Istungi stenogramm

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011 - Strasbourg

1. Osaistungjärgu avamine

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

(Istung algas kell 9.05.)

2. Rahvusvaheline lapsendamine Euroopa Liidus (esitatud resolutsiooni ettepanekud) (vt protokoll)

3. Rakendusmeetmed (kodukorra artikkel 88) (vt protokoll)

4. Euroopa Ülemkogu järeldused (16.-17.12) (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Komisjoni avaldused 16.­17. detsembril kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta. Aluslepingu kohaselt esitleb aruannet Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy.

  Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu eesistuja. – Kõigepealt soovin teile head uut aastat. See lihtne soov on mõeldud teile isiklikult ja samuti meie liidule praegusel raskel ajal. Kuna viimasest Euroopa Ülemkogu kohtumisest on möödas juba kuu, lubage mul teile meelde tuletada, et olen teie esimeeste konverentsile esitanud täieliku aruande Euroopa Ülemkogu kohtumise tulemuste kohta iga kord kõigest mõni tund pärast kohtumist.

Euroopa Ülemkogu detsembrikuise kohtumise esimesel päeval keskendusime majandusküsimustele ja teisel päeval välispoliitikale. Majanduspoliitika küsimustes jõudsime mõningatele olulistele järeldustele. Esiteks võtsime vastu otsuse, mis käsitleb ettepanekut muuta piiratud määral aluslepingut, et luua alaline mehhanism kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks. Pärast ülemkogu oktoobrikuisel kohtumisel saavutatud kokkulepet, et selline aluslepingu muudatus on vajalik, pidasin Euroopa Ülemkogu liikmetega nõu selle võimaliku sõnastuse ja sisu üle. Ma kindlustasin kokkuleppe kahest lausest koosneva teksti suhtes, mis lisatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklisse 136. Tsiteerin:

„Liikmesriigid, mille rahaühik on euro, võivad luua stabiilsusmehhanismi, mis võetakse kasutusele, kui see on kogu euroala stabiilsuse tagamiseks hädavajalik. Mehhanismi alusel mis tahes vajaliku finantsabi andmine toimub rangetel tingimustel.”

See on tähtis osa meie püüdlustest muuta Euroopa kriisidele vastupidavamaks. See pole oluline mitte üksnes õiguskindluse, vaid ka turu usaldusväärsuse tagamiseks. Kuna selle muudatusega ei suurendata liidule antud pädevust, nõustusid kõik Euroopa Ülemkogu liikmed, et on asjakohane kasutada lihtsustatud läbivaatamismenetlust. Selle kohaselt peab Euroopa Parlament esitama nüüd oma arvamuse. Sama peavad tegema Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank. Me loodame saada teie heakskiidu. Usun, et ma ei pea teile meelde tuletama, kui tähtis on menetluse võimalikult kiire ja sujuv läbiviimine ajal, mil turu ebakindlus valmistab endiselt muret.

Ma tean, et te olete – ka oma vastutavates komisjonides – küsimust tähelepanelikult jälginud, eelkõige minu juhitava majanduse juhtimise rakkerühma töö kestel. Selle rakkerühma töö tõttu olen kohtunud seitsme kõige rohkem asjassepuutuva parlamendikomisjoni esimehega. Ma soovin tänada president Buzekit tema asjaomase panuse eest Euroopa Ülemkogu kohtumisel ja selle eest, et ta andis meile teada parlamendi valmisolekust seda küsimust kiiresti arutada.

Teie arvamuse toel saab Euroopa Ülemkogu kõnealuse otsuse eelnõu oma märtsi kohtumisel vastu võtta. Seejärel tuleb aluslepingu muudatus igas liikmesriigis heaks kiita. On seatud eesmärgiks, et muudatus jõustuks hiljemalt 1. jaanuaril 2013, et alalise mehhanismi saaks sisse seada 2013. aasta juunis.

Veel uuris Euroopa Ülemkogu, mis võiksid olla tulevase mehhanismi põhielemendid. Juba oktoobris palusime komisjonil ettevalmistusi teha. Selle tulemusena esitati 28. novembril eurorühma rahandusministrite avaldus, mille Euroopa Ülemkogu oma kohtumisel täielikult heaks kiitis. Selles on ette nähtud, et tulevane Euroopa stabiilsusmehhanism luuakse praeguse mehhanismi alusel, et oleks tagatud IMFi osalemine. EL jätkab üldkehtivate IMFi ja rahvusvaheliste tavade ranget järgimist. Erasektori rollist niipalju, et otsused tehakse üksikjuhtumipõhiselt, seega ei ole erasektori osalemine tulevase stabiilsusmehhanismi alusel toetuse saamise eeltingimus.

Euroopa Ülemkogu pidas ka väga hea ja põhjaliku arvamustevahetuse viimasel ajal majanduses toimunu üle ja selle üle, kuidas tulla toime kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide majandust kimbutavate lühi- ja ka pikaajaliste probleemidega. Keskpanga president osales samuti kohtumisel ning Euroopa Ülemkogu väljendas heameelt kohalviibinud euroala liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide ning ELi institutsioonide avalduse üle. Arutelu käigus leidis kinnitust liikmesriikide ja institutsioonide otsusekindlus ja ühtsus. Kõik kohtumisel osalenud olid ühel nõul. Olen kindel, et kuigi analüüsis keskendutakse eeskätt 17 praegusele euroala riigile, nõustuvad sellega kõik 27 liikmesriiki. Seega on olemas ühine tahe muuta meie riikide majandus kriisidele vastupidavamaks ja parandada Euroopa struktuurset majanduskasvu.

Lubage mul nimetada vastuvõetud avaldust peegeldava ühise mõtteviisi elemente. Kolm punkti on seotud liikmesriikide valitsuste ülesannetega: esiteks eelarvepoliitilise vastutuse säilitamine, teiseks majanduskasvu soodustamine ja kolmandaks see, et kaks riiki, kelle suhtes kohaldatakse toetusprogramme, rakendavad jõuliselt vajalikke meetmeid, ning me kõik tunneme heameelt edusammude üle, mida Kreeka ja Iirimaa valitsused ja rahvas on teinud.

Kaks ülejäänud punkti käsitlevad tööd, mida peavad tegema Euroopa Liidu liikmesriigid ja institutsioonid koos. Esiteks palub Euroopa Ülemkogu teistel institutsioonidel, eriti parlamendil tagada, et minu juhitava rakkerühma töö põhjal oktoobris saavutatud kokkulepped seoses stabiilsuspakti ja makromajandusliku järelevalvega viiakse suveks ellu. See on meie ühine ülesanne. Teiseks leppisime kokku, et pangandussektoris tuleb läbi viia uued stressitestid, millega tagada täielik läbipaistvus ELi iga-aastase hindamise laiemas kontekstis.

Meie siht on selge. Euroala liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid ning ELi institutsioonid „on valmis tegema kõik, mis on vajalik kogu euroala stabiilsuse tagamiseks”. Töö selle üldise seisukoha üksikasjade väljatöötamiseks jätkub.

Kohtumise teisel päeval keskendusime suhetele oma strateegiliste partneritega. Cathy Ashton esitas eduaruanded selle kohta, kuidas on arenenud suhted strateegiliste partneritega, ja mina jagasin kolleegidele teavet kolme hiljutise tippkohtumise headest tulemustest. Need olid tippkohtumine president Obamaga, mille käigus lisasime uusi suundi Atlandi-ülesesse koostöösse majanduskasvu, tööhõive ja julgeoleku küsimustes, näiteks keskkonnahoidlik majanduskasv ja küberjulgeolek; tippkohtumine president Medvedeviga, kus me saavutasime kahepoolse kokkuleppe Venemaa ühinemise kohta WTOga, mis on suur saavutus; ning tippkohtumine India peaministri Singhiga, mis oli tunnistuseks suurtest edusammudest kaugeleulatuva ja tasakaalustatud vabakaubanduslepingu sõlmimisel, mida loodetakse käesoleva aasta esimeses pooles, ning mille tulemusena koostati ka ühisavaldus rahvusvahelise terrorismi kohta.

Kõik need kohtumised näitasid, et meie partnerite jaoks ei ole Euroopa Liit üksnes majandusliit ja kaubandusblokk, vaid ka geopoliitiline partner.

Lisaks otsustas Euroopa Ülemkogu anda Montenegrole kandidaatriigi staatuse. See rõhutab Euroopa Ülemkogu veendumust, et Lääne-Balkani riikidel on õigus kuuluda Euroopa Liitu.

Peale selle saavutasime kooskõlas mõni päev varem välisministrite kohtumisel otsustatuga kokkuleppe Côte d’Ivoire’i käsitleva seisukoha suhtes, andes sellega selgelt märku, et demokraatlike valimiste tulemusi peab austama.

Nagu teate, käsitleb Euroopa Ülemkogu 4. veebruaril peamiselt meie majanduskasvu temaatikat. Innovatsioon ja energeetika – eelkõige energiajulgeolek – on sellega seoses kõige tähtsam. Märtsis anname esimese hinnangu Euroopa poolaasta ettevõtmisele. See ei tohi olla bürokraatlik protsess, vaid sellest peab saama tõeline võimalus arutada süvitsi meie majanduse olukorda ja võetavaid meetmeid.

Kallid kolleegid, me oleme loomulikult teadlikud, et peame tugevdama ja süvendama euroala majanduse koordineerimist ja lähenemist. Me teeme võimalikult palju tööd üldises raamistikus ja ma olen veendunud, et saavutame vajaliku üksmeele.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – Austatud parlamendi president! Eelmisel aastal tabas Euroopa Liitu hulk raskeid katsumusi ja detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumine näitas, kui tahtejõuliselt oleme valmis tegema ükskõik milliseid otsuseid, mida meil oma saavutuste kaitsmiseks vaja on. Oleme oma täielikku pühendumust euroala ja eurot kasutavate liikmesriikide toetamisele näidanud eelkõige kokkuleppega Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamise ja aluslepingu asjakohase muutmise kohta, mis on kasuks kogu ELile.

Komisjon võtab ametliku arvamuse aluslepingu teksti muutmise kohta vastu enne kevadist Euroopa Ülemkogu kohtumist. Kindlasti selgitame omalt poolt Euroopa kodanikele, miks seda piiratud muudatust tuleks toetada. See kokkulepe võimaldab meil protsessi kiirendada ja komisjon teeb rahandusministritega tihedat koostööd, et panna alalise stabiilsusmehhanismi üksikasjad paika enne kevadist Euroopa Ülemkogu kohtumist. Kuigi sellest saab valitsustevaheline mehhanism – see oli ainus valik, mida liikmesriigid olid valmis kaaluma –, on oluline, et see luuakse täielikus kooskõlas aluslepinguga ja et sellega tugevdatakse meie stabiilsuseeskirju vastavalt eelarvealase järelevalve põhimõtetele ja seda käsitlevatele õigusaktidele.

Need otsused on seotud suurema hulga meie võetavate meetmetega, mis kuuluvad meie plaani selle kohta, kuidas tulla toime majanduskriisi ja selle tagajärgedega ning samuti vajadusega suurendada majanduskasvu ja luua töökohti. Euroopa Ülemkogu on seda tunnistanud. Euroala liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid ning eriti ELi institutsioonid on samuti selgelt teatanud, et on valmis tegema kõik mis vaja kogu euroala stabiilsuse tagamiseks. Eelkõige kutsusid riigipead ja valitsusjuhid üles otsustavalt tegutsema, et tagada kuni alalise mehhanismi jõustumiseni piisava rahalise toetuse kättesaadavus Euroopa finantsstabiilsusvahendi raames. Need olid viimase Euroopa Ülemkogu järeldused.

Samuti kutsus Euroopa Ülemkogu üles võtma juuniks kiiresti vastu komisjoni eelmise aasta septembris esitatud ettepanekud majanduse juhtimise kohta. Ülemkogu tunnistas, et Euroopa 2020. aasta strateegia on tähtis ka Euroopa tagasipööramisel jätkusuutliku majanduskasvu teele. Euroopa poolaasta, mille me eelmisel nädalal koos iga-aastase majanduskasvu analüüsiga käima lükkasime, seob kõik need suundumused ühte. Usun, et see on suur uuendus, mis parandab otsustavalt viisi, kuidas me juhime ja kooskõlastame Euroopa Liidus oma üksteisest sõltuvaid majandussüsteeme. Sellega seatakse sisse tõeline Euroopa majanduse juhtimine. Nii toimib meie uus majanduse juhtimine – juhtimine, mis peaks andma kriisile igakülgse vastuse.

Komisjon on seda iga-aastases majanduskasvu analüüsis väga selgelt märkinud. Lubage mul sellele keskenduda, sest leian – tuginedes ka Euroopa Ülemkogu detsembri kohtumise väga tähtsatele järeldustele –, et nüüd on senisest olulisem uurida edasisi samme. Usun, et tekkimas on uus reaalsus. Majanduse juhtimise ja koordineerimise poliitika on muutunud ja see ei ole juhtunud pelgalt seepärast, et niinimetatud föderalistid seda tahtsid. Seda tahavad turud. Seda tahavad meie rahvusvahelised partnerid. See on mõistuspärane valik ning me kasutame seda nüüd ja edaspidi.

Uus Euroopa poolaasta hõlmab karmimaid eelarve-eeskirju ning tugevdab stabiilsuse ja kasvu pakti majanduse tõhusa koordineerimisega. See võimaldab eelnevat koordineerimist, mis tähendab, et me arutame üksteise poliitikat – nii majandus- kui ka eelarvepoliitikat – enne selle vastuvõtmist. Enam ei vaata me tagasi, et teha korrektiive, vaid pöörame pilgu ettepoole, et anda suuniseid.

Kõnealune ennetav lähenemisviis ongi põhiline asi, mis teeb sellest Euroopa Liidu jaoks ajaloolise sammu. Tegelikult lisame riikliku eelarve- ja majanduspoliitika kujundamisse tõelise Euroopa mõõtme. Nüüdsest alates aitame poliitikat juba ette kujundada, mitte ei tegele selle tagantjärele hindamise ja parandamise katsetega.

Lõpliku otsuse riigieelarve kohta teeb loomulikult liikmesriigi parlament. See on õige ja nõuetekohane, kuid uus majanduse juhtimise vorm kujutab endast lihtsalt mõistuspärast reageerimist uuele reaalsusele. Kui me näeme, mil määral on euroala ja kogu Euroopa Liit omavahel seotud, peaks liikmesriik saama otsused vastu võtta teadmisega, mida tema naabrid kavatsevad teha. Selline teabe jagamine annab riikide parlamentidele võimu ja tugevust. See ei kahjusta nende otsustusõigust.

Iga-aastane majanduskasvu analüüs paneb selle protsessi käima ja selle põhisõnumid on selged: taastada stabiilsus, mitte viivitada kauem struktuurireformidega ja kiirendada majanduskasvu soodustavate meetmete võtmist. Kõigepealt on vaja taastada stabiilsus, konsolideerides riigi rahandust. Kui me raamatupidamist korda ei saa, ei taasta me ka usaldust Euroopa riikide majanduse suhtes. Kui me ei taasta usaldust, ohustab meid majandusseisak ja kõik sellest tulenevad negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed, eelkõige tööhõive valdkonnas.

Kuid me peame selle käsitlemisel säilitama kaine mõistuse ja tegutsema läbimõeldult. Eelarve konsolideerimine ei tähenda võla vähendamist kulude järsu kärpimise abil. Eelkõige on see seotud teatud valdkondade tähtsustamisega ning uuendustegevus, haridus ja uued energiavormid on sellise eelistuse jaoks head kandidaadid.

Iga-aastase majanduskasvu analüüsi teine põhisõnum on edendada struktuurireforme, et me saaksime luua uusi töövõimalusi. Valik on lihtne: kas me tahame majanduskasvu ilma töökohtadeta või majanduskasvu koos uute töökohtadega? Kui eelistame viimast, tuleb meil üht-teist ära teha. Me peame kutsuma liikmesriike tungivalt üles keskenduma sel aastal tööturu reformimisele, et kõrvaldada takistused tööhõive suurenemise eest. Me peame aitama inimestel tööle tagasi minna või leida uus töökoht, muutes töötamise ahvatlevamaks. Meil tuleb reformida pensionisüsteeme ja veenduda, et töötute olukord ei halveneks pärast seda, kui nad töö leiavad.

Ma tahan kinnitada: struktuurireform ei tähenda sotsiaalkaitse taseme langust. See tähendab, et me toome tagasi need inimesed, kes on praegu tööturult välja jäänud – eelkõige noored. Noorte töötuse tase on mõnes liikmesriigis isegi headel aegadel lubamatult kõrge. Igaüks, kes tõeliselt hoolib sotsiaalsest Euroopast, teab, et see ei saa nii jätkuda. Rahvusvahelise konkurentsi suurenedes saame oma sotsiaalse turumajanduse alles hoida üksnes siis, kui suudame kohaneda.

Iga-aastase majanduskasvu analüüsi kolmas põhisõnum on see, et majanduskasvu soodustavate meetmete võtmist tuleb kiirendada. Sellega seoses on ülioluline meie Euroopa 2020. aasta strateegia. Peame keskenduma meetmetele, mis toovad lühikeses ja keskpikas plaanis selget majanduslikku kasu ning mida on võimalik suhteliselt kiiresti vastu võtta. See tähendab investeerimist majanduskasvu suurendavatesse valdkondadesse, meie ühtse turu potentsiaali täielikku ärakasutamist, suuremat investeerimist energia-, transpordi- ja IT-taristusse – osaliselt uuenduslike rahastamisvahendite, sealhulgas Euroopa Liidu projektivõlakirjade kaudu – ning jätkuvat Doha vooru lõpuleviimise nõudmist, jätkates samas vabakaubanduslepingute sõlmimist meie peamiste partneritega. See kõik peab kajastuma järgmises mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas ettepanekus. Euroopa järgmine eelarve peab soodustama majanduskasvu.

Lugupeetud parlamendisaadikud! Meie majandus hakkab liikuma õiges suunas. Elavnemine on alanud ja see toimub praegu reaalmajanduses. Sel aastal peaks SKP suurenema ligikaudu 1,5% ja jõudma 2012. aastaks 2% kasvuni. Euroopa tootmissektor on viimastel kuudel märgatavalt kosunud. Me peaksime nägema ka tööhõive väljavaadete pidevat paranemist ja esimesi märke on riigieelarvete puudujäägi vähenemisest, mis on tingitud eeskätt juba võetud konsolideerimismeetmetest ja mida mõnel juhul toetab majanduskasvu taastumine. Euroopa Liidus keskmiselt peaks valitsemissektori eelarve puudujääk prognooside kohaselt vähenema tänavuselt 6,8%lt SKPst 2012. aastaks 4,2%ni SKPst.

Kuid teeksime ränga vea, kui pöörduksime kergendatult ohates tagasi halbade kommete juurde. Maailm on muutunud. Me ei saa vanamoodi tegutsemise juurde naasta. Kui me ei astu vajalikke samme nüüd, mil meid on tabanud Euroopa lõimumise ajaloo suurim kriis, siis millal on liikmesriigid valmis võtma tõelisi majanduspoliitilisi meetmeid, mis on kooskõlas nende endi seatud eesmärkidega? Kes veel peaks liikmesriike innustama neid otsuseid tegema, kui mitte meie siin, Euroopa tasandil? Ainult siis, kui saame selgust oma võlgades ja tasakaalustame rahanduse, võime kriisiohjelt üle minna majanduskasvu edendamisele. Ma ei räägi suvalisest kasvust, vaid loomulikult jätkusuutlikust ja kaasavast majanduskasvust.

See tähendab struktuurireforme, millest paljusid oleme soovitanud juba mitu aastat – reforme, mis mõjutavad kõiki struktuure, kuid mille eesmärk on langetada hindu, suurendada uute töökohtade loomise võimalusi ja võimaldada uuenduslikke toimimisviise. Ma usun tõesti, et meil on oma kodanike ees kohustus valida majanduskasv koos uute töökohtadega. Iga-aastane majanduskasvu analüüs on teeviidaks.

Seega pühendugem nüüd tõsiselt majanduspoliitika põhjalikule koordineerimisele ja tõelisele Euroopa majanduse ühisele juhtimisele kõigi meie kodanike nimel. Tänan tähelepanu eest!

(Aplaus)

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud Euroopa Ülemkogu eesistuja, lugupeetud Euroopa Parlamendi president, austatud komisjoni president! Viimane Euroopa Ülemkogu kohtumine näitas selgelt, et euro on Euroopa integratsiooni oluline tugisammas. Selle stabiliseerimiseks ja tugevdamiseks tuleb teha kõik mis võimalik.

Meie riigipead ja valitsusjuhid on pärast seda kohtumist kinnitanud oma suurt usku Euroopa vääringusse ning asjaolu, et Eesti liitus selle aasta alguses euroalaga, on veel üks märk sellest. Ühtlasi on ta väga heaks eeskujuks nendele suurtele riikidele, kes ei suuda kriteeriumidest kinni pidada.

Sellele vaatamata ei alahinda keegi euroala majanduslike ja sotsiaalsete raskuste tõsidust Euroopa jaoks. 2011. aastal tuleb teha kõik mis võimalik, et nendele probleemidele lahendus leida ja turge rahustada. Lahendused ei tohi olla pealiskaudsed, vaid need peavad olema struktuursed. Teisisõnu tuleb luua õiged tingimused pikaajalise majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks. Arvan, et oleme selles küsimuses ühte meelt.

Esiteks tähendab see, et riigi rahanduse olukorda tuleb parandada. Toetagem seda eesmärki jõuliselt, ärgem andkem alla! Teiseks tähendab see, et liikmesriigid peavad veelgi enam lähendama oma eelarvepoliitikat, samuti maksu- ja sotsiaalpoliitikat.

Samuti tähendab see, et me peame saavutama kiire kokkuleppe euroala päästefondi suhtes ja et sellel fondil on mõte üksnes siis, kui seda toetatakse eelarvedistsipliini käsitlevate eeskirjade range jõustamisega. Meie kodanikud peavad teadma, et riikidel, kellele nad raskes olukorras appi tulevad, on väga kindel kontroll oma rahanduse üle. Vastasel korral ei ole nad enam nõus raha välja laduma, kui ma võin nii väljenduda.

Lõpetuseks peame, nagu ma ütlesin, looma majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad tingimused. See hõlmab ka Euroopa siseturu lõpuleviimist, suuremaid investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni ning elukestvat haridust ja koolitust. Minu fraktsioon soovib, et üleeuroopalist tegevust eelistataks valitsustevahelisele tegevusele kõigis valdkondades, sest see on palju tõhusam ja jätkusuutlikum.

Lugupeetud ülemkogu eesistuja, ma kutsun teid üles hoolitsema selle eest, et aluslepingu reform, mis sai Euroopa Ülemkogu viimasel kohtumisel heakskiidu, viidaks lõpule nii kiiresti ja sujuvalt kui võimalik.

Arutelu eelarve üle on alles algamas. Minu fraktsioon nõuab ka edaspidi Euroopa avaliku sektori rahastamise põhjalikku läbivaatamist eelseisvatel aastatel, et tagada Euroopas taas majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad tingimused.

Austatud komisjoni president, uurigem kõike üksikasjalikult, ärgem kartkem ning – nagu ma juba korduvalt olen öelnud – kasutagem kaht või kolme erinevat eelarvemudelit: näiteks kuidas me saame Euroopa tema praegusest seisust välja tuua 1%ga, 2%ga või 5%ga? Ressursside vähendamisega me edu ei saavuta. Kui tahame luua töökohti, on vaja rohkem Euroopa ressursse, ja see ei tähenda, et liikmesriigid peavad rohkem raha kulutama.

Austatud eesistuja Van Rompuy ja president Barroso, me ei tohi karta. Esitage meile need ettepanekud ning meie, riigipead ja valitsusjuhid ning samuti parlament, peame leidma õige lahenduse – kuid andke meile vähemalt mitu valikut.

  Stephen Hughes, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud president! Euroopa Ülemkogu detsembri kohtumisel jõuti viimaks poliitilisele kokkuleppele alalise kriisilahendusmehhanismi suhtes, kuid arvestades turgude jõulujärgset reaktsiooni seoses Portugali, Hispaania ja Belgia maksejõulisust puudutavate hirmudega, peame küsima, kas seda pole mitte taas liiga vähe ja liiga hilja. Kavandatav Euroopa stabiilsusmehhanism ise tekitas finantsturgudel uusi küsimusi ja olemasolevat finantsstabiilsusmehhanismi peetakse nüüd ebapiisavaks. Järjekordselt jäeti võimalused kasutamata.

Detsembris edastas parlament nõukogule selge märguande eurovõlakirjade kohta, kuid ei nõukogult ega komisjonilt ole tulnud edasiviivat vastust. Alates 2008. aastast oleme näinud üksnes pidevat viivitamist ja liikmesriikide ja institutsioonide omavahelist vägikaikavedu ning iga kord on tulemuseks piinlikult pikaksvenitatud vastus, mis saabub aga liiga hilja ja sisaldab nõutust vähem.

Probleemi iseloomustab kõige paremini asjaolu, et praeguste majanduslike ja rahaliste katsumustega toimetulemiseks puuduvad meil lihtsalt vajalikud vahendid. Neid kas pole üldse või on need ebasobivad. Meie institutsiooniline otsustusprotsess on keeruline ja ebademokraatlik ning meie majanduspoliitika strateegia on vastuoluline ja vähetõhus.

President Barroso, finantsturud ei avalda meile survet üksnes kõrge võla- ja puudujäägitaseme tõttu. Nad teevad seda ka sellepärast, et tahavad hüvitist riski eest, mis on seotud raha laenamisega projektile, mis ei näi olevat suuteline tagasimaksetähtajani jõudma või oma eesmärki täitma.

Euroala ei hoia praegu koos mitte niivõrd selle asutajate unistus kuivõrd lihtsalt hirm alternatiivi ees, milleks on süsteemi täielik kokkuvarisemine. Kriisi lahendamise armetu läbikukkumine paneb Euroopa projekti poliitilisse ummikseisu. Milline on praegu võimalus, et muudetud aluslepingust kasvavad välja tugevamad ja demokraatlikumad institutsioonid?

Niisugustel arukatel üleskutsetel suurendada poliitilist lõimumist nagu see, mille tegi eelmisel nädalal Saksamaa keskpanga juht, ei ole mingit võimalust läbi lüüa. Austatud president Barroso, seda arvesse võttes olen ma rabatud komisjoni otsesest rünnakust sotsiaalse Euroopa vastu ja sekkumisest liikmesriikide tööturgude toimimisse, nagu tehti Iirimaa puhul. Iga-aastase majanduskasvu analüüsi puhul on tõepoolest tegemist otsese rünnakuga töötajate kaua aega tagasi kätte võideldud ning sotsiaalselt ja majanduslikult tähtsate õiguste vastu ning ka kollektiivläbirääkimiste põhimõtte vastu.

Kui Euroopa Ülemkogu selle heaks kiidab, on minu arvates tegemist halvima võimaliku strateegiaga, mis meil praeguses olukorras olla saab. See ei ole ainult majanduslik hullumeelsus, vaid Euroopa projekti jaoks üdini kahjulik.

Lugupeetud president, suured ideed võivad läbi kukkuda ja ma tunnen Euroopa projekti pärast tõepoolest muret. Ajalugu õpetab, et ebaõnnestumise võimalust eitatakse viimase minutini. Tunnistagem seda võimalust.

Kolleeg Farage noogutab. Tegevusetus, austatud eesistuja Van Rompuy ja president Barroso, mängib kaardid Nigel Farage’i ja tema liitlaste kätte. Jumala pärast, tegutsegem ometi!

  Sylvie Goulard, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud parlamendi president, lugupeetud eesistuja Van Rompuy ja president Barroso! Ma tahaksin esitada kaks märkust eelmise aasta detsembris kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste kohta.

Esimese märkusega soovin teile meelde tuletada, et kriis avaldab liidule enneolematut mõju ühel lihtsal põhjusel: me oleme algusest peale olnud õiguslik ühendus ja sellises ühenduses on õigus eriti tähtis. Austatud president, küsimus ei ole õiguskuulekuse kahjustamises, kuid selleks, et tulla toime tõsise kriisiga, mida teie äsja avaldatud iga-aastane majanduskasvu analüüs meile meelde tuletab, vajame tegusid, mitte õigusnormide tähttähelist järgimist.

Te ütlete, et kõnealune aluslepingute muutmine on turgude rahustamiseks väga oluline. Esiteks, kui lubate mul olla pisut häbematu, siis näib mulle, et pärast Euroopa Ülemkogu oktoobrikuist kohtumist ei olnud turud eriti rahunenud. Seega olge ettevaatlikud, kui teie soov on turge rahustada. Mõelge vaid, mis juhtuks, kui see muutmine ebaõnnestuks.

Minu kodumaa on riik, mis koges läbikukkunud rahvahääletuse traumat, ilma et tal oleks olnud varuplaani. Te olite juba siis ametis, president Barroso. Mõnikord peame mõtlema, mis juhtub, kui me ütleme turgudele, et peame muutma aluslepinguid ja kõik peab olema tehtud selleks kuupäevaks, ja siis loodame, et see saab tehtud. On selge, et sellepärast valite te lihtsustatud menetluse, lootuses, et see läheb nii. Kui ei lähe, võite küll rahustada turge, kuid kindlasti mitte inimesi.

See viib mind minu teise mõtte juurde – palju kära eimillestki. Te muudate aluslepinguid õigusesätte pärast. Te ei muuda neid selleks, et anda kodanikele kauaoodatud vastuseid. Meid on siin kuus raportööri, kes me teeme tööd majanduse juhtimise paketiga, mille komisjon koostas ilma vajaduseta aluslepinguid muuta. Me nõustusime töötama vajaduseta aluslepinguid muuta, kuid poole peal öeldi meile: „Me muudame aluslepinguid.” Näib, nagu ütleksime inimestele, et me saame muuta aluslepinguid, et me saame minna kogu selle bürokraatia juures nii kaugele, kuid kui on tõeliselt vaja tegutseda, ei tee me seda ei 2020. aasta strateegia tõsiseltvõetavuse ja majanduskasvu tagamiseks ega ka inimestele töökohtade loomiseks.

Kõigele lisaks palub detsembrikuine Euroopa Ülemkogu meil tööd kiirendada. Hästi, kiirendagem tööd! Ma paluksin nõukogul oma tööd kiirendada, eesistuja Van Rompuy. Parlament on oma raportid juba esitanud. Töö kiirendamiseks on väga lihtne võimalus: te lähendate oma seisukohad meie seisukohtadele ja meie ei mõtle enam kaasotsustamisele kui menetlusele, mille kohaselt nõukogu otsustab ja parlament kohaneb selle otsusega.

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud president ja eesistuja Van Rompuy! Minu peamine mälestus viimasest ülemkogu kohtumisest teie kokkuvõttes kajastamist ei leia ja seepärast tahaksin sellest kohtumisest esitada teistsuguse kokkuvõtte. Tänase päeva vaatenurgast on kõige tähtsam asi, mis mulle meenub, see, et Brüsselis toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumise ajal langetas reitinguagentuur Moody’s Iirimaa krediidireitingut.

Sel hetkel saime kõik teadlikuks, kui ebaõnnestunud on meie pingutused ohjata kriisi, millega peame endiselt tegelema. Kõik, kes võrdlevad eri riikide võlakriisi peamisi näitajaid, on tõenäoliselt üllatunud, nähes, kui edukas on olnud eurovastane spekuleerimine. Seevastu üks riik, nimelt Ameerika Ühendriigid, kelle probleemid on palju suuremad kui Portugalil või Hispaanial, jääb sõjast, mida spekulandid euro vastu peavad, täiesti puutumata. See on asjade praegune seis.

Uus aasta on alanud ja meil tuleb tegelda uute probleemidega. Me peaksime nüüd ja praegu käsitlema probleemi, mille tekkimist kohtumisel ennustasime – teisisõnu ei ole kohtumisel kokku lepitu piisav. Usutavasti oleme kõik nüüdseks aru saanud, et paljud Euroopa riigid on raskustes. Neil on suur võlakoorem, sealhulgas nii erasektori võlana kui ka valitsemissektori liiga suure võlana. Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid ei suuda oma probleeme ilma abita lahendada.

Milline peaks olema meie järgmine samm? Usume, et pelgalt valitsemissektori võla vähendamine, millega paljud riigid on hakanud Euroopa Liidu ja selle ühiste otsuste toel tegelema, ei ole piisav ja et need riigid viiakse taluvuse piirile. Tuleb uuesti kokku leppida, kuidas see saaks toimida tõeliselt vastuvõetaval moel. Usun, et niisugune sündmuste kulg, nagu võib täheldada näiteks Ungaris, on hoiatavaks märguandeks selle kohta, mis võib juhtuda, kui jõukuse jaotumine Euroopa Liidu riikides on liiga ebaõiglane ja lõhe liiga suur. Valitsemissektori võla vähendamise käigus peame pöörama senisest suuremat tähelepanu õiglusele.

Peale selle arvame – ma tahan seda rõhutada –, et pangandussektor tuleb ümber struktureerida. Me ei ole veendunud, et suudame õigustada võlakoorma edasist suurendamist eesmärgiga päästa selle sektori „elavad surnud”. Ma olen täiesti nõus Sylvie Goulardi sõnadega. Meil on vaja meetodit, mis võimaldab meil eurooplased uue rohelise leppe raames tulevikuks ette valmistada ja võtta selles kriisis uus suund. Ma tahan veel kord rõhutada, et Euroopa on elamiseks suurepärane koht ja meil on palju teha, et see nii ka jääks.

  Timothy Kirkhope, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Euroopa Ülemkogu langetas tähtsaid otsuseid kriiside tulevase juhtimise kohta, kuid ma nõustun president Barrosoga, et selle põhjustanud probleemid püsivad: need on vajadus taastada eelarvedistsipliin ja mõne liikmesriigi tahtmatus viia läbi tõsiseltvõetavaid majandusreforme.

Meile öeldi, et ühisraha kasutuselevõtmise korral ei saa liikmesriigid enam end probleemidest välja devalveerida ja peaksid selle asemel reformima oma majandust, et muuta see konkurentsivõimelisemaks. See näis küll esmapilgul ahvatlev ettepanek, kuid paljudel meist oli õigus seda mitte uskuma jääda, sest see osutuski petlikuks väljavaateks. Mõni liikmesriik suutis leida oma majanduse kunstlikuks turgutamiseks muu lahenduse, kasutades varade hinnainflatsiooni, mille põhjustas osaliselt ebasobivalt madal intressimäär ja soovimatus võtta muid korrigeerivaid meetmeid, või süstides majandusse liiga suurel hulgal laenatud avaliku sektori vahendeid, mõnel juhul sellest tuleneva eelarvepuudujäägi varjamiseks.

Kuigi me peame selle poliitika otseste tagajärgedega tegelemiseks kahtlemata lahendusi leidma ja eelarvekärped on üliolulised, peame sama palju pühenduma majandusreformi läbiviimisele: suurendama tööturu paindlikkust uute töökohtade loomiseks, avama turud ja kõrvaldama kaubandustõkked ning elavdama erasektori investeeringuid, et saaksime täita avaliku sektori kulutuste vähendamisest tuleneva tühimiku.

Majandus- ja finantskriis muutis valitsuse ulatusliku sekkumise majandusse vältimatuks, kuid me ei tohi leevendavaid meetmeid ajada segamini parandusmeetmetega. Pikaajaline lahendus ei seisne suuremas valitsemissektoris. See seisneb majanduskasvus, mida loovad konkurentsivõimelisel turul tegutsevad edukad ettevõtted ja ettevõtjad, kes suudavad pakkuda väärtust tarbijale ja luua töökohti meie kodanikele.

Sellepärast on näiteks Euroopa 2020. aasta strateegia, ühtse turu akt ja algatus „Innovatiivne liit” nii olulised ning neile tuleks pöörata väärilist tähelepanu. Panused on suured. Sel ajal kui meie oleme tegelnud vahetu kriisiga, on muud maailma riigid – millest mõne poliitilised väärtused näivad meie omadest väga erinevad – edasi rühkinud. Kui me ei välju sellest kriisist reformimeelsetena, ootab meid vältimatu suhteline allakäik, mis toob meie väärtuste edendamise ja ka meie planeedi tuleviku jaoks kaasa kõige tõsisemad tagajärjed.

  Joe Higgins, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – Austatud president! Alaline finantsstabiilsusmehhanism ei ole tegelikult midagi muud kui veel üks vahend, mille abil pehmendada suurte Euroopa pankade jaoks nende hoolimatu finantsturgudel spekuleerimise tagajärgi. See on mehhanism, mille abil panna töölisklassi kuuluvad inimesed üle kogu Euroopa maksma purunenud finantssüsteemi kriisi eest ja kriisist laastatud Euroopa kapitalismi eest.

Austatud president Barroso ja eesistuja Van Rompuy, palun öelge mulle täna – sest te ei ole seda siiani teinud –, kui eetiline on panna spekulantide ja pankurite poolt Iirimaa kinnisvaraturul maha mängitud kümnetesse miljarditesse eurodesse ulatuvate erasektori halbade laenude tasumine Iirimaa rahva õlule, kellel pole selles mingit süüd. IMFi ja ELi sekkumine Iirimaal ei ole kaugeltki päästemeede, vaid vahend, millega muuta Iirimaa maksumaksjad Euroopa pankade sõltlasteks. Te hävitate meie teenused ja meie inimeste elatustaseme. Te väidate end olevat demokraadid, kuid muudate Euroopa töörahva turgude, finantsturgude orjadeks, kusjuures need turud veavad teid ninapidi.

Teie finantsstabiilsusmehhanism on turgude poolt peale sunnitud pahatahtlik relv, mis on maskeeritud millekski heaks. Meie, Iirimaa vasakpoolsed, nõuame, et enne selle vastuvõtmist korraldataks Iirimaa rahva seas referendum.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel. – Lugupeetud president! Mis sõna kasutatakse seoses euroga kõige sagedamini? Ei, see ei ole „läbikukkumine”, kuigi võiks olla. See on „stabiilsus”, kas pole? Kümme aastat tagasi ütlesid kõik, et euro toob meile stabiilsuse. Nüüd, kümme aastat hiljem, julgen väita, et see tõi kaose, ebakõla ja viletsuse miljonitele inimestele, kuid endiselt kuuleme ka täna hommikul sõna „stabiilsus”. Stabiilsus – seda nimetas president Barroso ja seda kasutas eesistuja Van Rompuy.

Me patsutame iseendale õlale, sest eelmisel nädalal õnnestus võlakirjaoksjon Portugalis, kuid tegelik olukord on selline, et Euroopa Keskpank kasutas maksumaksjate raha oma võla väljaostmiseks. Teie kinnitused, et kõik on hästi, ei ole usutavad.

