Istungi stenogramm

Teisipäev, 6. juuli 2010 - Strasbourg

12. Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanism ning kavandatav tegevus (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on suuliselt vastatav küsimus, mille majandus- ja rahanduskomisjoni nimel esitas komisjonile Sharon Bowles ja mis käsitleb Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendit, Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja kavandatavaid tegevusi (O-0095/2010 – B7-0318/2010).

  Sharon Bowles, autor. – Austatud juhataja! Tänapäeval tuleb sageli jutuks ütlemine: „Saatan on peidus pisiasjades.” Vahel aga püütakse selle fraasiga paluda vabandust turgudele suunatud järelduste üldsõnalisuse eest, taipamata seejuures, et täielike meetmete kirjeldamatajätmine hakkab järeldustele endile vastu töötama ning võib kasu asemel lausa kahju teha.

Ma ütlesin seda pankade stressitestide kohta, mille puhul on tarvis avaldada läbipaistvad ja usutavad eeldused ning tulemused. Ma rääkisin sellest ka varem, kui venitati liiga kaua Kreeka päästeplaani üksikasjade väljatöötamisega, ja meie komisjon on tegelikult juba kuude kaupa rohkemate detailide esitamist nõudnud. Meie olemegi need saatanad, kes pisiasju vaagivad ja meil on neid rohkem vaja.

11. mail loodi ELi eelarve rahaga Euroopa stabiilsusmehhanism. Kuna varasemate lubaduste täitmine oli nõnda palju aega võtnud, siis sellest enam ei piisanud ning 7. juunil kehtestati üldisem Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend. Kiirem tegutsemine oleks parem ja ehk ka odavam olnud.

Uute vahenditega võivad kaasneda kõrvalmõjud ELi eelarvele ja teiste ELi institutsioonide, näiteks Euroopa Investeerimispanga, laenuvõtmise võimalustele. On väga halb, kui jälle kord päästetakse riigivõlga hoidvaid panku ja reaalmajanduses tegutsevad VKEd ei saa selle tõttu laenusid. Millised plaanid on tehtud taolise mõju leevendamiseks, arvestades majanduskasvu suurt tähtsust ja VKEde juhtivat rolli kriisist jagusaamisel?

ELis solidaarsuse tagamiseks peaks eriotstarbelise rahastamisvahendi ehk stabiilsusmehhanismiga saama liituda ka riigid, mis ei ole euroala liikmed. Kas võite kinnitada, et selle võimaldamiseks muudetakse eriotstarbelise rahastamisvahendi eeskirju? Ja nagu eile majandus- ja rahanduskomisjonis ka jutuks tuli, sooviksime üldiselt rohkem teavet selle bilansivälise vahendi ja selle raamatupidamises kajastamise kohta. Samuti tahaksime teada, mismoodi soovitatakse seda vahendit luua.

Vastuseta on aga palju teisi küsimusi. Kuidas hakkab toimuma stabiilsuse tagamise vahendi ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kooskõlastamine? Kas vahendite eraldamisel lähtutakse suhtest 2:1, mis peegeldab väljakuulutatud summasid, ning missugune saab olema vastavate intressimäärade seos? Kas ELi ja IMFi laenud on samaväärsed või jäetakse ainult IMFi laenud võlgniku kohustuste võimaliku restruktureerimise puhul välja? Kas nii on ikka õige toimida? Kas IMFi abi peaks lisanduma ELi päästeaktsioonile või vastupidi? Kas eriotstarbeline rahastamisvahend on juba avatud või tuleb esimeste taotluste puhul kasutada ELi eelarvemehhanismi?

Veel tahaksin rääkida eurovõlakirjadest. Siin on tegemist põhimõttelise küsimusega – nimelt läheb ühtse intressimääraga üldise eurovõlakirja puhul täielikult kaotsi üks võimsamaid vahendeid fiskaaldistsipliini tagamiseks, mis on turujõud. Turujõud ei ole praegu sugugi populaarne. Turg magas siis, kui Kreeka ja teised palju varasematel aegadel laenusid kokku kraapisid, kuid sellise käitumise põhjused peitusid kapitalinõuete direktiivis, kus riigivõla riskikaal oli null.

