Arutelud

Kolmapäev, 15. detsember 2010 - Strasbourg

19. Liikmesriikide kontrolli kohaldamine komisjoni rakendamisvolituste kasutamise suhtes (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni nimel József Szájeri raport (A7-0355/2010) ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (KOM(2010)0083 - C7-0073/2010- 2010/0051(COD)).

  József Szájer, raportöör. − Austatud juhataja! On möödunud vaid aasta Lissaboni lepingu jõustumisest, milles nähakse ette olulisi muutusi volituste delegeerimisel Euroopa Parlamendilt ja nõukogult komisjonile.

Mõne kuu eest arutasime siin parlamendis minu raportit delegeeritud aktide kohta. Delegeeritud aktid on need, millega parlament ja nõukogu delegeerivad volitusi, kuid nüüdsest peale võime neid senise olukorraga võrreldes igal ajal tagasi võtta. Võime määrata tähtaja, muuta ja vetot rakendada, kui komisjon ei järgi seadusandja tahet.

Käesoleva määruse puhul, mida arutame lähtuvalt lepingu artiklist 291, on meil juttu rakendusaktidest. Rakendusaktide puhul on olukord veidi teistsugune. Siin teostavad just liikmesriigid õigusi selle osas, kuidas Euroopa Liidu erinevaid õigusakte rakendada. Seega on olemas selge erinevus.

Uus määrus ja delegeeritud aktide uus süsteem annab meile väga laiad volitused. Parlamendi seisukohast muudab see oluliselt meie mõju, eriti seadusandluse teatud valdkondades.

Rakendamise vallas aga on meil parlamendina, seadusandjana õigus reguleerida, kuidas liikmesriikide puhul peaks rakendamismenetlus käima.

Arvan, et parlament asus pärast pikki läbirääkimisi õigusega seisukohale, et soovime kinnitust ja selget kohustumist nii nõukogult kui komisjonilt, et parlamendi õigusi austatakse. Väga pikkade läbirääkimiste järel oleme teinud väga tõsiseid edusamme valdkonnas, millel on mõju ja tagajärjed mitte ainult – ja eriti mitte ainult – rakendusaktide valdkonnas, vaid ka delegeeritud aktidele.

Isegi rakendusaktide puhul sai ja säilitas parlament kontrolliõiguse, mis tähendab, et lähtuvalt kokkuleppest teiste institutsioonidega on meil menetlus, mida võime kohaldada.

Minu esimene prioriteet oli, et võiksime neid olulisi seisukohti hoida. Siin on ka teine küsimus, nimelt et parlamendis on teisi jooksvaid arutelusid, mida esindavad teised komisjonid – eriti rahvusvahelise kaubanduse komisjon, arengukomisjon ja väliskomisjon, ning ka arutelusid parlamendi ja nõukogu vahel finantsinstrumente puudutavate õigusaktide teemal ning kas ja kuidas neid tuleks reguleerida.

Minu eesmärk selle raamistiku puhul oli, et määrus ei tekitaks ette otsust käesoleva arutelu üle. Tahame aidata kolleege, kes võitlevad meie seisukoha vastu, olulisel arutelul nõukoguga, nii et lõpuks on meil võimalik koostöö nõukoguga.

Lõpuks, kuna mu aeg on läbi, sooviksin tänada nii komisjoni kui nõukogu paindlikkuse eest läbirääkimistel. Mõistan, et nõukogus oli kokkulepet saavutada väga raske. Arvan, et just sellist kokkulepet parlament tahtis ja et see kokkulepe suudab rahuldada kõiki parlamendiliikmeid, eriti sellepärast, et asi ei ole ainult tekstis, mida praegu arutame, vaid ootame nii komisjonilt kui nõukogult osalemist ühises arusaamas nendest olulistest küsimustest. Ootame samuti deklaratsioone, milles väljendatakse selgelt, et komisjon kohustub selgelt viima ühenduse õigustiku ülejäänud osa vastavusse. Minu raportile lisatud tekst peaks rahuldama kõiki parlamendiliikmeid.

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. − Austatud juhataja! Täna hommikul oli meil väga hea arutelu kodanikualgatuse üle ja täna õhtul arutame komiteemenetluse väga olulist teemat. Arvan, et on väga hea märk, et me siin pärast Lissaboni lepingu jõustumist viimistleme tegelikult peamisi õigusakte, mida selle täielikuks rakendamiseks vaja on.

Rakendusaktide määrus avaldab olulist mõju sellele, kuidas komisjon tulevikus Euroopa õigust rakendab. See avaldab väga olulist mõju liidu suutlikkusele kodanike huvides poliitikaid teostada. Kui oma ettepaneku esitasime, kirjeldasime selle põhieesmärki: et uute eeskirjadega loodaks komisjonis rakendusaktide vastuvõtmiseks süsteem, mis oleks lihtsam, efektiivsem ja läbipaistvam ning lepinguga täielikult vastavuses.

