Istungi stenogramm

Kolmapäev, 15. detsember 2010 - Strasbourg

16. Uus Afganistani strateegia (arutelu)

  Juhataja. (FR) – Päevakorra järgmine punkt on Pino Arlacchi raport uue Afganistani strateegia kohta(2009/2217(INI))(A7-0333/2010) väliskomisjoni nimel.

  Pino Arlacchi, raportöör. − Austatud juhataja! Täna arutelul olnud raporti on kiitnud niisama hästi kui ühehäälselt heaks parlamendi väliskomisjon. Tegemist on ühe aasta tööga meeskonnas, mille eestvedaja olin ning mis rajaneb Kabulis ja Brüsselis toimunud ulatuslikel aruteludel.

Raport kujutab püüet seletada paradoksi: miks on saavutatud Afganistanis nii vähe, hoolimata üheksa aastat kestnud rahvusvahelisest sekkumisest? 2001. aastast saadik on sõjalised operatsioonid selles riigis läinud maksma üle 300 miljardi euro ja mitu tuhat inimelu ning vähemalt teine 40 miljardit eurot on kulutatud tsiviilpoolel: kokku üle 30 korra rohkem Afganistani praegusest SKTst.

Nendele tohututele jõupingutustele vaatamata on Afganistan endiselt narkootiliste ainete tootja number üks. Ta on endiselt vaeseimaid riike maailmas, kus – enamiku Afganistani elanikkonna seisukohast – elu on lühike, jõhker ja närune, nagu meie mandril viis sajandit tagasi. Ainuüksi emade suremusel on Afganistanis ohvreid rohkem kui sõjal: aastas üle 20 000 võrreldes 2300-ga. Paradoksi vastus ei ole lihtne. Arvesse tuleb võtta oopiumiprobleemi ja vastuhaku tugevust ühes usuga kiire sõjalise võidu illusiooni, mis oli valdav rahvusvahelise kohaolu esimestel aastatel. Lisaks on ülehinnatud keskvalitsuse õigusjärgsust, nagu ka rahvusvahelise abi efektiivsust riigi ülesehitamisel.

Raport ei ürita kõiki neid asju lihtsustada. Väljakutset aktsepteeritakse täies ulatuses ja dokument kujutab püüet pakkuda välja uusi suundi meie poliitikatele. Raport läheneb teemale Euroopa seisukohast. See tähendab, et Afganistani kriisi vaadeldakse nurga alt, mis ei ole lihtsalt Ameerika seisukoha peegelpilt. Euroopa väärtused ja põhimõtted on olulised. Nad mõjutavad seda, kuidas näevad Afganistani probleemi Euroopa kodanikud, kes ei usu sõjalisse lahendusse põhimõtteliselt, kuna rohkem kui 65 aastat tagasi hülgasime idee, et sõda ja võõraste maade okupeerimine kujutavad head lahendust.

Tänane EL rajaneb tõrjuval suhtumisel sõjasse ja raport kajastab seda tunnetust. Afganistani konkreetses küsimuses toetavad ELi kodanikud jõu kasutamise alternatiivina veendunult tsiviillähenemist. Meie lähenemine ei ole naiivne; tegemist ei ole, nagu öeldi, Veenuse pehmusega Marsi jõu vastu. Tegemist on hoopis mõistuse, inimsolidaarsuse jõuga, rakendatuna Afganistani-taolise kriisi puhul, millele ei saa läheneda lihtsustatud lahenduse ja meelsusega.

Raportis pakutakse välja strateegia, mis ei välista sunnivahendite piiratud kasutamist. Afganistani rahva julgeolek terroristide ja kriminaalsete rünnakute eest on arengu eeldus ning parlament arvab, et rahuvalve sekkumised, mitmepoolne diplomaatia, siseriiklikud rahuläbirääkimised, tõhusad vaesuse vähendamise meetmed, demokraatlike institutsioonide rajamine ning naiste õiguste kaitsmine kokku on uue, võiduka strateegia sambad nii Afganistanis kui mujalgi.

Loodan, et siin visandatud strateegia rakendatakse uue süsteemiga ettevaatlikult, ja kasutan võimalust kutsuda Catherine Ashtoni selles ettevõtmises parlamendiga liituma

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Austatud juhataja! Tahan alustuseks avaldada lugupidamist mälestusele Richard Holbrooke’ist, pühendunud diplomaadist, rahu eest võitlejast ja mehest, keda kutsusin uhkusega oma sõbraks. Tahan avaldada tunnustust austatud parlamendiliikmele Pino Arlacchile üksikasjaliku raporti ja tehtud töö eest, mis on ajendanud parlamendis viimastel kuudel sisukat arutelu. Ise ootan pikisilmi koostööd tema ja teiste kolleegidega parlamendis eelseisvatel kuudel, kui meie kaasatuses Afganistanis algab see, mida kirjeldaksin üliolulise järguna.

Nagu Pino Arlacchi ütles, puudutavad probleemid, millega Afganistanis silmitsi oleme, teatud mõttes meid kõiki. Vägivaldne äärmuslus ulatub regioonist kaugemale. Afganistanis kasvatatud ja toodetud narkootikumid jõuavad Euroopa tänavaile. Meie kaasatust ajendab vajadus takistada Afganistani muutumast terrorismi ja kuritegevuse turvapaigaks. Kuid võrdselt oluline on, et edendame paremat, turvalisemat ja õitsvamat tulevikku Afganistani rahva jaoks. Selleta lahendust ei tule.

Vastusena nendele väljakutsetele tahan alustuseks öelda, nagu olen öelnud korduvalt mujal, et Euroopa Liit on Afganistanis pikaks ajaks. Meil on abiprogramm aastani 2013 – ja, olen kindel, kauemakski – ning oleme nüüd tõstnud oma abi lähtejoone 200 miljoni euroni aastas, mis on rohkem senisest 150 miljonist eurost aastas.

Nende vahenditega suudame jätkata toetust nii tervishoiule kui sotsiaalhoolekandele ning lisaks ka valitsemistavale ja õigusriigi põhimõttele ning arvan, hoolimata asjaolust, et meie kõigi mõtetes on esiplaanil julgeolekut puudutavad mured, et meil on peamistes sotsiaalsektorites märgatavaid õnnestumisi.

Olen siin täiskogus juba maininud tervishoiusektorit, kus 80%-l riigist on nüüd mingil kujul juurdepääs esimese etapi arstiabile, võrreldes vähem kui 10%-ga 2001. aastal. Siiski teame ÜRO statistikast, et võrreldes 2001. aastaga sureb Afganistanis igal aastal 40 000 imikut vähem ja see on tingitud oluliselt paranenud sünnieelsest arstiabist.

Suuname samuti jätkuvalt võimalikult palju oma abist Afganistani valitsusstruktuuride kaudu, tagamaks, et reformi protsessil on Afganistanis eestvedaja. Umbes 50% meie abist käib kas riiklike programmide või sihtfondide kaudu, mis toetavad vahetult Afganistani valitsust. Annetajate koordineerimise, kohaliku suutlikkuse suurendamise ja selle tugevdamise seisukohast on hea, et omanikud on Afganistanis. See näitab head eeskuju ka paljudele teistele annetajatele.

Kuid alati on ruumi rahvusvahelise koordineerimise parendamiseks. Meil on tarvis teha enam ja teha seda paremini. Kuid vaadates, mida teeb Euroopa Liit, arvan, et oleme teinud tõelisi edusamme, mida on võimendanud oluliselt meie uus Euroopa Liidu eriesindaja delegatsiooni juht Vygaudas Ušackas, kes saabus Afganistani aprillis.

Meie poliitilised sõnumid on sidusamad ja me tõhustame oma arendusmeetmete koordineerimist ELis Afganistani ja Pakistani tegevuskava kaudu, mis kinnitati Euroopa Liidu Nõukogus läinud aasta oktoobris.

Tegevuskava viib kollektiivselt ja üksikutes liikmesriikides rakendatavad vahendid kooskõlla meie poliitikaprioriteetidega – eriti nendega, mis tulenevad Kabuli konverentsist, kus osalesin juulis.

Meie jõupingutuste ja lähenemise viimine kooskõlla on kava põhitahke. Selles tuuakse välja valdkonnad, kus Euroopa Liiduna arvame oma tegevuse kõige tõhusama olevat. Nimelt arutasid Euroopa Liidu arendusministrid minu eesistumisel läinud nädalal Brüsselis just neid küsimusi.

See toob mu teatud mõttes põhisõnumini, mida tahan täna edastada, nimelt et meie olemaolevate strateegiate rakendamine peab olema esmatähtis. Strateegiline raamistik on rakendunud nii sõjalises kui tsiviilsfääris.

Koos mõlema eesistujaga osalesin läinud kuul Lissabonis rahvusvahelistes julgeoleku abijõudude kohtumisel, kus NATO üleminekukavast lähtuvalt lepiti kokku julgeolekuvastutuse üleandmine. Olen viimastel kuudel kohtunud kindral David Petraeusega kolm korda ja, ehkki palju on veel teha, olen kindel, et praegune strateegia hakkab avaldama tõelist mõju.

