Istungi stenogramm

Kolmapäev, 16. juuni 2010 - Strasbourg

7. ELi-Venemaa tippkohtumise (31. mai – 1. juuni) järeldused (arutelu jätkamine)

  Juhataja. − Jätkame arutelu komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse ELi-Venemaa tippkohtumise (31. mai – 1. juuni) järelduste kohta.

  Helmut Scholz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Arutame Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni suhteid Euroopa Parlamendis sageli. Allkirjastasin oma fraktsiooni nimel parlamendi ühise resolutsiooni ettepaneku vaatamata sellele, et hiljutise Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise tulemustega seotud seisukohti oli seal kajastatud piiratult.

Tahan öelda aga veel järgnevat: see oli esimene kohtumine pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mistõttu lootis Venemaa Euroopa Liidult rohkem otsustavust. Venemaa jaoks on EL loomulik strateegiline partner, millega ta jagatud väärtuste tõttu seotud on. Sellega seoses tahan kõigile meelde tuletada, et 2010. aasta veebruaris oli Venemaa viimane Euroopa Nõukogu 47 liikmest, kes Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseeris. See näitab selgelt, et Venemaa jagab Euroopa Nõukogu põhiväärtusi. Eelkõige lootis Venemaa saavutada edu viisanõudest loobumisel. Need läbirääkimised on kestnud juba seitse aastat ja ikka veel ei ole konkreetseid tulemusi.

Olen väga nõus, et esitatud partnerlusleping „Partnerlus moderniseerimiseks” on samm strateegilise partnerluse lepingu suunas. Minu arvates sellest aga ei piisa, sest näiteks vastavalt Euroopa Reformikeskusele eeldatakse, et Euroopa tehnoloogiaid ei kohaldata nendele projektidele, kus osaleb Venemaa. Selles suhtes on Euroopa Liit olnud liiga lühinägelik ja maganud maha paljud koostöövõimalused, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, ja seega ka paljud usalduse rajamise võimalused.

Miks on need aastaid aset leidnud kohtumised nii sisutühjad? Minu arvates tuleb pidada silmas seda, et mõlema poole ees seisev kõige tõsisem väljakutse on jätkuvalt vastastikuse usalduse puudumisest ülesaamine. Liiga palju on ilukõnet ja väga tihti puuduvad tõsised projektid, mis võiksid anda tõelise panuse usalduse rajamisel poliitilise, majandus-, sotsiaalse ja kultuurielu kõigis valdkondades.

ELi ja Venemaa konstruktiivse suhte, mille eesmärk on olemasolevate probleemide lahendamine, põhiaspektid on energia ja keskkond Me räägime kõik liiga sageli sellest, et energiapoliitika on strateegiline koostöövahend ja positiivne näide usalduse rajamisest, kuid just energiavaldkonnas on sageli möödarääkimisi ja tegematajätmisi. Peame selle olukorra lahendamiseks võtma otsustavaid meetmeid!

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Venemaa on Euroopa Liidule väga oluline strateegiline partner ja seetõttu on laiaulatusliku partnerluse ja koostöölepingu saavutamine väga tähtis.

Koostööleping on meie välispoliitika prioriteet, sest sellega rajatakse asjakohane foorum kõikehõlmavaks koostööks Moskvaga. Pean silmas kahepoolseid kaubandussuhteid, viisanõuete liberaliseerimist, ebaseadusliku sisserände kontrollimist, võitlust terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja kliimamuutustega eriti pakiliste küsimuste kaudu, nagu Iraani tuumaprogramm, Kaukaasia patsifitseerimine ja Kesk-Ida rahuprotsess.

Energiavaldkonnas peaks Euroopa Liit loobuma teatud eelarvamustest ning võtma pragmaatilisema ja terviklikuma lähenemisviisi. Kui tahame lahendada energiavarustuse kindluse küsimust, peame tunnistama gaasijuhtme South Stream projekti lisaväärtust turvalise transpordiviisi ja küllusliku energia tagamise kujul, mis on järgnevatel aastatel majanduse elavdamiseks vajalikud.

Suhetes sellise olulise partneriga nagu Venemaa peab Euroopa tegutsema kahel eri tasandil: arutama ühelt poolt ideaalsete ja ideoloogiliste väärtuste üle ja võtma teiselt poolt praktilise lähenemisviisi, mida riikidevahelisteks suheteks vaja on.

  Jean-Marie Le Pen (NI). – (FR) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Mul on hea meel selle üle, kuidas partnerluslepingu „Partnerlus moderniseerimiseks” algatamine asjad uuel viisil liikuma pannud on, ja ka selle pragmaatilisuse üle. Kui selle uue partnerlusega isegi muud ei saavutata, siis vähemalt aitab see rõhutada, kui vältimatu geopoliitiline partner Venemaa Euroopa Liidule on. Mul on hea meel ka positiivsete kommentaaride üle kriisiohjealase koostöö suhtes Venemaaga.

Mul on aga mõned kommentaarid. Liidu nõudmisi tõstetakse alati esile, kuid tundub, et selle partneri huve või seisukohti alahinnatakse või lükatakse süsteemselt kõrvale, olgu see siis energiavaldkonnas või viisis, kuidas analüüsitakse idapartnerlust ja liidu lähinaabrite püüdlusi Atlandil.

Kommenteeriksin ka seda, et mõnede liikmesriikide seisukohtade jäikus ja mürgisus, kuidas inimõiguste rikkumised hukka mõistetakse, tundub kehtivat vaid Venemaa suhtes. Euroopa minimaalsete sotsiaalnõuete seisukohast on kommentaarid tsiviliseeritumad ja diplomaatia summutatum näiteks Hiina ja tema süsteemsete õigusriigi rikkumiste suhtes seoses ainuüksi tohutu Laogai sunnitöölaagriga, samal ajal kui Prantsusmaa või Euroopa töölised on töötud.

