Istungi stenogramm

Kolmapäev, 20. oktoober 2010 - Strasbourg

1. Osaistungjärgu avamine

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

(Istung algas kell 9.05.)

***

  Edit Herczog (S&D). – Lugupeetud juhataja! Eile toimus meil arutelu eelarve üle. Selle käigus selgus, et asjaomased talitused ei olnud tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit kätte saanud. Me kontrollisime seda asja. Raport koostati ja saadeti ära nõuetekohaselt, nii et tõenäoliselt tekkisid vead menetluse käigus.

Ent vastutava isiku ja sündmuste täpse käigu väljaselgitamine pole tähtis. Kõige tähtsam on meie soov olla kindlad, et meie raport, mis oli ühtlasi meie kolmepoolse arutelu alus ja mis erineb oluliselt nõukogu tekstist, jõuaks nõukogu ametlikesse dokumentidesse. Seepärast võtsin selle raporti kaasa ning annan selle teile ja ka nõukogule üle. Ehk oleksite nii lahke ja kannaksite hoolt selle eest, et tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ühehäälselt vastu võetud ettepanek jõuaks õigel ajal nõukogusse? Suur tänu abi eest selles küsimuses.

  Juhataja. – Täidame teie soovi. Suurepärane! Tänase arutelu algus on olnud vaimustav.

2. Rakendusmeetmed (kodukorra artikkel 88) (vt protokoll)

3. Valmistumine Euroopa Ülemkogu kohtumiseks (28.-29. oktoober) – Valmistumine G20 tippkohtumiseks (11.-12. november) – Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) – Liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamine eelkõige euroalal (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

– nõukogu ja komisjoni avaldused 11.-12. novembril peetavaks G20 tippkohtumiseks valmistumise kohta,

– nõukogu ja komisjoni avaldused 28.-29. oktoobril peetavaks Euroopa Ülemkogu kohtumiseks valmistumise kohta,

– Pervenche Berèsi raport „Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne)” (A7-0267/2010),

– Diogo Feio raport „Soovitused komisjonile liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta eelkõige euroalal” (A7-0282/2010).

  Olivier Chastel, nõukogu eesistuja. – (FR) Lugupeetud parlamendi president, lugupeetud komisjoni president, austatud volinik, austatud parlamendiliikmed! Härra president, tahaksin teid nõukogu nimel tänada võimaluse eest rääkida ettevalmistustest, mida järgmiseks Euroopa Ülemkogu kohtumiseks nõukogus tehakse.

Seekordse Euroopa Ülemkogu kohtumise päevakord saab tihe. Kahtlemata keskendutakse majanduse juhtimisele. Nagu teate, sai eesistuja Van Rompuy juhitud töökond esmaspäeval kokku ja kinnitas oma lõpliku aruande.

Selles aruandes sisalduvad olulised ja konkreetsed soovitused ja ettepanekud, mis peaksid võimaldama meil teha Euroopa majanduse juhtimises kvalitatiivne hüpe. Eeskätt püütakse selle soovitustega parandada eelarvedistsipliini, avardada majanduspoliitika järelevalvet, arendada ja laiendada kooskõlastamist, tõhustada kriisiohjeraamistikku ja tugevdada institutsioone.

Kõiki neid soovitusi on võimalik õigusaktide kaudu kiiresti rakendada. Mõistagi loodame, et Euroopa Ülemkogu saab need kinnitada ning võimaldab sellega komisjonil, parlamendil ja nõukogul nendes väga tähtsates küsimustes kiiresti edasi liikuda. Igal juhul oleks see hea märk meie kavatsusest võtta endi ees seisvate oluliste majanduslike probleemide lahendamiseks vajalikud meetmed.

Tõsi, osa inimesi on kutsunud üles kaaluma teisi võimalusi, mis lähevad nendest soovitustest kaugemale ja jäävad väljapoole asutamislepingute kohaldamisala. Ma pean silmas hääleõiguse peatamist või uute hääletamiseeskirjade, näiteks ümberpööratud häälteenamuse kasutuselevõttu.

On selge, et need pole lihtsad küsimused, ei tehniliselt ega poliitiliselt. Neid arutatakse järgmisel nädalal Euroopa Ülemkogus.

Teine tähtis Euroopa Ülemkogu päevakorra punkt on valmistumine G20 tippkohtumiseks. Muidugi peab Euroopa Ülemkogu määratlema liidu seisukoha eile majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus tehtud eeltöö põhjal. Üldjoontes on tähtis, et Sŏulis toimuv G20 tippkohtumine kiirendaks jõupingutusi tugevama, jätkusuutlikuma ja tasakaalustatuma majanduskasvu edendamiseks sätestatud raamistiku rakendamisel. Peame käsitlema eelkõige suurt üleilmset tasakaalustamatust, mis võib majanduskasvu ohtu seada.

Alates 2008. aastast, kui kriis puhkes ja selle ohjamiseks võeti meetmeid, teisisõnu alates G20 kauaoodatud esiletõusmisest on asjad hakanud põhjalikult muutuma. Põhjus on väga lihtne: asjakohasus. Mitmed meie kaaskodanikke otseselt mõjutavad otsused on liikunud vaid paari kuu jooksul kohalikult või riiklikult tasandilt rahvusvahelisele tasandile. Üleilmastumine tähendab seda, et peame nüüd enamikus küsimustes tegutsema korraga nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Nagu me kõik teame, vajas Euroopa Liit aega, et jõuda kokkuleppele uues lepingus, mille eesmärk pidi olema muu hulgas tugevdada liidu osatähtsust rahvusvahelisel areenil. Selle lepinguni jõudmiseks kulus meil suurem osa viimasest kümnest aastast, ent selle tähtsuse mõistmiseks oli meil vaja vaid viimast kümmet kuud.

G20 on osutunud algusest saati võrdlemisi edukaks, kuid ma usun, et kõige raskem ja tähtsam katsumus ootab seda ees saabuvatel nädalatel ja kuudel, mil meil tuleb seista silmitsi tõsise ohuga, et hoog raugeb.

Euroopa Liit valmistab praegu ette kaht tähtsat kohtumist. Mõlemad leiavad aset Koreas. Esimesena toimub kahe päeva pärast G20 rahandusministrite ja keskpankade juhtide kohtumine ning teine on G20 tippkohtumine novembri keskel.

Kui rääkida sisust, siis liidu panus tugevasse, jätkusuutlikusse ja tasakaalukasse majanduskasvu põhineb: 1) seda kasvu soodustavatel ja liigendatud kavadel eelarve konsolideerimise kohta; 2) Euroopa 2020. aasta strateegial, mis käsitleb muu hulgas töökohtade loomise toetamiseks vajalikke struktuurireforme; 3) finantssektori ja ­turgude reformimise programmil; 4) liidu majanduse juhtimise tugevdamisel. Töökonna järeldused selle viimase punkti kohta saame esitada novembrikuus toimuval tippkohtumisel, kui Euroopa Ülemkogu on need vastu võtnud.

Tahaksin lisada, et Euroopa Liit on väga huvitatud vastastikuse eksperdihinnangu protsessist G20s. Eurooplastena oleme sedalaadi ettevõtmistega harjunud ning teame, kui huvitavad ja kasulikud need võivad olla. On selge, et kõik peavad täitma oma rolli ja näitama üles tõelist tahet anda majanduskasvu raamistikus oma osa.

Sõda protektsionismi vastu ei võideta ühe lahinguga, vaid pideva üldise valvsuse abil. Mis muusse puutub, siis kuigi tehniliste üksuste, näiteks Mario Draghi juhitud finantsstabiilsuse järelevalve nõukogu töö edeneb hästi ja üldine lõimumine liigub – eriti teatud valdkondades – minu arvates õiges suunas, on oluline viia läbi ka pikaajaline Rahvusvahelise Valuutafondi reform.

Eurooplased on valmis täitma oma kohustusi – eeskätt eelmisel aastal Pittsburghis võetuid – ning tagama sellega, et uus IMF esindab paremini uue rahvusvahelise majanduse tegelikku olukorda ning et tärkava turumajandusega riikide osatähtsus on sellest tulenevalt suurem ja nende hääl kuuldavam. Lubage mul siiski selgelt välja öelda: ei saa oodata, et selles küsimuses teeks mööndusi ainult Euroopa.

Kaasa peavad aitama kõik arenenud riigid. Oleme juba teatavaks teinud, mille üle konkreetselt me soovime esindatuse, juhtimise ja häälte jaotumise küsimuses läbirääkimisi pidada. Usume, et see on hea alus kompromissile jõudmiseks. Nii et ärgu süüdistatagu Euroopat, kui ses suhtes midagi ei muutu.

Liiduna oleme omavahel läbi rääkinud kõik need küsimused ning ka arvukad olulised teemad ja lähteülesanded järgmisel nädalal toimuva G20 rahandusministrite kohtumise jaoks. Oleme teinud seda eesmärgiga, et eurooplased mitte üksnes ei räägiks ühel häälel, vaid keskenduksid ka oma kõige tähtsamate huvide kaitsmisele ja edendamisele. Eesistujariik ja komisjon teevad kõik endast oleneva, et kaitsta ja toetada neid huve, mille aluseks on meie ühine seisukoht, mis on kõikide liikmesriikide kuudepikkuse töö vili.

Mis puudutab kliimamuutust, siis Euroopa Ülemkogu kohtumisel ei ole kavas laskuda üksikasjalikku arutellu, sest keskkonna nõukogu juba võttis 14. oktoobril vastu väga põhjaliku dokumendi, mille järeldustes esitatakse Euroopa seisukoht. Üha pakilisemaks on muutumas vajadus minna edasi 2012. aasta järgse kliimamuutuste vastu võitlemise kava rakendamisega. Selleks kaitseb Euroopa Liit edaspidigi Kyoto protokollil ja Kopenhaageni konverentsi tulemustel põhinevat järkjärgulise tegevuse ideed, millega sillutatakse Kopenhaageni dokumendis visandatud poliitilisi eesmärke arvesse võttes tee kõikehõlmavale ja õiguslikult siduvale ülemaailmsele raamistikule.

Cancúni konverentsil peab jõudma tasakaalustatud tulemuseni, milles arvestatakse asjaosaliste probleeme ja millega võimaldatakse meil kindlaks määrata senised saavutused. Euroopa Liit on välja öelnud, et eelistab üht õiguslikult siduvat dokumenti, mis hõlmaks Kyoto protokolli põhiosi. Kuid ta võiks mitmel tingimusel kavandada teise Kyoto protokolli kohase kohustusperioodi. See peaks toimuma laiema kokkuleppe raames, mille kõik tugeva majandusega riigid heaks kiidaksid. See kokkulepe kajastaks rahvusvaheliste meetmete eesmärgikindlust ja tõhusust ning täidaks pakilist vajadust kaitsta keskkonna terviklikkust.

Tahaksin peatuda põgusalt Euroopa Liidu seisukoha ettevalmistamisel tippkohtumisteks Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja Ukrainaga. Sellest saab esimene kord, kui riigipead ja valitsusjuhid võtavad kooskõlas Euroopa Ülemkogu 16. septembri järeldustega arutlusele ettevalmistused tippkohtumisteks liidu põhipartneritega. Mõte on selles, et riigipeade ja valitsusjuhtide seas toimuks avatud arutelu põhiprobleemide üle suhtluses meie partneritega. Soovimata sellest arutelust ette rutata, lubage mul arendada lühidalt tulevaste tippkohtumiste peamisi teemasid.

Tippkohtumisel Ameerika Ühendriikidega tuleb kindlasti keskenduda mõnele põhiküsimusele. Üldiselt tuleks selle tippkohtumisega tugevdada Atlandi-ülest koostööd, mis on põhiline vahend meie ees seisvatele probleemidele tõhusate lahenduste pakkumiseks. Lisaks annab päev pärast G20 tippkohtumist toimuv Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide tippkohtumine suurepärase võimaluse arvestada äsjalõppenud kohtumise tulemusi ja kujundada mitmes praeguses majandusküsimuses ühine seisukoht. Me peaksime püüdma kujundada välja ühise seisukoha ka tärkava turumajandusega riikide kohta.

Tippkohtumine peaks võimaldama ka – vähemalt nii me loodame – taaselustada Atlandi-ülese majandusnõukogu ja muuta see majandusfoorumiks, mis tegeleks märksa enama kui pelgalt reguleerimise küsimustega. See nõukogu võiks tugevdatud mandaadi alusel uurida viise, kuidas ohjata kriisi ning edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist.

Meil on kavas kasutada nimetatud tippkohtumist ka selleks, et valmistuda Cancúni kohtumiseks, ja enesestmõistetavalt ootame USA partneritelt tähtsat soodsat märguannet.

Peale kõige muu on päevakorras ka olulised välispoliitika küsimused, eriti seoses Sudaani ja Iraaniga.

Mis puudutab tippkohtumist Ukrainaga, siis täna pärastlõunaks on kavandatud veel üks arutelu kõrge esindajaga, nii et annate mulle ehk andeks, kui ma ei peatu sel teemal praegu pikemalt.

Tippkohtumisel Venemaaga kavatseb Euroopa Liit väljendada oma täielikku toetust ajakohastamisega seotud partnerlusele, mis võimaldaks meil tugevdada koostööd kõigis sektorites, eriti aga sellistes olulistes valdkondades nagu innovatsioon ja energeetika.

Need, lugupeetud juhataja, austatud komisjoni president, lugupeetud parlamendiliikmed, on põhipunktid, mida hakatakse järgmisel nädalal Euroopa Ülemkogus arutama. Päevakord on kahtlemata tihe ja kaalukas.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – Austatud juhataja! Täna arutame eelkõige järgmisel nädalal Euroopa Ülemkogus käsitletavaid küsimusi. Keskendun teemadele, mis on minu arvates kõige tähtsamad: loomulikult Euroopa Liidu majanduse juhtimisele ning Sŏulis toimuvale G20 tippkohtumisele ja samuti Cancúni kliimamuutuse konverentsile, mis on minu meelest välispoliitiliselt – peale väga oluliste tippkohtumiste USA ja samuti Venemaaga – otsustava tähtsusega.

Meie majanduse juhtimise reform on meie jätkusuutliku taastumise ja usaldusväärsuse nurgakivi. Seepärast on komisjon võtnud alates selle arutelu algusest väga sihikindla seisukoha. Komisjoni eelmisel kuul esitatud ettepanekutes püütakse kriisist tingitud kiireloomulisus kanda üle kõikehõlmavasse õiguslikku reaalsusesse. Selles käsitletakse olulisi küsimusi, kuidas anda piisava kooskõlastatud järelevalvega eelarve üle Euroopa Liidule kätte tõeline majanduspoliitiline trump ja kuidas käsitleda makromajanduslikku tasakaalustamatust nii, et Euroopas – nagu me oleme korduvalt öelnud – loodaks nüüd tõeline majandusliit.

Mulle on väga meeltmööda Euroopa Parlamendi tähelepanu nendele ettepanekutele. Varajane kokkulepe esimesel lugemisel tõendaks, et Euroopa Liit on võtnud endale ülesandeks viia oma uus tulevikukujutlus ellu. Peame hoolitsema selle eest, et need eeskirjad oleksid järgmise aasta keskpaigaks olemas. Seepärast ärgitan ma liikmesriike liikuma nende tähtsate sihtide poole ja järgima seda tegevuskava kiiremas korras.

Oleme nüüdseks (muu hulgas tänu eesistuja Herman Van Rompuy juhitud töökonna tööle) saavutamas stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamise ning makromajandusliku tasakaalustamatuse käsitlemise teel kindlamat üksmeelt mitmes olulises tegevusvaldkonnas.

Pärast kõikide arutelude lõppemist ja otsuste tegemist peaks selle liitprotsessi tulemuseks olema kujutlus majanduse juhtimisest, mis oleks laiahaardelisem ja märksa rohkem häälestatud vajadusele probleeme eelkõige ennetada ning mis tugineks kindlamalt sanktsioonide kasutamisele.

Ent lubage mul väljenduda selgelt. Lõpptulemus peab tähendama praeguse olukorra tõelist muutmist. Peame oma kodanikele näitama, et Euroopa Liit on kriisist õppust võtnud ja teinud omad järeldused.

Ka mõned muud küsimused vajavad endiselt lahendamist. Üks eriti tähtis küsimus on see, kuidas asendada maikuus kokku lepitud praegune kriisimehhanism selle rakendamise lõppedes 2013. aastal püsivama mehhanismiga. Anname endast kõik, et vältida niisuguse kriisi taastekkimist, kuid teeme ka kõik võimaliku selleks, et olla sündmuste kriitiliseks arenguks eelmisest korrast paremini ette valmistatud. Valmisoleku ning jõulise ja alalise kriisimehhanismi olemasolu abil saab tulevikus sellist sündmuste käiku ära hoida.

Komisjon võtab meelsasti teadmiseks liikmesriikide poolehoiu asutamislepingu muutmisele, milleks – nagu te kõik teate – on nõutav liikmesriikide ühehäälne otsus. Praegusel etapil keskendub komisjon sisule. Peame silmas seda, et tuleb kavandada alaline mehhanism, mille abil saab kriitilistel hetkedel kaitset pakkuda ja samas vähendada võimalikult palju moraalset ohtu, ning tagada, et sellist vahendit kasutatakse ühistes huvides üksnes viimase abinõuna.

Selle töö täieliku lõpuleviimise korral oleks tulemuseks just see, mida vajame: süsteem, millega innustataks liikmesriike teostama mõistlikku majandus- ja fiskaalpoliitikat ning investoreid järgima vastutustundliku laenuandmise tavasid.

Üldjoontes usun ma, et oleme õigel teel. Oleme saanud kriisist oma õppetunnid. Euroopa Liit kehtestab oma kodanike huvides juhtimissüsteemi, mida on võrreldes kriisieelse seisuga täielikult uuendatud ja mis rajatakse nüüd märksa kindlamale vundamendile.

Meie kogemused majanduse juhtimise, ent samuti Euroopa 2020. aasta strateegia ja finantsvaldkonna reguleerimise vallas on meile õigeks stardipakuks, kui läheme G20 tippkohtumisele Sŏulis. See tippkohtumine toimub väga keerulisel ajal. See kujuneb tõeliseks proovikiviks: kas G20 suudab pakkuda üleilmsete koostöölahenduste abil kooskõlastamist, mida maailmamajandus vajab? Mina usun, et suudab, ja ma leian, et Euroopa Liidu osa Sŏuli tippkohtumise edus on väga suur.

Mida me tahame Sŏulis saavutada? Esiteks peame endale meelde tuletama, et G20 etendas kriisi ohjamisel suurt rolli. Ta tegutses selle nimel ühiselt. Uude etappi liikudes peame edaspidigi tegutsema ühiselt, koostöövalmilt. Selleks peame tunnistama, et üleilmne tasakaalustamatus on meie ühine mure ja et lahenduse leidmisel on oma osa kõikidel tugeva majandusega riikidel. Ja mõistagi ei saa me eirata tõsiasja, et siinkohal on oluliseks teguriks vahetuskursid.

Teiseks peame nägema ka meetmeid, mis puudutavad rahvusvahelisi finantseerimisasutusi. Eeskätt oleks ammu juba vaja IMFi reformi. Meil on vaja, et ka teised sobitaksid end paindlikkusega, mida Euroopa Liit on juba üles näidanud.

Kolmandaks reformime praegu Euroopa Parlamendi toel põhjalikult oma finantssüsteemi. Tahan teid veel kord tänada selle eest, et olete rõhutanud vajadust viia see reform läbi võimalikult kiiresti.

Samuti ei tohi me lasta G20 hool raugeda. Edasiminek on olnud tubli, kuid nüüd peame olema kindlad, et jõutakse ka rakendamise juurde.

Tahan, et selles oleks oma osa ka finantssektoril. Seepärast peaks Euroopa Liit üritama jätkuvalt läbi suruda ülemaailmset finantstehingute maksu. Vahepeal tahab komisjon uurida teisi võimalusi tagada, et finantssektor annab näiteks finantstegevuse maksu kaudu Euroopa tasandil õiglase panuse.

Järgmise G20 kohtumise päevakorras on esmakordselt eraldi punktina ka areng. Et juhtida meie ühiseid jõupingutusi selles valdkonnas, võetakse vastu mitmeaastane tegevuskava. Komisjon koos eesistuja Koreaga on seda mõtet algusest peale tugevalt toetanud. Me peame näitama, et G20 majanduskasvu tegevuskava hõlmab ka arengumaid ja toob neile kasu. Samas tahame tärkava turumajandusega riigid kaasata rahvusvahelisse arenguraamistikku, milles järgitaks arengupoliitika peamisi põhimõtteid ja mis võimaldaks suuremat kooskõlastamist.

Eile, kui ma vestlesin siin Strasbourgis ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooniga, mainis ta just seda küsimust ja oli väga tänulik Euroopa Liidu toetuse eest sellele tegevuskavale.

Lõpetuseks peab G20 võtma kaubanduse tegevuskava edendamisel ohjad enda kätte. Meie ja Korea kokkulepe, mis pole kaugeltki alternatiiv Maailma Kaubandusorganisatsioonile, peaks innustama meie partnereid võimalusest kinni haarama ja pürgima Doha vooru läbirääkimiste kiire lõpetamise poole.

Cancúni kohtumise eel tahaksin öelda paar sõna selle väga tähtsa konverentsi kohta. Peame siinkohal jääma keskendunuks oma sihtidele – peame olema eesmärgikindlad nii Euroopa kui ka maailma pärast. Peame rahvusvahelise protsessiga edasi liikuma. See ei ole lihtne. Me teame, et mõne meie olulise partneri juures on muutused pigem aeglustunud kui kiirenenud.

Ärgem unustagem, et vahepeal kehtestame me kõige konkreetsema ja tõhusama süsteemi maailma heitkoguste vähendamiseks. See on meie trump ja mida lähemale me uue heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamisele jõuame, seda tugevamaks see muutub. Meie usaldusväärsus on ületamatu, sest see põhineb Euroopa Parlamendi, liikmesriikide ja komisjoni tugeval üksmeelel meie ülesannete suhtes.

Ärgem laskem Cancúni jõudes end segada vormilistel vaidlustel. Me peaksime sisenema ÜRO protsessi suure eneseusalduse ja otsustavusega. Cancún ei ole loo lõpp, viimane läbimurre, ent sellest võib saada meie teekonnal väga oluline samm. Et läbirääkimistega edasi liikuda, peab EL edastama selge ja järjekindla sõnumi. Meie eesmärk peab olema hulk konkreetseid tegevusele suunatud meetmeid, mis suurendaksid protsessi usaldusväärsust ja viiksid meid meie lõppsihile lähemale.

Seepärast pöördusin ma möödunud nädalal kirjaga Euroopa Ülemkogu liikmete poole. Ma väljendasin enda arvates tasakaalukat ja realistlikku seisukohta, mis viib meid edasi põhjendamatuid ootusi tekitamata. Käes on aeg, mil Euroopa peab asuma liidrikohale ja pakkuma välja, mil viisil oleks võimalik teha Cancúnis hulk olulisi edusamme. Selleks peab Euroopa täitma niisugused tähtsad ülesanded nagu kiire rahastamine ja eeskätt tegema selgeks, et oleme endiselt eeskujuks.

Euroopa Liidu majandus kasvab sel aastal ettearvatust enam, kuid taastumine pole veel täielik. Nagu me oleme korduvalt öelnud, pole rahuloluks põhjust, eriti seni, kuni tööpuuduse näitajad on endiselt väga suured.

Me kõik teame, et oleme olnud viimastel kuudel silmitsi tõeliste katsumustega, millest on juttu ka täna arutamisele tulevas Pervenche Berèsi raportis. Ma tunnustan Euroopa Parlamendi edasipüüdlikkust ja laialdast üksmeelt neis tähtsates küsimustes, ent me oleme kõik teadlikud praegustest tööpuuduse ränkadest hoopidest ja riiklike kulutuste kärpimisest. Meie kodanikud on väljendanud muret ja me peame seda arvesse võtma.

Teame aga ka seda, et Euroopa Liiduna oleme suutnud leida lahendusi. Oleme kavandanud mõned olulised majanduse juhtimist käsitlevad õigusaktid. Oleme esitanud Euroopa 2020. aasta strateegia. See – tahaksin teile seda meelde tuletada – on majanduskasvu strateegia, sest kasv – arukas, kaasav ja jätkusuutlik kasv – on lahendus. Need probleemid on kajastatud ka Diogo Feio suurepärases raportis.

Oleme kavandanud hulgaliselt finantsturu reguleerimise meetmeid. Lubage mul väljendada heameelt selle üle, et seadusandja oli nõus meie ettepanekutega finantsjärelevalve kohta. Tegelikult oli nii, et kui enamikult vaatlejatelt küsiti kahe aasta eest, kas Euroopa Liit on Euroopa järelevalvesüsteemi jaoks valmis, vastas lõviosa neist: „Ei, see ei ole võimalik.” Nüüd oleme näidanud, et see on võimalik.

Me kasutame erinevate asjassepuutuvate mõõtmete hõlmamiseks terviklikku lähenemisviisi. Lubage mul seepärast esile tõsta ka nõukogus eile saavutatud kokkulepet riskifonde käsitleva komisjoni ettepaneku üle. Loodetavasti suudab see seisukoht tekitada nüüd Euroopa Parlamendis otsustava arutelu, et Euroopa Liit saaks lõpuks sellest kauaoodatud õigusaktist kasu ja et Sŏulis oleks selles küsimuses juhtohjad jällegi meie käes.

Teeme edusamme teisteski valdkondades, sest peame vaatlema majanduse tegelikku olukorda. Lubage mul avaldada Euroopa Parlamendile tänu ka töö eest, millega toetati uut direktiivi hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. Selle direktiiviga pakutakse paremat kaitset võlausaldajatele – enamasti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele – ning austatakse samas lepinguvabadust. Riigiasutused peavad tegema makse 30 päeva jooksul või tasuma 8% intressi. Te teate, kui kaua VKEd, kes on endiselt meie majanduse kõige olulisem sektor, on seda määrust oodanud.

Meie töö ei ole veel tehtud. Kõik ettepanekud tuleb lõpuni ellu viia, kuid juba on tulemusi näha. Eesmärk on väljuda kriisist ja saavutada majanduse elavnedes uuesti kasvumäärad, mille abil luuakse töökohti ja tagatakse meie sotsiaalse turumajanduse sobivus 21. sajandisse. Tänan tähelepanu eest.

ISTUNGI JUHATAJA: GIANNI PITTELLA
asepresident

  Pervenche Berès, raportöör. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni president, lugupeetud nõukogu esindaja! Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis, milles maailm on nüüd juba mitu aastat olnud, läheb kogu maailmas maksma 60 triljonit USA dollarit. See on sama suur summa kui üks protsent aastasest kasvust. Me peame ses suhtes midagi ette võtma. Selle tagajärjel tõuseb töötuse määr Euroopa Liidus aasta lõpuks 11%ni. Kriisi süvenemise taustaks on uus valuutasõda, mis on majandusteadlaste sõnul põhjustatud W-kujulise languse riskist.

Sellise olukorraga silmitsi seistes olen tajunud Euroopa Parlamendis suhtumist, et meie ülesanne on saata teistele institutsioonidele – komisjonile ja nõukogule – kindel sõnum, et me peame ühendama Euroopa projekti lisaväärtuse huvides taas oma jõud ning et kaalul oleva küsimuse saab kokku võtta mõne sõnaga: me vastutame ühiselt ja me peame rakendama kogu ELi hõlmavat strateegiat, mis võimaldab meil olla energiavaldkonnas tugev nii seesmiselt kui ka väliselt. Peame lootma vaid iseenda tugevusele ja selleks on meil vaja Euroopa tasandit.

Ent, lugupeetud komisjoni president, meie arvates ei ole majanduse juhtimine mingi tulevikukujutlus. See on viis kõnealuse strateegia edendamiseks – just selle strateegia põhjal teeme me otsuse vajalike vahendite kohta. Need vahendid on eelkõige rahalised. Finantsperspektiivi läbivaatamisel on tähtis ülesanne keskenduda Euroopa energiaühenduse strateegiale. Tuleb rakendada finantstehingute maksustamise ettepanekut, millega teie nõus ei ole. On vaja anda pikaajaliste investeeringute jaoks suuri Euroopa laene. Euroopas tuleb taastada maksustamise tasakaal, et maksustamise abil oleks võimalik edendada kapitali asemel tööhõivet ning et maksustamine oleks keskkonnasäästlik. Liikmesriikide eelarved tuleb kooskõlastada Euroopa projektiga, et jõupingutusi tehtaks samas suunas.

Seoses juhtimisega soovitame nimetada ametisse nn härra Euro, et tagada harmooniline ja tasakaalustatud majanduse juhtimine. Soovitame ka seda, et võlakoormaga riikide olukorra käsitlemist tasakaalustataks eelarveülejäägiga riikide olukorra hindamisega. Lisaks teeme ettepaneku, et rahaliidus tuleks võlga hallata ühiselt ja et me peaksime olema võimelised kavandama vastastikust võlakirjade emiteerimist. Me soovime, et finantsreformi puhul, mille nimel te, austatud komisjoni president, nii tõsiselt tööd teete, ei keskendutaks mitte üksnes finantsstabiilsuse eesmärkidele, vaid lähtutaks ka eurooplaste vajadustest. Tahame näha sellist finantsturgude ümberkorraldamist, mille käigus taaselustuksid sedalaadi mõisted nagu „eetika” ja „moraalsed väärtused”, mis on abiks töökohtade loomisel ja pikaajaliste investeeringute tegemisel.

Ilma liikmesriikide toetuseta ei saa edukas olla ükski Euroopa projekt. Vaid liikmesriikide soovi korral Euroopa Liitu toetada saab liit näidata, milleks ta võimeline on. Arutelu, milles keskendutakse üksnes vaevanägemisele sanktsioonide rakendamise nimel, ei tekita eurooplastes soovi oma liikmesriikidega selle projektiga taas liituda. Me palume tugevaid meetmeid, mille aluseks on Euroopa Liidust tulenev lisaväärtus ning millega saaksime eurooplased sellest majanduslangusest välja tuua ja tagada, et tulevikus on Euroopas kõigil töökoht, kaob vaesus ja on võimalik uskuda taas Euroopa projekti.

See on meie kõrgelennuline eesmärk. Ma loodan, austatud komisjoni president, et saate meid selles toetada ja rakendada mitmed nendest ettepanekutest, mida me siin kogu Euroopa Parlamendi nimel esitame.

(Aplaus)

  Diogo Feio, raportöör. – (PT) Lugupeetud juhataja, lugupeetud komisjoni president, austatud volinik Olli Rehn! Olen iseäranis rõõmus Euroopa Parlamendi ja komisjoni eduka dialoogi üle. Lugupeetud nõukogu esindajad! Tahaksin kõigepealt tänada kõiki, kes on selle raporti kallal tööd teinud ja võimaldanud sellel valmida, eriti kõiki variraportööre, kellega mul oli võimalus arvamusi vahetada ja üksmeelt otsida. Üksmeele leidmine oli sageli keeruline, sest Euroopa Parlamendis on erisuguste suundumuste esindajaid: vasak- ja parempoolseid, suurema või uudsema suveräänsuse pooldajaid ja teatud institutsioonide toetajaid. Esitati väga palju arvamusi, kuid nende kõigi puhul peeti silmas üht eesmärki – leida praegusele kriisile lahendused.

Kriis tõendas, et Euroopa ei reageerinud õigel ajal ja sageli ei teinud ta seda hästi. Kriis näitas, et Euroopa Liidus toetasid paljud valitsused endiselt poliitikat, mis ei põhinenud tõepärastel faktidel. Just sel põhjusel vajame lahendusi. Euroopa Parlament peab pakkuma need lahendused välja asjakohasel ja kindlal häälel. Mõned neist lahendustest on lühi-, teised pikaajalised.

Põhimõtteliselt esitame kaheksa soovitust. Esitatakse idee mitmepoolse järelevalve teostamisest makromajanduslike suundumuste üle liidus ja liikmesriikides, et saavutada paremini Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid, luua kasvava majandusega Euroopa ja tugevdada pakti, milles keskendutakse eelkõige stabiilsusele, ent ka kasvule.

Samuti tehakse ettepanekud tugevdada stabiilsuse ja kasvu pakti ning uurida eriti üksikasjalikult võlgade vallas toimuvat, et tõhustada euroalal eurorühma teostatavat majanduse juhtimist ning seada euroala jaoks sisse töökindel ja usaldusväärne ülemäärase võlakoormuse ennetamise ja vähendamise mehhanism, millega võiks kaasneda Euroopa valuutafondi loomine. Samuti on esitatud soovitused vaadata läbi ELi eelarve-, rahastamis- ja fiskaalvahendid, teostada finantsturu reguleerimist ja järelevalvet selge makromajandusliku mõõtmega ning parandada ELi statistika usaldusväärsust.

Lõpetuseks on soovitatud parandada liidu esindatust majandus- ja rahandussuhete valdkonnas. Euroopa Parlament kõneleb või võiks kõnelda kõigis neis küsimustes kindlal häälel. Meie eesmärk on parem institutsiooniline kooskõlastamine Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel. Me saame anda oma osa, et selle lahenduse abil oleks võimalik pakkuda tulevaste kriisiolukordade või raskuste korral paremaid väljapääse. Nüüdsest on Euroopal majanduse valdkonnas reageerimiseks paremad vahendid. Parlament on sellele tublisti kaasa aidanud ja teeb seda ka edaspidi.

Oleme praegu alustamas õigusloomega seotud arutelu komisjoni esitatud kuue ettepaneku üle, mille puhul jääb Euroopa Parlament eeldatavasti oma seisukoha juurde. Just sellepärast tahaksin ühtlasi väljendada imestust, et eile esitatud viimases nõukogu dokumendis ei mainitud sõnagagi Euroopa Parlamendi arvamust ega parlamendi ja nõukogu vahel toimunud dialoogi.

Lõpetuseks tahaksin siiski öelda üht: Euroopa Parlamendil on meie erimeelsustest hoolimata oma seisukoht. Euroopa Parlament on seadnud endale sihiks tugeva Euroopa ja majanduse parema juhtimise koos suurema kasvu ja jõukusega.

  Marta Andreasen, eelarvekomisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Oma arvamuses, mis käsitleb Diogo Feio raportit majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste kohta, rõhutasin kolme punkti.

Esimene neist oli vajadus suhtuda tõsiselt sanktsioonide määramisse stabiilsuspakti rikkuvatele liikmesriikidele. Vaid paar päeva tagasi leppisid Prantsusmaa peaminister ja Saksamaa kantsler kokku lausa asutamislepingu muutmises, et sisse viia karmimad sanktsioonid euro stabiilsust ohustavatele riikidele. Teiseks toonitasin vajadust seada juhul, kui mõnda liikmesriiki tuleb päästa, esmatähtsale kohale eelarvekulutused. Kolmandaks suurendasin teadlikkust vajadusest hinnata, milline mõju on olnud Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi tagatisena toiminud Euroopa Liidu krediidireitingul.

Asjaomaseid lõikeid on muudetud ja need ei vasta enam minu arvamusele. Tunnen antud asjaoludel kohustust oma arvamusest lahti öelda.

  David Casa, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. – (MT) Pole kahtlustki, et Euroopa Liidu otsus jätkata regulatiiv- ja järelevalvemeetmetega oli eeskujulik. See kajastub uues järelevalvepaketis, mille abil on võimalik tuvastada õigel ajal teatud süsteemseid riske.

Teiselt poolt ei saa seoses majanduse juhtimisega keegi eitada, et meil on veel pikk tee käia. Iga liikmesriik, kes eirab oma kohustusi ja vastutust – eriti kasvu ja stabiilsuse pakti puhul –, tekitab teistele liikmesriikidele suuri probleeme. Seepärast on meie kohus anda endast parim, et soodustada kokkulepitud eeskirjade tõsist järgimist, mis tagaks liikmesriikides nii finantsstabiilsuse kui ka füüsilise stabiilsuse.

Olen väga rahul arvamuses esitatud soovitustega, mille ma tööhõivekomisjonile välja pakkusin, ja mul on hea meel, et neid on arvesse võetud. Leian, et raport on aidanud kaasa paremale järelevalvele Euroopa Liidu tööhõivepoliitika üle ja muutnud tööhõivekomisjoni tugevamaks.

  António Fernando Correia De Campos, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamuse koostaja. – (PT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Me kõik tunnistame, et lühi- ja pikaajaliste makromajanduslike muutujate järelevalve on Euroopa Liidus ebaõnnestunud, ka seoses eelarveraamistike ja valitsemissektori kuhjunud võlaga. Kriis on muutnud veelgi pakilisemaks vajaduse tugevdada ühtset turgu, võttes arvesse Mario Monti ja Louis Grechi ettepanekuid. On väga tähtis arendada e-kaubandust ja riikidevahelist kaubandust, lihtsustada veebipõhist maksekorda, standardida tooteid ja teenuseid ning ühtlustada fiskaalvahendeid, et suurendada tarbijate usaldust ja elavdada majandust.

Liit peab tulema kriisist välja jätkusuutlikult, tagades jõulise kasvu ja vastutustundlikud eelarved, ent ka tööhõive-eesmärkide täitmise. Sellised näitajad nagu tööealise elanikkonna tööpuuduse ja tööhõive määrad peaksid olema kohustuslikus korras järelevalvesüsteemi osa.

Unustada ei tohi ka Euroopa 2020. aasta strateegia edukust mõõtvaid näitajaid. Ühiste eurovõlakirjade emiteerimise teostatavusuuring võiks olla võimaluseks kontrollida spekulatsiooni eest kaitsmiseks mõeldud finantsinstrumente üksikasjalikumalt ja neid rakendada.

Meile meeldiks, kui see oleks midagi enamat kui pelgalt uuring. Euroopa valuutafondi loomine väärib meie toetust. Me ei näe selles üksnes distsipliini tagamise vahendit, vaid eelkõige võimalust vähendada riigivõlakirjaturgudel spekulatiivset manipuleerimist. Meie koostöö raportöör Feioga on olnud tulutoov ja võimaldanud meil jõuda laiahaardelise, tasakaaluka ja sisuka dokumendini.

  Martin Schulz , fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja! Kui heidate pilgu sõnavõtjate nimekirjale, näete, et järgmine kõneleja on kolleeg Ramón Jáuregui Atondo. Enne kui ta sõna saab, lubage palun minul kui meie fraktsiooni esimehel teavitada Euroopa Parlamenti, et täna hommikul nimetas Hispaania valitsus härra Jáuregui Atondo ministriametisse. Nagu võite ette kujutada, on see meie fraktsiooni jaoks päris suur au. Soovin talle südamest õnne.

(Aplaus)

  Ramón Jáuregui Atondo, põhiseaduskomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Lugupeetud juhataja! Suur tänu sõber Martinile. Mul on vaid üks minut, et öelda teile: minu arvates on Euroopa teinud viimase paari kuu jooksul seoses majanduse juhtimisega erakordseid edusamme.

Huvitaval kombel avas üleeilne Prantsusmaa ja Saksamaa tippkohtumine ukse ka uuele lootusele – võimalusele vaadata seoses majanduse juhtimisega läbi raamistikud ja aluslepingud.

Tean, et see võimalus hirmutas pisut liikmesriike. Ent minu arvates teame me Euroopa Liidu pooldajatena, et vajamineva majanduse juhtimise saavutamiseks on tõenäoliselt vaja reforme, milles me peame kõik ühel meelel olema.

Usun siiski siiralt, et selle Prantsusmaa ja Saksamaa kokkuleppega avaneb võimalus kaaluda seoses pärastpoole vastu võetava Feio raportiga põhiseaduskomisjoni ettepanekul vajadust kohandada meie põhiseaduslikku raamistikku majanduse juhtimise jaoks, mis hõlmab enamat kui pelgalt stabiilsuspakti. See on põhjalik juhtimine, mille eesmärk on lähendada riikide majandust, et suurendada konkurentsivõimet, luua töökohti ja jaotada tulud ümber. Meie, sotsiaaldemokraadid, oleme selle poole alati püüelnud.

(Aplaus)

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Euroopa Ülemkogu kohtumise ja G20 kohtumise ühine joon on vajadus teha finantskriisi järel tarvilikud kohandused.

Euroopa Liidu jaoks tähendavad need kohandused seda, et tuleb korrastada vastavalt riikide ja ELi rahandust ning hoida meie vääringut, eurot, tugevdades seda seesmiselt ja kaitstes selle väärtust teiste oluliste valuutade suhtes. Euroopa Ülemkogu hakkab arutlema valdavalt Euroopa majanduse ja rahanduse juhtimise üle. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon tunnustab Van Rompuy töökonna esialgset dokumenti, sealhulgas kavandatavat süsteemi sanktsioonidest, mida rakendatakse nende liikmesriikide suhtes, kes ei järgi stabiilsuspakti kriteeriume.

Ent tuleb veel tööd teha – rohkem ühendusemeetodi ja vähem valitsustevahelise koostöö meetodi abil. Komisjon on teinud selles vallas kiiduväärset tööd. Palun ülemkogul meeles pidada, et Euroopa Parlament on nüüd kaasseadusandja ja kavatseb eelseisvate reformide määratlemisel igati oma rolli täita. Mida enam Euroopa Parlamenti varajastes etappides kaasatakse, seda rohkem on meil lootust jõuda rahuldava ja õigeaegse tulemuseni. Kutsun eesistuja Van Rompuyd üles seda sõnumit kuulda võtma.

Head kolleegid! Euroopa peab arutelul vääringute suhtelise väärtuse üle end kuuldavaks tegema ja Euroopa Ülemkogu peab kujundama järgmisel nädalal, enne Sŏulis toimuvat G20 tippkohtumist, selles küsimuses meie seisukoha. Euroopa peab ühinema oma partnerite, eeskätt Ameerika Ühendriikidega, et tuletada tärkava turumajandusega riikidele meelde nende kohustusi. Valuutadumpingut ja selle sotsiaalseid tagajärgi ei tohi enam lubada.

Sŏuli tippkohtumisel arutatakse kolme põhiteemat: loomulikult rahvusvahelise rahasüsteemi reformi, aga ka kaupade, eelkõige toiduainete ja energiaga seotud stabiilsust ning üleilmset juhtimist. Euroopal on iga nimetatud teema kohta edastada oma sõnum, kuid see sõnum kõlab usutavalt üksnes siis, kui me kehtestame oma riikide rahanduse juhtimiseks ja haldamiseks tõhusad seesmised, kogu ühendust hõlmavad vahendid.

Kallid kolleegid! Me ei suuda mõjutada üleilmset juhtimist ega leia tegelikult kohta ka rahvusvahelisel areenil, kui me ei suuda langetada seda sageli ebapopulaarset otsust teha oma rahaasjades suurpuhastus ja kui me ei jää truuks oma prioriteetidele, milleks on võitlus kliimamuutusega ja arengupoliitika.

(Aplaus)

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Tahaksin tsiteerida üht punkti 24.­25. septembril 2009, teisisõnu aasta eest Pittsburghis toimunud G20 tippkohtumisel tehtud riigipeade ja valitsusjuhtide avaldusest. Valitsusjuhid võtsid sel tippkohtumisel endale järgmise kohustuse: „Seada sisse raamistik, milles sätestatakse strateegiad ja ühised tegutsemisviisid, et tekitada tugev, jätkusuutlik ja tasakaalustatud üleilmne majanduskasv. Vajame püsivat taastumist, millega luuakse head töökohad, mida meie inimestel tarvis on.” Suurepärane! Eeldan, et samalaadne tekst pannakse uuesti paberile sel aastal toimuval järgmisel tippkohtumisel ja samuti kõikidel teistel tippkohtumistel. See viib mind küsimuseni, mida on vahepeal tehtud selleks, et tekitada tugev, jätkusuutlik ja tasakaalustatud majanduskasv, mis toob kaasa meie inimestele vajalikud töökohad. Vajadustest on õigesti aru saadud, ent välja pakutakse Euroopa tasandi, Euroopa Ülemkogu mõttekäik, mille kohaselt avalike teenuste ühepoolne vähendamine eelarvekärbete abil on kõikvõimas ravi meie maailmajao stabiliseerimiseks. Pigem tuleks arvesse võtta seda, et hoopis kasvu ergutavad investeeringud on põhiline eeldus arvukamate töökohtade loomiseks ja suurema majanduskasvu abil riikide sissetulekute toetamiseks, mis on hädavajalik riikide eelarvete kindlamaks muutmiseks ja ka selleks, et riigid saaksid täita oma kohustusi. Praegu leiame end sisuliselt mustvalge manihheistliku käsituse (mille järgi kõik kulutused on halvad ja kõik kärped on head) tagajärjel Euroopas olukorras, kus kriisi all kõige enam kannatanud riikides – Iirimaal ja Kreekas – on majanduslangus ja olematu kasv. Tegelikult tegutsetakse siinkirjeldatud eesmärgile hoopis vastupidises suunas. Selline sündmuste käik on ehmatav. Olukord on veelgi tõsisem, sest neid, kes olid kriisi alguse juures, kes põhjustasid kriisi – finantssektorit, ohjeldamatuid spekuleerijaid – ei ole vastutusele võetud ega sunnitud osalema riikide sissetulekute suurendamises näiteks finantstehingute maksu kaudu. Euroopa tasandil seda mõtet ehk pooldati, ent juba siis külmutati see põhjendusega, et G20s ei lähe see iial läbi. Loomulikult ei lähe see G20s läbi, kui me isegi ei proovi seda esmalt Euroopa tasandil!

See ülekohus on iseäranis ränk seetõttu, et riigipeade ja valitsusjuhtide tegevusetus üha süveneb – nad juhivad meid vales suunas, sotsiaalse ebavõrdsuse poole. Tänavarahutustes osalevatel rahvahulkadel on õigus, et Euroopas ei võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, vaid hoopis süvendatakse seda järjekordse ebaõige poliitikaga. Euroopa Parlamendi ülesanne on see kõigile selgeks teha ja arendada selle vastu võitlemiseks välja strateegiad. Seepärast nõuame finantstehingute maksu. Pervenche Berèsi raport ja kolleeg Anni Podimata raport näitavad meile, kas Euroopa Parlament on valmis ütlema: „Teame, et see pole lihtne, kuid nõuame, et Euroopa Liit hakkaks koguma finantssektorilt makse riigiüleselt, kui seda sektorit ei ole võimalik maksustada riigi tasandil.”

On veel üks murettekitav sündmus. See, mis toimus Deauville’is Nicolas Sarkozy ja Angela Merkeli vahel, keerab Euroopa Liidu institutsioonilise ülesehituse pea peale. Ma küsin endalt: millal kavatseb Herman Van Rompuy teha asjakohased järeldused? Tal on palutud töötada koos oma töökonnaga välja vajalike reformide üksikasjad. See oleks pidanud tegelikult olema teie ülesanne, mistõttu oli veidi häbematu paluda Herman Van Rompuyl seda teha. Tagatipuks töötab vaene mees selle kallal varjatult ja enne, kui ta saab millegagi lagedale tulla, liugleb Deauville’is põrandale meie võluv paar ja teatab: „Me oleme juba kõik ära otsustanud.” See, mida Nicolas ja Angela enda omaalgatusliku Prantsuse-Saksa ühise korralduskomiteega korda saatsid, on rünnak Euroopa Liidu institutsioonide vastu.

(Aplaus)

Mina ütleksin Van Rompuy asemel neile, kuhu oma saavutus pista. Ei saa jääda igavesti jalamatiks ja taluda pidevalt sellist teotust. Ent veel üks asi: kui meie kena paarike oleks heitnud Deauville’ist pilgu üle La Manche’i, oleksid nad näinud Briti ranniku valgeid kaljusid, millel elav rahvas nõuab – vähemalt siis, kui uskuda David Cameroni – asutamislepingu muudatuste tegemiseks referendumit. Kas keegi tõesti arvab, et Cameron kiidab selle muudatusettepaneku heaks, panemata asutamislepingule Euroopa õiguse kohaldamise aeglustamiseks uuesti pidureid peale? See tähendaks tõepoolest Pandora laeka avamist. Ma loodan väga, et meie võluv paar ei varise sellest kokku.

Seepärast kordan: Euroopat juhitakse vales suunas, nii institutsiooniliselt kui ka sisuliselt.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – Lugupeetud juhataja! Võiksin vahest alustada sealt, kus Martin Schulz lõpetas. Ehk võiksime nüüd nõuda konventi, kui asutamislepingut tahetakse muuta. Tavaliselt peame sellises olukorras seda nõudma. See on esimene asi, mida tuleks teha, ent ma arvan, et asjad ei ole veel nii kaugele arenenud. Peame saavutama praegu Euroopa Ülemkogus hädavajaliku kokkuleppe majanduse juhtimise ja stabiilsuspakti tugevdamise kohta.

Kreeka võlakriisi algusest on nüüdseks möödunud peaaegu aasta. Kriis algas 2009. aasta detsembris ja nüüd on aeg jõuda selles küsimuses järelduseni, jõuda kokkuleppeni. Meile on esitatud praeguseks õigupoolest kolm ettepanekut. Olgu see selgelt välja öeldud. Oleme saanud ettepaneku komisjonilt ja töökonnalt ning eile saime ettepaneku niinimetatud Deauville’i kokkuleppe alusel. See on kolmas esitatud ettepanek. Minu arvates on hea, et Euroopa Parlament analüüsib nende kolme ettepaneku asjakohasuse hindamiseks nende erinevusi.

Komisjon esitas paari nädala eest minu meelest head, julged ja järjekindlad ettepanekud. Töökonna ettepanek erineb komisjoni omadest selle poolest, et selles kutsutakse ülemkogu üles tegutsema mitte komisjoni ettepanekute, vaid soovituste põhjal. See on suur erinevus, sest komisjoni soovitusi on võimalik muuta, ettepanekuid aga mitte. Lisaks sisaldab töökonna ettepanek pikemat analüüsimise menetlust, mis eristab seda samuti komisjoni ettepanekust.

Tuleb siiski öelda, et töökonna ettepanekus säilitatakse sanktsioonide poolautomaatne olemus ja komisjoni esitatud ümberpööratud häälteenamuse reegel.

Alates eilsest on meil ka kolmas ettepanek: niinimetatud Deauville’i kokkulepe. Pean ütlema, et Prantsusmaa ja Saksamaa vaheline kokkulepe võib osutuda nõukogu ettevõtmiste jaoks sageli kasulikuks, ent antud juhul ei ole see kaugeltki nii. Nimelt rajaneb Prantsuse-Saksa Deauville’i ettepanek lihtsalt põhimõttel, et nõukogus tuleks säilitada vana kooli kvalifitseeritud häälteenamus. Niisiis, selle asemel, et rõhuda vajadusele saavutada häälteenamus komisjoni automaatsete sanktsioonide blokeerimiseks, nõutakse nende ettepanekutes häälteenamust komisjoni väljapakutud sanktsioonide rakendamiseks. Leian, et see on tohutu erinevus, sest komisjoni ettepanekus esinevat sanktsioonide poolautomaatset olemust Deauville’i ettepanekust ei leia.

Ma ei tea, kas te tunnete Deauville’i, ent peale rannariba ja mõne ilusa hotelli on seal ka kasiino. Seepärast ei peaks me võib-olla rääkima mitte Deauville’i kokkuleppest, vaid pigem Prantsuse-Saksa kasiinokompromissist, sest seda see on. Selle ettepaneku järgi lubatakse liikmesriikidel euro ja euroalaga edasi mängida.

Kui te leiate nõukogus piisavalt toetust – olge lahked! Võite teha täpselt sama, mida tegi Kreeka. Kui te leiate nõukogus piisavalt toetust – olge lahked! Tehke oma panused! Laske käia!

Deauville’i kokkuleppe esimene osa lihtsalt nõrgendab nii töökonna ettepanekut kui ka eeskätt komisjoni paketti. See on minu jaoks täiesti arusaamatu, eriti Saksamaa poolt. Kümme kuud järjest on nad palunud jõulisemaid sanktsioone ja eile käitusid täpselt vastupidiselt. See tähendab komisjoni julgete ettepanekute nõrgendamist. Ja see toimub just ajal, mil Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet palub jõulisemaid lahendusi, sirgjoonelisi ettepanekuid, mis oleksid nõudlikumad isegi komisjoni esialgsetest ettepanekutest.

Mina järeldan, et Euroopa Parlamendil on üks ülesanne: väärata Deauville’i kokkuleppe ehk kasiinokompromiss. Jäägem komisjoni heade ettepanekute juurde ja täitkem oma vajalikku seadusandlikku funktsiooni.

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud nõukogu eesistuja, lugupeetud komisjoni president, head kolleegid! Härra Verhofstadt kurnas end täna päris ära! Ent see, mis tal öelda oli, oli tähtis, nagu oli ka Martin Schulzi sõnavõtt. Minulgi on teile mõned mõtted.

Kas te ikka teate kõik filmi „Jules ja Jim”? Selles on üks naine – see on proua Merkel. Me teame, kes on Jules – Sarkozy. Küsimus on: kes on Jim? Kas Cameron või Barroso? See on komisjoni ees olev dilemma.

Ma leian, et parlament ja komisjon peavad nüüd omavahel ausalt rääkima, sest nõukogu poliitika – Guy Verhofstadtil on selles õigus – ning selle Prantsuse-Saksa juurtega juhatuse poliitika toimib Euroopa Liidu vastu. Nende poliitikas ei kajastu ELi olemus. Joseph Daulil on õigus: meie praegune ülesanne on olla üle meid üksteisele vastandavatest erimeelsustest ning päästa Euroopa Liit ja ühendusemeetod. Selleks peavad komisjon, Euroopa Parlament ja kõik meist mõistma, et selles mängus ei saa olla võitjaid, kui me ei leia komisjoni ja parlamendi, parlamendi ja komisjoni ühist seisukohta.

Härra Barroso, ma usun teid, kui te ütlete, et tahate finantstehingute või finantstegevuse maksu. Sellega pole probleemi. Küsimus on, kuidas me seda teeme. Ei piisa sellest, kui öelda: „Ma tahan.” Ka minu nelja-aastane poeg ütleb: „Ma tahan.” Ülesanne on töötada välja viis, kuidas oma eesmärk saavutada. Minu arvates ei peaks komisjon nõudma selleks järjekordset uuringut, nagu tegi eile keskkonna nõukogu, selleks et selgitada välja, kas kliima halvenemine on tõepoolest nii hull, et me peaksime hoogustama Euroopas süsinikdioksiidi vähendamist – sellise uue uuringu nõudmine on lausa naeruväärne. Ei. Mida finantstehingute laiaulatuslik uuring ja nende tehingute maksustamine Euroopale annaks? 0,01% finantstehingute maksust oleks 80 miljardit eurot. Kui panna riikide sissemaksete vähenemise ja sellest tuleneva riigieelarvete vähenemise korvamiseks kõrvale 30 miljardit eurot, jääb ELi eelarve jaoks alles veel 50 miljardit. Lahutades 120 miljardist eurost 30 miljardit, saame 90 miljardit, ja lisades sellele 50 miljardit, on tulemuseks 140 miljardit. Seega on võimalik rakendada Euroopa poliitikat, mida peame pärast Lissaboni lepingu jõustumist rakendama, ning võitjaiks on liikmesriigid ja Euroopa. Ent see eeldab Euroopa visiooni olemasolu.

Teiseks, härra Barroso, puudujääkidest. Minu meelest on nii, et on üks puudujääk ja teine puudujääk. See on nagu kolesterooliga: on olemas hea kolesterool ja halb kolesterool. Puudujääk, mis toimib investeeringuna ja pakub seega riigile või Euroopale tulevikuväljavaateid, ei ole halb asi. Kui me investeerime nagu varemgi ebaproduktiivsetesse, kasututesse mineviku tööstusharudesse – räägin siinkohal söetööstusest –, tegeleme me raha minemaloopimisega ja jääme seega kaotajateks. Ent kui me investeerime tuleviku energiaallikatesse ja tulevikutootmisesse, saavutame võidu.

Seepärast ei pea me – ja ma pöördun selle palvega ka liberaalide poole – mitte üksnes rääkima pidevalt stabiilsusest, vaid tegema vahet ka sellel, mida me peaksime tegema, ja sellel, mida me ei tohiks enam teha – mitte üksnes puudujäägist rääkima, vaid ütlema „see on tulemuslik” või „see ei ole tulemuslik”. Kui me lepime kokku – kuigi see saab olema keeruline –, kui meil õnnestub jõuda kokkuleppele, siis suudame astuda vastu nõukogu pidevatele manipulatsioonidele.

Praegu on probleem selles, et paljud valitsused tahavad vähendada Euroopa poliitika mõõdet, samas kui meie ülesanne on seda kaitsta ja suurendada, sest ilma Euroopa poliitikata ei suuda me sellest olukorrast välja tulla.

Näete, härra Barroso, meil on ühine huvi, ent me peame selle ellu viima. Te ei peaks avaldama survet mitte Euroopa Parlamendile, vaid Euroopa Ülemkogule.

  Juhataja. – Nagu te mõistate, olen ma olnud ajakava suhtes üsna paindlik. Osaliselt seepärast, et kõik sõnavõtud on olnud väga nauditavad ja samuti väga võimsad – IMF, kasiinod ja kolesterool – ning lisanud arutelule hoogu.

  Michał Tomasz Kamiński, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Tänase arutelu käigus on avaldatud mitmeid ajaloolisi detaile, mis tekitasid ka minu mõtteis minevikuhõngulise seose. Kaheksateist aastat oma elust elasin ma tõeliselt sotsialistlikus riigis, kus parteikongressidel seati järjepanu uusi majanduslikke sihte ja kodanikele öeldi – seda tehti ka teistes tõeliselt sotsialistlikes riikides –, et asjad lähevad paremaks ja mil moel nad peaksid paremaks minema. Peale kõige muu oli minu kodumaal tollal sisekaubandusministeerium, kuigi mingit sisekaubandust polnud.

Mõnda tänast sõnavõttu kuulates tekkis mul mulje, et Euroopa Komisjoni ettepaneku eesmärk on eelistada taas majanduslikku mõtlemist sellisele poliitilisele meelelaadile, mis lämmataks igasuguse mõistliku majandustegevuse, sest nagu kuulda, meeldib poliitikutele praegu tõesti näidata riiklikul tasandil ja populistlikel kaalutustel näpuga Euroopa peale. Nad ütlevad, et peame vähendama Euroopa osatähtsust ja et Euroopa ei ole lahendus, ning see võimaldab neil oma valijate silmis puhtalt pääseda. Kui me ei rakenda meetmeid, mis paneksid riike mõistma majanduslikult ebaratsionaalse poliitika elluviimisega kaasnevaid ränki tagajärgi, ei jõua me kuskile. Ent siin on vaja ka solidaarsust. Prantsuse-Saksa ettepanekus näen ma tõelist ohtu sattuda olukorda, kus tugevamatel riikidel on rohkem mänguruumi ja kus Kreeka jääb teatavate piirangute kammitsasse. Kreeka peab vähendama kulutusi, ent tugevamatel riikidel veab, sest ühtäkki avastame, et neil lubatakse neid reegleid poliitilistel põhjustel rikkuda. Ma tahan öelda, et me vajame Euroopa solidaarsust, just sellepärast vajame Euroopa solidaarsust.

Lõpetuseks pean ütlema, et ma tean, lugupeetud president, et te kaitsete Euroopa solidaarsust. Euroopa Komisjoni viimane otsus Poola ja Venemaa gaasilepingu kohta – mille eest ma soovin teid tänada – on suurepärane näide ühenduse mõõtme toimimisest selliste riikide nagu Poola huvides. Austatud president, tahaksin öelda veel kord, et me ei saa reaalsust võlukepikese puudutusega olematuks teha. Kui me jõuame punkti, kus poliitilised otsused koos paraja annuse mõnes Euroopa osas praegu esineva populismiga hakkavad domineerima majandusliku mõtlemise üle, siis teie kõrgelennulised plaanid turgu tõhustada – mis on minu arvates väga hea mõte (lause jääb lõpetamata). Ma usun, et parlamendiliikmetena teame ainuüksi mobiiltelefoni rändlusteenuse eest iga kuu esitatavate arvete põhjal väga hästi, kui kaugel me ühisturust ikka veel oleme. Kui meil on Euroopa ühisturg, ent me peame ikkagi tasuma arveid rändlusteenuse eest, on selge, et meil on majandusliku lõimumise eesmärgini veel pikk tee minna.

  Patrick Le Hyaric, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud nõukogu eesistuja, lugupeetud komisjoni president! Härra Barroso, kui ma mõistsin teid õigesti, lähtume me täiesti vastandlikest mõttekäikudest – teie ütlesite, et oleme jätnud majanduskriisi seljataha, samas kui meie fraktsioon, Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, leiab, et kriis on süvenemas. Te soovitate kriisi lahendamiseks kokkuhoidu ja stabiilsuspakti ning nüüd sanktsioonide tugevdamist. Minu arvates peaksime tegema vastupidist: parandama töö tasustamist, seadma sisse seda toetava maksustamise ja finantstehingute maksu, parandama sotsiaalhoolekannet, kaitsma avalikke teenuseid ja mõjusat tööhõivepoliitikat.

Ma kardan, et teie strateegia viiks kahjuks Euroopa Liidu suurtesse raskustesse. Kas te pole kuulnud, kui tugevad on inimeste protestihääled kõikjal Euroopa Liidus? Eile marssisid miljonid inimesed juba kuuendat päeva tervel Prantsusmaal, saatjaks 70% rahva toetus. Kas te ei näe, mis meid praegu ohustab? Et Euroopa idee põhineb konkurentsil ja täiesti vaba kaubanduse põhimõttel, toimub neis majandussõdades selle vahetu kokkupõrge rahaga. Pealekauba nüüd need valuutasõjad. Miks me ei kaalu stabiilsuspakti asemel uut süsteemi – inim- ja sotsiaalse arengu fondi, mis tegutseks koos Euroopa Keskpangaga, kes peaks rahaloome kaudu suutma refinantseerida liikmesriikide ja riigipankade võlgu sotsiaalseid kriteeriume arvestades soodsa intressimääraga?