Tsiviilpoolel oli meil kordaläinud Kabuli konverents. Afganistani valitsust tuleb tunnustada juulis toimunud ürituse korraldamise ja fookuse eest. Tegemist ei olnud tavalise soovide ja annetajate lubaduste väljahõikamisega. Pigem keskendus päevakord sellele, kuidas kõige paremini seada prioriteete meie olemasolevate vahendite ja kohustuste seas, suunates meie jõupingutusi kokkulepitud riiklikesse programmidesse, mille on arendanud afgaanid ise.

Need riiklikud prioriteediprogrammid sillutasid tee üleminekule väga erinevates sektorites ja meil on tarvis neid nüüd toetada, mida meie tegevuskava just teebki. Teame kõik, et jätkusuutlik sõjaline väljumine Afganistanist ei ole võimalik stabiilsuse tsiviilraamistikuta, mis suudab hoida riiki koos. Tõhusamad riigiorganid, parem valitsemistava, juurdepääs põhiteenustele, õiglus ja õigusriigi põhimõte on sama olulised kui puhas julgeolek.

Seega tugevdame oma jõupingutusi, et tugevdada Afganistani suutlikkust, ja teeme koostööd Afganistani valitsusega, et soodustada tõhusaid ja aruandekohustuslikke riigiorganeid, eriti riiklikust tasandist allpool. Nimelt kõikides valdkondades, kus kaasatud oleme – maapiirkondade areng, korrakaitse, piirihaldus või narkokaubandusega võitlemine –, teeme tööd, et tugevdada Afganistani institutsioone, rõhuasetusega õigusriigi põhimõtte, haldustava ja korruptsioonivastase võitluse edendamisele.

Afganistani institutsioonide küsimuses tahan lõpetada sõnaga Afganistani ettevõtete kohta. Meie jõupingutused arengus muutuvad jätkusuutlikuks ainult siis, kui Afganistani valitsus muutub vastutavamaks ja kaasavamaks. Meil on tarvis ergutada neid rakendama sellist pikka perspektiivi. Hetkel on pool inimressurssidest riigis marginaliseerunud ja ometi oleme näinud teiste näidete põhjal maailmas, et naiste kaasamine juhtimis- ja arendusprotsessidesse on põhjapaneva olulisusega. Mind rabas see kasutamata potentsiaal, kui kohtusin naisteühendustega Kabulis läinud juulis. See jääb meie Afganistani kaasatuse põhitahuks, olgu see poliitilises toetuses naissoost parlamendiliikmetele Afganistani uues parlamendis või meie toetuse kaudu naiste osalemisele maaelu arengu projektides, nagu laialdaselt tunnustatud riiklik solidaarsusprogramm, mida oleme rahastanud Maailmapanga kaudu 2002. aastast saadik.

Lõpetuseks olen tänulik austatud parlamendiliikmele Pino Arlacchile niivõrd paljude oluliste küsimuste esiletõstmise eest raportis. Arvan, et see toimub tõeliselt sobival hetkel, kui nii meie sõjaliste kui tsiviilkohustuste suhtes on kaalul nii palju.

  Charles Goerens, arengukomisjoni arvamuse raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Afganistanil enam palju valikuid ei ole.

Esiteks ei ole status quo enam realistlik variant, kuivõrd NATO jõud teatavad üksteise järel Afganistanist lahkumisest, ent me ei tea veel, kas riik suudab ise oma julgeolekut tagada.

Teiseks, kas 2000. aasta eelsesse olukorda naasmine oleks variant? Lisaks, kui loome peidupaiga terrorivõrgustikele, määraksime riigi uuesti jõukatsumisele relvastatud välisjõududega.

Kolmandaks, kas tuleks usaldada võimu mõõdukale Talibanile? Ma ei oska öelda, mida sellest variandist arvan, kuna keegi ei oska meile öelda, mis on mõõdukas Taliban. Küsigem Afganistani naistelt, kes on pääsenud põrgust ja äsja taasavastanud teatud vabaduse.

Neljandaks jääb jõupingutuste rakendamine, tugevdamaks saavutatut, ning võitluse jätkamine suurema demokraatia ja arengu eest. Karzai, kes püüab olla selle variandi kehastus, on sattunud olulisele tõkkele, nimelt omaenda isikule. Kuniks tekib tõsiselt võetav alternatiiv, on see ainus meile jäänud variant.

  Ioannis Kasoulides, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Meie põhiseisukoht raportis on ELi tegevuskava paramilitaarsete rühmituste väljasuretamise strateegia ja ma tänan Pino Arlacchit selle mõistmise eest.

Strateegiale tuleb anda aega toimida vastavalt president Obama seatud ajakavale, kus 2014 on sõjaliste ja politseioperatsiooni Afganistanile täielikult üleandmise tähtaeg. Lõppjärk kujuneb kindlasti poliitiliseks ja saavutatakse kokkulepe läbirääkimiste teel konflikti kõikide Afganistani osapooltega.

Kontakt Talibaniga on Afganistani asi, kuid see peaks algama, kui mässulised ei tunne end enam jõupositsioonil olevat. Abi jaotamine ja eraõiguslike isikute kasutamine on vaja uuesti läbi mõelda, nii et need tooksid kasu kohalikule elanikkonnale – ja kindlasti maksmata kohalikele mässulistele andamit kohalike edastusteede eest.

Võrdselt oluliseks tuleb pidada narkootilisi aineid – ühes julgeolekuga – Euroopa noorte elude nimel. Oleme veendunult vastu lõikele 71, milles mõistetakse hukka mehitamata tehnika kasutamine, mis on lahutamatu osa paramilitaarsete rühmituste väljasuretamise strateegiast. Mida arvavad Euroopa sõdurid tegevuskohal, kui Euroopa Parlament mõistab hukka niivõrd tõhusa relva nende võitluses vastuhakuga? Soovitan tungivalt kolleegidel hääletada lõike 71 kolmanda osa vastu.

  Norbert Neuser, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja! Catherine Ashton, Euroopa Liit on ÜRO resolutsioonide alusel kaasatud mitmesse missiooni Afganistanis. Afganistanis on kaotanud elu liiga palju Euroopast pärit noori sõdureid. Paljud on saanud tõsiselt vigastada või kannatavad sõjaväeteenistusest põhjustatud vaimset stressi. Tuhanded Euroopast pärit tsiviilabitöötajad riskivad iga päev oma eluga, et aidata luua Afganistanis paremat tulevikku. Kõigil neil ja kõigil meist on õigus teada, kuidas saab viia Euroopa kohustuse Afganistanis eduka ja kestva lõpuni ning kui kaua jätkub meie sõjaline kohalolek riigis.

Mida on tarvis muuta või parandada ja mis on ELi uus Afganistani strateegia? Meil on tarvis teha suuremaid jõupingutusi tsiviilelu ülesehitamise valdkonnas. Peame lõpuks tegema edusamme Afganistani politseijõudude ja kohtunike ümberkoolitamisel. Teame, et ei tule sõjalist lahendust ja seetõttu peame suurendama jõupingutusi konflikti poliitilise lahenduse saavutamiseks ELi ja ühise välispoliitika abil.

Peame ilmutama sihikindlust ja edendama sisemist lepitusprotsessi Afganistanis ning kaasama Talibani mõõdukaid liikmeid. Meil on tarvis rakendada konkreetseid algatusi, iseäranis regionaalsel tasandil, olukorra stabiliseerimiseks. See kätkeb iseäranis tõhusaid meetmeid narkootiliste ainete kasvatamise ja nendega kauplemise vastu võitlemiseks. Meie strateegia sisaldab häid ettepanekuid. Kutsume Afganistani valitsust üles näitama, et tal on tahet kehtestada parem haldussüsteem, mis on korruptsioonist vaba.

ELi uus strateegia saab aga olla edukas ainult siis, kui see ei etenda enam passiivset rolli, vaid kaasab aktiivselt naaberriike. Catherine Ashton, paneme oma lootused teie peale, loodame teie peale ja toetame teid täielikult.

  Ivo Vajgl, fraktsiooni ALDE nimel. – (SL) Austatud juhataja! Aitäh, et pidasite meeles suursaadik Richard Holbrooke’i. On õige, et meenutame teda täna Afganistani teemal sõna võttes tänuga rahu edendamiseks tehtu eest.

Maailma, Euroopa Liidu ja meie kõigi seisukohast on Afganistan probleem, mille suudaksime lahendada suhteliselt kiiresti ja efektiivselt, kui ajad ja meetodid oleks teised. Täna on muid võimalusi uurides ilmselge, et sõjaliste vahenditega ei ole võimalik probleemi lahendada. Raport, mille koostas professor Pino Arlacchi, Afganistani ja üleilmse poliitika tumeda poole delikaatne asjatundja, aitab neid muid võimalusi võimalikuks teha. Sellele vaatamata näeme, kuidas iga päev sureb uusi ohvreid, nii tsiviilisikuid kui vormiriietes võitlejaid.

