Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2009/2199(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

A7-0157/2010

Arutelud :

PV 16/06/2010 - 13
CRE 16/06/2010 - 13

Hääletused :

PV 17/06/2010 - 7.1
CRE 17/06/2010 - 7.1
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0226

Arutelud
Kolmapäev, 16. juuni 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

13. Inimõiguste aastaaruanne (2008) – Inimõiguste kaitsjaid toetav ELi poliitika – Piinamisvahenditega kauplemine – (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühine arutelu järgmise üle:

– komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus: Inimõiguste aastaaruanne (2008);

– väliskomisjoni nimel koostatud Heidi Hautala raport inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta (2009/2199 (INI)) (A7-0157/2010);

– Gabriele Albertini suuline küsimus nõukogule väliskomisjoni nimel ning Vital Moreira suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (O-0056/2010 – B7-0303/2010) rakendamise kohta, ning

– Gabriele Albertini suuline küsimus komisjonile väliskomisjoni nimel ning Vital Moreira suuline küsimus nõukogule rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (O-0057/2010 – B7-0304/2010) rakendamise kohta.

 
  
MPphoto
 

  Heidi Hautala , raportöör.(FI) Austatud juhataja! Tahaksin öelda, kui hea meel on mul praeguse arutelu üle, mille käigus saame põhjalikult arutleda Euroopa Liidu inimõiguste strateegia üle. Mul on väga hea meel, et paruness Ashton viibib siin, osaleb arutelus ning esitab oma aastaaruande.

Enne seda tahaksin esitada väliskomisjoni raporti, mille eesmärk on parandada inimõiguste kaitsjate kaitset. Iga päev saame siin parlamendis petitsioone kogu maailmast seoses sellega, kuidas saaksime kaitsta inimesi, kes sageli seavad oma elu ohtu, sest nad kaitsevad inimõigusi. Petitsioone saabub kõikidelt mandritelt. Sageli ei oska me isegi täpselt öelda, kes inimõiguste kaitsja on, ning oluline on tunnustada, et neid on väga palju tüüpe: ajakirjanikud, juristid, lihtsalt julged naised ja mehed, kes seavad kõrvale oma huvid ja kaitsevad inimõigusi – seejuures sageli teiste inimõigusi.

Minu jaoks oli komisjoni omaalgatusliku raporti koostamine tõeline privileeg. Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et inimõiguste kaitsjate kaitse on inimõiguste poliitika põhikomponent. Ei ole olemas inimõiguste poliitikat ilma inimõiguste kaitsjateta.

Teiseks olen kindel, et Euroopa Liit saab teha palju enam, kui see praegu teeb. Parlament, kõrge esindaja, uus Euroopa välisteenistus, kõik me saame töötada koos tõhusamalt ning vahetada omavahel teavet. Ka Euroopa Liit saab teha tõhusamat ja tihedamat koostööd teiste rahvusvaheliste osalejatega. Pean sellega silmas näiteks Euroopa Nõukogu ja ÜROd ning ilmselgelt lugematuid valitsusväliseid organisatsioone, millega pidevalt ühenduses oleme.

Samuti tuleb öelda, et Lissaboni leping tähendab, et see uus olukord annab meile rohkem võimalusi ning seab meile uusi kohustusi rohkem pingutama, et tagada, et inimõiguste eest seistakse kogu maailmas. Raportis esitatakse mõned ideed. Need ei ole kõik uued, kuid tahaksin rõhutada, et on esitatud mõned suurepärased ideed, mida ei ole veel siiski nõuetekohaselt kasutusele võetud.

Näiteks ajal kui Tšehhi Vabariik oli liidu eesistujariik, esitati ettepanek turvalinnade võrgustiku loomise toetamise kohta. Usun, et see on viis, kuidas saame tõesti inimõiguste kaitsjaid ekstreemsetes olukordades aidata. Raportit koostades sain aru, et idee oli kutsunud eri mittetulundusühingute seas esile märkimisväärse reaktsiooni. Mõned neist on nüüdseks juba seotud turvalinnade tööga. Siiski usun, et Euroopa Liit peaks küsimust lähemalt uurima ja sellesse palju rohkem investeerima.

Teiseks tahaksin rõhutada, kui oluline on, et tõsistes olukordades inimõiguste kaitsjad saaksid riigist kiiresti lahkuda. Kuigi liikmesriikides töötavad inimõiguste valdkonnas meie inimesed ja meie välisministrid on väga valmis aitama, peavad nad alati rääkima siseministeeriumi või sellele vastava asutusega. Loodan, et raport toob kaasa olukorra, kus liikmesriigid, kes omavad seoses viisadega otsustusõigust, kaaluvad seoses viisade väljastamisega paindlikuma ja kiirema praktika rakendamist.

Kolmandaks tehakse raportis ettepanek, et Euroopa Parlamendil, tulevasel Euroopa välisteenistusel ning ELi välismissioonidel peaks olema kontaktametnikud, kes vastutavad inimõiguste kaitsjate kaitse eest. Selleks et rõhutada viimase olulisust, tehakse raportis lisaks ettepanek, et kõrge esindaja, välissuhete eest vastutavad volinikud ja eriesindajad peaksid oma reisidel andma endast parima, et kohtuda inimõiguste kaitsjatega. Selle kõige eesmärk on see, et peaksime tõesti püüdma täita lubadusi ja kohustusi, mis on meie jaoks siduvad juba ELi suuniste raames inimõiguste kohta.

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Albertini, autor.(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 5 sätestatakse: „Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.” Keeldu kohaldatakse mis tahes olukorras ning see kaalub üles rahvusvahelise õiguse ja kehtib seega kõikides riikides. Lisaks inimõiguste ülddeklaratsioonile kehtestatakse selline inimõiguste kaitse piinamise eest ka ÜRO konventsioonis ja Euroopa konventsioonis.

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid võtavad neid kohustusi väga tõsiselt. Võttes arvesse ka seda, et tähistasime eelmisel nädalal rahvusvahelist piinamisevastast päeva, usume, et piinamise vastu võitlemine on Euroopa Liidu jaoks absoluutselt prioriteetne. Nende äärmiselt tähtsate õiguslike ja moraalsete kohustustuste austamiseks peame seega kehtestama hoolika kontrolli kauplemisele vahenditega, mis on ette nähtud piinamise või muu ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise toimepanemiseks.

Hetk, mil määrus vastu võeti, oli suur samm edasi, nagu kinnitas ka ÜRO piinamisküsimuste eriraportöör. See määrus on ka teemakohaste rahvusvaheliste õigusaktide näide. Määruse rakendamine ei ole siiski kahjuks olnud nii eeskujulik kui selle vastuvõtmine: ainult seitse liikmesriiki on esitanud ühe (või rohkem) määruse artiklis 13 sätestatud avaliku aastaaruande (avalikke aastaaruandeid), mis sisaldab (sisaldavad) üksikasjalikku teavet väljastatud lubade kohta kaupade importimiseks ja eksportimiseks, mida võidakse kasutada piinamiseks. Raportid moodustavad olulise elemendi määruse täieliku täitmise hindamiseks.

Kui analüüsime lubasid, kerkib esile mitmeid küsimusi kaupade lõpliku kasutamise ja sihtkoha kohta. Ekspordi volitamise eest vastutavad ametiasutused peavad seega teostama enne jätkamist üksikasjalikuma poliitilise hindamise. Paljud liikmesriigid ei ole ka edastanud teavet seoses kohaldatavate karistustega nõukogu määruse sätete rikkumise eest, nagu on ette nähtud määruse artiklis 17.

Peaaegu viis aastat pärast määruse vastuvõtmist tuleb ajakohastada määruse lisades määratud kaupade nimekirja. Inimesed võivad olla väga julmad ja mõnikord näib, et inimese kujutlusvõime seoses teistele kannatuste tekitamise viisidega on piiramatu. Seega on äärmiselt oluline pidada sellel trööstitul võitlusväljal sammu tehnoloogiliste arengutega.

Kõigil nimetatud põhjustel on kätte jõudnud aeg esitada Euroopa Parlamendile küsimus ning kutsuda Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles näitama, et nad on suutelised oma lubadusi täitma. Euroopa Parlamendi liikmetena on meie kohustus demokraatliku mandaadi kohaselt tagada, et institutsioonid töötavad vastutustundlikult. See on põhjus, miks tahame üksikasjalikku teavet selle kohta, mida seni on tehtud määruse täielikuks täitmiseks, ja samuti meetmete kohta, mis võimaldavad tulevikus olukorda parandada.

Tervitame esimese sammuna komisjoni otsust teostada järelevalvet määruse kohaldamise kohta selle kuu lõpus. Et me ei unustaks, nõukogu määrus (EÜ) nr 1236/2005 ei koosne ainult ilusatest sõnadest, vaid see on ka põhiline ja oluline vahend, mida tuleb nüüd täielikult kohaldada.

 
  
MPphoto
 

  Vital Moreira, autor.(PT) Paruness Ashton! Head kolleegid! Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel on minu ülesanne põhjendada suulist küsimust, mille esitame koos väliskomisjoniga määruse rakendamise kohta, mis keelab või kontrollib rahvusvahelist kaubandust kaupade või vahenditega, mis on ette nähtud või mida võib kasutada surmanuhtluse, piinamise või muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse toimepanemiseks.

Tegelikult võttis parlament 2001. aastal – reageerides valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide tõstatatud murele politsei- ja julgeolekuvahendite kasutamise kohta piinamiseks – vastu resolutsiooni, kutsudes komisjoni üles esitama ettepanekut kehtestada Euroopa õigusaktid kaubanduse reguleerimiseks seoses kõnealuste esemetega.

Komisjon esitas oma ettepaneku järgmisel aastal ning see võeti vastu 27. juunil 2005 määrusena (EÜ) nr 1236/2005. Määruses kehtestatakse esimest korda siduv kontroll eri tüüpi vahendite kohta, mida tavapäraselt kasutatakse tõsiste inimõiguste rikkumiste korral, kuid mida liikmesriikide kahesuguse kasutusega sõjaväevarustuse või strateegilise ekspordi nimekirjad ei sisalda.

