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse mõõtme tähtsust. Laiaulatusliku mõju saavutamiseks peame keskenduma mitmetele valdkondadele: peame olema julged ning piirkonna tootmises spetsialiseeruma – spetsialiseerumise põhimõte on juhuslikult sama vana kui Euroopa Liit ise –, eeldades, et meil on olemas head ühenduslülid nende teadmiste edastamiseks (lairibaühenduse või traditsioonilise infrastruktuuri kaudu). Kui liit investeerib raha, peaks sellega kaasnema ka koostöö ...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Liem Hoang Ngoc, raportöör. – (FR) Austatud president, head kolleegid! Omaalgatuslik raport, mis sel nädalal hääletamisele tuleb, on eriti sümboolse tähtsusega ajal, mil turud ei suuda euroala majandusliku olukorraga seonduvaid riske hinnata.

Olles nõudnud tõsiseid eelarve kohandamispoliitikaid, kahtlevad need nüüd liikmesriikide suutlikkuses kasvule hoog sisse anda ning sel viisil võlaintressi tasumiseks vajalik maksutulu saada. Kahjuks ei ole praegu maailmas valitseva suure majandusliku ebakindluse tõttu võimalik riskihinnangut teostada. Selline hinnang on eriti tähtis Euroopa Liidule, kus tootmisvõimsuse rakendusmäär on kõigi aegade madalaim.

Investeerimise asemel tegelevad ettevõtted pigem tootmise konservimisega, sest 2009. aasta lõpus ilmnenud esialgse paranemise märkidest hoolimata on nõudlus endiselt väike. Kui piiravad meetmed taastumise juba eos kustutaksid, oleks kasv lausa tagurpidine. Meie raporti esmaeesmärgiks oli just määrata optimaalne aeg poliitikate käivitamiseks, millega kriisist välja tulla. Tegime ettepaneku säilitada toetusmeetmeid nii kaua, kuni normaalne tootmisvõimsus on taastatud. Seetõttu soovitasime antitsükliliste eelarvepoliitikate põhimõtte ratifitseerimist, mida rakendati edukalt 2008. ja 2009. aasta kriisi esimeses etapis ning mis loodi 2005. aasta stabiilsuse pakti reformi vaimus.

Need poliitikad sisaldavad ka automaatsete stabilisaatorite kasutamist ehk teisisõnu – tsükli kõrgpunktis eraldatakse võla tagasimakseks põhieelarvest eelarveülejääke ning tsükli mõõnaperioodil võimaldatakse liikmesriikidel majanduse elavdamise pakettide jaoks piisavalt ressursse laenata. Hetkel oleme tsükli mõõnaperioodis. Intressimäärad on ilmselgelt suure pinge all ja ohustavad võlgade jätkusuutlikkust. Seetõttu tegi Euroopa Keskpank õige otsuse, kui teatas, et ostab mõned võlad tagasi, võimaldades liikmesriikidel sel moel oma finantsallikaid mitmekesistada.

Pidades silmas, et kõnealust jätkusuutlikkuse ideed ei ole majanduse kontekstis kunagi täpselt määratletud, kas on siis üldse võimalik turgude nõutud riskipreemiaid õiglaseks pidada? Ei ole, kui võtame arvesse hüpoteegiderivaatide turu riske, sest nagu riigivõlgade turulgi, on neid riske võimatu hinnata. Just seepärast tegime oma raportis ettepaneku pöörata erilist tähelepanu strukturaalse puudujäägi näitajale, mitte keskenduda ...

(Istungi juhataja katkestab sõnavõtja)

Just seepärast tegime oma raportis ettepaneku pöörata erilist tähelepanu strukturaalse puudujäägi näitajale, mitte keskenduda praegusele kontodefitsiidile, mille põhjuseks on tegelikud eelarvepuudujäägid. Selle põhjuseks on kriis, mis on aeglustanud majanduskasvu ning seetõttu vähendanud ka maksutulude laekumist. Maksutulu mõjutas tugevasti ka maksude alandamine, millel ei olnud tarnetele kahjuks soovitud mõju.

Oma raportis pakume välja kolm soovitust koos rakenduslike näitajatega. Esiteks tuleb säilitada toetusmeetmed, kuni kriisist taastumine on täiesti kindel. Teiseks on vaja jälgida struktuurseid puudujääke, mis on tegelike eelarvepuudujääkide vähenemisest hoolimata endiselt üsna tasakaalus, sest nii saame riikliku rahanduse olukorra osas turgudele rahustava signaali saata. Kolmandaks peame hindama maksukulude tõhusust, eriti maksutulu laekumisega seonduvaid teatud maksuvähendusi.

Majandus- ja rahanduskomisjoni liberaalidest ja konservatiividest liikmete õnnetuseks ei taheta siin probleemile kuidagi ratsionaalselt läheneda – kriisi mõjust ei hoolita ning tundub, et tähelepanu ei pöörata ka sellele, et tohutu võla põhjuseks on pankade päästmisplaanid. Loeb vaid pime usk finantsturgudesse ja ilmselt aegunud stabiilsuse pakti vaieldamatu järgimine. Ei nähta vajadust majandusvaldkonna juhtimise vahendite loomiseks, kuigi see on liidu tugevdamise seisukohalt ülimalt tähtis. Hetkeolukorras paistab, nagu oleks Euroopa pakti kriteeriumidele vastamiseks dieedile pandud – ometigi ei ole sellise suuna edu mitte mingil moel garanteeritud ning lisaks riskime kriisist taastumise nurjumise ja sotsiaalse kaasatuse olukorra halvenemisega. Just seda seisukohta on nad majandus- ja rahanduskomisjonis kaitsnud. Pärast hääletamist on Euroopa majanduslik olukord veelgi halvenenud. Euroopa Keskpank ning komisjon on lõpuks lagedale tulnud rahandus- ja eelarvevahenditega, mis peaksid meil võimaldama euroala majandusvaldkonna juhtimist parandada. Turud on aga kokkuhoiukavast häirituna taas madalseisus.

Ecofini nõukogu pidi esmaspäeval jälle otsast peale alustama. Kõike seda arvesse võttes on meie esitatud muudatusettepanekud üldjoontes väga mõõdukad ning lisame neile ka mõned uued. Ettepanekutes pooldame stabiilsuse pakti paindlikku rakendamist, et sel viisil soovimatut kokkuhoiupoliitikat vältida. Nendega toetame kava, mille kohaselt kaitseks mõni avalik krediidireitingu agentuur liikmesriike turgude diktaadi eest. Parlament peab välja saatma just neid signaale. Othmar Karas! Ideoloogiliste vastureaktsioonide ja lühiajaliste riiklike valimistega piirduvate kavade aeg on läbi. Euroopa vajab poliitikaid, mille taga on tõeline tahe liitu tugevdada. Kui teie ja teie fraktsioon selle ülesandega hakkama ei saa, kui te ei ole enam võimelised üldiste huvide eest seisma, võite olla kindlad, et meie kodanikud suudavad sellest oma järeldused teha, sest hetkel on kaalul terve euroala tulevik.

  Ricardo Cortés Lastra raportöör. – (ES) Austatud president, austatud volinik, head kolleegid! Kõigepealt sooviksin ma abi eest tänada variraportööre, nende assistente ja regionaalarengukomisjoni sekretariaati. Lisaks tänan viljaka koostöö eest ka Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraati, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraati, Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteed, Regioonide Komiteed, ametiühinguid ning Euroopa piirkondlikke võrgustikke ja ühendusi.

Raportit ette valmistades kohtusin mitmete piirkondlike ühenduste ja institutsioonidega, millest sooviksin eriti ära märkida Regioonide Komitee, Euroopa Mereliste Äärealade Organisatsiooni, Euroopa Regioonide Assamblee, Euroopa regioonide uurimis- ja innovatsioonivõrgustik ERRIN (European Regions Research and Innovation Network), Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee, Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi ning selle tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadi. Sooviksin teid kõiki abivalmiduse ja huvitavate panuste eest tänada!

Muutsime pealkirja, millele on nüüd lisatud ka viide Euroopa 2020. aasta strateegiale – raporti põhieesmärk on kaitsta ühtekuuluvuspoliitikat kui tugevat ja hästi finantseeritud poliitikat, mis on olemas kõigis Euroopa Liidu piirkondades ning mängib ühtlasi põhirolli ka Euroopa 2020. aasta strateegias.

Raport võeti regionaalarengukomitees vastu peaaegu ühehäälselt: 40 poolthäält, üks hääletamisest hoidumine ja üks vastuhääl.

Raporti esimesest osast leiate lühikese analüüsi selle kohta, kuidas ühtekuuluvuspoliitika Lissaboni lepingut toetab, ning ühtlasi on seal välja toodud ka piirkondlike ja kohalike organite ning Lissaboni strateegia sotsiaal-, majandus- ja tsiviilühiskonna tegijate kaasamisele kehtestatud piirangud, mis raskendasid strateegia vastuvõtmist ja selleteemalist teabevahetust ning vähendasid selle tõhusust. Raportis juhitakse ühtlasi tähelepanu hinnangute vajadusele mitte ainult tegelike kulutuste, vaid ka tegeliku mõju osas.

Teises osas käsitletakse Euroopa 2020. aasta strateegia soovitusi ning tuuakse esile piirkondade, mitmetasandilise juhtimise ning partnerluspõhimõtte tähtsust, mis on oma olemuselt ühtekuuluvuspoliitika alustalad ning mis tuleb Euroopa 2020. aasta strateegia edukaks rakendamiseks sellega eelnevalt kindlasti liita.

Lisaks on ülimalt tähtis, et sotsiaalsete ja majanduslike tegijate ning kodanikuühiskonna üldine osalemine paraneks – nii on võimalik vältida olukorda, kus strateegia sidusgruppidest kaugeneb ning nende kriitika alla satub.

Selles osas rõhutatakse hariduse, koolituse, teadusuuringute ning uuendustegevuse ja nn teadmiste kolmnurga loomise hõlbustamise tähtsust ning vajadust toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, millel on uuenduse vallas tihti juhtiv roll.

Siiski ei tohi me samal ajal tähelepanuta jätta piirkondade erivajadusi ning kõige raskemas seisus olevaid sotsiaalseid gruppe. Seetõttu peaks siin rakendama teatavat paindlikkust.

Teadus- ja arendustegevuse, hariduse ning koolituse mõju võimendamiseks kaitseme vajadust suurendada riiklike strateegiliste tugiraamistike ja riiklike reformiprogrammide koostoimet ning strateegia eesmärkidega seotud Euroopa, riiklike ja piirkondlike poliitikate paremat koordineeritust ja sidusust.

Euroopa Investeerimispank mängib ja peab jätkuvalt mängima tähtsat rolli piirkondade ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamisel rahastamissüsteemide väljatöötamise, koostöö ning toetusvahendite vallas. Euroopa Investeerimispanga ja kõigi kasusaajate ülesande hõlbustamiseks tuleb aga kogu protsess palju lihtsamaks muuta.

Kokkuvõtvalt kaitstakse raportis kindlat, hästi rahastatud ja tulevikku suunatud ühtekuuluvuspoliitikat, mis on olemas kõigis Euroopa piirkondades ning mis mängib Euroopa 2020. aasta strateegia puhul tähtsat rolli.

  Louis Grech, raportöör. – (MT) Austatud president! Minu raportis keskendutakse peamiselt ühtse turu kaitsmisele mikromajanduse perspektiivist – turgu tuleks vaadelda kui ühtset projekti, mille puhul võetakse arvesse nii 2012. aasta raamistikku, 2020. aasta strateegiat kui ka hiljutist finantskriisi.

Strateegiad ja tegevuskavad, millega kavatsetakse Euroopa ühtset turgu ja Euroopa majandust turgutada, peaksid tuginema pragmaatilisel, laiaulatuslikul ning põhjalikul lepingul, mis hõlmab kõiki liikmesriike ning milles keskendutakse prioriteetidele, mis liikmesriikidele tõepoolest korda lähevad.

Euroopa peab välja arendama 2020. aasta strateegiad, mis võimaldaksid turul majanduse elavdamisel põhirolli mängida, saavutades samal ajal kodanike poolehoiu, kaitstes nende huve, tarbijate poolehoiu, kaitstes nende õigusi, ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete poolehoiu, pakkudes neile õigeid stiimuleid. Oma raportis soovitasin ma vastu võtta mitmeid strateegilise tähtsusega nii õigusloomega seotud kui ka mitteseotud algatusi, mille eesmärgiks on Euroopa ühtse turu olukorra parandamine. Algatuste lõppeesmärgiks on ühtse turu seaduse loomine, mis ühendaks endas kohese tegevuse (2012) ja pikaajalise nägemuse, mida pakub 2020. aasta strateegia.

Esitasin ka mitmeid õigusloomega mitteseotud ettepanekuid, mille alusel koostada kodanike harta, kus sätestatakse nende õigused. Euroopa kodanike 20 suurimat muret puudutava ettepaneku osas, mis käsitles kollektiivsete parandusmeetmete loomist ning meie kodanike igapäevaprobleemidega tegeleva kommunikatsioonistrateegia loomist, sain julgustavat vastukaja volinik Michel Barnierilt ja volinik John Dallilt.

Peame kasutusele võtma täiesti uue poliitilise mõtteviisi, mis põhineb tarbijakaitsel, sotsiaalsel mõõtmel ning aitab koostada Euroopa Liidu välja antavaid seaduseid ja täidetavaid ülesandeid. Vaid nii saame saavutada tõeliselt sotsiaalse turumajanduse, nagu Lissaboni lepingus sätestatud.

Kahjuks ei ole ühtne turg viimaste aastate jooksul suutnud meie kodanikke veenda selles, et esindab just nende huve ja eesmärke. Veelgi ärevust tekitavam asjaolu on see, et meie kodanikud ja tarbijad muutuvad turu suhtes üha ebakindlamaks ning usk sellesse üha väheneb. Peame leppima, et ühtse turu traditsioonilist mõistet, mis käsitleb turgu kui miskit, mis on seotud vaid majandusliku mõõtmega, tuleb ajakohastada. Peame lagedale tulema uue üldise mõtteviisiga, mis on terviklik ja mis võtab täiel määral arvesse meie kodanike, tarbijate ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete vajadusi. Selle saavutamiseks võime neile pakkuda juhtrolli Euroopa ühtse turu taaskäivitamisel. Kõik jõupingutused, mida me ühtse turu dogmaatilisele selgitamisele raiskame, viivad meid väljakutsete, vastuolude, huvide, eri uskumuste ning kitsikuste alahindamiseni.

Ühtse turu integratsiooniprotsess ei ole pöördumatu. Hetkel valitsevat olukorda tuleb muuta. On oht, et Euroopa ühtne turg muutub kriisiga kaasnenud protektsionistliku suhtumise tõttu ülimalt nõrgaks ning seetõttu ebaoluliseks.

Ühtne turg ei ole eesmärk omaette, vaid pigem vahend, millega kõigi Euroopa kodanike elukvaliteeti märkimisväärselt parandada, et ühtne turg töötaks kodanike hüvanguks, mitte nende vastu, nagu Evelyne Gebhardt nii tabavalt ütles.

Seetõttu peame jätkusuutliku ja tugeva ühtse turu tagamiseks arvesse võtma Mario Monti analüütilises ja stimuleerivas raportis välja toodud turuintegratsiooni ja sotsiaalsete eesmärkide vahelisi pingeid. Lõppkokkuvõttes on domineerivaks süsteemiks selline süsteem, mis suudab leida tasakaalu elujõulise, konkurentsivõimelise, tarbija õigusi kaitsva ning uuendustegevust ja töökohtade loomist soodustava majanduse ning meie kodanikele sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid ettevaatusabinõusid pakkuva majanduse vahel. Kõik see tuleb saavutada kompromisside ja solidaarsuse vaimus.

Lõpetuseks, austatud president, sooviksin ma nende panuse eest tänada kõiki variraportööre ja koordinaatoreid.

  Pervenche Berès, autor. – (FR) Austatud president! Lugupeetud volinik! Esiteks imestan ma siiski veidi meie kavade ning arutelude organiseerimise üle. Mul on väga hea meel seda arutelu kõigi nende Euroopa Parlamendi algatustega jagada, kuid ometigi tunnen end kui sulatusahjus, mis ei iseloomusta Euroopa Parlamendi ELi 2020. aasta visiooni ehk just kõige paremini. Kuid võib-olla olen ma lihtsalt liiga nõudlik.

Samas loodan ma, et jagate mu muret, austatud president, sest esitasite parlamendi nimel 10. mail eesistuja Herman Van Rompuy’le küsimuse, millega mu praegune sõnavõtt tihedalt seondub.

Sel aastal tööhõivesuuniste vastu võtmine – mis minu arvates on erakorraline meede – komisjoni ja Euroopa Parlamendi ning nõukogu eripartnerluse osana ning hea koostöö vaimus, pidades silmas mõningal määral muudetud ajakava: tööhõivesuunised avaldatakse tavaliselt eelneva aasta lõpus, kuid sel aastal avaldati need aprillis, ning kuigi need seovad meid mitmeid aastaid kestva tsükliga, peame need siiski enne Euroopa Ülemkogu kevadistungit läbi arutama. Toetasite lahkelt meie kõigi nimel eesistuja Herman Von Rompuy’le saadetud taotlust, milles kutsuti Euroopa Ülemnõukogu üles andma Euroopa Parlamendile õigust sellele Lissaboni lepinguga antud õigusi iseseisvat kasutada.

Ei komisjonil ega nõukogul ole ilmselgelt kavaski seda taotlust kaaluda ning seetõttu kavatsetakse teadlikult Lissaboni lepingut rikkuda. Ma arvan, et parlamendi organid peavad oma vastutust kandma ning sellest õppetunnist oma järeldused tegema.

Pöördudes tagasi tööhõivesuuniste probleemide juurde, mida peame 2020 aasta strateegia puhul kindlasti arvesse võtma, tuleb organite tähelepanu pöörata tähtsale asjaolule, et 17% eurooplastest elab allpool vaesuspiiri – lisaksin veel, et see number pärineb 2007. aastast, ajast, mil kriis ei olnud veel alanud –, mis tähendab, et meie 23 miljonit kaaskodanikku on töötud.

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon muretseb väga hetkel kahe probleemi pärast. Esiteks vaesuse vähendamise eesmärk, mis oli vist volinik László Andori algatus – see eesmärk lisati 2020. aasta strateegiale ning on väga tervitatav. Me ei mõista, kuidas see küsimus saab nõukogus arutelusid ja kõhklusi tekitada ning liidu pädevuse kahtluse alla seada, kui lepingus on selgesõnaliselt sätestatud, et tegu on valdkonnaga, mille eest vastutab ka EL.

Teine küsimus puudutab eri poliitikate suhet ja sidusust, sest komisjon andis meile teada, et on 2020. aasta strateegiat põhjalikult muutnud, vähendades eesmärkide arvu.

Usun, et fundamentaalne muudatus peab olema midagi palju enamat kui pelgalt eesmärkide arvu vähendamine. Oleme aga veendunud, et 2020. aasta strateegia peab ELis valitsevat tegelikku olukorda kindlasti arvesse võtma. ELi rikkusele panevad tegelikult aluse just need, kes hetkel kriisi tõttu kõige rohkem kannatavad ja kes on kõige suurema löögi saanud.

Tõsiasi on see, et näeme siin-seal algamas arutelusid, mille eesmärgid on täiesti eurooplaste huvide vastu, kuna need viivad investeeringute vähendamiseni, ajal mil neid kõige enam vajame: vähendame investeeringuid pikaajalisse kapitali, nagu haridusse, koolitusse ja tervishoidu.

Just selle väljakutse tõttu kutsub tööhõive- ja sotsiaalkomisjon organeid üles tähele panema seda, kuidas avalikud investeeringud nendesse valdkondadesse väheneda võivad ja kuidas nõrk majanduskasv ja vähendatud erainvesteeringud ei suuda samal ajal olukorda piisavalt parandada ning lähitulevikus riigi rahanduse taastumist tagada.

See on ülioluline ajakava koordineerimise küsimus ning ühtlasi tunneme sügavat kahetsust, et majandus- ja rahanduskomisjoni ministrid suutsid läbi suruda erakorralise tööhõive toetamise ning töötuse vähendamise meetmetest loobumise, konsulteerimata seejuures tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ministritega, olgugi et tegu on Euroopa Liidu traagilise tööhõive- ja sotsiaalprobleemiga.

  Mary Honeyball, autor. – Austatud president! ELi 2020. aasta strateegia näeb ette tegevusi, millega tõhustatakse haridussüsteemide tööd, muudetakse kõrgharidus Euroopas atraktiivsemaks, luuakse noortele rohkem liikuvus- ja koolitusprogramme, moderniseeritakse tööturge, suurendatakse tööjõu liikuvust ja oskuste ning pädevuste arendamist, mis tööturule pääsemisele kaasa aitavad.

See kiideti heaks Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel, kus sätestati, et ELi tasandil tähelepanu vajavad põhieesmärgid on teadus- ja arendustegevuse tingimuste parandamine, haridustaseme parandamine, koolist enneaegselt lahkujate arvu vähendamine ja vanemate töötajate, noorte ning madala kvalifikatsiooniga töötajate laialdasem osalemine tööturul.

Kahjuks on ülemaailmne majanduskriis paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides viinud aga haridussektori eelarvekärbeteni. Näiteks majanduskriisi käes tõsiselt kannatavas Lätis on riigi 34 kõrgkoolis tehtud suuri eelarvekärpeid ning kõrghariduse eelarvet ähvardab kärpimine koguni 50% ulatuses. Iirimaa ülikoolide eelarvet kärbiti 6% ning samast saatusest ei pääse ka Suurbritannia – Inglismaa kõrghariduse rahastamise nõukogu kahtlustab, et kõrghariduse eelarvet võib ees oodata kuni 500 miljoni euro suurune kärbe.

Kõik ei ole veel aga kaugeltki kadunud. Mõnedel liikmesriikidel, nagu Prantsusmaal, on läinud üsna hästi, kuid probleem peitub selles, et liikmesriikide lõikes on rahastamine väga ebaühtlane. Selleks et 2020. aasta strateegia töötaks, vajame tugevat ja koordineeritud lähenemisviisi. Seetõttu palun komisjonil esiteks selgitada, kuidas plaanitakse tagada see, et liikmesriigid järgivad 2020. aasta strateegias sätestatud hariduseesmärke, tagavad selle valdkonna piisava toetamise ja rahastamise ning garanteerivad selle, et haridus majanduskriisi tõttu hoogu juurde saanud eelarve tasakaalustamise tuhinas kannatama ei pea. Teiseks sooviksin ma teada, kuidas kavatseb komisjon kindlustada nende tähtsate ELi tasandi strateegiate ja programmide täiendavate eelarvevahendite leidmise.

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud president, head kolleegid! Sooviksin komisjoni ja president José Manuel Barroso nimel lisada paar kommentaari 2020. aasta strateegia kohta ning korrata Louis Grechi ja Liem Hoang Ngoci väga huvitavates raportites esitatut. Järgmisena saavad sõna minu kolleegid ja sõbrad volinik Johannes Hahn ja volinik László Andor, kes käsitlevad teisi suuliselt vastatavaid küsimusi – mille arutelus osaleme –, mis mõjutavad teisi valdkondi, nagu ühtekuuluvus, tööhõive, sotsiaalne mõõde ning teadus- ja arendustegevus.

Sooviksin meie kolme nimel tänada kõiki raportööre ja parlamenti selle algatuse eest, mille arutamine langes meie kõigi jaoks ülimalt raskele ja proovilepanevale ajale – majanduskriis ning euroga seotud hiljutised raskused näitavad selgelt, et liikmesriigid on üksteisest sõltuvad ning et meie riikide majanduspoliitikad vajavad koordineerimist. Selle ebakindla ning kriitilise aja kontekstis on kätte jõudnud aeg reageerida ja tegutseda nii ühtselt kui võimalik. Viimase paari päeva jooksul vastu võetud otsused on meie arvates väga tähtsad.

Ma ei hakka kordama tänahommikust volinik Olli Rehniga toimunud arutelu. On ilmselge, et peame paika panema vahendid, millega meie majanduspoliitikaid paremini koordineerida, ning arvame, et Euroopa 2020. aasta strateegia võib olla esimene vahend uue tugevama ja koordineeritud majanduspoliitika saavutamiseks.