Lubage mul teile meelde tuletada mõttetera „ad augusta per angusta” (Läbi kitsuste ülevuse poole!), sest just nii näen ma Venemaa tänaseid püüdlusi, mis on vabad riiki mitmeid aastakümneid kurnanud marksistliku kuritegevuse mürgist. Praegusel Vene Föderatsioonil on õnnestunud vaatamata märkimisväärsetele raskustele ja probleemidele, mis veel lahendada tuleb, rahva selg jälle sirgu ajada.

Palun seetõttu nn ülieurooplastelt veidi tagasihoidlikkust, eriti seetõttu, et hoolimata üha kulukamatest viisidest ning Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide jätkuvast domineerimisest ei saavuta Euroopa üliriik ühtegi oma eesmärkidest.

Pean teile meelde tuletama ka seda, et praegune parlamendi koosseis pidi andma andeks rohkem patte kommunistlikule Nõukogude Liidule kui Venemaale. Lisaks on tihti ühenduses samad inimesed, kes minevikus agiteerisid Lääne ühepoolset desarmeerimist ja Mihhail Gorbatšovi osalemist ning tunnevad nüüd kõige õigustatumat nördimust ja suurimat ülikombelisust Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluse suhtes.

Sellega seoses pean teile rääkima, kui te seda veel ei tea, uutest ajaloolistest asjaoludest, mis on tulnud ilmsiks julge Pavel Stroilovi säilitatud salajaste Nõukogude arhiivide pideva tõlkimise tulemusel. Need arhiivid on juba pakkunud ja pakuvad ka tulevikus ebameeldivaid üllatusi neile, kes propageerivad ainukest lubatud arvamust külma sõja lõpu tegelikkuse kohta: kes Mihhail Gorbatšov tegelikult oli ja praeguste nn ülieurooplaste võimude väärteod, kes sel ajal entusiastlikult teatud Nõukogude projekte ellu viia tahtsid.

Riskides end korrata, ütlen, et Venemaa on Euroopa riikidele ülioluline strateegiline partner ja peame suhteid mõlema poole kasuks tugevdama. See riik on kultuuriliselt, tsivilisatsioonilt, ajaloolt, geograafialt, vastastikuste huvide ja jagatud ohtude osas meile palju lähemal kui teatud riigid, millel te Euroopa Liiduga ühineda võimaldate.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Paruness Ashton! Alustuseks tahan tänada oma kaasparlamendiliikmeid, kes on minuga hea ja selge resolutsiooni koostamiseks koostööd teinud! Selles resolutsioonis on tugevalt kritiseeritud Doni-äärses Rostovis toimunud tippkohtumist. Nagu mõned kommenteerijadki, peame viletsa tulemuse põhjuseks Venemaa eelistust tegeleda Euroopa Liidu asemel kahepoolselt liikmesriikidega, sest Venemaa arvates ei väljenda me end veel ühel häälel. Kuidas tajusite sellel tippkohtumisel koostööd? Kas teie arvates õnnestus teil seal tegelikult Euroopa häälel kõneleda?

Mul on neli spetsiifilist küsimust. Kas partnerluslepingut sel tippkohtumisel üldse arutati? Usun, et ülitähtis on sõlmida laiaulatuslik õiguslikult siduv leping, mis on enam kui ainult majanduskoostöö või uued energialepingud. Partnerluslepingu olulised osad peavad aga olema ka demokraatia ja inimõigused. Kas see uus partnerlusleping on teie või Venemaa jaoks prioriteet?

Mis puudutab partnerluslepingut „Partnerlus moderniseerimiseks”, siis tunnen end Euroopa Parlamendi liikmena sellest kõrvalejäetuna. Koostöölepingute sõlmimine on õige, kuid uus moderniseerimise tegevuskava on särav näide ebamäärasusest. See ei olnud ainuke algatus, mida ma teiega eelnevalt arutada oleksin tahtnud, sest seoses Venemaa majanduse moderniseerimisega tunduvad mulle palju tähtsamad Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), energiaharta ja korruptsioonivastane võitlus.

Meil on Venemaaga neli n-ö ühisruumi: kas uus moderniseerimise tegevuskava ei ole mitte sama, kui meie eelmine leping nelja ühisruumi kohta?

Resolutsioonis peame keskenduma iga hinna eest tugevalt inimõiguste poliitikale, mida te mõlemad ka teinud olete. Kavandatud on ka mitmeid muudatusettepanekuid. Minu arvates oleks parem käsitleda neid raportis Venemaa kohta.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Tänan teid väga selge ja avatud raporti eest, millega näidati, kui oluline on partnerluse algatamine Venemaaga! Mina sooviksin näha strateegilise partnerluse arenemist. Pean aga ütlema ka seda, et Venemaa on partner, kes kahjuks alati kõigi lepingute ja kokkulepete tingimusi ei täida, näiteks Gruusia juhtumi puhul. Ühena nendest, kes Gruusia tegevust viimase sõja ajal põhjalikult kritiseeris, kahetsen ma, et Venemaa ei pea kinni Gruusiaga sõlmitud lepingutest, sest see nõrgendab Venemaa positsiooni ja riigi võimalusi selles piirkonnas rahusobitajana tegutseda.

Tavaolukorras oleks Venemaa kaasatud ka Kõrgõsztani väga kriitilise olukorra lahendamisse. Õnneks on Venemaa teinud selgeks, et soovib seal osaleda vaid ÜRO liikmena. Selles valdkonnas peame oma seisukohti Venemaale väga selgesti väljendama. Soovime Venemaad oma strateegiliseks partneriks, kuid see peab järgima ÜROs koostatud ühiseeskirju ja Euroopa Liiduga sõlmitud lepinguid.