Selles keelatakse toodete eksport ja import, mis on ette nähtud eesmärgil, mida on võimalik ainult selleks kasutada, ning nõutakse luba toodete ekspordile ja impordile, mida saab sel eesmärgil kasutada. Määruses nõutakse, et liikmesriigid esitaksid teavet ja koostaksid raporteid selle eeskirjade kohaldamise kohta. Nagu öeldud, on 2005. aasta määrus märkimisväärne areng kõige põhilisemate inimõiguste – nimelt õigus elule ja inimväärikusele, mis on Euroopa Liidu põhiõiguste harta nagu ka rahvusvaheliste inimõiguste, sealhulgas ÜRO ja Euroopa Nõukogu, õigusaktide ja konventsioonide keskmes – kaitsmisel.

Määruse jõustumise kiitsid heaks inimõiguste organisatsioonid ja, nagu on juba mainitud, tervitas ÜRO piinamisküsimuste eriraportöör määrust olulise pöördepunktina võitluses piinamise vastu ja eeskujuna, mida võiksid järgida teiste piirkondade riigid.

Siiski, head kolleegid, mis kasu on sellist tüüpi määrusest, kui seda nõuetekohaselt ei rakendata? Lisaks, kuidas üldse saame teada, kas seda nõuetekohaselt rakendatakse, kui liikmesriigid, kes vastutavad selle rakendamise eest, ei anna aru oma tulemuste kohta, nagu määruses on nõutud?

Tegelikult on äärmiselt pettumust valmistav teada saada, et ainult seitse riiki on edastanud teabe oma otsuste kohta anda nimetatud esemetele luba ning mõned raportid sisaldavad isegi ebapiisavat teavet, mis ei võimalda olukorda nõuetekohaselt hinnata. Me ei saa jätkuvalt leppida sellega, et ELi liikmesriigid annavad loa või pigistavad silma kinni esemete puhul, mille tootmine või millega rahvusvaheline kauplemine on määrusega keelatud või kontrollitud.

Esiteks tuleb liikmesriikidelt nõuda selgesõnaliselt oma kohustuste täielikku täitmist, nagu on sätestatud määruses, ning viivitamatut iga-aastaste avalike tegevusaruannete esitamist koos üksikasjaliku teabega, mis võimaldab asjakohast avalikkuse kontrolli. Raportid peavad minimaalselt sisaldama järgmisi üksikasju: ekspordi- ja impordilubade saamiseks esitatud taotluste arv, esemed ja sihtriigid iga taotluse kohta ning tehtud otsused iga juhtumi puhul või aruanne tegevusetuse kohta, kui see on nii.

Samuti oleks huvitav teada rohkem selle kohta, milliseid meetmeid on võetud või kehtestatud määruse rikkumiste puhul kaubanduses tegutsejate puhul, sest kui puudub sobiv karistus, esineb ilmselgelt määruse mittetäitmist. Lõpetuseks on põhjust ajakohastada ja võtta kasutusele regulaarsemaid menetlusi määruse ja eelkõige selle lisade läbivaatamiseks.

Head kolleegid! Määrus on tõestus selle kohta, et inimõiguste kaitse võib eeldada teatavate toodetega kauplemise keeldu või piirangut. Vabakaubandus ei ole kindlasti aktsepteeritav surmavate või piinamiseks kasutatavate vahendite puhul. Peame seega määrust tõsiselt rakendama, et see võiks olla eeskuju, mis ta pidi olema Euroopa Liidu ja ka teiste riikide jaoks väljaspool Euroopa Liitu.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Mul on äärmiselt hea meel, et mul on võimalus kõneleda siin täiskogul inimõigustest. Mitmetel juhtudel on täiskogu maininud oma pühendumist sellele teemale. See on pühendumine, mida ma täielikult jagan.

Euroopa Liidu jaoks on inimõigused olulised. Need pesitsevad meie identiteedi ja kogu maailmas meie tegevuse keskmes. Meie enda ajalugu inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi juurutamises 27 liikmesriigis on edulugu ja inspiratsiooniallikas teistele. Seega on loogiline, et oleme välja töötanud tugeva kogumi mehhanisme nende väärtuste edendamiseks eri kontekstides, nagu raportis inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas sätestatakse.

Toon näiteks, et oleme viimase 18 kuu jooksul rahastanud 900 valitsusvälist organisatsiooni 235 euro ulatuses 100 riigis. See töö on äärmiselt oluline ja peab jätkuma.

Me ei ole aga ainus osaleja ning meie majanduslik ja poliitiline edulugu ei ole ainuke. Seega peame maailma muutudes veenduma, et küsime endilt, mida saaksime paremini teha.

Ehkki inimõigused on universaalsed, ei toimi kõigile sobiv ühtne lähenemine. See ei tähenda, et peaksime muutma sõnumit inimõiguste olulisuse kohta, kuid on võimalik olla targem selle edastamise viisides. Oleme edukaimad, kui läheneme inimõiguste küsimusele keskendunud ja realistlikul viisil. Peame suunama oma jõupingutused, käsitledes iga juhtumit üksikasjaliku arusaama alusel vastava riigi kohta.

Vajame ka teravamat tähelepanu tulemustele. Siinse täiskogu varasemates resolutsioonides on nõutud rohkem teavet, et hinnata paremini meie poliitika tõhusust. Jagan teie muret. Peame hindama oma jõupingutusi tulemuste alusel, isegi kui meie panus inimõiguste olukordade parandamiseks on pikaajaline investeering.

Inimõiguste allkomisjoni ja selle esimehe Heidi Hautala töö inimõiguste kaitsjate puhul on selle kohta äärmiselt hea näide ning tervitan väga raportit ja selle tulemusi ning avaldan lugupidamist neile, kes sellega on nii kõvasti vaeva näinud.

Lubage mul käsitleda mõnda konkreetset aspekti, väljendades selgelt, et jätkan kodanikuühiskonna osalejate ja inimõiguste kaitsjatega kohtumist nii Brüsselis kui ka välismaal, nagu olen teinud Gazas, Hiinas ja viimati Brüsselis. Eeldan, et kolleegid delegatsioonides ja siin Brüsselis teevad sama.

Hea näide targast ja hästi korraldatud tegevusest on meie töö Rooma statuudi ratifitseerimise edendamiseks enne selle aasta Kampala konverentsi. Oleme töötanud konkreetsete riikidega, pakkudes ELi toetust delegatsiooni ja peakorteri tasanditel, töötades koos liikmesriikide ja ELi eesistujariigiga.

Nimetamaks vaid ühte edulugu, kui külastasin eelmisel kuul Seišelle, arutasin mitmeid valdkondi, milles nemad ja EL saaksid meie koostööd tugevdada, mille seas oli piraatlus peamine prioriteet. Tõstatasin ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimuse ning julgustasin president James Micheli esitama parlamendile ratifitseerimiseelnõu. Pärast naasmist Brüsselisse, oli mul hea meel saada kiri, mis kinnitas, et valitsus on protsessi algatanud.

Vaadates tulevikku, tahan näha, mida saaksime veel teha surmanuhtluse toetamiseks kogu maailmas. Tahan kinnitada siinsele täiskogule, et surmanuhtluse kaotamine on minu jaoks isiklik prioriteet. Tahan olla kindel, et töö edeneb nii kahepoolselt kui ka mitmepoolsetel foorumitel alates ÜROga septembris.

Nagu siinne täiskogu teab, on Lissaboni lepingu lubadus sidusam, järjekindlam ja seega tõhusam ELi välispoliitika. See on ka võimalus tööks inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi valdkonnas. Viimased jooksevad hõbelindina läbi kõigest, mida me väljaspool teeme. Välisteenistus, juhul kui see paigas on, annab meile võimaluse oma potentsiaali realiseerimiseks ja tugevdab meie võimet rääkida ühel häälel. Oma integreeritud struktuuriga peaks uus teenistus aitama tagada, et inimõiguste küsimusi peegeldatakse mis tahes välistegevuse valdkonnas, sealhulgas ÜJKP, areng ja kaubandus.

Sellega seoses lubage mul viidata suulisele küsimusele piinamisvahenditega kauplemise kohta. EL võtab oma kohustusi seoses võitlusega piinamise vastu väga tõsiselt. Mis tahes puudujääke määruse (EÜ) nr 1236/2005 juures tuleb käsitleda ja seda ka tehakse. Oleme seetõttu kutsunud Amnesty Internationali ja Omega Research Foundationi esitama koos meie liikmesriikidega oma tulemusi regulatiivkomitee koosolekul, mis toimub selle kuu lõpus.

Peame inimõiguste alal – nagu ka teistest valdkondades – koostööd tegema. Vajame liikmesriikide, siinse täiskogu ja teiste ELi institutsioonide jätkuvat pühendumist. Peame vaatama läbi töö, mida teeme regulaarselt, ning veenduma, et kasutame kõiki olemasolevaid vahendeid maksimaalselt – alates inimõigustealastest dialoogidest ELi suunisteni, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist meie kahepoolse abi ja meetmeteni mitmepoolsetel foorumitel.

Meie üldise ELi inimõiguste strateegia läbivaatamine võiks olla kasulik ning kavatsen käivitada konsulteerimisprotsessi, et teavitada uue inimõiguste strateegia väljatöötamisest sel aastal.

Austatud liikmed! Kallid sõbrad! Eleanor Roosevelt ütles: „Parem süüdata küünal, kui needa pimedust.” Sama kehtib ka meie inimõiguste poliitika kohta. Meil on Euroopa Liidus palju vahendeid, mis aitavad maailmast parema koha teha. Peame neid paremini mobiliseerima ja ühendama. Just seda tahan ma teha, viia maksimumini uue Lissaboni süsteemi ja loota jätkuvalt teie olulisele toetusele.

 
  
MPphoto
 

  László Tőkés, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Fraktsiooni PPE variraportöörina ning ka oma fraktsiooni koordinaatorina inimõiguste allkomisjonis tahaksin esmalt tänada Heidi Hautalat suurepärase töö eest selle raporti puhul! Nagu aprillis toimunud inimõiguste allkomisjoni hääletusest oli näha, toetavad eri fraktsioonid ulatuslikult raportit, sest inimõiguste kaitse küsimus on jätkuvalt meie kõigi ühine huvi. Jõudsime heade kompromissideni, võttes arvesse eri seisukohti.

