Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu järgmistel teemadel:
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid fraktsiooni ALDE nimel Renate Weber, Sophia in ’t Veld, Leonidas Donskis, Cecilia Wikström, Alexander Alvaro, Sonia Alfano, Gianni Vattimo, Sarah Ludford ja Ramon Tremosa i Balcells komisjonile sõnavabaduse rikkumise ja diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel Leedus (O-0190/2010 – B7-0669/2010);
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas fraktsiooni Verts/ALE nimel Ulrike Lunacek komisjonile sõnavabaduse rikkumise ja diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel Leedus (O-0204/2010 – B7-0803/2010);
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas fraktsiooni GUE/NGL nimel Cornelis de Jong komisjonile sõnavabaduse rikkumise ja diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel Leedus (O-0207/2010 – B7-0804/2010); ning
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid fraktsiooni S&D nimel Michael Cashman, Monika Flašíková Beňová ja Claude Moraes komisjonile sõnavabaduse rikkumise ja diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel Leedus (O-0216/2010 – B7-0005/2011).
Sophia in 't Veld, autor. – Austatud juhataja! Arutame täna – ja seda mitte esimest korda – õigusakte, mille Leedu parlament võib vastu võtta ning mis omavad potentsiaalselt väga negatiivset mõju homo-, bi- ja transseksuaalide olukorrale Leedus. Arvan, et on kahetsusväärne seda teemat taas arutada, sest parlament on selle kohta juba resolutsiooni vastu võtnud.
Arvan, et resolutsioon, mille oleme homme hääletuseks esitanud, on väga selge. Pöörduksime oma Leedu kolleegide poole, et nad mõtleksid uuesti selle küsimuse üle järele ning veenduksid, et nende vastuvõetavad õigusaktid ei diskrimineeri homo-, bi- ja transseksuaale.
Mul ei ole resolutsiooni kohta palju öelda, aga arvan, et muutub üha selgemaks, et Euroopa Liit peab varustama end jõulisemate õigusaktidega põhiõiguste jõustamiseks. Hiljuti arutasime vastuolulise meediaseaduse üle Ungaris ja nüüd seisame silmitsi väga sarnaste küsimustega.
Oleme kehtestanud põhimõtted – 500 miljoni kodaniku ühised väärtused – Euroopa asutamislepingutes, aga kui peame neid praktikas rakendama, tekivad meil probleemid. Seega, volinik, tahaksin kuulda teie seisukohta meie ettepaneku kohta koostada Euroopa homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste juhised. Euroopa Liit on minevikus teinud palju soolise võrdõiguslikkuse heaks ja tõepoolest koostatakse meil regulaarselt juhiseid soolise võrdõiguslikkuse kohta. Meil on igasuguseid strateegiad rassismi ja ksenofoobiaga võitlemiseks, sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks ja põhiõiguste tugevdamiseks, aga mitte homo-, bi- ja transseksuaalide jaoks. Arvan, et on hädavajalik, et meil oleks selline strateegia: strateegia, millega võideldakse eelarvamuste, võhiklikkuse ja viha vastu ning tugevdab homo-, bi- ja transseksuaalide õigusi.
Näiteid probleemi kohta on palju. Täna arutame muudatusettepanekuid, mis on esitatud Leedu parlamendile, aga see ei tohiks juhtida meie tähelepanu kõrvale asjaolust, et homofoobiat esineb kõikides liikmesriikides.
Tahaksin teie tähelepanu juhtida veel ühele asjaolule, volinik, ning kuulda teie seisukohta selle kohta. See puudutab Euroopa varjupaigapoliitikat ja asjaolu, et inimesed, kes taotlevad varjupaika tagakiusamise pärast seksuaalse sättumuse alusel liikmesriigis, mida ma ei nimeta, peavad läbima midagi, mida teatakse nn fallomeetrilise testina. See on eriti alandav. Sellele ei ole Euroopa Liidus kohta ja tahaksin kuulda, mida komisjon kavatseb sel puhul ette võtta.
Ulrike Lunacek, autor. – Austatud juhataja! Mu kolleeg Sophia in ’t Veld on juba seletanud, milles resolutsioonis räägitakse, ning viidanud sellele ja nõustun jõuliselt tema teile esitatud küsimusega, volinik: kuidas oleks juhistega homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste kohta selles ühises Euroopa Liidus?
Tahaksin aga läheneda ka teisest vaatenurgast, et loodetavasti veenda neid siin parlamendis, kes ei ole veel otsustanud hääletada resolutsiooni poolt. Teate, mis? Eelmisel suvel olid neli Euroopa Parlamendi liiget – Sophia in ’t Veld, ma ise, Michael Cashman ja Christofer Fjellner, esindades nelja fraktsiooni, selle parlamendi enamust – Leedus Vilniuses, kuna oli esimene Vilniuses toimuv paraad „Baltic Pride”, millega jõustatakse ja toetatakse homo-, bi- ja transseksuaalse selles linnas. Olime seal Euroopa lipu all öeldes kõikidele, et see lipp kaitseb meid, homo-, bi- ja transseksuaale, ning see on tõsi ka Leedu puhul.
Mis juhtuks aga meie ja leedulastega, kes järgmisel aastal võivad minna marssima meie võrdsete õiguste eest Vilniuses, kui see seadus võetakse seimis vastu? Igaühele meist võidakse teha trahvi kuni 2900 euro ulatuses seksuaalse sättumuse avaliku propageerimise eest, mis siinkohal tähendab homoseksuaalsust, sest tundub, et heteroseksuaalsusele seda ei kohaldata. Kas seda siinne parlament tõesti tahabki? Kas seda tahab Leedu parlament, riigi parlament, mis 20 aastat tagasi võitles oma vabaduse eest koos homoseksuaalidega nende inimeste seas, kes selle vabaduse eest võitlesid?
