Istungi stenogramm

Kolmapäev, 6. oktoober 2010 - Brüssel

1. Istungjärgu jätkamine

ISTUNGI JUHATAJA: Jerzy BUZEK
president

(Istung algas kell 15.00)

  President. – Kuulutan neljapäeval, 23. septembril 2010 katkestatud Euroopa Parlamendi istungjärgu taasalanuks.

2. Eelmise istungi protokolli kinnitamine (vt protokoll)

3. Presidentuuri avaldused

  President. – Esmaspäeval leidis Ungaris aset riigi ajaloo suurim katastroof. Hoidlast lekkinud väga mürgine punane muda nõudis vähemalt kolm inimelu. Mitusada inimest on ka viga saanud. Ma soovin Euroopa Parlamendi nimel avaldada kaastunnet õnnetuse tõttu elu kaotanud inimeste perekondadele ning kannatanutele.

Head kolleegid, kaasparlamendiliikmed! Homme on oluline aastapäev – möödub neli aastat Anna Politkovskaja mõrvamisest. Me peame meeles, et ta pühendas oma elu Põhja-Kaukaasias valitseva olukorra kohta tõe paljastamisele. Me teame kui oluline on sõltumatu ajakirjanduse roll igas ühiskonnas. Me austasime Anna Politkovskaja kindlameelsust võitluses ajakirjandus- ja sõnavabaduse eest, nimetades Brüsseli pressikeskuses ühe konverentsisaali just tema järgi. Tema ohvri mälestamisel ei unusta me ka teisi ohvreid, mida on toonud Natalja Estemirova, Anastasia Baburova, inimõiguste advokaadid Stanislav Markelov ja Sergei Magnitski ning paljud teised. Nende surmade eest vastutavaid isikuid ei ole ikka veel tabatud. Me julgustame Vene võime näitama üles oma täielikku pühendumust õigusriigi põhimõtete tagamisele ning Põhja-Kaukaasia piirkonnas seadustele allumatuse ja karistamatuse lõpetamisele.

(Aplaus)

10. oktoobril tähistame ülemaailmset surmanuhtlusevastase võitluse päeva. Ma kordan taas Euroopa Parlamendi palvet kehtestada moratoorium surmanuhtluse kasutamisele kõikides maailma riikides. Surm ei saa kunagi olla õigusemõistmise viisiks. Meil on hea meel selles vallas toimunud muutuste üle sellistes riikides nagu Venemaa, Burundi ja Togo Vabariik, kuid kahjuks rakendatakse surmaotsuseid ikka veel Jaapanis ja USAs.

Me usume, et nendes demokraatlikes riikides avaliku mõttevahetuse pidamine võib tuua selles olukorras kaasa muutusi. Kõige suuremat muret tunneme aga Hiinas ja Iraanis rakendatud surmaotsuste arvu üle. Me pöördume nende riikide valitsuste ja võimude poole palvega lõpetada sellise praktika kasutamine.

(Aplaus)

4. Parlamendi komisjonide ja delegatsioonide koosseis (vt protokoll)

5. Suuliselt vastatavad küsimused ja kirjalikud deklaratsioonid (esitamine) (vt protokoll)

6. Nõukogu edastatud kokkulepete tekstid (vt protokoll)

7. Parlamendi seisukohtade ja resolutsioonide vastuvõtmisele järgnev tegevus (vt protokoll)

8. Tööplaan

  President. – Esimeeste konverentsi koosolekul, mis toimus neljapäeval, 23. septembril 2010 vastavalt kodukorra artiklile 140, koostatud päevakorra projekti lõplik versioon on välja jagatud. Kokkuleppel fraktsioonidega soovin teavitada täiskogu järgmistest muudatusettepanekutest.

(Enamik fraktsioone, mõnel juhul isegi otsustav enamus, oli nende muudatuste poolt)

Kolmapäev

Lisada päevakorda uus punkt: nõukogu ja komisjoni avaldused Lissaboni lepingu sotsiaalsätete kohta pärast ühisarutelu bioloogilise mitmekesisuse üle.

Eemaldada päevakorrast merel kaotsi läinud konteinereid ja kahju hüvitamist käsitlev suuliselt vastatav küsimus.

Neljapäev

Hääletused algavad kell 11.30.

Eemaldada päevakorrast hääletus Vladimír Maňka koostatud raporti 2. osa üle, mis käsitleb paranduseelarve projekti nr 2/2010, kuna nõukogu ei ole võtnud vastu seisukohta selle küsimuse suhtes ja seega ei saa seda arutelu pidada.

  Corien Wortmann-Kool, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud president! Fraktsioonil EPP on alati hea meel täiskogu istungitel sotsiaalsetel teemadel kasulike ja põhjalike arutelude pidamise üle, kuid need peavad olema hästi ettevalmistatud.

Seepärast otsustati esimeeste konverentsil häälteenamusega, et sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni ettepanekut Lissaboni tegevuskavas üldhuviteenuste ja Lissaboni lepingus avalike teenuste arutamise kohta arutatakse esmalt tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis. Me oleme selle poolt, kuna tegemist on väga keerulise teemaga.

Ma saan aru, et pealkiri on muutunud ja liberaalid on oma seisukohta muutnud, kuid selle probleemi olemus on ikkagi väga keeruline ning me siiski soovime selle esmast arutamist tööhõivekomisjonis, kuna tegemist on väga olulise ja keerulise aruteluga. Me ei soovi sellele vastu seista, vaid see on põhjus, miks kavatseme selle teema üle hääletamisest hoiduda.

  President. – Corien Wortmann-Kool, tänan teid teie selgituse eest! See tähendab, et see punkt on lisatud päevakorda, kuid Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon hoidub hääletamisest. Enamik teisi fraktsioone soovis selle punkti päevakorda lisamist.

(Tööplaan kinnitati)

(Istung katkestati mõneks minutiks)

9. Pidulik istung – Timor-Leste

  President. – Austatud president! Tere tulemast Euroopa Parlamenti! Tere tulemast taas, pärast 18 aastat!

Järgmine päevakorrapunkt on Timor-Leste Demokraatliku Vabariigi president José Ramos-Horta kõne.

Mul on suur au ja hea meel tervitada president José Ramos-Hortat! Mõned siin istungisaalis viibijaist mäletavad tema 18 aasta tagust visiiti. Tookord kõneles ta Timor-Lestes valitsevast olukorrast meie inimõiguste allkomisjonis. Sellel ajal oli vaba Timor-Leste ikka veel ainult plaanide tasandil olemas ning vaid vähesed julged inimesed, opositsiooni juhid, suutsid selliseid unistuslikke plaane edasi arendada. Opositsiooni esindaja ja aktiivse liikmena oli ta meile siin Euroopa Parlamendis eelkõige vaba Timori propageerijaks ja visiooniloojaks. Olemas oli viiepunktiline rahuplaan: Indoneesia sõjaväe väljaviimine, inimõiguste taastamine, poliitvangide vabastamine, ÜRO vägede positsioonidele paigutamine ja lõpuks 1999. aastaks kavandatud referendum. Demokraatlik ühiskond kiitis selle suurepärase plaani heaks. 1996. aastal said president José Ramos-Horta ja Carlos Felipe Ximenes Belo Nobeli rahupreemia ning kolm aastat hiljem sai Timor-Leste praegune peaminister Xanana Gusmão meie enda Sahharovi auhinna.

1999. aastal Timor-Lestes korraldatud referendumi tulemuseks oli Timori iseseisvuse toetamine. See oli algus raskele teekonnale vaesuse vastu võitlemisel ja Timor-Lestes sugugi mitte lihtsa lepituse edendamisel, samuti usaldusväärsete asutuste rajamisel ning lõppkokkuvõttes kodanike huvides tegutsemisel ja kodanikuühiskonna loomisel. Euroopa Parlament toetas kindlalt Timor-Leste presidendi ja asutuste tööd. Täielikud õigused iseseisvumiseks taastati kolm aastat hiljem, 2002. aastal. José Ramos-Horta visioon ja kogemused on olulised, ja mitte ainult Timor-Lestes. Täna reisib José Ramos-Horta palju ringi, külastab paljusid arengumaid mitmetel kontinentidel ja näitab inimestele, et ka vaeste riikide jaoks on olemas pääsetee ning nad saavad otsast peale alustada ja oma kodanikele parema elu ja tuleviku tagada.

Austatud president! Mul on väga hea meel teid tervitada ning kutsun teid kõnet pidama!

  José Ramos-Horta, Timor-Leste Demokraatliku Vabariigi president. – Austatud president! Head kolleegi! Ma alustan ingliskeelsete märkustega ja lähen seejärel üle portugali keelele ning lõpetan jälle inglise keeles.

Ma saaksin teie poole pöörduda viies eri Euroopa keeles, kuid et ennast mitte segadusse ajada, siis jään ma ainult kahe, inglise ja portugali keele juurde.

Ma olen tänulik au eest kõneleda sellele auväärsele asutusele – Euroopa rikkaliku kultuurilise mitmekesisuse, selle demokraatliku poliitilise kultuuri ja asutuste kehastusele. Minu imetlus Euroopa ja teie rajatud asutuste üle, teie teekonna üle killustatusest, rivaalitsemisest ja sõdadest ühtsuse, partnerluse, rahu, demokraatia, kaasatuse ja heaolu saavutamiseni, aga ka imetlus teie sügava usu üle rahvastevahelisse solidaarsusesse pani mind kui Nobeli rahupreemia laureaati esitama Euroopa Liitu ja Euroopa Komisjoni 2008. aastal Nobeli rahupreemia kandidaadiks.

Ühes maakera servas on ainsa püsiva ülivõimu ülekaalukas mõju ja vari. Teises servas on aga Aasia koos kahe esile kerkiva gigandiga, mis kõrguvad kogu ülejäänud piirkonna kohal. Selle vahele võiks jääda Euroopa sild – sild, mis võiks ühendada kõiki uues partnerluses rahu ja heaolu saavutamise nimel. Selline kaasatud Euroopa ulatub Portugali rannikut uhtuvast kaunist Atlandi ookeanist kuni vana mandri servani, kust algab Aasia.

Siin kõneldes olen ma eriti tänulik sellele auväärsele asutusele, paljudele selle austatud liikmetele, Euroopa Komisjonile ja eriti selle presidendile, meie sõber José Manuel Durão Barrosole, kes on meid meie pikal vabaduseotsingu teekonnal enam kui kolme aastakümne vältel toetanud.

Noore poliitikuna ja diplomaadina, esmalt Portugali riigisekretärina, seejärel välisministrina ning hiljem peaministrina, oli ta arukas ja kirglik Timor-Leste, aga ka Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika toetaja.

Ma ei täidaks aga oma kohust, kui jätaksin tänamata paljud teised Euroopa Parlamendi liikmed, kellest mõned ei ole enam siin pöördumatu vananemisprotsessi tõttu, millest ei ole meil kellelgi pääsu.

Me leidsime kogu sellest asutusest, nii vasak- kui ka parempoolsetelt fraktsioonidelt toetust, kui te korraldasite meile foorumi, samal ajal kui keegi teine ei andnud meile hääleõigust.

Näiteks olid just kõikide Euroopa Parlamendi fraktsioonide Portugalist pärit liikmed need, kes andsid 1990ndatel osa oma enda teenistusest inimesele, kes on täna meie välisminister – dr Zacarias da Costale. Ta oli siin viis aastat Timori vastupanuliikumise esindajana ning just Euroopa Parlamendi nii vasak- kui ka parempoolsete fraktsioonide Portugalist pärit liikmed andsid meile igakuiselt rahalist abi, et saaksime Brüsselis oma kontorit töös hoida.

Just see asutus andis ka meile esmakordselt maailmas passi, isikutunnistuse, esindades Timor-Lestet parlamendis, et kaitsta Timor-Leste loomist.

Seega valdab mind siia tagasi tulles teie kõigi suhtes tohutu tänutunne.

Lubage ma lähen nüüd portugali keelele üle ning käsitlen aastatuhande arengueesmärkide teemat, räägin teile, kuidas meil minu koduriigis läheb ning mida me rahvusvaheliselt üldsuselt meie ja teiste abistamiseks ootame.

(PT) 2000. aastal ei olnud Timor-Leste iseseisev riik ning alles 2004. aastal aastatuhande arengueesmärkide kohta oma esimese raporti esitamisega seadsime esimesed eesmärgid.

Viimased kolm aastat on Timor-Lestes valitsenud tõeline rahu, mis on võimaldanud meil saavutada tugeva majanduskasvu: üle 12% aastas; vähendada vaesusmäära kahe viimase aastaga 9%; vähendada imikusuremust ja suremust alla viieaastaste laste seas juba praegu 2015. aastaks seatud eesmärkide tasemele; koolidesse värbamine suurenes 2007. aasta 65%-lt 2009.–2010. aastal 83%-le; ning tänu Timor-Leste ja Kuuba ühisprogrammile on ka täiskasvanute kirjaoskamatus järk-järgult vähenemas.

Eeldatavasti on Timor-Lestes kirjaoskamatuse probleem kahe või kolme aasta pärast täielikult lahendatud. Umbes 30% riigieelarvest eraldatakse tervishoiule ja haridusele. Sellise muutuse taga on sotsiaalprogrammide agressiivne riiklik rahastamine, näiteks otsesed rahalised toetused vanuritele, leskedele, puuetega inimestele ja veteranidele, aga ka kindlameelsed jõupingutused haritavate alade laiendamiseks ja toiduainete tootmise suurendamiseks.

Me oleme viimistlemas oma strateegilist arengukava 2010–2030, mis võimaldab meil vabastada oma rahvas sajanditepikkusest vaesusest ja tõsta nende elatustase 2030. aastaks kõrgema keskklassi tasemele.

Meie naftavarude haldamise suhtes on mul hea meel öelda, et Extractive Industries Transparency Initiative liigitas oma 2010. aasta 1. juuli raportis Timor-Lesteri selle tugevuse, läbipaistvuse ning maagaasist ning naftast saadud tulude haldamise tõhususe poolest Aasias esimeseks ja kogu maailmas kolmandaks.

Umbes 30% meie parlamendiliikmetest on naised. Naised on meil ka mitmetel juhtivatel positsioonidel, näiteks rahandus-, justiits-, sotsiaalse solidaarsuse jt ministrite ning ka riigiprokuröri ametikohtadel. Meil on ka alaline noorteparlament, kus on 130 äsja üleriigiliselt valitud liiget. Sinna parlamenti valitud noored on vanuses 12–17 eluaastat. Me oleme alati soovinud, et noorteparlamendis oleks sooline tasakaal. Meie ootused said isegi ületatud: noorteparlament koosneb 68st naissoost ja 62st meessoost liikmest.

Timor-Leste on uhke, et on vastu võtnud ühe maailma humanistlikemast põhiseadustest, milles surmanuhtlus on keelatud ja maksimaalne vanglakaristus on 25 aastat; meil ei ole eluaegseid vanglakaristusi. Me oleme ratifitseerinud kõik peamised rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad lepingud. Me oleme esitanud asjakohastele asutustele juba kaks raportit lepingute kohta ning teeme ka edaspidi jõupingutusi kõikide inimeste puhul inimõiguste, vabaduse ja väärikuse austamise veelgi kindlamaks tagamiseks. Meie põhiseadus tunnustab rahvusvahelise õiguse ülimuslikkust riigisiseste seaduste üle; teisisõnu peavad meie seadused olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Teie lahkel loal lähen ma nüüd tagasi inglise keelele üle.

Nüüd käsitlen kliimamuutuste teemat, kuid teen seda ajalise piirangu tõttu ilmselt vaid väga põgusalt.

Samal ajal kui on teada tõsisai, et rikkad ja mõjuvõimsad riigid andsid suurima panuse maailma majanduse allakäigule, tunnistame, et viimase 200 aasta jooksul aset leidnud edusammud teaduse, tehnoloogia ja tööstuse alal on toonud tohutut tulu kõigile, isegi kui nende tulude jaotumine on olnud ebavõrdne.

Meie arengumaades ei peaks aga süüdistama rikkaid ja mõjuvõimsaid riike kõige halva pärast, mis meie planeedile on tehtud. Me peame tunnistama oma vastutust meie metsade, järvede, jõgede ja merede hävitamise ees. Aasial ei ole kliimaprobleemi lahendamisel USA ja Euroopaga võrreldes väiksem kohustus. Me moodustame peaaegu poole kogu planeedi elanikkonnast. Ainuüksi sellega avaldame maale, mineraalainetele, metsadele ja veele tohutut survet. Oma majanduse tänapäevastamiseks ja sadade miljonite Aasias elavate vaeste elujärje parandamiseks kasutame üha enam Maast saadud energiat. Paljud Aasia uued majandusjõud ületavad nüüd ka ookeane, otsides energiat mujalt – Aafrikast ja Ladina-Ameerikast.

Seepärast kutsub Timor-Leste koos Maldiividega – kaks väikseimat Aasia riiki – üles säästva arengu kohta Aasia ühist tegevuskava koostama, mille pidepunktid on keskkonnakaitse ja taastamine, maa- ja veemajandus, kõikidele inimestele tervishoiu ja hariduse tagamine ning vaesuse ja kirjaoskamatuse kaotamine.

Mul on üleskutse rikastele ja mõjuvõimsatele riikidele. Nad peaksid endalt küsima, kas nad on täitnud telekaamerate ees antud lubadusi ja kas hiljutised strateegiad on olnud mahajäämuse ja äärmise vaesuse vastu võitlemisel ikka tõhusad.

Liiga sageli on süüdistatud arengumaade juhte selles, et olenemata väidetavast rikastelt riikidelt saadud lahkest arenguabist ei ole suudetud rahva elujärge parandada.

Abiandjad peaksid aga ka poliitikat õiglaselt ja kriitiliselt analüüsima. Me teame, et USA, Euroopa ja Jaapani elanike seas on siiras solidaarsustunne kaasinimeste vastu maailma vaesemates piirkondades, kuid abiandjad peavad ka lihtsustama pikka, koormavat, liigset, raiskavat, ülearust ja bürokraatlikku paberimajandust, mis heidutab ning uputab meid kõiki meie riikides enda alla.

(Aplaus)

Abiandjad peavad investeerima maaelu arengusse, põllumajandusesse, toiduga kindlustatusse, vee- ja sanitaaroludesse, teedesse, tervishoidu ja haridusse lubatud rahast rohkem. Riiklike asutuste ja demokraatlikult valitud juhtide positsiooni tugevdamiseks peavad abiandjad pakkuma rohkem otsest valdkondlikku eelarvetoetust, et aidata neil rahvale teenuseid ja arenguvõimalusi pakkuda.

On heidutav, et ainult vähesed rikkad riigid on suutnud täita eesmärki anda 0,7% rahvamajanduse koguproduktist arenguabiks. Samal ajal ununevad rahvusvahelistel konverentsidel filmistaaride ja rokklauljatega kõrvuti tähelepanu keskpunktis olles antud lahked lubadused enamasti kohe kui Hollywoodi eesriie langeb ja prožektorid kustuvad.

Veelgi heidutavam on näha, kui kiiresti ja lihtsalt leitakse kümneid miljardeid dollarid hättasattunud pankade, kindlustusfirmade, petturlike kinnisvarafirmade ja iganenud autotööstuste päästmiseks, ning kuidas makstakse kümnete miljonite dollarite eest preemiaid ebakompetentsetele isikutele ja majandusliku hävingu eest vastutavatele kelmidele – ja ometi on kümnetele välise arenguabi suurendamise taotlustele vastatud suure vastuseisuga.

Me usume, et üheks mõistlikuks ja ausaks viisiks finantskrahhi tagajärjel kannatavaid riike abistada oleks vähimarenenud riikide ja arengumaade hulka kuuluvate väikeste saareriikide võlgade kustutamine ning võlgade restruktureerimine võlglasriikide puhul, mis seisavad silmitsi tohutute sise- ja välisprobleemidega – nagu ebastabiilsus, kliimamuutused ja ekstremism – paljudes kohtades maailmas, eriti Lõuna-Aasias ja Ida-Aafrika järvede piirkonnas.

Timor-Leste on selles mõttes heas olukorras, et meil ei ole ühtegi senti välisvõlga, mispärast ei ole ka meie pöördumise ajend omakasupüüdlikkus. Tegelikult võib 2010. aasta majanduse aastaraamatut – taskuformaadis variandi – avades sealt päris huvitavaid andmeid leida. Timor-Lestel on täna oma SKP suhtes kõige suurem eelarveülejääk maailmas ning mitte ühtegi senti välisvõlga. Sellest olenemata tunneme solidaarsust nende riikide suhtes, kes on aastakümnete vältel sattunud sellistesse võlgadesse, mida nad nüüd tagasi maksta ei suuda ja mille lõksu on sattunud sajad miljoni inimesed üle maailma. Kui on olnud võimalik peaaegu üleöö saada kokku miljardeid dollareid hättasattunud pankade ja kindlustusfirmade päästmiseks, siis peab olema ka moraalne kohustus ja poliitiline tarkus palju väiksema summa leidmiseks, et täita arenenud maade kohustusi vaeste, kolmanda maailma riikide ees, et tasakaalustada mõni ebavõrdsus, mida on tänapäevases maailmas kõikjal.

Kõneledes täna siin suure tänutundega teie – Euroopa Parlamendi, Euroopa liidrite ja kõigi meie arengupartnerite – vastu, soovin alandlikult tunnistada ka meie ebaõnnestumisi ja puudusi. Timor-Lestes ja paljudes teistes arenguriikides ei tohiks me vahetada ära rolle, manitsedes läänemaailma kättemaksuks aastakümnete jooksul meie kohta kõlanud manitsuste eest, vaid peaksime ka peeglisse vaatama ja oma küsimustele ise ausalt vastama. Mida oleme ise ette võtnud, et oma sadu miljoneid inimesi äärmisest vaesusest välja aidata? Me saame seda teha. Me kõik saame tegutseda paremini, nii Timor-Lestes kui ka kõikjal mujal.

Me oleme viimase kolme aasta jooksul tohutuid edusamme teinud. Meie riik on olnud iseseisev ainult kaheksa aastat. Ma avaldasin teile mõned arvud, kuid on ka paljud teised saavutuste valdkonnad, mis ei ole arvuliselt väljendatavad. Need ei ole küll mõõdetavad, kuid on täpselt sama olulised. Meil on õnnestunud ravida oma ühiskonna haavu, eri kogukondi lepitada ning ravida haavu, mis on tekkinud meil Indoneesiaga, kellega meil on 24 aasta pikkune traagiline ajalugu. Täna valitseb Timor-Leste ja Indoneesia vahel parim suhe, mis naaberriikide vahel võib olla. Meil on õnnestunud luua häid suhteid kogu piirkonnaga. Me oleme loonud diplomaatilised suhtes üle 100 riigiga. Need on arvuliselt väljendamatud ja mõõdetamatud saavutused. Vaatamata 24 aasta pikkusele okupatsioonile ei pea meie rahvas kellegi vastu vimma.

Sellised on meie uskumused ja veendumused. Me oleme otsustanud kindlameelselt oma rahva ootuste järgi tegutseda ning neid rahuliku ja eduka tuleviku poole juhtida.

Õnnistagu kõikvõimas ja armuline Jumal meid kõiki!

(Aplaus)

  President. – Austatud president, tänan teid väga!

18 aasta eest näitasite Ida-Timori opositsiooni juhina välja suurt julgust ja visionaarsust. Nüüd olete te vaba, demokraatliku ja iseseisva riigi president.

Palju õnne teile, austatud president, ning kõike paremat teie riigile ja rahvale! Tänan teid teie kõne eest!

(Aplaus)

ISTUNGI JUHATAJA: Roberta ANGELILLI
asepresident

10. Ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni asepresidendi / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimel koostatud nõukogu avaldus ülemaailmse surmanuhtluse vastase võitluse päeva kohta.

Enne Olivier Chastelile sõnajärje andmist loen ma ette väljavõtte ühest kirjast, mille saatsid Euroopa Parlamendi liikmetele Sakineh Mohammadi-Ashtiani lapsed. See saadeti mulle AKI Internationali kaudu just nimelt meie arutelu jaoks ülemaailmse surmanuhtluse vastase võitluse päeva üle.

See väljavõte on järgmine: „Me soovime teid tänada jõupingutuste ja tähelepanu eest, mida olete meie ema Sakineh juhtumi vastu üles näidanud. Esmalt soovime paluda teie moraalset tuge. Rahvusvaheline üldsus on jäänud meie ainsaks lootuseks ning just seepärast soovimegi me paluda Euroopa Parlamendil otsustavalt sekkuda, võttes kasutusele kõik võimalikud vahendid meie ema aitamiseks. Me anume teid, et te ei pööraks meile selga ning võtaksite meie abipalvet kuulda! Lõpetuseks saadame teile palavad tervitused lootuses, et primitiivsed karistusmeetodid, nagu kividega surnuks loopimine ja poomine, kaotatakse kõikjalt maailmast igaveseks.”

  Olivier Chastel, Catherine Ashtoni nimel (komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu juhataja just ütles, kõnelen selle täiskogu ees kõrge esindaja paruness Catherine Ashtoni nimel ülemaailmse ja üleeuroopalise surmanuhtluse vastase võitluse päevast.

Nagu te teate, on pilt maailmas surmanuhtluse kasutamise kohta ikka veel segane. Ühelt poolt on enamik riikidest täna selle kaotamise poolt, nii seadustes kui ka praktikas, ning on julgustav näha, et nende riikide arv üha kasvab. Tõepoolest näeme enamikus riikides kindlat suundumust surmanuhtluse kaotamise ja keelustamise poole.

Teiselt poolt on kahjuks hukkamiste ning surmanuhtluse teostamise protseduuride arv ülemaailmselt ärevust tekitav: 2009. aastal teatati 5679 hukkamisest, mis on 5679 võrra liiga palju. Ning kuna surmasuhtlus on kasutusel veel 58 riigis ja territooriumil, ei ole meie töö veel kaugeltki lõppenud.

Peale selle teame kõik, et seal, kus surmanuhtlust rakendatakse, esineb tõsiseid probleeme rahvusvaheliste eeskirjade ja normide täitmisega, eriti mis puudutab surmanuhtluse kitsendamist ainult kõige raskemate kuritegude puhuks, alaealiste kuritegevuse selle kohaldamisalast väljajätmisega ning õiglase kohtuprotsessi tagamisega.

Siin on vaid üks järeldus: selle probleemi puhul ei ole enesega rahulolek võimalik. Seepärast peame oma eesmärgi saavutamiseks kasutama kõiki võimalikke vahendeid, sealhulgas diplomaatilisi kanaleid ja üldsuse teavitamist, ning sel põhjusel on ka kõrge esindaja muutnud Euroopa Liidu tegevuse surmanuhtluse kaotamise nimel enda prioriteetseks küsimuseks.

Mida see reaalselt tähendab? Tulevane Euroopa välisteenistus saab kahtlemata toetuda tõsiasjale, et Euroopa Liit on juba praegu juhtiv asutus surmanuhtlusevastases võitluses, kuid sellest teenistusest saab ka meie parim võimalus oma potentsiaali teostada.

See tugevdab märkimisväärselt meie üksmeelsust, andes meile võimaluse rakendada ja koondada kõik Euroopas saadaolevad vahendid surmanuhtluse vastu võitlemiseks.

Lisaks sellele parandab Euroopa Liit jätkuvalt ka koostööd teiste rahvusvaheliste ja mitmepoolsete organisatsioonidega, mis töötavad surmanuhtluse kaotamise nimel.

Sel sügisel toimunud ÜRO Peaassamblee 65. istungjärgu raames surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamisele üles kutsuv resolutsioon peaks peegeldama edusamme surmanuhtluse üleüldise kaotamise suunas. See peaks tugevdama ja laiendama praegu kõikjal maailmas märgatavat suundumust surmanuhtluse kaotamise suunas. Tihe Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu koostöö on meie surmanuhtlusevastases võitluses veel üheks eeliseks.

Sel puhul, ja väga konkreetse näitena, kavatseme ühendada oma jõupingutused, et julgustada Valgevenet surmanuhtlust kaotama, korraldades sellel ülemaailmsel päeval Minskis ühisüritusi.

Head kolleegid! Kuna me tõepoolest usume, et surmanuhtluse kaotamine on inimväärikuse kaitsmiseks ja inimõiguste tagamiseks väga oluline, siis oleme mis tahes juhtudel ja asjaoludel surmanuhtluse vastu ning jätkame oma üleskutset selle üleüldiseks kaotamiseks.

Surmanuhtluse üleüldine kaotamine on ja jääb meie inimõigustealase välistegevuse prioriteediks, mistõttu kinnitan siin paruness Catherine Ashtoni nimel meie kindlameelsust hoida Euroopa Liitu võitluses surmanuhtluse üleüldise kaotamise eest esirinnas.

  Juhataja. – Ma pean selgitama, et esimeeste konverentsil tehtud ettepaneku alusel saab selles arutelus sõna igast fraktsioonist ainult üks sõnavõtja. Seepärast ei ole registreerimata sõnavõtud võimalikud. Sellest on kahju, kuna see arutelu on väga oluline.

  Eduard Kukan, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Euroopa Liit tugineb väärtustel ja inimõiguste austamisel, mida tuleb pidevalt ülemaailmselt kaitsta. Nende kõigi aluseks on õigus elule. Ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev tuletab meile meelde, et maailmas on ikka veel riike, mis jätkavad surmanuhtluse kasutamist. Sel põhjusel peamegi oma jõupingutusi jätkama ja hoogustama oma võitlust sellise praktika vastu.

ELi tugev vastuseis surmanuhtlusele asetab meid selles võitluses esirinda. Kuna Euroopa Parlament on esimene selle ettevõtmisega seotud ELi asutus, siis lasub meil surmanuhtluse üleüldiseks kaotamiseks kohustus ka teisi riike veenda.

Euroopa Rahvapartei jaoks on ülemaailmne surmanuhtluse vastane võitlus meie inimõigustealase välispoliitika prioriteediks. EL peaks tõstma pidevalt teadlikkust selle probleemi suhtes ning toetama algatusi, mis võivad aidata surmanuhtluse üleüldist kaotamist saavutada.

Lisaks sellele tahaksin kutsuda kõrget esindajat, komisjoni ja liikmesriike üles jätkuvalt julgustama riike, mis ei ole kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist fakultatiivset protokolli veel ratifitseerinud, seda tegema. Samuti peaksid toimima ka riigid, mis ei ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 13. protokolli.

Ma pean kahetsusega ütlema, et Valgevene on ainus riik Euroopas, mis rakendab ikka veel surmanuhtlust. Me peame tegema kõik võimaliku, et seda olukorda muuta. Samal ajal peaks EL suurendama pidevalt teadlikkust surmanuhtluse kaotamise kohta, nii kahepoolsete läbirääkimistega kui ka rahvusvahelistel foorumitel.

Lõpetuseks peab EL olema ülejäänud maailmale eeskujuks. Vaid loetud päevad enne ülemaailmset surmanuhtluse vastase võitluse päeva tundub olevat just õige aeg selle positsiooni kinnitamiseks.

  Ana Gomes, fraktsiooni S&D nimel. – (PT) Valgevene, Hiina, Iraan, Saudi Araabia ja Sudaan – mis on neil riikidel ühist inimõiguste ja põhivabaduste austamise seisukohalt? Need kõik kasutavad primitiivset ja kohutavat surmanuhtluse praktikat. Mõned riigid, nagu Hiina, Egiptus, Iraan, Malaisia, Sudaan, Tai ja Vietnam, kasutavad seda barbaarset meetodit salaja, ilma surmanuhtluste kohta statistikat avaldamata. Ainult ühe Euroopa Liidu liikmesriigi riigisisestes õigusaktides on erandolukordades teatavate kuritegude puhul surmanuhtlus lubatud ning selle resolutsiooniga kutsub parlament Lätit üles astuma kiireid samme nende õigusaktide tühistamiseks.

Parlamendi arvamus on, et Euroopa Liit peaks ära kasutama kõiki võimalusi surmanuhtluse kaotamisele kaasaaitamiseks, eelkõige kahe- ja mitmepoolsetel tippkohtumistel ning koosolekutel, ja eriti Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis; ametlike kohtumiste ajal rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamisel; või välistegevuse, koostöö ja rahalise abi põhimõtete üle kolmandate riikidega dialoogi pidamise raames. On oluline, et Euroopa Liidu liikmesriigid püüdleksid surmanuhtluse üldist moratooriumi käsitleva ÜRO Peaassamblee resolutsiooni kohaldamise poole.

Kõrge esindaja paruness Catherine Ashton peaks andma Euroopa välisteenistusele korralduse aidata aktiivselt kaasa surmanuhtluse üldise moratooriumi kehtestamisele. Meil on veel suur töö ees! Hoolimata kõigest on nüüd siiski juba 154 riiki, mis on surmanuhtluse nii oma seadustest kui ka praktikast kaotanud.

Euroopa Liidu delegatsioonides peab olema piisav arv ametnikke, kes on spetsialiseerunud inimõigustele ja pühendunud surmanuhtluse üldise kaotamise saavutamisele. Ma kutsun kõrget esindajat üles töötama välja süsteemi, mis tuvastab kõik mis tahes maailma riigis surma mõistetud ELi kodanikud, ning seejärel koondama kõik oma jõupingutused nende hukkamisest päästmisele. ELi sisepoliitika puhul selles valdkonnas loodab parlament, et järgmisse aastasse kavandatud surmanuhtlust käsitlevate Euroopa Liidu direktiivide läbivaatamine toimub võimalikult kiiresti.

Välispoliitiliselt ei pea Euroopa Liit mitte lihtsalt täitma oma Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga võetud kohustust tagada, et mitte kedagi ei saadeta ega anta välja riiki, kus neile võidakse määrata surmanuhtlus, vaid peab ka tagama, et rahvusvaheliste andmevahetuslepingute raames kolmandatele riikidele saadetavad andmed ei seaks kedagi surmanuhtluse määramise ohtu.

Resolutsioonis väljendab Euroopa Parlament oma selget halvakspanu sellise karistuse kõige jõhkramate täideviimismeetodite vastu nagu kividega surnuks loopimine. See resolutsioon sisaldab ka mõnede oma kodumaal surmanuhtlust ootavate meeste ja naiste nimesid – saagu tsivilisatsiooni ja kaastunde valgus nende elupäästjaks! Seepärast kutsub täiskogu komisjoni üles kasutama kõiki vahendeid tegutsemiseks ja nende päästmiseks.

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Ma olen väga uhke, et Euroopa Liit kui väärtuste ühendus, kus surmanuhtlus on kaotatud, pühendub globaalse osalisena nii intensiivselt kõikjal maailmas surmanuhtluse kaotamise nimel tegutsemisele.

Läbirääkimistel kandidaatriikidega ja oma dialoogides teiste riikidega, olgu nendeks siis Ameerika Ühendriigid või Iraan, avaldame pidevalt survet selle kõige ebainimlikuma karistuse de jure või de facto kaotamiseks. Surmanuhtluse mõju kuritegevuse ennetamisele ei ole isegi tõendust leidnud. Seepärast on sellise praktika kasutamine veelgi vaieldavam. Kuigi kõige rängemate kuritegude puhul ei tohiks mitte mingit karistamatust olla, rikub surmanuhtlus iseenesest inimõigusi vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile, mille kohaselt on kõigil õigus elule.

Me usume rahvusvaheliste seaduste alusel kuritegude menetlemisse, ent seda alati õiglase kohtuliku arutlemise ja nõuetekohase menetlusega. Sageli see nii ei ole ning ÜRO on igal juhul kehtestanud, et uimastitega seotud kuritegevus ei kuulu kõige tõsisema raskusastmega kuritegude hulka.

ÜRO on avaldanud ka toetust surmanuhtluse moratooriumile ning see on väga oluline avaldus. Samal ajal võitleb ÜRO aga oma usaldusväärsuse kaitsmise nimel, kuna Iraan on naiste õiguste komitee liige.

Oluliste inimõigustega seotud teemade käsitlemisel, nagu seda on surmanuhtluse kaotamine, peaks EL siiski üksmeelne olema ja strateegilisemalt tegutsema.

Täna toimub Brüsselis Hiina ja ELi kultuuriteemaline tippkohtumine. See oluline samm on küll heakskiitu väärt, kuid me ei saa ka ignoreerida tõsiasja, et Hiina käes on suurima surmanuhtluste arvu rekord, mille kohta me tegelikke andmeid isegi ei tea, kuna puudub läbipaistvus ja teatavaid inimesi ei peeta inimesteks. Alaealiste hukkamiste arv on suurem veel vaid Iraanis, aga laste tapmist ei õigusta mitte mingid asjaolud. Kultuuri ülistamine tuletab meile meelde sõnavabaduse tähtsust, kuid liiga paljudele inimestele üle maailma saab nende väljendatud sõnade tagajärjel osaks hirm ja surmanuhtlus.

EL peaks ka tõhustama oma varjupaiga pakkumise kohustusi nendest riikidest pärit inimestele, kus rakendatakse surmanuhtlust. Varjupaigalinnade programm Shelter Cities peaks hakkama võimalikult kiiresti tööle.

  Barbara Lochbihler, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Iga-aastane surmanuhtluse vastane resolutsioon on tõepoolest väga muljetavaldav näide selle kohta, palju EL teinud on ja teeb ka praegu võitluses surmanuhtluse ülemaailmse kaotamise nimel. Nagu komisjoni asepresidendi esindaja sedastas, on hukkamisi ikka veel liiga palju, isegi väga palju. Me ei tohiks siiski unustada, et ülemaailmne surmanuhtluse vastane võitlus on edukas. Praeguseks on jäänud ainult 43 riiki, kus kehtestatakse veel surmanuhtlust. Rahvusvahelisel tasandil on EL üks olulisematest aktiivsetest osalistest, kes viib seda võitlust edasi ning kaasab selle ka kõikidesse kahepoolsetesse suhetesse, ning me ei saa endale jõupingutuste raugemist lubada.

Ehk peaksime kaaluma sihipärasemalt tegutsemist, kuna eri riigid ja valitsused on erinevalt üles ehitatud ning meil tuleb ehk erinevaid strateegiaid rakendada. See on erinev Jaapanis, kus tipp-poliitikud osalevad valimistel ning kasutavad surmanuhtlust võimalikult sageli. Meil on vaja seal teistsugust strateegiat kui Iraani või Valgevene puhul. Me peame võib-olla jätkama väikeste sammude haaval, kitsendades näiteks nende inimeste ringi, kelle puhul võidakse surmanuhtlust kehtestada, jättes sealt välja alaealised ja õpiraskustega isikud, või piirates kuriteoliike, mille eest võib surmanuhtlust kehtestada. Hiinas võidakse näiteks ikka veel inimesi ainuüksi varavastaste kuritegude eest hukata. Need sammud võiksid aidata meil saavutada oma eesmärki, milleks on surmanuhtluse täielik kaotamine. EL peab olema oma lähenemisviisis mõnevõrra vilunum.

Mida me mitte mingil juhul teha ei saa, isegi kui kasutame eri riikide puhul erinevaid lähenemisviise, on erinevate standardite ja nõudmiste esitamine riikidele, kus surmanuhtlus veel kehtib.

Tänavuse surmanuhtluse vastase resolutsiooni tähelepanu on koondatud USA-le. Ma sooviksin tuua teile siinkohal näiteks ühe juhtumi. See käib Mumia Abu-Jamali kohta, kes on olnud üle 20 aasta juba surmamõistetu. Ta ei ole rikas, ta on afroameeriklane, ning kuriteo toimumise ajal oli ta ajakirjanik, kelle mõtted ja kirjutised olid poliitiliselt radikaalsed. Päevavalgele on tulnud õigustatud kahtlusi ja puudusi tema kohtuistungi kohta. Selle juhtumi puhul palun ma ELil teha kõik võimaliku ja kasutada kõiki võimalikke vahendeid tagamaks, et tema surmanuhtlus ei jõustuks ja ta saaks õiglase kohtuprotsessi.

  Sajjad Karim, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Kuigi ma võtan sõna fraktsiooni ECR nimel, tuginevad mu kommentaarid üksnes minu enda veendumustele. Mul on väga hea meel selle tänase täiskogus toimuva arutelu üle, kuna see näitab üpris selgelt meie pühendumist oma liidu põhiväärtusele.

Eelmisel aastal hukati eri riikides vähemalt 714 inimest. See arv ei sisalda Hiina andmeid, kuna Hiinas ei ole selles küsimuses läbipaistvust. Paljudes riikides, kus kasutatakse surmanuhtlust ikka karistusmeetodina, ei ole mehhanismi õiglaste kohtuprotsesside tagamiseks isikutele, keda süüdistatakse surmanuhtlust väärivates kuritegudes. Erinevus nende riikide, kus kehtib surmanuhtlus ja seda rakendatakse, ning nende vahel, kus see küll kehtib, kuid reaalselt seda ei rakendata, ei olegi nii suur kui võiks arvata. Eelnevalt mainitud arv ei sisalda kõiki neid inimesi, kes istuvad ja ootavad oma saatust, kellest paljud on tegelikult süütud ning kellele ei anta võimalust õiglaseks kohtuprotsessiks.

Seega on see arutelu väga isiklikku laadi. See ei ole seotud mitte üksnes nendega, kes seisavad silmitsi süüdimõistmise ja surmanuhtlusega, vaid nende seas ka kõigi teistega, keda see puudutab, nagu nende perekonnad ja väga paljud teised ühiskonna liikmed, lihtsalt selle tõttu, et neid inimesi ootab hukkamine ilma õiglase kohtuprotsessi võimaluseta. Me peaksime keskenduma ka nende juhtumite käsitlemisele.

  Søren Bo Søndergaard, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DA) Austatud juhataja! See resolutsiooni ettepanek, mille üle me täna arutleme, väljendab meie kategoorilist vastuseisu surmanuhtlusele. Ei leidu mitte ühtegi vabandust sellele, kuidas riigid nii kalgilt ja tahtlikult oma vastutusalas kaitsetuid inimesi hukkavad. Seepärast on surmanuhtlus ise juba kuritegu. Sageli on see isegi enamat. Kui surmamõistetud ootavad aastaid viletsates tingimustes, on surmanuhtlus ka piinamisviis. Kui surmanuhtlust kasutatakse eesmärgil, et inimesed ei julgeks rõhumise ja diktatuuri vastu üles astuda, nagu me oleme näinud näiteks Iraanis, siis on surmanuhtlus ka terroriseerimisviis.

Nagu Barbara Lochbihler täiesti õigesti ütles, on afroameeriklasest ajakirjanik Mumia Abu-Jamal täna surmanuhtluse kaotamise nimel peetavas võitluses sümboliks – hääletute hääl, nagu teda nimetati, kui teda 1981. aastal heledanahalise politseiniku mõrvas süüdistati ja talle surmanuhtlus määrati. See mees on pärast vigadest ja eksimistest kubisevat ning rassistliku alatooniga kohtuistungit juba peaaegu 30 aastat surmanuhtlust oodanud. Seepärast on ka selles resolutsiooni ettepanekus kohane tõsta esile Mumia Abu-Jamali juhtumit kui ühte konkreetsetest juhtumitest, millele eesseisval perioodil keskenduda, mille puhul tõstataksid ELi esindajad muu hulgas selle juhtumi küsimuse USA asutuste, USA administratsiooni ja muidugi ka USA presidendiga suheldes. See näide ei ole sugugi mitte ebaoluline, kuna on pärit Ameerika Ühendriikidest, mis on muidugi paljudes valdkondades ELi liitlane, vaid tegelikult on see ehk olulisemgi, kuna surmanuhtluse vastases võitluses ei ole ruumi topeltstandarditele. Surmanuhtluse vastases võitluses kehtib ainult üks standard: tingimusteta ei-sõna surmanuhtlusele.

  Mara Bizzotto, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me kõik nõustume tõsiasjaga, et Euroopa peab kasutama oma moraalset ja poliitilist mõjuvõimu surmanuhtluse kaotamise küsimuse edendamiseks. Kui me ei soovi aga jääda põhimõtteliste abstraktsete deklaratsioonide tasandile pidama, siis peab Euroopa Liit enda käsutuses olevaid konkreetseid vahendeid tõepoolest kasutama hakkama.

Euroopa peab näiteks meeles pidama, et paljud kõige brutaalsemal ja barbaarsemal moel surmanuhtlust rakendavad riigid on just need riigid, millega liit on tulusad majandus- ja kaubanduslepingud sõlminud. Eelkõige peab Euroopa nendele riikidele meelde tuletama, et nende lepingute sõlmimisega võtsid nad endale kohustuse austada põhiõiguste miinimumstandardeid. Seda nõuet eiratakse igapäevaselt ning Euroopa pigistab samal ajal silma kinni.

Hakakem siis Hiina, Egiptuse, India, Pakistani, Jeemeni, Bangladeshi jt riikidega surmanuhtluse teemal konkreetselt suhtlema, sundides neid riike täitma endale inimväärikuse austamisega võetud kohustusi. Siiani on Euroopa ainult manitsenud. Meil jääb üle vaid loota, et Euroopa hakkab oma sõnu võimalikult kiiresti ellu viima, mida see ei ole paljudel juhtudel siiski kahjuks teha suutnud.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kaheksanda ülemaailmse surmanuhtluse vastase võitluse päeva puhul mõtlen ma kõigile neile, keda ei ole surmast säästetud: 200 000 süütule sündimata lapsele, kellest me igal aastal Prantsusmaal vabaneme; Natasha Mougelile, 29-aastasele noorele naisele, kelle tappis retsidiivne kurjategija paari nädala eest kruvikeerajaga pussitades; nelja-aastasele lapsele, kelle kõri mõned päevad tagasi minu kodu lähedal Meyzieus läbi lõigati; vanemale härrasmehele, keda pussitas jaanuaris Roquebrune’is mees, keda oli juba varem pussitamiste eest vastutusele võetud; kuue- kuni seitsmesajale süütule inimesele, kes tapetakse igal aastal Prantsusmaal ning mitmetele tuhandetele teistele mujal Euroopas ja kogu maailmas; Marie-Christine Hodeau’le, Nelly Cremelile, Anne-Lorraine Schmittile ja väga paljudele teistele, kelle ainsaks veaks oli kokkusattumine kurjategijaga, kes vabastati seaduse kohaselt pärast esimese kohutava kuriteo sooritamist; kõigile Dutroux, Evrardi ja Fourniret’ sarnaste ohvritele, kelle elud on igaveseks rikutud või läbi; ning Londonis, Madridis ja mujal surma saanud valimatu terrorismi ohvritele.

Ma mõtlen neile, sest mitte keegi ei korralda ülemaailmset ohvrite päeva, korraldatakse tähtpäevi vaid nende tapjatele, kes on sageli tõepoolest surma ära teeninud.

Õigusriigi põhimõtete järgi juhitavas riigis – ja ainult sellises riigis – ei ole surmanuhtlus riiklik kuritegu. See aitab kaitsta ühiskonda ja kodanikke kurjategijate eest, kelle puhul on see mõnikord ainsaks vabanemisviisiks.

  Olivier Chastel, Catherine Ashtoni nimel (komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma võin teid teie sõnavõttude eest vaid tänada, kuna peaaegu kõik need olid meie tegevust toetavad! Ma saan aru, et me kõik nõustume tähtsusastmega, mida Euroopa Liit peab surmanuhtluse kaotamise nimel rakendatavale tegevusele omistama.

Nagu ma juba ennist ütlesin – ja ma kordan seda veel kord –, on kõrge esindaja paruness Catherine Ashton selle enda jaoks prioriteetseks küsimuseks võtnud.

Me loodame siiralt, et Euroopa Liit saavutab koos oma partneritega ÜRO Peaassamblee 65. istungjärgul positiivse tulemuse resolutsiooni suhtes, mis hõlbustab veelgi teekonda üldise moratooriumi suunas.

Kuna me tõepoolest usume, et surmanuhtluse kaotamine on inimväärikuse kaitsmise ja inimõiguste tagamise seisukohast väga oluline, siis oleme – ja ma kordan veel kord – mis tahes juhtudel ning asjaoludel surmanuhtluse vastu ning jätkame oma üleskutset selle üldiseks kaotamiseks.

Nagu juba ennist öeldud, on selle küsimuse suhtes vaid üks järeldus: siin ei ole enesega rahulolu võimalik ning seepärast kasutamegi oma eesmärgi saavutamiseks kõiki saadaolevaid vahendeid.

  Juhataja. – Ma olen saanud viis resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾, mis esitati vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval, 7. oktoobril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Surmanuhtlus rikub inimese põhiõigust elule ning seda ei õigusta miski. Mitmed uuringud on näidanud, et surmanuhtlusel ei ole vägivallakuritegude tendentsile mingit mõju. Seepärast soovin rõhutada, et Euroopa ja kogu maailm peab astuma ühiseid samme nii surmanuhtluse üldiseks kaotamiseks riikides, kus seda veel siiski sagedasti rakendatakse, kui ka selle taaskehtestamise vastu. 2009. aasta lõpu seisuga olid 43 riigi valitsused selle meetme säilitanud, sealhulgas ka üks Euroopa riik. Olukorra tegelikkus peaks meile mõtteainet andma. Meil on olemas mõjuvõim, et veenda valitsusi ja kodanikke üle maailma lõpetama sellise piinamisviisi kasutamist, mis on inimõigusi austavate riikide jaoks vastuvõetamatu. See on meie prioriteetseks eesmärgiks ning saavutatav ainult läbi tiheda riikidevahelise koostöö, teadlikkuse suurendamise ja harimise. Ma pooldan Euroopa Parlamendi resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase võitluse kohta, milles rõhutatakse, et surmanuhtluse täielik kaotamine jääb Euroopa Liidu üheks inimõigustealaseks põhieesmärgiks.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Surmanuhtlus on kõige julmem, ebainimlikum ja alandavam karistus üldse. Ärgem unustagem, et surmanuhtlus mõjutab eelkõige ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi! Ma olen kõigil juhtudel ja asjaoludel surmanuhtluse vastu ning soovin rõhutada, et surmanuhtluse kaotamine aitab suurendada inimväärikust ja edendada inimõigusi. See resolutsioon ajastati just üleeuroopalise ja ülemaailmse surmanuhtluse vastase võitluse päevaks, mis on mõlemad 10. oktoobril. EL on ülemaailmses surmanuhtluse vastases võitluses juhtiv institutsionaalne osaline ja suurim rahastaja ning selle tegevus kõnealuses valdkonnas väljendab selle inimõigustealase välispoliitika prioriteetsust. EL on ÜROs inimõiguste komisjonis alates 1997. aastast toetanud edukalt iga-aastast resolutsiooni, milles nõutakse surmanuhtluse kaotamist ja vahepeal surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamist. Ma palun ELil mitmekordistada oma jõupingutusi ja kasutada kõiki võimalikke diplomaatilisi ja koostööabi vahendeid surmanuhtluse kaotamise eesmärgil.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. – (FI) Surmanuhtlus on pöördumatu ja ebainimlik karistus, mis rikub inimõigusi. See on julm ja alandav karistus, mida võidakse määrata ka süütule inimesele. Asjaolu, nagu hoiaks surmanuhtlus kuritegevust olulisel määral ära või vähendaks seda, ei ole tõendust leidnud. Kõige kahetsusväärsem on, et 43 riigis on see ikka veel kasutusel. Surmanuhtluse keelustamine on ELi inimõigustealase poliitika üheks prioriteetseks valdkonnaks. Mul on hea meel, et ülemaailmsel surmanuhtluse vastase võitluse päeval võtab Euroopa Parlament karmi seisukoha surmanuhtluse suhtes, mis peaks olema kõikjal maailmas keelatud. Seda ei saa mitte ühelgi tingimusel kohaseks õigusemõistmise viisiks pidada. Tänan teid!

  Monica Luisa Macovei (PPE), kirjalikult. – Ülemaailmset ja üle-euroopalist surmanuhtluse vastase võitluse päeva tähistades tuletan meelde, et see parlament seisab ühiselt surmanuhtluse vastu. Seda põhjusel, et surmanuhtlus õõnestab inimväärikust ning on vastuolus rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktidega. Uuringute kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks surmanuhtlusel kuritegevusele oluline vähendav mõju, samas mõjutab see aga ebaproportsionaalselt ebasoodsamas olukorras olevaid kodanikke. Nendest tõsiasjadest hoolimata ootab hukkamist ülemaailmselt üle 20 000 inimese, kellest mitukümmend on Euroopa kodanikud. Me peame siin parlamendis jätkama oma vastuseisu mis tahes tingimustel hukkamistele ning toetama surmanuhtlusele tingimusteta rahvusvahelise moratooriumi kehtestamist. Peame ka innustama riike avaldama ametlikku statistikat surmanuhtluse kasutamise kohta nendes riikides. Aluslepingute kohaselt peab parlament kolmandate riikidega rahvusvahelistele lepingutele oma nõusoleku andma. Seda tehes peaksime meeles pidama nende riikide seisukohta surmanuhtluse küsimuses.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – Ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev on tähtis üritus, mis meenutab meile kahetsusväärset asjaolu, et surmanuhtlus kehtib ikka veel 43 maailma riigis. Ma nõustun kogu südamest president Jerzy Buzekiga, kes ütles selle täiskogu istungi alguses, et surm ei saa kunagi õigusemõistmise viisiks olla. Ma toetan Euroopa Parlamendi resolutsiooni, milles korratakse Euroopa Liidu pühendumust kõikjal maailmas surmanuhtluse kaotamisele ning pöördutakse surmanuhtlust rakendavate riikide poole palvega kehtestada hukkamistele viivitamatu moratoorium. Sooviksin aga siiski, et see paljusõnaline pühendumus väljenduks konkreetsemalt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegelikes strateegiates kolmandate riikide suhtes. Iga aasta 10. oktoobril selle probleemi tähtsuse rõhutamine on küll tänuväärne, kuid tõeliste edusammude saavutamiseks peame enamat ette võtma. Kui Euroopa Liit tahab käituda vastavalt oma inimõiguste ja inimväärikuse küsimustes seatud eestvedaja kuvandile, peab see tegutsema sidusalt ning surmanuhtluse kaotamine peab olema selle päevakorras aktuaalne prioriteetne punkt.

  Justas Vincas Paleckis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hetkel kehtib surmanuhtlus 43 riigis. Enamik surmanuhtlustest viiakse täide Hiinas, Iraanis ja Iraagis. Ainuüksi Hiinas rakendatakse 5000 surmanuhtlust ehk 88% kogu maailma hukkamistest. Ka ELis on liikmesriike, kus enamik kodanikke pooldab surmanuhtlust. Ülemaailmselt on neid riike veelgi rohkem. Põhiargumendiks on, et selline karistusviis heidutab väidetavalt potentsiaalseid kurjategijaid ning vähendab kuritegevust. Statistika räägib aga muud. Ma nõustun selle resolutsiooniga, kuna usun, et hukkamisvahendite õige koht on muuseumis. Õigustatud on jõulised üleskutsed Valgevenele kui Euroopas viimasele surmanuhtlust kasutavale riigile selle võimalikult kiireks kaotamiseks. Seal on see ikka veel riigisaladus. Surmamõistetute sugulased ei saa teada, kas need inimesed on veel elus või mitte, kuna hukatute surnukehi ei anta nende vanematele või lastele matmiseks välja.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Kuigi surmanuhtluse vastane kampaania on juba praegu Euroopa Liidu üheks inimõigustega seotud prioriteediks, pakub uue Euroopa välisteenistuse loomine meile head võimalust formuleerida ümber tähendus, mida me ELi tasandil sellele küsimusele omistame. Tõhusa kampaania korraldamiseks on tähtis, et eristaksime ühelt poolt teatavates riikides tehtud edusamme ning teiselt pool mujal valitsevat kriitilist olukorda. Seepärast, kuigi oleme mures USAs jätkuvalt kohaldatava surmanuhtluse pärast, peame tunnistama, et viimase kümne aasta jooksul on Ameerika Ühendriikides hukkamiste arv 60% vähenenud. Teiselt poolt peame teravalt hukka mõistma Hiina valitsuse, mis on 2009. aastal hukanud rohkem inimesi kui kogu ülejäänud maailmas kokku. Ma taunin täielikult asjaolu, et pärast seda, kui lähiajaloo vältel oli 2009. aasta esimene, mille jooksul ei mõistetud Euroopas mitte ühtegi inimest surma, on Valgevene võimud mõistnud sel aastal surma kaks inimest ning tõenäoliselt hukatakse nad veel tänavu. Lõpetuseks usun ma, just nagu ka president Jerzy Buzek, et surmanuhtlust ei saa mitte ühelgi tingimusel õigusemõistmise viisiks pidada.

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult. – (PL) Surmanuhtluse kasutamine põhineb väärarusaamal, et karistuse raskusaste heidutab teisi kuritegusid sooritamast. Tegelikkuses ei ole kuritegevuse ennetuses tähtis mitte karistuse raskusaste, vaid hoopis selle vältimatus. Seepärast on tähtis kurjategijate tabamisel ja süüdimõistmisel tõhusa süsteemi olemasolu. On väga oluline, et seaduserikkujad teaksid, et nad vahistatakse ja neid karistatakse.

2009. aastal toimus kõige rohkem hukkamisi Hiinas, Iraanis, Saudi Araabias, Põhja-Koreas ja USAs. Surmanuhtluse kasutamise puhul ei ole täheldatud, et see vähendaks kõige raskemate kuritegude arvu. Seepärast loobusid tsiviliseeritud riigid oma sotsiaalse arengu käigus surmanuhtluse kasutamisest, nagu nad olid esmalt teinud ka konkreetsete hukkamisviiside suhtes, näiteks ratta peale tõmbamine, hobustega neljaks tõmbamine, tuleriidal põletamine ja teibasseajamine. Seda põhjusel, et sellised praktikad vabastavad kõige ürgsemad instinktid ja muudavad ühiskonna jõhkraks.

Poolas kaitsevad parempoolsed konservatiivsed parteid surmanuhtluse taastamist, võrdsustades valitsuse ühiskonna hirmutamisega. Sellised meetodid tekitavad ühiskonnas hirmu ja ebakindlust homse päeva suhtes, mis viib inimesed omakorda veel suurema jõhkruse ja kuritegevuseni. Seega on surmanuhtlusel kavatsetud mõjule hoopis vastupidine mõju. Seepärast on oluline anda inimestele selle kohta õiget teavet ning teavitada ühiskonda, et surmanuhtlus ei lahenda kõige raskemate kuritegude probleemi.

  Csaba Sógor (PPE), kirjalikult. – (HU) Surmanuhtlus on Euroopa Nõukogu liikmesriikides ja seega kõigis 27 ELi liikmesriigis seadusega keelatud, kuid see on siiski veel rutiinne tava paljudes maailma riikides. Siinjuures on kurb, et paljudel juhtudel määratakse surmanuhtlus mitte tavaliste kriminaalkuritegude eest, vaid järjekindlate ja julgete poliitiliste või usuliste vaadete väljendamise või kultuuriliste tavade rikkumise eest. Euroopa on jõudnud arusaamisele, et ei saa seadustada õigusakte, mis lubavad vägivaldsel moel inimeselt elu võtta. Kätte on jõudnud aeg seda tarka arusaama kindlalt kinnitada ning levitada seda ka nendesse maailma riikidesse, mis praegu veel nii ei mõtle. Kultuuriline mitmekesisus ja erinevad maailmavaated on inimtsivilisatsiooni rikastamise allikad ning mitte ükski seadus ei tohi õigustada surmanuhtluse tava kasutamist.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Tsiteerides Poola suurt filosoofi Barbara Skarget, pean kahjuks ütlema, et inimene ei ole ilus loom. Meie Euroopa Liidu vabade ja demokraatlike liikmesriikide kodanike seas on palju surmanuhtluse pooldajaid. See on õudustäratav aga tõsi.

Õnneks puudub surmanuhtlus Euroopa Liidu õigusaktidest ning mitte ükski liidu valitsus, ka mitte kõige populistlikum, ei saa seda kehtestada. Euroopa Liit peaks aga oma väärtuste ja nende toetamisega laiendama oma mõjuvõimu ka teistele riikidele, nagu sellel tegelikult kavas ongi. Seepärast on tähtis, et tegutseksime ülemaailmsel tasandil. Ehk on just eesistujariigi Belgia ettepanekul tähistatav ülemaailmne surmanuhtluse vastase võitluse päev sammuks selles suunas. Ma loodan, et see suunab meie tähelepanu sellele tähtsale küsimusele ning suurendab austust iga inimese vastu, aga samuti loodan, et see tugevdab meie vastutust inimõiguste standardite suhtes nii Euroopa Liidus kui ka nendes maailma riikides, kus surmanuhtlus veel kasutusel on.

