Istungi stenogramm

Kolmapäev, 15. detsember 2010 - Strasbourg

5. Valmistumine Euroopa Ülemkogu kohtumiseks (16.–17. detsember 2010) – Alalise kriisimehhanismi loomine euroala finantsstabiilsuse tagamiseks (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on ühine arutelu järgmistel teemadel:

– nõukogu ja komisjoni avaldused Euroopa Ülemkogu kohtumiseks valmistumise kohta (16.–17. detsember 2010);

– suuliselt vastatav küsimus komisjonile (O-0199/2010), mille Sharon Bowles esitas majandus- ja rahanduskomisjoni nimel alalise kriisimehhanismi loomise kohta euroala finantsstabiilsuse tagamiseks (B7-0659/2010).

  Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. − (FR) Austatud president! Lugupeetud komisjoni president, volinik, parlamendiliikmed! Tänan nõukogu nimel teid, president, võimaluse eest rääkida siin parlamendi eest nendest küsimustest, mida Euroopa Ülemkogu arutama hakkab!

Homme ja ülehomme toimuv Euroopa Ülemkogu kohtumine saab igal juhul olema meie majandus- ja rahaliidu majandussamba tugevdamise jaoks otsustav. Väga tähtis päevakorrapunkt on finantsstabiilsuse tugevdamine. Elame erakorralisel ajal, mil on tekkinud ja tekivad edaspidigi suured probleemid nii valitsustele kui ka kodanikele. Peame tegema kõik, mis meie võimuses, et praegusest finantskriisist üle saada ja usaldus taastada.

Oleme kriisi algusest peale näidanud oma otsustusvalmidust võtta kasutusele vajalikud meetmed finantsstabiilsuse säilitamiseks ja jätkusuutliku majanduskasvu taastamiseks. Ennekõike on kriis näidanud, et on vaja lisavahendit euroala stabiilsuse säilitamiseks. Pidime looma erakorralise mehhanismi, mida me ka äsja Iirimaa toetamiseks kasutasime. Pikemas perspektiivis on meil aga vaja alalist mehhanismi.

Selleks esitab Belgia valitsus tihedas koostöös Euroopa Ülemkogu eesistujaga homme hommikul toimuval Euroopa Ülemkogu kohtumisel ettepaneku otsuse kohta muuta Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136, et luua alaline kriisimehhanism kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks. Euroopa Ülemkogu kutsutakse üles andma nõusolekut sellele otsuse eelnõule ning samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 48 lõikega 6 sätestatud lihtsustatud läbivaatamismenetluse algatamisele. Eesmärk on otsus 2011. aasta märtsis ametlikult vastu võtta, et see alates 2013. aasta 1. jaanuarist jõustuks.

Lisaks sellele on väga oluline samm parema eelarvedistsipliini, põhjalikuma majanduse järelevalve ja koordineerimise tagamise suunas raport majanduse juhtimise rakkerühma rakendamise kohta, mille Euroopa Ülemkogu oktoobris heaks kiitis. Selle väga tähtsa küsimusega tegelevad nii parlament kui ka nõukogu ning lahenduse peaksime leidma järgmiseks suveks.

Viimaks soovin rõhutada uue EL 2020 – Euroopa majanduskasvu ja tööhõive strateegia tähtsust, mis on kriisi lahendamiseks ülitähtis. Eesistujariik Belgia on pühendunud strateegia elluviimisele, et sillutada teed jätkusuutlikuks majanduse taastumiseks.

Lisaks nendele majanduslikele küsimustele on mul veel kaks märkust. Euroopa Ülemkogu käsitleb liidu suhteid meie strateegiliste partneritega. Paruness Ashtoni juhitud välisasjade nõukogu koostas arenguaruanded kolme liidu partneri kohta – Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa. Seepärast pöörab Euroopa Ülemkogu palju tähelepanu paruness Ashtoni esitlusele liidu suhete kohta strateegiliste partneritega. Paruness Ashton võtab sama lähenemisviisi ka meie teiste partnerite suhtes, nagu Ukraina, Aafrika, India ja Brasiilia, ning esitab 2011. aasta märtsis raporti, mis kirjeldab tema kontakte meie teiste partneritega.

Minu viimane märkus puudutab Montenegro avaldust Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta. Üldasjade nõukogu toetas komisjoni seisukohta Montenegro kohta. Riik on teinud edusamme Euroopa Ülemkogu Kopenhaageni kohtumisel kehtestatud poliitiliste kriteeriumide ja stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi tingimuste täitmisel. Sellegipoolest on vaja edasisi pingutusi, eriti komisjoni arvamuses väljendatud seitsme prioriteedi rakendamiseks. Komisjoni ettepanekut arvesse võttes soovitas nõukogu anda Montenegrole kandidaatriigi staatuse ning Euroopa Ülemkogu vaatab selle küsimuse üle.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. − Austatud president, nõukogu eesistuja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Selle nädala Euroopa Ülemkogu kohtumisel on kaks peaeesmärki: leppida kokku euroala alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi põhiomadused ning aluslepingu piiratud muudatus, millega see mehhanism õiguslikult kindlaks muudetakse. Seetõttu loodan ja ootan, et sellel Euroopa Ülemkogu kohtumisel pööratakse kõige enam tähelepanu selle elluviimisele, õige suuna seadmisele ja üksmeele tugevdamisele. Üksmeele saavutamisega saadab Euroopa Ülemkogu ka sõnumi ühtsuse, solidaarsuse ja Euroopa projekti ühemõttelise toetuse kohta. Selle saavutamiseks on aga vaja kõvasti tööd teha.

Me kõik teame, et hetkel on Euroopa Liidu ja eriti euroala jaoks palju kaalul. Paljud inimesed tahavad Euroopa Liidult vastuseid: esiteks turud ning teiseks meie partnerid maailmas, kuid eriti meie kodanikud. Mida nad ootavad? Kuidas saame kõige paremini nende kartusi hajutada? Minu jaoks on vastus selge. Peame näitama, et Euroopa Liit tuleb olukorraga toime, et meil on olemas tegevuskava, millest me ka kinni peame, ning et me räägime ja tegutseme üksmeelselt. Me ei vaja juhtide iludusvõistlust, eri stsenaariumide ebakõla või teadeandeid, millele ei järgne tegusid.

Jah, meie ees seisavad tõsised katsumused, aga kui fakte eemalt vaadata, siis on näha, et sel aastal astub Euroopa Liit nendele julgelt vastu. Kreeka ja Iirimaaga oli meil kaks konkreetset probleemi. Mõlemal juhul tegime vajalikud otsused. Fakt on see, et mõlemal juhul suutis EL asjaga toime tulla, aga peame tegema põhjalikud ümberkorraldused, et selliseid olukordi edaspidi enam ei oleks.

Selle eeltingimus on reaalne Euroopa majandusjuhtimine. Seetõttu tuleb vaadata majandusjuhtimise paketti kui olulist osa süsteemist, mis annab eurooplastele ja turgudele kindla teadmise, et õiged struktuurid on olemas. Loodan, et Euroopa Parlament käsitleb neid komisjoni ettepanekuid endiselt prioriteetsena, et need järgmise aasta keskpaigaks täielikult rakendatud saaksid.

Meie tulevase süsteemi aluseks on individuaalsed ja kollektiivsed pingutused, vastutus ja solidaarsus. Liigume kiiresti selles suunas. Samal ajal tuleb tugevdada ka riikide rahandust. Majanduskasvu jaoks väga tähtsa usalduse taastamiseks on vaja ka usaldusväärset riigi rahandust. Paljudes liikmesriikides hetkel kasutusel olevad eelarvepoliitika meetmed on tõsiseks koormaks riikide rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele, mistõttu on vaja võtta kasutusele parandusmeetmed.

Loomulikult peame vaatama kaugemale eelarve konsolideerimisest ja pöörama tähelepanu majanduskasvu edendamisele ning Euroopa 2020. aasta strateegiaga sillutamegi teed Euroopa tulevasele majanduskasvule. See pakub Euroopa majanduskasvule reaalsed väljavaated. Üha rohkem liikmesriike hakkab Euroopa 2020. aasta strateegia täit potentsiaali mõistma, mistõttu peaksime kiirendama majanduskasvu edendavate reformide elluviimist. Kui Euroopa 2020. aasta strateegiat tõsiselt võtta, siis juhib see meie kohaliku, riikliku ja Euroopa majanduse tulevaste kasvuallikate suunas.

Teeme kõvasti tööd, et esitada kuu aja pärast esimene iga-aastane majanduskasvu analüüs. Olen kindel, et sellest saab järgmisel aastal üks põhiteemadest, millega parlament tegeleb. Tähtis teema on ka Euroopa Liidu tulevane eelarve ning võimalused selle tohutu potentsiaali kasutamiseks majanduskasvu edendamise ja töökohtade loomise jaoks.

Samuti peame vaatama üle oma pangandussüsteemi ja võtma vajalikud meetmed tagamaks, et pangad suudavad rahastada piisaval määral majandust, eriti VKEsid. Paljud meie majanduse stabiliseerimise meetmed olid ajutised. Teine tähtis üksikasi meie lähenemisviisis põhjalikele ümberkorraldustele peab olema alaline stabiilsusmehhanism.

See ongi Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärk. Intensiivsete ja väga hästi edenenud konsultatsioonide järel saime esitada möödunud kuu lõpus selle mehhanismi kavandi. Olen kindel, et Euroopa Ülemkogu kiidab selle sel nädalal heaks, olgugi et täpsemad üksikasjad tuleb tulevate nädalate jooksul veel paika panna.

Mehhanismi peaks toetama ka otsus aluslepingut piiratult ja suunatult muuta. Nüüd, kus liikmesriigid on üksmeelselt nõus aluslepingu muutmisega, tuleb see lähenemisviis ka kiiremas korras kasutusele võtta. Aluslepingu muutmise eesmärk on väga konkreetne. See on sirgjooneline pragmaatiline muudatus, millel on konkreetne eesmärk. Selle rakendamiseks ei ole vaja midagi peale lihtsa muudatuse. Seepärast peame suutma jagu saada kiusatusest ajada asju liiga keeruliseks või luua tehislikult sidemeid teiste teemadega. Me ei tohi eesmärki silmist lasta. Euro taga peitub massiivne poliitiline tahe. Nii ajutine kui ka uus alaline mehhanism kujutavad endast tähtsaid otsuseid, mis näitavad, et liikmesriigid on endiselt valmis toetama kogu jõust euro stabiilsust ja terviklikkust.

Kõik need elemendid – majandusjuhtimine, eelarve konsolideerimine, majanduskasvu parandavate ümberkorralduste kindlustamine, tõhus pangandus, Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend ja selle järglane Euroopa stabiilsusmehhanism – on omavahel seotud. Neid tuleb käsitleda omavahel seotud tervikuna, et luua kõikehaarav vastus kriisile ja tagada, et midagi sellist enam iialgi ei juhtuks.

Loomulikult aitavad Euroopa Keskpanga võetavad meetmed selle eesmärgi saavutamisele kaasa.

Kõik on nõus, et sel aastal võetud meetmetega, eelkõige loomulikult Kreeka ja Iirimaa jaoks, arvestati kogu Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide huve. Need lähtuvad sellistest aluspõhimõtetest nagu solidaarsus, ühine vastutus, riskide jagamine ja üksteise vastastikune toetamine rasketes olukordades. Ma tean, et need põhimõtted on parlamendi jaoks väga tähtsad. Need on ka minu jaoks väga tähtsad, mistõttu mõistan, miks on pakutud välja ka teisi ideid, et anda nendele põhimõtetele kuju teistsuguste võimalike mehhanismide kaudu.

Ütlen siinkohal, et eurovõlakirjad on iseenesest hea idee. Komisjon esitas selle idee ise juba 2008. aastal majandus- ja rahaliidu esimest kümmet aastat hinnates, aga meil on kriisiolukord ning meil juba on selle kriisi lahendamiseks finantsmehhanismid, nagu Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend. Me ei ole neid vahendeid veel ammendanud ning neid saab täiendada ja kohandada palju kiiremini võimalikest alternatiividest, ükskõik kui huvitavad need ka ei oleks.

Seega, kuigi ma mõistan, et tahate kaaluda kõiki võimalikke lahendusi, on vaja kohe tegutseda. Me ei tohi seda ideed tuleviku jaoks kaotada, vaid peame praegu keskenduma, et leida lahendus, kuidas liikmesriigid üksmeele saavutaksid ning kuidas seda kiiresti ja otsustavalt teha saaks.

Töötame koos selle nimel, et lõpetada aasta enesekindla sõnumiga, et Euroopa Liidul on oma majanduse jaoks ühine visioon ja et seda viiakse ellu. Teeme seda kindla arusaamisega meie eesmärgist. Olgu ka see eesmärk selge: tugev ja stabiilne euroala üha tihedamini seotud Euroopa Liidus.

  President. – Tänan nõukogu eesistujat Olivier Chasteli ja komisjoni presidenti José Manuel Barrosot arutelu sissejuhatuse eest! Arutlemisel on väga tähtis teema. Kriisist jagusaamine ja töökohtade loomine on meie kodanike jaoks prioriteet ning homme ja ülehomme pöörab Euroopa Ülemkogu kõige enam tähelepanu just nimelt sellele teemale.

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud president! Head kolleegid! Sel nädalal algav Euroopa Ülemkogu kohtumine toimub väga erilises kontekstis: spekulatiivsed rünnakud euro vastu, euroskeptitsismi taastärkamine ja Euroopa rahanduse üle järele mõtlemine, samal ajal kui Euroopa Parlament valmistub hääletuseks 2011. aasta eelarve üle.

Need kõik on loomulikult omavahel tihedalt seotud. Eurokriis ja solidaarsusmeetmed mõjutavad eurooplaste ostujõudu, kes kahtlevad selles, kas need pingutused end ära tasuvad, kui nad üldse kuhugi viivad, ning seepärast ongi euroskeptitsism tärganud isegi sellistes riikides, mis on seni traditsiooniliselt Euroopa poolt olnud. Seda nähtust kasutavad ära populistlikud ja äärmuslikud fraktsioonid, mis saavad jõudu hirmust ja kiusatusest endasse tõmbuda ning millel endal ei ole mingit võlurohtu, kui nad peaksid olema valitsuses.

Alustan euroga, mida peame kaitsma ja tugevdama ning mille kohta me endale ka tähtsaid küsimusi esitama peame.

Esiteks küsin, et kas Euroopas on olnud varem nii stabiilset valuutat? Neile, kes igatsevad taga riigi valuutat, ütlen, et samm tagasi oleks Euroopa jaoks katastroofiline.

Teiseks küsin, et kes peidab end nende rünnakute taga, mis juba kuid euro vastu suunatud on? Kes saab kasu sellest kuriteost, kui seda nii nimetada tohib? Ma ei ole vandenõuteoreetik, aga olen rääkinud poliitiliste juhtide ja finantsistidega ning kõik viitab ühele probleemiallikale. Millal me õppust võtame? Arvan, et võime oma sõpradega vahetult rääkida.

Kolmandaks küsin, et miks on euro kurss ikka veel üle 1,30 USA dollari? See mõjutab tõsiselt meie eksporti ja kõik ütlevad, et euro on omadega läbi. Miks on meie riigid ainsad, kes nii rangest poliitikast kinni peavad, kui meie konkurendid lõikavad kasu oma nõrgast valuutast, et oma majandust tugevdada? Seda tahavad meie kodanikud teada. Seda on küsitud viimase kahe nädala kohtumistel valitud poliitikutega.

Head kolleegid! Peame saatma julgustava sõnumi, et saame kriisist võitu, vajame meetmeid, et taastada majanduskasvu, ning selliseid konkreetseid meetmeid nagu Barroso komisjoni hiljuti võetud meetmed siseturu taaskäivitamiseks või finantsturgude eetilisuse suurendamiseks. Eurokriis tõestas, et meie sotsiaal- ja eelarvepoliitika peavad üksteisele lähenema. See nõuab julgust. Nõukogu eesistuja, komisjoni president, kui lähete kaugemale ja teete seda kiiremini, siis lahendame paljud probleemid.

Vajame tulevatel aastatel palju julgust, kui tahame tugevdada oma riike ülemaailmse konkurentsi valdkonnas ning kasutada maksumaksjate raha võimalikult tõhusalt. Kulude tõhustamise nimel tuleb pingutada kõikidel tasanditel: kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil. Euroopa Liidu poliitilised ja rahalised prioriteedid tuleb uuesti läbi vaadata ning põhjalikku läbivaatamist vajab ka Euroopa riikide rahandus. Peame esitama endale tõeliselt tähtsad küsimused ning olenevalt vastustest, mis me neile anname, kohandama oma eelarveraamistikku 2014.–2020. aasta perioodi jaoks.

Euroopa Parlament nõuabki just arutelusid selle tähtsa teema üle ja meie kui esindajad, kelle valisid otse 500 miljonit Euroopa kodanikku, kavatseme nendel olulistel aruteludel täiel määral osaleda isegi siis, kui see valmistab pahameelt kindlatele valitsustele, kes meile seda õigust anda ei taha.

Kutsun Euroopa Ülemkogu üles andma meile oma heakskiitu ning vajaduse korral hääletama, et need, kes ei taha meile anda võimalust osaleda arutelus, täidaksid oma kohustust. Meie jaoks ei ole oluline võim, vaid võimalus tõhustada tähtsat arutelu Euroopa edasise tuleviku üle. Peame selle mädapaise lõhki pigistama, peame tegema õiged ja vajalikud otsused, et muuta Euroopa eelarve üha enam investeerimiseelarve sarnaseks.

Kui meie liikmesriigid ei saa eelarvepiirangute tõttu investeerida piisavalt haridusse, koolitusse, teadustegevusse ja uuendustesse, siis teeme seda Euroopa tasandil oma vahendeid koondades ning sellega mastaabisäästlikkuse tagades.

Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon ei taha, et Euroopa rahandust puudutaval arutelul tõuseks tüli liikmesriikide vahel, kes oma raha tagasi saada tahavad. See arutelu peaks vastupidi keskenduma sellele, kuidas lepitada meie kaaskodanikud Euroopaga, näidates neile ühiste ja tulevikku vaatavate Euroopa meetmete lisandväärtust.

Külastan hetkel pealinnu ja võin teile öelda, et arutelu muutub üha tähtsamaks. Ärge laske seda võimalust käest! Jõulud ja uus aasta on lähenemas ning Belgia eesistumine hakkab lõppema, mistõttu soovin tänada eesistujariiki Belgiat väga hea koostöö eest parlamendiga. Samuti tänan José Manuel Barrosot, kes oli nii julge ja esitas enne juuni lõppu kapitalinõudeid puudutava dokumendi. Arvan, et peame jätkama üheskoos selles suunas liikumist ning et riigi- või valitsusjuhid peavad meile järgnema. Meie peame neile teed näitama.