Seda strateegiat käsitlevas ettepanekus on komisjon märtsi alguses riikide rahanduse stabiliseerimise vajadust juba rõhutanud. Äsja möödunud euro kriis annab märku sellest, kui tähtis see küsimus endiselt on. Panime koos kolleeg volinik Olli Rehniga neid ettepanekuid tähele Liam Hoang Ngoci raportis, milles neid probleeme käsitleti.

Kuid asugem asja juurde, head kolleegid! 2020. aasta strateegial on ka teine eelnõue, mis võimaldab meie majandusel, meie majandustel, jalad alla saada või vähemalt olukorda parandada. Mõtlen siinkohal loomulikult vajadust kehtestada finantsturu järelevalvet ja seda reguleerida, nii et finantsturg oleks reaalmajanduse teenistuses, mitte vastupidi.

Luban teile, et komisjon peab nende valdkondade tegevuskavast kindlasti kinni. Järgmise aasta jooksul peame kõik vajalikud õigusloomega seonduvad ettepanekud päevakorda esitama, et saaksime asuda täitma kohustusi, mille võtsime endale G20 raames seoses nelja peamise probleemiga: läbipaistvus, vastutus, järelevalve ja kriisiennetus. Pidades silmas mitut neist probleemidest, mida on õigusloomega seotud aruteludel juba käsitletud, loodan ma südamest, et parlament ja nõukogu suudavad kiiresti lahenduse leida arutamisel olevatest tekstidest tulenenud omavahelistele erimeelsustele. Viitan siinkohal finantsjärelevalve paketile ja riskifondide dokumendile.

Peame taastama usalduse. Lisaks peame kasutama iga viimast kui ressurssi, et meie majanduse kasvupotentsiaali suurendada. Ilmselgelt ühendab see töö endas mitmeid aspekte. See arutelu, eriti täna pärastlõunal toimunud arutelu demonstreerib seda vägagi selgelt: käsitleti selliseid teemasid nagu siseturu taaskäivitamine, kõigi piirkondade (sh ka kõige kaugemate piirkondade) regionaalpoliitika, ühtekuuluvus, majandusvaldkonna juhtimine, riigi rahanduse elujõulisus, tööhõive, haridus ja teadustegevus.

Kui räägime Euroopa 2020. aasta strateegiast, siis mida me selle all mõtleme? Minu arvates peab 2020. aasta strateegia andma meile parema perspektiivi liikmesriikide majanduspoliitikate osas, et saaksime tulevikus teatud tasakaalutusi või isegi konkurentsi vältida. Need tasakaalutused on praeguse kriisi tõttu üsna ilmsed, kuid kriisile kiire lahenduse otsimise ajal ei tohi me unarusse jätta majandusega seotud keskmise ja pikema perioodi plaane. Just seetõttu võttis Euroopa Ülemkogu komisjoni ettepanekute põhjal vastu viis ühiseesmärki: tagada 75% tööhõive, tõsta investeeringud teadus- ja arendustegevusse 3% SKP-st, vähendada varajast koolist väljalangemist, suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu 40%-ni ning saavutada energia- ja kliimamuutuste valdkonna kava 20-20-20 eesmärgid. Lisaks ei tohi unustada ka vaesuse vastu võitlemist, mis aitab kaasa sotsiaalse kaasatuse edendamisele.

Hariduse ja sotsiaalse kaasatuse arvnäitajad tuleb määrata Euroopa Ülemkogu juuni kohtumisel. Nende kahe eesmärgi saavutamiseks käib töö mitmetes nõukogu foorumites. On väga tähtis, et näeksime 2020. aasta strateegiat kui kindlat plaani, mitte lihtsalt nägemust. Ennekõike on tegu rakendatavate reformide konkreetse programmiga ning just seetõttu teeme ettepaneku liita sellele strateegiale veel seitse juhtalgatust.

Lisaks neile juhtalgatustele tuleb teatud takistuste kõrvaldamiseks kasutusele võtta mitmeid Euroopa vahendeid, eriti ühtse turu ja rahastamisega seotud hoobi ning välispoliitika vahendeid. Sooviksin kiita mõne päeva eest esitatud Mario Monti raportit ja avaldada austust Louis Grechi suurepärasele tööle, milles antakse siseturule humaansem ja konkreetsem mõõde, mida soovin oma töödes ka ise edasi anda.

Rakendamise osas kehtivad aga kindlad nõuded. Seetõttu on välja pakutud tõhusamad juhtmehhanismid, mis vajavad järelevalveprotsessi igal tasandil liikmesriikide ja ka komisjoni kaasatust. Euroopa 2020. aasta strateegia tähendab ka reformide vastuvõtmist, mille rakendamisega liikmesriigid ise edasi tegelevad. Liikmesriigid peavad esitama hiljemalt aasta lõpuks koordineeritud riiklikud reformiprogrammid koos stabiilsus- ja lähenemisprogrammiga, pidades seejuures kinni kõigist stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest. Liam Hoang Ngoc, teie loal sooviksin tähelepanu juhtida sellele, et nii vasak- kui ka parempoolsed valitsused on seda pakti nüüdseks pea kümme aastat toetanud.

Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti üles aktiivsusele ja palub sellel uues strateegias veelgi suuremat rolli mängida. Kriisi ajal soovime liikmesriikidele selge sõnumi saata. See on komisjoni ettepanekul põhinevate integreeritud suuniste eesmärk. Need võetakse vastu alles pärast teie seisukohtade esitamist. Olukorra kiireloomulisust silmas pidades tuleb aga strateegia rakendamisega kiirustada. Peame eesmärgiks seadma selle, et suudame Euroopa Ülemkoja juuni kohtumisel poliitilisele kokkuleppele jõuda.

Teeme asja selgeks, austatud president ja head kolleegid: ülejäänud maailmas rakendatakse sotsiaalmajanduslikke strateegiaid juba keskmise pikkusega perioodiks. Euroopa ei saa endale mahajäämist lubada!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Euroopa Parlament mängib oma rolli ja oleme selle eest tänulikud. Samuti oleme tänulikud kodanike mobiliseerimise eest just liikmesriikide parlamentide kaudu – mulle jättis sügava mulje aktiivsus, millega siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon ja selle eesistuja Malcolm Harbour teenuste direktiiviga töötasid, tuues liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Parlamendi sel moel üksteisele lähemale. Näiteid on teisigi ning tegu on väga tähtsa ettevõtmisega.

Lõpetuseks soovin kinnitada, et komisjon täidab teie ootusi ja täidab selle strateegia rakendamiseks oma ülesandeid eesmärgipärasel moel – nii saame üheskoos aluse panna uuele, kvaliteetsemale, jätkusuutlikumale ning ausamale kasvule, mida kodanikud meilt ootavad!

  Ivalyo Kalfin, eelarvekomisjoni arvamuse koostaja. – (BG) Austatud president, lugupeetud volinikud! Kui arutaksime Euroopa 2020. aasta strateegiat olukorras, kus majanduskriisi ei ole tekkinud, oleks kõik korras. Probleem on selles, et praeguses kriisiolukorras ja pärast kõike toimunut ei ole Euroopa 2020. aasta strateegia enam piisavalt ambitsioonikas ega dünaamiline.

Küsimus, millele kõik viimastel nädalatel esitatud küsimused on keskendunud, paistab olevat selles, kas meil on piisav koordineerituse tase – see probleem on Euroopa poliitikate puhul aktuaalne isegi praegusel hetkel, kuna koordineeritusest sõltub Euroopa Liidu areng. Nagu näha võime, on koordineeritus kasvuajal hea, kuid ei vasta kriisiajal nõuetele. Lisaks koordineerimisele tuleb Euroopa tasandile üle kanda ka palju muid funktsioone, nagu otsuste tegemine, et Euroopa saaks endale määrata ambitsioonikamaid eesmärke ning mängida oma koordineerimises palju juhtivamat rolli.

Peame vastuse leidma just sellele küsimusele. Kui see meil ei õnnestu, ei ole meil võimalik korralikult kehtestada ka 2020. aasta strateegia programmi. Arvan, et lähinädalatel peaksime peamiselt keskenduma just sellele probleemile.

  Othmar Karas, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Mul on väga hea meel näha regionaalpoliitika volinikku Johannes Hahni ja siseturu volinikku Michel Barnieri teineteise kõrval istumas, kuna on ülimalt tähtis, et me regionaalpoliitikat siseturu vastu välja ei mängiks. Selle asemel peaksime tagama olukorra, kus need üksteist täiendavad ning on ka piisavalt tugevad, et suudaksime Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid saavutada.

Euroopa 2020. aasta strateegia peaks algama siit ja praegu, mitte olema lihtsalt eesmärkide nimekiri. Euroopa 2020. aasta strateegia on kasvu ja tööhõive projekt, mille puhul vajame konkreetseid projekte, vahendeid, menetluskorda ja sanktsioonide kehtestamise mehhanisme, et strateegia edukalt rakendada. Olen veendunud, et suudame Euroopa 2020. aasta strateegia rakendada vaid juhul, kui oleme valmis, kui Euroopa on valmis mõtlema EList kui Euroopa Ühendriikidest! Peame kõik selles liinis mõtlema ja tervikusse oma panuse andma!

Euroopa 2020. aasta strateegia eeldab, et soovime luua ka poliitilise liidu. Selleks peame kõigepealt tugevdama ja laiendama rahaliitu ning siseturgu, kõrvaldama sellega seonduvad takistused ning kutsuma inimesi üles kasutama seda võimalust, mis on Euroopa – seda kasutama ja piire murdma. Peame looma majandusliidu, mis on osa poliitilisest liidust ja ühtlasi ka sotsiaalsest liidust. Ükski neist asjadest ei ole veel valmis ning on ka palju küsimusi, millega ei ole veel tegeletud. Euroopa 2020. aasta strateegia eemärgiks on ühtne liit, mitte natsionalistlik või takistav Euroopa.

Seetõttu tuleb teostada finantsiline läbivaatamine ja ELi mõju hindamine, Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” ning loomulikult ka väga spetsiifiliste Euroopa kasvu- ja tööhõiveprojektide rakendamine ning hariduse, teaduse ja teadustegevuse ning uuenduse vabaduste laiendamine Euroopas.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president, sooviksin Othmar Karaselt küsida, kas Euroopa Ühendriigid, millele ta oma kõnes viitas, soovitakse luua Euroopa kodanike heakskiidul või ilma nende heakskiiduta?

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud president, igaühel meist, kes me Euroopa kodanikke esindame ning nendega pidevas kontaktis oleme, on ühine eesmärk: teha Euroopa kodanikega koostööd, et Euroopat veelgi arendada, seda konkurentsivõimelisemaks muuta ning saavutada kasv ja tööhõive, millest saavad kasu kõik Euroopa liidu kodanikud. Kui me tugevamaks muutumise nimel jõudusid ei ühenda ja kui igaüks seisab vaid enda huvide eest, ei muutu see ühendus üha suureneva globaliseerumise tõttu mitte tugevamaks, vaid nõrgemaks Kodanikud on ühiste eesmärkide täitmisel meie kõige tähtsamad liitlased.

  Marita Ulvskog, fraktsiooni S&D nimel. – (SV) Austatud president! Euroopa, mille osas me täna otsuseid langetame, on ühtlasi ka see Euroopa, mis otsustab, milline Euroopa 2020. aastal olema saab. Otsused, mille vastuvõtmisest täna keeldume, viivad uute kriisideni. Täna tehtavad otsused peavad olema pikaajalised.

Pean suureks probleemiks seda, et nii paljud otsused on jätkuvalt lühinägelikult langetatud ning juhitud parempoolsete filosoofiast, mille kohaselt pannakse kriisi käes kannatavad majandused dieedile. Tõsine probleem on ka see, et arutame hetkel Kreeka pensionifonde, selle asemel et keskenduda suurpankurite ning kinnisvara- ja finantsturgude tegijate käitumisele. Peame selle olukorra lahendama, sest muidu võib Euroopa 2020. aastal silmitsi seista võib-olla veel suurema kriisiga kui see, millega praegu võitleme.

Kutsun komisjoni üles tõsiselt pingutama, et panna alus muutustele, millega jätame pimeda usu turulahendustesse, reguleerime turge ning teeme suuri investeeringuid sellistesse asjadesse, millest kõik kasu saavad. See võib tähendada transpordisüsteemi, energiavarustust või muid olulisi lahendusi, kus me liikmesriike üksi ei saa jätta, vaid kus peavad tegutsema ka EL ja komisjon.

Lisaks loodan, et komisjon on valmis esitama päevakorda ettepanekuid, mis näitavad, et võtame säästlikule ühiskonnale üleminekut tõsiselt. Teisisõnu korraldame oma tööstuse ümber nii, et see oleks konkurentsivõimeline ning suudaks uusi töökohti luua. Seda ei ole aga võimalik teha, kui veename end, et saame asju vanaviisi edasi ajada. Lisaks vajab see ka investeeringuid, kuid ometigi võib see praegu registreeritud 28 miljoni töötu osas positiivselt mõjuda.

Kutsun komisjoni üles ELi töötajaid austama, sest ilma selleta on neid raske praeguse majanduskriisi olukorras kaasata, et üheskoos tugevam ja parem ühiskond luua. Selleks et suudaksime kriisist jagu saada, vajame ametiühingute õiguseid ning Euroopa töötajate kaasatust.

  Lena Ek, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud president! Tavatsesin öelda, et meil on Euroopas lausa kolmekordne kriis: finantsturgude, töökohtade ja kliima kriis. Kui nüüd veel ka eelarvekriisi lisame, on meil kahjuks käes lausa neljakordne kriis. Olukord on teravalt viidanud sellele, et Euroopa Liit vajab hädasti visiooni. Euroopa integratsioon on kuni praeguseni keskendunud pigem uute projektide loomisele, tagamata seejuures, et need korralikult töötavad. Usun, et kätte on jõudnud aeg probleemidega tegeleda ning olemasolevate institutsioonide täiustamisega kõvasti tööd teha. Tehtud vigu on võimalik parandada ja liidul on endiselt võimalik oma kodanike heaks – ja koos nendega – töötada.

Euroopa vajab tulevikule orienteeritud liitu. Minu jaoks on siht selge: soovin Euroopat, mis on avatud, kaasav ja roheline. Ettepanekud, mille komisjon on Euroopa 2020. aasta strateegia osas teinud, on olulised vahendid, millega see Euroopa luua – eeldades, et sellega hakkama saame. Siinkohal on mul ka mitmeid küsimusi.

Esiteks on strateegia üldeesmärgiks luua dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem majandus. Mõnedes riikides osaleb tööturul vaid 40% naistest, mis on täiesti häbiväärne. Soolisel võrdõiguslikkusel põhinev tööturg on töökohtade loomise ning demograafiliste probleemide lahendamise eeltingimus. Loodan, et nõukogu ja komisjon suhtuvad piisavalt tõsiselt asjaolusse, et nõukogu järeldused on soolist võrdõiguslikkust käsitlenud vaid paar kuud. Kaasav ühiskond vajab rohkem töökohti. Töötus on vaesuse eksisteerimise üks peamisi põhjuseid. Noorte töötuse osakaal Hispaanias on lausa 44%.

Meil on roheliste töökohtade loomiseks lõputult võimalusi, kuid seejuures peame jälgima, et meie poliitikad samas suunas töötaksid. Energiatõhus Euroopa on ühtlasi ka uuendustegevuse liikumapanev jõud – Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks vajame kiirrongide, supervõrkude ning kõrgtehnoloogiliste arukate võrkudega võrdväärseid energialahendusi.

Õnnitlen liberaalide volinikku Neelie Kroesi, kes on digitaalse tegevuskava osas esimesena selge juhtettepaneku visandanud, ning ootan pikisilmi hetke, mil mul on võimalik enne juunit ülejäänud juhtplatvorme käsitlevate põhjalike materjalidega tutvuda, et saaksime ka otsuste langetamise protsessi raames koostööd teha.

Ent austatud volinik! Meil on ELi strateegia, mis näitab ühte suunda, ja teie eelarveettepanek, mis näitab hoopis teise suunda, kui nüüd täiesti aus olla. Meie ühised vahendid tuleb kaasajastada ja ühtlustada nii regionaal-, sotsiaal- kui ka põllumajandusfondide osas. Vajame läbipaistvust, ühtset statistikat ning piitsa ja präänikuid, millega kindlustada, et liikmesriigid antud lubadustest ka kinni peavad. See on oluline Euroopa kodanikele ning ka meile, parlamendiliikmetele. Peame tugevdama kasvu ja stabiilsuse pakti ning toetame täiel määral volinik Olli Rehni paketti.

Usalduse tagasivõitmiseks, nagu volinik ennist mainis, vajame ülejäänud juhtettepanekute näitajaid. Nii võidaks komisjon uuesti meie usalduse ja kui me otsuste langetamise osas koostööd saame teha, võidame ka kodanike usalduse.

  Pascal Canfin, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud president, Michel Barnier! Oma kõnes mainisite Mario Monti raportit, mis oli teile paari päeva eest esitatud.

Mario Monti raporti tegi väga huvitavaks asjaolu, et seal rõhutati tungivat vajadust eelarvekoostööga järgmisse etapi juurde liikuda. Raportis on selgelt kirjas, et stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumeid tuleb küll rakendada, ent kui neid rakendatakse ainult kuludele – neid piirates –, on tagajärjeks üsna tõenäoliselt langus. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kasutaksime mõlemaid sambaid, eriti kulude sammast, sest nii saavad liikmesriigid koguda maksutulu majandustegevustelt ja majandusettevõtjatelt, kelle maksukoormat on viimaste aastate jooksul korduvalt vähendatud – viitan siinkohal ettevõtete kasumile, kapitalile ning finantstehingutele.

Selle saavutamiseks peab kogu Euroopa koostööd tegema. Just sellisele järeldusele jõuti kaks päeva tagasi esitatud Mario Monti raportis. Ometigi ei ole seda probleemi komisjoni esitatud ELi 2020. aasta strateegias poole sõnagagi puudutatud. Seda probleemi ei ole käsitletud ka paari päeva eest avaldatud Olli Rehni teatises. See on üks peamistest tugisammastest, üks põhilistest lisandväärtustest, mida komisjon saab hetkel pakkuda. Kui sellega hakkama saame, tekibki ühendus – Pervenche Berès mainis enne, et see arutelu meenutab sulatusahju. Kooskõlastatud eelarve aitab meil luua ühenduse ELi 2020. aasta strateegia, euroala juhtimise raporti, ühtse turu ning tööhõive- ja haridusprobleemide vahel.

Oleme teadlikud sellest, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju järgides – mis on ülimalt tähtis –, kuid ainult kulusid kärpides, ootab meid ees nii sotsiaalne kui ka majanduslik langus.

Seetõttu on minu küsimus väga selge: Michel Barnier, mida plaanite komisjoni esindajana järgmistel nädalatel päevakorda esitada? Kuidas plaanite veenda oma kolleege – eeldades, et olete selles ise veendunud – tegevuskava, eelarve kooskõlastuskava vajalikkuses, et liikmesriikidel oleks taas võimalik mitmete sõlmitud lepingute alusel tulu saada?

Millised on teie ettepanekud? Teil ei ole õigust vaikida! Komisjonil on õigus õigusloome protsessi algatada, kuid täna, seoses nende küsimustega, on sellest õigusest saanud kohustus.

  Malcolm Harbour, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Esmalt soovin oma fraktsiooni nimel tänada kõiki raportööre, kuid eriti Louis Grechi, kelle esitatud raporti koostamise komitee variraportöör ma olin. Mõne hetke pärast peatun selle raporti mõnel punktil pikemalt, kuid enne seda soovin toetada Pervenche Berès’ kommentaari tänase pärastlõuna arutelu laiaulatuslikkuse kohta. Teisest küljest on see ka üsna üldine arutelu. Paljud kolleegid on andnud väga suure panuse, kuid ausalt öeldes, ja ma ütlen seda just komisjonile ning volinik Michel Barnierile, peegeldab see ka ELi 2020. aasta strateegia olemust. Selles on palju väga häid ideid, kuid see jääb väga üldiseks ning praeguses faasis ka väga alaarendatuks. Volinik rääkis seitsmest juhtalgatusest. Me ei tea veel nende üksikasju.

Nõnda olekski mu esimene palve järgmine – kas meil oleks palun võimalik tagada, et nõukogu ei võta selle ettepaneku üksikasju oma juuni kohtumisel vastu, sest see ei ole vastuvõtmiseks veel valmis? Peame sellega veel töötama, et üksikasjad paika panna.

Teiseks arvan ma, et peame ühtse turu ja kaheksanda juhtalgatuse taaskäivitama. See ei muuda asju keerulisemaks, kuna tegu peaks olema nagunii esmatähtsa algatusega. Head kolleegid! Kuulsite Louis Grechilt, et töökohtade loomise, uuendustegevuse julgustamise ning säästvama majanduse poole liikumise potentsiaal on olemas, kuid selleks ettepanekuks vajame kodanike ja tarbijate luba.

See sarnaneb küsimusega, mille Earl of Dartmouth äsja Othmar Karasele esitas. Kodanikud peavad sellesse protsessi uskuma, neil peab see võimalus olema. Kasu saavad sellest ju nemad. Meie käsutuses on tohutu potentsiaaliga vahend ning olukorras, kus riigieelarved moodustavad endiselt 16% Euroopa majandusest, tekib küsimus, miks me ei kasuta avalike hangete eelarveid, et uuendustegevust edendada, et uusi tehnoloogiaid osta, et julgustada VKEsid neid kasutama? See on meie kõige suurem eraldiseisev alaarendatud poliitika. Kuulasime täna Michel Barnieri ja Louis Grechi ning toetasime Mario Monti raportit. Meil on vahendid olemas, kuid peame neid ka kasutama.

  Gabriele Zimmer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud president! Oleme hetkel kõige suuremas kriisis, mida Euroopa Liit on kunagi näinud, kuid ometigi võetakse kõik strateegilist suunda puudutavad küsimused vastu valitsuse tasandil. Euroopa Parlament on suuresti pidanud olema vaid pealtvaataja rollis.

Tänane arutelu on ikka ja jälle pöördunud tagasi Euroopa 2020. aasta tööhõive- ja kasvustrateegia konkreetsete probleemide juurde, mis tekitab vale mulje, nagu räägiksime Euroopa tulevikust ning selle edasise arendamise võimalustest. Meil on küll võimalus esitada suuliselt vastatavaid küsimusi, mis puudutavad ELi 2020. aasta strateegia poliitilist tähtsust praeguse majandus- ja finantskriisi taustal, kuid meil ei lubata strateegiaga seonduvaid nõudmisi rakendada ning seda muuta, selle nõrku külgi parandada ega ka strateegia eesmärke muuta.

Selle asemel et praeguse strateegilise ristteega seonduvate otsuste tegemisel osaleda, oleme siin parlamendis viimaste kuude jooksul peaaegu iga arutelu puhul kogenud, kuidas oleme haaratud eri asutuste võimumängudesse Lissaboni lepingust hoolimata või ehk just selle pärast. See on Euroopa Parlamendile vaid kahjuks tulnud. Nii ELi 2020. aasta strateegia kui ka näiteks ühtsete tööhõivesuuniste osas, millest tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni esimees rääkis, käsitletakse parlamenti kui organit, mida tuleb vaid teavitada või millega tuleb kõigest konsulteerida.

Lisaks ei anna täna päevakorda esitatud raportid kaugeltki mitte edasi üldülevaadet Euroopa Parlamendi nõudmistest ja seisukohtadest Euroopa strateegia osas. Soovime teha suure hulga konkreetseid muudatusi.

Oma eelmisel ametiajal esitas Euroopa Parlament nõukogule ja liikmesriikidele konkreetsed nõudmised, mis puudutasid vaesusevastast võitlust, miinimumsissetulekute kehtestamist ning üleeuroopalist vaesuskindlat miinimumpalka. Ühtki neist ei ole sellesse strateegiasse kaasatud. Olukord on lausa vastupidine: on oht, et eesmärgid, nagu vaesusevastane võitlus ning vaesuse vähendamine 25%-le, võidakse praegusest strateegiast üldse välja jätta, sest need ei sobi liikmesriikide või valitsuste võimaluste ja huvidega.