Kuidas saavutasime ettepanekutes sisalduvad eesmärgid, mida kohe arutama hakkame? Nagu varem, rajaneb määruses ettenähtud kontrollimehhanism komiteemenetlusel, mis tähendab liikmesriikide esindajatest koosnevaid komiteesid, kellele komisjon esitab meetmete projekte, kuid vastupidiselt praegusele süsteemile ei ole ruumi nõukogu sekkumise kui sellise jaoks.

Nagu lepingus selgelt väljendatakse, võivad komisjoni rakendusvolituste teostamist kontrollida ainult liikmesriigid, mitte nõukogu. Pealegi sätestatakse määruses, et kaovad kõik erimenetlused ja et määrus kehtib kõikidele rakendusmeetmetele, sealhulgas kaubandust puudutavatele – erinevatele meetmetele, nagu dumpinguvastased või tasakaalustusmeetmed. Kaubanduspoliitika valdkonnas kujutab see tõelist revolutsiooni.

Tahame, et meil oleks lihtsamad menetlused, seega mitte ainult ei kehtestata uue määrusega nelja asemel vaid kaks menetlust – nõuandev ja uurimine, vaid nähakse ette ka olemasoleva komiteemenetluse automaatne kohandamine. Uut menetlust hakatakse kohaldama kõikidele olemasolevatele õigusaktidele esimesest päevast peale. Muidugi ei piira see komisjonile põhiõigusaktide alusel antud volituste iseloomu.

Komisjon on deklaratsioonis kohustunud vaatama läbi kogu õigustiku, kohandamaks seda õiguslikult vajalikus ulatuses delegeeritud aktide süsteemiga, ja tean, kui oluline see täiskogu jaoks on. Praeguseks oleme tuvastanud 153 õigusakti, mida enne Lissaboni lepingut kaasotsustamiseks ei esitatud ja mis annavad komisjonile volitusi, mis tuleb muuta delegeeritud volitusteks. Lisaks on 299 õigusakti, mis olid enne tänu kontrollile regulatiivmenetlusega vastavuses ja mis tuleb nüüd läbi vaadata delegeeritud akte puudutavate lepingusätete valguses. Kuid meie eesmärk on, et enne parlamendi käesoleva valimisperioodi lõppu oleks kõik olemasolevad õigusaktid täielikult vastavuses Lissaboni lepingu uue sättega.

See tähendab täielikku vastavusseviimist. Teate, kui ambitsioonikas see eesmärk on, ja seetõttu on mul eriti hea meel, et Belgia minister Olivier Chastel palus mul lahkelt edastada täiskogule eestistujapoolse pühendumuse ja avalduse.

Selles teatatakse, et eesistuja on teadlik komisjoni ambitsioonikatest kavatsustest; ta tervitab neid ja toetab eesmärke. Ta võib kinnitada, et on valmis tegema endast kõik, tagamaks, et vastavusseviimine jõuaks lõpule võimalikult pea pärast seda, kui komisjon on ettepanekud esitanud. Eesistuja on eesmärkide saavutamiseks valmis tegema lojaalselt koostööd parlamendi ja komisjoniga.

Muidugi sooviksime, et avaldus jäädvustataks ametlikus kirjalikus dokumendis, kuid arvan, et peame tervitama eesistujariigi Belgia koostöövalmidust ja kollegiaalsust.

Tahame, et meil oleks süsteem, mis on efektiivsem; vastavalt sellele kajastavad uued eeskirjad täielikult lepingutest tulenevat komisjoni rolli – ühe kahetsusväärse erandiga, mille juurde tulen tagasi hiljem, sest ainult parlamendikomisjoni kvalifitseeritud häälteenamus rakendusakti projekti vastu saab takistada komisjoni seda vastu võtmast.

Äsja mainitud üks erand, kus komisjonil on tarvis sõnaselget positiivset arvamust enne, kui ta saab volituse rakendusakti projekti vastuvõtmiseks, puudutab lõplikke mitmepoolseid kaubanduse kaitsemeetmeid. Ehkki selles valdkonnas võetakse vastu ainult piiratud arvul õigusakte, olime nende erandite vastu institutsionaalsetel põhjustel, kuna oleksime eelistanud täielikku vastavusseviimist uute eeskirjadega.

Tahtsin puudutada siin institutsioone, ehkki lõpuks oli see seadusandja jaoks ainuke võimalik alus kompromissiks, ja me tervitame seda. Tahame, et meil oleks süsteem, mis on läbipaistvam; kogu menetlus teostatakse täiesti läbipaistvalt.