  Zbigniew Ziobro (ECR), kirjalikult. – (PL) Euroopa Liit on surmanuhtluse kasutamisele seadusliku keelu kehtestanud. See on Euroopa riikides aset leidnud protsessi lõpptulemus, kuigi siin kontinendil on ikka veel palju surmanuhtluse pooldajaid. Ma ei arva, et Euroopa Parlament peaks surmanuhtluse hirmutava mõju suhtes seisukoha võtma, eriti just seepärast, et hiljutised peamiselt USA ülikoolides tehtud arvukad uuringud näitavad, et surmanuhtlus mõjub hirmutusvahendina. Meie ülesanne on tagada oma ühiskonna ohutus.

Praegu Euroopa Liidus kehtivate õigusaktide puhul tuleks meil meeles pidada, et nii nagu me nõuame oma otsuste austamist, peaksime austama teistes demokraatlikes ühiskondades esinevaid arvamusi ja neile oma nägemust õigusemõistmise kohta mitte peale suruma. USA, Jaapani ja Lõuna-Korea ühiskondadel on õigus kehtestada just sellised seadused, nagu neile sobivad. Meie siin Euroopas peame aga meeles pidama, et surmanuhtlusest loobumine ei tohi tähendada indulgentsi kõige kohutavama kuriteoliigi ehk mõrva suhtes – sellistel juhtudel on vaja karme karistusi, mis on hirmutavad ja kurjategijat isoleerivad, nagu eluaegne vanglakaristus ilma tingimisi vabanemise võimaluseta. Kui me soovime turvalises ühiskonnas elada, siis peavad meil olema karmid seadused nende suhtes, kes rikuvad peamist inimõigust – õigust elule – ja kes on lisaks sageli valmis seda korduvalt rikkuma ning süütuid inimesi tapma.

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult. – Jätkates oma jõupingutustega surmanuhtluse praktika täieliku kaotamise nimel, on tähtis tunnistada, et ülemaailmselt on veel 58 riiki, mis kasutavad surmanuhtlust kriminaalkorras karistamiseks, ning veel mõned riigid, mis kasutavad seda vaid erakorraliste kuritegude puhul, nagu sõjakuriteod. Euroopa Liit on teinud usinalt koostööd selle ebainimliku praktika kaotamise nimel ning meie lakkamatud jõupingutused toovad suurt kasu. Peame siiski veel palju tööd tegema: meil on Euroopas naaberriike, mis ei ole seda praktikat veel täielikult kaotanud ning peaksime jätkuvalt suunama oma jõupingutused surmanuhtluse täieliku kaotamise saavutamisele. Ma usun, et pidev suhtlus ja kindlameelsus toovad meile edu. Kuigi on selge, et see praktika rikub peamisi inimõigusi, kehtivad ülemaailmselt paljudes kultuurides seadused, mis põhinevad muudel faktoritel, nagu religioon, traditsioonid ja võim. Need faktorid muudavad surmanuhtluse kaotamise keerulisemaks, kuid meie kui mitte üksnes Euroopa Parlamendi liikmete, vaid ka kui inimkonna liikmete kohustuseks on jätkata väsimatult oma püüdlusi selle praktika lõpetamise nimel.

(1) Vt protokoll

11. ELi tegevus naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu Jo Leineni keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel nõukogule esitatud suuliselt vastatava küsimuse üle, mis käsitleb puurimisplatvormi Deepwater Horizon juures toimunud naftalekke mõju ELile: Euroopas nafta ammutamise ja nafta leiukohtade uurimisega seotud meetmeid (O-0122/2010) (B7-0470/2010), ning arutelu Jo Leineni keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel komisjonile esitatud suuliselt vastatava küsimuse üle, mis käsitleb puurimisplatvormi Deepwater Horizon juures toimunud naftalekke mõju ELile: Euroopas nafta ammutamise ja nafta leiukohtade uurimisega seotud meetmeid (O-0123/2010) (B7-0551/2010).

  Jo Leinen, autor. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Mehhiko lahes on toimunud tõenäoliselt viimaste aastate suurim keskkonnakatastroof ning meie siin, Euroopas – Euroopa Liidus – peame tegema kõik, mis meie võimuses, et vältida sellise katastroofi toimumist ELi vetes. Ma usun, et selles suhtes oleme kõik ühisel arvamusel. ELi piiridega külgneb või siin asub neli merd: Põhjameri, Läänemeri, Vahemeri ja Must meri. Nendes Euroopa vetes toimub ka naftapuurimine. Selles suhtes on see teema ka Euroopa Liidu probleem.

Iseäranis suurt ohtu kujutab endast merepõhja puurimine. Seda tõestas ka Mehhiko lahes asuva naftapuuraugu juhtum. Selle teema juures on probleeme, mis ei allu meie kontrollile. Esile on kerkinud päris palju lahendamata küsimusi, millele meil ka praegu veel vastuseid ei ole. Head kolleegid! Lugupeetud volinik! Seepärast soovitame oma resolutsioonis kehtestada vajalik moratoorium vähemalt uutele merepõhja puurimise rajatistele, kuni saame täieliku ülevaate selle kohta, mida on vaja teha ning kuidas saame olukorda täiendada ja puudujääke heastada.

Ma usun, et Euroopa kodanikud ootavad meilt kõigi 27 riigi ja seega kõigi nelja ELi mere võrdselt kõrge ohutustaseme tagamist, ning samuti seda, et ei tehtaks vahet riikidel, mis annavad juba praegu suure panuse – mida tuleb ka tunnustada –, ning nendel riikidel, mis käituvad küsimuse suhtes mõnevõrra vabamalt. Ma pöördun siinkohal ka meie naaberriikide poole. Meil on olemas naabruspoliitika ning peamiselt just Vahemeres toimuvad naftapuurimised, mille teostajateks on ELi mittekuuluvad riigid. Volinik Günther Oettinger, ma usun, et teie algatate – ja seda peaksite te tõepoolest tegema – kõnelused eelkõige Liibüaga, aga ka teiste riikidega meie standardite ja meetodite teemal.

Küsimus on selles, et kas EL oleks sellise katastroofi jaoks valmis? Millised on meie kontroll- ja sekkumismehhanismid sellise katastroofi puhul? Meil on vaja vastuseid ka nendele küsimustele. Meil on Lissabonis olemas Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), mis loodi supertankerite purunemisest põhjustatud katastroofi tagajärjel. Niisiis kontrollib see amet laevade, kuid mitte vete ohutust – teisisõnu just mitte seda, mida oleme nüüd merepõhja puurimise puhul näinud. Meie arvates oleks hea mõte laiendada EMSA volitusi, et selle tegevusvaldkonda kuuluksid ka sellised asjad. See käsitleks vähemalt seda probleemi adekvaatselt. Selleks on arvatavasti muidugi uusi ressursse vaja. Ja teadagi ju, et see on alati probleem. Kui soovime aga seda suurt probleemi lahendada, siis tuleb need vahendid lihtsalt leida.

Selliste suurte juhtumite puhul sooviksin mainida ka vastutuse teemat. Milline on õigupoolest kindlustuse olukord? Millised võimalused on vajalike rahaliste vahendite saamiseks? Me peame saama ülevaate merepõhja puurimisega seotud vastutuse ja kindlustusõiguse kohta ning seda me arutamegi. Muidugi peame ennekõike vaatama, kuidas see selles valdkonnas tegutsevatele väikeettevõtetele kohaldub. Mitte kõik siin tegutsevad ettevõtted ei ole rahvusvahelised, vaid on ka palju väikeettevõtteid. Kuidas nemad hakkama saavad? Kuidas saavad nad end kindlustada? Kas meil on vaja solidaarsusfonde? Kas meil on vaja kollektiivseid lahendusi, et tagada hüvitiste maksmine kahju kannatanud ettevõtjatele – kalameestele ja teistele, keda sellised katastroofid mõjutavad?

Tahame ka teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiiv, millega nõutakse keskkonnamõju hinnangut maismaal toimuvale tegevusele, kohaldub ka merepõhja puurimisele ja seotud valdkondadele. On palju asju, mida me avamere kohta ei tea. Millised töötingimused ja sotsiaalsed standardid on seal tõhusad? Ka inimteguritel võib siin siiski oluline roll olla. Meil on olemas küll hea tehnoloogia, kuid kui inimtegur alt veab, siis võibki tulemuseks selline katastroof olla.

Lugupeetud volinik! Energeetika kuulub teie üldisesse vastutusalasse. Naftapuurimisega on oma probleemid, kuid avamere tuuleenergia oleks parem. Ma usun, et arutelu loob kindlasti võimaluse teistsugusele energiapoliitikale ELis, ning ka see jääb teie tegevusvaldkonda.

  Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuna komisjonil puuduvad uued ettepanekud naftamaardlate uurimise ja nafta tootmise kohta – ja ma tahan kohe mainida, et selline ettepanekute puudumine on täiesti õiguspärane, kuna komisjon tegeleb tööstusharuga ning mitmete asjakohaste reguleerivate asutustega konsulteerimisega –, võin ma siinkohal korrata vaid meie sügavat muret Mehhiko lahes toimunud katastroofi ning selle liialt rohkete inim- ja keskkonnaalaste ohvrite pärast. See katastroof näitab selgelt, et selle tööstusharu puhul ei ole ettevaatusabinõud kunagi liiast ning et me peame tegema kõik, mis meie võimuses, et hoida ära taolise katastroofi kordumist.

Me võime vaid loota, et just nagu juhtus pärast Exxon Valdez’i õnnetust 1989. aastal ja Erika õnnetust 1999. aastal, karmistatakse ka sel korral ELi ja USA reguleerivat raamistikku naftamaardlate uurimise ja nafta tootmisega seotud tegevuse kohta. On selge, et eesmärk ei ole mitte suurte kohustustega seotud raamistiku loomine, mis muudaks need tegevused tulutuks, vaid nende tegevuste ohutu teostamise tagamine, eriti veel ajal, mil maakera ressursid on vähenemas.

Õigusaktide ettepanekuid oodates on see probleem meile ilmselgelt jätkuvalt muret valmistanud ning kuigi rõõmustasime koos kõigi teistega, kui Macondo puurauk juuli keskel suleti ja 19. septembril lõplikult betoneeriti, siis pidades silmas teostamist vajavate taastustööde mahtu, usume, et see on kõigest üks pikaajalise protsessi etappidest. Seepärast sooviski eesistujariik, et volinik Günther Oettinger 6. ja 7. septembril toimunud hiljutisel energeetikaministrite mitteametlikul kohtumisel meiega oma esialgset hinnangut jagaks.

Meie arvates on kaks asjaolu, mida meil tuleks sellel kohtumisel kõlanud mõtetest meelde jätta. Esiteks on ELis kehtivad ohutuseeskirjad juba praegu maailma rangeimad. Ja teiseks, tulenevalt asjaolust, et naftatootmine kuulub mitmete reguleerimisvaldkondade alla, peavad kõik komisjoni kavandatud ettepanekud järgmisi valdkondi hõlmama: esiteks – kuna ennetamine on parem kui tagajärgede likvideerimine – peame tõhustama kõikidele Euroopa vetele kohalduvaid ohutusstandardeid, kuid samuti tuleb meil tugevdada vastutuse režiimi ja regulatiivset järelevalvet ning intensiivistada rahvusvahelist koostööd, näiteks oma partneritega OPECist, nagu me juba juunis ka tegime.

Komisjoni esimest teatist on oodata hiljemalt oktoobri keskpaigaks ning kuna see peab hõlmama mitmeid valdkondi, mida ma just mainisin, tuleb seda arutada mitmete nõukogu koosseisudega ja tõenäoliselt ka mitmete parlamentaarsete komisjonidega. Selle küsimuse komplitseeritus ei tohi aga saada meie reageerimise edasilükkamise ettekäändeks. Me kavatseme tagada selle teatise arutamise kohe pärast selle avaldamist, et seda saaks võimalikult kiiresti nõukogu tasandil esitada.

Konkreetsemalt keskkonnakaitse puhul on ELil juba praegu päris kõrgetasemeline õiguslik raamistik. Ettevaatusprintsiip ja saastaja-maksab-põhimõte on ELi keskkonnapoliitika aluspõhimõtted, mis on tegelikult ka aluslepingus kirjas.

Mehhiko lahe naftapuurplatvormi põhjustatud naftalekke katastroofi võib pidada ka komisjoni ja liikmesriikide võimaluseks hinnata ümber kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide teatavaid aspekte. Siinkohal tuleks meenutada, et näiteks toimub praegu Seveso II direktiivi läbivaatamine ja me ootame komisjoni ettepanekut veel enne selle aasta lõppu.

Soovin ka ära märkida, et komisjon uurib praegu ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust, eelkõige just eesmärgiga seda täiustada. Seda teatist ootame hiljemalt novembri lõpuks.

Lõpetuseks soovin kinnitada, et eesistujariik teeb kõik, mis tema võimuses, et tagada meile esitatud komisjoni ettepanekute edendamist.

  Günther Oettinger, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud parlamendiliikmed! Me kõik nõustume, et Mehhiko lahel toimunud katastroof oli ulatuslik. Tekitatud kahjul on pikaajaline ebasoodne mõju keskkonnale, loodusele, kultuurile, turismile ja kalandusele ning seda on võimalik ainult osaliselt rahaliste vahenditega leevendada. Sellegi poolest peaksime olema tänulikud, et siinkohal on tegemist sellise võimeka ettevõttega nagu BP, mille puhul võime asjakohastel juhtudel rahaliste hüvitiste pakkumise suhtes võimalikult vastutustundlikku käitumist oodata.

Me oleme teatise lõpliku vormistamise faasis. Hiljemalt kahe nädala pärast konsulteerib komisjon sellel teemal ametlikult ja avaldab oma teatise. Ma olen täna siin, et kuulata Jo Leineni ja tema spetsialistide komisjoni, sealhulgas Herbert Reuli eestkostel ära teie arvamused. Ma võin öelda, et kaasame parlamendi vaated ja spetsialistide avaldused teatisesse, mille avaldame hiljemalt kahe nädala pärast.

Paari päeva eest saime BP-lt avalduse, mis sisaldas vähemalt piisaval hulgal enesekriitikat ning milles tehti ettepanekuid ja teatati vabatahtlikest sammudest ning parandusmeetmetest, mida tööstusharu saab ette võtta. Me pöörame suurt tähelepanu Washingtonis toimuvale, mis on praegu küll valimiskampaania tõttu mõnevõrra viibinud, kuid paneme tähele, et sealne valitsus soovib, et sellel väga tõsisel juhtumil oleksid USA õigusaktides ja poliitikas kaugeleulatuvad tagajärjed. Meie eesmärk on formuleerida maailma kõrgeimad ohutusstandardid, mis kehtiksid meie ulatuspiirkonnas olevatele vetele: Põhjamerele, Põhja-Atlandi ookeanile, Läänemerele, Mustale merele, Vahemerele ja Lääne-Aafrika rannikuga piirnevale Atlandi ookeanile. Omaenda territoriaalvetes on meil küll volitused olemas, kuid taotleme nende standardite laiendamist ka meie piiridest väljapoole. Jo Leinen viitas kaudselt ka Liibüale. Ka meile teeb muret naftapuurimine, mis ei toimu küll otseselt meie vetes, kuid avaldab mõju meie rannikutele ja vetele.

Me räägime nii naftast kui ka gaasist. Me räägime üldiselt nafta- ja gaasimaardlate uurimisest ning nafta ja gaasi tootmisest, ning tehnilise ohutuse kõrgeimast võimalikust tasemest. Me märgime ära, et Suurbritannial ja Norral peaks tõenäoliselt olema kõige rohkem kogemusi ning samuti kõrged ja vastuvõetavad standardid, mistõttu peame eriti tähtsaks Suurbritannia ja Norra valitsustega koostöö tegemist. Esiteks tahame kontrollida edasistele tegevuslubadele kehtivaid ohutusabinõusid ehk teisisõnu seda, millised kõrgemad või kõrgeimad võimalikud standardid on uute volituste puhul reaalsed. Teiseks soovime uurida olemasolevate naftapuurtornide uuendamist, millest mõned on üle 20 aasta vanad. Tolleaegsed vastuvõetavad standardid ei ole võrreldavad nendega, mis on täna teostatavad ja poliitiliselt oodatud.

Siis on veel regulaarsete kontrollide küsimus. Me peame tihendama oma kontrollvõrgustikku ja vastavalt sellele ka suurendama oma kontrollide sagedust ja kvaliteeti. Meil on küsimus ka kindlustusõiguse kohta, näiteks, et mil määral saame nafta tootmisega seotud ettevõtete jaoks üldise kindlustuskaitse kohustuslikuks muuta, et halvima stsenaariumi korral mis tahes kahjusid võimalikult palju minimeerida ja heastada, vähemalt majanduslikult ja rahaliselt.

Veel üks mulle muret valmistav küsimus on see, et kuidas saame oma ohutusstandardeid ka mujale maailma üle kanda. Kui BP kavatseb nüüd Liibüa ranniku lähistel naftat toota ja naftapuurtorne ehitada, siis on meil võimalus pöörduda Euroopa energeetikatööstuse – nimelt BP, Shelli ja Totali – poole ja saada neilt vabatahtlikke kohustusi nõustuda ja kohaldada Euroopa Liidu naaberpiirkondades sama rangeid standardeid, nagu nad on kohustatud Euroopa Liidu territooriumil kohaldama. Konkreetsemalt öeldes tähendab see, et BP opereeritav naftapuurtorn Liibüa ranniku lähistel või ehk mõne Euroopa energiaettevõtte opereeritav naftapuurtorn Lääne-Aafrika ranniku ääres peab täitma samu standardeid, mis Põhjameres opereeritavad naftapuurimisalused, mille puhul on need standardid juba seadustes kirjas.

Niisiis andke siis meile kaks nädalat aega. Me oleme oma teatise eesmärkide saavutamisega õigel järjel. Kõiki teisi vaateid, mida teie, lugupeetud parlamendiliikmed, meile täna esitate, võetakse arvesse ning me esitame kindlasti oma teatises sisalduvate esildiste kohta õigusaktide ettepanekud 2011. aasta esimesel poolel.

  Richard Seeber, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Ma sooviksin esmalt tänada volinik Günther Oettingeri selle eest, et ta haaras ohjad enda kätte ning reageeris kohe pärast katastroofi toimumist! Me peame muidugi arvestama, et USA lähtepositsioon selles küsimuses on meie omast siin Euroopas erinev. Sellest olenemata usun, et ka meil Euroopas on vaja tegutseda ja teha põhjalik analüüs nii reaalsete tingimuste kui ka õigusliku olukorra suhtes Euroopas, et saaksime asjakohaseid ettepanekuid teha. Me peame meeles pidama, et õigusliku olukorra muudab muidugi keeruliseks asjaolu, et osaliselt on meil tegemist rahvusvaheliste vetega ja teiselt poolt liikmesriikidele kuuluvate vetega. Ma arvan, et me peame uurima, kuidas täpselt saab ühendus ühendusena tegutseda ning tegema olukorra parandamiseks õigusaktide ettepanekuid.

Meie lähtekohaks peab alati olema soov luua kõrgeimaid ohutusstandardeid inimeste ja keskkonna kaitsmiseks, et juba algusest peale selliste katastroofide tekkimist ära hoida. Sellest olenemata arvan, et on tähtis jätkata kogu Euroopas nafta ja gaasi tootmist, et mitmekesistada veelgi oma energiaressursse. Me peaksime seda meeles pidama. Nagu ma aga juba ütlesin, peab ohutus olema esmatähtis. Ma näen siin kolme valdkonda, kus saame tegutseda. Esiteks tuleb meil vaadata, kus on ELis vaja õiguslikku olukorda muuta. Siinkohal tulevad meelde Seveso II direktiiv, keskkonnavastutust käsitlev direktiiv ja meresõiduohutuse kolmas pakett. Need on kindlasti valdkonnad, mida komisjonil tuleb käsitleda, ning ootame huviga teie ettepanekuid.

Teiseks on finantsraamistik. Ma usun, et kindlustuslahendused pakuksid vajalikku kindlust võimaldada katastroofidejärgselt rahaliste hüvitiste maksmist. Kolmas valdkond on kriisiohjamine ELis. Kas on tõesti vajalik, et iga liikmesriik säilitaks täieliku valmisoleku selliste katastroofidega tegelemiseks? Kas me ei saaks leida vahendeid ELi tasandil koostöö tegemiseks ja selle tugevdamiseks, et vähendada natuke liikmesriikidele avaldatavat survet?

  Zigmantas Balčytis, fraktsiooni S&D nimel. – (LT) Mehhiko lahes toimunud keskkonnakatastroof tõi välja naftatootmisega seotud ohutuse ja kindluse puudumise. See südantlõhestav tragöödia, mis nõudis inimelusid ja tekitas tohutut kahju keskkonnale, peab olema tähtis õppetund ka meie jaoks siin, Euroopas.

Ma pooldan komisjoni algatust teostada Euroopa Liidu territooriumil tegutsevate naftapuurimisplatvormide ohutuskatsed. Täieliku kindluse saamiseks tuleb aga kasutusele võtta laialdasemaid meetmeid. Eelkõige peaks komisjon hindama Euroopa Liidu suutlikkust õnnetustele koheselt ja tõhusalt reageerida ning koostama Euroopa tegevuskava.

Praegused eeskirjad on sisu ja kohaldamisala poolest nii ohutuse kui ka tekitatud kahju eest vastutamise suhtes puudulikud. Praegu rakendatakse Euroopa Liidus väga suuri infrastruktuuri projekte, mille ohutust ei ole ehk terviklikult ja korralikult hinnatud. Nende hulka kuuluvad nii paljuarutatud Nord Streami gaasijuhe kui ka teised nafta ja gaasi infrastruktuurid, mis on vajalikud Euroopas energiavarustuskindluse saavutamiseks, kuid mis peavad täitma ka kõige kõrgema tasandi keskkonnanõudeid.

Seepärast peab vastutuse küsimus olema selgelt lahendatud: saastaja maksab kinni tekitatud kahju ja lisaks sellele on vaja vastu võtta kogu ELi hõlmavad kohustuslikud kindlustussüsteemid. Analoogiliste katastroofide ärahoidmiseks tuleb erilist tähelepanu pöörata ennetavatele meetmetele. Seepärast peaks komisjon minu arvates analüüsima tõhusa järelevalvesüsteemi rajamist, tugevdama kontrollimeetodeid ja karmistama ELi minimaalseid kohustuslikke ohutusnõudeid.

Ma nõustun oma kolleegide ettepanekutega, mille kohaselt peaks komisjon esitama ka iga-aastaseid aruandeid, mis võimaldaksid meil tegelikku olukorda hinnata ning võtta kasutusele õigeaegsed ja vajalikud meetmed.

Lõpetuseks tahan tänada komisjoni ja komisjoni liiget selle eest, et saame nii ruttu teatise ning saame hakata täpsemalt uurima, mida Euroopas tegelikult on vaja teha.

  Corinne Lepage, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud volinik! Mehhiko lahes toimunud katastroof oli pöördeline juhtum.

Nagu just praegu Ungaris toimuvad sündmused kahjuks tõestavad, ei ole Euroopa ilmselgelt ulatuslike tööstusõnnetuste eest kaitstud. Meie ühine ülesanne on ennetada katastroofe, mitte lihtsalt oodata nende toimumist ja seejärel koguda ressursse nende tagajärgede likvideerimiseks.

Mida ma ennetamise all mõtlen? Esiteks asjakohaste ennetavate õigusaktide olemasolu. Praegu meil sellised õigusaktid puuduvad. Meil on vaja teostada esialgsed usaldusväärsed uuringud ning mul on hea meel kuulda kavatsustest kohaldada Seveso II direktiivi ka naftapuurimisplatvormidele. Meil tuleb ka teostada usaldusväärne mõjuhinnang ning väga tähtis on rajada ka ennetav vastutussüsteem, mille puhul oleks ohutuse tagamine ettevõtete majanduslikes huvides.

Viimasena peavad olemas olema tehnilised ressursid tagamaks, et võimalike tagajärgedega saaks tegeleda paari päeva või isegi tunni jooksul. See ei tähenda lihtsalt dokumentaalset reageerimist, vaid võimet reageerida ka reaalses olukorras. Ma ei julge ettegi kujutada, mis juhtuks kui suletud veekogus, nagu Vahemeri, toimuks analoogne õnnetus nagu Mehhiko lahes, mis kestaks mitu nädalat või isegi kuud.

Loomulikult, nagu te ka mainisite, on meil vaja õiglast vastutussüsteemi tekitatud kahjude hüvitamiseks. Ma meenutan, et keskkonnavastutuse direktiiv ei kata keskkonnakahjusid. Seepärast on minu arvates oluline, et teeksime seda, mida USA ei kahelnud teha, ning kehtestaksime moratooriumi uutele avamererajatistele, et oleks võimalik täita äsja mainitud tingimusi.

See ei tähenda olemasolevate talitluste seismajätmist, vaid uute tegevuslubade väljastamise edasilükkamist tagamaks, et kõikidel avaliku ja erasektori sidusrühmadel oleks sama eesmärk: kehtestada võimalikult kiiresti õigusaktid ja tekitada tehnilised ressursid, et kaitsta meid nii ulatusliku katastroofi toimumise eest, nagu see oli USAs.

Ma arvan, et kõik need toimingud oleksid samm õiges suunas, kuigi ma rõhutaksin, et meie ühine eesmärk on ühiskonda tasapisi naftast võõrutada, mitte säilitada olukorda, kus me oleme sellest sõltuvad.

  Bart Staes, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Austatud juhataja! Ma nõustun Corinne Lepage’i kõnega, eriti just selle viimase osaga. Viie kuu eest, 20. aprillil, oli Mehhiko lahes mõeldamatu olukord ja aset leidis kohutav katastroof. Selle lekke lõplikuks peatamiseks kulus viis kuud. Seepärast peame Euroopa seadusandjana tagama, et selline katastroof ei saaks Euroopa vetes mitte kunagi toimuda. Sel põhjusel me seda arutelu peamegi. Ja sellel põhjusel me ka tegutseme.

Resolutsioon, mille üle me keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis hääletasime, on suures osas kooskõlas volinik Günther Oettingeri analüüsi, strateegia ja valmisolekuga. Volinik Günther Oettinger on täiskogu istungil juba mõnel korral üles astunud, et selgitada meile, mida ta esindab ja teha kavatseb. Meie resolutsioon on suures osas sellega kooskõlas. Ma pean kahetsusväärseks nõukogu kavatsust enne reageerimist komisjoni ettepanekud ära oodata. Ma ootasin tegelikult, et nõukogu vastaks parlamendi ettepanekutele juba selle arutelu käigus.

Need arvukad ettepanekud on olulised. Tegelikult kutsume liikmesriike üles kehtestama moratooriumi nii kauaks, kuni õnnetuste välistamine on võimalik; kuni on tagatud piisavate ohutusnõuete järgimine. Me soovime moratooriumi kehtestamist nii kauaks, kuni võime olla kindlad, et vastutust käsitlevad õigusaktid on täielikult paigas. Me tahame uurida järelevalve olukorda järelevaatajate üle. Me soovime ka tagada, et astutaks samme rajatiste kõrvaldamiseks, mis on ikka veel töös, kuid mis on vaja peagi kõrvaldada. Me soovime Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) volituste laiendamist. Me soovime, et selle organisatsiooni vastutusalasse ei kuuluks mitte üksnes meresõidulaevade põhjustatud merereostus, vaid katastroofi korral ka naftapuurimisplatvormide põhjustatud merereostus.

Need on väga olulised asjad, mida me siin resolutsioonis esitasime. Olivier Chastel, mul on kahju, et hoidute siin täiskogus parlamendi ettepanekutele nõukogu nimel vastuste andmisest ning ootate ära volinik Günther Oettingeri ettepanekud, millest esimest on oodata alles järgmisel nädalal kehtivate õigusaktide stressitesti kujul. Ma tänan siiralt komisjoni ning säilitan nõukogu suhtes reserveeritud hoiaku!

  Struan Stevenson, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Mehhiko lahes toimunud naftaleke oli naftasektori jaoks äratuskõne. Selles ei ole kahtlustki. Me oleme sellest asjaolust vägagi teadlikud, kuid olgem ettevaatlikud ülereageerimise suhtes!

Ma olen nõus, kui ütleme, et meil peab olema kohane hüvitussüsteem kõikide nende jaoks, eriti kalandussektoris, kes kaotavad oma elatise naftalekke või muu samalaadse õnnetuse tõttu, mida – Jumal hoidku – loodetavasti meie vetes ei juhtu.

Me peame kas moodustama hüvitusfondi või kindlustusfondi, kuhu naftakompaniid ise panustavad. Kui ma aga kuulan, kuidas head kolleegid, nagu Corinne Lepage, nõuavad moratooriumi kehtestamist naftamaardlate uurimisele, siis mulle tundub küll, et see on juba liig. See on ülereageerimine! Meil on 20 aastat ehk kaks aastakümmet merepõhja puurimise kogemusi Põhjameres ja Šotimaa lääneranniku lähistel – kaks aastakümmet, mille jooksul oleme maailma ühel kõrgeimal tasemel ohutustehnikat eksportinud. Meil on üle 315 merepõhja puurauku, s.t üle 300 meetri sügavust puurauku, millest mõned on kuni 1600 meetrit sügavad.

On veel vara Mehhiko lahes toimunu kohta analüüsi uurida, kuid juba tõendite põhjal näib, et kui seal oleks kasutatud sama tehnoloogiat, mida oleme kaks aastakümmet Põhjameres kasutanud, siis ei oleks seda naftaleket toimunud või oleks see palju kiiremini kontrolli alla saadud.

Seega ärgem löögem äkitselt ust kinni selle tööstusharu ees, mis on Euroopa üks ohutumatest ja kindlamatest, kui oleme ainuüksi sel aastal investeerinud juba kuus miljardit Inglise naela uurimistegevusse Põhjamerel ja Shetlandi saarte ranniku lähistel! Ärgem reageerigem üle ega edastagem maailmale sõnumit, nagu arvaksime Euroopa Parlamendis, et meie Euroopa tööstusharu ei ole enam ohutu! Tegemist on siiski meie ühe suurima eksporditulu allikaga.

  Niki Tzavela, fraktsiooni EFD nimel. – (EL) Austatud juhataja! Ma soovin Jo Leinenit ja volinikku nende teavituste eest tänada! Sooviksin ka väljendada oma nördimust asjaolu üle, et tööstuse ja teadusuuringute eest vastutav tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon on sellest resolutsioonist välja jäänud. Ma ütleks, et selle väljajätmise tõttu on siin lõikeid, mis on ebareaalsed või naftatootmistööstuste jaoks suuri probleeme tekitavad. Me lubasime neid kontrollida, mitte hävitada.

Seepärast nõustume täielikult Martin Callanani esitatud muudatusettepanekuga lõike 17 väljajätmise kohta ning märgiksin ka ära, et lõige 22 seab naftatootmisettevõtetele suure finantskohustuse, mille suhtes peaksime samuti ettevaatlikud olema. Lisaks sellele mainiksin, et sellest tekstist on üks väga tähtis asjaolu välja jäetud. Nimelt puuduvad sealt igasugused viited naftatootmissektoris teadus- ja arendustegevuse edendamisele. Me võiksime siin ameeriklastega koostööd teha ning teadusuuringuid ja tehnoloogiaid arendada, mis aitaks meil sellist laadi kriisi lahendada.

  Nick Griffin (NI). – Austatud juhataja! Naftapuurimisplatvormi Deepwater põhjustatud katastroofi puhul on kõige olulisem asi tähelepanuta jäetud. Tegelik küsimus on selles, et miks puurib BP naftat läbi 5000meetrise kivipinnase, 1500 meetri sügavusel vees ja keset orkaanipiirkonda.

Vastuseks on naftatipp – punkt, kus oleme ära kasutanud poole maailma varudest, mida oli lihtne, ohutu ja odav toota, ning nüüd toetume vähenevatele varudele, mis on üha raskemini kättesaadavad, ohtlikud ja kallid, seda nii rahaliselt kui ka keskkonna mõttes. Deepwateri katastroof on kõigest naftatipu tundemärk. Selle kasutamine ELi järjekordse võimuhaaramise ettekäändena ei hoia ära naftatipuni jõudmist või selle võimalike katastroofiliste tagajärgede talumist.

Tundemärkidest rääkimise asemel on aeg hakata tõsiselt haiguse endaga tegelema: tõsiasjaga, et oleme ära kasutanud kogu lihtsasti kättesaadava nafta ja oleme ikka veel sellest sõltuvad. Viimastel kuudel on see reaalsus hakanud teiste hulgas kohale jõudma ka president Barack Obamale, Suurbritannia valitsusele ja Saksamaa sõjaväele. ELil on aeg oma pea liiva alt välja tõsta, lõpetada enda vaevamine kliimamuutustega ning hakata uurima ja käsitlema tõelist kriisi: naftatippu.

ISTUNGI JUHATAJA: Rodi KRATSA-TSAGAROPOULOU
asepresident

  Herbert Reul (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Tegemist oli suure katastroofiga ning katastroofidele saab reageerida erinevalt. On võimalik kiirustada tegutsema ja igal nädalal uus deklaratsioon koostada või siis uurida olukorda põhjalikult ning kaaluda, kus on vaja midagi muuta. Lähtepunktist rääkides on näiteks selgeks tehtud, et Ameerika Ühendriikide olukord ei ole Euroopa omaga võrreldav.

Volinik Günther Oettinger on valinud teise tee: jätkata arukalt ja objektiivselt, üks samm korraga. Nii tehaksegi poliitikat ja võidetakse meie kodanike toetus. Ma olen tänulik esmalt selle eest, et volinik on valinud selle tee, ja teiseks selle eest, et ka on kaasanud kõik komisjonid. Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon olid ühiselt täiskogusse kaasatud ning mõlemad osalesid ka volinikuga peetud aruteludel, kus saime põhjalikumalt faktidesse laskuda. Kahjuks pean juhtima tähelepanu sellele – nagu Niki Tzavela juba mainis –, et keskkonnakomisjon arvas, et see peaks ühepoolse resolutsiooni esitama. Ma pean seda täiesti vastuvõetamatuks! Lisaks sellele ei täida mis tahes ajakohatu ja järelemõtlematu dokumendi kiiruga valmis tegemine parlamentaarse koostöö eesmärki ega võimalda seda küsimust korralikult käsitleda.

Me oleme teada saanud – mida me tegelikult juba kõik teadsime –, et komisjon esitab järgmisel või ülejärgmisel nädalal teatise, milles analüüsitakse juhtunu tagajärgi. Ja nagu nõukogu täiesti õigesti mainis, saame seejärel arukalt kaalutleda, millised järeldused tuleks teha. Keskkonnakomisjon arvas, et peab selle kohta kiirelt resolutsiooni ettepaneku esitama, ning nüüd on siis meie ees resolutsioon, mis on läbinisti järelemõtlematu. Minu arvamus on, et see sisaldab vigu ning ignoreerib täielikult paljusid teadusuuringute ja tehnoloogiaga seotud aspekte, nagu ka Niki Tzavela märkis. Keda see ikka huvitab? Tähtis on ainult midagi esitada, isegi siis, kui see käsitleb probleemi ainult ühest vaatenurgast. See on täiesti vastuvõetamatu! Lisaks sellele on moratooriumi kehtestamise kohta järelduse tegemine edukas katse tõmmata tähelepanu Euroopale kui tööstusharu keskpunktile.

Head kolleegid! Niimoodi nüüd küll asjadega ei tegelda! Ma olen tänulik, et mul võimaldati sõna võtta. Vähemalt siin saab veel oma arvamust väljendada. Minu komisjon ei olnud resolutsiooni üldse kaasatud.

  Pavel Poc (S&D). – (CS) Naftaplatvormi Deepwater plahvatuse kujul oli kohe kindlasti tegu suure katastroofiga. See oli hoiatuseks nii Ameerika Ühendriikidele kui ka Euroopale. Ühe hoiatuse jätsime me aga tähelepanuta. Nimelt samal ajal kui keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon Mehhiko lahes toimunud Deepwater Horizoni katastroofi arutas, lekkis naftat Egiptuse rannikust mõne kilomeetri kaugusel asuvalt naftapuurimisplatvormilt Jebel al-Zayt ning meie saime selle kohta teada alles turistide käest. Me ei kuulnud sellest isegi mitte massimeediast, ja kui ma ENVI komisjoni istungi ajal komisjoni esindajalt küsisin, et kas tal on teavet selle üpris väikse, kuid peagi katastroofiks kujuneda võinud juhtumi kohta, siis seda tal polnud. Mitte kellelgi ei olnud seda teavet. Seepärast soovin lisaks oma kaasparlamendiliikmete arutatud küsimustele mainida veel üht teemat – nimelt seda, et alati on vaja õigeaegset ja kvaliteetset teavet, mida ei ilustata poliitilistel ajenditel, nagu toimus nimetatud juhtumi puhul, kui Egiptuse valitsus edastas Jebel al-Zayt’i naftalekke kohta valeandmeid.

Minu arvates on moratoorium üheks võimalikuks lahenduseks, kuigi me ei saa ilmselt energeetikatööstust takistada ega piirata, kuna selle toodang on meile vajalik. Meil on vaja ka ühtseid ohutusstandardeid, kuna Euroopa Liidu standardid on Põhjamere puhul väga kõrged, kuid Musta mere puhul neid enam ei kohaldata. Selline lahknev lähenemisviis on vastuvõetamatu ning me peame kogu Euroopa ranniku kaitsmiseks ühtsed ohutusstandardid tagama.

  Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE). – (NL) Austatud juhataja! Tingimused Mehhiko lahe puhul ei ole muidugi meie vete omadega võrreldavad, kuid mul on hea meel, et Euroopa Liit on siiski haaranud kinni võimalusest oma õigusakte uurida. Lõppude lõpuks on see ju väga vajalik.

Minu arvates on siin kaks väga tähtsat asja. Esimeseks kontrollide teostamine. Mitmed minu kaasparlamendiliikmed on sellest ka juba rääkinud. Need kontrollid on väga olulised. Minu silmis on aga palju olulisemaks siiski vastutus ning ausalt öeldes šokeeris mind, et see ei ole hästi ära korraldatud, isegi mitte Euroopa vetes. Miks on vastutus nii tähtis? Usaldusväärne regulatsioon oleks parimaks võimaluseks, kuidas ajendada naftakompaniisid ohtude vähendamiseks just ise mitmeid meetmeid kasutusele võtma, mistõttu peangi seda nii tähtsaks. Sel põhjusel toetan ka kindlalt tegevuslubade mitteväljastamist kuni ajani, mil vastutus on reguleeritud.

  Bas Eickhout (Verts/ALE). – (NL) Austatud juhataja! Ma soovin pöörduda eelkõige oma kaasparlamendiliikmete Struan Stevensoni ja Herbert Reuli poole, kes väidavad, et keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon reageeris liiga kiiresti. Olgem ausad, katastroof toimus viis kuud tagasi ja Euroopa esitab alles nüüd resolutsiooni – see ei ole üldsegi mitte liiga kiiresti! Me oleme keskkonnakomisjonis sellega pikalt tööd teinud.

Ma soovin edastada siirad tänusõnad komisjonile, kuna see tegutses ennetavalt ja tunnistas, et vastutust käsitlevad õigusaktid ei ole selged ning et Euroopa ja riigisiseste õigusaktide vahel on lüngad. Need asjad ei ole korralikult reguleeritud. Kuni ajani, mil me võime olla kindlad, et see valdkond on korralikult reguleeritud, peame lihtsalt kõik uued merepõhja puurimised peatama. See moratoorium ei kohalduks mitte kogu sektorile, vaid üksnes uutele merepõhja puurimistele. See ei ole mitte ülereageerimine, vaid väga rahulik reaktsioon. Me teame ka, et uurimine selle kohta, mis Mehhiko lahes valesti läks, on alles käimas. See peab enne selgeks saama ja kuni selle ajani ei tohiks mitte mingit uut tegevust toimuda.

  Konrad Szymański (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Katastroofid ja väga suurt tähelepanu pälvivad sündmused, nagu naftaleke Mehhiko lahes, on väga sageli poliitikas üldiste muudatuste tegemise ja tähtsate regulatiivsete reformikavade loomise ajendiks. Emotsioonide põhjal tegutsemine ei ole aga just alati ratsionaalne, mispärast soovin paluda äärmist ettevaatlikkust ettevõtetele uute kohustuste kehtestamisel, olgu need siis kindlustuse, keskkonnastandardite või ohutusstandardite valdkonnas, kuna Euroopa Liidus on need standardid igal juhul juba maailma rangeimad. Nende õigusaktide vallas oleme aga erinevas arenguetapis.

Sellise üleregulatsiooni tagajärjeks saab olla vaid Euroopa konkurentsivõime nõrgestamine ja naftatööstuse positsiooni tugevdamine kõikjal mujal, väljaspool Euroopa Liitu. Samasugune on olukord ka merepõhja puurimisele moratooriumi kehtestamise puhul – selline moratoorium toob kaasa tagajärgi, mis on väga tõenäoliselt kavandatud eesmärkidele hoopis vastupidised. Moratoorium tähendaks rohkem Euroopa rannikutele sõitvaid laevu ja seega ka suuremat ohtu keskkonnale. Seepärast palun ma nii õigusaktide kui ka moratooriumi teemadel väga ettevaatlikuks jääda.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Arutelu on Euroopa Parlamendis juba kolmas, mis näitab kui suurt tähtsust me Euroopa vetes naftatootmise ohutusele omistame. Me ei soovi, et Mehhiko lahes toimunud katastroof saaks meie kontinendi rannikul korduda. Ainuüksi selle aasta kolme esimese kuu jooksul oli Põhjameres 175 katkestust naftaplatvormide töös, millest kaheksat kirjeldati tõsiste intsidentidena. 32 juhul oli nende rajatiste töö seisatud. Teine probleem on nende platvormide liiga intensiivne kasutamine. 1970ndate alguses 103st Põhjamerel käiku lastud platvormist 44 on viie aasta pärast nn tehnilise surmani jõudnud ja 26 on juba praeguseks lubatud kasutusaja ületanud, kuid nende puhul on pikendatud luba nafta ammutamiseks.

Viimase 30 aasta jooksul on rajatised ka omanikke vahetanud ning uued haldajad ei pruugi ohutuse suhtes samu kasutustavasid pooldada. Surve naftatootmise maksimeerimiseks ei käi käsikäes ohutuse parandamiseks kavandatud meetmetega või korraliku riskihindamisega. Seepärast toetame voliniku tegevust eesmärgiga analüüsida põhjalikult Euroopa vetes naftatootmist käsitlevaid õigusakte ning vajaduse korral kehtestada uued olulised normid, et korvata merel nafta tootmisega kaasnevaid kahjusid ning karmistada vastutuse põhimõtteid naftareostust põhjustavate õnnetusjuhtumite korral.

Oluline on kehtestada Euroopa vetes merepõhja puurimisele kõrgeimad ohutusstandardid ning kohaldada neid kõikidele Euroopa territoriaalvetes tegutsevatele pooltele. See peab kehtima ka väljastpoolt Euroopa Liitu tulevatele ettevõtetele. Me ei tohi lubada näiteks sellise olukorra tekkimist, kus Arktikas tegelevad naftatootmisega nii Norra kui ka Venemaa ning üks nendest riikidest kasutab tehnoloogiat, mis ei vasta kõrgeimatele ohutusstandarditele, nagu seda teevad Euroopa Liidu alla kuuluvate ettevõtete kasutatavad tehnoloogiad.

  George Lyon (ALDE). – Austatud juhataja! Nagu paljud sõnavõtjad on öelnud, oli Mehhiko lahe katastroof selle tööstusharu jaoks hoiatusmärguanne.

Ma kuulasin aga hoolikalt, mida volinik oma esimeses kõnes ütles, ja ma nõustun esitatud ülesannetega, et meil tuleb standardeid parandada, kvaliteeti tõsta ning tagada, et EL saaks selles valdkonnas juhtpositsioonil olla ning et meie saaksime oma ohutussüsteeme ülemaailmselt edasi anda ja veenduda, et teised neid järgiksid. Mul on ka hea meel tema tunnustuse üle selle kohta, et Suurbritannia ja Norra tegutsevad Põhjameres juba praegu maailma kõrgeimate standardite järgi.

Meie Šotimaal oleme juba kogenud katastroofi Põhjamerel: pisut üle 20 aasta tagasi kui Piper Alpha katastroofis hukkus üle 100 inimese. See tõi kaasa ulatusliku ohutusstandardite läbivaatamise, mille tulemusena on meil nüüd kasutusel väga kõrged standardid.

Ma toetan paljusid kõnealuseid ettepanekuid, millele Jo Leinen täna tähelepanu on juhtinud, kuid ma ei usu, et avatud üleskutse moratooriumi kehtestamiseks oleks proportsionaalne ning mõistlik reaktsioon sellele probleemile, millega me silmitsi seisame. Ma loodan, et parlament mõtleb nii äärmuslike sammude astumise üle mitu korda järele.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Ei ole kahtlustki, et Euroopa Komisjon peaks kontrollima loodusvarade ammutamise ja transportimise ohutust. Optimaalsete ohutusstandardite kõrval peaks põhiküsimus olema ka loodusvarade ammutamise ja transportimisega tegelevate ettevõtete valmisolek hädaolukordadeks, mis võivad põhjustada ulatuslikku keskkonnareostust. Me ei tohi unustada vajalikke rahalisi ressursse, mida selles valdkonnas tegutsevad ettevõtted peaksid ise koguma.

Peagi võetakse kasutusele mööda Läänemere põhja tohutus koguses gaasi pumpav gaasitrass. Ma arvan, et praegu on ideaalne võimalus küsida, kas Euroopa Komisjon on võtnud midagi ette, et kaitsta nende miljonite eurooplaste huve, kes elavad Läänemere ranniku ääres ja võivad sattuda selle gaasitrassi plahvatuse või lekke korral enneolematu suurusega ökoloogilise katastroofi ohvriteks. Tuleks ka meenutada, et täielikult on ignoreeritud kahe aasta eest koostatud Euroopa Parlamendi resolutsiooni, mis käsitleb valmisolekut selle investeeringu ökoloogiliste mõjude suhtes, ning investeering on juba teostamisel. Mida kavatseb Euroopa Komisjon selle küsimuse suhtes ette võtta, et me ei peaks katastroofi toimumisel varasemat ajaraiskamist kahetsema?

  Catherine Soullie (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Mehhiko lahes toimunud katastroof on ilmselgelt nii suur, et nõuab meilt kui ELi poliitilistelt esindajatelt, et küsiksime endilt omaenda naftapuurimise rajatiste ohutuse kohta. Tegelikult on merekeskkonna kaitsmise puhul kõige tähtsam tagada, et naftamaardlate uurimiskohad oleksid võimalikult ohutud.

Sellest olenemata on meie vetes praegustele ning tulevastele naftapuurimistele moratooriumi kehtestamise mõte ilmselgelt ennatlik ja kohatu. Ennatlik selle pärast, et Mehhiko lahes toimunud katastroofi uurimise tulemused ei ole veel teada ning mõned esialgsed järeldused kinnitavad, et see juhtus käitumis-, organisatoorsete ja tehniliste vigade koosmõjul. Ja kohatu selle pärast, et – nagu mitmel korral on juba mainitud – Põhjamerel, Vahemerel ja Mehhiko lahel kehtivad erinevad eeskirjad.

Kas siinkohal on mõtet hakata välja tooma tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, mida moratooriumi kehtestamine põhjustaks, rääkimata sellest, kuidas see meie energeetilise sõltumatuse ohtu seaks?

Eelmisel nädalal lõpetasid Norra ja Venemaa 40 aastat kestnud vaidluse ja 30 aastat kehtinud moratooriumi, kinnitades Barentsi meres ja Arktikas ühise merepiiri põhimõtte. Praktikas toob see leping kaasa olukorra, kus kaks riiki jagavad nafta- ja gaasirikast maa-ala. Kuidas saaks siis ELi juhtiv isik kavatseda samal ajal paluda naftatootmisega seotud tegevuste peatamist ning lasta neil end vabatahtlikult energeetilisest ja majanduslikust seisukohast nõrka olukorda panna?

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Enneolematu ökoloogiline katastroof Mehhiko lahel peaks veenma Euroopa Liidu liikmesriike teostama hoolikat järelevalvet naftaplatvormide üle vetes, kus toimub toornafta ammutamine. Me saame isegi ettepanekuid keskkonnaohu välistamiseni uutele puurimistele moratooriumi kehtestamise kohta. Need soovitused põhinevad eeldusel, et kuna merede valgaladel ei ole piire, mõjutaks ühes neist toimuv ökoloogiline katastroof kõiki.

Selline lähenemisviis on kooskõlas kaks aastat tagasi Euroopa Parlamendi vastu võetud resolutsiooniga, mis käsitleb Nord Streami projektiga tekitatavat ökoloogilist ohtu Läänemere piirkonnale. Me loodame, et Euroopa Komisjon võtab vastu ühtviisi resoluutse ja mõistliku seisukoha Läänemere põhjas gaasivarustuse kindlusega seotud investeeringute kontrolli suhtes ning kasutab sealjuures kõiki võimalikke vahendeid. Tasub ehk ka kaaluda alternatiivsete tehnoloogiate, nagu kildagaasi ammutamise, toetamist.

  János Áder (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme kuulnud väga palju selle naftakatastroofi kohta ja nägime kõik televisiooni vahendusel ka neid šokeerivaid kaadreid. Head kolleegid, kas teadsite aga, et viimaste aastate jooksul on 97% – ma kordan, 97% – kõikidest Ameerika naftakompaniide teadlikest ohutusnõuete rikkumistest sooritanud just British Petroleum? Kas te teadsite, et viimase kümne aasta jooksul on see ettevõte põhjustanud arvukaid õnnetusi? Kas te ka teate, et British Petroleum on oma kasumi säilitamiseks vähendanud oluliselt ohutus- ja korrashoiueelarvet? Ka see on üha kasvava õnnetuste arvu juures oma rolli mänginud.

Corinne Lepage mainis ennist, et kõige tähtsam on katastroofe ennetada ja ära hoida. Me kõik teame, et ennetamine on kõige olulisem. Selle suhtes on tal küll õigus. Ma arvan aga, et Ameerika katastroof Mehhiko lahes, just nagu ka teised viimaste aastate tööstus- ja looduskatastroofid või üleeile Ungaris toimunud katastroofilised sündmused, on selgelt tõestanud, et loodus- ja tööstuskatastroofid võivad toimuda igas kohas ja igal ajal. Seepärast arvan, et kahjude hüvitamine, aga ka kiire ja tõhus kahjustuste kontroll, on väga tähtsad.

Me räägime väga palju ekstreemsetest ilmaoludest, nende tagajärgedest ja ohtudest ning sellest, kuidas need suurendavad loodus- ja tööstuskatastroofide ohu tekkimist. Ma arvan, et see on tõsi, ja kui see ongi nii, siis peame olema ettenägelikud. Peame pöörama tähelepanu ka hoiatusmärguannetele, nagu kahe päeva tagune Ungari katastroof või kevadine naftakatastroof Mehhiko lahes. Seepärast teen oma kaasparlamendiliikmetele ja parlamendile ettepaneku katastroofide puhul tõhusa kahjustuste kontrolli tagamiseks Euroopa fondi loomise kohta.

  Romana Jordan Cizelj (PPE). – (SL) Mehhiko lahes toimunud katastroof on hirmuäratav. See näitas ohutusstandardite puudumist ja naftalekke järel astutud sammude ebaadekvaatsust. Vaatamata sellele, et see leidis aset Ameerika Ühendriikides, s.t Ameerika õigusnormide ja standardite mõjualas, peame kõik sellest õppust võtma ja sarnaseid õnnetusi ära hoidma.

Sealjuures tuleb meil aga arvestada siin valitseva tegeliku olukorraga. Nii palju kui mina tean, on Euroopa seadustes juba praegu olemas mehhanismid, mis ennetavad sarnaste õnnetuste toimumist Euroopa Liidus, kuna need on rangemad ja nõudlikumad kui vastavad seadused Ameerikas.

Seepärast väidan, et meil ei ole siin liidus vaja kiirustada. Võtkem endale piisavalt aega ja teostagem põhjalik ekspertanalüüs Mehhiko lahe katastroofi põhjuste ja tagajärgede kohta! Selle tulemuste põhjal võime siis uusi nõudeid ja meetmeid formuleerida. Mulle valmistavad muret mõned resolutsioonis kasutatud paanikatunnet tekitavad väljendid, nagu „võimalikult varakult”, ning samuti olen ma naftatootmisele moratooriumi kehtestamise vastu. Teisest küljest olen nõus, et peame tagama oma seaduste rakendamise kõrgeimatele standarditele vastavalt ning õnnetuse korral tagama ka õiglase hüvitise maksmise.

Eelkõige peame astuma samme ka väljaspool oma piire. Ei ole tähtis, milline veekogu on reostatud; kas see on Ameerika, Euroopa või mõne muu piirkonna oma. Sellistel puhkudel on kogu maailm reostatum ning selle reostuse tõttu surevad loomad ja taimed ning kannatavad inimesed. Seepärast peame tegema midagi väga keerulist ja saavutama rahvusvahelisel tasandil kõrged standardid, mitte lihtsalt Euroopa-siseselt eeskirju rangemaks muutma.

Vastupidi, ma arvan, et peame astuma viivitamatuid samme Ungaris toimunud õnnetuse suhtes, kuna see toimus meie enda piirides. Meil on vaja saada kiiresti vastuseid küsimustele, et mis see tihke punane ollus on ja kas see on tõepoolest tervisele ohtlik. Kas on tõesti tõsi, et seda ei ole ELi ohtlike jäätmete loendis märgitud? Ja kuidas peaksime sarnaseid õnnetusi ära hoidma?

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Kõigepealt soovin tänada neid parlamendiliikmeid, kas andsid oma panuse selle resolutsiooni koostamisse, ning samuti tahan tänada komisjoni liiget, kes andis meile palju lootust ja tõi rõõmu oma tänase avaldusega meetmete kohta, mida komisjon kavatseb kasutusele võtta. Ja mis puudutab kartuseid, et see resolutsioon on koostatud kiirustades ja ehk mitte piisavalt uurimustööd tehes, siis mulle tundub ikkagi, et tegemist on Euroopa Parlamendi arvamusega ning sõnumiga ühiskonnale, nõukogule ja komisjonile.

Nüüdseks on sellest õnnetusest juba natuke aega mööda läinud ja on väga tähtis, et vähemalt Euroopa Parlament ütleks nüüd oma arvamuse välja. Nagu paljud teised on juba öelnud, arvan minagi, et on tõepoolest väga tähtis vaadata läbi praegu Euroopa Liidus kehtivad õigusaktid ning ohutus- ja kvaliteedistandarditega seotud õigusaktid. Me ei räägi kogu naftamaardlate uurimise peatamisest, vaid lihtsalt olukorra jälgimisest ja selle kindlakstegemisest, milliseid lisameetmeid on vaja võtta, et takistada Mehhiko lahes toimunud õnnetuse ja katastroofi kordumist.

Mina isiklikult olen väga rahul resolutsioonis sisalduvate kolmandate riikide vastutust käsitlevate sätetega. Üldiselt peaks Euroopa Komisjon ja Euroopa Liit intensiivistama kolmandate riikidega peetavat dialoogi teatavate energiainfrastruktuuri projektide suhtes. See ei tähenda tingimata ainult Läänemerd ja naftaplatvorme või Nord Streami gaasijuhet, vaid samuti ka Musta merd, Vahemerd ja Põhja-Aafrika konfliktiolukordi. Minu arvates on väga oluline, et kolmandad riigid on sellesse resolutsiooni kaasatud.

  Jolanta Emilia Hibner (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Viimaste kuude sündmustest saadud kogemused ja meie mure kütuseturul valitseva keerulise olukorra üle, mis on tekkinud Mehhiko lahel toimunud katastroofi tagajärjel, peaks ajendama meid tõhusaid ja kindlaid samme astuma, et kaitsta keskkonda ja eelkõige hoida ära tulevikus sarnaste katastroofide tekkimist. Rakendada tuleks kõiki meetmeid toornafta ammutamise ohutuse tõstmiseks.

Eksperdid üritavad meid veenda, et õigete ennetavate meetmete korral juhtub naftakompaniidel suhteliselt vähe õnnetusi – jah, see on tõsi. Tõsiasjad, et menetlusi eiratakse ja ohutuse arvelt hoitakse kokku, tähendavad aga, et Mehhiko lahes toimunud katastroofi sarnased õnnetused võivad tulevikus ka Euroopas juhtuda.

Praegu on ülemaailmselt kasutusel umbes 1600 naftaplatvormi ning see arv kasvab pidevalt. Jätkuvalt avatakse uusi veel suuremaid ja võimsamaid naftapuurauke ning naftaplatvorme. Ammutamine toimub üha sügavamates merepõhjades ja üha kaugemal avamerel. Seepärast on klassikaliste naftapuuraukude tähtsus vähenemas, samal ajal kui naftapuurimisplatvormide tähtsus on kasvamas. Arutelu naftatootmise ohutuse üle on vältimatu ning teoreetiliste ohutusstandardite ja reaalselt kohaldatavate standardite võrdlus võib osutuda üllatavaks. On väga oluline allutada naftakompaniisid lisapiirangutele ja kehtestada uusi määrusi, mis võivad aidata ohutust parandada. Ma tean, et mõned riigid on hakanud juba omal algatusel naftaplatvormide üle kontrolli teostama. Juba esimesed kontrollid on paljastanud teatavaid ohutusnormide rikkumisi. Tuleb välja, et paljud Põhjamere naftaplatvormid on töötanud peamisi ohutuspõhimõtteid rikkudes.

Ma arvan, et viivitamatult tuleks kasutusele võtta ennetavad meetmed, et panna naftaplatvormid ning kõik tegevuskohad, kus toimub loodusvarade merepõhjast ammutamine, asjakohastele määrustele ja järelevalvele alluma. On väga oluline kehtestada uued ohutusstandardid ja -põhimõtted, mida peavad järgima kõik pooled, kes on toornafta ammutamisega seotud ja ühiselt selle eest vastutavad. Põhinõudeks on kehtiva sertifikaadi olemasolu.

  Gaston Franco (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa küsib endalt täiesti õigustatult, et kas selline katastroof, nagu Mehhiko lahes toimus, võiks korduda ka meie vetes.

Kuna naftalekked on varasematel aegadel mitmel korral meie rannikuid hävitanud ja meile püsiva jälje jätnud, arvame õigustatult, et mere ökosüsteemide, loomade bioloogilise mitmekesisuse ning kalanduse ja turismi majandussektorite säilitamine ja kaitsmine on ülima tähtsusega. Peame siiski säilitama kaine mõistuse ja hoiduma äärmuslike seisukohtade vastuvõtmisest, mida Euroopas kõikidele tulevastele merepõhja puurimistele moratooriumi kehtestamine kindlasti on.

Esiteks sellepärast, et meil kehtivad Euroopas naftamaardlate uurimisele ja nafta tootmisele juba praegu väga ranged ohutusstandardid. Lisaks sellele on Euroopa riikide reguleerivad asutused ning naftakompaniid ise lubanud tootmise ja ohutusega seotud eeskirju ja menetlusi parandada, kui USA katastroofi uurimise tulemused seda nõuavad.

Teiseks oleks meie energeetilise sõltumatuse nõude tõttu ja geostrateegilisest seisukohast lähtuvalt väga riskantne oma Põhjamerest naftapuurimise tegevusest loobuda. Lõppude lõpuks on see ju meie oma naftatööstuse tulevik, mille me naftamaardlate uurimise ja nafta tootmise peatamisega ohtu seame. Kuidas saaksime kriisiajal õigustada sellest tulenevat mõju tööhõivele?

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Ma usun, et me kõik olime šokeeritud Mehhiko lahel aset leidnud igapäevasest lekkest ja keskkonnakahjust, mida see põhjustas. On ainuõige, et me selle tulemusel siin seda küsimust arutaksime, et leida viise, kuidas tagada selle mittekordumist.

Ka mul tekkisid mõned mõtted. Esiteks see, et meil kehtivad turva- ja ohutusstandardid peavad olema rangelt täidetud, et õnnetusi pigem ära hoida, kui nende tagajärgedega tegeleda, ning kindlasti kehtib praegu häid standardeid, mida tuleb kõikjal kohaldada.

Teiseks nõustun täielikult volinikuga, kui ta ütles, et me peame oma ohutusstandardid ka mujale maailma edasi andma, kuna kui Mehhiko lahes või ükskõik kus mujal midagi juhtub, siis me ei ole selle tagajärgede eest kaitstud. Euroopa vete ümber ei saa raudset eesriiet panna ja öelda, et kui me ise peame kõrgetest standarditest kinni, siis ei juhtu midagi. Seepärast on antud küsimuse suhtes ülemaailmse kokkuleppe saavutamine väga vajalik. Vajame ka katastroofide ohjamise fondi. Seda on juba ka mainitud ja ma olen sellega nõus.