Seetõttu on mul väga hea meel, et Leedu president Dalia Grybauskaitė, endine volinik, ning Leedu valitsus on juba öelnud, et see esitatud seadus on vastuolus Leedu põhiseaduse järgsete kohustustega. Loodan, et saab selgeks, et eri seksuaalsuse, seksuaalse orientatsiooni tüübid, elamise viisid, on olnud osa kõikidest kultuuridest ning kõikidest ühiskondadest ja on seda ka Leedus ning selliste asjaolude varjamine avalikkuse ja noorte inimeste eest on lihtsalt alus viha, vaenukõnede ja vihakuritegude õhutamiseks. See on midagi, mida arvan, et keegi siin parlamendis ega Leedu parlamendis ei sooviks.
Seega loodan, et parlament ja volinik meie resolutsiooni toetavad. Me ei vaja teie toetust, aga loodan, et meil see on.
Cornelis de Jong, autor. – (NL) Austatud juhataja! Tahaksin lisada oma hääle sellele, mis eelnevad sõnavõtjad on öelnud, aga tahaksin rõhutada ka selle küsimuse teist aspekti: kavandatava muudatusettepaneku valmimine võib omada raskeid tagajärgi ka teistele inimestele lisaks homo-, bi- ja transseksuaalide kogukonnale Leedus. See on veel üks näide seadusest, mida võiks kasutada teistest liikmesriikidest pärit samasooliste isikute partnerluse ja abielu tunnustamiseks keeldumiseks. Oleme seda siin täiskogul juba arutanud eelmise aasta septembris ja kuna mõned küsimused jäid siis vastamata, saatsime koos teiste parlamendiliikmetega kirja, milles küsisime selgitusi. Teie volinik saatis meile vastuse, milles ta muu hulgas kirjutas, et selliste paaride elamisõigust tunnustatakse Euroopa õiguses. Mul on teile selline küsimus: kas kutsute Leedu korrale juhtumite puhul, kus üks partneritest ei ole liikmesriigi kodanik? Mul oleks hea meel väga selge vastuse üle sellele küsimusele.
Olen lugenud komisjoni töökavast, et 2013. aastal kavatseb komisjon esitada seadusandliku ettepaneku perekonnaseisuaktide õigusjõu vastastikuse tunnustamise kohta. Minu küsimus on: kas see ettepanek hõlmab ka abielude ja partnerluste vastastikust tunnustamist? Kui jah, siis see on iseenesest hea uudis, aga miks alles 2013. aastal?
Komisjon on teatanud, et ta võtab vajalikud meetmed, kui ametnikud on analüüsinud Leedu õigusakte, ja minu küsimus on: kas analüüs on juba tehtud ja kas teie ametnikud kaalusid osana analüüsist, mis võiksid olla teistest liikmesriikidest pärit samasooliste paaride tunnustamise tagajärjed?
Milliseid meetmeid võtab siis komisjon Leedu suhtes ja mida ta kavatseb teha näiteks Rumeenia puhul, kelle õigusaktid konkreetselt välistavad tunnustamise?
Lõpuks, volinik, lubasite septembri arutelu käigus, et vastate kiiresti Euroopa põhiõiguste ameti raportile homofoobia kohta. Oma kirjas viitasite siiski ainult komisjoni aastaaruandele. Kas arvate, et arengute valguses Leedus tuleks sellele küsimusele veel rohkem tähelepanu pöörata? Kas võiksite ka lubada, et avaldate eraldi raporti homofoobia kohta Euroopa Liidus nii kiiresti kui võimalik?
Monika Flašíková Beňová, autor. – (SK) Austatud juhataja! Pean ausalt ütlema, et ma ei saa aru, mis Leedus toimub, või pigem, et tunneme sel puhul pettumust ja nördimust.
Just siis, kui tundub, et teeme Euroopa Liidus edusamme, vähemalt selles, et teame, mis on põhilised inimõigused, saame märguande ühest liikmesriigist, et see lihtsalt ei ole tõsi.
Idee, et seadusega peab keelama näiteks muud tüüpi kui heteroseksuaalsete suhete propageerimist, tundub meile uskumatult regressiivne, tehes maatasa selle, mille oleme viimaste aastate jooksul Euroopa Parlamendis ja koostöös teiega, komisjon, inimõiguste valdkonnas koos saavutanud.
Laste hingeelu kaitsmine on ainult häbiväärne ettekääne, mida kasutavad ära ebakindlad poliitikud. Me peame ja tahame kaitsta lapsi. Eelkõige peame neid kaitsma vägivalla ja vaesuse eest ning tahame tagada tingimused nende hariduseks, ohutuseks ja isiklikuks arenguks. Kõik või enamik meist teavad siiski oma kogemusest, et lapsi ei kahjusta kiindumuse või armastuse väljanäitamine ega suhete propageerimine, mis ei ole heteroseksuaalsed.
Seega usun kindlalt, et praegusel ajal ei ole enam asjakohane pidada arutelusid selliste vaadete toetajatega, volinik, või üritada neile jätkuvalt midagi selgitada. Üritada neile selgitada, miks nende seisukohad on nii kurblikult ekslikud.
