Istungi stenogramm

Esmaspäev, 18. oktoober 2010 - Strasbourg

13. Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamine – Ebakindlates töösuhetes naised (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on ühine arutelu järgmiste raportite üle:

– Edite Estrela raport A7-0032/2010 naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (KOM(2008)0637 – C6-0340/2008 – 2008/0193(COD)), ja Britta Thomseni raport A7-0264/2010 naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel ebakindlates töösuhetes naiste kohta (2010/2018(INI)).

  Edite Estrela, raportöör. – (PT) Tahaksin kõigepealt tänada variraportööri ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse raportööri koostöö eest ja koos saavutatud tulemuse eest! Tänusõnad kuuluvad ka paljudele valitsusvälistele organisatsioonidele ja liitudele ning asjatundjatele, kes osalesid finantsmõju uuringu esitamise töökojas, naiste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ja minu fraktsiooni sekretariaatidele, Euroopa Parlamendi poliitikaosakonnale ja minu assistentidele. Kõik nad olid väsimatud ja näitasid üles professionaalsust ja suurt võimekust.

Käsitletav direktiiv on juba 18 aastat vana ja iganenud. Selle läbivaatamine on olud pikk ja probleemiderohke protsess. Parlamendil on nüüd aeg viitmata otsustada vastata Euroopa perede ootustele ja vajadustele.

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni vastu võetud ettepanekud tagavad õigusliku aluse laiendamisest tuleneva kaksikeesmärgi: rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine ning töö- ja pereelu ühitamine. Samal ajal aitab see peatada viimaste aastakümnete demograafilise languse.

100 aastat tagasi moodustas Euroopa elanikkond 15% maailma rahvastikust. Arvatakse, et 2050. aastaks ei ole see rohkem kui 5%. Vananemine ja sellele järgnev aktiivse elanikkonna vähenemine õõnestavad sotsiaalkindlustussüsteemide ja majanduskasvu jätkusuutlikkust. Seega ei tohi emadusse suhtuda kui haigusesse või majanduslikku koormasse, vaid pigem kui ühiskonna teenimisse.

Rasedus- ja sünnituspuhkus 27 liikmesriigis varieerub 14 ja 52 nädala vahel ning ka puhkusetasu on väga erinev, kusjuures 13 riigis makstakse 100% töötasust. Ma saan aru, et praegune majanduskliima ei soodusta sotsiaalkulude tõstmist, kuid tegemist on hea investeeringuga meie ühisesse tulevikku ja see ei ole nii kulukas, nagu mõned väidavad. Finantsmõju uuringus järeldatakse, et naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ettepaneku kulud kaetakse täielikult, kui see aitab tõsta naiste tööturul osalemist vaid 1%. Need on tasakaalustatud ja teostatavad ettepanekud, mis on kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitustega.

20 nädalat on piisav aeg, et naine saaks sünnitusest kosuda, ergutada rinnaga toitmist ning võimaldada kindlate sidemete tekkimist ema ja lapse vahel. Pikem periood võib mõjutada naiste tööturule tagasi integreerimist. 100% maksmine töötasust on õiglane, sest peresid ei tohiks rahaliselt karistada soovitud laste saamise eest ning pealegi vajab Euroopa lapsi, et leida lahendus demograafilisele katsumusele.

Õigust isapuhkusele tunnustatakse juba 19 liikmesriigis, kusjuures isadele makstakse 80% või 100% keskmisest töötasust. Isa kaasamine lapse ellu aitab kaasa tervele füüsilisele ja psühholoogilisele arengule. See on isade ja laste õigus.

Kogu protsessi kestel olen väljendanud oma täielikku avatust laialdasema konsensuse saavutamiseks ning loodan, et need, kes hoolivad naiste, perede ja laste heaolust, toetavad raportit. Arvestades Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke, ei ole põhjendatud, et pärast 2020. aastat ei ole rasedus- ja sünnituspuhkus 20 nädalat, mille eest täielikult tasustatakse. Ma kutsun seega teid tungivalt toetama muudatusettepanekuid nr 126, 127 ja 128. Samal põhjusel ei saa ma toetada muudatusettepanekuid, millega skandaalselt soovitakse vähendada perede õigusi.

  Britta Thomsen, raportöör. – (DA) Austatud president! Me arutame täna naiste töötingimusi, sest naised ja mehed kogevad tööturul erinevaid tingimusi. Naised jäävad meestest kaugele maha, kui jutt on palkadest, pensionitest, tippametitest ja juhikohtadest. Peame seega rohkem kui kunagi varem alustama ELis tööga, mis parandab naiste olukorda tööturul, nii et saaksime Euroopa viia Lissaboni lepinguga rohkem kooskõlla. Peame tagama, et naistele – olgu nad siis Portugalist või Poolast, Belgiast või Bulgaariast – tagatakse tööturul võrdsus.

Uus ja ajakohane ELi õigusakt rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta on suur ning tähtis samm täieliku võrdsuse suunas. On palju häid põhjuseid, miks meil peaks Euroopas olema uus õigusakt rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta. Esiteks ja kõigepealt on oht, et varsti seisab EL silmitsi demograafilise kriisiga – kriisiga, mis võib olla vähemalt sama tõsine kui majanduskriis, milles me ikka oleme. ELis naised lihtsalt ei sünnita piisavalt lapsi. Kui tahame tulevikus säilitada oma konkurentsivõime ja luua kasvu, mis on vajalik meie heaolu taseme säilitamiseks, peab ELis sündima rohkem lapsi. Vajame seega rasedus- ja sünnituspuhkuse seadust, mis motiveerib peresid lapsi saama.

Tõhusa siseturu loomiseks on hädavajalik rasedus- ja sünnituspuhkuse ühine kõrge standard. Siseturg ei tohiks tähendada ainult odavat kaupa – täpselt sama tähtis on tagada töötajatele kõrged sotsiaalsed standardid. Meil ei tohi olla kardinaalselt erinevaid konkurentsitingimusi, kus võib osutuda kasulikuks alandada tingimusi naistele, kellest saavad siis sotsiaalse dumpingu ohvrid.

Ka isadel peab olema õigus täielikult tasustatud kahenädalasele isapuhkusele. Kui tahame luua meeste- ja naistevahelist võrdsust, siis peame aru saama, et ka mehed mängivad isapuhkuse puhul olulist rolli. Sellel on soodne mõju võrdsusele, lastele ja – mitte vähemtähtsana – isadele endile.

Kuuleme kutseorganisatsioonide lobistidelt, et seda teha on hullumeelsus ja et me ei saa endale lubada paremat rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsiooni. Julgen väita, et tõde on vastupidine. Me ei saa endale lubada mitte tagada, et meil on uus ajakohane rasedus- ja sünnituspuhkuse õigusakt. See on ELi naiste ja laste tervise ja ohutuse küsimus, mistõttu ei saa sellega mängida.

Peame suurendama naiste tööturul osalemist kogu ELis. ELi 2020. aasta strateegia eesmärk on saada 75% naistest tööturule. Kuna teame, et praegu töötab ainult 60% naistest, siis on see paras proovikivi. Peame siiski edu saavutama ja ei ole kahtlust, et head laste hooldusasutused on tee edasi. Teine ning võrdselt tähtis ettepanek on aga rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täies ulatuses palga säilitamine. Ainult naistevastast diskrimineerimist ennetades saame tööturule rohkem naisi.

Veel üks tähtis samm suurema võrdsuse suunas tööturul on raport ebakindlates töösuhetes naiste kohta, mille raportöör ma olin. Kahjuks on olukord selline, et naised on sellistel töökohtadel märkimisväärselt üleesindatud. Erakodudes töötavatel naistel on eriti ebakindlad töösuhted, mida iseloomustab muu seas vähene või üldse puuduv töökoha säilimise turvalisus, sotsiaalkindlustuse puudumine, diskrimineerimise suur oht ja vilets töökeskkond. Me ei tohi lasta naistel nii viletsates tingimustes töötada. EL peaks seetõttu toetama liikmesriike, et oleks võimalik asendada ebakindlad töösuhted korralike töökohtade ja normaalsete töötingimustega. Me oleme need haavatavas olukorras olevad naised kaua aega ilma tähelepanuta jätnud ja loodan, et komisjon suhtub raportisse tõsiselt ja aitab hoolt kanda ELi kõige haavatavamas olukorras kodanike eest.

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. – Austatud president! Ma olen väga rõõmus, et saan asendada asepresidenti Redingit tänases väga olulises arutelus, sest arutame kahte väga päevakajalist raportit, mis on põhiõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse keskmes. Ma tahan komisjoni nimel soojalt tänada kahte raportööri, Britta Thomsenit ja Edite Estrelat, kes mõlemad on ära teinud tohutu töö.

Need kaks raportit käsitlevad naiste sageli probleemset olukorda ELi tööturul. Naiste osalus on ülimalt oluline, kui tahame 2020. aastaks saavutada oma kaugeleulatuva eesmärgi: 75% tööhõive, kuid seda ei saa teha ilma naistöötajate põhiõiguste tagamiseta. Seda arutamegi täna.

Lubage mul alustada ebakindlates töösuhetes naistöötajatest. Me oleme viimastel aastatel saavutanud suuri edusamme naiste tööturule integreerimisega. Nagu teame, on naistel meestega võrreldes ebakindlamad töösuhted. Teatavad naiste tehtavad ebakindlate töösuhetega tööd, nagu tasu eest töötavad koduabilised ja hooldajad, ei ole tööturul lihtsalt nähtavad. Kui naistel ei ole normaalset tööd, ei saa nad nautida majanduslikku sõltumatust – mis on oma elu üle otsustamise eeltingimus.

Peame leidma lahendused sellele, miks naistel on suurema tõenäosusega ebakindlate töösuhetega ametid: stereotüübid, pere ja majapidamisega seotud kohustuste ebavõrdne jaotumine ning naiste domineeritud ametite alaväärtustamine. Me peame ka tagama, et kasvav sisserändajatest naiste tööjõud, mida sageli kasutatakse ära nn hallis majanduses, integreeritakse tööturule. Meie uues võrdsuse strateegias on kõik need küsimused käsitlemist leidnud ja peame kasutusele võtma kõik olemasolevad vahendid, et nende rakendamisega edusamme teha.

Kui lubate, siis lisan paar märkust rasedate töötajate direktiivi kohta.

On üsna selge, et ema ja lapse tervise ja ohutuse tagamiseks on kriitilise tähtsusega tõhusamad rasedus- ja sünnituspuhkuse normid, kuid ka naiste suurenev osalemine tööturul, muutuvad peremudelid ja demograafilise survega tegelemine.

Komisjoni ettepaneku põhipunktide seas on rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine neli nädalat, et saavutada kooskõla Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni soovitustega; suurema toetuse andmise julgustamine; suurem paindlikkus võimaldada naistel töötada, kuni sünnituseni on jäänud vähe aega; ja õigus nõuda paindlikku tööaega.

Sellega tahab komisjon kaitsta naiste tööõigusi, anda naistele piisavalt aega sünnitusest kosuda ja lapsega side luua ning võimaldada naistel olla rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal rahaliselt kindlustatud.

Tahaksin seetõttu tunnustada Edite Estrelat tema töö eest selle tervikliku raportiga, mis täiendab komisjoni esialgset ettepanekut mitmel moel.

Esiteks nõustub komisjon täielikult rõhuasetusega isade rollile. Varem sellel aastal vastu võetud uue direktiiviga lapsehoolduspuhkuse tugevdamine on tähtis samm edasi. Lapsehoolduspuhkuse kasutuselevõtt rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivis ei ole siiski kooskõlas meie üldise eesmärgiga ega ka õigusliku alusega, millel ettepanek põhineb. Ettepanek põhineb rasedate naiste tervist ja ohutust töökohal käsitleval artiklil 153 ja artiklil 157, mis lubab ELil sekkuda meeste ja naiste võrdse tasu valdkonnas.

Olles seda öelnud, tahaksin toonitada, et komisjon kaalub seda küsimust edaspidi. Hetkel teostab komisjon põhjalikku selleteemalist kulu-tulu-uuringut, arvestades võimalikku eritööd selles valdkonnas. Sarnaselt ei saa komisjon nõustuda naise õiguse keelduda öötööst nõrgendamisega.

Mis puutub puhkuse pikkusesse ja naiste sellel perioodil saadavasse tasusse, tahan öelda järgmist. Asepresident Reding on viimastel kuudel kohtunud paljude ministritega ja nad on selgitanud, et riigisisene puhkusesüsteem toimib hästi ning praeguseid finantspiiranguid arvestades ei ole võimalik suurendada puhkuse pikkust ega tasu, kuid komisjon tegi selgeks, et ei ole valmis vähendama selle ettepaneku kaugeleulatuvust.

Nii see on ja ma tahaksin rõhutada, et komisjoni eesmärk on kehtestada minimaalne kaitse, milles võetakse arvesse erinevaid ühitamise ja perega seotud puhkuse mudeleid liikmesriikides. Komisjon usub, et tema ettepanek on hea alus parlamendi ja nõukogu kokkuleppele. Komisjon tahab ühtlasi tänada parlamenti mitmete selliste muudatusettepanekute esitlemise eest, mis tõhustavad või selgitavad ettepanekuid.

Kokkuvõttes peaks ettepaneku eesmärk olema tõhustada naiste tervist ja ohutust, suurendada nende tööleidmise väljavaateid ning aidata leida lahendus demograafilisele vananemisele. Ma ootan teie toetust ja ettepanekuid nende mõlema väga tähtsa küsimuse kohta.

ISTUNGI JUHATAJA: Roberta ANGELILLI
asepresident

  Rovana Plumb, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse raportöör. – (RO) Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse raportöörina soovin teile öelda, et meie kavatsus oli aidata raportis sätestatud paranduste abil kaasa meetmetele, mis võimaldavad saavutada tööhõivemäära suurendamise ning tervise ja ohutuse tingimuste tööl parandamise eesmärgile.

Rääkides aga ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidest, peame mõtlema inimestele ja seadma nad esikohale – selles kontekstis mõeldakse naisi. Uus käsitusviis, mille võtame vastu, on see, et emaduse eest karistamine tuleb lõpetada, eriti arvestades sündivuse langust ja mainimata elanikkonna vananemist ja vaesumist, mis tekitab pakilise probleemi sotsiaalkindlustusskeemide jätkusuutlikkuse seisukohalt.

Kõigi meie esitatud meetmetega kaitstakse naisi tööl nii raseduse ajal kui ka pärast sünnitust. Raportis esitatud meetmed on ka investeering Euroopa tulevikku. Me tahame garanteeritud täielikult tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkust. Mõelgem vajadusele lõpetada Euroopa Liidus 21. sajandil emaduse eest karistamine ning tagada, et naised saaksid kasutada normaalse töökoha väärilisi tingimusi!

  Thomas Händel, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse raportöör. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kahtlemata oleme teinud viimastel aastatel meeste ja naiste võrdsuse küsimuses edusamme, kuid siiski on palju naisi, kes on sunnitud tegema madalalt tasustatavat tööd. See ei käi ainult tööde kohta, mida traditsiooniliselt tehakse perekonnas. Viimastel aastatel toimunud dereguleerimise tulemus on sageli tööl selline, et kohustuslik sotsiaalkindlustus asendatakse töötingimustega, mis on ebatüüpilised ja ebakindlad. See on tabanud eriti just naisi. 2000.–2010. aasta Euroopa tööhõivetrend on selline, et 60% uutest ebakindlatest ja ebatüüpilistest tööliikidest – põhimõtteliselt kaks kolmandikku – on naiste kanda. Sageli takistatakse naistel demokraatlikku osalemist organisatsioonides, kuna nad on tööl poole kohaga ja nende töösuhted on ebakindlad. Ometigi on naised praegu palju pühendunumad ja parema väljaõppega kui mis tahes eelmises põlvkonnas. Sellegipoolest teenivad nad keskmiselt 25% vähem kui mehed.

Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon on küsimust aktiivselt uurinud ja välja töötanud head ettepanekud naiste tööhõive kohta: kaasatus sotsiaalkindlustussüsteemidesse vaatamata tööseisundile; lastehooldusasutuste rajamine; pensionide ja sotsiaalsüsteemide iseseisva eluga kooskõlla viimine; töö korraldamine nn heade tööpõhimõtete kohaselt. Kõike seda sisaldab raport ebakindlates töösuhetes naiste kohta. Tööhõivekomisjon on selle töö tulemustega rahul ja kutsub täiskogu tungivalt üles hääletama esitatud raporti poolt.

  Anna Záborská, fraktsiooni PPE nimel. − (SK) Raport on juba teine katse sõnastada parlamendi seisukoht emade miinimumkaitse standardite kohta Euroopas.

Peaaegu kõigi seitsme fraktsiooni 27 delegatsiooni arvamused on erinevad. See käib ühevõrra ka minu enda kristlike demokraatide fraktsiooni kohta. Kuni tänaseni ei tea paljud Euroopa Parlamendi liikmed, millised on hääletuse tagajärjed nende riigisisesele majandusele, kuna eespool mainitud uuringus arvestati ainult kümmet liikmesriiki. Ma olen poliitikas olnud 20 aastat ja nii keerulist olukorda on tulnud ette väga harva. Inimelu saab alguse ema kehas ja seetõttu peame kaitsma ema tervist nii enne kui ka pärast sünnitust. Ema kaitsmine kui sotsiaalkulutuslik tegur ei tohiks saada takistuseks tema töötamisele. Ema ei tohi vastanduda naistöötajale. Kui soovitame noortele haritud naistele, et nad peaksid lapsi sünnitama, kuid samal ajal keeldume tunnustamast nende emadust ja ei anna neile võimalust hoolitseda oma laste eest, ei suuda me kunagi demograafilisi arenguid tagasi pöörata.

Ema kaitsmist tuleb kaaluda seoses hoolitseva isa, perekonna loomuliku raamistiku ning emaarmastuse vajadusega vastsündinu vastu. Lapsed on midagi enamat kui tulevased maksumaksjad. Ma isiklikult nõustun raportis esitatud maksimaalsete nõuetega. Samal ajal toetan ma sätteid, millega toetatakse emade taasintegreerimist, kui nad peaksid otsustama tööturule naasta. Emade kaitsest on paraku keeruline rääkida koos võrdsete võimalustega. Isiklikult eelistaksin, kui komisjon esitaks ettepaneku, milles rasedusse, sünnitusse ja järgnevasse tervishoidu suhtutakse terviklikult. Direktiiv võib olla jõus kaks aastakümmet; praegu oleme alles pika ja keerulise otsustamisprotsessi alguses. Ma küsin, kas kavatseme hinnata tuleviku sotsiaalset ja majanduslikku arengut üksnes meie praeguse finantsolukorra põhjal. Kõik see on täna kaalul.