(Aplaus)

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president! Me ei ole eriti tihti aasta lõpus kohtunud ja nii paljude probleemide üle muret tundma pidanud. Oleme väga mures, sest Euroopa on keset kasvavat ja ühe enam võimust võtvat usalduskriisi. Sellel usalduskriisil on kindlad põhjused, millest mõnda soovin teile kirjeldada. Ma arvan, et meil on tegemist nn kahepoolse salaamitaktikaga. Ühel pool on need, kes tahavad tegelikku olukorda riigi rahva eest varjata. See võtab rahvalt usalduse, kui valitsused ütlevad neile, et kõik on korras, probleeme ei ole, kõik on kontrolli all, kuid siis ühtäkki muudavad meelt ja ütlevad, et vajavad abi mitme miljardi euro ulatuses. Nii on nüüd juba kaks korda juhtunud. Ma ei tea, kas mõni valitsus ütleb veel, et kõik on kontrolli all ja et nad suudavad oma võlakirju rahastada, isegi kui intressimäärad tõusevad, aga siis muudavad järsku meelt ja ütlevad, et nad vajavad päästepaketti, ning paluvad abi. Seda ei tohi juhtuda! Vajame ülevaadet tegelikest riigivõlgadest ja pangavõlgadest. Ma arvan, et see suurendaks usaldust, kui me tegelikku olukorda selgitaksime, ükskõik kui halb see ka ei oleks. Kui kõik kaardid on laual, siis on lihtsam lahendusi otsida.

Sellel nn salaamitaktikal on aga ka teine pool. See on see, kui tugevad riigid ütlevad, et nad ei pea abi andma. Kuuleme taasriigistamise sõnumit: „Me ei ole valmis teiste eest maksma”, olgugi et need riigid, kes seda ütlevad, teavad, et lõpuks peame niikuinii kõik koos maksma. Selline salaamitaktika, mis seisneb selles, et inimestele ei räägita tõtt, kuigi teatakse, et oma huvides tuleb ikka maksta, kahjustab samuti usaldust.

Hetkel toimuvad ettevalmistused Euroopa Ülemkogu kohtumiseks. Mis saab seal eri seisukohtadest? Ühed on eurovõlakirjade poolt, teised aga nende vastu. Ühed ütlevad, et tuleb stabiliseerida päästepaketti ja sinna vahendeid koguda, teised aga arvavad, et koguda ei ole vaja. Ma ei saa aru sellest loogikast, kui selgitatakse, et need on kõik vaid ajutised meetmed, sest kõik on kontrolli all, aga peame need ka aluslepingusse lisama, et neid ka pikemas perspektiivis kasutada saaks. Sellist vasturääkivust panevad kõik tähele ja ka see võtab rahvalt usaldust. Samuti kahjustab usaldust see, kui valitsus paneb suvel oma pankade vastupidavuse proovile ja saab siis paar kuud hiljem aru, et see oli euro, mitte pankade vastupidavuse proov.

Meil on usalduskriis ja pean teile ütlema, president Barroso, et kuigi see, mida te täna hommikult ütlesite, võib olla tõsi, jätab see mulje, et selle asemel, et paremaid lahendusi otsida ja neid rakendada, arutame hoopis selle üle, mis on vähim, milles me reedel üksmeele saavutada võime. Sellest lihtsalt ei piisa. See vaid suurendab usalduskriisi. Ei piisa poliitikast, mis riiklikke turgusid lühemas perspektiivis rahustab. Vajame poliitikat, mis stabiliseerib turud ja euro. Miks ei räägi keegi siin täiskogus või Euroopa Ülemkogus euro välisväärtusest? Praegu on euro kurss USA dollari suhtes 1,34. Madalaim kurss kriisi ajal oli 1,20 ja euro kasutuselevõtmise ajal 1,15. Euro on stabiilne valuuta. Rahvusvahelises konkurentsis, kus maailma piirkonnad võitlevad üksteisega majanduslikult, ei loe enam individuaalsete riikide valuutad, vaid kogu piirkonna valuutastruktuur. Euroala on kindlasti nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt maailma tugevaim piirkond. Seda nõrgendavad ainult poliitikud, kes rakendavad poliitilisi meetmeid, mille eesmärk on leevendada riiklikke arutelusid lühemas perspektiivis. Euro on tugev ja võiks olla palju tugevam kui need, kes loovad euro poliitilise raamistiku, ja need, kes euro eest vastutavad, täidaksid ükskord oma kohustusi ning teeksid sotsiaalsetes ja majanduslikes küsimustes julgeid järjekindlaid otsuseid, mis selle usalduskriisi lõpetaks. Tarvitseb vaadata vaid seda, mis toimub Londonis, Pariisis ja Roomas. Kui me seda usalduskriisi ei lõpeta, siis tuleb meil järgmistel aastatel suuri probleeme.

Seepärast ütlen nõukogule, et olen eurovõlakirjade poolt. Kui on veel mõni sobiv meede, siis võtke see palun kasutusele, aga peate jõudma lõpuks üksmeelele euro sisemise stabiliseerimise üle, sest väliselt on see piisavalt tugev.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud president! Minu arvates on elus üks reegel, mis igal pool kehtib: kui ühte rühma rünnatakse, siis peab see ühtselt ja solidaarselt reageerima. Kui eurot 2010. aastal rünnati, siis juhtus aga hoopis vastupidine, sest Kreeka kriisist alates ei ole me näinud aruteludes midagi peale vaidluste, kindlasti ei ole me näinud üksmeelt ja kohe kindlasti mitte piisavalt solidaarsust.

Nüüd peame olema piisavalt julged – pean silmas ka komisjoni presidenti –, et tunnistada, et kõikidest nendest ajutistest meetmetest lihtsalt ei piisa. See ei ole minu analüüs, selle analüüsi tegid Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Jean-Claude Trichet, kes on ikkagi euro rahalise kaitsja, see tähendab Euroopa Keskpanga president, kelle jaoks ei lähe kõik võetud meetmed ja kõik valmimisel olevad meetmed piisavalt kaugele.

Kõik ütlevad, et vajame nelja asja. Esiteks stabiilsuspakti, milles on olemas reaalsed karistusmehhanismid. Teiseks alalist suurendatud kriisifondi – see ei ole minu ettepanek, Jean-Claude Trichet ütleb, et seda on vaja suurendada, riigi- või valitsusjuhid ei taha seda suurendada ja meie tahame taastada turgude usalduse. Kolmandaks reaalset majandus- ja eelarvejuhtimist, eelarve- ja majandusliitu. Neljandaks ühist eurovõlakirjade turgu.

Vajame neid, sest mitte kusagil maailmas, lugupeetud kaasparlamendiliikmed, ei ole valuutat, mida ei toeta valitsus, majandusstrateegia ja võlakirjaturg. Mitte kusagil maailmas ei ole midagi sellist. Ja mida öeldakse meile siin täna? Meile öeldakse, et jah, see on hea idee, aga peame veel natuke ootama. Mida me ootama peame? Äkki peaksime ootama täielikku kaost või euro kadumist.

Seepärast on nüüd aeg selle otsuse tegemiseks ja ma ei oota, lugupeetud president, et komisjon ütleb meile täna, et jah, see on raske, me ei tohi enam eurovõlakirjade üle arutada; see on küll hea idee, aga nüüd ei ole õige aeg, sest meil on kriisifond, mille nüüd alaliseks teeme. Üks ei ole teisega seotud. Kriisifondi on vaja nüüd, et anda vastulöök euro vastu suunatud rünnakutele, aga eurovõlakirjad on vajalikud euro stabiilsuse tagamiseks keskpikas ja pikemas perspektiivis. Nende vahel ei ole vastuolusid. Mõlemaid on vaja ja see on nii ka mujal maailmas.

Seepärast arvan, et koos riigi- või valitsusjuhtidega, kes arutavad asju homme ja ülehomme ning ütlevad: „Jah, me muudame aluslepingut ja seda kriisifondi, mida tuleks tavaliselt suurendada – mida kõik teised nõuavad – ning teeme selle võib-olla alaliseks”, on nüüd õige aeg, et komisjon esitab võimalikult kiiresti seda lähenemisviisi puudutava paketi, mis on palju kaalukam, julgem, globaalsem ja selgem. Mis puudutab stabiilsuse ja kasvu pakti, milles on reaalsed karistusmehhanismid, siis parlament saab teha oma tööd, sest pakett on olemas ja me pöördume tagasi komisjoni esialgsete ettepanekute juurde. Mis ülejäänut kolme punkti puudutab, siis tehke palun ettepanek suurema kriisifondi kohta. Tehke seda! Võtke selle suhtes seisukoht ja öelge, et kriisifondi on vaja suurendada! Miks? Sest suurem kriisifond lõpetab eurovastase spekuleerimise. Teiseks tehke kõikehõlmav ettepanek eelarve- ja majandusliidu paketi kohta ning kolmandaks ärge kartke teha ettepanekut ühise eurovõlakirjade turu kohta. Me teame, et lõppude lõpuks aitab see euro pikemas perspektiivis stabiliseerida.

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud president, komisjoni president! Head kolleegid! Kõige selle juures on midagi imelikku. Olivier Chastel, rääkisite järgmisest tippkohtumisest. Oleksite võinud öelda, et enne seda tippkohtumist on asjad natuke ebakindlad. Oleksite võinud öelda, et mõnd arutelu on vaja piirata.

President Barroso, minu arvates ei tee me kogu selle lobaga mingeid edusamme – me ei jõua kuhugi välja. Martin Schulzil on õigus: peame kirjeldama kriisi reaalset olukorda ja rääkima tõtt, aga samuti peame kirjeldama omaenda poliitilise võimetuse reaalsust ning selle põhjuseid. Sellest ei ole mingit kasu, kui ütleme, et tegime õiged otsused. Teate sama hästi kui mina ja kõik teised siinviibijad, et tegime need otsused alati liiga hilja. Astume ühe sammu edasi ja kaks sammu tagasi. Ma ei ütle, et see on teie süü. Hoopis vastupidi – minu arvates suutis komisjon tagada stabiilsuse ajal, mil oli suur puudus selgusest. Ma arvan, et Guy Verhofstadt esitas õige küsimuse: millist strateegiat peaksime nüüd eelseisvate kuude jooksul kasutama?

Minu arvates on see strateegia lihtne: komisjon peaks esitama stabiilsuspakti – mis on juba olemas –, millega on määratletud vajalik stabiilsus ning sellest lähtuvalt ka kõikide vastutus euro ees, ning solidaarsuspakti, millega on määratletud vajalik solidaarsus. Ilma solidaarsuseta ei ole stabiilsust. Meid ei huvita enam need läbirääkimised, mida Angela Merkel kellega iganes peab. Jah, mõne riigi, kaasa arvatud Saksamaa, seisukoht on õige, kui nad ütlevad, et stabiilsust on vaja ja juhtunu ei tohi enam kunagi korduda. Jah, kui me ei ütle samal ajal, et solidaarsus sunnib meid looma võimalust euro kaitsmiseks eurovõlakirjadesse investeerides, et tagada jätkuv ökoloogiline ja majanduslik muundumine. Peame investeerima, kuid riiklikul tasandil ei ole see enam võimalik. Meil on kahepoolne valuuta: ühel küljel on stabiilsus, teisel küljel on solidaarsus ja keskel on vastutus.

Lugupeetud komisjoni president! Tehke ettepanek Euroopa Liidu funktsioonide ümberkorraldamise kohta, et tagada eurovõlakirjadega stabiilsus ja solidaarsus nii, et ei oleks enam võimalik spekuleerida teatud riikide võlaga ning et eurovõlakirjad annaksid ka võimaluse investeerimiseks.

Günther Oettinger ütleb meile, et ta vajab energiasektori ümberkorraldamiseks 1000 miljardit eurot, aga kust ta selle raha saab? Kas ta mängib loteriid? On täiesti absurdne öelda, et ta vajab 1000 miljardit eurot, ilma et ta ütleks, kuidas me selle hädavajaliku majandusliku ümberkorraldamise jaoks vajalikud vahendid leiame.

Seega on strateegia lihtne: komisjon teeb ettepaneku, parlament teeb oma muudatusettepanekud ja otsustab ning komisjon ja Euroopa Parlament võtavad seisukoha, mis on nõukogu poolt või vastu ja nõukogu peab sellele ühisele seisukohale omalt poolt vastama. See on kõik. See on tänase arutelu ainus lahendus. Kui jääme ootama, et Angela Merkel teeks otsuse veerand tundi enne seda, kui see otsus teha tuleb, siis jääme seda lõpmatuseni ootama. Kui ta lõpuks otsuse teeb, siis on õige aeg juba möödas. Loomulikult võite öelda, et tuleb uus võimalus ja see ei ole nii oluline ning saame alati uuesti üritada, kuid see ei ole nii. Gorbatšovil oli õigus, kui ta ütles, et ohud ootavad ainult neid, kes ei reageeri elule.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

Ma ei taha, et ajalugu Euroopat karistaks. Kandke oma vastutust! Me kanname oma vastutust ja peame näitama nõukogule, et poliitiline stabiilsus, mida vajame, on olemas nii komisjonis kui ka parlamendis, ning trotsime nõukogu ebastabiilsust.

(Aplaus)

  Timothy Kirkhope, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Ka mina loodan, et need meetmed võetakse Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu, et anda julgust turgudele ja taastada euroala stabiilsus, sest me kõik, parlamendiliikmed või mitte, peaksime selle vastu huvi tundma.

Kohtumise eel öeldakse meile, et lahenduses mängib põhirolli suurem sanktsioonide arv, aga tõhusad sanktsioonid peavad olema tõsiseltvõetavad ja seni ei ole EL sellel alal eriti edukas olnud. Sanktsioonide automatiseerimine ei tee neid palju tõsiseltvõetavamaks, kui usutakse edasi, et nendest hoidumiseks on võimalik leida poliitiline lahendus. Tegelikult peavad euroala liikmed leidma poliitilise tahte oma olemasolevate kohustuste täitmiseks.

Oleme kuulnud jutte, et oluline osa lahendusest on anda üks osa edaspidise väljaaitamisega kaasnevast koormast erasektori kanda. See oleks aga kohutav paradoks, kui sellise algatuse põhitulemus oleks laenukulude kasv nõrgemate euroala liikmesriikide jaoks, mis aitaks kaasa järgmise kriisi tekkimisele.

Alles lõppes suur aluslepingu reformi protsess ja meile öeldakse, et reformi pakett teeks aluslepingu muutmistele terveks põlvkonnaks lõpu. Nüüd, kõigest paar kuud hiljem, oleme nähtavasti alustamas järgmist sellist protsessi.

Teiste hulgas kinnitab meile ka komisjoni president, et see muutmine oleks vaid piiratud, aga Saksamaa valitsus ei tundu seda arvavat. Saksamaa rahandusminister dr Wolfgang Schäuble oleks nagu avanud ukse uuele integratsiooni voorule, mis viib eelarveliidu ja lõpuks poliitilise liidu loomiseni.

Millega see lõppeb? See ei saa ometi lõppeda järjekordse kadunud aastakümnega, mille jooksul valedele reformidele keskendutakse? Euroopa vajab majandusreformi, distsipliini riigi rahanduse valdkonnas, siseturg vajab süvendamist, tööseadustes on vaja teha muudatusi tööhõive tugevdamiseks ning samuti on vaja meetmeid Euroopa 2020. aasta programmi edu tagamiseks.

Need on põhireformid, mille president Barroso oma komisjoni programmi jaoks julgelt ja õigusega seadis, kuid ma kardan juba, et laseme selle võimaluse käest. On suur oht, et Euroopa arengut puudutavast jutust hoolimata õhustatakse seda eesmärki, ning kuigi kavatsus on Euroopa tugevamaks muuta, viib asjaolu, et põhilisi majanduslikke probleeme ei lahendata, hoopis selleni, et Euroopa nõrgeneb.

Meie arvates on Euroopa Ülemkogu jaoks esmatähtis leppida kokku piiratud arv konkreetseid meetmeid, et euroala liikmed saaksid üksteist kriisis aidata, ilma et liikmesriigid, mis otsustasid euroalast välja jääda, seda koormat kandma peaksid. Alles seejärel saab panna uuesti rõhku praeguse pikaajalise kriisi lahendamisele, mille puhul on oht, et meie majanduslik konkurentsivõime kukub jäävalt kokku.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Oleme tegelenud ülemaailmase majandus- ja finantskriisiga juba kolm aastat. Üks sellest pikka aega kestnud arutelust tehtavaid järeldusi on see, et meie meetmed ei lahenda kohe kindlasti kriisi põhjuseid, vaid ravivad kõigest selle sümptomeid. Tahan veel kord korrata, et ELi tasandil tehtavad otsused ei tohi lähtuda finantsturgude tahtest. Me ei tohi lubada, et pangad pääsevad suuremal määral karistamata, spekuleerivad edasi ja jätavad vastutuse oma riskantsete tehingute eest liikmesriikide kanda. Kreekale ja Iirimaale määratud ranged kokkuhoiupaketid tähendavad, et inimesed maksavad kriisi eest, mida nad ei põhjustanud. See piirab tarbijate kulutusi ning takistab majanduse paremuse poole pööramist. Drastilised kokkuhoiumeetmed panevad ka teised hetkel ohus olevad riigid, nagu Portugali ja Hispaania, olukorda, mis sarnaneb Kreeka ja Iirimaa omaga.

Finantsvahendite kohandamisest ja uute turvavõrgustike loomisest ei ole kasu. Alalise finantsstabiilsuse säilitamise mehhanismi juurde peavad kuuluma ka meetmed, mis reguleerivad turgude tegevust. Muu hulgas kuulub nende meetmete hulka finantstehingute maksu kehtestamine ja samuti kohustus täita minimaalseid sotsiaalstandardeid. Samuti on tähtis muuta Euroopa Keskpanga põhikirja, et anda keskpangale võimalus toetada raskustes olevaid riike vahetult ja pankadest sõltumata.

Need on esimesed sammud, mis tuleb astuda, aga seda oleks olnud juba ammu vaja teha. Ütlen seda veel kord selgelt: finantsturgude üle tõhusa kontrolli tagamiseks vajalike määruste loomist takistab kitsarinnaline riiklik lähenemisviis. Riigi- või valitsusjuhid takistavad meid tegemast edusamme õiges suunas. Lisan nende hulka ka Saksamaa kantsleri.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud president! 2010. aasta jääb inimestele meelde aastana, mil paljastati europrojekti tõsised vead ja mil eurooplased said aru, kui rumalad nende juhid on.