Minu meelest on vaja võtta otsustavaid meetmeid. On vaja ühemõtteliselt väljendada, et püüded võtta kasutusele homofoobseid õigusakte, on ühemõtteliselt vastuolus Euroopa Liidu aluspõhimõtetega ning väga selgelt vastuolus asutamislepingute, põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Nendes ei austata sõnavabadust ja teabevabadust ega kogunemisvabadust või diskrimineerimise keeldu seksuaalse sättumuse alusel.
Tahaksin aga ka küsida, volinik, et juhul kui selline seadus vastu võetakse, siis kas komisjon algatab Leedu vastu rikkumismenetluse?
Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Tahaksin alustuseks rõhutada, et komisjon taunib ühemõtteliselt homofoobiat, sest see on selge inimväärikuse rikkumine.
See on ka põhjus, miks ma 22. novembril 2010. aastal külastasin Leedut ja arutasin president Dalia Grybauskaitė ja justiitsministriga ettepanekut muuta haldusseadustikku, millega kehtestatakse uus väärtegu, mis on karistatav rahatrahviga homoseksuaalsete suhete avaliku propageerimise või sellise propageerimise rahastamise eest avalikes kohtades, ning ka seonduvat ettepanekut muuta karistusseadustikku.
Minuni jõudnud viimase teabe kohaselt lükati Leedu parlamendis haldusseadustiku muudatuse eelnõu vastuvõtmine edasi ning see peaks nüüd toimuma selle aasta kevadel. See tähendab, et küsimus on endiselt arutamisel.
Komisjon uurib ettepanekuid muuta Leedu haldus- ja karistusseadustikku ning ka muid Leedu õigusakte nende vastavuse järgi asjaomasele ELi õigusele.
2009. aastal väljendas komisjon suurt muret Leedu ametivõimudele Leedu seaduse vastavuse pärast ühenduse õigusele ja põhiõigustele alaealiste kaitseks avaliku teabe kahjuliku mõju eest. Pärast komisjoni sekkumist muudeti seadust 2009. aasta detsembris.
Seaduses peetakse alaealistele kahjulikuks teavet, mis väljendab põlgust pereväärtuste suhtes, julgustab abiellumise ja perekonna loomise mõistet muul viisil, kui on sätestatud Leedu Vabariigi põhiseaduses ja Leedu Vabariigi tsiviilkoodeksis. Selle seaduse praktiline rakendamine võib tõstatada küsimusi e-kaubanduse ja audiovisuaalsete meediateenuste direktiivide ning mittediskrimineerimise põhimõtte täitmise kohta. Komisjon uurib seda küsimust jätkuvalt.
Minu valduses oleva teabe kohaselt jõustus teabe edastamise seaduse muudatusettepanek 18. oktoobril 2010. aastal. Selles muudatusettepanekus sätestatakse, et reklaam ja audiovisuaalsed kommertsteadaanded ei tohi sisaldada seksuaalse sättumuse väljendamist ega propageerimist. Kui need sätted jäävad seadusesse, tekiksid samad probleemid audiovisuaalsete meediateenuste direktiivi täitmise ja ELi põhiõiguste harta artikli 21 võimaliku rikkumise puhul.
2010. aasta mais kirjutas komisjon Leedu valitsusele, väljendades muret homoparaadi Baltic Gay Pride ürituse viimasel hetkel peatamise pärast. Seda te veel mäletate. Tuletasime selles kirjas meelde, et rahumeelne kogunemisvabadus, nagu on sätestatud inimõiguste konventsioonis ja harta artiklis 12, on üks liidu aluspõhimõtteid. Selle alusel peeti 8. mail 2010. aastal geiparaad „Baltic Gay Pride”, mis oli sündmus, millele eelnev sõnavõtja viitas.
Mis puudutab võimaliku Euroopa strateegia küsimust võitluse kohta homofoobia vastu, on komisjoni prioriteet tagada, et ELi õigusaktid vastavad täielikult ELi inimõiguste hartale, sealhulgas artiklile 21, millega keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel. See, kuidas seda saavutada, selgitati väga selgelt komisjoni teatises strateegia kohta põhiõiguste harta tõhusaks rakendamiseks, mis võeti vastu 19. oktoobril 2010. aastal. Tuleme selle küsimuse juurde tagasi aastaaruandes harta kohaldamise kohta, milles räägitakse ka edusammudest artikli 21 kohaldamisel. See juhtub selle aasta kevadel.
Selle loogika järgi kohaldatakse nn fallomeetrilisele testile kui protseduurile varjupaigapoliitika raames loomulikult ELi õigust ja see on otseselt seotud harta artikliga 21, milles keelatakse diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel. See tähendab selgelt, et kui ELi õiguses või selle kohaldamisel riiklikul tasandil esineb diskrimineerimist, on liidul õigus sekkuda. On väga selge, et liit saab siin sekkuda.
Kokkuvõtteks tahaksin korrata komisjoni suurt pühendumist võitluses homofoobia ja diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel asutamislepingutes antud volituste täies ulatuses.
Mis puudutab perekonnaseisuaktide tunnustamist, ei ole meil kavas esitada õigusakte, mis sekkuksid liikmesriikide olulistesse perekonnaseadustesse või muudaksid riikide abielumääratlusi. See on subsidiaarsus. Meie roheline raamat perekonnaseisuaktide õigusjõu tunnistamise kohta on ette nähtud piiriüleste olukordade kohta, näiteks sünnitunnistuse tunnistamine, ning ei puuduta samasooliste abielu tunnistamist. Me ei tohi asju segamini ajada. Liikmesriigid peavad otsustama, mis on abielu. Euroopa Liit peab lubama vaba liikumist ja mittediskrimineerimist. Need kaks on täiesti erinevat asja. Selline on Euroopa õiguse seisukoht ja seda kohaldame ka praktikas.