Raport aitab mõista käest lastud investeerimisvõimalusi puudutatavat teavet, humanitaarabi puudutavaid eiramisi ja kuritarvitusi, rahvusvaheliste narkokaubandusvõrkude teenitavaid kasumeid ning illusioone, mille kammitsais juhtivad sõjaväelased on olnud. Täna on selge, et Al Qaida kohaolek Afganistanis ei ole enam keskne probleem. Tegemist on aga probleemiga, mis ekspordib võitluse rahvusvahelise terrorismiga naaberriikidesse ja -regioonidesse, kuniks sõdimine Afganistanis jätkub.

Raportis hoiatatakse, et tõelised pikaajalised lahendused Afganistanis, nagu need, mis tõstavad inimõigusi, naiste positsiooni ja laste väljavaateid lähemale normidele, millega oleme tuttavad meie, on võimalikud ainult juhul, kui Afganistani ametivõimud, usujuhid ja kodanikuühiskond on aktiivselt ja jõuliselt kaasatud. Meil on tarvis olla senisest kindlamad, et nad suudavad rajada ühiskonna ja riigi alusmüüridele, mis on lähedased nende määratlusele vabadusest ning nende traditsioonidele ja väärtustele.

Raport kujutab kompetentset katset määratleda Afganistani põhiprobleeme ja võimalikke lahendusi. Raport on stiimuliks Euroopa Liidu vastutustundelisele ja loovale poliitikale Afganistanis.

  Nicole Kiil-Nielsen, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Catherine Ashton, lubage mul kasutada võimalust, tänamaks Pino Arlacchit konstruktiivse õhkkonna eest, milles töötanud oleme.

Raportis pakutakse väga ausat, väga õiglast analüüsi rahvusvahelise sekkumise puudujääkidest Afganistanis 2001. aastast saadik. Avaldame heakskiitu selle põhisõnumile: sõjalist lahendust ei tule. Sõjal on tohutu maksumus. Sõda läheb maksma inimelusid nii sõdurite kui elanikkonna seas ja ainult tugevdab Talibani.

Ainuke lahendus on poliitiline. Mida afgaanid ootavad, on tõeline investeerimine nende riigi arengusse, hea haldustava toetamiseks, kohtusüsteemi loomisse. Põhiõiguste, mis kõige olulisem, naiste õiguste probleem on jätkuvalt puutumata.

ÜRO Afganistani missiooni väga värskest raportist ilmneb Afganistani valitsuse suutmatus täielikult naiste ja tütarlaste õigusi kaitsta. Tsiteerin: „Kuniks naiste ja tütarlaste pihta on suunatud tavad, mis neid kahjustavad, alandavad ja jätavad neid ilma õigustest, on Afganistanis võimalikud piiratud olulised või kestvad edusammud.“

Afganistani naiste õiguste kaitsmiseks ei ole meil tarvis mitte ainult kirjalikke õiguslikke ja põhiseaduslikke tagatisi, vaid, mis veelgi olulisem, nende kiiret ja asjakohast rakendamist.

Rahvusassambleel on riigis vähe mõju, kuna lõviosa võimust on koondunud president Karzai kätte. Kui ei ole liiga hilja, peab Euroopa Liidult tulema erinevatele institutsioonidele ning iseäranis äsja valitud parlamendile raugematu toetus demokraatia ja õigusriigi tugevdamiseks.

  Struan Stevenson, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Viimase aasta jooksul olen tegutsenud Kasahstani OSCE eesistuja isikliku esindajana, koostades üksikasjalikku raportit Kesk-Aasiat puudutavate peamiste keskkonnaküsimuste kohta. Olen saatnud eksemplari oma raportist teile, Catherine Ashton.

Üks peamisi küsimusi, mis puudutab tervet Kesk-Aasiat, on muidugi piiriülese veekasutuse küsimus. Nagu teate, on veeallikatele eelnevate ja järgnevate riikide vahel Kesk-Aasias suur ja pidev pinge, mis puudutab veekasutust.

Kuid mu uurimise käigus kerkis esile probleemi üks tahk, mis on minu arvates paljudel otsustajatel läänes kahe silma vahele jäänud. Afganistani majanduse tugisammas on põllumajandus ja majanduse ülesehitamine konfliktijärgses Afganistanis tähendab ulatuslikke investeeringuid põllumajandusse, ergutamaks näiteks põllumajandusettevõtjaid vahetama heroiinimagunate kasvatamist granaatõunte kasvatamise vastu. See omakorda tähendab juba nappide veeressursside tohutut täiendavat kasutamist. Teisisõnu tekitaksime Afganistanis praeguse konflikti lahendamisele kaasa aidates võib-olla kogemata veeallika järel rea mini-Afganistane, kuna terav veepuudus muutub hullemaks.

Peame hoolega tagama, et mis tahes uued niisutussüsteemid projekteeritaks nõuetekohaselt betoonvoodriga kanalite ja veehoidlatega ning et need oleksid piiskniisutussüsteemid, mille sarnaseid Hispaania põllumajandusettevõtetes kasutatakse. Lisaks peavad mis tahes olulised energiaprojektid, mis kätkevad hüdroelektrijaamu, olema hoolega projekteeritud ja ehitatud, tagamaks, et need ei sea halvemasse olukorda veekasutajaid veeallika järel naaberriikides.

  Joe Higgins, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – Austatud juhataja! Sõda Afganistanis Ameerika Ühendriikide ja NATO eestvedamisel on täielik katastroof Afganistani rahva seisukohast, kellest hinnanguliselt 30 000 sai surma ainuüksi läinud aastal. Samuti on see katastroof noorte meeste ja naiste seisukohast, kes on sunnitud astuma sõjaväkke ja võitlema seal NATO ning Ameerika Ühendriikide vägedes, kellest tänavu juba on saanud surma võib-olla 500.

Nagu Arlacchi raportis väga selgelt väljendatakse, on üheksa aastat hiljem majandus- ja sotsiaalne olukord Afganistanis äärmiselt hull. Vaesuses elavate inimeste arv on suurenenud järsult. On see vast skandaal, arvestades, et 300 miljardit USA dollarit on ebasündsalt raisatud massihävitusrelvadele ja sõjale ning läinud selle aja jooksul korruptsioonis kaduma. USA sissetungi Afganistani ei võetud ette Afganistani rahva huvide, vaid Ameerika Ühendriikide geostrateegiliste huvide edendamiseks Kesk-Aasias, mis on mõistagi rikas energia, nafta ja gaasi poolest.

Välisriikide väed tuleb tagasi kutsuda ja taoline Afganistanis olemasolev rikkus tuleks võtta Karzai valitsuse, korrumpeerunud maaomanike ja sõjapealike käest ning anda demokraatlikult talunike, tööliste ja vaeste organisatsioonide kätte, et tõesti kasutada neid ressursse ja arendada neid rahva hüvanguks.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Austatud juhataja! Euroopa Liidu Iraani puudutava seisukoha koostamise eest vastutava raportöörina olen keskendunud Afganistani käsitlevas resolutsioonis islamivabariigi rollile Afganistani sõjatandril.

Resolutsioon aga käsitleb Iraani huvitavat mõju ainult väga põgusalt ja minu arvates ka väga vähe tegelikkust arvesse võttes. Seniks on jätkuvalt ülioluline küsimus: kuidas hindab Euroopa Liit Iraani tegelikku mõju Afganistanis ja milliseid poliitilisi tagajärgi ta sellest ootab? Sel põhjusel esitan austatud kõrgele esindajale kolm küsimust ja tahaksin arvata, Catherine Ashton, et vastate neile kirjalikult. Ka mina eelistaksin saada konkreetseid vastuseid.

1. Mil määral avaldab Afganistani põgenike massiline deporteerimine Iraani poolt destabiliseerivat mõju Afganistani lääneosale? Mõtlen siinkohal Nimruzi ja Heratit.

2. Kas jagate Afganistani ametlikku seisukohta, et Iraan üritab nende deporteerimiste varjus viia riiki välisterroriste?

3. Missugust abi osutab Euroopa Liit Afganistani ametivõimudele arvukate põgenike vastuvõtmises Iraanist, takistamaks Teherani poliitiliselt ära kasutamast seda delikaatset humanitaarküsimust ja kasutamast ära seda, et muuta Kabul iseseisvaks ja seada ta poliitilise surve alla.

  Nick Griffin (NI). - Austatud juhataja! Raportis lammutatakse Briti poliitilise klassi valed Afganistani sõja kohta. Ma ei tea selle koletu sõja ühegi süütu Afganistani ohvri nime, kuid tean, et sellel ei ole midagi pistmist Briti huvidega. Ja tean oma valimisringkonnast 18 vapra noore mehe nime, kes ainuüksi läinud aastal selle meeletuse eest oma eluga maksid.

Kapral Simon Hornby, Liverpool; veebel David Markland, Lancashire; reamees Sean Dawson, Stalybridge; kapral Harvey Holmes, Hyde; kapral Terry Webster, Chester; vanemmadrus Andrew Breeze, Manchester; mereväelane Steven Birdsall, Warrington; mereväelane Paul Warren, Preston; seersant Steven Darbyshire, Wigan; reamees Alex Isaac, Wirral; reamees Douglas Halliday, Wallasey; vanemseersant Martyn Horton, Runcorn; reamees Thomas Sephton, Warrington; seersant David Monkhouse, Cumbria; ehituspataljoni sõdur Darren Foster, Carlisle; vanemmadrus Jordan Bancroft, Burnley; reamees Darren Deady, Bolton; kaardiväelane Christopher Davies, St Helens.