Ka ELi viimase kümne aasta tööhõiveandmetest järeldub selgelt, et just ebatüüpiliste ja ebakindlate töökohtade osakaal on tõusnud 60%-ni. Ebatüüpliste töökohtade hulga suurenemise tõttu peaksime aga vastava mudeli looma ka strateegia ja suuniste raames, mis on hetkel suunatud turvalistele ja vaesuskindlatele töökohtadele. See on üks meie praegustest põhinõuetest, millega tegeleme.

Nii kaua kui Euroopa Liit, asutused ning nende kindlad poliitikad ei saada aga julgustavaid signaale marginaliseeritutele, vaesuses elavatele inimestele või noortele, kellel puuduvad tulevikuväljavaated, ei suuda me neid gruppe veenda, et ühtne Euroopa Liit tähendab neile kindlat tulevikku. See on demokraatlik puudujääk, mida praegune ELi 2020. aasta strateegia ei käsitle, ning peaksime selle vastu võitlema koos oma kodanikega.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Kreeka ja euroala probleemid on tekitanud tõsise olukorra, mille lahendamiseks vajame struktuurset lähenemisviisi. Esitatud ELi 2020. aasta strateegia eesmärgiks on edendada majanduskasvu ning töökohtade loomist.

Selles strateegias on õigusega kaetud ka riikide rahanduse heaolu. Ometigi on sellest algatusest kasu vaid siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks tuleb tugevdada stabiilsuse ja kasvu pakti, et selline olukord ei saaks enam kunagi tekkida. Küsimus ei ole mitte ainult struktuurides ja eeskirjades, vaid ka mõtteviisis. Siinkohal on ülimalt oluline, et liikmesriigid täidaksid oma eelarvekohustusi, nagu ma eelmisel nädalal Ateenas toimunud konverentsil ka rõhutasin.

On väga tervitatav, kui liikmesriigid kutsuvad üksteist nõukogu kontekstis riikide rahanduse korrastamiseks vajalike struktuurireformide osas vastutust võtma. Minu arvates peaks see käima majandustegevuse kooskõlastamise alla.

Teine tingimus, millele teie tähelepanu sooviksin juhtida, on see, et ei soovita olukorda, kus Euroopa Liit pöörab tähelepanu sellistele poliitikavaldkondadele nagu sotsiaalteemad, tööhõive ja sotsiaalne kaasatus. Euroopa tasandil ei ole nendes valdkondades võimalik eesmärke jõustada ja see on tegelikult ka õigustatud. Lissaboni strateegia puhul sai selgeks, et selline lähenemine ei tööta. Ka siin saab kinnitust asjaolu, et peremehe nimega Euroopa toovad välja just piirangud.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Täna arutame Euroopa majandust pikaajalises perspektiivis ning seda, kuidas saavutada jätkusuutlik majanduskasv. Tuleb tunnistada, et sel ajal, kui Euroopa seda arutab, olen veetnud nii mõnegi unetu öö, sest siiamaani ei ole Euroopa just palju ettepanekuid teinud. Sooviksin parlamendile meelde tuletada, et Lissaboni strateegias nõustus Euroopa saama kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks maailmas. See plaan meil loomulikult ebaõnnestus.

Euroopa Liit on hakkama saanud vaid bürokraatia suurendamise, mittevajalike eeskirjade loomise – eriti minu kodumaal Hollandis –, maksude tõstmise, massilise immigratsiooni, kuritegevuse tõusu ning turvatunde kaotamisega. Vaatame aga nüüd lisaks ELiga liitumist ootavaid riike, kellega me igapäevaselt läbirääkimisi peame: Albaania, Bosnia, Türgi – kõik vaesed riigid, moslemiriigid, korrumpeerunud ja kriminaalsed – ning pankrotistunud Island.

Lisaks kuuleme siin istungisaalis iga päev, kuidas Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Euroopa Parlamendis ja isegi Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni esindajad rõhutavad, et vajame rohelisemat majandust ja peame tuuleturbiinide ja rohelise elektri jaoks eraldama miljardite eurode suuruseid toetusi, kuigi meie majandus muutub Hiina, USA ja India majandusega võrreldes üha vähem ja vähem konkurentsivõimeliseks.

Olete üllatunud, et meie majanduse areng seisab? Majanduslikult tugeva Euroopa saavutamiseks on vaid üks viis – vähem bürokraatiat, vähem ametnikke Brüsselis ning vähem bürokraatiat ka liikmesriikides. Makse tuleb suurendamise asemel kärpida ning massiline immigratsioon tuleb peatada. Kreeka tuleb euroalast kindlasti välja heita. Soovin, et kõik siin viibivad Euroopa Parlamendi liikmed vaataksid korra peeglisse ja vastaksid küsimusele, mida olete viimaste aastate jooksul teinud, et panna Kreeka täitma stabiilsuse ja kasvu pakti raames antud lubadusi? Ma juba tean teie vastust: mitte midagi. Olete kõik siin maganud, ajal kui sellised riigid nagu Kreeka on raha laristanud ning lasknud valitsusel ülekäte minna.

Kui Euroopa neid probleeme ei lahenda, on üsna tõenäoline, et minu kodumaa Holland ning lisaks ka Saksamaa lahkuvad euroalast.

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud president! Peaaegu kaks nädalat tagasi esitatud finantstoetuspakett oli hädavajalik, kuid ei ole lahendus Euroopa probleemidele. Nüüd on aeg tegudeks, otsusteks ning usu taastamiseks riikide rahandusse. Ütleksin, et peame arutama 2020. aasta strateegiat, kuid veelgi enam vajame aga hoopis 2010. aasta strateegiat, kus on välja toodud tegevused, millega taastada kasv, vähendada puudujääke ning suurendada optimismi.

Kuid vajaliku kasvu saavutamiseks peame kõigepealt taastama usu riikide rahandusse. Selles osas on sotsialistid ebaõnnestunud. Nad kaitsevad samu poliitikaid, mis viisid puudujääkide ja Kreeka, Hispaania, Portugali ning teiste riikide kriisini. Raportöör Liem Hoang Ngoci arvates peaksime neid poliitikaid pikendama ning puudujääkide vähendamisega ootama. Rootsi esindaja Marita Ulvskog tegi ettepaneku kulutamist suurendada. Sotsialistid on hakanud ohustama Euroopa õitsengut, taastumist ja uute töökohtade loomist. Võin teile kinnitada, et seal, kus sotsialistid ebaõnnestuvad, asub fraktsioon PPE tegudele – seisame selle eest, et vähendada puudujääke, taastada usaldus, viia ellu kasvureformid ja luua uusi töökohti. Seda Euroopa vajab ning oleme omal kohal ja võtame vastu raskeid otsuseid ning kohustusi seal, kus teised ebaõnnestuvad.

  Alejandro Cercas (S&D). – (ES) Austatud president! Enne jätkamist pean võtma hetke, et paluda eelmisel sõnavõtjal Kreekasse minna ja seal küsida, kes on vastutav probleemide eest, millega töölised peavad hetkel silmitsi seisma. Nad ei oota Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonilt imetegusid. Seda kindlasti mitte! Nad loodavad tõelist poliitilist muudatust, just sellist, mille võiks kaasa tuua 2020. aasta strateegia.

Kui meie analüüs on vigane, on vigased ka meie tulemused. Järeldus, milleni peame jõudma, on see, et Euroopa kannatatuste põhjuseks on ahnus, vähene reguleeritus, vähene majandusvaldkonna juhtimine, ebapiisavalt haritud ja vähese ühtekuuluvustundega elanikud, puudulik sotsiaalne õiglus, madal töökohtade loomise aktiivsus ning see, et väljaspool tööturgu eksisteerivad vähese väljaõppega tohutud inimgrupid.

Austatud president! Järgmise kümne aasta jooksul tehtavate pingutuste eesmärgiks peab olema töötavate inimeste hulga suurendamine ning see, et inimesed on tootlikkussõja võitmiseks hariduslikust vaatepunktist palju paremini ette valmistatud. Ilma tootlikkussõda võitmata ei ole Euroopal võimalik konkurentsivõimelisemaks muutuda. Me ei teeni endale maailmas kohta palkade langetamise ega sotsiaalstandardite hävitamisega – pigem peame oma teadmiste taset tõstma, suurendades ühiskonna solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse taset. Need on meie tugevad küljed. Peame muutma Euroopa ainulaadselt ühtseks kontinendiks, millel on selge projekt, selged eesmärgid ja majandusvaldkonna juhtimine, mis ei võimalda meil mitte ainult tegeleda tänaste, vaid ka homsete väljakutsetega.

Need on meie ootused. Nende ootuste taga on suurem osa tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes töötavad selle nimel, et vaigistada üleskutseid, mille eesmärgiks on pöörduda tagasi igaüks-enda-eest-mõtteviisi juurde ja hävitada sellega solidaarsus.

Austatud president! Loodame, et 2020. aasta strateegia jõuab kõigi Euroopa kodanikeni, kes ootavad meilt töökohti, kõrgetasemelisemat tööhõivesektorit, majandusjuhtimist ja maksude konsolideerimist. Maksude konsolideerimine on hea, kuid lisaks sellele peame teostama ka sotsiaalse ja majandusliku konsolideerimise, sest vastasel juhul ei saavuta me midagi.

  Michael Theurer (ALDE). – (DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Nagu oleme kuulnud, tuleb finantsturgudele luua uus reguleeriv raamistik, et meil oleks tulevikus võimalik vältida praeguse kriisini viinud liialdusi.

Valitsuste võlgade põhjuseid uurides saab aga selgeks, et räägime siin parlamendis liiga palju riigivõlgadest ning liiga vähe sellest, kuidas saavutada õitseng ja kasv. Mis määrab meie kasvu? Meie kasv ja õitseng sõltub sellest, kas Euroopa Liidu inimesed suudavad arendada tooteid ja välja käia uusi mõtteid, mida oleks võimalik maailmaturul müüa.

Seetõttu on väga hea, et ELi 2020. aasta strateegia ühe peatüki nimeks on „Innovatiivne liit”. Peame keskenduma leiutistele ning sellele, kuidas teadus- ja arendustegevuse olukorda parandada. Seejuures on väga tähtis suurendada teadustöö rahastamise ja regionaalarengu poliitika koostoimet. Nendes valdkondades on võimalik veel väga palju ära teha. Olen koos liberaalide ja Saksamaa Vaba Demokraatliku Parteiga (FDP) selle poolt, et keskenduda tuleb väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Peaksime kandma hoolt selle eest, et EL kasutaks meie rahastamist viisil, mis tagab rahale ka VKEde tegeliku juurdepääsu, ja selle, et ülikoolide ja kõrgkoolide ning VKEde vahel toimuks tehnoloogiasiire. Peame inimesi julgustama oma saatust enda kätte võtma – võtma endale vastutust ja olema algatusvõimelisemad. Valitsus ei saa töökohti luua – need peavad majandustegevuse käigus ise tekkima.

  Elisabeth Schroedter (Verts/ALE). – (DE) Austatud president, lugupeetud volinikud, head kolleegid! Praeguseks oleme kõik mõistnud, et üleminek rohelisema majanduse arendamisele peab algama kohe, sest kliimamuutused seavad ELi majandusalase edu ohtu.

Ometigi puudub Euroopa 2020. aasta strateegiast majanduse keskkonnamuutusi ja rohelist tööhõivestrateegiat ühendav lüli. Uuringute põhjal on selgunud, et juba ainuüksi energiavaldkonna ülemineku raames on võimalik luua vähemalt 8 miljonit uut töökohta. Euroopa 2020. aasta strateegia raames vajame kõigepealt roheliste tööde algatust. See algatus peab peegelduma kindlates meetmetes ja integreeritud suunistes. Seega vajame stabiilseid õiguslikke ja poliitilisi raamistikke, et investorid investeeriksid tõepoolest rohelistesse töökohtadesse. See tähendab ühenduste rajamist nii teadus- ja arendustegevuse ning majanduse vahele, uuendustegevuse klastrite edendamist kui lisaks ka võimalust edendada klastreid, mis asuvad ebasoodsates piirkondades. Sellele tulemusele jõutakse Lambert van Nistelrooiji raportis ja ma olen sellega täiesti nõus. Kuigi ma ei nõustu nendega, kes soovivad eeltoodud piirkondadele eraldusprogrammi raames nõudmisi esitada, suunatakse sellest raportist ning esitatud ettepanekutest pärinev hoog siiski õigesse suunda ning see aitab kaasa roheliste töökohtade loomisele.

Tööhõivestrateegia osas peame aga keskenduma võrdselt nii sellele, kuidas muutus rohelisema majanduse poole suunata, kui ka sellele, kuidas töölised kaasata ja neid üleminekuks ette valmistada. Nende sõnadega pöördun eelkõige volinik László Andori poole. Põhimõtteliselt on esitatud tööhõivepoliitika suuniste struktuur õige ja tasakaalustatud. Eriti tähtis on see, et eraldi põhiteemana on välja toodud haridus. See valdkond pakub vaesuse nõiaringi murdmiseks suurepäraseid võimalusi. Tegu on rohelise tööhõivestrateegia nurgakiviga ning seetõttu ka Euroopa 2020. aasta strateegia edu võtmega. Ometigi peame ka suuniseid kindlasti täiendama. Tööhõivesuunised mängivad väga tähtsat rolli ning tänu neile on meil võimalik roheliste töökohtade potentsiaali täiel määral ära kasutada.

  Konrad Szymański (ECR). – (PL) Euroopa aeglasest majanduskasvust ning kriisile järgnenud hävingust võib teha väga erinevaid järeldusi. Kindlasti võidakse nõustuda täiskogul nendega, kes soovitavad vähendada kontsessiooni-, administratiiv- ja teabekoormust, mida ei ole tekitanud mitte ainult liikmesriigid, vaid ka Euroopa Liit ja Euroopa Parlament. Kahjuks on aga oht, et kasutame ravimit, mis on esialgsest haigusest palju hullema mõjuga. Üks sellistest meetmetest, mis Euroopa kasvu kahjustaks, on Euroopa Liidu rolli suurendamine maksukoostöö ja -koordineerimise ning sellele järgneva maksude ühtlustamise vallas. Konkureerivad maksud, nagu konkurents üldse, on kodanikele ja turgudele kasulikud. Konkureerivad maksud annavad võimaluse paremaid tulemusi saavutada ja on ülemaailmse konkurentsivõime seisukohalt väga olulised. Seega peaks liidu majanduspoliitika keskseks põhimõtteks olema ühtsed vabadused, ühisturg ja liidu pädevuste mittelaiendamine.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Austatud president! Arvame, et on aeg lõpetada sõnamängud ning rääkida tegelikest probleemidest, millega suurem osa meie riikide kodanikest peavad silmitsi seisma. Inimesed kannatavad – enam kui 85 miljonit inimest kannatab vaesuse all Euroopa Liidus, mis on maailma üks rikkaimaid piirkondi ning kus teenitakse jätkuvalt täiesti ennekuulmatuid kasumeid, ilma et keegi nende kontrollimiseks mingisuguseidki meetmeid rakendaks. Soovime rääkida tööga kindlustatusest ja töötajate madalatest palkadest, noortest ning naistest, kes ei leia tööd, ja 23 miljonist töötust. Soovime rääkida vanuritest, kellele ei võimaldata inimväärset vanaduspõlve, ja lastest, kelle tulevikud hüpoteekidega rikutakse.

Teeme selle selgeks: praegusel kujul viib Euroopa 2020. aasta strateegia meid täpselt samale teele, mis lõppes praeguse kriisiga. Euroopa Komisjon ei tahtnud praeguse olukorra põhjuseid analüüsida ega arvesse võtta Lissaboni strateegia rakendamisega sätestatud poliitikate põhimõtete tagajärgi, mis majandussektorite (sh ka finantsteenuste) liberaliseerimise ning turvaliseks paindlikkuseks kutsutava tööalase paindlikkusega kaasnesid.

Hetkel üritavad nad leida viisi, kuidas rikkuse kontsentreerumist veelgi soodustada, kasutades selleks eri direktiive, mis hõlbustavad strateegiliste majandussektorite erastamist ning survet avalikele teenustele, teenides nii majandusgruppide huve sellistes valdkondades nagu tervishoid, sotsiaalabi ja haridus. Silmas peetakse vaid kasumit. Nad eelistavad varjata tõsiasja, et vaid nendest poliitikatest lahtiütlemine võimaldab meil kurssi muuta ning sotsiaalsele arengule aluse panna. Sellest hoolimata nõuame nendest poliitikatest lahtiütlemist ja arvame, et on aeg stabiilsuse paktist loobuda ning asendada see sotsiaalse arengu ning progressi programmiga. Selles programmis tuleb prioritiseerida tootmist, kvaliteetseid avalikke teenuseid ning õiguste, palkade, inimväärsete pensionide ja pensionile jäämise tingimustega töökohti, sotsiaalset kaasatust ning rikkuse õiglast jagamist ning jaotuvust. Need prioriteedid eeldavad tõelist majanduslikku ja sotsiaalset kaasatust, mille raames tugevdatakse selgelt liidu eelarvet, solidaarsust, avalikke poliitikaid ning riigipoolset kontrolli majanduse esmatähtsate sektorite üle.

Oleme kindlad, et töötajad ja rahvas jätkavad selle eest võitlemist – näiteks homme Kreekas või 29. mail Portugalis. Me elame nende pingutustele aktiivselt kaasa!

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president! 2020. aasta strateegias öeldakse kindlasti väga huvitavaid asju, kuid võttes arvesse meie praegust laienemist, on 2020. aastaks liitunud ELiga kindlasti vähemalt viis uut riiki, tõenäoliselt lausa kaheksa. Juba 2010. aastal on ELil 12 netopanustaja staatuses riiki. Ülejäänud 15 liikmesriiki on subsideeritud.

Ei ole tõenäoline, et ükski uutest riikidest hakkab panustajaks. Seetõttu on 2020. aastal ELis üsna tõenäoliselt vähemalt 23 subsideeritavat riiki. Tundub, et põhimõtteliselt on EList 2020. aastaks saanud ülekandeliit, mis kannab 12 panustajariigi raha üle 23 subsideeritavale riigile. Kahjuks kaasatakse sellesse ebaõiglaselt ka Ühendkuningriigi maksumaksjad. Kriisis tugevalt kannatada saanud Ühendkuningriik on ELi eelarvesse panustajate seas suuruselt teine.

Saksamaa eelmistel kohalikel valimistel ütlesid Põhja-Reini-Vestfaali liidumaa hääletajad „ei” nende koalitsioonile ja ühtlasi ka ülekandeliidule. Teiste panustajariikide hääletajad ütlevad järgmise kümne aasta jooksul samuti „ei”. 2020. aastaks on lõhe juba ületamatu. Suurbritannia ei ole huvitatud üle kanali valitsevast majanduskaosest, ent kui laienemist kohe ei peatata, ei ole majanduskaosest pääsu. Seetõttu liigub 2020. aasta strateegia vales suunas.

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Head kolleegid! Soovin teilt täie lugupidamise juures küsida, kas te ei arva, et siin on teoksil midagi väga imelikku. Miljonite eurooplaste elusid muutnud finants- ja majanduskriisi puudutava üliolulise arutelu ajal on siin kohal vaid ligikaudu 40 inimest. Oleme möödunud kolme päeva jooksul õhutanud Euroopa majandusettevõtjaid ja kodanikke energiat säästma ning ilmselgelt on see mõtteviis üle kandunud ka täiskogu istungitele, kus me, kui kaamerad nüüd näitaksid, raiskame energiat jalgpallistaadioni mõõtu ruumi valgustamisele, kus hääletuste välisel ajal on kohal vaid umbes 40 inimest. 27 tõlkide kabiinis on igaühes kolm inimest, kokku 81 professionaalset sünkroontõlki, kes meie juttu vahendavad. 40 Euroopa Parlamendi liikme puhul teeb see kaks tõlki inimese kohta. Kas te ei arva, et on aeg peeglisse vaadata ja lõpetada pensionäride, tuletõrjujate, õdede ja õpetajate sissetulekute kärpimine?

  Lena Kolarska-Bobińska (PPE). – (PL) Kriisi ajal, kui ohus on Euroopa Liidu terviklikkus, peaksime majanduskasvu edendamiseks liidu ühtekuuluvusele erilist tähelepanu pöörama. Me ei tea endiselt, kas kriis süvendab Euroopa eri piirkondade vahelisi erinevusi. Ajaloolised erinevused piirkondade arengu tasandil võivad suureneda ja lisaks võib juhtuda, et näeme ka uute eristavate faktorite tekkimist.

Sellises olukorras vajame hädasti mehhanisme, millega piirkondade erinevusi vähendada – selle eesmärgi saavutamisele paneb aluse tugeva regionaalpoliitika jätkamine. Sellises olukorras ei oleks nutikas poliitika järgimine lõpetada ning piirkondlike ja kohalike organite rahastamist tuntaval määral vähendada, kuna see ohustaks tugevalt majanduskasvu suurendamist ning samas ka Euroopa ühtsust.

Nii Euroopa 2020. aasta strateegia kui ka ühtekuuluvuspoliitika üritavad sama eesmärki saavutada. Neil on suur mõju majanduse taaselustamisele ning need on väga tähtsad ka Euroopa solidaarsuspoliitika seisukohast. Hetkel vajame aga nende paremat koordineeritust. Uute väljakutsete puhul uute ja eraldiseisvate sihtotstarbeliste fondide loomine on aja ja raha raiskamine, mis venitaks ka 2020. aasta strateegia realiseerimist – sellele saaks osaks sama saatus, mis tabas Lissaboni lepingut. Peame tagama võtmetähtsusega infrastruktuuriprojektide rahastamise ning vältima regionaalpoliitika taasriigistamist.

Hetkel tunneme väga tihti survet teatud liikmesriikide valitsustelt ning Euroopa Komisjonilt, millega üritatakse regionaalpoliitika kulusid suuremal või vähemal määral vähendada. Kuid sõnum, mida sisaldab Euroopa Parlamendi raport, mille variraportöör ma olin, on selgemast selgem. Vajame tugevamat, mitte nõrgemat ühtekuuluvuspoliitikat. Vajame tõelist Euroopa solidaarsust.

  Evelyne Gebhardt (S&D). – (EN) Austatud president, Louis Grech! Sooviksin teid õnnitleda täiesti suurepärase päevakorda esitatud raporti eest, mis annab meile aluse, millelt edasi liikuda. Tänan, et kasutasite fraasi, mida pidevalt korrata armastan – majandus on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Just sellel peaks Euroopa Liidu poliitika põhinema!

Oma raportis tõite väga õigesti välja, et siseturu ühiskondlike, tarbijapõhiste, keskkondlike ning majanduslike mõjude ja siseturul tehtavate otsuste pädev hindamine on eriti tähtis. Siiani on meil just see puudunud ja meie kodanikele ebapiisavalt nähtavaks jäänud. On väga tähtis, et osutaksime probleemi käsitledes tegelikele humanistlikele ja terviklikele elementidele isegi siis, kui tegu on siseturu küsimusega.

Oma raportis sätestasite ka ühe punkti, mis on meile, sotsiaaldemokraatidele, eriti tähtis. Ütlesite, et sotsiaalpoliitikat tuleks käsitleda siseturupoliitika südamikuna ja et üldiste majandushuvide teenuste kaitsmine on eriti tähtis. Lisaks kutsusite meid üles arendama strateegiat, mis keskenduvad siseturu sotsiaalsete eelistega seonduva kommunikatsiooni täiustamisele.

Kui kaalume vaid neid paari punkti, siis mõistame, et suudame väga palju ära teha, kui Euroopa Komisjon meid toetab. Lisaks loodan südamest, et komisjon haarab Louis Grechi pakutud võimalusest ja annab ELi kodanikule keskendumise protsessile hoo sisse. See on tõepoolest minu suur soov ning nagu teame, on Michel Barnier seda juba teha lubanud. Kui siseturule selle nurga alt läheneme, saab Euroopa Liidu poliitika suurema heakskiidu osaliseks ning meil on võimalik helgemat tulevikku loota.