Keda te enda meelest lollitate, härra Van Rompuy? Võlakirjade tulusus Portugalis suurenes eile ligikaudu 7%. Inimesed terves liidus ei toeta enam ühisraha ja Hispaania pärast ei ole lahing veel isegi alanud. Süsteem ise ebaõnnestub ja te tahate ikkagi päästefondi vahendeid kahekordistada. Te tahate isegi suurendada päästefondi ulatust, et lisaks EKPle saaksite ka teie jätkata oma võlgade väljaostmist veelgi suuremas mahus.

Te kasutate kriisi suure hoovana maksuliidu idee edendamiseks. Kui see teil õnnestub, peaksime nime muutma – Euroopa Liitu tuleks hakata nimetama võlaliiduks. Kui teie tegevus kannab vilja, jäävad lõunapoolsed riigid majandusvanglasse, kus inimeste kannatustest ei räägita, samal ajal kui põhjapoolsed riigid jäävad igavesti maksma seda hiigelarvet ja intresse, mis on nende enda majanduse jaoks liiga suured. Oleme jõudnud punkti, kus on tegelikult ükskõik, mida keegi teist ütleb. Keegi ei usu teid. Rahvas ei toeta teid. Loodan ja palvetan, et turud murravad teid.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Austatud president, lugupeetud kolleegid! President Barroso kaunitest, kuid tühjadest sõnadest suutsin välja lugeda peaasjalikult vaid ühe tõelise mõtte, nimelt selle, et rikkad liikmesriigid peavad maksma vaeste liikmesriikide eest, sest selline on asjade tegelik seis. Näib, et niisugune olukord jätkub veel mõnda aega. Me kuuleme pidevalt, et peame aitama teisi riike, kuid keegi ei ole öelnud, kuidas me seda tegelikult tegema peaksime. Asja tuum on põhimõtteliselt selles, et Hollandi kodanikud peavad oma rahakotid välja otsima ja maksma nõrkade liikmesriikide eest, kellest mõned liitusid euroalaga pettust kasutades.

President Barroso ütleb: „Valige jätkusuutlik majanduskasv.” See on tühi sõnakõlks, sest ta ei ole öelnud, kuidas me peaksime seda tegema. Mis juhtub siis, kui see ei toimi? Miks me ei tööta välja stsenaariumi, mis võimaldaks Kreeka-taolistel riikidel võtta taas kasutusele oma vääring? Näib, et see ei ole võimalik ning et te ei ole valmis sedalaadi stsenaariume välja töötama, kuigi paljud majandusteadlased usuvad, et need võiksid tegelikult väga hästi toimida ja et need võivad olla meie parim valik.

Ma jätkan majanduskasvu ja tööhõive jaoks tingimuste loomise küsimusega. Kuidas me peaksime seda käsitlema? Üldine sõnum, mida ma kuulen, on see, et selleks tuleks vähendada avaliku sektori kulutusi, ja just seda me Hollandis ka teeme. Ja mida teeb Euroopa Liit? Tänab Hollandit oma kulutuste suurendamisega. Kas te mäletate taotlust suurendada ELi eelarvet 6%? Tõenäoliselt pidid selle kinni maksma peamiselt Hollandi kodanikud, mistõttu on teie usutavus ka selles küsimuses väike.

Lühidalt on minu mõte selles, et Hollandi tasu vaeste riikide eest maksmisel on Hollandi enda majanduskasvu vähenemine. Hollandi kodanikke ähvardab 27 miljardi euro suurune risk ja see summa näib ainult kasvavat. Igal aastal maksame ELile 4,5 miljardit eurot ja suurem osa sellest suunatakse edasi nõrkadele liikmesriikidele. ELi kulutused suurenevad, kuid samal ajal peame meie tegema kärpeid ja euro väärtus järjest väheneb, mille tulemusena suurenevad ka Hollandi kodanike kulud. Austatud president, ELi ei saa usaldada.

  Olle Schmidt (ALDE). – (Sinise kaardi küsimus Nigel Farage’ile kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.) Austatud president, alati – või vähemalt mõnikord – on Nigel Farage’it huvitav kuulata, sest tal on olemas kõik vastused ja ta esitab ise kõik küsimused.

Kuid kolleeg Farage, kas oleks olnud eelistatum 16, 17 või lausa kuni 20 eri vääringuga alternatiiv, nagu meil oli 1990. aastatel, kui naelsterling kokku kukkus? Kas see oleks Euroopa praegust olukorda parandanud? Ükski majandusteadlane ei nõustuks teiega selles küsimuses, härra Farage. Te ei saa öelda, et me elame minevikus. Me tegeleme küsimustega, mille pärast Euroopa praegu südant valutab. Te ei vasta kunagi küsimusele, kuidas praegust olukorda lahendada ja mida tulevikus teha. Te olete populist ja teil on väga lihtne kõigile oma küsimustele vastata.

  Nigel Farage (EFD). – Lugupeetud president, ma ütlesin tõepoolest kümme aastat tagasi, et Kreekat ja Saksamaad ei saa panna koos samasse rahaliitu ning et see ei toimiks. Kui heita pilk ajalukku, siis näete, et kui rahvad on pandud rahaliitu kokku valedel alustel ja kui valitsused arvavad, et nad on turgudest targemad, siis jäävad kaotajaks alati valitsused.

Te küsite, mis on minu lahendus praegusele olukorrale. See on ju päevselge. Kreeka, Portugal ja Iirimaa ei sobi euroala liikmeteks. Tõeliste juhtidena peaksime, s.t eesistuja Van Rompuy peaks võtma kasutusele varuplaani ning võimaldama neil riikidel pöörduda tagasi oma vääringu juurde ja viia läbi konkurentsivõimet suurendav devalveerimine, mis annaks neile riikidele võimaluse, sest oma praeguse poliitikaga me hävitame nad.

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE). – (ES) Austatud president, täna lehti lugevad inimesed saavad teada kaht asja – et me oleme riigivõla kriisis jõudnud otsustavasse punkti ja et Euroopa reageerib sellele rea eraldiseisvate sätetega, millel puudub sisemine järjepidevus.

Praegugi on meie ees Euroopa poolaastat ehk majanduse juhtimist käsitlev ettepanekute pakett, esialgne ja alaline päästestrateegia, niinimetatud eurovõlakirjad, millega katta osa riskivabaks peetavast riigivõlast, ning lisaks Euroopa Investeerimispangal põhinev tegevuskava ja konkreetsete projektide rahastamiseks mõeldud võlakirjad, mis sisalduvad komisjoni ettepanekus siseturu kohta.

Esiteks püüavad raportöörid kõike seda kombineerida ja luua terviku, lõpliku pildi, mida avalikkusele näidata. Teiseks peab see tervik olema Euroopa mudel, mille alusel ei jagata Euroopat kaheks – ärgem loogem kahel kiirusel liikuvat Euroopat – ning mis edendab võrdväärse sihikindlusega kaht eesmärki: eelarvedistsipliini – vajalikul määral – ja majanduskasvu, mis aitaks meil praegusest kriisist välja tulla.

Mul on üks märkus päästemehhanismi kohta, millele osutas nõukogu eesistuja. Oma esimeses avalduses ütles ta, et päästekavades osaleksid erasektori investorid. See põhjustas šoki ja tõi kaasa Euroopa Keskpanga presidendi protestiavalduse. Siis selgitati, nagu tegi äsja ka eesistuja Van Rompuy, et esiteks oleks see üksikjuhtumipõhine – kuid kes otsustab ja milliste kriteeriumide alusel? – ning teiseks toimuks see Rahvusvahelise Valuutafondi kriteeriumide ja põhimõtete kohaselt. Rahvusvaheline Valuutafond on sedalaadi päästekava kasutanud üksainus kord – 2003. aastal Argentina suhtes. See tekitas Argentinas kaose, millest riik ei ole siiani välja pääsenud, ja erasektori võlakirjaomanikud ei ole senini oma raha saanud.

Eurovõlakirjadega seoses on täna siin esile toodud palju tahke. Ma tahaksin lisada veel kaks. See looks sama likviidse turu nagu Ameerika Ühendriikides ning tugevdaks eurot kui reservvääringut, andes sellega keskpankadele ja riiklikele investeerimisfondidele võimaluse investeerida oma reservid siia.

Minu viimane märkus on, et seda tuleb täiendada Euroopa Investeerimispanga meetmetega ja erivõlakirjadega majanduskasvule reageerimiseks.

  Pervenche Berès (S&D). – (FR) Austatud president! Lugupeetud Euroopa ülemkogu eesistuja, te nõustusite juhtima ekspertide töörühma. See pandi kokku nende riikide rahandusministritest, keda ähvardas riigireitingu alandamine. Kas nemad olid võimelised olema eksperdid? President Trichet’, president Barroso ja kantsler Merkeli vahelise arutelu vallutanud lahkarvamused, nagu ka turgude volatiilsus, on märk sellest, et tegemist ei olnud ekspertide töörühmaga.

Teil paluti euro kriisi ohjata. Me peame eurot majandama Euroopa kodanike, mitte spekulantide hüvanguks. Selleks nõustusite muutma aluslepingut mugavusest tingitud põhjusel, kuigi meie esimeeste konverents oli märkinud, et muutmine on tarbetu. Neid sõnu kinnitas eurorühma esimees.

Lugupeetud president, austatud eesistuja Van Rompuy, te riskite meie meelitamisega teele, mis võib pakkuda meile liiga vähe ja liiga hilja. Kord saabub aga päev, mil te vajate Euroopa Parlamendi tarkust, konvendi tarkust, et muuta aluslepingut, nii et see võimaldaks ühtlustada tulevikus maksud, luua Euroopa maksuamet, anda laene võla majandamiseks vastastikkuse põhimõttel ja tööhõive asetamiseks taas meie majanduspoliitika keskmesse.

Kui te ei taha aluslepingut muuta, haarake härjal sarvist ja kehtestage euroala jaoks suurem koostöö, et tegelda sellesse kuuluvate riikide probleemide ja vastutusega, mitte ärge laske turgudel kogu protsessi juhtida.

  Martin Callanan (ECR). – Austatud president! Et tegemist on Euroopa majanduse kui terviku jaoks väga tähtsa küsimusega ja kuigi minu kodumaa ei kuulu (õnneks) euroalasse, kiidan ma heaks vähemalt osa meetmetest, milles euroala ministrid kokku leppisid, eelkõige asjaolu, et euroala riigid ise peaksid oma probleemide lahendamise eest vastutama.

Samuti on mul hea meel, et nõukogu tunnistas – kuigi mõningase hilinemisega – aluslepingu artikli 122 täielikku sobimatust päästemehhanismi toetamiseks. Tegemist ei ole loodusõnnetustega ja asjaomastel liikmesriikidel oli võimalik olukorda kontrollida. Kuid võib-olla juba 2013. aastal jõustuva mehhanismi õigusliku aluse ettevalmistamisel ei tohi me unustada asjaolu, et praegu valitseb meil siiski kriis.

Mitmes liikmesriigis on olukord endiselt kriitiline: Portugali ootavad peaaegu kindlasti ees raskused, sama ähvardab tõenäoliselt ka Hispaaniat ja Belgiat. Kuid mulle valmistab eriti muret, millist mõju avaldab see loomulikule demokraatiale nendes riikides. Need riigid on tegelikkuses muutumas majanduslikeks protektoraatideks, mida juhivad Barroso, Van Rompuy ja teised. Otsustel, mida teevad nende riikide valijad esmatähtsate kulude ja praegu kohaldatava majanduspoliitika kohta, on väga väike mõju. Nad on Brüsseli ja rahvusvaheliste finantseerimisasutuste kontrolli all.

Kui me kriisist ükskord pääseme, peame kindlasti tegelema demokraatia taastamisega nendes riikides ja taastama ka nende riikide valijate tahte olla oma riikliku majanduspoliitika peremees.

  Miguel Portas (GUE/NGL). – (PT) Austatud president! Poliitikas on olemas mõistlikud, ekslikud ja kohatud meetmed. On mõistlik, et Euroopa annaks välja Euroopa avaliku sektori võlakirju, kuigi kantsler Merkel seda heaks ei kiida. On mõistlik, et meil oleks Euroopas võimalik kanda ühiselt osa riikide võlakohustustest, kuigi kantsler Merkel seda ei poolda. Aga kohatu on avalikuks saanud uudis, et Euroopa stabiilsusmehhanism ja Rahvusvaheline Valuutafond võivad osa kommertspankade kätte kogunenud riigivõlakirjadest jätta Portugali puhul liikmesriikidele ühiselt kanda 6% või 7% intressimääraga, samas kui needsamad pangad on rahastanud end Euroopa Keskpanga kaudu 1% intressimääraga.

Eesistuja Van Rompuy, minu küsimus kõlab järgmiselt: kui kaua peab Euroopa olema finantssektori imetegija? Kui kaua veel jätkub erasektori võla muutmine avaliku sektori võlaks? Kui kaua me sunnime Euroopa maksumaksjaid, töölisi ja pensionäre maksma kinni võlgu, mille on tekitanud meid praegu ründav erapankade sektor?

See on tegelik küsimus, mis praegu kaalul on.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud president, kallid kolleegid! Ameerika Ühendriikides võeti vastu seadus, mille kohaselt peab keskpank üksikasjalikult ütlema, milline osa 3300 miljardi USA dollari suurusest päästepaketist millistele pankadele on läinud.

Mind huvitab, kas oleks ennekuulmatu paluda teil vastu võtta samasugune läbipaistvuskriteerium, kui finants- ja pangandussektori lobitöö seda ei takista. Mõelgem selle peale, milline tulevik ootab seda vabade riikide sundliitu, mille aluseks on põhimõte, et tugevamad riigid maksavad nõrgemate riikide võlad kinni.

Kas me oleme reaalselt valmis tunnistama, et euro on vääringuna pankroti äärel? Kuidas me saame sundida nõrga majandusega riike seda kasutama? Kas tsentraliseeritud rahapoliitika on vastuvõetav riikidele, kus kasutatakse nii järsult erinevaid intressimäärasid?

President Trichet, kes on eitanud Euroopa Keskpanga maksejõuetuks muutumise ohtu, tunnistab siiski, et keskpanga kapitali suurendamise üks põhjus on krediidiriski maandamine ehk teisisõnu ostetud võlakirjade kindlustamine maksejõuetuse vastu. Samuti on aeg viia suurimate pankade puhul läbi uued stressitestid ja võtta rohkem arvesse pankade suurema riskisusega võlgu, nagu nõudis majandusminister.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ioannis Kasoulides (PPE). – Austatud president! Ülemkogu viimase kohtumise otsuste spekulantidele, meediale ja turgudele suunatud poliitiline sõnum on, et ELi liikmesriigid teevad euroala ja euro kaitsmiseks kõik mis võimalik. Olenemata sellest, mida omavahel arutatakse, mõtlevad kõik liikmesriigid sellele, kas finantsstabiilsusvahend peab kahekordistama oma kapitali ja õigust osta võlakirju või kas pärast 2013. aastat kehtiv finantsstabiilsusmehhanism hõlmab kärpimist või kohustatakse seda eurovõlakirju müüma. Küsimus on ainult ajastamises – kas, millal ja kuidas on seda vaja. Meedia ja analüütikud ei tohi tühje lootusi hellitada. EL võtab kasutusele kõik vajaliku siis, kui seda vaja on.

Finantsstabiilsusmehhanismi asjus nähakse ülemkogu otsusega ette, et mehhanism „võetakse kasutusele, kui see on kogu euroala stabiilsuse tagamiseks hädavajalik”. Väikesest liikmesriigist pärit parlamendiliikmena tahaksin paluda kinnitust, et mehhanismiga hõlmatakse ka sellised riigid nagu Malta, Küpros, Eesti või Sloveenia, sest kui mõni neist riikidest satub raskustesse, ei pruugi nende päästmine olla kogu euroala stabiilsuse tagamiseks hädavajalik.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Austatud president! Me peame tunnistama, et kuigi Euroopa oli nii institutsiooniliselt kui ka poliitiliselt täiesti ette valmistamata, tegi ta kriisi lahendamiseks algusest peale tõsiseid jõupingutusi. On tehtud suuri edusamme alates toetuspaketi kohaldamisest Kreeka suhtes peaaegu aasta tagasi kuni Euroopa Ülemkogu viimasel kohtumisel vastu võetud otsusteni luua alaline stabiilsusmehhanism. Kuid turgude jätkuv ja üha suurem surve, mida ei avaldata enam üksnes euroala kõige haavatavama majandusega riikidele, on tõestus sellest, et meie otsused on ühtseks reageerimiseks kiisile liiga killustatud ja ebapiisavad.

Seepärast peab Euroopa reageerima kriisile ühtselt, võtmata üle või jätmata tähelepanuta liikmesriikide ülesannet pidada oma sõna ja struktureerida oma rahandus ümber, kuid kaitstes nende riikide majandust turgude rünnakute eest ja aidates saavutada nende jõupingutustega edu.

Austatud president! Mõni päev tagasi võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles korraldama viivitamata eurovõlakirjade emiteerimise teostatavusuuringu.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud president! Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta on lõpule jõudnud. Kas nõukogu on saavutustest kokkuvõtte teinud? Ei ole.

Kui nõukogu oleks seda teinud, oleks ta jõudnud järeldusele, et vaesus ei ole kunagi varem nii järsult suurenenud ja et vaesuses elavate inimeste arv meie jõukas Euroopas on ületanud saja miljoni piiri. Seega suurendavad nõukogu otsused töötust, ebavõrdsust ja sotsiaalset tõrjutust edasi. Seevastu majandus- ja finantskontsernide kasumid aina kasvavad, samuti suureneb riigi võlakohustustega spekuleerimisest saadav kasu, mida toetavad Euroopa Keskpanga suunised ja nii nõukogu kui ka komisjoni poliitika.

Kas see ongi euroala eesmärk?

Haavatavama majandusega riigid kannatavad jätkuvalt surve ja väljapressimise all ning tööliste protestiavalduste ja kannatustega silmitsi seisvad valitsused otsustavad kasutada repressioone ja vägivalda ametiühingute ja tööliste vastu, nagu juhtus eile Portugalis.

Meie protesti ja viha põhjus ning meie kindel seisukoht on, et me tahame teistsugust, sotsiaalsel arengul põhinevat Euroopat, kus austatakse tööd tegevaid inimesi ja võideldakse nende õiguste eest. Uskuge mind, me seisame tööliste võitluses teie poliitika vastu nendega õlg õla kõrval.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud president, mul on hea meel öelda, et täna täitub 19. päev Eesti liitumisest euroalaga, kuid Eesti oli valmistunud selleks juba ELiga ühinemisest alates. Isegi Eesti euromündi kujunduse kiitis rahvas hääletusel heaks juba kuus aastat tagasi. Kuid euroalaga liitumine ei ole lihtsalt riigi valiku küsimus. See on rohkem seotud solidaarsuse, ühise vastutuse võtmise ja aktiivse osalemisega kogu maailmajao stabiilsuse tagamises.

Majanduskriisi ajal on muutunud tähtsamaks moraalsed ja eetilised väärtused. Näeme, et majanduslik potentsiaal ei ole piisav. Oluline on see, kas võime uskuda, et riik on nõus ja suuteline täitma õigel ajal oma kohustusi ja viima läbi tõsiseid struktuurireforme.

Mulle tegi heameelt, et ülemkogu jõudis Euroopa stabiilsusmehhanismis kokkuleppele, kuid majanduskasvu ja stabiilsuse saavutamiseks oleks kõigepealt mõttekas viia lõplikult ellu ühtne turg, eelkõige Euroopa digitaalne ühtne turg. See tuleks lisada Euroopa ühtse turu tegevuskavasse, samuti Euroopa digitaalsesse tegevuskavasse.

See võib olla tõeline võimalus suurendada Euroopa üleilmset konkurentsivõimet. Euroopa kodanikud ootavad meilt ärivõimaluste lihtsustamist digitaalvaldkonnas, kus sellised toimingud nagu elektroonilised maksed ja e-identifitseerimine peaksid olema sidusad ja mõistetavad. Digitaalne ühtne turg nõuab ka sihikindlat tegutsemist teenuste turu arendamise nimel.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Austatud parlamendi president, lugupeetud Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni president! Ma tahan esitada kaks mõtet.

Esimene käsitleb alalise kriisiohjemehhanismi ulatust. Riigid, kes ei kuulu euroalasse, on tegelikult jaotatud kahte rühma: Ühendkuningriik ja Rootsi, kes ei ole kohustatud eurot kasutusele võtma, ja ülejäänud riigid, keda koos euroala riikidega on 25. Minu ettepanek on, et eurot kasutavatele riikidele peaks mehhanismi raames saama osaks erikohtlemine. Praegu ei ole see nii sätestatud.

Teiseks tahan juhtida teie tähelepanu riikide parlamentidele. Riikide parlamendid ei ole lihtsustatud menetlusega hõlmatud, kui tegemist ei ole ratifitseerimismenetlusega. Teen ettepaneku kaasata riikide parlamendid konsultatsiooniprotsessi vabatahtlikkuse alusel, sest tekib küsimus, kes teostab poliitilist kontrolli tulevase mehhanismi üle. Kas see on Euroopa Parlament või riikide parlamendid? Et aga euroalal puudub parlamentaarne mõõde, ei ole teada, kuidas toimub poliitiline kontroll kõnealuse mehhanismi üle. See on minu küsimus teile.

  Roberto Gualtieri (S&D). – (IT) Austatud president, lugupeetud Euroopa Ülemkogu eesistuja, kallid kolleegid! Ma näen artikli 136 kavandatava muutmise juures kaht suurt probleemi. Esimene on institutsiooniline, teine poliitiline.

Institutsiooniline probleem on see, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 kohaselt on nende liikmesriikide rahapoliitika, mille rahaühik on euro, liidu ainupädevuses, kuid artiklis 2 on sätestatud, et liikmesriigid võivad teostada ainupädevust liidu volitusel. On raske aru saada, miks on aluslepingus selgelt sätestatud õigusnormi kohaldamiseks vaja aluslepingut reformida.

Poliitiline probleem seisneb selles, et valides artikli 2 või artiklite 352 ja 136 kasutamise asemel aluslepingu reformimise, paneme Euroopa stabiilsusmehhanismi ja sellest tulenevalt ka euro tuleviku sõltuma 27 ratifitseerimisprotsessist.

Kas saadakse aru, et kui kõigest üks neist 27 ratifitseerimisprotsessist läbi kukub, oleks raske leida euro jaoks varuplaani? Kas Euroopa Ülemkogu mõistab, et seda teed minnes seame euro tuleviku suurde ohtu?

  Ildikó Gáll-Pelcz (PPE). – (HU) Austatud president, eesistuja Van Rompuy, president Barroso! Euro stabiilsus ja kriisiohjemehhanismi loomine on meie kõige tähtsamad ülesanded, mille abil soodustada majanduskasvu, mis loob uusi töökohti ja vähendab samal ajal liikmesriikide riigivõlga. Sellega nõustuvad kõik liikmesriigid. Nende ülesannete lõpuleviimine ei tohiks meid siiski panna selliste strateegiliste küsimuste nagu uuendustegevuse arutamist edasi lükkama, nagu detsembris juba juhtus. Veebruaris toimuval järgmisel tippkohtumisel on sobiv teha strateegilised otsused oluliste küsimuste, näiteks energeetika kohta. Eesistujariik Ungari on alustanud energeetikaalase tippkohtumise ettevalmistamist. Kõige tähtsamad eeskirjad pandi paika juba eelmisel aastal. Jõustus maagaasi tarnekindlust käsitlev määrus. Austatud president, palun andke mulle meelerahu selles, et euroala stabiilsusega seotud mureküsimused ei jäta varju energeetikaalase tippkohtumise teemat.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud president! Nagu teate, on USA valitsus teist korda praeguse laenukriisi ajal sunnitud järsult sekkuma, et toetada kaht suurt kokkuvarisenud panka ja kindlustusettevõtet ING. Seega on ta finantsabina süstinud oma pangandussüsteemi 700 miljardit USA dollarit. Nendest meetmetest olenemata vajas USA majandus veel abi ja hiljuti andis valitsus kokkuhoiule mõtlemata täiendavad 600 miljardit dollarit majanduse langusest väljatoomiseks. On selge, et Ameerika Ühendriigid trükivad raha juurde.

Erinevalt USA majandusest on euroala jäänud kindlaks eelarvedistsipliini põhimõttele ja rangelt kontrollitud rahapoliitikale, jättes seega erinevatele spekuleerimisega tegelejatele ruumi spekuleerida survele altimate riikide arvel. Lugupeetud president, teen ettepaneku kaaluda euroala suhtes kvantitatiivset leevendamist. See võib osutuda Kolumbuse munaks.

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud president! Võib julgelt väita, et Euroopa kohal ripub kaheteraline Damoklese mõõk ehk majanduskriis ja jõudu koguv natsionalism ning need on üksteisega seotud.

Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni esindav Stephen Hughes küsis, kas Euroopat hoiavad praegu koos asutajate unistused või hirm liidu kokkukukkumise ees. Kahjuks on hirm kokkuvarisemise ees praegu ülekaalus. Seepärast loodan, et komisjon näitab üles suuremat otsustavust sotsiaalse Euroopaga seonduvates küsimustes. On väga imelik, et ta neis küsimustes järele annab. Enam pole asi selles, kas poliitikat juhivad turud või poliitikud, vaid et poliitika on suundumas tänavatele. Ees terendavad meeleavaldused ning poliitika liigub mitmesuguste äärmuslike rühmituste ja äärmusparempoolsete kätte. Seepärast peaks komisjon seadma sotsiaalset Euroopat puudutavad küsimused esikohale, kuid kahjuks ei toimu mitte midagi.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud president! Erinevalt paljudest kaaskõnelejatest tahan mina tänada eesistuja Van Rompuyd ja president Barrosot vähemalt selle eest, et nad on tegutsenud praeguses kriisis ennetavalt ja kehtestanud meetmeid, mis on tulevikus loodetavasti edukad. Praegu ei saa me nende meetmete edus kindlad olla. Kui need osutuvad edukateks, nähakse meestes kangelasi. Kui ei, tembeldatakse nad kurikaelteks, kuid tunnustagem neid, kui nad seda väärivad. Loodetavasti tagab järelevalvestruktuur, et praeguse olukorra tinginud vigu tulevikus ei korrata.

Oma kodumaa kohta pean ütlema, et kahjuks pidime kasutama päästemehhanismi ning et see olukord oli põhjustatud suuresti meie pankade vastutustundetust käitumisest ja halvast juhtimisest. Mõne kuu pärast on meil uus valitsus ja loodetavasti tagab see poliitilise stabiilsuse. Ma tahan siiski pöörduda eesistuja Van Rompuy ja president Barroso poole üleskutsega, et nad püüaksid vähendada päästekava praegust intressimäära, sest see on liiga kõrge ja võib riigi halvata.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – Austatud parlamendi president! Esiteks tahan märkida, et tänane arutelu näitas nii kriisi tõsidust kui ka vastuste leidmise keerukust. Tahan teile öelda – kusjuures Euroopa ideaalide ja vajadusega leida kogu Euroopat hõlmav lahendus nõustub ilmselgelt suur enamus –, et me ei peaks laskma mõnel vähetähtsal erinevusel end lõhestada.

Nagu mõni teie hulgast märkis, on Euroopa lõimumine praegu tõesti proovile pandud, mõnikord ka ohtu seatud. Tänane arutelu näitas, et see oht on olemas. Ma kuulsin mõningaid kommentaare, natsionalistlikke ja eelarvamusterohkeid märkusi, mida ma ei ole ausalt öeldes harjunud Euroopa Parlamendis kuulma.

Need olid küll vähemuses, kuid need märkused tehti, püüdes süvendada niinimetatud rikaste ja vaeste eurooplaste vahelist eraldusjoont. Ja neilt, kes esitasid need Euroopa solidaarsuse vastased märkused, mis mulle hämmastust tõid ja millega püüti suurendada lõhet rikaste ja vaeste vahel, tahan ma küsida: kus te olite siis, kui Euroopa rahastas pärast sõda teie põllumajandustootjaid, et toita teie rahvast? Kus te olite, kui Euroopa rahastas teie infrastruktuuri teie kodumaa arengu ja konkurentsivõime huvides? Kus te olite siis, kui Euroopa lõi siseturu teie teenuste ja toodete müümiseks? Kus te olite siis, kui Euroopa oli pärast sõda teie kodumaa jõukuse ja majanduskasvu hälliks?

Sellised Euroopa ühtsuse vastased avaldused saavad tekkida ainult isekatest, lühinägelikest ja kitsarinnalistest vaadetest. Arvan, et see on tõsine probleem. Mitmed teist on seda rõhutanud. Pöördun üleskutsega kõigi nende poole, kes jagavad Euroopa ideaali: me peaksime püüdma ühiselt leida igakülgse lahenduse küsimusele, mis – nagu me tõsiseks jäädes peame tunnistama – nõuab üksmeele saavutamist. Mõnikord ei ole see meie 27liikmelises Euroopa Liidus lihtne, võttes arvesse nüüdseks juba 17liikmelist euroala – ning mul on väga hea meel tervitada uut liiget Eestit – ja otsustusprotsessi, mis ei ole alati kõige lihtsam, osaliselt sellepärast, et liit põhineb demokraatia põhimõttel. Meil on lisaks Euroopa institutsioonidele ka 27 demokraatlikku riiki.

Meie ees seisab ülimalt raske ülesanne. Seepärast tahan pöörduda kõigi nende poole, kes jagavad Euroopa ideaali: ärgem laskem endi tähelepanu kõrvale juhtida mõnel poliitilisest suunitlusest tingitud erinevusel.

Lugupeetud Stephen Hughes, ma austan väga teie muret sotsiaalse Euroopa pärast, kuid olgem täiesti ausad. Milline on parim viis toetada selliseid valitsusi nagu Kreeka, Hispaania ja Portugali valitsus, mida juhivad meie poliitikute pere väga auväärsed liikmed? Kas tuleks toetada reforme, mida nad julgelt läbi viivad, või lihtsalt öelda, et need reformid on Euroopa väärtustega vastuolus?

Euroopa vajab struktuurireforme, sealhulgas tööhõivesektoris. Selline on tegelik olukord. Kui te küsite peaminister Papandreoult, peaminister Zapaterolt ja peaminister Sócrateselt, siis just seda nad teevadki, või on neil kavas minna reformidega isegi kaugemale. Usun, et parim viis toetada kartmatuid jõupingutusi, mida me kõik püüame Euroopa eri paigus teha, on rääkida tõtt.

Praeguses konkureerivas maailmas, kus avaldavad survet mõned rohkem areneva turumajandusega riigid, peame valima: kas kohaneme või seame oma sotsiaalse turumajanduse ohtu. Meil on seda vaja. Usun, et teeme seda töötajate õigusi kahtluse alla seadmata. Ma tahan veel kord – vastan teile hetke pärast, ma ei ole teie küsimust unustanud – öelda, et minu arvates on väga oluline austada sotsiaaldialoogi põhimõtteid. Ma ütlesin seda eile ja kordan seda täna. Kuid kui jätta eelarve konsolideerimata ja sotsiaalvaldkonna reformid läbi viimata, ei ole meil kindlustunnet ja ilma kindlustundeta ei ole meil majanduskasvu. Ilma majanduskasvuta ei saa me oma kodanike tööhõivet tagada.

Iirimaalt pärit auväärsele Euroopa Parlamendi liikmele, kelle küsimus hõlmas vihjet, et Iirimaa probleemid põhjustas Euroopa, lubage mul öelda järgmist: Iirimaa probleemid põhjustas mõne Iiri institutsiooni vastutustundetu finantskäitumine ja turujärelevalve puudumine Iirimaal. Euroopast on nüüd saanud lahenduse osa, ta püüab Iirimaad toetada. Euroopa ei tinginud seda vastutustundetut eelarveolukorda ja sellist vastutustundetut finantskäitumist.

Euroopa püüab Iirimaad toetada, sest on oluline teada, kellel lasub vastutus. Meile, kes me usume Euroopa ideaalidesse – ja me oleme selges enamuses –, on seepärast tähtis, et suudaksime leida võimalikult suurel määral ühise lahenduse.

Mõned teie hulgast soovisid teise asjana teada, millised on ambitsioonid. Lubage mul komisjoni seisukohta veel kord selgitada. Meie kõige sügavam soov on leida terviklik lahendus. Sellepärast on komisjon valmis mõningaid teie pakutud meetmeid toetama. Olukord on aga hetkel selline, et meie arvates on praeguse kriisi ja turu ebastabiilsuse tingimustes ääretult oluline toetada liikmesriikide üksmeele saavutamist. Kriisiga toimetuleku teel ilmnesidki siin mõningad erimeelsused.

Te teate, milline oli komisjoni seisukoht aluslepingu muutmise küsimuses. Me ütlesime algusest peale, et meie arvates on võimalik luua alaline mehhanism aluslepingut muutmata. Kuid vähemalt üks Euroopa Liidu liikmesriik väitis kindlalt, et aluslepingut on vaja muuta. Neis küsimustes on vaja ühehäälsust. Et me usume alalise stabiilsusmehhanismi vajalikkusesse, toetas komisjon konstruktiivselt aluslepingu kõnealust piiratud määral muutmist. Seepärast leian, et oleks väga vale nüüd selles küsimuses eriarvamusele jääda, sest meie eesmärk on stabiilsust suurendada. Minu arvates on oluline, et jõuaksime aluslepingu piiratud määral muutmises kokkuleppele.

Mõni meist sooviks edasi liikuda. Mina isiklikult tahaksin ühenduse lähenemisviisi veelgi struktureerida ja süvendada. Kuid praegusel erilisel ajal peame olema vastutustundlikud ja püüdma leida kõige võimalusterohkema suurima ühise nimetaja, mitte kõige väiksema ühise nimetaja. Seepärast tahan veel kord märkida, et mõni esitatud ettepanek on tõesti iseenesest väga huvipakkuv, kuid nende suhtes ei ole praegu võimalik vajalikku üksmeelt saavutada, ja komisjon peab väga hoolikalt mõtlema, kuidas ta sellise üksmeele saavutamist toetab.

Peale selle arvan, et oma osa peavad andma kõik. Mulle ei meeldi rikaste ja vaeste, uute ja vanade või keskuse ja äärealade eristamine. Euroopas on kõigil riikidel täpselt ühesugune väärikus ja mõningate liikmesriikide diskrimineerimise idee on Euroopa projekti jaoks tegelikult väga ohtlik. Niisiis, kuidas me peaksime seda tegema? Me peaksime paluma kõigil haavatavamas olukorras olevatel liikmesriikidel teha kõik mis nende võimuses, et taastada usaldus oma majanduse vastu asjakohase makromajandusliku stabiilsuse, eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide kaudu. See on praegu eluliselt tähtis. Me ei aita neid, kui soovitame neil seda teed vältida – sellest neile tulu ei tõuse.

Samal ajal peaksid ka paremas olukorras olevad riigid näitama üles solidaarsust abi vajavate riikidega. Minu arvates on väga tähtis, et me reageeriksime euroala stabiilsuse tagamiseks otsustavalt, et oleksime künkast üle, mitte selle taga, kus me mõnikord varem oleme olnud, et me leiaksime üldise lahenduse, mille abil taastada usaldus euroala sihikindluse ja Euroopa Liidu kui terviku vastu. Selleks ei piisa avaldustest, tuleb tegutseda. See on tähtis, see on usaldusväärsuse küsimus. Avaldused on olulised, kuid nendest ei piisa. Tähtis on tegutseda ning me kõik koos peame pühenduma euroala ja Euroopa Liidu tugevamale juhtimisele. Seda paluvad meilt tõepoolest ka turud.

Küsimus on mõistmises, kuidas me saame otsuseid vastu võtta ja neid ellu viia. Seega on meil euroalal vaja tugevamat juhtimist, meil on vaja majanduspoliitika suuremat koordineerimist terves Euroopa Liidus ning me kõik peaksime jääma truuks solidaarsuse ja vastutustundliku käitumise põhimõtetele. See ei ole kõigest vastutuse küsimus, see on solidaarsuse küsimus. See ei ole kõigest solidaarsuse küsimus, see on ka vastutuse küsimus. Ainult nii saavutame stabiilsuse ja stabiilsus on meie tulevase jõukuse alus.

  Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu eesistuja. – (FR) Austatud president, lugupeetud parlamendisaadikud! Ma tahan alustada mõne positiivse tõigaga. Ma vabandan, et paistan aeg-ajalt positiivne.

Esiteks on majanduskasv praegu palju kiirem, kui me mõni nädal või kuu tagasi arvasime. Mõnes riigis väheneb tööpuudus. Kes oleks seda 2008. või 2009. aastal arvanud? Euroopa Liidus üldiselt suureneb tööhõive viimase 70 aasta suurima kriisi järel alates aastatest 2010–2011 taas. Ma ütlen veel kord, et mõni kuu tagasi ei osanud me seda oodata, kuid see juhtub siiski.

Teiseks on kriis muidugi olemas, kuid meie ühisraha – 27 riigi ühine vääring – on stabiilne, sest selle vahetuskurss USA dollari suhtes on praegu 1,30. Kunagi oli see 0,85. Siis ei öelnud keegi, et euro on ohus. Teiste maailmajagude ja muude tähtsamate vääringutega võrreldes on meil stabiilne maksebilanss ning teiste suurte riikidega võrreldes on meie eelarvepuudujääk ligikaudu poole väiksem. See selgitab, miks püsib euro kõigist meie probleemidest olenemata stabiilne. Ma tahtsin seda enne järgmiste punktide juurde asumist rõhutada.

On selge, et me oleme täiesti teadlikud vajadusest edasi pingutada, kuid peame meeles pidama – nagu ma märkisin ka eelmise siinviibimise ajal –, et euroala sisenes kriisi, mis on tegelikult rohkem euroala kui euro kriis, ilma sobivate vahenditeta. Me pidime need käigu pealt välja töötama. See on ühine ülesanne, kuid samas selgitab, miks me ei edenenud nii kiiresti, kui oleks esialgu võinud eeldada, või nii kiiresti, kui asjaolud nõudsid.

Meil ei olnud aga midagi. Oli olemas stabiilsuse ja kasvu pakt, mida ei järgitud. Puudus makromajanduslik järelevalve. Puudus kriisiohjemehhanism, olgu ajutine või alaline, ja polnud tugevaid institutsioone, kes oleksid teostanud finantsjärelevalvet. Me pidime kõik jooksvalt ja kriisi keerises välja mõtlema. See on ühine ülesanne. Keegi teist ütles, et seda on liiga vähe ja liiga hilja. Asjaolu, et meil oli väga vähe vahendeid või puudusid need üldse, selgitab, miks me ei ole olukorras, kus meetmeid on liiga vähe ja need võeti liiga hilja, vaid olukorras, kus me edeneme samm-sammult. See on vääriline selgitus.