Siin on räägitud moratooriumist ja praegusel ajahetkel ei tundu see kindlasti sobiva lahendusena, kuna nii toimides on suur oht, et me muutume justkui rikkaks meheks, kes otsustab kogu oma raha ära anda ja lõpuks peab kerjama nendelt, kellele oma raha andis. Me oleksime samasuguses olukorras ja teised riigid jätkaksid naftamaardlate uurimist praegusel kujul, kasutamata rangeid standardeid, mida meie kohaldaks.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Pärast Mehhiko lahes toimunud keskkonnakatastroofi on tähtis, et EL tagaks oma rannikute kaitse suutlikkusega sellist probleemi ära hoida ja sellele reageerida. Lissabonis asuv Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) pakub abi ja tehnilist tuge laevade põhjustatud reostuse suhtes nii ohutuse kui ka merekaitse valdkonnas.

Selle aasta juunis esitasin volinik Günther Oettingerile, Siim Kallasele ja Kristalina Georgievale kirjaliku ettepaneku EMSA volituste laiendamise kohta, et luua mehhanisme Euroopa naftaplatvormide ohutuse kontrollimiseks ja keskkonnakatastroofide ennetamiseks. See ettepanek pakuks finants-, inim- ja tehniliste ressursside suhtes mastaabisäästu võimalust. Mul on hea meel volinike reaktsiooni üle, kuna nad on näidanud, et on valmis EMSA volituste laiendamiseks selle määruse läbivaatamist kaaluma.

Ma kutsun komisjoni veel kord üles seda küsimust analüüsima ja selle Lissabonis asuva ameti volitusi laiendama, et tagada Euroopa rannikute tõhus kaitse.

  Diana Wallis (ALDE). – Austatud juhataja! Sellised katastroofid peaksid panema meid mõtlema. Mind panevad need mõtlema Arktikale – piirkonnale, kus ELil otsene pädevus puudub, kuid on siiski suur mõjuvõim.

Volinik, te ütlesite täiesti õigesti, et väljaspool ELi tegutsevad ELi ettevõtted peaksid ikkagi meie standardeid järgima. Ma loodan, et Arktika piirkonna puhul saab see nii ka olema. See on palju probleemsem ja vaenulikum kui Põhjameri ning minu jaoks täielik keerdküsimus. Meie, Euroopa, võitleme naftapõhiselt majanduselt ülemineku ja taastuvate energiaallikate eest. Kaudselt aga ergutame naftatootmist kõige haavatavamates ja hapramates kohtades maailmas, kus võivad hirmuäratavad tagajärjed olla. Ehk peaksime mõtlema väga hoolikalt selle üle, mis Arktikas toimub.

  Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei nõustu siin täiskogus ühise protektsionismi kohta öelduga. Hetkel kiirustab Hiina meetmete kasutuselevõtuga, vajalike korralduste tegemisega, oma tööstuse muutmise täpsete kavatsuste kohta viisaastakuplaani ettevalmistamisega, saastavate tööstusettevõtete sulgemisega, ja seda põhjusel, et konkureerib meiega suurel, 13 miljardi USA dollari suuruse käibega puhta energia turul. Sellele proovikivil tuleb meil vastata mitte protektsionismiga, vaid julgete meetmetega.

Lugupeetud volinik, peaksite tõesti jätkama moratooriumiga, mis oleks ajutise asemel hoopis jäädav, ja mis oleks samm edasi puhta energeetika suunas. Meil tuleb ka uurida keskkonnavastutust, millele teie, lugupeetud volinik, ja teised parlamendiliikmed viitasid, ning mis peab hõlmama kogu majandusvööndit, kuna selles vööndis ettevõtted tegutsevadki.

  João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Me peame Mehhiko lahes toimunud naftalekkest ja sellest tulenevast keskkonnakatastroofist õppust võtma. Need õppetunnid peavad kindlasti sisaldama nõudlikumat, rangemat ja korrapärasemat järelevalvet Euroopa vastavale infrastruktuurile kehtestatud ohutustingimuste üle, kuid peavad tegema ka palju enamat. Häirekellad kõlavad ja neid ei saa ignoreerida. Praeguseks on maailma naftavarude piirid üpris hästi teada. Lisaks energiale on palju põhjuseid, miks inimkond on nendest varudest väga – isegi liiga palju – sõltuv. Seepärast peab neid varusid väga arukalt haldama, mis tähendab eelkõige seda, et neid tuleks väga kokkuhoidlikult kasutada.

Oleme siin istungisaalis juhtinud juba tähelepanu sellise kava vajalikkusele, mille eesmärgiks on hallata neid varusid hästi ja õiglaselt, leevendades nende üha suurenevat nappust ja liikudes reguleeritult teiste primaarenergia allikate kasutamise poole. Ma räägin siinkohal 2002. aastal Uppsalas ja 2005. aastal Lissabonis naftatipu spetsialistide esitatud naftavarude kahanemise protokollist.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Sellest naftakriisist oleme õppinud, et kõrgete naftahindade ajal on raskesti ligipääsetavatel naftaväljadel töötamine ja kõige ebasoodsamates tingimustes, st üha kaugemalt ja sügavamalt nafta ammutamine kasumlik. Oletades, et ekspertide prognoosid nafta hindade suure tõusu kohta on õiged, võib eeldada, et lähitulevikus hakatakse tegelema veelgi riskantsema naftamaardlate uurimisega.

Kuigi rahvusvaheliste lepingute kohaselt oleks Mehhiko lahes toimunud katastroofi järel olnud asjakohane tõsta ohutusabinõusid nafta puurimisele sügavamalt kui 200 meetrit, siis teatavasti ei suutnud Atlandi ookeani idakaldal asuvad riigid kokkuleppele jõuda. Selles piirkonnas töötatakse Mehhiko lahe sügavuste ja ohtudega täiesti võrreldavates tingimustes. Ohutusstandardite parandamine ja finantskohustiste tagamine on lahendamist vajavad küsimused – seda enam, et komisjon kavandab ilmselt CO2 juhtmevõrgustikku ja soovib Euroopa elektrijaamade heitkoguseid Põhjamere naftatööstusele müüa. Me ei ole ikka veel lahendanud tuumajäätmetest vabanemise probleemi, kuigi see tehnoloogia on juba aastakümneid kasutusel olnud, ja nüüd äkki kavatsetakse Põhjamerel ohtlikest kasvuhoonegaasidest vabaneda. Seepärast ongi minu arust viimane aeg ohutusabinõude peale mõtlema hakata.

  Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Üldine arusaam on, et sellised õnnetused nagu see kõige hiljutisem ja mitmed varasemad samalaadsed õnnetused teavitavad meid ja eriti raportööri – keda ma kiidan – vajadusest teatavate ettevaatusabinõude järele kõigi praegu teostatavate ja varasemalt teostatud ammutamiste tuleviku seisukohalt.

On teada tõsiasi, et nende rajatiste üle teostatava kontrolli tase on väga tähtis tegur, ning seepärast tuleks seda tõsta ja lühemate intervallide tagant teostada. Tõsiasi on ka see, et vastutus peab olema ära jaotatud ja seda peab saama jaotada välistavalt. See toob paratamatult kaasa kindlustusõiguse muutmise, mille tagajärjel kindlustavad ettevõtted end paratamatult kõikide tegurite suhtes, mis võivad sellise õnnetuse tõttu kahju põhjustada.

  Sonia Alfano (ALDE). – (IT) Austatud juhataja! 2010. aasta aprillis toimunud katastroof on üks maailma traagilisemaid katastroofe, mis eales juhtunud. Kui samasugune õnnetus oleks juhtunud suletud veekogus, nagu seda on Vahemeri, siis oleks kümnete miljonite Euroopa ja Euroopasse mittekuuluvate riikide kodanike elud olnud ohus ilma igasuguse tagasiteeta.

Juba Itaaliaski – kus Lega Ambiente protesteeris läbimõtlematu energiapoliitika vastu – näeme enneolematut kasvu uurimistaotluste ja ministeeriumi väljastatud lubade arvus, mis võimaldavad uurida naftavarusid ja toota naftat kogustes, millest piisaks enam kui aastaks kogu Itaalia energiavajaduse rahuldamiseks. On ilmselge, et see ei ole väärt ohver. Sellele lisaks on veel mure tõsiasja üle, et BP on teatanud Liibüaga sõlmitud lepingust nafta ammutamiseks Sitsiilia lõunarannikust vaid veidi vähem kui 500 km kaugusel asuvast merepõhjast.

Ma loodan, et komisjon asub eelseisva meetme abil kaitsma Vahemere elukeskkonda rahvusvaheliste ettevõtete ja valitsuste eest, kes on kaasosalised ja ei hooli meie ühisest heaolust.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Resolutsioon tegeleb ühe probleemiga, nimelt merepõhja puurimise ohtudega, käsitlemata seonduvat probleemi, milleks on kergesti kättesaadavate naftavarude otsasaamine.

On võimalik, et oleme juba ületanud selle punkti, kus oleme ära kasutanud üle poole maailma naftavarudest. Merepõhja puurimise peatamise või keelustamise toetajad peavad selgitama, kuidas nad leiaksid naftale energiarikka aseaine. Või oleksid nad rahul kui tulevased põlvkonnad pöörduksid tagasi industriaalühiskonna-eelsesse aega?

Euroopa mandrilava madalates vetes ning Mehhiko lahes puurimise ohud ei ole võrreldavad. Resolutsiooni esitajad peavad täiesti õigustatult Mehhiko lahes toimunud BP katastroofi keskkonna- ja muid kulusid hirmuäratavateks. Nad peavad aga olema teadlikud ka merepõhja puurimisele moratooriumi kehtestamise kuludest.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kahjuks ei saa mitte keegi meist Deepwater Horizoni õnnetust olematuks muuta. Seepärast peame tegema kõik vajaliku tagamaks, et ELi vetes ei toimuks mitte kunagi sellist keskkonnakatastroofi. Mulle tundub, et selleks on vaja kolme asja. Esiteks peame tegema võimalikult palju ettevalmistusi ehk teisisõnu maksma iga merepõhja puurimisega seotud ohu eest. Teiseks peame tagama kõrgeima ohutuse taseme ja koostama siduvad ELi minimaalsed ohutusabinõud. Kolmandaks peame tagama kõrgeimad keskkonnakaitse standardid.

Ma pean ülimalt oluliseks, et uuriksime oma suutlikkust õnnetustele reageerida ning looksime ühtse üleeuroopalise ja loodetavasti ka ülemaailmse süsteemi selliste keskkonnakatastroofide vältimiseks.

  Günther Oettinger, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nõukogu eesistuja esindaja! Ma soovin väljendada oma tänu teie pühendunud, faktiliste ja väga arvukate panuste eest järelduste ning teostamist vajavate meetmete suhtes! See käib teie paljude parlamentaarsete küsimuste kohta, millele meil on viimastel nädalatel vastata tulnud, aga ka tänase arutelu kohta, mida oleme tähelepanelikult jälginud ning hindame ja võtame arvesse oma teatises, mille avaldame kahe järgneva nädala jooksul.

Ma nõustun paljude esitatud soovitustega ja annan neile oma toetuse. Peame näiteks BPga aktiivset ja tõenäoliselt ka edukat dialoogi tagamaks, et BP ei nõustuks kõrgeimate ohutusstandarditega – praegu kehtivatest kõrgematega – mitte üksnes Euroopa vetes, vaid viiks neid ka väljapoole, kui nii võib öelda. BP on peagi valmis Liibüa ranniku äärsetele vastavatele puurimistele ja naftapuurtornidele kohaldama samu standardeid nagu Põhjamerel, kuigi Liibüa seaduste järgi ei ole see volituste saamiseks vajalik ega pruugi sisalduda ka õigusaktides.

Siis tuleb meil lahendada ka küsimus, et millistel juhtudel soovime teha üksnes ettepanekuid riigisisestes seadustes järgitavate standardite kohta ning millistel juhtudel soovime Euroopa seadusi luua. Naftalaevade puhul on see küll rohkem piiratud kui maismaatranspordi puhul, kuid statsionaarsete puurkaevude kohta ei kehti see praegu üldse. Mõned inimesed on kutsunud meid üles nafta pealt taastuvale energiale üle minema. Ka meie toetame seda. Ärgem aga loogem siiski illusioone! Euroopa majandus ja ühiskond vajavad ka vähemalt järgmise 20–30 aasta jooksul transpordi jaoks suurtes kogustes naftat. Järgmise 20–30 aasta jooksul ei ole ette näha, et teid Brüsselist koju – Madridi, Lissaboni, Sofiasse, Riiga või Münchenisse – viiv lennuk saaks ilma naftata hakkama.

Lennukitega lendavate mobiilse ühiskonna liikmetena vajame kõik naftat, kui me just ei soovi, et Euroopa elu seiskuks. Sama kehtib ka kaugliinibusside ja raskeveokitega transpordi kohta ning hoolimata elektriautode arengust läheb eratranspordi – autode – puhul sinnani veel kaua aega. Praegu on Euroopa Liidu riikides registreeritud veidi üle 200 miljoni auto. Kui Poola ja uued liikmesriigid saavutavad sama sõidukite tiheduse nagu praegu Prantsusmaal ja Saksamaal, siis 15 aasta pärast on meil siin 300 miljonit autot. Need võivad olla küll energiasäästlikud, kuid enamik neist töötab siiski nafta baasil. Teisisõnu on naftast eemaldumine ja taastuvale energiale üleminek pikaajaline protsess, kuid järgmise 10–30 aasta jooksul Euroopa nõudlus nafta järele ei vähene. Arvestades mõne riigi vajadust sõidukite tiheduse puhul järele jõudmiseks, siis kipub see pigem isegi natuke suurenema, olenemata sellest, kui säästlikuks me seda ka ei muuda. Veelgi rohkem kehtib see globaalsel tasandil.

Nagu ma öelnud olen, ongi see põhjus, miks vajame oma majanduse ja ühiskonna jaoks vajaliku nafta tootmise puhul võimalikult kõrget ohutuse taset.

Tuleme selle teemaga teie juurde veel tagasi ja ma loodan teie toetusele. Ma soovin tänada ka liikmesriike, mis on olnud selles valdkonnas väga edumeelsed. Sellest hoolimata palun teil oma riikide valitsustes sama aktiivselt tegutseda nagu olete täna siin seda teinud, et ka nõukogu saaks olla valmis selliseid kõrgemaid standardeid käsitlevaid õigusakte kas ühehäälselt või selge häälteenamusega vastu võtma. Ma ei ole veel täiesti veendunud, et kõik liikmesriigid on praegu valmis selleks, et teie ja nõukogu pärast komisjoni tehtud ettepanekuid Euroopa standardid vastu võtate.

  Olivier Chastel, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Ma soovin teid omakorda selle huvitava arutelu eest tänada! Teie kõned väljendasid kohati tõesti väga erinevaid arvamusi. Mõnikord kõlas samast fraktsioonist risti vastupidiseid seisukohti. See on väga õpetlik.

Ma tahan öelda kolme asja. Esiteks, kas me vajame rohkem õigusakte, et avameretööstuse ohutust parandada? Nagu ma oma kõnes viitasin, näitab senine hindamine, et ranged meetmed on juba olemas – see punkt on täidetud. Komisjon – mille puhul ma soovin teile meelde tuletada, et sellel on ainuõigus tegevuste algatamiseks – viimistleb praegu oma hinnangut, kuid on juba maininud, et tööstusharu ohutumaks muutmiseks peab esmalt olema parem järelevalve ja kehtiva reguleeriva raamistiku täitmise tagamine peab olema parem. Seega ootame ära komisjoni ettepanekud selle valdkonna kohta.

Lisaks sellele, nagu ma täna juba ütlesin, uurib komisjon ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust kavatsusega parandada avameretööstuse ohutust, mis on antud valdkonnas oluline tegur. Õigusaktide ettepanekuid oodates soovin ära märkida, et erinevalt sellest, mida mõned parlamendiliikmed täna ütlesid, kuulub see küsimus selgelt ikkagi nõukogu pädevusse. 6. ja 7. septembril toimunud energeetikaministrite mitteametlikul kohtumisel palus eesistujariik esmaste hinnangute teostamist, avaldamist ja arutamist.

Teine punkt on küsimus selle kohta, kas moratoorium võib olla õigustatud? Sellele küsimusele on ilmselgelt raske otseselt vastata. Igal juhul arvame, et iga õigusakti puhul on esmaseks nõudeks selle reaalne jõustamine. Märgime ka ära, et tööstusharu ei näi selle edasise regulatiivse raamistiku kehtestamist ära ootavat, vaid vaatab ise mitmed ohutusmeetmed ettevalmistavas ja tööetapis läbi.

Viimasena tuleb aru saada, et Euroopa tegelik olukord on hoopis erinev, kuna Mehhiko lahes toimub suurem osa puurimisest 1500 meetri sügavusel, mis muudab sellise katastroofi korral tegevuse peatamise ilmselgelt keeruliseks. Suurem osa Euroopas aset leidvast puurimisest toimub vähem kui 200 meetri sügavusel, pakkudes rohkem tegutsemisruumi ja muutes vastavate meetmete kasutuselevõtu igal juhul lihtsamaks.

Austatud juhataja! Lõpetuseks küsimus, millest ka volinik äsja rääkis: kas see õnnetus kiirendab ELi energia- ja taastuvenergia poliitikat? See poliitika on muidugi praegugi juba nõudlik, kuid kavatseme veelgi kaugemale püüelda. See poliitika aitab meil kindlasti oma sõltuvust naftast vähendada ja üldiselt süsinikuvaese ühiskonna suunas liikuda. Nagu ka volinik just ütles, ei saa me aga lihtsalt võlukeppi viibutada ja järgmise kümne aasta jooksul naftast loobuda. Ma olen kindel, et 2011.–2020. aasta energiastrateegia, mis ootab vastuvõtmist järgmise aasta alguses, kiirendab seda üleminekut naftavabale majandusele.

  Juhataja. – Ma olen saanud ühe resolutsiooni ettepaneku⁽¹⁾, mille esitas keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval, 7. oktoobril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Cristian Silviu Buşoi (ALDE), kirjalikult. – (RO) Suure häälteenamusega vastu võetud õigusloomega mitteseotud resolutsiooniga on saatnud Euroopa Parlament väga selge märguande nii komisjonile kui ka naftakompaniidele, et just nemad võtaksid kasutusele vajalikud meetmed naftatööstuses praeguste ohutusstandardite ja vastutusega seotud puudujääkide kõrvaldamiseks. Merepõhja puurimise tegevuslubasid peab rangelt kontrollima. Vaja on lisameetmeid ulatuslike naftalaikude ehk tõeliste keskkonnakatastroofide ennetamiseks, mida Euroopa Liit ei saa lubada.

Arvestades sellega, et nafta leidmine muutub üha keerulisemaks ja potentsiaalselt ohtliku merepõhjast naftatootmise tegevus suureneb, tuleb kaaluda meetmeid, mida on vaja edaspidi kasutusele võtta. Keskkonnakaitset edendavaid jõupingutusi tuleb vankumatult jätkata ning Euroopa Liit peab naftatootmise reguleerimisega täitma oma kaitsvat rolli nii kodanike kui ka looduse puhul, millega me kõik peame harmooniliselt koos elama. Kõikidel naftaleketel, ka varasemalt toimunutel, võinuks olla katastroofiline mõju keskkonnale, kahjustades ka kalanduse ja turismivaldkonda. Lõpetuseks peavad Euroopa keskkonnavastutust käsitlevad õigusaktid hõlmama ka mereveele tekitatud kahju.

  Ioan Enciu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma pooldan oma kolleeg Jo Leineni väljendatud arvamust. Euroopa peab sajandi ühe suurima katastroofi suhtes seisukoha võtma. Mehhiko lahes asuva Deepwater Horizoni naftaplatvormi õnnetusel ja sellest tuleneval tohutul naftalaigul Atlandi ookeanis on juba praegu, ja on ka edaspidi, väga suur mõju maailma kliimale. Põhja-Atlandi hoovuse temperatuur on oluliselt muutumas, tuues sel talvel Euroopasse suuremad külmakraadid. Nõukogu ja komisjon peavad tegutsema hoolikalt ja läbipaistvalt, võttes vastu meetmeid, mis tagavad naftatootmise ohutuse ja kindluse, aga ka kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja ökoloogilise katastroofi ärahoidmise Euroopa Liidus. Euroopa Liit peab ka säilitama oma seisukoha kliimamuutuste teemal, kaitstes ja hõlbustades samal ajal naftamaardlate nõuetekohast kasutamist, et rahuldada vajadust fossiilkütuste järele. Parlament, komisjon ja nõukogu peavad lollikindla tegevuskava väljatöötamiseks koostööd tegema.

  András Gyürk (PPE) , kirjalikult. – (HU) Head kolleegid! Ma soovin tänada volinik Günther Oettingeri tema püüdluse eest analüüsida Ameerika naftaplatvormi õnnetuse järel, kas ELi määrused on sarnaste keskkonnakatastroofide ennetamiseks piisavad. Me võime ehk järeldada, et ühenduse eeskirjad panevad rohkem rõhku pigem katastroofijärgsetele kui ennetavatele meetmetele.

See vajakajäämine sai valusa tõena selgeks just tõsise keskkonnakatastroofi tõttu. Esmaspäeval purunes Ungari alumiiniumitehase jäätmemahuti tamm. Väga mürgise keemilise koostisega muda ujutas üle naabruses asuvad põllud ja külad. See katastroof tõi kaasa inimohvreid ja võib põhjustada veel teadmata ulatuses pinnase- ja veereostust. Olukorra muudab veel halvemaks asjaolu, et raskmetallid võivad põhjustada tõsist õhureostust. Vastutus selle eest langeb tehast juhtinud ettevõttele, kuid on vähetõenäoline, et see suudab neid tohutuid kahjusid ise hüvitada.

Selle õnnetuse õppetund on ilmselge. Esiteks peab toimuma kindel nõudmine ühenduse tasandil, aga ka riigisisesed ametiasutused peavad tagama märgatavalt rangete määruste täpse täitmise. Teiseks tuleb tugevdada asjakohaseid määruseid, nõudes ettevõtetelt piisavat kindlustuskaitset, ka sellise suurusjärgu õnnetuste puhuks. Kuni me ei ole nendes valdkondades edusamme teinud, jääb igasuguse kahjuhüvitise maksumus süütute maksumaksjate kanda.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Austatud juhataja! Mehhiko lahe naftakatastroof on justkui meeldetuletus merel toimuvale naftapuurimisele omaste ohtude kohta. Ameerika vetes toimunud õnnetuse põhjuste uurimine peab olema täielik ja põhjalik ning EL peaks pöörama hoolikalt tähelepanu kõikidele õppetundidele, mida on sellest võtta. Üleskutsed kõikidele ELi vetes merepõhja puurimistele moratooriumi kehtestamiseks on siiski ennatlikud ja ebakõlalised. Šotimaa vetes kehtivad määrused ei ole sarnased Mehhiko lahe omadega ning meil on selles tööstuses aastakümnete viisi kogemusi. Ka Šotimaa vetes toimunud naftapuurimine ei ole kulgenud vahejuhtumiteta ja Piper Alpha katastroof tõestas, et mõni hind jääb nafta püüdmisel siiski liiga kõrgeks. Piper Alpha katastroofist võeti siiski õppust ja määrused muudeti rangemaks. Kui sellelt lahelt kerkib esile veel õppetunde, siis saab teha asjakohaseid muudatusi. Need muudatused peaksid aga jääma Šotimaa demokraatlike asutuste kohustuseks ning selle parlamendi automaatsed reageeringud vaevalt et probleeme lahendavad.

  Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Euroopa Liidul on vaja pakiliselt kehtestada strateegia, millega suudetaks hõlpsalt ennetada edasisi keskkonnakatastroofe, nagu see, mille BP Mehhiko lahes põhjustas. Deepwater Horizoni õnnetus oli viimase aja üks suuremaid, kus kogu lekke vältel voolas merre umbes 4,4 miljonit barrelit toornaftat. Isegi päästeoperatsioon ise oli kahtlane, kuna ei suudetud otsustada, millist tehnoloogiat kasutada ning kuidas edasi toimida. Samal ajal hävitas merepõhjast lekkiv nafta kõik elusolendid. Suurbritannia keskkonnakeemikute arvamuse kohaselt ei oleks pidanud mitte mingil muul moel sekkuma, kui lihtsalt naftalaiku rannikust eemal hoidma. Merebioloogid ütlesid, et reostusest vabanemiseks naftalaikude põletamine ja hajutusainete kasutamine tekitab elusloodusele rohkem kahju kui naftaleke ise, kui arvestada selle naftaliigi suhteliselt kiire lagunemisega. Siinkohal sooviksin meenutada ka mõne päeva eest Ungaris toimunud sündmust, kus Ajka linna piirkonnas purunes alumiiniumitehase jäätmehoidla tamm ja mitu tonni punast söövitavat muda voolas Veszprémi maakonnas kolmele kogukonnale. Ma kutsuksin Euroopa Komisjoni üles pakkuma ELi poolt piisavat materiaalset abi, et toetada selle katastroofi ohvreid ja aidata piirkonda puhastada. Tänan teid!

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – (RO) On pakiline, et võtaksime kasutusele kõik võimalikud meetmed tagamaks, et Deepwater Horizoni laadne katastroof Euroopa vetes ei juhtuks. Merepõhjast naftapuurimise kohta kehtivate keskkonna, aga ka tervist ning ohutust käsitlevate õigusaktide läbivaatamine on tervitatav ja vajalik protsess. Nõukogu ja komisjon peavad võtma eesmärgiks töötada välja strateegia, mis tagaks kogu Euroopa Liidus kehtivate kaitsetasemete kooskõla. Vastasel juhul võimaldavad liikmesriikide tegevus- ja puurimisstandardite lahknevused ettevõtetel kõrgeid kaitsetasemeid kehtestada ainult juhtudel ja kohtades, kus nad selleks sunnitud on. Deepwater Horizoni katastroofi inim-, sotsiaal- ja keskkonnakahjusid on võimatu rahaliselt väljendada. Naftatootmise tegevused peavad olema nõuetekohaselt kindlustatud, et need kaitseks ka kõige mustemate stsenaariumite korral. See on ainus võimalus tagada, et maksumaksja ei pea kandma puhastustööde kulusid ning naftalekkest mõjutatud kohalikud ettevõtted ja kogukonnad saaksid õigustatult hüvitisi.

  Salvatore Tatarella (PPE), kirjalikult. – (IT) Mehhiko lahes toimunud Deepwater Horizoni naftaleke peab olema hoiatuseks ka Euroopale. Me peame tegema kõik võimaliku, et hoida ära taolise katastroofi toimumist meie endi vetes. Ma usun, et täna heakskiidu saanud resolutsioon on samm õiges suunas Euroopas mere- ja rannikukeskkondade kaitse tagamiseks. Minu arvates on ka pakiline, et liikmesriigid uuriksid kohe kõiki nafta tootmise ja naftamaardlate uurimisega seotud aspekte Euroopa Liidus. Meie planeedi kaitsmine peab olema esmatähtis eelkõige tulevastele põlvkondadele jätkusuutliku keskkonna tagamiseks. Seepärast peame selle tööstusharu puhul võimalikult kiiresti karmid õigusaktid heaks kiitma, et tagada kõrgete ohutusstandardite kohaldamine kõikidele olemasolevatele naftaplatvormidele ja piirata edasist naftatootmist.

(1) Vt protokolli

12. Bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide panus aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse - Bioloogilise mitmekesisuse konverents – Nagoya 2010 (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühine arutelu järgmiste raportite üle:

– suuliselt vastatav küsimus (O-0111/2010), mille esitas Jo Leinen ENVI komisjoni nimel nõukogule: peaeesmärgid 18.–29. oktoobril 2010 Nagoyas toimuval bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsil (B7-0467/2010);

– suuliselt vastatav küsimus (O-0112/2010), mille esitas Jo Leinen ENVI komisjoni nimel komisjonile: peaeesmärgid 18.–29. oktoobril 2010 Nagoyas toimuval bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsil (B7-0468/2010);

– suuliselt vastatav küsimus (O-0107/2010), mille esitas Michèle Striffler DEVE komisjoni nimel nõukogule: bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiga seotud teenuste panus arengusse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse (B7-0464/2010);

– suuliselt vastatav küsimus (O-0108/2010), mille esitas Michèle Striffler DEVE komisjoni nimel komisjonile: bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiga seotud teenuste panus arengusse ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse (B7-0465/2010).

  Karin Kadenbach, autori asendaja. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Paari päeva eest istusin ma koos mitme ajakirjanikuga ja me rääkisime teemadel, mis on mulle sel sügisel eriti südamelähedased. Üks neist on muidugi bioloogiline mitmekesisus. Nagu te teate, toimub Nagoyas peagi bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverents, ning minul on au ja rõõm osaleda sellel parlamentaarse delegatsiooni koosseisus ja kaasautorina bioloogilist mitmekesisust käsitlevale resolutsioonile, mille üle Nagoyas hääletamine toimub. Niisiis istusin koos ajakirjanikega ja vestlesin nendega, kui mult küsiti, et miks lubame endale näiteks kopra päästmise luksust. Minu kodupiirkonnal, Alam-Austrial, on õnnestunud päästa väljasuremisohus liike ja nüüd on need üle ulatusliku ala levinud – mõneti põllu- ja metsamajandustootjate meelehärmiks, kelle suhtumine kobrastesse on hoopis erinev.

Samal ajal kui Euroopa Liit ja paljud liikmesriikide asutused valitsusväliste organisatsioonide toetusel kõvasti ja suure pühendumusega liikide kaitsmise nimel tööd teevad, tõestas see vestlus veel kord, et paljud inimesed peavad bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist ja säilitamist luksuseks. Nad küsivad, et kas ELil ei ole tõesti midagi pakilisemat, millega tegeleda, kui mõne ohustatud orhidee või loomaliigi päästmine. Inimesed küsivad sageli, et on seal siis vahet, kas loomaaias on 500 või ainult 499 loomaliiki, keda vaadata. Head kolleegid! Nende inimeste jaoks vaevalt et liikide säilitamise ja bioloogilise mitmekesisuse teema esmatähtis on. Olgem ausad, bioloogilise mitmekesisuse teema ei ole poliitikavaldkonnas pooltki nii tähtis kui majanduskasvu ja julgeoleku teemad! See peaks aga siiski olema, sest me alahindame selle teema tähtsust.

Minu mõte on, et liikide säilitamise küsimus ei ole mingi heategev üritus mõne väikese vaese putuka päästmiseks, ilma milleta me peaksime hakkama saama. Ärge saage minust valesti aru: liikide säilitamine on tõepoolest seotud armastusega taimestiku ja loomastiku vastu, kuid peamiselt käsitleb see julgeolekut, tööturupoliitikat ja rändepoliitikat. Bioloogilise mitmekesisuse arutelude puhul unustatakse sageli ära roll, mida loomad ja taimed meie ökosüsteemis täidavad. Nad on looduse teenusepakkujad, kes hoiavad meie ökosüsteemi korras. Just tänu erinevate liikide rohkusele ja nende vastastikusele mõjule ei ole rannajooned hävinud, ei esine laviine ja veekogud on isepuhastuvad. Me räägime siin säästva arengu olulisest osast ning selle elulistest kaupadest ja teenustest, nagu toiduga varustamine, süsiniku sidumine ja veekogude reguleerimine – asjadest, mis on majandusliku ja sotsiaalse heaolu ning elukvaliteedi alus. Kui liigid surevad välja, siis on looduslik tasakaal häiritud, vallandades ohtliku doominoefekti. Nende taimede ja loomade pakutavate teenuste asendamine on kulukas tegevus. Lõpuks muutuvad teatavad piirkonnad ja elupaigad elamiskõlbmatuks ja neid ei saa enam kasutada. Selle tulemusel ei pruugi need elupaigad ökosüsteemi enam oma väärtuslike kaupade ja teenustega varustada. Ja mitte ainult seda; võimalikud kaugemad tagajärjed, nagu töötus, turvatunde puudumine ja väljaränne, on asjad, mida me kõik kardame.

Seega on liikide kaitsmine ilmselgelt teema, mis mõjutab mitmeid poliitikavaldkondi. Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon rõhutas seda hiljuti, olles töötanud intensiivselt Euroopa Parlamendi seisukoha kindlakstegemisega. Nimetaksin nüüd mõned arvud. Teadlaste hinnangul võib nende looduslike teenuste asendamise ja selle tagajärgedega – nagu töötus ja väljaränne – tegelemise maksumuseks kujuneda 7% ülemaailmsest kogutulust. Kui see teid ei hämmasta, siis toon välja veel mõned arvud. Euroopa Komisjoni koostatud viimase uuringu kohaselt ähvardab 25% Euroopa loomaliikidest väljasuremisoht. Sama uuring ütleb ka, et Euroopa rannikualade ökosüsteeme hävitatakse pidevalt. Teatavate märkimisväärse bioloogilise mitmekesisusega piirkondade olukord on samuti halvenemas. Vastupidiselt sellele on inimese loodud arengualad, nagu tööstuspargid, elamuarendused ja transpordi infrastruktuur alates 1990. aastast suurenenud 8%.

Head kolleegid! Nagu te isegi avastate, ei ole Nagoya konverentsil läbirääkimisi pidavad osalised alati selle eesmärkide suhtes üksmeelel. Arenenud maad tahavad julgeid eesmärke, valitsusvälised organisatsioonid tahavad auahneid eesmärke. Samal ajal ei ole just üllatav, et majanduselus osalejad on rahul realistlike eesmärkidega. Mina arvan, et EL peab Nagoyas lati kõrgele seadma ja, just nagu Euroopaski, töötama äriringkonna suurema kaasatuse nimel – eriti nende sektorite ja tööstusharude, mis ohtralt bioloogilisi ressursse kasutavad. EL saab valida, kas ta tahab olla hea või halb eeskuju.

Head kolleegid! Oktoober on juba käes, kuid paljud Euroopa inimesed ei ole veel isegi kuulnud, et see aasta on nimetatud rahvusvaheliseks elurikkuse aastaks. Tagagem ühiselt, et bioloogiline mitmekesisus saaks väärilise ja vajaliku staatuse, et jätkata ka edaspidi oma ökoloogiliste teenuste pakkumist! Lubage ma kordan ühte paljutsiteeritud India vanasõna: alles pärast viimase puu mahalõikamist, alles pärast viimase jõe mürgitamist, alles pärast viimase kala püüdmist avastad sa, et raha ei ole söödav.

  Gay Mitchell, autori asendaja. – Austatud juhataja! Ma olen tänulik võimaluse eest arutelus sõna võtta.

Eelmisel nädalal juhatasin aastatuhande arengueesmärke käsitleval ÜRO tippkohtumisel osalenud parlamentaarset delegatsiooni. Kogu tippkohtumise ja iga kõrvalürituse ajal olin ma haaratud oma kolleegide, valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ja kohapeal viibivate inimeste entusiasmist, kes on pühendunud 2000. aastal seatud ulatuslike eesmärkide täitmisele. Edusamme on küll tehtud ja on palju asju, mille üle me võime uhkust tunda, kuid veel rohkem asju ootab kordasaatmist.

Juurdepääs haridusele on kiiresti paranemas. Hariduses osalemine on Sahara-taguses Aafrikas jõudnud 76%-ni ja Põhja-Aafrikas 94%-ni. Joogivee kättesaadavus on suurenemas. 2015. aastaks on puhas joogivesi kättesaadav 86% arengumaade elanike jaoks võrreldes 71%-ga 1990. aastal. Joogivee kättesaadavusega seotud eesmärgid on täidetud juba neljas piirkonnas: Põhja-Aafrikas, Ladina-Ameerikas ning Kariibi mere piirkonnas, Ida-Aasias ja Kagu-Aasias. Energia kättesaadavus on suurenemas. Põhja-Aafrikas on olemas peaaegu üldine juurdepääs elektrile.

Hoolimata sellest, et on tehtud selgeid edusamme, on siiski palju rohkem asju, mis vajavad teostamist. ÜRO asesekretär ütles meile, et peame järgmise viie aasta jooksul tõepoolest n-ö finiši poole sööstma. Miljard last elab vaesuses, 1,4 miljonit last sureb igal aastal puhta joogivee kättesaamatuse tõttu ja 2,2 miljonit last sureb igal aastal, kuna nad ei ole saanud vaktsiini, mis on arenenud riikides hõlpsasti kättesaadav ja mis on meil juba üle 30 aasta olemas olnud.

Aastatuhande arengueesmärkide seitsmes eesmärk on keskkonna säästmise tagamine. Selle eesmärgi alla kuuluvad mitmed alleesmärgid. Eesmärk 7b on ehk kõige laiaulatuslikum: pidurdada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, saavutades 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kiiruse märkimisväärse pidurdumine. Bioloogilise mitmekesisuse näitajad sisaldavad muu hulgas metsaga kaetud maa-ala proportsiooni, CO2 heitkoguseid, kõigi kasutatud veeressursside proportsiooni, osoonikihti kahandavate ainete tarbimist ja bioloogiliselt ohutu taseme piiresse jäävate kalavarude proportsiooni. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise pidurdamine on seega aastatuhande arengueesmärkide kõige tähtsam osa.

Seitsekümmend protsenti maailma vaestest elab maapiirkondades ning nende ellujäämine ja heaolu on otseses sõltuvuses bioloogilisest mitmekesisusest. Ökosüsteemi teenuste tarbimisel, nt õhu ja vee kvaliteedi säilitamisel ning jäätmete lagundamisel, sõltuvad ka linnades elavad vaesed bioloogilisest mitmekesisusest. Ei ole kahtlustki, et bioloogiline mitmekesisus ja kliimamuutused mõjutavad kõige enne maailma vaeseid. Need mõjutavad riike, nagu Polüneesias asuv Tuvalu – riik, mis asub ainult neli ja pool meetrit üle merepinna taseme – ja Maldiivid, kus president Nasheed pidas sel aastal veealuse valitsuskabineti istungi, et juhtida tähelepanu asjaolule, et sajandi lõpuks võib see riik tõepoolest üleni vee all olla.

Ma kutsun liikmesriike ja komisjoni üles andma uut hoogu ülemaailmse kliimamuutuste liidu ja selle abisüsteemi tegevusele, et suurendada arengumaade suutlikkust ja teadmisi bioloogilise mitmekesisuse vähenemise oodatava mõju kohta, ning seda tõhusalt lõimima arengukavade ja eelarvetega.

Ma olen ka rõhutanud asjaolu, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsele ja vaesuse vähendamisele suunatud programmid peavad käsitlema vaeste jaoks esmatähtsaid küsimusi ning suuremal määral keskenduma kohalikule keskkonnajuhtimisele, bioloogilise mitmekesisusega seotud ressurssidele juurdepääsu tagamisele, maareformile ja tavakohase valdusõiguse tunnustamisele.

2050. aastaks on maakeral kaks miljardit inimest rohkem ja 90% nendest sünnib praegustesse arengumaadesse. Kui me lubame sellel kohutaval vaesusel nendes riikides jätkuda, siis toimub ulatuslik väljaränne lõunast põhja poole ning ebavõrdsusest võib saada maailma kahjutule põhjus.

Paljud meist ei uskunud, et me veel oma eluajal Berliini müüri langemist näeme. Nüüd peame enesestmõistetavaks, et endised nõukogude võimu all olnud riigid on meie partnerid ELis. Ka põhja ja lõuna vaesuse müür võib langeda ning meie saame luua parema ja ohutuma maailma – koha, kus me võime saada uusi partnereid, ning meie kõigi jaoks ohutu keskkonna.

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident

  Joke Schauvliege, nõukogu eesistuja. – (NL) Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Kõigepealt tänan mulle antud võimaluse eest võtta siin täna sõna sellel väga olulisel, nimelt bioloogilise mitmekesisuse teemal. Oma 15. märtsil 2010 pealkirjaga „Bioloogiline mitmekesisus: ELi visioon ja eesmärgid ning geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamisega seonduv rahvusvaheline kord 2010. aasta järgseks ajaks” avaldatud järeldustes rõhutas nõukogu, et tuleb kaitsta bioloogilist mitmekesisust ja vältida ökosüsteemide ning nende funktsioonide pöördumatut kahjustamist, muu hulgas selleks, et tagada sotsiaalne ja majanduslik stabiilsus ning saavutada aastatuhande arengueesmärgid.

Nõukogu väljastas meeldetuletuse, et bioloogiline mitmekesisus etendab keskset rolli üleilmses võitluses näljaga ja toiduga kindlustatuse tagamisel ning aitab oluliselt kaasa õitsengu tekitamisele ja vaesuse vähendamisele. Enamikus arengumaades on suhe, mis on ühelt poolt ökosüsteemide kaitse ja teisalt tööhõive, sissetuleku ning elatusallikate vahel, palju tihedam kui ELis.

Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. kohtumise vaimus soovib EL võtta realistliku ja põhjaliku lähenemisviisi ning aidata seeläbi aktiivselt ja kaalukalt kaasa üleilmse üksmeele saavutamisele selles, milliseid meetmeid bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks pärast 2010. aastat tuleks võtta. Nende hulka kuuluvad meetmed, mis võimaldaksid töötada välja strateegilise kava perspektiivi 2010. aasta järgseks ajaks, mille tähtaeg võib olla näiteks kuni 2020. aastani; visiooni, mille ajavahemik võib olla kuni 2050. aastani; alleesmärkide ja mõõdetavate näitajatega seotud oluliste verstapostide perspektiivi ning lõpuks sobivate vahendite rakendamise perspektiivi seireks, hindamiseks ja järeltegevusteks.

Kaks nädalat tagasi, 22. septembril toimunud ÜRO Peaassamblee kõrgetasemeline kohtumine oli hea võimalus kutsuda rahvusvahelist üldsust üles tunnistama bioloogilise mitmekesisuse kriitilist seisundit kogu maailmas ja rõhutada ka vajadust kaitsta elu alust maal inimkonna ning tulevaste põlvede huvides ning rakendada kõikidel tasanditel asjakohaseid algatusi.

Vähimarenenud riikidele osutatava tehnilise toe kohta arvab nõukogu, et areng ning hea tava ja tehnoloogiasiire on oluline võitluses bioloogilise mitmekesisuse kao, kliimamuutuse ja kõrbestumisega. Oluline on saavutada kooskõlastatud tegutsemine ja kasutada ressursse rahuldaval kulusäästlikult moel.

Rahastamise puhul on nõukogu seisukohal, et tulemusliku raamistiku kehtestamine 2010. aasta järgseks ajaks ning bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni uue strateegilise kava kasutuselevõtmine nõuab ressursside asjakohast kaasamist kõikidest võimalikest allikatest, hõlmates nii avaliku kui ka erasektori rahalisi vahendeid ja uusi rahastamisvorme ning kliimamuutusega võitlemise meetmete rahastamist. Nõukogu on seisukohal, et arvesse tuleks võtta ka rahaliste vahendite eraldamist bioloogilise mitmekesisuse tarbeks bioloogilisele mitmekesisusele kahjulike toetuste muutmise, kõrvaldamise või ümbersuunamise teel. Bioloogilise mitmekesisuse integreerimine ettevõtjate tegevusse ja muudesse valdkondlikesse poliitikasuundadesse on jätkuvalt vajalik ning prioriteene eesmärk.

Juba 5. detsembril 2006 kinnitatud nõukogu järeldustes juhiti tähelepanu vastusena bioloogilist mitmekesisust käsitlevale Pariisi sõnumile, et bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemide teenuste toetamine tuleb lülitada partnerriikide ning -regioonidega poliitikadialoogi. Tegevuse käigus pidi partnereid ergutatama tuvastama lisavajadusi ja neid eelistama riigisisestes ning regionaalsetes arengustrateegiates ja -kavades. Nõukogu on jätkuvalt veendunud, et ökosüsteemide teenuste ja bioloogilise mitmekesisuse integreerimine arengukoostöö programmide ning nendele järgnevasse rahalisse toetusse on ainus moodus jätkusuutlike tulemuste saavutamiseks.

Ehkki on selge, et ühelt poolt Århusi konventsioon – keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning kohtu poole pöördumine nendes küsimustes – ja teisalt bioloogiline mitmekesisus on omavahel seotud, tuleb võtta arvesse asjaolu, et konventsioon koostati ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni raames. Ehkki mitteliikmetest riigid võivad konventsiooniga ühineda, ei ole meie arengupartnerid hetkel konventsiooni osalised.

Sooviksin tänada teid huvi eest ja ootan pikisilmi teie arutelu, milles – olen veendunud – tõstatatakse palju uusi elemente!

  Janez Potočnik, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Euroopa Liidu strateegilisi eesmärke Nagoya jaoks kirjeldatakse nõukogu 22. detsembri 2009 ja 15. märtsi 2010 järeldustes ning neid viimistletakse ja täpsustatakse täiendavalt keskkonnanõukogus 14. oktoobril 2010. Euroopa Liidu seisukohast tõuseb iseäranis prioriteetsena esile kolm küsimust.

Esimene on konventsiooni uue strateegilise kava vastuvõtmine perioodiks 2011–2020. See peaks kajastama kasutada olevat teaduslikku teadmust bioloogilise mitmekesisuse seisukorra kohta ja pakkuma tulemuslikku rakendamisraamistikku, mis oleks piisavalt põhjalik, et motiveerida konventsiooni kõikide osaliste seas võimendamismeetmete rakendamist. See on ülioluline, kui soovime ennetada rohkemate liikide väljasuremist ja võimaldada bioloogilisel mitmekesisusel pakkuda jätkuvalt olulisi kaupu ja teenuseid, millest me kõik – ja eriti vaesed – sõltume.

Teine strateegiline prioriteet Euroopa Liidu seisukohast on lõpetada läbirääkimised juurdepääsu ja tulu jagamise protokolli kui põhipanuse üle bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse ja säästlikku kasutamisse pärast 2010. aastat ning kooskõlas kohustusega, mille kõik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalised konverentsi 8. istungil 2006. aastal võtsid. Tegemist on ootusega, mida jagavad laialdaselt konventsiooni arengumaadest osalised, kellest paljud näevad selles oma kõrgeimat prioriteeti.

Kolmandaks: kindlustada, et eraldataks piisavad ressursid võimaldamaks bioloogilise mitmekesisuse poliitika raamistiku, sealhulgas uue strateegilise kava rakendamist pärast 2010. aastat. Aasta alguses 2020. aastaks vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse eesmärgi raames on EL tervikuna pühendunud suurendama panust üleilmse bioloogilise mitmekesisuse kao ärahoidmisse, kuid minu arvates võime olla üsna uhked selle üle, mida tegelikult teeme.

Vahemikul 2002–2008 andis Euroopa Liit iga aasta üleilmse mitmekesisuse tarbeks üle miljardi USA dollari, ligikaudu 740 miljonit eurot, enamaltjaolt keskkonna ja loodusressursside temaatilise programmi kaudu arengukoostöö rahastamisvahendi, kuid ka Euroopa Arengufondi raames, mis mõlemad sisaldavad küllaldasi eraldisi bioloogilise mitmekesisuse tarbeks.

Ka liikmesriigid on panustanud märkimisväärselt ülemaailmse keskkonnafondi hiljutisse täiendamisse, millele on eraldatud 1,2 miljardit USA dollarit bioloogilise mitmekesisuse tarbeks. See kujutab 28% suurenemist võrreldes eelmise täiendamisega ja uuest miljardi euro suurusest aastatuhande arengueesmärkide algatusest, mille president Barroso läinud kuul New Yorgis ÜRO Peaassambleel teatavaks tegi, võib samuti selgesti bioloogilisele mitmekesisusele kasu olla.

Komisjon uuendab hetkel bioloogilise mitmekesisusega seonduvaid arengukoostöö arvnäitajaid, kasutades sama metoodikat, mida on kasutanud kliimaga seonduva rahastamise üle arvepidamiseks. Meie muidugi ergutame liikmesriike tegema sama, et saaksime Nagoyas koondarvu esitada.

Peame kaaluma ka muid mooduseid, kuidas saaksime aidata kaasa bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendamise tõhustamisele ning arengumaadest osalistel täita konventsioonist tulenevaid kohustusi, eriti uut strateegilist kava 2010. aasta järgseks ajaks, mis Nagoyas vastu võetakse. Kavatseme koos partneritega uurida Nagoyas selle jaoks mooduseid ja vahendeid.

Bioloogiline mitmekesisus ei ole uus katsumus vaesuse leevendamise teel, nagu juba mainitud. 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärk lülitati 7. aastatuhande arengueesmärkidesse juba 2002. aastal ning EL ise on arvukatel puhkudel sõnaselgelt rõhutanud bioloogilise mitmekesisuse ja arengu sidet. Just eelmisel kuul märkis president Barroso oma avalduses bioloogilise mitmekesisuse teemalisel kõrgetasemelisel sündmusel ÜRO Peaassambleel, et meie suutlikkus teha lõpp vaesusele ja näljale ning parandada laste ja emade tervist oleneb vee, toidu, ravimite ja loodusest ammutavate toormaterjalide pikas perspektiivis kättesaadavusest.

Seda meenutatakse ka 2010. aasta aastatuhande arengueesmärkide raportis, ELi poliitikaraamistikus, millega abistatakse arengumaid toimetulekul toiduainetega kindlustatuse katsumustes ning komisjoni arengupoliitika sidususe töökavas aastateks 2010–2013, mis sisaldab konkreetset bioloogilise mitmekesisuse ja kaasnevate näitajate eesmärki tegevusraamistikus, millega tõhustatakse ELi poliitika kooskõla arengueesmärkidega.

Uus on ehk suurenev teadmus ja teadlikkus bioloogilise mitmekesisuse kao majanduslikest tahkudest ja ulatusest, mil määral see õõnestab pikas perspektiivis vaesuse leevendamise väljavaateid. Rahvusvaheline ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke tahke käsitlev uuring näitab, kui kulukas on bioloogilise mitmekesisuse kadu ja ökosüsteemi kahjustamine meie majandusele, sealhulgas arengumaade majandusele. Seega ei ole tegemist enam moraaliküsimusega – tegelikult on see küsimus meie elukvaliteedi kohta, aga ometi ei nähta bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitsmises arenguprioriteeti.

Loodetakse, et rahvusvaheline ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke tahke käsitlev uuring muudab oluliselt olukorda, nii et rohkem meie arengumaade partnereid seaks bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja säästliku kasutamise arengustrateegiates prioriteetsemaks, kuid isegi seal, kus see ei ole riikide ja regioonide toe strateegiate tegevuse kese, nõuab Euroopa arengupoliitika sellest hoolimata, et keskkonda ja loodusressursside säästlikku juhtimist koheldaks valdkondadevahelise küsimusena, mis tuleb integreerida kõikidesse arengutegevustesse. Nii arengukoostöö rahastamisvahend kui ka Euroopa Arengufond sisaldavad eraldisi bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks.

Kokkuvõtteks: mis puudutab mehhanisme, mis kindlustavad õigust pääseda juurde teabele ja avalikkuse osalemist bioloogilise mitmekesisusega seotud otsuste tegemisel, toetab EL täielikult konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungi strateegilist kava käsitleva otsuse eelnõud, milles osalistel ja teistel valitsustel soovitatakse tungivalt võimaldada laia ning tulemuslikku osalemist konventsiooni ning strateegilise kava eesmärkide täies rakendamises. Arvame ka, et juurdepääsu ja tulu jagamise protokoll peaks kohustama lepinguosalisi kehtestama riigisiseseid raamistikke, mis lubaksid pärismaalastel ja kohalikel kogukondadel teha eelnevaid teadlikke otsuseid selle kohta, kas võimaldada juurdepääsu oma traditsioonilisele teadmusele või mitte.

Toetaksin kõike, mida küsimuste esitajad ütlesid, ja olen tõeliselt tänulik nende väärtusliku osaluse eest!

  Esther de Lange, fraktsiooni PPE nimel. – (NL) Austatud juhataja! Joke Schauvliege! Lugupeetud volinik! Olulisim, mida teilt homme oma resolutsioonis palume, on nõudlikud, ent realistlikud eesmärgid Nagoyas. Arukas lähenemisviis oleks leppida seal kokku meetmed, mis mitte ainult ei kaitseks bioloogilist mitmekesisust, vaid võitleks ka kliimamuutuse mõjudega, aitaks saavutada aastatuhande arengueesmärgid – mille kohta on juba palju öeldud – ja looks rohelisi töökohti, muu hulgas Euroopa Liidus. Neli kärbest ühe hoobiga – vaat see on hea hinna ja väärtuse suhe!

Selle saavutamiseks aga on Euroopa Liidul tarvis kõnelda ühel häälel. Pean teiega aus olema: olen selles suhtes alla andmas. Olen kuulnud arvukalt viiteid nõukogu avaldustele läinud aastatest ja selle aasta märtsist, kuid olen kuulnud väga vähe konkreetset. Sellest hoolimata loodan, et komisjoni ja ka nõukogu mõtted on 15. märtsi avalduse üldsõnalistest avaldustest edasi arenenud. Vähemalt loodan seda – küll me 14. oktoobril näeme. Loodan ka, et õpime oma eelmistest vigadest; et me ei lähe järjekordsele rahvusvahelisele tippkohtumisele relvastatuna mandaadiga, mida iseloomustab hägusus ja üldsõnalisus, ning et meie, Euroopa Liit, ei kuluta jälle kogu oma aega seal vastastikustele aruteludele, kuidas arengule reageerida, jätmata aega juhtrolli etendamisele, millele teiste seas Karin Kadenbach üles on kutsunud.

Viimane punkt, millele tähelepanu sooviksin juhtida, puudutab bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamist teistesse poliitikavaldkondadesse. Meie, parlament, kutsusime hiljutises raportis, kus käsitleti bioloogilist mitmekesisust Euroopa Liidus, üles taolisele kooskõlale keskkonna vallas ja muudes poliitikasuundades. Peame sarnaselt süvalaiendama bioloogilist mitmekesisust ka rahvusvahelisel tasandil. Bioloogiline mitmekesisus ei ole vaid keskkonna või aastatuhande arengueesmärkidega seotud küsimus. Ka teistes valdkondades, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon, tuleb mittekaubanduslikke küsimusi päevakorras palju kõrgemale kohale seada. Lugupeetud volinik! Tean, et bioloogiline mitmekesisus on teile südamelähedane. Loodan, et viite selle sõnumi rahvusvahelise süvalaiendamise kohta oma partneritele rahvusvahelisel tasandil.

  Michael Cashman, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud juhataja! Olin samuti Gay Mitchelliga ÜROs ja esindasin aastatuhande eesmärkide küsimuses parlamenti. Soovin tänada komisjoni tehtava puhul! Tahan aga täiskogule teada anda, et me oleme ELis nendes küsimustes – bioloogiline mitmekesisus, kliimamuutused ja tõepoolest aastatuhande eesmärkide vaesuse leevendamine – rahvusvahelised eestvedajad, kuid huvitaval kombel antakse ÜROs meile vaid vaatleja staatus. See peab muutuma, kuna oleme nendes küsimustes maailmas eestvedajad!

Meil on bioloogilise mitmekesisuse aasta, kuid soovitaksin, et iga aasta oleks bioloogilise mitmekesisuse aasta. Meie kodanikud – võib-olla külaliste rõdul, võib-olla vaatamas kodust – küsivad, mis see nendesse puutub. Avalikkuse teadlikkuseta ja teadlikkust tõstmata ei muutu midagi. Nad peavad taipama, et konservtomateid, mis nad supermarketis korvi tõstavad, ei oleks bioloogilise mitmekesisuseta olemas. Meil on tarvis 360kraadilist teadlikkust sellest, mida see tähendab. Nagu Gay Mitchell seda hiilgavalt väljendas, peab see vaesuse – ja, lisaksin, puuduse – müür langema.

Teeme siin täiskogul juttu poliitika kooskõlast, kuid lubage mul vaid nendele küsimustele viidata: kooskõlas poliitikata arengumaailma energiale juurdepääsu, metsatustamise, kliimamuutuse, toiduga kindlustatuse, ühise põllumajanduspoliitika reformi, ühise kalanduspoliitika, maade krabamise, loodusvarade ja veele juurdepääsuga ei kaitse me kunagi bioloogilist mitmekesisust ega tee kunagi lõppu maailma vaeste kannatustele.

  Gerben-Jan Gerbrandy, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Samal ajal kui arutame Euroopa seisukohta Nagoya tippkohtumisel, peetakse väljaspool täiskogu jahti: lakkamatut jahti ressurssidele, jahti naftale ja gaasile, mineraalidele, puidule, toidule ning veele, jahti ressurssidele, mida kõike pakub loodus.

Sellel jahil soovivad Hiina investorid ehitada maantee läbi Serengeti rahvuspargi Kesk-Aafrika ressursside ärakasutamiseks. Saudi Araabia investorid panevad lauale miljardeid dollareid, et ehitada tohutute palmiõlitehaste käivitamiseks 6000 kilomeetrit teid läbi Kongo vihmametsade.

Soovime kõik bioloogilise mitmekesisuse kao peatada, kuid tegelikus maailmas pärsib meie eesmärke see jaht ressurssidele. Selline on tegelikkus! Seetõttu on ainus moodus bioloogilise mitmekesisuse kao peatamiseks meie käitumise radikaalne muutmine.

Meil on tarvis bioloogilist mitmekesisust toidu, ulualuse, ravimite, puhta õhu, vee ja muu taolise pärast. Me lihtsalt ei suuda selleta ellu jääda! Oleme jõudmas murdepunkti, kus kahju on pöördumatu ja – hullemgi veel – kiireneb. Selles seisneb Nagoya tippkohtumise pakilisus ja seda pakilisust ootan osalevatelt ministritelt ning volinikelt.

Kahjuks ei piisa selle pakilisuse saavutamiseks poliitilistest deklaratsioonidest ja resolutsioonidest. Meil on tarvis palju rohkem survet. Seetõttu olen käivitanud Interneti-kampaania koos paljude kolleegidega üle terve maailma. Tahan, et küsimuses kuuldaks kõikide inimeste hääli, sest see läheb inimestele korda. Käige bioloogilise mitmekesisuse kao peatamiseks ja kampaania toetamiseks ära Facebookis. Ühes paljude kolleegidega esitame otsustajatele Nagoyas tuhandeid allkirju, et teatada neile, et inimeste silmis sõltub Nagoya õnnestumine nende püsivusest ja sihikindlusest.

  Sandrine Bélier, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Joke Schauvliege! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Kohustustest, mis võeti 1992. aastal Rios ja 2002. aastal Johannesburgis, ei ole kinni peetud. Meie strateegiad bioloogilise mitmekesisuse kao peatamiseks on läbi kukkunud ja me teame läbikukkumise põhjusi.

Kliima on muutumas, bioloogiline mitmekesisus on kahanemas ja inimkond peab olema sihikindel, et kohanduda üha kiiremini ning aina keerukamatel viisidel. Mõni nädal enne Cancúni on Euroopa Liidul võimalus rääkida Nagoyas majandusarengu mudeli kohandamise poolt, seistes silmitsi 21. sajandi katsumustega.

Kliima reguleerimise piiramine, bioloogilise mitmekesisuse kao peatamine ja võitlus vaesusega: need kolm katsumust ja nendega toimetulekuks vajalikud reageeringud on tihedalt seotud. Meil on vastustus pakkuda välja ja võtta kasutusele uus arengumudel, mis on õiglasem, võrdsem ja säästlikum.

Seega kõnelgem selget ja praktilist keelt! Parlamendi resolutsioonis tuuakse välja kolm põhilist katsumust, mis tõstatavad nüüd mitu küsimust komisjoni ja nõukogu seisukoha kohta.

Esimene katsumus on muidugi bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja taastamisega alustamine. See eeldab piisavat rahastamist, kogu bioloogilist mitmekesisust kahjustava abi lõpetamist avalikus sektoris ning spetsiaalset eelarvet, mida meie ettepanekust lähtuvalt tuleks kümme korda suurendada. Kas Euroopa Liit on aga valmis eraldama 0,3% oma SKTst bioloogilise mitmekesisuse kao peatamise poliitikale ja veenma OECDi riike sama tegema?

Teine katsumus on bioloogilise mitmekesisuse kao maksumus ühiskonnale, mida on alles hakatud hindama. Seda hinnatakse umbes 1% üleilmsest SKTst, kuid hinnang ei võta arvesse bioloogilise mitmekesisuse sotsiaalset, kultuurilist, moraalset ja teaduslikku väärtust.