ISTUNGI JUHATAJA: Edward McMILLAN-SCOTT
asepresident

  Robert Rochefort (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Arutelus Euroopa 2020. aasta strateegia üle sooviksin ma kasutada Louis Grechi väga huvitavat raportit, et väljendada teile oma veendumust, et tarbijaid ei tohi sellest tulevikustrateegiast välja jätta.

Vaadates komisjoni teksti Euroopa 2020. aasta strateegia kohta, märkan ma, et tarbijaid ei ole selles peaaegu üldse mainitud. Praeguses kriisis tuleb meeles pidada, et kuigi investeerimine on muidugi võtmetähtsusega muutuja, moodustab tarbimine meie eri riikides 60–70% meie SKPst.

Seepärast sooviksin, et me liiguksime ka Euroopa 2020. aasta strateegias edasi selles suunas. Mulle meeldiks näha Euroopat kui teerajajat teistmoodi tarbimisviisile, mis põhineks teadmiste kolmnurgal ja säästval arengul; Euroopat, mis on võimeline arendama tootmistingimusi ja tooteid, mis on loodud just tarbijate huve silmas pidades ja koos nendega; Euroopat, mis on keskendunud rohkem kvaliteedile, mitte enam lihtsalt kvantiteedile. Mulle meeldiks näha tõhusamat konkurentsi, mis ei julgusta hindu alandama lihtsalt allahindluse pärast, vaid mille eesmärgiks on suurema tarbijarahulolu saavutamine.

Seepärast, volinik, on minu küsimus väga lihtne. Kas te kavatsete teha president Barrosole ja volinike kolleegiumile ettepaneku selle valdkonna käsitlemise jaoks töörühma moodustamiseks, et tarbijaid ei peetaks enam kohandatavateks muutujateks, passiivseteks üksikisikuteks, vaid pigem aktiivseteks osalisteks, kes on teie poolt, tegelikult meie kõigi poolt, et saaksime luua tulevikuühiskonna, mida me nii väga vajame?

  Emilie Turunen (Verts/ALE). – (DA) Austatud juhataja! Ma tahaksin võtta natuke aega, et rääkida ELi 2020. aasta strateegia sotsiaalsetest ja tööhõiveaspektidest ning komisjoni asjakohastest jõupingutustest. Kindlasti ei ole saladuseks, et Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon oleks soovinud näha praegu esitatust palju ambitsioonikamat ELi 2020. aasta strateegiat, mis väljendaks siirast soovi määratleda, kuidas Euroopa ennast edaspidi üleval peab, ning soovi kõrgete sotsiaalsete ja tööhõive-eesmärkide seadmiseks. Praegu on meil aga selline olukord, kus liikmesriikidel ei olnud kavatsustki komisjoni esitatud kava välja arendada. Selle asemel liiguvad nad hoopis tagurpidi suunas.

Esiteks seoses vaesuse vastu võitlemisega: paljud liikmesriigid on kahelnud, kas EL on piisavalt pädev vaesuse vastu võitlema ja konkreetseid asjakohaseid eesmärke seadma. Vastusena ütleksin ma, et sellel on olemas õiguslik alus mitmetes kohtades uues Lissaboni lepingus, näiteks Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 9 ja 153. Seega on asi lihtsalt kättevõtmises. Teiseks on teised liikmesriigid, sealhulgas minu koduriik Taani, kritiseerinud vaesuse määratlust. Muidugi tuleb meil välja mõelda hea määratlus. Need väited ei saa aga varjata tõsiasja, et siin on kõige tähtsamaks küsimuseks see, kas me ikka tõesti tahame Euroopas vaesuse vastu võidelda. Selle üle tegelikult arutelu käibki.

Kas tahame vähendada Euroopas elavate vaesete inimeste arvu, keda on praegu 84 miljonit? Kas me tahame vähendada vaeste tööliste arvu, keda on praegu ligi 17 miljonit? Kas me ei soovi mitte üksnes, et kõikidel oleks töökoht, vaid et see töökoht oleks ka hea ja väärtuslik? Kas me soovime, et noored pääseksid tööturule? Jah, muidugi tahame seda, ja just sellepärast ongi meil vaja konkreetseid eesmärke sotsiaalküsimuste ja tööhõive valdkonna suhtes. Euroopas valitseb praegu majanduskriis, kuid me ei tohi lasta sellel ennast vaimselt tõkestada ja panna meid nendes valdkondades ambitsioonikate eesmärkide seadmist kartma. Kui meil ei ole julgust seda kohe teha, siis hakkab see õõnestama Euroopa majanduslikku olukorda, aga ka meie sotsiaalset ühtekuuluvust. Seepärast, lugupeetud volinikud, head kolleegid, ütlen ma teile, et just poliitiline tahe on otsustava tähtsusega. Ma loodan, et parlament ja komisjon haaravad initsiatiivi ja julgustavad kahtlevaid liikmesriike hoopis sotsiaalsele 2020. aasta Euroopale pühenduma. Ma loodan, et teie kui volinikud olete valmis seda tegema.

  Oldřich Vlasák (ECR). – (CS) Me oleme terve päeva arutanud Euroopa Liidu jaoks soovitavaid strateegilisi eesmärke. Minu arvates tuleks aga soovitud edasise arengu küsimus esitada esmalt siiski meie kodanikele ja nendele, keda see kõige rohkem puudutab, nimelt linnapeadele ja kohalikele volikogu liikmetele. Mulle oli suureks pettumuseks, et kohalike asutuste rolli ei ole ELi 2020. aasta strateegias piisavalt kajastatud. Selles strateegias on küll põhjendatult mainitud vajadust tihedamate suhete järele piirkondlike ja kohalike partneritega, kuid siiski on ebaselge, kuidas partnerluse põhimõtet tuleks tegelikkuses kohaldada. Lisaks sellele on konsultatsioonid vabatahtlikud, mispärast ei ole need liikmesriikide jaoks otsustamise suhtes mitte mingil moel siduvad. Ma võin selle kohta ka ühe konkreetse näite tuua. Kui Tšehhi Linnade ja Kohalike Omavalitsuste Liit kommenteeris meie valitsuse seisukohta seoses ELi 2020. aasta strateegiaga, siis neid kommentaare mitte üksnes ei võetud arvesse, vaid see liit ei saanud isegi mitte asjakohast vastust selle kohta, kuidas neid kommentaare käsitleti.

Kui tahame vältida Lissaboni strateegia nurjumise kordumist, siis me ei tohi jätkuvalt eirata kohalike asutuste arvamust, mis moodustavad osa kõikide liikmesriikide avalikust haldusest ja kelle roll on kogu Euroopa poliitika täideviimisel võtmetähtsusega. Vastupidi, nn madalamal positsioonil olevate osalistega kohustusliku konsultatsiooni pidamine annaks olulisi avastusi vastuvõetud meetmete õigeks, tõhusaks ja efektiivseks rakendamiseks. Seepärast sooviksin ma pöörduda komisjoni poole palvega jälgida põhjalikult kohalike asutuste kogu protsessiga sidumise meetodit.

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja! Kehtiv Lissaboni strateegia on lihtsalt Euroopa Liidu 2020. aasta strateegiaks ümber nimetatud. Sisuliselt ei lükka komisjoni ettepanekud ümber praegusi eesmärke, mis ei ole mitte üksnes saavutamata jäänud, vaid viimase kümne aasta areng on ka näidanud, et Euroopa Liidu kodanike elatustase on vähehaaval halvenenud. Sellest olenemata ei sisalda komisjoni esitatud ettepanekud piisavalt sotsiaalseid kriteeriume. Seepärast me küsime: millise meetme kohta teeb komisjon ettepaneku, et hoida ära turu vastutusvõimetust, oma suva järgi koondamisi ja töö suhtes ebakindluse levimist? Kas Rahvusvahelise Valuutafondi kaasamine ei too liikmesriikide ja rahva jaoks kaasa veel keerulisemaid tingimusi? Mina arvan, et kui stabiilsuspakti ei asendata sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks vajaliku paktiga, tõmbub silmus rahva kaela ümber veel rohkem koomale ning vaja on suuremate ohvrite toomist.

  Timo Soini (EFD). – (FI) Austatud juhataja! Kui ma 1980ndatel Helsingi Ülikoolis õppisin, oli ikka veel Nõukogude Liidu tugevnemise aeg. Probleemide korral nõuti siis rohkem sotsialismi. Nüüd olen ma keskealine pereisa Euroopa Liidus ja kui siin on probleeme, siis nõuame suuremat integratsiooni. Need filosoofiad on hämmastavalt sarnased ja ka tulemus on sama – need ei toimi.

Tuginegem hoopis rahvusriikidele! Selleks tuleb meil enne leiva jagamist see valmis küpsetada, nagu me Soomes ütleme. Loogem töökohti ja õigeid tingimusi! Sellest saab meie tugevuse allikas. Nii teeme edusamme. Meil on puudus tööandjatest – mitte töötajatest, vaid tööandjatest, kes suudavad inimestele töökohti pakkuda.

Väikeettevõtetel on siinkohal otsustav tähtsus. Peaksime lükkama arutelu autoomanik-juhtide tööaja üle järgmise osaistungjärguni edasi. See on tüüpiline näide olukorrast, kus peaksime võtma sõna iseseisvate ettevõtjate eest, kes loovad töökohti, kellel läheb hästi ja kes saavad inimesi tööle võtta. Kuid nüüd on oht, et me kaotame haldusotsuste tõttu töökohti. Ma tõepoolest armastan Euroopat, isegi kui ma ei saa sama Euroopa Liidu kohta öelda.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Aastal, mil toimuvad maailmameistrivõistlused, võiksid kolleegid nõukogust jalgpallist õppida, et hea jalgpallimäng ei ole võimalik, kui kohtunik iga mängijat valvab. Ilma reeglite, kohtuniku ja karistatavate vigadeta peetav mäng lõppeks aga kaosega. Just selline on ka praegune olukord!

On viimane aeg, et Euroopa 2020. aasta strateegia lõpetaks riskifondidega spekuleerimise. Need, kes on spekulatsioonide ja pööraselt kõrgete intressimäärade pealt mitmeid aastaid korralikult teeninud, peaksid nüüd oma panuse andma. Selle eest peaksid maksma mitte väikehoiustajad, vaid hoopis spekulatiivsel teel suuri kasumeid teeninud ettevõtted.

Samuti ei tohiks ühtekuuluvuspoliitika jätta tähelepanuta eurokriisi. Peale praeguse päästemeetmete paketi on Kreeka saanud minevikus ebaproportsionaalselt abi ka põllumajandusfondidest ja piirkondlikest rahastamistest. On selge, et see raha on kadunud ilma vajalike struktuuriliste muudatuste tegemiseta, ning see riik on aastatepikkusele rahastamisele vaatamata kokkuvarisemise äärel. Ma ei näe küll põhjust, miks peaksime sellises olukorras rahakraani lahti jätma. Miks me ei võta kuulda volinik Rehni, kes on teinud üpris mõistliku ettepaneku rahastamise vähendamise kohta. Lõpuks ei saa me lasta ELil rahaülekannete liiduks muutuda. Tsentraliseeritud plaanimajandus, mida mõned teist näha sooviksid, ei ole veel ennast tõestanud, isegi kui see tuleb Brüsselist.

Mida siis vaja on? Vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja kui see ei toimi, siis julgeid ja tõhusaid karistusmehhanisme. Kõik see peaks sisalduma Euroopa 2020. aasta strateegias.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, head kolleegid! Euroopas valitsev majanduslik ja finantsolukord õigustab täielikult neid kasutusele võetud äärmuslikke meetmeid, eriti euroala stabiliseerimiseks ja meie ühisraha õõnestamise ärahoidmiseks. Olukorra kiireloomulisus õigustab võetud praktilist lähenemisviisi. Vastuvõetud meetmete rakendamisel tuleks aga tagada, et parlament oleks oma volituste reguleerimisala piires kaasatud ning saaks oma demokraatlikku kontrolli sobivates tingimustes rakendada.

Me peame tõepoolest tagama, et meie kaaskodanikud ei kaotaks kindlustunnet ja taastaks oma usalduse poliitiliste institutsioonide suhtes. Ilma usalduseta ei ole ükski struktuurireform ega vajalike rangete meetmete aktsepteerimine võimalik.

Finantskriisiga silmitsi seistes ei ole Euroopa olnud passiivne. Me ei räägi sellest piisavalt sageli. 2009. aastal koostasime ja võtsime vastu määrused reitinguagentuuride kohta, mille rakendussätted komisjon peagi avaldab. Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hääletas mõni päev tagasi rahandustegevuse järelevalvepaketi poolt. Eelmisel esmaspäeval võttis see sama komisjon suure häälteenamusega vastu raporti riskifondide valitsejate määruse kohta.

Algatatud on kolmepoolsed läbirääkimised nõukoguga kokkuleppe saavutamiseks. See kokkulepe tuleb saavutada kiiresti, et meie institutsioonid säilitaksid oma usaldusväärsuse. Meie kaaskodanikud küsivad meilt sageli: „Mida Euroopa teeb?” Me peame vastama nende ootustele.

Selle suhtes sooviksin ma teid, volinik, teie kindlameelsuse puhul õnnitleda ning julgustada teid kavandatud tööprogrammiga jätkama vastavalt teie kuulamisel võetud kohustustele. Teie ambitsioonikal, ent olulisel ajakaval on olemas meie toetus. Me toetame teid, et vajalik finantsteenuste määrus saaks teoks. Siin ei ole küsimus finantssektori heidutamises, vaid eeskirjade kehtestamises, et tagada, et reguleeritud oleksid sellised tegevused, mis seda nõuavad, ning tehingute turvalisemaks ja läbipaistvamaks muutmises.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Austatud volinikud, head kolleegid! Täna on Euroopa ees kaks suurt ülesannet: kavandada uus strateegia, mille üle me praegu arutleme ja mis areneb minu arvates kenasti. Kui Euroopa ei leia aga uut töömeetodit, siis on see jõudnud pöördepunkti. Möödunud nädalate sündmused seoses Kreeka kriisiga – ja siinkohal ei ole ma Jean-Paul Gauzès’ga nõus, kuna kahjuks on Euroopa Liit ja liikmesriigid ning eriti Andrea Merkel sellele olukorrale reageerimisega hiljaks jäänud – tähendavad, et Euroopa on jõudnud pöördepunkti. Tegemist on äärmiselt ohtliku pöördepunktiga, mis määrab ära, kas liigume taasriigistamise, rahvusliku taandumise ja enesekesksuse või hoopis kommunitarismi suunas. Kui me ei liigu kommunitarismi suunas, siis Michel Barnieri kirjeldatud programmi ei rakendata ning see on kasutu. Uute eesmärkide püstitamisel on väga oluline pidada meeles meie eelnevat poliitikat, ühtekuuluvuspoliitikat, ühist põllumajanduspoliitikat või, vaadates volinik Andorit, Euroopa sotsiaalse mudeli uuendamist. Head kolleegid! Oleme jõudnud pöördepunkti. Paar viimast nädalat on tõestanud: eelmine mudel ei tööta ja praegune mudel ei toimi korralikult. Ma olen selle poolt, et komisjon teostab järelevalvet riikide eelarvete üle, enne kui need liikmesriikide parlamentidele esitatakse.

  Carl Haglund (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Minu kaastöö käsitleb Liem Hoang Ngoci raportit rahanduse jätkusuutlikkuse kohta avalikus sektoris. See oli väga huvitav raport, millega töötada. Olukord oli selline – mis oli raportööri kõnest ka väga selge –, et ideoloogilisest vaatenurgast olid meil selle küsimuse suhtes üpris erinevad arusaamad.

Sellega seoses on tähtis meeles pidada, mis on juhtunud viimaste nädalate jooksul Euroopas, kus valitseb majanduskriis, mille sarnast harva nähtud on. Selles kriisis on suuresti süüdi ka liikmesriikide võimetus oma rahandust kontrollida ja asju korras hoida. Seepärast oli ehk veidi üllatav, et meil olid nii suured ideoloogilised erinevused selle osas, et kas oli ikka mõistlik laenata ja kulutada nii palju raha nagu paljud riigid viimastel aastatel tegid.

Nagu ma ütlesin, valitsesid nende küsimuste suhtes üpris suured erimeelsused, mida oleme ka istungisaalis näinud. Õnneks oli väga suur enamus komitees ka arvamusel, et meie praeguse olukorra parandamiseks on vaja rangemaid meetmeid. Komisjon on viimaste nädalate jooksul esitanud väga kasulikke ettepanekuid. Lõpuks ometi on hakatud tegema otsuseid, mis aitavad ka tegelikult Euroopa majandust korda seada. Täpselt seda me just vajamegi!

Seepärast olidki komitees toimunud arutelud tagasihoidlikult öeldes haaravad. Tähtis on ka meeles pidada, et me ei tegele mitte üksnes oma praeguse laenamisega, vaid ka edasiste väljakutsetega, nagu Euroopa demograafiaga, selle vananeva rahvastikuga jms. Tegemist on tähtsa raportiga ning mulle tundub, et viisime seal sisse positiivseid muudatusi. Ma olen kindel, et täiskogu teeb mõistliku otsuse.

  Bas Eickhout (Verts/ALE). – (NL) Arutelu selle kriisi üle on hõlmanud peamiselt eelarvedistsipliini, mis on ka õige, kuna see on tähtis. See ei ole siiski ainus aspekt. Käsitlegem seda kriisi ka õige nurga alt, mis tähendab, et räägime tegelikult siiski panganduskriisist.

Pangad teenisid mitmeid aastaid läbipaistmatute struktuuride abil õhku täis tehingute pealt tulu ning 2008. aastal läks see mull lõhki. Seejärel muutsid riigid erasektori võla valitsemissektori võlaks ja selle probleemiga tulebki Kreekal praegu rinda pista – talumatult suure valitsemissektori võlaga. Selle valguses peame 2020. aasta strateegiat arutades ka pankade rolli peale mõtlema. Selles osas ei ole komisjonil mingeid ambitsioone. Pankade rolli on ehk ainult poole sõnaga mainitud. See kriis on näidanud, et tuleb selget teha vahet pankade ja investeerimispankade päästmise vahel. Kus on komisjoni ambitsioonid seoses plaanidega selle probleemi lahendamiseks? Seda tahtsin kõigepealt öelda.

Meil tuleb aga ka mõelda tulevikumajanduse peale. Tulevikumajandus kasutab tõhusalt oma loodusvarasid. Ka siin ei ole komisjonil piisavalt ambitsioone. Selle eesmärgid on liiga ebamäärased või tagasihoidlikud; näiteks 20% kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine, mida on keskkonnasäästliku uuendustegevuse edendamiseks kahetsusväärselt vähe. Kuidas peaksid ettevõtted aru saama, et neil on vaja keskkonnasõbralikku tehnoloogiasse investeerida? Meie arvates peaks komisjoni kavad ka seda käsitlema.

Lõpetuseks meie enda eelarvest, mis peab samuti meie strateegiaga kooskõlas olema. See tähendab, et lõppkokkuvõttes tuleb struktuurifonde kasutada uue keskkonnasäästliku tehnoloogia edendamiseks. Praegu doteerime peamiselt rohkem kasvuhoonegaaside heitmeid. Kus on raha uuendustegevuse jaoks ja assigneeringud säästva põllumajanduse jaoks põllumajanduseelarvest? Komisjon peab olema pigem konkreetne ja ambitsioonikas kui ebamääraseid kavasid koostav – need ei aita kriisi lahendamisele kaasa!

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud juhataja! ELi 2020. aasta strateegia keskseks osaks ei tohiks olla stabilisatsioonifondid ja finantsraskustest väljaaitamised. See peaks olema uus strateegia, mida kõik meie riigid tahaksid järgida, et ELi siseturgu taaskäivitada ja uuesti üles turgutada. Meil tuleb otsida viise, kuidas muuta oma majandused nende väljakutsetega kohanduvaks. Ainsaks võimaluseks edasi liikuda on otsida uusi tööstusharusid teadus-, arendus- ja uuendustegevuse kaudu. EL peaks ergutama uut majanduslikku dünaamilisust Euroopa teadusruumis, looma esmaklassilise võrgustiku ja teaduspõhiseid klastreid integreeritud projektide jaoks, mis põhinevad uute toodete ja teenuste uuenduslikkusel, otsima uusi protsesse ja tehnoloogiaid ning ärikontseptsioone. Me peaksime otsima olemasolevaid edukaid projekte ja kasutama ELi sidemeid parimate tavade leidmiseks.

Ma külastasin oma valimisringkonnas Glyndŵri Ülikooli, mis on edendanud vahetuid suhteid Põhja-Walesi kõrgtehnoloogiafirmadega ning mille lõpetajatest 90% leidis erialase töö – seda isegi eelmisel aastal. See ei ole mitte üksnes parandanud seal õppivate noorte tööhõive väljavaateid, vaid taaselustanud kogu Põhja-Walesi piirkonda. Selle asemel et otsida miljardi dollari projekte ja võlulahendusi, tuleb meil minna tagasi eduka majanduse praktiliste üksikasjade juurde. Lõuna-Walesis on viis olulist farmaatsiatoodete arendusettevõtet, kus on maailmatasemel tehnoloogia. Koos ELi väikse abiga saaks selle kõrgtehnoloogiaettevõtete klastri maailmatasemel keskuseks muuta, võimaldades kogu ühtekuuluvusfondide alla kvalifitseeruvale majandusele helgemat tulevikku. Meil on vaja lahendusi, mis töötaksid meie kodanike heaks tõhusalt.

  Jacky Hénin (GUE/NGL). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Te küll ei tunnista seda, aga reaalsus on häbematult selge: idee või vähemalt müüt liberaalsest Euroopast on ammendunud. Kuidas saab keegi jätkuvalt uskuda Euroopa föderaalse dimensiooni süvenemisse, kui see valmistub kõige suuremates võlgades olevaid riike petma, et aidata finantsturge?

Liberaalse Euroopa projekt ning ka tegevused on juba ammendunud, ja veel kuidas. Järjestikuste kriisidega, millest viimane oli veel kõige tõsisem, on valitsemissektori võlg plahvatuslikult kasvanud. Ja mis veelgi hullem, euroala usaldusväärsus on kadunud. Olukord nõuab tõelist solidaarsust. Maastrichti leping välistab aga euroala riikide vahel igasuguse solidaarsuse. See on Euroopa ülim paradoks.

Euroopa jaoks on lõpp ilmne ka läbirääkimistest WTOs ja meile regulaarselt jutustatavast loost, mille kohaselt kaitseb EL meid globaliseerumise eest. Kaugel sellest, nagu oleks EL meie kaitsekilbiks, on ELi direktiivid sageli WTOga võrreldes paremuses olnud. Tegelikult oleme ELi tõttu väga haavatavad ning maksame nüüd selle eest deindustrialiseerimise ja eri ümberpaigutamistega. ELi poliitika tuleks rahvaste pärast viivitamatult ümber fokuseerida.

  Mara Bizzotto (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Aastateks 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitika rakendamisele eraldatud summaks on 308 miljardit eurot. Tänaseks on Euroopa osa nendest Lissaboni lepinguga määratud esmatähtsatest vahenditest ära kulutanud või, otsustades tulemuste järgi, isegi ära raisanud. ELi 2020. aasta strateegiaga edu saavutamiseks ning järelejäänud rahahunniku kulutamiseks majanduskasvu stimuleerimise ja konkurentsi toetamise eesmärgil on vaja kahte liiki sekkumist: lihtsustamist ja läbivaatamist.

Lihtsustamine on võtmeks, mis võimaldab need ressursid halvava bürokraatia ahelatest vabastada: piirkonnad, kodanikud ja ettevõtted soovivad, et nad saaksid vabamalt tegutseda ja oma potentsiaali rohkem ära kasutada.

Mis puutub läbivaatamisse, siis see on äärmiselt vajalik, et muuta kriteeriume, mille järgi määratakse kindlaks vahendite assigneerimine, mõeldes järele ühtekuuluvuspoliitika aluseks oleva üldise mõtte üle.

Meie ühtekuuluvuspoliitika peab olema varasemast veelgi enam võimeline tõestama oma tugevust mitmetasandilise valitsemisvahendina, tuues välja probleeme, mis mõjutavad meie territooriumi ning sõnastades Brüsselis oma kauaoodatud vastuse seoses meie sotsiaal- ja majandusmudeli tulevikuga.