Mul on väga hea meel positiivsete arengute üle Ukraina ja Venemaa suhetes. Siiski ei takista – ega tohi takistada – see Euroopa Liidu suhetel Ukrainaga pidevalt arenemast. Need kaks asja ei ole üksteist välistavad.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Minu fraktsioon nõustub sellega, mida Hannes Swoboda äsja ütles. Sooviksime Venemaaga strateegilist partnerlust. Arvame aga ka seda, et sellist partnerlust meil ei ole ja seda lihtsalt seetõttu, et veel ei ole võimalik arendada strateegilist partnerlust nende väärtuste alusel, mida me praegu Venemaaga ei jaga. Sellele vaatamata usun, et lootust on. Paruness Ashton! Ma arvan, et olemasolevad lootusrikkad märgid kujutavad teie ametiaja jooksul märkimisväärset võimalust, mis teie eelkäijale võib-olla saadaval ei olnud.

Näen Venemaal läänepoliitikat, mis on eelnevatest poliitikasuundadest konstruktiivsem. Märkimisväärne samm edasi on piiritüli lahendamine Norraga Arktikas, mis puudutab toorainete peamisi lademeid. Lepingu sõlmimine Ukrainaga Sevastoopoli mereväebaasi ja gaasitarnete kohta on teine üllatav samm, mis muudab loodetavasti stabiilsemaks ka Euroopa Liidu gaasitarned. Veel üks märkimisväärne samm on leppimine Poolaga Smolenski tragöödia küsimuses. Need asjad on kõik tõeliselt märkimisväärsed. Ei tohi unustada mainimast ka midagi tõeliselt ootamatut: Venemaa riigitelevisioonis on näidatud Andrzej Wajda filmi „Katõn” kaks korda põhieetriajal. See näitab Venemaa uut suhtumist ja annab tulevikuks lootust.

Läänepoliitika on pannud Venemaa ka mõistma, et selle tegelikud probleemid peituvad lõunas ja idas. Selles suhtes on mainitud nii Kõrgõsztani kui ka Iraani. Võib-olla on selle läänepoliitika osa ka Venemaa hääletusharjumused ÜRO Julgeolekunõukogus Iraani-vastaste sanktsioonide suhtes. Kokkulepe uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu üle on kindlasti selle tulemus. Lootust tõepoolest on. Võime loota suhete arenemist ja jätkuvat edu strateegilise partnerluse suunas liikumisel.

  Heidi Hautala (Verts/ALE). – (FI) Austatud juhataja! Tänan siiralt kõrget esindajat, kes külastas Doni-äärset Rostovit, ja kogu ELi inimõiguste töörühma! Mul on väga hea meel nende küsimuste tõstatamise üle, sest, nagu juba öeldud, on näha positiivseid märke, kuid ka murettekitavaid asjaolusid. Minu arvates peab Euroopa Parlament need probleemid homses resolutsioonis selgelt esile tooma, nagu juba öeldud. Parlament, komisjon ja nõukogu on teinud suurepärast koostööd ja nii peame inimõiguste küsimuste suhtes ka jätkama.

Sellega seoses tahan tänada ka volinik Malmströmi, kes tõstatas oma aruteludes Vene kolleegidega väga olulise inimõiguste juhtumi küsimuse. Volinik mainis advokaat Sergei Magnitski juhtumit, mis on šokeeriv näide sellest, kuidas keegi, kes inimõiguste eest seisab, oma elu kaotada võib.

Me ei saa silmi kinni pigistada ka asjaolu ees, et kui Doni-äärses Rostovis toimus ELi-Venemaa tippkohtumine, takistati valitsusväliseid organisatsioone kogunemast ja meelt avaldamast. Nemad toetusid vaid Venemaa põhiseaduse artiklile 31, millega tuleb tagada kogunemisvabadus.

  Jacek Olgierd Kurski (ECR). – (PL) Moskva on mõistnud, et ilma moderniseerimise ja kõikehõlmava juurdepääsuta Lääne tehnoloogiale ei ole tal võimalik arengu mõistes Euroopa keskmist saavutada. Euroopa Liit peab sellest kasu lõikama. Seda aga ei toimu, nagu näitab Doni-äärses Rostovis toimunud ELi-Venemaa tippkohtumise üsna kehv tulemus. See jääb nii seniks, kuni liit riskib võtta Venemaaga läbirääkimistes väärtuste ja põhimõtete üle karmima suuna. peame seetõttu ütlema selgelt, et Venemaa ja liidu uude partnerluse ja koostöölepingusse tuleb hõlmata siduv inimõiguste osa ja et ilma demokratiseerumata Venemaa moderniseeruda ei saa.

Seetõttu peab parlament väljendama oma resolutsioonis kahetsust tippkohtumisel osalenud Euroopa Liidu esindajate reaktsiooni puudumise pärast Moskvas ja Sankt Peterburis 31. mail aset leidnud jõhkra politseiaktsiooni üle. Sellest ei piisa, et Venemaa inimõiguste organisatsioon Memorial siin parlamendis heaks kiidetaks ja talle Sahharovi auhind antaks. Mõnda väärtust tuleb kaitsta ka tegutsedes.

(Aplaus)

  Bastiaan Belder (EFD). – (NL) Austatud juhataja! Juba alates tsaar Peeter Suure ajast on Venemaa ja Euroopa mõistet „moderniseerimine” erinevalt tõlgendanud ja kohaldanud: materiaalne lähenemine versus laiaulatuslikum tõlgendus, kuhu on hõlmatud nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed aspektid.

Seda tõestas veel kord viimane, kuu alguses Doni-äärses Rostovis toimunud ELi-Venemaa tippkohtumine. Pärast partnerluslepingut „Partnerlus moderniseerimiseks” allakirjutamist teatas president Medvedev, et mõistis seda peamiselt tehnokraatilises tähenduses. See jätab Euroopa institutsioonidele olulise ülesande kutsuda Venemaa juhte arvestama tegeliku sotsiaalse moderniseerimise üliolulist mittemateriaalset aspekti: põhiõiguste säilitamine vabas kodanikuühiskonnas.

