Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2733(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

O-0081/2010 (B7-0451/2010)

Arutelud :

PV 07/09/2010 - 17
CRE 07/09/2010 - 17

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :


Istungi stenogramm
Teisipäev, 7. september 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

17. Samasooliste abielupaaride või tsiviilpartnerluse sõlminud paaride diskrimineerimine (arutelu)
Sõnavõttude video
Protokoll
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu järgmistel teemadel:

– suuliselt vastatav küsimus samasooliste abielus või tsiviilpartnerluses elavate paaride diskrimineerimise kohta, mille esitasid komisjonile Cornelis de Jong ja Eva-Britt Svensson Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni nimel, Marije Cornelissen, Raül Romeva i Rueda ja Ulrike Lunacek Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni nimel ning Michael Cashman, Britta Thomsen, Sophia in ’t Veld ja Sirpa Pietikäinen (O-0081/2010 – B7-0451/2010);

– suuliselt vastatav küsimus samasooliste paaride abielude ja tsiviilpartnerluste vastastikuse tunnustamise kohta, mille esitasid komisjonile Claude Moraes, Michael Cashman ja Monika Flašíková Beňová sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni nimel (O-0117/2010 – B7-0459/2010);

– suuliselt vastatav küsimus samasooliste paaride diskrimineerimise, liikumisvabaduse, homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste ning ELi tegevuskava kohta, mille esitasid komisjonile Sophia in ’t Veld, Renate Weber, Niccolò Rinaldi, Sarah Ludford, Sonia Alfano, Cecilia Wikström, Alexander Alvaro ja Gianni Vattimo Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni nimel (O-0118/2010 – B7-0460/2010).

 
  
MPphoto
 

  Cornelis de Jong, esitaja.(NL) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Mina ja minu partner oleme koos elanud üle 21 aasta. Hiljuti kasutasime Hollandis loodud võimalust lasta meie partnerlus ametlikult registreerida. See tähendab, et Hollandis on meil täpselt samad õigused nagu abielus olevatel heteroseksuaalsetel paaridel. Muuseas, me oleksime võinud valida ka abielu, sest ka see võimalus on samasoolistel paaridel Hollandis olemas.

Oletagem, et ma otsustan tööle minna Poolasse ja et mu partner tuleb koos minuga. Sel juhul ei käsitataks meid enam paarina, sest Poola ei ole samasooliste partnerlust veel tunnustanud. Teisisõnu, kui me kasutaksime Euroopa Liidus kehtivat töötajate vaba liikumise õigust, tähendaks see meie jaoks mitmete põhiõiguste kaotamist, näiteks seoses sotsiaalkindlustuse ja pensionidega. Kui abielus olevad heteroseksuaalsed paarid saavad oma staatuse lihtsalt säilitada, siis samasoolised paarid seda teha ei saa. Seega on vaba liikumise õigus piiratud. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon ei väida, et komisjon peaks esitama ettepanekud perekonnaõiguse ühtlustamiseks selles valdkonnas. See küsimus on liikmesriikide otsustada. Me palume komisjonil hoopis esitada ettepanekud tagamaks, et töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate õigused, mis on seotud liikumisvabadusega, oleksid kõigi jaoks ühesugused.

Praegu näib komisjon olevat selliste ettepanekute väljatöötamise suhtes pehmelt öeldes kõhkleval seisukohal. See oligi põhjus, miks me koos kolleegidega otsustasime tänaõhtust arutelu taotleda. Ma loodan siiralt, et volinik saab meile kinnitada, et midagi võetakse selles küsimuses kiiresti ette ning et näiteks sotsiaalkindlustuse ja pensionide valdkonnas on teise liikmesriiki elama asuvatel paaridel ühesugused õigused olenemata sellest, kas tegemist on homoseksuaalse või heteroseksuaalse paariga.

 
  
MPphoto
 

  Marije Cornelissen, esitaja.(NL) Austatud juhataja! Euroopa kodanike vaba liikumine on Euroopa Liidu põhiväärtus. On vastuvõetamatu, et seda väärtust ei ole võimalik kasutada suurel hulgal inimestel: samasoolistel abielus olevatel või partnerluses elavatel inimestel, kelle suhet ei tunnustata paljudes Euroopa Liidu riikides. See ei ole väike tehniline probleem, vaid puudutab kõige tähtsamaid asju inimese elus. Kas ma saan mulle armsad inimesed ja oma väikesed lapsed kaasa võtta, kui lähen tööle teise riiki? Kas minu armastatul on minu äkilise surma korral õigus pensionile või toetusele? See teema on veelgi laiem.

Volinik Reding, kujutlege, et te olete olnud mõne naisega aastaid väga õnnelikus abielus. Te lähete koos Itaaliasse või Kreekasse, kus te olete leidnud väga hea töö. Paar aastat läheb kõik väga hästi, kuid siis juhtub katastroof. Teie armastatud partner satub liiklusõnnetusse ja saab nüüd intensiivravi. Võib juhtuda, et te ei saa teha oma elukaaslast puudutavaid otsuseid, te ei saa isegi tema juures olla ja tema kätt hoida, sest näiteks Itaalias loetakse, et te olete tema suhtes eikeegi ja teil ei ole temaga mingit pistmist.

Austatud juhataja! Mul on hea meel, et üha enam riike lubab samasoolistel paaridel abielluda või sõlmida tsiviilpartnerluse ning kümned tuhanded inimesed on seda võimalust juba kasutanud ja nende arv kasvab pidevalt. Kahjuks on osa liikmesriike maha jäänud. Minu arvates on see kahetsusväärne, kuid meie, Euroopa Parlament, ei saa sundida neid teistele järele jõudma. Küll aga on meil võimalik nõuda tunnustamist, nii et kõik Euroopa Liidu kodanikud saaksid liikumisvabadust tõepoolest kasutada.

Ma paluksin volinik Redingil rääkida, kuidas ta kavatseb meiega koostööd teha, et muuta see reaalsuseks.

 
  
MPphoto
 

  Michael Cashman, esitaja. – Lugupeetud juhataja! Volinik Reding on eeskujulikult võidelnud diskrimineerimise tõkestamise eest. Need kaks sõnavõttu, mida ta täna kuulis, on äärmiselt huvitavad.

Nagu kolleeg de Jong, olen minagi homoseksuaalne mees, kes on tsiviilpartnerluses elanud 27 aastat, kusjuures riik on seda suhet tunnustanud viis aastat.

Nagu enne juba märgiti – kui ma satuksin Itaalias puhkusel viibides õnnetusse, ei oleks mu elukaaslasel isegi mitte õigust otsustada, kas mind tuleks masinate abil elus hoida või mitte.