Nüüd on meil järgmine tippkohtumine, järgmine kriis ning usk eurosse väheneb iga nädalaga. See on nagu aegluubis toimuv autoavarii ja teie tahate nüüd luua alalist kriisimehhanismi. Arvate, et kui teil on näiteks miljardi euro suurune fond, siis on kõik korras. Kõik ei ole korras. Euro läbikukkumine ei ole üldsegi seotud spekuleerimisega. Sellel ei ole mingit pistmist valuuta- või võlakirjaturgudega. Selle põhjuseks on asjaolu, et Põhja- ja Lõuna-Euroopat ei saa nüüd ega mitte kunagi panna ühte rahaliitu. See ei toimi.

Poliitiliselt on muidugi vaja muuta aluslepingut. Selle põhjuseks on asjaolu, et need neli Saksa professorit Karlsruhes võidaksid ja tõestaksid, et päästeprogrammid, mis kasutusele võeti, olid juba tegelikult aluslepingu järgi ebaseaduslikud.

Tegelikult toetan aluslepingu muutmist mitmel põhjusel, sest see tähendab, et Iirimaa peab korraldama uue rahvahääletuse. Ja kes teab, äkki peab David Cameron oma sõna ja korraldab rahvahääletuse ka Ühendkuningriigis. Olen kindel, et demokraatidena toetaksite te kõik Ühendkuningriigi referendumit ELi üle.

2010. aasta lõpus ei peaks me mõtlema ainult ELi olukorrale, vaid ka Belgia olukorrale. Kuus kuud on eesistujariik Belgia siin istunud ja öelnud meile, et peame rohkem integreeruma. Milline farss! Teie riigil ei ole olnud juunist saati oma valitsust. Meil on siin tegemist pseudoriigiga, mis üritab meie rahvust kaotada. See on tõeline farss, aga mitte keegi ei julge seda tunnistada, sest te kõik eitate seda. Belgia on pisikujutis kogu Euroopa Liidust. Belgia on kokku varisemas ja kõik teised järgnevad talle. Häid jõule teile kõigile!

  Sharon Bowles autor. − Austatud president! Taas oleme siin ning uurime seda plaastrit ning mõtleme, et kas see on piisavalt suur ja piisavalt tugev selle haava katmiseks. Eelmisel juulil küsisin, et kas komisjon nägi ette oodatavat õigusakti ettepanekut alalise riigivõla kriisi haldamise mehhanismi loomiseks ja mis oleks selle õiguslik alus. Küsisin veel palju muudki, näiteks eri fondide suhtelise järjestuse ja nende kasutamise proportsioonide kohta. Sündmused on näidanud, et tegelikult ei olnud vastus teada ja kõike tehakse jooksvalt.

Ma tegelikult isegi natuke mõistan seda, sest oleme tundmatul maal ja on vaja teha uusi kavasid. Kuid ma ütlen uuesti, et kui komisjoni või nõukogu avaldustele ei järgne piisavad järelmeetmed, siis ei ole mingitest järeldustest mitte midagi kasu. Sain vastused oma juulis esitatud küsimustele alles Iirimaa päästepaketiga, mis on minu arvates kahetsusväärne, mitte ainult sellepärast, et kõige väiksemat fondi ELi eelarves kasutatakse võrdsel määral suurimate fondidega. Hoolimata mu varasematest küsimustest ei peetud parlamendiga nõu.

Olen täna siin, et küsida rohkemate üksikasjade kohta pärast oktoobris toimunud nõukogu kohtumisel tehtud järeldusi, millega komisjonil paluti määratleda piiratud aluslepingu muudatused, mis on vajalikud alalise kriisilahendusmehhanismi loomiseks. Nad ütlesid ka, et erasektor tuleb kaasata, mis hirmutas turgu, sest seda ei selgitatud piisavalt. Samuti toob see esile regulatiivse probleemi, mida ma mainisin, et euroala riigi võlakirjade riskikaal on null, mis õõnestas turu distsipliini ja lõi pahelisi stiimuleid.

Siis teatas eurorühm, et alalise mehhanismi aluseks saab Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend ja sellesse võib kaasata ka erasektori juhtumipõhiselt kooskõlas Rahvusvahelise Valuutafondi tavadega. Kas saaksime esiteks täpsemat teavet aluslepingu muudatuse ja menetluse kohta? Parlament peab teadma, et sellest piisab. See, et artiklit 136 veel kohandatakse veidi, ei ole vastus. Teiseks: kas uue vahendi aluseks on valitsustevaheline lähenemisviis, kuidas Euroopa finantsstabiilsusvahend (EFSF) toimib, või ühenduse meetod, nagu see meie arvates olema peaks? Kolmandaks: millised on tehnilised võimalused ja tingimused? On väga tähtis, et vahendi aluseks võetakse tehniline reaalsus ning et see on tugev, tõsiseltvõetav ja kauakestev ning ma ütleksin, et ka tasuv. Neljandaks: kas liikmesriike, kes ei ole veel euroala liikmed, kutsutakse mehhanismis osalema? See on eriti tähtis nende riikide jaoks, kes koguvad võlga eurodes.

Küsisime, millal mehhanism kasutusele võetakse, ja meile vastati, et 2013. aasta jaanuaris, aga millist osa näeb komisjon selles parlamendil? Parlament ja minu parlamendikomisjon on kindlasti valmis oma osa täitma, seda eriti siis, kui oleme sellele algusest peale kaasa mõelnud. Kui meiega nõuetekohaselt ei konsulteerita ja kui meid ei teavitada, siis kuhu jäävad nii riikide parlamendid ja kodanikud? See küsimus on majandusjuhtimise paketiga lahutamatult seotud. Meetmed stabiilsuse ja kasvu pakti, järelevalve ja Euroopa poolaasta täiustamiseks on kõik suunatud järgmise kriisi ennetamisele ning praegusest kriisist ülesaamise jälgimisele.

See mehhanism ei ole talisman, mille saame panna seinale kaitseks turu distsipliini eest. Lahendus euro jaoks seisneb selles, et on vaja täielikku poliitilist distsipliini koos täieliku turu distsipliiniga. Kriis tekkis just selle pärast, et minevikus nõrgestati mõlemat.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Austatud president! Lugupeetud parlamendiliikmed! Ma tänan Sharon Bowlesit küsimuse eest ning samuti alalist mehhanismi käsitleva resolutsiooni projekti eest! Üritan selgitada teile komisjoni seisukohta nende viie suuliselt vastatava küsimuse kohta.

Oktoobri Euroopa Ülemkogu kutsus eesistuja Van Rompuyd üles tegema koos komisjoniga konsultatsioone piiratud aluslepingu muudatuse asjus, mis on vajalikud alalise kriisilahendusmehhanismi loomiseks. On arusaadav, et piiratud aluslepingu muutmine tähendab aluslepingu artiklist 48 lähtuva lihtsustatud läbivaatamismenetluse kasutamist.

Selle menetluse piirangud on järgmised. Esiteks on sellega lubatud ainult aluslepingu muudatused, mis ei laienda liidu pädevusi. Teiseks piirdub see ainult Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa muutmisega, mis on seotud ühenduse poliitika ja sisemeetmetega.

Tundub, et liikmesriigid eelistavad väga piiratud aluslepingu muudatust, mis tehakse eeldatavasti artiklis 136, mille sätted puudutavad konkreetselt euroala liikmesriike. Loomulikult arutatakse seda teemat sel nädalal Euroopa Ülemkogus. Parlamenti teavitatakse ametlikult kõikidest muudatustest.

Oktoobris tehtud Euroopa Ülemkogu otsuse järel leppis eurorühm oma erakorralisel kohtumisel novembris kokku Euroopa stabiilsusmehhanism põhimõtted. Eurorühma kokkuleppe kohaselt on Euroopa stabiilsusmehhanism valitsustevaheline mehhanism, mille juhtimise aluseks on Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahend.

Finantsmehhanismi üksikasjad ei ole veel välja töötatud – seda tehakse järgmise aasta esimese kvartali jooksul. Rahastamine on loomulikult keskne teema. Tulevane vahend peab olema piisavalt tugev ning turgude jaoks väga usaldusväärne.

Euroopa stabiilsusmehhanismi antav toetus sõltub rangetest tingimustest. Euroala liikmesriikidele antav toetus peab lähtuma rangest majandus- ja finantshinnangute programmist ning põhjalikust võlgade jätkusuutlikkuse analüüsist, mille komisjon teeb koos Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Keskpangaga.

Vaatamata sellele, et mehhanismi rahastamisega tegelev pool on valitsustevaheline, jääb poliitika tingimuste aluseks igal juhul alusleping, et tagada täielik kooskõla ühise mitmepoolse järelevalveraamistikuga, mis on kogu majandus- ja rahaliidu aluseks.

Vastuseks ühele Sharon Bowlesi viiest küsimusest ütlen, et seda, kas liikmesriigid, mis ei ole veel euroala liikmed, peaksid mehhanismis osalema, ei ole veel otsustatud. Sellegipoolest paistab, et enamik liikmesriike eelistab läbipaistvat ja selget raamistikku, kus euroalasse mittekuuluvad liikmesriigid oleksid kaetud maksebilansi tasakaalustamise süsteemiga ning euroala liikmesriigid oleksid kaetud Euroopa stabiilsusmehhanismiga.

Sellegipoolest peaks olema võimalik kaasata toetusoperatsioonis kahepoolsete panustega mõnd euroalasse mittekuuluvat liikmesriiki, nagu juba praegu Iirimaa juhtumi puhul, kus kaasatud on Ühendkuningriik, Rootsi ja Taani.

Mul on ka märkus eurovõlakirju puudutava arutelu kohta. Tuletame meelde, et möödunud 9. mail – Robert Schumani päeval – tegi komisjon finantstoetuse loomise kontekstis ja selle järgnenud õhtul ettepaneku Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismi kasutuselevõtmise kohta, ühenduse vahendi kohta, mis võeti vastu kuni 60 miljardi euro ulatuses ning mille aluseks olid laenutagatised liidu eelarvest omavahendeid puudutava otsuse alusel.

Lisaks liidu eelarve kasutamisele tegime ettepaneku, et selle mehhanismi aluseks peaksid olema liikmesriikide antud laenutagatised, mis suunatakse mehhanismi kaudu riikidele, mis vajasid finantsabi kogu euroala rahanduse ebastabiilsuse tõttu.

Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu lükkas selle ettepaneku 9. ja 10. mail tagasi. Milleks? Sest paljude liikmesriikide arvates oli sellel ettepanekul liiga palju ühist eurovõlakirjadega.

Selle tulemusel loodi siis Euroopa finantsstabiilsuse tagamise valitsustevaheline vahend ning nüüd kasutame Iirimaa kontekstis nii mehhanismi kui ka seda vahendit.

Seega, kuigi eurovõlakirjade küsimus on kindlasti tähtis, peame arvestama ka sellega, et nõukogu lükkas selle ettepaneku mais toimunud Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismi puudutanud läbirääkimistel tagasi.

Kokkuvõtteks soovin rõhutada, et tulevane Euroopa stabiilsusmehhanism on osa kõikehõlmavast vastusest, mille eesmärk on kriisi ohjamine ja Euroopa majanduse stabiliseerimine, ning Euroopa stabiilsusmehhanism täiendab uut tugevdatud majandusjuhtimise raamistikku, mis keskendub esmajärjekorras ennetamisele ning vähendab märkimisväärselt uue kriisi tekkimise ohtu tulevikus.

See on kogu uue majandusjuhtimise süsteemi põhieesmärk ning olen väga tänulik selle eest, et te asjaomaseid komisjoni ettepanekuid toetasite.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud president! Esimesi sõnavõtjaid kuulates sai väga hea ettekujutuse sellest, kes selles usaldusekriisis süüdi on, sest selleks on see kriis nüüdseks tõesti muutunud. Kõigepealt oli süüdi komisjon, siis spekulandid ja kolmandaks nõukogu, eriti Angela Merkel. Nii lihtne see ongi.

Õnneks juhtis keegi – Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Euroopa Parlamendis esimees – tähelepanu sellele, et euro on stabiilne, mitte ainult väliselt, vaid ka sisemiselt, ning inflatsioonimäär on kõige madalam. Probleemi põhjus ei saa olla spekuleerimine. Euro on stabiilne valuuta. Need olid aluslepingu põhitingimused ning kära majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus. Igal majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu kohtumisel valitseb uus segadus.

Olli Rehn mainis äsja, et komisjon tegi ettepaneku Euroopa mehhanismi kasutamise kohta, aga nõukogu ei olnud nõus osalema. Nüüd ütleme meie, et komisjon ei tegutsenud. Ma ei kuulu nende sekka, kes pidevalt komisjoni kummardavad, aga komisjon käitus õigesti, kui tegi 2008. aastal täpse kokkuvõtte, kui euro oli olnud kümme aastat kasutusel.

Kokkuvõttes viidati neljale teemale, mis vajasid käsitlemist: esiteks järjekindel Euroopa järelevalvemehhanism, teiseks järjekindel Euroopa majandusjuhtimine – või kuidas iganes te seda nimetada tahate –, kolmandaks järjekindel esindamine välissuhetes ja neljandaks järjekindel kriisimehhanism. Kõik need on nüüd esitatud. Soovin rõhutada asjaolu, et teised ei arvestanud nendega. Kui otsime süüdlasi, siis ei tohi unustada ühte süüdlast, nimelt liikmesriike, mis sattusid kaelani võlgadesse ega kasutanud ära euro kasutuselevõtu eeliseid, et teha reforme ja vähendada oma võlataset, vaid elasid üle oma võimete.

Soovin samuti rõhutada, et kõikidel nendel liikmesriikidel on üks ühine motiiv. Olenemata sellest, kellega on tegemist, on neis kõigis olnud pikemat aega valitsuses võimul sotsiaaldemokraadid, mõnes riigis isegi praeguseni. Nende hulgas on ka Portugal, Hispaania, Ühendkuningriik, Ungari ja Läti. Kreekas on nad tegelenud juba neli aastat samade rumalustega. See on tulemus. Kui me ei räägi avameelselt liikmesriikide liigsete võlatasemete peamistest põhjustest, siis ei suuda me probleemi lahendada.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
asepresident

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Võite uuesti istuda, Werner Langen! Rääkisite väga väljendusrikkalt ja saite öeldud, mida öelda tahtsite. Mul on teile üks küsimus. Nii palju, kui mina tean, ei ole Iirimaa Lõuna-Euroopa riik. Iirimaa asub Põhja-Euroopas. Iirimaal on suured võlad. Kas võiksite selgitada, kust Iirimaa võlad tulevad? Kas võiksite meile öelda, milline erakond on Iirimaal viimased 30 aastat võimul olnud?

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Vastan sellele küsimusele hea meelega. Iiri valitsuse viga seisnes selles, et valitsus andis tagatised ilma pangandussektori reformi nõudmata. See oli vastutustundetu ning seepärast on Iirimaal nüüd 32% eelarvepuudujääk. Me teame seda, kuid teiste riikide probleeme ei tohi Iirimaa omadega segamini ajada. Iirimaa juhtum on hoopis teistsugune, sest see on seotud panganduskriisi teise tasemega, mitte struktuuriprobleemiga, nagu teiste riikide puhul. Te teate seda sama hästi kui mina, Martin Schulz. Palun ärge juhtige meie tähelepanu kõrvale!

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Victor Boştinaru (S&D). – (RO) Austatud juhataja! Eksimine on inimlik. Jonnakalt jätkamine on aga saatanlik. Kas teate, kes oli Kreeka peaminister, kelle valitsus kõik need suured võlad kogus ja Kreeka kriisi põhjustas? See ei olnud kindlasti George Papandreou. Kas mäletate, millisesse poliitilisse peresse see peaminister kuulus? See oli Kostas Karamanlis.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Pärast nelja aastat Kostas Karamanlise valitsuse… (Hüüded). Ei, Kreeka struktuuriprobleemid on palju vanemad. 2000. aastal vaieldi parlamendis selle üle, kas Kreeka peaks euroalaga liituma. Seda tahtsid sotsiaaldemokraadid, Saksamaa valitsus. Tänu teie abile saavutati parlamendis kahe kolmandikuga häälteenamus selle poolt, et Kreeka saab euroalaga liituda. See on fakt, millel ei ole mingit seost natsionalismiga.

Tahan vastata ka Martin Schulzi küsimusele Saksamaa ja Hispaania võlgade kohta. Muidugi on Hispaania riigivõla tase madalam Saksamaa omast. Hispaania ei pidanud taasühinemise protsessi rahastama. José Luis Rodríguez Zapatero valitsusel Hispaanias on aga teisi probleeme. Nad lubasid riiki kuus miljonit inimest ja andsid neist kahele miljonile Hispaania kodakondsuse ning nüüd on töötuse tase ületamas 20%. See on struktuuriprobleem ja selle põhjustas üks inimene: José Luis Rodríguez Zapatero.

  Stephen Hughes (S&D). – Austatud juhataja! Nõukogus ja komisjonis on palju inimesi, kes arvavad, et suudame olla ülemaailmses majanduses edukad ainult nii, et vähendame oma töötajate õigusi, kollektiivläbirääkimiste süsteeme ja pensioneid. Teisisõnu öeldakse meile, et peame oma sotsiaalmudelit nõrgendama. Riigi rahandus tuleb korraldada ümber ainult selleks, et vähendada riigivõlg meelsevaldse 60%-ni SKPst, ning puudujäägid tuleb põhimõtteliselt kaotada.

Kui mu mälu mind ei peta, siis see on sama nõukogu, mis nõustus Euroopa 2020. aasta strateegiaga, kuid ei hooli sellest, kust selle strateegia elluviimiseks raha võtta. Kui peame aastast aastasse oma riigivõlga märgatavalt vähendama, kui peame vältima puudujääki üle 1%, nagu komisjon tahab, ning kui peame tegema seda kõike väheste majanduskasvu võimalustega keskkonnas ja kõrge töötuse taseme juures, siis kuidas on Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimine üldse võimalik?

See on põikpäine majandusstrateegia, mida iseloomustab hinnapõhine konkurentsieelis ja kokkuhoidmine eelarves ning praegusel ajalooliselt tähtsal hetkel suunab see Euroopa allakäiguteele. President Barroso ei ole hetkel siin, aga ma arvan, et ta peab ütlema nõukogule, et nõukogu peab poliitilise tegevuskava vähemalt kolmes valdkonnas ümber määratlema.