Teise punktina tahan märkida, et mõni teist ütles: jah, aga turgudel toimuvat hinnates võib väita, et kriisi ei ole suudetud ohjata. Samal ajal ütlevad teised – mõnikord ka samad inimesed – järgmise asjana, et me ei või lasta turgudel endale tegevust ette kirjutada. Olgu tegemist ühe või teise argumendiga, kuid need ei ole alati väga hästi kooskõlas.

Võetavate meetmete kohta võib loomulikult öelda, et mitte ainult raskustesse sattunud liikmesriikides, vaid kõigis tuleb läbi viia reforme, mille tulemusena saaks vabastada tööhõive- ja majanduskasvu potentsiaali. Kahtlemata on reformid sageli valulikud. Kahtlemata seisab ees väga suur töö, et see, mida inimestelt nõutakse, jaguneks õiglaselt.

Tuletan teile siiski meelde, et nii mõnigi suur riik, kes praegu majanduskriisist kiiremini välja tuleb, võttis meetmeid neli, viis, isegi kuus aastat tagasi. Need olid karmid riigisisesed meetmed, millele oli siis väga suur ühiskondlik vastuseis. Kuid need meetmed aitasid suurendada majanduskasvu ja tööhõivet. Meil tuleb rasked ajad üle elada, kuid peame tegema rohkem tööd koormuse ühtlasema jaotamise nimel. Meie liidul on sisukaid näiteid sellest, et see on õige mõtteviis.

Reformid on vajalikud liikmesriikide tasandil ja reformid on kahtlemata vajalikud liidu tasandil, eelkõige euroalal. Just seepärast on väga oluline võtta võimalikult kiiresti kasutusele rakkerühmas kokku lepitud majanduse juhtimine, mida arutati komisjoni poolt Euroopa Parlamendile esitatud kuue ettepaneku alusel, ja saavutada kokkulepe kõigi kaasotsustamismenetluse osaliste vahel. See on väga kiireloomuline ülesanne.

Seda tuleb teha, kui tahame majanduskasvu ühtlustamisega ja majanduspoliitikaga euroala raames veel kaugemale minna. Kui meil on võimalik saavutada see euroala riikide vaheliste kokkulepetega, ei pea me mitte üksnes sellele mõtlema, vaid töötama selle nimel, et saavutada tulemus järgmiste nädalate ja kuude jooksul. Võib-olla peame minema euroalal siiski kaugemale sellest, mis rakkerühmas komisjoni ettepaneku põhjal kokku lepiti, sest ühisraha puhul on tegelikult suurem vajadus ühise majanduspoliitika ja kõigi euroala liikmete samaaegse majandusarengu järele.

Kas struktuurne majanduskasv on unustatud? Ei. Seepärast jõudsime märtsis, kriisi südames, kokkuleppele Euroopa 2020. aasta strateegia suhtes. Seepärast arutame mõne päeva pärast, veebruaris toimuval ülemkogu kohtumisel innovatsiooni ja energiapoliitikat. Kõikide kriisi pealesunnitud probleemidega tegeldes ei tohi me unustada majanduskasvu ja tööhõive pikaajalisi ja struktuurilisi väljavaateid. Peale selle teeme väga lühikese aja jooksul ettevalmistusi 2010. aastal kriisist pääsemiseks vastu võetud vahendite täiustamiseks.

On olemas tegevuskava – kindel tegevuskava. Kas me saaksime tegutseda kiiremini? Saaksime küll. Nagu ma ütlesin, oli meie ees kaks takistust. Esimene tulenes asjaolust, et pidime kõik käigu pealt välja töötama, ja teine on seotud vajadusega saavutada üksmeel 27 liikmesriigi, meie 27 demokraatliku riigi vahel, sest me elame demokraatlikus ühiskonnas.

Lugupeetud kuulajad, Euroopa projekti toetajad on parlamendis suures ülekaalus. Püüdkem üksteist mitte hakata üle trumpama selles, kes on kõige Euroopa-meelsem. Usun, et lõhe Euroopa Liidu toetajate ja vastaste vahel suureneb, kuid kõigist meie probleemidest olenemata on oluline hoida õiget kurssi, säilitada eesmärk ja tegutseda sihikindlalt. See on palju tähtsam kui iga eraldi tehtud edusamm. Nagu Euroopa Ülemkogu detsembri kohtumisel mitu korda rõhutati, on peamine ühine tahe edendada Euroopa projekti ühes ja samas suunas.

Me saavutame eesmärgi järk-järgult edasi liikudes. Olen veendunud, et meie suund on õige. Olen veendunud, et on olemas ühine tahe. Olen veendunud, et meid saadab lõpuks edu.

(Aplaus)

  President. – Lugupeetud eesistuja, tänan teid aruande eest. Euroopa Ülemkogu järgmine kohtumine toimub 4. veebruaril, misjärel, samuti veebruaris, esitab eesistuja Van Rompuy järgmise aruande.

Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Bastiaan Belder (EFD), kirjalikult. – (NL) Euroopa Ülemkogul on kavas luua euroala jaoks alaline hädaabifond. See võib osutuda vajalikuks, kui tahame taastada finantsturgude usalduse euroala nõrkade riikide emiteeritud võlakirjade vastu. See tõstatab siiski ka küsimusi meie majandus- ja rahaliidu aluste kohta. Need, kellele tehti ülesandeks kõnealune fond luua, ei näi olevat kindlad, et liikmesriikide eelarved on koostatud usaldusväärselt või et liikmesriigid järgivad stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju. Oleksin soovinud, et Euroopa Ülemkogu oleks käsitlenud rohkem euroala riikide suuri erinevusi, sealhulgas liikmesriikide erinevat konkurentsiolukorda.

Kas rahaliidus on erinevused nii suured, et ühtse intressimäära kehtestamine ei ole võimalik? Või kas on olemas asjakohased lahendused liikmesriikide erineva konkurentsiolukorra ning eelarve- ja sotsiaal-majandusliku struktuuri jaoks?

Nii peaks kõigi ajutise hädaabifondi jaoks esitatud lisatagatistega kaasnema euroala nõrkade riikide võetud konkreetsed kohustused ning edukad eelarvekärped ja struktuurireformid. Soovin nõukogus kokku tulevatele liikmesriikidele tarkust selle küsimusega tegelemisel. Meie eesmärk peaks olema kokkulepete järgimine ja hoolitsemine selle eest, et me ei laseks asjadel jälle nii kaugele areneda. Seepärast lasub liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil suur vastutus.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Euroopa kapitalistliku lõimumise laad ja eesmärgid saavad selgemaks sedamööda, kuidas kapitalismi kriisi jäljed ELis suurenevad. See halvendab mitme liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ja suurendab tasakaalustamatust. Euroopa Ülemkogu viimane kohtumine näitas seda taas selgelt. Ühegi sõnaga ei mainitud ELi sotsiaalset olukorda, töötust, vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, mis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks nimetatud 2010. aastal suurenesid. Ühegi sõnaga ei mainitud selle kõige põhjusi. Ühtegi sõna ei räägitud finantstehingute maksustamisest või maksuparadiiside kaotamisest. Nüüd tehakse ettepanekuid muuta aluslepingut, mis pidi terve põlvkonna vastu pidama, lihtsustatud menetluse korras, nagu seda nõudsid ELi jõud, et luua mehhanism, mis tagab nende arvates „täieliku kooskõla IMFi põhimõtetega”. Tulevikus tahavad nad veelgi pingutada ahelaid selliste riikide ümber nagu Portugal, muutes nad ELi innukal kaasabil finantskapitaliga seotud alandava surve, väljapressimise ja ähvarduste sihtmärgiks. Kõik see toimub kõrvuti niinimetatud majanduse juhtimise ja nõutavate struktuurireformidega seotud antisotsiaalsete ja demokraatiavastaste meetmete laiendamisega.

  Niki Tzavela (EFD), kirjalikult. – (EL) Oma hiljuti avaldatud raamatus ütleb Ühendkuningriigi endine peaminister Gordon Brown, et Kreeka majanduskriisi käsitlevate otsuste vastuvõtmisel ELi põhjustatud viivituste tulemusena suurenes Kreeka laenuvajadus 90 miljardini. Saksamaa venitamistaktika seoses laenufondi suurendamise ja ümberstruktureerimise menetluse kiirendamisega avaldab Kreekale ja Iirimaale edasikanduvat majanduslikku mõju. Ma küsin komisjonilt: millega hüvitatakse ELi liikmetele nõukogu viimaste otsustega põhjustatud kahju? Kas komisjon aitab Kreekal välja selgitada, miks on tema võlg pärast Kreeka kriisi väljakuulutamist suurenenud?

(Istung katkestati mõneks hetkeks.)

5. Eesistujariigi Ungari tegevuskava (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused nõukogu eesistujariigi Ungari tegevuskava kohta.

Eesistujariik on rotatsiooni korras vahetunud. Ungari on eesistujariigiks esimest korda ja see on Euroopa Liidus alati tähelepanuväärne sündmus. Belgia eesistumisperioodil arendasime uusi viise koostöö tegemiseks eesistujariigi ja nõukoguga, korraldades kohtumisi halduslikul, komisjoni, ministrite ja presidentide tasandil, teisisõnu nõukogu eesistuja ja Euroopa Parlamendi presidendi vahel. Me oleme peaminister Orbániga juba kokku leppinud, et jätkame sellises vormis koostööd ka Ungari eesistumisperioodil. Täna arutame eesistujariigi Ungari tegevuskava. Mul on hea meel võtta Euroopa Parlamendis vastu peaminister Viktor Orbánit. Oleme rõõmsad, et meil on võimalik põhjalikult arutada paljusid järgmise kuue kuuga seonduvaid küsimusi ja meie koostööd.

  Viktor Orbán, nõukogu eesistuja. – (HU) Austatud president, lugupeetud parlamendiliikmed! Mul on suur rõõm, et meie kohalolek on põhjustanud sellist elevust Euroopa... (Istungi juhataja võtab sõna.)

  President. – Kallid kolleegid! Mõistame, et see on meeleavaldus ja et te olete oma arvamust väljendanud, kuid palun lõpetage see nüüd. Me peame oma arutelu jätkama.

  Viktor Orbán, nõukogu eesistuja. – (HU) Austatud president! Mul on hea meel näha, et Euroopa Parlamendi istungid ei ole vähem elavad ja värvikad kui Ungari parlamendi istungid. See tekitab üsna koduse tunde.

Tänan teid kutse eest ja tervitan suure lugupidamisega Euroopa Parlamendi liikmeid, komisjoni presidenti Barrosot, samuti Euroopa Parlamendi presidenti – minu vana head sõpra.

Austatud saalisviibijad! Kõigepealt tahan öelda, et mul on suur au kõnelda täna teie ees kui ametis olev nõukogu eesistuja. Teie jaoks on see iga kuue kuu tagant korduv rutiin. Iga kuue kuu järel seisab teie ees peaminister, kes tutvustab eesistujariigi tegevuskava. Meie, see tähendab Ungari jaoks on see hoopis olulisem sündmus kui kuuekuuline rutiin. Asjaolu, et me saame siin täna seista, on meie jaoks ajaloolise õigluse ilming. Tahan teile meelde tuletada, et pärast Teist maailmasõda langes kõige rohkem inimesi ja valati kõige rohkem verd vabaduse ja demokraatia eest just Ungaris – nii 1956. aasta revolutsiooni ajal kui ka sellele järgnenud kättemaksuaktsioonides. Meie andsime esimestena vastulöögi kommunistlikule korrale, tõstsime relvad Nõukogude impeeriumi vastu ja tõestasime kogu maailmale, et kommunistlik doktriin ei ole kahjutu ideoloogia, vaid suur oht lääne ühiskonnale. Meie kangutasime lahti esimese tellise kommunismimüüris ja selle prao kaudu levis põud üle kogu kommunistliku süsteemi.

Lugupeetud parlamendiliikmed, sel põhjusel arvan ma, et Ungari rahvas võib väita, et on aidanud suuresti kaasa Euroopa taasühinemisele. Sellepärast on ungarlaste jaoks tegemist teatava ajaloolise õiglusega, et Ungari peaminister saab täna siin nõukogu eesistujana sõna võtta. Tahan teile kinnitada, et me käime 1956. aasta revolutsionääride jälgedes ning tahame nende ideaalide ja usu kaudu teenida Euroopa ühtsuse eesmärki.

Austatud parlamendisaadikud! Kesk-Euroopa, sealhulgas Ungari, on alati olnud huvitatud ühtsest Euroopast ja on seda ka praegu. Kuid Euroopa ühtsuse loomine ja hoidmine nõuab ka tugevust. Kakskümmend aastat tagasi leidis Euroopa jõu, et ületada lahkarvamused ja saavutada ühtsus. Mõisteti, et tegemist oli ajaloolise hetkega, millest tuli Euroopa taasühendamiseks kinni haarata. Seda tugevust kajastab Ungari eesistumise juhtlause: „Tugev Euroopa”.

Lugupeetud saalisviibijad, me seisame praegu silmitsi probleemidega, mis sarnanevad oma mõõtmetelt 20 aasta tagustega, ja seepärast ei ole ehk liialdus rõhutada, et Euroopa Liidu ees on viimase 20 aasta raskeim periood. Me peame praegu üle elama globaalse kriisi tormid ning leidma Euroopa koha üleilmses majanduses, kus toimuvad suured muutused ja ümberkorraldused. Olen seisukohal, et endale kindlaks jäämiseks peab Euroopa püsima ühtsena ja isegi nüüd on ühtsuse tagamiseks vaja tugevust. Olen veendunud, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas minu kodumaa, on tugevad ja edukad üksnes siis, kui Euroopa Liit ise on tugev. Kui liit on tugev, suudab ta reageerida ülesannetele, mida seab meie ette üleilmne konkurents, samuti demograafia, keskkonna, kliima ja julgeolekuga seotud kitsaskohtadele. Ainus küsimus on, kust Euroopa sellise tugevuse ammutab. Sellele küsimusele saab vastata, kui me esitame endale ühe teise küsimuse: mis Euroopat praegu nõrgestab? Mis takistab tänapäeval meie ühiskonna konkurentsivõime arengut? Teised maailmajaod meid nähtavasti ei ohusta ja väline ideoloogia samuti mitte. Otse vastupidi – meie tegelik probleem on üsna praktiline. Selle iseloomustamiseks on olemas väga lühike ja lihtne sõna: võlg. Euroopa tugevust kahjustab ja hävitab praegu hiiglaslik võlasumma. Kriisijärgse maailma uues konkurentsiolukorras saab võlast lääne, sealhulgas Euroopa jaoks suurim takistus ja oht.

Austatud kuulajad, eesistujariik Ungari on veendunud, et võla vastu saab võidelda ainult ühel moel, nimelt tööga. Meie, ungarlased, oleme sellest liigagi teadlikud, sest Ungari majanduse tõbede põhjuseks on just asjaolu, et meil on Euroopas ja kogu Euroopa Liidus madalaim tööhõive määr. Mul on piinlik seda isegi välja öelda, kuid see on kõigest 55%. Kui ei ole aga tööd ega töökohti, siis pole ka raha. Sellest omakorda saavad alguse võlad ja laenud. Niisiis, kallid kolleegid, meie tõeline tulevikuvara on tööd väärtustav Euroopa mõtteviis. Just tööd oluliseks pidav Euroopa mõtteviis on taganud meie ühiskonna edu. Meil on euroopalikud käitumisviisid, mille üks tugisambaid on sajandeid olnud usaldusväärse majandamise põhimõte, mis tähendab, et me ei tohi kulutada rohkem, kui oleme suutelised tootma. Veel üks Euroopa põhiväärtusi on see, et me ei tohi võlgu oma lastele ja lastelastele edasi pärandada. Minu veendumuse kohaselt hõlmab töö austamine põhimõtet ja mõtteviisi, et meil on võimalik midagi saavutada üksnes siis, kui me selle nimel esmalt tööd teeme. Kui kõik, mille kättesaamiseks oleks varem tulnud aastaid tööd teha, on võimalik kätte saada vaeva nägemata, seaks see töötamise mõtte kahtluse alla, kusjuures selleks mõtteks saab üha sagedamini meie aina koguneva võla tagasimaksmine, ning muudaks meie suhtumist töösse. See on meid kõiki tabanud kriis.

Austatud saalisviibijad, kõik on nõus, et diagnoosiks on võlg. Meie, omavahel väitlevate Euroopa poliitikute jaoks on see nagu haigus. Kõik on diagnoosiga nõus, kuid ravi üle toimuvad ulatuslikud vaidlused. Haigus on aga raske ja aega on vähe. Seepärast olen arvamusel, et meil ei ole palju aega arutleda, eelkõige arutleda selle üle, kas me peaksime automaatselt tagasi lükkama mingid ravivõimalused, mis näivad ebaharilikud või mis on uued, üksnes sel põhjusel, et need on ebaharilikud või uued. Meie riikide valitsustel ja parlamentidel on võlakriisist pääsemiseks vaja julgust ja avatud mõteviisi. Leian siiski, et just seda Euroopa kodanikud meilt ootavadki. Nad ootavad töökohti, majanduskasvu ja julgeolekut ning seepärast, lugupeetud parlamendiliikmed, on Ungari eesistumisperioodil tähelepanu all majandusküsimused ning eesistujariigi Ungari kõige suuremaks prioriteediks on just majandus- ja võlakriisiga seotud küsimused. Prioriteetsete valdkondade punkthaaval loetelu leiate ka sellest väikesest raamatust.

Eesistujariik Ungari usub, et ülemkogu seatud suund, see tähendab kriisiohjamise suund on õige tee, kuid tuleb teha veel pingutusi, mistõttu me oleme veendunud, et aluslepingut on vaja muuta ja tuleb luua õiguslik alus praegusele ajutisele kriisiohjemehhanismile, mille asemele astub 2013. aastal alaline stabiilsusmehhanism. Eesistujariik Ungari teeb selleks kõik endast sõltuva. Peale selle on eesistujariigi Ungari tähelepanu keskmes majanduspoliitika koordineerimise tugevdamine, majanduskasvu hõlbustamine ja jätkusuutliku majanduskasvu edendamine eesmärgiga luua uusi töökohti. See on meie eesistumisperioodi eriline siht ja siin loodan ka teie koostööle, et võtta vastu kuus õigusakti, mille eesmärk on hõlbustada selle sihi, s.t majanduspoliitika koordineerimise saavutamist. Sellega seoses paluksin teie pühendunud koostööd. Ungari on eesistujariik, kes suhtub Euroopa Parlamenti sõbralikult, ja seepärast palun teil teha kõik selleks, et tagada koostöös meiega kõnealuse kuue õigusakti võimalikult peatne vastuvõtmine.

Eesistujariik Ungari on veendunud, et liikmesriikide struktuurireformid tuleb läbi viia järjekindlamal moel ja et neid tuleb varasemast rohkem kooskõlastada. Euroopa poolaasta on alanud ja see on uus kõigi jaoks; uus mitte ainult ungarlaste, vaid ka teie jaoks, sest tegemist on Euroopa Liidu täiesti uue programmiga. Poolaasta algas komisjoni iga-aastase makromajandusliku kasvu aruandega ning ma tahan tänada president Barrosot selle suurepärase dokumendi eest, mis sobib esimese sammu tegemiseks. Selles on esitatud suunised ja teemad, mis võetakse meie eesistumisperioodil nõukogu eri koosseisudes peetavate arutelude aluseks.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Kui on kavas teha ettepanek Euroopa ühise majanduspoliitika kohta, siis on loomulikult vaja, et riigid oleksid usaldusväärsed. Ma tahan teile teatada heast väljavaatest, et minu kodumaal, kes on tema vastu algatatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse tõttu pikka aega olnud Euroopa Liidu häbipostis, on nüüd reaalne võimalus sellest olukorrast välja tulla. Ungari eelarvepuudujääk jääb 2011. aastal alla 3% ja Ungari on üks kahest ELi liikmesriigist, kelle riigivõlg 2011. aastal väheneb. See on meie eesistumisperioodi tegevuskava usaldusväärsuse seisukohalt väga tähtis.

Austatud parlamendiliikmed, eesistujariigi Ungari jaoks on eriti oluline ühtse turu tugevdamine. Usume, et ühtse turu tugevdamine on üks võimalik majanduskasvu allikas. Meie kavatsus on kaotada olemasolevad tõkked, rakendada vähesemat reguleerimist ja hõlmata ühtse turuga sellised uued valdkonnad nagu digitaliseerimine. Me toetame soodsa ettevõtluskeskkonna loomist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks.

Ungari eesistumisperioodi peamiste teemade hulgas on energiapoliitika ja innovatsioon, mida me arutame 4. veebruaril toimuval ühisel tippkohtumisel. Tahan teile teatada, et Ungari arvates on Euroopa Liidu jaoks väga oluline kaotada kõik olemasolevad õiguslikud tõkked energiapoliitika valdkonnas ja luua puuduvad infrastruktuuriühendused, et panna alus tõelisele ja koostalitlusvõimelisele Euroopa energiaturule. Ungari eesistumisperioodi veel üks sama tähtis eesmärk on tagada, et Euroopal oleksid energiavaldkonnas mitmekesised tarnekanalid. Euroopa energiapoliitika on läbimurde lävel. Liikmesriigid on kokkulepped allkirjastanud – järgmisel nädalal kirjutame koos Slovakkia peaministriga alla Slovakkia ja Ungari kokkuleppele. Need teevad võimalikuks esimese põhja-lõunasuunalise maagaasi-jaotusvõrgu toimima hakkamise ning sellega luuakse täielik võrkudevaheline ühendus, nii et see võrk ulatuks Läänemerest Aadria mereni ja läbi Rumeenia Musta mereni. Et viimased 40 aastat oleme mõelnud ida-lääne suunal, on põhja-lõuna mõõde olnud puudu ja just sellega seoses pean ma sõlmitavaid lepinguid murdelisteks.

Head saalisviibijad! Romade strateegia on Ungari eesistumisperioodi prioriteet, sest tark Euroopa ei ole mõeldav ilma südameta. Euroopal saab olla süda üksnes siis, kui ta loob võimalusi kõige ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnarühmade sotsiaalseks kaasamiseks. Praegu ei ole õige aeg romade strateegiat arutada ja seepärast tahan ma küsimusega seotud riigi juhina üksnes märkida, et me kõik mängime tulega. Kui meil ei õnnestu romade strateegiat Euroopa tasandil kehtestada, valivad juba paikseks jäänud ja teatud määral ka lõimunud roma kogukonnad Euroopas taas rändrahva eluviisi ning probleem levib riikidest, mida see praegu puudutab, ka mujale. See õigustab Euroopa strateegia kasutamist lahendusena romade küsimusele, mis muidu kuuluks liikmesriikide pädevusse, ja ma oleksin isiklikult väga uhke, kui meil õnnestuks juunis lõppeva Ungari eesistumisperioodi jooksul võtta koos vastu ühine Euroopa romade strateegia.

Austatud parlamendiliikmed, ma pean peatuma ka laienemise teemal, kuigi ka mina olen teadlik, et mõistetavalt valitseb praegu Euroopa laienemise ees hirm. Me suudame vaevu oma siseprobleemidega toime tulla ja sellises olukorras on üha uute laienemisideedega esinemine väga riskantne. Sellest olenemata oleks eesistujariigil Ungaril hea meel näha taastumas optimistlikumat suhtumist Euroopa laienemisse. Meil oleks rõõm, kui Euroopa Liit leiaks, et meil on mõni asi lõpetamata, sest mitte kõik Euroopa rahvad, kes võiksid olla Euroopa Ühendusse lõimitud, ei kuulu praegu Euroopa Liitu. Peale selle pean mina isiklikult ebaõiglaseks, et näiteks selline riik nagu Horvaatia, kes on viimastel aastatel näidanud paremaid tulemusi kui ELi liikmesriik Ungari, on endiselt ukse taha jäetud ja et tal ei lubata liikmesriikide ringiga liituda. Eesistujariik Ungari tahaks seepärast viia Horvaatia ühinemisläbirääkimised lõpule kuni lepingu allkirjastamiseni.

Ma tean, et Schengeni ala laiendamine on vastuoluline küsimus. Jutt on Rumeeniast ja Bulgaariast, kuid piirkonda hästi tundva ja sellega piirnevas riigis elava inimesena tean ma kindlalt, et need riigid on valmis. Ja kuigi ma tean, et eesistujariik Ungari peab arvestama aruteludega, astun ma isiklikult alati Bulgaaria ja Rumeenia kaitseks välja, see tähendab, et toetan alati nende viivitamatut liitumist Schengeni alaga. See peab toimuma nii kiiresti kui võimalik.

Austatud saalisviibijad! Eesistujariigi Ungari tegevuskava hõlmab ka Doonau piirkonna strateegiat, samuti veendumust, et Euroopa Liit peab ka edaspidi täitma juhtrolli üleilmses võitluses kliimamuutuste vastu, ning sel põhjusel oleks meil hea meel, kui 2010. aasta detsembris toimunud Cancúni tippkohtumise tulemused jõuaksid rakendamise etappi ja meil oleks võimalik jätkata läbirääkimistega, et võtta õiguslikult siduvad otsused vastu 2011. aasta lõpuks.

Kallid kolleegid! Kuna minu sõnavõtt hakkab venima ebaviisakalt pikaks, märgin üksnes lühidalt, et Ungari eesistumisperioodil arutatavate teemade hulka kuulub ka perepoliitika ja demograafilise olukorra käsitlemine, ning mul oleks hea meel, kui Ungari saaks institutsioonidevahelisi vaidlusi põhjustamata aidata välja kujundada Euroopa Liidu selget ja kindlat seisukohta usuvabaduse küsimuses ja kristlaste tagakiusamise vastu võetavate meetmete küsimuses, sest see on järgmise kuue kuu jooksul oluline.

Austatud kuulajad, lõpetuseks tahan mainida oma teadlikkust sellest, et kõik siin saalis istungit pidavad ja kõnelevad inimesed on poliitikud. Meil kõigil on oma arvamused, oma põhimõtted, oma sõbrad ja samuti oma huvid. Seda tunnistades tahaksin teilt lugupidamisega paluda, et olenemata sellest, milline on teie arvamus Ungari sisepoliitikast, ei seostaks te oma kriitilist suhtumist ja Ungari sisepoliitikaga seotud meetmeid Ungari tööga Euroopa Liidu eesistujariigina järgmise kuue kuu jooksul. Kuid te neid seostate, olen ma loomulikult valmis võitluseks, kuid sellisel juhul ei oleks see Ungari kaotus, vaid eeskätt kogu Euroopa Liidu kaotus. Euroopa Liidu ja selle ees seisvate raskete ülesannete täitmise nimel palun ma teil seepärast võimaluse korral seda vahet teha. Ka viimase arutelu käigus õnnestus Ungaril taastada mõistuse hääl ja ratsionaalne tegutsemine, kui ma nõustusin president Barrosoga, et me kiidame heaks palju kriitikat pälvinud meediaseaduse uurimise ELi poolt, vahetame mõtteid selle järelduste üle ja kui suudetakse leida ja tõendada vigu, oleme loomulikult valmis seadust muutma. Meie jaoks ei ole need maineküsimused ja need ei ole seotud oma jõu näitamise või edevuse toitmisega. Kõrvalmärkusena tahan öelda, et kui keegi soovib võidelda ajakirjandusvabaduse eest Euroopas, võib ta alati loota Ungari valitsusele, kes on pidanud omajagu kommunismivastaseid lahinguid.

Auväärsed parlamendiliikmed, me teame, et Euroopal seisavad ees väga rasked kuus kuud, kuid ma olen optimistlik ja usun, et Euroopa on oma ülesannete kõrgusel. Pärast Teist maailmasõda õnnestus seada sisse Euroopa rahvaste koostöö keset vihkamist ja varemeid. 1989. ja 1990. aastal saavutati Euroopa taasühinemine ja seega on mul alust eeldada, et praegu meie ees olevale sarnasele ajaloolisele katsumusele suudetakse samuti vastu panna. See tähendab, et nii Ungari eesistumisperioodil kui ka pärast seda on meil vaja enamat kui innukas juhtimine. Me peame nägema kaugemale oma laudadele kuhjuvatest toimikutest ja suunama pilgu kaugemale küsimustest, mida on võimalik lahendada kuue kuu või ühe-kahe aasta jooksul. Eesistujariik Ungari on veendunud, et kogukonda ühendavad vaid ühised eesmärgid ja väärtused. Ühised eesmärgid saavad põhineda vaid ühistel väärtustel. Eesistujariik Ungari teeb oma igapäevast tööd selle suure ja kaugeleulatuva Euroopa eesmärgi vaimus, näitab üles austust kõigi vastu ja suhtub meie üritusse suure lugupidamisega. Tänan tähelepanu eest!

  President. – Austatud peaminister, tänan teid sõnavõtu ja eesistujariigi Ungari tegevuskava tutvustamise eest.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – Austatud president! 2011. aasta algus on Ungari jaoks ajalooline aeg, sest riigist saab esimest korda Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja, kuid ühtlasi on see otsustav aeg kogu Euroopa Liidu jaoks. Ungari eesistumisperiood satub ajale, mis nõuab erilist vastutustunnet seoses Euroopa ees seisvate ülesannetega.

On eriti asjakohane, et Ungari on valinud oma eesistumise tunnuslauseks „Tugev Euroopa”. Euroopa on kõige tugevam ja tõhusam siis, kui me oleme ühtsed, tegutseme kooskõlastatult ühes tugevate institutsioonidega, näitame üles ühist otsusekindlust võtta kurss läbi nende tormiste vete ja näitame, et koos töötades suudame leida lahendusi kõige pakilisematele probleemidele.

Seda on oluline meeles pidada, sest oht ei ole veel möödas. Tagasiminekut ega endiste tavade juurde naasmist olla ei või. Me peame viima oma reformid läbi viivitamata ja töötama välja uudse poliitika, mida on vaja, et Euroopa 2020. aasta kujutluspildist saaks tegelikkus. Seepärast ootan ma huviga koostööd peaminister Orbániga ja eesistujariigi Ungariga, et see partnerlus oleks edukas. Lubage mul öelda peaminister Orbánile siin ja praegu, et ta võib selles küsimuses loota komisjoni täielikule toetusele.

Samal ajal loodab komisjon väga, et ta võib loota eesistujariigi Ungari toetusele. Tulemuslik koostöö on eriti oluline finantsteenuste, majanduse juhtimise, Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise, energeetika ja siseturu valdkonnas. Niisiis on mul hea meel, et eesistujariigi esmatähtsad eesmärgid neid täielikult hõlmavad.

Samuti on oluline tihe koostöö Euroopa Parlamendiga, sest mõnel juhul on tähtis ettepanekute kiire menetlemine. Meil on näiteks võimalikult peatselt vaja uusi vahendeid majanduse kindlakäelisemaks juhtimiseks. Euroopa Ülemkogu on seadnud selge eesmärgi, mis tuleb saavutada 2011. aasta juuniks. Sellega seoses sisendavad eesistujariigi Ungari sisseseatud töötempo ja peaministri äsjased ütlused julgust.

Uue eesistumisperioodi algul on kõikehõlmav ELi tegevuskava ja asjakohased juhtimisvahendid juba olemas. Euroopa poolaasta, Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle juhtalgatused ning ühtse turu akt – kõiki neid peamisi algatusi on ELi institutsioonid arutanud ja need heaks kiitnud. Kuid kahtlemata tuleb meil teha rohkem ja praegu on õige aeg otsustavalt tegutseda, et laialdane tegevuskava ellu viia.

Euroopa Liidu reformitud majandusstrateegia keskmes on Euroopa poolaasta. Selle nõuetekohane rakendamine on eelolevatel kuudel põhiülesanne. Komisjon andis Euroopa poolaastale hoo sisse iga-aastase majanduskasvu analüüsi vastuvõtmisega eelmisel nädalal. Pärast mitmes nõukogu koosseisus peetud arutelusid kulmineerub protsess Euroopa Ülemkogu märtsikuisel kohtumisel, kus liikmesriikidele antakse olulisi poliitilisi suuniseid, mis peaksid kajastuma nende stabiilsus- ja lähenemisprogrammides ning samuti nende riiklikes reformikavades – mõlemad tuleb esitada aprillis.

Et me rääkisime sellest juba eelmisel arutelul, ei lasku ma üksikasjadesse, kuid eelisküsimus on kindlasti makromajanduslik stabiilsus, nimelt eelarve konsolideerimine, struktuurireformid ja mõistagi kiirem majanduskasv, kuid meie kõige suurem mureküsimus on loomulikult tööhõive.

Lõplikule kokkuleppele jõudmine Euroopa kriisilahendusmehhanismi suhtes on samuti üks Ungari eesistumisperioodi peaeesmärke. Eesistujariigil Ungaril on ka oluline ülesanne suunata meie jõupingutusi ühtse turu taaskäivitamiseks. Pärast komisjoni algatatud üldsusega konsulteerimist ühtse turu akti teemal palutakse ELi institutsioonidel jõuda kokkuleppele lõplikus tegevuskavas, mis tuleb ellu viia 2012. aasta lõpuks.

Energeetika on veel üks oluline teemavaldkond nii tulevastel kuudel kui ka juba 4. veebruaril peetaval Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Komisjon on juba koostanud hulga olulisi energiaalaseid algatusdokumente, mida arutatakse Euroopa Ülemkogu veebruari kohtumisel. Nende hulka kuulub 2020. aasta energia tegevuskava, meie teatis energiainfrastruktuuri prioriteetide kohta. Varsti võtame vastu juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa”, milles käsitletakse palju ka energeetikat.

Komisjonil on kavas teha tööd järgmisel viiel teljel: tugev energiapoliitika kui konkurentsivõimet toetava ja jätkusuutliku majanduskasvu ning energiajulgeoleku alus; energia siseturg kui väärtus; Euroopa Liidu uue energiainfrastruktuuri loomine; otsustavate edusammude tegemine energiatõhususe valdkonnas; tõhusa ja ühtse uue lähenemisviisi väljatöötamine ELi-välise energiapoliitika jaoks.

Eesistujariigi ja Euroopa Parlamendi toetus on väga oluline ka selleks, et tagada kokkulepe Euroopa Liidu patendi suhtes. Mitme liikmesriigi palvel võttis komisjon 14. detsembril vastu ettepaneku tõhustada selles valdkonnas koostööd. Komisjon hindab Ungari pühendumist ELi patendiga seotud töö jätkamisele oma eesistumisperioodil.

Horvaatiaga peetavad läbirääkimised on jõudnud lõppetappi. Läbirääkimiste lõpuleviimine Ungari eesistumisperioodil on auahne eesmärk, võttes eelkõige arvesse nõudmisi, mida Horvaatia peab veel täitma. See nõuab Horvaatialt maksimaalset pingutust.

Mul on hea meel, et eesistujariigi Ungari jaoks on romade sotsiaalne ja majanduslik lõimimine üks esmatähtsaid eesmärke. Komisjon lõi romade rakkerühma, et analüüsida romade kaasamiseks eraldatud ELi ja riiklike vahendite kasutamist ja tõhusust kõigis liikmesriikides. Sellele tööle tuginedes esitab komisjon aprillis Euroopa Liidu raamistiku riiklike romade lõimimise strateegiate koostamiseks.

Uus eesistujariik seab rambivalgusesse ka meie Doonau piirkonna strateegia. Doonau piirkonnal on suur potentsiaal, mida ei ole ebatõhusa koostöö tõttu veel täielikult ära kasutatud. Eesmärk on töötada välja sidusam arusaam, et pakkuda sellele piirkonnale Euroopa lisandväärtust. Komisjonile teeb eesistujariigi pühendumine sellele strateegiale heameelt. Ungari on selle ettevalmistamisele juba märkimisväärselt kaasa aidanud, sealhulgas koostanud poliitikadokumente ja korraldanud Budapestis konverentsi, kus mul oli au osaleda. Eesistujariik juhib strateegia arutamist nõukogus ja Doonau piirkonna strateegia rakendamise alustamist.

Peale selle hoogustub eelolevatel kuudel arutelu ühtekuuluvuspoliitika üle. Komisjonile teeb rõõmu eesistujariigi kavatsus arutada viiendas ühtekuuluvusaruandes esitatud ettepanekuid. Suvel esitame järgmist finantsraamistikku käsitlevate ettepanekute järel õigusakti ettepanekud tulevase ühtekuuluvuspoliitika kohta. Jaanuari lõpus Brüsselis korraldatav viies ühtekuuluvusfoorum võimaldab peamistel sidusrühmadel arutelu pidada. On julgustav, et sellel osaleb peaminister Orbán isiklikult. Reformi aluspõhimõteteks peavad olema tõhusus ja Euroopa lisandväärtus. Komisjon on veendunud, et ühtekuuluvuspoliitika peab tugevamalt toetama Euroopa 2020. aasta strateegia poliitilisi prioriteete ja reformikava. Ma loodan eesistujariigi toetusele selle töö raames. Meie ühine huvi ja ülesanne on muuta rahastamine tõhusamaks. Ainult sel moel saame kaitsta ühtekuuluvuspoliitika kõrgete eesmärkidega eelarvet.

Lubage mul lisada Ungari meediaseaduse teemal veel viimane märkus, sest ma tean, et see on poliitiliselt tundlik küsimus. Ajakirjandusvabaduse põhimõte on Euroopa Liidus püha. Ma kinnitasin seda Brüsselis ja Budapestis, kus peaminister Orbán mind vastu võttis. Komisjon on seadust uurinud ja saadab sel nädalal Ungari ametiasutustele kirja, et paluda selgitusi teatud aspektide kohta, mis võivad põhjustada õiguslikke probleeme ja mis on tekitanud mõningaid mureküsimusi. Ungari ametiasutuste vastuste põhjal hindame olukorda edasi. Peaminister on juba üsna selgelt väljendanud, et kui komisjon peaks pärast õiguslikku hindamist otsustama, et muudatused on vajalikud, tehakse vastavad kohandused.

Peaminister Orbán märkis äsja, et ta on poliitik. Olen kindel, et ta on väga pühendunud poliitik, ja usutavasti nõustute te kõik, et jättes kõrvale õigusküsimused – mida käsitletakse objektiivsel ja erapooletul moel, sest me kohtleme Ungarit nagu iga teist liikmesriiki –, peame tegelema ka poliitiliste aspektidega. Et eesistumisperiood oleks edukas, peab Ungaril olema kõigi teiste liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide täielik toetus, nagu ükskõik millisel muul rotatsiooni korras vahetuval eesistujariigil. Loodan, et peaminister Orbán võtab seda arvesse.

Pole kahtlust, et sellisel Euroopa Liidu jaoks otsustaval ajal peab praegust eesistujariiki saatma edu. Viigem läbi nõuetekohased menetlused ja samal ajal toetagem Ungarit igati selle raske vastutuskoorma kandmisel. Oma hiljutise Ungari-külastuse ajal sain sõnumeid noortelt, kes väljendasid uhkust, et nende riik saab esimest korda vastutusrikka ülesande Euroopa Liitu juhtida. Lähendagem Ungarit Euroopale ja Euroopat Ungarile.

