Istungi stenogramm

Neljapäev, 21. oktoober 2010 - Strasbourg

11.3. Põhja-Kaukaasia ja eelkõige Oleg Orlovi juhtum

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kuus resolutsiooni ettepanekut Põhja-Kaukaasia ja eelkõige Oleg Orlovi juhtumi kohta⁽¹⁾.

  Heidi Hautala, ettepaneku esitaja. − Austatud juhataja! Tahan öelda, et resolutsioon olukorra kohta Põhja-Kaukaasias ja eelkõige Oleg Orlovi juhtumi kohta on üle pika aja üks tänuväärsemaid resolutsioone, mille parlament on vastu võtnud.

Põhja-Kaukaasia probleemid on viimastel aastatel süvenenud, sest inimõiguste rikkumine on Tšetšeenias, Osseetias, Dagestanis, Põhja-Osseetias ja Kabardi-Balkaarias endiselt igapäevane.

Vägivald ei ole kaugeltki lõppenud. Alles eelmisel teisipäeval tapeti Tšetšeenia parlamendihoonele Groznõis tehtud rünnakus vähemalt kuus inimest. Vähemalt 17 inimest sai haavata, kusjuures enamik neist olid tsiviilelanikud. 9. septembril sai Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis toimunud pommiplahvatuses 17 inimest surma ja paljud said vigastada.

Minevikujulmuste kohta ei ole samuti selgust saadud. Beslani ohvrite pered ei tea ikka veel, mis täpselt nende laste ja kallite inimestega juhtus, kuidas nad surid ja kus nende surnukehad on.

Vägivalla ja karistamatuse nõiaring on jätnud need ühiskonnad segadusse ja halvatuks ning olukorraga mittetegelemise tulemusena on vägivald levinud ka väljapoole Põhja-Kaukaasia vabariike.

Kui moskvalased tundsid terrorihirmu, kardavad Tšetšeenia põgenikud Euroopas tagakiusamist ja isegi tapmist. Inimesed kaovad isegi pealinnas Moskvas ja Peterburis, nagu juhtus eelmisel aastal.

Mingil hetkel peab see lõppema. See, kui 2009. aasta Sahharovi auhinna laureaadile Oleg Orlovile esitatakse kriminaalsüüdistus, võiks olla Euroopa jaoks hetk, mil mõõt saab täis.

EL peaks püüdma teha koostööd Euroopa Nõukoguga seoses Dick Marty koostatud suurepärase raportiga õiguskaitsevahendite kohta inimõiguste rikkumise vastu Põhja-Kaukaasias.

  Marietje Schaake, ettepaneku esitaja. − Austatud juhataja! Täna andis Jerzy Buzek teada, kes sai sel aastal Sahharovi auhinna. See auhind kehastab mõttevabadust, mis on Euroopas põhivabadus ja -õigus, mille eest me seisame oma rahva nimel nii siin kui ka mujal maailmas.

Vastuseks Nobeli auhinna andmisele esitas parlamendi president Buzek kindla üleskutse Hiinale vabastada Liu Xiao Bo. Ta ütles: „Vabadus ei ole oht, aga ohte vabadusele võib olla palju.” See käib ka inimõiguste kaitsjate kohta Põhja-Kaukaasias.

Eelmisel aastal anti Sahharovi auhind Oleg Orlovile, Sergei Kovaljovile ja Ludmilla Aleksejevale, kes esindavad inimõiguste keskust Memorial, aga nad ei ole seda auhinda kätte saanud, kuna nende vabadus on ohus. EL on suhetesse Venemaaga väga palju investeerinud ning meid ühendab Euroopa Nõukogu ja OSCE.