Kas Euroopa Liit on võtnud kindlalt nõuks seista vastu elusolendite rahaliseks väärtuseks arvutamisele? Kas ta on võtnud kindlalt nõuks kaitsta inimkonna ühist pärandit ja kinnitada uuesti, et loodus on hindamatu ja mittemüüdav?

Lõpuks, kolmas ülesanne on peatada ettevõtete ja majandusharude geeniressursside rüüstamine. Üks lahendus on reguleerida juurdepääs geeniressurssidele moel, mis austaks konkreetselt täielikult pärismaalastest ja kohalike kogukondade õigusi.

Euroopa Liidul on ikka veel läbirääkimistel eriline vastutus. Kas sellest lähtuvalt on võetud kindlalt nõuks kaitsta esiteks elu mittepatenteeritavuse põhimõtet ja teiseks toetada ökoloogilise võla tagasimaksmist lõunariikidele, toetades kasutuselevõetava süsteemi tagasiulatuvust?

  Nirj Deva, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Bioloogiline mitmekesisus ei ole mingi abstraktne sõna, mida kasutavad raskesti mõistetavad teadlased, kes otsivad mingit keskkonna veidrust. Bioloogiline mitmekesisus on meie kui inimkonna planeedil ellujäämise peamine põhjus.

Võtame näiteks dr Pavan Sukhdevi hiljutise arvutuse bioloogilise mitmekesisuse kao ja selle kao väärtuse kohta. Tema leiud osutavad, et ainuüksi metsatustamine – Maa kopsude kadu, mis muudab süsinikdioksiidi hapnikuks ja võimaldab meil hingata – maksab iga aasta 4,5 triljonit USA dollarit. Iga aasta kaotame asenduskuludena 4,5 triljoni USA dollari väärtuses hapnikutootmisprotsessi. See on umbes sama nagu New Yorgi börsi maht.

Kui iga aasta kaotaksime New Yorgi börsi väärtuses vara, siis kindlasti tormaksid kõik siin ruumis ringi, kuid kuna tegemist on bioloogilise mitmekesisusega, ei näi see kellelgi korda minevat. Vaja läheks tohutus mahus rahastamist, et asendada hapnikukadu, mida puid maha võttes tekitame.

Võtame näiteks Newfoundlandi tursavarude kokkuvarisemise 1990. aastatel. Asenduskulud olid kokku kaks miljardit Kanada dollarit. Kui kaotame – nagu hetkel – osa farmaatsias tarvilikust geenimaterjalist, mis ammutatakse bioloogilisest mitmekesisusest, kaotame umbes 640 miljardi dollari väärtuses toormaterjale. Tegemist on väga tõsise küsimusega ja meil on tarvis, et tõsised inimesed teeksid tõsiseid otsuseid.

  Kartika Tamara Liotard, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (NL) Austatud juhataja! Kahe nädala pärast suundume kõik Jaapanisse Nagoyasse bioloogilist mitmekesisust arutama. Ei tea, kas võõrustajate pakutavasse menüüsse tuleb harilik tuun või vaal. Oluline arutelu seal puudutab aga veel kord seda, kas hakata käima välja raha või arutama eesmärke. Arengumaad eelistaksid, et paneksime lauale raha, EL aga, et alustaksime eesmärkide arutamisest.

Üks on aga selge ja see on see, et meil tuleb peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu iga hinnaga. Ennustatakse, et tegevusetus läheb meile 2050. aastaks maksma üle 4000 miljardi USA dollari. Tegevusetus ei ole seetõttu võimalik valik. mistõttu olen häiritud, et Madalmaade uus valitsus kavatseb muu seas vähendada arenguabi eelarvet – arengumaade üks olulisimaid rahastamisressursse bioloogilise mitmekesisuse kaoga võitlemiseks – miljardi euro võrra.

Kui EL tõesti soovib midagi Nagoyas saavutada, peab ta hakkama eestvedajaks ja arendama ise tervet põllumajandus- ja kalanduspoliitikat, selle asemel et oodata vastavate ettepanekute tegemisega, kuni Nagoya on toimunud. Põllumajanduspoliitika reformimisel peame vaatama kaugemale pelgalt säästlikust põllumajanduspoliitikast ja asuma kindlale seisukohale. Seetõttu kutsun komisjoni üles võtma Nagoyas kokkulepitut üle ettepanekutesse, mida saab mõõta ja seirata, ning töötada välja pikaajaline visioon, nii et 2011. aastal ei oleks meil tarvis uuesti öelda, et me ei ole suutnud bioloogilise mitmekesisuse kadu peatada.

  Anna Rosbach, fraktsiooni EFD nimel. – (DA) Austatud juhataja! Bioloogiline mitmekesisus on igas mõttes oluline – nii lihtne see ongi. Seetõttu peame võitlema Nagoyas peetaval konverentsil selle kaitsmise eest. Samal ajal kui aga pidevalt metsi maha võtame, uut maad põlluks teeme ja jõgesid tammistame, on selgelt puudu teadmusest ning suutlikkusest, mis puudutab elupaiku ja ökosüsteeme riigisisestes õigusaktides. Kõik alates nüüdisaegsest põllumajandusest, kalandusest, elamispinna arendamisest, teedevõrkudest ja transpordist tööstuse arvukate liikideni avaldab planeedi bioloogilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Mereelustik on kehvas seisus. Üle 60% ELis söödavast kalast ja koorikloomadest püütakse väljaspool ELi. Oleme ülekalastanud ja varudel on raske taastuda. Läänemeres on ajalooliselt olnud kõrge saastatuse tase. Rootsis soovitati rasedatel naistel kohalikku püütud kala mitte süüa. ELi liikmesriigid on võib-olla rakendanud meetmeid looduslike tingimuste parandamiseks, kuid kus on ülejäänud maailm? Mida saame teha, et aidata maailma teistel piirkondadel oma arengus edasi liikuda? Üleilmne bioloogiline mitmekesisus kahaneb inimtegevuse tagajärjel – olgu meil üleilmne soojenemine või mitte. Siin aga ei tohi me esitada ebarealistlikke nõudmisi. Bioloogilisele mitmekesisusele on kõige kasulikum, kui jäädakse realistlikuks. Seetõttu on aeg, et leiaksime praktilised realistlikud lahendused tervete maismaakeskkondade, terve floora ja fauna ning lisaks ka tervete veekeskkondade säilitamiseks.

  Claudiu Ciprian Tănăsescu (NI). – (RO) Sooviksin kõigepealt rõhutada, et on täiesti kohustuslik, et Euroopa Liit võtaks bioloogilise mitmekesisuse küsimuses selge ühise seisukoha Nagoyas peetavaks konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungiks. Taolise tugeva kooskõlas seisukoha võtmata jätmine tooks kaasa järjekordse skandaalse lõpptulemuse, nagu 2010. aasta märtsil toimunud ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni konverentsilgi. Just seepärast sooviksin, et soovitused, mille on esitanud keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon, võetaks vastu tingimusteta, kuna need võivad pakkuda parimat suunist, mida Euroopa Liit saaks kasutada ametliku seisukoha koostamiseks, mida meie esindajad saaks sel kuul Nagoyas täielikult toetada.

Lisaks nendele ei tohi me unustada, et kaalul ei ole mitte ainult Euroopa Liidu tõsiseltvõetavus selgelt mõtleva vastutustundliku parterina üleilmsete otsuste tegemise protsessis, vaid eelkõige ka planeedi tuleviku saatus.

  Richard Seeber (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lubage mul alustada üksikasjast. Volinik Potočnik – kellest väga lugu pean – esitab arvnäitajaid dollarites, ehkki arvutab need seejärel ümber eurodesse. Nirj Deva esitab arvnäitajaid samuti dollarites. Ma ei ole seda põhjalikult uurinud, kuid see näitab meile tegelikult, et bioloogilise mitmekesisuse arutelu ei ole veel selgesti Euroopasse jõudnud. Ilmselt ei suuda me Euroopas veel oma arvamust selles küsimuses kujundada ja arvan, et oleks mõttekas, kui suudaksime võtta arutelu piisavalt tõsiselt, et panna selle tähendus konkreetselt arvnäitajatesse. Arvan, et tegemist on elitaarse aruteluga, mis on kaugel meie kodanike kodudes tegelikult toimuvast. Arvan, et kuni oleme arutelu viimisel Euroopa kodudesse ja majapidamistesse edukad, ei ole meil lootust, et see siin parlamendis poliitilist kaalu saavutaks. Teisisõnu arvan, et kommunikatsioonistrateegia, mille nüüd kasutusele peaksime võtma, on viia asi lihtsalt inimesteni, nagu ütlesin, ja kui teame, kuidas inimesed reageerivad, siis oskame püstitada endale konkreetseid eesmärke.

Volinik on maininud väga konkreetseid eesmärke. Loodan, et ta suudab saavutada nende vastuvõtmise Nagoyas, ja loodan samuti, et ühendus kõneleb ühel häälel. See on rahvusvahelistel konverentsidel alati suur katsumus.

Arvan ka, et üksnes rahast ei piisa. Paljud minu kaasparlamendiliikmed on kutsunud üles lisarahastamisele. See võib olla üks moodus, kuid sellest edu kindlustamiseks ei piisa. Teiseks, nagu mainisin, on meil tarvis muuta oma kommunikatsioonistrateegiat ja kolmandaks on meil tarvis parandada olemasolevate andmete kvaliteeti. On selge, et suur osa andmetest on ikka veel puudulikud, ja minu arvates on tegemist valdkonnaga, kus ühendus saaks oma uuringuteprobleemi puhul veel midagi konkreetset teha.

Nagu teate, on minu lemmikteema vesi. Kui meie uus kalanduspoliitika käivitub, on meil kaitset vajavate liikide suhtes kõvasti tasa teha. Kalandusministrid kinnitavad tõenäoliselt jälle ülemäärased kalastamiskvoodid ja bioloogiline mitmekesisus lükatakse uuesti kõrvale. Seetõttu arvan, et see annab meile tõelise võimaluse näidata siin täiskogul, et mõtleme tõsiselt, mida ütleme. Vaadakem siis, milliseks ettepanekud kujunevad!

  Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Nõukogu liikmed! Meie siin täiskogul arutame tõepoolest tuliselt bioloogilise mitmekesisuse eesmärke ja uute eesmärkide rakendamist. Hetkel aga, kuniks arutelu peame, ohustab läbirääkimisi täielik kokkuvarisemine ja süüdi oleme meie, Euroopa Liit. Just seepärast soovin pöörduda nõukogu poole ja kutsuda seda üles oma seisukohta muutma.

Peame läbirääkimised geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamist käsitleva protokolli küsimustes n-ö vabaks laskma. Kui me seda ei tee, oleme tegelikult süüdi olukorra säilitamises, mis soodustab bioloogilist piraatlust ja kujutab hetkel kuritegu kohalike kogukondade ning geeniressursside vastu; jätame kasutamata järjekordse võimaluse keskkonna jaoks; läbirääkimised kukuvad läbi ja saame teise Kopenhaageni.

Seetõttu kutsun nõukogu tungivalt üles küsimust süvitsi läbi vaatama. Meil on tarvis muuta oma seiskohta enne, kui Euroopa Liit esimest korda oma ajaloo jooksul põhjustab keskkonnaalaste läbirääkimiste läbikukkumise.

  Chris Davies (ALDE). – Austatud juhataja! Katsumus, millega seisame silmitsi elustiku ainulaadsete liikide kao ümberpööramisel, muutub arutelu jätkudes masendavalt ilmseks. Bioloogilise mitmekesisuse konverentsil öeldakse palju vajaduse kohta panna paika õiged meetmed, ent kui meil on lõpuks ainult vagatsev deklaratsioon, saavutame väga vähe.

Loodan, et suudame paika panna kogumi eesmärke ja rahalise toe mehhanisme – mis on kaheldamatult seotud juurdepääsuga bioloogilistele ressurssidele –, et need midagi väärt oleks. Loodan, et suudame kindlustada, et määratakse vastavuse hindamise ja kinnitamise kord, ning loodan, et suudame panna paika korra eesmärkide sagedaseks läbivaatamiseks ning korra täiustumiseks aja möödudes.

On üsnagi selge, et konverents ei saa kuidagi peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu; tempo on lihtsalt liiga kiire. Kui suudame vähemalt paika panna mehhanismid ja struktuuri, mis võiks kunagi aeglustada ja üks päev ehk kao ümber pöörata, loetakse see kordaläinuks.

  Bas Eickhout (Verts/ALE). – (NL) Austatud juhataja! Kõigepealt sooviksin avaldada volinik Potočnikule siirast tänu pühendumuse eest bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele! Teame, et tema süda on õiges kohas ja et ta selle nimel väga pingutab. Selles suhtes on asjad Euroopa Nagoyale pühendumuse seisukohalt lootustandvad. Meil on aga ikka veel tarvis kokku leppida eesmärgid allvaldkondades, nagu kalandus, põllumajandus ja metsandus. Eeldame ikkagi, et kõikide nende valdkondade puhul võetakse kaugeleulatuvad eesmärgid, muu hulgas Euroopa poolt.

Veelgi olulisem on aga, et peame selle lõppkokkuvõttes, kui Nagoyast naaseme, Euroopa poliitikasse teisaldama. Tuleval aastal vaatame läbi oma põllumajandus- ja ka kalanduspoliitika. Volinik rääkis meile, et püüab samuti kindlustada, et poliitikas figureeriks selgesti termin „bioloogiline mitmekesisus”. Ometi on nõukogu vakka. Seega esitan küsimuse nõukogu eesistujale Joke Schauvliegele selle kohta, mida nõukogu lähitulevikus teha kavatseb. Võime muidugi Nagoyas ilusaid lubadusi anda, kuid mida teeme lähitulevikus oma kalandus- ja põllumajanduspoliitika puhul? Just siis muutub see tõeliselt oluliseks, sest vastasel juhul ei jää meie Nagoyas antud lubadused muuks kui tühjadeks sõnadeks.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud juhataja! Homme hääletame Nagoya konverentsi käsitleva resolutsiooni eelnõu üle ja oma sõnavõtus sooviksin kutsuda üles pöörama tähelepanu muudatusettepanekule nr 1, mille koos Esther de Langega oma kahe fraktsiooni nimel esitasime. Muudatusettepanek kinnitab uuesti põhimõtet, et eluvorme ja elusprotsesse ei tohi patenteerida. Seetõttu taotletakse selles erandit aretajatele, et võimaldada edaspidi taimesortide vabamat arendamist.

Taolise erandita on toht, et ainult rahakaimad ja suurimate patendiportfellidega ettevõtted suudavad ellu jääda. Siis otsustaksid nemad, mis liike turule tuua, ja see ei tooks kindlasti bioloogilisele mitmekesisusele kasu. Seetõttu palun rõhutatult teie tähelepanu ja tuge muudatusettepanekule nr 1 homsel hääletusel.

  Oreste Rossi (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Jaapanis toimub 18.–29. oktoobril bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte konverentsi 10. istung ning parlamendi jaoks on oluline teada, mida nõukogu kavatseb bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja tagamise otstarbel välja pakkuda.

Teadusuuringutest ilmneb, et 4000 taime käsitlenud uurimuses liigitati tervelt 22% ohustatuks. See tähendab, et viiest taimest üht ohustab kadumine ja – mis on järjekordne murettekitav näitaja – välja surevad paljud veel avastamata taimed. Sama käib paljude loomaliikide kohta. Taimede puhul on meil oht kaotada ühes nendega toimeained, mis on üliolulised majandusharudele, mis tegelevad uute toodete arendamisega, mis võivad aidata võidelda haigustega, mis on hetkel ravimatud. Mis puutub loomadesse, siis kui kaovad nemad, kaotame omadused, mis on olulised meie planeedi seisukohast.

Selle aasta septembris kinnitas Euroopa Parlament selleteemalise ELi määruse selge hääletustulemusega, mis ei saa jätta nõukogu samale lähenemisviisile kohustamata. Me ei tohiks unustada, et vaesuse ja seega ka näljaga võideldakse, säilitades meie loodusressursside rikkust, meie hindamatut floorat ja faunat, rikkust, mille kaotamist me endale lubada ei saa ja mille säilitamiseks peame tegema kõik, mis meie võimuses.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Austatud juhataja! 2002. aastal kohustusid kogu maailma valitsuste esindajad vähendama 2010. aastaks oluliselt bioloogilise mitmekesisuse kadu. Hoolimata asjaolust, et eesmärk tõstatati ja seda rõhutati eri rahvusvahelistel foorumitel, seda kahjuks ei saavutatud.

Planeedilt kadumise tempo on kiirenenud niivõrd, et see toimub looduslikest tsüklitest vähemalt 100 korda kiiremini ja on saavutanud viimasel 50 aastal pretsedenditu taseme. Euroopas on kuuest imetajast üks väljasuremisohus ja ühe liigi kadudes võib see tekitada kõigi teiste suhtes doominoefekti. Viimasel 30 aastal on planeedil kaotatud vähemalt 30% kõikidest looma- ja taimeliikidest.

Ulatuslike eesmärkideta, mis tuleks võtta vastu viivitamatult, läheb praegusest hetkest 2050. aastani toimuv bioloogilise mitmekesisuse kadu – sellest on teatatud rohkem kui kord, samuti on teatanud WWF – Euroopale maksma 1100 miljardit eurot. Seetõttu, nagu Michele Striffler oma küsimuses rõhutas, kujutab bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine aastatuhande arengueesmärkide ja Euroopa 2020. aasta strateegia olulist tahku.

Bioloogilise mitmekesisuse soodustamine tähendab, et meil on enam relvi meie arsenalis äärmise vaesuse ja näljaga võitlemiseks, kasutades keskkonnasäästlikkuse poliitika rakendamist, mis säilitab meie rikka ja viljaka planeedi. Meil on tarvis uut strateegilist nägemust ja uusi eesmärke, mis arvestaksid järjekindlat liikide kadu ning kajastaksid tähtsust, mida probleemile omistame.

  Edite Estrela (S&D). – (PT) Kui räägime bioloogilise mitmekesisuse säilitamisest, räägime samuti kliimamuutusega võitlemisest, toiduga kindlustatusest, rahvatervisest, vaesusega võitlemisest, aastatuhande arengueesmärkide saavutamisest ja planeedi säästlikust arengust; teisisõnu meie ühisest tulevikust.

Nagu siin istungisaalis on juba öeldud, peab Euroopa Liit kõnelema Nagoya konverentsil ühel häälel ja tegema heade tulemuste saavutamiseks kõik võimaliku. Kõige ohustatumate taime- ja loomaliikide päästmiseks on tarvis poliitilist tahet. Mitu parlamendiliiget on samuti juba öelnud, et bioloogilise mitmekesisuse kao maksumus oleks aastas suurusjärgus 50 miljardit eurot: teisisõnu umbkaudu 1% sisemajanduse koguproduktist. On aga ka öeldud – ja on uurimusi, mis seda näitavad –, et 2050. aastaks võib see maksumus olla kasvanud 7% sisemajanduse koguproduktist, kuid investeeringute tootlus bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel on 100 korda suurem.

Bioloogiline mitmekesisus on oluline kliimamuutusega võitlemisel ja kohanemisel, arvestades näiteks maismaa- ja mereökosüsteemide rolli oluliste süsiniku neelajatena. Loodame seetõttu konverentsilt häid tulemusi. Just seda loodab Euroopa üldsus ja ka meie loodame, et tulemused tõstavad veelgi nende teadlikkust katsumustest, millele me kõik silma peame vaatama.

  Paul Nuttall (EFD). – Austatud juhataja! „bioloogiline mitmekesisus” on sõnapaar, mida kuulen tihti pillutavat eurokraatide, parlamendiliikmete ja lobitöö tegijate seas siin Brüsselis. Küsin endalt aga, kas keegi siin tegelikult oskab määratleda, mida see reaalselt tähendab, sest vean oma viimase raha peale kihla, et mitte keegi teist ei oska.

Nii imelik kui see ka ei ole, on minu arvates aga oluline, et mõistaksite, millest jutt käib, kui teete seadusi tervele ELile.

Mida aga mugavalt hägus ja mitmetähenduslik termin „bioloogiline mitmekesisus” tegelikult tähendab? On tõsi, et ei ole mingit õiget arvu liike, olgu siis Cumbria talus või Liverpooli eeslinnas või isegi Cheshire metsas, ja teen keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile ülesandeks pakkuda välja korralik määratlus või lõpetada taoliste lohakalt sisustatud sõnade kasutamine.

Ja kas tohin küsida, kus on bioloogiliselt mitmekesise ala piir? Kas seda kohaldatakse kunagi üldse avamere merekeskkondadele? Ja kui kohaldatakse, miks olete nii varmad ehitama koletislikke tuuleparke, mis on loomastikule kahjulikud ja isegi ei toimi!

Olgem avameelsed, te ei tea mõhkugi! Sellest, mida välja pakute, puuduvad selge mõtlemine, ühtne poliitika ja loogika. Kui kavatsete epistlit lugeda, mida te just teetegi, siis vaadake esmalt peeglisse, tehke omaenda kodu korda ja alustame katastroofi ehk ühise kalanduspoliitikaga.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele vastavalt kodukorra artikli 149 lõikele 8)

  Chris Davies (ALDE). – Austatud juhataja! Ei tea, kas austatud kolleeg nõustuks, et oleme kaotamas planeedil iga viimane kui päev ainulaadseid elustikuvorme ja et on vaja rahvusvahelisi meetmeid, et püüda sellega võidelda? Ma ei kuulnud tema tähelepanekutes midagi, mis viitaks, et ta nõustub sellega, kuid kutsun teda oma seisukohta täiskogule selgitama.

  Paul Nuttall (EFD). – Austatud juhataja, seadkem mõned faktid järjekorda. Kui soovite näiteid liikidest, mis on kadumas, on meil selle kohta palju kahtlast statistikat. Võtame näiteks jääkarud: inimesed ütlevad pidevalt, et jääkarude populatsioon on vähenenud. Tegelikult on jääkarude populatsioon suurem kui 1940. aastatel.

Nõustun, et liigid on kadumas, kuid ma ei arva, et Euroopa Liit – mis on põhiolemuselt ebademokraatlik, britid ei ole kunagi selle kohta sõna saanud võtta – on õige foorum asja otsustamiseks. Seda peaks tehtama riikides.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Volinik Potočnik, tahaksin hoiatada kaasparlamendiliikmeid, et nad ei usuks, et Euroopa Liit oma eesmärki saavutada suudab. On õige, et sooviksime näidata Nagoyas teed bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel, kuid isegi Euroopa Liit ei ole suutnud peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu. Olgem seetõttu ettevaatlikud ja vaadakem, mis meie enda ülesanded on! Volinik Potočnik, kes on pärit Sloveenia põllumajandusettevõtjate perest – olen ise pärit Ungari põllumajandusettevõtjate perest –, sooviks juhtida tähelepanu ka suurele bioloogilise mitmekesisuse ja põllumajanduse reguleerimise vastuolule. Ühest küljest pakume põllumajandusettevõtjatele tuge lindude tehispesade püstitamisel, kui teisalt käsundame samal ajal karjamaa toetamise otstarbel, et puude ja põõsaste osakaal ei tohi olla üle kolmandiku ning põllumajandusettevõtjad peavad harvendama kõik puud, mis on sellest piirist üle. Teisisõnu vähendame lindude ja teiste loomade elupaiku. Edaspidine ühine põllumajanduspoliitika peab bioloogilise mitmekesisuse viima vastavusse põllumajandustoetustega. Nõustun täielikult raportiga, et peame välja selgitama keskkonnakaitse varade väärtuse, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse turuväärtuse, mida on väga raske välja selgitada. Just seepärast on meie seisukohast väga oluline ergutada ja premeerida tulevikus põllumajandusettevõtjaid, kuna turg seda ei tee.

  Corina Creţu (S&D). – (RO) Keskkonnasäästlikkuse kindlustamine on üks aastatuhande arengueesmärke, millel on inimelu seisukohast vahetud ja olulised tagajärjed. Saastamine ning põllumajandusmaa, metsade ja veeressursside järelemõtlematu kasutamine põhjustavad kliimamuutust, mis ohustab planeedi loodusressursse.

Sooviksin mainida üht tõsiseimatest ohtudest, nimelt üha kasvavad raskused juurdepääsul veele, mis pakub inimkonnale sünget väljavaadet, et 2050. aastaks ohustab 45% maailma rahvastikust veepuudus.

Kahjuks deklareeris ÜRO Peaassamblee alles tänavu, et õigus puhtale, kvaliteetsele joogiveele ning õigus sanitaarsüsteemidele on eluks vajalikud põhilised inimõigused. Deklaratsioon aga tehakse ajal, kui juba üle veerandi planeedi rahvastikust on juurdepääsuta joogiveele ja sobivatele sanitaarsüsteemidele. Tarbimiseks sobimatu vee joomisest tingitud haiguste esinemine ja suremus on sellises olukorras murettekitavalt kõrge, eriti laste seas. Just seepärast arvan, et Euroopa Liit peab nõudma Nagoya konverentsil palju kiiremat ja täpsemat lahendust nendele probleemidele arengumaailmas, mis teravdavad vaesust ja väljavaadete puudumist.

Arvan, et arenenud riikide ajalooline vastutus planeedi materiaalse ja ökoloogilise seisundi eest peaks andma lisaargumendi sellise poliitika toetamiseks, mis vastandub praegusele arengusuundumusele, et toormaterjali ekspordist sõltuvates arengumaades ergutatakse loodusressursside jätkusuutmatut ekspluateerimist.

  Mario Pirillo (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! 18. oktoobril algab Jaapanis kümnes rahvusvaheline bioloogilise mitmekesisuse teemaline konverents. Euroopa Liit osaleb hoolimata asjaolust, et ei ole saavutanud 2001. aastal seatud eesmärki ehk teiste sõnadega bioloogilise mitmekesisuse kao peatamist 2010. aastaks.

Värskematest uurimustest ilmneb, et meie loodusressursid on tõsises ohus, eriti Vahemere riikide merepiirkonnad. Euroopa Liit on käivitanud olulised meetmed kliimamuutusega võitlemiseks, kuid peab võtma suuremaid kohustusi bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel: kohustus suurendada programmi Natura 2000 rahastamist ja komisjoni otsustavamat tegutsemist sellele aluslepinguga antud volituste teostamisel.

Mis meetmeid rakendatakse praegu viibimise vähendamiseks programmi Natura 2000 direktiivide kohaldamisel?

  Daciana Octavia Sârbu (S&D). – (RO) Kui mõtleme ka bioloogilise mitmekesisuse hävimisest tingitud sotsiaalse ja rahalise, mitte ainult keskkonnaga seotud mõju üle, ei saa me alahinnata eelseisva Nagoya konverentsi olulisust.

Ungaris toimunud ökokatastroofist, kus hukkus neli inimest, on puudutatud seitse linna ja mitmed jõgede ökosüsteemid, ähvardades jõuda Rumeenias Doonauni ja Doonau deltani. See ei paku meile tänaseks aruteluks mitte ainult kurba tausta, vaid ka tõsist elektrišokki, et rakendaksime jõulisemaid meetmeid keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. On aeg, et taaskäivitaksime arutelu mäetööstuses kasutatavate ohtlike ainete keelu üle, et teha nendele tragöödiatele lõpp.

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile esitatud bioloogilise mitmekesisuse teemaline resolutsioon sisaldab palju olulisi punkte. Sooviksin aga tõsta neist esile mõned, mida pean oluliseks.

Eelkõige peaks olema läbirääkimiste eesmärk võtta vastu kaugeleulatuvad konkreetsed eesmärgid, mis on olulised mitmetele tegevusvaldkondadele ning -sektoritele ehitusest ning transpordist metsanduse ja põllumajanduseni.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Keskkonnakomisjoni liikmena tunnen äärmist muret värskemate uurimuste tulemuste üle, kus esitataks murettekitavat statistikat bioloogilise mitmekesisuse kao kohta Euroopa Liidus.

Probleemi edasilükkamatus nõuab veelgi suuremaid jõupingutusi ELi ja liikmesriikide tasandil, mistõttu pean oluliseks, et komisjon ning liikmesriigid tegutseksid oktoobri lõpus Jaapani linnas Nagoyas toimuval konverentsil kooskõlas tõstmaks oma lähenemisviiside tulemuslikkust ja saavutamaks mõõdetavaid ning realistlikke eesmärke siduvate tähtpäevadega. Sooviksin rõhutada ka vajadust tõsta erasektori teadlikkust bioloogilise mitmekesisuse säilitamise nimel võitlemise ja selle säilitamisse investeerimisele naasmise majanduslikust kasust. Bioloogilise mitmekesisuse kadu vähendab juba inimeste heaolu taset ja tingib miljarditesse ulatuvat kahju, mis hinnanguliselt tõuseb 2050. aastaks mitme triljonini.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D). – (RO) Sarnastest kliima-, topograafilistest, geoloogilistest ja taimkattetunnustest lähtuvalt võib Euroopa jaotada üheksaks eristuvaks biogeograafiliseks regiooniks.

Doonau regioon on maailma 20 olulisema ökoregiooni hulgas. Regiooni bioloogiline mitmekesisus on ülirikkalik. See on koduks 2000 taime- ja 5000 loomaliigile. Doonau delta on olnud alates 1991. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus ja Doonau regioon sisaldab programmi Natura 2000 raames mitut erikaitseala ning hoiuala.

Kuna Doonaul ja Doonau deltal on ainulaadne ning habras ökosüsteem, mis on koduks haruldastele saastamise tõttu ohustatud taimeliikidele, arvame, et on oluline, et Euroopa Liit tõhustaks mõnikord üleujutuste, ränga põua ning avariireostuse puhul ennustamis- ja reageerimissuutlikkust.

Euroopa Liit on võtnud kasutusele mitmeid meetmeid mitmekesisuse, eriti bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. Loodus ei ole Euroopa pärandi ainuke oluline osa ega paku ainult majanduslikku kasu, vaid ka arvukaid väärtuslikke teenuseid, nagu vee puhastamine, üleujutuste vältimine, pinnaseerosiooni ennetamine, põllukultuuride tolmeldamine ning vaba aja tegevused.

Maa kasutamine põllumajanduseks, kiire linnastumisprotsess ja transpordiinfrastruktuuri areng on avaldanud ränka mõju looduslikule elupaigale ning ulatuslikud kuivendussüsteemid on näiteks vähendanud suure osa looduslikest lammidest.

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Lahenduste pakkumise asemel on järjestikused bioloogilise mitmekesisuse teemalised konverentsid parimal juhul moodus valdkonna üsna niru bilansilehe päevakajastamiseks. Kas küsimus on rahas või vastutuses? Ütleksin, et mõlemas.

Metsi, mis sisaldavad enamikku liikidest, ähvardavad muu hulgas korruptsioon ja ükskõiksus. Korruptsiooniga – mille eest arengumaade juhid vastutavad samavõrd kui kehvast valitsemistavast kasusaajad – saab seletada läbikukkumist selles valdkonnas ainult osaliselt. Mis puudutab ükskõiksust, siis ärgem unustagem, et selles suhtes ei ole ka meie tarbimisharjumused neutraalsed.

Kuidas saame vastutustundelikumad olla? Kuna mul palju aega ei ole, toon vaid ühe näite: metsade sertifitseerimine. Mallid on paigas. Kas komisjon oskab mulle öelda, kas tema arvates aitavad ekspordipiirangud ja lisaks ka kahe metsade sertifitseerimise süsteemi kasutuselevõtmine selles valdkonnas kahju piirata? Kas on toimunud hindamine ja, kui jah, siis kas oskaksite meile rääkida selle põhijäreldustest?

  Isabella Lövin (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Kui EL soovib Nagoyas mingitki tõsiseltvõetavust saavutada, tuleb tal mitte ainult pakkuda välja strateegilisi kavu, vaid teostada ka olemasolevat poliitikat kodus.

Kompromissettepanek, mida komisjon hetkel koostab, et lubada teravalt ohustatud hariliku angerja – mis kuulub ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) II lisasse – ekspordi jätkamist, ehkki ta kvalifitseerub selgelt ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni I lisasse, ei ole muud kui häbi. Hariliku angerja varud, üldised varud, on kahanenud 2007. aastast saadik 40%.

Kui EL soovibki mingitki tõsiseltvõetavust Nagoyas või järgmisel ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni kohtumisel, ei saa olla muud valikut, kui rakendada angerjate täielik ekspordi- ning impordikeeld. EL ei peaks kuulama väikest kalandussektorit, mis tahab eksportida noori klaasangerjaid – ohustatud klaasangerjaid – Jaapanisse praeguse hinnaga 600 eurot kilo.

  João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine kujutab mis tahes majanduslikust kaalutlusest olulisemalt eetilist kohustust ja olulist tingimust inimliigi enese tuleviku seisukohast.

Enne Nagoya konverentsi peab Euroopa Liit õppima oma läbikukkumistest valdkonnas ja asuma õigele rajale, kui soovib praktilisi tulemusi, mitte aga kavatsuste korduvaid tähenduseta deklaratsioone. Muu hulgas tuleb ELil muuta põhjalikult oma valdkondlikke poliitikasuundi. Liikide ja viljeldavate sortide mitmekesisuse vähenemine tuleb peatada ja ümber pöörata, nagu ka geenibaasi erosioon, millest toit oleneb. Soodustama peab konkreetsetele regioonidele spetsiifiliste põllumajanduslike sortide kasutamist. Võitlema peab põllumajandusliku tootmise homogeenimise, intensiivsed haigusi levitavate mudelite ning praegusest põllumajandus- ja kaubanduspoliitikast tingitud väikese ja keskmise suurusega põllumajanduse hülgamisega. Need on vaid mõned näited. Bioloogiline mitmekesisus ja sellest olenev keskkondlik tasakaal moodustavad osa meie planeedi pärandist: ühine hüve, mis ei tohi mingil juhul langeda erakätesse; hindamatu ühine hüve, mille kasutamiseks ja nautimiseks peab olema kõigil tagatud õigus.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! 2010 on rahvusvaheline bioloogilise mitmekesisuse aasta. Euroopa tasandil on meil juba oivalisi vahendeid bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks; mõtlen siinkohal Natura 2000 võrgustiku loomise programme ehk elupaikade direktiivi. Iga idee on aga ainult nii hea kui selle teostus ja ütlen kahetsusega, et paljudes liikmesriikides jätab see paljuski soovida.

Petitsioonikomisjoni liikmetena juhitakse meie tähelepanu pidevalt tõsistele probleemidele Natura 2000 määratud objektidel. Liikmesriigid ja komisjon peavad võtma endale eelseisval konverentsil Jaapanis koos eestvedajarolli. Mingilt maalt aga lakkavad inimesed seda tõsiselt võtmast, kui meie sõnadele ei järgne nähtavaid tegusid.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Bioloogiline mitmekesisus on raske ja keerukas küsimus, mis on mõistagi oluline nii Euroopa Liidus kui ka maailmas tervikuna. See tõstatab aga teise küsimuse: kuidas tasakaalustame keskkonna kaitsmise majanduse kasvuga? See on tõenäoliselt selline üldine küsimus, mis meile suurimat peavalu tekitab.

On teada, et bioloogilise mitmekesisuse kadu on enamaltjaolt seotud inimeste vastutustundetu majandustegevusega. Alati võiks väita, et keskkonnakaitse nõudmised pärsivad konkurentsivõimet, sest Euroopa Liidu standardid on kõrged, samal ajal kui teiste riikide standardid ei ole, tingides selles vallas teatud probleeme, ning muidugi on tasakaalu saavutamine keeruline. Siiski võiks olla teatud ennetavaid vahendeid. Räägin Euroopa Liidus toimuvast tegevusest ja analüüside kasutamisest tegevuse õigustamiseks.

Oluline on, et need analüüsid ja keskkonnamõju hindamine oleksid kvaliteetsed ning sõltumatud. Vaadates realistlikult, kujuneb Nagoyas lepingu saavutamine muidugi keeruliseks, kuid sooviksin siiski soovida Euroopa Liidule ja komisjoni liikmele parimat.

  Luís Paulo Alves (S&D). – (PT) Kiidan heaks selle nõukogu ja komisjoniga peetava arutelu, kus arutame bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi eelõhtul Euroopa Liidu kavu ja peamisi strateegilisi eesmärke bioloogilise mitmekesisuse kao peatamiseks.

Loodan, et Euroopa Liit suudab asuda konverentsi suhtes tugevale ja järjekindlale seisukohale, esitades sealhulgas ideid konkreetsete meetmete kohta, mida rakendatakse tagamaks, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine võiks aidata kaasa jätkusuutlikule arengule. Juhiksin tähelepanu, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on ülioluline ökosüsteemide kvaliteedile, avaldab vahetut mõju olulistele funktsioonidele, nagu toiduainete tootmine või vee kättesaadavus, ja ennetab maalihkeid ning üleujutusi.

Lõpetuseks sooviksin näha poliitilisi reageeringuid, mille otstarve on kindlustada bioloogilise mitmekesisuse integreerimine selliste majandusharude tegevusse nagu põllumajandus, metsandus, kalandus ja turism, evides julgust ning soovi kaitsta seda hindamatut, kuid väga habrast pärandit – nagu minu regioonis Assooridel – seda sõgedalt ohustavate välishuvide eest.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE). – (ES) Austatud juhataja! Kuulsime sel nädalal toredat uudist, et meres on avastatud üle 20 000 uue liigi. Just selle eest võtab Nagoya konverents vastutuse, mitte ainult selleks, et liikide eksisteerimine jätkuks, vaid ka selleks, et võiks avastada uusi liike ja et need ei kaoks enne, kui neist teadlikuks saame.

Euroopa Liidu – komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide – tõsiseltvõetavus aga ei ole kaalul mitte ainult Nagoyas. See on kaalul samuti kuu hiljem Pariisis Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni kohtumisel, kus otsustatakse hariliku tuuni, äärmiselt ohustatud mereliigi tulevik.

Just seda kooskõla on minu arvates oluline nõuda, sest see, mida komisjon ütleb bioloogilise mitmekesisuse kohta, on hea, tegelikult väga hea, kuid see peab olema kooskõlas valdkondlikele poliitikasuundadele, näiteks kalanduspoliitikale kohaldamisel.

On tähtis ja oluline jälgida, kuidas kooskõla, mida näeme ning loodame näha – nagu Nagoya jaoks nõuame – säilitataks Pariisis, kui me tegelikult mõistame, et hariliku tuuni kaitsmine ei tähenda mitte ainult looma, vaid eluviisi, kultuuri ja eelkõige inimkonnaga seonduva maailmavaate kaitsmist.

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Tegemist on olnud väga huvitava aruteluga, sest nüüd järeldame, et bioloogilise mitmekesisuse kadu on arenenud maailma seisukohast ja arengumaailmas probleem. Gay Mitchell rääkis väga sõnaosavalt raskustest, mida arengumaailm kogeb bioloogilise mitmekesisuse erosiooni esinedes. Ta rääkis ka positiivselt sellest, kus olukorda on parandatud. Selleks et tagada maailmale toiduga kindlustatus, on meil tarvis säästlikku põllumajandust jätkusuutlikus keskkonnas.

Üks teine kolleeg vist mainis, et me ei ole ehk osanud rääkida väljaspool oma ridu – nendega, kes juhivad põllumajandusettevõtteid ja ökosüsteeme – sellest, kui oluline bioloogiline mitmekesisus on. Me oleme jätnud selle eest maksmata hinna kaudu, mida maksame oma kaupade eest. Nagu on öeldud, peame andma bioloogilisele mitmekesisusele turuväärtuse, kui meil kao ümberpööramise osas tõsi taga on.

  Janez Potočnik, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Kõigepealt, olles kuulnud kõike, mida austatud parlamendiliikmed öelnud on, tänan teid, sest minu arvates on sõnumid ja teadlikkus – mida nad jagavad, mitte ainult minu, vaid loodetavasti kogu Euroopa avalikkusega – enam kui selged.

Kõigepealt ütleksin, et me ei tohiks midagi varjata. Meil on 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid saavutamata jäänud, mille eest vastutame, ning peaksime suutma enamat.

Sisuliselt on kaks suunda, kus peaksime ja saame tegutseda. Üks on Euroopa suund, teine rahvusvaheline Nagoya suund, mille kohta oli teil rohkem öelda. Kuid varsti pärast Nagoyat tuleme samuti välja Euroopa Liidu strateegia ettepanekutega selle kohta, kuidas lahendada seda tõsist küsimust, ja seejärel muidugi tuleb tegeleda paljudega nendest asjadest, mida täna rõhutasite. See peab sisaldama nulljoont, mis meil hetkel lõpuks on. Sellel peavad olema mõõdetavad eesmärgid, mitte palju, vaid mõned, mis on kõige lähemal sellele, mida saavutada sooviksime: parimad ligikaudsed näitajad selle kohta, mida rakendada sooviksime. Miks mõned? Sest seda tuleb fundamentaalselt mõista, nii et meil oleks bioloogilisest mitmekesisusest ühine arusaam.

Oleme seni Euroopas üsna palju teinud. Olen väga ettevaatlik, kui räägime Natura 2000 rakendamisest. Arvan, et tulevikus pakub Natura 2000 eeliseid, kuid kui räägime strateegiast, tuleb meil minu arvates olla sihikindlad, nagu ka siis, kui räägime väljaskäimisest, kui räägime rahvusvahelistest esinemistest.

Paljud teist mainisid rahastamist. Ma ei alahinda rahastamise küsimust, kuid ärge fikseerige oma arutelu ainult rahastamisele! See on palju enamat kui lihtsalt rahastamine ja palju enamat kui lihtsalt värske raha bioloogilise mitmekesisuse tarvis. Asi on keskkonnale kahjulikes toetustes. Asi on samuti eraallikatest rahastamises. Asi on paljudes asjades, mis te siin täiskogul vastu olete võtnud.

Ebaseaduslik metsaraie on tüüpiline näide sellest, kuidas saame tegelikult aidata ja isegi rahastada riike, mis ekspordivad puitu, ka Euroopas. Arvan, et on ülioluline, et seda mõistaksime.

Nagu mõned teist mainisid, on tõeliselt ja fundamentaalselt tegemist moraali- ja eetikaküsimusega, kuid nende jaoks, kes seda ei mõista, on saamas enam kui ilmseks, et tegemist on meie elukvaliteedi küsimuse ning meie majandusliku edu küsimusega. Oluline on, et ka seda mõistetaks, sest kui mäletate, oli see kliimamuutuse arutelu pöördepunkt.

Arvan, et on oluline, et ka valitsused, mitte ainult Euroopas, vaid ka meie partnerid kogu maailmas, mõistaksid hästi, kui oluline on, et ka nemad rakendaksid oma prioriteete, kui jälgivad asju, mida täna siin täiskogul arutame.

Järgmine küsimus, mida sooviksin mainida, on juurdepääs ja kasu jagamine. Pärast arutelu praktiliselt kõigi meie partneritega New Yorgis on geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamise küsimus minu jaoks ülioluline või isegi läbimurre. Seega peaksime andma endast viimase kindlustamaks, et saavutame sellega läbimurde. Muidugi saate midagi muuta, kuid asi ei ole ainult teis, ning pärast kõiki arutelusid, mis meil liikmesriikidega olnud on, võin kinnitada, et liikmesriigid on selles punktis läbimurde saavutamiseks vägagi valmis.

Järgmine küsimus on midagi sellist, mida me samuti tulevikus arutame peame, ja ka see, kuidas sellega tegeleda, on tihedalt seotud mõnedele teistele küsimustele vastamisega. Teate, et Rios oli kaks konventsiooni. Üks oli kliimamuutuse, teine bioloogilise mitmekesisuse tarvis ning samuti oli eraldi oluline metsatustamise küsimus.

Üha enam on need eraldi ja arenevad paralleelselt; mõistame üha enam, et peaksime neid uuesti ühendama hakkama. Paljud küsimused kliimamuutusega võitlemise ja kohanemise kohta puudutavad bioloogilist mitmekesisust. Red Plus on loodud samavõrd kliimamuutuse jaoks kui bioloogilise mitmekesisusega tegelemiseks. Seega seadkem prioriteetseks bioloogilise mitmekesisuse küsimused, kui seame prioriteete selle kohta, kuidas kasutame Red Plusi tegevustele eraldatud raha. Ja kui räägime aastatuhande arengueesmärkidest, on sama lugu. Kohtusin ja rääkisin New Yorgis Helen Clarkiga sellest, kuidas saame teha komisjoni ja UNDP vahel tulevikus paremini koostööd kindlustamaks, et küsimused oleksid rohkem seotud.

Järgmine küsimus, mida mõned teist rõhutasid ja mis minu arvates on kõikide küsimuste alus, on bioloogilise mitmekesisuse integreerimine, bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamine teistesse poliitikavaldkondadesse. Jagan täielikult seisukohta, et kui tahame rääkida ühisest põllumajandus-, kalandus-, ühtekuuluvuspoliitikast ning muudest poliitikavaldkondadest, peame ka selle momendiga arvestama. Kui räägime ühisest põllumajanduspoliitikast – mida varsti näete ja arutate –, peaksime minu arvates arendama enam avaliku hüve ideed. Arvan, et põllumajandusettevõtjaid tuleb osaliselt tasustada selle eest, mis nad meie heaks teevad: nad pakuvad toitu ja me oleme selle eest tänulikud, kuid peaksime olema neile tänulikud ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eest. See on oluline arutelu, mis meil ees seisab.

Nagoya/Cancún on enamalt jaolt seotud lood. Asi ei ole ainult bioloogilises mitmekesisuses; asi ei ole ainult kliimamuutuses; vaid asi on ka mitmepoolsuse ja halduse edus üleilmselt. Seega on väga oluline, et siin edu saavutame. Kõiki teie üleskutseid, et kõneleksime ühel häälel, kuuldi hästi. Teeme kõik, mis võimalik, et seda ka päriselt teha, ja siinkohal sooviksin tänada eesistujariiki Belgiat väga asjaliku seisukoha eest selles küsimuses.

Järgmine asi, mida mainida sooviksin ja millega olen peaaegu lõpule jõudmas, on tähelepanek eurode ja dollarite kohta. Tõlgendasin seda positiivselt, kuid kardan veidi, et rääkides bioloogilisest mitmekesisusest ja rahvusvahelisest abist, räägime rohkem eurodest kui dollaritest.

Seega oleme lõpuks tulnud Cancúnist millegi edukaga, mida võime õnnestunuks pidada ja mis on seotud lahendustega, sest lihtsalt liiga palju on kaalul. Me oleme vastutavad, kuid arvan, et on õiglane öelda, et ka teised on vastutavad. See aga, et parlament kindlalt meie taga seisab, on tõeliselt abiks.

ISTUNGI JUHATAJA: László TŐKÉS
asepresident

  Joke Schauvliege, nõukogu eesistuja. – (NL) Austatud juhataja! Head parlamendiliikmed! Sooviksin tänada kõiki sõnavõtjaid, kes on rõhutanud bioloogilise mitmekesisuse olulisust. Oleme siit arutelult saanud väga olulise sõnumi. Tegin sissejuhatuses juba juttu paljudest siin puudutatud tahkudest. On teatud punkte, millest sooviksin üksikasjalikumalt juttu teha.

Esiteks ning eelkõige juurdepääs ja tulu jagamine Oluline on märkida, et nõukogu kavatseb bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungil teha valmis geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamist käsitleva protokolli, arvestades, et sellel on väga oluline osa kõikide bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni eesmärkide saavutamisel. Geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamist käsitleva protokolli väljatöötamist ning rakendamist tuleb pidada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ümbritseva protsessi oluliseks osaks. Hiljutistel aruteludel Montrealis tehti selles valdkonnas juba edusamme, kuid on tõsi, et enne konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungit on tarvis lahendada mitmed muud küsimused. See nõuab piisavat paindlikkust kõikidelt läbirääkimispartneritelt ja seega ka EList.

Teiseks, mis puudutab ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi resolutsioon, tehakse resolutsioonis juttu bioloogilise mitmekesisuse poliitika põhielementidest: tegutsemise edasilükkamatus, ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikud tahud, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni üldine missioon, nägemus, eesmärgid ning näitajad, bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni strateegiline kava ja ka konkreetsemad tahud, nagu geneetilistele ressurssidele juurdepääs ja kasu jagamine ning kolme Rio konventsiooni sünergiad jne. Need elemendid lähevad kokku seisukohtadega, mis on hetkel nõukogus Nagoya konverentsi jaoks kujundamisel. Järeldused selle kohta peaks võetama vastu keskkonnanõukogus 14. oktoobril.

Mis puudutab küsimust paketi ja valdkondliku integratsiooni kohta sellistesse valdkondadesse nagu põllumajandus ja kalandus, meenutaksin teile, et 15. märtsil palus nõukogu selgesõnaliselt komisjonilt, et see pakuks välja paketi. Hetk tagasi tehtud voliniku sõnavõtust sain aru, et komisjon teeb selle nimel kõva tööd ja et võime seetõttu tema peale loota.

Nõukogul palutakse võtta bioloogilist mitmekesisust käsitlevad järeldused vastu järgmisel nädalal 14. oktoobril peetaval istungil. Pärast seda kasutatakse neid oktoobris Jaapanis peetavate läbirääkimiste poliitiliste suunistena. Need järeldused on lähtekoht, millelt määratakse kindlaks konventsiooni osaliste konverentsi 10. istungi olulised teemad ja ka nõukogu seisukoht selles: bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ümbertöötatud ja uuendatud strateegiline kava; läbirääkimised geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja kasu jagamist käsitleva protokolli üle; strateegia rahastamise rakendamiseks, eriti uuenduslike rahastamismehhanismide kaudu; valdkondlik integratsioon ning kliimamuutusega võitlemise, kõrbestumise ja bioloogilise mitmekesisuse edendamise poliitika sünergiad.

Sooviksin tänada kõiki, kes on selle olulisust rõhutanud, ja ka volinikku asjaliku koostöö eest, mis meil seni on olnud, ja ka meeldiva koostöö eest, mis tõenäoliselt tuleb Nagoya eel ja Nagoyas kohapeal!

  Juhataja. – Olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut,⁽¹⁾ mis esitati vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval, 7. oktoobril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Bioloogiline mitmekesisus on nüüd ja edaspidi Euroopa Liidu jaoks oluline küsimuse, kuna bioloogiline mitmekesisus käib käsikäes toiduga kindlustatuse tagamisega Euroopas ja kujutab seetõttu väljavaateid järgnevate põlvede positiivseks tulevikuks. Euroopa põllumajandus on teadlik oma olulisest rollist bioloogilise mitmekesisuse edendaja ja säilitajana. CO2 talletamisega mullas või looduslähedase maakorraldusega aitavad meie Euroopa põllumajandusettevõtjad aktiivselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Kogu sellest jõupingutusest ei ole aga kasu, kui avalikkuse teadlikkus on madal või see puudub üldse. Meil on tarvis teadvustada Euroopa kodanikele bioloogilise mitmekesisuse põhjapanevat olulisust meie maapiirkondade, majanduse, elude ja laste tuleviku seisukohast ning kannustada neid tegudele. Euroopa Liit ei pääse mitmekesises ulatuses liikide väljasuremisest. Juba praegu on arvukad eluviisid tõsises ohus. Tegutsegem nüüd ja võtkem kurss liigirikkale tulevikule!

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Sooviksin arutelu kontekstis rõhutada olulist rolli, mida etendab mitmete Euroopa riikide rahastatav ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikke aspekte käsitlev uuring (TEEB), milles arvutatakse looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kao tekitatud maksumuse rahaline väärtus. TEEB-uuring lubab meil tõsta teadlikkust asjaomaste katsumuste suurusjärgust ja valmistada ette tulevasi otsuseid selles valdkonnas. Sooviksin lihtsalt mainida mõnda fakti, mis esitati TEEB-uuringu viimastes leidudes. Metsatustamise maksumus on tõusmas ligikaudu 4,5 triljoni USA dollarini aastas. Lähtuvalt teistest sarnastest hiljutistest hinnangutest kadus 2000. aastaks üle veerandi maailma algsest bioloogilisest mitmekesisusest, kusjuures 2050. aastaks eeldatakse täiendavat kadu üle 10%. Võin tuua teile veel näiteid. Nendes oludes ei saaks Nagoya tippkohtumise ajastus parem olla. Lisaks arvan, et see arutelu parlamendis on iseäranis õigel ajal ka seepärast, et võimaldab meil ELi tasandil oma seisukohta eelnevaks tippkohtumiseks ühtlustada.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) See aasta on ülioluline aeg üleilmsete jõupingutuste ja kohustuste tõhustamiseks, et peatada bioloogilise mitmekesisuse kadu. Peame kasutama seda hetke, et luua nägemus ja selged eesmärgid bioloogilise mitmekesisuse ja selle jätkusuutliku kaitse kohta 2010. aasta järgseks ajaks. Meil on tarvis määratleda tugev ühine seisukoht ja kindlustada Euroopa Liidu edaspidine aktiivne osalemine rahvusvahelistel läbirääkimistel. Pikas perspektiivis peab üleilmne nägemus võtma arvesse bioloogilise mitmekesisuse, ökosüsteemide teenuste, kliimamuutuse, kõrbestumise, majandusliku õitsengu ning kodanike tervise ja heaolu seoseid. Väljapakutud bioloogilise mitmekesisuse ees- ja eesmärkide saavutamine oleneb vajalike vahendite leidmisest, et rakendada piisavalt loodusressursside kaitsmist ja säästlikku kasutamist edendavaid meetmeid. Selles suhtes toetab Rumeenia era- ja avaliku sektori suuremat kaasatust bioloogilise mitmekesisuse rahastamise uuenduslike lahenduste ning mehhanismide leidmisel.

  Pavel Poc (S&D), kirjalikult. – (CS) Homo sapiens tekitab kõikidest bioloogilistest liikidest enim jäätmeid. Tööstuslik saastamine, olmejäätmed, CO2 tekitamine, müra, kerge sudu, soojusreostus ning kõik muud meie tsivilisatsiooni tuntud ja tundmatud jäätmed põhjustavad tohutut ökoloogilist jalajälge. Meie liigi ökoloogilise jalajälje mõju takistab teatud teiste liikide jätkuvat eksisteerimist planeedi ökosüsteemis. See on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise alus tänapäeval. Bioloogiline mitmekesisus on määrav eeltingimus planeedi ökosüsteemi olemasoluks metastabiilses olekus, mida tunneme ja mis võimaldab meie oma tsivilisatsiooni olemasolu. Meie olemasolu vastastikust sõltuvust ja seotust planeedi teiste eluvormidega ei panda tähele, seda alahinnatakse ja näidatakse väiksemana. Kui bioloogiline mitmekesisus langeb, langeb ka planeedi ökosüsteemi neelamisvõime. Ökosüsteem muutub vähem vastupidavaks ja rohkem vastuvõtlikuks muutustele, sealhulgas olulistele muutustele. Teatud hetkel kaldub see üle teise olekusse. Küsimus on, kas uus olek võimaldab meie tsivilisatsioonil või inimeste praegusel arvul planeedil püsida ning kas see võimaldab meie bioloogilise liigi olemasolu ennast.

Praegusel ajal ei ole küsimus enam ühes või teises loomaliigis või isegi konkreetse ökosüsteemi kaitsmises. Küsimus on meie oma liigi, meie oma ökosüsteemi säilitamises. Kahjuks käitume ikka veel nagu vähki põdev haige. Valetame enestele ega rakenda meetmeid, mis meie elud päästa võiks.

(1) Vt protokolli

13. Lissaboni lepingu sotsiaalsätted (arutelu)

  Juhataja. – Päevakorra järgmine punkt on nõukogu ja komisjoni avaldused Lissaboni lepingu sotsiaalmääruste kohta.

  Philippe Courard, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Tänan võimaluse eest võtta sõna asepeaministri Lorette Onkelinxi nimel mitmete uute perspektiivide kohta, mida Lissaboni leping sotsiaalasjades pakub.

Arvan tõepoolest, et meil tuleb vaadata sotsiaalseid edasiminekuid Euroopa õiguses. Seega sätestab artikkel 9 horisontaalse sotsiaalse kaitse klausli, mis kohustab Euroopa institutsioone võtma arvesse nõudmisi, mis seonduvad tööhõive kõrge taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagatise, sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise ning hariduse, koolituse ja inimtervise kaitse kõrge tasemega.

Nõue tuleneb avaldusest lepingu artikli 3 lõikes 3, et siseturg tuleb rajada poliitika kaudu, mis rajaneb sotsiaalsel turumajandusel, mis on kõrge konkurentsivõimega ja suunatud täielikule tööhõivele ning sotsiaalsele progressile.

Sellest lähtuvalt nõuab artikkel 9 nüüdsest sotsiaalse mõõte arvestamist kogu Euroopa poliitika määratlemisel. Asi on õiglase tasakaalu taastamises tahkude vahel, mida meil praktikas teostada tuleb. Tegemist on eesistujariigi Belgia prioriteetse läbiva eesmärgiga.

Tulevikus tuleb meil seega pöörata palju enam tähelepanu Euroopa tasandil arendatava poliitika sotsiaalsele mõjule. Samal ajal kui meil on tarvis muuta majanduskasv Euroopa Liidus maksimaalseks, peame ergutama ka kasvu viljade ausat ja õiglast jaotamist seinast seina ning ilmutama iseäranis huvi kõige kaitsetumate inimeste saatuse vastu.

Peame samuti arvesse võtma Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalset mõõdet, mille – nagu teate – Euroopa Liit võttis vastu juunis toimunud Euroopa Ülemkogul. See strateegia, mis on suunatud tööhõivele ja kasvule, hõlmab majanduslikku, sotsiaalset, tööhõive- ja keskkonnamõõdet. See rajaneb piiratud arvul kvantitatiivsetel eesmärkidel ja mõnedel suunistel.

Viiest fikseeritud eesmärgist on üks konkreetselt pühendatud võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Sellega seatakse eesmärk tuua vähemalt 20 miljonit inimest Euroopa Liidus 2020. aastaks vaesusest välja. Ühes 10. suunisega moodustab see strateegia sotsiaalse samba.

Ehkki meile võib valmistada pettumust eesmärkide puudumine selles, näitab see sellegipoolest soovi saavutada konkreetne ja selgelt tuvastatav eesmärk, mis on valdkonnas uus ning kehtestab uue dünaamika, mida meil on tarvis ära kasutada. Liikmesriikidel tuleb teatada iga aasta riiklike reformiprogrammide rakendamisel tehtud edusammudest.

Minu seisukoht on alati olnud, et peame muutma selle ELi 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõte kasu maksimaalseks. Soovin teha eesistujariigist Belgia sotsiaalse eesistujariigi par excellence. Selles kontekstis pakub Euroopa 2020. aasta strateegia võimalust nähtavuseks: Euroopa sotsiaalpoliitika. Sellest saab tõeline katsumus, sest liikmesriigid on oma reformikavade ja seetõttu oma kvantitatiivsete eesmärkide saavutamise poliitika määratlemisega ametis ning samal ajal tegelevad nad ka oma riigisiseste eelarvetega, mis piiravad nende rahalist vabadust.

Lisaks oli finantskriis alles hiljuti ja majanduse taastumine annab end aeglaselt tunda. Peame seetõttu veenduma, et eelarve konsolideerimine ei avaldaks negatiivset mõju tööhõive- ja sotsiaalsele poliitikale. ELi 2020. aasta kasvustrateegia peab olema jätkusuutlik ja kaasav: seda ei tohi iseloomustada töökohtadeta kasv; sellest peab ilmnema soov võidelda töökohtade ebakindlusega. Võitlus vaesusega peab seepärast tõesti meie jaoks põhimure olema.

Nõukogus teeb eesistujariik Belgia kõvasti tööd, et panna see dünaamika toimima, kuid on samuti tundlik rolli suhtes, mida komisjon selles kontekstis etendama peab. Soovitaksin siiralt komisjonil tungivalt sel teemal dünaamiline olla. Mõtlen siinkohalt juhtalgatusi, mis tal vastu on tarvis võtta, eriti platvormi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks, mis peab pakkuma laiemat perspektiivi sotsiaalsetele probleemidele, millega Euroopa silmitsi seisab.

Muu hulgas peab komisjon kasutama seda meetodit, et pakkuda meile välja mooduseid, kuidas konkreetselt rakendada Lissaboni lepingu artikli 9 uut horisontaalset sotsiaalset klauslit.

Nagu näete, on eesistujariik Belgia väga edasipüüdlik, kuid usun tõesti, et meil on tarvis rahuldada oma kaaskodanike vajadusi ja nõudmisi. Sotsiaalse mõõteta on Euroopa üritus määratud äpardumisele. Ka siin on teil etendada oma roll arutelu jätkamisel selle strateegia üle, mitte ainult Euroopa tasandil, vaid ka tõstes esile sotsiaalset mõõdet oma konkreetsetes riikides.