Teha on palju. Eesistujariik Ungari võib oma eelisvaldkondade edendamisel arvestada Euroopa Komisjoni igakülgse abiga. Ainult neid eesmärke ühiselt täites loome tugeva Euroopa, mis pakub majanduskasvu ja töökohti, hoiab ja tugevdab meie väärtusi – nimelt vabadust ja õiglust, mis on pühad – ning annab meie ühiskonnale võimaluse muutuvas maailmas edasi jõuda.

(Aplaus)

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud president, peaminister Orbán, president Barroso, kallid kolleegid! Harva peab ministrite nõukogu eesistujariik tegelema nii paljude raskete ülesannetega: euro vajab stabiliseerimist, tööhõivet mõjutab kiirem majanduskasv ja seega tõhusam majandus, probleeme on energiasõltumatusega ja muret teeb toiduga kindlustatus, samal ajal kui toorainehinnad tõusevad murettekitavalt. Ma ei kahtle, et eesistujariik Ungari suudab koostöös komisjoni, nõukogu ja parlamendiga nende probleemidega tegelda.

Peaminister Orbán, te olete võitnud Ungaris oma valijaskonna usalduse. Teie erakond Fiatal Demokraták Szövetsége (Fidesz) põhineb sellistel ideedel, ideaalidel ja väärtustel nagu vabadus ja demokraatia. Pärast valimisi olete koos Ungari parlamendiga viinud ellu hulga reforme, mida teie rahvas on soovinud, kui on andnud teile demokraatlikul viisil suure häälteenamuse.

Praegu viib Euroopa Komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja läbi õiguslikku kontrolli ühe üle nendest reformidest, nimelt meediareformi üle. Te ise märkisite eelmisel nädalal – ja ma tänan teid selle eest – president Barrosoga toimunud kõneluste ajal ja pärast seda, et kui kõnealune seadus ei ole Euroopa õigusega kooskõlas, esitate selle oma riigi parlamendile vajalike muudatuste tegemiseks. Ma ei kahtle teie sõnades. Jagan teie usku Euroopa Komisjoni, kes toimib aluslepingute täitmise järelevalvajana, ja samuti olen kindel, et te austate Euroopa normide sätteid ja mõtet.

Peaminister Orbán, oleme tundnud teineteist juba kaua ja ma pean teid väga suureks eurooplaseks. Mul ei ole põhjust kahelda, et te teete nii meediaseaduse kui ka muude Ungari eesistumisperioodil käsitlemist vajavate prioriteetide puhul seda, mida lubasite.

Nüüd jõuame nende prioriteetide juurde. Ma alustan esimesest – see on Euroopa stabiilsus. Võib-olla on hea, et mõlemad 2011. aastal ametisse astuvad nõukogu eesistujariigid on riigid, kes ei kuulu euroalasse, kuid kes soovivad sellega lähitulevikus liituda.

Nii Ungaril kui ka Poolal on õigus euroalaga liituda. Seepärast on neil suur huvi tagada selle vääringu stabiilsus. Ma kordan, et ainus tõhus viis eurovastaste spekulatsioonide lõpetamiseks ja Euroopa majanduse aluste tugevdamiseks on taastada kord meie riikide rahanduses. See hõlmab meie riikide eelarve- ja sotsiaalpoliitika suuremat koordineerimist, nagu nähakse asjakohaselt ette Euroopa poolaasta uue eelarveperioodiga. See sõltub ka meie tööturu suuremast paindlikkusest ja suuremast tootlikkusest.

Nagu nõukogu eesistujariik Ungari, usub ka Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon kindlalt, et 500 miljoni eurooplase tulevik sõltub tugevamast, ühtsemast ja sidusamast Euroopast. See sõltub tugevamast Euroopast, aga kindlasti mitte nõrgemast.

Peaminister Orbán, meil on vaja Euroopa majanduse juhtimist. Meil on vaja rohkem kollektivismi ja ma olen kindel, et te teete selle nimel tööd.

Lugupeetud nõukogu eesistuja! Te määratlesite ühe oma peamise eesmärgina ühise energiapoliitika loomise. Ma arvan, et teil on õigus. Parlamendi president Buzek on samuti teinud sellest oma presidendiaja ühe põhiteema. Nõustun teiega selles küsimuses, kuid tahan teid ka hoiatada väga muretsemapanevate tagajärgede eest, mida võib kaasa tuua kõigi toorainete hinnatõus, mis on viimastel kuudel eriti järsk olnud. Me oleme juba näinud sellise põhitoiduainete hinnatõusu sotsiaalset mõju mitmes Vahemere riigis, eelkõige vaeseimates riikides. Loodan, et Euroopa ei suhtu sellesse probleemi kergekäeliselt, vaid kohtleb spekulante karmilt.

Loodan samuti, et eesistujariik Ungari – ma arvasin, et roheliste fraktsioon jääb vaikseks, kuid ma kuulen neid rääkimas; see ei ole normaalne, kogu ettekande aja peaks vaikselt olema – toetab komisjoni abi andmisel Tuneesiale, kus elatakse praegu läbi otsustavat aega ja vajatakse muutuste poole liikumisel toetust.

Lugupeetud nõukogu eesistuja, te teate, et oma volituste edukaks täitmiseks ja Euroopa aitamiseks praeguse raske etapi läbimisel on teil vaja parlamendi toetust. Detsembris, kui meil oli seoses nõukoguga raske olukord, oli teil julgust kirjutada alla meile mõeldud suurepärastele kirjadele, mis aitasid tõesti parlamendil eelarve heaks kiita. Tänan teid juba detsembris tehtu eest!

Juba enne jaanuari kaasasite fraktsioonid eesistujariigi prioriteetide kindlaksmääramisse ja valisite loomulikult ühe meie endise tubli kolleegi Enikő Győri ELi asjade ministriks. Need on kõik head märgid, mida saadab kahtlemata teie läbiviidavate reformide ja kõigi siinviibijate poolt kaitstavate Euroopa väärtuste ideaalne tasakaal.

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president! Usun, et oleme praegu raskes olukorras. Need on rasked ajad.

Lugupeetud peaminister Orbán, kõigepealt tahan öelda, et te olete tõepoolest paljude eurooplaste seas tuntud kui kommunistliku korra vastane ja oma kodumaa vabaduse eest võitleja. Me peame sellest lugu.

Mul on hea meel, et meil mõlemal oli eile pärastlõunal võimalus vahetada mõtteid mehega, kelle üle ungarlased võivad uhked olla – mehega, kes on teie kodumaa endine peaminister ja välisminister ning kes koos Alois Mockiga avas Ungari ja Austria vahelise piiri ja sillutas teed Saksamaa ühtsusele. See mees on minu partei juht Gyula Horn. Avaldame tunnustust sellele suurele ungarlasele.

(Aplaus)

Peaminister Orbán, nõukogu eesistujana tunnistasite midagi oma vastuses president Barroso küsimusele. Ütlesite, et kui Ungari meediaseadus ei ole Euroopa normidega kooskõlas, siis te muudate seda. See on hea. Kuid seda öeldes tunnistasite, et tegemist ei ole kõigest Ungari sisepoliitilise aruteluga, vaid üleeuroopalise aruteluga. On selge, et see seadus on seotud õigusriigil põhineva ühiskonna ehk Euroopa Liidu põhinormide ja ­väärtustega.

Ma soovin käsitleda lähemalt meediaseaduse kaht tahku. Selle seadusega luuakse meedianõukogu, mille eesmärk on teostada järelevalvet meediakajastuste tasakaalu üle. Peale selle kehtestatakse seadusega meediale kohustus kohaldada tasakaalustatuse põhimõtet. Teil on parlamendis kahekolmandikuline häälteenamus ja see on õiguspärane enamus. Kahekolmandikulise häälteenamuse kasutamisega lõite meedianõukogu, mis koosneb eranditult valitsusse või sellega tihedalt seotud inimeste hulka kuuluvatest teie erakonna liikmetest. See tähendab, et tasakaalustatud kajastuse järelevalve eest vastutab meedianõukogu, mille liikmed esindavad ainult üht poliitilist suunda. See ei ole õigusriigil põhinevas Euroopa ühiskonnas vastuvõetav.

(Aplaus)

Lugupeetud peaminister, demokraatlikus ühiskonnas on võimulolijad meedia järelevalve all. Selle seaduse tulemusena on meedia võimulolijate järelevalve all. Ka see on demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetamatu ja sellepärast valmistab kõnealune seadus eurooplastele nii suurt muret.

(Aplaus)

Te märkisite väga õigesti, et meil tuleb lahendada palju probleeme. Meil valitseb tõsine finantskriis ja meil on raskusi eelarvega. Veel üks pakiline küsimus Euroopa Liidu jaoks on seotud toiduainete hinnatõusuga, eelkõige meie naaberpiirkondades, kuid peagi ka Euroopa Liidus endas. See on probleem, millega tuleb kiiresti tegelda. Samuti peame keskenduma tööhõivele liikmesriikides. Teie programm sisaldab kahtlemata punkte, milles me saame koostööd teha. Selles mõttes olete Euroopa Rahvapartei tõeline esindaja.

Kui nõukogu eesistuja oli Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, esines ka tema Euroopa Parlamendis vasakpoolse sõnavõtuga, kuid seejärel asus kodus parempoolset poliitikat ellu viima. Ma ütlesin talle, et ta räägib nagu eksiilis viibiv Karl Marx. Kogu jutt kõlab hästi. Kui te suudate nüüd oma sõnade kohaselt tegutseda, on see juba küllalt hea.

(Vahelehüüded)

Seepärast usun, et peame hindama teie saavutusi siin esitatud programmi alusel, ja seda me ka tõepoolest teeme. Austatud peaminister, te osutasite asjaolule, et Ungaris on teil suure enamuse toetus. See on hea. Me oleme pidanud kokku puutuma mitme valitsusega, sealhulgas mõne teie partei omaga, kes ei ole teinud muud, kui istunud siin ja helistanud koju, et saada teada, kas nad on veel ametis. Me ei saa sellist asja endale praegu lubada. Sellest vaatenurgast on teie kahekolmandikuline häälteenamus suurepärane, sest see annab teile aega. Kuid see paneb teile ka kohustuse kasutada oma tugevat seisundit, et muuta nii Ungari kui ka Euroopa Liit tugevamaks.

Ma soovin teile esitada ühe küsimuse. Mis mõtet teenib teie kingitud vaip, mis laotati maha Brüsselis nõukogu hoones ja millel kujutatakse Ungarit 1848. aasta piiridega? Millise sõnumi edastab see Euroopa poliitiliste sümbolite kontekstis? Et te näite olevat kindlalt otsustanud kasutada 19. sajandist pärit sümboleid, tahan märkida, mida ütles 19. sajandil saksa rahvale saksa filosoof Friedrich Nietzsche. Ta ütles, et suur võit kätkeb endas suurt ohtu. Inimloomuse jaoks on võiduga raskem toime tulla kui kaotusega. Võidu saavutamine näib olevat kergem kui sellega toimetulemine sellisel moel, et võidust ei saaks tõsine kaotus.

Minu meelest peaksite arvesse võtma, et suur enamus pakub palju toetust, kuid sellega kaasnevad ka suured kohustused. Seepärast pöördun teie kui ametis oleva nõukogu eesistuja, mitte kui peaministri poole. Nõukogu eesistuja peab tegema kõik, et hajutada igasugused kahtlused eesistujariigi valmisolekus kaitsta Euroopa demokraatlikke põhiväärtusi. Teie jaoks oleks parim mitte oodata komisjoni uurimise tulemusi. Lugupeetud komisjoni president, teie tähelepanu tahan ma juhtida sellele, et pärast ühe Austria provintsi poolt veokitele kehtestatud keeldu tabas komisjoni ränk identiteedikriis ja seejärel võeti Austria suhtes viivitamatuid meetmeid. Kuid kui Euroopa demokraatia üks aluspõhimõtetest on ohtu seatud, istute tegevusetult.

(Aplaus)

Hoolitsege selle eest, et uurimise tulemused saabuksid peagi. Vastasel korral paneb see arutelu Ungari eesistumisperioodile raske koorma. Aga me kõik tahame, et eesistujariiki saadaks edu, ega taha näha talle tõkete seadmist. Härra Orbán, te saate ise seda olukorda leevendada. Kuulutage see seadus kehtetuks ning võtke vastu uus ja parem. Ungari vajab tasakaalustatud meediaseadust.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud president! Kõigepealt lubage mul Viktor Orbánile väga kindlalt öelda, et minu fraktsioon toetab eesistujariigi Ungari prioriteete. Austatud peaminister, nagu teie, usume ka meie tugevasse eurosse, seega toetame teid käesoleva eesistumisperioodi prioriteetide elluviimisel igati. Ma arvan, et nende kuue kuu jooksul on teil üks eriti oluline eesmärk – seada Euroopa Liidus ja euroalal võimalikult kiiresti sisse tõeline majanduse juhtimine. Olgem ausad, 2010. aasta ei olnud euro ja Euroopa Liidu jaoks hea näide. Me olime alati asjade tegelikust käigust ja sündmustest maas. Nüüd on meil teie ja komisjoni presidendi juhtimisel võimalikult kiiresti vaja üldist õigusaktide paketti majanduse juhtimise, tõelise majandus- ja maksuliidu kohta, sest pole mõtet, kui meil on rahaliit, kuid ei ole samal ajal majandus- ja maksuliitu.

Ma ei palu teil uusi ideid välja mõelda, vaid võtta komisjoni presidendi ja volinik Olli Rehni poolt eelmisel nädalal esitatud pakett ning esitada see neljale nurgakivile toetuv pakett nõukogule ja oma kolleegidele. Härra Orbán, härra Barroso, sellest paketist puudub ainult üks osa, üks nurgakivi. Mitte kusagil maailmas pole vääringut, mille taga ei oleks kas või üht võlakirjaturgu. Euroopas on meil 27 võlakirjaturgu, 27 spekulatsiooni ja 27 marginaali. Euroalal on meil 17 võlakirjaturgu, 17 spekulatsiooni ja 17 marginaali. Turud ei spekuleeri praegu euro vastu, vaid spekuleerivad euroalasiseste erinevustega. Ainus viis sellega tegelda on luua Euroopas tõeline 4000 miljardi või 5000 miljardi suurune võlakirjaturg, mida võiks võrrelda mujal maailmas eksisteerivate turgudega ja kus AAA-reitinguga riikidele saaks osaks erikohtlemine.

(Aplaus)

Lõpetuseks tahan ma, peaminister Orbán, rääkida paar sõna ühest pinnust silmas. See pind on Ungari meediaseadus. Ma ei räägi seadusest endast, selle asemel kasutan ühe oma lemmikautori, suure ungari kirjaniku Sándor Márai näidet. Julgen väita, et Slovakkia endise valitsuse keelepoliitikaga ja Ungari praeguse meediaseadusega ei oleks Máraid kunagi olemas olnud. Miks? Sest Márai elas Kassas, mida me tänapäeval teame Košice nime all. Ta kirjutas ungari keeles, mis, nagu teate, oli veel hiljaaegu Slovakkias probleem. Samuti on oluline, et ta oli ajakirjanik, mis on muutumas probleemiks, sest uute õigusnormide kohaselt peab meedia edastama avaliku elu kohta õiget ja asjakohast teavet. Seepärast usun, et Máraid ja tema raamatuid poleks kunagi olemas olnud. Tema meistriteos „Ühe kodanlase pihtimused” on üsna asjakohatu ja paljuski täiesti ebapiisav, kuid tegemist on suurepärase kirjandusteosega.

Minu arvates ei ole meedia juhtimise eesmärk tagada õige ja piisav teave. Ei, meedia juhtimise eesmärk on säilitada pluralism ja tagada meedias tõstatatud teemade arendamise võimalus.

(Aplaus)

Loodan, et te kasutate oma enamust, oma kahekolmandikulist enamust, millest kõik poliitikud unistavad...

(Daniel Cohn-Benditi vahelehüüe: „Ei! Ei!”)

Teie mitte – teie olete erand.

Loodan, et te kasutate oma kahekolmandikulist häälteenamust pluralismi tagamiseks ja et te muudate seda seadust nii kiiresti kui võimalik.

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud president, kõigepealt lubage mul öelda üht asja, et kõik oleks täiesti selge.

Roheliste fraktsioon armastab Ungarit, ka mina isiklikult armastan Ungarit. Ma nutsin, kui Ungari 1954. aastal jalgpalli maailmameistriks ei tulnud. Minu esimene demonstratsioon oli 1956. aastal, mil ma venna käest kinni hoides avaldasin meelt Nõukogude vägede Budapesti sissetungimise vastu. Nagu Guy Verhofstadt ütles, on paljud intellektuaalid, paljud ungari kirjanikud meile aastaid poliitiliselt ja vaimselt toeks olnud.

Ma olin Viktor Orbáni poolehoidja, kui ta 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses kommunistide vastu võitles. Ma olin Viktor Orbáni poolehoidja, kui ta palus liberaalsetel eurooplastel Jörg Haider Euroopa liberaalide partei ridadest välja heita. Viktor Orbán oli minu jaoks poliitik, keda tuli austada. Lugupeetud peaminister Orbán, nüüd olete muutumas Euroopa Chávezeks, natsionalistlikuks populistiks, kes ei saa päris täpselt aru demokraatia olemusest ja ülesehitusest.

Lubage mul teile öelda üht väga lihtsat asja, härra Orbán: pole olemas sellist asja nagu tasakaalustatud teave. Kas te arvate, et Nixoni meelest oli Watergate’i teave tasakaalustatud? Kindlasti mitte! Kas te arvate, et president Bushi meelest oli Abu Ghraibi kohta käiv teave tasakaalustatud? Muidugi mitte! Kas olete kursis ühe suure poliitilise sündmusega – Prantsusmaa Dreyfusi afääriga, kus valitsus oleks võinud leida, et teave oli tasakaalustatud? Kas te usute näiteks seoses Silvio Berlusconi elu ja poliitika uurimisega, et tema arvates on teave tasakaalustatud? Muidugi mitte! Teave peab poliitikat raputama. See raputab ka meid ja mõnikord teeb see haiget.

Seepärast, peaminister Orbán, ei ole teie praegune seadus selline, mis kajastaks Euroopa Liidu väärtusi. Te ütlete end tahtvat tugevat Euroopat. Tugev Euroopa, austatud peaminister, peab olema usaldusväärne Euroopa. Kui me nõustuksime sellise seaduse olemasoluga Euroopas, kuidas saaksime siis pidada arutelusid president Lukašenkaga? Kuidas saaksime pidada mõttevahetusi Hiinaga? Kõik nad soovivad tasakaalustatud teavet.

Peaminister Orbán, kas olete teadlik, et Euroopa sai alguse totalitarismi vastu astumisest? Ning et demokraatia ja vabaduse alus on just sõnavabadus? Demokraatia ei kannata kunagi liiga suure vabaduse all. Demokraatia hääbus, kui inimesed hakkasid vabadusi piirama, peaminister Orbán. Te teadsite seda 20 aasta eest. Mõelge ajas tagasi, mil see nii oli – ja mis veelgi olulisem, see kehtib siiani. Siis näete, et minu jutt on õige.

Ma tahan ühe asja lõpule viia, peaminister Orbán. Kui te tahate võidelda kogu maailma kristlaste eest, oleme teiega, kuid ma oleksin ette kujutanud – ja ma kujutasin ette –, et teile meeldib Tuneesia jasmiinirevolutsioon, millel on sama eesmärk nagu teie läbielatud revolutsioonil, austatud peaminister: diktaatori kukutamine. Teil ei jätkunud sõnu tuneeslaste jaoks ja seda heidan ma teile ette.

Maailma kristlaste nimel oleme teiega. Loodan, et teie olete meiega, kui on vaja võidelda maailma diktaatorite vastu, olgu nad siis Valgevenes, Tuneesias, Alžeerias, Egiptuses, Hiinas või Venemaal – kus tahes. Need on ühised Euroopa väärtused, mida me peame koos kaitsma.

(Aplaus)

  Lajos Bokros, fraktsiooni ECR nimel. – (HU) „Ma ei tea, mida see maa teiste inimeste jaoks tähendab. / Minu jaoks on see minu sünnipaik, see väike rahvas haaratud / leekidest, minu lapsepõlve maailm kaugustes kiikumas. / Ma kasvasin temast kui õrn oks puust / ja ma loodan, et ühel päeval vajub minu keha temasse. / Ma olen kodus.” Nii kirjutas Miklós Radnóti. Ungari tunneb end Euroopas koduselt ja on väärt olema eesistujariik. Kuid kas Ungari valitsus tunneb end nagu kodus? Kas ta on seda ametikohta väärt? Ma ei osuta siinkohal kõigest meediaseadusele, on veel üheksa suurt pindu silmas. Seal toimub demokraatiat iseloomustava ja hapra võimude lahususe süsteemi pidev ja jäme rikkumine.

Riigiametnike ametist vabastamine põhjusi esitamata. Ülemäärane, diskrimineeriv ja struktuuri moonutav kriisimaks. Rikaste toetamine vaeste kahjuks. Eelarvenõukogu laialisaatmine nagu Venezuelas. Keskpanga sõltumatuse kärpimine ja peagi ka kaotamine. Tagasiulatuva jõuga 98% määraga erimaks lahkumishüvitistelt. Üheksa põhiseaduse muudatust seitsme kuu jooksul. Põhiseaduskohtu pädevuse piiramine. Erasektori pensionisüsteemi riigistamine avaliku väljapressimise teel nagu Boliivias. Maksupettuste viimine valitsuse poliitika tasemele: paalinka destilleerimine. Populistlik lahmimine, nagu läheks kirvega botaanikaaeda. Ühiskonna peene struktuuri ja solidaarsuse hävitamine. Ágnes Heller, János Kornai, Jenő Ranschburg – maailmakuulsad ungari teadlased on sellest kirjutanud. Eile ütles Guy Verhofstadt, et eesistujariik Belgia oli edukas, sest Belgia valitsus ei lubanud riiklikel kohustustel tähelepanu Euroopa asjadelt kõrvale juhtida. Nüüd ähvardab meid täiesti vastupidine oht. Riigis valitsev kaos ja diplomaatiline katastroof viib valitsuse ja Euroopa avalikkuse pilgu Euroopa asjadelt muule. Sellest oleks tuline kahju. Ungarlasena ma seda näha ei taha. Veel ei ole hilja suunda muuta.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud president, austatud nõukogu eesistuja! Ma tahan öelda lühidalt midagi meediaseaduse kohta. Paljud kõnelejad on seda nimetanud, kuid ma ei korda nende sõnu. Tahan lihtsalt välja öelda ühe mõtte. See ei ole sekkumine Ungari siseasjadesse. Mina usun – ma sain sellest oma elus alles hilja aru –, et meedia ülesanne on jälgida võimulolijaid ja majanduses toimuvat. Nii see peabki jääma. Seepärast ei tohiks muud kõrgema tasandi asutused meedia üle järelevalvet teostada, sedalaadi meedianõukogu teeks selle aga võimalikuks.

Sel põhjusel ei ole meedianõukogu loomine meie arvates mõistlik tegu. Te ütlesite selgelt, et olete valmis seda muutma, ja ma loodan, et te lähete selles suunas. Vastasel korral – ja seda tahan ma ühemõtteliselt öelda – saab sellest Ungari küsimus. Loomulikult on ka teisi liikmesriike, kelle meediavaldkonna õigusakte võiksime siinkohal nimetada. See ei puuduta ainult Ungarit.

Seoses eesistujariigi töökavaga tahan kindlalt öelda, et esiteks kiidan ma heaks asjaolu, et olete kultuurilise mitmekesisuse edendamisest teinud ühe oma peamise eesmärgi. Arvan, et see on väga tähtis. Ootan huviga teie ettepanekuid parema lõimimise, sealhulgas vähemuste lõimimise kohta – te ise nimetasite romasid. Euroopa strateegia romade tõhusamaks lõimimiseks on väga oluline teema.

Teiseks on mul rõõm näha, et olete pühendunud laienemisläbirääkimistele ja meie idanaabritega seotud poliitikale. Suurema hulga Ida-Euroopa kultuuri ning piirkonna ajaloolise ja sotsiaalse kogemuse toomine Euroopa Liitu saab olla üksnes hea. Mitmel põhjusel, mida ma siinkohal nimetama ei hakka, on Euroopa Liit peamiselt siiski Lääne-Euroopa organisatsioon. Ma sooviksin näha, et teie eesistumisel avalduks suurem idaeuroopalik mõju.

Kolmandaks on mul huvitav näha, kuidas te tulete toime eelseisva põllumajandus- ja ühtekuuluvuspoliitika ümberkujundamisega ning Euroopa Liidu mitmeaastase eelarveperspektiivi koostamisega. Minu fraktsioon kutsub teid üles parlamenti sellesse täiel määral kaasama ning me ootame, et te suhtute täie tõsidusega oma lubadusse toetada väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid ning parandada keskkonnakaitset, ressursside säästvat kasutamist ja toiduga kindlustatust.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud president, ma tervitan Viktor Orbánit. Pärast Belgia kuuekuulise eesistumisperioodi farssi on hea näha tõelise riigi valitud peaministrit. Ma nautisin seda, kui te ütlesite lahti kommunismist kui ohtlikust ideoloogiast, ja märkasin, millise uhkusega te võtsite omaks teadmise, et Ungarist sai esimene riik, kes asus võitlusse Nõukogude Liidu vastu.

Kakskümmend aastat pärast seda, kui te võitsite tagasi õiguse end ise demokraatlikult valitseda, kuulute nüüd uude poliitilisse liitu, mis hakkab üha enam ilmutama Nõukogude Liiduga sarnaseid jooni. Tõde on see, et järgmise kuue kuu jooksul kohtute paljude kommunistidega, sealhulgas siinviibiva komisjoni bossi Barrosoga, kes oli esimees Mao pooldaja! Te näete majanduse tsentraliseeritud planeerimist ja kontrolli ning eelkõige näete soovi suruda Euroopa rahvastele vastu nende tahtmist peale poliitilist liitu.

Härra Orbán, ärgake üles! Vaadake, kuidas nad püüavad teid täna hommikul kamandada. Nad püüavad teile öelda, kuidas te peaksite oma riiki juhtima. Öelge neile, kuhu nad võiksid minna. Tõuske püsti ja asuge taas kord võitlusse demokraatia eest.

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Austatud president, kallid kolleegid! 1956. aastal näitas Ungari maailmale, et rõhumise ja valede vastu tuleb välja astuda, isegi kui see näib olevat lootusetu ettevõtmine. Siis oli see meie ajalooline ülesanne. Nüüd on olukord sama. Tänapäeva maailmas saavad valed ja rõhumine võimalikuks kahe teguri tõttu. Üks nendest on see, et üleilmne plutokraatia ja pangad omastavad kasumi, kuid jätavad samal ajal kahjumi ja kulud riigile, andes need nii üle tuletõrjujatele, meditsiiniõdedele, õpetajatele ja pensionäridele, kelle kannatused aina kasvavad.

Teine tegur on see, et nad – ja siinkohal mõtlen ma peamiselt poliitikuid, kes rahva huvide esindamise asemel tegutsevad järjekindlalt üleilmse plutokraatia ja pankade esindajatena, isegi Euroopa Liidus – panevad selle näima loomulikuna või vähemalt vältimatuna. Minu kodumaa Ungari ja Ungari eesistumisperiood peavad näitama, et asi on vale, et keiser on paljas. Kasumile ja rahale keskendumise asemel peame näitama, et on võimalik keskenduda ka inimestele ja õiglusele, kui me küsimust püstitades ei huvitu sellest, mis on kõige kasumlikum ja rahaliselt parim, vaid sellest, mis on parim inimeste ja õigluse jaoks. Soovin oma vabadusmeelsele kodumaale Ungarile edu.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

ISTUNGI JUHATAJA: RODI KRATSA-TSAGAROPOULOU
asepresident

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud kolleeg Morvai! Meil toimus juba eile lühike arvamustevahetus. Mul on teile kaks küsimust. Ei ole üllatav, et te äärmusparempoolsena eesistujariiki toetate. Kas see ka Viktor Orbánile sobib, on eraldi küsimus. Kas te olete teadlik, et Ungari revolutsiooni toetasid väga paljud inimesed ja mitte ainult poliitilise skaala paremat poolt esindavad konservatiivid, nagu ütles Martin Schulz? Kas olete märganud, kolleeg, et Ungari meediaseadust ei kritiseeri ainult sotsiaaldemokraadid, vaid ka väga paljud kodanikud, sealhulgas György Konrád, kellel ei ole sotsiaaldemokraatiaga midagi pistmist? Kas te teate seda?

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) Austatud kolleeg, kuigi ma kunagi võib-olla uskusin, et täiendite „parempoolne” ja „vasakpoolne” kasutamisel on tähendus, on Euroopa Liidus veedetud poolteist aastat mind veennud, et sellel pole mõtet. Teie, vasakpoolsed, esindate jätkuvalt plutokraatia ja pankade huve ega näita üles mingit austust selle vastu, mida inimesed tahavad. Te olete täiesti unustanud algsed ideaalid. Täna nimetati siin teie eelkäijat Marxi. Mida ütles tema õigluse kohta, sellele siin enam ei mõelda. Teie olete töörahva suurimad rõhujad. Seda esiteks. Teiseks on meediaseadus, mis on Ungari siseasi...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ádám Kósa (PPE). – (HU) Lugupeetud juhataja, auväärsed kolleegid! Kõigepealt tahan teid tänada võimaluse eest kõnelda Euroopa Rahvapartei Ungari delegatsiooni nimel. Mina olen puudega inimene ja võib-olla olen ma tavalisest inimesest tundlikum diskrimineerimise ja topeltstandardite suhtes. Seepärast olen murega jälginud Ungari meediaseaduse ümber toimunud poliitilist nõiajahti, mille tunnistajateks võisime olla ka täna siin saalis. Ungari kodanikeühendus Fidesz on lugematuid kordi tõendanud, et ta tegutseb uhkusega meie ühiste Euroopa väärtuste vaimus ja ajakirjandusvabaduse nimel.

Meie Euroopa väärtused tähendavad kohustusi. Seda näitavad ka eelseisva Ungari eesistumisperioodi kuus kuud. Seda tõendavad selle eesmärgid. Majanduse juhtimine, energiapoliitika või ka romade strateegia – need suunad ja strateegiad tõendavad ühiste väärtuste olemasolu, samuti nagu meie ühised eesmärgid tugeva Euroopa tagamiseks. Euroopa ei ole lõppude lõpuks üksnes huvide ühendus, vaid ka väärtuste ühendus. Praegu näitate tegelikult lugupidamatust nende eesmärkide ja väärtuste vastu. Ootamata ära Euroopa Komisjoni arvamust, esinete juba avaldustega, loobite pahatahtlikke süüdistusi ning teete liigseid ja alusetuid märkusi. Kas teie eesmärk on nõrgendada sellega Ungari seisundit eesistujariigina? Tegelikult kahjustate sellega Euroopa Liitu, kogu Euroopa Ühendust.

Me seisame praegu silmitsi oma rängima kriisiga ja teie käitute vastutustundetult. Euroopa Rahvapartei delegatsiooni liikmena ei kiida ma seda heaks. Ma innustan eesistujariiki Ungarit jätkama tööd süüdistustest hoolimata ja viima edasi ellu oma tugeva Euroopa töökava. Ma olen töökava pealkirjaga nõus. Ühtsuse abil saavutame palju rohkem ja me peame püüdlema edu poole.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). – (HU) Austatud juhataja, lugupeetud peaminister, auväärsed parlamendisaadikud! Ungari eesistumise õnnestumine on nii Euroopa Liidu kui ka Ungari huvides, samuti kõigi Ungari patriootide huvides, sõltumata nende parteilisest kuuluvusest. See omandab veelgi suurema tähtsuse siis, kui võtame arvesse, et EL, sealhulgas euroala, peab praegu tegelema erakordsete probleemidega. Austatud peaminister, te olete eesmärgile pühendunud inimene. Ma palun teid anda see võime Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana Euroopa teenistusse, et Euroopa saaks olla märksa dünaamilisem ja tõhusam. Samal ajal palun teil siiski kinni pidada demokraatia reeglitest ja kaitsta Euroopa sotsiaalmudeli väärtusi.

Kahjuks, nagu ka praegune arutelu on näidanud, on Ungari eesistumisperioodi algus tormiline. Kas te tunnetate, austatud peaminister, kui väike on Euroopa usk teie valitsusse? Paljude liikmesriikide inimeste arvates, olenemata nende parteilistest eelistustest, on teie valitsuse demokraatiavastased meetmed, majanduslik populism, meediaseadus ja leebe suhtumine äärmusparempoolsusse vastuolus ELi normide ja väärtustega. ELi eesistujariigiks olemine ei vabasta teid kriitikast, te peaksite ELi põhiväärtuste järgimisel hoopis eeskuju näitama.

Siin on asjakohane Attila Józsefi kuulus ütlus „olen vihane sinu pärast, mitte sinu peale”, sest kui kõlab põhjendatud kriitika, ei ole EL vihane Ungari valitsuse peale, vaid ta on vihane tema pärast. Ning see kriitika ei ole üldsegi mitte suunatud Ungari rahva pihta. Austatud peaminister, ungarlase ja eurooplasena tahaksin ma saata need eesistumisperioodi kuus kuud mööda uhkust tundes ja püstipäi.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud nõukogu eesistuja, eile ühes suures Saksa ajalehes ilmunud artiklis tsiteerisite Otto Graf Lambsdorffi kui üht oma eeskuju. Me kohtusime viimati tema matusetalitusel 2009. aasta detsembris. Te viibisite seal eraisikuna ja me hindasime seda väga. Ma palun teid austada tema mälestust, järgides ja kaitstes liberaalse põhiseadusliku riigi põhimõtteid kõikides meetmetes, mida te võtate.

Te vastasite meediaseadust puudutavale kriitikale kahe argumendiga. Te ütlesite, et see on kampaania Ungari vastu ja teie vastu isiklikult ning et see kampaania on ebakonkreetne. Ma tahan teile Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni nimel selgelt öelda, et see ei ole kampaania. Kui põhivabadusi rikutakse ja need seatakse ühes Euroopa Liidu liikmesriigis kahtluse alla, siis on see Euroopa jaoks probleem.

Ma tahan komisjonile ja president Barrosole öelda, et volinik Kroes peab õigusliku analüüsi läbi viima. Kuid komisjon ei ole advokaadibüroo, see on poliitiline organ. Hindamine peab toimuma poliitilises vormis ja see tuleb läbi viia kiiresti.

Teie teine argument on, et kriitika ei ole konkreetne. Austatud peaminister, ma tahan esitada paar konkreetset märkust: laim, usutunnistuse halvustamine ja vihkamisele õhutamine on Saksamaal ja teistes demokraatlikes riikides õigusvastane. Seda reguleeritakse kriminaalõigusega. Palun kohaldage ka antud juhul kriminaalõigust. Lisaks paljudele muudele asjadele peate parandama artiklis 163 sätestatud õiguskaitset ning muutma meedianõukogu koosseisu ja volitusi artiklites 123 ja 183. Konkreetseid punkte on palju. Teen ettepaneku, et lükkaksite seaduse kohaldamise edasi, kuni komisjon on hindamise lõpule viinud, ja seda viimast tuleb teha võimalikult kiiresti.

  Judith Sargentini (Verts/ALE). – (NL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlament ja liikmesriigid järgivad topeltstandardeid. Me võime lõputult rääkida kodanikuõigustest ja ajakirjandusvabadusest, kui jutt on riikidest, kes tahavad Euroopa Liiduga ühineda, kuid need põhimõtteid ei näi kehtivat selle klubi praeguste liikmete kohta. Kas Kopenhaageni kriteeriumid on pühad meie kõigi jaoks või ainult uute liikmete jaoks?

Liikmesriigid pigistavad üksteise tegemiste suhtes silma kinni. Kui ma oma nina sinu asjadesse ei topi, siis pead ka sina oma nina minu asjadest eemal hoidma! Ka Ungari palub kõigil oma nina tema asjadesse mitte toppida. See on Euroopa Liidu eesistujariigi poolt veider suhtumine. Teie ülesanne, peaminister Orbán, on Euroopa Liitu juhtida ja tõepoolest julgustada liikmesriike tegelema teatud määral teiste liikmesriikide asjadega. Taganemisteed siin pole.

Pöördun nüüd Euroopa Parlamendi poole, kelle ülesanne peaks olema hoida Euroopa väärtusi kõrgel. Me ei tee ju seda! Austatud juhataja, mul on taas suur heameel võimaluse üle rääkida tõtt ja esitada oma tasakaalustatud seisukoht.

  Jacek Olgierd Kurski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! On hea, et ELi eesistujaks saab riik, mille valitsusel on kodumaal nii suur toetus. Ungari valitsusel on selline toetus sellepärast, et ta tegutseb ungarlaste huvides ning ehitab Ungarit üles pärast pankrotis ja skandaalidest vaevatud sotsialistide valitsusi. Ei ole siiski hea, et Ungarit on tema eesistumisperioodi eelõhtul tabanud ebaõiglased, ideoloogiast kantud rünnakud. Kõik meediaseaduse ümber toimuv näitab nende rünnakute kahepalgelisust. Poolas on samasugune meedianõukogu, kus on ülekaalus valitseva partei esindajad ning mis vastutab praegu selle eest, et kümned inimesed – konservatiivsete vaadetega ajakirjanikud – tõrjutakse Poola avalikust meediast välja. Euroopas ei kaitse neid keegi, Martin Schulz kõige vähem. Need on lihtsad tõsiasjad.

Nädal tagasi avaldatud veider kiri, milles rünnatakse ungarlasi ja millele on alla kirjutanud Tšehhi ja Ungari endised presidendid ning samuti Poola ajalehe Gazeta Wyborcza peatoimetaja, näitab rünnaku kahepalgelisust. See on seesama Gazeta Wyborcza, mis hoolitseb selle eest, et teistsuguste seisukohtadega inimeste vara konfiskeeritaks. Tänane Ungari-vastane rünnak pole midagi muud kui kättemaks konservatiivse maailmavaate eduka elluviimise eest. Peaminister Orbán, ma loodan, et teie ELi eesistujaks olemise aeg on edukas, sest...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Austatud juhataja! 1. jaanuaril asus Euroopa Liidu eesistujana ametisse Ungari valitsus, kes meenutas meile seda asjaolu kultuurivaiba kaudu, kui seda võib nii nimetada. Ma ei räägi kaardist, peaminister, vaid kultuurist, mida olete Brüsselisse toonud.

Hinnatud sümbolid, teie rahva silmis uhkust äratavate inimeste portreed on avalikus kohas jalge all maas ning neid tallavad ja määrivad inimesed kogu Euroopast. Kas see on teie meelest kultuur? Kas see on uhke Ungari väärikas esitlemine?