Seega on Venemaa võtnud endale kohustuse kaitsta ja edendada inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, aga oi kui kaugel ta sellest on. Ikka hirmutatakse ajakirjanikke ja kodanikuühiskonna aktiviste, inimõiguste kaitsjate kadumine on tavaline ja puudub sõnavabadus, ka internetis. Õigusriigi põhimõtete eiramine on viinud selleni, et Euroopa Inimõiguste Kohtus ootab lahendust 20 000 kohtuasja, mis on tulnud Venemaa Föderatsioonist.

Venemaal on õigus võidelda terrorismiga Põhja-Kaukaasias, aga kui ei järgita õigusriigi põhimõtteid, kahjustab see stabiilsust. Venemaal ei ole inimõiguste järgimise lubaduse eiramisele ju mingit õigustust.

Ootame, mil organisatsiooni Memorial esindajad saavad tulla siia parlamenti, mis sümboliseeriks kõikide Põhja-Kaukaasia kodanike vabadusi ja õigusi. Aitame sellele ka omalt poolt kaasa.

  Mitro Repo, ettepaneku esitaja. − (FI) Austatud juhataja! Venemaa inimõiguste kaitsjaid ümbritseva hirmuõhkkonna süvenemine valmistab mulle suurt muret. Peame eelmisel aastal Sahharovi auhinna saanud Oleg Orlovi toetama. Tema ainuke „kuritegu” oli rääkida inimõigustest Venemaal.

Põhiõigusi rikutakse ka ELis, aga Venemaal juhtunu on midagi hoopis muud. Peame võitlema igasuguse terrorismi ja radikaalse äärmuslikkuse vastu, kasutades selleks kõiki võimalikke vahendeid, samuti kodanikuühiskonnale kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid. Põhja-Kaukaasias ei ole enam vaja jõudemonstratsiooni, vaid läbirääkimisi. Ei tohi toimuda rohkem kuritegusid, vaid tuleb rohkem järgida seadust ja inimõigusi.

Õigust mõistetakse alati nii objektiivselt kui ka subjektiivselt. Põhja-Kaukaasias tähendab see seda, et kurjategijad tuleb süüdi mõista ja arvestada kuritegude ohvrite vajadustega. Selle ettepaneku vastuvõtmine näitab selget toetust Oleg Orlovile, aga ka kõigile teistele inimõiguste eest võitlejatele. Peame seda ELi ja Venemaa uutest suhetest rääkides arvesse võtma. Et Euroopas kaasa lüüa, peab Venemaa inimõigustest lugu pidama ja Euroopa väärtused omaks võtma, sest Euroopa on inimeste poolt, mitte nende vastu.

  Ryszard Czarnecki, ettepaneku esitaja. – (PL) Kui Poola solidaarsusliikumine võitles nõukogude ajal inimõiguste ja demokraatia eest, kasutati laialdaselt hüüdlauset „Solidaarsuseta ei ole vabadust!” Tänapäeval võiks Põhja-Kaukaasia ja ka Venemaa paljude teiste osade sündmusi arvestades öelda, et õigusriigi põhimõteteta ei ole ka stabiilsust.

Neist kahest asjast tuleb rääkida koos. Me ei saa rääkida majanduslikest ja poliitilistest suhetest Venemaaga, kui eirame sealseid inimõigusi. Need kaks on kui ühendatud anumate süsteem, mitte kaks eraldi asja. Elementaarne ausus nõuab, et me ei räägiks mitte ainult suhete parandamisest Venemaaga – selle suure riigiga –, vaid nõuaksime Moskvalt ka inimõiguste järgimist, kaasa arvatud Sahharovi auhinna saanud inimeste puhul. See on nagu omamoodi kõrvakiil Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidule.

  Marie-Christine Vergiat, ettepaneku esitaja. − (FR) Austatud juhataja! Tahaksin kasutada juhust ja paluda mõelda üheskoos, mis on Sahharovi auhinna eesmärk.

Alustuseks tänan kolleege ja eelkõige Heidi Hautalat, kes reageerisid mu palvele seoses Oleg Orlovi olukorraga. Oleg Orlov on üks kolmest inimesest, kes juhib organisatsiooni Memorial, millele me eelmisel aastal andsime Sahharovi auhinna.