Just sellistest, väga eraelulistest ja isiklikest põhilistest õigustest on meid puhtalt eelarvamuste tõttu ilma jäetud. On neid, kes ütlevad, et teise liikmesriigi tsiviilõiguse ja teises riigis saadud ning seal tunnustatud ja jõustatud kodanikuõiguste vastastikune tunnustamine ja järgimine kahjustaks liikmesriikide pädevust abielude küsimuses.

See on täielik jama. Ma kardan, et selle argumendi on välja mõelnud need, kes sooviksid leida ükskõik millist ettekäänet, et mitte tagada võrdsust.

Viis liikmesriiki tunnustavad samasooliste abielu. Kaksteist liikmesriiki tunnustavad tsiviilpartnerlust. Kümme liikmesriiki 27st jäävad sellest suurepärasest sallivuse, võrdõiguslikkuse ja mõistmise ringist välja.

Volinik, teie ülesanne on – ja ma tean, et te võtate endale selle ülesande – veenda neid liikmesriike sellesse sallivuse ja mõistmise ringi astuma. Siis on meil tõepoolest vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – mitte ainult osa, vaid kõigi jaoks, sõltumata seksuaalsest sättumusest, soost või soolisest identiteedist.

Poliitikas on nii lihtne juhinduda avalikust arvamusest. Kõige raskem on avalikku arvamust suunata ja eelarvamusi ümber lükata. Kui Euroopa Parlament käitub õigesti ja kui ka teie, volinik, käitute õigesti, siis on meil tõepoolest võimalik Euroopa Liitu muuta ja teha inimeste elu paremaks, mitte ainult iseenda, vaid ka tulevaste põlvkondade jaoks.

Teie seisukohad olid kuulamisel ühemõttelised. Te ütlesite, et teie arvates tuleks ühes riigis omandatud õigusi järgida ka teistes riikides. Mul on siin tsitaat käepärast, aga ma tean, et ma ei pea teile seda meelde tuletama, sest te olete põhimõttekindel naine, kes astub vastu tagakiusamisele ja diskrimineerimisele.

 
  
MPphoto
 

  Sophia in 't Veld, esitaja. – Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Ma vaatasin paar päeva tagasi kanalilt BBC World dokumentaalfilmi mõningate Kaukaasia riikide kohta, kus on tavapärane, et mehed käivad endale pruute varastamas. Kui mees silmab mõnd kena tüdrukut, siis ta röövib selle, viib oma koju, vägistab ta ja teeb temast oma abikaasa. Muidugi on selliste tüdrukute perekonnad sellele väga vastu, sest nende arvates ei peaks sellist otsust saama teha mees, vaid tüdruku isa on see, kes võib otsustada oma tütre meheleandmise.

See oli südantlõhestav dokumentaalfilm. See oli šokeeriv. Miks? Sest meie arvates on partneri, mehe või naise valimine kõige isiklikum ja intiimsem valik, mille inimene elus teeb. See ei ole mehe, isa, venna – ega kindlasti mitte riigi – määrata, kellega inimene tohib või ei tohi oma elu jagada.

Ajaloos on olnud ja tänini on veel riike, kus abielu musta- ja valgenahaliste inimeste vahel on keelatud. Veel üsna hiljuti ei olnud minu kodumaal abielu katoliiklase ja protestandi vahel lubatud – nii juhtus minu vanavanematega –, isegi kui nad armastasid teineteist. On konservatiivseid moslemeid, kelle arvates ei tohiks nende tütred abielluda mittemoslemitega. Selliseid näiteid on palju ja meie arvates on see ülimalt šokeeriv. Ometi on Euroopa Liiduski veel riike, kus on keelatud samasooliste täiskasvanute vabatahtlik abielu.

Ma tean, et mõne inimese jaoks on täiesti uskumatu, et samasoolised inimesed võivad teineteist armastada, kuid see ei olegi siinkohal oluline. Oluline on see, et kõigil Euroopa Liidu kodanikel peaksid olema samad õigused. Euroopa Liidu ega liikmesriikide valitsuste asi ei ole otsustada isiklike suhete üle.

Euroopa Liidul puudub pädevus perekonnaõiguse valdkonnas, kuid nagu Michael Cashman äsja märkis, on viis riiki juba hõlmanud samasoolised paarid abielu reguleerivate õigusaktidega. Veel mitu riiki tunnustavad ühel või teisel moel partnerlust. Vähim, mida me peaksime Euroopa Liidus tegema, on tagada vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine. Me teeme seda moosi ja veini ja õlle puhul, miks me ei tee seda abielu ja suhete puhul?

Ma tahaksin paluda komisjonil asuda tegutsema, et tagada vastastikune tunnustamine nende liikmesriikide vahel, kus on juba lubatud abielu või mingit liiki registreeritud partnerlus, ja esitada meile kava selle kohta, kuidas me jõuame olukorda, kus selliseid suhteid tunnustatakse kõikjal.

 
  
MPphoto
 

  Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! On selge, et Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus kolida vabalt teise liikmesriiki ja seal elada on Euroopa Liidu üks nurgakive. See ei ole üksnes põhiõigus, vaid ka isiklik õigus.

Aluslepingu artikkel 21 on väga selge ja jõustab selle õiguse. Diskrimineerimise, sealhulgas seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeld on Euroopa Liidu üks aluseid ja seda kinnitatakse ka ühe teise dokumendi artiklis 21, nimelt põhiõiguste hartas.

Direktiiv on samasooliste paaride olukorda märkimisväärselt parandanud. Ma tahaksin Euroopa Parlamenti tänada, sest see oli just parlament, kes selle läbi surus. Euroopa Liidu õigusaktis on esmakordselt ette nähtud nii samasooliste kui ka erisooliste paaride õigus Euroopa Liidu piires vabalt liikuda ja elada.

Samas on ilmne, et kui inimestel on õigus vabalt teistesse liikmesriikidesse kolida ja seal elada, siis peavad neil oma teises elukohas olema samad õigused, mis neil on oma esimeses elukohas. Nagu juba öeldud, on liikmesriikidel õigus otsustada, kas nad sätestavad oma õiguskorras registreeritud partnerluse, kuid me näeme, et üha rohkem liikmesriike liigub samasooliste inimeste abielude tunnustamise või lubamise poole.

See direktiiv on väga nüüdisaegne, sest ei tee vahet samasoolistel ja erisoolistel paaridel. Tegelikult on direktiiv selles küsimuses neutraalne. See lubab kirjeldatud olukordi ning võimaldab paaridel end väljendada ja seda õigust kasutada. Selles mõttes ei ole seda direktiivi vaja muuta.