Head kolleegid! Igaühe kohuseks, kes on nagu Euroopa Liitki vastutav selliste rahasummade käsitlemise eest, on kehtestada toetatavate projektide üle range järelevalve ja võidelda jõuliselt laristamise vastu. Ainult nii saab ELi 2020. aasta strateegia olla enamat kui lihtsalt kehva originaali kehv koopia.

  Regina Bastos (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Me seisame silmitsi kiirenevate globaalsete muutustega, millel on meie majandus-, poliit- ja sotsiaalsüsteemile hävitavad tagajärjed. Oleme praegu tunnistajateks riikide reageerimisvõime enneolematule nõrgenemisele. Seepärast peab Euroopa Liit tuvastama peamised põhjused ja liitlased ning tegutsema maailmaareenil selgel ja kollektiivsel viisil.

Erakordsed olukorrad nõuavad konkreetset ühistegevust. Kui me ei võta vajalikke jõulisi meetmeid ja kollektiivset vastutust, siis saab Euroopale osaks marginaliseerumine ja vaesumine. Ainult tugev kollektiivseid eeskirju austav Euroopa suudab sellele uuele ajastule adekvaatselt reageerida.

Nõrgestatud ja võlgades riigid ei ole võimelised oma kodanikke kaitsma. Seepärast peame võitma tagasi avaliku usalduse ning lahingud stabiilsuse, eelarvelise ranguse, töökohtade loomise, rahaliidu stabiilsuse, globaliseerumise ja strateegiliste otsuste üle.

Peame seda tegema või riskima oma tuleviku ohtu seadmisega. Me saavutame soovitud tuleviku, kui pühendume sotsiaalsele ühtekuuluvusele, tagame rahu, koostame uue mudeli, mis põhineb vabaduse, sotsiaalse õigluse ja vastutustunde väärtustel. Seega moodustavad Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle koondsuunised olulise osa Euroopa uuest majanduskasvu ja tööhõivetsüklist.

Selle õigeks rakendamiseks ja teostamiseks tuleb tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise suhtes selged ja mõõdetavad eesmärgid paika panna. Kui tahame, et see strateegia oleks edukas ja leiaks nõuetekohaselt rakendamist, siis on samuti oluline teha kõik endast olenev, et hõlbustada liikmesriikidel nende riiklike eesmärkide ülevõtmist.

  Constanze Angela Krehl (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Praegune ühtekuuluvuspoliitika kandis algselt Lissaboni strateegia nimetust. Ma olen aga veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika saab anda ja annabki Euroopa 2020. aasta strateegiale tohutu panuse, mitte üksnes selle pärast, et nõuame märkimisväärset eelarvet võrreldes teiste Euroopa poliitikatega, vaid ennekõike, kuna ühtekuuluvuspoliitika võimaldab meil oma piirkondades jätkusuutlikku arengut saavutada ning tagada nendes piirkondades ümberkorraldusprotsesside ja väljakutsete hea jälgimise.

Siiski on üks põhiküsimus, mida ma sooviksin veel kord selgitada ja mis kehtib ka meie fraktsioonidele: meie ühtekuuluvuspoliitika saab toimida ainult juhul, kui sotsiaalset arengut ja töötajate koolitamist hakatakse majandusarenguga võrdväärselt tähtsaks pidama. Põhimõtteliselt tuleb meil võtta ühisvastutus meile kasutada olevate rahaliste vahendite eest. See on umbes nagu riistvara ja tarkvara puhul – üks ei saa ilma teiseta toimida

  Ramona Nicole Mănescu (ALDE). – (RO) Alustuseks sooviksin õnnitleda Ricardo Cortés Lastrat tema panuse eest selle raporti projekti koostamisse. See raport rõhutab veel kord ühtekuuluvuspoliitika olulist panust ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse. Seepärast peame tagama, et ühtekuuluvuspoliitika keskendumist piirkondlikele küsimustele tunnustataks osana sellest strateegiast.

Me kõik teame, et strateegia tõhus rakendumine sõltub suuresti sellest, kuidas see on kavandatud. Seepärast ma usun, et kohalikud ja piirkondlikud asutused peavad olema kaasatud ka projekti koostamise etappi, et tagada hiljem tõesti tõhusate tulemuste saavutamine. Samal ajal tagab mitmetel tasanditel parem juhtimistava ühtekuuluvuspoliitika tõhusa rakendumise riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Ma arvan, et liikmesriigid kui nendest poliitikatest abi saajad peavad säilitama nõukogus võtmerolli ühtekuuluvuspoliitika üle otsustamisel. Lõpetuseks soovin ma tervitada tunnustust, mida jagati struktuurifondidele seoses nende rolliga selle strateegia eesmärkide saavutamisel. Soovin aga juhtida teie tähelepanu veel kord asjaolule, et me ei tohi langeda selle lõksu, et hakkame edaspidi neid fonde liikmesriikide karistamiseks kasutama. Ma arvan, et selline samm oleks täielikult vastuolus ühtekuuluvuspoliitika tegelike eesmärkidega.

  François Alfonsi (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! ELi 2020. aasta strateegia võtmesõnaks on majanduskasv. Ei ole vahet, kas me nimetame seda arukaks, jätkusuutlikuks või kaasavaks; meil Euroopas valitseb praegu kriis, mille lõppu ei ole lähemal ajal näha. Selle 2020. aasta strateegia kvantifitseeritud eesmärgid – tööhõive määra suurendamine, vaesuse määra vähendamine jne – on lihtsalt asjatud lootused, kuna need põhinevad samal mudelil, millel ebaõnnestunud Lissaboni strateegiagi.

Euroopa seisab silmitsi kriisiga, mis nõuab palju illusoorsemat poliitilist projekti koos uute ideedega, mis selle 2020. aasta strateegiast täielikult puuduvad.

Ma tooksin välja ühe sellise idee. Kas me ei peaks lõppude lõpuks seadma eesmärgiks parandada Euroopa kultuurilist mitmekesisust, mis on ELi põhjapanevaks väärtuseks ja mis võib anda teiste kontinentidega võrreldamatut ainest majandusarenguks Euroopas, kasutades ära mittemateriaalset vara, nagu loomemajandus, ning materiaalset vara, nagu meie piirkondlikud eripärad?

Veelgi enam, töötatakse välja strateegia, mis keskendub peaaegu täielikult liikmesriikidele. Ometi hoiavad need riigid oma piiridega, traditsiooniliste mõtteviisidega ja kesksete asutustega Euroopat jätkuvalt muutmata kujul.

ELi tulevikustrateegias on vaja paremat piirkondlikku mõõdet. Edendada tuleb ka makropiirkondlikke strateegiaid, mis korraldavad ümber maade kasutamise poliitikaid kontinendi elu alalhoidvate looduslike reservuaaride ümber, mis on samuti ka selle kultuurilisteks ja ajaloolisteks keskusteks – Läänemeri, Vahemere lääneosa, Doonau, Alpid, Atlandi kaar jne.

Seda lähenemist on võetud järk-järgult kasutusele näiteks Läänemerel, kuid ei ole võetud üle 2020. aasta strateegias, ning seepärast, kui selle rakendamiseks tuleb rahalisi vahendeid eraldada, võib selle tõenäoliselt juba kohe maha kanda. Seega iseloomustab meile esitatud 2020. aasta strateegiat meie arvates äärmiselt tavapärane ja tehnokraatlik lähenemine; sellest puudub poliitiline tulevikunägemus.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) ELi 2020. aasta strateegia on dokument, mille eesmärgiks on kehtestada Euroopa Liidu järgmise kümne aasta arengusuund. Kui sellele dokumendile ei soovita aga sama saatust, mis Lissaboni strateegiale osaks sai, siis peab see olema realistlikum ja ühtima rohkem liikmesriikide püüdlustega. Seda meeles pidades tuleks meil väärtustada komisjoni ettepanekusse tehtud muudatusi, mille parlament vastu võttis ja mis on eelkõige seotud ühisturu tugevdamisega, protektsionismi vähendamisega, ühtekuuluvuspoliitika jätkamisega ja põllumajanduse toetamisega.

Siiski on vaja veel rõhutada, et kliimapoliitikat tuleb juhtida õiglasemalt, ehk teisisõnu nii, et see ei tähendaks oma ülemäärase koorma tõttu, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid jäävad alati Euroopa Liidu vaesteks sugulasteks.

Lõpetuseks sooviksin ma mainida, et Euroopa Liidu strateegia keskseks kontseptsiooniks on uuendustegevus, kuid ei tohi unustada ka ühtekuuluvuspoliitikaga jätkamist ja põllumajanduse toetamist, kuna just see võimaldab vaesematel piirkondadel arengus teistele järele jõuda.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu arvates ei ole üksnes rahvusvahelisel tasandil tegutsevatele ja kõrgetasemelisi tehnoloogiaid kasutavatele ettevõtetele keskenduv tööstuspoliitika just parim viis edu saavutamiseks. Me ei tohi unustada kogu väikese ja keskmise suurusega ettevõtete sektorit, mille hulgas on nii väiketootjaid kui ka jaemüüjaid. Uuendustegevuse poliitika peaks ka nendele keskenduma.

Eelkõige peaks see strateegia tagama tingimused, mis seavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ELi-väliste konkurentidega võrdsele tasemele, võttes äärmiselt tõsise järeletegemise probleemi vastu võitlemiseks kasutusele kaitseklauslid ning jõulised ja tõhusad meetmed, sealhulgas ka tõhusad kaubanduse kaitsemeetmed. On tähtis, et Euroopa 2020. aasta strateegia juhtimine ei jääks üksnes komisjoni õlgadele, vaid seda teostataks eri tasanditel, sealhulgas ka riiklikel ja makropiirkondlikel tasanditel.

Me peame hakkama formuleerima poliitikat ja strateegiat, mis keskenduvad kohalikule tasandile ja kohapeal tootmisele, ning siinkohal soovin rõhutada vajadust pöörata tähelepanu tootmisolukorrale Padanias. Teisisõnu palume pöörata rohkem tähelepanu tegelikule tootmisolukorrale kohapeal, keskendudes eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete struktuurile, mis on, nagu ma juba ütlesin, iga Euroopa riigi tootmise selgrooks, ning seepärast lasub sellel ka Euroopa Liidu tootmise ja arengu tuleviku tõeline lootus.

  Bendt Bendtsen (PPE). – (DA) Austatud juhataja! Meie eesmärgiks oli saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja teadmistepõhisemaks majanduseks, kuid seda ei juhtunud. Väljakutsed, millega Euroopal paaril järgmisel aastal silmitsi tuleb seista, on tohutud. Probleemid, mida me praegu Kreeka puhul näeme ja võib-olla ka mitmete teiste puhul peagi näha saame, on tekkinud kahel põhjusel: Euroopas konkurentsivõime puudumise ning asjaolu tõttu, et eurooplased on elanud üle oma võimaluste, teisisõnu oleme kulutanud rohkem raha kui oleme teeninud ja rohkem kui meie tootlikkus võimaldaks.

Paljudele majandusteadlastele meeldib muuta majandus keerulisemaks kui see tegelikult on, kuid selgitus on üpris lihtne: turud on lihtsalt kaotanud oma usu sellesse, et võlgades Euroopa riigid on konkurentsivõimelised ja suudavad oma kohustusi täita – see ongi kogu probleemi põhjuseks. Nagu ma juba ütlesin, on Euroopa põhiliseks probleemiks konkurentsivõime puudumine ning selle probleemi peabki 2020. aasta strateegia lahendama. Peame suurendama oma konkurentsivõimet võrreldes teiste riikidega ning liikmesriigid peavad oma majandused korda seadma, investeerides samas ka tulevikku.

Võib-olla on tõesti vaja teha kärpeid hoolekandeteenuste osas, et kasutada seda raha hariduse ja uurimistegevuse jaoks. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtted on Euroopa majanduse selgrooks. Seepärast peame neid selles strateegias tõsiselt võtma. Neil puudub kapital ning raha laenamine on raske. Peame selle suhtes midagi ette võtma. Paljud väikese ja keskmise suurusega ettevõtted jäävad avalikest pakkumismenetlustest välja, seda nii liikmesriikide kui ka eelkõige ELi pakkumismenetluste puhul, kus suured ettevõtted eelisõiguse saavad.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et ka halduskoormus on üks selline asi, millega meil kogu aeg võidelda tuleb. Sätestatavad halduseeskirjad on suuremaks koormaks muidugi väikeste ettevõtete jaoks, kus on vähe töötajaid. Lõpetuseks peame aitama väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel eksporditurgudele siseneda.

  Sergio Gaetano Cofferati (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Head kolleegid! Mulle tundub, et meie kõigi puhul on oht keskenduda üksnes kriisile. Pärast euro kaitsmiseks mõeldud fondi asutamiseks vajalike sammude astumist, et aidata raskustes olevaid riike ja teha lõpp spekulatsioonidele, on siin täiskogul toimunud arutelud keskendunud väga palju uuendamise ja stabiilsuse teemadele, jättes kõik muu tähelepanuta. Need on liikmesriikide teemad.

Me oleme keskendunud nii kitsastele teemadele, et finants- ja pangandussüsteemi küsimused ning seonduvad järelevalve- ja reguleerimisprobleemid on kõrvale heidetud ja peaaegu unustatud. Ma usun aga kindlalt, et poliitika formuleerimisel on vaja perspektiivitunnet. Ei ole juhus, et see stabiilsuse ja kasvu paktiks nimetati. Veelgi täpsem nimetus oleks olnud stabiilsusega majanduskasvu saavutamise pakt.

Me peame hakkama jälle majanduskasvust ja arengust rääkima. See on parimaks viisiks teha lõpp spekulatsioonidele ja anda hoopis tõelistele investoritele kindlustunnet. Ilma majanduskasvuga seonduvate ettepanekuteta – ma pean silmas Mario Monti mainitud fiskaalset ühtsust; investeerimisvahendeid; eurobondide ja ühtekuuluvusvahendite kättesaadavaks muutmist, kuna ühtekuuluvus on konkurentsivõimelisuse saavutamiseks väga tähtis tegur – saab positiivse kliima loomine olema raske, eriti praegusel ajal.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Hiljutised ajad on meile näidanud kui tähtis on terve riigi rahandus. Seepärast on kergelt öeldes veider, et raportöör Liem Hoang Ngoc tahab stabiilsuse ja kasvu pakti puhul rangeid nõudeid leebemaks muuta ja neid isegi eemaldada. Vastupidi, tegelikult on just oluline, et EL keskenduks nüüd oma kontrollimatu võla kontrolli alla saamisele. Vastasel juhul võib tulevik olla veelgi hirmuäratavam.

Ma olin 1990ndatel Rootsi parlamendi (Riksdag) liige ning kuulusin rahanduskomisjoni ajal, mil meie riigi rahandus kokku kukkus. Ma ei ole selle üle just uhke, aga see on tõsi: teatava perioodi jooksul olid meil 500% intressimäärad! Need liikusid isegi 2000% suunas, mis tähendas, et olime saavutamas banaanivabariigi staatust, kuid isegi 500% intressimäärad ei olnud piisavad – meie valuuta varises kokku ja George Soros võitis.

Rootsi rahval seisavad ees rasked ajad, kuid Liem Hoang Ngoc, me õppisime sellest üht – oma rahandust tuleb korras hoida. Sama kehtib ka Euroopa kohta – hea kord tagab stabiilsuse ja majanduskasvu.

  Michail Tremopoulos (Verts/ALE). – (EL) Täna seisab Euroopa ikka veel silmitsi mitmemõõtelise kriisiga, mis annab eriti tugeva löögi tööhõivele ja madalatele sissetulekutele. Euroopa Liidu alguspäevil esines vaesust ainult seal, kus puudus töö. Täna on 9,6% eurooplastest töötud ja 8% töölistest elatuvad sissetulekutest, mis jäävad allapoole vaesuse piiri. Millised on väljavaated 2020. aastaks?

Töötuse ja vaesuse kombinatsiooni halvendab omakorda surve, mis tuleneb koondamiste teostamise kergusest. Euroopa tasandil puudub kaitse koondamise eest ning riigisisesed õigusaktid muudetakse leebemaks, nagu juhtus Kreekas. See kõik toimub vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aastal,

mistõttu on meil vaja miinimumraamistikku koondamise negatiivsete stiimulite kohta. Selle kohta on ettepanekud juba tehtud. Alustuseks tuleks tunnistada, et on kuritarvitus, kui massilisi koondamisi teostavad ettevõtted samas riigis kasumit deklareerivad. Nende puhul peaks loogiliseks tagajärjeks olema Euroopa toetustest ilmajätmine, kõrgemate maksude ja trahvide kehtestamine ning kohustus rahastamisvahendite tagasimaksmiseks. Küsimuse on selles, kas ettevõtted tunnetavad endal kohustust toimida ühiskonna osana või peavad nad töötajate konkurentidena käitumist vastuvõetavaks?

  Vicky Ford (ECR). – Austatud juhataja! Ma tervitan mitmeid ELi 2020. aasta strateegia eesmärke: keskendumine uuenduslike ettevõtete juhitavale majanduskasvule, jätkusuutlikule majanduskasvule ja kõrge tööhõivetaseme saavutamisele. Selle saavutamiseks ei piisa aga ainult sõnadest, vaid me peame ka tegutsema.

Näiteks tuleb meil olulisi finantsteenuste reforme teostades meeles pidada, et uuenduslikud ettevõtted ja tööandjad vajavad juurdepääsu kapitalile rahvusvahelistel turgudel. Ka meie liikmesriikidel on vaja juurdepääsu nendele ülemaailmsetele kapitaliturgudele ja kuigi kõik pilgud on suunatud Euroopa Stabilisatsioonifondile hoolimata sellest, kas see on suutnud vähendada otsest volatiilsust, saavutame pikaajalise usalduse ning ambitsioonika majanduskasvu vaid siis, kui saame oma eelarvepuudujäägid kontrolli alla ja riikide rahandusi peetakse jätkusuutlikeks.

  Johannes Hahn, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja! Ma usun, et tänane arutelu on näidanud ja tõestanud, et parlament on võimeline ning peakski andma olulise panuse selle strateegia väljatöötamisse. Oma tegevusvaldkonna tõttu sooviksin ma eriti tänada Lambert van Nistelrooij’d ja Ricardo Cortés Lastrat nende raportite eest. Ma tänan ka kõiki neid, kes on selles töös intensiivselt osalenud, kuna neil on regionaalpoliitika kujundamisel oluline kaasarääkimisvõimalus ja kuna mõlemad raportid on näidanud, kui tähtis on arvestada kõikide Euroopa piirkondadega, ning et regionaalpoliitika saab ja peabki olema kõikide piirkondade poliitika, ja seda ka edaspidi!

Lõppkokkuvõttes rõhutavad mõlemad raportid selle meetme positiivset mõju. Ma sooviksin eriti tänada Ricardo Cortés Lastrat olulise panuse eest ning ka selle eest, et ta juhtis kogu kriitikale vaatamata tähelepanu ka sellele, mida Lissaboni strateegia lõppkokkuvõttes saavutada võimaldas. Lõppude lõpuks ei olnud tegemist lihtsalt ideega, vaid sihtotstarbelise eraldamise mõiste edasise rakendamisega, mis on siin, eriti uuendustegevuse ja teadustegevuse valdkonnas, olulist mõju avaldanud.

Elisabeth Schroeder võib sellega mitte nõus olla, kuid eesmärgi seadmise vajadus on ilmselge. Kohalike struktuuridega ja eraldi projektiarendajatega piirkondadel on aga olnud ja on ka edaspidi võimalik üldises raamistikus üksikuid projekte teostada ja eesmärke saavutada. Muidugi on meil vaja rõhuasetusi ja panna paika prioriteedid, ning see ongi sihtotstarbelise eraldamise mõte. Saavutame aga märksa rohkem, kui kasutame samaaegselt alt üles ja ülevalt alla lähenemist.

Lisaks sellele näitab minu hiljuti esitatud raport, mis käsitleb 27 liikmesriigi raporteid kehtiva programmiperioodi rakendamise praeguse seisu kohta, kui säästlik ja mõistlik on sihtotstarbeline eraldamine tegelikult olnud, kuna siiani eraldatud 93 miljardist eurost on 63 miljardit eurot kulunud Lissaboni eesmärkide täitmisele, see tähendab: teadustegevusele, uuendustegevusele, koolitustesse investeerimisele ning viimaseks transpordile ja infrastruktuurile, ka nende mõistete laiemas tähenduses.

Lambert van Nistelrooij raport näitas selgelt, et regionaalpoliitika on liikumapanevaks jõuks uuendustegevusele, millel on edasiviiv mõju ja mis suudab Euroopa ühiskonda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks muuta ja ka selle tasemel hoida. On selgelt näidatud, et enam kui 450 rakenduskavast ainult 246 keskenduvad teadus- ja uuendustegevusele. See on selge märk, et vaja on selliseid rõhuasetusi nagu teadus- ja arendustegevus, ning seda ka edaspidi.

Seepärast oli kehtivast programmiperioodist ilmne, et peaksime sellele valdkonnale 86 miljardit eurot eraldama, mis on kolm korda rohkem kui ajavahemikul 2000–2006. Meil tuleb aga tagada muidugi parem kooskõlastus, eriti teadus- ja uuendustegevuse valdkondades. Ühelt poolt esmaklassilisus ja teisalt lai geograafiline hajutatus ei ole teineteisega vastuolus. Meie eesmärgiks peab olema soodustada n-ö ajude ringlust, mitte ajude äravoolu mõnest või paljudest piirkondadest üksikutesse. Vastupidi, me peame tagama teadmiste ja inimeste liikumise, eriti seoses teadus-, arendus- ja uuendustegevusega.

Kui pidada silmas just järgmist programmiperioodi, siis peaks üheks meie peamiseks eesmärgiks olema üleminek lihtsalt teostuspõhiselt lähenemisviisilt ehk nõuetekohaselt finantsjuhtimiselt tugevamale tulemustele suunatud lähenemisele ja väljavaatele. Lissaboni strateegiaga võrreldes on see kindlasti ELi 2020. aasta strateegia üheks peamiseks edusammuks, mis võimaldab meil Euroopa eesmärgid tõepoolest riiklikeks, piirkondlikeks ja kohalikeks jagada ning strateegiad seeläbi käegakatsutavateks, ilmseteks ja arusaadavateks muuta.

Veel üks viimane kommentaar: minu arusaam regionaalpoliitikast on selline, et tegemist on investeerimispoliitikaga, ning ma pean sellega silmas kõikidesse piirkondadesse investeerimist. Lõppude lõpuks saavad kõik piirkonnad teistesse piirkondadesse tehtud investeeringutest kasu, kuna peame meeles pidama, et kaks kolmandikku iga liikmesriigi ekspordist on suunatud Euroopa Liitu ehk siis 26 teisse liikmesriiki. See tähendab, et kui nendel riikidel läheb hästi, siis läheb ka sellel 27. riigil hästi. See peab olema üks meie eesmärkidest. Kui me täna räägime ka selle kriisi lahendamisest, siis ei saa eelarve ümberkorraldamine olla meie ainus mure, sest ka majanduskasvul on väga tähtis osa. Ainult see pakub meile võimalust sellest kriisist pikemas perspektiivis edukalt välja tulla ning regionaalpoliitika saab sellesse olulise panuse anda.

  László Andor, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Majandusjuhtimise ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohta esitati vastavalt viis ja kaks küsimust. Ma annan endast parima, et vastata neile viie minuti jooksul, ja seepärast vastan ma inglise keeles, mis ei ole minu emakeel.

Austatud parlamendiliikmed! Esimene küsimus käsitleb seda, kuidas kavatseb komisjon tugevdada järelevalvet majanduspoliitika üldsuuniste üle ja kuidas kavatseb see tagada riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi aktiivse rolli mitmepoolses järelevalvemenetluses.

Vastusena esimesele küsimusele viitaksin ma komisjoni teatisele Euroopa 2020. aasta strateegia kohta, milles komisjon teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament peaks mängima tähtsat rolli mitte üksnes kaasseadusandjana, vaid ka liikumapaneva jõuna kodanike ja riikide parlamentide kaasamisel. Komisjon rõhutab ka püsiva dialoogi sisseseadmise tähtsust valitsuse eri tasandite vahel, sealhulgas riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste ning riikide parlamentide vahel, aga ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate vahel.