EL on juba töötanud välja väga väärtuslikke mehhanisme ja vahendeid, mistõttu – nagu olen varasematel aruteludel juba rõhutanud – peame veenduma, et saavutame olemasolevate suuniste parema rakendamise koos olemasoleva poliitika hindamisega, arendades tõhusamat kaitset.

Lõpetuseks julgustan tungivalt liikmesriike näitama üles tugevamat poliitilist tahet inimõiguste kaitsjate tegevuse toetamisel, nagu raportis rõhutatakse. Lissaboni lepingu kehtides on oluline, et inimõiguste kaitsjate kaitse ja julgeolek muudetaks prioriteetseks küsimuseks ELi suhetes kolmandate riikidega ning integreeritaks kõikidel liidu välispoliitika tasanditel, et suurendada ELi inimõiguste toetamise sidusust, tõhusust ja usaldusväärsust.

 
  
MPphoto
 

  Véronique De Keyser, fraktsiooni S&D nimel.(FR) Austatud juhataja! Euroopa Liit annab meid ümbritsevatele riikidele palju lootust, sest see kaitseb jätkuvalt inimõigusi. Siiski saab see lootus liiga sageli pettumuse osaliseks, sest meie õilsaid kõnesid toetavad vähesed konkreetsed tulemused. Teame, et inimõigusi ei kehtestata jõuga ning üksnes järk-järgult ja järjekindla poliitika abil, mis toetub kodanikuühiskonnale ja tärkavatele demokraatlikele jõududele, saame inimõigusi maailmas muuta, eriti kui poliitilised režiimid on korrumpeerunud või diktaatorlikud.

Euroopa on võtnud kasutusele suurepärase vahendi, nimelt valimiste jälgimise vahend demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo raames. Siiski märkavad need meie seast, kes osalevad valimiste jälgimisel, et liiga paljudel juhtudel kuulutatakse valimised suures osas puudulikuks või pettuseks, ilma et see tooks ilmtingimata kaasa koordineeritud või kuuldava nõukogu või Euroopa poliitika reaktsiooni.

Lõpetuseks, kui poliitikud panevad toime pettusi, hoiavad nad valimisjärgsel perioodil madalat profiili ning suruvad elanikkonda üsna karmilt alla. See läheb lõpuks mööda ja – üsna paradoksaalselt – lõppude lõpuks kasutame seadustamisel korrumpeerunud kurnatud režiimide abi, mis on tegelikult meie vahendite halb mõju.

Seega, austatud kõrgem esindaja, kordan, et toetame kõnealust vahendit, kuid kas kavatsete vastata ka pisut kuuldavama strateegiaga, juhul kui seisame selliste juhtumitega tõepoolest silmitsi? Ma ei tahtnud näidet tuua, kuid kahjuks on neid palju.

 
  
MPphoto
 

  Metin Kazak, fraktsiooni ALDE nimel.(BG) See, kuidas piirata ja reguleerida piinamisvahenditega kauplemist ja ebainimlikku karistamist on probleem, mis tekitab muret mitmes parlamendikomisjonis. Liberaalina usun kindlalt, et ei ole võimalik luua nõuetekohaseid partnerlusel põhinevaid kaubandus- ja majandussuhteid, kui eiratakse inimõigusi ja -vabadusi.

Mis on mõlema komisjoni mureallikas? Piinamiseks kasutatavate vahendite nimekiri ei ole üksikasjalik. Lisaks viimase ajakohastamisele tuleb koostada ka üksikasjalik nimekiri, mille aluseks on selged kriteeriumid, viidates kaupadele, mis tuleb kindlasti keelata, ja nendele, mille levikut peavad kontrollima komisjonid. Mitmed liikmesriigid ei ole esitanud iga-aastaseid aruandeid selle kohta, kuidas nad täidavad määruse raames oma kohustusi. Teised riigid ei ole esitanud teavet sanktsioonide jõustamise kohta määruse sätete rikkumise puhul.

Isegi kui seni on esinenud poliitilise tahte puudumine, ei ole endiselt vabandust kaubandusega seotud kohustuste täitmata jätmiseks. Kasutame seetõttu resolutsiooni, mille koostasime, et nõuda, et komisjon avaldaks piinamisvahenditega kauplemise kohta üksikasjaliku aruande. Euroopa Parlament ootab jõulisemaid meetmeid nii selliste kaupade tootmise ja levitamise kontrollimiseks kui ka rahvusvahelise kaubanduse reguleerimiseks, mis on oluline osa meie kohustusest austada inimõigusi.

 
  
MPphoto
 

  Barbara Lochbihler, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(DE) Austatud juhataja! Lugupeetud paruness Ashton! ELi sätestatud poliitika on võidelda piinamise vastu kogu maailmas ning selles osas tehakse palju, rakendades ELi piinamisvastaseid suuniseid ja ELi ekspordikeeldu piinamisvahenditele.

Siiski oli vaja valitsusvälise organisatsiooni raportit, et juhtida komisjoni ja parlamendi tähelepanu ekspordikeelu puudustele, mis tuleb viivitamatult kõrvaldada. Kuidas saame seda teha? Resolutsioon sisaldab palju ettepanekuid, mille üle homme hääletame. Siiski on täiesti arusaamatu, et resolutsioonis ei nimetata üksikuid ELi liikmesriike, kes kas ei ole aruannet esitanud või kelle puhul on tõestatud ekspordikeelu rikkumine.

Oma praeguses ELi inimõiguste raportis ütleb paruness Ashton, et väljaspool ELi asuvad riigid jälgivad üha enam, kuidas EL rakendab inimõiguste kaitseks standardeid. Seda on vaja teha ja see on ka üsna mõistetav. Peame omama järjekindlat ja enesekriitilist inimõiguste poliitikat ning kui tahame säilitada usaldusväärsuse, ei tohi poliitika esmane eesmärk olla oma piirkonna heas valguses näitamine.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Ajalugu on meile õpetanud, et tavaliselt on kõige kõrgemate inimõiguste standarditega riigid ka kõige jõukamad ja rahumeelsemad. Seega peaksime olema uhked selle üle, mida EL on selles osas saavutanud, kuid need saavutused sunnivad meid kahekordistama oma jõupingutusi inimõiguste edendamisel kogu maailmas.

Seisame hetkel silmitsi paljude tohutute näidetega inimõiguste ohjeldamatu eiramise kohta. Võtame näiteks Iraani, kus abielurikkujaid, homoseksuaale, usuvähemusi, poliitilisi dissidente ja isegi alaealisi regulaarselt hukatakse. Vaadakem Põhja-Koread, kus isolatsioon tähendab, et võime üksnes aimata, milline kohutav väärkohtlemine nende koonduslaagrites tegelikult toimub, eelkõige nende puhul, kes üritavad põgeneda sellest julmast stalinistlikust luupainajast! Mõelgem Burmale, kus sõjaväehunta terroriseerib elanikkonda, ja Venezuelale, mille juht Hugo Chávez on süstemaatiliselt lämmatanud poliitilisi erimeelsusi ja vaigistanud meediat.

Kodule lähemale tulles rõhutab eelmisel aastal Sahharovi auhinna andmine Venemaa inimõiguste kaitsjatele meie muret riigi pärast, kus endiselt valitseb karistamatus, eelkõige mõrvatud ajakirjanike uurimise puhul. Ning mida teeb sõjavägi tegelikult Põhja-Kaukaasias? Tegelikult me ei tea seda!

Loomulikult ei saa ega tohi inimõigused olla ainuke otsustaja ELi suhete kohta kolmandate riikidega. Näiteks on Hiina Rahvavabariigil ELiga üha arenevad majanduslikud ja strateegilised suhteid, kuid see riik surub jätkuvalt julmalt alla põhiõigusi ja tsenseerib isegi internetti. Meil on sarnaseid seoseid Saudi-Araabiaga, kus alkohoolikutel päid maha raiutakse, ning Pakistaniga, kus Ahmadiyya moslemeid põlastatakse.

Peame olema realistlikud selles, mida tegelikult saavutada suudame, kuid me ei tohiks kunagi lakata püüdmast veenda teisi oma demokraatlike väärtuste eelistest, mis on meid nii hästi teeninud ning mis on tsiviliseeritud ühiskonna üldine tunnus. Üksnes piinamiseks kasutatavate vahenditega kauplemise keelamine on üks väga kasulik meede, mida EL saab võtta, et näidata, et suhtume tõepoolest sellesse küsimusse väga tõsiselt.

 
  
MPphoto
 

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(FR) Austatud juhataja! Inimõiguste kaitsjaid tunnustatakse eelkõige selle tõttu, mida nad teevad. Nad on kõik need mehed ja naised, kes võitlevad kogu maailmas oma elu sageli suurde ohtu seades, et rakendada, teenida ja kaitsta kõiki ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis ja seda täiendavates tekstides sätestatud õigusi.

Nõustun täielikult selle raporti lausega. Jah, meie arusaam inimõigustest peab olema sama nagu ÜRO-l, mis tähendab, et peame kaitsma universaalset ja jagamatut inimõiguste mõistet. Universaalne tähendab kogu maailmas ning jagamatu tähendab, et kõiki inimõigusi tuleb kaitsta võrdselt neid omavahel vastandamata, sõltumata sellest, kas kõne all on kodaniku- ja poliitilised õigused, majandus- ja sotsiaalsed õigused või keskkonna- ja kultuuriõigused.

Euroopa Liit on selles valdkonnas rakendanud mitmeid vahendeid ja mul on hea meel, et neid uuritakse hoolikalt raportis, sealhulgas parlamendi selle valdkonna uue pädevuse valguses. Tahaksin seega tänada Heidi Hautalat raporti kvaliteedi ja meie koostöö eest!

Raport on Euroopa Liidu poliitika suhtes üsna kriitiline. Me kõik teame, et kõnede pidamise ja meetmete võtmise vahel on veel palju tööd teha. Liiga sageli seatakse majandus- ja diplomaatilised huvid inimõigustest ettepoole ning viimaste kaitsjad on sellise ebaselguse esimesed ohvrid. Euroopa Liidu poliitika – nagu ka selle liikmesriikide oma – varieerub sageli sõltuvalt asjaoludest. Minusuguse inimõiguste aktivisti jaoks on see talumatu!

Raportiga esitame lisaks igasuguse inimõiguste kaitsjate kannatatava vägivalla hukkamõistmisele ka mõned tegevuskavad, mida peame kehtestama sammhaaval, et Euroopa Liit võiks tugevdada oma usaldusväärsust küsimusi mis tahes viisil ekspluateerimata.