Simon Busuttil, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Fraktsioon EPP on pühendunud väärtuste ja põhimõtete toetamisele, mis on liidu aluseks, eelkõige inimõiguste austamine. Euroopa peaks võitlema mis tahes diskrimineerimise vormide vastu ja sealhulgas diskrimineerimise vastu seksuaalse eelistuse alusel. Samal ajal peame austama õigust mis tahes demokraatiale, kuni austatakse inimõigusi ja mittediskrimineerimise põhimõtet, arutama, muutma ja võtma vastu riigisiseseid õigusakte, sekkumata riikide parlamentide aruteludesse, rikkumata subsidiaarsuse põhimõtet ning enneaegselt meetmeid võtmata või liikmesriiki hukka mõistmata.
Meile ei meeldi idee liikmesriigi hukkamõistmisest, eriti seetõttu, et sellel konkreetsel juhul ei ole esitatud muudatusi Leedu parlamendi täiskogul veel isegi hääletatud ja Leedu ametivõimud vaatavad neid alles läbi. Lisaks sellele peavad esitatud muudatusi juba Euroopa õigusega vastuolus olevaks ka Leedu ametivõimud, kes on teatanud, et nad võtavad meetmeid olukorra parandamiseks ja mittediskrimineerimise põhimõtte austamiseks seksuaalse sättumuse alusel. Seega ei jõua esitatud õigusaktid tõenäoliselt isegi Leedu Riigi Teatajasse, mistõttu ei ole vajadust seda liikmesriiki hukka mõista.
Kokkuvõtteks loodan siiski, et homme saab fraktsioon EPP ühisresolutsiooni toetada, kui selles ei mõisteta hukka ühtegi üksikut liikmesriiki ning seda muudetakse tasakaalukamaks.
Sarah Ludford, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Loodan väga, et Leedu õpib Ühendkuningriigi kogemusest, kes pidi ise kannatama seaduse tõttu, millega keelati homoseksuaalsuse propageerimine koolides. David Cameron, tolleaegne konservatiivide juht ja praegune peaminister, ütles 18 kuud tagasi, et tema partei teeb valesti, toetades seda 1988. aasta seadust, mis hiljem kehtetuks tunnistati. Tõepoolest, David Cameron ennustas, et esimene avalikult homoseksuaalne Ühendkuningriigi peaminister kuulub tooride parteisse. Seda me näeme, aga nii ta ennustas.
Seega on kahe aastakümne jooksul toimunud tohutu muutus suhtumises. See areng suhtumises, millest mu kolleeg Charles Tannock palju rohkem teab, ning see keskparempoolne nihe peegelduvad üsna tagasihoidlikus ja mõõdukas fraktsiooni EPP resolutsioonis ja tõepoolest ka Simon Busuttili avamärkustes. Loodan, et fraktsioon EPP saab ühineda peamise resolutsiooniga, kui enamik nende muudatusettepanekutest homsel hääletusel vastu võetakse.
Olukord Ühendkuningriigis on muutunud sel määral, et ühe väikese külalistemaja omanikud pidid täna maksma kompensatsiooni homoseksuaalsele paarile, keda nad keeldusid majutamast, rikkudes seadust. Nagu kohtunik märkis, oli neid omanikel täielik õigus omada ja arutada isiklikke vaateid homoseksuaalsuse kohta, aga nad ei tohtinud diskrimineerida nende vaadete alusel. Leedu kavandatud seadused mõjutaksid rääkimist, arutelu, kogunemisõigust.
Homoseksuaalsuse propageerimise keelamine mõjub tõenäoliselt halvavalt sõnavabadusele ja aruteludele, millele on juhtinud tähelepanu põhiõiguste amet. Liitun Sophie in ’t Veldiga nõudes ELi juhiseid homofoobia ja diskrimineerimisega võitlemiseks ning kutsun kõiki kogu poliitilise spektri ulatuses siin täiskogul üles ühinema paljude inimõiguste toetamisega!
Marije Cornelissen, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Austatud juhataja! See ei ole esimene kord, kui Leedu on rikkunud ELi põhiväärtusi ja ELi asutamislepingut. Nende parlament näib muutuvat üha häbitumaks selles, kuidas ta piirab homoseksuaalide õigusi.
Peame sellele lõpu tegema! ELi väärtusi ja õigusakte ei saa kohelda nagu à la carte menüüd – võtame selle roa, aga seda mitte. Kõik, kes tahavad saada ja jääda ELi liikmeks, peavad täitma kõiki meie õigusakte. See kehtib Leedu kohta, aga võrdselt kehtib see ka Prantsusmaa ja Madalmaade kohta. Kujutagem näiteks ette, et Madalmaad hakkavad mingil hetkel tulevikus rikkuma ümberasujate õigusi! Me peame tegutsema. Kui me seda ei tee, tähendab see, et keegi liidus ei saa tegelikult tunda, et nad on hästi kaitstud.
Mul on hea meel, et volinik on viivitamatult algatanud õigusanalüüsi, ning loodan, et järelmeetmed võetakse peagi. Sest me ei saa ju ometi lubada olukorda, kus inimesed langevad kõigepealt nende õigusaktide ohvriks ja peavad seejärel minema naabriteks olevatesse liikmesriikidesse, et nõuda oma õigusi ELi kodanikena Euroopa Inimõiguste Kohtu kaudu.