Selle auhinna andmisega tunnustasime nende inimeste pühendumust, kes endiselt julgevad mõista hukka olukorra Tšetšeenias. See oli sümboolne, sest see toimus mõned kuud pärast Natalja Estemirova tapmist – mõrva, mille Oleg Orlov jõuliselt hukka mõistis. Teadsime, et Tšetšeenia president kaebas Oleg Orlovi tema süüdistamise eest kohtusse. 2010. aasta jaanuaris mõisteti Oleg Orlov ja Memorial süüdi, aga meie ei lausunud sõnagi. 6. juulil esitati Oleg Orlovile uus süüdistus ja nüüd ootab teda kolmeaastane vangistus.

Sahharovi auhinnaga tahame esile tõsta nende meeste ja naiste tööd, kes võitlevad demokraatia ja inimõiguste eest, ning võtame nad selle auhinna andmisega oma kaitse alla.

Aga mida me oleme Oleg Orlovi ning teiste Venemaal ja Tšetšeenias tegutsevate inimõiguslaste heaks teinud? Kuidas oleme arendanud ELi dialoogi, et tagada lõpuks ometi inimõiguste kaitse Põhja-Kaukaasias? Kas me suudame sõnagi lausumata taluda seda, et Natalja Estemirova tapmisest on möödas enam kui aasta, aga mingit ametlikku uurimist seoses sellega alustatud ei ole? Kas talume, et inimõiguste kaitsjaid röövitakse ja väärkoheldakse ning nad kaovad, ilma et kohtud midagi ette võtaks?

Ütleksin isegi, et mis kasu meist on, kui mõistame osaistungjärk osaistungjärgu järel hukka paljud inimõiguste rikkumised, aga see ei takista komisjoni jätkamast nn konstruktiivset dialoogi ja ütlemast meile, et on saavutatud edusamme, ainult mitte inimõiguste ja õigluse valdkonnas? Millal me lõpetame nende väidetavalt põhiväärtuste mahasalgamise teatavate liikmesriikide majanduslike ja poliitiliste huvide heaks? Kallid kolleegid! Me võiksime olla tõsiselt võetavamad, kui meie kohtumisi ei lükataks neljapäeva pärastlõuna lõppu ja neil aruteludel oleks rohkem osalejaid.

  Bernd Posselt, ettepaneku esitaja. – (DE) Austatud juhataja! Põhja-Kaukaasia oli tsaariaja koloniaalpoliitika ja Stalini-aegse genotsiidi ohver. Kahjuks osales see piirkond ka kahes metsikus sõjas, mis toimusid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja mis viisid väiksemate rahvusvähemuste, näiteks tšetšeenide, genotsiidini. Tänapäeval on see endiselt piirkond, kus väikesed kurjad satelliitrežiimid, nagu Ramzan Kadõrovi oma, panevad toime kohutavaid inimõiguste rikkumisi. Mõistame hukka igasuguse terrorismi igal poolel ning sellel režiimil ei ole midagi pistmist demokraatia ega õigusriigi põhimõtetega.

Olukorra lahendamiseks on vaja kolmepoolset tegutsemisviisi, mis hõlmab tihedat koostööd Euroopa Nõukogu, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Parlamendi vahel, kellest viimased kaks on Euroopa Liidu ja selle piirkonna inimõigusorganisatsioonide eestvedajaks Põhja-Kaukaasia kaitsmisel Vene võimu eest. Inimõigusorganisatsioonil Memorial on selles suurim roll. Sellepärast nõuame mitte ainult seda, et Oleg Orlov rahule jäetaks, vaid ka seda, et teda tema tänuväärses inimõigustega seotud töös toetataks. Võlgneme seda talle ja tema kaasvõitlejatele, Põhja-Kaukaasia rahvale ja samuti meie tapetud sõbrale ja seltsimehele Natalja Estemirovale, kellega paljud meist olid isiklikult tuttavad ja kelle mõrv peab lõpuks lahendatud saama. Meil on tema ees kohustus tagada Põhja-Kaukaasias inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete järgimine.

