Istungi stenogramm

Kolmapäev, 20. oktoober 2010 - Strasbourg

7. Selgitused hääletuse kohta

Suulised selgitused hääletuse kohta

Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekt

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Mul on kolleegidele järgmised märkused.

Täna hääletasime eelarvet esimest korda pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Te kõik tegite endale aplausi ja te arvate, et olete teinud tublit tööd, kuid tegelikult tahtsite ajal, mil riigid kogu Euroopa Liidus peavad avalikke teenuseid ja avaliku sektori eelarveid kärpima, suurendada oma eelarvet.

Te kasvatasite oma meelelahutuste eelarvet kahe miljoni euro võrra – kasv on 85%. On see tõesti see sõnum, mida te tahate edastada Euroopa inimestele? Te võtsite vastu ka rasedus- ja sünnitushüvitist käsitlevad sätted, mis hakkavad avaldama ränka mõju minu valijatele Ühendkuningriigis. See läheb maksma töökohti, see hakkab mõjutama avalikke teenuseid. Loodetavasti tunnete enda üle täna uhkust. See ei ole viis, kuidas Euroopat juhtida.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, õigluse huvides annan siinkohal hääletuse kohta selgitused, mis pooldavad Estrela raporti puhul saadud tulemusi.

  Juhataja. – Ärgem venitagem seda enam pikemaks. Oleme andnud sõna kahele parlamendiliikmele. Ülejäänud selgituste puhul – kokku on neid 61, jäänud on veel 59 – otsustage palun, kas esitada need kirjalikult või homme pärast hääletust.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

Raport: Paulo Rangel (A7-0279/2010).

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Mina hääletasin selle poolt, et muuta seoses Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid reguleerivat raamkokkulepet, sest usun, et see muutmine teeks parlamendi ja komisjoni suhted läbipaistvamaks ja sujuvamaks. Enne Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 295 sätestatud õigusliku aluse jõustumist ei andnud aluslepingud ELi institutsioonidele sõnaselget ajendit sõlmida institutsioonidevahelisi kokkuleppeid. Seepärast leian, et see raamkokkuleppe muutmine kajastab Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu ning kinnistab uue lepinguga saavutatud edu. Niisiis tähistab see dokument kahe poole kompromissi ning sellega tagatakse Lissaboni lepingu sidusam ja mõistlikum rakendamine.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Kõikide demokraatlike süsteemide puhul on parlamentaarne kontroll täitevvõimu tegevuse üle põhiküsimus, nagu on väga tähtis ka keskendunud ja vastastikune suhtlus valitsuse ja kodanike esindajate vahel. Käesolev Euroopa Parlamendi ja komisjoni institutsioonidevaheline kokkulepe rahuldab – niivõrd kui see on sellises keerulises ja pidevalt arenevas süsteemis nagu Euroopa Liit võimalik – mõned parlamendi seaduslikud soovid, mis on seotud komisjoniga. Seepärast on hea, et hõlbustatakse parlamentaarset kontrolli komisjoni üle, sest komisjon ei ole mitte terve maailmajao poliitiline aju, vaid tehniline organ, mis peab vastutama oma tegevuse sisu, põhjuste ja meetodite eest. Hea on kahtlemata ka see, et otsitakse võimalusi, kuidas komisjon saaks veel rohkem osaleda parlamendi töös, eelkõige täiskogu istungitel, et vastata Euroopa Liidu kodanike esindajate ettepanekutele ja tutvustada aegsasti oma seisukohta päevakajalistes poliitilistes, majanduslikes, sotsiaalsetes ja rahvusvahelistes küsimustes. Kindel on see, et kui EL soovib liikuda praegusest struktuurist erineva demokraatliku struktuuri poole, peavad komisjoni ja parlamendi suhted paranema ja tugevnema. Mina hääletasin Paulo Rangeli raporti poolt.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Selle ettepanekuga saavutati esimene edasiviiv raamkokkulepe. Euroopa Parlamendi volituste suurenemine pärast Lissaboni lepingu jõustumist on väga oluline, pidades silmas edasist koostööd Euroopa Komisjoniga ja edasisi suhteid seoses järgmiste kokkulepete rakendamisega. Selles dokumendis sätestatakse seega edasised suunised nende kahe institutsiooni koostöö jaoks. Euroopa Parlamendile ja komisjonile antakse võimalus arendada tihedat dialoogi komisjoni tööprogrammi ja rahvusvaheliste lepingute teemal. Parlament omandab õiguse saada konfidentsiaalseid dokumente. Parlamenti hakatakse hoidma kursis rahvusvaheliste läbirääkimiste käiguga ja lisaks avaneb parlamendile võimalus hakata eksperdiks, et esitada komisjonile asjaomastes küsimustes ettepanekuid. Raamkokkuleppega nähakse ette ka laiaulatuslik parlamentaarne kontroll ning tugevdatud sätted, mis käsitlevad komisjoni presidendi ja komisjoni valimist, komisjoni koosseisu, selle võimalikku muutmist ja selles tehtavaid ümberpaigutusi. Parlamendi siht on parem ja läbipaistvam koostöö teiste institutsioonidega. Ma toetan mõtet, et nende kahe institutsiooni tihedam koostöö aitab liikmesriikidel võtta Euroopa Liidu õigusaktid oma riigi õigusesse üle nii ruttu ja tõhusalt kui võimalik.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liit hakkab oma põhiseadusliku ülesehituse poolest võtma üha enam rahvusriigi kuju. Lisaks sellest tulenevatele liidu tulevikuga seotud kaalutlustele peame tunnistama ka seda sarnasust. Komisjoni ja parlamendi suhteid kujundataksegi tegelikult – minu meelest õigustatult – sellest sarnasusest lähtuvalt viisil, mis on igas liikmesriigis aastakümnete (kui mitte sajandite) jooksul läbi proovitud ja paika pandud. Eelkõige tuleks hinnata Euroopa Parlamendi rolli järelevalve teostaja ja küsitlejana, sest see aitab vähendada demokraatia puudujääki ning muudab kodanike ja komisjoni vahelise suhte läbipaistvamaks.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel läbirääkimiste õnnestumise ja kompromissi üle, milleni jõuti selles uues raamkokkuleppes, parlamendi ja komisjoni viiendas institutsioonidevahelises kokkuleppes. See uus kokkulepe tähistab suhetes komisjoniga vaieldamatult suurt edasiminekut. Kuigi saavutatud kompromissist jääb väheks, et täita kõiki parlamendi eesmärke, on meil nüüd kokkulepe, mis tagab Lissaboni lepingu sidusa ja mõistliku rakendamise. Tahaksin rõhutada ELi rahvusvaheliste suhete institutsioonidevahelist mõõdet käsitlevate läbirääkimiste tähtsust. Parlamendil on nüüd võimalik olla asjadega täielikult ja aegsasti kursis ning rääkida läbirääkimisprotsessis rahvusvaheliste lepingute teemal kaasa. Lõpetuseks soovin seoses teavitamiskohustusega toonitada, kui oluline on teha parlamendiga varakult koostööd kodanike taotlustel põhinevate õigusloomealgatustega seotud ettepanekute vallas, et tagada side parlamendi ja rahva vahel. Seepärast hääletan ma selles raportis sisalduvate ettepanekute poolt.

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult. – (CS) Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmist käsitleva raporti projektiga püütakse saavutada parlamendi ja komisjoni vahel institutsiooniline tasakaal, mida kaitseb Lissaboni leping. Kuigi institutsioonidevahelised kokkulepped ei muuda esmaste õigusaktide jõustamist, teevad nad antud juhul ELi institutsioonide vahelised suhted selgemaks. Ettepaneku lõppversioon on raportööri arvamuse kohaselt mõlema institutsiooni vaadete ja seisukohtade tasakaalustatud kompromiss, kusjuures kõige keerulisemad läbirääkimised toimusid ELi rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Parlamenti tuleb täielikult teavitada, et hõlbustada nõusoleku andmist ja vältida olukorda, kus meil pole taas lepinguid, mida käsitlevad läbirääkimised on juba lõpule viidud.

Lissaboni lepinguga sai Euroopa Parlament endale uued volitused, et kontrollida paremini ja põhjalikumalt ELi õigusaktide ülevõtmist liikmesriikide õigusesse ja nende kohaldamist. See on väga teretulnud. Euroopa ühised õigusaktid pole suurt midagi väärt, kui teatud liikmesriigid ei suuda neid riigi tasandil rakendada. Olen raporti sõnastusega nõus ja hääletan selle vastuvõtmise poolt.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu sisesed institutsioonidevahelised kokkulepped on tõhusa järelevalve, kontrolli ja pädevuse tasakaalu seisukohast üliolulised. Seepärast on mul pärast Lissaboni lepinguga kehtestatud vajalike kohanduste tegemist hea meel näha Euroopa Parlamendi suurenenud volitusi suhetes komisjoniga. Nagu raportist näha, tähendab see suuremat ja tõhusamat kontrolli komisjoni ettepanekute üle ning samuti õigusloomeprotsessi suuremat läbipaistvust.

Seega oli tegemist järjekordse sammuga tõhusalt kasutatava demokraatliku võimu poole. See samm aitab luua Euroopa, mis on oma kodanikele lähemal. Ja veel – tähelepanuta ei tohiks jätta silmapaistvaid läbirääkimisoskusi, mida see ettepanek nõudis, eriti raportöör Rangelilt. Tahaksin talle seoses sellega tunnustust avaldada.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Väljendan heameelt selle raporti vastuvõtmise üle ja kiidan raportöör Rangelit suurepärase töö eest. Selles raportis peegeldub ja võtab kuju Lissaboni lepinguga loodud institutsiooniline tasakaal, mille tulemuseks on parlamendi ja komisjoni suhete selge ja oluline paranemine. Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppe eelnõu on viies sedalaadi kokkulepe, mille need kaks institutsiooni allkirjastavad. Õigusloomeprotsessi ja planeerimise puhul on tähtis juhtida tähelepanu parema õigusloome põhimõttega seotud muudatustele ja teatele paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbivaatamise kohta ning uutele eeskirjadele komisjoni korraldatavate mõju hindamiste kohta. Mis puudutab ELi rahvusvaheliste suhete institutsioonidevahelist mõõdet, siis tahab Euroopa Parlament olla täiel määral informeeritud, et ta saaks anda oma nõusoleku kõiki asjaolusid teades ja et rahvusvahelisi lepinguid ei jäetaks sõlmimata, kui läbirääkimised nende üle on juba lõpule viidud. Tahaksin juhtida tähelepanu ka sellele, et Euroopa Parlamendi liikmetele antakse rahvusvahelistel konverentsidel vaatlejastaatus, mis võimaldab neil viibida kõikidel asjakohastel koosolekutel. See roll on ülioluline selleks, et tugevdada parlamendi demokraatlikke volitusi, eriti niisuguste oluliste rahvusvaheliste konverentside nagu ÜRO kliimamuutuse konverentside läbirääkimistel.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Eelmisel kolmapäeval andsime poolthääle Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppele, millega nähakse ette parlamendi uued Lissaboni lepingust tulenevad volitused.

Need Euroopa Parlamendi uued volitused on väga tähtsad ja tähistavad Euroopa institutsioonilise menetluse põhjalikku muutumist. Suurenenud parlamentaarne kontroll komisjoni üle, parlamendi õigus anda heakskiit rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks ning parlamendi osalemine komisjoni tööprogrammis ja komisjoni presidendi valimisel on mitu olulist edusammu demokraatlikuma Euroopa ülesehitamisel.

Minu arvates on põhilised ka lisatagatised, mille me saame seoses kohustusega parlamenti teavitada – me saame parema juurdepääsu rahvusvaheliste lepingute ja läbirääkimistega seotud konfidentsiaalsetele dokumentidele. Euroopa Parlament peab osalema nendes rahvusvahelistes menetlustes enne ja pärast. Seepärast sätestatakse selles kokkuleppes uus tasakaal demokraatlikuma Euroopa jaoks. On hea, et see kõik on pandud kirja ametlikus kokkuleppes.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Suure häälteenamusega vastu võetud muudetud raamkokkulepe annab märku vaieldamatutest edusammudest Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhetes.

On tõepoolest aeg kajastada täpselt Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu. Põhiliste muudatuste hulgas peame tunnustama eelkõige parlamendi ja nõukogu võrdset kohtlemist, eriti seoses teabevahetusega ja juurdepääsuga koosolekutele. Ses suhtes saan ma vaid rõõmustada kehtestatud sätete üle, mis käsitlevad rahvusvaheliste lepingute üle peetavaid läbirääkimisi. Kuidas saab parlament anda oma heakskiidu kõiki asjaolusid teades, kui teda ei teavitata kogu läbirääkimisprotsessi jooksul?

Parlamendiliikmed on täis suurt ja tõelist otsusekindlust rakendada Lissaboni lepingu jõustumisega suurenenud volitusi täiel määral. Seda tõendas SWIFTi lepingu tagasilükkamine veebruaris. Üks asi on kindel: me peame selle uue institutsioonilise protsessi alalhoidmiseks valvel püsima.

  Peter Jahr (PPE), kirjalikult. – (DE) Lissaboni lepinguga võimaldati Euroopa Parlamendile märkimisväärne uus meede – kaasotsustamisõigus. Selle tulemusel peaks eeskätt süvenema demokraatia Euroopa Liidus ja suurenema Euroopa kodanike osalus.

Uues raamlepingus võetakse arvesse neid nõudeid ning komisjoni ja parlamendi vahelist uut tasakaalu nimetatud õiguse sätestamisel ja täpsemal määratlemisel. See on väga rõõmustav, sest nüüd saab parlament ELi kodanike esindaja ülesandeid paremini täita. Meil jääb nüüd vaid üle kasutada neid uusi õigusi vastutustundlikult.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – See on suur saavutus Euroopa Parlamendile ning hea raamistik parlamendi ja komisjoni suhetele. Mulle valmistab eriti suurt heameelt nõukogu ja parlamendi võrdse positsiooni tunnistamine, millega võimaldatakse parlamendile juurdepääs konfidentsiaalsetele dokumentidele, antakse õigus saada teavet komisjoni kohtumistest riikide ekspertidega ja osaleda rahvusvahelistel konverentsidel. Mul on hea meel ka selle üle, et Euroopa Parlament saab tugeva rolli õigusloome kavandamises ning pideva võimaluse arutada neid küsimusi komisjoniga täiskogus ja parlamendikomisjonides.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhted on pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist palju muutunud. Parlamendile on antud suuremad volitused mitmes küsimuses – eelkõige neis, mis on seotud seadusandliku tavamenetluse ja eelarveküsimustega – ja suurem osatähtsus ELi välispoliitikas. Need muudatused tähendavad, et Euroopa rahval on nüüd ELi tasandi otsuste tegemises uus roll. Seepärast on vajalik ja soovitatav muuta Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid reguleerivat raamkokkulepet.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Olen Paulo Rangeli raportiga täiesti nõus. Seni on komisjon Euroopa Parlamendi resolutsioonid mitmel korral tähelepanuta jätnud. See on minu meelest lubamatu. Näiteks pole siiamaani rakendatud Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2004. aasta resolutsiooni, milles parlament soovitab Läti Vabariigil anda kodakondsuseta isikutele kohalikel valimistel hääletamise õigus ja lihtsustada naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist vanematele inimestele. Tahaksin teada, miks peavad asjaomased Euroopa Komisjoni liikmed esitama endiselt Läti valitsusele küsimusi. Miks eiratakse seda Euroopa Parlamendi resolutsiooni? Vahest hakkab Euroopa Parlament selle parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva uue kokkuleppe allkirjastamise tulemusel hindama asjakohaselt säärast komisjoni tegevusetust ja inimesed, kes ei tee oma tööd korralikult, jäetakse järgmisel võimalusel komisjoni liikmete ridadest välja.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on siiralt hea meel, et on koostatud raport Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppe kohta. Tunnen rõõmu ka selle vastuvõtmisest täiskogus, milles osalesin minagi. Raport on oluline raamistik Euroopa Liidu edasiseks demokratiseerimiseks komisjoni ja parlamendi volituste jagunemise teel, nii et selle käigus võetakse paremini arvesse nende vastavaid võimeid.

Raamkokkulepe on eriti tähtis sellepärast, et see on esimene sedalaadi kokkulepe pärast Lissaboni lepingu jõustumist, millega anti parlamendile suuremad volitused, eriti õigusloome tasandil.

Usun, et uue raamkokkuleppe põhjal on Euroopa Parlament Euroopa projekti ülesehitamisel aktiivsem partner, sest ta suudab rakendada oma volitusi täielikumalt, tõhusamalt ja vastutustundlikumalt.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Vaatamata kaalukatele meetmetele, mida pakutakse Ilda Figueiredo resolutsioonis seoses miinimumsissetuleku rolliga vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas, on mul kahju, et Euroopa Parlamendi enamus ei olnud sihikindlam. Mina kui sotsiaaldemokraat pean raamdirektiivi hädavajalikuks, et lahendada tõhusalt vaesuseprobleemi, mis mõjutab 17% Euroopa rahvastikust.

Selles raamdirektiivis, mille pakkus välja kolleeg Frédéric Daerden, tuleks sätestada Euroopa sobiva miinimumsissetuleku põhimõte, mis kehtestataks kõikide liikmesriikide jaoks ühistel kriteeriumidel ning vastavalt kollektiivläbirääkimistega seotud riiklikele tavadele ja liikmesriigi õigusele. Meie kohus on olla sotsiaalsema Euroopa nimel sihikindlam.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Enne Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 295 sätestatud uue õigusliku aluse jõustumist ei aluslepingud andnud Euroopa Liidu institutsioonidele konkreetset ajendit sõlmida institutsioonidevahelisi kokkuleppeid. Selliste kokkulepetega ei saa muuta ühenduse esmaste õigusaktide sätteid, ent sageli saab nende abil viimaseid selgitada.

Olen veendunud, et selles projektis kajastatakse täpselt Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu. Annan oma heakskiidu, sest see kokkulepe tähistab parlamendi ja komisjoni suhete selget ja olulist paranemist. Nagu kõik kokkulepped, kipub ka see lõppdokument olema kahe poole kompromiss, kuid see kompromiss kujutab endast tasakaalustatud otsust ning Lissaboni lepingu mõistlikumat ja järjekindlamat kohaldamist.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Rangeli raportis juhitakse tähelepanu kõige tähtsamatele saavutustele, mille toob muudetud raamkokkulepe kaasa Euroopa Parlamendi jaoks.

Seoses vastastikuse koostööga seadusandliku menetluse ja planeerimise valdkonnas sisaldab raport Euroopa Parlamendi osaluse suurendamist, kõikide menetluses olevate ettepanekute läbivaatamist komisjoni uue koosseisu ametiaja alguses, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi seisukohti, ja komisjoni kohustust anda aru õigusloomealgatuste taotluse konkreetsetest järelmeetmetest vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 225.

Parlamentaarse kontrolli puhul hõlmab raport uusi eeskirju komisjoni liikmete osalemise kohta valimiskampaaniates, komisjoni kohustust küsida Euroopa Parlamendi arvamust, kui komisjonil on kavas volinike käitumisjuhendit muuta, ja reguleerivate ametite tegevdirektoriks kandideerijate kohustust ilmuda kuulamisele vastutava parlamendikomisjoni ette.

Raportis sätestatakse ka teavitamiskohustus ja nõue komisjonile olla Euroopa Parlamendis kohal.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Lissaboni lepingu jõustumine on andnud nii komisjonile kui ka Euroopa Parlamendile uued õigused. Raamlepingu muudetud teksti projektis väljendatakse seda, kuidas rakendada tõhusamalt aluslepingust tulenevaid muudatusi nende kahe institutsiooni suhetes. Selles kehtestatakse seadusandliku menetluse ja parlamentaarse kontrolli kasulikud muudatused ja teavitamiskohustus. See tähistab olulist arengut suhetes komisjoniga ja on tähtis samm tihedama koostöö poole. Teabevahetus ja konstruktiivne dialoog võimaldavad meil saavutada tõhusamad ja läbipaistvamad tulemused, mis on ELi kodanike jaoks, kelle huve me esindame, üks põhiküsimusi. Seepärast pean nii tähtsaks seda, et kokkuleppes seatakse prioriteediks komisjoni liikmete osalemine täiskogu istungitel ja teistel Euroopa Parlamendi tegevusega seotud kohtumistel. Olen iseäranis rahul sellega, et komisjon on kohustunud tegema Euroopa Parlamendiga tihedat ja varast koostööd kodanikualgatuse teel esitatud õigusloomealgatuste taotluste korral.

Tänu sellele saame meie Euroopa Parlamendis olla oma kodanikele lähemal ja see tugevdab omakorda meie demokraatiat. Et tegutseda tõhusalt ELi kodanike huvides, peaks komisjon sellegipoolest andma parlamendiliikmetele kõikidel rahvusvahelistel konverentsidel vaatlejastaatuse ja lihtsustama võimaluse korral veelgi meie viibimist teistel kaalukatel koosolekutel, samuti teavitama parlamenti oma läbirääkimispositsioonidest sellistel koosolekutel ja konverentsidel.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – Mina hääletasin Paulo Rangeli raporti A7-279/2010 poolt. Ent ma ei nõustu mingil juhul raportööri eeldusega, et „Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle”.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) See uus suhteid käsitlev raamkokkulepe võib kinnistada Lissaboni lepinguga saavutatud edu ja see võiks tähistada märkimisväärset läbimurret. Eriti tähtsad on muudatused, millega täiustatakse seadusandlikku menetlust ja tugevdatakse parlamentaarset kontrolli. Pooldan kõiki muudatusi, millega aidatakse parandada teabevahetust ning tõhustada Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid. On oluline tagada, et selles institutsioonilises partnerluses oleks võimalikult vähe bürokraatiat. Uues suhteid käsitlevas raamkokkuleppes reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja komisjoni eripartnerlus. Me ei tohi unustada, et kõige tähtsam partnerlus on Euroopa Liidu ja selle kodanike partnerlus. Euroopa Liit peab oma kodanikega ühise keele leidmiseks rohkem vaeva nägema ja tõestama enda vajalikkust nende igapäevaelus.

Raportöör märgib õigesti, et see kokkulepe tähistab uut institutsioonidevahelist tasakaalu, s.t tugevat kompromissi. On siiski mõni valdkond, milles Euroopa Liit ei saa järeleandmisi teha – inimõigused ja põhivabadused. Suuremad volitused tähendavad suuremat vastutust. Üks asi on ühistest väärtustest rääkida, teine asi on neid rakendada ja kaitsta. Seda tegemata ei saa Euroopa Liidu institutsioonilise süsteemi eri harud oma potentsiaali täielikult ära kasutada. Et olla ühtne jõud, peab Euroopa Liit olema usaldusväärne.

Raport: Paulo Rangel (A7-0278/2010)

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Nüüd, kui Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelisi suhteid käsitlev läbivaadatud raamkokkulepe on vastu võetud, on järgmiseks endastmõistetavaks sammuks parlamendi kodukorra kohandamine nimetatud raamkokkuleppega. Seetõttu hääletasin selle raporti poolt.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma nõustun Euroopa Parlamendi kodukorra muutmisega, millega tahetakse kohandada seda Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega. Arvestades, et komisjon on valmis andma Euroopa Parlamendi liikmetele rohkem teavet, nõustutakse, et parlamendiliikmed on kohustatud järgima parlamendi kodukorra eeskirju, mis puudutavad konfidentsiaalse teabe käsitlemist. Komisjoni valmisolek anda parlamendiliikmetele rohkem teavet eeldab seda, et vastutava komisjoni ja kaasatud komisjonide esimehed ja raportöörid võtaksid koos asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et parlamendile antakse rahvusvahelisi lepinguid käsitlevate läbirääkimiste ja nende sõlmimise kõikidel etappidel, kaasa arvatud läbirääkimisjuhiste eelnõu ja lõpliku vastuvõetud teksti kohta viivitamatult, korrapäraselt ja täielikku ning vajaduse korral ka konfidentsiaalselt teavet.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhted on pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist muutunud palju: parlamendil on mitmes valdkonnas suuremad volitused, eriti neis, mis puudutavad seadusandlikku tavamenetlust ja eelarvet, ning ta täidab ka suuremat osa ELi välispoliitikas. Need muutused tähendavad, et ELi avalikkus täidab ELi tasandi otsuste tegemises uut rolli. Seepärast on vajalik ja soovitatav kohandada kodukorda Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi kodukorra kohandamine Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega on Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva raamkokkuleppe läbivaatamise endastmõistetav jätk, võimaldades raamkokkuleppe viivitamatult vastu võtta selleks, et selle saaks asjakohaselt jõustada, mis sellega ka tagatakse. Kahe raporti ühine alusteave ja kokkulepe ajendavad mind samuti seda kokkulepet heaks kiitma.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Rangeli raportis tuuakse esile Euroopa Parlamendi olulisimad saavutused seoses läbivaadatud raamkokkuleppega.

Vastastikkuse koostöö seadusandliku menetluse ja planeerimise valdkonnas on nendeks parlamendi osaluse suurendamine, kõikide menetluses olevate ettepanekute läbivaatamine komisjoni uue koosseisu ametiaja alguses, parlamendi arvamusega arvestamine ning komisjoni kohustus anda aru õigusloomealgatuste taotluste konkreetsetest järelmeetmetest ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt.

Parlamentaarse kontrolli valdkonnas on nendeks uued eeskirjad komisjoni liikmete osalemise kohta valimiskampaaniates, komisjoni kohustus küsida Euroopa Parlamendi arvamust, kui komisjonil on kavas muuta volinike käitumisjuhendit, ning reguleerivate ametite tegevdirektoriks kandideerijate kohustus ilmuda kuulamisele vastutava parlamendikomisjoni ette.

Peale selle nähakse selles ette teabe edastamise kohustused ja komisjoni kohustus olla parlamendis kohal.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportile A7-0278/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

Raportid: Paulo Rangel (A7-0279/2010), (A7-0278/2010)

  Bairbre de Brún ja Søren Bo Søndergaard (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportitele A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Joe Higgins (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma jäin hääletusel Rangeli raportite A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 üle erapooletuks. Olenemata sellest, et ma toetan paljusid raportis nimetatud meetmeid, näiteks parlamendile suurema rolli andmist volinike käitumisjuhendi koostamisel ja rahvusvahelistes läbirääkimistes, ei ole ma nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportitele A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Paulo Rangel pakub välja Euroopa Parlamendi kodukorra väga olulised muudatused. Võimalik, et otseselt tänu nendele Euroopa Parlamendi kodukorra kohandustele lahendatakse arutlusel olevad probleemid kiiremini. Ma soovin näha eeskätt seda, et ELi liikmesriigid viiksid ellu Euroopa Parlamendi otsused ja soovitused. ELi soovitused kolmandatele riikidele muutuvad kaalukamaks vaid siis, kui me saame oma majas asjad korda. Näiteks Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2004. aasta resolutsioonis esitatud soovitusi Läti mittekodanike olukorra kohta ei ole ikka veel rakendatud. Ma loodan, et Euroopa Parlamendi läbivaadatud kodukord aitab ELi institutsioonidel saada selgema ettekujutuse peamiste inimõiguste rikkumiste kohta Lätis.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Selle kokkuleppe abil paraneb parlamendi olukord ning edendatakse ELi demokratiseerimist. Raporti vastuvõtmine näitab selgelt soovi tugevdada võimude lahususe põhimõtet. Raamkokkulepe on sisulise tähtsusega, sest sellega määratletakse Euroopa parlamendi ja komisjoni suhted ajal, mil parlament on saanud eeskätt õigusloomeprotsessis suuremad volitused, mis on nüüd nõukogu omadega samal tasemel. Hoolimata lisalepingute ja -protokollide kohaldamisest oli tõepoolest vaja täiendavaid õigusakte, millega täpsustatakse ja määratletakse mõningaid küsimusi. Ma pean iseäranis kiiduväärseks asjaolu, et raamkokkuleppes täpsustatakse mõlema institutsiooni poliitilise vastutusega seotud küsimusi, teabevahetust, välissidemeid, laienemist ja rahvusvahelisi lepinguid, eelarve rakendamist, komisjoni poliitilist ja õigusloomekava ja ELi mitmeaastast programmi, komisjoni õigusloomepädevust ja konkreetsete volituste kasutamist, ELi õiguse rakendamise järelevalvet ja komisjoni osalemist parlamendi töös.

Raport: Ingeborg Gräßle, Crescenzio Rivellini (A7-0263/2010)

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Ma andsin sellele määrusele poolthääle. See hõlmab tehnilisi, rahanduse ja halduse üksikasju ning selles täpsustatakse institutsioonidevahelisi suhteid, mis selle Euroopa teenistuse ja tema struktuuride jaoks on oluline. Me oleme alati soovinud ja soovime ka edaspidi, et EL oleks välispoliitikas jõuline ja tunnustatud osaleja. Selle saavutamiseks vajame ka töökohti käsitlevaid eeskirju ja Euroopa tasandi määrusi.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Pärast Euroopa välisteenistuse loomist oli vaja muuta finantsmäärust, et parandada Euroopa välisteenistuse rakendamise kontrollimist ja järelevalvet.

Gräßle-Rivellini raportiga suurendatakse Euroopa välisteenistuse eelarve- ja rahanduskohustusi, parandatakse läbipaistvust ning edendatakse tema tõhusust. Väljapakutud parandused aitavad luua rahanduslikku usaldusväärsust toetavat kultuuri, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tõrgeteta toimimise suhtes.

Mul on hea meel ka raporti nende osade üle, milles nõutakse parlamendile märkimisväärse kontrolliõiguse andmist. Seega nõustun ma raportööriga, kui ta nõuab, et parlament saaks kasutada oma heakskiidu andmise õigust täielikult ning et delegatsioonide juhid esitaksid oma eelarve täitmise aruanded eelarvekontrollikomisjonile.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma annan poolthääle enamikule raportis väljapakutud meetmetele, millega tahetakse luua Euroopa välisteenistusele rahanduslikku usaldusväärsust toetavat kultuuri, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tulevase tõrgeteta ja probleemideta toimimise suhtes. Välisteenistuse töötajate erinev taust teeb välisteenistusest paljude organisatsioonikultuuride sulatusahju, millest välisteenistus peab järk-järgult looma omaenda organisatsioonikultuuri. Uue teenistuse struktuuri kindlaksmääramisel tuleb koostada selle finantseeskirjad ning algusest peale tagada rahanduslik korrektsus, nii et rahanduslik usaldusväärsus oleks teenistuse organisatsioonikultuuri lahutamatu osa. Soovin rõhutada, et demokraatliku kontrolli tagamiseks ning Euroopa kodanike usalduse suurendamiseks ELi institutsioonide suhtes tuleks parlamendile esitada liidu delegatsioonides kehtestatud kinnitavad avaldused sisemiste haldus- ja kontrollisüsteemide kohta.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopa välisteenistusel on nüüd olemas kõik vajalik, et saada toimivaks diplomaatiliseks üksuseks. Parlament tegi nii, et 60% töötajatest oleksid teistest ELi institutsioonidest, millega tagatakse teatav sõltumatus liikmesriikidest. Kehtestati geograafilise tasakaalu põhimõte, millega tagatakse kõikidest liikmesriikidest pärit kodanike piisav ja märkimisväärne esindatus.

See hääletus on tugevdanud parlamendi rolli – strateegiliselt olulistesse piirkondadesse määratud ELi delegatsioonide esimehed peavad ilmuma parlamendi ette kuulamisele. Peale selle on parlamendil õigus kontrollida välisteenistuse eelarve vahendite kasutamist ning selle töötajad peavad läbima konkreetsed koolituskursused eelarvevahendite kasutamise kohta.

  Philippe de Villiers (EFD), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlamendil paluti anda oma arvamus Ingeborg Gräßle ja Crescenzio Rivellini esitatud määruse ettepaneku kohta, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve loomist Euroopa välisteenistuse jaoks.

Tulevase Euroopa diplomaatilise teenistuse loomist ei ole võimalik toetada, kui see on komisjoni haldus-, eelarve- ja poliitilise kontrolli all. Prantsusmaa, mis võib olla uhke oma maailma vanima diplomaatilise teenistuse üle, peab taas kord loovutama oma diplomaatilised eesõigused ELile, mille kodanikud on täiesti ükskõiksed selle suhtes, milliseid seisukohti ta võtab.

See diplomaatiline teenistus, mida komisjon nii innukalt nõudis, ei ole enam mitte mingil viisil seotud liikmesriikide pärisosaga. Välisteenistuse ametnikud ei saa suuniseid liikmesriikidelt ning peavad töötama ELi suurema heaolu nimel, mis viitab aga vaid eurokraatidele endile.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Lugupeetud juhataja! Ma olen olnud alati Euroopa välisteenistuse loomise vastu ja mitte miski ei ole mu arvamust selle kohta muutnud. Ma olen aga teadlik garantiidest, mis anti siis, kui EL alustas välisteenistusele toetuse kogumiseks oma veenmiskampaaniat.

Meile öeldi, et Euroopa välisteenistus ei mõjuta eelarvet. Kuhu me praegu jõudnud oleme? Eelarve neutraalsus on ELi järjekordne lubadus, mis tuulde lendab. Kavandatud eelarvet on ületatud 34 miljoni euroga, kuna järjest enam nõutakse töötajaid ja tegevuse alustamise kulud suurenevad, kusjuures välisteenistus ei ole veel isegi töös.

Välisteenistus on järjekordne näide selle kohta, kuidas maksumaksja raha raisatakse teenistusele, mida minu valijad isegi ei soovi, kuid mida suruvad neile peale bürokraadid, kes püüavad järjest enam saada ELile liikmesriikide volitusi. Niisugune bürokraatia on vastuvõetamatu ning praegusel majanduskriisi ajal tuleks seda vähendada, mitte suurendada.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Määruse ettepanekuga tahetakse liikmesriikide vastu võetud Lissaboni lepingu tulemusel loodud Euroopa välisteenistuse institutsionaliseerimise tõttu muuta Euroopa ühenduste üldeelarvele kohaldatavat finantsmäärust. Uuel üksusel puudub eelarveraamistik ning seega on nimetatud muudatuse tegemine vajalik. Välisteenistuse muutmine institutsiooniks annab talle eelarveautonoomia ja õiguse otsustada ise oma halduskulude üle, mille kasutamise peab heaks kiitma Euroopa Parlament.

Ma loodan, et välisteenistus viib oma tegevust ellu pädevalt, tõhusalt ja täiendavalt ning eelkõige nii, et sellega ei konkureerita liikmesriikide diplomaatiliste esindustega. Sellega seoses on komisjon öelnud, et soovib tagada, et välisteenistus saaks täita ühtse välisteenistuse ülesannet, ilma et see nõrgestaks usaldusväärset finantsjuhtimist, vastutust ja ELi finantshuvide kaitset. Ma loodan, et see nii ka läheb.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa välisteenistus saab ELi tulevase välispoliitika eestkõnelejaks. Selles teenistuses kajavad meie seisukohad ühisel tugeval ja jõulisel häälel ning meil tuleb teda toetada. Et välisteenistus saaks töötada tulemuslikult, on vaja tõhusat finantskontrolli. Parima võimaliku kontrolli saab tagada vaid siis, kui välisteenistus kuulub komisjoni. Õiguste ja kohustuste selge jagunemine võimaldab tal töötada tõrgeteta. Ma toetan kolleegide Gräßle ja Rivellini edukat raportit ning mõistagi hääletasin selle Euroopa Parlamendi edasiviiva kaastöö poolt.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Andsin poolthääle kolleegide Gräßle ja Rivellini raportile, millega muudetakse seoses Euroopa välisteenistusega Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, sest usun, et rahandusliku usaldusväärsuse edendamine on Euroopa institutsioonide asjakohase ja läbipaistva juhtimise tagamiseks sisulise tähtsusega. Uue diplomaatilise teenistuse loomine, mis on sätestatud Lissaboni lepingus, on ELi jaoks suur samm, sest ta saab lõppude lõpuks kasutada ühtset diplomaatilist üksust, mille ülesanne aidata kaasa meetmetele, millega muudetakse ELi välissuhted sidusamaks, turvalisemaks ja tulemuslikumaks. Ja viimaseks on oluline rõhutada, et Euroopa välisteenistus juhib ise oma halduseelarvet ning vastutab ka tegevuseelarve nende osade eest, mis kuuluvad tema mandaadi hulka.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist loodud uus Euroopa välisteenistus vajab oma tegevuse elluviimiseks ja nimetatud lepingus sätestatud eesmärkide täitmiseks eelarvet. Seega on asjaomases finantsmääruses vaja muuta teatavaid sätteid, et võtta arvesse Lissaboni lepinguga kehtestatud muudatusi.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin vastuhääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile, sest see teenistus, mida nad rahastada soovivad, kujutab endast järjekordset sammu ELi välispoliitika militariseerimise suunas. Peale selle, et ma olen välisasjade niisuguse sõjalise suuna vastu, andsin ma vastuhääle ka sellepärast, et kogu Euroopa välisteenistuse loomise protsessis ei ole järgitud läbipaistvuse ja demokraatia keskseid põhimõtteid. Selle teenistuse ülesehitus ja rahastamise kord ei hõlma Euroopa Parlamendi ranget kontrolli töötajate ja rahastamise üle, mis tähendab, et Euroopa välisteenistuse puhul ei rakendata demokraatia ja läbipaistvuse põhimõtet ning see teeb murelikuks. Seega pole üllatav, et välisteenistuse väljapakutud struktuuriga asetatakse Euroopa Parlament ELi välispoliitikas teisesele ja ebaolulisele kohale, mille vastu mina ja meie fraktsioon kindlalt oleme. Seepärast andsin ma vastuhääle. Ma ei saa pooldada niisuguse sõjalise suunaga teenistuse esitatud eelarvet.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Peale selle, et Euroopa välisteenistusega tekitatakse topeltstruktuur, suurenevad ka personalikulud ELile iseloomulikult pillaval ja bürokraatlikul viisil. 1. detsembril alustab välisteenistuses tööd 1643 inimest ning uskuge või mitte, aga 50 neist on peadirektori ametikohal. Algetappidel töötab ühe peadirektori alluvuses vaevu 30 inimest. Kui lõplik struktuur on paigas, on neid samuti kõigest 80. Nimetatud peadirektorid teenivad keskmiselt 17 000 eurot kuus. Peadirektoritest järgmisel tasemel töötab 224 direktorit ja 235 osakonnajuhatajat. Peale selle ootame me ikka veel välisteenistuse töötajate konkreetsete ülesannete ja eesmärkide kindlaksmääramist. Me tahame, et EL kõneleks maailmas jõulisel häälel, kuid see ei eelda kindlasti ülepaisutatud haldusaparaati, mis läheb topeltstruktuuri ja töötajate tõttu, kelle sissetulekuallikas on väga tulutoov, ELi maksumaksjatele maksma miljardeid. Seetõttu hääletasin selle raporti vastu.

  Justas Vincas Paleckis (S&D), kirjalikult. – (LT) Läbirääkimistes Euroopa Ülemkogu ja komisjoni esindajatega õnnestus parlamendil ning eeskätt sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni läbirääkijatel teha nii, et ELi uue diplomaatilise teenistuse eelarvet kasutataks läbipaistvamalt. Parlament annab igal aastal välisteenistuse eelarve täitmisele heakskiidu ning komisjonil tuleb korrapäraselt esitada Euroopa Parlamendi liikmetele üksikasjalikku teavet kulude kohta. Ma andsin raportile poolthääle sellepärast, et selles rõhutatakse, et ELi liikmesriikide kodanike töölevõtmisega tagatakse parem geograafiline hõlmatus ning kõikidest liikmesriikidest pärit kodanike piisav ja märkimisväärne esindatus.

Ma nõustun raportööriga, et me peame püüdma teha nii, et töötajaid valitaks nende oskuste põhjal ning et arvesse võetaks soolise võrdõiguslikkuse külge. Oluline on, et Euroopa välisteenistus, mis alustab tööd 1. detsembril, hakkaks seda tegema kiiresti tulemuslikult ning esindaks eeskätt ELi huve, kuid vajadusel ka riiklikke huve.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa välisteenistus juhib ise oma halduseelarvet ning ka vastutab selle eest. Uue teenistuse asutamisel ja eriti selle finantseeskirjade koostamisel tuleb algusest peale tagada majanduslikud kaitseabinõud.

Seega on rahandusliku korrektsuse edendamiseks vajalik tagada rahandusküsimuste järelevalve eest vastutavate talituste, eriti ELi delegatsioonide ladus koostöö. Nende kaitseabinõude tugevdamise abil loodame me suurendada ELi kodanike usaldust ELi institutsioonide suhtes. Käesolevas ettepanekus esitatud struktuurilised parandused on suunatud rahandusliku usaldusväärsuse juurutamisele, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tõrgeteta ja probleemideta toimimise suhtes.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – See tee on olnud väga konarlik, kuid tänu Euroopa Parlamendi jõupingutustele on ELi välisteenistusel nüüd võimalik saada ELi tõhusama ja õiguspärasema välispoliitika juhtivas jõuks. Meil on hea meel, et roheliste fraktsiooni peamisi muresid – näiteks soolist võrdõiguslikkust ja ühtsustunde loomiseks ühist väljaõpet – on suurel määral arvesse võetud ning et parlamendil on suurem demokraatlik järelevalve Euroopa välisteenistuse toimimise üle ja seda eeskätt tänu eraldi eelarveridade loomisele ELi suuremate välismissioonide jaoks. Euroopa Parlamendil õnnestus saavutada ka ühenduse meetod ning tänu roheliste fraktsiooni survele arengueesmärgid.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Et Euroopa riikide huve saaks rahvusvahelisel areenil tulemuslikumalt esindada, tuleb välispoliitilised küsimused kõigepealt läbi arutada ning seejärel edastada need ülejäänud maailmale ühel häälel. Euroopa välisteenistuse abil püütakse nüüd ühendada välispoliitilised vahendid ühte sidusasse raamistikku – olemasolevad vahendid ühendatakse ning neid täiendatakse uutega. Kõnealuse struktuuri uudsust arvestades tuleb läbipaistvuse ning eelarve- ja finantsaruandluse suhtes kohaldada sihipäraseid sätteid. Kuna parlamendi eelarvepädevus hõlmab ka Euroopa välisteenistust, tuleb välisteenistus kaasata komisjoni struktuuri. Vastasel korral ei ole võimalik anda eelarve täitmisele heakskiitu aluslepingute tähenduses. Eelarvepädevatele institutsioonidele esitatakse ka igal aastal tegevusaruanne.

Raport: Bernhard Rapkay (A7-0288/010)

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Nagu minu kolleegid, nii usun ka mina, et Euroopa välisteenistus vajab ELi ametnike personalieeskirjade suhtes autonoomiat. Toetan sätet, milles öeldakse, et ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel peaks olema samad õigused ning õigus kandideerida uutele ametikohtadele. Loodan, et töötajad võetakse ka tegelikkuses tööle võimalikult laialt geograafiliselt alalt ning siinjuures pean ma silmas uusi liikmesriike.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus on endastmõistetav vahend niisuguse ELi jaoks, mis on maailmale avatum ja mis suudab luua viljakaid sidemeid paljude erinevate piirkondade ja riikidega. Et teenistus saaks toimida, on oluline anda tema ametnikele asjakohane roll ja täpsustada nende staatust ja seda eriti ajutiste töötajate puhul, kes on pärit liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest ja täidavad seal teatavat rolli. Käesolev Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste muutmine näitab, et see on täiesti põhjendatud. Loodan, et välisteenistus tegutseb koostöös liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega ning aitab parandada nende töö tulemusi. Samuti loodan, et ELi poliitika peamistes eesmärkides arvestatakse nende välismõõdet ning et tegevuse käigus ei heida teenistus kõrvale Euroopa keelte otsustavat rolli üldises suhtluses ja rahvusvahelisel tasandil kõneldavaid Euroopa keeli, mis on kõige sobivamad selleks, et suhelda otse maailma paljude piirkondadega.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus moodustab nüüd osa liidu avatud, tõhusast ja sõltumatust Euroopa halduskorraldusest, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 298. Personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmisega seoses soovin esile tuua, kui oluline on see, et ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel oleksid samad õigused, eriti mis puudutab nende õigust asuda mis tahes ametikohale võrdsetel tingimustel ja alaesindatud soo võrdsete võimaluste edendamist.

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Ma jäin 20. oktoobril 2010. aastal Rapkay raporti lõpphääletusel erapooletuks. Toetan täielikult Euroopa välisteenistuse loomist ja hindan kõrgelt seda, et Elmar Brokil ja teistel Euroopa Parlamendi liikmetel õnnestus tulemuslikult tasakaalustada kõrge esindaja esitatud esialgset eelnõu. Soovin juhtida tähelepanu aga asjaolule, et õiguskomisjon ei võtnud vastu väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni toetatud geograafilist esindatust käsitlevat muudatusettepanekut. Seepärast on kahtlusi, kas raporti lõplik versioon tagab Euroopa Parlamendile geograafilise tasakaalu suhtes õigusliku aluse.

  Andrey Kovatchev (PPE), kirjalikult. – (BG) Paruness Ashton, soovin teile ja uuele Euroopa välisteenistusele, millele me rajame suuri lootusi järjekordse Euroopa unistuse täitumise nimel, kõike head ning loodan, et Euroopa pöördub maailma poole jõulisel ja autoriteetsel ning ühtsel häälel. Just seda ootab suur osa meie parlamendist. Te võite olla kindel, et me aitame teid.

Tahan selgitada, miks ma jäin Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade muutmist käsitleval hääletusel erapooletuks. Arvan, et geograafilise tasakaalu soovituslikud sihtmärgid on uue institutsiooni jaoks kasulikud. Me vajame kvaliteetset diplomaatilist teenistust, kus töötavad inimesed kõikidest liikmesriikidest, et nad saaksid edendada ELi esindatust maailmas.

Olen kindel, et välisteenistus on edukas, kui ta saab kasutada kõikide liikmesriikide kogemusi. Mõistan, et Euroopa lõimumisprotsessi algusest on liikmesriikide arv suurenenud rohkem kui neli korda. Seega on arusaadav, et hiljuti ühinenud liikmesriigid ei ole praegu esindatud samaväärselt kui vanad liikmesriigid. Selle olukorra parandamiseks peab aga olema otsusekindlust ja selgelt määratletud õigusaktid.

Ma usaldan teie tahet ja otsusekindlust – mida te olete väljendanud meie ees mitmel korral – töötada selle nimel, et uues teenistuses oleksid tõepoolest kõik liikmesriigid piisavalt esindatud, et te saaksite olla kogu ELi kõrge esindaja. Me jälgime teenistuse tegevust tähelepanelikult.