  Marc Tarabella, fraktsiooni S&D nimel. − (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Ehkki volinik võttis sõna Viviane Redingi ja komisjoni nimel, et väljendada komisjoni kõhklusi isapuhkuse teksti lisamise kohta, tahaksin eelkõige täna võtta sõna kõigi Euroopa isade nimel, kellel siiani puudub õigus isapuhkusele.

Loodus ei ole andnud meile õigust sünnitada lapsi, kuid kas ühiskond võib meilt ära võtta õiguse jagada oma laste elu esimesi hetki? Ärgem unustagem, et ka isad on lapsevanemad! Ühiskond peab võimaldama meil oma poegi ja tütreid parimal võimalikul moel kasvatada, et saaksime nendega alates nende sünnist vormida erilise sideme.

Seepärast kutsun kaasparlamendiliikmeid hääletama ülekaalukalt Euroopa Liidus kahenädalase täielikult tasustatud isapuhkuse kasutuselevõtu poolt. Kui ma kord juba sellel teemal räägin, siis kutsun Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles meid toetama − ja ma kordan: kuidas saate olla meie palve vastu kehtestada Euroopa tasandil isade jaoks uus õigus?

Ma kutsun ka kõiki oma kaasparlamendiliikmeid toetama täies ulatuses Estrela raportit. Mis puutub nendesse, kes tuginevad majanduskriisile kui argumendile, miks keelata naistele vastuvõetavam rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkus ning − enamgi veel − piisav tasu ja meestele isapuhkus, siis küsin ma neilt otse: miks taganete majanduskriisi ajal alati sotsiaalõigustikust?

Kas te ei mõista, et kõik majanduskulud tasub ära naiste suurem osalemine tööturul, diskrimineerimise vähenemine, sooline võrdõiguslikkus, parem töö ja eraelu tasakaal ning seega pikas perspektiivis majanduskasu?

Viimaseks kordan neile, kes soovivad ohverdada isad ja emad majanduskriisi altarile, et: me ei saa põhiõiguste puhul lühimat teed kasutada. See võitlus on ka humaansema ühiskonna eest ja kriisi ajal on perekond aina enam meie viimane tugipunkt eluraskuste vastu.

  Siiri Oviir, fraktsiooni ALDE nimel. – (ET) Lugupeetud kolleegid, lugupeetud volinik! Euroopa Parlament on aastate vältel järjekindlalt taotlenud rasedate töötajate kaitse ja sünnituspuhkuse andmisega seotud kehtivate õigusaktide ajakohastamist. Nimelt kehtib seda valdkonda käsitlev direktiiv juba 18 aastat. Euroopa demograafiline tulevik ei ole rõõmustav ja arutades nimetatud olukorda, võtsime siin saalis juba 2008. aastal vastu resolutsiooni, mis kutsus võtma meetmeid seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse ja kaitsega, olles veendunud, et asjakohase poliitikaga on võimalik mõjutada sündivuse kõverat, luues materiaalselt ja psühholoogiliselt soodsa keskkonna perekonna jaoks.

Euroopa Liidu toimimise leping annab meile siin parlamendis õigusliku aluse arutatava direktiivi vastuvõtmiseks. Me oleme palju rääkinud meeste ja naiste võrdsetest võimalustest, võrdsetest õigustest tööturul ja on selge, et pikem sünnituspuhkus – ja ka isapuhkus sealhulgas – loob selleks parema aluse. On fakt, et rasedus ja sünnitus on koormus naise organismile. Direktiiv ongi suunatud naise tervise kaitsele. Seetõttu on oluline puhkuseperiood, mis võimaldaks tervise taastumist ja mitte ainult seda, vaid võimaldaks ka lapse tervise ja arengu nimel emal last rinnaga toita.

Mõni sõna isapuhkusest. Kes siis veel kui mitte lapse isa peaks olema sel ajal vastsünnitanule toeks. Toetan isapuhkuse sisseviimist, tasustades selle puhkuse analoogselt emapuhkusega. Meie kodanikud heidavad meile tihti ette, et Euroopa Liidu õigusloome on keeruline, kas me ei saa sellest aru. Ärgem siis tehkem olukorda veelgi keerulisemaks, vaid lisagem puhkus, mis käsitleb sama ajaperioodi kui sünnituspuhkus, reguleeritavasse direktiivi. Kulu – oleme majanduskriisis või õigemini küll sellest väljumas, kuid see ei ole põhjus, miks me täna nii kiivalt ei taha tasustada sünnituspuhkust nii, nagu see oleks 21. sajandile kohane. Analüüs näitas, et meil on vaja ainult 1% võrra tõsta naiste tööhõivet ja kuludega ollakse tasakaalus.

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (ES) Austatud juhataja! Praegu ei ole hea aeg emaduseks, veel vähem isaduseks.

Seda seetõttu, et mõned poliitilised jõud ja ärirühmitused on ikka veel kinni vanamoelises arusaamas, et lastesaamine on üksnes naiste asi.

Nojah, head kolleegid, nii see ei ole! Mitte kuidagi! See on sotsiaalne vastutus, mida tuleks kogu ühiskonnal ühiselt kanda. See on see, millest täna räägime. See on see, mida arutame: kes peab kandma lastesaamise vastutuse ja kulud? Nendest lastest peab saama ka meie tulevik.

On ilmselge, et ainult naised saavad rasestuda ja sünnitada. Mitte keegi ei vaidle sellele vastu. Me räägime siin sellest, et naised on ainsad, kes peavad kandma neile tööelus tekkinud kulu ja võtma vastutuse eraelus.

Eelmise parlamendikoosseisu ametiaja lõpus oli meil võimalik teha selles küsimuses Euroopa tasandil tohutu hüpe edasi ja me ei saanud seda teha, sest suur osa täiskogust − kõige konservatiivsem osa täiskogust: Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni ja Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni rühmitused, mõned, kuid mitte kõik delegatsioonid takistasid seda. See takistas seda, et emadel oleks täna rohkem õigusi. Me ei tohi seda unustada.

See, mis meile täna on esitatud, on uus võimalus parandada osa probleemist. Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonis juba vastu võetud Estrela raport on hea võimalus kompromissiks ja konsensuseks ning usun, et me peaksime kolmapäevasel hääletusel seda toetama.

Selles antakse Euroopa töötavatele rasedatele rohkem õigusi, tagatakse nende palga säilimine ja kohustatakse ühtlasi isasid võtma oma osa vastutusest ning ka tagatakse, et ühest Euroopa Liidu riigist teise liikudes ei kaota rasedad oma õigusi. See kõik on tähtis ja me ei tohiks mitte mingil tingimusel seda unustada.

Kui jätame kolmapäevasel hääletusel välja mõned neist põhjapaneva tähtsusega punktidest, siis arvan, et nii meil kui ka Euroopa lapsevanematel peab olema selge, et see ei juhtunud juhuslikult ning et majanduskriisi argumenti ei saa kasutada niivõrd olulises kontekstis.

Kriis on ilmselgelt olemas ja me peame selle eest vastutuse võtma. Emad aga ei pea selle eest vastutama. See on arusaadav, kui mõistame, et me ei räägi mitte kulust, vaid investeeringust. Tegemist on investeeringuga tulevikku ja märksa tervemasse ühiskonda.

See on arutelu, mis meil on kolmapäevase hääletuse ajal. Ma pooldan Estrela raporti toetamist ja seda, et enamik täiskogust teeks täpselt sama, sest kui seda ei tehta, seame ohtu mitte ainult töötavate emade tervise, vaid ka heaoluriigi, mille saavutamiseks oleme Euroopas nii kaua tööd teinud.

  Marina Yannakoudakis, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Üks tuntud ärimees ütles kunagi, et kui võrdsuse reguleerimisega liiga kaugele minnakse, siis tegelikult naiste väljavaated tööd leida vähenevad.

Äriühingutel ei lubata naistelt küsida, kas nad kavatsevad lapsi saada, nii et asi on lihtne: neid lihtsalt ei võeta tööle. Ja kahjuks on see selles raportis sisalduva täies ulatuses säilitatava töötasuga kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse sünge reaalsus.

Lisage sellele majanduslikud mõjud VKEdele − 2,6 miljardit naela Ühendkuningriigis, 1,7 miljardit eurot Saksamaal − ja see raport on tänases majanduskliimas kindlasti ohtlik.

Kui rasedus- ja sünnituspuhkuse aegset tasu käsitlev klausel välja jätta, siis oleks raportil hoopis teistsugune mõju. Raportis keskendutaks esialgsele ülesandele, milleks on rasedate ja hiljuti sünnitanud töötajate tervis ja ohutus.

Ma palun kolleegidel naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonist naasta põhitõdede juurde ja teha seda, mis on naiste suhtes õige. Naistel peab olema võimalik valida. Neil peavad olema vahendid valikute tegemiseks. Tööandjatel peab olema võimalik toetada naisi, ilma et see tähendaks seda, et nad ei ole enam majanduslikult elujõulised. Liikmesriigid peavad ühtlasi tugevdama oma majandust, millega nad loovad võimalusi.

ECR esitas muudatusettepaneku, milles käsitletakse rasedus- ja sünnituspuhkuseks kohustusliku töötasu täieliku säilitamisega seotud paljusid küsimusi, ning ma palun kolleegidel seda muudatusettepanekut toetada ning muuta see raport teostatavaks.

EL ei ole loodud selle jaoks, et see saaks oma poliitikaga inimestega manipuleerida. Naiivne on mõte, et tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkus paneb naised lapsi saama. Lapsed on eluks ajaks. Kulud on eluks ajaks. Nii et palun ärge öelge mulle, et andes 20 nädalat palga täieliku säilimisega rasedus- ja sünnituspuhkust, suurendame elanikkonda.

Raportis on palju nõrku kohti. ECR palutud mõjuhinnang tõestas seda. Küsimus on nüüd selles, kas tõhustame seda praeguses faasis või saadame selle tagasi koostajatele.

  Eva-Britt Svensson, fraktsiooni GUE/NGL nimel. − (SV) Arutelus, mis käsitleb rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi ning omaalgatuslikku raportit ebakindlas töösuhetes naiste kohta, puudutatakse kõige tähtsamat põhjust, et edendada kõigis töökohtades võrdsust. Naiste võimalused ja eeltingimused pidada end üleval moodustab võrdsuse aluse kõigis poliitikavaldkondades. Saabuval kolmapäeval saame anda naistele võimaluse täielikult tööturul osaleda.

Kahetsen asjaolu, et 2010. aastal räägime ikka veel rasedus- ja sünnituspuhkusest, mitte lapsehoolduspuhkusest. Minu jaoks on ilmne, et lastel on õigus mõlemale vanemale, ja ma arvan, et peaksime antud juhul heitma pilgu ka lapse õiguste konventsioonile. Me arutame ema ja isa õigusi, kuid peame arutama ka lapse õigust − tingimusteta õigust − luua lähedased suhted mõlema vanemaga.

Me oleme rääkinud valjult selle puhkusega seotud kuludest ja teinud seda hoopis teistsugusel toonil, kui siis, kui arutasime miljonite eurode eraldamist muu hulgas pankade ja autotööstuse toetuseks. Ma küsin mõnikord endalt, kas kuludega on lihtsam leppida traditsioonilistes meeste valdkondades kui võrdsuse ja lapse õigusega omada mõlemat vanemat seotud küsimustes.

Ma arvan ka, et kulusid on arutatud, võtmata arvesse kasu, mida see ettepanek toob nii üksikisikule kui ka sotsiomajanduslike tingimuste mõttes. Paljud on rääkinud demograafilisest tulevikust; sellest, et sünnib liiga vähe lapsi. Praegu on meil aga võimalus püüda tagada, et on võimalik saada rohkem lapsi.

Toetan koos Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooniga Edite Estrela ja Britta Thomseni ettepanekuid, mille üle hääletasime naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonis, kus me suurendasime võimalusi.

Ma näen siiski mitmeid probleeme nende liikmesriikide jaoks, kus praegu on oluliselt paremad lapsehoolduspuhkuse tingimused. Tahaksin, et see akt annaks õigusi, mitte ei paneks ühele lapsevanemale kohustuse. Sooviksin ka seda, et lapse õiguste konventsioon ja lapse õigus mõlemale vanemale oleksid märksa silmanähtavamad.

Probleeme on ka tasustamismääradega teatavates liikmesriikides. Keegi mainis arutelu käigus, et tööandjad pärivad lapsesaamiseas naistelt, kas nad kavatsevad saada lapsi. Loodan seetõttu, et tulevikus, väga varsti esitame sama küsimuse isadele, sest lapsed − veel kord − on mõlema lapsevanema mure. Me peame sellesse väga tõsiselt suhtuma.

  Mara Bizzotto, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Tee naistesõbraliku Euroopani on ikka veel pikk ja vaevaline. Statistika on üsna selge: tööturgu on tabanud globaalne kriis, mis on pannud naiste tööhõive – mis langes 2008. aastal veel 0,7 protsendipunkti – raske katsumuse ette. Vaatamata provokatsioonidele, mis toidavad võrdsete võimaluste ja tööhõivega küsimuses korrapäraselt europropagandat, mille toetus on hääbumas, ei ole siiani võetud konkreetseid meetmeid, et tagada naistele tõeline eneseteostus nii töötajate kui ka naistena.

Tuleviku Euroopa peab põhjalikult läbi mõtlema oma heaolumudeli, mitte lihtsalt aeg-ajalt n-ö silti vahetama. Direktiiv, millega kohandatakse Euroopas rasedus- ja sünnituspuhkuse instituuti, on seega hea, kuid otsus samas raportis käsitleda põgusalt täiendavat ja sama tähtsat isapuhkuse küsimust ei vii kuhugi.

Naiste suurem integreerimine ei ole üksnes moraalne väärtus, vaid ka strateegiline eesmärk paljuräägitud Euroopa sotsiaalse jätkusuutlikkuse säilitamiseks, mis tulemuste puudumisel mind ikka veel ei veena.

  Edit Bauer (PPE). − (HU) Rasedus- ja sünnituspuhkuse ettepanek on loomupäraselt tervise ja ohutusega seotud norm ning peamine põhjus, miks 1992. aasta direktiivi tuleb emade elutingimuste seisukohalt muuta, on see, et 2000. aastal võttis Rahvusvaheline Tööorganisatsioon vastu rahvusvahelise konventsiooni, milles kehtestas rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalseks pikkuseks 18 nädalat. Vahepeal oleme olnud tunnistajaks niivõrd mitmekesisele arengule − rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse, toetuste rahastamise ja määra osas − eri tervishoiusüsteemides rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse kombineerimise tõttu, et praegu ei ole praktiliselt ühist nimetajat võimalik leida. Hoolimata meie kõigi − oleme siin täiskogul paremal või vasakul pool − headest kavatsustest, ei suuda me vastu võtta otsust, millesse iga liikmesriik pooldavalt suhtuks ja mille see heaks kiidaks.

Hea lahendus oleks olnud jääda ettepanekus tervise ja ohutuse pinnale ning tugevdada võrdseid võimalusi erinevas normis. Kui esitasin täiskogule raporti sugudevahelise palgaerinevuse kohta, osutasin pärast esimese lapse sündi tööturule naasvate emade ebasoodsale olukorrale. Seega on olemas ka võrdsete võimalustega seotud probleemid ja me peame selle küsimuse lahendama. Seni aga, kui isa ja ema ei saa täita sünnitamise puhul sama ülesannet, st isa ei saa sünnitada, peame arvatavasti lahendama võrdsete võimaluste küsimuse muudes valdkonnas. Võrdsete võimaluste küsimus tuleb lahendada ja me peame ka selles tegema edusamme, kuid mitte praeguses direktiivis. Me oleme käest lasknud võimaluse ajakohastada rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse kombinatsiooni.

  Silvia Costa (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Ma usun, et parlamendil on täna suurepärane võimalus korrata, et emadus on sotsiaalne väärtus, et ema ja lapse tervise kaitsmist on vaja tõhustada, et naistöötajat ei tohi töö saamisel ja selle säilitamisel diskrimineerida põhjusel, et ta on ema, ja et lapsehooldust tuleks jagada isaga.

Praegusele kriisile vaatamata − nagu seda juba rõhutati − peame täheldama sama, mida kõige eesrindlikumad majandusteadlased: tehtud mõjuuuring näitab vajadust kaugemaleulatuvama ja terviklikuma käsitluse järele. Tänased kulud, mida on võimalik hajutada, on sotsiaalne ja majanduslik investeering laste suuremasse heaollu, haiguste vähenemisse ning naiste suuremasse tööturul osalemisesse.

Paljud väidavad, et ilma uue hoolekandesüsteemita ja uute võimalusteta saavutada töö ja elu vahel tasakaal ei suurene asjakohase väljaõppe saanud kvalifitseeritud naistööjõu hulk: nõustun täielikult ja tänan raportööre Edite Estrelat ja Rovana Plumbi tehtud tervikliku töö eest ning ka kõiki parlamendiliikmeid, kes on püüelnud teineteisemõistmise poole.

Nõustun ka võimalusega, mida usun, et paljud meist tahtsid ja mis annab puuetega laste emadele ning lapsendamise ja mitmikute sünni puhul suuremad võimalused paindliku tööajaga töötamiseks, tõendamiskohustuse ümberpööramiseks seaduse rikkumise korral ning parema kaitse vallandamise eest. Koos teiste parlamendiliikmetega tegin ka ettepaneku, et sünnitusele järgneva kohustusliku kuuenädalase puhkuse puhul lisatakse kaitseklausel nendele riikidele, mille õigusaktides on ette nähtud kohustuslik puhkus ka enne sünnitamist.

Lõpetuseks loodan, et nüüd, nende kahe päeva jooksul oleme valmis jõudma üksmeelele, et me ei laseks käest võimalust võtta direktiiv vastu selle koosseisu ametiajal.

  Antonyia Parvanova (ALDE). – Austatud juhataja! Perekohustuste meeste ja naiste vahel võrdsest jagamisest rääkides − et liikuda lõppkokkuvõttes selles suunas, et saavutada võrdsem ühiskond, kus pere- ja tööelu ühitamise meetmetega edendatakse lapse parimaid huvisid − ei tohi me unustada, et esindame täiskogul inimesi ja mitte nõukogu seisukohti. Olen viimasel ajal tähele pannud, et liiga palju inimesi alalistest esindustest käib ringi ja püüab veenda Euroopa Parlamendi liikmeid, mis minu arvates ei ole meie eeskirjade ja sõltumatult valitud Euroopa Parlamendi liikmete põhimõttega kooskõlas.