Venemaa inimõiguste volinik Vladimir Lukin on murettekitavalt kritiseerinud seda, et Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse uued mandaadid osutavad teises ehk vales suunas. Ta hoiatab õigustatult riigi institutsioonide bumerangiefekti eest. Lukini seisukoht väärib märkimisväärset toetust, sest peaminister Putini mudelit ei saa selles piirkonnas ega Ukrainas matkida.

  Krzysztof Lisek (PPE). – (PL) Läbirääkimised Venemaaga on väga positiivne näitaja. Peame Venemaaga dialoogi juhtima – seda toetavad kõik mõistlikud inimesed. Dialoogi Venemaaga toetab ka Euroopa Parlament.

Venemaa muutub, vähemalt me loodame seda. Loodame – nagu president Medvedev ütles –, et Venemaal hakkab valitsema seadus ja et Venemaale või Venemaaga kaubandusse investeerivad Euroopa Liidu äriinimesed saavad arvestada sealse õigusliku olukorraga, mis aitab nende tegevusele kaasa, mitte ei takista seda. Kahjuks on senini palju näiteid Venemaa õiguslikest probleemidest. Venemaaga arutledes peame seda meeles pidama ja nendest kõnelema.

Loomulikult oleme rõõmsad, et Venemaa teeb terrorismivastases võitluses ja maailma julgeoleku alal koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide, NATO, Ameerika Ühendriikide ja ÜROga, kuid ilmselgelt paneb meid muretsema see, et tegeletud ei ole kõikide probleemidega, mis Venemaal suhetes oma naabritega on. Meile teeb muret, et Venemaal on veel poliitikuid, kes mõtlevad Vene impeeriumi uuesti ülesehitamisest. Eelkõige nõuab meie sekkumist ja pidevaid meeldetuletusi Gruusia juhtum.

  Knut Fleckenstein (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Head kolleegid! ELi-Venemaa tippkohtumine andis mõistlikke tulemusi, eriti mis puudutab partnerluslepingu „Partnerlus moderniseerimiseks” üksikasjade täpsustamist. Tervitan väga asjaolu, et selles partnerluses on peetud esmatähtsaks kodanikuühiskondadevahelist dialoogi.

Euroopa Parlamendi delegatsiooni suhetes Venemaaga juhatajana juhtisin ma mõned päevad tagasi Permis toimunud töörühma kohtumist spetsiaalselt kodanikuühiskonna arendamise teemal. Oleme taas kord näinud, kui palju edu Venemaa viimastel aastatel saavutanud on, kuid ka seda, kui palju on veel teha jäänud ja kui palju saame aruteludesse anda oma isiklike kogemuste, nii heade kui ka halbade põhjal.

Minu jaoks on peamised mõisted „vahetus” ja „liikumine”. Ilma inimeste liikumiseta partnerluslepingut „Partnerlus moderniseerimiseks” olla ei saa. Sel põhjusel olen ma üsna pettunud, et EL ei ole viisavaba reisimise valdkonnas eriti palju edu saavutanud. Nüüd peame seadma kindlad eesmärgid, mille saavutamiseks EL ja Venemaa koostööd teha saavad! See ei tähenda kokkusaamiste graafikuid ja kindlasti mitte sündmuste teatud tagajärgede jälgimist. Eelkõige tuleb tagada, et me nende küsimuste suhtes ennustatava lähenemisviisi võtaksime, et kriteeriumid oleksid selgelt määratletud ja et igaüks, sealhulgas Venemaa, saaks olla kindel, et kui neid tingimusi täidetakse ja spetsiaalsed probleemid on lahendatud, on viisavabadus võimalik.

  Ryszard Czarnecki (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Liidu suhted Venemaaga peavad olema kahesuunalised. On ilmselge, et anname Venemaale olulised oskusteadmised tehnoloogiliseks arenguks, samas kui Venemaa peab tagama nii ELi ettevõtete investeerimisõhkkonna arendamise Venemaal kui ka õigusliku stabiilsuse. Kahetsen väga, et tippkohtumisel, mille üle me arutleme, käsitleti asju ühesuunaliselt. Meie tegime oma osa, kuid nemad ei teinud eriti midagi. Öelgem ausalt, et praeguses ühisresolutsioonis puuduvad viited konkreetsetele inimõiguste rikkumiste juhtumitele! Parem oleks mainida nimesid ja konkreetseid juhtumeid – ja neid on olnud palju. Lõpetuseks – kui Angela Merkel ja president Medvedev jõuavad arusaamisele Euroopa Liidu ja Venemaa poliitilise ja julgeolekukomitee rajamise osas, mida tuleb eraldi mainida –, kas liit avaldab oma arvamust seal tõesti ühel häälel või on tegemist teatud liikmesriikide häälega?

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Euroopa Liidu suhete tähtsus Venemaaga on ilmselge: tegemist on võimsa naaberriigi, strateegilise majandus- ja energiapartneriga ning julgeolekunõukogu alalise liikmega.

Tänu uuele strateegilise relvastuse vähendamise lepingule Ameerika Ühendriikidega tundub Venemaa olevat rahulikum ja kohanenum, olles lahendanud lahkarvamused raketitõrjekilbi üle ja sõlminud kokkulepped uue Ukraina valitsusega. Lisaks on vähenenud kaks aastat tagasi Venemaa sissetungist Gruusiasse tekkinud pinged. Selles uues õhkkonnas tervitame kõik Venemaa toetust viimasele julgeolekunõukogu resolutsioonile 1929 Iraani kohta. Seetõttu on hea aeg Venemaaga suhteid arendada.

Järelikult, paruness Ashton, kahetsen ma tõsiasja, et ei ole saavutatud mingit edu läbirääkimistes Venemaaga uue partnerluslepingu üle, kus kõigepealt nõutakse Venemaa ühinemist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga – midagi, mida samuti veel selgitatud ei ole.