Jah, lugupeetud kõrge esindaja, meil on selles valdkonnas palju teha. Seda näitas eelmine arutelu, nagu näitab ka homne pärastlõunane arutelu Liibüas ja poliitika, mille mõned Euroopa riigid võtavad vastu piinamisvahendite müügi kohta.

 
  
MPphoto
 

  David Campbell Bannerman, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud juhataja! Mul ei ole kahtlustki, et kõik me siin pooldame inimõigusi. Tõepoolest pärinevad paljud neist Inglise seaduste parimatest traditsioonidest, näiteks 1215. aasta Magna Carta, millega keelustati omavoliline vangistamine, ning Briti juristide töö, kes kirjutasid suure osa Euroopa inimõiguste konventsioonist pärast sõda.

Näib aga, et inimõiguste tähtsa küsimuse on nüüd üle võtnud ahned juristid ja poliitlitilised oportunistid. Ühendkuningriigist üle vee, siin Strasbourgis, asub Euroopa Inimõiguste Kohus. Nüüd on viimane Ministrite Komitee otsustanud, et Suurbritannia peab lõpetama keelu lubada vangidel hääletada, sest see rikub vangide inimõigusi.

Kas inimõigused ei ole aga ette nähtud korralike seaduskuulekate kodanike ning mitte terroristide, kaaperdajate, mõrvarite ja seaduserikkujate kaitseks? Kas tõesti on mõne kohtu ülesanne paluda meil, poliitikutel, püüda selliste inimeste hääli nagu Ian Huntley – pedofiil, kes mõrvas kaks väikest tüdrukut Sohamis, minu valimispiirkonnas? Kas on õiglane otsida tema heakskiitu? Kas on õige koputada sarimõrvar Rose Westi kongiuksele, et tagada tema toetus? Või siis Abu Qatada, Bin Ladeni parem käsi Euroopas? Kelle poolt tema hääletab? Võib-olla liberaaldemokraatide poolt, sest nemad toetavad seda jama!

Tõsiselt rääkides võib suur kinnipeetavate arv kõigutada piiripealseid hääletusi, eelkõige kohalikul tasandil. Seega ei tohiks korraline seaduskuulekate kodanike ning mõrvarite ja kurjategijate õigused olla võrdsed. Nad kaotasid oma õiguse osaleda poliitilises protsessis, kui nad võtsid teiste inimeste elu, teiste inimeste õigused ja teiste inimeste vara. Kuidas on ohvrite õigustega? Kuidas on inimeste kohustustega, mitte ainult õigustega? Nagu euro puhulgi, usun, et inimõiguste valuuta väärtus langeb kiiresti. Peame pöörduma tagasi terve mõistuse juurde!

 
  
MPphoto
 

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja! Nagu raportöör tähelepanu juhib, on igal liikmesriigil ÜRO harta sätete kohaselt kohustus tagada, et austus inimõiguste vastu on universaalne. Siiski näib, et Euroopa inimõiguste konventsioonis arvatakse teisiti, sest selles antakse mõnele teiste kulul eriõigused. Eriõigused, mis antakse näiteks reisijatele, on toonud kaasa selle, et Ühendkuningriigis minu West Midlandsi valimispiirkonnas on kohalike inimeste õigusi õõnestatud.

Konventsiooni kaitsel saavad nn reisijad ehitada maale, mida meie inimesed on harinud ja jätnud kõrvale tulevastele põlvkondadele nautimiseks. Seda tuntakse rohelise vööndi maa-alana. Konventsiooni kaitsel saavad reisijad nautida tervishoiu ja hariduse eriprivileege – teenuseid, mida on järjestikused põlvkonnad kõrge hinnaga üles ehitanud.

Minu kohalikus kogukonnas peavad kodanikud tuules ja vihmas 24-tunniseid valveid, et tagada, et reisijad täidavad seaduslikke kohustusi. Nad on valmis tee peale maha viskuma, seades end suurde ohtu, et takistada veoautode konvoisid vedamast kohale betooni ja asfalti. Need on töökad seaduskuulekad kodanikud, kes tahavad üksnes kaitsta oma õigusi ja oma perekondade õigusi. Tänu konventsioonile peame nüüd võitlema õiguste eest Inglismaa maapiirkondade põldudel ja teedel.

Nõustun raportööriga. Peame tunnustama inimõiguste kaitsjaid kus iganes nad viibivad: Iraanis, Gazas, Küprosel või tänu konventsioonile Inglismaa maapiirkondades. See võib tunduda tühine võrreldes nii paljude inimeste hädadega maailmas, kuid tahan öelda seda, et inimõigused on ohus igal pool. Õigused, mille eest nii palju meie maal võideldi, on meie jaoks sama tähtsad kui ükskõik kelle teise jaoks.

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Grzyb (PPE).(PL) Austatud juhataja! Euroopa Parlament ja meie selle liikmetena pöörame suurt tähelepanu inimõigustele ning vajadusele neid kaitsta. Samuti on see oluline osa rahvusvahelisest poliitikast, eelkõige nüüd Lissaboni lepingu uute pädevuste ja sätete valguses. Raportööride esitatud raportid on olulised dokumendid. Siiski ei ole võimalik neid kõiki lühikeses kõnes kommenteerida. Meil on palju partnereid liidus, nõukogus ja ÜROs ning nende seas need inimesed, kes võitlevad inimõiguste eest või kaitsevad neid.

Esiteks tahaksin tervitada asjaolu, et inimõiguste valdkonnas peetakse dialoogi. See ei too alati kiireid ja häid tulemusi. See kehtib eriti juhul, kui räägime naabruspoliitika või idapartnerluse riikidest. Minu arvates – ja see pöördumine on suunatud ka Catherine Ashtonile ja Štefan Fülele – peaksime looma inimõiguste edendamiseks nii palju algatusi ja meetmeid kui võimalik.

Nõustun sellega, mida kõrgem esindaja ütles, et peaksime olema targemad selles osas, kuidas me oma sõnumit edastame, ning kõikidele inimõiguste rikkumistele tuleb reageerida kas poliitiliselt või ka majanduslikult. Peaksime toetama inimõiguste kaitsjaid. Seda mainiti muu hulgas Heidi Hautala raportis. Tahaksin väljendada lootust, et Sahharovi auhinda, mida Euroopa Liit annab inimõiguste kaitsjatele, hakkavad toetama kõik Euroopa Liidu institutsioonid, et auhinna saajate võrgustikku saaks paremini kasutada. Hiljuti toimus ELi ja Venemaa tippkohtumine. Samal ajal protesteerisid meeleavaldajad Venemaal Sankt-Peterburis ja Moskvas rahvakogunemise õiguse rikkumise vastu. Liit ei reageerinud meeleavaldustele ning nende seas, kes meie poole pöördusid, oli Sahharovi laureaat.

Loome uut välisteenistust. Võiksime kohe alguses selle määratluses hõlmata kõike, mis puudutab inimõigusi. See aitab meil kindlasti palju paremini kasutada kõiki vahendeid, mida Euroopa Liit saab selles küsimuses kasutusele võtta.

 
  
MPphoto
 

  Vittorio Prodi (S&D). - (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Asepresident Catherine Ashton! Inimõiguste kaitsjad mängivad olulist rolli kogu maailmas, seades sageli ohtu oma elu. Inimõiguste austamine on üks Euroopa Liidu põhiväärtusi ning on alati toetanud selle ülesehitamist. Seetõttu on nüüd oluline pöörata jätkuvalt tähelepanu nende õiguste järgimisele tervikuna.

Parlamendi tehtud töö sel teemal on selle tagamisel oluline ja tänan seetõttu raportöör Heidi Hautalat suurepärase raporti eest, millele Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis lisas olulise ja konstruktiivse panuse. Peame tegelikult püüdma vaadata kaugemale. Usun, et on tulnud aeg võtta selge vastutus, teisisõnu hakata käsitlema inimõigusi kompleksse nähtusena; peame püüdma saavutada õiguste paremat ja ulatuslikumat aktsepteerimist. Olen sügavalt veendunud, austatud juhataja, et põhiõigused peaksid hõlmama õigust võrdsele juurdepääsule loodusvaradele, veele ja ka toidule, õigusele tervishoiule, õigusele haridusele ning teabele juurdepääsule.

Lissaboni lepingu jõustudes arvan ka seda, et peame kasutama maksimaalselt ära uut välisteenistust, veendudes, et see hõlmab organisatsioone ja isikuid, kes on tuntud inimõiguste austamise poolest. Täna hommikul mainis Catherine Ashton tegelikult Vene Föderatsiooni ja meie asjaajamisi föderatsiooniga selles kontekstis. Sellised väljakutseid, millega igapäevaselt silmitsi seisame, sageli alahinnatakse. Euroopa Liit saab ja peab mängima jätkuvalt juhirolli rahvusvahelisel areenil selliste väljakutsete käsitlemisel.

 
  
MPphoto
 

  Kristiina Ojuland (ALDE) . – (ET) Ma tahaksin alustada ka tänusõnadega leedi Ashtonile, kes on seni seisnud inimõiguste kaitsel ja ka täna oma sissejuhatavas sõnavõtus võttis väga selge seisukoha. Meie kolleegi Heidi Hautala koostatud raportis on juhitud tähelepanu väga olulisele aspektile. Nimelt on raportis märgitud, et inimõiguste klauslit sisaldavad kaubanduslepingud annaksid Euroopa Liidule võimaluse nõuda kaubandustingimustena inimõiguste austamist.

Et inimõiguste temaatika ei jääks tühjasõnaliseks retoorikaks, peab Euroopa Liit oluliselt suurendama oma poliitikate sidusust ning suunama ka liikmesriike koordineerima oma poliitikaid kolmandate riikide suhtes. Meie kasutada on majanduslikud ja kaubanduslikud hoovad, mida saame tingimuslikkust kasutades rakendada inimõiguste olukorra parandamiseks maailmas. Ühtlustamata poliitikad lubavad inimõigusi mitteaustavatel riikidel bilateraalsete suhete kaudu üksikute liikmesriikidega oma huvisid ellu viia, hoolimata riikideülesest pühendumisest inimõiguste kaitsmisele, ning õõnestavad meie ühiseid jõupingutusi.