Väidetakse, et rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine toob majanduskriisi ajal era- ja riigisektorile kaasa suuremad kulud, kuid need on vaid 0,01% SKTst ja räägime umbes kahest miljardist eurost. Samal ajal võrdlesin mainitud riikide sõjalist eelarvet. See on ühe aastaga suurenenud tegelikult kolm miljardit eurot ja seda ei ole kahtluse alla seatud ei siin täiskogul ega nende riikide parlamentides.

Kasvava majandusliku ebakindluse ajal ja seni kui seisame silmitsi demograafiliste muutustega, on elutähtis toetada paindlikke puhkusemeetmeid, mis võivad aidata pöörata ümber praegused demograafilised trendid. Peaksime võtma ühiselt kohustuse tagada, et naised kogu Euroopas muutuksid tööturu osaks ja et nende elulistesse valikutesse suhtutaks tõsiselt, milleks tuleb suurendada naiste osalust tööturul, väärtustada rohkem lapsepõlve ning pere- ja tööelu tasakaalus hoidmise tähtsust.

Lõpetuseks rõhutan tungivalt, et direktiivis sätestatud Euroopa hooldekandesüsteem ja -meetmed on Euroopa turu jaoks väärtus ja mitte koorem.

  Marije Cornelissen (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Mõnede − õnneks mitte kõigi − kolleegide ALDEst, PPEst ja ECRist esitatud muudatusettepanekute põhjal on täiesti selge, et nad on müünud oma hinge lühinägelikele ärihuvidele ja lobistidele liikmesriikidest, kes ei hooli naiste õigustest. Värskete emade ja isade elu ei parane, kui need muudatusettepanekud vastu võetakse.

Kui puhkuse eest ei tasustata korralikult, võtavad sünnitamise ette ainult naised, kelle jaoks ei ole töökoht oluline. Teie, mu kallid parempoolsed kolleegid, põlistate traditsiooni, milles mees on leivateenija, kelle jala all on kenasti tema väike naisuke ja tema väike tööots. Sellise naise jaoks ei ole hüvituse suurus tõepoolest oluline. Iseseisev naine, kes tegelikult toetab rahaliselt oma pere, peab aga kuue kohustusliku nädala lõppedes tööle naasma − kuna ülejäänu eest makstakse viletsalt − vaatamata sellele, et ta ikka veel veritseb; ja ta peab unustama võimaluse anda oma lapse elule hea algus teda rinnaga toites.

Ma loodan südamest, et selle hääletuse võidavad need, kes tõesti tahavad parandada värskete emade ja isade elu. Direktiivist peab saama vananeva ühiskonna ajaga kaasakäiva tööturupoliitika nurgakivi. Tulevikus on vaja poliitikuid, kes on piisavalt julged, et omada arvamust, kes suudavad vaadata natuke kaugemale ja kellel on nägemus ühiskonnast, kus on palju rohkem töötavaid emasid ja palju rohkem hoolitsevaid isasid. Tulevikus ei ole kindlasti vaja neid, kes küürutavad kohe, kui firmajuhid, kellel on silme ees ainult järgmine finantsaruanne, ja ministrid, kes mõtlevad üksnes järgmistele valimistele, alustavad oma lobitööd.

  Tadeusz Cymański (ECR). − (PL) See direktiiv tähendab midagi rohkemat kui naiste võrdsuse probleem ja naiste abistamine raseduspuhkuse ajal. Me peame vaatama seda laiemal taustal, mitte ainult sotsiaalsel, vaid ka majanduslikul taustal ning seda pika perioodi jooksul. Selles on teatav paradoks, et üritades kaitsta praeguseid finants- ja juhtimistavasid, mis on mõistetav ja loogiline, võime kaotada tulevaste põlvkondade arvelt palju nii majanduslikult kui ka rahaliselt.

Paljud eksperdid usuvad, et Euroopa üks suuremaid probleeme, mis võib-olla on kõige suurem probleem üldse, on demograafiline krahh. Meditsiini edusammud, paremad elutingimused ja loomuliku rahvastikukasvu vähenemine tähendavad tulevikus väga vana ja väga kulukat Euroopat. Isegi praegu on eakate hooldamise kulud hinnanguliselt peaaegu 2% Euroopa SKTst. Rahvastikukasvu vähenemise põhjused on väga keerulised ja ületavad sotsiaalküsimused ja materiaalse kindlustatuse. Ei ole aga kahtlust, et direktiivis sisalduvad uued ettepanekud loovad olulise stiimuli, mis aitab paljudel Euroopa naistel võtta vastu otsus saada lapsi.

Austatud juhataja! Rasedate töötajate toetamine on Euroopa riikides väga erineval tasemel. Selle direktiivi olulisust tunnetatakse eriti nendes riikides, kus kaitsemäär on väga madal ning toetus peredele väike või isegi olematu, sealhulgas vanemate laste eest hoolt kandmise puhul. Seepärast tahaksin tänada kõiki, kes selle direktiiviga töötasid, eriti nende kaasaelamise eest teistes riikides elavatele naistele, kes nüüd saavad vaadata tulevikku suurema lootusega. Mis puutub lastesse, siis loomulikult tahavad nad õnnelikku ema, kes ei karda kaotada tööd ega seda, et ei suuda lapsi toita või üles kasvatada. Tänan teid veel kord ja ma loodan kolmapäevasel hääletusel kompromissile. Suur tänu teile!

  Jacky Hénin (GUE/NGL). – (FR) Austatud juhataja! Raportid on koostatud õiges suunas ja on väärt, et neid laiemalt avalikkuse ette tuuakse. Naised teevad 85% mittevabatahtlikust osaajatööst ja 80% madalalt tasustatud tööst. Naiste töötasu on meeste omast 27% väiksem. 50% naiste pension on alla 600 euro. Enamik võltsitud deklaratsioonide või deklareerimata töö juhtumitest on seotud naistega. Isegi nüüd, 21. sajandil leiame Euroopast ikka veel orjapidamise juhtumeid ja viimne kui üks neist on seotud naistega.

Jah, tuleb teha kõik mis võimalik, et lõpetada edukalt naisi hõlmavad skandaalsed tavad töökohal ja ühiskonnas. Selleks on siiski vaja enamat kui head tahet. Loodetav tulu on nii suur ja rakendatavad trahvid nii väikesed, et on olemas − otse öeldes − värdjaid, kes ei kõhkle inimolendit kurnamast, otsekui oleks tegemist kariloomaga. Peame kõige kiiremas korras panema liikmesriigid täitma oma kohustusi ja nõudma kõige karmimaid karistusi neile, kes arvavad, et on seadusest kõrgemal.

  Giancarlo Scottà (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Tahaksin juhtida teie tähelepanu sektorile, milles naistöötajate töösuhted on jätkuvalt ebakindlad. Räägin põllumajandussektorist − sektorist, milles naised keskenduvad uuendustele ja samal ajal traditsioonide elustamisele ja põllumajanduspärandi säilitamisele, hoides maakohad elus. Naistöötajate töötegevuses on aga mitmeid takistusi, kui nad peavad ühitama oma tööelu pereeluga.

Britta Thomsen esitab oma raportis ühe arvu, mis peaks meid mõtlema panema: põllumajandussektoris töötab 86% naistöötajatest osalise tööajaga. Lisaks on noorte naiste sektorisse sisenemine seotud raskustega ning seetõttu juhivad põllumajandusettevõtteid sageli üle 65aastased naised. Teisest küljest asuvad mõned naised oma partneri toetaja kohale või pigem aitavad oma abikaasa ettevõtet ilma õigusliku seisundi ja kohase tasuta.

Ma väidan seetõttu, et naisi ja nende tööhõivet tuleb kaitsta sektoris, kus naised sageli töötavad ajutiselt ja hooajaliselt, toetada neid tervise ja ohutuse valdkonnas ning tagada, et neile makstakse õiglast tasu ja nad saavad oma töö eest asjakohast tunnustust.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Töö- ja pereelu ühitamisest rääkides peame silmas tegevusi, mis perede ja töötajate vajadusi arvesse võttes võimaldavad saavutada töö- ja pereelu tasakaalu. Räägime seega toetusmehhanismidest, ilma milleta seisab naine – kes töötab, sest talle meeldib enda töö, et teha karjääri või eelkõige vajaduse tõttu – silmitsi dilemmaga ning kõige rängem ja peaaegu alati lõplik otsus on töölt lahkuda. Kord tööturult lahkununa on tagasitulek seda raskem. Selline olukord toob kaasa ühest küljest pingeseisundi ja teisest küljest olulised majanduslikud ohverdused.

Täna aruteldavas tekstis tehakse ettepanek mitmete naistöötajaid toetavate mehhanismide kohta, millega luuakse õiguskindluse alus, mis annab naistele valikuvabaduse ja selle tagajärjel tõelise töö ja eraelu tasakaalu. Tahaksin ka rõhutada veel ühte tahku, mis on seotud ebakindlas töösuhetes naistega: nagu öeldi kannatavad naised liiga sageli jätkuvalt ebavõrdsust töö leidmise võimaluste, töö kvaliteedi ja tasustamise puhul. Mis puutub töö kvaliteeti, tuleks märkida, et väga sageli ei teata naised väärkohtlemisest ning on sunnitud nõustuma seaduslikkuse piiril balansseeriva töökohaga, et teenida oma pere toetamiseks piisavat sissetulekut. On aeg sellele lõpp teha!

Seepärast on vaja teostada järelevalvet tööandjate üleastumiste üle naistöötajate suhtes. Mis tahes rikkumist tuleb uurida ja karistada ilma erandita. Meie pühendumus peab jätkuvalt olema suunatud sotsiaalpoliitikale, mis on aina rohkem õiglane ja tõhus.

  Zita Gurmai (S&D). – Austatud juhataja! Raport, mida praegu arutame, on kriitilise tähtsusega Euroopa lapsevanematele ja lastele ja ka Euroopa kui kogukonna jaoks. Selle akti sätted aitavad kaasa sellele, et tagatakse, et kõigil lapse saada otsustanud naistel Euroopas on ühesugused minimaalsed õigused ja minimaalne abi. Nendega tagatakse ühtlasi see, et lapse saada otsustanud naist ei karistata rahaliselt tema otsuse eest saada emaks ja ühendada see oma karjääriga.

Väga oluline tegur on Euroopa demograafiline katsumus. Vähenev sündimus ja vananev elanikkond ning seeläbi tööjõu vähenemine on tekitanud suuri pingeid, kuidas säilitada majanduskasvu, eriti kriisi ajal.

Kas lahendus on julgustada naisi lapsi mitte saama või järgida Ameerika mudelit, kus naisi toetatakse vähe või üldse mitte ja nad peavad tööle naasma enne, kui nad on sünnitusest isegi kosunud? Kui nii, siis mina ütlen ei. Lapsi mitte saada on ühiskonnale pikas perspektiivis kallim. Naistel on vaja sünnitamisest kosuda, enne kui nad on valmis tööturule uuesti sisenema. Neile 18 nädala võimaldamine on minimaalne ning neid ei tohiks karistada otseste või kaudsete kärbetega.

24 liikmesriigis 27st tasuvad rasedus- ja sünnituspuhkuse eest valitsused, mitte ettevõtjad. Kas ettevõtjad ei taha investeerida noortesse naistesse, kelle nad on tööle võtnud ja välja õpetanud? Meil peaks olema sotsiaalne vastutus. Teades, et EL ja selle liikmesriigid on kulutanud tohutuid summasid pankade päästmiseks, peame küsima, miks hoitakse alati raha kokku naiste arvelt. Ka isadel peaks olema võimalik võtta puhkust, et olla oma vastsündinud lapsega.

Me räägime kogu aeg jagatud vastutusest ja nüüd saame selles suhtes midagi ära teha. Mõned siin arvavad, et see ei ole vastuvõetav. Loodetavasti näitab volinik Šefčovič meile, et on selles küsimuses väga selgesõnaline ja edumeelne.

  Elizabeth Lynne (ALDE). – Austatud juhataja! Direktiiviga taheti alati üsna õigesti kehtestada miinimumnormid, et kaitsta rasedaid töötajaid ja rinnaga toitvaid naisi. Ma leian siiski, et naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni mõned muudatusettepanekud lähevad liiga kaugele.

Nendes ei võeta arvesse eri liikmesriikide erinevaid traditsioone. Mõnedes riikides on rasedus- ja sünnituspuhkus, mõnedes ka isapuhkus ja veel mõnedes lapsehoolduspuhkus. Nende eest tasutakse täiesti erineval viisil ja erineva määraga − mõnedes riikides sotsiaalkindlustussüsteemi, mõnedes ettevõtjate poolt ja mõnedes riikides on tegu seguga. Me ei tohi hävitada mõnda väga head süsteemi.

Oma muudatusettepanekutes üritasin käsitleda seda, kui raske on saavutada midagi, mis sobib kõigile liikmesriikidele. Töötasu täielik säilitamine takistaks minu arvates paljude noorte inimeste − või konkreetselt noorte naiste − võimalust tööd leida. Mul on hea meel, et teine mõjuhinnang oli vähemalt üksikasjalikum kui esimene. Nagu teate, väideti selles, et töötasu täieliku säilimise korral läheks see kümnele liikmesriigile maksma üle seitsme miljardi euro aastas. Selles isegi ei arvestatud ülejäänud 17 liikmesriiki ning ma eeldan, et töötasu täielik säilitamine on ka nende jaoks problemaatiline.

Mis puudutab kohustuslikku puhkust, olen alati uskunud, et ema ise otsustab, kui kaua ta puhkab ja millal. 1960ndatel ja 70ndatel võitlesime naiste võrdsete õiguste eest − mitte selle eest, et neid ette kirjutatakse − ja tundub, et läheme edasimineku asemel hoopis tagasi.

  Andrea Češková (ECR). – (CS) Mul on tõsine mure, et naiste kaitse puhul aetakse segi kaks üsna erinevat asja: naistöötajate töötingimused ja füüsilisest isikust ettevõtjatest või ettevõtjatest naised. Naistöötajate puhul saame üldjuhul rääkida kaitsest tööõiguse alusel, eriti raseduse ajal ja pärast sünnitust. Füüsilisest isikust ettevõtjatest naisi ei saa tööõiguse alusel kaitsta, sest üldjuhul seda nende suhtes ei kohaldata. Teisest küljest annavad sellised naisettevõtjad ka tööd meestele ja naistele nii, et mind kohutas asjaolu, et direktiivi, mida algselt pidi kohaldatama ainult rasedate ja hiljuti sünnitanud töötajate suhtes, hakatakse muudatusettepanekute kohaselt kohaldatama ka ettevõtjatele. See on võimatu mitte ainult praktikas, vaid ka õiguslikust vaatenurgast. Ma loodan siiralt, et parlament ei võta vastu muudatusettepanekuid, mis kahjuks suures osas läbisid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, sest neil ei ole minu arvates mingit seost selle direktiiviga, sest neid ei saa kohaldada füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes.

  Joe Higgins (GUE/NGL). – Austatud juhataja! Estrela raportiga soovitakse parandada rasedate ja hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate naiste töötingimusi ning see on eesmärk, mida me otsustavalt toetame.

Praegu, Euroopa ja maailma kapitalismi terava kriisi taustal, tuleb tõsiselt muret tunda, et eriti haavatavas olukorras töötajad langevad ohvriks teatavatele ettevõtjatele, kes soovivad säilitada kasumeid, ja valitsustele, kes on asunud sotsiaalkulude ja avalike teenuste kärpimise teele.

Paljud töölisklassi naised kannatavad märkimisväärse ekspluateerimise all, sest nende palgatase on näiteks võrreldes meestega märksa madalam ja ka ebakindlate töösuhete tõttu. On olemas reaalne oht, et rasedad või hiljuti sünnitanud naised, kes on haavatavamas olukorras, kannatavad praegustel oludel diskrimineerimist. Nõustume kindlalt sõnaselge naiste õiguse kehtestamisega naasta samale töökohale, 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse ja mõistliku isapuhkusega. Peaksime ka toetama sissetuleku 100% säilitamist.

Me ei saa siiski toetuda ainult seadusele. Igas töökohas peaks olema tugev ametiühing, mis suudab konkreetselt garanteerida naiste õiguse naasta pärast sünnitust tööle diskrimineerimist kartmata.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Ma olen seda küsimust ühtemoodi nii tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis kui ka naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonis väga hoolikalt jälginud. See on teine üritus kehtestada minimaalsed eeskirjad Euroopa Liidus ja nüüdseks olen oma tööelus 40 aastat võidelnud meeste ja naiste võrdsuse eest, noorte naiste integreerimise eest väljaõppekavade kaudu ning nende integreerimise eest ühiskonda nende tööturgu integreerimise teel. Me räägime siinkohal võrdsusest: meeste ja naiste võrdsusest.

Selles Estrela raportis − piisab kui kuulata tänaseid sõnavõtte − on aga käsitlemist leidnud iga võimalik küsimus. Igaüks tuleb ja annab oma väikse osa, tahtes lisada mõnele lõikele veel ühe lõike. Lõpuks on meil kasutu lapitekk, kuid peaksime keskenduma rasedate naiste tervisele ja ohutusele töökohal samamoodi, nagu peame iseendastmõistetavalt keskenduma soolisele võrdõiguslikkusele palga maksmisel.

Lapsepuhkus on vist ainus asi, mida raportis ei käsitleta. Ma tahaksin teile öelda ühte: täna täielikult säilitatava palgaga 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse poolt hääletada on vastutustundetu ning demagoogiline. Ma nõuan, et võetaks tõhusaid meetmeid, et sellel ei oleks naistele tagasilööke. Mida rohkem pikendame rasedus- ja sünnituspuhkust ilma rõhutamata naiste töölenaasmist ning nende vajadust luua töö ja eraelu tasakaal ning mida rohkem pikendame rasedus- ja sünnituspuhkust ilma võtmata meetmeid naiste kaitsmiseks töökohal, seda enam töötame nende vastu.

Tõde on selles, et poliitika kujundamisel on meie ülesanne olla julge ja vastutustundlik ning rääkida tõtt. Kes maksab? Milline meie liikmesriikidest suudab selle suurenemise eest maksta? Milline ettevõtja maksab? Lõppkokkuvõttes leiavad naised, et on sattunud lõksu teksti tõttu, millel on lastud igas punktis vabalt triivida ja mis annab neile tagasilöögi. Ma kutsun teid üles vastutustundlikkusele! Meil on raske koorem tulevikuks.

(Aplaus)

(Sõnavõtja nõustus vastama Marije Cornelisseni ja Anneli Jäätteenmäki sinise kaardi küsimustele vastavalt kodukorra artikli 149 lõikele 8)

  Marije Cornelissen (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Elisabeth Morin-Chartier ei ole ainus, kes seda on öelnud. Mitu sõnavõtjat ütles, et 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus võib kahjustada naiste võimalusi tööturul.

