Istungi stenogramm

Kolmapäev, 24. november 2010 - Strasbourg

20. Inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid rahvusvahelistes kaubanduslepingutes – Rahvusvaheline kaubanduspoliitika kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal – Ettevõtete sotsiaalne vastutus rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmiste raportite üle rahvusvahelise kaubanduse teemal:

– Tokia Saïfi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel koostatud raport (A7-0312/2010) inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (2009/2219(INI));

– Yannick Jadoti rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel koostatud raport (A7-0310/2010) rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal (2010/2103(INI));

– Harlem Désiri rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel koostatud raport (A7-0317/2010) ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (2009/2201(INI)).

  Tokia Saïfi, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Raporti teema on rahvusvahelise üldsuse seas laialdast arutelu tekitanud. Arenguriigid arvavad, et arenenud riigid kasutavad inimõiguste klausleid varjatud protektsionismi kehtestamiseks, samal ajal kui arenenud riigid mõistavad hukka tärkava turumajandusega riikide sotsiaalse ja keskkonnadumpingu. Tahtsin kasutada positiivset lähenemisviisi, näidates, kuidas sotsiaalsed ja keskkonnastandardid ning kaubanduslikud huvid võivad olla vastastikku toetavad, kui kõik riigid on võrdsetel alustel.

EL peab muutusele kaasaaitamiseks avaldama mõju rahvusvahelisele kaubandusele. See tähendab tegutsemist selle asutamisdokumentide kohaselt, milles on sätestatud, et EL peab aitama kaasa just säästvale arengule, vabale ja õiglasele kaubandusele ning inimõiguste kaitsmisele. Minu arvates peab see tegutsema samaaegselt nii mitmepoolsel, kahepoolsel kui ka ühepoolsel tasandil.

Mitmepoolsel tasandil peab EL julgustama rahvusvahelisi organisatsioone, eriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni, ning sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid rohkem arvesse võtma. Samal ajal peaksid need rahvusvahelised organisatsioonid tegema ka koostööd. Just eriti sel põhjusel teen ettepaneku anda Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile WTOs ametliku vaatleja staatus.

Mis puudutab keskkonda, usun, et eelisõigus tuleks anda keskkonnasõbralikele kaupadele ja tehnoloogiatele, kuna need mitte üksnes ei edenda tööhõivepoliitika uusi vorme, vaid pakuvad ka selles valdkonnas tegutsevatele edukatele Euroopa ettevõtetele uusi kasvuvõimalusi. Kaaluda tuleb ka tõelise Maailma Keskkonnaorganisatsiooni loomist, kuhu poole saaks pöörduda keskkonnadumpingu juhtumite puhul.

EL saab tõelist eeskuju näidata just kahepoolsel tasandil. Kuigi ma olen rahul, et nn uue põlvkonna vabakaubanduslepingud sisaldavad siduvat inimõiguste klauslit, meeldiks mulle, kui seda laiendataks ka säästvat arengut käsitlevale peatükile.

Lisaks sellele peab Euroopa Komisjon nende lepingute üle läbirääkimisi. See peaks tagama, et need sisaldavad sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid, mida peavad järgima kõik ELi kaubanduspartnerid. Võttes arvesse asjaomase riigi majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaarengut, võib neid põhistandardeid igal üksikjuhul eraldi lisakonventsioonidega täiendada. See järkjärguline ja paindlik lähenemisviis võimaldaks neutraalseid ärisuhteid meie mitmete kaubanduspartneritega ja oleks kõikide jaoks õiglasem. Eelkõige vajame paremat järelevalvet kahepoolsete lepingute rakendamise üle, mistõttu teen ettepaneku teostada mõjuhinnanguid ka enne ja pärast läbirääkimisi ning nende vältel ning seda nii, et need ei hõlmaks enam ainult säästvat arengut, vaid käsitleksid ka inimõiguste küsimust.

Viimasena olen päris lootusrikas selle suhtes, et ühepoolsel tasandil hakkavad asjad kiirelt sujuma, kuna üldine soodustuste süsteem peaks üsna peagi reformitud saama. Nagu te teate, nõuab üldine soodustuste süsteem GSP umbes 30 inimõiguste, tööõiguse, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava standardeid käsitleva rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimist. Kuigi need konventsioonid on suuresti ratifitseeritud, ei ole nende praktikasse rakendamine nii edukas olnud, ja just sellele tulebki meil oma jõupingutused suunata. Komisjon peab algatama uurimisi ja vajaduse korral isegi tühistama soodustused, kui esineb tõendeid, mis annavad alust arvata, et neid konventsioone ei rakendata.

Lõpetuseks tahan öelda, et mõnda nendest tegevustest saab kohe rakendada, kuid mõttemallid ei muutu üleöö. EL peab võtma kõikidel tasanditel kasutusele järkjärgulisi meetmeid, et saavutada õiglasemad ja neutraalsemad kaubandussuhted.

  Yannick Jadot, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Ma usun, et ajal, mil Euroopa Liit üritab Lissaboni lepingu järgselt oma kaubanduspoliitikat ümber määratleda, püüdes seda samal ajal oma tööstuspoliitikaga kooskõlastada, on tervitatav asjaolu, et see parlament arutleb samaaegselt kolme raporti üle, mis käsitlevad kokkuvõttes kõik sama poliitilise ja avaliku arutelu küsimusi teemal, mis on kaubandus ja kuidas seda sotsiaalsete, keskkonna- ja inimõigusi käsitlevate küsimustega kooskõlastada?

Tegelikult oleme lõppkokkuvõttes pidevas skisofreenilises seisundis: kõikjal toimub ettevõtete ümberpaigutamine, seatakse kahtluse alla sotsiaalseid õiguseid, keskkonna seisund üha halveneb ning samal ajal peame läbirääkimisi vabakaubanduslepingute üle, räägime Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) läbi mitmete meetmete üle, mis ei ole kahjuks üldsegi sünkroonis avaliku aruteluga, milles meie kodanikud osaleda püüavad.

Kuidas saame praegu üldsusele selgitada, et Euroopa turule tulev jalgpall, mis on toodetud inimväärsetes töötingimustes ja keskkonda austades, ning selline jalgpall, mille tootmiseks on kasutatud lapstööjõudu või mis on toodetud riigis, kus on ametiühingud keelatud, on seesama jalgpall? Me ei saa seda teha. Seepärast on praegu meie kohustuseks need keskkonna- ja sotsiaalküsimused kaubandusega ühendada.

Minu raportist täpsemalt: kaubandusest lähtuvalt on praegu mitmeid Euroopa riike, mille toodete importi tasakaalustab oluliselt nende endi heitkoguste vähenemine. Kolmandik Euroopa heitkogustest ei ole pärit Euroopast, vaid eralduvad importtoodetest. Seepärast on meie kaubanduspoliitikasse kliimaküsimuse lisamine väga oluline.

Kuidas saame üldsusele selgitada, et samaaegselt vabakaubanduslepingu sõlmimisega, mis viib tõenäoliselt metsade hävitamiseni, läheme Cancúni, et pidada läbirääkimisi raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamise (REDD) kokkuleppe üle, mille eesmärk on lõunapoolsetele riikidele mitteraadamise eest rahalisi hüvitisi pakkuda. Seepärast on nende erinevate teemade kooskõlastamine oluline.

Seda raportit koostades – ja ma soovin siinkohal tänada eri fraktsioonide variraportööre – üritasime olla võimalikult põhjalikud. Loodan, et see kajastub ka homsel hääletusel. Proovisime ka lõpetada mustvalgeid arutelusid. Me ei ütle enam, et kaubanduse liberaliseerimine ja kliimamuutuste vastu võitlemine hävitab 100% meie tööstustest Euroopas, kus me teatud mõttes ei hooli sellest, sest kliimaküsimus peab olema tähtsam.

Kui tegelesime näiteks süsinikdioksiidi lekke probleemiga, siis üritasime alati täpsustada, milline tegevussektor võib ohtu sattuda ja milliseid vahendeid saaks vastava sektori kaitsmiseks välja töötada. See kehtib ka seaduste kohta, mis reguleerivad WTOs dumpinguvastase arutelu raamistikku. Sama kehtib ka tootmisprotsesside ja -meetodite kohta. Kõikide nende küsimuste puhul üritasime koos teiste fraktsioonidega välja tuua ettepanekuid asjade edendamiseks ning ma usun, et oleme esitanud konkreetsed ettepanekud, mis on vastavuses meie eesmärkide ning Euroopa Komisjoni ja kõikide Euroopa institutsioonide volitustega.

Ma kordan vaid veel, et loodetavasti kajastub raporti koostamisel valitsenud koostöövalmidus ja põhjalikkus ka homsel hääletusel, ning soovin veel kord kõiki oma kolleege nende töö eest tänada!

  Harlem Désir, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Ka mina soovin alustuseks tänada oma kolleege rahvusvahelise kaubanduse komisjonist ning eriti variraportööre fraktsioonidest nende koostöö eest sel teemal selle kolmanda raporti koostamisel! Tänu sellele koostööle saame täna esitada mitmeid uuenduslikke ja konkreetseid ettepanekuid, et ettevõtete sotsiaalset vastutust ELi kaubanduspoliitika raamistikus edendada.

Pärast rahvusvahelist kriisi ning sellest tulenevat majanduslikku ja sotsiaalset kahju, pärast tõstatunud arutelusid, üldsuse väljendatud ootusi ning poliitilisi vigadest õppimise ootusi, oleme ühiselt veendunud, et Euroopa kaubanduspoliitika peab rohkem kui kunagi varem panustama globaliseerumise reguleerimise eesmärkidesse ja eriti sotsiaalsetesse ja keskkonnaeesmärkidesse.

See reguleerimine hõlmab riike ja nende majandust, kuid on selge, et põhilisteks majandusosalejateks on ettevõtted, eriti rahvusvahelised kontsernid – neil on kõige suurem roll maailma kaubanduses. Just nemad on saanud turu liberaliseerimisest kõige suuremat kasu, mitte üksnes uutele klientidele juurdepääsu saamise seisukohalt, vaid ka oma tootmise osalise väljaviimise ja oma tarnimise korra mitmekesistamisega, suundudes sageli riikidesse, kus on madalad tootmiskulud ning eelkõige rangelt kohaldamata sotsiaalsed ja keskkonnastandardid.

Kaubanduse liberaliseerimine on toonud kaasa ägeda võitluse välisinvestoreid endale meelitada püüdvate riikide vahel ning ettevõtjate suurema konkurentsi. Liigagi sageli on see viinud lubamatute töötingimiste kuritarvitamisteni, inimõiguste rikkumiseni ja keskkonnakahju tekitamiseni.

Alates Bhopali katastroofist rahvusvahelise keemiaettevõtte filiaalis Indias, mis nõudis tuhandeid ohvreid ja mille eest ei ole emafirmat siiani karistatud, kuni Aafrikas, Birmas ning mitmetes teistes riikides nafta- ja kaevandusettevõtete tegevuseni, mis hävitab nende keskkonda ja sunnib töötajad orjaseisusesse; ning alates lapstööjõust Aasia tekstiilivabrikutes kuni põllumajandusettevõtete ametiühingute liikmete tapmiseni Kesk-Ameerikas – neid näiteid ikka jagub. Ja seda enam on need vastuvõetamatud, kuna sageli on need seotud tööstusriikides asuvate ettevõtete, nende filiaalide ja tarneahelaga, sealhulgas ka Euroopa ettevõtetega.

See tõstatas mitu aastat tagasi arutelu ja algatas kampaania, mida toetati ettevõtete sotsiaalset ja keskkonnavastutust käsitlevate resolutsioonide vastuvõtmisega mitmel korral ka siin parlamendis. Ettevõtete sotsiaalse vastutusega saavutatud edusammud ei ole veel võrreldavad aruteluga sotsiaalsete standardite üle kaubanduslepingutes, mis on Tokia Saïfi raporti teema. See on ka arusaadav, kuna kaubanduslepingud käsitlevad õigusnorme, mis on riikide jaoks siduvad, kuid ettevõtete sotsiaalne vastutus käsitleb ettevõtete vabatahtlikult võetud kohustusi. Samal ajal on see paradoksaalne, sest ettevõtete sotsiaalse vastutuse ning sotsiaal- ja keskkonnaklauslite eesmärk on sama, nimelt sellise globaliseerumise saavutamine, mis austab rohkem inimõigusi ja keskkonda ning mis soodustab säästvat arengut.

Seepärast teeme ettepaneku liita ettevõtete sotsiaalne vastutus kaubanduslepingutega, täpsemalt öeldes lisada ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel säästvat arengut käsitlevatesse peatükkidesse – eriti vabakaubanduslepingutesse – koos mitmete selgete ja kinnitatavate ettevõtjate võetud kohustusega. Esiteks peab Euroopa Liidu ja selle partnerite vahel valitsema vastastikune pühendumus, et julgustada ettevõtteid võtma ja kinnitama sotsiaalse vastutuse kohustusi: kontaktpunktide rajamine mitte üksnes teabe pakkumise edendamiseks, vaid ka ametiühingu liikmetelt ja kodanikuühiskonnalt kaebuste vastuvõtmiseks; ettevõtetelt bilansiandmete regulaarse esitamise nõudmine, mis kindlustab läbipaistvuse; aruandlusnõue ning nõue, et ettevõtted näitaksid üles hoolsust ja võtaksid kasutusele ennetavaid meetmeid.

Viimasena teeme ettepaneku, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse aluseks olevate põhimõtete rangete rikkumiste korral ning sotsiaalõiguste ning sotsiaal- ja keskkonnaseaduste rikkumise korral peaksid olema mehhanismid...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Juhataja. – Palun kõigilt kannatlikkust, kuid on mõned asjad, millel lihtsalt ei tohiks lubada juhtuda. Teile on antud neli minutit kõneaega. Minu vahelesegamisele vaatamata rääkisite te üle nelja ja poole minuti. Ma sean iga selle täiskogu liikme puhul kindlad piirid. Üritan olla võimalikult õiglane, kuid oma sõnavõtus ütlesite, et jälgite kella. Kui me soovime elavamaid arutelusid, siis ei tähenda see ilmtingimata seda, et peame oma kõnesid palju kiiremini esitama. Te ei tohiks mõelda ainult oma hääletajate peale Prantsusmaal – ja see kehtib kõikide parlamendiliikmete kohta, kes ei tohiks arvestada üksnes oma valijaskonnaga –, kuna kõikidel Euroopa Liidu kodanikel on veebilehe kaudu juurdepääs sõnavõttude tõlgetele. Kui tõlgid ei jõua kõnet jälgida, siis ei saa inimesed mujalt Euroopast teie kõnest aru, sest see esitati lihtsalt liiga kiiresti. Seepärast peaksid kõik jääma oma kõneaja piiresse ja mitte teiste parlamendiliikmete kõneaega kulutama, kuna lõppude lõpuks toimub see ju eelneva registreerimiseta sõnavõttude aja arvelt.

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud juhataja! See on juba teine kord, kui istun siin istungisaalis ja näen, kuidas juhataja katkestab ühe sõnavõtu põhjusel, et ta räägib liiga kiiresti.

Ma ei tea kui sageli te ise sõna võtate, kuid peaksite aru saama, et selline katkestamine rikub sõnavõtu täielikult.

Ma ei ole küll üldse nõus sellega, mida Harlem Désir rääkis, kuid arvan, et tõlgid saavad oma töö eest palka ja kui nad ei suuda sammu pidada, siis on see nende endi probleem. Istungi juhatajal ei ole õigust sõnavõttu katkestada, nagu just äsja tegite.

  Juhataja. – Katkestamine käib kohe kindlasti minu ülesannete hulka. Te võite maksta 100 meetri jooksjale miljon eurot, et ta läbiks selle distantsi 10 sekundiga, kuid isegi kui maksate talle 100 miljonit eurot, ei õnnestu tal seda viie sekundiga teha. Minu kohustus on katkestada parlamendiliikmeid, kui nad räägivad liiga kiiresti. Ma olen olnud selle täiskogu liige juba 13 aastat ja tean väga hästi, et kui tõlgid ei jõua enam tempoga kaasas käia, siis nad vajutavad nuppu ja minu laual süttib vastav lamp. Te võite seda täiesti vabalt vaatama tulla. Selle lambi süttimine tähendab, et tuleb tempot aeglustada. Ma olen seda juba komisjonides kogenud. Mingil hetkel ütlevat tõlgid, et nad ei jätka enam. Kui mõni parlamendiliige siis kaebab, peatub kogu protsess ja kõneleja ei saa oma sõnavõtuga jätkata.

(Vahelehüüded)

Pervenche Berès, ma teen sama, mida teiegi oma komisjonis teete, ehk siis selgitan olukorda, kuna on esitatud kodukorda puudutav märkus.

(Vahelehüüded)

See on täpselt sama asi.

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma kinnitan teile, et kui mul tuleks kunagi 100 meetrit joosta, siis kuluks mul sellele vähemalt 15 sekundit, mistõttu ei ole minuga mingit erilist probleemi – vähemalt mitte sel puhul.

Esmalt soovin tänada raportööre ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nende raportite eest, mis tõstatavad tähtsaid küsimusi, mis on seotud Euroopa Liidu kaubanduspoliitika panusega mõne halduspoliitilise põhieesmärgi saavutamisse: inimõiguste austamine, majandusliku heaolu ja sotsiaalse õigluse poole püüdlemine, jätkusuutliku majanduskasvu saavutamine ning keskkonna ja eriti kliimasüsteemi austamine.

Te saate aru, et selle lühikese aja jooksul, mis mul täna kasutada on, ei saa igat punkti eraldi üksikasjalikult käsitleda. Lubage ma esitan aga mõned üldised arvamused.

Nendel kolmel raportil on mitmeid ühiseid punkte. Kõik need käsitlevad poliitikavaldkondade sidusust ja täpsemalt vajadust juhtida kaubanduspoliitikat ELi üldiste eesmärkide, eriti selle majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaeesmärkide raamistikus. Ma nõustun täielikult eesmärgiga nende püüdluste saavutamiseks meie kasutuses olevaid vahendeid maksimaalselt ära kasutada. Samal ajal tuleks rõhutada, et tõhus tegevus peab tuginema nendele vahenditele, mis on iga konkreetse küsimuse käsitlemiseks kõige paremad.

Ma näen kaubanduspoliitikat kui ühte põhitegurit Euroopa Liidu sotsiaalmudeli ning selle väärtuste ja põhimõtete edendamisel ning kaitsmisel ja ma olen teadlik, et ootused on kõrged. Peame siiski meeles pidama, et mitte kõiki probleeme ei saa kaubanduspoliitikaga lahendada. Ka teised poliitikavaldkonnad võivad tõhusate lahenduste jaoks põhitegureid või isegi paremaid võimalusi pakkuda. Peame olema ka teadlikud, et erinevate huvide tasakaalustamine on poliitilise tegevuse keskmeks, mistõttu tuleb alati valikuid teha.

Ka probleemid saavad olema erinevad, olenevalt sellest, kas kaalume iseseisvaid vahendeid, nagu üldine soodustuste süsteem, kahepoolsed lepingud või mitmepoolsed lepingud. Tokia Saïfi raportis inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta kaubanduslepingutes mööndakse, et igaüks nendest mõõdetest pakub eri võimalusi.

Üldiselt on rahvusvahelisel koostööl suurem potentsiaal tõhusamat tegevust esile kutsuda. Teiselt poolt ei saa tangot aga üksi tantsida. Peame võtma arvesse seda, mis on meie kaubanduspartnerite jaoks vastuvõetav – ning millise hinnaga.

Eriti just mitmepoolsete kokkulepete puhul võib konsensuse saavutamine väga keeruliseks osutuda. ELi üldine huvi on rahvusvahelise juhtimistava parandamine, sealhulgas suurem järjepidevus oma tegevuste vahel eri koosolekutel: WTO, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, rahvusvahelised kliimaläbirääkimised jne.

Sel puhul toovad need kolm raportit välja mitmeid võimalikke tegevussuundi. Peame olema pragmaatilised ja suutma vahet teha sellistel praktilistel sammudel, mis osutuvad edukaks tõenäoliselt lühiajaliselt, ning sellistel sammudel, mis on tõhusad pigem pikemaajaliste eesmärkide saavutamisel. Me peame andma endale võimaluse mõelda kaugemale ette ja teha seda suurelt. Teiselt poolt soovib komisjon, et kaubanduspoliitikal ja meie tegevusel kaubandusorganisatsioonides oleks mõju ning jõuaksime nende abil tulemusteni.

Sama kehtib ka meie kahepoolsete kokkulepete puhul. Meie vabakaubanduslepingutes sisalduvad sätted ei ole seal selleks, et väljendada lihtsalt häid kavatsusi. Need peavad olema rakendatavad.

Pöördudes Yannick Jadoti kliimamuutust käsitleva raporti juurde, siis sooviksin rõhutada vajadust tagada, et kõik valikud suudaksid tõepoolest süsinikdioksiidi lekke ohtu tõhusalt vähendada ja oleksid kohaldatavad mõistliku hinna eest. Me kõik teame, et näiteks sellised valikud nagu piiril võetavad meetmed tekitavad mitmeid küsimusi: kuidas hinnata, kuidas järelvalvet teostada jne. Tõsi on, et me peame olema ettevaatlikud ja enne otsustamisega kiirustamist kõiki asjakohaseid küsimusi hindama. EL peaks aga kindlasti jätkama kõikide teostatavate võimaluste lähemalt uurimist.

Harlem Désiri ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitleva raporti suhtes märgin ära avalduse, et komisjon peaks oma ettepanekutes keskenduma pigem toetamisele kui ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud tegevuse reguleerimisele. Siin tuleb toetamise, reguleerimise ja täitmise tagamise vahele siiski peenike joon tõmmata – joon, mida raportöör on küll osavalt uurinud, kuid mis sisaldab rohkelt poliitilisi ja praktilisi kaalutlusi. Tõepoolest, ettevõtete sotsiaalne vastutus ei saa asendada riike või vabastada neid seaduste täitmise tagamise kohustusest – just nagu riigiorganid ei ole olemas selleks, et ettevõtete poliitika täitmist tagada. Oluline on märkida, et paljude nende küsimustega arvestatakse ka OECDi ajakohastatud juhistes rahvusvahelistele ettevõtetele, mis peaks vastu võetama 2011. aastal. See on ainult üks näide teostatud kasuliku töö kohta, milles me aktiivselt osaleme.

Täna arutluse all olevad raportid sisaldavad väga konkreetset suundumust potentsiaalsete võimaluste suhtes, kuidas parandada meie tegevuse ulatust, tõhusust, järjepidevust ja läbipaistvust sotsiaal- ja keskkonnanormidega vabakaubanduslepingutes, sisaldades sätteid ettevõtete sotsiaalse vastutuse või kliimamuutuse kohta. Mõistagi jätkab komisjon nende suundumuste kaalumist. Kooskõlas hoiatustega, mille ma olen juba välja öelnud, tuleks teil mitmete punktide puhul valmis olla olulisteks lisatingimusteks, aga teiste puhul siiraks kokkuleppeks.

Meil on mitmeid võimalusi järgnevate kuude või aastate jooksul neid teemasid edasi arutada, näiteks järgmise aasta ettevõtete sotsiaalse vastutuse läbivaatamise raames ning tulevaste õiguslike ja nõusolekumenetluste kontekstis. Euroopa Komisjon on valmis koos Euroopa Parlamendiga sobivaid, tõhusaid ja teostatavaid võimalusi uurima tagamaks, et kaubanduspoliitika peegeldaks sotsiaalseid probleeme nõuetekohaselt. Läbiv põhimõte peaks olema ettevaatlik ja analüütiline poliitika kujundamine nii tulevikku suunatud eesmärkide kui ka realistlike ootuste põhjal.

  David Martin, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Kas Euroopa kaubanduspoliitika peaks keskenduma lihtsalt maksimaalse majandusedu saavutamisele või tuleks seda kasutada, et toetada ja edendada meie laiahaardelisemaid eesmärke, milleks on jätkusuutlik keskkonnapoliitika, kliimamuutustevastane võitlus, meie sotsiaalne mudel, inimõiguste ja demokraatlike väärtuste edendamine? Enne mind sõna võtnud kolm raportööri on kõik kinnitanud, et vastus sellele viimasele küsimusele peaks olema jaatav, ning mul on hea meel öelda, et sedasama arvab ka volinik. Tõepoolest, me lisame juba praegu oma kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse inimõiguste, keskkonnakaitse ja tööstandardeid. Küsimus on aga selles, et kas teeme seda viisil, mis võimaldab meil tagada nende nõuetekohast kohaldamist ja järgimist?

Parlamendi inimõiguste allkomisjonis kaheldakse tõsiselt, kas oleme seda siiani ikka tõhusalt teha suutnud. Edasiste kaubanduslepingute puhul tahaksime tagada, et enne iga lepingu allkirjastamist läbiks see vabakaubandusleping inimõiguste mõjuhinnangu, et veenduda, et sellest lepingust tulenev kasu ei oleks ainult majanduslik, vaid et ka inimõigused sellistest lepingutest võidaksid.

Me arvame, et inimõiguste rikkumise korral vabakaubanduslepingute katkestamise süsteemi tuleks muuta läbipaistvamaks ja kättesaadavamaks, ning ma tunnustan tõsiasja, et Karel De Gucht on Korea vabakaubanduslepinguga sellega juba algust teinud!

Me usume, et mis puudutab üldist soodustuste süsteemi GSP+, peaksid soodustuse saajad alluma järjepidevale ning õiglasemale võrdlusanalüüsile, et veenduda, et nende keskkonna-, sotsiaalsete ja inimõiguste standardite kohaldamine on püsivalt kõrgetasemeline ja järjepidev.

Tokia Saïfi, Harlem Désir ja Yannick Jadot on kõik väga selgeks teinud, et kaubandust ei tohi vaadata iseseisva eesmärgina, vaid see peab olema osa laialdasemast globaalsest strateegiast õiglasema, ohutuma ja tervema planeedi edendamisel.

  Filip Kaczmarek, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (PL) Austatud juhataja! Mul on hea meel, et Karel De Gucht, Harlem Désir ja Tokia Saïfi saavad väga hästi aru, et kui me soovime võrdseid kaubandustingimusi, siis peavad standardid – ja ma pean silmas standardeid selle sõna laiemas tähenduses, sealhulgas inimõigused ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid – läbima ulatusliku ühtlustamise. Need standardid on üliolulised mitte üksnes maailma kaubanduse, vaid ka arengukoostöö jaoks, ja veelgi tähtsamad nende väärtuste poole püüdlemisel, mida me nimetame põhiväärtusteks.

Arengukomisjon on esitanud mitu märkust Tokia Saïfi raporti kohta. Näiteks peame kahetsusväärseks, et Euroopa Liidul ei ole üldist lähenemisviisi, kuidas ettevõtted inimõigustega seotud kohustusi täidavad. Nii on võimalik mõnel ettevõttel ja liikmesriigil neid standardeid üldse eirata. Me nõuame, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhistandardite järgimine oleks kaubanduslepingute sõlmimise eeltingimus.

  Catherine Grèze, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Austatud juhataja! Kui lubate, siis sooviksin alustada arengukomisjoni nimel mitmete põhiideede kordamisega.

Soovin korrata, et kliimamuutused avaldavad mõju kõige haavatavamatele elanikkondadele, sealhulgas põlisrahvad, mistõttu on nende osalemine poliitika kujundamises väga tähtis, eriti kaubanduspoliitika puhul.

Järgmisena soovin korrata, et ELi kaubanduspoliitika peab olema kliimamuutuste ja vaesuse vastase võitluse suhtes järjepidev. Me palume kõikidesse ELi ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubanduslepingutesse keskkonnaklauslite lisamist, puhta arengu mehhanismide läbivaatamist, tõelist tehnosiiret ja biopiraatluse vastu võitlemist.

Viimasena, kuid mitte vähem tähtsana: kuna 20% heitgaasidest on tingitud transpordist, siis peame liikuma lühikeste jaotuskanalite suunas, eelkõige põllumajanduses, mis viib nii meie enda riikides kui ka arengumaades töökohtade loomiseni ja meie heitkoguste vähenemiseni.

  Pervenche Berès, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Nõustume tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel selle raporti arutluskäiguga, mille koostas Harlem Désir rahvusvahelise kaubanduse komisjonist. Meie komisjonis, nagu ka mujal, on kõige innukamalt arutatav küsimus ettevõtete sotsiaalse vastutuse eesmärk. Kas see on eesmärk omaette või peaks see viima seaduste loomiseni, kui paljud ettevõtted on seda kohaldanud? See arutelu ei ole sirgjooneline; see innustab meid arendama oma suhtumist ettevõtete üldjuhtimisse ja kooskõlastama neid kahte arutelu.

Oleme tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis arvamusel, et kui soovime kaubanduslepingute abil maksude tasumisest kõrvalehoidumise ja mitteametliku töötamise vastu võidelda, siis on sotsiaalne vastutus väga oluline. Arvame ka, et peale sidusrühmade, kes mängivad ettevõtete sotsiaalse vastutuse profiili tõstmisel põhirolli, peavad olema kaasatud ka ametiühingud, sotsiaaldialoog ja Euroopa töönõukogud, kuna nende osalus on päris tähtis. Arvame samuti, et nende vahendite maksimaalse kasutuse tagamiseks on otsustav roll ÜRO inimõiguste nõukogul oma kaitse, austuse ja parandusmeetmete ettepanekuga, ja me peame seda ära kasutama.

Me usume ka, et ettevõtete sotsiaalne vastutus on konkurentsivahend, mida tuleb uurida. Kui oleme aga taas kord jõudnud üksmeelele ja kui ettevõtete sotsiaalne vastutus on määratletud standarditega, mis on lõpuks üldiselt aktsepteeritud, siis peaks olema võimalik selles edu saavutada, ilma et see muutuks tööeeskirjade või kollektiivlepingute aseaineks.

Lõpetuseks leiame, et ettevõtete sotsiaalne vastutus ja ka kaubanduslepingud peavad olema dünaamilised ja võimelised kohanema uute reguleeritavate sektoritega.

  Richard Howitt, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Olles ise nüüdseks juba kolme parlamendi koosseisu ametiaja vältel ettevõtete sotsiaalse vastutuse raportöör olnud, on mul väga hea meel oma kolleegi Harlem Désiri ettepaneku üle kaubanduse ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse teemal.

Ettevõtted ütlevad sageli, et nad peaksid järgima ettevõtete sotsiaalse vastutuse tava, ning sellest ettepanekust peegeldub, et ka avalik poliitika peaks sama tegema. Loodan väga, et volinik Karel De Gucht esitab oma soovitused uues kaubanduspoliitikat käsitlevas teatises.

Viimastel aastatel on minu enda töö olnud üha enam seotud Euroopa huvide esindamisega ettevõtete sotsiaalse vastutuse globaalsete mehhanismide edendamises. Seepärast, olles OECD suuniste toetaja – mis on minu arvates praegu kõige tähtsam rahvusvaheline ettevõtete sotsiaalse vastutuse standard ja millega on liitunud ka valitsused –, toetan ka väga lõiget 25, mille kohaselt peaksid tulevased ELi kaubanduslepingud sisaldama neid suuniseid.

Komisjon tegeleb ametlikult riiklike kontaktpunktidega just nende suuniste alusel ja ma loodan, et ka see kohustus vaadatakse läbi.

Professor John Ruggie nõustajana ettevõtlus- ja inimõiguste alal toetan selle raporti põhjendust Q, mis puudutab ettevõtete vajadust hoolsuskohustuse järele, ning tänan eelmist eesistujariiki Rootsit ÜRO erakorraliste esindajate soovituste täieliku toetamise eest nõukogu järeldustes!

Volinik peaks kindlasti lugema John Ruggie’ tõsist kriitikat valitsemisega seotud nurjumise kohta inimõiguskaalutluste austamisel, kuna komisjon arendab oma uut investeerimispädevust.

Olles Globaalse Aruandlusalgatuse konsultatiivkomitee liige, siis kas saaksin toetada lõikes 15 toodud läbipaistvuse eesmärki, kuid ka paluda, et komisjoni eelseisev avalik konsulteerimine muude kui finantsandmete avaldamise teemal liiguks otsustavalt ettevõtete finants-, sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguste mõjude integreeritud aruandluse põhimõtte suunas?

  Juhataja. – Soovin teile veel kord meelde tuletada, et sel korral hoidusin ma parlamendiliikme kõne katkestamisest vahetult enne tema kõneaja lõppu. Kuid just siis, kui ta lõpetas oma sõnavõtu, ütlesid tõlgid, et neil on kahju, kuid ta rääkis tõepoolest liiga kiiresti. Tahan paluda, et parlamendiliikmed hoiaksid normaalset kõnetempot.

  Daniel Caspary, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Rainer Wieland! Head kolleegid! Soovin kõiki kolme raportööri nende raportite eest tänada! Arvan, et arutelud ja läbirääkimised nende kolme raporti üle olid väga hea näide selle kohta, kuidas saame siin parlamendis selliste oluliste teemade puhul nagu need ühisele seisukohale jõuda.

Soovin keskenduda peamiselt ühele punktile. Mulle on jäänud mulje, et nendes kolmes raportis on räägitud üksikasjalikult kaubanduspoliitika osast nendes kolmes poliitikavaldkonnas, mida raportites kajastatakse. Ettevõtteid käsitleva Harlem Désiri raporti, inimõigusi ja keskkonnastandardeid käsitleva Tokia Saïfi raporti ja kliimamuutust käsitleva Yannick Jadoti raporti puhul oleme uurinud väga täpselt, milline saab olla kaubanduspoliitika panus nendesse teistesse poliitikavaldkondadesse. Mõtlen aga sageli, et millised on saavutused nendes eraldiseisvates poliitikavaldkondades endis. Kas paneme keskkonna- ja sotsiaalpoliitika ning teiste poliitikavaldkondade kujundajatele piisavat suure kohustuse enda valdkonnas eeltöö tegemiseks?

Omavaheliste arusaamatuste vältimiseks soovin ma öelda, et minu arvates oleme kõik nende eesmärkide suhtes üksmeelel. Muretsen vahel, et äkki koormame kaubanduspoliitika üle, samal ajal kui teised poliitikavaldkonnad jätavad üha sagedamini oma eeltöö tegemata. Üks näide selle kohta on keskkonnapoliitika kujundajad Kopenhaagenis, kellel ei õnnestunud kliimamuutustepoliitika valdkonnas lahendust leida. Selle tagajärjeks oli kaubanduspoliitika ülekoormamine, et kõiki neid puudujääke korvata.

Oleksin väga tänulik, kui saaksime selles parlamendis järgmise paari nädala või kuu jooksul keskenduda tõsiselt panusele, mille teised poliitikavaldkonnad saaksid selles suhtes kaubanduspoliitikasse anda. Seepärast tahaksin, et edaspidi ei arutaks me alati esmalt kõike muud ja alles seejärel kaubandust, vaid meie jutus esineks rohkem fraasi „kaubandus ja ...”.

  Kriton Arsenis, fraktsiooni S&D nimel. – (EL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Ma olen kindel, et teie talitused selgitavad teile sageli, et teatavaid vajalikke kliimamuutustevastaseid meetmeid ei saa kasutusele võtta ega kohaldada.

Kliimamuutuste oht on aga nii suur, et küsimus ei ole mitte selles, mida kohaldatakse, vaid kuidas saame leida võimalusi selle probleemi lahendamiseks ning kuidas leida võimalusi nende vajalike meetmete kohaldamiseks.

Üks lahendus, mida on arutatud, rääkides kaubanduse panusest kliimamuutusesse, on piirimaksude kohandamine – maksude, mis on kehtestatud toodete importimisele riikidest, kus kliimamuutuste puhul ei rakendata meiega samasuguseid meetmeid.

Peame uurima ka negatiivseid stiimuleid selliste toodetega kauplemisele. Vesi on kohalik ressurss, aga sellised riigid nagu Prantsusmaa ja Belgia on sellest olenemata siiski ühed Euroopa suurimad vee eksportijad ja importijad.

  Metin Kazak, fraktsiooni ALDE nimel. – (BG) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Esmalt soovin tänada kolme raportööri – Tokia Saïfi, Harlem Désiri ja Yannick Jadoti – hea töö eest, mida nad on vastavate raportite puhul teinud! Pooldan üleskutset lisada rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse õiguslikult siduvad klauslid inimõiguste standardite kohta ning toetan mõtet pöörata suuremat tähelepanu nende rakendamisele.

Soovin pöörata erilist tähelepanu tööõiguse järgimisele, seda eriti naiste ja laste puhul riikides, millega Euroopa Liit kaubandussuhetes on. Partnerriikides demokraatlike väärtuste edendamiseks on tõhusateks vahenditeks nii üldine soodustuste süsteem GSP kui ka GSP+. Inimõiguste klauslite ja üldise soodustuste süsteemi GSP+ vahele tuleb aga luua tihedam side. Peame suurendama Maailma Kaubandusorganisatsiooni ning ÜRO inimõiguste kõrge esindaja ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vahelist kooskõlastust. Seepärast arvan, et ILO-le tuleb anda Maailma Kaubandusorganisatsioonis ametliku vaatleja staatus.

Viimane, kuid mitte vähem tähtis punkt: peaksime Euroopa kodanike esindajatena olema täpselt kursis rahvusvaheliste kaubanduslepingute läbirääkimistega, mis oleksid kooskõlas Lissaboni lepingu kohaselt Euroopa Parlamendile antud uute volitustega.

Mis puudutab Yannick Jadoti raport, siis peame muidugi keskkonnasäästlikku kaubandust edendama. Peame aga olema jällegi väga valvsad toodete keskkonnasäästlikkuse määratlemisel. Samuti tuleb meil panna suuremat rõhku keskkonnasäästlike taastuvate energiaallikate edendamisele, vastupidiselt fossiilkütuste subsideerimisele.

Õiglase keskkonnahinna määramine ülemaailmsete kliimakaitse standardite kohaselt on veel üks tähtis punkt selles raportis, mida ma toetan. Kuna lähitulevikus ei ole mitmepoolsele kliimakokkuleppele jõudmist ette näha, siis on oluline tegeleda Euroopa tasandil mehhanismi väljatöötamisega süsinikdioksiidi heitkoguste piiramiseks. Arvan, et nii biokütused kui ka biomass tuleb kohustuslike säästlikkuse kriteeriumite hulka lisada, arvestades nende vastupidist mõju keskkonnale.

Soovin veel kord oma kolleege tänada ning loodan, et need raportid avaldavad tõepoolest rahvusvaheliste lepingute üle peetavatele läbirääkimistele olulist mõju!

  Keith Taylor, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Ma olin Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni variraportööriks nii Tokia Saïfi kui ka Harlem Désiri raportite puhul. Toetame neid kui olulisi edusamme inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite paremas kaitsmises riikides, mis on meie kaubanduspartnerid.

Kui need riigid soovivad tulusatel ELi turgudel oma kaupa müüa, siis peaksime innustama neid oma kodumaal inimväärseid ja säästvaid standardeid vastu võtma. Olukorra paranemise tagamine kaubanduslepingute kohustuslike klauslite ja nõuete kaudu on üks võimalus, kuidas seda saavutada.

Tokia Saïfi, kes tegi raportöörina suurepärast tööd, arutab põhjalikult inimõiguste eri tasandeid ja aspekte ning eri tasanditel olevaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid. Oleme nõus Tokia Saïfi ettepanekuga Maailma Keskkonnaorganisatsiooni loomise ja ILO staatuse tugevdamise kohta. Meile küll meeldis vabakaubanduslepingutes säästvat arengut käsitlev peatükk, kuid soovime, et need standardid oleksid siduvad, mitte vabatahtlikud. Samuti tuleks üldiste soodustuste süsteemidele anda suurem mõjujõud ja muuta need jõustatavaks.

Me ei saanud aga nõustuda raportööriga selles, et inimõiguste klausel vabakaubanduslepingus Kolumbiaga rahuldav oli. Tegelikult arvasime, et see oli mõttetu inimõiguste klausli vormel, mis pilkab selle täiskogu püüdlusi antud valdkonnas.

Pöördudes Harlem Désiri raporti juurde, siis nõustume temaga täielikult, kui ta ütleb, et rahvusvahelised ettevõtted mõjuvad negatiivselt nii keskkonnale kui ka meie sotsiaalsetele standarditele. Need on kaubanduse liberaliseerimisest kasu saanud ning odavat tööjõudu ja liigagi sageli ka odavaid materjale kasutanud, kuid ei ole teiste arvelt teenitud rikkust adekvaatselt ümber jaotanud.

Oleme mõlemaid raporteid edukalt muutnud ja toetame neid mõlemaid hääletamisel. Lõpetuseks rõhutaksin veel väga kiiresti, et prioriteetsete inimõiguste ja sotsiaalsete kohustuste määratlemisel on vaja rohkem ära teha. Peaksime seda tegema kohustuslike nõuete vormis, mitte lootma vabatahtlikele koodeksitele.

  Peter van Dalen, fraktsiooni ECR nimel. – (NL) Austatud juhataja! Tokia Saïfi on koostanud suurepärase raporti. Üksnes kommertshuvide realiseerimine ei tohi kunagi toimuda mure arvelt, mida me teistes riikides, eriti arenguriikides elavate kaaskondlaste pärast tunneme. Ma lisan siia ka riigid, kus kristlasi ja teisi religioosseid vähemusi nende usu pärast taga kiusatakse. Näiteks on ELil sõlmitud kaubandussuhted Pakistaniga. Otsime praegu võimalusi, kuidas anda sellele riigile täiendavaid kaubanduseeliseid, et aidata sellel üleujutuste järel taas jalgele tõusta. Kasutagem kaubandussuhteid, et mõista hukka usuline tagakiusamine ja pühadust teotavad õigusaktid Pakistanis! Siinkohal mainiksin ära ka Euroopa Liidu ja India vahel peetavad läbirääkimised. Euroopa ei tohi India survele järele anda ega kaubandusega mitteseonduvaid küsimusi uuest kaubanduslepingust välja jätta. Inimõigusi ja lapstööjõudu ei saa kaubandusest ja investeerimisest eraldi käsitleda. Pöördun komisjoni ja kaasparlamendiliikmete poole palvega võtta Euroopa Parlamendi 2009. aasta märtsi resolutsiooni kohaselt selles kindel seisukoht.

  Helmut Scholz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Karel De Gucht! Head kolleegid! Sellel, miks me neid kolme raportit ühisarutelul arutame, on hea põhjus. Soovin tänada kolme raportööri nende suurepärase töö eest! Kõikidest nendest raportitest selgus, et kõik Euroopa Parlamendi fraktsioonid tahavad ELi kaubanduspoliitikat laiemasse konteksti asetada.

Visa ühepoolse välise majandusabi ajad peaksid nüüd läbi olema. Seepärast toimubki tänane arutelu väga sobival ajal, kuna selle aluseks on Karel De Guchti esitatud kaubandusstrateegia, mis peaks sisaldama mitmeid ettepanekuid ja tähelepanekuid ning samuti konkreetseid projekte.

Kliima, keskkonna ja inimväärikuse kaitsmine koos vaesuse kõrvaldamisega kogu maailmas on tunnistatud ja tunnustatud ühised ülesanded kogu inimkonna jaoks. Need ülesanded on palju tähtsamad kui tavapärased kaubandushuvid. Väga oluline on aga, et need eesmärgid sisalduksid tänapäevases kaubanduspoliitikas.

Suurenev sotsiaalne heaolu, nagu on inimarengu indeksis määratletud, ning õigusriigi põhimõte on Euroopa majanduse huvides. Need võimaldavad sellel end edukalt teiste majandustega siduda. Teataval määral käivad need ettevõtete sotsiaalse vastutuse alla, kuid neid ei saa rakendada ilma riikliku raamistikuta.

Soovin rõhutada, et meie fraktsioon oleks tahtnud näha mõne nendes kolmes raportis toodud punkti ulatuslikumat käsitlust. Kuigi meil on hea meel asjaolu üle, et ettevõtted teostavad oma sotsiaalset vastutust omaenda algatusel, on fakt, et tuhanded inimesed kogu maailmas näitavad iga päev, et nende õigused eksisteerivad parimal juhul vaid paberil ning igapäevases tööelus neid lihtsalt eiratakse. Alltöövõtjate ja tarnijate puhul, sealhulgas toormaterjalide tootmises, on tingimused sageli kohutavad. Seda tõestavad ka filmid lapstööjõu kohta šokolaaditööstuses.

Säästvate ja katkematute tooraine- ja energiavarude saamiseks, nagu on kirjeldatud teie strateegias, Karel De Gucht, peame nende kolme raporti aspekte arvesse võtma.

  William (The Earl of) Dartmouth, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud juhataja! Kaubandus toob vastastikust kasu. Rõhutan sõna „vastastikust”. Sellest järeldub, et kaubanduspoliitika ei tohiks peaaegu mitte kunagi olla poliitilise tegevuskavaga koormatud.

Isiklikul tasandil on mul suur austus nende kolme raportööri vastu, kuid nende raportite aluseks olevat filosoofiat on esitatud paljudel valimistel ja enamjaolt on see maha hääletatud.

See, mida me näeme, on katse manipuleerida Euroopa Liidu kaubanduspoliitikaga – millega on ka Ühendkuningriik praegu kahjuks seotud –, et rakendada salaja suuresti sotsialistlikku tegevuskava, mida on järjepidevalt tagasi lükatud.

Poliitilisel tasandil on need raportööride mahhinatsioonid üsna muljetavaldavad. Demokraadina pean ma neile ei ütlema ja seepärast anname ka homsel hääletusel oma eitava vastuse.

  Laurence J.A.J. Stassen (NI) . – (NL) Austatud juhataja! Kliimamuutuste põhjused ja tagajärjed põhinevad teoorial, kuid näib, et need on oma olemuselt pigem usulised tõekspidamised. Siiski on kõik sellele usule allutatud, nagu võib aru saada selle rahvusvahelist kaubandust käsitleva raporti lugemisest. Meile on esitatud tõeline kliimadiplomaatia, mis tähendab, et Euroopa Liit teeb hea meelega äri, aga ainult rangetel kliimaneutraalsetel tingimustel – just nii nagu Euroopa Liidule meeldib –, otsekui nendele kaubanduspartneritele ei meeldiks miski rohkem, kui viivitamatult ühtse turu arendamise nimel rügada. Eksport tähendab siiski transporti ning transpordi suurenemine on ülemaailmsetele CO2 heitkogustele väga halb. Euroopa aitab tõesti sellega arenguriike – eriti riike, mis sõltuvad näiteks konkureerivate põllumajandussaaduste ekspordist. Mis on sellel Euroopa Liiduga pistmist? Austatud juhataja! See dokument demonstreerib majandusliku arusaama puudumist. Ma soovin tsiteerida Yannick Jadoti raporti lõiget 57: „väljendab kahetsust selle üle, et olulise osa rahvusvahelisest kaubandusest hõlmavad homogeensed tooted, mida saaks sama hästi kohapeal toota”. Tsitaadi lõpp. Milline majandusgeenius selle välja mõtles? Igaüks, kellel on vähemalt mingigi majandusharidus, teab majanduspõhimõtet, et spetsialiseerumine ja kaubandus on tõeliseks majanduskasvu edendavaks jõuks. Selles raportis esitatud lihtsameelne arutluskäik oleks ülemaailmse majanduse jaoks hävitav. Ei ole ime, et enamik kodanikke ja ettevõtteid saavad ilma Euroopa kliimaeesmärkideta hakkama. Euroopa jätkab siiski visalt ja koostab mustmiljonendat absurdsete kliimaeesmärkide kogumikku. Tärkava turumajandusega riigid, nagu Hiina ja India, ei hooli neist ning lõikavad Euroopa isekehtestatud piirangutelt kasu. Kes maksab lõppkokkuvõttes Euroopa utoopia tagaajamise eest? Selleks on kodanikud ja ettevõtted.

  Małgorzata Handzlik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Esmalt soovin tänada Harlem Désiri väga hea koostöö eest rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitleva raporti puhul. Olin selle raporti variraportööriks Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist. Ettevõtete sotsiaalne vastutus on juba mõnda aega kuulunud arutellu rahvusvahelise kaubanduse üle ning sellest annavad tunnistust sotsiaalse vastutuse põhimõtted kaubanduslepingutes, mille üle on Euroopa Liidu ja selliste riikide nagu Lõuna-Korea, Columbia ja Peruu vahel hiljuti läbirääkimisi peetud.

Mul on hea meel, et selle raportiga on parlament rõhutanud vajadust jätkata nende referentside kasutamise laiendamist, mida siin raportis ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausliteks nimetatakse. Ma olen kindel, et selliste klauslite rahvusvahelistesse lepingutesse lisamine soodustab ettevõtete sotsiaalse vastutuse vahendite paremat tunnustamist ning aitab kaasa ja julgustab ettevõtteid neid ise ulatuslikumalt rakendama. Me ei tohiks unustada, et nende vahendite korralik funktsioneerimine sõltub suures osas ettevõtete endi tahtest, kuna ettevõtted on need, mis otsustavad õiguslikult siduvatest standarditest kaugemale minna.

Head kolleegid! Oma hiljutise India-visiidi ajal küsisin ettevõtjatelt, keda mul õnnestus kohata, et mida nemad ettevõtete sotsiaalse vastutuse vallas teevad. Nad kõik tõid väga konkreetseid näiteid meetmete kohta, mida nad selles valdkonnas kasutavad. Mind isiklikult muudab see väga optimistlikuks. Loodan, et Harlem Désiri raportist saab uus väljendusavaldus liidu meetmete kohta ning et see aitab kaasa ettevõtete sotsiaalse vastutuse standardite veelgi laialdasemale rakendamisele.

  George Sabin Cutaş (S&D). – (RO) Austatud juhataja! Soovin tänada Yannick Jadoti selles raportis esitatud ulatuslike ettepanekute eest ja eriti valmiduse eest kõikide muudatusettepanekuid esitanud fraktsioonidega kompromissile jõuda!

Meil tuleb tunnistada, et on olnud tähtsaid hetki, kui Euroopa Liidul on olnud võimalik ühehäälselt üles astuda. Üks nendest hetkedest oli Kopenhaageni konverents, kus kogu planeet ootas, et Euroopa Liit võtaks kliimamuutustevastases võitluses juhtrolli ning tõmbaks ka tagasihoidlikud riigid endaga kaasa. Kahjuks jäid need ootused täitmata ja pettumus oli samavõrd suur.

Siit võib teha järelduse, et puudu tuli liidusisesest konsensusest. On riiklikke valitsusi, mis ei ole üldse valmis võtma olulisi kohustusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise vallas. Üks kindel põhjus võib olla majandus- ja finantskriis, mis on summutanud nende entusiasmi ulatusliku kliimapoliitika väljatöötamise suhtes.

Kliimamuutustevastane võitlus peab olema aga nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil teema, mille pärast tunnevad muret kõik maailma riigid. Küsimus ei ole mitte ainult järgnevate põlvkondade tuleviku ohtu seadmises, vaid ka globaalses õigluses.

Ei ole õiglane, et arengumaad peavad maksma globaalse soojenemise eest, samal ajal kui tööstusriigid mõtlevad pragmaatiliselt vaid omaenda vajadustele. Vaja on tõelist põhja-lõuna solidaarsust!

Seepärast peangi Cancúni tippkohtumist võimaluseks teha midagi enamat kui lihtsalt operatiivkokkuleppe saavutamine. Cancún peab tähistama ülemaailmset õiguslikult siduvat kokkulepet, mis aitab hoida globaalset soojenemist allpool 2 °C.

Vaja on ka kontrollimenetlust, mis oleks täpsemalt määratletud kui Kopenhaageni oma. Lisaks sellele ei saa ainult Euroopa Liidu pingutused kliimamuutustevastases võitluses tagada selle kokkuleppe edu pärast 2012. aastat. Peame ka teisi pooli edukalt veenma ning võtma kaugeleulatuvamaid kohustusi heitkoguste, sealhulgas kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks.

Viimase, kuid mitte vähem tähtsa punktina soovin puudutada rahvusvahelise kaubanduse ja kliimamuutuse suhet. Kuna kaubandus on tähtis vahend tehnoloogia viimiseks arengumaadesse, tuleb keskkonnasäästliku kaubanduse teelt eemaldada takistused. See võib tähendada keskkonnasäästlike toodete puhul maksumäärade tühistamist, vähemalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames. Samal ajal peame olema teadlikud lõhest, mille põhjustajaks on praegune globaalne kaubandussüsteem transpordil põhineva töö ja tootmise suhtes. Seepärast lõpetangi palvega edendada Euroopa Liidus kohalikku tootmist.

  Catherine Bearder (ALDE). – Austatud juhataja! Ütleksin volinikule, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse mõiste ja tava on viimase aastakümne jooksul kogu kaubandussektoris kiiresti levinud. Kes saaks olla vastu sellistele põhiväärtustele nagu ettevõtetes töötajate hea kohtlemine ning inimväärtuste ja keskkonna austamine?

Kuni praeguseni on kaubanduse ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse side olnud aga parimal juhul tähtsusetu ning vaidlusterohke. Rahvusvahelist kaubandust reguleerivad riikidevahelised lepingud, kuid kas ettevõtete sotsiaalne vastutus peaks olema siduv kohustus, millega ettevõtted peavad liituma? Või võib neid vabatahtlikult järgida?

Euroopa kodanike teadlikkus üha kasvab. Väga paljud hiljutised katastroofid – ka BP naftareostus – on näidanud, et standardeid ja eetikat, mille alusel Euroopa ettevõtted välisriikides tegutsevad, tuleb kontrollida.

Tavaeurooplased ei ole enam nõus tunnustama ja toetama rahvusvahelise kaubanduse laienemist üksnes majanduslikel põhjustel. Kui kaubandus hävitab looduslikku keskkonda ja alandab kohalike elanikkondade elustandardeid, siis me ütleme, et aitab! Ainult valitsused saavad seada standardeid, mis tagaksid, et eetiliselt ja läbipaistvalt käituvaid ettevõtjaid ei ohustaks sellised ettevõtjad, kes neid põhimõtteid ei järgi.

Euroopa Liit peab julgustama ettevõtteid ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohustusi endale võtma ja nende kohta kogu oma äritegevuse raames aru andma, nii kodu- kui ka välisriigis. Vastasel juhul on oht, et ettevõtete sotsiaalne vastutus jääbki kõigest mõne rahvusvahelise ettevõtte mainekujundusvahendiks.

Toetan seda algatusraportit, mis kutsub komisjoni üles ettevõtete sotsiaalset vastutust ELi rahvusvaheliste kaubanduslepingute keskmesse tooma. Peame tagama, et säästva arengu ja tööõiguste austamine jääks sama oluliseks ka välisriikides Euroopa Liidu kaubandushuvide realiseerimisel.

  Jacky Hénin (GUE/NGL). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Komisjon on vohava vabaturunduse kaitsmisel ja liidu kaubandusliku desarmeerimise korraldamisel etendanud täielikult oma orjarolli, olles kui vahend, mis teenib väga konkreetseid ja Euroopa töötajate jaoks kahjulikke huve. Vaba moonutamata konkurents on müüt, mis hävitab töökohti ja elusid.

Tõesti, kui konkurents on vaba, siis on võimalikud igasugused dumpingu vormid alates maksu-, sotsiaalsest, rahanduslikust ja keskkonnadumpingust. Konkurents on paratamatult moonutatud. Et leida pääseteed sellest olukorrast, mis hävitab industriaalset tööhõivet ning saadab töötajad ja nende perekonnad viletsusse, peab olema range kontroll liikmesriikide kapitali liikumise üle. Maksuparadiisid tuleb ära kaotada, elutähtsad sektorid – energeetika, vesi, meditsiin, põllumajandus ja haridus – tuleb kaubandusvaldkonnast kõrvale jätta ning eelkõige tuleb määratleda ja jõustada sotsiaalsed ja keskkonnakriteeriumid, mis tagavad võrdsuse kaubandustegevuses, ning töötajate õigused.

  Elisabeth Köstinger (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa Liidul on tohutu vastutus inimõiguste, sotsiaalsete standardite ja keskkonna kaitsmise ees oma praegustes ja tulevastes kaubandussuhetes. Need standardid on oluliseks aluseks aruteludele vabakaubanduslepingute üle. EL peaks kõikides oma läbirääkimistes eeskuju näitama ning nõudma õiglasi tööhõivetingimusi ja ressursside säästlikku kasutamist. Selles kontekstis soovin eriti rõhutada käimasolevaid läbirääkimisi Mercosuri ja Indiaga. Kas Euroopa Liit tahab tõepoolest importida odavaid tooteid, mille tootmisel on kasutatud lapstööjõudu ja millega kaasneb loodusressursside hävitamine? Meie eesmärkideks peavad olema head töötingimused ja töötasud nendes riikides, mitte kiire kasumi teenimine. Euroopa Komisjon peab jätkama selgete standardite lisamist tulevastesse kaubanduslepingutesse ning kaasama need ka rahvusvahelistesse läbirääkimistesse.

Need standardid ei käsitle aga ainult eetilisi kaalutlusi ja väärtusi, mida EL esindab, vaid ka tootjate võrdset kohtlemist nii Euroopas kui ka väljaspool. Teisteks tähtsateks teguriteks on Euroopa tarbijate kasvav nõudlus toodete ja tootmismeetodite jälgitavuse järele. Selle taustal pöörduksin nüüd lõpuks Yannick Jadoti raporti juurde. Selle lõige 48 on väga kriitiline ühise põllumajandusmudeli suhtes, kuid see mudel tagab kindla kvaliteetsete toodete varu. Raportis viidatakse, et sellel on selgelt negatiivne mõju kliimamuutustele. Soovin teile selgeks teha, et meie prioriteet on siin oma 500 miljoni kodaniku toiduga kindlustatuse tagamine. EL peab jääma oma toiduvarude puhul iseseisvaks ega tohi muutuda impordist sõltuvaks. See oleks katastroof. Mul on ELi kodanike ees suur kohustus ja seepärast ei saa ma toetada seda raporti lõiku.

  Zuzana Roithová (PPE). – (CS) Austatud juhataja! Ma olen rahvusvahelise kaubanduse uue strateegiaga väga lähedalt seotud. Seisin eelmisel ametiajal rahvusvahelise kaubanduse komisjoni liikmena pidevalt selle eest, et meie kaubanduspoliitikast saaks õiglast konkurentsi toetav vahend ning võti Euroopa väärtuste ja kaubanduslike huvide säilitamiseks ülemaailmsel turul. Sotsiaalsete ja keskkonnastandardite tõstmise kohta surve avaldamisega on võimalik rahvusvahelise kaubanduse konkurentsist ebaõiglust ja ebavõrdseid tingimusi kõrvaldada. Ma olen kuus aastat nõudnud, et kõik kaubanduslepingud sisaldaksid inimõiguste klausleid, mille järgimine oleks eelispoliitika tingimus.

Täna palub Euroopa Parlament selle raporti kaudu viimaks komisjonil määruse eelnõu esitada, mis keelaks Euroopa Liitu toodete importimise, mis on toodetud nüüdisaegses orja- ja sunnitöö vormis ning riikides, kus rikutakse peamisi inimõiguste standardeid. See peab kehtima nii Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide kui ka Hiina kohta. Ma soovin avaldada tänu ja kiita siiralt oma kolleeg Tokia Saïfi selle dokumendi eest, mis on näide sellest, et parlament teeb edusamme.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Austatud juhataja! Lissaboni lepingu vastuvõtmisest tulenevad võimalused muudavad kaubandusõiguse ja inimõiguste vahel kauaoodatud tasakaalu saavutamise võimalikuks. Ma usun täiesti kindlalt, et Euroopa Liit peab oma usaldusväärsuse ja tervikluse toetamise huvides seda võimalust aktiivselt ära kasutama ning hakkama nii oma sise- kui ka välispoliitikas inimõigusi puudutavates küsimustes järjepidevalt käituma.

Soovin rõhutada komisjonile esitatud palvet sõlmida lepinguid, mis sisaldavad demokraatia ja inimõiguste klausleid ning sotsiaal-, tervishoiu- ja keskkonnastandardite järgimist, ning samal ajal tagada tõhus järelevalve nende standardite järgimise ja praktikasse rakendamise üle. Erilist tähelepanu tuleks pöörata intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingutele, et tagada õigus tervise kaitsele, mis on tihedalt seotud tegeliku õigusega elule. Soovin tänada Tokia Saïfi väga mõjuva ja järjepideva dokumendi eest!

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Austatud juhataja! Ma arvan, et saame need kolm raportit kokku võtta mõttega, et liigume selles suunas, et ei käsitle enam inimesi kui vahendit, mida kaubanduse heaks kasutada, vaid käsitleme kaubandust kui vahendit, mida tuleks inimeste heaks kasutada. Tahame kaugeneda mõtteviisist, kus kaubanduses teenitud ühe euro suurune tulu vastab kaheeurosele kulule keskkonna- või sotsiaalvaldkonnas. Need raportid sisaldavad ka mitmeid konkreetseid ettepanekuid, näiteks Tokia Saïfi suurepärast ettepanekut maailma keskkonnaorganisatsiooni loomise kohta ja ettepanekuid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni volituste suurendamise kohta, piirimaksu kui ebaõiglase konkurentsi ja kliimale kahjulike heitkoguste vähendamise vahendi kohta ning enne investeerimist kohaliku kogukonnaga konsulteerimise kohta.

Lugupeetud volinik, need ei ole üksnes head kavatsused, mida te peaksite meeles pidama. Me tahame hoopis näha oma nõudmiste konkreetseid tulemusi. Tahame näha õigusaktide koostamist, kui need on vajalikud. Vajaduse korral tahame näha muutusi selle rakendamises ning seda, kuidas komisjon näitab rahvusvahelistel läbirääkimistel üles initsiatiivi eeskirjade parandamiseks.

  Csanád Szegedi (NI). – (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu partei Jobbik – Liikumine Parema Ukraina Nimel – omistab suurt tähtsust keskkonnakaitsele ja ökoloogilise tasakaalu taastamisele. Oleme veendunud, et Euroopa ei seisa silmitsi mitte üksnes majanduskriisi ja -langusega, vaid ka keskkonnakriisiga. Selles suhtes peame ülioluliseks Euroopas toiduaine- ja kergetööstustes isevalitsemise saavutamist. Mitte keegi ei saa aru, miks peab EL Hiinast tohutus koguses küüslauku ja pipraid ning Brasiiliast kanu importima, kui neid saaks ju ka kohapealt. Seepärast ütlemegi, et vajame toiduaine- ja kergetööstustes kohalikku isevalitsemist. Meie kohustuseks siin, Euroopa Parlamendis, on kaitsta Euroopa põllumajandustootjaid, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ning oma kodanikke, andes neile võimaluse soetada puhast ja kvaliteetset toitu kohalikelt põllumajandustootjatelt. Usume ka, et väga tähtis on kehtestada võimalikult ulatuslik keskkonnasõbralike tehnoloogiate kohustuslik vastuvõtmine.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Konkurents on kaubanduse alus. On selge, et konkurentsi jaoks tuleb olla konkurentsivõimeline, ning mõned meie kokkulepped kolmandate riikidega panevad meie endi tootjad ebasoodsasse olukorda.

Elisabeth Köstinger viitas Mercosurile ning on ilmselgelt tõsi, et paljud põllumajandus- ja kalandustooted, mida ELi imporditakse, on toodetud palju madalamate standardite järgi kui need, mida liidusiseselt nõuame. Selle probleemiga tuleb kohe kindlasti tegeleda.

Positiivse asjana märgiksin, et mõned viimasel ajal sõlmitud lepingutest on väga head, nagu vabakaubandusleping Koreaga. Vajame rohkem taolisi lepinguid! Usutavasti nõustuks enamik inimesi, et see oleks kasulik nii meile kui ka neile.

Küsiksin volinikult, et kas on plaane, kuidas Jaapaniga majanduspartnerluslepingut sõlmida. Kopenhaageni majandusanalüüs on näidanud, et meie võidaksime selle lepinguga 33 miljardit eurot ja Jaapan 18 miljardit eurot.

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Minu arvates on see olnud väga mitmekesine arutelu. Kuigi nende kolme raporti aluseks olev filosoofia on sarnane, ei ole mul võimalik mulle antud lühikese aja jooksul kõiki neid täna esitatud üksikasju, ideid ja vastuseid piisavalt käsitleda. Mõned ideed on teostatavad, teised siiski vähem, sest tegutseme nii 27 liikmesriigiga liiduna kui ka WTO liikmena õiguslikus, institutsioonilises ja poliitilises raamistikus. Proovin iga raporti kohta tuua välja arvamusi, mis olid minu arvates kõige tähelepanuväärsemad. Kahjuks ei saa ma olla väga põhjalik.

Tokia Saïfi raporti puhul tõstsid paljud teist esile ILO-le võimaliku vaatleja staatuse andmist WTOs. Minu seisukoht on, et täiustatud rahvusvahelise juhtimistava ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel parema kooskõlastuse jaoks on kindlasti veel ruumi. Järgmisena arvan, et selleks, et panna kaubanduspoliitikat paremaid sotsiaalseid ja keskkonnatulemusi saavutama, tuleb meil seada teostatavad eesmärgid. Struktuurimuutuste rakendamine võtab kaua aega ning olles realistlikud seoses WTO liikmeskonna jõudmisega „kaubandus ja ...” päevakorrani, siis on see pikaajaline püüdlus.

Lisan Tokia Saïfi raportis esitatud ettepanekuga vabakaubanduslepingute inimõiguste mõjuhinnangute kohta, et arvan, et see peaks toimuma kogu läbirääkimisprotsessi vältel. Suhtun üpris skeptiliselt sellesse, et läbirääkimisprotsessi järel ja enne lepingu sõlmimist oleks kindel aeg hindamiseks. Selle üle arutleti täna hommikul ka ühes teises kontekstis, kuid arvan, et peaksime jääma Lissaboni lepingus määratud menetluse juurde, mille puhul on väga selge, et selliste lepingute allkirjastamine kuulub komisjoni pädevusse. Pärast seda algab ratifitseerimismenetlus ja nõukogu annab oma allkirja, mis ongi nende ratifitseerimisviisiks; seejärel on Euroopa Parlamendil õigus ja kohustus see hääletamisega ratifitseerida. Enne allkirjastamist inimõiguste hindamise idee suhtes – nimetagem seda siis teatavaks eeltingimuseks – ei oleks ma väga positiivselt meelestatud. Teisalt tundub mulle lepingu inimõiguste mõju hindamise idee kui selline arusaadavana ning ma pooldan seda.

Esitatud on ka konkreetseid küsimusi näiteks lapstööjõu kohta. Te teate, et praegu on meil käimas läbirääkimised vabakaubanduslepingu üle Indiaga, kus tuleb käsitleda ka kogu säästvuse teemat. India on lepingusse sellise säästvuse peatüki lisamise suhtes skeptiline, kuid nõuame – ja jätkamegi nõudmist –, et sellel peatükil oleks lepingus oma koht, ja ma arvan, et lõpuks see siiski sinna ka lisatakse.

Soovin lihtsalt paluda, et kui peaksite seda hiljem arutama, siis võtaksite arvesse asjaolu, et üksikute kolmandate riikide ideed sellise säästvuse peatüki kohta võivad olla seotud mitte ainult selle sisuga, vaid teatavate kolmandate riikide filosoofiaga sellel teemal.

Yannick Jadoti raporti suhtes olen ma kuulnud üleskutseid igasse kahepoolsesse lepingusse kliimapeatüki lisamise kohta. Olen kahe käega keskkonnasäästvuse poolt, kuna tulevik ei ole meie päralt. Kuid arvan, et peame olema ettevaatlikud möönmisel, et kliimamuutuste probleemile – alates heitkoguste vähendamisest kuni rahastamiseni – rahuldava lahenduse pakkumiseks vajalikke mitmeid elemente ei saa kanda üle meie kaubanduslepingute sätetesse. Ma arvan, et selle jaoks on olemas laiem foorum ning kui seal saavutatakse kokkulepe, siis peab see kokkulepe muidugi ka kahepoolsetes vabakaubalepingutes kajastuma. See, kas see on võimalik ka arenguvoorus, Doha voorus, mida me just arutasime, on juba küsitavam, sest kõikide selles mitmepoolses protsessis osalejate vahel ei saavutata kindlasti kokkulepet lõplikusse lepingusse kliimapeatüki lisamise kohta. Meie aga pooldame seda.

Viimasena siis Harlem Désiri raportist, mille puhul arvan, et see tuli väga õigel ajal, arvestades, et uus komisjoni teatis ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta on just ettevalmistamisel.

Komisjon ja OECDi liikmed panustavad aktiivselt OECDi praeguste eesmärkide õigeaegsesse ajakohastamisse OECDi ministrite kohtumise ajaks, mis toimub 2011. aasta mais.

Kaalume kõikides oma ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitlevates tegevustes hoolikalt eri võimalusi Euroopa ettevõtete vastutustundliku käitumise edendamiseks, sõltumata nende tegevuskohast ning pöörates erilist tähelepanu teostatavusele ja tulemustele.

Lisan veel, et see ei ole ainult kaubanduse või kahe- ja mitmepoolsete kaubanduslepingute küsimus. Ameerika Ühendriikides võeti hiljuti vastu õigusaktid, millega nõutakse rahvusvahelistelt ettevõtetelt – ja mitte ainult seal tegutsevatelt, vaid ka oma kontori seal registreerinud ettevõtetelt – kohustust esitada tunnistus oma finantstegevuse ja tehingute kohta toorainete suhtes.

Minu arvates on see väga kiiduväärne algatus, mis jääb tegelikult kahepoolsetest lepingutest täiesti välja. Enamikku toorainetega seotud tehingutest ei reguleeri kahepoolsed lepingud. Need on lihtsalt rahvusvaheliste ettevõtete rahalised ja tööstuslikud toimingud, kuid kui neil ettevõtetel on Ameerika Ühendriikides registreeritud kontoreid, siis võib USA selliste ettevõtete suhtes samme astuda. Arvan, et oleks väga hea mõte kaaluda samasugust käitumist Euroopa ettevõtete suhtes, mis tegutsevad peamiselt kolmandates riikides, ja seejärel laiendada seda lähenemisviisi ka sellistele riikidele nagu Kanada ja Austraalia, et lõpuks hõlmaks see enamikku sellistest maailma tööstustegevustest ja kaevandustööstustest. See aitaks arvatavasti märkimisväärselt kaasa säästvate tingimuste arengule.

Lühidalt öeldes soovin edastada oma kiitused kõigi kolme raporti eest! Olen kindlasti valmis järgnevatel kuudel ja aastatel teiega nende teemade arutamist jätkama.

  Tokia Saïfi, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Selleks, et alustada uuesti arutelu teie äsja antud vastuse üle, on liiga vähe aega. Seepärast jätkan teema käsitlemist, nagu te ütlesite.

Alustuseks soovin tänada kõiki sõnavõtjaid, eriti variraportööre, aga ka oma kolleege Yannick Jadoti ja Harlem Désiri, meie koostöö eest! Need teemad olid sarnased ja teineteist täiendavad ning see võimaldas meil oma ideid vahetada. Lisaks võimaldas see meil näidata ka järjepidevust oma töösse suhtumisel, et muuta kaubandus ja kommertsvaldkond inimõiguste, tööseaduste ja keskkonnaseaduste suhtes rohkem vastuvõtlikumaks.

Nagu ma varem mainisin ja nagu ütlesite ka teie, volinik, võtab mõttemallide muutmine palju aega, kuid me ei saa oodata, et need ise muutuksid. Seega, kui rakendame mõne täna õhtul esitatud eri raportites pakutud meetmetest, siis liigume järk-järgult õiglasema ja keskkonnasäästlikuma majanduse poole. Euroopa Liit peab algatama selle muutuse ja näitama eeskuju oma kaubanduspartneritele.

  Yannick Jadot, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Soovin tänada volinik Karel De Guchti tema vastuste ja tööettepaneku eest! Pean meeles tema vastust kliimapeatüki kohta ja loodan, et meil õnnestub töötada ka ülejäänud aspektidega ning teha ettepanekuid, mis viivad konkreetsete sammude astumiseni ja teatavate elementide kaubanduslepingutesse lisamiseni. Asjaolu, et kaubandusläbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsioonis, mis on kahtlemata väga keerulised, on nurjunud, pakub Euroopa Liidule ka eri võimalusi tuua kahepoolsetesse lepingutesse sisse uuenduslikumaid detaile ja proovida koostada uut tüüpi kaubanduslepinguid, mis ühendavad veelgi ELi eesmärke keskkonna-, kliima-, inim- või sotsiaalsete õiguste suhtes.

Järelikult on see teatud mõttes ka nagu võimalus. Minu arvates on see väga kindel palve ja kui need raportid saavad homme laialdase toetuse osaliseks, siis on see tõepoolest Euroopa Parlamendi väga tugev sõnum komisjonile ja nõukogule, ning ma tahan uskuda, et see nii ka läheb.

Soovin vastata praeguseks siit lahkunud Laurence J.A.J. Stassenile majanduse kohta. Ka pärast 19. sajandit on jätkatud majanduse kohta raamatute kirjutamist. Seega võime näha, et probleemid sellega, kuidas sotsiaal- ja keskkonnaküsimusi tootmiskuludega ühendada, on tähtsad suhteliste eeliste tegelikkuse määratlemisel.

Cristiana Muscardini, toiduainetega varustamisel Euroopa Liidu sõltumatuse kaitsmise puhul on teil alati minu toetus olemas. Lisaks sellele, kui olete valmis koos minu ja teistega võitlema Blair House’i lepingu vastu, mis on lõppude lõpuks praegu Euroopas toiduainetega varustamisel sõltumatuse saavutamise põhitakistus, siis on teil minu toetus.

Tänan seega kõiki oma kolleege ja teid, volinik, teie avatuse eest konkreetse töö ja konkreetsete sammude suhtes, pidades silmas lepinguid, mille üle peagi läbirääkimisi peetakse ja mis allkirjastatakse.

  Harlem Désir, raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Nagu näete, oli mul veel kaks minutit aega. Te teadsite seda ja seega, kui teil oleks enne ajaprobleem olnud, siis oleksite saanud selle aja minu praegusest kõneajast maha arvestada ja see kõne oleks võinud olla lühem. Soovin avaldada erilist tänu oma kolleegidele ja volinikule tema vastuse eest.

Selle arutelu puhul on olnud üllatavaks see laiapõhjaline konsensus, mis ületab fraktsioonidevahelisi erimeelsusi. See tuleneb aga vajadusest arvestada kaubanduspoliitikas ja lepingute üle peetavatel läbirääkimistel tõepoolest rohkem sotsiaalse ja keskkonnamõõtmega.

Kui katkestasite mind oma väga huvitava kõne pidamiseks, mida meie kaaskodanikud kogu liidust kindlasti väga paeluvaks peavad, siis tahtsin lihtsalt tõstatada sama punkti, mida volinik juba tegi, öeldes, et ettevõtete sotsiaalne vastutus ei tohi asendada seaduste järgimist ja liikmesriikide kohustusi, ja selles on tal täiesti õigus.

Lisaks sellele on Karel De Guchtil õigus ka siis, kui ta ütleb, et praegu on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis (OECD) ning Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) tehtud professor Ruggie’ raporti – mida ka Richard Howitt mainis – tulemusel ettepanekuid uute sammude kohta rahvusvaheliste ettevõtete vastutusega, eriti nende välismaiste tütarettevõtjate suhtes, ja mitte ainult kaevandamise, vaid ka paljude teiste vastutusvaldkondade kohta nende mõjusfäärides või kogu nende tarneahelates. Ka õiguskoostöö tagab, et emafirma ei saa hiilida kõrvale vastutusest mõne oma tütarettevõtja või alltöövõtja tegevuse eest, kui see on keskkonna- või sotsiaalnõudeid rikkunud. Kõik see on väga tähtis.

Ma usun lihtsalt, et me peame kaubanduslepingutega sideme looma, kuigi tunnistan, et see saab keeruline olema. Korea ja Ladina-Ameerika riikidega sõlmitud lepingutes on juba olemas mõned viited ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta. Arvan, et peame täna komisjoniga alustatud dialoogiga jätkuvalt tagama, et meie ettevõtete sotsiaalse vastutuse eesmärgid ja meie säästva arengu eesmärgid on rahvusvahelistes kaubanduslepingutes üksteise suhtes järjepidevad.

  Juhataja. – Suur tänu teile, Harlem Désir!

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval, 25. novembril 2010, kell 12.00.