Milline vaprate noorte elude kuritegelik raiskamine!

Ei ole muidugi Euroopa Liidu asi, mis sõdu Suurbritannia peaks pidama või mitte. See on Briti rahva ja meie valitud esindajate otsustada parlamendi täiskogus Westminsteris, täpselt nagu on ka meie otsustada ühe heal päeval anda hr Blair, Brown ja Cameron kohtu alla sõjakurjategude eest, kuna Afganistan, täpselt nagu Iraakki, on kuritegelik sõda.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Jagan raportööriga ideed, et Afganistanis täna ikka veel esinevatele tohututele probleemidele tuleks läheneda uuel viisil, teisisõnu prioriteetide teistsuguse määratlusega seni tehtuga võrreldes.

Jagan tema rahulolu seiga üle, et Afganistani president, Hamid Karzai, on seadnud eesmärgiks aasta 2014, kui algab periood, mil ainult Afganistani riiklikud julgeolekujõud teostavad sõjalisi operatsioone erinevates provintsides, ja Afganistani valitsuse pühendumuse täie pädevuse järkjärguliseks teostamiseks oma julgeoleku üle.

Kõik see aga ei peaks tähendama, et rahvusvaheline üldsus Afganistani ürituse hülgab. Partnerlust Afganistaniga tuleks hoopis igal moel tugevdada. Esiteks on meil tarvis edendada investeerimist majandusse, sest see tähendaks tõesti investeerimist riigi stabiilsusse. Seda tuleb teha õigesti, teisisõnu, kehtestades koostöömudeli, mis tugineb kaasaval dialoogil ühiskondlike organisatsioonide ja kohalike institutsioonide vahel.

Põhiküsimus aga, nagu raportis õigesti väidetakse, on asjaolu, et Afganistanis ei ole stabiilsus ega rahu võimalik, kui riik ei taga kõigepealt omal vastutusel oma kodanike julgeolekut.

Sel teemal kutsun raportööri Pino Arlacchit võimalusel muutma, võib-olla suulise muudatusettepaneku kaudu, lõiku mehitamata tehnika kasutamise kohta maapinnal ja muuta see rohkem tegevust puudutavaks. Teisisõnu on üks asi öelda, et „keelatud kasutada mehitamata tehnikat“, ja teine asi öelda, et „piirame selle tehnilise vahendi kasutamist, kuivõrd võimalik“, ning seejärel võib-olla lisada, „et mitte puudutada tsiviilelanikkonda.“ Olen kindel, et suudame jõuda kompromissini; arvan, et Pino Arlacchil on arusaamine ja vahendid selleks. Oleme valmis teda tema töös toetama.

  Kristina Vigenin (S&D). - (BG) Austatud juhataja! See, mida täna arutame, on tõenäoliselt üks 2010. aasta olulisimaid raporteid välispoliitika ja julgeoleku kohta. Sooviksin õnnitleda Pino Arlacchit jõupingutuste ja saavutatud tulemuste puhul. Oskame hinnata oma praeguse Afganistani poliitika tulemusi lähtuvalt šokeerivast statistikast tõusva vastsündinute suremuse, langeva keskmise eluea ja kasvava kirjaoskamatuse ning vaesuse kohta. Võrdluseks maksab viis päeva sõda sama palju kui vaesuse kaotamine ja nädal aega sõda maksab sama palju kui 6000 kooli. Olen teadlik, et seda liiki võrdlused ei ole lihtsustatavad, kuid annavad meile ettekujutuse kimbatusest, kuhu hetkel sattunud oleme. Samal ajal on arvukates raportites ilmnenud tõsiseid puudusi, omastamist ja korruptsiooni rahvusvahelise abi jaotamisel. 2002. aastast saadik on ainuüksi Euroopa Liit ja tema liikmesriigid kallanud sisse üle 8 miljardi euro käegakatsutava tulemuseta.

Sama murettekitav on asjaolu, et uute politseinike valimine ja koolitamine Afganistani politseijõududele ei vasta isegi miinimumnõudmistele: 90% politseijõududest koosneb kirjaoskamatutest kodanikest ja üks viiendik kasutab narkootikume. Mainin seda sellepärast, et me ei saa kõnelda uuest Afganistani strateegiast, kui me ei ava silmi tegelikele faktidele. Kergeid lahendusi või ettekirjutusi ei ole, kuid soovitame tungivalt kõigil teadvustada, et ainuke lahendus on poliitiline lahendus, rõhuasetusega Afganistani institutsioonide ja kodanike tugevale kaasamisele nende riigi arengusse, millel on mõju pikas perspektiivis stabiilsete eelduste loomise kaudu oopiumitootmise peatamiseks ja vaesuse kaotamiseks.

  Carl Haglund (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Sooviksin alustada tänuavaldusega Pino Arlacchile, kes on teinud strateegia kallal oivalise töö. Arvan, et tegemist on suurepärase näitega väljakutsetest, millega silmitsi seisame, kuid ka vigadest, mille praeguseks heastanud oleme. Loodan, et suudame dokumendist õppida, et parandada oma tegevust Afganistanis.

On mõned elemendid, mis väärivad põhjalikumat vaatlemist. Esiteks on mõnevõrra radikaalne, kuid oluline idee pidada tõsiseid kõnelusi niinimetatud mõõduka Talibaniga. Tegemist on kahtlemata ainsa lahendusega. Samal ajal arvan, et paljudel meist oleks raske määratleda, mis või kes on tegelikult Talibani mõõdukas liige. Arvan seetõttu, et meil ei ole põhjendust arutelu pidamiseks küsimuses, ning arvan, et hiljutised sündmused on näidanud, et see ei ole tegelikult kellegi jaoks meist selge.

Teine asi, mida sooviksin käsitleda, on küsimus abiks antavast rahast ja sellest, kuidas seda raha arendatakse. Arvan, et on positiivne areng, et meil saab olema julgust suunata seda tulevikus Afganistani valitsuse eelarve kaudu. Lõppude lõpuks on see tõenäoliselt ainus viis, ehkki arvan, et seda on tarvis teha vajalikul määral järele mõeldes. Meil on samuti põhjust näidata valijatele oma liikmesriikides, et jälgime seda ja et abi kuritarvitus ei kujune liialt märkimisväärseks.

Lõpuks, kuid mitte kõige vähem tähtsana, on minu arvates hea, et mainitakse Pakistani rolli, sest ka see on ülioluline. Arvan, et nõustume kõik selle osas, ja siin on rahvusvahelisel üldsusel etendada oluline roll, survestamaks Pakistani tegema seda, mida ta peaks tegema.

Lõpuks sooviksin öelda, et tulen riigist, kus hetkeseis on selline, et arutelu Afganistani üle puudutab vaid seda, kas Soome väed peaks sinna jääma või ei, ja see ei ole eriti konstruktiivne. Arutelu ei käi asja sisu, vaid ainult selle üle, kas väed peaks seal olema või mitte. Sama käib näiteks meie naaberriigi Rootsi kohta ja seetõttu annavad sellise tõsise strateegia taolised algatused terve panuse arutellu tulevikus.

  Ryszard Czarnecki (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Neli aastat tagasi olin vaatleja Palestiina omavalitsuse valimistel – ja ma tõesti pidasin silmas Palestiina omavalitsust. Ma mäletan ühe Euroopa Parlamendi tähtsama liikme illusiooni. Ta ütles mulle: „Hamasi inimesed on põhiliselt toredad, haritud ja sõbralikud inimesed. Võib-olla peaksime nendega läbirääkimisi pidama.” Täna kuulen sama. Täna kuulen, et võib-olla peaksime mõõduka Talibaniga läbirääkimisi pidama. Tekib ainult üks küsimus – kes need mõõdukad talibanlased on ja kas see idee pole mitte liiga paindlik? Ma oleksin sellise liini ajamisega ettevaatlik.

Selge, et Afganistanis hukkuvad paljud sõdurid – sealhulgas sõdurid minu kodumaalt, Poolast −, et tapetakse kaugelt liiga palju sõdureid, meie strateegia on liiga kulukas ning NATO strateegia on samuti küsitav. Kuid ma ei viskaks last koos pesuveega välja ja ma hoiatan dialoogi eest inimestega, kelle tegelikud eesmärgid erinevad täielikult meie eesmärkidest.

  Philippe Juvin (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Ma tean, et Pino Arlacchi tunneb Afganistani hästi. Meie täiskogu liikmetest on ta arvatavasti üks nendest, kes seda riiki ja keerulist piirkonda kõige paremini tunneb.

Tehkem endale siiski selgeks, et kõnealune tekst selle praegusel kujul tekitab tõsise probleemi. Ma ei nõustu kõigi nende parlamendiliikmetega, kes rõõmustavad selle teksti üle ja patsutavad üksteist tunnustavalt seljale. Ma ütlen teile, miks.