Tahaksin küsida, kust selline mõte tuleb, sest kui vaadata uuringuid ja ka seda, mis toimub Rootsis, Norras, Islandil või Bulgaarias, siis on väga selgelt näha, et naiste väga suur osalus tööturul ja kohaselt pikk rasedus- ja sünnituspuhkus on võimalikud.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Tahaksin vastuseks sellele märkusele öelda kahte asja.

Esiteks puudub matemaatiline seos rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse ning sündimuse vahel ning selle tõestuseks pruugib mul ainult mainida olukorda Prantsusmaal, sest Prantsusmaa on riik, mis võimaldab 14 nädalat rasedus- ja sünnituspuhkust ja kus täna on üks kõrgemaid sündimusi Euroopas.

Teine punkt minu vastusest on see, et on leitud, et iga sünniga laieneb naiste ja meeste tööelu lõhe. Iga sünnitusega, iga rasedus- ja sünnituspuhkusega vähendavad naised kõigepealt oma kutsekohustusi − kui ettepanek ei tule just ettevõtjalt või avalikult sektorilt. Pärast teist sünnitust vähendavad nad oma tööaega ja iga sünnitusega vähendavad nad seda aina rohkem samal ajal – teisest küljest – kui mehed suurendavad oma kutsekohustusi iga sünni järel. Kutsealasest vaatevinklist laieneb seega lõhe kogu nende karjääri jooksul.

Ma palun teid seega tungivalt: pöörake natuke tähelepanu sellele, mis tegelikult toimub ühtemoodi nii avalikus kui ka erasektoris!

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – (FI) Elisabeth Morin-Chartier! Kas aktsepteerite topeltstandardit, mille kohaselt kõigil Euroopa Liidu töötajatel, komisjoni, nõukogu, parlamendi ja parlamendi fraktsioonide töötajatel on töötasu täieliku säilimisega 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus, samal ajal kui nad teevad ettepaneku, et teiste naiste puhul see nii ei oleks? Ma arvan, et kogu Euroopas tuleks emasid võrdsetel alustel kohelda ja me ei tohiks aktsepteerida topeltstandardeid ega kahepalgelisust.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Me ei öelnud, et pooldame topeltstandardeid. Euroopa Komisjon tegi ettepaneku 18 nädala kohta. Meie teeme ettepaneku võtta kasutusele sillaklausel. Põhimõtteliselt on see täiesti võimalik, kuid on erinevus selle vahel, mis on võimalik, ja utoopialiku mõtte vahel teha ettepanek täielikult tasustatava 20 nädala kohta; selle vahel, mis on teostatav, ja selle vahel, mis lubadusi võib anda parlamendis, kui nendega ei nõustu ei nõukogu ega liikmesriikide parlamendid.

Kui hääletame kolmapäeval Estrela raporti ja 20 nädala poolt, siis öeldakse Euroopa Parlamendist kolmekordselt lahti. Esiteks teeb seda nõukogu, mis ei saa anda oma toetust: liikmesriigid ei saa anda oma toetust; teiseks liikmesriikide parlamendid: liikmesriigid oma riigieelarvetega ei saa anda oma toetust ning kolmandaks naised, kui nad saavad aru, et me oleme töötanud nende vastu.

  Emine Bozkurt (S&D). – (NL) Austatud juhataja! Me peame aitama emasid ja isasid nende elu kõige kiiremal ajal. Neile tuleb võimaldada rahu ja vaikust, et nad saaksid täielikult osaleda oma lapse varases elus; et rinnaga toita ja sünnitusest täielikult kosuda; et nad saaksid pärast puhkust oma käised jälle üles käärida ning täiel määral tööelus osaleda. Emad, isad, ametiühingud, valitsusvälised organisatsioonid − seda tahavad kõik.

Vastased panevad naistele ebaõiglaselt hinnasildi: ei saa lisada kulusid aina vananevale Euroopa ühiskonnale. Peame siiski investeerima praegu naistesse kui töötajatesse, et parandada töö ja eraelu tasakaalu, nii et meie ühiskond jääks tulevikus taskukohaseks. Loomulikult on tähtis, et rasedus- ja sünnituspuhkus oleks täielikult tasustatud. Miks peaksid naised seetõttu, et neil on bioloogiliselt võimalik lapsi saada, puhkuse ajaks nõustuma palgavähendusega?

Me räägime, et peame oluliseks, et mehed ja naised tunneksid tervet töö ja eraelu tasakaalu, et naistel oleksid võrdsed võimalused töökohal, ning seega peame lõpetama nääklused ja võtma ühise vastutuse. Me ei tohi lasta emadel ja isadel olla need, kes kannatavad!

  Nadja Hirsch (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Küsimus, mille peame endale esitama, on selline: mida peaks selle direktiiviga saavutama? On olemas suhteliselt kindel kokkulepe, et tulevaste emade ja värskete emade jaoks peaks olema tervisekaitse. Suur arutelu puudutab valdkondi, kuhu tuleb lisada ka võrdsuse aspekt. Teisest küljest peame Euroopa Parlamendina olema teadlikud ka sellest, et oleme vastu võtmas direktiivi, mis ei ole jõus mitte ainult viis aastat, vaid arvatavasti järgnevad 20 või 25 aastat. Ma loodan siiski, et selleks ajaks on naiste töötingimused olulised paremad ja ettevõtjad tahavad võtta tööle noori emasid − mitte ainult oskustööjõu puudumise tõttu − ning eelkõige kujundavad selleks asjakohase infrastruktuuri. Me peame silmas pidama ka seda väljavaadet.

Sellele vaatamata saan aru, et hetkel puudub meil enamus, kes oleks valmis selle väljavaate omaks võtma. Seetõttu jõuame arvatavasti punkti, kus nõustume kompromissiga, nagu 18 nädalat, kõrgem seadusjärgse tasu määr või 75% töötasu maksmise jätkamine, mis tõepoolest parandab olukorda konkreetselt mõnedes Euroopa riikides.

Palju olulisem asjaolu, mis on väljaspool rasedus- ja sünnituspuhkust, on noori peresid ümbritsevad raamtingimused. See tähendab lapsehooldusasutusi; näiteks Saksamaal ei ole neid piisavalt. See oleks tõeline võrdsuspoliitika, mis annab naistele võimalus naasta tööle.

  Julie Girling (ECR). – Austatud juhataja! Kui tüüpiline rohelistele irvitada nende üle, kes julgevad mitte nõustuda! Me julgeme mitte nõustuda väikse osaga nendest ettepanekutest, mistõttu tuleb meid välja naerda. Kiidan teie pühendumust nendele ettepanekutele − tegelikult nõustun suure osaga neist −, kuid on paar kohta, millega ma nõus ei ole. Niisiis saan kiita teie pühendumust, kuid mitte teie sallivust. Tulge tagasi 30 aasta pärast ja jutustage mulle naiste õiguste edendamisest, kui olete teinud nii palju tööd nagu mina.

Ma ei luba ennast tagurlikuks sildistada! Nende ettepanekute mõned tahud on tagurlikud: idee, et Euroopa naised peaksid saama rohkem Euroopa lapsi ülerahvastatud maailmas on sotsiaalselt tagurlik. Ühendkuningriigis 20nädalase palga täieliku säilitamisega rasedus- ja sünnituspuhkuse kehtestamine − ma ei suuda siinkohal meie süsteemi piisavalt kiiresti selgitada − on rahaliselt tagurlik. Ebaproportsionaalselt väike arv kõrgemalt tasustatud naisi Ühendkuningriigis saab suure osa lisaks eraldatud kahest miljardist naelast. See ei lähe mitte madalamalt tasustatud naistele, keda ma usun, et tahaksime kõige rohkem aidata.

Kus on siis edasiminek? Liikmesriigid saavad kõige paremini otsustada nende üksikasjade üle; kohaldada tuleks subsidiaarsuse põhimõtteid.

(Aplaus)

  Christa Klaß (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Emad vajavad erilist kaitset. Sellega nõustuvad siin istungisaalis kõik. Lapse saamine on füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav ning see on tähendusrikas kogemus igale naisele. Füüsilised muutused, uue eluga seotud olukord ning eelkõige taastumise ja kosumise periood − kõik need asjaolud teevad piisava raseduse kaitse hädavajalikuks. See on midagi, mida ühiskond peab pakkuma. Seega põhimõtte asjus lahkarvamusi ei ole. Arutelu käib selle kohta, kuidas seda teha, ja tingimuste kohta, mille kohaselt seda teha. Sel puhul ei tohiks me unustada, et EL kehtestab minimaalse normi ning liikmesriikide asi on rakendada, korraldada ning tasuda rasedus- ja sünnituspuhkuse klausli eest. Me ei alusta mitte millestki.

Liikmesriigid on korraldanud oma rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsiooni erinevalt, täiendades mõnel juhul isade kaasamiseks seda isapuhkusega. Isad tuleb kaasata perekohustustesse − ja me ei räägi siinkohal ainult puhkusest, vaid vastutuse võtmisest oma laste üleskasvatamise ja pereelu eest. Isapuhkus ei ole siiski osa rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsioonist; pigem peab see alati olema osa lapsehoolduspuhkusest. Isad ei jää sünnituse tagajärjel ka haigeks. Ma kiidan kõiki liikmesriike, kes on kehtestanud isapuhkuse; samamoodi – lugupeetud volinik – on mul hea meel kuulda äsja teatavaks tehtud komisjoni ettepanekut. Me ei saa olulist rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsiooni teemat nõrgestada isapuhkuse lisamisega. Rasedus- ja sünnituspuhkus on seotud tervisega. Ükski ema ei ole haige 20 nädalat; haiged ei ole ka rinnaga toitvad emad.

Meil on kohustus tööelus osalevate emade ees, et muuta rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsioon põhjendatuks. Meie ettepanek on kokku 18 nädalaks, kusjuures viimased neli nädalat võivad rahalise toetuse poolest riigiti erineda. See on sätestatud muudatusettepanekutes 115 ja 116, mida me tungivalt kutsume parlamendiliikmeid toetama.

Lisaks kutsun liikmesriike üles kasutama oma võimalusi, et pakkuda peredele ja emadele rohkem makseid, mida on võimalik vastu võtta vabatahtlikkuse alusel. Emad ehitavad tulevikku ja nad vajavad meie igakülgset toetust.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Estrela raporti poolt hääletades vastame sisuliselt miljonite naiste nõudmisele kaitsta paremini rasedaid, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvaid töötajaid ja nende imikuid. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega 20 nädalani ja isapuhkuse pikendamisega kahe nädalani koos palga täieliku säilitamisega toetame Euroopa Liidus taastumist rahvusvahelisest kriisist ja majanduskasvu, sest aitame ühitada pereelu ja tööd. Kaitstes töötavaid naisi vallandamise eest raseduse ajal ja kuus kuud pärast seda, anname stiimuli täita ELi strateegia eesmärk ja saavutada 2020. aastaks 75% naiste tööturul osaluse määr.

Thomseni raporti poolt hääletades püüame kaitsta töötavaid naisi ebakindlate töösuhetega töökohtade eest, mis põlistavad sugudevahelist palgalõhet, õõnestavad kutsearengut ja suurendavad ohtu, et naised kaotavad kõik sotsiaalsed, pensioni- ja ametiühingute õiguse vormid.

Positiivne hääletus mõlema raporti poolt on positiivne hääletus tasakaalustatuma, detsentraliseeritud, sotsiaalse Euroopa ja soolise võrdõiguslikkuse poolt.

  Gesine Meissner (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me räägime täna naiste töötingimustest, mida Euroopas parandada tahame. Käsitlen konkreetselt Thomseni raportit, mille variraportöör ma olin; teiste sõnadega on teema ebakindlates töösuhetes naised.

See aasta on Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta. On tõestatud, et vaesus tabab ebaproportsionaalselt naisi. Loomulikult ei saa me mingil juhul lasta sellel olukorral püsida. Naiste vaesus võib olla eri tegurite tulemus. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et naistele ei maksta nii hästi kui meestele. Loomulikult ei ole see ainus põhjus. Naised teevad ka oma karjääris sagedamini pause, näiteks kui saavad lapse ja võtavad aja maha, et ta üles kasvatada. Naised teevad ka vähem oskusi nõudvaid töid. Olukord on eriti tõsine naiste puhul, kelle töösuhted on ebakindlad, sest mõnedel juhtudel ei tarvitse neil isegi olla töölepingut või on nende tööleping eeskirjadevastane; neil ei pruugi olla mingisugust kaitset ning nende juurdepääs teabele võib olla piiratud. Olukord on eriti halb sisserändaja taustaga naiste jaoks. See võib viia vaesuse kestmisele, nii et nad jäävad vaeseks ka vanemas eas.

Me peame välja murdma sellest ringist, mis mõjutab naisi rohkem kui mehi. Üks viis seda teha oleks hariduse ja väljaõppe kaudu. Igal naisel − igal tüdrukul − peab taustast hoolimata olema kvalifikatsioon ja neil on vaja võimalust töötada ametis, mis tõepoolest tagab neile normaalse äraelamise. Ka naiste jaoks peab üldjuhul olema võimalik elukestev õpe. Me peame ühtlasi tagama, et meil on rohkem naisi ja tüdrukuid, kes hakkavad tööle paremini tasustatud ametites. Sageli on sellisteks ametiteks need, kus peamiselt domineerivad mehed.

Teiste sõnadega: igal juhul juurdepääs haridusele ja sotsiaalkindlustussüsteemidele − niimoodi saame saavutada naiste jaoks olukorra paranemist.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE). − (PL) Euroopa praeguses majandus- ja sotsiaalkliimas on keeruline kehtestada miinimumnorme rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse ja tasustamise kohta. Mõnedes riikides on esitatud miinimum kõrgem kaitsetasemest, mida riigisiseste õigusaktidega praegu rasedatele pakutakse. Teisest küljest võitleme ikka veel kriisi tagajärgedega: riikide valitsused tõstavad makse ja võtavad kasutusele karme kulude kärpeid ning meil on ikka veel kõrge tööpuuduse määr. Teiselt poolt peame tegelema langeva sündimuse, negatiivse loomuliku kasvu ja sellest tuleneva vananeva rahvastiku probleemidega. Mitte kuigi kauges tulevikus ähvardab meid pensionisüsteemide läbikukkumine või isegi nende totaalne krahh.

Sellises olukorras ei ole tasuta ja lihtsaid lahendusi. Peame siiski aru saama, et naistesse investeerides ja nende jaoks soodsate tingimuste loomisega julgustame neid langetama otsust saada lapsi. Loomulikult ei piisa üksnes täielikult tasustatud ning pikemast rasedus- ja sünnituspuhkusest. Meil on vaja ka peredele soodsaid lahendusi ja stabiilset tööhõivet. Siin ei ole meil alternatiivi. Kui me praegu peredesse ei investeeri, siis muul viisil ei ole võimalik suurendada eurooplaste arvu, kes on järgneval 30 aastal tööalaselt aktiivsed. Seepärast vajame õiglast ja minimaalset standardit rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse ja tasustamise kohta Euroopas. Me anname naistele võimaluse valida ja otsustada emaduse kasuks.

  Jutta Steinruck (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma tunnen, et meie arutelust on puudu vajalik vahetegemine liikmesriikide riigisisese ülevõtmise ja Euroopa tasandil olevate ülesannete vahel. Me kõik saame aru, et peame arvesse võtma üksikute riikide konkreetseid tingimusi. Saksamaa puhul pean aga näiteks ütlema, et näen kindlasti viisi, kuidas Saksamaa saaks seda raportit ellu viia. Mis meile siinkohal muret teeb, on miinimumnormide kehtestamine ELi tasandil, et luua naiste jaoks sotsiaalse raamistiku tingimused. Me oleme alati agarad viitama ILO-le, kui jutt käib heast tööst, töö- ja tervisekaitsest, nii et ma küsin endalt: miks me seda praegusel juhul ei tee?

Mis puutub arutelusse kulude üle, siis tahaksin kõigile siin täiskogul meenutada, et Saksamaal − nagu mõnedes teisteski Euroopa riikides − tõi diskrimineerimisvastane direktiiv kaasa tohutu ettevõtjate lobi. Räägiti meeletutest kuludest, ettevõtjate pankrotistumisest, koormatest majandusele ja töötajatele endile. Tagasi vaadates: kui palju sellest tõeks sai? Mitte midagi! Mulle meenutab see arutelu, see lobi väga toonast aega. Ma palun teid tungivalt heita majandus kõrvale ja võtta inimesed oma südameasjaks.

Ma ei ole üks neist, kes siin lihtsalt loengut peab. Ma olen öelnud, et toetan sotsiaalset Euroopat. Minu jaoks kuuluvad sinna ka naised. Praeguses olukorras vajavad naised meie abi.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Oma hääletuses võttis naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon vastu mitmeid muudatusettepanekuid komisjoni esialgsele ettepanekule võtta vastu direktiiv.

Kahjuks eiras komisjon oma muudatusettepanekutes täielikult kulude jaotumise puhul subsidiaarsuse põhimõtet. Püüded ühtlustada rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsiooni 27 eri liikmesriigis on andnud tulemuseks laialivalguva ettepaneku. Lisaks on kõigega segatud ettepanek isapuhkuse kohta, mis õiguslikult isegi ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse, nagu volinik kohe alguses selgelt ütles. Isapuhkust tuleb reguleerida seoses lapsehoolduspuhkuse süsteemi, mitte puhkusega, mis on mõeldud rasedusest ja sünnitusest kosumiseks.

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esitatud ettepanekutes eiratakse ühtlasi eesrindlikke rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse skeeme teistes riikides, sealhulgas Põhjamaades. Komisjoni ettepanekutes on segi aetud need lapsehoolduspuhkuse süsteemid, mis võimaldavad riigisisesel tasandil valikuvabadust, ning mõnel puhul need isegi kahandavad ema ja lapse heaolu. Näiteks: komisjoni ettepaneku kohaselt, kui naisel algab kohustuslik kuuenädalane rasedus- ja sünnituspuhkus pärast sünnitust, suurendab see ohtu peagi sünnitavatele rasedatele nende töökohal ning ka nende lastele. Peagi sünnitavad emad ei pea vastu kaheksatunnise tööpäeva lõpuni ja selle ettepaneku tulemusel võetakse enne sünnitust rohkem haiguslehti.

