Arutelud

Teisipäev, 6. juuli 2010 - Strasbourg

11. Euroopa Keskpanga eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega – Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele antud volitused – Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus – Finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamine – Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus – Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus – Piiriülene kriisijuhtimine pangandussektoris (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu, milles käsitletakse järgmist:

– Ramon Tremosa i Balcellsi raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega (05551/2010 – C7-0014/2010 – 2009/0141(CNS)] (A7-0167/2010);

– Antolín Sánchez Presedo raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse ja Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutuse volituste kohta, millega muudetakse direktiive 1998/26/EÜ, 2002/87/EÜ, 2003/6/EÜ, 2003/41/EÜ, 2003/71/EÜ, 2004/39/EÜ, 2004/109/EÜ, 2005/60/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/65/EÜ (KOM(2009)0576 – C7-0251/2009 – 2009/0161(COD)) (A7-0163/2010);

– Sven Giegoldi raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus (KOM(2009)0503 – C7-0167/2009 – 2009/0144(COD)) (A7-0169/2010);

– Slvie Goulard’i raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (KOM(2009)0499 – C7-0166/2009 – 2009/0140(COD)) (A7-0168/2010);

– José Manuel Garcķa-Margallo y Marfili raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus (KOM(2009)0501 – C7-0169/2009 – 2009/0142(COD)) (A7-0166/2010);

– Peter Skinneri raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus (KOM(2009)0502 – C7-0168/2009 – 2009/0143(COD) (A7-0170/2010) ning

– Anne Ferreira raport majandus- ja rahanduskomisjoni nimel soovitustega komisjonile piiriüleseks kriisijuhtimiseks pangandussektoris (2010/2006(INI)) (A7-0213/2010).

  Ramon Tremosa i Balcells, raportöör. – Austatud president! Finantskriisi lähtekohaks on riiklikud järelevalveasutused. Meie finantsturud on integreeritud Euroopa tasandil ning igas riigis on peamised finantsasutused piiriülesed asutused, kuid finantsjärelevalve on jäänud pelgalt riigisisesele tasandile.

Praeguses etapis on sellise tohutu kriisi puhul, mille all kannatame, vaid kaks võimalust. Võime tugevdada riiklikke järelevalveasutusi või luua Euroopa järelevalveasutusi, et Euroopa finantsjärelevalvet globaliseerumisprotsessiga kohandada. Teen raportis ettepaneku Euroopa Keskpanga ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tihedama sideme loomiseks. Euroopa Keskpanga president on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu eesistuja ja esindab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu sellest väljaspool.

Minu arvates on Euroopa Keskpank saavutanud usaldusväärsuse ja sellest on saanud praeguses finantskriisis ülemaailmselt tuntud institutsioon. Seda on tunnustatud kogu maailmas, sealhulgas on seda tunnustanud ka anglosaksi eksperdid, nagu London & Oxford Groupi esimees David Marsh. Minu arvates on Euroopa Keskpank ainus Euroopa sõltumatu institutsioon, millel on moraalsed ja materiaalsed volitused, et mängida olulist rolli nii finantsturgude kui ka finantsasutuste üle järelevalve teostamisel Euroopas.

Selleks et õigustada tihedamat sidet Euroopa Keskpanga ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu vahel, näeme, mis teistes riikides väljaspool euroala toimub. Kolme nädala eest oli mul heameel lugeda ajalehest Financial Times, et Ühendkuningriigi konservatiivist rahandusminister George Osborne on otsustanud üle vaadata linna määruse 1997. aastast. Ühendkuningriik jagab peamise finantsreguleerija ja annab Bank of Englandile rohkem volitusi ja mõjuvõimu. Järgides sama suunda, mida meie kavandame, on Ühendkuningriik kaotanud Inglise kolmepoolse struktuuri, mis koosneb Bank of Englandist, Ühendkuningriigi Finantsinspektsioonist Financial Services Authority ja riigikassast. George Osborne ütles, et sellel ei õnnestunud kriisi ära hoida, sest keegi ei teadnud, kes vastutab. George Osborne annab Bank of Englandile täieliku kontrolli süsteemsete riskide jälgimise üle majanduses ning järelevalve üksikute pankade üle.

Lõpetuseks olen täielikult nõus George Osborne’iga, kui ta väidab, et tänapäeval on vaid sõltumatutel keskpankadel laialdane makromajanduslik arusaam, volitused ja teadmised, mida nõutavate makrotasandi usaldusjärelevalveotsuste tegemiseks vaja on.

Raporti üle hääletati majandus- ja rahanduskomisjonis suure erakondadeülese häälteenamusega ja seega usun, et selliste argumentidega hääletavad ka Ühendkuningriigi konservatiivid minu Euroopa tasandil ettepaneku poolt.

Oma kõne lõpetuseks ütlen, et praegu ei ole aeg teisejärguliseks reformiks. Ma tean, et rahvuslus on praegu ELis pead tõstmas ja ma tean, et sellise laiaulatusliku reformi suhtes puudub üksmeel, kuid see on meie valik – hüpata poliitilisse ja majanduslikku liitu või oma maksejõuetute riikide juurde tagasi pöörduda.

Lubage mul lõpetada, öeldes, et minu arvates võib vaid tihedam ja tugevam liit euroala päästa!

(Aplaus)

  Antolín Sánchez Presedo, raportöör. – (ES) Austatud president! Finantsjärelevalve pakett on üks kõige olulisemaid õigusloome meetmeid, mis Euroopa Parlamendile esitatud on, ning see on otsustav samm Euroopa Liidu majanduse juhtimise parandamise suunas.

Tööl sellega, mis algas ametlikult 2009. aasta septembris komisjoni õigusloomega seotud ettepanekute esitamisega, millele järgnes de Larosière’i töörühma raport, on siinses parlamendis sügavamad juured.

Ma osutaksin eelkõige kõigi nende parlamendiliikmete tööle, kes on aastaid toetanud Euroopa finantsjärelevalvet, ja eelkõige nende, kes minu fraktsiooni esindavad.

Kui nõukogu Rootsi eesistumise ajal möödunud aasta detsembris oma seisukoha võttis, pidasid peamised parlamendifraktsioonid seda avastatud puuduste käsitlemisega seoses ebapiisavaks. Seejärel õnnestus raportööridel saavutada majandus- ja rahanduskomisjonis laiapõhjaline kokkulepe, mis selle aasta 10. mail hääletusele pandi.

Järgmisel päeval algasid kolmepoolsed läbirääkimised. Sellest ajast peale on toimunud mitmeid koosolekuid: 18 koosolekut Hispaania eesistumise ajal ja kaks Belgia eesistumise ajal. Märkimisväärseid edusamme on tehtud juba kokkuleppe olulisteks alusteks olevates põhiküsimustes: eesmärkide määratlemine; tarbijakaitse; asutuste roll reguleerimisprotsessi raames; õigusnormidest kinnipidamise kontrollimine; siduva vahendamise loomine; toodete ajutine keelustamine; süsteemsete riskide mõiste kehtestamine ja sellega seotud järelevalve tugevdamine; mõiste „sidusrühma” arendamine; kaitseklausli nõuetekohane kasutamine; asutuste hääletamissüsteem jne.

Päevakorrapunkti kaasamisel istungisse eeldasime, et selleks kuupäevaks on läbirääkimised lõppenud. Tahtsime saata avalikkusele ja finantsturgudele selge signaali, teatada oma kohustusest asutuste suhtes, mis järgmise aasta 1. jaanuariks tööd alustavad, ja seostada end Euroopa Ülemkogu väidetega läbirääkimiste kiire lõpetamise poolt.

Oleme kuni viimase hetkeni kompromissile avatud olnud, kuid menetluste tehniline, õiguslik ja poliitiline keerukus ei ole võimaldanud meil lõpliku tekstini välja jõuda.

Lisaks sellele on nõukogu uus eesistujariik nõudnud selgesõnaliselt aega, et oma seisukohad kokkuleppe perspektiiviga esimesel lugemisel kooskõlla viia.

Kaasseadusandjatena peame tegema jõupingutusi, kuna see kokkulepe on veel võimalik. Seepärast on raportöörid otsustanud hääletada teksti poolt, mis peegeldab meie kohustust, kinnitades parlamendi ambitsioonikat volitust, kuid resolutsiooni mitte hääletusele panna. See jätab veidi mänguruumi kompromissile jõudmiseks esimesel lugemisel järgmise mõne nädala jooksul.

Raamdirektiiviga, mille raportöör olen, lisatakse üheteistkümnesse panganduse ja väärtpaberiturgudega seotud liidu valdkondlikku direktiivi uus järelevalvestruktuur. Seepärast ei ole tegemist korrapärase üldise läbivaatamisega. Selle tegemiseks, säilitades ühenduse õigustiku, kohandades komiteemenetlust vastavalt Lissaboni lepingule ja ajakohastades Lamfalussy’ struktuuri finantsteenuste kontekstis, on olemas parlamendi suur konsensus.

Finantsjärelevalve peab põhinema Euroopa tasandi standardite kogumi, ühtse eeskirjaderaamatu olemasolul ja et seda saavutada, on asutuste keskset rolli tehniliste või isegi reguleerivate standardite koostamisel delegeeritud õigusaktide või rakendusmeetmete abil tunnistatud kõigis valdkondlikes õigusaktides kooskõlas Lissaboni lepinguga. Komisjonile on antud volitused, mis on vajalikud selleks, et tagada selle vastuvõtmine eeldatava ajavahemiku jooksul. Kõik pädevused ja volitused on valdkondlikku õigusakti kaasatud.

Ma loodan, et direktiivi üle peetavad läbirääkimised on võimalik rahuldava lõpptulemuseni viia.

  Sven Giegold, raportöör. – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Ma tunnen, et on väga sümboolne, et nõukogu koht on tühi just siis, kui me selle päevakorrapunktini jõuame. Ma olen teadlik sellest, et nõukogu on praegu vandetseremoonial, tuues oma puudumiseks hea vabanduse. Siiski märgib nõukogu tühi koht asjaolu, et praegu, pärast paljusid nädalaid ja 18 kolmepoolset läbirääkimist kesksete pakettide üles, milleks on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja üksikud järelevalveasutused, ei ole me ikka veel saanud nõukogult ühtegi kirjalikku ühist seisukohta, milles see väljendaks oma reageeringut sellele, mida meie kui parlament teinud oleme.

Parlamendil on järgmine sõnum, mida toetab suur, üldine enamus. Me ei luba nõukogul de Larosière’i töörühma koostatud ettepanekuid ja neid ettepanekuid, mille komisjon ise esitanud on, nõrgendada, nii et neist saaks riiklikult piiratud kolkalik lähenemisviis, ja seda praeguse kriisi kogemustele reageerimata jätmisega, osaledes selle asemel väiklases nääklemises volituste üle, nägemata, millised lahendused olid tõhusad ja millise vormi peab finantsjärelevalve Euroopa siseturul saama, vaid tagades pigem, et see ei loobuks ühestki oma volitusest, mida – nagu viimastel aastatel väga ilmne on olnud – üldse tõhusalt teostatud ei ole, kuna Euroopa finantskeskused on võistelnud omavahel, et teha parimaid pakkumisi, ning inimestel oli hea meel toimuva suhtes silm kinni pigistada.

Sellest alates on meil olnud ulatuslik arutelu paljude küsimuste üle. Euroopa kodanikud ei saa aru, miks ühine Euroopa Finantsjärelevalve Asutus kolme eri linna peale laiali jaotatakse. Samuti oleksid nad oodanud, et neile asutustele antakse tugevad investori- ja tarbijaõigused. See on otsus, millele nüüd parlamendis jõudma peame. Õnneks näib ka, et selle sammu vajalikkuse suhtes on olemas laiapõhjaline konsensus.

Tuletisväärtpaberite direktiiviga luuakse uued Euroopa turgude infrastruktuurid. Peaks olema norm, et ka avalike hüvede suhtes Euroopas kohaldatakse kontrolli ning seda ei tee ainult riiklikud institutsioonid. Nõudsime parlamendis ka, et uued asutused saaksid õigused, mis lubavad neil riskantsed finantstooted keelata.

Lubage mul see välja öelda: eesmärk on mitte lõpetada uuenduslike toodete finantsturgudele sisseviimist! Kui asjad siiski riskantseteks osutuvad, peaks olema võimalus need tooted kogu Euroopas ära keelata. See põhimõte on nüüd läbirääkimistel heaks kiidetud, kuid samal ajal, kui üksikasju lahendatakse, püütakse toodete ärakeelamine nii rakseks teha, et on vaevalt tõenäoline, et seda praktikas kohaldatakse – vähemalt mitte finantstoodete suhtes.

Siis on meil ka kauakestev arutelu otseste otsustamisõiguste üle. See oli teine juhtum, kus ettepanekute nõrgendamise vastu võitlema pidime. Võtmeküsimus on jätkuvalt: kui puhkeb tõeline finantskriis, kes siis hädaolukorra välja kuulutab? Nõukogu nõuab kindlalt, et see peab olema nõukogu ise, kes otsustab, kas otsustamisõigused tuleks liikmesriikidelt Euroopa asutusele loovutada. Kas nõukogu seda üldse kunagi teeb? Nõukogu nõuab, et rebane tuleb kanakarja eest vastutama panna. See ei ole üldse loogiline – asjaolu, mida komisjon korduvalt rõhutanud on. Seni paistab nõukogu olevat paindumatu.

Nõukogu nõuab samuti, et mis tahes otsused, mille Euroopa asutused teevad ajal, mil nad liikmesriikide eelarveõigusi kärbivad, võib tühistada. Me kiidame selle põhimõtte hea meelega heaks, välja arvatud väikeste summade puhul ja sel juhul, kui see hõlmab näiteks maksutulu vähendamist. Tegemist peab olema suurte summadega, mis on eraldatud Euroopa tasandil tehtud otsusega.

Teisisõnu: hoolimata kuid väldanud läbirääkimistest ja 18 kolmepoolsest dialoogist, ei ole me ikka veel lähedal kogu töö lõpetamisele. Nüüd on see nõukogu kätes. Praegu peame hääletama selle küsimuse üle ja saatma välja selge sõnumi, et tagada, et nõukogu lõpuks meie kodanike üleskutseid kuulda võtaks ja looks tõhusa ühtse Euroopa Finantsjärelevalve Asutuse, mis on võimeline kriisile piisavalt reageerima. Sellega seoses olen kindel, et jätkame oma konstruktiivset koostööd siin parlamendis ja mul on sellega seoses kõigi oma kolleegide ees parlamendis vastutus.

ISTUNGI JUHATAJA: Roberta ANGELILLI
asepresident

  Sylvie Goulard, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Eesistujariigi puudumisel tundub mulle, et praeguses etapis peame vaatama, kust tuleme ja mida oleme viimastel kuudel ära teinud.

Kriisi kõige hullemas etapis olid kõik osalised – valitsused, parlament ja komisjon – nõus, et meil on Euroopas vaja tugevat ja hästi korraldatud finantsjärelevalvet.

Sellest ajast alates on komisjon selle nimel tööd teinud. Komisjon palus Jacques de Larosière’l raport koostada. See kvaliteetne raport oli aluseks tekstide paketile, mis näitab minu arvates kõrgetasemelisi püüdlusi nende asutuste rajamiseks.

Ka parlament on omalt poolt tööd teinud; täpsemalt öeldes hääletasime eelmisel mail parlamendi majandus- ja rahanduskomisjonis range teksti poolt, mis on isegi julgem kui komisjoni ettepanek, võttes eriti arvesse viimaseid arengusuundi seoses kriisiga Kreekas ja euroalas.

Mis nõukogusse puutub, siis see on juba algusest peale võtnud eesmärgiks komisjoni esitatud ettepanekute ümbervormimise. Eelmisel detsembril saavutas eesistujariik Rootsi ühehäälse kokkuleppe, mis ei olnud parlamendi arvates siiski piisavalt hea, ka mitte sellele alla kirjutades. Eesistujariik Hispaania on paaril viimasel kuul kõvasti püüdnud, kuid ei ole suutnud neid lünki täita, ning nüüd on siis meil uus eesistujariik, mis on eelmisest neljapäevast alates küll suurt energilisust üles näidanud, kuid ei ole veel kaua ametis olnud.