Direktiivi rakendamine praktikas on aga hoopis teine asi. Probleemiks ei ole direktiiv ise, vaid pigem selle tõlgendamine. Komisjoni jaoks on väga selge, et direktiivi kohaldamisel tuleb täielikult austada põhimõtet, mis keelab diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel.

Komisjon peab tagama Euroopa Liidu õiguse nõuetekohase kohaldamise. See tähendab, et komisjon peab jälgima, kas kõnealust direktiivi kohaldades järgivad liikmesriigid põhiõigusi, sealhulgas seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keeldu – harta teada-tuntud artiklit 21.

Komisjoni jaoks on väga tähtis, et kõrvaldataks takistused, mis piiravad liikumisvabadust ja elukoha valimise õigust, ning ta kavatseb jätkata koostööd liikmesriikidega, et tagada direktiivi nõuetekohane kohaldamine.

Te teate, et komisjon on vastu võtnud suunised direktiivi paremaks ülevõtmiseks. Suunised on olemas juba 2009. aasta juulist ja me jälgime nüüd, kuidas liikmesriigid neid praktikas rakendavad.

Komisjon väljendab heameelt Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruande üle, mis käsitleb diskrimineerimist homofoobia ja seksuaalse sättumuse alusel. See aruanne (mis koostati Euroopa Parlamendi taotlusel) sisaldab põhjalikke ja olulisi andmeid homoseksuaalide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste kohta.

Sellised andmed on vajalikud ning ma olen palunud ametil süvendada uurimistööd selles valdkonnas – nagu ma 18. mail, rahvusvahelisel homofoobiavastasel päeval avalikult teatasin –, sest me peame teadma, mis liikmesriikides tegelikult toimub. Eelseisvas harta kohaldamise aastaaruandes, mis esitatakse novembris, käsitletakse diskrimineerimist ja homofoobiat. Võite olla kindlad, et ma kavatsen aluslepinguga komisjonile usaldatud volituste raames sihikindlalt tegutseda.

Te mõistate kindlasti, et mõne liikmesriigi jaoks on tegemist väga tundliku poliitilise ja sotsiaalse küsimusega, sest Euroopas ei mõisteta asju ühtemoodi. Kuid asjaolu, et üha enam liikmesriike tunnustab või on seadusega lubanud abielud, mille puhul partnerite seksuaalne sättumus ei oma tähtsust, on siiski väga hea märk.

Me peame edasi liikuma sammhaaval. Me peame eelkõige oma suuniste alusel veenma liikmesriike neid reegleid aktsepteerima. Paljude jaoks on see väga uudne ja väga ebatavaline. Mõne jaoks on see väga šokeeriv. Me peame edasi liikuma ettevaatlikult, sest me ei taha tegutseda liiga karmilt. Ma usun, et kõik need, kes siin oma kogemustest ja oma südame põhjast sõna võtsid, saavad sellest aru.

Seda öeldes ei pea ma silmas põhiväärtusi, sest need ei ole küsimuse all, vaid seda, et me peame vastupanu osutavaid liikmesriikide veenma samm-sammult neid üldisi reegleid aktsepteerima. Me ei taha, et inimesed hakkaksid võitlema samasooliste abielude, õiguste tunnustamise ja mittediskrimineerimise vastu.

Uurigem aruande põhjalikke andmeid selle kohta, kuidas need asjad eri liikmesriikides ja liikmesriikide eri piirkondades korraldatud on. Ma ei taha, et keegi kahtleks põhialustes – vaba liikumise õiguses, mis ei sõltu seksuaalsest sättumusest ega etnilisest kuuluvusest. Me viime need õigused sammhaaval ellu. See teema ei lähe päevakorrast maha.

Mõni parlamendiliige rääkis väga isiklikest kogemustest ja ma tänan neid. Minu jaoks on väga oluline tunnetada selle küsimuse tundlikku olemust; tegemist ei ole ainult põhimõttelise küsimusega, vaid see puudutab inimeste isiklikku elu. Tänan teid! Olen kindel, et üheskoos suudame olukorda eelseisvatel kuudel ja aastatel muuta.

 
  
MPphoto
 

  Salvatore Iacolino, fraktsiooni PPE nimel. (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Ma kuulasin huviga neid, kes võtsid sõna sel teemal, küsimuses, mis on kindlasti iselaadne ja eriline.

Erinevalt varasemast arutelust, kus me peatusime pikalt teemal, mida on liiga kaua arutatud ja milles on vähe sisu – sõnavabadusel Euroopas –, on praegune küsimus kahtlemata aktuaalne ja konkreetne.

Ma märgiksin, et mõni aeg tagasi, kui võeti vastu Stockholmi programmi puudutav resolutsioon, ei kiidetud parlamendikomisjonis heaks üht muudatusettepanekut, mis oli oma olemuselt sarnane küsimusega, mida me täna arutame. See juhtus ilmselt seetõttu, et Euroopa Komisjoni seisukoht resolutsiooni teksti suhtes – nimelt et austada tuleks iga liikmesriigi rahvuslikku identiteeti ja tundlikkust – oli sama, mida Euroopa Kohus hiljuti ühe konkreetse juhtumiga seoses väljendas ja mille kohaselt ei ole samasooliste paaride abielu keelamise puhul tegemist õiguste rikkumisega.

Mina isiklikult leian, et teatavad olulised seisukohad peaksid olema kaitstud, sest kõike, mis puudutab inimese eraelu, tuleks tõepoolest kaitsta, kuid samal ajal peame pöörama tähelepanu sellele, mida volinik Reding äsja ütles, nimelt et üleminek peab olema järkjärguline ja koosnema väikestest konkreetsetest sammudest tunnustamine poole.

On tehtud palju edusamme, kuid me ei saa eirata arusaama perekonnast, mis meie arvates on loomulik, koosneb mehest ja naisest ning sigitab lapsi, vastandina teisele mudelile, mida me küll arvestame, ent mida suurem osa Euroopa Ühendusest ka tänapäeval perekonnaks ei pea.

 
  
MPphoto
 

  Monika Flašíková Beňová, fraktsiooni S&D nimel.(SK) Ma kuulasin teie sõnavõttu väga tähelepanelikult ning tahaksin tõepoolest kiita teie delikaatset sõnavalikut ja öelda järgmist, ehk ainult kolleeg Iacolino valgustamiseks: asi ei ole selles, nagu tahaks Euroopa Parlament kehtestada või sundida rahvusriike kehtestama registreeritud partnerluste võimalust. Me räägime hoopis teisest asjast – me räägime sallivusest ja sellest, et enamik vastuvõtvaid liikmesriike ei tunnista samasooliste kodanike vahel seaduslikult – ma rõhutan sõna „seaduslikult” – vormistatud abielu või registreeritud partnerlust. Kõik märgid näitavad, et see tähendab vastuolu direktiiviga, mis käsitleb vaba liikumise õigust.