Kui see ei oleks nii olnud, oleksid pangad olnud järkjärguliselt sunnitud riskantsematest võlakirjadest loobuma ning hinnavahed oleksid paremini peegeldanud liikmesriikide eelarvete olukorda ning meil ei oleks olnud tarvis asuda pankasid jälle stabiilsusmehhanismiga päästma ning ka eelseisvad stressitestid põhjustaksid vähem stressi.

Leian, et uue majandusjuhtimise raames tuleb see probleem lahendada, ja nõnda, et lahendus oleks pikaajaline ja toimiks automaatselt, mitte aga poliitikute käivitatava ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusena, millega nulliks loetud riskikaal muudetakse. Minu arvates on meil aga siin hea võimalus pöörata kapitalinõuete direktiivi probleem kasulikuks tulevikuhoovaks.

Mul on hea meel kuulda, et suulise küsimuse koostamise järgselt on komisjon teada andnud kavast kaasata parlament majandusjuhtimise ja järelevalve ning eelseisvasse õigusloome protsessi ja majandus- ning rahanduskomisjon loodab selles töös aktiivselt osaleda.

ISTUNGI JUHATAJA: Silvana KOCH-MEHRIN
asepresident

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Nagu mõistate, vastan oma kolleegi Olli Rehni eest, kes oleks vastamisele ehk veidi enam aega kulutanud kui mina. Sharon Bowles mainis ingleid. Mina ei tea, kas finantsteenuste jutu juures saab eriti palju ingleid olla. Tahaksin Sharon Bowles’ile öelda, et saatan pesitseb alati just pisiasjades ning püüan tema küsimustele vastates võimalikult pisiasjadeni ka minna.

Esimene küsimus: millisest summast on Euroopa stabiilsusmehhanismi puhul juttu? Kuidas on see seotud omavahendite ülemmääraga? Austatud juhataja! Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu järeldustes nimetatakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi mahuks 60 miljardit eurot, kuid õiguslik piir on määratud nõukogu määruse (EL) nr 407/2010 artikli 2 lõikes 2, mille kohaselt on laenude piiriks omavahendite ülemmäära piiresse jääv varu.

Omavahenditega seoses tehtud otsusega ei tohi Euroopa Liidu eelarvesse liikmesriikide omavahendite arvelt nõutavad maksed ületada 1,23% Euroopa Liidu RKTst. See tähendab, et ühe eelarveaasta jooksul ei saa mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära ja Euroopa Liidu eelarvega tagatud laenude teenindamise kogusumma ületada 1,23%. Täpselt sellise vastuse soovis Olli Rehn teie sellele küsimusele anda.

Teine küsimus: kas komisjon teostab nimetatud kahe vahendi mõju hindamise? Euroopa stabiilsusmehhanismi määruse kohaselt esitab komisjon kuue kuu jooksul pärast määruse jõustumist ja seejärel vajaduse korral iga kuue kuu tagant aruande määruse rakendamise kohta. Aruanne esitatakse majandus- ja rahanduskomiteele ning nõukogule. Aruanne sisaldab muu hulgas ka mõjuhinnangut tekstile. Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend aga on valitsustevaheline struktuur, mille toimimise suhtes ei kehti Euroopa Liidu tekstide hindamise nõuded.

Kolmas küsimus: missugune on mõju Euroopa Investeerimispanga rahalistele võimalustele? Euroopa finantsstabiilsusmehhanism ja Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend ei mõjuta otseselt Euroopa Investeerimispanga laenuvõtmist ega finantseerimistegevust. Pank haldab Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi puhul vaid likviidsust, pakub logistilist tuge ja teostab teatud tugiteenuseid. Euroopa Investeerimispank ei anna ega võta laene mehhanismi nimel.