Head kolleegid! Vaja on ambitsioonikat lepingut, kuhu on hõlmatud ja millega reguleeritakse energia, investeerimise ja kaubandusküsimusi. Vaja on selgeid õiguslikult siduvaid eeskirju.

Loomulikult nõustun ma sellega, et Euroopa Liit toetab ja aitab Venemaad tema moderniseerimise soovis, kuid partnerlusleping „Partnerlus moderniseerimiseks”, mis oli viimasel tippkohtumisel rajatud suhte raamistik, ei peaks olema varem mainitud lepingu alternatiiv.

Mul on kindlasti hea meel asjaolu üle, et eesistujariik hõlmab sellesse partnerlusse kohtusüsteemi tõhusa toimimise ja suurendab korruptsioonivastast võitlust.

Kokkuvõtteks: soovin ka ühtset tulemuslikku ja sidusat ELi poliitikat ning loodan, et Lissaboni lepingu uued instrumendid – teie ise, kõrge esindaja, ja Euroopa Ülemkogu alaline president – aitavad meil selle ühtse sidusa poliitika eesmärgi saavutada.

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Hindan teie pingutusi istungisaali korrale kutsuda, kuid see ei tööta. On selge, et see tekitab veel suuremat kära. Austatud komisjoni asepresident ja kõrge esindaja! Soovin teid tänada, et sel kohtumisel meie parlamendi ees avalikult esinete! Jälgisime tulemusi erilise huviga. Vastavalt meie hinnangule kulges tippkohtumine mõlema poole poolt konstruktiivselt, vähem pingeliselt, realistlikumalt ja suurema vastastikuse austusega. Arvan, et selline uus õhkkond muudab meie suhted kahtlemata tulemuslikumaks.

Tõsi on see, et kuigi meie väärtused on veel lahknevad, siis Euroopa Liidu ja Venemaa jagatud ühiseesmärkide arv üha suureneb, mis tähendab, et saame selles suhtes laiaulatuslikku koostööd teha. Ma ei saa aga nõustuda oma kolleegidega, kes kavandatavat ja vastuvõetavat resolutsiooni nõrgaks peavad. Teisest küljest on tegemist tasakaalustatud resolutsiooniga, mida meil pikka aega olnud ei ole, ning seal peegeldatakse selle kohtumise tulemusi.

Lõpetuseks usun ma, et süvenev dialoog Venemaaga on väga oluline idapartnerlusele, sest see pakub meile võimaluse lahendada koos mõned selles partnerluses osalevate riikide pikaajalised probleemid.

  Inese Vaidere (PPE). – (LV) Head kolleegid! Koostööd Venemaaga tuleb kahtlemata jätkata ja arendada, kuid uus Euroopa Liidu partnerlusleping peab olema täpsem ja õiguslikult siduv. Moderniseerimise koostöö peab olema kahepoolne ja proportsionaalne. Inimõiguste allkomisjoni koordinaatorina tahan rõhutada, et peaaegu kõigi 115 juhtumi korral, kui Venemaa Euroopa Inimõiguste Kohtusse on kaevatud, on riik ka süüdi jäänud. Vaatama sellele, et süüdiolevad pooled on aeg-ajalt nimepidi identifitseeritud, ei ole neid kohtu ette toodud ja süütule poolele ei ole makstud hüvitist. Hoopis vastupidi. Sellel aastal sai Venemaa aumärgi näiteks Nõukogude armee ohvitser V. Kovonov, kes 1944. aastal halastuseta mõrvas ja elusalt põletas rahumeelseid Läti külaelanikke, sealhulgas raseda naise, ja kelle Euroopa Inimõiguste Kohus sõjakuritegudes süüdi mõistis. Lisaks ähvardasid prominentsed Venemaa poliitikud seoses sellega Euroopa Inimõiguste Kohut. See näitab inimõiguste mõiste erinevust meie ja Venemaa vahel ja need küsimused tuleb uues lepingus kindlasti lahendada. Tänan teid!

  Ioan Mircea Paşcu (S&D). – Austatud juhataja! Minu arvates oli 5. juunil 2010 toimunud Saksamaa-Venemaa tippkohtumine tulemustelt ja tagajärgedelt palju olulisem kui Doni-äärses Rostovis toimunud ELi-Venemaa tippkohtumine. Kindlasti peavad ELi kõrge esindaja ja Venemaa välisminister arutama julgeolekuküsimusi, sealhulgas Transnistriat, sidusamas ja alalisemas raamistikus, tingimusel et kaks poolt peavad silmas sama asja, kui üks kõneleb vaidluste lahendamise mehhanismist ja teine ELi-Venemaa julgeolekufoorumist arvamuste vahetuseks käimasolevate rahvusvaheliste asjade ja julgeolekuküsimuste kohta.

Isegi kui ma rahvusvahelise poliitika professorina tunnustan ja austan seda, et suurriikidele on reserveeritud võimsad strateegiad, ei saa ma unustada, et sellised üksikasjad, mida iseloomustab kurjus, jäävad sageli väikeriikide kanda.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! ELi-Venemaa tippkohtumisel ei saavutatud paljusid asju. Eelnevalt kokku lepitud partnerlusleping „Partnerlus moderniseerimiseks” on olemas ainult paberil ja ei ole selge, kas see põhineb partnerluslepingul või koostöölepingul. Ei ole vaja mainidagi, et selles ei tuvastata ajavahemikke ega spetsiifilisi projekte. Nagu me kõik teame, on Venemaaga suhte süvendamine meie jaoks väga oluline, sest Venemaa on Euroopa kõige olulisem partner, eelkõige energiapoliitika osas.

Usun aga, et Venemaaga viisavabaduse sidumine ELi idapartnerlusega hõlmatud teiste riikide viisavabadusega oleks takistav. Sellelaadseid pöördelisi otsuseid ei saa teha en bloc mitme riigi kohta korraga. 2004. aasta laienemisel tegime selle vea. On tähtis tagada, et iga üksik liikmesriik kõiki tingimusi täidaks.

