Istungi stenogramm

Kolmapäev, 24. november 2010 - Strasbourg

4. Euroopa Ülemkogu kohtumise (28.–29. oktoober) järeldused ja majanduse juhtimine (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on oluline arutelu Euroopa Ülemkogu kohtumise (28.–29. oktoober) järelduste ja majanduse juhtimise üle (2010/2654(RSP)).

Tervitan istungisaalis viibivat Euroopa Ülemkogu alalist eesistujat Herman van Rompuy’d ja komisjoni presidenti José Manuel Barrosot. Meiega on ka eesistujariigi Belgia ning komisjoni esindajad. Alustame ülemkogu alalise eesistuja Herman van Rompuy ettekantava teabega.

  Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja. – Austatud president! Euroopa Ülemkogu 28.–29. oktoobri kohtumise fookuses oli meie liidu majanduse juhtimine ning erilist tähelepanu pöörati majanduse juhtimise töökonna raportile. Heakskiidu saanud raport ning sellele järgnenud sündmused, pean siinkohal silmas just Iirimaaga seonduvat, on tõestus selle kohta, et see teema on oluline ning et on tekkinud vajadus kiiresti rakendatavate finantsmehhanismide järele, milles leppimise kokku mais.

Hindan kõrgelt finantsministrite eelmise nädala tegutsemiskiirust ning rõhutan, et see on näide sellest, kui oluliseks peame euro stabiilsuse kaitsmist. Eurogrupi ja ECOFINi ministrid on öelnud, et ELi ja euroala finantstuge rakendatakse kindla poliitilise programmi põhjal, mille üle peavad Iiri ametivõimudega läbirääkimisi komisjon ja IMF koos Euroopa Keskpangaga, ning võttes arvesse Iiri majanduse tugevat vundamenti, peaks programmi kõrvalekaldumatu rakendamine aitama taastada kindla ja kestliku kasvu, kindlustades majandusliku ja sotsiaalse sidususe.

Töökond polnud valitsustevaheline nõupidamine, vaid selle raames hinnati meie töömeetodeid, prioriteete ning meetmeid selles valdkonnas. Me püüdsime leida sobivat üldise Euroopa raamistiku kehtestamise – võttes arvesse vajadust vältida liidus ülisuuri eelarvepuudujääke ning majanduslikke tasakaalustumatusi – ning riikide valitsuste vabaduse tasakaalu, lastes ise valida, mida nad soovivad maksustada ning kuidas kulutada, lähtuvalt oma riiklikust poliitilisest tavast ning Euroopa seadusest.

Tahame tagada, et iga liikmesriik võtaks täielikult oma majandust ja rahandust puudutavate otsuste tegemisel arvesse kaasnevaid mõjusid, mis avalduvad nende partneritel ning kujundavad terve Euroopa Liidu stabiilsust. Samaaegselt tahame suurendada liidu võimekust, et see saaks reageerida, kui liikmesriigi poliitika ohustab ülejäänud liitu.

Need, nagu teised töökonna soovitused, on ka väga sarnased ka komisjoni ettepanekutega. Arutasin neid probleeme kaks korda ka Euroopa Parlamendi fraktsioonide juhtide ja pädevate komisjonide eesistujatega, võttes aluseks teie soovitud formaadi.

Selgitaksin, et mõned inimesed väljendavad oma pettumust selle üle, et otsustamine ei ole piisavalt automaatne. Rohkem automaatsust on just see, mida me välja pakume. Nõukogu – leppe raames räägime nõukogust – otsustab sanktsioonide üle nn vastupidise enamuse põhjal. Vastupidine enamus tähendab, et komisjoni esitatud sanktsioonid jääksid kehtima, kuni kvalifitseeritud enamus selle kehtetuks hääletaks, kusjuures praeguseni oli vaja enamust, et sanktsioon saaks heakskiidu.

Veel mõned nädalad tagasi olid mõned liikmesriigid tõrksad vastupidise enamuse põhimõtte vastu. Oleme saavutanud tõelise läbimurde. Lisaks esitas töökond hulga teisi meetmeid, mille eesmärk on tugevdada stabiilsuspakti. Meetmeteks on näiteks tihedam poliitika kooskõlastamine, Euroopa poolaasta, usaldusväärne statistika ning sõltumatu eelarvenõukogud.

Liikmesriigid peaksid tundma, et nende poliitilised otsused mõjutavad kõiki nende partnereid ning ka tervet liitu. See on kriisi olulisim õppetund. Üldine tähelepanek: töökond oli poliitiline raamistik, mille eesmärk oli tekitada kiiresti konsensust. Kõik meie olulised saavutused tuleb nüüd kujundada õigusaktideks. Töö peavad ära tegema komisjon, nõukogu ja parlament. Loodan, et kõik asutused suudavad olla pidevas liikumises. See on väga oluline kohustus.

Mis puudutab töökonna kolmandat ja viimast põhielementi, saan rääkida ka töökonna järeltegevustest Soovitame vankumatu ja usaldusväärse alalise kriisimehhanismi lahendust, mis kaitseks terve euroala finantsstabiilsust. Kõikide riikide ja valitsuste juhid leidsid, et selle järele on vajadus, ning nõustusid tõsiasjaga, et see eeldab piiratud määral leppe muutmist.

Enne teema kokkuvõtmist rõhutan, et stabiilsuspakti töö ei tähenda ainult liikmesriikide karistamist või minevikuvigade parandamist. Oluline on seda näha laiemas kontekstis. Me ei tohi silmist lasta laiemat eesmärki, milleks on Euroopa struktuuri ja jätkusuutliku kasvu näitajate ning üldise majandussuutlikkuse parandamine.

See oli ELi 2020. aasta strateegia fookus, mille suhtes Euroopa Ülemkogu sel aastal kokkuleppele jõudis. Vastus neile, kes pelgavad, et eelarvekärped kahandavad majanduskasvu näitajaid, on see, et peame rohkem keskenduma fundamentaalsetele struktuurifaktoritele, mis on meie majandussuutlikkuse takistuseks, ning neid parendama. See on Euroopa Ülemkogu järgmise aasta veebruari ja märtsi kohtumiste põhieesmärk.

Euroopa Ülemkogu arutles lühidalt ka ELi eelarve teemadel, millele aitas muu seas kaasa ka teie presidendi kõne meie kohtumise alguses. Nõustusime, et pöördume selle juurde tagasi detsembris.

Praegu on meie kokkuvõttes lihtsalt kirjas, et on väga oluline, et Euroopa Liidu eelarve ning eesseisev mitmeaastane finantsraamistik peegeldaksid liikmesriikide ühiseid pingutusi, et muuta puudujääk ja võlg senisest jätkusuutlikumaks. Rõhutan, et kui võtta arvesse eri asutuste rolle ja vajadust täita Euroopa eesmärke, arutleb Euroopa Ülemkogu oma järgmisel kohtumisel selle üle, kuidas kindlustada seda, et kulutamine Euroopa tasemel aitab selle töö elluviimisele sobivalt kaasa.

Kinnitan teile, et parlamendi uus roll on meie seisukohast vaadatuna Lissaboni lepinguga kooskõlas. Loomulikult ei võtnud me Euroopa Ülemkoguna seisukohta 2011. aasta eelarvemenetluse suhtes, kuna selle üle arutlevad Euroopa Liidu Nõukogu ning parlament.

Euroopa Ülemkogu alalise eesistujana pöördun kõigi asjaosaliste poole üleskutsega jätkata omavahelisi konsultatsioone, et jõuda 2011. aasta eelarve suhtes kompromissile nii kiiresti kui võimalik. Kompromissi puhul tuleb arvestada mitmete asjaoludega, pidades samaaegselt kinni ka lepetest.

Euroopa Ülemkogu valmistas ette, nii nagu kõik Euroopa Ülemkogud seda teevad, Euroopa Liidu ühised seisukohad tulevaste suurte rahvusvaheliste sündmuste tarbeks. Antud juhul keskendusime G20 ettevalmistustele, Cancúni kliimamuutuse konverentsile ning mitmetele kahepoolsetele tippkohtumistele.

G20 puhul, mis nüüdseks on loomulikult juba aset leidnud, leppisime kokku prioriteetides, mida seejärel propageerisid liidu ja ELi liikmesriigid, mis on ühtlasi ka G20 liikmed. Muu hulgas kindlustasime heakskiidu Basel III kapitalinõuete kokkuleppele ning IMFi reformile. Viimati mainitu puhul rõhutan, et selle pöördelise reformi heakskiitu oli võimalik kindlustada tänu eurooplaste avatule ja asjalikule lähenemisviisile. Lõpliku kokkuleppe saavutamiseks andsime ära kaks kohta, moodustades seeläbi kaaluka osa kohandamispüüdlustes.

Mis puudutab maailma majanduse ja vahetuskursi poliitika tasakaalustamatust, siis nende küsimuste üle peeti pingelisi läbirääkimisi G20 kohtumisele eelnenud ajal. Tippkohtumisel tehtud analüüs oli õige ning lepiti kokku protsessis. Toetame otsust panna tasakaalustamatuste ja 2011. aasta hinnangu tarbeks kokku näitajate rühm. Hetkel on selle hinnangu alusel oluline kokku leppida poliitikas ning vajaduse korral ka parandusmeetmes.

Euroopa Ülemkogu valmistas ELi seisukohad ette ka selle kuu lõpus algavate Cancúni läbirääkimiste tarbeks. Alates eelmise aasta Kopenhaageni tippkohtumisest on olnud palju läbirääkimisi, nii ametlikke kui ka mitteametlikke, kuid need kulgevad aeglaselt ja on väga keerulised. Cancún saab tõenäoliselt olema ainult vaheetapp kliimamuutusega võitlemise üleilmse raamistiku saavutamise suunal. Euroopa Liidul on sellest loomulikult kahju.

Lõpetuseks, mis puudutab meie kahepoolseid tippkohtumisi, arutles Euroopa Ülemkogu meie prioriteetide ja strateegiate üle, mida eesootavatel tippkohtumistel – täpsemalt Ameerika Ühendriikide, Venemaa, Ukraina, India ja Aafrikaga – kasutusele võtta. See toob suurt kasu president Barrosole ja ka minule ning selline teguviis kindlustab, et sellistel puhkudel ei räägi me mitte ainult Brüsseli asutuste, vaid kõigi 27 riigi nimel. Kavatsen selle arutelu muuta Euroopa Ülemkogu kohtumiste korraliseks osaks.

Head kolleegid! Sellega lõpetan oma kokkuvõtte Euroopa Ülemkogu kõige hilisema koosoleku kohta, mis toimus umbes kuu aega tagasi. Igal juhul jätkan seda praktikat, et edastan koosoleku lühikokkuvõtte teie fraktsioonide juhtidele paari tunni jooksul pärast iga Euroopa Ülemkogu kohtumist. Sooviksin kuulda teie seisukohti.

  José Manuel Barroso, komisjoni president – Austatud president! Head parlamendiliikmed! Kui nädal on poliitikas pikk ajaperiood, siis võib kuu tunduda terve igavikuna. Pärast viimast Euroopa Ülemkogu kohtumist on toimunud palju, sealhulgas ka hiljutised sündmused Iirimaal. Plaanitud tegevus on edasine oluline samm, et kindlustada Iirimaa, euroala ning terve Euroopa Liidu finantsstabiilsus. Need kaks instrumenti, mis me mais kehtestasime, on efektiivsed vahendid ning need saavad nende jaoks mõeldud tööga hakkama. Iirimaa peab tegelema väga spetsiifiliste probleemidega ning need instrumendid tulevad nendega toime. Sekkumise tulemusena peaks Iirimaa saavutama nüüd uuesti jätkusuutliku majanduskasvu, mis põhineb riigi põhitugevusel.

Viimased paar kuud on osutunud tõeliseks katsumuseks. Oleme palju ära teinud, kuid töö ei ole veel läbi. Meie majandusjuhtimine muutub. Eesistuja Herman van Rompuy juhitud töökond esitas oma tulemused, mis on väga positiivsed. Kasutades ära komisjoni märkimisväärset panust, suudeti saavutada laiapõhjaline konsensus komisjoni seadusandlike ettepanekute suhtes ning katta mõned teised väga olulised majandusjuhtimise aspektid.

Olulistest aspektidest säilitati karmimad eelarvereeglid ja laiem majanduslik järelevalve, mis on komisjoni komplekti kaks nurgakivi. Olen eelnevalt korduvalt rõhutanud uue raamistiku võimalikult kiire operatsioonilisuse saavutamise olulisust ning seega oli mul hea meel selle üle, et Euroopa Ülemkogu toetas meie kiire lahenduse leidmise ideed ning seadis endale eesmärgiks saavutada kokkulepe komisjoni seadusandlike ettepanekute kohta 2011. aasta suveks.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et eelmise aasta septembris tekkinud küsimused selle kohta, et komisjon esitab aruteludeks seadusandlikke ettepanekuid, on nüüdseks muutunud sooviks need ettepanekud kiiresti läbi vaadata. Järgmiste kuude jooksul peavad toimuma tavapärased õiguslikud menetlused. Loodan, et ühenduse meetod töötab sama hästi, nagu see on töötanud varemgi, ning et see aitab meil kindlustada majandusjuhtimist nii euroalas kui ka Euroopas.

Isiklikult arvan, et meil saavad olema karmid reeglid, mis põhinevad nõuete täitmisest tulenevatel piisavatel stiimulitel, poolautomaatsel rakendamisel ning tõhusal raamistikul, mille abil lahendada tõsisemaid makroökonoomilisi tasakaalustamatusi. Vajame kindlat ning vankumatut majandusjuhtimist, et saavutada stabiilne ja jätkusuutlik kasv, mis on meie kodanike tööhõive ja heaolu nimel väga vajalik.

Püsiv euroala kriisi lahenduse mehhanism on selle mõistatuse väga oluline osa. Hetkel jõusolev ajutine mehhanism aegub 2013. aastal, mistõttu on väga oluline, et selleks ajaks oleks olemas midagi usaldusväärset, toekat, püsivat ning määraval tehnilisel olukorral põhinevat. Seetõttu on komisjon juba alustanud euroala uute tulevaste mehhanismide üldiseid funktsioone hõlmava ettevalmistava tööga. Seda mehhanismi, mida valmistame ette tihedas koostöös Euroopa Ülemkogu alalise eesistujaga, tuleks näha üldiste püüdluste kontekstis, et kindlustada Euroopa Liidus ja euroalas majandusjuhtivus.

Pean siinkohal oluliseks selgesõnaliselt mainida, et isegi kui mehhanismi finantseeritakse riikide eelarvetest, jääb see endiselt nn Euroopa algatuseks ning loomulikult saab selle raames ära kasutada komisjoni ekspertiisteadmisi, sõltumatust ning objektiivsust, et see toimima hakkaks. Mehhanism koosneb kolmest põhikomponendist: makromajanduslikust kohandamisprogrammist, rahastamisleppest ning erasektori kaasamisest. Viimatimainitu võib realiseeruda mitmel moel, kuid eeskätt pean vajalikuks selgesõnaliselt teatada, et mida iganes erasektori kaasatuse suhtes ei otsustata, kohaldatakse seda alles pärast 2013. aastat.

Riikide ja valitsuste juhid leidsid üksmeelselt, et mehhanismi rajamiseks on vaja leppemuudatust. Kui sõlmisime eelmisel aastal Lissaboni leppe, siis ei osanud keegi ette näha, et keegi esitaks uusi muudatusi nii varsti. Me kõik teame, et see ei ole mitte kunagi lihtne protsess, ning me kõik mõistame riske. See on üks põhjustest, miks ma nii Euroopa Ülemkogul kui ka varem selgitasin, et me ei tohiks heaks kiita sellist parandatud lepet, mis seab kahtluse alla liikmesriikide hääleõigused. Mul on hea meel, et selle argumendiga nõustuti ning mis tahes parandamine saab olema piiratud ja täpne.

Minu arvates on ka mõistlik, et meie menetlused oleksid võimalikult sirgjoonelised. Seetõttu hoiataksin ahvatluse eest hakata seda ühendama teiste seostamatute teemadega.

Kogu see tegevuse ei toimu vaakumis. Euroopa Ülemkogu, G20 tippkohtumine, ELi -USA tippkohtumine Lissabonis eelmisel nädalavahetusel – need on kõik vahepeatused, osa meie suuremast plaanist taastada Euroopas stabiilsus ja kasv. G20 tippkohtumise üle arutleme järgmisel täiskogul, mistõttu keskendun nüüd väga lühidalt väga olulisele ELi-USA tippkohtumisele Lissabonis.

Tippkohtumise atmosfäär oli intiimne, sõbralik ja keskendunud. Koos alalise eesistuja Herman Van Rompuy ja president Barack Obamaga jõudsime kokkuleppele, et kasvu ja töökohtade tarbeks on vaja uut Atlandi-ülest tegevuskava, sealhulgas regulatiivset ühtlustamist ja varajasi konsultatsioone näiteks sellistel teemadel nagu konkurentsivõimelisus ja üleilmsed reformid. Oleme ministritele ja volinikele andnud ülesande seda konkreetset tööd edendada, eriti Atlandi-ülese majandusnõukogu kaudu.

Maailma majandus, G20 ning tärkavad majandusriigid olid samuti olulised päevakorrapunktid. Pean silmas seda, et Euroopa Liit on suuteline saavutama oma eesmärke ainult siis, kui aktiveerime kõik poliitikavaldkonnad, kui kasutame ära kõikide oma oluliste partneritega sõlmitud suhteid, kui kasutame saadaolevaid mõjutusvahendeid integreeritud viisil kõikidel tasanditel, nii riiklikul, Euroopa kui ka üleilmsel tasandil. Üks asi on selge: suudame väliskeskkonda rohkem mõjutada siis, kui oleme suutelised saavutama kokkulepet omavahel ehk Euroopa Liidu siseselt. Sellest aspektist lähtuvalt olen mures selle pärast, et mõned hiljutised seisukohad ei ole kaasa aidanud meie ühistegevuste sidususe ja fookuse saavutamisele.

Leian, et majandusjuhtimises senini saavutatud areng on märk sellest, et kõikide asjaosaliste piisava poliitilise tahte olemasolul suudame Euroopa muuta maailma mastaabis tugevamaks jõuks, millest oleks meie kodanikele kasu. Selge on aga, et meil peab olema poliitiline tahe ning peame püstitama ühised eesmärgid – seda mitte ainult Euroopa asutustes, vaid ka kõikides meie liikmesriikides. Pöördun täna teie poole järgmise palvega: rohkem sidusust, rohkem ühtsust ja rohkem ühiseid eesmärke!

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud president! Head kolleegid! Lugesin eile ajalehest ühe arvamusuuringu kohta, mille tulemustest selgus, et 70% prantslastest on endiselt seisukohal, et kriis ei ole möödas ning sellele ei ole lahendust leitud. Olen kindel, et Euroopat katva laiaulatuslikuma uuringu tulemused oleksid samad.

Seetõttu peame oma kodanike tõsistele muredele tähelepanu pöörama. Nad elavad keerulistel aegadel ning neil ei ole võimalik taluda aeglaseid ning keerulisi otsustusmenetlusi ei Euroopa ega maailma tasandil. Paljud neist on ka minult küsinud, mida teeme meie ning mida teeb Euroopa nende ja nende perekonna heaks. Inimesed on hirmul. Samaaegselt näen, kuidas aina rohkem poliitikuid ja riike, isegi sellel täiskogul osalejaid, kasutavad seda hirmu ära ning manipuleerivad sellega ja neil puuduvad igasugused ettepanekud.

Selline populistlik lähenemisviis, mis meie poliitikat nõrgendab, on tõsine probleem, ning mainin siinkohal, et nii ei saa lahendada tõelisi ja tõsiseid probleeme, millega maailma riigid ja Euroopa silmitsi seisavad. Leian, et need poliitilised parteid ja parlamendi fraktsioonid, kes on sellise populismi ja demagoogia vastu, peaksid rohkem sõna võtma.

Kriisi lahenduseks ei ole selle eest peitumine ega protektsionism. Sellele kriisile, millega silmitsi seisame, ei ole kiiret ega lihtsat lahendust. Me ei saa keerata selga solidaarsusele või püüdlustele, kindlustada kõikide meie riikide positsioone üleilmastumise kontekstis, ning siis mõista, et vajame keerulistel aegadel partnereid.

Peame Iirimaa sündmustest õppust võtma ning see ei ole kriitika Iirimaa, Euroopa Ülemkogu eesistuja ega komisjoni presidendi suunas. Peame nendest õppetundidest oma järeldused tegema, sest riigi probleemid ei tulene mitte ainult pankade tegevusest vaid ka praeguse valitsuse aastatepikkusest rahandus-ja majanduspoliitikast. Keldi tiiger, kes vastutas ainuisikuliselt oma kasvu eest, rakendades sellist ebatavalist maksusüsteemi, minimaalset pankade regulatsiooni ning investeerimisreegleid, mida ei ole üheski teises Euroopa Liidu riigis kasutusel, on täna painatud oma kinnisvaramulli lõhkemise, kodumajapidamise võlgade, rekordilise töötuse ja halvatud pangandussektoriga. Iiri valitsus andis garantii tervele pangandussüsteemile, eraldades selleks 480 miljonit eurot ehk oma kolmekordse SKT ja suurendades seeläbi oma avaliku sektori eelarvepuudujääki 32%ni.

Nüüdseks on Iiri valitsus kutsunud Euroopat üles solidaarsusele ning selle õigusega ka saanud. Mul on selle üle hea meel ning nagu volinik Rehn siinsamas parlamendis esmaspäeval ütles, garanteerib Iirimaale varsti eraldatav abi terve euroala stabiilsuse. Kas sellist solidaarsust, mida Dublinile täna õigusega üles näidatakse, nagu talle näidati üles ka siis, kui Iirimaa ELiga liitus, on aga Iiri valitsus aastate jooksul ka ise üles näidanud?

Mitu korda on liikmesriigid püüdnud maksustamist ühtlustada, mis on euro hea ohjamise eeltingimusena tänaseks juba kõigi jaoks enesestmõistetav? Igal korral olid need vähesed ühed ja samad riigid selle vastu.

Ma ei näita kellegi peale näpuga, kuid arvan, et tulevikku silmas pidades on meil aeg sellisest käitumisest oma järeldused teha. Olen täiskogul juba mitmendat korda maininud, et kriis on märk muudatuste tegemise võimalusest ning me ei tohi peljata muuta mõnda oma tavadest, mis ei ole loodetud positiivset efekti endaga kaasa toonud.

Head kolleegid! Euroopa Ülemkogu meetmed, mis võeti vastu mõne nädala eest, ning Soulis G20 kohtumisel kokkulepitud juhised on samm õiges suunas, kuid neist ei piisa. Teisisõnu on vaja teadvustada koostöövajadust Euroopas ja suurte piirkondlike blokkide vahel, et oleks võimalik tegeleda finantsurgude ebastabiilsusega ja kaubandussuhete tasakaalutumatustega ning vältida valuutasõda.

Oleme kõik teadlikud sellest, et kõikidele nende probleemidele ei suuda meie riigid eraldiseisvalt toimivaid pikaajalisi lahendusi leida, et vastata 500 miljoni eurooplase ootustele, kes eeldavad, nagu juba alguses mainisin, et nende poliitikud – ehk siis meie kõik siin ja meie keskustes valitsevad poliitikud – suudaksid teha tulevikku suunatud otsuseid.

Austatud Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja! Kriis on meile õpetanud vähemalt seda, et eilsed lahendused ei sobi kindlasti homsesse. Kuna saime sellest aru alles kriisi ajal, siis läheb see meile kalliks maksma, kuid see läheb meile veel rohkem maksma, kui jätkame selle ignoreerimist. Kutsun Euroopa institutsioone ja meie liikmesriikide valitsusi üles muutuma, võtma kriisi poliitilise õppetunnina ning mitte mõtlema solidaarsuse peale alles siis, kui selleks on liiga hilja.

Austatud president! Lisan veel ühe viimase märkuse. Antud juhul ei ole keskne teema nõukogu ja parlamendi võimuvõitlus, vaid lepete rakendamine, solidaarsuse demonstreerimine ja koostöö. Tahtsin selle sõnumi teile edastada, et suudaksime kriisist oma kaaskodanike pärast üle saada.

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president! Kuulates Euroopa Ülemkogu alalist eesistujat, avastasin, et tema toon erineb komisjoni presidendi omast. Ülemkogu eesistuja tegi ettekande ja – austatud Herman van Rompuy – kui ma nüüd lasen sel enda üle võimust võtta, siis jõuan tõesti ainult sellele järeldusele, et kõik on korras. Kuulates aga José Manuel Barrosot, tekib mul tunne et, ning ma tsiteerin: „mõned hiljutised seisukohad ei ole kaasa aidanud meie ühistegevuste sidususe ja fookuse saavutamisele”. Seda rääkis meile komisjoni president ülemkogu kohta, kus teie väitel peaks valitsema täielik harmoonia.

Ei, Euroopa reaalsus on mõnevõrra teistsugune. Euroopa reaalsus on see, et EL on jagunenud kolme ossa: Saksa-Prantsuse otsustajad, ülejäänud euroala ning need, kes ei kuulu euroalasse, võttes arvesse ka Ühendkuningriigi eristaatust. Selline on Euroopa reaalsus.

Ühendkuningriigi eristaatus tuleb samuti eraldi üle vaadata. Merkeli ja Sarkozy juhitav Saksa-Prantsuse otsuselangetuse partnerlus sõlmis David Cameroniga leppe. Kõik teavad seda ning see tuleks ka avalikuks teha. Lepe on selline: „Mul on vaja stabiilsuspakti leppesse parandust”. „Olgu”, vastab David Cameron. „See pole minu jaoks aga lihtne, sest mul alamkojas parlamendiliikmeid, kes seda ei soovi, kuid siis saan teise eelarve”. Angela Merkel ja president Sarkozy vastavad selle peale: „Hästi, teeme nii!”

Selline on Euroopa reaalsus. Lisaks sellele, et sel ei ole mitte midagi ühist ühenduse vaimuga, on see ka lähenemisviis, mis hävitab Euroopa Liidu sidususe ning pikemas perspektiivis ka Euroopa Liidu. Kardan, et on inimesi, kes soovivad selle realiseerumist. Nad kiidavad selle entusiastlikult heaks. Need parlamendiliikmed istuvad seal.

(Aplaus)

Kui me soovime, et need inimesed ei saaks selle kontinendi tuleviku üle otsustada, siis peame juhatama Euroopa teise suunda.

(Vahelehüüded)

Püüan jätkata. Werner Langen ärritub alati väga kiiresti. ELi stabiilsuspakti reformimine hakkab sõltuma sellise riigi heakskiidust, kes ise euroalasse ei kuulugi. Angela Merkel annab oma heakskiidu leppe muudatusele ajal, kui keegi täiskogu liikmetest ei suuda Iirimaa tulevikusündmusi ette näha. Lisaks eelnevale ei ole ma päris kindel, kas ELi leppe muudatus saab Iirimaal nii lihtsa heakskiidu, nagu teie raportis Euroopa Ülemkogule väidetakse.

Angela Merkel väidab, et erasektor tuleb kaasata. Teile, Olli Rehn, esitaksin ühe küsimuse Iirimaa erasektori kohta. Kuidas suutsid Iirimaa pangad stressitestid üldse läbida? Kas võiksite seda meile selgitada?

Angela Merkeli tegevus on sisuliselt euro-stressitest. Räägin teile, mis toimub: erasektori kaasamine on hea mõte ning see on õige, et erasektor kaasatakse. Euroopa Parlamendis, ning jään oma järgmisele väitele kindlaks, jõudsime suure konsensusega kokkuleppele erasektori kaasamise ühe viisi üle, milleks on Euroopa-ülene finantstehingute maks.

(Aplaus)

G8 kohtumisel arutleti selle üle lühidalt ning seejärel leiti, et meil ei ole finantstehingute maksu ikkagi vaja. Meie olime sellega nõus ja ütlesime, et unustame selle ära. Pärastlõuna kohvilauas maeti finantsmaksu idee maha. Kui oleks mingigi võimalus kaasata erasektorit nii, et see avaldaks erasektorile mõju, siis see vahend oleks lahendus. Nüüd räägitakse, et Ühendkuningriigid ei soovi seda. Kas Ühendkuningriigid tõepoolest otsustavad kõige Euroopas toimuva üle? Mis oleks, kui näiteks kehtestaksime finantstehingute maksu kõigepealt euroalas ning see oleks viis, kuidas koguksime euroala erafinantssektori makse.

(Vahelehüüded)

Ma lihtsalt kordan seda, mida ta ütles, et tõlk saaks öelda: „Üks inimene, üks impeerium, üks juht”. Seda see mees ütles.

Ma olen lõpetamas. Kui see parlamendiliige jalutab istungisaalis ning hüüab „Üks inimene, üks impeerium, üks juht”, siis saan selle peale kosta ainult üht: need inimesed, kes Saksamaal nii ütlesid, levitavad sellist mõtteviisi, mille vastu püüan võidelda, ning arvan, et selle härrasmehe isiklikud vaated on sellisele mõtteviisile lähemal kui minu vaated.

  Joseph Daul (PPE). – (FR) (pöördudes Godfrey Bloomi poole) Ma ei saa teie öelduga nõustuda. Elame demokraatia ajastul ning demokraatlikus süsteemis. Soovin, et paluksite ametlikult vabandust, sest vastasel juhul esitame ametliku kaebuse. Inimesed on öelnud vähematki ja sellest on tekkinud probleeme – see on väär.

(Aplaus)

Ta oleks peaaegu lisanud, et probleemi lahendamiseks rajatakse kontsentratsioonilaagreid.

  President. – Head kolleegid, peame edasi minema! Võtan selle arvesse. Loen teile ette kodukorra artikli 152 lõike 1: „President kutsub korrale iga parlamendiliikme, kes takistab istungi nõuetekohast läbiviimist või kelle käitumine ei ole kooskõlas artikli 9 sätetega.” Hea kolleeg, paluge täiskogult vabandust!

  Godfrey Bloom (EFD). – Martin Schulzi sõnastatud seisukohad räägivad enda eest. Ta on ebademokraatlik fašist.

  President. – Head kolleegid! Me ootasime midagi muud. Me ei soovi, et meie arutelu sellisel viisil häiritaks. Hea kolleeg! Soovin teiega kohtuda ning peame järgmiseks midagi ette võtma.

Sellises atmosfääris on võimatu arutelusid pidada. Hea kolleeg! Nagu näete, siis protesteerib terve täiskogu väga häälekalt teie käitumise vastu. Loen artikli 152 lõike 3 ette oma emakeeles.

„Korrarikkumise jätkumisel või järgmise korrarikkumise korral võib president korrarikkujale sõna andmisest keelduda ja parlamendiliikme istungi ülejäänud ajaks istungisaalist välja saata. Tõsiste korrarikkumiste korral võib president viimatinimetatud meedet kasutada viivitamatult ja ilma teistkordse korralekutsumiseta. Peasekretär hoolitseb koos saaliteenindajate ja vajaduse korral koos parlamendi turvateenistusega distsiplinaarmeetme viivitamatu täideviimise eest.”

Godfrey Bloom, nagu näete, leiab enamik selle täiskogu liikmeid, et teie käitumine on täiesti vastuvõetamatu. Teie käitumine on vastuvõetamatu ka minu jaoks. Seda arvesse võttes, pean paluma teil istungisaalist lahkuda.

Nagu te teate, siis võite arutleda ja oma arvamust avaldada, kuid tehes seda nii, et te teisi ei sega. Vastasel juhul ei suuda me istungisaalis korda säilitada.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud president! Kõigepealt tahan öelda seda, et see, mis just juhtus, on väga murettekitav. Leian ka, et kõik fraktsioonid peavad probleemile üheselt reageerima, ning loodan, et kõik fraktsioonid, loomulikult välja arvatud nimetatud parlamendiliikme fraktsioon, toetavad väga selgelt teie rakendatud teguviisi, et ennetada sellise vahejuhtumi kordumist.

(Aplaus)

Arvan, et see, mida Joseph Daul Iirimaa kohta ütles, sest ta on Iirimaa olukorda põhjalikult analüüsinud, on täiesti tõsi, kuid sellegipoolest pööraksin tema tähelepanu asjaolule, et kui me oleksime finantskriisi algusjärgus, 2008. aasta oktoobris, heaks kiitnud Euroopa päästeplaani pankadele, mille komisjon esitas, kuid mille liikmesriigid tagasi lükkasid, poleks Iirimaal kunagi praegusi probleeme tekkinud. 2008. aastal lükati see ettepanek tagasi kommentaariga: „Ei, me ei vaja seda! Meil on Saksamaal piisavalt raha, et oma probleemidega ise toime tulla.” Me kõik teame, milline tulemus oli.

Teiseks soovin kõneleda praegusest probleemist, kuna see tekitab endiselt palju pingeid. Loodan, et euro stabiliseerub uuesti homme või ülehomme, sest senini ei ole seda veel juhtunud. Seetõttu arvan, et sellesse, mida Euroopa Keskpanga president ning Olli Rehn eile ütlesid, tuleb suhtuda väga tõsiselt.

Leian, et see, mida Jean-Claude Trichet eilse arutelu ajal rääkis – selle arutelu ajal polnud väga palju inimesi kohal –, on väga oluline. Ta ütles, et paketist üksi euroala stabiliseerimiseks ei piisa. Seega kanname meie siin parlamendis erilist vastust, kuna otsustame ühiselt kõikides nendes valdkondades. Sellesse tuleb suhtuda tõsiselt. Milles siis probleem tegelikult seisneb? Mitte kusagil maailmas ei ole valuutat, mida ei toetaks valitsus, üks majanduspoliitika, strateegia ning üks võlakirjaturg. Siin euroalas usume, et on võimalik tegutseda 16 valitsuse, 16 võlakirjaturuga, ning rakendada 16 majanduspoliitikat. See on minu arvates meie tegevuse lähtepunkt ning järeldus, milleni peame jõudma. Meile ei piisa nõukogu otsustest. Olli Rehn, arvan, et meile ei piisa isegi komisjoni otsustest ning peame toetama Jean-Claude Trichet’i.

Kui euro stabiilsuse eest vastutav Jean-Claude Trichet kutsub parlamenti ja teisi Euroopa ametkondi paketti kindlustama, siis finantsturge arvesse võttes saame teha ainult ühe otsuse ning selleks on paketi kindlustamine, ühenduse tasemele viimine, täisautomaatsete sanktsioonide kehtestamine, mida hetkel ei ole kehtestatud, ning eurodes võlakirjaturu loomine. Kreeka ja Saksamaa ning Iirimaa ja Saksamaa vahelised erinevused ei kao, kui ei eksisteeri ühtset võlakirjaturgu. Samuti võiks nendele riikidele, kes stabiilsuspaketist kinni ei pea, kehtestada täiendava väga tõhusa sanktsiooni.

Lõpetuseks mainin, et vajame investeerimist turgutavat majandusjuhtimist ning kui Saksa valitsus soovib selleks leppe artikli 136 muutmist, siis muutkem seda, kuid tehkem ka seda, mis on vajalik, ning lisagem tulevikus artiklisse 136 ka tõeline majandusjuhtimine ja täisautomaatsed sanktsioonid! Kasutagem neid leppe muudatusi reaalse võimalusena eurot tulevikuks ette valmistada, kehtestades majandusjuhtimist euroalas ning Euroopa Liidus!

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 kohaselt)

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president! Guy Verhofstadt, kas see on teie veendumus, et juhul kui komisjon saab oma majandusjuhtimise, millele komisjon ning teie heakskiitu soovite, teeb komisjon edaspidi alati õigeid otsuseid?

  Guy Verhofstadt (ALDE). – Austatud president! Usaldan rohkem Euroopa Komisjoni plaane, mis puudutavad meetmete rakendamist riikide suhtes, kes stabiilsuspaketti ei rakenda, kui nõukogu, kus viibivad kohal valitsuste juhid. Olin üheksa aastat nõukogu liige ja ma ei näinud kordagi, et üks riik oleks teisele riigile sõrmega osutanud ning öelnud, et see ei rakenda stabiilsuspakti.

2004. ja 2005. aastal juhtus nii Prantsusmaa ja Saksamaaga. Nad ei rakendanud stabiilsuspakti ning kummagi riigi suhtes ei kehtestatud sanktsioone. See on põhjus, miks Euroopa Komisjon, mis on ühendav asutus ning tõepoolest järgib Monnet’i ja Schumani meetodeid, peab selles küsimuses ohjad enda kätte võtma.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Austatud president! Tal on õigus. Ma ei saanud sekkuda, kui saatsite istungisaalist välja meie Suurbritannia Iseseisvusparteid esindava kaasparlamendiliikme, kuid sellegipoolest ei ole ma nõus reeglite erapooliku rakendamisega. Martin Schulz nimetas minu kolleegi Daniel van der Stoepi siin istungisaalis fašistiks ja te ei teinud midagi. Mitte keegi ei palunud vabandust! Martin Schulziga ei tehtud midagi. Martin Schulz teeb praegu täpselt sedasama…

(Kõneleja jätkas, kuid tema mikrofon lülitati välja)

  President. – Pean selle vestluse lõpetama. Kui teil on juhtunu suhtes küsimusi, siis tulge ja rääkige sellest minuga. Ma olen nõus teiega sel teemal vestlema. Räägime sellest koos.

Nigel Farage. Nagu te teate, siis palusin teil arutleda ka mõne väga olulise aspekti üle ning sekkusin teie puhul isiklikult. Teavitasin teid enda seisukohast ning te teadsite, millised on minu seisukohad. Sellest olukorrast lähtuvalt küsisin teilt, kas teil oli minu otsuse suhtes kahtlusi.

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Sellises väga pingelises atmosfääris on suhteliselt keeruline rääkida. See demonstreerib mingil määral ka olukorda, millest Euroopa Liit võib ennast leida, kui me taas kord ei sõnasta Euroopa poliitikat hoolikamalt ja kindlameelsemalt. Minu arvates, austatud Martin Shculz, ei ole probleem nendes väikestes leppemuudatustes, mida Saksamaa soovib ja vajab, sest finantskriisina ei ole tegemist loodusõnnetusega. Pigem seisneb probleem selles, et selles kriisis ei suuda Euroopa Ülemkogu – eriti just Euroopa Ülemkogu suurriikide esindajad – kindlustada, et Brüsseli kohtumise positiivne säde jõuaks Euroopa Liidu liikmesriikide inimesteni. Minu jaoks on see tõepoolest väga kummaline, kui kiiresti selline ühtse Euroopa vaim kadus. Minu jaoks on kummaline ka see, et just Saksamaa, kes on solidaarsusest nii palju kasu saanud, nii meie ühises kaugemas kui ka lähitulevikus, ei suuda meid enam juhtida eemale selliselt arutelult, mida hetkel iseloomustab isekus ja kitsarinnalisus, ning sellise arutelu suunas, kust selgub, miks on õige, et Euroopa liikmesriigid on oma saatuse üksteisega nii lähedalt läbi põiminud, ning miks nõukogu ja ka teie, Herman van Rompuy, ei suuda enam selgitada olukorda kodanikele, kelle ebakindlust Joseph Daul nii hästi kirjeldas, ning miks on kriisist võimalik jagu saada ainult siis, kui teeme üksteisega konkureerimise asemel koostööd. Sellise vaimu täielik puudumine on üks meie probleemidest.

Teine probleem on ausa poliitilise avalduse puudumine selle asjaolu kohta, et me ei päästa mitte kõiki kreeklasi ega iirlasi, vaid mõlemal juhul päästame pankasid, ning Iirimaa kriis ei ole mitte ainult iirlaste probleem vaid ka Saksamaa ja Suurbritannia kriis, isegi kui see on asi, mida ei soovita ilmtingimata kuulda. Arvan, et selline ausus on vundamendiks meie suutlikkusele veenda kodanikke reaalselt toetama neid otsuseid, mida Brüsselis kriisi ajal vastu võetakse.

Kolmandaks leian, et Guy Verhofstadtil on täiesti õigus. Majandusjuhtimine peab hakkama nüüd välja kujunema. Me kõik teame seda. Hoolimata sellest, kui sageli nõukogu või komisjon kuulutavad, et nad tahavad vajalikke samme võimalikult kiiresti astuda, muutun ärevaks, sest just sellise ühtse Euroopa solidaarsuse vaimu puudumise tõttu neid vajalikke ja loogilisi integreerumissamme ei astutagi. Üks teema on Iirimaa maksudumping. Midagi peab sellega muutuma, Kuidas seda tegema peaks, on omaette küsimus. Teine küsimus on, millal ja millise ajaperioodi jooksul. Kokkuvõtteks peavad liikmesriigid siiski oma maksupoliitika kooskõlastama, sest vastasel juhul ei kulge asjad Euroopa Liidus enam edaspidi hästi.

On üks arutelu, millesse peaksime tõsiselt suhtuma, kuna sellele on tähelepanu pööratud: võlausaldajate kaasamine, võla restruktureerimine, sealhulgas ka nende võla, kes kriisi otsesed põhjustajad olid. Pean teile tunnistama, et selles küsimuses on minu jaoks väga raske otsustada, mis on õige ja mis on vale. Teame, et Hispaania ja Portugali puhul on kriisieelne kell juba tiksuma hakanud. Teame, et see on ainult aja küsimus, kui ka nemad soovivad solidaarsust ja kriisihaldust. Ma ei oska öelda, kas see oleks meile kasulik, kui kaasaksime nüüd võlausaldajad, või kas oleks parem, kui ütleksime, et soovime seda majandusjuhtimist, soovime pangandussektori karmi määrust, tahame finantstehingute maksu või peaksime kehtestama kapitalimaksud neile, kes kriisist kasu saavad. Peaksime seda kõik koos kaaluma! Ei ole mõtet käituda nii, nagu me ei peaks praeguses olukorras mingisugust otsust tegema. Tänan tähelepanu eest!

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Kay Swinburne, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Vähemalt üks kordki kattuvad Euroopa Ülemkogu kaks põhiteemat meedias käsitlevate teemadega Walesis, minu valimisringkonnas. Esiteks: kuidas tuleb EL toime Iirimaa olukorraga; teiseks: kuidas lahendada ELi eelarve ummikseisu. Oleme Walesis kõik tänulikud ELi eraldatud raha eest ning minu valimisringkonnad mõistavad, miks on stabiilset eurotsooni vaja. Ometi võib märgata erinevusi, kuidas kahe teema üle Cardiffis ja Brüsselis arutletakse.

Brüsselis, Euroopa Parlamendis, käsitleme kahte probleemi eraldiseisvalt. Euroopa Parlament ja nõukogu leidsid, et euro päästmiseks vajame paremat majandusjuhtimist, lisareeglite kehtestamist riikide valitsustele ning jõustamist trahvide ja sanktsioonide abil.

Kui jõuame minu pealinnas Cardiffis – ning olen kindel, et ka Dublinis – eelarve puhul järeldusele, et liikmesriigid ei tohiks enam nii isekad olla, ning asetame Euroopa oma riikide vajadustest ettepoole, siis taandub kõik ikkagi sellele, kuidas ja mille peale maksumaksja raha tuleks kulutada. Inimesed teavad, et kasinuspaketid on vajalikud. Neile räägitakse iga päev, kui palju nende riik võlgu on. Nad teavad, et tuleb teha karme otsuseid, kuid nad tahavad ka otsustada, kuidas nende raskesti teenitud raha tuleks kulutada. Paljude valimisringkondade jaoks läheb see liiga kaugele, kui neil palutakse veelgi rohkem raha ära anda, et rahastada ELi projekte ELi kasvanud eelarve kaudu, ajal kui neil palutakse loobuda oma avaliku sektori pensioni ühest osast või mõnel juhul isegi elementaarsest tervishoiust, millele nad loodavad.

Kuigi EL ise tunnistab, et ta ei ole oma reegleid ja standardeid eurotsoonis piisavalt hästi kehtestanud, siis ei julgusta see inimesi kuidagi veelgi rohkem raha ära andma. Ajal mil avaliku sektori kulutused vähenevad ning meie vaatame üle liikmesriikide majandusjuhtimist, peame meie siin Euroopa Parlamendis võtma arvesse seda survet, mille alla liikmesriigid sattunud on, ning nõustuma sellega, et igasugused ELi asutuste projektid, mis ei ole kiireloomulised, tuleks edasi lükata, et saaksime koostada sellise ELi eelarve, mis kajastab meie probleemseid aegu majanduses.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 kohaselt)

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud president! Kas sõnavõtja mõistab, et see n-ö ELi raha, millele ta viitas ja mida tema valimisringkonnad saanud on, on tegelikult Ühendkuningriigi enda raha, mis tagastatakse, kuid mis tagastatakse ainult osaliselt ja pärast seda, kui Euroopa Liit on sellest oma osa võtnud? Kas see daam mõistab seda?

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud president! Nagu see härrasmees teab, olen täiesti teadlik, kust raha pärineb ning kes ELi eelarvesse netomakseid teevad. Ometigi mõistavad minu valimisringkonnad seda Walesis niimoodi, et nad saavad investeeringuid olulisteks projektideks, kui nende SKT on Ühendkuningriigi piirkondade võrdluses kõige madalam. Seega kaitsen ELi tehtud kulutusi minu valmisringkonda iga päev.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel – (DE) Austatud president! Kui riikide või valitsuste juhid on otsustanud luua alalise kriisimehhanismi euroala finantsstabiilisuse kinnitamiseks, siis ma ainult toetan seda otsust. Herman van Rompuy majandusjuhtimise töökonna kuid kestnud töö tulemused jätavad väga palju soovida, kuigi minu seisukohad tulemuste kohta on muutuvad. Eelarveid püütakse kontrollida võimalikult karmilt, et vältida pikaajalisi puudujääke, kuid ettevaatlik taastumine kriisist satub uuesti ohtu avaliku sektori kulutuste radikaalsete kärbete tõttu. See ei ole mitte ainult ebatulemuslik, vaid minu arvates ka absurdne. Tundub, et me ei ole varasematest stabiilsuse ja kasvu pakti kogemustest õppust võtnud. Ei ole võimalik kehtestada täiendavaid rahalisi sanktsioone riigile, mis on juba väga suurtes võlgades. Päästeaktsioonide keelustamine ning stabiilsuse ja kasvu pakt hävitavad rahaliidu riikide omavahelise solidaarsuse.

Kas meie poliitika lähtub majandusest? Jälle kord jäetakse inimesed kriisi tagajärgedega üksi. Meid ootab ees palgadumping ja sotsiaalne dumping, kokkuhoid haridussektoris ning töötuse kasv. See suurendab selliste riikide koormat ning muudab nende taastumise raskemaks. Ei ole mingisugust mõtet suurendada survet sellistele riikidele nagu Iirimaa, Kreeka või Portugal. Pigem tuleks vähendada Euroopas suuri ebavõrdsusi. Teisisõnu vajame majandusjuhtimist. Tahame sotsiaalset ja õiglast Euroopat, mis on rajatud solidaarsuse põhimõttele. Poliitika ülemvõim majanduse üle peab säilima või see tuleb taastada.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel – Austatud president! Herman van Rompuy on ametis olnud üle aasta ning selle aja jooksul on struktuur hakanud mõranema. Valitseb kaos. Raha on lõppemas. Peaksin Herman van Rompuyd tänama. Ta peaks võib-olla olema euroskeptikute liikumise musternäidis.

Austatud Herman van Rompuy! Vaadake, mis meeleolu siin istungisaalis täna hommikul valitseb! Vaadake neid nägusid! Vaadake seda hirmu! Vaadake seda viha! Vaene Barroso näeb välja, nagu ta oleks kummitust näinud! Teate ju isegi, et nad hakkavad arusaamisele jõudma, et mäng on läbi, ning viimase meeleheitliku katsena oma unistust säilitada soovivad nad eemaldada süsteemist demokraatia viimasedki järelejäänud jäljed. On päris selge, et keegi teist ei ole õppust võtnud. Kui teie, Herman van Rompuy, väidate, et euro on meile stabiilsuse toonud, siis võiksin teid kiita selle eest, et teil puudub huumorisoon. Kas tegemist ei ole aga mitte lihtsalt nn punkrimentaliteediga?

Teie fanaatilisus on kõigile näha. Rääkisite sellest, et usk rahvusriigi eksisteerimisse 21. sajandi üleilmastunud maailmas on illusioon. See võib tõesti nii olla Belgia puhul, kus ei ole kuus kuud valitsust olnud, kuid meie kõigi ülejäänute puhul, igas liidu liikmesriigis (ja võib-olla selle tõttu on nad hirmul), kasvab järjepidevalt inimeste hulk, kes ütlevad, et nemad ei taha seda lippu, seda hümni, seda poliitilist klassi, vaid tahavad, et seda kõike jääksid meenutama lihtsalt ajaloo annaalid.

Selle aasta esimeses pooles toimus Kreeka tragöödia ning nüüd peame tegelema Iirimaa olukorraga. Tean, et see on paljuski tingitud Iirimaa poliitikute ahnusest ja lollusest. Nad ei oleks kunagi pidanud euroalaga liituma. Nad kannatasid madalate intressimäärade, võltsbuumi ja suure mulli lõhkemise tõttu. Vaadake aga, kuidas te nende olukorrale reageerite! Nende valitsus on laiali lagunemas ning neile öeldakse, et valimiste korraldamine oleks sobimatu. Volinik Rehn ütles, et nad pidid oma eelarve vastu võtma, enne kui neil lubatakse üldvalimisi korraldada.

Mida te endast arvate? Tõepoolest, olete väga ohtlikud inimesed! Teie euroriigi loomise kinnisidee tähendab seda, et olete hea meelega nõus demokraatiat hävitama. Tundub, et olete õnnelikud selle üle, et miljonid inimesed on tööta ja vaesed. Loendamatud miljonid inimesed peavad kannatama, et teie eurounelm saaks püsida.

See ei lähe läbi, sest Portugal on järgmine. Nende võla määr on 325% SKTst ning nad on nimekirjas järgmised. Arvan, et Hispaania võiks olla pärast Portugali. Hispaania päästmiseks on vaja Iirimaa summast seitse korda suuremat summat ning selleks hetkeks on päästerahad otsas. Alles ei jää enam midagi.

See on aga majandusest tõsisem teema, sest kui röövite inimestelt nende identiteedi ja demokraatia, siis jäävad järele ainult natsionalism ja vägivald. Loodan ja palvetan, et turud hävitaksid europrojekti enne, kui see tõepoolest ellu viiakse!

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Selleks et saada jagu praegusest finantskriisist, vajame fundamentaalseid muutusi Euroopa majandusvastutuses: finantsdistsipliini tõhustumine, majanduspoliitika seire ja kriisiohjamise koordineerimise parandamine. Stabiilsuse ja kasvu pakti kindlustamine suurendaks lõppude lõpuks majandusvastust.

Johtuvad sanktsioonid tuleksid mängu eelarve seire varajases staadiumis ning arvesse võetaks puudujäägi kriteeriumi ja riigivõlga. Lisaks tähendab uus kriisimehhanism seda, et muu seas on võimalik vastutusele võtta näiteks ka panku ja kindlustuse pakkujaid. Kutsun neid inimesi olema maksumaksjate suhtes vastutustundlikumad!

Lõpetuseks tahaksin mainida veel midagi, mis puudutab Cancúni. EL soovib kõneleda ühel häälel. Sellised keerulised ajad loovad võimalusi investeerida näiteks taastuvenergiaallikatesse ja energiatõhususse ning seda tehes parandame keskkonda ning ka oma kasvupoliitikat.

  Marianne Thyssen (PPE). – (NL) Austatud president! Austatud Herman van Rompuy, José Manuel Barroso! Head kolleegid! Panganduskriisi, majanduskriisi ja riigi rahanduse kriisi raames oleme viimase kahe jooksul tundma õppinud ja kogenud rohkem kui kunagi varem, mida kriisid tegelikult tähendavad. Senini on ametkondade, eriti Euroopa tasandil, reaktsioonid olnud head. Euro eksistents ning selle püsimine ja ka Euroopa Keskpanga täpne tegutsemine on ära hoidnud olukorra ägenemise. Euroopas mõistsime, et jõud peitub ühtsuses ning solidaarsus töötab. Ometigi kinnitab asjade praegune seis, et peame jätkama struktuuriliste muudatustega ning peame tõesti liikuma majandusjuhtumise poole. Isegi kui euro uinutas meid viivuks magama, siis suhtugem selle olukorra tõsidusse, Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja, kui äratusse, mis tingib selle, et tulevikus kasutame Euroopa jõudu täielikult ära! Finantssektori, riigi eelarvete ja võla tarbeks ning makromajanduslike tasakaalustamatuste parandamiseks on vaja karme reegleid ja sobivaid jõustamismehhanisme. Neid on vaja kindluse taastamiseks, konkurentsivõimelisuse tõstmiseks, majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade saamise võimaluste ning jõukuse kasvatamiseks. Loodan, et karmid meetmed ei heiduta kedagi, sest kardetakse, et liikmesriigid hakkavad Euroopa Liitu kirjeldama kui koletist, sest tõde on see, et liikmesriigid vajavad välist survet, võib-olla isegi koletist, kuna üleilmastumise ajastul ei saa nad sellega üksi hakkama. Austatud Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja! Need järeldused, mida oleme lugenud ja mis on väga suures ulatuses teie töökonna töö tulemus, suunavad liidu vajalike struktuurimuudatuste rajale ning seda arvesse võttes kiidame need heaks. Mul on siiski kaks küsimust. Esiteks see, et juhtimispaketist rohkem kui poole üle tuleb otsustada kaasotsustamismenetluse käigus, kuid samal ajal soovite, et otsustamisel kasutataks kiirmenetlust. Kas siis sellisel juhul jätate majandus- ja rahandusküsimuste nõukogule (Ecofin) piisavalt võimalusi parlamendiga arutlemiseks ning võimaldate parlamendil oma rolli täielikult etendada, sest seda me soovime. Teiseks – ja viimaseks – on Euroopa Ülemkogu vastu automaatsusele sanktsioonide süsteemis: puuduvad leppe muudatused ja Pandora laegast ei avata. Teisalt esitate aga ise ettepaneku muuta lepet, et oleks võimalik luua alaline kriisimehhanism – mehhanism, mida vajame. Kuhu siis Pandora jääb? Tänan teid juba ette vastuste eest!

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
asepresident

  Stephen Hughes (S&D). – Austatud juhataja! Olen kindel, et saame kõik nõustuda sellega, et riikide ja valitsuste juhid on väga hõivatud mehed ja naised. Seetõttu on minu jaoks täielik müstika, et nad kogunevad umbes iga kolme kuu järel ning kulutavad tohutult aega ja raha, et teha nii vähe otsuseid selle kriisi kontekstis, mis muutus Iirimaa hiljutiste sündmuste tõttu just kaks korda tõsisemaks.

Võtkem kas või finantstehingute maksu idee! See oli märtsi, juuni ja oktoobri tippkohtumiste päevakavas ning iga kord lükkas nõukogu selle järgmisele kohtumisele edasi. Praeguseks on see edasi lükatud detsembri tippkohtumise päevakavva ning tõenäoliselt lükatakse see edasi kaugemasse tulevikku. Peame majandusjuhtimises jõudsalt edasi liikuma. Vajame visiooni ja tegusid, vastastikust solidaarsust ja tihedat kooskõlastamist! Selle asemel on meil aga segadus, kahtlused ja vastastikune ebausaldus, mis stabiilsuse asemel sillutavad teed püsiva ebastabiilsuse suunas.

Mõned asjad on selgeks saanud. Esiteks ei piisa stabiilsuse ja kasvu pakti täiendavast kindlustamisest. Mis aga veelgi hullem – on märkimisväärne oht, et uus esitatud süsteem muutub tsükliliseks ning hakkab seeläbi töökohtade tekkimisele ja kasvule vastu töötama. Teiseks tuleb majandus- ja rahaliitu tõeliselt tasakaalustatud ja tõhusa majanduspoliitika kooskõlastamise ning mitte ainult seire ja sanktsioonide abil palju tõhusamaks muuta. Kolmandaks on ühel või teisel viisil vaja ühtset võlgade ohjamise süsteemi vähemalt osale riigivõlast, võib-olla kuni 60%ni SKTst.

Sellise eurovõlakirjade süsteemi majanduslikud kasud on tohutud ja selged. Austatud Herman van Rompuy! Olete ametlikult öelnud, et teile ei meeldi visiooniga poliitikud. Tundub, et eelistate tegutsemist. Ma mõistan seda. Arvan siiski, et nüüd võiksite hakata neid kahte ühitama. Loodan, et rada on selge ning finantstehingute maks ja majanduspoliitika kooskõlastamise tasakaalustatud süsteem ulatuvad kaugemale tavalisest seirest ja ühisest võlahaldusest. Austatud Herman van Rompuy! Arvan, et on aeg nii visiooniks kui ka tegevusteks.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! On üks oluline asi, millest ka kodanikud peaksid aru saama: Euroopa Liit ei ole võlgu. Jutt käib meie liikmesriikide võlakriisist. Euroopa Liit on ainukene poliitilise taseme ühendus Euroopas, mis on võlavaba. Ma sooviksin, et see nii ka jääks! Siiski ühendab meid euro, mis on ka meie ühine saatus. Seda arvesse võttes kurtsid Martin Shculz ja Rebecca Harms õigusega Euroopa vaimu puudumise üle. Deauville oli viga. Ühendkuningriik šantažeerib Saksamaad ja Prantsusmaad. Komisjon – mitte finantsministrid – peab sanktsioone kehtestama. Austatud Herman van Rompuy! Sanktsioonide automaatsus ettevalmistusfaasis toodi Deauville’is ohvriks. Finantsministrid peavad siinkohal jälle otsuse vastu võtma. Nemad vastutasid varasemalt finantskriisi ja liikmesriikide võlakriisi käivitamise eest.

Mis on majandusjuhtimine? Kõik räägivad majandusjuhtimisest, kuid mida see tegelikult täpselt tähendab? Kas me tõesti soovime, et Euroopa Liit sekkuks meie tööturu ja sotsiaalpoliitika üksikasjadesse? Oleme suures teadmatuses. Ettevõtlusele õigusliku raamistiku koostamine, kasvu stimuleerimine – see kõik on väga hea, kuid meie ülesanne on liikmesriikide rahanduse järjekordne korrastamine. Seetõttu on Euroopa poolaasta nii oluline ja sel põhjusel tuleb seda rakendada.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 kohaselt)

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Austatud Alexander Graf Lambsdorff! Olete loomulikult Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu föderaalse täitevkomitee liige. Kas teie väide, et Deauville oli viga, on ka teie partei juhi ja Saksamaa Liitvabariigi asekantseri arvamus või on see teie isiklik arvamus? Kas peaksime suhtuma selles väitesse kui Vaba Demokraatliku Partei seisukohta või on see ainult Alexander Graf Lambsdorffi arvamus?

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Loomulikult olen nõus sellele hea meelega vastama. Martin Shulz on samaaegselt ka Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei presiidiumi liige ning ta teeb vahel siin avaldusi, mis ei pruugi partei poliitikaga täielikult ühilduda. Ühe asja soovin siiski lisada. Nimelt, kui Martin Schulz ütleks mulle, kes Vaba Demokraatliku Partei liikmetest oli Deauville’is, oleksin talle väga tänulik. Tippkohtumise lõpus tegime selle kohta suhteliselt selge avalduse.

Mäletan, et kõige olulisemat punkti, milleks oli sanktsioonide automaatsuse kaotamine ärahoidvas faasis, kritiseerisime väga otsekoheselt. Kui saame leppesse muudatuse, siis parandatakse see tagasiulatuvalt. Deauville’is tehtud otsus oli aga selge viga.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Viimased 25 aastat on liiga paljud liikmesriigid kasutanud sellist majandusmudelit, mis põhineb põhimõtteliselt võlal – nii erasektori kui ka riigivõlal. Probleemiks on asjaolu, et see võlg suurendas finantsspekulatsioone ja tarbimist, mitte investeerimist, ajal mil ülejäänud maailmas, näiteks Hiinas, Brasiilias ja Indias, alustati investeerimisega. Võib-olla kirjeldatakse ajalooraamatutes seda olukorda hetkena, mil Euroopa oma teelt täielikult kõrvale kaldus.

Nii ei pea aga minema. Loomulikult vajame kindlat euroopalikku majandusjuhtimist, kuid esmalt peame tegelema selle võla tekitatud hävitustööga. Kui arvame, et suudame probleemi lihtsalt riiklike kulutuste piiramisega lahendada, siis ei ole me realistlikud. Me ei saa kriisist üle, kui me ei restruktureeri ega ajasta ümber selliseid võlgu, mis on ületanud kestlikkuse piiri ning mida võlgnikud ei suuda reaalselt tagasi maksta.

Peame selles üksmeelele jõudma. Võlgnikud ja võlausaldajad on mõlemad võla akumuleerumises süüdi. Tõepoolest, võlgnikud laenasid üle oma võimete, kuid võlausaldajad laenasid vastutustundetult, lootes teenida märkimisväärseid riskivabu kasumeid, sest loomulikult on nende kõrval olemas maksumaksja, kes nad hädast välja aitab.

Seega peavad nii võlgnikud kui ka võlausaldajad nendes püüdlustes kaasa lööma ning kui me seda ei taga, siis tekitame ise endale Jaapani-laadse stsenaariumi ehk äkilise majanduslanguse Euroopa Liidus. Arvan, et selle mandri kodanikud on palju parema ära teeninud.

  Vicky Ford (ECR). − Austatud juhataja! Arutelu on majandusjuhtimise üle. Kõikjal Euroopas peavad mitmed riigid, sealhulgas ka minu päritoluriik, tulema toime keerulise majandusolukorraga. Eelmisel nädalavahetusel andsid EL ja Ühendkuningriik abi meie sõpradele teisel pool Iiri merd. Praegu ei saa Euroopa Parlament endale sõimamist või näpuga näitamist lubada, vaid nüüd tuleb oma vigadest õppida ning tulevikus paremaid otsuseid teha.

Eelmisel nädalal, novembri keskel, muutis Kreeka oma detsembri aastalõpu raamatupidamist juba kolmandat korda. Ma loodan, et selle aruandlusega on nüüdseks kõik. Kui riikidel oleks vaja head põhjust oma raamatupidamise ja prognooside parandamiseks, siis see oli see põhjus.

Euroopa Ülemkogu on oma üksikasjalikes plaanides kirjeldanud põhjalikult teabe jagamist Euroopa poolaastal. See tuleb teoks teha. Jah, peaksime eri riikide häid kombeid jagama, kuid samuti tunnistama asjaolu, et mitte kõik riigid ei ole ühesugused ning samasugust head majandusjuhtimist, millest oleks kõikidele kasu, saab saavutada erinevatel viisidel.

  Bairbre de Brún (GUE/NGL). – (GA) Austatud juhataja! Nüüd kui IMF, EKP ja komisjon on kehtestamas rõhuvaid tingimusi, on saanud selgeks, et Iirimaal võetakse vastu miljarditesse eurodesse ulatuvad kärped. Kaovad töökohad, avalikke teenuseid piiratakse märkimisväärselt ning madalapalgalistel tõstetakse tulumaksu. Pangad säilitavad oma kasumid, samal ajal kui haiged, pensionärid ning muud haavatavad grupid jäävad selles kõiges kaotajaks. See ei ole Euroopa abi ning seetõttu oleme väga jõuliselt selle vastu.

Pärast seda, kui IMF ja EL olid raamatupidamist analüüsinud, otsustas Iiri valitsus – selle asemel et otsida mandaati nende kärbete tegemiseks –, et valimised ei toimu enne, kui see eelarve on seadusega sätestatud. Oli veel üks valikuvariant, kuid Iirimaa valitsus otsustas selle kasuks mitte otsustada. Nad otsustasid tegutseda oma pankades töötavate sõprade, mitte Iirimaa tavainimeste heaks.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen kindel, et Euroopa Keskpanga presidendi Jean-Claude Tricheti kõrvad juba huugavad sellest arutelust. Kui oleksime Vana-Rooma senatis, siis tõuseks kindlasti üks senaatoritest oma toogas püsti ning ütleks Jean-Claude Trichetile: „Quousque tandem abutere, Trichete, patientia nostra?” (ee „Kaua te meie kannatust proovile panete, Jean-Claude Trichet?”)

Tegelikult peaksime endilt küsima, kas euro kadumise ärahoidmine, mis on väga keeruline ülesanne, on õige valik, või tuleks ära hoida euro päästmine, mis meie liikmesriikide majanduse hävitab, pärast seda, kui president Prodi eurofiilne poliitika ja muu seonduv hävitas meie tööstused, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, näiteks Padanias, tuues endaga kaasa ainult koondamisi ja töötute abirahasid.

Miks tuleks praegu kriisi üleelavaid riike peaaegu 100 miljardist eurost tühjaks tõmmata, et päästa Iirimaa, kes oma 12,5% ettevõttemaksu poliitikaga on senini teiste riikidega ebaausalt konkureerinud?

Kus oli Euroopa valitsus siis, kui üks kuu hiljem, pärast stressitestide läbimist, tekkis Anglo-Iiri pangale kaheksa miljardi euro suurune puudujääk. Kus Jean-Claude Trichet siis oli? Kas oleme kindlad, et Iiri päästmine ei riku Maastrichti lepet? Õnneks eksisteerib Saksamaal riigikohus, kes teatab, et ühe riigi puudujäägi lisamine Saksamaa raamatupidamisse on põhiseadusvastane. Seega on aeg eurole hüvastijätuks lehvitada.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Olen siin Deauville’i otsuse kohta palju kriitikat kuulnud, kuid kõik teavad, et teie töökonna viimase kohtumise alguses, Herman van Rompuy, oli 20 punkti lahenduseta. Kuna nende suhtes kehtib üksmeelsuse põhimõte, siis tuli leida lahendus. Kõik teavad seda. Kõik teavad ka seda, et kaks suurimat liikmesriiki Saksamaa ja Prantsusmaa patustasid mõlemad 2004. aastal stabiilsuse ja kasvu pakti vastu, kuigi sel ajal, nagu me teame, oli Saksamaal võimul sotsiaaldemokraatide ja roheliste föderaalvalitsus. Martin Schulzi peapesu on seega täiesti asjakohatu.

Kui räägime täna, et stabiilsuse ja kasvu paktil peaks olema rohkem kaalu, siis on esimeseks eelduseks see, et liikmesriigid hakkavad lõpuks sellest paktist kinni pidama. Milleks peaks sel olema rohkem kaalu, kui keegi sellest kinni ei pea? Selles küsimuses on jäänud vajaka vastavusest. Meil on kuus seadusandlikku ettepanekut, millest kaks on ülemkogu määrused ning neli nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühismäärused. Ma lihtsalt ei saa sellest kurtmisest aru! Me saame kaasotsustamismenetluses kaasa rääkida. Võin oma fraktsiooni nimel öelda, et meie toetame komisjoni ettepanekuid selles valdkonnas. Seejärel arutleme koos nõukoguga uuesti nende teemade üle. Selline on reaalsus. Miks oleme nii tagasihoidlikud ning solvame kolmandaid osapooli, kes on selle õigusloome protsessi osalised, oma õiguste praktiseerimise asemel?

Ütlen üht-teist leppe muudatuste vajalikkuse kohta. Minu arvates mindi lepinguga 9. mail viimase piirini. Päästepaketile on artikli 122 kohaselt vaja põhjendust. Minu arvates on see viga, et liikmesriigid seda ei taha lihtsalt seepärast, et komisjon või parlament võiksid kuidagi selles kuidagi kaasa lüüa. Sellest ei piisa artikli 136 muutmiseks. Pigem vajame päästepaketi tarbeks kindlat seaduslikku vundamenti ning seejärel lahenevad kõik muud probleemide iseenesest.

  Elisa Ferreira (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Olgem ausad! Suveräänse võla solidaarsusmehhanism ei ole tulemust andnud ega anna ka tulevikus, Kreeka võla hind ei ole kahanenud, Iirimaa on majandustormi keerises ning laostumist ei ole peatatud. Menetlusele pandi alus liiga hilja. See on valitsustevaheline menetlus ning see oleks pidanud olema teisel kujul olemas juba euro loomise hetkest alates.

Komisjoni president soovitab nüüd selle süsteemi ühildamist. Erasektori kaasamist on aga soovitatud kolmandiku esitatud instrumentide puhul. Olime seda kantsler Merkelile tehtud ettepanekut juba kuulnud ning selle enneaegse ja halvasti ajastatud teate tulemusena tõusid turud hoogsalt. Parlament kasutab majandusjuhtimise õigusloomepaketiga kaasneva kaasotsustamismenetluse käigus võimalikult palju oma mõjuvõimu ning käitub võimalikult vastutustundlikult ning tegutseb võimalikult suures koostöövaimus, kuid selle ohvriks ei tooda pakilisust ja kiirust, paigutades kvaliteeti teisele kohale. Et kõik selge oleks: parlament osaleb aktiivselt, kuid nii tõsist probleemi kui suveräänne võlg ei saa lahendada marginaalse teemana või Euroopa avalikkust ja selle esindajaid kaasamata. Need kaks komponenti käivad käsikäes.

Lõpetuseks vajame ka meie, eurooplased, kriisi ajal selget visiooni. Suveräänse võla konsolideerumiseks on vaja Euroopa mehhanismi. Tuleb väljastada eurovõlakirju ning euroala tuleb kaitsta kestlikul viisil ning Euroopa ja mitte valitsustevaheliste süsteemide abil. Euroopa eelarvet tuleb kindlustada, kuna me ei saa jätkata 1% tasemega Euroopa eelarvest, ning kasv ja tõeline konvergents peaksid olema Euroopa poliitiliste prioriteetide keskmes. Komisjon ja uus president peavad seda töökorda toetama. Komisjoni president ei saa Ecofini nõukogule tänu võlgu olla. Seda peame Euroopa avalikkusele demonstreerima!

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Euroala kriis on tõsiasi. Olukorra tõsidust tõendavad pingutused, mille abil püütakse väga suure vastuseisuga heaks kiidetud Lissaboni lepingu sätteid muuta. Teisest küljest on lihtne aru saada Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohast, kes ei taha maksta Kreeka või Iirimaa ja võib-olla ka teiste riikide kriiside eest. Siiski tuleks tähelepanu pöörata Lissaboni lepingu jõustumisega seotud pretsedendile. Põhimõtteliselt pidi see Euroopa Liidu toimivust parandama. On selge, et midagi hoopis vastupidist on juhtunud.

Kuna oleme aga sunnitud Lissaboni lepet muutma, siis ei peaks muudatused hõlmama mitte ainult euroala probleeme, vaid ka teiste institutsionaalsete mehhanismidega seotud raskusi. Paljud majandusteadlased väidavad, et Kreeka kriis ei oleks üleeuroopaline, kui Kreekal oleks oma raha, mille vahetuskurss oleks märkimisväärselt langenud. See on tõenduseks sellele, et riikide oma valuutad muudaksid liidu stabiilsemaks, kui euro seda senini on teinud.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma annaksin poliitilise hinnangu selle kohta, mida selle arutelu jooksul on öeldud.

Meie, peamiste Euroopa poliitiliste perekondade liikmed, kritiseerime euroskeptikuid õigusega, kuna nad ei usu Euroopasse. Arvan siiski, et tõeline probleem on võib-olla selles, et meie ise ei usu Euroopasse, ning seetõttu ei saa me süüdistada euroskeptikuid selles, mille eest meie tegelikult vastutame. Me oleme peamised Euroopa poliitilised perekonnad ning meil on alati olnud jõulised ulatuslikud Euroopa ideaalid. Tõsiasi on aga see, et kõik valitsused, mis on meie poliitiliste perekondade üks väljunditest, loobivad meile iga päev kaikaid kodaratesse, et neid suuri projekte ei oleks võimalik realiseerida. Mitmetel juhtudel tühistatakse üleöö see, mille kohta nad on väitnud, et soovivad seda ära teha.

Sellest tingituna lasub meil veelgi suurem vastutus, sest kui me ei ole suutelised teatud projektide rakendamist arutelude abil suunama, täpsemalt öeldes eurovõlakirjadest Euroopa Liidu võlakirjade väljastamiseni, siis on meil väga keeruline oma kodanikele selgitada, et kuulume samasse parteisse, kes kodus süüdistavad Euroopat kõiges, ning et me oleme suutelised kriisist väljuma vaid siis, kui Euroopa oma kulutusi piirab.

Leian, et see on üks elementaarse vastutuse põhimõtetest, mis unustamise korral tipneb sellega, et Euroopa projekt hävib ning meie usaldusväärsus asendub ainult tühjade istungisaalide ja mahajäetud hääletuskastidega, kuni ainult 40% meie kodanikest otsustab poliitikas osaleda.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Kui meil on vaja teha üks lihtne järeldus Euroopa Ülemkogu otsuse kohta, siis selleks on see, et nad ei suutnud turge veenda ega maha rahustada. Tänapäeval on turgude sõnal väga palju kaalu ning peaksime endilt küsima, miks ei suudetud neid maha rahustada.

Kas võib asi olla selles, et kui jätta kõrvale eelarvedistsipliini reeglid, saavad turud aru, et me pigem kasvatame euroala majanduslikku ja poliitilise sidususe lõhet, mitte ei pööra sellele tähelepanu.

Kas võib see olla tingitud asjaolust, et olukorras, kus kõik teised tingimused jäid muutumatuks, lubati ühele riikide rühmale hea mõttena tundunud alalise kriisiohjemehhanismi loomist, mis praktikas tundub elimineerivat mehhanismi lisaväärtuse, saates seeläbi turgudele vale sõnumi ning tekitades ohu, et lõpuks jääb meile mehhanism, mis oli kontrollitud pankroti isetäituv ennustus?

Kui tahame erasektorit kindlalt kaasata, et nad kannaksid osa koormast, siis miks väldime edasiliikumist ega soovi kehtestada Euroopa tasemel finantstehingute maksu?

Lõpetuseks: miks ei taha me mõista, et eelarvedistsipliini reeglite karmistamise ja alalise kriisiohjemehhanismi vahel on oluline erinevus? Saaksime selle kaotada, kui otsustaksime tõsiselt kaaluda ühismehhanismi loomist, mis haldaks osa liikmesriikide võlast, väljastades eurovõlakirju.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Austatud juhataja! Kõigepealt mainin seda, et konkurentsivõimelisuse tingimused igas liikmesriigid säilitavad oma erisused ka tulevikus. Tasakaalustamatuste struktuurilised põhjused säilivad, samal ajal kui majandusjuhtivus on endiselt nõrk, sest menetlus on alles loomeetapis.

Sellest kontekstist lähtuvalt on väga oluline, et komisjon katsetaks väga kiiresti Euroopa semestri 2011. aasta alguses käivitatava esimese iga-aastase kasvu-uuringu abil võimalikult mitut uue majandusjuhtimise komponenti ning eriti tabeli olulisust ja selle operatiivvõimet.

Teiseks mõistan, et täisautomaatsete sanktsioonide süsteem eeldab aluslepingu muudatust ning esitatud süsteemiga jõuame ainult nii kaugele, kui lepe meil seda võimaldab. Seetõttu loodan, et komisjon ja nõukogu annavad endast parima, et vältida menetluse lisaetappe, mis aeglustaksid asjatult menetlust.

Kolmandaks ei ole ELi majanduslik tervis lihtsalt riikide olukordade summa. Veelgi enam, kuna süsteem põhineb reeglitest mittekinnipidavate eraldiseisvate liikmesriikide tuvastamisel, võib nende negatiivse käitumise parandamine endaga kaasa tuua negatiivseid välismõjusid.

Eriti just tasakaalustamatuste menetlemine võib avaldada mõju teistele euroala riikidele ja ülejäänud liidu liikmesriikidele. Neid võimalikke mõjusid tuleks individuaalsete menetluste korral arvesse võtta, nii et terve liidu majanduslik olukord paraneks.

Lõpetuseks mainin, et kõikehõlmava ja sügavutimineva majandusjuhtimise plaani mõjuhinnanguks on vaja aega, mida meil ei ole. Siinkohal on meile abiks asjaolu, et viimase kahe aasta jooksul on komisjon omandanud 27 majandusriigi kohta olulist ja sisulist teavet ning neid riike tundma õppinud, mistõttu on mul kaks soovi. Palun kindlustage kõikide komponentide ning suhete võrreldavus siseste ja väliste tasakaalustamatuste vahel!

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

(Arutelu on lõppenud)