Neljas küsimus: millal esitatakse õigusakti ettepanek riigivõlgade alaliseks kriisiohjeks ja milline on selle õiguslik alus? Austatud juhataja! Komisjon töötab võimalike ettepanekutega ja teeb tihedat koostööd eesistuja Van Rompuy juhitud töörühmaga. Õigusliku aluse osas ei ole veel kindlat valikut tehtud. Esitasite hetk tagasi küsimuse Euroopa Parlamendi rolli kohta. Euroopa Parlamenti teavitatakse kõigist muutustest seoses nende uute menetlustega. Euroopa Parlamendi osaluse õiguslik olemus lähtub õigusaktide ettepanekute asutamislepingutes ettenähtud õiguslikest alustest.

Kuues küsimus: kuidas toimub kooskõlastamine Rahvusvahelise Valuutafondiga? Liikmesriigi võimaliku abikava poliitilised tingimused sätestatakse Rahvusvahelise Valuutafondiga sõlmitavas ühises kokkuleppes, juhul kui tegemist on Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja IMFi ühise abipaketiga, nagu see üldjuhul ka on.

Seitsmes küsimus, mida üsna detailselt käsitlesite: kuidas peaksime reageerima euroalasse mittekuuluvate riikide võimalikele vajadustele? Euroga mitteliitunud liikmesriigid saavad vajaduse korral taotleda toetust oma maksebilansile vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Nimetatud vahendi kaudu antava abi ülemmäära tõsteti eelmisel aastal 25 miljardi eurot 50 miljardi euroni; sellest on 15 miljardit eurot juba eraldatud laenudeks Ungarile, Lätile ja Rumeeniale. Peale selle on maksebilansi toetuseks antavate laenude tingimused soodsamad kui Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi eeskirjadega kehtestatud laenutingimused.

Viimane, kaheksas küsimus puudutab õiguslike aluste valikut. Finantsstabiilsusmehhanismi eeskirjade aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõige 2, sest komisjon ja nõukogu tegutsesid erakorralises olukorras, kus mitmetel liikmesriikidel oli tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustasid neist olenematud erandlikud juhtumid. Komisjonile ja nõukogule avaldati tohutut survet, eriti tegid seda finantsturud, ning meil tuli euro kaitseks kiiresti tegutseda. Seda oleks aga raske olnud teha aeganõudvamat liikmesriikide parlamente hõlmavat menetlust kasutades, mida mõned neist väga oluliseks peavad. Meenutaksin teile, austatud juhataja, et Euroopa Parlament ise palus 2009. aasta aprillis vastu võetud resolutsioonis, et komisjon võtaks vastu finantsabi käsitleva määruse vastavalt artiklile 122.

Need olid minu võimalikult detailsed vastused Sharon Bowles’i detailsetele küsimustele.

  Othmar Karas, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Kahjuks ei saa mina siin praegu parlamentaarsete õiguste tähelepanuta jätmise ja turvavõrgu aluste osas üksikasjadesse laskuda. Tahaksin aga siiski selle asja kohta öelda järgmist. Leiame, et finantsstabiilsusmehhanism ei asenda Euroopa valuutafondi loomist. Minu arvates on meil tarvis Euroopa pangamaksu, mida kasutatakse esiteks Euroopa reitinguagentuuri jaoks vajaliku kapitali kogumiseks ning teiseks Euroopa valuutafondi loomiseks.

Finantsstabiilsusmehhanism on näide sellest, kuivõrd hädasti on vaja finantsturge reformida. Lisaks osutab see igasuguse kriisi korral kasutatava mehhanismi puudumisele, nagu ka sellele, et meil on tarvis poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset liitu ehk üldisemalt tugevamat Euroopat.