Arvestades, et tippkohtumisel arutati Gaza konflikti, Kosovo küsimust ja kriisipiirkondade arvu vähendamist, tekib küsimus, miks ei käsitletud ka Kõrgõsztani poliitiliselt ebastabiilset olukorda. Kui Kõrgõsztani riigistruktuurid kokku varisevad, on oht, et sellega tõmmatakse kaasa ka naabruspiirkonnad. See tooks kaasa probleeme paljudes valdkondades, sealhulgas seoses Nabucco projektiga.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Loodan, et selle arutelu kokkuvõtet kuulata soovijad saavad seda teha.

Keskendun vaid mõnele peamisele punktile, mille mitmed austatud parlamendiliikmed tõstatanud on, ja alustan partnerluslepingu „Partnerlus moderniseerimiseks” ja poliitilise koostöölepingu suhtest. Rõhutaksin, et need kaks ei ole üksteist välistavad. Tahaksin koostöölepingu osas näha märkimisväärset edu. Meil on mõned küsimused, eelkõige kaubanduse ja majanduse valdkonnas, kuid ma ei kahtle, et see leping tuleb valmis saada koos partnerluslepingu „Partnerlus moderniseerimiseks” lähenemise algatamisega – ja see on alles algus.

Olen nõus, et selle raames on mõned väga tõsised probleemid, nagu Adrian Severin minu arust juba ütles, aga nagu ka Alexander Graf Lambsdorff ütles, on see meile tõeline võimalus üritada ja midagi rajada. Jacek Olgierd Kurski! See ei hõlma inimõiguste küsimusi. Kindlasti ei taha Venemaa vaid tehnilist kasu saavutada. Kohtusüsteemi reformi osas on see palju laiaulatuslikum. Kui võiksin viidata austatud parlamendiliikmete tippkohtumisel tehtud avaldusele, siis arvan ma, et leiate arutatava teemaderingi sellega hästi haakuvat. Bastiaan Belder! Seda vaadates võite ka teie selle väärtusliku leida.

Oma arvamuse ühel häälel väljendamise suutlikkuse osas – nagu Ria Oomen-Ruijten spetsiaalselt mainis –, oleme olukorras, kus näeme ELi paljudes valdkondades kooskõlastatumalt ja püsivamalt toimimas. Arvan, et Venemaa naudib ja eelistab võimalust, et ta saab kõigi 27 liikmesriigiga kõneleda. See ei kaldu mitte kunagi kõrvale tugevatest kahepoolsetest suhetest, mis Venemaal on – ega ei peakski –, kuid on palju teemasid, mitte ainult kaubandus ja majandus, kus EL 27 on suuteline avaldama Venemaale soovitud mõju, mida üksikud liikmesriigid ei suuda.

Charles Tannock, Jean Marie Le Pen ja Hannes Swoboda viitasid kahele asjale. Esiteks, mis puudutab kriisiohje seoseid, siis olen kõnelenud Sergei Lavroviga sellest, kuidas me nendes küsimustes üle kogu maailma tulemuslikumalt koostööd teeme. Andreas Mölzer! Kõrgõsztan ei olnud tippkohtumise ajal niivõrd märkimisväärne teema, kui see viimase kahe ööpäeva jooksul olnud on, kuid kindlasti peame nendes küsimustes Venemaaga ühendust ja oleme nüüd ühenduses ka paljude partneritega. Olen veetnud enamiku nädalavahetusest telefoni otsas, olles ühenduses Kasahstani ja teistega, et püüda olukorda arendada.

Teiseks kõnelesid paljud parlamendiliikmed, eelkõige Hannes Swoboda ja Charles Tannock, Ukrainast. Kohtusin eile Ukraina peaministriga just sellepärast, et arutada viise, kuidas arendada Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid. Olen väga teadlik sellest, et Ukraina on meile oluline riik. On väga tähtis, et tegutseksime kõiges, näiteks viisade ja piirkondlike mõõtmete osas – mida Elmar Brok arutelu alguses mainis –, täielikus kooskõlas meie idapartnerluse naabritega, tagades edasiliikumise viisil, mis neile asjakohatut tasakaalustamatust ei loo.

Knut Fleckenstein! Kodanikuühiskonna dialoogi kajastatakse avalduses. See on tohutu tähtsusega. Sama tähtis on minu arvates ka Venemaa samm kaaluda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga uuesti ühinemise võimalust ilma täieliku tolliliiduta, olgu see siis koos Kasahstaniga või ilma. Kohtusin hiljuti asepeaministri Šuvaloviga, et vaadata, mida me veel selle jaoks teha võime.

Gruusia küsimus on väga tähtis – seda tõstatatakse pidevalt. Tõstatasime selle oma kahepoolsete läbirääkimiste kõikidel tasanditel. On väga tähtis, et jätkaksime Genfis tööd sellele lahenduse leidmiseks, ja avaldan meie poolt lugupidamist Pierre Morelile tehtud töö eest.

Lõpuks on sügav ja märkimisväärne põhiteema loomulikult energia, kus peame saavutame tugevad partnerlused Ukraina ja Venemaaga.

  Juhataja. – Ma olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾, mis esitati vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub 17. juunil 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Doni-äärses Rostovis allkirjastatud koostööleping partnerlusleping „Partnerlus moderniseerimiseks” paneb aluse Euroopa Liidu ja Venemaa paremale koostööle majanduse ja investeeringute valdkondades. See võib aidata kaasa Venemaa majandusreformide jätkamisele ja demokratiseerimisele. Teisest küljest toetame seisukohta, kus Venemaa moderniseerimine 21. sajandil peab põhinema demokraatlikel institutsioonidel ja väärtustel. Samas ei saa me nõustuda Venemaa esitatud Euroopa julgeolekulepingu projektiga. See õõnestaks NATO ja OSCEi rolli. Arvan, et viisaskeemist loobumine on võimalik ainult pärast seda, kui Venemaa on kõik vajalikud tingimused täitnud. Samas soovin juhtida tähelepanu tõsiasjale, et kui Venemaa kodanikud saavad viisavabalt Euroopa Liitu reisida enne idapartnerluse riikide kodanikke, saadetakse sellega viimastele negatiivne sõnum. Soovin rõhutada, et Moldova ja Ukraina vabariigid on viisaskeemist loobumise tingimuste täitmisel märkimisväärset edu saavutanud. Euroopa Liit peab jätkuvalt idapartnerluse riike toetama.