  László Andor, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 toodud horisontaalses sotsiaalses klauslis seisab: „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse” muu hulgas „piisava sotsiaalse kaitse tagamise” ja „sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlusega seotud nõudeid”. Komisjon on pühendunud klausli rakendamisele, kaasa arvatud oma üldise sotsiaalse mõju hindamise raames sotsiaalse mõju hindamise tugevdamise abil.

Üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste konkreetse olukorra suhtes arvab komisjon, et oluline on tagada liikmesriikide ametivõimude õiguskindlus. Komisjon ei pea aga vajalikuks praegusel etapil mitmest sidusrühmast koosneva töökonna loomist, et lahendada raskused, mida mõnedel üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajatel esineb ühtse turu eeskirjade tõlgendamisel.

Komisjon on teadlik, et paljud ametivõimud ja sidusrühmad peavad sotsiaalsetele teenustele kohalduvaid ELi eeskirju takistuseks taoliste teenuste korraldamisel ning rahastamisel. Aruteludest ametivõimude ja sidusrühmadega aga ilmneb, et olemasolevates eeskirjades võetakse suurel määral arvesse üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste spetsiifikat. Teatatud probleemid on väga tihti tingitud puudulikust teadlikkusest ja teabest eeskirjade kohta või kahtlustest selle kohta, kuidas taolisi eeskirju rakendada tuleks.

Sel põhjusel on komisjon teinud kättesaadavaks strateegia, sealhulgas interaktiivse teabeteenistuse, dokumendid korduma kippuvate küsimustega ja koolitusalgatuse kohalikele ametivõimudele. Komisjonil on käsil korduma kippuvate küsimustega dokumentide päevakajastamine. Pärast lõplikku viimistlemist esitab komisjon need liikmesriikidele ja sidusrühmadele sotsiaalse kaitse komisjonis.

Teine arutelufoorum liikmesriikidega on riigihangete nõuandekomitee. Äsja on lõppenud avalik arutelu – üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste – paketi üle, mille eesmärk on selgitada ja lihtsustada riigiabi eeskirjade kohaldamist nendele teenustele. Komisjon jagab laekunud panuste hinnangut parlamendi, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja liikmesriikidega. Nagu komisjon on arvukatel puhkudel teatanud, võetakse paketi ümbertöötamisel sotsiaalsete teenuste spetsiifikat nõuetekohaselt arvesse.

Lisaks on olnud komisjonil viimasel paaril aastal viljakas dialoog peamiste sidusrühmadega olemasolevate ELi eeskirjade võimaliku kohandamise üle – iseäranis sotsiaalkaitsekomitees ja parlamendi fraktsioonidevahelises töörühmas avalike teenuste küsimustes. Juulis osales komisjon eesistujariigi Belgia korraldatud seminaril liikmesriikide ja eri sidusrühmadega. Jällegi on aruteludest ilmnenud, et samal ajal kui on tugev ja õiguspärane huvi viimistlemise vastu, ei olnud tegelikku vajadust muuta olemasolevate ELi eeskirjade alusstruktuuri, et neid üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste spetsiifikaga kohandada. Ehkki see on nii, on komisjon teadlik, et eesistujariik Belgia on esitanud ettepanekuid olemasolevate eeskirjade täpsustamise ja kohandamise kohta. Komisjon kaalub neid ettepanekuid tähelepanelikult.

Meenutan samuti, et 26. ja 27. oktoobril eesistujariigi Belgia egiidi all korraldatav üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kolmas foorum annab võimaluse arutada neid ettepanekuid ja võib-olla ka teisi.

Viimaseks, komisjon on töötanud sotsiaalkaitsekomitees sotsiaalteenuste vabatahtliku kvaliteediraamistikuga. Komisjon on teinud taolise raamistiku koostamisel väga tihedat koostööd peamiste sidusrühmade, sotsiaalsete partnerite, kohalike ametiasutuste, teenuseosutajate ja -kasutajatega.

Kokkuvõtteks on komisjon pühendunud uue horisontaalse sotsiaalse klausli, sealhulgas üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste rakendamisele.

Nagu olen selgitanud, on arvukaid foorumeid aruteluks ja dialoogiks üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste sidusrühmadega. Komisjon ei näe seetõttu vajadust täiendava töökonna loomiseks. Komisjon on aga pühendunud raskuste lahendamisele, millega seisavad silmitsi mõned üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajad ühtse turu eeskirjade tõlgendamisel, sealhulgas tulevase ühtse turu akti raames, mille komisjon võtab vastu enne oktoobri lõppu.

  Andreas Schwab, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Lissaboni leping ei andnud Euroopa Liidule sisuliselt uusi volitusi sotsiaalpoliitika valdkonnas. Artikkel 9 – nõukogu esindaja on sellele juba viidanud – laiendab olemasolevaid volitusi sotsiaalse turumajanduse aluspõhimõtte kontekstis, mis on väga oluline Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonile ja mille tõime sisse Euroopa konventsiooni, mis sisuliselt sillutas tee Lissaboni lepingule.

Meie teine tähelepanek on, et kunagise voliniku Mario Monti raportiga, mille pealkiri on „Kodanike seadmine liidu keskmesse”, tegi Euroopa Komisjon huvitava ja väärtusliku panuse sellesse, kuidas võiksime saavutada edu siseturu võimsate positiivsete impulsside ühendamisel ühise tarbijaturu sotsiaalsete elementidega. Sel põhjusel, volinik Andor, ootame pikisilmi niinimetatud ühtse turu akti, millega volinik Barnier hetkel töötab. Arvame, et selle abil saab Monti-Kroes paketiga tõeliselt edukalt toime tulla. Oleme aga skeptilised, kas riigihankedirektiivide avamine ja kontsessioonide direktiivi loomine tegelikult seaks Euroopa siseturu õigele rajale, kuna on ilmselge, et oleme selgelt avaliku sektori paisutamise vastu.

Nõukogu esindaja on sellele juba viidanud, kuid seda olulisem on, et nii suur ja oluline kui ka sotsiaalne konsolidatsioon võib olla – ja ütlen seda selle parlamendi noorema põlvkonna liikmena, et arvame sisse kõik varieelarved –, on Freiburgis tegutsev professor Bernd Raffelhüschen kõnelnud asjaolust, et meil on pensionivõlgade suhtes tekkinud mitmed varjatud eelarved, kui kaalume sotsiaalset konsolidatsiooni, ning et teeme poliitika, mis annab tuleval kümnendil ausa võimaluse ka nooremale põlvkonnale.

Seetõttu arvan, et seisame koos – ja nõukogu esindaja on sellele juba viidanud – silmitsi suurte probleemidega; et Euroopa Parlament ja fraktsioon EPP jagavad selles probleemis seisukohta ning et peaksime tegema kõik võimaliku, et toetada Euroopa Komisjoni pingutusi nii siseturumeetmete paketi kui teisalt ka sotsiaalsete meetmete loomiseks, mis peavad sotsiaalse turumajanduse taustal seda siseturgu täiendama. Ootan seetõttu pikisilmi järgnevat arutelu ja olen tänulik teie tähelepanu eest!

  Proinsias De Rossa, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud juhataja! Kõigepealt soovin tänada nõukogu ja komisjoni tänaste avalduste eest ning fraktsioone ALDE, Greens/EFA ja GUE/NGL nende toe eest, et see küsimus tänases päevakorras oleks.

Uued sotsiaalsed klauslid ei puuduta ainuüksi üldist huvi pakkuvaid teenuseid, nagu anti mõista varasemas EPP sõnavõtus täna pärastlõunal, ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste puhul on meil tarvis jõuda järeldusteni nendes küsimustes, mida on aastaid intensiivselt arutatud, mitte aga vanu argumente üles soojendada.

Üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku küsimuse raportöörina ootan pikisilmi koostööd kõikide fraktsioonidega, kes tunnistavad tugeva sotsiaalse turumajanduse vajadust, ning loodan pakkuda välja konkreetseid ettepanekuid, et lahendada dilemmasid, millega üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajad silmitsi seisavad.

Nagu olete kahtlemata teadlikud, on Euroopa kodanikel suured lootused, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist kujuneb Euroopa poliitikavaldkondades ja õigusaktides välja ühtsem ja dünaamilisem sotsiaalne mõõde. Tõepoolest, üks nendest olulistest aruteludest Lissaboni referendumite ajal Iirimaal käsitles uusi sotsiaalseid klausleid, sealhulgas artikleid 3, 9, 14 ja sotsiaalset protokolli, ning tõepoolest puudelisuse ja võrdsusega seonduvaid paljusid teisi.

Alati on oluline, et vastaksime kodanike ootustele. Selle majandus- ja sotsiaalse kriisi ajal on see topeltoluline paljudele miljonitele meie kodanikest, kes on juba kriisi ja rakendatavate abinõude tõttu kaotanud – ja paljudele teistele, kes kaotavad – töökohad, eluasemed, säästud, pensionid, avaliku sektori tervishoiuteenused ning – tõepoolest – laste haridusvõimalused.

Euroopa Liidu stabiilsust häiriks sügavalt, kui liikmete kolleegium ja Euroopa Ülemkogu asuks seisukohale, et need lepingu uued artiklid ei muuda midagi, ja jätkaks sotsiaalsete eesmärkide kohtlemist turueesmärkide suhtes teisejärgulisena. Kui me oma vastutusaladel toime ei tule, ootavad tagaplaanil äärmuslikud ksenofoobsed ja sallimatud parteid, kes on valmis kasutama ära olemasolevat viha ning rahulolematust.

Minu tänane konkreetne palve komisjonile ja nõukogule on see, et nad aktsepteeriksid, et meil on tarvis dünaamilist protsessi, et teha edusamme üldist huvi pakkuvate teenuste, eriti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste puhul.

Voliniku tänane avaldus on minu arvates kahetsusväärne. Loodan järgmistel kuudel veenda teda, et ta eksib, et meil on tõesti tarvis dünaamilist protsessi, et meil on tõesti tarvis kõrgetasemelist töökonda, mis sisaldaks mitte ainult teda ennast ja teisi peadirektoraate, vaid kodanikuühiskonna liikmeid, ametiühinguid, nõukogu ja regioonide komiteed.

Meil on tarvis muutust ajendavat mehhanismi, mida tunnistaksid kõik. Lugupeetud volinik, olen kuulnud teid ja José Manuel Barrosot ütlevat, et sidusrühmad rääkivat teile, et tegelikult probleemi ei ole. Sidusrühmad minule seda ei räägi. Olen viimasel kuuel kuul kohtunud tosinatega neist. Nad räägivad mulle, et on haldus- ja õigusprobleeme ning et nendega on tarvis kiiresti tegelda. Kardan, et lähtuvalt sellest, mida teie ja nõukogu siin täna ütlesite, ei tegeleta nendega kiiresti. Loodan, nagu ütlen, et suudan teie meelt järgmiste kuude jooksul muuta. On aga edasilükkamatu vajadus mehhanismi, kõrgetasemelise mehhanismi järele, mis hõlmaks sidusrühmi ja kindlustaks, et otsused, mida on vaja teha, tehakse ja rakendatakse.

Arvan, et kõige olulisem on, et parlament sellesse protsessi kaasatud oleks. Peame silmas pidama, et peame tegelema muredega ning näitama, et Euroopal on tõsi taga sotsiaalse turumajanduse ja mitte ainuüksi ühtse turu loomisel.

  Marian Harkin, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Mul on Lissaboni lepingu kulunud, märkustega, allajoonitud, narmendav ja teeplekkidega eksemplar. See oli minu pidev reisikaaslane 12 kuud, kui üritasin veenda Iiri kodanikke poolt hääletama. Kui Iiri kodanikud küsisid minult, miks nad peaksid poolt hääletama, oli üks esimesest viiest põhjusest, mis ma neile tõin, et leping tekitaks sotsiaalsema Euroopa.

Alles 12 kuud tagasi ratifitseerisime lepingu ja nüüd peame poliitikutena oma lubadused täitma. Oleme võtnud sõna uue horisontaalse sotsiaalse klausli – artikli 9 – teemal, mis kohustab liitu arvestama poliitika kujundamisel otsuste sotsiaalseid tagajärgi. Tegemist on läbiva eesmärgiga, mis pakub meile suuremat rakendusala, et saaksime ELi õigusaktide koostamisel, muutmisel või rakendamisel olla põhjalikumad, kuid artikkel 9 ei taga soovitud poliitikatulemusi. Tegemist on võimsa vahendiga, mis on meie käsutuses, kuid peame endalt küsima, kas kasutame seda või on see lihtsalt tegelikkuse ilustamine.

Sotsiaalpoliitika oli algupärastesse aluslepingutesse kehvasti sisse kirjutatud, kuid arvan, et see on palju tugevam Lissaboni lepingus. Peale üldist huvi pakkuvaid teenuseid käsitleva protokolli on mainitud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14. Selles tehakse selgelt teatavaks liikmesriikide ja ELi üldist huvi pakkuvate teenustega seotud ühine vastutus. Seni on EL kohaldanud siseturu eeskirju, kuid artiklis 14 seisab, et aluslepingute kohaldamisel „hoolitsevad liit ja liikmesriigid(...), et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.” See kujutab nihet ELi poliitikas ja peab kajastuma komisjoni teatistes ning ettepanekutes.

Samuti on nõukogus ikka veel tõkestatud diskrimineerimisvastane direktiiv. See on oluline õigusakt, mille rakendamine on meil vaja tagada. Seega, samal ajal kui Lissaboni lepinguga kehtestatakse aluspõhimõtted ja kaitstakse sotsiaalpoliitika õigusakte, ei ole sotsiaalpoliitika tulevik üheselt määratletud. Meie – komisjon, nõukogu ja parlament – saame kasutada ja peame kasutama Lissaboniga antud vahendeid.

  Karima Delli (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Philippe Courard! Lugupeetud volinik! Euroopa Liidu põhieesmärk, mis on kirjas Lissaboni lepingus, on täielikult tööhõivele ja sotsiaalsele edasiminekule suunatud sotsiaalse turumajanduse arendamine. Seetõttu sisaldab see horisontaalset sotsiaalset klauslit, milles seisab, et kogu ELi poliitika määratlemine ja rakendamine peab juhinduma tööhõive kõrge taseme edendamisest, piisavast sotsiaalsest kaitsest ja võitlusest tõrjutusega.

Sotsiaalsete õiguste ja iseäranis üldist huvi pakkuvatele teenustele juurdepääsu õiguse tunnistamine muudetakse siduvaks põhiõiguste hartaga. Harta sisaldab õigusi ja põhimõtteid, nagu õigus pääseda juurde sotsiaalkindlustusmaksetele, elamispinnatoetustele ja sotsiaalteenustele.

Kuidas saate parlamendi algatatud üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kolmanda foorumi eelõhtul väita, et Lissaboni lepingu sätete kohaldamisel tarvitseb nendele üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele kohaldada vaid konkurentsi ja siseturgu käsitlevaid eeskirju, ilma et kohandataks nende korralduse ning rahastamise konkreetseid viise?

Kas ei vasta tõele, et teenuste direktiiv seab näiteks kahtluse alla üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste rolli, millel on tugev kohalik alus kogukonna liikmetest, kelle eesmärk ei ole rahaline kasu? Millal lakkate pead liiva alla peitmast ja millal võtate lõpuks endale Euroopa Liidu toimimise lepingu uue artikli 14 sätete kohaselt kaasseadusandjana vastutuse?

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Pean tunnistama, et Lissaboni leping ja selles võetud sotsiaalsed kohustused jätavad lugedes hea mulje. Me ei saa aga eirata tõsiasja, et sajad tuhanded inimesed tulid Brüsselis ja teistes Euroopa pealinnades tänavaile. Nad protestiside kriisile suunatud vale ja ebasotsiaalse poliitika vastu.

Oleme vaevalt hakanud saama üle praegusest kõige hullemast kriisist, aga juba kuuleme paljudelt valitsustelt, et riigivõlga on tarvis ohjata. Avariilangevarjud, mida päästeplaanid endast kujutavad, tuleks nende sõnul kokku pakkida ja investeeringute programmid tühistada. Komisjon nõuab stabiilsuse ja kasvu pakti piiramist. Trahvida tuleb riike, kus makstakse õigustatud töötasu ja palka, kus tööturul järgitakse veel eeskirju või kus sotisaaltoetuse süsteemid on n-ö liiga sotsiaalsed – see tähendab, et liiga head. Pankurid jätkavad, nagu ei oleks midagi juhtunud. Pensione ja palkasid tuleb kärpida ja võib-olla tõsta tarbimismakse. Sotsiaalse tervisekindlustuse sissemaksed tõusevad, samal ajal kui teenused vähenevad.

Euroopa Kohtu otsuste valguses Vikingi, Lavali ja Ruefferti kohtuasjades ei ole ametiühingud ainsad, kes kardavad, et Euroopa Liidu sotsiaalne tasakaal on ebakindel. Ametiühingute üleskutse sotsiaalse kaitse klauslile väärib meie täit toetust. Töötajate õigustele, ametiühingute õigustele ja sotsiaalsele kaitsele on tarvis anda vähemalt sama tähtsus – ning tõepoolest ülimus nende ees – kui siseturule ja teenuste osutamise vabadusele. See tuleb selgelt paika panna põhiseaduses. Juhin nendele asjaoludele tähelepanu, sest asjaomased lõigud pelgalt näevad head välja – tegelikult ei muuda nad midagi.

Inimväärikust ei ole võimalik kindlustada minimaalsete sotsiaalsete standarditeta. Sotsiaalse progressi klausel parandaks Euroopa Liidu rängalt kahjustatud mainet elanikkonna seas ja aitaks pidurdada sotsiaalseid kartusi.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Oleme Euroopa Liidus tunnistajaks sellele, mis on minu arvates murettekitav areng, kus üha enam inimesi tõugatakse ajutisele renditööle, petlikule füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele ja McJobs-tüüpi töökohtadele ning kus töötajate sotsiaalseid õigusi tõugatakse tagaplaanile. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näi kärpivat oma praktikas ainult töötajate kaitse standardeid, vaid välistab ka eeliskohtlemise sotsiaalselt tegutsevatele ettevõtjatele riigihankelepingute sõlmimisel.

Lissaboni leping teeb kõik paremaks, öeldi meile, kuid isiklikult ei ole ma erilist sotsiaalset muutust näinud. Tehakse katseid vähendada näiteks majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi Euroopa Sotsiaalfondi kasutavate liikmesriikide vahel. Ent kui projektide aruandekohustus ja teostamine toob kaasa probleeme paljudes regioonides, ei täida fond oma missiooni. Juhiksin mööda minnes tähelepanu, et siseturu vabadused kätkevad liiga tihti ainult hargmaiste konglomeraatide vabadusi, mis tõrjuvad välja kohalikke tööandjaid, see tähendab väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid. Arvan, et see peab muutuma võimalikult pea.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Lissaboni leping annab kaheldamatult Euroopale uued sotsiaalsed eesmärgid. Jätkusuutlik areng Euroopas rajaneb sotsiaalse turumajanduse kõrgel konkurentsivõimel, mis tähendab täielikku tööhõivet ja sotsiaalset edasiminekut, võitlust sotsiaalse tõrjutuse ning diskrimineerimisega, õigluse edendamist ja vaesuse likvideerimist. Lissaboni leping kinnitab sotsiaalsete partnerite rolli ja edendab sotsiaalset dialoogi ametiühingute ning tööandjate organisatsioonide edendajate vahel Euroopa tasandil.

Nendes eri küsimustes on tegelik olukord kindlasti teistsugune, kui mõned sõnavõtjad siin kirjeldasid. Praegu võime olukorda dramatiseerida; kuid vastab tõele, et on murettekitavaid olukordi, et kriis ei ole veel läbi ning et sellel on tagajärgi. Euroopa aga rakendab valdkonnas meetmeid, mida peame oma kodanikele selgitama, et luua just finantssektoris mingi kord, ja selles suhtes on Euroopa üks esimesi, kes teeb jõupingutusi selle sektori korrastamiseks meie töö alusel.

Lubage mul teha lühidalt mõned tähelepanekud! Eriti üldist huvi pakkuvate teenuste puhul ütlen selgelt, et peaksime võtma arvesse konkreetseid riigisiseseid olusid, sest on tõsi, et mõned meie kaaskodanikest tunnevad veidi muret – mõtlen siinkohal prantslasi, kui nad ekslikult tunnevad, et Euroopa ohustab avalikke teenuseid, mis on Prantsusmaal traditsioonilised. Samamoodi peaksime riigihangete lepingute puhul võtma arvesse konkreetseid olusid ja eriti neid, mis võimaldavad koostööd mitme ametivõimu vahel.

Sellest hoolimata oleneb sotsiaalpoliitika majanduse tervisest ja majanduslikust kasvust. See on sotsiaalse turumajanduse esmane eesmärk.

  Elizabeth Lynne (ALDE). – Austatud juhataja! Erinevalt mõnedest teistest sõnavõtjatest ei usu ma, et Lissaboni leping muudab sotsiaalpoliitika valdkonnas sama palju kui mõnedes teistes valdkondades.

Oleme tööhõive vallas teinu juba aastaid ühiselt otsuseid, kuid lähtuvalt üldiselt kohalduvatest II jao sätetest on artiklis 9 viide muu seas inimtervise kaitsele. Üks direktiiv, mis on sellest puudutatud, on elektromagnetväljade direktiiv, ja tean, et komisjon on seda vaadanud. Kui elektromagnetväljade direktiiv läbib meil tööhõive- ja sotsiaalkomisjoniga terve menetluse, peame kindlustama – ja loodetavasti liikmesriigid nõustuvad –, et tehnika viimast sõna magnetresonantstomograafia (MRI) skannerit võib kasutada.

II jaost lähtuvalt katab artikkel 10 mittediskrimineerimist. Nagu mitu teist sõnavõtjat on öelnud, on väga oluline, et veenduksime, et kaupadele ja teenustele juurdepääsu käsitlev horisontaalne direktiiv vabastatakse nõukogust, ning veenduksime, et need liikmesriigid, kes seda blokeerivad, tühistaks oma vastuväited, nii et saaksime tõelise kaupadele ja teenustele juurdepääsu käsitleva diskrimineerimisvastase direktiivi.

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL) . – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Tuleb öelda, et mis on valdav Maastrichti lepingu kohaldamisel, ei ole üldse see, mida kirjeldate: selleks ei ole ei artikkel 9 ega 14 avalike teenuste kaitsmiseks. Pigem on selleks konkurentsi, piiramatu vabakaubanduse, sotsiaalse kaitse nõrgestamise, pensionide ja palkade purustamise ning õiglasest maksude ühtlustamisest keeldumise põhimõtted.

See aasta on näiteks kuulutatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastaks. Märkigem täpselt, mida olete teinud, mis sellega vastuolus on, komisjoni ja nõukogu liikmed. Viimastel päevadel tehtud otsused, mis tõukavad meid eelarvepoliitika ülikarmistamise ja selle suunas, et komisjon hakkab sisuliselt tribunaliks selle teostamisel, on vastuolus iga viimse kui ühe sotsiaalse projektiga. Selle asemel et uskuda, et eelarvepoliitika karmistamine ja sotsiaalne taandareng päästavad Euroopa Liidu kriisist, arvan, et peame kasutama täiesti erinevat mõttekäiku; tegelikult vastupidist mõttekäiku. Sotsiaalne areng aitab kriisi lõpetada.

Sooviksin seetõttu teha teile ettepaneku, mille esitan edaspidi arutelul läbivaatamiseks. Ettepanek kätkeks uue süsteemi loomist, mis võimaldaks Euroopa Keskpangal osta – sealhulgas raha loomise kaudu, nagu seda kõik pangad nüüd teevad – vajaduse korral liikmesriikide võlg tervenisti või osaliselt ning samal ajal luua Euroopa fond inim-, sotsiaalseks ja ökoloogiliseks arenguks.

Euroopa Keskpanga ja Euroopa Investeerimispanga toetusel tuleks sellel fondil võimaldada avalike teenuste – ehk teisisõnu ühenduse üldist huvi pakkuvate teenuste – laiendamist ning osutada abi tööstuse, teadusuuringute ja koolitamise tarbeks.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Surve, mida komisjon ja Euroopa suurriigid avaldavad haprama majanduse ning vaesuse kõrgemate tasemetega riikidele, on vastuolus kõikide majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse põhimõtetega, mille kohta eesistujariik Belgia on siin Lissaboni lepingu niinimetatud sotsiaalse klausli – artikli 9 – nimel sõna võtnud.

Tõde on, et stabiliseerimis- ja kasvu pakti irratsionaalsetest kriteeriumidest väljapoole on olnud võimalik liikuda ainult siis, kui liikmesriikidel oli tarvis toetada pankasid tingituna nende tekitatud mürgiste jäätmete tulemusel tekkinud probleemidest. Nüüd, kui pangad on imenud sisse riigiabina miljardeid eurosid ja suurimates raskustes riikide riigivõlad on tõusnud taevasse, on naasnud surve vähendada võlgu ning puudujääke, arvestamata tööhõivet, sotsiaalset kaasatust või üldiselt kättesaadavaid õigusi avaliku sektori haridusele ja tervishoiule, elamispinnale või elu võimaldavale töötasule ja pensionidele. Riigi rahanduse jätkusuutlikkuse nimel kehtestatakse mõnedes riikides, nagu Kreeka ja Portugal, eelarvepoliitika karmistamise meetmed, sotsiaalne ebaõiglus on suurenemas ning kasvav töötus, vaesus ning sotsiaalne tõrjutus ähvardavad Euroopa Liidus 120 miljonit inimest.

Kui uus Portugali valitsuse äsja välja kuulutatud eelarvepoliitika karmistamise programm käiku läheb, libiseb Portugal tagasi majandussurutisse. See tõstatab küsimusi. Mis sorti sotsiaalne Euroopa see on? Kus on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastal miinimumsissetuleku tagatised, millega vaesust tõrjuda? Kus lõppeb makromajandusliku poliitikaga sotsiaalsete ja sotsiaalse jätksuutlikkuse eesmärkide integratsioon? Kus on avalike teenuste kaitse ja edendamine? Millal saame valdkondadevahelise sotsiaalse suunise ja sotsiaalse mõju tulemusliku hindamise stabiilsus- ning kasvu pakti poliitikale, konkurentsipoliitikale, siseturule, eelarve- ja rahanduspoliitikale? See on kogu Euroopas suureneva töötajate võitluse eesmärk.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Poliitilised eesmärgid on selged. Soovime Euroopat, kus on jätkusuutlik sotsiaalne turumajandus, põhiõigused, mittediskrimineerimine, täielik tööhõive, integreeritud sotsiaalne klausel, sotsiaalne sidusus ja üldist huvi pakkuvad teenused, mida tuleb määratleda subsidiaarsuse kaudu. See on meie eesmärk. Meil on aga selle eesmärgi saavutamiseks Euroopa tasandil liiga vähe vahendeid. Enamik vahenditest leidub liikmesriikide tasandil. Meil on tarvis majanduslike, konkurentsipoliitika ja sotsiaalsete vahendite tasakaalu, kui soovime, et suudaksime need eesmärgid kogu Euroopas teostada. Peaksime seetõttu laiendama oma rahandusliidu majandus- ja sotsiaalseks liiduks. Meil on samuti tarvis selgesti välja tulla ja öelda, et vajame rohkem solidaarsusakte ning et koolitamine, kvalifikatsioonide hankimine inimestele, kasv ja tööhõive ei ole elemendid, mida seada Euroopa sotsiaalse poole vastu. Need on tegelikult eeltingimused, kui soovime võidelda vaesuse ja tõrjutusega ning teha lõpu töötavate vaeste viletsusele.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Austatud juhataja! Tulin äsja fraktsioonidevahelise avalike teenistuste töörühma koosolekult. Mõnikord küsin endalt, kas räägime samade inimestega. Teie jaoks on kõik korras. Enamik asjaomastest osapooltest ei saa parimal juhul Euroopa õigusaktidest midagi aru või saavad neist liigagi hästi aru.

Räägite Euroopa Liidu poliitika sotsiaalse mõju mõõtmisest. Niisiis ütleksin teile: on vast sobiv valdkond, millega töötate – andke tuld! Kui, nagu väidate, avalike teenustega ja eriti kohalike avalike teenustega mingit probleemi ei ole, siis kohustuge võtma ette avalike teenuste liberaliseerimise korralik, ammendav läbivaatamine terves Euroopa Liidus.

Vaba ja aus konkurents pidi hindu langetama. Olen prantslane. Toon teile lihtsalt näiteid, mis ehk selgitavad, miks prantslased natuke Euroopat sellel teemal pelgavad: eraettevõtjatele üleantud postiteenuste, raudtee-, õhu- ja veetranspordi hinnad on tõusnud hüppeliselt.

Universaalse teenuse idee pidi tagama, et kõige lihtsamad teenused on kõigile kättesaadavad. Tegelikkuses jätkub kõige vaesematele inimestele sellest vaevalt ja diskrimineerimise esinemine kasvab. Mis juhtus teie suure jõukuse ümberjagamisega, kui teame, et ebavõrdsus rikkaimate ja vaeseimate vahel Euroopas jätkuvalt suureneb?

Seega jah, lugupeetud volinik, nagu paljud parlamendiliikmed juba teilt küsinud on, siis millal otsustab komisjon arvestada aluslepingute artiklite 9 ja 14 tagajärgi ning lisaks ka üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid käsitlevat protokolli; teisisõnu, millal hakkab komisjon austama parlamendi õigusi? Palun, mida te kardate?

  László Andor, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Komisjon tervikuna arvab nagu minagi, et meie eesmärk on arendada sotsiaalset turumajandust. Võin öelda, et minu jaoks isiklikult ja minu portfelli jaoks on selles väljendis sõna „sotsiaalne” olulisem kui „turg”. Muidugi tuleb komisjonil lõppkokkuvõttes välja pakkuda väga tasakaalustatud lähenemisviis ning seda siis esindada ja rakendada. Olen aga alati esindanud sotsiaalseid eesmärke ja me oleme seda väga tõsiselt võtnud.

Panin arutelul ka tähele, et tulevane ühtse turu akt võetaks parlamendis vastu pettumusega, kui see ei sisaldaks väga tugevat sotsiaalset mõõdet. Just selle nimel olemegi töötanud: kindlustamaks, et see väga oluline dokument on sotsiaalsetes küsimustes jõuline. Olen osalenud asjaomases volinike rühmas ja kindlustanud, et lülitataks sisse punktid, mis puudutavad pensione ja teisi küsimusi, mis on väga olulised Euroopa majanduse sotsiaalse mõõtme tugevdamise seisukohalt.

On aga palju teisi küsimusi. Oleksin kindlasti vastu lähenemisviisile, kus oleks ainult üks konkreetset liiki lahendus, st rajataks veel üks kõrgetasemeline organ, et kindlustada sooritust sotsiaalsed küsimustes.

Minu vastuses ei olnud midagi, mis osutaks vastuseisu üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste dünaamilisele protsessile. Tegelikult oleme eesistujariigi Belgia oktoobri konverentsi eel üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste dünaamilises protsessis. Kuulan nii selle konverentsi avamist kui ka järeldusi ja olen väga lootusrikas, et seal tõstatatakse mitmed üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenustega seotud küsimused, mis näitavad meile teed edasi.

Üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid võetakse väga tõsiselt tulevases vaesusevastase võitluse platvormis, mis avaldatakse aasta lõpus. Ka Philippe Courard, sotsiaalse integratsiooni ja vaesusevastase võitluse riigisekretär, viitas sellele oma sissejuhatuses.

Olen avatud lisameetmete rakendamisele. Kõigepealt aga sooviksin näha, mida need sündmused ja dokumendid toovad Euroopa sidusrühmade laiemast ringist. Sooviksin rõhutada, et ehkki ametlikult on toimumas teatav taastumine, oleme majanduskriisi väga raskes järgus ja et palju valu on tingitud mitte lihtsalt kriisist endast, vaid samuti kriisist väljumise meetmetest.

Komisjon on kutsunud järjekindlalt üles arvestama sotsiaalsete teenuste ja haavatavate rühmade huve. Viimastel nädalatel olen esinenud arvukate sõnavõttudega ja kutsunud üles ettevaatusele liikmesriikide makromajanduslike poliitikasuundade puhul.

Eelarvete konsolideerimine on vältimatu, sest riikidele kogunes suuri võlgu. Eelarvepoliitika karmistamine – eriti arutu eelarvepoliitika karmistamine – ja jäigad kulutustekärped ei ole aga vältimatud. Kõikidel liikmesriikidel, isegi nendel, kellele avaldub turgude surve, on ruumi kaaluda, kuidas saavutada mõõdukas eelarvete konsolideerimine. Kõigil on suutlikkus tasakaalustada eri variante – kulutuste kärpeid või tulude tõusu – ja nad saavad rakendada õiglust; nad saavad arvestada kaitsetute rühmade huve. Komisjon on sellele üles kutsunud.

Isegi praegustel rasketel aegadel kutsume üles sotsiaalsele teadlikkusele. Just seal on Euroopa aasta meid palju aidanud. Tegemist on olnud teadlikkuse tõstmise kampaaniaga ja selles mõttes on olnud tegemist õnnestumisega, sest see on aidanud saavutada kaks väga olulist Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki. Selle kampaaniata ei oleks me olnud edukad väga nõudlike tööhõive tõstmise ja vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamisel Euroopas.

Mõistagi ei usu keegi, et see oleks saavutatav üleöö. Peame oma vahendeid täiustama. Aktsepteerin, mida auväärt parlamendiliige ütles Euroopa Sotsiaalfondi kohta. See ei ole toiminud laitmatult, kuid uurime just seda, kuidas oleks võimalik Euroopa Sotsiaalfondi täiustada uuendustegevuse kaudu, millega Euroopa Sotsiaalfond peaks tegelema ja kuidas seda tuleks kasutada. See kõik on osa protsessist. On mitmeid konverentse selle arutamiseks, eriti selles kontekstis, kuidas lahendada – muude küsimuste hulgas – romadest elanikkonna olukorda. Eesistujariik Belgia korraldab konverentsi konkreetselt selle kohta, kuidas Euroopa Sotsiaalfond saaks olla kasulikum vaesuse vähendamisel.

Uue fondi loomise suhtes on mul kahtlusi. Arvan, et kõigepealt tuleks meil uurida, kuidas saaks sotsiaalfondi olemasolevate vahenditega kasutada sotsiaalsete tingimuste parandamiseks. Siinkohal rõhutaksin Euroopa Investeerimispanga rolli infrastruktuuri ja teenuste arendamisel Euroopas.

Keegi ei nõua sotsiaalsete teenuste erastamist. Need on peaasjalikult liikmesriikide pädevuses. Kui riigihankeid või riigiabi puudutavaid ELi eeskirju kohaldatakse õigesti, arvestades kõiki olulisi parameetreid, tagavad need kvaliteedi, kulusäästlikkuse ja läbipaistvuse. Need on väga olulised eesmärgid, mida me ei tohiks õõnestada, eriti läbipaistvust, kui püüame saavutada teisi eesmärke, ükskõik kui olulised või asjakohased need ei oleks.

Loodan, et need tähelepanekud on veenvad ja et eelseisvad sündmused, eriti järgmine üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste ja vaesuse teemaline konverents, pakub rohkeid võimalusi, et arutada, kuidas jätkata. Võin teile kinnitada, et vaesuse vähendamine ja sotsiaalsete standardite parandamine Euroopas on vägagi komisjoni töö keskmes ning vägagi minu isikliku töökava keskmes.

  Philippe Courard, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Sooviksin tänada kõiki parlamendiliikmeid sõnavõttude kvaliteedi eest!

Nõukogu on palunud komisjonil töötada välja platvorm, mis ei piirdu vaesusega, vaid mis tõesti kehtestab laiema dünaamika tõrjutusevastase võitluse ja sotsiaalse heaolu rolliga tegelemiseks.

Sooviksin öelda, et eelarvepoliitika karmistamise meetmete puhul, mille kohta volinik äsja sõna on võtnud, oli ilmselgelt oluline kaaluda rakendatavaid meetmeid kindlustamaks, et eelarvepoliitika karmistamine ei muuda inimesi veelgi vaesemaks. Võitlust vaesusega ei tohi praegu tõesti unustada.

Tänaksin komisjoni ka jõupingutuste eest üritada luua suurem õiguskindlus üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste puhul ja eriti nende konkreetsete omaduste suhtes.

Meie tõeline soov on jätkata arutelusid, iseäranis sotsiaalkaitsekomiteega, ja lisaks ka täiustada dialoogi eri sidusrühmadega, nii institutsionaalsete kui ka mitteinstitutsionaalsetega. Nagu Proinsias De Rossa rõhutas, on selge, et arutelus üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste üle on ja peab jääma Euroopa Parlamendi kaasatus ulatuslikuks. Ka artikkel 14 on oluline element, mida peame kasutama üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste teemalistel aruteludel. Tõepoolest kujuneb sellest üks põhiteema, mida arutatakse 26. ja 27. oktoobril toimuval kolmandal foorumil.

Lõpuks on arutelud sotsiaalküsimuste teemal nõukogus keerukad eelarvepiirangute tõttu, nagu teate. Sellest hoolimata täidavad sotsiaalsed teenused vajalikke – asendamatuid – ülesandeid, mis seetõttu nõuavad väga konkreetset tähelepanu, ja ehkki nende konkreetseid omadusi tunnustatakse, tähendab see, et peame nendega tegelemiseks pakkuma väga konkreetset moodust.

Lõpetan tänusõnadega volinik Andorile tema dünaamilisuse ja soovi eest liikuda edasi kõiges sotsiaalküsimustega seonduvas!

ISTUNGI JUHATAJA: Miguel Angel MARTÍNEZ MARTÍNEZ
asepresident

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Finantskriis on toonud kaasa Euroopa üldsuse sotsiaalse olukorra tõsise halvenemise. Taastumine ei ole olnud kiire, arvestades kõrget töötust ja majanduse nõrka kasvu. Euroopa 2020. aasta (ELi 2020. aasta) strateegia eesmärk on kirjeldada kava, mis aitaks kaasa majanduskasvu loomisele, mis võiks pakkuda liidus kõrgemat tööhõivet ja konkurentsivõimet. Seda määratlevate algatustega luuakse meile tee, mida mööda liikudes muudame Euroopa eurooplasi kaasavamaks. Lissaboni leping kinnitab Euroopa sotsiaalpoliitika mõõdet. Euroopa kuulub Euroopa üldsusele ja osa selle missioonist on aidata kaasa tööhõive võimaldamisele ning elamis- ja töötamistingimuste parandamisele. Rõhutaksin sotsiaalsete partnerite dialoogi üliolulist rolli ja väikese ning keskmise suurusega ettevõtete rolli majandust liigutava jõuna. Peame saavutama Lissaboni lepingu sotsiaalsete küsimuste eesmärgid ELi 2020. aasta strateegias sisalduvate konkreetsete ettepanekute, näiteks selliste algatuste nagu „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” või „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” määratlemise kaudu. Euroopa peab olema konkurentsivõimelisem ja suutma seista silmitsi üleilmastumise katsumustega, olles aga kaasav ja taotledes arengut, mis on jätkusuutlik ning tagab sotsiaalse integratsiooni.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) Lissaboni leping kinnitab uuesti liikmesriikide pühendumust sotsiaalsetele põhiõigustele, mida kirjeldatakse Euroopa sotsiaalhartas (1961) ja ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartas (1989). Lissaboni leping kinnitab uuesti, et Euroopa Liit töötab Euroopa jätkusuutliku arengu nimel. ELi majandus on sotsiaalne turumajandus, kus edendatakse suurel määral konkurentsivõimet. Selle eesmärkide hulka kuulub täielik tööhõive, sotsiaalne edasiminek ning keskkonnakaitse ja kvaliteedi parandamise kõrge tase. EL võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimisega ning edendab õiglust ja sotsiaalset kaitset, soolist võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja laste õiguste kaitset.

Augustis oli töötuse määr kogu EL 27-s 9,6%, kusjuures noorte töötuse määr oli 20%. Majandus- ja finantskriis on avaldanud dramaatilist mõju sotsiaalsele keskkonnale, kusjuures Euroopa kodanike peamine mure tänapäeval on töökohad ning elu kvaliteet. Euroopa Liidus on olulised eelkõige selle 500 miljonit kodanikku, mistõttu peab Euroopal olema sotsiaalne tahk. Sotsiaalne Euroopa peab pakkuma Euroopa kodanikele töökohti ja korralikku elatist, selle noortele kõrgetasemelist haridust ning väljavaadet integreerumiseks tööturuga ja pensionäridele korralikku elatist ning kvaliteetseid tervishoiuteenuseid.

14. Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab olema liikmesriikide välispiiride ületamisel olemas viisa (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel koostatud Tanja Fajoni raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (KOM(2010)0256 – C7-0134/2010 – 2010/0137(COD)) (A7-0256/2010).

  Tanja Fajon, raportöör. – (SL) Austatud juhataja! Euroopa Komisjoni esindajad, volinik Malmström, nõukogu esindajad ja loomulikult head kolleegid! Kasutan mulle sõnavõtuks antud nelja minutit ning vajaduse korral veel kahte, pärast teisi sõnavõtte.

Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina on täitnud kõik tingimused ning on valmis viisavabaduse kehtestamiseks. Euroopa Komisjon kinnitas seda ning sama tegi möödunud nädalal ka parlamendi kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjon ilma ühegi vastuhääleta. Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanike ootused, mis me siin täiskogul homme heaks kiidame, on õigustatud ja need inimesed on selle ära teeninud.

Soovin tervitada Bosnia ja Hertsegoviina välisministrit Sven Alkalajd ja Albaania parlamendi esimeest Jozefina Topallit, kes külaliste rõdult tänast arutelu tähelepanelikult jälgivad. On aeg saata nendele riikidele sõnum, et me ootame teid. Te täitsite kõik tingimused. Me kaotame viisamüürid, mis Lääne-Balkani riike nii pikka aega meist lahutanud on.

Oleme selle ühise eesmärgi nimel palju tööd teinud ja soovin tänada kõiki, kes sellest protsessist osa võtsid, eriti Euroopa Komisjoni ja nõukogu. Mul on hea meel, et mu oma riik Sloveenia sel puhul väga tähtsat rolli mängis.

Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania kodanike jaoks paistab Euroopa Liit vahetevahel palju kaugemana, kui see tegelikult on. Viisavabadusega astume suure sammu selles suunas, et inimeste usaldust suurendada ning jätkata kiireloomulisi reforme, mis on vajalikud, et nendest riikidest saaks kord ELi täisväärtuslikud liikmed.

Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina on kindlustanud oma piirid, nad tagasid biomeetriliste passide turvalisuse ning on teinud suuri edusamme võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega.

Möödunud aastal kaotas Euroopa Liit viisanõude endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Serbia ja Montenegro kodanike suhtes ja nad olid selle üle väga õnnelikud. See on arusaadav, sest ligikaudu kakskümmend aastat enne seda reisisid Lääne-Balkani riikide kodanikud läände ilma viisata. Mulle tundub, et tegemist ei ole vaid diplomaatilise kingitusega. Nüüd on Euroopa Liidu kohustus meie lubadusest ka kinni pidada. Siin on kaalul meie usaldusväärsus ja Euroopa Liidu usaldusväärsus.

Kas tohiksin teile meelde tuletada, et eelmisel novembril oli parlament ise koos Euroopa Ülemkoguga valmis võtma kiirmenetluse korras käsile Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks viisanõude kaotamise niipea, kui need riigid tingimused täitsid.

Kutsun teid seepärast üles mu raportit toetama, et saaksime saata mõlemale riigile väga positiivse sõnumi. Nende riikide rahvas väärib seda nüüd rohkem kui kunagi varem ja olen kindel, et varsti järgnevad meile ka meie Euroopa valitsused.

Head kolleegid, komisjoni ja nõukogu esindajad, pingutagem veidi rohkem selle nimel, et Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud saaksid reisida Euroopa Liidus vabalt juba enne katoliiklikke jõule ehk siis veel enne aastavahetust, et nad saaksid oma sugulasi ja sõpru juba pühade ajal külastada! Tegime seda möödunud aastal endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Serbia ja Montenegro jaoks ja arvan, et suudame seda oma tugeva tahtega ka sel aastal korrata.

Soovin viimaks veel lisada, et homme paralamendis poolt hääletades, tunnustame kogu seda suurt tööd, mis Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania ära teinud on. Nad täitsid kõik tingimused, mis on meie jaoks kõige tähtsam kriteerium, ja arvan, et selle tunnustamine oleks kõikide Lääne-Balkani riikide jaoks hea stiimul, sest see näitaks neile, et raske töö tasub end tõesti ära.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Soovin kõigepealt tänada raportööri Tanja Fajoni väga pühendunud, entusiastliku ja tõsise töö eest selle toimiku koostamisel! Teie ja ka variraportööridega oli väga meeldiv koos töötada, et võimaldada viisavaba reisimine Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanike jaoks.

Täna arutlusel olnud ettepanek kinnitab Euroopa Liidu poliitilist tahet ja meie pühendumust lühiajalisele viisanõude kaotamisele kõikide Lääne-Balkani riikide kodanike jaoks. See on Thessaloniki tegevuskava osa ning samuti meie Lääne-Balkani riikide integratsioonipoliitika nurgakivi.

Viisavabaduse toetamisega ei saada me ainult poliitilist sõnumit. Kuigi poliitiline sõnum on tähtis, võimaldame sellega ka kontakte inimeste vahel, pakume paremaid võimalusi ettevõtlusele ning kultuurivahetuseks ja anname inimestele võimaluse teineteise tundma õppimiseks. Võimaldame Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania rahval Euroopa Liitu paremini tundma õppida, kuid saame ka ise neid paremini tundma õppida.

See, et me täna siin oleme, on võimalik ainult tänu nende riikide ametiasutuste ja kodanike raskele tööle ning tahaksin neid selle eest tunnustada. Tänan neid tehtud pingutuste ning saavutatud heade tulemuste puhul! Tulemustele orienteeritud viisanõude kaotamise üle peetav dialoog nende kahe riigi ja Euroopa Komisjoni vahel oli heaks algatuseks ja stiimuliks, mis kiirendas reforme, milles eesmärk oli saavutada ELi standardeid peamistes õiguse, vabaduse ja julgeoleku valdkondades.

Mõlemad riigid tegid suuri edusamme, et suurendada passide turvalisust, tugevdada piirikontrolle, tugevdada institutsioonilist raamistikku võitluseks organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga. Edusamme tehti ka välissuhete ja põhiõiguste valdkonnas. Komisjon on neid samme põhjalikult jälginud.

Selle aasta mais tehtud ettepanekus tuvastas komisjon mõned kriteeriumid, mida Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina veel täitnud ei ole ning mis jätkuvalt jälgimist nõuavad. Täpselt samasugust lähenemisviisi kasutati 2009. aastal ka Montenegro ja Serbia puhul.

Albaania puhul oli täitmata kriteeriumiks Albaania tagasisaadetavaid puudutava poliitika väljatöötamine, volituste tugevdamine võitluses organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga ning viimaks organiseeritud kuritegevusega seotud varade konfiskeerimise efektiivne rakendamine.

Bosnia ja Hertsegoviina puhul oli täitmata kriteeriumiteks volituste tugevdamine võitluses organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooniga, sammud politsei andmete elektroonilise vahetamise parandamise poole ning kriminaalkoodeksi ühtlustamine riiklikul ja üksuse tasandil.

Tuginedes mõlemalt riigilt ning ekspertide missioonidel saadud üksikasjalikule teabele ja koos liikmesriikide ekspertide osalemisega sel suvel ja hiljem muud teavet kasutades sai komisjon esitada 14. septembril hinnangu allesjäänud kriteeriumide täitmise kohta. Hinnang näitas, et mõlemad riigid olid võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed selle aasta mais esitatud ettepanekus välja toodud täitmata kriteeriumide täitmiseks.

Selle tulemusel on komisjon arvamusel, et kõik teekaardis välja toodud tingimused on täidetud ning sellest lähtuvalt teeb komisjon ettepaneku viisavabaduse kehtestamiseks. Tahan siiski rõhutada, et viisavabadusega kaasnevad nendele riikidele ka teatud vastutused. Viisavabaduse kuritarvitamise ärahoidmiseks peavad Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina astuma kõik vajalikud sammud, et piirata põhjendamata asüülitaotlusi esitavate inimeste sisserännet. Sellele aspektile pandi komisjoni ja kahe riigi vahelistes kontaktides suurt rõhku ning ma tean, et mõlemad riigid on selles suunas juba pingutusi teinud.

On väga tähtis, et jätkaksite teavitamiskampaaniate korraldamist, et teavitada oma kodanikke ja selgitada neile, mida tähendab reisimine lühiajalise viisaga ning mis sellega kaasneb. Eriti tuleb aga hoiatada inimesi viisavabaduse kuritarvitamise eest.

Nüüd oleme siia välja jõudnud – ning see on väga tähtis samm – ja ma loodan, et nõukogu saab selle ettepaneku läbivaatamise tulevatel nädalatel lõpetada ning me saame selle novembris ametlikult vastu võtta.

  Sarah Ludford, välisasjade komisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Nagu volinik Malmström, nii soovin ka mina tänada Tanja Fajoni pühendunud ja kannatliku töö eest! Olin viimase 18 kuu jooksul tagasihoidlik liige tema juhitud meeskonnas, kus tegime nii tema kui ka minu arvates väga tähtsat tööd.

Öeldakse – ja ma tsiteerin siinkohal raporti inglise keelset tõlget –, et Prantsuse Euroopa Liidu asjade riigisekretär Pierre Lellouche nimetas viisapoliitikat julgeoleku küsimuseks. Väidetavasti ütles ta lähiminevikus Assemblée Nationale’s, et: „minu ja mu valitsuse seisukoht on, et viisaküsimus on julgeoleku küsimus. See ei ole ainult diplomaatiline kingitus, mille me muu hulgas teeme”. Nagu ütlesin, tsiteerin inglise keelset tõlget.

Jah, oleme sellega nõus, aga ma tulen varsti julgeoleku küsimuse juurde tagasi. Loomulikult ei ole see diplomaatiline kingitus ja sellele juhtis tähelepanu ka Tanja Fajon. Aga kuuldavasti olevat Pierre Lellouche veel öelnud, et Prantsusmaa nõuab kõne all olevalt kahelt riigilt ka julgeolekugarantiisid. Just seda aga komisjon tegigi hariliku hoolikalt ette valmistatud teekaardi raames, mida nii ministrite nõukogu kui ka parlament täielikult toetasid.

Seega olid kõik volinik Malmströmi märkused igati asjakohased. Ta lisab ka õigusega, et mõlema riigi ametiasutused peavad tegema oma kodanikele absoluutselt selgeks – ja ma ei kahtle selles, et seda tehakse –, et seda õigust ei tohi kuritarvitada, et see on õigus lühiajaliseks reisimiseks turismi, kultuurivahetuse ja ettevõtluse eesmärgil ning et see ei ole nähtud ette millekski muuks, kaasa arvatud töötamiseks.

Tuleksin nüüd tagasi julgeoleku küsimuse juurde selle kõige laiemas mõttes. Euroopa Liit tähendab kõige laiemas mõttes julgeolekut ning see väljendub inimeste mõistuse avardamises, natsionalismiga ja etniliste konfliktidega võitlemises, rahul ja heaolul tugineva kontinendi loomises ning just seda me nende riikide kodanikele näidata soovimegi.

Oleme siin kõik koos ja loodetavasti saame valmistada neid ette Euroopa Liidu liikmeks saamiseks, sest Euroopa Liit on julgeolekuprojekt. Me leppisime nendega selles kokku. Ütlesime, et kui nad need tingimused täidavad, siis saavad nad viisavabaduse. Kui Prantsusmaa või mõni teine liikmesriik selles eesmärgis kahelnud oleks, siis ei oleks nad tohtinud viisavabaduse teekaarti üldse toetada. Nad ei tohi seda lubadust nüüd murda.

  Anna Maria Corazza Bildt, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Mul on hea meel, et saame öelda täna õhtul Albaania ja Bosnia rahvale, et neid ei ole unustatud.

Loodan, et homne hääletus parlamendis näitab, kui väga pühendunud on parlament Albaaniale ja Bosniale viisavabaduse kehtestamisele. EPP kutsub nõukogu üles austama oma lubadusi anda esimesel võimalusel viisavabadus. See lubadus võeti vastu ühisdeklaratsioonis Rootsi eesistumise ajal.

Nüüd, kus kriteeriumid on Euroopa Komisjoni sõnul täidetud, peaksid Albaania ja Bosnia kodanikud nägema tunneli lõpus valgust ja saama reisida juba jõulude ajal ELi Schengeni alal viisata.

EPP on pooldanud täielikult viisavabaduse protsessi kiirendamist ning kõikide Lääne-Balkani riikide võrdset kohtlemist. Oleme üritanud järgida algusest lõpuni selget ja ühtset kurssi, toetades ametiasutusi ja võttes enda kanda vastutuse reformiprotsessi eest, pidades samal ajal lugu ka Euroopa kodanike õigustatud murest julgeoleku pärast.

Mul on siiralt kahju, et ebareaalsete ajakavadega tekitati valesid ootusi, ning mul on hea meel, et ka täiskogu teine osa on meie realistliku kursiga liitunud ning leppinud, et kahjuks ei olnud ühtegi otseteed. Me ainult ootasime, kuni nemad valmis said. Nüüd on nad valmis ning me avaldame Bosnia ja Albaania ametiasutustele kiitust kõigi nende saavutuste eest reformide teostamisel.

Õigusriigi põhimõtete tugevdamine ning võitlus kuritegevuse ja korruptsiooniga on sealse piirkonna inimeste jaoks väga tähtis ning need aitavad ka Euroopa Liidule lähemale jõuda. Inimestevahelised kontaktid, nagu volinik Malmström ütles, ning isolatsioonitunde kaotamine on tähtsad selleks, et edendada sealses piirkonnas stabiilsust Euroopa perspektiivist lähtudes.

Elasin ise läbi Sarajevo piiramise ning osalesin mitu aastat Bosnia sõjas. Kõikide nende inimeste palve, kes tundsid end nagu luku taga ja teistest maha jäänuna, on mulle väga südamelähedane ning olen sellest lähtunud alates sellest ajast, kui ma 2009. aasta suvel siia täiskogusse tulin.

  Monika Flašíková Beňová, fraktsiooni S&D nimel. – (SK) Soovin kõigepealt tänada oma kolleegi Tanja Fajoni raporti eest!

Ei saa eitada asjaolu, et Euroopa Liidu ja mõnede Lääne-Balkani riikide vahele on viimase kahe aastakümne jooksul tekkinud nn viisamüür. Õnneks lükati eelmisel aastal ümber üks osa sellest müürist, kui kaotati viisanõue Makedoonia, Montenegro ja Serbia kodanikele. See töö peab aga jätkuma, et ka Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania kodanikud – ja võib olla tulevikus ka Kosovo kodanikud – saaksid viisavabalt Euroopa Liidus reisida.

Esiteks tuleb öelda, et nende riikide valitsused on teinud viimase aasta jooksul suuri edusamme, täites peaaegu kõik komisjoni nõudmised. Teiseks, head kolleegid, ei tohi me olla nii naiivsed, et kujutame ette, et praegune kord takistab kurjategijatel üle piiri pääsemist. Nad leiavad alati mingi võimaluse. Täna ei räägi me kurjategijatest, isegi mitte poliitikutest, ärimeestest või ettevõtjatest. Me räägime tavalistest Balkani riikide kodanikest. Me ei räägi töökohtade kaitsmisest või elamisõigusest. Täna räägime Euroopa Liidu tulevaste kodanike põhiõigusest reisida vabalt liidu piires, et luua sotsiaalseid ja professionaalseid sidemeid partneritega ELi liikmesriikidest. Kolmandaks aitab viisanõude kaotamine stabiliseerida Lääne-Balkani riike ning tugevdada poliitilist ning majanduslikku koostööd, et suurendada rahva toetust ELile ja parandada Euroopa integratsiooni väljavaadet, avardada inimeste silmaringi ning pidurdada Euroopa-vastaseid ekstremistlikke jõude.

Ainsad kahtlused, mis mul raporti suhtes on, puudutavad Kosovot. Olen nõus Tanja Fajoniga, et Kosovo tavakodanikud ei peaks kannatama sealse praeguse poliitilise olukorra tõttu, kuid samas on vaja sõnastada Kosovo kodanike jaoks viisanõude kaotamine väga selgelt nii, et Kosovo juhid ei saaks tõlgendada seda ekslikult nende ühepoolse iseseisvusdeklaratsiooni de facto tunnustamisena. Peame tegema kõik selle nimel, et viisavabadus Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania kodanikele esimesel võimalusel kehtestatud saaks. Bosnia ja Hertsegoviina on teinud viimastel kuudel suuri edusamme pärast seda, kui EL eelmise aasta juulis otsustas, et riigid ei täitnud viisavabaduse kehtestamise nõudeid. Seni kuni need eelised antakse ainult teatud riikidele, on alati sealse piirkonna destabiliseerimise oht ning ka oht, et sealne poliitiline ja etniline mosaiik puruneb veel väiksemateks kildudeks. Nende riikide valitsused on teinud viimastel kuudel palju tööd, et oma puudusi kõrvaldada, kaotatud aega tagasi võita ja pakkuda naaberriikidega võrreldavaid kvaliteeditasemeid.

Teadmine, et Euroopa Liit annab peagi viisavaba reisimise võimaluse mõlemale riigile, eelkõige Bosniale ja Hertsegoviinale, vähendab etnilise ning poliitilise ebastabiilsuse suurenemise riski, tugevdab piirkonnas poliitilist ja majanduslikku koostööd, suurendab rahva toetust Euroopa Liidule ja parandab Euroopa integratsiooni väljavaadet, ühtlasi avardab see inimeste silmapiiri ning pidurdab Euroopa-vastaseid ja ekstremistlikke jõude.

  Nathalie Griesbeck, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Soovin samuti kiita meie kolleegi Tanja Fajoni selle suurepärase raporti eest. Soovin ka öelda, et vaatamata sellele, et me räägime väga tähtsast esimesest sammust või etapist, on raportis välja pakutud viisanõude kaotamine siiski nurgakiviks integratsiooniga seotud edusammude tegemisel.

Nagu Tanja Fajon ütles, on see väga suur hetk nende riikide kodanikele ning ennekõike noortele, sest just noorte jaoks on liikumisvabadus väga tähtis, et neist saaksid kodanikud, kes suhtuksid avatult ka ülejäänud maailma. Jagan täielikult teie soovi, et raport saaks võimalikult kiiresti vastu võetud, et kõik juba jõuludeks tehtud saaks.

Ma ei taha, et me aga sellega piirduksime, vaid soovin, et see protsess edasi kestaks. Me ei saa lubada, et Kosovo kodanikud on ainsad Balkani riikide kodanikud, kes ei saa vabalt reisida, ning loodan, et komisjon võtab selle teema viivitamatult üles.

Seega teen ettepaneku, et me oma Euroopa nõuded säilitame ning kartmatult viisavabaduse kehtestamisega jätkame. Lisan veel, et prantslasena jagan paruness Ludfordi seisukohta, et Prantsuse valitsuse seisukoht ei ole ainus seisukoht Prantsusmaal.

  Marije Cornelissen, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Austatud juhataja! Olen kindel, et homme hääletab enamik täiskogus Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks viisavaba reisimise poolt. See on igati õige. Igasugustest poliitilistest probleemidest hoolimata on need riigid teinud palju tööd selle nimel, et neid kriteeriume täita. Nad on teinud isegi rohkem edusamme kui Serbia ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, kui nendele riikidele viisavabadus kehtestati. Seetõttu ei ole ma parlamendi otsuse pärast mures. Ütlesime, et kriteeriumid on kriteeriumid ja niipea, kui mõni riik neid täidab, kehtestame selle riigi kodanikele viisavabaduse. See on tähtis noortele, ettevõtjatele – põhimõtteliselt kõigile.

Mulle valmistab aga muret ministrite nõukogu. Räägitakse, et mõnedel riikidel on kahtlusi. Loodan, et need kuulujutud on alusetud. Kui nõukogu varsti viisavabadust ei kehtesta, siis saadaks see väga vale sõnumi. Teiste silmis rakendaksime topeltstandardeid. Jääks mulje, et kriteeriumid ei tähenda tegelikult midagi, sest kõik sõltub tegelikult poliitilistest mängudest, ning et nõukogu ei usalda komisjoni arvamust. Kuhu me nii välja jõuaksime?