Teine küsimus käsitleb stabiilsuse ja majanduskasvu pakti ning lisavahendeid, mida komisjon võib selle pakti täiendamiseks ette näha. Siinkohal viitaksin meie teatisele majanduspoliitika kooskõlastuse tugevdamise kohta, mille eelmisel nädalal vastu võtsime. Selles teatises sätestas komisjon ettepanekud stabiilsuse ja kasvu pakti järgimise tagamise ning eelarvepoliitika põhjalikuma kooskõlastamise kohta. Täpsemalt öeldes kavatseb komisjon eelarvepoliitika järgimise järelevalve ja kooskõlastamise edumeelsemaks muuta. Just euroalas tundub kaugeleulatuvam lähenemine eelarvepoliitikate hindamise kohta õigustatud olevat, sealhulgas ka üldisem ülevaade riigi eelarvekava nõrkuste kohta enne nende vastuvõtmist. Lisaks sellele, et pakkuda liikmesriikidele piisavaid stiimuleid eelarve tasakaalustamatuse vähendamiseks, saaks ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust parandada, kiirendades menetlust eelkõige riikides, kus pakti nõudeid korduvalt eiratakse. Komisjon teeb ka ettepaneku euroala liikmesriikide puhul makromajandusliku ennetamise raamistiku tugevdamiseks, rajades püsiva kriiside lahendamise raamistiku. Ettepandud mehhanismi raames saaks EL anda raskustes euroala liikmetele laenu hädaabilaenude rahastamiseks.

Kolmas küsimus käsitleb erinevusi komisjoni kahe dokumendi vahel: ühelt poolt 2006. aasta juuni teatis riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus 2006 ja teisalt 2008. aasta EMU@10 raport. 2006. aastal antud poliitikasoovitused keskendusid 2005. aastal toimunud pakti reformist tulenevatele muudatustele. 2008. aasta EMU@10 raport on järjepidev selle suhtes, millest sel ajal kirjutati, näiteks pikaajalise jätkusuutlikkuse tähtsuse, varakult stiimulite määramise vajaduse ja riikide eelarveraamistike positiivse rolli kohta. Samas nõuavad majandus- ja rahaliidu enam kui 10aastased kogemused ning kriisi hiljutine mõju ajakohastatud, ent siiski järjepidevat hindamist. Eelmise nädala teatis majanduspoliitika kooskõlastamise parandamise kohta keskendub pakti rangemaks muutmisele nii selle ennetavate kui ka korrigeerivate sätete suhtes. Samuti teeb see Lissaboni lepinguga pakutavate uute võimaluste taustal üksikasjalikke ettepanekuid.

Teeme ettepaneku stabiilsuse ja kasvu pakti raamistiku tugevdamiseks nii ennetavate kui ka korrigeerivate sätete suhtes; euroalas makromajanduslike tasakaalustamatuste ja konkurentsivõime suundumuste järelevalve laiendamiseks; nn Euroopa poolaasta kasutuselevõtmiseks, et tugevdada integreeritud fiskaalpoliitika eelnevat kooskõlastust; ning viimasena, töötamiseks eelarvelistes raskuste olevate liikmesriikide jaoks jõulise ja püsiva kriiside lahendamise mehhanismi rajamise suunas.

Neljas küsimus osutab 2010. aasta märtsis Euroopa Ülemkogu rajatud töökonnale, mille eesmärgiks on parandada majanduse juhtimist liidus. Komisjon teeb liidu huvides ja oma algatusõigusega täielikus kooskõlas konstruktiivselt koostööd. Juba eelmise nädala teatis andis sellele töökonnale olulise panuse. Selles kontekstis on Euroopa Parlament ilmselgelt väga tähtis sidusrühm ELi majanduse juhtimise reformis. Oma töö ja raportitega asjakohastes komiteedes – eriti majanduskriisi komiteedes – annab parlament juba praegu väärtusliku panuse töökonna arutlustele.

Viies ja viimane küsimus käsitleb usaldust, mis on vaja taastada Euroopa pankade ja finantsturgude ning ka Euroopa projekti suhtes üldiselt. Kuna tegemist on laiaulatusliku teemaga, siis teen ma sellest lihtsalt kiire kokkuvõtte. Minu arust on siin kolm tähtsat asja, mida tuleb rõhutada: esimeseks asjaks on finantsmäärus oluliselt ohutuma finantssüsteemi loomiseks; teiseks tuleb eelarvelise stabiilsuse eeskirjad kõigi jaoks täiesti selgeks, läbipaistvaks ja arusaadavaks muuta; ning kolmandaks tuleb taastada Euroopa kasvupotentsiaal. Seepärast mängib Euroopa 2020. aasta strateegia ka selles kontekstis olulist rolli. Need elemendid on minu arvates Euroopa projekti suhtes usalduse taastamiseks võrdselt tähtsad.

Seega olen ma jõudnud kahe Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitleva küsimuse juurde. Kooskõlas kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustega, eriti Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide suhtes, on komisjon koos liikmesriikidega alustanud tööd riiklike eesmärkide kehtestamiseks, et toetada neid peamisi eesmärke. Selle töö hõlbustamiseks on tööhõivekomitee indikaatorite grupp välja töötanud kaks alternatiivset tehnilist lähenemisviisi, mis näitavad ära, mida igal liikmesriigil on vaja teha, et tagada 75% ulatuses ELi eesmärgi täitmine seoses tööhõivetasemetega.

Aprilli viimasel ja mai esimesel nädalal pidasid komisjon ja eesistujariik kahepoolsete läbirääkimiste vooru, et vahetada esialgseid ideid strateegia jaoks potentsiaalsete riiklike eesmärkide kohta. Need läbirääkimised olid väga tulemusrikkad ja andsid meile esialgse ettekujutuse liikmesriikide seisukohast ning võimaldasid mõista igale liikmesriigile omaseid iseäralikke majandustingimusi. Toimunud kahepoolsed kohtumised näitasid, et enamik liikmesriike toetas jõuliselt neid peamisi eesmärke ning oli valmis seadma ambitsioonikaid riiklikke eesmärke, et täita kevadise ülemkogu seatud peamisi eesmärke. Nende kohtumiste koondtulemuste põhjal koostab komisjon tulemused, mis on siis mais ja juunis eri nõukogude lähteandmeteks. Kui ELi eesmärgi ja riikide eesmärkide kokkuvõtte vahel on lahknevusi, siis kavatseme jätkata läbirääkimisi liikmeriikidega, et selgitada välja, kuidas riiklikul või ELi tasandil toimuv tegevus saaks ELi eesmärkidele lähemale viia. Euroopa Ülemkogu on öelnud, et vaatab peamised eesmärgid edasise töö põhjal läbi juunis.

Lubage mul öelda, et tähelepanu väärivat huvi on välja näidatud seoses vaesuse vastu võitlemiseks seatud eesmärgi selgitusega. Kevadine ülemkogu palus komisjonil aidata liikmesriikidel tuvastada sobivaid näitajaid, mis toetavad ELi peamist eesmärki sotsiaalse kaasatuse saavutamiseks, seda eriti vaesuse vähendamise läbi. Pärast mitmete liikmesriikide murede ärakuulamist on komisjon esitanud võimaliku kompromissettepaneku. See ettepanek põhineb kolmel peamisel ELi vaesusnäitajal: vaesusrisk, materiaalne puudus ning töötute leibkondade arv. Koos väljendavad need vaesuse mitmepalgelist iseloomu ja liikmesriikides valitsevaid eri olukordi. Kui mitmed delegatsioonid on sotsiaalkaitsekomitees väljendanud oma toetust komisjoni ettepanekule, siis mõned nõuavad ELi seatud eesmärki tööturu mõõtme lisamist. Komisjon tegeleb aktiivselt võimalike lahenduste uurimisega.

Juhtimise suhtes soovin ma teile kinnitada, et hindame väga teie rolli uues strateegias ning teie panust sellesse. President Barroso on väljendanud selgelt, et parlamendi suurem kaasamine Euroopa 2020. aasta strateegiasse on üheks tema teise ametiaja peamiseks küsimuseks. Anname endast parima, et tagada, et parlamendil on piisavalt aega sellel aastal oma arvamus välja kujundada. Ma ise olen väga pühendunud sellele, et teid selles protsessis igati abistada. Vajaliku poliitilise vastutuse tagamiseks ja strateegia õnnestumiseks on vaja kõikide ELi peamiste institutsioonide kaasamist.

Seoses hariduse ja koolitusega, mis on teise Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitleva küsimuse teemaks, sooviksin ma öelda järgmist. Juba 2008. aasta novembris esitatud majanduse elavdamise kavas kutsus komisjon liikmesriike üles jätkama investeerimist haridusse ja koolitusse, ning järgime seda põhimõtet ka edaspidi. Üldiselt on liikmesriigid reageerinud positiivselt üleskutsele suunata taastamise meetmed arukale edasise majanduskasvu allikatesse investeerimisele. Paljud valitsused ei ole vähendanud üliõpilaste toetusi ega koolidesse vastuvõttu. Vastupidi, mitmed majanduse elavdamise kavad sisaldasid meetmeid laialdasema hariduses osalemise toetamiseks, ja seda eriti kõrghariduse osas. Kriisist hoolimata on 2010. aastaks kehtestatud hariduseelarved paljudes liikmesriikides samale tasemele jäänud või suurenenud. Kuid teiste riikide puhul näeme märke hariduseelarvetes planeeritud kärbete tegemise kohta.

Peame arvestama sellega, et mõned valitsused olid juba enne kriisi kavandanud riigi eelarves üldiseid kärpeid teha ning mõned olid need juba ka teostanud. Paljud sellised kärped mõjutavad haridust. Teised liikmesriigid uurivad võimalusi rahastamisallikate mitmekesistamiseks. Komisjon jätkab selle küsimuse tähelepanelikku jälgimist. Mõnes riigis annavad rahalised raskused alles nüüd endast märku. Me jälgime riikide üldeelarveid ja ka investeeringute tõhusust.

Euroopa tasandil ja kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames kavatseb komisjon Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke toetava tegevuse esmatähtsaks seada. Komisjoni hiljuti vastu võetud 2011. aasta eelarveprojekti prioriteetideks on majanduse elavdamisele kaasa aitamine, Euroopa noortesse investeerimine ja tuleviku infrastruktuuri ülesehitamine. Suurprojekti „Noorte liikuvus” toetamine tähendab elukestva õppe programmi ja programmi „Euroopa Noored” ning samuti meetmete „Marie Curie” ja „Erasmus noortele ettevõtjatele” tugevdamist.

Ärgem unustagem, et struktuurifondide kaudu oleme ka meie sellesse valdkonda kaasatud! Euroopa Sotsiaalfond, mille eelarve aastateks 2007–2013 on 76 miljardit eurot, aitab noortel hariduskeskkonnast töökeskkonda üle minna. See aitab ka inimestel uuesti hariduskeskkonda naasta, et oma oskusi värskendada ja arendada. Umbes üks kolmandik Euroopa Sotsiaalfondist abi saajatest on noored. See fond eraldab ka 8,3 miljardit eurot ehk umbes 11% oma üldeelarvest liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemide reformimisele.

See kõik näitab, et Euroopa 2020. aasta strateegia tugevdab teadmuspõhise majanduse mõistet ning et haridus ja koolitus on selle keskseks osaks. Me tagame vajalikud ressursid oma eesmärkideni jõudmiseks.

  David Casa (PPE). – (MT) On murettekitav, et selle majanduskriisiga kaasnevad pikaajalised tagasilöögid. Rahvastiku vanuse kasvades suureneb ka liikmesriikide väljakutse seoses sotsiaalhoolekande valdkonnas jätkusuutlikkuse tagamisega. Kuigi ma saan aru, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmiseks on vaja riiklikke kulutusi mitmekesistada, usun ma ka, et need kulutused peavad moodustama osa riikide eelarvepoliitikast. Eelarvelise jätkusuutlikkuse tagamiseks nõuavad sündimuse vähenemine ja üha suurenev vananev elanikkond poliitika muutmist. Lisaks sellele tuleb meeles pidada suurenevat nõudlust pensioni ja meditsiiniabi järele.

Demograafiliste muutuste mustri suhtes vajab Euroopa Liit eakate kodanike motivatsioonistrateegiat, et neid kauem teenistuses hoida. On oluline, et me käsitleks neid strateegiaid eri liikmesriikide erinõuete valguses. Me ei saa rakendada universaalset poliitikat. Iga juhtum väärib eraldi tähelepanu. Lõppkokkuvõttes on oluline, et tööturul oleks rohkem töötavaid isikuid ja et me suurendaksime võimalusi kõrge tööhõive taseme saavutamiseks. See vähendab nii sõltuvust sotsiaalteenustest kui tagab ka nendesse kavadesse suurema panustajate arvu.

Töökohtade ja koolituse suhtes on oluline, et Euroopa Liit keskenduks aktiivsele ja kaasavale tööhõivele ehk teisisõnu kõikide töövõimeliste isikute potentsiaali täielikule kasutamisele, eriti just naiste puhul, et soodustada tööturust kõige rohkem võõrandunud isikute integreerumist ning anda neile edu saavutamiseks kõik vajalikud vahendid. Lugupeetud volinik! Pärast mitut nädalat ametikohal olemist on meil aeg käised üles käärida ja asuda tööle selle nimel, et täita need eesmärgid ja suurendada Euroopa Liidus tööhõivet.

  Ole Christensen (S&D). – (DA) Austatud juhataja! Euroopas kaob iga päev tuhandeid töökohti ning Euroopa 2020. aasta strateegia peakski olema ELi vastuseks edasistele väljakutsetele selles valdkonnas, ning samuti sellele, kuidas saame säilitada ja tugevdada oma konkurentsivõimet nii, et see võimaldaks meil majanduskasvu saavutada ja rohkem töökohti luua. Me peame valima suuna, mida hakkame järgima: me kas võitleme madalate palkade ja viletsate töötingimuste tasandil või teadmiste ja oskuste, kvaliteetsete keskkonnasõbralike töökohtade ja tööturul inimväärsete tingimuste tasandil.

Selle suhtes paneb mind natuke muretsema, et komisjon keskendub turvalise paindlikkuse mudeli puhul impulsiivselt just paindlikkusele. Sellega ei saavuta midagi. Inimestel on paindlikkuse jaoks vaja ohutust ja turvalisust. Vaja on mingit toetuse vormi, mis võimaldab inimestel pärast töö kaotamist edasi elada. Pakkuda tuleb täiendkoolitust, et inimesed saaksid tööturul paremate võimaluste poole liikuda. Liikmesriikidesse on vaja teha investeeringuid, kuid need peavad olema sellised investeeringud, mis pikemas perspektiivis end ära tasuvad.

Komisjon peab tegelema rohkem sotsiaalse dumpingu probleemiga. Igaüks, kes liigub ühest riigist teise tööle, peaks töötama selles uues riigis kohaldatavatel tingimustel. Komisjon peab tagama, et iga võõrtöötaja puhul kehtiksid võõrtöötajaid käsitlevad eeskirjad – ELi tasandil kehtivad eeskirjad – ning siseturu eeskirjad ei tohi olla tähtsamad kui töötajate õigusi reguleerivad eeskirjad.

  Marian Harkin (ALDE). – Austatud juhataja! Ma tahan öelda, et see pärastlõunane arutelu näitab parlamendi valmisolekut või isegi pealekäimist selles protsessis täielikult osalemiseks. Kuna mu kõneaeg on piiratud, siis tooksin lühidalt välja kolm punkti. Ma toetan volinik Rehni avaldust – ja ka volinik Andori tänast avaldust – seoses liikmesriikide eelarvete järelevalvega. Mingil hetkel tundus, et euroala ja EL ei pruugi iseseisvate üksustena 2020. aastani vastu pidada. Seega, et tagada mitte üksnes püsimajäämine, vaid ka hea edenemine, on väga oluline, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi ja juba antud lubadusi. Plehkupannud hobuse järel talliukse sulgemine on alati kasutu tegevus olnud.

Teiseks on viimase 18 kuu jooksul liikmesriigid ja EL keskendunud peaasjalikult finantseerimisasutuste stabiliseerimisele. Tegelikult on see meid hävitanud. Kuigi see on tähtis, on paljud kodanikud kaotanud usalduse ja tunneme end nüüd hüljatuna. Nad ootavad liikmesriikidelt toetust ning seda, et EL kehtestaks raamistiku, mis tooks kaasa töökohtade loomise, eraettevõtluse ning toetaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, kuid eriti tähtis on, et see raamistik peab seostama majanduskasvu inimväärsete töökohtadega ja kõikide kodanike heaolu suurendamisega, eriti allpool vaesuse piiri elavate kodanike jaoks.

Viimaseks punktiks on, et noorte töötuse osas valitseb suur kriis. Eile avaldatud komisjoni dokument kinnitas, et noorte töötuse määr on ELis 20%, mis on kaks korda kõrgem kui prognoos üldisele töötuse määrale. See kriis on igas mõttes sama reaalne ja vahetu nagu majanduskriis, ning kuigi ma kuulsin voliniku kommentaare noorsooalgatuste kohta ja mul on nende üle hea meel, siis meil on vaja liikmesriikidevahelist tõelist kooskõla ning tugevat mõju nendele, et need algatused konkreetseteks töökohtadeks muuta.

  Janusz Wojciechowski (ECR). – (PL) ELi 2020. aasta strateegia sisaldab edasipüüdlikke eesmärke, millele on raske vastu vaielda, kuid need eesmärgid on määratletud nii, nagu oleks Euroopa Liit juba jõukas, muredest prii ja mõtleks ainult eduka tuleviku loomisele. Samas teame, et on palju asju, mille üle muret tunda, ning et Euroopa rikaste ja vaeste riikide ja piirkondade arengutasemed on väga erinevad.

Ma märgin suure hämmastusega, et selle strateegia prioriteetide hulgas ei ole põllumajanduse arengut, kuigi me teame ju, et 2050. aastaks peab maailm toidu tootmist 70% suurendama, kuna maailmas on üha rohkem inimesi ja üha vähem maad kasutatakse põllumajandussaaduste tootmiseks. On raske mõista, miks põllumajanduse arengut ei ole selles strateegias üheks prioriteediks peetud.

Põllumajandus tähendab toiduga kindlustatust, see tähendab ökoloogilist ohutust, ja need on meie ja meie tulevast põlvkondade jaoks äärmiselt tähtsad. Ma ei suuda ette kujutada vastutustundlikku Euroopa Liidu arengustrateegiat, milles ei ole käsitletud Euroopa põllumajanduse arengut.

  Georgios Koumoutsakos (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Mulle tundub, et enne 2020. aasta strateegia käsitlemist on vaja vastata varasema ühe või kahe parlamendiliikme küsimusele seoses Kreeka paremtsentristliku partei seisukohaga Kreeka majanduse toetusmehhanismide suhtes. Meil tuleb teatavad punktid selgeks teha. Meie partei ei ole kunagi olnud Kreekale suunatud Euroopa toetusmehhanismide vastu. Meie parteil oli lihtsalt ettekujutus meetmetest, mida oleks pidanud rakendama. Praegu rakendatavad meetmed toovad kindlasti kaasa sügava languse ja stagflatsiooni, ning valitsus otsustas nende meetmete üle iseseisvalt, ilma teisi Kreeka poliitilisi parteisid ja Kreeka ühiskonda eelnevalt teavitamata ning nendega kokku leppimata. Suurem osa valitsusest keeldus igasugusest eelnevast kokkuleppest, mis oleks toonud ehk kaasa laialdase ja vajaliku poliitilise ja ühiskondliku nõusoleku. Ma kordan, et partei Uus Demokraatia ei olnud Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi toetusmehhanismide vastu. Me peame lugu igast viimasest kui oma partneritelt saadud eurost ning täname neid nende toetuse eest! Seepärast toetasime vastutustundlikult teistsugust palju tõhusamat poliitikate segu. Me toetame vajadust range finantsdistsipliini ja kasvupoliitika järele, mis võimaldaks Kreekal vabaneda sügava languse ja galopeeriva inflatsiooni nõiaringist, millel on hävitav mõju Kreeka ühiskonnale ja majandusele ning lõppkokkuvõttes negatiivne mõju ka Euroopale.

Seoses meie aruteluga majanduskriisi ja 2020. aasta strateegia üle usun ma, et kätte on jõudnud aeg konkreetsete tegude ja käegakatsutavate tulemuste jaoks. Aitab sõnadest! See ongi minu kõne mõte. Ärgem ajagem asja keeruliseks! Euro esindab Euroopa integratsiooni ajaloolist edu ning peaksime seda kaitsma ja päästma. Seepärast vajamegi tugevat maksuhaldust ja majandusjuhtimist, sest ilma 2020. aasta strateegiata on oht, et see ebaõnnestub ja seda tabab Lissaboni strateegia saatus.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Georgios Koumoutsakos, on teil alles jultumust! Te rääkisite just Kreeka valitsusest ja sellest, kuidas see ei vaevunud teiega, eri parteidega ja kodanikuühiskonnaga enne nende meetmete rakendamist konsulteerima. Kuigi ma pean ütlema, et praegune valitsus ei ole selles olukorras mitte kuidagi süüdi. See on ohver spekulantide tõttu, keda ma ka mõne hetke pärast kritiseerin. Siiski on minu kohustuseks rõhutada ka eelmise valitsuse süüd, mis manipuleeris mitmete aastate jooksul numbritega, ning samuti asjaolu, et teie partei oli vähemalt kahe parlamendi koosseisu ajal võimul. Seepärast arvan, et vastutus lasub pigem Kreekal ja poliitiline vastutus teie parteil. Kas oskate seda kommenteerida, Georgios Koumoutsakos?

  Georgios Koumoutsakos (PPE). – (EL) Härra, teie kõne tuleneb puudulikust teabest. Eelmine Kreeka valitsus võttis üle majanduse, mis oli väga suurtes võlgades, mille vundament täiesti pehkinud, ja need kroonilised probleemid, mis olid juba enam kui 30 aasta jooksul sügavalt juurdunud, tulid esile ja võimendusid suure rahvusvahelise majanduskriisi tõttu.

Muidugi tegi eelmine valitsus ka vigu, kuid kas siis nõrkusest või julguse puudumise tõttu on palju suuremaid vigu teinud just praegune valitsus, mis jäi vähemalt viis kuud hiljaks meetmetega, mis olid vajalikud olukorra ohjeldamiseks, ja seega sai puudujäägikriisist – mis on, nagu te väga hästi teate, igas riigis – laenukriis.

Nii sattusimegi tänasesse drastilisse olukorda. See on mu vastus teile, lootusega, et laskume enesekriitikasse; aga siin kehtib vana ütlus: „Kes teie seast on patuta, see visaku esimene kivi”.

  Edward Scicluna (S&D). – (MT) Austatud juhataja! Mitte kunagi varem ei ole riikide rahanduste pikaajalist jätkusuutlikkust nii dramaatilisel viisil esiplaanile tõstetud. On lihtne ja loomulik öelda, et me ju hoiatasime teid, et te ei laseks oma eelarvepuudujääkide ja võlgade kõveral kontrolli alt väljuda, ning selleks on ka põhjust. Nüüd aga, kui paljud Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas ka euroala riigid, sellisesse jätkusuutmatusse olukorda on sattunud, ei saa me lihtsalt olukorda ümber pöörata ja seda võimalikult lühikese ajaga teha, ignoreerides samas meid ümbritsevat keerulist majanduskeskkonda.

Tegemist ei ole üleskutsega riikide rahanduste valdkonnas meie tegevuse edasilükkamiseks. Ma ei vihja mitte millelegi sellisele. Euroopa Liidu riikides rangete programmide südametu rakendamise nõudmine tähendaks aga kogu Euroopa piirkonna jaoks pikka aeglase majanduskasvuga perioodi, kui mitte hullemat. Me ei saa endale nõudluse ohjeldamist lubada, isegi mitte riikides, mis hooplevad kasumiga nii sise- kui ka välistasandil ning millel on võimalik kulutada pigem rohkem kui vähem.

Me peame aitama nõrgematel Euroopa Liidu riikidel ekspordi kaudu oma majandusi elavdada ja seeläbi ka töökohtade arvu suurenemise väljavaateid parandada. Ärgem olgem dogmaatilised! Olukord nõuab arukat tegutsemist. Samuti muudab see mitmetes sektorites ja ka majanduspoliitikas paindlikkuse elemendi hädavajalikuks.