  Cristian Silviu Buşoi (ALDE), kirjalikult. – (RO) Mul on hea meel ELi-Venemaa tippkohtumise tulemuse üle, sest tunnen, et asjad liiguvad õiges suunas. Venemaa on võtnud varasemast konstruktiivsema lähenemise, samas kui ELi poolelt on meid edukalt esindanud paruness Ashton ja Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy. Sooviksin aga, et oleksime oma suhetes Venemaaga veidi ettevaatlikumad. Kahtlemata on Venemaa peamiselt majanduse, energia ja kaubanduse perspektiivist suure tähtsusega strateegiline partner. Samas ei tohi me unustada tõsiasja, et Venemaa ei pea ELi tegelikuks partneriks ning tõsisemate probleemide korral eelistab riik tegeleda eri liikmesriikidega kahepoolsel tasandil. Peame olema järjekindlad ja näitama Venemaale, et EL saab olla üksmeelne ning et Venemaa peab juhtima läbirääkimisi võrdsetel alustel ELiga, mitte liikmesriikidega, vältides nii võimalikke ohte, et Venemaa võtab vastu nn jagamise ja domineerimise strateegiad. Lisaks, tunnistades küll märkimisväärset saavutatud edu, on väga oluline, et EL nõuaks oma väärtuste järgimist, eelkõige õigusriiki, demokraatiat ja inimõigusi. Lastes nendel väärtustel teist viiulit mängida, võrdub nende ja meie identiteedi hülgamisega.

  András Gyürk Gyürk (PPE) , kirjalikult. – (HU) Kaks nädalat tagasi toimunud ELi-Venemaa tippkohtumise päevakorras olid energiajulgeoleku küsimused vähem tähtsamad kui varem sarnastel kohtumistel. See ei tähenda, et viimastel kuudel ei oleks märkimisväärseid arenguid toimunud. Hiljuti tõstatati taas Vene Gazpromi ja Ukraina Naftogazi liitumise küsimus. Ukraina president tegi ettepaneku, et Euroopa Liidu esindajad liitumist puudutavatest tulevastest aruteludest osa võtaksid. Euroopa Komisjon aga – nagu me uudistest teada saanud oleme – ei näe põhjust nendel läbirääkimistel osaleda. Vastupidiselt Euroopa Komisjonile usume, et kui meid on kutsutud, siis peaksid ELi esindajad liitumisega seotud aruteludel osalema, eelkõige sellepärast, et Naftogazi võrgustikust saadav gaas moodustab viiendiku meie liikmesriikidesse imporditava energia kogutarbimisest. Seetõttu mõjutab kahe ettevõtte liitumine oluliselt Euroopa energiaturu toimimist ja seega ka hinnakonkurentsi. Gazpromi ja Naftogazi liitumist ei saa käsitleda vaid kahe ettevõtte siseasjana, sest teame, et läbirääkimistesse on enne selliseid tehinguid intensiivselt kaasatud ka riikide valitsused. Seetõttu peaks EL kutsumise korral läbirääkimiste laua taga esindatud olema. Kui EL ei suuda kaasa rääkida otsustes, mis tema rolli importijana mõjutavad, siis on ühine energiapoliitika vaid kasutu papagoina korrutatud sisutühi sõnamulin.

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult. – (LV) Euroopa Liidu ja Venemaa suhete arengut takistavad tõsised probleemid, mis on seotud demokraatia põhiprintsiibi ja inimõiguste rikkumisega Venemaal, kohtute ja meedia sõltumatusega poliitilisest täidesaatvast võimust, opositsiooni esindajate vastu kasutatavate sundmeetmete ja seaduste valikulise rakendamisega. Samas tundub, et ELi poliitika rõhuasetus kaldub ühisväärtustele rajatud strateegiliselt partnerluselt huvidele rajatud pragmaatilise poliitika suunas. Sellise poliitikasuuna korral on eriti vajalik kõigi liikmesriikide tugev ja ühendatud toetus ja poliitika järjepidev rakendamine. Mul on hea meel Doni-äärses Rostovis algatatud Euroopa Liidu ja Venemaa partnerluslepingu „Partnerlus moderniseerimiseks” ning nende kahe poole suhete jätkuva arengu üle. Tahaksin eriti rõhutada aga seda, et partnerlus peab sisaldama mõjuvõimsat peatükki väärtuste kohta, et kaasata õigusriigist, demokraatiast, inimõigustest ja põhivabadustest kinnipidamist. Me ei tohi unustada Venemaa ja ELi energiavaldkonna pidevalt suurenevat vastastikku sõltuvust ega olulisi probleeme, mida eelnevate aastate energiaga varustatusele vahelesegamine põhjustanud on. Nende probleemide ületamiseks ei vaja me mitte ainult Euroopa Liidu õigusakte gaasitarnete tagamise kohta, vaid ka ELi ja Venemaa koostööd, mis on rajatud vajalikule, kuid veel sõlmimata ELi-Venemaa lepingule energiaga varustatuse varase hoiatusmehhanismi kohta. Tahaksin rõhutada, et ELi ja Venemaa koostöö energiaküsimustes peab põhinema energiahartal, mis tuleb hõlmata uude ELi-Venemaa raamkokkuleppesse, nii et saaksime tagada nähtavad ning vastastikku austavad eeltingimused investeerimiseks ja turulepääsuks.