Minu meelest oleks parim stabiilsusmehhanism Maastrichti kriteeriumidest ja stabiilsuse ja kasvu paktist kinnipidamine, siseturu väljaarendamine ja sellise konkurentsipoliitika kujundamine, mis tugineb aktiivsele haridus-, teadus- ja investeerimiskampaaniale, nõnda et saavutaksime kasvu ja looksime töökohti, ilma et peaksime kätt maksumaksja taskusse toppima kui häda käes.

  Anni Podimata, fraktsiooni S&D nimel. – (EL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Kahtlemata oli 9. mai otsus luua finantsstabiilsusmehhanism ühisraha ja üldisemalt euroala stabiilsuse kaitseks hädavajalik. Sestap tervitas parlament ka kohe seda otsust, kuna oli ju ammugi palunud nõukogul selles suunas liikuda.

Selle otsusega, nagu ka otsusega luua Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend, saadeti lõpuks, kuigi hilinenult, rahvusvahelistele turgudele sõnum euroala ühtsuse ja solidaarsuse kohta. Euroopa Keskpank näitas üles samasugust valmidust ja solidaarsust, kui otsustas ajutiselt sekkuda võlakirjade järelturul toimuvasse. Taoline tegevus on täielikult kooskõlas euroala rahandusministrite otsuse üldise vaimuga.

Tegemist on aga ajutist laadi mehhanismide ja meetmetega ning kui soovime tõesti praegusest kriisist õppida, siis ei pea me mingil juhul ootama ära järgmist kriisi, et osutada euroala ja liidu puudustele ja nõrkustele, enne kui otsustame sekkuda. Just praegu on õige aeg luua alalised majandusliku kooskõlastamise ja järelevalve mehhanismid, mida kasutada nii profülaktikaks kui ka raviks.

Selles mõttes on komisjoni hiljutine teatis majanduspoliitika koordineerimise edendamise kohta kindlasti samm õiges suunas, kuid ei tohi unustada, et meie peaeesmärk on taastada Euroopas stabiilne ja elujõuline majandus ning selleks on vaja majandusjuhtimist, mis ei pea silmas vaid finantsrestruktureerimist, vaid kaitseb ka tööhõivet, majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

Selle saavutamiseks ei tohi me esiplaanile seada sanktsioone. Vaja on motiveerivaid ja ennetavaid meetmeid, mis tagaksid kõigi liidu liikmesriikide ja nende kodanike võrdse kohtlemise.

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Nagu teate, olime siin parlamendis väga rõõmsad selle üle, et lõpuks on saavutatud solidaarsus, kuigi mõned meist kahetsesid, et see toimus mitu kuud pärast seda, kui eesistuja Van Rompuy kutsus 11. veebruaril kokku erakorralise Euroopa Ülemkogu nende teemade arutamiseks. Vahepeal tegid turud aga oma töö.

Käsitledes seda Euroopa solidaarsuse algatust, peame minu arvates arvestama seda, kust tuleme, ja möönma, et praeguse olukorra tekkes on süüdi ka see, et me ei ole loonud õigeid mehhanisme euroala juhtimiseks. Kaasparlamendiliige Othmar Karas rääkis stabiilsuspaktist. Mulle näib siiski, et stabiilsuspakti lihtviisilisest rakendamisest ei piisa ning et me oleme algusest peale alahinnanud liikmeriikide riigivõla reitingute hindamise erinevustest tulenevaid riske.

Nagu meile meenutasite, on praegune mehhanism paika pandud hädaolukorras. Samuti meenutasite meile, et alates 2008. aasta oktoobrikuust, s.t alates maksebilansi toetusvahendi rakendamisest, on mõned siin parlamendis kutsunud üles kaaluma artikli 122 võimalusi. Tegime seda hädaolukorras. Hädaolukord ei ole aga kunagi parim lahendus ning ütlesite, et analüüsite taolise mehhanismi alaliseks muutmise võimalusi käsitlevat ettepanekut. Loodan, et esitate selles valdkonnas julgemaid ettepanekuid, sest euroala ei vaja edaspidi taoliste olukordade vältimiseks mitte ainult head juhtimistava, vaid ka alaliselt kasutatavat mehhanismi.