Ma leian, et esiteks on teksti oluline puudujääk selles, et tahetakse iga hinna eest panna vastutust Afganistani hädade eest meile, läänlastele. Ma toon kolm näidet. Kõigepealt kirjutab Pino Arlacchi, et tervishoiutingimused on halvenenud – otsekui juhuslikult − ajast, mil meie oleme seal olnud. See on hämmastav. Catherine Ashton väitis vastupidist. Mitte keegi ei märganud seda.

Minu teine märkus on see, et põhjenduses B – lugege seda, head kolleegid! – on Lääne väed okupatsiooniväed. Need täiskogu liikmesriigid, kes on elanud üle okupatsiooni, teavad, mida see sõna tähendab.

Mu kolmas märkus on mehitamata lennukite kohta punktis 71: head kolleegid, ma olin kaks aastat tagasi Afganistanis sõjaväearstina. Ma ravisin Saksa, Briti, Poola, Itaalia, Prantsuse, liitunud Afganistani sõdureid. Ma ravisin isegi talibanlasi. Ma võin teile öelda, et kui te peaksite homme meie sõduritele ütlema: „Te ei tohi mehitamata lennukeid kasutada!”, siis oleks see sama, kui te ütleksite neile: „Võtke vaenlasega ühendust, riskeerige!”. Ma ei tea, kas meie poliitikutena peame seda oma meestele ütlema.

Ma ei alahinda olukorra keerukust. Ma tean, et sõda on julm, kuid ma usun, et me peame tegema lõpu sellele sõjavastasusele, lihtsustatud Ameerika-vastasusele, sellele Lääne vägede enesepiitsutamisele, mis teeb nad kõigi Afganistani hädade allikaks.

Ma usun, head kolleegid, et asi on märksa lihtsam. Taliban on vaenlane, mitte ameeriklased ja mitte Lääne väed. See kõik on väga keeruline, kuid me peame hoolikalt vaatama, kuidas me asju esitame.

  Thijs Berman (S&D). − Austatud juhataja! Ma tahaksin ühineda leedi Ashtoniga ja avaldada austust Richard Holbrooke’ile. Ma imetlesin teda Daytoni rahulepingu eest, kohtusin temaga kunagi lummaval õhtusöögil Brüsselis ning ta avaldas mulle väga suurt muljet.

− (NL) Austatud juhataja! Mitte ühelgi strateegial, mis on olemuselt peamiselt sõjaline, ei ole mingit võimalust Afganistanis edukaks osutuda. Meie vägede arv on seal kasvanud 20 000-lt 2001. aastal 150 000-ni praegu, kuid ebakindlus on vaid kasvanud.

Me näeme aina enam tsiviilohvreid, surnud sõdureid ja koalitsiooniarmeed – kui kolleeg Juvin andestab mulle mu väljendi −, millesse aina rohkem afgaane suhtub kui okupatsioonijõudu.

Strateegias peaks keskenduma maa taasülesehitamisele, kohalikule valitsusele, kohtuvõimule, haridusele, tervisele ja see peab hõlmama naisi, maapiirkondade arengut, kuid ilma oopiumita. Koalitsioon peab omaenda põhimõtetesse väga tõsiselt suhtuma. Oleme kuulnud ilusaid sõnu korruptsioonivastasest võitlusest, kuid midagi ei ole ette võetud korruptsiooniga presidendipalees ja selle ümber. See röövib afgaanidelt illusioonid ja see peab muutuma.

Euroopa Liit peaks toetama Afganistani politsei korruptsioonivastaseid jõupingutusi, milleks tuleb ametisse seada riiklikud süüdistajad. Afganistan ei saa toimida ilma usaldusväärsete haldusorganiteta.

  Zbigniew Ziobro (ECR). − (PL) Austatud juhataja! Ilma Afganistani siseolukorda stabiliseerimata ei ole võimalik luua tõhusat abiprogrammi. Nende meetmete põhisambaks peab olema julgeoleku ja võidu tagamine võitluses mässuliste jõududega. Selleks on vaja suurendada Euroopa riikide kohustusi NATO missiooniga seoses ja tõhustada Europoli vägesid, mis – nagu teame – ei ole arvuliselt saavutanud sellist jõudu, millest me teatasime. Samuti on ülimalt tähtis lõigata Talibani väed ära nende baasidest Pakistanis ja Peshawaris.

USA riigidepartemang on oma aruannetes näidanud, et narkokaubandusega rahastatakse suurt osa geriljade operatsioonidest. See on veel üks tegevusvaldkond Euroopa Liidu jaoks, mis peaks eraldama rohkem rahalisi vahendeid, et ajendada talunikke moonikasvatust lõpetama. Ma arvan, et raportis sisalduv idee toetada kindral Petraeusi programmi ei ole põhjendatud. Rahalisi vahendeid peaks saama piirkondlikul alusel, kuid võim peab olema tsentraalne. Afganistani edasine killustamine võib viia riigi „somaaliastumiseni” ja selle ärajagamisele võitlevate hõimude vahel.

  Marietta Giannakou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Afganistani olukord pakub rahvusvahelisele kogukonnale väga suurt huvi ja mitte vaid seetõttu, et seal on kohal sõjalised jõud, vaid ka seetõttu, et sinna on saadetud ja saadetakse tulevikus jõudusid, mis algatavad terrorismirünnakuid ning tekitavad rahvusvahelisele kogukonnale probleeme. Tõsi on see – ja me peaksime sellega leppima −, et Afganistanis on sellised jõud nagu fundamentalistid ja terroristid olnud juba 14. sajandist alates.

24 aastat tagasi, paruness Ashton, hääletas parlament narkootikumide uurimise komisjoni raporti poolt, milles oli Afganistanile pühendatud spetsiaalne peatükk, mis sisaldas ennustusi praeguse olukorra kohta, mis on kahjuks tõeks osutunud. Narkoprobleemi ei lahenda põlluviljadega. ÜRO põlluviljaprogramm on praktikas läbi kukkunud. Afganistani oopiumiga, mida spetsialistid peavad kõige paremaks, rahastatakse kogu tegevust Afganistanis, Pakistanis ja mujal.

Seega on see vaja likvideerida, kuid veelgi enam on vaja, nagu te ütlesite, arendustegevust, pingutusi tervishoius, et vähendada imikute surevust; teiste sõnadega me peame näitama neile mudelit, mis neile meeldib, mida nad armastavad ja mida nad tahavad oma tulevaseks elukvaliteediks, mille nad saavad siduda oma arusaamisega elust. Loomulikult aitab selline mudel naisi, sest olukord, millesse Taliban on naised surunud, on tohutu probleem. Naiste olukord on juba moslemiriikideski kohutav ja nad on kohutava surve all. Siin on asjad veelgi hullemad. Euroopa Liit peab kohale jääma, paruness Ashton, ja teie sekkumine peab olema pidev ja olemuselt euroopalik, just nagu te ise ütlesite.

  Ana Gomes (S&D). − (PT) Austatud juhataja! Richard Holbrooke, kellele ka mina avaldan südamest austust, ütles enne surma: „Me peame tegema lõpu sõjale Afganistanis.” On fakt, et see riik on Euroopa ja maailma julgeoleku jaoks ülimalt tähtis, ning see on põhjus – mis on Pino Arlacchi raportis väga üksikasjalikult lahti kirjutatud −, miks me peame heastama tohutud vead, mida tegime, kui otsustasime investeerida nn afganiseerimisse ja seada Afganistani inimeste ohutuse esikohale, mis hõlmab kohalviibivate välisvägede kohustust kaitsta.

Ei maksa ennast petta: õigusriiki ja demokraatlikke institutsioone ei saa ehitada korrumpeerunud sõjardid, kes on oma usalduse rahva silmis kaotanud. Sõja lõpetamine Afganistanis sõltub ka kontrollist, mida demokraatlikult valitud valitsus omab naaberriigi Pakistani – tuumariik, mis on väljaspool tuumarelvastuse leviku tõkestamise lepingut − sõjaliste jõudude üle. Eurooplased Euroopa Liidus ja NATOs võivad aidata lõpetada sõda Afganistanis ja takistada Pakistani laskumist põrgusse tingimusel, et lõpetame pea liiva alla peitmise olulistes poliitilistes küsimustes.

  Carlo Fidanza (PPE). − (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ühinen teiega Richard Holbrooke'i mälestamisel.

Kui raporti koostamine oleks olnud minu fraktsiooni vastutada, siis oleksime küsimusele kindlasti lähenenud Pino Arlacchist täiesti erinevalt, ehkki ma olen tänulik Afganistani probleemi lahenduse otsimisel tema kire eest, mida ta siiani on üles näidanud.

Osaliselt tänu meie fraktsiooni esitatud arvukatele ja olulistele muudatusettepanekutele on raport nüüd vähem ideoloogiline ning selles suudetakse tunnistada üheksa aasta jooksul tehtud kriitilisi vigu, kuid ka positiivseid külgi ning seda, missugune oleks kõige tõhusam arenguviis, et aidata kaasa Afganistani ametivõimude suveräänsuse täielikule taastamisele.