  Edvard Kožušník (ECR), kirjalikult. – (CS) Mul on hea meel, et meil õnnestus muudatusettepanekute vormis lisada raportisse mõningaid kaitseabinõusid, mis tagavad, et Euroopa välisteenistuse ametikohtade täitmisel ei ole teatavate liikmesriikide ametnikud teiste liikmesriikide ametnike suhtes eelisolukorras. ELi välispoliitika on lõppude lõpuks vaid üks konkreetne valdkond ning seepärast tuleb kvalifikatsioonidele ja geograafilisele esindatusele lisaks kohaldada ka põhimõtet, mille järgi oleksid Euroopa välisteenistuse töötajate seas esindatud piisavalt kõikide liikmesriikide ametnikud. Seepärast on minu arvates väga oluline, et parlament tegi ettepaneku jätta välja säte, mille alusel oleks saanud nõukogu ja komisjoni ametnikke viia üle Euroopa välisteenistusse ilma vabale ametikohale konkureerimata.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus töötab koos liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega ning koosneb nõukogu ja komisjoni peasekretariaadi asjaomaste talituste ametnikest ning liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajatest. Seega tuleks Euroopa välisteenistust kohelda personalieeskirjadest ja muude teenistujate teenistustingimustest lähtuvalt ELi institutsioonina. Seda arvestades peaksid ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel olema samad õigused ja kohustused ning neid tuleks kohelda võrdselt, eelkõige seoses nende õigusega asuda mis tahes ametikohale võrdsetel tingimustel. Käesolevas resolutsioonis esitatud muudatused on seega vajalikud.

  Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Ma toetasin seda raportit. Sellele eelnesid väga tõsised arutelud, eelkõige seoses Euroopa välisteenistuse ametikohtade täitmisega. Geograafilise tasakaalu põhimõte oli nende arutelude peamine põhjus. See põhimõte lisati aga koos institutsioonilise ja soolise tasakaalu eesmärkidega lõppkokkuvõttes raportisse tunduvalt leebemas vormis.

Uued liikmesriigid ei ole kahtlemata täiesti rahul, kuid sellest hoolimata on kompromissi saavutamine hea ning me loodame, et tulevikus saab selle läbi vaadata ja muuta veelgi õiglasemaks. Selleks tuleb meil teha kõik, mis võimalik, et liikmesriikide määratud diplomaatide kvalifikatsioon oleks hea ja et diplomaatide kvalifikatsioonid oleksid võrreldavad. Peaksime olema aga rahul sellega, et astusime otsustava sammu ELi ühtse ja tõhusa välisesindatuse suunas, sest arvestades praegusi ja tulevasi proovikive on see ELi poliitika üks olulisemaid tahkusid.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Me võtsime suure häälteenamusega vastu kompromissettepaneku, mis kajastab roheliste seisukohta, millele meie fraktsioon suurel määral kaasa aitas.

  György Schöpflin (PPE), kirjalikult. – Meie jaoks, kes me oleme pärit uutest liikmesriikidest, valmistab pettumust asjaolu, et Euroopa välisteenistuses geograafilise tasakaalu tagamist käsitlev õiguslikult siduv kohustus välja jäeti. See on tõsi, et tehti mitu poliitilist avaldust, milles lubati arvestada uute liikmesriikide huvidega. Olenemata sellest, kui kiiduväärt poliitiline lubadus ka oleks, õigusnormi puudumine on siiski kahetsusväärne. Õigusnormita on raske mõista, kuidas peaksid uute liikmesriikide valijad tundma, et välisteenistus kuulub neile. Sellepärast oligi paljudel meist kõhklusi Rapkay raportile täieliku toetuse andmise suhtes.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Oleme jõudmas lõpule üsna vastakaid seisukohti hõlmanud tööga, mis käsitles Euroopa välisteenistuse olemust, mille üle me täna hääletama hakkame. Me rääkisime sugude võrdse esindatuse ja geograafiaga seoses palju säästvast arengust ning samuti rääkisime palju töötajate töölevõtmise läbipaistvusest kindlaksmääratud reeglite ja eeskirjade alusel, kuid kõige olulisem küsimus on välisteenistuse tulemuslikkus ja tõhusus ning sellepärast ongi oluline, et töötajaid võetaks tööle nende teadmiste ja oskuste põhjal. Soovin rõhutada, et tõepoolest on hädavajalik tagada, et välisteenistuses töötaksid nii Euroopa Komisjoni direktoraatide töötajad, kes teavad asja sisulist külge, kui ka nõukogu ja parlamendi töötajad.

Küsimus ei seisne mitte Euroopa institutsioonide esindatuses, vaid selles, et nendel inimestel peaks olema asjakohane kvalifikatsioon mitmesugustes ELi valdkondades, näiteks energia, kaubanduse, põllumajanduse ja teiste teemade keerulistes küsimustes, rääkimata siinjuures inimõigustest või terrorismist. Ma kaldun arvama, et enamikul välisteenistusega seotud isikutel on küll üldised diplomaatilised oskused, kuid puudub teadmine keeruliste faktiliste küsimuste kohta, millega neil tegeleda tuleb.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Hääletusel erapooletuks jäämine ei ole lahendus. Need, keda kohal ei ole, eksivad alati. Arvan, et resolutsioonis tervikuna on palju rohkem häid kui väheväärtuslikke meetmeid. Me vajame Euroopa välisteenistust. Euroopa kaalu suurendamiseks maailmas peaks välisteenistus alustama tööd esimesel võimalusel.

Vastuvõetud resolutsioonis on öeldud, et välisteenistuses on esindatud kõik liikmesriigid. Nüüd peame seisma hea selle eest, et see tõepoolest nii ka läheks. See tekitab usaldust Euroopa välisteenistuse asutamisprotsessi suhtes. Peaksime meeles pidama, et EL rajati vastastikusele usaldusele ning Poola on sellest palju võitnud. Ma jälgin seda protsessi väga hoolikalt.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Vaid aasta tagasi kohtas ettepanek lisada Euroopa välisteenistuse arutellu geograafilise tasakaalu põhimõte suurt vastuseisu ja seda isegi Euroopa Parlamendis. Praegu ei kahtle enam keegi, et see on probleem ja et see tuleb lahendada. Kõikides Euroopa välisteenistusega seotud dokumentides on lubatud võtta meetmeid, millega tagatakse uues diplomaatilises teenistuses kõikide ELi liikmesriikide võrdne esindatus, ning see on tõepoolest edusamm. 2013. aastaks kavandatud läbivaatamine võimaldab meil hinnata, kas neid meetmeid on võetud.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Rapkay raporti hääletuse tulemused näitavad, et märkimisväärne osa uutest liikmesriikidest pärit parlamendiliikmetest jäi kas erapooletuks või andis vastuhääle. Mina olin üks neist, kes jäi erapooletuks. Minu peamine mure seisneb selles, et tulevase Euroopa välisteenistuse tööhõivepoliitikat ja personali puudutava geograafilise tasakaalu põhimõtte sõnastus ei olnud piisavalt ammendav. Raportis ei kehtestatud õiguslikult siduvat kohustust saavutada välisteenistuses geograafiline tasakaal ning seega tuginetakse vaid ELi välispoliitika valdkonna peamiste otsustajate lubadustele. Seepärast ei olegi enamik uusi liikmesriike veendunud, et tulevases välisteenistuses kohaldatakse geograafilise tasakaalu põhimõtet asjakohaselt. Kahetsusväärne on see, et raportöör valis niisuguse vähenõudliku joone, kuid veelgi murelikumaks teeb nõukogu selgesõnaline vastuseis selle siduva kohustuse kehtestamisele. Ma kutsun nõukogu ja komisjoni üles uurima raporti hääletuse tulemusi tähelepanelikult ning täitma oma lubadust järgida välisteenistuse tulevaste töötajate tööle võtmisel geograafilise tasakaalu põhimõtet. Selle protsessi hoolikas jälgimine tulevikus on Euroopa Parlamendi liikmete üks peamisi sihte.

Raport: Roberto Gualtieri, László Surján (A7-0283/2010)

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle parlamendi resolutsioonile, sest nõustun, et suutlikkus kõiki oma välisvahendeid täies mahus sidusa struktuuri alusel kasutada on ELi jaoks väga oluline ning et 2010. aasta eelarvevahendite eraldamine algetapis sellise struktuuri loomiseks on käesoleva raporti eesmärk.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma andsin vastuhääle raportile, milles käsitletakse Lissaboni lepingu alusel loodud Euroopa välisteenistust. Rahalise ja mis tahes muu abi andmine sellele teenistusele on vastuvõetamatu, sest see kasutab ELi välispoliitikas eksitava tegevuse elluviimiseks poliitilisi ja sõjalisi vahendeid ning selle lõpptulemus on ELi veelgi ulatuslikum militariseerimine. Samal ajal eemaldub EL seetõttu sõltumatust ja rahumeelsest rollist, mida ta peaks täitma rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Sellest tulenevalt on ta üks pingete tekitajatest ja konfliktipiirkondade vaenulikes ja sõjalistes sekkumistes osalejatest.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Eelarvevahendite kohandamine Euroopa välisteenistuse uuele olukorrale muutub hädavajalikuks. Ma usun aga, et püüdlused tagada piisavad vahendid tema võimekuse ning tõhusa ja toimiva töö jaoks esialgsete kavatsuste kohaselt, kontrollides sealjuures tulemuslikult tema kulusid, on täiesti põhjendatud.

Euroopa välisteenistuse tegeliku töölehakkamise algetapis peaksid Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid pöörama talle eritähelepanu, et nad saaksid jälgida piisavalt tema tegevust ja tuvastada peamised probleemid.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) See ettepanek paranduseelarve kohta tuleneb Lissaboni lepingu jõustumisest ning sellega tahetakse aidata kaasa Euroopa välisteenistuse juurutamisele ja tegevusele. Seepärast toetan ma seda ettepanekut. Oluline on ka tagada, et teenistuse juurutamisel järgitaks Euroopa vahendite tõhusa juhtimise põhimõtet ning rõhutataks samal ajal, kui tähtis on majanduskriisi mõju tõttu riikide rahandusele saavutada kulude ja tulude hea vahekord ning arvestada eelarvepiirangute nõudeid.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Meie vastuhääl raportile, mis kujutab endast järjekordset sammu Euroopa välisteenistuse loomise ja juurutamise suunas, on kooskõlas meie vastuseisuga selle teenistuse loomisele. Välisteenistuse loomine on Lissaboni lepingu ja ELi föderalismi keskne element ning toob kaasa olukorra, kus mitmesugustes riikides paiknevas 130 ELi esinduses töötab rohkem kui 5000 inimest.

Tegemist on ülisuure diplomaatilise struktuuriga, mis hakkab paratamatult allutama endale liikmesriikide esindajaid ja huve, surudes nii neile kui ka meile siin peale nende suurriikide huvisid, mis on juhtinud ELi kurssi. Peale selle puudub tagatis, et Euroopa välisteenistus ei ole seotud sõjaliste ja luurestruktuuridega. Seega on olemas murettekitav võimalus, et EL ja rahvusvahelised suhted militariseeritakse, mille vastu me innukalt võitleme.

Et ELi eelarve on märkimisväärselt vähenenud, tuleb küsida, kust tulevad maksed, millest välisteenistuse kulusid kaetakse? See kõik toimub ajal, mil kriisi mõju süveneb, kokkuhoiumeetmed avaldavad liikmesriikide eelarvele suurt survet, palgad ja sotsiaalkindlustushüvitised vähenevad ning tulumaks suureneb.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Pärast personalieeskirjade ja finantsmääruse muutmist nii, et Euroopa välisteenistuse loomine kajastuks nendes dokumentides, on nüüd vaja tema asjakohaseks toimimiseks kiita heaks tema eelarve. Seega selleks, et see teenistus toimiks sihipäraselt ja et saavutada tema algeesmärgid, tuleb talle luua eelarve, millest piisaks tema tegevuse elluviimiseks vajalike inimressursside ja materiaalsete vahendite tagamiseks.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin vastuhääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile, sest see teenistus, mida nad rahastada soovivad, kujutab endast järjekordset sammu ELi välispoliitika militariseerimise suunas. Peale selle, et ma olen välisasjade niisuguse militaristliku suuna vastu, andsin ma vastuhääle ka sellepärast, et kogu Euroopa välisteenistuse loomise protsessis ei ole järgitud läbipaistvuse ja demokraatia keskseid põhimõtteid. Selle teenistuse ülesehitus ja rahastamise kord ei hõlma Euroopa Parlamendi ranget kontrolli töötajate ja rahastamise üle, mis tähendab, et Euroopa välisteenistuse puhul puuduvad demokraatia ja läbipaistvuse põhimõte ning see teeb murelikuks. Seega pole üllatav, et välisteenistuse väljapakutud struktuuriga asetatakse Euroopa Parlament ELi välispoliitikas teisesele ja ebaolulisele kohale, mille vastu mina ja meie fraktsioon kindlalt oleme. Seepärast andsin ma vastuhääle. Ma ei saa pooldada niisuguse sõjalise suunaga teenistuse esitatud eelarvet.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kahtlemata tuleb kaaluda, milline peaks olema loodava Euroopa välisteenistuse täpne vorm. Süsteem, milles on kõigil 50 peadirektoril esialgu 30 ja hiljem vaevu 80 töötajat, kujutab endast ülepaisutatud ja kallist haldusaparaati.

Peale selle toob Euroopa välisteenistuse loomine tõenäoliselt kaasa edutamiste laine. Mõningaid küsimusi pole veel piisavalt selgitatud. Kõigepealt tuleb kontrollida hoonetega seotud kulude võimalikku mõju. Tähelepanuta on jäetud ka muid tegureid, näiteks seda, et teenistuse töökeel on saksa keel, mis on sätestatud aluslepingutes, ei ole piisavalt arvestatud. Seepärast ma usun, et praegusel kujul tuleb välisteenistuse rahastamine tagasi lükata.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle parlamendi resolutsioonile, sest nõustun, et suutlikkus kõiki oma välisvahendeid täies mahus sidusa struktuuri alusel kasutada on ELi jaoks on väga oluline ning et 2010. aasta eelarvevahendite eraldamine algetapis sellise struktuuri loomiseks on käesoleva raporti eesmärk.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Euroopa välisteenistuse loomise tõttu on vaja 2010. aasta eelarve ja esitatud 2011. aasta eelarve paranduseelarvet. Eelarves tuleb luua uus, X jagu ning 2010. aasta eelarvet tuleb muuta nii, et välisteenistuse ametikohtade loetellu lisatakse 100 täiendavat ametikohta ja veel 70 lepingulise töötaja töölevõtmise rahastamiseks koostatakse rahastamispakett. Suurem osa vajalikke vahendeid kantakse lihtsalt üle Euroopa Ülemkogu ja nõukogu ning komisjoni eelarvejagudest. Väliskomisjon on üldiselt seisukohal, et kõrge esindaja paruness Ashton ei ole pidanud kinni oma lubadusest, mille ta andis Euroopa Parlamendile Euroopa välisteenistuse loomise kohta. Väliskomisjoni arvates tuleks välisteenistuse personalieesmärke arutada Euroopa Parlamendiga (nt mis puudutab geograafilist tasakaalu) ning välisteenistuse töötajate töölevõtmise korras tuleks pöörata suuremat tähelepanu sugude võrdsele esindatusele. Fraktsioon Verts/ALE peab märkimisväärseks puuduseks asjaolu, et paruness Ashton ei ole seni viinud komisjoni välissuhete peadirektoraadi töötajaid, kes tegelevad rahu kindlustamise ja kriisidele reageerimisega, üle Euroopa välisteenistusse, eriti kuna kõrge esindaja on Euroopa Parlamendile andnud kinnituse nende üleviimise kohta.

Raportid: Ingeborg Gräßle, Crescenzio Rivellini (A7-0263/2010), Bernhard Rapkay (A7-0288/2010), Roberto Gualtieri, László Surján (A7-0283/2010)

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Me oleme kindlalt Euroopa välisteenistuse loomise vastu. Välisasjad ja diplomaatia kuuluvad liikmesriikide pädevusse ning seepärast hääletasime kõikide seda teemat käsitlevate raportite vastu.

Ühine välispoliitika, mis on koostatud üksnes ELi huvides, satub varem või hiljem paratamatult vastuollu ühe, mitme või kõikide liikmesriikide kesksete huvidega. See juhtub näiteks siis, kui riikidel palutakse osaleda mõnes konfliktis, kuid nende kodanikud on selle vastu või siis, kui edendatakse mõnda meedet, mis on ühe riigi või riikide rühma vastu iseäranis vaenulik või neile iseäranis soodne, kuid mis on mõne diplomaatilise teenistuse igivanade traditsioonide või mõne liikmesriigi kesksete huvide vastu.

Mis veelgi halvem – aluslepingutes on juba sätestatud, et mis ka ei juhtuks, kõige selle juures tuleb arvestada teiste, ulatuslikumate, võimalik, et isegi rahvusvahelise tasandi kohustuste ja piirangutega, näiteks nendega, mille on kehtestanud NATO, ÜRO ja teab, kes veel. Seega ei ole see isegi tugev ja sõltumatu diplomaatiline teenistus, mida siin välja pakutakse, vaid mitteeuroopalikule juhtimisele allumise vahend.

Raport: László Surján (A7-0281/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Arvestades, et banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamiseks 2010. aastal on kavandatud 75 miljonit eurot, kusjuures suurem osa sellest finantsabist tuleneb ümberpaigutamisest 55,8 miljoni euro suuruse eelarve rubriigis 4, ning et 2011. aastal on selle rubriigi varu ainult 875 530 eurot, siis me nõustume parlamendi ettepanekuga paluda komisjonil esitada uus ettepanek paindlikkusinstrumendis alles oleva 74 124 470 euro kasutuselevõtu kohta. Selle ettepaneku aluseks on asjaolu, et finantsabi on vaja banaanisektori kontrollimeetmete rahastamiseks, eriti kui arvestada, et kui EL soovib säilitada oma mõju ülemaailmse osalejana, tuleb tagada ELi rahaline abi banaane tootvatele AKV-riikidele, mida mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu. Peaksime mainima ka seda, et selle ettepaneku rakendamine on täiesti asjakohane, eriti kui arvestada, et need meetmed on sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe paindlikkusinstrumendi kasutamist käsitlevas punktis 27.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et ELi rahalist abi banaane tootvatele AKV-riikidele, keda mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu (WTO), ei tohiks kahtluse alla seada ning eelarvevahendite eraldamisega ei tohiks viivitada. Seepärast nõustun komisjoni ettepanekuga muuta määrust (EÜ, Euratom) nr 1905/2006, et võimaldada rahastada banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid aastatel 2010–2013 kogusummas 190 miljonit eurot, millele võib lisanduda 10 miljonit eurot, kui varud seda võimaldavad.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Banaanisektor on sisulise tähtsusega sektor mõningate ELi piirkondade, eriti Prantsusmaa meretaguste departemangude ja piirkondade jaoks. Arvestades seda ning Ladina-Ameerika riikide konkurentsi, mida teravdavad veelgi arutlusel olevad lepingud, võttis Euroopa Parlament vastu rahastamismeetmed, millega aidata seda nõrgenenud sektorit.

Euroopa Parlamendi liikmed soovivad paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmist 74,12 miljoni euro ulatuses. See on parlamendi jõuline sõnum komisjonile ja nõukogule, mis nägi ette vaid 18,3 miljoni euro kasutuselevõttu. Samuti saab parlament niimoodi juhtida tähelepanu sellele, et käes on aeg lõpetada eelarvevahendite kasutamine ELi välismeetmete jaoks, mille abil rahastada banaanisektori ümberkorraldamist. Aastateks 2010–2013 lubatud 190 miljonit eurot tuleb rahastada uutest vahenditest, mida parlament uues finantsperspektiivis ka nõuab.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Komisjon tegi ettepaneku muuta määrust (EÜ, Euratom) nr 1905/2006, et võimaldada rahastada banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid aastatel 2010–2013 kogusummas 190 miljonit eurot. Väljapakutud jaotuses aastate kaupa on 2010. aastaks ette nähtud 75 miljonit eurot. Siinjuures tasub märkida, et rubriigi 4 varu on ainult 875 530 eurot. Kõige suurem osa 2010. aasta finantsabist, s.o 55,8 miljonit 75 miljonist eurost, tuleneb ümberpaigutamisest eelarve rubriigis 4 ning see puudutab vahendeid ja tegevust, mida EL ja eeskätt Euroopa Parlament kõige tähtsamaks peavad. Peale selle ei nähtud praegust mitmeaastast finantsraamistikku vastu võttes ette vajadust anda finantsabi banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamiseks. Kuid ELi rahalist abi banaane tootvatele AKV-riikidele, keda mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu (WTO), ei tohiks kahtluse alla seada ning eelarvevahendite eraldamisega ei tohiks viivitada. Seepärast nõustun ma raportööri väljapakutud paranduseelarve nr 3/2010 projekti muutmisega.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Raporti eesmärk on kehtestada meetmeid, mis on vajalikud finantsabi andmiseks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele, keda mõjutab banaanikaubanduse liberaliseerimine ELi ja 11 Ladina-Ameerika riigi vahel, mille kohaselt ei tohi EL kohaldada ELi imporditavatele banaanidele koguselisi piiranguid või muid selliseid meetmeid.

Kui nimetatud liberaliseerimist käsitlev Genfi leping allkirjastati, võttis EL endale kohustuseks eraldada AKV riikidele 200 miljonit eurot hüvitiseks selle eest, millist mõju see meede võib avaldada nende ekspordile ELi. Sellel ajal arvustasime seda lepingut, sest see on kasulik vaid USA rahvusvahelistele ettevõtetele, mis valitsevad sektori rahvusvahelist turgu.

Mitu AKV riiki ning mitu nende riikide banaanitootjat väljendas muret selle lepingu tagajärgede pärast, olles veendunud, et 200 miljoni euro suurune summa ei tasakaalusta kogu lepingu mõju. Nüüd aga nähakse raportis ette kogusummaks 190 miljonit eurot, millele võib lisanduda 10 miljonit eurot, kui varud seda võimaldavad. Peale selle ei hoiatatud banaane tootvaid riike ja ELi piirkondi, nagu Madeira autonoomset piirkonda, tagajärgede eest piisavalt. Neil põhjustel jäime raporti hääletusel erapooletuks.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekuga „Nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2010. aasta paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, III jagu – Komisjon” eraldatakse uusi vahendeid, et rahastada AKV riikide banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid. Komisjoni ettepanek, mis koostati ilma eelarvepädeva institutsiooni ühegi üksuse osaluseta, näeb ette 75 miljoni euro suuruse assigneeringu lisamist varudesse, mis sõltub asjaomase muudetud määruse vastuvõtmisest. Ma pean juhtima tähelepanu asjaolule, et parlament ja nõukogu ei jõudnud selles küsimuses kokkuleppele. Parlament kaalus paindlikkusinstrumendi kasutuselevõttu. See on osutunud suurepäraseks vahendiks niisuguste olukordade lahendamisel, sest kõnealused vahendid on kasutuselevõtmiseks olemas ning neil on õiguslik alus. Nõukogu aga oli teistsugusel seisukohal, sest liikmesriigid olid paindlikkusinstrumendi kasutamise vastu – nende osamaksed suurenesid. Neil põhjustel tunnistas eelarvekomisjon, et 2010. aasta eelarve suhtes kokkuleppele ei jõuta.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) EL on arenguriikide, eriti AKV riikide abistamist alati tähtsaks pidanud. Käesolevas paranduseelarve ettepanekus käsitletaksegi konkreetselt banaane tootvaid AKV riike. Selle eritoetuse andmise aluseks on ELi ja 11 banaane tootva Ladina-Ameerika riigi banaanikaubanduse liberaliseerimine. Niisugune toetus on meie arvates parem ja tõhusam kui otsetoetus, mille puhul kasutatakse vahendeid meelevaldselt. Banaanisektori abistamisega nendes riikides aitame arendada nende majandust, luua töökohti ja võidelda vaesuse vastu.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Arvatakse, et majanduskriisiga toimetulekuks tuleb ELi 2010. aasta prioriteetide elluviimiseks eraldada võimalikult palju raha. Seda tehti eelarve vahendite ümberpaigutamise abil. Praegust mitmeaastast finantsraamistikku koostades ei nähtud ette banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamist.

Et leevendada Maailma Kaubandusorganisatsiooni tasemel kaubanduse ja sellega seotud enamsoodustusrežiimi liberaliseerimist, peab niisiis säilima ELi rahaline abi banaane tootvatele AKV riikidele. Ajal, mil EL püüab ise majanduskriisiga toime tulla, tuleks paindlikkusinstrumendi niisugune kasutus tagasi lükata.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Seoses kauplemise korra muutumisega, eelkõige enamsoodustusrežiimi liberaliseerimisega WTO raames, on AKV banaane eksportivate riikide soodusmarginaali vähenemine avaldanud halba mõju.

Seepärast teeb Euroopa Komisjon ettepaneku toetada peamisi banaane eksportivaid AKV riike banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmetega, mille eelarve oleks 190 miljonit eurot ja mis kestaksid neli aastat (2010–2013). Selle abi andmisega tahetakse aidata banaane eksportivatel AKV riikidel alustada kohandamisprogramme. Ehkki banaane käsitlev küsimus on olnud lahenduseta pikka aega, on banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevad meetmed probleemsed.

Komisjon ja nõukogu ei lisanud seda aastateks 2007–2013 ettenähtud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 4. Arengukomisjon on seisukohal, et ettepanek ei ole kooskõlas mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 4 ülemmääraga ja palub komisjonil teha täiendavaid muudatusettepanekuid või asendada käesolev tekst uuega.

Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekt

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma olen rahul täna arutlusel oleva 2011. aasta eelarve projektiga, sest see on täielikult kooskõlas seatud prioriteetidega. Esimest korda on Euroopa Parlamendi ja nõukogu lähtealus nendes küsimustes ühesugune. See on esimene eelarve pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Sellepärast ja kriisi pärast, mida Euroopa praegu läbi elab, on otsustava tähtsusega, et lepitusprotsess oleks edukas. Oluline on, et ELile koostataks eelarve, mis võimaldab viia ellu prioriteetseid valdkondi ja uusi volitusi, mis talle aluslepinguga anti. Peale selle tuleb võidelda meie tõekspidamiste ja eelarve eest, et see oleks kriisi ajal ettenägelik. Parlamendi ettepanek kajastab seda püüdlust. Samas peegeldavad nõukogu väljapakutud väärtused kokkuhoidu, mida ELi liikmesriigid on pidanud oma vastuvõetud eelarvetes rakendama. EL peab suutma aga reageerida poliitilistele muutustele, mida põhjustavad peamised uued ülesanded. ELil tuleb esitada kaugeleulatuv euroopalik eelarve, mis aitab majandusel elavneda. Vaid siis, kui edendame niisuguseid valdkondi nagu teadus ja uuendustegevus ning kui aitame kaasa majanduskasvule ning rohkemate ja paremate töökohtade loomisele, saame me muuta Euroopa ligitõmbavamaks elamise ja töötamise paigaks.

  Ole Christensen, Dan Jørgensen, Christel Schaldemose ja Britta Thomsen (S&D), kirjalikult. – (DA) Meie, Euroopa Parlamendi Taani sotsiaaldemokraadid, hääletasime eelarve muudatusettepanekute 700, 701 ja 706 vastu. Me tegime seda hoolimata asjaolust, et selgitustes oli lõik, milles kinnitati, et EL peaks liikuma vähese CO2-heitega majanduse poole. Me teame väga hästi, et tuumaenergia pooldajad püüavad kasutada seda terminit varjamaks asjaolu, et tegelikult räägivad nad majandusest, milles täidab tuumaenergia energiaallikana silmapaistvat osa. Soovime rõhutada, et meie arvates on väga halb mõte kasutada ELi vahendeid tuumaenergiale ning me andsime muudatusettepanekule poolthääle just selle eritingimusega.

  Anne E. Jensen (ALDE), kirjalikult. – (DA) ELi 2011. aasta eelarve üle hääletades andsid Taani Liberaalpartei liikmed vastuhääle mitmele muudatusettepanekule, mis seonduvad eksporditoetustele eraldatavate vahendite vähendamisega. Eksporditoetuste summad on sätestatud õigusaktides ning neid tuleb seega maksta olenemata sellest, kui suur summa on selleks eelarves ette nähtud. Kui neid summasid ELi eelarves täpsustatud ei ole, tuleb need välja maksta liikmesriikidel. Ajal, mil liikmesriikide eelarvet vähendatakse, oleks majanduslikult vastutustundetu koormata liikmesriike niisuguse suure lisakohustusega. Taani Liberaalpartei on rahul ELi eksporditoetuste märkimisväärse vähendamisega viimastel aastatel ning jätkab tööd asjaomaste õigusaktide muutmiseks, nii et toetuste järkjärguline kaotamine saaks jätkuda. Taani Liberaalpartei andis vastuhääle ka avaldusele, mis takistab isasveiste eritoetuse maksmist härgade eest, keda kasutatakse härjavõitluses.

Põhjus, miks Taani Liberaalpartei selle ettepaneku vastu hääletas, seisneb selles, et seda toetust makstakse üksnes Taanis, Rootsis ja Sloveenias, kus, nagu me teame, härjavõitlust ei toimu. Ja viimaseks, Taani Liberaalpartei andis vastuhääle 300 miljoni Taani krooni eraldamisele Euroopa piimafondi. Piimahinnad on viimase aasta jooksul tõusnud ning sellest tulenevalt tegi komisjon järelduse, et praeguse korra alusel ei ole võimalik niisugusest fondist raha välja maksta.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Ma andsin poolthääle eelarve muudatusettepanekule, millega pannakse osa Euroopa Politseikolledži (CEPOL) eelarve vahenditest reservi. Mul on hea meel täiskogus toimunud hääletuse üle, mille raames toetati 611 poolt-, 38 vastu- ja 6 erapooletu häälega Euroopa Parlamendi seisukohta CEPOLi suhtes. Parlament vabastab kõrvale pandud assigneeringud, kui saab ametilt rahuldavat teavet 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise põhjal võetud järelmeetmete kohta.

Need nõuded on selged: teavitada parlamenti Euroopa Pettustevastase Ameti uurimise tulemustest, avaldada juhatuse liikmete nimekiri, esitada välisaudiitori lõpparuanne erakulude rahastamiseks kasutatud assigneeringute kohta ning tagada muudatuste tegemine juhatuses nii, et hoida ära niisuguse olukorra kordumine tulevikus. Ma loodan väga, et CEPOL reageerib kiiresti ning näitab, et soovib Euroopa Parlamendiga täielikult koostööd teha.

  Marit Paulsen, Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Tugev ja tänapäevane Euroopa vajab tulevikku suunatud ja majanduskasvu toetavat eelarvet, kuid samal ajal nõuab majanduse olukord järelemõtlemist ja kokkuhoidu. Seepärast valisime eelarvet piirava tee, keskendudes ulatuslikele investeeringutele teadusuuringutesse ning arendus- ja uuendustegevusse, mis aitavad ELi 2020. aasta strateegia kohaselt edendada majanduskasvu ja luua töökohti. Me soovime näha Euroopat, mis oleks majandus-, sotsiaal- ja kliimaküsimuste seisukohast jätkusuutlik, ja seega andsime poolthääle keskkonna- ning inimkapitali ja finantsturgude investeeringutele, mis peavad aga alati jääma olemasolevate vahendite piiridesse.

Põhjendamatult suurt osa eelarvest kasutatakse ikka veel ELi põllumajanduspoliitika jaoks, kuid tulevasi ülesandeid ei saa lahendada mineviku meetmeid kohaldades. Seepärast andsime vastuhääle väljapakutud 300 miljoni euro suurusele piimafondile ja esitasime oma ettepaneku kaotada ELi eksporditoetused näiteks põllumajandustoodetele ja toetused tubakakasvatusele. Kuna praegusel majanduslikult raskel ajal peavad kõik andma enda panuse, hääletasime me ELi halduskulude vähendamise poolt.

Raport: Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Helga Trüpel (A7-0284/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Arvestades euroala habrast elavnemist ja paljude liikmesriikide nõrka rahandust, saab majanduskasvu stimuleerida eelarve aruka kasutamise kaudu, kuid vaja on teada, kuidas teha seda parimal viisil. Mis puudutab kodanikke, siis tasub märkida rubriikide „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive nimel” ja „Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive nimel” vahendite suurenemist, ehkki hariduse ja koolituse valdkonna vahendid vähenesid. Euroopa Sotsiaalfondi vahendid suurenesid märkimisväärselt, kuid kahetsusväärne on see, et ainult 1,4% vahenditest on eraldatud sotsiaalpoliitika meetmete elluviimiseks ning sealjuures vähenevad rahvatervise vahendid võrreldes 2010. aastaga 15,77 miljoni euro võrra. Regionaalarengu valdkonna vahendid suurenevad 3,2%, mida peetakse möödapääsmatuks. Seoses põllumajandusega tuleb märkida piimandussektori hindade suurt kõikumist ning rõhutada, et sellega tegelemiseks on vaja alalist lähenemisviisi, nimelt tuleb seda teha piimandussektori fondi abil. Kalanduse valdkonnas on kahetsusväärselt vähendatud eraldisi ühisele kalanduspoliitikale.

  Charalampos Angourakis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) ELi 2011. aasta eelarve on koostatud nii, et sellega toetatakse suurte äriühingute kasumlikkust ning monopolide ja kodanlike valitsuste rünnakuid töötajate tööalaste ja sotsiaalõiguste vastu. Sellega toetatakse lisaks umbes 5 triljonile, mis kodanlikud valitsused on monopolistlikele kontsernidele andnud, veel rohkem nende kapitali spekulatiivset liikumist ning tagatakse neile toetusi ja vahendeid, et tugevdada nende positsiooni suurettevõtete halastamatus konkurentsis selge sihiga elavdada kapitalistlikku süsteemi. Peamine tegutsemisviis on niisugune, et ühest küljest antakse kapitalile raha ning teisest küljest kärbitakse niigi nappe kulusid töötajatele, väikestele kaubandus- ja käsitööettevõtetele, vaestele keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele ja noortele, et tagada veel rohkem raha ELi imperialistlikule sekkumisele ja mehhanismidele, mida ta kasutab rahva mahasurumiseks ja tagakiusamiseks.

Esimene eelarve, mille Euroopa Parlament oma väidetavalt suuremate volituste alusel heaks kiitis, on väärt oma tagurlikku olemust. See on järjekordne tõestus, et Euroopa Parlament teenib ustavalt monopolide vajadusi ja huve ning on äärmiselt vaenulik töötajate ja rohujuuretasandi vajaduste suhtes. Töölisklassil ja rohujuuretasandil tuleb oma võitlust tõhustada nii, et töötajad ei peaks kandma kapitalistliku kriisi kulusid.

  Liam Aylward, Brian Crowley ja Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Viimastel aastatel on rahvusvaheliste piimandusturgude hinnad olnud järjest ebastabiilsemad. Piimandussektorile oli ELi 2010. aasta eelarves erandkorras eraldatud 300 miljonist eurost kriisi tõttu rängalt kannatanud piimakasvatajatele palju kasu. Ma andsime poolthääle ettepanekule luua uus eelarverida piimafondi jaoks, millega toetada ajakohastamist, mitmekesistamist ja ümberkorraldamist ning parandada piimakasvatajate turustamisvõimet, et vähendada toiduainete tarneahela ebastabiilsust. Meil on ka hea meel selle üle, mida raportis öeldakse koolidele piima jagamise programmi toetamise kohta, ning komisjoni ettepaneku üle suurendada nimetatud programmi ja koolidele puuviljade jagamise programmi rahastamist.

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on tagada toiduga kindlustatus, kaitsta keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust ning kindlustada põllumajandusettevõtjatele korralik sissetulek. Sellega seoses on meil hea meel, et raportis kutsutakse komisjoni üles nägema 2011. aasta eelarves ette finantspuhver turu võimaliku volatiilsuse puhuks 2011. aastal, vähendama bürokraatiat ning muutma selgemaks vahendite kasutuse korda.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Ma nõustun kolleegidega, kes ei toeta nõukogu esitatud eelarvevähendusi. Parim vastuväide sellele on liikmesriikide olukord, sest nad on pidanud seda tegema juba riiklikul tasandil. Siinjuures pean ma eelkõige silmas Rumeeniat. Surve, mida avaldati tarbimise piiramisega, ei ole meid kriisist välja toonud, vaid on tekitanud hoopis seninägematu sotsiaalse surve. Ma nõustun seega piimafondi suurendamisega 300 miljoni euro võrra. Võtsin samasuguse toetava seisukoha sellele tootele täiendavate rahaliste vahendite eraldamise suhtes kogu Euroopa kriisi ajal. Toetan kindlalt Euroopa stabiilsusmehhanismi loomise mõtet ja et need kaks uut loodavat eelarverida sisaldaksid konkreetseid arve, mitte ei oleks tühjad nagu praegu, nii et Euroopa sekkumisvahend muutuks tegelikkuseks, mitte ei oleks teoreetiline. Ma loodan, et lepitusmenetluses võetakse parlamendi seisukohta arvesse, et nõukoguga saavutatakse kokkulepe ja et me saaksime 2011. aasta novembris anda ELi eelarvele poolthääle.

  Zuzana Brzobohatá (S&D), kirjalikult. – (CS) Esimest korda oma tegutsemise ajal arutab Euroopa Parlament Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti uute, Lissaboni lepingus sätestatud eeskirjade kohaselt. Paljud parlamendi täiskogus tehtud muudatused näitavad selgelt, et ELi kontrollimise tase ja demokraatlik toimimine on paranenud. Mis puudutab demokraatlike menetluste paranemist ja ka eelarve struktuuri, siis ma toetasin seda ettepanekut.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. Andsin parlamendi resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et Euroopa Parlamendi horisontaalsete prioriteetidena eeldavad noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad 2011. aasta eelarves sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks. Nõustun ettepanekuga suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”. Samuti jagan seisukohta, et noorte töötajate liikuvus on peamine tegur Euroopa konkurentsivõimelise ja dünaamilise tööturu arengus ja seetõttu tuleb seda edendada. Mul on hea meel Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringute suurendamise üle ja toetan sellega seoses igati ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liimesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi suunas.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) See eelarve ei ole kooskõlas ELi vajadustega selleks, et väljuda majanduslangusest, elavdada majandust ja täita oma kohuseid solidaarsuse vallas. Seepärast pean ma kahetsusväärseks, et Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon lükkas Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni ettepaneku luua omavahendite eelarverida, mida rahastataks finantstehingute maksust, põhjaliku kaalumiseta tagasi. See, kui suur vahe on parempoolsete sõnade ja tegude vahel, on ennekuulmatu, kui arvestada seda, et nad on mitu kuud rääkinud kodanikele ja meediale, et toetavad nimetatud maksu. Kui aga asi puudutab hääletust ja kui Euroopa Parlamendil on võimu seda ellu viia, siis on just nemad need, kes soovivad, et see ettepanek kõrvale heidetaks. Samal ajal kui EL laieneb ja talle antakse järjest enam volitusi, kahanevad tema käsutuses olevad vahendid. See on halb sõnum nii üldiselt Euroopa majanduskasvu ja tööhõive elavnemise seisukohast kui ka konkreetselt Euroopa kodanike seisukohast.

  Anna Maria Corazza Bildt, Christofer Fjellner, Gunnar Hökmark ja Anna Ibrisagic (PPE), kirjalikult. – (SV) Me soovime, et ELi eelarve prioriteedid oleksid rohkem suunatud tulevikku, suuremale konkurentsivõimele ning investeeringutele infrastruktuuri ja teadusuuringutesse, mitte põllumajanduspoliitika vee peal hoidmisele. Me pidasime täna kinni oma prioriteetidest ja andsime poolthääle õiguskindluse põhimõttele ning teadusuuringute assigneeringute ja kliimameetmete vahendite suurendamisele, aga ka põllumajandus-, ekspordi- ja tubakasvatustoetuste ja piimafondi assigneeringute vähendamisele. Ehkki ELi 2011. aasta eelarve ei sisaldanud kõiki prioriteete, mida me oleksime näha soovinud, hääletasime mõistagi selle poolt.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Me võtsime äsja vastu 2011. aasta eelarve, mida Euroopa Parlament soovis. See hääletus võimaldas meil anda kinnitust, et meie prioriteedid on vaesed kodanikud, kellele taotleti 100 miljoni euro suurust paketti, ja piimatootjad, kelle pärast me soovime näha piimafondi jätkumist.

Hädas olevad ettevõtjad peaksid saama endiselt toetust Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, mis peaks olema alaline fond ja millel peaks olema oma eelarve. Ja viimaseks soovime näha, et ELi eelarve saaks omavahendid ja et kehtestataks ülemaailmne finantsthingute maks.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Ajal, mil riigid, kohalikud omavalitsusüksused, maksumaksjad ja ettevõtjad peavad püksirihma pingutama, ei saa EL sellest õigest protsessist kõrvale hoida. ELi eelarve ebaproportsionaalne suurendamine, mida mõned inimesed soovivad, ei ole vastuvõetav. See ei tähenda, nagu oleks kätte jõudnud aeg vähendada strateegiliselt olulisi kulusid, näiteks ühisele põllumajanduspoliitikale, tänu millele saame nautida toiduga kindlustatust ning sellest kui ekspordiallikast kasu (ja seega ka suurendada sissetulekut).

Samal ajal oleks hea aeg seada kahtluse alla mõnele riigile maksete suhtes tehtud erandeid, mis kehtestati ajaloolistel kaalutlustel ja millel tänapäeval ei ole enam mitte mingisugust alust. Üleeuroopalise maksu kehtestamist ei saa praegu kaaluda, sest kõigepealt tuleb vähendada survet liikmesriikide eelarvele.

  Philippe de Villiers (EFD), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament arutas õigusloomega seotud resolutsiooni projekti, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti kohta.

Euroopa Parlamendi analüüs ELi üldeelarve kohta on andnud võimaluse näha selgemalt, kuidas on ELi volitusi aastate jooksul laiendatud ning kuidas samal ajal on liikmesriikide suveräänsus kadunud.

See raport toob esile, millist survet avaldatakse maksumaksjatele eelarve kaudu. Ehkki ilmne on see, et kodanikud ei hellita enam ELi suhtes petlikke lootusi, suurendab viimane oma eelarvet ikka 6% võrra, et rahastada poliitikavaldkondi, mille ta on endale nõudnud. Milleks suurendada eelarvet, kui 10–15% vahenditest jääb kasutamata ning komisjon nõuab kõikides liikmesriikides kärbete tegemist?

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Minu arvates on mis tahes ettepanekud suurendada ELi eelarvet vastuvõetamatud, sest ma ei suuda põhjendada oma valijatele ELi kulude suurenemist 2011. aastal 6% võrra. Täna teeb Ühendkuningriigi rahandusminister teatavaks avaliku sektori kulude suured kärped. Neid kärpeid on liikmesriike julgustanud tegema EL. Samal ajal aga näib seesama EL pidavat kohaseks seda, et tema eelarve suureneb 6% võrra. ELi ametlik poliitika näib olevat see, et tegutsege minu sõnade, mitte minu tegude järgi. See on vastuvõetamatu.

Ma ei saa vaadata otsa oma valijatele, kellest mõned kaotavad Ühendkuningriigi kärbete tagajärjel kahtlemata oma töökoha, ning öelda, et Euroopa Parlamendi liikmed kulutasid veelgi rohkem nende raha arukal viisil – ja pidage meeles, et see on valijate raha –, suurendades Euroopa välisteenistuse, Europoli ja finantsteenuste reguleerimise eelarvet. Samamoodi ei suuda ma põhjendada ka siin kasutatavate esinduskulude eelarve suurendamist. Sellepärast hääletasin ma selle eelarve vastu. Teiste ülesanne on põhjendada, miks nad seda toetasid.

  Lena Ek (ALDE), kirjalikult. – (SV) Tugev ja tänapäevane Euroopa vajab tulevikku suunatud ja majanduskasvu toetavat eelarvet, kuid samal ajal nõuab majanduse olukord järelemõtlemist ja kokkuhoidu. Seepärast valisin ma eelarvet piirava tee, keskendudes ulatuslikele investeeringutele teadusuuringutesse ning arendus- ja uuendustegevusse, mis aitavad ELi 2020. aasta strateegia kohaselt edendada majanduskasvu ja luua töökohti. Ma soovin näha Euroopat, mis oleks majandus-, sotsiaal- ja kliimaküsimuste seisukohast jätkusuutlik, ja seega andsin poolthääle keskkonna- ning inimkapitali ja finantsturgude investeeringutele, mis peavad aga alati jääma olemasolevate vahendite piiridesse.

Suur osa eelarvest läheb ELi põllumajanduspoliitikale. Kahjuks ei aita praegune ühise põllumajanduspoliitika struktuur kuigi palju kaasa tulevaste ülesannete lahendamisele. Maapiirkondade edendamine on sisulise tähtsusega. Ekspordi- ja tubakakasvatustoetuste maksmise jätkamine ei ole aga õige viis edasiminekuks. Selle asemel on meil vaja Euroopas toidutoomisele mõistlikke tingimusi, loomade piisavat kaitset ja stiimuleid, mis ajendaksid põllumajandustootjaid tootma rohelist energiat. Kuna praegusel majanduslikult raskel ajal peavad kõik andma enda panuse, hääletasin ma ELi halduskulude vähendamise poolt.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson ja Marita Ulvskog (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, Roootsi sotsiaaldemokraadid, andsime täna ELi 2011. aasta eelarve projektile poolthääle. See on kärbitud eelarve, kuid samal ajal sisaldab see vajalikke investeeringuid teadusuuringutesse, energiaküsimust ja noortele ettenähtud programme ning see võimaldab luua uue Euroopa välisteenistuse ja uued finantsjärelevalvet teostavad ametid.

Samas ei rahastata selles piisavalt paljusid ELi uusi prioriteete, näiteks uut Euroopa majanduskasvu ja tööhõive strateegiat (ELi 2020. aasta strateegia), kliimameetmeid ning ELi välispoliitikat ja abi andmise poliitikat, eriti abi andmist Palestiinale.

Et eelarvet mõistlikkuse piirides hoida, tegime ettepaneku vähendada ELi põllumajandustoetusi, kuid see lükati hääletusel tagasi. Me andsime poolthääle ka ettepanekule kaaluda ELi omavahendite süsteemi, sealhulgas finantstehingute maksu kehtestamist. Olenemata sellest, milline on ELi uue tuluallika süsteemi vorm, peab see olema eelarvest sõltumatu ning selle juures tuleb arvestada liikmesriikide pädevust maksustamise valdkonnas.