Mina näen seda asja nii, et Euroopa Liit peab võtma ohjad enda kätte ja looma uue üleilmse rahanduskorra, võttes alustuseks käsile Hiina ettepaneku rahvusvahelises kaubanduses kasutatava ühise valuuta kohta. Miks ei kehtesta Euroopa sarnaselt Tai ja Brasiiliaga valuutapingete leevendamiseks maksu välisvaluutale?

Austatud komisjoni president, austatud nõukogu esindajad, leian, et on jõudnud kätte aeg mõelda uutele ideedele ja kuulata oma rahvast.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel. – Lugupeetud juhataja! President Barroso, kahtlemata näitate te nüüd oma jõudu, kasutades ebaseaduslike vahendite abil läbi surutud Lissaboni lepinguga saadud volitusi. Teete nüüd maailmaareenil ja ELis kõik endast oleneva, et omandada kõik riikluse tunnused.

See on kõige selgemini märgatav teie hiljutises ettepanekus otsese maksu kohta, mille Euroopa institutsioonid nõuaksid sisse selle maailmajao inimestelt.

Kunagi oli meil väga edukas iseseisvusliikumine, mis propageeris hüüdlauset „Maksustamine põhinegu rahva esindajate vastuvõetud seadustel!”. Teie ei ole kohe kindlasti esindaja. Me ei ole teie poolt hääletanud ega saa teid ametist kõrvaldada, nii et selle otsese maksuga olete minu arvates tegelikult vea teinud.

Ja milline kulukas klubi sellest on kujunemas! Vaid kahe aasta eest oli Suurbritannia netomakse kolm miljardit naela aastas. Sel aastal on see summa kuus miljardit naela. Järgmisel aastal kaheksa miljardit naela. Ülejärgmise aasta netomakse on kümme miljardit naela, ja nüüd kuuleme teie käest, et tahate loobuda tagasimaksetest Suurbritanniale. Tahate nendest vabaneda, mis tähendab, et 2013. aastal on meie osamakse kolmteist miljardit naela. See tähendab osamakse neljakordistumist kuue aasta jooksul.

Kõike seda taibates ja teie otsest maksu nähes järeldavad Briti maksumaksjad, et me ei saa endale Euroopa Liitu lubada.

Kuid ma näen lootusekiirt – Merkeli ja Sarkozy vaheline Deauville’i kokkulepe, mis teis kõigis täna nii suurt õudu tekitab. Ma loodan, et see saab teoks. Saagem see uus alusleping. Te isegi paistate seda peaaegu et toetavat. Saagem see uus Euroopa leping ja pangem see paljudes riikides, eelkõige Suurbritannias, referendumile. Las siis Briti rahvas otsustab, et tegemist on Suurbritannia jaoks väga halva tehinguga. Nad hääletavad Euroopa Liidust lahkumise poolt ja hakkavad end liidust lahti harutama.

Tänan teid. Lahkume hea meelega.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Härra Farage, mul on teile üks küsimus. Ehk oleksite nii lahke ja annaksite sellele vastuse. Te tunnete nii suurt muret Briti maksukassade pärast. Nagu minulgi, oli teil selle ametiaja alguses võimalus valida, millisest kassast makstakse teie päevaraha: kas Ühendkuningriigi kassast või Euroopa Liidu omast. Palun öelge parlamendile, kas teie päevaraha makstakse ELi eelarvest või olete te otsustanud Ühendkuningriigi riikliku süsteemi kasuks?

  Nigel Farage (EFD). – Austatud juhataja! Minu arvates peaksime loobuma Euroopa raha mõistest. Praegu, enne kui kehtestatakse otsene maks, pole sellist asja nagu Euroopa raha olemas – on meie raha. Oleme Euroopa Liidu jaoks kaalukas netomaksja, kes ei saa vastutasuks vähimatki majanduslikku kasu! See on meie raha!

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – Lugupeetud juhataja! Tavaliselt ma ei sekku, ent tahaksin teha korralduslikku külge puudutava märkuse.

Pole esimene kord, kui härra Farage pöördub minu poole sõnadega „teid pole valitud”. Teie isiklikult pole mind kindlasti valinud, kuid seda on teinud Euroopa Parlament.

(Aplaus)

Mind valis salajasel hääletusel Euroopa Parlament ja teie kuulute sellesse parlamenti. Minu arvates näitab teie pidev kordamine, et mind või komisjoni pole valitud, austuse puudumist komisjoni ja Euroopa Parlamendi vastu, kuhu te kuulute.

(Aplaus)

  Francisco Sosa Wagner (NI). – (ES) Austatud juhataja! Saab näha, kas suudan tuua sellesse ägedasse arutellu veidi rahu.

On kahetsusväärne, et peale Euroopa Liidu kuuluvad mõned selle liikmesriikidest endiselt G20sse. Hoolimata sellest anomaaliast, mis nõrgendab kindlasti Euroopa kuvandit maailmas, oleks hea seegi, kui kõnealuses üleilmses foorumis oleks nendel riikidel vähemalt ühine üldine seisukoht.

Milline võiks see minu silmis olla? Mina arvan järgmist. Esiteks ei saa kriisi tagajärgedega tegelemist käsitleva üldise kokkuleppe vastuvõtmine viibida pelgalt finantskokkuleppe vastuvõtmise tõttu. Teiseks peab Euroopa säilitama euro kui alusvaluuta või – kui see meeldib rohkem – kui ankru, mis takistab turu ebastabiilsusel meid kaasa kiskumast ja kordamast 20. sajandil tehtud vigu. Kolmandaks tuleb euro abil kuulutada seda, mida Euroopa peab demokraatlike väärtuste ja kodanikuvabaduste maailmas esindama.

Kokkuvõttes peame mõistma, et kaotavad need, kes mängivad piirideta maailmas, selles üleilmses mängus üksnes riiklike kaartidega.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud komisjoni president, head kolleegid! See arutelu näitab meile, et Deauville’i kokkulepe takistab meil kriisist üle saada, et see kokkulepe on Euroopa Liidu jaoks tagasiminek ning et kumbki sellest võluvast paarist ei ole õppinud midagi Prantsusmaa ja Saksamaa sobimatust käitumisest 2002. ja 2005. aastal, mil need riigid hakkasid õõnestama stabiilsuspakti. Selle asemel näeme praegu, et niisugune kohatu käitumine jätkub.

Me tahame minevikus tehtud vigadest üle saada. Me tahame Euroopa vastust natsionalismile ja vetodele, mis on sisse ehitatud enamikku Euroopa õigusaktidesse. Me tegime seda seoses finantsturgude järelevalvega. Me teeme seda seoses raportiga kriisile reageerimise kohta. Me teeme seda seoses Feio raportiga ja me teeme seda oma igapäevases õigusloomega seotud töös. Keskendugem sellele ja ärgem laskem end veelgi kõrvale juhtida, sealhulgas selles arutelus. Peame liikuma edasi. Peame leidma vastused. Viie fraktsiooni raportiga edastatakse selge sõnum. Me ei ole veel kriisist üle saanud. Fiskaal- ja rahapoliitika ei asenda struktuurireforme. Me ütleme selgelt, et tahame tuleviku kindlustamise eeltingimusena puudujääkide vähendamist. Puudujääke ei saa minna ühe mõõdu järgi lõikama. Vähendamine peab toimuma reformide, investeeringute, säästmise ja muutuste tulemusel. Selle raportiga antakse selgelt märku meie soovist, et lahenduses oleks rohkem Euroopat. Murdkem läbi järgmisesse lõimumise etappi – majandusliidu, sotsiaalliidu, kaitse- ja julgeolekuliidu loomiseni – ja tehkem siseturust kõikide meie kodanike koduturg. Vastus on Euroopa Liidu initsiatiiv – Euroopa ühisus. Töökonna ja Deauville’i suund on ebaõnnestunud.

  Stephen Hughes (S&D). – Austatud juhataja! Nagu kuulsime, on Herman Van Rompuy juhitav töökond esitanud nüüd oma aruande. Selles on ettepanekud kriisi lahendamise ja eelarvedistsipliini kohta ehk teisisõnu, selles käsitletakse vaid asja üht külge.

Tahaksin rõhutada, et need on üksnes ettepanekud. Olen kindel, et töökonna tegevust kallutanud majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ministrid sooviksid, et sellega asi lõpekski, kuid nii see ei lähe. See on alles algus. Oleme õigusloomeprotsessi alguses. Loodetavasti saavad kõik institutsioonid aru, et Euroopa Parlamendi töö komisjoni õigusakti ettepaneku kallal peab toimuma koos nõukoguga täiesti demokraatliku protsessi raames.

Töökond nimetas oma eesmärgiks majanduse juhtimise tõhususe hüppelist suurendamist. Minu arvates pakub ta välja pigem tagasimineku Euroopa jõukuses ja heaolus. Ta teeb ettepaneku tugevdada vahendeid, aga üksnes neid vahendeid, millega keskendutakse eelarvedistsipliinile. See on probleem. Majanduse kooskõlastamine on midagi enamat kui eelarvedistsipliin ja seni, kuni seda tasakaalu korralikult ei tunnustata, majandusliitu ei saavutata. See viib paratamatult moonutatud majanduspoliitikani, milles ei võeta piisavalt arvesse teisi makromajanduslike strateegiate elluviimiseks vajalikke väärt poliitikaeesmärke – pean siinkohal silmas majanduskasvu, investeeringuid ja tööhõivet.

President Barroso, me ei vaja uute tasakaalustatud poliitikameetmete väljapakkumiseks järjekordset töökonda. Me vajame, et komisjon kasutaks kasvu, investeeringuid ja tööhõivet käsitlevate ettepanekute esitamiseks oma algatusõigust.

Mis puudutab praegusi ettepanekuid, leian ma, et Euroopa Parlamendil on lähikuudel tohutu vastutus. Me peame tegema mõned muudatused, mis järgivad täna hääletatavat Feio raportit. Leian, et peame tegema kolm peamist muudatust: ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus peab olema tööturgude (sealhulgas töötuse määra) hõlmamiseks piisavalt laiaulatuslik ja seepärast tuleb kõikidel asjakohastel juhtudel kaasata tööhõivenõukogu; stabiilsuse ja kasvu pakti korrigeerivates sätetes nimetatud valitsemissektori võla taseme ja stsenaariumi kvalitatiivses hinnangus tuleks pöörata piisavalt tähelepanu ka avaliku sektori investeeringute tasemele ja stsenaariumile; terve uue süsteemi seos 2020. aasta strateegiaga peab olema selgelt sõnastatud ja seda tuleks rakendada võimalikult ulatuslikult.

Seoses majanduse juhtimisega tahaksin nimetada praeguses varases etapis vaid kaht asja. Nõukogu peab seda süsteemi juhtima ja võtma endale kogu süsteemis lõpliku poliitilise vastutuse ning samuti tagama vajaduse korral kõikide asjaomaste nõukogu koosseisude (mitte üksnes ECOFINi) kohase kaasamise.

Ja veel – Euroopa Parlament peab täielikult kogu protsessis osalema, et tagada võimalikult suur demokraatlik õiguspärasus. Heitkem vaid pilk ettepanekule Euroopa poolaasta kohta, et näha, kuivõrd jääb selle kõige puhul puudu parlamendi osalusest. Mõned meist kõigis fraktsioonides püüavad jõuda tugevamate ettepanekuteni parlamendi kaasamise kohta. Loodetavasti kiidavad teised institutsioonid need heaks, et anda sellele protsessile vajalik demokraatlik õiguspärasus.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Viimane aasta on näidanud, et EL suudab teha keerulistes olukordades tähtsaid otsuseid. Paar viimast päeva on olnud kahjuks pettumus. Kui EL vajab selgeid ja rangeid eelarve-eeskirju, hakkavad Prantsusmaa ja Saksamaa kõhklema. See paneb muretsema. Meie sõnum on: jätke Olli Rehni ettepanek rahule!

Tahaksin tänada avameelselt Pervenche Berèsi ning kolleege finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjonist, kes on näidanud, et me suudame ületada siin Euroopa Parlamendis fraktsioonide piirid ja leida Euroopa huvides ühiseid lahendusi. Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon on esitanud muudatusettepaneku selle kohta, et kui kehtestatakse finantstehingute maks, tuleb seda teha paratamatult kogu maailmas. Antud juhul on väga tähtis, et seda tehtaks kogu maailmas.

Natsionalism ei tohi saada Euroopas taas kindlat jalgealust. Jõukuse loovad selgete piiridega turumajandus ja vaba kaubandus. Vajame ühtsemat Euroopat, avatumat Euroopat, tugevamat Euroopat – vajame lihtsalt rohkem Euroopat.

Väljapakutud karistamisvõimalused puudutavad esialgu vaid euroala riike. Seoses sellega tahaksime näha sõnastust, mis hõlmaks kõiki 27 liikmesriiki. Seepärast soovin esitada Feio raporti kohta suulise muudatusettepaneku, mida Euroopa Parlament saab loodetavasti toetada. Raportöör ning Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis on avaldanud valmisolekut seda teha. Loen teksti ette inglise keeles:

– Kõik 27 liikmesriiki peaksid kohaldama kõiki majanduse juhtimist käsitlevaid ettepanekuid nii palju kui võimalik, mööndes, et väljaspool euroala asuvates liikmesriikides toimub see vabatahtlikkuse alusel.

(SV) Praegu ei ole õige aeg luua Euroopa Liitu, millel on oht koost laguneda.

  Pascal Canfin (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja, lugupeetud president Barroso, lugupeetud volinik Rehn! Ma loodan tõesti, et te tutvute Euroopa Parlamendi tööga neis küsimustes, mida oleme täna käsitlenud – Berèsi raporti ja Feio raportiga –, sest me töötame majanduse juhtimise vallas nüüd loomulikult kaasseadusandjatena. Võin teile öelda, et vähemalt nelja Euroopa-meelse parlamendifraktsiooniga oleme tulemusrikka kompromissi nimel teinud tõsiseid jõupingutusi. Oleme just lõpetanud arutelud, mille käigus proovisime probleemid kokku võtta.

Mõned räägivad eelarvest, mõned maksumeetmetest, mõned majanduse juhtimisest. Vajame praegu seda, et komisjon pakuks välja üldise paketi. See on teie ülesanne – meie juba püüame seda teha ja teiegi peaksite seda tegema. See peaks olema midagi Monti aruande vaimus ning samuti kooskõlas Michel Barnier’ jõupingutustega siseturu valdkonnas. Ootan Barrosolt üldist paketti, mis näitaks meile, kuidas majanduskriisist pääseda. See ei peaks puudutama üksnes makromajanduslikku juhtimist, vaid seda tuleks lugeda kõrvuti kolme või nelja dokumendiga makromajanduse, maksude ja eelarve kohta ning siis öelda: „Siin on pakett.”

Olen veendunud, et kui te seda teete, saate selle ettevõtmise toetuseks Euroopa Parlamendis väga suure häälteenamuse. Kui vaadelda näiteks kas või riikide rahanduse küsimust, siis kahe või kolme aasta eest olid komisjon ja selle osakonnad need, kes ütlesid, et kõikidest riikidest peab kõige paremini stabiilsuse ja kasvu paktist kinni Hispaania ning et Hispaania rahandus on korras. Probleem on selles, et ebastabiilsus tuli mujalt ja praegu on Hispaania, nagu ka Iirimaa, kohutavas olukorras. On selgelt näha, et keskendumine üksnes riigi rahandusele meil kriisi lahendada ei aita.

Kompromissid, mida oleme välja pakkunud täna esitletud ja homme hääletusele pandavates raportites, kajastavad neid küsimusi kokkuvõtlikult. Nende kaudu öeldakse: jah, peame tugevdama eelarvedistsipliini. Loomulikult peame. Et aga see eelarvedistsipliin ei tooks kaasa sotsiaalset kokkuvarisemist, vaid üksnes avaliku sektori kulude kärped, vajame samal ajal investeeringute rahastamiseks Euroopa eelarvepaketti ja maksupaketti, mis võimaldaks liikmesriikidel teatud makse sisse nõuda.

Seepärast on minu viimane küsimus härra Rehnile ja eeskätt härra Barrosole järgmine: kas te ikka pooldate ühist ettevõtte tulumaksu baasi? Kas te tõesti toetate seda? Komisjon on seda ideed nüüdseks juba kümme aastat kalevi all hoidnud. Kümne aasta jooksul ei ole teil õnnestunud selle küsimusega tegelda. On aeg see asi käsile võtta.

(Aplaus)

  Roberts Zīle (ECR). - (LV) Tänan, juhataja, austatud komisjoni president (kes on istungisaalist lahkunud)!

Esiteks tahaksin tänada raportööri, kolleegidest variraportööre ja parlamendikomisjoni esimeest Wolf Klinzi kompromissi eest, mille me viimaks suutsime saavutada. Räägin vaid kahest raportis käsitletud küsimusest, millega ma rahul ei ole. Need ei puuduta ei Saksamaad ega Prantsusmaad. Esiteks on kodumajapidamiste ja ettevõtete võlad kasvanud alates 2004. aastast jõuliste piiriüleste investeeringute tagajärjel mitmes uues liikmesriigis kuni kümnekordseks. Peale selle võeti valdav osa nendest laenudest tingimustel, mis jätsid kogu vahetuskursiga seotud riski laenuvõtja kanda. See omakorda tähendab, et nende riikide valitsustel ei jää oma makromajanduspoliitikas liikumisruumi enamaks kui riiklike kulutuste kärpimiseks ja maksude tõstmiseks. Samas muretsevad kodumajapidamised eelkõige selle pärast, kuidas laenu eurodes tagasi maksta. Kahjuks on raportis sellele väga vähe viiteid.

Minu teine mõte, mis on esimesega seotud, on järgmine. Kujutagem ette uut liikmesriiki, mille SKP on langenud ühinemiseelsele, 2004. aasta eelsele tasemele, kuid tema erasektori võlg on tolle ajaga võrreldes kümme ja valitsemissektori võlg viis korda suurem. Nüüd järeldab see liikmesriik käesolevast raportist, et isegi ühtekuuluvuspoliitikat on võimalik muuta – muuta nii, et põhikriteerium ei ole enam SKP ühe elaniku kohta, vaid konkreetse piirkonna kriisiohje. Sellel võivad olla äärmiselt tõsised poliitilised tagajärjed. Tänan teid.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud juhataja! Saksamaa ja Prantsusmaa avaldused selles niinimetatud Deauville’i kokkuleppes on vastuvõetamatud ja näitavad nende inimeste tõelist palet, kes teevad otsuseid majandus- ja finantsvaldkonna huvirühmade kaitseks. Need avaldused väljendavad ka närvilisust, ülbust ja rünnakut reaktsiooni vastu, mis on tekkinud neoliberaalse ja ühiskonnavastase poliitika – stabiilsuse ja kasvu pakti ning konkurentsipoliitika – tõttu kannatanud töötajate ja rahvaste hulgas Kreekas, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis, kus on 24. novembriks juba kavandatud üldstreik.

Euroopa Liidu juhtidel on aeg tunnistada selle neoliberaalse poliitika läbikukkumist: suurenevat tööpuudust, sotsiaalset ebavõrdsust ja vaesust, mis põhjustab langust nõrgema majandusega riikides, kus ELi reeglite pealesurumine võib kaasa tuua tõelise sotsiaalkatastroofi.

Kahjuks seda läbikukkumist ei tunnistata. Kõik lubadused teha lõpp maksuparadiisidele, maksustada korralikult finantstehinguid ja kaotada spekulatiivsed finantstooted on kokku varisenud.

Seepärast me siin protestimegi: me anname hääle miljonitele vaesusest ohustatud töötajatele, töötutele, haletsusväärset pensioni saavatele eakatele inimestele, noortele töötutele ja vaesumisohus lastele, kellele tahetakse keelata väärikas tulevik.

On aeg sellisest poliitikast loobuda, et meil võiks olla tõeliselt sotsiaalne Euroopa – edenev ja arenev Euroopa.

  Juozas Imbrasas (EFD). – (LT) Tahaksin öelda paar sõna kriisi erikomisjoni töö kohta. See komisjon on teinud tõesti suurepärast tööd ning esitanud häid soovitusi ja ettepanekuid. Ideaalis leiduks komisjoni koostatavates dokumentides loomulikult koht nende kõigi jaoks. Komisjon ei tohiks unustada kõige tähtsamaid ülesandeid. Üks nendest on luua regulatiiv- ja järelevalvesüsteem, millest ei jäeta välja ühtegi finantsturgu, finantsinstrumenti ega finantseerimisasutust. Komisjon peaks koondama oma tegevuses tähelepanu uute töökohtade loomisele ning siduma selle vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise meetmetega. Kõik sellesuunalised jõupingutused peavad keskenduma eelkõige noorte inimeste värbamisele. Kriisist väljumiseks on vaja erakorralisi infrastruktuuri puudutavaid otsuseid, mis käsitlevad taastuvaid energiaallikaid, keskkonnasäästlikku energiat, energiatõhusust transpordi- ja ehitussektoris ning Euroopa energiavõrku. Oleks hea, kui täpselt aasta pärast tänast kokkusaamist tuleks komisjon ja ütleks: „Teie esitatud resolutsiooni sätted ei jäänud vaid paberile – kohandasime neid kriisi erikomisjoni konkreetseid ettepanekuid ja need on juba avaldanud reaalset mõju.”

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Nagu eelmisegi sel nädalal Euroopa Parlamendis toimunud olulise arutelu, nimelt vaesust käsitleva arutelu puhul, on Euroopa Liidu poliitikud taas üllatunud ja kurvad, nähes, et Euroopa kodanike olukord ei parane, vaid pigem halveneb pidevalt. Vaesust ning samuti viletsust, töötust ja kodutust on üha enam. Poliitikud on sellest nii üllatunud, nagu oleks tegemist kahetsusväärse loodusõnnetuse või hiidlaine tagajärjega. Ei, see on Euroopa poliitikute otsuste tagajärg. Üha suurenev viletsus ja vaesus tulenevad otseselt neoliberaalsest poliitikast, mille poole teie – välja arvatud selle poliitika vastased – olete püüelnud, ja see suundumus jätkub. Vaesus ja viletsus suurenevad veelgi, kui te ei otsusta teistsuguse väärtussüsteemi kasuks.

Neid kaht raportit võib võrrelda looga, milles arstlik komisjon otsustab, et patsiendi senine ravi on talle kahjulik olnud ja tema olukorda halvendanud, ning läheb edasi sõnadega, et diagnoosi põhjal määratud ravi tuleb jätkata, kuid rangema järelevalve all, ja patsienti tuleb karistada, kui ta ettekirjutusi ei järgi, näiteks ei võta talle välja kirjutatud ravimit. Siin tehakse teadlik valik väärtussüsteemide vahel. Seni on Euroopa Liit valinud sihilikult väärtussüsteemi, kus otsuseid tehakse alati raha ja kasumi, rahvusvaheliste ettevõtete ja pankade seisukohast ning mitte kunagi rahva ja kogukonna seisukohast. Euroopa Liit on alati otsinud lahendust, mis on õige end õigluse ja eetilisuse probleemidega mitte vaevava ohjeldamatu konkurentsi vaatenurgast, aga mitte kunagi lahendust, mis on õige sotsiaalse õigluse ja solidaarsuse vaatenurgast. See peab muutuma ja nüüdsest tuleb teha häid otsuseid.

  Corien Wortmann-Kool (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Mõningatele rõõmustavatele märkidele vaatamata pole kriisi süvenemise oht kadunud. Pangandussüsteem on endiselt ebakindel ja mitut liikmesriiki ähvardab oht, et käed rüpes istumise korral väljub valitsemissektori eelarve puudujääk kontrolli alt. Seepärast vajame tungivalt majandusliitu.

Lugupeetud juhataja! Töökond peab alles esitama konkreetsed tulemused, ent Euroopa Parlamendi raportöörina, kes käsitleb stabiilsuse ja kasvu pakti, tahaksin öelda volinik Rehnile, et me suudame töötada kiiresti. Need sõnad on mõeldud ka nõukogule. Me suudame töötada kiiresti, aga üksnes komisjoni ettepanekute põhjal. Kas nõukogu on valmis seda aktsepteerima?

Tahaksin hoiatada ka kõlanud soovi eest muuta asutamislepingut, sest see võib üksnes peibutada meid lükkama vajalike meetmete võtmist edasi määramatusse kaugusesse. Peame tegema praegu kõik, mis on Lissaboni lepingu alusel võimalik. Euroopa Parlamendil on seoses stabiilsuse ja kasvu paktiga nüüd uus kaasseadusandja roll ja parlament kavatseb seda rolli täielikult kasutada, et luua jõulise stabiilsuse ja kasvu pakti abil jõuline majandusliit.

  Sergio Gaetano Cofferati (S&D). – (IT) Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kriis on mõjutanud väga tugevalt kõikide Euroopa riikide ühiskonda. Kui vaatleme tagajärgi sotsiaalsest küljest, jõuame õige ruttu järeldusele – mis suunab paljuski komisjoni tööd –, et hullem on alles ees. Tööpuudus suureneb ja mõnes riigis täheldatud nõrkadest elavnemise märkidest uute töökohtade loomise tagamiseks ei piisa. Seepärast peame tunnistama, et põhiline on vaadata silma kriisi kõige teravamale sotsiaalsele aspektile, mis sai alguse finantssüsteemist, ent mis on kiiresti levinud majandus- ja sotsiaalvaldkondadesse.

Sellepärast peame varustama end teiste vahenditega, et kaitsta kõige enam kannatavaid inimesi. Hakkame peagi arutama ettepanekut võtta vastu raamdirektiiv, mis käsitleb tagatud miinimumsissetulekut kõigis Euroopa riikides. See on minu arvates väga tähtis ühelt poolt võitluseks vaesuse vastu ja teiselt poolt selleks, et aidata neid, keda kriis lähinädalatel ja -kuudel salvab.

Parim vahend kriisiga võitlemiseks on siiski kasvupoliitika. Kasvuks on vaja ressursse, sihipäraseid investeeringuid ja selgeid prioriteete, millele tuleks suunata märkimisväärne osa olemasolevatest vahenditest. Liidu eelarvest ei piisa. Seepärast on komisjon selgelt väljendanud vajadust kulutada infrastruktuuri tehtavatele investeeringutele ning kvaliteetsesse konkurentsi ja tööhõivesse tehtavatele investeeringutele lisaressursse. See viib eurovõlakirjade ja finantstehingute maksu sisseseadmiseni. Muud valikut pole. Seepärast on meie pakutud lahendused tähtsad ja samuti uuenduslikud. Loodetavasti kiidab parlament nende sõnastuse heaks.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Finantskriisi haripunktis lubasid G20 riigid finantsturgude stabiliseerimiseks ühiseid meetmeid. Nüüd, kaks aastat hiljem, oleme üleilmsest vastusest endiselt kaugel. Paljudel juhtudel lähtuvad vastuvõetud meetmed riiklikest huvidest ja kaalutlustest. Esialgne hoog on raugenud ja liiga sageli jätkame oma tegevust tavapärasel moel. Mervyn King Inglismaa keskpangast võttis selle mõtte kokku sõnadega: „Vajadus tegutseda ühistes huvides peab alles tekkima.” Finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjon väljendab oma vahearuandes selgelt, et Euroopa on otsustaval teelahkmel. Me peame tõhustama lõimumist, peame rohkem ühtlustama majandus- ja eelarvepoliitikat, vajame Euroopa infrastruktuuriprojekte energeetika, transpordi ja telekommunikatsiooni vallas. Vajame toimivat siseturgu ja tööturgu ning vajame vahendeid, millega saavutada ELi 2020. aasta strateegias seatud kõrged kasvusihid. Kui peame olema võimelised kasutama ära VKEde sektori potentsiaali, vajame uuenduslikke rahastamisallikaid. Meil on vaja rohkem ühendusemeetodit ja vähem valitsustevahelist koostööd. Paigalseismine tähendab siin tagasiminekut – status quo sellega ei säili.

Euroopa võlakriis näitab selgelt, et stabiilsust ja usaldusväärsust ei ole võimalik saavutada ilma distsipliinita. Volinik Olli Rehni ja Herman Van Rompuy töökonna ettepanekute eesmärk on tagada, et liikmesriigid tegutseksid distsiplineeritult. Pean kahetsusega ütlema, et rahandusministrid heitsid üleeile Luxembourgis need ettepanekud meie Prantsuse-Saksa paari nõudel kõrvale. See oli käestlastud võimalus ja halb päev meie kodanike jaoks, kes tunnevad õigustatult, et poliitikud on neid taas reetnud.

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud juhataja! Tänahommikuse arutelu ühendatud teemadel on tugev ühine juhtmotiiv – meie jätkuv reageerimine finantskriisile ja püüd leida võimalusi kriisiohje tõhustamiseks, olgu tegemist valitsemissektori võla, finantsturgude ja -toodete või üleilmse tasakaalustamatusega. Peame tagama ühised ranged käitumisnormid nii meie pankade kui ka liikmesriikide rahandusministeeriumide jaoks, et kokkulepitud eeskirjadest peetaks kinni.

Tuleb jõustada nii era- kui ka avaliku sektori tugevam finants- ja eelarvedistsipliin. Peame tagama, et EL ja liikmesriigid kasutaksid majanduskasvu võimaluste otsimisel tõhusaimaid ja läbipaistvaimaid rahastamisvahendeid. Teades kõiki riske ja potentsiaalset moraalset ohtu, tuleb uuenduslike rahastamisviiside kasutamisse suhtuda ettevaatlikkusega ja võtta arvesse ELi samme oma eelarvevajaduste võimendamiseks.

Euroopa finantsstabiilsuse fond on suur bilansiväline vahend, mis sõltub krediidireitingust. ELi eelarve võimendamist Euroopa Investeerimispanga projektivõlakirjade emiteerimisega tuleb põhjalikult kontrollida. Nagu me kõik teame, kaasnevad keeruliste finantsinstrumentide ja finantsvõimendusega oma ohud. Ei ole olemas vaba raha ja ei ole olemas otseteid.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud juhataja! Seoses Berèsi kriisiraportiga tahaksin selgitada, miks Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon ei osale hääletusel. Raportööri esitatud algtekstiga võrrelduna näeb meie ees olev dokument ajalooliste viidete külluse tõttu välja nagu vana papüürus, nagu vana pärgament, kuhu on osaliselt mahakraabitud algteksti peale kirjutatud uus tekst – seda kutsutakse palimpsestiks. Et Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis ning Euroopa parempoolsed on raportööri esialgses ausas ja austusväärses katses määratleda kriisi põhjused ja esitada julged ettepanekud jõhkraid mahakriipsutusi teinud, on tulemuseks dokument, mis ei sisalda enam Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu ainukese demokraatliku institutsiooni teksti, vaid komisjoni teksti – teksti, milles varjatakse kriisi põhjuseid ning kohustatakse ELi poliitikas lähtuma Merkeli, Sarkozy ja töökonna seisukohtadest.

Tegime ettepanekud dokumendi parandamiseks. Kritiseerisime stabiilsuspakti ja Euroopa Keskpanga tööd. Esitasime muudatusettepanekud, et näha, kas kõik need, kes räägivad tänagi Euroopa Liidu liikumisest vales suunas, mõtlevad nii nagu meie. Meie ettepanek on kannustatud praegustest meeleavaldustest Prantsusmaal, meeleavaldustest Saksamaal, kus tööliste sissetulekuid on kärbitud nii palju, et Siemensil jääb raha üle pististegi jaoks, ning meeleavaldustest Kreekas, kus töölisi koheldakse kui laborirotte. Teisisõnu lähtub meie seisukoht dokumendist, mis on omandanud nüüdseks meile vastuvõetamatu kuju.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Me oleksime pidanud kuulda võtma Nobeli preemia laureaadi Maurice Allais’ soovitust, milles ta kutsus üles tegema selget vahet äripankadel, krediidipankadel ja spekulatiivsetel pankadel vastavalt Glassi-Steagalli seadusele, mida selles raportis ei käsitleta.

Seoses Euroopa maksumaksjate maksustamise ettepanekuga on minu vastus: mitte ühtegi maksu Euroopas! Kui see Euroopa Liidu ettepanek läbi läheb, võite kindlad olla, et ka meil siin läheb trall lahti – korraldatakse massimeeleavaldus. Euroopa rahval pole kavas maksta teenuse eest, mida nad ei saa, ja neil on selleks täielik õigus.

Me jätkame pankade rahastamist. Mida teevad aga pangad keset seda majandus- ja finantskriisi? Nad ostavad väärtpabereid, sealhulgas isegi rämpstuletisinstrumente ja muud. Nad ostavad neid ikka veel. Ja mida teeb samal aja Euroopa Keskpank? Euroopa Keskpank, mis sai loodud kõigutamatuks institutsiooniks, laseb sel sündida. Minu jaoks on selge, et see Euroopa on mõeldud pankuritele. Kui isegi vabamüürlaslikud juhid kinnitavad seda, ei näe ma põhjust, miks ei võiks meiegi seda kinnitada.

Meie arvates on tõhusaks võitluseks spekuleerimisega vaid üks viis: tehinguid tuleb teha läbirääkimistega samal ajal ja vaid sularaha eest. Angela Merkel julges selle välja öelda ja ta sunniti vaikima. Selleks peab olema mingi põhjus.

  Sirpa Pietikäinen (PPE). – Lugupeetud juhataja! Finantskriisi puhkemisest on möödunud vaid kaks aastat ja Kreeka küsimuse esilekerkimisest vaid kuus kuud ning juba me näeme, kuidas kogu ind on meie rahvusriikides raugemas.

Täna edastab Euroopa Parlament Berèsi ja Feio raportitega selge sõnumi. Meil on praegust majandus- ja finantspoliitikat vaja suuremal määral. Vajame rohkem Euroopat ning paremat ja tugevamate mehhanismidega stabiilsuse ja kasvu pakti. ECOFINi viimane otsus on kõrvakiil Euroopa kodanikele. Nii ei sobi. Peame tugevdama kasvustrateegiat, et see oleks selles keskkonnas jätkusuutlik ja sotsiaalselt vastutustundlik, ja vajame ELi 2020. aasta strateegia jaoks paremaid juhtimismehhanisme. Selle toetamiseks on meil riiklike meetmete jaoks vaja rohkem ja paremat ELi-poolset majanduse juhtimist, sealhulgas finantstehingute maksu, mida ma ärgitan komisjoni väga põhjalikult kaaluma, ka Euroopa ulatuses. Vajame paremat ja tugevamat ühinenud Euroopat, mis kõneleks maailmas ühel häälel. Meil on tarvis paremat finantsvaldkonna reguleerimist – selleni on meil veel pikk tee.

Lõpetuseks on meil vaja komisjoni algatusvõimet. On tarvis, et komisjon tegutseks Euroopa kodanike, mitte arvukate töökondade huvides.

  Udo Bullmann (S&D). – (DE) Austatud juhataja, austatud nõukogu eesistuja, austatud volinik! Praegu võiks tegelikult olla suurepäraste vastuste aeg, kuid paistab, et seda see ei ole. See, mis on meile stabiilsuse ja kasvu pakti niinimetatud reformi kohta esitatud, ei ole suurepärane vastus – tegemist on taas väikseima ühise nimetajaga, piskuga, milles on võimalik kokkuleppele jõuda. Soovin komisjonile õnne. Olete endiselt pildil – liikmesriigid ei talita omapäi. Õnnitlen ka nõukogu. Edu on saavutatud. Prantsusmaal ja Saksamaal on kokkulepe. Me ei tea, kas see on hea või halb kokkulepe, kuid vähemalt on nad mülkast välja saanud.

Mida see kõik tähendab? See tähendab, et kui järgmine aasta toob taas kasvunäitajate järsu vähenemise, seisame me rahva ees, ilma et meil oleks majandusliku olukorra jaoks mingitki lahendust. Kus on see punkt, see määrus, milles te teete ettepaneku, kuidas me saame üheskoos õppida end võlakriisist välja sikutama? See on koht, kus minu fraktsiooni arvates on tühimik, ja see on arutelu, mis meil tuleb Euroopa Parlamendis maha pidada. Jah, me nõustume nende parlamendiliikmetega, kes soovivad põhjalikumat reformimist. Meiegi soovime seda. Ent siis peame arutama sisu üle. Kui meie eelarvepoliitika tegeliku suuna jaoks ei olda valmis pakkuma kindlamat alust, ei näe me põhjust jätkata ELi 2020. aasta strateegia arutamist. Juba praegu on see sisutühi – võime selle kohe täna prügikasti visata, kui te ei arutle koos meiega jõulisemalt selle sisu üle.

Me tahame selgelt vahet teha. On vahe, kas me investeerime lombakasse bürokraatiasse või tulevastesse energiaallikatesse ja töökohtadesse. Kus on teie ettepanekus see koht, kus seda vahet tehakse? Seda me ootamegi. See arutelu on veel toimumata. See saab meie jaoks otsustavaks küsimuseks.

Me ei lepi õigusaktidel põhinevate näitajate loeteluga. Euroopa Parlament ei lase endale puru silma ajada. Me tahame arutleda selle üle, kas tööhõive ja tööpuudus on või ei ole eelarve koostamisel olulised tegurid, ja me soovime teha seda enne õigusakti vastuvõtmist.

  Ramon Tremosa i Balcells (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Praegune finantskriis pakub võimaluse teha Euroopa lõimumisel selgeid edusamme. Tahaksin keskenduda oma sõnavõtus Euroopa ühise kassa loomisele euroala riikide jaoks. See tähendaks Euroopa majanduse juhtimise institutsioonilise raamistiku selget parandamist.

Tean, et mõne riigi jaoks on tegemist väga tundliku teemaga, ent me peame sellega lähiaastatel tegelema. Euroopa kassa abil oleks võimalik parandada liikmesriikide rakendatavate stimuleerivate meetmete kooskõlastamist. Euroopa kassast saaks emiteerida ka eurovõlakirju, et rahastada Euroopa infrastruktuuri ehitamist. Võttes arvesse ELi liikmesriikide tulevasi vähenevaid eelarveid, vajab EL omavahendeid. Euroopa tasandil makse koguv ühine kassa võimaldaks vähendada ELile tehtavaid riiklikke ülekandeid.

Ilma tõeliselt sõltumatute sissetulekuteta ei saa olla tõeliselt sõltumatuid kulutusi. Euroopa ühiskassa loomine on poliitiline otsus. Seda arutelu takistab poliitilise tahte puudumine, täpsemalt Saksamaa poliitilise tahte puudumine. 1990. aastatel oli Saksamaal vaatamata taasühendamisest tulenenud raskustele poliitiline tulevikueesmärk kiirendada euro kasutuselevõttu. Minu arvates peaks Saksamaa nüüd ohjad enda kätte võtma ja liikuma ühise Euroopa kassa poole.

  Ivo Strejček (ECR). – (CS) Kuulanud seda arutelu algusest peale, on minu arvates õigus kõigil neil, kes ütlevad, et Euroopa Liit asub teelahkmel. Ühel pool on need, kes pooldavad tugevat ühenduse lähenemisviisi. Teisel pool, võib õigustatult öelda, on Euroopa Parlamendi vähemus, kes leiab, et Euroopa Liit peaks nüüdsest rohkem tegutsema valitsustevahelise koostöö põhimõttel. Sellega käib kokku ka ettepanek kehtestada erinevad Euroopa maksud, isegi kui seda nimetatakse uuenduslikuks rahastamiseks. Selles kajastub vajadus tugevdada Euroopa Liitu, andes Euroopa Komisjonile üle rohkem liikmesriikide volitusi. Kahetsusväärsel kombel pole keegi veel öelnud, et Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon peaksid hakkama oma programme koomale tõmbama – vähendama oma sageli vastuoluliste agentuuride arvu ja reformima ühist põllumajanduspoliitikat.

  Jürgen Klute (GUE/NGL). – (DE) Austatud juhataja! Majanduse juhtimise arendamisel keskendutakse praegu üksnes säästmisele ja konkurentsipoliitikale. Nagu Hispaaniast pärit auväärt parlamendiliige äsja mainis, ei ole üldse käsitletud Saksamaa ekspordisuunitluse küsimust. Ometi on see ilmselgelt keskne probleem nii euroalal kui ka terves Euroopa Liidus. Saksamaal juhitakse konkurentsipoliitikat sisenõudluse arvelt. Sellest ei räägita üldse. Ent eelkõige juhitakse seda palkade arvelt. See on palkade lahing, palkade konkurents. Niisugune palkade konkurents avaldab tohutut survet Saksamaa naaberriikidele, Euroopa ametiühingutele ja Euroopa töötajatele. Seda probleemi pole käsitletud ei komisjonis ega Feio raportis. Igasuguses majanduse juhtimises, mis tahab olla oma nime vääriline, tuleb pigem teha selles vallas korrektiive kui vaikida.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). – (FR) Austatud juhataja, austatud eesistujariigi esindaja, austatud volinik! 1968. aastal kirjutasid kolleeg Cohn-Benditi sõbrad Pariisi seintele: „Sõnu, mitte tegusid.” Praegu nõuavad kodanikud vastupidist: tegusid, mitte sõnu. Me kuuleme palju sõnu, ent meie kaaskodanikud ei näe tulemusi. Euroopa Liidu reaktsioon on kohustuste jaoks, millega me peame toime tulema, liiga aeglane.

Me peame liikuma edasi üheskoos, ühinenud Euroopa vaimus. Seoses sellega soovin öelda paar sõna Euroopa Parlamendi rolli kohta. Ka siin tuleb teha veel tööd kaasotsustamispõhimõtte järgimisega. Komisjoni president tänas Euroopa Parlamenti mitu korda toetuse eest, kuid parlament ei ole siin üksnes selleks, et etendada teisejärgulist, toetavat rolli või et ratifitseerida nõukogu otsuseid, ilma et tal oleks võimalust nende üle kõigepealt arutleda. Euroopa Parlament on nõukoguga ühel pulgal. On aeg seda tunnistada. Arutelu majanduse juhtimise teemal on selle proovikivi.

Lõpetuseks peab Euroopa Liit seoses eelseisva G20 tippkohtumisega moodustama ühisrinde, tagamaks, et see rahvusvaheline organ täidab talle pandud ootusi ega sukeldu pelgalt lõpututesse kõnelustesse.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident

  Elisa Ferreira (S&D). – (PT) Lugupeetud juhataja, austatud volinik! Tahaksin kõigepealt tänada Diogo Feiot raportis väljenduva koostöövaimu ja kompromissivalmiduse eest. Jõudsime järeldusele, et teatud küsimustes – ja seda ka finantsjärelevalve puhul – suudab Euroopa Parlament avalike huvide kaitseks ühineda ja asuda kindlameelsele seisukohale ning et komisjon ja nõukogu peavad seda seisukohta tunnustama. See küsimus on eriti aktuaalne siis, kui koostame õigusaktide paketti kuuest ettepanekust, mis on erakordselt tundlikud ja mille puhul parlamendil on kaasotsustamisõigus.

Oleme endiselt tegusad, ent ei anna järele. Tegutseme dialoogi vaimus, kuid ei loobu eesmärkidest, mida meil on kavas kaitsta. Diogo Feio rõhutab oma raportis paari tahku, mis on seotud selle küsimusega. Üks neist on mõte, et majanduse juhtimine on midagi enamat kui lihtsalt karistuste kogum. Majanduskasvu ja tööhõive jaoks on vaja oma algatusprogramme. Vajame meetmeid võitlemiseks Euroopa Liidu suurenevate seesmiste erinevuste vastu. Vajame Euroopa valuutafondi käsitlevaid eriettepanekuid. Riigivõlakirjade jaoks on vaja kindlaid lahendusi.

Oleme jõudnud punkti, kus usaldus sõltub komisjoni ja nõukogu võimest reageerida rahva tegelikele muredele, mis on seotud töötuse, majanduskasvu ja ühtekuuluvusega.

  Vicky Ford (ECR). – Lugupeetud juhataja! Vajame paremat majanduse juhtimist, millega kaasneks varasem hoiatamine ja varasemad meetmed. Mitmel riigil on jäänud saavutamata tavakohased võla ja eelarvepuudujäägiga seotud eesmärgid, kuid see ei oleks aidanud meil ette näha praegust kriisi Hispaanias ja Iirimaal. Vaja on ka teisi meetmeid.

Majandus pole aga täppisteadus ega seisne üksnes arvudes. Nõukogude ajast meenub, et tsentraalne arvepidamine traktoritootmise üle ei too iseenesest kaasa tugevat majandust. Samuti ei ole tsentraliseeritud maksud või tsentraalne kassa utoopiline lahendus.

See, milliseid meetmeid praegu võtta, tekitab palju küsimusi. Ähvardus trahvida pankrotistumise äärel olevat riiki tundub tühjana ja lubadused euroala riike pidevalt välja aidata põhjustavad alati moraalset ohtu. Tean, et inimesed tunnevad Prantsuse-Saksa kokkulepete pärast muret, ent ehk on nendes siiski mõte sees. Kui raha laenajaks on turg, siis vahest peab ka kahjud kandma turg, mitte maksumaksja.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Lugupeetud juhataja! Meie tegelikkuses ja meie tegevuses on nii head kui ka halba. On tähtis mõista minevikku ja kriisi põhjuseid. Ma leian, et liit on oma kodutöö selles vallas ära teinud, kuid nüüd peame keskenduma tulevikule. Praegu üles ehitatav maailma ja Euroopa majanduse juhtimine on mõeldud homse jaoks, nii et see on midagi enamat kui vaid käesoleva kriisi lahendamine.

Euroopa ei eksisteeri vaakumis. Me korrastame Euroopat maailmas, mis on võrreldes 2008. aastaga väga palju muutunud. G20 ühines kahe aasta eest eelarvete päästmiseks, kuid see ühehäälsus oli ajendatud hirmust. Praegu on G20 lõhenenud. Ei ole olemas üleilmset head ühist lahendust. Maailma majanduse elavnemist ja selle tasakaalu taastamist juhivad mitmed jõud. Suur roll on põhjalikel struktuurimuutustel, mis mõjutavad tugevalt Euroopa konkurentsivõimet. Valuutade ja vahetuskursside tähtsus üleilmsete kohandamismehhanismidena on plahvatuslikult suurenenud. Enneolematu kiirusega on tekkimas uus üleilmne rahasüsteem ja osalejate arv suureneb.

Asümmeetriliste kohanduste ohu vältimiseks on hädasti vaja dialoogi ja ühistegevust. Selle saavutamise korral on küsimus selles, kas Euroopa suudab täita ühistegevuses oma osa. Selleks jääb selgelt puudu julgest ja ühtlustavast euroala välisesindatuse reformist. Nimetatud reformiga viivitades lükkame edasi ka reformi võimaliku mõju. Arvestades praegust olukorda kogu maailmas, ei saa Euroopa seda endale lubada.

  Robert Goebbels (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Euroopaga on lood kehvad ja olukord maailmas pole sugugi rohkem kiita.

Nõukogu eesistuja rõhutas enne, et üleilmastumine tähendab meie jaoks vajadust tegutseda Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. Kui me vaatleme Euroopa Liidus ja rahvusvahelisel areenil toimuvat, näeme üsna selgelt, et just sellest konkreetsest tegevusest jääbki vajaka.

Tippkohtumine tippkohtumise järel uhkeldavad suured ja vähem suured tegelased, kes peaksid olema meie valitsejad, oma ülespuhutud egodega ja tunnevad tohutut naudingut oma suurejoonelistest sõnadest, jõudes igal kohtumisel põhijärelduseni, et tuleb uuesti kokku saada.

Kuid mis peamine – sellel nõndanimetatud üleilmsel juhtimisel, mida G20 peaks kehastama, pole rahvusvahelises õiguses mingit alust ja see toimib väljaspool ÜRO süsteemi. G20 on isehakanud organ, kes tegutseb ilma kirjapandud seadusteta ja on klubi rikastest riikidest, mis on ümbritsenud end mõne niinimetatud tärkava turumajandusega riigiga, mille hulka kuulub selline tähelepanuväärne demokraatlik riik nagu Saudi Araabia.

Martin Schulz tsiteeris enne üht G20 õõnsat avaldust. Võiksime leida sarnaseid näiteid meie Euroopa tippkohtumiste järel välja lastavatest avaldustest. Lõputud lubadused ja tühjad sõnad, millele ei järgne kunagi tegusid. Kõige tipuks peab Euroopa alluma Prantsuse-Saksa minitippkohtumistele, kus üks kummaline paar – Merkel ja Sarkozy – näitab meile väidetavalt tee kätte.

Guy Verhofstadt kõneles meile äsja kasiinomängudest. Mul on kiusatus lisada: „Panuste tegemine on lõppenud!” Komisjon ja Euroopa Parlament peavad nüüd ühinema, et mitte raisata Euroopa žetoone ja säilitada ühendusemeetod.

  Regina Bastos (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Soovin esmalt avaldada täna arutelu all oleva raporti eest tunnustust raportöör Berèsile ja ka kõigile teistele, kes selle kallal töötasid. Finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni liikmena osalesin ma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) küsimuse käsitlemisel ning rõhutasin nende kui liikumapaneva jõu ülisuurt rolli Euroopa Liidu majanduse elavnemises, tulevases kasvus ja heaolus.

Euroopa Liidus on rohkem kui 20 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet. Kui iga selline ettevõte suudaks luua ühe töökoha, tähendaks see järelikult samaväärset tööpuuduse vähenemist. Raportis esitatakse soovituste vormis majandusstrateegiad kriisist väljumiseks. Tõstan nüüd esile peamised.

Esimene neist on vajadus tugevdada sotsiaalset turumajandust, vältides konkurentsipiiranguid ja tagades VKEde juurdepääsu krediidile. Siis on raportis VKEdele maksusoodustuste ja isegi toetuste andmine, et säilitada ja luua töökohti. Järgmisena nõutakse uue, tugevama sotsiaalse mõõtmega väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” loomist. Veel on raportis ettepanek seada sisse Euroopa võrgustik, mille vahendusel saaksid eakad levitada oma teadmisi. Seejärel on toodud välja innovatsioon kui majanduskasvu kõige võimsam tõukejõud ning rõhutatud tööstuse ja innovatsiooni tugeva seose tähtsust. Lisaks on nimetatud uute partnerlussuhete loomist tööstuse ja akadeemiliste ringkondade vahel. Lõpetuseks nõutakse haridussüsteemi, mis vastaks nii tööturu nõudmistele kui ka vajadusele anda uute töökohtade jaoks uusi kutseoskusi.

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Lugupeetud juhataja! Komisjoni president Barroso ütles alguses, et majanduse juhtimise areng on olnud nii kiire, et veel kahe aasta eest ei oleks saanud keegi seda isegi ette näha. See peab paika ja seepärast on alati hea kontrollida – kui kiirus ei ole eesmärk omaette –, kas rong on ikka õigetel rööbastel. Berèsi raportis tehakse see analüüs ja see on suurepärane.

Nüüd, kui Berèsi komisjon jätkab oma tööd, tasuks vahest kuulata ka majanduspoliitika teisitimõtlejaid, näiteks Nobeli preemia laureaati Paul Krugmani. Ta väidab, et rahandusministrid on posijad, kes ohverdavad altaril töökohti. Me peaksime neid inimesi kuulda võtma, kui tahame suunduda kujuteldava majanduse juurest tõelise majanduse juurde. Selleks on vaja ka tõelise majanduse näitajaid, milleks on tööhõive ja vaesus.

Mulle valmistas pettumuse Olle Schmidti ettepanek, et kapitalisiirdemaksu ei tuleks katsetada ega kehtestada kogu Euroopas. See on suur pettumus, eriti kuna tema lõppjäreldus oli „rohkem Euroopat”.

  Iliana Ivanova (PPE). – (BG) Finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raportis nõuame eeskätt Euroopa reageeringut, tugevat poliitilist ja intellektuaalset Euroopa mõõtmega juhtrolli, ulatuslikku lõimumist ja Euroopa kodanike hüvanguks Euroopa ühtse turu väljakujundamist.

Saavutasime ülimalt vajaliku kompromissi sellistes esmatähtsates küsimustes nagu stabiilsuse ja kasvu pakt, selle karistusmehhanismid, struktuurireformide sihid, eelarve konsolideerimine ja Euroopa Liidu strateegilised investeeringud. Eriliselt tähtsad prioriteetsed meetmed sisaldavad tegevust, mis on seotud ühtekuuluvuspoliitika ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega.

Ühtekuuluvuspoliitika peab olema üks meie majanduspoliitika alustalasid. Sellega toetatakse energiatõhususe ja üleeuroopaliste võrkude arengut, mis aitab omakorda taaselustada Euroopa majandust ja edendada jätkusuutlikku majanduskasvu. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on meie tulevase arengu, kasvu ja õitsengu jaoks eluliselt tähtsad. Tuleb sõnastada uus väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlus, millega nähtaks ühtlasi ette võimalused sobivate meetmete võtmiseks nii ettevõtlust toetava eesmärgipärasema poliitika jaoks kui ka halduskoormuse ja bürokraatia vähendamiseks.

Loodan siiralt, et meie ettepanekud ja soovitused kajastuvad Euroopa Komisjoni ja eelkõige liikmesriikide võetavates konkreetsetes meetmetes, sest me ei või enam aega kaotada. Me oleme oma kodanikele võlgu sobiva, kiire reageeringu, et saaksime väljuda kriisist rutemini ja kindlamalt.

  Ivailo Kalfin (S&D). – (BG) Majanduslangus tabas liikmesriike erineva intensiivsusega. See erinevus ei sõltu aga euroala piiridest, mida oleks võinud majanduslikust vaatenurgast eeldada. Kahjuks pole ühisraha seni veel toonud kaasa majanduse ühtlustumist. Tegelikult on juhtunud täpselt vastupidine. Praegu on euroala riikide vahel märksa rohkem erinevusi kui euro kasutuselevõtmisel. See on väga ohtlik.

On selge, et stabiilsuse ja kasvu pakti näitajad ei ole täpsed ega toimi. Seepärast ei too sanktsioonide automaatne rakendamine iseenesest häid tulemusi. Ammugi ei mõju see kõigile Euroopa Liidu 27 liikmesriigile. Võib juhtuda isegi vastupidi – majanduslikud stereotüübid, kui need on eesmärgid omaette, võivad tekitada uusi probleeme.

Lahendus on selge. Liikmesriikide majandussüsteemid peavad lähenema nii palju kui võimalik, et kõikjal saaks kasutada samade eesmärkide täitmiseks samu meetmeid. See tähendab rohkem kogu ELi hõlmavat poliitikat, rohkem vahendeid Euroopa institutsioonidele, suuremat eelarvet Euroopa Liidule ja tema suuremat sõltumatust eelarveküsimustes, sealhulgas omatulude osakaalu suurendamise teel.

  Frank Engel (PPE) . – (FR) Austatud juhataja! Kriis ei ole kaugeltki läbi, nagu tõendavad rahutused sellistes riikides nagu Prantsusmaa. Euroopas on sellest kriisist saanud minu arvates lõimumiskriis. Suurepärane näide on jällegi Deauville’i kokkulepe, mis õõnestab ühendusemeetodit ja peegeldab hiilguseviirastusi, mida mõni liikmesriik endiselt näeb. Lõppude lõpuks, kes meist saab end endiselt suureks pidada?

Olen aru saanud, et 2050. aastaks moodustavad eurooplased 6–7% maailma rahvastikust ja Euroopa majanduslik võim on kokku varisemas. Kas see, kui me jätkame säärast pidevat omavahelist konkureerimist, aitab meil rinda pista rahvusvahelise konkurentsi raskustega, või suudaksime ehk nende ülesannetega toime tulla siis, kui laseksime end juhtida ühendusemeetodil ja tegutseksime ühiselt? Euroopa vajab selleks vahendeid: uusi ja uuenduslikke vahendeid. Arutelu tulevase finantsperspektiivi üle on hea võimalus nende vahendite teemal kõnelda ja püüda neid määratleda seoses teadus- ja arendustegevusega ning samuti seoses välisteenistusega.

Mis mõte on Euroopa 28. diplomaatilise esinduse loomisel, kui see vaid lisatakse olemasolevatele organitele, ilma et neid enne harvendataks? Peaksime tegema seda eesmärgiga lasta liikmesriikide ohje veidi lõdvemaks, et nad saaksid muutuda tugevamaks, ja peaksime andma Euroopale vajalikud vahendid, et Euroopa saaks lõpuks ometi ellu viia poliitikat, mis meie kodanikele ka midagi tähendab. Just seda nad meilt ootavad.

  Burkhard Balz (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Soovimata mõjuda ülearu enesekindlana, leian tänahommikust arutelu kuulates, et võime järeldada üht: viimastel kuudel on tehtud omajagu tööd. Ka finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjon on teinud viimase aasta jooksul palju tööd. Seda on näha neist 1600 muudatusettepanekust, mis on esialgse raporti projekti kohta esitatud. Erikomisjoni tegutsemisaega on nüüd pikendatud veel aasta võrra. Minu arvates on see päris õige tegu. Kriis pole kaugeltki lõppenud. Iirimaa alles pääses pankrotist, Kreeka eelarve seisund ei ole kindlasti veel hea ja kogu olukord ei anna põhjust hõisata. Seepärast tuleb finants- ja majandusreformidega jätkata. Samuti on veel liiga vara, et lõpetada arutelu kriisi põhjuste ja järelduste üle.

Seetõttu ei ole õige kuulutada kriisikomisjoni töö enam-vähem tehtuks ja lõpetada selle volitused. Selle asemel peame siiani saavutatu põhjal tööd edasi tegema. Sellepärast on mul tunne, et esitatud vaheraport on kõigi jaoks vastuvõetav. Seda näitab ka ulatuslik heakskiit, mis sai sellele osaks kriisikomisjonis. Dokumendi mõnegi lõike oleks võinud kindlasti sõnastada mõnevõrra täpsemalt ja lühemalt, kuid me peame võtma raportit sellena, mis ta on – vahevastusena.

Märksa olulisem kui üksikute lõikude sõnastus on see, et erikomisjon tugineks oma töö teises pooles meie eeltööle. Me peame kaaluma, kuidas ja kus saavad seadusandlikud parlamendikomisjonid oma tulevastes mõttevahetustes kriisikomisjoni arutlusi toetada.

  Antonio Cancian (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kuulasin tänahommikusi sõnavõtte väga hoolikalt. Minu arvates võiksime pöörata veidi enam tähelepanu sellele, et teha vahet vahenditel, mis on muide minu meelest hästi määratletud, strateegial ja meie kui Euroopa Liidu sisemisel ühtsusel.

Seoses vahenditega leian, et on toimunud otsustav edasiminek ja seetõttu liigume õiges suunas. Asi, mida ma ei suuda mõista, on strateegia. Teisisõnu: kas me lähtume kõik samast seisukohast? Oleme rääkinud kogu aeg stabiilsusest, kuid nüüd on aeg – tegelikult oli juba ammugi – rääkida kasvust. Olen täiesti nõus kõnelema stabiilsusest ja ohverdustest, kuid kui me ei võta samal ajal eesmärgiks kasvu koos selle nimel loodavate töökohtadega – praegust elutähtsat teemat –, ei ole me minu arvates teinud head tööd.

President Barroso käis hiljuti siin, et pidada kõne olukorrast Euroopa Liidus. Leian, et peaksime talle seda meelde tuletama, juhtides selgelt tähelepanu liidu strateegiale finantsturu suhtes. Täna hommikul ei kuulnud ma kedagi sellest strateegiast rääkimas.

Lubage mul veel öelda, et püüd varjata liikmesriikidevahelist ilmselget anarhiat liiga sageli ja tihti sobimatult nimetatud lähimuspõhimõtte taha oleks andestamatu viga.

  Arturs Krišjānis Kariņš (PPE). – (LV) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, lugupeetud nõukogu liikmed! Viimase kahe aasta jooksul on Euroopa Liidus kannatanud väga palju inimesi, kannatanud otseselt kriisi tagajärjel. Ka minu kodumaal Lätis ei ole kannatanute arv väike. Majanduse käive on vähenenud 20%, sama järsk on olnud tööpuuduse kasv. Minu kaasmaalased mõistavad, et sellistes erakorralistes oludes tuleb võtta vastu erakorralisi lahendusi. Millised on need lahendused olnud? Riigi rahanduse taastamiseks on minu kodumaa rahvas, lätlased, leppinud kannatlikult palkade 30% vähendamisega, millega on kaasnenud maksude tõstmine. Selle tulemusel on Läti rahanduses saavutatud stabiilsus. Millest siis minu nördimus? Olen nördinud, kui loen täna, kuidas Saksamaa ja Prantsusmaa soovivad selle asemel, et tugevdada Euroopa Liidus finantsjärelevalvet, seda hoopiski nõrgendada. Kas see tähendab, et minu kaasmaalaste töö on asjatu? Head kolleegid, me ei saa lasta edasi kesta olukorral, kus mõni suur liikmesriik soovib elada edaspidigi vastutustundetult. Peame tugevdama komisjoni ettepanekut, et Euroopal oleks tugev finantsjärelevalve. Tänan teid tähelepanu eest.

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud juhataja! Minu arvates peaksime endale teadvustama üht – nimelt seda, et üleilmne majanduskriis on tabanud eeskätt USA ja Euroopa majandust. Mujal maailmas esineb suurt majanduskasvu, ent mitte Euroopas ja USAs. Kriisi algpõhjus peitub eeskätt liigses kulutamises ja kasvu puudumises. See on minu arvates üks olulisemaid lahendamist vajavaid probleeme.

Me peame andma tõuke majanduskasvule, kuid selleks on meil vaja stabiilsust riikide rahanduses. Seepärast on minu arvates murettekitav – lisaks eelkõnelejate poolt öeldule –, et mõned Euroopa juhid kõnelevad nüüd lõdvematest ja paindlikumatest stabiilsuspakti eeskirjadest ja soovivad muuta asutamislepingut. Ma ei usu, et Euroopa vajab aastaid kestvat arutelu asutamislepingu muudatuste üle. See oleks pigem lammutamis- kui lõimumis- ja konkurentsipoliitika.