Charles Tannock , fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! ELi aluseks on põhimõte, et kõikidel kodanikel on võrdsed õigused ja vabadused. Iga riik, mis tahab saada ELi liikmesriigiks, peab võtma omaks selle põhimõtte ja kirjutama alla Euroopa inimõiguste hartale – mitte üksnes seoses seksuaalse sättumusega.
Kui Leedu liitus ELiga seitse aastat tagasi, lubas ta toetada meie ühiseid tolerantsuse ja võrdsuse väärtusi. Sellest ajast alates on jõustunud ELi põhiõiguste harta – ning usutavasti selle artiklid 12 ja 21 –, tagades täiendavalt seadusega kodanike mittediskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel ELi institutsioonilisel tasandil.
Esindades oma fraktsiooni ja inimõigusküsimuste töörühma väljaspool Euroopa Liitu, võin kategooriliselt väita, et Euroopa reguleerijate töörühm toetab ja kinnitab kõikjal võrdsuse, tolerantsuse ja mitmekesisuse põhimõtteid.
Paljudel eurooplastel on siiski homoseksuaalsuse puhul traditsioonilisi vaateid, mille aluseks on sageli usulised veendumused. Nii nagu püüame toetada õigusakte homo-, bi- ja transseksuaalide toetamiseks, peaksime püüdma tagada ka seda, et need, kes soovivad väljendada vastupidiseid mittesütitavaid vaateid seaduse piires sõnavabadusega, peaksid saama seda teha.
Kahtlemata on Leedu ühiskond üldiselt konservatiivne ja me peaks sellest aru saama. Inimestel on õigus oma isiklikele vaadetele, kuid institutsioonilisel ja õigustasandil ei saa me teha kompromisse selles, et oleme kõik võrdsed. Võrdsus on meie progressiivse ühiskonna iseloomulik tunnus Euroopas ning tegelikult usun, et ELi tagatud õigustagatised ja isiklikud õigused toimisid omamoodi magnetina sellistele riikidele nagu Leedu, kui nad tulid välja kommunistliku totalitaarse võimu alt.
Seega soovitaksin Leedu ametivõimudel mõelda selle peale, et EL on pühendunud vähemuste marginaliseerimise, mustamise ja tagakiusamise takistamisele, mis oli nii tavaline kogu Euroopas 20. sajandi esimesel poolel. Komisjon peaks tõepoolest uurima seda kavandatud Leedu õigusakti eelnõud ja ütlema, kas see õigusakt on tema meelest kooskõlas ELi õigusega – ehkki, nagu Simon Busuttil ütles, on täiesti võimalik, et sellest eelnõust ei saa seadust, sest Leedu on demokraatia ja teab väga hästi kõiki küsimusi, mida me täna õhtul siin arutelus tõstatame.
Joe Higgins, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – Austatud juhataja! Kavandatud õigusakt keelata midagi, mida nimetatakse homoseksuaalsete suhete avalikuks propageerimiseks Leedus, on järgmine vabandus hävitada homo-, bi- ja transseksuaalide õigused selles riigis.
Kui julmalt irooniline on see, et riik, mis alles 20 aastat tagasi vabanes stalinistliku diktaatorluse ahelaist, pöördub tagasi ühe selle süsteemi paljude kuritegude ahvimise juurde: inimeste vabaduse allasurumine vabalt ja rahumeelselt elada vastavalt oma seksuaalsele identiteedile.
Toetan sadade homoseksuaalide ja nende toetajate julgust, kes astusid julgelt vastu vihakampaaniale nende vastu, et marssida paraadil „Baltic Pride” Leedu pealinnas Vilniuses eelmise aasta mais. On eemaletõukav vaadata parempoolseid poliitikuid Leedus homoseksuaale patuoinaks tegemas. Poliitiline riigiaparaat selles riigis on oma rahvast, eriti noori haledalt alt vedanud. Täpselt nagu Iirimaal on turumajanduslik kapitalism ja finantsspekulatsioonid hävitanud Balti riikide majanduse, sealhulgas Leedu, kus tööpuudus on tõusnud 18%-ni ja noorte tööpuudus vapustava 35%-ni. Nendes tingimustes on tavaline kasutada vähemusi, sealhulgas homoseksuaale, patuoinastena – küüniline viis juhtida tähelepanu kõrvale riigiaparaadi läbikukkumistelt.
Täpselt nagu vihakampaania puhul homoseksuaalide vastu Ugandas, püüab homofoobne kampaania Leedus sisendada, et homoseksuaalid on lastele ohtlikud, vihjates laste seksuaalsele väärkohtlemisele. See on mürgine laim, mille eesmärk on segadust tekitada ja eksitada. See on laim, mille tõttu lapsevanemad vaataksid vales suunas, et oma lapsi kaitsta. Olles pärit Iirimaalt, võin paraku kinnitada, et oht lastele on pärit tavaliselt asutustest, kus neil peaks olema ohutu, teatavatest perekondadest ja teatavatest katoliku kiriku valdkondadest.
On laiduväärne, et noored inimesed Leedus, kes tulevad toime oma tärkava seksuaalsusega, mis on piisavalt raske aeg, peavad seda nüüd tegema sallimatuse ja hirmu õhkkonnas. Seega peaksime olema solidaarsed kõikide inimeste õigusega Leedus, Venemaal, kogu Euroopas ja mujal elada rahus ja kooskõlas oma identiteediga.
Dimitar Stoyanov (NI). – (BG) Austatud juhataja! Peamine sõnum, mis ma arutelus osalejatelt saan, on see, et nad eeldavad, et kavandatud muudatused diskrimineerivad homoseksuaale. Nad ei ole selles siiski kindlad. See on ainult oletus. Seetõttu menus mulle natuke film „Minority Report” (ee „Minority Report – kolmas otsus”, kus politsei kasutas selgeltnägijaid, et mõista inimesi süüdi enne, kui nad olid kuriteo sooritanud.