  Elizabeth Lynne (ALDE). – Austatud juhataja! Me oleme üpris õigustatult kuulnud palju majanduse elavdamisest komisjoni ettepanekus ELi 2020. aasta strateegia kohta, kuid minu arvates mitte piisavalt vaesuse kohta, mispärast oli mul hea meel, et te oma kõnes vaesuse vähendamist mainisite.

Peame meeles pidama, et ühiskonna kõige haavatavamad liikmed kannatavad iga majanduslanguse ajal rohkem kui teised, ja seepärast tuleb meil nende kaitsmiseks sisse seada mehhanismid. Näiteks sooviksin ma näha eesmärki vähendada vaesuses elavate ELi kodanike arvu 25% ning samuti tagada, et praegu tööturult tõrjutud inimesed saavad juurdepääsu kvaliteetsele tööle, ning samas on meil olemas eesmärgid illegaalsete töösuhete kaotamiseks.

Samuti peame tagama, et liikmesriigid investeeriksid sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemidesse ning tagavad juurdepääsu õigustele, ressurssidele ja universaalteenustele. Ma sooviksin näha kõikide ELi liikmesriikide ühist eesmärki lõpetada 2015. aastaks olukord, kus kodutud elavad tänavatel, ning töötada kodutuse suhtes välja ühtne strateegia.

Kõikides nendes valdkondades ei tuleks mitte üksnes parlamendiga rohkem konsulteerida – mul oli hea meel, et seda mainisite –, vaid sama tuleks teha ka nendel aladel tegutsevate valitsusväliste organisatsioonidega. Mis puutub avatud kooskõlastusmeetodisse sotsiaalvaldkonnas, siis on seda vaja tugevdada. Me kõik teame, et see ei ole toiminud nii hästi kui oleks võinud, kuid ma usun, et õigete mehhanismide rakendamisel võib see edaspidi isegi hästi toimida – aga ainult siis, kui neid mehhanisme tõesti rakendatakse.

  Ryszard Czarnecki (ECR). – (PL) Selle strateegia vastuvõtmine toimub kõige halvemal võimalikul ajal, just siis kui Euroopa tööstustoodang on vähenenud 1990ndate aastate tasemele ja Euroopa Liidu sisemajanduse koguprodukt vähenes eelmisel aastal 4%. Ajastus ei ole selle asja juures aga kõige hullem. Kõige hullem on, et nelja meile esitatud viiest prioriteedist, mis peaksid olema peamised Euroopa arengu eestvadajad, on raske Euroopa meetmeks pidada, konkreetsemalt siis tööhõivet, teadus- ja arendustegevust, haridust ja vaesuse vastu võitlemist. Nende teemade puhul ei ole põhimõtteliselt mitte midagi riigiülest. Need on sellised teemad, mis on iga liikmesriigi enda vastutusel. Võib öelda, et ainult kliimapoliitika on selline valdkond, kus saame Euroopa tasandil teataval määral tegutseda. Kõik teised on ausalt öeldes üksikute liikmesriikide küsimused.

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegia peaks inkorporeerima arvamusi majanduskriisi kohta ja tegema ettepaneku uue juhtimistava kohta, selle asemel et püüda praegust ebaõnnestunud süsteemi parandada.

Esiteks vabanegem mõnest valest ettekujutusest, eriti seoses Kreekaga. See ei ole Kreeka kriis. Kreeka ja selle elanikkond on täna röövelliku majandus- ja finantssüsteemi ohvrid – süsteemi, mis on näinud G20 riike pankade päästmiseks mõne päeva jooksul kokkuvõttes mitmeid tuhandeid miljardeid dollareid välja ladumas, kuid mis jätab Kreeka mitmeks kuuks piinlema.

Nüüd ignoreeritakse rahvusvahelisi tippkohtumisi; tuleb see mis tuleb. Lõpuks pidi toimuma rahanduse reguleerimine ja Euroopas toimusid selle üle lõputud arutelud, kuid raisakotkad on ikka alles. Mida nüüd siis räägitakse? Seda, et turgu on vaja rahustada. Kuid kes on see turg? Spekulandid, keda peame justkui pooljumalaid rahustama ja kellele peame ohvreid tooma, et neilt halastust paluda.

Kui kaua peavad inimesed veel seda küünilist lähenemist välja kannatama? Kui kaua me peame veel elama pettekujutelmaga turust, mis annab finantseerijatele rohkem, kui nad ära on teeninud, kuid mis muudab inimesed vaeseks? Me ei saa lubada finantsturgude terrorismil kõiki riike põlvili suruda.

Järeletegija riskib kõvasti, kuna ründab riigi suveräänsuse elementi – selle valuutat. Kui kaupleja spekuleerib aga riigi võla üle, ei riski ta mitte millegagi. Millal saavad peente majandustehingutega sahkerdavad valgekraelised kurjategijad korralikult karistatud? Üldsusest aplalt elatuvad spekulandid tuleks keelustada; kodanike elude ja tulevikuga mängivad nn kasiinopangad tuleb keelustada; ning ELilt tuleb nõuda korralikku järelevalvet finantsturgude üle, mitte avalike teenuste ründamist.

Head kolleegid! Lõpetuseks tahaksin ma öelda, et minu arvates on nad meie üle juba piisavalt kaua nalja heitnud. Me võime küll igal reedel erakorralise tippkohtumise korraldada ja miljardeid eraldada, kuid kui me ei lahenda selle väärteo põhjuseid, siis ühel heal reedel lõpetame ELi pankroti väljakuulutamisega.

  Filiz Hakaeva Hyusmenova (ALDE). – (BG) Austatud juhataja! Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on aastate jooksul oma rolli tähtsust tõestanud ning sellest on saanud ühenduse peamine poliitika. See pakub Euroopa kodanikele selget ja mõõdetavat solidaarsuse indikaatorit. Selle rolli tunnustatakse ka Lissaboni lepingu eesmärkidesse kaasamisega. Kõige sellega on see poliitika Euroopa 2020. aasta strateegias õigustatult koha välja teeninud.

Strateegia projektis ei saanud see poliitika vajalikku käsitlust. Seepärast hindangi kõrgelt raportit, mis käsitleb hindamatuid suuniseid pakkuva ühtekuuluvuspoliitika lisamist eesmärkide hulka, mis tuleb saavutada Lissaboni lepinguga ja Euroopa 2020. aasta strateegiaga. Me vajame tugevat ühtekuuluvuspoliitikat ka praegu, kui majanduskriis vähendab töökohtade arvu ja nõrgendab meie konkurentsivõimet, ning samuti ka tulevikus, et saaksime kinnitada, et Euroopa Liit on maailmas arvestatav tegija.

Sellesse poliitikasse investeeritud ressursside efektiivsuse ja tõhususe näitamiseks on vaja kindlaid lähtepunkte. Nagu raportis sedastatud, on vaja hinnangut ühtekuuluvuspoliitika kulutuste mõjule regionaalarengu üle, tuginedes konkreetsetele indikaatoritele. Hindamise indikaatorite kindlaksmääramiseks peaks komisjon kaaluma ja tegema ettepaneku territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste selge määratlemise kohta, kuna see on just see, mis Lissaboni lepingust ilmneb. Objektiivsed ja täpsed hindamiskriteeriumid saab kehtestada alles pärast tegeliku mõiste määratluse arvesse võtmist. See annab poliitikale, aga ka institutsioonidele ja kodanikele kindla aluse.

ISTUNGI JUHATAJA: Gianni PITTELLA
asepresident

  Tamás Deutsch (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Esmalt sooviksin ma avaldada tänu raportööridele nende silmapaistva töö eest ning tänada volinikke nende oluliste ja väärtuslike mõtiskluste eest!

Mõne aasta eest ütles üks mu hea sõber ja mentor mulle, et terve oma elu sattud sa pidevalt silmitsi olukordadega, kus sa oled kas osa probleemist või osa lahendusest. Minu arvates on ELi 2020. aasta strateegia praegu siiski pigem osa probleemist kui lahendusest. Ma usun, et meie ühiseks kohustuseks on muuta see strateegia pigem osaks lahendusest. Lubage mul korraks peatuda ja paluda teil mõelda selle üle, et kõnealuse strateegia nimetus ise on juba problemaatiline! Enamikus Euroopa Liidu keeltes puudub ELi 2020. aasta strateegia nimetusel igasugune tähendus. On raske ette kujutada, et enam kui 500 miljoni kodanikuga kogukond võiks samastada end strateegiaga, mis põhineb kujutlusel, et see pakub retsepti nende isiklikes eludes valitsevate probleemide lahendamiseks ning mille nimetus on nii haaramatu ja nende isiklike elude suhtes võõras. Turundusspetsialistide jaoks võib see nimetus küll väga tähenduslik olla. Me ei räägi aga siin turundusspetsialistidest, vaid tavalistest eurooplastest.

Üks elukogenud ungarlane ütles, et kes palju kahmab, see vähe saab. Minu hinnangu kohaselt see strateegia – mis on siiski osa probleemist – kahmab palju ja saab vähe. Ehk oleks kõige parem, kui see tegeleks kõige olulisemate küsimustega. Lubage mul selles suhtes mainida, et minu arvates tuleb meil regionaalarengut tugevdada! Regionaalarengu tugevdamine hõlmab endas investeerimist, majanduskasvu ja töökohtade loomist, ning mulle tundub, et hetkel on inimeste jaoks kõige suuremaks probleemiks see, et nad vajavad töökohti ja veel kord töökohti. Need ongi punktid, mille üle ma palun teil järele mõelda.

  Francesco De Angelis (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia käivitamine tähistab tegelikult eelmise Lissaboni strateegia ajastu lõppu ning peab tegelema negatiivsete struktuuriliste mõjudega, mida finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on põhjustanud ja põhjustab veel edaspidigi.

Ma arvan, et ELi 2020. aasta strateegia puhul tõhususe saavutamiseks peab see keskenduma kahele olulisele aspektile, millest esimene on edusammude hindamise süsteem, mis toimib piitsa ja prääniku mehhanismil; teiseks jõuline poliitika infrastruktuuri investeerimiseks, lisaks sellele muidugi ka finantssüsteemi reguleerimisvahenditesse ning sotsiaalse dialoogi ja ühtekuuluvuse taastamiseks mõeldud poliitikasse.

Infrastruktuurid on nurgakiviks uuendustegevuse poliitika taaskäivitamisele tööstuses, väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, tööstustootjate konsortsiumide või uurimisinstituutide puhul ning nende ja ülikoolide ja kohalike asutuste suhetes. Sel põhjusel tulekski Lambert van Nistelrooij’ raportit rõõmuga tervitada, kuna lisaks põhjalikule ülevaatele juba praeguseks liikmesriikides tehtud töö kohta, alustab see ka uuendustegevusele suunatud finantsinstrumentide ja rakenduskavade ühtlustamise kriteeriumide küsimusega tegelemist.

ELi projektide juhtimiseks eeskirjade, menetluste ja haldustavade ühtlustamine ning menetluste lihtsustamine ja kiirendamine on lahendused, mida kohalikud sidusrühmad ja kodanikud on meilt juba ammu palunud. Ma usun, et selles asjas saab Euroopa majanduskasvu, arengu ja tööhõive edendamiseks päris palju ära teha ning peabki tegema.

  Marietje Schaake (ALDE). – Austatud juhataja! Samal ajal kui otsime võimalusi finants- ja majanduskriisi lahendamiseks, sooviksin ma mainida olulist puudujääki – teadmiste puudujääki. Ma pean kahetsusega ütlema, et Euroopa muutub iga päevaga üha rumalamaks kontinendiks, kuigi teadmised on just meie kõige tulemuslikumaks ja hinnalisemaks ressursiks. Teadmistesse investeerimisega ei kaasne mingit riski.

Noorem eurooplaste põlvkond maksab kriisi eest kõrget hinda, kuid samal ajal noorte töötuse määr kasvab ning hariduse ja uuendustegevuse eelarved on jäänud samale tasemele või on neid kärbitud. Eelarveid tuleb küll kärpida, kuid tehkem seda 21. sajandi suhtumisega, sest kuhu läheb praegu pool ELi eelarvest? Põllumajandusele! See peaks minema nooremale põlvkonnale ja nende arengule. Mitte ainult tavaharidusele, vaid näiteks sellisele, mis keskendub e-oskustele ja eraettevõtlusele.

Me teame, et mida haritum inimene on, seda väiksem on võimalus, et ta oma töö kaotab. Siiski ei täida liikmesriigid vajalikku kohustust edasipüüdliku teadmistepõhise majanduse edendamisel. Sellega karistab Euroopa järgmist eurooplaste põlvkonda, võimaldamata neil oma andeid ja püüdlusi täielikult arendada, ning see võimaldab Hiinal, Indial ja Ameerika Ühendriikidel andekuse, teadustegevuse, loomingulisuse ja uuendustegevuse jaoks palju ahvatlevamateks paikadeks muutuda.

Lühiajaliste meetmete eest tuleb kõrget pikaajalist hinda maksta. Eraettevõtlus, pädevus ja Euroopa majanduse jätkusuutlik tulevik saab edeneda ainult siis, kui oleme valmis teadmistesse investeerima, kuna igaüks, kelle arvates teadmised kallid on, ei tea rumaluse hinda.

Täna esitles volinik Neelie Kroes oma nägemust Euroopa digitaalarengu tegevuskava kohta, mis on ELi 2020. aasta üheks juhtivaks kavaks. See on ambitsioonikas, ent siiski konkreetne strateegia, mis otsib võimalusi, kuidas Euroopa digitaalturgu maailma majanduse kontekstis tugevamaks muuta, ning samuti seda, kuidas paljusid eurooplasi avaliku Internetiga ühendada.

Ma arvan, et meil tuleb nüüd rohkem mõistlikke otsuseid vastu võtta ning tagada, et praegune kriis ei muutuks noorte jaoks hüpoteegiks ja nooremalt põlvkonnalt ei nõutaks intressi, mida nad iial tagasi ei suuda maksta.

Kas komisjon toetab kooskõlastatud lähenemisviisi, liikudes otsustamisel valitsustevaheliselt menetluselt komisjonile ja parlamendile tugevama rolli andmise poole, et tagada liikmesriikide kohustuste täitmine?

  Thomas Mann (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lissaboni strateegial puudus jätkusuutlik edu. Miks? Põhjuseks on see, et liikmesriigid, sotsiaalpartnerid ja suur osa kodanikuühiskondadest ei olnud piisavalt kaasatud ja seega puudus neil arusaam jagatud vastutusest. ELi 2020. aasta strateegia võib olla teistsugune. Lugupeetud volinik! See võib olla edukas, kui käsitleb ka neid, kes on kõrvale jäänud, kaotuse osaliseks saanud ja kellel ei ole sageli surverühmitust.

ELis käib tööl vähem kui kaks kolmandikku töövõimelistest inimestest. Ainult vähem kui pooltel kõikidest eakamatest töötajatest on olemas töökoht. Kaheksakümmend miljonit eurooplast on ebapiisava kvalifikatsiooniga ja nende võimalused tööturul vähenevad pidevalt. Me ei saa selle olukorraga leppida. Tõeline tulevikustrateegia vajab aga sotsiaalset suunitlust. Kvalitatiivne kasv majanduses ja tööhõives peab olema kooskõlas sotsiaalse võrdsuse ja jätkusuutlikkusega. Volinik László Andor! Me mõlemad töötame praegu selle nimel.

Mida see konkreetsemalt tähendab? Liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid peavad olema kohandatud vastavalt demokraatlikele muutustele. Kogu Euroopas parimate tavade vahetamisega saame sellele oma panuse anda ning saaksime üksteiselt ja koos üksteisega õppida. Euroopa Sotsiaalfond – üks meie kinnisideedest – peab olema kohandatud uutele väljakutsetele vastama, et saaksime kohalikus kontekstis veelgi tõhusamad olla. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on loodud nii, et need, kes on töötuks jäämise ohus, suudavad endale jalad alla saada. Meie ühiskond peab olema integreeriv ja noori inimesi näiteks asjakohase hariduse ja koolituse kaudu integreerima, et nad saaksid nii ametialaselt kui ka isiklikus mõttes areneda.

Hoolimata kogu vajalikust riikide eelarvete konsolideerimisest – mis just praegu toimubki ja mille üle täna hommikul arutelu toimus – on siiski üks asi, mille puhul me ei tohi otsida võimalusi säästmiseks: oma kodanikesse investeerimine nii majanduslikus, jätkusuutlikus kui ka sotsiaalses mõttes. Nende kolme tugipostiga saavutab ELi 2020. aasta strateegia oma tõusud ja langused.

  Jutta Steinruck (S&D). – (DE) Austatud president! Thomas Mann, ma loodan et peate oma kantsleriga korrapäraselt sidet, kui näete asju samamoodi kui mina.

ELi 2020. aasta strateegia on reaalne võimalus Euroopa sotsiaalsemaks muutmiseks ning vajame seda võimalust just praegu, kui Euroopa suunas lastakse lendu palju vaenulikke sõnu ja kui see on end oma inimestest distantseerinud. Me peame kindlasti oma kodanikele midagi positiivset pakkuma, mis seda olukorda korvaks. Majanduskasvu ja tööhõive suhtes peaksime lõpetama ettevõtete huvide tähtsustamise inimeste omade ees. Tõepoolest, see peab olema ELi 2020. aasta strateegia võtme-eesmärgiks, kuna Euroopa vajab sotsiaalseid edusamme.

Ma juba mainisin seda eelmisel esmaspäeval toimunud komitee arutelul tööhõivepoliitika suuniste üle: me ei tohi kaotada silmist eesmärki täistööhõive saavutamiseks, kuid me ei tohi seda teha iga hinna eest, sest vajame kvaliteetseid töökohti. Me räägime küll pidevalt, et me vajame töökohti, kuid minu jaoks on oluline, et need töökohad oleksid kvaliteetsed, et oleks olemas sotsiaalkindlustus, et inimesed ei peaks saama abiraha ja saaksid ka tegelikult nendest töödest ära elada.

Pidevalt suurenevale ebakindlusele tööelu suhtes, suurenevale sissetulekute ebavõrdsusele ja ka kasvavale vaesusele – millest paljud sõnavõtjad on täna rääkinud – tuleb ELi 2020. aasta strateegiaga lõpp teha. Me vajame aktiivsemat tööturupoliitikat, mis hõlmab mitmeid valdkondi. Lõpetuseks ootavad inimesed konkreetsemaid vastuseid, tegelikult isegi väga konkreetseid vastuseid, mitte järjekorras mustmiljonendat strateegiat!

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Meie kontinenti tabanud majanduskriis on suunanud meie tähelepanu õigustatult liikmesriikide majanduste päästmisele ja Euroopa ühise mehhanismi rajamisele, et pakkuda kaitset majanduse kokkuvarisemise eest. On arusaadav, et täna on eurooplaste tähelepanu suunatud arengu kiirendamisele ja töökohtade loomisele, kuid Euroopa Liidu strateegiat koostades ei saa me piirduda mitmetel aastatel vaid majanduse üle arutlemisega. Euroopa Liit ei tohi käituda nii, nagu see oleks lihtsalt võimekas ärimees, kes tegeleb oma ettevõtte majandusedu tagamisega.

Euroopa 2020. aasta strateegia peaks sisaldama olulist viidet kultuuri rolli tähtsusele nende seatud sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamisel. Need prioriteedid hakkavad siiski mõjutama edasist eelarvejaotust, mispärast peame säilitama võimaluse rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu selliseid valdkondi nagu kultuurilise infrastruktuuri areng ja kultuuripärandi kaitsmine. Euroopa Liidu 2020. aasta strateegias peaksime rõhutama kultuuri olulist mõju liidu sotsiaal- ja majandusarengule, kuna just intellektuaalne kapital ja loomemajandus on need, mis on Euroopale kuulsust toonud. Just selles sektoris saame tõsta konkurentsivõimet võrreldes teiste maailmajagudega. Loomingulisus nõuab juba varajastel aastatel stimuleerimist ja arendamist. Ainult siis võime loota, et see annab olulise panuse Euroopa uuendustegevusse, sealhulgas ka kaasaegse tehnoloogia valdkondadesse.

Kultuuri ei tohi Euroopa poliitikast välja jätta. Me ei tohi heita kõrvale kõiki ettepanekuid selle rolli suurendamiseks Euroopa Liidu poliitikas, öeldes lihtsalt, et see kuulub liikmesriikide pädevusse. Täna on Euroopa uhke selliste projektide üle nagu Euroopa kultuuripealinn, kuid selle projekti lõid Euroopa linnad ja just need linnad kannavad selle suurejoonelise programmi koormat.

Ootan seetõttu Euroopa Komisjonilt suuremat kindlameelsust, et tagada, et ELi 2020. aasta strateegia lõplikus versioonis oleks olemas kohta ka kultuurile.

  Silvia Costa (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Kümme aastat pärast Lissaboni strateegia kehtestamist ja Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmise lävel, keset täielikku majandus-, sotsiaal- ja tööhõivekriisi, teame, et meil ei õnnestu sellest kriisist väljuda ega rajada vundamenti uuele jätkusuutlikule majanduskasvule ja uuele sotsiaalsele ühtekuuluvusele – nagu ütlesite –, juhul kui me ei tugevda Euroopa Liidu käsutuses olevaid mehhanisme ja vahendeid, et toetada investeeringut teadmiste kolmnurka: haridusse, koolitusse ja teadustegevusse.

Austatud volinik! Kinnitasite just praegu, et selle eesmärgi suhtes tulevad mõned Euroopa valitsused hästi toime, teised aga mitte nii hästi. Selleks et mitte Lissaboni strateegiaga avaldunud piirangutesse langeda, arvan, et komisjonil tuleb selles valdkonnas liikmesriikidega avatud kooskõlastusmeetodit tugevdada, Euroopa Sotsiaalfondis stiimuleid ja sanktsioone kehtestada ning tulemusi jälgida.

Ma ei pea sobivaks, et valitsused tegutseksid nagu Itaalia valitsus ning kärbiksid hariduselt ja ülikoolidelt kolme aasta jooksul 8 miljardit eurot, ilma neid sääste sinna valdkondadesse tagasi investeerimata, eriti kui meil on kooli poolelijätjate määr 19% ja noorte töötuse määr 25%.

Lõpetuseks, kas te ei pea sobivaks tugevdada õigusvõimet direktiivis 2005/36/EÜ, et hõlbustada kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel? Professor Mario Monti raporti kohaselt töötab praegu tegelikult vähem kui 3% Euroopa töölistest mõnes teises liikmesriigis ning üheks põhjuseks näib siin olevat just see kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise probleem.

  Amalia Sartori (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ka minul on üks mõtteavaldus seoses eelmisel kümnendil, aastatel 2000–2010 Lissaboni lepingu kontekstis juhtunuga. On tõsi, et paljud meist ei olnud neid tulemusi vaadates just päris rahulolevad, eriti kui arvestada aastatel 2008–2009 toimunut. Sellest olenemata ei ole kahtlustki, et see aastakümme tekitas lootusi ja püüdlusi, ning seatud eesmärkide saavutamiseks tehti palju ära, eriti tööhõive valdkonnas.

Täna oleme uue probleemsema ja keerulisema aastakümne lävel ning meile siiani esitatud ettepanekute suhtes pean ma ütlema, et ma olen nendega osaliselt nõus, kuigi neid põhjalikult lugedes märkan ma siiski liiga palju puudusi. Ma võiksin selle ettepaneku juhtpõhimõtetel pikalt peatuda, kuid piirdun vaid majanduskasvu ja tööhõivega.

Rohkem töökohti, suurem majanduskasv – just selline eesmärk tuleb meil endale seada, võttes arvesse, et teeme seda olukorras, kus riigivõlgade tasemed on liiga kõrged, strukturaalne kasv väike ja töötuse määrad suured. Järelikult on meil endale seatud eesmärgid liiga ambitsioonikad ja kohati ka liiga paindumatud. Natuke vähema ambitsioonikuse ja natuke suurema paindlikkusega on seega majanduskasvu ja tööhõive eesmärgid ehk isegi saavutatavad.