Ehkki on tõsi, et üksnes sõjalisest vastusest ei piisa, peame veel kord jõuliselt kordama seda, et ühest küljest on viimastel kuudel saavutatud märkimisväärset sõjalist edu – piisab, kui mõtleme operatsioonidele Almondo ja Kandahari piirkondades −, kuid teisest küljest on Talibani jõudude maharahustamiseks vaja mässuliste vastu teravamalt tegutseda ja me soovime seda läbirääkimiste laua taga arutada.

Me saame olla vaid uhked selle sõjalise võitluse eest, mille käigus oleme näinud ohverdatavat tuhandeid rahvusvaheliste julgeoleku abinõude sõdureid, nende seas palju eurooplasi ja palju noori minu kodumaalt, sest tegemist ei ole üksnes sõjalise pühendumusega, vaid pühendumusega ülesehitamisele. Me toome neisse õnnetutesse maadesse koole, sildu ja ehitustöid, mis aitavad kaasa nende laastatud piirkondade arengule.

Ma usun, et vaatamata saavutatud kompromissidele, on raportis siiski mõned kriitilised punktid, eriti juba siin mainitud mehitamata lennukite kasutamise osas. Ma usun, et on tõsine viga jätta ennast tingimusteta ilma selle vahendi kasutamise võimalusest, mis on osutunud väga tõhusaks riigi kirdepiirkonnas, kus Talibani vägesid on keeruline välja juurida ja võita.

Ma loodan, et raportöör peab vajalikuks selle punkti osas ümber mõelda, vastasel juhul ühinen oma fraktsiooniga ja hääletan raporti vastu.

  Zoran Thaler (S&D). – (SL) Austatud juhataja! Tahan õnnitleda raportööri Pino Arlacchit julge raporti puhul!

Lubage mul täna, kui mälestame õigusega diplomaat Richard Holbrooke’i ja seda, mida ta tegi rahu heaks, eriti Balkanil, tsiteerida tema avaldust Afganistanis uimastikaubanduse vastasele võitlusele kulutatud raha (1,61 miljardit USA dollarit) kohta. Tsitaadi algus:

„Kõige pillavam ja ebatõhusam programm nii valitsuse kui ka valitsuseväliste programmide seas, millega ma olen kokku puutunud.”

(SL) Tsitaadi lõpp.

See sarnaneb sellele, mis on juhtunud kogu selle õnnetu kümneaastase Afganistani sõja jooksul.

Mul ei ole aega, et rääkida, miks me langesime Bushi administratsiooni lõksu, kuid on fakt, et meie kodanikud ootavad meilt, et me teeksime ükskord sellele hullusele lõpu, mis on meile maksma läinud 300 miljonit eurot ja loendamatuid inimelusid. Kui 2001. aastal kibelesid mõned sõttaminekuga, siis praegu on aeg riskeerida rahuga. Meie kodanikud ootavad meilt seda. Nad ootavad ka poliitilist lahendust ning soovivad, et me ei usuks nii väga sõjalisse lahendusse. <BRK>

  Elena Băsescu (PPE). − (RO) Austatud juhataja! Ma olen väga rõõmus, et välisasjade komisjonis jõuti fraktsioonide vahel selle raporti osas konsensusele. Tulemuseks on tekst, mis on algse ettepanekuga võrreldes märksa veenvam.

Pärast üheksa aastat kestnud rahvusvahelist sekkumist on olukorda Afganistanis ikka veel vaja oluliselt parandada. Ei sotsiaalmajanduslikud ega julgeolekunäitajad pole nähtavalt paranenud ning otsuseid on sageli tehtud afgaane piisavalt kaasamata. Seetõttu arvan ma, et puudu ei ole mitte raamistikust ega vahenditest. Tegelikult vajame me strateegilist kava, mis oleks kooskõlas Afganistani ees võetud kohustustega. EL peab koos NATOga võtma endale juhtrolli rahvusvahelistes pingutustes, mille eesmärk on kohelda Afganistani kui suveräänset riiki. Ma pean rõhutama, et ainus poliitiline ja diplomaatiline lahendus on suurendada Afganistani valitsuse kaasatust. Sellega seoses ma arvan, et raporti üks võtmekohti on toetus uuele mässulistevastasele strateegiale.

Lissaboni tippkohtumisel visandati üleminekufaas, mis hõlmab julgeoleku eest vastutamise järkjärgulist üleandmist Afganistani vägedele 2014. aastaks. Kooskõlas missiooni alguses võetud kohustusega ei too minu kodumaa oma vägesid ära enne, kui Afganistani territoorium on täiesti turvaline. Ma pean siin mainima ka Venemaa olulist panust, kes nõustus meie vägede ja varustuse läbiminekuga tema territooriumilt.

Ma soovin lõpetuseks rõhutada, et kui üleminekuperiood on alanud, siis on vaja viia ISAFi väed, kes operatsiooni lõpule viivad, piirkondadesse, mille julgeolekuolukord on jätkuvalt ebakindel. See meede on Lõuna-Afganistani paigutatud Rumeenia vägede jaoks ülimalt tähtis. Ebastabiilsus piirkonnas püsib hoolimata ISAFi operatsioonide edust.

ISTUNGI JUHATAJA: Rodi KRATSA-TSAGAROPOULOU
asepresident

  Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Ma sooviksin kõigepealt öelda, et ma toetan oma kolleeg Juvini poolt varem esitatud seisukohta ja ma sooviksin alustada oma kõnet, mainides, et mul on kahju, et raport ei sisalda oma pealkirjas „Euroopa Liitu“. Ma ei usu, et me peaksime kõnelema rahvusvahelise kogukonna nimel, vaid ainult Euroopa Liidu nimel. Seetõttu püüdsin ma seda esile tuua ka muudatustes, mida ma esitasin aruteluks. See ilmselt ei tähenda, et me peaksime ignoreerima koostööd oma liitlastega, eelkõige Ameerika Ühendriikidega, nagu mu kolleeg Juvin mainis.

Ma ei arva, et meil oleks hetkel väga suur vajadus keskenduda täielikult uuele strateegiale. Ma leian, et parem on rakendada kaks aastat tagasi Bukarestis toimunud NATO tippkohtumisel määratletud strateegilist visiooni. Selle suhtes ma ei arva, et küsimus seisneks uue strateegia väljatöötamises, vaid hoopis selle strateegilise visiooni järgimises.

Teiselt poolt peame me kindlasti tunnistama sõjalise koalitsiooni poolt Afganistanis tehtud vigu ja õppima neist. Kuid me peame vältima sattumast lõksu, vaadates interventsioonieelset olukorda läbi roosade prillide. Nagu juba eelnevalt on mainitud, on meie jaoks oluline rõhutada, et meie strateegia üks põhieesmärke Afganistanis on saada lahti Talibani rühmitustest selles riigis.

Kuid me peaksime tooma esile ka interventsiooni positiivsed aspektid, eelkõige Petraeuse plaani. Tänapäeval on Afganistan riik, kus naistel on rohkem õigusi, rohkem lapsi käib koolis, rohkem tehaseid on avatud ja ehitatakse rohkem teid. See saab toimuda tänu sellele, kuidas me oleme selles riigis käitunud. Tsiviilmeetmete integratsioon, nagu näiteks haridusprogrammid ning vaesuse väljajuurimise, taastamise ja arendamise programmid, on oluline samm rahu tagamisel Afganistanis.

Lõpetuseks sooviksin ma rõhutada vajadust pragmaatilise visiooni järele, mille on ette pannud minu fraktsioon. Ärgem unustagem, et Arlacchi raportisse tehti üle 400 muudatuse.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, ma soovin lühidalt öelda kolme asja.

Esiteks usun ma vastupidiselt eelnevalt öeldule, et Euroopa Liidul peaks olema omaenda strateegia. Afganistanis on meil mehi, sõdureid, väeosi, keda me oleme rakendanud, meil on ressursse, märkimisväärseid ressursse, mida me oleme andnud, ning meil peab olema oma seisukoht asjade kohta.

Teiseks usun ma, et rahvusvahelise kogukonna rahalised vahendid peavad täiesti kindlasti tooma kasu afgaanidele. Kahjuks ei ole see nii olnud 10 aastat ja me oleme selle tunnistajaks iga päev kohapeal. Ma arvan, et tõenäoliselt on see osaliselt valitsusväliste organisatsioonide ja humanitaarorganisatsioonide vastutada. Kuigi see raport ei märgi seda piisavalt, kardan ma, et see on siiski suurel määral tingitud valitsuse korruptsioonist ja valitsusest, mille kohta tuleb öelda, et see ei ole väga õiglane ega kuigi tõhus.

Kolmandaks on küsimus poliitilises dialoogis. Tõepoolest on mitmeid aastaid püütud kaasata sellese Talibani. See ei ole midagi uut. Ma isiklikult usun, et dialoog on vajalik. Kuid ma usun, et see saab olema väga raske, sest pidada dialoogi ajal, mil me oleme kohapeal nõrgas positsioonis, ja väeosade väljaviimine on kaugelejõudnud etapis, on loomulikult väga keeruline.