Kõik komisjonidele esitatud dokumendid saadetakse samal ajal Euroopa Parlamendile ja nõukogule; mõlemal institutsioonil on kontrolliõigus täiesti võrdsetel alustel. Menetluse ajal võivad nad iga hetk komisjonile märku anda, et nende arvates ületab rakendusakti projekt tema volitusi; kui ületame oma volitusi, on teil õigus sellest meile väga selgesti teada anda.

Lõpetuseks kujutab tekst kõike arvesse võttes Euroopa seisukohast väga head tulemust; sellega tugevdatakse selgesti ühenduse meetodit ja laiendatakse selgesti parlamendi kontrollivolitust kõikidesse valdkondadesse.

Näiteks sätestatakse uues määruses, et mõnel juhul võib komisjon olla kohustatud arutama asja apellatsioonikomitees. See komitee aga on tavaline komiteemenetluse komitee, mille esimees on komisjon ja millele kehtivad samad eeskirjad; ainult kvalifitseeritud häälteenamus komisjoni projekti vastu saab siis takistada komisjoni seda vastu võtmast.

Kui uus komiteemenetluse määrus võetakse Euroopa Parlamendis täna vastu, jõustub see kohe varsti, juba 1. märtsil 2011, ja see on tõesti väga hea uudis. Meil on tarvis, et uus õigusraamistik toimiks võimalikult pea, ja loodan ka, et paralleelselt suudame käivitada ühise arutelu komisjoni delegeeritud volituste ja rakendamisvolituste vahelise piirjoone üle. Meil on neid tarvis mitte ainult konfliktide vältimiseks edaspidi uute õigusaktide ettepanekute arutelul, vaid ka vastavusseviimise lihtsustamiseks.

Lõpetuseks sooviksin tänada raportöör József Szájeri kogu läbirääkimiste protsessi vältel tehtud töö eest ning ka kõiki fraktsioone koostöö ja ilmutatud paindlikkuse eest. Lõpuks tänan eesistujariiki Belgiat, kes tegi väga keerulise kompromissi leidmisega erakordse töö toimiku toimetamisel nõukoguni. Arvan, et see, mida kohe arutama hakkame ja mille loodetavasti homme kinnitame, on Euroopale väga hea uudis.

  Gay Mitchell, arengukomisjoni arvamuse koostaja. − Austatud juhataja! Sooviksin tänada raportöör József Szájerit tema ponnistuste ning aruande eest.

Lissaboni lepingu jõustumise järel asenduvad käesolevad komitoloogiasätted artiklite 290 ja 291 kohaselt delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktidega, nagu meile on selgitatud, kuid tunnen muret komisjoni rolli pärast Lissaboni lepingu rakendamisega seotud otsuste langetamisel.

Arvan, et kuulsin volinikku just väitmas, et nad kavatsevad seda teha praeguse parlamendi vahetudes. Selleni on aga kolm ja pool aastat ning neil on olemas kõigest kavatsus! Tegu pole kodanikuühenduse, vaid parlamendiga! Kui nõukogu on asjasse kaasatud, on sinna kaasatud ka parlament. Mulle kui parlamendiliikmele – ja ma ei tunne seda öeldes mingit naudingut – näib, et selle asemel, et käituda erapooletu vahendajana nõukogu ja parlamendi vahel, toetab komisjon ülemääraselt nõukogu, samas kui parlamenti on selle liikmete arvu tõttu panna lihtne jaguma; lisaks kiidab see vahest liiga hõlpsalt heaks nõukogu ja komisjoni arvates sobiva arvamuse.

Pean esmalt vajalikuks rõhutada, et parlamendile ei tohiks avaldada survet, et see nõustuks selles osas täies ulatuses pakutud esimesele lugemisele kuuluva tekstiga. Kõige olulisem on jõuda ausale kompromissile, mis esindaks parimat antud täiskogu ja meie esindatavate kodanike arvamust, pidades samas silmas ka meie kolleeg József Szájeri sõnu. Kui see tähendab ootamist, kuni ka teisel lugemisel nõustutakse, siis olen sellega täiesti nõus. Nagu ma ütlesin, peaks reegliks olema see, et kui asjasse on kaasatud nõukogu, siis on kaasatud ka parlament. Me langetame otsuseid ühiselt ja sellest lähtuvalt anname ühiselt välja ka seadusi.

Arengukomisjoni raportöörina tunnen, et parlamendi sõltumatuse ja selle, et komisjon respekteeriks võrdväärselt mõlemaid osapooli, nõudmine on esmajärgulise tähtsusega. Ma pole kindel, kas see „kompromiss” aitab seda saavutada.