Ükski riiklik majanduslik erihuvi ei tohi olla tähtsam väärtusest, mida Euroopa Liit tervikuna esindab. Seetõttu palun, et kõrge esindaja annaks parlamendile ka edaspidi ülevaate, milliseid samme ta näeb ette Euroopa Liidu liikmesriikide vastavate poliitikate...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Ryszard Czarnecki (ECR).(PL) Lugupeetud Catherine Ashton! Meie sõnumi tark edastamine, nagu te seda nimetasite, ei tähenda topeltstandardite olemasolu.

On häiriv – ning viitan siinkohal Euroopa Liidule, kuid võib-olla mitte niivõrd Euroopa Parlamendile kui nõukogule ja komisjonile –, et käsitleme samu probleeme erinevalt. Kui inimõigusi rikutakse riikides, mis pakuvad suurematele ELi liikmesriikidele ärilisest või majanduslikust vaatenurgast vähem huvi, on inimõigused nendes riikides meie jaoks täielikuks prioriteediks. Kui inimõigusi rikutakse aga riikides, mis pakuvad liidu suurimatele riikidele huvi suuräri ja tööstuse vaatenurgast, muutub liidu hääl järsku palju vaiksemaks ja ebaselgemaks. Need on topeltstandardid, mida tuleks täielikult vältida.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – Austatud juhataja! Lubage mul esmalt rõhutada, et raport inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas on väga oluline ja kauaoodatud. See hõlmab kõige olulisemaid inimõigustealaseid küsimusi. Siiski säilib suur probleem, et raportis üksnes kirjeldatakse ELi meetmeid. Euroopa Parlament on rohkem kui korra väljendanud soovitust, et nõukogu peaks välja töötama näitajad ja selged sihteesmärgid, mida komisjoni asepresident mainis, et mõõta Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika tõhusust.

Teine küsimus, mida tahaksin täna mainida, on Euroopa Parlamendi juurdepääs nõukogu ja komisjoni teabele ja asjaomastele dokumentidele, mis on senini olnud piiratud ja vaatamata parlamendi mitmetest soovitustest selles küsimuses, ei ole olukord paranenud. Lubage tuua näitena inimõigustealased dialoogid, mida peetakse asjaomaste riikide ametiasutustega! Hiljuti pidas nõukogu inimõigustealase kõnelustevooru Venemaaga. Oleme väga teadlikud inimõiguste olukorrast Venemaal: ajakirjanike jätkuv tapmine, seadusetuse õhkkond, valitsuse rangus nn terroristide käsitlemisel Põhja-Kaukaasias jne, aga tahaksime teada järgmist: milline oli venelaste reaktsioon, kes viibisid inimõigustealasel dialoogil, ning kas nad kavatsevad võtta selles küsimuses meetmeid? Tean, et mu aeg on läbi, kuid lubage mul öelda, et saan täielikult aru, et inimõigused kuuluvad ühise välis- ja julgeolekupoliitika alla, kuid inimõigustealased küsimused ei saa siiski olla täiesti salajased...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Esmalt tahaksin kiita oma sõpra ja kolleegi Heidi Hautalat raporti eest inimõiguste kaitsjate kohta ja ka suurepärase viisi eest, kuidas ta juhatab meie inimõiguste allkomisjoni.

Samuti tahan sellel arutelul tervitada iga-aastast inimõiguste aruannet ja vaevanõudvat tööd, mida tehakse eri tasanditel heas usus Euroopa Liidu inimõigustealaste kohustuste täitmiseks.

Tervitan raportis kajastatud inimõigustealaste dialoogide suurenevat arvu ja olulisust kolmandate riikidega, kuid dialoogid, nagu ka raport ise, ei saa olla eesmärgid iseenesest.

Tahan seetõttu tunnustada arutelusid, mida kõrgem esindaja Catherine Ashton meiega peab selle kohta, kuidas inimõigusi integreeritakse ja uude välisteenistusse sisse viiakse. See on oluline proovilepanek selle kohta, kas võtame öeldut tõsiselt.

Tahan ära märkida, et arutame selliseid ideid nagu horisontaalse inimõigustedirektoraadi loomine, inimõigustega seotud kohustuste jagamine asekantsleri tasandil, kuid ka inimõiguste büroode pidamine igas geograafilises direktoraadis ja igas ELi delegatsioonis terves maailmas.

Mõned neist võivad sisalduda õiguslikus otsuses või avalduses, teised võivad saabuda hiljem, ning ma ei taha aidata kaasa täiendavale viivitusele, kuid nagu siinne parlament õppis, sulgedes inimõiguste allkomisjoni vaid selleks, et see uuesti ametisse määrata, ei ole inimõiguste süvalaiendamine nii lihtne kui paistab.

Seega, kui kõrgem esindaja võtab kohustuseks inimõiguste süvalaiendamise, olen täiesti kindel, et ta pühendumine on siiras, kuid nimetades seda hõbelõngaks, mis jookseb läbi uue teenistuse, tahab siinne parlament teha temaga koostööd, et tagada, et tegemist on lõngaga, mis ei tööta lõdvalt ega kao äärise sisse ära.

 
  
MPphoto
 

  Marietje Schaake (ALDE). – Austatud juhataja! Tahaksin samuti kiita kolleege, kellega koos inimõiguste valdkonnas töötame. Tegemist on tõeliselt meeldiva koostööga sellisel tähtsal teemal.

Vaevalt saaks olla pakilisemat hetke käsitleda Euroopa kohustusi seoses inimõigustega maailmas. Tahan üksnes rõhutada, et meie Euroopa Parlamendi liikmetena kõikidest poliitilistest fraktsioonidest algatasime just kirjaliku avalduse Euroopa inimeste nimel toetamaks Iraani rahvast ja nende nõudmist inimõiguste järele. Kohtusime just Nazanin Afshin-Jamiga, kes on laste hukkamisele keskendunud inimõiguste juht. See on üksnes üks meeldetuletus julmadest asjadest, mida inimesed üksteisele teevad, ja tavadest, mis tuleb kindlasti lõpetada.

Välisteenistus aitab kaasa tõhusamale ja koordineeritumale Euroopa välispoliitikale ning inimõigused väärivad pidevat tähelepanu integreeritud ulatuslikul viisil. Kahjuks käib meil kurb võistlus geograafiliste piirkondade vahel, kus on probleemiks nii inimõigustealased rikkumised kui ka horisontaalsed küsimused, näiteks naiste õigused ja sõnavabadus, mis vajavad tähelepanu, sest neid rikutakse.

Iraani režiim on hea näide kõikide selliste rikkumiste kohta. Iraan on meie poliitilises päevakorras, kuid rahvusvaheline kogukond on peamiselt hõivatud tuumaväljakutsega. Ükskõik kui raske see on, ei saa me lubada nullsummamängu inimõiguste vastu. ÜRO ja Euroopa Liit rakendavad sanktsioone, kuid ma ei ole ilmtingimata optimistlik konkreetsete tulemuste osas, mida viimased kaasa toovad. Elanikkonna jõustamine ja oma õiguste eest seismine autonoomselt õiguspärastena võib samuti tuua kaasa alt-üles reforme. Riigisisene vastasseis näib seni Iraani režiimi rohkem kõigutavat kui rahvusvahelised sanktsioonid, mistõttu on see selge näitaja.

Sel nädalal saab peaaegu üks aasta sellest, kui Iraanis toimusid presidendivalimised, mis märgivad režiimi uuenenud ja julma murenemise algust oma rahva vastu. Viimase aasta jooksul on režiim võtnud ära minimaalsed vabadused, mis elanikkonnal veel olid, ning peaaegu vaigistanud opositsiooni. Paljud on põgenenud ja neil võiks olla võimalus, kui nad toodaks Euroopasse inimõiguste kaitsjate ja dissidentidena. Neid võiks pidada eeliseks meie poliitika väljatöötamisel, mitte üksnes ohuks või koormaks. Seega tahaksin teid julgustada, kõrgem esindaja...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Marek Henryk Migalski (ECR).(PL) Mul on väga hea meel, et Catherine Ashton on endiselt istungisaalis ning et ta on meiega koos, sest pean seda huvi ülesnäitamiseks inimõigustealastes küsimustes. On tõsi, et oleme Euroopas eri geopoliitilistes, sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes, kuid inimõigustealastes küsimustes peaksime rääkima ühel häälel sõltumata erinevustest, mis tulenevad meie rahvusest või fraktsioonilisest kuuluvusest. See on midagi, mis peaks meid ühendama.

Siiski on mõnevõrra kummaline, et me ei suuda kaitsta isegi neid, kellele me auhindu jagame. 2006. aasta Sahharovi auhinna võitjat Aleksandr Milinkevitšit rünnatakse ja surutakse praegu oma riigis maha. Ka eelmise aasta Sahharovi auhinna võitjaid Oleg Orlovi ja Ljudmilla Aleksejevat rünnatakse ja nende kodumaa ametiasutused suruvad neid maha.

Ma pöördun palvega Catherine Ashtoni ja kõigi meie aga peamiselt Catherine Ashtoni poole kõikide inimõiguste kaitsjate kaitsmise nimel ja eelkõige nende, keda oleme tunnustanud auhindadega.

 
  
MPphoto
 

  Filip Kaczmarek (PPE).(PL) Sageli edendame inimõigusi, sest peame neid universaalseteks ja millekski, millele kõikidel inimestel on õigus. Samuti ei saa me lõpetada inimõiguste edendamist üle kogu maailma. Peaksime siiski meeles pidama, et nõudes tegutsemist inimõiguste nimel riikides, kus neid rikutakse, võtame ka teatava vastutuse – vastutuse julgete ja heade inimeste saatuse eest, keda nimetame inimõiguste kaitsjateks.

Inimõiguste kaitsjad ise satuvad mõnikord selliste õiguste rikkumiste ohvriteks ja seda juhtub ka siis, kui nad täidavad parasjagu oma kohustusi. Sellised juhtumid hõlmavad mõrvu, tapmisähvardusi, inimrööve, omavolilisi arreteerimisi, kinnipidamisi ja piinamist. Meie kohustus on aidata neid, kes seavad ohtu oma tervise, vabaduse ja elu väärtuste kaitseks, mida tahame muuta universaalselt siduvaks. Me ei saa neid inimesi hüljata.