Ma ei tea, mis sundis Ungari diplomaate oma riigi ajaloo sümboleid alandama. Nad oleksid võinud need panna väärikalt stendidele või sellesama ruumi seintele. Viktor, kas olete näinud, kus asuvad meie kalliks peetud sümbolid siin ruumis? Nad on aukohal, kaunistamas presidendi lauda.

Austatud peaminister, ma tean, et teie kodumaal on palju probleeme, kuid usun kindlalt, et uhked ungarlased ei vääri oma valitsuse sellist lugupidamatust rahva kuulsuste ja sümbolite vastu.

  Csanád Szegedi (NI). – (HU) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister, auväärsed parlamendisaadikud! Ma tahtsin tegelikult rääkida Ungari eesistumisperioodist, kuid eelkõnelejad on mind marru ajanud, mistõttu ma olen sunnitud andma provokatsioonile pisut järele ja rääkima Ungari meediaseadusest. Lihtsalt öeldes on Jobbik ehk Liikumine Parema Ungari Eest arvustanud ka Ungari keeleseadust. Ka meie ei ole sellega nõus. Kuid on rabav näha ühes kohas nii palju ülejooksikuid ja silmakirjatsejaid. Kus olid need ennast õiguste kaitsjaks pidavad inimesed siis, kui võeti vastu Slovakkia keeleseadus? Kus oli kolleeg Cohn-Bendit, kui serbia äärmuslased terroriseerisid Vojvodinas elavaid ungarlasi? Kus oli kolleeg Martin Schulz, kui Vojvodinas ja Transilvaanias rüvetati ungarlaste haudu? Just seepärast pean ma seda topeltstandardiks. Ma ei saa nõustuda kriitikaga, mida te endale Ungari valitsuse ja eesistujariigi Ungari aadressil lubate.

Erinevalt MSZMP või MSZP tühjast kraaksumisest esitab Jobbik alati häid ettepanekuid. Jah, me peame võtma arutelu alla Slovakkia keeleseaduse. Jah, me peame arutama Beneši dekreetide tühistamise küsimust. Jah, me peame käsitlema seekelite territoriaalse autonoomia teemat. Jah, me peame käsitlema romadevastaste kuritegude peatamise ja lõpetamise küsimust nii seoses Ungariga kui ka kogu Euroopaga ning oleks tore, kui Ungari valitsus keskenduks sama palju oma riigisisesele ülesandele viia ellu miljonite ungari valijate tahe ja panna endine Ungari diktaator Ferenc Gyurcsány trellide taha. Need on tõelised probleemid ja ma soovin eesistujariigile edu.

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud eesistuja Orbán! Teie ees on kaks rasket ülesannet. Esimene hõlmab ülesaamist sotsialistide kaheksa aastat kestnud haldusomavolist, poliitilise ja majandusliku arengu ja stabiilsuse taastamist Ungaris ning võlataseme vähendamist. Valijaskond on andnud teile selleks kindlad volitused.

Teie teine ülesanne on juhtida nõukogu eesistujana neil rasketel aegadel Euroopat ja teha kõik endast sõltuv majandus- ja finantskriisi lahendamiseks. Teil on Euroopa Parlamendi ja minu fraktsiooni aktiivne toetus. Meil on hea meel, et te ei esitanud meile täna soovinimekirja, nagu on varasematel aastatel teinud paljud sotsiaaldemokraatidest nõukogu eesistujad. Teie seevastu tegite oma prioriteedid selgeks.

Kolmandaks on meil hea meel, et Ungari on olnud alates 2004. aastast Euroopa Liidu liige ja et Ungari valitsev erakond kuulub Euroopa Rahvaparteisse. Uue meediaseadusega seotud kampaanias on kutsutud üles tühistama artikli 7 kohast hääleõigust. Seda kampaaniat ei alustanud teie, vaid seda alustasid siin parlamendis erakonnad, kes kaotasid Ungaris 2010. aasta valimised ning kes istusid siin ja istuvad endiselt siin esireas – vähemalt need, kes ei ole ummisjalu ajakirjanduse juurde jooksnud. See kampaania on silmakirjalik ja väljakannatamatu. Hindamine näitab, et Ungari meediaalased õigusaktid ei erine paljude teiste riikide meediaalastest õigusaktidest.

Martin Schulzile, kes kutsus üles seadust tühistama, saan ma öelda üksnes seda, et ta ei ole tõenäoliselt lugenud seadust, mis võeti häälteenamusega vastu Nordrhein-Westfalenis sotsiaaldemokraatidest ja rohelistest koosneva liidumaa valitsuse juhtimisel. See sisaldab sätteid meedianõukogu loomise, karistuste ja arvamuste mitmekesisuse kohta. Täpselt seda te praegu teete. See on silmakirjalik suhtumine, mis ei tohiks Euroopa Parlamendis ülekaalu saada.

(Aplaus)

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Rebecca Harms (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud kolleeg Werner Langen, kas Nordrhein-Westfaleni meediaseadusega antakse kohustus teostada järelevalvet meedia üle ühe erakonna kätte? Kas Nordrhein-Westfaleni meedianõukogu on valitsuse käsutuses üheksa aastat? Kas Nordrhein-Westfalenis otsustab üks erakond selle üle, kas meediakajastus on tasakaalustatud või ei? Kui see on nii, siis on olukord sama nagu Ungaris. Ma arvan, et seda te ei soovi. Samuti tahan küsida, miks kritiseerib kantsler Merkel Ungari õigusakti. Sest ta kuulub...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Werner Langen (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, olen kindel, et te annate mulle viis minutit.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

Esiteks tundis kantsler Merkel huvi, kas seadus on Euroopa normidega igas mõttes kooskõlas, ja peaminister Orbán nõustus seaduse sätteid komisjoni hindamise põhjal muutma, kui see peaks vajalikuks osutuma. Arvan, et see on õige, aus, avatud ja õiglane kõigi asjaosaliste suhtes.

Teiseks räägin Nordrhein-Westfaleni liidumaa meediaseadusest. Paragrahvi 31 kohaselt ei ole raadiosaadetes lubatud esitada üksnes üht arvamust või kajastada üksnes ühe partei, grupi, huvirühma, usutunnistuse või filosoofia seisukohti.

(Vahelehüüded)

Seaduses sätestatakse samuti, et Nordrhein-Westfaleni liidumaa juht võib anda liidumaa meedianõukogule juhiseid ja määrata kuni 500 000 euro suuruseid trahve.

  Monika Flašíková Beňová (S&D). – (SK) Austatud juhataja! Ma soovin pöörduda Ungari valitsusjuhi poole. Tere tulemast Euroopa Parlamenti, peaminister Orbán!

Ungari võtab eesistujariigi ülesanded üle ajal, mis ei ole kindlasti lihtne, ja teie tutvustatud töökava sisaldab kahtlemata arvukalt suuri lahendamist vajavaid probleeme. Te palusite mitu korda meie, parlamendi abi selle kava elluviimiseks ja uskuge mind, härra Orbán, me oleme tõepoolest siin selleks, et toetada seda, mis on teie kavas head ja euroopalikku.

Teie kõne sisaldas ka üleskutset luua tugev Euroopa, kuid ma pean ütlema, et mulle pole päris selge, kus teie euroopalikkus algab ja millised on selle piirid, sest millegi muuga ei ole võimalik seletada, miks alustas teie riik oma eesistumisperioodi olematu territoriaalse üksuse esitlemisega, selle asemel et esitleda eesistujariigina uut kujutlust Euroopast.

Peaminister Orbán, seepärast loodan, et teis peituv hea euroopalikkus areneb edasi rõõmustavas suunas ja et teis on leida ka positiivset ungarilikkust.

  Adina-Ioana Vălean (ALDE). – Austatud juhataja! Pikka aega on meie liit läinud seda teed, et seada järjest uusi sihte, kuid keegi ei ole vaadanud tagasi, et näha, kas kõik need sihid on ka saavutatud või nõuetekohaselt rakendatud. Majanduskasv, töökohad, kodanikukeskne liit: need kõik on muutumas püüdmatuteks eesmärkideks. Me oleme jõudnud punkti, kus peaksime tunnistama vähemalt mõne oma poliitikavaldkonna ja liiga sageli kohaldatavate universaalsete lahenduste läbikukkumist.

ELi majanduskasvu stimuleerimiseks peaksime ehk hakkama mõtlema tavalisest erinevalt ning leppima oma 27 liikmesriigi erisuguste huvide ja iseärasustega.

Komisjoni ettepanek, mille eesistujariik heaks kiidab, hõlmab kõigest meie majanduspoliitika koordineerimist. See võib pelgalt makromajanduslike ja rahaliste eesmärkide ja asjaomase poliitikaga just pidurdada soovitud majanduskasvu. Et meie siseturg ei ole lõpule viidud, meie ettevõtteid ja ettevõtjaid koormab bürokraatia ning tööturg on korrastamata, võib ELi majanduskasv osutuda vaalaks barrakuudade keskel – sest selline on maailmaturu olukord praeguse kriisi taustal.

Seoses eesistujariigi tegevuskava muude igikestvate eesmärkidega, nagu ühise energiapoliitika loomine, on meil vaja kindlaks määrata kõikide liikmesriikide ühised energiahuvid ja ­vajadused. Ma ei ole kindel, et miljardite eurode kulutamine hiiglaslikele infrastruktuuriprojektidele annab vastuse.

Peaminister Orbán rääkis ka laienemisest. Ma loodan, et Ungari lahendus ei tähenda kõigile naaberriikides elavatele etnilistele ungarlastele kodakondsuse andmist. Kas ELi laienemine on valitsevas euroskeptilises meeleolus ja majanduskriisis tegelikult reaalne?

Lõpetuseks soovin meile kõigile edu.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud juhataja! Ungari eesistumisperiood ei alanud hästi. Ungari valitsuse uue meediaseadusega Euroopa Liidule seatud eeskuju ei ole ilus. Uue seadusega antakse meediajärelevalve teostajatele suured volitused ja see heidab murettekitavat varju Ungari eesistumisperioodile. Kõnealune seadus on ainult üks lüli Ungaris toimuvate mõtlemapanevate sündmuste ahelas.

Kui üks partei domineerib, siis teiste hääled vaibuvad. Selle eest hoiatas ammu 17. sajandi prantsuse kirjanik Rochefoucauld, kes ütles, et ainult vähesed on piisavalt targad, et eelistada kasulikku kriitikat reetlikule kiitusele. Minu soovitus eesistujariigile on, et ta võiks Rochefoucauld’ sõnu tõsiselt võtta, nii ELi eesistujariigi kui ka Ungari valitsuse rollis.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Austatud eesistuja Orbán, tere tulemast Strasbourgi! Nagu kolleeg Cohn-Bendit märkis, armastavad siin kõik Ungarit, kuid mitte kõik ei armasta Ungari valitsust, nagu te vahest aru saite.

Ühest küljest armastame Ungarit, peame lugu Ungari valitsusest ja mis veelgi tähtsam, toetame piiritult teie erakonda. Miks me Fideszile nii väga kaasa elame? Sest see partei on aidanud otsustavalt kaasa Ungari tagasipöördumisele demokraatliku elu juurde pärast pikka ja kohutavat diktatuuri.

Me toetame Fideszit, sest aastate jooksul, kõigi nende aastate jooksul on ta püüelnud samade väärtuste, demokraatia ja vabaduse poole nii valitsuses kui ka opositsiooni ridades. Me toetame Fideszit, sest see on praegu ainus partei, kes suudab pakkuda tegelikku alternatiivi populistlikule suunale, mis näib võimust võtvat nii paljudes Euroopa Liidu riikides.

Me toetame Fideszit ka sellepärast, et teie nimetatud prioriteetide kaudu paneb Fidesz meid mõistma, et võitlus ühendatud ja vaba Euroopa eest ei ole veel lõppenud. Me toetame teid, peaminister Orbán, ning me elame teile kaasa, sest see tähendab kaasaelamist Ungarile ja tervele Euroopale.

  Edit Herczog (S&D). – (HU) Lugupeetud juhataja, austatud parlamendiliikmed! Euroopa Liidu loomisest alates on üks selle tähtsamaid teemasid ja eesmärke olnud energiajulgeolek. Kaua uskusime, et kõige tähtsam on vähendada sõltuvust energiaallikatest. Kuid majanduskriis näitas selgelt, et kõige olulisem on siiski energia kättesaadavus ja taskukohasus. See oli esimene aasta, kui Ungaris külmus kütmata korterites surnuks rohkem inimesi kui tänavatel. Paar päeva tagasi palusid ühe kortermaja elanikud oma kütte kinni keerata, sest nad ei saanud seda enam endale lubada. Kallid kolleegid, on väga tähtis, et me käsitleksime energiajulgeoleku küsimust kui majanduskriisi üht mõjuaspekti, ja seda tehes peame arvestama vananenud energiainfrastruktuuri.

Eesistujariigi Ungari kõige tähtsam ülesanne energeetikaalasel tippkohtumisel on panna alus sellele uuele infrastruktuurile, mitte ainult seoses gaasiga, vaid ka seoses elektriliinidega. Meie ülesanne ei ole vanade võrkude ajakohastamine, vaid investorite ja kapitali kaasamise võimaluste tagamine tuleviku arukate energiavõrkude jaoks. Ungari valitsusel tuleb veenda kõiki liikmesriike toetama ühehäälselt tuumajäätmete käitlemise ohutuse suurendamist. Me peame tagama, et kõik see jääb meie võimaluste piiresse. Austatud eesistuja, me ei saa läheneda sellele uisapäisa ja külmavereliselt, vaid peame säilitama kaine mõistuse, puhta südametunnistuse ja selge silmavaate. Me oleme nende küsimuste lahendamisel teie partnerid.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, Euroopa rahvas elab läbi rasket, destabiliseerivat kriisi. Leian, et just sellistel aegadel peame pöörduma tagasi Euroopa põhiväärtuste juurde.

Esimene nendest väärtustest on võitlus kõigi natsionalismivormide vastu. Lubage öelda, et mind teeb väga murelikuks, kui pärast madjari kogukondadele Ungari kodakondsuse pakkumist kaalute nüüd võimalust anda neile hääleõigus; see on vastuolus kõigi rahvusvaheliste konventsioonidega.

Teine nendest Euroopa väärtustest on demokraatia ja vabaduste kaitsmine. Pärast teie ametisseasumist on võetud mitu meedet, mille laad paneb meid muretsema. Nende kohta saate meile nüüd vastuseid anda. Põhiseaduskohtu volitusi on piiratud, keskpanga sõltumatust on kahjustatud – vastuolus ühinemislepinguga – ja tuues ettekäändeks Euroopa direktiivi ülevõtmise, panete inimesed hääletama meediaseadust, millega tegelikult hävitatakse ajakirjandusvabadus, nagu näitas hiljuti Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE).

Te selgitate, et teie seadus sarnaneb teiste liikmesriikide sama valdkonna seadustega, aga isegi kui mõne riigi puhul – ma pean silmas eelkõige omaenda kodumaad – on vaja veel palju ära teha, siis millises teises ELi liikmesriigis ähvardab meediat 700 000 euro suurune trahv eetikanormide rikkumise eest? Asi on nüüd Euroopa Komisjoni kätes ja komisjon peab meile rääkima peamisest küsimusest, kas kõnealuse seadusega rikutakse sõnavabadust. See käsitlus ei saa olla ainult õiguslik. Kui sõnavabadust rikutakse, on liidul olemas vahendid, millega tagada põhiõiguste järgimine. Seega ootame me kõik nüüd kindlakäelist reageerimist.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister! Ungari on Euroopa riik, kes peab lugu Euroopa Parlamendist. Ungari on valinud vabariigi presidendiks ühe meie väga lugupeetud endise kolleegi Pál Schmitti ja teil on jätkunud tarkust valida üheks oma ministriks meie suurepärane kolleeg Enikő Győri, kellele ma siinkohal austust avaldan.

Demokraatia toimib. Teid valiti ametisse. Tubli! Euroopa toimib. Teie seadust kritiseeritakse ja te olete valmis seda muutma. See, kuidas te väärtusi kohaldate, on seatud kahtluse alla, ja teie olete öelnud, et endise kommunistliku põhiseaduse põhjaliku reformimise käigus võtate põhiõiguste harta täies ulatuses üle. Tubli! Poliitika toimib. Kui kellelgi peaks kahtlusi olema, siis meil on poliitiline Euroopa. See on hea uudis!

Teid ootab ees majanduslik proovilepanek. Peaminister Orbán, te korrastate Ungari majandust. Te olete tõenäoliselt just see peaminister, keda meil praegu vaja on. Te ei tee seda aga esmakordselt. Te tegite seda juba 1998. aastal, kui olite samuti peaminister.

Lõpetuseks tahan juhtida teie tähelepanu Horvaatiale. Te pooldate Horvaatia ühinemist. Meie oleme selle poolt. Tahaksin juhtida teie tähelepanu mõningate Euroopa avaliku arvamuse rühmade kahtlustele ja teen ettepaneku, et te korraldaksite laiaulatusliku teavituskampaania, millega kinnitada Euroopa kodanikele, et Horvaatia vastab kõigile liikmeks saamise tingimustele, sest enam ei võta me riike liikmeks mitme kaupa, nagu tegime pärast Berliini müüri langemist.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Austatud juhataja, lugupeetud peaminister! Hispaania sotsialistide nimel tahan ma tervitada eesistujariiki Ungarit, kolmandat eesistujariiki esimeses eesistujariikide kolmikus, mis tegutseb Lissaboni lepingu kohase uue korra alusel. Selle järgi tuleb tagada kooskõla kolme riigi – Hispaania, Belgia ja Ungari – koostatud ühise tegevuskavaga ning mis veelgi tähtsam, ka Lissaboni lepingus endas sätestatud põhimõtete, väärtuste ja eesmärkidega, sest selle lepingu rakendamine ja täitmine on ülim eesmärk.

Mõned nendest ühistest väärtustest ja põhimõtetest on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 2: vabaduste austamine, vähemuste kaitse ja pluralism, mis hõlmab teabe mitmekesisust. Seepärast jagan ma teie väljendatud muret, et selliseid Ungari eesistumisperioodi olulisi eesmärke võivad moonutada pigem riikides toimuvad arutelud või riikide iseärasused kui meid ühendavad tegurid.

Ungari meediaseadust ei saa ega tohi mingil juhul käsitleda siseturgu puudutava küsimusena, mis on seotud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi ülevõtmisega riigi õigusesse. See mõttevahetus ei mõjuta üksnes siseturgu ega Ungarit üksi. See mõjutab põhiõigusi ja tervet liitu ning seepärast ühinen ma nendega, kes on veendunud, et ainus viis sellest kriisist välja tulla on tagada suurem lõimumine, mitte õhutada võistlevat natsionalismi.

Eesistujariiki hinnatakse selle põhjal, kas ta on valmis olema eestvedaja Lissaboni lepingus sätestatud väärtuste järgimisel ja eesmärkide täitmisel, kuid jääma samas truuks Euroopa Liiduga ühinemisel võetud kohustustele.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Alejo Vidal-Quadras (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Ma jälgisin väga tähelepanelikult, mida kolleeg López Aguilar ütles, ning tahan talle meelde tuletada, et tema erakonna juhitav Hispaania valitsus valmistab praegu ette riikliku meedianõukogu loomist ning kavatseb vastu võtta diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise vastase seaduse, mis ripub iga võimaliku poliitilise vastase kohal nagu Damoklese mõõk ja mille abil võib meediakajastuste sisusse sekkuda.

Seepärast, austatud kolleeg López Aguilar, enne kui asute teisi arvustama – ma ei lasku Ungari meediaseaduse küsimuse üksikasjadesse –, mõelge pisut sellele, et ei ole ilus kasutada ühe asja mõõtmiseks kaht eri mõõdupuud ja topeltstandardeid. Ärge unustage, et te olite justiitsminister.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Austatud juhataja! See pole esimene kord, kui kogu Euroopa Liitu ja samuti teie enda partei väga auväärseid liikmeid murelikuks tegevat seadust on täiesti asjakohatult võrreldud seadustega, milles austatakse õigust sõnavabadusele, vabadust väljendada pluralistlikus ühiskonnas avalikku arvamust ja loomulikult massiteabevahendite mitmekesisust. Viimatinimetatud seadustega luuakse meedianõukogud, kelle ülesanne ei ole takistada massiteabevahendite mitmekesisust ja kes mingil juhul ei kirjuta ette meedia sisu.

See on nii Hispaania puhul, nagu ka paljude teiste siin saalis esitatud näidete puhul, millel ei ole mingit pistmist praeguse mõttevahetuse käigus nii palju kõneainet pakkunud teemaga.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). – Lugupeetud juhataja! Eesistujariigil Ungaril on ainulaadne võimalus hakata ELis juurutama energiajulgeolekut. Kahel järjestikusel eesistujariigil Ungaril ja Poolal on tugev poliitiline tahe kasutada ära kõik olemasolevad võimalused. Seni oleme seisnud vastamisi niisuguste probleemidega nagu pakkumise ja transiidi tugevnemine või monopol, ühtse, ühendatud turu puudumine ja liidu idaosa suur haavatavus.

Me ootame eesistujariigilt Ungarilt, et ta käsitleks liitu geomeetriliselt – kolmnurga kujul: põhjast lõunasse suunduv telg peaks kulgema Läänemerest Aadria mereni ning energiasadamad oleksid Poolas ja Horvaatias ning seda täiendaks Kaspia gaasijuhe, mis varustaks ELi otse, eraldi ja sõltumatult ning esialgu Aserbaidžaanist ja Türkmenistanist pärineva gaasiga. Lõunatelg peaks hõlmama mõistagi Nabucco projekti.

Seega on ELile energiajulgeoleku uue allika tagamine eesistujariigi Ungari tähtsaim ülesanne. Kolm kohustuslikku eesmärki oleksid: ehitada ülekandevõrgud, tagada piisav rahastamine ja edendada ELi energiapoliitika välismõõdet, sest energia on ELi avalik hüve, see tuleb muuta euroopalikumaks, asjaomane poliitika peab tuginema solidaarsusele ning meie poliitiline tahe peaks tagama selle rakendamise.

  Glenis Willmott (S&D). Lugupeetud juhataja! Praegu on aeg, mil me peaksime arutama majanduse juhtimise, tööõiguste ja keskkonnaküsimusi, mis on kõik meie tegevuses tähtsal kohal, ja aeg, mil me peaksime tähistama Ungari suurepärast saavutust, sest tal on esimest korda au olla eesistujariik. Mind kurvastab asjaolu, et Ungari inimesed, kes astusid rõhumise vastu välja ja võitlesid nii pikalt demokraatia eest, on nüüd vaidlustanud selle demokraatia Ungari uue meediaseaduse ja protektsionistliku poliitikaga, mida kasutatakse välisettevõtete ründamiseks, heites sellega varju ajale, mille üle Ungari inimesed peaksid uhked olema.

Praegu on meie kodanike jaoks otsustava tähtsusega aeg ning me peaksime jätkama oma reformiprogrammi elluviimist. Me peame olema aga ka valvsad selle suhtes, et ELis ei saabuks taas pime aeg. Meil tuleb astuda jätkuvalt vastu igasuguses vormis riiklikule tsensuurile ja protektsionistlikele meetmetele ning neid esile tuua. Me peame küll ulatama Ungari inimestele käe, kuid meie demokraatiat ei tohi edaspidi ohtu seada.

  Lívia Járóka (PPE). – (HU) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister, head kolleegid! Euroopa Parlament tegi 2008. aasta alguses esimest korda ettepaneku võtta vastu romasid käsitlev Euroopa strateegia. Sellest ajast on möödas kolm aastat ning paljud ELi meetmed ja dokumendid on näidanud, kui oluline on võidelda segregatsiooni ja vaesuse vastu, mis mõjutab Euroopas 12 miljonit romat. Fideszi erakonna liikme ja Euroopa Parlamendi liikmetest ainsa romana olen ma uhke, et Ungari uus valitsus oli nõukogu eesistujatest esimene, kes võttis endale kohustuse ja seadis eesmärgiks leida sellele lahendus Euroopa tasandil.

Romade sotsiaalne kaasamine on praegu Euroopas üks suurimaid probleeme ning samas on ta meie vananeva ühiskonna üks paljutõotavamaid võimalusi. Romade kaasamine ei ole mitte ainult inimõigustest tulenev kohustus, vaid ka majanduslik vajadus. Euroopa Parlamendi nimetatud teemat käsitleva raportöörina loodan ma siiralt, et parlamendi raporti ja komisjoni tulevase teatise põhjal õnnestub koostada strateegia, mis esindab tõepoolest ühenduse vaimu ning mis ei määratle seda sihtrühma mitte etnilisest, vaid majanduslikust seisukohast lähtudes, edendades samal ajal võrdsete võimaluste direktiivi juurutamist, võttes arvesse segregatsiooni territoriaalset olemust ja vähendades väikestes piirkondades elavate kodanike ebasoodsaid olusid.

Lugupeetud peaminister! See protsess ei seisne üksnes romasid käsitlevas Euroopa strateegias, see seisneb ka vastastikkuses usalduses ning ELi võimes rajada väärtuste kogukond ja lahendada meie ees seisvad probleemid. Ma soovin teile palju edu selle väga keerulise ülesande lahendamisel. Taves bahtalo!

  Jörg Leichtfried (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Euroopa ajakirjandusel puudub kohustus võtta omaks tasakaalustatud käsitlusviis. Euroopas valitseb ajakirjandusvabadus. Kui ELis luuakse institutsioon, mis tahab saavutada nn tasakaalu karistuste abil, mida ei ole võimalik jälgida, ning allikakaitse kaotamise ja hirmutamise abil, siis ma eeldan, et Euroopa õiguse kaitsja, s.o komisjon reageerib sellele. Ta ei peaks aga reageerima kõhklevalt, ükskõikselt ja kaitsvalt, vaid peaks tegutsema kiiresti, otsustavalt ja tõhusalt. Ta ei ole seda veel teinud.

Lugupeetud peaminister Orbán! Teie liitlaste agressiivne ja põhjendamatu kaitse ei suutnud mind veenda. Me arvasime, et te olete liberaal. Ma kujutan ette, et see ei ole mitte alati hea tunne. Soovin aga teada, kuidas te ennast praegu tunnete, kui teid peetakse inimeseks, kes juhib riigi demokraatia kursilt eemale totalitarismi poole?

(Vahelehüüded)

Peaminister Orbán! Mis tunne teil on olla siin inimesena, keda tuleb kaitsta siinolijate eest? Seda tahan ma teilt küsida.

  Paulo Rangel (PPE). – (PT) Lugupeetud juhataja! Soovin kõigepealt öelda, et täna, mil me arutame eesistujariigi Ungari tegevuskava ja me peaksime suutma arutada kõiki kavas olevaid teemasid, peaks Euroopa Parlament keskenduma ELi probleemidele, kuid seda siin ei tehta. Selleks, et keskenduda ELi probleemidele, tuleb meil seda kava lugeda hoolikalt ja arutada, kas see on kooskõlas eesistujariigi Ungari prioriteetidega või mitte, selle asemel, et arutada Ungari enda küsimusi ja probleeme, mida saaks lahendada tavapärase ja asjakohase suhtluse käigus komisjoni ja Ungari valitsuse ja parlamendi vahel, kui üldse.

Seepärast soovin öelda, et lisaks eesmärkidele, mis eesistujariik Ungari on seadnud mõistagi päevakajaliste majandus- ja finantsküsimuste lahendamiseks, on mul väga hea meel näha, et Ungari järgmise kuue kuu kava on väga selge ja kaugelepürgiv. Ta käsitleb ja tähtsustab kolme põhiküsimust, mis on ELi tuleviku jaoks möödapääsmatud: toit, millega seoses hakkab tekkima raske üleilmne kriis, energia, mis on möödapääsmatu meie julgeoleku ja majandusliku jätkusuutlikkuse jaoks, ja vesi, millest ei ole siin küll palju räägitud, kuid mis kujutab endast toiduainete järel järgmist lahendust vajavat ülesannet.

Loodan, et teil õnnestub oma eesmärgid täita.

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister! 2011. aasta on esimene aasta, mil ELi juhivad kaks Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, nimelt Ungari ja Poola. Need kaks riiki on täitnud erilist osa demokraatia arengus ja Euroopa lõimumises ning minu arvates ei tohiks nende kahe riigi väärtusi raisata nii, nagu seda siin täna tehtud on.

Lugupeetud peaminister! Ma palun teil vabaneda sellest varjust, mis on langenud teie eesistumisperioodile. Siis me saame selle lõpus öelda, et te täitsite oma eesmärgid. See on just see, mida ma soovisin, et me käsitleksime, ning mitte Ungari parlamendi resolutsioonid ja meetmed, mis ei lange kokku demokraatia põhimõtetega.

Teil on sotsiaaldemokraatide ja demokraatide täielik toetus Horvaatiaga ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimiseks teie eesistumisperioodi ajal.

Teie ettekandes ei kuulnud ma sõnagi naabruspoliitika läbivaatamise kohta. Loodan, et te näitate üles vajalikku algatusvõimet ning et oma eesistumisperioodi ajal suudate te tuua Valgevene tagasi demokraatia kursile.

Võtan endale vabaduse ja ütlen, et ei nõustu kolleeg Cohn-Benditiga. Ma ei arva, et peaminister Orbánit saaks võrrelda Hugo Cháveziga. Euroopas on peaministreid, kelle puhul peaks see võrdlus tunduvalt rohkem paika.

  Ernst Strasser (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister! See on tõsi, et teie riik on palju kannatanud ning et teie riik, teie ise ja teie erakond on aidanud palju kaasa rahule ja ühendatud Euroopale. Hea naabri ja austerlasena soovin seda praegu, teie jaoks ajaloolisel tunnil austusega märkida.

Teie eesistumisperioodi prioriteedid on töökohtade loomine, majanduskasvu edendamine ja julgeoleku suurendamine ning meil on hea meel neid toetada. Lisaks nimetatud prioriteetidele soovite te tugevdada siseturgu, edendada energiapoliitikat ja Doonau strateegiat ning viia lõpule läbirääkimised Horvaatiaga. Need on valdkonnad, kus me soovime ja kavatseme teid toetada.

Eriti soovin teid tänada usuvabaduse kaitsmise eest. Kristlus on euroopaliku tegevuse ja mõtteviisi nurgakivi ning me hindame väga asjaolu, et te reformisite Ungaris kommunistlikku meediat käsitlevat õigusakti, mis pärineb aastast 1986. See on oluline ja ka õige. Oleme seisukohal, et paljud arvamused, mida me selle kohta kuulnud oleme, kaasa arvatud siin parlamendis, on valed. Paljud neist tuletavad mulle meelde sanktsioone, mis Austria valitsusele 2000. aastal põhjendamatult kehtestati. Arvan, et teid koheldakse praegu sama ebaõiglaselt kui koheldi toona Austria valitsust.

Tahan tänada teid tehtu eest ja soovin uuele eesistujariigile Ungarile edu.

(Aplaus)

  Victor Boştinaru (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister! Euroopa kodaniku ja sotsiaaldemokraadina on mul hea meel teie lubaduse üle viia ellu Doonau strateegiat, mis on sidus romasid käsitlev ELi strateegia, ning Rumeenia kodanikuna on mul hea meel, et te toetate eesistujariigina minu kodumaad ja Bulgaariat Schengeni alaga ühinemisel.

Ungari eesistumisperioodi algust on aga varjutanud teravad arutelud häbiväärse seaduse üle, mis rüvetab ELi põhiväärtusi. Selle seaduse koostamisele näib olevat poliitilist mõju avaldanud Horthy, Kádár, Antonescu ja Ceauşescu. See kahjustab Ungari usaldusväärsust ja mainet ELi liikmesriigina ning häbistab Ungari elanikke, keda hinnatakse nende pühendumise eest vabaduse tagamisele. Seda seadust on teravalt kritiseerinud kahe ELi liikmesriigi valitsused: teie poliitilisse perre kuuluva Saksamaa ja Prantsusmaa valitsus. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni austatud parlamendiliikmed on samuti seda seadust kritiseerinud ning loodavad, et neid ei arvata varsti fraktsioonist PPE välja.

Me ei saa nõustuda sündmuste niisuguse käiguga. Me ei saa lubada sel jätkuda.

  Wim van de Camp (PPE). – (NL) Lugupeetud juhataja! Tänu arutelule Ungari meediaseaduse üle teab igaüks Euroopas, kes on praegu ELi eesistujariik. Varem ei ole see alati nii olnud. Asjaolu, et peaminister esitas selle seaduse Euroopa Komisjonile, on hea ning me ootame komisjoni arvamust selle kohta huviga.

Nüüd aga käsitlen Ungari eesistumisperioodi nelja eesmärki. Majanduskasv ja töökohad. Kõigepealt soovin küsida väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormuse kohta. Milliseid konkreetseid meetmeid te selle suhtes võtate? Digitaalarengu tegevuskava: Hiina ei oota, kuni EL talle järele jõuab. Teine prioriteet on tugevam Euroopa. Me oleme praegu Euroopas kaelast saadik vees. Ma ei räägi mereveetaseme tõusust, vaid Reini, Po ja Moseli jõe veetaseme tõusust. Oleksin tänulik, kui te ka sellele küsimusele tähelepanu pööraksite.

Järgmiseks, sõbralik suhtumine kodanikesse: mida on meil kavas teha Schengeni, Rumeenia ja Bulgaaria ning Horvaatia ühinemise suhtes?

Lugupeetud juhataja! Viimaseks on Ungari kehtestanud teistest riikidest pärit ettevõtetele kriisimaksu. See maks on vastuolus siseturu põhimõtetega. Millal see kaotatakse?

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

  László Tőkés (PPE). – (HU) Lugupeetud juhataja! Lubage mul teha meediaseadusega seoses järgmine võrdlus: 1956. aastal mõistis enamik lääne kommunistlikke parteisid ning ka paljud lääne vasakpoolsed liberaalidest haritlased Ungari revolutsionäärid hukka ning olid nende vastu ja Nõukogude Liidu bolševike poolt. Mutatis mutandis, midagi sarnast toimub ka praegu. Paljud meie lääne sotsiaaldemokraatidest ja liberaalidest kolleegid on asunud endiste kommunistide ja pseudo-liberaalide poolele, olles nende vastu, kes tegelikult korda muudavad – lahkunud József Antalli järgijate ja Viktor Orbániga koos vabaduse eest võitlejate vastu. See on meediaseaduse kontekstis ilmselge. Head kolleegid! Ärgem ajagem segamini kunagisi suurmeistreid ja mineviku soosikuid ning postkommunistliku suuna esindajaid tõeliste ja usaldusväärsete vasakpoolsete vaadete pooldajatega. Need ei ole üks ja seesama. Omal ajal mõistis ka Albert Camus, kes Nõukogude Liidu stalinistid tegelikult olid, ja asus Ungari revolutsionääride poolele.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud peaminister! Ma nõustun teiega kolmes punktis. Esimene neist käsitleb Horvaatiat. Meie seisukoht on ühesugune ning me loodame leida lahenduse koos teie välisministriga. Teine neist puudutab romade kaasamist ja kolmas Ungari revolutsiooni tähtsust Euroopas.

Olen pärit Austriast ning ma sündisin Ungari piiri lähedal. Ma teadsin, mis toimub, ehkki tuleb tunnistada, et elasin sellele kaasa selle piiri paremalt poolelt. Mulle anti ülesandeks õpetada kaht klassikaaslast saksa keeles. Ma tean, kui tähtis see revolutsioon oli. See oli aga revolutsioon võimu võtmise ja võimu monopoli vastu. Selle eesmärk oli saavutada vabadus, sealhulgas ajakirjandusvabadus.

Lugupeetud peaminister! Mõelge palun veel kord, kas see seadus on ikka kooskõlas Ungari revolutsiooni tähenduse, vaimu ja eesmärkidega. Kui te võrdlete seda nende eesmärkidega, suudate te koostada parema seaduse. Seepärast kutsun ma teid veel kord üles enda jaoks läbi mõtlema, kuidas te saaksite koostada parema meediaseaduse, mis oleks kooskõlas Ungari revolutsiooni ja selle vaimuga.

(Aplaus)

  Ivo Vajgl (ALDE). – (SL) Lugupeetud juhataja! Soovin öelda mõne sõna, et julgustada ja toetada eesistujariiki Ungarit, kes on Sloveenia hea naaber ja kellega on meil palju ühist. Lugupeetud peaminister! Soovin toetada ka peamisi prioriteete, mille te teie eesistumisperioodiks esile tõite.

Ungari võib täita märkimisväärset osa, et tugevdada stabiilsust piirkonnas, kus me kõik elame, ning tagada iseäranis seda, et piirkond tervikuna võtaks omaks moodsad väärtused ja tulevikusuuna.

Seepärast ütlen ma teile midagi, mida te võib-olla kuulda ei taha: ma arvan, et parem oleks, kui te jätaksite Trianoni lepinguga seonduva seljataha. Ärge kasutage seda oma naabrite ärritamiseks ega vanade haavade lahtikiskumiseks. Kõik peavad õppima oma ajalooga toime tulema.

  Emilie Turunen (Verts/ALE). – (DA) Lugupeetud juhataja! Soovin teha mõne märkuse teema kohta, mis on pälvinud täna hommikul juba üsna palju tähelepanu. Selleks on Ungari meediaseadus. Lugupeetud peaminister! See küsimus ei puuduta mitte Ungarit ega Ungari sisepoliitikat, vaid ELi põhiõigusi ja meie usaldusväärsust kogu maailma ees. Kui Ungari saab poliitiliselt mõjutatud meedianõukogu ja tuleb maksta miljonitesse ulatuvaid trahve, siis sellega ohustatakse ajakirjandusvabadust kogu ELis.

Lugupeetud peaminister! Mina kuulun noorema põlvkonna eurooplaste hulka, kes peavad ajakirjandust võib-olla endastmõistetavaks, kuid nüüd ma näen, et see ei ole seda. Mul on hea meel, et te lubasite seaduse läbi vaadata, kui see on vastuolus ELi õigusaktide ja aluslepingutega, ning usun, et teil on juba praegu põhjust minna koju ja seda seadust parandada. Te võlgnete seda neile, kes on võidelnud põhiõiguste ja ajakirjandusvabaduse eest ning ka meie põlvkonnale, kes ei tunne teistsugust olukorda. Arvan, et peame ELis demokraatiat edendama, mitte vähendama.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Euroopa tugevdamine tähendab ka komisjoni tugevdamist ja turvaabinõude laiendamist nii rahastamise kui ka sisu seisukohast. See tähendab demokraatia tugevdamist Euroopas ja see tähendab Euroopa kogukonda. Euroopa tugevdamise protsess algab kodust. Aidake meil saavutada edusamme, muutes sisepoliitika Euroopa-kesksemaks, ja tagada, et rahvuslus ei nõrgendaks seda.