  Saïd El Khadraoui, transpordi- ja turismikomisjoni arvamuse koostaja. − (NL) Austatud juhataja! Sooviksin alustuseks tänada raportööri tema töö eest keeruka ja väga tehnilise, kuid meie tulevikuplaanide vaatepunktist äärmiselt olulise toimikuga.

Vana komiteemenetlus koos nelja erineva valikuga polnud meile, transpordi- ja turismikomisjonile, võõras; ja oleme olnud pikemat aega kursis otsuse rakendamise toimingutega. Pidades aga silmas Lissaboni lepingu tulemusena sisseviimist vajavaid muudatusi, soovin öelda, et toetame raportööri ja nõukogu vahel saavutatud kompromisse. Sellegipoolest soovime juhtida teie tähelepanu kahele asjaolule.

Esmalt soovime näha maksimaalset infovoogu parlamenti ja ka parlamendi täieulatuslikku kaasamist komisjoni otsuste ettevalmistusprotsessi.

Teiseks sooviksin rõhutada, kui oluline on üleminekuperioodil ilmutada võimekat lähenemist ja selles osas palume komisjoni, et see näitaks komiteemenetluse reformimisel uuteks delegeeritud õigusaktideks ja rakendusaktideks, nagu on sätestatud õigustikuga, üles armulikku suhtumist parlamendi osas ning jätaks kahe menetluse vahel valiku tegemise avaliku arutelu küsimuseks.

Seega ei kehti see ainult reformile, vaid ka kehtiva õigustiku rakendamisele mis tahes reformi eel.

  Danuta Maria Hübner, regionaalarengu komisjoni raportöör. − Austatud juhataja! Kardan, et delegeeritud õigusaktide finantsdokumentidega liitmise tagasilükkamine võib luua ohtliku pretsedendi ka teiste poliitikate suhtes. Lisaks tekitab see institutsioonisisest usaldamatust ning me oleme kõik selle olukorra pärast mures.

2013. aasta ja hilisema aja regionaalpoliitikat puudutava seadusandliku meetmestikuga seotud ettepanekud võivad vajada nii rakendus- kui delegeeritud õigusaktide kasutamist. Me ei pea eelnevat delegeeritud õigusaktide väljaarvamist vastuvõetavamaks. See peaks olema kaasseadusandjate vahel juhtumipõhiselt läbiräägitav ja otsustatav.

See seisukoht on minu arvamusel vasturääkivusteta nii poliitiliselt kui ka juriidiliselt ning arvan, et nõukogu ja komisjon jagavad seda nähtavasti ka parlamendiga. Meie ees seisavad kahtlemata keerulised ajad. Meie kohuseks Euroopa organisatsioonidena on parima poliitika viljelemine ning ebavajalike konfliktide ja menetluste vältimine, et saaksime teha selle ühise eesmärgi täitmisel tõhusat koostööd.

  Paolo De Castro, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamuse koostaja. – (IT) Austatud juhataja! Volinik! Head kolleegid! Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni juhatajana olen mitmel põhjusel sügavalt pettunud homme hääletusele mineva József Szájeri aruande sisus.

Esiteks, arvestamata jäeti kõik muudatusettepanekud, mille poolt minu komisjon ühehäälselt – rõhutan, ühehäälselt – hääletas, kuigi ühine põllumajanduspoliitika on üks neist poliitikatest, mille puhul on väga suur osa selle aktidest hõlmatud just komiteemenetlusega; mis omakorda tähendab, et seadusandlike aktide kohandamine Lissaboni lepingu kohaselt mõjutab seda ka kõige enam.

Teiseks, artikli 10 kohaselt ei oma Euroopa Parlament enam võimu surve avaldamiseks või tagatiste andmiseks nõukoguga läbirääkimiste pidamisel uue leppe suhtes alakapitaliseerituse õigusnormide kohandamise teemal.

Tegelikult oleme täiesti teadlikud sellest, et nõukogu on juba näidanud soovimatust Euroopa Parlamendile delegeeritud õigusaktidega nõustumiseks ja selle uue määruse kohandamisega kaotab nõukogu igasuguse huvi läbirääkimiste pidamise suhtes, kuna automaatne kohandamine – mis välistab delegeeritud õigusaktid ja hõlmab ainult rakendusakte – on oma üleminekulise olemuse tõttu tähtajatu.

Seetõttu esitasin koos kaasliikmetega muudatusettepaneku, mis muudaks automaatse regulatsiooni tõesti ajutiseks ning kutsun teid kõiki üles seda otsust Euroopa Parlamendi rolli tugevdamiseks toetama. Reaalselt puudub igasugune põhjus, miks sellise tundliku, leppe lähiaegset rakendamist puudutava toimiku suhtes peaks kokkuleppele jõudma juba selle esimesel lugemisel. See on ka põhjuseks, miks meil on selle üldiselt olulise toimiku puhul õigus – ütleksin isegi, et kohustus – parandada selle teksti niipalju kui võimalik ning liikuda edasi teise lugemiseni, alistumata seejuures nõukogu survele, mis ähvardab selle teema ülevaatamisest keelduda, et sundida meid võtma vastu negatiivset lepet.

