Istungi stenogramm

Neljapäev, 25. november 2010 - Strasbourg

12.2. Tiibet – hiina keele peamiseks õppekeeleks muutmise kava

  Juhataja. – Päevakorra järgmine punkt on arutelu kuue resolutsiooni eelnõu üle, mis käsitlevad Tiibetit – hiina keele peamiseks õppekeeleks muutmise kava⁽¹⁾.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, autor. – (PL) Austatud juhataja! Oktoobris olime tunnistajaks tuhandete tiibetlaste rahumeelsetele meeleavaldustele Hiina võimude kavade vastu muuta hariduspoliitikat. Praegune kakskeelne mudel, mis võimaldab rahvusvähemustel õppida hiina keele kõrval oma rahvuskeeltes, asendatakse mudeliga, kus hiina keel on õppetöö põhikeel.

Qiang Wei, Hiina Kommunistliku Partei sekretär Qinghai provintsis, ütles ajaleheartiklis, et mandariini tavakeelest saab algkoolides peamine õppekeel 2015. aastaks. Tingituna tiibetlaste ja teiste rahvusrühmade esindajate vajadusest toimida tõhusalt Hiina tööturul, peaks neil olema võimalik õppida hiina keelt, ent mitte selle hinnaga, et neil ei ole võimalik omandada sobivat haridust oma keeles.

Tuleks meenutada, et õigused, mille eest tiibetlased võitlevad, tulenevad Hiina põhiseaduse artiklist 4 ja regionaalse rahvusautonoomia seaduse artiklist 10. Tiibetlased nõuavad seega, et austataks neile juba antud õigusi, ning parlament peaks neid rõhutatult toetama püüdlustes säilitada oma kultuuri, mille põhielement on keel. Arvan, et Dokru Choedaka, tiibeti keele eest võitleja, kõneleb tõtt meie kõigi silmis, kui ütleb, et koolid ja keel on rahvusliku identiteedi alustalad.

  Marietje Schaake, autor. – Austatud juhataja! Kultuurile ja kultuuri väljendusvormidele tuginevad inimeste väärtused ja identiteet. Nagu ütles Aristoteles: asi ei ole välisilmes, vaid seesmises tähenduses.

Kultuur, kui seda kasutatakse väärtuste pealesurumise ning mitmekesisuse ja sõnavabaduse minemauhtumise vahendina, on nagu relv. Seetõttu tekitab väga muret asjaolu, et mandariini hiina keel on kehtestatud tiibetlastele hariduse ja ametlike dokumentide põhikeeleks. Kui Hiina kavatseb tiibeti kultuuri niiviisi minema uhtuda, tegutseb ta vastupidiselt oma teatavaks tehtud kavatsustele arendada riigi arvutute kultuuride, rahvuste ning identiteetide harmoonilisi suhteid. Samuti peaks Hiina võimud laskma Tiibetisse välismeedia esindajaid, nõudmata erilube, ning lubama tsenseerimata suhtlust ja juurdepääsu teabele – ka Internetis – kogu riigis.

Mitte ainult majandusareng, vaid ka kultuuriline mitmekesisus ja inimõiguste austamine soodustavad võrdselt palju jõukust. EL peaks oma suhetes Hiinaga seadma järjekindlalt esmatähtsaks inimõigusi, eriti rahvus- ja kultuurivähemuste puhul.

  Ryszard Czarnecki, autor. – (PL) Austatud juhataja! Suured Euroopa riigid pühendavad tõepoolest palju tähelepanu majanduslikke, investeeringuid puudutavaid ja ärilisi suhteid Hiinaga. See tähendab, et parlamendil on etendada avalikult veelgi suurem roll arutelul inimõiguste ning asjaolu üle, et neid rikutakse. Arvan, et täna peab parlament rõhutama väga jõuliselt Tiibetis elavate inimeste õigusi oma keelele, takistamatule kontaktile välismaailmaga Interneti teel – elame lõppude lõpuks 21. sajandis – ja võimalusele rääkida välisajakirjanikega, sest väliskorrespondentide külaskäikude keeld piirkonnas on kahetsusväärne. Lõpuks sooviksin öelda, et riigikeele pealesurumine Tiibetile on minu jaoks sügavalt murettekitav.