Lugupeetud peaminister! Kui me soovime Euroopat tugevdada, tuleb meil suurendada meie ühisosa ja vähendada meie nõrku külgi. Meie tugevusteks on sama õigussüsteem, samad väärtused ja vabadused, ühenduse meetod, siseturg ja selle neli vabadust ning ühisraha. Erakonnad on üksnes demokraatia elluviimise vahend, mitte vastupidi. Meie nõrkadeks külgedeks on rahvuslus, polariseerumine ja protektsionism. Kasutagem neid kuut kuud selleks, et muuta Euroopa ja Euroopa ühendus tugevamaks.

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Ma soovin kõigepealt tänada peaminister Orbánit väga kaugeleulatuva programmi tutvustamise eest. Samuti soovin tänada parlamendiliikmeid huvitava arutelu ja jõulise mõttevahetuse eest.

Arvan, et demokraatlik arutelu on parim viis Euroopa jaoks kõige soodsama lahenduse leidmiseks. On aga üks tingimus, nimelt, et vestluskaaslastel peab olema ühine eesmärk. Ma usun, et meil on selline eesmärk olemas, sest enamik meist siin parlamendis soovib tugevamat Euroopat. Eesistujariigi Ungari valitud juhtlause on seega väga asjakohane ja hea. Komisjoni nimel rõhutaksin seega, et meil tuleb eesistujariigi Ungari seatud sihte toetada.

Nagu arutelust selgus, seisab meil sellel poolaastal ees keeruline ülesanne. Meil tuleb kehtestada majanduse valitsemine, leida lahendus riigivõla kriisile ja rakendada ELi 2020. aasta strateegiat palju kiiremini – kui nimetada vaid mõnda majandusvaldkonna eesmärki. Meil on aga väga hea meel, et eesistujariik Ungari püüab leida paremat võimalust romade lõimimiseks ja keskendub Doonau strateegiale.

Ma soovin öelda mõne sõna selle kohta, kuidas lõimida romasid ELis tõhusamalt. Nagu te teate, hakkasime me rakendama väga ulatuslikku programmi, et suurendada teadlikkust ELi vahendite pakutavate võimaluste kohta ja edendada selleteemalist kooskõlastatud dialoogi liikmesriikides. 2009. aastal keskendusime Ungarile ja 2010. aastal Rumeeniale ning käesoleval aastal Slovakkiale ja Bulgaariale. Ma usun, et koos teie ja eesistujariigi Ungariga saame me esitada aprillis uue, romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku.

Ma soovin öelda mõne sõna Daniel Cohn-Benditi märkuste kohta, sest pean väga oluliseks selgelt näidata, et sellel korral toetab EL Tuneesiat ja tema elanikke. Soovin avaldada kõikidele tuneeslastele kiitust eeskätt julguse eest, mida nad viimastel päevadel üles näitasid. Olen kindel, et EL toetab tuneeslasi nende rahumeelsetes ja demokraatlikes püüdlustes.

Uus ühtsuse valitsus peaks esindama tõepoolest Tuneesia ühiskonna soove. See peaks aitama riigil minna üle uuele korrale rahumeelselt ja demokraatlikult ning korraldada ennetähtaegsed valimised. Soovin kinnitada siinsele parlamendile, et oleme valmis andma kiiret abi valimiste ettevalmistamisel ja korraldamisel ning toetama püsivalt riigi üleminekut tõelisele demokraatiale. Vajadusel oleme valmis andma Tuneesia ametivõimudele abi ka kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks.

Mis puudutab nõuet, et komisjon peaks andma kiiresti vastuse meediaseaduse küsimusele, siis soovin austatud parlamendiliikmetele öelda, et meil on pooleli väga pingeline mõttevahetus Ungari ametiasutustega poliitilisel ja ekspertide tasandil. Komisjon saadab sellel nädalal Budapesti kirja lisaselgituste saamiseks. Soovin veel kord rõhutada, et arvestades teema keerulisust, tegutseme me väga kiiresti. Ma kordan ka president Barroso sõnu: meile annab palju julgust peaminister Orbáni poliitiline lubadus seadust vajadusel parandada.

Oleme veendunud, et Ungari võtab vajalikke meetmeid, tagamaks, et uut meediaseadust rakendatakse täielikus kooskõlas meediavabadust käsitlevate euroopalike väärtustega ning asjakohaste ELi õigusaktide ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Komisjon täidab selle suhtes igati oma osa aluslepingute täitmise järelevalvajana.

Lõpetuseks soovin öelda, et oleme veendunud eesistujariigi Ungari pühendumises ja innukuses. Nägime, et Ungari ametiasutused valmistusid selle ülesande täitmiseks põhjalikult, et olla sellel tähtsal poolaastal väga asjalik eesistujariik. Usume, et koos suudame me Euroopa projekti edasi viia. Olen kindel, et Euroopa Parlament toetab seda tööd ning täidab oma osa ustava koostöö vaimus. Meil tuleb ilmselgelt saavutada väga asjalikke edusamme meie esmatähtsate eesmärkide täitmiseks sellel poolaastal.

Soovin eesistujariigile kõike paremat järgmiseks kuueks kuuks. Ootame huviga, et saaksime teha koostööd Euroopa heaks.

(Aplaus)

  Viktor Orbán, nõukogu eesistuja. – (HU) Lugupeetud juhataja! Kõigepealt soovin tänada parlamendiliikmeid, kes austasid meid oma sõnavõttudega tänases põnevas ja väärtuslikus arutelus. See arutelu on meie jaoks liiga väärtuslik selleks, et vastata esitatud küsimustele lühidalt ühe minuti jooksul. Ma püüan ettenähtud ajast kinni pidada, kuid pean siiski vastama mõnele küsimusele.

Kõigepealt räägin ma kui Ungari peaminister. Lubage mul öelda, et olen väga üllatunud, et nii paljud tõsised ja austusväärsed inimesed, nagu need, kes täna oma arvamuse esitasid, faktidega eksivad. See oleks vale ja piinlik nii teile kui ka mulle, kui ma tooksin esile kõik vead, mille siinviibijad – alustades Martin Schulzist – tegid seoses Ungari meediaseaduse ja Ungari demokraatliku korraga. Et näidata, kui palju te faktivigu tegite, toon teile ühe näite: Ungari meediaseaduse kohaselt ei ole võimalik karistada tasakaalustamata kajastuse eest ega selle eest rahalist karistust määrata. Mille vastu te protestite? See nimekiri võiks jätkuda pikalt. Soovin seega öelda selgelt välja, et mul on kahju, et teid on niimoodi eksitatud ja petetud. Näen nüüd selgelt, et selle arutelu juures ei saa ma loota õiglasele kohtlemisele ning selle asemel pean lootma, et Euroopa Parlament suudab koostada erapooletu ja objektiivse arvamuse, millega ma isiklikult rõõmuga nõustuksin, ja jätkab menetlust asjakohase korra kohaselt.

Sellest hoolimata soovin öelda, et toetan Martin Schulzi mõtet, mille kohaselt ei hinnata eesistujariiki Ungarit mitte esitatud programmi, vaid tulemuste põhjal, ja ma hindan seda kõrgelt. Võin vaid soovitada teil järgida samasugust põhimõtet Ungari meediaseaduse puhul, mis on nüüd juba mitu nädalat kehtinud. Saadan teile rõõmuga Ungari ajalehtede saksakeelsed väljavõtted ning siis te näete, et Daniel Cohn-Benditi kirglikud sõnavõtud ei ole võrreldavad sellega, mida Ungari ajakirjandus ütleb. Nii palju siis faktilisest korrektsusest.

Samal ajal aga soovin meediaseaduse kritiseerijatele meelde tuletada, et me elame 21. sajandil. Kuidas te saate üldse arvata, et keegi saaks Ungaris või ükskõik millises Euroopa riigis internetiajastul suruda maha mõttevabadust? Ungari valimistel võitsime me paljuski tänu valimiskampaaniale, mis korraldati kontrollimatus internetikeskkonnas ja Facebookis. Kuidas te saate 21. sajandil uskuda, et keegi saaks piirata arvamuste vaba esitamist? Mind hämmastab see, et te elate ikka veel minevikus.

Samamoodi soovin märkida huvitava asjaoluna, et meediaseadusega, mille vastu te olete, muudeti kehtetuks ajakirjandusseadus, mis võeti vastu 1986. aastal kommunistliku korra ajal ning mille kohaselt oli kuni uue meediaseaduse vastuvõtmiseni võimalik ajaleht sulgeda pelgalt tema kustutamisega registrist. Viimase kahekümne aasta jooksul ei kurtnud keegi selle üle, kuigi see oli täiesti ebademokraatlik. Seepärast soovitan ma jätkata arutelu meediaseaduse üle mõistlikkuse vaimus ja asjalike argumentide alusel.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Samal ajal soovin teile teatada, et vastupidi mõningatele täna siin avaldatud arvamustele on Ungari taastamas õigusriigi põhimõtet. Ehkki te ei ole seda teemat varasematel aastatel arutanud, soovin tuua esile, et Ungari salateenistust kasutati kõigi nende aastate jooksul poliitilistel eesmärkidel ning nüüd arutatakse seda küsimust kohtus. Ungaris anti korraldus kasutada politseid rahumeelsetele rahvamassidele surve avaldamiseks ning nüüd viiakse selle kohta läbi kriminaalmenetlust. Ungaris võltsiti avalikku huvi käsitlevat teavet ning selle tagajärjeks on meie majanduse praegune olukord. Pärast õigusriigi kaotamist pooldavat poliitikat, mida te millegipärast kunagi ei arvustanud, taastatakse praegu Ungaris õigusriigi korda. Kui ma kuulasin arutelu meediaseaduse üle, pidin ma kahjuks järeldama, et teie pahameele põhjuseks ei ole mitte meediaseadus, vaid asjaolu, et Ungari inimesed näitasid üles Euroopas seni nägematut solidaarsust ja hääletasid Ungaris kahe kolmandiku häälteenamusega ühe poliitilise jõu poolt. See on kahtlemata väga põnev ja huvitav küsimus ning ma olen veendunud, et seda saab kasutada Euroopa huvides.

Et ka Alexander Graf Lambsdorff tegi isikliku märkuse, siis lubage mul ka sellele vastata. Lugupeetud härra Lambsdorff! Ma pöördun teie poole kui eurooplane eurooplase, kui ungarlane sakslase poole. Teie meediaseadus ei ole karvavõrdki demokraatlikum kui Ungari oma ning kui te sellele vastu vaidlete, siis tehke seda palun objektiivse mõttevahetuse korras. Ning ma ei luba ei sakslastel ega ka kellelgi teisel seada kahtluse alla Ungari inimeste pühendumist demokraatiale pelgalt sellepärast, et meil valitses nelikümmend aastat diktatuur.

Meediaseadust võib mõistagi kritiseerida ja seda peakski tegema ning pean seda täiesti loomulikuks, kuid sealjuures ei tohi solvata rahvast. Ning ma soovin öelda selgelt välja, et Ungari inimeste ja Ungari valitsuse demokraatiale pühendumise kahtluse alla seadmisega solvatakse Ungari inimesi ... (vahelesegamised, aplaus). Lubage mul palun viidata avaldusele, milles süüdistatakse Ungarit selle eest, et ta võtab meetmeid diktatuuri kehtestamise eesmärgil. Ma olin siin ja kuulsin seda oma kõrvadega. Mille vastu te protestite? Ma olin siin ja kuulsin seda oma kõrvadega! Te ähvardasite mind ja väitsite, et Ungari liigub diktatuuri kehtestamise suunas. Kui see ei ole Ungari inimeste solvamine, siis mis see on? Ma soovin teha selgeks selle, et ma astun alati oma kodumaa Ungari kaitseks välja. See ei ole meediaseaduste küsimus!

Mis puudutab Euroopa teemasid, siis kui te lubate, räägin ma nüüd oma teises rollis. Minu arvates on võlakirjaturu küsimus, millele Guy Verhofstad viitas, väga tähtis ning ma soovin öelda, et eesistujariik Ungari on veendunud, et võlakirjaturu loomine on pikaajalises plaanis vajalik ja möödapääsmatu. Seepärast toetame me euroopalikke meetmeid, mis juhivad Ungarit ja ELi euroala liikmesriike ning kogu ELi selles suunas. Soovin juhtida tähelepanu ühele asjaolule, nimelt, et me peaksime veenma meie liikmesriikide valitsusi, et nad ei kasutaks eurovõlakirja turu loomist ettekäändena mitte algatada struktuurireforme. Seepärast tuleb meil alustada kõigepealt vajalike struktuurireformide korraldamist ning usun, et pärast seda on võimalik luua võlakirjaturg.

Mis puudutab Tuneesiat, siis soovin juhtida teie tähelepanu sellele, et me arutame seda teemat pidevalt välisesindusega ning toetame kõiki demokraatiapüüdlusi ja -liikumisi ka väljaspool Euroopat ning koos välisesindusega näitame me seda piisavalt rõhutatult. Me ei tohiks aga vastandada seda küsimust kristlaste tagakiusamise üleilmsele suundumusele. Käsitleda tuleb mõlemat probleemi.

Lugupeetud parlamendiliikmed! Viimaseks soovin öelda, et mitu inimest väljendas muret Ungari eesistumisperioodi tormilise alguse pärast ning sellepärast, et see võib kahjustada meie ELi eesistumisperioodi. Lubage mul öelda, et see sõltub teist. Meie oleme omalt poolt valmis – mina isiklikult olen – järgima ja toetama Ungari eesistumisperioodil selle arutelu mõlemat suunda. Seega, kui te tunnete Ungari eesistumise ajal, et soovite arutada nii Ungari kui ka ELi poliitikavaldkondade üle, siis meie oleme selleks valmis ning ma ei pea seda olukorda vähimalgi määral ebamugavaks. Muidugi ei ole me selle üle õnnelikud. Me ei ole õnnelikud selle üle, et Ungarit kritiseerivad arvamused on segamini ELi poliitikat puudutavate seisukohtadega, kuid me ei pea seda olukorda ebaloomulikuks. Ka ELis kehtib demokraatia ning meil toimuvad demokraatlikud arutelud.

Ma ei arvanud kunagi, et Ungari eesistumisperiood saab olema lihtne võidukäik või nagu iludusvõistlus, kus modellid näitavad ennast ja kõik lihtsalt plaksutavad neile. Ma ei arvanud seda kunagi! Tean, et meil seisavad ees tõsised poliitilised mõttevahetused. Olen selleks valmis, hoolimata käsitletavast küsimusest, ning lubage mul kinnitada, et Ungaril on nii muidu kui ka eesistujariigina piisavalt jõudu, et arutleda nii Ungarit kui ka ELi puudutavatel teemadel piisavalt tõsiselt ja jõuliselt. Mitte ükski rünnak Ungari sisepoliitiliste küsimuste vastu ei takista meid käsitlemast meie ELi programme ja saavutamast selles eesistumise ajal edusamme. Ma soovin teha sellest poolaastast, mis tõotab tulla seni ELi raskeim, ühe kõige edukama eesistumisperioodi. Tänan teid tähelepanu eest!

  Juhataja. Kodukorra kohaselt võib arutelu lõpus teha isiklikke avaldusi. Martin Schulz on avaldanud soovi teha niisugune isiklik avaldus.

(Nurin)

Head kolleegid! Me tegutseme ühiselt vastu võetud kodukorra alusel.

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud eesistuja! Te pöördusite minu poole isiklikult. Te rääkisite otse ka mõningate teiste parlamendiliikmetega. Ma soovin anda teile järgmiseks kuueks kuuks mõningaid mõtteid, mis puudutavad märkusi Ungari inimeste ja teie kui nende esindaja kohta. Kolleeg Cohn-Bendit kirjeldas oma biograafias oma suhteid Ungari inimestega. Meie fraktsioonis on Euroopa Parlamendi liikmeid, kes on pidanud olema kommunistliku korra vanglates luku taga. Meie fraktsiooni parlamendiliiget Miguel Angel Martínez Martínezi piinati Hispaanias selle pärast, et ta oli Franco režiimi vastu. Meil on ühine ülesanne – nii teil kui ka meil, kes me siin istume – ning selleks on demokraatia kaitsmine näiteks niisuguste inimeste eest, kes meid täna oma vahelehüüetega segavad.

Mitte ükski seaduse kritiseerija ei solva Ungari inimesi. Te võite kindel olla ühes asjas. Parlamendi vasaku tiiva liikmed ja eriti meie fraktsioon lubab teile, et niisugused väärtused nagu vabadus, demokraatia ja õiglus on meie ühised väärtused. Kui me oleme seisukohal, et seadus ei vasta nendele väärtustele, siis me kritiseerime seda, kuid see ei tähenda, et me arvustaksime Ungari inimesi.

(Aplaus)

Lugupeetud peaminister! Kui me võtame selle oma südameasjaks, siis toimub midagi, mida me mõlemad vajame. Me ei saa luua edukat Euroopat seda tükeldades. Euroopa on edukas vaid siis, kui suveräänsed liikmesriigid ja EL oma ühendusega teevad koostööd. Ärge vastandage neid pooli üksteisele. Järgmisel kuuel kuul täidate te nõukogu eesistuja rolli. Me soovime teiega koos kaitsta Euroopa väärtusi ning mitte vastandada Ungarit ELile.

(Aplaus)

  Juhataja. – Tänan, härra Schulz! Lugupeetud peaminister! Tänan teid teie sõnavõtu ja siinviibimise eest. Daniel Cohn-Bendit, kas te soovite ka teha isikliku avalduse?

  Daniel Cohn-Bendit (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Ajaloos on hetki – ma võiksin öelda seda mis tahes keeles –, mil teatud punktist lihtsalt ei tohi edasi minna.

Lugupeetud peaminister! Te olete Ungari inimeste üle uhke ja seda õigusega, kuid kõikide teoreetikute puhul alates Tocqueville’ist on näidanud demokraatia üht: tõde ei ole alati enamuse poolel.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Juhataja. – Kolleeg Cohn-Bendit, see peab olema isiklik avaldus.

  Daniel Cohn-Bendit (Verts/ALE). – (FR) Kas te oleksite tasa seal üleval? Kui peaminister Orbán väidab siin parlamendis …

(Hääled saalist)

Kas te koondate paremäärmuslasi? Teil on õigus seda teha.

Kui ta väidab siin saalis, et me oleme öelnud midagi halvasti Ungari inimeste kohta, on see rahvuslik populism, teiste sõnadega, ta ei soovi arutada asja sisu, vaid vastandada inimesi üksteisele. Peaminister Orbán, see ei ole ELile kohane. Te kutsusite meid endaga koos õhtust sööma. Mul läks nüüd isu ära, ma ei einesta teiega. See, mida te tegite, on häbiväärne!

  Gerard Batten (EFD). – Lugupeetud juhataja! Ma soovin võtta sõna sama artikli alusel – milline see iganes oli –, mille alusel kolleeg Cohn-Benditki. Ma vajan veidi selgitust, kuid teie olete kodukorra suhtes tunduvalt asjatundlikum kui mina. Ainus artikkel, mis minu arusaamise järgi isiklikke sõnavõtte käsitleb, on artikkel 151, milles on öeldud, et sõnavõtja peab piirduma arutelu käigus tema isiku kohta tehtud märkustega. Millise artikli kohaselt anti kolleeg Schulzile sõna? Millise artikli kohaselt anti praegustel asjaoludel kolleeg Cohn-Benditile sõna? Kas kõik parlamendiliikmed on võrdsed või on mõned teistest võrdsemad?

(Aplaus)

  Juhataja. – Head kolleegid! Tegelikult pöördus peaminister Orbán otse Martin Schulzi poole – see on fakt –, et väljendada oma muret sellepärast, et sõnavõtuga võidi solvata Ungari inimesi. Need olid tema sõnad.

Siin saalis tõstatatud küsimused lahendati. Säilitagem oma väärikus. Eesistujariik Ungari esindaja tegi olulise ettekande. Me võtsime Ungari eesistumiskava vastu, kiitsime selle heaks ning kuulsime mõningaid häid sõnavõtte selle kohta, mida Ungari järgmise kuue kuu jooksul teeb. See on äärmiselt oluline meie kõigi jaoks. Näidakem veel kord meie heakskiitu ning mingem pärast arutelu, mis oli väga tõsine, igaüks oma teed. Kodukorra kohaselt andsin ma sõna parlamendiliikmetele, kes tahtsid teha isikliku avalduse. Ma tänan peaminister Orbánit tema sõnavõtu, meie istungil osalemise ja Ungari eesistumiskava tutvustamise eest.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Dominique Baudis (PPE), kirjalikult. – (FR) Järgmisel kuuel kuul on Ungari nõukogu eesistujariik ning teil on ees palju uusi ülesandeid. Te olete seadnud oma kõige tähtsamaks eesmärgiks kriisist väljumise. Olen veendunud, et teie eesistumisperioodil teevad institutsioonid ja liikmesriigid jätkuvalt head koostööd. Meie kohustus on tagada oma väärtuslikkust tõestanud solidaarsus- ja stabiilsusmehhanismide pikaajaline püsimajäämine.

Eesmärkide saavutamiseks tuleb meil keskenduda ka rahvusvahelise finantssüsteemi reformimisele. Meie, eurooplased, oleme olnud finantsturgude reguleerimise ja järelevalve eestvedajad. Asjaolu, et G20 eesistujariik on Prantsusmaa, pakub võimalusi, millest tuleb kinni haarata. Ühtne Euroopa peaks näitama eeskuju oma välispartneritele.

Euroopa naabruspoliitika on ELi välispoliitika keskne vahend. See aitab meil oma lähimate naabritega säilitada stabiilseid suhteid. Idapartnerlust, mis on üks teie tähtsamaid eesmärke, ei tohiks edendada Vahemere piirkonna partnerluse arvelt. Vahemere Liidu tegevus on vaibumas, kuid see väärib samamoodi meie tähelepanu. Euroopa on jätkuvalt selle kindel toetaja. Mida on teil plaanis teha selle elavdamiseks?

  Ivo Belet (PPE), kirjalikult. – (NL) See on hea, et Ungari peaminister rõhutas selgelt oma valmisolekut kohandada uut meediaseadust, kui EL peaks seda nõudma. Euroopa Komisjon peaks nüüd suutma teha oma tööd täielikus sõltumatuses. See on ainus võimalus parteipoliitilistest mängudest vabanemiseks. Massiteabevahendite mitmekesisus ja ajakirjandusvabadus on Euroopa põhiväärtused. Mitte ainult Ungari, vaid kõik ELi liikmesriigid on võtnud endale ametliku kohustuse neid austada. See on kirjas Euroopa Liidu lepingus ning Euroopa Nõukogu on sõlminud selleteemalised ametlikud lepingud. Oleme veendunud, et eesistujariik Ungari teeb selle ühemõtteliselt selgeks.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Soovin väljendada heameelt Ungari üle, kes on alustanud oma esimest Euroopa Liidu eesistumise perioodi. Ungari võttis nõukogu juhtimise üle vanalt liikmesriigilt Belgialt ning alustab oma eesistumisperioodi üsna raskel ajal, sest mitte kõikides ELi liikmesriikides ei taastu majandus pärast majandus- ja finantskriisi ühtemoodi edukalt. Veelgi enam, tuleb teha jõupingutusi, et kriisist täielikult üle saada ja seepärast nõustun ma eesmärkidega, mille Ungari seadis Euroopa majanduse stabiliseerimisele, ELi laienemise küsimustele, energiale ja romade lõimimisele. Soovin juhtida tähelepanu asjaolule, et rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv, mille liikmesriigid tagasi lükkasid, tuleks kiiremas korras läbi vaadata, rääkimata nõukogu poolt seni tõkestatud diskrimineerimisvastase direktiivi ebakindlatest väljavaadetest. Need õigusaktid on ELi kodanike jaoks väga olulised ning seepärast tuleb nende tuleviku üle otsustada võimalikult kiiresti. Peale selle julgustaksin eesistujariiki pöörama rohkem tähelepanu kõrghariduse ajakohastamisele, sest see mängib tähtsat osa noorte tööhõives. Mul on hea meel, et oma eesistumiskavas seab Ungari laste vaesuse vastu võitlemise üheks oma tähtsamaks eesmärgiks, kuid kutsun teda üles võtma konkreetsemaid meetmeid selles valdkonnas ning tegema Euroopa Komisjoniga koostööd ja algatama laste vaesust käsitlev strateegia või õigusakt. Soovin Ungarile edukat eesistumisperioodi järgmisel kuuel kuul, et see aitaks parandada ELi kodanike olukorda ning kaitseks nende õigusi ja vabadusi.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Ungari Parlamendi vastuvõetud meediaseadus on ilmselgelt vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11, millega tagatakse sõna- ja teabevabadus. Ungari asjaomase seadusega loodud järelevalveorganile on tehtud ülesandeks jälgida, et teemasid kajastataks ajakirjanduses tasakaalustatult. See võib tõsiselt pärssida ajakirjandusvabadust ning luua võimaluse meelevaldseteks kohtuotsusteks. Veelgi enam, see järelevalveorgan koosneb ainuvalitseva erakonna valitud liikmetest. Niisugune korraldus ei taga ei järelevalveorgani otsuste objektiivsust ega tema kui asutuse sõltumatust Ungari valitsusest. Ma kutsun Euroopa Komisjoni üles korraldama kiiresti selle seaduse ja tema rakendamise õigusliku analüüsi ning vajadusel võtma Ungari suhtes meetmeid, mis tagavad, et seda seadust muudetaks ja et see viidaks kooskõlla ELi aluseks olevate põhiväärtustega.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kahjuks alustas peaminister Orbán seda arutelu halvimal võimalikul viisil. Ta alustas oma kõnet kommunismivastase rünnakuga, püüdes sellega juhtida tähelepanu kõrvale tema enda süült Ungari majanduse olukorra halvendamises ning praegu riigis valitseva töötuse ja vaesuse järsus suurenemises, julgemata tunnistada demokraatia, sõnavabaduse, ametiühinguõiguste ja teiste töö- ja sotsiaalõiguste ning ajakirjandusvabaduse ja peamiste inimõiguste rikkumisi.

Me jälgime asjade käiku ELis väga murelikult. Eesistujariik Ungari ei ole andnud ühtegi usaldusväärset vastust nendele probleemidele, mida ilmneb ka teistes ELi riikides. Vastupidi, peaminister Orbán kinnitas taas oma autoritaarseid vaateid, nõudes finantsturgude liberaliseerimist ja struktuurireforme, mis on vajalikud selleks, et saavutada täielikult kapitalismi eesmärgid, mida EL väärib.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult. – (PL) 2011. aastal töötame me paljude tähtsate teemade kallal, näiteks tarbijaõiguste direktiiv, finantsteenuste ja intellektuaalse omandi valdkonna õigusaktid ning tulevase, 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi ettevalmistamine. Seda arvestades loodan, et eesistujariik Ungari ja ka Poola, kes on pärast Ungarit järgmine eesistujariik, aitavad neid konkreetseid projekte ellu viia, muutes meie igivana sõpruse ELis viljakaks koostööks.

Kahjuks on Ungari eesistumisperioodi algus otsustavalt rikutud ning selles on ülekaalus hiljuti riigis vastuvõetud vastuoluline meediaseadus. ELi institutsioonid ei saa seda olukorda pärast paljude Euroopa haritlaste kirjalikku pöördumist Brüsseli poole tähelepanuta jätta. Praegu saadaoleva teabe põhjal näib, et Ungari seaduse teatavad sätted, näiteks need, mis käsitlevad riikliku meedia- ja telekommunikatsiooniameti liikmete määramise ja ametist vabastamise korda ning selle asutuse volitusi, tekitavad kahtlusi Ungari meedia sõltumatuse kohta.

Meie fraktsiooni, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni jõulise reaktsiooniga ei tahetud siiski kritiseerida Ungari rahvast, vaid riiki, mis on ELi eesistujariik. Tegemist on kiireloomulise küsimusega. Selle viivitamatu lahendamine on nii Ungari kui ka ELi kui terviku huvides, et me saaksime keskenduda eeskätt kiiret lahendust vajavatele teemadele, mille vastu kogu EL peab võitlema.

  Robert Goebbels (S&D), kirjalikult. – (FR) Peaminister Orbán väidab, et on demokraat. Iga endast lugupidav demokraat peab taluma kriitikat oma poliitiliste tegude kohta. Kui aga Ungari peaminister nimetab kriitikat tema poliitilise tegevuse kohta Ungari inimeste ründamiseks, teeb ta suure vea. Niisuguse natsionalistliku püüdega pöörata arutelu endale sobivas suunas näitab ta, et tema sobivus olla demokraat on küsitav.

  Kinga Göncz (S&D), kirjalikult. – (HU) Keegi ei saa eitada, et eesistujariik Ungari alustas tormiliselt. Ma lootsin, et Ungari peaministri veenev sissejuhatus Strasbourgis hajutab kahtlused. Pean kahetsusega märkima, et nii see ei olnud. Viktor Orbán ei tutvustanud ennast Euroopa Parlamendi fraktsioonidele kui Euroopa poliitik, kes püüab leida üksmeele ja jõuda kompromissile, vaid kes on võitleja ja rabab oma populistlike ja natsionalistlike avaldustega ning n-ö kaitseb Ungari inimesi rünnakute eest. Kuid Euroopa Parlamendi liikmed ei solvanud ei Ungari inimesi ega ka valitsust, vaid suur osa kriitikast on suunatud erakonna Fidesz võetud ja palju häda põhjustavate meetmete, sealhulgas meediaseaduse vastu. Solvaval toonil rääkisid peamiselt vaid euroskeptikud ja paremäärmuslased, kes asusid üksmeelselt sõnakalt nende vastu, kes Ungari valitsust kritiseerisid. Mind teeb kurvaks asjaolu, et Ungari eesistumiskava võib ohustada valitsuse õigusriigivastane tegevus. See, kuidas asjaolud pärast niisugust tormilist algust edenevad, ei olene Euroopa Parlamendist, nagu Viktor Orbán ütles, vaid hoopis sellest, kas erakond Fidesz ja tema juhid tahavad ja suudavad tegutseda poliitikas nii, et sellega austatakse Euroopa väärtusi nii kodumaal kui ka Euroopas. Tegelikult ei saa peaministril olla kahte rolli – üks, mida kasutada kodumaal valitsusjuhina, ja teine, mida kasutada Euroopas nõukogu eesistujana –, vaid ainult üks: olla niisugune poliitik, kes järgib meie ühiseid põhimõtteid ja väärtusi, hoolimata sellest, kus ta viibib.

  Zita Gurmai (S&D), kirjalikult. – Olen uhke, et minu kodumaa on praegu nõukogu eesistujariik. Soovin aga selle asemel, et rääkida Orbáni valitsuse ebademokraatlikust tegutsemisest, öelda hoopis seda, et eesistujariigi prioriteetides ei ole üldse käsitletud sooküsimust.

Selles on ainult üks tõsiselt võetav viide nimetatud probleemile. Ajal, mil Euroopa naisi ähvardavad laastava majanduskriisi tagajärjed, sest nende töötus suureneb järsult ning konservatiivsed valitsused vähendavad sotsiaalteenuseid ja kehtestavad ebasoodsat maksusüsteemi, ei ole seda palju. Sotsiaalne kaasatus, demograafilised probleemid ja muu selline on kõik tähtsad teemad, kuid naiste olukorda tuleb hinnata eraldi, sest nende probleemid ja vajadused on meeste omadest erinevad ja seda nii tööturul, seoses pensioni ja tervishoiuga, maksusüsteemis kui ka mujal.

Soovin paluda Ungarit, et ta ei kardaks kasutada eesistumisperioodi mõju naiste kaitseks. Tehke nii, et nõukogu võtaks vastu rasedus- ja sünnituspuhkust käsitleva direktiivi, nagu parlament selle poolt hääletas, edendaks seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevaid õigusi (alustades mõistagi Ungarist), töötaks selle nimel, et ELi 2020. aasta strateegia juurutamisel arvestataks soo aspekti ning tegutseks soo aspekti arvestava ELi eelarve nimel.

  Ivailo Kalfin (S&D), kirjalikult. – (BG) Soovin õnnitleda peaminister Orbánit Ungari ELi eesistumisperioodi alguse puhul. Me soovime kõik, et see eesistumisperiood oleks edukas. On mõistetav, et see soov on iseäranis tugev uute liikmesriikide seas. Ungari eesistumiskava üks prioriteete on Schengeni ala laiendamine. See teema on eriti tähtis Bulgaaria sotsiaaldemokraatide ja Bulgaaria kodanike jaoks. Alates ELiga ühinemise esimesest päevast 2007. aasta 1. jaanuaril on Bulgaaria ametiasutused teinud tööd selle nimel, et Bulgaaria piir saaks usaldusväärseks ELi välispiiriks. Nüüd, 2011. aasta alguses on see ülesanne peaaegu täidetud. Ma loodan, et eesistujariik teeb nii, et Euroopa Ülemkogu teeks otsuse Bulgaaria ja Rumeenia kasuks ning võimaldaks neil 2011. aasta keskpaigast saada Schengeni ala liikmeks. Kui viimased tehnilised nõuded tulevastel nädalatel täidetakse, tuleb Euroopa Ülemkogul teha otsus, millega kaasatakse Bulgaaria ja Rumeenia Schengeni alasse, kehtestamata neile poliitilisi lisatingimusi.

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Ma kutsun eesistujariiki Ungarit üles käsitlema liikumisvabaduse probleeme hariduse valdkonnas ja tööjõuturul. Praegu esineb palju probleeme seoses eri liikmesriikide haridusasutustes saadud kvalifikatsiooni ning erinevatel tööturgudel saadud kogemuse vastastikuse tunnustamisega.

Et komisjon koostab praegu hinnangut hariduse valdkonnas saavutatud edusammude kohta, kutsun ma eesistujariiki Ungarit üles tagama, et ka nõukogus käsitletaks seda probleemi põhjalikult. Meil on vaja veenda liikmesriike leppima kokku lihtsamas korras, mille alusel tunnustada kvalifikatsiooni, hoolimata sellest, millises riigis see saadud on.

Mul on hea meel eesistujariigi Ungari soovi üle hoogustada tervikliku Euroopa gaasijuhtme süsteemi loomist, et sellega lõpetada mõningate liikmesriikide, sealhulgas Eesti, Läti ja Leedu isolatsioon.

Soovin uuele eesistujariigile meelde tuletada, et Euroopa Parlament on võtnud vastu kaks olulist dokumenti energiaalase solidaarsuse ja ohutuse kohta, mida nõukogul rakendada tuleb. Loodan, et veebruaris jõuab Euroopa Ülemkogu uues ELi energiastrateegias kokkuleppele. See peaks hõlmama ka kava Läänemere energiaühenduste võrgu kohta.

  Krzysztof Lisek (PPE), kirjalikult. – (PL) Toetan täielikult eesistujariigi Ungari prioriteete nende Euroopat pooldava olemuse ja selle poolest, et nad on sarnased ELi kui terviku huvidega. Mina esindan riiki, mis on järgmine eesistujariik, ning soovin teatavaks teha, et teeme eesistujariigi Ungariga tihedalt koostööd. Hea koostöö aitab kaasa Poola, Küprose ja Taani eesistumisperioodide tõrgeteta jätkuvusele.

Mulle meeldis eriti Ungari avaldus, milles ta lubab arendada idapartnerlust ja Euroopa naabruspoliitikat. Samuti soovin väljendada rahulolu selle üle, et ELi laienemine on eesistujariigi Ungari üks peamisi eesmärke. Asjaolu, et Ungari ja Poola seisukoht ELi laienemise kohta on sarnane, peaks tagama selle teema jätkuvuse Poola eesistumisperioodi ajal. Loodan, et mais toimuval idapartnerluse tippkohtumisel ei tehta üksnes kokkuvõtet selle kaks aastat kestnud projekti rakendamise kohta, vaid et see annab ka käegakatsutavaid tulemusi viisavaba reisimise, kaubanduse ja energia küsimuses.

Sarnaselt eesistujariigi Ungariga, usub ka Poola, et vabaduse ja õiguse valdkonna käsitlemine vajab ühist tegutsemisviisi, millega edendatakse isikuandmete kaitset, kodanikuõigusi ja ühiseid väärtusi kogu ELis. Ühe prioriteedi raames nõutakse varude jätkusuutlikku kasutamist ning seega jätkatakse eelmiste eesistujariikide Hispaania ja Belgia eesmärkide elluviimist ning tuuakse esile komisjoni suuri jõupingutusi selles valdkonnas. Oluline on, et kavandatud meetme raames võetaks arvesse liikmesriikide erinevaid tingimusi ja võimalusi.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Avaldan Ungarile kiitust tema kava eest, milles seatakse esmatähtsaks majanduskasv ja Euroopa positsioon rahvusvahelisel areenil. Üks eesistumiskava olulisi küsimusi seondub Schengeni ala laienemisega Rumeenia ja Bulgaaria ühinemise kaudu. Schengeni alaga ühinemine on ülesanne, mille täitmisse on Rumeenia suhtunud täie vastutustundega. Oleme teinud suuri jõupingutusi selleks, et muuta ELi välispiir turvaliseks ning, nagu kinnitavad aruanded minu kodumaa ühinemise kohta Schengeni alaga, on Rumeenia valmis rakendama Schengeni acquis’d. Rumeeniat tuleks hinnata õiglaselt ja nendesamade kriteeriumide alusel, mida kasutati teistegi riikide puhul, kes enne meid Schengeni alaga ühinesid. Olen kindel, et eesistujariik Ungari toetab seda küsimust.

  Marian-Jean Marinescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Tänan teid, et te toetate Schengeni ala laienemist nii, et sellesse kaasatakse ka Bulgaaria ja Rumeenia. See on tõsi, et tehtud on suuri jõupingutusi, nagu te ütlesite. Rumeenia on teinud suuri jõupingutusi nii rahalises kui ka inimeste mõttes. Süsteemid, mida rakendatakse Saksa ja Prantsuse kontserni EADS abil, on ELis kõige moodsamad. Olen veendunud, et näiteks Rumeenia merepiiri kaitse on palju parem, kui teiste Schengeni ala liikmesriikide merepiir.

Kõik Rumeeniat käsitlevad hindamisaruanded on heakskiitvad. Ta on täitnud kõiki Schengeni acquis’ nõudeid. Tavapärane on nüüd oodata vastust, mis oleks kooskõlas ELi eeskirjadega. Selles protsessis on vaja eesistujariigi Ungari toetust.