Arvan, et see teema on pärast eelarvet kõige olulisem hääletusele minev teema, kuna see tasakaalustab Euroopa institutsioonide võimusuhteid. Peame raevukalt kaitsma demokraatlikul moel Euroopa kodanikke esindama valitud parlamendi eelisõigusi.

  Antolín Sánchez Presedo, majandus- ja rahanduskomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Austatud juhataja! Volinik! Head kolleegid! Lissaboni leping toob delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide eristamisega õigusaktide arendamise ja rakendamise protsessi olulisi muudatusi. Eelnev üldine seadusandlus hõlmas ainult rakenduslikke meetmeid.

See määrus on oluline organiseeritud kulgemiseks vanast süsteemist uude ja Lissaboni lepinguga komisjonile antud rakendamisega seotud võimu otstarbepärase kasutamise tagamiseks. See tugevdab demokraatlikke põhimõtteid, kuna tunnustab parlamendi õigust kontrollile, suurendab iga-aastase aruande abil läbipaistvust ja toob sisse kogemustepõhiste uuenduste rakendamist tagava ülevaatussätte. Seega täidab see antud asjas majandus- ja rahanduskomisjoni esitatud ettepanekuid.

Finantsteenuste valdkonnas aitab see tõsta õiguslikku turvalisust ja seadusandluse tõhusust. See täiendab koonddirektiivi eesmärki, milleks on piirata komisjonile antud võimu uue ülesehitusega ühilduvates raamistikes kolme aasta jooksul pärast uue lepingu jõustumist; ning loob sätted, mis on vajalikud finantsteenuste valdkonnas uue järelevalvestruktuuri ja harukondlike määruste osaks olevate tehniliste rakendusstandardite tarvitusele võtmiseks.

Seetõttu majandus- ja rahanduskomisjoni raportöörina näen nimetatud aruannet positiivses valguses ja õnnitlen József Szájerit.

Sooviksin tänada juhatajat tema suuremeelsuse eest ja soovida teile edu nii eesootavaks pühadehooajaks kui ka tulevaks aastaks.

  Klaus-Heiner Lehne, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Minu arvamusel on vajalikud mitmed selgitused, eriti siin, täiskogu istungil, ja seda seoses fraktsioonides, komisjonide esimeeste konverentsil ja mõnel juhul ka komisjonides toimunud eksitavate aruteludega.

Esiteks ei otsustata selle määrusega, millised delegeeritud õigusaktid kuuluvad artikli 290 alla ja millised rakendusaktid artikli 291 alla. Selle määrusega neid asju kindlasti ei otsustata. Seda otsustatakse üldaktiga. Teisisõnu, seadus ise otsustab vastavate ettevalmistuste järel võimupiirkonnad, lähtuvalt artiklitest 290 või 291. Määrus hõlmab ainult artikli 291 alla kuuluvat menetlust.

Minu teine mõte puudutab artikli 10 pihta suunatud kriitikat. See artikkel seondub ainult menetlusega. Selles kontekstis on komisjon järjekordselt teinud selgeks, et see kavatseb vaadata vastavusseviimise osana üle kõik Lissaboni lepingu eelsed aktid ja esitada täiendavad ettepanekud mõlemale seadusandlikule organile: parlamendile ja nõukogule. Seda on veel kord kinnitatud võrdluses eelneva institutsioonidevahelise kokkuleppega.

Ainuke tõeliselt uus asi on väliskaubanduse menetlus. Tunnistan, et eesistujariigi Belgia kompromiss on üpris bürokraatlik. Selles pole kahtlustki. Samas, võttes arvesse nõukogusse kuuluvat kaht vastuseisvat vähemust, oli see kompromiss ainus võimalik lahendus.

Minu jaoks seisneb küsimus kasufaktorite väljaselgitamises. Lisaks peame talitama raportööri sõnade järgi ning vaatama üle parlamendi kokkulepped. Meil on rakendusaktide ülevaatamise jaoks olemas menetlus, mida pole lepinguga ette nähtud. Tegu on väga märkimisväärse arengusammuga, eriti parlamendi kaasatuse suhtes, mis jääb samuti lepingu reguleerimisalast väljapoole. Seetõttu on kasufaktorite väljaselgitamisel arusaadav, et see väärib toetust. Just nimetatud põhjusel olen raporti poolt selle algsel kujul, ilma muudatusettepanekuteta. Me ei saavuta esimesel lugemisel rohkem, kui me saavutaksime määramatu ajavahemiku vältel toimunud lepitusprotsessi järel.