Esmapilgul näib tegemist olevat tehnilis-õigusliku probleemiga, sest direktiivi määratluse kohaselt on Euroopa Liidu kodaniku pereliikmeks abikaasa või partner, kellega kodanik on sõlminud registreeritud partnerluse.

Esimene probleem seisneb asjaolus, et registreeritud partnerite vaba liikumine sõltub sellest, kas vastuvõtva riigi õigusaktide järgi loetakse registreeritud partnerlust abieluga võrdväärseks. Kui ei, siis ei rakendata direktiivi täielikult ja sellega piiratakse partnerite põhilisi inimõigusi.

Teine probleem on järjekindluse puudumine küsimuses, kas mõiste „abikaasa” või „partner” hõlmab ka samast soost partnereid. Vaatamata Euroopa Parlamendi jõupingutustele ei ole komisjon seda segadust direktiivis lahendanud. Siin kerkibki esile tegelik küsimus. See, mis näib olevat õiguslikku ja halduslikku laadi probleem, on tegelikult – nagu te ise märkisite – poliitilise tahte küsimus.

Ma tahaksin uskuda, et komisjon tõlgendab enamiku fraktsioonide selget sõnumit õigesti, sest Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavaga seoses me juba lasime ühe võimaluse kaotsi – või õieti lasi komisjon selle võimaluse kaotsi –, kuid ma loodan, et komisjon tegutseb võimalikult kiiresti ja astub samme kogu potentsiaalse ebaselguse kõrvaldamiseks, mis põhjustab praegu diskrimineerimist ja mille tõttu ei järgita inimõigusi käsitlevate Euroopa õigusaktide mõtet.

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja, sellel arutelul on mõningaid ühisjooni meie tänase varasema aruteluga, milles käsitleti romide väljasaatmist Prantsusmaalt ja enne seda Itaaliast. Euroopa Liidu aluslepingutes ja õigusaktides on kehtestatud suurepärased põhimõtted – mittediskrimineerimine, võrdõiguslikkus, vähemuste õigused, inimväärikus, õigus perekonnaelule ja vaba liikumise õigus –, kuid nende rakendamine liikmesriikides jätab palju soovida ega vasta neile väärtustele ja eesmärkidele. Probleem on selles, et komisjon kui asutamislepingute täitmise valvekoer ja järelevalvaja on liikmesriikide vastutuselevõtmisel liiga sageli kõhklev, isegi kui tegemist on raskete ja väga raskete rikkumistega.

Mul on au esindada Londonit – minu arvates üht Euroopa edumeelsemat piirkonda homoseksuaalide õiguste poolest. Ma ei väida, et minu kodulinn või isegi minu kodumaa oleks vaba homofoobsetest eelarvamustest või homofoobsest diskrimineerimisest, sest samasooliste inimeste abielud ei ole meil veel lubatud, kuid me oleme teinud suuri edusamme. Ent kui minu valijad, kes on sõlminud tsiviilpartnerluse, reisivad või liiguvad ringi Euroopa Liidu teistes liikmesriikides, siis kaotavad nad oma õigused ja õigusliku staatuse – nagu viitasid ka eelkõnelejad – seoses pärimise, maksude ja sotsiaaltoetustega ning koguni õiguse olla käsitatud partnerina.

Valdkonnas, millega ma palju tegelen – Euroopa kriminaalõiguses –, rajaneb kogu süsteem piiriülese vastastikuse tunnustamise põhimõttel, s.t Euroopa Liidu teistes liikmesriikides tehtud seaduslike otsuste tunnustamisel ja rakendamisel. Miks siis ei saa tunnustada seaduslikke otsuseid partnerluse või abielu kohta, kui see valdkond on ometi veelgi täpsem kui moosi ja muude vidinate valdkond, millest rääkis minu sõber Sophie?

Seetõttu ei nõustu ma kogu lugupidamise juures asepresident Redingi arvamusega, et vaba liikumise direktiivi ei ole vaja muuta. Seda on vaja muuta ja sellest on vaja kõrvaldada liikmesriikide poolkaalutlusõigus, mis võimaldab neil diskrimineerida samasoolisi partnereid või abikaasasid, kes liiguvad ühest liikmesriigist teise. Seetõttu tundub mulle, et komisjon peab tegutsema. Isegi kui nõustuda väitega, et tuleb ära oodata muutus ühiskonnas, on meil teatav kriitiline mass olemas. Meil on kriitiline mass liikmesriikide näol, kes seaduse alusel tunnustavad samasoolisi paare.

On aeg kehtestada mõnda teise Euroopa riiki kolivate samasooliste partnerite ühesugune kohtlemine. Ühest hiljutisest huvitavast Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist võis välja lugeda, et see kohus – Euroopa Nõukogu kohus – võib peagi hakata nõudma abielu lubamist samasooliste paaride puhul. Oleks ülimalt irooniline, kui Euroopa Liit jääks tegevusetuse tõttu Euroopa Nõukogu varju, ehkki me väidame, et meie enesemääratlemise standardid on Euroopa Nõukoguga võrreldes märksa eesrindlikumad.

 
  
MPphoto
 

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – Lugupeetud juhataja! Mina usun tõepoolest iga sõna, mida volinik ütles, ja ma ei kahtle, et tema isiklikult usub kõikide Euroopa kodanike vaba liikumise õiguste rakendamisse, olgu need kodanikud siis geid, lesbid, heteroseksuaalid või kes tahes ja olenemata sellest, kas nad on abielus või registreeritud partnerlussuhtes või elavad kuidagi teisiti.

Minu ja kõigi teiste täna sõna võtnute või vähemalt enamiku jaoks on probleemiks teie arvamus, et edasi tuleb liikuda sammhaaval ning et me peame panema liikmesriigid mõistma ja veenma neid eelarvamuste vastu tegutsema. Ma tean, et nii see on, kuid ma arvan ka, et kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides on kodanikud oma valitsusest kaugel ees.

Lubage mul rääkida teile selleaastasest EuroPride’i rongkäigust Varssavis, kus ma osalesin. Ma kõndisin koos umbes 20 000 inimesega – nende seas oli lesbisid, geisid, hetero-, bi- ja transseksuaale – mööda Varssavi peamisi tänavaid. Politsei surus äärmuslikud meeleavaldajad kaugemale, kuhu nad kuuluvadki, ning paljud heteroseksuaalsed kodanikud, näiteks naised, kes koos oma koertega rongkäiku majadest vaatasid, tervitasid meid ja ütlesid, et meie, lesbid ja geid, oleme ühiskonna keskmes ja kuulume põhivoolu. Need võrdsed õigused, mis on sätestatud põhiõigustes hartas, mida te õigesti tsiteerisite, on ette nähtud meie kõigi jaoks.

