Istungi stenogramm

Kolmapäev, 15. detsember 2010 - Strasbourg

Uus Afganistani strateegia (arutelu)

  Pino Arlacchi, raportöör. − Austatud juhataja! Täna arutelul olnud raporti on kiitnud niisama hästi kui ühehäälselt heaks parlamendi väliskomisjon. Tegemist on ühe aasta tööga meeskonnas, mille eestvedaja olin ning mis rajaneb Kabulis ja Brüsselis toimunud ulatuslikel aruteludel.

Raport kujutab püüet seletada paradoksi: miks on saavutatud Afganistanis nii vähe, hoolimata üheksa aastat kestnud rahvusvahelisest sekkumisest? 2001. aastast saadik on sõjalised operatsioonid selles riigis läinud maksma üle 300 miljardi euro ja mitu tuhat inimelu ning vähemalt teine 40 miljardit eurot on kulutatud tsiviilpoolel: kokku üle 30 korra rohkem Afganistani praegusest SKTst.

Nendele tohututele jõupingutustele vaatamata on Afganistan endiselt narkootiliste ainete tootja number üks. Ta on endiselt vaeseimaid riike maailmas, kus – enamiku Afganistani elanikkonna seisukohast – elu on lühike, jõhker ja närune, nagu meie mandril viis sajandit tagasi. Ainuüksi emade suremusel on Afganistanis ohvreid rohkem kui sõjal: aastas üle 20 000 võrreldes 2300-ga. Paradoksi vastus ei ole lihtne. Arvesse tuleb võtta oopiumiprobleemi ja vastuhaku tugevust ühes usuga kiire sõjalise võidu illusiooni, mis oli valdav rahvusvahelise kohaolu esimestel aastatel. Lisaks on ülehinnatud keskvalitsuse õigusjärgsust, nagu ka rahvusvahelise abi efektiivsust riigi ülesehitamisel.

Raport ei ürita kõiki neid asju lihtsustada. Väljakutset aktsepteeritakse täies ulatuses ja dokument kujutab püüet pakkuda välja uusi suundi meie poliitikatele. Raport läheneb teemale Euroopa seisukohast. See tähendab, et Afganistani kriisi vaadeldakse nurga alt, mis ei ole lihtsalt Ameerika seisukoha peegelpilt. Euroopa väärtused ja põhimõtted on olulised. Nad mõjutavad seda, kuidas näevad Afganistani probleemi Euroopa kodanikud, kes ei usu sõjalisse lahendusse põhimõtteliselt, kuna rohkem kui 65 aastat tagasi hülgasime idee, et sõda ja võõraste maade okupeerimine kujutavad head lahendust.

Tänane EL rajaneb tõrjuval suhtumisel sõjasse ja raport kajastab seda tunnetust. Afganistani konkreetses küsimuses toetavad ELi kodanikud jõu kasutamise alternatiivina veendunult tsiviillähenemist. Meie lähenemine ei ole naiivne; tegemist ei ole, nagu öeldi, Veenuse pehmusega Marsi jõu vastu. Tegemist on hoopis mõistuse, inimsolidaarsuse jõuga, rakendatuna Afganistani-taolise kriisi puhul, millele ei saa läheneda lihtsustatud lahenduse ja meelsusega.

Raportis pakutakse välja strateegia, mis ei välista sunnivahendite piiratud kasutamist. Afganistani rahva julgeolek terroristide ja kriminaalsete rünnakute eest on arengu eeldus ning parlament arvab, et rahuvalve sekkumised, mitmepoolne diplomaatia, siseriiklikud rahuläbirääkimised, tõhusad vaesuse vähendamise meetmed, demokraatlike institutsioonide rajamine ning naiste õiguste kaitsmine kokku on uue, võiduka strateegia sambad nii Afganistanis kui mujalgi.

Loodan, et siin visandatud strateegia rakendatakse uue süsteemiga ettevaatlikult, ja kasutan võimalust kutsuda Catherine Ashtoni selles ettevõtmises parlamendiga liituma