  Eva Lichtenberger, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Täna arutusel olevat määrust on kõik komisjonid pika ajavahemiku vältel eiranud. Praeguseks, mil protsess on juba lõpusirgel ning tulemused selged, on mõned inimesed siin täiskogul siiski ärganud. Mõned neist pole kahjuks arutelul osalenud, millest on kahju, kuna nende vaadete kuulmine oleks olnud kindlasti huvitav.

Endise liikmena mäletan selgelt kongressi üldist vaimu. See nõudis avalikult, et Euroopa Parlamendile antaks erinevates valdkondades konkreetseid õigusi, et säilitada selle usaldusväärsust institutsioonide kontekstis ja kodanike silmis.

Sõltumata kongressi nõudmistest ei tehtud midagi. Eesistujariik Belgia ja nõukogu vahelised läbirääkimised võimaldasid oluliste edusammude tegemist. Mäletan Klaus-Heiner Lehne sõnu. See oli palve volituste saamiseks, mis võimaldaksid komisjoni võimupiiride ületamise uurimist mis tahes ajal.

Mõned määrustest, näiteks rahvusvaheline kaubandusleping, pole muidugi ideaalsed, kuid sellegipoolest oleme tulemusega nõus. Sooviksin avaldada oma tänu eesistujariigile Belgiale, mis on andnud endast kõik millegi saavutamise nimel. Lisaks sooviksin tänada raportööri, kelle läbirääkimistaktika oli mõistev ja arukas.

  Raffaele Baldassarre (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Volinik! Head kolleegid! Kui hääletame homme József Szájerini raporti poolt, anname edasiminekuloa ühele Lissaboni lepinguga ettenähtud vahendile – rakendusaktidele.

See lihtsustab vana komiteesüsteemi. Tegu on meetmega, mis tagab suurema läbipaistvuse seadusandlike aktide kohandamisel, reguleerides liikmesriikide kontrollmeetmeid komisjonile antud võimu rakendamise suhtes. Määruse kardinaalne tähtsus on muutnud seadusandliku menetluse keerukaks nii asutusesisesel tasandil kui ka parlamendis, kus selle ettepaneku kohandamine võetakse kõikide komiteede osalemisel – kuigi hilinenult – loodetavasti vastu juba esimesel lugemisel.

Õnnitlen siinkohal raportööri, József Szájerinit, Euroopa Parlamendi põhiliste eesmärkide saavutamisel: viitan garantiidele uute komiteemenetluste vastavusseviimiseks uue menetlusega, parlamendile ja nõukogule uurimisõiguse andmisele, komisjoni poolt juhitava apellatsioonikomisjoni loomisele ja menetluse tõhusust hinnata aitava ülevaatussätte süsteemi liitmisele.

Lubage mul lõpetuseks lisada kommentaar viimase läbirääkimisi takistanud asjaolu kohta: tegu oli tavalise äripoliitika liitmisega tulevasse seadusandlusse. Kuigi lõplik kokkulepe lubab 18 kuu pikkuse üleminekuperioodi vältel lihthäälteenamuse kasutamist dumpinguvastaste meetmete rakendamisel, kohandab meetmeid siiski selleks volitatud enamus. See lahendus oli keeruline kompromiss, kuid olen kindel, et tulemus rahuldab nii tööstust kui Euroopa Liidu rakendusorganeid, lahutades tehnilise iseloomuga otsused ohtlikust politiseerumisest.

  Gianluca Susta (S&D). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei nõustu viimaste sõnavõtjatega. Isiklikult arvan, et see samm on parlamendi prioriteete kahjustav ja läheb vastuollu Lissaboni lepingu üldise olemusega.

Oleme valmis sõlmima 70% nõukoguga arutatavatest lepingutest esimesel lugemisel, kuid ma ei suuda mõista, miks kiirustatakse sellise tundliku meetme kinnitamisega selle esimesel lugemisel; kuna see puudutab ju Lissaboni lepingu rakendamist, mis on meie võimupiire, seda eriti äripoliitikas, märgatavalt laiendanud. Vahetame juba dumpinguvastaste menetluste alguses õigusliku kindluse objektiivsuse liikmesriikide sekkumise vastu, mis näib komisjoni ja liikmesriikide vahel peetavaid läbirääkimisi silmas pidades tunduvalt tõenäolisema väljundina.

Seetõttu arvan, et tegu on tagurpidisammuga, nagu seda on ka vana komiteesüsteemi ajapiiranguteta vastavusseviimine uue süsteemiga põllumajanduse valdkonnas, mis tugevdab parlamendi rolli.

Seetõttu ma ei pea arukaks nõukoguga nõustumist juba esimesel lugemisel, kuna sedasi riskime selle probleemi hilisema arutamisega Euroopa Kohtu ruumides.