Komisjoni ettepanekus eiratakse hüvitusena riigisiseseid süsteeme, mille kohaselt rasedus- ja sünnituspuhkus on tihedalt seotud märksa pikema lapsehoolduspuhkusega, sest selle eest ei maksta täistasu. Näiteks Soomes võivad vanemad oma last kodus hooldada keskmiselt kuni tema 18kuuseks saamiseni ja me saame seda lubada, sest eri etappides jagavad kulusid ka tööandjad, töötajad ja maksumaksjad. Kui tööandjad oleksid koormatud täissummaga, siis ei ole kahtlustki, et see vähendaks naiste töö leidmise väljavaateid ja oleks karuteeneks naistele kui töötajatele.

  Olle Ludvigsson (S&D). − (SV) Praegu on oluline, et leiaksime paindlikud lahendused direktiivis sisalduvatele vastuolulistele detailidele. Meil on samal ajal vaja ka üldisemat arusaamist. Missugust olukorda võrdsuse seisukohalt tahame Euroopas kümne aasta pärast? Kui sellele mõelda, siis on täiesti selge, et esitatud regulatsioon toob kaasa soolise võrdkonna valdkonnas edusammud.

Soolist võrdõiguslikkust ja soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi oleks edendatud. Oleks võimalik täita ELi 2020. aasta strateegias seatud eesmärk suurendada naiste tööhõivemäär 75%ni. Rohkem töötavaid naisi oleks kindlasti ühiskonnale kasuks. Oleksid paremad stiimulid laste saamiseks ja pere loomiseks, mis oleks positiivne vastujõud vananevale Euroopa rahvastikule.

Seega ärgem unustagem oma aruteludes üldisemat pilti!

  Astrid Lulling (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Üldiselt tuleb tarkus ajaga. Kahjuks ei kehti see teise raporti kohta, mille naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni enamus vastu võttis ja mida arutame siin parlamendis 17 kuud pärast esimest raportit. Praegusel kujul on see teine raport täpselt sama laialivalguv, edasiliikumist takistav ja täis teksti, mis ei kuulu õigusakti nagu see raport, mis 2009. aasta mais komisjoni tagasi saadeti.

Me oleme raisanud juba kaks aastat rasedus- ja sünnituspuhkuse kaitsmise parandamisele. Kui hääletame raporti poolt selle praegusel kujul, siis raiskame jälle vähemalt sama palju aega arutades seda nõukoguga kaasotsustamismenetluse käigus, samal ajal kui komisjoni algne, 2008. aasta ettepanek oli mõistlik. See tagas olulise edasimineku liikmesriikides, kus rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkus ning vastav tasu on ikka veel allpool mõnede teiste riikide taset; riigi hüvitatavat täistasu ja hüvitise ülempiirita 20nädalast puhkust võimaldatakse harva.

Ärgem unustagem, et antud juhul on eesmärk kehtestada alamkünnised ja et me ei saa 27 riigile peale suruda radikaalseid lahendusi. Tegelikult on selleks, et julgustada töötavaid ja eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga naisi lapsi saama, tähtsam see, et tal oleks õigus lühemale, kuid palga täieliku säilimisega puhkusele kui 20- või 30nädalasele või pikemalegi puhkusele ilma palga täieliku säilimise tagatiseta. Estrela raportis sisalduvad ettepanekud ei ole mitte üksnes naiste töövalmiduses edasiliikumist takistavad; neid on teatavates liikmesriikides valitsustel ja ettevõtjatel keeruline rahastada. Praegu on targem astuda üks reaalne samm õiges suunas, kui anda tulevikku suunatud lubadus, mis täidetakse kümne aasta pärast.

Mina isiklikult ei hääleta raporti poolt selle praegusel kujul ja kutsun kõiki kaasparlamendiliikmeid lükkama tagasi muudatusettepanekud, millel ei ole emaduse kaitsega mingit pistmist, nagu füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlevad sätted. Hääletasime siin täiskogul vaid neli kuud tagasi füüsilisest isikust ettevõtjate rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi poolt.

Sama kehtib ka isapuhkuse kohta, Marc Tarabella, ja mina olen poolt. Belglased saaksid palga täieliku säilimisega 20nädalase isapuhkuse homme kasutusele võtta, kui neil on olemas valitsus; mitte miski ei takista neil seda tegemast. Samamoodi − kuna see on veel üks kaalumist vajav punkt − arutavad sotsiaalpartnerid praegu isapuhkuse direktiivi üle. Oodakem neid järele ja selles küsimuses võetakse meetmed, nagu tehti lapsehoolduspuhkuse küsimuses: nii on õige edasi minna.

Ma kutsun kaasparlamendiliikmeid üles hääletama muudatusettepanekute poolt, mis piiravad puhkuse 18 nädalaga, ja kaalumise all olnud muudatusettepanekute poolt, austatud juhataja, mille esitas teie ja minu fraktsioon.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele lähtuvalt kodukorra artikli 149 lõikest 8)

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D). − (RO) Diskrimineerimise mis tahes vormide likvideerimine kõigis ühiskonna- ja majanduselu valdkondades on inimõiguste kaitsmise ning iga kodaniku heaolu elutähtis eeltingimus. Meeste ja naiste võrdsete võimaluste põhimõtte edendamine paralleelselt naiste kui täieõiguslike osalejate suurema kaasamisega majandus- ja ühiskonnaellu peab alati tähelepanu all olema. Ma usun, et see arusaam peab kajastuma ühises põllumajanduspoliitikas, et tagada sugupoolte õiglane ja võrdne esindatus. Teisest küljest saab sellise arusaama abil tagada, et Euroopa tasandil viiakse eri poliitikasuunad tõhusalt ellu igas töösektoris, kuid eelkõige just põllumajanduses.

Pidades silmas, et Euroopa õigusaktides edendatakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet ja et see on Euroopa 2020. aasta strateegia üks põhilistest nõuetest, leian, et oleks asjakohane arutada seda teemat ka põllumajanduse puhul, mis tähendaks selle põhimõtte edendamiseks uute juriidiliste dokumentide kasutamist. Ma toetan nii Edite Estrela kui ka Britta Thomseni raportit, milles seatakse esiplaanile naiste küsimused nii emaduse kui ka nende töötingimuste kohta, mis on olulised iga naise elus ja ka nende jaoks meie seast, kes peaksid olema naistega nendes küsimustes solidaarsed.

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Ma tänan Astrid Lullingit, et ta nõustus minu väikese vahelesegamisega! Tahaksin lihtsalt osutada sellele, et Belgias saavad isad juba kümme päeva tasustatud puhkust. Sama tava kehtib 19s 27st Euroopa Liidu riigist, kusjuures õigus tasule on erinev.

Tahtsin lihtsalt teada, kas olete Euroopa tasandil suurema ühtlustamise poolt või vastu. Tõsi, kaks nädalat ei ole just palju, kuid see on mõistlik: kaks nädalat kõigile isadele Euroopas, et nad saaksid jagada ülesandeid, mis on seotud vastsündinu peresse vastuvõtmisega. Ma tahtsin teada, kas olete säärase ühtlustamise poolt või vastu. Ma tänan teid vastuse eest, Astrid Lulling!

  Astrid Lulling (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Loomulikult olen ma selle poolt, Marc Tarabella. Olen Euroopa Liidu direktiivi poolt, kuid ma ei poolda selle küsimust lahendamist direktiiviga, milles käsitletakse naiste ja laste kaitset. Nagu ütlesin, peavad sotsiaalpartnerid praegu läbirääkimisi isapuhkuse direktiivi üle.

Ma usun, et me peame ootama ära tulemused. Siis on meil olemas usaldatav ettepanek, täpselt nagu meil oli lapsehoolduspuhkuse kohta, mida me muide just tõhustasime, ehkki see ei ole täiuslik. Arvan, et nii on õige edasi minna. Ma usun, et sotsiaalpartneritele tuleks usaldada ka ülesanne esitada selles valdkonnas ettepanekuid, sest nemad on selleks kõige paremas positsioonis. Seega olen ma poolt. Ma rõõmustan teie pärast: teil on võimalik olukorda Belgias parandada.

Tahtsin lihtsalt öelda teile ja kõigile naistele, kes ei ole aru saanud, et Euroopa Liidu direktiiv on miinimum- ja mitte maksimumeeskirjade kogum, et kõigil on võimalik minna kaugemale, kuid tuleb anda kohandamisvõimalus riikidele, milles on kasutusel vähem − kõvasti vähem − kui 18 nädalat.

Usun pealegi, et kui teie ja mina oleksime pidanud selle raporti koostama, siis oleksime võtnud kaasotsustusmenetluses nõukoguga siin täiskogul juba ammu vastu õiged meetmed.

  Thomas Mann (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Nüüd ma siis tean, kuidas oma sõnavõtuaega muuta ja pikemaks teha! Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon on kutsunud üles 18nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele, mis on neli nädalat pikem kui see, milles Saksamaal sõbralikult kokku lepiti. Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon on üles kutsunud palga täieliku säilimisega 20nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele pluss kaks nädalat isapuhkust pluss pikendus füüsilisest isikust ettevõtjatele. Täiesti tagaplaanile on jäänud asjaolu, et vastavalt komisjoni avaldustele läheb 20 nädalat Prantsusmaale igal aastal lisaks maksma kaks miljardit eurot ja Ühendkuningriigile veel 2,85 miljardit eurot. Saksamaa jaoks on hinnanguline kulu umbes 1,7 miljardit eurot. Mõnikord peab kuludele mõtlema.

Hiljuti tehti meil tööhõive- ja naiste õiguste komisjonide ühisuuring, mis sisaldas arvukalt vigu. Ei olnud arvestatud selliseid makseid nagu ematoetus Saksamaal. Saksamaa lapsehooldustoetuse võrdlusraamistik oli esitatud valesti. Piisavalt ei olnud arvesse võetud mõnede liikmesriikide teatatud kuluhinnanguid. Sellisel alusel ei saa teha vastutustundlikku poliitikat. Saksamaa on eesrindlik: lapsehoolduspuhkuse ajal makstakse kuni 14 kuu jooksul kaks kolmandikku palgast. Sellega on 14nädalane rasedus- ja sünnituspuhkuse regulatsioon pikendatud kuni 170 nädalani. Seega on Saksamaa Euroopas imikute kaitsel esirinnas ja sellele tuleks järelikult praeguse direktiivi kohapealt erand teha.

Seepärast esitasin koos 50 kaasparlamendiliikmega Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist muudatusettepaneku, mida toetavad Euroopa Konservatiivid ja Reformistid ning suur osa Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioonist. Meie eesmärk on, et liikmesriikide süsteeme võetaks piisavalt arvesse. Me loodame, et selle täiskogu enamus toetab meie üleskutset, et kolmapäevasel hääletuse võidaks mõistus. Me tahame, et naised tunneksid, et on piisavalt kaitstud, kuid kui selle kaitsega minnakse liiga kaugele ja just ideoloogilistel põhjustel, siis saab sellest oluline takistus naiste tööhõivele − mis on midagi, millest peame lahti saama ja mida ei tohi julgusta.

  Anna Hedh (S&D). − (SV) Paljudes liikmesriikides on raportile teravalt reageeritud ning paljud poliitikud on üritanud teenida punkte ELi ettepaneku materdamisega. Inimesed on ära unustanud, et tegemist on kehtiva direktiivi läbivaatamisega. Inimesed võivad mõelda, mida tahavad, selle kohta, mida ELi tasandil reguleerida, kuid – nagu ma ütlesin – olemas on direktiiv, mida meil on võimalus parandada.

Soolise võrdõiguslikkuse küsimusele on Lissaboni lepingu jõustumisega pööratud rohkem tähelepanu ja me oleme kohustatud sellega edasi tegelema. Näeme praegu, et riikides, kus on olemas toimivad rasedus- ja sünnituspuhkuse eeskirjad, on ka naiste tööhõive tase kõrge. Sellest eristub olukord nendes riikides, kus eeskirjad on viletsamad või vähemtoimivad.

Kui see direktiiv läbi läheb, siis on meil ka parem võimalus saavutada ELi 2020. aasta strateegias seatud eesmärk. Ma nõustun, et ettepanekus on mõned vastuolulised üksikasjad, kuid tähtis on, et me saame seda parandada. Kriitikud väidavad, et ettepanek on liiga kulukas, kuid olen veendunud, et suurem võrdsus tuleb ühiskonnale kasuks.

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Täna otsustas täiskogu − mis esindab kõiki 27 riiki − julgelt ja jonnakalt jälle kord püüda leida lahendus meie riikide sotsiaalkasvuks vajalikule delikaatsele, kuid samal ajal päevakajalisele küsimusele. Me arutame raportit, mis mõjutab meie riikide sotsiaal-, tööhõive- ja majanduspoliitikat, kuid mis puudutab ka tervet Euroopat, mis soovib kasvada üheskoos.

Arutluse all olnud ja muudetud Estrela raportis püüeldakse meelekindlalt era- ja tööelu ühitamise ning võrdsete võimaluste põhimõtete suunas ja seega ka terve ning tasakaalustatud edasimineku suunas. Et tagada eespool mainitud põhimõtete kaitse minimaalne künnis kogu Euroopas tähendab mitte ainult meie naiste, vaid ka meie perede elukvaliteedi parandamist ja seega ka meie elukvaliteedi parandamist; see on see, millega seisame silmitsi meelekindlalt ja asjakohaste kompromissidega.

Lõpuks on vaja tasakaalu nii eesmärkides kui ka valitud meetodites ning on vaja kaitsta nii naiste seisundit tööturul kui ka riikide eesõigusi oma poliitikate elluviimisel. Jean Monnet õpetas meid kasvama väikeste sammude haaval. Astugem alustuseks need väikesed sammud, kartmata, kas teised nende jälgedes tulevad!

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D). − (LT) Praegu on tõesti väga tähtis ühitada paremini töö- ning pereelu, et püüelda majanduskasvu, heaolu ja konkurentsivõimelisuse suunas soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas. Kuna peaaegu kõigis liikmesriikides on sündimus järsult langenud, peame võtma meetmeid, et luua emadele parimad tingimused laste kasvatamiseks ja tõelised võimalused tööturule naasta. Kutsun ühtlasi liikmesriike ja Euroopa Parlamendi liikmeid üles leida võimalus ning koordineerida sünnitus- ja lapsehooldustoetusi, et tagada, et naised ei oleks meestega võrreldes kulukam tööjõud. Perekohustuste jagamine ja võimalus anda meestele õigus kahenädalasele isapuhkusele suurendaks naiste võimalusi naasta tööturule ning tugevdaks peresidemeid. Seetõttu olen veendunud, et pikem rasedus- ja sünnituspuhkus aitaks parandada sündimuse näitajaid, eriti arvestades, et meie ühiskond vananeb kiiresti.

  Anne Delvaux (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Minu arust on perepuhkuse pikendamise vajadus ilmselge: rasedus- ja sünnituspuhkuse miinimumkünnise tõstmine on samm edasi, eelis ja ei tohiks minna nii demagoogiliseks, et võrrelda majanduslikku mõju kvalitatiivse eelisega, mida ei saa arvudes väljendada.

Probleemil on põhimõtteliselt kaks külge: esiteks majandustaust − see on tõsi −, kuid see ei ole piisav põhjus, et jätta miljonid pered veel aastakümneid ebasoodsasse olukorda; teiseks on raportis sisalduvad seadusaugud, sest tekst hõlmab mitut perepuhkuse liiki, mille õiguslik alus on ühitamatu. Võtame näiteks lapsendamispuhkuse, mis on tekstis kõrvuti rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkusega.

Lapsendanud emana tunnustan isiklikult ja kõigi naiste nimel, keda ma esindan, valmisolekut anda meile samad õigused, mis on bioloogilisel emal. Tegelikult olen see, millele Elisabeth Morin-Chartier viitas kui Estrela raportile lisatavale väikesele paketile.

Kuigi eesmärk on tõepoolest parandada naiste − kõigi naiste − tervist ja õigusi tööturul, on adoptiivemadel, kes on saanud emaks nagu teisedki, õigus samadele õigustele ja samasugusele kaitsele töökohas. Nagu teisedki on nad otseselt emad ja see kehtib seda enam sõltumata sellest, kas lapsendatav laps on noorem või vanem kui 12 kuud; me peaksime vältima sedalaadi diskrimineerimist, nagu siin tekstis on tehtud.

Mis puudutab lapsendamist, on mul kahju, et tekstis sellest nii vähe räägitakse. Selles ei ole isegi ühtegi Rambolli mõjuhinnangu järeldust. Seda ei ole üheski punktis hästi käsitletud, mis on selgelt nõrk koht. Sellest reservatsioonist hoolimata toetan aga Estrela raportit, sest lükates kõrvale majanduslikud kaalutlused, ei ole mitte ainult olemas mehed ja naised, kes peavad oma vanemakohustusi täitma paremini ühiskonnas, mis aina enam loovutab oma vastutust noorte inimeste kasvatamise eest, vaid on ka meie kohus tagada, et inimesed ei pea tegema valikut ohverdada oma lapsed töö nimel või oma töö laste nimel.

Viimaseks: me ei ole mitte nõukogu, vaid parlamendi liikmed. Kui meie otsevalitud esindajad ei ole edasipüüdlikud, siis öelge mulle: kes on.

  Sylvie Guillaume (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Öeldud on palju, eriti just äsja. Mitmesugused arengud ja vastuolud Estrela raporti ümber näitavad ühte: täna on ikka veel raske rahulikult käsitada soolise võrdõiguslikkuse küsimust ja eriti küsimust paremast töö- ja eraelu tasakaalust.

Sellel õigustekstil on − palun vabandust väljendi pärast − olnud keeruline sündimise protsess ja seda peamiselt seetõttu, et selles valdkonnas peab suhtumine tõsiselt muutuma. Kahtlemata on mõjuhinnangud vajalikud, et tagada, et kaalul oleval küsimusest saadakse laialdaselt aru. Mõjuhinnanguid tuleb aga võtta nii, nagu need on, ja teha seda ettevaatlikult. Võiksin lisada, et nende vastuolulised järeldused tõestavad seda ilmselgelt.

Loomulikult oleks rumal mitte tõstatada küsimust teatavate muudatusettepanekute võimalikust kulust. Täpselt sama rumal oleks aga keelduda kaalumast emade ning imikute tervise või tööturul meeste ja naiste võrdsusega seotud sotsiomajanduslikke eeliseid keskmises ja pikas perspektiivis. Lisaks on minu arvates meie arutelu väärt rohkem kui karikatuurid ja stereotüübid, mida meile ikka veel maalitakse.

ISTUNGI JUHATAJA: Silvana KOCH-MEHRIN
asepresident

  Regina Bastos (PPE). − (PT) Euroopa vananeb ja on väga madala sündimusega. Need tegurid seavad Euroopa Liidu ette suuri katsumusi ja me peame neile vastama konkreetsete lahendustega. Oleme arutelu käigus selle tähelepanekuga nõustunud hoolimata erinevatest vaadetest, mis on arutelus ilmnenud.