Hetkel on Leedu just sellises olukorras: teda mõistetakse hukka millegi eest, mida ta pole veel teinud. Siin on veel üks oluline probleem, mis jääb meid veel aastateks kummitama ning see on konflikt eri rühmade erinevate õiguste vahel.
Teate ju, et näiteks kogunemisõigus, mida siin arutame, ei ole piiramatu ja absoluutne. Kogunemine peab olema rahumeelne; selle peab korraldama kindlates tingimustes, mis ei ohusta avalikku korda.
Ma tean, et see läheb selle konkreetse juhtumi kontekstist kaugele, aga ärge unustage, et tulevikus muutuvad need õiguste konfliktid Euroopa Liidu jaoks üha sagedamini suureks probleemiks ja kui me jätkuvalt laiendame nn kodanike õiguste ja vabaduste ulatust, jõuame punkti, kus meil tuleb otsustada, kelle õigusi ja vabadusi eelistada teistele.
Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Leedus on meil praegu olukord, kus ühelt poolt räägime iga demokraatlikult valitud valitsuse õigusest kehtestada oma seadused oma maal ja teiselt poolt kohustusest järgida inimõigusi, mida kaitsevad Euroopa Liidu õigusaktid ja rahvusvahelised konventsioonid. Euroopa Parlamendi roll on muu hulgas kahtlemata käsitleda iga juhtumit, kus võib tegemist olla inimõiguste rikkumisega, mis võib tuleneda ka kuulumisest teatavatesse sotsiaalsetesse rühmadesse. Parlament on sel teemal korduvalt resolutsioone esitanud. Ta on alati olnud nende õiguste rikkumise vastu.
Tänane arutelu tuleneb ka murest, et kavandatav muudatus Leedu seaduses võiks tuua kaasa näiteks sõnavabaduse piiramise Leedus seksuaalse sättumuse alusel. See mure on põhjendatud selles mõttes, et Euroopa Parlament on korduvalt tõstatanud Leedus riigi valitsuse inimõiguste valikulise käsitlemise juhtumeid. Pean siinkohal eelkõige silmas etnilisi vähemusrühmi, keda ei kohelda Leedu õigusaktides võrdselt nendele kuuluvate õiguste kohaselt. Seetõttu tasub rõhutada, et riigi seaduste eelnõud peaksid vastama määratletud normidele ja olema kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega, mis tagavad täpsustatud vähemuste, sealhulgas etnilised vähemused, võrdse kohtlemise.
Vilija Blinkevičiūtė (S&D). – (LT) Austatud juhataja! Täna, arutades teemat, mis on tundlik küsimus minu kodumaa Leedu jaoks, tahaksin eelkõige rõhutada, et ELi liikmesriigina austab Leedu inimõigusi ja vabadusi ning ELi väärtusi. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus üksikud Leedu parlamendi liikmed on algatanud seadusi, mis rikuvad inimõigusi ja on diskrimineerivad kodanike suhtes. Tahaksin siiski teatada, et eelmisel kolmapäeval andis Leedu valitsus negatiivse vastuse Leedu parlamendis arutatud ettepanekule kehtestada trahvid homoseksuaalsete suhete avalikule propageerimisele, sest see on vastuolus rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu õigusaktidega ning ka Leedu Vabariigi põhiseaduse sätetega ning seda peetakse diskrimineerimisest seksuaalse sättumuse alusel. Lisaks, olles ratifitseerinud Lissaboni lepingu, peab Leedu austama Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis keelab mis tahes diskrimineerimise vormi, sealhulgas diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel. Eelnõu mõistis hukka Leedu Vabariigi president Dalia Grybauskaitė. Tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et Leedu Vabariigi parlament ei ole veel eelnõus kavandatavaid muudatusettepanekuid vastu võtnud. Lisaks ei ole Leedu parlamendi inimõiguste komisjon veel esitanud oma järeldusi nende kavandatud muudatusettepanekute kohta. Loodan, et Leedu võtab arvesse ELi ja rahvusvahelist kriitikat, Leedu Vabariigi valitsuse negatiivset otsust ja Euroopa Parlamendi resolutsiooni ning et Leedu parlamendil on poliitilist tahet lükata tagasi kavandatav õigusakt, mis rikuks inimõigusi ja vabadusi ning et mis tahes diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel, lõpetataks.
Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Arvan, et on üsna selge, et sõnum, mida tahame Leedu parlamendile saata – ja mitte ainult neile, vaid ka kõikidele neile, kes endiselt peavad vajalikuks seada kahtluse alla elementaarseid asjaolusid –, on vajalikum kui kunagi varem. Arvan, et on kaks tegurit, mida peame meenutama mõnele kolleegile, kes on need võib-olla unustanud. Esimene on see, et homoseksuaalsust ei klassifitseerita enam vaimuhaigusena; ning teine, mis on siin eriti oluline, on see, et puuduvad usutavad teadusuuringud selle kohta, et laste harimine, rääkides neile homoseksuaalsusest, võib mõjutada nende seksuaalset sättumust.