Peame tugevdama stabiilsuspakti võimalikult arvukate automaatsete sanktsioonidega. Peame tagama, et samal ajal kui me korraldame suurema majanduskasvu nimel Euroopa piire avades ja suuremaks konkurentsiks valmistudes reforme, vähendatakse ka usaldusväärselt ja nõuetekohaselt eelarvepuudujääke. See tee viib meid edasi ja selle eest peaksime seisma ka G20 tippkohtumisel. Ühtlasi on see Euroopa tegevuskava eesmärk.

  Theodoros Skylakakis (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Majanduskriisi käsitlevas Berèsi raportis, mis on ühe meie tänase arutelu teema, märgitakse lõikes 32 – viidates selgelt minu riigile Kreekale –, et mõnel liikmesriigil ei ole praegu võimalik koostada majanduskasvu ja tööhõivet soodustavaid elemente sisaldavaid tegelikke elavdamise kavasid ning et kuni 2012. aastani on ainsad võimalikud valikud avaliku sektori kulude kärpimine, maksude suurendamine ja võla vähendamine. See seisukoht on Kreeka ja ka teiste riikide jaoks tohutult tähtis, sest meie riigis leidub jõudusid, kes väidavad vastupidist.

Mina isiklikult tahaksin seda Berèsi raporti seisukohta toetada, sest riigid, millel on tohutu puudujääk ja võlg, ning iseäranis riigid, millel ei ole enam juurdepääsu rahvusvahelisele kapitaliturule, peavad vähendama oma puudujääki, enne kui saab käsile võtta elavdamise. Teist võimalust ei ole. Ilma puudujäägi vähendamiseta ei saa olla mingit juurdepääsu rahvusvahelistele turgudele. Ilma juurdepääsuta rahvusvahelistele turgudele ei saa olla mingit elavnemist. See mõru pill tuleb alla neelata eeskätt kodanikel, kuid meil peab jätkuma julgust, et rääkida kodanikele tõtt.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja, piirdun minutiga. Täna hommikul esitati kaks väidet, millele soovin keskenduda. Üks neist kuulus Danuta Hübnerile, kes ütles, et Euroopa ei eksisteeri vaakumis, ja teine Olivier Chastelile, kes väitis, et Euroopa ei saa teha kõiki mööndusi üksi.

Minu arvates on Euroopa Liidul aeg muutuda karmimaks, iseäranis G20 riikide ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Oleme olukorras, kus tööpuudus on 11% ja noorte tööpuudus 20%. Meil on tohutu valitsemissektori võlg ja miljonid inimesed elavad vaesuses. Kui teised maailma riigid ei ole valmis koormat jagama, peaksime välja ütlema, et me ei luba oma riikidel muutuda konkurentsivõimetuks ega suurendada Euroopa Liidus vaesust.

Teiseks tahan öelda, et me ei pea üksnes rääkima Euroopas ühel häälel, vaid peame ka tegutsema ühtsena. Omaalgatuslikul korralduskomiteel, keda siin täna hommikul mainiti, ei tohi lasta edasi tegutseda. Neil on võimalus põhjendada oma tegevust ülemkogu ees.

  Jan Kozłowski (PPE). – (PL) Sooviksin alustuseks väljendada rahulolu seoses raportiga liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamise kohta ning avaldada raportöör Diogo Feiole tänu silmapaistva töö eest. Olen veendunud, et uued algatused nagu finantsjärelevalve pakett ja Euroopa poolaasta võimaldavad meil vältida tulevikus kriise või vähemalt leevendada nende mõju.

Leian siiski, et põhiülesanne on jätkata meetmetega, mille eesmärk on parandada liikmesriikide majandusega seotud poliitiliste strateegiate kooskõlastamist ja suurendada nende läbipaistvust. Tahaksin toonitada, kui tähtis on luua hea raamistik eelarvealaseks koostööks ELi ja liikmesriikide tasandil, sealhulgas riikide eelarvete kululiikide kooskõlastamiseks ELi eelarve kululiikidega. See võimaldaks analüüsida selgepilguliselt ja süsteemselt Euroopa avaliku sektori kulusid.

  Gilles Pargneaux (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Kõigepealt tahaksin lausuda paar sõna Prantsuse-Saksa ettepanekute kohta. Leian, et meie reaktsioon peaks olema pooldav. Oleme sageli öelnud, et alates 2007. aastast on meil puudunud Prantsusmaa ja Saksamaa ühine liikumapanev jõud. Samas on kahetsusväärne, et need Prantsuse-Saksa ettepanekud tähendavad Prantsusmaa jaoks mõningast orjastamist, kuivõrd ettepanekute eesmärk on hoida Prantsusmaad sattumast oma hapra finants- ja majandusolukorra tõttu raskustesse.

On oluline juhtida tähelepanu ka sellele, et erinevalt Berèsi raportist ei esitata nendes ettepanekutes edasiviivaid soovitusi, mis võimaldaksid meil saavutada Euroopa Liidus ka tegelikult tõeline majanduse juhtimine.

  Monika Flašíková Beňová (S&D). – (SK) Kriis on väga keeruline nähtus. Lubage mul teha ajanappuse tõttu vaid paar märkust.

Esiteks pannakse liiga suurt rõhku valitsemissektori võlale riikide majanduses, kuigi teised näitajad on sama tähtsad. Teatav valitsemissektori võlg on kriisi ajal aga paratamatu, nagu ka see, et valitsused peavad korvama erasektori puudujäägid avaliku sektori majandustegevusega või täpsemalt erasektorile riiklike stiimulite andmisega, mis võib aeglustada tööpuuduse kasvu. Head kolleegid, me unustame kõikide nende näitajate puhul ära inimesed, kes seda kriisi ei põhjustanud, unustame ära tööpuuduse ja halveneva sotsiaalse olukorra. Tahaksin veel rõhutada, kui majanduspoliitikat ja finantssektori reguleerimist kogu Euroopas ei kooskõlastata, on kriisist väljumine väga keeruline.

Lõpetuseks on mul üks pöördumine või palve. Lugupeetud volinik, ma olen juba aastaid kutsunud üles tõelistele tegudele maksuparadiiside küsimuses.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – Austatud juhataja! Mul on ettepanek, et tulevikus võiks meil olla majandusküsimustes üks esindaja. Nagu meil on välisasjade kõrge esindaja, peaks meil olema ka majandusasjade kõrge esindaja. Võiksime tulevikus Olli Rehni ja Michel Barnier’ ametikohad liita.

Teine teema on see, et meie võimetus kõnelda G20 kohtumistel ühel häälel on häbiväärne. Euroopa Liit aitab Prantsusmaad, Sarkozyd, G20 eesistujat. Tulevikus peaks Euroopa Liidul olema sellel kohtumisel üks koht, üks esindaja, ja me peaksime kõnelema ühel häälel.

  Sven Giegold (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Eileõhtusel pressikonverentsil kannatasin koos Olli Rehniga, kui nägin, kuidas ta pidi esitlema kõnealust kokkulepet, mille aluseks ei olnud tegelikult üksnes tema ettepanekud. Pärast järelevalvepaketiga saadud õppetunde oleme minu arvates näinud, kuidas Euroopa Parlament ja komisjon suudavad hea tulemuse nimel koos töötada. Leian, et just seda peame tegema ka praegu.

Kui vaadata puudujääkide ja võlgadega seotud menetlusi ning samuti teie häid ettepanekuid makromajandusliku tasakaalustamatuse kohta, on hea kokkuleppeni jõudmiseks ülitähtis, et nii ülejäägiga kui ka puudujäägiga riigid täidaksid euro rööpaisse tagasi aitamisel oma osa. Võin öelda vaid seda, et parlamendi enamus on valmis teie ettepanekuid toetama.

  Miguel Portas (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud juhataja! Et Prantsuse-Saksa pealikud selles saalis enam ei istu, suunan oma kolm hiljutise karistamistuhinaga seotud küsimust komisjonile ja nõukogule.

Esimene neist on intressi kandvate hoiuste kohta: kuidas küll saab rääkida ratsionaliseerimisest, kui puudujäägi vastu võitlemisel lisatakse üks puudujääk teisele?

Teine küsimus puudutab võimalust peatada struktuurifondide tegevus. Sellega kaasneks vaid keskmise pikkusega ja pikaajalise majanduskasvu ohtuseadmine, mis suurendaks omakorda laenuintresse ja see omakorda lühiajalist puudujääki.

Sellega jõuan kolmanda küsimuseni: kuidas oleks, kui hakkaksime karistama rumaluse ja ülbuse eest?

  Andrew Henry William Brons (NI). – Lugupeetud juhataja! Meile on lubatud majanduskasvu, ent Euroopa riike ohustav arengumaadest pärit konkurents viib meie riikide tootmise aluste ja töökohtade hävimiseni.

Me suudame nendega võistelda üksnes siis, kui alandame oma töötajate elatustaset. Me peame kõrvale heitma üleilmastumise, kaitsma oma majandust ja lõpetama oma konkurentide tugevuse suurendamise.

Meile on lubatud paremat majanduse juhtimist Euroopas. Ent majandus on liikmesriikides väga erinev ja ühtne majandusalane ettekirjutus ei sobi 27 erisugusele riigile. Iga riik peab ise ette nägema, millises vormis juhtimist ta vajab.

Majanduskriis sai alguse pankade tegevusest, kuid valitsused on reageerinud sellega, et tormavad neid päästma. Me peame kontrollima pankade laenutegevust, s.t rahaloomet. Pangad peavad teenima meie majandust, neil ei tohi lasta omatahtsi tegutseda ja kohe kindlasti ei tohi me toetada nende kasuteenimist.

  Alajos Mészáros (PPE). – (HU) Oleme kogenud Euroopa Liidu ajaloo kõige tõsisemat sotsiaal- ja majanduskriisi, mille peamiste põhjuste hulka kuulvad üleüldine ebavõrdsus, lõdvad finantseeskirjad ja Ameerika Ühendriikide liialt salliv finantspoliitika. Minu arvates jäi Euroopa Liit kriisi tagajärgedele reageerimisega pisut hiljaks. Liikmesriikide esimesed reaktsioonid ei olnud omavahel kooskõlas. Tulevikus vajame kriisiajaga toimetulekuks asjakohaseid majanduse juhtimise mehhanisme. Enda turvalisuse huvides peame tagama, et Euroopa Liit saaks toetuda omaenda tugevusele. Leian, et finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni töö on endiselt vajalik, sest kriis pole veel läbi ja finantsturud ei ole veel stabiliseerunud. Liikmesriigid peavad ühtlustama oma eelarvepoliitikat ja jagama üksteisega sellekohaseid tavasid. Siseturg on üks majanduskasvu asendamatu hoob ning sellest tulenevalt on ELi 2020. aasta strateegias vaja keskenduda pikaajalistele investeeringutele ja tööhõivele. Peame tugevdama väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete seisundit, sest nende oluline tegevus on teaduse, innovatsiooni ja kasvu liikumapanev jõud.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit on tõepoolest teelahkmel. Rahvusvaheline majanduskriis on piiranud kasvu ning suurendanud tööpuudust, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Päästemeetmed olid vaatamata tõsistele puudustele head. Siiski vajame kindlasti rohkem ühenduse solidaarsust ja riiklike majanduse elavdamise kavade kooskõlastamist.

Euroopa Parlament tahab komisjonilt enam Euroopat, vähem bürokraatiat, toetust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, rohkem uusi töökohti, rohkem vahendeid eluliselt tähtsate sektorite projektide rahastamiseks ja tugevamat süsteemi Euroopa Liidu majandus-, rahandus- ja sotsiaalpoliitika reguleerimiseks, kontrollimiseks ja kooskõlastamiseks.

Ka mina toetan Euroopa majanduse juhtimise tõhusaks kontrollimiseks ühise valuutafondi loomist. Lõpetuseks väljendan oma suurt uhkust Küprose Nobeli preemia laureaadi Christoforos Pissalidese üle ja teen Euroopa Parlamendile ettepaneku kutsuda ta tutvustama oma vaateid selle kohta, kuidas tuleks käsitleda tööpuudust ja teisi meie ajal lahendamist vajavaid probleeme.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Tahaksin pöörduda komisjoni ja nõukogu poole, et tõsta lihtsalt esile kolm puudust, mida me oleme Euroopa majanduse juhtimise ettepanekutes leidnud.

Esimene puudus on see, et puudujääkide ja laenude jaoks on nendes ettepanekutes äärmiselt range ja investeeringute jaoks äärmiselt leebe distsipliin, pidades silmas Euroopa 2020. aasta strateegiat. Vajame tõesti võrdselt tugevat distsipliini mõlemas valdkonnas, sest kokkuhoid üksi ei taasta majandustegevust.

Teine puudus on see, et kui me oleme nii huvitatud kulude kontrollimisest, peaksime kandma hoolt ka vajaliku sissetuleku tekitamise eest. Olen seda varem mitmel korral rõhutanud: me ei saa kooskõlastada eelarvet, kui me ei kooskõlasta makse.

Kolmas puudus on meie silmis seotud demokraatiaga ja minu arvates on see tahk töökonna ettepanekutes iseäranis üllatav. Ilmneb, et töökonna meelest ei ole Euroopa Parlamenti olemas. Leian, et see on vastuvõetamatu.

  Constance Le Grip (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Tahaksin keskenduda oma sõnavõtus eelseisvate G20 tippkohtumiste ettevalmistustele. Eelkõnelejad on öelnud ära kõik, mida on öelda seoses Euroopa majanduse juhtimisega, vajadusega tugevdada majanduse juhtimist ning stabiilsuse ja kasvu pakti ning vajadusega teha selle protsessi käigus tihedamat koostööd Euroopa Parlamendi ja loomulikult ka riikide parlamentidega.

Tahaksin lühidalt nimetada kaht probleemi, millega meie rahvad ja G20 liikmed silmitsi seisavad ja mis tuleb minu arvates eelseisvate G20 kohtumiste käigus lahendada.

Need on valuutasõda ja kaubahindade kõikumine. Leian, et seoses nende kahe küsimusega, mis ohustavad tõeliselt üleilmset majanduskasvu ja põhjustavad meie planeedil märkimisväärset tasakaalustamatust, peab Euroopa Liit koonduma ühise seisukoha ümber, et olla võimeline kõnelema eelseisvatel G20 tippkohtumistel – nii Sŏulis kui ka järgmistel kohtumistel – ühel häälel ja maailmaareenil kõikehõlmavamal viisil.

  Petru Constantin Luhan (PPE). – (RO) Tundub, et kriisi mõju pole veel kaugeltki kadunud. Seepärast tahaksin tuletada teile meelde, kui tähtis on selles olukorras majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika ning – mis peamine – kui täielik eeltingimus see on.

Sellest poliitikast on saanud majanduse elavdamise paketi põhiosa. See pakub lisaväärtust ning toetab püüdlusi edendada ajakohastamist ja jätkusuutlikku majanduskasvu, väljendades sellega samal ajal Euroopa solidaarsust. Leian, et peaksime nõudma eeskätt suuri investeeringuid igasugusesse infrastruktuuri, olgu tegemist transpordi, energeetika või telekommunikatsiooniga. Vajame märkimisväärseid kapitaliinvesteeringuid mitmest, nii avaliku kui ka erasektori rahastamisallikast ning peame selleks kasutama ka avaliku ja erasektori partnerlust, mille potentsiaali ei rakendata minu arvates ikka veel täielikult.

  Rachida Dati (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Soovin kõigepealt avaldada tunnustust kolleeg Diogo Feiole kvaliteetse raporti ja selles sisalduvate edasipüüdlike ettepanekute eest. See raport tõendab ka, et Euroopa Parlament osaleb selles Euroopa tuleviku jaoks otsustavas arutelus täiel määral. Me saame vaid heameelt tunda, et see nii on.

Kreeka kriis on paljastanud puudused, mis õõnestavad Euroopa Liidu majanduse juhtimist. Seoses sellega juhin tähelepanu Diogo Feio ettepanekule luua finantsstabiilsuse jaoks alaline mehhanism. Ühtlasi peame kõnealuse probleemiga tegelema selle lähtepunktis.

Usun, et lahendus peitub samuti stabiilsuse ja kasvu pakti ning eelkõige selle sanktsioonide tugevdamises. See on oluline, kui me soovime riigieelarvete hea seisukorra püsivat taastumist, mis pole alati just kõige populaarsem otsus. See põhjustab piiranguid, kuid meil ei ole valikut.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D). - (LT) Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on mõjutanud iga Euroopa kodanikku. Rasked ajad on aga veel enam esile toonud tõsiasja, et riiklikud majanduse elavdamise kavad olid halvasti kooskõlastatud ega olnud piisavalt tõhusad. Lisaks ei olnud teatud liikmesriikidel tegelikult võimalust luua tõeline kasvu ja tööhõive ergutamise meetmeid sisaldav riiklik majanduse elavdamise kava, sest nad vähendasid majanduslanguse ajal riiklikke kulutusi veelgi ja suurendasid valitsemissektori võla kahandamiseks makse. Mõnes liikmesriigis tehakse seda kahjuks tavaliste inimeste arvelt. Soovin juhtida tähelepanu ka sellele, et kriis tõstis väga selgelt esile eri ühiskonnarühmade sotsiaalse ebavõrdsuse. Näiteks on naistel meestest märksa suurem oht leida end allpool vaesuspiiri. Niisiis peab Euroopa Liit sellest kriisist õppust võtma ning rakendama kõikides valdkondades vastu võetud algatused ja kooskõlastama oma ühiseid meetmeid liikmesriikidega.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Vaevalt oleme suutnud monopoolse aktsiaturu finantshaide tegevuse poolenisti reguleerida, kui satume üleilmsesse võidujooksu valuutade devalveerimise nimel, millest ei ole Hiina väikesest vastutulekust hoolimata veel loobutud. Seda, mis meil Euroopas on taunitav – devalveerimist või sekkumist valuutaturgudel – sunnib üleilmastumine nüüd meile peale. USA tahab vähendada valitsemissektori võlga, jaapanlased soovivad hoogustada majandust ja hiinlased tahavad suurendada eksporti. See teiste majandusjõudude teostatav leebe rahapoliitika kahjustab loomulikult nii Euroopat kui ka teisi riike, seepärast peaks see minu arvates olema G20 tippkohtumise oluline aruteluteema.

Lõppude lõpuks on valuuta kunstliku devalveerimise korral lihtne ujutada maailmaturg üle odavate Hiina toodetega. Selline püsiv sekkumine moonutab turgu. See on üliohtlik mäng, mis halvimal juhul võib suruda põlvili kogu maailma majanduse.

Isegi kui eduväljavaated on küsitavad, on oluline võtta tippkohtumisel kõne alla finantstehingute maksuga seotud plaanid.

  Pervenche Berès, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Tahaksin tänada kõiki parlamendiliikmeid, kes sõna võtsid. Soovin kommenteerida kaht-kolme nendest sõnavõttudest.

Esiteks härra Zīle. See, mida ta ütles, on minu arvates väga tähtis, kui me hakkame reformima ühtekuuluvuspoliitikat. Me peame tegema ühtekuuluvuspoliitikat hinnates kindlaks, kas arvamus, et nende vahendite rakendamisega on võimalik osaliselt siluda sisemist ebavõrdsust, on osutunud ühinemisele järgnenud aastate jooksul õigeks, ning peame andma objektiivse hinnangu, et teha tuleviku tarbeks oma järeldused.

Mitu parlamendiliiget rääkis Euroopa Liidu esindatusest ja üleilmsest juhtimisest. Ma tänan neid selle eest. Ajal, mil paistab valla puhkevat valuutasõda, on see meie Euroopa Liidu jaoks taas puhtstrateegiline küsimus. Peame kõnelema ühel Euroopa häälel nii liidu sees kui ka väljaspool. Kasutagem tugevuse saavutamiseks oma seesmist jõudu ja olgem välismaailma ees esinedes ühtsed.

Kolleeg Robert Goebbelsi mõtet korrates on tõsi, et G20 ei ole lahendus, mille poole me püüdleme seoses maailma juhtimisega, kus kõigil on oma koht ja kus on ruumi ka vajalike lepitusorganite jaoks. Sellega pöördume tagasi ÜRO peasekretäri eilse sõnavõtu juurde, milles ta märkis, et ÜRO edaspidine kurss peab põhinema nimetatud institutsiooni ja selle juhtimise põhjalikul reformil.

Lugupeetud juhataja! Et see arutelu kokku võtta, tahaksin puudutada lõpetuseks veel kord avaliku sektori investeeringute teemat ja naasta sõnade juurde, mida ütles kolleeg Lamberts. Oma raportis palume komisjonil hinnata igal aastal avalike ja erainvesteeringute vajadusi ning kehtestada tulemuslikkuse näitajad, mis võimaldaksid meil luua tööhõive ja seega ka Euroopa kodanike huvides pikaajalise investeerimisstrateegia. See strateegia põhineks säästlikkusest lähtuval tulevikukujutlusel ja Euroopa Liidus kesksel kohal oleval solidaarsuspõhimõttel.

(Aplaus)

  Diogo Feio, raportöör. – (PT) Lugupeetud juhataja! Soovin esmalt tänada kõiki parlamendiliikmeid, kes on oma panuse andnud – ka neid, kes veel enne arutelu lõppu sõna saavad. On aeg liikuda sõnadelt tegudele. Nüüdsest, alates sellest hääletusest, mis osutub loodetavasti soodsaks, on Euroopa Parlamendil majanduse juhtimise küsimuses oma seisukoht. Selle seisukohaga toetame liidu põhimõtet: rohkem läbipaistvust ja rohkem avalikkust. Selle seisukohaga pooldame majanduse juhtimist ning paremat majandus- ja rahaliitu kui Euroopa Liidu kõigi 27 liikmesriigi kasvu ja nendevahelise parema kooskõlastamise sihti.

Lühidalt toetatakse sellega solidaarsemat, paremini ette valmistatud ja tõhusamat Euroopat. Euroopat, mis oleks mõeldud kõigile, kus kõlaksid erinevad hääled, ent lauldaks samalt laululehelt. Euroopat, millel oleks nõukogu, komisjoni ja parlamendi seisukohad. Majanduse juhtimisele tähtsust omistav Euroopa ei saa tugineda kahe leeri tippkohtumistele, ta peab arvestama institutsioonide arvamuse, Euroopa Parlamendi arvamuse ja rahva arvamusega.

Eriliselt hakkab silma suur roll, mis tuleb selles valdkonnas anda Euroopa Parlamendile ja riikide parlamentidele. Neil peab olema oma ettekujutus liikmesriikide vajalikust makromajanduslikust järelevalvest, neil peab olema oma arvamus Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisest ja nad peavad pöörama suurt tähelepanu stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamise küsimusele. Euroopa Parlamendil on teistele institutsioonidele terve hulk mitmesuguseid ettepanekuid.

Seepärast on jõudnud kätte aeg – austatud juhataja, ma kohe lõpetan – arutleda neil päevakohastel teemadel põhjalikult ja ühiselt.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Lubage mul kõigepealt tänada raportööre Berèsi ja Feiot ning austatud parlamendiliikmeid väga olulise ja sisuka arutelu eest.

Ma mõistan, et sõnavõttude hulk on vastavuses arutatavate küsimuste tähtsusega. Tahaksin esitada arutelu ja raportite kohta mõningad märkused, vastused ja tähelepanekud. Alustan rahvusvahelise areeniga.

Maailmamajanduses on uuesti tekkimas kriisieelne tasakaalustamatus, mis ohustab jätkusuutlikku taastumist ja töökohtade loomist. Seepärast on tähtis, et G20 – esmalt sellenädalane ministrite kohtumine ja seejärel kahe nädala pärast toimuv tippkohtumine – püüdleks üleilmse majanduskasvu tasakaalu taastamiseks rahvusvahelise poliitika tõhusa kooskõlastamise poole.

Tasakaalu taastamisele peavad kaasa aitama kõik riigid: ülejäägiga riigid sisenõudluse tugevdamise teel ja puudujäägiga riigid ekspordikasvule keskendumise teel. See küsimus puudutab maailmamajanduses ja Euroopa Liidus miljoneid töökohti.

Euroopa Liit teeb tööd tugeva ja stabiilse rahvusvahelise finantssüsteemi nimel, mille vahetuskursid põhineksid majanduse alustaladel. See on oluline osa G20 sihist viia üleilmne majanduskasv jätkusuutliku taastumise ja töökohtade loomise nimel uuesti tasakaalu.

Samal põhjusel on ELi jaoks tähtis reformida ja tugevdada oma majanduse juhtimist. Pervenche Berès ja Diogo Feio aitavad oma raportitega sellele oluliselt kaasa ning komisjoni õigusakti ettepanekutega – kui need ükskord vastu võetakse – tehakse suur samm tõelise ja tõhusalt toimiva majandus- ja rahaliidu poole.

Siin küsiti komisjoni vaadete kohta seoses maksude kehtestamisega finantseerimisasutustele. Arutasin seda president Barrosoga ja me leidsime, et oleks kasulik selgitada selles küsimuses meie seisukohta, sest sellel teemal esitati mõned segadusttekitavad väited.

Me reformime praegu põhjalikult oma finantssüsteemi ja peame jätkama samas tempos ka G20 kohtumisel. Komisjon on esitanud ettepaneku, mis käsitleb eelkõige stabiilsusmaksu või pangamaksu, et erasektor ning pangandus- ja finantssektor osaleksid kriisi põhjustatud kulude katmisel ja tulevaste kriiside lahendamisel.

See ettepanek on esitatud ja mõnes liikmesriigis seda ka rakendatakse.

Teiseks tahab komisjon finantssektori osalust kriisi kulude katmisel ning seepärast tegutsevad EL ja komisjon selle nimel, et kehtestada maailma tasandil finantstehingute maks.

Kolmandaks on komisjon esitanud vahepeal ELi eelarve omavahendite tekitamise ühe võimalusena ettepaneku, et finantssektor peaks tasuma näiteks finantstegevuse maksu näol samaväärse summa ELi tasandil.

See on meie seisukoht. Oleme pakkunud välja pangamaksu või stabiilsusmaksu, oleme tõstatanud võimaluse luua omavahendite allikana finantstegevuse maks ja püüame propageerida finantstehingute maksu kehtestamist maailma tasandil.

Diogo Feio raportis on ettepanek rajada Euroopa valuutafond. Komisjon pooldab mõtet luua kriiside ennetamiseks ja lahendamiseks alaline mehhanism, millel peab olema kaks poolt, kaks osa, kaks mõõdet. Tuleb panna rõhku nii kriiside ennetamisele kui ka lahendamisele, sest parem karta, kui kahetseda.

Seoses kriiside lahendamisega ütlesime juba maikuus selgelt, et euroala vajab jõulist kriisiohjeraamistikku. Komisjon kavatseb esitada peagi ettepanekud kriiside lahendamise alalise mehhanismi kohta.

On esile kerkinud mõned üldpõhimõtted, eriti see, et kriiside ennetamine ja lahendamine peab toimuma käsikäes ning et igasuguse rahalise abi puhul on vaja ranget tingimuslikkust.

Sellise alalise mehhanismi abil peab saama võimalikult palju vähendada moraalset ohtu ja näha liikmesriikidele ette stiimulid vastutustundliku fiskaalpoliitika poole püüdlemiseks ja investoritele stiimulid vastutustundlike laenuandmistavade järgimiseks.

Olle Schmidt esitas muudatusettepaneku, mis käsitles euroalaväliste liikmesriikide vabatahtlikku osalemist sanktsioonisüsteemis. Te teate, et esimeses etapis pakume me süsteemi välja euroala liikmesriikide jaoks ja teises etapis kõigi 27 liikmesriigi jaoks. Komisjon võib heaks kiita ja jõustada muudatusettepaneku, mille eesmärk on kaasata euroalavälised liikmesriigid sanktsioonisüsteemi vabatahtlikkuse alusel.

Oleme seoses töökonnaga teinud rahuldavaid edusamme ja lähenenud eeskätt ennetustegevusele keskendudes komisjoni plaanidele tugevdada majanduse juhtimist, pannes rõhku võla jätkusuutlikkusele, leppides kokku makromajandusliku tasakaalustamatuse käsitlemise meetodis ja kehtestades tõhusa tugevdamismehhanismi.

Kuigi töökonna vaated on muutunud sarnasemaks komisjoni ettepanekutega, on tavapärane õigusloomeprotsess alles algamas. Seni oleme näinud vaid algust. Ehk oleme jõudnud alguse lõppfaasi, kuid nüüd on just algamas tõeline tavapärane õigusloomeprotsess ja Euroopa Parlamendil on selles kaasseadusandjana ülitähtis ja otsustav roll.

Tahame teha tööd koos teiega. Kutsume nõukogu ja parlamenti üles esitama järgmiseks suveks õigusloomeotsused, et saaksime jõustada uue majanduse juhtimise süsteemi 2011. aasta suveks, mil meil on järgmine oluline tegevuse tõhususe hindamise voor.

Majanduse juhtimise tugevdamise puhul on Euroopa Liidu jaoks tegemist usaldusväärsuse küsimusega. Olen teiega täiesti nõus, et kahtlemata on ühendusemeetod see, mis paneb Euroopa Liidu tulemuslikult tööle.

Kuulasin teid selles küsimuses väga tähelepanelikult. Ma tunnustan teie kindlaksjäämist ühendusemeetodile, mida alates Joseph Dauli, Martin Schulzi, Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi sõnavõttudest mainiti, kuigi minu oraatorivõimed ei küündi selliste elegantsete väljenditeni nagu „Deauville’i kokkulepe” või „kasiinokompromiss”.

Igal juhul näidakem taas koos, et ühendusemeetodi abil saab välja pakkuda uue majanduse juhtimise süsteemi ja et nüüd lausa peab seda tegema. Täiendagem sel viisil tugevat rahaliitu tugeva ja tõhusa majandusliiduga, et luua tõeline ja täielik majandus- ja rahaliit.

  Olivier Chastel, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja, ma teen lühidalt. Soovin esmalt tänada nõukogu nimel raportööre Pervenche Berèsi ja Diogo Feiot. Nad kehastavad Euroopa Parlamendi pühendumust sellele olulisele teemale. Tahaksin öelda ka seda, et ärgitan teid viivitamata analüüsima majanduse juhtimisega seotud algatusi – komisjoni algatusi, mis peaksid võimaldama meil Euroopa majanduse juhtimist rakendada –, arvestades eriti kaasotsustamise põhimõtet.

Minu silmis on nõukogu Euroopa Parlamendi käsutuses, nii et nende ettepanekutega saab tõeliselt edasi minna.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub täna, kolmapäeval, 20. oktoobril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Paolo Bartolozzi (PPE), kirjalikult. – (IT) Soovin öelda, kui tähtsaks ma pean seda tööd praeguse kriisi ületamiseks ja võimalike tulevaste kriiside vältimiseks võetavate meetmete määratlemisel.

Pärast seda, kui hiljutine finantskriis tõi esile eneseregulatsioonisüsteemi murettekitava piiratuse, on meie jaoks üha vajalikum valida üleilmne kontrollisüsteem. Praegune kümnendite rängim ebastabiilsusperiood majanduses ja finantsmaailmas on viinud nii ulatusliku tööhõive- ja sotsiaalkriisini, et on vaja otsustavat tegutsemist, mille abil kõrvaldada kriisi kurvad tagajärjed ja seada esmatähtsaks võimalused, mis üleilmastunud maailmas avanevad.

Viimaste aastate kriis on muserdanud pea kõiki arenenud majandusega riike. Taastumine on mõnes riigis veel praegugi aeglane ning finantsturgude jätkuva ebakindluse tõttu on üleilmne kooskõlastamine ning asjakohaste majandus- ja tööstusstrateegiate valimine finantskriisi vastu võitlemise põhiaspekte. Üleilmse järelevalve abil saaks tegelikult edendada tugevate finantsturgude stabiliseerimist ja toetada praegust taastumist sellega, et tagatakse nõudluse ja tööhõive suur kasv.

  Elena Băsescu (PPE ), kirjalikult. – (RO) Praegune majanduskriis tõendab, et hetkel ELis kasutatav majanduse juhtimise mudel ei ole toiminud piisavalt hästi ja sellega ei ole saavutatud liikmesriikide täielikku lähenemist. See olukord nõuab majandusraamistiku parandamist ning põhjalike, selgemini määratletud ja sihipärasemate järelevalvevahendite väljatöötamist. Liikmesriikide jaoks on ülioluline järgida Euroopa tasandil sätestatud määrusi ja otsuseid, eriti neid, mis on seotud stabiilsuse ja kasvu paktiga. Seda meeles pidades tahaksin avaldada tunnustust Diogo Feiole tema raporti eest, mille mõte on soodustada niisugust tegevust sellega, et kavandatakse rohkem kontrolle ja teostatakse põhjalikumat järelevalvet valitsemissektori võla ja tulude vallas toimuva üle.

Lõpetuseks soovin lisada, et Rumeenia valitsus võttis hiljuti vastu oma 2011.–2013. aasta eelarvestrateegia, mis sisaldab meetmeid, mida on vaja eelarvepuudujäägi viimiseks alla 3% ja võla hoidmiseks alla 60%. See reformimine loob majanduse elavdamiseks vajalikud tingimused.

  Dominique Baudis (PPE), kirjalikult. – (FR) Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on raevutsenud nüüdseks juba kaks aastat. Selle tagajärjeks on ELis üle 10% töötuse määr ja uue majanduslanguse oht. Tegemist on kriisiga, mida me ei suuda kontrolli alla saada.

Järgmine G20 tippkohtumine toimub Prantsusmaa juhtimisel 11. ja 12. novembril Sŏulis. G20 oli president Sarkozy vaimusünnitis. Tema usub, et tänapäeval ei juhi maailmamajandust enam kaheksa suurriiki, vaid ka kõik suured tärkava turumajandusega riigid. See raamistik võimaldab töötada välja pikaajalisele tulevikuväljavaatele tuginevad sihid. Praegune kriis nõuab meilt tõelist majanduse juhtimist, eeskirju, mis piiravad sotsiaalset dumpingut arengumaades, finantsvaldkonna reguleerimist ja rahvusvahelise rahasüsteemi reformi. Et selleni jõuda, peab Euroopa teadma, kuidas kõnelda ühel, tugeval ja otsusekindlal häälel.

  Ivo Belet (PPE), kirjalikult. – (NL) Lugupeetud juhataja! Nende soovituste üks silmatorkavamaid jooni on finantstehingute maks. Selline meede võimaldaks meil tabada mitu kärbest ühe hoobiga: see on tõhus vahend spekuleerimise vastu ning maksutulu võimaldaks meil tegelda riigieelarve puudujääkidega ja pakiliste sotsiaalprojektide rahastamisega sellistes valdkondades nagu keskkond, arenguabi, infrastruktuurid jne. Euroopa Parlament on väljendanud nüüd selgelt, et Euroopa peab selle tegevusega jätkama, isegi kui ülejäänud maailm võib end mõnda aega suurest hirmust tagasi hoida. Järgmise sammuna peab Euroopa Komisjon tegema teostatavusuuringu. See, mida me oleme täna otsustanud, on konkreetne sekkumine ja vastus finantskriisile. Ühtlasi saadame sellega Euroopa kodanikele selge sõnumi, et me oleme kõikidest viimaste aastate möödalaskmistest õppust võtnud ja tegeleme kriisi lahendamisega eesmärgiga muuta Euroopa tugevamaks eelkõige Euroopa kodanike huvides.

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. – (RO) Enne majandus- ja rahakriisi Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud reguleerivad struktuurid näitasid üles järjekindlusetust ja põhinesid liiga palju vastuolulistel makromajanduslikel analüüsidel. Nende reguleerivate struktuuride üleilmse järjepidevuse puudumise tõttu reageerisid riigid täiesti iseseisvalt. Nad ei suutnud arvestada sellega, et üleilmastunud maailmas mõjutab riigi tasandil vastu võetud rahapoliitika märkimisväärselt teiste riikide majandust. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa finantsjärelevalveasutuste loomine tugevdab ELis finantskontrolli. Rahvusvahelisel tasandil on aga finantssektori kriisi ohjamist käsitlevad eeskirjad endiselt ebapiisavad. EL peab novembris toimuval G20 kohtumisel rõhutama, kui tähtis on järelevalve- ja regulatiivsüsteem, millega muudetakse muu hulgas kohustuslikuks finantstehingute ja -instrumentide registreerimine. Me vastutame oma majanduse eest ja eelkõige peame olema tugevad Euroopa Liidu tasandil, et suuta olla teenäitajaks kogu maailmas.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Viimaks ometi peavad EL ja selle juhid tunnistama, et ränk kriis, mida me üle elame, ei tulnud USAst! See on süsteemikriis, mis on tingitud kapitalismi praegusest arenguetapist – neoliberalismist. Seda arvestades on ELi kriisi juured ELi enda alustalades, mille üks peamisi põhimõtteid on neoliberalism. Jõud, mis on põhimõtteliselt määranud kindlaks ELi suuna, ilmutavad oma poliitika kohutavate tagajärgedega silmitsi seistes märke murettekitavast ülbusest ja agressiivsusest, püüdes tekitada eeskätt töötajate ja haavatavaimate riikide inimeste jaoks nende iseseisvuse lubamatu ründamise teel vastuvõetamatut tagasilangust arengus. Seda tähendust kannab ühisdeklaratsioon, mille Saksamaa ja Prantsusmaa otsustasid esitada Deauville’is enne G20 ja Euroopa Ülemkogu kohtumisi. Nad paistavad eiravat tõsiasja, et kui me sammume edasi mööda teed, mis on meid siiani toonud, teeme endale üksnes häbi. See on sõnum, mis kajab töötajate ja rahva meeleavaldustel üle Euroopa. On aeg kuulata! Et kriisile tõeliselt reageerida, tuleb väärtustada tööd ja jaotada maksustamise teel sissetulekud õiglasemalt, toetades sellega tööd, mitte kapitali.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Oleme keset kriisi, mis on kahjustanud oluliselt finants-, majandus ja sotsiaalsektorit ning mõjunud halvasti siseturu lõimumisele. Ühtne turg võib olla tarvilik katalüsaator, mis aitab Euroopa majanduses ja finantsvaldkonnas teha algust tõelise taastumisega kriisist ja luua taas nii vajalik kodanike usaldus. Kriisiga võib iseenesest avaneda võimalus rakendada meetmeid, mis ergutaksid Euroopas majanduskasvu, konkurentsivõimet ja sotsiaalset arengut, asetades kodanikud Euroopa majanduse keskmesse. Toetan raportööri tahet anda kriisist väljapääsemiseks selged juhtnöörid: tuleb võtta konkreetsed meetmed ja rakendada ideed, mis keskenduvad siseturu, tööhõive ja VKEde rolli tähtsusele. Lisaks tuleb rakendada uut terviklikku ja kaasavat lähenemisviisi, mille puhul kodanike sihid – eelkõige need, mis on seotud kodanike majanduslike, sotsiaalsete ning tervishoiu- ja keskkonnaalaste muredega – lõimitakse täielikult majandusse. Vajame uut poliitilise mõtlemise paradigmat, milles Euroopa kodanikust saab liidu õigusaktide ja poliitika otsustamisel ja sõnastamisel peamine poliitiline muutuja.

  Marian-Jean Marinescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Euroopas on majandus elavnemas. Ent kliima on endiselt ebakindel. Maailmamajanduse taastumine on ikka veel nõrk ja selle kiirus on riigiti erinev. Põhieesmärk on endiselt luua kindel alus, mille põhjal saaks järjekindlalt edendada püsivat ja tasakaalustatud majanduskasvu. Selleks peame looma süsteemi, mis toetaks ühtaegu kriisile reageerimist, kriiside ennetamist ning keskpikka ja pikaajalist koostööd. Euroopa Liit peab olema tugev partner, kes lisaks võimele rakendada oma majanduslikul ja poliitilisel lõimumisel saadud kogemusi suudaks aidata märkimisväärselt kaasa ka maailmamajanduse juhtimisele. Me peame töötama keskpikas plaanis välja usaldusväärse ja elujõulise majanduspoliitika ning kooskõlastama makromajanduspoliitikat, mis põhineb G20 koostatud jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvu raamistikul. ELi majanduspoliitika strateegia peab hõlmama tegevuskava struktuurireformide kasutamise kohta majanduskasvu ja tööhõive tugevdamiseks, ühtset fiskaalreformi ning ELi ja euroala majanduse juhtimise tõhustamist. G20 arengukava tuleb vastu võtta koos mitmeaastase tegevuskavaga, millega edendataks arengumaade majanduse kasvu ja paindlikkust.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Kujunenud olukorras on kõige suurem ja olulisem ülesanne anda kriisile hinnang ja leida selle põhjused. ELi riikide inimesed on kogenud kriisist väljumist eri moel. On ülitähtis teha täpselt kindlaks riikide valitsuste vead ning kuritegelik ja ebaprofessionaalne käitumine, et vältida tulevikus rahva olukorra halvenemist. Näiteks Läti valitsus on laenanud rahvusvahelistelt finantseerimisasutustelt juba summa, mis ületab kahekordselt riigi aastaeelarvet. Läti valitsus võtab iga päev vastu maksusüsteemi ja üldise fiskaalpoliitikaga seotud meetmeid, mis on inimestele kahjulikud ning mis põhjustavad ettevõtete likvideerimist ja Läti ettevõtjate väljarännet. Läti valitsus püüab pidevalt muuta pensioniseadust, et vähendada väljamakseid pensionäridele. See viib sotsiaalse plahvatuse ja ulatusliku ebaõigluseni. Me peame saatma riikide valitsustele jõulise sõnumi, et sotsiaalmaksete ja pensionide vähendamine kriisi ajal on kuritegu rahva vastu. Olen veendunud, et kaitsetu ja puudust kannatav ühiskonnakiht ei pea vastutama valitsuste vigade eest.

  Sławomir Witold Nitras (PPE), kirjalikult. – (PL) Soovin tänada Diogo Feiot töö eest raporti projektiga. Mulle tundub, et Euroopat ähvardavaid ohte silmas pidades oleme liiga kiiresti naasmas oma harjumuspärase tegevuse juurde. Me ei pööra piisavalt tähelepanu ohumärkidele, mida saadavad finantsturud või sellised inimesed nagu president Trichet, kes nimetas küll komisjoni ettepanekut heaks, kuid ka ebapiisavaks sammuks stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamise poole. Meie, Euroopa Parlamendi praegune ülesanne on kaitsta Euroopa Komisjoni ettepanekuid liikmesriikide valitsuste eest, kes ei ole ilmselgelt võtnud kriisist vähimatki õppust.

Kui Euroopa Ülemkogu oleks järginud nõuetekohaselt pakti sätteid, oleks Euroopa eelarvekriisi ulatus olnud märksa väiksem. Kui me anname praegu valitsustele, eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa valitsusele loa komisjoni ettepanekuid nudida, siis kriis süveneb ning meil tuleb pead murda selle üle, kas kogu ühisraha projektil on üldse selle praegusel kujul mingit mõtet ja kas me tõestame tahtmatult, et euro ei ole katsega toime tulnud. Euroopa Parlamendil on kaalukas ülesanne. Me peame kaitsma eurot ja seisma vastu kõigile lühinägelikele poliitilistele sihtidele. Nii valulik kui see ka pole, peame sundima kõiki liikmesriike viima ellu vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Tänan teid tähelepanu eest.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Sõna „kriis” tuleb kreekakeelsest sõnast krino, mis tähendab otsetõlkes „otsustama”, „valima”. Seega tähendab see hetke, mis eraldab üht etappi teisest. Me peame vaatama kaugemale ja võtma arvesse minevikku, et rakendada struktuurimuutusi, mis teevad meie väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted konkurentsivõimelisemaks ja suutelisemaks toime tulema üleilmastunud keskkonnast tingitud suurema survega.

Seda tehes peame tagama ka tööhõive suurele osale meie haavatavamast tööjõust ja nende peredest. Euroopa Liit vajab uut majanduse juhtimist, millega kindlustataks riikide rahanduse stabiilsus ja rangus. Selline finants- ja majanduskriis, mida me praegu kogeme, ei tohi kunagi korduda. Euroopa uue majanduse juhtimise puhul ei tule arvesse võtta mitte üksnes valitsemissektori võla suurust, vaid ka keskpikas kuni pikas plaanis selle jätkusuutlikkust. Sama tähtsad kui valitsemissektori võlg on riigi rahanduse stabiilsuse seisukohast erasektori võlg ja sotsiaalkindlustusskeemide jätkusuutlikkus. Tõsi on see, et riigid, mis hoidsid valitsemissektori võlga kontrolli all, on uppunud sügavasse kriisi perekondade ja ettevõtete raske võlakoorma tõttu, samas kui riigid, millel on suur valitsemissektori võlg, on end kenasti kriisist läbi vedanud.

  Richard Seeber (PPE), kirjalikult. – (DE) Majandus- ja finantskriis on paljastanud liigagi selgelt olemasolevate majandus- ja rahapoliitika kooskõlastamise vahendite ja meetodite puudused ja nõrgad küljed. Minevikus oli mõni liikmesriik – eriti Prantsusmaa ja Saksamaa – rangemate eeskirjade kehtestamise suhtes liiga kõhklev. Majanduskriisi ületamine on üks suuremaid katsumusi, millega meil on tulnud silmitsi seista, ja sellele saab olla üksnes üleeuroopaline, mitte riiklik lahendus. See kehtib ka sanktsioonimehhanismide kohta, mida mõned liikmesriigid endiselt blokeerivad. Finantsvaldkonna siseturu uute eekirjade alusel on aga ülim aeg tugevdada rahaliitu ja vähendada samal ajal eriti valitsemissektori võlga, et kindlustada Euroopa Majanduspiirkonna tulevik. Et muuta see arutelu liikmesriikides Euroopa-kesksemaks, peavad sellesse protsessi olema tihedamalt kaasatud eelkõige riikide parlamendid. Vaid siis on võimalik leida Euroopa lahendus kriisi ületamiseks ning jõulise ja tugeva majandusliidu saavutamiseks.

  Jutta Steinruck (S&D), kirjalikult. – (DE) Alates 2008. aasta finantskriisist on G20 riigipead ja valitsusjuhid kohtunud majandus- ja finantsküsimuste arutamiseks ning koostöö parandamiseks korrapäraselt iga kuue kuu tagant, et saavutada meie kõigi hüvanguks maailmamajanduse stabiilne ja jätkusuutlik kasv. Minu arvates vajame kriisi finants-, majandus- või sotsiaalprobleemidele püsivama ja asjakohasema lahenduse leidmiseks siiski nende keerdküsimuste jaoks laiemapõhjalist käsitlust ja tasakaalustatumat vaatenurka. Liikmesriikide rahandusministrid ei ole võimelised hindama olukorda tööturul ja leidma pakilistele tööhõive- ja sotsiaalpoliitikaküsimustele vastuseid, milles võetaks piisavalt arvesse töötajate või lihtsalt inimeste vajadusi. Seepärast kutsun G20 riikide tööhõive- ja sotsiaalministreid üles korrapärasteks kohtumisteks. Lisaks teen ELile ja G20sse kuuluvatele liikmesriikidele ettepaneku arendada seda mõtet edasi, teha tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas omavahel tihedamat koostööd ja võtta tippkohtumisel eesmärgiks tasakaalustatum käsitlus. Me ei saa lasta konkurentsil õõnestada töötajate õiguste kaitset. Me peame neid õigusi tugevdama ja seda mitte üksnes Euroopa Liidu kodanike, vaid ka teiste riikide kodanike jaoks kogu maailmas.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) EL oma 500 miljoni kodanikuga, mis moodustab 7% maailma rahvastikust, annab 30% maailma SKPst. Värskeima statistika kohaselt oli ELi kaubandusbilansi puudujääk 2010. aasta augustis 17,3 miljardit eurot. Selle aasta esimesel poolel suurenes kõige enam ELi eksport Brasiiliasse (+57%), Hiinasse (+41%) ja Türki (+38%), samas kui kõige rohkem suurenes import Venemaalt (+43%), Hiinast ja Indiast (mõlema puhul +25%).

ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks peaks EL vähendama energiasektoris oma sõltuvust tavapärastest tarnijatest. Käesoleva aasta esimese kuue kuu jooksul tõusis 27-liikmelise ELi kaubandusbilansi puudujääk energiasektoris eelmise aasta sama ajavahemikuga võrreldes 34,3 miljardi euro võrra. Peale selle vajab Euroopa Liit ökotõhusat tööstuspoliitikat, mis tagaks innovatsioonisuutlikkuse ja ELi tootmisüksuste vahelise seose ning aitaks sel moel luua kogu ELis töökohti ja säilitada ELi üleilmse konkurentsivõime.

Seetõttu peaks Euroopa Ülemkogu võtma oma 28.  ja 29. oktoobri kohtumise päevakorda tulevase tööstuspoliitika ja ELi energiavarustuse kindluse ning samuti ettepanekud kliimamuutuse ja demograafilise muutuse mõju vähendamise kohta.

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

  Janusz Wojciechowski (ECR). – (PL) Eile mõrvati Poolas Łódźis oma töökohal Euroopa Parlamendi valimisringkonna kontori töötaja. See oli minu assistent Marek Rosiak. Sõnad, mida mõrvar oma kuriteo toimepanemisel lausus, ei jäta mingitki kahtlust, et tema ajend oli viha Õiguse ja Õigluse partei, Poola suurima opositsioonierakonna vastu. Juba mõnda aega selle partei vastu korraldatud vihakampaaniad kulmineerusid nüüd selle tragöödiaga. Euroopa Parlament peab mõistma hukka nii selle kuriteo kui ka vihkamise ja vägivalla, millele ei ole Euroopa poliitikas ja demokraatias kohta. Lugupeetud juhataja, palun mälestada minutilise leinaseisakuga Marek Rosiaki – meest, kes hukkus töötades Euroopa Parlamendi heaks.

(Parlament tõusis ja pidas minutilise leinaseisaku.)

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Näitasime just äsja, kui väärikas suudab Euroopa Parlament olla. Ent just praegu tülitasid mind istungisaali sisenemisel kõigepealt inimesed, kes leiavad, et me peaksime kirjutama alla teatud resolutsioonidele, ja seejärel propageerivad keset seda õhupallimerd teatavaid muudatusettepanekuid. Lugupeetud juhataja! Minu arvates kahjustab selline käitumine Euroopa Parlamendi väärikust. Soovin, et te mõtleksite selle üle järele ja leiaksite viisi, kuidas saaksime hoida oma koridorid puhtana.

  Gerard Batten (EFD). – Austatud juhataja, ma palun, et te langetaksite otsuse. Me näeme istungisaalis õhupalle. Kas te võite öelda, on see lubatud või mitte? Kui mitte, siis kas need võiks ära viia? Kui on, siis on minul ja mu kolleegidel mõned väga maitsekad lillad ja kollased Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei õhupallid, mille me järgmisel korral meelsasti kaasa võtaksime.

(Aplaus)

  Juhataja. – Lugupeetud kolleegid, me hääletame täna väga tähtsat teemat. See teema on seotud teie meeleavaldusega siin istungisaalis. Palun teid, et jätaksite oma meele avaldamise hääletuse ajaks, mis toimub neljakümne minuti pärast. Palun tehke seda. See oleks väike teene meie kõigi heaks. Üldjoontes toetan ma teid, kuid palun, et te ei korraldaks istungisaalis meeleavaldusi.

(Aplaus)

4. Hääletused

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on hääletamine.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad: vt protokoll)

4.1. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmine (A7-0279/2010, Paulo Rangel) (hääletus)

4.2. Euroopa Parlamendi kodukorra kohandamine Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppega (A7-0278/2010, Paulo Rangel) (hääletus)

  Juhataja . – Tahaksin mainida, et see on meie ja Euroopa Komisjoni pikkade läbirääkimiste tulemus. Soovin avaldada tunnustust eelkõige raportöör Paulo Rangelile ja ka Klaus-Heiner Lehnele, kes pidasid meie nimel Euroopa Komisjoniga läbirääkimisi. Selles töös osalesid ka Hannes Swoboda, Diana Wallis, Rebecca Harms, Dagmar Roth-Behrendt ja Paulo Rangel. Tahaksin neid läbirääkimiste tulemuste eest väga tänada. Suur tänu ka president Barrosole ja asepresident Šefčovičile. Olime üksteisega väga ausad. Tulemus on suurepärane, nii et ma õnnitlen mõlemat poolt. Jään ootama head koostööd ka tulevikus.

4.3. Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava finantsmääruse muutmine seoses Euroopa välisteenistusega (A7-0263/2010, Ingeborg Gräßle) (hääletus)

4.4. Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade ja ühenduse muude teenistujate teenistustingimuste muutmine (A7-0288/2010, Bernhard Rapkay) (hääletus)

4.5. Paranduseelarve nr 6/2010 projekt: II jagu – Euroopa Ülemkogu ja nõukogu; III jagu – Komisjon; X jagu – Euroopa välisteenistus (A7-0283/2010, Roberto Gualtieri) (hääletus)

  Juhataja. – Lugupeetud parlamendiliikmed! Euroopa välisteenistusega seotud õigusloomeprotsess on nüüd lõppenud. Tahaksin tänada eeskätt kõiki neid, kes on praegu meiega siin istungisaalis – kõiki parlamendiliikmeid – erakordselt raske ja nõudliku töö eest. Mitme parlamendikomisjoni juhatused täitsid selles töös keskset osa. Soovin neid juhatusi tubli töö eest tänada, ent tahaksin edastada tänusõnad esmajoones nendele inimestele, kes esindasid Euroopa Parlamenti nii läbirääkijate kui ka raportööridena. Need olid Elmar Brok, Guy Verhofstadt, Roberto Gualtieri, Ingeborg Gräßle, Crescenzio Rivellini ja Bernhard Rapkay ning parlamendiliikmed, kes töötasid eelarveküsimustega – László Surján ja Sidonia Jędrzejewska.

Nimetasin neid eelkõige tohutu töö tõttu, mida nad tegid selleks, et me jõuaksime heale kokkuleppele Euroopa välisteenistuse kohta. Usume, et see kokkulepe on Euroopa Liidule kasulik. Tahaksin õnne soovida kõigile, ent õnnitlegem tulemuse puhul eeskätt paruness Ashtonit ja neid, kes tema kõrval läbirääkimisi pidasid, ning soovigem õnne nõukogule. Meie seas viibib ka saadik Christoffersen, kes osales samuti läbirääkimistel. Ma palun aplausi.

(Aplaus)

Mul on paruness Ashtonile paar lilleõit, kuid teda pole kohal. Daamid lasevad end ikka oodata. Ma ei arvestanud sellega, ent me peame sellisteks asjadeks valmis olema – meie, mehed, peame kõigeks valmis olema!

(Aplaus)

5. Pidulik istung – Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki kõne poole ametiaja täitumise puhul

  President. – Head kolleegid, mul on lühike kõne, mida ma teile aasta eest lubasin.

Oleme minu ametiajaga poole peale jõudnud. Päris alguses lubasin hoida teid oma tegevusega kursis.

Euroopa Parlamendi presidendina esindan ma teid kõiki. Kuhu ma ka ei läheks, mida ma ka ei teeks, on mul alati olnud au ja vastutus tegutseda selle auväärse parlamendi nimel.

Ent see kõne ei räägi minust, see räägib teist ja teie tegevusest. See räägib meist kõigist, sellest, mida me oleme viimase viieteistkümne kuu jooksul ühiselt Euroopa Parlamendis saavutanud, ja sellest, mis meid ees ootab.

Austatud kolleegid! Esmalt kriis. Meie kodanikud ootavad meilt, poliitikutelt, eelkõige kriisi ületamist – võitlemist vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, eriti käesoleval aastal. Kriis ei alanud Euroopas, kuid sellest tuleb jagu saada siin, Euroopas. Euroopa Parlament on nõudnud komisjonilt ja nõukogult põhjalikke reforme. Eelkõige oleme aga vastu võtnud sellised üliolulised finantsuuendused nagu finantsjärelevalve pakett ning eeskirjad, millega piiratakse pankurite preemiaid ja milles käsitletakse panga käsutuses oleva kapitaliga seotud nõudeid. Seda tehes oleme ladunud vundamendi müürile, mis kaitseb meie kodanikke tulevaste kriiside eest.

Ent me peame tegema rohkem. Peame lõimima oma Euroopa turge paremini, sest see tagab majanduskasvu ja madalamad hinnad. Professor Monti aruandest peab saama seadus. Väärib märkimist, et selle aruande oluliste osade aluseks olid teie ideed – Euroopa Parlamendi liikmete ja komisjonide ideed.

Euroopa Parlamenti Euroopa Ülemkogus esindades ütlesin, et me peame rääkima rahvale ausalt vajadusest sel raskel ajal püksirihma pingutada, vajadusest kauem tööd teha ja hiljem pensionile minna. Vaid sel viisil suudame säilitada Euroopa jõukuse. See on pikaajaline struktuurireformide kava, mida ei ole võimalik täita üleöö. See aitab meil rakendada Euroopa 2020. aasta strateegiat ning kindlustada konkurentsivõime ja töökohad, mis on meie kodanike jaoks kõige olulisemad. Kriisist taastumine ja pikaajalise arengu jätkamine on meie kõige pakilisemad ülesanded.

Teiseks solidaarsus. Kriis on näidanud, kui oluline on Euroopa solidaarsus. Olen viibinud riikides, mida kriis on tabanud eriti rängalt – Leedus, Lätis, Rumeenias ja Kreekas. Edastasin sõnumeid solidaarsusest, kuid rõhutasin ka seda, et solidaarsust pole ilma vastutuseta. Oleme suutnud kriisi suures ulatuses pidurdada. Oleme päästnud patsiendi elu, ent peame nüüd kandma hoolt selle eest, et ta suudaks lahkuda haiglast omal jalal. Nagu ma varemgi ütlesin, vajame selleks pikaajalist kriisist väljumise strateegiat. Meil on vaja ka korralikku majanduse juhtimist. Vajame struktuurilisi, sotsiaalseid ja haridusalaseid muutusi. Kriisi ajal peame olema realistlikud, ent ka tähelepanelikud.

Kolmandaks energiapoliitika ja kliimamuutus. Energia on majanduses oluline kaup. Energia ja kliimakaitse kuuluvad meie põhiprioriteetide hulka ja on tähtsaks poliitiliseks tõukejõuks teistele majandusettevõtmistele. Nagu me kõik väga hästi teame, on energiavarustuse kindlusest koos keskkonnakaitse ja võimalikult odava elektriga saanud 21. sajandi põhiülesanne. Seepärast kuulutasime koos Jacques Delorsiga 5. mail 2010 välja deklaratsiooni Euroopa energiaühenduse loomise kohta. Me soovime, et nimetus Euroopa energiaühendus omandaks kõikide selles valdkonnas tegutsevate ELi ettevõtjate silmis märgilise tähenduse. Kordan: komisjon, parlament ja nõukogu on teinud selles valdkonnas juba kõvasti tööd ja töö nende pakiliste teemade kallal jätkub, kuid tähtis on anda veel üks tõuge ja tuua niisugune tegevus ühe katuse alla, nii et seda oleks võimalik korralikult ellu viia. Mul on hea meel kirjutada täna alla uuele gaasivarustuse kindlust käsitlevale määrusele, mille me koos vastu võtsime.

Ent tuleb veel palju pingutada, enne kui energiaturust saab ühtne ja ühine turg. Ma jätkan koos teiega tööd selle nimel. Kõige olulisem on see, et meie tegevus energiavaldkonnas kaitseks ka kliimat. Oleme selles vallas juhtival kohal ja tahame sinna jääda. Me kirjutasime Euroopa Parlamendis alla keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS) käsitlevale kokkuleppele. See tegi meist keskkonnateadliku parlamendi, mis hakkab säästma energiat ja kasutama alternatiivseid energiaallikaid.

Neljandaks välispoliitika. Parlamendiliikmetena oleme demokraatia saadikud ja osa meie missioonist on aidata korraldada vabasid ja õiglasi valimisi. Ei möödu nädalatki, ilma et keegi meist ei edendaks meie töiste huvide kõrval meie põhiväärtusi. Oleme maailma suurim majanduskeskkond ja suurim abiandja, kuid me ei kasuta oma tugevaid külgi täielikult ära. Me peame oma sihtide saavutamise viisi läbi vaatama ning kaasama oma kaubandusläbirääkimistesse demokraatia ja inimõiguste toetamise. Me ei tohiks olla kahepalgelised, olenemata sellest, kas meie läbirääkimispartner on suur ja võimas või väike ja nõrk.

Minu ülesanne presidendina on tugevdada meie ühist häält ja edastada meie kodanike vaated väljapoole ELi piire. Nõnda tugevdame me oma parlamentaarset diplomaatiat. Olen esindanud teid G8 parlamentaarsetel kohtumistel. Olen teinud ametlikke visiite Hiinasse ja USAsse. Meie suhted USA Kongressiga, kus meil on esindajad, on muutunud sisukamaks. Ma olin esimene Euroopa Parlamendi president, kes külastas pärast kaheteistkümne aasta pikkust pausi Venemaad.

Tänu oma ühistele jõupingutustele oleme loonud sekretariaadi Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee jaoks ja teeme Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee vahendusel edukalt koostööd Ladina-Ameerikaga. Peame siiski tunnistama, et meil tuleb veel palju teha, enne kui saame alustada idapartnerluse raames parlamentaarset koostööd Euronestis.

Head kolleegid, lõpetasime just hääletamise Euroopa välisteenistuse üle. Olen sügavalt veendunud, et sellest saab peagi meie väga tugev külg, mis loob Euroopale võimalusi. Me pidasime nõukoguga läbirääkimisi kindla eesmärgiga teha sellest tänapäevane teenistus, mis esindaks liidu seisukohta ja Euroopa ühishuve. Ent tuleb tunnistada, et kompromissiks olid väga altid kõik asjaosalised, nii et olgu meie õnnitlused vastastikused. Nendes aruteludes osalesime me kõik.