Järgmiseks ütlen vaid seda, et mul tõepoolest kahju, et eurovõlakirjade asemel otsustasid liikmesriigid kehtestada eriotstarbelise rahastamisvahendi ajal, mil taoliste vahendite toimimine turgudel on kahtluse alla seatud.

Ja lõpetuseks leian ma, et kui vastasite Sharon Bowles’ile Euroopa Investeerimispanga kohta…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Juhataja. – Nii on hea! Kuna meil on veel aega, siis on see parim lahendus – käitume reeglite järgi ja ei võta kelleltki kõneaega ära. Tänan teid mõistva suhtumise eest!

Jätkame eelneva registreerimiseta sõnavõttudega.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) 9. mail otsustasid liikmesriikide rahandusministrid luua Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi. See moodustab osa euro kaitseks ja Euroopa Liidu finantsolukorra elavdamise toetamiseks ettenähtud õiguslike meetmete paketist.

Leian, et uus mehhanism peab võimaldama kiiret ja hästi kooskõlastatud reageerimist, kui mõni riik ei suuda avaliku sektori võlga omal jõul rahastada. Tegelikult aitab see kaasa toetust saava liikmesriigi avaliku sektori rahanduse jätkusuutlikkusele. EL on Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi juba kasutanud kriisiolukorras, milleks ta ei olnud kohaselt valmistunud.

Volinik Barnier! Tahaksin lõpuks esitada teile järgmise küsimuse: vaadeldav mehhanism on loodud ajutiselt, kolmeks aastaks ja arvestades ELi vajadust kriisiolukordades kiiresti reageerida, tahan ma teada, millal muutub see mehhanism teie arvates alaliseks ja millistest allikatest leitakse selle jaoks raha?

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kui mõnes liikmesriigis tuleb ette kriisiolukord, siis ei pea teised ELi riigid neid otseste abipakettidega enam päästma asuma, vaid olema neile hoopis käendajaks. See paistab olevat tõesti hea mõte, kuid ei lahenda mingil juhul põhiprobleemi.

Probleem on nimelt selles, et väga erineva rahanduspoliitikaga ja väga keerukates rahanduspoliitilistes tingimustes tegutsevate euroala riikide ees seisavad juba olemuslikult väga suuri väljakutseid pakkuvad olukorrad. Nii aga lükatakse probleem lihtsalt teise kaela ning tagatise pakkujast saab ise kiiresti võlgnik. Peale selle kerkib küsimus reitinguagentuuride sõltuvusest. Selleks et Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi abil kõige madalama intressimääraga kapitali kaasata, peavad reitinguagentuurid sellele kõrgeima reitingu andma, mis seab aga meie vahendi eriti suurde sõltuvusse USA agentuuridest.

Seega ei ole mingit mõtet asutada avaliku sektori äriühingut, usaldada sellele nii tähtsaid ülesandeid ning panna siis olukorda, kus see on tohutus sõltuvuses erareitinguagentuuridest. Kui aga Euroopa oma reitinguagentuuri asutaks, siis kuidas tagada selle reitingute neutraalsus? Seepärast leian, et vaadeldav meede ei ole piisava põhjalikkusega läbi mõeldud. See võib tekitada jälle olukorra, kus ühed liikmesriigid teiste kulul ja arvel raha kokku laenavad.

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Mind huvitab stabiliseerumisküsimus ja see, kuidas saavutada majanduskasvu. Soovin teada järgmist: kuna 2011. aasta eelarve suhtes läbirääkimised juba käivad, siis kas teile on teada eelarveridu, mille abil saaksime tööhõivele tõelise hoo sisse anda? Kuidas saaksime paremini toetada väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, kust leida rohkem ja paremaid ettevõtjaid? Ma arvan, et just siin peitub stabiliseerumise iva. Kui kasvatame kasumit, siis saame omakorda ümber jagada enam vahendeid ning muuta Euroopa ühtlasi õiglasemaks.