Portugalis näiteks ei ole sündimus piisavalt kõrge, et tagada põlvkondade asendumine, ja see seab ohtu tuleviku. See juhtub minu kodumaal nagu ka enamikus ELi liikmesriikides. Ma olen kindel, et paindlikum rasedus- ja sünnituspuhkuse poliitika võib aidata selle suundumuse ümber pöörata. Peame peredele konkreetse meetmetega ametialase, era- ja pereelu paremaks ühitamiseks järjekindlalt märku andma, et toetame emadust. Naisi tuleb kaitsta, et nad saaksid langetada valiku laste saamise kasuks ilma vajaduseta tööturult lahkuda. Selle probleemi lahendamine on elutähtis, kui tahame saavutada Euroopa 2020. aasta strateegias seatud eesmärgid ja võidelda demograafilise vananemise vastu.

Portugalis näiteks juba makstakse rasedus- ja sünnituspuhkuse 120 päeva jooksul 100% teenitud tulust, et võidelda madala sündimuse vastu, mis meil on. Väidaksin seega, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tuleks tagada naiste palk arutluse all olevas raportis kirjeldatud viisil. Mõistlik tundub olevat lubada igal liikmesriigil kujundada tingimused, millega tagatakse 2020. aastaks eesmärk säilitada täielikult töötasu rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks.

Tahaksin lõpetuseks tänada raportöör Estrelat tema püsivuse eest kaitsta meetmeid, mis on suunatud perede hüvanguks, võideldes samal ajal rahvastiku vananemise vastu.

  Iratxe García Pérez (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Usun, et oleme kõik teadlikud vastutusest, mis on parlamendil täna naiste töötingimuste direktiivi läbivaatamisega; direktiivi, mida oleme arutanud eelmisest ametiajast saadik ning millega me ei ole edasi liikunud arvamuste ja raskuste arvukuse tõttu.

Seepärast ütlen, et peame täna võtma vastutuse, arvestades meie võimalikke eri vaatenurki, et saaksime meeste- ja naistevahelise võrdõiguslikkuse suhtes edasi liikuda ning tööturul osalevate naiste elutingimusi parandada.

Direktiiv on millestki rohkemast kui rasedus- ja sünnituspuhkuseks antavate nädalate arvust, sest olen kindel, et oleme kõik nõus, et 14 nädalast ei piisa ja puhkust on vaja pikendada. Lisaks nädalate arvule räägime aga sellest, et emaks saanud naiste vallandamisse tuleks suhtuda kui ebaõiglasesse vallandamisse, või sellest, et töötava ema tervise huvides tuleks lubada anda isapuhkust.

Ma ei mõista, miks mõned ütlevad, et isapuhkusest ei ole töötavate naiste tervisele abi. Loomulikult on! Võimaldada emal ja isal esimestel päevadel pärast lapse sündi jagada tema eest hoolitsemise tööd on meeste- ja naistevahelise võrdsuse seisukohalt edusammude tegemiseks hädavajalik ja põhjapaneva tähtsusega. Mõned riigid, nagu Hispaania, juba rakendavad sõltumatut ja ülekantavat isapuhkust.

Peame laskma meestel võtta koos naistega vastutuse, kui tahame saavutada edu teel, mis on meile ettepanekus esitatud. Ma arvan, et see on tähtis.

Tahaksin tänada raportöör Estrelat tehtud töö eest ja tema vastutustunde eest parlamendi ees...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Godfrey Bloom (EFD). – Austatud juhataja! Umbes viis ja pool aastat tagasi põhjustasin furoori, kui väitsin, et iga vähegi mõistuse juures ärimees oleks hull, kui võtaks tööle lapsesaamiseas naise.

Sellest ajast saadik on olukord muutunud hullemaks, sest tasakaal töötajate ja tööandjate vahel esimeste kasuks on täiesti kontrolli alt väljunud. Üks minu Yorki valijatest kirjutas mulle eelmisel aastal, et tühja lapsesaamiseas naiste töölevõtmisest: väikeettevõtja, kes üldse kellegi tööle võtab, peab olema hulluks läinud.

Meil on siin päris erakordne olukord, kas pole? Meil on noored naised, kes tahavad meeleheitlikult tööd leida, kes tahavad meeleheitlikult töötada ettevõtjate heaks, eriti väikeettevõtjate − mis on Ühendkuningriigi majanduse taganttõukav jõud − heaks, ja meil on tööandjad, kes kardavad neid tööle võtta. Vaat see on meie probleem! Muudame − siin parlamendis, kus meie liikmetel on nii vähe ärikogemusi − väikeettevõtjatele peaaegu võimatuks võtta tööle noori naisi, ehkki nad tahaksid seda teha.

Varem mõtlesin, et tegemist on mingi hiinlaste salaplaaniga, kui see koht siin muutis Euroopa majanduse toimimise peaaegu võimatuks, ja et kulisside taga ajavad hiinlased asjad nii hulluks, et lõpuks peame absoluutselt kõik Hiinast sisse vedama. Noh, mul on nüüd veel üks teooria, nimelt et võib-olla naised, kes komisjonides, Euroopa Komisjonis ja siin parlamendis teevad väikeettevõtjatele nii keeruliseks võtta tööle noori naisi, võitlevad tegelikult omaenda huvide eest.

Ma oletan, et kui valijaskond täiesti õigustatult uuriks neid naisi lähemalt ja neile nende ebapädevuse ja rumaluse tõttu paari aasta pärast kinga annaks, siis on neil võimalik tööd saada pelgalt selle tõttu, et nad on keskealised või hilises keskeas. Mäng saab neile siis selgeks. See on minu hüpotees. Ma ei suuda leida ühtegi muud mõistlikku seletust, miks on vaja end nii naeruväärselt segada töötaja ja tööandja vahele. Kui teile tundub see teooria veider, siis kui arvestada, et talute viisi, kuidas räägite kliimamuutusest, võite mind uskuda: selle istungisaali jaoks ei ole midagi liiga rumal.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Ei ole kahtlust, et tuleb rõõmustada selle õigusakti eelnõu parlamendile aruteluks esitamise üle pärast 18 kuud kestnud tõsist tööd. On selge, et sedalaadi projektiga on seotud mitmed tundlikud küsimused, arvestades, et liikmesriikide võrreldavad seadused on väga erinevad. Igal juhul on selle meetme uuenduslikkus tulemus, mis peaks saama väga hea vastuvõtu osaliseks, nagu peaks saama ka kinnitus, mis on antud perekesksuse põhimõttele, naiste ja erilises seisundis, näiteks last ootavate naiste suurema sotsiaalse kaitstuse tagamisele.

Samamoodi tuleb tagada järjekindlus sünnitavate naiste kaitse tagamise puhul − ja ma ütlen seda hoolimata asjaolust, et minu arust on meetme reguleerimisala algselt visandatuga võrreldes avaram − kuivõrd tuleb esile tõsta, et Euroopas ja paljudes liikmesriikides on ikka veel märkimisväärsed erinevused kaitses, mida pakutakse sünnitamise ja sündimata laste puhul.

Meede tuleb kahtlemata viia kooskõlla vajadusega likvideerida tööandjate kuritarvitused ning peame piirama muudatusettepanekute reguleerimisala − millest mõned minu arust muudavad akti üldjuhul liiga jäigaks −, et see vastaks meetmele, mille eesmärk on esmajoones kaitsta naisi.

Kahtlemata on vaja arvesse võtta sisserännanutest ja koduabilistest töötajate probleemi, mis on veel üks selle − õigusakti eelnõu ebakindlates töösuhetes naiste kohta − komponent paindlikul turul, kus naistesse tuleb eriti praegusel ajal suhtuda kui kogukonna käsutuses olevasse ressurssi.

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja! Ühendkuningriigi töötajad ja valitsus nõuavad, et brittidest Euroopa Parlamendi liikmed hääletaksid vastu ettepanekutele pikendada töötasu täieliku säilimisega rasedus- ja sünnituspuhkust 14-lt 20 nädalale − kuigi minu arvates on see jäme silmakirjalikkus konservatiivide poolt, kes esitasid komisjonis muudatusettepaneku 24 tasustatud nädala kohta. Nagu ma ikka ütlen: tundub, et silmakirjalikkus ei tunne piire.

Briti Väikeettevõtjate Föderatsioon on teatanud, et sellised kavad ei ole jõukohased ja lähevad Briti ettevõtjatele maksma üle 2,5 miljardi naela aastas. Selle vastu on isegi Ühendkuningriigi koalitsioonivalitsus, kuhu kuuluvad ka liberaaldemokraadid. Ettepandud muudatused lähevad Ühendkuningriigile maksma kuni kaks miljardit naela ajal, mil koondatakse töötajaid riigi- ja erasektoris, et hoida kokku märksa väiksemaid summasid.

Muudatused võivad olla ka ennasthävitavad, sest Ühendkuningriigi valitsuse sõnade kohaselt võidavad nendest kõige rohkem kõrgepalgalised ja kõige vähem madalapalgalised. Kõnealused muudatused − mis siis, et tehtud heade kavatsustega − viivad tegelikult töötavatele emadele võrdsuse saavutamise protsessi tagasi. Samuti juhtub, et nende muudatuste tulemusel eelistavad tööandjad naistele meeskandidaate.

Austatud juhataja! Imetavate emade õiguste tõhustamiseks on muid võimalusi, näiteks paindlikumad puhkusesüsteemid. Peame ka austama eri liikmesriikide mitmekesiseid sotsiaalseid ja kultuurilisi erinevusi. Üks suurus ei sobi lihtsalt kõigile. Töötavad pered, kes tuginevad meile, et me seadused korda teeksime, et elada, töötada ja lapsi kasvatada, asuvad reaalses maailmas, mitte mingis ideoloogilises Eurodisney-maailmas.

Need muudatusettepanekud esitatakse valel ajal ja neist saavad kasu valed inimesed. Ajal mil valitsused kogu ELis tahavad kärpida avalikke kulusid, tahate teie suurendada tööjõukulusid, mis tabab sektorit, milles naiste esindatus on ebaproportsionaalne ning seega on nende tõenäosus tööst ilma jääda suurem. Ühendkuningriigis on juba olemas rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse kõige paremad, ausamad ja suuremeelsemad normid. Praegu saavad Briti emad kuus nädalat rasedus- ja sünnituspuhkust 90% palgaga, millele järgneb riiklik lapsehooldustoetus 125 naela nädalas.

Ma hääletan Briti rahva huvides. Ma järgin Tema Majesteedi valitsuse nõuannet ja hääletan lapsehooldustoetuse muudatusettepanekute vastu.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Olles kuulanud ära kõik, mis siin istungjärgul öeldud, olen kindel, et meeste ja naiste võrdne kohtlemine − mis tõepoolest on nõudnud julgust ja jõupingutusi ning ka suuri rahasummasid − on jäänud saavutamata. Ma ei ütle seda mitte ainult oma kolleegidele omaenda fraktsioonist − kes muide on istungisaalist lahkunud −, vaid ka teistele. See oli minu esimene märkus.

Minu teine märkus puudutab selle ühiskonna vananemist. See on Euroopas ülimalt tähtis teema, mistõttu on ülimalt tähtis lihtsustada laste saamist. Ma näiteks hindan väga Prantsuse rahandusminister Christine Lagarde’i intervjuud naiste seisundi kohta töökohal − see oli täiuslik. Ma tõesti loodan, et me järgime seda.

Minu kolmas märkus on see, et võrdne kohtlemine tähendab pühendumust sotsiaalsele Euroopale. Me oleme öelnud, et sotsiaalses Euroopas peavad meestel ja naistel olema tööturul võrdsed võimalused ning samuti peab neil olema võimalik saada lapsi. Hetkel on meie kõigi siht 18 nädalat ja oleme nüüd nendes 18 nädalas enam-vähem kokku leppinud, kuid me ei tea veel, kuidas seda endale lubada.

Mul ei ole vastuväiteid omaenda fraktsiooni esitatud kompromissile kehtestada nendeks neljaks nädalaks maksimaalselt 75% töötasust. Millele ma vastu väidan, on see, et kõnealuses kompromissis seotakse see ka tervishoiukuludega. Siin on minu peamine vastuväide, sest sellega antakse sellistele riikidele nagu Ühendkuningriik ja Iirimaa − Prantsusmaal on sellised kulud samuti intensiivselt subsideeritud − võimalus vältida kohustusliku 75% maksmist. Ma mõtlen seega, et järsku saaks selle osa kompromissist maha hääletada. See tähendaks ka, et saame siin esitada konsolideeritud arvamuse, mille kohta võib oodata, et see saavutab nõukogus enamuse.

  Pascale Gruny (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Meil on vaja Euroopa Liidu õigusakte, milles kaitstakse rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate naiste tervist ning peame leidma lahenduse demograafilisele proovikivile, millega silmitsi seisame, ja stimuleerima sündimuse suurenemist Euroopas. Edasiminekust ei tohi saada siiski takistus naiste töölevõtmisele.

Rõhutaksin kolme asjaolu. Esiteks pooldan Euroopa Komisjoni ettepanekut rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu kohta. Ma tõepoolest rõhutaksin pealkirja, mis on kõnealuse direktiivi õiguslikuks raamistikuks, sest liigagi sageli unustame, millest täpselt see tekst räägib. Me räägime naistest, sest seni kui ei ole vastupidist tõestatud, ei saa mehed sünnitada.

Viited isa- või lapsehoolduspuhkusele muudavad selle arutelu laialivalguvaks. Lahendagem kõigepealt naiste ees seisvad probleemid, keskendudes nende tervisele lapse ilmaletoomise ajal! Me peame rakendama tööturul selliste naiste tervise kaitseks tõelisi tagatisi. Isa- ja lapsepuhkust käsitletakse mõnes muus direktiivis.

Teiseks keerleb arutelu nädalate arvu ümber. Keskmiselt on puhkuse pikkus praegu kehtestatud 14 nädalat. Euroopa Komisjon teeb ettepaneku 18 nädala ja raportis on ettepanek 20 nädala kohta. Naise ja kolme lapse emana tahan loomulikult, et emadel oleks võimalik oma beebidega võimalikult kaua koos olla. See tõstatab aga küsimuse: kes maksab puhkuse pikendamise eest 14-lt 20 nädalale? Riik? Ettevõtjad?

Ma olen kindel, et keskmine pikendamine 14-lt 18 nädalale on Euroopas suur edasiminek ja meie majanduse reaalne investeering Euroopas sündimuse suurendamisse. 20 nädalal oleks kindlasti negatiivne mõju naiste tööhõivele: see pärsiks nende töölevõtmist. Ettevõtjad ja meie riigid ei saa kriisi ajal sellist tohutut rahalist lisakoormat toetada.

Kolmandaks tuleb rohkem esikohale seada lapsehooldusteenuste parandamine, et emadel oleks võimalik saavutada töö- ja eraelu tasakaal. Hoolimata meie parlamendi korduvatest üleskutsetest on selles valdkonnas vähe saavutatud. Ärgem seega takistagem edasiliikumist ning ärgem saatkem naisi koju tagasi!

  Elena Băsescu (PPE). − (RO) Soovin kasutada võimalust ja avaldada kaastunnet Maricica Hăhăianu perekonnale. 32aastane Rumeenia meditsiiniõde läks Itaaliasse, et leida endale parem töö. Eelmisel nädalal kaotas ta oma elu, kui teda Rooma metroos ründas üks Itaalia noormees.

Ma usun, et Euroopa peab hakkama tundma muret ebakindlate töösuhete pärast. Naiste kätte koonduvad madalalt tasustatud töökohad ning nad moodustavad enamiku osaajaga töötajatest Euroopa Liidus. On siiski juhtumeid, kus kriisi mõju tööturul osalevatele naistele on piiratud. Rumeenias jätkus näiteks 2009. aastal töö leidnud naiste osakaalu kasv.

Ma pean rõhutama ränka olukorda, milles on välismaal töötavad naised. Nad töötavad sageli ebaseaduslikult ja sageli puuduvad neil igasugused õigused...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Rovana Plumb (S&D). − (RO) Ma pean veel kord osutama rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivile. Jälgisin tänaõhtust arutelu väga hoolikalt ja tahaksin öelda, et eelnõuvastased − ma pean silmas rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist ja töötasu täielikku säilitamist − suudavad esitada ainult ühe vastuargumendi: majandusliku. See on siiski liiga lihtsustatud, sest kui vaadata kaugemale eelarvepuudujääkidest, siis tegeleme inimestega. Nad eiravad asjaolu, et raportist tõuseb nii töötajale kui ka tööandjale rohkem tulu kui kulu. Ja ma tõesti pean silmas ka tööandjaid tulevikku investeerimise mõttes.

Oponendid ei suuda lisaks aru saada, et emaduse eest karistamine ja mõte sellest, ajal mil sündimus väheneb, rääkimata sellest, et elanikkond muutub vanemaks ja vaesemaks, mõjutab sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust.

  Frédérique Ries (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Ka mina kuulasin väga hoolikalt kõike siiani räägitut ning pean täheldama, et kui kõike on liiga palju, siis võivad asjad halvemaks minna − nagu sageli juhtub. Selle supersünnituspuhkuse − 20 nädalat, millest kuus tuleb võtta enne lapse sündi ja kaks pärast, koos palga täieliku säilimisega − õigustamiseks esitatud argumendid ei ole veenvad. Euroopa ei suuda kindlasti keerulisi demograafilisi ja naiste tööhõive probleeme lahendada sedalaadi isoleeritud meetme abil.

Kas keegi tõesti arvab tõsiselt, et mõni inimene otsustab saada lapse, beebi selleks, et nelja- ja poole kuu asemel kasutada ära viis kuud puhkust? Teisest küljest ei usu ma, et naistele valikuvabaduse keelamine olukorda parandaks. Lisaks ärgem palun unustagem meie võetud otsuste mõjusid, nendega kaasnevaid kahjusid! Naiste kaitsmine tähendab eeskätt seda, et me ei lähe oma nõudmistega liiale, millega sillutaksime teed uutele naistevastastele diskrimineerimise vormidele, kui nad on tööle võetud ja siis tööle ei naase, mida võivad kinnitada näiteks kõik OECDi ja Keskklasside Liidu asjatundjad.

Pooldan seetõttu selgelt 18nädalast puhkust, isapuhkuse põhimõtet ja loomulikult ruumi liikmesriikidele minna kaugemale.

  Franziska Katharina Brantner (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja! Ma tahaksin teha lühidalt ühe märkuse lapsehoolduspuhkuse pikkuse tunnistamise kohta eri riikides. Thomas Mann ja tema kolleegid esitasid sel teemal samuti muudatusettepanekud, sealhulgas muudatusettepaneku 115, mille esimene osa käsitleb seda, kas esimesed neli nädalat peaksid või ei peaks arvesse minema.