Lugupeetud parlamendiliikmed, jätkem hetkeks välissuhted ja naaskem sel aastal tehtu juurde. Me lükkasime tagasi SWIFTi lepingu. See oli erakordselt tähtis hetk. USA valitsus nägi, et Euroopa Parlament suhtub pärast Lissaboni lepingu jõustumist asjadesse tõsiselt. Tulevikus märkavad seda peale USA ka paljude teiste riikide valitsused. Kui ajaloolased hakkavad kunagi seda hääletust hindama, ütlevad nad, et me tegime oma kodanike huvides õige otsuse. Saavutasime tasakaalu turvalisuse ja isikuvabaduse kaitsmise vahel. See on oluline, sest Euroopa Parlamendi liikmetena esindame me oma kodanikke.

Viiendaks inimõigused. Inimõigused on meie parlamendi ja ka minu jaoks esmatähtis teema. Ma tõstatan selle teema alati, kui seda vaja on. Ma tean, et mind toetab 735 inimõiguste kaitsjat ja et nende taga on 500 miljonit kodanikku. Venemaal küsisin ma president Medvedevilt inimõiguslaste ja ajakirjanike Anna Politkovskaja ja Sergei Magnitski mõrva kohta. Kui Liu Xiaobole anti Nobeli preemia, kordasin oma palvet ta viivitamata ja tingimusteta vabastada. Homme langetame otsuse, kellele anda sel aastal Sahharovi auhind. Olen võtnud nõuks kasutada Sahharovi auhinna võitjate võrgustikku ning ka Euroopa Parlamendi endiste presidentide foorumit tõhusa vahendina meie võitluses inimväärikuse, inimõiguste ja demokraatia eest kogu maailmas. Inimõiguslased võivad olla kindlad, et nende saatus läheb meile korda. Nad ise lähevad meile korda! Euroopa Parlament on koht, kus inimestest hoolitakse.

Kuuendaks naiste õigused. Olen kutsunud korduvalt üles valima ELi kõrgeimatele ametikohtadele rohkem naisi. Mul on olnud kõikide Euroopa Parlamendi liikmete võimas toetus. Pooldasin ka ettepanekut kehtestada valimisnimekirjade jaoks kvoodid. Poliitiline süsteem, mis ei suuda tagada oma otsuseid tegevates organites 52% rahvastiku korralikku esindatust, kaotab sideme ühiskonnaga. Euroopa peab ühinema töö- ja pereelu ühitavaks liiduks. Eriti majanduskriisi ajal on tähtis, et ebakindel töökorraldus ei takistaks emaks saamist. Me just arutlesime sel teemal, see on seotud ka Euroopa demograafilise kriisi ületamisega. Nagu ma veerandtunni eest kinnitasin, toetan otsustavalt igasugust sellesuunalist tegevust Euroopa Parlamendis, kuigi istungisaal ei ole selleks ilmselt kõige parem koht.

Aristoteles on öelnud, et ülearusus ja puudus on omased pahele ja kesktee voorusele. Peame tagama meeste ja naiste võrdse osalemise avalikus elus. Käigem Aristotelese jälgedes.

Seitsmendaks institutsioonilised reformid. Et ma teadsin, kui tähtis on Lissaboni leping, käisin Iirimaal, et nagu paljud teiegi seast veenda iirlasi lepingut kinnitama. Viibisin ka president Klausi juures Tšehhis, et kutsuda seal üles lepingut ratifitseerima. Nägime lepingu jõustamisega tõsist vaeva ja see läks meil korda.

Kallid kolleegid! Üks märkimisväärsemaid muudatusi on olnud Euroopa Parlamendi õigusloomepädevuse suurendamine. Meil on nüüd uued õigused, kuid ka uued kohustused. Lissaboni leping, millega tugevdatakse parlamendi rolli, lubab meil siiski teha paljusid otsuseid valitsustevahelise koostöö meetodi abil. Seepärast peame endiselt edendama ühendusemeetodit kui kodanikepoolse kontrolli tõhusat vahendit. Ent pidagem meeles, et otsused selle kohta, millise suuna Euroopa Liit peaks võtma, sõltuvad ikkagi suuresti liikmesriikidest, valitsusjuhtidest, presidentidest ja kantsleritest. Võimalus teha Euroopa institutsioonide tugevdamise nimel koostööd, mis on andnud Euroopale minevikus jõudu, on väga tähtis ja ma olen veendunud, et me leiame neid võimalusi ka tulevikus.

Euroopa Parlamendi presidendina olen pannud kogu oma energia sellesse, et tugevdada Lissaboni lepingu alusel Euroopa Parlamendi seisundit teiste Euroopa institutsioonide suhtes. Tegin seda sellepärast, et me esindame kodanikke, ja kuna nemad on meid otse valinud, võlgneme neile ka täieliku esindatuse suhtluses Euroopa institutsioonidega.

Oleme teinud otsustavaid samme selle poole, et komisjon oleks kohustatud Euroopa Parlamendile rohkem aru andma. Oleme muutnud ka parlamendi enda töökorraldust. Esimest korda on meil igakuine infotund Euroopa Komisjoni presidendiga, esimene arutelu liidu olukorra teemal on juba peetud. Meil toimuvad komisjoni esimeeste konverentsi ja volinike kolleegiumi korrapärased koosolekud ning ka mina korraldan kohtumisi komisjoni ja volinike kolleegiumiga.

Me oleme algatanud õigusloome kavandamist käsitleva dialoogi nõukogu eesistujaga. Kohtun korrapäraselt ka vahetuva eesistujariigi ametisoleva valitsusjuhiga. Esmakordselt ei ilmunud Euroopa Ülemkogu eesistuja mitte lihtsalt täiskogu istungile, vaid kohtus vahetult pärast ülemkogu ka komisjonide esimeeste konverentsiga. Peale selle ehitame üles tihedaid partnerlussidemeid riikide parlamentidega. Minu arvates on see väga tähtis. Soovin – nagu me kõik – tänada riikide parlamente koostöötahte eest. Vastutame nüüd ühiselt Euroopa tasandi õigusaktide eest. See on meie ühine vastutus Euroopa tuleviku eest.

Kaheksandaks – ja see on mu viimane punkt – eelarve. See on meie kõige olulisem ülesanne, kui pidada silmas tulevikku. Meie kohus on hoolitseda selle eest, et 2011. aasta eelarve toetaks majanduskasvu. Eelarve ülesehitusega määratakse kindlaks poliitiliste prioriteetide rida. Me peame tähelepanelikult jälgima, et see sisaldaks meie kodanikele lubatud raha. Kärped ei tohi olla ajendatud sisutühjast populismist. Meie kodanikke ei tohi riisuda sellistes valdkondades nagu haridus, koolitus, teadusuuringud või infrastruktuuriprojektid. Me peame esitama alati küsimusi väiksemate kulutuste rahaliste tagajärgede kohta Euroopa tasandil. Kas need rahalised tagajärjed tähendavad vähem Euroopat?

Meie lahkunud kolleeg Egon Klepsch, Euroopa Parlamendi endine president, ütles kommentaariks eelarve esimesele hääletusele parlamendis, et parlamendil tuli määratleda Euroopa avalikud huvid ja et see toiming osutus tema sõnul tõeliseks katsumuseks. Me kõik seisame praegu silmitsi just sellise katsumusega.

Suundun nüüd kokkuvõtte juurde.

Meid ootab ees suur hulk pakilist õigusloomega seotud tööd. Lõpetuseks tahaksin veel kord nimetada kõige olulisemad neist. Meie eesmärk on väljuda kriisist ja kaitsta oma kodanikke uue kriisi eest. Kordan: see kriis ei sündinud Euroopas, kuid sellest tuleb lahti saada siin Euroopas. Me ei saa kriisist jagu harjumuspäraste meetoditega. Seepärast on Euroopas nii suur tähtsus aruteludel – väga ulatuslikel aruteludel – ja Euroopa kodanike kujutlusvõimel.

Lisaks ühtsele turule on tähtis tugevdada ka ideede turgu, meie põhiväärtuste turgu. Me peame arutlema riigi rolli ja Euroopa tuleviku, teadmiste edasiandmise, alternatiivsete sotsiaalkindlustusskeemide, uute õppemeetodite ja kultuuri teemal.

Teie esindajana oli mul au osaleda tähtsatel sündmustel: Auschwitzi vabastamise 65. aastapäeval, Schumani deklaratsiooni 60. aastapäeval, ametiühingu Solidarność loomise 30. aastapäeval ja Saksamaa taasühinemise 20. aastapäeval. Võib öelda, et alates painajalikest sõjaõudustest kuni Euroopa solidaarsuse ja taasühinemiseni.

Tuginedes aruteludele partneritega väljastpoolt Euroopa Liitu näen, et Euroopa mudelit austatakse kogu maailmas. Olgem uhked oma ühenduse koostöömeetodi üle – viimase kuuekümne aasta jooksul on see andnud meile rahu ja nüüd ühendatud Euroopa.

Kui me usume Euroopasse, peame uskuma ka endisse. Et hoiduda igasugustest Euroopa Liiduga seotud kahtlustest, peame tagasi minema liidu juurte juurde. Siis mõistame, et rahu, stabiilsust, jõukust ja avatud ühiskonda ei saa võtta enesestmõistetavana. Ohtlikud ja mõeldamatud sündmused võivad taas aset leida, kui me ei ohjelda populismi ega hooli oma põhiväärtustest – vabadusest ja solidaarsusest kõigi jaoks.

Mäletades minevikku, korrastagem olevikku ja mõelgem tulevikule. Meie poliitilised eelkäijad valisid õige tee. Nüüd sõltub meist, milliseks kujundada 21. sajand Euroopa ja kogu maailma jaoks. See võitlus väärib võitlemist. Selliste kolleegidega nagu teie ei karda ma sellesse võitlusesse astuda.

Tänan teid väga.

(Aplaus)

ISTUNGI JUHATAJA: GIANNI PITTELLA
asepresident

6. Hääletused (jätkamine)

6.1. Paranduseelarve nr 3/2010 projekt: III jagu – Komisjon – banaanisektori kaasnevad meetmed (A7­0281/2010, László Surján) (hääletus)

6.2. Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekt (hääletus)

– Enne hääletust:

  Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, raportöör. – Austatud juhataja! Hääletasime eelarvekomisjonis enam kui 1600 muudatusettepanekut, mis käsitlesid 2011. aasta eelarve projekti. Nende seas on mõned tehnilised kohandused, mida tuleks paratamatult hääletada täiskogus. Seoses kirjaliku muutmisettepaneku nr 1/2011 parlamenti lugemisele võtmisega on vaja teha mõned tehnilised kohandused nii uues jaos, mis käsitleb Euroopa välisteenistust, kui ka komisjoni käsitlevas jaos seoses jagude vahel assigneeringute ümberpaigutamise ettepanekuga.

Euroopa välisteenistust käsitlevas jaos puudutab see eelkõige 1,85% palkade kohanduse eelarvesse kandmist uue teenistuse puhul, nagu seda tehakse teiste institutsioonide puhul. Kirjalikus muutmisettepanekus käsitletud summasid tuleb vastavalt muuta ka komisjoni käsitlevas jaos. See puudutab ka Euroopa Parlamendi teatavaid muudatusettepanekuid halduskulude eelarveridade kohta, mis tuleb viia vastavusse III jao eelarveridade lõppsummadega.

Märkusi teatud agentuuride eelarveridade kohta kohandatakse tehniliselt selleks, et nad oleksid rohkem kooskõlas lõplike vastuvõetud summadega. Eelarverida 02 01 04 04: vastuvõetud märkused muudatusettepaneku 996 kohta tuleks lisada sellisel kujul muudatusettepanekusse 1010 tegevusassigneeringute eelarverea 02 02 01 kohta (osana katseprojektide ja ettevalmistavate tegevuste jaoks ette nähtud paketist). Eelarverida 19 05 01: sõnad „välja arvatud Ameerika Ühendriigid” tuleb kustutada pealkirjast ja märkustest vastavalt eelarvekomisjoni otsusele. Eelarverida 19 09 01: eelarvekomisjoni poolt vastu võetud suuline muudatusettepanek tuleb lisada märkustesse. Tuleks lisada sõnad „Assigneeringute eesmärk on osaliselt toetada ka selliseid algatusi nagu ELi ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna fond (otsustati ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkondade riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel) ja Biarritzi foorum”.

Et vältida vastuolusid teatavate loodud eelarveridade numeratsioonis ja järgida liigenduse eeskirju, tuleb eelarveread uuesti nummerdada. See ei puuduta mitmeaastast finantsraamistikku ega eelarvekomisjoni poolt vastu võetud muudatusettepanekute eelarveosa ning puudutab muudatusettepanekuid 386, 389, 521, 833, 997, 998, 999, 1016, 1018, 1021, 1022, 1023 ja 1024.

– Enne muudatusettepaneku 700 hääletust:

  María Muñiz De Urquiza (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Ma vabandan, aga sellise kiiruse juures, millega te muudatusettepanekuid ette loete, on võimatu seda hääletust jälgida.

  Juhataja. – Võtaksin hea meelega tempot maha... Ent üritagem ühildada tempokas töö kõigi parlamendiliikmete õigusega täita korralikult oma ülesandeid ja hääletada.

– Enne 3. ploki hääletust:

  József Szájer (PPE). – Austatud juhataja! Andke mulle andeks, kuid fraktsiooni PPE hääletusnimekirjas on muudatusettepaneku 967 juures viga. Õige on poolthääl.

  Juhataja. – See puudutab järgmist hääletust. Hea küll. See on fraktsiooni siseinfo.

– Enne muudatusettepaneku 987 hääletust:

  Göran Färm (S&D). – Lugupeetud juhataja! Nagu kolleeg fraktsioonist PPE hetk tagasi, pean ka mina osutama veale meie hääletusnimekirjas. Fraktsiooni S&D hääletusnimekirjas peaks seisma: miinus, pluss, pluss. Ei muud.

  Juhataja. – Ka see on fraktsiooni siseinfo.

– Pärast eelarve hääletust:

  Olivier Chastel, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud parlamendiliikmed! See rahulolu on tingitud sellest, et võtsite just vastu muudatusettepanekud, mis käsitlevad nõukogu seisukohta paranduseelarve nr 3/2010 projekti ja Euroopa Liidu 2011. aasta eelarve projekti kohta.

Seoses sellega panen ma tähele meie kahe institutsiooni erinevust ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 314 lõike 4 punktile c nõustun loomulikult sellega, et Euroopa Parlamendi president kutsub kokku lepituskomitee.

  Juhataja. – Tegemist ei ole nõukogu vastutuleku, vaid asutamislepingu järgimisega. Meie, Euroopa Parlament, kavatseme ilmselgelt oma rolli igati täita.

6.3. Parlamendi seisukoht nõukogu poolt muudetud 2011. aasta eelarve projekti kohta – kõik jaod (A7­0284/2010, Sidonia Elżbieta Jędrzejewska) (hääletus)

6.4. Euroopa Parlamendi osaistungjärkude ajakava – 2012 (hääletus)

– Enne hääletust:

  Joseph Daul (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Eile õhtul arutas minu fraktsioon muudatusettepanekuid, mis on teenistuste sõnul vastuvõetamatud. Arvestades seda ja minu tänahommikusi arutelusid delegatsioonide ja fraktsioonide juhtidega, teen ettepaneku ajakava hääletus edasi lükata.

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja! Meil ei ole olnud võimalust seda fraktsiooni sees läbi rääkida. Joseph Daul teavitas mind sellest tänahommikusel arutelul mõni minut tagasi ja ma olen vahetanud selle üle mõtteid teiste fraktsioonide juhtidega, täpsemalt Rebecca Harmsi ja Guy Verhofstadtiga. Ma ütlen seda ka oma fraktsioonile, sest meil ei ole olnud seni võimalust seda arutada. Usun, et hääletuse edasilükkamise korral oleks suur tõenäosus saavutada 2012. aasta ajakava suhtes laialdane üksmeel. Seepärast leian, et peaksime täna selle edasilükkamise hääletusele panema.

  Juhataja. – Martin Schulz kõneles Joseph Dauli ettepaneku poolt. Annan nüüd sõna Ashley Foxile, kes on selle ettepaneku vastu.

  Ashley Fox (ECR). – Lugupeetud juhataja! Olin esmaspäeva õhtul, kui roheliste fraktsioon palus edasilükkamist, istungisaalis. Joseph Daul ja Martin Schulz olid siin ja nad mõlemad hääletasid selle edasilükkamise vastu.

(Aplaus)

Mis siis muutunud on? Kas tegemist on tõesti mõne tähtsa juriidilise küsimusega või on tegelikult asi selles, et nad on tajunud neid ähvardavat ohtu jääda ilma muudatusettepanekust 4 ja tahavad nüüd ajakava hääletamist edasi lükata, et avaldada survet oma fraktsiooni liikmetele?

(Aplaus)

Sellel pole mingit pistmist meile esitatud väljamõeldud põhjustega. Ärgitan kolleege hääletama selle viivituse vastu ja muudatusettepaneku 4 poolt.

(Aplaus)

  Juhataja. - Panen hääletusele Joseph Dauli taotluse lükata hääletus edasi.

(Parlament kiitis hääletuse edasilükkamise taotluse heaks.)

6.5. Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamine (A7-0032/2010, Edite Estrela) (hääletus)

– Enne muudatusettepanekute 50 ja 125 hääletust:

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Selle raporti rootsikeelses versioonis on mitu tõlkeviga. Muu hulgas aetakse selles segamini terminid barnledighet (lapsehoolduspuhkus) ja mammaledighet (rasedus- ja sünnituspuhkus). Muudatusettepanekus 125 on aga väga tõsine tõlkeviga: muudatusettepaneku 125 rootsikeelses versioonis väidetakse, et isapuhkus peaks olema täielikult tasustatud. Teistes versioonides seda ei öelda. See tähendab, et rootsikeelses versioonis ei ole muudatusettepanekul 50 ja muudatusettepanekul 125 mingit vahet. Oleks hea, kui see saaks ära parandatud.

6.6. Hilinenud maksmisega võitlemine äritehingute puhul (A7-0136/2010, Barbara Weiler) (hääletus)

6.7. Miinimumsissetuleku roll vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (A7­0233/2010, Ilda Figueiredo) (hääletus)

6.8. Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (A7-0267/2010, Pervenche Berès) (hääletus)

6.9. Liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamine eelkõige euroalal (A7­0282/2010, Diogo Feio) (hääletus)

– Enne hääletust:

  Olle Schmidt (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Üks tähtis suuline muudatusettepanek: „võttes arvesse, et niivõrd kui võimalik peaksid kõik 27 liikmesriiki maksimaalselt järgima kõiki majanduse juhtimise alaseid ettepanekuid, mõistes, et euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide puhul on see osaliselt vabatahtlik protsess”.

Fraktsioon PPE on selle heaks kiitnud, fraktsioon S&D on selle heaks kiitnud ja isegi volinik on selle heaks kiitnud. Ma loodan, et te kõik saate selle suulise muudatusettepaneku heaks kiita. See on oluline minu jaoks, see on oluline fraktsiooni ALDE jaoks ja see on oluline eelkõige minu kodumaa Rootsi jaoks, kui me peaksime kunagi euro kasutusele võtma.

(Parlament kiitis suulise muudatusettepaneku heaks.)

  Juhataja. – Sellega on hääletus lõppenud.

Et hääletusele kulus teie suurepärase töö tõttu nii palju aega, teen ettepaneku neile, kes on avaldanud soovi anda selgitusi hääletuse kohta, esitada selgitused kirjalikult või oodata nendega homseni, sest esitatud on 62 sooviavaldust ja me ei suuda kõiki neid rahuldada.

  Michał Tomasz Kamiński (ECR). – Lugupeetud juhataja, soovin avaldada teile tunnustust teie tänase hiilgava töö eest. Ma hindan kõrgelt seda, kuidas te täna istungit juhatasite, ja loodan, et te jagate oma suurepäraseid oskusi ka teiste Euroopa Parlamendi asepresidentidega.

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja! Ma hääletasin täna ja minu valijad näevad, kuidas ma täna hääletasin, seepärast peab neil olema võimalus saada ka minu selgitused hääletuse kohta täna.

  Juhataja. – Ma palusin, et te esitaksite suuliste selgituste asemel kirjalikud. See võimaldab teil ikkagi põhjendada oma valijatele, miks te otsustasite hääletada eri küsimustes ühel või teisel viisil. Me ei soovi teid mingil juhul ühestki õigusest ilma jätta. Ma palun teil vaid ühineda teiste parlamendiliikmetega, kes loobuvad õigusest esitada suulisi selgitusi ja esitavad selgitused kirjalikult. See on kõik.

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Austatud juhataja, ma võtan teie palvet kuulda ja esitame koos Clemente Mastellaga oma selgitused kirjalikult. Pealse selle ühinen ma oma kolleegiga, et teid, lugupeetud juhataja, töö eest veel kord tunnustada.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, kui te olete nõus, võime kõikide rahulolu huvides lükata suulised selgitused homsele.

  Juhataja. - Olen kohe kindlasti nõus, kui ka proua Sinclaire on nõus. Loodan parlamendiliikmete heatahtlikkusele ja kutsun neid üles esitama oma selgitused homme suuliselt või täna kirjalikult, ning me lubame proua Sinclare’il esitada oma selgitused kohe praegu.

7. Selgitused hääletuse kohta

Suulised selgitused hääletuse kohta

Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekt

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Mul on kolleegidele järgmised märkused.

Täna hääletasime eelarvet esimest korda pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Te kõik tegite endale aplausi ja te arvate, et olete teinud tublit tööd, kuid tegelikult tahtsite ajal, mil riigid kogu Euroopa Liidus peavad avalikke teenuseid ja avaliku sektori eelarveid kärpima, suurendada oma eelarvet.

Te kasvatasite oma meelelahutuste eelarvet kahe miljoni euro võrra – kasv on 85%. On see tõesti see sõnum, mida te tahate edastada Euroopa inimestele? Te võtsite vastu ka rasedus- ja sünnitushüvitist käsitlevad sätted, mis hakkavad avaldama ränka mõju minu valijatele Ühendkuningriigis. See läheb maksma töökohti, see hakkab mõjutama avalikke teenuseid. Loodetavasti tunnete enda üle täna uhkust. See ei ole viis, kuidas Euroopat juhtida.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, õigluse huvides annan siinkohal hääletuse kohta selgitused, mis pooldavad Estrela raporti puhul saadud tulemusi.

  Juhataja. – Ärgem venitagem seda enam pikemaks. Oleme andnud sõna kahele parlamendiliikmele. Ülejäänud selgituste puhul – kokku on neid 61, jäänud on veel 59 – otsustage palun, kas esitada need kirjalikult või homme pärast hääletust.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

Raport: Paulo Rangel (A7-0279/2010).

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Mina hääletasin selle poolt, et muuta seoses Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid reguleerivat raamkokkulepet, sest usun, et see muutmine teeks parlamendi ja komisjoni suhted läbipaistvamaks ja sujuvamaks. Enne Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 295 sätestatud õigusliku aluse jõustumist ei andnud aluslepingud ELi institutsioonidele sõnaselget ajendit sõlmida institutsioonidevahelisi kokkuleppeid. Seepärast leian, et see raamkokkuleppe muutmine kajastab Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu ning kinnistab uue lepinguga saavutatud edu. Niisiis tähistab see dokument kahe poole kompromissi ning sellega tagatakse Lissaboni lepingu sidusam ja mõistlikum rakendamine.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Kõikide demokraatlike süsteemide puhul on parlamentaarne kontroll täitevvõimu tegevuse üle põhiküsimus, nagu on väga tähtis ka keskendunud ja vastastikune suhtlus valitsuse ja kodanike esindajate vahel. Käesolev Euroopa Parlamendi ja komisjoni institutsioonidevaheline kokkulepe rahuldab – niivõrd kui see on sellises keerulises ja pidevalt arenevas süsteemis nagu Euroopa Liit võimalik – mõned parlamendi seaduslikud soovid, mis on seotud komisjoniga. Seepärast on hea, et hõlbustatakse parlamentaarset kontrolli komisjoni üle, sest komisjon ei ole mitte terve maailmajao poliitiline aju, vaid tehniline organ, mis peab vastutama oma tegevuse sisu, põhjuste ja meetodite eest. Hea on kahtlemata ka see, et otsitakse võimalusi, kuidas komisjon saaks veel rohkem osaleda parlamendi töös, eelkõige täiskogu istungitel, et vastata Euroopa Liidu kodanike esindajate ettepanekutele ja tutvustada aegsasti oma seisukohta päevakajalistes poliitilistes, majanduslikes, sotsiaalsetes ja rahvusvahelistes küsimustes. Kindel on see, et kui EL soovib liikuda praegusest struktuurist erineva demokraatliku struktuuri poole, peavad komisjoni ja parlamendi suhted paranema ja tugevnema. Mina hääletasin Paulo Rangeli raporti poolt.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Selle ettepanekuga saavutati esimene edasiviiv raamkokkulepe. Euroopa Parlamendi volituste suurenemine pärast Lissaboni lepingu jõustumist on väga oluline, pidades silmas edasist koostööd Euroopa Komisjoniga ja edasisi suhteid seoses järgmiste kokkulepete rakendamisega. Selles dokumendis sätestatakse seega edasised suunised nende kahe institutsiooni koostöö jaoks. Euroopa Parlamendile ja komisjonile antakse võimalus arendada tihedat dialoogi komisjoni tööprogrammi ja rahvusvaheliste lepingute teemal. Parlament omandab õiguse saada konfidentsiaalseid dokumente. Parlamenti hakatakse hoidma kursis rahvusvaheliste läbirääkimiste käiguga ja lisaks avaneb parlamendile võimalus hakata eksperdiks, et esitada komisjonile asjaomastes küsimustes ettepanekuid. Raamkokkuleppega nähakse ette ka laiaulatuslik parlamentaarne kontroll ning tugevdatud sätted, mis käsitlevad komisjoni presidendi ja komisjoni valimist, komisjoni koosseisu, selle võimalikku muutmist ja selles tehtavaid ümberpaigutusi. Parlamendi siht on parem ja läbipaistvam koostöö teiste institutsioonidega. Ma toetan mõtet, et nende kahe institutsiooni tihedam koostöö aitab liikmesriikidel võtta Euroopa Liidu õigusaktid oma riigi õigusesse üle nii ruttu ja tõhusalt kui võimalik.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liit hakkab oma põhiseadusliku ülesehituse poolest võtma üha enam rahvusriigi kuju. Lisaks sellest tulenevatele liidu tulevikuga seotud kaalutlustele peame tunnistama ka seda sarnasust. Komisjoni ja parlamendi suhteid kujundataksegi tegelikult – minu meelest õigustatult – sellest sarnasusest lähtuvalt viisil, mis on igas liikmesriigis aastakümnete (kui mitte sajandite) jooksul läbi proovitud ja paika pandud. Eelkõige tuleks hinnata Euroopa Parlamendi rolli järelevalve teostaja ja küsitlejana, sest see aitab vähendada demokraatia puudujääki ning muudab kodanike ja komisjoni vahelise suhte läbipaistvamaks.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel läbirääkimiste õnnestumise ja kompromissi üle, milleni jõuti selles uues raamkokkuleppes, parlamendi ja komisjoni viiendas institutsioonidevahelises kokkuleppes. See uus kokkulepe tähistab suhetes komisjoniga vaieldamatult suurt edasiminekut. Kuigi saavutatud kompromissist jääb väheks, et täita kõiki parlamendi eesmärke, on meil nüüd kokkulepe, mis tagab Lissaboni lepingu sidusa ja mõistliku rakendamise. Tahaksin rõhutada ELi rahvusvaheliste suhete institutsioonidevahelist mõõdet käsitlevate läbirääkimiste tähtsust. Parlamendil on nüüd võimalik olla asjadega täielikult ja aegsasti kursis ning rääkida läbirääkimisprotsessis rahvusvaheliste lepingute teemal kaasa. Lõpetuseks soovin seoses teavitamiskohustusega toonitada, kui oluline on teha parlamendiga varakult koostööd kodanike taotlustel põhinevate õigusloomealgatustega seotud ettepanekute vallas, et tagada side parlamendi ja rahva vahel. Seepärast hääletan ma selles raportis sisalduvate ettepanekute poolt.

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult. – (CS) Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe muutmist käsitleva raporti projektiga püütakse saavutada parlamendi ja komisjoni vahel institutsiooniline tasakaal, mida kaitseb Lissaboni leping. Kuigi institutsioonidevahelised kokkulepped ei muuda esmaste õigusaktide jõustamist, teevad nad antud juhul ELi institutsioonide vahelised suhted selgemaks. Ettepaneku lõppversioon on raportööri arvamuse kohaselt mõlema institutsiooni vaadete ja seisukohtade tasakaalustatud kompromiss, kusjuures kõige keerulisemad läbirääkimised toimusid ELi rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Parlamenti tuleb täielikult teavitada, et hõlbustada nõusoleku andmist ja vältida olukorda, kus meil pole taas lepinguid, mida käsitlevad läbirääkimised on juba lõpule viidud.

Lissaboni lepinguga sai Euroopa Parlament endale uued volitused, et kontrollida paremini ja põhjalikumalt ELi õigusaktide ülevõtmist liikmesriikide õigusesse ja nende kohaldamist. See on väga teretulnud. Euroopa ühised õigusaktid pole suurt midagi väärt, kui teatud liikmesriigid ei suuda neid riigi tasandil rakendada. Olen raporti sõnastusega nõus ja hääletan selle vastuvõtmise poolt.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu sisesed institutsioonidevahelised kokkulepped on tõhusa järelevalve, kontrolli ja pädevuse tasakaalu seisukohast üliolulised. Seepärast on mul pärast Lissaboni lepinguga kehtestatud vajalike kohanduste tegemist hea meel näha Euroopa Parlamendi suurenenud volitusi suhetes komisjoniga. Nagu raportist näha, tähendab see suuremat ja tõhusamat kontrolli komisjoni ettepanekute üle ning samuti õigusloomeprotsessi suuremat läbipaistvust.

Seega oli tegemist järjekordse sammuga tõhusalt kasutatava demokraatliku võimu poole. See samm aitab luua Euroopa, mis on oma kodanikele lähemal. Ja veel – tähelepanuta ei tohiks jätta silmapaistvaid läbirääkimisoskusi, mida see ettepanek nõudis, eriti raportöör Rangelilt. Tahaksin talle seoses sellega tunnustust avaldada.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Väljendan heameelt selle raporti vastuvõtmise üle ja kiidan raportöör Rangelit suurepärase töö eest. Selles raportis peegeldub ja võtab kuju Lissaboni lepinguga loodud institutsiooniline tasakaal, mille tulemuseks on parlamendi ja komisjoni suhete selge ja oluline paranemine. Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppe eelnõu on viies sedalaadi kokkulepe, mille need kaks institutsiooni allkirjastavad. Õigusloomeprotsessi ja planeerimise puhul on tähtis juhtida tähelepanu parema õigusloome põhimõttega seotud muudatustele ja teatele paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbivaatamise kohta ning uutele eeskirjadele komisjoni korraldatavate mõju hindamiste kohta. Mis puudutab ELi rahvusvaheliste suhete institutsioonidevahelist mõõdet, siis tahab Euroopa Parlament olla täiel määral informeeritud, et ta saaks anda oma nõusoleku kõiki asjaolusid teades ja et rahvusvahelisi lepinguid ei jäetaks sõlmimata, kui läbirääkimised nende üle on juba lõpule viidud. Tahaksin juhtida tähelepanu ka sellele, et Euroopa Parlamendi liikmetele antakse rahvusvahelistel konverentsidel vaatlejastaatus, mis võimaldab neil viibida kõikidel asjakohastel koosolekutel. See roll on ülioluline selleks, et tugevdada parlamendi demokraatlikke volitusi, eriti niisuguste oluliste rahvusvaheliste konverentside nagu ÜRO kliimamuutuse konverentside läbirääkimistel.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Eelmisel kolmapäeval andsime poolthääle Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppele, millega nähakse ette parlamendi uued Lissaboni lepingust tulenevad volitused.

Need Euroopa Parlamendi uued volitused on väga tähtsad ja tähistavad Euroopa institutsioonilise menetluse põhjalikku muutumist. Suurenenud parlamentaarne kontroll komisjoni üle, parlamendi õigus anda heakskiit rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks ning parlamendi osalemine komisjoni tööprogrammis ja komisjoni presidendi valimisel on mitu olulist edusammu demokraatlikuma Euroopa ülesehitamisel.

Minu arvates on põhilised ka lisatagatised, mille me saame seoses kohustusega parlamenti teavitada – me saame parema juurdepääsu rahvusvaheliste lepingute ja läbirääkimistega seotud konfidentsiaalsetele dokumentidele. Euroopa Parlament peab osalema nendes rahvusvahelistes menetlustes enne ja pärast. Seepärast sätestatakse selles kokkuleppes uus tasakaal demokraatlikuma Euroopa jaoks. On hea, et see kõik on pandud kirja ametlikus kokkuleppes.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Suure häälteenamusega vastu võetud muudetud raamkokkulepe annab märku vaieldamatutest edusammudest Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhetes.

On tõepoolest aeg kajastada täpselt Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu. Põhiliste muudatuste hulgas peame tunnustama eelkõige parlamendi ja nõukogu võrdset kohtlemist, eriti seoses teabevahetusega ja juurdepääsuga koosolekutele. Ses suhtes saan ma vaid rõõmustada kehtestatud sätete üle, mis käsitlevad rahvusvaheliste lepingute üle peetavaid läbirääkimisi. Kuidas saab parlament anda oma heakskiidu kõiki asjaolusid teades, kui teda ei teavitata kogu läbirääkimisprotsessi jooksul?

Parlamendiliikmed on täis suurt ja tõelist otsusekindlust rakendada Lissaboni lepingu jõustumisega suurenenud volitusi täiel määral. Seda tõendas SWIFTi lepingu tagasilükkamine veebruaris. Üks asi on kindel: me peame selle uue institutsioonilise protsessi alalhoidmiseks valvel püsima.

  Peter Jahr (PPE), kirjalikult. – (DE) Lissaboni lepinguga võimaldati Euroopa Parlamendile märkimisväärne uus meede – kaasotsustamisõigus. Selle tulemusel peaks eeskätt süvenema demokraatia Euroopa Liidus ja suurenema Euroopa kodanike osalus.

Uues raamlepingus võetakse arvesse neid nõudeid ning komisjoni ja parlamendi vahelist uut tasakaalu nimetatud õiguse sätestamisel ja täpsemal määratlemisel. See on väga rõõmustav, sest nüüd saab parlament ELi kodanike esindaja ülesandeid paremini täita. Meil jääb nüüd vaid üle kasutada neid uusi õigusi vastutustundlikult.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – See on suur saavutus Euroopa Parlamendile ning hea raamistik parlamendi ja komisjoni suhetele. Mulle valmistab eriti suurt heameelt nõukogu ja parlamendi võrdse positsiooni tunnistamine, millega võimaldatakse parlamendile juurdepääs konfidentsiaalsetele dokumentidele, antakse õigus saada teavet komisjoni kohtumistest riikide ekspertidega ja osaleda rahvusvahelistel konverentsidel. Mul on hea meel ka selle üle, et Euroopa Parlament saab tugeva rolli õigusloome kavandamises ning pideva võimaluse arutada neid küsimusi komisjoniga täiskogus ja parlamendikomisjonides.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhted on pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist palju muutunud. Parlamendile on antud suuremad volitused mitmes küsimuses – eelkõige neis, mis on seotud seadusandliku tavamenetluse ja eelarveküsimustega – ja suurem osatähtsus ELi välispoliitikas. Need muudatused tähendavad, et Euroopa rahval on nüüd ELi tasandi otsuste tegemises uus roll. Seepärast on vajalik ja soovitatav muuta Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid reguleerivat raamkokkulepet.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Olen Paulo Rangeli raportiga täiesti nõus. Seni on komisjon Euroopa Parlamendi resolutsioonid mitmel korral tähelepanuta jätnud. See on minu meelest lubamatu. Näiteks pole siiamaani rakendatud Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2004. aasta resolutsiooni, milles parlament soovitab Läti Vabariigil anda kodakondsuseta isikutele kohalikel valimistel hääletamise õigus ja lihtsustada naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmist vanematele inimestele. Tahaksin teada, miks peavad asjaomased Euroopa Komisjoni liikmed esitama endiselt Läti valitsusele küsimusi. Miks eiratakse seda Euroopa Parlamendi resolutsiooni? Vahest hakkab Euroopa Parlament selle parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva uue kokkuleppe allkirjastamise tulemusel hindama asjakohaselt säärast komisjoni tegevusetust ja inimesed, kes ei tee oma tööd korralikult, jäetakse järgmisel võimalusel komisjoni liikmete ridadest välja.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on siiralt hea meel, et on koostatud raport Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete muudetud raamkokkuleppe kohta. Tunnen rõõmu ka selle vastuvõtmisest täiskogus, milles osalesin minagi. Raport on oluline raamistik Euroopa Liidu edasiseks demokratiseerimiseks komisjoni ja parlamendi volituste jagunemise teel, nii et selle käigus võetakse paremini arvesse nende vastavaid võimeid.

Raamkokkulepe on eriti tähtis sellepärast, et see on esimene sedalaadi kokkulepe pärast Lissaboni lepingu jõustumist, millega anti parlamendile suuremad volitused, eriti õigusloome tasandil.

Usun, et uue raamkokkuleppe põhjal on Euroopa Parlament Euroopa projekti ülesehitamisel aktiivsem partner, sest ta suudab rakendada oma volitusi täielikumalt, tõhusamalt ja vastutustundlikumalt.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Vaatamata kaalukatele meetmetele, mida pakutakse Ilda Figueiredo resolutsioonis seoses miinimumsissetuleku rolliga vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas, on mul kahju, et Euroopa Parlamendi enamus ei olnud sihikindlam. Mina kui sotsiaaldemokraat pean raamdirektiivi hädavajalikuks, et lahendada tõhusalt vaesuseprobleemi, mis mõjutab 17% Euroopa rahvastikust.

Selles raamdirektiivis, mille pakkus välja kolleeg Frédéric Daerden, tuleks sätestada Euroopa sobiva miinimumsissetuleku põhimõte, mis kehtestataks kõikide liikmesriikide jaoks ühistel kriteeriumidel ning vastavalt kollektiivläbirääkimistega seotud riiklikele tavadele ja liikmesriigi õigusele. Meie kohus on olla sotsiaalsema Euroopa nimel sihikindlam.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Enne Lissaboni lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 295 sätestatud uue õigusliku aluse jõustumist ei aluslepingud andnud Euroopa Liidu institutsioonidele konkreetset ajendit sõlmida institutsioonidevahelisi kokkuleppeid. Selliste kokkulepetega ei saa muuta ühenduse esmaste õigusaktide sätteid, ent sageli saab nende abil viimaseid selgitada.

Olen veendunud, et selles projektis kajastatakse täpselt Lissaboni lepinguga kehtestatud institutsioonilist tasakaalu. Annan oma heakskiidu, sest see kokkulepe tähistab parlamendi ja komisjoni suhete selget ja olulist paranemist. Nagu kõik kokkulepped, kipub ka see lõppdokument olema kahe poole kompromiss, kuid see kompromiss kujutab endast tasakaalustatud otsust ning Lissaboni lepingu mõistlikumat ja järjekindlamat kohaldamist.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Rangeli raportis juhitakse tähelepanu kõige tähtsamatele saavutustele, mille toob muudetud raamkokkulepe kaasa Euroopa Parlamendi jaoks.

Seoses vastastikuse koostööga seadusandliku menetluse ja planeerimise valdkonnas sisaldab raport Euroopa Parlamendi osaluse suurendamist, kõikide menetluses olevate ettepanekute läbivaatamist komisjoni uue koosseisu ametiaja alguses, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi seisukohti, ja komisjoni kohustust anda aru õigusloomealgatuste taotluse konkreetsetest järelmeetmetest vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 225.

Parlamentaarse kontrolli puhul hõlmab raport uusi eeskirju komisjoni liikmete osalemise kohta valimiskampaaniates, komisjoni kohustust küsida Euroopa Parlamendi arvamust, kui komisjonil on kavas volinike käitumisjuhendit muuta, ja reguleerivate ametite tegevdirektoriks kandideerijate kohustust ilmuda kuulamisele vastutava parlamendikomisjoni ette.

Raportis sätestatakse ka teavitamiskohustus ja nõue komisjonile olla Euroopa Parlamendis kohal.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Lissaboni lepingu jõustumine on andnud nii komisjonile kui ka Euroopa Parlamendile uued õigused. Raamlepingu muudetud teksti projektis väljendatakse seda, kuidas rakendada tõhusamalt aluslepingust tulenevaid muudatusi nende kahe institutsiooni suhetes. Selles kehtestatakse seadusandliku menetluse ja parlamentaarse kontrolli kasulikud muudatused ja teavitamiskohustus. See tähistab olulist arengut suhetes komisjoniga ja on tähtis samm tihedama koostöö poole. Teabevahetus ja konstruktiivne dialoog võimaldavad meil saavutada tõhusamad ja läbipaistvamad tulemused, mis on ELi kodanike jaoks, kelle huve me esindame, üks põhiküsimusi. Seepärast pean nii tähtsaks seda, et kokkuleppes seatakse prioriteediks komisjoni liikmete osalemine täiskogu istungitel ja teistel Euroopa Parlamendi tegevusega seotud kohtumistel. Olen iseäranis rahul sellega, et komisjon on kohustunud tegema Euroopa Parlamendiga tihedat ja varast koostööd kodanikualgatuse teel esitatud õigusloomealgatuste taotluste korral.

Tänu sellele saame meie Euroopa Parlamendis olla oma kodanikele lähemal ja see tugevdab omakorda meie demokraatiat. Et tegutseda tõhusalt ELi kodanike huvides, peaks komisjon sellegipoolest andma parlamendiliikmetele kõikidel rahvusvahelistel konverentsidel vaatlejastaatuse ja lihtsustama võimaluse korral veelgi meie viibimist teistel kaalukatel koosolekutel, samuti teavitama parlamenti oma läbirääkimispositsioonidest sellistel koosolekutel ja konverentsidel.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – Mina hääletasin Paulo Rangeli raporti A7-279/2010 poolt. Ent ma ei nõustu mingil juhul raportööri eeldusega, et „Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle”.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) See uus suhteid käsitlev raamkokkulepe võib kinnistada Lissaboni lepinguga saavutatud edu ja see võiks tähistada märkimisväärset läbimurret. Eriti tähtsad on muudatused, millega täiustatakse seadusandlikku menetlust ja tugevdatakse parlamentaarset kontrolli. Pooldan kõiki muudatusi, millega aidatakse parandada teabevahetust ning tõhustada Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid. On oluline tagada, et selles institutsioonilises partnerluses oleks võimalikult vähe bürokraatiat. Uues suhteid käsitlevas raamkokkuleppes reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja komisjoni eripartnerlus. Me ei tohi unustada, et kõige tähtsam partnerlus on Euroopa Liidu ja selle kodanike partnerlus. Euroopa Liit peab oma kodanikega ühise keele leidmiseks rohkem vaeva nägema ja tõestama enda vajalikkust nende igapäevaelus.

Raportöör märgib õigesti, et see kokkulepe tähistab uut institutsioonidevahelist tasakaalu, s.t tugevat kompromissi. On siiski mõni valdkond, milles Euroopa Liit ei saa järeleandmisi teha – inimõigused ja põhivabadused. Suuremad volitused tähendavad suuremat vastutust. Üks asi on ühistest väärtustest rääkida, teine asi on neid rakendada ja kaitsta. Seda tegemata ei saa Euroopa Liidu institutsioonilise süsteemi eri harud oma potentsiaali täielikult ära kasutada. Et olla ühtne jõud, peab Euroopa Liit olema usaldusväärne.

Raport: Paulo Rangel (A7-0278/2010)

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Nüüd, kui Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelisi suhteid käsitlev läbivaadatud raamkokkulepe on vastu võetud, on järgmiseks endastmõistetavaks sammuks parlamendi kodukorra kohandamine nimetatud raamkokkuleppega. Seetõttu hääletasin selle raporti poolt.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma nõustun Euroopa Parlamendi kodukorra muutmisega, millega tahetakse kohandada seda Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega. Arvestades, et komisjon on valmis andma Euroopa Parlamendi liikmetele rohkem teavet, nõustutakse, et parlamendiliikmed on kohustatud järgima parlamendi kodukorra eeskirju, mis puudutavad konfidentsiaalse teabe käsitlemist. Komisjoni valmisolek anda parlamendiliikmetele rohkem teavet eeldab seda, et vastutava komisjoni ja kaasatud komisjonide esimehed ja raportöörid võtaksid koos asjakohaseid meetmeid, millega tagatakse, et parlamendile antakse rahvusvahelisi lepinguid käsitlevate läbirääkimiste ja nende sõlmimise kõikidel etappidel, kaasa arvatud läbirääkimisjuhiste eelnõu ja lõpliku vastuvõetud teksti kohta viivitamatult, korrapäraselt ja täielikku ning vajaduse korral ka konfidentsiaalselt teavet.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhted on pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist muutunud palju: parlamendil on mitmes valdkonnas suuremad volitused, eriti neis, mis puudutavad seadusandlikku tavamenetlust ja eelarvet, ning ta täidab ka suuremat osa ELi välispoliitikas. Need muutused tähendavad, et ELi avalikkus täidab ELi tasandi otsuste tegemises uut rolli. Seepärast on vajalik ja soovitatav kohandada kodukorda Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi kodukorra kohandamine Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhteid käsitleva läbivaadatud raamkokkuleppega on Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhteid käsitleva raamkokkuleppe läbivaatamise endastmõistetav jätk, võimaldades raamkokkuleppe viivitamatult vastu võtta selleks, et selle saaks asjakohaselt jõustada, mis sellega ka tagatakse. Kahe raporti ühine alusteave ja kokkulepe ajendavad mind samuti seda kokkulepet heaks kiitma.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Rangeli raportis tuuakse esile Euroopa Parlamendi olulisimad saavutused seoses läbivaadatud raamkokkuleppega.

Vastastikkuse koostöö seadusandliku menetluse ja planeerimise valdkonnas on nendeks parlamendi osaluse suurendamine, kõikide menetluses olevate ettepanekute läbivaatamine komisjoni uue koosseisu ametiaja alguses, parlamendi arvamusega arvestamine ning komisjoni kohustus anda aru õigusloomealgatuste taotluste konkreetsetest järelmeetmetest ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt.

Parlamentaarse kontrolli valdkonnas on nendeks uued eeskirjad komisjoni liikmete osalemise kohta valimiskampaaniates, komisjoni kohustus küsida Euroopa Parlamendi arvamust, kui komisjonil on kavas muuta volinike käitumisjuhendit, ning reguleerivate ametite tegevdirektoriks kandideerijate kohustus ilmuda kuulamisele vastutava parlamendikomisjoni ette.

Peale selle nähakse selles ette teabe edastamise kohustused ja komisjoni kohustus olla parlamendis kohal.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportile A7-0278/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

Raportid: Paulo Rangel (A7-0279/2010), (A7-0278/2010)

  Bairbre de Brún ja Søren Bo Søndergaard (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportitele A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Joe Higgins (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma jäin hääletusel Rangeli raportite A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 üle erapooletuks. Olenemata sellest, et ma toetan paljusid raportis nimetatud meetmeid, näiteks parlamendile suurema rolli andmist volinike käitumisjuhendi koostamisel ja rahvusvahelistes läbirääkimistes, ei ole ma nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma andsin Rangeli raportitele A7-0278/2010 ja A7-0279/2010 poolthääle, kuid ma ei ole nõus raportööri eeldusega, et Lissaboni leping aitab olulisel määral süvendada demokraatiat Euroopa Liidus, andes liidu kodanikele peamiselt Euroopa Parlamendi kaudu suurema kontrolli komisjoni üle.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – (LV) Paulo Rangel pakub välja Euroopa Parlamendi kodukorra väga olulised muudatused. Võimalik, et otseselt tänu nendele Euroopa Parlamendi kodukorra kohandustele lahendatakse arutlusel olevad probleemid kiiremini. Ma soovin näha eeskätt seda, et ELi liikmesriigid viiksid ellu Euroopa Parlamendi otsused ja soovitused. ELi soovitused kolmandatele riikidele muutuvad kaalukamaks vaid siis, kui me saame oma majas asjad korda. Näiteks Euroopa Parlamendi 11. märtsi 2004. aasta resolutsioonis esitatud soovitusi Läti mittekodanike olukorra kohta ei ole ikka veel rakendatud. Ma loodan, et Euroopa Parlamendi läbivaadatud kodukord aitab ELi institutsioonidel saada selgema ettekujutuse peamiste inimõiguste rikkumiste kohta Lätis.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Selle kokkuleppe abil paraneb parlamendi olukord ning edendatakse ELi demokratiseerimist. Raporti vastuvõtmine näitab selgelt soovi tugevdada võimude lahususe põhimõtet. Raamkokkulepe on sisulise tähtsusega, sest sellega määratletakse Euroopa parlamendi ja komisjoni suhted ajal, mil parlament on saanud eeskätt õigusloomeprotsessis suuremad volitused, mis on nüüd nõukogu omadega samal tasemel. Hoolimata lisalepingute ja -protokollide kohaldamisest oli tõepoolest vaja täiendavaid õigusakte, millega täpsustatakse ja määratletakse mõningaid küsimusi. Ma pean iseäranis kiiduväärseks asjaolu, et raamkokkuleppes täpsustatakse mõlema institutsiooni poliitilise vastutusega seotud küsimusi, teabevahetust, välissidemeid, laienemist ja rahvusvahelisi lepinguid, eelarve rakendamist, komisjoni poliitilist ja õigusloomekava ja ELi mitmeaastast programmi, komisjoni õigusloomepädevust ja konkreetsete volituste kasutamist, ELi õiguse rakendamise järelevalvet ja komisjoni osalemist parlamendi töös.

Raport: Ingeborg Gräßle, Crescenzio Rivellini (A7-0263/2010)

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Ma andsin sellele määrusele poolthääle. See hõlmab tehnilisi, rahanduse ja halduse üksikasju ning selles täpsustatakse institutsioonidevahelisi suhteid, mis selle Euroopa teenistuse ja tema struktuuride jaoks on oluline. Me oleme alati soovinud ja soovime ka edaspidi, et EL oleks välispoliitikas jõuline ja tunnustatud osaleja. Selle saavutamiseks vajame ka töökohti käsitlevaid eeskirju ja Euroopa tasandi määrusi.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Pärast Euroopa välisteenistuse loomist oli vaja muuta finantsmäärust, et parandada Euroopa välisteenistuse rakendamise kontrollimist ja järelevalvet.

Gräßle-Rivellini raportiga suurendatakse Euroopa välisteenistuse eelarve- ja rahanduskohustusi, parandatakse läbipaistvust ning edendatakse tema tõhusust. Väljapakutud parandused aitavad luua rahanduslikku usaldusväärsust toetavat kultuuri, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tõrgeteta toimimise suhtes.

Mul on hea meel ka raporti nende osade üle, milles nõutakse parlamendile märkimisväärse kontrolliõiguse andmist. Seega nõustun ma raportööriga, kui ta nõuab, et parlament saaks kasutada oma heakskiidu andmise õigust täielikult ning et delegatsioonide juhid esitaksid oma eelarve täitmise aruanded eelarvekontrollikomisjonile.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma annan poolthääle enamikule raportis väljapakutud meetmetele, millega tahetakse luua Euroopa välisteenistusele rahanduslikku usaldusväärsust toetavat kultuuri, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tulevase tõrgeteta ja probleemideta toimimise suhtes. Välisteenistuse töötajate erinev taust teeb välisteenistusest paljude organisatsioonikultuuride sulatusahju, millest välisteenistus peab järk-järgult looma omaenda organisatsioonikultuuri. Uue teenistuse struktuuri kindlaksmääramisel tuleb koostada selle finantseeskirjad ning algusest peale tagada rahanduslik korrektsus, nii et rahanduslik usaldusväärsus oleks teenistuse organisatsioonikultuuri lahutamatu osa. Soovin rõhutada, et demokraatliku kontrolli tagamiseks ning Euroopa kodanike usalduse suurendamiseks ELi institutsioonide suhtes tuleks parlamendile esitada liidu delegatsioonides kehtestatud kinnitavad avaldused sisemiste haldus- ja kontrollisüsteemide kohta.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopa välisteenistusel on nüüd olemas kõik vajalik, et saada toimivaks diplomaatiliseks üksuseks. Parlament tegi nii, et 60% töötajatest oleksid teistest ELi institutsioonidest, millega tagatakse teatav sõltumatus liikmesriikidest. Kehtestati geograafilise tasakaalu põhimõte, millega tagatakse kõikidest liikmesriikidest pärit kodanike piisav ja märkimisväärne esindatus.

See hääletus on tugevdanud parlamendi rolli – strateegiliselt olulistesse piirkondadesse määratud ELi delegatsioonide esimehed peavad ilmuma parlamendi ette kuulamisele. Peale selle on parlamendil õigus kontrollida välisteenistuse eelarve vahendite kasutamist ning selle töötajad peavad läbima konkreetsed koolituskursused eelarvevahendite kasutamise kohta.

  Philippe de Villiers (EFD), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlamendil paluti anda oma arvamus Ingeborg Gräßle ja Crescenzio Rivellini esitatud määruse ettepaneku kohta, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve loomist Euroopa välisteenistuse jaoks.

Tulevase Euroopa diplomaatilise teenistuse loomist ei ole võimalik toetada, kui see on komisjoni haldus-, eelarve- ja poliitilise kontrolli all. Prantsusmaa, mis võib olla uhke oma maailma vanima diplomaatilise teenistuse üle, peab taas kord loovutama oma diplomaatilised eesõigused ELile, mille kodanikud on täiesti ükskõiksed selle suhtes, milliseid seisukohti ta võtab.

See diplomaatiline teenistus, mida komisjon nii innukalt nõudis, ei ole enam mitte mingil viisil seotud liikmesriikide pärisosaga. Välisteenistuse ametnikud ei saa suuniseid liikmesriikidelt ning peavad töötama ELi suurema heaolu nimel, mis viitab aga vaid eurokraatidele endile.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Lugupeetud juhataja! Ma olen olnud alati Euroopa välisteenistuse loomise vastu ja mitte miski ei ole mu arvamust selle kohta muutnud. Ma olen aga teadlik garantiidest, mis anti siis, kui EL alustas välisteenistusele toetuse kogumiseks oma veenmiskampaaniat.

Meile öeldi, et Euroopa välisteenistus ei mõjuta eelarvet. Kuhu me praegu jõudnud oleme? Eelarve neutraalsus on ELi järjekordne lubadus, mis tuulde lendab. Kavandatud eelarvet on ületatud 34 miljoni euroga, kuna järjest enam nõutakse töötajaid ja tegevuse alustamise kulud suurenevad, kusjuures välisteenistus ei ole veel isegi töös.

Välisteenistus on järjekordne näide selle kohta, kuidas maksumaksja raha raisatakse teenistusele, mida minu valijad isegi ei soovi, kuid mida suruvad neile peale bürokraadid, kes püüavad järjest enam saada ELile liikmesriikide volitusi. Niisugune bürokraatia on vastuvõetamatu ning praegusel majanduskriisi ajal tuleks seda vähendada, mitte suurendada.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Määruse ettepanekuga tahetakse liikmesriikide vastu võetud Lissaboni lepingu tulemusel loodud Euroopa välisteenistuse institutsionaliseerimise tõttu muuta Euroopa ühenduste üldeelarvele kohaldatavat finantsmäärust. Uuel üksusel puudub eelarveraamistik ning seega on nimetatud muudatuse tegemine vajalik. Välisteenistuse muutmine institutsiooniks annab talle eelarveautonoomia ja õiguse otsustada ise oma halduskulude üle, mille kasutamise peab heaks kiitma Euroopa Parlament.

Ma loodan, et välisteenistus viib oma tegevust ellu pädevalt, tõhusalt ja täiendavalt ning eelkõige nii, et sellega ei konkureerita liikmesriikide diplomaatiliste esindustega. Sellega seoses on komisjon öelnud, et soovib tagada, et välisteenistus saaks täita ühtse välisteenistuse ülesannet, ilma et see nõrgestaks usaldusväärset finantsjuhtimist, vastutust ja ELi finantshuvide kaitset. Ma loodan, et see nii ka läheb.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa välisteenistus saab ELi tulevase välispoliitika eestkõnelejaks. Selles teenistuses kajavad meie seisukohad ühisel tugeval ja jõulisel häälel ning meil tuleb teda toetada. Et välisteenistus saaks töötada tulemuslikult, on vaja tõhusat finantskontrolli. Parima võimaliku kontrolli saab tagada vaid siis, kui välisteenistus kuulub komisjoni. Õiguste ja kohustuste selge jagunemine võimaldab tal töötada tõrgeteta. Ma toetan kolleegide Gräßle ja Rivellini edukat raportit ning mõistagi hääletasin selle Euroopa Parlamendi edasiviiva kaastöö poolt.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Andsin poolthääle kolleegide Gräßle ja Rivellini raportile, millega muudetakse seoses Euroopa välisteenistusega Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, sest usun, et rahandusliku usaldusväärsuse edendamine on Euroopa institutsioonide asjakohase ja läbipaistva juhtimise tagamiseks sisulise tähtsusega. Uue diplomaatilise teenistuse loomine, mis on sätestatud Lissaboni lepingus, on ELi jaoks suur samm, sest ta saab lõppude lõpuks kasutada ühtset diplomaatilist üksust, mille ülesanne aidata kaasa meetmetele, millega muudetakse ELi välissuhted sidusamaks, turvalisemaks ja tulemuslikumaks. Ja viimaseks on oluline rõhutada, et Euroopa välisteenistus juhib ise oma halduseelarvet ning vastutab ka tegevuseelarve nende osade eest, mis kuuluvad tema mandaadi hulka.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist loodud uus Euroopa välisteenistus vajab oma tegevuse elluviimiseks ja nimetatud lepingus sätestatud eesmärkide täitmiseks eelarvet. Seega on asjaomases finantsmääruses vaja muuta teatavaid sätteid, et võtta arvesse Lissaboni lepinguga kehtestatud muudatusi.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin vastuhääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile, sest see teenistus, mida nad rahastada soovivad, kujutab endast järjekordset sammu ELi välispoliitika militariseerimise suunas. Peale selle, et ma olen välisasjade niisuguse sõjalise suuna vastu, andsin ma vastuhääle ka sellepärast, et kogu Euroopa välisteenistuse loomise protsessis ei ole järgitud läbipaistvuse ja demokraatia keskseid põhimõtteid. Selle teenistuse ülesehitus ja rahastamise kord ei hõlma Euroopa Parlamendi ranget kontrolli töötajate ja rahastamise üle, mis tähendab, et Euroopa välisteenistuse puhul ei rakendata demokraatia ja läbipaistvuse põhimõtet ning see teeb murelikuks. Seega pole üllatav, et välisteenistuse väljapakutud struktuuriga asetatakse Euroopa Parlament ELi välispoliitikas teisesele ja ebaolulisele kohale, mille vastu mina ja meie fraktsioon kindlalt oleme. Seepärast andsin ma vastuhääle. Ma ei saa pooldada niisuguse sõjalise suunaga teenistuse esitatud eelarvet.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Peale selle, et Euroopa välisteenistusega tekitatakse topeltstruktuur, suurenevad ka personalikulud ELile iseloomulikult pillaval ja bürokraatlikul viisil. 1. detsembril alustab välisteenistuses tööd 1643 inimest ning uskuge või mitte, aga 50 neist on peadirektori ametikohal. Algetappidel töötab ühe peadirektori alluvuses vaevu 30 inimest. Kui lõplik struktuur on paigas, on neid samuti kõigest 80. Nimetatud peadirektorid teenivad keskmiselt 17 000 eurot kuus. Peadirektoritest järgmisel tasemel töötab 224 direktorit ja 235 osakonnajuhatajat. Peale selle ootame me ikka veel välisteenistuse töötajate konkreetsete ülesannete ja eesmärkide kindlaksmääramist. Me tahame, et EL kõneleks maailmas jõulisel häälel, kuid see ei eelda kindlasti ülepaisutatud haldusaparaati, mis läheb topeltstruktuuri ja töötajate tõttu, kelle sissetulekuallikas on väga tulutoov, ELi maksumaksjatele maksma miljardeid. Seetõttu hääletasin selle raporti vastu.

  Justas Vincas Paleckis (S&D), kirjalikult. – (LT) Läbirääkimistes Euroopa Ülemkogu ja komisjoni esindajatega õnnestus parlamendil ning eeskätt sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni läbirääkijatel teha nii, et ELi uue diplomaatilise teenistuse eelarvet kasutataks läbipaistvamalt. Parlament annab igal aastal välisteenistuse eelarve täitmisele heakskiidu ning komisjonil tuleb korrapäraselt esitada Euroopa Parlamendi liikmetele üksikasjalikku teavet kulude kohta. Ma andsin raportile poolthääle sellepärast, et selles rõhutatakse, et ELi liikmesriikide kodanike töölevõtmisega tagatakse parem geograafiline hõlmatus ning kõikidest liikmesriikidest pärit kodanike piisav ja märkimisväärne esindatus.

Ma nõustun raportööriga, et me peame püüdma teha nii, et töötajaid valitaks nende oskuste põhjal ning et arvesse võetaks soolise võrdõiguslikkuse külge. Oluline on, et Euroopa välisteenistus, mis alustab tööd 1. detsembril, hakkaks seda tegema kiiresti tulemuslikult ning esindaks eeskätt ELi huve, kuid vajadusel ka riiklikke huve.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa välisteenistus juhib ise oma halduseelarvet ning ka vastutab selle eest. Uue teenistuse asutamisel ja eriti selle finantseeskirjade koostamisel tuleb algusest peale tagada majanduslikud kaitseabinõud.