  Jarosław Leszek Wałęsa, fraktsiooni PPE nimel. – (PL) Oleg Orlov ütles mõni aeg tagasi, et Põhja-Kaukaasia suurim probleem on see, et võimul olijad eiravad kõige tähtsamat – inimõigusi. Inimõiguste rikkumine destabiliseerib olukorda Põhja-Kaukaasias, pikendab konflikti, vähendab selle lahendamisvõimalusi ja toetab hoopis põrandaalust terrorismi.

Selliseid inimõigusorganisatsioone nagu Memorial tuleb toetada, sest nad on vajalikud vaba ja stabiilse ühiskonna loomiseks ning tõelise ja püsiva stabiilsuse saavutamiseks. Seetõttu tuleb neid organisatsioone toetada ja samuti tuleb hukka mõista need Põhja-Kaukaasias toime pandud laiduväärsed teod, võtta sõna üha enamate kaduma läinud inimeste nimel ja mitte unustada ümberasunud inimeste kannatusi.

  Alexander Mirsky, fraktsiooni S&D nimel. – (LV) Tänan teid, juhataja. Toetan täielikult resolutsiooni seda osa, milles on juttu sellest, et Põhja-Kaukaasias tuleb järgida inimõigusi. Olen Kaukaasia olukorraga hästi tuttav, sest olen seal käinud rohkem kui korra. Ühtlasi tahaksin märkida, et Oleg Orlovi inimõiguste kaitsja tiitel ei anna talle õigust süüdistada Tšetšeenia Vabariigi presidenti mõrvas. Kui Oleg Orlov arvab, et Sahharovi auhind annab talle valesüüdistuse õiguse, siis ta eksib. Euroopa Parlament ei pea olema Orlovi advokaat. Las Orlov tõestab oma väiteid kohtus. Kui mitte Venemaa kohtus, siis Euroopa Kohtus. Meil ei ole õigust asuda selles vaidluses kellegi poolele. Peame andma kohtutele võimaluse oma tööd teha. Tahaksin siiski Orlovile veidi nõu anda: mõelgu enne, kui rääkima hakkab. Laimamine on kuritegu. Aitäh.

  Adam Bielan, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) On paradoksaalne, et samal päeval, kui andsime teada 2010. aasta Sahharovi auhinna laureaatidest, räägime ka eelmise aasta sama auhinna laureaadi tagakiusamisest. Nagu te teate, anti Oleg Orlovile koos teiste organisatsiooni Memorial liikmetega see auhind eelmisel aastal tema kompromissitu ja julge võitluse eest Venemaa poolt Tšetšeenias sooritatud kuritegudega seotud tõe paljastamise eest.

Täna on jutt Oleg Orlovi jätkuvast tagakiusamisest, sest ta nõuab vapralt selgitusi Memoriali Tšetšeenia osakonna juhi Natalja Estemirova tapmise kõigi asjaolude kohta. Me ei tohiks unustada, et „president” Ramzan Kadõrovi meetmed Oleg Orlovi vastu ei oleks ilma Kremli toetuseta võimalikud. Seetõttu palun kõikidelt Euroopa Liidu esindajatelt, kaasa karvatud komisjonilt ja nõukogult, et nad avaldaksid president Medvedjevile survet, et ta piiraks sellist tagakiusamist Tšetšeenias.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Põhja-Kaukaasia vabariikides on vägivald ja terrorism peaaegu igapäevased. Tšetšeenia parlamendis eelmisel nädalal toimunud rünnak näitab, et islamistide vastuhakk ohustab kogu piirkonna stabiilsust. 15 aastat pärast Tšetšeenia sõdade algust on piirkonnas ikka veel 80 000 ümberasunut. Ka inimõiguslaste olukord on muret tekitav, sest teada on antud paljudest neid puudutavatest inimröövidest ja süüdimõistmistest. Oleg Orlovi juhtum on üks neist kohtuasjadest, mis on algatatud ilma vettpidava õigusliku aluseta. Ta võib minna kolmeks aastaks vangi pärast seda, kui süüdistas Tšetšeenia presidenti Natalja Estemirova mõrvas osalemises 2009. aastal.

Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et pärast selle naise tapmist alustatud uurimine ei ole seni üldse edasi liikunud. Sellepärast arvan, et föderaalvõimud peavad võtma lisameetmeid, mis tagaksid uurimise nõuetekohasuse, kaasa arvatud seoses organisatsiooni Memorial liikmetega.

  Eija-Riitta Korhola (PPE). - (FI) Austatud juhataja! Põhja-Kaukaasia piirkonna kõige tuntum ja vägivaldsem sõjaline konflikt sai alguse esimese Tšetšeenia sõjaga. See kestab endiselt, kuigi on laienenud eelkõige Dagestani ja Inguššiasse. Ilma et võtaksime mingi seisukoha küsimuses, kas tegu on vabastamise või terrorismivastase sõja või millegi muuga, ei saa me eirata asjaolu, et piirkonnas on peaaegu 100 000 ümberasunut ja sealne inimõiguste olukord on väga vilets.

Memoriali inimõiguslased, kellele me andsime eelmisel aastal Sahharovi auhinna, on arvestatav jõud, kellel on Põhja-Kaukaasias tähtis roll. Kui Oleg Orlov sellele auhinnale eelmise aasta detsembris järgi tuli, vastas ta küsimusele oma töö ohtude kohta, et kõige suurem probleem on see, et ohuallikaks on riigiesindajad. Neis sõnades kahtlevad vähesed.

Anna Politkovskaja oli eriti hästi tuntud tšetšeenide inimõiguste eestkõnelejana. Londonis mürgitatud Vene agent Aleksandr Litvinenko kritiseeris samuti Venemaa tegevust Tšetšeenias. Eelmisel aastal mõrvatud Natalja Estemirova paljastas asjaolu, et Tšetšeenias aset leidnud vägivallategudes ja hukkamistes osales ka julgeolekuteenistus. Sarnaste lahendamata mõrvade loetelu võiks jätkuda. Sellepärast peab Euroopa Liit ikka ja jälle neid küsimusi tõstatama.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Alustuseks tahaksin ühe kolleegi öeldut parandada. Meile anti teada, et Memoriali esindajad ei saanud eelmisel aastal siia tulla, et Sahharovi auhinda kätte saada. Nad käisid küll siin. Kuuba vastupanuliikumise Daamid Valges esindajad ei saa auhinnale järgi tulla, sest neid ei lubata Havannast välja.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 2010. aasta juuni aruandes on teave teistest inimõiguste rikkumise juhtumitest Põhja-Kaukaasias. Vene võimud väidavad kindlalt, et nemad püüdlevad stabiilsuse poole, aga inimõiguste rikkumisega seotud karistamatus ja õigusriigi põhimõtete eiramine on jätkuvalt peamised takistused piirkonna tõelisele ja püsivale stabiilsusele. Tsiviilelanikud elavad ikka veel vägivallahirmus. Inimeste piinamine ja väärkohtlemine on üldlevinud, nagu ka vägivaldsed kadumised, meelevaldsed mõrvad ja meelevaldsed arreteerimised. Inimõiguste rikkumise juhtumite uurimine on puudulik ega anna tulemusi. Nende ainus tulemus on sageli see, et tegude kordasaatjad jäävad karistuseta, mis vähendab valitsuse ja kogu õiguskaitsesüsteemi usaldusväärsust.