Need on faktid ja ükski õigustekst ega kavandatav õigusakt ei saa nendele vastu rääkida. Seega sõnum, mida tahame homme saata, on lihtsalt meenutus kolleegidele, et neid küsimusi ei peaks üldse arutama. Seetõttu peame selle resolutsiooni vastu võtma ja seetõttu peame toetama ka Leedu presidendi püüdlusi peatada seda, mis on toimumas. Ent rõhutan: sõnum ei ole suunatud ainult leedulastele, vaid ka kõigile neile, kes peavad endiselt vajalikuks aeg-ajalt sellistel teemadel arutelusid algatada.
Konrad Szymański (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Mulle tundub, et maailmas ei ole enam ülitundlikumat parlamenti seksuaalsete vähemuste õiguste kaitse teemal kui Euroopa Parlament. Leedu õigusakti, mis oli halvasti tõlgitud resolutsioonis, mida hakkame hääletama, ei ole veel vastu võetud. Euroopa Parlament hakkab juba kritiseerima ühte oma liikmesriiki. Arvan, et me ei peaks sekkuma suveräänsesse õigusloome protsessi Leedus, mis on suveräänne riik.
Peaksime kindlasti näitama üles rohkem usaldust õigusloome protsessi vastu Leedus ja rohkem mõistmist nende Leedu parlamendi liikmete suhtes, kes juhivad tegelikult tähelepanu sellele, et just lapsi ja noori tuleks paremini kaitsta sageli agressiivse kokkupuute eest seksuaalse sisuga materjaliga. See on täiesti loomulik arutelu. Tundub, et laste õigusi on selles arutelus täielikult eiratud. Me ei leia selles resolutsioonis usaldust, austust suveräänsuse suhtes, vaoshoitust ega laste õigustega arvestamist. Seetõttu ei saa me seda resolutsiooni toetada.
Joanna Senyszyn (S&D). – (PL) Austatud juhataja! Enamik Euroopa Liidu kodanikest usub, et kõik on võrdsed ja kõikidel on samad õigused. Mõnes Euroopa riigis on tolerantsuse tase seksuaalvähemuste suhtes endiselt liiga madal. Tuleb ette viha õhutamise juhtumeid homoseksuaalide suhtes, võrdõiguslikkuse paraadide keelamist ja isegi õigusnorme, mis on vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega, nagu diskrimineeriv Leedu seaduse eelnõu. Ühtse minimaalse ELi tasemel kaitse taseme kehtestamine inimestele, keda diskrimineeritakse vanuse, seksuaalse sättumuse, invaliiduse, religiooni või maailmavaate alusel lõpetaks sellised tavad. Millal see juhtub? Kiriku ja riigi täielik eraldamine on oluline, sest homofoobia levib piirkondades, kus religioon mängib liiga suurt rolli. Isegi praegu on homoseksuaalsus 76 riigis maailmas ebaseaduslik ja kaheksa islamiriiki on kehtestanud surmanuhtluse homoseksuaalsete suhete eest. Euroopas on meil kõige enam sätteid või seaduse eelnõusid, mis häbistavad vaba maailma. Seetõttu on meie resolutsioon ja ELi diskrimineerimisvastane direktiiv nii olulised.
Catherine Trautmann (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Muudatusettepanek, mida Leedu parlament praegu uurib ja mis muudaks karistatavaks väärteoks homoseksuaalsuse avaliku propageerimise, koostati seaduse raames, mille eesmärk on kaitsta alaealisi avaliku teabe kahjuliku mõju eest.
Kuidas saame – väidetavalt alaealiste kaitsmiseks – õõnestada nii sõnavabadust kui ka teabevabadust ja eelkõige lubada diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel? Teame väga hästi, et sellist tüüpi tekst toob kaasa seksuaalse sättumuse varjamise ning on vastuolus homo-, bi- ja transseksuaalide õigustega, mida oleme kaitsnud ja mida siinne parlament on kaitsnud. Lisaks sellele on see ajal, mil oleme tunnistajaks vägivallale ja agressioonile homoseksuaalide suhtes, õhutus homoseksuaalsuse kriminaliseerimiseks ja üleskutse vägivallale. Me ei saa anda noortele inimestele pilti Euroopast kui ühiskonnast, mis on suletud, sallimatu, sissepoole suunatud ja mis eirab austust teiste inimeste vastu.
Meie jaoks on seadus seega täielikus vastuolus Euroopa väärtustega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Nagu öeldud, on see vastuolus ka kogu diskrimineerimisevastase osaga liidu õigusaktidest, mis on aidanud palju kaasa meie riigisiseste õigusaktide egalitaarsemaks muutmisel paljudes igapäevaelu aspektides tööhõivest teabe või hariduseni.
Tänan teid, volinik, väga selge sõnavõtu eest, ning tahaksin, et kõik fraktsioonid saaksid aru teie ja ka minu kaasparlamendiliikmete argumendist. Tahaksin kutsuda üles kõiki kaasparlamendiliikmeid kõikidest fraktsioonidest ühinema Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooniga Euroopa Parlamendis (S&D), Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooniga (ALDE), Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooniga (Verts/ALE) ja Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooniga (GUE/NGL), kes algatasid selle resolutsiooni koostamise.
Anna Záborská (PPE). – (SK) Austatud juhataja! Miks sekkub parlament eelnõusse, mille esitas ühe riigi parlamendi üks liige? Tahaksin küsida, mis ajast alates hakkasime liikmesriikide seadusandjatele dikteerima, mida nad võivad arutada ja mida mitte?
Ei see arutelu ega resolutsiooni ettepanek, mida homme hääletame, ei ole seotud praegu kehtiva seadusega. Nad on seotud mittesiduva tekstiga, mis on arutelu teema ELi liikmesriigi parlamendis. Seadus, mis potentsiaalselt ohustab ajakirjandusvabadust Ungaris, on praegu kehtiv.