  Heidi Hautala, autor. – (FI) Austatud juhataja! Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artikkel 4 tagab kõikidele kodanikele ja rahvustele õiguse kasutada ning arendada oma kõne- ja kirjakeelt. Seda arvestades oleme väga põhjendatult mures hiljuti laekunud uudise pärast, et tiibeti keele staatust õppekeelena võidakse nõrgestada. Tean, et selles tohutus riigis avaldatakse meelt asjaolu vastu, et Shanghais ja Kantonis kõneldavad hiina keele teisendid on samamoodi kadumas, ning ka see tekitab muret.

On oluline, et Hiina Rahvavabariik tunnistaks, et tiibeti kultuuri hoidmine on ülimalt sõltuv selle keelest ning et tiibeti keel tuleks säilitada esimese õppekeelena ja seda tuleks kasutada ka ülikoolides. Mõistagi on tõeline kakskeelsus oluline eesmärk. On vaja tunnistada, et on vaid mõistlik, et tiibetlased õpivad ka hiina keelt, kuid selle muutmine esimeseks õppekeeleks ei saa olla muud kui problemaatiline, kuna tähendab, et tiibeti kultuur kannatab.

Oluline on ka, et Hiina lõpuks ratifitseeriks aastaid tagasi allkirjastatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, sest see teeks enam rahvus- ja usuvähemuste kaitsmise ning nende keelte ja kultuuride säilitamise tagamiseks.

  Thomas Mann, autor. – (DE) Austatud juhataja! Kui me Euroopa Parlamendis sõna võtame, saame seda teha oma emakeeles. Hiina valitsus kavatseb selle põhiõiguse tiibetlastelt ära võtta, ähvardades neid identiteedi kadumisega. Tuhanded tiibetlased on võidelnud kakskeelsuse poliitika võimaliku lõpu vastu rahumeelsetel meeleavaldustel koolides ja ülikoolides. 27. oktoobril sain Brüsselis Euroopa Parlamendi hoone ees petitsiooni meie solidaarsust taotlevatelt tiibeti koolilastelt. Hiina suursaadik Zhe Song rõhutas eile, et kakskeelne haridus on Tiibetis oluline meede tiibeti kultuuri toetamiseks. Ehkki kuulsin, mis tal öelda oli, ei ole ma kindel, et teda usun. Lõppude lõpuks ei ole ta eitanud arvukaid teateid meedias, mis osutavad, et mandariini hiina keelest saab Quinghai piirkonnas haridusasutustes kasutatav peamine keel. Kantoni ja Shanghai hiina keel asendatakse samuti mandariini keelega kogu haridussüsteemis ning isegi raadios, seda hoolimata asjaolust, et valitsuse väidetel kõneleb mandariini keelt ainult pool Hiina elanikkonnast. Põhiseaduse artikkel 4 ja regionaalse autonoomia seaduse artikkel 10 rõhutavad kõikide rahvusrühmade vabadust arendada oma kirja- ja kõnekeelt. Volinik Lewandowski, soovitaksin teil tungivalt veenduda, et see murettekitav areng tõstataks ELi ja Hiina dialoogis. Palun saatke rühm asjatundjaid piirkonda teabekogumismissioonile, et selgitada välja, mis kakskeelset süsteemi ohustab. Hiina keel võib tiibeti keelt täiendada, kuid kindlasti mitte välja vahetada.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein, fraktsiooni PPE nimel. – (PL) Austatud juhataja! Praegu ei saa keegi kurta, et puudub teadmine või teave Tiibetis toimuva kohta, ent sellest hoolimata ei teeme ikka veel peaaegu mitte mingeid katseid, et takistada hiinlasi hävitamast tiibetlasi omaette rahva ja terve piirkonnana ühes nende imelise kultuuri ning kauni ehtsa religioossusega.

Täna räägime tiibeti keele hävitamisest ja asendamisest mandariini keelega. Lõppude lõpuks on paljud meist siin istungisaalis ja paljud meie esivanematest väga tihti maksnud kõrget hinda oma rahvuskeelte eest võitlemise pärast vastu sissetungija või diktaatori tahtmist, sest teadsime, et oma keele kaotamine tähendab viimase lootuse kaotamist, et võime ühel päeval oma riigis iseendid olla. Tänu ka nendele kogemustele, mis on olnud paljude eurooplaste saatus, peame nõudma, et need, kes meie nimel Hiinaga läbi räägivad, arutades tehnoloogia arengut, investeeringuid, kaubandust ja nii edasi, ei väldi Hiinas esineva inimõiguste harjumuspäraste rikkumise teemat. Palun, et Hiina valitsusega läbirääkimistel inimõiguste üle, ja siinkohal ühinen enne mind üleskutseid teinutega, ei jääks inimõiguste küsimus tagaplaanile olenemata sellest, kas meil on hetkel majanduskriis või mitte!

  Kristiina Ojuland, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Kogu Eesti ajaloo vältel oleme võidelnud põlisrahva keele säilitamise eest. Pärast taasiseseisvumist 1991. aastal oli meil lõpuks vabadus kõnelda oma keelt ja hoida oma kultuuri ning identiteeti. Valus on näha tiibeti rahva allasurumist ja selle keele, identiteedi, kultuuri ning religiooni määramist väljasuremisele.

Hiina Rahvavabariik kasutab sama meetodit tiibetlaste marginaliseerimiseks, mida Nõukogude Liit kasutas eestlaste kallal. Tiibeti hiinastamist, täpselt nagu Eesti venestamist nõukogude okupatsiooni ajal, teostatakse mittepõlisrahva ümberasustamisega põlisrahva väljakujunenud territooriumile.

Nii kaua kui Tiibeti han-hiinlastest elanikkond kasvab, on tiibetlastel täielik õigus hirmu tunda. Hiina võimude kavatsus kehtestada mandariini hiina keel esmaseks õppekeeleks koolides rikub Tiibeti põlisrahva õigusi. Sooviksin näha, et see rikkumine tõstatatakse ja lahendatakse esmatähtsa ülesandena ELi poolitikas Hiina Rahvavabariigi suunal.

  Reinhard Bütikofer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Olen resolutsiooni vastu. Minu fraktsioon on lubanud mul võtta sõna selle vastu hoolimata asjaolust, et enamik mu kolleege minu arvamust ei jaga.

Nagu on tõdetud, on Hiina suursaadik väljendatud kriitikale reageerinud. On võimalik, et tema kiri ei vasta igale küsimusele, kuid miks on nii, et kõigepealt püüame dialoogi taotlemise asemel võtta vastu resolutsiooni? Kas saame end tegelikult tõsiselt võtta, kui kõigepealt võtame vastu resolutsiooni ja siis ütleme, nagu eelnenud sõnavõtja seda väljendas – nüüd saadame kellegi teabekogumismissioonile, et selgitada välja, kuidas kakskeelsus ohus on.

Arvan, et tiibeti keele surmast rääkida ei ole veenev. Sellel parlamendil ei ole volitusi otsustada, kui palju ungari keelt õpetatakse koolides Slovakkias või Rumeenias, kuid arvan, et tal on õigus otsustada, kas matemaatikat tuleks õpetada tiibeti või muus keeles. Ma ei tea, kas see on arukas.

Lõpuks arvan, et on viga ühendada keelepoliitika küsimus dalai-laamaga, ehkki need on kaks täiesti eraldi küsimust. Ma ei arva, et aitame sellist sammu astudes tagada, et inimesi ei takistata oma keelt kasutamast.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Keel on olulisim identiteeditunnus ja sotsiaalse suhtlemise põhivahend. Tänane arutelu Hiina Rahvavabariigi katsete üle kehtestada hiina keel Tiibeti õpetamissüsteemis ainsaks kohustuslikuks keeleks kujutab rünnakut selle rahvuse kultuurile. Seni on olnud tiibeti keel ametlik keel Tiibetis ja nendes Hiina piirkondades, kus tiibetlased on peamine rahvusrühm. Tiibetlaste seisukohast on selle kasutamine ja areng üks olulisimaid viise, kuidas nad oma autonoomiat de facto teostavad. Vajadus aru saada ka hiina keelest on mõistetav nende puhul, kes kavatsevad otsida tööd väljaspool Tiibetit, kuid sobiv ja piisav lahendus näib olevat hiina keele kasutusele võtmine õpetatava ainena, mitte tiibeti keel hiina keelega õppekeelena asendamine.

Sel põhjusel peaksime väljendama oma vastuseisu katsele võtta tiibetlastelt ära nende põhiline suhtlemisvahend. Tiibetlastelt oma keele õppimise võimalust ära võttes murendavad hiinlased aeglaselt, kuid kindlalt Tiibeti autonoomiat ja põhjustavad selle kultuuripärandi kadumise.

  Cristian Dan Preda (PPE) (esitab Reinhard Bütikoferile sinise kaardi küsimuse kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel). – (RO) Austatud juhataja! Sooviksin esitada kaasparlamendiliikmele küsimuse, kui ta sellega nõustub. Miks on praeguses kontekstis olulisem Hiina suursaadiku seiskoht asjas kui meie soov rääkida Tiibetis toimuvast? Kui olen õigesti aru saanud, on põhjus selles, et ta arvab, et peame panema tähele pigem seda, mida ütleb Hiina Suursaatkond, kui seda, mida ütlevad meile meie veendumused.

  Reinhard Bütikofer (Verts/ALE). – (DE) (Sõnavõtja vastab Cristian Dan Preda sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel).

Austatud juhataja! Olen kaasparlamendiliikmele küsimuse esitamise eest väga tänulik, kuna see annab mulle võimaluse korrata, mida ütlesin enne. Ma ei öelnud, et peaksite uskuma Hiina suursaadikut. Ütlesin hoopis, et meil oleks mõistlik võtta oma tööd tõsiselt ja taotleda dialoogi ning seejärel arutada resolutsiooni.

Ei ole mõtet pakkuda välja, et peaksime võtma vastu resolutsiooni praegu ja seejärel saatma asjatundjad Hiinasse välja selgitama, kas ja kus täpselt kakskeelsus ohus on. Arvan, et kui tahame midagi inimõiguste tõhususe puhul ära teha, siis ei ole meil tarvis lihtsalt vagasid kavatsusi väljendada, vaid peame samuti küsimusega tegelema, et vältida juba keerulise olukorra kahjustamist.

  Csaba Sógor (PPE). – (HU) Austatud president! Mul on hea meel toetada resolutsiooni ühisettepanekut, kuna see väljendab selgesti põhimõtteid, mida vähemuses põlisrahva esindajana täielikult jagan. Seetõttu toetan põhimõtet, et a) vähemuskeelte rõhumine rikub fundamentaalselt sellesse vähemusse kuuluvate kodanike õigust vabadusele, et b) õppetöö emakeeles on õppimiseks sobivaim ja et c) kohalikele ametiasutustele ning kogukondadele tuleks anda pädevus teha otsuseid õpetamisel kasutatava keele kohta.

Sooviksin pöörata kõikide ettepanekut toetavate liikmete tähelepanu asjaolule, et kahjuks ei järgita neid põhimõtteid täielikult ka teatavates ELi liikmesriikides. Selle tõenduseks on hetkel kehtiv Slovakkia keeleseadus ja Rumeenia haridusseadus, mis võimaldavad teatavate ainete õpetamist ainult riigikeeles. Võiksin nimetada veel ELi riike, aga praegu ma seda ei tee. Olen väljaspool Euroopa Liitu esinevate õiguste rikkumiste seiramise pühendunud toetaja, kuid samal ajal arvan, et on oluline, et ei vaikitaks rahvusvähemustele ebasoodsate tavade üle ELi territooriumil.

  Zuzana Brzobohatá (S&D). – (CS) Austatud juhataja! Sooviksin mainida oma sõnavõtus Hiina Rahvavabariigi väljendatud soovi harmoonilisteks suheteks tema territooriumil elava kõigi 56 rahvusvähemuse vahel. Sel puhul arvan kindlalt, et on vaja toetada tiibeti keele säilitamist, mis on üks neljast vanimast ja kõige algupärasemast Aasia keelest ning mis on üks tiibeti identiteedi, kultuuri ja religiooni juurtest, mis koos tiibeti kultuuriga tervikuna esindab ka asendamatut osa maailma kultuuripärandist, andes tunnistust ajalooliselt rikkast tsivilisatsioonist. Loodan, et Hiina rakendab järjekindlalt Hiina Rahvavabariigi põhiseaduse artiklit 4 ning regionaalse rahvusautonoomia seaduse artiklit 10, mis tagavad kõikide rahvuste vabaduse kasutada ja arendada oma kõne- ja kirjakeeli.

Usun kindlalt, et igal rahvusvähemusel on õigus hoida alles oma keelt ja kirjandust. Õiglane kakskeelne haridussüsteem soodustaks paremat koostööd ja mõistmist, eriti kui tiibetlased õpivad hiina keelt ning tiibeti piirkondades elavaid han-hiinlasi ergutatakse samal ajal õppima tiibeti keelt. Kuna esitatud ühisresolutsiooni projekt sisaldab kõiki mainitud punkte, olen otsustanud seda toetada.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Austatud juhataja! Hiinal on suur mõjujõud majanduslikus ja sotsiaalses mõttes ning Hiina administratsioon on käitumises oma kodanike suhtes jätnud juba pikka aega mulje, et maailmas tunnustatud kultuurilisi, sotsiaalseid ja demokraatlikke põhimõtteid rakendatakse Hiinas valikuliselt ja ainult ulatuses, mil need sobivad administratsioonile riigi kontrollimiseks.

Ma ei usu, et meie meelepaha muudab Hiina valitsuse otsust viia riigis ellu oma hariduspoliitikat. Vaatamata sellele arvan, et on vaja anda tõsine hoiatus meie Hiina partneritele, et Tiibeti inimestel on õigus säilitada oma identiteet ja keel ning et emakeelel on asendamatu roll laste hariduses.

Hiina peaks tegema Tiibetis sama, mida Slovakkia teeb oma Ungari vähemuse jaoks, võimaldades Ungari vähemuste lastel õppida ungari keeles alates lasteaiast kuni põhi- ja keskkoolini. Teiselt poolt sooviksin märkida Csaba Sógorile, et slovaki lapsed peavad Ungaris õppima ungari keeles alates lasteaiast kuni põhi- ja keskkoolini ning slovaki keel on neil ainult võõrkeelena.

  Csanád Szegedi (NI). – (HU) Austatud juhataja! Parema Ungari Eest Liikumise (Jobbik) esindajana kiidan ja toetan Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekut Hiina Rahvavabariigi plaanide vastu muuta hiina keel ametlikuks keeleks Tiibeti koolides. Kuigi Hiina okupandid tagasid Tiibeti autonoomia, jätavad nad progressiivselt tiibeti keele välja haridusest ja ametlikest foorumitest. Hiina halb inimõiguste olukord tekitab konfliktide tekkimise ohu Tiibetis hiina keele jõulise juurutamise tõttu. Tiibetlastele tuleb tagada õigus saada haridust oma emakeeles ja ajada ametiasju tiibeti keeles. Nende põhiõigused peavad olema tagatud, kaasa arvatud kogunemisõigus ja kodanikuõigus avaldada meelt.

Kahjuks ei ole meil vaja minna kaugele sarnaste juhtumite leidmiseks, sest assimileerimise jõhkrad katsed on tegelik ja aktuaalne probleem ka Euroopas. Nimetagem kas või üksnes viisi, kuidas Rumeenia kohtleb Transilvaania ungarlasi või csángó ungarlasi, või välistavat, diskrimineerivat Slovakkia keeleseadust.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et tiibetlastele tuleb anda õigus rääkida oma emakeeles. Meil kõigil on see õigus. Vastasel korral kaotavad nad oma kultuurilise identiteedi. Tiibeti olukorra tõttu arvan, et kakskeelsus, teisisõnu, tiibeti ja hiina keele õppimine, on asjakohane lahendus.

Lõppude lõpuks soodustab kakskeelsus laste arengut mitmel viisil ja seda tuleb kindlasti toetada.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Tiibeti keel on aastaid oma kultuuri säilitamiseks võidelnud rahva pika ajaloo osa ja on kogukonda tihedalt kokkusiduv element. Sel põhjusel on kakskeelsuse allesjätmine ja säilitamine kõikide Tiibeti koolide õppetasemetel ainus ja parim lahendus. Hiina valitsus on kirjutanud alla ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonile, kohustudes sellega järgima enda territooriumil elavate rahvusvähemuste põhiõigusi. Rahvusvaheline kogukond peab kõik tiibeti keele koolides kasutamise keelustamisele suunatud Hiina meetmed hukka mõistma. Minu arvates on vaja astuda samme, mis võimaldavad tõhusamalt kontrollida tiibetlaste põhiõiguste järgimist Hiinas.

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kakskeelsussüsteemi tühistamine Tiibetis on ebaliberaalne tegu, mis on vastuolus vähemusrahvuse kultuurilise identiteedi ja inimõiguste austamisega.

Kaubanduskokkulepped või ärilepingud Hiinaga ei saa olla vahendid, millega juhitakse Euroopa tähelepanu kõrvale tõsisest diskrimineerimisest, mille all Tiibeti rahvas endiselt kannatab.

Tiibetlastel on vähemalt õigus eksisteerida ja tunda enda rahvana ja selleks peavad nad olema vabad, et edendada oma traditsioone, ajalugu ja keelt: lühidalt öeldes säilitada oma identiteeti, mille oluline osa on keeleline identiteet.

Plaani hävitada Tiibeti kultuur, mida ei ole veel suudetud haamri ja sirbi sümboli all eduka lõpuni viia aastakümneid kestnud tiibetlaste ja munkade tagakiusamise ajal, ei saa nüüd kunstlikult täide viia, kõrvaldades tiibeti keele ja kehtestades hiina keele.

  Janusz Lewandowski, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Arutame küsimust, mis eksisteerib peaaegu kõikides riikides, kus rahvusvähemused elavad – nimelt, keele, kultuuri säilimine ja võrdne ligipääs haridusele. See tähendab meie väärtuste taaskinnitamist, kolleeg Bütikofer.

Enne Tiibeti küsimuse käsitlemist lubage mul põgusalt peatuda meie kahepoolsetel suhetel Hiinaga. Meie strateegiline partnerlus on tugev, mis võimaldab meil käsitleda kõiki küsimusi, kaasa arvatud kõige tundlikumaid. Oleme loonud kõrgetasemeliste vastastikuste suhete muljetavaldava raamistiku, kus saame pidevalt käsitleda oma kodanike ees seisvaid ülemaailmseid katsumusi, jätmata samas kõrvale küsimusi, milles meie arvamused võivad erineda. Üleüldine olukord Tiibetis on üks neist, milles meil on eriarvamused.

Tiibeti aladel hiina keele peamiseks õppekeeleks kehtestamise püüdlused tekitavad keerulisi ja tundlikke probleeme. Hiina peab leidma õige tasakaalu, et võimaldada tiibeti keele kui eluskeele, mis on vajalik tiibetikeelse hariduse säilitamiseks, ja kui Tiibeti alade emakeele tõhusaks õpetamiseks ja säilitamiseks, samal ajal õpetades paralleelselt hiina keelt, et anda Tiibeti üliõpilastele korralikud võimalused edaspidi tööd leida. Tiibeti alade kaugus ei tee seda ülesannet lihtsamaks.

Loodame siiralt, et Hiina tagab, et tiibeti keelt kasutatakse peamise õppekeelena koolides Tiibeti aladel ja tagab samal viisil vähemuskeelte kaitse Hiina teistes osades. Ekspertide arvamuste palumine, diskrimineerimise ja ideoloogia mõju vältimine on head vahendid edasiliikumiseks. EL on valmis jagama oma kogemusi, kui Hiina peaks seda soovima. Me loodame, ja see on mu otsene vastus, pidada siirast arutelu Hiina ametiasutustega just sel teemal ELi ja Hiina inimõiguste dialoogi järgmisel etapil. On väga oluline, et Hiina peaks lubama avatud konsultatsiooni avalikkusega, et võimaldada keelepoliitika muutustest mõjutatud isikutel väljendada vabalt oma arvamusi, mida tuleks arvesse võtta.

Me oleme järginud suure murega raporteid mitmete Tiibeti üliõpilaste ja õpetajate, kes avaldasid rahulikult meelt protestiks valitsuse haridusreformi plaani vastu, kinnipidamise kohta. Me nõuame, et Hiina vabastaks kinnipeetud ja asutuks läbirääkimistesse Tiibeti kodanikuühiskonnaga ettepandud reformi suhtes.

Lõpetuseks tuletaksin meelde ELi pikaajalist seisukohta Tiibeti kohta. Tiibeti unikaalse kultuuri, keele, usu ja traditsioonide säilitamine ja vajadus saavutada Tiibeti jaoks tähendusliku autonoomia süsteem Hiina põhiseaduse raames jääb ELi põhiprioriteediks. Need on küsimused, mida püüame visalt käsitleda oma Hiinaga peetava poliitilise dialoogi raames.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub mõne aja pärast.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult. – (IT) Vaatamata paljude maailmajuhtide, institutsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide pidevale kaasamisele ja kohustumisele kutsuda Hiina ametivõimusid üles vältima vägivalla kasutamist Tiibeti rahva vastu, tunduvad need palved olema kahjuks kurtidele kõrvadele, ohustades sellega rahvusvahelisi suhteid. Euroopa Parlament on mitmeid aastaid näidanud üles oma toetust ja solidaarsust Tiibetiga – riigiga, mis on alati võidelnud Hiina ametivõimude rõhuva ja diskrimineeriva poliitika vastu, mis on aastaid ähvardanud Tiibeti rahva territoriaalset ja kultuurilist iseseisvust. Pekingi viimane rõhumisakt oli otsus võtta hiina keel kasutusele kohustusliku ametliku keelena Tiibetis, kuigi inimesed räägivad tiibeti keelt ja peavad mandariini keelt võõrkeeleks. Kultuuriline genotsiid jätkub, nagu me ütleme, sest see otsus väljendab selget kavatsust pühkida see rahvas minema, mitte ainult geograafiliselt, vaid ka kultuuriliselt, takistades nooremaid põlvkondi õppimast oma kultuuri ja eelkõige oma keelelist pärandit. Nähes Hiina paindumatut ja jäika suhtumist Tiibeti suhtes, kutsun Euroopa Parlamenti üles säilitama järeleandmatuse positsiooni Hiina ametivõimude toime pandud inimõiguste ja vähemusrahvuste õiguste tõsiste rikkumiste suhtes ja tagama, et Tiibeti rahvas teaks, et me seisame nende taga ja oleme valmis aitama.

  Catherine Soullie (PPE), kirjalikult. – (FR) Selle resolutsiooni vastuvõtmisel saadab Euroopa Parlament, mis on Euroopa kodanike ja demokraatia hääl, Hiina ametivõimudele selge sõnumi: et ühe kultuuri väljajuurimine ja allaheitmine teise kultuuri kasuks on tegu, mis ei ole ühegi tõeliselt suure ja nüüdisaegse riigi vääriline. Tiibeti rahval on tõeliselt õigustatud nõue: et nende ajalugu ja keelt tuleks austada. See põhjendamatu otsus ei ähvarda mitte üksnes Tiibeti kultuuri – kantoni keel ja teised keeled langevad samuti standardimispoliitika ohvriks. Arvestades asjaolu, et Hiina konstitutsioon tunnistab konkreetselt iga kodaniku õigust väljendada end oma valitud keeles, siis kuidas saavad poliitilised ametiasutused õigustada seda õiguslikku tagasipööret? Euroopa Liidu moto võtab selgelt kokku sõnumi, mille peame edastama Hiina ametivõimudele selle resolutsiooni kaudu: ühendatud mitmekesisuses.

(1) Vt protokoll