Kahjuks on see seotud muudatusettepaneku teise poolega − ja ma loen selle ette, et asi oleks täiesti selge −, asjaoluga, et see tasu võib olla sama suur kui rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal 18 nädala jooksul makstav hüvitis, mis moodustab vähemalt 75% viimasest kuupalgast või siseriiklike õigusaktidega kindlaks määratud keskmisest kuupalgast, seejuures jääb liikmesriigile õigus kehtestada ülemmäär. Tegelikult tähendab see seda, et me loobume Euroopa Liidus selle valdkonna rahastamise ja puhkuse ajal naistele makstava hüvitise ühtlustamisest. See ei ole vastuvõetav! Minu arust oleks väga kahju, kui see hääletusel läbi läheks, sest lõppkokkuvõttes me ei loobu ühtlustamisest Euroopa tasandil, vaid pigem tahame seda suurendada, et parandada kõigi meeste ja naiste olukorda.

  Cornelia Ernst (GUE/NGL). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Peaksime endalt küsima, mida tegelikult kogu selle aruteluga saavutada tahame. Kas tahame natuke suurendada võrdsust ja toetada natuke peresid, tehes seda võimalikult odavalt? Loomulikult maksab pereelu tööga ühitamine raha. Tahaksin lihtsalt küsida oma Saksa kaasparlamendiliikmetelt: mis on miljardi eurone kulu Saksamaale, kui samal ajal jagame pangatagatistena välja 450 miljardit eurot? Mida me tegelikult selles valdkonnas tahame? Palga täieliku säilimisega isapuhkus on õige. Mida muud saaks see olla? Tegemist ei ole vaba ajaga, puhkusega; tegemist on tööga.

Loomulikult tahaksime pikendada seda perioodi 20 nädalani, sest usume, et ainult nii on võimalik leida võimalus see töö ära teha.

Lisaks ei taha me tööelu ainult pisut võrdsemaks muuta. Tahame naistele ja meestele täielikku võrdsust. Me peame astuma jõuliseid samme, kui me tahame seda saavutada, näiteks kehtestades kõigis liikmesriikides kohustusliku miinimumpalga.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa kultuuriliste erinevuste tõttu peaks raseduse ja sünnituse kaitse jääma liikmesriikide otsustada. Austrias on 16nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus. Selle pikendamine maksaks aastas 17,4 miljonit eurot iga lisanädala eest. 20nädalase puhkuse kohustuslikuks muutmine läheks Austriale maksma üle 60 miljoni euro. Kui me igale isale annaksime veel kaks nädalat tasustatud isapuhkust, siis oleksid lisanduvad kulud veelgi suuremad.

Olgem oma kaalutlustes selged: esiteks on tegemist lapsevanemate absoluutselt isikliku otsusega ja teiseks näen ma selles ohtu lapsesaamiseas naiste edasiseks diskrimineerimiseks. See võib soodustada ebakindlaid töösuhteid, milles on juba praegu 31,5% tasustatud naistest. Küsimus on selles, kas me tõesti tahame seda.

  Seán Kelly (PPE). – (GA) Austatud juhataja! Meil on täna õhtul olnud suurepärane arutelu ja üldjuhul tehti siin istungisaalis palju õigeid märkuseid. Tõstatatud küsimused olid idealistlikud, kuid Edite Estrela väärib kiitust nende küsimuste tõstatamise eest. Peame siiski samal ajal jääma praktiliseks ja realistlikuks. Mul on mõned kahtlused. Kui me kõigi nende ettepanekutega nõustume, siis on võimalik, et eelkõige noored naised ei leia tööd. Ma räägin kui lapsevanem. Mul on kaks tütart ja ma tahan, et neil oleksid samasugused väljavaated leida tööd nagu poistel. See on kõige tähtsam! Iirimaal on meil praegu rahadega kitsas käes. 20% noortest on ilma tööta. Iga päev suletakse neli ettevõtet väikese ja keskmise suurusega ettevõtete sektoris ning mitte kunagi ei ole me nii halva eelarvega silmitsi seisnud. Seepärast, ehkki raportis on palju häid ettepanekuid, on need võib-olla hiljem paremad. Ma arvan, et praeguses olukorras ei ole need praktilised.

  Marita Ulvskog (S&D). − (SV) On olnud väga põnev arutelu! Ma arvan, et see näitab, et meil on võimalik leida kompromiss ja me saame selles küsimuses vastu võtta otsuse.

Ma usun, et oleks väga hea, kui saaksime seda teha, ning loomulikult peame lähtuma asjaolust, et meie süsteemid on erinevad. Eri liikmesriikides on tehtud erinevaid edusamme.

Olen pärit Rootsist, kus lapsehoolduspuhkus kestab üle aasta, on kõrge tasumääraga ja kus isa on kohustatud võtma osa lapsehoolduspuhkusest.

Ma arvan, et ELi tasandil ei ole võimalik saavutada midagi, mis on olnud nii hea meestele, naistele ja lastele kui ka naiste tööturul osalemise määrale. Kandkem siiski hoolt selle eest, et meil oleks miinimumdirektiiv, mis võimaldab meil kokkuleppele jõuda!

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE). − (PL) Naiste kutsetegevuse teema juurde pöördudes tahaksin arutada kahe vanuserühma üle: esimene rühm, mida täna on juba pikalt arutatud, on noored naised, kellel on väga hea haridus ja kes ei suuda leida tööd, sest tööandjad kardavad sageli rasedus- ja sünnituspuhkusega kaasnevaid kulusid.

Teise rühma kuuluvad üle 50aastased naised, keda peetakse vähemtootlikuks ja -loominguliseks. Statistika kohaselt on 59−60aastaste naiste osakaal selles vanuserühmas ainult 25%. Üle 60aastaste töötavate naiste osakaal on veelgi väiksem. Seepärast peaksime arutledes ebakindlates töösuhetes naiste üle arvesse võtma mõlemat rühma ning tegema kõik, et aidata naistel leida esimene töökoht, naasta pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle ning tõsta oma kvalifikatsiooni.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE). – (ES) Austatud juhataja! Ettepaneku eesmärgid on parandada rasedate või sünnitanud naiste töötervishoidu ja tööohutust ning kohaldada meetmeid pere- ja tööelu tasakaalustamiseks.

Praegu on naised suunanud pilgu Euroopa Parlamendi poole ja ootavad meilt, et me rakendaksime nüüdisaegseid meetmeid, mida 21. sajand nõuab. Peame seepärast rääkima 20nädalase puhkuse võimalusest, säilitades 100% ema töötasust, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjatele, võimalusest isal võtta pärast lapse sündi puhkust ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusest selle puhkuse võtmise puhul. See ei puuduta üksnes naisi.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse kulust rääkimine ei ole ainult veel üks naiste karistamine; see näitab vastutustundetust, Euroopas hetkel valitseva sündimuse kriisi ja elanikkonna vananemise mittearvestamist, mis ühtlasi mõjutab majanduskriisi kulgu.

Kas teil on tulnud pähe küsida näiteks, mis on töölt kõrvalejäämise hind Euroopas? Ma ei ole selle kohta sõnakestki kuulnud. Meil on võimalus saavutada edu meeste ja naiste võrdõiguslikkuses, nii et ärgem valmistagem Euroopa inimestele pettumust!

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Tahaksin tänada kõiki austatud parlamendiliikmeid, kes osalesid selles tähtsas ergutavas ja – ütleksin – ka väga kirglikus arutelus.

Kuigi vaatame neile asjadele eri nurga alt, on enamik meist mitmes küsimuses samal meelel. Rasedus- ja sünnituspuhkuse eest ei tohiks karistada; peame palgavõrdsuse saavutamiseks tegema tõsist tööd ja peame väga hoolikalt kaaluma siin võetavate otsuste majanduslikke tagajärgi.

Mitmed teist mainisid isa- või lapsehoolduspuhkust. Tahaksin teile lihtsalt meenutada, et uues isapuhkuse direktiivis tagatakse lapsevanematele minimaalselt kaheksa kuud puhkust lapse kohta. Esimest korda on meil ELi tasandil õiguslik stiimul võtta puhkust.

Kui isa oma vastutust ei taha võtta, siis läheb kaotsi tervelt üks kuu puhkust. See direktiiv jõustub peagi ja me jätkame edusamme ning uurime hoolikalt edasisi ettepanekuid lapsehoolduspuhkuse kohta.

Nagu ma oma avasõnades ütlesin, uurime praegu olukorda ja tuleme oma tulemustega väga varsti teie ette tagasi.

Lubage mul isikliku märkusega rõhutada, kui oluline on julgustada isasid osalema lapse eest hoolitsemises. Mul oli õnn olla kohal kahe oma kolmest lapsest sünni juures. Loomulikult haiglas olles ei saanud ma teha enamat kui üritada vaprat nägu teha ja teeselda, et ma ei muretse ega karda, ning proovida olla oma naisele moraalseks toeks. Mõnikord pidid aga mu naine ja lahked õed minu eest hoolitsema, et suudaksin seda moraalset tuge pakkuda. Ma ei unusta mitte kunagi neid üliolulisi hetki pärast sündi ja esimesi päevi, kui sain oma naist vastsündinud imiku eest hoolitsemisel abistada.

On täiesti selge, et mitte ainult emal ei ole vaja luua side vastsündinuga. Ka isa peab seda tegema ja me peaksime isasid julgustama ning muutma isaduse mudelit ning looma tingimused, kus ka isa saab oma vastsündinud lapsega sideme luua.

Tulles tagasi täna arutluse all olevate raportite juurde, tahaksin Britta Thomseni raporti kohta ebakindlatest töösuhetest öelda, et olen hoolikalt jälginud kõike räägitut. Võin teile kinnitada, et komisjon toetab meetmeid parandamaks ebakindlates töösuhetes naiste töötingimusi, teostades järelevalvet riigisiseste tööhõivepoliitikate üle ning – konkreetsemalt – andes struktuurifondidest toetust.

Mis puutub Edite Estrela ulatuslikusse töösse komisjoni ettepanekuga võtta vastu tõhusam rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiiv, siis üritame tõepoolest saavutada väga keerulist tasakaalu. Peame tagama naistöötajate põhiõigused, kuid me ei tohi anda liikmesriikidele ettekäänet peatada need väga tähtsad läbirääkimised. Peame uurima mudeleid, mis tagaksid üheaegselt kõrge tööhõive määra ja kõrge sündimuse.

Samas vaimus pooldab komisjon muudatusettepanekuid, mille eesmärk on säilitada 18nädalane miinimumpuhkus, kehtestada alternatiivne tasustamise määr, jätta sisse viide haiguspuhkusele ning lubada rasedus- ja sünnituspuhkuseks lubada muid puhkuse vorme.

Kõik see tingimusel, et olemasolev kaitse ei muutu nõrgemaks. Selles valdkonnas ei saa tagasiminek olla Euroopa Liidu jaoks valikuvõimalus.

Ma loodan väga, et parlament ja nõukogu suudavad kompromissile jõuda. Komisjoni seisukoha eesmärk on ületada kahe institutsiooni seisukohtade lõhe ning saavutada tugev alus edasisteks aruteludeks.

Meie lõppeesmärk peab olema parandada naiste olukorda Euroopas. Naiste osatähtsus ühiskonnas on väga suur ja ühiskond peab leidma viisi, kuidas neile tasuda.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – Austatud juhataja! Kardan, et paljudele kolleegidele on juba antud sõna ja nad kindlasti olid pärast mind ja minu kolleegi. Palusime sõna juba siis, kui president Buzek selle teemaga täna alustas, nii et ma protesteerin ebaõigluse vastu sõna andmisel eelneva registreerimiseta sõnavõttude ajal.

  Juhataja. − Suur tänu sõnavõtutaotluse eest! Nagu mainisin, soovis sõna palju rohkem inimesi, kui tegelikult võimaldada saime. Vaid viieminutilises ajavahemikus tahtis sõna saada 19 inimest. Proovisin seega anda võimaluse inimestele, kes on mul siin nimekirjades.

Teie märkus kantakse loomulikult protokolli. Püüame järgnevatel aruteludel tõesti teha nii, et kõik oleks võimalikult aus.

  Edite Estrela, raportöör. – (PT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Tänan teid tundlikkuse eest, mida näitasite üles oma avamärkustes ning lõpukõnes, ja teie isikliku avalduse eest! Arvan, et on väga tähtis, et see seostuks teiste inimeste, nagu teiste siin arutelul sõna võtnud Euroopa Parlamendi liikmete avaldustega, sest see aitab kindlasti muuta teatavaid eelarvamusi ja stereotüüpe, mis meie ühiskonnas ikka veel olemas on.

Seetõttu on tähtis, et lisaksime teksti ka isapuhkuse, kasutades maksimaalselt ära direktiivi, millega soovitakse edendada soolist võrdõiguslikkust ning pere- ja isikliku elu ühitamist, kahte õiguslikku alust, sest üks levinumatest stereotüüpidest meie ühiskonnas on see, et naisi seostatakse soo jätkumisega, mehi aga tootmisega. Mehed on täpselt sama palju isad, kui naised on emad, lisaks on nad mõlemad töötajad ja neil on õigus nii kutsealastele saavutustele kui ka õigus kasvatada oma lapsi alates nende sünnist. Ühendkuningriigist pärit parlamendiliiget, kes sõna võttis, ei ole kohal. Ma oleksin tahtnud temalt küsida, kas David Cameron on parem teistest eurooplastest, kes samuti tahaksid isapuhkust võtta, kuid keda diskrimineeritakse vähemalt kaheksas liikmesriigis.

Me oleme ikka alles esimese lugemise staadiumis, nii et meil on võimalus koos komisjoni ja nõukoguga neid ettepanekuid täiendada. Tahaksin ühtlasi tänada oma kaasparlamendiliikmeid nende osavõtu eest! Usun, et laiapõhjaline konsensus on väga tähtis.

Kindlasti on meil praegu rasked ajad, kuid just sellistel aegadel on ühiskonnal vaja julgeid otsuste langetajaid, sest nagu ütles tuhat aastat tagasi Rooma poeet Horatius: see, kes kardab raskusi, lõpetab roomates.

  Britta Thomsen, raportöör. – (DA) Austatud juhataja! Tahaksin oma kaasparlamendiliikmeid tänada kommentaaride eest minu raportile ebakindlates töösuhetes naiste kohta ning komisjoni valmisoleku eest alustada tööd ja parandada olukorda.

Nagu mitmed parlamendiliikmed osutasid, moodustavad naised väga suure enamuse neist, kes töötavad väga viletsates tingimustes ja madala palga eest. See ei tähenda mitte ainult seda, et Euroopa naised teenivad meestest vähem, vaid ka seda, et naiste pension on meeste omast väiksem ning et tulevikus näeme Euroopas palju rohkem vaeseid naisi, sest abielu ei taga enam automaatselt materiaalset kindlustatust vanas eas.

Naissoost sisserändajad on kõige haavatavam grupp Euroopa tööturul. Selles grupis oleme tunnistajaks märkimisväärsele ekspluateerimisele, eriti 11 miljoni naise seas, kes töötavad koduabilistena. Siia gruppi kuuluvad ka au pair’id. Au pair tähendab „võrdsetel tingimustel”, kuid paljud Filipiinidelt ja endisest Nõukogude Liidust pärit au pair’ina töötavad naised ei tee seda kultuurivahetuse pärast. Nad teevad seda, et teenida raha, ja seda skeemi kasutatakse mitmel pool Euroopas odava tööjõu hankimiseks. Kutsun komisjoni üles seda olukorda uurima! Me ei tohiks lubada, et selline ekspluateerimise vorm on Euroopas seaduslik. Seetõttu peame me au pair’ide skeemide puhul olema rangemad.

Komisjoni enda statistika kohaselt saavad sugudevahelised palgaerinevused alguse lapse saamisega. Kui tahame saavutada tööturul meeste ja naiste täielikku võrdõiguslikkust, siis tuleb naistele tagada rasedus- ja sünnituspuhkuse täielik hüvitamine ning mehed tuleb kaasata laste eest hoolitsemisse ja seega tuleb neile võimaldada isapuhkust.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus Estrela raporti üle toimub kolmapäeval, 20. oktoobril.

Hääletus Thomseni raporti üle toimub teisipäeval, 19. oktoobril.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult. − (IT) Meeste ja naiste võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtetest. See on määratletud juba Maastrichti lepingus 1992. aastal, mõned aastat hiljem Amsterdami lepingus (1997. aastal) ja praegu ELi 2010.−2015. aasta strateegias. Euroopa Liidu sotsiaalmeetmete kava prioriteetide seas on vajadus edendada meetmeid, mille eesmärk on toetada naiste töö-, era- ja pereelu ühildamist. Arvan, et kui meie eesmärk on tagada sotsiaalne stabiilsus, siis selles küsimuses on emadus ülimalt vajalik põhiõigus.

Hetkel seisab Euroopa Liit silmitsi demograafilise katsumusega, mis tuleneb madalast sündimusest ja eakamate inimeste osakaalu suurenemisest. Usun, et naiste töö- ja eraelu edendamiseks mõeldud meetmete parandamine on osa vastusest demograafilisele allakäigule. Tunnistan, et on tähtis võtta kasutusele tõhusamad kaitseabinõud, et kaitsta naist vallandamise eest perioodil raseduse algusest kuni rasedus- ja sünnituspuhkusele vahetult järgnevate kuudeni.

Toetan seega sellel eesmärgil esitatud muudatusettepanekuid, sealhulgas eriti naiste õigust naasta oma töökohale või saada määratud samaväärsele töökohale.