Enamik meie seast võtab lõpuks siiski seisukoha, et enne sekkumist peaksime andma Ungari valitsusele vajaduse korral aega seaduse muutmiseks. Olgem siis vähemalt järjekindlad!
Head kolleegid! Pangem ka see resolutsioon ootele, vähemalt arutelu lõppemiseni Leedu parlamendis.
Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Austatud juhataja! Ma olen pärit Leedust ja resolutsioon, mida täna arutame, põhineb ühel muudatusettepanekul haldusõiguserikkumiste koodeksis. Rõhutaksin, et tegemist on lõpetamata õigusloome protsessiga riiklikus parlamendis, millesse Euroopa Parlament üritab sekkuda. See on lugemise etapp, mitte lõplik otsus, ning komisjonis ei ole veel peetud arutelusid ega diskussioone. Õigluse nimel pean ütlema, et asutused, mis pidid hindama meie parlamendi fraktsiooni muudatusettepanekut, esitasid järeldused, mis ei ole eelnõu suhtes pooldavad, mis tähendab, et täna arutatav ennustatud tulemus ei ole tõenäoliselt selline, millest meie siin räägime. Seega ei saa ma resolutsiooni toetada, sest see on ülereageerimine. Taas kord tahaksin pöörduda oma sõbra Joe Higginsi poole. Palun ärge viidake millelegi, mida te pole kogenud! Tänase Leedu võrdlemine Nõukogude Liiduga on lihtsalt mõistetamatu.
Alexandra Thein (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas keelatakse diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel. Euroopa Liidu asutamislepingu artiklid 6 ja 7 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 19 kohustavad ELi organeid ning kõiki liikmesriike võitlema diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse alusel.
Leedu on ELi liikmesriik ja on seega kohustatud jagama neid liidu 500 miljoni kodaniku ühiseid väärtusi. Esiteks toe asjaolu, et pärast meie esimest resolutsiooni 2009. aastal jõustus kavandatud õigusakt Leedus leebemal kujul ja me ei ole veel teadlikud ühestki juhust, kus seda seadust oleks kohaldatud ning selle kohaldamine paraadi „Christopher Street Day Parade” keelamise tõttu ebaõnnestus ja paraad toimus. Seega olen veel enam üllatunud, et nüüd esitatakse uusi seadusandlikke meetmeid, mille kohaselt homoseksuaalsetest suhetest avalikult rääkimise või nende kohta teabe jagamise tagajärg võiks olla kuni 2900 euro suurune trahv, ning homoseksuaalidel ei ole enam võrdseid võimalusi – vähemalt naiste puhul.
Seega toetan komisjoni strateegiat homofoobiaga võitlemise kohta ja tahaksin eriti tänada volinik Viviane Redingit selle eest, et ta rõhutas nende põhiõiguste kaitsmise olulisust oma kohaoleku kaudu siin täiskogul, kui kellaaeg läheneb südaööle!
Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Olen märganud mittediskrimineerimise põhimõtte teemal siin täiskogul kõikide suurte fraktsioonide väga ulatuslikku üksmeelt. Usun, et kui oleks resolutsioon, mis tõepoolest rõhutaks seda põhimõtet ja selle kohaldamist riigisiseses õiguses – kohustus, mille riigid on võtnud Euroopa eeskirjade ees –, siis oleks see väga oluline hetk.
Nendel parlamendiliikmetel, kes on selgelt öelnud, et räägime siin seadusest, mis ei ole seadus, vaid mõnede parlamendiliikmete ettepanek, on õigus seda asjaolu rõhutada, aga tahaksin juhtida tähelepanu ka sellele, et nii Leedu president kui ka Leedu valitsus on võtnud selgelt sõna nende parlamendiliikmete esitatud ettepanekute vastu.
Loodan, et peaaegu üksmeelne otsus homsel hääletusel rõhutab neid põhimõtteid, milles on vabatahtlikult kokku leppinud 27 liikmesriiki, mis on põhimõtted Euroopa direktiivide taga ning mida on tugevdanud põhiõiguste harta. Saan ainult toetada parlamendi tugevat seisukohta.
Juhataja. – Olen saanud kaks resolutsiooni ettepanekut(1) , mis esitati kodukorra artikli 115 lõike 5 alusel.
Arutelu on lõppenud.
Hääletus toimub kolmapäeval, 19. jaanuaril 2011.
Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)
Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – Kui oleme kriitilised kodanikuvabaduste rikkumiste suhtes kolmandates riikides, peame olema sama põhjalikud liikmesriikides. On vägagi pettumust valmistav, et Leedu parlament on läinud nii kaugele, et kriminaliseerida teabe jagamine seksuaalse sättumuse kohta, kasutades ettekäändeks alaealiste kaitsmist, religioosseid tundeid ja poliitilisi veendumusi. See on selge sõnavabaduse rikkumine ja seda ei õigusta isegi enamiku elanikkonna tahe. Vähemuste puutumatud õigused on alati omased demokraatiale, aga Leedu parlament on ajanud populismi segamini demokraatiaga. Tahaksin näha, et Leedu parlament muudab või tühistab õigusaktid, mis on oma sisu poolest homofoobseid ja rikuvad Leedu põhiseadust, Euroopa inimõiguste konventsiooni, ELi põhiõiguste hartat ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti. Kiidan Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė julgust astuda avalikult diskrimineerimise vastu ja loodan, et teised järgivad tema eeskuju. Kui Leedu parlament ei suuda siiski täita oma rahvusvahelisi kohustusi, on vajalik Euroopa Liidu sekkumine.