Vajame sümboolseid, emotsionaalseid ja moraalseid meetmeid, aga ka konkreetset õiguslikku, poliitilist ja diplomaatilist meedet. Need küsimused on pakilised, sest inimõiguste kaitsjaid tapetakse. Näiteks arutame homme Kongo aktivisti Floribent Chebeya Bahizire surma, kes suri mitu päeva tagasi 2. juunil. See toimub meie endi silme ees.

 
  
MPphoto
 

  María Muñiz De Urquiza (S&D).(ES) Austatud juhataja! Viitan sel ühisarutelul resolutsiooni ettepanekule piinamisvahenditega kauplemise kohta, mille homme vastu võtame. See on võimalus süvendada nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005 ja kuigi see on rahvusvaheline näide, peaksime püüdma parandada nii selle rakendamist kui ka sõnastust.

Seoses selle rakendamisega peaksime õnnitlema seitset liikmesriiki, mis täidavad nõuet esitada iga-aastased aruanded toodete lubade kohta, ning 12 liikmesriiki, mis võtsid nõutud tähtajaks kasutusele vastava kriminaalseadustiku. Ülejäänud liikmesriigid peaksid järgima nende eeskuju ja olema selles küsimuses läbipaistvamad.

Seoses sõnastusega on aeg ajakohastada toodete nimekirja II lisas, millega kauplemine on keelatud, et nendele sarnase mõjuga tooted, mis on praegu keelatud, lisatakse keelatud toodete nimekirja, mille kohta eesistujariik Hispaania kuu lõpus ettepaneku teeb. See lõpetaks praeguse olukorra, kus on võimalik kaubelda sama mõjuga toodetega, sest rangelt võttes on see seaduslik.

ELi rahvusvahelise identiteedi sümboliks peaks olema, et ühtegi Euroopa kaitse- või kahesuguse kasutusega varustust ei saa kasutada tegevusteks, mis häirivad rahu, stabiilsust ja julgeolekut, ning eelkõige, et neid ei saa kasutada repressiivsetel eesmärkidel või inimõiguste rikkumisega seotud olukordades, ning meil on selle tagamiseks hea vahend.

 
  
MPphoto
 

  Janusz Wojciechowski (ECR).(PL) Austatud juhataja! Nagu eelmine sõnavõtja, tahaksin rääkida hetkeks määrusest piinamisvahenditega kauplemise keelustamise kohta. Tänapäeval võime selliseid piinamisvahendeid näha keskaja ajaloo muuseumites. Neid vaadates käib judin läbi kere, kuid lõppkokkuvõttes ei ole need asjad ainult minevikus ja ajaloos, need on olemas ka olevikus, sest maailmas esineb piinamist ka praegu, ning kahjuks leiavad sellised juhtumid aset ka Euroopa Liidu riikides. Sellega seoses on piinamisvahenditega kauplemise küsimus eriti oluline. Euroopa Liit peaks võitlema mis tahes kujul piinamise vastu. Piinamisvahenditega kauplemise keeldu tuleks rakendada nii piiravalt kui võimalik.

Püüdlused piinamist õigustada näiteks terrorismivastase meetodina on häirivad. See on kindlasti vale tee, sest piinamise mõjul tunnistavad inimesed asju, mida nad ei ole teinud ning tõeline toimepanija jääb sageli karistamata. Seega tahaksin teha üleskutse ja nõuda, et määrust piinamise keelamise kohta Euroopa Liidus tõesti väga rangelt järgitaks.

 
  
MPphoto
 

  Kinga Gál (PPE).(HU) Inimõiguste kaitsjatele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja lisaks lihtsalt tähelepanule vajavad nad meie praktilist abi tagamaks, et austus ja tähelepanu ei jõua nendeni liiga hilja. Pean oluliseks, et parlament väljendab nende küsimuste kohta arvamust, ja õnnitlen Heidi Hautalat algatuse ja suurepärase töö puhul! Kuna raportis tehakse üksikasjalik kokkuvõte vajalikest sammudest, tahaksin üksnes käsitleda küsimust, mida Euroopa Liit peab tegema, et olla suuteline pakkuma tõhusat ja väga kiiret abi inimõiguste kaitsjatele, kes seda vajavad. Just kiirus ja tõhusus on need, mis paljudel juhtudel on kõige olulisemad, kui tahame kaitsta nende tervist või isegi päästa nende elu. Inimõiguste kaitsjate töö toetamine on ainult üks inimõiguste kaitse aspekt. Seetõttu on oluline, et kui Euroopa välisteenistuse struktuur paika pannakse, käsitletaks inimõiguste rolli tähtsana ning et eraldi inimõiguste rakendamine oleks selle töö keskmes. See on midagi, mille Lissaboni leping, nagu ka Catherine Ashton mainis, on võimalikuks muutnud. Nüüd on teie kord! Teie ülesanne on luua selle teostamiseks praktilised tingimused.

 
  
MPphoto
 

  Janusz Władysław Zemke (S&D).(PL) Austatud juhataja! Kui inimesed räägivad inimõigustest, öeldakse sageli palju ilusaid sõnu. Tegutsemise osas ei ole olukord alati sama. Seega tahaksin jõuliselt toetada neid parlamendi väiteid ja materjale, mis väga tugevalt juhivad tähelepanu pragmaatilise iseloomuga meetmete vajadusele liidus. Eriti oluline on toetada inimõiguste kaitsjaid tõhusamalt, kui oleme seda seni teinud. Meil on nende julgete inimeste ees teatavad kohustused. Seoses sellega tahaksin küsida Catherine Ashtonilt kaks konkreetset küsimust, sest mulle tundub, et see on oluline teema.

Hetkel töötatakse liidus ELi viisaeeskirja väljatöötamise nimel. See on väljatöötamisel. Seoses sellega tahaksin küsida, kas eeskirjas reguleeritakse viisade väljastamise küsimust inimõiguste kaitsjatele olukordades, kus nende elu on ohus?

Praegu luuakse liidu esindusi. Kas nendes uutes esindustes on juba kontaktisikud, kes tegelevad...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Jacek Protasiewicz (PPE).(PL) Lubage mul alustuseks tänada Heidi Hautalat ja õnnitleda teda raporti puhul! Samuti tervitan sel arutelul Catherine Ashtoni sõnavõttu, kes ütles, et inimõiguste jälgimise küsimus on ja jääb Euroopa välispoliitika keskmesse.

Mind häirib siiski meie ühenduse passiivsus ajal, kui neid õigusi tegelikult rikutakse, eelkõige kui see juhtub meile lähedalasuvates riikides, nagu juhtus hiljuti näiteks Venemaal ning samuti viimasel ajal Valgevenes. Lubage mul teile meelde tuletada, et Valgevenes kehtib endiselt surmanuhtlus! Poliitilistele oponentidele antakse pikaaegsed vanglakaristused ning kodanike töö tulemuseks ühiskonnas iseseisvate valitsusväliste organisatsioonide nimel on ametiasutuste korraldatav tagakiusamine, mis toimub sõltumata ametlikust dialoogist, mis on käinud Valgevene ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni vahel üle aasta just sel teemal – inimõiguste järgimise teemal.

Meie poliitika, nagu on selgesti näha, peab olema tõhusam ja eelkõige peab Catherine Ashton reageerima kiiresti ja otsustavalt, eriti kui teised ELi institutsioonid seda ei tee, nagu on juhtunud praeguse Hispaania eesistumise ajal, mis on kahjuks olnud inimõiguste osas väga passiivne.

Homme hääletame resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise üle ning loodan, et resolutsioon sisaldab konkreetsemat viidet hiljutistele ebameeldivatele sündmustele Venemaal, kuid Valgevene puhul sõnadest nüüd enam ei piisa. Peame kasutama meie idapartnerluse antud vahendeid ning ka teisi rahalise ja majandusliku iseloomuga...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE).(PL) Austatud juhataja! Alustan tänades Heidi Hautalat raporti eest, mis on nii üksikasjalik kui ka ulatuslik. Olen nõus, et Euroopa Liidu positsioon inimõiguste eest võitlejate kaitsjana maailmas on tihedalt seotud liidu inimõiguste austamise ja põhivabaduste seesmise põhimõttega. Seega toetan seda, mis on raportis öeldud kohalike kontaktisikute ametisse määramise kohta Euroopa missioonidel. Lisaks nõustun soovitusega seoses inimõigustealase olukorra hindamise kohta kolmandates riikides. Inimõiguste hindamine on äärmiselt oluline riikide puhul, millel on ELiga kaubandussuhteid. Sanktsioonide kohaldamise olulisust kolmandatele riikidele, mis panevad toime tõsiseid inimõiguste rikkumisi, tuleks käsitleda sihikindlamalt.

 
  
MPphoto
 

  Monika Flašíková Beňová (S&D). (SK) Euroopa Liit on kahtlemata maailmas juhtival kohal inimõiguste kaitsmise valdkonnas, mis on oluline demokraatia osa. See tähendab siiski, et meil on maailma ees palju kohustusi.

Inimõiguste kaitsjad kannatavad tagakiusamise, türannia ja sageli ka füüsilise vägivalla all, mistõttu on mul hea meel, et Heidi Haitala on esitanud raporti sellisel kujul. Oleksime pidanud selles valdkonnas pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist võtmerolli mängima, eelkõige ELi esindajate kaudu kolmandates riikides. Seni ei ole me absoluutselt suutnud seda saavutada ja peaksime seega võtma kasutusele kõik vahendid uute volituste raames, et jälgida inimõigustealast olukorda ja toetada inimõiguste kaitsjaid. Igas riigis, kus on komisjoni büroo, tuleks ametisse määrata kvalifitseeritud poliitilised esindajad, kelle prioriteetne valdkond oleks inimõigused ja demokraatia. Sooviksin raportööri veel kord tänada!

 
  
MPphoto
 

  Charles Goerens (ALDE).(FR) Austatud juhataja! Kui tahame, et meid kuuldaks väljaspool Euroopa Liitu selles inimõiguste austamise küsimuses, püüdkem esmalt seista kodus kriitikast kõrgemal!

Euroopa Liit on otsustanud ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga liiduna. See võimas sümboolne žest peegeldab loodetavasti 27 riigi tahet ühtlustuda üha enam kohustuste austamise valdkonnas, mille toob kaasa Euroopa Nõukogu liikmeks olemine.