Konkurentsivõime ja uuendustegevuse programm (CIP) on just üks selline meede, millest võiks meile edasiliikumisel tohutu abi olla. Igasugune selle kava vähendamine annab soovitule vaid vastupidiseid tulemusi. Analüüsi käigus võiksime vaadata ka seda, millised eelarveread tööhõivet üldse ei toeta, millised on selles suhtes neutraalsed ning milliste abil uusi töökohti saab luua. Kas teil on selle suhtes ettepanekuid?

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Ma usun, et küsiti ka seda, missugustel tingimustel saab Euroopa Investeerimispank lisaks kehtestatavatele mehhanismidele turgudel raha laenata, ja kas see mõjutab intressimäärasid.

Tahaksin volinikule lihtsalt ühe küsimuse esitada. Kas te ei leia, et selles kontekstis võiksite teie või volinik Rehn teha Van Rompuy töörühmas ettepaneku analüüsida riikide võlgade osalise koondamise ideed? Seda ettepanekut ei ole töörühmas praegu arutusel, kuid väljaspool seda käivad idee üle pingelised vaidlused. Ehk oleks kasulik, kui töörühm võtaks oma ettepanekute väljatöötamisel riikide võlgade osalise koondamise võimalust arvesse.

  Michel Barnier, komisjoni liige. – (FR) Austatud juhataja! Lubage mul teha ettepanek, et Olli Rehn ise vastaks sellele tähtsale eurovõlakirju puudutavale küsimusele, ja samuti neile probleemidele, mille just praegu tõstatas Pervenche Berès. Ta saadab lähipäevil kirjalikud vastused.

Sissejuhatuses mainis Sharon Bowles stressiteste, mis kujutavad endast teste, millega analüüsitakse pankade vastupanuvõimet sündmustele, mis ei ole veel toimunud ja ehk ei toimugi. Peame seepärast täpselt mõistma, milles siin küsimus seisneb, ja meie komisjonis leidsime juba õige alguses, et läbipaistvusest oleks suur abi – seda on nimetanud nii president Barroso kui ka Olli Rehn. Soovitan teil tutvuda selle üsna põhjaliku vastusega, mille president Barroso sellele küsimusele andis!

Othmar Karas mainis üht väga olulist teemat, mis oli jutuks ka ennetust ja ettevaatust käsitlenud eelneval arutelul, nimelt et pankade teod peavad kinni maksma pangad, mitte maksumaksjad. Kinnitan teile, et lisaks minu vastavateemalisele teatisele tuleme 2011. aasta alguses välja õigusakti ettepanekuga, mis näeb ette nimetatud ennetavate või pangakriiside lahendamise fondide loomise, et rakendada saastaja-maksab-põhimõtet ning rõhutada veel üht olulist ideed, mida siinkohal rõhutan, nimelt, et ennetus on alati odavam kui ravi. Othmar Karas, See on siiski ainult üks vahend. Pangakriiside lahendamise fond, panga- või muu maks – need on kõik vaid vahendid teiste kõrval; eesmärgiks aga on tuvastada varakult riskid, et need ei viiks kriisini ja et kriisidest ei saaks katastroof.

Reitinguagentuuridega seoses analüüsime kõiki küsimusi, sealhulgas ka riigivõla reitingut puudutavaid teemasid, mida hetk tagasi mainis Pervenche Berès. Kinnitan teile, et tegutseme nimetatud turu mitmekesistamise nimel, sest praegu on selle koondumine ülemäära suur ning eriti huvitab meid võimalus luua Euroopa reitinguagentuur. Ka neist mõtetest vormitakse 2010. aasta lõpul või 2011. aasta algul õigusloome ettepanekud. Pervenche Berès nimetas ka stabiilsuspakti rakendamist. Jagan teie arvamust selle suhtes, et meil tuleb minna kaugemale. Mõistate ju, et tulime Euroopa finantsstabiilsusmehhanismiga välja erakorralises olukorras. Ütlesin juba ennist, ja see on ka vastuseks Elena Băsescu küsimusele, et töötame alalisemat laadi mehhanismidega ning et komisjon koos Euroopa Ülemkogu eesistuja juhitud töörühmaga ei ole veel otsustanud, millisele õiguslikule alusele hakkab kriisiohje alaline mehhanism tuginema.