Meie kohus on kasutada kõiki abinõusid, mis mitte ainult ei võimaldaks Põhja-Kaukaasia olukorra alalist jälgimist, vaid tagaks ka õigusriigi põhimõtete järgimise ning kodaniku- ja demokraatlike algatuste toetamise ja lõpetaks selles piirkonnas seaduste eiramise.

  Miroslav Mikolášik (PPE). - (SK) Arvan, et Põhja-Kaukaasia peamine probleem on see, et eiratakse kõige tähtsamat – üksikisikute inimõigusi. Selline inimõiguste rikkumine destabiliseerib olukorda kogu piirkonnas, pikendab ja süvendab sealset konflikti, vähendab selle lahenemisvõimalusi ja loob hea pinnase tagurlikele terrorirühmitustele.

Tšetšeenias võimu haaranud Ramzan Kadõrov ei aita stabiilsusele kuidagi kaasa. Temast on saanud selle vabariigi absoluutvalitseja, kes eirab seadusi või väärtõlgendab neid nii, et saaks tegutseda elementaarseid inimõigusi rikkudes. Lisaks ei või teatavate isikute väärkohtlemisest rääkida ega kirjutada. Organisatsiooni Memorial liige Oleg Orlov on kahetsusväärne näide inimõiguslaste tagakiusamisest. Olukorral ei näi kahjuks olevat lahendust ja sellepärast on Euroopa Parlamendi moraalne kohus hoida selle piirkonna sündmustel hoolega silma peal ja pidevalt nõuda inimõiguste austamist, mida Venemaa Föderatsiooni kodanike ja inimõigusorganisatsioonide puhul ametlikule retoorikale vaatamata ei tehta.

  Corina Creţu (S&D). – (RO) Ka mina tunnen, et pean Oleg Orlovi ja tema juhitava inimõiguste keskusega Memorial solidaarsuse üles näitamiseks sõna võtma. Euroopa Parlament andis neile eelmisel aastal Sahharovi mõttevabaduse auhinna.

Oleg Orlovi vastu alustatud kohtuasi ja ta aastateks vangi mõistmine Tšetšeenia presidendi laimamise eest on märk sellest, et inimõiguslaste tagakiusamine on võtnud hirmuäratavad mõõtmed, mida näitab ka kõige kohutavam selline juhtum – Memoriali Tšetšeenia koordinaatori Natalja Estemirova röövimine ja tapmine. Tunnen, et pean protestima sellise korduva metsiku inimõiguste rikkumise vastu, mida õigustatakse terrorismivastase võitlusega, raskeid kuritegusid ja väärkohtlemist korda saatnute karistamatuse vastu, samuti selle vastu, et Venemaa võimud lepivad sellise olukorraga, mis kahjustab nende demokraatiapüüdluse tõsiselt võetavust.

  Jaromír Kohlíček (GUE/NGL). - (CS) Mõtlesin siin, et miks me räägime ainult ikkagi küllaltki väikese rahvakillu inimõigustest ega lausu sõnagi põhiprobleemi kohta. Põhja-Kaukaasia põhiprobleem on selles, et seal tegutsevad vahhabid, kes on väljaõpetatud, relvastatud ja tulevad sinna selgete eesmärkidega.

Kui te ei tea, kust vahhabid tulevad ja kes neid rahastab, siis allikad on samad, millest räägitakse teistegi terroriorganisatsioonide puhul. Kahjuks ei käsitleta resolutsioonis üldse põhiprobleemi ehk seda, miks Põhja-Kaukaasia erinevates osades inimõigusi nii jultunult rikutakse. Muidugi on inimõigusi vaja austada, aga selleks on vaja luua sobivad tingimused. Kui terroriorganisatsioone rahastatakse väljastpoolt – see on kindlasti nii –, siis me ei saa vajalikke tingimusi luua. Kahjuks resolutsioonis sellega ei arvestata.

  Ana Gomes (S&D). – Austatud juhataja! Pooldan täielikult seda resolutsiooni, mida toetab ka meie fraktsioon ja milles nõutakse tegutsemist Sahharovi auhinna laureaadi Oleg Orlovi toetuseks ja selle toetuseks, mille eest ta seisab – inimõiguste rikkumise lõpetamine Põhja-Kaukaasias.

Tahaksin sellega seoses öelda, et mina ja meie fraktsioon ei ole ühel arvamusel varem sõna saanud Alexander Mirskyga, kes kritiseeris Oleg Orlovi, öeldes, et ta ei peaks kasutama inimõiguslase tiitlit Ramzan Kadõrovi vastu sõna võtmiseks. Iga enesest lugu pidav demokraat teab, et ükskõik millise riigipea või valitsusjuhi demokraatliku kritiseerimise õigus on kõigil ja selleks ei pea olema inimesel mingi eritiitel, ta ei pea olema inimõiguslane, organisatsiooni Memorial liige ega Sahharovi auhinna laureaat.

Samuti tahaksin kasutada võimalust ja kiita heaks Raül Romeva i Rueda öeldu. Ta juhtis parlamendi ning samuti komisjoni ja nõukogu ning eelkõige Catherine Ashtoni tähelepanu praegusele ohtlikule olukorrale Lääne-Saharas. Tahaksin paluda, et Catherine Ashton sekkuks nii, et Maroko võimud ei arreteeriks Lääne-Sahara inimesi, kes võitlevad ebaseadusliku asustamise vastu.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Máire Geoghegan-Quinn, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Aitäh teile, et tõstatasite Põhja-Kaukaasia inimõiguste olukorra küsimuse.

Kuigi terrorismivastane operatsioon Tšetšeenias kuulutati eelmisel aastal ametlikult lõppenuks, jätkub seal vägivald ja karistamatus. Dagestanis ja Inguššias on see siiski hullem.

Groznõis selle nädala teisipäeval toimunud relvastatud rünnak parlamendile oli viimane meeldetuletus sellest, kui muutlik ja ohtlik on sealne olukord.

Välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning asepresident Catherine Ashton on selle rünnaku hukka mõistnud ja öelnud, et terrori- ja enesetapurünnakuid ei õigusta mitte miski.

Tahaksin kasutada võimalust ja avaldada ohvrite peredele sügavat kaastunnet. Antud juhul olid ohvrid tsiviilisik ja kaks ametikohuseid täitnud politseinikku. Nii nagu jätkuvad Põhja-Kaukaasias terroriaktid, jätkuvad ka rünnakud inimõiguslaste ja ajakirjanike vastu ning nende kordasaatjad jõuavad harva kohtu ette.

Avaldame austust kõigile hukkunutele ja neile, kes jätkavad sellises keskkonnas oma tööd. Paljud aktivistid, advokaadid ja sõltumatud ajakirjanikud Venemaa Föderatsioonis peavad taluma vägivalda, tagakiusamist ja hirmutamist.

Sellise hirmutamise taustal tuleks vaadelda ka laimamissüüdistust inimõiguste keskuse Memorial juhi Oleg Orlovi ja Moskva Helsingi rühmituse juhi Ljudmilla Aleksejeva vastu. Orlovi väited, mille president Kadõrov vaidlustas, puudutasid tõsiasja, et organisatsiooni Memorial aktivisti Natalja Estemirova tapja on küll kindlaks tehtud, aga ta on kohtu ette toomata.

Euroopa Komisjon hoiab Oleg Orlovi teisel kohtuistungil hoolega silma peal. EL kutsub Venemaad üles täitma kohustusi, mille ta on ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu liikmena endale võtnud. President Medvedjev on võtnud sõna Venemaal valitseva juriidilise nihilismi vastu. Kasutasin tema väljendit. EL on valmis Venemaad kohtusüsteemi reformimisel toetama.

Presidendi meeskond ja Euroopa Nõukogu on tihedas koostöös paika pannud konkreetse tegevuse.

EL hindab kõrgelt võimalust rääkida Vene ametivõimudega oma murest inimõigustega seotud olukorra üle. Meil on hea meel president Medvedjevi avatud suhtumise üle ELiga neist teemadest rääkimisel. ELi ja Venemaa korrapärased inimõigustealased konsultatsioonid ekspertide tasandil on võimalus nende kõneluste teemaderingi laiendada.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on hääletamine.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad: vt protokoll)

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Monica Luisa Macovei (PPE), kirjalikult. – Avaldan sügavat kaastunnet Kaukaasias tapetud ja kadunud elanike, eelkõige Natalja Estemirova lähedastele ja olen väga mures selliste inimeste arvu suurenemise pärast. Vägivalla süvenemine ning inimõiguslaste ja poliitiliste vastaste kadumine Põhja-Kaukaasias alates 2009. aastast on muret tekitav. Konfliktid ja inimõiguste rikkumine destabiliseerivad seda piirkonda ning ei võimalda rahu ja majanduslikku õitsengut. Nõuan tungivalt, et Venemaa võimud suurendaksid inimõiguslaste, kaasa arvatud Memoriali liikmete kaitset. Valitsus peaks püüdlema selle poole, et mõistetakse süüdi inimesed, kes korraldavad inimrööve ja mõrvu, mitte sundima vaikima neid, kes need probleemid päevavalgele toovad, nagu seda teeb Oleg Orlov. Mõistan hukka võimude tegevuse inimõigusorganisatsioonide uurimisel ning kriminaalsüüdistused Oleg Orlovi vastu selle eest, et ta võttis neil teemadel sõna. Kutsun komisjoni üles neid probleeme Venemaaga suhtlemisel esile tõstma.

  Zbigniew Ziobro (ECR), kirjalikult. – (PL) Meedias on hiljuti olnud palju juttu Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni suhete uuest algusest. Selle tegevuse tulemus on Saksamaa ja Venemaa ühine gaasijuhe Nord Stream ja Nicolas Sarkozy ettepanek kaasata Venemaa Euroopa julgeolekusüsteemi.

Näib, et uute majanduslepingute joovastuses on ELi otsustajad kiiresti unustanud Anna Politkovskaja ja Natalja Estemirova juhtumid. Oleme aastaid järginud siin liidus arvamust, et kui jutt on inimeste võrdsusest, siis see tähendab kõikide inimeste igakülgset võrdsust. Sellepärast peab lakkamatu võitlus õigusriigi põhimõtete, kodanikuvabaduste ja inimväärikuse austamise eest olema meie prioriteet. Euroopa Liit peab kindlalt reageerima korduvale inimõiguste rikkumisele ja demokraatliku opositsiooni kurvale olukorrale Venemaal.

Meedias on juttu sellest, et Venemaa linnades toimuvad igal 31. kuupäeval meeleavaldused, mida korraldab liikumine Strateegia 31. Selle liikmed protesteerivad Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse artiklis 31 sätestatud ühinemis- ja kogunemisvabaduse ning meeleavalduste korraldamise vabaduse kaitseks. Liikumise tegevuse algusest saati on nad kogenud võimude vastuseisu. Iga kord, kui miilitsa eriüksus OMON meeleavaldajad laiali ajab ning selles osalejaid ahistatakse ja pekstakse, sõidutatakse nad maale ja jäetakse sügavale metsa või arreteeritakse ja pannakse ametliku põhjenduseta vangi. Liidu kohus on uurida seda tegevust põhjalikult ja väljendada jõuliselt oma vastuseisu. Seda ootavad meilt mitte ainult Venemaa kodanikud, vaid kogu Euroopa.

(1) Vt protokoll.