Esiteks peame saama valmis majandus- ja rahaliidu, luues selleks Euroopa stabiilsusameti ühtlustatud eurovõlakirjade jaoks, ning mul on hea meel, et president Barroso ei välistanud täna eurovõlakirjade ideed. See teeb lõpu spekulatiivsetele rünnakutele, toob riigivõla turule likviidsust ning kärbib üldiselt võlataset euroalal.

Teiseks peame tasakaalustama majandusjuhtimist käsitlevad õigusaktid. Oleme nõus, et eelarvedistsipliini jaoks on vaja tugevaid eeskirju ja kindlat rakendamist, aga samuti peame kooskõlastama selle igas riigis Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide nõuetekohase elluviimisega ning see peab ka õigusaktides kajastuma.

Viimaks vajame ka uusi riiklikke rahastamisallikaid. Kriis tegi olematuks eelarve valdkonnas tehtud mitme aasta pingutused. Finantstehingute maksu oleks juba ammu vaja läinud ning see on skandaalne, et nõukogu on justkui hirmust tardunud ega suuda finantstehingute maksu kohta otsust teha. Vajame neid reforme kiiremas korras.

  Sylvie Goulard (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Ajalooliselt on parlamentidele antud väga harva volitusi ja kui neile need anti, siis nad tavaliselt kasutasid neid. Tänahommikune arutelu jätab mulle mulje, et meie – majandusjuhtimise paketi raportöörid – läheme õigusega ettepanekutest kaugemale, sest põhimõtteliselt, volinik, annab komisjon meile mõista, et nad küll üritasid, aga see ei õnnestunud neil. Nõukogu ütleb meile omalt poolt, et nad ei taha kaugemale minna. Õnneks on olemas parlament. Nõukogu oli see, kes tahtis parlamendile rohkem volitusi anda, parlament ei kasuta oma volitusi liigselt. Lissaboni lepingu kohaselt oleme kaasseadusandjad.

Seega on mul hea meel öelda, et raport, mille ma täna hommikul esitan, käsitleb ka eurovõlakirju, sest selle üle tuleb arutleda siin täiskogul. Ma ei ole nõus sellega, et president Barroso ütleb meile, et kõik on väga keeruline, et nõukogus on juba palju rumalusi tehtud ja nüüd peab parlament vait olema. Me teeme hoopis vastupidist. Me räägime sellest demokraatia kontekstis.

Teiseks on veel Euroopa Valuutafondi loomise idee, sest kõik need lahendused, millest Martin Schulz rääkis, on tegelikult üleminekulised ning meie kodanikud ei oota seda tingimata. Võib ju vaadata, kuidas rongid mööda sõidavad, või siis tööd teha. Parlament kavatseb tööd teha. Meil ei ole tegevuskava, me ei ütle, et me teame absoluutset tõde, aga minu arvates ei ole vastuvõetav, et seda arutelu peetakse ajalehes Financial Times või Zeit, mitte Euroopa Parlamendis. Seega teeme kõik oma tööd.

(Aplaus)

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Toetan väga Martin Schulzi üleskutset, et peame taastama kodanike usalduse, mis tähendab, et peame tõtt rääkima, mitte asju liigselt lihtsustama.

Esimene asi, mille juures on liigset lihtsustamist, on see, kui öeldakse, et eurovõlakirjad võtavad liikmesriikidelt vastutuse. See on täiesti vale, sest mitte keegi ei ole kunagi nõudnud, et liikmesriigid peavad 100% oma võlast ühtekokku panema. Eurovõlakirjade süsteemi raames peavad liikmesriigid minema igal juhul teatud võlgadega otse turgudele ning seal saavad nad hinnata oma allkirja kvaliteeti, mis kajastub intressimäärades, mida nad maksma peavad. Sellist liigset lihtsustamist tuleb vältida.

Teine asi, mida liigselt lihtsustatakse, on see, kui öeldakse: „Nüüd päästame need kreeklased ja need saamatud iirlased”. Tahan rõhutada, et laename raha ning me teeme seda laenaja jaoks väga soodsa laenuprotsendiga. Me saame sellest head tulu. Seega on kaks võimalust: me kas tunnistame, et meie laenudega ei ole Kreeka ja Iirimaa puhul enam riski ning peaksime laenama neile protsendiga, mis vastab nullriskile või vähemalt väga piiratud riskile; või otsustame, et on oht, et nad ei suuda oma kohustusi täita. Seega peame selle mädapaise lõhki pigistama, need võlad tuleb ümber korraldada ja peame ebakindluse lõpetama.

Lõpetuseks tahaksin öelda paar sõna meie sõpradele Saksamaal, eriti fraktsioonis CDU. Werner Langen, rääkisite taasühinemisest ja teil on õigus. Kui Saksamaa taasühines, maksis kogu Saksa marka kasutav ala, kuhu kuulus ka Belgia ja mille vastu ka Prantsusmaa lõpuks väga lojaalne oli, selle eest väga kõrgete intressimääradega. See oli õige tegu. See oli õige ajalooliselt, sest Saksamaa taasühinemine tähendas moodsa Euroopa taasühinemist, ja see oli õige majanduslikult, sest lõpuks saaksid kõik kasu sellega kaasnevast kiiremast majanduskasvust.

Seega ütlen täna CDU-le: „Pidage seda meeles!”, ja sama nõuame ka Saksamaalt.

(Aplaus)

  Martin Callanan (ECR). – Austatud juhataja! Mõnes mõttes on irooniliselt igati kohane, et Euroopa Ülemkogu arutab alalise kriisimehhanismi loomise üle, sest hetkel jääb mulje, et euro vaarub ühest kriisist teise. Olgugi et Ühendkuningriigis on paljud olnud alati seisukohal, et euro on ajalooline viga nii meie oma riigi kui ka kogu Euroopa jaoks, ei paku see olukord meile mingit rahuldust. Me tahame, et see laheneks Euroopa kindla eelarvedistsipliini taastamisega kogu liidu ulatuses.

See olukord ei lahene rohkema laenamisega ELi või kohalikul tasandil. Sellegipoolest ei tohi me unustada, kes euro olukorra eest vastutab. Iga euroala liikmesriigi ülesanne on täita euroala ees võetud kohustusi ning teiste liikmesriikide ülesanne on tagada, et nad seda teevad. See on üks peamisi põhjuseid, miks euroala ministrid eraldi kohtuvad. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et euroala stabiilne haldamine on peamiselt euroala liikmete ülesanne. Meie ülejäänud saame anda poliitilist toetust, aga sellega peaks see ka piirduma. Ei ole mingit õigustust, et sundida peale lisakohustusi või sanktsioone nendele liikmesriikidele, kes otsustasid mitte teha sellist viga nagu euroalaga liitumine.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Täpselt aasta on möödas hetkest, mil Kreeka majandus kokku varisema hakkas ja Kreeka sai segatud sellesse katastroofilisse memorandumise ja toetusmehhanismi. Nüüd, aasta aega hiljem, Werner Langen, on riik kokkuvarisemise äärel. Esiteks on meil sotsiaalne pankrot, kui arvestada sellega, et töötuse tase tõuseb järgmisel aastal 15%ni ning alles eile võttis valitsus vastu seaduse, mis kaotas kollektiivlepingud ja täna streigib kogu riik. Teiseks on meil majanduslik pankrot. Seekord aga ei ole puudujääki ja võlga suurendanud need nn valetavad kreeklased erakondades PASOK ja Uus Demokraatia; vaid nüüd tegid seda alkeemikutest volinikud, kes kasutasid oma äranägemise järgi Eurostati statistikat, et suurendada nõrkade võlga ja vähendada tugevate oma.

Seega, kui võetakse kasutusele samasugune mehhanism nagu Kreekas, siis oleme kindlasti teel pankrotti. Kui nõukogu sellise mehhanismi kasutusele võtab, siis ajab see riigid majanduslangusesse, mis suurendab tööpuudust ning toob kasu ainult pankadele ja suurettevõtetele. Huvitav, kas see ongi see Euroopa visioon, millest president Barroso, keda siin seda selgitamas ei ole, alguses rääkis.

  Timo Soini (EFD). – (FI) Austatud juhataja! Minu arvates vastutab iga riik omaenda majanduse eest. Riigid ei vastuta teiste võlgade eest. Nii on sätestatud ka aluslepingu artiklis 125. Kui see inimestele sobib, siis peetakse aluslepingust kinni, aga kui ei sobi, siis ignoreeritakse seda. Seda on olnud näha ka rahvahääletuste puhul: Prantsusmaa ütleb ei, Madalmaad ütlevad ei ja Iirimaa ütleb ei. Kahega nendest tulemustest tegeles parlament ja üks lahendati uue rahvahääletusega. Aluslepingu artiklite tõlgendamine paistab sõltuvat sellest, kust poolt tuul puhul.

Soome valitsus sundis Soome maksumaksjatele peale need ebaausad laenu tagaja kohustused, mille eest me lõpuks maksma peame. Me ei mõista, miks Soome töötajad ja väikeettevõtjad peavad töötama palehigis, et maksta kinni spekulantide ja valetajate võlad. See ei ole lihtsalt õiglane.

Kui Nõukogude Liidus oli probleeme, siis nõuti rohkem sotsialismi. Inimesed said Moskvas kokku: rohkem sotsialismi. Kui Euroopas on probleeme, saavad inimesed Brüsselis kokku: rohkem integratsiooni. Lõpptulemus on täpselt sama. See ei toimi.

Toimivad ühiskonnad ehitatakse altpoolt üles. Demokraatia ehitatakse altpoolt üles, mitte mingist elevandiluutornist ülevalt alla. Nii see lihtsalt on. Ühine Euroopa majanduspoliitika ei toimi. Euroopa toimib ainult majandus- ja vabakaubandusalana ning selleks peab see uuesti muutuma.

Tahaksin öelda mõne sõna ka eurovõlakirjade kohta. Käisin Helsingis Mellunmäki linnaosas, et seal eurovõlakirjadest rääkida, ja kui ma selgitasin, mis need on, siis haarasid naised kõvasti oma käekottidest kinni ja mehed kontrollisid, kas neil on veel rahakotid alles. See ei toimi.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Austatud juhataja! Äsja süüdistati väga traagiliselt Saksamaad. See tuletab pahaendeliselt meelde 1920ndaid.

Entusiastliku Euroopa pooldajana ja põikpäise euro toetajana tahaksin teada, kas te ei ole märganud, et laastate Euroopa Liidu, selle suure rahu ja majandusliku heaolu projekti? Daniel Cohn-Bendit märkis väga õigesti, et reageerime alati liiga hilja ja tagantjärgi. Nüüd peame vaatama tulevikku. Kas te ei ole tähele pannud, mis väljas toimub? Inimesi ei huvita enam sotsialistide ja konservatiivide jagelemine ei mu kodumaal ega ka siin Euroopa Parlamendis. Neid huvitavad lahendused ja see, kas nende raha on kindlates kätes. Peame neile ausalt ütlema, et see ei ole enam nii.

Peame astuma järgmise sammu ja tunnistama, et meil on vaja julgust, et võlad kustutada, peame pangad maksma sundima, isegi siis kui see meie elukindlustuspoliise mõjutab, ja peame looma Euroopa poliitilise projekti, mida ei koorma Lissaboni lepingu probleemid.

Oleme lõksus. Kui me seda artiklit muudame, siis hääletavad iirlased rahvahääletusel vastu. Sama on oodata ka minu kodumaal. Lisaks sellele on meil suur probleem Ühendkuningriigis. Ärgake üles, head kolleegid, ja vaadake, mis tegelikult toimub!

  Corien Wortmann-Kool (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Me ei tohi selle kriisi ajal unustada asjaolu, et viimase kümne aasta jooksul on euro taganud meile heaolu ja stabiilsuse ning samuti palju töökohti. Seepärast tasub eurot kindlasti kõigest jõust kaitsta. Selleks on aga vaja otsustavat Euroopa tippkohtumist ja palju rohkem üksmeelt. Üksmeelest on lootusetult puudu nii alalise kriisimehhanismi kui ka tugeva finantsjuhtimise üle otsustades.

Austatud juhataja, arutelus paistab olevat võlusõna „eurovõlakirjad”, nagu kaotaks see riigivõla probleemid nagu lume, mis päikese käes sulab. Need täiskogu liikmed aga, kes eurovõlakirju nõuavad, peaksid teadma, et nendega kaasnevad väga suured kohustused ja range eelarvedistsipliin, mis läheb palju kaugemale, kui meie ees olevad stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamist käsitlevad ettepanekud.

President Trichet rääkis eelarveliidust. Kas need täiskogu liikmed, kes eurovõlakirju nõuavad, on selleks valmis? Ma kahtlen selles.

Austatud juhataja! Peame suunama oma energia praegu meie ees olevatele ettepanekutele, et tugevdada euro alust. See on väga vajalik ja täiskogu töötab kõvasti selle saavutamise nimel. Samuti vajame rohkem eeskirjadele tuginevat lähenemisviisi stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavates sätetes, sest ennetamine on parem kui ravi. Peame ka kandma hoolt selle eest, et liikmesriigid näitaksid üles rohkem ühist vastutust nii stabiilsuse ja kasvu pakti eeliseid kui ka selle kohustusi silmas pidades.

  Udo Bullmann (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kriitilistes oludes on Euroopa alati kriisist välja pääsenud. Mitte seepärast, et eri huvid mängiti üksteise vastu välja, vaid seepärast, et ühendasime oma huvid ning saime tänu sellele uues suunas liikuda.

Mul oli küsimus president Barrosole, aga kahjuks ei ole teda enam siin. Loomulikult toimuvad peagi tähtsad pressikonverentsid sellel teemal, kuidas saame päästa Euroopa kõige madalamat ühist nimetajat kasutades, aga ehk edastab Olli Rehn talle minu küsimuse. Ma ei mõista, miks me järgmist suunda ei võta. Eurovõlakirjad on mõistlik lahendus. Martin Schulz ütles seda meie fraktsiooni nimel ja mu erakond ütleb seda sama ka Saksamaal, kus see teema väga kriitiline on. Ennekõike on reservatsioone Saksamaa valitsusel ning neid on ka teistel riikidel, mis vähem intressi maksavad. Miks ei võiks järgmiselt toimida? Ütleme, et need probleemid saab lahendada. Nüüd kavatseme võtta kasutusele eurovõlakirjad, aga paneme selleks kokku mõistliku paketi. Mida on vaja selleks, et Euroopa saaks tegutseda? Kuidas saame riigikassasse raha? Kuidas saame luua rohkem maksupotentsiaali mõistliku ja pikemas perspektiivis toimiva majanduse jaoks? Võtame kasutusele eurovõlakirjad ja seome need finantstehingumaksu kasutuselevõtmisega Euroopa Liidus. See pakett võib luua kõigi osapoolte jaoks kasuliku olukorra. Küsige Angela Merkelilt Euroopa tippkohtumisel, kas ta on selleks valmis. Miks see võimalik ei ole? Miks ei tee komisjon sellist ettepanekut? Sellest oleks kõigile kasu ja see annaks Euroopale uue suure projekti, mis aitaks Euroopat kriisist välja tuua. Ootan, et komisjon selle ettepaneku teeks.

Ärge üritage end välja vabandada! On aeg tegutseda Euroopa kodanike ja liikmesriikide huvides, et leiaksime tee, mis meid tagasi majanduskasvu juurde toob. Meie saatuse on teie käes, aga peate olema julged ja nüüd tegutsema.

  Carl Haglund (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Minu arvates näitab viimane aasta, et ühisvaluuta nõuab selgeid ühised põhireegleid, ning on selge, et meil ei ole neid praegu. Samuti on selge, et euroalal ei ole inimeste ja finantsturu silmis usaldusväärsust. Me ei ole Udo Bullmanniga nõus. Ma arvan, et komisjon tegi väga head tööd ja esitas kaugeleulatuvad ettepanekud. Mis praegustesse katsumustesse puutub, siis ei ole probleemi põhjus minu arvates komisjon, vaid nõukogu. Loomulikult seisab nõukogul järgmistel päevadel ees väga raske kohtumine.

Mul on väga hea meel, et komisjon esitas nüüd ettepaneku, mis võimaldab meil ka tulevast võimalikku makromajanduse tasakaalustamatust korrigeerida. Seni oleme pööranud tähelepanu ainult linnade rahandusele ja puudujääkidele, mis on täiesti ebapiisav, nagu Iirimaa juhtum väga hästi näitab.

Olen palju vähem rahul sellega, kuidas nõukogu töötab, mida näitas hästi president Sarkozy ja kantsler Merkeli nn lehmakauplemine, mille eesmärk oli muuta komisjoni mõistlikud ettepanekud vähem siduvaks, mis tähendaks, et ettepanek ei muuda midagi paremaks. Me ei tohi unustada, mis juhtus 2005. aastal, kui stabiilsuse ja kasvu pakti nõrgendati. Need olid samad riigid, mis lõid tookord olukorra, mis pikemas perspektiivis viis selleni, mis nüüd Kreekas juhtus. Loodan, et nõukogu võtab end kokku ja saab aru, milliseid otsuseid me vajame, sest vastasel juhul ei pääse me sellest olukorrast.

  Derk Jan Eppink (ECR). – (DE) Austatud juhataja! Flaami poliitik Bart De Wever ütles ajalehele Der Spiegel antud intervjuus, et Belgiast on saanud ülekandeühiskond. See, mitte keeleküsimus, on Belgia probleemi keskmes. Solidaarsusest oli saanud ühesuunaline tänav.

EL teeb täpselt sedasama. Me muudame teenusühiskonna ülekandeühiskonnaks ja euro on vahend selle saavutamiseks. Sellega loome mitmes riigis võimalused odava raha saamiseks. Sellest on saanud unerohi, nagu ütles Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy. See ohustab eri riikide konkurentsivõimet. Nüüd tahavad paljud Euroopa poliitikud võtta eurovõlakirjade kujul kasutusele uue unerohu. See ainult suurendab lõhet. Kui me nii jätkame, on EL paari aasta pärast samas olukorras nagu Belgia praegu: ülekandeühiskond, mille poliitiline vundament on lagunemas.

Jõulude ajal kavatsen lugeda raamatut „Save our Money” („Päästke meie raha”), mille kirjutas Saksamaa Tööstusettevõtete Liidu endine president Hans-Olaf Henkel. Äkki peaksite sama tegema, et saada teada, mida sakslased mõtlevad.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Pärast ajalehes New York Times tehtud paljastusi jätkuvad Ameerika Ühendriikides juurdlused salajase klubi üle, mis koosneb üheksast pangast – millest üks on Euroopa pank –, mille juhatajad kohtusid igal kolmapäeval, et leppida kokku, mida tuletisinstrumentide suhtes ette võtta. Kriisikomisjon ei teadnud sellest midagi ja Euroopa on kõigest kõrvaltvaataja.