  Giovanni Collino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Nüüd kui mitmed muudatused on heaks kiidetud, nõustume me Pino Arlacchi raportiga ja Afganistani tulevase arengu raportis toodud prioriteetidega. Eelkõige läbipaistev finantsabi süsteem, siseriiklike politseijõudude koolitus, võitlus narkootikumidega kauplemise vastu ja rahvusvahelise abi koordineerimine on poliitilise ja sõjalise strateegia põhipunktid, mida on täiendavalt tugevdatud.

Oluline on veel kord rõhutada vajadust tagada kontroll ja stabilisatsioon piirkonnas, et nõrgendada Talibani jõudude tegevust ja elavdada rahuprotsesse. Ma lõpetan, rõhutades Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni panust ühise teksti saavutamisse, ja ma sooviksin avaldada ka austust rahvusvaheliste julgeoleku abinõude sõdurite jõupingutustele ja ohverdustele nende kohaoleku eest vabaduse ja kohaliku elanikkonna kaitsmisel.

  Katarína Neveďalová (S&D). – (SK) Austatud juhataja! Minu arvates ei saa sõjavägi tuua rahu ja õitsengut, see kehtib ka Afganistani kohta.

Me peaksime pisut mõtlema sellele, et kuigi mõned meie kolleegidest parlamendiliikmed, peamiselt Euroopa Rahvaparteist, tunnevad muret, kas me toetame teatud liiki lennukit – ma ei ole sõjanduse ekspert ja mul ei ole aimu, mille kohta see arutelu on – siis ma usun, et me peaksime pöörama palju suuremat tähelepanu sellele, millest Pino Arlacchi räägib selles raportis, kuna see on väga oluline. Ta räägib naiste ja laste olukorrast selles riigis. Me peaksime kindlasti keskenduma naiste mittediskrimineerimise toetamisele ja võitlusele diskrimineerimise vastu. Samuti peaksime me keskenduma asjaolule, et paljudel lastel Afganistanis ei ole näiteks võimalust käia koolis ja paljud elavad allpool vaesuspiiri.

Minu arvates ei jõua me mitte kuhugi, kui me toetame haridus- ja tervishoiuprojekte ja jätkame investeerimist selle konflikti sõjalistesse lahendustesse.

  Andrew Henry William Brons (NI). - Austatud juhataja! Pino Arlacchi raport põhineb põhjalikel uurimustel ja on informatiivne. Minu kerge kriitika puudutab seda, et ta näib kahetsevat asjaolu, et Afganistan ei ole liberaalne demokraatia, olles juhitud roheliste ja liberaalsete demokraatide koalitsiooni poolt Brightonis.

Afganistani õuduslugu on hõlmanud 346 Briti sõduri, palju enamate liitlaste sõdurite ja tuhandete süütute afgaanide surma. Selle perioodi jooksul kasvas järsult imikute ja emade suremus ning langes eluea pikkus. Ta ütleb meile, et 2001. aastal ei kasvatatud Afganistanis moone, samas kui nüüd, pärast üheksa aasta pikkust konflikti ja liitlaste mõju, tarnib Afganistan enam kui 90% heroiinist Euroopas.

Kui märkida, et naiste vastu on mõningane diskrimineerimine, siis see viib asjad veidi proportsioonist välja. Vastus on toetada meie väeosi, peatades sõja ja tuues nad koju valvama meie oma rahvast siseriiklikult kasvanud, kuid imporditud terroristide eest.

  Norica Nicolai (ALDE). – (RO) Austatud juhataja! Kuigi nii naised kui ka lapsed on kahtlemata oluline teema, on Pino Arlacchi raportis oluline hoopis selgus. Sellega tahan ma öelda, et selles näidatakse rahvusvahelist interventsiooni Afganistanis legitiimsena ega seata seda küsimuse alla. Kuid selle interventsiooni tõhususe arutamine on loomulik ja poliitiliselt vastutustundlik samm. Põhjus seisneb selles, et jättes kõrvale sentimentaalsuse, võib 10 aastat kestev interventsioon heita täielikku varju selles küsimuses võetud poliitilise otsuse tõhususele. Ma usun, et igaüks meist vastutab nende ees, kes valisid meid leidma vastust sellele küsimusele.

Ma tervitan selle raporti selgust ka seetõttu, et selles mainitakse küsimusi, mille arutamist me mitmetel põhjustel üldiselt väldime. Ma usun, et see on raport, mis annab üksnes lähtepunkti. Meil peab olema julgust, et viia läbi oma tegevuse regulaarset analüüsi ja hindamist, tunnistada endale, kus oleme teinud vigu, ja kui oleme neid teinud, peame leidma teisi lahendusi. Seda just vastutustundlikult ja demokraatlikult käitumine tähendabki.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Austatud juhataja! Me teame oma kogemusest, et välise interventsiooni kaudu antav abi toimib, kui elanikkonna enamus toetab sellist välisabi. Pärast aastatepikkust interventsiooni Afganistanis näeme, et afgaanid ei mõista meid, ei vaja meie abi ega mõista meie tsivilisatsiooni ega meie kultuurilisi väärtusi.

Meil on Slovakkias kõnekäänd, et ei saa aidata neid, kes ei võta abi vastu. Ma ei taha öelda, et afgaane ei saa aidata, kuid ma ei saa hääletada meetodite poolt, mis on ilmselgelt jõulised ja vägivaldsed. Me peaksime eelkõige keskenduma sellele, kuidas muuta oma abi ja kuidas struktureerida seda nii, et see vastaks Afganistani rahva vajadustele.

Ma usun, et meil on tõepoolest vaja tuua oma väeosad järk-järgult välja ning anda võim kohaliku administratsiooni ja kohalike poliitikute kätte ning seejärel aidata Afganistani rahvast kohalike poliitikute kaudu sellisel viisil, et nad saaksid samastuda meie tsivilisatsiooni väärtustega ja mõista neid ning siis nad võib-olla tahavad ja on suutelised võtma vastu meie abi.

  Ioan Mircea Paşcu (S&D). - Austatud juhataja! Meie võetud kohustus stabiilse, omaenda valitsusega Afganistani tagamiseks, mis suudab vältida terroristide varjupaiga taasloomist seal, on tugev ja pikaajaline, seda on korduvalt kinnitanud nii EL kui ka NATO. Kuid just seetõttu, et meie võetud kohustus on pikaajaline, näen ma ette vähemalt kolme peamist väljakutset.

Esimene on see, et meie pakutav riigimudel Afganistani jaoks ei vasta afgaanide traditsioonile. Nii nagu afgaanid peavad kohanduma, peame seda meiegi, aidates neil saavutada riigimudel, milles on tänapäevasus ühendatud afgaanide traditsiooniga.

Teine väljakutse seisneb selles, et julgeoleku olukord võib jätkuvalt nõuda meie rahvusvahelist sõjalist sekkumist ka pärast 2014. aastat, mil afgaanid võtavad valitsemise üle. Me peaksime olema valmis tõsiselt kaaluma kas tähtaja pikendamist või tagajärgedele otsa vaatamist.

Lõpetuseks, kolmanda väljakutse esitab meie avalikkuse kannatuse katkemine, mis võib sundida meid kiirendama oma praegust ajakava, et vältida alternatiivi kuulutada lihtsalt välja võit ja minna koju. See hävitaks meie usaldusväärsuse.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Ma teen vaid mõned lõppmärkused.

Esiteks sooviksin ma tänada Euroopa Parlamenti. See on olnud huvitav ja vaheldusrikas arutelu ning ma kiidan teid jätkuva huvi ja energia eest, mida te panustate meie kaasatusse Afganistanis. Seda on väga hästi tõendanud tänane arutelu.

Nagu alguses ütlesin, usun ma, et Afganistan on oluline meie kõigi ja meie kodanike jaoks ning et Euroopa Liit peab õigusega jääma kandma võtmerolli. Ma loodan, et tõin alguses välja prioriteedid ja plaanid eelolevaks perioodiks koos selle tasakaalu tunnistamisega, mida on vaja saavutada Afganistani valitsuse kaudu ressursside suunamise ja meie korruptsioonivastase võitluse nõuetekohasuse tagamise tähtsuse tunnistamise vahel, et tagada oma ressursside kaitse.

Me jääme kaasatuks võtmesektorites: tervishoid (nagu ma olen kirjeldanud), politsei, maaelu arendamine ja piirkondlikud valitsused, ja loomulikult õigusriik on olulised. Peale selle, nagu ma olen kirjeldanud, on kõigi nende programmide keskpunkt tagada, et me ehitaksime üles suutlikkust kohalikes Afganistani struktuurides ja et jätkuvalt käsitletaks valitsuse prioriteete narkootikumitööstuse vastu võitlemisel ja korruptsiooni vähendamisel.

Samuti märkisin ma oma kõnes Afganistani ühiskonna kõikidel tasemetel ning tõepoolest ka poliitilistes struktuurides naiste kaasamise ja rakendamise tähtsust. Ma võtsin teatavaks kolleeg Stevensoni raporti ning nõustun, et vesi ja niisutamine on üha enam päevakorral, nagu see on nii mitmes maailmaosas.

Kolleeg Belder, ma luban, et ma vastan teile kirjalikult, nagu te konkreetselt palusite.