Tegelikult on asi väga selge. Komisjon andis mõista, et Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania vastavad kriteeriumidele ning Euroopa Parlament ja ministrite nõukogu peavad seda nüüd niipea kui võimalik tunnustama. Neil võib olla küll oma arvamus komisjonist ja nende riikide poliitikutest, aga tähtsad on hoopis nende riikide inimesed.

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Head kolleegid! Viisanõude kaotamine on oluline samm igale riigile, mis soovib Euroopa Liiduga lähemaid suhteid. Kolmandate riikide seaduslikele kodanikele ELi reisimise lihtsustamine äri- või turismieesmärgil on tähtis samm nende riikide integreerimiseks meie liiduga.

Head kogemused viisavabaduse kehtestamisega Montenegro – mille puhul mul oli suur au olla parlamendi raportöör –, Serbia ja Makedoonia kodanikele, on andnud täiendavat hoogu ka kõne all olevate riikide soovidele saada ELi liikmeks. Peame aga andma kõikidele Lääne-Balkani riikidele võimaluse viisavabaduse saamiseks, kui nad kõik nõuded täidavad. Sama õigus oli neil ju ka endise Jugoslaavia ajal.

Viisavabaduse laiendamine ka Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks on seetõttu pikaajalise strateegilise poliitika loomulik areng, mida ma oma fraktsiooni nimel toetan. Peame aga nõudma kindlameelselt, et kõik need riigid saavutaksid ja säilitaksid edaspidi kõrge biomeetriliste passide turvalisuse taseme. Viisavabadus on privileeg, mitte automaatne õigus, mida võib enesestmõistetavana võtta.

Mis Kosovosse puutub, siis on ikka veel kahtlusi passide turvalisuse ja organiseeritud kuritegevuse suhtes. Kuniks need küsimused on täielikult vastatud, peab Kosovo jääma meie poliitika kohaldamisalast välja. Omalt poolt ei ole ma põhimõtteliselt selle vastu, et Kosovo ükskord viisavabaduse saab. Olgugi et viis ELi riiki Kosovo iseseisvust ei tunnista, ei tohiks ainuüksi sellest piisata, et keelata Kosovo elanikele vaba liikumisõiguse andmist Euroopa Liidus. Mitte ükski ELi liikmesriik ei tunnista Taiwani – territooriumi, mille Euroopa Parlamendi sõprusrühma eesistuja ma olen –, kuid sellegipoolest peaks EL kehtestama Taiwani kodanikele peagi viisavabaduse, mis on igati õigustatud. Seega peaks Kosovo, mis on natukene Taiwani moodi, saama lõpuks, kui on õige aeg, ka samad privileegid.

  Cornelia Ernst, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Soovin tänada Tanja Fajoni tema suurepärase raporti eest, mille abil me kõne all olevas küsimuses suuri edusamme teha saime. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon toetab igati viisavabaduse kehtestamist Lääne-Balkani riikide kodanikele ning loomulikult oleme ka viisanõude kaotamise poolt Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks, eriti selleks, et nende riikide avanemine saaks reaalselt alata ja see looks ka paremad võimalused nende üldiseks arenguks. Loodame, et neid võimalusi hakatakse reaalselt kasutama.

Isiklikult soovin sama ka Kosovo jaoks või siis vähemalt seda, et esialgsed läbirääkimised algaksid. Seda on kähku vaja, sest vastasel juhul saab Kosovost väike saareke teiste Lääne-Balkani riikide vahel, mis on teistest täiesti ära lõigatud. Tahan aga rõhutada ühte, mis mulle muret valmistab, nimelt seda, et nõuame ka biomeetriliste andmete kasutuselevõtmist. Ma tahan, et see oleks täiesti selge: biomeetriliste andmete kasutamine on endiselt vaidlust tekitav teema ning – mis kõige tähtsam – nende andmete kasutamine ei ole turvaline. Ütlen seda sellepärast, et alles paari päeva eest teatati Saksamaal uudistes, et PIN-koode on võimalik lahti muukida ja seda on isegi juba tehtud. On vaja tunnistada, et selline asi võib juhtuda.

Tehkem kõik selleks, et nende riikide jaoks viisanõue kaotada, aga ka selleks, et nendes riikides saaks sotsiaalne ja majanduslik areng alata! Seda vajavad mõlemad riigid ning ka nende rahvas on selle ära teeninud. Ka meie ELis peame selle eesmärgi nimel töötama.

  Mario Borghezio, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Me hääletame kõne all oleva raporti vastu muu hulgas ka sellepärast, et raportöör teeb selles ettepaneku avaldada survet komisjonile ja nõukogule, et kiirendada viisavabaduse kehtestamist Kosovo kodanike jaoks. Kas me mõistame, millest me siin räägime? Kas me mõistame, et Kosovol on tõsiseid raskusi nende tuhandete romade integreerimisega, kes Saksamaalt asüüli taotlesid? See on kogu Euroopa Liidu jaoks väga tundlik olukord.

Kas me mõistame, et viisavabadus – mida, nagu ma kuulsin, hakkavad kasutama ainult üliõpilased ja ausad kodanikud, olgugi et ma isiklikult sellise optimistliku avaldusega nõus ei ole –, tähendab lihtsalt, et Euroopast saab romade kasvulava? Seda ei ole meile tõesti vaja, kui arvestada meie tõsiste probleemidega, mis on seotud integreerimise ja väga tõsise romade probleemi lahendamisega.

Mis Albaaniasse puutub, siis juhiksin tähelepanu sellele, et komisjon tegi mais taas ettepaneku, et Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud peaksid saama võimaluse reisida Schengeni alal elektrooniliste passidega. Selle ettepanekuga ei saanud aga edasi liikuda, sest Albaania ei suutnud täita nõudeid, mis puudutasid repatrieeritud albaanlaste taasintegreerimist.

Minu arvates on ikka veel küsimusi turvalisuse ja kontrollimise kohta, mis on viisavabadusele tohutu suureks takistuseks. Peame mõtlema pingsalt järgmisele: viisad on vajalikud – ja kuidas veel!

  Daniël van der Stoep (NI). – (NL) Austatud juhataja! Hollandi Vabaduse Partei (PVV) on Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks viisanõude kaotamise vastu. Need kaks riiki on liitunud Islami Konverentsi Organisatsiooniga, üks liikmena ja teine vaatlejana. See organisatsioon peab inimõiguste aluseks šariaadi ning samuti mõjutab oma varjamata antisemitismiga ÜRO tegevust. Kuidas on üldse võimalik, et teete sümboolseid kingitusi riikidele, mis väidavad, et šariaad on inimõiguste alus? Šariaad kehtib kõikides Islami ühiskonna eluvaldkondades alates tsiviil- ja perekonnaõigusest kuni kriminaalõiguseni. Sellega on sätestatud, kuidas süüa, kuidas riides käia ja isegi see, milline peab olema igapäevane hügieen. Naiste rõhumine on hea, alkoholi tarbimine halb. Ma ei saa sellest aru!

Kas keegi võiks mulle selgitada, kuidas saab see seadus eksisteerida külg külje kõrval põhi- ja inimõigustega, mis Euroopa Liidu jaoks nii tähtsad on? Võiks öelda, et need kaks riiki on kõige korrumpeerunumad riigid Euroopas, kuid sellegipoolest leiab parlament, et neid tuleks tasustada viisavabadusega ainult seepärast, et need ei ole nii korrumpeerunud kui Zimbabwe. Seda varjatakse siis selliste avaldustega nagu „nad saavad nii oma peresid külastada või omandada hariduse mõnes välisriigis”. Loomulikult on see täielik jaburus, sest see võimalus on neil juba olemas. Praegu peavad nad lihtsalt hankima paberi, mis ütleb, et nad seda teha tohivad. Nende riikide kodanike jaoks viisanõude kaotamise õigustamine sellega, et vastasel juhul jääksid nad oma haletsusväärsetesse riikidesse kinni, on täielik jaburus. See on täielik jaburus! Hollandi linnad on juba poolakate, rumeenlaste ja bulgaarlaste hordidest üle ujutatud. See ajab lausa vihaseks. Selle viisanõude kaotamisega muutuvad asjad ainult hullemaks. See on lihtsalt kurb!

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele vastavalt kodukorra artikli 149 lõikele 8)

  Emine Bozkurt (S&D). – (NL) Austatud juhataja! Soovin esitada küsimuse Daniël van der Stoepile. Ütlesite, et nendes riikides on inimõiguste aluseks šariaad. Kas võiksite meile öelda, milliste konkreetsete ettepanekute üle šariaadi kasutuselevõtmise kohta Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania parlamendid arutasid ning mis kuupäevadel need arutelud aset leidsid? Te teete oletusi, mida te põhjendada ei saa, kas pole nii? Loodan, et te saate neid põhjendada, aga palun andke meile igal juhul teada.

  Daniël van der Stoep (NI). – (NL) Austatud juhataja! Loomulikult teab Emine Bozkurt väga hästi, et ma ei ole kursis kõigega, mis Bosnias ja Hertsegoviinas ning Albaanias toimub, ning kui aus olla, siis ei huvitagi see mind. Tuletan talle meelde asjaolu, et Kairo deklaratsioonis on selgesõnaliselt öeldud, et šariaad on inimõiguste alus ning Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania on deklaratsioonile alla kirjutanud. Öelge palun, kuidas te ei näe, et sellega midagi valesti on? Kui kellegi jaoks on inimõiguste aluseks šariaad, siis peab ta lihtsalt peast segi olema, kas pole nii? Muud mul selle kohta öelda ei ole.

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Soovin kõigepealt tunnustada Tanja Fajoni selle puhul, et tal õnnestus see väga pühendunud raport nii sihikindlalt koostada.

Soovin kiita oma kolleegi ja sõpra Anna Maria Corazza Bildti sihikindluse ja kirglikkuse eest, mida ta näitas Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks viisavabaduse saavutamise nimel, sest nendel kahel riigil on seda hädasti vaja.

Nagu teiegi, olin ka mina sõja ajal Sarajevos ja Mostaris ning nägin samuti pealt Miloševići massiküüditamisi ja albaanlaste solidaarsust. Seepärast väljendan siin täna ka oma heameelt, austatud juhataja, sest õnneks saab õiglus ükskord jalule seatud. 2003. aasta Thessaloniki tippkohtumisest alates, kui Euroopa Liit astus tervitatava sammu ja lubas kehtestada Lääne-Balkani riikidele viisavabaduse ning pärast esimest etappi, mille järel mõlemad riigid oma nõudeid täita ei suutnud, saame nüüd viimaks oma lubadust kinnitada, et albaanlased ja bosnialased saavad reisida ELi territooriumil.

Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Minu arvates peab olema stabiilsuse tagamine Balkani riikides, eriti riikides, millest saavad kunagi kindlasti ELi liikmesriigid, ning hetkel isolatsioonis elava elanikkonna liikuvuse võimaldamine üks parlamendi poliitilistest kohustustest.

  Emine Bozkurt (S&D). – Austatud juhataja! Soovin tänada raportöör Tanja Fajoni! Pärast 1990ndate sõda tunnevad Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud end lõksus olevat. Nüüd lõpuks saavad nad vabaks.

Homme saab Euroopa Parlament esitada selge seisukoha, et Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania kodanikud on Euroopas teretulnud. Euroopa Komisjon tegi järelduse, et mõlemad riigid on täitnud viisavabaduse kehtestamiseks vajalikud kriteeriumid. Need reformid on tähtsad nende riikide jaoks, aga ka ELi jaoks. Olulisi edusamme on tehtud piiride kindlustamise ning piiriülese kuritegevuse, näiteks inim- ja uimastikaubanduse vastase võitluse valdkonnas, ning inimesi, kes seadusevastaselt Euroopa territooriumil viibivad, saab tagasi saata.

Viisavabadusega saadud kogemused näitasid, et Bosnia ja Hertsegoviina juhid olid valmis ning nõustusid vajalike reformide kiire elluviimisega. Loodetavasti on nende reformide koostoimimine ja tõhusus heaks eeskujuks edasiste reformide toimimisele, mis on vajalikud ELi integratsiooni jaoks. Samuti on see tähtis inimestele, kes saavad lõpuks ometi külastada oma peresid, eriti arvestades Bosnia ja Hertsegoviina laia diasporaaga Euroopas. See on ka oluline noorte ja üliõpilaste jaoks, kes näevad oma tulevikku Euroopas. Nad saavad oma riigi müüridest üle vaadata. Loodetavasti ütlevad nad oma uutele juhtidele, et ELi integratsioon peaks olema nende tegevuskava tipus.

Viimane asi, mida me Euroopas tahame, on must auk. Euroopa Komisjon ja ka parlament tahavad selle isolatsiooni lõpetada. Lubasime anda nendele riikidele viisavabaduse, kui nad kriteeriumid täidavad. Komisjoni ja Euroopa Parlamendi nõusolekuga tunnistab kaks kolmandikku Euroopa institutsioonidest nende riikide jõupingutusi ja edusamme. Tahan, et ka nõukogu oma lubadusest kinni peab, et Bosnia ja Albaania kodanikud näeksid lõpuks valgust selle pika tunneli lõpus.

  Jelko Kacin (ALDE). – (SL) Tänan teid, Tanja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Olgem ausad selle suhtes, miks Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud eelmisel aastal viisavabadust ei saanud! See oli sellepärast, et need riigid jätsid täitmata poliitilised kohustused, mis oleks näidanud nende vastutust oma kodanike ees. Sel aastal aga täitsid nende riikide parlamendid ja valitsused need kriteeriumid edukalt. Sellegipoolest tegid nad seda alles viimasel hetkel, sest mõned inimesed kahtlevad ikka veel.

Meie Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioonis ootame väga viisavabaduse kehtestamist ning tahame öelda Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikele, et nad on meie sõbrad, meie partnerid ja kallid naabrid. Nad on teretulnud, kui nad tulevad külla meile ja oma sugulastele, kes oma raske tööga ja koos meiega ühist, paremat, jõukamat ja suuremat Euroopa Liitu rajavad.

Euroopa Parlamendile vastuvõtmiseks esitatud otsus kehtestada viisavabadus on meie ühine saavutus, kuid see on ka tähtis poliitiline ja siiras inimlik sõnum. Viisavabadus peab tulema kasuks nende riikide rahvale, mitte tasuks nende poliitikutele. Mõlema riigi valitsused peavad jääma oma jõupingutustes püsivaks, et tõestada ELi liikmesriikide siseministritele, et nad on valmis neid eeskirju ja kohustusi, mis nad endale võtsid, rakendama ning neist järjepidevalt kinni pidama.

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja! Ka mina soovin tänada oma fraktsiooni nimel Tanja Fajoni suurepärase töö eest ja samuti volinik Malmströmi, sest minu arvates mängisid nad mõlemad tähtsat rolli ja tegid õigeid otsuseid! Homse hääletusega parlamendis saab Euroopa tulevik Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikele palju käegakatsutavamaks. Lõpuks ometi saavad ka nemad samad vabadused, mis Serbia, Montenegro ja Makedoonia kodanikel on juba eelmisest aastast. See ulatuslik üksmeel, mida Euroopa Parlament homme hääletusel näitab, annab ka nõukogule selge ülesande jõuda novembris toimuval kohtumisel heakskiidu andmise suhtes üksmeelele, nagu komisjon juba teinud on ja nagu parlament homsel hääletusel teha kavatseb.

Nagu juba öeldi, ei saa me lubada, et paar liikmesriiki hakkavad nüüd kõhklema ja uusi argumente esitama, nagu uute julgeolekugarantiide nõudmine, kui me väga hästi teame, et selle ainsaks põhjuseks on nende sisepoliitilised vaidlused, mitte kriteeriumid, mida Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina reaalselt täitsid. Teisisõnu kutsume homme nõukogu üles viisavabaduse andmist ka omalt poolt heaks kiitma, nagu komisjon ja parlament juba teinud on.

Kosovo küsimustega tegeleva raportöörina pean siiski lisama, et Kosovo on iseseisev riik – see on adresseeritud osalt Monika Flašíková Beňovále, kes aga kahjuks enam istungisaalis ei viibi. See on nii vaatamata sellele, et viis ELi liikmesriiki ei ole riigi iseseisvust veel tunnustanud, sest nad ei taha reaalsust näha. See on fakt. See on reaalsus. Kosovo küsimustega tegeleva raportöörina komisjoni kutsun ka üles andma Kosovo valitsusele teekaarti, et nad saaksid oma tööd alustada, et ka Kosovo kodanikele saaks viisavabadus ja vabadus reisida reaalseks väljavaateks.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Meile esitatud ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus annab Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikele võimaluse reisida viisata kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse.

Ajal mil mitmed islami organisatsioonid ähvardavad Euroopat terrorirünnakutega, on see minu arvates üllatav ja positiivne žest kogu islamimaailmale. Väljaspool selle määruse raamistikku on aga seletuskirja tekkinud viide Kosovole. Peaaegu kahe kolmandiku ÜRO liikmesriikide arvates, ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244 tingimuste ja samuti ÜRO harta 1. peatüki artikli 2.7 kohaselt on Kosovo ametlikult Serbia Vabariigi õigusjärgne osa, olgugi et nüüdseks teatud liiki eriprotektoraadina. Lugupeetud volinik, arvan seetõttu, et peame järgima Kosovo puhul väga põhjalikult rahvusvahelist õigust, mitte jaotama Serbia kodanikke elukoha või rahvuslike kriteeriumide alusel, vaid lubama Serbia Kosovo provintsi kodanikel reisida kõikidesse Euroopa Liidu riikidesse Serbia passiga nagu kõik teised Serbia kodanikud.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Austatud juhataja! Viisavabaduse kehtestamine selliste riikide nagu Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks on väga halb idee. Oma selgitavates märkustes ütles Tanja Fajon just nende sõnadega, et see on peamiselt üliõpilastele ja noortele inimestele, kes sõpradele ning perekonnale külla tulevad. See on kas tõeline naiivsus või teesklete ainult naiivsust, et aktiivselt reaalsust eitada. Väidate näiteks oma raportis, et viisanõude kaotamine vähendab etnilist ja poliitilist ebastabiilsust. Olgem ausad, ainus, mida sellega saavutame, on see, et impordime suure osa sellest ebastabiilsusest Euroopa Liitu.

Loeksin teile ette ühe tsitaadi Europoli, Eurojusti ja Frontexi aruandest ELi sisejulgeoleku kohta. See on 2010. aasta 7. mai dokument, milles on öeldud, et Albaania, Kosovo, Serbia, Montenegro ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on transiitriigid, mille kaudu tuuakse ELi ebaseaduslikke rändajaid ning inimkaubanduse ohvreid seksuaalseks ekspluateerimiseks, kanepit, heroiini, kokaiini, sigarette, sünteetilisi uimasteid ja lähteaineid, võltsitud euro pangatähti ning tulirelvi. Esile tulevad albaania keelt kõnelevad organiseeritud kuritegevusega tegelevad rühmad, kes on seotud eeskätt heroiinikaubanduse ja naistega kauplemisega seksuaalseks ekspluateerimiseks. Tsitaadi lõpp. Selle asemel et kontrollimist suurendada, kaotame nüüd hoopis viisanõude, avame oma uksed ja muudame imporditud kuritegevuse probleemi veelgi tõsisemaks.

  Andrey Kovatchev (PPE). – (BG) Toetan Tanja Fajoni raportit ning komisjoni ettepanekut kaotada viisanõue Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks. Praktika on näidanud, et kahjuks ei ole viisad alati kõige tõhusam vahend ebaseadusliku sisserände ja organiseeritud kuritegevuse peatamiseks. Kõige enam kannatavad liikumispiirangute all tavainimesed ning eriti noored. Nende tõttu ei saa Euroopa Liidu tulevased kodanikud näha ja väärtustada kõike seda, mida me Euroopas koos saavutanud oleme, ning samuti ei saa nad kohtuda ja sõbruneda omavanuste eurooplastega. Juhiksin Makedoonia, Montenegro ja Serbia jaoks kehtestatud viisavabaduse kritiseerijate tähelepanu sellele, et sellel ei ole olnud negatiivseid tagajärgi. Euroopa Liit kohustus andma Lääne-Balkani riikidele selge Euroopa väljavaate ning nüüd peame oma lubadusi täitma ja andma neile viisavabaduse.

Loomulikult ei saa me teha kompromisse organiseeritud kuritegevuse, rahapesu, inimkaubanduse ja uimastikaubanduse vastu võitlemiseks ette nähtud meetmete suhtes. Tähtis on ka nendes riikides õiguslike ja haldusreformide võimendamine ning õigusriigi põhimõtete järgimise parandamine. Mitte keegi Euroopas ei tohi tunda end isoleerituna ja tõrjutuna ning olla ilma reisimisvõimaluseta. Euroopa Liidu aluseks on väärtused, mida jagame oma naabrite ning riikidega, mis on Euroopa integratsiooni ette võtnud. Mul on hea meel, et avame ukse albaanlastele ja bosnialastele, sest me tahame, et ka nemad ühel päeval Euroopa Liidu kodanikeks saaksid. Viisanõude kaotamine Lääne-Balkani riikide jaoks tuleb kasuks nii nende riikide julgeolekule ja kodanikuvabadusele kui ka kogu Euroopa Liidule. Ka Kosovo vajab viisavabadust. Kui Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanike jaoks on viisavabaduse nõue kaotatud, jäävad Kosovo kodanikud ainsateks Balkani riikide kodanikeks, kes Euroopasse reisimiseks viisat vajavad. Olenemata meie erimeelsustest Kosovo suhtes peavad Euroopa juhid andma Kosovole teekaardi, mis aitaks riigil viisavabaduse poole liikuda. Minu arvates aitab see vähendada Balkani riikides etnilisi pingeid ning piirkond ei oleks enam Euroopa ajalooline püssirohutünn, vaid saaks seaduse järgimise, kodanikuvabaduste ja heaolu garanteerimise suhtes eeskujuks.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D). – (RO) Soovin tänada kõigepealt Tanja Fajoni ta raporti puhul!

Thessaloniki tegevuskava osana võetakse Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks viisavabaduse kehtestamise protsessis arvesse viimase seitsme kuu jooksul toimunud dialoogide jooksul tehtud edusamme. Iga juhtumit eraldi käsitledes koostati põhjalik hinnang, et saada mitmeid kriteeriumeid ebaseadusliku sisserände, avaliku korra ja julgeoleku jaoks ning samuti Euroopa Liidu välissuhete jaoks kolmandate riikidega.

Selles kontekstis tuleb pöörata loomulikult erilist tähelepanu ka reisidokumentide turvalisusele, mida kõne all olevad kolmandad riigid väljastavad. Viisanõude kaotamise aluseks on iga riigi jaoks kohandatud teekaardid. Siinkohal tuleb tuletada meelde mõlemale riigile nende saatust Euroopas ning seda, et nad on juba kaotanud viisanõude Euroopa Liidu kodanikele.

Viimaks tahan rõhutada, et viisanõude kaotamine peab kehtima ainult nendele inimestele, kellele on kõne all olevates riikides välja antud biomeetrilised passid.

  Kinga Gál (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Toetame asjaolu, et peaaegu aasta aega pärast seda, kui võtsime vastu oma seisukoha Serbia, Montenegro ja Makedoonia suhtes, saame lõpuks ometi võtta vastu ka seisukoha Bosnia ja Hertsegoviina kohta viisavabaduse küsimuse suhtes. Erilist tunnustust väärivad pühendunud töö eest raportöör Tanja Fajon ja minu kolleeg Anna Maria Corazza Bildt.

Euroopas viisavaba reisimise küsimust ei saa pidada ei privileegiks ega diplomaatiliseks žestiks. Selle aluseks on vastastikused kohustused, mis tähendab, et julgeolekuküsimused ei tohi seada ohtu meie poliitilisi eesmärke. Seepärast soovin tänada komisjoni ja volinik Malmströmi isiklikult kogu töö eest, mis sai tehtud selle nimel, et tagada Lääne-Balkani riikide viisavabaduse kehtestamise ajakava elluviidavus.

Teema on veel eriti ajakohane seepärast, et alles paari päeva eest toimusid Bosnias ja Hertsegoviinas valimised. Valimiste tulemused näitavad ka, et sügavat etnilist lõhet ei ole võimalik ühe korraga kaotada. Just viisavabadus toob tulevastele põlvkondadele, noortele inimestele lähemale Euroopa väljavaate, mille kaudu saab lepitamine võimalikuks. Just seetõttu on vaja selles piirkonnas ka viisavabadust. Rahumeelse kooselu jaoks vajalike tingimuste loomine on võimalik Euroopa Liidu kaudu ja viisavabaduse toetamisega aitame sellele eesmärgile omalt poolt kaasa. Seepärast ei tohi me unustada ka Kosovot ning peame koostama võimalikult kiiresti ajakava ka selle piirkonna jaoks.

  Victor Boştinaru (S&D). – Austatud juhataja! Minu arvates peame toetama viisavabadust Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks ning kiidan heaks Tanja Fajoni raporti. Sellegipoolest tuleb Albaaniale saata selge sõnum, et positiivne hääletus Euroopa Parlamendis ei tähenda mingil juhul seda, et tasustame sellega Albaania valitsust. See on vaid kergendus Albaania kodanikele, kes on pidanud üle aasta kannatama sealse lõppematu poliitilise kriisi tõttu. Igal juhul on selge, et parlamendis positiivse tulemuse saavutamine tähendaks Albaania jaoks alles poolt võitu, sest kui riik konkreetseid edusamme ei tee, suhtuvad mõned nõukogu liikmed asjasse ikka veel reservatsioonidega.

Seni ei paista, et Albaania valitsus oleks edusamme teinud, samuti ei ole nad näidanud, et tahavad poliitilist kriisi lahendada, olgugi et Euroopa Parlament juunis sellekohase resolutsiooni vastu võttis. Ainus valdkond, milles tehti nähtavaid edusamme, oli korruptsioon, kuid kahjuks oodatule vastupidises suunas – viimaste kuude jooksul on päevast päeva avalikustatud uusi juhtumeid, millega Albaania valitsuse kõrge positsiooniga liikmed seotud on.

See ei ole õige viis ELiga suhtlemiseks ja Albaania peab hoiatusi kuulda võtma enne, kui on liiga hilja.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Viisanõude kaotamine kõikide Lääne-Balkani riikide kodanike jaoks tõestab nende riikide rahva tõelisi Euroopa väljavaateid. Nüüd on väga oluline, et Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina täidaksid kõik viisanõude kaotamiseks vajalikud tingimused, kriteeriumid ja näitajad.

Sellegipoolest tahan lisada ka omalt poolt paar sõna tänasele arutelule ning juhtida tähelepanu järgmisele kolmele märkusele. Esiteks peame olema nüüdsest peale ebaseaduslikku sisserännet puudutavate kohustuste täitmise suhtes eriti ettevaatlikud ja ranged. Mis aga veel tähtsam – tuletaksin täiskogule meelde, et 2009. aastal tabati Kreeka ning Albaania ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi maapiiril Euroopa Liidu ulatuses kõige suurem osakaal ebaseaduslikest sisserännanutest, nimelt 34%.

Teiseks ei tohi me unustada kartusi, et nendest riikidest võib hakata saabuma suuremal hulgal majanduslikke sisserändajaid teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Meil on ka veel värskelt meeles, kuidas ligemale aasta eest kasvas Brüsselis poliitilise varjupaiga taotluste esitajate arv endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigist, Serbiast ja Montenegrost. Nagu meile meelde tuletati, pidi Belgia valitsus võtma kohe pärast viisanõude kaotamist kasutusele erimeetmed.

Viimaseks tuleb vastata ka kõikidele küsimustele, mida teatud liikmesriigid esitanud on, ning eesistujariik peab pidama kinni oma lubadusest ja korraldama ekspertide kohtumise, kus uuritakse küsimusi, mis mõnede parlamendiliikmete arvates veel lahtised on. Menetluse sujuvaks edenemiseks tuleb need lahtised küsimused lahendada

  Carlos Coelho (PPE). – (PT) Kõigepealt soovin kiita raportööri Tanja Fajoni selle suurepärase raporti eest ning samuti oma kolleegi, Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni variraportööri Anna Maria Corazza Bildti töö eest, mida ta raporti koostamisel tegi! Meile on juba meelde tuletatud, et kui me 2009. aasta novembris Serbia, Montenegro ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi jaoks viisanõude kaotasime, oli ainus põhjus, miks me sama Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks teha ei saanud, asjaolu, et nad ei täitnud kriteeriume. Viisanõude kaotamine Schengeni alale pääsemiseks nõuab väga põhjalikku hindamist, mis toimub iga riigi jaoks eraldi. Selle hindamise aluseks on kriteeriumid, mis puudutavad õigusriigi põhimõtete tugevdamist, avalikku korda ja julgeolekut, eriti võitlust organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja ebaseadusliku sisserändega, ning ka Euroopa Liidu välissuhteid kolmandate riikidega. Hindamisel arvestatakse ka piirkondliku ühtekuuluvuse ja vastastikuste suhetega.

Komisjoni esitatud ettepanekust võib järeldada hindamisaruannete alusel, et mõlemad riigid täidavad hetkel suurema osa kriteeriume, et kanda need kaks riiki määruse I lisast (nn negatiivsest nimekirjast) II lisasse (nn positiivsesse nimekirja). Täita jäävad veel väga vähesed kriteeriumid ning komisjon jälgib nende täitmist. Loodetakse, et protsess lõppeb peagi.

Euroopa Parlament ja nõukogu on lubanud teha otsuse nii kiiresti kui võimalik – kohe, kui on kinnitatud, et ka need kriteeriumid on täidetud. Nüüd peab parlament sellest lubadusest kinni ning loodab, et ka nõukogu seda teeb. Nagu mu kolleeg Anna Maria Corazza Bildt ütles, on aeg edastada selge seisukoht ja sellele isolatsioonile lõpp teha. Loodame, et nende kahe riigi kodanikud saavad viisanõude kaotamist juba jõulude ajal nautida. See tugevdaks piirkonnaga poliitilist ja majanduslikku koostööd ning aitaks teha lõpu seal elavate inimeste isolatsioonitundele.

ISTUNGI JUHATAJA: Isabelle DURANT
asepresident

  Lena Kolarska-Bobińska (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Viisapiirangutest tulenevate takistuste kaotamine ja müüride lammutamine on väga rõõmus hetk nii Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kui ka meie, Euroopa Liidu kodanike jaoks, sest sellega kinnitame, et peame oma väärtustest kinni ja oleme oma naabrite suhtes avatud. Sellega saame ka palju ohutuma naabruse.

Olgugi et tunnustame asjaolu, et on nähtud palju vaeva selle nimel, et anda viisavabadus ja kaotada need müürid Lääne-Balkani riikide jaoks, on meil sellegipoolest suur palve ja üleskutse Euroopa Komisjonile, lugupeetud volinikule ning meie kolleegidele. Ärgem unustagem idapartnerluse riike, ärgem unustagem Ukrainat, Moldovat ja Gruusiat! Meil on veel palju tööd teha. Nüüd, olles läbinud ühe etapi, peaksime mõtlema kohe ka järgmisele. Need riigid – Ukraina, Moldova ja Gruusia – ei ole saanud isegi ametlikke teekaarte, mida me juba selle Euroopa Parlamendi ametiaja jooksul nõudsime.

Euroopa Liit tundis kohustust Lääne-Balkani riikide ees ning samad tunded peaksid olema ka liidu – meie – idanaabrite suhtes. Mõlemal juhul on olukord sarnane. Tegemist on naabritega, kes alles mõne aja eest said reisida ilma viisata mõnedesse Euroopa Liidu riikidesse. Nüüd kahjuks kannatavad nad piirangute tõttu ja kõige enam kannatavad noored ja üliõpilased, sest eliit saab alati hakkama ning reisib igal juhul. Kõne all on aga Euroopa, üliõpilaste ja noorte töötajate tulevik. Viisavabadus ei mõjutaks ainult nende inimeste elu, vaid ka asjaomaste riikide demokraatia kvaliteeti, mis tugevdaks meie vahetuid naabreid ning seeläbi ka Euroopa Liitu. Seepärast kutsun veel kord üles Euroopa Komisjoni ja volinikku neid edasisi eesmärke käsile võtma ning esitama teekaarti ka idapartnerluse riikidele.

  Eduard Kukan (PPE). – Austatud juhataja! Soovin kiita Bosniat ja Hertsegoviinat ning Albaaniat kõikide viisavabaduse jaoks vajalike kriteeriumide täitmise eest! Samuti soovin kiita oma tunnustatud kolleegi Tanja Fajoni tema imetlusväärse pühendunud ja entusiastliku töö eest!

Liikumisvabadus on üks tähtsamaid Euroopa Liidu vabadusi. Mul on hea meel, et laiendame seda põhimõtet ka meie naaberriikidele Kagu-Euroopas. See on tähtis samm ja väga positiivne sündmus nende riikide teel Euroopa integratsiooni poole.

Olen näinud oma silmaga, kui hea mõju oli viisavabaduse kehtestamisel Serbia, Montenegro ja Makedoonia kodanikele. Võimalus vabalt ELis reisida ei ole ainult praktiline eelis, vaid on mitmel juhul kõrvaldanud ka psühholoogilised piirid ning aidanud inimestel suhteid luua. Sellega on ka tõestatud, et tingimuste rakendamise põhimõte, mida Euroopa Liit viisavabaduse andmiseks kasutab, on hästi toiminud ja positiivseid tulemusi andnud.

Ka EL peab oma usaldusväärsust säilitama ja lubadusi täitma. Väga tähtis on kanda hoolt selle eest, et viisavabaduse rakendamine Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina jaoks enam kauem edasi ei lükkuks. See ei ole ainult hea nende riikide elanike jaoks, vaid tugevdab ka Euroopa Liidu usaldusväärsust.

Lõpetuseks, et piirkonna stabiilsust suurendada saaks, ei tohi ELi ja Lääne-Balkani riikide vahelise piiride avamise poliitika piirduda vaid nende riikidega. Seetõttu soovin näha lähitulevikus ka ettepanekuid strateegia ja lahenduste kohta, mis puudutavad viisavabadust Kosovo jaoks.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Tänan teid väga selle arutelu eest! Tunnen, et parlament toetab tugevalt komisjoni ettepanekut anda viisavabadus Bosnia ja Albaania kodanikele ning minu arvates on see väga hea. Loodetavasti hääletab homme täiskogu suur enamus ettepaneku poolt, mis saadab nende kahe riigi kodanikele märguande, et Euroopa Parlamendi valitud liikmed toetavad tugevalt nende soovi saada Euroopa Liidus vabalt reisida.

Võin teile veel kord kinnitada, et kriteeriumid on täidetud. Oleme seda väga hoolikalt jälginud. Loomulikult kavatseme neid veel edasi jälgida ja nende riikidega edaspidi kontaktis olla, aga kriteeriumid on igal juhul täidetud. Kõiki riike tuleb võrdselt kohelda. Kriteeriumid on selged ja väga läbipaistvad. Kogu protsess on olnud nii läbipaistev kui võimalik.

Enne lõpetamist ütleksin veel paar sõna Kosovo kohta. Me ei ole Kosovot unustanud ja loomulikult on Kosovo meie jaoks väga tähtis partner. Riik on teinud palju edusamme, kuid usaldusväärsuse tagamise nimel peab komisjon kõiki kriteeriume ning tingimusi kontrollima, kui tahame, et see protsess oleks usaldusväärne ja õigusjärgne. Kosovo ei ole valmis. Me teeme nendega koostööd. Tean, et valitsus teeb omalt poolt tõsist tööd sunniviisiliselt tagasisaadetud inimeste tagasivõtmise ja reintegreerimise valdkonnas. See töö peab veelgi tõsisem olema. Kui need tingimused on täidetud, oleme loomulikult valmis astuma nendega palju ametlikumasse viisadialoogi. Vahepeal saame aga ainult julgustada liikmesriike kasutama Kosovo kodanike esitatud viisataotluste läbivaatamisel kõiki vahendeid, mis muudetud viisaeeskiri nende käsutusse annab.

Tänan raportööri selle väga tulemusrikka ja julgustava arutelu eest ning jään ootama väga head tulemust homsel täiskogu hääletusel!

  Tanja Fajon, raportöör. – (SL) Mul on väga hea meel, et kui välja arvata mõni harv sõnavõtja, kes tunnistas oma ilmselget ignorantsust Balkani riikide olukorra suhtes, on suurem osa täiskogust nõus, et nüüd on õige aeg toetada Lääne-Balkani riike meist eraldavate viisamüüride lammutamist.

Jah, nagu mitmel korral mainiti, on kurjategijad ja rikkad inimesed leidnud juba viise reisimiseks, kuid homme otsustab Euroopa Parlament harilike inimeste ja eriti noorte inimeste ning üliõpilaste saatuse ja nende liikumisvabaduse üle.

Viisamüüride taga on kasvanud üles terve põlvkond ja nagu me ütlesime, on Kosovo endiselt tõsine probleem. Peame leidma nende inimeste jaoks lahenduse nii kiiresti kui võimalik, sest enesestmõistetavalt nende isolatsioon ja frustratsioon ainult kasvavad. Lugupeetud volinik! Vajame selgeid suuniseid, et anda Kosovo ametiasutustele eesmärgid.

Tahan veel lisada, et tänu meie ulatuslikele teabekampaaniatele teab Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina rahvas viisavabaduse kohta palju rohkem kui varem. Nad teavad, mida viisavabadus tähendab. Nad teavad, et viisanõude kaotamine Euroopa Liidus ei tähenda, et me anname neile lihtsalt töökohti või õiguse saada asüüli või kodakondsust. Anname neile midagi, mis on iga Euroopa kodaniku põhiõigus – anname neile õiguse vabalt reisida. Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania kodanike jaoks ning Lääne-Balkani riikide kodanike jaoks üldiselt on see suur ja tähtis samm teel Euroopa Liidu poole.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et see, mida me homme teeme, ja see, mida me eelmises novembris tegime, on tähtis meie kõigi jaoks. See on tähtis majandusliku ja poliitilise koostöö tugevdamiseks nii Balkani piirkonnas kui ka Euroopa Liidus. Eriti tähtis on see aga meie suhete jaoks inimestega, kes elavad – võiks öelda et – vaid paari kilomeetri kaugusel. Sõnum, mille saadame, on selle kohta, et mõtleme seda tõsiselt ja et neil on selge Euroopa tulevik. Seda ootab meilt Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina rahvas. Arvan, et sama sõnumit tahame ka meie homme kuulda.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, nagu päevakord ette näeb.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Toetasin ELi viisavabaduse kehtestamise algatust Bosnia ja Hertsegoviina ning Albaania jaoks. Soovin tõstatada siinkohal Moldova Vabariigi jaoks viisavabaduse kehtestamise küsimuse. See riik on teinud idapartnerluse raames märgatavaid edusamme. Nagu Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina, nii on ka Moldova Vabariik viimase aasta jooksul viisavabaduse saamise nimel palju ära teinud. Valitsus on hakanud juba rakendama meetmeid, mida EL ka Lääne-Balkani riikidelt nendele esitatud teekaartide elluviimiseks nõudis, edendades esialgse rakendamise poliitikat. Esimesed sellega seotud meetmed tõid kaasa välismaalaste seaduse heakskiitmise ning samuti on alustatud tööd integreeritud piirihalduse kontseptsiooni väljatöötamiseks.

Lisaks võeti vastu otsus hakata väljastama ainult biomeetrilisi passe ning samuti ratifitseeriti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut. Viisamüür rikub oluliselt ELi mainet Moldova Vabariigi silmis. Esimene samm selle heastamiseks peaks olema teekaart tingimustega viisavabaduse saamiseks, mille Euroopa Liit esimesel võimalusel koostama peaks. Eelseisvate valimiste kontekstis saadaks see meede tugeva sõnumi, mis toetaks riigi Euroopa-poolseid jõudusid.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Toetan raportööri seisukohta, kui ta ütleb, et Euroopa kontinendi taasühendamise protsess on ainult siis täielik, kui kõik eurooplased saavad Euroopa Liidus vabalt reisida. Mulle isiklikult on väga südamelähedane Lääne-Balkani riikide teema ning eriti Albaania probleemid ja edusammud, mis on seotud sellega, et Euroopa Liit kaotab nende riikide kodanikele viisanõude ELi reisimiseks. Osa mu perest on pärit Albaaniast. Toetasin aasta eest sama meetme vastuvõtmist Makedoonia, Montenegro ja Serbia jaoks. Hääletan suurima veendumusega ka selle poolt, et Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanikud saaksid kõigile Euroopa kodanikele antud õiguse vabalt liikuda. Me kõik teame, kui halastamatud olid sõjad, mille tagajärjel Jugoslaavia lagunes ja mis selle piirkonna lõhestasid. Teame ka, et nende piirkondade noortel on väga raske leppida sellega, et nad õitsvast EList isoleeritud on. Meie ülesanne on neid julgustada ja viisavabadus aitab seda saavutada.

  Kinga Göncz (S&D), kirjalikult. – (HU) Euroopa Parlament saab taas näidata, et toetab Lääne-Balkani riikide järelejõudmis- ja ELiga ühinemise protsessi. Minu arvates on igati paljutähenduslik, et viisavabaduse kehtestamisega Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina kodanike jaoks saavad peaaegu kõik endise Jugoslaavia elanikud reisida viisata Euroopa Liidus. Ei viisavabaduse andmisel ega ka ELiga ühinemisel ei saa olla ühtegi teist nõuet peale vajalike kriteeriumide täitmise. Mõlemad riigid täitsid ranged nõudmised, mis esitati nende riigi- ja õigusasutustele, ning näitasid, et nad on valmis ning suudavad täita seda, mida neilt oodatakse. Kohapeal kontrolle teinud ELi eksperdid tuvastasid, et julgeolekuriskid on võimalik kõrvaldada. On vastuvõetamatu, et üks valitsus tegutseb lähtuvalt sisepoliitilistest kaalutlustest, mitte kõlblikkuskriteeriumide täitmise sõltumatust hinnangust. Viisavabaduse kehtestamine edastab asjaomastele riikidele ka sõnumi, et nad suudavad edukalt takistusi ületada, kui nende tehtavaid ettevalmistusi toetab poliitiline üksmeel. Mul oli hea meel teada saada, et poliitilised võimud Albaanias ning Bosnias ja Hertsegoviinas ühinesid selle eesmärgi saavutamise nimel. Loodan südamest, et ELiga ühinemise väljavaade, mida näitasid ka tänaseks saavutatud käega katsutavad tulemused, kiirendab järelejõudmisprotsessi ning aitab saada üle lahknevatest ja natsionalistlikest pingutustest, mis seda protsessi takistavad.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Nägime juba eelmise aasta viisavabaduse andmise protsessist, et paljud inimesed suhtuvad viisavabadusse, nagu antaks neile täielik tegevusvabadus. Arvutud inimesed on kasutanud neid palju vabamaid viisatingimusi, et reisida Euroopa Liitu. Keegi ei tea aga, kui paljud nendest inimestest päriselt oma kodumaale tagasi läksid pärast seda, kui neile välisriigis viibimiseks antud aeg mööda sai. Meie jaoks on selge, et viisavabadus ei ole üldse seotud töökohtade ega elamisõigusega, kuid kõne all olevate inimeste jaoks ei paista see selge olevat. Selles suhtes on kõige problemaatilisem just Kosovo. EL ei ole kunagi suutnud otsustada, mis on ELi arvates kõige tähtsam või mis on õige – territoriaalne ühtekuuluvus või rahva enesemääramisõigus – ning kuna me oleme mitmerahvuseliste riikide probleemi liiga kaua ignoreerinud, seisame nüüdseks silmitsi lõhestunud Balkani riigiga.

Seni kuni viisavabadust kuritarvitatakse, ei saa suureneda pingutused ELi ebaseadusliku sisenemise piiramiseks tagasivõtulepinguga. See tuleb peatada! Viisaeeskirjade tähtsust näitab ka asjaolu, et Ankara tundub olevat lõpuks ometi valmis allkirjastama tagasivõtulepingut vastutasuks Türgi ärimeeste viisavabadusele. ELi kandidaatriigid vajavad selliseid lepinguid. Koos täitmata tolliliidu kokkuleppega näitab see, kui vähe on Türgi tegelikult valmis ühinemiseks, ning see on ka järjekordne kõrvakiil Euroopa Liidule. Läbirääkimised tuleb lõpuks ometi peatada! Selle asemel peaks olema meie eesmärk hoopis privilegeeritud partnerluse loomine.

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult. – (ET) Viisavabadusel on suur tähtsus inimeste igapäevaelus, sest see tugevdab inimestevahelisi kontakte ja aitab realiseerida vaba liikumist, mis on üks põhiõigusi Euroopas. Juba Thessaloniki tegevuskava raames on Euroopa Liit väljendanud poliitilist tahet kaotada kõikide Lääne-Balkani riikide kodanike suhtes lühiajalise viisa nõue. Kindel teadmine, et Euroopa Liit annab lähitulevikus lisaks Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Montenegro ja Serbia kodanikele viisavaba reisimise võimaluse ka Bosniale ja Hertsegoviinale ning Albaaniale, vähendab etniliste ja poliitilise ebastabiilsuse suurenemise riski, tugevdab poliitilist ja majanduslikku koostööd piirkonnas, suurendab rahva toetust Euroopa Liidule ja parandab Euroopa integratsiooni väljavaadet, ühtlasi avardab see inimeste silmapiiri ning pidurdab Euroopa-vastaseid ja ekstremistlikke jõude. Mind teeb murelikuks vaid üks asjaolu, et ainsana on Lääne-Balkani riikide kodanike viisanõude kaotamisel jätnud liikmesriigid (tulenevalt omavahelistest erimeelsusest) sellest protsessist kõrvale Kosovo. Me ei tohiks karistada Kosovo elanikke liikmesriikide erimeelsuste pärast, vaid Euroopa Komisjonil ja nõukogul tuleks astuda kiiremas korras üheskoos samme Kosovo kaasamiseks viisanõude kaotamise protsessi, mis ergutaks Kosovo riigi- ja valitsusasutusi ning poliitikuid tegema vajalikke struktuurireforme ja tugevdaks poliitilist ning majanduslikku koostööd Euroopa Liiduga.

15. Basel II ja kapitalinõuete direktiivi (CRD 4) läbivaatamine (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on Othmar Karasi majandus- ja rahaasjade komisjoni nimel esitatud raport Basel II ja kapitalinõuete direktiivi (CRD 4) läbivaatamise kohta [2010/2074(INI)] (A7-0251/2010).

  Othmar Karas, raportöör. − (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Tänu Basel III käsitlevale raportile on Euroopa Parlamendil olemas selge seisukoht Baseli komitee kaalutluste kohta. Me tahaksime juhtida tähelepanu lahendamata küsimustele ja probleemidele, millega Euroopa silmitsi seisab, ning esitame komisjonile nõuete kogumiku, mille alusel koostada direktiivi eelnõu. Kuigi − ja ma tahaksin siinkohal tänada kõiki variraportööre − see raport võeti komisjonis vastu häältega 38-0, tunnen raportöörina siiski vajadust esitada veel kuus muudatusettepanekut, millest kolm on mõeldud raporti ajakohastamiseks ja on seotud Baseli kohtumistel toimunud arenguga ning kolm on seotud finantsvõimenduse määra ja likviidsusnormidega.

Me arvame, et finantsvõimenduse automaatne hõlmamine I sambasse alates 2018. aastast ei tõota head ja selle asemel tuleks kõigepealt teostada hinnangud. Teiseks on Baselis mõned likviidsusnormidega seotud lahendamata küsimused, mis vajavad lahendamist, et me oleksime asjade kõrgusel.

Mind hämmastavad pisut üheksa Baseli komiteesse kuuluvat ELi liikmesriiki, kuna nad on võimaldanud lugeda protsess lõpetatuks vaatamata asjaolule, et meie arvates ei ole Ameerika Ühendriikide majandusstruktuuri ja Euroopa majandus- ja pangandusstruktuuri vahel ega ka klassikalise jaepanganduse ja investeerimispanganduse vahel võrdseid võimalusi. Lisaks puudub meil ikka veel likviidsuse määratlus.

Majanduskriis näitas loomulikult seda, et peame raamistikku muutma. Seega on õige see küsimus lahendada ning esitada vastavad ettepanekud. Kriis näitas aga selgelt ka seda, et see, mida kogesime, oli peaasjalikult likviidsus- ja mitte kapitalivahendite kriis, ehkki meil on kapitalivahendeid vaja − piisab, kui meenutada Lehman Brothersit, kus hoiti vaid 11% kapitali.

Meie vaatenurgast on lahendamata küsimusi viis. Esiteks see, et ei ole uuritud Euroopa Liidu kasvu ja tööhõive puhul nüüdseks kokkulepitud näitajate mõju. Ma palun komisjoni kiiresti valmistada ette ja koostada sellekohane uurimus. Teiseks ei ole me uurinud üksikasjalikult praegu arutluse all olevate kõigi määruste kumulatiivset toimet. Siinkohal võib peamiste näidetena teiste seas esitada Basel III, hoiuste kaitse, panga- ja tehingute maksu. Kolmandaks ei ole ELi ja Ameerika Ühendriikide vahel võrdseid võimalusi näiteks raamatupidamiseeskirjade seisukohalt ning ikka veel ei ole saavutatud kokkulepet rakendamise ajakava kohta. Neljandaks ei ole kapitali määratluses võrdseid võimalusi jae- ja investeerimispankade vahel. Viiendaks on sellised lahendamata küsimused nagu finantsvõimenduse määr, likviidsuse määratlus ja reitinguagentuuride roll Ameerika Ühendriikides vastu võetud otsuste valguses.

Need küsimused tuleb lahendada enne, kui komisjon esitab direktiivi eelnõu, ning neid ei tohiks lahendada G20, kes peaks neid selgitama enne nende lõplikku lahendamist Baseli komitees. Me jälgime sündmusi tähelepanelikult.

  Michel Barnier, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud Othmar Karas! Head kolleegid! Vaid mõned päevad pärast Baseli komitees kokkuleppele jõudmist on minu arvates väga tähtis, et parlament demonstreeriks pühendumust panganduse reformile ning näiteks selgelt, et Euroopa käitub ja peab käituma nii, nagu on kohane selle seisundile maailmas. Ma tahaksin tänada Othmar Karasit ning majandus- ja rahaasjade komisjoni nende pühendumuse ja selle suurepärase raporti eest!

Othmar Karas, olete tõstatanud mitmeid ülimalt olulisi küsimusi, mida uuritakse väga hoolikalt, enne kui võtame järgmisel kevadel vastu meie ettepaneku kapitalinõuete direktiivi läbivaatamiseks.

Ma tahan kõigepealt öelda, Othmar Karas, et jagan teie seisukohta konkreetselt Euroopa jaoks oluliste probleemide kohta − Euroopa pangandus ei sarnane kõigis valdkondades maailma teiste piirkondade pangandusega − ja selle kohta, Othmar Karas, et on vaja teha sügavutiminev mõjuhinnang ning säilitada rahvusvahelisel tasandil võrdsed võimalused.

Me peame loomulikult rõhutama, et pankade suurem kapitaliseerimine on eeltingimus, mis on vajalik finantssektori stabiilsemaks ja tugevamaks muutmisele, kuid sellest ei piisa. Nagu teate, head kolleegid, sest teie tegelete selle küsimusega, on meil vaja ka rangemat järelevalvet, tõhusamat ettevõtete üldjuhtimist, järelevalvet spekulatiivse finantstegevuse üle ning kriisiohje ja pangakriiside lahendamise raamistikku. See on meie teekaart. Eriti tänu teile on selles suunas juba saavutatud olulist edu. Ma räägin järelevalvet käsitlevast kokkuleppest ja rohelisest raamatust finantsasutuste juhtimise kohta.

Komisjon teeb omalt poolt oma tööd ja teeb seda sellisel viisil, et järgmise kevade lõpuks esitame teile ja nõukogule kõik tekstid, mida meilt oodatakse G20 soovituste rakendamiseks. Just selles vaimus esitasin mõned päevad tagasi määruse eelnõu tuletisinstrumentide ja lühikeseks müügi kohta. Paari päeva pärast esitame uue dokumendi pangakriiside lahendamise ja kriisiohje vahendite kohta.

Tänase arutelu juurde tagasi tulles tahaksin siiski arutada kolme küsimust, mille puhul jagan Othmar Karasi muret. Esiteks kooperatiivpankade või vastastikuste ühingute välja antud kapitaliinstrumendid, mida määratletakse kui nn esimese taseme kapitali. Baselis saavutatud kokkulepe võimaldab meil arvestada nende noteerimata pankade, mis mängivad olulist rolli Euroopa äriettevõtete finantseerimises, konkreetset olukorda. Minu talitused töötavad koos liikmesriikide asjatundjatega, et määratleda tehniline kokkulepe, et nimetatud uusi põhimõtteid Euroopa õigusaktides nõuetekohaselt rakendada.

Teiseks, mis puudutab likviidsusnorme ja niinimetatud likviidsuspuhvri määratlust, on komisjon täiesti teadlik probleemist, mis on tõusetunud eriti Taani ja Austria puhul. Tõesti, komisjoni väljendatud väga tõsine mure on sellel taustal just see põhjus, miks selles küsimuses ei ole veel kokkulepet saavutatud. Meil on mõned kahtlused ja mu talitused jätkavad koostööd meie partneritega Baselis lahenduse leidmiseks, eriti mis puudutab tagatud võlakirjade tunnustamist.

Kolmas punkt on seotud finantsvõimenduse määraga. Me ei saa taganeda oma kohustusest, mille oleme endale praeguseks G20s võtnud. Me oleme siiski rahul Baselis saavutatud kokkuleppega, mille kohaselt on finantsvõimendus aruandlusperioodil II samba osa, mille eesmärk on − nagu Othmar Karas hetk tagasi ütles − kanda see üle I samba alla. Ülekandmine ei toimu automaatselt ning me lõimime selleteemalise läbivaatamisklausli meie CRD 4 käsitleva ettepaneku eelnõusse.

Tahaksin nüüd öelda paar sõna Baseli kokkuleppe rakendamisest Euroopa Liidus. Finantskriis on maailma raputanud. See on meile andnud mõned õppetunnid, millega peame arvestama. Ülemaailmsed usaldatavuseeskirjad ei sobinud reaalses elus valitsevate tingimustega. Lisaks olemasolevate eeskirjade tõhustamiseks juba elluviidud reformidele on meil nüüd keskpankade presidentide ja pangandusjärelevalve eest vastutavate isikute rühma hiljuti koostatud kokkulepe.

Minu arvates on selle kokkuleppe kujul tegu hea uudisega. See on tähtis samm eeskirjade ja ülemaailmse finantsstabiilsuse tõhustamisel ning uus Baseli kokkulepe aitab kehtestada pangandussektoris rahvusvaheliselt ühtsed eeskirjad, mis on ülioluline. Leping sillutab teed tasakaalustatud lahendusele: ettevõtjad saavad kasutada kohanemisperioodi, mis annab piisavalt aega uutele nõuetele vastamiseks ja võimaldab pangandussüsteemi järk-järgult tervendada, ilma et see kahjustaks − nii me usume − majanduskasvu.

Head kolleegid! Minu talitused, minu kolleegid, keda ma tahan tänada, on teinud Baselis tõsist tööd, et jõuda meie Euroopa-väliste partneritega kokkuleppele. Ma loodan, et G20 riigipead ja valitsusjuhid kiidavad uue Baseli kokkuleppe novembris eesseisval Söuli tippkohtumisel heaks. Me ei piirdu siiski ainult sellega.

Järgmise sammuna tuleb reformida pangandussüsteemi alust liidu tasandil. Me võtame alati rahvusvaheliste eeskirjade rakendamisel arvesse meie liidu konkreetset olukorda ja, head kolleegid, CRD 4 direktiiv ei ole siinkohal erandiks: ka selle puhul võtame arvesse Euroopa Liidu konkreetset olukorda. Lisaks teostame sellel taustal konkreetse makro- ja mikromajandusliku analüüsi, mis on osa Baseli kokkuleppest, ning loomulikult teavitatakse sellest teid, Othmar Karas, ja teie kolleege.

Meie eesmärk on võtta vastu ettepanek direktiivi kohta 2011. aasta esimeses kvartalis. See tähendab, et liikmesriigid peavad selle üle võtma enne 1. jaanuari 2013. See annab neile piisavalt aega, et uusi sätteid täitma hakata.

Sellegipoolest peame jääma realistlikuks: Baselis saavutatud kokkulepe on märkimisväärne edasiminek, kuid ma kordan, et teha on veel palju. Me teeme saabuvatel kuudel teie ja liikmesriikidega koostööd, et viia ellu kriisijärgse perioodi olulised reformid. Tahaksin ka selles punktis väga selgelt öelda: me oleme väga tähelepanelikud ja hoolikad, et tagada, et meie peamised partnerid maailmas − eelkõige ameeriklased, kuid mitte ainult nemad − teostavad selle olulise reformi korrektselt ja õigeaegselt. Tõstatan peagi selle küsimuse oma teoks saaval teisel visiidil Ameerika Ühendriikidesse kuu lõpus.

Viimaseks nõustun teiega, Othmar Karas, et on ülimalt tähtis, et Euroopa Parlament mängiks selles protsessis veelgi suuremat rolli. Selle pärast luban lõpetuseks hoida teid − teie komisjoni ja istungjärku − pidevalt kursis Baseli komitees edaspidi aset leidvate sündmustega.

  Jean-Paul Gauzès, fraktsiooni PPE nimel. − (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Tahaksin kõigepealt lühidalt kiita Othmar Karasi suurepärast tööd. Ma olen üks neist, kes pooldas komisjonile esitatavat omaalgatuslikku raporti, milles tehakse ettepanekud Baseli kokkuleppe ülevõtmise raamistiku kohta, ning mul on väga hea meel, et Othmar Karasi eri variraportööride toel tehtud töö on esile tõstnud põhipunktid, mida arutada.

Ma ei korda neid siin, lugupeetud volinik, ja loomulikult kiidan teie esitatud seisukohti ning otsusekindlust tagada selle regulatiivse raamistiku tõhusus ja teostatavus ning eelkõige see, et sellega ei moonutataks konkurentsi rahvusvahelisel tasandil.

Teisest teemast rääkides: paratamatult olen tähele pannud, et sageli on suur erinevus avalikult väljaöeldu ja selle praktikas elluviimise vahel. Olen ka tähele pannud, et Euroopa Liidu välistel riikidel − ja siin pean silmas eeskätt Ameerika Ühendriike − on ärritav komme anda hinnanguid selle kohta, kuidas meie tegutseme, samal ajal kui nad ise ei vii ellu süsteeme nii, nagu nad seda peaksid tegema.

Mis puudutab Baselit, on ülioluline, et Euroopa ettevõtjatesse suhtutakse kui võrdsetesse ning et neid ei karistataks rohkem kui USA ettevõtjaid. Ameerika Ühendriikides arvestavad neid direktiive või Baseli komiteed vaid mõned pangad ning hetkel ei tehta tegelikkuses midagi. Ma ei tahaks, et juunis USA rahanduse reguleerimiseks vastuvõetavaid sätteid − nende kohta tehtud avaldustes liialdatakse nende tegeliku mõjuga − kasutatakse õigusliku alusena, et jätta kohaldamata sätted, mis võidakse vastu võtta väljaspool Ameerika Ühendriike asuvates organites.

Lugupeetud volinik! Ma usaldan seda, mida tean teie täieliku otsusekindluse ja hoolikkuse kohta, et te tagate, et see ei vii konkurentsi moonutamiseni Prantsuse pankade, Euroopa pankade jaoks ja nende jaoks, kes üldiselt majandust rahastavad. Õige on juhtida pangad tagasi nende põhirolli juurde, milleks on majandusarengu rahastamine, kuid peame kandma hoolt, et neid ei karistata ebaproportsionaalselt.

  Udo Bullmann, fraktsiooni S&D nimel. − (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Lubage mul enne alustamist osutada vaid ühele asjaolule. Baseli komitee on rühm, mis koosneb enam-vähem intelligentsetest keskpankuritest ja järelevalvajatest, kuid kindlasti ei ole tegemist ilmeksimatu tarkade kogu ja ammugi mitte seadusega. Täiskogu on esindusorgan − volinik, te teate seda ja meie teame, et seda teate − ja see esindusorgan jälgib hoolikalt, mida talle esitatakse, ja kui vaja, siis seda, mida esitatakse ka siin.