Nagu kolleeg Ludford ja paljud teised ütlesid, on vaja, et komisjon selle teemaga jätkaks, mitte ei ootaks, et liikmesriigid hakkaksid ehk aegamööda ühel heal päeval tegema seda, mida nad oma kodanike – iga kodaniku – jaoks peavad tegema.

Lubage mul tuua näide enda kohta. 17 aastat ei olnud mul oma kodumaal võimalik oma partneriga registreeritud partnerlust sõlmida; see võimalus loodi mõni kuu tagasi. Kui ma pean kolima teise riiki, näiteks Itaaliasse või Kreekasse, ei taha ma jälle oodata, kuni meie kooselu tunnustatakse, vaid et meil oleks rasketes olukordades võimalik öelda, et me oleme partnerid, me kuulume teineteisele ja tahame teineteise eest hoolitseda. Seega palun ma teil tegutseda. Euroopa Parlamendis on palju neid, kes tahaksid teiega selles koostööd teha.

 
  
MPphoto
 

  Konrad Szymański, fraktsiooni ECR nimel.(PL) Liikmesriigid kohaldavad direktiivi, mida siin on sageli mainitud, omaenda perekonnaõiguse põhimõtete kohaselt. On raske mõista, kuidas see võiks teisiti olla. Vastasel korral kahjustaksid nad oma suveräänsust perekonnaõiguse valdkonnas, ent nende suveräänsus on sätestatud aluslepingutes. Ma arvan, et komisjon võib seda kinnitada. Liikmesriigid, kes ei võimalda samasooliste partnerlust, ei saa tunnustada sellist partnerlust, mis on registreeritud teises liikmesriigis, ja selles ei ole midagi ebatavalist. Ma võiksin siin saalis samahästi nõuda, et Rootsis või Suurbritannias olevate Poola kodanike suhtes kohaldataks Poola või Iiri õigusakte, mis käsitlevad aborte. Meie arvates ei ole sellistes küsimustes mingit vastastikkust, ja ma ei usu, et keegi siin seda nõuaks. Lisaks on viide inimõiguste kaitsmise Euroopa süsteemile erakordselt kohatu argument. Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi ei saa samasooliste inimeste partnerluse õiguslikust tunnustamisest keeldumist pidada diskrimineerimiseks, rääkimata samasooliste inimeste abielu tunnustamisest. Seetõttu on kogu see arutelu taas kord täielik ajaraiskamine.

 
  
MPphoto
 

  Eva-Britt Svensson, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(SV) Austatud juhataja, ma tahaksin kolleeg Szymańskile öelda, et tegemist on siiski diskrimineerimisega. Volinik Reding rõhutas, et Euroopa Liidu nurgakivideks on vaba liikumine ja põhiõigused. Mis puudutab Euroopa Parlamenti, siis ma olen kindel, et enamik meist toetab iga sammu, mille eesmärk on tõkestada diskrimineerimist. See väärib meie toetust.

Kas komisjonil ei ole ka viimane aeg võtta meetmeid, et tõkestada omavahel abielus olevate või tsiviilpartnerluse sõlminud samasooliste inimeste diskrimineerimist? See on asjakohane küsimus, sest Stockholmi programmis rõhutatakse, et vaba liikumise õigus peab kuuluma kõikidele kodanikele. Diskrimineerimise kõiki vorme tuleb vältida. Palun pange tähele, et see hõlmab ka diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel.

Põhimõtted on head, kuid komisjoni Stockholmi programmi tegevuskavast ei leia me mingeid meetmeid, mis tagaksid abielus olevatele samasoolistele inimestele teistega võrdsed õigused. Samasoolised kodanikud, kes on sõlminud abielu riigis, kus see on lubatud, ei saa enam kauem oodata. Neil peab olema õigus kolida teistesse liikmesriikidesse, ilma et neid vastuvõtva riigi kodanikega võrreldes diskrimineeritaks, isegi kui selles riigis kehtivad teistsugused kodanikuõigused.

Euroopa Parlament ja meie kodanikud tahavad komisjonilt vastust ning ma loodan, et see vastus hõlmab tegutsemist kõigile inimestele võrdsete õiguste tagamise nimel, olenemata nende seksuaalsest sättumusest.

 
  
MPphoto
 

  Oreste Rossi, fraktsiooni EFD nimel. (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja kolleegid! Euroopa Liit ei saa võtta endale suveräänsete riikide rolli ega sundida teisi oma tahtmist mööda käituma. Kui te veel ei teadnud, siis Euroopa Liidu motoks on „Ühinenud mitmekesisuses”, teisisõnu – igaüks on oma kodus peremees.

Täna arutatavad Euroopa Parlamendi küsimused on väga sarnased ning nende eesmärk on see, et komisjon paneks liikmesriikidele kohustuse tunnustada samasooliste paaride abielusid ja vältida igasugust diskrimineerimist seoses lapsendamisega. Lega Nordi esindajad ei saa nõustuda sellega, et Euroopa Liit kaaperdab rahvaste õiguse kaitsta oma kultuuri, traditsioone ja juuri.

Traditsiooniline abielu ehk abielu mehe ja naise vahel, kes toovad ehk lapsi maailma, on ainus abielu vorm, mida saab ja tuleb tunnustada. Samasoolised inimesed võivad sõlmida mis tahes muid liite, kuid neid ei saa ega tohi pidada abieluks.

Veelgi rohkem teevad meile muret üleskutsed kolleegidelt, kes esitasid küsimusi seoses lapsendamisega samasooliste paaride puhul. Mis kasvatust need lapsed saaksid? Keegi ei ole selle vastu, kui homoseksuaalsed paarid aitavad näiteks orbe või vaeseid lapsi nn kauglapsendamise kaudu, kuid aidata lastel oma sünnijärgsetes peredes või kodumaal üles kasvada on üks asi, nende lapsendamise taotlemine aga hoopis midagi muud.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

 
  
MPphoto
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE).(ES) Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleeg, kas te võiksite mulle selgitada, kuidas kahjustab mehest ja naisest koosnevat paari see, kui kahest mehest või kahest naisest koosneval paaril on samad õigused nagu neil? Mil moel on samasoolise paari samasugused õigused heteroseksuaalsele paarile kahjulikud? Milles see kahju ja oht seisnevad?