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. − Austatud juhataja! Sooviksin tänada kõiki nende panuste eest, mis näitavad selgelt, et tegu on keerulise küsimusega.

Lubage mul mõnele kommentaarile vastata. Rääkides ülevaatamisest ja meie pühendumusest sellele seoses kõikide asjassepuutuvate aktidega, arvan, et meil on tegu äärmiselt edasipüüdliku plaaniga ning olen seda arutanud ka Klaus-Heiner Lehnega, meie põhimikku silmas pidavate läbirääkimiste käigus: meil on kokku tarvis vastavusse viia 299 pluss 153 akti. Arvan, et kui üritame väita, et sooviksime seda teha selle parlamendi valitsusperioodi vältel, on tegu tõesti edasipüüdliku plaaniga. Nimetades seda meie ambitsiooniks, pean „meie” all silmas kolme institutsiooni, kuna see nõuab meilt ilmselgelt tihedat ja pidevat koostööd.

Sooviksin kinnitada Gay Mitchellile komisjoni kõrget austust parlamendi vastu.

Sooviksin tõsta esile ühe lõigu ettepanekule lisatud komisjoni avalduse visandist. Loen selle lihtsalt ette: „Komisjon kavatseb vastavusse viimise protsessi vältel hoida Euroopa Parlamenti regulaarselt kursis rakendusmeetmetega, mis on seotud nende instrumentidega, millest peaks tulevikus saama delegeeritud õigusaktid.” Meie pühendumus läbipaistvusele ja selgusele on täiesti ilmne. Lisaks sooviksin siin täiskogul viibides kinnitada, et varustame parlamenti maksimaalses koguses informatsiooniga. Parlamendile edastatakse informatsioon komiteedega samal ajal, seega anname endast kõik, et hoida parlamenti informeerituna ka selle menetluse edusammudest.

Arvan, et pean avaldama tänu Klaus-Heiner Lehnele, kes tõi arutellu selgust. Täna arutame rakendusakte ja see määrus ei sätesta mingil moel seda, kas peaksime tulevikus kasutama delegeeritud õigusakte või rakendusakte.

Rääkides vastavusse viimisega seotud küsimustest, arvan, et Paolo De Castro polnud kahjuks kohal, kui lugesin ette eesistujariigi Belgia avaldust, kus lubati täit pühendumust usaldusväärsele koostööle selle edasipüüdliku täieliku vastavusseviimise eesmärgi täitmise nimel lähiaastate jooksul. Arvan, et see peaks kõigile kinnitama, et asjade kiirest edenemisest pole huvitatud mitte ainult parlament, vaid ka nõukogu ja komisjon. Arvan, et see on väga selge ja olen kindel, et me kõik austame seda kokkulepet.

Dumpinguvastaste ja tasandusmeetmete politiseerimise teemal arvan aga, et suure tõenäosusega näeme juhtumas hoopis vastupidist, kuna tänapäevane süsteem on mulle tuttav: liikmesriikide esindajate võimuses on komisjoni ettepaneku tõkestamine lihthäälteenamuse abil. Tulevikus oleks see tunduvalt keerulisem, kuna siis oleks selle tõkestamiseks vaja liikmesriikide esindajate kvalifitseeritud häälteenamust. Seega arvan, et meie praegune tegevus hoopiski tugevdab Liidu lähenemist ja komisjoni positsiooni ärilistes läbirääkimistes, nagu Lissaboni lepinguga on ette nähtud ja kujutatud.

Kui lubate, lõpetaksin teema, juhtides tähelepanu õigusliku kindluse tähtsusele selles küsimuses, kuna tundlike teemadega, nagu seda on ärisuhted, dumpinguvastased meetmed või tasandusmeetmed, tegeledes vajame äärmiselt kindlaid ja usaldusväärseid menetlusi ning selget nägemust vastutusaladest ja sellega seotud rollidest. Parlament vajab väga selgepiirilisi kontrollimisõigusi, mille see Lissaboni lepinguga ka sai, ning meie vajame äärmiselt olulises seadusandlikus valdkonnas tegutsemiseks õiguslikku kindlust, kuna te kindlasti teate, kui tihti selliseid meetmeid rahvusvahelisel maastikul vaidlustatakse.

Seega nõustun nende austatud parlamendiliikmetega, kes panevad ette nimetatud ettepanekute toetamist parandusteta, kuna pean neid Euroopa Liidu ülemaailmset positsiooni silmas pidades äärmiselt tõhusateks.

  József Szájer, raportöör. − Austatud juhataja! Sooviksin tänada kõiki nende panuse eest praegu ja viimase üheksa kuu jooksul, mil olen selle küsimusega tegelenud.