Mis puudutab parlamendi enda eelarvet, siis arvame, et edendada tuleb neid komisjone, kelle töökoormus Lissaboni lepingust tulenevalt suureneb. See õigustab parlamendi ja fraktsioonide töötajate arvu suurenemist. Me ei arva aga, et Euroopa Parlamendi liikmed vajaksid rohkem töötajaid. Parlament otsustas jätta assisteerimistoetuse suurendamist käsitlevad assigneeringud reservi ning neid ei tohiks vabastada enne, kui kõik tingimused on täidetud. Me soovisime, et parlamendi vahendeid oleks suurendatud ümberpaigutamiste ja tõhusust suurendavate meetmete abil, mitte kogu eelarve suurendamise abil.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi eelarve on otsustava tähtsusega vahend ELi meetmete arendamiseks ning eeskätt kriisi ajal ühtekuuluvuspoliitikaga seotud vahendite tõhusaks eraldamiseks.

Minu arvates ei tohiks nõukogu vähendada neid vahendeid meelevaldselt, mida on tehtud prioriteetide, näiteks uuendustegevusele vahendite eraldamise ning majanduskasvu ja konkurentsivõime suhtes. Nõukogu vähendas kulukohustusi 0,55% võrra ja makseid 2,77% võrra ning kiitis heaks lõpliku eelarve, kus kulukohustusi on 141,8 miljardit eurot ja makseid 126,5 miljardit eurot, mis võib olla eriti oluline, kui see mõjutab Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõimet.

Seepärast toetan ma parlamendi ettepanekut säilitada nendele valdkondadele algselt eraldatud vahendid.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni lepingu jõustumisega kaotati kohustuslike kulude ja mittekohustuslike kulude eristamine, mis tähendab, et Euroopa Parlament ja nõukogu muutuvad kaasvastutavaks kõigi ELi kulude eest, mille üle nad ühiselt otsustavad. Peale selle saab iga-aastases eelarvemenetlusest seadusandlik erimenetlus, mille puhul võetakse eelarve vastu määruse kaudu ja mida saab pidada kaasotsustamismenetluse erijuhuks või – et vältida segadust – Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisotsuseks. Parlamendi esitatud 2011. aasta eelarve on kaugeleulatuv, arukas ja selles arvestatakse kohustusi, mida ta on võtnud väga rangel ja mõistlikul viisil. Me muudame prioriteetseks valdkonnad, mis puudutavad noori, haridust, liikuvust, koolitust, teadusuuringuid, konkurentsivõimet ja uuendustegevust. Soovin tuua esile ettevalmistava tegevuse, mille koostamisel ma ise osalesin, nimelt projekti „Sinu esimene EURESi abil saadud töö”. See aitab edendada noorte liikuvust ELis ja võidelda töötuse vastu. ELi eelarve on endiselt ligikaudu 1% rahvamajanduse kogutulust. See näitab selgelt vajadust vaadata läbi mitmeaastane finantsraamistik, kui arvestada selle rubriikide rangeid varusid, eriti rubriikide 1a, 3b ja 4 puhul. Samuti on selge, et meil on vaja kiiresti arutada vajaduse üle leida liidu eelarvesse uusi vahendeid.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Me ühineme kriitikaga, mida tegi nõukogu eelarve projektis tehtud meelevaldsete kärbete ja vähendamiste suhtes, mistõttu on nende väljapakutud 2011. aasta eelarve 7 miljardi euro võrra väiksem, kui lepiti kokku mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2007–2013. See on seda enam vastuvõetamatu, et mitmeaastases finantsraamistikus ettenähtud summa on niigi väga väike, muutes igasuguse majandusliku ja sotsiaalse ühtekuulumiseni jõudmise juba eos üsna ebatõenäoliseks. Seega rõhutatakse veelgi enam ELi niisuguste meetmete kahjustavat mõju, mida EL on võtnud.

Seepärast arvame, et eelarve sisuline ümberhindamine ning ka kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade viivitamatu läbivaatamine on möödapääsmatu. See kriitika ei tähenda aga seda, et me nõustuksime eelarve lissabonistamise ettepanekuga, mida raportis nimetati ja mille kohaselt aitaks eelarve kaasa Lissaboni lepingu kolmele alustalale – uusliberalismile, föderalismile ja militarismile. Teisiti öeldes aidataks sellega sisuliselt kaasa nendelesamadele meetmele, mis põhjustasid sügava kriisi, millega Euroopa töötajad ja rahvad praegu vastamisi seisavad. Mida me tegelikult vajame – arvestades ELi eelarve vajalikku tugevdamist, mis tugineks liikmesriikide rahvamajanduse kogutulule vastavatele maksetele –, on see, et nendest meetmetest eemaldutaks ning et eesmärgiks seataks tõeline ühtekuuluvus, sotsiaalne progress ja keskkonnahoid.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Lissaboni leping jõustus 1. detsembril eelmisel aastal. Sellega anti ELile uued volitused ja seega ka uued võimalused raha kulutamiseks. Mitte kellelgi – või peaaegu mitte kellelgi – ei ole olnud sündsust öelda, et olukord, kus ELile eraldatavaid vahendeid palutakse suurendada või kehtestada uut maksu, samal ajal, kui liikmesriikidel kästakse säästa ja vähendada oma sotsiaalkaitset, on ennekuulmatu.

Prantsusmaa otsesed kulud seoses ELiga on väga suured – 8 miljardit eurot aastas ning see arv suureneb kogu aeg. Teisiti öeldes kujutab see näiteks suurt osa sotsiaalkindlustuse vahendite puudujäägist. Kui arvestada ELi meetmetest tulenevat töötust, väikest majanduskasvu, ümberpaigutamisi jms, on kaudsed kulud veelgi suuremad. ELi eelarve ei täienda liikmesriikide eelarveid, vaid konkureerib nendega ja kahjustab neid. Struktuuripoliitika kaasrahastamissüsteemid, mis on järjekordne võimalus näidata üleolevat suhtumist, kujutavad endast samuti kulutamisele õhutamist. Üks raskendav asjaolu on ka see, et 15 aasta jooksul ei ole Euroopa Kontrollikoda suutnud kiita heaks nende kümnete miljardite eurode juhtimist Euroopa Komisjoni poolt. Ma usun, et kätte on jõudnud aeg sellele lõpp teha.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin Euroopa Parlamendi resolutsiooni ELi 2011. aasta üldeelarve projekti kohta. Kui me tahame saavutada ELi poliitilised prioriteedid ning täita uusi, majanduskriisist tingitud kohustusi ja uusi, Lissaboni lepinguga antud volitusi, tuleb meil toetada kaugeleulatuvat eelarveprojekti, mis suudab tagada investeeringud, mida on vaja arvukamate töökohtade ja jätkusuutlikule majanduskasvule tagasipöördumise jaoks. Teisisõnu on meil vaja eelarvet, mis vastaks sellisele ELile, mida me soovime.

Nõukogu sooviks vähendada ELi eelarvet, sest liikmesriikidel on suur eelarvepuudujääk. Sellepärast lisasimegi uue eelarverubriigi liidu omavahendite jaoks, et eelarve ei sõltuks nii palju liikmesriikide maksetest. Ma taunime asjaolu, et parempoolsed lükkasid taas tagasi ettepaneku kehtestada finantstehingute maks.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Ma toetan Euroopa Parlamendi ettepanekut 2011. aasta eelarve projekti kohta. Raportis on võetud arvesse tähtsaid poliitikavaldkondi ja konkreetseid arvamusi. Parlament tunnistab, et Euroopa Liit ei saa edaspidi viia ellu oma ulatuslikke ja mitmekesiseid ülesandeid väiksemate rahaliste vahenditega. See puudutab eeskätt põllumajandust. Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamuses 2011. aasta eelarve kohta väljendati juba muret, et komisjoni seisukoht on kasutamata vahendite kavandamise ja kasutamise suhtes liiga optimistlik. Ulatuslikud üleeuroopalised teadusuuringute projektid sõltuvad rahaliselt tagasimaksetest, mille suurust ei tea keegi ette. Komisjoni kutsutakse üles tagama edaspidi teadus- ja arendustegevuse pikaajalist rahastamist ja koostama täpseid rahastamiskavasid. Põllumajandusvaldkonna tagasimakseid tuleks kasutada kooskõlas nende algse eesmärgiga.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma andsin sellele raportile poolthääle, sest Euroopa Parlament seadis olulisimateks prioriteetideks noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad. Ka mina olen mitmel korral toonitanud, et need moodustavad ELi majanduse elavdamise strateegias ja ELi 2020. aasta strateegias elutähtsa ja vajaliku osa. Noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad eeldavad asjakohaste meetmete abil sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks.

Seepärast toetan ma vajadust suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”. Sama oluline on suurendada ka Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringuid. Sellega seoses toetan ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liikmesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi poole.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Üksikute osade üle hääletades andsin ma vastuhääle sätetele, millel võivad minu arvates olla halvad tagajärjed ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele. See hõlmab ELi toetusi tubakakasvatusele ning ELi põllumajandustoodete eksporditoetusi, mis arenguriike kahjustavad. Samuti andsin vastuhääle eelarveridadele, mis seonduvad kulude, sealhulgas sõidu- ja halduskuludega. Mul on aga hea meel parlamendi esimese lugemise kiiduväärsete elementide, sealhulgas meie piirkondade majandusarengu rahastamise, oluliste teadus- ja arendusprojektide toetamise ja suurema välisabi üle, mis on kooskõlas Ühendkuningriigi eesmärgiga suurendada arenguabi. Arvan, et meil on vaja ELi eelarvet selleks, et tagada pikaajalist stabiilsust vastukaaluks kokkuhoiumeetmetele, mida on võtnud ELi liikmesriikide valitsused. Samal ajal kui liikmesriikide valitsused teevad suuri kärpeid – mõningal juhul lühiajalises plaanis –, saab ELi eelarve tagada stabiilsust ja pikaajalisi plaane, et aidata niisuguste fondide nagu struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi abil luua töökohti, korraldada tööalast väljaõpet ning edendada elavdamise abil ELi majandust, andes struktuurifondide vahendeid eeskätt ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele, kes kõige rängemalt on kannatanud.

  Barbara Matera (PPE), kirjalikult. – (IT) Esimest korda pärast Lissaboni lepingu jõustumist võetakse ELi eelarve vastu ühe lugemisega. See on ka esimene kord, mil parlament on avaldanud otsustamisel suuremat mõju kui nõukogu. Suuremad volitused peavad tekitama ka suurema vastutustunde ja reaalsustaju, et arvestada püsiva majanduskriisi tagajärgi.

Sellega seoses edastas eelarvekomisjon selge sõnumi, valides varud, mis on kooskõlas praeguse rahandusliku olukorraga, ja rakendades rangeid meetmeid, mis tuginevad esmatähtsale eesmärgile edendada majanduskasvu, keskendudes sealjuures iseäranis teadusuuringutele, uuendustegevusele ja noortele. Mul on hea meel siinse parlamendi otsuse üle järgida eelarvekomisjoni ja liikmesriikide suuniseid, mis on ülemääraste ELi ettemaksete tõttu sageli sunnitud raha laenama.

ELi eelarve tuleb sellegipoolest läbi vaadata, arvestades Lissaboni lepingust tulenevaid uusi volitusi ja vajadust omavahendite järele. Need küsimused eeldavad lepitusprotsessis kindlameelsust, et tagada piisavad rahalised vahendid niisugusele kõikehõlmavale projektile nagu ELi 2020. aasta strateegia.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumine on tugevdanud ELi meetmeid ja loonud uusi pädevusvaldkondi eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, konkurentsivõime ja uuendustegevuse, kosmose, turismi, kliimamuutuse vastase võitluse, sotsiaalpoliitika, energiapoliitika, justiits- ja siseasjade valdkonnas. Need uued volitused vajavad eelarvet, mis võimaldaks neid ellu viia ning seega nõuavad nad mõlemalt eelarvepädevalt institutsioonilt sidusust ja järjepidevust seoses suurema finantssuutlikkusega. Seepärast peavad meil ühenduse eelarves olema vajalikud vahendid, mis võimaldavad saavutada 2014. aastaks seatud eesmärke nii, et sellega ei ohustataks ELi 2020. aasta strateegiat. Mõistagi on liikmesriigid praegusel kriisi ajal teataval määral maksete suurendamise vastu, kuid nad peavad mõistma ELi sihte ja vajadust mitte seada ohtu kõike, mis on ühtekuuluvuse ja lõimumise nimel saavutatud.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Lissaboni lepinguga muudeti muu hulgas ELi finantsstruktuure, eriti mitmeaastast finantsraamistikku ja iga-aastast eelarvemenetlust. Leping annab mitmeaastasele finantsraamistikule õiguslikult siduva staatuse ja sätestab, et selle võtab nõukogu vastu ühehäälselt pärast nõusoleku saamist Euroopa Parlamendilt. Enam ei eristata kohustuslikke kulusid ja mittekohustuslikke kulusid ning mõlemad eelarvepädevad institutsioonid muutuvad kõigi ELi kulude eest kaasvastutavaks, kusjuures menetlust lihtsustatakse vastavalt. Kuna Euroopa Parlament kaasotsustab nüüd kogu eelarve üle, siis sellega tugevdatakse demokraatlikku kontrolli.

Nähakse ette ka mõningad sammud bürokraatia vähendamiseks. See on oluline, et Euroopa Parlamendi – kui ELi ainsa otse valitud institutsiooni – eelarvega seotud õigusi tugevdataks, et ta saaks mõjutada ELi olulisi otsuseid, näiteks uue Euroopa välisteenistuse puhul nõuda kulude kokkuhoidu. Ma ei saa aga toetada tsentraliseerimise ilminguid.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma andsin eelarve projektile poolthääle, sest kiidan heaks selle üldise seisukoha ja sisu. Nõustun nõukogu tehtud kärbetele ülemmäära kehtestamisega. Minu arvates on see hääletus äärmiselt oluline ning pean kiiduväärseks seisukohta, mida väljendas Euroopa Parlament, kes kasutab tõepoolest ära uusi eesõigusi. Tänu Lissaboni lepingu jõustumisest tulenevale uuele eelarvemenetlusele saab parlament tõendada oma olulisust ja kasutada oma õigusi nõukogu suhtes, kaitstes tugevat ja ettenägelikku, kuid samas ranget eelarvet. Parlament on teadlik, et selleks, et elavdada ELi majandust, mille pani tõsiselt proovile hiljutine majandus- ja finantskriis, on vaja investeerida kesksetesse sektoritesse, nagu teadusuuringutesse ja tehnoloogilistesse uuendustesse.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Esialgne eelarveprojekt, mille eelarvekomisjon kultuuri- ja hariduskomisjonile esitas, ei vastanud ootustele, sest selles ei võetud põhjalikke meetmeid, et saavutada ELi 2020. aasta strateegia põhieesmärke hariduse, koolituse ja liikuvuse vallas. Täpsemalt öeldes võttis pädev parlamendikomisjon alguses omaks Euroopa Komisjoni ja nõukogu seisukoha ning tegi ettepaneku külmutada elukestva õppe, haridus- ja noorte ettevõtjate programmide assigneeringud. Hea on aga teada, et kultuuri- ja hariduskomisjoni liikmete vastuseisu ja nende väljendatud mure pärast haridust ja koolitust käsitlevate meetmete kvaliteedi vähendamise tõttu ajal, mil töötus suureneb ja tekitab paljudes ELi liikmesriikides probleeme, esitas eelarvekomisjon vajalikud muudatusettepanekud – mida ma toetasin – ja suurendas esialgseid assigneeringuid (näiteks eelarverida 15 02 02, mis käsitleb elukestva õppe programmi).

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Andsin parlamendi resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et Euroopa Parlamendi horisontaalsete prioriteetidena eeldavad noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad 2011. aasta eelarves sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks. Nõustun ettepanekuga suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”.

Samuti jagan seisukohta, et noorte töötajate liikuvus on peamine tegur Euroopa konkurentsivõimelise ja dünaamilise tööturu arengus ja seetõttu tuleb seda edendada. Mul on hea meel Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringute suurendamise üle ja toetan sellega seoses igati ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liikmesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi poole.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) ELi 2011. aasta eelarve, mille Euroopa Parlament täna keskpäeval vastu võttis, on 142 650 miljardit eurot. See on range eelarve, mis on peaaegu samasugune, nagu see, mille Euroopa Komisjon välja pakkus ja mis kokkuhoiu vaimus vastu võeti. Me kõik aga teame, et EL ei saa tegutseda rohkem ja paremini vähema rahaga.

Seepärast ühinen ma mitme parlamendiliikme ja eelarve ja finantsplaneerimise voliniku Janusz Lewandowski palvega ELile tagada endale omavahendid. See oleks rahanduslik mehhanism, mis annaks autonoomia ja jätaks manööverdamisruumi liikmesriikide suhtes, kes on olenemata sellest, kas meil on kriis või mitte, loobunud juba ammu mõttest anda ELile vahendid tema eesmärkide täitmiseks. Ma näen vähemalt kaht põhjust, miks mitte vähendada ELi eelarvet.

Esimene neist tuleneb Lissaboni lepingu jõustumisest ja ELi uutest volitustest välispoliitika, energia ja finantsjärelevalve vallas, kui nimetada vaid mõnda. Teine on seotud uue 2020. aasta strateegiaga, mis peaks aitama ELil naasta jätkusuutliku majanduskasvu juurde ning viia ellu tähtsaid projekte ja uuendustegevust. Need on uued ülesanded ja volitused, mida tuleb piisavalt rahastada. See viib meid tagasi ainsa lahenduse juurde, milleks on ELi otsene rahastamine.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Käesolev eelarve arutelu toob taas esile vajaduse leppida ELi jaoks kokku mõistlik omavahendite süsteem. Iga-aastane jagelemine eelarve üle ELi institutsioonide vahel põhjustab kaootilist otsuste vastuvõtmist ja kavalaid pettemanöövreid, mida saaks omavahendite süsteemiga hõlpsasti ära hoida. ELi eelarvet võiks rahastada näiteks osast ELi finantstehingute maksust ning lennukikütuse või CO2 heidete maksustamisest saadud tulust. Hoolimata sellest suudeti tänase hääletusega üldiselt tagada vahendid Lissaboni lepingust tulenevatele lisakohustustele ning samal ajal piirata ELi eelarve kasvu, et reageerida praegustele eelarvelistele raskustele.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – (SV) Mina otsustasin jääda parlamendi eelarve projekti otsuse suhtes erapooletuks. Naistevastast vägivalda käsitleva programmi „Daphne” vahendite suurendamine on kiiduväärt. Samuti olen rahul sellega, et parlament lükkas tagasi komisjoni ja nõukogu ettepaneku vähendada finantsabi Palestiina omavalitsusele. Soovin aga juhtida tähelepanu sellele, et minu arvates tegutseb parlament vastutustundetult, kui annab ELi süsteemile ja endale programmide ja toetuste ning haldusabi vormis nii suuri summasid, samal ajal kui liikmesriigid on sunnitud tegema märkimisväärseid kärpeid, et täita stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid, s.o neid, mis tulenevad sellest uusliberaalset paktist, mida enamik parlamendist igati toetab.

Kõige enam võidab põllumajandus, eriti 300 miljoni euro suuruse piimafondi loomise kaudu. Eelarvet käsitlevat otsust on meil, Euroopa Parlamendi liikmetel, piinlikult raske seletada raskustes olevatele inimestele, kes liikmesriikides meelt avaldavad. Miks peaksid nemad kannatama, kui ELi eelarve kulud jäävad tegelikust olukorrast täiesti puutumata?

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) See on esimene ELi eelarve, mille üle hääletatakse esimesel lugemisel kooskõlas Lissaboni lepingust tulenevate eeskirjadega. Kuigi mõningaid tundlikumaid küsimusi, mis minu arvates on sisulise tähtsusega, näiteks eraldised ühtekuuluvusele ja põllumajandusele, tuleb veel arutada lepitusmenetluse juures, on mul selle ettepaneku üle hea meel.

Nõukogu vähendas rubriigile „Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks” eraldatavaid vahendeid, kuid käesolevas heakskiidetud dokumendis jäädi siiski komisjoni esialgse ettepaneku juurde. Ehkki 2011. aastaks ettenähtud summa on määratud kindlaks juba mitmeaastases finantsraamistikus ja selle ülemmäär on praeguse hinnataseme juures 50,65 miljardit eurot, tasub märkida, nagu raportöör esile tõi, et see rubriik vajab suuremaid makseid.

Mul on hea meel ka eraldiste üle rubriigis „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive nimel”, mille abil tagati vahendid enamikule parlamendi tehtud ettepanekutele, näiteks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega seotud ettepanekutele ning noorte, hariduse ja liikuvusega seotud programmidele.

Ma annan sellele dokumendile poolthääle, kuigi see ei hõlma Euroopa Rahvapartei ettepanekut teravilja, piima ja piimatoodete ning piimapulbri sekkumisladustamiste kohta, mille põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon kahjuks tagasi lükkas.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Hääletusel erapooletuks jäämine ei ole lahendus. Need, keda kohal ei ole, eksivad alati. Arvan, et resolutsioonis tervikuna on palju rohkem häid kui väheväärtuslikke meetmeid. Me vajame Euroopa välisteenistust. Euroopa kaalu suurendamiseks maailmas peaks ta alustama tööd esimesel võimalusel.

Vastuvõetud resolutsioonis on öeldud, et välisteenistuses on esindatud kõik liikmesriigid. Nüüd peame seisma me hea selle eest, et see tõepoolest nii ka läheks. See tekitab usaldust Euroopa välisteenistuse asutamisprotsessi suhtes. Peaksime meeles pidama, et EL rajati vastastikusele usaldusele ning Poola on sellest palju võitnud. Ma jälgin seda protsessi väga hoolikalt.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel 2011. aasta eelarve kiiduväärt elementide üle, nimelt Walesi majandusarengu rahastamise, teadus- ja arendustegevuse toetamise ja välisabi andmise üle. Ma mõistan, et lisakulud, mis kaasnevad Euroopa välisteenistuse ja uute Euroopa järelevalveasutuste loomisega, on vajalikud ning nõukogus toetasid neid kõik liikmesriigid, sealhulgas Ühendkuningriik. Ma olen aga mures kulude pärast paljudes valdkondades, mis ei ole asjaomaseid summasid väärt või mis avaldavad ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele halba mõju. Need hõlmavad ELi toetusi alkoholile ja tubakale, mis on vastuolus ELi tervise-eesmärkidega, ja ELi põllumajandustoetusi, mis kahjustavad arenguriike, aga ka kulude, sealhulgas sõidu-, trükiste ja muude halduskuludega seotud eelarvevahendite suurendamist. Praegustes majanduslikes oludes on olulisem kui kunagi varem põhjendada meie prioriteetidega seotud kulusid ning tuvastada teistes sektorites tarbetud ja üleliigsed kulud. Ma ei saanud aga anda sellele eelarvele vastuhäält. Majanduslikult raskel ajal paljude prioriteetide jaoks sisulise tähtsusega rahastamise vastu hääletamine tekitaks pigem vastupidise mõju. Minu arvates aga ei olnud mõningate summade suurendamine põhjendatud ja seepärast otsustasin jääda erapooletuks.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) ELi 2011. aasta eelarve põhipunktid on investeerimine koolitusse ning teadus- ja uuendustegevusse. Praegust tööturu olukorda arvestades on need hädavajalikud. Praeguse töötute hulga vähendamine Euroopas peaks olema iga otsuse keskmes, kaasa arvatud Euroopa 2020. aasta strateegia kõrgelennuliste eesmärkide rakendamisel tegelikkuses. Koolituse ja liikuvusega seotud programmides noorte seadmine esikohale on väärtuslik investeering, mis pakub häid võimalusi tööturu arenguks. Nagu kõik mitmepoolsed otsused, on ka eelarve kompromiss, mis hõlmab nii vahendite suurendamist kui ka kärpeid. Raha suunamine tuumauuringutesse ei saa aga olla Euroopa inimeste huvides ning see raha leiaks väärtuslikumat kasutust näiteks taastuvate energiaallikate valdkonnas.

  Glenis Willmott (S&D), kirjalikult. – Tööparteisse kuuluvatel Euroopa Parlamendi liikmetel on hea meel parlamendi esimese lugemise seisukoha üle, sealhulgas meie piirkondade majandusarengu rahastamise, oluliste teadus- ja arendusprojektide toetamise ja suurema välisabi üle, mis on kooskõlas Ühendkuningriigi eesmärgiga suurendada arenguabi. Ma mõistan, et lisakulud, mis kaasnevad Euroopa välisteenistuse ja uute Euroopa järelevalveasutuste loomisega, on vajalikud nende tähtsate uute meetmete rakendamiseks ning nõukogus toetasid neid kõik liikmesriigid, sealhulgas Ühendkuningriik. Me oleme aga mures kulude pärast paljudes valdkondades, mis ei ole asjaomaseid summasid väärt või mis avaldavad ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele halba mõju. Need hõlmavad ELi toetusi alkoholile ja tubakale, mis on vastuolus ELi tervise-eesmärkidega, ja ELi põllumajandustoetusi, mis kahjustavad arenguriike, aga ka kulude, sealhulgas sõidu-, trükiste ja muude halduskuludega seotud eelarvevahendite suurendamist. Praegustes majanduslikes oludes on olulisem kui kunagi varem põhjendada meie prioriteetidega seotud kulusid ning tuvastada teistes sektorites tarbetud ja üleliigsed kulud. Tööparteisse kuuluvad Euroopa Parlamendi liikmed hääletasid selle lõpliku eelarve resolutsiooni vastu, et edastada enne institutsioonidevahelisi läbirääkimisi selge sõnum.

  Artur Zasada (PPE), kirjalikult. – (PL) Mul on suur rõõm avaldada raportöör Sidonia Jędrzejewskale kiitust suurepärase raporti eest. Täna võtsime esimest korda vastu ELi eelarve Lissaboni lepingu sätete kohaselt ning esimest korda ei ületanud me kehtivas finantsperspektiivis ettenähtud vahendite piire. Ma usun, et Sidonia Jędrzejewska väljapakutud lahendused on raskel majanduskriisi ajal realistlikud ja praktilised. Mul on samuti hea meel märkida, et täna vastuvõetud eelarve tugevdab rahalises mõttes parlamendi prioriteete.

Raport: Edite Estrela (A7-0032/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist 14 nädalalt 20 nädalani tuleks lugeda põhiõiguseks. Uut ajavahemikku ei tohiks pidada ohuks isegi isade õiguste kehtestamist silmas pidades. Selle mõjud eri liikmesriikide õigusele on kaduvväiksed, sealhulgas ei ole eriti tähtis ka selle mõju majandusele, kui võtame näiteks arvesse võimalust luua Euroopa tasandil ajutisi vabu töökohti, mis suurendavad tööalast liikuvust ning edendavad parimate tavade jagamist ning rasedus- ja sünnituspuhkusel olevate naiste töökohustuste edasist täitmist. Pidades silmas nii demograafilisi probleeme kui ka praegust majanduskliimat, ei tohiks seada kahtluse alla 100% kuupalga tagamist rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ning vallandamise keelu ajavahemiku pikendamist kuuelt kuult ühe aastani. Muud lihtsad, kuid tähtsad meetmed on näiteks paindliku tööaja võimaldamine pärast rasedus- ja sünnituspuhkust, tervise ja ohutusega seotud ennetusmeetmed ning õiguste laienemine lapsendavatele paaridele, sest seeläbi edendatakse õiglasemat õigustikku.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahjuks on sündimus Euroopas riigiti erinev ja oleneb peale õiguste kaitse tagamise sageli ka töötavatele emadele pakutavatest sotsiaalteenustest, näiteks lasteaedadest. Meil on töö- ja pereelu ühitamiseks vaja veel palju teha.

Itaalias kehtiv emaduse kaitse süsteem on tervikuna kooskõlas direktiivis väljapakutud uute parameetritega ning seda mitte ainult seoses kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse nädalate arvu poolest, vaid ka 100% hüvitise maksmise poolest, millega kaetakse isiku sissetulek tema äraoleku ajal. On märkimisväärne, et direktiivis kehtestatakse selge sõnaga isapuhkus, mis on meeste ja naiste võrdsete õiguste tagamisel ja vanemlike kohustuste jagamise soodustamisel tähtis eesmärk.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Olen nõus täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega vähemalt 20 nädalani ja sealjuures teatud paindlikkuse tagamisega riikidele, kus on juba kehtestatud õigusaktid sellist liiki puhkuse kohta. Rasedus- ja sünnituspuhkusele jäävad töötajad peavad saama täispalka, mis moodustab 100% viimasel töötatud kuul teenitud palgast või keskmisest kuupalgast. Vastuvõetud muudatusettepanekute alusel ei saa rasedaid vallandada raseduse algusest kuni kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust. Lisaks peab naistel olema õigus naasta samale töökohale või rasedus- ja sünnituspuhkusele eelneva töökohaga samaväärse töötasu, ametikategooria ja tööülesannetega töökohale.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkus, paremad töötingimused ... Naised on täna olnud Euroopa Parlamendi arutelu keskmes. Kaheksateist aastat pärast esimest direktiivi rasedate ning hiljuti sünnitanud ja/või rinnaga toitvate töötajate kohta on Euroopa majanduslik ja demograafiline olukord kahtlemata muutunud. Niisiis hääletasime tänasel täiskogu istungjärgul rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva kehtiva õigusakti muutmise üle, et edendada naiste tööhõivet, võimaldades neil samal ajal luua perekond parimatel võimalikel tingimustel.

Pere- ja tööelu ühitamise võimaldamine naistele ning soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide täitmine – just selle eest seisame kõikide Euroopa naiste nimel. Euroopa Parlament on häälteenamusega toetanud täielikult tasustatavat 20 nädalast rasedus- ja sünnituspuhkust. Seepärast peame nüüd pidama läbirääkimisi liikmesriikidega, et jõuda selle teksti suhtes kompromissini.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Kui meil tuleks pärast hääletuse tulemuste selgumist selle algatuse resultaatidele mingi nimi panna, oleks see „Mäss istungisaalis”. Enne hääletust olime teadlikud eri fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmete seas valitsevast vastuseisust rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisele 20 nädalani, vajadusele maksta selles olukorras olevatele inimestele 100% nende palgast, meetmete laiendamisele puudega lastele ning isapuhkuse kehtestamisele. Kõik märgid näitasid, et neid meetmeid ei võeta vastu, kuid seekord nii ei läinud. Asjaolu, et paljud parlamendiliikmed ei järginud oma fraktsiooni hääletusnimekirja, muutis selle ime võimalikuks. Täna täitis Euroopa Parlament Euroopa meeste ja naiste ootusi. Ühtlasi on see veel üks samm võrdõiguslikkuse poole, mille saavutamiseni on veel pikk tee käia, kuid mis tuleb teoks teha meeste ja naistena koos töötades.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Mul on hea meel, et pärast kauaoodatud arutelu kinnitas Euroopa Parlament täna selle ülimalt tähtsa direktiivi. Uue direktiivi alusel pikendatakse täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust 14 nädalalt 20 nädalani. Et lahendada võimalikult kiiresti demograafilised probleemid, millega oleme silmitsi väikese sündimuse ja elanikkonna vananemise tõttu, tuleb meil praegusel ajal perekohustusi jagada. Seepärast on väga tähtis, et direktiivis kehtestatakse meeste õigus saada vähemalt kaks nädalat isapuhkust. Ka lapsel on täielik õigus luua sidemed mõlema vanemaga. See ettepanek võimaldab meil luua peredes parema tasakaalu ning parandab integreerumist tööturule. Euroopa Parlament näitas, et on suuteline saavutama Euroopa 2020. aasta strateegias kehtestatud eesmärke, milleks on anda peredele võimalus töö- ja eraelu paremaks tasakaalustamiseks, püüeldes samal ajal majanduskasvu, heaolu, konkurentsivõime ja soolise võrdõiguslikkuse poole. Loodan väga, et Euroopa Parlamendi vastuvõetud direktiiv kinnitatakse ka nõukogus võimalikult kiiresti.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liit seisab praegu silmitsi demograafiliste probleemidega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Töö- ja pereelu tasakaalu soodustavate sätete parandamine on üks moodustest, kuidas tulla toime elanikkonna vähenemisega. Ühiskonnas ilmselgelt esinevad soostereotüübid, mis takistavad naiste pääsu tööle ja eelkõige headele töökohtadele, on visad kaduma. Endiselt peetakse naisi põhivastutajateks laste ja teiste ülalpeetavate hooldamise eest, kusjuures ei ole harvad juhud, kus naised peavad tegema valiku emaduse ja erialase eneseteostuse vahel.

Naisi peetakse sageli „suure riskiga”, „teisejärgulisteks” või „problemaatilisteks” töötajateks seetõttu, et nad võivad suure tõenäosusega rasestuda ja kasutada õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele. Seetõttu on väga oluline, et uued puhkuse-eeskirjad ei kajastaks ega tugevdaks ühiskonnas levinud stereotüüpe. Mõlema vanema osalemine lapse elus alates esimestest elukuudest on väga oluline, et tagada lapse terve füüsiline, emotsionaalne ja psühholoogiline areng.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahtlemata on sündimus paljudes liikmesriikides ikka veel väga väike. Seepärast peavad institutsioonid sobiva perede toetamise poliitika kaudu sünnitamist soodustama. Hääletasin kolleeg Estrela raporti poolt, sest selles hoitakse nimetatud kurssi. Minu arvates tuleks meil raseduse ja sünnitusega seotud õigusi liikmesriikide seas ühtlustada (arvestades seejuures alati eelkõige uute emade ja vastsündinute tervisega), et hoida ära ebakõlasid ja konkurentsivõime langust liikmesriikides, mis võtsid mõni aeg tagasi emaduse kaitseks paremaid meetmeid.

Sellega seoses hindan kõrgelt ettepanekut rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kohta kõikides ELi liikmesriikides 18 nädalani. Paljudes liikmesriikides see kord juba kehtib: näiteks Itaalias antakse puhkust kakskümmend üks ja pool nädalat. Lõpetuseks leian, et samale töökohale naasmise või võrdväärse töökoha saamise õiguse tagamine on hädavajalik.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Mina ei toeta 20 nädala pikkuse täispalgaga puhkuse ideed ning hääletasin selle konkreetse muudatusettepaneku vastu. Sellest hoolimata otsustasin hääletada muudetud lõppteksti poolt, kuna sellesse lisati tingimus, mille üle pidas läbirääkimisi PPE ja mille alusel võimaldatakse puhkuse viimasel neljal nädalal teatud määral paindlikkust. Seega otsustasin toetada oma fraktsiooni selle kompromissi saavutamisel.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel, et pärast arutelu demograafiliste probleemide üle, mille teemal ma olin 2007. aastal raportöör, on Euroopa Parlament teinud selles küsimuses edusamme. Hääletus tõestab, et ka praegu on endiselt võimalik kokku leppida uues sotsiaalses õigustikus: koondumise ja poliitiliste meetmete abil saame kaitsta minevikuvõitude saavutusi, aga omandada ka uusi õigusi. Täna oleme tugevdanud naiste õigusi, kuid tegime seda isapuhkuse kujul ka meeste õigustega. Viimane kujutab endast tõelist suhtumise muutumist ning soodustab aastate jooksul lapsevanemate rollijaotuse parandamist.

  John Bufton, William (The Earl of) Dartmouth ja Nigel Farage (EFD), kirjalikult. – Mis puutub muudatusettepanekusse 9, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas selle poolt. Muudatusettepaneku sõnastus on napisõnaline: „Kõikidel vanematel on õigus oma lapse eest hoolitseda.” Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei toeta mingil juhul selle direktiivi õiguspärasust, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Siiski on Ühendkuningriigi valitsus liiga isekas selleks, et võtta lapsed riigi hoole alla, ja seega on selle põhjenduse poolt hääletamine nn hoiatuslask nende suunas. Mis puutub ettepanekusse üldiselt, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei ole nõus selle direktiivi õiguspärasusega, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Direktiiv põhjustab tööandjatele ja valitsusele uskumatult suuri kulutusi, mida me praegusel ajal endale lubada ei saa. Samuti diskrimineeritakse sellega naisi veelgi enam, muutes nende palkamise senisest isegi veel kulukamaks ning seda eriti väikeettevõtjate jaoks, kes on Ühendkuningriigi majanduse tugisambaks. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei on samuti osavõtlik puudega laste ja lapsendamise kasuks otsustanud vanemate suhtes. Siiski ei ole ELil õigust luua emaduse kohta selliseid eeskirju ning samuti ei tohi seda lubada õiguspärasuse alusel. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas direktiivi vastu, et tagada õigusaktide kehtestamine valimiskastide, mitte Brüsseli bürokraatide kaudu.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Mina hääletasin raporti poolt, sest see on emaduse ja isaduse õigust silmas pidades soolise võrdõiguslikkuse ning töötajate – meeste ja naiste – õiguste kaitse suhtes ülimalt tähtis. See on oluline edasiminek naiste õiguste ja üldise võrdõiguslikkuse kaitsmisel ja edendamisel töökohal, kui arvestada, et raporti kohaselt „tingib rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate haavatavus vajaduse anda neile õigus vähemalt 20 nädala pikkusele katkestamatule rasedus- ja sünnituspuhkusele enne ja/või pärast sünnitust ning vähemalt kuuenädalasele kohustuslikule rasedus- ja sünnituspuhkusele pärast sünnitust”.

Samuti toetasin raportit veel ühe väga tähtsa punkti pärast: see on kahenädalase isapuhkuse õiguse tunnistamine.

  Derek Roland Clark ja Paul Nuttall (EFD), kirjalikult. – Mis puutub ettepanekusse üldiselt, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei ole nõus selle direktiivi õiguspärasusega, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Direktiiv põhjustab tööandjatele ja valitsusele uskumatult suuri kulutusi, mida me praegusel ajal endale lubada ei saa. Samuti diskrimineeritakse sellega naisi veelgi enam, muutes nende palkamise senisest isegi veel kulukamaks ning seda eriti väikeettevõtjate jaoks, kes on Ühendkuningriigi majanduse tugisambaks.

Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei on samuti osavõtlik puudega laste ja lapsendamise kasuks otsustanud vanemate suhtes. Siiski ei ole ELil õigust luua emaduse kohta selliseid eeskirju ning samuti ei tohi seda lubada õiguspärasuse alusel. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas direktiivi vastu, et tagada õigusaktide kehtestamine valimiskastide, mitte Brüsseli bürokraatide kaudu.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepaneku eesmärk on parandada vanemaks olemisega seotud turvalisuse ja tervishoiutingimusi. Selles küsimuses leian, et meeste ja naiste vahelisi ebakõlasid tuleb vähendada ning töö-, pere- ja eraelu tasakaalustatud ühitamist tuleb edendada. See on ainuke viis vanemlike kohustuste jagamise soodustamiseks. Lähtudes sellest eeldusest, olen nõus raportööri ettepanekuga ning usun, et 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus, millest kuut nädalat tuleb kasutada pärast sünnitust ja mida vanemad võivad jagada, on sobiv ajavahemik.

Samuti rõõmustab mind raportisse lisatud ettepanek, mille eesmärk on tagada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täieliku kuupalga maksmine. Selle suurus on 100% viimasest kuupalgast või keskmisest kuupalgast. Lõpetuseks oleks õige kohaldada samu meetmeid juhul, kui lapsendatakse alla 12aastane laps, ning samuti naiste puhul, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad.

Teatan, et hääletasin eelnimetatud põhjustel raporti poolt.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Sooline võrdõiguslikkus on sageli vaid loosung või õiguste kohta tehtav tühisõnaline avaldus, millega ei kaasne tihtipeale ei kohustuste võtmist ega vettpidavaid argumente. Direktiivi eelnõus on aga leitud õige tasakaal naise bioloogilise rolli ja nende isikute õiguste vahel, kes seda rolli täiel määral täidavad. Võttes arvesse demograafilisi olusid, mis üha enam meenutavad hädaolukorda, ning majandust, kus valitseb üha suurem nõudlus naiste kõrgema tööhõive määra järele, pakuvad need meetmed mõistuspärast lahendust. Võrdõiguslikkuse tunnistamine on terviklik juhul, kui teatud õigusi laiendatakse ka isadele, mis võimaldab perekohustusi jagada kõige sobivamal viisil, ja kui perekorralduse paindlikkuse üle saab iga pere ise otsustada.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Hääletasin rasedate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise poolt austusest soolise võrdõiguslikkuse ja soolise mittediskrimineerimise põhimõtte vastu ning samuti selleks, et ergutada naisi tööturul rohkem osalema.

Üks selle meetme tulemus on saavutada naiste jaoks tasakaal töö- ja eraelu vahel. Lisaks vajavad naised seda seadusandlikku tuge oma tervise ja laste kaitseks. Teine selle meetme tähtis aspekt, mille eesmärk on naiste tööga kindlustatus, on vallandamise keeld raseduse algusest kuni vähemalt kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust. Rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks on kehtestatud ka palga ülemmäär, mille sihiks on jällegi täita sotsiaalkindlustuse vajadusi.

Viimane, aga sugugi mitte vähem tähtis otsustav põhjendus poolthääle andmiseks on sündimuse suurendamine, mis on ELi liikmesriikidele eriti tõsine probleem.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Statistika järgi on sündimus ELis kahanemas. Väikese sündimuse ja rahvastiku vananemise tõttu tekib meil tulevikus Euroopas pensionide ja tervishoiukulude maksmisel tõsine probleem. Peresid ja eriti naisi ei tohi karistada soovi eest saada lapsi. Rasedad ja rinnaga toitvad töötajad ei tohi teha tööd, mis võivad hinnangute kohaselt kaasa tuua ohu sattuda kokkupuutesse teatud ohutegurite või eriti kahjulike töötingimustega, mis seavad ohtu töötajate ohutuse või tervise. Seepärast toetan ideed rakendada meetmeid, mille abil parandatakse hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutust ja tervishoidu. Need meetmed ei tohi seada naisi tööturul ebasoodsasse olukorda ega kahjustada naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevaid direktiive.

  Michel Dantin (PPE), kirjalikult. – (FR) Prantsusmaa on üks suurema sündimusega riike Euroopa Liidus. See on tingitud kõikehõlmavas perepoliitikas sisalduvatest meetmetest. Resolutsioon ei paranda sellisel kujul, mille see on omandanud pärast muudatusettepanekute hääletamist, olukorda erilisel määral. Vastupidi, see seab kõik kahtluse alla, sest meetmetega kaasneva eelarvekoormusega praegusel ajal toime ei tulda. Need on põhjused, mille tõttu mina teksti heaks ei kiitnud, kuigi see on oma kavatsuste poolest heasoovlik.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Nõustun täielikult raportis väljapakutud meetmetega, sest usun, et see teema on üks tõsisemaid probleeme, mille Euroopa peab lähikümnenditel lahendama. See probleem on rahvastiku vananemine. Nii on see näiteks ka Portugalis, kus näen olukorda lähemalt. Nagu ka teistes ELi liikmesriikides, ei ole sündimus seal piisavalt suur, et tagada põlvkondade vahetumine, ning selline ränk olukord seab ohtu tuleviku. Usun, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse paindlikum poliitika aitab selle suundumuse vastupidiseks muuta. Niisiis on hädavajalik saata peredele sõnum emaduse ja isaduse järjekindla toetamise kohta, millega kaasnevad konkreetsed meetmed töö, era- ja pereelu paremaks ühitamiseks. Selle probleemi lahendamine on Euroopa 2020. aasta strateegias kehtestatud majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks esmatähtis. Samuti on see üks võimalus püüda demograafilise vananemise suundumusele meie mandril tagasikäik anda. Ka Portugalis makstakse rasedus- ja sünnituspuhkuse eest juba praegu 120 päeva eest 100% sissetulekust. Seega leian, et naiste palk tuleks rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tagada just raportis kirjeldatud viisil.

  Luigi Ciriaco De Mita (PPE), kirjalikult. – (IT) Hääletus õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku üle, millega muudetakse direktiivi 92/85/EMÜ, toimus peale rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu uute ja paremate meetmete toetamise ka selleks, et soodustada üldisemalt uusi meetmeid, mis edendavad töö- ja pereelu paremat ühitamist. Kuigi Itaalia õigussüsteem on uuendusmeelsem, annab rasedus- ja sünnituspuhkuse nädalate arvu kasv Euroopa tasandil suure tõuke perede toetamiseks lapse sünni korral. Ka isapuhkuse toetamine on samm samas suunas, kuigi selle kohustuslikuks muutmine ei ole ehk parim moodus selleks, et saavutada kiiduväärt eesmärk tagada mõlema lapsevanema aktiivsem tegelik kohalolek uue pere jaoks kõige nõudlikumal ajal ning isa teadlikkuse ja osaluse suurendamine. Lapsendatute õiguste toetamine ja laiendamine annab suurema kindluse ja lihtsustab loodetavasti lapsendamise korda. Töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks on minu arvates samuti tähtis toetada liikmesriikidele esitatud üleskutset tugevdada lastehoiuteenuseid, pakkudes lastehoiuvõimalusi kuni kohustusliku koolieani.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletus Estrela raporti üle rasedate ja noorte emade õiguste kohta töökohal võimaldab ühtlustada rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset kestust ja selle ajal tasutava hüvitise suurust. Euroopa Parlament on valinud nõukogu toimuvateks läbirääkimisteks jõulise seisukoha ning toetanud põhimõtet kehtestada 20nädalane puhkus, mille ajal makstakse 100% palgast (lubage mul rõhutada, et Rootsis võib rasedus- ja sünnituspuhkus kesta 75 nädalat, kusjuures 14 nädalat on ette nähtud ainult emale ja ülejäänut võib jagada isaga).

See on kindel märguanne Euroopa lapsevanemate toetuseks ning selle tulemusena aidatakse naistel ja meestel leida parem tasakaal oma pere- ja tööelu vahel. Nüüd on Euroopa riikide valitsuste kord uurida lähemalt oma eelarvevõimalusi, et selline muudatus omaks võtta ja heaks kiita. Kokkuvõttes on tõenäoline, et puhkuse minimaalseks kestuseks saab ajavahemik, mille pakkus välja Euroopa Komisjon ja mida toetas erakonna Demokraatlik Liikumine delegatsioon – nimelt 18nädalane puhkus. See oleks kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitustega.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Minu arvates on suure enamuse toetuse osaliseks saanud hääletus nõukogule kindel märguanne: lisaks täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisele 14 nädalalt 20 nädalani hääletasime kahenädalase isapuhkuse kehtestamise poolt. Meie kohustus on tagada, et keegi ei peaks töö nimel lastest loobuma või laste nimel tööst loobuma.

Veelgi enam – mul on hea meel selle üle, et Euroopa Parlament on toetanud meetmeid, mille alusel koheldakse lapsendanud emasid seaduse alusel bioloogiliste emadega võrdselt. Lõpuks ometi on Euroopa Parlament andnud lapsendanud emadele ja bioloogilistele emadele võrdsed õigused. Lapsendajad on sõna otseses mõttes lapsevanemad ja nad on vastava kohtlemise ära teeninud. Sellist liiki lapsevanemaks olemise diskrimineerimist õigusaktide alusel ei saa jätkata.

Niisiis on see üks tore päev paljude perede jaoks, kes ei suuda ühitada oma pere- ja tööelu. Peale selle ei olnud keerulised majandusolud mingi põhjus selleks, et teha otsus jätta tulevasteks aastakümneteks hätta kõik need pered, kes annavad meie ühiskonnale samuti märkimisväärse panuse.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on eksitav mõte. See õigusmeede kahjustab naise töist konkurentsivõimet äriringkonnas, kus leitakse, et raseduse ja sünnituse korral tekkiv koormus on liiga suur. Peale selle seab see ohtu naise naasmise täpselt samale töökohale, mis tal oli enne puhkusele minekut. Lõpuks tähendab valiku tegemine pika aja jooksul makstava 100% töötasu kasuks suurt kulu sotsiaalkindlustussüsteemidele (olukorras, kus Euroopa institutsioonid nõuavad liikmesriikidelt jõuliselt eelarvepuudujäägi vähendamist).

Need on põhjused, miks mina ei saanud raportit toetada ja miks ma leian, et peaksime jääma realistideks ja andma liikmesriikidele võimaluse olla selles küsimuses teatud määral paindlik.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament hääletas esimesel lugemisel rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise poolt kogu Euroopas vähemalt 20 nädalani, mille jooksul makstakse täispalka, välja arvatud kõrgepalgalistele. Samuti toetati isadele pakutavat võimalust võtta pärast lapse sündi vähemalt kahenädalane puhkus. See on võit sotsiaalse Euroopa pooldajate jaoks ning samm meeste ja naiste suurema võrdõiguslikkuse poole Euroopas.

Osa parempoolsetest on kasutanud selle eduloo tagasilükkamise ettekäändeks nende meetmete tulevasi kulusid. Siiski muudab lapsevanemate aitamine pere- ja tööelu ühitamisel tööle naasmise nende jaoks lihtsamaks, parandab Euroopa sündimust ning kaitseb emade ja väikelaste tervist.

Euroopa Parlamendi vasakpoolsed koos Portugali sotsialistist raportööri Edite Estrelaga jäid endale kindlaks, Euroopa parempoolsed lõhenesid ja liikumine edasimineku poole saavutas võidu. Nüüd tuleb see lahing võita ka nõukogus, kus paljud valitsused ähvardavad direktiivi vastuvõtmist takistada. Riikide parlamentide liikmetel tuleks selle küsimusega tegeleda ja sekkuda oma valitsuse tegevusse, et see ei saaks hävitada seda, mida Euroopa Parlament kodanike õiguste kaitseks Euroopale välja pakub.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Kuigi toetan rasedate õigusi, ei saa ma praeguses majanduskliimas seda raportit toetada. Kui rasedus- ja sünnituspuhkust pikendatakse 20 nädalani, on Ühendkuningriigi kohta koostatud mõjuhinnangu prognoos keskmiselt peaaegu 2,5 miljardit naela aastas. Selle tagajärjel kahekordistub Ühendkuningriigis rasedus- ja sünnituspuhkuse kulu. Tõendite alusel saavad naised praegu suurt abi Ühendkuningriigis juba kehtivate sätete alusel. 9 naist 10st saavad 20 nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse ning 3 naist 4st võtavad välja kogu tasustatava puhkuse. Nii suure kasutusmahu juures on selge, et Ühendkuningriigil ei ole vaja kehtivate õigusaktide kõrvale täiendavat Euroopa bürokraatiat.

Peale selle on väljapakutud täielikult tasustava 20 nädalase puhkuse nõude tagajärjeks sotsiaalne taandareng. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõrgeimat palga teenivad naised saavad kõige suuremat hüvitist. Toetan täielikult vajadust piisava ja paindliku rasedus- ja sünnituspuhkuse järele, kuid usun, et Ühendkuningriigis valitud valitsus peab lapsevanemate ja nende tööandjate toel ise otsustama, kui palju meie majandus anda saab ning milline rasedus- ja sünnituspakett tuleks kehtestada.

  Lena Ek, Marit Paulsen, Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Töötamine selle nimel, et saavutada ühiskond, kus mehed ja naised on võrdsed, on ülimalt oluline põhimõtteline küsimus – mitte kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on lapsevanem. Tahaksime lisada, et sotsiaalmajanduslikust aspektist on naiste ja meeste suutlikkus pere- ja tööelu ühitada ülimalt tähtis, sest nii saavutatakse kõrge tööhõive tase.

Niisiis on meie arvates kahetsusväärne, et raportiga ei tehta selget edusammu võrdõiguslikkuse poole Euroopas. Selles kajastatakse vanamoodsat seisukohta võrdõiguslikkuse kohta, mille puhul vastutab laste kasvatamise eest põhiliselt ema, selle asemel et kohustusi võiks jagada mõlemad lapsevanemad. Samuti on väär raportis esitatud ettepanek selle kohta, et emadel keelatakse töötamine kohustuslikus korras kuue nädala jooksul pärast sünnitust.

Niisiis oleme otsustanud toetada neid osasid, mis meie arvates on kiiduväärsed, näiteks muudatusettepanek, mille alusel kaitstakse lapsevanemaid edasipüüdlikumalt kindlustavaid riiklikke süsteeme, rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamist ja lapsehoolduspuhkuse lisamist direktiivi. Siiski jäime kogu raporti hääletusel erapooletuks, sest see on meie veendumuse kohaselt liiga ebamäärane, ebaselge ja vanamoodne. Peamine põhjus on selge ja ühemõttelise soolise võrdõiguslikkuse aspekti puudumine.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson ja Marita Ulvskog (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, Rootsi sotsiaaldemokraadid, otsustasime toetada Estrela raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta.

Meile oleks meeldinud, kui direktiivis oleks rasedus- ja sünnituspuhkuse asemel pigem tähelepanu pööratud lapsehoolduspuhkusele. Samuti oleksime soovinud, et see oleks näiteks töötasu osakaalu ja sünnitusele vahetult järgneva ajavahemiku kohta kehtestatud piirangu suhtes vähem põhjalik ja paindlikum – eriti põhjusel, et tegemist on miinimumnõudeid sätestava direktiiviga. Siiski on raport meie arvates tähtis, sest sellega parandatakse praegust direktiivi, mille alusel pakutakse paljudes ELi liikmesriikides äärmiselt piiratud võimalusi töö ja laste kasvatamist ühitada. Selle otsuse kujul on meil nüüd olemas esimene läbirääkimispakkumine, mille kohta nõukogu peab oma seisukoha vastu võtma.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Portugali Demokraatlik ja Sotsialistlik Keskpartei – Rahvapartei (CDS-PP) on pikka aega pidanud sündimuse probleemi riigi eelisvaldkonnaks ning ta tunnistab, et sündimust ei ole võimalik suurendada lapsevanemaks olemist kaitsmata. Pere ja sündimust käsitlevad peatükid ei ole meie programmides midagi uut. Samamoodi ei ole uudis see, et me kaitseme emade ja isade õigusi kasvatada peret, ilma et seda peetaks lisakoormaks või et see põhjustaks tööalaseid raskusi.

Perekondade ja sündimuse toetamise poliitika, näiteks see, mida pooldame meie, on siiski valdkonnaülene ning ei piirdu vaid rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega. Sellegipoolest kiidame seda meedet, sest toetasime oma 2009. aasta valitsusprogrammis lapsehoolduspuhkuse pikendamist kuue kuuni. See on põhjus, miks meile meeldiks, kui Sotsialistlik Partei oleks Euroopa Parlamendis emade ja isade kaitsmisel meie poolel. See erineks suurel määral seisukohast, millele nimetatud partei on asunud riigi poliitikas, millega ta kärbib lastetoetust, kroonilistele haigetele makstavat ravikulude hüvitist ning haridus- ja tervishoiukulude tulumaksusoodustusi ning suurendab järsult rahva maksukoormust eriti väiksema sissetulekuga perede puhul, kus kasvavad lapsed.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit seisab silmitsi demograafiliste probleemidega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Töö- ja pereelu tasakaalu soodustavate sätete parandamine aitab toime tulla elanikkonna vähenemisega. Portugalis ei ole sündimus piisavalt suur, et tagada põlvkondade vahetumine, ning selline olukord seab ohtu tuleviku. Niisiis leian, et selle suundumuse vastu võitlemiseks tuleks toetada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tervishoiu ja ohutuse parandamise meetmeid, milleks on vaja edendada töö-, era- ja pereelu tasakaalustatud ühitamist. Nõustun raportööri seisukohaga ja sisseviidud muudatustega, näiteks rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamisega 14 nädalalt 20 nädalani, täispalgaga võrdväärse hüvitise maksmise põhimõttega, tervishoiu- ja ohutusnõuete kehtestamisega töökohas ja vallandamise keelamisega. Samuti pooldan seda, et teksti vastuvõtmise korral tuleks tunnistada õigust, mille alusel saavad mõlemad paari liikmed lapsehoolduspuhkust omavahel jagada.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmeid käsitleva raporti poolt hääletamine on Euroopa Parlamendis toimunud pikkade arutelude haripunkt. Aruelud algasid juba eelmisel istungjärgul ja meie oleme selles aktiivselt osalenud, aidates seeläbi kaasa raporti vastuvõtmisele.

Kuigi oleme ettepanekuga võtta vastu direktiiv ikka veel esimese lugemise juures, on tegemist kiiduväärt ettevõtmisega naise õiguste valdkonnas, kuna see edastab sõnumi eelkõige sellistele riikidele, kus ei ole veel kehtestatud täielikult tasustatavat 20nädalast rasedus- ja sünnituspuhkust ning kahenädalast isapuhkust, mille eest makstakse samuti täispalka.

Ettepaneku vastuvõtmisel läbirääkimiste alustamiseks nõukoguga tunnistatakse emaduse ja isaduse peamist sotsiaalväärtust, austades nende töötavate naiste õigusi, kes soovivad saada emaks.

Ettepaneku vastuvõtmine tähendab samuti võitu kõige konservatiivsemate seisukohtade üle, mida Euroopa Parlamendis ikka veel esineb. See tähendab, et võitlus naiste, emaduse ja isaduse ning lapse õiguste kaitseks jätkub.

Loodetavasti nõustub nõukogu Euroopa Parlamendi arvamusega, mille alusel pikendatakse rasedus- ja sünnituspuhkust komisjoni välja pakutud 18 nädala asemel 20 nädalani ning mille eesmärk on muuta praegu kehtivat direktiivi, milles on rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuseks määratud vaid 14 nädalat.

  Robert Goebbels (S&D), kirjalikult. – (FR) Toetasin kolleeg Edite Estrela üleskutseid rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kohta. Louis Aragon kirjutas: „Naine on inimkonna tulevik.” Lapsed on meile väga kallid. Neid tuleb kaitsta. Sama kehtib nende emade kohta.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletades täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse 20nädalase minimaalse kestuse (praegu on see 14 nädalat) poolt ning kinnitades Euroopa Liidus kohustusliku kahenädalase isapuhkuse, on Euroopa Parlament liikunud vaieldamatu sotsiaalse arengu suunas.

Sellest hoolimata hääletasin mina rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise poolt 18 nädalani, mitte 20 nädalani. Tundub tõepoolest, et kuigi tegemist on ülimalt suuremeelse ettepanekuga, annab 20nädalane ajavahemik naistele tagasilöögi ning seda hakatakse kasutama lisapõhjendusena, et naisi mitte tööle võtta. Samuti raskendab see naiste tööle naasmist. Peale selle pean kahetsusega märkima, et tagasi lükati säte, mille alusel kavandati rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise võimalust komplikatsioonide korral (enneaegne sünnitus, puue jne).

  Françoise Grossetête (PPE), kirjalikult. – (FR) Avaldan kahetsust hääletuse tulemuste üle. Meie kõigi ühine soov on anda noortele emadele võimalus luua sünnitusjärgse taastumisaja jooksul oma lastega tugev side. Sellise meetme majanduslik mõju valmistab mulle siiski sügavat muret. Meie riigile läheb see maksma 1,5 miljardit eurot.

Praeguse majanduskriisi ajal demagoogiaga arveid maksta ei saa. Äriühingud seda maksta ei suuda ja veelgi vähem saab seda teha liikmesriikide eelarvete kulul. Niisugused meetmed võivad kahjustada karjäärivõimalusi või takistada noorte naiste tööhõivet. Sellise traditsioonilise süsteemi põlistamine, mille põhjal toob isa raha koju ja naine hoolitseb laste eest, nagu mõned sooviksid, on samm tagasi. Valikuvabadus on ka naiste õigus.

Eelseisvad läbirääkimised nõukogus 27 liikmesriigi vahel tulevad keerulised.

  Pascale Gruny (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei soovinud raportit toetada, sest täielikult tasustatava puhkuse pikendamine 14 nädalalt 20 nädalani põhjustaks paljudele liikmesriikidele katastroofilisi finantstagajärgi. OECD uuringu alusel toob see liikmesriikide sotsiaaleelarvetele kaasa väga suured kulud.

Prantsusmaa puhul on see summa aastas 1,3 miljardit eurot ja Ühendkuningriigi puhul 2,4 miljardit naela. Praeguses majandusolukorras ei ole võimalik eelarvet suurendada. Lisaks peaksid äriühingud kandma lisakulusid, mis on mõeldamatu. Siiski on naiste toetamine raseduse ja sünnituse ajal hädavajalik. Selliste meetmete kohaldamine seab aga väga suurde ohtu naiste tööhõive. OECD uuringu kohaselt selgub ka see, et rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise tagajärg oleks naiste tööhõive vähenemine.

Naiste aitamise sooviga kaasneb hoopis oht neid tööturul kahjustada. Mina tahan aidata naisi nende tööhõives ning toetada neid raseduse ja sünnituse ajal. Komisjoni ettepanek puhkuse pikendamise kohta 14 nädalalt 18 nädalani oli tõeline edasiminek. Teine edusamm oleks olnud lapsehooldust puudutavate edukate meetmete kehtestamine.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Hääletasin Estrela raporti poolt ning mul on hea meel, et Euroopa Parlament on emade ning tulevaste emade ja isade suhtes võtnud nii edumeelse seisukoha. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on vaieldamatu sotsiaalne areng, mis kätkeb endas seda sotsiaalset Euroopat, mida me tegelikult näha tahame. Teksti alusel parandatakse pere- ja tööelu tasakaalu.

Kohustusliku kahenädalase isapuhkuse kehtestamine on samuti suur edasiminek suhtumise muutmisel ja lapsevanemate rollijaotuses. Argument lisakulude kohta, mis meetmega kaasneks, peaks paika, kui naised ei pikendaks juba niigi oma rasedus- ja sünnituspuhkust haiguspuhkuse ja/või tasustatava puhkusega. Neid kulusid kannavad äriühingud ja sotsiaalkaitsesüsteemid praegu niikuinii.

  Richard Howitt (S&D), kirjalikult. – Olen uhke, et hääletasin raseduse ja sünnitusega seotud õiguste pikendamise poolt ning mõistan hukka konservatiividest ja liberaaldemokraatidest parlamendiliikmed, kes kõigepealt tegid salasepitsusi, et takistada Euroopa Parlamendis direktiiviga seotud kokkuleppe saavutamist, ning hääletasid täna selliselt, et töötavad naised jääksid inimväärsetest õigustest ilma. Tahaksin mainida asjaolu, et ma soovisin hääletada teistsuguse kompromissi poolt seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse hüvitise maksmise ajavahemikuga, kuid mõistan, et see variant ei läinud läbi, sest Euroopa Parlamendi enamus toetas 20 nädalat. Saan aru, et enne direktiivi lõplikku vastuvõtmist toimub sel teemal veel läbirääkimisi ja et parlamendi jaoks oli tekstis kokkuleppele jõudmine ülimalt tähtis, sest nüüd on võimalik protsessiga edasi liikuda. Nõustun täielikult nende kolleegidega Suurbritannia leiboristlikust parteist, kes soovivad eelkõige kaitsta väikese sissetulekuga naisi. Sellega seoses kutsun Ühendkuningriigi valitsust üles järgima täies ulatuses direktiivis sisalduvat tagasiulatuva jõu puudumise klauslit.

  Romana Jordan Cizelj (PPE), kirjalikult. – (SL) Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon on rõhutanud, et paljud esitatud ettepanekud (muudatusettepanekud) ületavad direktiivi reguleerimisala ja eesmärki. Ma olen sellega küll nõus, kuid tegin seekord hääle andmise otsustamisel erandi. Mis puutub tööhõivesse, palgatasemesse ja vaesuseohtu, siis on naiste olukord ELis ... märkimisväärselt halvem kui meeste olukord. Usun, et võrdsed võimalused on üks ELi töö aluseks olevatest põhimõtetest ning seepärast haaran ma kinni igast võimalusest, et muuta naiste ja meeste olukord võrdseks. Tänane hääletus ei jää viimaseks, kuid see tagab meile nõukogus tugeva läbirääkimispositsiooni.

  Cătălin Sorin Ivan (S&D), kirjalikult. – (RO) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani ja täispalga maksmine selle ajavahemiku jooksul on meetmed, mis taastavad emade väärikuse. Seepärast hääletasin kõhklemata raportis sisalduva ettepaneku poolt, olles veendunud, et liikmesriigid võtavad meie otsust kuulda ja viivad selle sisse riiklikesse õigusaktidesse.

Peale emade toetamise soovitatakse raportis kehtestada riikidel ka täielikult tasustatav lapsehoolduspuhkus, tunnustades seeläbi mõlema lapsevanema rolli laste kasvatamisel. Oleme oma tänase hääletusega edastanud tähtsa sõnumi, milles nõutakse korralikku elatist, mis ulatub kaugemale ideoloogilistest piirangutest ja riiklikest sotsiaalsüsteemidest.

  Philippe Juvin (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei soovinud raportit toetada, sest täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 14 nädalalt (mis on sätestatud kehtivas direktiivis) 20 nädalani avaldaks liikmesriikidele märkimisväärset rahalist mõju (Prantsusmaa puhul 1,3 miljardit eurot) majanduskriisi ajal, mis ei soodusta kuidagi eelarve kasvu.

Teiseks põhjuseks oli see, et äriühingutele tekiksid väga suured lisakulud liikmesriikides, kus nad rasedus- ja sünnituspuhkust osaliselt rahastavad (näiteks Saksamaal). Kolmandaks on negatiivsed tagajärjed naiste tööalasele konkurentsivõimele tegelikkus, eriti aga siis, kui asi puudutab tööturule naasmist.

Lõpuks kahjustab Euroopa Parlament oma usaldusväärsust Euroopa otsustusprotsessis, kui ta võtab vastu meetmeid, mis ei ole rahaliselt teostatavad ning mis võivad naiste osalemise suhtes tööturul avaldada lausa vastupidist toimet. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 18 nädalani, mille pakkus välja komisjon, oleks olnud tähtis samm naiste olukorra parandamisel, sest siis oleks välditud Euroopa Parlamendi vastuvõetud lõpptekstis sisalduvaid takistusi. Praegu on oluline hoopis anda naistele võimalus töö- ja pereelu ühitamiseks.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Pidades silmas rahvastiku vananemist ja raskusi, millega Euroopa majandus on silmitsi, tuleb meil kasutada kõiki olemasolevaid võimalusi, et ergutada naisi lapsi ilmale tooma ja muuta nende tööle naasmine lihtsaks. Paljud naised on oma valdkonnas silmapaistvad spetsialistid ning Euroopa majandus ei saa lubada endale nii heade kutseoskustega tööjõu teenuste kasutamata jätmist. Samasugune olukord valitseb maapiirkondades elavate ja töötavate naiste puhul. Sageli neile sõna otseses mõttes rasedus- ja sünnituspuhkust ei anta, vaid nad peavad võimalikult kiiresti tööle naasma. Ilmselgelt seab see ohtu nii nende tervise kui ka lapse. Seepärast peaks neil olema samasugused õigused nagu naistel, kes ei tööta põllumajandusvaldkonnas.

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult. – (LV) Hääletasin selle poolt, et rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset kohustuslikku kestust pikendatakse 18 nädalani, kuid selle vastu, et seda pikendataks 20 nädalani. Mõistan täielikult vajadust tagada hiljuti sünnitanud emadele sobivad tingimused. Siiski avaldaks puhkuse minimaalse kestuse pikendamine 20 nädalani pikaajalises plaanis pere ja karjääri planeerivatele noortele naistele ebasoodsat mõju. Peale selle ei ole liikmesriigid praegu lihtsalt suutelised tasuma oma eelarvest lisakulusid. Äriühingud on rasedus- ja sünnituspuhkuse 20 nädalase minimaalse kestuse vastu, sest see põhjustab lisakulusid, mida ei ole nüüdses majandusolukorras võimalik katta. Niisiis on oht, et paljud tööandjad ei võta lihtsalt noori naisi tööle. Juba on näha, et noortel on raske töökohta leida ning rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine vähendab veelgi naiste suutlikkust meestega tööturul konkureerida. Minu arvates ei tohi me lasta sel juhtuda ning meil tuleb mõelda pikaajalises plaanis. 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kehtestamine tähendaks kogu Euroopas miljardite ulatuses eelarvekulusid. Selliseid kulusid ei saa praegu endale lubada ei riikide valitsused ega maksumaksjad. Loomulikult hakkab üks osa ühiskonnast meid kritiseerima, kuid me oleme siin selleks, et teha tööd ja võimalikult häid otsuseid, mis on kõikide eurooplaste huvides.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE), kirjalikult. – (EL) Avaldasin puhkuse küsimuses hääletamisel eriarvamust. Eelistan komisjoni ettepanekut 18nädalase puhkuse kohta.

Ettepanek on turutingimusi arvestades realistlik ja tasakaalustatud mitte üksnes majanduskriisi, vaid ka töötavate naiste endi nõudmiste ning tööalaste kohustuste ja püüdluste pärast.

Naised ei tohiks olla liigselt kaitstud inimolendid, keda peaks tööturult eemale hoidma.

Peale selle nõuavad pingutused pere- ja tööelu ning laste kasvatamise ühitamiseks sotsiaalset infrastruktuuri ja äriühingute sotsiaalset vastutust põhimõtteliselt naise kogu tööelu jooksul, nagu ma olen järjekindlalt väitnud.

  Constance Le Grip (PPE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin Estrela raporti vastu, sest rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on tegelikkuses hea idee vaid esmapilgul. Puhkuse pikendamist kujutatakse tõepoolest sellisena, nagu annaks see naistele rohkem õigusi, kuid minu arvates oleks sellel hoopis negatiivsed tagajärjed naistele, kes püüavad pääseda tööturule.

Kardetakse, et ettepanek võib rakendamise korral anda naistele tagasilöögi ning selle tõttu väheneks nende tööalane konkurentsivõime. Vastupidiselt raportööri ja teksti toetajate väidetele ei ole sündimuse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuse vahel selget seost.

Lisaks ei ole ettepanek pikendada täielikult tasustatavat puhkust 14 nädalalt 20 nädalani paljude riikide jaoks rahaliselt teostatav. Puhkuse pikendamisega kaasnevaid lisakulusid ei saa endale lubada ei äriühingud ega liikmesriigid. Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek pikendada puhkust 14 nädalalt 18 nädalani oli juba niigi suur samm edasi.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Tahan rõhutada, et Edite Estrela raporti puhul hääletasin mina järgmiste eeskirjade poolt: 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus, naiste kaitsmine ebaõiglase vallandamise eest kuue kuu jooksul pärast tööle naasmist, täispalga maksmine ja naiste kaitsmine rinnaga toitmise ajal. Kuid praegusel juhul ma konkreetseid soovitusi ei esita, sest leian, et need eeskirjad peaksid jääma liikmesriikide pädevusse.

Mitmike sünni korral tuleks puhkust minu arvates samavõrra pikendada. Toetan alati kõiki ideid, mis tagavad naistele ohutu rasedus- ja sünnituskogemuse ning paremad tingimused tööturule naasmiseks.

  Toine Manders (ALDE), kirjalikult. – (NL) Hollandi vabaduse ja demokraatia rahvapartei (VVD) delegatsioon andis täna Euroopa Parlamendis vastuhääle ettepanekule võtta vastu direktiiv, mille alusel pikendatakse (tasustatavat) rasedus- ja sünnituspuhkust 20 nädalani. Meie arvates on eelnevalt kehtestatud 14 nädala pikkune minimaalne kestus piisav. Naised, kes leiavad, et nad ei saa rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpus veel tööle naasta, saavad võtta puhkuse oma riigis kehtestatud haiguspuhkuse seaduse sätete alusel. Ettepanek tooks endaga kaasa sotsiaalkindlustuse laiendamise, kuid selles küsimuses peaks liikmesriigid ise otsuseid tegema. Eriti kehtib see praeguse aja kohta, mil kõik liikmesriigid peavad kokku hoidma. On ka muid vähem rangeid mooduseid, kuidas saaks kehtestada meetmeid, mis võimaldavad töö- ja eraelu paremini tasakaalustada. Ettepanekuga kaasneb oht, et noortele ja andekatele naistele jääb tööturul vähem võimalusi, sest tööandjad ei taha riskida sellega, et nad peavad oma naistöötajatele mitme kuu vältel rasedus- ja sünnituspuhkuse eest hüvitist maksma. Samuti ei tuleks ELi tasandil reguleerida ELi sündide arvu kasvu, millega soovitakse lahendada rahvastiku vananemise probleemi. Mis puutub VVDsse, siis on ELi eeskirjad, mille alusel reguleeritakse töölt vabastamist lapse rinnaga toitmiseks, täiesti mittevajalikud. VVD Euroopa Parlamendis: Hans van Baalen, Jan Mulder ja Toine Manders.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mina hääletasin raporti poolt. Nii nagu kõikidel ELi kodanikel on õigus elada ja töötada kogu ELis, on hädavajalik, et me anname naistele õiguse saada minimaalset rasedus- ja sünnituspuhkust, ükskõik kus nad lapse sünnitamise ajal töötavad. Korralik rasedus- ja sünnituspuhkus moodustab osa laiaulatuslikumast teemast, mis on seotud naiste osalemisega tööturul ning elanikkonna vananemise finantsmõjude lahendamisega. ELi eesmärk on saavutada 2020. aastaks tööturul osalemise määraks 75% ning selle otsustav osa on tagada kõikidele emadele võimalus minna rasedus- ja sünnituspuhkusele, mida nad saavad endale lubada, ning naasta seejärel tööle. Vananevas ühiskonnas, kus nõudlus sotsiaalhoolduse järele suureneb ning hooldusteenuseid pakkuvate inimeste arv väheneb, on vaja kehtestada realistlikum puhkus, näiteks rasedus- ja sünnituspuhkus. Naised ei peaks tundma, et laste saamine ei sobi kokku nende tööga – meie poliitika peab tagama hoolitsuse nii nooremate kui ka vanemate inimeste eest. Selle rakendamine ei jõustu enne, kui on möödunud vähemalt 5 aastat. Lisaks kataks rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega kaasnevad lisakulud see, kui naiste osalus tööturul suureneks vaid 1,04%.

  Clemente Mastella (PPE), kirjalikult. – (IT) ELi sotsiaalmeetmete kavas on prioriteedina nimetatud vajadust edendada nii naistele kui ka meestele suunatud töö- ja eraelu ühitamist hõlbustavat poliitikat. Tööelu parem ühitamine eraeluga on ka üks kuuest naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010 määratletud esmatähtsast tegevusvaldkonnast.

Seega on nende sätete parandamine Euroopa poliitika lahutamatu osa, et reageerida viimasel ajal täheldatud elanikkonna vähenemisele. Emadus ja isadus on kahtlemata võõrandamatud põhiõigused, mis on ühiskonna tasakaalu jaoks väga tähtsad. Seetõttu tuleb loota, et kõnealuse direktiivi läbivaatamisest oleks kasu nii töötavatele naistele kui ka meestele, kes soovivad võtta vastutust oma perekonna eest.

Me ei saa lahutada tervise ja ohutuse kaitsmise põhimõtte parema tasakaalu poole püüdlemist võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisest. Need ja teised tegurid veenavad mind seda vajadust toetama, kuid liikmesriikidele tuleks vajaduse korral jätta siiski paindlikkuseks puhkust käsitlevate eeskirjade kehtestamisel palju ruumi. Selle põhjuseks on üksnes majanduslik jätkusuutlikkus, et tekkivaid lisakulusid oleks võimalik katta.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Vastuvõetud raportis tehakse ettepanek 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta, mille puhul töötasus ei kaotata. Ainuüksi see meede võib umbes kahes kolmandikus ELi liikmesriikidest naiste elu sotsiaalses mõttes palju parandada. Nii on see Portugali puhul, kus naistel on õigus vaid 16 nädala pikkusele täielikult tasustatavale puhkusele. Kahenädalase isapuhkuse lisamine on samuti tähtis samm võitluses meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse eest. Veelgi olulisem on see, et raport kiideti heaks hoolimata sellest, et see läheb vastuollu meetmetega, mida on viimasel ajal võetud kokkuhoiupoliitika tagajärjel, mille alusel soositakse avaliku sektori kulutuste kärpimist ning sotsiaalõiguste vähendamist. Seega loodan, et raport aitab kaasa töö- ja sotsiaalõiguste tugevdamisele kogu ELis ja kõikides liikmesriikides.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELis valitseb ühehäälne seisukoht, et üks selle põhiprobleeme on elanikkonna ebapiisav kasv, mille põhjustab väike sündimus. Niisiis on tähtis kõik, mis selle olukorra muutumisele kaasa aitab. Rasedate ja rinnaga toitvate emade kaitsmine töökohal ning tasakaalutuse vähendamine meeste ja naiste vahel on olulised sammud selles suunas. Hoolimata praegu valitsevast kriisist on täna siin heaks kiidetud meetmed ülimalt tarvilikud selleks, et anda tagasikäik rahvastiku vähenemisele, millega EL on lähitulevikus silmitsi.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Andsin poolthääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile „rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta”, sest usun, et naiste õiguste parandamine töökohal on tõeline edasiminek soolise võrdõiguslikkuse poole valdkonnas, kus leidub kahjuks palju takistusi. Diskrimineerimine, mille all naised tööturul kannatavad, on äärmiselt murettekitav, sest enamikel juhtudel peavad just nemad vastutama koduste tööde eest ja ühitama neid oma kutsealase tööga. Olukord muutub raskemaks sünnitusele eelnevatel ja järgnevatel kuudel, mil naised vajavad tugevamat kaitset, et hoida ära diskrimineerimist, mille all nad praegu kannatavad. Minu arvates on katkestamatu rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine vähemalt 20 nädalani enne ja/või pärast sünnitust ning vähemalt kuuenädalane kohustuslik rasedus- ja sünnituspuhkus pärast sünnitust edasiminek seoses naise õigusega ühitada pere- ja tööelu.

  Louis Michel (ALDE), kirjalikult. – (FR) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine on tähtis projekt, kui rääkida sellest, kuhu me lapsed ja vanemaks olemise oma ühiskonnas paigutame. Toetan ettepanekut anda naistele 18nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus ning samuti isapuhkuse põhimõtet. Meil tuleb hoiduda selliste meetmete kahjulikust mõjust, mis on liiga suuremeelsed ja võivad põhjustada diskrimineerimist tööhõives. Peale selle pooldan ma suurema valikuvabaduse andmist rasedatele või hiljuti sünnitanud naistele. Neil peab olema võimalus otsustada, millal nad soovivad kasutada oma rasedus- ja sünnituspuhkuse mittekohustuslikku osa. See peaks aitama neid töö- ja eraelu paremal ühitamisel ja tööalase konkurentsivõime säilitamisel.

Sama tähtis on luua sobivad tingimused naistele, kes soovivad naasta tööle pärast tööpausi. Samuti soovin pöörata tähelepanu asjaolule, et õigus lapsehoolduspuhkusele ja sama töökoha tagamine tööle naasmisel peab olema tööandjate ning eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks teostatav, sest vastasel korral võivad nad hoiduda sünnitamiseas naiste palkamisest või edutamisest.

  Miroslav Mikolášik (PPE), kirjalikult. – (SK) Pidades silmas kaugeleulatuvaid demograafilisi muutusi ning Euroopa elanikkonna vananemist, peab Euroopa Liit võtma aktiivselt meetmeid, et toetada lapsevanemaks olemist.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamisel võetakse minu arvates arvesse asjaolu, et lapse esimesed elukuud on tema terveks arenguks ja vaimseks tasakaaluks ülimalt tähtsad. Seega toetan täispalga maksmist rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal. See peaks naistele soodsat mõju avaldama ning neil on võimalik saada emaks, muretsemata seejuures vaesuseohu ja sotsiaalse tõrjutuse pärast. Naistele tuleb tagada õigus naasta pärast sünnitust samale või samade töötingimustega võrdväärsele töökohale. Peale selle tuleb naistele anda võimalus paluda tööaja ja -korralduse muutmist ning keelduda ületunnitööst kohe pärast sünnitust.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei poolda projekti, millega pikendatakse täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust 20 nädalani. Selle korra vastuvõtmine avaldaks liikmesriikide ja äriühingute eelarvetele olulist mõju. Prantsusmaa puhul oleks aastane lisakulu 1,3 miljardit eurot, mis on eelarvekärbete tegemise ajal talumatu finantskoorem. Kuigi tegemist on toreda ideega, võivad selle tagajärjed naiste tööhõivele olla negatiivsed. Me ei tahaks, et see meede tähendaks naiste jaoks tagasiminekut. See meede võib tõsiselt kahjustada naiste töölenaasmist pärast rasedust ja noori naisi, kes otsivad tööd. Seevastu oleks ettepanek 18nädalase maksimaalse puhkuse kohta olnud sotsiaalselt õiglane. Kutsun üles lapsehoolduse ning töö- ja pereelu tasakaaluga seotud uuendusmeelsete ideede võimalikult kiirele rakendamisele, et anda emadele ja isadele võimalus täita lapsevanema rolli täiel määral.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Minu otsus anda ettepanekule poolthääl põhineb vajadusel parandada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu. Direktiivi muudatusettepaneku tegelik eesmärk on edendada töökohal soolist võrdõiguslikkust ning soodustada naiste töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist. Naisi peetakse sageli „suure riskiga” või „teisejärgulisteks” töötajateks seetõttu, et nad võivad suure tõenäosusega rasestuda ning kasutada rasedus- ja sünnituspuhkust. Sellise puhkuseliigi toetamine on tähtis, et võidelda mõne eelarvamuse ja stereotüübi vastu. Kui soovime tagada võimalust saavutada töö- ja eraelu vahel tasakaal, ei tohi me siiski unustada, et emadus ja isadus on põhiõigused. Muidugi on mõningaid muudatusettepanekutega seotud asjaolusid, mille suhtes ma olen avaldanud vastupidist arvamust. Usun tegelikult, et Euroopa õiguse alusel tuleb kehtestada üldine raamistik, milles sätestatakse miinimumtagatised ja kaitsemeetmed ning mille piires jäetakse liikmesriikidele ruumi teha kõige sobivamate meetmete üle otsuseid omal äranägemisel. Selles valdkonnas on erinevusi, mis on seotud kultuuri, hoolekande ja sotsiaalkindlustussüsteemidega ning mida tuleb asjakohaselt arvesse võtta. Seda tuleks teha ka subsidiaarsuse põhimõtte järgmiseks.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Mina toetasin raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta. Minu poolthääle otsustasid kaks muudatusettepanekutega seotud tähtsat tegurit: esiteks on noorte ja tulevaste emade ohutuse ja tervise tagamine ülimalt tähtis ning teiseks asjaolu, et Kreekas on kehtestatud konkreetsed õigusaktid rasedate kaitseks.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Andsin poolthääle ettepanekutele rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta. Nende meetmete hulka kuulub 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus ning kahenädalane isapuhkus. Kummagi puhul sissetulek ei vähene.

Tegemist on sotsiaalmeetmetega, mis sobivad kokku selle Euroopaga, mida me näha soovime. Meetmete eesmärk on toetada sündimust, perekonda, laste tervist ja lapsevanemate töökohti.

Siiski on tegemist projektiga, mida on keeruline ellu viia ning mis võib veidral kombel naiste diskrimineerimist tööhõives hoopis suurendada, sest: 1) see avaldab lisasurvet sotsiaalkindlustussüsteemidele, mis paljudel juhtudel on niigi juba säästurežiimil, ning 2) selles kehtestatakse tööturu suhtes uusi piiranguid, mis ei vasta enam praeguse tööjõu vajadustele. Niisiis kardan, et töötavate lapsevanemate toetuseks võetavad meetmed võivad põhjustada tööpuuduse määra tõusu ja/või ebakindlaid töökohti noorte emade hulgas.

Euroopa Parlamendi läbirääkimised nõukoguga peavad olema realistlikud ja pragmaatilised ning ühtlasi kaugeleulatuvad, et tulevast õigust jõustumise korral tõepoolest täidetaks ja et see edendaks ettepaneku neid väärtusi, mille üle täiskogu istungil sel nädalal hääletati.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Kutsun oma häälega üles võtma kasutusele uut üldist käsitusviisi, mis võimaldab anda ettevõtetele jõulise sõnumi, et lastesaamine peab hõlmama nii naisi kui ka mehi. Lapsehoolduspuhkuse raamkokkulepe on võrdsete võimaluste poliitika tähtis aspekt, sest sellega toetatakse töö-, era- ja pereelu ühitamist. Kuid raamkokkuleppes nähakse ette ainult miinimumnõuded ja seetõttu saab seda lugeda vaid esialgseks meetmeks.

Nõustun teatisega, milles käsitletakse lapse õigusi Euroopa Liidu prioriteedina ja kutsutakse liikmesriike üles järgima ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokolle, samuti aastatuhande arengueesmärke. Käesolevat direktiivi arvesse võttes tähendab see tagatist, et kõikidele lastele on garanteeritud arenguvajadustele vastav nõuetekohane hoolitsus ning juurdepääs asjakohasele kvaliteetsele hooldusele.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Täna investeeris Euroopa Parlament Euroopa Liidu tulevikku, edendades emadust täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kaudu 20 nädalani. Seda võib nimetada nii kvantitatiivseks kui ka kvalitatiivseks edusammuks. Lihtsustatud argument lühiajalise majandusliku kasu kohta ei osutunud õigeks, sest Euroopa ühiskonnas valitseb säästvus, mida ei ole võimalik saavutada ilma tugeva demograafiata ning seejuures loomulikult ka ilma emasid ja nende lapsi tõhusamalt kaitsmata.

Koostasin tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse ning hääletasin järgmiste punktide poolt: emaduse eest ei karistata ja selle eest makstakse täispalka; rasedaid ei vallandada raseduse algusest kuni kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust; emadel on õigus naasta samale või sellega võrdväärsele töökohale, millega kaasneb rasedus- ja sünnituspuhkusele eelnevaga samaväärne töötasu ja ametikategooria ning samaväärsed tööülesanded; kasutatud rasedus- ja sünnituspuhkus ei mõjuta nende pensioniskeemi ning naistöötajaid ei kohustata tegema öötööd ega ületunde sünnitusele eelneva 10 nädala jooksul, ülejäänud raseduse jooksul, kui see peaks olema vajalik ema või loote tervise seisukohast, ning kogu rinnaga toitmise aja jooksul.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Hääletasin resolutsiooni vastu, sest usun, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal makstav hüvitis on teema, mille kohta tuleb subsidiaarsuse põhimõtte alusel otsuseid teha riiklikul tasandil. Lisaks võib selle meetme vastuvõtmine kriisi ajal avaldada minu arvates täiesti vastupidist mõju, kuna see on tegur, mis hirmutab naisi palgata soovivaid äriühinguid.

  Evelyn Regner (S&D), kirjalikult. – (DE) Toetan emaduse kaitset puudutavate Euroopa miinimumnõuete parandamist. Sellest hoolimata hääletasin siiski raporti vastu, sest olen pärit riigist, kus on kehtestatud kombinatsioon emaduse kaitsest ning palgalisest/palgata lapsehoolduspuhkusest. Peale 16nädalase täielikult tasustatava puhkuse ning absoluutse töökeelu on naistel samuti õigus saada palgata rasedus- ja sünnituspuhkust, mille ajal makstakse lastetoetust. Palgata rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal makstava lastetoetuse summa suurus sõltub puhkuse kestusest ja viimase sissetuleku summast. Austrias kehtestatud eeskirjad ületavad suurel määral raportis sätestatud miinimumnõudeid.

Samuti toetan ma täielikult tasustatava isapuhkuse kehtestamist, kuigi selle puhul tuleks eelistada teistsugust õiguslikku alust. Minu arvates ei peaks isapuhkust reguleerima emaduse kaitset käsitlevas direktiivis, vaid selle asemel tuleks seda teha konkreetses direktiivis, mille eesmärk ei ole emade ja laste tervise kaitsmine.

  Mitro Repo (S&D), kirjalikult. – (FI) Hääletasin 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse poolt. Pikem rasedus- ja sünnituspuhkus on lapse arenguks ja heaoluks tähtis. Lapsed on meie ühiskonna suurim kapital. Soomes on rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse suhtes välja töötatud toimiv süsteem. Meie süsteemi ei ole siiski võimalik kõikidel Euroopas kohaldada. Seepärast on tähtis tagada, et naised ei peaks rahaliselt kannatama, kui nad otsustavad saada lapsi. Äriühingud ei peaks rasedus- ja sünnituspuhkusega kaasnevat finantskoormat üksinda kandma: kindlasti tuleb kulusid jagada avaliku sektoriga. Eriti suure raskuste tekkimise ohuga on silmitsi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Samamoodi ei tohiks liigne majanduslik surve valitseda sektorites, kus töötavad peamiselt naised. Naiste palgaolukord on murettekitav. Seda ei tohi veelgi raskemaks muuta. On ülimalt oluline hoolitseda selle eest, et seda ei juhtuks.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (ES) Lõpuks ometi on Euroopa Parlament Euroopa Liidus töötavaid emasid natukenegi vääriliselt kohelnud, kuigi nad on palju rohkem ära teeninud. See on olnud pikk protsess. Eelmise parlamendikoosseisu ametiaja lõpus olime Euroopa Parlamendis peaaegu vastu võtmas teksti, mis oleks tähendanud suurt edusammu töötavate emade õiguste vallas. Me ei saanud hääletada, sest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon (PPE) ning Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon (ALDE) ühendas selle vastu oma jõud ning otsustas raporti naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile tagastada.

Pärast kuid kestnud tööd hääletasime täna taas kord teksti üle, mis on üsna julge, kuigi mitte nii edasipüüdlik kui raport, mille PPE ja ALDE varem tagasi lükkasid. Selles võimaldatakse emadel säilitada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal palk; selles tugevdatakse nende õiguskaitset vallandamise eest; selles võimaldatakse suuremat paindlikkust tööaja suhtes, et emadust tööga paremini ühitada; selles pikendatakse rasedus- ja sünnituspuhkust vähemalt 20 nädalani (kuigi mõni meist oleks eelistanud 24 nädala pikkust puhkust, mida soovitab Maailma Terviseorganisatsioon); selles soodustatakse töötavate emade liikuvust ELis ning tehakse edusamme isade ühise vastutuse poole, kuigi mitte sellises ulatuses, nagu mõnele meist oleks meeldinud.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänane hääletus julgustab emaks saada soovivaid töötajaid ning tähistab tähelepanuväärset edasiminekut tugevama kaitse poole, mis aitab miljonitel Euroopa naistel ema rolli töötaja rolliga tõhusamalt ühitada. Majandushuvid ei ole abiks olnud: nüüd asume teele, millel käies hakatakse täitma uute perede vajadusi. Hääletuse tulemusega vaadatakse ühiskonna poole, mis asetab arengu, koolituse ja hariduse poliitilise tegevuse keskmesse. Minu arvates on alusetud hirmud, et täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 14 nädalalt 20 nädalani karistab naisi: meie kohus on kaitsta kõige nõrgemaid töötajaid, andes neile õiguse jääda oma lastega koju. Tänane võit Euroopa Parlamendis valmistab mulle ka isiklikku rahulolu pingutuste pärast, mida ma ise olen teinud eesmärgiga tagada, et ükski rinnaga toitev töötaja ei peaks täitma raskeid või ohtlikke tööülesandeid, vaid nad tuleks vabastada ületunnitööst ja öötööst. Nüüd on kord liikmesriikide käes ning loodetavasti suhtuvad nad sellesse täie tõsidusega. Tänase otsusega on Euroopa Parlament näidanud, et tema soov ei ole näha enam raske sundvaliku ees seisvaid naisi, vaid naisi, kes on vabad ja teadlikud oma rollist meie ühiskonnas.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Vananevas Euroopas on hädavajalikud meetmed, mis soosivad naisi, kes otsustavad saada lapsi. Praeguste katkendlike õigusaktide kujul on emaduse toetamisel liikmesriigiti liiga rohkesti erinevusi, mis takistavad paljudel naistel emaks saada. Direktiivis kehtestatakse rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalseks kestuseks 20 nädalat, millest vähemalt kuus on täielikult tasustatavad.

On ilmselge, et sellistes riikides nagu Itaalia on see õigusakt mittevajalik, sest täielikult tasustatava puhkuse kestus on seal palju pikem kui direktiivis sätestatud minimaalne kestus. Samuti kestavad ajavahemikud, mil naistel on võimalik töölt ära olla selleks, et hoolitseda oma laste eest, kuni lapse kaheksanda eluaastani. Mõnes riigis tähendab see õigusakt aga seda, et lõpuks ometi sätestatakse alus, mille põhjal tagatakse emadele väärikus. Samuti nähakse ettepanekus ette, et ka isad võivad võtta kaks nädalat tasustatavat puhkust. Nii on neil võimalik vahetult sünnitusele järgneval ajal olla koos oma naisega.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Hääletasin täna töötavate lapsevanemate täiustatud õiguste ning töö- ja pereelu parema ühitamise poolt. Eriti tähtsad on selles raportis sätted naiste kohta, kes tööl rinnaga toidavad. Rinnaga toitmiseks ettenähtud pausid tagavad emadele aja, mida neil on vaja kõige parema ja loomulikuma toidu andmiseks oma arenevale lapsele. Toitumine on kogu elu jooksul tervise põhitegur. Mul on hea meel, et raport soodustab neid emasid, kes on naasnud tööle, kuid otsustavad siiski oma last rinnaga toita ja tagada neile toiteväärtuselised eelised.

  Carl Schlyter ja Isabella Lövin (Verts/ALE), kirjalikult. – (SV) Usume, et korralikult väljatöötatud kohustuslik lapsehoolduspuhkus on iga riigi jaoks ülimalt tähtis. Lõpphääletusel ei soovinud me aga Euroopa Parlamendi õigusakti ettepaneku poolt hääletada, sest see on vastuolus mitme põhimõttega, mis on meie jaoks väga olulised. Esiteks tahetakse ettepanekus kehtestada kohustuslikku kuuenädalast puhkust vaid ema jaoks.

Meie arvates peaks lapsevanemad saama ise otsustada, kuidas nad oma lapsehoolduspuhkust kasutavad. See ettepanek oleks Rootsis soolise võrdõiguslikkuse vallas samm vales suunas. Teiseks leiame, et täispalga kehtestamine lapsehoolduspuhkuse tasumääraks ei ole mõistlik. Mis puudutab Rootsit, siis see võib põhjustada lapsehoolduspuhkuse pikkuse lühendamise, et nii kulukat süsteemi oleks võimalik rahastada. Arvame, et sotsiaalkindlustussüsteemide korraldus on küsimus, mille üle peavad otsustama riikide parlamendid.

  Brian Simpson (S&D), kirjalikult. – EPLP toetab täiel määral vajadust tugevdada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate naiste kaitset ning seepärast hääletas see mitme direktiivi põhiettepaneku poolt. Nende hulka kuulub rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani, täispalga maksmine emadele esimese kohustusliku kuuenädalase puhkuse eest pärast sünnitust ning kahenädalane täielikult tasustatav isapuhkus. Siiski valmistab EPLP-le muret see, et Euroopa Parlamendi vastuvõetud ettepanekud võivad avaldada tahtmatuid tagajärgi riikides, kus on juba jõustunud ulatuslikumad rasedust ja sünnitust käsitlevad õigusaktid. Eriti oleme mures sellepärast, et need ettepanekud võivad anda mõnele tagurlikule valitsusele võimaluse kärpida rasedus- ja sünnitushüvitist, nii et väikseima sissetulekuga töötavad naised võivad rasedus- ja sünnituspuhkuse jooksul tegelikult hoopis kaotuse osaliseks saada. Kui raporti mõned aspektid on hindamatud parandusmeetmed liikmesriikide jaoks, kus rasedus- ja sünnitushüvitis on väga väike, siis mõnes riigis võivad need muudatusettepanekud põhjustada sotsiaalset taandarengut.

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult. – (PL) Täna võeti Euroopa Parlamendis vastu raport, millega tagatakse rasedate ning rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate tervis. Asudes sellisel kujul ühisele seisukohale, edastame selge sõnumi selle kohta, et toetame muudatusi, mille abil parandatakse noorte emade kaitsmist käsitlevaid Euroopa norme. Naistele tagatakse minimaalse kestusega rasedus- ja sünnituspuhkus, mille eest makstakse edaspidi täispalka. Takistades ebaõiglast vallandamist, oleme samuti tugevdanud pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle naasvate naiste töökohtade kaitset.

Direktiivis kehtestatud muudatused on samm õiges suunas ning need tagavad Euroopa naistele õiguse saada minimaalset rasedus- ja sünnipuhkust. Samuti on mul hea meel selle üle, et isasid ergutatakse oma laste eest hoolitsema, sest kehtestatud on kahenädalane isapuhkus.

  Catherine Soullie (PPE), kirjalikult. – (FR) Hääletus proua Estrela raporti üle on ülimalt tähtis. Vastuvõetud seisukoht on läbinisti demagoogiline ja vastutustundetu. Kui nõuame rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuseks 20 nädalat, seame Euroopa Parlamendi halba valgusesse. Meie oleme kodanike hääl ja nii ebareaalsete seisukohtade võtmine ei ole nende suhtes õiglane. Sellega kaasneks liikmesriikide sotsiaaleelarvetele väga suured kulud: Prantsusmaa puhul oleks see summa näiteks 1,3 miljardit eurot.

Praeguses majandusolukorras ei ole meil võimalik riigieelarvet sellisel määral suurendada, rääkimata tagajärgedest, mille all hakkavad kannatama äriühingud, kes peavad kandma osa lisakuludest. Meil tuleb naisi emaduse ja töö paremal ühitamisel toetada ja julgustada, mitte nurjata nende võimalusi saada tööd.

Komisjoni ettepanek puhkuse pikendamise kohta 14 nädalalt 18 nädalani oli tõeline edusamm, mida oleks võinud edasi arendada, mõtiskledes uute lastehoiuvõimaluste üle. Tekstiga edastatud sõnum kannab suurt vastutust: emadusest saaks selge takistus isiklikuks arenguks töökohal.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel, et vastu võeti raport ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise ning töötajate töö- ja pereelu ühitamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. Muutsime rasedus- ja sünnituspuhkuse pikemaks ning suurendasime sel ajal makstavat tasu. Peale selle kehtestasime esimest korda Euroopa ajaloos isapuhkuse. See hääletus on Euroopa emade ja isade põhiõiguste ajaloos erakordne.

Kõigil neil, kes soovisid sotsiaalõigused majanduskriisi ohvriks tuua, paluksin ma võtta see raha sealt, kus seda on, ning mitte kodanikke edasi karistada. Parem rasedus- ja sünnituspuhkus ning isapuhkuse kehtestamine – ka need on võitlused inimlikuma ühiskonna nimel, sest perekond on üha enam muutumas viimaseks kaitseks eluraskuste eest.

  Keith Taylor (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina andsin täna Euroopa Parlamendis poolthääle õigusakti ettepanekule, mille alusel tagatakse suurem ja pikema ajavahemiku jooksul makstav isapuhkuse / rasedus- ja sünnituspuhkuse tasu. Tegin seda pärast lobitööd toetajate ja vastaste vahel. Tean hästi Ühendkuningriigi finantsolukorda, mis halveneb veelgi viimaste eelarvet käsitlevate teadete alusel, mille kohaselt kärbitakse kulusid veelgi. Sellest hoolimata toetas Euroopa Parlament 20nädalast täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust ning kahenädalast isapuhkust. Usun, et see on mõistlik investeering majandusse, sest aitab täita ELi eesmärki saavutada 2020. aastaks tööturul osalemise määraks 75%. Samuti parandab see laste tervist ning kaitseb emade tervist ja heaolu. See on samm praeguse naiste ja meeste palgaerinevuse vähendamise poole. Naised teenivad ELis keskmiselt 17% vähem kui mehed. Kui me ei taga rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks korralikku palka, karistatakse naisi laste saamise eest nende sissetulekute kujul. Isade osaluse suurendamine laste eest hoolitsemisel on samuti kiiduväärt edendus. Peale surma ja maksude on sünd ainus kindel asi elus. Meie lapsed on meie tulevik ning täna hääletusel toetuse osaliseks saanud parandamise meetmed tagavad neile parema ja turvalisema elu alguse.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid! Et säilitada oma heaolu ja olla suuteline maksma välja pensione, peame tööga hõivama rohkem mehi ja naisi ning tagama nende töölejäämise. Lisaks peab meil karmi rahvusvahelise konkurentsi ja eelarvevahendite nappuses olema julgust võtta meetmeid, mille abil investeeritakse peredesse ja vähendatakse survet töö- ja pereelu ühitamisele. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine on üks võimalus. Seepärast toetan rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist. Siiski peame olema eelarveraskuste ajal realistlikud. 20nädalane täielikult tasustatav rasedus- ja sünnituspuhkus ei ole meie sotsiaalkindlustussüsteemide ja riigieelarvete jaoks teostatav lahendus. Neil põhjustel jäin ma lõpphääletusel erapooletuks, kuigi toetan rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist. Teisalt pooldan ma komisjoni esialgset ettepanekut rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kohta 18 nädalani tingimusel, et jõustatakse praegune hüvitise ülempiiri süsteem. Loodan, et sellel ettepanekul on Euroopa Parlamendi teisel lugemisel paremad väljavaated.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) Andsin poolthääle raportile ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta.

Minu arvates on ülimalt tähtis, et rasedus- ja sünnituspuhkusel olevatele töötajatele makstakse täispalka ning et rasedus- ja sünnitustoetus moodustaks 100% nende viimasest kuupalgast või keskmisest palgast, kui kuupalk on sellest väiksem. Nii ei karistata naisi kasutatud rasedus- ja sünnituspuhkuse eest, kui neile kunagi vanaduspensioni maksma hakatakse.

Võttes arvesse ELi demograafilist arengut, tuleb sündimust edendada konkreetsete õigusaktide ja meetmete kaudu, mille eesmärk on aidata kaasa töö-, era- ja pereelu paremale ühitamisele. Et aidata töötajatel saavutada töö- ja pereelu tasakaalu, on väga oluline tagada pikem rasedus- ja sünnituspuhkus ning isapuhkus, sealhulgas alla 12kuuse lapse lapsendamise korral. Rasedus- ja sünnituspuhkuse 20nädalase kohustusliku kestuse kehtestamine on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni 2002. aasta 16. aprilli soovitusega imiku ja lapse toitmise üldstrateegia kohta.

  Thomas Ulmer (PPE), kirjalikult. – (DE) Hääletasin raporti vastu, sest selles ei ole subsidiaarsuse põhimõtet rangelt järgitud ning selles sekkutakse riiklikku maksekorda ja liikmesriikide kohustustesse. Lisaks sisaldab see punkte, näiteks abort ja laste saamise vabadus, mille eest mina usulistel kaalutlustel vastutust võtta ei saa.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Austatud kolleegid! Naisi ei tohi karistada selle eest, et nad on otsustanud luua perekonna. See ei ole mitte üksnes eetiline, vaid ka strateegiline küsimus – EL seisab praegu silmitsi demograafiliste muutustega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Nii keerulistel aegadel ei tohi me naisi mingil juhul tööturult eemale peletada. Kui EL soovib suurendada ülemaailmset konkurentsivõimet, vajame rohkem töötavaid naisi. Käes on aeg võidelda ühiskonnas juurdunud stereotüüpide vastu. Töötavaid naisi peetakse sageli „suure riskiga” või „teisejärgulisteks” töötajateks. Seetõttu on väga oluline, et raportis esitatud uued puhkuse-eeskirjad lõhuksid neid stereotüüpe. Meil tuleks pakkuda rohkem abi ka naistele, kelle ühiskond on hüljanud. ELi statistika järgi on Leedus kõige suuremas vaesuseohus üksikemad. Selles rühmas on töötajate vaesuseoht 24%. Enne soolise võrdõiguslikkuse seaduslikku tagamist käis EL läbi pika tee. Siiski tuleb meil saavutada veelgi enam ning muuta teoreetiline sooline võrdõiguslikkus tegelikuks ja tõeliseks sooliseks võrdõiguslikkuseks, mida oleks näha igapäevaelus.

  Frank Vanhecke (NI), kirjalikult. – (NL) Hääletasin Estrela raporti poolt, sest ma ei soovi, et tekiks arusaamatusi järgmises: on ütlematagi selge, et naistel on raseduse ajal ja vahetult pärast seda erivajadused, et nende vajaduste täitmine on vägagi ühiskonna kui terviku huvides ning et ühiskond peab seepärast kandma selle eest ka suurt vastutust. Siiski esitaksin ma mõne põhimõttelise küsimuse. Esiteks: kas meil on tõepoolest mõistlik kehtestada siin, Euroopa elevandiluust tornides, kohustuslikke eeskirju, mida tuleks kohaldada kogu Euroopa Liidus, sealhulgas liikmesriikides, millel on majanduslikus mõttes veel pikk tee käia?

Kes kannab sellest tulenevad kulud? See toob mind teise tähtsa märkuse juurde: kas on mõistlik jätta nende meetmetega kaasnev nn koorem ainuüksi tööandjate kanda? Kas see ei põhjusta lõpuks olukorda, mis on täpselt vastupidine kavandatust; see tähendab, et noortele naistele jääb töökohti vähemaks, sest tööandjad lihtsalt ei soovi üksi vastutada tagajärgede eest, millega nad riskivad, kui nende noored naistöötajad peaks rasedaks jääma? Euroopa Parlamendis on lihtne „sotsiaalselt” hääletada, kuid meie ei pea selle sotsiaalse hääletuse koormat kandma.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament on täna, 20. oktoobril lõpuks ometi võtnud vastu rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi. Mina hääletasin teksti poolt, sest see tähendab naiste jaoks tõelist edasiminekut.

Direktiivi peab heaks kiitma veel nõukogu. Täna vastu võetud teksti eesmärk on anda Euroopa Liidu naistele õigus 20nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele, mis on neli nädalat pikem kui Prantsusmaal, kus naistel on praegu õigus 16nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele.

Vastuvõetud tekstis tagatakse samuti õigus 20päevasele isapuhkusele (see on pikem kui 11 päeva, mis Prantsusmaal praegu kehtib).

Peale selle on direktiivis sätestatud, et naised peavad saama puhkuse ajal täispalka: see on praegustes kriisioludes tähelepanuväärne sõnum.

Lisaks sisaldab tekst sotsiaalset tagasiulatuva jõu puudumise klauslit, mis tähendab, et kui liikmesriigi seadus on teatud punktides soodsam, kohaldatakse seda ka edaspidi. Niisiis on tegemist kindla edusammuga ja minul on selle üle hea meel.

Raport: Barbara Weiler (A7-0136/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest paljudes riikides valitsevad riigiasutuste, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) ning suurettevõtete maksetähtaegades suured erinevused. Me teame väga hästi, et praeguse majanduskriisi ja sellest tulenevate kasvavate raskuste tõttu on ettevõtetel üha keerulisem likviidsust tagada ja et paljudes liikmesriikides varitseb neid koguni suurenenud pankrotioht. Direktiivil, millega püüti seda küsimust reguleerida, oli vähe mõju. Ettepanek, mille me nüüd vastu võtsime, on vajalik samm maksetähtaegade kehtestamisel ja neist kinnipidamise tagamisel ettevõtete ja riigiasutuste vahelistes suhetes, aga ka ettevõtete omavahelistes suhetes. Nüüd on meil õigusakt, mis võimaldab maksetähtaegadest kinnipidamist tulemuslikumalt tagada, sest see sätestab maksete hilinemise puhuks selge sanktsioonide süsteemi. Samuti võimaldab see võtta tõhusaid vastumeetmeid olukorras, kus riik ja suurettevõtted kuritarvitavad oma valitsevat seisundit VKEde vastu. Liikmesriigid peavad seda direktiivi kiiresti rakendama hakkama, et lõpuks laheneksid tõsised probleemid, mille põhjuseks on pikkade maksetähtaegade kehtestamine ja maksmisega venitamine.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) Äritehingutest tulenevate lepinguliste kohustuste täitmine nii riigiasutustes kui ka eraettevõtetes ei tähenda üksnes kodanikukohuse täitmist, vaid ka vastutust mitmesuguste ebasoodsate tingimuste eest, mis võivad mõjutada võlausaldajast ettevõtteid, eelkõige VKEsid. Võimalus olla kindel õigeaegsetes maksetes tähendab seda, et neile ettevõtetele on tagatud stabiilsus ja kasv, väljavaade luua töökohti ja teha investeeringuid.

Komisjoni andmetel on maksmisega hilinemine Euroopas paraku sagedane nähtus ja see kahjustab konkurentsivõimet. Raskuste tekitamises tuleb süüdistada eelkõige riigiasutusi. Sageli on selle põhjuseks riigiasutuste eelarvete ja rahavoogude ebaõige haldamine või ülemäärane bürokraatia riigiasutuste haldusaparaadis. Samuti langetatakse mõnikord otsus tegutseda uute kulupõhimõtete alusel, võtmata arvesse varem võetud kohustusi, mis tuleks lepingus kokku lepitud tähtaja jooksul täita.

Seetõttu pean meie kohuseks astuda samme, mis korvaksid eelmise direktiivi 2000/35/EÜ puudujäägid. Niiviisi saab püüda tõkestada hilinenud maksmise nähtust meetmetega, mis sunnivad võlgnikke maksetähtaegadest kinni pidama, ja muid meetmed, mis võimaldavad võlausaldajatel maksmisega hilinemise korral kasutada oma õigusi täielikult ja tulemuslikult.

  Liam Aylward (ALDE), kirjalikult. – (GA) Ma hääletasin selle ajakohase raporti ja arvete tasumiseks 30päevase tähtaja kehtestamise poolt. VKEd on Euroopa majanduse nurgakivi. Need väiksemad ettevõtted moodustavad 99,8% kõigist ELi ettevõtetest ja loovad 70% ELi kõigist töökohtadest. Raportis esitatud maksmisega hilinemise tõkestamise meetmed on praktilised sammud, mis toetavad VKEsid ja tagavad, et väiksemad ettevõtted ei satu tasumata arvete tõttu ebasoodsasse olukorda.

Uued reeglid võivad luua paremad investeerimistingimused ning peaksid võimaldama VKEdel keskenduda uuendustele ja arengule. Peale selle olen rahul, et raporti kohaselt ei ole uute meemetega kavas suurendada bürokraatiat ning et ka VKEdele ei tekitata bürokraatlikke lisakohustusi ega haldusprobleeme.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt ning mul on hea meel, et Euroopa Parlament ja nõukogu suutsid jõuda kokkuleppele, mis on väga tähtis, eriti väikeettevõtete jaoks. Kuigi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektor on Euroopa Liidu konkurentsivõime alus ja suurim töökohtade looja, näitas kriis väga selgelt, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete omanikud on kõige haavatavamad ning et liikmesriikide poliitika ei soodusta kuigivõrd nende edendamist ja arengut, sest ELi õigusakte, näiteks väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”, ei ole täielikult juurutatud ega rakendatud. Paljud ettevõtted läksid kriisi ajal pankrotti ja see on suur kaotus. Seetõttu olen väga rahul selle sammuga, mis on küll väike, ent väikeettevõtete jaoks siiski väga tähtis, sest see tagab maksetähtaegade selguse. Meil hakkab tõepoolest tekkima keskkond, mis on väikeettevõtete jaoks selgepiiriline ja arusaadav ning aitab kujundada ärikultuuri.

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult. – (IT) Võttes vastu hilinenud maksmise vastu võitlemise uue direktiivi – meetme, mis pakub ettevõtetele (eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele) käegakatsutavat tuge, annab Euroopa Parlament otsustava panuse kodanike ja Euroopa tootmissüsteemi huvide kaitsmisse. Uuestisõnastatud direktiivis sätestatakse konkreetsed maksetähtajad ja asjakohased sanktsioonid, et soodustada Euroopa Liidus nii riigiasutustes kui ka eraettevõtetes maksetähtaegadest kinnipidamist. Hinnangute kohaselt peaks tänu sellele meetmele majanduses taas ringlusse tulema ligikaudu 180 miljardit eurot: see on tegelik summa, mille riigiasutused võlgnevad Euroopa Liidu ettevõtlussektorile.

Hilinenud maksmise probleemi tunnetatakse eriti teravalt Itaalias, kus riigiasutustel kulub arvete tasumiseks keskmiselt 128 päeva, samal ajal kui Euroopa keskmine on 67 päeva. Äritehingutest tulenevate summade tasumisega hilinemise negatiivne mõju on niisiis märkimisväärne. Loodan, et riikide valitsused võtavad selle direktiivi võimalikult kiiresti üle, et kõrvaldada üks suuremaid takistusi Euroopa siseturu arengu teel.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Lõpuks ometi, pärast kuudepikkust edasilükkamist, oleme jõudnud eesmärgini ja pannud hääletusele raporti, mis on meie ettevõtete tuleviku jaoks tõeline sõõm värsket õhku. Hilinenud maksmine on nähtus, mis on eriti Itaalias surunud põlvili kümneid tuhandeid ettevõtteid ja läinud kutseliitude arvutuste kohaselt Itaalia majandusele maksma 30 miljardit eurot. Jättes kõrvale konkreetsed kaalutlused ja riigisisese olukorra, hääletan ma selle raporti poolt, sest selles sätestatakse lõplikult nii riigiasutuste kui ka eraettevõtete suhtes kohaldatavad selged reeglid. Majanduskriisi tõttu on juba pankrotti läinud ja tegevuse lõpetanud kurvastavalt suur arv tehaseid ja ettevõtteid. Selle meetmega ulatab Euroopa tõepoolest abikäe paljudele väikeettevõtetele, mida kägistavad kriisi tõttu pidevad pangalaenud ja mis on ilmselt juba raskustes, sest neile võlgnetavate summade tasumisega jäädakse hiljaks. Kõnealuse direktiivi kohaldamisel on meil vähemalt võimalik vältida paljusid juhtumeid, kus ettevõtted on sunnitud tegevuse lõpetama võlgade pärast, mille on neile tekitanud riigiasutused või teised ettevõtted.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ebastabiilses majanduskliimas võib hilinenud maksetel olla väga ebasoodne mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes vajavad raha, et maksta oma töötajatele ja tarnijatele. Uued eeskirjad äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise kohta, milles Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid kokku 5. oktoobril, peaksid hõlbustama ja kiirendama ettevõtetele võlgnetavate summade sissenõudmist. Just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted hoiavad majandust käigus – isegi kriisi ajal. See on nii kõikides Euroopa riikides. Euroopa Parlament on taganud, et kõik osapooled tegutsevad võrdsetel alustel ja et reegleid kohaldatakse kõigi suhtes. Sellest saavad kasu paljud Euroopa VKEd.

Tänu sellele kokkuleppele ei pea VKEd enam tegutsema riigi- ja suurettevõtete võlausaldajatena. Euroopa Parlamendi soovitus, et väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt võiks käibemaksu nõuda alles pärast arvete tasumist, ning arvete tasumise kindla tähtaja kehtestamine aitavad neid, kes on püsimajäämise pärast mures ajal, mil turunäitajad on languses.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest minu arvates on väga oluline kasutada VKEde konkurentsivõime tugevdamiseks kõikvõimalikke meetmeid. Lisaks tuleb võitlus äritehingutest tulenevate maksetega hilinemisega, mis kujutab endast lubamatut kuritarvitusjuhtumit, viia uuele tasandile, eriti praeguse majandussurutise ajal. Hilinenud maksmise negatiivsed tagajärjed on märkimisväärsed, tekitades võlausaldajast ettevõtetele suuri kulusid, vähendades rahavoogusid ja investeerimisvõimalusi ning mõjutades VKEde konkurentsivõimet.

See direktiiv hõlmab õigustatult meetmeid, mille eesmärk on sundida võlgnikke maksetähtajast kinni pidama ja mis võimaldavad võlausaldajatel oma õigusi kasutada. Samuti on selles sätestatud konkreetsed ja täpsed eeskirjad näiteks kohustuse rikkumise teate, sissenõudmiskulude hüvitamise ja võlgade tasumise 30päevase tähtaja kohta (mis kehtib juhul, kui ei kohaldata mõnd spetsiifilist erandit). Need meetmed panevad riigiasutustele kohustuse hoiduda käitumisest, millel võib olla ebasoodne mõju VKEdele ja mis vähendab vastu võetud poliitika usaldusväärsust.

Kiired maksed on ka investeeringute, majanduskasvu ja töökohtade loomise vajalik eeltingimus.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Ka mina kinnitan, et olen rahul maksetähtaegade vallas leitud lahendusega, ja mul on hea meel, et heakskiitmist leidis sotsialistide ja demokraatide ettepanek võimaldada paindlikumat ajakava riiklike tervishoiuasutuste puhul, kus pikemate maksetähtaegade vajadus tuleneb keerulisest eelarvemenetlusest. Ettevõtete lepinguvabadust arvestades kehtestatakse oluline kaitseabinõu, mis keelab ülemäära pikad maksetähtajad võlausaldajate kahjuks, kelleks on sageli VKEd.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma jäin selle raporti hääletamisel erapooletuks, sest see suurendab komisjoni jõupingutusi võlgnikest riikidele surve avaldamisel. Selles pakutakse välja ranged meetmed ajal, mil nende riikide rahandus on kehvas olukorras. Võlgade viivitamatuks tasumiseks avaldatav surve, mida saadab ähvardus rakendada karme rahalisi sanktsioone intresside näol, teenib peamiselt selliste ettevõtjate huve, kes kasutavad kriisi selleks, et saavutada sotsiaaltoetuste kärpeid ja külmutada või vähendada töötajate palku. Väide, et see aitab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, ei pea paika, sest õigusaktis viidatud ettevõtted ei ole tegelikult väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, arvestades esitatud numbreid. Sedalaadi meede oleks õigustatud, kui sellele oleksid eelnenud palgatöötajate reaalmajanduse helde toetamine ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse edendamise meetmed.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma olen nõus vajadusega tõhustada direktiivi 2000/35/EÜ ja määratleda vahendid, mis võimaldaksid likvideerida äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise või seda vähendada. Minu tähelepanu keskmes on VKEd, mis moodustavad Euroopa turul olulise osa, luues jõukust ja töökohti. Euroopa Komisjoni poliitiline valik on õiges suunas astutud samm, mille eesmärk on muuta ärikliima VKEde jaoks soodsamaks. Seoses hoiatava 8%lise intressimääraga teevad mulle veidi muret minu kodumaa teatud piirkondade ja teiste Euroopa riikide tulemused – seal ollakse uute eeskirjade täitmisel väga hädas. Loodan, et see uus käsitus annab tõelise võimaluse muutusteks. Nüüd peame koos piirkondlike ja kohalike omavalitsustega keskenduma riikide õigussüsteemide kohasele direktiivi rakendamise järelevalvele, tagamaks, et direktiiv viiakse kõikjal ühtemoodi ellu.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma loodan, et äritehingutest tulenevate maksete hilinemisega võitlemise direktiivi jõustumisest saab kasu enamik Euroopa Liidu väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, kelle pakutakse tänu sellele direktiivile rohkem kaitset ning investeeringute suurendamiseks ja uute töökohtade loomiseks vajalikke vahendeid. Samal ajal loodan, et see direktiiv hõlbustab võlgade sissenõudmise mehhanismide arendamist, sest riigiasutuste maksete hilinemine lööb väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tegevuse ning seeläbi ka turu tasakaalust välja.

  Luigi Ciriaco De Mita (PPE), kirjalikult. – (IT) Ettevõtjate omavahelistest ning ettevõtjate ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksete hilinemine on üks neist teguritest, mis takistavad praegu majanduskasvu taastumist. See, et on heaks kiidetud direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, on suur uuendus, mis nõuab ennekõike avaliku sektori asjakohast ettevalmistamist nii poliitilisel kui ka haldustasandil. Poliitilisel tasandil tuleb teha ettevalmistusi selleks, et finants- ja eelarve planeerimisel võetaks lisaks stabiilsuse ja kasvu paktist tulenevate Euroopa Liidu eeskirjade mõjule nüüd arvesse ka hilinenud makseid puudutavate uute eeskirjade mõju, sest kui makseid ei tehta nõuetekohaselt, võib sellel olla nii otsene kui ka kaudne mõju eri valitsustasandite manööverdamisruumile. Haldustasandil on riigiasutuste korrektse finantsjuhtimise tagamiseks vaja asjakohaseid ettevalmistusi, mida võib alustada kohustuste ja kulude suhtest, et mitte koormata maksutulusid ja seega ka rahvast intressimaksetega, sest sellel oleks suur mõju riigi rahandusele. Peale selle näib, et mõne sektori puhul tuleb olla eriti tähelepanelik ja paindlik. Näitena võib nimetada tervishoiusektorit, kus riigiasutused on ettevõtetelt ostetud kaupade ja teenuste eest väga pikka aega võlgu.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Praeguses majanduskliimas on väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel raske püsima jääda ka ilma lisakoormata, mida tekitab äritehingutest tulenevate maksete hilinemine. Seetõttu tuleb heameelt tunda iga mehhanismi üle, mis aitab kaitsta neid ettevõtteid hilinenud maksmisega seotud lisakulude ja finantsmõju eest.

Leian sellegipoolest, et seda küsimust peab Euroopa Liidu asemel reguleerima Ühendkuningriigi valitsus, et tagada maksekohustuste täitmine ettevõtetes ja riigiasutustes. Ehkki sel raportil on oma head küljed, vajab see teatud aspektides täpsustamist, mistõttu otsustasin ma seekord jääda hääletamisel erapooletuks.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin äritehingute puhul hilinenud maksmisega võitlemist käsitleva raporti poolt, sest see võimaldab võtta ühtlustatud meetmeid, mis võivad praeguses majanduskriisis olla eriti olulised äriühingute, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete suutlikkuse seisukohalt. Samal ajal pean ma kiiduväärseks ka tervishoiusektori jaoks mõeldud erandite süsteemi tagamist.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Maksetega hilinemine on probleem, millel on väga tõsised tagajärjed maailmamajanduse jaoks ja eriti laastav mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEd). Praeguse majandus- ja finantskriisi ajal on need tagajärjed veelgi hukatuslikumad. Riigiasutuste antav halb eeskuju on vastuvõetamatu. Eriti rängalt tunnetatakse seda Portugalis. Äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise ohjeldamiseks on vaja meetmeid, et kaitsta Euroopa majanduse head seisundit, vältides tootmisstruktuuridele avalduvat finantssurvet ja ülemäärast kulu rahastamistoodetele, mis suurendab sõltuvust pangandussektorist. Tahaksin rõhutada põllumajandustootjate eriolukorda, kellele kauplused ja turustajad sageli võlgu jäävad. Kuni 30päevane maksetähtaeg alates teenuste osutamisest ja nende eest arve esitamisest (mida võib pikendada kuni 60 päevani) tagab ärisuhetes üsna mõistliku tasakaalu ja on peamine tegur, mis soodustab kohustuste õigeaegse täitmise kultuuri arenemist.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Barbara Weileri raporti tänane vastuvõtmine tähistab olulist nihet ärisuhetega kaasnevate maksete vallas. Praegu on tavaks, et riigiasutused avaldavad VKEdele survet sõlmida lepinguid, mis lubavad arvete tasumisega viivitada. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et tegemist on aktsepteeritud tavaga.

Üks sellealane näide on Malta. Arvukatel VKEdel, kes annavad erasektoris tööd enam kui 70%le inimestest, on esinenud tõsiseid rahavooprobleeme ettevõtjatelt, eriti aga riigiasutustelt, sealhulgas valitsuselt laekumata maksete tõttu.

Mitmes liikmesriigis on riigiasutuste kuni 60päevane maksetähtaeg VKEde ja kodanike jaoks vajalik kaitseklausel. Et see oleks aga tõepoolest tulemuslik, tuleb direktiiv igas liikmesriigis nõuetekohaselt üle võtta ja ellu rakendada ning komisjon peab seda rangelt kontrollima. Ainult siis on sellest uuest ettekirjutusest kodanikele ja eelkõige VKEdele reaalselt kasu.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Äritehingutest tulenevate maksete tähtajad on Euroopa riikide majanduse korrektse toimimise seisukohalt väga tähtis küsimus. Kahjuks on maksetähtaegadest kinnipidamisel liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi ja seetõttu tuleb praegu kehtiv 8. augusti 2002. aasta direktiiv 2000/35/EÜ väga põhjalikult läbi vaadata.

Maksedistsipliini puudumine tehingute puhul kujutab endast suurt ohtu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele riikides, mida majanduskriis on mõjutanud. Maksete hilinemine põhjustab sageli raskusi nii siseturul kui ka piiriüleses kaubanduses. Seetõttu toetan ma raportööri ettepanekut karmistada õigusakte, kehtestada ettevõtteid kaitsvad vahendid ning näha ette arvete ja intresside sissenõudmise kulude kohustuslik hüvitamine.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Mul on hea meel raportis sisalduva otsuse üle seista kindlalt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete eest. Äritehingutest tulenevate maksetega hilinemine on ELis tohutu majanduslik probleem. Ka põllumajandussektoris on asi tõsine, kui likviidsusprobleemid lükatakse põllumajandusettevõtjate õlgadele. Selgelt määratletud maksetähtaegadega tehakse sellisele käitumisele lõpp. Ma toetan standardset 30päevast maksetähtaega, nagu soovitatakse raportis, ja ka üldise 60päevase maksimumtähtaja kehtestamist. Minu jaoks on arusaamatu, miks viivitatakse paljudes liikmesriikides riigiasutustega sõlmitud tehingute puhul riigi raha maksmisega. Maksete hilinemine kahjustab tõsiselt ärikeskkonda ja siseturgu ning sellel on liikmesriikidele otsene mõju. Nõutud kindlasummaline hüvitis, mis kuulub tasumisele alates maksetähtpäevale järgnevast päevast, on reaalne viis selle vältimiseks.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, sest minu arvates on vaja kaitsta riigiasutuste võlausaldajaid, kelleks on enamasti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Niisugune meede võimaldab tuua ringlusse tagasi ligikaudu 180 miljardi euro ulatuses likviidseid vahendeid: see on kogusumma, mille riigiasutused ettevõtetele Euroopa Liidus võlgnevad. Tegemist on tõeliselt suure sammuga, sest ettevõtetele antakse automaatne õigus nõuda viivisintresside tasumist ja saada võla sissenõudmise kulude hüvitisena vähemalt 40 eurot. Samuti on ettevõtetel igal juhul võimalik nõuda kõigi võla sissenõudmiseks tehtud põhjendatud kulude hüvitamist. Ma usun, et see algatus innustab liikmesriike kiiresti makse-eeskirju koostama. Tegelikult võivad liikmesriigid jätta samaks või kehtestada õigusnormid, mis sisaldavad direktiivis sätestatutega võrreldes võlausaldajate jaoks soodsamaid sätteid.

  Erminia Mazzoni (PPE), kirjalikult. – (IT) Väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” sisalduvate rohkete ettepanekute seas oli direktiivi 2000/35/EÜ muutmise ettepanek minu arvates kõige pakilisem. Maksetega hilinemine on muutunud riigiasutuste tavapäraseks praktikaks paljudes riikides (ja kindlasti kuulub nende hulka ka Itaalia). Kui Euroopa keskmine makseperiood on 180 päeva alates maksetähtpäevast, siis võime vaid ette kujutada, kui äärmuslikult kaua ollakse mõnedel juhtudel võlgu ja millised on selle tagajärjed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks.

Paradoks on selles, et riik nõuab maksude ja lõivude kiiret tasumist, määrates tähtaja ületamise korral sanktsioone ja kohaldades viivist alates maksetähtpäevale järgnevast päevast, ent eirab võlgnikuna oma kohustusi. Muudatusettepanek, mille me hääletusele paneme, on väga oluline, eriti praeguste tõsiste majandusraskuste ajal, kuid probleemi lahendamiseks sellest üksi ei piisa. Kui liikmesriigid ei paranda oma riigiasutustelt võlgade sissenõudmise menetlusi, s.t ei muuda neid lühemaks ja tõhusamaks, ei anna heakskiidetud sätted tulemust.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Hilinenud maksmine ettevõtetevaheliste ning ettevõtete ja riigiasutuste vaheliste äritehingute puhul tekitab väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEd) rahavooprobleeme ning põhjustab sageli edasisi makseviivitusi. Nii saab alguse nõiaring, millega on raske võidelda. Oleme kindlad, et raportis välja pakutud uute eeskirjade rakendamine on selle olukorra lõpetamiseks vajalik samm, mis laseb ettevõtetel praeguses majandus- ja finantskriisis toime tulla. Kavandatavad sanktsioonid on proportsionaalsed ja vajalikud ning aitavad loodetavasti tõkestada ettevõtjate sobimatuid äritavasid.

  Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Hilinenud maksmise direktiivi käsitleva resolutsiooni heakskiitmine oli vajalik ja seetõttu hääletasin ma selle poolt. Tänahommikuses arutelus osutati ka sellele, et endiselt tunnetatakse valusalt äsjase kriisi mõju, mis ei ole meie liikmesriike säästnud. Siseturu sujuva toimimise huvides tuleb teha arvukaid muudatusi. Raportis soovitatakse nende muudatuste osana õigustatult üleminekut õigeaegse maksmise kultuurile. Nii tekivad maksega viivitamisel tagajärjed, mis muudavad viivitused ebaotstarbekaks.

Enne direktiivi muutmist koostatud mõjuhinnangu kohaselt on mitme liikmesriigi riigiasutused tuntud kehva maksedistsipliini poolest. Loodan siiralt, et tänane otsus muudab ka nende käitumist. VKEde elu lihtsamaks muutmine on selle teemaga seoses õigustatult meie tähelepanu keskmes. Kavandatavad vaidluste lahendamise alternatiivsed mehhanismid võivad pakkuda lahendust, nagu ka liikmesriikide tavade avalikustamine. Euroopa e-õiguskeskkonna portaali pakutavate võimaluste maksimaalne ärakasutamine võib aidata võlausaldajatel ja ettevõtetel muretumalt tegutseda.

  Miroslav Mikolášik (PPE), kirjalikult. – (SK) Mul on hea meel komisjoni ettepaneku üle, milles käsitletakse hilinenud maksmise küsimuse lahendamist. Hilinenud maksmine on muutumas tõsiseks probleemiks, eriti piiriüleste äritehingute puhul, sest see kahjustab õiguskindlust.

Et hilinenud maksmise tagajärjed aitaksid makseviivitusi vältida, tuleb õigeaegse maksmise kultuuri kujundamisel kehtestada kiire menetlus hilinenud maksetega seotud vaidlustamata nõuete sissenõudmiseks. Muudatusettepanek, millega luuakse võimalus sundida ettevõtteid ja riigiasutusi tasuma nende vastu esitatud nõudeid laialdaselt juurdepääsetava elektroonilise menetluse abil, on kiiduväärt samm selliste tasumata võlgade lihtsama ja kiirema sissenõudmise tagamisel. See on kasulik eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes kannatavad hilinenud maksete ja töömahukate tagasinõudmismenetluste tõttu kõige enam.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Tasumata võlad kujutavad endast arvestatavat rahalist riski, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks. Maksedistsipliini puudumine võib likviidsust tuntavalt piirata, eriti kriisi ajal. Makseteadlikkust suurendavad meetmed on kahtlemata kasulikud. Ma jäin hääletamisel erapooletuks, sest ma ei ole kindel, kas on mõistlik reguleerida seda küsimust üleeuroopalisel tasandil või kas see avaldab maksedistsipliinile kasutoovat mõju.

  Claudio Morganti (EFD), kirjalikult. – (IT) Raportis käsitletakse hilinenud maksmise probleemi, mis destabiliseerib turgu ning kahjustab eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis lähevad mulle eriti korda. Ma hääletasin selle raporti poolt, kuna loodan, et sünnib uus ärikultuur, milles soositakse õigeaegseid makseid ja milles hilinenud maksmist peetakse kliendi positsiooni vastuvõtmatuks ärakasutamiseks ja lepingu rikkumiseks, mitte tavapraktikaks.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle õigusakti poolt, sest minu arvates on paremini korraldatud maksesüsteemid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEde) ning kogu ettevõtluskultuurile kasulikud. Üks selle dokumendi sätetest on minu meelest eriti edumeelne: see on üleskutse avaldada kiiresti õigeaegselt maksjate nimekirjad. Need meetmed mitte üksnes ei julgustaks ettevõtteid (eriti VKEsid) üksteisele õigeaegselt maksma – mis vähendaks likviidsusprobleemide ohtu –, vaid suurendaks ka selliste ettevõtete usaldusväärsust ja seeläbi omakorda nende konkurentsivõimet.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, sest minu arvates on oluline kehtestada maksimumtähtaeg, mille jooksul ettevõtetele tuleb maksta. Praeguse kriisi ajal on see vajadus veelgi pakilisem ja olulisem. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning ettevõtjad etendavad olulist rolli kõigi meie liikmesriikide majanduses, olles peamised tööhõive ja sissetulekute tekitajad ning uuenduste ja majanduskasvu taganttõukajad. Me näeme kahjuks liigagi sageli, et ettevõtted, kellele riigiasutused võlgnevad miljoneid, on paraku nendesamade hilinenud maksete tõttu sunnitud tegevuse lõpetama või pankroti välja kuulutama. Seetõttu loodan, et rakendamisetapis võetakse arvesse ka muid tegureid, lõdvendades stabiilsuspaktist tulenevaid reegleid riigiasutuste jaoks ja lühendades samal ajal järk-järgult maksetähtaegu. Nii koondataks mõlemad nõuded kokku ja see oleks kasulik riigi kogu süsteemile. Loodetavasti võtavad liikmesriigid direktiivi kiiresti üle, et seda saaks võimalikult kärmelt kohaldama hakata. See on meie kui seadusandjate kohus ja võlausaldajatest ettevõtete õigus.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hilinenud maksmine võib kaasa tuua rahalisi raskusi ja mõnede ettevõtete, eriti VKEde puhul isegi pankroti: Euroopa Komisjoni andmetel lähevad hilinenud maksed Euroopa majandusele maksma umbes 180 miljardit eurot aastas. Teistes uuringutes räägitakse 300 miljardist eurost aastas, mis on võrdne Kreeka riigivõlaga. Praegust majandusolukorda arvestades on mul hea meel, et nõukogu ja Euroopa Parlament jõudsid kokkuleppele Euroopa selle valdkonna õigusakti põhjalikus muutmises. Euroopa Parlament aitas sellele suurel määral kaasa. Meil õnnestus tagada, et lõplikus tekstis lähtuti mitmest parandusest, mille poolt hääletati siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis: kõrgemad seadusjärgsed intressimäärad maksmisega hilinemise korral; ettevõtete vaheliste äritehingute puhul vaikimisi 30päevane maksetähtaeg ja kuni 60päevane pikendatud tähtaeg, mida saab teatud tingimustel pikendada; riigiasutuste puhul kuni 60päevane maksetähtaeg; suurem paindlikkus riiklike tervishoiuasutuste ning riiklike meditsiini- ja sotsiaalasutuste puhul; ja sissenõudmiskulude hüvitamise lihtsustamine (kindel summa, milleks on 40 eurot).

  Crescenzio Rivellini (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma tahaksin tunnustada Barbara Weilerit tema suurepärase töö eest. Euroopa Parlament on andnud rohelise tule uutele õigusnormidele, mille eesmärk on piirata maksmisega viivitamist riigiasutustes nende tarnijatele, kellest enamik on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Euroopa Parlament on otsustanud, et riigiasutused peavad omandatud teenuste ja kaupade eest tasuma 30 päeva jooksul. Kui nad seda ei tee, peavad nad maksma viivist määraga 8%.

Töö eest õigeaegselt maksmise põhimõte on korrektse käitumise alus. Samuti on see peamine tegur, mis näitab ettevõtte usaldusväärsust ja tema vabu vahendeid ning millest sõltub juurdepääs krediidile ja rahastamisele. Uus direktiiv, mida hakatakse riikide õigussüsteemides rakendama 24 kuu jooksul pärast selle vastuvõtmist, on kasulik kogu Euroopa majandusele.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Kuna hilinenud maksmine on nähtus, millel on mitmeid omavahel seotud põhjuseid, saab selle vastu võidelda vaid paljude erinevate, üksteist täiendavate meetmete abil. Seetõttu leiab Euroopa Parlament, et puhtalt õiguslik lähenemisviis, mille eesmärk on parandada meetmeid, mida on võimalik võtta hilinenud maksmise korral, on küll vajalik, kuid mitte piisav. Komisjoni karmi metoodikat, mis keskendub rangetele sanktsioonidele ja negatiivsetele stiimulitele, tuleb laiendada leebete meetmetega, mis keskenduksid hilinenud maksete vastases võitluses positiivsete stiimulite pakkumisele.

Lisaks tuleks edendada paralleelselt direktiivi rakendamisega praktiliste meetmete, näiteks e-arvete kasutamist.

  Marco Scurria (PPE), kirjalikult. – (IT) Itaalia on riik, kus ettevõtted kannatavad riigiasutuste makseviivituste tõttu kõige rohkem: keskmine tarnijatele maksmise periood on Itaalias 180 päeva, seevastu Euroopa keskmine näitaja on 67 päeva. Selle tagajärjeks on rahalised probleemid, investeerimisvõimaluste märkimisväärne vähenemine ja konkurentsivõime kahanemine, eriti VKEde puhul.

Direktiiv, mida me täna hääletasime, aitab vältida maksmisega hilinemist ja võimaldab makseviivituste korral võlausaldajate huve tulemuslikult kaitsta, kehtestades õiguse nõuda maksmisega hilinemisel seadusjärgset intressi ka siis, kui seda ei ole lepingus sätestatud. Samuti sunnib see riigiasutusi tegema makse hiljemalt 60 päeva jooksul pärast maksetaotluse esitamist, kui teenus on rahuldavalt osutatud.

See direktiiv on meie ettevõtetele tõesti suureks abiks: tänapäeval lõpetab iga neljas ettevõte ebapiisavast likviidsusest tulenevate probleemide tõttu tegevuse. Need uued makse-eeskirjad tähendavad, et ettevõtted taastavad turul oma konkurentsivõime ja töökohti ei lähe enam kaotsi.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Kiites kaaluka häälteenamusega heaks kolleeg Barbara Weileri raporti, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu direktiiv hilinenud maksmise kohta, kehtestab Euroopa Parlament tasakaalustatud ja selged eeskirjad, mis edendavad maksevõimet, uuendusi ja töökohtade loomist. Kavandatavatest meetmetest saavad kasu väikeettevõtted ja riiklikud haiglad.

Väikeettevõtetel ei teki enam hilinenud maksetest tulenevaid rahalisi probleeme ja riiklikud haiglad saavad kasu pikendatud 60päevasest maksetähtajast, mida võimaldatakse nende eristaatuse tõttu, sest neid rahastatakse sotsiaalkindlustussüsteemidega seotud maksetest. Lisaks tagab kokkulepe, millele me peaksime nõukoguga jõudma, direktiivi kiire jõustumise ja liikmesriikides ülevõtmise juba 2011. aasta jaanuaris. Mul on selle hääletuse tulemuse üle hea meel.

  Salvatore Tatarella (PPE), kirjalikult. – (IT) Viimastel aastatel on hilinenud maksed muutunud ettevõtete finantsjuhtimisel üha suuremaks koormaks. Maksmisega hilinemine on tõsine ja ohtlik probleem, mis viib alla riigihangete süsteemi kvaliteedi, kahjustab tõsiselt väikeettevõtete püsimajäämise võimalusi ja vähendab Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Statistika on murettekitav, eelkõige Itaalias, kus keskmine makseperiood on 186 päeva, ulatudes piirkondlikes omavalitsustes tervishoiusektori puhul lausa 800 päevani. See on tõeliselt häbiväärne ja selle tõttu on paljud VKEd olnud sunnitud tegevuse lõpetama. Selle raportiga astume suure sammu edasi, kehtestades avaliku sektori poolt erasektorile võlgnetavate maksete puhul 60päevase maksimumtähtaja. Muidugi ei lahenda selle õigusakti vastuvõtmine võluväel probleemi, kuid kindlasti saab sellest alguse eduspiraal, ennekõike suhetes riigiasutustega. Kui riigiasutused tasuvad arveid tõhusalt ja kiiresti, on see kasulik ka Euroopa majandusele. Loodan, et liikmesriigid, eelkõige Itaalia, võtavad selle õigusakti väga kiiresti üle.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) See raport on andnud suure panuse ettevõtetevahelistest ning ettevõtete ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise probleemi lahendamisse. Algatuse eesmärk on tagada ühtlustamise kaudu Euroopa Liidu äriühingute suurem likviidsus. Võitlus maksetega hilinemise vastu on eriti vajalik praeguse kriisi ajal, sest pikad viivitused avaldavad äriühingute tegevusele halba mõju. Meetmega soovitakse soodustada siseturu sujuvat toimimist – selleks muudetakse kiiresti kohustuslikku maksetähtaega ja kehtestatakse sanktsioonid juhtudeks, kui maksetähtajast ei peeta kinni.

Sellega seoses on mul hea meel õigusakti ettepaneku üle, milles sätestatakse ettevõtetevahelistest ning ettevõtete ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksete üldiseks tähtajaks 30 päeva, kusjuures erandjuhtudel võidakse riigiasutuste puhul kohaldada 60päevast maksetähtaega. Need sätted pälvisid suure toetuse Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonilt, mille liige minagi olen.

Ma pean kiiduväärseks ka makse hilinemise korral kohaldatava intressimääri kehtestamist, milleks on Euroopa Keskpanga viiteintressimäär pluss 8%. Minu arvates annab see meede tugeva tõuke majandustegevusele, mida viivad ellu väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kelle majanduslikku suutlikkust bürokraatlikud takistused sageli tõsiselt kahjustavad.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Me panime hääletusele muudetud direktiivi hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. Ma toetan seda kokkulepet kogu südamest. Liiga pikad maksetähtajad ja hilinenud maksed takistavad ettevõtte tugevat juhtimist, mõjutavad konkurentsivõimet ja kasumlikkust ning võivad lõpuks ohtu seada ettevõtte püsimajäämise. Kuna praegune direktiiv ei näi olevat maksmisega hilinemise takistamiseks piisavalt tõhus, toetan ma olemasolevate eeskirjade karmistamist. Mis puudutab maksimaalseid maksetähtaegu, siis me kehtestame ettevõtete jaoks lisatagatised, sest põhimõtteliselt tuleb maksed teha 30 päeva jooksul. See on eriti oluline ettevõtete ja riigiasutuste vaheliste maksete puhul. Nüüdsest peavad liikmesriigid ja valitsused hakkama teistele eeskuju andma. Ka Euroopa Liidu institutsioonid peavad tulevikus hakkama järgima samu seadusjärgseid tähtaegu nagu kõik teised, s.t küsimus on usaldusväärsuses. Direktiiv sätestab selgelt, et mis tahes lepingulised kõrvalekalded standardsetest maksetähtaegadest on võimalikud üksnes objektiivsete ja ausate põhjuste olemasolul. See on direktiivi jõustamisel oluline tegur. Kokkuvõtteks loodan, et kindlasummaline hüvitis sissenõudmiskulude eest sunnib maksmisega viivitajad õigele teele asuma ja sinna jäämagi. See oleks hea nii meie ettevõtetele kui ka töökohtadele.

  Iva Zanicchi (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, mis käsitleb hilinenud maksmisega võitlemist äritehingute puhul.

Võlgnevused ja hilinenud maksed takistavad äritegevust suurel määral ja on sageli põhjuseks, miks muidu maksejõulised ettevõtted omamoodi doominoefekti tõttu pankrotti lähevad. Maksmisega hilinemine on Euroopas sagedane nähtus, mis kahjustab ettevõtteid, eriti väikeettevõtteid.

Pealegi jäävad enamiku liikmesriikide riigiasutused rahaliste raskuste korral tavakohaselt maksmisega hiljaks. Seetõttu on tekkinud vajadus tugevdada olemasolevaid õiguslikke meetmeid ja võidelda maksete hilinemisega, et toetada ettevõtteid, eriti VKEsid, ning kehtestada täpsed tähtajad ja asjakohased sanktsioonid neile, kes tähtaegadest kinni ei pea.

Raport: Ilda Figueiredo (A7-0233/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest vaesus on väga tõsine probleem, mis mõjutab 85 miljonit eurooplast. Seega ei tohiks keegi selle probleemi suhtes ükskõikseks jääda. See peab olema meie kõige tähtsamate eesmärkide seas ja vajab kollektiivseid vastumeetmeid, millega tagatakse, et sotsiaalselt haavatavatele inimestele jääks veidigi väärikust. Vaesus mõjutab meie noori ja eakaid ning üha enam ka meie töötavaid inimesi. Ainuüksi viimase kahe aasta jooksul on läinud kaduma 6 miljonit töökohta, töökoha säilitanute palgad on vähenenud ja muutunud aina ebastabiilsemaks. Me vajame probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks süsteemset meetodit, mis kõrvaldab tekkivad probleemid juba eos. Samal ajal ei ole meil aga praegu võimalik pakkuda koheseid ja kiireid vastumeetmeid probleemide tagajärgede kõrvaldamiseks. Haavatavatele inimestele elamiseks miinimumsissetuleku tagamine ja nende abistamine sellest olukorrast väljatulemisel ei ole niisiis mitte ainult vajadus, vaid lausa hädavajadus, mida me peaksime tunnistama ning millele me peaksime vastutustundlikult ja kiiresti lahenduse leidma.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) 2010. aasta kui vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta algatuste raames ning seoses ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega on EL näidanud oma pühendumist Euroopas vaesuse vastu võitlemisele. Majandus- ja sotsiaalkriis on olnud ränk, suurendades vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Mõned haavatavad elanikerühmad, näiteks naised, lapsed, eakad ja noored, on tunnetanud selle olukorra kahjulikke tagajärgi teistest teravamalt. Kuigi miinimumsissetuleku kehtestamine võib selliste rühmade puhul kujutada endast asjakohast kaitsesüsteemi, ei võeta selle puhul arvesse lähimuspõhimõtet, s.t asjaolu, et see küsimus on liikmesriigi enda pädevuses.

Kuna Euroopas on palk ja heaolutase erinev, on ühist miinimumsissetuleku künnist keeruline kehtestada. Minu arvates oleks kasulikum julgustada liikmesriike tõhustama poliitilisi meetmeid, et võidelda vaesusega ning edendada aktiivset kaasamist, piisavaid sissetulekuid, juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele ja rikkuse õiglast ümberjaotamist. Ennekõike tuleks aga liikmesriike innustada tulemuslikumalt kasutama nende abistamiseks mõeldud struktuurifonde.

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rahvusvaheline üldsus on korduvalt kinnitanud pühendumist vaesuse vastu võitlemisele. Selline üleilmne tegutsemisviis on vajalik, sest vaesus ei piirdu vähearenenud riikidega Sahara-taguses Aafrikas või Aasias, vaid mõjutab ka 17% ELi elanikkonnast.

Minu arvates tähistab eelmisel kuul peetud ÜRO tippkohtumine suurt edasiminekut, mille tulemuseks on konkreetse tegevuskava vastuvõtmine aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks. EL on teinud ettepaneku vähendada vaesuses elavate inimeste arvu 2020. aastaks 25% võrra ja eraldada 0,7% kogurahvatulust arenguabiks. Lisaks aitab Euroopa Parlament selle raporti vastuvõtmisega aktiivselt kaasata ebasoodsas olukorras olevaid elanikerühmasid ning tagada tõelise majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse.

Ma tahaksin mainida Rumeenia suurt panust vaesuse vastu võitlemise ÜRO programmidesse, mis moodustab 250 miljonit eurot. Kuna arenguabi peab olema vastastikune, jätkab minu kodumaa oma kohustuste täitmist. Samas leian, et suure vaesusriskiga rühmadele, näiteks maapiirkonna elanikele või roma rahvusvähemusele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Selle algatuse eesmärk on tagada, et Euroopa tasandil võetaks mitmesuguseid meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks. Majanduskriis on paljude eurooplaste olukorra raskeks muutnud. Tööpuudus on kasvanud ning seetõttu on kõige haavatavamate inimeste, näiteks naiste, laste, noorte ja eakate olukord muutunud varasemast veelgi ebakindlamaks. Seepärast tuleb Euroopa ja liikmesriikide tasandil võtta meetmeid. Miinimumsissetuleku kehtestamine on hea vahend abivajajatele väärika elu tagamiseks. Lõppeesmärk on aga täielik integreerimine tööturule, sest ainult nii on võimalik tõeline sotsiaalne ühtekuuluvus. Sellega seoses loodan, et meil õnnestub tagada lisaks majandusarengule ka sotsiaalne areng ja et me saame ennekõike mõjutada sotsiaalmajanduse arengut. Samuti loodan, et suudame täita Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgi vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest hoolimata kõigist avaldustest vaesuse vastu võitlemise kohta elavad Euroopa kodanikud endiselt vaesuses, sotsiaalne ebavõrdsus on kasvanud ja ka vaeste töötajate arv suureneb. Euroopa Liit peab võtma aktiivsemaid meetmeid, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, pöörates erilist tähelepanu ebakindlatele töösuhetele, töötutele, peredele, eakatele, naistele, üksikemadele, ebasoodsas olukorras olevatele lastele ning haigetele ja puuetega inimestele. Miinimumsissetulek on vaesuse vastu võitlemisel üks põhilisi abinõusid, mis aitab inimestel vaesusest välja pääseda ja tagada nende õiguse inimväärsele elule. Tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et miinimumsissetulek saavutab oma eesmärgi võitluses vaesusega ainult siis, kui liikmesriigid võtavad miinimumsissetuleku tagamiseks konkreetseid meetmeid ja rakendavad vaesuse vastu võitlemise riiklikke programme. Pealegi ei ole miinimumsissetuleku tagamise kavad mõnes liikmesriigis suhtelise vaesuse piiriga kooskõlas. Seetõttu peaks komisjon riiklike tegevuskavade hindamisel vaatlema häid ja halbu tavasid. Miinimumsissetulek kui sotsiaalse kaitse üks põhielemente on kahtlemata oluline, et tagada vaesuses elavate inimeste kaitse ja nende võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rumeenias saab ligikaudu 300 000 peret riigilt garanteeritud miinimumsissetulekut vastavalt seadusele, mis on olnud jõus juba alates 2001. aastast. Selleks eraldatakse eelarvest ligi 300 miljonit eurot. Praeguses majanduskriisis, mille mõju tunnetavad eriti valusalt vähem arenenud majandusega riikide elanikud, pakub Euroopa Parlamendi soovitus kehtestada kõikides liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavad ilmselget lahendust. Kuigi keegi ei saa vastu vaielda garanteeritud miinimumsissetuleku tagamise kavade vajalikkusele, tuleb möönda, et selliste kavadega kaasneb kuritarvitamise võimalus.

Selliste kavade puhul on vajalikud asjakohased tähtajad ja kontrollimehhanismid, sest on oht, et niisugused kavad julgustavad inimesi mitte töötama. Tagamaks korrektselt, et seda ei juhtu, on soovitatav, et kõnealust sissetulekut saavatel inimestel oleks ka võimalus töötada teatud arv tunde ühiskonna hüvanguks. 2008. aasta lõpu seisuga elas kogu ELis 85 miljonit inimest allpool vaesuspiiri. Sellised arvud näitavad vajadust toetuse järele, eriti noorte ja eakate puhul.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Majanduskriis on vaesust tuntavalt suurendanud. Praegu elab Euroopa Liidus allpool vaesuspiiri üle 85 000 inimese. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaga seoses rõõmustab mind Euroopa Parlamendi poliitiline tahe tagada tugev ja toimiv majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus.

Ilda Figueiredo raportis märgitakse, et riigi tasandil miinimumsissetuleku kehtestamine on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks. Mina olen aga Euroopa Liidu tasandil miinimumsissetuleku kehtestamise vastu. Selline meede oleks demagoogiline ja praeguses olukorras täiesti ebasobiv. Ka struktuurifondidel on sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel tähtis roll. Eelkõige on Euroopa Sotsiaalfond suur Euroopa investeering, mille eesmärk on muuta tööturg raskustes olevatele inimestele kättesaadavamaks. See peaks jääma perioodil 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika elluviimise tugevaks vahendiks.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin selle väga hea raporti poolt, sest selles rõhutatakse vajadust võtta konkreetseid meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks, edendades tulude ja rikkuse õiglast ümberjaotamist, et tagada piisavad sissetulekud ning anda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastale tegelik tähendus. Raportis kutsutakse liikmesriike üles vaatama läbi piisava sissetuleku tagamiseks väljatöötatud meetmed, sest vaesuse vastu võitlemiseks tuleb luua inimväärseid ja püsivaid töökohti. Selles leitakse, et sotsiaalsed eesmärgid peavad olema kriisist väljumise strateegia lahutamatu osa ning et töökohtade loomine peab olema komisjoni ja liikmesriikide valitsuste prioriteet ning esimene samm vaesuse vähendamiseks. Raportis väljendatakse seisukohta, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60% asjaomase riigi mediaansissetulekust. Samuti rõhutatakse inimväärset elu tagava töötushüvituse olulisust ning vajadust vähendada tööturult eemaloleku aega muu hulgas riigi tööhõiveametite tõhustamise abil. Lisaks rõhutatakse vajadust võtta vastu sotsiaalkindlustuseeskirjad, mille abil luua seos igas liikmesriigis makstava miinimumpensioni ja vastava vaesuspiiri vahel.

  Ole Christensen (S&D), kirjalikult. – (DA) Meie, Taani sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis (Dan Jørgensen, Christel Schaldemose, Britta Thomsen ja Ole Christensen) hääletasime omaalgatusliku raporti poolt, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Me leiame, et kõik ELi liikmesriigid peaksid vastu võtma vaesuse vähendamise eesmärgid ja kehtestama miinimumsissetuleku tagamise kavad. Samal ajal oleme seisukohal, et need eesmärgid ja kavad tuleks kohandada iga konkreetse liikmesriigi olukorrale. Meie arvates võib vaesust hinnata mitmel viisil ning igal liikmesriigil peaks olema õigus otsustada, kuidas teha seda kõige paremini ja mil viisil töötada välja enda olukorrale kohandatud miinimumsissetuleku tagamise kava.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Praegune majanduskriis on avaldanud tohutut mõju töötuse suurenemisele, kontrollimatule vaesumisele ja inimeste sotsiaalsele tõrjutusele kõikjal Euroopas. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on jõudnud lubamatule tasemele: allpool vaesuspiiri elab ligi 80 miljonit eurooplast, neist 19 miljonit on lapsed (s.t peaaegu iga viies laps), paljudel inimestel on suuri probleeme juurdepääsuga töökohtadele, haridusele, eluasemele ning sotsiaal- ja finantsteenustele. Ka töötuse määr on kõikides liikmesriikides jõudnud enneolematule tasemele: Euroopa keskmine on 21,4%, mis tähendab, et iga viies noor inimene on töötu. Kuna selline olukord on lubamatu, peame tegema kõik võimaliku, et aidata lahendada seda traagilist olukorda, milles need inimesed elavad.

2010. aasta nimetati selle probleemi vastu võitlemise Euroopa aastaks, et tugevdada ELi poliitilist tahet ja võtta vaesuse kaotamiseks otsustavaid meetmeid. Olen nõus, et igas liikmesriigis tuleb kehtestada alampalk, millega kaasneb sotsiaalse taaslõimimise strateegia ja juurdepääs tööturule.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus on mis tahes ühise poliitika oluline eeltingimus nii Euroopas kui ka väiksemates piirkondades. Kui huvid on erinevad, lähevad ka eesmärgid lahku ja ühiseid asju on võimatu kavandada. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste elatustaseme tõstmine on üks esmatähtsaid eesmärke. Selleks kasutatavad avaliku sektori vahendid kujutavad endast kahtlemata keskmise tähtajaga investeeringut, sest nende korrektse jaotamise korral vallandavad nad kasvu, mis toidab iseennast. Kindlate summade ülekandmine on alati riskantne, kui need ei ole laiema stimuleerimisprogrammi osa. Kaks eri olukorda nõuavad erinevaid lahendusi. Esimene, sotsiaalse heaoluga seotud olukord valitseb siis, kui töötaja ei suuda füüsilise või vaimse puude või mõne muu sarnase põhjuse tõttu teenida inimväärseks eluks küllaldast raha. Teine, õiguslike ja majanduslike küsimustega seotud olukord tuleneb jäigast tööturust, kus tootlikkus ja palgad ei ole omavahel piisavalt kooskõlas või kus inimesel ei ole võimalik töötada nii palju, kui ta soovib, või võrdeliselt sellega, kui palju ta tahab teenida, et elada inimväärset elu. Neis kahes olukorras saab avalik sektor sekkuda ja peabki sekkuma, tekitades soovi teha palju tööd – mitte vastupidi.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ligikaudu viiendik ELi elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, kusjuures vaesust esineb rohkem laste, noorte ja eakate hulgas. Vaeste töötajate osakaal kasvab käsikäes ebakindlate, madalapalgaliste töökohtade arvu suurenemisega. Kümnes liikmesriigis mõjutab materiaalse vara puudumine vähemalt veerandit elanikkonnast, Rumeenias ja Bulgaarias on selliseid inimesi üle poole elanikkonnast. Kõigi nende tegurite tõttu valitseb ELis vaesuse probleem, mida ei teravda üksnes majanduslangus, vaid ka parempoolsete valitsuste viljeldav sotsiaalsete väärtuste vastane poliitika. Praegune miinimumsissetulek ei suuda tagada sotsiaalset kaitset suurtele elanikerühmadele, kes elavad vaesuses. Miinimumsissetulekul on ülitähtis roll vaesusest põhjustatud traagiliste olukordade ärahoidmisel ja sotsiaalse tõrjutuse leviku peatamisel. Et vaesusega tõhusalt võidelda, on vaja parandada ka tööhõive kvaliteeti ja suurendada palku, kehtestada õigus sissetulekule ning tagada vajalikud rahalised vahendid sotsiaaltoetuste, pensionide ja hüvitiste maksmiseks. 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta, millega jätkub Lissaboni lepinguga ette nähtud osalusühiskonna kampaania. See annab veel ühe põhjuse, miks selle kampaania poolt hääletada.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma leian, et nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil tuleb võtta meetmeid, et kaitsta tarbijaid laenude ja krediitkaardivõlgade tagasimaksmise ebaõiglaste tingimuste eest ning kehtestada laenu saamise tingimused, mis hoiaksid ära majapidamiste sattumise suurtesse võlgadesse ning seega ka vaesusse langemise ja sotsiaalse tõrjutuse.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopa Liidus on alampalk sätestatud 20 liikmesriigi õigusaktides ja riikidevahelised erinevused on märkimisväärsed. Nii on alampalk Luksemburgis ligikaudu 1682 eurot, ent Bulgaarias kõigest 123 eurot.

Seepärast on Euroopa Parlament korranud oma üleskutset Euroopa miinimumsissetuleku kohta. Miinimumsissetulek võiks olla üks lahendusi, kuidas vältida miljonite eurooplaste libisemist vaesusse. Meie arvates on oluline rõhutada, et miinimumsissetuleku tagamisega peab tingimata kaasnema üldine sotsiaalne strateegia, mis hõlmab juurdepääsu põhiteenustele – tervishoiule, eluasemele, haridusele ja elukestvale õppele – igas vanuses ja igale riigile sobival viisil.

Euroopa Parlamendi liikmed on rõhutanud, et miinimumsissetuleku tagamise kavade tegelik eesmärk ei peaks seisnema mitte ainult abistamises, vaid ka abisaajate toetamises sotsiaalse tõrjutuse olukorrast tööellu astumisel.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Seda raportit toetades rõhutan ma solidaarsuse tähtsust Euroopa riikide ühiskonnas, eriti käesoleval vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastal.

Teatavad liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa, oli 20 aastat tagasi teerajaja garanteeritud miinimumsissetuleku kehtestamisel. Kuid kogemused on meile õpetanud, et see süsteem võib avaldada kahjulikku mõju, julgustades näiteks mõningaid inimesi jõudeelu elama. Seepärast peab Euroopa Liit kaaluma selliseid meetmeid nagu Prantsusmaa revenu de solidarité active ehk sissetulekutoetus, mis tekitaksid toetuse saajates vastutustunde ja julgustaksid neid tööd otsima, sest see on sotsiaalse kaasatuse tegelik alus.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Ma olen alati nõudnud, et kõik liidu kodanikud peavad saama miinimumsissetulekut, mis moodustab 60% keskmisest sissetulekust; ma lisasin selle nõudmise juba oma valimisprogrammi Euroopa Parlamendi valimistel 2009. aastal. Kahjuks hääletas Euroopa Parlament täna ühenduse tasandil vastavasisulise õigusakti kehtestamise ettepaneku vastu.

2010. aasta on vaesuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja ma olen kindel, et miinimumsissetuleku raamdirektiiv võinuks olla riikide poliitika ja õigusaktide aluseks.

Minu arvates oleks see kõige tõhusam viis vaesuse vähendamiseks ja 2020. aastaks 20 miljoni inimese vaesusest välja aitamiseks. Tuletan meelde, et Euroopas elab 80 miljonit inimest allpool vaesuspiiri.

  Ioan Enciu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma leian, et vaesusriski süvenemist Euroopas tuleb iga hinna eest vältida, sest sellel võib pikas plaanis olla väga kahjulik struktuurne mõju nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes. Ma hääletasin selle raporti poolt, sest leian, et korraliku sotsiaalkaitse tagamiseks peab inimestele olema kindlustatud mõistlik miinimumsissetulek, eriti kõige haavatavamates rahvastikurühmades, kellele on Euroopa valitsuste rakendatud kärpepoliitika praeguse majandus- ja finantskriisi ajal rängalt mõjunud.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma ei ole ükskõikne selle suhtes, kui tõsised on praeguse kriisi tagajärjed inimeste jaoks – see kriis tähendab paljudele eurooplastele vaesuse süvenemist –, kuid ma ei ole nõus seisukohaga, mille kohaselt tuleb riigi rolli suurendada ja probleem tuleb lahendada täiendavate sotsiaaltoetustega, mida Euroopa tasandil kehtestatav miinimumsissetulek endast kujutabki.

Suurem hulk sotsiaaltoetusi tähendab, et riigieelarvest tuleb maksta rohkem raha, ja kuna riik rikkust ei tekita, on see võimalik ainult maksutulu suurendamisega. See tähendab omakorda, et kõik peavad maksma rohkem makse, mis muudab kõik vaesemaks ja kaanina käituvast riigist rohkem sõltuvaks.

Vaesuse vastu tuleb võidelda tööhõivepoliitika ja majandusliku konkurentsivõime kaudu. Kui Portugalis ei lõpetaks iga nädal mitu ettevõtet tegevust, poleks nii paljud portugallased silmitsi töötuse ja vaesusega. Seetõttu leian, et vaesuse vastu tuleb võidelda majanduse ja turu elavdamise teel, mitte toetuste abil, mida tuleb alati rahastada maksudest. Maksud, nagu me teame, lämmatavad maksumaksjaid ja majandust ning takistavad majanduse konkurentsivõime arengut.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Nagu ma Euroopa Parlamendis aasta tagasi ütlesin, toetan ma Euroopa Liidus sotsiaalsuse uut kontseptsiooni, millega tagatakse igale inimesele elementaarne elatustase. Sotsiaalselt teadlikus, õiglases, arenenud ja ühtses Euroopas tuleb kindlasti võtta meetmeid, mis kõrvaldavad ja viivad miinimumini sotsiaalse dumpingu ja inimeste elutingimuste halvenemise ohu, kui võtta arvesse praeguse majanduskriisi laastavat mõju. Et muuta Euroopa tugevamaks ja ühtsemaks, peame tagama inimeste põhiõiguste kaitse kõikjal Euroopas. Ma mõistan, et sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalpensionid on vaja miinimumnõudeid; neid on vaja isegi palgataseme puhul, sest nii tagatakse töötingimuste suurem ühtsus. Kuna käesolev aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta, on mul hea meel, et see raport õhutab kõiki liikmesriike täitma oma kohustusi seoses inimeste aktiivse kaasamisega sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse vähendamise teel. Tahaksin rõhutada, et seejuures tuleks tagada realistlik tasakaal ja lähimuspõhimõtte järgimine. Seetõttu hääletan raporti poolt ja esitatud muudatusettepanekute vastu.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL) , kirjalikult. – (PT) Ma tahaksin toonitada, kui oluline on see, et Euroopa Parlamendi täiskogu istungil võeti vastu minu koostatud raport kõigis ELi liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade vastuvõtmise kohta. Raport võeti Euroopa Parlamendis vastu 437 poolthäälega; vastu oli 162 parlamendiliiget ja 33 jäi erapooletuks. See raport on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal võetud konkreetne meede.

Raportis öeldakse, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmine, mis hõlmab erimeetmeid ebapiisava sissetulekuga inimeste (lapsed, täiskasvanud ja eakad) toetamiseks rahalise abi andmise ja põhilistele avalikele teenustele juurdepääsu hõlbustamisega, on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks, piisava elatustaseme tagamiseks ja sotsiaalse integratsiooni edendamiseks.

Vastuvõetud resolutsioonis väljendatakse seisukohta, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60% asjaomase riigi mediaansissetulekust. Samuti kutsutakse komisjoni üles koostama tegevuskava liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise Euroopa algatuse elluviimise toetamiseks. Peale selle juhitakse tähelepanu kasvavale töötavate vaeste arvule ja vajadusele võidelda selle uue probleemiga ning kutsutakse üles tulusid õiglaselt ümber jagama.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Ma olen harva kohanud niivõrd demagoogilist ja ebarealistlikku raportit. Raport on demagoogiline, sest selle eesmärk on kehtestada miinimumsissetulek, mis moodustab iga liikmesriigi puhul vähemalt 60% mediaansissetulekust ja mis oleks tagatud kõigile ilma ühegi kodakondsusnõudeta. Kas mõeldud on keskmist brutosissetulekut või keskmist netosissetulekut? Kas vaesuspiiri arvutamiseks kasutatakse keskmist elatustaset? Minu kodumaal tähendaks see toetuste tõttu tekkivale tegevusetusele üleskutsumist ja võimsa sisserändemagneti loomist.

Kasutatud määratluse kohaselt võib selline sissetulek olla suurem alampalgast, mida teenib 15% Prantsuse töölistest; arenenud riikide seas on tegemist rekordiga. Eurooplased ei vaja mitte abi, vaid reaalset tööd, mille eest makstakse inimväärset palka. See raport on ebarealistlik, sest selles ei räägita sõnagagi vaesuse tegelikest põhjustest. Nendeks põhjusteks on palkadele avaldatav surve, mis tuleneb madalate kuludega ja sotsiaalset dumpingut harrastavad riikide tekitatud välisest konkurentsist ning kolmandate riikide kodanike sisserände põhjustatud sisemisest konkurentsist, aga ka järsult kasvanud tööpuudus, ettevõtete ümberpaigutamine ja tegevuse lõpetamine, mis on tingitud kontrollimatust üleilmastumisest. Samuti vaadatakse raportis mööda Euroopa keskklassi vaesumisest, mis on ülimalt murettekitav. Peamiseks eesmärgiks tuleb seada nende põhjuste vastu võitlemine.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Kuigi Euroopa Liit on üks maailma rikkamaid piirkondi, on suur osa Euroopa kodanikke siiski silmitsi ebapiisava sissetuleku probleemiga, mis piirab nende võimalusi lubada endale kõike elementaarset – toitu, tervishoiuteenuseid, energiat ja haridust. Vaesus mõjutab Euroopas 85 miljonit inimest. Äsjase finantskriisi ja majanduslangusega seoses on tekkinud suurem risk, et vaesuse all kannatavad peamiselt lapsed, noored ja eakad. See seab paljud kodumajapidamised suuremasse ohtu, vähendades nende juurdepääsu arstiabile, tervishoiuteenustele, haridusele ja tööhõivele. Me peame tagama, et rikkus jaotuks ühtlaselt rikaste ja vaeste liikmesriikide vahel, väikeste ja suurte riikide vahel ning nende kodanike vahel.

Tuleb eraldada rohkem vahendeid mitmesuguste uuringute ja analüüside jaoks, kus käsitletakse vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, võrrelda 27 liikmesriigi süsteeme ja teha kindlaks, milline poliitika toimib kõige paremini. Me peame jätkama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemist Euroopas ja kogu maailmas, võttes kiireloomulisi meetmeid ning – mis veelgi tähtsam – tegutsedes solidaarselt, vaatamata eri riikide erinevale eelarve- või poliitilisele survele.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Praegu elab Euroopa elanikkonnast 17% ehk ligikaudu 85 miljonit inimest allpool vaesuspiiri. Nende arvude taga on äärmine vaesus, mis kasvab murettekitavalt, eriti praeguse majanduslanguse ajal. Seetõttu on miinimumsissetulek otsustava tähtsusega.

Kuna 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja kuna äsja peeti ülemaailmset vaesuse vastu võitlemise päeva, andsime me Euroopa Parlamendis poolthääle resolutsioonile, milles nõutakse, et Euroopa miinimumsissetulek peab igas liikmesriigis moodustama 60% riigi mediaansissetulekust.

Meie raportis rõhutatakse, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmine on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks, piisava elatustaseme tagamiseks ja sotsiaalse integratsiooni edendamiseks, ning mul on selle resolutsiooni vastuvõtmise üle hea meel.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin raportit, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma vaesusega võitlemiseks kasutusele miinimumsissetuleku tagamise kava Prantsusmaa RSA [revenu de solidarité active – sissetulekutoetus], varem RMI [revenu minimum d’insertion – garanteeritud miinimumsissetulek] eeskujul. Seda tüüpi vahendit on peetud ebakindla tööhõive korral selgesti väga kasulikuks.

Tekstis tehakse ettepanek, et selline miinimumsissetulek peaks moodustama 60% iga riigi mediaanpalgast. Eelkõige peaks selline meede olema osa terviklikust lõimimisstrateegiast, mis hõlmab püsivat töölenaasmist ja juurdepääsu avalikele teenustele, eeskätt eluasemele.

Raport võeti küll vastu, kuid kahjuks lükati tagasi vasakpoolsete fraktsioonide alternatiivsed versioonid, milles kutsuti üles võtma vastu siduvat raamdirektiivi miinimumsissetuleku kehtestamiseks kogu Euroopa Liidus. Miinimumsissetuleku tagamise kavade suhtes võetud seisukoht on seega julgustav, ent tõenäoliselt ebapiisav.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Praegused andmed näitavad, et vaesus Euroopa Liidus kasvab. Paljudes liikmesriikides kannatavad vaesuse all kõige enam lapsed ja eakad. Lühiajaliste töölepingute sagedasema kasutamise ja väikeste, ebakindlate sissetulekute tõttu on oht, et elutingimused halvenevad kogu ühiskonnas. Kui lisada sellele mõningaid riike mõjutav demograafiline kriis, ongi kindla majanduslanguse retsept valmis. Meie töö on tagada inimväärne elu kõigile kodanikele.

Me ei saa lubada, et meie lapsed ja lapselapsed elavad nälja, töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus. Me peame tulevastele põlvedele tagama inimväärse palgataseme, tööhõive stabiilsuse, juurdepääsu avalikele teenustele ja sotsiaalse integratsiooni kogu elu vältel – alates varasest noorusest kuni pensionile jäämiseni.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Kogu ELis elab vaesuses või vaesuse ohus hinnanguliselt 85 miljonit inimest. Ma leian, et Euroopa tasandil tuleb teha kõik võimalik, et see probleem lahendada. Kõnealuse korra kehtestamine on väga vajalik, et vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu ELis ning saavutada ELi 2020. aasta strateegia eesmärk kõrvaldada see oht 20 miljoni inimese puhul.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Majandus- ja finantskriis on halvendanud tööturu olukorda kogu Euroopa Liidus. Viimase aja jooksul on kadunud ligikaudu 5 miljonit töökohta – see on põhjustanud liikmesriikides vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Toetan kindlalt seda raportit, sest minu arvates on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid, et tuua selle olukorra tõttu kannatavad inimesed tagasi tööturule. Samuti on vaja garanteeritud miinimumsissetulekut, mis tagaks korraliku elatustaseme ja inimväärika elu. Minu arvates tuleb meil välja töötada asjakohased näitajad, et meil oleks liikmesriikides võimalik võtta kasutusele miinimumsissetuleku tagamise kavad, kindlustades seeläbi piisava elatustaseme, mis edendab sotsiaalset integratsiooni ning sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust kogu Euroopa Liidus.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Üks tõhus vahend vaesuse vastu võitlemisel on tagada Euroopa Liidu kodanikele miinimumsissetulek, mis hõlmab palku, pensione ja toetusi. Miinimumsissetulek peaks olema universaalne õigus ja see ei tohiks sõltuda sissemaksetest.

Me peaksime pöörama erilist tähelepanu ühiskonnarühmadele, mis on vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele eriti altid. Nende hulka kuuluvad eelkõige puudega inimesed, suurpered ja üksikvanemaga pered, krooniliselt haiged ja eakad inimesed. Mitme liikmesriigi kogemuste analüüs näitab, et miinimumsissetulekul on tähtis roll vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel. Seepärast hääletasin ma Ilda Figueiredo raporti poolt.

  Clemente Mastella (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänapäeval on oluline kaasata vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimine ja nende vastu võitlemine ELi muudesse poliitikavaldkondadesse, et tagada põhiliste inimõiguste järgimine, üldine juurdepääs põhilistele avalikele teenustele ning õigus tervishoiuteenustele, haridusele ja kutseõppele.

Kõik see eeldab makromajanduslike poliitikameetmete sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis tähendab, et muuta tuleb rahanduspoliitilisi eesmärke ja meetmeid, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakti, aga ka konkurentsipoliitikat, siseturu-, eelarve- ja maksupoliitikat. Raportis kasutatakse sõna „miinimumsissetulek”, mis on vastuoluline termin. See on määratletud vahendina, mis võimaldab toetada abisaajaid liikumisel sotsiaalse tõrjutuse olukorrast aktiivsesse ühiskonnaellu. Samuti rõhutatakse, kui tähtsad on laiapõhjalisemad poliitikameetmed, mille puhul võetakse arvesse ka muid vajadusi: tervishoidu, haridust, koolitust, sotsiaalteenuseid ja eluaset.

Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus vajadusega töötada välja Euroopa koordineerimisstrateegia. Samas leian, et lähimuspõhimõtte järgi on miinimumsissetuleku kehtestamine iga liikmesriigi pädevuses. Keeruline on kindlaks määrata miinimumsissetuleku künnist eri liikmesriikides, sest palgad ja üldine elukallidus on liikmesriikide lõikes väga erinevad.

  Barbara Matera (PPE), kirjalikult. – (IT) Lissaboni lepingu sisu, ELi 2020. aasta strateegia sätted ja aastatuhande arengueesmärkides sisalduvad põhimõtted ei näi isegi mitte tulevikuväljavaadete tasandil peegelduvat selles häirivas reaalsuses, kus suur hulk inimesi elab ka tänapäeval viletsuses. Ainuüksi Euroopas elab vaesuses ligi 80 miljonit inimest, kellest 19 miljonit on lapsed. Kaugeleulatuv poliitika, mille rahvusvaheline üldsus on vaesuse kaotamise vallas endale eesmärgiks seadnud, on liigagi sageli osutunud ebatõhusaks ja raskesti rakendatavaks või piirdunud üksnes sotsiaalhoolekandemeetmetega.

Eesmärkide saavutamiseks tuleb kaaluda hoopis struktuursemat käsitusviisi ning hinnata Euroopa tasandil kooskõlastatud konkreetseid algatusi, mis mõjutavad sissetulekuid, sotsiaalteenuseid ja tervishoidu, et leevendada finantskriisi mõju neile, kes on tööturul kõige suuremas ohus, nimelt naistele, eriti vanemaealistele naistele, ning noortele. Ma olen nõus, et selliste Euroopa algatuste hindamine, mille eesmärk on kehtestada miinimumsissetulek, võib olla üks võimalus vaesuse vastu võitlemiseks, juhul kui lähimuspõhimõttest peetakse kinni.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides miinimumsissetuleku kehtestamine on murranguline vaesuse vastu võitlemise meede. Seepärast hääletasin ma selle olulise raporti poolt.

Samal ajal aga arvutatakse miinimumsissetulek igas riigis eraldi ja seega ei aita see kaasa sotsiaalsele lähenemisele Euroopas. Praeguses kriisis jääb riikidevaheline ebavõrdsus püsima. Seetõttu on Euroopa tasandil vaja laiahaardelisemat sotsiaalpoliitikat, et tagada rikkuse õiglasem jaotumine. See on ELi rolli oluline osa.

  Erminia Mazzoni (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liit on alati öelnud, et sotsiaalne kaasatus on liidu üks aluspõhimõtteid. Keeruline on võidelda nende paljude olukordadega, mis lõpevad tõrjutuse, eemaldumise ja hülgamisega. Vaesus on nende olukordade seas kindlasti üks esimesi. Erinevalt sellistest põhjustest nagu haigus, sotsiaalsete väärtuste vastane käitumine, rass või sugu on vaesus olukord, mille suhtes tsiviliseeritud riigid peaksid võtma tavapäraseid ennetusmeetmeid.

Kodanike miinimumsissetulek on hädaabinõu, mitte lahendus. Ma toetan resolutsioonis sisalduvat komisjoni üleskutset kaasata riikide meetmed Euroopa koordineerimisraamistikku ning tagada, et miinimumsissetulekuga kaasneb ühtne käsitusviis, mis hõlmab tervishoidu, haridust ja eluasemeid. Ma lisan ka omapoolse üleskutse komisjonile, nimelt palve anda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise platvormis suurem tähtsus kaasamist toetavatele meetmetele, mille eesmärk on ennetamine.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriigid ei saa olla äärmise vaesuse suhtes ükskõiksed ja nad peavad tagama, et olukorras, mis on sageli sügavalt alandav, ei jäeta kedagi lihtsalt saatuse hooleks. Sellistel juhtudel tuleks kaaluda erakorralise abi andmist.

Ometi näitab näiteks Portugali kogemus, et kui miinimumsissetuleku tagamisega ei kaasne tõeliselt tõhusat kontrolli, vaid tohutu hulk abisaajana registreeritud inimesi, kes võiksid töötada ja peaksid töötama, kuid ei tee ega püüagi seda teha, siis on tegemist pahupidi loogikaga, mille üle tuleks järele mõelda. Ma jäin erapooletuks, sest süsteemi korrektse kontrollimise aspektid, mida ma kirjeldasin, tekitavad küsimusi nii rahalisest kui ka moraalsest vaatenurgast.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriigid ei saa olla äärmise vaesuse suhtes ükskõiksed ja nad peavad tagama, et olukorras, mis on sageli sügavalt alandav, ei jäeta kedagi lihtsalt saatuse hooleks. Erakorralise abi andmist tuleks kaaluda üksnes sellistel juhtudel.

Ometi näitab näiteks Portugali kogemus, et kui miinimumsissetuleku tagamisega ei kaasne tõeliselt tõhusat kontrolli, vaid tohutu hulk abi taotlejana registreeritud inimesi, kes võiksid töötada ja peaksid töötama, kuid ei tee ega püüagi seda teha, siis on tegemist pahupidi loogikaga, mille üle tuleks järele mõelda. Ma jäin erapooletuks, sest süsteemi korrektse kontrollimise aspektid, mida ma kirjeldasin, tekitavad küsimusi nii rahalisest kui ka moraalsest vaatenurgast.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin poolthääle Euroopa Parlamendi resolutsioonile, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas, sest olen nõus enamikuga selles sisalduvatest üleskutsetest ja arvamustest, näiteks sellega, et liikmesriigid, nõukogu ja komisjon peavad võtma konkreetseid meetmeid, mille abil kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, ning et vaesuse vastu võitlemiseks tuleb tööturul ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks luua inimväärseid ja püsivaid töökohti. Sellega seoses leian, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku künnise kehtestamise toetamine on väga vajalik, et võimaldada kõigil inimestel elada väärikalt olenemata sellest, kas nad töötavad või mitte. Ma toetan seda resolutsiooni, sest üldjoontes nõutakse selles suuremat sotsiaalset sekkumist, et võidelda vaesusega, mille tõttu kannatavad miljonid kodanikud. Selles nõutakse, et liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid võtaksid konkreetseid meetmeid, mis edendavad tööturule naasmist ja on vaesuses elavate inimeste väärilised.

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult. – (ET) Mind kui naissaadikut teeb eriti murelikuks see, et tänases majanduskriisi olukorras ohustab ELis just naisi äärmisesse vaesusesse langemine rohkem kui mehi. Kui vaadata Eurostati esitatud arvnäitajaid, siis elab pea 27% naisi täna enne sotsiaaltoetuste saamist vaesuse ohus. Euroopa ühiskonnas püsiv vaesuse feminiseerumise suundumus näitab, et kehtiva sotsiaalkaitsesüsteemide raamistiku ning ELis võetavate eri sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika meetmete puhul ei ole mõeldud naiste vajadustele ega naiste töö osas eksisteerivate erinevuste kaotamisele. Toetan siinjuures raportööri, et naiste vaesus ja nende sotsiaalne tõrjutus Euroopas vajavad konkreetseid, mitmekesiseid ja soopõhiseid poliitilisi lahendusi ja sellest tulenevalt toetasin põhimõtteliselt ka probleemi tõstatamist poolt hääletamisega.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Ilda Figueiredo raporti poolt. Töö on rahvastiku jaoks esmatähtis. Solidaarsus, millel põhineb Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudel, ja riikide meetmete kooskõlastamine on eluliselt oluline. Riikide ettevõtmistel ei ole mõju, kui me tegevust ELi tasandil ei kooskõlasta. Seetõttu on oluline, et Euroopa Liit kõneleks ühel, valjul häälel ja lähtuks ühisest eesmärgist, võimaldades liikmesriikidel teha valiku meetmete konkreetsete kohaldamisviiside hulgast vastavalt lähimuspõhimõttele. Aluslepingus sätestatud ja selle alusel edendatavas sotsiaalses turumajanduses peavad riikide valitsused rakendama korrigeerivaid meetmeid, mille eesmärk on kiirendada ja hõlbustada tasakaalu saavutamist, et vältida inimeste sattumist raskustesse või vähemalt vähendada neid raskusi. Me vajame sotsiaalpoliitilisi meetmeid, et kaitsta peresid, piirates ebavõrdsust ning kriisi mõju ja tagajärgi. Me peame parandama sotsiaalkaitsesüsteeme, rakendades pikaajalist poliitikat – ka seoses töökohtadega – ja tagades tööhõive suurema stabiilsuse, vältides samas liigset koormust meie riikide eelarvetele.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Ma toetasin ettepanekut (muudatusettepanek 3 – kodukorra artikli 157 lõige 4) asendada õigusloomega mitteseotud resolutsioon A7-0233/2010, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Eriti praeguse majanduskriisi ajal ei ole kõnealune kavatsus vastuolus sotsiaalse turumajanduse põhimõttega, millele ma tingimusteta alla kirjutan.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Vaesus on suur sotsiaalne probleem kogu maailmas ja kahjuks ei ole EL selle vastu immuunne. Praegune pikaleveninud finants- ja majanduskriis on Euroopas vaesust süvendanud, tekitades mõningates riikides, näiteks Portugalis, uue vaeste laine ja mõjutades isegi neid inimesi, keda nimetatakse tavaliselt keskklassiks.

Miinimumsissetuleku eraldamine on oluline sotsiaalne meede, mis avaldaks majanduslikus mõttes märkimisväärset mõju. Paljud näevad selles ka moraalset kohustust. Väga tähtis on reguleerida miinimumsissetuleku maksmist nii, et see toimiks hoovana, mis aitab vaesuses elavatel inimestel jõuda vastuvõetava elatustasemeni, ja et see ei muudaks inimesi raskes olukorras kunagi passiivseks, s.t ei võtaks neilt soovi tööd otsida.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Vaesus on reaalsus, mis mõjutab inimesi, kelle sissetulekutest vastuvõetava elatustaseme tagamiseks ei piisa. Praeguse kriisi tõttu on selliste inimeste arv kasvamas. 2008. aastal elas vaesuse ohus 17% ELi elanikkonnast (ligikaudu 85 miljonit inimest). Vaesuse ohu määr oli laste ja kuni 17aastaste noorte puhul kõrgem kui kogu elanikkonna puhul, ulatudes EL 27 riikides 20%ni, kusjuures kõrgeim määr oli Rumeenias (33%). Töötavate inimeste vaesuse ohu keskmine määr oli EL 27 riikides 8% ja Rumeenias jällegi kõrgeim (17%).

Ma toetasin mõtet võtta igas liikmesriigis kasutusele miinimumsissetuleku (võrdne vähemalt 60%ga asjaomase liikmesriigi mediaansissetulekust) arvutamise süsteem, mis hõlmab konkreetseid meetmeid ebapiisava sissetulekuga inimeste toetamiseks rahalise abiga ja teenustele juurdepääsu hõlbustamisega. See samm võiks olla üks kõige tõhusamaid viise vaesusega võitlemisel, piisava elatustaseme tagamisel ning sotsiaalsele integratsioonile kaasaaitamisel.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) 2020. aastaks 20 miljoni Euroopa kodaniku väljaaitamine vaesusest on ELi 2020. aasta strateegia raames seatud auahne eesmärk, mis võib jääda vaid soovunelmaks, kui Euroopa ei suuda panna piiri kasvavale vaesumisele, mille tõttu kannatab praegu üle 80 miljoni kodaniku.

Seetõttu on tarvilik Euroopa tasandil toimetulekuks hädavajaliku miinimumsissetuleku kehtestamine või selle laiendamine kõikidesse liikmesriikidesse. Miinimumsissetulek kui viimane turvaabinõu etendab juba praegu rolli võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Nüüd peame suurendama selle tõhusust, pidades samal ajal silmas kolme põhimõtet: me peame säilitama jätkuvalt vahe miinimumsissetuleku ja garanteeritud alampalga vahel, sest töö peab jääma atraktiivseks ja töötamine on endiselt parim viis vaesusse langemise vältimiseks; miinimumsissetulek peab moodustama ühe osa kooskõlastatud terviklikust haavatavate isikute abistamise poliitikast (eluaseme, tervishoiuteenuste, lastehoiu ja koduhoolduse tagamine); me peame maha kriipsutama alapealkirja I, mis puudutab miinimumsissetuleku eesmärkide omavahelist seostamist, ning kasutama miinimumsissetulekut vahendina, millega toetada teatud ajahetkel rahaliselt raskustes olevat isikut või perekonda.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopas ähvardab vaesus 85 miljonit inimest. Praegune majanduskriis muudab noored (kellest iga viies on töötu), naised ja üksikvanemad veelgi haavatavamaks. Töötingimused muutuvad aina ebakindlamaks: vaesus mõjutab 19 miljonit töötajat. 2010. aasta kuulutati vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks. Vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri uuringule ELi kodanike hoiakute kohta ootab 74% kodanikest, et EL astuks selles valdkonnas otsustavaid samme. Me peame neid kuulama ja tegutsema. Ma toetasin resolutsiooni, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Paraku ei ole kõigis 27 liikmesriigis riiklikku miinimumsissetulekut kehtestatud. Seetõttu toetasin üleskutset, et komisjon kasutaks oma algatusõigust ja teeks ettepaneku raamdirektiivi kohta, millega kehtestatakse ühiste kriteeriumide alusel Euroopa sobiva miinimumsissetuleku põhimõte. Kahjuks ei kiidetud seda üleskutset heaks.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Tänu meie ettepanekule võtta vastu raamdirektiiv miinimumsissetuleku kohta oli Euroopa Parlamendil täna võimalus anda Euroopale oluline vahend, mis võimaldaks võidelda tõeliselt vaesuse vastu ning anda igale noorele, täiskasvanule ja eakale õiguse sissetulekule, millest piisab, et aidata nad välja vaesusest ja võimaldada neil lõpuks elada inimväärset elu. Et teha lõpp ennekuulmatule ja skandaalsele pikaajalisele vaesusele, oli vaja poliitilist julgust ja südidust.

Kuid oma arguse ja poliitilise ebajärjekindluse tõttu kannavad Euroopa parempoolsed ELi 2020. aasta strateegia läbikukkumise eest suurt vastutust ning nad põhjustavad veelgi rohkemat pettumust meie kaaskodanike seas ja kõigis nendes organisatsioonides, kes võitlevad päevast päeva kõige haavatavamate eest.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Ausatest ja aktiivsetest kodanikest koosnevas moodsas ühiskonnas oleks miinimumsissetuleku kehtestamine suurepärane mõte nende jaoks, kes juhtuvad töötuks jääma. Tegelikult aga moonutab mittetöötavatele inimestele sissetuleku tagamine töömaailma. Paljud inimesed eelistaksid sel juhul tööd mitte otsida, suurendades oma garanteeritud miinimumsissetulekut deklareerimata tööst saadud rahaga või hakates toime panema pisikuritegusid.

Selline kahjutoov olukord mõjutaks kahtlemata ellujäämiseks halvemini varustatud elanikerühmi, näiteks kolmandatest riikidest pärinevaid peresid, kes peavad sageli jagama väikest, odavat elamispinda. Kõigile tagatud heaolu paneb maailma vaesemaid rahvaid kindlasti üritama Euroopasse elama pääseda, sest ehkki neile tagataks väga vähe, oleks see kahtlemata parem kui mitte midagi. Seetõttu olen kindlalt selle raporti vastu.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus näitavad liiga väikest austust inimväärikuse vastu. Nende nähtuste vastane võitlus on Euroopa Liidu üks prioriteete ja see on sätestatud ka aastatuhande arengueesmärkides. Mida me saame teha ja milliseid ülesandeid me peaksime selleks täitma asuma? Kõige olulisemad tegurid on haridus ja arenguks vajalike tingimuste tagamine, sest nende kaudu saab inimestele õpetada, kuidas nad saavad vaesusprobleemiga ise toime tulla, kasutades oma potentsiaali, mida toetavad süsteemsed lahendused. Teisisõnu peaksime inimestele andma vajaliku oskusteabe.

Arenguriikides on oluline toetada infrastruktuuri ülesehitamist, tagades inimestele esmajoones juurdepääsu puhtale veele. Arenguabi peab olema seotud kaubanduse arendamiseks vajalike tingimuste loomisega. Arengu edendamine ja uute töökohtade loomise hõlbustamine on parim viis vaesuse vastu võitlemiseks maailma eri piirkondades, nii rikastes kui ka vaestes. Vaesuse probleemi ei saa tõhusalt lahendada üksnes halduseeskirjade abil, isegi mitte selliste abil, milles sätestatakse miinimumsissetulek.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Majanduskriis on suurendanud sotsiaalset ebavõrdsust ELis. 2008. aasta lõpul elas allpool vaesuspiiri peaaegu 17% Euroopa elanikkonnast, s.t 85 miljonit inimest. Kriisi tagajärjed – tööpuuduse kasv ja kahanenud võimalused leida tööd – on paisanud paljud inimesed raskesse olukorda. Euroopa peab ilmtingimata asuma vaesuse likvideerimise meetmete abil edendama kaasavamat ühiskonda. 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja üks Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärke on vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra. On selge, et vaesus ei mõjuta negatiivselt mitte ainult sotsiaalset ühtekuuluvust, vaid ka majandust.

Seetõttu ja võttes arvesse Euroopa Parlamendi kohustust osaleda võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, leian, et miinimumsissetuleku tagamise kava, mille järgi nimetatud sissetulek moodustab 60% asjaomase liikmesriigi mediaansissetulekust, parandab tuntavalt majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Eeltoodud põhjustel hääletasin selle raporti poolt, arvestades, et raportis rõhutatakse vajadust võtta konkreetseid meetmeid tegeliku sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse tagamiseks, austades subsidiaarsuse põhimõtet.

  Thomas Ulmer (PPE), kirjalikult. – (DE) Ma hääletasin selle raporti vastu, sest see keerab liikmesriikide eelarvete konsolideerimise pea peale ja sisaldab tavapäraseid kommunistlikke klišeesid riikidevaheliste ülekannete kohta. Lisaks rikutakse sellega ilmselgelt sotsiaalsvaldkonnas valitsevat lähimuspõhimõtet. Saksamaa Liitvabariigis on sotsiaaltoetused ja riigi poolt Hartz IV paketi raames makstavad pikaajalise töötuse hüvitised juba nii suured, et lihtsamatel töökohtadel töötamine ei tasu enam ära. Seetõttu peab sotsiaaltoetuste ja sissetulekute vahel olema mingigi vahe. Igasuguse heaolu aluseks on – ja on alati olnud – tugev majanduskasv.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Head kolleegid! Vaatamata kõikidele kinnitustele vaesuse vähenemise kohta on sotsiaalne ebavõrdsus suurenenud – ligi 85 miljonit ELi elanikku elab vaesuse ohus. Leedus on see väga suur probleem, sest vaesuse ohus elab 20% meie elanikest. Me vajame tugevat tööhõivepoliitikat, mis elavdaks kasvu ja konkurentsivõimet Euroopa sotsiaalses turumajanduses, väldiks makromajanduslikku tasakaalustamatust ja tagaks sotsiaalse kaasatuse.

Tööpuuduse vastu võitlemiseks sellest aga ei piisa. Ainuüksi töö omamine ei paku vaesuse eest kaitset. Ebakindlate töösuhete ja madalate palkade levik tähendab, et vaesuse ohus elavate töötajate osakaal suureneb.

ELi andmetel on Leedus enam kui 20% täisajaga töötajate sissetulek väiksem kui 60% keskmisest sissetulekust, ELi keskmine näitaja on aga 14%. Kuupalga alammäära suurendamine aitaks vaesust vähendada, kuid ei tagaks siiski ühiskonda, kus ei esine tõrjutust. Leedust lahkuvad enamasti noored – ja nad ei tee seda mitte ainult raha ja töö puudumise tõttu (eelmisel aastal oli töötuse määr Leedu noorte seas peaaegu 30%), vaid ka seetõttu, et nad tunnevad end hüljatuna ja jõuetuna otsuste ees, mis mõjutavad nende igapäevast elu. See olukord peab muutuma.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Vaatamata kogu maailmas tehtavatele jõupingutustele ja paljude rahvusvaheliste institutsioonide, sealhulgas Euroopa Liidu headele kavatsustele ei ole võitlus vaesuse vastu veel kaugeltki võidetud. Aastatel 2005–2008 kasvas vaesuses elavate inimeste osakaal Euroopas 16%lt 17%ni. Kogu Euroopas on nii valitsused kui ka inimesed üksmeelel, et vaesuse kaotamiseks on vaja võtta meetmeid. Kui me mõtleme ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidele, peame uuesti kaaluma, milliseid meetmeid oleks võimalik vaesuse vastu võitlemisel võtta.

Ma toetan Ilda Figueiredo raportit, milles nõutakse, et ELi kohustused vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise vallas tuleb ümber hinnata ning et ELi 2020. aasta tegevuskavas tuleb panna paika suured, ent saavutatavad ja selged eesmärgid. Kordan eurooplaste üleskutset teha lõpp vaesusele ja ebavõrdsusele, rakendades tulemuslikke, kaasavaid ja tulevikku vaatavaid strateegiaid, et võidelda ennetavalt ülemaailmse vaesusega.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Euroopa Liidus ähvardab vaesus 85 miljonit inimest. Need inimesed kuuluvad mitmesugustesse rühmadesse: vaesus ohustab teistega võrreldes rohkem lapsi ja kuni 17aastaseid noori, mis tähendab täpsemalt öeldes seda, et iga viies laps ja noor inimene on vaesuse ohver. Eakad on samuti suuremas vaesuse ohus kui elanikkond üldiselt. Vaesuse ohu määr ulatus 2008. aastal 65aastaste või vanemate elanike seas 19%ni. Vaesuse ohus olevate töötajate (nn vaeste töötajate) osakaal oli 2008. aastal keskmiselt 8%. Miinimumsissetulek aitaks märkimisväärselt kaasa haavatavate rühmade sotsiaalsele lõimimisele. Direktiivi koostamisel tuleb siiski võimalikult suurt tähelepanu pöörata maksimaalsele kontrollile ja sellise sotsiaalabi igasuguse ärakasutamise vältimisele. Kui vaadata vaid töötushüvitist saavate inimeste arvu, siis ilmneb, et 23 miljoni inimest vajavad inimväärselt elamiseks töötushüvitist.

Raport: Pervenche Berès (A7-0267/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest selles toetatakse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni töö jätkamist. Nimetatud komisjon on pärast selle loomist tehtud töös jõudnud teatavates küsimustes järeldustele ja esitanud konkreetseid soovitusi. Siiski on veel vaja teha põhjalikku tööd, et vahetada sel teemal mõtteid riikide parlamentidega, koostada nende soovituste põhjal õigusaktide ettepanekud ning määratleda vastavad eesmärgid tööprogrammis. Kui erikomisjoni tegevus lõpetatakse, jätab see mulje, nagu oleks kriisist üle saadud, kuid olukord finantsturgudel ei ole stabiliseerunud ning suure krahhi kogu majanduslik ja sotsiaalne mõju on veel teadmata, ehkki on selge, et mõju on suur ja kestab pikka aega. Kõikide käimasolevate või alustatavate tööde (ELi 2020. aasta strateegia ja uued direktiivid, majanduse juhtimine, finantsperspektiivid, õiguslik reguleerimine ja järelevalve, globaalse valitsemise reform ja ELi esindamine) juures tuleb lähtuda praeguse mudeli kriisist. Töö jätkamine võimaldaks muu hulgas minna selle mitmepalgelise töökavaga süvitsi, teha analüüse ja töötada välja poliitikasoovitusi vastavalt kavandatavale töökavale ning koostada 2011. aasta teiseks pooleks kokkuvõttev aruanne.

  Charalampos Angourakis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin selle raporti vastu, sest kapitalistliku süsteemi ja selle poliitiliste esindajate rünnak töölisklassile on üleüldine ja sellel pole midagi pistmist rahaliste puudujääkide ega suurte võlgadega. Ühenduse ametnike vaatenurk ja Euroopa Parlamendi resolutsioonis väljendatud seisukoht kinnitavad seda. Imperialistide vahelistest vastuoludest ei ole võimalik üle saada ja need lähevad aina suuremaks. EL ja G20 teevad lihtsaid plaane, et vähendada lihtrahva sissetulekuid, anda lihtrahva vara suurettevõtete käsutusse ja kasvatada nende kasumit, suurendada töölisklassi ekspluateerimist ning kärpida kindlustus- ja tööõigusi. Meetmed, mille kasuks on otsustatud, tugevdavad monopole ja lükkavad kapitalistliku kriisi koorma töötajate õlgadele; samal ajal üritavad EL ja plutokraatia maskeerida seda majanduse juhtimise uute mudelite ja keskkonnahoidliku majanduse propageerimisega ning lubadustega, mille järgi on tunneli lõpus valgus, et tekitada asjatult lootust ja meelitada ühiskonnalt nõusolek välja. Suured meeleavaldused Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias ja teistes riikides on ilmne tõend, et töötajad ei ole kapitalistliku süsteemi valikutega nõus. Sellest mittenõustumisest võib saada ja peabki saama mittenõustumine monopolide ja imperialismiga ning võitlus lihtrahva võimu eest.

  Liam Aylward (ALDE), kirjalikult. – (GA) ELi 2020. aasta strateegia on liidu konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja sotsiaalsete tunnusjoonte seisukohalt väga oluline. Ma andsin poolthääle raportis sisalduvale üleskutsele pöörata eelseisvatel aastatel rohkem tähelepanu energia-, teadusuuringute ja innovatsioonivaldkonnaga seotud algatustele ning tervishoiu- ja haridusküsimustele. Ma olen täiesti nõus, et haridus peaks olema liidu majandusstrateegia keskmes, rohkem tuleks toetada elukestva õppe programme ning õpingute ja koolituse alase liikuvuse programme Erasmus ja Leonardo ning eurooplastele tuleks võimaldada parem juurdepääs neile programmidele. Teadus- ja arendustegevus on konkurentsivõime tagamisel ülioluline ning üliõpilasi ja teadlasi tuleb piiriülese liikuvuse võimaluste kasutamisel toetada ja julgustada. Seejuures peab juurdepääs rahastamisele olema läbipaistev ja lihtsustatud.

Ma toetan ka raportis väljendatud seisukohti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete laenamisvõimaluste parandamise, VKEde riigihangetega seotud bürokraatia vähendamise ja VKEde kõikide haldusküsimuste lahendamiseks ühe akna süsteemi loomise kohta.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Praegusele kriisile aitasid kaasa mitmesugused tegurid, muu hulgas spekulatiivne käitumine finantsturgudel ja tarbimislaenudel põhinev sisenõudluse areng viimastel aastatel. Põhjuseid on palju ja me oleme neid Euroopa Parlamendis sageli arutanud, kuid me peame vaatama tulevikku. Tulevikus saab see algatus sisu. Selleks peab Euroopa lahendama rahvastiku vananemise probleemi. Euroopa Liidu finantsturg vajab reguleerimist, ümberkorraldamist ja kontrollimist ning paremat toimimise kooskõlastamist. Lisaks peab liit kasutama oma jõudu, et täita aktiivselt oma rolli maailmatasandil. Tuleb võtta meetmeid, et parandada koostööd eri juhtimistasandite vahel, määratleda majanduskasvu uus mudel, mis käib käsikäes inimkapitali ja sotsiaalse arenguga, ning keskenduda Euroopa solidaarsusele, konkurentsivõime suurendamisele, kvaliteedile, hariduse parendamisele, innovatsioonile, uutele tehnoloogiavaldkondadele ja teadmistele. Ainult nii saame tagada, et Euroopast saab maailma jaoks suur võimalus.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Me panime hääletusele väga pika ning väga keeruka teksti ja ülesehitusega raporti. Üks asi jääb ikkagi üsna ebaveenvaks: praeguse majanduskriisi vallandanud tegelikule, sügavalt juurdunud põhjusele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu, ehkki teksti põhjendustes sellele viidatakse. See põhjus ei olnud juhuslik, vaid struktuurne – ja mitte ainult majanduslikus mõttes. Finantskriisi põhjuseks oli peamiselt illusioon, mida kultiveeris maailma finants- ja poliitiline eliit, et kolmandal aastatuhandel võib majanduse ja jõukuse aluseks olla pigem finantsvaldkond kui kaupade tootmine, pigem jahmatavad finantsinstrumendid kui kaubad, mida reaalselt loovad, toodavad, müüvad ja turustavad sajad miljonid ettevõtted üle maailma. Kui me ei tunnista virtuaalmajanduse asemel reaalmajanduse taastamise majanduslikku ja poliitilist tähtsust, võidakse selle raportiga teha saatuslik viga: selles võidakse soovitada kriisist väljumise viise, mis ei pakugi tegelikult reaalset lahendust. Euroopa ei vaja majanduslike jõudude edasist koondumist ELi tasandil. Euroopa vajab ettevõtlust ja vähem bürokraatiat. Seepärast hääletasin ma selle raporti vastu.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest praegune finantskriis, mis on mõjutanud majandus- ja finantssektorit, on kutsunud esile üldise majandus- ja sotsiaalkriisi, mistõttu Euroopa kodanikud elavad endiselt vaesuses, sotsiaalne ebavõrdsus on muutumas veelgi silmatorkavamaks ning ka vaeste töötajate arv kasvab.

Tahaksin rõhutada, et majanduslangust on veelgi süvendanud asjaolu, et eri riikide majanduse elavdamise kavad ei ole piisavalt kooskõlas. On väga tõenäoline, et Euroopa Liidu tasandil kooskõlastamise korral oleks võimalik avaldada suuremat mõju kui see, mis saavutatakse enamiku selliste kavadega riikide tasandil. ELi 2020. aasta strateegia järgi on Euroopa Liit otsustanud võidelda tööpuudusega, suurendada tööhõivet ning vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, kuid see strateegia peab olema kooskõlastatud jõupingutus – kriisiohjamise ja kriisijärgse strateegilise planeerimise protsessi osa.

Ma olen nõus Euroopa Parlamendi seisukohaga, et Euroopa Liidu kõnealuse strateegilise eesmärgi poole liikumine peaks toimuma tihedas koostöös liikmesriikide parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga ning et Euroopa Parlament tuleks sellesse suuremal määral kaasata.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Selle keerulise raporti vastuvõtmine on väga oluline samm eurooplaste jaoks, kes nõuavad praeguse raske majanduskriisi ületamiseks valjuhäälselt selgeid vastuseid ja kiireid lahendusi. Ma hääletasin raporti poolt, sest täna vastu võetud tekst sisaldab põhimõtteid, mis on alati olnud meie fraktsiooni majanduspoliitika aluseks. Pean näiteks silmas vajadust eelarve parema konsolideerimise, stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamise ning ühtse turu loomise lõpuleviimise järele.

Olen tegelikult veendunud, et oma kasvupotentsiaali kahekordistamiseks peab Euroopa järsult muutuma. See tulemus on saavutatav üksnes liikmesriikide majandus- ja maksupoliitika suurema kooskõlastamise kaudu. Enne seda on aga minu arvates vaja üle vaadata finantssektoris toimuv, mis pole olnud üksnes väär, vaid ka üks peamisi kriisi puhkemise põhjusi. Samuti peab EL asuma kiiresti lahendama mitmesuguseid probleeme, alustades tööhõivest, demograafilistest muutustest ja pensionisüsteemist. Juba enne seda peame rakendama poliitilisi meetmeid, et toetada VKEsid kui Euroopa liikumapanevat jõudu ja majanduse keset, edendades ennekõike maksupoliitilisi tingimusi ja meetmeid, mis võimaldavad neil saada hõlpsamalt laenu.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et komisjon peaks võtma vastutuse projektide järelevalve ja rahastamise eest järgmistes valdkondades: uued investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisse, eelkõige Euroopa hoonete energiatõhususse ning ressursside tõhusasse kasutamisse üldisemalt; Euroopa energiavõrgu tugevdamine riikide võrgustike ühendamise teel, tarbijate varustamise teel suurtest taastuvenergia tootmiskeskustest ning uute energiasalvestamisviiside ja Euroopa kõrgepinge-alalisvoolu supervõrgu kasutuselevõtmise teel; ELi kosmosepõhise infrastruktuuri edendamine raadionavigatsiooni ja Maa kaugseire valdkonnas, et toetada uute ELi teenuste osutamist ja töötada välja uuenduslikke rakendusi ning hõlbustada ELi õigusaktide ja poliitika rakendamist; kiirele internetile juurdepääsu tagamine kogu Euroopas, Euroopa Liidu digitaalarengu tegevuskava kiire elluviimine ja kõigile kodanikele turvalise tasuta juurdepääsu pakkumine.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – See raport käsitleb üksikasjalikult ja põhjalikult majanduskriisi põhjusi ja samme, mida on ELis astutud selleks, et vältida ja ennetada tulevasi kriise või vähemalt vähendada nende mõju. Raportis esitatud järeldused on hästi tasakaalustatud ning annavad täpse ülevaate kriisi põhjustest ja tagajärgedest. Raport lisab väärtust käimasolevatele aruteludele, mis puudutavad võimalikke edasisi samme. Seetõttu otsustasin hääletada selle raporti poolt.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Alates 2007. aasta suvest kestnud majanduslangus on läinud maksma 60 triljonit USA dollarit ja taastumine ei ole kindel. Ma hääletasin selle teksti poolt, sest selle hääletusega tahtis Euroopa Parlament näidata, et poliitiline vastutus ja kõrged eesmärgid võivad käia käsikäes. Alternatiivina komisjoni, Van Rompuy töörühma ja Merkeli-Sarkozy tandemi vahelistele ebakõladele majanduse juhtimise vallas teeme selge ettepaneku nimetada ametisse nn hr/pr Euro, kes vastutab liidu majanduspoliitiliste valikute sisemise ja välise järjepidevuse eest.

  Nessa Childers (S&D), kirjalikult. – Ma hääletasin Berèsi raporti poolt, sest toetan valdavat osa selle sisust. Põhjalikke arutelusid vajab siiski veel üks konkreetne teema – ettevõtete ühtne konsolideeritud tulumaksubaas. Ma olen nõus vajadusega tagada, et erinevad ettevõtete maksustamise süsteemid ei lase ettevõtetel hoiduda oma kohustustest toetada ühiskonda osaga oma kasumist ettevõtete õiglase maksustamise korra kaudu.

Siiski tuleb erilist tähelepanu pöörata negatiivsele mõjule, mida ettevõtete ühtne konsolideeritud tulumaksubaas võib avaldada väikestele riikidele nagu Iirimaa, kelle õitsengu ja tööhõive tase sõltub suures osas riigi suutlikkusest meelitada ligi välisinvesteeringuid. Ma sooviksin märkida, et Iirimaa Tööpartei ettevõtete ühtset konsolideeritud tulumaksubaasi ei poolda.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin selle raporti vastu, sest vasakpoolsed ei saa nõustuda raportiga, mis on sündinud sotsialistide ja Euroopa parempoolsete vahelisest kompromissist ning mis ei jõua probleemi tuumani, nimelt majandus- ja sotsiaalkriisi peamiste põhjusteni. Raport seob Euroopa Parlamendi poliitiliselt Merkeli, Sarkozy ning aluslepingute ja stabiilsuspakti karmistamiseks loodud töökonna hukatuslike neoliberaalsete ettepanekutega, mis lõhuvad sotsiaalse riigi ja jätavad töötajad õigustest ilma.

Meie pool kritiseeris sotsiaalsete väärtuse vastast, majanduskasvu välistavat stabiilsuspakti, majandus- ja rahaliidu institutsioonilist ja poliitilist nõrkust, Euroopa Keskpanga ebademokraatlikku tegutsemist ja tasakaalustamata majanduskasvu ELis ning tegi ettepanekuid kriisist väljumise võimaluste kohta, mille puhul peetakse kinni töö- ja sotsiaalsetest õigustest. Kahjuks jäi raporti säte ja mõte truuks hukatuslikule neoliberaalsele poliitikale, mis kahjustab töötajaid, viib majanduslanguse ja töötuseni ning süvendab kriisi.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Kriis on andnud meile karmi õppetunni ning õpetab veel palju majanduspoliitika staatiliste ja dünaamiliste omaduste kohta. Meie ülesanne on õppust võtta ja saadud kogemusi praktikas rakendada, et hakata jälle edasi liikuma. Me peame vältima mineviku vigu ja mõistma nähtusi, mida varem ei tuntud, kuid ennekõike peame olema põhjalikud reaalmajanduse ja finantssektori vaheliste seoste loomisel ning tööhõive ja üldise heaolu kaitsmisel selliste vapustuste eest. Ent Euroopa Liit peab tegema veelgi rohkem. Tuleb luua lisaväärtust, tugevdada vahendeid, mis on hästi toiminud (näiteks meie vääring), täiustada vahendeid, mida saab parandada (näiteks maksu- ja eelarvepoliitika kooskõlastamine) ning tekitada kiire ja pikaajalise taastumise huvides mastaabisääste. Minu arvates on väga hea, et Euroopa Parlament arutab neid küsimusi ja jätkab olukorra jälgimist, kuni nende kavatsuste põhjal rakendatakse reaalseid ja tulemuslikke meetmeid.

  Anna Maria Corazza Bildt, Christofer Fjellner, Gunnar Hökmark ja Alf Svensson (PPE), kirjalikult. – (SV) Me hääletasime selle raporti poolt, kuid oleme kindlalt vastu finantstehingumaksu kehtestamisele ja võlgade jagamisele euroala riikide vahel ning hääletasime selle soovituse vastu.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma hääletasin selle raporti vastuvõtmise poolt kahel põhjusel. Esimene põhjus on see, et selle raporti autorid on teinud suurepärast tööd, mis kajastub majanduskriisi põhjuste ning maailma ja Euroopa majandusele avaldatud mõju põhjalikus analüüsis. Teine põhjus, miks ma poolt hääletasin, on see, et raporti lõige „Tulevik – Euroopa lisandväärtus” sisaldab mitmeid olulisi soovitusi. Peame tunnistama, et lühiajalise ja kitsapiirilise kasumile keskendumise tõttu on Euroopa suure lisandväärtusega sektorites läinud kaduma tohutul hulgal töökohti. Samas on tekkinud ebakindlad ja kehva kvaliteediga töökohad. On aeg see tendents ümber pöörata ning taastada Euroopa Liidu tööstus ja uuendusvõime ning suutlikkus luua töökohti teadus- ja arendustegevuse ning uute tehnoloogiavaldkondadega seotud sektorites.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Mul on selle hääletuse hea meel, sest lõpuks tuleb hakata rääkima sanktsioonidest stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade rikkumise korral, mida liikmesriigid teevad rahulikult liigagi tihti.

Me peame stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisega seoses looma tulemusliku stiimulite ja karistuste mehhanismi, mis aitaks hoida ära praeguse kriisi halvenemise ning tagaks uue kriisi ärahoidmise tulevikus. Seetõttu toetasin lõiget, milles nõutakse, et komisjoni jõustaks siduva sanktsioonide mehhanismi, mis on komisjoni selges pädevuses, et sundida liikmesriike järgima stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) Kriis paljastas majandus- ja rahaliidu puudused: see peaaegu hävitas euro ja põhjustas miljonite töökohtade kadumise meie mandril. Pervenche Berèsi raportiga võttis Euroopa Parlament äsja vastu ühtse strateegilise ettepaneku, et aidata Euroopa majanduslangusest välja ning lahendada majanduslanguse rahalised, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed.

See ettepanek hõlmab finantssektori tõelist järelevalvet, mida me oleme hakanud rakendama, kuid mida tuleb märkimisväärselt tugevdada; finantstehingute maksustamist, mille eesmärk on reguleerida turge, rahastada avalikke hüvesid ja vähendada avaliku sektori eelarvepuudujääki; liikmesriikide majanduspoliitika ja eelarvete kooskõlastamist püsiva majanduskasvu huvides; mõtet nimetada ametisse nn hr/pr Euro, kes vastutab euroala eest ja esindab liitu suhetes G20 riikide ja IMFiga; ning Euroopa Energiaühenduse loomist.

Euroopal on aeg jälle edasi liikuda. Rahvas ootab seda. Pidevalt muutuvas maailmas on inerts samaväärne tagasilangusega. Seepärast tuleb selle raporti alusel tegutsema hakata ja praktilisi meetmeid võtta.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle raportile „Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta”, sest selles esitatakse konkreetsed meetmed majandus- ja sotsiaalkriisi ületamiseks Euroopa tõelise sotsiaalse turumajanduse ülesehitamise kaudu, et tagada püsiv majanduskasv, tööhõive ja sotsiaalne kaasatus.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Majandus- ja finantskriisi mõju kestab endiselt ja seda tunnetatakse oodatust sügavamalt, kusjuures eriti tõsised on sotsiaalsed tagajärjed. Nagu ma varemgi öelnud olen – ja see raport kinnitab minu arvamust –, ilmneb praegusest kriisist, et me vajame rohkem Euroopa Liitu. Suures piirkonnas, mille piirid on avatud vabaks liikumiseks ja millel on oma siseturg, ei saa enam lasta toimida sekkumis-, järelevalve- ja kontrollisüsteemil, mille aluseks iga üksiku riigi pädevus, sest sellise pädevuse ulatus on liiga väike ja piiratud, arvestades Euroopas ja ülejäänud maailmas valitsevat olukorda. Majandusliku juhtimise tugevdamine, finantssektori järelevalve ja ELi institutsioonide pädevus kooskõlastada poliitikat, majandus- ja rahandusküsimusi tagab suurema stabiilsuse ja parema suutlikkuse tegutseda kiiresti ja tõhusalt. Lisaks leitakse raportis, kui tähtis on ELi 2020. aasta strateegia, milles teadustegevus ja innovatsioon on ettevõtete konkurentsivõime ja töökohtade loomise seisukohalt väga kesksel kohal. Tahaksin rõhutada siseturu ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olulisust majanduse taaselustamisel ja dünaamilisuse tagamisel; sellega seoses võetakse meetmeid, mis edendavad nende ettevõtete tugevdamist ja püsivat arengut.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL) , kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti vastu, sest raportööri esialgset ettepanekut on moonutatud ja raportisse on lisatud seisukohad, mis õhutavad niisuguste meetmete rakendamist, millest kriis alguse sai. Samuti nõutakse selles karistusi liikmesriikidele, kes ei täida stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju. Kuigi sotsiaalvaldkonnas on esialgsed ettepanekud siin-seal säilinud, on raporti üldine suund siiski halvemuse poole.

Samas ei kiidetud heaks järgmisi ettepanekuid, mida me toetasime täiskogu istungil:

- lükata tagasi komisjoni hiljutised õigusakti ettepanekud majanduse juhtimise ja muu hulgas karistuste kohta (neil oleks ebasoodne mõju liikmesriikide niigi loiule majanduskasvule) ning toetada pigem kaugeleulatuvat Euroopa investeeringute kava, et soodustada töökohtade loomist;

- väljendada heameelt laiaulatusliku osalemise üle kokkuhoiumeetmete ja ebakindluse vastu astumise Euroopa päeva meeleavaldustel, mille ametiühingud korraldasid 29. septembril 2010, rõhutada selle suurt poliitilist tähtsust ja toetada ametiühingute nõudmisi, nõuda äraelamist võimaldava palgaga kindlaid töökohti, tugevat sotsiaalset kaitset ja ostujõu kaitset, suuremate pensionide garanteerimist ning kõigile kättesaadavate kvaliteetsete avalike ja sotsiaalsete teenuste tagamist;

- mõista teravalt hukka maksuparadiiside roll pettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja kapitali väljavoolu soodustamisel ja toimumisel.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Nagu alati siis, kui Euroopa Parlamendis käsitletakse majandus-, sotsiaal- ja finantskriisi, jäävad ka Berèsi raportis tähelepanu alt välja põhiküsimused ja kogu süsteemi kahtluse alla seadmise asemel keskendutakse süsteemi päästmisele. Selles raportis väljendatakse koguni kõikumatut usku turu isereguleerimise hüvedesse ja tehakse nägu, nagu oleks turgu võimalik eetilisemaks muuta.

Raportöör usub ülemaailmse konkurentsi ning kapitali ja kaupade vaba ja piiranguteta liikumise kasulikkusse. Järelevalve süsteemi üle, mis ei toimi, ei laseks meil vältida selle kõige ebameeldivamaid puudusi. Pangandussüsteem on näidanud oma küünilisust, makstes enne tähtaega tagasi panganduse kokkukukkumise ennetamiseks eraldatud riigiabi, et hoiduda oma käitumise, sealhulgas kõige häbiväärsemate tegutsemisviiside muutmisest.

Kogu praegune üleilmne finantssüsteem kahjustab reaalmajandust. See soodustab spekuleerimist ja keeruliste, sageli läbipaistmatute ning potentsiaalselt nn toksiliste finantstoodete loomist. See toodab jõukust, mis põhineb õhu müümisel. See sunnib ettevõtteid järgima väga lühiajalisi strateegiaid ja eelistab aktsionäre muudele majanduslikele sidusrühmadele. Ei piisa, kui teeselda selle süsteemi kontrollimist. Süsteemi tuleb muuta.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Lisaks miljonite töökohtade kadumisele kogu Euroopas ja mitmesugustele eurot ohustavatele teguritele on majanduslanguse tulemusena tõusnud esile tugeva ja ühtse majandusliku juhtimise puudumine Euroopa Liidus ja finantssektori järelevalve vajakajäämised.

Ma hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest selle eesmärk on need probleemid lahendada ja selles pooldatakse finantstehingumaksu kehtestamist, mis võimaldab piirata finantstehingutega spekuleerimist, reguleerida turge, rahastada avalikke hüvesid ja vähendada avaliku sektori eelarvepuudujääki. See on tugev meede, mida ma olen juba pikka aega sihikindlalt nõudnud, ja mul on selle üle hea meel.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin prantsuse sotsialistist kolleegi Pervenche Berèsi raportit finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta. See põhjalik raport sisaldab majanduslangusest väljumiseks palju ideid ja lahendusi, mis kindlustavad majanduse püsiva taastumise ning hoiavad juhtimis- ja järelevalvemehhanismide abil ära samalaadsete finantskriiside kordumise tulevikus.

Selle hääletusega näitab Euroopa Parlament, et poliitiline vastutus ja kõrged eesmärgid võivad käia käsikäes. Kõige tähtsamal kohal on tööhõive, sest majanduse taastumine ei pruugi teoks saada, kui tööpuudus ei vähene. Raportis nõutakse tõelise Euroopa Energiaühenduse loomist. Mõte nimetada ametisse nn hr/pr Euro, kes vastutab liidu majandus- ja rahandusvalikute eest, oleks samuti suur samm edasi. Lõpetuseks meenutatakse raportis vajadust kehtestada finantstehingumaks, et majanduslanguse eest vastutajad lõpuks maksma panna.

  Gay Mitchell, Mairead McGuinness, Jim Higgins ja Seán Kelly (PPE), kirjalikult. – Fine Gaeli liikmed ei toeta ettepanekut võtta vastu direktiiv ettevõtete ühtse konsolideeritud tulumaksubaasi kohta, kuid ei pidanud seda põhjuseks, et hääletada kogu selle olulise raporti vastu.

  Anne E. Jensen (ALDE), kirjalikult. – (DA) Taani liberaalide partei jäi finantskriisi käsitleva Berèsi raporti lõpphääletusel erapooletuks, sest selles soovitatakse finantstehingumaksu kehtestamist.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Nagu teisedki tööpartei liikmed, hääletasin ma Berèsi raporti poolt, sest toetan valdavat osa selle sisust. Üks konkreetne teema, ettevõtete ühtne konsolideeritud tulumaksubaas, vajab siiski veel põhjalikke arutelusid. Ma olen nõus vajadusega tagada, et erinevad ettevõtete maksustamise süsteemid ei lase ettevõtetel hoiduda oma kohustustest toetada ühiskonda osaga oma kasumist ettevõtete õiglase maksustamise korra kaudu. Siiski tuleb erilist tähelepanu pöörata kahjulikule mõjule, mida ettevõtete ühtne konsolideeritud tulumaksubaas võib avaldada väikestele riikidele nagu Iirimaa, kelle õitsengu ja tööhõive tase sõltub suures osas riigi suutlikkusest meelitada ligi välisinvesteeringuid. Ma sooviksin märkida, et Iirimaa Tööpartei ettevõtete ühtset konsolideeritud tulumaksubaasi ei poolda.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE), kirjalikult. – (EL) Berèsi raport hõlmab euroala stabiilsuse seisukohalt olulisi küsimusi, mida ma toetasin.

Lõpphääletusel jäin ma siiski erapooletuks, sest minu arvates on ELi majandus- ja finantsprobleemide ning vajaminevate meetmete käsitus raportis üldine ja lihtsustatud ning teiseks viidatakse raportis komisjoni ettepanekutele rakendada distsiplineerimatute liikmesriikide suhtes karistusi, näiteks teisi maksu- või finantsmeetmeteid, mida Euroopa Parlament ei ole veel arutanud ja mille suhtes ta ei ole veel mingitele järeldustele jõudnud.

Seetõttu jätan enesele õiguse väljendada konkreetset arvamust hiljem.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Berèsi raporti poolt, sest olen nõus, et majandus- ja finantskriisist tuleb leida väljapääs Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni tõhusas koostöös.

Rahvusvaheline Valuutafond avalikustas hiljuti analüüsi maailmamajanduse praeguse olukorra kohta, millest ilmneb, et taastumine on endiselt ebakindel ja ebaühtlane. Tegelikult seisame silmitsi kahe eri stsenaariumiga: ühel pool on tugeva majanduskasvu etapp tärkava turumajandusega riikides ning teisel pool suur tööpuudus ja üldine aeglane taastumine majanduslikult enam arenenud riikides.

Seetõttu leian, et kasulik oleks hakata võtma meetmeid, mille eesmärk on kindlustada tugev riigi rahandus, säilitamaks turgude usaldus ja tagamaks, et avalikkus võiks taas hakata uskuma Euroopa projekti väärtuslikkusesse.

  Thomas Mann (PPE), kirjalikult. – (DE) Ma andsin poolthääle finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raportile, mis kujutab endast kõigi asjaomaste fraktsioonide asjalikku kompromissi. Me ei vaja vähem Euroopa Liitu, vaid rohkem Euroopa Liitu! Meie riikide majandussüsteemid on omavahel tihedalt läbi põimunud ja seetõttu riiklik isekus vaid süvendab kriisi. Raportis nõutakse, et Euroopa oleks olulistes küsimustes üksmeelne. Meie meetmete nurgakiviks peab olema ELi jätkusuutlik finants-, majandus- ja tööhõivepoliitika. Soovitused edasise tegevuse kohta näitavad selgelt, kuhu liikuda: tulevikus annab ettevõtetele krediidireitingu ELi sõltumatu reitinguagentuur. Finantstehingumaksu abil tuleb teha lõpp riskantsele spekuleerimisele. Stabiilsuse ja kasvu pakt tuleb ELi 2020. aasta strateegiaga paremini siduda. Me kutsume komisjoni üheselt üles looma tasakaalu majanduskasvu, võrdsete võimaluste ja finantsturu stabiilsuse vahel. Tuleb vähendada töö maksustamist, et suurendada investeeringuid ja seega Euroopa konkurentsivõimet. Just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted vajavad lihtsamat juurdepääsu laenudele.

Sotsiaalvaldkonnas on kõige olulisem inimressursside täiustamine reaalsete, konkreetsete meetmete abil, mille eesmärk on inimeste koolitus ja kvalifikatsioon. Arvukad avalikud kuulamised, seminarid ja analüüsid on võimaldanud meil, komisjoniliikmetel, osaleda avalikel aruteludel põhjendatud, faktidel põhinevate sõnavõttudega. On oluline, et Euroopa Parlament pakuks kriisile selgeid lahendusi. Ainult nii saame suurendada oma usutavust ja usaldusväärsust kodanike silmis.

  Mario Mauro (PPE), kirjalikult. – (IT) Andsin sellele raportile poolthääle täielikult vaid uue kokkuleppe pärast, mis saavutati ennekõike tänu Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonile. Raportööri esialgne projekt oli selgelt ideoloogiline provokatsioon ja seetõttu tuli seda tervikuna muuta. Rahvusvahelise Valuutafondi soovitusel tuleb eesmärgiks seada finantssektori järelejäänud puuduste kõrvaldamine, nõudluse jõulise kasvu ja tööhõive tagamine, võla jätkusuutlikkuse säilitamine, töö maailma majanduskasvu suurema tasakaalu nimel ning kapitali ulatuslikust ja ebaühtlasest liikumisest tulenevate probleemide lahendamine. Raport, milles tunnistatakse oludest tulenevat vajadust tagada riigi rahanduse piisav tugevus, et säilitada usaldus finants- ja reaalsektori turgudel, on täiesti kooskõlas Itaalia valitsuses vastu võetud viimase eelarvega, mille eesmärk on vähendada puudujääki alla 3% künnise.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjon moodustati selleks, et teha kindlaks kriisini viinud tegurid, uurida, mis jäi ELil märkamata, s.t miks oli kriis ootamatu, ning kavandada tulevasi meetmeid ja algatusi, et vältida samalaadseid olukordi tulevikus, taaselustada majandus ja peatada lõplikult kriisistsenaariumid, mis mõnedes liikmesriikides edasi kestavad. Ma leian, et finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjon on oma ülesanded hästi täitnud, esitades selles dokumendis uued viisid, meetmed ja algatused, mis võimaldavad ELil olla palju paremini ette valmistatud igaks kriisiks, mis võib tulevikus tekkida.

  Louis Michel (ALDE), kirjalikult. – (FR) Ma toetan Berèsi raportit, milles nõutakse rohkem Euroopat Liitu, suuremat tõhusust ja vähem bürokraatiat ning Euroopa Liidu ühtset esindamist rahvusvahelisel areenil.

Vaatamata sellele, et majandus on pöördunud taas tõusule, ei tohiks me ekslikult arvata, et majanduslangus on täiesti möödas ja – mis kõige tähtsam – et me oleme kõrvaldanud selle põhjused. Selle kriisi üks kindel õppetund seisneb maailma juhtimise (maailmariigi) puudumises. Me vajame rikkuse õiglasemat jagunemist riikide vahel ja iga riigi sees. Selles peitub tõeline kriis. Seetõttu olen nõus, et Euroopa Ülemkogu peaks kutsuma kokku G20 tippkohtumise, mis on pühendatud üksnes sellele küsimusele.

Mis puudutab arengut, siis tahaksin rõhutada (nagu teeb ka Pervenche Berès oma raportis), et liikmesriigid peavad täitma 2005. aastal antud lubadused ametliku arenguabi kohta. Ametliku arenguabi vähendamist ei õigusta miski. Ametlik arenguabi peaks suurenema ja finantskriisi tagajärjed ei tohiks seda mõjutada.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Finantskriis tegi lõpu isereguleeruvate finantsturgude müüdile. Üleilmne finantskriis tekkis eelkõige finantstoodete ja riskantsete pakettinstrumentide läbipaistmatuse, Ameerika Ühendriikide ebajärjekindla rahapoliitika ja reitingutega seotud huvide konfliktide tõttu. ELi liikmesriikidel ja nende elanikel on palju mõtteainet seoses finantskriisile järgnenud majanduskriisiga, millega kaasnesid kasvav tööpuudus ja sotsiaalvaldkonna kärped. Päästepakettide abil suudeti allakäiguspiraal vaid lühikeseks ajaks peatada. Pikas plaanis nihkuvad põhiprobleemid lihtsalt mujale. Kindlasti ei tohi kriisi kasutada ELi pädevuse laiendamiseks.

Eurokraatia ja bürokraatia ei aita kriisist üle saada. Ühetaolisuse edendamise ja kultuuriliste erinevuste eiramisega soodustasid nad pigem kriisi teket. Ma pooldan kahel käel paremat kooskõlastamist ja konsulteerimist ELi tasandil. Euroopa tasandil majanduse juhtimise idee tuleb aga kategooriliselt tagasi lükata ja seepärast hääletan ma otsustavalt selle raporti vastu.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni vahearuande poolt. Erikomisjoni liikmena võtsin ma komisjoni tööst aktiivselt osa ja aitasin seda aruannet koostada. Eelkõige leian, et Lissaboni lepinguga tunnustatud ja eesmärgiks seatud sotsiaalses turumajanduses peaks avalik süsteem tegema mõningaid kohandusi, mille eesmärk on kiirendada ja lihtsustada tasakaalu saavutamist, et vältida kahjusid ja raskusi või vähendada neid miinimumini. Selle asemel et anda uute võimaluste otsimine ülesandeks tootmissektorile, mis peab läbima põhjalikud muutused, tuleks meil tegeleda ümberkujundamisplaanide, laenude, suunamuutuste ja muude sobivate vahenditega. Euroopast peab taas saama investeeringuteks ja tootmiseks atraktiivne paik, mis oleks kogu maailmas uuendusmeelsuse ja majanduskasvu suunanäitaja. Avaliku ja erasektori finantsinstitutsioonid peavad tegema oma parima, tagamaks, et turgude toimimisest saaksid kasu reaalmajandus ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, nii et neil oleks võimalik aidata kaasa majanduse taastumisele ja kasvule Euroopas.

  Georgios Papastamkos (PPE), kirjalikult. – (EL) Ma jäin Berèsi raporti hääletamisel erapooletuks, sest ettepanekud Euroopa majanduse juhtimise kohta ei käsitle ebatäieliku majandusliidu struktuuriprobleeme ega vähenda asümmeetriat „kärbitud” majandusliidu ja täiemahulise rahaliidu vahel. Ma jäin erapooletuks ka seetõttu, et selles raportis ei nähta ette Euroopa tasandi vastutust majanduspoliitika eest ja majandusriskide jagamist. Euroopa tasandil määratakse vaid karistused, mis on nüüd veelgi rangemad. Puuduvad igasugused strateegiasuunised, et tagada tasakaalustatud majanduskasv ja suurendada kõigi liikmesriikide konkurentsivõimet.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et komisjon peaks tagama projektide juhtimise ja rahastamise järgmistes valdkondades: (1) taastuvate energiaallikate uurimine, arendamine ja kasutamine; (2) Euroopa energiavõrgu tugevdamine, uute energiasalvestamisviiside ja Euroopa kõrgepinge-alalisvoolu supervõrgu kasutamine; (3) ELi kosmosepõhise infrastruktuuri edendamine raadionavigatsiooni ja Maa kaugseire valdkonnas; (4) kiirele internetile juurdepääsu tagamine; (5) ELi juhtpositsiooni edendamine e-tervise valdkonnas; (6) elektripõhise liikuvusega seotud arenduse lõpuleviimine ja asjaomaste ühtsete standardite koostamine. Finantsregulatsiooni poolest peaks Euroopa Parlament seadma eesmärgiks reguleerimis- ja järelevalvesüsteemi loomise, mis hõlmab kõiki finantsturge, -instrumente ja -institutsioone. Seega on oluline täha järgmist: (1) võtta vastu eeskirju, millel on suurem antitsükliline mõju; (2) vähendada süsteemset riski, mis tuleneb suurtest institutsioonidest ja tuletisinstrumentide turgudest; (3) tugevdada üleeuroopalisi ja ülemaailmseid reguleerimis- ja järelevalvestruktuure; (4) uurida bilansiväliste tehingute kasutamist; (5) kehtestada finantstehingumaks; (6) kehtestada uued normid finantssektori statistika kohta.

  Mario Pirillo (S&D), kirjalikult. – (IT) See vahearuanne finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta on kasulik vahend, mis võimaldab analüüsida majanduse praegust olukorda Euroopas, kuid ennekõike näitab see kätte peamise tee, millele Euroopa peab julgelt asuma, et vältida selliste olukordade kordumist.

Ma olen nõus raportis väljendatud seisukohaga, et sellepärast peab Euroopa viivitamata looma tugevad ja autoriteetsed organid, mis on võimelised tagama kõigi liikmesriikide majanduspoliitika ühtse juhtimise. Olen veendunud, et Euroopa Liit ei saa enam kõrvalt vaadata liikmesriikide killustatud ja pidetuid vastumeetmeid majanduskriisile, mille tagajärjed ohustavad reaalselt meie riikide majanduse kasvupotentsiaali.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Protsess, mille käigus liikmesriigid koostavad ELi 2020. aasta strateegia alusel riiklikud programmid, peab aitama luua konkurentsivõimelisema, sotsiaalsema ja jätkusuutlikuma Euroopa Liidu, mis asetab kodanikud ja keskkonnakaitse poliitikakujundamise keskmesse.

Liikmesriikide prioriteedid peavad olema kvaliteetsed töökohad ning tööturu korraliku toimimise ja tööhõive suurendamiseks vajalike sotsiaalsete tingimuste tagamine. Töötuse määr on ELi elanikkonna hulgas keskmiselt 10%, ulatudes mõnes riigis koguni 20%ni ja noorte puhul enam kui 40%ni. See näitab vajadust tagada kvaliteetsed ja vastutustundlikud avaliku sektori kulutused koos erasektori ettevõtlikkus- ja innovatsioonipotentsiaali edendamisega, et anda tõuge majanduslikule ja sotsiaalsele progressile.

Ma hääletasin selle poolt, et liikmesriigid koostaksid realistlikud kavad, mis soodustaksid sellise tööturu arengut, millega parandatakse inimeste motivatsiooni töötada ja töötingimusi ning suurendatakse ühtlasi tööandjate motivatsiooni töötajaid palgata ja hoida. Samal ajal tuleb rõhku panna inimväärsele tööle, sealhulgas võitlusele deklareerimata töö vastu, ning tagada, et tööturule pääseksid ka praegu sealt kõrvale jäetud inimesed.

  Miguel Portas (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin kurvastusega Berèsi raporti vastu. Ausalt öeldes oli raporti esimene versioon paljutõotav nii kriisi põhjuste analüüsi kui ka paljude kriisi ületamiseks tehtud ettepanekute poolest. Kuid parempoolsete fraktsioonide nõuete tulemusena moonutati esialgset raportit esmatähtsates küsimustes. Kuigi on tõsi, et mitu head ettepanekut jäi sisse, näiteks Euroopa reitinguagentuuri loomine, on samavõrd tõsi, et majanduse juhtimise küsimuses pöörduti raportiga tagasi „Brüsseli konsensuse” juurde. Kuna valik tuleb teha eelarvepuudujäägi ja riigivõla ning majanduskasvu ja tööhõive vahel ning raportis selles olulises küsimuses otsusele ei jõuta, ei saa ma seda toetada.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et komisjon peaks võtma vastutuse projektide järelevalve ja rahastamise eest, eelkõige sellistes valdkondades nagu uued investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisse, kiirele internetile juurdepääsu tagamine kogu Euroopa Liidus ja ELi digitaalarengu tegevuskava kiire elluviimine. Finantsregulatsiooni vallas peaks Euroopa Parlament seadma eesmärgiks reguleerimis- ja järelevalvesüsteemi loomise, mis hõlmab kõiki finantsturge, -instrumente ja -institutsioone. Vastava kokkuleppeni jõudmiseks on vaja tugevdada üleeuroopalisi ja ülemaailmseid reguleerimis- ja järelevalvestruktuure.

  Carmen Romero López ja Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Mul on hea meel, et see raport ülekaaluka häälteenamusega vastu võeti. Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni katse nõrgestada finantstehingumaksu käsitlevat lõiget kukkus läbi ja tekst, mis põhines meie ettepanekul kehtestada esimese sammuna finantstehingumaks ELi tasandil, võeti vastu.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) See raport on kompromissi tulemus, sest raporti kohta esitati koguni 1625 muudatusettepanekut ja see jaguneb mitmeks osaks, mis hõlmavad kriisi põhjuseid alates kinnisvaramullist kuni tagatiseta pangatoodeteni, maksude ühtlustamise puudumiseni Euroopas ning stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade rikkumiseni. Tagajärgi võime ise näha: nendeks on rikkuse vähenemine ja tööpuudus.

Vastuseks saab olla üksnes uute töökohtade loomine ettevõtluse ning teadus- ja arendustegevuse edendamise kaudu ning meetmete abil, mis soodustavad läbipaistvust ja ühiseid Euroopa eeskirju näiteks maksustamise, käibemaksu ja kaudsete maksude valdkonnas.

Ainuke küsimusi tekitav teema on uue finantstehingumaksu kehtestamine. Sellest saaks esimene Euroopa Liidu maks, mis läheks otse Euroopa Liidu eelarvesse. Me ei saa nõustuda sellega, et Euroopa Liit pistab praeguse kriisi ajal oma käe kodanike juba niigi tühjadesse taskutesse.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on läbimas ilmselt oma ajaloo kõige tõsisemat majandus- ja sotsiaalkriisi. Seetõttu on liidul ülesanne leida praegusele olukorrale lahendused, mis pakuvad pikaajalisi väljavaateid.

Mul on hea meel finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni moodustamise ja kõnealuse raporti üle. Ma olen nõus, et tuleb luua majanduse juhtimise mehhanismid, mis hõlmavad muu hulgas liikmesriikide rahanduse jätkusuutlikkuse poliitika kooskõlastamist ja kontrollimist.

Samas on minu arvates kahetsusväärne, et Euroopa Parlament ei ole kriisi lahendamise strateegia koostamisse rohkemal määral kaasatud: soovitav oleks nii Euroopa Parlament kui ka riikide parlamendid tulevikus tihedamalt kaasa haarata. Ma rõhutaksin ühtekuuluvusmeetmete tähtsust selles protsessis.

Esiteks peab EL tugevdama kooskõlastamist ning kasutama paremini eri juhtimistasandite ja poliitikavaldkondade vahelisi sünergiaid. Teiseks tuleks arvesse võtta piirkondlikku eripära ja kriisi asümmeetrilist mõju. Raportis rõhutataksegi, et ühtekuuluvuspoliitika tugevus taastumise sidumisel pikaajalise kasvuga tuleneb järgmisest: ühtekuuluvuspoliitikaga pannakse paika strateegiasuunised, antakse liikmesriikidele ja piirkondadele ajend nende rakendamiseks ning võimaldatakse vahendid eesmärkide poole liikumiseks.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Lugupeetud kolleegid, Euroopa ei ole üksnes finants- ja sotsiaalkriisi ohver. Meil valitseb ka suur üldsuse usalduse kriis. Me peame nii Leedus kui ka kogu Euroopas taastama üldsuse usalduse meie finants- ja poliitiliste institutsioonide vastu ning looma elujõulise ja jätkusuutliku finantssüsteemi, mis pakuks kaitset tulevaste kriiside eest. Me vajame läbipaistvat, mitmetasandilist reguleerimismehhanismi, mis tugineb tervele moraalile ja teenib inimeste huve.

Finantskriis andis Leedule eriti ränga hoobi – 2009. aastal kahanes meie majandus 15% võrra. Me peaksime kriisist väljumise strateegia koostamisel võtma arvesse piirkondlikke eripärasid ja kriisi erinevat mõju. Mul on hea meel, et erikomisjon rõhutab ühtekuuluvusmeetmete tähtsust neile ELi piirkondadele abi pakkumisel, mis seda kõige enam vajavad. Need meetmed võivad aidata meil kriisi tagajärgi ületada, kui nendega toetatakse vajalikke investeeringuid infrastruktuuri, ettevõtetesse ja töökohtade loomisse.

Majanduse taastumine sõltub paljuski ka ELi 2020. aasta strateegia edukusest. ELi mis tahes pikaajaline strateegia peab hõlmama konkurentsivõime säilitamist ja siseturu kui Euroopa majanduskasvu ühe peamise tõukejõu tugevdamist.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Viimased aastad on näidanud, kuivõrd on meie riikide majandussüsteemid omavahel seotud, ja osutanud probleemidele, mis võivad tuleneda õigusaktide, reguleerimise või ühtekuuluvuse puudumisest Euroopa riikide majanduses. Otsides teed kriisist väljumiseks, peame mõtlema üleeuroopalistele lahendustele, mis võimaldavad üles ehitada tugevama Euroopa majanduse ja paremini seotud finantssüsteemid, millest on kasu Walesi ja ülejäänud Euroopa Liidu elanikele.

Seetõttu andsin poolthääle Berèsi raportis esitatud soovitustele meetmete ja algatuste kohta, mida tuleks pärast finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi võtta. Me peame otsima Euroopa probleemidele ühiseid lahendusi, austades samas igas ELi liikmesriigi valikut, võimaldades liikmesriikidel otsustada, kuidas me edasi liigume. Nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament peavad tegema koostööd, tagamaks, et me ehitame üles tugevama, vastupidavama maailmamajanduse, mis on kasulik kogu Euroopa Liidule.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Täna, kolmapäeval, 20. oktoobril, võttis Euroopa Parlament vastu oma finants, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raporti.

Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon hääletas selle raporti vastu, sest selles sisalduvad ettepanekud on mõnevõrra sürrealistlikud ja neis eiratakse täielikult ELi liikmesriikides mitme kuu vältel toimunud meeleavaldusi kokkuhoiukavade, sotsiaalsete väärtuste vastate meetmete ning sotsiaalkindlustussüsteemide ja avalike teenuste lõhkumise vastu. Nende meetmetega tahetakse vaid piirata liikmesriikide eelarvedefitsiiti.

See raport lähtub Nicolas Sarkozy ja tema valitsuse esitatud pensionisüsteemi vastureformist, mille Prantsuse protestiliikumine on hukka mõistnud ja mille vastu on võideldud nüüdseks juba nädalaid.

Raportis jagatakse jätkuvalt kiitust stabiilsuspaktile ning meetmetele ja poliitikale, mida me oleme aastaid tauninud ja mida üha rohkem kodanikke peab läbikukkunuks.

Parlamendiliikmed, kes selle raporti poolt ülekaaluka häälteenamusega (501 poolthäält) hääletasid, ei mõista ilmselt nende kodanike sõnumit, kes on kogu Euroopas nädalaid kokkuhoiukavade ja nendega seotud vastureformide vastu protestinud.

Raport: Diego Feio (A7-0282/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle täna esitatud ja arutusel olnud raporti poolt, sest selles soovitatakse ELil astuda veel üks samm edasi ja asutada Euroopa valuutafond, mis tegutseks riigivõlaga seotud arengute järelevalvajana ning täiendaks stabiilsuse ja kasvu pakti, toimides liikmesriikide viimase abinõuna. Samuti väärib esiletoomist ettepanek luua komisjoni juhitav kõrgetasemeline poliitikarühm, mille ülesandeks oleks kaaluda majandusjuhtimise käimasoleva reformimise raames võimalikke institutsioonilisi muudatusi, sealhulgas võimalust luua ühine Euroopa riigikassa eesmärgiga anda ELile iseseisvad rahalised vahendid ja vähendada ELi sõltuvust riikide ülekannetest, ning ettepanek koostada teostatavushinnang, et pikas perspektiivis luua süsteem, mille raames liikmesriigid võiksid osaleda ühiste Euroopa võlakirjade emiteerimisel. Kui on koostatud asjakohane mõjuhinnang, sõnastatud erinevad õiguslikud alternatiivid ning selgelt määratletud Euroopa infrastruktuuri eesmärgid ja rahastamine, on hõlpsam välja töötada pikaajalised strateegilised projektid, mille kaudu ehitada üles tugevam EL.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt. Praegune majandus-, finants- ja sotsiaalkriis on näidanud, et olemasolev majandusliku juhtimise mudel ei ole liidus töötanud nii tulemuslikult, kui oleks pidanud. Viimastel aastatel ei ole liikmesriikide vahel toimunud piisavat lähenemist ning makromajanduslik ja eelarve tasakaalustamatus on säilinud ja viimase kümnendi jooksul isegi suurenenud. Järelevalveraamistik oli liiga nõrk ning stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju ei järgitud piisaval määral, eelkõige selle ennetavate sätete osas. Ma olen nõus selles dokumendis tehtud ettepanekuga, et meetmeid tuleb liikmesriikidega ja liikmesriikide vahel paremini kooskõlastada, eelkõige selleks, et ennetada hiljuti täheldatud olukordade kordumist. On ülimalt oluline, et liikmesriigid täidaksid täiel määral ELi tasandil kokkulepitud eeskirju ja otsuseid, näiteks stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju ja instrumente. Suurimat tähelepanu tuleb pöörata kvaliteetseid töökohti loovale kauaaegsele jätkusuutlikule kasvule, mitte aga lühiajalisele kasule, mis on Euroopa turgude finantsstabiilsusele suurt kahju põhjustanud.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Praegune majanduskriis on näidanud, et majanduspoliitika kooskõlastamine ei ole Euroopa Liidus toiminud, nagu pole toiminud ka juhtimis-, majandusliku järelevalve ja finantsteenuste reguleerimise raamistikud. Kõik see on Euroopas külvanud ebastabiilsust ja soodustanud allakäiku. Sellega seoses tahaksin tõsta esile ja tunnustada järgmisi ettepanekule lisatud soovitusi: luua sidus ja läbipaistev raamistik järelevalve teostamiseks makromajanduslike suundumuste üle liidus ja liikmesriikides ning tugevdada järelevalvet; täiustada stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju; parandada majanduse juhtimist; luua euroala jaoks tugev ülemäärase võlakoormuse ennetamise ja vähendamise mehhanism; ning vaadata läbi eelarve-, rahastamis-, fiskaalvahendid. Tahaksin rõhutada, et ma olen täiesti nõus vajadusega parandada liidu esindatust majanduse ja rahanduse valdkonda puudutavates välissuhetes.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma tahaksin tänada kolleeg Feiot suurepärase töö eest selle keeruka raporti koostamisel. Ma hääletasin raporti poolt, sest minu arvates on Euroopa Liidu majanduse juhtimise parandamine väga oluline. Finantskriis on tõepoolest näidanud, et tõeline poliitiline ja majanduslik kooskõlastamine liikmesriikide vahel puudub ning mitmesugused kontrollimehhanismid on nõrgad. Seetõttu on Euroopal nüüd aeg luua tugevam õigusraamistik, milles järgitakse ELi 2020. aasta strateegia eesmärke, ning ühtlasi kontrollida paremini võlgu ja riigitulusid, VKEde fiskaalstiimuleid, siseturu arengut ning tööturgude integreerimist. Pidades silmas hiljutisi kokkuleppeid, ei toeta ma siiski numbriliste ettekirjutuste kehtestamist, sest need võivad mõnede liikmesriikide jaoks osutuda liiga mehaanilisteks ja raskesti täidetavateks. Me ei tohiks unustada, et finantskriisi põhjustajad olid nn toksilised varad, ent suuremal määral isegi erasektori ülemäärased võlad (kõrge riskitasemega hüpoteeklaenud). Teisisõnu oli kriisi põhjuseks tasakaalustamatus era- ja pangandussektoris, mitte riikide välisvõlad. Lõpetuseks tahan öelda, et nõustun soovitusega 3, mis puudutab liikmesriikide tegevuse kooskõlastatuse suurendamist euroala järelevalvet käsitlevate aastaaruannete kaudu.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et tuleb luua sidus ja läbipaistev raamistik mitmepoolse järelevalve teostamiseks makromajanduslike suundumuste üle liidus ja liikmesriikides. Ma tahaksin teha üleskutse tagada iga-aastane arutelu Euroopa Parlamendi, komisjoni, nõukogu ja riikide parlamentide esindajate vahel stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformikavade üle ning riikide majandusarengu hindamine Euroopa poolaasta raames. Lisaks kutsuksin üles looma riigi tasandil mehhanismi, et hinnata Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetide rakendamist ja riiklikus reformikavas sisalduvate asjaomaste riiklike eesmärkide saavutamist, et toetada ELi institutsioonide poolset iga-aastast hindamist.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin selle raporti vastu, sest Euroopa Liidu majanduse juhtimise huvides lähtutakse selles ülimuslikust range distsipliini käsitusest ja poliitikast, mis on sätestatud stabiilsuspaktis, ning toetatakse ennetavaid sanktsioone nende liikmesriikide vastu, kes rikuvad Maastrichti kriteeriume. Raportis tehakse ettepanek seada eesmärgiks eelarvestabiilsus ja riikide eelarvete range järelevalve ning võtta karme meetmeid, mis kahjustavad töötajate sissetulekuid, pensione ning töö- ja kindlustusõigusi. Kõike seda tehakse hoolimata asjaolust, et me näeme sellise poliitika tagajärgi Kreekas, Iirimaal, Hispaanias, Portugalis ja mujalgi. Kõike seda tehakse ajal, mil paljudes Euroopa riikides on töötajad tulnud tänavatele, et protestida kriisi ning ELi, EKP ja IMFi käivitatud neoliberaalse vasturünnaku ohvriks muutumise vastu.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Euro kasutuselevõtmine oli ELi jaoks ülitähtis riskantne ettevõtmine. Peamine riskitegur ei ole hõlma mitte niivõrd rahapoliitiliste võtete küsimusi, mille vallas Euroopa Keskpank teeb suurepärast tööd, vaid majanduslikku ühtekuuluvust ja seotust reaalmajandusega. Probleem andis end kriisi ajal tõeliselt tunda: endiselt killustunud turul ja ebapiisavalt ühtlustatud fiskaalpoliitika korral on ühisraha aina kasutum. Nende küsimuste käsitlemist ei saa ega tohi pidada vaid teoreetiliseks harjutuseks ega kasutada põhjendusena õigusliku suveräänsuse nõudmiseks küsimustes, mis on praegu liikmesriikide pädevuses. Pigem oleks kasulik võtta aluseks järjepidevus ja korrakindel lähenemine majandustegevusele, sest tingimused muutuvad järjest keerukamaks: vääringuga seotud probleemid ei ole enam samad mis varem, eeldades erinevaid vahendeid ja eesmärke, mille puhul tehnikute kohustustega peab kaasnema jätkuv ja järjepidev seire, aga ka poliitiline juhtimine, mille aluseks on kaalutletud tulevikueesmärk ja valmisolek lahendada jooksvaid probleeme.

  Anna Maria Corazza Bildt, Christofer Fjellner, Gunnar Hökmark, Anna Ibrisagic ja Alf Svensson (PPE), kirjalikult. – (SV) Me hääletasime selle raporti poolt, kuid ei loobu mingil juhul vastuseisust Euroopa maksule. Samuti ütleme jätkuvalt „ei” kõrgetasemelise töörühma moodustamisele, mille ülesanne on arutada võimalusi ühise Euroopa riigikassa loomiseks eesmärgiga anda Euroopa Liidule iseseisvad rahalised vahendid. Me kasutasime ka teistes punktides oma hääleõigust, et jääda eriarvamusele.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liidu tasandil majanduse juhtimise küsimus on keeruline ja mõningate liikmesriikide tõrksus suveräänsuse uute aspektide loovutamise suhtes on arusaadav. Kreeka kriis tõi esile praeguste sekkumismehhanismide puudused, rääkimata lähenemiskriteeriumide täitmise vahendite ebapiisavusest, eriti euroala riikide puhul. Sidusa ja läbipaistva raamistiku loomine mitmepoolse järelevalve teostamiseks makromajanduslike suundumuste üle liidus ja liikmesriikides ning eelarve üle teostatava järelevalve tugevdamine, nagu soovitatakse selles dokumendis, on samm õiges suunas, ehkki see võib tähendada põhiseaduse lepingu mõningast muutmist. Üldiselt on selles dokumendis esitatud soovitused olulised, käsitlevad tegelikke küsimusi ja pakuvad asjakohaseid lahendusi. Seetõttu hääletasin dokumendi vastuvõtmise poolt.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletan rahulolu ja vastutustundega ELi majanduse juhtimise parandamiseks antud soovituste poolt, mis on selles raportis välja pakutud. Arvestades, et EL seisab silmitsi tärkava turumajandusega riikide tiheda konkurentsiga ja stabiilne riikide rahandus on ülioluline selleks, et edendada võimalusi, innovatsiooni, majanduskasvu ja seega Euroopa teadmusühiskonna loomist, ning et majanduskasv ja jätkusuutlik riigirahandus on ELi majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse ning eelarve pikaajalise konsolideerimise ja heaolu eeltingimus, ei ole kehtivad stabiilsuse ja kasvu pakti nõuded ning nende jõustamine, mis on olnud puudulik, taganud usaldusväärset makromajandus- ja eelarvepoliitikat. Seetõttu on oluline toetada ennetavate meetmete ja sanktsioonide karmimat rakendamist ning majanduse paremat järelevalvet ja juhtimist, mille aluseks on täpsem ja võrreldavam statistika liikmesriikide (eriti euroala liikmesriikide) poliitika ja majandusliku seisundi kohta.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Majanduse juhtimist käsitleva resolutsiooni vastuvõtmisega kinnitab Euroopa Parlament oma peamisi eesmärke, mis on seotud läbirääkimistega komisjoni kuue õigusakti ettepaneku teemal.

Euroopa Parlamendi liikmed peavad kahetsusväärseks, et stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamine on ebapiisav, ning teevad ettepaneku luua tulemuslik stiimulite ja sanktsioonide mehhanism; samuti rõhutatakse energeetikasse, teadusuuringutesse, innovatsiooni, tervishoidu ja haridusse investeerimise tähtsust.

Majanduslanguse lõpetamiseks peame tegema kava Euroopa tasandil vajamineva raha kohta; ellu tuleks viia omavahendite idee. Me leiame, et finantstehingumaksu kehtestamine vähendaks spekuleerimist ja parandaks siseturu toimimist. Lisaks võib sellest maksust laekuv tulu aidata rahastada üldisi avalikke hüvesid ja vähendada eelarvepuudujääki. See maks tuleks kehtestada võimalikult laiapõhjalisel alusel – alustuseks kindlasti Euroopa Liidu tasandil.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Euroopa Parlament arutab seda küsimust tõepoolest õigel ajal – vaid paar päeva pärast president Sarkozy ja kantsler Merkeli vahel sõlmitud kokkulepet taotleda Lissaboni lepingu muutmist, et tagada edaspidi euroala riikide võlakriiside korrakohane käsitlemine. Kõige selle taga on muidugi jätkuv kriis euroalal, kus iga mööduv päev osutab ühisraha mudeli totrusele. Kuid asi on ka muus. On selge, et kui nii läheb, siis tekib Ühendkuningriigi koalitsioonivalitsusel kohustus korraldada rahvahääletus.

David Cameron kinnitas seda ja erinevalt oma varasemast „raudsest garantiist” peab ta sellest lubadusest kinni pidama. Kui Prantsusmaa ja Saksamaa võivad taotleda Lissaboni lepingu muutmist, on ülimalt tähtis, et Ühendkuningriigi valitsus kasutaks läbirääkimisi meie riigi parlamendile volituste tagasivõitmiseks.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin Feio raporti poolt. See valmis Euroopa Parlamendi fraktsioonide vahel peetud edukate läbirääkimiste tulemusena ja põhineb üldisel üksmeelel vajaduses tugevdada majanduskasvu ja tööhõivepoliitikat, et parandada majanduse juhtimist, mis võimaldab kriisist üle saada ja Euroopa majanduskasvul taastuda.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Seoses praeguse majandus-, finants- ja sotsiaalkriisiga on Euroopa Parlament võtnud juhtrolli, pakkudes Euroopa Liidule mehhanisme tulemuslikuks sekkumiseks, mis mitte üksnes ei tõkesta edasisi kriise, vaid tagab ennekõike Euroopa jätkusuutlikuks arenguks ja ühtekuuluvuseks vajaliku stabiilsuse. Diogo Feio raport mõtestab lahti Euroopa Parlamendi vastutuse ELi institutsionaalse tugevdamise eest, mille eesmärk on suurem ühtsus Euroopas, aga ka maailmamajanduse kontekstis, pidades silmas Euroopa elanikke ja nende heaolu. Esitatud soovituste näol on tegemist ülimalt suure kvalitatiivse arenguga ELi majanduse juhtimise parandamisel. Neis rõhutatakse eeskirjade karmistamist, et edendada liikmesriikide ja liidu stabiilsust ja majanduskasvu, aga ka mehhanisme, mis on vajalikud ELi arengustrateegia elluviimist takistavate probleemide ärahoidmiseks ja lahendamiseks. Ka ELi statistika usaldusväärsus on oluline tegur, mis aitab tagada struktuuride ja ametiasutuste parema suutlikkuse sekkumismeetmete hindamisel ja määratlemisel. Ma tõstaksin veel esile vajaduse vältida peale avaliku sektori eelarvepuudujäägi ka riigivõlga.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Asi ei ole majanduse juhtimise parandamises ELi tasandil, vaid liikmesriikide majandus-, eelarve- ja maksupoliitika allutamises, kusjuures tähtsaimaks ülesandeks ei ole mitte majandusliku heaolu loomine, vaid ühtse turu ja Brüsseli huvide kaitse. Lisaks on eesmärgiks seatud kahjuliku stabiilsuspakti karmistamine ja pakti täitmise aktiivsem jälgimine.

See ei ole vastuvõetav, nagu pole vastuvõetav ka Euroopa maksu haldava ühise riigikassa loomine ja Euroopa majanduse juhtimise institutsionaliseerimine (mis eesmärgil?). Mõistagi on avaliku sektori eelarvepuudujääk ja riigivõlg, millest suurem osa kuulub välismaalastele, ohtlik nii rahalises kui ka suveräänsuse mõttes. Kuid need puudujäägid ja võlad oleksid kahtlemata väiksemad, kui poleks teie poliitikat ja riikide kohustust laenata turgudel. Ligi kuuendik Prantsuse riigi eelarvest kulub riigivõla intresside maksmiseks. Kuni me neid intresse maksame, ei saa me kasutada seda raha millekski muuks.

  Peter Jahr (PPE), kirjalikult. – (DE) Majandus- ja finantskriis osutasid selgelt tungivale vajadusele parandada majanduslikku koostööd Euroopa Liidus. Seepärast tuleb stabiilsuse ja kasvu pakti karmistada ning sellele tuleb lisada asjakohased ja tulemuslikud sanktsioonide rakendamise võimalused. Samuti on vaja hoolikamalt jälgida ka liikmesriikide eelarveid ja konkurentsivõimet.

Me peame edaspidi kindlaks tegema euroala riikide vahelise tasakaalustamatuse; enne seda tuleb aga tuvastada võimalikud puudused konkurentsis, samuti peab meil olema võimalik nõuda tõhusaid vastumeetmeid. Eesmärgiks peab olema püsivalt tugev ja vastupidav rahaliit ja euro, et meil oleks võimalik ära hoida Kreeka kriisile sarnaseid olukordi.

  Anne E. Jensen (ALDE), kirjalikult. – (DA) Taani liberaalide partei andis vastuhääle Feio raporti ühele konkreetsele muudatusettepanekule, milles soovitati Euroopa maksu kogumise süsteemi loomise eeliseid puudutava uuringu läbiviimist. Taani liberaalide partei hääletas raporti kui terviku poolt, sest see oli hästi tasakaalustatud.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Majanduse juhtimise eeskirjade tugevdamine on väga oluline, arvestades eriti majanduskriisi, mis kestab paljudes ELi liikmesriikides ikka veel. Samas olen ma nõus Euroopa Parlamendi muudatusettepanekutega, millega eemaldatakse automaatsed sanktsioonid ülemäärase eelarvepuudujäägiga liikmesriikide vastu, sest see kriis on näidanud, et erakorraliste asjaolude korral tuleb eelarvepuudujäägiga seotud nõudeid lõdvendada, hoidmaks ära kriisi tõsisemaid majanduslikke tagajärgi.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Äsja hääletatud raport koos komisjonile antavate soovitustega liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal on osa mitu kuud kestnud laiemast arutelust finantskriisiga võitlemise algatuste teemal. Euroopa Liidu majanduse jõulise juhtimise vajadus on ilmne, eriti pärast seda, mis juhtus Kreekas paar kuud tagasi.

Peagi on oodata Euroopa Ülemkogu presidendi Herman Van Rompuy moodustatud Euroopa majanduse juhtimise töökonna lõpparuannet. Samas võime juba praegu öelda, et kindlasti on vaja paika panna majanduspoliitika järelevalve eeskirjad, mis ei ole mehhaanilised, vaid realistlikud ja jätkusuutlikud, ning mille abil on võimalik tugevdada fiskaalpoliitikat ja parandada kogu Euroopa juhtimist.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Äsjase majandus- ja finantskriisiga seoses võib teha tähelepaneku, et ELi tasandil tuleb märgatavalt tõhustada majanduse järelevalvet ja kooskõlastamist. Tekkinud on suur makromajanduslik tasakaalustamatus ning mõnedes riikides on kasvanud tuntavalt riigivõlg ja selle osakaal SKPs. Ma hääletasin selle raporti poolt, sest toetan kindlalt raportööri kõiki kaheksat soovitust, mille esitamisel on peetud silmas head valitsemistava ja majanduslikku stabiilsust Euroopa Liidus.

Leian, et lähiaastatel seisavad meil ees keerulised ülesanded. Me peame suutma kehtestada kindlad prioriteedid ja teha mõningad rasked valikud, et toetada ELi majanduskasvu potentsiaali ja tugevdada riikide rahandust. ELi tasandil kooskõlastamine on selles tegevuses elulise tähtsusega; see võib aidata kõrvaldada kahjulikku mõju.

  Astrid Lulling (PPE), kirjalikult. – (FR) Ühisarutelust Euroopa Ülemkogu, G20, finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raporti ja Euroopa juhtimist käsitleva raporti teemal ei koorunud välja selgeid juhised ega asjakohaseid soovitusi finantskriisi kohta. Kõik, kes sõna võtsid, esitasid oma isikliku tõlgenduse nende kaootiliste ja ähmaste tekstide kohta. See on paraku tavapärane omaalgatuslike raportite puhul, mis saavad küll suure häälteenamuse, kuid mis ei ütle samal ajal eriti midagi.

Feio raportit arutati liiga hilja, sest komisjon on juba esitanud ettepanekud direktiivide kohta, millega reformitakse stabiilsuspakti ja euroala juhtimist. Mis mõtet on sellises olukorras hääletada komisjonile esitatavaid soovitusi?

Euroopa Parlament peaks töötama enda jaoks välja palju rangema töökorra ja seda järgima. Kaalul on Euroopa Parlamendi tõhusus ja usaldusväärsus.

Stabiilsuspakti ja euroala juhtimise reformi otsustav hetk saabub siis, kui hakatakse analüüsima õigusaktide tekste. Ma kavatsen koos kolleegidega teha seda tööd avatud meelega ja hoolikalt. On oluline, et Euroopa Parlament toetaks realistlikku, ent siiski põhjalikku reformi, et rajada rahaliit uutele alustele. Euroopa Liidu institutsioon teenib oma õiguspärasuse välja just sellise tõsise tööga, mitte aga ...

(Selgitus hääletuse kohta katkestati kodukorra artikli 170 alusel.)

  Mario Mauro (PPE), kirjalikult. – (IT) Ilma eeskirjade ja järelevalveta ei ole võimalik edusamme teha. Nende eeskirjade kohaldamine, mille me oleme endale sel kriisiajal kehtestanud, et parandada majandusküsimuste kooskõlastamist ja järelevalvet, on vähim, mida me peame iseendalt ja liikmesriikidelt nõudma. Diogo Feio selleteemaline raport võimaldab meil keskenduda teatavatele märgatavatele kõrvalekalletele – selles kirjeldatakse, kuidas „hiljutine majanduslik areng on selgelt näidanud, et majanduspoliitika kooskõlastamine ei ole liidus ega eelkõige euroalal piisavalt hästi toiminud ja vaatamata Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevatele kohustustele ei ole liikmesriigid suutnud käsitleda oma majanduspoliitikat kui ühise huvi küsimust”. Seetõttu hääletan ma kõhklemata selle raporti poolt.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Praegune finants- ja majanduskriis näitab, et EL vajab järjest tugevamat majanduslikku ja rahalist juhtimist, et euro ja rahaliidu enda stabiilsus ei satuks ohtu. Seega tuleb Euroopa 2020. aasta strateegias seada eesmärgiks majanduskasvu edendamine ja töökohtade loomine, sest SKP järsk langus, tööstusliku tootmise vähenemine ja töötute suur arv on keeruline sotsiaalne ja majanduslik probleem, mida saab lahendada üksnes tugeva, ühtse ja tervikliku juhtimisega. Feio raportis osutatakse võimalustele ja määratletakse strateegiad ELi majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste reaalseks karmistamiseks, keskendudes peamiselt euroalale. Ettepanekute näidetena võib muu hulgas nimetada sidusa ja läbipaistva järelevalveraamistiku loomist, stabiilsuse ja kasvu pakti sätete tugevdamist ning majandusliku juhtimise kindlustamist euroalal.

  Louis Michel (ALDE), kirjalikult. – (FR) Majandus-, finants- ja sotsiaalkriis on osutanud Euroopa majanduse juhtimise puudujääkidele. Sellepärast tuleb meil järgmisel Euroopa Ülemkogul jõuda kokkuleppele majanduse juhtimise ja stabiilsuspakti teemal. Hädasti on vaja hakata ellu viima reforme, mis võimaldavad meil majanduse juhtimise kvaliteeti kõvasti parandada, ning juurutada läbipaistvad ja sihipärased järelevalvemehhanismid.

Ma pooldan Diogo Feio raportit, sest see toetab komisjoni ettepanekut, mis on minu arvates tasakaalustatud kompromissettepanek. Ma olen nõus, et parlamentaarne osalus Euroopa Liidu majanduse juhtimises peaks olema suurem ja et Euroopa tasandil tuleks tsentraliseerida ainuvolitused järelevalveks suurte piiriüleste finantsinstitutsioonide üle. Samuti arvan, et oleks kasulik tagada Euroopa Liidule oma rahalised vahendid, et liidul oleks oma meetmeid ja tegevust hõlpsam kavandada.

  Alexander Mirsky (S&D) , kirjalikult. – (LV) Minu arvates on Diogo Feio raport viimase kolme kuu kõige professionaalsem raport. Kõik selles üksikasjalikult kirjeldatud küsimused ja lahendused on väga õigeaegsed. Teabe puudumine, moonutatud aruandlus ja aeg-ajalt lausa valeteabe esitamine ELi liikmesriikide valitsuste poolt on viinud kohutavate tulemusteni. Varjates hirmunult oma riigieelarve silmatorkavaid puudujääke, kahjustasid Kreeka, Läti ja Ungari usaldust euro vastu. Komisjon ja Euroopa Parlament peavad faktide igasugusele moonutamisele ja tõe varjamisele rangelt ja tulemuslikult reageerima. On vaja võtta meetmeid ebaausate poliitikute vastu, kelle tõttu EL kriisi sattus. Et sellest keerulisest majandusolukorrast välja tulla, peame lisaks järelevalvet ja statistikat käsitlevatele eeskirjadele koostama ka kriisi ületamise plaani. See tähendab ennekõike fiskaalpoliitika selgeid kriteeriume ning tähtaegu ja tagatisi maksumaksjate jaoks. Samuti peame tagama, et seda maksuõigusakti ei muudetaks iga päev, investorite esimese käeviipe peale. Kahjuks muudab Läti valitsus nüüd oma õigusakte vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa panga ametnike tujudele. Loodan, et Diogo Feio raport annab komisjonile mõista, et on aeg tööle asuda.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin kolleeg Feio raporti poolt, kuid nagu ma olen juba varemgi rõhutanud, vajab Euroopa selles valdkonnas hädasti põhjalikku reformi ka siis, kui uus Euroopa majanduse juhtimine ei tähenda ainult riigivõla uurimist. Me ei vaja võlgade käsitlemiseks mehhanisme, mis on liiga automaatsed ja soodustavad tsüklilisust, sest nende puhul on oht, et eesmärk jääb saavutamata ja pigem takistatakse nendega majanduskasvu kiirendamise meetmeid. Küll aga pooldan ma järelevalvemehhanismide loomist, mille aluseks on paindlikud ja mõistlikud valemid, mida liikmesriikidel on lihtne rakendada. Sotsiaal- ja majandusvaldkonnas ellu viidavate oluliste reformide, ennekõike pensionireformi tulemused ja kasu eelarvele ei ilmne järgmisel eelarveaastal, kuid keskmises ja pikemas plaanis – mitme aasta pärast – jõutakse riigi rahanduse jätkusuutlikkuseni. Igal juhul on need kõige tähtsamad ja vajalikumad reformid. Seetõttu peame rohkem ja paremini kaaluma struktuurireforme, mis on vajalikud Euroopa konkurentsivõime ja majanduskasvu suurendamiseks. Konkurentsivõime toob enesega kaasa majanduskasvu ning majanduskasvu tulemuseks on suuremad maksutulud ja rahanduse tegelik tugevnemine.

  Georgios Papastamkos (PPE), kirjalikult. – (EL) Ma jäin Feio raporti hääletamisel erapooletuks, sest ettepanekud Euroopa majanduse juhtimise kohta ei käsitle ebatäieliku majandusliidu struktuuriprobleeme ega vähenda asümmeetriat „kärbitud” majandusliidu ja täiemahulise rahaliidu vahel. Ma jäin erapooletuks ka seetõttu, et selles raportis ei nähta ette Euroopa tasandi vastutust majanduspoliitika eest ja majandusriskide jagamist. Euroopa tasandil määratakse vaid karistused, mis on muudetud varasemast veelgi rangemaks. Puuduvad igasugused strateegiasuunised, et tagada tasakaalustatud majanduskasv ja suurendada kõigi liikmesriikide konkurentsivõimet.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et 1) tuleb luua sidus ja läbipaistev raamistik mitmepoolse järelevalve teostamiseks makromajanduslike suundumuste üle Euroopa Liidus ja liikmesriikides ning et on vaja tagada iga-aastane arutelu Euroopa Parlamendi, komisjoni, nõukogu ja riikide parlamentide esindajate vahel stabiilsus- ja lähenemisprogrammide ning riiklike reformikavade kohta ning riikide majandusarengu hindamine; ja 2) tuleb luua riigi tasandil mehhanism, et hinnata Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetide rakendamist ja riiklikus reformikavas sisalduvate asjaomaste riiklike eesmärkide saavutamist, et toetada ELi institutsioonide poolset iga-aastast hindamist.

Samuti olen nõus, et stabiilsuse ja kasvu pakti sätteid tuleb tugevdada, et 1) võtta võla taset, võla profiili ja võla dünaamikat tugevamalt arvesse stabiilsus- ja lähenemisprogrammidesse lisatavale liikmesriigipõhisele keskpika tähtajaga eelarvealasele eesmärgile lähenemise kiiruse puhul; 2) soodustada varajast hoiatust sisaldavate eelarvekontrollimehhanismide loomist riigi tasandil; ning 3) kehtestada euroalal eelnevalt täpsustatud ja ennetavad meetmed, mis võetakse vastu stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate ja korrigeerivate sätete kohta.

  Miguel Portas (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Diogo Feio raport on pühendatud väga olulisele teemale – Euroopa majanduse kooskõlastamisele. Sellega püütakse suunata komisjoni õigusloomega seotud dokumente ja seda arutatakse 24 tundi pärast seda, kui sai teatavaks Prantsuse-Saksa „direktsiooni” seisukoht. Raportis esitatud positiivsed ettepanekud on saatuslikult kooskõlastatud, olgu siis Prantsusmaa ja Saksamaa seisukoha pärast või seetõttu, et ettepanekud automaatsete sanktsioonide kohta sisaldusid juba komisjoni ja nõukogu töökonna tekstides. Raportis ei loobuta Brüsseli konsensuse kohastest distsiplinaarkaristustest, vaid püütakse neid üksnes lahjendada. Seda konsensust ei saa muuta, selle saab vaid asendada teise kokkuleppega, mis asetab tööhõive ja tõsise ebavõrdsuse korrigeerimise majanduse kooskõlastamise keskmesse.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus, et tuleb luua sidus ja läbipaistev raamistik mitmepoolse järelevalve teostamiseks makromajanduslike suundumuste üle liidus ja liikmesriikides.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Ülemaailmne majanduskriis on tekitanud raskusi ELi praeguste majanduspoliitika kooskõlastusmehhanismide jaoks ja paljastanud mõningad kooskõlastuspuudused.

Majandus- ja rahaliidu toimimine on olnud erilise surve all, sest peamised eeskirjad on jäetud varem täitmata ning olemasolevad järelevalve- ja kooskõlastamismenetlused ei ole piisavalt põhjalikud. Selle omaalgatusliku raporti eesmärk on esitada Euroopa Parlamendi seisukoht majanduspoliitika kooskõlastamist käsitlevate õigusaktide paketi kohta (kuus ettepanekut, sealhulgas neli, mis läbivad kaasotsustamismenetluse), mille komisjon avalikustas kaks nädalat tagasi. Nõukogu seisukoht esitatakse Van Rompuy majanduse juhtimise töökonna lõpparuandes oktoobri lõpul.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Euroopa Parlament on majandus- ja finantskriisiga seoses heaks kiitnud hulga raporteid ja komisjoni direktiive kriisi tagajärgede ja kriisiga toimetulemise võimaluste kohta. Et vältida selliste spekulatiivsete mullide kordumist, mille tagajärgedest me praegu üritame pääseda, on ilmtingimata tarvis kehtestada mitmeid meetmeid ja kontrolle liikmesriikide suhtes ja nendega koos. Näiteks on hädavajalik järgida stabiilsuse ja kasvu pakti. Tõsine, põhjalik kontrollimine oleks Kreeka ja Hispaania äärmusliku olukorra ilmselt ära hoidnud.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Praegune majandus-, finants- ja sotsiaalkriis on näidanud, et majandusliku juhtimise mudel ei ole Euroopa Liidus töötanud nii tulemuslikult, kui see ideaaljuhul oleks pidanud. Seetõttu on vaja leida lahendused, mis tagavad Euroopas parema ja tõhusama majanduse juhtimise, et kriisi niigi rasked tagajärjed ei muutuks veelgi hullemaks.

Seoses sellega teeb raportöör ettepaneku, et komisjon looks sidusa raamistiku järelevalveks majanduse üle, karmistaks stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju ning majanduse juhtimist euroalal ning vaataks läbi ELi eelarve-, rahastamis-, fiskaalvahendid.

Lisaks tehakse ettepanek luua euroala jaoks töökindel ja usaldusväärne ülemäärase võlakoormuse ennetamise ja vähendamise mehhanism. Lõpetuseks soovitatakse parandada ELi statistika usaldusväärsust ning liidu esindatust majanduse ja rahanduse valdkonda puudutavates välissuhetes.

Seega peavad liikmesriigid täielikult järgima Euroopa Liidu eeskirju ja otsuseid. Ma tahaksin veel rõhutada, et oluline on viia reform kooskõlla Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega, pidades muu hulgas silmas siseturu tugevdamist ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kui majanduskasvu peamiste taganttõukajate rolli.

Eeltoodud põhjustel hääletan ma selle raporti poolt.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Lugupeetud kolleegid! Stabiilsuse ja kasvu pakti praegused eeskirjad ja nõrk rakendamissüsteem ei ole suutnud tugevat fiskaal- ja makromajanduspoliitikat piisavalt tagada. Selles raportis esitatud soovitused on hea lähtekoht. Raportöör märgib õigesti, et me peame jätkama struktuurireforme, mis puudutavad sotsiaalpoliitikat ja tööturgude integreerimist ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele fiskaalstiimulite pakkumist. Pikaajaliste eelarvepuudujääkide vähendamise protsess peab käima käsikäes muude majandust stimuleerivate jõupingutustega, nagu paremad tingimused investeeringute tegemiseks, täiustatud siseturg ja suurem konkurentsivõime. Ma olen rahul ka raportööri seisukohaga, et mis tahes uutel kavandatud meetmetel ei tohiks kõige haavatavamatele liikmesriikidele, eriti Balti riikidele, olla ebaproportsionaalset mõju. See kahjustaks meie majanduskasvu ja ühtekuuluvuse alaseid jõupingutusi. Eelmisel aastal hääbus eurovaimustus mõnevõrra neis liikmesriikides, kus eurot ei ole kasutusele võetud, sealhulgas Leedus. Seetõttu on oluline mõista, et esimesel poolaastal euro stabiilsuse kaitseks langetatud otsused on vaid ajutised ja neid peab toetama majanduse parema juhtimise raamistik ELi tasandil.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – ELi 2020. aasta strateegia eesmärgid kinnitavad taas vajadust lõimida kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide majandussüsteemid tihedamalt, et edendada tootlikkust, konkurentsivõimet ja majanduskasvu. Majanduskriis on näidanud, et praegune majanduse juhtimise mudel ei ole piisavalt kõikehõlmav ega suuda seetõttu võimaldada järkjärgulist lõimimist, mis tagab ELi liikmesriikide majanduse stabiilsuse.

Just sel põhjusel annan poolthääle Feio raportis sisalduvatele soovitustele, milles rõhutatakse vajadust tugevdada ELi majandust käsitlevaid sätteid ning neid pikemas plaanis muuta ja täiendada. Ma mõistan, et Euroopa peab heitma kriitilise pilgu oma praegustele majandusliku ja finantsstabiilsuse tagamise kavadele, et liikuda koos edasi tugevama, tihedamalt läbi põimunud majanduse suunas, mis kasutaks ära oma potentsiaali maailma majanduse suurvõimuna.