 
  
MPphoto
 

  Oreste Rossi, fraktsiooni EFD nimel. (IT) Austatud juhataja ja kolleegid! Ma ei räägi ohust. Asi on selles, et enamiku itaallaste arvates – ja ma räägin Itaalia nimel – on see vastuvõetamatu, sest see on teistsugune. See, kui niisugune paar on olemas, elab rahulikult oma elu ega nõua midagi sellist, mis on võimalik mehest ja naisest koosneva paari puhul – kes võimaluse korral saab ka lapsi, arvestades Euroopa jätkuvat vananemist –, on hoopis midagi muud.

Ma olen seda varemgi öelnud, et meie arvates saab ametlik abielu olla lubatud vaid mehest ja naisest koosneva paari puhul, sest neil on võimalik lapsi saada. Vananeva Euroopa lõppeesmärk on sünnitada lapsi.

 
  
MPphoto
 

  Crescenzio Rivellini (PPE). - (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Tänane arutelu on seotud Euroopa Ühenduse olemusega: meie liidus elavad erinevate väärtushinnangutega ja erinevate arvamustega erisugused kogukonnad. Nende erinevate väärtushinnangute ühendamise suutlikkus on Euroopa ja Euroopa Parlamendi aluseks. Seetõttu on see arutelu vajalik, ehkki keeruline.

Minu tähelepanu pälvis volinik Redingi arvamus, et rahvarahutuste vältimiseks tuleb meil tegutseda ettevaatlikult.

On õige anda õigused kõigile Euroopa kodanikele, et nad saaksid võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu ja kaitsta oma vabadust, kuid vabadus kuulub kõigile, sealhulgas kogukondadele, kus on tuhandeid aastaid lähtutud arusaamast, et ühiskonna aluseks on traditsiooniline, mehest ja naisest koosnev perekond. Seega tuleb tagada ka vabadus väljendada arvamust, et perekond on mehe ja naise vaheline liit.

Muidugi on kõigil võimalik sõlmida mitmesuguseid liite, kuid me ei saa võrdsustada mehest ja naisest koosnevat perekonda, mis tagab liigi jätkumise, teiste liitudega, kui tahes lugupeetavad nad ka ei oleks.

Arutelu peab muidugi jätkuma, sest Euroopas, mille ühtsuse säilitamisel tuleb austada kõikide väärtushinnanguid, peavad ka sellised rasked, keerulised ja plahvatusohtlikud arutelud püüdlema lahenduse poole. Selle lahendusega peab austama kõiki kogukondi, sest – ja ma pöördun nüüd volinik Redingi poole – me ei tohi mingil juhul lasta sõnal „rahvarahutused” kahjustada Euroopa ühtsust.

 
  
MPphoto
 

  Emine Bozkurt (S&D).(NL) Lugupeetud juhataja! Samasooliste tsiviilpartnerlussuhted ja abielud ei ole kõikides vastuvõtvates liikmesriikides õiguslikult tunnustatud. See ei too mitmekordset diskrimineerimist kaasa mitte üksnes perekonnaga seotud küsimustes, näiteks eestkoste ja pärimisõiguse vallas, vaid ka maksustamise ja sotsiaalsete õigustega seotud küsimustes – justkui oleksid need abielud ja partnerlussuhted vähem ehtsad või vähem tähtsad. Stockholmi programmi raames kavandatud tegevuskava ei sisalda ettepanekut selle probleemi lahendamiseks. Puuduvad konkreetsed uued algatused homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste kaitseks. Te rääkisite siin ilusaid sõnu, öeldes, et kavatsete tegutseda. See teeb mulle suurt rõõmu. Te rääkisite konkreetsetest sammudest – olgugi väikestest konkreetsetest sammudest – ja vajadusest liikuda edasi väga ettevaatlikult, veendes teatud liikmesriike, kellel on selle teemaga seoses probleeme.

Minu esimene küsimus on: kas see juhtub enne teie ametiaja lõppu? Minu teine küsimus on: kas selline ebamugav olukord esineb ka seoses teiste diskrimineerimise põhjustega, näiteks seoses diskrimineerimisega rassi, puude ja vanuse alusel? Ma leian, et julgust on vaja kõikide diskrimineerimise põhjuste puhul, sest need on kõik võrdsed, ja et samal ajal tuleb mõjusalt võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu, olenemata selle alustest.

Lubage mul teha üks ettepanek. Te ütlesite, et ootate Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti novembris esitatavat aruannet, mis käsitleb muu hulgas homofoobiat ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimist. Lubage mul küsida, kas pärast seda aruannet, mis peab hõlmama ülevaadet tegelikust olukorrast, esitate te Euroopa Parlamendile aruande, mis sisaldab teie hinnangut olukorrale ja konkreetseid samme – või soovitavalt suuri edusamme, mida te kavatsete teha.

 
  
MPphoto
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE).(ES) Austatud juhataja! Mul on vedanud, sest olen pärit riigist, kus on viimastel aastatel toimunud suur edasiminek homoseksuaalide õiguste vallas. Arvati, et ka Hispaania peab edasi liikuma aeglaselt ja et Hispaania ühiskond ei ole veel selliseks muutuseks valmis. Kuid see muutus siiski tehti ja midagi hullu ei juhtunudki. Midagi ei juhtunud ja pealegi on inimesed nüüd palju õnnelikumad, sest nad vabanesid hirmust.

Kui samasoolistele inimestele tagatakse õigus abielluda ja teha ühiselt plaane, ei tähenda see, et teised peavad tingimata sama tegema. Asjaolu, et mina võin abielluda mehega, ei sunni teid seda tegema, kuid see annab mulle õiguse seda teha. See annab meile kõigile vabaduse elada sellises Euroopa Liidus, kus need põhimõtted ja õigused on tagatud.

Mul on vedanud, sest ma saan seda teha, nagu ka teised kolleegid. Samas on Euroopa Liidus riike, kus see ei ole võimalik, ja seda ei saa tänapäevases Euroopa Liidus vastuvõetavaks pidada. Me palume, et Euroopa Komisjon ilmutaks samasugust algatusvõimet, mis oli olemas Hispaanias, kui seda vaja oli, ja me palume teil nüüd toetada seda projekti Euroopa Liidus, sest Stockholmi programmi tegevuskavas me seda ei näe. Me palume teilt konkreetset plaani ja tagatisi, et see diskrimineerimine, mida me näeme ja millest me räägime, ei kordu kunagi.