  Zita Gurmai (S&D). – Austatud juhataja! Kuigi volinik Viviane Reding kinnitas ja president Barroso kinnitas veel oma tänases kirjas üle, et naiste harta teeb komisjonile ülesandeks soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste edendamise ja tagamise kõikides poliitikavaldkondades, olen ma pettunud, et seda ei ole rakendatud ELi 2020. aasta strateegia puhul. Kas me ei peaks olema ambitsioonikamad kui Lissaboni strateegia puhul? Euroopas mis tahes sektoris või tasandil 52% kasutatavate oskuste, teadmiste ja tööjõu ignoreerimine oleks ränk kaotus.

Kui Euroopa soovib kogu oma potentsiaali ära kasutada ja kriisist välja tulla, siis peame tagama, et naiste tööhõivetase tõuseks vähemalt 70%ni ja see kajastuks konkreetses soolises statistikas. Meil vaja ka konkreetseid eesmärke, et saaksime hinnata iga liikmesriigi pühendumist soolisele võrdõiguslikkusele ja selles suhtes ka parandusi teha.

Kuidas? Peame igas liikmesriigis vähendama sugudevahelisi palgaerinevusi 10%. Meil tuleb valdavalt naissoost töötajatega tervishoiusektor ümber hinnata, suurendades palku ja parandades tingimusi, aga ka teenuste kättesaadavust, kuna see on meie vananeva ühiskonna jaoks üha tähtsamaks muutuv sektor.

Peame suurendama naiste arvu otsuseid tegevates organites, nagu juhtimiskomiteede ja täidesaatvate komiteede kohtadel, tuginedes Norra 40% kvoodi mudelile. Peame suurendama naiste võimalusi teadus- ja arendustegevuses ning koolitama neid uutel keskkonnasõbralikel töökohtadel.

Liikmesriigid peavad laiendama, parandama ja rakendama Barcelona eesmärke kõikides liikmesriikides. Meil on vaja Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide tõelist pühendumust, kaasates kõiki inimesi targa, keskkonnasõbraliku ja edumeelse ühiskonna poole liikumiseks. Ma olen veendunud, et meie volinik László Andor teebki seda.

  Jan Olbrycht (PPE). – (PL) Arutelus Euroopa 2020. aasta strateegia üle tuleb arvestada eelmise strateegia kogemustega. Me kõik teame, et selle strateegia nurjumistes oli eelkõige süüdi strateegia ülesehitamine avatud kooskõlastusmeetodil üksikute liikmesriikide vastutusele, ning edusammud saavutati muu hulgas nn lissaboniseerumisega ehk teatavate Lissaboni eesmärkide kaasamisega ühtekuuluvuspoliitikasse.

Seoses sellega peame küsima, millist lähenemisviisi uue strateegia puhul kasutama peaksime. Nüüd tundub ülioluline esmalt selgelt näidata, et tegeleme nn lepingu poliitikaga, mis ei ole ette valmistatud just selle strateegia eesmärkide jaoks, vaid mõeldud toimima pikema aja jooksul, nagu ühtekuuluvuspoliitika puhul. See tähendab, et peame strateegia jõustamiseks eraldi taktikaid kasutama, kuid nagu varasemad kogemused näitavad, saab see strateegia olla edukas ainult siis, kui eraldi taktikad on tervikuks ühendatud. Kõiki meetmeid, mis eraldavad üksikuid taktikaid, tükeldavad rahalisi vahendeid ja jagavad rolle, ootab samasugune nurjumine nagu viimast strateegiat. Seepärast tuleb meil kombineerida, integreerida ja luua meetmeid, mille vahel valitseb sünergia.

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud juhataja! Riikide majanduste võlakoorem ja rahvastiku vananemine on üheskoos Euroopa jaoks tõeliseks viitsütikuga pommiks. Me teame, et näiteks vanadusest tingitud haiguste, nagu Alzheimeri tõve esinemissagedus kahekordistub järgmise kümne aasta jooksul. See tähendab tohutut koormat riikide majanduste jaoks. Me ei tohiks siiski võlast mõistatust teha. Ma mäletan, et Nicolae Ceauşescu’ valitsetav Rumeenia oli võlgadest vaba riik, nagu ka Põhja-Korea. On olemas ka nn arukas produktiivne võlg, mis on mõistlik, kui see on inimestesse investeeritud. Selle suhtes on näiteks vaesuse vähendamine väga kasulik investeering ühiskonna jaoks, nagu ka noorte töötuse vähendamine.

Praegu tunnen ma õigustatult muret selle üle, et kui liikmesriigid hakkavad oma eelarvepuudujääke vähendama, siis kust neid kärpeid tehakse. Kas selleks on haridus, eakamate tööhõive, puuetega inimeste tööhõive või midagi muud? See ei ole ei arukas ega intelligentne! Seepärast ongi ELi 2020. aasta strateegia väga tähtis dokument ning mina kuulun pigem ikka suurema Euroopa pooldajate, mitte vastaste hulka. Rohkema Euroopa toetamine on umbes nagu juurekanali ravi: liikmesriigid on kohustatud saavutama ELi 2020. aasta strateegias sätestatud eesmärke.

  Angelika Niebler (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Euroopa 2020. aasta strateegia – ausalt öeldes ei tahaks ma üldse Euroopa 2020. aasta strateegiat arutada. Kümme aastat tagasi võtsime vastu Lissaboni strateegia. Kui nüüd sellele möödunud aastakümnele tagasi vaadata, siis on need tulemused tagasihoidlikult öeldes piiratud.

Ma arvan, et peaksime praegu keskenduma sellele, mis meie liikmesriikide inimestele tegelikult korda läheb, selle asemel et oma viga uuesti korrata. Nad tahavad teada, kas me suudame tagada oma valuuta stabiilsuse. Kas meid ohustab inflatsioon? Mida meil tuleb kahe viimase aasta sündmustest, finants- ja majanduskriisist, ning nüüd valuutakriisist õppida? Kas me tõepoolest karistame finantsturgude osalisi, kes on kriisi tekkimisele kaasa aidanud?

Ma pöördun rõhutatult komisjoni poole palvega eelkõige astuda samme kiire finantsturgude reguleerimise ja Euroopa arengu tagamiseks, et hoida ära olukorda, mis on viimastel aastatel aset leidnud, kus raha saadetakse sama päeva jooksul viis korda ümber maakera ja paljud inimesed teenivad selle pealt kasumit, samas kui kaotused on riikide kanda. Ma palun komisjoni, et see nõuaks liikmesriikidelt range eelarvedistsipliini ja asjakohaste eeskirjade rakendamist. Samuti paluksin ma stabiilsuse ja kasvu pakti võimalikult kiiret kinnitamist.

Oma jõupingutused peaksime sinna suunama. Ma palun komisjonilt tarvilike meetmete kasutuselevõtmist, kuid mitte nagu varem, täiesti iseseisvalt või neid põhjalikult liikmesriikidega arutades. Selle asemel tuleks parlamenti kui 27 liikmesriigi kõrval võrdset seadusandjat lõpuks ometi tõsiselt hakata võtma.

  Sylvana Rapti (S&D). – (EL) Ma olen eelmise sõnavõtjaga nõus – stabiilsuspakt vajab rakendamist. Enne seda vajavad rakendamist aga ka paljud teised asjad. Euroopa Liidus otsuste tegijatel peavad olema kiired refleksid, et tegutseda kohe kui vaja, kuna kui Angela Merkel oleks otsustanud õigeaegselt ja kui Euroopa Liit oleks võtnud vajalikud meetmed kasutusele, oleksime säästnud palju Euroopa kodanike raha.

Selleks et Euroopa Liit oleks majanduslikult tugev ja ülemaailmselt arvestatav, vajab see oma kodanikke. Need kodanikud peavad olema terved, haritud ja neil peab olema töökoht. Euroopa Liit peab seda ELi 2020. aasta strateegia ja ühtse turu kavandamisel meeles pidama. Ühtne turg peab olema keskendunud kodanikule ja kujundatud inimese järgi.

  Arturs Krišjānis Kariņš (PPE). – (LV) Tänan teid, austatud juhataja! Mul on kodus koer. Hiljuti võttis mu koer laua pealt vorsti ja sõi selle ära. Küsimus on aga, kes on selles süüdi, et koer selle vorsti ära sõi? Kas koer on süüdi selles, et käitus talle loomupäraselt? Või olen pigem mina süüdi, et ma ei pannud vorsti pärast söögikorra lõppu laualt ära külmkappi?

Rahvusvahelistel finantsturgudel langeb euro väärtus iga päevaga. Kes on selles süüdi? Paljud parlamendiliikmed ütlevad, et spekulandid ja turg on süüdi euro ründamises ja selle väärtuse langemises. Head kolleegid! Ma pakun välja, et ehk ei ole ikka turg süüdi. Pigem on turg täpselt ära näidanud selle põhjuseks oleva vea, selle põhjuse. Meie tänaste raskuste põhjus on üpris lihtne – Euroopa riigid on elanud liiga kaua üle oma võimaluste, kulutades oluliselt rohkem kui nad on võimelised teenima. Turud reageerivad sellele samamoodi nagu mu koer laua peale jäetud vorsti lõhnale. Poolteist aastat tagasi koges Läti sarnast kriisi, nagu meie ülejäänud Euroopas praegu kogeme – nimelt ründasid finantsturud meie valuutat ja olid kaotanud kogu usalduse selle vastu. Olukorra üle kurtmise asemel parandasime oma peamisi näitajaid, parandasime riigi rahandust ja kogusime kokku riigi finantsvahendid. Mina arvan, et kui soovime, et Euroopa 2020. aasta strateegia oleks otstarbekas, siis peab meie esimeseks ja kõige tähtsamaks prioriteediks olema Euroopa riikide vajadus avalike kulutuste kontrollimise järele, et nende kulud vastaksid nende tuludele. See taastaks usalduse, leevendaks kriisi ja taastaks finantsturgude rahu. Tänan teid!

  Georgios Stavrakakis (S&D). – Austatud juhataja! Täna arutame muu hulgas kahte suurepärast raportit, mille koostajateks on Ricardo Cortés Lastra ja Lambert van Nistelrooij. Need mõlemad näitavad selgelt, kui tähtis on ühtekuuluvuspoliitika panus konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide saavutamisel ning kui oluline on teadmistepõhise majanduse roll uuendustegevuse ja majanduskasvu edendamisel.

ELi 2020. aasta strateegia on mitmes mõttes Lissaboni strateegiaga sarnane, kuid üritab paremini eesmärkidele keskenduda ja neid kitsendada. Siiski on aga üks üpris oluline osa, mis jääb ikka selgusetuks, nimelt rakendamismehhanism. See on jäetud liikmesriikide kanda ning toimib vastastikuse eksperthinnangu põhjal, mida toetab komisjoni järelevalve.

Mulle tundub, et me ei ole Lissaboni strateegia nõrkadest tulemustest siiski õppust võtnud. Ma palun komisjonil esitada ettepanekuid, mis tagavad ELi 2020. strateegiale tugevama rakendusmehhanismi, et olla kindlad, et kõik selle eesmärgid täituksid nende nimel töötades, mitte lihtsalt neist rääkides.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Lissaboni strateegia seadis kõrged eesmärgid, kuid Euroopa ei saanud nende rakendamisega hakkama. Me liigume uue aastakümne strateegia suunas ja ausalt öeldes teeme seda erakordselt keerulises ja õnnetus keskkonnas. Me kõik oleme nõus, et teadmiste kolmnurga – hariduse, teadus- ja uuendustegevuse – tähtsustamine ja rõhutamine on kriisist väljumise jaoks parimaks investeeringuks ning see võimaldab meil Euroopa tulevikku optimistlikult suhtuda.

Tähtis on rõhutada, et seda strateegiat tuleb rakendada solidaarsuse keskkonnas, kus toimub tihe koostöö liikmesriikide vahel. Siinkohal sooviksin kõikide arusaamatuste vältimiseks selgitada, et hoolimata kõikidest viivitustest demonstreerib Kreeka toetusmehhanism seda solidaarsust ning te ei tohiks kahelda selles, et me seda tunnustame.

Oma Kreeka paremtsentristlikus parteis Uus Demokraatia tegime selgeks oma seisukoha, et austame teiste Euroopa rahvaste raha selles toetusmehhanismis. Koos nõutud ohvritega aga, mis peavad jagunema õiglaselt – ja siinkohal olime teatavate meetmete suhtes kriitilised –, koos nõutud kärbetega kulutustes, et vähendada võlga ja eelarvepuudujääki, on vaja ka kasvualgatusi, mis aitavad riigi langusest välja, kuid mida me ei ole tänaseni veel näinud. See on ainus võimalus, kuidas ka meie Kreekas saame ELi 2020. aasta strateegia ambitsioonikate eesmärkide suunas liikuda, mis on meie ainus võimalus kriisist tugevamana välja tulla.

(Sõnavõtja nõustus ÕIGEAEGSELT vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Derek Vaughan (S&D). – Austatud juhataja! Ma olen ise näinud, kui tähtis on ühtekuuluvuspoliitika Walesi jaoks ning seepärast tervitan ka Ricardo Cortés Lastra raportit ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohta. Üle kogu Walesi on mitmeid projekte, mis toovad kasu nii üksikisikutele kui ka kogukondadele. Seega ma ei kahtle üldse, et struktuurifondid saavad aidata ELi 2020. aasta strateegia eesmärke saavutada. Sooviksin siiski järgmisi punkte rõhutada.

ELi 2020. aasta strateegia, viies ühtekuuluvusaruanne ja eelarve peavad kõik ühtsed olema. Edaspidi peaksid struktuurifondid olema korralikult rahastatud, struktuurifonde ei tohiks taasriigistada ning läheneva staatusest väljalangevatele piirkondadele tuleks võimaldada üleminekustaatus.

Kui suudame need punktid saavutada, siis usun kindlalt, et ühtekuuluvuspoliitika aitab meil ELi 2020. aasta strateegia eesmärke täita. See muudaks selle strateegia ka üksikisikute ja kodanike jaoks üle kogu Euroopa oluliseks.

  Sylvana Rapti (S&D). – (EL) Ma kasutaksin võimalust, et pärast Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni kuuluva ja mulle lähedase Kreeka parlamendiliikme Georgios Papanikolaou’ seisukohavõttu selgitada ühte asja, mida ma pean kriisi ajal äärmiselt oluliseks, eriti Kreeka jaoks:

Kreeka ei võta raha teistelt riikidelt. Euroopa Liidu liikmesriigid võtavad madalama intressiga laenu, annavad raha mehhanismi ja selle kaudu laenavad kõrgema intressiga Kreekale. Me ei võta raha teistelt riikidelt.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Teil on täiesti õigus, Sylvana Rapti! Muidugi, Kreeka laenunõuded oleksid olnud väiksemad ja Kreeka oleks olnud võimeline turgudelt palju kergemalt raha koguma, kui ei oleks olnud sellist Kreeka praeguse valitsuse kuue kuu pikkust viivitust.

  Thomas Ulmer (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Angelika Niebler mainis juba mitmeid asju, mis ka mulle muret teevad. Mul on suur mure meie ühise tuleviku pärast ELis. Ma ei saa lihtsalt ilma kriisi mainimata päevakorrapunkti juurde asuda.

Üks meie suurtest eesmärkidest – euro ja selle kõrge rahaline stabiilsus – on täieliku hävingu ohus. Heaolu ja töökohad ei ole ilma kindla rahalise väärtuseta võimalikud. Me räägime Euroopa 2020. aasta strateegiast, aga me ei tea isegi seda, milline on Euroopa 2011. aastal. Me arutleme trombiiniga kokku liimitava liha ning füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate sõidukijuhtide tööaegade üle, just nagu laheneksid liidu suured probleemid iseseisvalt.

Me peame edastama tugevaid ja kiireid signaale puudujääkide reguleerimiseks, korraldamiseks ja parandamiseks nii riikide eelarvetes kui ka pangandussektoris. Lubage ma toon paar näidet: me vajame eelarvepuudujäägi suhtes rikkujate selget määratlemist ja karme karistusi, nagu rahastamise tühistamist. Me vajame selgeid eeskirju pankade jaoks, nagu krediidiriski vahetustehingute või kindlustusnõuete keelustamine ja nende vastavate nominaalväärtuste vastu hoiustamist. Lubage ma lisan siia ühe kuulsa Saksa linnapea mõtte, kes oli mitu aastat ka Saksamaa Linnade Liidu juhataja: see, kes ei kuluta raha, mida tal ei ole, on palju enamat kui lihtsalt säästja!

  Kerstin Westphal (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Ma soovin tulla tagasi Ricardo Cortés Lastra raporti juurde, mis on minu arvates väga hea raport. Tõepoolest on ühtekuuluvuspoliitika tegelikult parim instrument investeeringute koondamiseks majanduskasvu ja tööhõivesse. Sooviksin aga jällegi rõhutada linnade tähtsust siin, kuna neil on ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel võtmeroll.

Neli igast viiest eurooplasest elab linnapiirkonnas. Linnad on Euroopa majanduskasvu edasiviivaks jõuks. Samas on neil mitmeid eriti teravaid probleeme. Võtmesõnadeks on siin näiteks sotsiaalne integratsioon, keskkond ja transport, aga samuti ka demograafilised muutused. Linnadel on seetõttu kodanike elamistingimuste parandamisel tegelikult eriline roll kanda.

Lisaks sellele on Euroopa linnad võtmetähtsusega osalejad uuendustegevuse, teadustegevuse ja hariduse valdkondades ning seepärast on neil Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia rakendamisel ka keskne roll. Kõige sellega tuleks nende strateegiate rakendamisel ja ühtekuuluvuspoliitika edasise suuna kujundamisel arvestada.

  Raffaele Baldassarre (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Viimased kaks aastat, mis on jätnud miljonid inimesed ilma tööta, on olnud põhjuseks paljudeks aastateks püsima jäävatele suurenenud riigivõlgadele, rõhuvad uuesti ja põhjustavad uusi lõhestusi meie sotsiaalses ühtekuuluvuses.

Peame reageerima õigeaegselt ja konkreetselt ning Lissaboni strateegiale hukatuslikuks saanud hindamisvigade vältimiseks peab Euroopa 2020. aasta strateegia endale seatud eesmärkides äärmiselt realistlik ja sihtides väga tasakaalukas olema. Austatud volinik! Mulle tundub, et kolm järgmist asja on kõige tähtsamad. Esiteks kindlasti stabiilne valuuta ja stabiilsed riikide eelarved, mida ei tohi siiski arengust ja majanduskasvust lahutada. Me vajame investeeringuid teadus- ja uuendustegevusse, et muuta oma tööstusi veel konkurentsivõimelisemateks ja oma tooteid kõige kvaliteetsemateks. Me peame toetama väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid ning uusi tööstusi, nagu infotehnoloogia ja säästev energeetika, ning muidugi meie infrastruktuuri. Jah, tõstkem küll üldist haridustaset, kuid ennekõike tuleb meil kujundada koolitamine tööturu ja tootmise vajadustele vastavaks! On paradoksaalne, et ettevõtlused nõuavad ikka veel erialasid, mida turul ei ole pakkuda. On selge, et iga eesmärk peaks olema seotud riikliku kontekstiga, kuid seda laialdasema Euroopa strateegia raames.

Kokkuvõtteks ütlen ma, et Kreeka kriis ja kogu Euroopas valitsev majandus- ja tööhõivekriis on tunnistajaks asjaolule, et sotsiaalse ühtekuuluvuse, arengu ja stabiilsete riigieelarvete tagamiseks on meil vaja Euroopa tasandil tugevat ja üksmeelset majandusjuhtimist, et aidata Euroopa institutsioonidel, sealhulgas ka parlamendil, tõhusalt ja ennetavalt tegutseda.

  Damien Abad (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me kõik oleme ELi 2020. aasta strateegia peamistes eesmärkides kokku leppinud ja seepärast peaksime nüüd tagama endale ka meetmed nende rakendamiseks. Nende meetmete hulgas on näiteks ELi majandusjuhtimise sisse seadmine.

Selleks et need ilusad sõnad ja peamised eesmärgid ka reaalsuseks saaksid ning väldiksid seekord Lissaboni strateegia nn ühist pettekujutluste kokkuvarisemist, siis on väga oluline, et võimaldame endale tegutsemiseks vajalikud ressursid. Seepärast toetan ma ka täielikult komisjoni ettepanekut, mille kohaselt kontrollib EL riikide eelarved eelnevalt üle, kuid siiski tingimusel, et riikide parlamendid ja Euroopa Parlament on nendesse kontrollmeetmetesse kaasatud.

Sooviksin aga rääkida täpsemalt kriisist ja noortest inimestest. Ma arvan, et noored inimesed on olnud selle kriisi peamisteks ohvriteks, ning peame kasutama ära meile antud võimaluse ja seadma noored inimesed tagasi Euroopa 2020. aasta strateegia keskmesse.

Esiteks peab ELi 2020. aasta strateegia olema kõikehõlmav strateegia. Mobiilsus, mis on ELis vaba liikumise mõiste konkreetne väljendusvorm, peab muutuma reaalseks võimaluseks kõikide noorte inimeste jaoks, mitte ainult noorte üliõpilaste jaoks. Sel põhjusel loodan, et komisjon toetab minu ettepanekut Euroopa liikuvusprogrammide laiendamiseks ka noortele õpipoistele.

Lisaks sellele usun ma ka, et see strateegia peab aitama kaasa noorte inimeste oskuste arendamisele, et kõrvaldada noorte seast töötuse needust, kuna me kõik teame, et õpikeskkonnast esimesele töökohale üleminek on noorte jaoks üheks suurimaks väljakutseks. Selles valdkonnas võib edu saavutada, kui parandada nende oskusi, juhtides näiteks ELi rahalised vahendid tõhusamalt noortele suunatud strateegiatesse.

Lõpetuseks tuleb kõigile noortele eurooplastele anda võimalused ringiliikumiseks ja oskuste arendamiseks, kuna me vajame eelkõige just uuenduslikku noort põlvkonda. Just noored inimesed on need, kes panevad praegu aluse tuleviku majanduskasvule ja uuendustele. Seepärast ma soovingi, et noori ei jäetaks Euroopa 2020. aasta strateegiast välja.

  Rosa Estaràs Ferragut (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Me kiitsime 2000. aastal Lissaboni strateegia ja selle väga ambitsioonikad eesmärgid heaks. Mõned nendest eesmärkidest on täidetud, kuid paljud siiski mitte. Ei ole kahtlustki, et Lissaboni strateegiale aitasid kaasa just piirkondlikud vahendid.

Kümme aastat hiljem on meid raputanud kõige hullem majanduskriis, mida mäletame. Ma usun, et see kriis on võimaldanud meil uues Euroopa 2020. aasta strateegias kindlaks teha, mida me valesti tegime, ning samuti ennast parandada, et paremaid tulemusi saavutada.

Esiteks oleme õppinud, et kooskõlastus kõikide juhtimistasandite vahel on ülioluline, nagu on selgelt öeldud ka Ricardo Cortés Lastra raportis. Oleme ka õppinud, et piirkondlike vahendite panus on ette pandud eesmärkide saavutamisel oluline.

Me usume, et konkreetsete meetmete kombineerimine kõikidel tasanditel – Euroopa Liidu, riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste tasandil – on täiesti hädavajalik. Koos töötades muutume palju tugevamaks. On ka tähtis, et Euroopa 2020. aasta strateegiasse oleks kaasatud samuti majanduslikke, sotsiaalseid ja territoriaalseid aspekte hõlmav ühtekuuluvuspoliitika.

Ühtekuuluspoliitikaga seoses sooviksin ma teha ka ühe tähelepaneku: nimelt peaksid bürokraatlikud toimingud olema palju paindlikumad ja tõhusamad. Lisaks sellele tuleb puudega inimesi hõlmavas sektoris neid erinevusi kuidagi arvesse võtta.

Lõpetuseks sooviksin ma rõhutada Euroopa piirkondade ja linnade tähtsat rolli ning eriti vajadust pöörata suuremat tähelepanu erivajadustega aladele, nagu mägialad, rannikualad ja saared.

Lühidalt öeldes, kui me tahame olla edukad, siis peame lootma, et Euroopa piirkonnad ja linnad ning reformitud ühtekuuluvuspoliitika on uue olukorraga kooskõlas.