Esiteks, protsessuaalne küsimus. Paljud kolleegid on avaldanud muret asjaolu üle, et me kiirustame esmase lugemise sulgemisele nõukogu surve tõttu. Nii nõukogu, komisjon kui mitmed läbirääkimistesse kaasatud kolleegid võivad kinnitada, et surve oli vastupidine. Just mina ja parlament üritasime veenda nõukogu selles, et kui me ei jõua kiirelt kokkuleppele, võib kogu asi kokku kukkuda.

Saime mõlemalt teiselt institutsioonilt väga selgesõnalise lubaduse pühendumiseks, kuna sarnaselt parlamendile, nagu Maroš Šefčovič just mainis, on ka nemad Lissaboni lepingu stabiilsuse poolt. Mida hiljem me otsuse vastu võtame, seda hiljem võtame kasutusele ka seda tüüpi regulatsiooni, seda kauem püsib alles vana komiteemenetlus – mida me ei kiida heaks selle paljude vigade tõttu. Sellest vaatepunktist lähtuvalt pole üheksa kuud just lühike aeg ning võiks hõlmata kaht lugemist. Protsess on olnud täies ulatuses läbipaistev ja mitu kolleegi võivad seda kinnitada.

Olen nende viimase üheksa kuu jooksul viibinud komisjonide esimeeste konverentsil kokku kuus korda ning olen kohtunud jälgijate ning koordineerijatega kõikidest komiteedest. Mina otsustasin kokkuleppele jõudmise kasuks, kuna me saime kõik, mida vajalikuks pidasin. Võib-olla see ei meeldi nõukogule või komisjonile, kuid me saime kõik vajaliku.

Mida teeb raportöör, kui kõik minu ja erinevate komiteede soovitu on olemas, kuid ehk veidi teistsuguses vormis? Paolo De Castrol on õigus. Tema palved pole selle määruse tekstis esindatud, kuid see määrus puudutab aktide rakendamist, ning need on täiesti olemas komisjoni võetud kohustuste kontekstis. Olen teinud sellist vastavusseviimist – koonddirektiiv – ka varem ja komisjon andis täpselt sama lubaduse, pidades sellest väga väikeste eranditega täies mahus ka kinni. Seetõttu pidasin seda lubadust usaldusväärseks ja kui komisjon peaks sellest taganema, seisan püsti, nõuan selle sisse ja viin vastavusseviimise läbi, nagu teeb Paolo De Castro.

Sellest vaatepunktist surve puudub. Surve tuli minult. Teinud paljude keeruliste läbirääkimiste vältel edukalt koostööd, jõudsime kokkuleppele, mida julgen kindlameelselt täiskogule kaalumiseks anda.

Tänan teid kõiki, eriti kolleege, kes selles raskes protsessis osalesid. Vabandan üldsuse ees, kes ei mõista meie arutelust sõnagi, kuid võin kindlalt väita, et selle määruse kohandamise järel saavutab Euroopa Liiduga seotud küsimuste läbipaistvus ja parlamentaarne kontroll täiesti uue ning tunduvalt parema taseme.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Vital Moreira (S&D), kirjalikult. − (PT) Kõnealune seadusandlik algatus nn täitevvahendite komisjoni poolt kontrollimise kohta tuleneb Lissaboni lepingust, milles see on lisatud Euroopa parlamendi seadusandlike volituste hulka. See on vaieldamatult üldiselt positiivne õigusakt, arvestades praegust olukorda.

Kuid mitmes osas ei järgita täielikult Lissaboni lepingut. Nende negatiivsete tahkude puhul torkavad silma kaks. Esiteks puudub piirväärtus loendamatute olemasolevate olukordade kohustuslikuks kohandamiseks uue süsteemi ja Lissaboni lepinguga. See oli põhjus, miks ma esitasin muudatusettepaneku, mis sisaldas sellist klauslit. Teiseks ja põhimõtteliselt – kaubanduskaitse vahendite (konkreetselt dumpingu- ja subsiidiumivastased meetmed ja kaitseabinõud) puhul lubatud erandid, mille kohaselt on liikmesriikidel suurema sekkumisõigusega kontroll komisjoni üle, on vastuvõetamatud, sest need muudavad meetmete kohaldamise raskemaks ja viivad nende politiseerumisele. Need meetmed on hädavajalikud, et kaitsta Euroopa ettevõtjaid nende sissevedajate konkurentsi eest, kes saavad kasu sellistest lubamatustest eelistest.

Kaubanduslike kaitsemeetmete diskrimineerivaks kohtlemiseks puutub põhiseaduslik ja poliitiline alus, mis kahjustab komisjoni (ja liidu) võimet kaitsta Euroopa tööstust ebaausa konkurentsi eest, mis lähtub väljaspoolt Euroopa siseturgu.