  Zuzana Brzobohatá (S&D), kirjalikult. − (CS) Raporti põhieesmärk on parandada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu. Isiklikult pean kõige olulisemaks ettepanekut pikendada rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset pikkust 14 nädalalt 20 nädalale, mis aitab kaasa ema paremale tervisele ja psühholoogilisele seisundile ning seega suudab ema paremini oma lapse eest hoolitseda. Rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse pikkuse pikendamine julgustab ka rinnaga toitmist, millel on tõestatud positiivne toime lapse ja ema tervisele. Täpselt sama tähtis on minu arvates ettepanek, et rasedus- ja sünnituspuhkust tuleks hüvitada töötaja palga − st keskmise kuupalga − täieliku või siis vähemalt 85% ulatuses säilitamisega. Need meetmed on piisavad, et tagada, et pered, eriti üksikvanemaga pered on kaitstud alla vaesuspiiri langemise ja sotsiaalse tõrjutuse eest. Osa raportist on pühendatud naiste traditsioonilisele seisundile. Erinevalt meestest vastutavad naised siiani põhiliselt lapse ja teiste ülalpeetavad hooldamise eest ning on sageli sunnitud valima emaduse ja kutsealase arenemise vahel. Seetõttu on eriti tähtis, et uued lapsehoolduspuhkuse vormid ei peegeldaks ega tugevdaks olemasolevaid sotsiaalseid stereotüüpe. Ettepanek mõjutab Tšehhi Vabariiki üksnes rasedus- ja sünnitustoetuse ning mitte rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkuse suhtes.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. − (RO) Naised on majanduslanguse levinumaid ohvrid, sest koondamised tabavad peamiselt ebakindlate töösuhetega töökohti. Kõige enam tabavad koondamised, palgakärped ja tööandjate kuritarvitused naisi, kes töötavad tasustatud koduabilistena, hooldajatena või ajutise lepingu alusel. Koduabiliste osakaal on arenenud riikides peaaegu 1/10 kõigist töökohtadest, mis tähendab, et suur hulk kodanikke, eriti naisi on haavatavas olukorras. See soodustab tööandjate poolset väärkohtlemist, eriti kui töötaja on sisserändaja kas mõnest uuest Euroopa Liidu liikmesriigist, nagu Rumeenia, või kolmandatest riikidest.

Usun, et tööhõive piirangute tühistamine rumeenlaste ja bulgaarlaste suhtes peab olema esimene samm, et likvideerida diskrimineeriv käitumine, mille kohaselt ikka veel nähakse enamikus vanades liikmesriikides rumeenlastes ja bulgaarlastes madalama sordi, ebakindlate töösuhetega inimesi. Traagiline juhtum, kus hiljuti tapeti Itaalias metroojaamas möödujate ükskõiksete pilkude all Rumeeniast pärit meditsiiniõde, peab panema häirekellad helisema kollektiivse diskrimineerimise ja häbimärgistamise ohtudest, millel võivad olla ettenägematud ja ülitõsised tagajärjed, nagu kirjeldatud juhtumi puhul. Ühtlasi palun tungivalt pikendada rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset perioodi 20 nädalani, et naistel oleks aega, mida nad vajavad, et oma laste eest hoolitseda.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. − Toetan raportit, millega soovitakse pikendada ELis rasedus- ja sünnituspuhkus 20 nädalani koos palga täieliku säilimisega ning võtta kasutusele kahenädalane tasustatud isapuhkus. Elutähtis on, et valitsused toetaksid Euroopa Parlamendi soovitusi 2. detsembril ELi sotsiaalasjade nõukogus. Sellele meetmele vastuseismise tulemusena tõrjutakse paljud naised tööjõu seast, mistõttu kaotame väärtuslikke ressursse. EL peab naisi toetama ja aitama neil paremini leida töö- ja pereelu tasakaalu, mitte karistama neid laste saamise eest. Parem rasedus- ja sünnituspuhkus on investeering meie ühiskonna heasse tervisesse tulevikus. Vastsündinu elu esimesed nädalad on hindamatud, et areneksid välja usaldus, sensoorsed ja kognitiivsed oskused ja side mõlema vanemaga. Uuringutest nähtub ka, et sellised sotsiaalsed meetmed nagu rasedus- ja sünnituspuhkus aitavad tõsta naiste tööhõivet 3−4%. Parema rasedus- ja sünnituspuhkuse tagamine ning tasustatud isapuhkuse kasutuselevõtt on mõistlik investeering. Selle meetme mõjuhinnangust nähtub, et vaid natuke rohkema kui 1% naiste tööturul osalemise suurenemisega kaetakse 20nädalase tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkuse ning kahenädalase tasustatud isapuhkuse kulud.

  Jim Higgins (PPE), kirjalikult. − Viimase 50 aasta jooksul on Euroopa naised teinud väga suure edasimineku soolise võrdõiguslikkuse poole. Üks tähtsamatest saavutatud eesmärkidest on naiste sisenemine tööturule. Naiste kasvav üleesindatus n-ö ebatüüpilises tööhõives on väga murettekitav ja ma tahaksin korrata raportis komisjonile esitatud üleskutset julgustada liikmesriike vahetama parimaid tavasid ning kasutama täielikult struktuurifondide pakutavaid kaasrahastamisvõimalusi, tagada laialdasem juurdepääs taskukohastele kvaliteetsetele lapsehooldusasutustele ja eakate eest hoolitsemise asutustele, et naised ei oleks sunnitud võtma neid kohustusi mitteametlikul alusel. Rõhutatakse ka vajadust tagada, et ebakindlate töösuhetega koduabilise töökohad muudetakse võimaluse korral ümber korralikeks pikaajalisteks töökohtadeks. Ebakindlate töösuhetega töökohad on ammu muret põhjustanud, kuid praegune majandus- ja finantskriis on ebakindlate töösuhetega töökohtade ning eriti ebakindlates töösuhetes naiste küsimuse lahendamise muutnud edasilükkamatuks ja ma palun komisjoni tungivalt tegutseda, et kaitsta haavatavas olukorras naisi, kes töötavad ebakindlate töösuhetega töökohtadel.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. − (FI) Põhisõnavõttudes seatakse esikohale vajadus edendada perede rolli. Võrdsuse edendamine on tööhõivestrateegiate prioriteet. Mis puudutab peresid: aeg on tegutseda! Pered vajavad konkreetseid tegusid ning paremat töö- ja pereelu ühitamist. Naiste tööhõive ja sündimus on kõrgem riikides, kus on head perepuhkuse ja lapsehooldusteenuste süsteemid, mis aitavad lastega kaasnevat koormat kergendada. Head näited on Rootsi, Taani, Island ja Soome. Seega on võimalik ühendada naiste tööturul osalemist ja kõrget sündimust ning EL peaks seda toetama. Toetan naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ettepanekut, et palga täieliku säilimisega rasedus- ja sünnituspuhkus kestaks 20 nädalat. Naisi ja peresid ei tohiks karistada laste saamise pärast. Ettepanekus direktiivi kohta nõutakse lisaks palga täielikule säilitamisele ka seda, et rasedus- ja sünnituspuhkust tuleks pensioni arvestamisel lugeda töötatud ajaks. See küsimus on seotud ELi üleskutsega võrdseteks palkadeks. Direktiivi vastuvõtmisel vähenevad naiste ja meeste vahelised palgaerinevused. Direktiiviga parandatakse ka mitmike ja adoptiivperede ning puuetega lastega perede olukorda. Tõepoolest on raske leida põhjust mitte toetada ettepandud direktiivi koos sellele naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esitatud muudatusettepanekuga. Pere- ja tööelu parem ühitamine aitab kaasa perede heaolule, tööhõivele ning majandusarengule.

  Eija-Riitta Korhola (PPE), kirjalikult. − (FI) Me oleme ühel meelel selles, et rasedad ja hiljuti sünnitanud naised vajavad ühiskonnas ning tööturul erilist kaitset. Tegemist on lõpuks ühiskonna algrakukesega, perekonna staatuse tugevdamisega. Me oleme siiski erimeelel selles osas, missugune see õigusakt tegelikult olema peab, et see eesmärk liikmesriikides täita. Toetan komisjoni seisukohta, et rasedus- ja sünnituspuhkuse miinimumperioodi tuleb kogu liidus pikendada praeguselt 14 nädalalt 18 nädalale, makstes hüvitist vähemalt haiguse korral makstavas ulatuses. See oleks Euroopas oluline edusamm. Kui peame lisaks meeles eelmisel aastal tehtud muudatusi lapsehoolduspuhkuses, siis saame öelda, et perekonna kaitse ELis paraneb. Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon on siiski vastu võtnud muudatusettepanekuid, milles ei austata riigisisest süsteemide erinevusi ega majanduslikku reaalsust. Liikmesriikides on väga erinevad rasedus- ja sünnituspuhkuse süsteemid. Kui need kõik suruda ühte paketti, oleks tulemuseks vilets õigusakt ja subsidiaarsuspõhimõtte eiramine. Soomes näiteks moodustab rasedus- ja sünnituspuhkus koos isapuhkusega ning pikk, üle poole aasta kestev lapsehoolduspuhkus ulatusliku süsteemi, mille kulud on jaotatud eri osapoolte vahel. Süsteem pakub veel ühte võimalust: lapse hooldamiseks võetav puhkus, mille jooksul töösuhe ei katke. Nüüd kavandatud palga täieliku säilimisega 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kulud suureneksid Soomes praeguselt 30 miljonilt eurolt 80 miljoni euroni. Paljudes liikmesriikides tekitaks see veelgi suuremaid kulutusi. Praeguses majandusolukorras saab sellist ettepanekut esitada ainult ilma igasuguste eelarvekohustusteta. Võrdõiguslikkuse seisukohast pean murettekitavaks kardetud stsenaariumi, et naiste töövõimalused võivad tegelikult väheneda, kui tööandjaid koormatakse kulude olulise kasvamisega.

  Jiří Maštálka (GUE/NGL), kirjalikult. − (CS) Pekingi tegevusplatvormi vastuvõtmisest on möödunud 15 aastat. Dokumendis tehakse kokkuvõte naiste staatusest maailmas ning ettepanekud selle parandamiseks. Selles rõhutatakse naiste töötingimusi, eriti majanduse, tervishoiu ja hariduse seisukohalt. Euroopa Parlament ja nõukogu on nimetatud soovituste rakendamiseks vastu võtnud mitu direktiivi. Üldjoones heade tulemuste põhjal võeti meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teekaardis perioodiks 2006−2010 lisaks uusi ülesandeid, mis esitati liikmesriikidele täitmiseks. Euroopa Parlamendi veebruarikuises aastaaruandes meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta 2009. aastal on öeldud, et ELi riikide majanduskriisi ja eelarvekärbete tulemusel on kadunud töökohti ja seda eelkõige naiste seas. Naised annavad sageli järgi tööandjate survele, mis on eriti soodne rahvusvahelistele jaekettidele. Töökoormusel on kahjulik mõju naiste tervisele, perele, seaduslikule tööajale ja väljaõppele. Vähesed tööandjad on valmis looma oma töötajatele soodsaid tingimusi töö- ja pereelu ühitamiseks. Kõige raskemad on töötingimused naissoost sisserändajatel. Takistuseks on keelebarjäär, harjumatu töökeskkond, pere- või kultuurilised traditsioonid jne. Kriis on takistanud mitmete seatud eesmärkide saavutamist. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut peaks kohe hetkeolukorda hindama ning Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament peaksid võtma tõhusaid meetmeid, et peatada naiste olukorra halvenemine.

  Erminia Mazzoni (PPE), kirjalikult. − (IT) Direktiivi ettepaneku pika sündimise aja (antud juhul paslik sõnavalik) taga on konflikt nende vahel, kes tahtsid sellesse lisada teostamatud eesmärgid, et anda dokumendile sümboolne kvaliteet, ja nende vahel, kelle ainus eesmärk oli arendada meie ühiskonda teatavate õiguste praktikas edendamise teel. Lõppkokkuvõttes ei vasta kompromiss täielikult visandatud kaitseabinõudele: rasedate tervise kaitse, naistöötajate, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjate võrdse kohtlemise tagamine ja lapsehoolduskohustuste suurem jagamine lapsevanemate vahel. Seevastu esitatud uued põhimõtted − rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 18 nädalale ning kohustuslik 6nädalane puhkus pärast sünnitust, hüvitisena naise varasema teenistuse täielik säilitamine, suurem kaitse koondamise vastu ja õigus nõuda paindlikku tööaega, ilma kahjustamata liikmesriikide õigust kehtestada teistsuguseid piirmäärasid ning säilitada soodsamad tingimused − näitavad, et oleme tõepoolest astunud sammu edasi. Hääletasin resolutsiooni poolt, ehkki paljude muudatusettepanekute puhul erineb minu arvamus isegi mu oma fraktsiooni arvamusest, soovides rõhutada töötervishoiu ja töökaitsega seotud meetmete tähtsust.

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult. – (ET) Sooline ebavõrdsus tööturul on pikka aega olnud EL jaoks väga oluline teema, juba aastaid on sellele püütud leida lahendust. Vaatamata sellele ei saa me ka täna raporteerida positiivsetest arengutest selles vallas. Nii on näiteks Eurostati andmetele tuginedes ebakindlas töösuhtes olevate naiste (st osaajalise tööajaga töötavate naiste) arv märgatavalt suurenenud, olles saavutanud 31,4% taseme, samas kui mehi puudutav sama näitaja on 8,3%. Eks siin tasu põhjust otsida ka praeguses majandus- ja finantskriisis, mis on süvendanud ebakindlates töösuhetes naiste probleeme veelgi. Leian, et ebakindel töö ei ole mitte üksnes naiste ja meeste vahelise palgaerinevuse üks põhjus, vaid ka takistus karjäärivõimalustele. Kuna naiste osakaal on ebakindlas töös täna liiga suur ning seetõttu on eespool mainitud kahjulikel tagajärgedel ebaproportsionaalne mõju just ebakindlates töösuhtes naiste olukorrale, siis eelnevast tulenevalt leian, et EL peaks tõhustama tähtajalise, osalise tööaja ja renditöö õiguslikke regulatsioone. Nii ehk jõuame ühel heal päeval ka olukorrani, kus saame rääkida sellest, et ELs on kindlustatud meeste ja naiste võrdõiguslikkus ja kaotatud sooline vahetegemine tööturul.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. − (FI) Head kolleegid! Tahaksin Edite Estrelat tänada tema kiiduväärt raporti eest nõukogu direktiivi muudatuseteepaneku kohta, et julgustada parandama rasedate, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate rasedate töötajate tööohutust ja töötervishoidu! Raportis sätestatud reformid on olulised, et parandada ELi kodanike õigusi ja heaolu ning kujundada siseturul tervem konkurents. Euroopa Liidul on vaja järjekindlat sotsiaalpoliitikat. Rasedus- ja sünnituspuhkuste süsteemi ühtlustamine on oluline samm sotsiaalsema Euroopa suunas. Raportis tehakse ettepanek palga täieliku säilimisega 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta. Seeläbi suureneksid paljudes ELi riikides rasedus- ja sünnitustoetused. On tõestatud, et pikal ja korralikult hüvitatud rasedus- ja sünnituspuhkusel on soodne mõju naiste tööturul osalemisele. Naiste suurem osalus tööturul kataks kiiresti reformi kulud, mis paljude arvates on ületamatud. Paremad rasedus- ja sünnitustoetused suurendavad ka sündimust. Vananev Euroopa vajab maksumaksjaid, et säilitada tulevikus teenuste osutamise kindlus. Ka üleskutse säilitada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks täielik töötasu on oluline samm selles suunas, et vähendada naiste ja meeste sissetulekuerinevusi. Rasedus- ja sünnituspuhkus ei tähendaks naiste jaoks enam väiksemat sissetulekut ning pealegi suurendaks palga täielik säilitamine rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks naiste kogutavat pensioni. Tänapäeva Euroopas elavad just vanemad naised kõige tõenäolisemalt vaesuses.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. − (RO) Naised on alati täitnud enamiku ebakindlate töösuhetega töökohtadest. Pikka aega on räägitud naiste töötingimuste parandamisest, kuid kahjuks ei ole midagi muutunud. Sooviksin sellel taustal juhtida teie tähelepanu Hispaanias maasikaid korjavate hooajatöötajate olukorrale. Mulle on nende olukord tuttav mitte ainult Rumeenia töötajate või ametiühingute loendamatute kaebuste tõttu, vaid ka vahetust kohapealsest kogemusest. Igal aastal suundub tuhandeid Rumeenia naisi Hispaaniasse kolmeks kuni viieks kuuks, et korjata maasikaid. Mõned neist langevad sageli tööandjate väärkohtlemise ohvriks. Algsed lepingud vahetatakse välja hispaaniakeelsete lepingutega, millest nad aru ei saa. Sageli puudub neil tervisekindlustus ja neid isegi sunnitakse selle eest oma taskust tasuma. Mõnikord nõuab nende töö, et nad korjaksid ilma igasuguse kaitsevarustuseta pestitsiididega pritsitud maasikaid. Nad ei julge siiski kaevata, sest nad kardavad lahtilaskmist ja kojusaatmist. Olen nende olukorrale juhtinud Euroopa Komisjoni tähelepanu küsimuste kaudu, mis on esitatud, et nõuda direktiivi vastuvõtmist Euroopa Liidus hooajatööliste õiguste reguleerimiseks. Mulle on aga vastatud, et see küsimus ei ole prioriteetide seas. Seepärast kutsun komisjoni veel kord üles esitama sellel teemal õigusakti ettepanek.

  Olga Sehnalová (S&D), kirjalikult. − (CS) Nüüdisaja üks suurimaid proovikivisid on, kuidas toetada naisi nende töö- ja pereelu ühitamises. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkus ei ole kindlasti määrav otsuses luua perekond või saada laps. Tingimused, milles selline otsus tehakse, on siiski olulised. Jutt on kindlustundest, mis naistel on sellel hetkel selles, kas nad saavad ennast pühendada emadusele, teha seda esimestel nädalatel ja kuudel rahus ja ilma kartuseta. Samuti väljendub selles see, kui suurt tähtsust ühiskond sellistele naistele omistab. Jutt on sellest, kas peame emadust põhimõtteliselt vaid kahetsusväärseks takistuseks naiste tööelule, kes on jäetud tööturu karmide tingimuste meelevalda, või sellest, kas ühiskond suudab naistele tagada vajaliku kaitse. Kui naiste suurem kaitse tööturul sünnitamise ja emaduse kontekstis tähendab põhiliselt majanduslikku koormat, mida Euroopa ühiskond ei taha kanda, siis peame mõtlema järele meie ühiskonna väärtuste üle. Küsimus on ühiskonna prioriteetide kohta.

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. − Mitmed sõnavõtjad on mõistetavalt osutanud rasedus- ja sünnituspuhkuse 14 nädalalt 20 nädalale pikendamise majanduslikule mõjule. Kahjuks kerkib kulude küsimus sageli esile, sest need on hõlpsasti mõõdetavad. Kuid ka tulusid saab mõõta. Tegelikkuses on üks teema, mida on kvantitatiivselt palju uuritud, tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkuse mõju parimas eas naiste tööjõus osalemise määrale. Ühest kõige usaldusväärsemast ökonomeetrilisest uuringust, mille tegi EKP, nähtub, et parimas eas naiste tööjõus osalemise määr suureneb alati kuni 43 nädalani tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkusest. Alles pärast seda punkti hakkab määrale avalduma aktiivne mõju. Tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine on majanduslikult kasulik mitmetele liikmesriikidele, kus rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkus on seadusliku alampiiri lähedal ning seega on naiste osalus väike. Selliste liikmesriikide jaoks on rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kulu hea investeering, mitte koorem.