Minu vaatenurgast tähendab see, et 27 riiki peaksid võtma kohustuseks austada kõiki Strasbourgi Inimõiguste Kohtu otsuseid. Lugupeetud kõrgem esindaja, kas oleksite valmis panema kõiki Euroopa Liidu liikmesriike nõustuma nüüdsest alates austama igat Inimõiguste Kohtu otsust ja konsulteerima nende osas meie parlamendiga? See aitaks lõpetada huvitava käitumise, mille tagajärjel peame loengut ülejäänud maailmale, unustades enda kohustused, kusjuures ülejäänud maailm on eelkõige kakskümmend-midagi riiki, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Catherine Grèze (Verts/ALE).(FR) Austatud juhataja! Tahaksin kõigepealt tänada Heidi Hautalat suurepärase raporti eest, mille ta on esitanud. Oma raportis rõhutab ta vahendeid, mis Euroopa Liidul on inimõiguste kaitsmiseks, ning eelkõige ühte vahendit, mis tundub mulle väga oluline, nimelt inimõigusi käsitlevat klausel igas kaubanduslepingus.

Täna tahaksin rääkida 28. juunist. See on tseremoonia kuupäev, mil – mõne päeva pärast – mälestame riigipöörde esimest aastapäeva Hondurases. See on tseremoonia, mis leiab aset Hondurase rahva suurte kannatuste ajal, sest alates valimistest, mis tõi võimule Porfirio Lobo, on vägivald jätkunud: vägivald naiste vastu, vägivald inimõiguste kaitsjate vastu ja vägivald ajakirjanike vastu, kellest mitmed on tapetud.

Täna on Lõuna-Ameerika Riikide Liit vaatamata protestidele vastu Euroopa Liidule ja Ameerika Ühendriikidele, mis kavatsevad jätkata kaubandustegevusi justkui midagi ei oleks juhtunud. Tahaksin kutsuda Euroopa Liitu üles olema valvas ja kasutama vahendeid...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Gerard Batten (EFD). – Austatud juhataja! Lugupeetud paruness Ashton! Euroopa Liidus toimub inimõiguste väärkohtlemine, mille osas saame loodetavasti midagi ette võtta, sest see on üsna spetsiifiline.

Ma sooviksin juhtida teie tähelepanu tingimustele Kreeka Korydallose vanglas. See on ainuke vangla Kreekas, kus välisriigi kodanikke uurimisvangistuses hoitakse. Briti kodanikud, kes antakse Kreekale välja, satuvad peaaegu vältimatult Korydallosesse.

Andrew Symeou, üks minu valijatest, veetis 11 kuud Korydalloses kohtumenetlust oodates. Praegu on ta kautsjoni vastu vabaduses, kuid minu teada ootab veel kuute Briti kodanikku väljasaatmine ja peaaegu vältimatu sealne vangistus.

Võib-olla teate, et Korydallose on ülemaailmselt hukka mõistnud sellised organisatsioonid nagu Amnesty International ja Fair Trials Abroad kui ühe maailma halvimate tingimustega vangla. See rikub selgelt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 3.

Kas nõustute minuga, et...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Nendele parlamendiliikmetele, kellel ei õnnestunud oma sõnavõttu lõpetada, ütlen, et loomulikult on mul alati hea meel, kui Euroopa Parlamendi liikmed minuga ühendust võtavad, et konkreetsed teemad tõstatada.

Tahan lihtsalt kokkuvõttes öelda vähemalt osale sellest, et tervitan väga võimalust, mis meil on olnud tänaseks aruteluks. Mõnikord võtavad pakilised asjad meie töö olulise osa üle ja usun, et siinne parlament mängib kriitilist rolli, et tagada, et jääme truuks oma põhiväärtustele, mis on sätestatud Lissaboni lepingus, ning tsiteerin: „inimväärikuse asutamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine”. Need on omamoodi märksõnad välisteenistuse jaoks, nagu need peaksid olema märksõnad kõige jaoks, mida me teeme Euroopa Liidu ja liikmesriikidena.

Mitmed austatud parlamendiliikmed on rääkinud inimõiguste kaitsjatest ja viimastega dialoogi pidamise jätkamise olulisusest. Olen juba selgitanud, et kui saame, töötame selle nimel, et kohtuda inimõiguste kaitsjatega igal pool maailmas, kus ma reisin, ja tõepoolest kutsuda inimõiguste kaitsjad Brüsselisse oma kontorisse. Kohtusin hiljuti naistega Afganistanist, et rääkida nende konkreetsetest muredest. Jätkame sellega ka edaspidi. See on oluline osa sellest, kuidas välisteenistus peaks toimima.

Tean, et Véronique De Keyser ei saa praegu siin olla, kuid võtan väga arvesse tema ootust valimiste jälgimise kohta. Peame vaatama üle sidusama strateegia kehtestamise, nii valimismissioonideks valmistumise mõttes kui ka viimaste järelmeetmete parema järelevalve osas. Tema töö järelevalve osas Sudaanis läheb hästi kokku viisiga, kuidas tahan sellega jätkata, kui teenistus toimib, et hakkaksime paremini tegema oma tööd ning kasutama teavet ja teadmisi tõhusamalt.

Samuti olen kirjeldanud, et inimõigused peavad olema niidiks, mis seob meid kõikides meie suhetes. Need on olulised väärtused, mida tuleb järjekindlalt kohaldada inimestele igal pool, kuid peame olema veendunud, et saame aru, mida need tähendavad ja kuidas peaksime nende rakendamisele lähenema. Küsimus ei ole eriõigustes; küsimus on selles, et võimaldada inimestele juurdepääsu õigustele, millele neil on õigus. See tähendab mõnikord, et peame jälgima, kuidas inimesi kõige paremini toetada. Austatud parlamendiliikmed, kes on nagu ka mina töötanud puuetega inimeste valdkonnas, teavad, et puuetega inimeste juurdepääs inimõigustele eeldab, et teeksime positiivseid muutusi. Mõnikord on see tõsi teistes maailma osades ja ka teistes kogukondades, kuid vajame ka järjekindluse taset, millele mitmed austatud parlamendiliikmed on tähelepanu pööranud.

Avalduses poliitilise aruandekohustuse kohta, mis on osa sellest, mida teeme välisteenistusega edasi liikudes, olen ette näinud teabevahetuse tugevdamist ja juurdepääsu dokumentidele, mis loodetavasti aitab austatud parlamendiliikmeid mõnede märkuste osas, mis selle kohta tehtud on.

Pean struktuuride osas läbirääkimisi, kuid ma ei kavatse lubada struktuure, mis tegelikult takistavad meil käsitleda inimõigusi nii tõhusalt, kui ma tahaksin. Tagame, et inimõigused on kõikide delegatsioonide töö osa, kuid usun, et see on osa sellest, mida kõik peaksid tegema. See ei ole hõbelõng, kui asetame selle lihtsalt inimõiguste nimelisse kasti ja paneme nurka seisma. Liiga sageli näen organisatsioone seda tegemas ja ma ei kavatse seda teha välisteenistusega. See peab olema selge osa kõigest, mida ma teen, ja kõigest, mida asjaga seotud inimesed teevad.

Janusz Władysław Zemke, tahan lihtsalt puudutada teie märkust viisaeeskirja kohta. Komisjon esitas tõepoolest ettepaneku, millega saaks teostada seda, mida tahate. Kahjuks ei ole me leidnud kõikide liikmesriikide poolehoidu. Oleksime tänulikud igasuguse lobitöö eest, mida Euroopa Parlament saab liikmesriikide seas teha. Töötame selle läbiviimisega, aga peame saama kõik liikmesriigid nõusse, mistõttu loodan, et kaalute pakkumist meid sellega aidata.

See on oluline eesmärk seoses liitumisega Euroopa inimõiguste konventsiooniga, kindlasti aga Lissaboni lepingu raames, ja mul on hea meel, et meil on volitused selle rakendamiseks. Seda tehakse aga paralleelselt üksikute liikmesriikide liikmelisusega seoses meie kohustustega.

Lõpetuseks tänan teid veel kord selle olulise arutelu eest! Olen eelkõige üles märkinud tehtud olulised märkused, mis aitavad mul tulevikus orienteeruda ja kiidan veel kord inimõiguste komisjoni tehtud töö eest.

 
  
MPphoto
 

  Heidi Hautala , raportöör. – Austatud juhataja! Tahaksin tänada kõiki selle äärmiselt huvitava arvamuste vahetuse eest, mis minu arvates pani hea aluse ka meie koostööle kõrgema esindajaga parlamendis tehtava inimõiguste töö osas.

Öeldi palju väga olulisi asju. Usun eelkõige, et selleks, et olla usaldusväärne, peame kasutama sama mõõdupuud sarnaste olukordade mõõtmiseks kogu maailmas, pidades loomulikult silmas, et olukordadel võib olla mõningaid nüansse ja erinevusi, kuid me ei peaks lõpetama olukorras, kus käsitleme inimõigustealaseid probleeme mõnedes riikides ja jätame need teistes riikides unarusse.

Samuti usun väga, et sõnaõiguse omamiseks inimõiguste kohta maailmas, peame olema võimelised käsitlema probleeme ELis. Euroopa Liidus esineb uskumatuid vanglatingimusi. Piinamisvahendite näide näitab, et me ei ole kaugeltki ideaalsed. Me ei vasta ootustele ega täida oma kohustusi.

Samuti usun, et lähitulevikus peaksime omama julgust käsitleda mõnede meie oma liikmesriikide panust ja seotust LKA üleandmistega terrorismivastases võitluses. Tean, et see on väga tundlik teema, kuid usun, et meil peaks olema julgust seda uuesti uurida.

Charles Goerens pakkus välja suurepärase idee, et ühinedes Euroopa inimõiguste konventsiooniga, peaksid 27 liikmesriiki pühendama end viima täide Inimõiguste Kohtu otsuseid. See on vähim, mida saame teha positiivse panuse tegemiseks.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et Euroopa Parlamendil on uued pädevused. Peame neid inimõiguste edendamiseks targalt kasutama. Kaubanduspoliitika on kindlasti valdkond, mida peaksime lähemalt uurima, et näha, mida teha saaksime, mistõttu tänan teid, Vital Moreira, panuse eest selles arutelus!

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Ma olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis esitati vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult.(RO) Euroopa Liit peab eriti oluliseks inimõiguste austamist nii liidusiseselt kui ka liiduväliselt.

Euroopa Liidu kümnes aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal, mille koostasid nõukogu ja komisjon, annab ülevaate Euroopa Liidu institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega nii ELi sees kui ka väljaspool ELi.

Usun, et komisjon ja nõukogu peavad tegema rohkem jõupingutusi, et tõhustada Euroopa Liidu suutlikkust reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandates riikides. Tegelikult tuleb inimõiguste edendamist, ühte Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika peamist eesmärki, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, kohaldada rangelt osana dialoogidest ja suhetest, mida ELi institutsioonid peavad mis tahes riigiga maailmas.

Komisjon peab julgustama Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega nad peavad parasjagu liitumisläbirääkimisi, allkirjastama ja ratifitseerima kõik ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigusi puudutavad põhilised konventsioonid koos neile lisatud vabatahtlike protokollidega ning tegema koostööd inimõigustega seotud rahvusvaheliste menetluste ja mehhanismide koostamises.

 
  
MPphoto
 
 

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult.(PL) Inimõiguste kaitsmine ja edendamine on Euroopa Liidu prioriteet. Olukord ei ole veel kaugeltki ideaalne, kuid EL ei ole andnud alla võitluses jõustada inimõigusi kogu maailmas. Valgevene, Jeemen, Namiibia, Guatemala – loetelu riikidest, kellega EL peab inimõigustealaseid kõnelusi, on kahjuks muljetavaldav.

2007. aastal loodi demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), mis rahastab kodanikuühiskonna juhitavaid projekte õigusriigi ja demokraatia edendamiseks. Näiteks toetati valimissüsteemi reformi Tšaadis osana EIDHRi tööst viie miljoni euro suuruse summa ulatuses.

Nagu võib arvata, on ELi töö selles valdkonnas kõige tõhusam seoses ELi kandidaatriikidega. Horvaatias ja Türgis on näiteks registreeritud palju positiivseid muutusi. Horvaatia on ratifitseerinud kõige olulisemad rahvusvahelised konventsioonid ja teeb koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga. Samal ajal on Türgi hakanud pöörama rohkem tähelepanu oma traditsiooniliste probleemidega võitlemisele, nagu näiteks laste töö.

Need meetmed ei tohiks varjutada asjaolu, et veel suuremad jõupingutused on vajalikud inimõiguste edendamiseks. Praegune dramaatiline olukord Kõrgõzstanis on selle kohta kurb tõestus.

 
  
MPphoto
 
 

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult.(PL) Euroopa Liit ja selle institutsioonid tuletavad meile igal sammul meelde, kui väga nad hoolivad inimõiguste austamisest kogu maailmas. Õigusakte selle valdkonna kohta on kõikides lepingutes ja muudes strateegilistes dokumentides. Toetan kogu hingest kõiki Heidi Hautala raportis nimetatud algatusi. Tahaksin siiski kasutada seda võimalust väljendada oma selget vastasseisu Euroopa Parlamendi tegevusetusele Poola vähemuse praeguse olukorra puhul Leedus. Esiteks, küsimus Leedu eetikakomisjoni kohta, mis on algatanud uurimuse seoses Leedu Euroopa Parlamendi liikme Valdemar Tomaševskiga, kes on kaitsnud Leedus elavaid poolakaid ja juhtinud tähelepanu asjaolule, et Leedu ei austa rahvusvahelisi konventsioone rahvusvähemuste õiguste kaitsmisel, eelkõige keeleõiguste valdkonnas. Kui kaua lubab Euroopa Parlament oma liikmeid vaigistada? Teine küsimus puudutab Leedu parlamendi praegu võetavaid meetmeid seoses haridusseadusega, milles on ette nähtud poola keele õpetamise piiramine Poola koolides Leedus. Kas parlament kavatseb viivitada, kuni need koolid suletakse?

 
  
MPphoto
 
 

  Monica Luisa Macovei (PPE), kirjalikult. – On palju juhtumeid, kus inimõiguste kaitsjate perekonnaliikmed (abikaasad, lapsed, vanemad) seisavad ise silmitsi inimõiguste rikkumistega, sealhulgas tapmised, tapmisähvardused, inimröövid, omavolilised arreteerimised, halvustamine, töökoha kaotus ning muud ahistamise ja hirmutamise meetmed. Need meetmed tekitavad kogukonnas hirmu õhkkonna ja takistavad nende seaduspärast tööd. Nende perekondade toetamine peab minema kaugemale viisade väljastamisest hädaolukordades. Selliste perekondade lühiajalisi ega pikaajalisi vajadusi ei ole piisavalt käsitletud. Mõnikord on inimõiguste kaitsjate makstav hind väga kõrge. Kinnipidamine, mõnikord mõrv, põhjustab valu ja toimetulekuprobleeme neile ja nende perekondadele. Meie kohustus on neid aidata. ELi poliitika ja vahendid peaksid oluliselt käsitlema nende perekondade raskusi nende endi riikides. Tõhusad strateegiad peaksid pakkuma tõelist toetust ja aitama sellistel peredel leida lahendusi oma probleemidele, pakkudes tõhusat abi, sealhulgas moraalne toetus, elukoht, abi taasintegreerumisel ühiskonda, töökohtade otsimine ja kriisifondid. Selline lähenemisviis tõkestab julmad meetmed, mida kasutatakse perekondade puhul, et vältida kaitsjate töö jätkamist ja parandada inimõigustealaste kampaaniate tõhusust.

 
  
MPphoto
 
 

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult.(ET) Vaatamata sellele, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on inimõiguste teema ja kuulub Euroopa Liidu väärtushinnangute skaalale, püsib poliitilises tegelikkuses ja naiste reaalelus jätkuvalt märkimisväärne ebavõrdsus. Haridus mõjutab oluliselt meeste ja naiste võimalusi ja valikuid – see avab uksi tööturul, osutub määravaks sissetulekute ja karjääri kujunemisel. Vaatamata sellele, et pea 60% ELi naistest on kõrgharidus, on nad siiski täna sunnitud töötama vähem väärtustatud töö- ja ametikohtadel kui mehed.

Möödunud viiel aastal oleme saavutatud küll teatud edu naiste ja meeste majandusliku sõltumatuse valdkonnas ning naiste tööhõive määr tõusis pea 60%ni, kuid samas ei ole toimunud mingitki muutust paremusele naiste ja meeste palgavahe kaotamise osas. Naised said 2007. aasta andmetel keskmiselt 17% vähem palka kui mehed (mõnes riigis isegi 30%). 2007. aasta oli majandustõusu aeg. Kui suureks on palgalõhe kärisenud kriisi tõttu, seda kuuleme vast pea. Tulenevalt olukorra tõsidusest peame tõhustama ELis jõupingutusi, kasutama vähem tühje sõnu naiste ja meeste palgaerinevuse vähendamise teemal ning töötama välja toimivaid meetmeid palgaga seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks! Seisan ka selle eest, et neid liikmesriikides ka rakendatakse. Nõustun raportööri ettepanekuga, et aastaks 2020 peaks naiste ja meeste palgavahe vähenema 0–5% tasemele. Leian, et Euroopas peab kehtima naiste ja meeste palgavahe suhtes nulltolerants.

 
  
MPphoto
 
 

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult.(PL) Inimõiguste kaitsjad kogu maailmas mängivad olulist rolli põhiõiguste kaitsmisel ja toetamisel, olles igapäevaselt hõivatud ja seades sageli ohtu oma elu.

Inimõiguste kaitsjate toetamine on pikka aega olnud ELi inimõiguste- ja välissuhetealase poliitika osa. Küsimus on nüüd muutunud olulisemaks Lissaboni lepingu artiklite 3 ja 21 valguses, mis hõlmab inimõiguste edendamist ja kaitset ELi välistegevuse keskse osana. Selles kontekstis peab inimõiguste edendamine põhiväärtusena ja liidu välispoliitika eesmärgina olema prioriteet. Praegu loodava Euroopa välisteenistuse struktuur ja inimressursid peaksid nõuetekohaselt peegeldama järelevalve, edendamise ja toetusmeetmete vajadusi inimõiguste kaitseks.

Arvan, et väga oluline element ELi strateegia puhul selles küsimuses on inimõiguste kaitsjate toetamine, kaitsmine ja julgeolek. Neid valdkondi tuleks käsitleda prioriteedina ELi suhetes kolmandate riikidega ja need peaksid olemas olema liidu välispoliitika kõikidel tasemetel ja kõikides vahendites, et suurendada ELi tegevuse tõhusust ja usaldusväärsust selles küsimuses. Seega tahaksin paluda liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgemal esindajal tagada, et inimõigusi käsitlev klausel lisatakse tõhusalt rahvusvahelistesse kokkulepetesse ja partnerlustesse, ning kehtestada tõeline mehhanism klausli jõustamiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult.(PT) Inimõiguste rikkumised on kahjuks pidev nähtus kogu maailmas. Seetõttu on oluline suurendada inimõiguste kaitsjate kaitse taset ja tõhustada nende töötingimusi, et nad saaksid saavutada soovitud tulemused. Need rahvusvahelised tegutsejad, kellele ma viitan, püüavad kaitsta inimesi mis tahes väärkohtlemise eest, mida nende puhul võidakse igapäevaselt kohaldada. Nad seavad ohtu endi elud ja kujundavad algatusi ja õigusakte, mida siin välja anname.

Kuna nende tehtud töö ei piirdu liidu territooriumi ja geograafilisel piiril, vaid laieneb üle kogu maailma, peaksime võtma arvesse otsustava rolli, mida Euroopa välisteenistuse ja viimase nn keskse kontaktpunkti loomine võib mängida nende inimeste kaitsmisel. Seega usun, et konkreetsete meetmete kehtestamine, nagu need, mis siin välja pakutud, võivad tuua kaasa tõelise positiivse suhtluse dialoogide ning horisontaalse ja riikidevahelise poliitika vahel, panustades tõhusalt teedrajavasse ja alati realistlikku nägemusse, mis on innustanud Euroopa Liidu meetmeid inimõiguste valdkonnas.

 
  

(1)Vt protokoll

Õigusteave - Privaatsuspoliitika