Seega on rahandusliku korrektsuse edendamiseks vajalik tagada rahandusküsimuste järelevalve eest vastutavate talituste, eriti ELi delegatsioonide ladus koostöö. Nende kaitseabinõude tugevdamise abil loodame me suurendada ELi kodanike usaldust ELi institutsioonide suhtes. Käesolevas ettepanekus esitatud struktuurilised parandused on suunatud rahandusliku usaldusväärsuse juurutamisele, mis on vajalik usalduse tekkeks välisteenistuse tõrgeteta ja probleemideta toimimise suhtes.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – See tee on olnud väga konarlik, kuid tänu Euroopa Parlamendi jõupingutustele on ELi välisteenistusel nüüd võimalik saada ELi tõhusama ja õiguspärasema välispoliitika juhtivas jõuks. Meil on hea meel, et roheliste fraktsiooni peamisi muresid – näiteks soolist võrdõiguslikkust ja ühtsustunde loomiseks ühist väljaõpet – on suurel määral arvesse võetud ning et parlamendil on suurem demokraatlik järelevalve Euroopa välisteenistuse toimimise üle ja seda eeskätt tänu eraldi eelarveridade loomisele ELi suuremate välismissioonide jaoks. Euroopa Parlamendil õnnestus saavutada ka ühenduse meetod ning tänu roheliste fraktsiooni survele arengueesmärgid.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Et Euroopa riikide huve saaks rahvusvahelisel areenil tulemuslikumalt esindada, tuleb välispoliitilised küsimused kõigepealt läbi arutada ning seejärel edastada need ülejäänud maailmale ühel häälel. Euroopa välisteenistuse abil püütakse nüüd ühendada välispoliitilised vahendid ühte sidusasse raamistikku – olemasolevad vahendid ühendatakse ning neid täiendatakse uutega. Kõnealuse struktuuri uudsust arvestades tuleb läbipaistvuse ning eelarve- ja finantsaruandluse suhtes kohaldada sihipäraseid sätteid. Kuna parlamendi eelarvepädevus hõlmab ka Euroopa välisteenistust, tuleb välisteenistus kaasata komisjoni struktuuri. Vastasel korral ei ole võimalik anda eelarve täitmisele heakskiitu aluslepingute tähenduses. Eelarvepädevatele institutsioonidele esitatakse ka igal aastal tegevusaruanne.

Raport: Bernhard Rapkay (A7-0288/010)

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Nagu minu kolleegid, nii usun ka mina, et Euroopa välisteenistus vajab ELi ametnike personalieeskirjade suhtes autonoomiat. Toetan sätet, milles öeldakse, et ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel peaks olema samad õigused ning õigus kandideerida uutele ametikohtadele. Loodan, et töötajad võetakse ka tegelikkuses tööle võimalikult laialt geograafiliselt alalt ning siinjuures pean ma silmas uusi liikmesriike.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus on endastmõistetav vahend niisuguse ELi jaoks, mis on maailmale avatum ja mis suudab luua viljakaid sidemeid paljude erinevate piirkondade ja riikidega. Et teenistus saaks toimida, on oluline anda tema ametnikele asjakohane roll ja täpsustada nende staatust ja seda eriti ajutiste töötajate puhul, kes on pärit liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest ja täidavad seal teatavat rolli. Käesolev Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste muutmine näitab, et see on täiesti põhjendatud. Loodan, et välisteenistus tegutseb koostöös liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega ning aitab parandada nende töö tulemusi. Samuti loodan, et ELi poliitika peamistes eesmärkides arvestatakse nende välismõõdet ning et tegevuse käigus ei heida teenistus kõrvale Euroopa keelte otsustavat rolli üldises suhtluses ja rahvusvahelisel tasandil kõneldavaid Euroopa keeli, mis on kõige sobivamad selleks, et suhelda otse maailma paljude piirkondadega.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus moodustab nüüd osa liidu avatud, tõhusast ja sõltumatust Euroopa halduskorraldusest, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 298. Personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmisega seoses soovin esile tuua, kui oluline on see, et ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel oleksid samad õigused, eriti mis puudutab nende õigust asuda mis tahes ametikohale võrdsetel tingimustel ja alaesindatud soo võrdsete võimaluste edendamist.

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Ma jäin 20. oktoobril 2010. aastal Rapkay raporti lõpphääletusel erapooletuks. Toetan täielikult Euroopa välisteenistuse loomist ja hindan kõrgelt seda, et Elmar Brokil ja teistel Euroopa Parlamendi liikmetel õnnestus tulemuslikult tasakaalustada kõrge esindaja esitatud esialgset eelnõu. Soovin juhtida tähelepanu aga asjaolule, et õiguskomisjon ei võtnud vastu väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni toetatud geograafilist esindatust käsitlevat muudatusettepanekut. Seepärast on kahtlusi, kas raporti lõplik versioon tagab Euroopa Parlamendile geograafilise tasakaalu suhtes õigusliku aluse.

  Andrey Kovatchev (PPE), kirjalikult. – (BG) Paruness Ashton, soovin teile ja uuele Euroopa välisteenistusele, millele me rajame suuri lootusi järjekordse Euroopa unistuse täitumise nimel, kõike head ning loodan, et Euroopa pöördub maailma poole jõulisel ja autoriteetsel ning ühtsel häälel. Just seda ootab suur osa meie parlamendist. Te võite olla kindel, et me aitame teid.

Tahan selgitada, miks ma jäin Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade muutmist käsitleval hääletusel erapooletuks. Arvan, et geograafilise tasakaalu soovituslikud sihtmärgid on uue institutsiooni jaoks kasulikud. Me vajame kvaliteetset diplomaatilist teenistust, kus töötavad inimesed kõikidest liikmesriikidest, et nad saaksid edendada ELi esindatust maailmas.

Olen kindel, et välisteenistus on edukas, kui ta saab kasutada kõikide liikmesriikide kogemusi. Mõistan, et Euroopa lõimumisprotsessi algusest on liikmesriikide arv suurenenud rohkem kui neli korda. Seega on arusaadav, et hiljuti ühinenud liikmesriigid ei ole praegu esindatud samaväärselt kui vanad liikmesriigid. Selle olukorra parandamiseks peab aga olema otsusekindlust ja selgelt määratletud õigusaktid.

Ma usaldan teie tahet ja otsusekindlust – mida te olete väljendanud meie ees mitmel korral – töötada selle nimel, et uues teenistuses oleksid tõepoolest kõik liikmesriigid piisavalt esindatud, et te saaksite olla kogu ELi kõrge esindaja. Me jälgime teenistuse tegevust tähelepanelikult.

  Edvard Kožušník (ECR), kirjalikult. – (CS) Mul on hea meel, et meil õnnestus muudatusettepanekute vormis lisada raportisse mõningaid kaitseabinõusid, mis tagavad, et Euroopa välisteenistuse ametikohtade täitmisel ei ole teatavate liikmesriikide ametnikud teiste liikmesriikide ametnike suhtes eelisolukorras. ELi välispoliitika on lõppude lõpuks vaid üks konkreetne valdkond ning seepärast tuleb kvalifikatsioonidele ja geograafilisele esindatusele lisaks kohaldada ka põhimõtet, mille järgi oleksid Euroopa välisteenistuse töötajate seas esindatud piisavalt kõikide liikmesriikide ametnikud. Seepärast on minu arvates väga oluline, et parlament tegi ettepaneku jätta välja säte, mille alusel oleks saanud nõukogu ja komisjoni ametnikke viia üle Euroopa välisteenistusse ilma vabale ametikohale konkureerimata.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa välisteenistus töötab koos liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega ning koosneb nõukogu ja komisjoni peasekretariaadi asjaomaste talituste ametnikest ning liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajatest. Seega tuleks Euroopa välisteenistust kohelda personalieeskirjadest ja muude teenistujate teenistustingimustest lähtuvalt ELi institutsioonina. Seda arvestades peaksid ELi ametnikel ja liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest pärit ajutistel töötajatel olema samad õigused ja kohustused ning neid tuleks kohelda võrdselt, eelkõige seoses nende õigusega asuda mis tahes ametikohale võrdsetel tingimustel. Käesolevas resolutsioonis esitatud muudatused on seega vajalikud.

  Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Ma toetasin seda raportit. Sellele eelnesid väga tõsised arutelud, eelkõige seoses Euroopa välisteenistuse ametikohtade täitmisega. Geograafilise tasakaalu põhimõte oli nende arutelude peamine põhjus. See põhimõte lisati aga koos institutsioonilise ja soolise tasakaalu eesmärkidega lõppkokkuvõttes raportisse tunduvalt leebemas vormis.

Uued liikmesriigid ei ole kahtlemata täiesti rahul, kuid sellest hoolimata on kompromissi saavutamine hea ning me loodame, et tulevikus saab selle läbi vaadata ja muuta veelgi õiglasemaks. Selleks tuleb meil teha kõik, mis võimalik, et liikmesriikide määratud diplomaatide kvalifikatsioon oleks hea ja et diplomaatide kvalifikatsioonid oleksid võrreldavad. Peaksime olema aga rahul sellega, et astusime otsustava sammu ELi ühtse ja tõhusa välisesindatuse suunas, sest arvestades praegusi ja tulevasi proovikive on see ELi poliitika üks olulisemaid tahkusid.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Me võtsime suure häälteenamusega vastu kompromissettepaneku, mis kajastab roheliste seisukohta, millele meie fraktsioon suurel määral kaasa aitas.

  György Schöpflin (PPE), kirjalikult. – Meie jaoks, kes me oleme pärit uutest liikmesriikidest, valmistab pettumust asjaolu, et Euroopa välisteenistuses geograafilise tasakaalu tagamist käsitlev õiguslikult siduv kohustus välja jäeti. See on tõsi, et tehti mitu poliitilist avaldust, milles lubati arvestada uute liikmesriikide huvidega. Olenemata sellest, kui kiiduväärt poliitiline lubadus ka oleks, õigusnormi puudumine on siiski kahetsusväärne. Õigusnormita on raske mõista, kuidas peaksid uute liikmesriikide valijad tundma, et välisteenistus kuulub neile. Sellepärast oligi paljudel meist kõhklusi Rapkay raportile täieliku toetuse andmise suhtes.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Oleme jõudmas lõpule üsna vastakaid seisukohti hõlmanud tööga, mis käsitles Euroopa välisteenistuse olemust, mille üle me täna hääletama hakkame. Me rääkisime sugude võrdse esindatuse ja geograafiaga seoses palju säästvast arengust ning samuti rääkisime palju töötajate töölevõtmise läbipaistvusest kindlaksmääratud reeglite ja eeskirjade alusel, kuid kõige olulisem küsimus on välisteenistuse tulemuslikkus ja tõhusus ning sellepärast ongi oluline, et töötajaid võetaks tööle nende teadmiste ja oskuste põhjal. Soovin rõhutada, et tõepoolest on hädavajalik tagada, et välisteenistuses töötaksid nii Euroopa Komisjoni direktoraatide töötajad, kes teavad asja sisulist külge, kui ka nõukogu ja parlamendi töötajad.

Küsimus ei seisne mitte Euroopa institutsioonide esindatuses, vaid selles, et nendel inimestel peaks olema asjakohane kvalifikatsioon mitmesugustes ELi valdkondades, näiteks energia, kaubanduse, põllumajanduse ja teiste teemade keerulistes küsimustes, rääkimata siinjuures inimõigustest või terrorismist. Ma kaldun arvama, et enamikul välisteenistusega seotud isikutel on küll üldised diplomaatilised oskused, kuid puudub teadmine keeruliste faktiliste küsimuste kohta, millega neil tegeleda tuleb.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Hääletusel erapooletuks jäämine ei ole lahendus. Need, keda kohal ei ole, eksivad alati. Arvan, et resolutsioonis tervikuna on palju rohkem häid kui väheväärtuslikke meetmeid. Me vajame Euroopa välisteenistust. Euroopa kaalu suurendamiseks maailmas peaks välisteenistus alustama tööd esimesel võimalusel.

Vastuvõetud resolutsioonis on öeldud, et välisteenistuses on esindatud kõik liikmesriigid. Nüüd peame seisma hea selle eest, et see tõepoolest nii ka läheks. See tekitab usaldust Euroopa välisteenistuse asutamisprotsessi suhtes. Peaksime meeles pidama, et EL rajati vastastikusele usaldusele ning Poola on sellest palju võitnud. Ma jälgin seda protsessi väga hoolikalt.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Vaid aasta tagasi kohtas ettepanek lisada Euroopa välisteenistuse arutellu geograafilise tasakaalu põhimõte suurt vastuseisu ja seda isegi Euroopa Parlamendis. Praegu ei kahtle enam keegi, et see on probleem ja et see tuleb lahendada. Kõikides Euroopa välisteenistusega seotud dokumentides on lubatud võtta meetmeid, millega tagatakse uues diplomaatilises teenistuses kõikide ELi liikmesriikide võrdne esindatus, ning see on tõepoolest edusamm. 2013. aastaks kavandatud läbivaatamine võimaldab meil hinnata, kas neid meetmeid on võetud.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Rapkay raporti hääletuse tulemused näitavad, et märkimisväärne osa uutest liikmesriikidest pärit parlamendiliikmetest jäi kas erapooletuks või andis vastuhääle. Mina olin üks neist, kes jäi erapooletuks. Minu peamine mure seisneb selles, et tulevase Euroopa välisteenistuse tööhõivepoliitikat ja personali puudutava geograafilise tasakaalu põhimõtte sõnastus ei olnud piisavalt ammendav. Raportis ei kehtestatud õiguslikult siduvat kohustust saavutada välisteenistuses geograafiline tasakaal ning seega tuginetakse vaid ELi välispoliitika valdkonna peamiste otsustajate lubadustele. Seepärast ei olegi enamik uusi liikmesriike veendunud, et tulevases välisteenistuses kohaldatakse geograafilise tasakaalu põhimõtet asjakohaselt. Kahetsusväärne on see, et raportöör valis niisuguse vähenõudliku joone, kuid veelgi murelikumaks teeb nõukogu selgesõnaline vastuseis selle siduva kohustuse kehtestamisele. Ma kutsun nõukogu ja komisjoni üles uurima raporti hääletuse tulemusi tähelepanelikult ning täitma oma lubadust järgida välisteenistuse tulevaste töötajate tööle võtmisel geograafilise tasakaalu põhimõtet. Selle protsessi hoolikas jälgimine tulevikus on Euroopa Parlamendi liikmete üks peamisi sihte.

Raport: Roberto Gualtieri, László Surján (A7-0283/2010)

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle parlamendi resolutsioonile, sest nõustun, et suutlikkus kõiki oma välisvahendeid täies mahus sidusa struktuuri alusel kasutada on ELi jaoks väga oluline ning et 2010. aasta eelarvevahendite eraldamine algetapis sellise struktuuri loomiseks on käesoleva raporti eesmärk.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma andsin vastuhääle raportile, milles käsitletakse Lissaboni lepingu alusel loodud Euroopa välisteenistust. Rahalise ja mis tahes muu abi andmine sellele teenistusele on vastuvõetamatu, sest see kasutab ELi välispoliitikas eksitava tegevuse elluviimiseks poliitilisi ja sõjalisi vahendeid ning selle lõpptulemus on ELi veelgi ulatuslikum militariseerimine. Samal ajal eemaldub EL seetõttu sõltumatust ja rahumeelsest rollist, mida ta peaks täitma rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Sellest tulenevalt on ta üks pingete tekitajatest ja konfliktipiirkondade vaenulikes ja sõjalistes sekkumistes osalejatest.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Eelarvevahendite kohandamine Euroopa välisteenistuse uuele olukorrale muutub hädavajalikuks. Ma usun aga, et püüdlused tagada piisavad vahendid tema võimekuse ning tõhusa ja toimiva töö jaoks esialgsete kavatsuste kohaselt, kontrollides sealjuures tulemuslikult tema kulusid, on täiesti põhjendatud.

Euroopa välisteenistuse tegeliku töölehakkamise algetapis peaksid Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid pöörama talle eritähelepanu, et nad saaksid jälgida piisavalt tema tegevust ja tuvastada peamised probleemid.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) See ettepanek paranduseelarve kohta tuleneb Lissaboni lepingu jõustumisest ning sellega tahetakse aidata kaasa Euroopa välisteenistuse juurutamisele ja tegevusele. Seepärast toetan ma seda ettepanekut. Oluline on ka tagada, et teenistuse juurutamisel järgitaks Euroopa vahendite tõhusa juhtimise põhimõtet ning rõhutataks samal ajal, kui tähtis on majanduskriisi mõju tõttu riikide rahandusele saavutada kulude ja tulude hea vahekord ning arvestada eelarvepiirangute nõudeid.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Meie vastuhääl raportile, mis kujutab endast järjekordset sammu Euroopa välisteenistuse loomise ja juurutamise suunas, on kooskõlas meie vastuseisuga selle teenistuse loomisele. Välisteenistuse loomine on Lissaboni lepingu ja ELi föderalismi keskne element ning toob kaasa olukorra, kus mitmesugustes riikides paiknevas 130 ELi esinduses töötab rohkem kui 5000 inimest.

Tegemist on ülisuure diplomaatilise struktuuriga, mis hakkab paratamatult allutama endale liikmesriikide esindajaid ja huve, surudes nii neile kui ka meile siin peale nende suurriikide huvisid, mis on juhtinud ELi kurssi. Peale selle puudub tagatis, et Euroopa välisteenistus ei ole seotud sõjaliste ja luurestruktuuridega. Seega on olemas murettekitav võimalus, et EL ja rahvusvahelised suhted militariseeritakse, mille vastu me innukalt võitleme.

Et ELi eelarve on märkimisväärselt vähenenud, tuleb küsida, kust tulevad maksed, millest välisteenistuse kulusid kaetakse? See kõik toimub ajal, mil kriisi mõju süveneb, kokkuhoiumeetmed avaldavad liikmesriikide eelarvele suurt survet, palgad ja sotsiaalkindlustushüvitised vähenevad ning tulumaks suureneb.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Pärast personalieeskirjade ja finantsmääruse muutmist nii, et Euroopa välisteenistuse loomine kajastuks nendes dokumentides, on nüüd vaja tema asjakohaseks toimimiseks kiita heaks tema eelarve. Seega selleks, et see teenistus toimiks sihipäraselt ja et saavutada tema algeesmärgid, tuleb talle luua eelarve, millest piisaks tema tegevuse elluviimiseks vajalike inimressursside ja materiaalsete vahendite tagamiseks.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin vastuhääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile, sest see teenistus, mida nad rahastada soovivad, kujutab endast järjekordset sammu ELi välispoliitika militariseerimise suunas. Peale selle, et ma olen välisasjade niisuguse militaristliku suuna vastu, andsin ma vastuhääle ka sellepärast, et kogu Euroopa välisteenistuse loomise protsessis ei ole järgitud läbipaistvuse ja demokraatia keskseid põhimõtteid. Selle teenistuse ülesehitus ja rahastamise kord ei hõlma Euroopa Parlamendi ranget kontrolli töötajate ja rahastamise üle, mis tähendab, et Euroopa välisteenistuse puhul puuduvad demokraatia ja läbipaistvuse põhimõte ning see teeb murelikuks. Seega pole üllatav, et välisteenistuse väljapakutud struktuuriga asetatakse Euroopa Parlament ELi välispoliitikas teisesele ja ebaolulisele kohale, mille vastu mina ja meie fraktsioon kindlalt oleme. Seepärast andsin ma vastuhääle. Ma ei saa pooldada niisuguse sõjalise suunaga teenistuse esitatud eelarvet.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kahtlemata tuleb kaaluda, milline peaks olema loodava Euroopa välisteenistuse täpne vorm. Süsteem, milles on kõigil 50 peadirektoril esialgu 30 ja hiljem vaevu 80 töötajat, kujutab endast ülepaisutatud ja kallist haldusaparaati.

Peale selle toob Euroopa välisteenistuse loomine tõenäoliselt kaasa edutamiste laine. Mõningaid küsimusi pole veel piisavalt selgitatud. Kõigepealt tuleb kontrollida hoonetega seotud kulude võimalikku mõju. Tähelepanuta on jäetud ka muid tegureid, näiteks seda, et teenistuse töökeel on saksa keel, mis on sätestatud aluslepingutes, ei ole piisavalt arvestatud. Seepärast ma usun, et praegusel kujul tuleb välisteenistuse rahastamine tagasi lükata.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle parlamendi resolutsioonile, sest nõustun, et suutlikkus kõiki oma välisvahendeid täies mahus sidusa struktuuri alusel kasutada on ELi jaoks on väga oluline ning et 2010. aasta eelarvevahendite eraldamine algetapis sellise struktuuri loomiseks on käesoleva raporti eesmärk.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Euroopa välisteenistuse loomise tõttu on vaja 2010. aasta eelarve ja esitatud 2011. aasta eelarve paranduseelarvet. Eelarves tuleb luua uus, X jagu ning 2010. aasta eelarvet tuleb muuta nii, et välisteenistuse ametikohtade loetellu lisatakse 100 täiendavat ametikohta ja veel 70 lepingulise töötaja töölevõtmise rahastamiseks koostatakse rahastamispakett. Suurem osa vajalikke vahendeid kantakse lihtsalt üle Euroopa Ülemkogu ja nõukogu ning komisjoni eelarvejagudest. Väliskomisjon on üldiselt seisukohal, et kõrge esindaja paruness Ashton ei ole pidanud kinni oma lubadusest, mille ta andis Euroopa Parlamendile Euroopa välisteenistuse loomise kohta. Väliskomisjoni arvates tuleks välisteenistuse personalieesmärke arutada Euroopa Parlamendiga (nt mis puudutab geograafilist tasakaalu) ning välisteenistuse töötajate töölevõtmise korras tuleks pöörata suuremat tähelepanu sugude võrdsele esindatusele. Fraktsioon Verts/ALE peab märkimisväärseks puuduseks asjaolu, et paruness Ashton ei ole seni viinud komisjoni välissuhete peadirektoraadi töötajaid, kes tegelevad rahu kindlustamise ja kriisidele reageerimisega, üle Euroopa välisteenistusse, eriti kuna kõrge esindaja on Euroopa Parlamendile andnud kinnituse nende üleviimise kohta.

Raportid: Ingeborg Gräßle, Crescenzio Rivellini (A7-0263/2010), Bernhard Rapkay (A7-0288/2010), Roberto Gualtieri, László Surján (A7-0283/2010)

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Me oleme kindlalt Euroopa välisteenistuse loomise vastu. Välisasjad ja diplomaatia kuuluvad liikmesriikide pädevusse ning seepärast hääletasime kõikide seda teemat käsitlevate raportite vastu.

Ühine välispoliitika, mis on koostatud üksnes ELi huvides, satub varem või hiljem paratamatult vastuollu ühe, mitme või kõikide liikmesriikide kesksete huvidega. See juhtub näiteks siis, kui riikidel palutakse osaleda mõnes konfliktis, kuid nende kodanikud on selle vastu või siis, kui edendatakse mõnda meedet, mis on ühe riigi või riikide rühma vastu iseäranis vaenulik või neile iseäranis soodne, kuid mis on mõne diplomaatilise teenistuse igivanade traditsioonide või mõne liikmesriigi kesksete huvide vastu.

Mis veelgi halvem – aluslepingutes on juba sätestatud, et mis ka ei juhtuks, kõige selle juures tuleb arvestada teiste, ulatuslikumate, võimalik, et isegi rahvusvahelise tasandi kohustuste ja piirangutega, näiteks nendega, mille on kehtestanud NATO, ÜRO ja teab, kes veel. Seega ei ole see isegi tugev ja sõltumatu diplomaatiline teenistus, mida siin välja pakutakse, vaid mitteeuroopalikule juhtimisele allumise vahend.

Raport: László Surján (A7-0281/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Arvestades, et banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamiseks 2010. aastal on kavandatud 75 miljonit eurot, kusjuures suurem osa sellest finantsabist tuleneb ümberpaigutamisest 55,8 miljoni euro suuruse eelarve rubriigis 4, ning et 2011. aastal on selle rubriigi varu ainult 875 530 eurot, siis me nõustume parlamendi ettepanekuga paluda komisjonil esitada uus ettepanek paindlikkusinstrumendis alles oleva 74 124 470 euro kasutuselevõtu kohta. Selle ettepaneku aluseks on asjaolu, et finantsabi on vaja banaanisektori kontrollimeetmete rahastamiseks, eriti kui arvestada, et kui EL soovib säilitada oma mõju ülemaailmse osalejana, tuleb tagada ELi rahaline abi banaane tootvatele AKV-riikidele, mida mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu. Peaksime mainima ka seda, et selle ettepaneku rakendamine on täiesti asjakohane, eriti kui arvestada, et need meetmed on sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe paindlikkusinstrumendi kasutamist käsitlevas punktis 27.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma andsin resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et ELi rahalist abi banaane tootvatele AKV-riikidele, keda mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu (WTO), ei tohiks kahtluse alla seada ning eelarvevahendite eraldamisega ei tohiks viivitada. Seepärast nõustun komisjoni ettepanekuga muuta määrust (EÜ, Euratom) nr 1905/2006, et võimaldada rahastada banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid aastatel 2010–2013 kogusummas 190 miljonit eurot, millele võib lisanduda 10 miljonit eurot, kui varud seda võimaldavad.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Banaanisektor on sisulise tähtsusega sektor mõningate ELi piirkondade, eriti Prantsusmaa meretaguste departemangude ja piirkondade jaoks. Arvestades seda ning Ladina-Ameerika riikide konkurentsi, mida teravdavad veelgi arutlusel olevad lepingud, võttis Euroopa Parlament vastu rahastamismeetmed, millega aidata seda nõrgenenud sektorit.

Euroopa Parlamendi liikmed soovivad paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmist 74,12 miljoni euro ulatuses. See on parlamendi jõuline sõnum komisjonile ja nõukogule, mis nägi ette vaid 18,3 miljoni euro kasutuselevõttu. Samuti saab parlament niimoodi juhtida tähelepanu sellele, et käes on aeg lõpetada eelarvevahendite kasutamine ELi välismeetmete jaoks, mille abil rahastada banaanisektori ümberkorraldamist. Aastateks 2010–2013 lubatud 190 miljonit eurot tuleb rahastada uutest vahenditest, mida parlament uues finantsperspektiivis ka nõuab.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Komisjon tegi ettepaneku muuta määrust (EÜ, Euratom) nr 1905/2006, et võimaldada rahastada banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid aastatel 2010–2013 kogusummas 190 miljonit eurot. Väljapakutud jaotuses aastate kaupa on 2010. aastaks ette nähtud 75 miljonit eurot. Siinjuures tasub märkida, et rubriigi 4 varu on ainult 875 530 eurot. Kõige suurem osa 2010. aasta finantsabist, s.o 55,8 miljonit 75 miljonist eurost, tuleneb ümberpaigutamisest eelarve rubriigis 4 ning see puudutab vahendeid ja tegevust, mida EL ja eeskätt Euroopa Parlament kõige tähtsamaks peavad. Peale selle ei nähtud praegust mitmeaastast finantsraamistikku vastu võttes ette vajadust anda finantsabi banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamiseks. Kuid ELi rahalist abi banaane tootvatele AKV-riikidele, keda mõjutab enamsoodustusrežiimi liberaliseerimine Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu (WTO), ei tohiks kahtluse alla seada ning eelarvevahendite eraldamisega ei tohiks viivitada. Seepärast nõustun ma raportööri väljapakutud paranduseelarve nr 3/2010 projekti muutmisega.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Raporti eesmärk on kehtestada meetmeid, mis on vajalikud finantsabi andmiseks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidele, keda mõjutab banaanikaubanduse liberaliseerimine ELi ja 11 Ladina-Ameerika riigi vahel, mille kohaselt ei tohi EL kohaldada ELi imporditavatele banaanidele koguselisi piiranguid või muid selliseid meetmeid.

Kui nimetatud liberaliseerimist käsitlev Genfi leping allkirjastati, võttis EL endale kohustuseks eraldada AKV riikidele 200 miljonit eurot hüvitiseks selle eest, millist mõju see meede võib avaldada nende ekspordile ELi. Sellel ajal arvustasime seda lepingut, sest see on kasulik vaid USA rahvusvahelistele ettevõtetele, mis valitsevad sektori rahvusvahelist turgu.

Mitu AKV riiki ning mitu nende riikide banaanitootjat väljendas muret selle lepingu tagajärgede pärast, olles veendunud, et 200 miljoni euro suurune summa ei tasakaalusta kogu lepingu mõju. Nüüd aga nähakse raportis ette kogusummaks 190 miljonit eurot, millele võib lisanduda 10 miljonit eurot, kui varud seda võimaldavad. Peale selle ei hoiatatud banaane tootvaid riike ja ELi piirkondi, nagu Madeira autonoomset piirkonda, tagajärgede eest piisavalt. Neil põhjustel jäime raporti hääletusel erapooletuks.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekuga „Nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2010. aasta paranduseelarve nr 3/2010 projekti kohta, III jagu – Komisjon” eraldatakse uusi vahendeid, et rahastada AKV riikide banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevaid meetmeid. Komisjoni ettepanek, mis koostati ilma eelarvepädeva institutsiooni ühegi üksuse osaluseta, näeb ette 75 miljoni euro suuruse assigneeringu lisamist varudesse, mis sõltub asjaomase muudetud määruse vastuvõtmisest. Ma pean juhtima tähelepanu asjaolule, et parlament ja nõukogu ei jõudnud selles küsimuses kokkuleppele. Parlament kaalus paindlikkusinstrumendi kasutuselevõttu. See on osutunud suurepäraseks vahendiks niisuguste olukordade lahendamisel, sest kõnealused vahendid on kasutuselevõtmiseks olemas ning neil on õiguslik alus. Nõukogu aga oli teistsugusel seisukohal, sest liikmesriigid olid paindlikkusinstrumendi kasutamise vastu – nende osamaksed suurenesid. Neil põhjustel tunnistas eelarvekomisjon, et 2010. aasta eelarve suhtes kokkuleppele ei jõuta.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) EL on arenguriikide, eriti AKV riikide abistamist alati tähtsaks pidanud. Käesolevas paranduseelarve ettepanekus käsitletaksegi konkreetselt banaane tootvaid AKV riike. Selle eritoetuse andmise aluseks on ELi ja 11 banaane tootva Ladina-Ameerika riigi banaanikaubanduse liberaliseerimine. Niisugune toetus on meie arvates parem ja tõhusam kui otsetoetus, mille puhul kasutatakse vahendeid meelevaldselt. Banaanisektori abistamisega nendes riikides aitame arendada nende majandust, luua töökohti ja võidelda vaesuse vastu.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Arvatakse, et majanduskriisiga toimetulekuks tuleb ELi 2010. aasta prioriteetide elluviimiseks eraldada võimalikult palju raha. Seda tehti eelarve vahendite ümberpaigutamise abil. Praegust mitmeaastast finantsraamistikku koostades ei nähtud ette banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmete rahastamist.

Et leevendada Maailma Kaubandusorganisatsiooni tasemel kaubanduse ja sellega seotud enamsoodustusrežiimi liberaliseerimist, peab niisiis säilima ELi rahaline abi banaane tootvatele AKV riikidele. Ajal, mil EL püüab ise majanduskriisiga toime tulla, tuleks paindlikkusinstrumendi niisugune kasutus tagasi lükata.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Seoses kauplemise korra muutumisega, eelkõige enamsoodustusrežiimi liberaliseerimisega WTO raames, on AKV banaane eksportivate riikide soodusmarginaali vähenemine avaldanud halba mõju.

Seepärast teeb Euroopa Komisjon ettepaneku toetada peamisi banaane eksportivaid AKV riike banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevate meetmetega, mille eelarve oleks 190 miljonit eurot ja mis kestaksid neli aastat (2010–2013). Selle abi andmisega tahetakse aidata banaane eksportivatel AKV riikidel alustada kohandamisprogramme. Ehkki banaane käsitlev küsimus on olnud lahenduseta pikka aega, on banaanisektori ümberkorraldamisega kaasnevad meetmed probleemsed.

Komisjon ja nõukogu ei lisanud seda aastateks 2007–2013 ettenähtud mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 4. Arengukomisjon on seisukohal, et ettepanek ei ole kooskõlas mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 4 ülemmääraga ja palub komisjonil teha täiendavaid muudatusettepanekuid või asendada käesolev tekst uuega.

Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekt

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma olen rahul täna arutlusel oleva 2011. aasta eelarve projektiga, sest see on täielikult kooskõlas seatud prioriteetidega. Esimest korda on Euroopa Parlamendi ja nõukogu lähtealus nendes küsimustes ühesugune. See on esimene eelarve pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Sellepärast ja kriisi pärast, mida Euroopa praegu läbi elab, on otsustava tähtsusega, et lepitusprotsess oleks edukas. Oluline on, et ELile koostataks eelarve, mis võimaldab viia ellu prioriteetseid valdkondi ja uusi volitusi, mis talle aluslepinguga anti. Peale selle tuleb võidelda meie tõekspidamiste ja eelarve eest, et see oleks kriisi ajal ettenägelik. Parlamendi ettepanek kajastab seda püüdlust. Samas peegeldavad nõukogu väljapakutud väärtused kokkuhoidu, mida ELi liikmesriigid on pidanud oma vastuvõetud eelarvetes rakendama. EL peab suutma aga reageerida poliitilistele muutustele, mida põhjustavad peamised uued ülesanded. ELil tuleb esitada kaugeleulatuv euroopalik eelarve, mis aitab majandusel elavneda. Vaid siis, kui edendame niisuguseid valdkondi nagu teadus ja uuendustegevus ning kui aitame kaasa majanduskasvule ning rohkemate ja paremate töökohtade loomisele, saame me muuta Euroopa ligitõmbavamaks elamise ja töötamise paigaks.

  Ole Christensen, Dan Jørgensen, Christel Schaldemose ja Britta Thomsen (S&D), kirjalikult. – (DA) Meie, Euroopa Parlamendi Taani sotsiaaldemokraadid, hääletasime eelarve muudatusettepanekute 700, 701 ja 706 vastu. Me tegime seda hoolimata asjaolust, et selgitustes oli lõik, milles kinnitati, et EL peaks liikuma vähese CO2-heitega majanduse poole. Me teame väga hästi, et tuumaenergia pooldajad püüavad kasutada seda terminit varjamaks asjaolu, et tegelikult räägivad nad majandusest, milles täidab tuumaenergia energiaallikana silmapaistvat osa. Soovime rõhutada, et meie arvates on väga halb mõte kasutada ELi vahendeid tuumaenergiale ning me andsime muudatusettepanekule poolthääle just selle eritingimusega.

  Anne E. Jensen (ALDE), kirjalikult. – (DA) ELi 2011. aasta eelarve üle hääletades andsid Taani Liberaalpartei liikmed vastuhääle mitmele muudatusettepanekule, mis seonduvad eksporditoetustele eraldatavate vahendite vähendamisega. Eksporditoetuste summad on sätestatud õigusaktides ning neid tuleb seega maksta olenemata sellest, kui suur summa on selleks eelarves ette nähtud. Kui neid summasid ELi eelarves täpsustatud ei ole, tuleb need välja maksta liikmesriikidel. Ajal, mil liikmesriikide eelarvet vähendatakse, oleks majanduslikult vastutustundetu koormata liikmesriike niisuguse suure lisakohustusega. Taani Liberaalpartei on rahul ELi eksporditoetuste märkimisväärse vähendamisega viimastel aastatel ning jätkab tööd asjaomaste õigusaktide muutmiseks, nii et toetuste järkjärguline kaotamine saaks jätkuda. Taani Liberaalpartei andis vastuhääle ka avaldusele, mis takistab isasveiste eritoetuse maksmist härgade eest, keda kasutatakse härjavõitluses.

Põhjus, miks Taani Liberaalpartei selle ettepaneku vastu hääletas, seisneb selles, et seda toetust makstakse üksnes Taanis, Rootsis ja Sloveenias, kus, nagu me teame, härjavõitlust ei toimu. Ja viimaseks, Taani Liberaalpartei andis vastuhääle 300 miljoni Taani krooni eraldamisele Euroopa piimafondi. Piimahinnad on viimase aasta jooksul tõusnud ning sellest tulenevalt tegi komisjon järelduse, et praeguse korra alusel ei ole võimalik niisugusest fondist raha välja maksta.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Ma andsin poolthääle eelarve muudatusettepanekule, millega pannakse osa Euroopa Politseikolledži (CEPOL) eelarve vahenditest reservi. Mul on hea meel täiskogus toimunud hääletuse üle, mille raames toetati 611 poolt-, 38 vastu- ja 6 erapooletu häälega Euroopa Parlamendi seisukohta CEPOLi suhtes. Parlament vabastab kõrvale pandud assigneeringud, kui saab ametilt rahuldavat teavet 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise põhjal võetud järelmeetmete kohta.

Need nõuded on selged: teavitada parlamenti Euroopa Pettustevastase Ameti uurimise tulemustest, avaldada juhatuse liikmete nimekiri, esitada välisaudiitori lõpparuanne erakulude rahastamiseks kasutatud assigneeringute kohta ning tagada muudatuste tegemine juhatuses nii, et hoida ära niisuguse olukorra kordumine tulevikus. Ma loodan väga, et CEPOL reageerib kiiresti ning näitab, et soovib Euroopa Parlamendiga täielikult koostööd teha.

  Marit Paulsen, Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Tugev ja tänapäevane Euroopa vajab tulevikku suunatud ja majanduskasvu toetavat eelarvet, kuid samal ajal nõuab majanduse olukord järelemõtlemist ja kokkuhoidu. Seepärast valisime eelarvet piirava tee, keskendudes ulatuslikele investeeringutele teadusuuringutesse ning arendus- ja uuendustegevusse, mis aitavad ELi 2020. aasta strateegia kohaselt edendada majanduskasvu ja luua töökohti. Me soovime näha Euroopat, mis oleks majandus-, sotsiaal- ja kliimaküsimuste seisukohast jätkusuutlik, ja seega andsime poolthääle keskkonna- ning inimkapitali ja finantsturgude investeeringutele, mis peavad aga alati jääma olemasolevate vahendite piiridesse.

Põhjendamatult suurt osa eelarvest kasutatakse ikka veel ELi põllumajanduspoliitika jaoks, kuid tulevasi ülesandeid ei saa lahendada mineviku meetmeid kohaldades. Seepärast andsime vastuhääle väljapakutud 300 miljoni euro suurusele piimafondile ja esitasime oma ettepaneku kaotada ELi eksporditoetused näiteks põllumajandustoodetele ja toetused tubakakasvatusele. Kuna praegusel majanduslikult raskel ajal peavad kõik andma enda panuse, hääletasime me ELi halduskulude vähendamise poolt.

Raport: Sidonia Elżbieta Jędrzejewska, Helga Trüpel (A7-0284/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Arvestades euroala habrast elavnemist ja paljude liikmesriikide nõrka rahandust, saab majanduskasvu stimuleerida eelarve aruka kasutamise kaudu, kuid vaja on teada, kuidas teha seda parimal viisil. Mis puudutab kodanikke, siis tasub märkida rubriikide „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive nimel” ja „Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive nimel” vahendite suurenemist, ehkki hariduse ja koolituse valdkonna vahendid vähenesid. Euroopa Sotsiaalfondi vahendid suurenesid märkimisväärselt, kuid kahetsusväärne on see, et ainult 1,4% vahenditest on eraldatud sotsiaalpoliitika meetmete elluviimiseks ning sealjuures vähenevad rahvatervise vahendid võrreldes 2010. aastaga 15,77 miljoni euro võrra. Regionaalarengu valdkonna vahendid suurenevad 3,2%, mida peetakse möödapääsmatuks. Seoses põllumajandusega tuleb märkida piimandussektori hindade suurt kõikumist ning rõhutada, et sellega tegelemiseks on vaja alalist lähenemisviisi, nimelt tuleb seda teha piimandussektori fondi abil. Kalanduse valdkonnas on kahetsusväärselt vähendatud eraldisi ühisele kalanduspoliitikale.

  Charalampos Angourakis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) ELi 2011. aasta eelarve on koostatud nii, et sellega toetatakse suurte äriühingute kasumlikkust ning monopolide ja kodanlike valitsuste rünnakuid töötajate tööalaste ja sotsiaalõiguste vastu. Sellega toetatakse lisaks umbes 5 triljonile, mis kodanlikud valitsused on monopolistlikele kontsernidele andnud, veel rohkem nende kapitali spekulatiivset liikumist ning tagatakse neile toetusi ja vahendeid, et tugevdada nende positsiooni suurettevõtete halastamatus konkurentsis selge sihiga elavdada kapitalistlikku süsteemi. Peamine tegutsemisviis on niisugune, et ühest küljest antakse kapitalile raha ning teisest küljest kärbitakse niigi nappe kulusid töötajatele, väikestele kaubandus- ja käsitööettevõtetele, vaestele keskmise suurusega põllumajandusettevõtetele ja noortele, et tagada veel rohkem raha ELi imperialistlikule sekkumisele ja mehhanismidele, mida ta kasutab rahva mahasurumiseks ja tagakiusamiseks.

Esimene eelarve, mille Euroopa Parlament oma väidetavalt suuremate volituste alusel heaks kiitis, on väärt oma tagurlikku olemust. See on järjekordne tõestus, et Euroopa Parlament teenib ustavalt monopolide vajadusi ja huve ning on äärmiselt vaenulik töötajate ja rohujuuretasandi vajaduste suhtes. Töölisklassil ja rohujuuretasandil tuleb oma võitlust tõhustada nii, et töötajad ei peaks kandma kapitalistliku kriisi kulusid.

  Liam Aylward, Brian Crowley ja Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Viimastel aastatel on rahvusvaheliste piimandusturgude hinnad olnud järjest ebastabiilsemad. Piimandussektorile oli ELi 2010. aasta eelarves erandkorras eraldatud 300 miljonist eurost kriisi tõttu rängalt kannatanud piimakasvatajatele palju kasu. Ma andsime poolthääle ettepanekule luua uus eelarverida piimafondi jaoks, millega toetada ajakohastamist, mitmekesistamist ja ümberkorraldamist ning parandada piimakasvatajate turustamisvõimet, et vähendada toiduainete tarneahela ebastabiilsust. Meil on ka hea meel selle üle, mida raportis öeldakse koolidele piima jagamise programmi toetamise kohta, ning komisjoni ettepaneku üle suurendada nimetatud programmi ja koolidele puuviljade jagamise programmi rahastamist.

Ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on tagada toiduga kindlustatus, kaitsta keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust ning kindlustada põllumajandusettevõtjatele korralik sissetulek. Sellega seoses on meil hea meel, et raportis kutsutakse komisjoni üles nägema 2011. aasta eelarves ette finantspuhver turu võimaliku volatiilsuse puhuks 2011. aastal, vähendama bürokraatiat ning muutma selgemaks vahendite kasutuse korda.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Ma nõustun kolleegidega, kes ei toeta nõukogu esitatud eelarvevähendusi. Parim vastuväide sellele on liikmesriikide olukord, sest nad on pidanud seda tegema juba riiklikul tasandil. Siinjuures pean ma eelkõige silmas Rumeeniat. Surve, mida avaldati tarbimise piiramisega, ei ole meid kriisist välja toonud, vaid on tekitanud hoopis seninägematu sotsiaalse surve. Ma nõustun seega piimafondi suurendamisega 300 miljoni euro võrra. Võtsin samasuguse toetava seisukoha sellele tootele täiendavate rahaliste vahendite eraldamise suhtes kogu Euroopa kriisi ajal. Toetan kindlalt Euroopa stabiilsusmehhanismi loomise mõtet ja et need kaks uut loodavat eelarverida sisaldaksid konkreetseid arve, mitte ei oleks tühjad nagu praegu, nii et Euroopa sekkumisvahend muutuks tegelikkuseks, mitte ei oleks teoreetiline. Ma loodan, et lepitusmenetluses võetakse parlamendi seisukohta arvesse, et nõukoguga saavutatakse kokkulepe ja et me saaksime 2011. aasta novembris anda ELi eelarvele poolthääle.

  Zuzana Brzobohatá (S&D), kirjalikult. – (CS) Esimest korda oma tegutsemise ajal arutab Euroopa Parlament Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti uute, Lissaboni lepingus sätestatud eeskirjade kohaselt. Paljud parlamendi täiskogus tehtud muudatused näitavad selgelt, et ELi kontrollimise tase ja demokraatlik toimimine on paranenud. Mis puudutab demokraatlike menetluste paranemist ja ka eelarve struktuuri, siis ma toetasin seda ettepanekut.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. Andsin parlamendi resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et Euroopa Parlamendi horisontaalsete prioriteetidena eeldavad noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad 2011. aasta eelarves sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks. Nõustun ettepanekuga suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”. Samuti jagan seisukohta, et noorte töötajate liikuvus on peamine tegur Euroopa konkurentsivõimelise ja dünaamilise tööturu arengus ja seetõttu tuleb seda edendada. Mul on hea meel Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringute suurendamise üle ja toetan sellega seoses igati ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liimesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi suunas.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) See eelarve ei ole kooskõlas ELi vajadustega selleks, et väljuda majanduslangusest, elavdada majandust ja täita oma kohuseid solidaarsuse vallas. Seepärast pean ma kahetsusväärseks, et Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon lükkas Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni ettepaneku luua omavahendite eelarverida, mida rahastataks finantstehingute maksust, põhjaliku kaalumiseta tagasi. See, kui suur vahe on parempoolsete sõnade ja tegude vahel, on ennekuulmatu, kui arvestada seda, et nad on mitu kuud rääkinud kodanikele ja meediale, et toetavad nimetatud maksu. Kui aga asi puudutab hääletust ja kui Euroopa Parlamendil on võimu seda ellu viia, siis on just nemad need, kes soovivad, et see ettepanek kõrvale heidetaks. Samal ajal kui EL laieneb ja talle antakse järjest enam volitusi, kahanevad tema käsutuses olevad vahendid. See on halb sõnum nii üldiselt Euroopa majanduskasvu ja tööhõive elavnemise seisukohast kui ka konkreetselt Euroopa kodanike seisukohast.

  Anna Maria Corazza Bildt, Christofer Fjellner, Gunnar Hökmark ja Anna Ibrisagic (PPE), kirjalikult. – (SV) Me soovime, et ELi eelarve prioriteedid oleksid rohkem suunatud tulevikku, suuremale konkurentsivõimele ning investeeringutele infrastruktuuri ja teadusuuringutesse, mitte põllumajanduspoliitika vee peal hoidmisele. Me pidasime täna kinni oma prioriteetidest ja andsime poolthääle õiguskindluse põhimõttele ning teadusuuringute assigneeringute ja kliimameetmete vahendite suurendamisele, aga ka põllumajandus-, ekspordi- ja tubakasvatustoetuste ja piimafondi assigneeringute vähendamisele. Ehkki ELi 2011. aasta eelarve ei sisaldanud kõiki prioriteete, mida me oleksime näha soovinud, hääletasime mõistagi selle poolt.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Me võtsime äsja vastu 2011. aasta eelarve, mida Euroopa Parlament soovis. See hääletus võimaldas meil anda kinnitust, et meie prioriteedid on vaesed kodanikud, kellele taotleti 100 miljoni euro suurust paketti, ja piimatootjad, kelle pärast me soovime näha piimafondi jätkumist.

Hädas olevad ettevõtjad peaksid saama endiselt toetust Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, mis peaks olema alaline fond ja millel peaks olema oma eelarve. Ja viimaseks soovime näha, et ELi eelarve saaks omavahendid ja et kehtestataks ülemaailmne finantsthingute maks.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Ajal, mil riigid, kohalikud omavalitsusüksused, maksumaksjad ja ettevõtjad peavad püksirihma pingutama, ei saa EL sellest õigest protsessist kõrvale hoida. ELi eelarve ebaproportsionaalne suurendamine, mida mõned inimesed soovivad, ei ole vastuvõetav. See ei tähenda, nagu oleks kätte jõudnud aeg vähendada strateegiliselt olulisi kulusid, näiteks ühisele põllumajanduspoliitikale, tänu millele saame nautida toiduga kindlustatust ning sellest kui ekspordiallikast kasu (ja seega ka suurendada sissetulekut).

Samal ajal oleks hea aeg seada kahtluse alla mõnele riigile maksete suhtes tehtud erandeid, mis kehtestati ajaloolistel kaalutlustel ja millel tänapäeval ei ole enam mitte mingisugust alust. Üleeuroopalise maksu kehtestamist ei saa praegu kaaluda, sest kõigepealt tuleb vähendada survet liikmesriikide eelarvele.

  Philippe de Villiers (EFD), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament arutas õigusloomega seotud resolutsiooni projekti, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarve projekti kohta.

Euroopa Parlamendi analüüs ELi üldeelarve kohta on andnud võimaluse näha selgemalt, kuidas on ELi volitusi aastate jooksul laiendatud ning kuidas samal ajal on liikmesriikide suveräänsus kadunud.

See raport toob esile, millist survet avaldatakse maksumaksjatele eelarve kaudu. Ehkki ilmne on see, et kodanikud ei hellita enam ELi suhtes petlikke lootusi, suurendab viimane oma eelarvet ikka 6% võrra, et rahastada poliitikavaldkondi, mille ta on endale nõudnud. Milleks suurendada eelarvet, kui 10–15% vahenditest jääb kasutamata ning komisjon nõuab kõikides liikmesriikides kärbete tegemist?

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Minu arvates on mis tahes ettepanekud suurendada ELi eelarvet vastuvõetamatud, sest ma ei suuda põhjendada oma valijatele ELi kulude suurenemist 2011. aastal 6% võrra. Täna teeb Ühendkuningriigi rahandusminister teatavaks avaliku sektori kulude suured kärped. Neid kärpeid on liikmesriike julgustanud tegema EL. Samal ajal aga näib seesama EL pidavat kohaseks seda, et tema eelarve suureneb 6% võrra. ELi ametlik poliitika näib olevat see, et tegutsege minu sõnade, mitte minu tegude järgi. See on vastuvõetamatu.

Ma ei saa vaadata otsa oma valijatele, kellest mõned kaotavad Ühendkuningriigi kärbete tagajärjel kahtlemata oma töökoha, ning öelda, et Euroopa Parlamendi liikmed kulutasid veelgi rohkem nende raha arukal viisil – ja pidage meeles, et see on valijate raha –, suurendades Euroopa välisteenistuse, Europoli ja finantsteenuste reguleerimise eelarvet. Samamoodi ei suuda ma põhjendada ka siin kasutatavate esinduskulude eelarve suurendamist. Sellepärast hääletasin ma selle eelarve vastu. Teiste ülesanne on põhjendada, miks nad seda toetasid.

  Lena Ek (ALDE), kirjalikult. – (SV) Tugev ja tänapäevane Euroopa vajab tulevikku suunatud ja majanduskasvu toetavat eelarvet, kuid samal ajal nõuab majanduse olukord järelemõtlemist ja kokkuhoidu. Seepärast valisin ma eelarvet piirava tee, keskendudes ulatuslikele investeeringutele teadusuuringutesse ning arendus- ja uuendustegevusse, mis aitavad ELi 2020. aasta strateegia kohaselt edendada majanduskasvu ja luua töökohti. Ma soovin näha Euroopat, mis oleks majandus-, sotsiaal- ja kliimaküsimuste seisukohast jätkusuutlik, ja seega andsin poolthääle keskkonna- ning inimkapitali ja finantsturgude investeeringutele, mis peavad aga alati jääma olemasolevate vahendite piiridesse.

Suur osa eelarvest läheb ELi põllumajanduspoliitikale. Kahjuks ei aita praegune ühise põllumajanduspoliitika struktuur kuigi palju kaasa tulevaste ülesannete lahendamisele. Maapiirkondade edendamine on sisulise tähtsusega. Ekspordi- ja tubakakasvatustoetuste maksmise jätkamine ei ole aga õige viis edasiminekuks. Selle asemel on meil vaja Euroopas toidutoomisele mõistlikke tingimusi, loomade piisavat kaitset ja stiimuleid, mis ajendaksid põllumajandustootjaid tootma rohelist energiat. Kuna praegusel majanduslikult raskel ajal peavad kõik andma enda panuse, hääletasin ma ELi halduskulude vähendamise poolt.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson ja Marita Ulvskog (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, Roootsi sotsiaaldemokraadid, andsime täna ELi 2011. aasta eelarve projektile poolthääle. See on kärbitud eelarve, kuid samal ajal sisaldab see vajalikke investeeringuid teadusuuringutesse, energiaküsimust ja noortele ettenähtud programme ning see võimaldab luua uue Euroopa välisteenistuse ja uued finantsjärelevalvet teostavad ametid.

Samas ei rahastata selles piisavalt paljusid ELi uusi prioriteete, näiteks uut Euroopa majanduskasvu ja tööhõive strateegiat (ELi 2020. aasta strateegia), kliimameetmeid ning ELi välispoliitikat ja abi andmise poliitikat, eriti abi andmist Palestiinale.

Et eelarvet mõistlikkuse piirides hoida, tegime ettepaneku vähendada ELi põllumajandustoetusi, kuid see lükati hääletusel tagasi. Me andsime poolthääle ka ettepanekule kaaluda ELi omavahendite süsteemi, sealhulgas finantstehingute maksu kehtestamist. Olenemata sellest, milline on ELi uue tuluallika süsteemi vorm, peab see olema eelarvest sõltumatu ning selle juures tuleb arvestada liikmesriikide pädevust maksustamise valdkonnas.

Mis puudutab parlamendi enda eelarvet, siis arvame, et edendada tuleb neid komisjone, kelle töökoormus Lissaboni lepingust tulenevalt suureneb. See õigustab parlamendi ja fraktsioonide töötajate arvu suurenemist. Me ei arva aga, et Euroopa Parlamendi liikmed vajaksid rohkem töötajaid. Parlament otsustas jätta assisteerimistoetuse suurendamist käsitlevad assigneeringud reservi ning neid ei tohiks vabastada enne, kui kõik tingimused on täidetud. Me soovisime, et parlamendi vahendeid oleks suurendatud ümberpaigutamiste ja tõhusust suurendavate meetmete abil, mitte kogu eelarve suurendamise abil.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi eelarve on otsustava tähtsusega vahend ELi meetmete arendamiseks ning eeskätt kriisi ajal ühtekuuluvuspoliitikaga seotud vahendite tõhusaks eraldamiseks.

Minu arvates ei tohiks nõukogu vähendada neid vahendeid meelevaldselt, mida on tehtud prioriteetide, näiteks uuendustegevusele vahendite eraldamise ning majanduskasvu ja konkurentsivõime suhtes. Nõukogu vähendas kulukohustusi 0,55% võrra ja makseid 2,77% võrra ning kiitis heaks lõpliku eelarve, kus kulukohustusi on 141,8 miljardit eurot ja makseid 126,5 miljardit eurot, mis võib olla eriti oluline, kui see mõjutab Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõimet.

Seepärast toetan ma parlamendi ettepanekut säilitada nendele valdkondadele algselt eraldatud vahendid.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni lepingu jõustumisega kaotati kohustuslike kulude ja mittekohustuslike kulude eristamine, mis tähendab, et Euroopa Parlament ja nõukogu muutuvad kaasvastutavaks kõigi ELi kulude eest, mille üle nad ühiselt otsustavad. Peale selle saab iga-aastases eelarvemenetlusest seadusandlik erimenetlus, mille puhul võetakse eelarve vastu määruse kaudu ja mida saab pidada kaasotsustamismenetluse erijuhuks või – et vältida segadust – Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisotsuseks. Parlamendi esitatud 2011. aasta eelarve on kaugeleulatuv, arukas ja selles arvestatakse kohustusi, mida ta on võtnud väga rangel ja mõistlikul viisil. Me muudame prioriteetseks valdkonnad, mis puudutavad noori, haridust, liikuvust, koolitust, teadusuuringuid, konkurentsivõimet ja uuendustegevust. Soovin tuua esile ettevalmistava tegevuse, mille koostamisel ma ise osalesin, nimelt projekti „Sinu esimene EURESi abil saadud töö”. See aitab edendada noorte liikuvust ELis ja võidelda töötuse vastu. ELi eelarve on endiselt ligikaudu 1% rahvamajanduse kogutulust. See näitab selgelt vajadust vaadata läbi mitmeaastane finantsraamistik, kui arvestada selle rubriikide rangeid varusid, eriti rubriikide 1a, 3b ja 4 puhul. Samuti on selge, et meil on vaja kiiresti arutada vajaduse üle leida liidu eelarvesse uusi vahendeid.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Me ühineme kriitikaga, mida tegi nõukogu eelarve projektis tehtud meelevaldsete kärbete ja vähendamiste suhtes, mistõttu on nende väljapakutud 2011. aasta eelarve 7 miljardi euro võrra väiksem, kui lepiti kokku mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2007–2013. See on seda enam vastuvõetamatu, et mitmeaastases finantsraamistikus ettenähtud summa on niigi väga väike, muutes igasuguse majandusliku ja sotsiaalse ühtekuulumiseni jõudmise juba eos üsna ebatõenäoliseks. Seega rõhutatakse veelgi enam ELi niisuguste meetmete kahjustavat mõju, mida EL on võtnud.

Seepärast arvame, et eelarve sisuline ümberhindamine ning ka kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade viivitamatu läbivaatamine on möödapääsmatu. See kriitika ei tähenda aga seda, et me nõustuksime eelarve lissabonistamise ettepanekuga, mida raportis nimetati ja mille kohaselt aitaks eelarve kaasa Lissaboni lepingu kolmele alustalale – uusliberalismile, föderalismile ja militarismile. Teisiti öeldes aidataks sellega sisuliselt kaasa nendelesamadele meetmele, mis põhjustasid sügava kriisi, millega Euroopa töötajad ja rahvad praegu vastamisi seisavad. Mida me tegelikult vajame – arvestades ELi eelarve vajalikku tugevdamist, mis tugineks liikmesriikide rahvamajanduse kogutulule vastavatele maksetele –, on see, et nendest meetmetest eemaldutaks ning et eesmärgiks seataks tõeline ühtekuuluvus, sotsiaalne progress ja keskkonnahoid.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Lissaboni leping jõustus 1. detsembril eelmisel aastal. Sellega anti ELile uued volitused ja seega ka uued võimalused raha kulutamiseks. Mitte kellelgi – või peaaegu mitte kellelgi – ei ole olnud sündsust öelda, et olukord, kus ELile eraldatavaid vahendeid palutakse suurendada või kehtestada uut maksu, samal ajal, kui liikmesriikidel kästakse säästa ja vähendada oma sotsiaalkaitset, on ennekuulmatu.

Prantsusmaa otsesed kulud seoses ELiga on väga suured – 8 miljardit eurot aastas ning see arv suureneb kogu aeg. Teisiti öeldes kujutab see näiteks suurt osa sotsiaalkindlustuse vahendite puudujäägist. Kui arvestada ELi meetmetest tulenevat töötust, väikest majanduskasvu, ümberpaigutamisi jms, on kaudsed kulud veelgi suuremad. ELi eelarve ei täienda liikmesriikide eelarveid, vaid konkureerib nendega ja kahjustab neid. Struktuuripoliitika kaasrahastamissüsteemid, mis on järjekordne võimalus näidata üleolevat suhtumist, kujutavad endast samuti kulutamisele õhutamist. Üks raskendav asjaolu on ka see, et 15 aasta jooksul ei ole Euroopa Kontrollikoda suutnud kiita heaks nende kümnete miljardite eurode juhtimist Euroopa Komisjoni poolt. Ma usun, et kätte on jõudnud aeg sellele lõpp teha.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin Euroopa Parlamendi resolutsiooni ELi 2011. aasta üldeelarve projekti kohta. Kui me tahame saavutada ELi poliitilised prioriteedid ning täita uusi, majanduskriisist tingitud kohustusi ja uusi, Lissaboni lepinguga antud volitusi, tuleb meil toetada kaugeleulatuvat eelarveprojekti, mis suudab tagada investeeringud, mida on vaja arvukamate töökohtade ja jätkusuutlikule majanduskasvule tagasipöördumise jaoks. Teisisõnu on meil vaja eelarvet, mis vastaks sellisele ELile, mida me soovime.

Nõukogu sooviks vähendada ELi eelarvet, sest liikmesriikidel on suur eelarvepuudujääk. Sellepärast lisasimegi uue eelarverubriigi liidu omavahendite jaoks, et eelarve ei sõltuks nii palju liikmesriikide maksetest. Ma taunime asjaolu, et parempoolsed lükkasid taas tagasi ettepaneku kehtestada finantstehingute maks.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Ma toetan Euroopa Parlamendi ettepanekut 2011. aasta eelarve projekti kohta. Raportis on võetud arvesse tähtsaid poliitikavaldkondi ja konkreetseid arvamusi. Parlament tunnistab, et Euroopa Liit ei saa edaspidi viia ellu oma ulatuslikke ja mitmekesiseid ülesandeid väiksemate rahaliste vahenditega. See puudutab eeskätt põllumajandust. Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamuses 2011. aasta eelarve kohta väljendati juba muret, et komisjoni seisukoht on kasutamata vahendite kavandamise ja kasutamise suhtes liiga optimistlik. Ulatuslikud üleeuroopalised teadusuuringute projektid sõltuvad rahaliselt tagasimaksetest, mille suurust ei tea keegi ette. Komisjoni kutsutakse üles tagama edaspidi teadus- ja arendustegevuse pikaajalist rahastamist ja koostama täpseid rahastamiskavasid. Põllumajandusvaldkonna tagasimakseid tuleks kasutada kooskõlas nende algse eesmärgiga.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma andsin sellele raportile poolthääle, sest Euroopa Parlament seadis olulisimateks prioriteetideks noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad. Ka mina olen mitmel korral toonitanud, et need moodustavad ELi majanduse elavdamise strateegias ja ELi 2020. aasta strateegias elutähtsa ja vajaliku osa. Noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad eeldavad asjakohaste meetmete abil sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks.