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Tundub, et Rostovi tippkohtumine ei andnud ühtegi olulist tulemust. Moderniseerimisprogramm tundub olevat kenasti serveeritud aseaine olulise pikaajalise koostöö puudumisele. Mitte üheski ametlikus tulemuses ei käsitleta otseselt Venemaa teatud ebaõnnestumist õigusriigi rakendamisel. President Van Rompuy tõstatas küll inimõiguste küsimuse, kuid ühisseisukohas seda ei kajastata. Järeldus on kahjuks see, et ametlikult ELi aluseks olevad nn pehmed väärtused jäävad mõjuvõimsate kolmandate pooltega tegeledes vaid mitteametlikule tasandile. Kui ühisseisukohas viidatakse kodanikuühiskonna rajamisele ja inimeselt-inimesele kontaktide arendamisele, jääb õhku küsimus: kuidas on võimalik kodanikuühiskonda ühendada, kui paljud selle aktivistid saavad vaid oma arvamuse avaldamise eest vanglakaristuse või tagakiusamise osaliseks? Sel põhjusel peab EL oluliselt reageerima 31. mail 40 Venemaa linnas toimunud kodanike meeleavaldustele, kus kutsuti üles põhiseadusliku kogunemisvabaduse rakendamisele. Kohe pärast tippkohtumist teatasid Saksamaa ja Venemaa ELi-Venemaa ühise julgeolekukomitee loomisest. Selliste improviseeritud kahepoolsete kokkulepetega õõnestatakse kolmandate poolte silmis ELi rolli ja usaldusväärsust ühise välis- ja julgeolekupoliitika juhtimisel vastavalt Lissaboni lepingule.

  Jiří Maštálka (GUE/NGL), kirjalikult. – (CS) Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu 25. tippkohtumine pakub võimaluse küsida, kas selliste kohtumiste regulaarne toimumine ei vii nende alaväärtustamise ja viletsa ettevalmistamiseni. Ma ei taha õõnestada ELi ja Venemaa tippesindajate kohtumiste olulisust koostöö arendamise ja päritud vastastamise harjumuste kõrvaldamisel. Milliseid tulemusi saavutati eelmisel suvel? See oli esimene tippkohtumine pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist ja Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmist. Ma ei märganud aga, et Brüssel oleks välja pakkunud uusi lähenemisviise. Olid mõned ebamäärased lubadused aidata Venemaad moderniseerimisel ja deklareeriti, et EL ei pea vastupidiselt USAle suhteid Venemaaga n-ö taastama, vaid lihtsalt hästi sissetallatud rajal jätkama. Moskva ettepanekud viisavabade suhete juurutamiseks Venemaa ja ELi kodanike vahel jäid hüüdja hääleks kõrbes. Brüssel ei vastanud midagi vaatamata tõsiasjale, et kogemused näitavad näljaste sisserändajate ohu puudumist idast ja et praegune süsteem ei takista rahvusvahelist kuritegevust. Märgin, et Venemaa presidendi viimasel külaskäigul Türki sõlmiti Venemaa ja Türgi viisavabaduse kokkulepe. Samamoodi on lood ka Venemaa avaldusega Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemiseks. Euroopa Parlament peaks neid kohtumisi ettevalmistavatele ELi kodanikele meelde tuletama, et Euroopa 2020. aasta strateegia täitmine vajab paremat ettevalmistust. Soovitaksin kaaluda ühiskohtumiste korraldamist Euroopa Parlamendi liikmete ja Vene Riigiduuma liikmete vahel, mis aitaks kaasa paremale vastastikusele mõistmisele ja kohtumiste paremale ettevalmistamisele.

  György Schöpflin (PPE), kirjalikult. – Venemaal arvatakse ikka veel, et Lääs on peamine vastutaja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja Jeltsini valitsusaastate kaose eest. Kuigi Venemaa ees seisab palju kontrollimatuid probleeme, mis Venemaa Lääne suunas liikuma paneks, püsib Moskva sallimatus ELi vastu. Esiteks on Venemaa juhid muutnud oma maa energia tootmise riigiks, aga energiaallikate ammendumisega on riigi majandus sattunud tõsistesse raskustesse. Ülemaailme finantskriis on viinud energiahindade kukkumiseni, mille tulemusena on Venemaa kasumit kaotanud. Venemaa rahvaarv on demograafiliselt kokku varisemas ja riigi kaitsmiseks suudetakse vaevu mobiliseerida piisavalt sõdureid. Peamiselt moslemitega asutatud Põhja-Kaukaasias kogeb Venemaa vägivalla järsku kasvu. Seda vägivalda koheldakse allasurumisega, mis tähendab konflikti jätkumist. Hiina on asunud ohustama Venemaa positsiooni Kesk-Aasias, mida Venemaa pikka aega oma huvisfääriks pidanud on. Lõpetuseks, üks valdkond, kus Venemaa on jätkuvalt hea, on luureoperatsioonid, nagu tõestab sel aastal Vene võimu kiire taastamine Ukrainas. See on signaal Läänele! Venemaa teeb hoolimata ELi huvidest kõik oma võimuses oleva oma läänepoolse julgeolekutsooni laiendamiseks.

  Indrek Tarand (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Mind hämmastab konformism ELi-Venemaa tippkohtumise järelduste kompromissresolutsioonis, milles inimõiguste teemat niivõrd vähe käsitletakse. Kardan, et sellisel viisil Venemaaga seotud probleemidega tegelemine ei too tulevastele ELi-Venemaa suhetele mingit kasu. Lisaks müüs Prantsusmaa Venemaale Mistral-klassi sõjalaeva ja ma olen kindel, et seda tegu peab ta siiralt kahetsema.

ISTUNGI JUHATAJA: Gianni PITTELLA
asepresident

(1) Vt protokoll