Lõpetuseks tahaksin Anni Podimatale nimetada Kreekas tehtut, mida ta ka hästi teab. Peame arvestama ka Kreeka valitsuse seoses sellega võetud väga olulisi kohustusi. Tahaksin teile osutada, et kriis, mis tabas teie kodumaad, aga ka teisi riike, ning taolise kriisi levimise oht annavad tunnistust liikmesriikide ja eriti euroalasse kuuluvate riikide omavahelisest sõltuvusest. Minu arvates rõhutab kriis ka seda, et Euroopal on tarvis otsustavalt näidata valmidust põhimõttelisi reforme teostada, et tagada Euroopa Liidu ja kogu euroala tõrgeteta toimimine. Otsustades 9. mail need kaks vahendit luua, näitas majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, et Euroopa Liit suudab suurtele poliitilistele ja majanduslikele väljakutsetele kiiresti ja tõhusalt reageerida. Siiski usun, et majanduslikku ja eelarvete kooskõlastamist on ilmselgelt vaja tõhustada ja tean kindlasti, et kui asi puudutab liitu, siis suudame kaugemale minna ka sõnast „kooskõlastamine”.

Paul Rübigile tahaksin öelda, et sarnaselt temaga leian ka mina, et oleme praegusest olukorrast oma õppetunnid saanud ja et asi ei ole kaugeltki lõppenud: oleme rääkinud järelevalvest ning nüüd tuleb meil sõnadelt tegudele liikuda ning järelevalve ja reguleerimisega seotud otsused ellu viia ja teha seda alates euro ja Kreekaga seotud ehmatustest; ning see kõik toimub tänu juhtimise ja kooskõlastamisega soetud ettepanekutele ning kriisile reageerimise ja stabiliseerimise süsteemile. Komisjon on tulnud välja ka oluliste ettepanekutega eelarvete jälgimise osas. Arvan, et peame kõike seda tegema, aga peale selle tuleb meil kõneleda kodanikega, kes ootavad, et võtaksime midagi ette majandusliku olukorraga, majanduskasvu ja tööhõivega. Olles maininud järelevalvet, stabiliseerimist, jõupingutusi, reguleerimist ja eeskirju, leian, et ei tohi nimetamata jätta ka Euroopa 2020. aasta strateegia raames tehtavaid kasvu ja tööhõive taastamisele suunatud algatusi.

See on ka põhjus, miks ma siseturu volinikuna pühendan suurt tähelepanu ettepanekule, millega ma tosina oma kolleegiga töötan, millega kavatsen oktoobrikuu aluses välja tulla, ja mis on pühendatud siseturgu reguleeriva õigusakti ideele, eesmärgiga panna Euroopa majanduse põhialus – siseturg – paremini tööle. See on 500 miljonist kodanikust koosnev turg, kus väikeettevõtjatel, keda on suur hulk, kodanikel ja tarbijatel just väga hästi ei lähe. Samas teame, et kui see turg väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, kodanike ja tarbijate jaoks paremini toimiks, võiksime 2% kasvust saavutada sellesama turu ehk iseenda arvelt.

Kokkuvõttes arvan, et meil tuleb seda arutelu jätkata ning samal ajal võtta meetmeid, mis on vajalikud nende küsimuste lahendamiseks, mida meie kodanikud meilt praegu nõuavad.

  Juhataja. – Arutelu lõpuks on majandus- ja rahanduskomisjon esitanud resolutsiooni ettepaneku⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud. Hääletus toimub kolmapäeval, 7. juulil 2010 kell 12.00.

(1) Vt protokoll