Ma lõpetan, tänades taas kolleeg Arlacchit raporti eest. Ma ootan väga selle arutelu jätkamist raportis käsitletud põhipunktides ja ka muudes punktides. Ma lõpetan, korrates seda, mida öeldi saadik Richard Holbrooke’i kohta ja et tema viimased sõnad viimasele operatsioonile minemisel käisid Afganistani kohta. See on väga iseloomulik talle. Ma tunnen temast väga puudust.

  Pino Arlacchi, raportöör. − Austatud juhataja! See on olnud äärmiselt huvitav ja elav arutelu. Ma sooviksin vaid esitada mõned tähelepanekud.

Esiteks olen ma väga õnnelik, et keegi ei ole kritiseerinud arutelu nelja põhipunkti. Raportis nõuti rahvusvahelise abi reformi, oopiummooni kasvatamise lõpetamist, politsei koolituse paremat koordineerimist ja toetust rahuprotsessile. Kõik tähelepanekud on puudutanud muid küsimusi ja mul on hea meel, et pärast ühe aasta pikkust arutelu välisasjade komisjonis on kolleegid kinnitanud oma toetust raporti struktuurile – mis ei ole „Arlacchi raport“. Pärast selle heakskiitmist välisasjade komisjoni poolt on see komisjoni raport, mis on peaaegu ühehäälselt heaks kiidetud 60 poolthääle ja ühe vastuhäälega. See hõlmab ka kõikide fraktsioonide kokkulepitud mitmeid kompromisse, seega on samuti väga oluline viidata lõpliku raporti tegelikule tekstile.

Kolleeg Juvinile ütleksin ma, et selles ei mainita okupatsioonivägesid Afganistanis. See oli algtekst. Lõpptekstis mainitakse rahvusvaheliste väeosade koalitsiooni Afganistanis. Raporti seda osa on muudetud muudatusettepanekutega.

Kõige olulisem küsimus on mehitamata lennukid. See ei ole raport mehitamata lennukite kohta. Fraktsioonide vahel on kaks kompromissiliini mehitamata lennukite kasutamise küsimuses. Ma usun, et kokkuleppele oleks võinud jõuda varem, kuid ma usaldan oma vestluskaaslasi ja kõiki erinevaid seisukohti ning ma usaldan kompromissi, milleni me jõudsime. Raportis ei nõuta mehitamata lennukite kasutamise keelustamist. Seda kritiseeritakse vaid kergelt, kuid ma usun, et fraktsioonid suudavad selles küsimuses kokku leppida.

Tänan teid ja tänan ka Catherine Ashtoni. Ma loodan, et ta arvestab täielikult selle raporti sisuga, mis on väga konkreetne ja milles nõutakse Afganistanist väljumise strateegiat.

  Csanád Szegedi (NI). – (HU) Austatud juhataja! Ma vabandan, et ma kõnelen nüüd tehniliselt ja ma ei esita oma küsimust Pino Arlacchile, vaid sooviksin üksnes aupaklikult käsitleda väikest meeldetuletust ehk küsimust austatud juhatajale. Ma olen sõltumatu parlamendiliige ja meil on väga vähe võimalust esineda. Täna mul isegi ei olnud võimalik esineda. Ma tulin selleks aruteluks kohale üks tund varem, läksin väga viisakalt alumisele korrusele ja andsin sealsele personalile teada, et ma sooviksin esineda. Ma aktsepteerin seda, on arusaadav, et täna ehk selles arutelus ei olnud selleks aega ja loomulikult esitan oma tänase istungjärgu kõne kirjalikult. Mida ma tervitaksin ja sooviksin paluda austatud juhatajalt, on see, kui ta osutaks rohkem tähelepanu ja empaatiat sõltumatutele parlamendiliikmetele, kellel kahjuks ei ole palju võimalusi esineda. Tänan teid väga ja soovin teile viljakat tööd.

  Arnaud Danjean (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Et parandada juba öeldut, on Pino Arlacchil täielikult õigus, meile ette pandud lõpptekst ei sisalda enam sissejuhatuses B sõna „okupatsiooniväed“. Lihtsalt öeldes, selle tõlge ja eelkõige prantsuskeelne tõlge ei olnud viimases versioonis õige ning prantsuskeelne tõlge sisaldas kuni tänase hommikuni väljendit „okupatsiooniväed“, sellest minu kolleeg Juvini kõne.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Lissabonis esitatud ja heakskiidetud strateegia sisaldab piirkonna üle järk-järgulist kontrolli, piirkonna kaupa üleminekut rahvusvaheliste julgeoleku abinõude vastutuse alt Afganistani relvajõududele. See edu sõltub sellest, milliseid samme astub Pakistan, mis on probleemi üks osa ja ilmselgelt ka lahenduse üks osa. Peale selle ma ei usu, et me võiksime ignoreerida Iraani üha enam ilmselgemat kaasatust Afganistanis. Selle kaasatusega seotud hiljutised sündmused annavad põhjust ärevuseks.

Ma usun, et see strateegia peab käima käsikäes suuremate, kõrgema profiiliga tsiviilprojektidega, mis toetavad nende piirkondade arengut, kus kõikjal valitseb vaesus ning rahvusvaheliste julgeoleku abinõude ja USA relvajõudude kohalolek ei toonud kaasa mitte mingeid olulisi muutusi. Pärast meie tagasitõmbumist ei saa me jätta endast maha samu probleeme, mis tingisid Talibani võimuletõusu viimasel aastakümnel. Ma loodan, et see uus strateegia toimib ning võimaldab Afganistanil taastada rahu ja stabiilsus.

  Krzysztof Lisek (PPE), kirjalikult. – (PL) Seni Afganistani suhtes järgitud strateegia ei ole toonud kaasa oodatud tulemusi. Mul oli hea meel teada saada NATO Afganistanis kaasatuse kalenderplaani kehtestamisest ning selle riigiga pikaajalise partnerluse deklaratsiooni allkirjastamisest Lissabonis toimunud NATO tippkohtumisel. EL esitab samuti järjepidevama ja paremini kooskõlastatud lähenemisviisi selle piirkonna suhtes, mis võtab arvesse piirkondliku töö tsiviilaspekte ja olulisust.

Me peaksime jätkuvalt toetama vaesuse, naistevastase diskrimineerimise ja oopiumi tootmise vastu suunatud reforme. Meie jõupingutused peaksid keskenduma suuremale austusele inimõiguste ning seaduse ja korra vastu, ehitades õigusriiki ja integreerides Afganistani täielikult rahvusvahelise kogukonnaga. Need jõupingutused peaksid hõlmama ka administratsiooni ja avaliku teenistuse ülesehitamist ja reformimist koolitusprogrammide, ehitusele antava abi kaudu ning olemasoleva infrastruktuuri kasutamise ja ELi nõuannetega.

Afganistan peaks osalema prioriteetide kehtestamisel ja elluviimisel, mis aitab ehitada üles kodanikuühiskonda ja tagada, et afgaanid võtavad vastutuse riigi eest. Samal ajal peame meeles pidama, et tagaksime meie poolt Afganistani saadetavate isikute– koolitajad ja relvajõudude liikmed, kelle ülesanne on tagada nende plaanide elluviimine – julgeoleku. Me ei saa nõustuda kaugjuhtimisega lennukite kasutamise lõpetamisega, sest see põhjustaks nende inimeste turvalisuse olulise vähenemise. Meie strateegia peaks võtma arvesse nii Afganistani kodanike kui ka meie esindajate, kes töötavad riigi arendamise nimel, julgeolekut.

  Helmut Scholz (GUE/NGL), kirjalikult. – (DE) Raport Afganistani uue strateegia kohta esitab täielikult vajaliku kriitilise pildi olukorrast selles riigis. Raportis tehakse selgeks, et NATO strateegia lahendada keerulisi poliitilisi ja sõjalisi probleeme sõjaliste vahenditega on läbi kukkunud. Seetõttu nõutakse sellega selgesõnaliselt rahvusvaheliselt kogukonnalt uut strateegiat, mis keskenduks kodanikuühiskonna ülesehitamisele. Ma tervitan asjaolu, et vastandina mitmete liikmesriikide parlamentidele saadab Euroopa Parlament selle raportiga selge signaali, et konflikt tuleb lõpetada ja poliitika muutus on vajalik, et saavutada Afganistani jätkusuutlik poliitiline, majanduslik ja demokraatlik areng. Me toetame selle raporti peamist sõnumit. Kuid ma ei nõustu hinnanguga, et kõige viimasel NATO tippkohtumisel koostatud Afganistani strateegia saab viia eduka tulemuseni. Ma nõuan väeosade väljaviimist Afganistanist. Euroopa Liidu politsei missioon (EUPOL) on läbi kukkunud ning seda ei peaks laiendama ega arendama. Neid küsimusi puudutavate mõne punkti üle toimunud nimeline hääletamine on võimaldanud mul väljendada oma mittenõustumist selle raportiga. Samuti kahetsen ma asjaolu, et selles raportis ei võeta kriitilisemat hoiakut tendentsi suhtes, mille kohaselt antakse sõjalistele strateegiatele kõrgem prioriteet kui kodanikuühiskonna ülesehitamisele ning ei pöörata piisavat tähelepanu inimõiguste olukorrale, eelkõige naiste suhtes.