Seepärast toetan ma vajadust suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”. Sama oluline on suurendada ka Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringuid. Sellega seoses toetan ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liikmesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi poole.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Üksikute osade üle hääletades andsin ma vastuhääle sätetele, millel võivad minu arvates olla halvad tagajärjed ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele. See hõlmab ELi toetusi tubakakasvatusele ning ELi põllumajandustoodete eksporditoetusi, mis arenguriike kahjustavad. Samuti andsin vastuhääle eelarveridadele, mis seonduvad kulude, sealhulgas sõidu- ja halduskuludega. Mul on aga hea meel parlamendi esimese lugemise kiiduväärsete elementide, sealhulgas meie piirkondade majandusarengu rahastamise, oluliste teadus- ja arendusprojektide toetamise ja suurema välisabi üle, mis on kooskõlas Ühendkuningriigi eesmärgiga suurendada arenguabi. Arvan, et meil on vaja ELi eelarvet selleks, et tagada pikaajalist stabiilsust vastukaaluks kokkuhoiumeetmetele, mida on võtnud ELi liikmesriikide valitsused. Samal ajal kui liikmesriikide valitsused teevad suuri kärpeid – mõningal juhul lühiajalises plaanis –, saab ELi eelarve tagada stabiilsust ja pikaajalisi plaane, et aidata niisuguste fondide nagu struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi abil luua töökohti, korraldada tööalast väljaõpet ning edendada elavdamise abil ELi majandust, andes struktuurifondide vahendeid eeskätt ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele, kes kõige rängemalt on kannatanud.

  Barbara Matera (PPE), kirjalikult. – (IT) Esimest korda pärast Lissaboni lepingu jõustumist võetakse ELi eelarve vastu ühe lugemisega. See on ka esimene kord, mil parlament on avaldanud otsustamisel suuremat mõju kui nõukogu. Suuremad volitused peavad tekitama ka suurema vastutustunde ja reaalsustaju, et arvestada püsiva majanduskriisi tagajärgi.

Sellega seoses edastas eelarvekomisjon selge sõnumi, valides varud, mis on kooskõlas praeguse rahandusliku olukorraga, ja rakendades rangeid meetmeid, mis tuginevad esmatähtsale eesmärgile edendada majanduskasvu, keskendudes sealjuures iseäranis teadusuuringutele, uuendustegevusele ja noortele. Mul on hea meel siinse parlamendi otsuse üle järgida eelarvekomisjoni ja liikmesriikide suuniseid, mis on ülemääraste ELi ettemaksete tõttu sageli sunnitud raha laenama.

ELi eelarve tuleb sellegipoolest läbi vaadata, arvestades Lissaboni lepingust tulenevaid uusi volitusi ja vajadust omavahendite järele. Need küsimused eeldavad lepitusprotsessis kindlameelsust, et tagada piisavad rahalised vahendid niisugusele kõikehõlmavale projektile nagu ELi 2020. aasta strateegia.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumine on tugevdanud ELi meetmeid ja loonud uusi pädevusvaldkondi eelkõige ühise välis- ja julgeolekupoliitika, konkurentsivõime ja uuendustegevuse, kosmose, turismi, kliimamuutuse vastase võitluse, sotsiaalpoliitika, energiapoliitika, justiits- ja siseasjade valdkonnas. Need uued volitused vajavad eelarvet, mis võimaldaks neid ellu viia ning seega nõuavad nad mõlemalt eelarvepädevalt institutsioonilt sidusust ja järjepidevust seoses suurema finantssuutlikkusega. Seepärast peavad meil ühenduse eelarves olema vajalikud vahendid, mis võimaldavad saavutada 2014. aastaks seatud eesmärke nii, et sellega ei ohustataks ELi 2020. aasta strateegiat. Mõistagi on liikmesriigid praegusel kriisi ajal teataval määral maksete suurendamise vastu, kuid nad peavad mõistma ELi sihte ja vajadust mitte seada ohtu kõike, mis on ühtekuuluvuse ja lõimumise nimel saavutatud.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Lissaboni lepinguga muudeti muu hulgas ELi finantsstruktuure, eriti mitmeaastast finantsraamistikku ja iga-aastast eelarvemenetlust. Leping annab mitmeaastasele finantsraamistikule õiguslikult siduva staatuse ja sätestab, et selle võtab nõukogu vastu ühehäälselt pärast nõusoleku saamist Euroopa Parlamendilt. Enam ei eristata kohustuslikke kulusid ja mittekohustuslikke kulusid ning mõlemad eelarvepädevad institutsioonid muutuvad kõigi ELi kulude eest kaasvastutavaks, kusjuures menetlust lihtsustatakse vastavalt. Kuna Euroopa Parlament kaasotsustab nüüd kogu eelarve üle, siis sellega tugevdatakse demokraatlikku kontrolli.

Nähakse ette ka mõningad sammud bürokraatia vähendamiseks. See on oluline, et Euroopa Parlamendi – kui ELi ainsa otse valitud institutsiooni – eelarvega seotud õigusi tugevdataks, et ta saaks mõjutada ELi olulisi otsuseid, näiteks uue Euroopa välisteenistuse puhul nõuda kulude kokkuhoidu. Ma ei saa aga toetada tsentraliseerimise ilminguid.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma andsin eelarve projektile poolthääle, sest kiidan heaks selle üldise seisukoha ja sisu. Nõustun nõukogu tehtud kärbetele ülemmäära kehtestamisega. Minu arvates on see hääletus äärmiselt oluline ning pean kiiduväärseks seisukohta, mida väljendas Euroopa Parlament, kes kasutab tõepoolest ära uusi eesõigusi. Tänu Lissaboni lepingu jõustumisest tulenevale uuele eelarvemenetlusele saab parlament tõendada oma olulisust ja kasutada oma õigusi nõukogu suhtes, kaitstes tugevat ja ettenägelikku, kuid samas ranget eelarvet. Parlament on teadlik, et selleks, et elavdada ELi majandust, mille pani tõsiselt proovile hiljutine majandus- ja finantskriis, on vaja investeerida kesksetesse sektoritesse, nagu teadusuuringutesse ja tehnoloogilistesse uuendustesse.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Esialgne eelarveprojekt, mille eelarvekomisjon kultuuri- ja hariduskomisjonile esitas, ei vastanud ootustele, sest selles ei võetud põhjalikke meetmeid, et saavutada ELi 2020. aasta strateegia põhieesmärke hariduse, koolituse ja liikuvuse vallas. Täpsemalt öeldes võttis pädev parlamendikomisjon alguses omaks Euroopa Komisjoni ja nõukogu seisukoha ning tegi ettepaneku külmutada elukestva õppe, haridus- ja noorte ettevõtjate programmide assigneeringud. Hea on aga teada, et kultuuri- ja hariduskomisjoni liikmete vastuseisu ja nende väljendatud mure pärast haridust ja koolitust käsitlevate meetmete kvaliteedi vähendamise tõttu ajal, mil töötus suureneb ja tekitab paljudes ELi liikmesriikides probleeme, esitas eelarvekomisjon vajalikud muudatusettepanekud – mida ma toetasin – ja suurendas esialgseid assigneeringuid (näiteks eelarverida 15 02 02, mis käsitleb elukestva õppe programmi).

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Andsin parlamendi resolutsioonile poolthääle, sest nõustun, et Euroopa Parlamendi horisontaalsete prioriteetidena eeldavad noorte, hariduse ja liikuvusega seotud poliitikavaldkonnad 2011. aasta eelarves sihtotstarbelisi valdkondadevahelisi investeeringuid ELi majanduskasvu ja arengu edendamiseks. Nõustun ettepanekuga suurendada kõigi nende prioriteetidega seotud programmide assigneeringuid: elukestva õppe programm, programmid „Inimesed” ja „Erasmus Mundus”.

Samuti jagan seisukohta, et noorte töötajate liikuvus on peamine tegur Euroopa konkurentsivõimelise ja dünaamilise tööturu arengus ja seetõttu tuleb seda edendada. Mul on hea meel Euroopa tööturuasutuste süsteemi assigneeringute suurendamise üle ja toetan sellega seoses igati ettevalmistava tegevuse „Sinu esimene EURESe töökoht” alustamist, sest selle eesmärk on aidata noortel siseneda tööturule või pääseda eriteadmisi nõudvale töökohale mõnes teises liikmesriigis, mis on esimene samm spetsiaalse mitteakadeemiliste noorte liikuvuse programmi poole.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) ELi 2011. aasta eelarve, mille Euroopa Parlament täna keskpäeval vastu võttis, on 142 650 miljardit eurot. See on range eelarve, mis on peaaegu samasugune, nagu see, mille Euroopa Komisjon välja pakkus ja mis kokkuhoiu vaimus vastu võeti. Me kõik aga teame, et EL ei saa tegutseda rohkem ja paremini vähema rahaga.

Seepärast ühinen ma mitme parlamendiliikme ja eelarve ja finantsplaneerimise voliniku Janusz Lewandowski palvega ELile tagada endale omavahendid. See oleks rahanduslik mehhanism, mis annaks autonoomia ja jätaks manööverdamisruumi liikmesriikide suhtes, kes on olenemata sellest, kas meil on kriis või mitte, loobunud juba ammu mõttest anda ELile vahendid tema eesmärkide täitmiseks. Ma näen vähemalt kaht põhjust, miks mitte vähendada ELi eelarvet.

Esimene neist tuleneb Lissaboni lepingu jõustumisest ja ELi uutest volitustest välispoliitika, energia ja finantsjärelevalve vallas, kui nimetada vaid mõnda. Teine on seotud uue 2020. aasta strateegiaga, mis peaks aitama ELil naasta jätkusuutliku majanduskasvu juurde ning viia ellu tähtsaid projekte ja uuendustegevust. Need on uued ülesanded ja volitused, mida tuleb piisavalt rahastada. See viib meid tagasi ainsa lahenduse juurde, milleks on ELi otsene rahastamine.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Käesolev eelarve arutelu toob taas esile vajaduse leppida ELi jaoks kokku mõistlik omavahendite süsteem. Iga-aastane jagelemine eelarve üle ELi institutsioonide vahel põhjustab kaootilist otsuste vastuvõtmist ja kavalaid pettemanöövreid, mida saaks omavahendite süsteemiga hõlpsasti ära hoida. ELi eelarvet võiks rahastada näiteks osast ELi finantstehingute maksust ning lennukikütuse või CO2 heidete maksustamisest saadud tulust. Hoolimata sellest suudeti tänase hääletusega üldiselt tagada vahendid Lissaboni lepingust tulenevatele lisakohustustele ning samal ajal piirata ELi eelarve kasvu, et reageerida praegustele eelarvelistele raskustele.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – (SV) Mina otsustasin jääda parlamendi eelarve projekti otsuse suhtes erapooletuks. Naistevastast vägivalda käsitleva programmi „Daphne” vahendite suurendamine on kiiduväärt. Samuti olen rahul sellega, et parlament lükkas tagasi komisjoni ja nõukogu ettepaneku vähendada finantsabi Palestiina omavalitsusele. Soovin aga juhtida tähelepanu sellele, et minu arvates tegutseb parlament vastutustundetult, kui annab ELi süsteemile ja endale programmide ja toetuste ning haldusabi vormis nii suuri summasid, samal ajal kui liikmesriigid on sunnitud tegema märkimisväärseid kärpeid, et täita stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid, s.o neid, mis tulenevad sellest uusliberaalset paktist, mida enamik parlamendist igati toetab.

Kõige enam võidab põllumajandus, eriti 300 miljoni euro suuruse piimafondi loomise kaudu. Eelarvet käsitlevat otsust on meil, Euroopa Parlamendi liikmetel, piinlikult raske seletada raskustes olevatele inimestele, kes liikmesriikides meelt avaldavad. Miks peaksid nemad kannatama, kui ELi eelarve kulud jäävad tegelikust olukorrast täiesti puutumata?

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) See on esimene ELi eelarve, mille üle hääletatakse esimesel lugemisel kooskõlas Lissaboni lepingust tulenevate eeskirjadega. Kuigi mõningaid tundlikumaid küsimusi, mis minu arvates on sisulise tähtsusega, näiteks eraldised ühtekuuluvusele ja põllumajandusele, tuleb veel arutada lepitusmenetluse juures, on mul selle ettepaneku üle hea meel.

Nõukogu vähendas rubriigile „Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks” eraldatavaid vahendeid, kuid käesolevas heakskiidetud dokumendis jäädi siiski komisjoni esialgse ettepaneku juurde. Ehkki 2011. aastaks ettenähtud summa on määratud kindlaks juba mitmeaastases finantsraamistikus ja selle ülemmäär on praeguse hinnataseme juures 50,65 miljardit eurot, tasub märkida, nagu raportöör esile tõi, et see rubriik vajab suuremaid makseid.

Mul on hea meel ka eraldiste üle rubriigis „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive nimel”, mille abil tagati vahendid enamikule parlamendi tehtud ettepanekutele, näiteks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega seotud ettepanekutele ning noorte, hariduse ja liikuvusega seotud programmidele.

Ma annan sellele dokumendile poolthääle, kuigi see ei hõlma Euroopa Rahvapartei ettepanekut teravilja, piima ja piimatoodete ning piimapulbri sekkumisladustamiste kohta, mille põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon kahjuks tagasi lükkas.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Hääletusel erapooletuks jäämine ei ole lahendus. Need, keda kohal ei ole, eksivad alati. Arvan, et resolutsioonis tervikuna on palju rohkem häid kui väheväärtuslikke meetmeid. Me vajame Euroopa välisteenistust. Euroopa kaalu suurendamiseks maailmas peaks ta alustama tööd esimesel võimalusel.

Vastuvõetud resolutsioonis on öeldud, et välisteenistuses on esindatud kõik liikmesriigid. Nüüd peame seisma me hea selle eest, et see tõepoolest nii ka läheks. See tekitab usaldust Euroopa välisteenistuse asutamisprotsessi suhtes. Peaksime meeles pidama, et EL rajati vastastikusele usaldusele ning Poola on sellest palju võitnud. Ma jälgin seda protsessi väga hoolikalt.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel 2011. aasta eelarve kiiduväärt elementide üle, nimelt Walesi majandusarengu rahastamise, teadus- ja arendustegevuse toetamise ja välisabi andmise üle. Ma mõistan, et lisakulud, mis kaasnevad Euroopa välisteenistuse ja uute Euroopa järelevalveasutuste loomisega, on vajalikud ning nõukogus toetasid neid kõik liikmesriigid, sealhulgas Ühendkuningriik. Ma olen aga mures kulude pärast paljudes valdkondades, mis ei ole asjaomaseid summasid väärt või mis avaldavad ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele halba mõju. Need hõlmavad ELi toetusi alkoholile ja tubakale, mis on vastuolus ELi tervise-eesmärkidega, ja ELi põllumajandustoetusi, mis kahjustavad arenguriike, aga ka kulude, sealhulgas sõidu-, trükiste ja muude halduskuludega seotud eelarvevahendite suurendamist. Praegustes majanduslikes oludes on olulisem kui kunagi varem põhjendada meie prioriteetidega seotud kulusid ning tuvastada teistes sektorites tarbetud ja üleliigsed kulud. Ma ei saanud aga anda sellele eelarvele vastuhäält. Majanduslikult raskel ajal paljude prioriteetide jaoks sisulise tähtsusega rahastamise vastu hääletamine tekitaks pigem vastupidise mõju. Minu arvates aga ei olnud mõningate summade suurendamine põhjendatud ja seepärast otsustasin jääda erapooletuks.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) ELi 2011. aasta eelarve põhipunktid on investeerimine koolitusse ning teadus- ja uuendustegevusse. Praegust tööturu olukorda arvestades on need hädavajalikud. Praeguse töötute hulga vähendamine Euroopas peaks olema iga otsuse keskmes, kaasa arvatud Euroopa 2020. aasta strateegia kõrgelennuliste eesmärkide rakendamisel tegelikkuses. Koolituse ja liikuvusega seotud programmides noorte seadmine esikohale on väärtuslik investeering, mis pakub häid võimalusi tööturu arenguks. Nagu kõik mitmepoolsed otsused, on ka eelarve kompromiss, mis hõlmab nii vahendite suurendamist kui ka kärpeid. Raha suunamine tuumauuringutesse ei saa aga olla Euroopa inimeste huvides ning see raha leiaks väärtuslikumat kasutust näiteks taastuvate energiaallikate valdkonnas.

  Glenis Willmott (S&D), kirjalikult. – Tööparteisse kuuluvatel Euroopa Parlamendi liikmetel on hea meel parlamendi esimese lugemise seisukoha üle, sealhulgas meie piirkondade majandusarengu rahastamise, oluliste teadus- ja arendusprojektide toetamise ja suurema välisabi üle, mis on kooskõlas Ühendkuningriigi eesmärgiga suurendada arenguabi. Ma mõistan, et lisakulud, mis kaasnevad Euroopa välisteenistuse ja uute Euroopa järelevalveasutuste loomisega, on vajalikud nende tähtsate uute meetmete rakendamiseks ning nõukogus toetasid neid kõik liikmesriigid, sealhulgas Ühendkuningriik. Me oleme aga mures kulude pärast paljudes valdkondades, mis ei ole asjaomaseid summasid väärt või mis avaldavad ELi kodanikele ja arenguriikide elanikele halba mõju. Need hõlmavad ELi toetusi alkoholile ja tubakale, mis on vastuolus ELi tervise-eesmärkidega, ja ELi põllumajandustoetusi, mis kahjustavad arenguriike, aga ka kulude, sealhulgas sõidu-, trükiste ja muude halduskuludega seotud eelarvevahendite suurendamist. Praegustes majanduslikes oludes on olulisem kui kunagi varem põhjendada meie prioriteetidega seotud kulusid ning tuvastada teistes sektorites tarbetud ja üleliigsed kulud. Tööparteisse kuuluvad Euroopa Parlamendi liikmed hääletasid selle lõpliku eelarve resolutsiooni vastu, et edastada enne institutsioonidevahelisi läbirääkimisi selge sõnum.

  Artur Zasada (PPE), kirjalikult. – (PL) Mul on suur rõõm avaldada raportöör Sidonia Jędrzejewskale kiitust suurepärase raporti eest. Täna võtsime esimest korda vastu ELi eelarve Lissaboni lepingu sätete kohaselt ning esimest korda ei ületanud me kehtivas finantsperspektiivis ettenähtud vahendite piire. Ma usun, et Sidonia Jędrzejewska väljapakutud lahendused on raskel majanduskriisi ajal realistlikud ja praktilised. Mul on samuti hea meel märkida, et täna vastuvõetud eelarve tugevdab rahalises mõttes parlamendi prioriteete.

Raport: Edite Estrela (A7-0032/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist 14 nädalalt 20 nädalani tuleks lugeda põhiõiguseks. Uut ajavahemikku ei tohiks pidada ohuks isegi isade õiguste kehtestamist silmas pidades. Selle mõjud eri liikmesriikide õigusele on kaduvväiksed, sealhulgas ei ole eriti tähtis ka selle mõju majandusele, kui võtame näiteks arvesse võimalust luua Euroopa tasandil ajutisi vabu töökohti, mis suurendavad tööalast liikuvust ning edendavad parimate tavade jagamist ning rasedus- ja sünnituspuhkusel olevate naiste töökohustuste edasist täitmist. Pidades silmas nii demograafilisi probleeme kui ka praegust majanduskliimat, ei tohiks seada kahtluse alla 100% kuupalga tagamist rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ning vallandamise keelu ajavahemiku pikendamist kuuelt kuult ühe aastani. Muud lihtsad, kuid tähtsad meetmed on näiteks paindliku tööaja võimaldamine pärast rasedus- ja sünnituspuhkust, tervise ja ohutusega seotud ennetusmeetmed ning õiguste laienemine lapsendavatele paaridele, sest seeläbi edendatakse õiglasemat õigustikku.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahjuks on sündimus Euroopas riigiti erinev ja oleneb peale õiguste kaitse tagamise sageli ka töötavatele emadele pakutavatest sotsiaalteenustest, näiteks lasteaedadest. Meil on töö- ja pereelu ühitamiseks vaja veel palju teha.

Itaalias kehtiv emaduse kaitse süsteem on tervikuna kooskõlas direktiivis väljapakutud uute parameetritega ning seda mitte ainult seoses kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse nädalate arvu poolest, vaid ka 100% hüvitise maksmise poolest, millega kaetakse isiku sissetulek tema äraoleku ajal. On märkimisväärne, et direktiivis kehtestatakse selge sõnaga isapuhkus, mis on meeste ja naiste võrdsete õiguste tagamisel ja vanemlike kohustuste jagamise soodustamisel tähtis eesmärk.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Olen nõus täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega vähemalt 20 nädalani ja sealjuures teatud paindlikkuse tagamisega riikidele, kus on juba kehtestatud õigusaktid sellist liiki puhkuse kohta. Rasedus- ja sünnituspuhkusele jäävad töötajad peavad saama täispalka, mis moodustab 100% viimasel töötatud kuul teenitud palgast või keskmisest kuupalgast. Vastuvõetud muudatusettepanekute alusel ei saa rasedaid vallandada raseduse algusest kuni kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust. Lisaks peab naistel olema õigus naasta samale töökohale või rasedus- ja sünnituspuhkusele eelneva töökohaga samaväärse töötasu, ametikategooria ja tööülesannetega töökohale.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Pikendatud rasedus- ja sünnituspuhkus, paremad töötingimused ... Naised on täna olnud Euroopa Parlamendi arutelu keskmes. Kaheksateist aastat pärast esimest direktiivi rasedate ning hiljuti sünnitanud ja/või rinnaga toitvate töötajate kohta on Euroopa majanduslik ja demograafiline olukord kahtlemata muutunud. Niisiis hääletasime tänasel täiskogu istungjärgul rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva kehtiva õigusakti muutmise üle, et edendada naiste tööhõivet, võimaldades neil samal ajal luua perekond parimatel võimalikel tingimustel.

Pere- ja tööelu ühitamise võimaldamine naistele ning soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide täitmine – just selle eest seisame kõikide Euroopa naiste nimel. Euroopa Parlament on häälteenamusega toetanud täielikult tasustatavat 20 nädalast rasedus- ja sünnituspuhkust. Seepärast peame nüüd pidama läbirääkimisi liikmesriikidega, et jõuda selle teksti suhtes kompromissini.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Kui meil tuleks pärast hääletuse tulemuste selgumist selle algatuse resultaatidele mingi nimi panna, oleks see „Mäss istungisaalis”. Enne hääletust olime teadlikud eri fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmete seas valitsevast vastuseisust rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisele 20 nädalani, vajadusele maksta selles olukorras olevatele inimestele 100% nende palgast, meetmete laiendamisele puudega lastele ning isapuhkuse kehtestamisele. Kõik märgid näitasid, et neid meetmeid ei võeta vastu, kuid seekord nii ei läinud. Asjaolu, et paljud parlamendiliikmed ei järginud oma fraktsiooni hääletusnimekirja, muutis selle ime võimalikuks. Täna täitis Euroopa Parlament Euroopa meeste ja naiste ootusi. Ühtlasi on see veel üks samm võrdõiguslikkuse poole, mille saavutamiseni on veel pikk tee käia, kuid mis tuleb teoks teha meeste ja naistena koos töötades.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Mul on hea meel, et pärast kauaoodatud arutelu kinnitas Euroopa Parlament täna selle ülimalt tähtsa direktiivi. Uue direktiivi alusel pikendatakse täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust 14 nädalalt 20 nädalani. Et lahendada võimalikult kiiresti demograafilised probleemid, millega oleme silmitsi väikese sündimuse ja elanikkonna vananemise tõttu, tuleb meil praegusel ajal perekohustusi jagada. Seepärast on väga tähtis, et direktiivis kehtestatakse meeste õigus saada vähemalt kaks nädalat isapuhkust. Ka lapsel on täielik õigus luua sidemed mõlema vanemaga. See ettepanek võimaldab meil luua peredes parema tasakaalu ning parandab integreerumist tööturule. Euroopa Parlament näitas, et on suuteline saavutama Euroopa 2020. aasta strateegias kehtestatud eesmärke, milleks on anda peredele võimalus töö- ja eraelu paremaks tasakaalustamiseks, püüeldes samal ajal majanduskasvu, heaolu, konkurentsivõime ja soolise võrdõiguslikkuse poole. Loodan väga, et Euroopa Parlamendi vastuvõetud direktiiv kinnitatakse ka nõukogus võimalikult kiiresti.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liit seisab praegu silmitsi demograafiliste probleemidega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Töö- ja pereelu tasakaalu soodustavate sätete parandamine on üks moodustest, kuidas tulla toime elanikkonna vähenemisega. Ühiskonnas ilmselgelt esinevad soostereotüübid, mis takistavad naiste pääsu tööle ja eelkõige headele töökohtadele, on visad kaduma. Endiselt peetakse naisi põhivastutajateks laste ja teiste ülalpeetavate hooldamise eest, kusjuures ei ole harvad juhud, kus naised peavad tegema valiku emaduse ja erialase eneseteostuse vahel.

Naisi peetakse sageli „suure riskiga”, „teisejärgulisteks” või „problemaatilisteks” töötajateks seetõttu, et nad võivad suure tõenäosusega rasestuda ja kasutada õigust rasedus- ja sünnituspuhkusele. Seetõttu on väga oluline, et uued puhkuse-eeskirjad ei kajastaks ega tugevdaks ühiskonnas levinud stereotüüpe. Mõlema vanema osalemine lapse elus alates esimestest elukuudest on väga oluline, et tagada lapse terve füüsiline, emotsionaalne ja psühholoogiline areng.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahtlemata on sündimus paljudes liikmesriikides ikka veel väga väike. Seepärast peavad institutsioonid sobiva perede toetamise poliitika kaudu sünnitamist soodustama. Hääletasin kolleeg Estrela raporti poolt, sest selles hoitakse nimetatud kurssi. Minu arvates tuleks meil raseduse ja sünnitusega seotud õigusi liikmesriikide seas ühtlustada (arvestades seejuures alati eelkõige uute emade ja vastsündinute tervisega), et hoida ära ebakõlasid ja konkurentsivõime langust liikmesriikides, mis võtsid mõni aeg tagasi emaduse kaitseks paremaid meetmeid.

Sellega seoses hindan kõrgelt ettepanekut rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kohta kõikides ELi liikmesriikides 18 nädalani. Paljudes liikmesriikides see kord juba kehtib: näiteks Itaalias antakse puhkust kakskümmend üks ja pool nädalat. Lõpetuseks leian, et samale töökohale naasmise või võrdväärse töökoha saamise õiguse tagamine on hädavajalik.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Mina ei toeta 20 nädala pikkuse täispalgaga puhkuse ideed ning hääletasin selle konkreetse muudatusettepaneku vastu. Sellest hoolimata otsustasin hääletada muudetud lõppteksti poolt, kuna sellesse lisati tingimus, mille üle pidas läbirääkimisi PPE ja mille alusel võimaldatakse puhkuse viimasel neljal nädalal teatud määral paindlikkust. Seega otsustasin toetada oma fraktsiooni selle kompromissi saavutamisel.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel, et pärast arutelu demograafiliste probleemide üle, mille teemal ma olin 2007. aastal raportöör, on Euroopa Parlament teinud selles küsimuses edusamme. Hääletus tõestab, et ka praegu on endiselt võimalik kokku leppida uues sotsiaalses õigustikus: koondumise ja poliitiliste meetmete abil saame kaitsta minevikuvõitude saavutusi, aga omandada ka uusi õigusi. Täna oleme tugevdanud naiste õigusi, kuid tegime seda isapuhkuse kujul ka meeste õigustega. Viimane kujutab endast tõelist suhtumise muutumist ning soodustab aastate jooksul lapsevanemate rollijaotuse parandamist.

  John Bufton, William (The Earl of) Dartmouth ja Nigel Farage (EFD), kirjalikult. – Mis puutub muudatusettepanekusse 9, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas selle poolt. Muudatusettepaneku sõnastus on napisõnaline: „Kõikidel vanematel on õigus oma lapse eest hoolitseda.” Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei toeta mingil juhul selle direktiivi õiguspärasust, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Siiski on Ühendkuningriigi valitsus liiga isekas selleks, et võtta lapsed riigi hoole alla, ja seega on selle põhjenduse poolt hääletamine nn hoiatuslask nende suunas. Mis puutub ettepanekusse üldiselt, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei ole nõus selle direktiivi õiguspärasusega, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Direktiiv põhjustab tööandjatele ja valitsusele uskumatult suuri kulutusi, mida me praegusel ajal endale lubada ei saa. Samuti diskrimineeritakse sellega naisi veelgi enam, muutes nende palkamise senisest isegi veel kulukamaks ning seda eriti väikeettevõtjate jaoks, kes on Ühendkuningriigi majanduse tugisambaks. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei on samuti osavõtlik puudega laste ja lapsendamise kasuks otsustanud vanemate suhtes. Siiski ei ole ELil õigust luua emaduse kohta selliseid eeskirju ning samuti ei tohi seda lubada õiguspärasuse alusel. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas direktiivi vastu, et tagada õigusaktide kehtestamine valimiskastide, mitte Brüsseli bürokraatide kaudu.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Mina hääletasin raporti poolt, sest see on emaduse ja isaduse õigust silmas pidades soolise võrdõiguslikkuse ning töötajate – meeste ja naiste – õiguste kaitse suhtes ülimalt tähtis. See on oluline edasiminek naiste õiguste ja üldise võrdõiguslikkuse kaitsmisel ja edendamisel töökohal, kui arvestada, et raporti kohaselt „tingib rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate haavatavus vajaduse anda neile õigus vähemalt 20 nädala pikkusele katkestamatule rasedus- ja sünnituspuhkusele enne ja/või pärast sünnitust ning vähemalt kuuenädalasele kohustuslikule rasedus- ja sünnituspuhkusele pärast sünnitust”.

Samuti toetasin raportit veel ühe väga tähtsa punkti pärast: see on kahenädalase isapuhkuse õiguse tunnistamine.

  Derek Roland Clark ja Paul Nuttall (EFD), kirjalikult. – Mis puutub ettepanekusse üldiselt, siis Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ei ole nõus selle direktiivi õiguspärasusega, sest hoolekande ja sotsiaalpoliitika kohta peaksid otsuseid tegema riikides valitud valitsused. Direktiiv põhjustab tööandjatele ja valitsusele uskumatult suuri kulutusi, mida me praegusel ajal endale lubada ei saa. Samuti diskrimineeritakse sellega naisi veelgi enam, muutes nende palkamise senisest isegi veel kulukamaks ning seda eriti väikeettevõtjate jaoks, kes on Ühendkuningriigi majanduse tugisambaks.

Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei on samuti osavõtlik puudega laste ja lapsendamise kasuks otsustanud vanemate suhtes. Siiski ei ole ELil õigust luua emaduse kohta selliseid eeskirju ning samuti ei tohi seda lubada õiguspärasuse alusel. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei hääletas direktiivi vastu, et tagada õigusaktide kehtestamine valimiskastide, mitte Brüsseli bürokraatide kaudu.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepaneku eesmärk on parandada vanemaks olemisega seotud turvalisuse ja tervishoiutingimusi. Selles küsimuses leian, et meeste ja naiste vahelisi ebakõlasid tuleb vähendada ning töö-, pere- ja eraelu tasakaalustatud ühitamist tuleb edendada. See on ainuke viis vanemlike kohustuste jagamise soodustamiseks. Lähtudes sellest eeldusest, olen nõus raportööri ettepanekuga ning usun, et 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus, millest kuut nädalat tuleb kasutada pärast sünnitust ja mida vanemad võivad jagada, on sobiv ajavahemik.

Samuti rõõmustab mind raportisse lisatud ettepanek, mille eesmärk on tagada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal täieliku kuupalga maksmine. Selle suurus on 100% viimasest kuupalgast või keskmisest kuupalgast. Lõpetuseks oleks õige kohaldada samu meetmeid juhul, kui lapsendatakse alla 12aastane laps, ning samuti naiste puhul, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad.

Teatan, et hääletasin eelnimetatud põhjustel raporti poolt.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Sooline võrdõiguslikkus on sageli vaid loosung või õiguste kohta tehtav tühisõnaline avaldus, millega ei kaasne tihtipeale ei kohustuste võtmist ega vettpidavaid argumente. Direktiivi eelnõus on aga leitud õige tasakaal naise bioloogilise rolli ja nende isikute õiguste vahel, kes seda rolli täiel määral täidavad. Võttes arvesse demograafilisi olusid, mis üha enam meenutavad hädaolukorda, ning majandust, kus valitseb üha suurem nõudlus naiste kõrgema tööhõive määra järele, pakuvad need meetmed mõistuspärast lahendust. Võrdõiguslikkuse tunnistamine on terviklik juhul, kui teatud õigusi laiendatakse ka isadele, mis võimaldab perekohustusi jagada kõige sobivamal viisil, ja kui perekorralduse paindlikkuse üle saab iga pere ise otsustada.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Hääletasin rasedate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise poolt austusest soolise võrdõiguslikkuse ja soolise mittediskrimineerimise põhimõtte vastu ning samuti selleks, et ergutada naisi tööturul rohkem osalema.

Üks selle meetme tulemus on saavutada naiste jaoks tasakaal töö- ja eraelu vahel. Lisaks vajavad naised seda seadusandlikku tuge oma tervise ja laste kaitseks. Teine selle meetme tähtis aspekt, mille eesmärk on naiste tööga kindlustatus, on vallandamise keeld raseduse algusest kuni vähemalt kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust. Rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks on kehtestatud ka palga ülemmäär, mille sihiks on jällegi täita sotsiaalkindlustuse vajadusi.

Viimane, aga sugugi mitte vähem tähtis otsustav põhjendus poolthääle andmiseks on sündimuse suurendamine, mis on ELi liikmesriikidele eriti tõsine probleem.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Statistika järgi on sündimus ELis kahanemas. Väikese sündimuse ja rahvastiku vananemise tõttu tekib meil tulevikus Euroopas pensionide ja tervishoiukulude maksmisel tõsine probleem. Peresid ja eriti naisi ei tohi karistada soovi eest saada lapsi. Rasedad ja rinnaga toitvad töötajad ei tohi teha tööd, mis võivad hinnangute kohaselt kaasa tuua ohu sattuda kokkupuutesse teatud ohutegurite või eriti kahjulike töötingimustega, mis seavad ohtu töötajate ohutuse või tervise. Seepärast toetan ideed rakendada meetmeid, mille abil parandatakse hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate ohutust ja tervishoidu. Need meetmed ei tohi seada naisi tööturul ebasoodsasse olukorda ega kahjustada naiste ja meeste võrdset kohtlemist käsitlevaid direktiive.

  Michel Dantin (PPE), kirjalikult. – (FR) Prantsusmaa on üks suurema sündimusega riike Euroopa Liidus. See on tingitud kõikehõlmavas perepoliitikas sisalduvatest meetmetest. Resolutsioon ei paranda sellisel kujul, mille see on omandanud pärast muudatusettepanekute hääletamist, olukorda erilisel määral. Vastupidi, see seab kõik kahtluse alla, sest meetmetega kaasneva eelarvekoormusega praegusel ajal toime ei tulda. Need on põhjused, mille tõttu mina teksti heaks ei kiitnud, kuigi see on oma kavatsuste poolest heasoovlik.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Nõustun täielikult raportis väljapakutud meetmetega, sest usun, et see teema on üks tõsisemaid probleeme, mille Euroopa peab lähikümnenditel lahendama. See probleem on rahvastiku vananemine. Nii on see näiteks ka Portugalis, kus näen olukorda lähemalt. Nagu ka teistes ELi liikmesriikides, ei ole sündimus seal piisavalt suur, et tagada põlvkondade vahetumine, ning selline ränk olukord seab ohtu tuleviku. Usun, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ning isapuhkuse paindlikum poliitika aitab selle suundumuse vastupidiseks muuta. Niisiis on hädavajalik saata peredele sõnum emaduse ja isaduse järjekindla toetamise kohta, millega kaasnevad konkreetsed meetmed töö, era- ja pereelu paremaks ühitamiseks. Selle probleemi lahendamine on Euroopa 2020. aasta strateegias kehtestatud majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks esmatähtis. Samuti on see üks võimalus püüda demograafilise vananemise suundumusele meie mandril tagasikäik anda. Ka Portugalis makstakse rasedus- ja sünnituspuhkuse eest juba praegu 120 päeva eest 100% sissetulekust. Seega leian, et naiste palk tuleks rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tagada just raportis kirjeldatud viisil.

  Luigi Ciriaco De Mita (PPE), kirjalikult. – (IT) Hääletus õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku üle, millega muudetakse direktiivi 92/85/EMÜ, toimus peale rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu uute ja paremate meetmete toetamise ka selleks, et soodustada üldisemalt uusi meetmeid, mis edendavad töö- ja pereelu paremat ühitamist. Kuigi Itaalia õigussüsteem on uuendusmeelsem, annab rasedus- ja sünnituspuhkuse nädalate arvu kasv Euroopa tasandil suure tõuke perede toetamiseks lapse sünni korral. Ka isapuhkuse toetamine on samm samas suunas, kuigi selle kohustuslikuks muutmine ei ole ehk parim moodus selleks, et saavutada kiiduväärt eesmärk tagada mõlema lapsevanema aktiivsem tegelik kohalolek uue pere jaoks kõige nõudlikumal ajal ning isa teadlikkuse ja osaluse suurendamine. Lapsendatute õiguste toetamine ja laiendamine annab suurema kindluse ja lihtsustab loodetavasti lapsendamise korda. Töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks on minu arvates samuti tähtis toetada liikmesriikidele esitatud üleskutset tugevdada lastehoiuteenuseid, pakkudes lastehoiuvõimalusi kuni kohustusliku koolieani.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletus Estrela raporti üle rasedate ja noorte emade õiguste kohta töökohal võimaldab ühtlustada rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset kestust ja selle ajal tasutava hüvitise suurust. Euroopa Parlament on valinud nõukogu toimuvateks läbirääkimisteks jõulise seisukoha ning toetanud põhimõtet kehtestada 20nädalane puhkus, mille ajal makstakse 100% palgast (lubage mul rõhutada, et Rootsis võib rasedus- ja sünnituspuhkus kesta 75 nädalat, kusjuures 14 nädalat on ette nähtud ainult emale ja ülejäänut võib jagada isaga).

See on kindel märguanne Euroopa lapsevanemate toetuseks ning selle tulemusena aidatakse naistel ja meestel leida parem tasakaal oma pere- ja tööelu vahel. Nüüd on Euroopa riikide valitsuste kord uurida lähemalt oma eelarvevõimalusi, et selline muudatus omaks võtta ja heaks kiita. Kokkuvõttes on tõenäoline, et puhkuse minimaalseks kestuseks saab ajavahemik, mille pakkus välja Euroopa Komisjon ja mida toetas erakonna Demokraatlik Liikumine delegatsioon – nimelt 18nädalane puhkus. See oleks kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitustega.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Minu arvates on suure enamuse toetuse osaliseks saanud hääletus nõukogule kindel märguanne: lisaks täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisele 14 nädalalt 20 nädalani hääletasime kahenädalase isapuhkuse kehtestamise poolt. Meie kohustus on tagada, et keegi ei peaks töö nimel lastest loobuma või laste nimel tööst loobuma.

Veelgi enam – mul on hea meel selle üle, et Euroopa Parlament on toetanud meetmeid, mille alusel koheldakse lapsendanud emasid seaduse alusel bioloogiliste emadega võrdselt. Lõpuks ometi on Euroopa Parlament andnud lapsendanud emadele ja bioloogilistele emadele võrdsed õigused. Lapsendajad on sõna otseses mõttes lapsevanemad ja nad on vastava kohtlemise ära teeninud. Sellist liiki lapsevanemaks olemise diskrimineerimist õigusaktide alusel ei saa jätkata.

Niisiis on see üks tore päev paljude perede jaoks, kes ei suuda ühitada oma pere- ja tööelu. Peale selle ei olnud keerulised majandusolud mingi põhjus selleks, et teha otsus jätta tulevasteks aastakümneteks hätta kõik need pered, kes annavad meie ühiskonnale samuti märkimisväärse panuse.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on eksitav mõte. See õigusmeede kahjustab naise töist konkurentsivõimet äriringkonnas, kus leitakse, et raseduse ja sünnituse korral tekkiv koormus on liiga suur. Peale selle seab see ohtu naise naasmise täpselt samale töökohale, mis tal oli enne puhkusele minekut. Lõpuks tähendab valiku tegemine pika aja jooksul makstava 100% töötasu kasuks suurt kulu sotsiaalkindlustussüsteemidele (olukorras, kus Euroopa institutsioonid nõuavad liikmesriikidelt jõuliselt eelarvepuudujäägi vähendamist).

Need on põhjused, miks mina ei saanud raportit toetada ja miks ma leian, et peaksime jääma realistideks ja andma liikmesriikidele võimaluse olla selles küsimuses teatud määral paindlik.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament hääletas esimesel lugemisel rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise poolt kogu Euroopas vähemalt 20 nädalani, mille jooksul makstakse täispalka, välja arvatud kõrgepalgalistele. Samuti toetati isadele pakutavat võimalust võtta pärast lapse sündi vähemalt kahenädalane puhkus. See on võit sotsiaalse Euroopa pooldajate jaoks ning samm meeste ja naiste suurema võrdõiguslikkuse poole Euroopas.

Osa parempoolsetest on kasutanud selle eduloo tagasilükkamise ettekäändeks nende meetmete tulevasi kulusid. Siiski muudab lapsevanemate aitamine pere- ja tööelu ühitamisel tööle naasmise nende jaoks lihtsamaks, parandab Euroopa sündimust ning kaitseb emade ja väikelaste tervist.

Euroopa Parlamendi vasakpoolsed koos Portugali sotsialistist raportööri Edite Estrelaga jäid endale kindlaks, Euroopa parempoolsed lõhenesid ja liikumine edasimineku poole saavutas võidu. Nüüd tuleb see lahing võita ka nõukogus, kus paljud valitsused ähvardavad direktiivi vastuvõtmist takistada. Riikide parlamentide liikmetel tuleks selle küsimusega tegeleda ja sekkuda oma valitsuse tegevusse, et see ei saaks hävitada seda, mida Euroopa Parlament kodanike õiguste kaitseks Euroopale välja pakub.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Kuigi toetan rasedate õigusi, ei saa ma praeguses majanduskliimas seda raportit toetada. Kui rasedus- ja sünnituspuhkust pikendatakse 20 nädalani, on Ühendkuningriigi kohta koostatud mõjuhinnangu prognoos keskmiselt peaaegu 2,5 miljardit naela aastas. Selle tagajärjel kahekordistub Ühendkuningriigis rasedus- ja sünnituspuhkuse kulu. Tõendite alusel saavad naised praegu suurt abi Ühendkuningriigis juba kehtivate sätete alusel. 9 naist 10st saavad 20 nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse ning 3 naist 4st võtavad välja kogu tasustatava puhkuse. Nii suure kasutusmahu juures on selge, et Ühendkuningriigil ei ole vaja kehtivate õigusaktide kõrvale täiendavat Euroopa bürokraatiat.

Peale selle on väljapakutud täielikult tasustava 20 nädalase puhkuse nõude tagajärjeks sotsiaalne taandareng. Selle põhjuseks on asjaolu, et kõrgeimat palga teenivad naised saavad kõige suuremat hüvitist. Toetan täielikult vajadust piisava ja paindliku rasedus- ja sünnituspuhkuse järele, kuid usun, et Ühendkuningriigis valitud valitsus peab lapsevanemate ja nende tööandjate toel ise otsustama, kui palju meie majandus anda saab ning milline rasedus- ja sünnituspakett tuleks kehtestada.

  Lena Ek, Marit Paulsen, Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Töötamine selle nimel, et saavutada ühiskond, kus mehed ja naised on võrdsed, on ülimalt oluline põhimõtteline küsimus – mitte kedagi ei tohi diskrimineerida sellepärast, et ta on lapsevanem. Tahaksime lisada, et sotsiaalmajanduslikust aspektist on naiste ja meeste suutlikkus pere- ja tööelu ühitada ülimalt tähtis, sest nii saavutatakse kõrge tööhõive tase.

Niisiis on meie arvates kahetsusväärne, et raportiga ei tehta selget edusammu võrdõiguslikkuse poole Euroopas. Selles kajastatakse vanamoodsat seisukohta võrdõiguslikkuse kohta, mille puhul vastutab laste kasvatamise eest põhiliselt ema, selle asemel et kohustusi võiks jagada mõlemad lapsevanemad. Samuti on väär raportis esitatud ettepanek selle kohta, et emadel keelatakse töötamine kohustuslikus korras kuue nädala jooksul pärast sünnitust.

Niisiis oleme otsustanud toetada neid osasid, mis meie arvates on kiiduväärsed, näiteks muudatusettepanek, mille alusel kaitstakse lapsevanemaid edasipüüdlikumalt kindlustavaid riiklikke süsteeme, rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamist ja lapsehoolduspuhkuse lisamist direktiivi. Siiski jäime kogu raporti hääletusel erapooletuks, sest see on meie veendumuse kohaselt liiga ebamäärane, ebaselge ja vanamoodne. Peamine põhjus on selge ja ühemõttelise soolise võrdõiguslikkuse aspekti puudumine.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson ja Marita Ulvskog (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, Rootsi sotsiaaldemokraadid, otsustasime toetada Estrela raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta.

Meile oleks meeldinud, kui direktiivis oleks rasedus- ja sünnituspuhkuse asemel pigem tähelepanu pööratud lapsehoolduspuhkusele. Samuti oleksime soovinud, et see oleks näiteks töötasu osakaalu ja sünnitusele vahetult järgneva ajavahemiku kohta kehtestatud piirangu suhtes vähem põhjalik ja paindlikum – eriti põhjusel, et tegemist on miinimumnõudeid sätestava direktiiviga. Siiski on raport meie arvates tähtis, sest sellega parandatakse praegust direktiivi, mille alusel pakutakse paljudes ELi liikmesriikides äärmiselt piiratud võimalusi töö ja laste kasvatamist ühitada. Selle otsuse kujul on meil nüüd olemas esimene läbirääkimispakkumine, mille kohta nõukogu peab oma seisukoha vastu võtma.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Portugali Demokraatlik ja Sotsialistlik Keskpartei – Rahvapartei (CDS-PP) on pikka aega pidanud sündimuse probleemi riigi eelisvaldkonnaks ning ta tunnistab, et sündimust ei ole võimalik suurendada lapsevanemaks olemist kaitsmata. Pere ja sündimust käsitlevad peatükid ei ole meie programmides midagi uut. Samamoodi ei ole uudis see, et me kaitseme emade ja isade õigusi kasvatada peret, ilma et seda peetaks lisakoormaks või et see põhjustaks tööalaseid raskusi.

Perekondade ja sündimuse toetamise poliitika, näiteks see, mida pooldame meie, on siiski valdkonnaülene ning ei piirdu vaid rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega. Sellegipoolest kiidame seda meedet, sest toetasime oma 2009. aasta valitsusprogrammis lapsehoolduspuhkuse pikendamist kuue kuuni. See on põhjus, miks meile meeldiks, kui Sotsialistlik Partei oleks Euroopa Parlamendis emade ja isade kaitsmisel meie poolel. See erineks suurel määral seisukohast, millele nimetatud partei on asunud riigi poliitikas, millega ta kärbib lastetoetust, kroonilistele haigetele makstavat ravikulude hüvitist ning haridus- ja tervishoiukulude tulumaksusoodustusi ning suurendab järsult rahva maksukoormust eriti väiksema sissetulekuga perede puhul, kus kasvavad lapsed.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit seisab silmitsi demograafiliste probleemidega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Töö- ja pereelu tasakaalu soodustavate sätete parandamine aitab toime tulla elanikkonna vähenemisega. Portugalis ei ole sündimus piisavalt suur, et tagada põlvkondade vahetumine, ning selline olukord seab ohtu tuleviku. Niisiis leian, et selle suundumuse vastu võitlemiseks tuleks toetada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tervishoiu ja ohutuse parandamise meetmeid, milleks on vaja edendada töö-, era- ja pereelu tasakaalustatud ühitamist. Nõustun raportööri seisukohaga ja sisseviidud muudatustega, näiteks rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamisega 14 nädalalt 20 nädalani, täispalgaga võrdväärse hüvitise maksmise põhimõttega, tervishoiu- ja ohutusnõuete kehtestamisega töökohas ja vallandamise keelamisega. Samuti pooldan seda, et teksti vastuvõtmise korral tuleks tunnistada õigust, mille alusel saavad mõlemad paari liikmed lapsehoolduspuhkust omavahel jagada.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmeid käsitleva raporti poolt hääletamine on Euroopa Parlamendis toimunud pikkade arutelude haripunkt. Aruelud algasid juba eelmisel istungjärgul ja meie oleme selles aktiivselt osalenud, aidates seeläbi kaasa raporti vastuvõtmisele.

Kuigi oleme ettepanekuga võtta vastu direktiiv ikka veel esimese lugemise juures, on tegemist kiiduväärt ettevõtmisega naise õiguste valdkonnas, kuna see edastab sõnumi eelkõige sellistele riikidele, kus ei ole veel kehtestatud täielikult tasustatavat 20nädalast rasedus- ja sünnituspuhkust ning kahenädalast isapuhkust, mille eest makstakse samuti täispalka.

Ettepaneku vastuvõtmisel läbirääkimiste alustamiseks nõukoguga tunnistatakse emaduse ja isaduse peamist sotsiaalväärtust, austades nende töötavate naiste õigusi, kes soovivad saada emaks.

Ettepaneku vastuvõtmine tähendab samuti võitu kõige konservatiivsemate seisukohtade üle, mida Euroopa Parlamendis ikka veel esineb. See tähendab, et võitlus naiste, emaduse ja isaduse ning lapse õiguste kaitseks jätkub.

Loodetavasti nõustub nõukogu Euroopa Parlamendi arvamusega, mille alusel pikendatakse rasedus- ja sünnituspuhkust komisjoni välja pakutud 18 nädala asemel 20 nädalani ning mille eesmärk on muuta praegu kehtivat direktiivi, milles on rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuseks määratud vaid 14 nädalat.

  Robert Goebbels (S&D), kirjalikult. – (FR) Toetasin kolleeg Edite Estrela üleskutseid rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kohta. Louis Aragon kirjutas: „Naine on inimkonna tulevik.” Lapsed on meile väga kallid. Neid tuleb kaitsta. Sama kehtib nende emade kohta.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hääletades täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse 20nädalase minimaalse kestuse (praegu on see 14 nädalat) poolt ning kinnitades Euroopa Liidus kohustusliku kahenädalase isapuhkuse, on Euroopa Parlament liikunud vaieldamatu sotsiaalse arengu suunas.

Sellest hoolimata hääletasin mina rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise poolt 18 nädalani, mitte 20 nädalani. Tundub tõepoolest, et kuigi tegemist on ülimalt suuremeelse ettepanekuga, annab 20nädalane ajavahemik naistele tagasilöögi ning seda hakatakse kasutama lisapõhjendusena, et naisi mitte tööle võtta. Samuti raskendab see naiste tööle naasmist. Peale selle pean kahetsusega märkima, et tagasi lükati säte, mille alusel kavandati rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise võimalust komplikatsioonide korral (enneaegne sünnitus, puue jne).

  Françoise Grossetête (PPE), kirjalikult. – (FR) Avaldan kahetsust hääletuse tulemuste üle. Meie kõigi ühine soov on anda noortele emadele võimalus luua sünnitusjärgse taastumisaja jooksul oma lastega tugev side. Sellise meetme majanduslik mõju valmistab mulle siiski sügavat muret. Meie riigile läheb see maksma 1,5 miljardit eurot.

Praeguse majanduskriisi ajal demagoogiaga arveid maksta ei saa. Äriühingud seda maksta ei suuda ja veelgi vähem saab seda teha liikmesriikide eelarvete kulul. Niisugused meetmed võivad kahjustada karjäärivõimalusi või takistada noorte naiste tööhõivet. Sellise traditsioonilise süsteemi põlistamine, mille põhjal toob isa raha koju ja naine hoolitseb laste eest, nagu mõned sooviksid, on samm tagasi. Valikuvabadus on ka naiste õigus.

Eelseisvad läbirääkimised nõukogus 27 liikmesriigi vahel tulevad keerulised.

  Pascale Gruny (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei soovinud raportit toetada, sest täielikult tasustatava puhkuse pikendamine 14 nädalalt 20 nädalani põhjustaks paljudele liikmesriikidele katastroofilisi finantstagajärgi. OECD uuringu alusel toob see liikmesriikide sotsiaaleelarvetele kaasa väga suured kulud.

Prantsusmaa puhul on see summa aastas 1,3 miljardit eurot ja Ühendkuningriigi puhul 2,4 miljardit naela. Praeguses majandusolukorras ei ole võimalik eelarvet suurendada. Lisaks peaksid äriühingud kandma lisakulusid, mis on mõeldamatu. Siiski on naiste toetamine raseduse ja sünnituse ajal hädavajalik. Selliste meetmete kohaldamine seab aga väga suurde ohtu naiste tööhõive. OECD uuringu kohaselt selgub ka see, et rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise tagajärg oleks naiste tööhõive vähenemine.

Naiste aitamise sooviga kaasneb hoopis oht neid tööturul kahjustada. Mina tahan aidata naisi nende tööhõives ning toetada neid raseduse ja sünnituse ajal. Komisjoni ettepanek puhkuse pikendamise kohta 14 nädalalt 18 nädalani oli tõeline edasiminek. Teine edusamm oleks olnud lapsehooldust puudutavate edukate meetmete kehtestamine.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Hääletasin Estrela raporti poolt ning mul on hea meel, et Euroopa Parlament on emade ning tulevaste emade ja isade suhtes võtnud nii edumeelse seisukoha. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on vaieldamatu sotsiaalne areng, mis kätkeb endas seda sotsiaalset Euroopat, mida me tegelikult näha tahame. Teksti alusel parandatakse pere- ja tööelu tasakaalu.

Kohustusliku kahenädalase isapuhkuse kehtestamine on samuti suur edasiminek suhtumise muutmisel ja lapsevanemate rollijaotuses. Argument lisakulude kohta, mis meetmega kaasneks, peaks paika, kui naised ei pikendaks juba niigi oma rasedus- ja sünnituspuhkust haiguspuhkuse ja/või tasustatava puhkusega. Neid kulusid kannavad äriühingud ja sotsiaalkaitsesüsteemid praegu niikuinii.

  Richard Howitt (S&D), kirjalikult. – Olen uhke, et hääletasin raseduse ja sünnitusega seotud õiguste pikendamise poolt ning mõistan hukka konservatiividest ja liberaaldemokraatidest parlamendiliikmed, kes kõigepealt tegid salasepitsusi, et takistada Euroopa Parlamendis direktiiviga seotud kokkuleppe saavutamist, ning hääletasid täna selliselt, et töötavad naised jääksid inimväärsetest õigustest ilma. Tahaksin mainida asjaolu, et ma soovisin hääletada teistsuguse kompromissi poolt seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse hüvitise maksmise ajavahemikuga, kuid mõistan, et see variant ei läinud läbi, sest Euroopa Parlamendi enamus toetas 20 nädalat. Saan aru, et enne direktiivi lõplikku vastuvõtmist toimub sel teemal veel läbirääkimisi ja et parlamendi jaoks oli tekstis kokkuleppele jõudmine ülimalt tähtis, sest nüüd on võimalik protsessiga edasi liikuda. Nõustun täielikult nende kolleegidega Suurbritannia leiboristlikust parteist, kes soovivad eelkõige kaitsta väikese sissetulekuga naisi. Sellega seoses kutsun Ühendkuningriigi valitsust üles järgima täies ulatuses direktiivis sisalduvat tagasiulatuva jõu puudumise klauslit.

  Romana Jordan Cizelj (PPE), kirjalikult. – (SL) Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon on rõhutanud, et paljud esitatud ettepanekud (muudatusettepanekud) ületavad direktiivi reguleerimisala ja eesmärki. Ma olen sellega küll nõus, kuid tegin seekord hääle andmise otsustamisel erandi. Mis puutub tööhõivesse, palgatasemesse ja vaesuseohtu, siis on naiste olukord ELis ... märkimisväärselt halvem kui meeste olukord. Usun, et võrdsed võimalused on üks ELi töö aluseks olevatest põhimõtetest ning seepärast haaran ma kinni igast võimalusest, et muuta naiste ja meeste olukord võrdseks. Tänane hääletus ei jää viimaseks, kuid see tagab meile nõukogus tugeva läbirääkimispositsiooni.

  Cătălin Sorin Ivan (S&D), kirjalikult. – (RO) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani ja täispalga maksmine selle ajavahemiku jooksul on meetmed, mis taastavad emade väärikuse. Seepärast hääletasin kõhklemata raportis sisalduva ettepaneku poolt, olles veendunud, et liikmesriigid võtavad meie otsust kuulda ja viivad selle sisse riiklikesse õigusaktidesse.

Peale emade toetamise soovitatakse raportis kehtestada riikidel ka täielikult tasustatav lapsehoolduspuhkus, tunnustades seeläbi mõlema lapsevanema rolli laste kasvatamisel. Oleme oma tänase hääletusega edastanud tähtsa sõnumi, milles nõutakse korralikku elatist, mis ulatub kaugemale ideoloogilistest piirangutest ja riiklikest sotsiaalsüsteemidest.

  Philippe Juvin (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei soovinud raportit toetada, sest täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 14 nädalalt (mis on sätestatud kehtivas direktiivis) 20 nädalani avaldaks liikmesriikidele märkimisväärset rahalist mõju (Prantsusmaa puhul 1,3 miljardit eurot) majanduskriisi ajal, mis ei soodusta kuidagi eelarve kasvu.

Teiseks põhjuseks oli see, et äriühingutele tekiksid väga suured lisakulud liikmesriikides, kus nad rasedus- ja sünnituspuhkust osaliselt rahastavad (näiteks Saksamaal). Kolmandaks on negatiivsed tagajärjed naiste tööalasele konkurentsivõimele tegelikkus, eriti aga siis, kui asi puudutab tööturule naasmist.

Lõpuks kahjustab Euroopa Parlament oma usaldusväärsust Euroopa otsustusprotsessis, kui ta võtab vastu meetmeid, mis ei ole rahaliselt teostatavad ning mis võivad naiste osalemise suhtes tööturul avaldada lausa vastupidist toimet. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 18 nädalani, mille pakkus välja komisjon, oleks olnud tähtis samm naiste olukorra parandamisel, sest siis oleks välditud Euroopa Parlamendi vastuvõetud lõpptekstis sisalduvaid takistusi. Praegu on oluline hoopis anda naistele võimalus töö- ja pereelu ühitamiseks.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Pidades silmas rahvastiku vananemist ja raskusi, millega Euroopa majandus on silmitsi, tuleb meil kasutada kõiki olemasolevaid võimalusi, et ergutada naisi lapsi ilmale tooma ja muuta nende tööle naasmine lihtsaks. Paljud naised on oma valdkonnas silmapaistvad spetsialistid ning Euroopa majandus ei saa lubada endale nii heade kutseoskustega tööjõu teenuste kasutamata jätmist. Samasugune olukord valitseb maapiirkondades elavate ja töötavate naiste puhul. Sageli neile sõna otseses mõttes rasedus- ja sünnituspuhkust ei anta, vaid nad peavad võimalikult kiiresti tööle naasma. Ilmselgelt seab see ohtu nii nende tervise kui ka lapse. Seepärast peaks neil olema samasugused õigused nagu naistel, kes ei tööta põllumajandusvaldkonnas.

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult. – (LV) Hääletasin selle poolt, et rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset kohustuslikku kestust pikendatakse 18 nädalani, kuid selle vastu, et seda pikendataks 20 nädalani. Mõistan täielikult vajadust tagada hiljuti sünnitanud emadele sobivad tingimused. Siiski avaldaks puhkuse minimaalse kestuse pikendamine 20 nädalani pikaajalises plaanis pere ja karjääri planeerivatele noortele naistele ebasoodsat mõju. Peale selle ei ole liikmesriigid praegu lihtsalt suutelised tasuma oma eelarvest lisakulusid. Äriühingud on rasedus- ja sünnituspuhkuse 20 nädalase minimaalse kestuse vastu, sest see põhjustab lisakulusid, mida ei ole nüüdses majandusolukorras võimalik katta. Niisiis on oht, et paljud tööandjad ei võta lihtsalt noori naisi tööle. Juba on näha, et noortel on raske töökohta leida ning rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine vähendab veelgi naiste suutlikkust meestega tööturul konkureerida. Minu arvates ei tohi me lasta sel juhtuda ning meil tuleb mõelda pikaajalises plaanis. 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kehtestamine tähendaks kogu Euroopas miljardite ulatuses eelarvekulusid. Selliseid kulusid ei saa praegu endale lubada ei riikide valitsused ega maksumaksjad. Loomulikult hakkab üks osa ühiskonnast meid kritiseerima, kuid me oleme siin selleks, et teha tööd ja võimalikult häid otsuseid, mis on kõikide eurooplaste huvides.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE), kirjalikult. – (EL) Avaldasin puhkuse küsimuses hääletamisel eriarvamust. Eelistan komisjoni ettepanekut 18nädalase puhkuse kohta.

Ettepanek on turutingimusi arvestades realistlik ja tasakaalustatud mitte üksnes majanduskriisi, vaid ka töötavate naiste endi nõudmiste ning tööalaste kohustuste ja püüdluste pärast.

Naised ei tohiks olla liigselt kaitstud inimolendid, keda peaks tööturult eemale hoidma.

Peale selle nõuavad pingutused pere- ja tööelu ning laste kasvatamise ühitamiseks sotsiaalset infrastruktuuri ja äriühingute sotsiaalset vastutust põhimõtteliselt naise kogu tööelu jooksul, nagu ma olen järjekindlalt väitnud.

  Constance Le Grip (PPE), kirjalikult. – (FR) Hääletasin Estrela raporti vastu, sest rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani on tegelikkuses hea idee vaid esmapilgul. Puhkuse pikendamist kujutatakse tõepoolest sellisena, nagu annaks see naistele rohkem õigusi, kuid minu arvates oleks sellel hoopis negatiivsed tagajärjed naistele, kes püüavad pääseda tööturule.

Kardetakse, et ettepanek võib rakendamise korral anda naistele tagasilöögi ning selle tõttu väheneks nende tööalane konkurentsivõime. Vastupidiselt raportööri ja teksti toetajate väidetele ei ole sündimuse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuse vahel selget seost.

Lisaks ei ole ettepanek pikendada täielikult tasustatavat puhkust 14 nädalalt 20 nädalani paljude riikide jaoks rahaliselt teostatav. Puhkuse pikendamisega kaasnevaid lisakulusid ei saa endale lubada ei äriühingud ega liikmesriigid. Euroopa Komisjoni esialgne ettepanek pikendada puhkust 14 nädalalt 18 nädalani oli juba niigi suur samm edasi.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Tahan rõhutada, et Edite Estrela raporti puhul hääletasin mina järgmiste eeskirjade poolt: 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus, naiste kaitsmine ebaõiglase vallandamise eest kuue kuu jooksul pärast tööle naasmist, täispalga maksmine ja naiste kaitsmine rinnaga toitmise ajal. Kuid praegusel juhul ma konkreetseid soovitusi ei esita, sest leian, et need eeskirjad peaksid jääma liikmesriikide pädevusse.

Mitmike sünni korral tuleks puhkust minu arvates samavõrra pikendada. Toetan alati kõiki ideid, mis tagavad naistele ohutu rasedus- ja sünnituskogemuse ning paremad tingimused tööturule naasmiseks.

  Toine Manders (ALDE), kirjalikult. – (NL) Hollandi vabaduse ja demokraatia rahvapartei (VVD) delegatsioon andis täna Euroopa Parlamendis vastuhääle ettepanekule võtta vastu direktiiv, mille alusel pikendatakse (tasustatavat) rasedus- ja sünnituspuhkust 20 nädalani. Meie arvates on eelnevalt kehtestatud 14 nädala pikkune minimaalne kestus piisav. Naised, kes leiavad, et nad ei saa rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpus veel tööle naasta, saavad võtta puhkuse oma riigis kehtestatud haiguspuhkuse seaduse sätete alusel. Ettepanek tooks endaga kaasa sotsiaalkindlustuse laiendamise, kuid selles küsimuses peaks liikmesriigid ise otsuseid tegema. Eriti kehtib see praeguse aja kohta, mil kõik liikmesriigid peavad kokku hoidma. On ka muid vähem rangeid mooduseid, kuidas saaks kehtestada meetmeid, mis võimaldavad töö- ja eraelu paremini tasakaalustada. Ettepanekuga kaasneb oht, et noortele ja andekatele naistele jääb tööturul vähem võimalusi, sest tööandjad ei taha riskida sellega, et nad peavad oma naistöötajatele mitme kuu vältel rasedus- ja sünnituspuhkuse eest hüvitist maksma. Samuti ei tuleks ELi tasandil reguleerida ELi sündide arvu kasvu, millega soovitakse lahendada rahvastiku vananemise probleemi. Mis puutub VVDsse, siis on ELi eeskirjad, mille alusel reguleeritakse töölt vabastamist lapse rinnaga toitmiseks, täiesti mittevajalikud. VVD Euroopa Parlamendis: Hans van Baalen, Jan Mulder ja Toine Manders.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mina hääletasin raporti poolt. Nii nagu kõikidel ELi kodanikel on õigus elada ja töötada kogu ELis, on hädavajalik, et me anname naistele õiguse saada minimaalset rasedus- ja sünnituspuhkust, ükskõik kus nad lapse sünnitamise ajal töötavad. Korralik rasedus- ja sünnituspuhkus moodustab osa laiaulatuslikumast teemast, mis on seotud naiste osalemisega tööturul ning elanikkonna vananemise finantsmõjude lahendamisega. ELi eesmärk on saavutada 2020. aastaks tööturul osalemise määraks 75% ning selle otsustav osa on tagada kõikidele emadele võimalus minna rasedus- ja sünnituspuhkusele, mida nad saavad endale lubada, ning naasta seejärel tööle. Vananevas ühiskonnas, kus nõudlus sotsiaalhoolduse järele suureneb ning hooldusteenuseid pakkuvate inimeste arv väheneb, on vaja kehtestada realistlikum puhkus, näiteks rasedus- ja sünnituspuhkus. Naised ei peaks tundma, et laste saamine ei sobi kokku nende tööga – meie poliitika peab tagama hoolitsuse nii nooremate kui ka vanemate inimeste eest. Selle rakendamine ei jõustu enne, kui on möödunud vähemalt 5 aastat. Lisaks kataks rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamisega kaasnevad lisakulud see, kui naiste osalus tööturul suureneks vaid 1,04%.

  Clemente Mastella (PPE), kirjalikult. – (IT) ELi sotsiaalmeetmete kavas on prioriteedina nimetatud vajadust edendada nii naistele kui ka meestele suunatud töö- ja eraelu ühitamist hõlbustavat poliitikat. Tööelu parem ühitamine eraeluga on ka üks kuuest naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010 määratletud esmatähtsast tegevusvaldkonnast.

Seega on nende sätete parandamine Euroopa poliitika lahutamatu osa, et reageerida viimasel ajal täheldatud elanikkonna vähenemisele. Emadus ja isadus on kahtlemata võõrandamatud põhiõigused, mis on ühiskonna tasakaalu jaoks väga tähtsad. Seetõttu tuleb loota, et kõnealuse direktiivi läbivaatamisest oleks kasu nii töötavatele naistele kui ka meestele, kes soovivad võtta vastutust oma perekonna eest.

Me ei saa lahutada tervise ja ohutuse kaitsmise põhimõtte parema tasakaalu poole püüdlemist võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisest. Need ja teised tegurid veenavad mind seda vajadust toetama, kuid liikmesriikidele tuleks vajaduse korral jätta siiski paindlikkuseks puhkust käsitlevate eeskirjade kehtestamisel palju ruumi. Selle põhjuseks on üksnes majanduslik jätkusuutlikkus, et tekkivaid lisakulusid oleks võimalik katta.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Vastuvõetud raportis tehakse ettepanek 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta, mille puhul töötasus ei kaotata. Ainuüksi see meede võib umbes kahes kolmandikus ELi liikmesriikidest naiste elu sotsiaalses mõttes palju parandada. Nii on see Portugali puhul, kus naistel on õigus vaid 16 nädala pikkusele täielikult tasustatavale puhkusele. Kahenädalase isapuhkuse lisamine on samuti tähtis samm võitluses meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse eest. Veelgi olulisem on see, et raport kiideti heaks hoolimata sellest, et see läheb vastuollu meetmetega, mida on viimasel ajal võetud kokkuhoiupoliitika tagajärjel, mille alusel soositakse avaliku sektori kulutuste kärpimist ning sotsiaalõiguste vähendamist. Seega loodan, et raport aitab kaasa töö- ja sotsiaalõiguste tugevdamisele kogu ELis ja kõikides liikmesriikides.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELis valitseb ühehäälne seisukoht, et üks selle põhiprobleeme on elanikkonna ebapiisav kasv, mille põhjustab väike sündimus. Niisiis on tähtis kõik, mis selle olukorra muutumisele kaasa aitab. Rasedate ja rinnaga toitvate emade kaitsmine töökohal ning tasakaalutuse vähendamine meeste ja naiste vahel on olulised sammud selles suunas. Hoolimata praegu valitsevast kriisist on täna siin heaks kiidetud meetmed ülimalt tarvilikud selleks, et anda tagasikäik rahvastiku vähenemisele, millega EL on lähitulevikus silmitsi.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Andsin poolthääle Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioonile „rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta”, sest usun, et naiste õiguste parandamine töökohal on tõeline edasiminek soolise võrdõiguslikkuse poole valdkonnas, kus leidub kahjuks palju takistusi. Diskrimineerimine, mille all naised tööturul kannatavad, on äärmiselt murettekitav, sest enamikel juhtudel peavad just nemad vastutama koduste tööde eest ja ühitama neid oma kutsealase tööga. Olukord muutub raskemaks sünnitusele eelnevatel ja järgnevatel kuudel, mil naised vajavad tugevamat kaitset, et hoida ära diskrimineerimist, mille all nad praegu kannatavad. Minu arvates on katkestamatu rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine vähemalt 20 nädalani enne ja/või pärast sünnitust ning vähemalt kuuenädalane kohustuslik rasedus- ja sünnituspuhkus pärast sünnitust edasiminek seoses naise õigusega ühitada pere- ja tööelu.

  Louis Michel (ALDE), kirjalikult. – (FR) Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine on tähtis projekt, kui rääkida sellest, kuhu me lapsed ja vanemaks olemise oma ühiskonnas paigutame. Toetan ettepanekut anda naistele 18nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus ning samuti isapuhkuse põhimõtet. Meil tuleb hoiduda selliste meetmete kahjulikust mõjust, mis on liiga suuremeelsed ja võivad põhjustada diskrimineerimist tööhõives. Peale selle pooldan ma suurema valikuvabaduse andmist rasedatele või hiljuti sünnitanud naistele. Neil peab olema võimalus otsustada, millal nad soovivad kasutada oma rasedus- ja sünnituspuhkuse mittekohustuslikku osa. See peaks aitama neid töö- ja eraelu paremal ühitamisel ja tööalase konkurentsivõime säilitamisel.

Sama tähtis on luua sobivad tingimused naistele, kes soovivad naasta tööle pärast tööpausi. Samuti soovin pöörata tähelepanu asjaolule, et õigus lapsehoolduspuhkusele ja sama töökoha tagamine tööle naasmisel peab olema tööandjate ning eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks teostatav, sest vastasel korral võivad nad hoiduda sünnitamiseas naiste palkamisest või edutamisest.

  Miroslav Mikolášik (PPE), kirjalikult. – (SK) Pidades silmas kaugeleulatuvaid demograafilisi muutusi ning Euroopa elanikkonna vananemist, peab Euroopa Liit võtma aktiivselt meetmeid, et toetada lapsevanemaks olemist.

Rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalse kestuse pikendamisel võetakse minu arvates arvesse asjaolu, et lapse esimesed elukuud on tema terveks arenguks ja vaimseks tasakaaluks ülimalt tähtsad. Seega toetan täispalga maksmist rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal. See peaks naistele soodsat mõju avaldama ning neil on võimalik saada emaks, muretsemata seejuures vaesuseohu ja sotsiaalse tõrjutuse pärast. Naistele tuleb tagada õigus naasta pärast sünnitust samale või samade töötingimustega võrdväärsele töökohale. Peale selle tuleb naistele anda võimalus paluda tööaja ja -korralduse muutmist ning keelduda ületunnitööst kohe pärast sünnitust.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina ei poolda projekti, millega pikendatakse täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust 20 nädalani. Selle korra vastuvõtmine avaldaks liikmesriikide ja äriühingute eelarvetele olulist mõju. Prantsusmaa puhul oleks aastane lisakulu 1,3 miljardit eurot, mis on eelarvekärbete tegemise ajal talumatu finantskoorem. Kuigi tegemist on toreda ideega, võivad selle tagajärjed naiste tööhõivele olla negatiivsed. Me ei tahaks, et see meede tähendaks naiste jaoks tagasiminekut. See meede võib tõsiselt kahjustada naiste töölenaasmist pärast rasedust ja noori naisi, kes otsivad tööd. Seevastu oleks ettepanek 18nädalase maksimaalse puhkuse kohta olnud sotsiaalselt õiglane. Kutsun üles lapsehoolduse ning töö- ja pereelu tasakaaluga seotud uuendusmeelsete ideede võimalikult kiirele rakendamisele, et anda emadele ja isadele võimalus täita lapsevanema rolli täiel määral.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Minu otsus anda ettepanekule poolthääl põhineb vajadusel parandada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutust ja töötervishoidu. Direktiivi muudatusettepaneku tegelik eesmärk on edendada töökohal soolist võrdõiguslikkust ning soodustada naiste töö- ja eraelu paremat tasakaalustamist. Naisi peetakse sageli „suure riskiga” või „teisejärgulisteks” töötajateks seetõttu, et nad võivad suure tõenäosusega rasestuda ning kasutada rasedus- ja sünnituspuhkust. Sellise puhkuseliigi toetamine on tähtis, et võidelda mõne eelarvamuse ja stereotüübi vastu. Kui soovime tagada võimalust saavutada töö- ja eraelu vahel tasakaal, ei tohi me siiski unustada, et emadus ja isadus on põhiõigused. Muidugi on mõningaid muudatusettepanekutega seotud asjaolusid, mille suhtes ma olen avaldanud vastupidist arvamust. Usun tegelikult, et Euroopa õiguse alusel tuleb kehtestada üldine raamistik, milles sätestatakse miinimumtagatised ja kaitsemeetmed ning mille piires jäetakse liikmesriikidele ruumi teha kõige sobivamate meetmete üle otsuseid omal äranägemisel. Selles valdkonnas on erinevusi, mis on seotud kultuuri, hoolekande ja sotsiaalkindlustussüsteemidega ning mida tuleb asjakohaselt arvesse võtta. Seda tuleks teha ka subsidiaarsuse põhimõtte järgmiseks.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Mina toetasin raportit ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta. Minu poolthääle otsustasid kaks muudatusettepanekutega seotud tähtsat tegurit: esiteks on noorte ja tulevaste emade ohutuse ja tervise tagamine ülimalt tähtis ning teiseks asjaolu, et Kreekas on kehtestatud konkreetsed õigusaktid rasedate kaitseks.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Andsin poolthääle ettepanekutele rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta. Nende meetmete hulka kuulub 20nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus ning kahenädalane isapuhkus. Kummagi puhul sissetulek ei vähene.

Tegemist on sotsiaalmeetmetega, mis sobivad kokku selle Euroopaga, mida me näha soovime. Meetmete eesmärk on toetada sündimust, perekonda, laste tervist ja lapsevanemate töökohti.

Siiski on tegemist projektiga, mida on keeruline ellu viia ning mis võib veidral kombel naiste diskrimineerimist tööhõives hoopis suurendada, sest: 1) see avaldab lisasurvet sotsiaalkindlustussüsteemidele, mis paljudel juhtudel on niigi juba säästurežiimil, ning 2) selles kehtestatakse tööturu suhtes uusi piiranguid, mis ei vasta enam praeguse tööjõu vajadustele. Niisiis kardan, et töötavate lapsevanemate toetuseks võetavad meetmed võivad põhjustada tööpuuduse määra tõusu ja/või ebakindlaid töökohti noorte emade hulgas.

Euroopa Parlamendi läbirääkimised nõukoguga peavad olema realistlikud ja pragmaatilised ning ühtlasi kaugeleulatuvad, et tulevast õigust jõustumise korral tõepoolest täidetaks ja et see edendaks ettepaneku neid väärtusi, mille üle täiskogu istungil sel nädalal hääletati.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Kutsun oma häälega üles võtma kasutusele uut üldist käsitusviisi, mis võimaldab anda ettevõtetele jõulise sõnumi, et lastesaamine peab hõlmama nii naisi kui ka mehi. Lapsehoolduspuhkuse raamkokkulepe on võrdsete võimaluste poliitika tähtis aspekt, sest sellega toetatakse töö-, era- ja pereelu ühitamist. Kuid raamkokkuleppes nähakse ette ainult miinimumnõuded ja seetõttu saab seda lugeda vaid esialgseks meetmeks.

Nõustun teatisega, milles käsitletakse lapse õigusi Euroopa Liidu prioriteedina ja kutsutakse liikmesriike üles järgima ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokolle, samuti aastatuhande arengueesmärke. Käesolevat direktiivi arvesse võttes tähendab see tagatist, et kõikidele lastele on garanteeritud arenguvajadustele vastav nõuetekohane hoolitsus ning juurdepääs asjakohasele kvaliteetsele hooldusele.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Täna investeeris Euroopa Parlament Euroopa Liidu tulevikku, edendades emadust täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kaudu 20 nädalani. Seda võib nimetada nii kvantitatiivseks kui ka kvalitatiivseks edusammuks. Lihtsustatud argument lühiajalise majandusliku kasu kohta ei osutunud õigeks, sest Euroopa ühiskonnas valitseb säästvus, mida ei ole võimalik saavutada ilma tugeva demograafiata ning seejuures loomulikult ka ilma emasid ja nende lapsi tõhusamalt kaitsmata.

Koostasin tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse ning hääletasin järgmiste punktide poolt: emaduse eest ei karistata ja selle eest makstakse täispalka; rasedaid ei vallandada raseduse algusest kuni kuue kuu möödumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse lõpust; emadel on õigus naasta samale või sellega võrdväärsele töökohale, millega kaasneb rasedus- ja sünnituspuhkusele eelnevaga samaväärne töötasu ja ametikategooria ning samaväärsed tööülesanded; kasutatud rasedus- ja sünnituspuhkus ei mõjuta nende pensioniskeemi ning naistöötajaid ei kohustata tegema öötööd ega ületunde sünnitusele eelneva 10 nädala jooksul, ülejäänud raseduse jooksul, kui see peaks olema vajalik ema või loote tervise seisukohast, ning kogu rinnaga toitmise aja jooksul.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Hääletasin resolutsiooni vastu, sest usun, et rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal makstav hüvitis on teema, mille kohta tuleb subsidiaarsuse põhimõtte alusel otsuseid teha riiklikul tasandil. Lisaks võib selle meetme vastuvõtmine kriisi ajal avaldada minu arvates täiesti vastupidist mõju, kuna see on tegur, mis hirmutab naisi palgata soovivaid äriühinguid.

  Evelyn Regner (S&D), kirjalikult. – (DE) Toetan emaduse kaitset puudutavate Euroopa miinimumnõuete parandamist. Sellest hoolimata hääletasin siiski raporti vastu, sest olen pärit riigist, kus on kehtestatud kombinatsioon emaduse kaitsest ning palgalisest/palgata lapsehoolduspuhkusest. Peale 16nädalase täielikult tasustatava puhkuse ning absoluutse töökeelu on naistel samuti õigus saada palgata rasedus- ja sünnituspuhkust, mille ajal makstakse lastetoetust. Palgata rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal makstava lastetoetuse summa suurus sõltub puhkuse kestusest ja viimase sissetuleku summast. Austrias kehtestatud eeskirjad ületavad suurel määral raportis sätestatud miinimumnõudeid.

Samuti toetan ma täielikult tasustatava isapuhkuse kehtestamist, kuigi selle puhul tuleks eelistada teistsugust õiguslikku alust. Minu arvates ei peaks isapuhkust reguleerima emaduse kaitset käsitlevas direktiivis, vaid selle asemel tuleks seda teha konkreetses direktiivis, mille eesmärk ei ole emade ja laste tervise kaitsmine.

  Mitro Repo (S&D), kirjalikult. – (FI) Hääletasin 20nädalase rasedus- ja sünnituspuhkuse poolt. Pikem rasedus- ja sünnituspuhkus on lapse arenguks ja heaoluks tähtis. Lapsed on meie ühiskonna suurim kapital. Soomes on rasedus- ja sünnituspuhkuse ning lapsehoolduspuhkuse suhtes välja töötatud toimiv süsteem. Meie süsteemi ei ole siiski võimalik kõikidel Euroopas kohaldada. Seepärast on tähtis tagada, et naised ei peaks rahaliselt kannatama, kui nad otsustavad saada lapsi. Äriühingud ei peaks rasedus- ja sünnituspuhkusega kaasnevat finantskoormat üksinda kandma: kindlasti tuleb kulusid jagada avaliku sektoriga. Eriti suure raskuste tekkimise ohuga on silmitsi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad. Samamoodi ei tohiks liigne majanduslik surve valitseda sektorites, kus töötavad peamiselt naised. Naiste palgaolukord on murettekitav. Seda ei tohi veelgi raskemaks muuta. On ülimalt oluline hoolitseda selle eest, et seda ei juhtuks.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (ES) Lõpuks ometi on Euroopa Parlament Euroopa Liidus töötavaid emasid natukenegi vääriliselt kohelnud, kuigi nad on palju rohkem ära teeninud. See on olnud pikk protsess. Eelmise parlamendikoosseisu ametiaja lõpus olime Euroopa Parlamendis peaaegu vastu võtmas teksti, mis oleks tähendanud suurt edusammu töötavate emade õiguste vallas. Me ei saanud hääletada, sest Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon (PPE) ning Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon (ALDE) ühendas selle vastu oma jõud ning otsustas raporti naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile tagastada.

Pärast kuid kestnud tööd hääletasime täna taas kord teksti üle, mis on üsna julge, kuigi mitte nii edasipüüdlik kui raport, mille PPE ja ALDE varem tagasi lükkasid. Selles võimaldatakse emadel säilitada rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal palk; selles tugevdatakse nende õiguskaitset vallandamise eest; selles võimaldatakse suuremat paindlikkust tööaja suhtes, et emadust tööga paremini ühitada; selles pikendatakse rasedus- ja sünnituspuhkust vähemalt 20 nädalani (kuigi mõni meist oleks eelistanud 24 nädala pikkust puhkust, mida soovitab Maailma Terviseorganisatsioon); selles soodustatakse töötavate emade liikuvust ELis ning tehakse edusamme isade ühise vastutuse poole, kuigi mitte sellises ulatuses, nagu mõnele meist oleks meeldinud.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänane hääletus julgustab emaks saada soovivaid töötajaid ning tähistab tähelepanuväärset edasiminekut tugevama kaitse poole, mis aitab miljonitel Euroopa naistel ema rolli töötaja rolliga tõhusamalt ühitada. Majandushuvid ei ole abiks olnud: nüüd asume teele, millel käies hakatakse täitma uute perede vajadusi. Hääletuse tulemusega vaadatakse ühiskonna poole, mis asetab arengu, koolituse ja hariduse poliitilise tegevuse keskmesse. Minu arvates on alusetud hirmud, et täielikult tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 14 nädalalt 20 nädalani karistab naisi: meie kohus on kaitsta kõige nõrgemaid töötajaid, andes neile õiguse jääda oma lastega koju. Tänane võit Euroopa Parlamendis valmistab mulle ka isiklikku rahulolu pingutuste pärast, mida ma ise olen teinud eesmärgiga tagada, et ükski rinnaga toitev töötaja ei peaks täitma raskeid või ohtlikke tööülesandeid, vaid nad tuleks vabastada ületunnitööst ja öötööst. Nüüd on kord liikmesriikide käes ning loodetavasti suhtuvad nad sellesse täie tõsidusega. Tänase otsusega on Euroopa Parlament näidanud, et tema soov ei ole näha enam raske sundvaliku ees seisvaid naisi, vaid naisi, kes on vabad ja teadlikud oma rollist meie ühiskonnas.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Vananevas Euroopas on hädavajalikud meetmed, mis soosivad naisi, kes otsustavad saada lapsi. Praeguste katkendlike õigusaktide kujul on emaduse toetamisel liikmesriigiti liiga rohkesti erinevusi, mis takistavad paljudel naistel emaks saada. Direktiivis kehtestatakse rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalseks kestuseks 20 nädalat, millest vähemalt kuus on täielikult tasustatavad.

On ilmselge, et sellistes riikides nagu Itaalia on see õigusakt mittevajalik, sest täielikult tasustatava puhkuse kestus on seal palju pikem kui direktiivis sätestatud minimaalne kestus. Samuti kestavad ajavahemikud, mil naistel on võimalik töölt ära olla selleks, et hoolitseda oma laste eest, kuni lapse kaheksanda eluaastani. Mõnes riigis tähendab see õigusakt aga seda, et lõpuks ometi sätestatakse alus, mille põhjal tagatakse emadele väärikus. Samuti nähakse ettepanekus ette, et ka isad võivad võtta kaks nädalat tasustatavat puhkust. Nii on neil võimalik vahetult sünnitusele järgneval ajal olla koos oma naisega.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Hääletasin täna töötavate lapsevanemate täiustatud õiguste ning töö- ja pereelu parema ühitamise poolt. Eriti tähtsad on selles raportis sätted naiste kohta, kes tööl rinnaga toidavad. Rinnaga toitmiseks ettenähtud pausid tagavad emadele aja, mida neil on vaja kõige parema ja loomulikuma toidu andmiseks oma arenevale lapsele. Toitumine on kogu elu jooksul tervise põhitegur. Mul on hea meel, et raport soodustab neid emasid, kes on naasnud tööle, kuid otsustavad siiski oma last rinnaga toita ja tagada neile toiteväärtuselised eelised.

  Carl Schlyter ja Isabella Lövin (Verts/ALE), kirjalikult. – (SV) Usume, et korralikult väljatöötatud kohustuslik lapsehoolduspuhkus on iga riigi jaoks ülimalt tähtis. Lõpphääletusel ei soovinud me aga Euroopa Parlamendi õigusakti ettepaneku poolt hääletada, sest see on vastuolus mitme põhimõttega, mis on meie jaoks väga olulised. Esiteks tahetakse ettepanekus kehtestada kohustuslikku kuuenädalast puhkust vaid ema jaoks.

Meie arvates peaks lapsevanemad saama ise otsustada, kuidas nad oma lapsehoolduspuhkust kasutavad. See ettepanek oleks Rootsis soolise võrdõiguslikkuse vallas samm vales suunas. Teiseks leiame, et täispalga kehtestamine lapsehoolduspuhkuse tasumääraks ei ole mõistlik. Mis puudutab Rootsit, siis see võib põhjustada lapsehoolduspuhkuse pikkuse lühendamise, et nii kulukat süsteemi oleks võimalik rahastada. Arvame, et sotsiaalkindlustussüsteemide korraldus on küsimus, mille üle peavad otsustama riikide parlamendid.

  Brian Simpson (S&D), kirjalikult. – EPLP toetab täiel määral vajadust tugevdada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate naiste kaitset ning seepärast hääletas see mitme direktiivi põhiettepaneku poolt. Nende hulka kuulub rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine 20 nädalani, täispalga maksmine emadele esimese kohustusliku kuuenädalase puhkuse eest pärast sünnitust ning kahenädalane täielikult tasustatav isapuhkus. Siiski valmistab EPLP-le muret see, et Euroopa Parlamendi vastuvõetud ettepanekud võivad avaldada tahtmatuid tagajärgi riikides, kus on juba jõustunud ulatuslikumad rasedust ja sünnitust käsitlevad õigusaktid. Eriti oleme mures sellepärast, et need ettepanekud võivad anda mõnele tagurlikule valitsusele võimaluse kärpida rasedus- ja sünnitushüvitist, nii et väikseima sissetulekuga töötavad naised võivad rasedus- ja sünnituspuhkuse jooksul tegelikult hoopis kaotuse osaliseks saada. Kui raporti mõned aspektid on hindamatud parandusmeetmed liikmesriikide jaoks, kus rasedus- ja sünnitushüvitis on väga väike, siis mõnes riigis võivad need muudatusettepanekud põhjustada sotsiaalset taandarengut.

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult. – (PL) Täna võeti Euroopa Parlamendis vastu raport, millega tagatakse rasedate ning rasedus- ja sünnituspuhkusel olijate tervis. Asudes sellisel kujul ühisele seisukohale, edastame selge sõnumi selle kohta, et toetame muudatusi, mille abil parandatakse noorte emade kaitsmist käsitlevaid Euroopa norme. Naistele tagatakse minimaalse kestusega rasedus- ja sünnituspuhkus, mille eest makstakse edaspidi täispalka. Takistades ebaõiglast vallandamist, oleme samuti tugevdanud pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle naasvate naiste töökohtade kaitset.

Direktiivis kehtestatud muudatused on samm õiges suunas ning need tagavad Euroopa naistele õiguse saada minimaalset rasedus- ja sünnipuhkust. Samuti on mul hea meel selle üle, et isasid ergutatakse oma laste eest hoolitsema, sest kehtestatud on kahenädalane isapuhkus.

  Catherine Soullie (PPE), kirjalikult. – (FR) Hääletus proua Estrela raporti üle on ülimalt tähtis. Vastuvõetud seisukoht on läbinisti demagoogiline ja vastutustundetu. Kui nõuame rasedus- ja sünnituspuhkuse kestuseks 20 nädalat, seame Euroopa Parlamendi halba valgusesse. Meie oleme kodanike hääl ja nii ebareaalsete seisukohtade võtmine ei ole nende suhtes õiglane. Sellega kaasneks liikmesriikide sotsiaaleelarvetele väga suured kulud: Prantsusmaa puhul oleks see summa näiteks 1,3 miljardit eurot.

Praeguses majandusolukorras ei ole meil võimalik riigieelarvet sellisel määral suurendada, rääkimata tagajärgedest, mille all hakkavad kannatama äriühingud, kes peavad kandma osa lisakuludest. Meil tuleb naisi emaduse ja töö paremal ühitamisel toetada ja julgustada, mitte nurjata nende võimalusi saada tööd.

Komisjoni ettepanek puhkuse pikendamise kohta 14 nädalalt 18 nädalani oli tõeline edusamm, mida oleks võinud edasi arendada, mõtiskledes uute lastehoiuvõimaluste üle. Tekstiga edastatud sõnum kannab suurt vastutust: emadusest saaks selge takistus isiklikuks arenguks töökohal.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel, et vastu võeti raport ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise ning töötajate töö- ja pereelu ühitamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta. Muutsime rasedus- ja sünnituspuhkuse pikemaks ning suurendasime sel ajal makstavat tasu. Peale selle kehtestasime esimest korda Euroopa ajaloos isapuhkuse. See hääletus on Euroopa emade ja isade põhiõiguste ajaloos erakordne.

Kõigil neil, kes soovisid sotsiaalõigused majanduskriisi ohvriks tuua, paluksin ma võtta see raha sealt, kus seda on, ning mitte kodanikke edasi karistada. Parem rasedus- ja sünnituspuhkus ning isapuhkuse kehtestamine – ka need on võitlused inimlikuma ühiskonna nimel, sest perekond on üha enam muutumas viimaseks kaitseks eluraskuste eest.

  Keith Taylor (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina andsin täna Euroopa Parlamendis poolthääle õigusakti ettepanekule, mille alusel tagatakse suurem ja pikema ajavahemiku jooksul makstav isapuhkuse / rasedus- ja sünnituspuhkuse tasu. Tegin seda pärast lobitööd toetajate ja vastaste vahel. Tean hästi Ühendkuningriigi finantsolukorda, mis halveneb veelgi viimaste eelarvet käsitlevate teadete alusel, mille kohaselt kärbitakse kulusid veelgi. Sellest hoolimata toetas Euroopa Parlament 20nädalast täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust ning kahenädalast isapuhkust. Usun, et see on mõistlik investeering majandusse, sest aitab täita ELi eesmärki saavutada 2020. aastaks tööturul osalemise määraks 75%. Samuti parandab see laste tervist ning kaitseb emade tervist ja heaolu. See on samm praeguse naiste ja meeste palgaerinevuse vähendamise poole. Naised teenivad ELis keskmiselt 17% vähem kui mehed. Kui me ei taga rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks korralikku palka, karistatakse naisi laste saamise eest nende sissetulekute kujul. Isade osaluse suurendamine laste eest hoolitsemisel on samuti kiiduväärt edendus. Peale surma ja maksude on sünd ainus kindel asi elus. Meie lapsed on meie tulevik ning täna hääletusel toetuse osaliseks saanud parandamise meetmed tagavad neile parema ja turvalisema elu alguse.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid! Et säilitada oma heaolu ja olla suuteline maksma välja pensione, peame tööga hõivama rohkem mehi ja naisi ning tagama nende töölejäämise. Lisaks peab meil karmi rahvusvahelise konkurentsi ja eelarvevahendite nappuses olema julgust võtta meetmeid, mille abil investeeritakse peredesse ja vähendatakse survet töö- ja pereelu ühitamisele. Rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamine on üks võimalus. Seepärast toetan rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist. Siiski peame olema eelarveraskuste ajal realistlikud. 20nädalane täielikult tasustatav rasedus- ja sünnituspuhkus ei ole meie sotsiaalkindlustussüsteemide ja riigieelarvete jaoks teostatav lahendus. Neil põhjustel jäin ma lõpphääletusel erapooletuks, kuigi toetan rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamist. Teisalt pooldan ma komisjoni esialgset ettepanekut rasedus- ja sünnituspuhkuse pikendamise kohta 18 nädalani tingimusel, et jõustatakse praegune hüvitise ülempiiri süsteem. Loodan, et sellel ettepanekul on Euroopa Parlamendi teisel lugemisel paremad väljavaated.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) Andsin poolthääle raportile ettepaneku kohta võtta vastu direktiiv rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta.

Minu arvates on ülimalt tähtis, et rasedus- ja sünnituspuhkusel olevatele töötajatele makstakse täispalka ning et rasedus- ja sünnitustoetus moodustaks 100% nende viimasest kuupalgast või keskmisest palgast, kui kuupalk on sellest väiksem. Nii ei karistata naisi kasutatud rasedus- ja sünnituspuhkuse eest, kui neile kunagi vanaduspensioni maksma hakatakse.

Võttes arvesse ELi demograafilist arengut, tuleb sündimust edendada konkreetsete õigusaktide ja meetmete kaudu, mille eesmärk on aidata kaasa töö-, era- ja pereelu paremale ühitamisele. Et aidata töötajatel saavutada töö- ja pereelu tasakaalu, on väga oluline tagada pikem rasedus- ja sünnituspuhkus ning isapuhkus, sealhulgas alla 12kuuse lapse lapsendamise korral. Rasedus- ja sünnituspuhkuse 20nädalase kohustusliku kestuse kehtestamine on kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni 2002. aasta 16. aprilli soovitusega imiku ja lapse toitmise üldstrateegia kohta.

  Thomas Ulmer (PPE), kirjalikult. – (DE) Hääletasin raporti vastu, sest selles ei ole subsidiaarsuse põhimõtet rangelt järgitud ning selles sekkutakse riiklikku maksekorda ja liikmesriikide kohustustesse. Lisaks sisaldab see punkte, näiteks abort ja laste saamise vabadus, mille eest mina usulistel kaalutlustel vastutust võtta ei saa.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) Austatud kolleegid! Naisi ei tohi karistada selle eest, et nad on otsustanud luua perekonna. See ei ole mitte üksnes eetiline, vaid ka strateegiline küsimus – EL seisab praegu silmitsi demograafiliste muutustega, mis on tingitud väikesest sündimusest ja kasvavast eakate osakaalust. Nii keerulistel aegadel ei tohi me naisi mingil juhul tööturult eemale peletada. Kui EL soovib suurendada ülemaailmset konkurentsivõimet, vajame rohkem töötavaid naisi. Käes on aeg võidelda ühiskonnas juurdunud stereotüüpide vastu. Töötavaid naisi peetakse sageli „suure riskiga” või „teisejärgulisteks” töötajateks. Seetõttu on väga oluline, et raportis esitatud uued puhkuse-eeskirjad lõhuksid neid stereotüüpe. Meil tuleks pakkuda rohkem abi ka naistele, kelle ühiskond on hüljanud. ELi statistika järgi on Leedus kõige suuremas vaesuseohus üksikemad. Selles rühmas on töötajate vaesuseoht 24%. Enne soolise võrdõiguslikkuse seaduslikku tagamist käis EL läbi pika tee. Siiski tuleb meil saavutada veelgi enam ning muuta teoreetiline sooline võrdõiguslikkus tegelikuks ja tõeliseks sooliseks võrdõiguslikkuseks, mida oleks näha igapäevaelus.

  Frank Vanhecke (NI), kirjalikult. – (NL) Hääletasin Estrela raporti poolt, sest ma ei soovi, et tekiks arusaamatusi järgmises: on ütlematagi selge, et naistel on raseduse ajal ja vahetult pärast seda erivajadused, et nende vajaduste täitmine on vägagi ühiskonna kui terviku huvides ning et ühiskond peab seepärast kandma selle eest ka suurt vastutust. Siiski esitaksin ma mõne põhimõttelise küsimuse. Esiteks: kas meil on tõepoolest mõistlik kehtestada siin, Euroopa elevandiluust tornides, kohustuslikke eeskirju, mida tuleks kohaldada kogu Euroopa Liidus, sealhulgas liikmesriikides, millel on majanduslikus mõttes veel pikk tee käia?

Kes kannab sellest tulenevad kulud? See toob mind teise tähtsa märkuse juurde: kas on mõistlik jätta nende meetmetega kaasnev nn koorem ainuüksi tööandjate kanda? Kas see ei põhjusta lõpuks olukorda, mis on täpselt vastupidine kavandatust; see tähendab, et noortele naistele jääb töökohti vähemaks, sest tööandjad lihtsalt ei soovi üksi vastutada tagajärgede eest, millega nad riskivad, kui nende noored naistöötajad peaks rasedaks jääma? Euroopa Parlamendis on lihtne „sotsiaalselt” hääletada, kuid meie ei pea selle sotsiaalse hääletuse koormat kandma.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament on täna, 20. oktoobril lõpuks ometi võtnud vastu rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi. Mina hääletasin teksti poolt, sest see tähendab naiste jaoks tõelist edasiminekut.

Direktiivi peab heaks kiitma veel nõukogu. Täna vastu võetud teksti eesmärk on anda Euroopa Liidu naistele õigus 20nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele, mis on neli nädalat pikem kui Prantsusmaal, kus naistel on praegu õigus 16nädalasele rasedus- ja sünnituspuhkusele.

Vastuvõetud tekstis tagatakse samuti õigus 20päevasele isapuhkusele (see on pikem kui 11 päeva, mis Prantsusmaal praegu kehtib).

Peale selle on direktiivis sätestatud, et naised peavad saama puhkuse ajal täispalka: see on praegustes kriisioludes tähelepanuväärne sõnum.

Lisaks sisaldab tekst sotsiaalset tagasiulatuva jõu puudumise klauslit, mis tähendab, et kui liikmesriigi seadus on teatud punktides soodsam, kohaldatakse seda ka edaspidi. Niisiis on tegemist kindla edusammuga ja minul on selle üle hea meel.

Raport: Barbara Weiler (A7-0136/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest paljudes riikides valitsevad riigiasutuste, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) ning suurettevõtete maksetähtaegades suured erinevused. Me teame väga hästi, et praeguse majanduskriisi ja sellest tulenevate kasvavate raskuste tõttu on ettevõtetel üha keerulisem likviidsust tagada ja et paljudes liikmesriikides varitseb neid koguni suurenenud pankrotioht. Direktiivil, millega püüti seda küsimust reguleerida, oli vähe mõju. Ettepanek, mille me nüüd vastu võtsime, on vajalik samm maksetähtaegade kehtestamisel ja neist kinnipidamise tagamisel ettevõtete ja riigiasutuste vahelistes suhetes, aga ka ettevõtete omavahelistes suhetes. Nüüd on meil õigusakt, mis võimaldab maksetähtaegadest kinnipidamist tulemuslikumalt tagada, sest see sätestab maksete hilinemise puhuks selge sanktsioonide süsteemi. Samuti võimaldab see võtta tõhusaid vastumeetmeid olukorras, kus riik ja suurettevõtted kuritarvitavad oma valitsevat seisundit VKEde vastu. Liikmesriigid peavad seda direktiivi kiiresti rakendama hakkama, et lõpuks laheneksid tõsised probleemid, mille põhjuseks on pikkade maksetähtaegade kehtestamine ja maksmisega venitamine.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) Äritehingutest tulenevate lepinguliste kohustuste täitmine nii riigiasutustes kui ka eraettevõtetes ei tähenda üksnes kodanikukohuse täitmist, vaid ka vastutust mitmesuguste ebasoodsate tingimuste eest, mis võivad mõjutada võlausaldajast ettevõtteid, eelkõige VKEsid. Võimalus olla kindel õigeaegsetes maksetes tähendab seda, et neile ettevõtetele on tagatud stabiilsus ja kasv, väljavaade luua töökohti ja teha investeeringuid.

Komisjoni andmetel on maksmisega hilinemine Euroopas paraku sagedane nähtus ja see kahjustab konkurentsivõimet. Raskuste tekitamises tuleb süüdistada eelkõige riigiasutusi. Sageli on selle põhjuseks riigiasutuste eelarvete ja rahavoogude ebaõige haldamine või ülemäärane bürokraatia riigiasutuste haldusaparaadis. Samuti langetatakse mõnikord otsus tegutseda uute kulupõhimõtete alusel, võtmata arvesse varem võetud kohustusi, mis tuleks lepingus kokku lepitud tähtaja jooksul täita.

Seetõttu pean meie kohuseks astuda samme, mis korvaksid eelmise direktiivi 2000/35/EÜ puudujäägid. Niiviisi saab püüda tõkestada hilinenud maksmise nähtust meetmetega, mis sunnivad võlgnikke maksetähtaegadest kinni pidama, ja muid meetmed, mis võimaldavad võlausaldajatel maksmisega hilinemise korral kasutada oma õigusi täielikult ja tulemuslikult.

  Liam Aylward (ALDE), kirjalikult. – (GA) Ma hääletasin selle ajakohase raporti ja arvete tasumiseks 30päevase tähtaja kehtestamise poolt. VKEd on Euroopa majanduse nurgakivi. Need väiksemad ettevõtted moodustavad 99,8% kõigist ELi ettevõtetest ja loovad 70% ELi kõigist töökohtadest. Raportis esitatud maksmisega hilinemise tõkestamise meetmed on praktilised sammud, mis toetavad VKEsid ja tagavad, et väiksemad ettevõtted ei satu tasumata arvete tõttu ebasoodsasse olukorda.

Uued reeglid võivad luua paremad investeerimistingimused ning peaksid võimaldama VKEdel keskenduda uuendustele ja arengule. Peale selle olen rahul, et raporti kohaselt ei ole uute meemetega kavas suurendada bürokraatiat ning et ka VKEdele ei tekitata bürokraatlikke lisakohustusi ega haldusprobleeme.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt ning mul on hea meel, et Euroopa Parlament ja nõukogu suutsid jõuda kokkuleppele, mis on väga tähtis, eriti väikeettevõtete jaoks. Kuigi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektor on Euroopa Liidu konkurentsivõime alus ja suurim töökohtade looja, näitas kriis väga selgelt, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete omanikud on kõige haavatavamad ning et liikmesriikide poliitika ei soodusta kuigivõrd nende edendamist ja arengut, sest ELi õigusakte, näiteks väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”, ei ole täielikult juurutatud ega rakendatud. Paljud ettevõtted läksid kriisi ajal pankrotti ja see on suur kaotus. Seetõttu olen väga rahul selle sammuga, mis on küll väike, ent väikeettevõtete jaoks siiski väga tähtis, sest see tagab maksetähtaegade selguse. Meil hakkab tõepoolest tekkima keskkond, mis on väikeettevõtete jaoks selgepiiriline ja arusaadav ning aitab kujundada ärikultuuri.

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult. – (IT) Võttes vastu hilinenud maksmise vastu võitlemise uue direktiivi – meetme, mis pakub ettevõtetele (eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele) käegakatsutavat tuge, annab Euroopa Parlament otsustava panuse kodanike ja Euroopa tootmissüsteemi huvide kaitsmisse. Uuestisõnastatud direktiivis sätestatakse konkreetsed maksetähtajad ja asjakohased sanktsioonid, et soodustada Euroopa Liidus nii riigiasutustes kui ka eraettevõtetes maksetähtaegadest kinnipidamist. Hinnangute kohaselt peaks tänu sellele meetmele majanduses taas ringlusse tulema ligikaudu 180 miljardit eurot: see on tegelik summa, mille riigiasutused võlgnevad Euroopa Liidu ettevõtlussektorile.

Hilinenud maksmise probleemi tunnetatakse eriti teravalt Itaalias, kus riigiasutustel kulub arvete tasumiseks keskmiselt 128 päeva, samal ajal kui Euroopa keskmine on 67 päeva. Äritehingutest tulenevate summade tasumisega hilinemise negatiivne mõju on niisiis märkimisväärne. Loodan, et riikide valitsused võtavad selle direktiivi võimalikult kiiresti üle, et kõrvaldada üks suuremaid takistusi Euroopa siseturu arengu teel.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Lõpuks ometi, pärast kuudepikkust edasilükkamist, oleme jõudnud eesmärgini ja pannud hääletusele raporti, mis on meie ettevõtete tuleviku jaoks tõeline sõõm värsket õhku. Hilinenud maksmine on nähtus, mis on eriti Itaalias surunud põlvili kümneid tuhandeid ettevõtteid ja läinud kutseliitude arvutuste kohaselt Itaalia majandusele maksma 30 miljardit eurot. Jättes kõrvale konkreetsed kaalutlused ja riigisisese olukorra, hääletan ma selle raporti poolt, sest selles sätestatakse lõplikult nii riigiasutuste kui ka eraettevõtete suhtes kohaldatavad selged reeglid. Majanduskriisi tõttu on juba pankrotti läinud ja tegevuse lõpetanud kurvastavalt suur arv tehaseid ja ettevõtteid. Selle meetmega ulatab Euroopa tõepoolest abikäe paljudele väikeettevõtetele, mida kägistavad kriisi tõttu pidevad pangalaenud ja mis on ilmselt juba raskustes, sest neile võlgnetavate summade tasumisega jäädakse hiljaks. Kõnealuse direktiivi kohaldamisel on meil vähemalt võimalik vältida paljusid juhtumeid, kus ettevõtted on sunnitud tegevuse lõpetama võlgade pärast, mille on neile tekitanud riigiasutused või teised ettevõtted.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ebastabiilses majanduskliimas võib hilinenud maksetel olla väga ebasoodne mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes vajavad raha, et maksta oma töötajatele ja tarnijatele. Uued eeskirjad äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise kohta, milles Euroopa Parlament ja nõukogu leppisid kokku 5. oktoobril, peaksid hõlbustama ja kiirendama ettevõtetele võlgnetavate summade sissenõudmist. Just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted hoiavad majandust käigus – isegi kriisi ajal. See on nii kõikides Euroopa riikides. Euroopa Parlament on taganud, et kõik osapooled tegutsevad võrdsetel alustel ja et reegleid kohaldatakse kõigi suhtes. Sellest saavad kasu paljud Euroopa VKEd.

Tänu sellele kokkuleppele ei pea VKEd enam tegutsema riigi- ja suurettevõtete võlausaldajatena. Euroopa Parlamendi soovitus, et väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt võiks käibemaksu nõuda alles pärast arvete tasumist, ning arvete tasumise kindla tähtaja kehtestamine aitavad neid, kes on püsimajäämise pärast mures ajal, mil turunäitajad on languses.

  Vito Bonsignore (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest minu arvates on väga oluline kasutada VKEde konkurentsivõime tugevdamiseks kõikvõimalikke meetmeid. Lisaks tuleb võitlus äritehingutest tulenevate maksetega hilinemisega, mis kujutab endast lubamatut kuritarvitusjuhtumit, viia uuele tasandile, eriti praeguse majandussurutise ajal. Hilinenud maksmise negatiivsed tagajärjed on märkimisväärsed, tekitades võlausaldajast ettevõtetele suuri kulusid, vähendades rahavoogusid ja investeerimisvõimalusi ning mõjutades VKEde konkurentsivõimet.

See direktiiv hõlmab õigustatult meetmeid, mille eesmärk on sundida võlgnikke maksetähtajast kinni pidama ja mis võimaldavad võlausaldajatel oma õigusi kasutada. Samuti on selles sätestatud konkreetsed ja täpsed eeskirjad näiteks kohustuse rikkumise teate, sissenõudmiskulude hüvitamise ja võlgade tasumise 30päevase tähtaja kohta (mis kehtib juhul, kui ei kohaldata mõnd spetsiifilist erandit). Need meetmed panevad riigiasutustele kohustuse hoiduda käitumisest, millel võib olla ebasoodne mõju VKEdele ja mis vähendab vastu võetud poliitika usaldusväärsust.

Kiired maksed on ka investeeringute, majanduskasvu ja töökohtade loomise vajalik eeltingimus.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. – (FR) Ka mina kinnitan, et olen rahul maksetähtaegade vallas leitud lahendusega, ja mul on hea meel, et heakskiitmist leidis sotsialistide ja demokraatide ettepanek võimaldada paindlikumat ajakava riiklike tervishoiuasutuste puhul, kus pikemate maksetähtaegade vajadus tuleneb keerulisest eelarvemenetlusest. Ettevõtete lepinguvabadust arvestades kehtestatakse oluline kaitseabinõu, mis keelab ülemäära pikad maksetähtajad võlausaldajate kahjuks, kelleks on sageli VKEd.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma jäin selle raporti hääletamisel erapooletuks, sest see suurendab komisjoni jõupingutusi võlgnikest riikidele surve avaldamisel. Selles pakutakse välja ranged meetmed ajal, mil nende riikide rahandus on kehvas olukorras. Võlgade viivitamatuks tasumiseks avaldatav surve, mida saadab ähvardus rakendada karme rahalisi sanktsioone intresside näol, teenib peamiselt selliste ettevõtjate huve, kes kasutavad kriisi selleks, et saavutada sotsiaaltoetuste kärpeid ja külmutada või vähendada töötajate palku. Väide, et see aitab väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, ei pea paika, sest õigusaktis viidatud ettevõtted ei ole tegelikult väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, arvestades esitatud numbreid. Sedalaadi meede oleks õigustatud, kui sellele oleksid eelnenud palgatöötajate reaalmajanduse helde toetamine ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse edendamise meetmed.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma olen nõus vajadusega tõhustada direktiivi 2000/35/EÜ ja määratleda vahendid, mis võimaldaksid likvideerida äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise või seda vähendada. Minu tähelepanu keskmes on VKEd, mis moodustavad Euroopa turul olulise osa, luues jõukust ja töökohti. Euroopa Komisjoni poliitiline valik on õiges suunas astutud samm, mille eesmärk on muuta ärikliima VKEde jaoks soodsamaks. Seoses hoiatava 8%lise intressimääraga teevad mulle veidi muret minu kodumaa teatud piirkondade ja teiste Euroopa riikide tulemused – seal ollakse uute eeskirjade täitmisel väga hädas. Loodan, et see uus käsitus annab tõelise võimaluse muutusteks. Nüüd peame koos piirkondlike ja kohalike omavalitsustega keskenduma riikide õigussüsteemide kohasele direktiivi rakendamise järelevalvele, tagamaks, et direktiiv viiakse kõikjal ühtemoodi ellu.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma loodan, et äritehingutest tulenevate maksete hilinemisega võitlemise direktiivi jõustumisest saab kasu enamik Euroopa Liidu väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, kelle pakutakse tänu sellele direktiivile rohkem kaitset ning investeeringute suurendamiseks ja uute töökohtade loomiseks vajalikke vahendeid. Samal ajal loodan, et see direktiiv hõlbustab võlgade sissenõudmise mehhanismide arendamist, sest riigiasutuste maksete hilinemine lööb väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tegevuse ning seeläbi ka turu tasakaalust välja.

  Luigi Ciriaco De Mita (PPE), kirjalikult. – (IT) Ettevõtjate omavahelistest ning ettevõtjate ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksete hilinemine on üks neist teguritest, mis takistavad praegu majanduskasvu taastumist. See, et on heaks kiidetud direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, on suur uuendus, mis nõuab ennekõike avaliku sektori asjakohast ettevalmistamist nii poliitilisel kui ka haldustasandil. Poliitilisel tasandil tuleb teha ettevalmistusi selleks, et finants- ja eelarve planeerimisel võetaks lisaks stabiilsuse ja kasvu paktist tulenevate Euroopa Liidu eeskirjade mõjule nüüd arvesse ka hilinenud makseid puudutavate uute eeskirjade mõju, sest kui makseid ei tehta nõuetekohaselt, võib sellel olla nii otsene kui ka kaudne mõju eri valitsustasandite manööverdamisruumile. Haldustasandil on riigiasutuste korrektse finantsjuhtimise tagamiseks vaja asjakohaseid ettevalmistusi, mida võib alustada kohustuste ja kulude suhtest, et mitte koormata maksutulusid ja seega ka rahvast intressimaksetega, sest sellel oleks suur mõju riigi rahandusele. Peale selle näib, et mõne sektori puhul tuleb olla eriti tähelepanelik ja paindlik. Näitena võib nimetada tervishoiusektorit, kus riigiasutused on ettevõtetelt ostetud kaupade ja teenuste eest väga pikka aega võlgu.

  Diane Dodds (NI), kirjalikult. – Praeguses majanduskliimas on väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel raske püsima jääda ka ilma lisakoormata, mida tekitab äritehingutest tulenevate maksete hilinemine. Seetõttu tuleb heameelt tunda iga mehhanismi üle, mis aitab kaitsta neid ettevõtteid hilinenud maksmisega seotud lisakulude ja finantsmõju eest.

Leian sellegipoolest, et seda küsimust peab Euroopa Liidu asemel reguleerima Ühendkuningriigi valitsus, et tagada maksekohustuste täitmine ettevõtetes ja riigiasutustes. Ehkki sel raportil on oma head küljed, vajab see teatud aspektides täpsustamist, mistõttu otsustasin ma seekord jääda hääletamisel erapooletuks.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin äritehingute puhul hilinenud maksmisega võitlemist käsitleva raporti poolt, sest see võimaldab võtta ühtlustatud meetmeid, mis võivad praeguses majanduskriisis olla eriti olulised äriühingute, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete suutlikkuse seisukohalt. Samal ajal pean ma kiiduväärseks ka tervishoiusektori jaoks mõeldud erandite süsteemi tagamist.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Maksetega hilinemine on probleem, millel on väga tõsised tagajärjed maailmamajanduse jaoks ja eriti laastav mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEd). Praeguse majandus- ja finantskriisi ajal on need tagajärjed veelgi hukatuslikumad. Riigiasutuste antav halb eeskuju on vastuvõetamatu. Eriti rängalt tunnetatakse seda Portugalis. Äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise ohjeldamiseks on vaja meetmeid, et kaitsta Euroopa majanduse head seisundit, vältides tootmisstruktuuridele avalduvat finantssurvet ja ülemäärast kulu rahastamistoodetele, mis suurendab sõltuvust pangandussektorist. Tahaksin rõhutada põllumajandustootjate eriolukorda, kellele kauplused ja turustajad sageli võlgu jäävad. Kuni 30päevane maksetähtaeg alates teenuste osutamisest ja nende eest arve esitamisest (mida võib pikendada kuni 60 päevani) tagab ärisuhetes üsna mõistliku tasakaalu ja on peamine tegur, mis soodustab kohustuste õigeaegse täitmise kultuuri arenemist.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Barbara Weileri raporti tänane vastuvõtmine tähistab olulist nihet ärisuhetega kaasnevate maksete vallas. Praegu on tavaks, et riigiasutused avaldavad VKEdele survet sõlmida lepinguid, mis lubavad arvete tasumisega viivitada. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et tegemist on aktsepteeritud tavaga.

Üks sellealane näide on Malta. Arvukatel VKEdel, kes annavad erasektoris tööd enam kui 70%le inimestest, on esinenud tõsiseid rahavooprobleeme ettevõtjatelt, eriti aga riigiasutustelt, sealhulgas valitsuselt laekumata maksete tõttu.

Mitmes liikmesriigis on riigiasutuste kuni 60päevane maksetähtaeg VKEde ja kodanike jaoks vajalik kaitseklausel. Et see oleks aga tõepoolest tulemuslik, tuleb direktiiv igas liikmesriigis nõuetekohaselt üle võtta ja ellu rakendada ning komisjon peab seda rangelt kontrollima. Ainult siis on sellest uuest ettekirjutusest kodanikele ja eelkõige VKEdele reaalselt kasu.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Äritehingutest tulenevate maksete tähtajad on Euroopa riikide majanduse korrektse toimimise seisukohalt väga tähtis küsimus. Kahjuks on maksetähtaegadest kinnipidamisel liikmesriigiti märkimisväärseid erinevusi ja seetõttu tuleb praegu kehtiv 8. augusti 2002. aasta direktiiv 2000/35/EÜ väga põhjalikult läbi vaadata.

Maksedistsipliini puudumine tehingute puhul kujutab endast suurt ohtu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele riikides, mida majanduskriis on mõjutanud. Maksete hilinemine põhjustab sageli raskusi nii siseturul kui ka piiriüleses kaubanduses. Seetõttu toetan ma raportööri ettepanekut karmistada õigusakte, kehtestada ettevõtteid kaitsvad vahendid ning näha ette arvete ja intresside sissenõudmise kulude kohustuslik hüvitamine.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Mul on hea meel raportis sisalduva otsuse üle seista kindlalt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete eest. Äritehingutest tulenevate maksetega hilinemine on ELis tohutu majanduslik probleem. Ka põllumajandussektoris on asi tõsine, kui likviidsusprobleemid lükatakse põllumajandusettevõtjate õlgadele. Selgelt määratletud maksetähtaegadega tehakse sellisele käitumisele lõpp. Ma toetan standardset 30päevast maksetähtaega, nagu soovitatakse raportis, ja ka üldise 60päevase maksimumtähtaja kehtestamist. Minu jaoks on arusaamatu, miks viivitatakse paljudes liikmesriikides riigiasutustega sõlmitud tehingute puhul riigi raha maksmisega. Maksete hilinemine kahjustab tõsiselt ärikeskkonda ja siseturgu ning sellel on liikmesriikidele otsene mõju. Nõutud kindlasummaline hüvitis, mis kuulub tasumisele alates maksetähtpäevale järgnevast päevast, on reaalne viis selle vältimiseks.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, sest minu arvates on vaja kaitsta riigiasutuste võlausaldajaid, kelleks on enamasti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Niisugune meede võimaldab tuua ringlusse tagasi ligikaudu 180 miljardi euro ulatuses likviidseid vahendeid: see on kogusumma, mille riigiasutused ettevõtetele Euroopa Liidus võlgnevad. Tegemist on tõeliselt suure sammuga, sest ettevõtetele antakse automaatne õigus nõuda viivisintresside tasumist ja saada võla sissenõudmise kulude hüvitisena vähemalt 40 eurot. Samuti on ettevõtetel igal juhul võimalik nõuda kõigi võla sissenõudmiseks tehtud põhjendatud kulude hüvitamist. Ma usun, et see algatus innustab liikmesriike kiiresti makse-eeskirju koostama. Tegelikult võivad liikmesriigid jätta samaks või kehtestada õigusnormid, mis sisaldavad direktiivis sätestatutega võrreldes võlausaldajate jaoks soodsamaid sätteid.

  Erminia Mazzoni (PPE), kirjalikult. – (IT) Väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” sisalduvate rohkete ettepanekute seas oli direktiivi 2000/35/EÜ muutmise ettepanek minu arvates kõige pakilisem. Maksetega hilinemine on muutunud riigiasutuste tavapäraseks praktikaks paljudes riikides (ja kindlasti kuulub nende hulka ka Itaalia). Kui Euroopa keskmine makseperiood on 180 päeva alates maksetähtpäevast, siis võime vaid ette kujutada, kui äärmuslikult kaua ollakse mõnedel juhtudel võlgu ja millised on selle tagajärjed väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks.

Paradoks on selles, et riik nõuab maksude ja lõivude kiiret tasumist, määrates tähtaja ületamise korral sanktsioone ja kohaldades viivist alates maksetähtpäevale järgnevast päevast, ent eirab võlgnikuna oma kohustusi. Muudatusettepanek, mille me hääletusele paneme, on väga oluline, eriti praeguste tõsiste majandusraskuste ajal, kuid probleemi lahendamiseks sellest üksi ei piisa. Kui liikmesriigid ei paranda oma riigiasutustelt võlgade sissenõudmise menetlusi, s.t ei muuda neid lühemaks ja tõhusamaks, ei anna heakskiidetud sätted tulemust.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Hilinenud maksmine ettevõtetevaheliste ning ettevõtete ja riigiasutuste vaheliste äritehingute puhul tekitab väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEd) rahavooprobleeme ning põhjustab sageli edasisi makseviivitusi. Nii saab alguse nõiaring, millega on raske võidelda. Oleme kindlad, et raportis välja pakutud uute eeskirjade rakendamine on selle olukorra lõpetamiseks vajalik samm, mis laseb ettevõtetel praeguses majandus- ja finantskriisis toime tulla. Kavandatavad sanktsioonid on proportsionaalsed ja vajalikud ning aitavad loodetavasti tõkestada ettevõtjate sobimatuid äritavasid.

  Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Hilinenud maksmise direktiivi käsitleva resolutsiooni heakskiitmine oli vajalik ja seetõttu hääletasin ma selle poolt. Tänahommikuses arutelus osutati ka sellele, et endiselt tunnetatakse valusalt äsjase kriisi mõju, mis ei ole meie liikmesriike säästnud. Siseturu sujuva toimimise huvides tuleb teha arvukaid muudatusi. Raportis soovitatakse nende muudatuste osana õigustatult üleminekut õigeaegse maksmise kultuurile. Nii tekivad maksega viivitamisel tagajärjed, mis muudavad viivitused ebaotstarbekaks.

Enne direktiivi muutmist koostatud mõjuhinnangu kohaselt on mitme liikmesriigi riigiasutused tuntud kehva maksedistsipliini poolest. Loodan siiralt, et tänane otsus muudab ka nende käitumist. VKEde elu lihtsamaks muutmine on selle teemaga seoses õigustatult meie tähelepanu keskmes. Kavandatavad vaidluste lahendamise alternatiivsed mehhanismid võivad pakkuda lahendust, nagu ka liikmesriikide tavade avalikustamine. Euroopa e-õiguskeskkonna portaali pakutavate võimaluste maksimaalne ärakasutamine võib aidata võlausaldajatel ja ettevõtetel muretumalt tegutseda.

  Miroslav Mikolášik (PPE), kirjalikult. – (SK) Mul on hea meel komisjoni ettepaneku üle, milles käsitletakse hilinenud maksmise küsimuse lahendamist. Hilinenud maksmine on muutumas tõsiseks probleemiks, eriti piiriüleste äritehingute puhul, sest see kahjustab õiguskindlust.

Et hilinenud maksmise tagajärjed aitaksid makseviivitusi vältida, tuleb õigeaegse maksmise kultuuri kujundamisel kehtestada kiire menetlus hilinenud maksetega seotud vaidlustamata nõuete sissenõudmiseks. Muudatusettepanek, millega luuakse võimalus sundida ettevõtteid ja riigiasutusi tasuma nende vastu esitatud nõudeid laialdaselt juurdepääsetava elektroonilise menetluse abil, on kiiduväärt samm selliste tasumata võlgade lihtsama ja kiirema sissenõudmise tagamisel. See on kasulik eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kes kannatavad hilinenud maksete ja töömahukate tagasinõudmismenetluste tõttu kõige enam.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Tasumata võlad kujutavad endast arvestatavat rahalist riski, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks. Maksedistsipliini puudumine võib likviidsust tuntavalt piirata, eriti kriisi ajal. Makseteadlikkust suurendavad meetmed on kahtlemata kasulikud. Ma jäin hääletamisel erapooletuks, sest ma ei ole kindel, kas on mõistlik reguleerida seda küsimust üleeuroopalisel tasandil või kas see avaldab maksedistsipliinile kasutoovat mõju.

  Claudio Morganti (EFD), kirjalikult. – (IT) Raportis käsitletakse hilinenud maksmise probleemi, mis destabiliseerib turgu ning kahjustab eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis lähevad mulle eriti korda. Ma hääletasin selle raporti poolt, kuna loodan, et sünnib uus ärikultuur, milles soositakse õigeaegseid makseid ja milles hilinenud maksmist peetakse kliendi positsiooni vastuvõtmatuks ärakasutamiseks ja lepingu rikkumiseks, mitte tavapraktikaks.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle õigusakti poolt, sest minu arvates on paremini korraldatud maksesüsteemid väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEde) ning kogu ettevõtluskultuurile kasulikud. Üks selle dokumendi sätetest on minu meelest eriti edumeelne: see on üleskutse avaldada kiiresti õigeaegselt maksjate nimekirjad. Need meetmed mitte üksnes ei julgustaks ettevõtteid (eriti VKEsid) üksteisele õigeaegselt maksma – mis vähendaks likviidsusprobleemide ohtu –, vaid suurendaks ka selliste ettevõtete usaldusväärsust ja seeläbi omakorda nende konkurentsivõimet.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, sest minu arvates on oluline kehtestada maksimumtähtaeg, mille jooksul ettevõtetele tuleb maksta. Praeguse kriisi ajal on see vajadus veelgi pakilisem ja olulisem. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ning ettevõtjad etendavad olulist rolli kõigi meie liikmesriikide majanduses, olles peamised tööhõive ja sissetulekute tekitajad ning uuenduste ja majanduskasvu taganttõukajad. Me näeme kahjuks liigagi sageli, et ettevõtted, kellele riigiasutused võlgnevad miljoneid, on paraku nendesamade hilinenud maksete tõttu sunnitud tegevuse lõpetama või pankroti välja kuulutama. Seetõttu loodan, et rakendamisetapis võetakse arvesse ka muid tegureid, lõdvendades stabiilsuspaktist tulenevaid reegleid riigiasutuste jaoks ja lühendades samal ajal järk-järgult maksetähtaegu. Nii koondataks mõlemad nõuded kokku ja see oleks kasulik riigi kogu süsteemile. Loodetavasti võtavad liikmesriigid direktiivi kiiresti üle, et seda saaks võimalikult kärmelt kohaldama hakata. See on meie kui seadusandjate kohus ja võlausaldajatest ettevõtete õigus.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hilinenud maksmine võib kaasa tuua rahalisi raskusi ja mõnede ettevõtete, eriti VKEde puhul isegi pankroti: Euroopa Komisjoni andmetel lähevad hilinenud maksed Euroopa majandusele maksma umbes 180 miljardit eurot aastas. Teistes uuringutes räägitakse 300 miljardist eurost aastas, mis on võrdne Kreeka riigivõlaga. Praegust majandusolukorda arvestades on mul hea meel, et nõukogu ja Euroopa Parlament jõudsid kokkuleppele Euroopa selle valdkonna õigusakti põhjalikus muutmises. Euroopa Parlament aitas sellele suurel määral kaasa. Meil õnnestus tagada, et lõplikus tekstis lähtuti mitmest parandusest, mille poolt hääletati siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis: kõrgemad seadusjärgsed intressimäärad maksmisega hilinemise korral; ettevõtete vaheliste äritehingute puhul vaikimisi 30päevane maksetähtaeg ja kuni 60päevane pikendatud tähtaeg, mida saab teatud tingimustel pikendada; riigiasutuste puhul kuni 60päevane maksetähtaeg; suurem paindlikkus riiklike tervishoiuasutuste ning riiklike meditsiini- ja sotsiaalasutuste puhul; ja sissenõudmiskulude hüvitamise lihtsustamine (kindel summa, milleks on 40 eurot).

  Crescenzio Rivellini (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma tahaksin tunnustada Barbara Weilerit tema suurepärase töö eest. Euroopa Parlament on andnud rohelise tule uutele õigusnormidele, mille eesmärk on piirata maksmisega viivitamist riigiasutustes nende tarnijatele, kellest enamik on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Euroopa Parlament on otsustanud, et riigiasutused peavad omandatud teenuste ja kaupade eest tasuma 30 päeva jooksul. Kui nad seda ei tee, peavad nad maksma viivist määraga 8%.

Töö eest õigeaegselt maksmise põhimõte on korrektse käitumise alus. Samuti on see peamine tegur, mis näitab ettevõtte usaldusväärsust ja tema vabu vahendeid ning millest sõltub juurdepääs krediidile ja rahastamisele. Uus direktiiv, mida hakatakse riikide õigussüsteemides rakendama 24 kuu jooksul pärast selle vastuvõtmist, on kasulik kogu Euroopa majandusele.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Kuna hilinenud maksmine on nähtus, millel on mitmeid omavahel seotud põhjuseid, saab selle vastu võidelda vaid paljude erinevate, üksteist täiendavate meetmete abil. Seetõttu leiab Euroopa Parlament, et puhtalt õiguslik lähenemisviis, mille eesmärk on parandada meetmeid, mida on võimalik võtta hilinenud maksmise korral, on küll vajalik, kuid mitte piisav. Komisjoni karmi metoodikat, mis keskendub rangetele sanktsioonidele ja negatiivsetele stiimulitele, tuleb laiendada leebete meetmetega, mis keskenduksid hilinenud maksete vastases võitluses positiivsete stiimulite pakkumisele.

Lisaks tuleks edendada paralleelselt direktiivi rakendamisega praktiliste meetmete, näiteks e-arvete kasutamist.

  Marco Scurria (PPE), kirjalikult. – (IT) Itaalia on riik, kus ettevõtted kannatavad riigiasutuste makseviivituste tõttu kõige rohkem: keskmine tarnijatele maksmise periood on Itaalias 180 päeva, seevastu Euroopa keskmine näitaja on 67 päeva. Selle tagajärjeks on rahalised probleemid, investeerimisvõimaluste märkimisväärne vähenemine ja konkurentsivõime kahanemine, eriti VKEde puhul.

Direktiiv, mida me täna hääletasime, aitab vältida maksmisega hilinemist ja võimaldab makseviivituste korral võlausaldajate huve tulemuslikult kaitsta, kehtestades õiguse nõuda maksmisega hilinemisel seadusjärgset intressi ka siis, kui seda ei ole lepingus sätestatud. Samuti sunnib see riigiasutusi tegema makse hiljemalt 60 päeva jooksul pärast maksetaotluse esitamist, kui teenus on rahuldavalt osutatud.

See direktiiv on meie ettevõtetele tõesti suureks abiks: tänapäeval lõpetab iga neljas ettevõte ebapiisavast likviidsusest tulenevate probleemide tõttu tegevuse. Need uued makse-eeskirjad tähendavad, et ettevõtted taastavad turul oma konkurentsivõime ja töökohti ei lähe enam kaotsi.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Kiites kaaluka häälteenamusega heaks kolleeg Barbara Weileri raporti, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu direktiiv hilinenud maksmise kohta, kehtestab Euroopa Parlament tasakaalustatud ja selged eeskirjad, mis edendavad maksevõimet, uuendusi ja töökohtade loomist. Kavandatavatest meetmetest saavad kasu väikeettevõtted ja riiklikud haiglad.

Väikeettevõtetel ei teki enam hilinenud maksetest tulenevaid rahalisi probleeme ja riiklikud haiglad saavad kasu pikendatud 60päevasest maksetähtajast, mida võimaldatakse nende eristaatuse tõttu, sest neid rahastatakse sotsiaalkindlustussüsteemidega seotud maksetest. Lisaks tagab kokkulepe, millele me peaksime nõukoguga jõudma, direktiivi kiire jõustumise ja liikmesriikides ülevõtmise juba 2011. aasta jaanuaris. Mul on selle hääletuse tulemuse üle hea meel.

  Salvatore Tatarella (PPE), kirjalikult. – (IT) Viimastel aastatel on hilinenud maksed muutunud ettevõtete finantsjuhtimisel üha suuremaks koormaks. Maksmisega hilinemine on tõsine ja ohtlik probleem, mis viib alla riigihangete süsteemi kvaliteedi, kahjustab tõsiselt väikeettevõtete püsimajäämise võimalusi ja vähendab Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Statistika on murettekitav, eelkõige Itaalias, kus keskmine makseperiood on 186 päeva, ulatudes piirkondlikes omavalitsustes tervishoiusektori puhul lausa 800 päevani. See on tõeliselt häbiväärne ja selle tõttu on paljud VKEd olnud sunnitud tegevuse lõpetama. Selle raportiga astume suure sammu edasi, kehtestades avaliku sektori poolt erasektorile võlgnetavate maksete puhul 60päevase maksimumtähtaja. Muidugi ei lahenda selle õigusakti vastuvõtmine võluväel probleemi, kuid kindlasti saab sellest alguse eduspiraal, ennekõike suhetes riigiasutustega. Kui riigiasutused tasuvad arveid tõhusalt ja kiiresti, on see kasulik ka Euroopa majandusele. Loodan, et liikmesriigid, eelkõige Itaalia, võtavad selle õigusakti väga kiiresti üle.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) See raport on andnud suure panuse ettevõtetevahelistest ning ettevõtete ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksetega hilinemise probleemi lahendamisse. Algatuse eesmärk on tagada ühtlustamise kaudu Euroopa Liidu äriühingute suurem likviidsus. Võitlus maksetega hilinemise vastu on eriti vajalik praeguse kriisi ajal, sest pikad viivitused avaldavad äriühingute tegevusele halba mõju. Meetmega soovitakse soodustada siseturu sujuvat toimimist – selleks muudetakse kiiresti kohustuslikku maksetähtaega ja kehtestatakse sanktsioonid juhtudeks, kui maksetähtajast ei peeta kinni.

Sellega seoses on mul hea meel õigusakti ettepaneku üle, milles sätestatakse ettevõtetevahelistest ning ettevõtete ja riigiasutuste vahelistest äritehingutest tulenevate maksete üldiseks tähtajaks 30 päeva, kusjuures erandjuhtudel võidakse riigiasutuste puhul kohaldada 60päevast maksetähtaega. Need sätted pälvisid suure toetuse Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonilt, mille liige minagi olen.

Ma pean kiiduväärseks ka makse hilinemise korral kohaldatava intressimääri kehtestamist, milleks on Euroopa Keskpanga viiteintressimäär pluss 8%. Minu arvates annab see meede tugeva tõuke majandustegevusele, mida viivad ellu väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kelle majanduslikku suutlikkust bürokraatlikud takistused sageli tõsiselt kahjustavad.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Me panime hääletusele muudetud direktiivi hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul. Ma toetan seda kokkulepet kogu südamest. Liiga pikad maksetähtajad ja hilinenud maksed takistavad ettevõtte tugevat juhtimist, mõjutavad konkurentsivõimet ja kasumlikkust ning võivad lõpuks ohtu seada ettevõtte püsimajäämise. Kuna praegune direktiiv ei näi olevat maksmisega hilinemise takistamiseks piisavalt tõhus, toetan ma olemasolevate eeskirjade karmistamist. Mis puudutab maksimaalseid maksetähtaegu, siis me kehtestame ettevõtete jaoks lisatagatised, sest põhimõtteliselt tuleb maksed teha 30 päeva jooksul. See on eriti oluline ettevõtete ja riigiasutuste vaheliste maksete puhul. Nüüdsest peavad liikmesriigid ja valitsused hakkama teistele eeskuju andma. Ka Euroopa Liidu institutsioonid peavad tulevikus hakkama järgima samu seadusjärgseid tähtaegu nagu kõik teised, s.t küsimus on usaldusväärsuses. Direktiiv sätestab selgelt, et mis tahes lepingulised kõrvalekalded standardsetest maksetähtaegadest on võimalikud üksnes objektiivsete ja ausate põhjuste olemasolul. See on direktiivi jõustamisel oluline tegur. Kokkuvõtteks loodan, et kindlasummaline hüvitis sissenõudmiskulude eest sunnib maksmisega viivitajad õigele teele asuma ja sinna jäämagi. See oleks hea nii meie ettevõtetele kui ka töökohtadele.

  Iva Zanicchi (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Barbara Weileri raporti poolt, mis käsitleb hilinenud maksmisega võitlemist äritehingute puhul.

Võlgnevused ja hilinenud maksed takistavad äritegevust suurel määral ja on sageli põhjuseks, miks muidu maksejõulised ettevõtted omamoodi doominoefekti tõttu pankrotti lähevad. Maksmisega hilinemine on Euroopas sagedane nähtus, mis kahjustab ettevõtteid, eriti väikeettevõtteid.

Pealegi jäävad enamiku liikmesriikide riigiasutused rahaliste raskuste korral tavakohaselt maksmisega hiljaks. Seetõttu on tekkinud vajadus tugevdada olemasolevaid õiguslikke meetmeid ja võidelda maksete hilinemisega, et toetada ettevõtteid, eriti VKEsid, ning kehtestada täpsed tähtajad ja asjakohased sanktsioonid neile, kes tähtaegadest kinni ei pea.

Raport: Ilda Figueiredo (A7-0233/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest vaesus on väga tõsine probleem, mis mõjutab 85 miljonit eurooplast. Seega ei tohiks keegi selle probleemi suhtes ükskõikseks jääda. See peab olema meie kõige tähtsamate eesmärkide seas ja vajab kollektiivseid vastumeetmeid, millega tagatakse, et sotsiaalselt haavatavatele inimestele jääks veidigi väärikust. Vaesus mõjutab meie noori ja eakaid ning üha enam ka meie töötavaid inimesi. Ainuüksi viimase kahe aasta jooksul on läinud kaduma 6 miljonit töökohta, töökoha säilitanute palgad on vähenenud ja muutunud aina ebastabiilsemaks. Me vajame probleemide käsitlemiseks ja lahendamiseks süsteemset meetodit, mis kõrvaldab tekkivad probleemid juba eos. Samal ajal ei ole meil aga praegu võimalik pakkuda koheseid ja kiireid vastumeetmeid probleemide tagajärgede kõrvaldamiseks. Haavatavatele inimestele elamiseks miinimumsissetuleku tagamine ja nende abistamine sellest olukorrast väljatulemisel ei ole niisiis mitte ainult vajadus, vaid lausa hädavajadus, mida me peaksime tunnistama ning millele me peaksime vastutustundlikult ja kiiresti lahenduse leidma.

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) 2010. aasta kui vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta algatuste raames ning seoses ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega on EL näidanud oma pühendumist Euroopas vaesuse vastu võitlemisele. Majandus- ja sotsiaalkriis on olnud ränk, suurendades vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Mõned haavatavad elanikerühmad, näiteks naised, lapsed, eakad ja noored, on tunnetanud selle olukorra kahjulikke tagajärgi teistest teravamalt. Kuigi miinimumsissetuleku kehtestamine võib selliste rühmade puhul kujutada endast asjakohast kaitsesüsteemi, ei võeta selle puhul arvesse lähimuspõhimõtet, s.t asjaolu, et see küsimus on liikmesriigi enda pädevuses.

Kuna Euroopas on palk ja heaolutase erinev, on ühist miinimumsissetuleku künnist keeruline kehtestada. Minu arvates oleks kasulikum julgustada liikmesriike tõhustama poliitilisi meetmeid, et võidelda vaesusega ning edendada aktiivset kaasamist, piisavaid sissetulekuid, juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele ja rikkuse õiglast ümberjaotamist. Ennekõike tuleks aga liikmesriike innustada tulemuslikumalt kasutama nende abistamiseks mõeldud struktuurifonde.

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rahvusvaheline üldsus on korduvalt kinnitanud pühendumist vaesuse vastu võitlemisele. Selline üleilmne tegutsemisviis on vajalik, sest vaesus ei piirdu vähearenenud riikidega Sahara-taguses Aafrikas või Aasias, vaid mõjutab ka 17% ELi elanikkonnast.

Minu arvates tähistab eelmisel kuul peetud ÜRO tippkohtumine suurt edasiminekut, mille tulemuseks on konkreetse tegevuskava vastuvõtmine aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks. EL on teinud ettepaneku vähendada vaesuses elavate inimeste arvu 2020. aastaks 25% võrra ja eraldada 0,7% kogurahvatulust arenguabiks. Lisaks aitab Euroopa Parlament selle raporti vastuvõtmisega aktiivselt kaasata ebasoodsas olukorras olevaid elanikerühmasid ning tagada tõelise majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse.

Ma tahaksin mainida Rumeenia suurt panust vaesuse vastu võitlemise ÜRO programmidesse, mis moodustab 250 miljonit eurot. Kuna arenguabi peab olema vastastikune, jätkab minu kodumaa oma kohustuste täitmist. Samas leian, et suure vaesusriskiga rühmadele, näiteks maapiirkonna elanikele või roma rahvusvähemusele tuleb pöörata rohkem tähelepanu.

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE), kirjalikult. – (ES) Selle algatuse eesmärk on tagada, et Euroopa tasandil võetaks mitmesuguseid meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks. Majanduskriis on paljude eurooplaste olukorra raskeks muutnud. Tööpuudus on kasvanud ning seetõttu on kõige haavatavamate inimeste, näiteks naiste, laste, noorte ja eakate olukord muutunud varasemast veelgi ebakindlamaks. Seepärast tuleb Euroopa ja liikmesriikide tasandil võtta meetmeid. Miinimumsissetuleku kehtestamine on hea vahend abivajajatele väärika elu tagamiseks. Lõppeesmärk on aga täielik integreerimine tööturule, sest ainult nii on võimalik tõeline sotsiaalne ühtekuuluvus. Sellega seoses loodan, et meil õnnestub tagada lisaks majandusarengule ka sotsiaalne areng ja et me saame ennekõike mõjutada sotsiaalmajanduse arengut. Samuti loodan, et suudame täita Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgi vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin selle raporti poolt, sest hoolimata kõigist avaldustest vaesuse vastu võitlemise kohta elavad Euroopa kodanikud endiselt vaesuses, sotsiaalne ebavõrdsus on kasvanud ja ka vaeste töötajate arv suureneb. Euroopa Liit peab võtma aktiivsemaid meetmeid, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, pöörates erilist tähelepanu ebakindlatele töösuhetele, töötutele, peredele, eakatele, naistele, üksikemadele, ebasoodsas olukorras olevatele lastele ning haigetele ja puuetega inimestele. Miinimumsissetulek on vaesuse vastu võitlemisel üks põhilisi abinõusid, mis aitab inimestel vaesusest välja pääseda ja tagada nende õiguse inimväärsele elule. Tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et miinimumsissetulek saavutab oma eesmärgi võitluses vaesusega ainult siis, kui liikmesriigid võtavad miinimumsissetuleku tagamiseks konkreetseid meetmeid ja rakendavad vaesuse vastu võitlemise riiklikke programme. Pealegi ei ole miinimumsissetuleku tagamise kavad mõnes liikmesriigis suhtelise vaesuse piiriga kooskõlas. Seetõttu peaks komisjon riiklike tegevuskavade hindamisel vaatlema häid ja halbu tavasid. Miinimumsissetulek kui sotsiaalse kaitse üks põhielemente on kahtlemata oluline, et tagada vaesuses elavate inimeste kaitse ja nende võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rumeenias saab ligikaudu 300 000 peret riigilt garanteeritud miinimumsissetulekut vastavalt seadusele, mis on olnud jõus juba alates 2001. aastast. Selleks eraldatakse eelarvest ligi 300 miljonit eurot. Praeguses majanduskriisis, mille mõju tunnetavad eriti valusalt vähem arenenud majandusega riikide elanikud, pakub Euroopa Parlamendi soovitus kehtestada kõikides liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavad ilmselget lahendust. Kuigi keegi ei saa vastu vaielda garanteeritud miinimumsissetuleku tagamise kavade vajalikkusele, tuleb möönda, et selliste kavadega kaasneb kuritarvitamise võimalus.

Selliste kavade puhul on vajalikud asjakohased tähtajad ja kontrollimehhanismid, sest on oht, et niisugused kavad julgustavad inimesi mitte töötama. Tagamaks korrektselt, et seda ei juhtu, on soovitatav, et kõnealust sissetulekut saavatel inimestel oleks ka võimalus töötada teatud arv tunde ühiskonna hüvanguks. 2008. aasta lõpu seisuga elas kogu ELis 85 miljonit inimest allpool vaesuspiiri. Sellised arvud näitavad vajadust toetuse järele, eriti noorte ja eakate puhul.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Majanduskriis on vaesust tuntavalt suurendanud. Praegu elab Euroopa Liidus allpool vaesuspiiri üle 85 000 inimese. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaga seoses rõõmustab mind Euroopa Parlamendi poliitiline tahe tagada tugev ja toimiv majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus.

Ilda Figueiredo raportis märgitakse, et riigi tasandil miinimumsissetuleku kehtestamine on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks. Mina olen aga Euroopa Liidu tasandil miinimumsissetuleku kehtestamise vastu. Selline meede oleks demagoogiline ja praeguses olukorras täiesti ebasobiv. Ka struktuurifondidel on sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel tähtis roll. Eelkõige on Euroopa Sotsiaalfond suur Euroopa investeering, mille eesmärk on muuta tööturg raskustes olevatele inimestele kättesaadavamaks. See peaks jääma perioodil 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika elluviimise tugevaks vahendiks.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin selle väga hea raporti poolt, sest selles rõhutatakse vajadust võtta konkreetseid meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks, edendades tulude ja rikkuse õiglast ümberjaotamist, et tagada piisavad sissetulekud ning anda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastale tegelik tähendus. Raportis kutsutakse liikmesriike üles vaatama läbi piisava sissetuleku tagamiseks väljatöötatud meetmed, sest vaesuse vastu võitlemiseks tuleb luua inimväärseid ja püsivaid töökohti. Selles leitakse, et sotsiaalsed eesmärgid peavad olema kriisist väljumise strateegia lahutamatu osa ning et töökohtade loomine peab olema komisjoni ja liikmesriikide valitsuste prioriteet ning esimene samm vaesuse vähendamiseks. Raportis väljendatakse seisukohta, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60% asjaomase riigi mediaansissetulekust. Samuti rõhutatakse inimväärset elu tagava töötushüvituse olulisust ning vajadust vähendada tööturult eemaloleku aega muu hulgas riigi tööhõiveametite tõhustamise abil. Lisaks rõhutatakse vajadust võtta vastu sotsiaalkindlustuseeskirjad, mille abil luua seos igas liikmesriigis makstava miinimumpensioni ja vastava vaesuspiiri vahel.

  Ole Christensen (S&D), kirjalikult. – (DA) Meie, Taani sotsiaaldemokraadid Euroopa Parlamendis (Dan Jørgensen, Christel Schaldemose, Britta Thomsen ja Ole Christensen) hääletasime omaalgatusliku raporti poolt, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Me leiame, et kõik ELi liikmesriigid peaksid vastu võtma vaesuse vähendamise eesmärgid ja kehtestama miinimumsissetuleku tagamise kavad. Samal ajal oleme seisukohal, et need eesmärgid ja kavad tuleks kohandada iga konkreetse liikmesriigi olukorrale. Meie arvates võib vaesust hinnata mitmel viisil ning igal liikmesriigil peaks olema õigus otsustada, kuidas teha seda kõige paremini ja mil viisil töötada välja enda olukorrale kohandatud miinimumsissetuleku tagamise kava.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Praegune majanduskriis on avaldanud tohutut mõju töötuse suurenemisele, kontrollimatule vaesumisele ja inimeste sotsiaalsele tõrjutusele kõikjal Euroopas. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on jõudnud lubamatule tasemele: allpool vaesuspiiri elab ligi 80 miljonit eurooplast, neist 19 miljonit on lapsed (s.t peaaegu iga viies laps), paljudel inimestel on suuri probleeme juurdepääsuga töökohtadele, haridusele, eluasemele ning sotsiaal- ja finantsteenustele. Ka töötuse määr on kõikides liikmesriikides jõudnud enneolematule tasemele: Euroopa keskmine on 21,4%, mis tähendab, et iga viies noor inimene on töötu. Kuna selline olukord on lubamatu, peame tegema kõik võimaliku, et aidata lahendada seda traagilist olukorda, milles need inimesed elavad.

2010. aasta nimetati selle probleemi vastu võitlemise Euroopa aastaks, et tugevdada ELi poliitilist tahet ja võtta vaesuse kaotamiseks otsustavaid meetmeid. Olen nõus, et igas liikmesriigis tuleb kehtestada alampalk, millega kaasneb sotsiaalse taaslõimimise strateegia ja juurdepääs tööturule.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus on mis tahes ühise poliitika oluline eeltingimus nii Euroopas kui ka väiksemates piirkondades. Kui huvid on erinevad, lähevad ka eesmärgid lahku ja ühiseid asju on võimatu kavandada. Allpool vaesuspiiri elavate inimeste elatustaseme tõstmine on üks esmatähtsaid eesmärke. Selleks kasutatavad avaliku sektori vahendid kujutavad endast kahtlemata keskmise tähtajaga investeeringut, sest nende korrektse jaotamise korral vallandavad nad kasvu, mis toidab iseennast. Kindlate summade ülekandmine on alati riskantne, kui need ei ole laiema stimuleerimisprogrammi osa. Kaks eri olukorda nõuavad erinevaid lahendusi. Esimene, sotsiaalse heaoluga seotud olukord valitseb siis, kui töötaja ei suuda füüsilise või vaimse puude või mõne muu sarnase põhjuse tõttu teenida inimväärseks eluks küllaldast raha. Teine, õiguslike ja majanduslike küsimustega seotud olukord tuleneb jäigast tööturust, kus tootlikkus ja palgad ei ole omavahel piisavalt kooskõlas või kus inimesel ei ole võimalik töötada nii palju, kui ta soovib, või võrdeliselt sellega, kui palju ta tahab teenida, et elada inimväärset elu. Neis kahes olukorras saab avalik sektor sekkuda ja peabki sekkuma, tekitades soovi teha palju tööd – mitte vastupidi.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ligikaudu viiendik ELi elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, kusjuures vaesust esineb rohkem laste, noorte ja eakate hulgas. Vaeste töötajate osakaal kasvab käsikäes ebakindlate, madalapalgaliste töökohtade arvu suurenemisega. Kümnes liikmesriigis mõjutab materiaalse vara puudumine vähemalt veerandit elanikkonnast, Rumeenias ja Bulgaarias on selliseid inimesi üle poole elanikkonnast. Kõigi nende tegurite tõttu valitseb ELis vaesuse probleem, mida ei teravda üksnes majanduslangus, vaid ka parempoolsete valitsuste viljeldav sotsiaalsete väärtuste vastane poliitika. Praegune miinimumsissetulek ei suuda tagada sotsiaalset kaitset suurtele elanikerühmadele, kes elavad vaesuses. Miinimumsissetulekul on ülitähtis roll vaesusest põhjustatud traagiliste olukordade ärahoidmisel ja sotsiaalse tõrjutuse leviku peatamisel. Et vaesusega tõhusalt võidelda, on vaja parandada ka tööhõive kvaliteeti ja suurendada palku, kehtestada õigus sissetulekule ning tagada vajalikud rahalised vahendid sotsiaaltoetuste, pensionide ja hüvitiste maksmiseks. 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta, millega jätkub Lissaboni lepinguga ette nähtud osalusühiskonna kampaania. See annab veel ühe põhjuse, miks selle kampaania poolt hääletada.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma leian, et nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil tuleb võtta meetmeid, et kaitsta tarbijaid laenude ja krediitkaardivõlgade tagasimaksmise ebaõiglaste tingimuste eest ning kehtestada laenu saamise tingimused, mis hoiaksid ära majapidamiste sattumise suurtesse võlgadesse ning seega ka vaesusse langemise ja sotsiaalse tõrjutuse.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopa Liidus on alampalk sätestatud 20 liikmesriigi õigusaktides ja riikidevahelised erinevused on märkimisväärsed. Nii on alampalk Luksemburgis ligikaudu 1682 eurot, ent Bulgaarias kõigest 123 eurot.

Seepärast on Euroopa Parlament korranud oma üleskutset Euroopa miinimumsissetuleku kohta. Miinimumsissetulek võiks olla üks lahendusi, kuidas vältida miljonite eurooplaste libisemist vaesusse. Meie arvates on oluline rõhutada, et miinimumsissetuleku tagamisega peab tingimata kaasnema üldine sotsiaalne strateegia, mis hõlmab juurdepääsu põhiteenustele – tervishoiule, eluasemele, haridusele ja elukestvale õppele – igas vanuses ja igale riigile sobival viisil.

Euroopa Parlamendi liikmed on rõhutanud, et miinimumsissetuleku tagamise kavade tegelik eesmärk ei peaks seisnema mitte ainult abistamises, vaid ka abisaajate toetamises sotsiaalse tõrjutuse olukorrast tööellu astumisel.

  Christine De Veyrac (PPE), kirjalikult. – (FR) Seda raportit toetades rõhutan ma solidaarsuse tähtsust Euroopa riikide ühiskonnas, eriti käesoleval vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastal.

Teatavad liikmesriigid, näiteks Prantsusmaa, oli 20 aastat tagasi teerajaja garanteeritud miinimumsissetuleku kehtestamisel. Kuid kogemused on meile õpetanud, et see süsteem võib avaldada kahjulikku mõju, julgustades näiteks mõningaid inimesi jõudeelu elama. Seepärast peab Euroopa Liit kaaluma selliseid meetmeid nagu Prantsusmaa revenu de solidarité active ehk sissetulekutoetus, mis tekitaksid toetuse saajates vastutustunde ja julgustaksid neid tööd otsima, sest see on sotsiaalse kaasatuse tegelik alus.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Ma olen alati nõudnud, et kõik liidu kodanikud peavad saama miinimumsissetulekut, mis moodustab 60% keskmisest sissetulekust; ma lisasin selle nõudmise juba oma valimisprogrammi Euroopa Parlamendi valimistel 2009. aastal. Kahjuks hääletas Euroopa Parlament täna ühenduse tasandil vastavasisulise õigusakti kehtestamise ettepaneku vastu.

2010. aasta on vaesuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja ma olen kindel, et miinimumsissetuleku raamdirektiiv võinuks olla riikide poliitika ja õigusaktide aluseks.

Minu arvates oleks see kõige tõhusam viis vaesuse vähendamiseks ja 2020. aastaks 20 miljoni inimese vaesusest välja aitamiseks. Tuletan meelde, et Euroopas elab 80 miljonit inimest allpool vaesuspiiri.

  Ioan Enciu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma leian, et vaesusriski süvenemist Euroopas tuleb iga hinna eest vältida, sest sellel võib pikas plaanis olla väga kahjulik struktuurne mõju nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes. Ma hääletasin selle raporti poolt, sest leian, et korraliku sotsiaalkaitse tagamiseks peab inimestele olema kindlustatud mõistlik miinimumsissetulek, eriti kõige haavatavamates rahvastikurühmades, kellele on Euroopa valitsuste rakendatud kärpepoliitika praeguse majandus- ja finantskriisi ajal rängalt mõjunud.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma ei ole ükskõikne selle suhtes, kui tõsised on praeguse kriisi tagajärjed inimeste jaoks – see kriis tähendab paljudele eurooplastele vaesuse süvenemist –, kuid ma ei ole nõus seisukohaga, mille kohaselt tuleb riigi rolli suurendada ja probleem tuleb lahendada täiendavate sotsiaaltoetustega, mida Euroopa tasandil kehtestatav miinimumsissetulek endast kujutabki.

Suurem hulk sotsiaaltoetusi tähendab, et riigieelarvest tuleb maksta rohkem raha, ja kuna riik rikkust ei tekita, on see võimalik ainult maksutulu suurendamisega. See tähendab omakorda, et kõik peavad maksma rohkem makse, mis muudab kõik vaesemaks ja kaanina käituvast riigist rohkem sõltuvaks.

Vaesuse vastu tuleb võidelda tööhõivepoliitika ja majandusliku konkurentsivõime kaudu. Kui Portugalis ei lõpetaks iga nädal mitu ettevõtet tegevust, poleks nii paljud portugallased silmitsi töötuse ja vaesusega. Seetõttu leian, et vaesuse vastu tuleb võidelda majanduse ja turu elavdamise teel, mitte toetuste abil, mida tuleb alati rahastada maksudest. Maksud, nagu me teame, lämmatavad maksumaksjaid ja majandust ning takistavad majanduse konkurentsivõime arengut.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Nagu ma Euroopa Parlamendis aasta tagasi ütlesin, toetan ma Euroopa Liidus sotsiaalsuse uut kontseptsiooni, millega tagatakse igale inimesele elementaarne elatustase. Sotsiaalselt teadlikus, õiglases, arenenud ja ühtses Euroopas tuleb kindlasti võtta meetmeid, mis kõrvaldavad ja viivad miinimumini sotsiaalse dumpingu ja inimeste elutingimuste halvenemise ohu, kui võtta arvesse praeguse majanduskriisi laastavat mõju. Et muuta Euroopa tugevamaks ja ühtsemaks, peame tagama inimeste põhiõiguste kaitse kõikjal Euroopas. Ma mõistan, et sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalpensionid on vaja miinimumnõudeid; neid on vaja isegi palgataseme puhul, sest nii tagatakse töötingimuste suurem ühtsus. Kuna käesolev aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta, on mul hea meel, et see raport õhutab kõiki liikmesriike täitma oma kohustusi seoses inimeste aktiivse kaasamisega sotsiaalse ebavõrdsuse ja tõrjutuse vähendamise teel. Tahaksin rõhutada, et seejuures tuleks tagada realistlik tasakaal ja lähimuspõhimõtte järgimine. Seetõttu hääletan raporti poolt ja esitatud muudatusettepanekute vastu.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL) , kirjalikult. – (PT) Ma tahaksin toonitada, kui oluline on see, et Euroopa Parlamendi täiskogu istungil võeti vastu minu koostatud raport kõigis ELi liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade vastuvõtmise kohta. Raport võeti Euroopa Parlamendis vastu 437 poolthäälega; vastu oli 162 parlamendiliiget ja 33 jäi erapooletuks. See raport on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal võetud konkreetne meede.

Raportis öeldakse, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmine, mis hõlmab erimeetmeid ebapiisava sissetulekuga inimeste (lapsed, täiskasvanud ja eakad) toetamiseks rahalise abi andmise ja põhilistele avalikele teenustele juurdepääsu hõlbustamisega, on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks, piisava elatustaseme tagamiseks ja sotsiaalse integratsiooni edendamiseks.

Vastuvõetud resolutsioonis väljendatakse seisukohta, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60% asjaomase riigi mediaansissetulekust. Samuti kutsutakse komisjoni üles koostama tegevuskava liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise Euroopa algatuse elluviimise toetamiseks. Peale selle juhitakse tähelepanu kasvavale töötavate vaeste arvule ja vajadusele võidelda selle uue probleemiga ning kutsutakse üles tulusid õiglaselt ümber jagama.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Ma olen harva kohanud niivõrd demagoogilist ja ebarealistlikku raportit. Raport on demagoogiline, sest selle eesmärk on kehtestada miinimumsissetulek, mis moodustab iga liikmesriigi puhul vähemalt 60% mediaansissetulekust ja mis oleks tagatud kõigile ilma ühegi kodakondsusnõudeta. Kas mõeldud on keskmist brutosissetulekut või keskmist netosissetulekut? Kas vaesuspiiri arvutamiseks kasutatakse keskmist elatustaset? Minu kodumaal tähendaks see toetuste tõttu tekkivale tegevusetusele üleskutsumist ja võimsa sisserändemagneti loomist.

Kasutatud määratluse kohaselt võib selline sissetulek olla suurem alampalgast, mida teenib 15% Prantsuse töölistest; arenenud riikide seas on tegemist rekordiga. Eurooplased ei vaja mitte abi, vaid reaalset tööd, mille eest makstakse inimväärset palka. See raport on ebarealistlik, sest selles ei räägita sõnagagi vaesuse tegelikest põhjustest. Nendeks põhjusteks on palkadele avaldatav surve, mis tuleneb madalate kuludega ja sotsiaalset dumpingut harrastavad riikide tekitatud välisest konkurentsist ning kolmandate riikide kodanike sisserände põhjustatud sisemisest konkurentsist, aga ka järsult kasvanud tööpuudus, ettevõtete ümberpaigutamine ja tegevuse lõpetamine, mis on tingitud kontrollimatust üleilmastumisest. Samuti vaadatakse raportis mööda Euroopa keskklassi vaesumisest, mis on ülimalt murettekitav. Peamiseks eesmärgiks tuleb seada nende põhjuste vastu võitlemine.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Kuigi Euroopa Liit on üks maailma rikkamaid piirkondi, on suur osa Euroopa kodanikke siiski silmitsi ebapiisava sissetuleku probleemiga, mis piirab nende võimalusi lubada endale kõike elementaarset – toitu, tervishoiuteenuseid, energiat ja haridust. Vaesus mõjutab Euroopas 85 miljonit inimest. Äsjase finantskriisi ja majanduslangusega seoses on tekkinud suurem risk, et vaesuse all kannatavad peamiselt lapsed, noored ja eakad. See seab paljud kodumajapidamised suuremasse ohtu, vähendades nende juurdepääsu arstiabile, tervishoiuteenustele, haridusele ja tööhõivele. Me peame tagama, et rikkus jaotuks ühtlaselt rikaste ja vaeste liikmesriikide vahel, väikeste ja suurte riikide vahel ning nende kodanike vahel.

Tuleb eraldada rohkem vahendeid mitmesuguste uuringute ja analüüside jaoks, kus käsitletakse vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, võrrelda 27 liikmesriigi süsteeme ja teha kindlaks, milline poliitika toimib kõige paremini. Me peame jätkama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemist Euroopas ja kogu maailmas, võttes kiireloomulisi meetmeid ning – mis veelgi tähtsam – tegutsedes solidaarselt, vaatamata eri riikide erinevale eelarve- või poliitilisele survele.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Praegu elab Euroopa elanikkonnast 17% ehk ligikaudu 85 miljonit inimest allpool vaesuspiiri. Nende arvude taga on äärmine vaesus, mis kasvab murettekitavalt, eriti praeguse majanduslanguse ajal. Seetõttu on miinimumsissetulek otsustava tähtsusega.

Kuna 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja kuna äsja peeti ülemaailmset vaesuse vastu võitlemise päeva, andsime me Euroopa Parlamendis poolthääle resolutsioonile, milles nõutakse, et Euroopa miinimumsissetulek peab igas liikmesriigis moodustama 60% riigi mediaansissetulekust.

Meie raportis rõhutatakse, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmine on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks, piisava elatustaseme tagamiseks ja sotsiaalse integratsiooni edendamiseks, ning mul on selle resolutsiooni vastuvõtmise üle hea meel.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin raportit, milles kutsutakse liikmesriike üles võtma vaesusega võitlemiseks kasutusele miinimumsissetuleku tagamise kava Prantsusmaa RSA [revenu de solidarité active – sissetulekutoetus], varem RMI [revenu minimum d’insertion – garanteeritud miinimumsissetulek] eeskujul. Seda tüüpi vahendit on peetud ebakindla tööhõive korral selgesti väga kasulikuks.

Tekstis tehakse ettepanek, et selline miinimumsissetulek peaks moodustama 60% iga riigi mediaanpalgast. Eelkõige peaks selline meede olema osa terviklikust lõimimisstrateegiast, mis hõlmab püsivat töölenaasmist ja juurdepääsu avalikele teenustele, eeskätt eluasemele.

Raport võeti küll vastu, kuid kahjuks lükati tagasi vasakpoolsete fraktsioonide alternatiivsed versioonid, milles kutsuti üles võtma vastu siduvat raamdirektiivi miinimumsissetuleku kehtestamiseks kogu Euroopa Liidus. Miinimumsissetuleku tagamise kavade suhtes võetud seisukoht on seega julgustav, ent tõenäoliselt ebapiisav.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Praegused andmed näitavad, et vaesus Euroopa Liidus kasvab. Paljudes liikmesriikides kannatavad vaesuse all kõige enam lapsed ja eakad. Lühiajaliste töölepingute sagedasema kasutamise ja väikeste, ebakindlate sissetulekute tõttu on oht, et elutingimused halvenevad kogu ühiskonnas. Kui lisada sellele mõningaid riike mõjutav demograafiline kriis, ongi kindla majanduslanguse retsept valmis. Meie töö on tagada inimväärne elu kõigile kodanikele.

Me ei saa lubada, et meie lapsed ja lapselapsed elavad nälja, töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus. Me peame tulevastele põlvedele tagama inimväärse palgataseme, tööhõive stabiilsuse, juurdepääsu avalikele teenustele ja sotsiaalse integratsiooni kogu elu vältel – alates varasest noorusest kuni pensionile jäämiseni.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Kogu ELis elab vaesuses või vaesuse ohus hinnanguliselt 85 miljonit inimest. Ma leian, et Euroopa tasandil tuleb teha kõik võimalik, et see probleem lahendada. Kõnealuse korra kehtestamine on väga vajalik, et vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu ELis ning saavutada ELi 2020. aasta strateegia eesmärk kõrvaldada see oht 20 miljoni inimese puhul.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Majandus- ja finantskriis on halvendanud tööturu olukorda kogu Euroopa Liidus. Viimase aja jooksul on kadunud ligikaudu 5 miljonit töökohta – see on põhjustanud liikmesriikides vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Toetan kindlalt seda raportit, sest minu arvates on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid, et tuua selle olukorra tõttu kannatavad inimesed tagasi tööturule. Samuti on vaja garanteeritud miinimumsissetulekut, mis tagaks korraliku elatustaseme ja inimväärika elu. Minu arvates tuleb meil välja töötada asjakohased näitajad, et meil oleks liikmesriikides võimalik võtta kasutusele miinimumsissetuleku tagamise kavad, kindlustades seeläbi piisava elatustaseme, mis edendab sotsiaalset integratsiooni ning sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust kogu Euroopa Liidus.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Üks tõhus vahend vaesuse vastu võitlemisel on tagada Euroopa Liidu kodanikele miinimumsissetulek, mis hõlmab palku, pensione ja toetusi. Miinimumsissetulek peaks olema universaalne õigus ja see ei tohiks sõltuda sissemaksetest.

Me peaksime pöörama erilist tähelepanu ühiskonnarühmadele, mis on vaesusele ja sotsiaalsele tõrjutusele eriti altid. Nende hulka kuuluvad eelkõige puudega inimesed, suurpered ja üksikvanemaga pered, krooniliselt haiged ja eakad inimesed. Mitme liikmesriigi kogemuste analüüs näitab, et miinimumsissetulekul on tähtis roll vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel. Seepärast hääletasin ma Ilda Figueiredo raporti poolt.

  Clemente Mastella (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänapäeval on oluline kaasata vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimine ja nende vastu võitlemine ELi muudesse poliitikavaldkondadesse, et tagada põhiliste inimõiguste järgimine, üldine juurdepääs põhilistele avalikele teenustele ning õigus tervishoiuteenustele, haridusele ja kutseõppele.

Kõik see eeldab makromajanduslike poliitikameetmete sotsiaalset jätkusuutlikkust, mis tähendab, et muuta tuleb rahanduspoliitilisi eesmärke ja meetmeid, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakti, aga ka konkurentsipoliitikat, siseturu-, eelarve- ja maksupoliitikat. Raportis kasutatakse sõna „miinimumsissetulek”, mis on vastuoluline termin. See on määratletud vahendina, mis võimaldab toetada abisaajaid liikumisel sotsiaalse tõrjutuse olukorrast aktiivsesse ühiskonnaellu. Samuti rõhutatakse, kui tähtsad on laiapõhjalisemad poliitikameetmed, mille puhul võetakse arvesse ka muid vajadusi: tervishoidu, haridust, koolitust, sotsiaalteenuseid ja eluaset.

Ma hääletasin selle raporti poolt, sest olen nõus vajadusega töötada välja Euroopa koordineerimisstrateegia. Samas leian, et lähimuspõhimõtte järgi on miinimumsissetuleku kehtestamine iga liikmesriigi pädevuses. Keeruline on kindlaks määrata miinimumsissetuleku künnist eri liikmesriikides, sest palgad ja üldine elukallidus on liikmesriikide lõikes väga erinevad.

  Barbara Matera (PPE), kirjalikult. – (IT) Lissaboni lepingu sisu, ELi 2020. aasta strateegia sätted ja aastatuhande arengueesmärkides sisalduvad põhimõtted ei näi isegi mitte tulevikuväljavaadete tasandil peegelduvat selles häirivas reaalsuses, kus suur hulk inimesi elab ka tänapäeval viletsuses. Ainuüksi Euroopas elab vaesuses ligi 80 miljonit inimest, kellest 19 miljonit on lapsed. Kaugeleulatuv poliitika, mille rahvusvaheline üldsus on vaesuse kaotamise vallas endale eesmärgiks seadnud, on liigagi sageli osutunud ebatõhusaks ja raskesti rakendatavaks või piirdunud üksnes sotsiaalhoolekandemeetmetega.

Eesmärkide saavutamiseks tuleb kaaluda hoopis struktuursemat käsitusviisi ning hinnata Euroopa tasandil kooskõlastatud konkreetseid algatusi, mis mõjutavad sissetulekuid, sotsiaalteenuseid ja tervishoidu, et leevendada finantskriisi mõju neile, kes on tööturul kõige suuremas ohus, nimelt naistele, eriti vanemaealistele naistele, ning noortele. Ma olen nõus, et selliste Euroopa algatuste hindamine, mille eesmärk on kehtestada miinimumsissetulek, võib olla üks võimalus vaesuse vastu võitlemiseks, juhul kui lähimuspõhimõttest peetakse kinni.

  Marisa Matias (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides miinimumsissetuleku kehtestamine on murranguline vaesuse vastu võitlemise meede. Seepärast hääletasin ma selle olulise raporti poolt.

Samal ajal aga arvutatakse miinimumsissetulek igas riigis eraldi ja seega ei aita see kaasa sotsiaalsele lähenemisele Euroopas. Praeguses kriisis jääb riikidevaheline ebavõrdsus püsima. Seetõttu on Euroopa tasandil vaja laiahaardelisemat sotsiaalpoliitikat, et tagada rikkuse õiglasem jaotumine. See on ELi rolli oluline osa.

  Erminia Mazzoni (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liit on alati öelnud, et sotsiaalne kaasatus on liidu üks aluspõhimõtteid. Keeruline on võidelda nende paljude olukordadega, mis lõpevad tõrjutuse, eemaldumise ja hülgamisega. Vaesus on nende olukordade seas kindlasti üks esimesi. Erinevalt sellistest põhjustest nagu haigus, sotsiaalsete väärtuste vastane käitumine, rass või sugu on vaesus olukord, mille suhtes tsiviliseeritud riigid peaksid võtma tavapäraseid ennetusmeetmeid.

Kodanike miinimumsissetulek on hädaabinõu, mitte lahendus. Ma toetan resolutsioonis sisalduvat komisjoni üleskutset kaasata riikide meetmed Euroopa koordineerimisraamistikku ning tagada, et miinimumsissetulekuga kaasneb ühtne käsitusviis, mis hõlmab tervishoidu, haridust ja eluasemeid. Ma lisan ka omapoolse üleskutse komisjonile, nimelt palve anda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise platvormis suurem tähtsus kaasamist toetavatele meetmetele, mille eesmärk on ennetamine.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriigid ei saa olla äärmise vaesuse suhtes ükskõiksed ja nad peavad tagama, et olukorras, mis on sageli sügavalt alandav, ei jäeta kedagi lihtsalt saatuse hooleks. Sellistel juhtudel tuleks kaaluda erakorralise abi andmist.

Ometi näitab näiteks Portugali kogemus, et kui miinimumsissetuleku tagamisega ei kaasne tõeliselt tõhusat kontrolli, vaid tohutu hulk abisaajana registreeritud inimesi, kes võiksid töötada ja peaksid töötama, kuid ei tee ega püüagi seda teha, siis on tegemist pahupidi loogikaga, mille üle tuleks järele mõelda. Ma jäin erapooletuks, sest süsteemi korrektse kontrollimise aspektid, mida ma kirjeldasin, tekitavad küsimusi nii rahalisest kui ka moraalsest vaatenurgast.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriigid ei saa olla äärmise vaesuse suhtes ükskõiksed ja nad peavad tagama, et olukorras, mis on sageli sügavalt alandav, ei jäeta kedagi lihtsalt saatuse hooleks. Erakorralise abi andmist tuleks kaaluda üksnes sellistel juhtudel.

Ometi näitab näiteks Portugali kogemus, et kui miinimumsissetuleku tagamisega ei kaasne tõeliselt tõhusat kontrolli, vaid tohutu hulk abi taotlejana registreeritud inimesi, kes võiksid töötada ja peaksid töötama, kuid ei tee ega püüagi seda teha, siis on tegemist pahupidi loogikaga, mille üle tuleks järele mõelda. Ma jäin erapooletuks, sest süsteemi korrektse kontrollimise aspektid, mida ma kirjeldasin, tekitavad küsimusi nii rahalisest kui ka moraalsest vaatenurgast.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Ma andsin poolthääle Euroopa Parlamendi resolutsioonile, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas, sest olen nõus enamikuga selles sisalduvatest üleskutsetest ja arvamustest, näiteks sellega, et liikmesriigid, nõukogu ja komisjon peavad võtma konkreetseid meetmeid, mille abil kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, ning et vaesuse vastu võitlemiseks tuleb tööturul ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks luua inimväärseid ja püsivaid töökohti. Sellega seoses leian, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku künnise kehtestamise toetamine on väga vajalik, et võimaldada kõigil inimestel elada väärikalt olenemata sellest, kas nad töötavad või mitte. Ma toetan seda resolutsiooni, sest üldjoontes nõutakse selles suuremat sotsiaalset sekkumist, et võidelda vaesusega, mille tõttu kannatavad miljonid kodanikud. Selles nõutakse, et liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid võtaksid konkreetseid meetmeid, mis edendavad tööturule naasmist ja on vaesuses elavate inimeste väärilised.

  Siiri Oviir (ALDE), kirjalikult. – (ET) Mind kui naissaadikut teeb eriti murelikuks see, et tänases majanduskriisi olukorras ohustab ELis just naisi äärmisesse vaesusesse langemine rohkem kui mehi. Kui vaadata Eurostati esitatud arvnäitajaid, siis elab pea 27% naisi täna enne sotsiaaltoetuste saamist vaesuse ohus. Euroopa ühiskonnas püsiv vaesuse feminiseerumise suundumus näitab, et kehtiva sotsiaalkaitsesüsteemide raamistiku ning ELis võetavate eri sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika meetmete puhul ei ole mõeldud naiste vajadustele ega naiste töö osas eksisteerivate erinevuste kaotamisele. Toetan siinjuures raportööri, et naiste vaesus ja nende sotsiaalne tõrjutus Euroopas vajavad konkreetseid, mitmekesiseid ja soopõhiseid poliitilisi lahendusi ja sellest tulenevalt toetasin põhimõtteliselt ka probleemi tõstatamist poolt hääletamisega.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma hääletasin Ilda Figueiredo raporti poolt. Töö on rahvastiku jaoks esmatähtis. Solidaarsus, millel põhineb Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudel, ja riikide meetmete kooskõlastamine on eluliselt oluline. Riikide ettevõtmistel ei ole mõju, kui me tegevust ELi tasandil ei kooskõlasta. Seetõttu on oluline, et Euroopa Liit kõneleks ühel, valjul häälel ja lähtuks ühisest eesmärgist, võimaldades liikmesriikidel teha valiku meetmete konkreetsete kohaldamisviiside hulgast vastavalt lähimuspõhimõttele. Aluslepingus sätestatud ja selle alusel edendatavas sotsiaalses turumajanduses peavad riikide valitsused rakendama korrigeerivaid meetmeid, mille eesmärk on kiirendada ja hõlbustada tasakaalu saavutamist, et vältida inimeste sattumist raskustesse või vähemalt vähendada neid raskusi. Me vajame sotsiaalpoliitilisi meetmeid, et kaitsta peresid, piirates ebavõrdsust ning kriisi mõju ja tagajärgi. Me peame parandama sotsiaalkaitsesüsteeme, rakendades pikaajalist poliitikat – ka seoses töökohtadega – ja tagades tööhõive suurema stabiilsuse, vältides samas liigset koormust meie riikide eelarvetele.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Ma toetasin ettepanekut (muudatusettepanek 3 – kodukorra artikli 157 lõige 4) asendada õigusloomega mitteseotud resolutsioon A7-0233/2010, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Eriti praeguse majanduskriisi ajal ei ole kõnealune kavatsus vastuolus sotsiaalse turumajanduse põhimõttega, millele ma tingimusteta alla kirjutan.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Vaesus on suur sotsiaalne probleem kogu maailmas ja kahjuks ei ole EL selle vastu immuunne. Praegune pikaleveninud finants- ja majanduskriis on Euroopas vaesust süvendanud, tekitades mõningates riikides, näiteks Portugalis, uue vaeste laine ja mõjutades isegi neid inimesi, keda nimetatakse tavaliselt keskklassiks.

Miinimumsissetuleku eraldamine on oluline sotsiaalne meede, mis avaldaks majanduslikus mõttes märkimisväärset mõju. Paljud näevad selles ka moraalset kohustust. Väga tähtis on reguleerida miinimumsissetuleku maksmist nii, et see toimiks hoovana, mis aitab vaesuses elavatel inimestel jõuda vastuvõetava elatustasemeni, ja et see ei muudaks inimesi raskes olukorras kunagi passiivseks, s.t ei võtaks neilt soovi tööd otsida.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Vaesus on reaalsus, mis mõjutab inimesi, kelle sissetulekutest vastuvõetava elatustaseme tagamiseks ei piisa. Praeguse kriisi tõttu on selliste inimeste arv kasvamas. 2008. aastal elas vaesuse ohus 17% ELi elanikkonnast (ligikaudu 85 miljonit inimest). Vaesuse ohu määr oli laste ja kuni 17aastaste noorte puhul kõrgem kui kogu elanikkonna puhul, ulatudes EL 27 riikides 20%ni, kusjuures kõrgeim määr oli Rumeenias (33%). Töötavate inimeste vaesuse ohu keskmine määr oli EL 27 riikides 8% ja Rumeenias jällegi kõrgeim (17%).

Ma toetasin mõtet võtta igas liikmesriigis kasutusele miinimumsissetuleku (võrdne vähemalt 60%ga asjaomase liikmesriigi mediaansissetulekust) arvutamise süsteem, mis hõlmab konkreetseid meetmeid ebapiisava sissetulekuga inimeste toetamiseks rahalise abiga ja teenustele juurdepääsu hõlbustamisega. See samm võiks olla üks kõige tõhusamaid viise vaesusega võitlemisel, piisava elatustaseme tagamisel ning sotsiaalsele integratsioonile kaasaaitamisel.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) 2020. aastaks 20 miljoni Euroopa kodaniku väljaaitamine vaesusest on ELi 2020. aasta strateegia raames seatud auahne eesmärk, mis võib jääda vaid soovunelmaks, kui Euroopa ei suuda panna piiri kasvavale vaesumisele, mille tõttu kannatab praegu üle 80 miljoni kodaniku.

Seetõttu on tarvilik Euroopa tasandil toimetulekuks hädavajaliku miinimumsissetuleku kehtestamine või selle laiendamine kõikidesse liikmesriikidesse. Miinimumsissetulek kui viimane turvaabinõu etendab juba praegu rolli võitluses sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Nüüd peame suurendama selle tõhusust, pidades samal ajal silmas kolme põhimõtet: me peame säilitama jätkuvalt vahe miinimumsissetuleku ja garanteeritud alampalga vahel, sest töö peab jääma atraktiivseks ja töötamine on endiselt parim viis vaesusse langemise vältimiseks; miinimumsissetulek peab moodustama ühe osa kooskõlastatud terviklikust haavatavate isikute abistamise poliitikast (eluaseme, tervishoiuteenuste, lastehoiu ja koduhoolduse tagamine); me peame maha kriipsutama alapealkirja I, mis puudutab miinimumsissetuleku eesmärkide omavahelist seostamist, ning kasutama miinimumsissetulekut vahendina, millega toetada teatud ajahetkel rahaliselt raskustes olevat isikut või perekonda.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopas ähvardab vaesus 85 miljonit inimest. Praegune majanduskriis muudab noored (kellest iga viies on töötu), naised ja üksikvanemad veelgi haavatavamaks. Töötingimused muutuvad aina ebakindlamaks: vaesus mõjutab 19 miljonit töötajat. 2010. aasta kuulutati vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks. Vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri uuringule ELi kodanike hoiakute kohta ootab 74% kodanikest, et EL astuks selles valdkonnas otsustavaid samme. Me peame neid kuulama ja tegutsema. Ma toetasin resolutsiooni, mis käsitleb miinimumsissetuleku rolli vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas. Paraku ei ole kõigis 27 liikmesriigis riiklikku miinimumsissetulekut kehtestatud. Seetõttu toetasin üleskutset, et komisjon kasutaks oma algatusõigust ja teeks ettepaneku raamdirektiivi kohta, millega kehtestatakse ühiste kriteeriumide alusel Euroopa sobiva miinimumsissetuleku põhimõte. Kahjuks ei kiidetud seda üleskutset heaks.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Tänu meie ettepanekule võtta vastu raamdirektiiv miinimumsissetuleku kohta oli Euroopa Parlamendil täna võimalus anda Euroopale oluline vahend, mis võimaldaks võidelda tõeliselt vaesuse vastu ning anda igale noorele, täiskasvanule ja eakale õiguse sissetulekule, millest piisab, et aidata nad välja vaesusest ja võimaldada neil lõpuks elada inimväärset elu. Et teha lõpp ennekuulmatule ja skandaalsele pikaajalisele vaesusele, oli vaja poliitilist julgust ja südidust.

Kuid oma arguse ja poliitilise ebajärjekindluse tõttu kannavad Euroopa parempoolsed ELi 2020. aasta strateegia läbikukkumise eest suurt vastutust ning nad põhjustavad veelgi rohkemat pettumust meie kaaskodanike seas ja kõigis nendes organisatsioonides, kes võitlevad päevast päeva kõige haavatavamate eest.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Ausatest ja aktiivsetest kodanikest koosnevas moodsas ühiskonnas oleks miinimumsissetuleku kehtestamine suurepärane mõte nende jaoks, kes juhtuvad töötuks jääma. Tegelikult aga moonutab mittetöötavatele inimestele sissetuleku tagamine töömaailma. Paljud inimesed eelistaksid sel juhul tööd mitte otsida, suurendades oma garanteeritud miinimumsissetulekut deklareerimata tööst saadud rahaga või hakates toime panema pisikuritegusid.

Selline kahjutoov olukord mõjutaks kahtlemata ellujäämiseks halvemini varustatud elanikerühmi, näiteks kolmandatest riikidest pärinevaid peresid, kes peavad sageli jagama väikest, odavat elamispinda. Kõigile tagatud heaolu paneb maailma vaesemaid rahvaid kindlasti üritama Euroopasse elama pääseda, sest ehkki neile tagataks väga vähe, oleks see kahtlemata parem kui mitte midagi. Seetõttu olen kindlalt selle raporti vastu.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus näitavad liiga väikest austust inimväärikuse vastu. Nende nähtuste vastane võitlus on Euroopa Liidu üks prioriteete ja see on sätestatud ka aastatuhande arengueesmärkides. Mida me saame teha ja milliseid ülesandeid me peaksime selleks täitma asuma? Kõige olulisemad tegurid on haridus ja arenguks vajalike tingimuste tagamine, sest nende kaudu saab inimestele õpetada, kuidas nad saavad vaesusprobleemiga ise toime tulla, kasutades oma potentsiaali, mida toetavad süsteemsed lahendused. Teisisõnu peaksime inimestele andma vajaliku oskusteabe.

Arenguriikides on oluline toetada infrastruktuuri ülesehitamist, tagades inimestele esmajoones juurdepääsu puhtale veele. Arenguabi peab olema seotud kaubanduse arendamiseks vajalike tingimuste loomisega. Arengu edendamine ja uute töökohtade loomise hõlbustamine on parim viis vaesuse vastu võitlemiseks maailma eri piirkondades, nii rikastes kui ka vaestes. Vaesuse probleemi ei saa tõhusalt lahendada üksnes halduseeskirjade abil, isegi mitte selliste abil, milles sätestatakse miinimumsissetulek.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Majanduskriis on suurendanud sotsiaalset ebavõrdsust ELis. 2008. aasta lõpul elas allpool vaesuspiiri peaaegu 17% Euroopa elanikkonnast, s.t 85 miljonit inimest. Kriisi tagajärjed – tööpuuduse kasv ja kahanenud võimalused leida tööd – on paisanud paljud inimesed raskesse olukorda. Euroopa peab ilmtingimata asuma vaesuse likvideerimise meetmete abil edendama kaasavamat ühiskonda. 2010. aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ja üks Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärke on vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra. On selge, et vaesus ei mõjuta negatiivselt mitte ainult sotsiaalset ühtekuuluvust, vaid ka majandust.

Seetõttu ja võttes arvesse Euroopa Parlamendi kohustust osaleda võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, leian, et miinimumsissetuleku tagamise kava, mille järgi nimetatud sissetulek moodustab 60% asjaomase liikmesriigi mediaansissetulekust, parandab tuntavalt majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Eeltoodud põhjustel hääletasin selle raporti poolt, arvestades, et raportis rõhutatakse vajadust võtta konkreetseid meetmeid tegeliku sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse tagamiseks, austades subsidiaarsuse põhimõtet.