Ilmselgelt tahame, et kapitalinõuete eeskirju karmistatakse. Kuidas võiksime seda mitte tahta arvestades majanduskriisi, milles me ikka veel oleme? 20−30% meie riikide majanduse rahvamajanduse kogutoodangust on panditud pankade päästmiseks. Inimesed ootavad meilt loomulikult austusväärset panganduseeskirjade kehtestamist, et me ei leiaks end taas kord sellisest kriisist nagu praegune. Ilmselgelt tahame, et panganduse kaitseabinõuded sisaldaksid tsüklilisusevastaseid komponente, nagu need, mis on juba aastaid Hispaanias oma väärtust tõestanud. Kuigi ka seal seisti nende rakendamisele vastu, tasuvad need nüüd end ära, sest neid rakendati piisavalt varakult ning need ei muutnud pangandussüsteemi halvemaks, vaid tegid selle tugevamaks.

On aga olulisi küsimusi ja ma olen siiralt tänulik raportöör Karasile, kelle omaalgatuslikus raportis olid need küsimused keskel kohal ja kelle raportit saame täielikult ja absoluutselt toetada. Esimene küsimus on tõesti see, et vajame mõjuhinnangut, konkreetselt kompleksset mõjuhinnangut, milles selgitatakse, missugune on mõju ühest küljest finantssektorile kõigis selle osades, kuid loomulikult eelkõige seda, missugune on mõju reaalmajandusele. Missugune on tegelikkuses mõju laenude finantseerimise tingimustele väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks tulevikus?

Teine küsimus, milles peame kindlust saama, on see, et erinevalt minevikust on vaja, et lepinguid rakendatakse ka teistel territooriumitel. Me peame seda teadma enne seaduste tegemist, sest vastasel korral tekib jälle ebasümmeetria, mille eest me ei saa vastutada.

Kolmas küsimus on see, et õigusliku vormi seisukohalt ei tohi esineda diskrimineerimist. Ei tohi karistada oma ettevõtete ühtsuse eest neid õiguslikke vorme Euroopa pangandussüsteemi mitmekesisuses, mis tõestasid ennast eelkõige finantskriisi ajal − see tähendab panku, mis hoolitsesid väikese ja keskmise suurusega ettevõtete sektori eest, ning pankasid, mis keskendusid eraklientidele ega tekitanud seega piiriüleseid riske. Hetkel esitatud ettepanekus ei ole see piisaval määral tagatud. Usume seega, et ettepanekuid on vaja nüüd täiendada, ning peame kaaluma, kuidas sellele küsimusele praktiline lahendus leida. Riikliku panganduse kujul on üldiselt tegemist väga suure väärtusega, tingimusel et seda juhitakse mõistlikult. Peame ka esitama küsimuse − ja ma pean siinkohal silmas hääleõiguseta osalusi −, kuidas see tulevikus tegelikult ellu viiakse, kui me usaldame eeskirju, nii nagu neid Baselis ette kujutatakse. See ei saa olla viimane sõna ega lõplik versioon, millega me nõustume.

Kapitaliinstrumente tuleb mõõta, et näha, millises ulatuses need tagavad järjepideva kvaliteedi ilma valereservatsioonideta, suudavad katta kahjud, on maksete seisukohalt tõhusad ja paindlikud ning mille kohta ka raportöör esitab raportis oma argumendid. See on meie jaoks mõistlik lähtepositsioon. Me tahame, et võimenduse mõjud oleksid piiratud ja võetakse arvesse erinevaid riskiprofiile. Uurime seega, lugupeetud volinik, teie ettepanekut ja loodame parimat koostööd parlamendiga.

  Sharon Bowles, fraktsiooni ALDE nimel. − Austatud juhataja! Kas tohin volinikule öelda, et kui hääletasime järelevalve üle, siis ütlesin ma, et meie õigusaktid on nagu Šveitsi juust: täis auke ja kohti, kuhu tavaeeskirjad ei ulatu.

Eelmisel nädalal kogunesid pankurid kogu EList Eurofile, et arutada Basel III üle. Kõigi huultelt kõlas sõna „riigisisene”: riigisisene paindlikkus, riigisisesed eeskirjad, riigisisesed erandid; väärastunud ajendite elajas oli pidurdamatu. Niipea kui lepitakse kokku ühtlustamise ja stabiilsuse raamistikus, hakkab pihta vingerdamine ja keelitamine, et sellesse auke teha, ning ausalt öeldes ei ole praeguse küsimusega olukord parem. Mul on sellest kõrini! Miks peab Euroopa olema Baseli piripill? See ei olnud see, mida me järelevalvestruktuuriga saavutada tahtsime. Seda ei tahetud saavutada Basel III abil. Faktid on selged. G20 oli selge. Pangad peavad suutma vastu seista sellistele kriisidele, nagu meil just oli, ning selleks on kapital ülimalt tähtis.

Ma ei ole pime reaalmajanduse probleemide ja pankade laenuandmisvajaduste suhtes ja nagu teisedki ootan makromajandusliku ja kumulatiivse mõju hinnanguid ning seda mitte ainult Baseli kohta, vaid kogu kriisijärgse finantsregulatsiooni kohta, mida teie, lugupeetud volinik, ja volinik Rehn mõlemad lubasite mulle, kui me teid volinikuks kandideerimise ajal ära kuulasime.

Pankadele ütlen, et me ei saa arvestada teie protestidega, kui teie koondnäitajad on varjutatud saladuslooriga ja tembeldate kõik salajaseks. Mis minusse puutub, siis Baseli ajakava pikendamine on piisav kõrvalekalle: aitab sellest!

Lugupeetud volinik! Nagu teisedki on öelnud, ei ole likviidsusküsimustele täielikku lahendust leitud, ning kardan, et riigivõla ja lühiajaliste instrumentide kasvava kontsentratsiooni taustal tekib veel rohkem väärastunud ajendeid. Peame selles suhtes väga ettevaatlikud olema; peame mõtlema, mitte kordama samu meetmeid igas usaldatavust käsitlevas määruses, kus nad ei pruugi olla asjakohased ning võivad hävitada investeeringud kapitaliväärtpaberitesse ja reaalmajandusse.

  Philippe Lamberts, fraktsiooni Verts/ALE nimel. − (FR) Austatud juhataja! Basel III pidi olema lähtepunkt ja mingil juhul ei pidanud see olema kõige kaugem punkt, kuhu Euroopa Liit on valmis minema. Ma ütlen nendele, kes väidavad, et kui me läheme Baselist kaugemale, siis võime ohtu seada meie pankade konkurentsivõime rahvusvahelisel tasemel, seda, et meie majanduse elujõulisus on ja peab olema meie peamine hool. Ja kui see tähendab rangemaid eeskirju, siis olgu nii. Ma tahaksin lisada ka seda, et me kuuleme nii palju võrdsetest võimalustest, kuid Ameerika Ühendriigid ei kõhkle üksi tegutsemast, kui nad saavad seda teha või kui see neile sobib. Ma ei taha seega, et Euroopa lihtsalt ootaks mingit konsensust, mis ei pruugi kunagi teoks saada.

Teiseks peab üleminekuperiood kindlasti olema tähtajaline ning ma võin teile öelda, et planeeritav kaheksa aastat on liiga pikk. Mis enamgi veel − ja see on midagi, millega ei ole arvestatud −, tuleb selle üleminekuperioodi ajal kasutusele võtta ranged tingimused dividendide ja boonuste maksmise kohta. Meie arust oleks kohatu ja vastuvõetamatu, kui samal ajal kui pangad väidavad, et uute eeskirjadega nõutavate kapitalireservide loomine on raske, jätkavad nende aktsionärid ja juhid käe sirutamist rahakassa järele.

Minu viimane sõna on vahetult pankadele. Pankadele, mis kaebavad, et nad ei suuda enam teenida samu kasumeid kui kuldaastate ajal, ütlen, et kõik ettevõtted, mis tegutsevad reaalmajanduses tööstuses või jaenduses, peavad leppima 2–5% suuruse kasumiga aastas − ja selles ei ole midagi häbiväärset. On aeg aru saada, et pidu on läbi.

  Vicky Ford, fraktsiooni ECR nimel. − Austatud juhataja! Ma tean väga hästi, et majanduskriis ei ole kaugeltki möödas ning et meil on majanduses vaja laiemalt laenamist. Eelmisel nädalal veendusin siiski, et pangad ootavad ikka, et maksumaksjad päästavad nad välja.

Me ei saa lasta maksumaksjatel pankasid päästa. Me vajame pankasid, mis on valmis võtma riske, kuid nemad vajavad kapitali ja likviidsust, et saada hakkama, kui riskid viltu lähevad. Tegemist on keerulise tööga ja tahaksin selle eest tänada Othmar Karasit, kuid see on ainult osa tööst, ning meil on vaja ka õigeid otsustusmehhanisme.

Kõigi fraktsioonide esitatud ettepanekute arvukus näitab, et Euroopa Parlamendi liikimed tahavad uurida üksikasju ja mõjusid. Peame kandma hoolt, et samamoodi käsitletakse tagatisi tuletisinstrumentide keelekasutuses. Kõigepealt: mõjuhinnang on olemas − see tehti Baseli tarbeks −, kuid see on mähitud sellisesse saladusloori, et me ei näe seda. Tehkem see avalikuks ja kasutagem seda!

Rahvusvahelise lepingu sõlmimisel peame hoolt kandma, et seda rakendatakse kogu maailmas − mitte ainult siin ja Wall Streetil, vaid kogu maailmas. Tekstis on mitmes kohas ruumi vingerdamiseks − lõige 24 vähemusosaluse ja edasilükkunud maksude kohta; lõige 40, milles kirjeldatakse võlaväärtpabereid; ning uus lõige 43A.

Jah, Baselis peaks uurima väikepankade võrgustikke, mis üksteist toetavad. Nad teevad seda. Mina tõlgendan aga inglise keelt nii, et võib-olla nähakse meid mõnes mõttes ennetavat nende järeldusi.

Lisaks on kokku lepitud, et liigutakse täieliku ja siduva finantsvõimenduse määra suunas. Ärgem sellega liiga kaugele liikugem! Nõustun, et kui meil on head kohalikud tavad, siis peaksime lubama nendega jätkata, kuid uurigem neid avalikult ning ärgem kehtestagem erandeid tagatrepi kaudu! Turg suhtub tagatreppi kui pigem halbade, mitte heade tavade edendamisse.

  Astrid Lulling (PPE). − (FR) Austatud juhataja! Tahaksin kõigepealt tänada meie raportöör Karasit suurepärase töö eest ja ma toetan täielikult tema lähenemisviisi sellele keerukale teemale! Arvan siiski, et on tähtis kasutada oma kahte minutit, et rõhutada küsimust, mida raportis küll mainiti, kuid mis väärib suuremat tähelepanu. Ma räägin võlaväärtpaberitest (sks Pfandbriefe) likviidsusnormide taustal.

Uutes Euroopa likviidsusnormides, mille uue määratlusega me tegeleme, tuleks rohkem tunnustada nende erilist majanduslikku, õiguslikku ja toimimisega seotud laadi. Võlaväärtpabereid kasutatakse pikaajaliseks finantseerimiseks ja investeerimiseks majandusse laiemalt. Baseli komitee praegusel ettepanekul nende võlakirjade kohta võib aga olla negatiivne ja ebaproportsionaalne mõju Euroopa majandusele võrreldes muude peamiste majandustsoonidega, nagu Ameerika Ühendriigid.

Mul on kindlasti hea meel selle üle, et 26. juulil 2010 Baseli komitees saavutatud kokkuleppes tunnistatakse võlaväärtpabereid kui äärmiselt likviidset vara likviidsusmäära arvutamise taustal. Ma kutsun siiski Baseli komiteed ja komisjonist Michel Barnieri üles seda finantsinstrumenti rohkem tunnustama, et edendada sobivate likviidsuspuhvervara piisavat mitmekesisust ja vältida turu moonutusi. Selle madala riskiga finantsinstrumendi jaoks tuleb kujundada keskkond, milles see saab jõudsalt kasvada.

  Anni Podimata (S&D). − (EL) Austatud juhataja! Me kõik teame, et tänane arutelu Baseli komitees jõutud kokkuleppe üle on veel üks praeguse kriisi dikteeritud samm; kriisi, milles on jõuliselt esile kerkinud finantssüsteemi regulatsiooni ja järelevalve puudujäägid ning nõrgad küljed; kriisi, mis on ümber pööranud seni valitsenud turgude dereguleerimise doktriini ja tõstnud esile vajaduse rangemate eeskirjade järele nii kapitali piisavuse kui ka finantsasutuste järelevalve puhul.

Sellel taustal on Baseli komitees jõutud kokkuleppele, mis sisaldab teatavaid aluspõhimõtteid ja muudatusi, mis tuleb teha kapitali piisavuse eeskirjades, et parandada pangandussüsteemi kaitseabinõusid. Mis puutub selle kokkuleppe rakendamisesse Euroopas, on Karasi raportis esile tõstetud mitmed tähtsad tahud, mida tuleb tõsiselt arvestada, nagu Euroopa turu omapära – 80% laenudest põhineb pangakrediidil –, Baseli protsessi demokratiseerimise vajadus, muu hulgas Euroopa Parlamendi aktiivsema osalemise kaudu, ning loomulikult ettepanek hõlmata kõik euroala riigivõlad kui kõrge kvaliteediga likviidsed varad sõltumata nende krediidireitingust, et vähendada reitinguagentuuride mõju.

Ma soovin siiski korrata, et uued kapitali piisavuse meetmed on minimaalne läbivaatamine ning neid tuleb pikema ajaperioodi jooksul veel üldiselt reformida. Nagu volinik ütles, on Euroopa uue Euroopa järelevalve süsteemi vastuvõtmisega astunud olulise sammu. Me oleme suunda muutmas ja edendame tõhusamat koordinatsiooni kui põhilist ennetusmeedet. Me ei tohi siiski piirduda ainult sellega. Me peame edasi liikuma ja võtma vastu järelevalve- ja regulatiivraamistiku asutuste jaoks, mis on siiani tegutsenud kontrollimatult, nagu krediidireitinguagentuurid ja alternatiivfondid.

Me peame teie hiljuti esitatud ettepanekute keskmes, lugupeetud volinik, vastu võtma eeskirjad, et reguleerida tehinguid, mis on väga ähmased ja sellistena avatud suurematele süsteemsetele riskidele, näiteks börsivälised tuletisinstrumendid ja katmata optsioonid. Lõpetuseks, lugupeetud volinik, kuna viitasite G20 Söuli tippkohtumisele, peame asuma finantstehingute kasutuselevõtuks tehtavate jõupingutuste etteotsa; loomulikult mitte selleks, et pankadele kätte maksta või neid karistada, vaid selleks, et piirata spekuleerimist ning saata otsustav sõnum ELi kodanikele, kes praegu maksavad kriisi tagajärgede eest, selle kohta, et me eeldame koorma õiglasemat jaotamist.

  Wolf Klinz (ALDE). − (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kui pankadel peab olema rohkem kapitali laenude ja finantsinstrumentide jaoks, siis suurendab see nende suutlikkust kanda kahjusid. Baseli komitee lähtub oma värskeimates ettepanekutest sellest stabiilsusel põhinevast arusaamast. Kahjuks ei ole Baseli komitee veel suutnud leida rahuldavat lahendust süsteemselt oluliste pankade probleemile. Mul on seetõttu hea meel Othmar Karasi üleskutse üle muuta likviidsusnormide nõuded sõltumatuks süsteemsest olulisusest. Teiste sõnadega tuleb kohaldada asjakohaselt karmimaid nõudeid pankade suhtes, mida nende suuruse või ülemaailmse finantssüsteemiga seotuse tõttu võib olla vajalik kriisiolukorras päästa, kasutades selleks maksumaksjate raha.

Peaksime finantsvõimenduse faktorile lähenema rohkem diferentseeritult. Me ei tohiks kaaluda selle püsivat lisamist esimesse sambasse enne, kui on empiiriliselt tõestatud, et see instrument ei vii varade enda kasuks kasutamiseni ega konkurentsi moonutamiseni, vaid aitab tegelikult võidelda laenude ülekuumenemisega.

Igal juhul tuleb neid ettepanekuid rakendada globaalsel tasandil. Me ei saa lasta USA ametiasutustel öelda otsustavat sõna Baseli ettepanekutes, et nad siis lihtsalt jätaksid need rakendamata. Järgmisel kuul Söulis toimuval G20 tippkohtumisel on näha, kas ja mil määral me selle eesmärgi saavutame.

  Sławomir Witold Nitras (PPE). − (PL) Austatud juhataja! Kõigepealt tahaksin öelda, et ma olen väga rahul, et Euroopa Parlament on selle küsimuse tõstatanud, eelkõige kuna raport sündis parlamendi algatusel. Tahaksin Othmar Karasit väga soojalt kiita!

Me oleme viimasel aastakümnel olnud tunnistajaks enneolematule arengule: mitmesugustele finantsuuendustele ja pakutavatele uutele instrumentidele. Sageli määravad just need instrumendid tegelikult tänapäeval turu olemuse. Minu arvates on sellises olukorras tõhusa järelevalve jaoks oluline omada tõeliselt usaldusväärset teavet turul toimuva kohta. Vahepeal on populaarseks saanud finantsinstrumendid muutunud nii keeruliseks, et see takistab järelevalvajaid oluliselt seotud riskide asjakohasel hindamisel.

Lisaks uutele instrumentidele peame teadma, et turg on muutumas ja väga kiiresti üleilmastumas ning et üleilmastunud kujuneva turu ja riigisiseste järelevalvajate vastasseisus on need instrumendid täiesti sobimatud ja järelevalve ei ole edukas. Ka finantsasutuste kasv põhjustab teatud mõttes seire puudumist seal, kus järelevalve toimub, takistades seega ka järelevalvet.

Ma tahan kõige sellega öelda, et tegelikult puudub sektoris täielik ülevaade nii geograafilises mõttes kui ka selles, mis puudutab tegutsemist sektoris endas. Sektoris tegutsevate osalejate suhetest ning tegevuse kujunevast olemusest arusaamine on minu arvates kriitilise tähtsusega finantssüsteemi kindluseks ülemaailmsel tasandil. Mulle tundub, et siiani ei ole seda olnud.

Kehtivad Baseli eeskirjad käsitlevad tegelikult kapitali ja mul on hea meel, et uute meetmetega rakendatakse likviidsusega seotud nõudeid ning ka tsüklilisusevastase poliitika mehhanisme. Sellest valdkonnas esitatud meetmed tuleks heaks kiita. Kapitalinäitajate kui ennetava diagnostilise meetme madala tõhususe taustal tuleks hinnata positiivselt süsteemi stabiilsust ja likviidsusmäärasid nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis, sest lõppude lõpuks tingisid just likviidsusprobleemid meetmed pankade päästmiseks, mille tunnistajateks me olime.

  Olle Ludvigsson (S&D). − (SV) Austatud juhataja! See et töö uute kapitali piisavuse eeskirjadega edeneb, on nii mõneski suhtes hea märk. Asjaolu, et Baseli III protsess on lähenemas edukale lõpule, on eeltingimus finantssektori stabiilsuse taastamiseks. Raport, mille üle kohe hääletame, on nii tasakaalustatud kui ka hästi sõnastatud, kuid ma tahaksin siiski tõsta esile kolm punkti, milles oleks raport võinud selgem olla.

Esiteks on iseenesest tähtis liiga lühikese rakendusperioodi kehtestamisega mitte avaldada pankadele ülemäära suurt survet, kuid samal ajal on vähemalt sama tähtis see, et rakendamine ei kulgeks liiga aeglaselt. Eesmärk peaks olema, et pangad oleksid piisavalt stabiilsed, et toime tulla järgmise majanduslangusega. Kui siht on seatud nii kaugele kui 2017.−2018. aastale, tekib oht, et paljud pangad ei saa sellega hakkama.

Teiseks peame tagama, et rakendamisel tehakse tihedat ja positiivset koostööd Ameerika Ühendriikide ja teiste osalejatega. Eesmärk peab selgelt olema, et kogu rahvusvaheline pangandussektor stabiliseeruks, mitte ainult osa sellest. Nõrgemalt reguleeritud või aeglasema rakendamistempoga alad võivad ohtu seada kogu globaalse süsteemi.

Kolmandaks: korrapärased stressitestid on suurepärane viis tagada pidev pangandussüsteemi stabiilsus. Seega on see midagi, mida peaksime kasutama tõhusa vahendina kapitalieeskirjade täiendamiseks. Suurendada saaks nende testide sagedust ja tõsta ka nõuete taset. Kriis on näidanud, et mõnikord võivad asjad toimuda väga kiiresti. Finantssektoris on seega tähtis, et arengut alati väga hoolikalt jälgitakse.

  Olle Schmidt (ALDE). − (SV) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Uute Baseli eeskirjadega kehtestatakse stabiilsuse ja jätkusuutliku kasvu eeltingimused. Kriis õpetas meile, et pankadel peab olema suurem ja parem kapital ning et eeskirjades tuleb edendada head pangandustava ja usaldusväärset riskivõtmist. Finantsvõimenduse määra eeskirjad tuleb sõnastada sellisel viisil, et madala riskiga kapitali väljalaenavad pankasid ei karistataks. On oht, et eeskirjad tabavad eriti rängalt Põhjamaades asuvaid pankasid, sest neil on ulatuslikud madala riskiga kodulaenuportfellid. See annab meile põhjust muretsemiseks.

Kõik direktiivid ja uued eeskirjad tuleb hästi läbi mõelda, kuid üldiselt on meil oht, et eeskirju on liiga palju, mis võib omakorda kahjustada kasvu. Ma olen nõus Sharon Bowlesiga, et komisjon peab esitama analüüsi kõigi nende uute panganduseeskirjade mõju kohta Euroopa kasvule. Alati ei ole eeskirjad ja uued seadused vastus. Ärgem leppigem heaga, kui me suudaksime saavutada parimat!

  Antonio Cancian (PPE). − (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Ma sooviksin tänada Othmar Karasit suurepärase töö eest! Ma usun, et oleme viimasel kahel aastal vaadanud jõuetult pealt seda ränka majandus- ja finantskrahhi, ehkki on neid, kes väidavad, et olukord oleks võinud olla hullemgi.

Nüüd on Euroopa Liit kõige raskemas punktis ja teie, lugupeetud volinik, teostate revolutsiooni, mille eesmärk on stabiilsus, et meil oleksid olemas vajaminevad tagatised. Viimasel istungjärgul raputasime heas mõttes majandusjõudusid, et kaitsta Euroopat ennast. Nagu te hiljuti ütlesite, on juba ette valmistatud ettepanekud tuletisinstrumentide ja lühikeseks müügi kohta ning komisjoni lõplikku redaktsiooni oodates arutame ka panga- ja finantstehingute maksude üle.

Lugupeetud volinik! Me peame kandma suuremat hoolt, et me ei läheks − nagu sageli juhtub − ühest äärmusest teise, nii et meil on eeskirjad ja reeglid, mis võivad takistada või aeglustada majandusarengut ja taastumist. Ma usun, et jäikus ja bürokraatia varitsevad meid kõikjal. On tõsi, et hetkel vajame stabiilsust, kuid veelgi enam on tõsi see, et me vajame kasvu, kasvu ja kasvu − nagu president Barroso on siin istungisaalis öelnud.

Basel III märgib protsessi algust, mis nõuab, et me kõik oleksime vastutustundlikud, kuid peame kaitsma ka konkurentsivõimet ja võrdseid tingimusi ning pöörama tähelepanu ühest küljest VKEdele ja teisest küljest hoiu- ja kooperatiivpankadele, mis on rohujuuretasandi lähedal.

  Seán Kelly (PPE). − Austatud juhataja! Ma arvan, et kõik nõustuvad, et peame tugevdama pangandussüsteemi vastupidavust. Tänu Othmar Karasile saime teada, et Baseli ettepanekute järgi ei ole meil võrdseid võimalusi ja kui võrdseid võimalusi ei ole, siis ei ole võimalik ka konkureerida. Tegelikult on oht lüüa omaväravaid.

Küsimus on tõstatatud, kuid peab olema täpne selles, et USA ja Euroopa on täiesti erinevad. USA majandust rahastatakse põhiliselt kapitaliturgude kaudu. Euroopa tugineb põhiliselt pangandussektori laenuvõimele ning Iirimaal teame seda kõige paremini. Meie pangad lihtsalt ei suuda anda laenu VKEdele ning muus mõttes elujõulised VKEd põrkuvad iga päev vastu seina lihtsalt seetõttu, et neil on hädasti krediiti vaja. Ja nagu Vicky ütles, päästavad maksumaksjad pankureid ning rahastavad koondamispakette ja pensionifonde ning soikunud seadusandjate lahkumishüvitistega ülekuldamist jms.

Nõnda siis on vaja teha palju tööd, et asjad tasakaalu saada, mis on minu arvates siinkohal kõige alus. Voliniku vastus julgustas mind ja ta tõesti ütles, et teeb meiega koostööd, et tasakaal paika saada ning saavutada võrdsed võimalused. Siis hakkame väravaid lööma ja mitte omaväravatega punkte ette andma.

  Michel Barnier, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja, tänan teid! Ja ma tänan kõiki teid teie ettepanekute, teie julgustuse, teie soovituste ja teie palvete eest, mille mina ning mu meeskond hoolikalt üles täheldasime.

Jean-Paul Gauzès mainis esimesena õige tasakaalu paika saamist, mida kordasid Olle Schmidt, Wolf Klinz, Olle Ludvigsson ja äsja Seán Kelly. Jah, meie eesmärk on saada paika õige tasakaal; tegelikult tuleb tasakaal paika saada kolmes konkreetses valdkonnas, millele pööran väga suurt tähelepanu.

Paika on vaja saada arukas tasakaal Baseli meetmetes endis ja viisis, kuidas need meie õigusaktidesse üle võetakse. Ma kasutan võimalikult hästi ära üleminekuperioodi ja manööverdusruumi, mida Baseli kokkulepe meile võimaldab, ning lisaks annate omaenda panuse.

Teine valdkond, kus tuleb saavutada tasakaal, on tasakaal Baseli meetmete ja kõigi teiste meetmete vahel, mida me võtame G20 kriisi ennetamise ja ohje tegevuskava taustal, mille juurde tulen hetke pärast tagasi.

Kolmas valdkond, mida mainis äsja Seán Kelly, on seotud Ameerika Ühendriikidega. Seán Kelly, ma saan aru, et Euroopa pangandussektor on võrreldes Ameerika Ühendriikidega märksa enam seotud majanduse rahastamisega, ning võtame seda erinevust arvesse. See on Atlandi-ülene tasakaal. Me peame selle saavutama − siinkohal pöördun konkreetselt Philippe Lambertsi poole − ilma USA järel ootamata. Naasen Ameerika Ühendriikidesse, et kohtuda Tim Geithneri ja teiste järelevalvajatega. Ma ei lähe sinna, et aega viita, vaid selleks, et kanda hoolt, et me kõik liigume ühes suunas Basel II, Basel II ja ½, Basel III, Basel IV − andestust, Basel III ja CRD 4 − ja ühe muu väga tundliku teemaga, millest võib saada ameeriklaste ja eurooplaste lahkarvamuste alus, nimelt raamatupidamisstandardid. Me ei ole suhetes Ameerika Ühendriikidega naiivsed, kuid me ei taha ka ette anda hinnangut nende kavatsustele.

Ma võin seega kinnitada Jean-Paul Gauzèsile ja kõigile austatud parlamendiliikmetele, et oleme selle kolmeosalise tasakaalu suhtes väga hoolikad. Antonio Cancian mainis täiesti õigustatud rahanduslikku ebastabiilsust, mis on tõepoolest kasvu kõige suurem vaenlane. Seepärast on meil vaja luua tingimused, et edendada suuremat rahanduslikku stabiilsust ja Hiinaga käimasoleva arutelu valguses lisaksin siia ka raha stabiilsuse.

Ma jälgisin tähelepanelikult Udo Bullmanni märkuseid, milles ta nõudis põhjalike mikro- ja makromajanduslike uuringute tegemist. Me kasutame tulemuslikult ära üleminekuperioodi, mis ei ole määramatu, ning teil on õigus, Udo Bullmann, kui te väidate, et Euroopa seaduseid tehakse siin ja nõukogus, mitte mujal, mitte Baselis. Siin on Euroopa seadusandja ja just seetõttu teeme juba enne arutelu ja ettepanekute staadiumit ettepaneku CRD 4 kohta, mis on õigusakti ettepanek, mille heakskiitmist me teilt soovime.

Sharon Bowles, teil on täielik õigus meile küsimusi esitada ja selles, et ütlete, et tegemist ei saa olla tavapärase küsimusega. Ma kuulen aeg-ajalt teatud lühikese mäluga pankureid meile väitmas, et majanduskriis on läbi ja et võime naasta tavapärase äri juurde. Me ei saa endale lubada lühikest mälu ja see ei saa olema tavapärane äri. Me suhtume reformidesse täie tõsidusega.

Ma lisaksin, austatud juhataja, et kapitaliseerimise parandamine, millest me räägime Baseli ja CRD 4 puhul, ei ole ainus vahend ega ka ainus lahendus. Kriisiohjes on võimalikud paljud muud lahendused, mida mainisin oma esimeses sõnavõtus: loomulikult kõik, mida teeme, et reguleerida riskifonde, millega loodetavasti saame valmis järgneva paari päeva jooksul; seejärel meie meetmed erakapitali investeerimisfondide, tuletisinstrumentide ja lühikeseks müügiks kohta. On ka muid vahendeid, mis on samuti tähtsad. Mõni hetk tagasi rääkis Olle Ludvigsson stressitestidest. Neid tuleb teostada korrapäraselt, nii et hetkel on see meie lähenemisviis.

Philippe Lamberts, mainin möödaminnes veel ühte olulist küsimust, mille te tõstatasite: pangad, mis ei rakenda miinimumkapitali nõudeid, kuid maksavad dividende. Seda probleemi on selgelt käsitletud ühe nõndanimetatud puhvri abil, praegusel juhul kapitali säilitamise puhvri abil, milles sätestatakse, et pank ei või maksta dividendi, kui ei ole täitnud miinimumkapitali nõudeid. See on üks sätetest, mille loomulikult lisame oma õigusakti ettepanekusse.

Vicky Ford, peame tõepoolest maksumaksjaid kaitsma. Ma olen kindel, et ootate valvsalt ettepanekuid, mille me mõne päeva pärast esitame kriisiohje ja -ennetuse ning igas liikmesriigis pangakriiside lahendamise fondide loomise kohta, mis loodetavasti tagavad, et pankade eest maksavad pangad ja mitte maksumaksjad.

Astrid Lulling esitas väga konkreetse küsimuse. Jah, pöörasin oma kolleegidega Baseli kõnelustel sellele küsimusele väga suurt tähelepanu ning saavutasime kokkuleppe, et Pfandbriefe ehk võlaväärtpaberid, mille kohta te küsisite, võivad moodustada 40% likviidsuspuhvrist. Minu arust on see hea tulemus ning pooldame täielikult likviidsete varade mitmekesistamist.

Wolf Klinz tõstatas küsimuse ebaõnnestumiseks liiga suurtest finantsasutustest. Veel kord: kui see küsimus Ameerika Ühendriikides tõstatati, siis vastasin, et võrdlus ei ole võimalik, sest USA ja Euroopa pangandussüsteemid ei ole ühesugused ei nende majanduspanuse ega struktuuri mõttes. See on siiski küsimus, Wolf Klinz, mida ei ole rahvusvahelisel tasandil G20s ja finantsstabiilsuse nõukogus veel lahendatud. Me jälgime olukorda hoolikalt, et tagada, et ei pöördutaks ega oleks võimalik pöörduda maksumaksja poole.

Sławomir Nitras, meil on keerukate finantsinstrumentide suhtes vaja tõhusamat järelevalvet. Sel põhjusel saab suures osas tänu parlamendile olema uuel Euroopa asutusel (ESMA) peamine roll, et uurida võimalust keelata teatud nn mürgised tooted, ning te näete, et tulevikus anname ESMA-le suurema rolli.

Viimaseks tahaksin Anni Podimatale teada anda, et reitinguagentuuride puhul on jällegi kavas kolmas meetmete voor. Sellest, mida me koos teiega siiani oleme teinud, ei piisa, ning praegu töötan meetmete kolmanda vooruga, et reguleerida reitinguagentuure ja mitmekesistada reitinguagentuuride turgu, mis leebelt öeldes on koondunud liiga vähestesse kätesse. Me küsitlesime eelmisel reedel toimunud ECOFINi kohtumisel ministreid ning teie komisjoni esinaine Sharon Bowles oli kohal. Ma kavatsen ette valmistada konsultatsiooni, mille eesmärk on seda määrust tõhustada.

Olle Schmidt tõstatas küsimuse kumulatiivsest mõjust. Vastasin sellele aga kolmeosalisest tasakaalust rääkides, mis on midagi, mida me väga hoolikalt jälgime.

  Othmar Karas, raportöör. − (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Arutelu oli arusaadav, selge, pädev ja vastutustundlik. Me jätsime endast väga hea ühtekuuluva ja otsusekindla mulje. Lugupeetud volinik! Tahaksin tänada kõiki osalejaid, sealhulgas teid! Me ei sea protsessi kahtluse alla, kuid see ei ole veel lõppenud. Me tõstatasime ka ühe valusa teema. See hell küsimus on eelkõige Euroopa ja Ameerika Ühendriikide pangandus- ning majandusstruktuuride erinevus. Peame siinkohal midagi selgelt välja ütlema ja selleks on see, et ehkki õigusloome protsess ei ole veel alanud, ei kahjusta ega piira Baseli protsess meie vabadust poliitiliste otsuste langetamisel laveerida. Mis oleks saanud, kui me ei oleks täiesti iseseisvalt omaalgatuslikku raportit esitanud? Täna ei oleks arutelu toimunud. Peame seega tooma demokraatia ja parlamentarismi Baseli protsessi, G20 protsessi, uutesse loodavatesse globaalsetesse asutustesse ja samal ajal peame olema protsessi kaasatud, et meile ei esitataks alati fait accompli tulemusi.

Basel III ja hoiuste kaitse tuleb ühendada, sest need on omavahel seotud. Meil on vaja siduda meie otsuste langetamine globaalse rakendamisega, eriti Ameerika Ühendriikides. Meil on enne direktiivi eelnõu vaja likviidsuse määratlust. Vahepeal on meil Ameerika Ühendriikide Dodd-Franki aktiga veel üks probleem tekkinud. Kuna ameeriklastel tekib likviidsusnormide rakendamisega probleeme, üritavad nad taas kord võtta kasutusele paralleelselt välisreitingutega lisakriteeriumeid. Meie tarkussõna käitumisreeglina peab olema, et hinnangu aluseks peavad olema kas välisreitingud või sellised alternatiivsed kriteeriumid nagu hinnastabiilsus. Kindlasti ei tohi olla aga nii, et Euroopa suhtes kehtivad mõlemad, aga Ameerika Ühendriikide suhtes vaid üks.

Me peame olema valvsad ja kandma koos hoolt, lugupeetud volinik, et liikmesriikide rahandus- ja majandusministrid edastaksid oma parlamentidele selle, millest komisjon nüüd oma mõju-uuringus teada andis. Liikmesriikide parlamentides teatakse võrreldes täiskoguga vähem seda, mida meie siin teame ja missugused on mõjud ja põhjused liikmesriikides. Peame asuma ka siinkohal pealetungile. Kaasakem liikmesriikide parlamendid sellesse suhtlusesse!

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult. − (IT) Ma usun, et hiljutine majandus- ja finantskriis ehk suurim majanduslangus pärast suurt depressiooni on tõstnud esile vajaduse vaadata igakülgselt üle kehtiv Basel II reguleeriv raamistik. Tahaksin teile siin parlamendis meelde tuletada, et Basel II kokkuleppes määratletakse krediidile juurdepääsetavuse kriteeriumid, sundides pankasid hindama objektiivselt ettevõtte krediidiseisundit, võtma pankroti korral arvesse võimaliku maksejõuetusega seotud riske, tagatisi ja kahju. Kuigi nende kriteeriumide eesmärk on parandada ettevõtjate konkurentsivõimet ning tõhustada finantssüsteemi, karistatakse nendega liigselt väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis on liidu majanduse tõukejõuks. Konkreetselt rääkides: kuna Euroopa ettevõtjad ei ole rahaliselt kindlas olukorras, siis tähendab kokkuleppe kohaldamine sageli vähem võimalusi krediiti ja kõrgemaid intressimäärasid saada. Kuigi ma leian, et Baseli komitee jõupingutused ajakohastada üldist reguleerivat raamistikku on julgust süstivad, teevad mulle väga suurt muret puudujäägid, mis ilmnesid läbirääkimiste protsessis. Seepärast olen nõus, et parlament peaks olema läbirääkimistesse rohkem kaasatud eesmärgiga teha muudatused, mis on vajalikud tagamaks, et Euroopa tööstus ja Euroopa majandus ei oleks ebasoodsamas olukorras.

  Giovanni Collino (PPE), kirjalikult. − (IT) Euroopa uus stabiilsuse pakt hõlmab kindlasti pangandussüsteemi, mis kujutab endast selle protsessi, milles kasutatakse Euroopa majanduse südametukseteks olevaid omavahendeid, teist poolt. Teiste sõnadega: liikmesriikide võlgu, mis aja jooksul kuhjuvad rahvusliku rikkuse tootmisel ja selle kodanikele jagamisel, rahastavad ja juhivad pangad, mis peaksid suutma panna sellised võlad kasumit tootma.

Ehkki on küll tõsi, et liikmesriigid vajavad veel palju aega, et kohanduda finantsseaduste standardimisega ning saavutada oma maksusüsteemides vajalik ühtlustamine, kehtestada normaalsed likviidsusmäärad ning nõuda usaldusväärset leevendamise mõju, et tagada hoiused ja oma pikaajalised trendid, siis peame tagama, et suudame leida õige vastuse kriisile ka lühikeses perspektiivis.

Omavahendid, millele Euroopa Liidul on aina suurenev juurdepääs, tagavad, et ELi ressursside juhtimise eesmärk on aina vähem süsteemsete riskide toetamine ja aina enam stiimulite loomine, millest võidavad liikmesriigid, mida ei kaitsta kiivalt vaid riigisiseste piiride sees, vaid mida ka lõimitakse, et kasutada maksimaalselt ära vastavad võrreldavaid eeliseid.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. − (PT) Kapitalituru jätkusuutlikkuse, krediidile juurdepääsu, konkurentsivõime ning majandus- ja finantsstabiilsuse jaoks on ülimalt tähtis tugevate ja stabiilsete finantsasutuste olemasolu. Mul on seetõttu hea meel raporti vastuvõtmise üle, eriti selle tõttu, et see sisaldab olulisi meetmeid, mida esitasin riigisiseste finantsasutuste olukorra lahendamisel. Eriti viitan järgmisele: vajadus, et Baseli komitee ja komisjon selgitaksid vastastikuse osaluse lepingute käsitlust; kvaliteetsete likviidsete varade kriteeriumide määratlemise tähtsus, võttes arvesse Euroopa Keskpanga rahapoliitika toimingute nõuetele vastavate kõlblike varade (repo-vahendite) praegust määratlust; kõigi euroala riiklike varade lisamine kvaliteetse likviidse varana, sõltumata konkreetsetest reitingutest, vähendades nii reitinguagentuuride tegevuse ebaproportsionaalset mõju määratlust.

  Jiří Havel (S&D), kirjalikult. − (CS) Esitatud raport on koostatud suhteliselt täpses sõnastuses. Selles analüüsitakse selgelt uut ettepanekut võtta vastu pangamäärus, mis on läbivaatamisel (Basel II), ja analüüsitakse üksikasjalikult selle põhipunkte, mida hetkel arutatakse praktilisel ja akadeemilisel tasandil. Konkreetselt hõlmab raport meetmete kasutuselevõtu, mis peaksid aitama kaasa pangandussektori suuremale finantsstabiilsusele ning vähendama uue kriisi tõenäosust, keskendudes järgmisele viiele valdkonnale: kapitali kvaliteet (pangakapitali kvaliteet on kahtlemata vajalik), karmimad likviidsusnormid (kriisi ajal osutus likviidsusrisk märkimisväärselt suuremaks), tsüklilisusevastased meetmed (heal ajal pangakapitali suurendamine peaks piirama üleliigset laenuandmist ning sellele järgnevaid hinnamulle, näiteks Hispaanias); finantsvõimenduse kasutuselevõtt (see uus näitaja peaks aitama kaasa pankade suuremale stabiilsusele, kuid see ei tohiks hõlmata ainult panga bilansis sisalduvad finantskirjeid, vaid ka bilansiväliseid kirjeid, nagu tuletisinstrumendid ja panga tingimuslikud kohustused) ning viimasena, kuid mitte vähemtähtsama: keskse vastaspoole loomine börsiväliste tehingute sooritamiseks, eriti tuletisinstrumentide suurema läbipaistvuse huvides. Ma usun eespool öeldu põhjal, et esitatud raport sisaldab üksikasjalikku analüüsi ja ka asjakohaseid soovitusi ettepandud pangamääruse valdkonnas, ning soovitan seega esitatud teksti heaks kiita.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. − (RO) Ma usun, et Euroopa majanduse taastumiseks on hädavajalikud dünaamilised selgelt määratletud finantsturud, mis on suutelised rahastama väga suuri investeeringuid. Ma toetan kindlalt G20 kohtumisel võetud kohustust suurendada kapitalimahtu ja töötada välja likviidsuse juhtimise normid. Kvaliteetsed likviidsusnormid on kriisile vastamise põhielement.

Ma arvan ka, et kriisiolukorras loob lühikeses ja pikas perspektiivis suurema finantsstabiilsuse see, kui Euroopa Liidus olemasolevatel sobivatel varadel on suurem paindlikkus, mida on võimalik saavutada turvaliste finantsallikate ja nende konkreetsete tunnuste kindlakstegemise teel.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. − (PL) Viimaste aastate finants- ja majanduskriis on hajutanud pettekujutelma, et pangad teavad oma riske kõige paremini ning suudavad ise kindlaks määrata oma turvalisusnõuded. Pangandussektori põhilised patud ja otsesed majanduslanguse katalüsaatorid maailmas olid mõnede pankade juhtkonda kuuluvate inimeste sügav võhiklikkus, müügiplaanide ületähtsustamine ja riskitegurite eiramine, millega kaasnes finantsjärelevalvesüsteemi passiivsus.

Basel II ei ole osutunud eriti tõhusaks kriisiennetusmehhanismiks. Sellises olukorras on oluline luua võimalikult kiiresti uus normide kogumik − Basel III −, mis enam ei sisalda optimistlikku eeldust, et pangad suudavad end ise reguleerida.

Kapitalinõuete suurendamine aitab likviidsuse suurendamisega kindlasti kaasa pangasektori turvalisuse kasvule. Selliste meetmetega kaasneb siiski risk, et kulud peavad kandma pankade kliendid − krediidi ja muude finantsteenuste kallinemise teel −, mis tuleb kahjuks majandusele. Seetõttu on vaja tagada sobilikud kaitseraamistikud, millega ennetatakse sellist soovimatut mõju või vähemalt viiakse see miinimumini. Me peame teisest küljest siiski olema teadlikud, et finantsturvalisusega kaasnevad kulud. Küsimus on selles, kui palju oleme selle eest valmis maksma.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. − (DE) Kriis on selgesti näidanud, et maksevõime seisukohalt on pankade kapital olnud ebapiisav. Olemasolev regulatiivne raamistik on seega vaja põhjalikult läbi vaadata, mistõttu on Baseli komitee jõupingutused – eriti ühtsed selged ja läbipaistvad eeskirjad – raamistiku täiendamiseks üldiselt kiiduväärt. Siiski on mõned puudujäägid ja oma praegusel kujul paneks raamistik Euroopa majanduse konkurentsivõime ebasoodsamasse olukorda. Euroopa ettevõtjad tuginevad pangakrediidile. 80% investeeringutest ja laenudest põhineb Euroopas pangakrediidil. Sel puhul on eriti tähtis tagada VKEde rahastamine. Erinevusi tuleb arvesse võtta ja teatud ärimudeleid ei tohi karistada. Vastasel juhul tekib oht kahjustada Euroopa majandust.

16. Komisjoni määratud trahvid konkurentsieeskirjade rikkumise juhtudel (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni avaldus komisjoni määratud trahvide kohta konkurentsieeskirjade rikkumise juhtudel.

  Michel Barnier, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja! Nagu alati on suur rõõm siin koos teiega päeval ja öösel olla ning ma räägin oma kolleegi ja sõbra Joaquin Almunia nimel, kes on hetkel Hiina ja Euroopa Liidu vahelisel äriõhtusöögil. Täiskogu palus komisjonil sõnastada oma poliitika konkurentsivastases võitluses trahvide määramise kohta. Seega on mul hea meel esitada tema nimel see ettekanne.

Nagu teate, on komisjon kohustatud võitlema konkurentsivastaste tavade vastu ja karistama nende eest, kui nendega kahjustatakse siseturul ettevõtjaid ja tarbijaid.

Meie käsutuses olev peamine vahend on meile antud volitused määrata trahve ettevõtjatele, kes on osalised sellistes kartellides, mis kasutavad piiravaid kaubandustavasid või kuritarvitavad oma dominantset positsiooni. Need trahvid kehtestatakse kooskõlas meie suunistega trahvide määramise meetodi kohta. Praegu kehtiv versioon võeti vastu vaid neli aastat tagasi.

Me võimaldame ka trahvi vähendamise võimalust ettevõtjatele, kes on valmis meie uurimistes osalema, näiteks juhul, kui nad juhivad meie tähelepanu kartelli olemasolule, ja ka ettevõtjatele, kes on nõus komisjoniga kokkulepet sõlmima. Nii hoitakse kokku kõigi osapoolte aega ja vahendeid. Igal juhul ei saa äriühingut sundida maksma üle 10% selle aastakäibest, mis on määratavate trahvide ülempiir.

Austatud parlamendiliikmed, trahvid on seega meie peamine vahend. Välistada ei saa siiski tulevikus individuaalsete sanktsioonide, eriti haldussanktsioonide kasutuselevõttu. Mitmed liikmesriigid lubavad tegelikult selliseid sanktsioone. Me tahame hoolikalt uurida sellise arengu õiguslikke ja poliitilisi tagajärgi.

Kas on vajadus formaalse õigusliku raamistiku järele? Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 23 sätestatakse komisjoni määratavate trahvide õiguslik alus, kuid mitte suunised trahvide määramise meetodi kohta. Artiklis 23 kehtestatakse aluspõhimõtted, sealhulgas äsja mainitud käibe ülempiir, samal ajal kui suunistes antakse üksikasjad nende kohaldamise kohta.

Paljudes Euroopa õigussüsteemides on üsna levinud tava kehtestada seadustes lai valik võimalikke sanktsioone ning ka haldussuunised lõpliku trahvi määramise meetodi kohta. See kehtib konkurentsieeskirjade rakendamise puhul Saksamaa, Ühendkuningriigi ja Madalmaade kohta. Me ei näe sellises olukorras põhjust teha ettepanek võtta konkurentsijuhtumite korral vastu uus õigusakt Euroopa Liidu määratavate trahvide kohta.

Teine küsimus on, et kas enne määratavate trahvide taseme uurimist on vaja läbi vaadata eeskirjad. Tahaksin teile anda aimu, kui palju lähevad kartellid Euroopa majandusele maksma. Meie hinnangute kohaselt tekitasid 2005.−2008. aastal lõpetatud 18. kartelli peaaegu kaheksa miljardi euro ulatuses kahju. Uurimustest nähtub, et kartellide abil tõusevad hinnad 10−30%. See on ahvatlev väljavaade, millele oleks raske vastu seista, kui me ei teeks oma tööd ega rakendaks jõuliselt konkurentsiseadusi.

Meie trahvid on kehtestatud tasemel, millega karistatakse õiglaselt minevikus toimunud seadusevastase tegevuse eest. Need on kõrged, kuid nendes kajastub tekitatud kahju ja kartelli liikmete ebaseaduslik tulu. Meie trahvid peavad tulevikus ka heidutama tõhusalt ettevõtjaid mitte kasutama konkurentsivastaseid tavasid. Seepärast − ma kordan − ei näe me põhjust muuta 2006. aasta suuniseid trahvide kohta.

Kolmas ja viimane küsimus on, kas kriisi ajal tuleks trahve vähendada. Võite olla kindlad, et uurime väga hoolikalt nende ettevõtjate olukorda, kes mõnedel juhtudel väidavad, et neil ei ole võimalik maksta, ning oleme mitmete puhul trahvi märkimisväärselt vähendanud. Näiteks hiljutistes otsustes vannitoa sanitaarseadmete või suure tõmbetugevusega terase kohta vähendasime trahvi 25−75%.

Austatud parlamendiliikmed, meie huvides ei ole ettevõtjaid turult tõrjuda. Tegelikult on asi vastupidi. Konkurentsieeskirju kohaldatakse sageli nii, et uutel ettevõtjatel oleks võimalik turule tungida ning ajada siis oma tavapärast äri võrdsete võimalustega.

  Klaus-Heiner Lehne, fraktsiooni PPE nimel. − (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Kõigepealt tahaksin komisjoni esindajat tänada paindlikkuse eest, mida ta just üles näitas! Volinik Barnier viitas asjaolule, et teatud tööstusharudes, ehitustööstuses on sektoris olulist ja äkilist majanduslangust arvestades trahvide määramisel ja makse edasilükkamise valiku − hinnaalanduseks ei saa seda nimetada − võimaldamisel toimunud aktiivne tegevus. Ma usun, et komisjon reageeris mõistlikult, kui arvestada erilist majandusolukorda, milles paljud ettevõtjad on end leidnud. Vaatamata sellisele kiiduväärt komisjoni paindlikkusele on siiski ilmselt olemas vajadus esitada põhjapanev küsimus, kas vaadeldav trahvide määramise süsteem vastab ikka mingil viisil õigusriigi põhimõttele.

Kas julgen öelda, et selles võib kahelda? Põhjus on selles, et niivõrd ulatusliku trahvide määramise raamistiku kehtestamine ilma konkreetsete kriteeriumide kehtestamiseta õigusaktis − nõukogu määrus (EÜ) nr 1/2003 − endas annab selgelt komisjonile nii vabad käed, et võiks peaaegu kahtlustada, et määruse taga olevad otsused ei põhine tingimata õigusloomel, vaid hoopis suurel osal teataval juhuslikkusel. Kahjuks on Euroopa Liidu Üldkohus selle tava ja trahvi määramise meetodiga kaasa läinud ega ole seda kritiseerinud.

Ma kujutan siiski ette − ja me tõepoolest seisame silmitsi muutunud olukorraga, sest peagi ühineme Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning Lissaboni lepinguga on põhiõiguste harta muutunud meile siduvaks −, et pretsedendiõigus võib selles valguses muutuda. Seetõttu arvan, et tuleks seda tõesti arvesse võtta, ning mul on hea meel, et komisjon mõtleb selles valdkonnas nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 sätete muutmisele kriteeriumide ja muude sanktsioonide puhul, muutes sätted konkreetsemaks ja kehtestades karmimad kriteeriumid, sealhulgas ka määratavate trahvimeetmete kohta. Isiklikult arvan, et see on vajalik selleks, et reageerida puudujääkidele õigusriigi põhimõtte järgimisel, mida paljud asjatundjad Euroopas näevad.

  Antolín Sánchez Presedo, fraktsiooni S&D nimel. − (ES) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Trahvide teema on väga tähtis. Küsimus on konkurentsivastasele tegevusele vastamises ja see vastus peab olema tõhus ja kindel. Nõrk ebapiisav vastus ajendab ja ergutab rikkuma. Seepärast peavad trahvid heidutama eeskirjade rikkujaid, kuid toimima ka üldise hirmutusvahendina kõigi osaliste jaoks. Peab olema selge, et ebaseaduslik konkurents ei anna selle kasutajatele mingeid eeliseid ega hüvesid.

On tõsi, et komisjonil on trahvide kohaldamisel laialdased volitused. Volitused ei tähenda aga meelevaldset tegutsemist, sest on olemas eeskirjad, piirid ja kriteeriumid, on olemas tagatistega menetlus ning alati on olemas kohtulik kontroll.

Asutamisleping, määrus (EÜ) nr 1/2003, 2006. aasta suunised ja komisjoni teatis leebema kohtlemise programmi kohta − samuti 2006. aastast − moodustavad raamistiku, mis toimib päris hästi.

Süsteemi võiks siiski parandada. Teatavate küsimustele lahenduse leidmise poolt räägivad kogemused süsteemi rakendamisest, asjatundjate soovitused ning institutsioonide ja mõnede osalejate põhjendatud mured. Suurendada võiks läbipaistvust ja ettearvatust ning arutada võiks ka selle mõju üle väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning ettevõtjate jätkusuutlikkusele. Kaaluda võiks summade ja maksete paindlikkust ning nende sidumist leebema kohtlemise programmidega ja isegi seda, kuidas ületada erinevused eri liikmesriikide süsteemides.

Süsteem oleks lõplik, kui sellele lisada veel muid asjakohaseid võimalusi: näiteks individuaalse vastutuse rõhutamine, muude heastamisvahendite kaalumine − mitte vaid konkurentsivastase tegutsemise lõpetamiseks, vaid ka selle kordumise ennetamiseks − ning eraisikute hagide algatamine nii üksikisikute kui ka rühmade vastu kahjutasu maksmiseks.

Kõigile neile küsimustele tuleb lahendusi otsida jõuliselt, süstemaatiliselt ja positiivselt, ilma et seataks kahtluse alla viisi, kuidas konkurentsipoliitika toimib.

  Sophia in 't Veld, fraktsiooni ALDE nimel. − Austatud juhataja! Ma nõustun paljuski eelnevate sõnavõtjate öelduga. Mul on hea meel voliniku avalduse üle, sest kui seda hoolikalt kuulata, siis on komisjon tegelikult avatud parlamendi taotluse suhtes töötada välja parem abivahendite komplekt konkurentsivastase poliitika jaoks, mis lisati eelmise aasta konkurentsipoliitikat käsitlevasse raportisse.

Siiani on keskendutud põhiliselt trahvidele ja nende suurusele, kuid peame olema ettevaatlikud, et sellest ei saaks ideoloogiline arutelu. Jutt käib abivahendite komplektist, mille abil heidutada konkurentsivastaseid tavasid. Te osutasite õigustatult sellele, et meie majanduse ja ka meie tarbijate kahjud on märkimisväärsed. Ma arvan, et trahvid peavad olema mõistlikud, kuid kui ettevõtjad kaebavad trahvide üle, siis ei peaks nad kartellides osalema. See on parim tagatis, et nad ei peaks maksma liiga suuri trahve.

Eelmisel aastal palusime komisjonil esitada ettepanekud paremate vahendite kohta. Me palusime teil esitada ettepanekud, mis hõlmaksid selliseid küsimusi nagu ettevõtjate individuaalne vastutus (mida mainisite), läbipaistvus ja vastutus, lühemad menetlused, õigus kaitsele ja nõuetekohasele menetlusele ning leebema kohtlemise taotlemise tõhusa kasutamise tagamise mehhanismid, kuid ka ettevõtjate tegevuse vastavuse programmid ja Euroopa normide väljatöötamine. Ma tahaksin teada, kas komisjon kavatseb sellised ettepanekud esitada. Me saame aru, et see on väga keeruline, sest räägime liikmesriikide ja ELi pädevustest. Arvan aga, et meil on ühine eesmärk panna turg korralikult toimima.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). − (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Ma mäletan, kuidas mõned aastad tagasi küsisin toonaselt konkurentsivolinikult, kas ta teab, kas on hinnatud, kui tõhusad on määratud trahvid tarbijate jaoks, ning sel teemal osutas toonane volinik meie komisjoni koosoleku alguses sellele, et on trahvidena suutnud tagasi kraapida miljoneid eurosid. Nii et vastus oli, et seda ei olnud kaalutud. Tundub, et sellest ajast saadik olete teostanud uuringuid selle kohta, kui suurt kahju on tegelikult tekitatud.

Tahan siiski juhtida teie tähelepanu kahele küsimusele. Esiteks see, et hinnad kehtestatakse rühma käibe alusel. Konkurentsieeskirju rikkunud − ja ma ei kiida seda heaks − ettevõtja võib aga rühmas olla üsna väike ettevõtja. See häirib mind eelkõige seetõttu, et tegemist on eri juriidiliste isikutega.

Lugupeetud volinik, teiseks − ja seda ütlesite teie ja mitte teie kolleeg − räägite sageli ennetamise vajadusest, väites, et ennetamine on parem kui survevahendid ja et igal juhul on see tõhusam. Nii et minu küsimus on, kas need tohutud trahvid, mis jõuavad alati ajalehe, mille kaudu need teatavaks tehti, esilehekülje uudistesse, mängivad tõepoolest ennetamises mingit rolli. Ja ma mõtlen, et kas poleks ennetamise huvides tõhusam keskenduda rohkem kontrollide arvule, mitte trahvide tasemele.

Nagu hiljutised juhtumid Prantsusmaal on näidanud, on ilmselt võimalik langetada otsuseid summade kohta, mille maksmiseks kulub 4–5000 aastat. Ma arvan, et me ei peaks nende arvude juurde kindlaks jääma. Me peame vaatama, missugused on konkreetsed tagajärjed ettevõtjale ebakindlas majandusolukorras.

Konkurentsieeskirjade kreeni ajamine ei ole õige. Trahvide kohaldamine on õige, kuid trahvid peavad olema tõepoolest proportsionaalsed, mispärast tahtsime teada, kas komisjon muudab või ei muuda oma eeskirju. Mulle tundub, et ütlesite, et te ei tee seda, mis on häbiväärne.

  Peter Skinner (S&D). − Austatud juhataja! Ma ei tea ettevõtjaid, kellel kuluks trahvide maksmiseks 400 aastat, kuid see tundub tõesti üsna karm. Ma saan siiski aru, lugupeetud volinik, et te ei tarvitse olla täna olukorras, kus saate uisapäisa poliitikat teha. Seetõttu esitan volinik Almuniale mõned küsimused, mis puudutavad teemat, millest täna õhtul räägime.

Ma tahaksin lühidalt teha kaks märkust. Esiteks palun komisjonil esitada mõjuhinnangud 2006. aasta suuniste kohta. Saan aru, et volinik Almunia töötajad on juba osutanud selle võimalikkusele. Ma ootan nendega kohtumist. Võib-olla on mul vaja lihtsalt end kurssi viia, kuid tahan olla kindel, et asi on selles.

Teiseks kuulsime täna, et keskmes on trahvid ja et trahve määratakse äriühingutele, mis rikuvad konkurentsitingimusi. Olemas võib olla trahvide hierarhia, kuid see ei tundu neid heidutavat. Nad teevad seda ikka.

Võib-olla peame olema leidlikud. Hindade fikseerimise korral võivad ahelas tagapool asetsevaid ettevõtjaid üsna sageli mõjutada tagajärjed, mis tabavad hindu fikseerinud ettevõtjaid, ning ilma ahelas tagapool asetsevate ettevõtjate süüta võivad neile need trahvid kaela langeda.

Mis oleks, kui komisjon hetkeks mõtleks sotsiaalsetele mõjudele? Mis oleks, kui komisjon mõtleks teistsuguse käsitusviisi kasutuselevõtmisele? Ühendkuningriigis lubatakse näiteks vastavate eeskirjadega trahvide määramise asemel vallandada juhatuse liikmed, millega tegelikult tegeletakse süüdlastega, võimaldades töötajatel ja äriühingutel ellu jääda − arvatavasti on see arukas mõtteviis ja võiksime seda kasutada eeskujuna või siis lihtsalt seda katsetada.

Näiteid on veelgi, nagu me siin üle kogu saali kuulsime, ja neid on ka teiste riikide kohta, kus me kindlasti saaksime samamoodi toimida. Kui me tegutseme arukalt, saame teha ära palju, et tagada, et kartelli mõtteviisi kasutavate juhatuse liikmete halb tava ei mõjutaks võrdselt selle ettevõtja töötajaid.

  Catherine Stihler (S&D). − Austatud juhataja! Ma teen lühidalt. Mul on hea meel selle üle, mida mu kolleegid täna õhtul on öelnud. Meile antud volitused määrata trahve konkurentsijuhtumite rikkumise juhtumitel on tõeline jõud, millega purustada kartelle, ennetada konkurentsivastaseid tavasid ning seada tarbijad esikohale.

Mul on kolm küsimust, mida tahan esitada komisjonile, see tähendab Jean-Paul Gauzèsile ja teistele. Esiteks, mida me saaksime ennetamiseks paremini teha? Teiseks, kas me uurime − sellest rääkis Peter Skinner − parimaid tavasid eri liikmesriikides? Peter Skinneri ettepanek juhatuse süülise käitumise ja selle kohta, mida saaksime teha juhatuse liikmetega, on ülimalt tähtis. Kolmandaks, kas oleks võimalik saada ajakava võimalike ettepanekute kohta?