USA Föderaalreserv pidi andma aru pankade päästmiseks antud 13 triljonist USA dollarist. Kas ütleksite meile, mida Föderaalreserv Euroopa pankade päästepakettide puhul küsis? Kas see ei ole mitte pankade kriitiline olukord, mitte riigieelarved, mis nõuab Euroopa päästepaketi suuruse kahekordistamist ja 2000 miljardi euro suuruse päästepaketi ettevalmistamist?

Mis takistab meid nõudmast Euroopa Keskpangalt samasugust läbipaistvat ja üksikasjalikku aruandmist oma tegevustest, nagu tehti Ameerika Ühendriikides Föderaalreservi puhul? See lõpetaks kahtlused, et Euroopa Keskpank tegutses ja tegutseb omavoliliselt ning ilma Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike ja maksumaksjate üldisi huvisid silmas pidamata.

Miks ei ole ometi peetud kunagi läbirääkimisi selle üle, et võtta kasutusele meetmed, millega tagada reaalne ja tõhus eristus kommertspankade ja spekulatiivsete pankade vahel, nagu tehti Glass-Steagalli seadusega.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Alfredo Pallone (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Oleme kõik nõus, et on vaja luua vahend kriisi korral sekkumiseks. See vahend peab olema kindlasti seotud rangete ja hoolikate eelarvepoliitika meetmetega liikmesriikides. Loodan, et see tähendab, et sellised kriisid nagu praegune ei kordu enam kunagi.

Tänase arutelu peateema on see, kuidas seda vahendit kõige paremini rahastada. Me kõik teame, et mõnedes riikides oli kriisi tekkimises osaliselt süüdi erasektor ning nendel juhtudel on kindlasti õigustatud, et erasektor peab kandma ka osa vastutusest, kuigi selle vastutuse osakaal tuleb määratleda juhtumipõhiselt.

Siiski arvan, et peame leidma selle kriisivastase vahendi rahastamiseks uusi ja uuenduslikke lahendusi. Üks näide sellest on eurovõlakirjad, mis mõnede arvates vaid koormaks veel enam riigieelarveid. See ei ole nii! Hoopis vastupidi – eurovõlakirjade väljaandmisega saaks rahastada seda kriisivastast vahendit turu kaudu, tuginedes väliskapitalile ja inimestele, kes tahavad investeerida.

Mehhanism, mis tugineb ainult proportsionaalsetele panustele, mida tehakse lihtsalt assigneeringutega varudest, oleks suur koorem liikmesriikidele, mis peaksid leidma nende jaoks vahendeid ja kapitali, millest nad aga ise mingit kasu või tulu ei saa. Praeguses olukorras, kus liikmesriikidelt nõutakse tõsise eelarvepoliitika rakendamist oma puudujääkide ja võlgade vähendamiseks ning maksete tegemiseks kriisivastasesse fondi, on tõeline kokkuvarisemise oht.

Ainus võimalus Euroopa majanduse elavdamiseks on see, kui kasutame selleks samal ajal euro tugevust rahvusvahelistel turgudel ning sellest tulenevat paremat krediidireitingut.

  Elisa Ferreira (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Kuulsite parlamendi selget sõnumit, üleskutset komisjonile tegutseda ja sekkuda. Komisjoni kutsutakse üles mitte nõustuma vaid vähima võimaliku üksmeelega, mis riikide vahel saavutatakse, mis on sama, mis öelda, et komisjon ei tohi lähtuda ainult kõige mõjukamate tahtest. Komisjon peab täitma oma ülesannet ja kohustust ning juhtimise enda kätte võtma.

Mul on kahju öelda, et järeldused, mida me järgmiselt tippkohtumiselt ootame, ei anna tulemust, eriti just selle pärast, et kõik liikmesriigid peavad selle oodatud sekkumismehhanismi üksmeelselt vastu võtma ning me vajame Euroopa mõõdet, mitte mõõdet, mis võimaldab igat liiki moonutusi ja annab ühtedele riikidele võimaluse teisi kontrollida. Teisest küljest aga avaksime nüüd aluslepingu läbivaatamisega Pandora laeka ning oleksin soovinud vastust ühele küsimusele: kas selle uue mehhanismiga saab osta riigivõlakirju?

Vaja on põhjalikku läbivaatamist, volinik, ja komisjon ei saa ignoreerida käimasolevat arutelu eurovõlakirjade teemal ning mitte anda vastust algatustele, mida võtavad kasutusele erinevad osapooled, nimelt Juncker, Mário Monti, mõned elemendid Euroopa Parlamendis ja mõttekodades. Komisjon peab tegema ettepaneku ning suutma seda ka kaitsta.

Viimaks, euroala probleem ei ole kõikehõlmav – tahan sellega öelda, et probleem on kõikehõlmav, aga see on suunatud euroala ebapiisavale kasvule, mitte ebavõrdsele kasvule euroala sees. Kus on vahendid, mida on vaja lisaks majandusjuhtimisele ning karistamisele, et 2020. aasta strateegiat edendada ja seda edukalt ellu viia?

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Martin Schulzil on õigus. Meil on suur usalduskriis ja nõukogu liikmed tõmbavad Euroopa kodanikele koti pähe. Nad seletavad neile, et kõik on kontrolli all, et peame tegema aluslepingus vaid väikesed muudatused ja looma alalise stabiilsusvahendi ning sellega probleem laheneb. Tegelikult ei ole olukord kontrolli all. Liikmesriigid reageerivad, mitte ei võta midagi konkreetset ette. Nad üritavad meeleheitlikult tuld kustutada, aga nad ei suuda seda teha. Turud mõtlevad, et kes tegelikult Euroopat ja euroala juhib.

EL on jõudnud olulisse pöördepunkti. Kui me nüüd õiget teed ei vali, siis ei suuda me isegi status quo’d säilitada. Astuksime hoopis sammu tagasi. Peame liikuma edasi integratsiooni poole. Vajame rohkem Euroopat. Peame valmis saama siseturu, kaasa arvatud teenindussektoris. Lisaks rahaliidule vajame majandus-, eelarve- ja fiskaalliitu. Samuti vajame tugevat komisjoni, millel on õigused ja volitused majandusliidu kontrollimiseks ja jälgimiseks ning automaatsete sanktsioonide kehtestamiseks, kui see vajalikuks osutub. Eurovõlakirjade kasutuselevõtmisest saame rääkida alles siis, kui astume need sammud parema integratsiooni suunas. Siis oleme loonud nende jaoks vajalikud tingimused. Sellegipoolest peame kõige selle juures tagama kõigist õigustatud kokkuhoiumeetmetest hoolimata vajaliku pikaajalise rahastamise, et kindlustada Euroopa Liidu konkurentsivõime keskpikas ja kaugemas perspektiivis.

Peame kodanikele viimaks tõtt rääkima. Vajame lahendusi, mis ei ole kitsarinnalised, peame arutama nende lahenduste üle ideoloogiaid asjasse segamata ning peame lõpetama selle, et üritame olukorda lihtsalt kuidagimoodi lahendada. Peame tegutsema pikemas perspektiivis, mitte kõigest reageerima keskpikas perspektiivis.

ISTUNGI JUHATAJA: Dagmar ROTH-BEHRENDT
asepresident

  Vicky Ford (ECR). – Austatud juhataja! Alustan heade uudistega. Jah, mõnedes Euroopa majanduse osades on märgata taastumist. Seda ohustab aga kauakestev ebakindlus, mille puhul on oht, et rahastamine lõpetatakse ja investeeringud seiskuvad. Kogu Euroopa, kaasa arvatud Ühendkuningriik, on huvitatud euroala majanduse tugevusest.

Tugev ja läbipaistev majanduslik kavandamine, et kontrollida priiskavaid riigi kulutusi ja jätkusuutmatuid võlatasemeid, on tähtis kõigi 27 liikmesriigi jaoks. Euroala riigid on saanud aru, et on vaja alalist kriisilahendusmehhanismi, aga küsimusi on palju ning mõnda neist on käsitletud ka selles parlamendi resolutsioonis.

Esiteks, kuidas toimub erasektori kaasamine? Toetan ettepanekut, et tuleks lähtuda Rahvusvahelise Valuutafondi pretsedendist, et kaitsta riigi raha eelistatud kreeditori staatusega. Teiseks, milline oleks täpsemalt aluslepingu muudatus? Seda tuleb selgitada.

Ja viimaks: alalist kriisimehhanismi on kirjeldatud kui vahendit euroala tugevdamiseks. Riikidele, mis soovivad euroga ühineda, tuleb anda osalemisvõimalus, aga neid riike, mis ei soovinud euroga ühineda, ei tohiks panustama sundida.

  Alain Lamassoure (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Euroopa inimestele ja sama palju ka finantsturgudele valmistavad kõige enam muret kahtlused. Eurooplastel on nüüd ühine saatus, aga kas nad suudavad sellele ka solidaarselt vastu astuda?

Praegu peegeldub solidaarsus kriisi suuruses. See on hea, aga sellest ei piisa. Selle ebaõnne tõttu ühinenud Euroopa peab näitama, et suudab luua tulevikuplaane solidaarselt, sest kui kriis mõjutas Euroopat teistest riikidest kauem, siis just selle pärast, et meie majandus oli nõrgenenud juba kümme aastat kestnud aeglase kasvu tõttu, mis oli keskmiselt 1% aastas. Lissaboni strateegia kümme aastat olid kadunud aastakümme.

Euroopa 2020. aasta strateegiaga koostasid Euroopa juhid tegevuskava meie majanduse elavdamiseks, aga nad ei selgitanud, kuidas seda rahastada ja kontrollida või millised oleksid selle stiimulid või võimalikud sanktsioonid. Seepärast on nüüd õige aeg, et täiendada stabiilsuse ja kasvu pakti solidaarsuspaktiga, nagu siin täiskogul juba öeldi.

Sõna „solidaarsus” esineb aluslepingus 23 korda – teeme selle sõna siis teoks! Kasutusele võetakse menetlus fiskaalpoliitika kooskõlastamiseks, et tagada stabiilsus puudujäägi tekkimise ennetamisega. Noh, laiendagem siis selle kohaldamisala, kooskõlastagem omavahel, et tagada tulevane rahastamine! Peame vähem kulutama, kuid tegema seda paremini, mitte igaüks omaette sanktsioone kartes, vaid kõik koos. Kui eurooplased tahavad halvimat vältida, peavad nad ühinema, et parimat ette valmistada.

  Zoran Thaler (S&D). – (SL) Austatud juhataja! Meie, eurooplased elame huvitava paradoksiga. Ühest küljest on euro oma 12aastase olemasolu jooksul osutunud kõige stabiilsemaks valuutaks maailmas. Frankfurdis paikneva Euroopa Keskpanga ametlike andmete kohaselt oli keskmine inflatsioon sellel perioodil 1,97%, mis on ainult kolm protsendipunkti väiksem 2% eesmärgist. Euro vahetuskurss USA dollari suhtes on kõigele vaatamata jäänud kõrgemaks, kui see oli Euroopa ühisraha kasutuselevõtmise ajal. Teisest küljest aga oleme kuulnud viimasel ajal jutte, et euro võib isegi kokku kukkuda. Kuidas me sellisesse olukorda sattusime?

Sellesse olukorda viis meis nii parempoolsete kui ka vasakpoolsete poliitiliste jõudude groteskne ja vastutustundetu populistlik poliitika. Kas kavatseme aga oma raha kaitsmiseks tõesti lubada, et demokraatia jääb alla suhteliselt autoritaarsetele režiimidele? Vajame vastutustundlikku käitumist, peame sätestama oma poliitikas viis vastutustundliku käitumise kuldreeglit. Võtame need siin parlamendis omaks. Otsustame, kuidas mõõta vastutustundlikku käitumist ja käitumist ühise heaolu nimel, mida liikmesriigid oma poliitikas edendavad.

Seepärast peavad selle nurgakivid olema finantstehingute maks ja eurovõlakirjad. See ongi meie kohustus. Peame need poliitikameetmed vastu võtma oma ühisraha kaitsmiseks.

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Vajame praegu selgeid reegleid, aga teeme hoopis vastupidist. Seepärast on mul mõned ettepanekud selguse taastamiseks.

Euroopa poolaastal tahab parlament pöörata tähelepanu mitmetele läbirääkimistele, millel puudub hetkel kindel suund ja mis ei ole kooskõlas avaliku arvamusega. Me tahame, et juhtimist puudutavas õigusaktide paketis sätestatud karistuste määratlemisel arvestataks järgmise kuue kuu jooksul liikmesriikidele esitatud soovitustele antavate poliitiliste vastustega.

Minu fraktsioon tahab, et kõik mõistaksid, et selles õigusaktide paketis ei ole maagilist lahendust, mis aitab meil sellest kriisist välja tulla. Seal on teada-tuntud eelarvedistsipliini meetodid ja struktuurireformid konkurentsivõime säilitamiseks.

Mis kriisimehhanismi puudutab, nagu te eile ütlesite, lugupeetud volinik, siis lubas president Barroso meile siin, et see on Euroopa mehhanism. Täna teeb nõukogu ettepaneku luua valitsustevaheline mehhanism. Kas see on Euroopa mehhanism president Barroso terminoloogia järgi, sest paistab, et fond hakkab paiknema Euroopas, mitte Kaimanisaartel, või kavatseb komisjon aidata meil luua mehhanismi, mille aluseks on ELi menetlused ja millele ka parlament kaasa aitab?

Mis eurovõlakirju puudutab, siis komisjon, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning eksperdid ütlevad, et see on hea idee, aga see on enneaegne ning seetõttu oleme hiljaks jäänud.

Teen komisjonile ettepaneku, et alustame arutelu sellise eurovõlakirjade süsteemi loomise üle, mis tagab mõistliku rahastamise nendele riikidele, mis käituvad õigesti, ning karistab neid riike, mis seda ei tee, ja sunnib neid minema turule selliste intressimääradega, mis neid tõepoolest hirmutavad. See on ainus toimiv viis eelarvedistsipliini ja majanduskasvu ühendamiseks.

Ärge tulge minu juurde aruteludega selle üle, kas on liiga vara või liiga hilja, sest me teame juba, et oleme alati liiga hiljaks jäänud! Üritagem vähemalt üks kord reegleid muutes teha nii, et asi saab varakult tehtud!

  Catherine Trautmann (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Euro on meie ühine vara ja täna ütlesid ametiühingud parlamendile, et nad on mures, et töötajad maksavad kriisi eest ise nõrga euroga, mida rünnatakse, mitte majanduskasvu edendava ja uusi töökohti loova euroga.

Seepärast on väga tähtis, et me ei pürgi kõigest lihtsa tehnilise aluslepingu muutmise poole, vaid et otsime lahendusi kahele suurele probleemile euroalal, mis on kriisi tõttu ilmsiks tulnud.

Nagu me kuulsime, on esimene lähenemisviis eurovõlakirjade kasutuselevõtmine. Eurovõlakirjad stabiliseerivad euro taseme ning kaitsevad eurot ka spekulatiivsete rünnakute eest.

Teine lähenemisviis maksustamises õigluse tagamiseks ning selleks, et panna finantsturg maksma kriisi eest, on finantstehingute maksu kehtestamine, et maksustamise ebaõigluse tõttu ei pea kriisi eest maksma töötajad.

Viimaks on vaja luua Euroopa võlaamet, mis peab koguma kokku osa liikmesriikide riigivõlast.

Soovin väljendada ka toetust Jean-Claude Junckerile ning öelda, et stabiilsusfondi suurendamine, mida soovitas Rahvusvahelise Valuutafondi peadirektor Dominique Strauss-Kahn, on hea idee.

Nagu kuulsime, aitaks enneaegne sekkumine, mitte hilinenud sekkumine, ning otsus olla tugev, mitte nõrk, meil juhtida nii, et meil on võimalik taastada see usaldus, millest meie fraktsiooni esimees Martin Schultz rääkis.

(Aplaus)

  Paulo Rangel (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Esimene asi, mida rõhutada tahan ning mida ka parlament igal juhul rõhutama peab, on see, et vastupidi sellele, mida me ajakirjandusest loeme ja teatud Euroopa juhtide avaldustest kuuleme, on euro kui valuuta mänginud asendamatut rolli praeguse kriisi lahendamiseks võetud meetmetes. Ilma eurota oleksime väga raskes olukorras. Nõrgemate riikide valuuta oleks tohutult devalveerunud ning Saksa marga väärtus oleks tõusnud seetõttu võimatule tasemele, et säilitada Saksamaa ja Euroopa majandust. Seepärast oli euro stabiliseeriv tegur nii euroala riikide valuuta kui ka nende riikide valuuta jaoks, mis ei tahtnud euroalaga ühineda.

Kuna peame kaitsma oma ühendust, mis suutis reageerida sellele enneolematule kriisile, ja arvestades näiteks sellega, mis juhtub edaspidi dollari ja Ameerika Ühendriikidega, näeme taas, et eurol on tõepoolest oma eelised.

Nüüd on nõukogul kohustus teha kõik võimalik euro kaitsmiseks. Selleks tuleb luua stabilisatsioonifond, mis lähtub ühenduse meetodist ning millega on võimalik tagada vastutusrikas käitumine kõige ebastabiilsemas olukorras olevates riikides ning solidaarsus nendes riikides, mis täitsid küll oma kohustusi, kuid ei ole näidanud alati oma välisriikidele tehtud deklaratsioonides, et nad saavad võtta euroala kontekstis solidaarse seisukoha.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Lõppevat 2010. aastat on kirjeldatud mitmel juhul kui aastat, mil elasime ohtlikku elu. Seepärast peaksime kasutama arutelu, et tuua esile 2010. aasta kogemusi, millest 2011. aastaks vajalikud järeldused teha.

Esimene järeldus puudutab Euroopa majanduse finantssektori jätkusuutmatut tasakaalustamatust ning moonutusi Euroopa reaalmajanduses.

Teine järeldus puudutab ühisraha jätkusuutmatut tasakaalustamatust ning vajadust seni veel nõrga majandus-, fiskaal- ja eelarvepoliitika kooskõlastamise järele.

Kolmas ja kõige tähtsam järeldus puudutab tasakaalustamatust kriisi kiiruse ja aeglase kriisile reageerimise vahel. Majanduslikust seisukohast tähendab see, et Euroopa Keskpank peab reageerima palju aktiivsemalt riigivõla vastu suunatud spekulatiivsetele rünnakutele ning et peame 2011. aastal panema aluse Euroopa võlaametile, mis saab anda välja eurovõlakirju.

Stabiilsuse ja kasvu pakti puhul on vaja pidada arutelu vajaliku maksustamise ning pankadele ja spekuleerimisele ehk lühiajalistele spekuleerivatele tehingutele kehtestatava maksu üle ning samuti Euroopa Liidu omavahendite üle.

Parlamendi jaoks on aga tähtis arutelu kriisi poliitiliste tagajärgede üle, sest – ma rõhutan seda veel kord – Euroopa Liidu moto on „Ühtsus mitmekesisuses” ja kohe kindlasti mitte „Omaette ebaõnnes”. Seepärast peab parlament astuma vastu nendele, kes tahavad stigmatiseerida teatud liikmesriike teistega võrreldes, õõnestada Euroopa avalikku arvamust ja ässitada eurooplasi üksteise vastu üles.

Parlament esindab 500 miljonit eurooplast 27 liikmesriigiga liidust ja nagu Orwelli farmis, ei ole keegi neist võrdsematest võrdsem.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Räägime täna 16. detsembri tippkohtumisest. Oleks hea, kui nõukogu saaks meile pärast tippkohtumist öelda, et nad teavad, millised on kitsaskohad ja vead, et nad teavad, mis valesti läks, ja et nad teavad, millised on aluslepingu piirangud.

Ennast täis suhtumisega, teisi süüdistades ja vigasid ilustades ning asjadele pealiskaudselt lähenedes ei lahendata mitte mingeid probleeme ega looda mitte mingit usaldust. Lõpetame Euroopaga mängimise! Euroopa on kõige tähtsam. Ma toetan kõike, mida Wolf Klinz ütles.

Jõuludeni on veel vaid paar päeva ja ma tahan, et süütaksite küünla enesekindluse ja ühiste huvide auks; küünla, mis sümboliseerib Euroopa Liidu tuleviku tõsidust, ausust ja enesekindlust. Süüdake küünal Euroopa poliitilise suunamuutuse nimel, mis viib meid kriisist konkurentsivõime suunas, Deauville’i kogemustest poliitilise liidu suunas, säästmisest investeeringute ja reformide suunas, rahaliidust poliitilise liidu suunas.

Saksamaa põhiseaduslike probleemide tõttu on aluslepingu täiendamine lihtsalt poliitiline tugi päästepaketi edasiseks arendamiseks, ei midagi enamat ega vähemat. See ei ole lahendus. Ärge üritage seda tähtsamaks teha, kui see tegelikult on! Lõpetage see igapäevane poliitika kujundamine ja esitage kõikehõlmav kontseptsioon, mis annab vastuse kriisile ning sillutab teed poliitilise liidu loomise poole! Tehke lõpp nendele vastuoludele: sellest piisab; sellest ei piisa; tegelikult me ei tea, kuidas asjad arenevad. Komisjon peab esitama majandus-, sotsiaal- ja finantsliidu kontseptsiooni, et saaksime astuda järgmise aasta lõpus järgmise sammu integratsiooni suunas ja selle korralikult ära teha.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Homme algab üks tähtsamaid Euroopa Ülemkogu kohtumisi kogu Euroopa Liidu ning ennekõike Euroopa majandus- ja rahaliidu ajaloos. Kohtumise tähtsaim küsimus on, kas riigi- või valitsusjuhid tulevad oma tööga toime. Me ei ole selles üldse kindlad, sest teatud riigi- või valitsusjuhtide filosoofia, mida nad Euroopa Ülemkogus propageerivad, ei ole üldse seotud kriisi lahendamisega solidaarsuse ning loomulikult ka vastutuse alusel. See on kriisi haldamise filosoofia, mis on suunatud alalise mehhanismi loomisele ning piirdub selle üksikasjadega. Euroopa Ülemkogu ei tule oma tööga toime, sest nad ei edasta sõnumit majanduslikust ja poliitilisest ühtekuuluvusest, mis on vajalik selleks, et veenda turgusid – kuid eriti Euroopa kodanikke, kes vaatavad üksteist kahtlustavalt ja on muutumas taas üha ksenofoobsemaks – selles, et Euroopa visioonil on palju väärtust, ning tuletada neile meelde, et on palju rohkem ühist, kui seda, mis meid eristab.

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud juhataja! Ma ei saa aru, miks sotsiaaldemokraadid üritavad oma sotsialistliku poliitika vastutusest mööda hiilida. Jah, Euroopa riikide puudujääkide põhjused on tõepoolest erinevad. Ja sotsiaaldemokraatlikel valitsustel on probleemid eelarve puudujäägiga just selle pärast, et nende poliitika oli suunatud suurtele kulutustele ja suurele puudujäägile.

Parlament arutles selle üle 2009. aasta kevadel ning selle üle arutleti ka mitmes liikmesriigis. Mäletan, et Rootsi sotsiaaldemokraadid kritiseerisid Rootsi valitsust selle pärast, et valitsus ei suurendanud puudujääki ja kulutusi.

Me nägime, mis siis juhtus. Seepärast vajame minu arvates stabiilseid reegleid nii stabiilsuse ja kasvu pakti kui ka tagajärgede jaoks. Ei tohi tekkida olukord, kus need liikmesriigid, mis tekitavad probleeme finantssüsteemide jaoks ja põhjustavad intressimäärade tõusu, pääsevad tagajärgedest karistamata ning lasevad teistel kodanikel neid intressimäärasid maksta.

Vajame stabiilsust ja eurovõlakirjad seda probleemi ei lahenda. Võib olla saame kasutada eurovõlakirjasid teisteks otstarveteks. Finantsmehhanism ning selle rahastamine peab aga tuginema riskidele, mis liikmesriigid ise tekitavad. Kui mõni liikmesriik riskib rohkem ja tekitab suurema puudujäägi, siis peab ta ka finantsmehhanismi rohkem rahastama. Sellega võetakse vastutus tahtliku poliitika eest. Ärge unustage, et need tagajärjed, mida me nüüd mitmes riigis näeme, on samade arutelude tagajärjed, mida peeti nii liikmesriikide parlamentides kui ka Euroopa Parlamendis, milles mõned meist olid kulutuste suurendamise poolt! Nüüd näeme selle kibedaid tagajärgi.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Ma saan aru, Gunnar Hökmark, et te peate pidama ilusa kõne, et inimesed Rootsis seda kuuleksid. Kas vastaksite aga palun sellele küsimusele: millisel Euroopa Liidu riigil on kaugemas perspektiivis kõige kõrgem riigivõla tase ja milline erakond on selle riigi valitsuses võimul?

  Gunnar Hökmark (PPE). – (Martin Schulz jätkas rääkimist väljalülitatud mikrofoniga) Austatud juhataja! Loodan, et saan jätkata edasiste vahelesegamisteta. Eelkõige on mu sõnum mõeldud teile, Martin Schulz, sest ma tahan teile meelde tuletada, mida te siin istungisaalis kahe aasa eest väitsite. Te väitsite, et EL ja liikmesriigid peaksid suurendama kulutusi. Probleem seisneb selles, et mõnedes liikmesriikides on olnud sotsiaaldemokraatlikud valitsused ja kõikides nendes valitsustes, kõikides nendes riikides on puudujääk kasvanud nende poliitikameetmete tõttu, mida teie propageerisite. Kas te eitate seda, Martin Schulz?

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Kuna minu kaasparlamendiliige ei vastanud mu küsimusele, siis teen seda tema eest. See riik on Itaalia, mille peaminister on Silvio Berlusconi. Kristlikud demokraadid on olnud Itaalias peaaegu katkematult võimul juba 1946. aastast.

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud juhataja! Ka mina soovin küsida meie kaasparlamendiliikmelt, kuidas suutsid sotsiaaldemokraadid Iirimaal ja Kreekas nii suure riigivõla tekitada. Kuna olete hetkel Euroopas juhtiv erakond ja komisjon kaldub rohkem paremale poole, siis kas nüüd ei ole mitte parempoolsete ülesanne näidata meile, kuidas kriisist välja tulla, mitte süüdistada eelmisi valitsusi või nendele eelnenud valitsusi?

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud juhataja! Tuletan kõikidele kolleegidele meelde, et ma ütlesin, et meie puudujäägiprobleemidel on mitu põhjust, aga samuti ütlesin – ja Martin Schulz ega tema kolleegid ei ole seda eitanud –, et need probleemid on tekkinud kõikides sotsiaaldemokraatlikes valitsustes, sest see oli tahtlik poliitiline meede. Iirimaast rääkides olen näiteks täiesti nõus, et tehti suuri vigu, aga huvitav on see, et kulutuste ja puudujäägi suurendamine oli tahtlik poliitiline meede, mille eesmärk oli vastata kriisile ja probleemidele ning nüüd näeme selle tulemusi. See on minu sõnum Martin Schulzile ja teistele.

(Sõnavõtja nõustus vastama kolmele sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Juhataja. − Lugupeetud kolleegid! Ma lihtsalt teavitan sõnavõtjat ja kõiki teisi, et meil on nüüd veel kolm inimest, kes tahavad esitada sinise kaardi küsimuse. Parlamendireformi töörühm lõi sellise võimaluse ja ma suhtun sellesse igati mõistvalt ning meil on ka piisavalt aega, kuid ma pean sellegipoolest küsima sõnavõtjalt, kas ta soovib kõikidele nendele küsimustele vastata. Siis küsin ma kõigilt, kas nad saavad esitada oma küsimused kordamööda, ning seejärel palun Gunnar Hökmarkil nendele vastata. Pärast seda lõpetame selle sõnavõtu osa.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Soovin öelda Gunnar Hökmarkile, et see, mida ta sotsiaaldemokraatlike valitsuste kohta ütles, võib mõnes mõttes küll tõsi olla, aga parempoolsed valitsused teevad põhimõtteliselt sama sellega, et suurendavad riigivõla asemel erasektori võlga. Majanduse jaoks ei ole see parem ning tegelikult on see lihtsalt teine viis täpselt sama asja tegemiseks ja see on jätkusuutmatu.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Soovin küsida Gunnar Hökmarkilt, kes siin juba mõnda aega olnud on, kas ta mäletab, et rahaliidu alguses oli Belgia, Kreeka ja Itaalia võlg üle 130% nende rahvamajanduse toodangust, ning kui Kreeka võlg on suurenenud, siis Belgia ja Itaalia võlg on vähenenud vastavalt 30% ja 25%. Kas ta mäletab seda?

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Mul on üks lihtne küsimus Werner Langenile ja Gunnar Hökmarkile, kellele meeldib võlakriisi idealiseerida ning nähtavasti sotsiaaldemokraatlikke valitsusi üldiselt kritiseerida.

Kas olete palunud oma kolleegidel Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist, kes minu riiki alles aasta aega tagasi juhtisid, anda aru selle kohta, et ametlike andmete kohaselt, mis nad andsid teile ja Euroopa Komisjonile – küsige Olli Rehnilt –, oli Kreeka 2009. aasta puudujääk 6,9%, mitte 15%, nagu Eurostat hiljuti kinnitas?

  Gunnar Hökmark (PPE). – Austatud juhataja! Arutelu heitis valgust mõnedele asjadele, mida tuleb meeles pidada.

Ärgem unustagem mu esimest märkust – ja siinkohal on huvitav märkida, et mitte ükski mu sotsiaaldemokraatidest kolleegidest ei ole seda eitanud –, et sotsiaaldemokraatlikud valitsused, mis rakendasid sotsiaaldemokraatlikku poliitikat, on nüüd sügavas võlakriisis. Me näeme nüüd, kuidas kriis jõuab ühte riiki teise järel tänu tahtlikult rakendatud poliitikale, mida Martin Schulz ja teised kahe aasta eest siin parlamendis kaitsesid. Võime vaadata parlamendi protokolle ja näeksime siis, et teie, Martin Schulz, ning Teie kolleegid ütlesid arutelus just nimelt seda. Nüüd näete selle kibedaid tagajärgi. Tahtsin seda rõhutada. Panen tähele, et kõik, mida te ütlete, on, et jah, teil on õigus, aga ka teistel riikidel on probleeme. Sellegipoolest ei vaidle te vastu minu põhimärkusele, et teie poliitika lõi need probleemid. Seda tasub meeles pidada. Ma arvan, et see tuleb ka protokolli jäädvustada.

Ka Philippe Lamberts juhib nendele probleemidele tähelepanu. Huvitav on aga see, et kui mõne riigi probleemid tulenevad tõepoolest finantskriisist – ma arvan, et Philippe Lamberts mõistab ja hindab seda –, siis vastab samuti tõele, et enamikus riikides, mis riigi rahandust stabiilselt käsitlevad, ei ole võimul sotsiaaldemokraadid. Ma arvan, et teie ega ka keegi teine siin istungisaalis ei saaks tuua esile mõnda sotsiaaldemokraatlikku valitsust, millel ei ole olnud probleeme puudujäägiga.

  Ioannis Kasoulides (PPE). – Austatud juhataja! Olulised on poliitikameetmed, mitte see, kes neid rakendas. Visaku see esimene kivi... Eurokriis ei pruugi lõppeda Iirimaaga ja võib-olla ei ole me kõige halvemat veel näinud.

Turu kiskjad ei ründa haavatavaid kohti kunagi lõpmatuseni hoolimata liikmesriikide võetud karmidest kokkuhoiumeetmetest. Aga kui EL selle lahingu võidab ning suudab selles ebaõnnes näidata otsustuskindlust, tehes solidaarselt ja ühiselt kõik vajaliku selleks, et regulaatorite tegevust nurjata ja turgudele kindlust anda, siis oleks see suur saavutus eurointegratsiooni jaoks ning märkimisväärne võit.

See saavutatakse ühise arukusega. Tõestame, et eksivad kõik need, kes ennustavad euro lõppu ja seda, et euroalast lahkuvad nii tugevad kui ka nõrgad riigid. Eelarvedistsipliin, majandusjuhtimine ja euro päästmine ei oleks terviklik ilma Euroopa tasandil kokku lepitud ühise tegevuskavata majanduskasvu stimuleerimiseks. Minevikus päästis Euroopa majanduse Ameerika Marshalli plaan. Nüüd peame leidma midagi sarnast, et eurooplased aitaksid eurooplasi.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Täna hääletab Iiri esindajatekoda Dáil ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) finantsabipaketi üle. Need on olnud Iirimaa jaoks rasked ajad: maksud on tõusnud ja kulusid on kärbitud. Eelmise nädala eelarve kajastas vaid osa probleemidest, mille all paljud iirlased hetkel kannatavad. Sellele eelnesid 14% palgakärped avalikus ja erasektoris.

Olen aga veendunud, et ELi-IMFi finantspakett aitab Iirimaal taastada usalduse, sest see kapitaliseerib pangad, mis saavad hakata jälle laenama, ning taastab riigi rahanduse. Ma ei ole just tingimata kava üksikasjadega nõus, aga Fine Gael toetab üldiselt selles esitatud arve. Iiri majanduse põhitrendid on üpris head. Selleks et meie rahandus enam kunagi käest ei läheks, on vaja head valitsemist ning Dáili järelevalvet.

Samuti peab ELi ja Euroopa Keskpanga tasandil pöörama tähelepanu sellele, milline oli madalate intressimäärade mõju kinnisvara hindade inflatsioonile. Olin kaks ja pool aastat siin istungisaalis ainus, kes Jean-Claude Trichet’ilt selle konkreetse probleemi kohta küsis. Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismile alalise järglase loomisega, millega Iirimaa saab 22,5 miljardit eurot laenu, kui seda kasutatakse, on ELi-IMFi pakett euroala jaoks positiivne samm.

Soovin kokkuvõtteks öelda, et siin on palju inimesi, kes peavad end föderalistideks, kuid kes tahavad siiski maksustamise alal näha mingil määral ühtlustamist. Ameerika Ühendriikides registreerib üle 50% autoriõigusega tegelevatest ettevõtetest end Delaware’i osariigis. Miks nad seda teevad? Sest Delaware’i maksupoliitika on teistsugune. Siin istungisaalis teevad omakasupüüdlikud inimesed, kes tahavad eksitavate avaldustega oma riigi eesmärke edendada, nii palju võhiklikke märkusi, aga nad peavad aru andma.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Finantskriis on näidanud, et Euroopat on ühe rohkem vaja. Sellest tuleb teha järeldus, et kui lähtutakse riikliku kasu saamise põhimõttest, siis ei saa ükski liikmesriik kasu. Seega on homme hea võimalus, et võtta kasutusele ühised meetmed, konsolideerida eelarved ning võtta kasutusele sanktsioonidega stabiilsuse pakt.

See on ka õige aeg, et lahendada Euroopa kauakestnud paradoks. ELi alus on ühisturg, aga see ei ole ikka veel valmis. Nüüd on õige aeg panna alus digitaalsele ühisturule. Peame looma alalise kriisi haldamise mehhanismi, eelistatavalt fraktsioonipõhise. Teiseks, kuna meetmed peaksid olema suunatud ennetamisele ja varajasele sekkumisele, on vaja ühtlustada varajase sekkumise ning kriisi haldamise mehhanismi käikulaskmise tingimused. Samal ajal tuleb loomulikult vältida ka ülereguleerimist. Kolmandaks peab kriisi haldamiseks ette nähtud fondide eesmärk olema selgelt määratletud. Nende eesmärk on tagada makromajanduslik stabiilsus. Neid ei tohi kasutada teiste praeguste probleemide lahendamiseks. Neljandaks tuleb järelevalveõigused ELi tasandil täpsemalt määratleda, näiteks võimaliku sekkumise puhul finantsinstitutsioonide tegevusse, mille juurde kuulub ka õigus lõpetada dividendide maksmine või sellised tegevused, millega kaasnevad õigustamata riskid.

  Jean-Paul Gauzès (PPE). – (FR) Austatud juhataja, minister, volinik! Kuulasin seda pikka arutelu kodanikuna.

Ütleksin, et president Barroso ettepanekud olid väga huvitavad. Tahame, et ka need teoks tehtaks. Meie kodanike usalduse taastamiseks on igal juhul vaja selget ja mõistetavat poliitilist tahet ning ausaid arutelusid. Me ei tohi mingil juhul fakte varjata. On avaliku sektori kulutused, mida peame katma või vähendama. On ka riigi- ja erasektori võlad, millele peame vastama.

Paljudel ekspertidel on kõige kohta oma ideed. Need, kes kriisi ennustada ei osanud, pakuvad nüüd suurepäraseid lahendusi. Raskes olukorras peame aga tervet mõistust kasutama. Me ei tohi korrata riigi rahanduse haldamisel erasektori tehtud vigu ning eksitusi, põhjustasid finants- ja panganduskriisi. Keerulised meetmed ei loo väärtust ja heaolu. Need loovad illusioone ning tihti toovad need kasu vaid spekulantidele.

Kindel on see, et liikmesriigid on elanud üle oma võimete. Peame näitama üles piisavat julgust vajalike järelduste tegemiseks ning kandma hoolt selle eest, et taastumise koorem jaotuks ausalt.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Esmalt on mul üks kaebus. Ütlesite, et see on tähtis arutelu, ja seda see tõepoolest on. Minu arvates on aga mõnevõrra vastuvõetamatu, et president Barroso ja paljud poliitilised juhid lahkusid istungisaalist kohe pärast oma sõnavõttu. Annan au Martin Schulzile, kes algusest lõpuni siin on olnud, ning kiidan teda selle eest!

Teiseks tahan öelda, et lõppude lõpuks on üks finantskriisi peamisi põhjuseid see, et valitsused ei suutnud valitseda ja poliitilised juhid ei suutnud juhtida. Õnneks saame nüüd olukorra kontrolli alla uue järelevalvestruktuuriga, mis 1. jaanuarist kasutusele võetakse, eile arutlemisel olnud reitinguagentuure puudutava raportiga ning tänase alalise finantsstabiilsusmehhanismi loomisega. Need kõik on igati teretulnud.

Kui president Barroso siin oleks, küsiksin temalt, kas ta suudab garanteerida, et Iirimaal ja teistes riikides ei ole vaja korraldada rahvahääletust, et teha need minimaalsed aluslepingu muudatused, millest ta rääkis.

Viimaks soovin öelda nendele, kes nõudsid, et parlamendiliikmed kirjutavad alla kirjalikule deklaratsioonile, et tegemist on otsese rünnakuga Iirimaa ettevõtte tulumaksu vastu, et seda ei tohiks teha.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Meil leiab siin aset ideoloogiline arutelu. Olgugi et saaksime tuua mitmeid näiteid sellest, kuidas Schröderi valitsus viis ellu väga tõsise reformipoliitika või kuidas Ungaris hetkel võimul olev parempoolne valitsus kasutas kõiki vahendeid, et takistada vasakpoolset valitsust tagamast 2006. aasta järel eelarvedistsipliini, ei vii sellised arutelud meid kuhugi. Oluline on see, et Euroopa Liit peab hakkama rakendama ennetavat, mitte reageerivat poliitikat. Oleks teretulnud, kui selle nädala tippkohtumisel jõutakse üksmeelele Euroopa stabiilsusmehhanismi suhtes. Eesistujariik Ungari, Ungari valitsus, mis jaanuaris vahetuva ELi eesistujariigi rolli üles võtab, annab endast parima, et ratifitseerimisprotsessi kiirendada ning tagada, et Euroopa Liit saab tegeleda selliste oluliste küsimustega nagu Euroopa dünaamilisemaks muutmine.

  Ildikó Gáll-Pelcz (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Lugupeetud nõukogu ja komisjoni liikmed! Liikmesriigid üritavad reageerida praegusele kriisile omal viisil individuaalsete lahendustega. Pärast strateegilise suuna seadmist peavad nõukogu ja komisjon ühtlustama ja koordineerima liikmesriikide lahendusi. See tähendab, et majandusjuhtimise seisukohalt ei piisa liikmesriikide karistamisest. Loomulikult oleks olnud hea, kui mõned volinikud oleksid demonstreerinud täna üles näidatud järjekindlust ja rangust ka siis, kui nad andmete manipuleerimise suhtes silma kinni pigistasid. Olen veendunud, et stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete eiramises ei ole süüdi ainult liikmesriigid, sest komisjon ise muutis selle kontrollmehhanismi leebemaks. Peame tunnistama, et seni rakendatud kokkuhoiupoliitika ei ole kusagil edukas olnud. Seepärast peate andma uued ja selged ning uuenduslikud ja motiveerivad vastused. Kinnitan teile, head kolleegid, et Ungari täidab eesistujariigina seda kooskõlastavat rolli.

  Proinsias De Rossa (S&D). – Austatud juhataja! Tänases arutelus on Iirimaad palju mainitud. Tahan kõigepealt selgitada, et ma toetan sügavamat majandusjuhtimist Euroopa sotsiaalses turumajanduses. Täname Iirimaa partnereid Euroopas solidaarsuse eest praeguse kriisi ajal, mille põhjustasid paljude aastate jooksul peamiselt ebapädevad konservatiivsed valitsused.

See ei tohiks teid üllatada, et euroskeptikute väitel tähendab solidaarsus Iirimaa iseseisvuse kaotamist. Seda moonutust süvendab veelgi komisjoni ja nõukogu suutmatus leppida parlamendiga kokku Iirimaad puudutava mõistmise memorandumi asjus. Millal esitatakse see mõistmise memorandum parlamendile, volinik Rehn?

Volinik Rehn, üks selle mõistmise memorandumi alatumaid tingimusi on kohustus kärpida Iirimaa miinimumpalka aastas 2000 eurot. Iiri valitsus väidab, et seda kärbet nõudsite teie, volinik Rehn. Kas võiksite seda täiskogule selgitada?

Kokkuleppe teine mõistetamatu aspekt on 3% määr, mida te nõudsite...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Ei ole vastuvõetav, et vajalikke meetmeid lükatakse edasi hoolimata töötuse taseme tõusust, kasvavast vaesusest, ebavõrdsusest, erinevustest ja tõsisemaks muutuvast majanduslangusest, mida need kokkuhoiumeetmed põhjustavad, ajal kui majandus- ja finantsettevõtted üha suuremat kasumit teenivad. See tekitab üha rohkem küsimusi.

Miks ei ole muudetud Euroopa Keskpanga põhikirja ja suuniseid, mis puudutavad liikmesriikidele antavaid 1% intressimääraga laenusid, nagu erapankade puhul, mis võtavad siis kolm, neli või viis korda suuremat intressi ning riigivõlga veelgi suuremaks muudavad? Miks ei ole võetud vastu otsust maksustada kapitalitehinguid ja astuda vajalikud sammud, et teha lõpp maksuparadiisidele ja tuletisinstrumentide turgudele, mis lõpetaks spekuleerimise riigivõlaga? Miks ei ole võetud vastu otsust suurendada ühenduse eelarvet reaalse majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika loomiseks, mille eesmärk on suurendada tootmist ja luua õigustega töökohti…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Austatud juhataja! Arutlemisel on ettepanek luua euroala jaoks finantsstabiilsusmehhanism, mis aitaks meie sõpru riikides, mis hetkel oma võlga tagasi maksta ei saa.

Kõik siinviibijad räägivad ühise finantsstabiilsusmehhanismi loomisest, mille tagatiseks oleksid kõik euroala riigid, ning me ootame, et need, kes suutsid oma võlga kontrolli all hoida, näitavad üles solidaarsust nendega, kellel see veel õnnestunud ei ole.

Olles näinud seni Kreeka aitamiseks kasutuselevõetud lahendusi ning eelmisel korral loodud ühekordset kaitsemehhanismi, tekib mul küsimus, et mis juhtuks siis, kui turgude finantsvõlurid võtaksid välja oma arvutid ja hakkaksid arvutama välja selle lahenduse tegelikku väärtust ning avastaksid siis, et isegi see ei ole piisavalt usaldusväärne, et veenda neid riskima investeeringutega euroalal?

Mul tekib küsimus, et kas oleme valmistanud ette veel lahendusi ja järgmisi samme? Selle stsenaariumi järgi on selle lahenduse usaldusväärsus hetkel väga väike.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Suurema osa lihtinimeste jaoks on kriisid tragöödiad. Eurokraadid näevad neis võimalust oma võimu suurendamiseks. Euroopa Ülemkogu peab tegema otsuse alalise kriisimehhanismi loomise üle, et kaitsta kogu euroala finantsstabiilsust, ning loomulikult on selle tagatiseks aluslepingu muutmine. Me teame kindlalt, et need kontrollmeetmed ning loomulikult need aluslepingu muudatused kehtivad ka riikidele, mis ei kuulu euroalasse.

Ühendkuningriigi koalitsioonivalitsus lubas korraldada rahvahääletuse, kui peaks toimuma täiendav volituste ülekandmine Euroopa Liidule. See lubadus on aga sama usaldusväärne ja seda täidetakse sama ausalt kui seda tehti konservatiivide antud lubadusega korraldada rahvahääletus Lissaboni lepingu üle. Konservatiivide jaoks on lubadused taktika, mitte kohustused.

  Czesław Adam Siekierski (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Lähenemas on aasta lõpp. Oleks hea vaadata lähemalt, mida oleme seni saavutanud. Vaatame, mida otsustasime ja ütlesime, ning otsustame siis, kas me tegime selle jaoks midagi. Me kõik peaksime vaatama tähelepanelikult oma otsuseid valdkondades, mille eest me vastutame. See on hea, et me tahame lisada aluslepingule kindlaid sätted, mis distsiplineerivad meie tegevust. Meil on ju ka veel stabiilsuse ja kasvu pakt, mis endiselt jõus on. Miks me selle sätetest kinni ei pidanud? Miks ei reageerinud komisjon ja selle teenistused Kreeka ja Iirimaa puhul varem?

Euroopa Liit on demokraatlik institutsioon, millesse kuulub palju liikmesriike. Seetõttu ei saa EL tegutseda ühepoolselt nagu individuaalsed riigid – pean siinkohal silmas näiteks Hiinat, Ameerika Ühendriike ja teisi riike. Seepärast ei võetud kasutusele otsustavaid meetmeid euro kaitsmiseks. Sellest tulenevalt ongi vaja töötada välja uus majandusjuhtimise lähenemisviis, luua tõeline majandusliit, parandada kooskõlastamist ning ühtlustada finantspoliitika ja isegi eelarvepoliitika.

  George Sabin Cutaş (S&D). – (RO) Austatud juhataja! Nagu eelmised sõnavõtjad juba mainisid, ei ole Euroopa Liit teinud seni piisavaid edusamme oma turgudel finantsstabiilsuse tagamise poole. Olukorras, kus spekulandid ohustavad iga päev ühisraha stabiilsust, selleks liikmesriike isoleerides ja neile survet avaldades, on ainus lahendus solidaarsuse säilitamine ELi tasandil. Alalise mehhanismi loomine euroala finantsstabiilsuse kaitsmiseks on muutunud väga vajalikuks ning seda tuleb kooskõlastada ühenduse meetodit kasutades.

Kodanike huvid on kõige paremini kaitstud siis, kui ELi institutsioonid on otsuste tegemise protsessi täiel määral kaasatud ning kui üldine heaolu on huvidest tähtsam... Samal ajal peame meeles pidama, et ühisturu liikmetena peavad kõik 27 liikmesriiki kuuluma sellesse tulevasse mehhanismi. Teiste valuutade ebastabiilsus jääb euro positsioonile alati tugevat mõju avaldama.

  Diogo Feio (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Järgmine nõukogu kohtumine on väga oluline. See on oluline, sest annab vastuse laiaulatuslikule ja rahvusvahelisele kriisile. Samuti on see oluline, sest annab vastuse konkreetsele kriisile valitsuste puhul, mis ei teinud oma koduseid töid õigeaegselt ära, mis liiga palju kulutasid ning mis ei teinud vajalikke struktuurireforme. Seepärast tulin siia, et toetada stabiilse vahendi loomist euro toetamiseks.

Vastus ei saa ja ei tohi olla vaid juhtumipõhine. Just sellel põhjusel pooldan, et seda tehakse ühenduse meetodit kasutades, mitte valitsustevahelist meetodit kasutades, mis tasustaks lõpuks neid riike, mis õigeaegselt õigesti ei tegutsenud. Rõhutan, et Euroopa Parlament peab juhtima neid küsimusi käsitlevaid arutelusid, nagu ka tänast väitlust: olema teojõuline, eri seisukohti esindav, kuid kaitstes tugevamat Euroopa Liitu ja üha paremaks muutuvat eurot.

  Zigmantas Balčytis (S&D). – (LT) Austatud juhataja! Ausalt öeldes olen nõus kõikide täna mainitud ideedega, mis käsitlevad kriisimehhanismi loomist ja lisameetmeid, mida Euroopa Ülemkogu ja parlament minu arvates edaspidi arutama hakkavad. Kuulsime täna palju vastuolulisi hinnanguid ning võib olla ka süüdistusi minevikus tehtud vigade pärast. Neid tuli igast küljest. Neid tuli liikmesriikidelt, Euroopa Komisjonist ja nõukogust ning kommertspankadelt, mille tegevust minu arvates edaspidi samuti põhjalikult jälgima hakatakse. Soovin käsitleda ka ühte teist teemat. Mulle meeldis president Barroso idee, et praeguses raskes olukorras peame töötama üheskoos, õlg õla kõrval, ja palun lugupeetud volinikul anda endast kõik tagamaks, et kõik riigid saavad selles uues kriisimehhanismis osaleda olenemata sellest, kas nad on euroala liikmed või mitte. Euroopa Liiduga ühinedes avasime oma turud ja seega maksame eelarvesse sama palju raha ning teeme veel palju muudki.

  João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Ei ole olemas ühtegi stabiilsusmehhanismi, mis lahendaks suurimad Euroopa Liidu ebastabiilsuse põhjustanud probleemid. Selle kriisi põhjustanud poliitikameetmed on täpselt samad, mille rakendamise ja arendamisega nüüd jätkata tahetakse. Majandus- ja rahaliit, mille eesmärk on tuua ühtede kahju arvelt kasu teistele, millega suurendatakse finantsspekuleerijate voli, millega antakse esmaõigus kapitali vabale, see tähendab takistusteta liikumisele, millega sunnitakse turg peale kõikidele ühiskonnavaldkondadele, millega vähendatakse töö kui heaolu tagamise vahendi väärtust ning sellest lähtuvalt ka õigusi.

21. sajandi teise aastakümne alguses ei pääse Euroopa Liit sellest, et seda seostatakse viimaste aastakümnete suurima sotsiaalse allakäiguga Euroopas, mille on põhjustanud enneolematu rünnak inimeste õiguste ja elamistingimuste vastu. Majandus- ja finantskontsernid teenivad endiselt tohutuid kasumeid, töötus kasvab ja miljonid töötajad jäävad tööd tehes üha vaesemaks. Sellist sõnumit kuuleb meeleavaldustes üle kogu Euroopa ning on aeg seda kuulda võtta.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Finantskriisi ja poliitilise manööverdamise tõttu on kodanike usk Euroopasse ja eurosse tõsiselt kannatada saanud. Euroopa kodanikud vajavad oma valuuta turvalisuse jaoks arusaadavaid ja selgeid väljavaateid, mida saab kaugemas perspektiivis usaldada. Stabiilsuse ja kasvu paktis on määratletud puudujääkide ja üldise võla ülemmäärad. See on aga suhteliselt ebatõhus. Kodanikud nõustuvad uute päästepakettidega ainult siis, kui need tagavad tõhusad kontrollmeetmed ja sanktsioonid. Kontrollmeetmete puhul on vaja tugevdada veelgi Eurostati ning sanktsioonimehhanismid peavad olema lihtsasti kohaldatavad ja tõhusad. Olemasoleva süsteemi juurde kuuluvad ka sanktsioonide võimalused. Tulevaste päästepakettide puhul peab olema tagatud pidev kontrollimine, kiired ja kooskõlastatud lähenemisviisid ning tõhusad sanktsioonid.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik, te teete ettepaneku luua kõne all olev alaline mehhanism artikli 136 alusel. Mul on kahju, et te ei kasutanud artiklit 122, millega oleksime saanud kaasata kõik liikmesriigid, vaid algatame poliitilise arutelu, mille raames parlamenti konsulteeritakse vastavalt seadusandlikku tavamenetlust käsitlevale artiklile 48 ning ma soovin teha kaks poliitilist märkust.

Esiteks, ainult euroalast ei piisa. Miinimumina peaksime kaasama kõik liikmesriigid, millel on kohustus võtta viivitamatult valuutana kasutusele euro ning see tähendab 25 liikmesriiki, volinik.

Teine märkus puudutab parlamendi poliitilist kontrolli. Tegemist ei ole erakorralise mehhanismiga, vaid see on alaline mehhanism. Seepärast peab olema loogiliselt tagatud ka parlamendi poliitiline kontroll vastavate tingimustega, mille kohta teie peaksite ettepaneku tegema, sest parlamendi, eriti Euroopa Parlamendi ülesanne on kontrollida selle mehhanismi rakendamise puhul täitevvõimu.

  Edite Estrela (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Süüdistamisega me oma probleeme ei laheda ning mõnel juhul näitab see, et me ei tea midagi eri olukordadest. Vajame meetmeid, et lõpetada spekuleerimine riigivõlaga. Palju räägitakse Portugali olukorrast, aga sel kuul esitatud Rahvusvahelise Valuutafondi aruanne näitas, et Portugal kuulub nende riikide sekka, mis on teinud kõige enam reforme riigi rahanduse ja sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Enne kriisi, 2007. aastal, oli Portugali majanduskasv 2,4% ning puudujääk 2,6%. 2005. ja 2010. aasta vahel oli Portugal üks oma eksporti kõige enam suurendanud riikidest. Vajame rohkem ühtsust, vastutust ja solidaarsust, et turud saaksid maha rahuneda.

  Bogusław Liberadzki (S&D). – (PL) Austatud juhataja! Meie tähelepanu on suunatud euroalale, aga väljaspool euroala elab 150 miljonit kodanikku, see tähendab iga kolmas Euroopa Liidu kodanik. Seepärast on väga tähtis, et nii euro kui ka euroala oleksid hea tervise juures. Tahame öelda selgelt: vähem kaalu liikmesriikide valitsustele ja rohkem kaalu liidule, rohkem kaalu parlamendile.

Poolas on Saksamaa kantsleri arvamus palju tähtsam Herman Van Rompuy omast ning David Cameroni valjult kõlav hääl on palju tähtsam president Barroso omast. Seepärast vajame stabiliseerimispakti, mis tagaks stabiilse Euroopa solidaarsuse. Martin Schulil on õigus nõuda meie mõtlemises rohkem tähelepanu Euroopale ning uusi vahendeid meie töö tegemiseks, nagu finantstehingute maks, eurovõlakirjad, pankade järelevalve ja liikmesriikide kooskõlastatud eelarvedistsipliin.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Soovin teid kõigepealt tänada selle olulise ja vastutusrikka arutelu eest, mille teema on Euroopa vastus praegusele kriisile. On ilmnemas, et praeguse finantskriisi viimane etapp on süsteemse iseloomuga, mis nõuab Euroopa Liidult sama süsteemset vastust.

Seepärast peab olema Euroopa poliitiline vastus kõikehõlmav, järjepidev ja kindlameelne. Selleks on vaja ühendada laiahaardelisemad kogu Euroopa Liidule rakenduvad meetmed konkreetsete liikmesriikide võetud meetmetega.

Mida tuleb teha? Komisjoni arvates on meil viis meetmete valdkonda. Esiteks vajame kindlameelseid kollektiivseid pingutusi, et täita kokku lepitud eelarvekohustusi. Iga liikmesriik peab pidama kinni oma eelarve eesmärkidest. Parim kaitse nakkuse vastu on meie eelarveseisukohtade isoleerimine. Näiteks Hispaania ja Portugal teevad selle tagamiseks väga veenvaid otsuseid.

Teiseks peame jätkama pankade vastupidavuse testide järgmise vooruga ning tegema neid veel kõikehõlmavamalt ja põhjalikumalt, kui eelmisel korral, kasutades uut Euroopa finantsmääruse ja finantsjärelevalve struktuuri, mis hakkab kehtima alates järgmise aasta jaanuarist.

Kolmandaks vajame tõhusat finantstausta ning seepärast lõi Euroopa Liit mais Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi ajutise kolmeaastase kehtivusajaga. Varsti saab loodud Euroopa alaline stabiilsusmehhanism, mis hakkab kehtima alates 2013. aasta keskpaigast.

Et minna veelgi kaugemale ja sügavamale, esitati hiljuti ka mitu eurovõlakirju puudutavat algatust. Põhimõtteliselt on eurovõlakirjad laiaulatuslik vahend, millel on palju rakendusvõimalusi. Õigusega ja väga arukalt keskendutakse praegu poliitika kujundamises olemasoleva Euroopa finantsstabiilsuse tagamise vahendi tõhusamaks ja kiiremaks muutmisele, et oleks võimalik kriisi praegusel etapil viivitamatult reageerida.

Kindlasti peame aga jätkama analüüsivate aruteludega selliste ratsionaalsete alternatiivide üle, mis aitavad Euroopal saada üle süsteemsest kriisist. Selleks on vaja parandada võlakirjade turu toimimist, lihtsustada eelarve konsolideerimist palju mõistlikemate laenukulude abil, luua liikmesriikidele tingimused oma eelarvete paremaks kooskõlastamiseks ning tugevdada stiimuleid ettevaatliku eelarvepoliitika elluviimiseks liikmesriikides.

Selle kõikehõlmava vastuse neljas element on Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud struktuurimeetmed, mis on vajalikud meie majanduskasvu potentsiaali suurendamiseks ja jätkusuutliku tööhõive tagamiseks. Peame kasutama kõiki ühisturu võimalusi, eriti teenuste ja energia valdkonnas, panema maksu- ja hüvitiste süsteemid edendama tööhõive kasvu, investeerima rohkem teadmistesse ja uuendustesse ning lihtsustama oma õiguskeskkonda.

Meie süsteemse vastuse viies ja oluline element on suurelt jaolt teie kätes, lugupeetud parlamendiliikmed. See on septembris komisjoni esitatud majanduse juhtimisega seotud õigusaktide paketi kiire ja sihikindel vastuvõtmine. Mul on hea meel, et parlament ja nõukogu nõustusid võtma paketi vastu järgmiseks suveks. Sellest sõltub terve Euroopa Liidu majandus- ja rahaliidu usaldusväärsus. Samuti on see väga tõhus kriisi ennetamise mehhanism, kuna see tugevdab usaldust Euroopa majanduse vastu nii pikemas kui ka lühemas perspektiivis, samuti usaldust lähituleviku vastu.

Vastuseks Othmar Karasile ütlen, et see on ka oluline alus majandus- ja rahaliidu loomisele, kuna see täiendab tugevat rahaliitu lõpuks ka reaalse ja toimiva majandusliiduga. Tõepoolest on majandus- ja rahaliidus ülim aeg nn E-le elu sisse puhuda. Selle saavutamiseks tuleb luua Euroopa majanduspoliitika integratsiooni viimase sammuna reaalne ning tõhus majandusliit.

volinik. – (FI) Austatud juhataja! Soovin teha veel paar märkust soome keeles, et vastata Timo Soini sõnavõtule. Äkki on ta siia tagasi jõudnud, sest ta lahkus istungilt mõne aja eest. Me oleme saanud varem – nagu peaksimegi – suhtuda Timo Soini sõnavõttudesse teatud huumorimeelega, kuid viimasel ajal on ta võitnud mõnel määral poolehoidu ning seetõttu tuleb neid tõsisemalt võtta.

Esiteks ma ei arva, et kreeklaste alavääristamine nii, nagu Timo Soini seda tegi, on eriti hea või isegi professionaalselt kohane. Kreeka on tegemas tähtsaid ja lausa pöördelisi reforme, mis väärivad meie austust, mitte meie põlastust.

Ma arvan, et Timo Soini peaks tuletama meelde Soome vanasõna, mis õpetab meile, et peame teadma omaenda olukorda ning samal ajal ka teiste oma austama. Nii on palju parem luua rahumeelset Euroopat, mis tugineb koostööle.

Teiseks ei ole minu arvates professionaalne võrrelda Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga, nagu Timo Soini tegi. Inimene, kellel ei ole huumorimeelt, võis seda isegi solvavaks pidada. Vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted ei olnud Nõukogude Liidu kaubamärgid, kuid need on Euroopa Liidu väärtused, mida soomlased on ajaloo vältel kaitsnud, Timo Soini. Samuti ei tasu alahinnata soomlaste taiplikkust, isegi mitte Põlissoomlaste partei pooldajate oma. Kindlasti teavad inimesed, et EL ei ole Nõukogude Liit.

(Aplaus)

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Oletan, et nõustute minuga, et on väga ebaviisakas, et mõned parlamendiliikmed esitavad küsimuse ning lahkuvad siis. Palun Olli Rehnilt vabandust, sest see on tõesti skandaalne, et ta annab üksikasjalikud vastused pärast seda, kui mõned parlamendiliikmed on juba kadunud. Peame töötama koos selle nimel, et see edaspidi enam ei juhtuks või et see vähemalt nii tihti ei juhtuks.

  Juhataja. − Ma toetan täielikult seda, mida te just ütlesite, Hannes Swoboda! See on väga ebaviisakas ja lugupidamatu. Proinsias De Rossa, soovite teha kodukorda puudutav märkuse?

  Proinsias De Rossa (S&D). – Austatud juhataja! Teisest küljest aga ei vastanud volinik Rehn minu esitatud küsimusele, kuigi mina olen veel siin.

  Juhataja. – See oli kodukorda puudutav märkus. Te ei pea sellele vastama, volinik Rehn. Loomulikult võite seda teha, kuid praegu ei ole infotund. Järgmisena võtab sõna Olivier Chastel nõukogu nimel.

  Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Lugupeetud parlamendiliikmed! Minu arvates on komisjon selles väga õpetlikus arutelus palju vastuseid andnud, eriti veel sellega arvestades, et parlament on kriisile vastuse andmise protsessiga tihedalt seotud. Lisaks komisjoni vastustele tahan teha kaks märkust selle kohta, mille üle me homme ja ülehomme tippkohtumisel arutame.

Esiteks tahan teha märkuse majandusjuhtimise ja Euroopa Parlamendi kaasamise kohta. Nagu teate, võttis eesistujariik juba ühendust Euroopa Parlamendiga ja nende parlamendiliikmetega, kes tegelevad majandusjuhtimise küsimustega. Lisaks sellele tahab eesistujariik saavutada parima võimaliku koostöö parlamendiga, eriti mitteametliku konsultatsiooniga enne läbirääkimiste ametliku etapi algust. Arvestades teema tähtsusega ja selle potentsiaalsete tagajärgedega turgudele, lubas eesistujariik seda vastavalt Euroopa Ülemkogu soovidele kiirkorras käsitleda, nagu juba öeldi. Lisaks sellele lõi eesistujariik töö kiirendamiseks töörühma, mis ainult selle teemaga tegeleb. Töörühm alustas nõupidamistega novembri lõpus, jätkates majandus- ja rahanduskomisjonis tehtud eelneva tööga.

Teine punkt, millele meie riigi- või valitsusjuhid homme ja ülehomme tähelepanu pööravad, on tulevane alaline kriisi haldamise mehhanism. Ma mõistan mõnd mehhanismi kohta esitatud küsimust, mis puudutavad kriisile reageerimise ulatust. Eile keskpäeval, kohtudes eesistuja Van Rompuy ja üldasjade nõukoguga, oli paljudel meist veel vastamata küsimusi. Võin kinnitada, et liikmesriigid tahavad igal juhul midagi kriisi vastu teha ja nad teavad, et praegu on kaalul kogu Euroopa turg ja euro ning et asi ei ole vaid ühes riigis teise järel. Vastus peab olema kõikehõlmav ning peame tegema kõikvõimaliku, et vähendada turuga seostuvat ebakindlust.

Minu arvates peame aga vältima ka seda, et äratame või tekitame ootusi, mida ei ole võimalik hetkel täita. Seepärast esitas igaüks uue idee selle kohta, kuidas kriisile vastata. Kui teame, et peame saama iga uue idee jaoks mitme liikmesriigi heakskiidu, siis ei paista see hetkel kõige parema lahendusena. Pean teile ütlema, et homme ja ülehomme, reedel, on Euroopa Ülemkogu kohtumise järelduste juures oluline see, et saame esiteks anda selge sõnumi turgudele, et liikmesriigid on nüüd valmis finantskriisile ja eurokriisile vastama, ning teiseks, et saame kinnitada oma tahet luua lihtne mehhanism aluslepingu muutmiseks. Teate täpselt, miks see peab olema lihtne mehhanism, kui arvestada sellega, mida liikmesriigid ratifitseerima peavad, ja viimaks ka sellega, et tuleb luua tulevane alaline kriisimehhanism, mis peab olema ka läbipaistev, sest see peab olema rünnatamatu, eriti Karlsruhe konstitutsioonikohtu ees.

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident (arutelu)

  Juhataja. − – Olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut,⁽¹⁾ mis esitati kodukorra artikli 115 lõike 5 alusel.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 16. detsembril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult. – (PL) Eelseisval Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel tehakse arvatavasti otsused alalise kriisivastase vahendi kohta, mis peab kaitsma euroala finantsstabiilsust pärast 2013. aastat, ning algab ka asutamislepingu muudatuste tegemise protsess. Kuigi ma mõistan, et majanduskriisi tõttu on vaja võtta erakorralisi meetmeid, on mul kahtlusi muudatuste kiiruse ning selle kohta, kuidas mõned liikmesriigid üritavad teistele teatud lahendusi peale suruda. Mõned ideed, nagu eurovõlakirjad, lükatakse järelemõtlemata tagasi. Minu arvates tuleks praegusest erakorralisest olukorrast hoolimata teha Euroopa Liidu jaoks olulisi otsuseid rahulikult ning austades solidaarsuse põhimõtet ja kõikide liikmesriikide võrdseid õigusi. Samuti soovin toetada Poola valitsuse seisukohta, mis puudutab muudatusi selles, kuidas arvutatakse riigivõla taset. Poola ja veel kümme ELi liikmesriiki reformisid oma pensionisüsteemid ja hetkel kaasnevad nende reformidega riigieelarvete jaoks märkimisväärsed kulud. Poola puhul tegi reformid vajalikuks vana süsteemi kasvav ebatõhusus, millega kaasnesid veelgi suuremaid kulud. Seepärast ei näita praegune võlatase ettevaatamatust, vaid selle põhjuseks on muudatused, mille pikaajaline eesmärk on pensionimaksetega seotud eelarvekulude vähendamine. Loodan, et liikmesriikide esindajad nõustuvad Poola muudatusettepanekutega. Tänan tähelepanu eest!

  Iliana Ivanova (PPE), kirjalikult. – Alalise kriisimehhanismi loomine ELi finantsstabiilsuse tugevdamiseks on samm õiges suunas. Koos tugevama ja paremini kooskõlastatud majandusjuhtimisega tagaks alaline kriisimehhanism euroala stabiilsuse. Mehhanismi loomisel tuleb arvestada ka uute liikmesriikide konkreetse olukorraga. Need riigid peavad saama osaleda aktiivselt arutelus ning neile tuleb anda võimalus osaleda mehhanismis, kui nad seda soovivad. Samal ajal peavad liikmesriigid säilitama oma riikliku maksupoliitika. On tähtis, et maksukonkurentsi kasutatakse ühtekuuluvuse tagamise ning ELi majanduskasvu võimendamise vahendina. Poliitika suunamine maksude ühtlustamise või ühise konsolideeritud maksubaasi poole muudaks puudused majandusarengu valdkonnas veelgi tõsisemaks ning see vähendaks ka ühtekuuluvust. Liikmesriigid, mis loovad oma puudujäägi või võlakoormaga suurema riski, peavad kriisimehhanismi rohkem panustama. See julgustaks rangemat eelarvedistsipliini ning võimendaks lisandväärtust, mida annab hästitoimiv majandus- ja fiskaalpoliitika.

  Astrid Lulling (PPE), kirjalikult. – (FR) Kui viimaste kuude sündmused on nõudnud valitsustelt otseselt rakendatavate erakorraliste meetmete võtmist ning otsuste tegemist, peab euroala finantsstabiilsuse tagamiseks loodava alalise kriisimehhanismi loomisel olema vaieldamatu õiguslik alus. Sellest lähtuvalt on näha, et Euroopa Parlament peab sekkuma kaasseadusandjana, et rakendada majandus- ja rahaliidu stabiliseerimiseks vajalikud põhjalikud reformid. Puhtalt valitsustevaheline lahendus ei ole õige vastus.

Majandus- ja rahaliidu reform on väga tähtis ülesanne, millel on märkimisväärsed kõrvaltähendused. Me kõik teame, milline tähtsus on ühisrahal Euroopa projekti jaoks. Majandus- ja rahaliidu praegune ebastabiilsus nõuab aga julgeid ja uuenduslikke lahendusi.

Selles kontekstis tasub kindlasti kaaluda ja arutada eurovõlakirjade kasutuselevõttu, mitte seda teemat vältida. Praegu on aga siiski palju takistusi. Peame arvestama sellise Euroopa Liidu alustalasid muutva vahendi kasutuselevõtmise tähtsusega nii institutsioonilise, õigusliku kui ka finantstasandi vaatenurgast. Vastupidi sellele, mida mõned selle pooldajad usuvad, tähendaks see veelgi karmimat distsipliini ja rangust.

  Ulrike Rodust (S&D), kirjalikult. – (DE) Soovin juhtida nõukogu tähelepanu probleemile, mis ohustab meie kahe institutsiooni koostööd kalanduspoliitika valdkonnas. Probleem puudutab pikaajaliste juhtimiskavade määruseid. Need määrused on ühise kalanduspoliitika aluseks. Nõukogu ja suurem osa liikmesriikidest ei ole nõus sellega, et Lissaboni leping andis Euroopa Parlamendile nende määruste üle kaasotsustamisõiguse. Ministrid tegutsevad vastuolus nõukoguga ja nõukogu õigusteenistusega, vastuolus komisjoni seisukohaga ning loomulikult vastuolus Euroopa Parlamendi tahtega. Hetkel on nõukogul kaks juhtimiskava, mida ei saa vastu võtta. Komisjon ei saa esitada uusi kavasid, mida on aga vaja meie kalurite ja merede jaoks ning mis juba ammu valmis on ja sahtlis ootavad. See olukord on vastuvõetamatu! Kutsun eesistujariiki Belgiat ning tulevast eesistujariiki Ungarit üles alustama läbirääkimisi parlamendiga, et leida lahendus. Oleme läbirääkimisteks valmis. Suur tänu teile!

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. – Tuletagem meelde, et euroala kriis on eelkõige riigivõla kriis, mida on muutnud tõsisemaks kaks tähtsat sündmust! Esimene on erafinantsasutuste päästmine, millega riigivõlg võttis üle eravõla, ning teine on majanduse elavdamise paketid, millega valitsused majanduslangust aeglustasid. Me ignoreerime kõiki neid sündmusi ja kohtleme kõiki riike nii, nagu oleks tegemist pundi lohakate ja muretutega, kes Vahemere päikese käes peesitavad. Iga mehhanismi puhul, mille me kriisi ennetamiseks ja olukorra taastamiseks kasutusele võtame, tuleb arvestada sellega, et tavaliselt pidasid riigid alati kinni kavadest oma puudujäägi ja edaspidi ka võla vähendamiseks. Eksiteele sattunud riigid olid erand, mitte reegel. Igatahes tuleb järelevalvemehhanismi muuta rangemaks ja kehtestada mõistlikud sanktsioonid, aga me ei tohi unustada oma eesmärke keskpikas perspektiivis, milleks on majanduskasv ja tööhõive. Sanktsioonide ja kokkuhoiumeetmete pealesundimisega neid eesmärke ei saavuta. Saavutame need eesmärgid sellega, kui mõistame, kuidas tasakaalustamatused tekivad ja kuidas neid vähendada, ning töötame kõik koos nende saavutamise nimel. Seda ootavad meilt ELi kodanikud.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) 16. ja 17. detsembril toimuval Euroopa Ülemkogu kohtumisel arutatakse ning võetakse vastu meetmeid majandus- ja rahaliidu nn majandussamba toestamiseks ning ELi finantsstabiilsuse tugevdamiseks. Selles kontekstis peame pöörama tähelepanu ka meetmetele, mis on vajalikud selleks, et Euroopa pangandussüsteem saaks rahastada Euroopa majandust, eriti väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid.

Euroopa kodanikud ootavad ELi institutsioonidelt kindlamaid meetmeid, mis ei ole suunatud ainult finantsstabiilsuse tagamisele, vaid esmajoones jätkusuutliku majanduskasvu taastamisele.

2008. aastal oli vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus 116 miljonit Euroopa kodanikku. See arv kasvas majandus- ja finantskriisi tõttu veelgi suuremaks, kusjuures kõige rohkem oli vaesus ja sotsiaalse tõrjutuse ohus noored ja eakad.

Euroopa kodanike jaoks on ikka veel kõige suurem mure töökohtade säilimine ja hea elatustase. Majandus- ja finantskriis on avaldanud suurt mõju riigieelarvetele ning mõjutanud negatiivselt haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteeme. EL peab võtma vastu meetmed jätkusuutliku majanduskasvu tagamiseks, investeerides tööstuspoliitikasse, mis loob töökohti ning tagab konkurentsivõime, ning investeerima piisaval määral ka teadusuuringutesse, haridusse ja tervishoidu.

(1) Vt protokoll.