Nagu Hispaania näitas, on see võimalik ainult siis, kui on olemas poliitiline tahe. Kui teil on see poliitiline tahe, siis me toetame teid, kui teil seda aga ei ole, siis me vastandume teile.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

 
  
MPphoto
 

  Crescenzio Rivellini (PPE).(IT) Austatud juhataja! Ma viitan kolleegi sõnavõtule ja küsin: kui Hispaanias pakuti muutusevõimalust ja kui hispaanlased nõustusid selle muutusega, siis miks mitte austada nende riikide väärtushinnanguid, kes soovivad lähtuda teistsugusest arusaamast? Miks te tahate suruda oma otsuseid peale teistele riikidele ja solvata teiste kogukondade väärtushinnanguid?

Euroopa koosneb paljudest kogukondadest ja kui üks neist ei mõista teise väärtushinnanguid, siis ei saa sellest kunagi tõelist Euroopat. Nii et kui me austame Hispaania valikuid, miks ei saa me siis austada teiste kogukondade valikuid?

 
  
MPphoto
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE).(ES) Vastus on see: sest me oleme ja tahame olla Euroopa kodanikud. Meil peab olema võimalik Euroopa Liidus vabalt, samade õigustega liikuda, sest nii on kirjas aluslepingutes. See on aluspõhimõte. Ja ka teine põhjus on väga lihtne: me tahame öelda, et ei ole vaja karta, sest ühiskonnad, mis on ajalooliselt põhinenud mehest ja naisest koosnevatel paaridel, ei lagune koost. Ärge muretsege, maailm pöörleb edasi ja – mis veelgi tähtsam – on palju õnnelikum.

 
  
MPphoto
 

  Joanna Senyszyn (S&D).(PL) On vastuvõetamatu, et Euroopas on riike, kus abielus või partnerlussuhtes olevate inimeste õigused sõltuvad nende seksuaalsest sättumusest. Mõnes liikmesriigis ei saa homoseksuaalid oma partnerlust seadustada ja seal ei tunnustata ka teistes riikides seaduslikult registreeritud partnerlust. Poolas koheldakse homoseksuaalset partnerit teise klassi kodanikuna isegi siis, kui on toimunud tragöödia, näiteks on surnud talle kõige lähedasem inimene. Kuidas teha lõppu seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimisele, kui me kuuleme mõnikord isegi selles saalis skandaalseid homofoobseid avaldusi? Nende avalduste autorid ilmselgelt ei tea, et homofoobia on piinlik haigus, mida tuleks ravida. Lõpetagem inimeste jagamine „paremateks” ja „halvemateks” kodanikeks. Me kõik väärime võrdset õigust sõlmida seaduslik partnerlus, lapsendada, töötada oma erialal ja saada ühtlaselt head haridust, ilma et peaksime varjama oma seksuaalseid eelistusi, ning meil on õigus tunda armastust, uhkust ja õnne.

 
  
MPphoto
 

  Anna Záborská (PPE).(FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! See arutelu näitab, kuidas soo ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise tõkestamise argument pannakse ühte patta töötajate vaba liikumise argumendiga. Sellel on vaid üks eesmärk: sundida liikmesriike tegema põhimõttelisi muudatusi oma riigi tsiviilõiguse traditsioonides, mis hõlmavad perekonna mõistet.

Riikide parlamendid austavad oma kodanike arvamust. 80% kodanike jaoks tähendab perekond eelkõige mehe ja naise vahelist püsivat liitu. Selle arvu avaldas Eurostat, kuid keegi ei räägi sellest. Kui me räägiksime avameelselt asjaolust, et valdav osa kodanikke toetab praegugi mehe ja naise abielul põhinevat peremudelit, oleks see arutelu hoopis teistsugune.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Ma tahaksin kolleeg Záborskált vaid küsida, kas ta on nõus, et jutt ei ole sellest, nagu peaksid liikmesriigid muutma oma abielu reguleerivaid õigusakte, vaid sellest, et nad peaksid tunnustama teistes riikides kehtivate partnerlust ja abielu reguleerivate õigusaktide tulemusi. Siin on põhimõtteline vahe.

Asi on vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamises. Ma palun teistel sõnavõtjatel, kes esinesid umbes samasuguste mõtteavaldustega, mõista, et vastastikuse tunnustamise põhimõte on nüüdseks hästi juurdunud paljudes Euroopa Liidu elu- ja pädevusvaldkondades.

Me peaksime mittediskrimineerimise ja vaba liikumise valdkonnas sama teed minema. See ei tähenda, et liikmesriike sunnitakse muutma oma abielu reguleerivaid õigusakte, vaid nad peavad lihtsalt tunnustama teiste riikide vastavat õigust.

 
  
MPphoto
 

  Anna Záborská (PPE).(FR) Austatud juhataja, ma vastan hea meelega.

Võib-olla ei olegi tegemist liikmesriikide perekonnaõiguse muutmisega, kuid see tähendaks tsiviilseadustiku muutmist. Liikmesriikides tuleks muuta tsiviilõigust. Mõned muudatused viiakse sisse suurte seadustega, teised valitsuse määrustega. Kuid valitsus ja parlament peavad austama kodanike arvamust, ka siis, kui nad võtavad vastu õigusakte, mis ei ole seotud üksnes perekonnaõigusega.

 
  
MPphoto
 

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja, ma ei arvanud, et ma täna õhtul sõna võtan. Mul ei olnud kavas rääkida ja mul ei ole ettevalmistatud sõnavõttu, kuid ma tundsin, et tahaksin öelda paar sõna.

Avalikult homoseksuaalse inimesena leian, et igaühel on õigus armastada seda, keda ta tahab armastada, ja elada oma elu nii, nagu ta tahab – ükskõik kellega koos. Täna sai selgeks, kui õigesti ma tegin, et lahkusin Vaba ja Demokraatliku Euroopa fraktsioonist ja jätsin seljataha nende fašistlikud vaated – näiteks nende Itaalia delegatsiooni seisukohad, mis pärinevad 19. sajandist. Ma meenutan Euroopa Parlamendile, et nende hulka kuuluva Treviso linnapea sõnul tuleks nende linn homoseksuaalidest puhastada.

Avalikult homoseksuaalse inimesena ja poliitikuna olen ma mõnikord veidi peljanud võtta sõna oma veendumuse eest, mis on seotud homoseksuaalide võrdsete õigustega, sest ma ei taha, et mind teataks ainult homoseksuaalina. Ma tahan edendada seda, millesse ma usun. See on kahtlemata võitlus diskrimineerimise vastu, mis endiselt meie liikmesriikides aset leiab.