  Seán Kelly (PPE). − Austatud juhataja! Artiklid 81, 101 ja 102 käsitlevad kõiki neid küsimusi kartelle, hindade fikseerimist, röövelikke hindasid puudutavates sätetes. Kindlasti on tegemist millegagi, mis peaks meile muret tegema, kuid sageli on raske tõestada, et need tegelikult olemas on. Näiteks on mul siin järgmine pealkiri: „Vastuolu konkurentsiga: 2009. aastal sõidukite hinnad peaaegu ei langenud”, kusjuures remondi ja hoolduse hinnad on kriisist hoolimata tõusuteel, kuigi palgad on vähenenud ja meil on pigem deflatsioon kui inflatsioon. Kas see on kartell?

Minu kodumaal kukub automaatselt kariloomade hind, kui vihma hakkab sadama. Ma arvan, et on vaja uurida suuniseid nii selleks, et kindlaks teha pikaajalised suundumused kui ka teie kohaldatavad karistused. Minu arvates tegi Peter Skinner täna väga huvitava ettepaneku panna juhatuse liikmed maksma. Ma lisaksin, et meil peaksid olema ka trahvid: rakendage mõlemat. Kindlasti seisab ees suur töö, kuid me liigume õiges suunas.

  Michel Barnier, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja! Ma olen nüüd ära kuulanud kõik vastuväited ja palved ning annan need hoolikalt edasi oma kolleegile Joaquin Almuniale, kes ütles teile minu vahendusel, et ta ei näe praegu põhjust teha ettepanek täiesti uue trahve käsitleva akti kohta, kuna minu mainitud määrus (EÜ) nr 1/2003 võib meile lähitulevikus väga kasulikuks osutuda.

Mis puutub suunistesse, siis komisjon jälgib nende kohaldamist pidevalt ning on avatud kõigile ettepanekutele nende parandamiseks ning selles mõttes on suur kasu mõnedest teie mõtteavaldustest.

Lugupeetud Klaus-Heiner Lehne, Jean-Paul Gauzès, Peter Skinner! Meil ei ole midagi selle vastu, et lubada määruste kohaldamise kontrollimisel teatavat paindlikkust, kui see jääb pretsedendiõiguse suuniste piiridesse, et saaksime võtta arvesse majandusolukorda, mis on endiselt keeruline. Ma kordan siiski, et hetkel ei näe Joaquin Almunia vajadust 2006. aasta suuniste läbivaatamiseks. Ta on rahul suuniste toimimisega. Suunised on praeguses kriisis osutunud piisavalt paindlikeks, mis on meil võimaldanud arvesse võtta mõnede äriühingute rasket finantsolukorda, mida mõned teist ka mainisid.

Komisjonile on trahvide määramise meetodit käsitlevad suunised siduvad. See tähendab seda, et suunistega antakse ettevõtjatele õiguskindlus, kuna komisjon ei saa nendest ilma kaaluka põhjuseta kõrvale kalduda. Kui komisjon suunistest kõrvale kaldub, riskib ta sellega, et kohus vastavad otsused tühistab.

Lugupeetud Sophie in ’t Veld! Mis puutub trahvile lisanduvatesse eri sanktsioonidesse, siis peaksime hindama, millises ulatuses tuleks need vajaduse korral lõimida kehtivasse õiguslikku raamistikku. Kuigi liikmesriikides kehtivad alternatiivsed sanktsioonid, tundub, et neid kasutatakse vähestel juhtumitel ning trahvid on ikkagi peamine karistamise vorm.

Arutelus tuleks juhinduda kahest põhimõttest. Esiteks ei tohiks individuaalsete sanktsioonidega kahtluse alla seada kehtivat rikkumiste kontrollimise süsteemi, eriti leebema kohtlemise programmi. Teiseks ei vähenda asjaolu, et äriühingu juhatuse liikmeid või töötajaid on individuaalselt karistatud, mis on seeläbi võimalik, kuidagi äriühingu vastutust konkurentsieeskirjade rikkumise eest.

Viimaseks usub komisjon, et trahvide praegune tase ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse ühtlane kohaldamine on hea heidutusvahend konkurentsivastase tegutsemise vastu siseturul.

Üks märkus, Klaus-Heiner Lehne! Meil on konkurentsieeskirjade nõuetekohase rakendamise tagamiseks olemas haldussüsteem. Pealegi on sellel süsteemil palju eeliseid. Meil on ka seda süsteemi toetav Euroopa Kohtu pretsedendiõigus.

Antolín Sánchez Presedo mainis läbipaistvust ja see ei üllata mind, arvestades teisi arutelusid, mida koos temaga järelevalve üle oleme pidanud. Läbipaistvust on võimalik suurendada. Nagu mainisin, on meil paindlikud suunised ja konkreetselt tänavu oleme kasutusele võtnud parimad tavad.

Viimaseks tõstatasid Sophie in ’t Veld ja Catherine Stihler küsimuse parematest programmidest ja parematest vahenditest. Me võime selle küsimuse tõstatada täitmise programmide kaudu. Need on väga teretulnud! Ma tean väga hästi, et meie seisukohast suhtuvad ettevõtjad täitmise programmidesse tõsiselt, mis võib kaasa aidata ennetusele, mis tegelikult, Jean-Paul Gauzès, on ikkagi odavam kui hüvitamine ja karistamine.

Lõpetuseks: Peter Skinner ja Séan Kelly rääkisid äriühingutest, mis mõnikord karistuste tagajärjel kannatavad, ja sotsiaalsetest probleemidest, mida see võib põhjustada. Me jälgime pingsa huviga arengut liikmesriikides, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes. Sel põhjusel tahame teha ettepaneku, millele osutasime oma valges raamatus, et me tegeleme konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamisega, et kontrollida, kui tõhusad need meetmed on ja et hinnata nende mõju. Seepärast käivitab komisjon peagi selleteemalise avaliku konsultatsiooni.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. − (RO) Euroopa Komisjon määrab kartellidele ja oma turuseisundit kuritarvitavatele äriühingutele aina sagedamini ja aina suuremaid trahve. 2009. aastal ületas komisjoni määratud trahvide summa kahe miljardi euro piiri. Ma tunnustan Euroopa täitevvõimu kiiret reaktsiooni. Samal ajal peame esitama endale küsimuse, kas kehtiv sanktsioonide süsteem on piisavalt terviklik. Komisjon mängib süüdistaja ja kohtuniku topeltrolli. Lisaks tabavad määratud trahvide negatiivsed tagajärjed ka äriühingute töötajaid, keda karistatakse töökohast ilmajätmisega. See tähendab, et inimestest, kes ei ole seadust rikkunud, saavad kaasnevad ohvrid. Ma usun seega, et konkurentsieeskirjade rikkumiste juhtumite tarbeks tuleb koostada paremate meetmete kogumik eesmärgiga edendada läbipaistvamat menetlust sõltumatu kohtu nimetamise kaudu ning võtta kasutusele võimalus karistada individuaalsel alusel juhatuse liikmeid, kes on vastutavad äriühingu ebaseadusliku tegutsemise eest.

17. Üheminutilised sõnavõtud poliitiliselt olulistel teemadel

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on üheminutilised sõnavõtud poliitiliselt olulistel teemadel.

  Artur Zasada (PPE). − (PL) Austatud juhataja! Tahaksin osutada probleemidele, mis tekivad Euroopa lennujaamades väikeste lastega emadel ja eakatel inimestel. Määruse (EÜ) nr 1107/2006 kohaselt peab lennujaam neid kahte rühma abistama. Kahjuks ei peeta enamasti määruse sätetest kinni. Isegi tänavu Euroopa Komisjoni tellimusel suure kära saatel valminud reklaamis ei mainita sõnagagi emasid või isasid, kes reisivad üksinda koos väikeste lastega.

Probleemile on lihtne lahendus − tuleb võtta tõhusaid meetmeid, et teavitada kodanikke nende õigustest. Kõigepealt tuleks muuta määruse pealkirja, lisades teabe, mis näitab, et see käsitleb ühtlasi emasid ja isasid, kes reisivad üksinda koos oma väikeste lastega. Teiseks tuleb teha ettepanek selle reisijate rühma piltkujutise kohta, mis oleks kohustuslik kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide lennujaamades.

  Teresa Jiménez-Becerril Barrio (PPE). − (ES) Austatud juhataja! Inimõiguste komisjoni liikmena, Hispaania ja Euroopa kodanikuna ning terrorismi ohvrina, kuna terroristlik organisatsioon ETA mõrvas Sevillas minu venna ja tema naise, võtan täna siin sõna, et mõista hukka tõsiasi, et Venezuela valitsus ja selle president on lubanud oma pinnal välja õpetada ETA terroriste – ja seda Hugo Chávezi valitsuse heaks töötava väidetava terroristi Arturo Cubillasi korraldusel vaatamata asjaolule, et tema arreteerimiseks on antud välja rahvusvaheline order. Tegemist on kõigi Euroopa kodanike põhiõiguse, õiguse turvalisusele tõsise rikkumisega.

Ma nõuan Hispaania valitsuselt meetmeid vastuseks kogu Hispaania rahva sellisele tõsisele alandamisele. Peaminister Zapatero ei saa enam vaikida, kui Venezuela suursaadik nimetab piinajateks meie tsiviilkaardiväelasi, kes on ja jäävad ETA-vastases võitluses vapruse võrdkujudeks. Ta ei saa ka kõrvale vaadata, kuna ETA ja Colombia revolutsiooniliste relvajõudude vaheline koostöö Venezuela pinnal on tõusuteel, mille on juba hukka mõistnud kohtunik Eloy Velasco. Peaminister ei saa suruda kätt sellisel juhil nagu Chávez, kes on Venezuelast tegemas terroristide varjupaika.

Sellise riigi nagu Hispaania, kus terrorism on põhjustanud nii palju valu, peaminister ei tohi jätkuvalt probleemi eirata ning peaks andma olukorrale väärilise vastuse, mida teeks iga tavakodanik, kui tal see võimalik oleks.

  Catherine Stihler (S&D). − Austatud juhataja! Küsimus, mille täna tõstata tahtsin, on see, et 18. septembril avaldas Euroopa kopsufond tubakavastase töö eest austust 36-le täiskogu liikmele, teiste seas minule.

Tänavu on tegelikult Euroopa kopsuaasta ja kolleegidel, kes on huvitatud meie tööst tubakatööstuse vastu ja tubakatoodete tarbimise piiramise poolt, on veel võimalik alla kirjutada meie petitsioonile.

Hetkel on 27 liikmesriigist ainult kümnes kehtestatud avalikus kohas ulatuslik suitsetamise keeld, et muuta need kohad suitsuvabaks. Ma olen uhke, et Šotimaa oli üks esimestest riikidest, mis keelustas suitsetamise avalikes kohtades. Viimastest andmetest nähtub, et haiglates on tänu avalikus kohas suitsetamise keelamisele astmat põdevate laste arv langenud 18%. Ma sooviksin, et sama juhtuks kogu Euroopa Liidus.

Sooviksin, et täiskogu tunnustaks 36 kolleegi, keda Euroopa kopsufond 18. septembril autasustas.

  Nessa Childers (S&D). − Austatud juhataja! Ma tahaksin tunnustada eelarvekomisjoni, mis eelmisel nädalal hääletas Euroopa Liidu volinike palkade ja toetuste külmutamise poolt seni, kuni nende eetikakoodeksit ei muudeta. See hääletus näitab, et parlament ei luba korduda endise siseturu voliniku Charlie McCreevy juhtumil, kelle värsket juhtimist komisjon uurib võimaliku huvide konflikti tõttu.

Komisjoni juhtfiguurid on esitanud 201 taotlust, et saada luba töökoha vastuvõtmiseks pärast nende ametiaega komisjonis. Kõigest üks lükati tagasi. Koodeks tuleb läbi vaadata ja see ei tohi olla vaid suuniste kogumik, mida saab vabalt tõlgendada.

  Sergej Kozlík (ALDE). − (SK) Praegune Slovakkia valitsus on esitanud mitu eelnõud, millega õõnestatakse kohtutele ja kohtunikele põhiseadusega tagatud sõltumatust.

Parlamendile kavatsetakse esitada põhiseaduse muutmise eelnõu, millega tahetakse piirata kohtunike puutumatust, ilma et eelnevalt oleks küsitud kommentaare ja arutatud küsimust spetsialistidega. Slovakkia kurssi demokraatia ja õigusriigi moonutamise suunas tõendab ka asjaolu, et ülemkohtu eesistujat ja justiitsnõukogu presidenti on kahel korral takistatud riiginõukogus sõna võtmast aruteludel kohtusüsteemi käsitlevate seaduste üle, sealhulgas justiitsnõukogu käsitleva seaduse üle. Justiitsnõukogu seaduse muutmise eesmärk on muuta nõukogu koosseisu enne selle ametliku ametiaja lõppemist. Kohtunike seaduse muudatusega suurendatakse kohtunike valimise ja nende karjääri edendamisega tegelevates valimiskomisjonides poliitiliste kandidaatide arvu ühelt kolmele. See on ainult osa loost, mis näitab selgelt, et Slovakkia praegune täitevjõud ja valitsus üritavad sekkuda kohtute volitustesse.

  Csaba Sógor (PPE). − (HU) Täna, 6. oktoober on Ungari ajaloos tähtis päev. Enam kui 150 aastat tagasi haarasid Ungari revolutsionäärid relvad Euroopa kahe võimsaima armee vastu, tehes seda tollal kogu Euroopas esilekerkivate vabaduse, võrdsuse ja vendluse põhiväärtuste nimel. Tänasel kuupäeval hukati lüüasaanud vabadusvõitluse 13 kindralit Aradi linnas, mis praegu paikneb Rumeenias. Ungarlaste vabaduseiha ilmnes sama võimsalt aga ka kommunismi, 20. sajandi rõhuva režiimi vastu, mida näitasid ilmekalt 1956. aasta sündmused. Aradis 1848. aastal hukatud 13 märtrist olid vaid neli ungarlased, mis tõestab, et üldised väärtused ei tunne rahvuserinevusi. Meie, ungarlaste jaoks sümboliseerib see igavest igatsust Ungari rahva vabaduse ja ühtsuse järele, kuid ka rahvastevahelist leppimist ning solidaarsust.

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE). − (ES) Austatud juhataja! Tahaksin kasutada võimalust ja mõista hukka alandav ja demokraatiavastane viis, kuidas Hugo Chávezi valitsus kohtleb neid, kes kaitsevad vabadust ja inimõigusi.

Minu kolleegi Carlos Iturgaizi kinnipidamisele Caracase lennujaamas ei saa vaadata läbi sõrmede. See ei ole esimene kord, kui see režiim on rünnanud Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni liikmeid. Meie missioon täiskogu liikmetena ei piirdu ainult ELiga. See hõlmab ühtlasi selliste Euroopa Liidu alusväärtuste nagu vabadus, demokraatia ja inimõiguste austamine edendamist.

On ilmne, et need, kes sunnivad oma kodanikele peale totalitaarseid ideid, ei suhtu sellesse ülesandesse hästi.

27. septembril toimunud parlamendivalimiste tulemus jätab ruumi lootusele, kuigi peaksime kõik muretsema reaktsiooni pärast Venezuela opositsiooni edusammudele.

Mida saab oodata valitsuselt, mis annab varjupaika terroristidele, kes on pärit Okeri terrorirakukesest, täideviivast organist, mille ridadesse kuulub Venezuela riikliku maainstituudi turvaülemana väidetav ETA mõrtsukas, või valitsusest, mis eirab õigusemõistmise eest pagenud terroristide väljasaatmistaotlusi.

Ilmselgelt ei saa me midagi oodata.

Austatud juhataja! Nii põlastusväärne suhtumine väärib tugevat reaktsiooni ja võimalikult kindlat parlamendi tagasilükkamist.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). − (HU) Kaheks jagatud Saksamaa oli kahepooluselise maailma absurdsuse ja ebainimlikkuse kõige käegakatsutavam sümbol. Ilma Saksamaa taasühinemiseta ei oleks toimunud ka Euroopa taasühinemist ning 2004. ja 2007. aasta laienemisi. Mitte keegi ei mõistnud paremini Saksamaa kunstlikku ja absurdset jagamist kui Ungari rahvas. Euroopa taasühinemine algas Saksa rahva taasühinemisega. Berliini müüri langemine tõi kaasa ka müüri langemise külma sõja poolitatud Euroopas. Ungarlasena olen ma eriti uhke selle üle, et toona võtsid minu riigi juhid julge ja kartmatu otsuse lubada kümnetel tuhandetel Ungarisse põgenenud Saksa Demokraatliku Vabariigi kodanikel minna läbi raudse eesriide Austriasse. Nad tühistasid Ungari ja SDV lepingu, millega lõid välja esimese kivi Berliini müürist. Toonane Ungari välisminister Gyula Horn ja peaminister Miklós Németh astusid ajaloolise sammu, mis ei oleks olnud võimalik ilma Mihhail Gorbatšovi reformipingutusteta.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE). − Austatud juhataja! Saabusin just äsja Islandilt, kus osalesin ELi-Islandi parlamentaarse ühiskomisjoni esimesel kohtumisel. Kahepäevase visiidi ajal pidas meie delegatsioon Islandi valitsuse ja Islandi Parlamendiga väga informatiivseid mõttevahetusi, mis olid seotud nende liitumisavaldusega.

Delegatsiooni kohtumisel Islandi kalandusministriga kasutasin juhust, et tõstatada küsimus makrelli püügiloa olulise suurendamise kohta. Me kõik vastutame selle püügipiirkonna, tegelikult kõigi püügipiirkondade säilimise eest, kuid osutasin konkreetselt sellele. Mul on hea meel, et Island alustab 12. oktoobril rannikuriikidega läbirääkimisi, ja ma loodan, et jõutakse rahuldavale lahendusele.

Finantskriisi tagajärjed on Islandil ikka veel väga ilmsed. Seepärast peab arutelu Icesave’i üle jääma Islandi, Ühendkuningriigi ja Madalmaade kahepoolseks küsimuseks. On elutähtis, et osapooled jätkavad läbirääkimisi eesmärgiga saavutada rahuldav tulemus.

  Georgios Koumoutsakos (PPE). − (EL) Austatud juhataja! Mul on eriti hea meel volinik Barnier’ tänase kohaloleku üle, sest ma tean, et minu tõstatav küsimus pakub talle erilist huvi. Loodusõnnetuste kulusid ei ole inimelude ja majanduse infrastruktuuride seisukohalt võimalik kokku arvutada. Selle käsitlemine on ühine katsumus ja selleks on vaja ühiseid meetmeid. Euroopa Liit peab seega olema kindlasti suuteline selliste hädaolukordade puhul tõhusalt reageerima. Selleks peab Euroopa paremini ära kasutama oma potentsiaali ja ärgitama Euroopa kodanikud tegudele.

Euroopa pikaajaline vabatahtliku töö traditsioon ja solidaarsuse põhimõte on tugev alus, millelt see saavutada. Seega on saabunud aeg asutada Euroopa vabatahtlikud abikorpused, mis on sätestatud Lissaboni lepingu artikli 214 lõikes 5. Tuletan teile meelde, et 2011 on Euroopa vabatahtlike aasta. Euroopa vabatahtlike abikorpuste abil tugevdatakse Euroopa rolli ja kuvandit ning need aitavad võita Euroopa ning kogu maailma kodanike südant ja meelt.

Euroopa Parlamendi ülesanne on võtta kiiresti meetmeid Euroopa vabatahtlike abikorpuste loomiseks.

  Zbigniew Ziobro (ECR). − (PL) Austatud juhataja! 2013. aastal hakkavad Euroopa Liidus kehtima konkreetsed CO2 heitkoguste piirid. Euroopa Liidu hiljutine kava viia piir varem planeerituga võrreldes madalamale tasemele, nimelt tasemele 0,688 tonni CO2 valmistoote tonni kohta, võib viia paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Poolas tsemenditootjate jaoks katastroofilise olukorrani.

Nagu meedias on avaldatud, näiteks päevalehes Gazeta Prawna, tõuseb tsemendi hind arvutuste kohaselt vähemalt 30%, mis ühest küljest on hoobiks maja või korterit ehitavale jaekliendile, kuid aeglustab ka majanduse arengut igal pool, kus tsement on tootmises kasutatav põhiressurss. Olukord on eriti ohtlik uutele ELi liikmesriikidele, sest neil on käia pikk tee, et jõuda järele näiteks sellistele rikastele riikidele nagu Prantsusmaa või Saksamaa, kes ehitasid suurema osa oma infrastruktuurist, nagu maanteed, välja kaua aega tagasi, kui selles valdkonnas veel piiranguid ei kehtinud. Olukorral on negatiivne mõju ka seepärast, et osa tootmisest kolitakse üle meie idapiiri ning CO2 tootmine jätkub, mistõttu jääb kaotajaks meie majandus.

  Georgios Toussas (GUE/NGL). − (EL) Austatud juhataja! Eile, 5. oktoobril Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee heakskiidetud demokraatiavastases resolutsioonis võrdsustatakse töölisklassi ja rohujuure võitlus ekstremismiga ning tehakse ekstremismi vastu võitlemise sildi all ettepanek piirata ja tühistada demokraatlikud põhiõigused, nagu sõnavabadus, kogunemis- ja ühinemisõigus, ning isegi keelata parteide tegevus.

Selles põlastusväärses resolutsioonis mainitakse spetsiaalselt Kreekat ja hiljuti vastusena Euroopa Liidu ning meie riigi valitsuse ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste jõhkrale rohujuurevastasele poliitikale tekkinud ulatuslikku töölisklassi ja rohujuuretasandi võitlust. Reaktsioonilised otsused ja seadused ei peata klassivõitlust! Tegemist on ajaloolise hoovaga, süsteemi vältimatu produktiga, mille on sünnitanud barbaarsus ja inimese ekspluateerimine inimese poolt. Töölisklassi võitluse, töölisklassi ja rohujuuretasandi liikumise taastamise ning selle antava vastulöögiga saadetakse need otsused sinna, kus on nende koht: ajaloo prügikasti.

Kreeka Kommunistlik Partei kutsub töölis- ja rohujuureklassi üles mõistma selle reaktsioonilise resolutsiooni praktikas hukka, lisades tempot oma võitlusele Euroopa Liidu ja kodanlike valitsuste kapitali rohujuurevastase rünnaku vastu, millega toetatakse jõupingutusi luua töölisklassi ja iseenda tööandjaks olevate isikute vahel sotsiaalpoliitiline liit, mis teeb rahva hüvanguks muudatusi.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). − (LT) Täna toimub Brüsselis ELi-Hiina tippkohtumine. Lisaks kliimamuutusele ja kaubandusele arutletakse ka Hiina inimõiguste kaitsjate olukorra, surmanuhtluse ja Laogai sunnitöölaagrite üle. Kahtlemata on tegemist väga tähtsate teemadega, kuid tahan teile meelde tuletada veel ühte teravat Hiina probleemi − Tiibetit. On kahetsusväärne, et lootust sisendav dalai-laama esindajate ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse esindajate dialoog areneb väga aeglases tempos. Dialoogi 9. voor toimus eelmise aasta novembris. Kohtumised toimuvad ebaregulaarselt ning neil valitseb usaldamatuse õhkkond. Seda hoolimata asjaolust, et dalai-laama on vahepeal loobunud mitte ainult Tiibeti iseseisvuse, vaid ka Tiibeti suveräänsuse eesmärgist.

Tahaksin taas kutsuda Hiina liidreid üles lahendama Tiibeti küsimus dialoogi abil, ilma jõudu kasutamata ja dalai-laamat eiramata. Euroopa Liit kiidaks sellise dialoogi kahtlemata heaks ja on valmis kaasa aitama, vahendama ning igal muul viisil abistama.

  Corneliu Vadim Tudor (NI). − (RO) Kahjuks toimib Rumeenias karm tsensuuri süsteem, mille sarnast ei ole üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Ma räägin absurdsest asutusest, mida nimetatakse Riiklikuks Audiovisuaalnõukoguks.

Tegemist on stalinistliku ebardiga, mis igasuguse mõistuse vastaselt keelaks isegi sellised suured kirjanikud nagu Cervantes, Goethe, Byron, Balzac, Cesar Pavese ja Adam Mickiewicz, kui nad veel elaksid. See rämps terroriseerib tõhusalt sõltumatuid telejaamu. Ma võrdleksin seda nõukogu elevantide surnuaiaga, kus ärkavad üles paar laipa, keda kontrollib poliitiliselt eemalasuv allakäiv diktatuur, mis määrab sandistavaid rahatrahve programmidele, milles lubatakse opositsiooniparteidel välja öelda teatud tõdesid.

Aidake meil lahti saada Riikliku Audiovisuaalnõukogu despootlikest bürokraatidest ja taastada Rumeenia revolutsiooni aastal, 1989. aastal saavutatud suurim võit: pressivabadus.

  Marian Harkin (ALDE). − Austatud juhataja! Arutlesime varem täna õhtul sotsiaalsätete ja Lissaboni lepingu üle, milles kohustatakse liitu kaaluma poliitika kujundamisel otsuse sotsiaalseid tagajärgi. Kas EL − või ma peaksin ütlema komisjon − on järele mõelnud, mis on nõudmise, et Iirimaa hakkaks täitma stabiilsuse ja kasvu pakti 2014. aastaks, sotsiaalsed ja tõesti ka majanduslikud tagajärjed?

Loomulikult on eelarve konsolideerimine väga tähtis, kuid tundub, et see on tõesti ainsana oluline. ELilt tulev väga tugev sõnum on: „2014. aastaks olgu 3% olla või muidu…”. Varem täna õhtul ütles eesistujariik Belgia, et arutu kasinus ei ole vältimatu, kuid ometi seisame sellega silmitsi: arutu kasinus, eelarve korrigeerimine iga hinna eest. Kuidas on vajadusega ehitada meie majandus uuesti üles? Jah, peame 3% taseme uuesti saavutama, kuid meil on vaja rohkem aega.

Ma nõustun, et paljud raskustest on meie endi tekitatud, ja ma ei otsi kaastunnet, kuid väidan, et arutu kasinus hävitab meie väikese avatud majanduse, milles kriisi teisel aastal lõpetab ikka iga päev tegevuse neli ettevõtjat.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE). − (PL) Austatud juhataja! Viimased paar päeva on olnud täis teateid psühhoaktiivsete ainete ehk disainerravimite surmavast toimest. Probleem torkab silma ka Poolas mürgituste ja isegi surmajuhtumite kasvava laine tõttu, eriti noorte seas.

Disainerravimite valmistajate ja edasimüüjate leidlikkus on saavutamas võitu liikmesriikide õigusaktide üle. Nad hakkavad surmavaid drooge turustama kaugelt enne, kui liikmesriigid suudavad riigisiseste õigusaktidega nende müügi ära keelata, ning ostjate seas levib veendumus, et kuna disainerravimid ei ole keelatud, siis ei ole need ka kahjulikud. Miski ei saaks olla tõest kaugemal. Disainerravimid on sama kahjulikud kui ebaseaduslikud ravimid ning tegelikult isegi ohtlikumad, sest sõltuvus nendest tekib kiiremini.

Selle väga tõsise disainerravimite probleemi valguses, mis iga päeva möödudes aina süveneb, peame võimalikult kiiresti võtma otsustavaid ja tõhusaid meetmeid. Euroopa Komisjon peaks mure tõttu tuhandete noorte tervise pärast võtma kiiresti eri meetmeid, et teavitada inimesi disainerravimite kahjulikkusest ja nende kasutamisega seotud ohtudest, ning ühtlasi valmistama ette uued õigusaktid.

  Seán Kelly (PPE). − Austatud juhataja! 6. oktoobril teatas Financial Times, et teadusuuringute volinik Geoghegan-Quinn on hoiatanud Euroopa uuenduskriisi eest.

Me peame eri meetmete, näiteks riskikapitali rahastamisalgatuste kaudu stimuleerima teadusuuringute rahastamist erasektoris. Euroopa Liidu ettepanekutes, millega tahetakse vältida finantsmajandusliku kriisi kordumist, pannakse aga riskikapital − väikeste uuenduslike algatuste käimalükkamise alus ELis − ühte patta spekulatiivsete riskifondidega.

Riskikapital on alternatiivsete fondide meemesilane, sest selle abil saab toita tekkivaid ettevõtteid ning tõugata tagant globaalmajanduse kasvu, mille näideteks on Google, Facebook ja Skype. Riskikapital võimaldab uuenduslikel eraalgatustel ja VKEdel pääseda juurde kapitalile, äriteadmistele ning sageli ka turule endale. See tagab stabiilse toetuse ja investeeringud keskmiselt 3–7 aastaks.

Me peame ületama ka lõhe meie ning USA ja Jaapani vahel. Ma arvan, et peaksime kuulama teadusuuringute volinikku Geoghegan-Quinni.

  Sonia Alfano (ALDE). − (IT) Austatud juhataja! Tahaksin parlamendile teatada, et eelmisel pühapäeval paavsti külaskäigu ajal Palermosse peatati Itaalia põhiseaduse ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kehtivus. Sõna- ja mõttevabadus ning kodude puutumatus tallati jalge alla.

Selle sündmuse puhul nõudis Itaalia politsei, et eemaldatakse loosung, millel oli fraas evangeeliumist: „Minu koda peab hüütama palvekojaks, aga teie teete selle röövliauguks”, samal ajal kui samad politseiüksused riputasid üles plakateid, mis olid homofoobsed ja vabaabielus elavate paaride vastu. Raamatupoes Altro quanto oli omanik riputanud üles loosungi sõnadega „Ma armastan Milingot”. Politseinikud sisenesid eraruumidesse ning konfiskeerisid loosungi ilma kohtu loata ja kasutades meetodeid, mis ei olnud isegi nende endi standardite kohaselt eriti õpetlikud.

On paradoks, et ilmalikus ja demokraatlikus riigis, milleks Itaaliat peetakse, suruvad ametiasutused maha üldsuse sõnavabadust, et mitte riivata paavsti tundeid, samal ajal kui peaminister Berlusconi võib avalikult ropendada ja see ei ole kiriku jaoks probleem. Seekord sõtkusid ilmalikud ja religioossed asutused demokraatia Itaalias jälle jalge alla, suurendades sellega ületamatut lõhet, mis on praeguseks asutuste ja üldsuse vahel tekkinud.

  Claudiu Ciprian Tănăsescu (NI). − (RO) Vaatamata Euroopa riikide valitsuste vastu võetud taastusmeetmetele tõstsid hiljutised meeleavaldused ja streigid esile selle, et olukord on paranemisest veel kaugel.

Kahjuks on just need taastusmeetmed, mida valitsused tahavad kasutada bürokraatlike lõhede kinnitoppimiseks ning pankadelt võetud kallite laenude kinnimaksmiseks, põhjustamas uut kriisi, mis kajastub Euroopa kodanike sissetulekute silmapilkses languses ja nende elukvaliteedi halvenemises.

Võib-olla on Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel aeg muuta oma suhtumist ning seada aina tühjemaks jäävate taskutega kodanike huvid kõrgemale pankade huvidest, mis suudavad imekombel ikka suuri kasumeid teenida. Kui keegi peab selles mängus kaotajaks jääma, siis ei peaks selleks olema inimene tänavalt.

  Gabriel Mato Adrover (PPE). − (ES) Austatud juhataja! Ka mina tahan rääkida Venezuelast, sest on inimesi, kes ei mõista, et demokraatia ei tähenda ainult hääletamist. Demokraatia tähendab, et seda on võimalik teha turvaliselt, vabalt ja võrdselt, ning seda, et demokraatlikus riigis, milles on vabaduste süsteem, tuleb alati austada eraomandit.

Kahjuks on praegu Venezuelas üldsus ja nende ettevõtted ohus. Siinkohal tahaksin mainida ühte firmat, nimelt Agroisleña, mille asutasid Kanaari saartelt pärit inimesed ja millest sõltub rohkem kui 1000 perekonda. See sundvõõrandati ebaausalt ja sarnaselt paljude teiste äriühingutega on see pärast paljusid aastaid kestnud rasket tööd nüüd alla käimas isemeelsete otsuste tõttu, mille on teinud need, kelle arvates kõik n-ö käib kah. Kõigepealt konfiskeeriti maa, nüüd konfiskeeritakse äriühinguid ning kes teab, mis tuleb järgmiseks.

Venezuela inimestel on aeg tunda end vabana ja äriinimestel mitte enam tunda end kaitsetuna ja pidevas ohus. Nagu öeldud, on aeg, et Venezuelast saaks tõeliselt demokraatlik riik, kus mingil juhul ei leiaks varjupaika ükski terrorist.

  Evelyn Regner (S&D). − (DE) Austatud juhataja! Tahaksin juhtida tähelepanu sellel nädalal toimuvale Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni (ITF) aktsioonide nädalale, mis saab teoks saabuval nädalavahetusel Istanbulis. Rahvusvahelise solidaarsuse päeva põhjuseks on rahvusvahelise kullerifirma käitumine omaenda töötajate suhtes, kes soovivad asutada ametiühingu. Kahjuks ei vasta Türgi tööõigus veel Euroopa standarditele ning tööandjad kasutavad seda sageli täielikult ära. Türgi tööseaduse kohaselt võib ametiühing tegutsema hakata alles siis, kui selle liikmeks on astunud üle 50% firma töötajatest. Ma kordan: üle 50%.

USAs baseeruv kullerifirma UPS on käitunud jõhkralt, et peatada ametiühingu asutamise kampaania. Firma vallandas ette teatamata 157 töötajat, kes olid ühendunud pädevasse transporditöötajate ühingusse TÜMTIS ja üritasid saada liidule UPSi tunnustust. Maist alates on tuhanded UPSi töötajad võidelnud, et saavutada oma kolleegide tööle ennistamine ja parandada töötingimusi. Selline ettevõtjameelne tööõigus ja selle jõhkrad meetodid tähendavad seda, et Türgi on ametiühinguvaba tsoon.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE). − (ES) Austatud juhataja! 18. oktoobril algab Türgi linnas Diyarbakiris kohtuprotsess Demokraatliku Türgi Partei (DTP) 28 liidri üle.

Nende seas on 14 üldsuse valitud esindajat: 12 linnapead ja kaks linnavolikogu liiget. Nende kuritegu seisneb oma poliitiliste vaadete rahumeelses kaitsmises, mis võib neile maksma minna 15aastase kuni eluaegse vangistuse.

DTP keelamine ning minu mainitud vahistamised on veel üks näide tagakiusamisest, mille all kannatab kurdi vähemus Türgis. Need sündmused mõisteti sõnaselgelt hukka meie 10. veebruaril vastu võetud resolutsioonis, milles analüüsiti Türgi 2009. aastal liidu suunas tehtud edusamme, kuid me ei usu, et on saavutatud piisav edu.

Kui tahame olla järjekindlad ja aidata ohvritel ning Türgil liikuda õigesti edasi, siis saame seda teha. Vahepeal toetagem solidaarsusliikumist kurdi üritusega.

Palun seetõttu tungivalt komisjonil ja parlamendil saata ametlik esindaja Diyarbakiris toimuvale kohtuprotsessile.

  Corina Creţu (S&D). − (RO) Kõige halvem asi, mis võib majanduskriisi ajal juhtuda, on see, kui sellele järgneb poliitiline kriis. Just see juhtub praegu Rumeenias, mille majanduslangus on kõige järsem juba kriisist välja tulema hakanud Euroopas.

Valitsus rakendab enneolematult karme kasinusmeetmeid, olles ükskõikne miljonite rumeenlaste raskuste suhtes, kes on praktiliselt mõistetud kannatama külma ja nälga ning kellel ei ole võimalik osta ravimeid. Sotsiaalprotestid, mille tunnistajaks oleme viimasel ajal olnud, peegeldavad inimeste meeleolu, kes on meeleheitel, mõeldes sellele, kuidas elada üle karm talv, kui sissetulekud on järsult vähenenud. Samal ajal pannakse toime šokeerivaid sõnavabaduse rikkumisi, mida täna õhtul täiskogu arutelu ajal juba mainiti.

Elanikkonna vaeseimale osale suunatud pensioniseaduse petislik jõustamine sunnib mind paluma Euroopa institutsioone keskendada tähelepanu täielikule kriisile, mis on Rumeenia enda alla matnud, ning anda vastulöök demokraatiavastastele kuritarvitustele selles riigis.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE). − (PT) Ma tahaksin esile tõsta sündmuse, mis leidis aset eile Portugalis ja mis on ülitähtis Portugali, Euroopa ja inimkonna tuleviku jaoks.

Champalimaud’i fond õnnistas sisse vähi ja neuroteaduste uurimiskeskuse. Champalimaud oli ettevõtja, kes jättis ühe kolmandiku oma isiklikust varandusest − 500 miljonit eurot − selles valdkonnas tehtavateks teadusuuringuteks. Ma annan au Champalimaud’i fondi president dr Leonor Belezale, kes on kehtestanud ranged kriteeriumid, et ühendada tipptasemel teadustöö kliinilise praktikaga. Ma olen kindel, et suudetakse täielikult saavutada eesmärk viia Portugal ja Euroopa selle valdkonna tipptasemel teadustöös esirinda.

Champalimaud’i fond meelitab Portugali ja Euroopasse maailmakuulsaid teadlasi. Taguse estuaarist saab alguse uus peatükk Portugali ja Euroopa teadusuuringutes, millega antakse maailmale teada uutest maailmadest.

  Miroslav Mikolášik (PPE). − (SK) Homme hääletatakse Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel Briti sotsialisti Christine McCafferty raporti „Naiste juurdepääs seaduslikule meditsiiniabile: reguleerimata siseveendumusliku keeldumise probleem” üle.

Me peame selle raporti täielikult hukka mõistma, sest selle puhul on tegemist enneolematu ja tõsise sekkumisega − ja ähvardusega − liikmesriikide suveräänsusesse, subsidiaarsuse põhimõttesse ning mõtte-, südametunnistuse ja usuvabaduse põhiõigustesse. Raportis keskendutakse eelkõige niinimetatud naiste reproduktiivsele tervishoiule ja abortidele, steriliseerimisele ning samuti valu vaigistamisele elu lühendavate vahendite abil surmavat haigust põdevate patsientide puhul, mis tähendab aktiivset eutanaasiat. Selles Euroopa Nõukogu dokumendis nõutaks isegi seda, et liikmesriigid paneksid oma tervishoiuteenuste osutajatele kohustuse teostada soovitud ravi, milleks patsiendil on õigus, hoolimata nende siseveendumuslikest vastuväidetest. Lisaks kutsutakse selles üles looma mingit registrit inimestest, kes on selle vastu, ning tehakse ettepanek, et selliseid inimesi tuleks mingi moel taga kiusata. Vastuvõetamatu on anda järele sellisele trendile reguleerida Euroopas siseveendumuslikku keeldumist.

  María Muñiz De Urquiza (S&D). − (ES) Austatud juhataja! Vastutustundetu on seada kahtluse alla Hispaania välispoliitika kindlus terrorismivastase võitluse seisukohalt ning vale on süüdistada Venezuela valitsust kokkumängus ETA terroristide väljaõppega tema territooriumil, sest sellise kokkumängu kohta puuduvad tõendid.

Hispaania vapras terrorismivastases võitluses nii oma piiride sees kui ka väljaspool toimub rahvusvaheline dialoog ja koostöö ning dialoog ja koostöö on olemas ka Venezuelaga, kellel on palutud sel juhul võtta konkreetseid meetmeid.

Selle asemel et nõuda sidemete katkestamist ja vastastikust vaenutsemist, laskem politseil, kohtutel ja diplomaatidel teha oma tööd, mida on saatnud terrorismivastases võitluses Hispaanias enneolematu edu ning tulemused.

  Juhataja. − Päevakorrapunkt on ammendatud.

18. Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemid ja ülemaailmne tervishoid (lühiettekanne)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Véronique De Keyseri arengukomisjoni nimel esitatud raport Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemide ja ülemaailmse tervishoiu kohta (2010/2070(INI) (A7-0245/2010).

  Véronique De Keyser, raportöör. − (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Tänan teid, et nii kauaks olete jäänud! Raport on tegelikult vastus komisjoni teatisele ülemaailmse tervishoiu kohta, kuid tahtsime võtta omaks vaatenurga, mis oli üsna ebatavaline, ning keskenduda rohkem praegu Aafrikas jõudsalt edenevatele vastastikustele kindlustusskeemidele. Lubage mul pisut kõrvale kalduda!

Tegelikult on kogu rahvusvahelisest abist hoolimata tervishoiu olukord Aafrikas üsna kohutav ja selle põhjuseks on mitmed tegurid, olgu nendeks kliimamuutus, finantskriis, sõda, teatavates riikide halb juhtimine või ahnus, mida tekitavad Aafrikas leiduvad rikkused. Lisage siia sellised laustaud nagu aids, malaaria, tuberkuloos ja nii edasi, ning need tegurid tähendavad, et seisame silmitsi tõelise katastroofiga.

Nii et kõigepealt pean avaldama austust valitsusväliste organisatsioonide ja ka teatud kirikute tööle, kes teevad erakorralistes tingimustes, konfliktitsoonides tõeliselt imetlusväärset tööd, kuid see ei saa olla vastus pikas perspektiivis, see ei ole jätkusuutlik vastus.

On olemas niinimetatud vertikaalfondid, mida on mainitud ja mida kasutatakse näiteks selliste peamiste haiguste nagu aids, malaaria ja tuberkuloos vastu võitlemiseks. Need fondid tõmbavad ligi palju raha ja on atraktiivsed annetavatele eraisikutele, sest inimesed tunnevad, et nad annavad raha üritusele, mida kontrollitakse hästi. Tegelikult siiski lahendavad ka need fondid vaid väikese osa probleemist, ehkki kindlasti täidavad need oma eesmärgi, sest kahjuks põhjustab täna Aafrikas ikka veel suurema osa surmadest kanalisatsiooni, joogivee puudumine − lapsed surevad düsenteeriasse − ning kohalike ambulatooriumide puudumine, mitte niivõrd − paraku! − aids või malaaria.

Siit tuleneb tähelepanu alates 1990ndatest tekkinud liikumisele, mis kujutab endast kindlustusskeemidest, eelkõige vastastikustest skeemidest koosnevaid algatusi, mis on äkitselt tekkinud peaaegu kõikjal eri Aafrika riikides. Nende vastastikuste skeemide eesmärk on loomulikult kaasata inimesed omaenda tervishoidu. Ärgem sulgegem oma silmi: need ei ole isemajandavad, nendega ei õnnestu tagada täielikku ravi või ravimite rahastamist, kuid ühenduses teiste fondide ja toetustega tagatakse nende abil siiski tervishoiuteenuste osutamine ja ravimid; ning lisaks osalusele on tekkinud teatav sotsiaalne dünaamika.

Selliseid skeeme on sadu – need on olemas eri riikides ja eri sektorites. On olemas naiste vastastikused ühingud, kohvikupidajate vastastikused ühingud jne. Meie ülesanne on seega toetada seda sotsiaalset dünaamikat, seda rahastada ja koordineerida ning samal ajal kinnitada endale, et võib-olla kunagi muutuvad need ühingud isemajandavaks, kuid praegu see nii veel ei ole.

Kuigi sellised vastastikused ühingud on olemas, saavad nad olemas olla ainult tingimusel, et need eksisteerivad paralleelselt niinimetatud horisontaalsete süsteemidega. Miks peaksime siis end kindlustama või maksma haigusjuhu eest, kirurgilise sekkumise eest, kui ei ole haiglat, ei ole arsti ega ravimeid? Sellest järelduvalt usume, et Euroopa Liit ei peaks vastastikuseid kindlustusühinguid ainult toetama, koordineerima ja alal hoidma, vaid panema ka suurt rõhku horisontaalsetele süsteemidele, esmatasandi tervishoiuteenustele; isegi kui see tähendab, et vertikaalseid fonde kutsutakse üles osaliselt rahastama nn horisontaalset tervishoidu − seda esmatasandi tervishoiu komponenti, mis on vajalik ja tagab tasakaalu, mis võimaldab vastastikuste ühingute olemasolu.

Raportis viidatakse just sellele probleemistikule. Minu aeg hakkab lõppema, kuid äkki vastaksin parlamendiliikmetele, kellele teeb muret reproduktiivne tervishoid, mida raportis mainitakse, ja mis on küsimus, mida ma väga tähtsaks pean.

  Niccolò Rinaldi (ALDE). − (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Véronique De Keyser ütles juba ära peaaegu kõik, mis öelda oli. Tahaksin pühendada selle minuti väikesele poisile, kellega ma kohtusin 1. detsembril 2009. aastal Luandas, kui osalesime Angolas AKV ja ELi parlamentaarsel assambleel. See väike poiss oli jõudnud oma elu lõppu – ta oli suremas oma ema käte vahel alatoitluse kätte Luanda keskuses asuvas Jumaliku Ettehoolduse haiglas, mis oli selle koha lähedal, kus meie töötasime, ning ka staadioni lähedal, mida ehitati Aafrika meistrivõistlusteks; teiste sõnadega oli ta ümbritsetud küllusega.

Siiski ei ole tegemist üksikjuhtumiga: Luandas surevad iga päev lapsed nälga ja alatoitlusse oma noorte emade käte vahel, kellele ei ole õpetatud midagi toitumise kohta ja kes sageli on jäetud iseenda hooleks.

Kristlase jaoks on selline vaatepilt patt − suur patt; poliitiku jaoks on see märk meie poliitika läbikukkumisest ning selle riigi, Angola valitseva klassi jaoks on see ka märk ahnusest ja rikkuse ebaühtlasest jaotumisest. Ma usun, et põhjused, miks selle lapse elukogemus siin maailmas jäi nii põgusaks, annavad meile palju mõtteainet, ja ma loodan, et minu avaldus aitab sellele mõtisklusele kaasa.

  Anna Záborská (PPE). − (SK) Vaatamata teatavatele kõhklustele, mis mul selle raporti puhul on, tahan kõigepealt tänada Véronique De Keyserit. Nagu palju kordi varemgi on ta näidanud üles arusaamist arengupoliitikast ja seda, kui palju ta hoolib maailma eri piirkondades valitsevatest elutingimustest.

Sahara-taguses Aafrikas on tervishoid kohutavas seisundis. Mulle teeb siiski muret, et Véronique De Keyser ei nõustunud vähemalt mõnegi minu esitatud muudatusettepanekuga. Ei ole õige rääkida positiivselt Kairo või Beijingi lõppdokumentidest, kuid kui mina neile viitan, siis sellega ei nõustuta. Nii on see ainult seetõttu, et mõnede parlamendiliikmete arvates ei ole teatud lõiked võib-olla kooskõlas Euroopa reproduktiivse tervise poliitikaga. On kahetsusväärne, et me ei taha tunnustada rahvuslike ja piirkondlike eripärade tähtsust ning Sahara-taguse Aafrika riikide ajaloolist, kultuurilist ja usulist mitmekesisust. Selle tulemusel kannatab ainult kohalike elanike tervis.

  Miroslav Mikolášik (PPE). − (SK) Inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnistatakse tervist kui ühte põhiõigust. Isiklikult usun, et seda õigust peab vaatlema lahutamatult tegeliku õigusega elule.

Sahara-taguses Aafrikas on neil õigustel väga konkreetne ja ebakindel taust, mistõttu tahaksin rõhutada vajadust, et Euroopa Liit rakendaks tervishoiu valdkonnas vastutustundlikku ja humaanset käsitusviisi. Esiteks tahaksin mainida, et Euroopa Liit ei tohiks edendada raseduse katkestamist kui õigust, kuna seda niinimetatud õigust ei tunnistata üheski rahvusvahelises dokumendis niinimetatud põhiõigusena. Vastupidi, liit kui inimõiguste kaitsja kogu maailmas peaks tegutsema progressiivselt ja toetama programme, et kaitsta lastega emasid oma arengupoliitikas ning toetada tulemusi, mis on ühtlasi kooskõlas õigusega elule ja sündimata lapse kaitsmisega. Teiseks tahaksin taas rõhutada, et EL ja liikmesriigid ei tohiks kaubanduslepingutesse lisada intellektuaalomandi õiguseid, mis takistab arenguriikide vaeste juurdepääsu ravimitele ning kasvatab nende piirkondade suurt suremust.

  Michel Barnier, komisjoni liige. − (FR) Austatud juhataja! Kolleeg Piebalgsil ei olnud võimalik isiklikult kohal viibida, mistõttu esitan tema nimel mitmed kommentaarid ja märkused. Ausalt öeldes on komisjon alati parlamendi käsutuses ja mul oli väga hea meel kuulata Véronique De Keyserit ja teisi sõnavõtjaid kõnelemas teemal, mis on mulle isiklikult olnud kaua aega südamelähedane. Véronique De Keyser, pealegi ei ole juhuslik, et lisaks külaskäikudele, mida ma nüüd siseturu ja finantsteenuste volinikuna teen igal nädalal liidu pealinnadesse, ning et pärast esimest visiiti, mille ma pidin tegema Ameerika Ühendriikidesse − kuna peaaegu kõik meie tehingud on Atlandi-ülesed − ootasin ärevalt oma teist liiduvälist külaskäiku Addis Abebasse juuli lõpus, et kohtuda Aafrika Liidu juhtidega. Seda sellepärast, et meie saatused on omavahel seotud ja juba palju aastaid olen võidelnud uue partnerluspoliitika nimel meie kahe suurepärase mandri vahel.

Mis puutub paljudesse kriisiga seotud teemadesse, mis on igal juhul seotud meie endi huvidega − näiteks meie turgude koostöö, võitlus rahapesu vastu, finantsmäärus, võitlus, mida ma tahan halastamatult pidada põllumajandustoodetega üleliigse spekuleerimise vastu, ja seda eriti Aafrikas, kus paljud riigid sõltuvad toidu sisseveost −, siis otsustasime kolleegidega visiidi järel võtta ette ja intensiivistada meie koostööd.

Kuigi ma kiidan teid Andris Piebalgsi ja iseenda nimel raporti – milles kirjeldate arenguriikide tervishoiu olukorda – kvaliteedi eest, peaksin lisama, et me ei räägi üksnes Aafrikast. Mõned nädalad tagasi olin ma Haitil pärast kolleegide paruness Ashtoni, Kristalina Georgieva ja Andris Piebalgsi visiite ning oli ilmselge, et ka väljaspool Aafrikat on haiguste ennetamise ja rahvatervisega kõige vaesemates riikides katsumusi, mis tuleb ületada.

Nagu Niccolò Rinaldi ütles, on tõsiasi, et igal aastal sureb arengumaades enneaegselt ligi 30 miljonit inimest põhjustel, mida oleks võimalik ära hoida rahasummaga, mida Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides kulutatakse üksnes lemmikloomatoidule, või kui eelistada muud võrdlust, siis umbes 2% ülemaailmsetest kulutustest sõjandusele. Ma leian, et selline olukord on lihtsalt vastuvõetamatu.

Elujõuline sotsiaalpoliitika jätkusuutliku ja kaasava kasvu raamistikus peaks olema riigi põhifunktsioonide keskmes. Tervis ei ole mitte ainult inimõigus, vaid ka osa majanduslikust arengust. Tervishoiusüsteemides, milles inimese kohta kulutatakse alla 30 euro aastas, mis on 50 korda vähem kui ELis keskmiselt, ei suudeta kunagi hoida kohapeal ametis tervishoiutöötajaid, tagada hädavajalike ravimite olemasolu ega võimaldada inimestele võrdset juurdepääsu raviteenustele.

Siinkohal tahaksin teile Andris Piebalgsi nimel öelda, et peaksime jätkama nõudmist, et Euroopa Liit täidaks oma kohustused, mis on seotud abi kõige enam vajavatele kolmandatele riikidele mõeldud riikliku arenguabi taseme ja kvaliteediga. Mis puutub komisjoni, siis tervishoiusüsteemide toetamine jääb meie välispoliitikas esikohale ning on olulisel kohal meie poliitilises dialoogis kolmandate riikidega. Ma kordan Anna Záborská väljendatud muret: kolmandad riigid ei ole tegelikult ühesuguses olukorras. Nagu ütlesite, on arenguriikide ja vähemarenenud riikide vahel näiteks Aafrikas suured erinevused.

Me tahame pealegi edendada seda ideed komisjoni aktiivse osaluse kaudu sellistes ülemaailmsetes algatustes nagu Ülemaailmne AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria Võitlemise Fond ning suheldes muude avaliku ja erasektori osalejatega, kes selles valdkonnas tegutsevad. Lugupeetud Véronique De Keyser! Te andsite õigustatult au valitsusväliste organisatsioonide tehtud tööle, mida pean väljapaistvaks. Mõned päevad tagasi nägin jällegi Haitil, et need organisatsioonid mängivad suurepärast ja ka otsustavat rolli mitmetes liidu, fondide toetajate või Maailmapanga meetmete haldus- ja riiklikes küsimustes.

Konkreetsete tulemuste saavutamiseks on hädavajalik küllaldane sotsiaal- ja tervishoiupoliitika nii Euroopas kui ka samamoodi arengumaades. Ei piisa vaid sellest, et tagada, et meie Euroopa partnerite toetamiseks on olemas suur hulk vahendeid. Peame kandma hoolt ka selle eest, et meie sisepoliitika, näiteks tervishoiutöötajate rändepoliitika või ravimitega kauplemise poliitika, oleks järjepidev, sest nii oleks sisepoliitika globaalsest mõjust kasu − või vähemalt ei teeks see kahju − neile, kellele see on maailmas kõige vajalikum.

Oma pädevuste raames tahaksin tuua välja kaks punkti, mis võivad huvi pakkuda teile, Véronique De Keyser. Esiteks kavatsen ühtse turu algatuses, mida valmistame ette 27. oktoobriks, seada esikohale olulise sotsiaalvaldkonna sektori ning teha tööd Euroopa Sihtasutuse põhikirja nimel. Selle kõige keskel peaksime kodus, Euroopas julgustama struktuure, valitsusväliseid organisatsioone, sotsiaalseid ettevõtteid, mida tuleks toetada nende töös vaeseimate või arenguriikide abistamisel, eriti tervishoiu valdkonnas.

Teiseks on veel teinegi valdkond, mis mulle praegu muret teeb: võltsingud. Piraatluse ja võltsimise vastu võitlemise kavas, mille teile sügisel esitan, olen välja toonud mitmed valdkonnad, mida me rahastame ja toetame: võltsitud kauba avastamise tehnoloogia, Euroopa üldsusega suhtlemine ning tollitöötajate ja liidu välispiiridel töötava personali väljaõpe.

Tahaksin aga lisada ka − ja ma olen oma kolleegidelt seda küsinud − valdkonna, mis käsitleb koostööd riikidega, kust võltsitud kaubad pärinevad, ja riikidega, kus sellised kaubad võivad oluliselt kahjustada tervist, eriti kui tegemist on võltsitud ravimitega. Me tuleme selle teema juurde sobival ajal tagasi.

Liit on analüüsi põhjal, mille ma teile kiiresti visandasin, võtnud vastu järeldused liidu rolli kohta ülemaailmses tervishoius. Need on meie lähtepunktid tervishoiuküsimustesse sekkumisel. Nagu ütlesin, ei ole ametliku arenguabi vahendeid piisavalt ning teie raporti analüüsis on üks punkt, mis tõestab selle olulisust. Euroopas on tervishoiuteenuste rahastamiseks mitmeid viise, millel kõigil on oma tugevad ja nõrgad küljed. Ei ole olemas ühte täiuslikku lahendust, mis sobib igas olukorras. On selge, et erarahastamisel põhinevast puhtalt vabatahtlikust kindlustusskeemist ei piisa tervishoiule võrdse ja üldise juurdepääsu tagamiseks. Siit tuleneb oluline roll, mida riigiasutused peavad mängima tervishoiuteenuste reguleerimises ja rahastamises, et kehtestada või tagada õigluse ja kaasatuse põhimõtted.

Tugineme siinkohal väga suures osas parlamendi panusele, et tugevdada ja suurendada Euroopa Liidu rahvaste ning liidu muude osalejate, eriti valitsusväliste organisatsioonide solidaarsust. Ma usun, et meie liidul on palju õppida, kuid ka palju jagada ülejäänud maailmaga, ja et me suudame selles valdkonnas pakkuda lisaväärtust. Peame loomulikult sõnastama selle oma arenguriikide tervishoiupoliitika käsituses ja omalt poolt on mul hea meel vastata teie küsimustele ja kasutada seda võimalust, et väljendada oma isiklikku pühendumust neile küsimustele.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. − (PT) Aafrika riikide − mis on sageli nõrgad riigid, mis on hiljuti väljunud konfliktiolukorrast või millel puuduvad piisavalt tugevad institutsioonid või piisavad ressursid − suutmatus rakendada tõhusat tervishoiupoliitikat ja eelkõige tagada juurdepääsu piisavatele tervishoiuteenustele on tähtis katsumus ja globaalne vastutus. On oluline, et oleks olemas kogu maailma puudutav ELi visioon tervishoiust koos põhimõtetega, mida tuleb kohaldada kõigis asjakohastes strateegilistes sektorites. Investeeringutel haridusse ja suutlikkuse suurendamisse on positiivne mõju tervishoiule kogu maailmas ning ma kutsun Euroopa Liitu üles aktiivselt toetama kvalifitseeritud tervishoiutöötajate väljaõpet. On oluline, et liikmesriigid tagaksid, et nende rändepoliitika ei takistaks tervishoiutöötajate saatmist kolmandatesse riikidesse. Ma nõuan, et täidetaks kohustused, mis on võetud kooskõlas arengumaade tervisevaldkonna inimressursikriisi käsitleva ELi tegevusstrateegiaga. EL peab soodustama korduvrännet kui vahendit vähendada ajude äravoolu raskustest riikidest.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. − (RO) Sahara-taguse Aafrika elanikkonna tervislik seisund on ELi humanitaar- ja arengupoliitika jaoks üks keerulisemaid ülesandeid. Ma usun, et olukorra traagilisuse saab kõige paremini kokku võtta tõsiasjaga, et selle piirkonna elanike eeldatav eluiga on umbes pool Euroopa kodanike omast. Raportis tuuakse väga selgelt välja selle põhjused ja rõhutatakse vajalikke abinõusid ning ka meie osa sellest vastutusest. Tervishoiule eraldatud rahvusvahelised fondid moodustavad poole haridusele eraldatud summadest. Tahtmata haridust alavääristada, usun, et sellise ebavõrdse jagunemise puhul on tegemist veaga, mis tuleb tulevikus parandada.

Lisaks võimaldab praegusel katastroofil jätkuda see, et arenenud riigid soodustavad arstide ja õdede väljarännet Aafrika riikidest. Ma arvan, et Aafrika tervishoiusüsteemi paranemisele aitaks oluliselt kaasa, kui sarnastes põhivaldkondades spetsialistide värbamisel kasutaksid eelkõige ELi riigid suuremat otsustusvõimet.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Kahjuks on üldine õigus tervishoiule reaalsuseks saamisest ikka veel väga kaugel. Miljonitel inimestel puudub siiani juurdepääs esmatasandi tervishoiule, eeldatav eluiga on paljudes riikides ikka veel skandaalselt madal ning siiani surevad miljonid lapsed haigustesse, mis on ennetatavad ja ravitavad. Olukorra muudab veelgi tõsisemaks see, et selle jätkumine või lõppemine sõltub poliitilistest otsustest. Sellistes otsustes on valdav tõukejõud olnud suurte majandus- ja finantsrühmituste huvid. Rahvusvahelised farmaatsiafirmad takistavad jätkuvalt ravimite odavamat tootmist, mis võimaldaks päästa miljonite inimeste elud. Rahvusvahelised finantsasutused rakendavad jätkuvalt niinimetatud struktuurilisi kohandusi, säilitades arengumaailma riikide talumatu välisvõla ning tehes tervishoiusektoris kärpeid ja erastamisi, ajal mil puudujäägid on niigi meeletud. Selleks et hoogustada nende riikide tervishoiusüsteemide parandamist, oleks vaja esiteks viivitamata lükata tagasi niinimetatud majanduspartnerluse lepingud, mille rakendamine ELi soovitud viisil suurendaks sõltuvussuhteid ning mõjutaks veelgi enam nende riikide prioriteete; samuti on vaja teha lõpp nende riikide välisvõlale ning ka korralikku arenguabi ja koostööpoliitikat.

19. Esitatud dokumendid (vt protokoll)

20. Järgmise istungi päevakord (vt protokoll)

21. Istungi lõpp

(Istung lõppes kell 23.25)