Seepärast oli parlament nõus astuma sammu, mis on küll üpris keeruline, kuid mida saame oma kodanikele põhjendada ja millega saame anda eesistujariik Belgiale võimaluse ilma midagi fundamentaalset ohvriks toomata.

Teeme nimelt päris märkimisväärse jõupingutuse ja hääletame homme majandus- ja rahanduskomisjoni teksti muudatusettepanekute üle. Täiskogu istungil on parlamendi koostatud tekst. Lihtsalt öeldes ei lõpeta me menetlust esimesel lugemisel, nii et see annab meie belglastest sõpradele võimaluse.

Ma soovin rõhutada punkte, milles peavad liikmesriigid minu arvates vajalikke samme astuma, et parlament saaks kokkuleppega nõustuda. Esiteks on tõhususega seotud küsimused. Eelkõnelejad tuletasid seda meile väga hästi meelde ning ma soovin rõhutada, et nelja suurema fraktsiooni vahel valitseb üpris tähelepanuväärne üksmeel, mis lubab meil ühisrindel edasi liikuda.

Tegu peab olema Euroopa asutustega, mis peavad suutma teatavatel kindlatel juhtudel Euroopa tasandil otsuseid teha. Küsimus ei ole riiklike järelevalveasutuste asendamises, kuid kui tekib äärmine vajadus, kui turul on mürgised tooted, kui rikutakse ühenduse õigust, kui riiklikud asutused vaidlevad, siis vajame siseturul Euroopa tasandil otsuste tegemist. Me ei vaja kaitseklauslit. Sellest olenemata soovin selle küsimuse kohta ühe märkuse teha. Kelle eest soovivad liikmesriigid end kaitsta kui nad plaanivad kaitseklausleid Euroopa vastu? Siin oleks tegemist justkui vandenõuga, kus inimesed tahavad oma käsi liikmesriikide varakambritesse ajada. See kõik see on väga imelik. Vajame toimivat süsteemi, millega saaks otsuseid vastu võtta, ja seda ilma kuritarvitamisteta, nagu Sven Giegold meile meenutas, aga ka ilma üldise vetoõiguseta liikmesriikidele, kes ei soovi midagi ette võtta.

Tõhususe huvides tahame ka, et need asutused asuksid ühes kohas. Oleme teinud ettepanekuid ja vastuettepanekuid, mille kohta ei ole järjestikused eesistujariigid tänase päevani suvatsenud ühtegi vastust anda. Ma usun, et kui palume töötajatel teha niivõrd tähtsaid kohandusi, öeldes, et liikmesriigid ei saa mõne asutuse ühte linna üleviimist ette näha, siis on see meie kaaskodanike jaoks suur naljanumber.

Ma soovin teha viimase märkuse seoses küsimustega, mis käsitlevad parlamendilt saadavat teavet ja järelevalvet asutuste üle, mida soovime sõltumatutena hoida. Me tahame, et need oleksid sõltumatud, kuid just selle pärast soovime ka vastutuse võtmist ja rahva valitud esindajatega dialoogi pidamise võimalust. Oleme selles osas ka mõned taotlused esitanud. Oleme nendelt organitelt ka suuremat avatust palunud.

Ma soovin öelda veel ühe viimase asja seoses Ameerika Ühendriikidega. Ma olen alati üllatunud, kui inimesed ütlevad meile, et ameeriklased on edusamme teinud.

Ma olen ka tähele pannud, et mitmed valitsused peavad arutelusid kahes etapis. Esiteks keeldume igasugustest liitriikidest. Keeldume igasugustest uutest integratsioonitasemetest ning halvustame ühenduse meetodit. Ja siis võrdleme hiljem end alati Ameerika Ühendriikidega. Tuleb aeg, mil peame oma kohustustest kinni pidama.

Ma tahan tugevamat Euroopat. Me tahame järelevalveasutusi, mis on toimivad ja mis suudavad praeguses tihedas konkurentsis Euroopale ülemaailmsel tasandil kindla koha tagada.

  José Manuel García-Margallo y Marfil, raportöör. – (ES) Austatud juhataja! Cassandral oli anne rääkida tõtt. Tal lasus aga ka needus: teda ei võetud kuulda. See oli ka põhjuseks, miks Trooja langes.

Parlament nägi juba kümme aastat tagasi ette, et turgude liberaliseerimine ilma samaaegsete Euroopa järelevalvemehhanismideta tekitab süsteemis kriisi, ja seda ühel väga lihtsal põhjusel: piiriüleste asutuste üle ei saa järelevalvet teostada riiklikud asutused, mille jurisdiktsioon lõppeb riigipiiril. Nende üle saavad järelevalvet teostada vaid Euroopa asutused. jätsime selle tähelepanuta ja kriis puhkeski. Turud olid küllastunud võõrapärastest toodetest, mis olid tundmatud isegi nende valmistajatele. Mitte keegi ei usaldanud kedagi teist, mitte keegi ei laenanud kellelegi ning rahavood kuivasid kokku. Tulemuseks on 23 miljonit töötut ja 3,5 miljardit eurot – üks kolmandik meie toodangust – eraldatud finantssektori toetamiseks. Mis nüüd edasi saab?

Oleme parlamendis nüüd juba mõned päevad nõukoguga vastakatel arvamustel olnud. Parlament, nagu ka komisjon, on kokkuleppe saavutamiseks juba palju järeleandmisi teinud. Eesistujariik Belgia on näidanud üles suurt valmisolekut, paludes meilt aega. Anname selle aja, kuid näidakem täna, et parlament on ühtne, et sellel on väga selged ideed! Hääletagem sel põhjusel homme arvukalt nende muudatusettepanekute poolt, mille täiskogu kõige mõjukamad fraktsioonid on ühiselt meile esitanud. Seal on mitu ideed, mida parlament sooviks eraldi välja tuua. Esimeseks on, et kriisi saab ületada ainult siis kui taastub usaldus ning turgude, asutuste ja toodete osas tekib jälle läbipaistvus. See on võimalik ainult siis, kui on olemas Euroopa järelevalveasutused, mis on usaldusväärsed, tugevad, sõltumatud ja alluvad demokraatlikule kontrollile: asutused, mis ei piirdu üksnes riikide valitsuste edastatavate loosungite alandliku kordamisega.

Mida tähendab väide, et need on Euroopa asutused? See tähendab, et neil on olemas ka tegelikud volitused mürgiste toodete müügi keelamiseks; see tähendab, et neil on ka tegelikult olemas volitused õiguslike moonutuste lõpetamiseks, mis takistavad turu toimimist; see tähendab, et neil peavad olema tegelikud volitused, et nõuda riiklikelt järelevalveasutustelt alati Euroopa huvides tegutsemist. Riiklikud järelevalveasutused ei saa olla feodaalid, kellele on antud täielik võim. Euroopa asutus peab tagama seadusest kinnipidamise, pandeemiaohu korral riiklike asutuste vajaliku tegutsemise ning võime konflikte lahendada kui järelevalveasutuste kolleegiumid ei taha või ei saa seda teha. Kui riiklikud järelevalveasutuste kolleegiumid tuvastavad Euroopa suuniste mittetäitmise, siis peavad need olema võimelised nõudma eksiteele sattunud eraasutustelt vajalike toimingute teostamist.

Teiseks õppetunniks on see, et piiriüleste asutuste seas on üks eriline ja ainulaadne liik: süsteemsed asutused. Elementaarne tõde kapitalismi kohta on selline, et hästi toimides teenitakse sellega raha ning halvasti toimides kaotatakse raha. See kehtib kõige puhul peale süsteemsete asutuste. Kui asjad sujuvad, siis teenivad need terve varanduse, ja kui läheb halvasti, siis peavad maksumaksjad neile appi tõttama. Süsteemsete asutuste probleemi lahendamiseks on ainult kaks võimalust: nende tegutsemisriigi järelevalveasutustele antakse kas suuremad volitused nende maksevõimelisuse ja likviidsuse kontrollimiseks, mis viiks Euroopa Parlamendi võrrandist välja jätmiseni, või rajatakse tõelised Euroopa asutused, mis on ka täiskogus ettepanek.

See tähendab, et Euroopa asutused peavad neid asutusi erilise innuga jälgima, kuna nende laostumine tähendab laostumist kõigi jaoks. Seega peavad Euroopa asutustel olema kriisilahendus- ja kontrollmehhanismid ohustatud asutuste stabiliseerimiseks, kui see on võimalik, või kui ei ole võimalik, siis nende likvideerimiseks. Päästepaadid tuleks valmis panna enne reisi, mitte alles tormi ajal. Nendelt süsteemsetelt asutustelt tuleb nõuda ka eelrahastamist, et kindlustada rahalised vahendid hoiustajate huvide tagamiseks, mis on ka meie peamiseks mureks, ning kriisi puhkedes selle kulude katmiseks. Maksumaksja ei tohi enam teiste süüd enda kanda võtta! Ei tohi juhtuda nii, nagu ameeriklased sageli ütlevad, et töölisklass ja väikeettevõtjad peavad jälle Wall Streeti laristamise kinni maksma.

Ma paluksin täna siit puuduvatel headel kolleegidel nõukogust – nad on täna hommikul väga aktiivselt telefoniga rääkinud ning tundub, et torm on möödas ja olukord on rahunenud, aga neid ei ole ikka siin – sama sõnumit voliniku kaudu edastada. Nõukogu on palunud meilt aega. Parlament on seda võimaldanud. Tehkem aga kõigile selgeks, et see ei ole nõrkuse tunnus. See on märk täiskogu tugevusest. Organi tugevus, mis usub oma sõnadesse ja tunnetab seda toetava avalikkuse heakskiitu. Nõukogu ja komisjon, mis teevad suurepärast tööd, peavad kasutama seda aega, et suunata parlamentaarne konsensus Euroopa suunas. Seda aega ei tohi kasutada parlamendile vastu töötavate takistavate vähemuste moodustamiseks. Ma palun nõukogul ükski kord Cassandrat kuulda võtta. Täna on Cassandraks sõna võtnud raportöörid. Ka volinik Barnier on Cassandra rollis. Need, kes Cassandra rollis ei ole, teavad vägagi hästi, kellele ma viitan.

Kuulake parlamenti, otsige võimalust kokkuleppe saavutamiseks, korrake ka siin, Torontos kõlanud mõtteid! Ärge rääkige ühes kohas üht ja teises teist juttu! Nagu vanad kastiillased ütlevad, et kui nõukogu nii teeb, siis jumal premeerib seda, ja kui ei, siis ta nõuab seda. Jumal ja see täiskogu.

  Peter Skinner, raportöör. – Austatud juhataja! Ma soovin keskenduda Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutuse raportile, mis käsitleb Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutust. Nagu enamik teist teab, on kindlustus- ja tööandjapensionid kaks mulle väga hingelähedast teemat, millest ma majandus- ja rahanduskomisjonis ehk kõige rohkem huvitatud olen olnud.

Solvency II, mille üle parlament eelmisel aastal hääletas ja millele ma raportööriks olin, on õigusakt, mille üle ma tegelikult veel tänagi kõige uhkem olen. See on jätkuvalt kõige laialdasem valdkondlike finantsteenuste õigusakt, mille üle siin parlamendis hääletatud on. Ma ootan, et see vähendaks nii tarbijate kulusid kui ka kindlustussektori tekitatud süsteemseid riske. Suur osa Solvency II-st on pühendatud raskuste ületamisele, millega järelevalveasutustel ja järelevalveasutuste kolleegiumidel suurte piiriüleste kindlusandjatega seotud riskide ja komplikatsioonide haldamisel silmitsi tuleb seista. Nii on Solvency II Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele esitatud ettepanekutega väga tihedalt seotud. Minu arvates pakub Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus justkui kütust, mis paneb projekti Solvency II tõhusamalt tööle.

Võib-olla just minu kogemused Solvency II projektiga on põhjuseks, miks ma selle raporti nii innukalt enda kanda võtsin. Ma teadsin, et selles kontekstis suudaksime me Solvancy II projekti tõepoolest tööle saada. See tähendas ka, et majandus- ja rahanduskomisjoni arutelus ei saanud ma toetada mõningaid aspekte mõne oma järelevalvealase kaasraportööri ambitsioonikamatest plaanidest valdkondades, mille puhul nad algselt arvasid, et ma saan neid toetada, näiteks finantseerimisasutuste igapäevane järelevalve või pangakriiside lahendamise fondide loomine 2011. aasta jaanuariks. See võib, kuid ei pruugi pankade või kapitaliturgude puhul asjakohane olla, kuid kindlustuse puhul on arutelu tõepoolest avatud. Kindlustus ei ole pangandus ja mul on hea meel, et mu kaasraportöörid on sellega nõustunud.

Minu tõstatatud muresid peavad nüüd paljud inimesed põhjendatuks ning enam ei arva kõik pooled, et tegemist on lahkarvamusega. Otsese järelevalve ja pangakriiside lahendamise fondide projektid on loodud tulevasteks aastateks ja ma usun, et raportöörid on selles oma uskumustes üksmeelel. Komisjoni eesmärgiks on, et kolm valdkondlikku Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime lahendust (ISA) peaksid tegelikult ülesehituselt kattuma. Valdkondlikud õigusaktid, siinkohal peamiselt Solvency II ja tööandjapensioni kogumisasutus, määravad ära, millised konkreetsed volitused Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus saab.

Seega on raportöörid töötanud selle alusel, et kõik, mis läheb praegu ühte ISA lahendusse, tuleb üle viia ka teise kahte, ja mu algsete murede tõttu, et mõned selle taga olnud püüdlused ei olnud kindlustuse ja pensionide puhul ehk nii otseselt sobivad, on meil nüansid, mida saame Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele omistada. Need ei ole erinevad, vaid tasakaalustatud. Need ei pruugi olla just palju kõneainet tekitavad valdkonnad, kuid ma usun, et võime loota millelegi, mis töötab – ja töötab ka piiriüleselt sama hästi kui teised sektorid.

Üheks minu peamiseks eesmärgiks oli tagada sektoritevahelise mikrotasandi vastukaal tasandile, mida juhivad keskpankurid Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus. Kuigi ma olen nõus Ramon Tremosa i Balcellsi mõttega keskpankade kohta, on samuti oluline, et meil oleks tasakaal ka mikrotasandi järelevalvealal. Seepärast olengi nii rahul ühiskomitee – mis meil on õnnestunud avalikustada ja seda edendada, kus võime näha tasakaalu säilitamist – ja sellega, et minu kaasraportöörid on sellega nõustunud ning – nagu mulle tundub – ka nõukogu ja komisjon. See on parlamendi jaoks tõeline saavutus. Ma usun ka, et kolme ISA projekti seas ühe Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asepresidendi edasikanduva ametikoha olemasolu on üpris oluline ka nende vaadete rohkuse pärast, mis peavad ka musta töö tegijateni jõudma.

Peame võtma arvesse, et Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus esindab kahte seotud, kuid siiski eri sektorit, mispärast peavad olema kaasatud ka mõlemaid sektoreid esindavad sidusrühmad. Nagu ma olen juba sedastanud, tulenevad ISA lahendused valdkondlikest õigusaktidest ning kindlustuse puhul moodustavad Solvency II ja Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus minu arvates ideaalse koosluse.

Pensionide puhul on küsimus tõstatatud. Nüüd sõltub palju komisjoni raportist tööandjapensioni kogumisasutuse kohta ning ma loodan sellega põhjalikult tööd teha, kuid usun, et meil on siin üks kokkulepe saavutada, mis leiab aset eelseisvate päevade või ehk nädalate jooksul, mis toob suurt kasu Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning parlamendi rollile oma volituste määratlemisel, mis täidab arvatavasti tarbijate huve ja muidugi ka kogu Euroopa asutuste huve.

  Elisa Ferreira, raportöör. – (PT) Austatud juhataja! Volinik! Euroopa projekt, mida on viimased 50 aastat nii suurte ponnistustega üles ehitatud, ei ole veel kunagi nii suures ohus olnud kui praegu. Euroopa üldsuse pettumus on tohutu: finantssüsteem, mis peaks nende huve täitma, on hävitanud nende säästud, pensionid, investeerimisprojektid ja töökohad; lühidalt öeldes on see hävitanud nende tuleviku.

Kogu finantsteenuste turu, panganduse, kindlustuse ja väärtpaberite vajalikus tugevdamises on selge tee, mida mööda tuleb liikuda ja mis kuulub täna arutluse all oleva kavandi alla. Tegelikult vajame tugevat Euroopa järelevalvestruktuuri, mis hõlmab kõiki tooteid ja osalisi, on varustatud tõhusate metoodikatega ja sekkumismeetmetega, mis on võimelised reageerima tegelikule turu olukorrale, mis ei tunnista riigipiire, seda eriti Euroopa kontekstis.

Riski ei saa ja ei tohikski finantsturult eemaldada, kuid vajame määrust, mis muudab selle riski läbipaistvamaks ja hoiab ära mullide kogunemise, mis mõjutavad lõhkemisel kogu süsteemi, levides ka reaalmajandusse. Kui nendele kaitsemeetmetele vaatamata tekivad aga tulevikus uued kriisid, on kriitiline, et meil oleksid edasikandumist piiravad mehhanismid, eriti pangandussüsteemi puhul, kuna see on majanduse toimimise seisukohalt elulise tähtsusega ning on eurooplaste säästude hoiukohaks. Just Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse võimuses ja pädevuses on võime rakendada uut strateegiat pangandusssektoris riikideülese kriis juhtimiseks; teema, millele on viidatud ka minu raportis.

Meie võimuses ei ole pankade pankrotte ära hoida, vaid pigem tagada, et nende ümberkorraldamine või võimalik likvideerimine oleks korrapärane, piirates sellega kaasnevaid mõjusid ülejäänud süsteemile ning hoides eelkõige ära olukorra, kus maksumaksja peab sellest tulenevad kriisid ise kinni maksma. Selleks on meil vaja mitmeid uusi mehhanisme, peame võtma vastu eeskirju, määratlusi, metoodikaid, vahendeid ja terminoloogia, mis on ühtne kõigi jaoks, kes on osalised ümberstruktureerimises, ümberkorraldamises või likvideerimises. Meil tuleb ühtlustada kõik asjakohased riiklikud kriisijuhtimise õigusraamistikud, aga samuti ka pankroti ja likvideerimise seadused. Peame järelevalveasutustele sekkumiseks suuremad volitused andma. Peame määrama kindlaks konkreetsed, mitte lihtsalt kvantitatiivsed, vaid ka kvalitatiivsed kriteeriumid, mis lubavad raskustes oleva asutuse tegevusse sekkuda. Peame koostama situatsiooniplaanid. Kogu see protsess võtab 27 liikmesriigi puhul aega.

12 000st Euroopas tegutsevast pangast aga umbes 50 valduses on 70% varadest. See tähendab tohutut riski koondumist, kuid samas ka võimalust eeskätt nende tegevusse sekkuda. Seega on meil olemas tingimused teha ettepanek spetsiaalse ja kiireloomulise pankade nimekirja koostamiseks, mille suurus ja suhted teiste pankadega muudavad need riigiülesteks, andes neile võimaliku süsteemse mõju finantssüsteemile. Nende pankade puhul on võimalik kohaldada uue Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse erilist järelevalvet, tegutsedes ka riiklike järelevalveasutuste kolleegiumis. Tulenevalt nende tekitatud riskidest on võimalik ja äärmiselt vajalik, et nad alustaksid oma panuste tegemist fondi, millega rahastatakse kõiki võimalikke sekkumisi; ja samuti on tähtis, et Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus moodustaks spetsialiseerunud üksuse, mis kooskõlastaks sekkumised nende pankade raskustesse sattumisel.

Väljapakutud elementide pakett tagab, et süsteemset laadi riigiüleste pankade tegevusse sekkumised on eri riikide vahel järjepidevad ja sidusad, ning et need järgiksid eelkõige Euroopa jaoks väga tähtsat põhimõtet: nende pankade tekitatud reostuse kulud peavad jääma reostaja kanda.

See ettepanek sobib vägagi hästi meie arutellu ja ennekõike Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse pädevusse. Ma ütleksin isegi, et see on kõige selgem katse selle tõhususe kindlakstegemiseks. Majandus- ja rahanduskomisjoni hääletusel oli selle ettepaneku poolt väga suur häälteenamus – 87%. Loodame ka selles istungisaalis arvukatele poolthäältele, teades, et selle ettenägeliku, realistliku ja pragmaatilise ettepaneku laialdase toetamisega astume kiireloomulisi ja vajalikke samme, et taastada eurooplaste usk Euroopasse, selle finantssüsteemi ja eriti pangandussüsteemi.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Komisjon hindab konstruktiivsust, mis on saatnud kolmepoolseid läbirääkimisi Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu määruse üle. Tahan tänada raportööre muljetavaldavate jõupingutuste eest, mida nad on siiani teinud, ning see töö peab veel jätkuma.

Te teate väga hästi, et viimane kolmepoolne läbirääkimine toimus veel eile õhtul. Meil on kahju, et me ei saanud kokkulepet selle täiskogu osaistungjärgu esimesel lugemisel vastu võtta, kuid oleme rahul, et kõik pooled on pühendunud sellele, et see septembrikuuks vastu võetaks.

Ma saan aru, et paljud nõukogu ja parlamendi vahelised arutelud keerlevad inimeste, asutuste ning selle ümber, kes mida Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus tegema hakkab. Kas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu juhataja tuleks valida või peaks selleks olema automaatselt Euroopa Keskpanga president? Kas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu haldusnõukogu ja juhtkomitee peaksid sisaldama sõltumatuid väliseksperte ja kas neil peaks sel juhul olema hääleõigus või mitte? Kas majandus- ja rahanduskomitee president peaks osalema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töös? Ma olen kindel, et need nõukogu ja parlamendi lahknevad taotlused on võimalik vastastikuselt aktsepteeritavasse lahendusse kokku viia.

Sama kehtib ka mitmete arutelude kohta, mis keerlevad nõukogu ja parlamendi osaluse ümber Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitustele järgnevas tegevuses. Ka siin ei ole kokkulepe enam kaugel. Ma usun, et ei ole erimeelsust, mida ei ole võimalik lahendada põhjalike läbirääkimistega ja asjakohase sõnastusega, et vältida arusaamatusi mõlema organi õigustes.

Seega, kuigi mul on mõneti kahju, et parlament ei saa sellel istungil nõukoguga üksikasjalikult kokku lepitud teksti üle hääletada, on mul siiski hea meel kõigi väljendatud valmiduse üle septembriks kokkuleppele jõuda.

Lõpetuseks ütlen ma ausalt, et meil oli juba ammu enne Euroopat tabanud finantskriisi vaja kaasaegset järelevalvestruktuuri, aga ka organit, mis tegeleks makromajandusliku stabiilsuse süsteemsete riskide analüüsimisega. Kui see oleks juba varem meie käsutuses olnud, siis läheks meil finantssüsteemi korrastamine praegu palju paremini.

Soovin seetõttu veel kord rõhutada, et uue järelevalveraamistiku kiire rajamine, hiljemalt järgmise aasta 1. jaanuariks, on tõepoolest mõistlik. Meie kodanikud ootavad viivitamatut tegutsemist, mis peaks olema ka võimalik, kui arvestada, kuivõrd me põhiküsimuste osas üksmeelel oleme ja kui lähedal me ka üksikasjades kokkuleppe saavutamisele oleme.

Sama tähtis on, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu on tõelise majandus- ja rahaliidu oluliseks aluskiviks tugevamale majandussambale ja seega ka meie süsteemsele reaktsioonile finantskriisi kohta. See on ka tähtsaks aluseks Euroopa majanduse vastu usalduse taastamisele ja tugevdamisele, mida on praegu hädasti tarvis. Majanduse paremaks elavdamise ja usalduse suurendamiseks peame tegutsema kõikidel rinnetel: kaitsma finantsstabiilsust, taotlema eelarve tasakaalustamist, lõpetama finantssüsteemi korrastamise ja eriti uue järelevalvestruktuuri ning tugevdama majandusjuhtimist. Ainult kõikidel nendel rinnetel konkreetsete ja kiirete edusammude tegemisega on meil võimalik parandada elavnemist ning tugevdada majandus- ja rahaliitu. Ma loodan nendel väga tähtsatel püüdlustel teie toetusele.

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Parlamendi ühinemine aruteluga järelevalve ja kriisijuhtimise üle oli hea mõte.

On õige rääkida nendest kahest põhiteemast laiemas kontekstis, kuna peame tegutsema, et saavutada tõhustatud kapitalinõudeid ja paranenud üldjuhtimist ning need lõpetada. Tuleme selle juurde tagasi, kuna – nagu teate – on mul järgmisel paaril nädalal või kuul võimalus pöörduda tagasi mitmete ettepanekute juurde, mis koostati päevakorras, mille komisjoni 2. juunil heaks kiitis, mida toetas rahandusministrite nõukogu ja mille Euroopa Ülemkogu vastu võttis. Ma saame näha, – ma kordan seda, mida paljud teist on juba öelnud –, kas G20 raames, Euroopa Ülemkogul ja ministrite nõukogus tehtud otsuste vahel valitseb järjepidevus.

On palju teemasid, mis kuuluvad selle ennetustegevuse, kriisijuhtimise ja järelevalve struktuuri alla. Ma pean silmas lahendusfonde, mille kohta meie, nagu ka Elisa Ferreira enda poolt kriisijuhtimise kontekstis ettepanek on tehtud. Veel pean ma silmas José Manuel García-Margallo y Marfili varasemaid ettepanekuid ning me esitame 2011. aastal nende teemade kohta õigusloome algatused. Siis on veel üldise finantsjuhtimise ja pankade kapitali teemad. Ma tulen selle juurde tagasi Othmar Karase raportist rääkides.

Ma soovin öelda paar sõna kahe tänase teema kohta. Esimesena käsitlen järelevalvet, mis on tegelik tugisammas. See on äärmiselt tõsine teema ning, nagu te ise ütlesite, et kui meie usaldusväärsete asutuste ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine ei ole edukas, siis ei ole ka paljud teised reformid edukad. Mõne nädala eest rääkisime me reitinguagentuuridest – mille juurde ma hiljem tagasi tulen – ja usaldatavusnormatiivide rakendamisest. Vajame usaldusväärset Euroopa järelevalvestruktuuri, mistõttu tahangi tervitada kõrgetasemelisi püüdlusi, mida on viimase paari kuu jooksul üles näidanud teie raportöörid José Manuel García-Margallo y Marfil, Peter Skinner, Antolín Sánchez Presedo, Sylvie Goulard, Sven Giegold, Ramon Tremosa i Balcells ja Burkhard Balz –, ja eriti püüdluste taset seoses nende asutuste pädevuse ja õiguslikult siduvate volitustega.

Näeme siin komisjoni ettepanekute olemust ja filosoofiat. Leidsime sealt mõned uued ideed, mida peaksime kasutama Euroopa finantsjärelevalvesüsteemi parandamiseks, aga ka Sven Giegoldi pakutud tarbijakaitse tugevdamiseks, eriti teatavate finantstoodete keelustamiseks. Ma pean silmas asutustele antud rolli süsteemsete riskide tuvastamises ja kriisiolukordades. Pean ka silmas ühiskomitee tugevdamist, mida pooldas Peter Skinner, ning ka turgude läbipaistvuse suurendamist, mida arutasime Antolín Sánchez Presedo juhitud raamdirektiivi kontekstis.

Need on ainult mõned näited: kõige keerulisemad asjad seisavad meil siiski veel ees. Loomulikult oleme teinud palju tööd või igal juhul olen ma teiega viis kuud koos töötanud. Oleme teinud suuri edusamme, kuid isegi kui oleme lõpusirgel, nagu ma loodan, ei ole me saavutanud siiski veel kokkulepet ega dünaamilist ja usaldusväärset kompromissi, et see saaks toimida. Kuigi Belgia ei ole siin täna esindatud, tahan siiski tervitada seda riiki, mis on esimestest tundidest alates – 1. juulist kell 10.00 hommikul – oma rahandusministri Didier Reyndersi kaudu reageerinud ning osales veel eile hilisõhtul koos paljudega teist kolmepoolsetel läbirääkimistel.

Ma tahan korrata José Manuel García-Margallo y Marfili sõnu. Nõukogu peab aru saama, et just praegu on õige aeg tegutsemiseks ja edusammude tegemiseks. Ka teised on seda öelnud. Igal juhul teeb komisjon oma pädevusest lähtuvalt kõik võimaliku, et julgustada nõukogu haarama kinni võimalusest, mida pakute – selline on minu arusaam olukorrast. Praegu on selle võimalus kasutada neid paari päeva mõistliku ja usaldusväärse kokkuleppe saavutamiseks. Te võite olla kindlad, et saate minuga arvestada.

Ma tahan öelda mõne sõna kriisijuhtimise ja -ennetuse kohta, et tänada Elisa Ferreirat tema pühendumuse eest. Ma olen ise juba pikka aega ettevaatusabinõudesse uskunud. Ma olen juba ammu arvanud, et seoses keskkonnariski, tootmisriski ja finantsriskiga peab maksma reostaja, et tagajärgede likvideerimine maksab alati rohkem kui ennetamine ning et kui on vaja kas ennetada või tagajärgi likvideerida, siis ei peaks maksumaksja olema see, kelle poole esmalt pöördutakse.

Selline on nende vahendite olemus, mille ministrite nõukogule esitame. Esitame mitmeid vahendeid, mille kohta ka Elisa Ferreira ise ettepaneku tegi, ning muudame need ettepanekud õigusloome algatusteks. Ma võtan endale kohustuseks tagada teile õigusakti teksti esitamine. See on teema, millele pühendasin end juba esimesel päeval – 13. jaanuaril – nii teie kui ka ministrite ees, oma kuulamise käigus ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus Madridis. Võite olla kindlad, et esitan selle usaldusväärse vahendite kogumi, tuginedes Elisa Ferreira ettepanekutele, kuna ma olen taas kord veendunud, et nii selles valdkonnas kui ka mujal läheb tagajärgede likvideerimine kallimaks maksma kui nende ennetamine.

  Sebastian Valentin Bodu, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – (RO) Ma tahan öelda, et kõnelen selle arvamuse variraportöörina.

Praegune majanduskriis on toonud välja tõhusa juhtimise puudumise kriisiolukordades, mis on tekkinud ELi piiriülestes finantsasutustes.

Riiklikul tasandil on võetud vastu eri lähenemisviise. Üldiselt on valitsusvõimud kasutanud kas riiklikke vahendeid, et pangad raskustest välja aidata, või eraldanud pankade varad oma riigis, kohaldades riiklikke vahendeid kriisiolukordade lahendamiseks, kuid ainult omaenda filiaalide tasandil.

Need toimingud on suurendanud riske, mis on seotud usalduse kadumisega, konkurentsi moonutamisega, õigusliku ebakindlusega ja suurte kuludega, mis kaasnevad pankade raskustest väljaaitamisega ja mis jäävad maksumaksjate kanda.

Lõpetuseks on meil vaja Euroopa tasandil meetmeid, et teha piiriüleste pangakontsernide puhul lõpp kriisijuhtimisele riiklike süsteemide abil, mis võivad olla väga erinevad ning võivad kaitsta vastava riigi territooriumil asuvaid filiaale, kuid ei lahenda probleeme, millega kontsern tervikuna silmitsi peab seisma.

  Raffaele Baldassarre, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud Volinik! Head kolleegid! Kriis on seadnud meid silmitsi tõestusega, et Euroopa tasandil parem kooskõlastamine on finantsturgude arengu ja stabiilsuse tagamiseks esmatähtis.