Muidugi, kui inimesed ühinevad Euroopa Liiduga – on korraldatud palju rahvahääletusi, mille tulemusena inimesed ühinesid Euroopa Liiduga –, siis ühinevad nad ka nende õigustega. Kõik teavad, et ma pooldan liikmesriikide pädevust, kuid nagu Sophia in ’t Veld ütles, läheb see teema liikmesriikide pädevusest kaugemale. Küsimus on põhilistes inimõigustes. Kuigi mina olen Euroopa Liidu vastu, leian ma, et kui te lasete riigil liiduga ühineda, siis peab riik ühinema ka liidus kehtivate õigustega. Niisiis, millal te need õigused jõustate? Kas me oleme võrdsed või ei ole?

 
  
MPphoto
 

  Sophia in 't Veld (ALDE). – Lugupeetud juhataja, ma teen lühidalt. Tahaksin esitada küsimuse Itaalia kolleegile – ma vabandan, et ei tea tema nime –, kes palus, et teised liikmesriigid aktsepteeriksid tema kodumaa väärtushinnanguid.

Selle arutelu teema ei ole teiste riikide väärtushinnangute aktsepteerimine, vaid teiste riikide seaduste aktsepteerimine. Ja ma tahaksin küsida sellelt kolleegilt, kas ta on valmis tunnustama teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seadusi.

 
  
MPphoto
 

  Crescenzio Rivellini (PPE). - (IT) Ma viitan vastuseks vaid Euroopa Kohtu 2008. aasta lahendile, milles väidetakse risti vastupidist sellele, mida teie ütlesite. See pakkus liikmesriikidele võimalust võtta sellistes olukordades vastu oma õigusaktid, mis tähendab, et nad ei pea arvestama selliseid arutelusid nagu tänane.

Niisiis viitan ma Euroopa Kohtu 2008. aasta lahendile.

 
  
MPphoto
 

  Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Minu jaoks on asi lihtne, sest õigusaktid on väga selged. Õigusaktides on ette nähtud diskrimineerimise keeld, vaba liikumise õigus ja vastastikune tunnustamine.

Lubage mul rõhutada järgmist. Kui samasoolised inimesed on riigis A sõlminud seaduslikult tunnustatud partnerluse või abielu, siis on neil õigus – ja see on põhiõigus – sellesama staatusega minna riiki B. Kui nad seda teha ei saa, on tegemist Euroopa Liidu õiguse rikkumisega, ja siin pole midagi arutada. See on täiesti selge ja me ei pea selles kahtlema.

Selline on Euroopa Liidu õigus praegu ja te võite arvestada minu abiga selle õiguse jõustamisel. Kuid siiski, see on vaid õigus. Tegelikkus võib riikides olla teistsugune, ja me peame seda tegelikkust muutma. Seepärast olen ma öelnud, et me korraldame liikmesriikidega tehnilisel tasandil kahepoolseid kohtumisi, et näha, kuidas saaksime muuta seda, kuidas nad kohaldavad reegleid, mis õiguslikus mõttes on väga selged. Lubage mul siinkohal teiega mitte nõustuda, paruness Ludford. Me oleme tavaliselt oma mõttekäikudes ühel meelel, kuid praegusel juhul see nii ei ole.

Vaba liikumise direktiiv ei anna liikmesriikidele kaalutlusõigust diskrimineerimiseks – sellist õigust ei anna ükski Euroopa Liidu direktiiv. Me ei tohiks lasta kujuneda eksiarvamusel, nagu oleks diskrimineerimine tegelikult lubatud. Me peame põhimõtetest väga kindlalt kinni pidama. Arvan, et selles oleme ühel meelel, kas pole?

Nii et minu jaoks ei saa olla mingit kahtlust alustes, millele on rajatud meie õigussüsteem, ega selles, kuidas neid aluseid tuleb tõlgendada. Me püüame teha kõik, et meie õigust rakendataks kõikjal nii, nagu see on kirja pandud, ja ma seisan selles teie kõrval.

Siin küsiti, millal see juhtub. Nüüd kohe! Mitte viie ega kümne aasta pärast. Ma ei tea, kuidas on mõttelaad eri liikmesriikides muutunud. Võin teile rääkida vaid sellest, mida ma poliitikuna olen mitme aastakümne vältel kogenud. Mõnikord on valitsused oma rahvast ettevaatlikumad. Ma ütlen seda lähtuvalt oma isiklikust kogemusest seoses Euroopa Parlamendiga. Mõnikord reageerivad inimesed väga loomulikult ja rahulikult, ent valitsuse arvates on tegemist ülisuure probleemiga.

Ma püüan panna valitsusi seda mõistma. Kui mõistmist ei teki, tuleb rakendada karmimaid meetmeid.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Elisabetta Gardini (PPE), kirjalikult. (IT) Keegi ei saa eitada, et mittediskrimineerimine on üks põhiväärtusi. Samuti ei saa keegi eitada, et partnerivalik kuulub isiklike vabaduste hulka. Sellegipoolest sekkub Euroopa Liit valdkondadesse, kus tal puudub igasugune pädevus. Meie jaoks põhineb pere mehe ja naise abielul. See on sätestatud Itaalia põhiseaduses. See on meie õigussüsteemi aluspõhimõte, meie õigussüsteem peegeldab aga Itaalia rahva kultuuri, traditsioone ja väärtushinnanguid. Me peame meeles pidama ka seda, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele, mida kinnitati Lissaboni lepingus, ei saa Euroopa Liit sekkuda liikmesriikide pädevuses olevatesse küsimustesse, näiteks perekonnaõigusesse. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 9 on sätestatud: „Õigus abielluda ja õigus luua perekond tagatakse nende õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt.” Seega vastutavad selle küsimuse eest liikmesriigid. Igal riigil on õigus kaitsta oma rahvuslikku identiteeti ja veendumusi teiste riikide kõrval, kes kuuluvad rahvusvahelise üldsuse hulka. Sedasama ideed väljendab ka Euroopa Liidu moto „Ühinenud mitmekesisuses”.

 
  
MPphoto
 
 

  Debora Serracchiani (S&D), kirjalikult. (IT) Samasooliste paaride suhtes kohaldatav õiguslik raamistik on Euroopa Liidus väga mitmekesine ja eri liikmesriikide vahel on põhimõttelised erinevused. Samasooliste paaride diskrimineerimist tuleb ette peaaegu iga päev ning seetõttu on vaja tagada, et järgitaks direktiive 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ, mis käsitlevad usutunnistuse, puude ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise tõkestamist. Euroopa Liit peab tegema suuremaid jõupingutusi, et kindlustada samasoolistele paaridele heteroseksuaalsete paaridega võrdsed õigused, kui nad siirduvad Euroopa kodanike vaba liikumist käsitleva direktiivi alusel õppima või töötama mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika