Istungi stenogramm

Kolmapäev, 15. detsember 2010 - Strasbourg

14. Inimõigused maailmas 2009. aastal ja ELi poliitika selles valdkonnas (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Laima Liucija Andrikienė välisasjade komisjoni nimel esitatud raport (A7-0339/2010) inimõigusi maailmas 2009. aastal käsitleva aastaaruande ja seda valdkonda käsitleva Euroopa Liidu poliitika kohta (2010/2202(INI)).

  Laima Liucija Andrikienė, raportöör. − (LT) Austatud juhataja! Lugupeetud kõrge esindaja! Mul on väga hea meel teid täna siin näha osalemas selles eriti olulises arutelus. Eelkõige seetõttu, et need on esimesed poliitilised arutelud, kus paruness Ashton on osalenud pärast uue Euroopa välisteenistuse loomist.

Euroopa Liidu Nõukogu vastuvõetud aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas ja ELi poliitika selles valdkonnas on alus sellele arutelule ja Euroopa Parlamendi resolutsioonile, mille suhtes me homme hääletame. Me ei saa pidada paruness Ashtonit vastutavaks nimetatud aruandes käsitletud toimingute eest, mis toimusid ajavahemikul 2008−2009, sest sel ajal ta ei olnud veel asunud välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale. Me mõistame teil nüüd ja tulevikus lasuvat suurt vastutust ning sooviksin teile kinnitada, et meie Euroopa Parlamendis teeme kõik, mis suudame, et tagada Euroopa Liidu eesmärkide realiseerimine välispoliitika valdkonnas.

Paruness Ashton, Lissaboni leping on olnud jõus ühe aasta ja Euroopa välisteenistus hakkas tegutsema vaid kaks nädalat tagasi. Oma tänases raportis saadab Euroopa Parlament selge sõnumi kõikidele ELi institutsioonidele. Euroopa Parlament on selgelt väljendanud oma seisukohta, et Euroopa välisteenistuses peaks põhirõhk olema demokraatia ülesehitamisel ja inimõiguste kaitsel terves maailmas ning see peaks kajastuma nii teenistuse struktuuris kui ka selle rahastamises. Selles võiks olla ka inimõiguste ja demokraatia direktoraat, rahvusvahelise õiguse direktoraat või muu nimega, kuid sama sisuga struktuur. Peaksime vältima inimõiguste küsimuste marginaliseerimist või nende väljajätmist ELi põhiagendast ja Euroopa välisteenistuse struktuurist.

Seda eesmärki silmas pidades teeb Euroopa Parlament ettepaneku luua inimõiguste eriesindajate ametikohad sama teenistuse raames. Nad töötaksid teatud riikides või piirkondades, eriti neis, kus Euroopa Liidul ei ole diplomaatilisi esindusi. Eriesindajatel oleks selge mandaat kaitsta inimõigusi riikides, kus nad töötavad.

Sooviksin veel kord rõhutada vajadust Brüsselis baseeruva inimõiguste töörühma (COHOM) järele, seda enam, et enamik ELi liikmesriike toetavad seda ideed. Raport, mille suhtes me homme siin Euroopa Parlamendis hääletame, käsitleb ja hindab ELi poliitikat, kogu Euroopa Liidu ja tema institutsioonide tööd, kattes kogu teemade ja küsimuste valiku, kaasa arvatud surmanuhtluse kaotamine, terrorismivastane võitlus ja inimõigused, laste õigused, võitlus naistevastase vägivalla vastu, inimõiguste kaitsjate olukord eri riikides üle kogu maailma ning usu- või veendumusvabadus. Me arutame ja hindame Euroopa Liidu funktsioneerimist rahvusvahelisel foorumil, nagu ÜROs, ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja Euroopa Liidu koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga.

Minu kolleegid Euroopa Parlamendis aitasid aktiivselt kaasa meie arutatava raporti koostamisel ja selle võttis välisasjade komitee vastu suure hääleenamusega: 50 häält oli poolt, keegi ei olnud vastu ja kaks jäi erapooletuks. Sellele on lisatud nimekiri konkreetsetest inimõiguste rikkumistest eri riikides, millele Euroopa Parlament on juhtinud tähelepanu. Need on tegelikud nimed, riigid, inimsaatused ja kaotatud elud. Seetõttu sooviksin lõpetada oma kõne, mainides mõnd konkreetset inimõiguste rikkumise rasket juhtumit.

Loomulikult, olles osalenud tseremoonial, olete te täna teadlik, et Euroopa Parlament pidi andma Sahharovi mõttevabaduse auhinna Kuuba dissidendile Guillermo Farinas. Me ei saanud seda aga teha, sest Kuuba valitsuse esindajad keeldusid lubamast Guillermo Farinasel tulla Euroopa Parlamenti. Usume, et oma ülesannete täitmisel võtate seda asjaolu arvesse ning leiate vahendid, et väljendada meie seisukohta, meie pettumust ja meie kahetsust ning vastasseisu Kuuba valitsusele selles küsimuses.

Sooviksin samuti juhtida teie tähelepanu järgmisele valulisele juhtumile, mida oma raportis käsitleme. Venemaa Hamovniki kohus pidi võtma vastu otsuse neist ühe kohta täna, kuid teadmata põhjusel lükkas ta teadaandmise edasi kuu lõppu. See on Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedevi kohtuprotsess, mis minu arvates peegeldab kohtusüsteemi mädanenud seisu ja õigusriigi puudumist Venemaal. Paruness Ashton, sooviksin teid tungivalt paluda, et te ei unustaks neid juhtumeid ja teeksite jõupingutusi, et õiglus muutuks Venemaal reegliks, mitte erandiks. Ma usun, et praegune Venemaa ja president Medvedevi eesmärkide avaldamine Venemaa moderniseerimise kohta on väga hea võimalus selle ülesande teostamise saavutamiseks.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Austatud juhataja! Head parlamendiliikmed! Reedel tähistasime rahvusvahelist inimõiguste päeva. Selle aasta teema tõi esile inimõiguste rikkumiste, eelkõige diskrimineerimise vastu võitlevate üksikisikute ja organisatsioonide töö terves maailmas.

Möödunud aastal kohtusin Nobeli auhinna võitja Shirin Ebadiga Iraanist ja rindejoone auhinna võitjaga, Afganistani naiste inimõiguste voliniku dr Soria Sabhrangiga ja teiste inimõiguste kaitsjatega üle kogu maailma ning ma jätkan seda tegevust.

Nagu ma eelnevalt mainisin, eeldan ma täielikult, et mu kolleegid Brüsselis ja meie ELi delegatsioonide juhid teeksid seda sama.

Kuus kuud tagasi seisin ma teie ees, et tutvustada esimest visiooni selle kohta, kuidas Euroopa Liit peaks teostama oma inimõiguste poliitikat. Täna soovin ma kõneleda sellest, kuidas see töö on edenenud pärast seda ja kuidas ma näen edasist kulgu praegu Euroopa välisteenistuse toel.

Esiteks olen ma aga väga tänulik dr Andrikienėle tema raporti eest, mis vastab ELi aasaaruandele inimõiguste kohta ja määratleb Euroopa Parlamendi visiooni selle kohta, kuidas saame muuta oma lähenemisviisi inimõiguste küsimusele Euroopa Liidus tõhusamaks. See on eesmärk, mida ma tugevalt jagan. Meie ees seisvate ELi tegevuste ja katsumuste hulk on väga hästi kajastatud täna täiskogu ees olevas raportis: rünnakud inimõiguste kaitsjatele, seksuaalne vägivald, uute tehnoloogiate kasutamine sõnavabaduse piiramiseks, kui nimetada vaid mõnd. Sooviksin avaldada austust dr Andrikienėle selle eest, et ta pani kokku üle 400 muudatuse selles muljetavaldavas, informatiivses ja väga kasulikus raportis.

See raport hõlmab väga paljusid valdkondi ja sooviksin tuua välja viimastel kuudel toimunud kolm väga olulist arengusuunda. Eelkõige see, et EL on teinud ära suure töö inimõiguste teema edendamise nimel mitmepoolsel laval.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu edukal istungjärgul oli Euroopa Liit ühisel seisukohal potentsiaalselt lõhet tekitavate resolutsioonide puhul, mis puudutavad Gaza flotilli ja Goldstone raportit. Peaassamblee kolmandas komisjonis saavutas EL ka oma põhieesmärgid: resolutsioonid Birma, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ja surmanuhtluse kohta võeti vastu suure hääleenamusega, nagu ka Kanada resolutsioon Iraani kohta, ning ELi resolutsioon usulise sallimatuse lõpetamise kohta võeti vastu üksmeelselt.

Teiseks, nagu juunis teada anti, on alanud töö ELi inimõiguste poliitika ülevaatamisega. See on olnud kaasav protsess, millele olen taotlenud liikmesriikide parlamentääride, eriti Heidi Hautala ja inimõiguste alamkomitee, kuid ka kodanikuühiskonna valitsusväliste organisatsioonide ja akadeemikute panust. Ma palun, et teenistus ja minu juhtmeeskond käsitleksid eelolevatel kuudel neist konsultatsioonidest tulenevaid põhiteemasid ja seda, kuidas saaksime neid parimal viisil praktikas rakendada. Ma loodan parlamendi jätkuvale toele selles ettevõtmises.

Kolmandaks on alanud töö, et ühtlustada viimase kümne aasta jooksul kujunenud poliitikasuundade sigrimigri, mis moodustavad ELi inimõiguste poliitika juhised: meetmete komplektid, muud instrumendid, meil olemasolevad juhised inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks. Poliitika on arenenud sellisel orgaanilisel viisil väga mitmetel põhjustel, kuid praegu tundub olema õige aeg inventuuri tegemiseks ja edasiliikumiseks ning selle käimasoleva ülevaatamise töö puhul näen ma kolme tegevussuunda.

Eelkõige peab Euroopa jätkama kõnelemist inimõiguste teemal ülemaailmselt. Me töötame selle nimel, et tugevdada oma tegevust ÜROs ja seista vastu meie tegevuse aluseks olevate üleüldiste normide nõrgendamise katsetele. Me peame leidma uuenduslikke viise, kuidas töötada kolmandatest riikidest partneritega, et edendada meie ühiseid väärtusi, nagu me oleme seda edukalt teinud surmanuhtluse resolutsiooni üle hääletusel ÜRO Peaassamblees. Samuti panustame selleks, et tagada, et meie enda andmed on vettpidavad.

Teiseks peame kohandama oma lähenemisviisi konkreetsetele olukordadele, vaadates üle oma prioriteedid ja oma mitmekesiste vahendite kõige tõhusama kasutamise, näiteks jagades kogemusi lastekaitse alal Internetis või selle kohta, kuidas kõige paremini käsitleda lapstööjõu küsimust.

Kolmandaks ja lõpetuseks peaksid inimõigused olema nähtavalt ELi välistegevuse keskmes. See tähendab inimõiguste lülitamist välisteenistuse kõikide osade tegevustesse, samuti ELi välisteenistuse kogu tegevusvaldkonda: kaubandus, arendus, Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika jne, ning kõikidele tasemetele. See ehitatakse struktuuri sisse nii peakorteris kui ka meie delegatsioonides, et oleks võimalik jälgida inimõiguste olukorda ja edendada ELi inimõiguste poliitika eesmärkide tõhusat realiseerimist.

Inimõigused on ELi identiteedi keskmes ja need on meie maailmas tehtava töö keskpunkt. Oleme töötanud välja tugevad mehhanismide komplektid, et edendada neid väärtusi eri kontekstides eri partneritega; mitmepoolses kontekstis ja kodanikuühiskonna toetamise kaudu; rahastades konkreetseid inimõiguste projekte enam kui sajas riigis. Ligikaudu kümme aastat pärast esimest ELi teatist inimõiguste kohta ja koos uue teenistuse asutamisega soovin ma tagada, et meie inimõiguste poliitika on tõhus, uuenduslik ja sihipärane: kogu meie välistegevust läbiv hõbeniit ja meie välispoliitika kullastandard.

Sel põhjusel toetan täna eriti panust sellesse raportisse ja lõpetaksin Guillermo Fariñast Sahharovi õnnitlemisega mõttevabaduse auhinna saamise puhul!

  Inese Vaidere, fraktsiooni PPE nimel. – (LV) Austatud juhataja! Lugupeetud Catherine Ashton! Sooviksin eelkõige tänada Laima Liucija Andrikienėt tema eduka raporti eest, mis võeti välisasjade komisjonis peaaegu ühehäälselt vastu! Samuti tänan Catherine Ashtonile tema läbimõeldud sõnavõtu eest! Aruanne inimõiguste kohta maailmas annab tunnistust kriitilisest olukorrast isegi neis riikides, millega Euroopa Liit on mitmeid aastaid pidanud dialoogi ja konsultatsioone inimõiguste teemal. Näiteks rõhutatakse raportis, et Venemaa on endiselt täitnud vaid esimese punkti Gruusiat käsitlevast kuuepunktilisest lepingust. Pool miljonit inimest ei saa endiselt pöörduda tagasi oma koju Lõuna Osseetias ja Abhaasias. Euroopa Liit peab tõsiselt lahendama sellised olukorrad, mispärast kutsun kõrget esindajat pöörama erilist tähelepanu resolutsioonile küsimuste kohta, millele ma viitasin. Euroopa Liit ei saaks lubada tohutute ajaliste ja rahaliste ressursside kulutamist inimõiguste dialoogile ja siiski mitte saavutada häid tulemusi. Seetõttu on selge, et Euroopa Liidu inimõiguste poliitikas on vaja teha olulisi parandusi. Esiteks, rakendades täpset inimõiguste strateegiat, mis määratleb mitte üksnes ülesanded, vaid ka struktuuri, mis tagab tulemuste regulaarse hindamise ja tegevustaktika ülevaatamise. Teiseks Euroopa Liidu hinnang inimõiguste olukorrale peab põhinema üksnes kogemustel ja kindlaksmääratud kriteeriumitel. Me ei tohi muuta oma seisukohta mõnest kolmandast riigist avaldatava surve ega majanduslike huvide mõju all. Kolmandaks peame seadma sisse Euroopa Liidu tasemel regulaarse konsultatsiooni valitsusväliste organisatsioonidega. Inimõiguste ja demokraatia tagamine peab olema välisteenistuse prioriteet ja ühemõtteline kriteerium kahepoolsetes lepingutes kolmandate riikidega. Tänan teid!

  Véronique De Keyser, fraktsiooni S&D nimel. – (FR) Austatud juhataja! Raport on tõepoolest tohutu, ulatuslik ettevõtmine. Selles tegelikult käsitletakse inimõiguste teemat peaaegu ammendavalt, kuid samal ajal on selles puudusi oma omaduste tõttu; kuna see on nii sisutihe, siis võib selle lugemiseks kuluda mõnikord palju aega. Selle eest ei saa kindlasti süüd panna raportöörile, vaid pigem 423 muudatusele, mida ta pidi läbi uurima. Seega on see kangelastegu, mille eest peame tänama Laima Liucija Andrikienėt!

Raportis tuuakse välja ka asjaolu, et Euroopa poliitika keskmes olevad inimõigused on keerulised ja mitmetahulised. Seetõttu, kui Euroopa Parlament palub teilt, paruness Ashton, inimõiguste eriraportööri, inimõiguste peadirektoraati, ELi välisdelegatsioonide personali erikoolitust ja selle personali hulgast inimese väljavalimist, kes väga konkreetselt vastutab inimõiguste jälgimise eest vastavas riigis – kui parlament tahab selle korraldamist, siis see ei ole kindlasti mitte selleks, et bürokratiseerida seda valdkonda, vaid pigem selleks, et on vaja väga palju tööd teha.

Kuigi selles raportis ei vaadata mööda tõsistest probleemidest ja rikkumistest, mis vapustasid maailma, ei ole see ka õudusjuhtumine litaania. Positiivse poole pealt tuleb mainida, et selles rõhutatakse õigesti tehtud jõupingutusi ning soovitatakse tegevuskursse ja arutelu teemasid.

Kokkuvõtteks kajastatakse selles tõepoolest Euroopa Liidu tehtava töö olulisust ja olemust. Euroopa Liit on töötanud välja meetmete komplekti, mis võivad tõepoolest aidata kaasa demokraatia edendamisele maailmas. Ta peab veel veenma oma vestluskaaslasi, et inimõiguste austamine ei takista kasvu ja rahvusvahelist kaubandust, ja et see ei ole välissuhetes veskikivi kellegi kaela ümber, vaid et see pigem loob lisaväärtust stabiilsuse ja õitsengu mõttes.

Catherine Ashton, te olete inimõiguste teema väga hästi püstitanud ja jätnud oma jälje esimese aasta lõpus pärast Lissaboni lepingut.

  Leonidas Donskis, fraktsiooni ALDE nimel. – (LT) Austatud juhataja! Sooviksin tänada raportööri ning kõiki teisi muudatusi esitanud ja aruteludes osalenud Euroopa Parlamendi liikmeid nende huvi ja jõupingutuste eest inimõigusi maailmas käsitleva aruande ja seda valdkonda käsitleva ELi poliitika loomisel ja parandamisel.

Ma usun, et raportöör ja kolleegid inimõiguste alamkomisjonist ja välisasjade komisjonist võtavad vastu selle ülesande ja vastavad sellele suurepäraselt. Valitsusväliste organisatsioonide esindajatelt saadud ideed ja abi aitasid samuti kaasa selle raporti parandamisele. Seetõttu kutsuksin ma kõiki Euroopa Parlamendi liikmeid hääletama raporti poolt, mis pärast pikki arutelusid, muudatusi ja arutelusid kujutab Euroopa Parlamendi seisukoha täpset peegeldust inimõiguste kohta.

Aruteluks esitatud muudatuste teemal paluksin tungivalt kolleege mitte edasi arendada komisjonis juba põhjalikult arutatud küsimusi. On tõsi, et inimõiguste probleeme on väga palju ja on ka palju riike, mida võiks mainida ja üles tegutsema kutsuda. Selle raporti väärtus seisneb aga selle lühiduses. Raporti lõputu edasiarendamisega kaotaks see oma tõhususe ja seetõttu tunduvad mulle mõned arutatavad muudatused ebavajalikena.

Samal ajal juhiksin kolleegide tähelepanu mõnedele väga olulistele muudatustele, mida ei esinenud raporti eelmises versioonis. Nende hulka kuulub minu fraktsiooni esitatud muudatus naatriumpentotaali kohta, nõudes kinnitust, et selle aine, mida saab kasutada surmanuhtluse teostamiseks, tootmine ja müük on lubatud üksnes meditsiinilistel eesmärkidel. Selle muudatuse vastuvõtmine oleks oluline samm võitluses surmanuhtlusega terves maailmas. Samuti paluksin tungivalt kolleegidel toetada minu fraktsiooni esitatud järgmist muudatust, millega kutsutakse Euroopa Komisjoni üles rakendama lisameetmeid, et viia ellu 2007. aasta inimõiguste raportis võetud kohustusi jõupingutuste tugevdamiseks võitluses vägivallaga.

See dokument ei ole üksnes juhiste komplekt Euroopa Komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele, vaid ka väga tugev selge sõnum Euroopa Liidu naabritele, partneritele ja teistele riikidele, kus inimõigusi ei austata ega kaitsta piisavalt. Ma loodan, et kõik huvitatud riigid ja institutsioonid pööravad vajalikku tähelepanu sellele raportile ja võtavad vastu selle väärtuslikud soovitused.

  Heidi Hautala, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Sooviksin tervitada täna siin Euroopa Parlamendis kõrget esindajat. Samuti sooviksin väga tänada kolleeg Andrikienėt tema töö eest! See oli suurepärane meeskonnatöö, mistõttu sai võimalikuks selle peaaegu ühehäälne vastuvõtt välisasjade komisjonis.

Ma olin väga õnnelik, et mind kutsuti sel sügisel osalema liikmesriikidevahelistele aruteludele selle kohta, kuidas saaks ELi inimõiguste poliitikat muuta tõhusamaks ja ühtsemaks. Ma usun, et meil on praegu ajalooline võimalus oma inimõiguste poliitika ülevaatamiseks, nagu mainisite, paruness Ashton. Minu ettepanek on, et see protsess peaks olema võimalikult kaasav ja avatud. Soovitaksin väga, et saadaksite õigel ajal, loomulikult mitte liiga hilja, teatise parlamendile ja nõukogule, et saaksime pidada tõeliselt kõrgetasemelist arutelu ja tagada kõrgetasemeline kaasatus.

Täna on väga oluline meelde tuletada, et Lissaboni lepinguga pannakse inimõiguste austamine Euroopa Liidu välispoliitika keskmesse. Sel põhjusel peavad meil olema vajalikud struktuurid paigas. Me teame, et teie, kõrge esindaja, olete andnud kinnitusi inimõiguste ja demokraatia struktuuridele peakorteris. Kas võiksite palun meile öelda, mida see praktikas tähendaks? Kas saate anda meile kinnitusi, mida andsite suvel parlamendile? Paluksin tungivalt, et tegeleksite otsusega rajada Brüsselis baseeruv COHOM, mis on ELi inimõiguste töörühm. Kui meil on vaja rohkem ühtsust, ja me vajame seda, siis on meil kindlasti vaja panna paika see alaline struktuur.

Lõpetuseks sooviksin tänada teid jõupingutuste eest liikmesriikide kokkutoomisel möödunud reedel Oslos Nobeli rahupreemia tseremoonia jaoks. Mul on põhjust uskuda, et ilma teie jõupingutusteta ei oleks seda juhtunud. See on väga hea alus meie inimõiguste nimel tehtavaks tööks nii, et Euroopa Liidul oleks selgem, valjem ja tõhusam hääl maailmas.

  Konrad Szymański, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Austatud juhataja! Ma sooviksin samuti ühineda raportöörile tänu avaldajatega. Meil oli väga hea koostöö, mille tulemusena oleme minu arvates saanud väga hea aruande. Ma arvan, et üks asi, mida tuleb rõhutada, on see, et kristlased moodustavad endiselt kõige tagakiusatavama usurühma maailmas ja et nad kannatavad diskrimineerimise all, osutudes rünnatavateks ja sageli saades isegi surma peaaegu kõigis maailma osades. Samal ajal maailm vaikib. Ka meie, Euroopa Liit, teeme ikka veel liiga vähe.

Ma olen väga tänulik Catherine Ashtonile tema reageerimise eest paljudel hiljutistel konkreetsetel juhtumitel, kuid seda küsimust tuleks jätkuvalt korrata. Meie naabruses asuvad riigid, näiteks Egiptus ja Alžeeria, peaksid tundma, et me ei saa pikendada oma poliitilist dialoogi ilma nende riikide usuliste vähemuste teemat käsitlemata. Sellistele riikidele nagu Sudaan ja Iraak tuleb väga selgelt teada anda, et me ei nõustu töötama välja abiprogramme ega vabakaubanduslepinguid enne, kui neis austatakse põhiõigust usulisele vabadusele.

Viimastel aastatel on selles küsimuses muutunud asjad palju paremaks, kuid peame tegelema pidevalt usulise vabaduse kaitsmisega terves maailmas, sest mitte keegi teine ei tee seda meie jaoks. Viimasel mõnel päeval Euroopa Parlamendis oli meil võimalik kohtuda piiskoppidega, kes olid tulnud siia Iraagist, Mosulist ja Bagdadist, et jagada oma kogemusi. Ma arvan, et me peaksime andma neile mitte üksnes solidaarsustunde, vaid ka julgeoleku tagatise tulevikuks, et nad võiksid tunda, et neil on kelle poole pöörduda abi saamiseks. Vastasel korral riskime oma usaldusväärsusega, sest kui me ei suuda hoolitseda oma sõprade eest, kaotame maailma silmis usaldusväärsust.

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Austatud juhataja! Meie istungjärk tundub olevat pühendatud eelkõige inimõigustele.

Hommikul võtsime vastu Gáli raporti. Me võtsime samuti vastu raporti inimkaubanduse kohta ning veel ühe Euroopa kaitsekorra kohta; teisisõnu ohvrite õiguste kohta. Ma asetaksin samasse kategooriasse ühtse loa tagasilükkamise, millega Euroopa Parlament lükkas tagasi ettepaneku, mis oli liigselt välismaalasi diskrimineeriv.

Ma ei lähe tagasi Sahharovi auhinna juurde. Ma juba väljendasin oma arvamust. Kuid minu jaoks jääb raport samasuguseks kahe kiirusega visiooniks, samaks kitsaks prismaks, mille läbi mõned kaasparlamendiliikmed kahjuks inimõigusi näevad.

Siinkohal mõned näited. Ma olen pühendunud usuvabadusele ning samuti vabadusele uskuda või mitte uskuda. Kogu maailmas kiusatakse taga ka paljusid mitteusklikke. Meie raportöör lükkas tagasi muudatusettepaneku võtta kasutusele mõtte-, usu- ja religioonivabaduse kontseptsioon, kuigi rahvusvahelises õiguses on see olemas. Miks on 15 lõiku usuvabadusest, mis keskenduvad põhiliselt kristlastele, ja ainult kuus lõiku sõnavabadusest? Ametiühinguid ei mainita üldse. Miks on olemas see topeltstandard mainida alati samu riike: Iraak, Iraan, Venemaa, Valgevene või Kuuba, samal ajal kui olukorda Aafrika riikides ei mainita peaaegu kunagi, eriti mitte olukorda Maghrebis, kus inimõiguste ja demokraatia toetajad on jõhkralt sihikule võetud, eriti Liibüas ja Tuneesias, lisaks pea kõikjal valitsevale ükskõiksusele? Mainitud pole ka Colombiat.

Ma loodan, et see arutelu võimaldab meil edasi liikuda. Ma usun, et kui me tasakaalustame oma seisukohad ja kohandame seda, mida me räägime ja teeme, siis liigume edasi inimõiguste tõeliselt universaalse kontseptsiooni suunas. Palju tööd on veel teha ja ma kuulasin teid hoolikalt, paruness Ashton.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma tahaksin kõigepealt tänada raportöör Andrikienėt, kes nõustus mõne minu muudatusettepanekuga usuvabaduse kohta, ning õnnitlen teda raporti eduka koostamise puhul.

Aina enam toimub traagilisi sündmusi, mis on seotud usklike vabadusega kogu maailmas: aasta-aastalt on aina rohkem takistusi usukommete järgimisel, rünnakuid ja mõrvu. Need kuriteod puudutavad kõiki usklikke, eeskätt kristlasi. Paradoksaalselt on usuvabadus muutumas aina tundlikumaks teemaks, selle asemel et olla üks kõige loomulikemast ja vaieldamatutest vabadustest.

Ma kordan kõigil neil põhjustel juba varem esitatud ettepanekut võtta Euroopa Parlamendis kasutusele konkreetne, täpne ja iga-aastane aruanne, et jälgida usuvabaduse olukorda maailmas. Aruandes antakse teavet, mis on vajalik asjakohase ja ennetava poliitilise sekkumise kavandamiseks.

  Nicole Sinclaire (NI). - Austatud juhataja! Mitu nõukogude koolilaste põlvkonda kasvas üles teadmisega, et seltsimees Stalin leiutas sisepõlemismootori. Paistab, et Euroopa koolilapsed kasvavad üles teadmisega, et EL on inimõiguste kaitsja, kuid mida te tegelikult olete teinud, kui retoorika välja jätta?

Raportöör toob esile ELi Birma hunta vastu suunatud poliitika nõrga koha, nõrkuse, mis on samaväärne lepituspoliitikaga. Raportöör ütleb meile, et EL on tõepoolest mures inimõiguste rikkumiste pärast väljaspool ELi – kuid mis oli romade sundväljasaatmine Belgiast 1999. aastal peaminister Guy Verhofstadti ajal, kes on nüüd siin Euroopa Parlamendi liikmena? Mis on romade sundväljasaatmine Prantsusmaalt käesoleval aastal?

Aga ehk ei olegi välisteenistuselt peale sõnade midagi loota. Eelmisel nädalal väljendas Amnesty International Brüsselis muret selle üle, et välisteenistuses puudub inimõiguste üksus. Sõnad on toredad, kuid maailma rõhutud ja kannatavaid rahvaid aitaksid teod rohkem.

Eelmisel nädalal süüdistasin meie komisjonis eesistujariiki Belgiat selles, et nende puhul on tegemist kummitusega. Minu hämmastuseks nõustus eesistujariik minuga, öeldes, et just seda nad tahavad. Nii et kas tohin paluda paruness Ashtonit osaleda 10. jaanuaril inimõiguste alamkomisjoni koosolekul – ja mitte ainult vaimus –, kus ta saab osaleda mõttevahetuses inimõiguste ja demokraatia võrgustiku üle ning selgitada meile, mida täpselt sõna „meede” talle tähendab.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Ma sooviksin tänada Laima Andrikienėt, inimõiguste raporti 2009. aasta raportööri. Tema töö ei olnud kerge, sest olukord inimõiguste austamise vallas vajab kahjuks jätkuvalt meie tähelepanu ja tegusid. Me kutsume oma raportis korduvalt erinevaid riike ja institutsioone astuma konkreetseid samme, et suurendada inimõiguste austamise taset. Mulle tundub, et me peaksime sagedamini kontrollima, kas institutsioonid tegelikult viivad Euroopa Parlamendi nõutu ellu. Vastasel korral peame aasta pärast suurt osa täna tehtud märkustest kordama.

Me nõuame õigusega põhiõiguste austamist, kuid sellest ei piisa. Me peame olema tõhusad – peame suutma täitevasutusi veenda, et nad järgiksid meie juhiseid tõhusalt. Ma toetan raportööri ettepanekut luua Euroopa välisteenistuses inimõiguste direktoraat ning inimõiguste kõrge esindaja ametikoht. Järjepideva Euroopa Liidu välispoliitika põhiprintsiip peaks olema demokraatlike väärtuste ja inimõiguste edendamine. See on arvatavasti raporti kõige tähtsam poliitiline sõnum. Kui seda peaks olema võimalik saavutada, siis edaspidi muutuvad inimõiguste austamist käsitlevad aastaaruanded iga aastaga lühemaks – ja tore oleks, kui nii juhtuks.

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Austatud juhataja! Tänan teid võimaluse eest sõna võtta. Me analüüsime täna materjali, mis koosneb selgelt kahest osast ehk kahest valdkonnast. Esimene on katse hinnata inimõiguste austamist 2009. aastal ja teine on Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas. Sest me peame ütlema, kas eelmisel aastal toimus maailmas inimõiguste austamise osas edasiminek. Kahjuks ei saa sellele küsimusele jaatavalt vastata. 2009. aastal ei toimunud põhiõiguste austamise valdkonnas kindlasti mingit edasiminekut. Ma pean siinkohal silmas tõsiasja, et surmanuhtlust kasutatakse endiselt ning jätkuvalt kasutatakse paljudes riikides piinamist. Ma pean silmas vägivalla kasutamist naiste vastu ja ka seda fakti, et ikka veel sunnitakse kogu maailmas miljoneid lapsi tegema orjatööd.

Teine valdkond on seotud liiduga. Väärtuste ja eesmärkide osas ei ole vaidlusi. Peamine vaidlusküsimus, mis meile muret teeb, on seotud asjaoluga, et me tahame, et liidu tegevus inimõiguste kaitsmisel oleks tõhusam. Ma tahaksin nõustuda kõigi sellekohaste ettepanekutega, mida raportist võib leida. Kui meie soovitused ellu viidaks, siis muutuks liidu töö inimõiguste kaitsmise valdkonnas kindlasti märksa tõhusamaks.

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Andrikienė raport on suurepärane viiteallikas neile, kes võtavad sõna inimõiguste teemal. Hea on jagada õppetunde inimõiguste teemal meie partneritega mujal maailmas.

Kuigi mõned riigid on inimõigusalaste standardite täitmise osas ikka veel alles keskajas, oleks Euroopal tark mitte võtta liiga ülbet seisukohta.

Euroopa Liidu kriitika riikide valitsuste suunas, kes jätkuvalt rikuvad inimõigusi, oleks veelgi usutavam, kui meie 27 liikmesriiki ilma erandita jõustaksid Strasbourgi Inimõiguste Kohtu otsuseid.

Kus me selles osas oleme? Kas ei ole aeg võtta endale pühalik kohustus, et ei jääks vähimatki kahtlust selles, et meie soov on austada meie enda loodud asutuste autoriteeti?

  Barbara Lochbihler (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! ELil on väga palju meetmeid, mida saab kasutada inimõiguste poliitika parandamiseks mitmetes riikides. EL on piirkondlik suurvõim, mis peaks mitmepoolsetel foorumitel nõudma inimõiguste poliitika teostamist ja tagama, et selles valdkonnas keskendutaks rohkem edasiminekule. Kas me kasutame Euroopa välisteenistuse rajamisega tekkinud võimalust, et arutada, kas ELi inimõiguste poliitikal on soovitud mõju? Ma loodan seda ja ma toetan paruness Ashtoni teatatud inimõiguste poliitika läbivaatamist.

Mulle teeb siiski väga muret see, et ei ole võimalik asjakohaselt kasutada struktuure, mida kavatsetakse välisteenistusse inimõiguste alase tegevuse jaoks luua. On olemas reaalne oht, et võrreldes varasemaga on veelgi vähem ressursse ja et meil ei saa olema nähtavat, kuuldavat ega tõhusat Euroopa inimõiguste poliitikat. Rajatav inimõiguste osakond ähvardab muutuda pelgalt viigileheks, kui inimõiguste poliitika ei ole kõige kõrgemal tasandil mingil viisil esindatud. Inimõiguste süvalaiendamine ei anna iseenesest vajalikke tulemusi.

Meil on vaja tugevat ekspertide rühma, millel on sidemed kõrgeimal tasandil, ning kõik asjaosalised peavad sellesse küsimusesse tõsiselt suhtuma. Alles siis on võimalik süvalaiendamine kõigis poliitikavaldkondades ning tsentraalsel otsuste langetamise tasandil. Oleks täiesti mõeldamatu, ebaprofessionaalne ja tagurlik keskenduda üksnes süvalaiendamisele. Inimesed, kes kannatavad nende põhiõiguste rikkumise all, ootavad ELilt uut ja tõhusat inimõiguste poliitikat ning mitte pelgalt haldusmenetluse kohaldamist selles valdkonnas.

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Ma kiidan raportöör Laima Andrikienėt tasakaalustatud ja mõistliku lähenemisviisi eest sellele raportile.

Minu fraktsioon, ECR, on täielikult pühendunud põhiõiguste edendamisele kogu maailmas. Kuid me tunnistame ka seda, et sageli on vaja inimõigusi tasakaalustada reaalpoliitikaga. Miks muidu arendaks EL strateegilist partnerlust Hiinaga, mille valitsus hoolib vähe vabadustest, mida me peame üliolulisteks? Samamoodi on ELil moraalne kohus anda arengu- ja humanitaarabi arenguriikidele, isegi neile, mille inimõiguste ajalugu on kahetsusväärne, näiteks Pakistan, kus eeskätt naised ja usuvähemused kannatavad asutustes diskrimineerimise all.

Sellegipoolest on mul hea meel, et raportis tuuakse välja riigid, mis on mulle karjääri jooksul kõige rohkem muret teinud: Vietnam, Kuuba, Venezuela, Iraan, Zimbabwe ja Põhja-Korea. Õigustatult on tõstatatud küsimus inimõiguste rikkujate karistamatusest Venemaal. Raportit läbiv teema on, et demokraatia, inimõigused ja majanduslik vabadus käivad käsikäes.

Mul tekivad siiski kahtlused, kui parlament tugineb teatud ebameeldivate tavade hukkamõistmisel rahvusvahelisele õigusele, kuigi selle õiguslik alus ei ole kaugeltki selge. Ma täheldasin näiteks, et homme arutlusele tulevas parlamendi resolutsioonis on peksukaristuse kasutamine Malaisias kuulutatud selgelt rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks, kuigi selline avaldus on juriidiliselt küsitav. Kui me tahame institutsioonina usaldusväärseks jääda, siis peame jääma faktide juurde.

  Bastiaan Belder (EFD). - (NL) Austatud juhataja! Meie pühendumus põhiõigustest kinnipidamisel tähendab vähe, kui puudub isiklik seotus ja Laima Andrikienė huvitav raport julgustab seda selgelt. Mulle teeb selles osas konkreetselt muret nn usuvabadus.

Ma tahaksin mainida kolme praegu toime pandavat usuvabaduse põhivabaduse rikkumist, et nõuda nõukogult ja komisjonilt, kes viibivad siin ühes isikus – teie, kõrge esindaja −, et antaks hääl ja seega nägu neile ja kõigile teistele tagakiusatud kodanikele, kes on jäänud diplomaatia püünisesse.

Minu jaoks on kolm põletavat juhtumit. 1. Dr Fan Yafeng, väljapaistev Hiina inimõiguste advokaat ja Beijingi koguduse pastor, kes on alates 1. novembrist 2010 olnud koduarestis ja kes on nädalaid kannatanud Hiina luureteenistuse tagakiusamise ja mahhinatsioonide all. Mida Euroopa peaks tegema: lõpetada dr Fani koduarest.

2. Aisha Bibi, Pakistani kristlane, kes mõisteti kooskõlas Pakistani jumalateotuse seadustega surma äärmiselt kaheldava süüdistuse põhjal. Hiljutises vestluses Pakistani välisministriga San Franciscos ei tahtnud ta nõustuda tegema rohkem kui viia läbi põhjalik politseiuurimine jumalateotuse seaduste alusel esitatud süüdistuse kohta. Mida Euroopa peaks tegema: saavutada Aisha Bibi vabastamine ja jumalateotuse seaduste tühistamine Pakistanis.

3. Yusuf al-Qaradawi – Iraani koguduse juht, kes mõisteti surma usutaganemise süüdistusega. Mida Euroopa peaks tegema: saavutada nimetatud kirikuõpetaja vabastamine ja lõpetada koguduste püsiv riigipoolne jälgimine islamivabariigis.

Head kolleegid! Lugupeetud nõukogu ja komisjon! Kõrge esindaja! Kahjuks ei ole teil kodutöö puudust!

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kui Hiina kutsub üles boikottima Nobeli rahupreemia tseremooniat ning Lääne sõjalise abi toel võimule tulnud Iraagi ja Afganistani valitsused seda üleskutset toetavad, siis on see minu jaoks ilmne näide probleemidest inimõiguste vallas islamirežiimides. Selle taustal on äärmiselt murettekitav kristlike vähemuste suurenev tagakiusamine Lähis-Idas ning kristlaste diskrimineerimise ja sallimatuse juhtumid Euroopas. Me ei saa enam eirata ELi moslemikogukondades suurenevaid probleeme seoses sundabielude, aumõrvade, naistevastase vägivallaga ja üleskutsetega kehtestada šariaat.

Minu arvates peaksime samuti seisma kindlalt vastu kultuurilisele relativismile, milles võõramaiste kultuuride ja traditsioonide austamise ettekäändel tolereeritakse tõsiasja, et mõnes moslemi kultuuri regioonis piiratakse inimeste õigust vabadusele, võrdsusele ja kaasotsustamisele.

  Vittorio Prodi (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Andrikienė raport on üldiselt suurepärane ning sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis töötas tublisti, et panustada sellesse oma väga väärtuslikke ideid. Inimõigused on Euroopa Liidu loomisest saadik olnud selle üheks peamiseks sambaks ning nende austamine on oluline teema, mida Euroopa Parlament peab iga päev julgustama.

Inim- ja põhiõiguste ulatuslikum aktsepteerimine, globaliseerumine ning muutused meie ühiskonnas on tekitanud vajaduse uue ja erineva maailmavaate järele, mis ei sobitu meie praeguste kaanonitega. Seega on hädavajalik tagada võrdne juurdepääs loodusvaradele, mis on iga inimese üks põhiõigustest.

Saabuvatel aastatel põgeneb kliimamuutuse tõttu tohutu hulk pagulasi planeedi kõige vaesematelt aladelt ja meie kohus on arvestada potentsiaalseid sisserändevoolusid, et saaksime kehtestada asjakohased meetmed.

Kehtivas rahvusvahelise õiguse sõnavaras ei tunta veel sõna „kliimapagulane”. Loomulikult oleme endiselt pühendunud kõrbestumise vastu võitlemisele, nagu ka kliimamuutustega kohandumisele. Need on teemad, mida ma üritasin raporti teksti lisada, et saaks alustada tõsist arutelu nende küsimuste üle.

  Marietje Schaake (ALDE). - Austatud juhataja! Me tähistame täna Sahharovi preemia andmisega märkimisväärset päeva, kuid meil on teha palju rohkem tööd. Ma tahaksin tõsta esile mõned punktid kõnealusest terviklikust ja hästi koostatud raportist.

On vaja võidelda õigluse saavutamise eest karistamatusega seoses kas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kaudu või muude vahenditega. Tähtis ei ole mitte ainult süüdlased kohtu alla anda, sest sageli on see aeganõudev, kuid seni näitab üksikute inimõiguste rikkujate vastutusele võtmise alustamine neile, kes kardavad, et inimõiguste rikkumised jäävad märkamata või et liberaaldemokraadid tegelikult tolereerivad selliseid rikkumisi, seda, et kannatusi tunnistatakse ja et EL on usaldusväärne.

Raportis nõuame sanktsioone Vene ametiisikutele, kes vastutavad Sergei Magnitski surma eest, ja Iraani ametiisikutele, kes on seotud süstemaatilise tsensuuri, kodanike, kes ei ole teinud muud kui tegutsenud kooskõlas oma võõrandamatute ja tõepoolest universaalsete inimõigustega, vägistamise, ründamise ja hukkamisega.

  Peter van Dalen (ECR). - (NL) Austatud juhataja! Me oleme viimastel aastakümnetel näinud, et inimõiguste olukord on mitmel pool maailmas paranenud. Ma pean silmas Lõuna-Ameerikat ja Ida-Euroopat, kus see on olnud seotud demokratiseerumise ja suurema jõukusega.

Kahjuks ei ole me näinud edusamme riikides, milles domineerib islamiusk – otse vastupidi. Egiptuses, Iraagis, Iraanis, Pakistanis, Somaalias jt sellistes riikides muutub aina rohkem kristlasi ja usuvähemusi rõhumise ohvriks.

Sellistes riikides kasutavad äärmuslased kõiki võimalikke vahendeid. Süüdistused jumalateotuses, ristiusku pöördumise keelamine, igapäevane tagakiusamine, mõrvad – kõik see toimub. Sageli on selline tegevus suunatud kogukondade vastu, kes on neis riikides elanud palju kauem kui moslemid.

Austatud juhataja! Iga viie usu eest tagakiusatu seast neli on kristlased ja olukord on kõige tõsisem moslemiriikides.

Ma kutsun Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles tegema rohkem, et võidelda usulise tagakiusamise vastu, ja, Catherine Ashton, ma küsin teilt konkreetselt, kuidas Te oma poliitikas selle küsimuse lahendate?

  Nikolaos Salavrakos (EFD). - (EL) Austatud juhataja! Ma pean Laima Andrikienėt esitatud tervikliku raporti eest kiitma. Ma tuletaksin kõigile meelde, et 2500 aastat tagasi ütlesid vanad kreeklased, et inimene on kõigi asjade mõõt. Kaks sajandit hiljem tõdesid roomlased, et inimene on inimesele hunt. Ma tahaksin näha, kas vanakreeka ütluse puhul on tegu filosoofilise retoorikaga või oleme me edasi liikunud. Me oleme kindlasti edasi liikunud, kuid me ei ole inimõiguste kaitsmisel soovitud tulemust saavutanud ning kahjuks on Euroopas ja kogu maailmas puhkenud majandus- ja finantskriis toonud kaasa väga suuri probleeme, tabades peamiselt ühiskonna vaesemat osa ja jättes need inimesed seeläbi ilma eneseaustuse inimõigusest. Austatud juhataja! Paruness Ashton! Me peame sõnadest kaugemale minema; me peame tegutsema, me peame võtma sotsiaalseks kaitseks vajalikke meetmeid, võitlema sotsiaalse tõrjutuse vastu ning ennekõike peame leidma töökohad noortele. Ma tuletan teile veel kord meelde: töökoht ei tähenda elatist; see on vahend, mis aitab saavutada eneseaustust ja väärikust ning tingimusi rahuks Euroopas.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Tsivilisatsiooni ei mõõdeta üksnes tehnilise progressi ja jõukusega, vaid aina rohkem ka inimõiguste austamisega. See on tsitaat inimõigusi 21. sajandil käsitlevast programmist ja see peaks olema meile hoiatuseks. ELi usaldusväärsust selles valdkonnas ei tohi võtta iseenesestmõistetavana ning meie poliitika ei ole immuunne sellele, et seda ei võidaks hinnata topeltstandardite alusel.

Euroopa välisteenistus pakub meile võimaluse viia ellu sõnad, mida me kiidame heaks hiljemalt iga neljapäeva pärastlõunal. Inimõigused peavad olema kajastatud ELi välispoliitika kõigis valdkondades. Ma toetan ELi vahendite tõhususe ulatuslikku läbivaatamist selles valdkonnas, sest ilmselgelt ei ole meil puudu poliitilisest tahtest esitada karme nõudmisi, vaid puudu on lihtsalt tahtest neid nõudmisi täita.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Austatud juhataja! Euroopa Liit põhineb sellistel väärtustel nagu vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriigi põhimõte ja inimõigustest kinnipidamine.

Kui liit tahab ühtlasi maailmas inimõiguste edendamisel olulist rolli mängida, siis on hädavajalik töötada välja järjekindel välispoliitika, millesse kõik liikmesriigid peavad otsusekindlalt panustama. Lissaboni lepingu jõustumine on ainulaadne võimalus teha märkimisväärseid edusamme inimõiguste ja demokraatia vallas, mis peaksid edaspidi olema eelkõige erinevate välispoliitiliste valdkondade keskne koostisosa.

Seega on otsus lisada inimõigused Euroopa välisteenistuse erinevatesse struktuuridesse on selge ja otsustava tähtsusega. Ma usun siiski kindlalt, et inimõiguste eriesindaja rolli loomine aitaks kaasa suuremale ühtekuuluvusele ning eelkõige muudaks see ELi sellekohase välistegevuse paremini nähtavaks.

Ma tahaksin lõpetuseks õnnitleda raportöör Andrikienėt tema suurepärase töö puhul ELi 2008.−2009. aasta inimõiguste aastaaruandega, milles võetakse detailselt kokku Euroopa Liidu mitmekesine tegevus inimõiguste ja demokraatia vallas kogu maailmas.

  Michael Cashman (S&D). - Austatud juhataja! Tänan raportööri suurepärase raporti eest. Paruness Ashton, mul on äärmiselt hea meel teie ametisseasumise pärast, sest olete oma tegudega näidanud, et Te ei kõhkle absoluutselt seismast inimeste eest, kelle häält ei ole kuulda ja kellelt on võetud nende õigused.

Inimõigused mõistagi riigipiire ei tunne. Nad ei tunne riigipiire. Nad on universaalsed. Kuid selle tahu universaalsus ei toimi kogu maailmas. Meil on lepingud riikidega Aafrikas, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkondades, kus homo-, bi- ja transseksuaalide õigused on kriminaliseeritud. Nende õigusi ei austata ning isegi Cotonou lepingus kaheldakse, kas homo-, bi- ja transseksuaalsete inimeste õigusi tuleks austada.

Sellepärast vajame me välisteenistuses tugevat inimõiguste direktoraati, et tagada arengu-, kaubandus- ja välisasjade poliitiline järjepidevus – nagu te oma avalduses ütlesite.

Meil on vabakaubanduslepingud, mille artiklit 2, inimõiguste klauslit, ei ole kunagi tegelikult jõustatud. Parlament esitab soovitusi ja ma kardan, et nõukogu kohkub tagasi. Nii et me vaatame teie suunas, et te võtaksite otsustavalt juhtrolli inimõiguste kaitsmisel kõigis neis riikides, millega meil on suhted.

Ma soovin samuti õnnitleda 2009. aastal nõukogu vastu võetud LGBT abivahendi puhul. Nimetatud abivahend võimaldab ELi välisteenistusel töötada homo-, bi- ja transseksuaalsete inimeste põhiõiguste nimel. Ma soovin teile kõike head, ma usaldan teid ja täiskogu usub teisse.

  Edward McMillan-Scott (ALDE). – Austatud juhataja! Ma võtan sõna Euroopa Parlamendi asepresidendina demokraatia ja inimõiguste alal ning tänan Laima Andrikienėt suurepärase raporti eest.

Leedi Ashton rääkis oma sõnavõtus uutest struktuuridest Euroopa välisteenistuses – või vähemalt ta ei rääkinud neist. Palju aastaid tagasi demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit luues uskusin ma, et demokraatia ja inimõiguste tagamiseks on vaja struktuuri. See on siiani alles. Muuseas, komisjon tahtis seda ära kaotada ning süvalaiendada inimõigusi ja demokraatiat kõigi välisprogrammide kaudu. Leedi Ashton ei räägi oma sõnavõtus süvalaiendamisest, kuid ma kardan, et kui ta räägib hõbelõngast, mis on nii habras, et võib esimese pinge peale puruneda, siis räägib ta mingist udupeenest välispoliitikast. Ma arvan, et me vajame enamat. Me tahaksime – nagu teised täiskogu kõigilt pooltelt on öelnud −, et välisteenistusel oleks inimõiguste ja demokraatia direktoraat ja võimalik, et ka eriesindaja.

Nagu Heidi Hautalagi olin ma möödunud nädalal Oslos ja ma tahaksin mõtiskleda vaid ühe punkti üle. Seal oli umbes tuhat inimest – istusin täpselt Nancy Pelosi selja taga −, kes olid ühinenud üle Atlandi ookeani: poliitikud, diplomaadid, riigiteenistujad ja valitsusvälised organisatsioonid, kes olid rõõmsalt ühinenud Euroopa Liidu ümber. Kui saal püsti seistes aplodeeris, siis tehti seda üksmeelselt – ei mingeid laineid, ei mingit killustatust. Kõik tõusid püsti, sest me seisime seal Lääne kodanikuühiskonnana, kes toetab põhimõtete kogumit. Nii et kui tulevikus räägib EL oma nn pehmest julgeolekust, siis peab ta rääkima ka põhimõtetest. Me vaatame teie suunas, paruness Ashton, et te need põhimõtted esitaksite.

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Andrikienė raport on tõesti pikk, kuid ma olen sügavalt veendunud, et selles ei ammendata kõiki maailmas 2009. aastal inimõiguste austamisega seotud küsimusi. Eriti vähe on raportis jäetud ruumi süvenevale nähtusele, milleks on kristlaste tagakiusamine, mis ei toimu nüüd mitte ainult kolmandates riikides, vaid ka Euroopas. Euroopa Liidul on piisavalt poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid, et selliseid nähtusi ennetada ning need kategooriliselt ja resoluutselt hukka mõista.

Teine küsimus, milles liit ei tohi vaikida, on inimõiguste austamine Venemaal. Mulle tundub, et käimasolevad läbirääkimised koostöölepingu üle Venemaaga on ideaalne hetk tõstatada kindlalt ja konkreetselt küsimus inimõiguste austamisest selles riigis. Sest me ei tohi unustada Venemaal tagakiusatavaid inimesi – poliitikud, valitsusväliste organisatsioonide esindajad ja ärimehed −, keda kiusatakse taga üksnes seetõttu, et neil on julgust ja tugevust nõuda tõe väljaütlemist nende riigi juhtimise kohta.

  David Campbell Bannerman (EFD). − Austatud juhataja! Olles kõik ühinenud, et mõista hukka skandaalsed inimõiguste rikkumised sellistes riikides nagu Iraan ja Hiina, peame me hakkama neid eristama räigelt ülepakutud EList inspireeritud inimõigustööstusest. Üldsust tüssatakse kogu selle inimõiguste laadaga. Seal on ELi põhiõiguste harta Lissaboni lepingus, siis on seal Euroopa Inimõiguste Kohus, kes tahab anda hääleõiguse briti vangidele – isegi mõrvaritele ja pedofiilidele. Liiga palju on ELi tööõigusi ja ameerikalikke kahjutasuõigusi ning on sellised riigisisesed õigusaktid nagu Ühendkuningriigi katastroofiline inimõiguste seadus, mis lubab välismaistel terroristidel ja kurjategijatel Suurbritanniasse jääda, sest nüüd on hakatud nende õigusi pidama tähtsamaks kui nende korralike kodanike õigusi, keda nad ohustavad.

Tõde on selles, et inimõiguste üllas üritus on liiga sageli vajunud sügavalt rentslisse, kus miljonäridest advokaadid rikastuvad, kaitstes terroristide, kurjategijate ja ahnitsejate võltse õigusi. See peab lõppema.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Tõsiasi, et EL on laiendamas oma tegevust inimõiguste valdkonnas ja et raportis on spetsiaalselt käsitletud kristlasvähemuste tagakiusamise ja diskrimineerimise küsimust, on samm õiges suunas. Kristlased kannatavad teravalt tagakiusamise all paljudes riikides, millest mõnedel on ELiga tihedad sidemed. Näidete seas on Egiptus, Iraan, Iraak ja loomulikult Türgi, kus kristlased mõnel juhul võitlevad ellujäämise nimel nii majanduslikus kui ka füüsilises mõttes. Me ei vaja uut ametiposti, nagu kavandatav inimõiguste eriesindaja, et sundida neid riike näitama üles suuremat sallivust ja kaitsma oma vähemusi. See tekitaks ebavajalikke kulusid ning selle tõhusus ei ole tagatud, sest meil on juba praegu surve avaldamiseks piisavalt vahendeid. Me peame võtma konkreetseid meetmeid. Me peame tagama, et EL ei sõlmi ühtegi lepingut ega anna rahalist abi, kui ei ole võetud kohustust austada inimõigusi ja kaitsta vähemusi, eelkõige kristlasi.

Head kolleegid! Finantsargumendid on võimsad, eriti siis kui humanitaarargumendid ei toimi. Mis kõige olulisem – neist saadakse hästi aru kõikjal maailmas.

  Kinga Gál (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Lubage mul kõigepealt kiita kolleeg Laima Andrikienėt suurepärase töö eest. Muudatusettepanekute arv, mis oli rekordiline, pani tema õlgadele märkimisväärse koorma, kuid ta sai suurepäraselt ja elegantselt hakkama ja tulemuseks on erakordselt hea raport. Mul on rõõm öelda, et raportis tõstetakse esile kõige haavatavamaid gruppe, keda on vaja kõige rohkem kaitsta, näiteks lapsed, põliselanikud ja rahvusvähemused. Ma loodan väga, et meie raportis väljendatud sõnum välisteenistuse struktuuri ja tulevase inimõiguste kõrge esindaja kohta võetakse avatult vastu. Me ootame, et kõrge esindaja Ashton tagab, et inimõigustel on uues struktuuris eriline koht, ning et lisaks vajalike organisatsiooniliste tingimuste loomisele peaks välisteenistuse kogu töö olema ajendatud inimõiguste süvalaiendamisest.

Lissaboni lepingu vaimsus on loonud uue hetke, milles me peame ka selles vallas järjepidevamalt tegutsema ning ei tohi lubada, et suutmatus selles vaimus tegutseda kahjustaks ELi usaldusväärsust. Euroopa Liidu põhiõiguste olukorda käsitleva raporti raportöörina teeb mulle eriti head meelt, et see arutelu on toodud ka parlamendi istungjärgu ette ning et nii täna vastu võetud Euroopa Liidu põhiõiguste olukorda käsitlev raport kui ka arutlusalune inimõiguste raport edastavad sõnumi, et me peame põhi- ja inimõiguste kaitset ja järjekindlat kohaldamist ning topeltstandardite vältimist ühtmoodi tähtsaks nii ELis endas kui ka väljaspool.

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Mulle teevad heameelt kaks asja. Esiteks see, et inimõigustest on saanud Euroopa välisteenistuse töö lahutamatu osa – ja see on väga hea asi. Euroopa välisteenistuse aparaati tuleks kasutada just nimelt selleks eesmärgiks – inimõiguste edendamiseks ja inimõiguskaitsjate kaitsmiseks kogu maailmas. Teine asi, mis mulle rõõmu teeb, on see, et Euroopa Liidu Venemaa delegatsiooni liikmena on mul väga hea meel, et osa raportist on pühendatud inimõiguste austamisele Venemaal ja et nimetatud on konkreetsed inimõiguskaitsjad. Brüsseli ja Strasbourgi toetus inimestele, kes võitlevad inimõiguste ees Venemaal, on äärmiselt tähtis ja ma arvan, et raport väärib toetust juba seetõttu, et selles suhtutakse nendesse inimestesse nii suure austusega. Ma arvan, et me peaksime liikuma selles suunas ja ma kutsun Catherine Ashtonit üles seda tegema.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Arutelu maailma inimõigusi käsitleva raporti üle langeb samasse aega kurbade sündmustega, mis kinnitavad, et inimõigusi rikutakse pidevalt. Nobeli rahupreemia võitja Liu Xiaobo ja Sahharovi auhinna saaja Guillermo Fariñas ei saanud oma autasu vastu võtta, sest nad ei saanud režiimilt, milles nad elavad, luba riigist lahkuda. Iraagi piiskoppide eilne Euroopa Parlamendi külastus tõestab, et meil on endiselt tohutud probleemid usuliste rühmituste tagakiusamisega. Kristlaste tagakiusamine Lähis-Idas, sealhulgas hiljutine terroristlik rünnak katedraali vastu Bagdadis näitab, et ilmunud on uued põhiõiguste rikkumise meetodid ning liit peaks reageerima asjakohaselt ja tõhusalt.

Ma soovin lisada oma hääle Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki üleskutsele seada kristlaste turvalisus Iraagis esikohale. Me ei saa nõustuda, et kristlasi koheldakse kui alama klassi kodanikke. Ja kuidas saame me jätkata ühinemisläbirääkimisi Türgiga, kui ainus kristlik seminar selles riigis jääb suletuks. Lissaboni lepingu jõustumise järel annab ELi diplomaatiline teenistus võimaluse parandada liidu tööd inimõiguste vallas. Selles töös tuleks keskenduda rahvusvahelise koostöö tugevdamisele ja julgeoleku taseme tõstmisele. Demokraatlike väärtuste ja inimõiguste edendamine peaks olema järjepideva Euroopa Liidu välispoliitika peamine põhimõte.

  Iva Zanicchi (PPE) . – (IT) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Head kolleegid! Arengukomisjoni aseesimehena tegelen ma paljude riikide probleemidega, eriti Aafrikas, kus inimõigusi rutiinselt rikutakse ja jalge alla tallatakse või kus need mõnikord üldse ära unustatakse.

Ma naasin möödunud pühapäeval ametlikult missioonilt Kongo Demokraatlikku Vabariiki, kus ma tahtsin lisaks tavapärastele kohtumistele asutustes kohtuda riigis tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide esindajatega ja külastada mõnd keskust, kus nad töötavad. Ma pean ütlema, et nad teevad tõesti head tööd. Ma kohtusin ohvritega riigis, kus vägistamist peetakse sõjapidamisvahendiks, kus relvastatud rühmitused panevad jätkuvalt toime massivägistamisi ja muid süstemaatilisi kuritegusid kodanikuühiskonna, eriti naiste, vanurite ja laste vastu.

Ma tahtsin mainida Kongo Demokraatliku Vabariigi näidet, sest see on minu jaoks värske kogemus. Ma tahan siiski üldiselt kutsuda üles karmilt ja pidevalt hukka mõistma naiste õiguste jõhkraid rikkumisi. Rahvusvaheline kogukond peab oluliselt suurendama kampaaniate rahastamist, et kaitsta naisi vägistamise ja muude vägivallavormide eest, näiteks suguelundite moonutamine, mis on samuti tõsine inimõiguste ja naise kehalise terviklikkuse rikkumine.

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Head kolleegid! Euroopa välisteenistuse loomine on ajalooline võimalus leida lahendus inimõiguste ja demokraatia küsimustele. Me peame eelkõige tagama, et inimõiguste austamine ja edendamine oleks Euroopa Liidu välispoliitika erinevate valdkondade keskmes.

Vaja oleks suuremat sünergiat Euroopa Liidu delegatsioonide ja liikmesriikide saatkondade vahel eesmärgiga võtta vastu ühe inimõiguste strateegia riigi kohta, arvestades, et riigiti erinevad konkreetsed üksikasjad suuresti.

Maailma paljudes osades kasutatav surmanuhtlus on õiguskorra üks kõige ebainimlikumaid vorme.

Muret tekitab surmanuhtluse kasutamine Valgevenes – ainsas Euroopa riigis, mis siiani rakendab surmanuhtlust.

Tähtis on teha lõpp inimõiguste rikkumiste neile liikidele, mille all kannatavad naised, sealhulgas suguelundite moonutamisele. Tuleb kasutada kõiki poliitilisi vahendeid, et toetada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni resolutsiooni, milles kutsutakse üles kehtestama naiste suguelundite moonutamise suhtes ülemaailmne moratoorium.

Ma kutsun lõpetuseks komisjoni ja nõukogu üles levitama Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruannet.

  Csaba Sógor (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Ma tahaksin toonitada, et kuigi Euroopa Liit on suutnud mõnes valdkonnas oma liikmesriike enneolematus ulatuses lõimida, siis inimõiguste kodifitseerimise osas jääb see teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest oluliselt maha. Ma toetan täielikult avaldust, milles kutsutakse liikmeid allkirjastama ja ratifitseerima kõiki peamisi ÜRO ja Euroopa nõukogu inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle. Ma tahaksin nende seast esile tõsta Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ja Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat, mille puhul tulevikus ELi allkirjastav inimõiguste konventsioon võib olla eeskujuks. Ma usun, et inimõiguste valdkonnas pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide töö parem koordineerimine on sama tähtis ja võib olla ainus garantii, et sõnastatud õigused ja kohustused täidetakse.

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Euroopa Liit kaitseb kooskõlas oma põhimõtete ja väärtustega inimõigusi kogu maailmas. Kuid teha on vaja palju ja Lissaboni leping on meie tõhusust selles sektoris parandanud. Me kõik siin Euroopa Parlamendis oleme veendunud, et tuleb jätkata tegevust inimõiguskaitsjate nimel. Juba olemasolevate vahendite nõuetekohane kohaldamine võib olla selleks raamistikuks, milles neid kaitsta. Esikohale tuleb seada kõigi rahvusvaheliste piinamise ja muu ebainimliku kohtlemise vormide vastaste konventsioonide ratifitseerimine. Inimõiguste klausli lisamine kõigisse kaubanduslepingutesse kolmandate riikidega ning selle kohaldamise jälgimine on põhimeetmed surve avaldamiseks ja me peame nende kasutamist nõudma. Ma arvan, et eraldi tuleb viidata naiste ja tütarlaste õiguste hädavajalikule kaitsele, sealhulgas nende seksuaal- ja reproduktiivtervise kaitsele.

  Antonyia Parvanova (ALDE). – Austatud juhataja! Ma tahaksin osana meie tänasest arutelust inimõiguste üle ELi sise- ja välispoliitikas eraldi välja tuua naiste olukorra konfliktitsoonides, eriti Kongos, Gaza sektoris ja Iraanis, kus seda küsimust ei saa enam eirata.

Naised ja ka lapsed on need, kes kõige rohkem kannatavad konfliktiolukordade laastavate tagajärgede all. Me ei tohiks lubada, et naiste inimõiguste rikkumised oleksid kõrvalteema: EL peaks oma välisasjades ja humanitaarpoliitikas esikohale seadma naiste õiguste kaitse. Liiga sageli ohverdatakse mõne ELi liikmesriigi majandushuvide tõttu inimõiguste küsimused – ja naiste seisund eriti – paljudes kolmandates riikides. Me vajame ja täna me nõuame asjakohaseid ja konkreetseid samme, et ELi põhimõtteid kasutataks liidu sise- ja välistegevuses reaalse vahendina inimõiguste edendamiseks, keskendudes konkreetselt naiste õigustele.

  Rui Tavares (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud Catherine Ashton! Mida Te tunneksite, kui selliste riikide nagu Prantsusmaa ja Portugal valitsused saadavad tagasi demonstratsioonid, kui nende pealinna on tulemas tähtsad isikud Hiinast, et nood visiidi ajal demonstrante ei näeks? Kas kõrge esindaja mõte ei olnud mitte selles, et Euroopa saaks välismaal rääkida inimõigustest ühel häälel, näiteks Hiinas? Kas te ei arva, et siin räägitakse rohkem kui ühel häälel?

Uudishimust – miks te alati istute nõukogu esindaja kõrval? Mis filosoofia või konstitutsiooniline teooria selle valiku taga on? Kolmas küsimus: ma tahaksin, et meie Euroopa diplomaadid peaksid inimõigusi igapäevaprioriteediks, mitte teiseks, kolmandaks või neljandaks prioriteediks, vaid esimeseks prioriteediks. Mida te teete, et tagada, et mõned meie diplomaatidest mõtleksid inimõigustest kui täiskohaga tööst ja seda iga päev? Kas ei oleks hea, kui meil oleks – nagu mitmed kolleegid juba soovitasid – sellele alaliselt pühendunud direktoraat?

  Andrew Henry William Brons (NI). - Austatud juhataja! Kui me täna hommikul kuulasime Guillermo Fariñase helisalvestist, siis avaldas mulle muljet see, et ta identifitseeris ennast ja oma kolleege kui mittevägivaldset opositsiooni Kuuba režiimile. Ma arvan, et on eriti tähtis austada nende inimeste õigusi, kes ei pane toime vägivallategusid ega õhuta teisi vägivallale.

Kuid enne kui sellel teemal liiga vagatsevaks muutume, peame seisma silmitsi tõsiasjaga, et mõnes ELi riigis antakse selliseid inimesi nagu Geert Wilders Hollandist kohtu alla poliitiliste eriarvamuste või ketserlike seisukohtade eest akadeemilistel teemadel, ilma et nad mingil moel õhutaksid vägivalda. Lisaks keelustati Belgias partei, millel ei olnud mingeid vägivaldseid sidemeid. Saksamaal kukkus ühe partei keelustamise üritus põhiseaduskohtus läbi vaid seetõttu, et paljastati, et riigiametnikud olid tõendeid fabritseerinud. Ühendkuningriigis algatas riigiorgan tsiviilhagi meie enda partei vastu ilmse eesmärgiga see sulgeda.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Leedi Ashton! Head kolleegid! Inimõigused ja Euroopa Liidu poliitika on ristteel. Andrikienė raportit tuleks kindlasti julgustada ja toetada, sest selles sedastatakse, milliseid konkreetseid meetmeid on ikka veel vaja võtta. ELi Euroopa välisteenistus saab tegutseda tõhusalt, pealegi saab see tugineda liikmesriikide õigekspeetud tundlikkusele, kuid me vajame terviklikku ja otsustavat poliitikat, mis vajaduse korral ka hammustaks.

Me peame tõesti kaitsma inimõigusi: noori, naisi, vanu inimesi, puuetega inimesi, teatava usulise ja poliitilise suundumusega inimesi ning teistsuguse seksuaalse sättumusega inimesi tuleb kaitsta, nagu tuleb ka kaitsta inimeste õiguste vabalt oma mõtteid väljendada. Täna on parlament siiski vastu võtnud mõned olulised meetmed ja seega me usume, et tõeliselt inimõiguste kaitsmisele suunatud programmi on võimalik tõepoolest ja tõhusalt välja töötada vaid otsustavas, konkreetses dialoogis kolmandate riikidega.

  Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Paruness Ashton! On meeldiv kuulata Euroopa Liidu välisasjade kõrget esindajat kindlalt välja ütlemas, et me pooldame põhivabaduste ja inimõiguste kohaldamist ja et Euroopa Liiduna peame me tegema kõik, et kaitsta kogu maailmale ühiste põhimõtete ja vabaduste kohaldamist, nõnda et me saaksime ellu viia selle positiivse rolli.

Te teate meie seisukohta: me tahame meeleheitlikult spetsiaalset põhivabaduste talitust, mis täpsemalt teostaks järelevalvet ja esindaks meid. Ma pean siiski ütlema, paruness Ashton, et me peame vaatama nii sisse- kui ka väljapoole. Olles pärit Küproselt, juhin ma tähelepanu sellele, et kakssada tuhat küproslasest pagulast on Kreekas ilma jäetud ühest nende põhiõigusest (juurdepääs kodule) ja et meil on Türgis Küprose kogukond, mida rõhub Türgi okupatsioon. Pange oma teenistus tööle. Üks nõuanne ja palve: saatke oma esimene esindaja Küprose Vabariiki.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Ühte Sahharovi auhinna kandidaatidest, Dawit Isaaki, hoitakse endiselt Eritreas ilma kohtupidamiseta vangis. Ta on vangis olnud seni 3370 päeva. Euroopa inimõiguste konventsiooniga liitumine annab ELile suuremad võimalused tõendada oma siirast pühendumust inimõigustele ja nende kaitsele ka väljaspool ELi piire.

Ma pöördun teie poole, paruness Ashton, et te kasutaksite seda võimalust ja suurendaksite survet Eritreale vabastada Euroopa meelsusvang Dawit Isaak. Me peame nüüd näitama, et võtame asja tõsiselt, ja meil peab olema selge sõnum Eritrea presidendile. Tuleb seada oluliseks nõudeks, et kõik Eritreaga peetavad läbirääkimised viiksid Dawit Isaaki vabastamisele. Mul on teisse usku. Nagu Michael Cashman ütles:

Ma arvan, et ma usun teisse, leedi Ashton.

  Andrzej Grzyb (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Ma tahaksin kõigepealt Laima Andrikienėt raporti eest tänada. Ma tahaksin öelda ka seda, et pärast Lissaboni lepingut on inimõiguste olukord muutunud. Küsimus on selles, kuidas me seda vahendit kasutame. Me ei peaks seda kasutama mitte üksnes otse inimõigustest rääkides, vaid lisama need ka teistesse kontekstidesse, näiteks kui peame kaubanduspoliitilisi kõnelusi mitme riigiga. Kas inimõigused on meie partnerite jaoks olulised? Ma arvan, et reaktsioon Euroopa Parlamendi väljaöeldule või näiteks täna antud Sahharovi auhinnale näitab, et parlamendi vaated on olulised, sest neid kuulatakse.

Ma tahaksin rääkida ka kristlaste õigustest maailmas. Mulle tundub, et meil on nüüd nii palju näiteid kristlaste tagakiusamise kohta, et me peame reageerima otsustavalt. Ma arvan ühtlasi, et tähtis on teha koostööd teiste seas Euroopa Nõukoguga, ÜROga, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga ning nii Euroopa Nõukogu kui ka paljude liikmesriikide ombudsmanide ja inimõigusesindajatega, sest on väga häid näiteid sellest, kuidas nende töö mõjutab inimõigustesse suhtumise muutumist.

  Kristiina Ojuland (ALDE). - Austatud juhataja! Kuigi raport hõlmab paljusid olulisi teemasid, siis sooviksin mainida üksnes Sergei Magnitski juhtumit. Tema tragöödia esindab suurt arvu sarnaseid juhtumeid, mis ei ole meie tähelepanu alla veel jõudnud.

On ülitähtis teha Vene ametivõimudele selgeks, et selliseid intsidente tuleb uurida kooskõlas õigusriigi põhimõttega. Selle asemel on Sergei Magnitski surmaga seotud uurijad ja süüdistajad saanud ametikõrgendust ja preemiaid.

Selline tegutsemisviis on lihtsalt uskumatu õiguseväärastus ja Euroopa Liit ning selle liikmesriigid ei tohi oma silmi sulgeda. Me peame meeles pidama Vene Föderatsiooni rahvusvahelisi kohustusi. Seega, kolleegid, kutsun teid toetama muudatusettepanekut 25, milles tehakse ettepanek rakendada sanktsioone 60 Venemaa ametniku suhtes, kes olid juhtumiga seotud, kuni pole läbi viidud Sergei Magnitski surma nõuetekohast uurimist.

  Jacek Protasiewicz (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Inimõiguste alamkomisjoni liikmena tahaksin südamest kiita Laima Andrikienėt tõesti hea raporti projekti kirjutamise eest. Lisaks tahaksin Euroopa Parlamendi delegatsiooni suhetes Valgevenega esimehena väljendada ühtlasi oma suurt rahulolu selle üle, et raport sisaldab viiteid selle riigi olukorrale. Ma pean eelkõige silmas viiteid sellele, kuidas Valgevenes pidevalt piiratakse ühinemisvabadust ja see hõlmab ka rahvus- ja etniliste vähemuste ühinemisvabadust, ja ka sellele, kuidas piiratakse usuorganisatsioonide tööd.

Mul on samuti hea meel, et raportis kajastatakse Internetile juurdepääsu vabaduse piiramist ja fakti, et Valgevenele kuulub selles vallas Euroopas häbiväärne esikoht. Ma loodan ka seda, et Catherine Ashton, kes tänasel arutelul kohal viibib, teeb kõik, et tagada, et eelmisel aastal Valgevenega alanud inimõiguste dialoogil on reaalsed tulemused, eelkõige selles osas, kus me räägime inimõiguskaitsjate ja sõltumatute Valgevene ajakirjanike represseerimise lõpetamisest.

  Heidi Hautala (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Ma tahaksin rääkida paljude kolleegide tõstatatud küsimusest, milleks on kristlaste õiguste mahasurumine. Ma soovin järjepidevuse nimel väga, et kolleegid oleksid samavõrra huvitatud teiste religioonide esindajate õiguste mahasurumisest, sest teised riigid ütlevad meile sageli, et me oleme ühekülgsed ja kallutatud, nii et ma arvan, et küsimus on tegelikus ühtsuses ja usaldusväärsuses.

Ma tahaksin, et ELi inimõiguste välispoliitikas oleks juhtliiniks topeltstandardite vältimine ja ma loodan, et Euroopa Parlament jääb sellele truuks.

Viimaseks, kas ma tohin paruness Ashtonilt küsida, kas ta kavatseb vastata paljudele küsimustele, mis meil on välisteenistuse uute inimõiguste struktuuride kohta, sest need pannakse paika lähitulevikus.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Austatud juhataja! Ma tahaksin tänada kõiki nende panuse eest sellesse arutelusse, mida ma leidsin olevat väga kasuliku.

Kas ma võin lihtsalt öelda, et olen hetkel nõukogu poole peal, kuid enne olin ma täna komisjoni poolel? Ma liigun kahe poole vahel ja me peame arvestust, et ma kindlasti kahe poole vahel liiguksin, nii et peate mind lihtsalt tabama, kui ma siin olen.

Ma tahan veel kord väga-väga tänada Laima Andrikienėt tehtud töö eest ja õnnitleda teda raporti puhul, millest on olnud suur abi.

Ma annan oma vastuse kolmes konkreetses valdkonnas. Ma alustan Heidi Hautala täitsa lõpus tõstatatud küsimusega, mida mainisid ka mitmed kolleegid.

Lubage mul alustuseks midagi täiesti selgeks teha. Ma räägin süvalaiendamisest, sest ma olen oma elu jooksul liigagi sageli näinud, kuidas inimõigused pagendatakse organisatsiooni nurgatagustesse ning nendega tegeldakse viimasel hetkel ja viisil, mis ei too kaasa mingeid muutusi. Ma ei väida, et see on midagi, mida EL on varem teinud. Ma väidan, et ma olen kindlalt otsustanud tagada, et seda ei saa uuesti juhtuda. Nagu te näete meie struktuuris, kui oleme selle lõplikult paika saanud ja me ei ole seda veel teinud – inimõigusi tunnustatakse struktuuris täies ulatuses ja me kanname hoolt selle eest, et meie struktuuril oleks see asjatundlikkus, mida kolleegid siin on palunud. Kuid ma ei taha, et see oleks kuskil nurgataguses. Ma tahan, et see oleks osa kõiges, mida me teeme: hõbelõng ja mitte udupeen niit, hõbelõng, mis on tugev, kuid mis särab, nii et kõik seda näevad. Seda tahan ma oma ametiajal saavutada ja ma olen sajaprotsendiliselt pühendunud selle saavutamisele.

See võtab aega ja on asju, mida me ei saa teha nii hästi kui sooviksime, kuid me anname endast raudselt parima. Mulle on siiski oluline, et parlament mõistaks, mida ma üritan teha ja et tahan hoolt kanda selle eest, et see on kõigi vastutus. Jah, seda tuleks kontrollida; jah, me vajame asjatundjaid, kuid ei vastuta vaid paar inimest välisteenistuses. See on kõigi vastutus. See on esimene asi, mida tahtsin öelda. Teine asi, mida te peagi struktuuris näete ja mis seal olemas on. See on seal, et te saaksite olla selle tunnistajaks osana sellest, mida me kavatseme teha.

Töörühmade esimeeste osas esitame oma ettepanekud kandidaatide kohta. Ma nimetan inimõiguste eest vastutava töörühma esimehe ja see võimaldab neil noppida üles märkuse, mis tehti selle kohta, kas pealinnadesse tuleks inimesed koguda pealinnadest või peaks see tulema Brüsselisse. Me nopime selle märkuse sellest vestlusest välja.

Lõpetuseks struktuuride kohta: me oleme juba viinud läbi uute delegatsioonide juhtide koolituse ning üks seminar oli inimõigustest. Neile on nende kohustused täiesti selged ning nad teavad, mis on minu ja teie ootused selles vallas. Nii et palun nõustuge, et see on osa – ja keskne osa – struktuurist, kuid ma tahan kindlalt panna kõik vastutama.

Teine punkt oli küsimuste ulatusest. Ma mõistan, mida mitmed inimesed ütlesid usu kohta ja ma olen nõus, et see on tähtis küsimus. Tegelikult moodustas see ka sellel nädalal osa meie välisasjade nõukogus peetud aruteludest.

Kolleegid on ka maininud vajadust käsitleda naiste, laste ning homo-, bi- ja transseksuaalsete inimeste õigusi. Ma mõtestasin kõike, mida räägiti erinevatest inimestest ja erinevatest riikidest ja inimõigustega seoses on põhjapaneva tähtsusega see, et selleks, et inimõigused kohalduksid, on vaja lihtsalt olla inimene. See on inimõiguste kriteerium ja – jällegi − niimoodi me seda välisteenistuses käsitleme. Inimõigused kuuluvad kõigile.

Kolmas asi, mida ma tahtsin öelda, on natuke infot asjade kohta, mis hakkavad toimuma ja milles me osalised oleme. Eeskätt käib see osa meie rahvusvahelise töö kohta. Neli riiki tunnustas ja ratifitseeris sellel aastal Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirja. See on väga tähtis, sest me osalesime selles: ma kirjutasin isiklikult nende riikide, mis ei olnud veel ratifitseerinud, ministritele ja palusin neil seda teha. Need on riigid, mis vastasid otse meile ja mis dokumendi ratifitseerisid.

Samamoodi mainiksin, kui olulised olid meie püüded ÜRO peaassamblee komitees laiendada toetust surmanuhtluse moratooriumile. Ma arvan, et see on selle töö, mida me tegema peaksime, tuum ja põhiline osa. See on universaalne, see on midagi, millesse me kõik usume, ja edasi viib see, kui me suhtume sellesse, mida teeme, praktiliselt.

Niisiis, kolm valdkonda: esiteks tagada, et struktuurid on õiged ja et inimesed teaksid ja mõistaksid, mis on nendelt nõutava töö tuumaks; teiseks tagada, et me kaasame kõik inimõiguste alasesse töösse; ja kolmandaks viisid, kuidas me saame olukorda muuta.

Viimane märkus, mida ma tahaksin teha, on see, et minu arvates peame inimõiguste olukorra revideerimisel üle kõige otsima praktilisi ja uuenduslikke viise, et meie sõnumid kohale jõuaksid. Ma tahan, et me oleksime tõeliselt loomingulised, töötades kohapeal inimestega erinevates riikides, kus me kohtume inimõiguste kaitsjatega – ja mina teen seda alati, ükskõik kuhu ma lähen. Ma tahan, et me oleksime uuenduslikud ja loomingulised, et leida uusi viise, kuidas tõstatada inimõigusküsimusi, uusi viise, mis läheksid kaugemale sellest, mis on igal juhul tähtis: avaldused, millega ma esinen, avaldused, millega me 27 liikmesriigina esineme, ja avaldused, millega me esineme Euroopa Liidu institutsioonidena. Vaja on leida viisid, kuidas me saame probleemi lahendamiseks võimalikult palju ära teha. Küsimus on üksikisikutes, organisatsioonides ja kollektiivses tahtes midagi reaalselt muuta.

ISTUNGI JUHATAJA: Isabelle DURANT
asepresident

  Laima Liucija Andrikienė, raportöör. − Austatud juhataja! Kõigepealt – mulle öeldi, et mu sõnavõtu tõlge inglise keelde ei olnud täpne ja mul on sellepärast väga kahju. Kohe pärast arutelu tõlgin ma oma sõnavõtu ise inglise keelde ja saadan selle kõigile asjaomastele kolleegidele ja ka kõrgele esindajale.

Teiseks tahaksin tänada kõiki tänases arutelus osalenud kolleege positiivse hinnangu ja kriitiliste märkuste eest.

Mis puutub kolleegidesse Franz Obermayrisse ja Tomasz Piotr Porębasse, kes rääkisid kristlasvähemustest erinevates riikides, väites, et seda teemat ei ole raportis käsitletud, siis tahaksin nende tähelepanu juhtida muuhulgas punktile 126.

Meil on peatükk, milles käsitletakse usuvabadust, ja kristlasvähemusi on mainitud ka mõnes konkreetses punktis.

Lõpetuseks tahaksin paruness Ashtonile kinnitada, et parlament jälgib edaspidigi hoolikalt Euroopa välisteenistuse tööd ja teeb kriitikat tegevusetuse või inimõiguste vallas võetud meetmete ebatõhususe kohta. Me sedastame selle aasta aruandes selgelt, et me ei ole rahul asjaoluga, et ELil siiani puuduvad selged kriteeriumid, et hinnata, kas inimõiguste meetmed on olnud tulemuslikud. Me väljendasime ka oma pettumust edusammude puudumise pärast inimõiguste alastes dialoogides ja konsultatsioonides.

Paruness Ashton! Parlament on käinud ära pika tee, et jõuda ühistele seisukohtadele inimõiguste küsimustes, eelkõige kõige tundlikumates küsimustes. See näitab, et parlament seisab ühiselt demokraatia edendamise ja inimõiguste kaitsmise eest maailmas. See näitab ka seda, et lõppenud on päevad, mil parlament oleks vaid komisjonile või nõukogule aplodeerinud. Parlamendist on nüüd saanud tõsine osaleja inimõiguste vallas. Kõik, kes selles vallas tegutsevad, peavad sellega arvestama.

Ma soovin tänada kõiki, kes selles arutelus osalesid.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Tõsiasi, et EL tahab laiendada oma tegevust inimõiguste valdkonnas ja et raportis on spetsiaalselt käsitletud kristlasvähemuste tagakiusamise ja diskrimineerimise küsimust, on tähtis samm õiges suunas.

Kristlased kannatavad täna teravalt tagakiusamise all paljudes riikides, millest mõnel on ELiga tihedad sidemed. Vaid mõned näited: Egiptuses, Iraanis, Iraagis ja Türgis võitlevad kristlased ellujäämise eest ja seda nii majanduslikus kui ka füüsilises mõttes.

Me ei vaja uut ametiposti, nagu kavandatav inimõiguste eriesindaja, et kutsuda neid riike näitama üles suuremat sallivust ja kaitsma oma vähemusi. See tekitab ebavajalikke kulusid ja selle tõhusus ei ole garanteeritud.

Meil on piisavalt survevahendeid ärihuvide ja rahvusvaheliste kaubandussuhete osas. Me peame võtma konkreetseid meetmeid. Me peame tagama, et EL ei sõlmi ühtegi lepingut ega anna rahalist abi, kui ei ole võetud kohustust austada inimõigusi ja kaitsta vähemusi, eelkõige kristlasi.

Finantsargumendid on ühed kõige võimsamad ja neid mõistetakse kõikjal maailmas.

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult. – (PL) Inimõiguste austamine on üks demokraatia alustaladest ja põhiväärtus, millele Euroopa Liit on rajatud. Sellepärast on inimõigustel eriline koht liidu ja meie parlamendi töös. Euroopa Parlament rõhutab oma inimõiguste aastaaruandes pühendumust nende õiguste kaitsmisele kogu maailmas. Parlament on alates 1988. aastast andnud Sahharovi auhinda inimestele ja organisatsioonidele, millel on erilised saavutused võitluses inimõiguste eest. Me tutvume auhinna tänavuse võitjaga sellel nädalal.

2009. aasta aruande taustal pöördun ma liikmesriikide poole, et nad kirjutaksid alla ja ratifitseeriksid kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu konventsioonid, mis käsitlevad inimõiguste austamist. Et võidelda tõhusalt inimõiguste rikkumiste vastu kogu maailmas, peame me tegutsema koos ja vastavalt rahvusvahelistele õigusnormidele. Sellepärast on liidu kui juhtiva inimõiguste kaitsja jaoks tähtis, et liikmesriigid täidaksid selles vallas oma rahvusvahelisi kohustusi.

Eriti tülgastav on kaitsetute laste õiguste mitteaustamine. Sellepärast pooldan ma lapstööjõu otsustavat keelustamist ning lisavahendite eraldamist võitluseks laste tööks kasutamise vastu. On kohutav, et 21. sajandil sunnitakse kogu maailmas 215 miljonit last töötama, sealhulgas 115 miljonit last teeb rasket orjatööd. Me ei saa lubada, et majanduskriisi tõttu nende laste olukord halveneb.

  Indrek Tarand (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel, et Euroopa Parlament võttis täna vastu vajalikud sanktsioonid Venemaa ametnike vastu, kes olid seotud Magnitski süüdimõistmise ja surmaga. Venemaa – riik, mis ei ole õigusriik ja milles inimõiguste üle irvitatakse iga päev, ei vääri tähelepanu, mida Prantsusmaa sellele pöörab. Ma mõistan seega kindlalt hukka Mistrali sõjalaeva müügi Prantsusmaalt Venemaale ja mul on selle pärast kahju.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Andrikienė raport on samm õiges suunas. ELi−Venemaa suhted on tõepoolest erilised ja need peaksid eriliseks jääma, kuid mitte ebatavaliselt eriliseks. Venemaad seovad tema enda võetud kohustused kaitsta inimõigusi ja kaitsta oma kodanikke riigi kuritarvituste eest. Magnitski juhtum, millele raportis viidatakse, järgneb Politkovskaja, Estemirova ja Barburova mõrvadele. See on muster, mitte üksteisele järgnenud traagilised õnnetused, mis on väljaspool Vene kohtu ulatust. Ja ikkagi, mõrv mõrva järel kinnitavad Vene ametivõimud ülejäänud maailmale, et seekord leitakse süüdlased kindlasti üles ja neid karistatakse. Mis on tulemus? Ümmargune null! Vene riigiduuma isegi süüdistas Euroopa Parlamenti sekkumises Vene siseasjadesse ja kasutas valesid, et heita varju Andrikienė raportile. Kui Euroopa tahab säilitada oma usaldusväärsust demokraatia ja inimõiguste kaitsjana, siis tuleb Andrikienė raport võtta vastu selle praegusel kujul, lisamata eriklausleid Venemaa pidevate rikkumiste kohta. Kanada parlamendi resolutsiooniga juba toetatakse Magnitski juhtumiga seotud isikute reisikeeldu ja arvete külmutamist. Me peaksime eeskuju järgima ja saatma Venemaale selge ja resoluutse sõnumi. Meil on küllalt!

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult. − Euroopa Liidu jätkuv inimõiguste kaitsmine on olnud kasulik kogu maailmale ja me peame oma pingutusi sellel globaliseerumise ajal suurendama. Väidetavalt on see aeglane ja mõnikord tüütu protsess, kuid on tähtis laiendada oma eesmärke ja uurida reaalseid sündmusi maailmas, et töötada välja tõhusad strateegiad. Lisaks tahan avaldada toetust inimõiguskaitsjate toetamisele ja meetmete toetamisele, mis tagavad demokraatia leviku jätkumise riikidesse, mis peavad alles muutuma hakkama. Nagu me hiljutiste Nobeli preemia ja Sahharovi auhinna võitjate puhul nägime, on inimõiguskaitsjate kaitsmine äärmiselt tähtis ning antud meetmed on samm selles suunas. Parlamendi jõupingutused demokraatia levitamisel ja inimõiguste kaitsmisel on jätkuvalt edukad ning tänases globaliseerunud maailmas saame ebaõiglusest rutem teada. Juurdepääs infole lihtsustab olukorra jälgimist ja sellele reageerimist kogu maailmas. Me peame seega seda ära kasutama ja jätkama oma jõupingutusi, et tagada, et kõigil inimestel oleksid põhiõigused, mille säilitamise nimel oleme nii rasket tööd teinud.