Ma keskendun nüüd ühe põhiküsimuse rõhutamisele, eriti veel kestvate keeruliste kolmepoolsete läbirääkimiste valguses. Andes finantsjärelevalveasutustele volituse võtta vastu üksikuid otseselt siduvaid otsuseid – nagu näeb ette määruse artikkel 10, mis väljendab poliitilist tahet reageerida kiiresti erakorralistele olukordadele –, siis igapäevase järelevalve puhul läheb see volitus vastuollu asutamislepingu artiklitega 17 ja 258, mis sätestavad, et komisjonil on ainupädevus liidu õiguse kohaldamise tagamiseks. Peale selle tekiks sellisel juhul paradoksaalne olukord, kus liikmesriigid, olles oma asutuste kaudu kõrgeimas organis esindatud, vastutaksid kaudselt liidu õiguse kohaldamise eest.

Õiguskomisjoni arvamuse koostajana tegin ettepaneku kompromissettepaneku kohta, mis proovib lahendada seda lahknevust asutustele antud volituste ning komisjoni rolli ja pädevuse vahel, järgides täielikult asutamislepingut. Loodan, et õiguskomitee panus saab aluseks teistele edasistele kompromissidele teiste Euroopa asutustega, et jõuda kiiresti väga vajaliku lahenduseni, mis on täielikult kooskõlas liidu õigusega.

  Klaus-Heiner Lehne, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Meil võib olla küll ühtne siseturg, kuid meil on killustunud järelevalvestruktuur. On ilmselge, et see ei saa toimida. Vajame tugevaid Euroopa-keskseid struktuure, mis kasutaksid ära liikmesriikide agentuuride asjatundlikkust ja põhjalikke teadmisi, omades ka sekkumisõigusi, mida hädaolukorras rakendada. Kriisiga seoses neile peale pandud tohutu maksukoormuse valguses ootavad kodanikud täiskogult viivitamatult kiirete ja mõistlike otsuste tegemist. Kui riiklikul tasandil mängitakse vaid võimumänge ja jageletakse selle üle, kes mida otsustab, siis ei ole see kodanike huvides. Kodanikud soovivad tõhusa otsuse tegemist, mis aitaks probleeme lahendada.

Objektiivselt rääkides: kui hädaolukorras on vaja meetmeid, siis tuleb nendega tegeleda, ning kui liikmesriikidevaheline kooskõlastamine on puudulik ja ei toimi, siis on vaja Euroopa tasandil otsustamist. See kehtib juba nii G20, G8 kui ka riigipeade ja valitsusjuhtide otsuste puhul, kuid kahjuks mitte nõukogu tasandil. Nõukogu võtab vaid kitsarinnalise lähenemise. Üldsus ei pea sellist poliitikat vastuvõetavaks. Me ootame nõukogult tegutsemist!

  Evelyn Regner, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinikud! Kui Euroopa Liidu liikmesriigid tahavad majanduslikult ja väliselt tugevad olla, peavad nad Euroopa Liiduna ühisrinde moodustama. Finantsturgude järelevalvepakett koos võimalikult pädeva Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja tugevate Euroopa – ma rõhutan sõna „Euroopa” – pangandus-, väärtpaberi- ja kindlustussektori järelevalveasutustega on seega just see, mida vajame.

Kui lubate mul sellise võrdluse tuua, siis sarnaneb Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu mõnevõrra Saksamaa liidupresidendi ametile. Praegusel kujul ei ole tal mingeid kaugeleulatuvaid sekkumisõigusi – oleksin soovinud, et tal oleksid suuremad õigused –, kuid ta võib välja näidata suurt moraalset autoriteeti. See tähendab, et ta saab väljastada hoiatusi, anda soovitusi ja teha kõike seda avalikult. Ma pean eriliseks edusammuks, et Euroopa Parlament nõudis Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu juhatusse ka kodanikuühiskonna sidusrühmade, teisisõnu tarbijakaitserühmituste, ametiühingute ja teadlaste kaasamist. Ma pean seda tõepoolest äärmiselt positiivseks sammuks, mida tuleb rõhutada.

Siinkohal tahaksin pöörduda liikmesriikide poole palvega mitte võtta 21. sajandi majandusliku struktuuri loomiseks abinõuna kasutusele vanu aegunud meetodeid, vaid mõelda ja tegutseda Euroopa vaimus.

  Françoise Castex, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinikud! Finantsturgude Euroopa tasandil järelevalve on vähim, mida teha saame. See nõuab reitinguagentuuride määrust. Me oleme näinud, millised on riikide vastu kasutatud spekulatiivsed vahendid, kuid rajatavad järelevalveasutused ei tohi korrata samu vigu ning olla samaaegselt nii kohtuniku kui ka vandekohtu rollis. Sellega kontrolli probleemi ei lahenda: kontroll peab olema poliitiline. See määrus on küll vajalik, kuid mitte piisav, kui me ei täienda seda stabiilsuspaktist võimsama euroala ja Euroopa Liidu majandusjuhtimisega. See ei ole ka piisav, kui me ei võta kasutusele reaalseid meetmeid, et hoida ära kapitali voolu maksuparadiisidesse. Lõpetuseks ei ole see Euroopa järelevalve piisav, kui me ei võta kasutusele meetmeid selle määruse rakendamiseks ka ülemaailmsel tasandil.

Euroopa tasandil määrus on küll kasulik, kuid ebapiisav. Meil peab olema ülemaailmne järelevalve finantsturgude üle.

  Sajjad Karim, õiguskomisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Paljude meie liikmesriikide puhul on selge, et nende finantsmäärustega ei ole kõik korras. Me lihtsalt ei saa lubada asjade jätkumist sellisel väärtalituslikul ja kaootilisel moel.

Ühendkuningriigis on uus valitsus astunud radikaalseid samme, et vaadata olukord põhjalikult läbi ja teostada riigi tasandil vajalik reform. Samamoodi peab uus Euroopa raamistik parandama radikaalselt nii regulatiivse järelevalve kvaliteeti kui ka sidusust. See vajab sõltumatut struktuuri, regulatiivses mõttes tõepoolest sõltumatut, kuid on vaja saavutada tasakaal. Praegused ettepanekud võimaldaksid ELil riigisisestest seadusandjatest suuremat võimu saavutada ja tekib oht, et ELi tasandil kasutatakse tehnilisi standardeid poliitiliste otsuste tegemiseks ja ettekirjutamiseks.

Meie liikmesriikidel on õigus sellisele sammule vastu seista. Ühendkuningriigil ja Saksamaal on õigus võtta vastu oma seisukohti. Volinik Rehn, volinik Barnier! Ühendkuningriik on jätkuvalt oma kohustuste täitmisele pühendunud, kuid vajalik on subsidiaarsus põhimõtete kohane tunnustamine.

  Íñigo Méndez de Vigo, põhiseaduskomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Austatud juhataja! Minu arvates on selle finantskriisi lahendamiseks ainult kaks võimalikku lahendust: me kas anname riiklikele järelevalveasutustele suuremad volitused või loome Euroopa järelevalveasutuse ja anname sellele vastavad volitused. Austatud juhataja! Mul on hea meel, et parlament on praegu kindlalt ja poliitiliselt pühendunud Euroopa järelevalveasutusele, ning mulle tundub, et selle suhtes valitseb kõikide fraktsioonide vahel laiaulatuslik konsensus.

Põhiseaduskomisjon toetab ja on juba toetanud kõiki institutsioonilisi meetmeid, mis liiguvad selles suunas. Austatud juhataja! Mulle tundub praegu, et kui sellest pühendumusest saab homme manifest, on komisjonil nõukoguga läbirääkimistel esmajärguline roll. Mulle tundub, et nende läbirääkimiste põhiküsimuseks saab olema, et kas need Euroopa asutused saavad tegeleda raskustes ettevõtetega otse riiklikul tasandil, kui riiklikku järelevalveasutust ei ole kaasatud.

Seepärast soovin ma teile, volinik, edu selle ülesandega, mis on minu arvates praegu järelevalve ja kapitali tuleviku puhul määravaks teguriks kõigi meie jaoks, kes me soovime paremat Euroopat.

  Juhataja. – Ma soovin edastada ühe teadaande: paljud teist on täiesti õigusega kurtnud nõukogu puudumise üle, kuid täna toimub Belgias uue parlamendi esimene istung ja seepärast ei ole vääramatute jõudude tõttu olnud võimalik nõukogu kohalolekut tagada. Alustagem nüüd arutelu fraktsioonide nimel sõnavõtjatega!

  Markus Ferber, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinikud! Head kolleegid! Pärast terve aasta kestnud diskussioone, arutelusid ja mitmeid kolmepoolsete läbirääkimiste seansse võib tekkida küsimus, et mida oleme siis nüüd tegelikult saavutanud, ja ma oleksin kindlasti ette kujutanud millegi toredamaga tegelemist, kui seal oma aja veetmist. Aasta pärast Euroopa Parlamendi valimisi, kui avalikustasime oma soovi finantsturud korda seada, oleme nüüd olukorras, kus meie edukuse määr langeb väga madala kuni puudulikuni.

Probleemi olemust on juba selgitatud. Meil on tegu turgudega, mis tegutsevad tänapäeval ülemaailmselt. Liikmesriigid usuvad ikka veel, et need saavad kasutada oma riiklikke järelevalvestruktuure selles keskkonnas eeskirjade kohaldamiseks. Selle mittetoimimine ei olnud küll tegelikult finantskriisi põhjuseks, kuid see aitas kaasa mõju kandumisele Euroopasse. Seepärast ma küsingi, et millal tuuakse see sageli suurejoonelistes kõnedes mainitav arusaam ka poliitilisse tegevusse, kus on praegu kõige tähtsamaks väärtpaberibörside ja pangandusstruktuuride, mitte kodanike kaitsmine.

See on ülesanne, millele oleme end Euroopa Parlamendina pühendanud. Ma loodan, et ka liikmesriigid pühendavad end sellele, kuna vastutame ühiselt kodanike jaoks sobivate järelevalvemääruste rakendamise eest, mis tagavad ka üksikisikute säästude püsiva kaitstuse. Ma pöördun nüüd volinike poole lootusega, et komisjon teeb omalt poolt kõik võimaliku selleks, et saaksime Euroopas elavate inimeste heaks võimalikult kiiresti hea tulemuse saavutada.

  Gianni Pittella, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! On selge, et parlamendi peagi tehtav otsus – hääletada muudatusettepanekute üle ja jätta hääletamata, lükata edasi hääletust õigusloomega seotud resolutsiooni üle – on meeleheitlik katse nõukogule selle kohustusi meelde tuletada, et septembris toimuval järgmisel istungil saaks see pakett esimesel lugemisel heakskiidu. Ausalt öeldes ei suuda ma uskuda, et valitsuste seas on jätkuvalt sellist lühinägelikkust meie loodavatele järelevalveasutustele tegelikke volitusi mitte anda. See oleks sama kui luua süsteemid, mis on võimetud järelevalvet teostama – mis on siis nende rajamise mõte?

On ju teada, et Euroopa Parlament ei ole revolutsioonilisi nõudmisi esitav äärmuslaste rühmitus. Oleme tavalised inimesed, kes elavad teiste kodanike seas ehk nende seas, kes on oma igapäevaelus ja rahakotis ilma riigiülese määruseta finantsturgude hävingut kogenud. Meie ettepanekud on de Larosière’i, mitte Robespierre’i ettepanekud, nagu austatud volinik Barnier teab.

Sõbrad nõukogus! Isegi kui te praegu siin ei ole, loete kindlasti meie sõnavõtte. Ootame oma kohustuse võtmise žestile positiivset reaktsiooni, kuid kui seda ei tule, siis läheme edasi septembris toimuva hääletusega ja näitame kõikidele Euroopa kodanikele oma soovi finantsvahendajate üle otsese järelevalveasutuse loomiseks, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse järelevalve laiendamiseks ka üleeuroopalistele asutustele ning seda, et riikliku tasandi asutuste vahel erimeelsuste tekkimisel jääks viimane sõna Euroopa asutustele.

Head sõbrad nõukogus! Ärge peitke oma päid jaanalindude kombel liiva alla! Reaalsus on karm, kuid sellele tuleb julgete ja tugevate valikutega näkku vaadata.

  Sharon Bowles, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Olenemata programmi Solvency II headest külgedest, mille kohta oleme juba kuulnud, lükkasime konsolideerimisgrupi toetuskava siiski edasi, kuna muretsesime selle praktilisuse pärast majandusliku surve perioodil, selle vastastikuse mõju pärast riiklike maksejõuetusõigustega ning teiste riikide järelevalveasutuste umbusalduse pärast. Kriisi hoiatavad näited, nagu Fortis Banki juhtum, andsid alust sellistele kahtlustele ning vajadusele Euroopa järelevalvestruktuuri ja korra järele. Programm Solvency II veenis mind, et finantsasutustes piiriülese maksejõuetuse ja maksejõuetuse-eelse olukorraga tuleb tegeleda Euroopa tasandil. See on väljakutset pakkuv, kuid ka kogu ühtse turu kontseptsiooni tõsine eiramine.

Elisa Ferreira raport käsitleb paljusid neid teemasid ning ma tänan teda selle eest, et ta on kaasanud minu ideid kriisifondide puhul moraalse riski vältimiseks ja 28. režiimi piiriüleste pankade maksejõuetuse puhul. Kõige tähtsam on nüüd planeerimine. Ning situatsiooniplaanid, tahteavaldused ja lahendusmehhanismid annavad hea ülevaate oleviku, aga ka tuleviku kaitsmise kohta.

  Philippe Lamberts, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Ma sooviksin pöörduda nõukogu poole ning nagu ka paljud teised meie seast, olen ka mina selgelt pettunud, et ei saa seda otse teha, kuna soovin nõukogule öelda, et parlament toimib selles küsimuses mõistlikult. See palub vaid Euroopa tasandil tegutsejate üle Euroopa tasandil järelevalvet ning riiklikul tasandil tegutsejate üle riiklikul tasandil järelevalvet. See palub tarbijate kaitsmist, eriti selliste toodete keelustamist, mida iga siinviibija nimetaks mürgiseks, ja mitte ainult siin, vaid ka tööstuses, töökohal. Kui need on mürgised, siis milleks neid lubada? See nõuab selgelt siduvaid toiminguid. Mulle ei näi see kõik liiga äärmusesse küündivana. Miks ei saa nõukogu sellega nõustuda? Mulle tundub, et meie kaaskodanike ja selle parlamendi kannatus on katkemas. Eesistujariik Belgiale tegutsemisvõimalust andes kasutatakse see võimalus ka ära ning juba järgmisel nädalal on tulemusi näha.

Belgias oleme selliste loosungite vastu nagu „Eigen volk eerst” (ee Meie rahvas ennekõike) või „What we do, we do better” (ee Meie teeme kõike paremini) ning kahjuks kohtab sellist rahvuslikku egoismi Euroopa tasandil liiga sageli. Sellega on selle kontinendi kodanike jaoks ebasoodne tulevik tagatud. Kodanike jaoks, kelle üle saame sellest olenemata uhked olla. Seega, nagu Jean-Claude Trichet ütles, on pärast rahaliidu rajamist vaja rajada ka majanduslik ja fiskaalne liit. Mul ei tule selle kohta pähe ühtegi teist nimetust kui poliitiline liit.

  Ivo Strejček, fraktsiooni ECR nimel. – (CS) Ma olen siin seda pärastlõunast arutelu kuulanud ja arvan, et siin on kõlanud väga tähtsaid mõtteid. Esimene neist kõlas president Barrosolt, kui ta ütles, et oleme euro kaitsmiseks kõigeks valmis. Teine mõte kuulus ühele teist ja oli järgmine: kindlam või lähedasem Euroopa Liit võib kaitsta finantsstabiilsust. Selles peitubki kogu finantsstruktuuri ja selle järelevalve üle peetava arutelu tähtsus. Meil on valuutaliit. Valuutaliitu ei saa isegi majandusteaduse kohaselt fiskaalsest liidust eraldada ja viimane ei saa ilma poliitilise liiduta eksisteerida.

Kodanikud, kes istuvad siin ja kuulavad meid, võivad õigustatult küsida, et millise lahenduse me siis välja pakume. Meie vastus neile on, et tahame luua poliitilise liidu, kuid kuna oleme Lissaboni lepingu katarsise läbi teinud, tuleb meil teha midagi ilma neid kaasamata. Meil tuleb teha midagi ilma neile sõnaõigust andmata. Minu arvates on selline lähenemine vale.

  Thomas Händel, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Meie kohustuseks on siin Euroopa Parlamendis finantsturge kindlalt reguleerida. Kõiki meie ettepanekuid on kolmepoolsetes läbirääkimistes oluliselt kärbitud. Nõukogu ja valitsused ei taha ulatuslikke sekkumisõigusi. Sven Giegoldil oli õigus, kui ta kirjeldas praegu toimuvat kolkalikuna. Tundub, et eesmärgiks ei ole mitte määruste rangemaks muutmine, vaid lihtsalt sellise süsteemi loomine, mille puhul on kokkuvarisemine pisut vähem tõenäoline. Meil saab olema killustatud järelevalvestruktuur, mis ei ole võimeline finantsturgude üle korralikku kontrolli rakendama. Sellest finants- ja majanduskriisist tehtavad järeldused on ebaadekvaatsed, mis tähendab, et järgmine kriis on juba tekkimas.

Paljude riikide majandus, sealhulgas Euroopa majandus, ei ela üle neid tulevaid hoope koos kõikide sotsiaalsete ja majanduslike tagasilöökidega, mida need Euroopa elanike jaoks kaasa toovad. Nad ootavad selle röövelliku finantsturu kapitalismi taltsutamist ja poliitika võimupositsiooni taastamist. Kui UniCredit Banki juhatuse esimees Alessandro Profumo ütles nädalavahetusel, et vajame tugevat ja ühtset Euroopa Finantsjärelevalve Asutust ja kõikide liikmesriikide jaoks ühiseid eeskirju, nõudes rangemaid kapitalieeskirju, siis on see üleskutse parlamendile nende eeskirjade koostamiseks. Euroopa Parlamendi kohustuseks on avaldada survet nõukogule ja tagada tõhusa määruse kiireloomuline täitmine. See oleks alles esimene samm status quo ante’ suunas.

On aeg lõpuks ometi neid suurejoonelisi lubadusi ka tegudega toetada. Meie fraktsioon toetab tugevat Euroopa määrust. Igasugune teine ilma määrusteta olukord seaks ohtu nii euro, ühtse ELi kui ka demokraatia.

  Claudio Morganti, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ka mina toetan turgude kaitse ja Euroopa kodanike investeeringute kindlustamise eesmärki. Kahtlen aga siiski, kas see tee, mille kavatseme valida, on ikka õige. Ma ei taha, et Euroopa asutused, eriti meie oma, sellele kriisile ja hiljutistele finantsskandaalidele reageerides eksiks.

Uute seaduste tegemine ja nn sõltumatute asutuste loomine ei pruugi tegelikult praeguste probleemide puhul kõige vajalikumaks ja kindlamaks lahenduseks olla. Kogu Euroopas on juba nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil väga palju äärmiselt kulukaid sõltumatuid asutusi, mis ei hoidnud ära turukriisi ega hiljutisi raskusi ja finantsskandaale Euroopas.

Ma olen nõus, et vajame eri riiklike asutuste paremat kooskõlastamist, kuid samuti usun, et meil ei ole vaja selles valdkonnas kõike sanktsioneerida. Autonoomsete järelevalveasutuste olemasolu võimaluse säilitamine on minu arvates investeeringute ja säästude suurema kaitse tagamiseks kindlasti parem.

Lõpetuseks olen veendunud, et poliitika peaks suuremat vastutust kandma. Ma arvan, et ainsa Euroopa asutusena, mis on rahva ees otseselt vastutav, ei tohi me oma eelisõigusi kaotada. Me ei tohi ega saa nn sõltumatuid asutusi pimesi usaldada. Need on meie jaoks tehnilised vahendid, mida kasutada, aga mitte eraldi lahendused, ja ei hakka kunagi olema ka.

  Martin Ehrenhauser (NI). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa Liidul on juba praegu umbes 40 ELi agentuuri. Need organisatsioonid neelavad igal aastal 1,5 miljardit eurot. Nõukogul ja liikmesriikidel ei ole kunagi nende agentuuride loomiseks kiireloomuliste otsuste tegemisel probleeme olnud. Nõukogule ega liikmesriikidele ei ole ka iialgi valmistanud muret asjaolu, et need agentuurid rikuvad oma tegevuses väga sageli subsidiaarsuse põhimõtet. Veelgi enam: sageli puuduvad nendel agentuuridel ka igasugused aluspõhimõtteid.

Nüüd rajatakse kolm uut agentuuri – kolm mõistlikku agentuuri volitustega, mida rakendada valdkonnas, kus Euroopa Liit saab lõpuks ometi tõestada, kui palju neid vajame. Nüüd aga, olukorras, kus poliitika on juba aastaid – kui mitte aastakümneid – finantsturgude ülemaailmsest mõjust maha jäänud, osutavad liikmesriigid vastupanu. Kui ühelt poolt tegutseb Euroopa Liit seal, kus seda ei ole vaja, ja teiselt poolt jätab tegutsemata seal, kus on selle järele pakiline vajadus, siis on selle kodanike pahameel üpris mõistetav.

Mul jääb veel vaid üle paluda nõukogul lõpuks ometi mõistlikult käituda ja takistavast suhtumisest loobuda.

  Astrid Lulling (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Ma tunnistan, et mul on raske mõista oma kolleege, kellele meeldib oma jõudu näidata ja teiste liidu asutuste suhtes meie legitiimsuse ainuõigust nõuda. Kahjuks võtavad nad sageli absurdse seisukoha. Kui aga selle täiskogu liikmed esitavad oma töö ja veendumusega hästi põhjendatud seisukoha, kui kaitseme Euroopa üldiseid huve, seistes silmitsi mõnevõrra pinges rahvaga, siis on see hoopis teine asi.

Sellel arutelul Euroopa järelevalve üle on parlament seda rolli mänginud. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu teemal, mille puhul olin oma fraktsiooni variraportööriks, kaitsen ma, nagu ka raportöör Sylvie Goulard, ambitsioonikat seisukohta. Ma toetasin teatava tõhususe tagavaid mehhanisme ning rõhutasin Euroopa Keskpanga ülemvõimu. Miks? Sellepärast, et Euroopa Keskpank on selles grupis ainus ühenduse asutus, ning seepärast, et see on tõestanud oma konstruktiivsust.

Kristlikust heatahtest ei maini ma kõikide nende asutuste ja suurte juhtfiguuride nimesid, kes selle tormi ajal äkitselt ära kadusid. Me oleme õnnelikud, et kriisi kõige hullematel aegadel oli vähemalt kapten pardal olemas. Seepärast hajuvad homme mu kartused, kui näeme ühenduse tugevale asutusele makrotasandi usaldatavusjärelevalve määramist, samas kui mikrotasandi usaldatavusjärelevalve jääb tingimata killustatuks.

Nendel segastel aegadel on vaja, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu võimalikult kiiresti tööle asuks. Eks tulevik näitab, kas on vaja teha muudatusi, kuid on oluline alustada normaalselt aluselt, kuna süsteemsed riskid mõjutavad kogu Euroopa ja ülemaailmset pangandussektorit.

  George Sabin Cutaş (S&D). – (RO) Praegune majanduskriis on näidanud meile, et vajame süsteemi kriiside ennetamiseks ja nende kahjulike mõjude kontrollimiseks.

2009. aasta veebruaris avaldatud de Larosière’i aruanne uuris finantsjärelevalvet Euroopa Liidus ja tegi ettepaneku sui generis’ organi loomiseks, mis oleks vastutav Euroopa Liidu tasandil makromajandusliku järelevalve üle ning pakuks lahendust praegustele puudustele.

Lisaks sellele on Euroopa Parlament juba 2000. aastast palunud komisjonil teha ettepanekuid Euroopa Liidu finantsturgude stabiilsuse tagamiseks. Praktilisest seisukohast lähtudes on Euroopa Liit kriitilises olukorras, kus sellel tuleb tõestada oma väärtust oma kodanikele, kes ootavad sellelt praegusest majanduslangusest väljumiseks lahenduste pakkumist ning tõhusaid mehhanisme edasiste majanduslanguste ennetamiseks.

Juttu on olnud demokraatlikust puudujäägist Euroopa Liidus, Euroopa kodanike üha väiksemast osalusest Euroopa Parlamendi valimistel ning võimetusest end Euroopa poliitikaga seostada. Seepärast usun, et Lissaboni leping on tõepoolest nende puuduste parandamisel tähtis samm. See on siiski alles algus. Vaja on rajada tugev alus, mis kasvatab stabiilsuse ja saadud kasude kaudu usaldust Euroopa majandusliku ja poliitilise süsteemi vastu.

Vajame tõhusat järelevalvesüsteemi, mis loob tingimused stabiilsete rahaliste vahenditega majandusele ning majanduskasvu ja püsivate töökohtade tagamisele. Kui tahame hoida ära Euroopa ühtse turu lõhestumist, siis tuleb ka selle ühtsuse üle järelevalvet teostada.

Seepärast mul ongi lõppkokkuvõttes tunne, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja finantsjärelevalveasutuste loomine on vajalik.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Isegi nõukogu liikmed saavad aru, et järelevalvesüsteemi puudused on või olid üheks 1930ndate järel suurima ülemaailmse majanduskriisi tekke põhjuseks. Samuti on nad teadlikud, et selle kriisi tagajärgedega tegelemiseks riiklikest meetmetest üksinda ei piisa, vaid peame otsima ülemaailmsel või vähemalt Euroopa tasandil lahendusi.

Nõukogu peaks teadma, et Euroopa Parlament ei soovi sõltumatut Euroopa järelevalvestruktuuri ja süsteemsete riskide nõukogu luua lihtsalt dogmatismi või kangekaelsuse pärast, vaid hoopis sügavast parteideülesest veendumusest. See on ainus võimalus investoritele läbipaistvuse ja kaitse tagamiseks, põhinedes ühtsele reguleerivale raamistikule ning selle raamistiku ühtsele tõlgendamisele ja kohaldamisele.

Kriisi üheks selgeks sõnumiks on, et me ei vaja finantssektoris mitte väiksemat, vaid suuremat Euroopa tasandi osalust. Kui me ei liigu edasi, siis läheme tagasi. Liikmesriigid peaksid lõpetama selle silmakirjalikkuse, nõudes G20 kohtumistel ülemaailmseid lahendusi ja siin vähemalt Euroopa tasandil määrusi, kuid keeldudes tegelikult kolmepoolsetel läbirääkimistel igasugustest kompromissidest.

  Lajos Bokros (ECR). – Austatud juhataja! Me ei tohiks oma tööga selles valdkonnas rahul olla ega Ameerika Ühendriike halvustada. Tegelikult on USA finantssektori määruse ja järelevalve kohta uute ulatuslike õigusaktide koostamisele palju lähemal. Nad keskenduvad ka rohkem sisule kui mõjuala jagamisele. USA kongressi ees olevad uued õigusaktid näevad ette tarbijakaitseameti loomise, millel on sisulised pädevused otsuste tegemiseks, sealhulgas konkreetsete finantstoodete täielikuks keelustamiseks. Standardsete tuletisinstrumentidega hakatakse kauplema tunnustatud börsidel ja arvelduskodade vahendusel. Riskifondid ja börsivälistesse ettevõtetesse investeerivad ettevõtted peavad edaspidi üle teatava väga suure kapitali ülemmäära end ettevõtete komisjonis SCC registreerima.

Arutame, et kuidas Euroopa tasandi ja riikliku tasandi asutuste vahel volitusi jagada. Lahendus sellele on üpris lihtne. Makrotasandi asutused, nagu Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, peaksid olema Euroopa Keskpangaga tihedalt seotud, kuid mikrotasandi asutusi tuleb kooskõlastada riiklike asutustega.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Raportis peaks olema paremini rõhutatud, et Euroopa finantssüsteemi järelevalvemeetmetel peab olema prioriteetne eesmärk, mida tuleb väga selgelt ja kindlalt toetada: kehtestada ranged eeskirjad tuletisinstrumentide turu kontrollimiseks, kuna see on praeguse finantskriisi üks peamistest põhjustest, kui mitte isegi peapõhjuseks.

Ja meie tegeleme siin hoopis ühe keskse asutuse kavandamisega, mis kopeerib teataval määral Euroopa Keskpanga mudelit. See ei ole hea, kuna praegu ei ole teada ega täiesti selge, milline saab olema riiklike järelevalveasutuse – meie riigis Banca d'Italia – roll. Näib, et need taandatakse agendi tasandile, mis ei ole just eriti täpselt määratletud roll. Selle asemel peaks alustama meie riikides järelevalvet. Itaalias toimub see näiteks kohalike harude kaudu, mis suudavad olukorda hästi jälgida.

Peale selle, miks peaks Euroopa agentuuri peakontor Frankfurdis asuma? Kes seda otsustas? Milliste kriteeriumite alusel, kui mitte – ütleksin – muuta see Euroopa Keskpanka järgivaks? Teeme ettepaneku, et see asuks näiteks Milanos, mis on tähtis finants- ja pangandusturg ning ka geomajanduslikult oluline, kuna see asub otse Euroopa keskmes.

Ma arvan, et see kava peaks üldiselt palju põhjalikum olema ja sisaldama rakendamisel julgust nõudvaid meetmeid, nagu Euroopa õigusaktidesse kommerts- ja investeerimispankade eraldamise juurutamine, tuginedes varasema USA seaduse põhimõtetele.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Austatud juhataja! Praegune kriis on meile õpetanud, et kui mõni Euroopa pank satub raskustesse, siis võivad selle probleemid ka üle piiride levida. Selliste olukordade ennetamisega tegelemiseks on loomisel kogu ELi hõlmav finantsjärelevalvesüsteem, samas kui piiriülese kriisijuhtimise integreeritud Euroopa raamistik hakkab loodetavasti võimalikult kiiresti järelevalvestruktuuri täiendama.

Viimased kaks aastat on tõestanud, et kriisist väljumiseks riiklikele lähenemistele tuginemine ei ole selgelt optimaalne lahendus. Uus süsteem tuleb üles ehitada nii, et kriisi saaks lahendada majanduslikult tõhusalt, ilma moraalsete riskideta ja maksumaksjate raha eest väljaaitamisteta. Varade ülekandmist tuleb reguleerida viisil, mis tagab võrdsed võimalused, eriti asukohamaade puhul.

28. režiimi kontseptsiooni järgi peaks piiriülene kriisijuhtimissüsteem olema üles ehitatud nii, et see kaotaks ära vastastikuse sõltuvuse pankade ja riikide eelarvete vahel. See peaks aitama ka kaasa liidus ühtse pangandusturu tekkimisele. Lõppude lõpuks, kui meil oleks Euroopa ühtne pangandusturg, siis me ei peaks rääkima piiriülesest kriisijuhtimisest.

Viimasena, kuid mitte vähemtähtsama, lubage mul rõhutada, et kõik Euroopa finantsstabiilsuse raamistiku elemendid, aga ka kriisilahenduskord piiriülestele asutustele, tuleb kiiresti vastu võtta, et vähendada ebakindlust ja haprust pangandussektoris. Euroopa mehhanismi olemasolu võimaldaks ka Euroopal tõhusamalt ülemaailmsete lahenduste kiiret realiseerumist tagada.

  Edward Scicluna (S&D). – Austatud juhataja! Kõigepealt soovin õnnitleda kõiki raportööre nende töö puhul selle paketiga, mis sisaldab äärmiselt olulisi reforme. See ELi finantsstruktuuri põhjalik läbivaatus on olnud majandus- ja rahanduskomisjoni jaoks väga suur ettevõtmine ning hõlmanud suurt osa minu esimesest Euroopa Parlamendi liikmeks olemise aastast.

Mul on hea meel, et kokkuleppele jõudmine näib olevat väga lähedal. Liidu ja ülemaailmsete finantssüsteemide korralik toimimine ning riskide leevendamine nõuavad suuremat järjepidevust makro- ja mikrotasandi järelevalve vahel. Tagasi vaadates paneb imestama, et meil ei olnud kogu ELi hõlmavat ühtset makrotasandi organit, mis oleks just sellega tegelenud. Meie finantsturud nii euroala riikide kui ka sealt välja jäävate riikide puhul on niivõrd integreerunud, et järelevalveorgan, mis jälgiks turusuundumusi, kinnisvaramulle, süsteemsete riskide ja tasakaalutuste tulevasi põhjuseid, oleks aidanud ehk sellele kriisile kiiremini ja paremini kooskõlastatult reageerida.

See kriis on näidanud mitmeid asju: et meie reguleeriv raamistik ei olnud piisavalt tugev; et turud ei korrigeeri end alati ise ning, mis kõige hullem; et need olid kontrollimatute süsteemsete riskide ees kaitsetud. Eriti hea meel on mul Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu rajamise üle, mis on justkui valvurina tegutsev organ, hoiatades varakult süsteemsete riskide või tasakaalutuste eest.

Tõhusaks toimimiseks on siin kõige esmaseks prioriteediks süsteemse riski kohta kvalitatiivse määratluse väljapakkumine. Hiljutine suundumus ELi suuremate pankade kohta stressitestide avaldamiseks on väga tervitatav. Ma loodan, et komisjon järgib seda eeskuju, viies samamoodi regulaarselt läbi ja avaldades stressiteste kõikide liikmesriikide rahanduste kohta.

Lõpetuseks on parlament teinud väga suuri jõupingutusi ning näidanud üles poliitilist tahet jõuda selle reformide paketi osas kompromissile ja kokkuleppele enne vaheajale minekut, kuid peame uskuma, et kokkulepe on juba käeulatuses ja saame need reformid ikkagi enne 2011. aasta jaanuari kehtestada.

  Vicky Ford (ECR). – Austatud juhataja! Ma soovin alustuseks tänada väga raportööre nende tohutult raske töö eest, ning volinikku, Euroopa Parlamendi liikmeid ja eesistujariiki, kes eile veel peaaegu keskööni kannatlikult läbirääkimisi pidasid. Me oleme kõik üksmeelel, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja ISA programmid võimaldavad täiesti uut ja vajalikku lähenemist finantsriskide haldamisele kogu Euroopas. See on hea, kuid mitte lihtne.

Pakett koosneb viiest eri direktiivist, mis omakorda muudavad või mõjutavad veel 11 direktiivi, ning samuti hõlmab see olulisi muudatusi riikide reguleerivate asutuste, keskpankade ja ministrite vastastikuste mõjude suhtes. Mul on äärmiselt hea meel näha, kui lähedal me lõpliku kokkuleppe saavutamisele oleme. ISA programmide 67 artiklist näen ma kokkulepet juba 64 artikli suhtes ning ka ülejäänud kolme puhul on enamikus alapunktides juba kokku lepitud. Meie kõik, sealhulgas ka raportöörid ise, peaksime väga uhked olema.

Järgmisel nädalal pidage palun ECOFINiga läbirääkimistel avatud dialoogi. Meil on vaja saavutada nende asutuste rajamine, tagada kvalifitseeritud isikkoosseis ja vajaduse korral hiljem volitusi lisada.

  Theodor Dumitru Stolojan (PPE) . – (RO) Ma soovin pöörata tähelepanu ka välispankade tegevusele uutes, euroalasse mittekuuluvates liikmesriikides.

Neid tegevusi tuleb käsitleda ülima tähtsusega finantssüsteemi järelevalve raames, nii Euroopa Liidu kui ka riiklikul tasandil, et hoida ära irratsionaalset ja hoolimatut käitumist.

Ma toetan seda meedet, kuna välispangad on mõnes uues liikmesriigis tekitanud väga terava ohu, olles võtnud lühiajaliselt väliskrediiti ning andnud nende riikide ettevõtetele ja kodanikele keskmise tähtajaga või pikaajalist krediiti. See oli üks peamine põhjus, miks asjakohased riigid palusid kiirelt Rahvusvahelise Valuutafondi tingimuslikku toetust.

  Burkhard Balz (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Vajame ka Euroopas suuremat järelevalvet finantsturgude üle. Majandus- ja finantskriis on karjuvalt ja valusalt selgeks teinud, et minevikus jäeti võimalused kasutamata.

Euroopa finantsjärelevalveasutustele tuleb anda ulatuslikud volitused. Need ei tohi muutuda tühisteks kestadeks, mis jälgivad passiivselt turul toimuvaid arenguid. Eriti piiriüleselt tegutsevate finantsasutuste puhul on vaja keskset organit, mis saab kriitilisel ajal riiklike järelevalveasutustega jõud ühendada ning kiirelt ja sihipäraselt sekkuda. Otsesed sekkumisõigused on pakilised siis, kui kriisiolukorras on riiklike asutuste vahel erimeelsused või kui rikutakse ühenduse õigust.

Nõukogu peab lõpuks aktsepteerima Euroopa Parlamenti kui võrdväärset seadusandjat. Euroopa Parlamendi vastutavate liikmete ettevalmistustöös ei ole kohe kindlasti puudujääke olnud. Toimunud on arvukalt arutelusid ning parlamendis on töötatud kiirelt ja sihikindlalt. Nüüd ootame nõukogult konkreetseid kirjalikke vastuseid ja ettepanekuid. Mulle tundub, et praeguse olukorra kirjeldamiseks sobib hästi viide jalgpalli maailmameistrivõistlustele: pall on nüüd nõukogu poolel.

  Enikő Győri (PPE). – (HU) See kriis on meile kõigile valusaid õppetunde andnud. Me ei tohi lasta finantsasutustel spekulatiivselt ja järelevalveta tegutseda, kujutades nii ohtu miljonite inimeste töökohakindlusele. Uued järelevalveasutused hakkavad just seda otstarvet täitma. Mul on hea meel, et nõukogule esitatud kompromissettepanekud sisaldasid muudatusettepanekuid, mis on tähtsad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide jaoks. Näiteks kiideti heaks, et euroalaväliste liikmesriikide keskpankade presidendid saavad õiguse osaleda Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu juhtorganites, ning samuti kiideti heaks, et järelevalveasutuste vahelise vaidluse korral kasutatakse lihthäälteenamusega otsustusprotsessi. Uued järelevalveasutused peavad olema loodud Ungari eesistumisaja alguseks, see tähendab 1. jaanuariks 2011. Ma arvan, et kompromissile jõudmiseks peavad nii nõukogu kui ka parlament järeleandmisi tegema, kui see on tehniliselt teostatav ja mõistlik. Nõukogu peaks näiteks nõustuma, et kõikide uute asutuste asukohaks saab olema Frankfurt. See peaks lubama piiriüleste finantsasutuste seadmist Euroopa järelevalveorganite järelevalve alla ning võimaldama nendel organitel komisjonist sõltumatult tegutseda. Ka parlament peaks tegema järeleandmisi. Head kaasparlamendiliikmed! Ma usun, et sellest piisab, kui keskendume üksnes strateegilisele juhtimisele, mitte tehniliste standardite kehtestamisele. Lõpetuseks peaks saama ECOFIN õiguse majanduskriisist teavitamiseks. Ma usun, et hiljemalt septembriks jõutakse ka kompromisskokkuleppele ning uued asutused on 1. jaanuariks loodud.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Mul on hea meel oma sõpra Michel Barnieri siin istungisaalis näha. Ma tahan öelda José Manuel García-Margallo y Marfil’ile, kui tänulik ma olen, et ta nõustus sellega, et kui krediidiasutus ei allu enam riikliku asutuse regulatsioonile, siis on tulevasel Euroopa pangandusasutusel selles valdkonnas pädevus. Ma pean silmas rahvusvahelist pangandusasutust ja eriti Euroopa Investeerimispanka.

Ma soovin arutada kahte teemat, mis on minu arvates tähtsad: esiteks raamatupidamisstandardid ning seejärel meie ja meie ameeriklastest sõprade lahkarvamused õiglaste väärtuste osas.

Peame saama tegeleda selle kokkuleppega finantssektoris ning kindlustusfirmade ja turuasutuste kontekstis ning kui ei, siis kasutada nendes finantssektorites omaenda raamatupidamisstandardeid.

Lõpetuseks, kui peaksime juhtumisi riikide nurjumise küsimust käsitlema, siis teen ettepaneku mõelda krediidiasutuste vastutusele ning eriti krediidiasutuste süüdistamisele finantsraskustes riigi ebaõige toetamise pärast. Minu arvates ei ole õige, et krediidiasutus jätkab laenamist riigile, mis ei austa stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) See kriis on näidanud, et vajame paremat mehhanismi piiriüleste finantsturgude reguleerimiseks ja nende üle järelevalve teostamiseks.

Kogu selle õigusloome paketi peamiseks eesmärgiks on säilitada ELis finantsstabiilsus, tuvastada varakult süsteemis esinevaid riske ning kaitsta investoreid. Äärmiselt tähtis on aga vältida turu ülereguleerimist, mis võib tuua kaasa rohkem bürokraatiat ja isegi korruptsiooni.

Ma usun, et kolm Euroopa järelevalveasutust ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu aitavad ELi tasandil järelevalvet tugevdada. Seepärast ongi tähtis, et parlament, nõukogu ja komisjon reguleerimise ja järelevalve parandamise kohta tehtavates ettepanekutes võimalikult kiiresti kompromissile jõuaksid.

  Zigmantas Balčytis (S&D). – (LT) Ausalt öeldes ei ole kuni praeguseni paljud meist, poliitikutest, suutnud vastata ühele lihtsale küsimusele: miks see finantskriis tekkis; kus me varem olime ning miks me ei suutnud ette prognoosida, et see nii läheb? Mulle tundub, et jätsime ühe lihtsa küsimuse, nimelt kontrolli küsimuse, finantsturu osaliste endi kanda. Ma arvan, et täna on nende kolme asutuse loomine ja tekkimine vältimatu ning see tuleb tõepoolest ära teha. Andmed, mida need kolm asutust koguma hakkavad, on väga tähtsad ja jäävad osaliselt konfidentsiaalseks. Ma usun, et nagu ka komisjoni liige Michel Barnier mainis, on meil peaahela lõpetamiseks vaja luua Euroopa reitinguagentuur. Kui ring on suletud, siis saame edaspidi Euroopa turu konkurentsivõime parandamiseks juba kogutud andmeid kasutada.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Me oleme kogenud finantskriisi, mis on väga raske ja sügav, mis on raputanud kogu maailma, destabiliseerinud meie majanduse, suurendanud töötust ja kiirendanud meie võla kogunemist, ning kannatame jätkuvalt selle all.

Seega tundub mulle, et meie kohustus on selge. Peame tegema kõik, mis meie võimuses, et see enam ei korduks. Seepärast on äärmiselt oluline, et raportöörid, komisjon ja nõukogu liiguksid koos edasi ja saavutaksid lõpuks kiirelt väärilise kokkuleppe. Vajame reguleerimist ja järelevalvet. Vajame sõltumatuid tugevaid asutusi, mis tegutsevad eurooplaste huvides. Seda, mida on Ameerika Ühendriigid suutnud edukalt teha, peab tegema ka Euroopa Liit. See on ainus tee, mis on meile olukorra muutmiseks valla, mistõttu peamegi edu saavutama.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Jätkuv segadus finantsturgudel näitab meile, et ülemaailmne finantssüsteem reageerib väga tundlikult igasugusele teabele üksikosaliste krediidivõimelisuse või maksevõimelisuse kohta.

Isegi Euroopa Liidu riigid, olenemata sellest, kas nad kuuluvad euroalasse või mitte, ei saa vältida väljastpoolt tulevaid kahtlustavaid pilke. Seega on liidu toimimise elementaarseks eeltingimuseks, et igal riigil peab olema vastutustundlik ja usaldusväärne majanduspoliitika. Rangema regulatsiooni ja täpsema järelevalve saavutamiseks tehtavad jõupingutused iseenesest ei hoia aga võimalikke kriise ära.

Finantssektori ebaproportsionaalne kasv võrreldes reaalmajandusega ning selle kasumiiha viivad riskantsete ettevõtmisteni, mis on muutnud ülemaailmse majanduse justkui kasiinoks, kus riigid ja nende kodanikud pakuvad taas finantsmänguritele lõplikke garantiisid.

Peame seepärast kannatlikult jätkama tööd finantssüsteemi võimalikult ulatusliku tasakaalustatud reformi teostamiseks, et uued eeskirjad saaksid mängurluse nii poliitilisest valdkonnast kui ka finantsasutustest kõrvaldada.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Range ja usaldusväärne Euroopa Liidu finantspoliitika peab seadma Euroopa poliitika ja selle liikmesriikide poliitika tugeva kooskõla oma päevakorra keskmesse. ELi uus programm aastateks 2014–2020 peab selle võimalusega nõuetekohaselt arvestama, kuna see esindab ka olulist väljavaadet säästva arengu jaoks.

Asutused, mida on vaja selleks luua, peavad töötama välja Euroopa Liidu säästva arengu suhtes järjepidevaid sekkumisstrateegiaid ning teostama veel suuremat järelevalvet, et hoida ära majanduse võimalikku kokkukukkumist ilma normaalset ettevõtlust takistamata. Meil peaks olema pangandussüsteem – ja ma ütleksin: miks ka mitte eelkõige –, mis kaitseb samaaegselt perekonda, pakub paremat regulatsiooni ja ranget järelevalvet, et anda Euroopa majandusele täiendavat elujõudu, mis nõuab heaolu suurenemist.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Ma soovin pöörduda puuduva nõukogu poole järgmiselt: tulge tagasi jõulisse kogukonnatunnetusega Euroopasse, ärge põgenege reaalsuse eest, vaadake kodanikele silma ja ärge jätke vastutust tulevaste põlvede kanda!

Me vajame Euroopa suuremat osalust. Komisjoni esitatud ettepanek pakub juba minimaalset stsenaariumi. Me vajame tugevat järelevalvet, mis on mõjuvõimas, millel on sekkumisõigus ja vahendaja funktsioon. Me vajame kriisiolukordades ilma eelneva teavituseta otsuste tegemist. Me nõuame kriisijuhtimise juurde kuuluvat pangandusjärelevalvet. Kaitseklausel on takistav vahend ja rikub ühenduse solidaarsust.

Me vajame tugevat ja mõjuvõimast järelevalvet. Peaksime järgmisel nädalal kokkuleppele jõudma, lõpetama venitamise ja ütlema oma kodanikele, et me oleme valmis ja nõus seda väljakutset vastu võtma.

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Austatud juhataja! Tänan väga, et mulle sõna andsite! Ma tahan väga tugevalt rõhutada, et see teema, mida täna arutame, ei ole seotud mitte üksnes üksikute liikmesriikide majandustega, vaid puudutab 500 miljonit inimest.

On väga hea, et Euroopa Liit ei ole finantsturvalisuse tagamisel passiivseks jäänud. Selles suhtes väärib märkimist ka parlamendi enda, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga suurenenud aktiivsus. Ma nõustun täielikult mõttega, et peaksime kriisiolukorras liikmesriike toetama, aga toetus ei tähenda veel väljaostmist. Ärgem unustagem siduda Euroopa Liidu vastutust kõikide liikmesriikide vastutusega! Parem järelevalve Euroopa tasandil on väga hea mõte, aga peaksime esitama suuremaid nõudmisi järelevalve valdkonna kohta ka üksikutes liikmesriikides.

  Alexandra Thein (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Finantskriis on meile näidanud, et ühtne finantsjärelevalveasutus on Euroopa Liidu jaoks täiesti hädavajalik. Kolm kogu ELi hõlmavat järelevalveasutust, mida kavandatakse panganduse, kindlustuse ja väärtpaberite valdkonnas, peaksid saama õiguse otsesekkumiseks riiklike asutuste, nagu Deutsche Bank, tegevusse.

Neid sekkumisõigusi kitsendatakse ainult täiesti erakorraliste olukordade puhuks ning loodetavasti ei leia need kunagi kasutust. Õiguskomisjoni liikmena on mul kahju, et vastutav komisjon ei ole võtnud arvesse meie põhiseaduslikke vastuväiteid seoses kavandatud sekkumisõigustega nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, eriti pärast Lissaboni lepingut puudutavat Saksa konstitutsioonikohtu otsust. Õiguskomisjoni soovitus, mille kohaselt toimiks komisjon kui asutamislepingute eestkostja kindlaksmääratud korra raames lõplikke otsuseid tegeva asutusena ehk teisisõnu jääks sellele viimane sõna, ei leidnud järgimist.

Selles asjas tunnistab õiguskomisjon, et otsuste tegemiseks vajalik tehniline kompetentsus on riiklikes ja Euroopa järelevalveasutustes vaieldamatult olemas, aga komisjonis mitte. Ma loodan, et käimasolevate läbirääkimiste käigus leitakse lahendus ka sellele põhiseaduslikule probleemile.

  Oreste Rossi (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Majandus- ja finantskriisi ajal peaks Euroopa Liit võtma vastu kindlaid meetmeid Euroopa tasandil, suurendades kontrolli pangandusasutuste ja finantsturgude üle.

Nelja uue kontrollorgani loomine võib olla põhjendatud valik, tagades range koostöö riiklike järelevalveorganitega. Siin ei oleks küsimus mitte selliste organite olemasolus, mille kohustuseks on enda terve vastutusala jälgimine, vaid eriomastes finantsasutustes, mis koosnevad riiklike järelevalveorganite tippastme esindajatest, kes aitaksid kaasa standardite ja määruste ühtlustamisele kõikides ELi liikmesriikides. Konkreetsemalt öeldes hindab Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus krediidile juurdepääsu, selle kättesaadavust ja maksumust tarbijate ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks.

Pärast G20 tippkohtumist ei võetud kahjuks pankade maksustamise ideed, mida toetasid kindlalt president Barroso ja Eric K. P. Van Rompuy, isegi mitte arutluse alla. Kriisi suhtes üha rohkem haavatavas Euroopas tuleb meil teha koostööd, et koostada ühised eeskirjad kodanike ja investorite kaitsmiseks.

  Thomas Mann (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Tõhus Euroopa pangandusjärelevalveasutus, nagu José Manuel García-Margallo y Marfili koostatud raportis on esitatud, aitab kaasa uue finantskontrolli süsteemi ülesehitamisele. Me tahame hoida süsteemsed riskid püsivalt minimaalsel tasemel. Selleks on meil vaja ilmselgelt tugevdada pankade omakapitali baasi, muu hulgas ka selleks, et teostada väiksema riskiga äritegevusi. Eelisõigus on aga antud riiklikele järelevalveasutustele, mis teevad lõpuks ometi omavahel koostööd ja hoiavad üksteist täielikult asjadega kursis, hoides sellega ära riskantseid tehinguid.

Oma riiklike huvide tähtsus peab jääma tagaplaanile, nagu mõned ELi rahandusministrid tingimuseks on seadnud. Kui isegi üks liikmesriikidest ei tuleks sellega kaasa, siis oleksid tagajärjed hävitavad, ja see ei kehti mitte üksnes euroalasse kuuluvate riikide kohta. Nõukogu eesistujariik, mis ei ole siin juhtumisi esindatud, peab võtma oma kohustuseks Euroopa Parlamendiga ja komisjoniga tiheda dialoogi juhtimise ning praeguse riigipõhise mõtlemise ümbersuunamise ühisele järjepidevale ja pikaajalisele tegevusele. Meil on vaja Euroopa suuremat, mitte väiksemat osalust, ja seda maksumaksjate heaolu nimel.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Asjaolu, et 67st artiklist juba 64 suhtes on kokkuleppele jõutud, näitab, et inimesed ei ole mitte üksnes rahul nende ettepanekutega, vaid ka seda, et neil on väga hea meel, et keegi kusagil võtab kontrolli olukorra üle, mis jooksis juba liiga pikalt amokki ja tõi kaasa selle kohutava olukorral, mis meil praegu valitseb. Tavainimesed näevad, et need ettepanekud toovad meeleheite asemele lootuse, korralageduse asemele kontrolli, korruptsiooni asemele aususe ning pessimismi asemele optimismi.

Tänane sõnum levib kindlasti valjult ja selgelt mitte ainult pankade, reguleerijate ja spekulantideni, vaid ka nõrkade valitsusteni, et nad ei ole mitte põrumiseks liiga suured, vaid et nüüdsest on nad oma ülesannete täitmises põrumiseks liiga suured. Kui nende ettevõtmine ebaõnnestub, siis tuleb neil kellegi ees vastutada. Selline ongi peamine sõnum.

Ma tahaksin lõpetuseks öelda, et mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui need asutused asuvad Frankfurdis. Saksamaa on ju siiski olnud finantskäitumises parem eeskuju kui paljud teised.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Pangandus- ja finantskriisi põhjustatud problemaatiline olukord Iirimaal tekkis suuresti just varade ülehindamisest, eriti kinnisvara, kuid ka teiste varade puhul, mille jaoks pangad raha laenavad.

Euroopa Keskpangal on õnnestunud väga hästi Euroopa Liidus inflatsiooni kontrolli all hoida (mitte aga varade inflatsiooni). Kahe ja poole aasta jooksul tõstatasin ma igal keskpanga presidendiga peetud majandus- ja rahanduskomisjoni kohtumisel küsimuse, et mida saab varade inflatsiooni kontrollimiseks ette võtta.

Kui intressimäära kasutatakse meie inflatsiooni kontrollimise meetodina, on madalad intressimäärad väga hea vahend madalamate või kõrgemate intressimäärade puhul kasutamiseks. Probleem on selles, et eirame varade inflatsiooni. Peame nende uute asutuste raames leidma viisi, kuidas varade inflatsiooni arvutustesse panna ning seada sisse varajane hoiatussüsteem, mis tegeleb varadega, eriti kinnisvara hindade inflatsiooniga, kuna see on mõnedes meie riikides, eriti minu koduriigis, probleemi keskmeks.

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Esmalt pean vabandust paluma Olli Rehni puudumise pärast, kes pidi lennukile minema, kuid kes kuulis üldiselt meie kõnede olulise osa ära. Ma annan kõikidest küsimustest, mis teda otseselt puudutada võivad, talle hiljem teada.

Kõigepealt tahan ma pöörata esimehe Sharon Bowlesi ja Elisa Ferreira tähelepanu tähtsusastmele, mida kogu sellele ennetuse ja ettevaatusabinõude süsteemile omistan. Sharon Bowles tuletas meile meelde vajadust varase sekkumise meetmete järele. Ma arvan, et need on väärt ideed. Te leiate need veel kord komisjoni oktoobri teatistest, sellest paketist ja õigusaktist, mille ma esitan 2011. aastal. Lõpuks tahan öelda, austatud juhataja, et jälgin väga hoolsalt, et toimiksime õigesti programmi Solvency II ja ka kõige muu suhtes, mis mõjutab Baseli konventsiooni rakendamist.

Head kolleegid! Paljud teist – hetk tagasi Markus Ferber, Enikő Győri, Zigmantas Balčytis ja Othmar Karas just praegu – mainisid kodanikke. Ma arvan, et on hea tuletada inimestele meelde selle finantskriisi šokki, nn lõõtspilli efekti, humanitaar-sotsiaalseid tagajärgi koos majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega, mille mõju on veel praegugi tunda. Teeme reformi tõepoolest just kodanike heaolu nimel. Nagu paljud teie seast, arvan ka mina, et kui peaks tekkima uus kriis – eri sektorite riskid toodi just hetk tagasi välja – ja kui me ei ole viimase kahe aasta kriisist õppust võtnud ning ennetamise meetmeid ja ettevaatusabinõusid loonud, ei anna kodanikud meile seda andeks. See on väga suures ulatuses kodanike jaoks tehtav reform. Küsimus on finantsteenuste, turgude, töölepanemises reaalmajanduse, tööhõive ja järelikult ka kodanike heaks. Lisaks sellele, mida siin täna arutame, on minu prioriteet ka muud kodanikega seotud murepunktid, nagu nende kodanike kaitsmine, kes on kindlate finantstoodete tarbijad.

Just täna võttis komisjon minu soovitusel vastu hoiuste tagamist käsitleva direktiivi läbivaatamise, investorite hüvitisi käsitleva direktiivi läbivaatamise ja valge raamatu kindlustussektori tagatiste kohta.

Astrid Lulling mainis ühte punkti, mis pakub huvi minu kolleegile Olli Rehnile. On selge, et Euroopa Keskpanga presidendil peab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus tähtis roll olema. Presidendi määramise konkreetne mehhanism on üks küsimus, millega kolleeg Olli Rahniga töötame.

Wolf Klinz, ma soovin tänada teid selle toetuse eest, mida meie suhtes üles näitate! Te tuletasite meile meelde kui tähtis on meie eeskirjade nõuetekohane kohaldamine. Just see ongi peamine eesmärk ühtsete eeskirjade kogumiku puhul, mida mina isiklikult väga toetan.

Ma tahan öelda veel kord Philippe Lambertsile ja Sven Giegoldile, kes on siin kohal, et mõte Euroopa asutustest, mis keelustavad teatavaid tooteid või tehinguid, pakub mulle huvi. Ma olen avatud sellele ideele, mis tähendaks, et uude Euroopa võrgustikku koondatud järelevalveasutused peavad käituma toodete järelevalve puhul ennetavalt, eriti kõige kahjulikemate toodete puhul, mis võivad kujutada ohtu finantsstabiilsusele ja tarbijate kaitsmisele, mida just mainisin. Sellega tuleb alustada juba enne keelustamisest rääkimist. Ma võin küll ette kujutada selle valdkonna asutuste tähtsat kooskõlastavat rolli. Ka nõukogu nõustus, et nendel asutustel võiks selline roll olla. Minu arvates on võimalik jõuda kokkuleppele teksti osas, mis tagab kohaldamisel suure tegutsemisvabaduse, nähes samas ette ohtlike toodete või tehingute puhul vajalike sammude astumise võimaluse.

Danuta Maria Hübner, Íñigo Méndez de Vigo, Burkhard Balz ja Jean-Pierre Audy mainisid nende asutuste piiriülest ülesannet. ECOFINi ettepanek anda piiriüleste asutuste kontroll üle nendele asutustele on võimalus, mis tekitab poliitilisi ja tehnilisi probleeme, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Minu jaoks on tähtis, et 2011. aasta 1. jaanuariks oleks loodud asutused, millel on tõeliselt siduvad volitused kooskõlastuse puudumisega ja varasemalt täheldatud järelevalve nõrkuste või puudustega tegelemiseks, kriisiolukordades tegutsemiseks, ühenduse õiguse täitmise tagamiseks ja reitinguagentuuride kontrollimiseks, mida paljud teist on täna ka maininud.

Seejärel kui need asutused on kolm aastat töötanud ning nende hea maine on turgudel saavutatud, teeme koos teiega hindamise, et vaadata, kas on vaja pädevustes muudatusi teha.

Sebastian Valentin Bodu, esimees, Klaus-Heiner Lehne ja Evelyn Regner andsid samuti oma toetuse sellele tööle, mida siin kõik koos teeme. Ma arvan, et nagu ma just ütlesin, vajame tõesti tõelist Euroopa järelevalvet, mis oleks tõhus ja kooskõlastatud. Seepärast on väga tähtis, et kasutaksime eelseisvaid päevi arukalt, et meil õnnestuks veenda nõukogu palli haarama, mis on praegu nende väljakupoolel, ja kasutama ära teie pakutud võimalust nende teemade kohta täpsustusi teha ja tõelisele kokkuleppele jõuda.

Raffaele Baldassarre mainis muret nende asutuste volituste kohta ja seda muret jagab ka Klaus-Heiner Lehne. Ma tahan Raffaele Baldassarrele meelde tuletada, et minu komisjoni nimel tehtud ettepanekud, mida tehti ka enne mind, on ette valmistatud koos meie õigustalitusega, kahjustamata komisjoni volitusi.

Gianni Pittella, Íñigo Méndez de Vigo, Marielle De Sarnez just äsja, Sylvie Goulard, Markus Ferber ja Astrid Lulling tuletasid meile meelde de Larosière’i töörühma esitatud ettepanekute eesmärke. Ma tuletan teile meelde, nagu ka Sylvie Goulard ütles, et need ettepanekud tehti president Barroso taotlusel. Oleme komisjoni ettepanekul proovinud selle Euroopa struktuuri puhul de Larosière’i aruande ambitsioonidele võimalikult lähedale jääda ja mõnikord isegi neid ületada. Soovin korrata teile oma soovi järgnevateks nädalateks või loodetavasti päevadeks, mille veedame rahandusministrite nõukoguga koostööd tehes. Selleks on soov jääda võimalikult lähedale komisjoni esialgsete, Jacques de Larosière’i ettepanekul põhinevate ettepanekute usaldusväärsusele ja eesmärgile.

Ma soovin öelda mõne sõna ka teemal, mida Lajos Bokros ja Jean-Pierre Audy varem mainisid ja mis on seotud raamatupidamisstandarditega. See puudutab Atlandi-ülest kalibreerimist, mida mõnikord mainin. Ma ei ole mures ameeriklaste ja eurooplaste vahelise tugeva vastasmõju pärast. Praegu toimub 80% finantsbörside tehingutest mõlemal pool Atlandi ookeani. Ameeriklaste ja eurooplaste vahele jäävad ka teised maailma piirkonnad. Ma märgin ära, et president Obama ja Euroopa liidrid on allkirjastanud lepingu ja G20 tippkohtumisel ühiselt otsuseid vastu võtnud. Seepärast on meil sama tee käia. Viimane G20 kohtumine oli minu arvates küll midagi G20 järelkohtumise laadset. Aga isegi kui see oligi nii, siis on tähtis, et näitame üles samasugust kindlameelsust juba tehtud otsuste ja nende otsuste rakendamisel, mille rakendamiseni on veel pikk tee. Ameeriklased võtsid vastu meie omast erineva meetodi – nad võtsid vastu ülemaailmse paketi. Nüüd tuleb neil ükshaaval sahtlid avada ja need otsused rakendada. Mis meisse puutub, siis meil on praegu läbivaatamisel mitmeid ettepanekuid riskifonde ja börsivälistesse ettevõtetesse investeerivaid ettevõtteid käsitleva määruse kohta, millest üks on äsja vastu võetud ettepanek III kapitalinõuete direktiivi kohta ja üks loodetavasti peagi vastu võetav ettepanek järelevalve kohta.

Kivi kivi haaval, nädal nädala järel esitame lõpuks kõik ettepanekud, mida komisjonilt G20 tippkohtumisel tehtud otsuste rakendamiseks oodatakse. Sel põhjusel ei tahtnudki ma toimida lihtsalt samamoodi kui ameeriklased, vaid anda ka teile üldise ettekujutuse, et ajakirjanikel, ettevõtetel, turgudel, kodanikel ning Euroopa ja riikide parlamentidel oleks ülemaailmne visioon ja et muuta kogu see päevakord täielikuks ja arusaadavaks dokumendiks, mis võeti vastu möödunud aasta 2. juunil ja mis on nüüd meie teejuhendiks.

Mõnes punktis on ameeriklased mõnevõrra suuremat edu saavutanud, kuid ka meie hakkame juba septembris astuma samme ühe äärmiselt tähtsa punkti, nimelt tuletisinstrumentide ja lühikeseks müügi määruse nimel.

Minu arvates saab ameeriklaste ja eurooplaste vahele tõesti paralleele tõmmata. Me ei kasuta alati samu vahendeid ega hakkagi kasutama samu meetodeid. Meie pangandussektorid on üpris erinevad. Ma tuletan teile meelde, et Euroopas rahastavad pangad kahte kolmandikku kuni kolmveerandit majandusest. Ameerika Ühendriikides käib see vastupidi. Meil ei ole alati ühesugused pangandusstruktuurid. Meil ei saa olema ühesuguseid vahendeid, kuid peame sarnase ajakava jooksul samad eesmärgid saavutama. Austatud juhataja! Ainus punkt, mille üle arutelu peame ja mis võib lahkarvamust põhjustada, on punkt, mida Jean-Pierre Audy ka mainis ja mis on äärmiselt tähtis punkt ning puudutab raamatupidamisstandardeid. Selle teema suhtes peame ameeriklastega kindlat, kuid mitte lihtsameelset dialoogi.

Nende sõnadega ma ka lõpetaksin ning ma tänan teid teie kõnede eest!

ISTUNGI JUHATAJA: Miguel Angel MARTÍNEZ MARTÍNEZ
asepresident

  Ramon Tremosa i Balcells, raportöör. – Austatud juhataja! Pakun välja, et kujutleksime hetkeks, mis oleks Euroopas selle suure kriisi ajal ilma eurota juhtunud. Väidan, et meil Hispaanias oleks arvatavasti olnud suur corralito.

Euro loodi 11 aastat tagasi. Ühisraha loomine ei olnud lihtne ülesanne ning tähtsate Euroopa valuutade vastu korraldati ägedaid spekulatiivseid rünnakuid. Siiski leian, et euro hüved ja eelised euroala kodanike jaoks on kaugelt suuremad kui sellega seotud kulud.

Head kolleegid! Nüüd on meil jälle üks uus Euroopa tuhin peal, üks uus Euroopa finantsjärelevalve nimeline rong on jaama jõudnud ja ootab, et Euroopa riigid peale hüppaksid.

Ühtlasi arvan ma, et kui samamoodi edasi toimetame, ei anta meile uue finantskriisi korral enam teist võimalust finantssektorit päästa. Ma ei ütle, et usaldame EKPd nagu jumalat, kuna tean, et minu kolleegile Sven Giegoldile ei meeldi majanduse ja religiooni kokkusegamine, kuid iga uus samm finantspädevuse koondamiseks Euroopa tasandile suurendab Euroopa Keskpanga osa Euroopa finantsjärelevalves.

  Antolín Sánchez Presedo, raportöör. – (ES) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Euroopa Liit kannab finantsteenuste alal erilist vastutust, sest see on maailma juhtiv pangandus- ja kindlustusturg ning suuruselt teine väärtpaberiturg. Eurooplased ootavad meilt finantsteenuste usaldusväärsust ja headust tagavat järelevalvesüsteemi ning me ei tohi nende lootusi petta.

Ma arvan, et me ei tohiks enam venitada ja peaksime kiiresti kokkuleppele jõudma. Edasiliikumine peaks toimuma kolmes suunas: esiteks tuleks tagada võimude otsuste tõhusus eriolukordades; teiseks tuleks selgesti väljendada meie kindlat otsust eelistada hoiuasutuste kaitsmise korral hoiustajaid; kolmandaks peaksime looma kriisilahendamise Euroopa süsteemi. Need, kes varem pooldasid eneseregulatsiooni, peavad nüüd olema rahul omafinantseerimisega. Järgmise kriisi ajal ei saa me enam sundida üldsust seda kinni maksma ja kastaneid tulest välja tooma.

Raamdirektiivis on kolm suunda: esiteks on meil vaja kohandada end Lissaboni lepinguga; teiseks suurendada läbipaistvust, andes sanktsioonide kohta teavet Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele ning hoolitsedes selle eest, et finantsasutused edastaksid vastutustundlikuks investeerimiseks vajalikku teavet; ning kolmandaks tagada direktiivide ülevõtmiseks nõutavate vastavustabelite esitamine.

Lõpetuseks tahaksin tänada raportööre, kelleks olid minu kaasmaalased Ramon Tremosa ja José Manuel García-Margallo, Sven Giegold ja Sylvie Goulard, Peter Skinner ja Elisa Ferreira! Samuti olen tänulik variraportööridele, muudatusettepanekute esitajatele, kõigile panustajatele, sekretäridele, fraktsioonide ametnikele ja oma assistentidele. Nad on teinud suurepärast tööd, mis ei ole aga veel vilja kandnud. Samuti tahaksin tunnustada eesistujariigi ja komisjoni esindajate tehtut. Siiski ei ole meil siin täiskogul Cassandrat, kes hoiataks. Me soovime tõhusa järelevalve jaoks luua õigusaktid ja neid rakendada.

  Sven Giegold, raportöör. – (DE) Austatud juhtaja, Ramon Tremosa i Balcells! Head kolleegid! Kuigi ma tunnen nüüd kiusatust religiooni teemal sõna võtta, ja seda peamiselt tänu lähimuspõhimõtte pidevale korrutamisele, teeb mul alati meele mõruks, kui seda kristlikust sotsiaaleetikast inspireeritud põhimõtet kasutatakse selleks, et õigustada võimalikult vähest tegutsemist kogu Euroopa tasandil. Nimetatud põhimõtte kohaselt tuleb kõike reguleerida seal, kus seda kõige paremini saab teha, ning võimalikult madalal tasandil. Nüüd oleme aga ära näinud, et ühtsel siseturul tegutsevate suurte piiriüleste asutuste finantsjärelevalve riigisisesel tasandil lihtsalt enam ei toimi. Seetõttu on kahju, et minu kaasparlamendiliikmeid siin enam kohal ei ole. Muidu oleksin ma suurima heameelega neile veelgi tutvustanud kristliku sotsiaaleetika aluseid.

Kuid minu jaoks on samuti väga oluline praegu saavutatav kompromiss. Loodame, et suudame ilma arusaamatusteta nüüd kiiresti selleni jõuda, ja seda loomulikult teie abiga, Michel Barnier! Parlament esitas läinud nädalal viimase minuti kompromissi. Praegu tõlgendame olukorda järgmiselt: need punktid, milles valusa kompromissi vaimus väljendame valmisolekut oma seisukohta taas muuta, loetakse nüüd kokkulepituks ning kõigi ülejäänutega seoses räägitakse uuesti läbi.

Mõttekäik seejuures on järgmine: parlament annab heakskiidu, sest me kõik soovime, et asutused saaksid tegevust alustada 1. jaanuaril 2011. Ainus, mida minul siin öelda on, on see, et me kõik soovime, et asutused saaksid tegevust alustada, kuid neil peavad olema suured volitused. Asi ei hakka toimima, kui alguses antakse sõrm, aga pärast võetakse terve käsi. See meetod tähendab läbikukkumist. Parlament on selles asjas väga üksmeelne ja soovime kompromissi, aga ainult suurte volitustega. Ma loodan, et see sõnum jõuab selgesti ka mitte kohalviibiva nõukoguni. Muidu muutub asi tuleval nädalal meie kõigi jaoks väga ebameeldivaks.

  Sylvie Goulard, raportöör. – (FR) Austatud juhataja, volinik! Ma tahaksin kolme asja öelda.

Esiteks, vaatamata sellele, et oleme menetluse suhtes paindlikud, oleme seda rangemad sisu osas. Ütlen otse välja: meie pingutasime. Parlament soostus esimese lugemise katkestama. Meid ei sundinud selleks miski muu, kui vaid teiega sarnane soov saavutada kompromiss ja üksteisega asju arutada. Aga tulemuseks ei tohi olla valikuline lähenemine – kindlasti mitte. Parlament on nüüd juba mitu kuud järjekindlalt kujundanud väga ühetaolist nägemust ja ma olen kaasparlamendiliikmetele selle eest tänulik. Ma ei saa siin kõiki hakata üles lugema. Mainin vaid ühe näitena Othmar Karast, kes rõhutas just seda, et meil on tarvis Euroopa lahendust. See on meie suund ja usume sellesse tõhusust silmas pidades.

Teisena mainin kuupäeva. Tõsi, meil on midagi 1. jaanuariks vaja, ja ma võin siinkohal isegi Sven Giegoldi korrata, et me veedame nii palju aega koos ning oleme nõnda ühel meelel, et lõpuks hakkame end kordama – aga ma kordan seda veel kord. Kuupäev ei ole mingi fetiš. Me ei taha 1. jaanuari lihtsalt 1. jaanuari pärast. Selleks on olemas head põhjused. Aga me ei taha avaldada parlamendile survet selleks, et 1. jaanuaril oleks Euroopas ainult mingi hädine mängujärelevalve.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki variraportööre ja tänaseid sõnavõtjaid, sest mulle näib, et siin parlamendis valitseb tõeline sisuline üksmeel. Loomulikult on igaühel oma tundlikud teemad, aga peame endilt küsima ja, austatud volinik, oleksin tahtnud küsida ka eesistujariigi esindajalt, kui ta oleks täna kohal olnud, mida oma kodanikele pakume, kui see kõik siin lõpetatud saab? Kas oleme vähemalt ühe korraliku Euroopa maja vundamendi maha pannud, sest ma ei julge öelda, et võiksime ülemise korruseni jõuda; või tuleme tagasi jälle ühe pseudokompromissiga, mis nõukogule meeldib, kuid millest parlament meelsasti hoiduks?

  José Manuel García-Margallo y Marfil, raportöör. – (ES) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Palun teavitage nõukogu sellest, et täiskogu on selles küsimuses harvaesineval kombel ühel meelel.

Nõukogu võtku teatavaks järgmist: nad on kuus kuud meile rääkinud, et eesistujariik Rootsi andis neile kindla mandaadi, aga nüüd on ka meil mandaat.

Ja kui juba Cassandrast juttu tuli, siis tähtis on mitte kuulutada minevikku, nagu Hispaania oma eesistumise ajal tegi, vaid tulevikku, mis näib olevat eesistujariigi Belgia soov.

Meil on sama tugev konsensus nagu nõukogul, aga lisaeeliseks on see, et just parlamendi ideed seilavad pärituules ning need vanad ja anakronistlikud vaated, millest nõukogu kuni Belgia eesistumisperioodi alguseni kinni hoidis, pidid rühkima vastutuult.

Meie eeliseks on de Larosière’i raportis sisaldunud ja varem tagasilükatud ettepanekute kaasamine, näiteks Elisa Ferreira mainitud lahendusmehhanismid. Ei ole mingit mõtet määrata ametisse järelevalvajat, kes oskab ilma ennustada, kuid kellest laevahuku puhul ei ole mingit kasu.

Meie eeliseks oli oskus näha ette seda, mille peale teised institutsioonid alles hiljem tulid. Kui meie rääkisime süsteemse tähtsusega asutustest, siis öeldi meile, et niisugust sorti ei ole olemas; Euroopa Ülemkogu möönis nende olemasolu märtsis.

Kui meie kõnelesime sellest, et maksumaksjad ei peaks kriisi kinni maksma ja et sektor peaks oma kohustuste täitmiseks juba ette eraldama vahendeid, siis peeti seda ennatlikuks, utoopiliseks ja lausa idiootseks mõtteks. Siis aga nimetati seda komisjoni vastu võetud Euroopa 2020. aasta strateegias, majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus, Euroopa Ülemkogul, ja viidi see mõte ka Torontosse ja ma lihtsalt ei saa aru, miks nad seda nüüd ei poolda.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Peter Skinner, raportöör. – Austatud juhataja! Kord küsisid ajakirjanikud kuulsalt Liverpooli jalgpallimeeskonna juhilt Bill Shanklylt, kas jalgpall on tema meelest elu ja surma küsimus. Ta vastas: „Ei, see on palju tõsisem asi.” Minu meelest näitavad samasugust kirglikku suhtumist selles konkreetses valdkonnas ka paljud raportöörid ja variraportöörid. Tahaksin kõiki osalejaid tänada. Oleme oma eriarvamused ühendanud üheks tugevaks parlamendi hääleks. Usun, et oleme siin ühisel rindel seistes veenvad ja suudame panna paljusid uskuma, et just niisugune on õige ja kohane arutelu Euroopa tasandil.

Voliniku nimetatud valge raamat kindlustuse tagamise kavade kohta on meile tegelikult väga tähtis ning ootame väga selle esitamist. Lisaks siduva vahendustegevuse teemale viib see meid lähemale Sharon Bowles’i tõstatatud küsimusele konsolideerimisgrupi toetuskava kohta, mis paketist Solventsus II välja jäeti. Tõesti, kui nüüd asjad perspektiivi asetame, siis on meil järelevalve osas ikkagi väga ambitsioonikas projekt, mis meid tulevikus Euroopa tasandil õigete tegudeni viib. Peaksime selle üle uhked olema.

Uhked peaksime olema ka rahvusvahelises plaanis. Olen teiega nõus, volinik, et võrreldes Ameerika Ühendriikidega oleme oma koduste struktuurireformidega hästi toime tulnud, eriti kindlustuse valdkonnas; ja nemad seal ei ole seda suutnud, isegi mitte viimase finantspaketiga, ning vajaduse korral saame seda Washingtonile ka osutada.

Ma ei ole teiega aga ühel meelel rahvusvahelise finantsarvestuse osas. See ei ole teile kindlasti ka üllatus. Ma ei ole nõus varasemate suundumuste põhimõtte kasutamisega.

Sellegipoolest väärivad raportöörid järelevalve osas õlalepatsutust. Meil on pikk tee käia, kuid usun, et oleme varsti päral. Olukorda võikski võrrelda jalgpalliga: normaalaeg on läbi ja oleme läinud lisaajale. Lootkem vaid, et asi ei lähe penaltiteni!

  Elisa Ferreira, raportöör. – (PT) Püüan teha väga lühidalt ning peatuda vaid neljal olulisel teemal. Esiteks tahan märkida, missugune erakordne kogemus on minu jaoks olnud töötada sellises üksmeeles oma kaasparlamendiliikmetega teistest fraktsioonidest. Suur tänu, et võtsite minu teema samuti järelevalvepaketi koosseisu, ning eriti tahan tänada José Manuel García-Margallot koostöövalmiduse eest!

Teiseks tahan tänada oma assistente ja kaasparlamendiliikmeid, kes tegid ettepanekuid seoses minu vastutada olnud raportiga. Sain neist 90% arvesse võtta!

Eraldi tahan tänada osutatud abi eest büroo töötajaid, Susana Vravovat ja meie komisjoni!

Ja lõpuks tänan volinikku tehtud töö eest ja samuti olen tänulik, et ta väljendas kindlat lootust luua tugev ja tõeliselt euroopalik alus eurooplaste kaitseks, tuginedes homme loodetavasti vastu võetavale raportile!

  Juhataja. – Ühine arutelu on lõppenud. Hääletus toimub homme, 7. juulil 2010 kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) EL ei suuda seda liiki eriolukorda kiiresti ja tõhusalt lahendada, kuna tal puuduvad selleks kohased poliitilised ja majanduslikud hoovad ning ühised eeskirjad. Esiteks on meil tarvis sellist järelevalvesüsteemi, mis ka tegelikult töötaks ja suudaks enamat kui seni süsteemsete kriiside puhul kasutatud bürokraatlik lähenemisviis. Teiseks on hädavajalik kooskõlastada ja ühtlustada riikide majandus- ja fiskaalpoliitika, jättes vajaduse korral harmoneerimise suhtes enim tõrkuvad riigid mängust välja. Euroopa Liidul on poliitiline, sotsiaalne ja moraalne kohustus sekkuda. Selle kohustuse põhjendused tulenevad liidu aluseks olevatest väärtustest, mis on kätketud aluslepingutesse. Esmalt tuleb aga liidul muretseda iseenda pärast, sest hiljutine üleilmne kriis näitas juba selgesti, kuivõrd tihedasti finantssüsteemid omavahel seotud on, ning eriti tihedad sidemed valitsevad veel euroala liikmesriikide vahel. Seega on veelgi raskemate tagajärgedega kriisi ärahoidmiseks vaja ranget välist kontrolli, et olukorda jälgida ja sellesse sekkuda. Majandus toimib vaid tervete ja pühendunud finantsturgude toel. See on üks tingimusi, mis tuleb täita selleks, et kodanikud võtaksid omaks siseturu, st Euroopa turu.