Teine oluline punkt eesistumiskavas seondub Doonau strateegia edendamisega. Doonau strateegia on ühisprojekt, milles kõik partnerid peavad täitma oma kohustusi, et tagada selle toimimine ja vastuvõetud eesmärkide saavutamine. Strateegiliste prioriteetide elluviimiseks tuleb kehtestada programm, suurendamata sealjuures olemasolevate eelarveridade vahendeid. Eraldatud vahendeid tuleb täiendada asjaomaste riikide osamaksetega, kuid samas peab olema ka võimalus kasutada ümberpaigutatud vahendeid, mis on teiste eelarveridade raames kasutamata jäänud.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Mul on hea meel, et Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Ungari on oma kuuekuulise eesistumiskava raames toetanud Rumeenia ja Bulgaaria ühinemist Schengeni alaga, mis on ELi kodanike huvides toimuva Euroopa lõimumise tõeline saavutus. Peaminister Victor Orbáni tutvustatud dokumendi kohaselt on eesistujariik Ungari öelnud, et soovib, et need kaks liikmesriiki võetaks Schengeni alasse niipea, kui nad on täitnud vajalikud tingimused. See avaldus on tehtud ajal, mil arutelu nende kahe riigi – mis ühinesid ELiga 2007. aastal – Schengeni alaga ühinemise üle näib muutuvat rangelt tehnilisest poliitiliseks aruteluks. Räägitakse selle ühinemise edasilükkamisest, isegi juhul, kui tehnilised üksikasjad on täielikult täidetud. Seepärast arvan, et usalduse suurendamiseks on vaja teha jõupingutusi. Seetõttu on dialoog jätkuvalt keskne vahend. Ilma selleta tõrjutakse ja diskrimineeritakse jätkuvalt Bulgaariast ja Rumeeniast pärit eurooplasi. Kas meil on tõesti vaja teisejärgulisi Euroopa kodanikke?

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult. – (PL) Eesistujariigi Ungari üks prioriteete on spordi valdkond. See on väga oluline uudis küll spordimaailmale, kuid eeskätt on see oluline uudis miljonitele eurooplastele, kes tegelevad spordi ja kehalise tegevusega rohujuure tasandil. Hoolimata uuele õigusraamistikule ei ole saavutatud kuigi palju edusamme spordiga seotud ettevõtmiste paremaks rahastamiseks Euroopas. Harrastusspordi valdkond on jäetud avalikes aruteludes ja sotsiaaluuringutes tähelepanuta ning tema rolli haiguste ennetuses, eurooplaste elamistingimuste parandamises ning elukvaliteedis on alahinnatud. Korrapärase kehalise aktiivsuse kasutegurid saab jagada nelja rühma: tervislikud, ühiskondlikud, majanduslikud ja poliitilised kasutegurid. Harrastussport aitab saavutada paljusid poliitilisi eesmärke, sealhulgas tervise, kultuuri ja hariduse edendamine, sotsiaalne lõimimine, diskrimineerimise vastu võitlemine, kuritegevuse vähendamine ja uimastisõltuvuse vastu võitlemine. Sport aitab vähendada ka tervishoiukulusid.

Seepärast soovin ma eesistujariigi Ungari tähelepanu juhtida Euroopa Parlamendi kirjalikule deklaratsioonile nr 62/2010, milles käsitletakse ELi suuremat toetust rohujuure tasandi spordile ja mille kaasautor ma olen. See deklaratsioon tõestab meie pühendumist spordile ning Euroopas elavate inimeste elukvaliteedi parandamisele. Selles nõuame me sporti käsitlevas teatises rohujuure tasandi spordile asjakohase tähelepanu pööramist ning tagatist ELi spordiprogrammide piisava rahastamise kohta. ELi suurem toetus harrastusspordile tähendab miljonite eurooplaste tervislikuma eluviisi toetamist.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Kogu eesistumise juhtmõte on „Tugev Euroopa“. Kriis ja liikmesriikides seni tehtud otsused on näidanud, et me vajame meie praeguste probleemide lahendamiseks rohkem euroopalikkust, mitte vähem. Prioriteedid peaksid olema kriisi vastu võitlemine, liikmesriikide riigivõla probleemi lahendamine ja jätkuvad euroala stabiliseerimise meetmed ning majanduse juhtimise tugevdamine. Eesistujariik Ungari keskendub inimestega seonduvale ning eeskätt tööhõive suurendamisele. Euroopa püüab saavutada kestlikku majanduskasvu, mis tuleks tagada töökohtade loomise ja sotsiaalse kaasatusega. Arvestades vajadust gaasivarustuse kindluse järele, peaksime võtma meetmeid, et kehtestada võimalikult kiiresti ühine energiapoliitika. Tervitatav on piirkondlik tahk, mida tegevuskavas näha võib. See hõlmab muu hulgas Doonau strateegiat – romasid käsitlevat strateegiat – ja idapartnerlusega seotud küsimusi. Samuti on kavas laiendada Schengeni ala, et kaasata sellesse Rumeenia ja Bulgaaria. Tegemist on sisulise tähtsusega küsimusega, sest kõikidel liikmesriikidel peaksid olema ühesugused õigused. Kavas räägitakse ka Horvaatiaga ühinemisläbirääkimiste lõpuleviimisest Ungari eesistumisperioodi ajal. Vastutustundlik laienemispoliitika peaks Euroopale tagama stabiilsuse, rahu ja ühtekuuluvuse. Eesistujariigi Belgia töö lähtepunktiks oli Euroopa selle kõige laiemas tähenduses. See aga ei tähenda, et riigist lähtuvat käsitlusviisi, mille Ungari tõenäoliselt valib, ei saaks ühtlustada või isegi kõrvutada ühenduse käsitlusviisiga.

  Csaba Sógor (PPE), kirjalikult. – (HU) Seoses Ungari eesistumisperioodiga on paljud inimesed kritiseerinud vaipa, mida kasutatakse eesistumisperioodi kuvandi raames, eriti selle seda osa, millel on kujutatud 1848. aasta sündmusi. Kõnealusel kaardil on kujutatud Euroopat 1848. aastal. Muu hulgas peaks see vaip sümboliseerima seda, et juba 1848. aastal võitles Ungari Euroopas elavate inimeste vabaduse, sealhulgas ajakirjandusvabaduse eest. Transilvaania päritolu ungarlasena olen ma praegu Rumeenia kodanik. Selle riigi kodanikuna soovin öelda mõne sõna ka Schengeni ala laiendamise kohta. Kaksteist uusimat liikmesriiki otsustasid osaleda ühtse Euroopa rajamises lootusega, et neile hakkavad kehtima needsamad õigused ja kohustused, mis vanadelegi liikmesriikidele kehtivad. Ka Rumeenia uskus, et pärast asjaomaste tehniliste kriteeriumide täitmist saab ta ettenähtud tähtajal Schengeni sisepiirideta ala liikmeks. Nüüd kuuleme me jutte, et mõningad liikmesriigid kavatsevad kehtestada Rumeeniale lisaks esialgsetele kriteeriumidele veel lisatingimusi. Ma palun eesistujariigil Ungaril teha kõik temast oleneva, et ühtsetest eeskirjadest kinni peetaks, ning neile, kes väljendavad oma erimeelsust, tuletan meelde niisuguse otsuse väga ebasoodsaid tagajärgi, sest ELi usaldusväärsuse säilitamine on meie kõigi, kõigi 27 liikmesriigi valitsuse huvides. Ja viimaseks soovin öelda ühe mõtte vaiba kohta. Vaip on kasulik ese ja teenib teatavat eesmärki – inimesed saavad sellel koguni oma jalgu pühkida. See tähendab seda, et eesistujariigi Ungari juhtlause „Tugev Euroopa“ teenib eesmärki. Meie, Rumeenia, Slovakkia ja Euroopa vähemused, oleme selles osalised.

  Michèle Striffler (PPE), kirjalikult. – (FR) Ungari eesistumine toimub Euroopa jaoks otsustaval ajal, mil teatavates liikmesriikides valitseb ikka veel raske majandus- ja sotsiaalkriis. Euro stabiilsuse tagamine peab olema eesistujariigi Ungari üks prioriteete ning mul ei ole kahtlustki, et nõukogu teeb kõik endast oleneva, et võidelda rahaga spekuleerimise vastu, ning saavutab Euroopa majanduse juhtimises märkimisväärseid edusamme.

Teiseks ootan ma eesistujariigilt Ungarilt, et ta teeks kõik, mis võimalik, et koostada koostöös teiste Euroopa institutsioonidega tõeline romade kaasamise ELi strateegia. Niisuguse strateegia juurutamine on minu jaoks eriti tähtis ning ma soovin näha, et eesistujariik Ungari käsitleks seda küsimust.

Ja viimaseks väljendan oma solidaarsust Ungari valitsusega seoses vaidlusega, mis on ümbritsenud Ungari eesistumisperioodi esimesi päevi, eriti seoses meediaseadusega. Keegi ei kahtlegi, et Ungari on demokraatlik riik ning peaminister Orbán ütles, et on valmis seda seadust muutma, kui komisjon tuvastab selles vastuolu Euroopa õigusega. Ma kutsun kõiki üles tegutsema vastutustundlikult ning lõpetama selle tarbetu vaidluse.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Ungari ELi eesistumine toimub ajal, mil jätkub majandus- ja finantskriis. Eesistujariikide kolmiku – kuhu kuuluvad lisaks Ungarile ka Hispaania ja Belgia – viimase riigi kava põhiteema on majanduse elavdamine, romade lõimimine, energiastrateegia, laienemine ning avalikkuse osalus Euroopa projektis. Mis puudutab majanduse elavdamist, siis kavas peetakse oluliseks finantsstabiilsusmehhanismi ja Euroopa poolaasta institutsionaliseerimist. Olen seisukohal, et majanduskoostöö ja majandusalase kooskõlastamise edendamine on oluline vahend Euroopa konkurentsivõime ja uuendustegevuse parandamiseks ning seega tulevaste kriiside ennetamiseks või prognoosimiseks. Vastu võetakse uus transpordistrateegia perioodiks 2011–2020 ning transpordivõrke käsitlev muudetud direktiiv, mis on hädavajalikud selleks, et saavutada siseturg ning sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne ühtekuuluvus. Arutatakse maanteetranspordi, ELi jõgede navigeerimise ja Galileo süsteemi rakendamise teemade üle. Taas näib regionaalpoliitika olevat kogu Ungari strateegia ühenduslüli, mis võib anda tervikliku lahenduse majanduskriisile ja piirkondlikule tasakaalutusele. 2014. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku vahendite jaotus näib eesistujariigi Ungari jaoks olevat tähtis aruteluteema.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) ELi nõukogu eesistujariik Ungari on seadnud endale üldeesmärgiks ELi institutsiooniliste, majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste tahkude edendamise. Eesistujariik Ungari on võtnud veel endale kohustuse võtta vastu Doonau strateegia ja alustada selle juurutamist. See täidab iseäranis olulist osa Doonau äärsetes riikides ning aitab edendada Euroopa lõimumise protsessi Lääne-Balkani piirkonnas.

Me ootame huviga valget raamatut ELi transpordipoliitika kohta perioodiks 2011–2020, sest transpordisektor on majandusarengu ning ELi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse keskne valdkond.

Arvestades asjaolu, et arutelud tulevase finantsperspektiivi üle on alanud, kutsume me eesistujariiki Ungarit üles kiirendama nõukogus nimetatud dokumendiga seotud arutelusid, et üleeuroopalise transpordivõrgu läbivaatamises saaks nende arutelude tulemusi arvesse võtta.

Arvestades, et ELis ohustab iga kuuendat inimest vaesus, kutsume me nõukogu üles arutama esmatähtsa küsimusena vaesuse vähendamise teemat ning võtma selleks vastu konkreetseid meetmeid.

Mul on hea meel eesistujariigi Ungari kavatsuse üle koostada poliitiline strateegia romade kaasamise ELi raamistiku loomiseks ning alustada Euroopa puuetega inimeste strateegia rakendamist.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Soovime toetada eesistujariiki Ungarit tema töös, et saavutada seatud eesmärke, milleks on tugev Euroopa, tõhusa majanduse juhtimise loomine ELis ja tihedamad suhted ELi naabritega. Meie jaoks on ka väga tähtis see, et eesistujariik Ungari loodab tihedale partnerlusele Euroopa Parlamendiga. Soovin institutsiooniliste küsimustega tegeleva parlamendiliikme ning ühtlasi selle riigi esindajana, mis võtab Ungarilt ELi juhtimise üle, tuua esile ühe teema. Ungari eesistumine ei ole sisulise tähtsusega mitte ainult tema prioriteetide tõttu, mis ühtivad Poola omadega, vaid ka sellepärast, et tegemist on üleminekueesistumisega. Lissaboni lepinguga nõrgendati eesistujariigi rolli, kuid seda ei ole veel täpselt kirjeldatud ning nüüd on viimane võimalus seda teha. Poolale saadaolevate vahendite hulk oleneb sellest, milline koht õnnestub eesistujariigil Ungaril endale leida institutsioonilises kogumis, mis ELi moodustab. Just sellepärast jälgin ma tema tööd suure huviga.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Ungari võtab nõukogu eesistumise Belgialt üle. Need kaks riiki ei saaks üksteisest rohkem erineda. Üks on traditsioonilise Euroopa riigi kehastus ning teine on riik, mis alles otsib teed Euroopasse jõudmiseks. Loodan, et eesistujariik Ungari järgib Belgia tegevussuunda ning keskendub eeskätt ELi huvidele. Eesistujariik Ungari tutvustas põhjalikku prioriteetide loetelu. Ühe võimalusena, kuidas tuua EL kodanikele lähemale, seadis Ungari endale eesmärgiks põhiõiguste harta juurutamise. See on huvitav, kui arvestada, et Ungari on oma uue meediaseaduse tõttu saanud terava rahvusvahelise kriitika osaliseks ning see seadus on ilmselgelt vastuolus ELi põhiõiguste harta artikliga 11. Eelarvekomisjoni täisliikmena olen eriti huvitatud suundumustest järjest rangema finantsjärelevalve ja alalise kriisilahendusmehhanismi valdkonnas. Belgia näitas head eeskuju ja keskendus sotsiaalküsimustele. Loodame, et Ungari järgib teda.

ISTUNGI JUHATAJA: DIANA WALLIS
asepresident

6. Hääletused

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on hääletamine.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad: vt protokoll)

6.1. Patsiendiõiguste kohaldamine piiriüleses tervishoius (A7-0307/2010, Françoise Grossetête) (hääletus)

6.2. Vabatahtlikud FLEGTi partnerluslepingud (hääletus)

6.3. ELi ja Kameruni vaheline metsaõigusnormide alane leping (A7-0371/2010, Yannick Jadot) (hääletus)

6.4. ELi ja Kongo Vabariigi vaheline metsaõigusnormide alane leping (A7-0370/2010, Yannick Jadot) (hääletus)

6.5. EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline majanduspartnerluse vaheleping (hääletus)

6.6. EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheline majanduspartnerluse vaheleping (A7-0365/2010, David Martin) (hääletus)

6.7. Rahvusvaheline lapsendamine Euroopa Liidus (hääletus)

6.8. EÜ ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping (B7-0021/2011) (hääletus)

– Enne muudatusettepaneku 4 hääletust:

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – Lugupeetud juhataja! Soovin kolleeg Brantneri ja minu esitatud muudatusettepaneku nr 4 kohta esitada suulise muudatusettepaneku, et jätta välja viimane osa. See peaks kõlama järgmiselt: „kutsub Serbiat üles Kosovoga dialoogi astuma, viitamata rohkem uutele läbirääkimistele selle staatuse üle“.

Loodan, et te toetate seda.

  Bernd Posselt (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Tahan vaid soovitada praegustel asjaoludel sellele poolthääl anda.

(Parlament nõustus suulise muudatusettepanekuga.)

– Enne muudatusettepaneku 8 hääletust:

  Jelko Kacin (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Arvestades inimõiguste olulisust, soovin, et muudatusettepaneku 8 üle hääletataks nimeliselt. Serbia valitsuse otsus mitte osaleda Oslos Nobeli rahuauhinna üleandmisel on üllatav ja kahetsusväärne. Samal ajal kiidetakse muudatusettepanekus Serbia ombudsmani otsust osaleda tseremoonial Serbia inimeste nimel. See on sõnum Serbiale ja kõikidele tulevastele kandidaatidele, et inimõigustega kauplemine on vastuvõetamatu.

Et saada sellele muudatusettepanekule laiemat toetust, soovin esitada ka väga lühikese suulise muudatusettepaneku, mis on tegelikult kompromissettepanek ja mille koostas Maria Eleni Koppa. Soovin lisada sõnade „valitsuse“ ja „otsust“ vahele sõna „esialgset“ ning seega oleks sõnastus järgmine: „peab kahetsusväärseks valitsuse esialgset otsust mitte osaleda 10. detsembril Oslos Nobeli rahuauhinna üleandmise tseremoonial; väljendab samas heameelt ombudsmani ettepaneku üle tseremoonial osaleda ning peab seda vastutustundlikuks ja kiiduväärt otsuseks“.

Palun kolleegidel tungivalt muudatusettepanekut toetada.

(Parlament ei nõustunud suulise muudatusettepanekuga.)

(Juhataja nõustus palvega hääletada nimeliselt.)

6.9. EÜ ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping (A7-0362/2010, Jelko Kacin) (hääletus)

6.10. Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitlev Euroopa algatus (A7-0366/2010, Marisa Matias) (hääletus)

6.11. Astmainhalaatorid (hääletus)

6.12. Olukord Haitis aasta pärast maavärinat: humanitaarabi ja ülesehitustöö (B7-0023/2011) (hääletus)

6.13. Sõnavabaduse rikkumine ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel Leedus (hääletus)

  Juhataja. – Sellega on hääletus lõppenud.

7. Selgitused hääletuse kohta

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on selgitused hääletuse kohta.

Suulised selgitused hääletuse kohta

Soovitus teisele lugemisele: Françoise Grossetête (A7-0307/2010)

  Jens Rohde (ALDE). – (DA) Lugupeetud juhataja! Täna saavutasime selle patsiendiõigusi käsitleva direktiiviga ajaloolise kompromissi. Minu arvates on tegemist kõige ajaloolisema kokkuleppega, mille me siin parlamendis minu siinviibimise ajal saavutanud oleme. See ajalooline kompromiss on sidunud kahte osalist, nimelt Euroopa Parlamenti ja nõukogu, mis on olnud liiga kaua väga erinevatel seisukohtadel. Raske tööga on meil õnnestunud saavutada kompromiss, mis on kasulik patsientidele, sest neid kaitstakse ebamõistlikult pika ravijärjekorra eest, ning samal ajal on meil õnnestunud tasakaalustada olukorda, nii et liikmesriigid saavad jälgida toimuvat nii meditsiinilisest kui ka finantsseisukohast lähtuvalt.

Täna saavutatud tulemus on väga hea ning see on kasulik nii patsientidele kui ka liikmesriikidele. Minu arvates tuleb kiita kõigepealt läbirääkijaid ning mõistagi õnnitleda eeskätt Euroopa kodanikke selle tulemuse puhul, mis täna siin hääletusel vastu võeti.

  Clemente Mastella (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Praegu on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas liiga palju lahendamata küsimusi seoses tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kulude hüvitamisega. Täna heakskiidetud direktiiv võimaldab lõpuks patsientidel kasutada paljusid õigusi ja tervishoiuteenuseid kogu Euroopas.

Direktiivi eesmärk ei ole üldse mitte soodustada piiriüleseid tervishoiuteenuseid kui selliseid, vaid tagada kättesaadavad, ohutud ja kvaliteetsed piiriülesed tervishoiuteenused juhtudel, kus need tuleksid kasuks või oleksid vajalikud. Meil oleks vaja rohkem teavet ja suuremat selgust õigusnormide kohta, mida kohaldatakse siis, kui tervishoiuteenuste kasutamiseks sõidetakse kindlustajaliikmesriigist teise liikmesriiki.

Praegune olukord on ebarahuldav. Direktiiv tagab patsientidele valiku, mis lähtub nende vajadustest, mitte vahenditest, ning on tehtud teadlikult, mitte sunnitult.

  Andres Perello Rodriguez (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni Hispaania delegatsioon andis raportile poolthääle, nagu ka ülejäänud fraktsioon, kuid soovin siiski väljendada selgelt oma muret seoses asjaoluga, et elundite siirdamine direktiivi lisati. See teema lisati vastupidi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni otsusele nõukogu kangekaelse järjekindluse tulemusel lisada elundisiirdamine direktiivi.

Ma loodan, et sellega ei muudeta ebatõhusaks mõistlikke õigusakte, mis siin parlamendis vastu võeti, teisiti öeldes elundisiirdamist käsitlevat direktiivi või tegevuskava, mis võeti hiljuti peaaegu ühehäälselt vastu. Soovin öelda, et jälgime hoolikalt, et elundisiirdamise teema lisamisega ei kahjustataks niisuguste edukate organisatsioonide suurepärast tööd nagu Hispaania riiklik elundisiirdamise organisatsioon ning mõistagi püüet päästa 20 000 inimese elu, mis on sätestatud nii elundisiirdamist käsitlevas direktiivis kui ka tegevuskavas, mis – ma kordan – siin vastu võeti.

Ma soovin seepärast siin selle selgeks teha ning öelda, et me tagame jätkuvalt selle, et direktiivist kinni peetaks.

  Morten Messerschmidt (EFD). – (DA) Lugupeetud juhataja! Meie ees on täna siin jälle midagi, mille on läbi surunud inimesed, keda ei ole valitud, nimelt Euroopa Kohus, mis on mitme kohtuotsusega avaldanud tõeliselt valitud institutsioonidele survet koostada see direktiiv, mis täna hääletusel vastu võeti.

Soovin öelda, et asjaolu, et eurooplaste võimalusi saada asjakohast ravi parandatakse, on ilmselgelt meeldiv. Selle direktiiviga tekitatavad probleemid aga jätavad selles sisalduva kasu varju. Mida me teeme näiteks siis, kui ükskõik millise konkreetse riigi tervishoiusüsteemile avaldatakse nii suurt survet, et ravijärjekordadega ei suudeta toime tulla? Mida me teeme siis, kui arstid hakkavad saatma inimesi massiliselt mõnda konkreetsesse riiki – eelneva loa alusel mõistagi, kuid siiski? See võib olla Taani, kust mina pärit olen, Saksamaa, Holland või mõni muu ELi riik, mille tervishoiusüsteem on tuntud oma hea kvaliteedi poolest. See tähendab, et kõnealuse riigi kodanikud jäävad järjekorra lõppu. Igal juhul ei tohi neid panna ebasoodsamasse olukorda, sest just nemad on maksude maksmise kaudu taganud asjakohase tervishoiusüsteemi.

Soovin seega öelda selgelt välja, et selle direktiivi puudused ja võimalik kaos, mida sellega riiklikes tervishoiusüsteemides põhjustada võidakse, jätavad varju need kasutegurid, millele kolleegid tähelepanu juhtisid.

  Jim Higgins (PPE). – Lugupeetud juhataja! Kolleeg Messerschmidtil on õigus. Selle surus meile peale Euroopa Kohus, kuid mul on selle üle hea meel ning soovin avaldada kiitust Françoise Grossetête’ile suurepärase raporti eest, sest see direktiiv tagab patsientidele täieliku ja läbipaistva teabe, kui nad otsivad abi teise riigi tervishoiusüsteemilt. Selle sisu on väga selge.

Haruldasi haigusi põdevad patsiendid saavad kasu eksperditeadmistest ja diagnoosimisest, kui nende liikmesriigis ei ole võimalik saada asjaomast ravi. Direktiivi eesmärk on võimaldada patsientidele valik, mis lähtub nende vajadustest, mitte vahenditest, ning on tehtud teadlikult, mitte sunnitult. Ja viimaseks võimaldab see liikmesriikidel koostööd teha.

Mul on hea meel, et sellega keelustatakse miski, mida võidakse kuritarvitada, ning selleks on meditsiiniturism. Minu jaoks on seega tegemist järjekordse edusammuga, millega edendatakse liikmesriikide koostööd ning tagatakse ELis suurem ühtekuuluvus. Arvan, et see on Euroopa patsientide jaoks hea päev.

  Constance Le Grip (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Ka mina soovisin anda poolthääle kolleeg Grossetête’i koostatud raportile direktiivi kohta, mis käsitleb juurdepääsu piiriülesele tervishoiule.

Mul on tõepoolest hea meel edusammude üle, mis saavutati patsientide liikuvuse valdkonnas kogu ELis ja mida see tekst kajastab. Pärast palju aastaid kestnud kindlusetust, eriti õiguskindlusetust ja Euroopa Parlamendi tublit tööd aitab see tekst lihtsustada, täpsustada ja kodifitseerida nii juurdepääsu kui ka hüvitamise tingimusi, mille alusel saavad Euroopa kodanikud kasutada mõne teise liikmesriigi tervishoiuteenuseid. Ma pean silmas eeskätt kõiki haruldase haigusega patsiente, kellele tagatakse lõppude lõpuks juurdepääs asjaomasele konkreetsele ravile, mis rahuldab nende vajadusi.

Soovin rõhutada, et see direktiiv on konkreetne ELi meede, mis on suunatud inimeste Euroopale ja mis annab eurooplastele uued õigused. Seepärast on see kodanike liikuvuse jaoks täiesti hädavajalik.

  Adam Bielan (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Andsin poolthääle kolleeg Grossetête’i tutvustatud direktiivile, et ELis saaks lõppude lõpuks pärast palju aastaid kestnud läbirääkimisi hakata rakendama piiriülese ravi põhimõtet. Minu arvates on direktiiv praegusel kujul hea kompromiss, sest lähtub peamiselt patsiendi õigustest, kuid kaitseb samal ajal ka liikmesriikide haigekassade huve.

Kui rääkida tänapäevaste tervishoiuteenuste kasutamisest, siis niisuguse riigi kodanikele nagu Poola tähendab võimalus saada välismaal ravi võrdseid võimalusi. Haiglate ülerahvastatuse, pikkade ravijärjekordade ning teatavate kesksete protseduuride järjekordade tõttu jäävad patsiendid sageli ilma võimalusest saada kiiresti ja asjakohast ravi. Mõningatel juhtudel on aeg määrava tähtsusega. Direktiiv annab kodanikele võimaluse ise otsustada, kas oodata palju kuid, kuni nad saavad ravi oma kodumaal, või otsustada saada seda kuskil mujal. Neil on lihtsam otsustada raviviisi üle, kui nad teavad, et kui raviteenust osutatakse mõnes muus ELi liikmesriigis, siis teenuse kulud hüvitatakse – kui mitte alati täielikult, siis vähemasti suurel määral.

Välismaal ravi saamise eeskirjade lihtsustamist võib mõistagi vaadata ka kui turujõudude koondamist seoses üldise juurdepääsuga raviteenustele. Seega aitavad need lahendused suurendada konkurentsi tervishoiuteenuste sektoris ning avaldavad seetõttu märkimisväärset mõju niisuguste teenuste kiiremale paranemisele.

  Mairead McGuinness (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel selle tervishoidu käsitleva direktiivi üle, kuid ma olen ettevaatlik, sest oht võib peituda üksikasjades.

On väga oluline, et meie kodanikud mõistaksid, et 30 kuu jooksul see direktiiv kehtima ei hakka. Vahepeal aga võivad kodanikud sõita ravi saamiseks teise liikmesriiki ning saada hüvitist saadud ravi kulude eest. Seega ei ole kahtlustki, et ka praegu on kodanikke, kes sõidavad teise riiki tervishoiuteenuste eesmärgil. See on väga oluline.

Neile, kes soovivad saada teada selle keerulise direktiivi üksikasju, soovin teada anda, et ma tegelesin mõnda aega küsimuste ja vastuste lehekülje koostamisega ning see on saadaval minu veebilehel. Ma kutsun kodanikke, kes võivad jälgida meid internetis või mujal, üles vaatama seda lehte ning kui ma ei ole esitanud õigeid küsimusi, siis võtma minuga ühendust, sest me peame levitama teavet selle kõigi jaoks kiiduväärt muudatuse kohta piiriüleses tervishoius.

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa ühiskond muutub veelgi liikuvamaks. Me õpime, töötame, puhkame ja reisime väljaspool oma kodumaa piire. ELi kodanikel peaks olema õigus saada tasuta erakorralist arstiabi kõikjal Euroopas. See on ütlematagi selge, et meil tuleb kehtestada vahendid, mis hoiavad ära niisuguse nähtuse nagu meditsiiniturism, muutes samal ajal nendele patsientidele, kes kõnealuseid uusi võimalusi enim vajavad, need lihtsamini kättesaadavaks. Ma pean silmas eeskätt ebatavaliste ja haruldaste haigustega patsientide ravi, mida tehakse konkreetsetes keskustes, sageli mujal riigis kui patsiendi elukohariik. Me ei saa aga lubada sekkuda liikmesriikide tervishoiupoliitika struktuuri. See on liikmesriikide pädevuses ning neil on õigus selle üle ise otsustada. Direktiivis on võetud teatavaid meetmeid selle kohta. Mõistagi andsin ma poolthääle.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Käes on tõepoolest viimane hetk kehtestada ühised ELi eeskirjad, et kaitsta meie kodanikke ja patsiente. See on väga hea, et kõnealuse teema kohta koostati eraldi direktiiv, mitte ei lisatud seda teenuste direktiivi, sest praeguse direktiivi koostamise ajal mõisteti, kui palju küsimusi jäeti teenuste direktiivi vastuvõtmise ajal täielikult tähelepanuta või lahtiseks.

Patsientide õigus piiriülesele tervishoiule sunnib ELi liikmesriike tagama, et nende oma riigis ei oleks ravijärjekordi.

Eellubade süsteem on vajalik, sest ilma selleta võib paljudel liikmesriikidel olla raskusi nende oma tervishoiusüsteemi kulude kontrollimise ning edasise tegevuse kavandamise ja hindamisega. Samuti oleks ilma selleta võinud tekkida olukord, kus otsustavaks teguriks oleks olnud jõukus, mitte vajadus.

Sellest hoolimata ei mõjuta direktiiv väga paljusid eurooplasi. Enamik inimesi soovib saada tervishoiuteenuseid nende kodule lähedal ja nende emakeeles. Sellest hoolimata on niisugust süsteemi vaja ning ravijärjekorra puhul on võimalik ravi saada mõnes muus riigis.

  Marian Harkin (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Ka mina olen väga rahul täna saavutatud kokkuleppega, mis minu arvates tagab patsientidele juurdepääsu piiriülesele tervishoiule proportsionaalselt ja õiglaselt.

Nagu mitu sõnavõtjat juba ütles, on praegu see ettepanek meie ees sellepärast, et üks kodanik teie enda riigist, nimelt Inglismaa lõunaosast, astus süsteemile vastu ning Euroopa Kohus kaitses tema õigusi.

Arvan, et nii oma tänase tegevuse kui ka nõukoguga koostööga oleme me püüdnud tagada kodanike õiguste kaitse ning sätestanud kodanike vajadused ja õigused õigusaktis. Just seda peakski Euroopa Parlament kahtlemata tegema.

Direktiivis on siiski mõningaid küsimusi, mis vajavad veel silumist. Arvan, et retseptide vastastikune tunnustamine liikmesriikides on väga oluline, sest küsimus ei seisne mitte ainult ravis, vaid ka järelravis, kuid meile on antud aega selle üksikasja täpsustamiseks.

Viimase märkusena soovin öelda, et praegu, finantskriisi ajal, küsivad paljud kodanikud, kas EL teeb tööd? Kas ta tegutseb oma kodanike huvides? See küsimus on veel lahtine, kuid arvan, et täna võime öelda teatava kindlustundega, et EL teeb tööd.

  Gerard Batten (EFD). – Lugupeetud juhataja! Andsin vastuhääle patsiendi õigusi piiriüleses tervishoius käsitlevale meetmele, sest see tähendab järjekordset suurt koormust Briti maksumaksjatele ja riiklikule tervishoiuteenistusele.

Riiklikku tervishoiuteenistust kasutatakse juba praegu rahvusvahelise tervishoiuteenistusena ning Briti kodakondsuseta inimesed kuritarvitavad seda ulatuslikult sadade miljonite, kui mitte miljardite naelte eest igal aastal. See koormus langeb peamiselt minu, Londonis elavate valijate õlule. See paneb riiklikule tervishoiuteenistusele veelgi suurema kohustuse osutada raviteenuseid ELi kodanikele, kes ei ole maksnud mitte ühtegi maksu Suurbritannias. Eeldatavasti peaks saama kulud nõuda tagantjärele välja patsiendi liikmesriigilt, kuid seda ei saa tõenäoliselt kohaldada.

See on õige, et teise riigi kodanikel peab Suurbritannias olema võimalik saada erakorralist arstiabi, kuid ühtegi välismaalast ei tohiks lubada riiki enne, kui neil on olema piisav reisi- ja tervisekindlustus. Niisugune meede on õiglane, kuid mõistagi on see kohaldamatu seni, kuni Suurbritannia on ELi liige. See on üks järjekordne põhjus – kui seda oleks vaja –, miks me peaksime EList lahkuma.

  Hannu Takkula (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Minu arvates on väga hea, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid lõppude lõpuks sellele ajaloolisele kompromissile. Soovin öelda, et tänu sellele piiriülest tervishoidu käsitlevale õigusaktile võivad ravijärjekorrad, mis on tekkinud paljudes liikmesriikides, kaduda. See annab ka võimaluse jagada parimaid tavasid. Sellega seoses on tähtis tagada patsientide huvide kaitse ja õiguste kehtestamine. Sama oluline on meeles pidada ka seda, et piiriülese koostöö puhul on tähtsal kohal patsiendi ohutus, ning tagada ühtlasi, et tervishoid ja ravi vastaks kõikjal asjakohastele standarditele.

Seepärast on mul Grossetête’i raporti üle hea meel ning ma loodan, et sellega edendatakse Euroopas rahvatervist ja et lõppkokkuvõttes õnnestub meil päästa paljude inimeste elu ja kiirendada nende paranemist.

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Minu arvates on oluline, et me ei kasutaks riiklikku maksusüsteemi nii, et see töötab siseturule vastu. See on eriti oluline piiriüleste teenuste puhul, sest just need eeldavad võrdset kohtlemist. Meil on selle kohta praegu halb näide Ungarist, kus kasutatakse tagasiulatuva mõjuga hinnapiiranguid kriisimaksuna. See on vastuvõetamatu ning avaldab suurt mõju finants-, kindlustus- ja ettevõtlussektorile ning ka energiatööstusele. Loodan, et seesama ei juhtu edaspidi tervishoiuteenuste sektoris.

Palun peaminister Orbánil analüüsida uuesti neid eeskirju, sest need on täielikus vastuolus siseturu põhimõttega.

  Syed Kamall (ECR). – Lugupeetud juhataja! Head uut aastat! Mul on hea meel teid istungit juhatamas näha.

Üks, mille suhtes me siin parlamendis ühel meelel oleme – ehkki ma tean, et on ka mõningaid märkimisväärseid erandeid –, on meie usk siseturu toimimisse.

Kui minu valijad kirjutavad mulle, et nad ei saa minu valimispiirkonnas head teenust ning soovivad sõita teise liikmesriiki, et saada paremat tervishoiuteenust, ei ole nad oma õiguslikus seisundis kindlad. Seepärast on mul ja ka paljudel teistel hea meel selle tänase, piiriülest tervishoidu käsitleva hääletuse üle. Loodan, et nendes piirkondades, kus patsientidele osutatakse halba teenust, hakkavad need patsiendid direktiiviga antud õiguste piires hääletama jalgadega ja kolivad teise liikmesriiki, avaldades sellega tervishoiusüsteemidele survet, et need parandaksid oma teenuseid ja et nende teenused vastaksid patsientide vajadustele.

Meil tuleb aga lihtsustada menetlust, mille kohaselt saavad liikmesriigid nõuda tagasi kulud nende kodanike eest, kes on saanud tervishoiuteenust mõnes teises liikmesriigis või kellele on seda seal pakutud. Kui me oleme need probleemid lahendanud, peaks sellest saama direktiiv, mille üle me kõik võime uhked olla.

Soovitus: Yannick Jadot (A7-0371/2010), (A7-0370/2010)

  Joe Higgins (GUE/NGL). – (GA) Lugupeetud juhataja! Andsin poolthääle resolutsioonile, mis käsitleb ELi ja Kameruni Vabariigi ning ELi ja Kongo Vabariigi lepingut seoses metsahalduse ning nendest riikidest pärit puidu ja puittoodetega kauplemisega. Troopiliste metsade säilitamine on ökosüsteemi tasakaalu hoidmise jaoks elutähtis. Samuti on oluline kaitsta metsaaladel elavaid põliselanikke, kes on metsaraie ning looduskeskkonna ärakasutamise tõttu suurte rahvusvaheliste ettevõtete poolt kasu saamise eesmärgil suure surve all, sest sellest sõltub nende elatis.

Sellepärast esitasin ma muudatusettepaneku, milles on öeldud, et metsad ja metsatööstus peaks olema avalikkuse omanduses ning neid peaksid juhtima demokraatlikult selle tööstuse töötajad ning põliselanikud, kes metsaaladel elavad.

Soovitus: David Martin (A7-0365/2010)

  Morten Messerschmidt (EFD). – (DA) Lugupeetud juhataja! Tegelikult on vabakaubandus ainus viis jõukuse saavutamiseks. Oleme näinud seda liikmesriikidevahelise siseturu puhul ning kahtlemata on see samamoodi arenguriikide puhul. See on ainus tõeline arenguprojekt, mille me saame maailmale anda ja mida peaksimegi andma.

Kui me vaatame ringi, kuidas teised suured piirkonnad tegutsevad, lepinguid sõlmivad ja käsitlevad oma partnereid strateegilisest seisukohast, näeme me kindlasti seda, et nad liiguvad kõik järjest kiiremini edasi. Meil on ulatuslik vabakaubanduspiirkond Põhja- ja Lõuna-Ameerika riikide, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni kuuluvate riikide, Aasia riikide, Mercosuri riikide ja teiste vahel. Ainus piirkond, mis vaatab kõrvalt ja mida üleilmastumisest tulenevad uued ülesanded peaaegu et halvavad, on EL.

Ehkki ma toetan raportit, mille üle täna hääletati, soovin öelda, et vabakaubandusprogramm Fidži ja Paapua Uus-Guineaga ei ole kaugeltki kõige muljetavaldavam tulemus, mida me oleksime võinud oodata pärast nii paljusid aastaid kestnud läbirääkimisi. Kuidas on aga lood Hiinaga? Kuidas on lood Ameerika Ühendriikidega? Aga Indiaga? Kas need ei ole mitte riigid, mis võtavad praegu ära meie töökohti? Kas EL veab Euroopa töötajaid ka selles alt?

  Syed Kamall (ECR). See on teada-tuntud tõde, et kõige jõukamad ühiskonnad on kõige vabamad ja kõige vabamad on kõige jõukamad ning sellest tulenevalt peaksime mõistma, millist rolli mängib vabakaubandus. Mis aga puudutab mitmepoolseid rahvusvahelisi arutelusid vabakaubanduse teemal, siis Maailma Kaubandusorganisatsiooni Doha voor on kahjuks seiskunud ning EL järgib nüüd USA ja teiste eeskuju ning sõlmib järjest enam kahepoolseid lepinguid.

Me saame võimaldada vabakaubanduse kasuteguritest saada osa paljudel vaesemate riikide elanikel, kui mõistame mõningaid üleminekuprobleeme, millega neil tihedama konkurentsiga kohanemisel toime tuleb tulla. Lõppkokkuvõttes peame aga tähelepanu suunama tootja huvidelt tarbija huvidele. Paljude arenguriikide tarbijad on minult küsinud, miks neil ei ole niisugust kauba- ja teenuste valikut, nagu meil läänes. Üks võimalus nende aitamiseks on tagada ulatuslikum vabakaubandus, mis annab meie tarbijatele õiguse suuremale valikule. See võiks kesta nii pikka aega.

  Nirj Deva (ECR). – Lugupeetud juhataja! Pikka aega on Vaikse ookeani piirkonna riigid olnud ELi välisriikide arenguprojektide vaeslaps. Mul on väga hea meel nüüd näha, et Fidži ja Paapua Uus-Guinea tehtud algatus majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks ei aita muuta mitte ainult meievahelist kaubavahetust liberaalsemaks, vaid kaubelda ka piirkonnasiseselt üksteisega.

Üks selle lepingu suurimaid kasutegureid on seni olnud asjaolu, et kalandust käsitlevad päritolueeskirjad peaksid võimaldama Vaikse ookeani piirkonna riikidel luua kalanduses tõelist lisandväärtust. Mõned Vaikse ookeani piirkonna riigid toovad kala sisse, samal ajal kui nende mered kubisevad kaladest. Nüüd aga saavad nad tõepoolest nende püütud kala töödelda ning peaksid suutma luua lisandväärtust ja eksportida seda kala ELi. Just nii saab edendada arengut ja vähendada vaesust.

Resolutsiooni ettepanek (B7-0029/2011)

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Andsin täna poolthääle suulisele küsimusele rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus.

Rahvusvaheline lapsendamine on osutunud meetmeks, mis pakub võimalust saada endale alaline pere nendel lastel, kellele ei leita päritoluriigis sobivat perekonda. Koostöö liikmesriikide asutustega, mis vastutavad rahvusvahelise lapsendamise eest, on oluline selleks, et lapsendamine toimuks lapse parimates huvides ja et sealjuures austataks tema põhiõigusi, ning samuti laste müümise ja lastekaubanduse ärahoidmiseks.

Lapsendamise rahvusvahelist korda tuleb lihtsustada, sest see on sageli liiga bürokraatlik ja heidutab perekondi, mistõttu nad ei proovigi lapsendada. Ja viimaseks tekitab muret olukord Rumeenias, sest see on ainus ELi riik, kus rahvusvaheline lapsendamine on seadusega keelatud. Riigis on praegu ligikaudu 70 000 hüljatud last, kellest 40 000 elab lastekodus ja 30 000 kasuperes.

Komisjon peaks käsitlema Rumeenia-küsimust, et ka need hüljatud lapsed saaksid endale rahvusvahelise lapsendamise abil perekonna.

  Andrea Češková (ECR). – (CS) Lugupeetud juhataja! Kuna ma ei saanud lapsehoidmise kohustuste tõttu osaleda esmaspäeval arutelus, mis oli ilmselgelt väga huvitav, soovin ma vähemasti avaldada täielikku toetust siinsele täiskogule ning tegin seda ka hääletamisel. Loodan väga, et selle resolutsiooni põhjal võetud meetmed aitavad vähendada laste rahvusvahelise lapsendamise korra bürokraatiat ning võimaldavad ühtlasi jälgida paremini nende edasist käekäiku ja võidelda lastekaubanduse vastu.

  Mairead McGuinness (PPE). – Lugupeetud juhataja! Paljud siinse parlamendi liikmed ei tea võib-olla, milline ebameeldiv sõnasõda seda lapsendamise küsimust ümbritseb, mis ei aita sellele mitte mingil viisil kaasa ja on täiesti soovimatu. Kui me seame selle arutelu keskmesse tõepoolest lapse õigused, mida me siin parlamendis ka tegime ja mida on tehtud kõnealuses resolutsioonis, siis on see hea kõikidele lastele, hoolimata sellest, millises liikmesriigis nad sündinud on.

Oluline on mitte valida välja mõnda konkreetset liikmesriiki, vaid mõista, et kõigis riikides on lapsi, kes on hüljatud või kelle eest nende tuumikperekond ei hoolitse nii, nagu vaja, ja kes vajavad teistsugust hoolt. Jah, on perekondi, kes soovivad anda lastele armastava kodu. Ehkki me peaksime võib-olla käsitlema bürokraatia probleemi, ei tohiks me siiski vähendada kontrolli.

Lubage mul lõpetuseks öelda, et teataval määral on need, kes on lapsendanud ja teinud seda edukalt, pidanud tegema läbi tunduvalt raskema katsumuse kui need, kes on lihtsalt sünnitanud.

  Licia Ronzulli (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Olen praegu oma mõtetes nende tuhandete paaridega kogu maailmas, kes seisavad iga päev vastamisi lapse lapsendamisega kaasnevate vajalike raskustega.

Lapsendamine on väärtus, tõelise armastuse näitamine, mis avab ukse uude perekonda niisugusele lapsele, kes ei saa loota enam oma lähedaste armastusele. Neil, kes kannavad endas hüljatuse valu, on õigus kasvada üles õnnelikus keskkonnas ja inimestega, kes võivad anda neile uue elu.

Seepärast on meie kohustus aidata hüljatud lapsi nii, et helge tulevik ei oleks nende jaoks enam kättesaamatu unelm. Selle resolutsiooni ühisettepaneku vastuvõtmine täna peaks edastama jõulise ja kiireloomulise sõnumi. Meil tuleb edendada ELi meetmeid, mis aitavad lahendada need rasked perekondi käsitlevad probleemid. Bürokraatlik tuimus ja õigusalased viivitused ei saa ega tohi purustada laste unistusi ja lootusi, mis on seotud omale perekonna saamise ja õnneliku tulevikuga.

  Diane Dodds (NI). – Mul on hea meel selle täna hääletusel olnud resolutsiooni ettepaneku üle rahvusvahelise lapsendamise kohta. Tean paljusid inimesi minu valijaskonnas, kes on selle menetluse läbi teinud või kes seda praegu teevad, ning selle lõpus on väga meeldiv näha rõõmu nii vanemate kui ka laste näol. Selleni jõudmiseks tuleb sageli käia pikk tee ning paljudel juhtudel võtab see aega mitu aastat. Nagu ettepanekus öeldud, võib see olla ülemääraselt bürokraatlik protsess ning meil on Euroopa Parlamendi liikmetena õigus leida viis niisuguse bürokraatia vähendamiseks ja korra ühtlustamiseks.

Kõige olulisemad on aga laste vajadused ja ohutus, sest paljud neist on suures hädas. See on õige, et selleks, et lapsed ei satuks kohtadesse, kus nad võivad olla ohus, on võetud tarvitusele kõik abinõud. Sageli näib aga olukord olevat selline, et võimalikud armastavad ja hoolitsevad vanemad peavad tegema läbi liialt suuri katsumusi ning nad lihtsalt loobuvad sellest. See on kahjulik nii vanemale kui ka lapsele.

  Cristiana Muscardini (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Meil on ELis olnud palju aastaid lapsendamise probleem ning tänase resolutsiooniga püütakse lõpuks anda lootust, et see järjest keerulisem ja raskem küsimus leiab lahenduse.

Uute riikide ühinemine mitte ei hõlbustanud rahvusvahelise lapsendamise korda, vaid raskendas paljude paaride võimalusi pakkuda uut kodu ja perekonda lastele, kes on oma kodumaal kogenud palju kannatusi ja puudust.

Lapsendamise muutumine järjest bürokraatlikumaks takistab lapsendamist, kuid samal ajal suureneb elundikaubandus ja laste prostitutsioon. Sellepärast olemegi selle resolutsiooni ettepaneku poolt. Oleme seisukohal, et lapsendamise rahvusvahelist korda tuleb ühtlustada ning meil tuleb teha nii, et lõppude lõpuks kehtestataks lapsendamist käsitlevad ELi eeskirjad, mis aitaksid kõigile abi vajavatele lastele kindlustada tuleviku.

  Julie Girling (ECR). – Lugupeetud juhataja! Lubage siit teie tulihingeliste toetajate nurgast tänada teid istungi tõhusa juhatamise eest.

Meil on tegemist väga olulise teemaga. Rahvusvaheline lapsendamine on mõistagi eluliselt tähtis. Oluline on, et me käsitleksime seda õigesti. Mul on väga hea meel selle resolutsiooni pärast, mis hõlmab – nagu paljud resolutsioonid, mille me siin parlamendis vastu võtame – palju tundlikke, arukaid ja asjakohaseid sõnu. Sain palju teada, kui aitasin selles küsimuses ühte valijat – ma aitan ka praegu ühte valijat selles asjas –, ning soovin seega öelda, et tingimuste kindlaksmääramisest resolutsioonis ei piisa.

Meie, Euroopa Parlamendi liikmed, ei saa kuigi palju teha ära selleks, et lihtsustada korda ja tagada, et organisatsioonid töötaksid kodanike heaks. Ma paluksin tegutseda nende resolutsioonis sisalduvate heade sõnade kohaselt, et me ka tegelikult lihtsustaksime korda, et me kaotaksime bürokraatia ja viiksime parandused ellu. Vastasel korral hakkaksime me Euroopa jaoks lihtsalt jalgratast uuesti leiutama ja muudaksime lõppkokkuvõttes menetluse veel keerulisemaks.

  Hannu Takkula (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Ka mina soovin öelda, et olen väga rahul rahvusvahelist lapsendamist käsitleva resolutsiooniga. Mul on õnnestunud jälgida mõningaid selliseid juhtumeid väga lähedalt. Tean, et praegu on lapsendamise kord väga bürokraatlik ning see on hea, et bürokraatiat saab niisugusel viisil vähendada. Selle tulemusena saab menetlust kiirendada ja muuta selle läbipaistvamaks.

See, et lapsendamine ei hõlmaks midagi ebaeetilist ega oleks seotud inim- ega lastekaubandusega, on kõigi huvides. Oluline on, et laps ei oleks mitte vahend, vaid et ta leiaks endale lapsendamise kaudu armastava kodu ja et teda koheldaks ainulaadse ja väärtusliku isikuna. Lastele tuleks luua olukord, kus neil on nii isa kui ka ema ja neil oleks õigus sellele võimalusele, ning just seepärast tuleb lapsendamise otsust tehes arvestada kogu pere üldist olukorda.

Tegemist on väga tundlike küsimustega. Teame, et mõningad uuringud on näidanud, et me kanname DNAs oma kultuurilist genotüüpi, kuid meil tuleb tagada, et lapsel oleks olemas hea ja armastav kodu ning kultuurikeskkond, kus ta saab kasvada ja areneda tasakaalustatud isikuks ja kodanikuks.

Resolutsiooni ettepanek (B7-0021/2011)

  Morten Messerschmidt (EFD). – (DA) Lugupeetud juhataja! Serbia on tõenäoliselt niisugune Euroopa riik, mida on viimase tuhande aasta jooksul kõige rohkem rünnatud – kõigepealt tegi seda Türgi, siis Saksamaa ning seejärel Venemaa. Nüüd on meil võimalus anda Serbiale halbade aegade asemel – nii pikaajalisest ajaloolisest plaanist kui ka lähiajaloost lähtuvalt – helge tulevik.

Kahtlemata ei ole Serbia seisukohalt ei NATO, mis pani pealinnas toime veresauna, ega EL, mis toetas jõuliselt Serbia ühe osa – Kosovo – lahkulöömist riigist, eriti meeldivad liitlased. Sellest hoolimata on nad siiski liitlased. Nad on sõbrad ning seda teavad kõik hästi. Seepärast on oluline sõlmida mõistlikud suhted üksteisega, et me saaksime jätta mineviku seljataha ja vaadata tulevikku. Seepärast toetab meie erakond dialoogi jätkamist.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Euroopa ühenduste ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping loob aluse tihedatele ja kestvatele suhetele, mis põhinevad ühistel ja vastastikel huvidel ning aitavad kaasa nii Serbia kui ka kogu Balkani piirkonna riikide poliitilisele, majanduslikule ja institutsioonilisele stabiliseerimisele.

Samuti annab see Serbiale uue võimaluse minna üle uuele korrale ning saavutada majanduse ümberkujundamise ja moderniseerimise abil jõukus. Usun siiski kindlalt, et Serbial tuleb jätkata demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete edendamist, teha suuremaid jõupingutusi kohtusüsteemi ja riigihalduse reformimise nimel ning kohaldada õiguspõhimõtteid, tugevdades ühtlasi üldisi haldus- ja kohtustruktuure.

Olen seisukohal, et Serbia ELiga integreerumise põhitingimuseks on raskete inimõiguste rikkumiste ja nendega seotud küsimuste lahendamine tihedas koostöös endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Soovin tänada kõiki teie töötajaid ja tõlke kannatlikkuse eest selle ebatavaliselt pika istungjärgu ajal.

Kui EL peab valima demokraatia ja riikideülesuse vahel, valib ta peaaegu alati viimase ning mitte ühegi teise juhtumi puhul ei ole see selgem, kui tema Lääne-Balkani riike käsitleva poliitika puhul. Me säilitame niisama hästi kui protektoraadi nii Bosnia, Kosovo kui ka väidetavalt isegi Makedoonia üle, et hoida ära niisuguste etnograafiliste piiride teke, mida pooldaksid kohalikud elanikud.

Väga raske on tagada toimivat demokraatiat, kui inimestel puudub piisav ühtsustunne, et leppida ametisoleva valitsusega. Kui te soovite valitsust rahva seast ja rahva heaks, peab see koosnema inimestest, kellega rahvas samastub ja kellele ta on lojaalne.

Teisiti öeldes vajab demokraatia deemost ehk kogukonda, millega me samastume, kui ütleme sõna meie. Ma ei ütle, et see on lihtne. Inimestel võib olla mitu valikut, rahva koosseis võib muutuda mitmekesisemaks, kuid meil tuleb eeldada, et muud võrdsed asjaolud lähtuksid rahva enesemääratlusest. Kui võtta sõnast demokraatia ära deemos, jääb järele vaid kratos ehk võimusüsteem, mis peab kinni pidama seadustest, mida ta ei julgenud küsida kodaniku patriotismi nimel.

  Nirj Deva (ECR). – Lugupeetud juhataja! Tegemist on tõepoolest väga hea uudisega. Kui me tuletame meelde, kui palju on Serbia teinud õigusriigi põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas, ja võrdleme, milline ta oli umbes 20 aastat tagasi ja milline on praegu, arvan, et meil tuleb tunnustada ja kiita Serbia valitsust sammude eest, mida ta on astunud selleks, et Serbias hakkaksid kehtima õigusriigi põhimõtted. Isegi kui arvestada tema suhteid Kosovoga, on praegu õigusriigi põhimõtted ilmselgelt kõige tähtsamad. Ka tema suhetes rahvusvahelise kriminaalkohtuga on õigusriigi põhimõtted kõige tähtsamad.

Kohtureform tugineb rahvusvahelistele pretsedentidele ja parimatele rahvusvahelistele tavadele. Isegi nende loodav sõltumatu avalik teenistus on kvaliteetne ning nad ootavad temalt ka asjakohast tulemuslikkust. Kopenhaageni kriteeriumidest peetakse kinni. Seega, seda kõike arvestades on väga raske sõja üle elanud riik saanud nüüd niisuguseks riigiks, mis on piisavalt hea ja asjakohane, et olla ELi liikmesriikide partner. Ma õnnitlen teda selle puhul.

Soovitus: Jelko Kacin (A7-0362/2010)

  Adam Bielan (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Soovin Serbia teema kohta öelda veel üht. ELi ja Serbia vaheline leping, mille üle me täna hääletasime, on üks teetähiseid selle riigi ühendamisel ELi struktuuridega. Kaksteist liikmesriiki on juba ratifitseerinud lepingu, mis peaks andma Serbiale võimaluse saada ELi liikmesriigiks. Toetan lepingut täielikult ning kutsun ülejäänud liikmesriike ratifitseerima seda esimesel võimalusel. Mõistagi eeldab Serbia integreerimine ELi struktuuridega seda, et ta teeks seoses sõjakuritegude eest vastutamisega täielikku koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, jätkaks dialoogi Kosovoga ning võtaks kõiki vajalikke meetmeid, et hoida ära romade diskrimineerimine. Sellest hoolimata on minu arvates kõik sammud, mis astutakse demokraatia edendamiseks ja inimõiguste kaitse parandamiseks Serbias, teisiti öeldes need, mis aitavad kaasa selle riigi poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele stabiliseerimisele, väga head ning ma toetan neid.

Raport: Marisa Matias (A7-0366/2010)

  Clemente Mastella (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Andsin raportile poolthääle, sest olen seisukohal, et komisjoni teatis Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta on oluline samm erinevate Euroopa meetmete ühendamise suunas, et käsitleda niisugust haigust. Ma räägin omaenda kogemustest, sest nii minu isa kui ka vanaema kannatas Alzheimeri tõve käes ning ma loodan selle geneetilise jada lõpetada.

Seepärast on meil kavas uuendada oma lubadust võidelda ELis valitseva tegevuse ja lahenduste ebaühtsuse ning ebavõrdsete tingimuste vastu seoses selle haiguse ravimise ja ravi kättesaadavusega. Selle asemel tahame edendada varast diagnoosimist ja elukvaliteeti, täiendada epidemioloogilisi teadmisi ja kooskõlastada teadusuuringuid ning toetada liikmesriikidevahelist solidaarsust parimate tavade jagamise teel.

Raportis kutsume me liikmesriike üles tagama parema liikmesriikide koostöö ning tõhusamad ja solidaarsusel põhinevad meetmed, mis on suunatud ennetamisele ja dementsuse, eelkõige Alzheimeri tõve all kannatavate inimeste ravile, samuti neid ümbritsevatele inimestele, nagu tervishoiutöötajatele, teenuseosutajatele või sugulastele.

Selleks et tagada mis tahes Euroopa strateegia toimimine selles valdkonnas, on hädavajalik – ma lõpetan kohe –, et riigid seaksid esmatähtsale kohale riiklike tegevuskavade koostamise.

  Seán Kelly (PPE). – (GA) Lugupeetud juhataja! Andsin sellele raportile poolthääle ning mul on hea meel, et raport võeti peaaegu ühehäälselt vastu. Pean ütlema, et olin küll kogu parlamendi arutelu ajal kohal, kuid ei saanud võimalust sõna võtta. Seepärast kasutan ma seda minutit, et mõningaid mõtteid esile tuua.

Kõige olulisem punkt on see, et hädasti on vaja teadusuuringuid, mille abil selle haigus põhjus välja selgitada. Millist osa täidab haiguse tekkimises toit, mida me sööme? Millist osa täidavad elu jooksul kogetud pinged? Millist osa täidavad geenid? Miks põevad naised haigust kaks korda sagedamini kui mehed?

Need on väga tähtsad küsimused. Neile ei saa vastata ilma teadusuuringuteta ning ma kutsun komisjoni üles valima välja mõni tuntud meditsiinikeskus, et see korraldaks teadusuuringud ja vastaks nendele küsimustele.

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Alzheimeri tõbi on haigus, millele inimesed ei ole veel ravimit leidnud. Ravikeskuste andmetel suureneb diagnoositud juhtumite arv murettekitavalt kiiresti ning Euroopa elanikkonna vananemine raskendab seda olukorda lähitulevikus veelgi. Dementsuse probleem ei puuduta mitte ainult neid, kes haiguse all kannatavad, vaid ka nende lähisugulasi ja sõpru, kes on sageli sunnitud pühendama oma elu lähedaste eest hoolitsemisele. Me vajame hädasti niisuguseid raporteid, milles tuuakse probleemi esile ja tehakse ettepanekuid meie tervise ja elukvaliteedi parandamiseks. See on ütlematagi selge, et ELi liikmesriikide püüdluste ühendamine, ennetusprogrammide loomine ja sotsiaalse toe tagamine kogu perekonnale väärivad igati meie toetust. Meil tuleb teha kõik meist olenev, et aidata kannatajaid ja vähendada nende inimeste arvu, kes edaspidi selle haiguse ohvriks langevad.

  Jim Higgins (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mulle meeldib selle raporti puhul asjaolu, et selles käsitletakse keerulist probleemi, mis puudutab kogu Alzheimeri tõvega seonduvat, väga mitmekesisel viisil. Räägitakse ennetusest, diagnoosimisest, ravist ja hooldamisest. Tegelikkuses on kõige kardetavamad haigused vähk ja Alzheimeri tõbi. Me oleme teinud väga palju selleks, et suuta vähki diagnoosida, seda ennetada ja selle ravimisega toime tulla. Oleme teinud selleks väga palju.

Ehkki Alzheimer avastati 1906. aastal, on kogu dementsusega seonduv väga erakordne nähtus: me ei tea endiselt selle põhjust ning meil puudub ikka veel ravi selleks. Kõnealune raport on siiski väga tervitatav. Samal ajal seisavad meil ees rasked ülesanded: mida me võtame ette seoses põhjuste diagnoosimisega selleks, et saaksime hakata haigust ennetama ning et meil oleks sellele olemas kindel ravi?

Resolutsiooni ettepanek (B7-0023/2011)

  Syed Kamall (ECR). – Lugupeetud juhataja! Need, kes on kas Haitil käinud või näinud juhtunut ja sealset laastavat olukorda, mis seal mõnda aega tagasi tekkis, nõustuvad, et see oli täiesti õige, et vabaühendused ja abiorganisatsioonid otsustasid hakata lahendama kohapeal probleemi seoses peavarju, toidu, tekkide ja kõige muu sellisega.

Vaadakem aga olukorda nüüd, aasta hiljem. Me näeme mõningaid probleeme, mis on resolutsioonis esile toodud – nimelt, et haitilastel on rusude äravedamiseks üksnes labidad, kirkad ja kärud vajaliku rasketehnika asemel. Resolutsioonis avaldatakse kahetsust ka suure eluasemekriisi üle Haitis ning räägitakse vajadusest maaregistri ja omandi järele, kuid kutsutakse ka komisjoni üles tegema üksmeele vaimus suuri jõupingutusi selleks, et aidata valitsusel probleemi lahendada.

Üks teema, mis siit minu arvates puudub, on erasektori roll. Kui lühiajalises plaanis tuleks meil teha koostööd vabaühendustega ja abiorganisatsioonidega, siis kui me soovime pikaajalises plaanis mõningad praegustest probleemidest lahendada, peab selles osalema ka erasektor.

  Nirj Deva (ECR). – Lugupeetud juhataja! Aasta pärast Haiti maavärinat on ära veetud vaid 5% rusudest, miljon inimest on koduta, 230 000 inimest on surnud, 300 000 vigastatud ning ümberasustamisi on korraldatud võimalikest 15%.

Miks? Miks on vaid 5% rusudest ära viidud? Maavärina ajal langeb müüridest suuri tükke. Kes peaks need üles tõstma? Kas vabaühendused labidatega? ELi volinikud ämbritega? Ei. Neid saab üles tõsta vaid suurte tõsteseadmetega ning niisuguseid seadmeid on vaid sõjaväel – õhu-, mere- ja maaväel. Kuid mis juhtus? Kui õhu-, mere- ja maavägi appi tuli, tõstis siinse parlamendi ja kogu maailma vasaktiib häält, et nad Haitilt ära läheksid. Ja seda nad tegidki. Ja nüüd on kogu piirkond jäetud nii, nagu see oli, aastaks ajaks.

Poliitilisest seisukohast on hämmastav, et selle olukorra eest ei ole hakatud vastutama, kuid mina pean katastroofi süüdlaseks just nimelt siinse parlamendi ja rahvusvahelise üldsuse vasakpoolseid.

  Hannu Takkula (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Soovin öelda mõne sõna olukorra kohta Haitil. Väga oluline on nüüd, kui sealsete olude kohta on antud ajakohane ülevaade, mõista, et tegevust ei ole kooskõlastatud rahuldavalt. Me vajame paremat kooskõlastamist ja seda on näidanud ka asjaolu, et asjad ei edene kuigi kiiresti.

Nagu kolleeg Nirj Deva just õigesti ütles, on olukord muutunud teataval määral poliitiliseks. See ei ole aga kellegi huvides. Haiti vajab abi ja esmatarbevahendeid veelgi kiiremini kui aasta tagasi. Abi peab jõudma nendeni, kes seda vajavad.

Kui me vaatame rohujuuretasandi tööd, siis mitmesugused abiorganisatsioonid on tegutsenud hästi. Kui me vaatame Euroopa antud abi Haitile, siis paljud kristlikud abiorganisatsioonid on teinud rohujuuretasandil suurepärast tööd – nad on aidanud inimestel ellu jääda. Meil tuleks aga neid jõupingutusi tunnustada ja toetada neid inimesi nende tegevuses, kuid Haiti kriis vajab ka ulatuslikumat ja paremini kooskõlastatud tegevust ELi ja ilmselgelt ka ÜRO tasandil.

Resolutsiooni ettepanek (B7-0031/2011)

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Lugupeetud juhataja! Leedu on suveräänne liikmesriik. Riigi parlament on arutanud uusi ettepanekuid, mis käsitlevad seksuaalsuse väljendust meedias ja avalikkuses. Leedu demokraatlik töö on tõhus. Riigi president on sarnased ettepanekud juba kaks korda tagasi lükanud. Algas poliitiline arutelu uute ettepanekute üle ning selle lõpptulemust on praegu raske ennustada.

Enamik Euroopa Parlamendi liikmeid on aga otsustanud hakata sellest teemast kinni. Tõepoolest näib, et enamikul siinse parlamendi liikmetest on olemas kõiketeadev moraalne suunanäitaja, mis annab neile ülimad teadmised selle kohta, mis on moraalne ja mis mitte. Veel enne, kui ei ole teada, kas uus seadus üldse võetakse vastu või mitte ja milline see on, on parlamendi kõrgete vaimulike salasilm võtnud Leedu juba sihtmärgiks. Ma ei saa mitte mingil juhul niisugust üleolevat suhtumist toetada.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Riigi õigusakte võib vastu võtta asjaomase riigi seadusandlik organ. Suveräänse riigi õigusesse ei tohi väljastpoolt sekkuda. Ka Leedu on suveräänne riik.

ELi kontekstis tuleb esile tuua veel seda, et abielu ja perekonna määratlus sätestatakse liikmesriigi perekonnaseaduses ning EL ei peaks sellesse küsimusesse sekkuma. Perekond on institutsioon, mis tegeleb laste kasvatamise ja eluks ette valmistamisega, ning tema kaitsmisse ei saa suhtuda negatiivselt või pidada seda tegevust diskrimineerimiseks.

Mis puudutab alaealiste kaitset avaliku teabe kahjuliku mõju eest, siis ka Euroopa Parlament otsustas hiljuti, et mitmesugused reklaamid, mis on levinud viimastel aastatel uute suhtlusvõrgustike kaudu, on saanud ühiskondlikuks nähtuseks. Selle nähtusega kaasneb tahtlikult eksitav ja segadusse ajav teave ning usalduse kuritarvitamise oht ning riik peaks leidma asjakohase lahenduse sellele.

Teadusuuringud näitavad, et alaealised vajavad erikaitset teatava teabe eest, mis võib avaldada nende tervislikule arengule kaugeleulatuvaid tagajärgi. Ütlen seda kui arst.

  Vytautas Landsbergis (PPE). – Lugupeetud juhataja! Soovin öelda mõne sõna resolutsiooni kohta, milles mõistetakse Leedu hukka, ehkki midagi ei ole juhtunud. Vastuvõetud tekstis puudub kõige olulisem punkt. Soovisin esitada suulise muudatusettepaneku – kahjuks tulutult – põhjenduse kohta ning see oleks kõlanud nii: „arvestades, et Euroopa Parlamendi sekkumine riiklike parlamentide töösse mis tahes esitatud õigusakti menetlemise varases etapis on vastuolus liikmesriigi suveräänsuse ja subsidiaarsuse põhimõttega ning kahjustab seega Euroopa Parlamendi au, sest niisugune tegutsemisviis seondub Nõukogude Liidu tavadega rohkem kui ükski teine“, ja et see vastu võetaks.

Niisuguse resolutsiooni aluseks oli vaid üks muudatusettepaneku projekt, mille esitas liikmesriigi parlamendi üks liige. Ma rõhutan, üks muudatusettepanek. Sellest hoolimata lisati see Euroopa Parlamendi äsja vastuvõetud teksti kangekaelselt ja põhjendamatult mitmuses ning koguni kuuel korral mainiti, et väidetavalt oli halbu muudatusettepanekuid palju.

Resolutsiooni pealkiri hõlmab samuti absurdset väidet. Selles on öeldud „rikkumine“. Ei olnud mitte mingisugust rikkumist, oli vaid ühe parlamendiliikme ettepanek. Parlament ei teinud mitte mingisugust otsust, mille eest oleks saanud teda süüdistada rikkumises. Niisugused avaldused näitavad, kui halb on õigusakti koostamise kvaliteet, rääkimata nende inimeste vastutustunde puudumisest, kes koostasid selle teksti ja esitasid selle hääletusele. Kui seda teksti ei peaks mitte päris prügikasti viskama, siis vähemasti tunduvalt arukamat käsitlust oleks see küll vajanud. Seepärast andsin vastuhääle.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Juba aastaid on ELi liikmesriigid teinud ulatuslikke ja mõõdukaid edusamme, et saavutada põhimõte, mille kohaselt koheldakse kõiki seaduse ees võrdselt, samuti eraelu puutumatus ja isikuvabadus, ning seega loodan, et ükski riik ei liigu võrdsuse valdkonnas seksuaalse sättumuse alusel vastupidises suunas. Ma ei usu, et see juhtub. Nagu Vytautas Landsbergis meile just äsja ja Peter van Dalen veidi varem meelde tuletas, on selles arutelus jäetud tähelepanuta asjaolu, et tegemist on ettepanekuga. See ei ole seadusandlik resolutsioon.

Nagu te mäletate, toimusid meil selleteemalised arutelud ka Suurbritannias. Meie vaidlesime 28. paragrahvi üle. See oli sellel ajal väga ebatavaline, et ma olin oma erakonnast erineval seisukohal. Olin selle vastu ka varem, kui seda nimetati veel 27. paragrahviks. Minu jaoks oli täiesti vastuvõetamatu kasutada õigusakti heakskiidu või hukkamõistu vahendina. Seda tehes andsime me riigile uskumatult võimsa vahendi, mida kasutati hiljem revolvreid, jahipidamist ja muud sellist käsitlevate keeldude puhul.

Oluline on aga see, et ma ei ole Leedu seadusandja. Meil võib olla väga jõuline seisukoht Poolas aborte või Hollandis eutanaasiat käsitleva seaduse kohta. Need on meie valijate jaoks tundlikud küsimused, mis tuleb kindlaks määrata asjakohaselt ja iga liikmesriigi riiklike vahenditega. Meil peaks olema tagasihoidlikkust tunnustada 27 liikmesriigis õigust demokraatiale ja parlamendi ülimuslikkust.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

Soovitus teisele lugemisele: Françoise Grossetête (A7-0307/2010)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Andsin poolthääle dokumendile, millega tahetakse parandada patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius. Peab ütlema, et praegu on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas liiga palju lahendamata küsimusi seoses tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kulude hüvitamise ja kliinilise järelkontrolliga Käesolev direktiiv peaks võimaldama kõigil patsientidel – mitte ainult kõige paremini informeeritutel või kõige rikkamatel – kasutada teatavaid õigusi, mida Euroopa Kohus on tervishoiuteenuste valdkonnas juba tunnustanud. Tuleb rõhutada, et dokumendi eesmärk ei ole üldse mitte soodustada piiriüleseid tervishoiuteenuseid kui selliseid, vaid tagada kättesaadavad, ohutud ja kvaliteetsed piiriülesed tervishoiuteenused juhtudel, kus need tuleksid kasuks või oleksid vajalikud. Meil oleks vaja rohkem teavet ja suuremat selgust õigusnormide kohta, mida kohaldatakse siis, kui tervishoiuteenuste kasutamiseks sõidetakse kindlustajaliikmesriigist teise liikmesriiki. Nõustun, et meil tuleb võidelda meditsiiniturismi vastu, kuid patsiendiõiguste kaitseks tuleb patsientidele kehtestada lihtsustatud eelloa süsteem, millega samas antakse tervishoiujuhtidele eelhoiatus erakorraliste kulude kohta, mis on seotud sõitmisega teise ELi liikmesriigi raviasutusse.

  Antonello Antinoro (PPE), kirjalikult. – (IT) See nõukogule esitatav soovitus on tähtis sellepärast, et annab patsientidele suurima võimaliku õiguskindluse oma õiguste kasutamiseks tegelikkuses, mida tõi esile ka Euroopa Kohus.

Niisuguse käsitlusviisiga ei kahjustata aga liikmesriikide ainupädevust juhtida oma tervishoiusüsteemi ja riikliku tervishoiupoliitika valikuid, mis on sätestatud aluslepingus. Käsitletud on järgmisi põhipunkte: kvaliteedi- ja ohutusstandardid, kulude hüvitamine, eellubade süsteem ja ettemaksed, kontaktpunktide kui universaalsete asutuste roll, liikmesriikide ainupädevus seoses tervishoiukuludega ja tervishoiuvaldkonna eetiliste valikutega ning e-tervis ja liikmesriikidevaheline koostöö.

Soovituses täpsustatakse ka patsiendiõigusi, mille määras kindlaks Euroopa Kohus, ning parandatakse üldist õiguskindlust seoses piiriülese tervishoiuga. Eesmärgiks on hõlbustada kulude hüvitamisega juurdepääsu ohutule ja kvaliteetsele piiriülesele tervishoiule ning edendada tervishoiu valdkonnas liikmesriikide koostööd.

  Liam Aylward (ALDE), kirjalikult. – (GA) Andsin raportile poolthääle, sest see on tõsi, et praegu on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas liiga palju lahendamata küsimusi seoses tervishoiuteenuste kättesaadavuse, ravi ja kulude hüvitamisega.

Ehkki oluline on mitte suurendada survet riiklikele tervishoiusüsteemidele või tekitada neis ebavõrdseid tingimusi, peab patsientidel olema õigus ja vabadus otsida abi piiriüleselt tervishoiult ning neid tuleb niisugustest õigustest teavitada. Tuleb kaotada õiguskindlusetus, mis valitseb praegu piiriüleses tervishoius kõlblikkuse ja kulude hüvitamisega, ning patsientidele tuleb anda tõest ja selget teavet selle kohta, millal ja millistel tingimustel on neil õigus saada teises liikmesriigis ravi, mille kulud hüvitatakse.

Mul on hea meel selle üle, et raportis nähakse ette kõikides liikmesriikides kontaktpunktid, mis annavad patsientidele teavet kättesaadavate tervishoiuteenuste, haldusmenetluste, kaebuste või apellatsiooni esitamise kohta.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin selle tähtsa dokumendi poolt. ELi kodanikud ootavad, et ELi liikmesriikides osutataks ohutuid, kvaliteetseid ja tõhusaid tervishoiuteenuseid. Liikmesriikidel on õigus otsustada ise oma tervishoiusüsteemi üle ning seega juurdepääs ravile ja selle kvaliteet on mõneti erinev. Patsientidel ei ole alati võimalik oma kodumaal asjakohast ravi saada ning see on mõistagi vastuolus ELi aluslepinguga tagatud vabadustega. Lahendada tuleb veel ELi piires retseptide vastastikkuse tunnustamise küsimus, mis põhjustab suuri probleeme inimestele, kes reisivad. Ma ei arva, et patsientide vaba liikumine ja õigus valida ravi teises liikmesriigis soodustaks meditsiiniturismi. Usun, et see võib ajendada liikmesriike korraldama tervishoiuvaldkonnas asjakohaseid reforme ja tagama, et osutatud tervishoiuteenused oleksid võimalikult mitmekesised ja kvaliteetsed, nii et vajadusel saaksid patsiendid ravi mõnes teises liikmesriigis.

  Regina Bastos (PPE), kirjalikult. – (PT) Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on tähtis samm patsientide liikuvuse jaoks ELis. Sellega tahetakse anda rohkem teavet ja edendada juurdepääsu piiriülesele ja kvaliteetsele tervishoiule ning ka patsiendiõigusi saada kindlustajaliikmesriigilt hüvitist kulude eest ning seega soodustada ka liikmesriikidevahelist koostööd. Peale selle annab see patsientidele, eriti neile, kes kannatavad haruldaste ja raskete haiguste all, selged eelised, sest nende haigust saab diagnoosida ja seda ravida kõige sobivamas liikmesriigis. Niisugune liikuvus võimaldab patsientidel õiguspäraselt vältida ravijärjekordi nende liikmesriigis ning nad saavad kasutada teistes ELi liikmesriikides pakutavaid raviteenuseid. See direktiiv võimaldab patsientidel kasutada teataval hulgal õigusi, mida Euroopa Kohus on juba tunnustanud. Kahtlemata on see samm Euroopa lõimimise suunas, sest tugevdab solidaarsust, aga ka niisuguse Euroopa suunas, mis tegutseb kodanike huvides. Nendel põhjustel hääletasin raporti poolt.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Andsin raportile poolthääle ja soovin tänada raportööri tehtud töö ja esitatud soovituste eest. Ma toetan mõtet, et patsiendid peaksid tegema valiku lähtuvalt oma vajadustest, mitte majanduslikust olukorrast, ning täiesti teadlikult ja mitte survestatult. Patsientide liikuvuse võimaldamine riiklike ravijärjekordade asemel on ELi kodanike, eriti uutest liikmesriikidest, sealhulgas Rumeeniast pärit kodanike jaoks väga kiireloomuline küsimus. Andsin poolthääle ka ettepanekule kehtestada patsientidele lihtsustatud eellubade süsteem.

  Jean-Luc Bennahmias (ALDE), kirjalikult. – (FR) Järjest rohkem eurooplasi tahab saada tervishoiuteenuseid väljaspool oma liikmesriiki, kuid sageli nad ei tea, millised on nende õigused selles valdkonnas. Inimesed peavad väga palju vaeva nägema selleks, et nende välismaal tehtud ravi kulud hüvitataks, ning neil on väga raske leida teavet, mida nad vajavad.

Selle 2011. aasta esimese osaistungjärgu ajal võtsime me vastu direktiivi, millega täpsustatakse Euroopa patsientide õigusi, kui nad soovivad saada välismaal ravi. Kõnealune tekst võeti vastu suure häälteenamusega ning selles sätestatakse, et patsientidele hüvitatakse teises liikmesriigis saadud ravi kulud. See on hea uudis kõigile neile patsientidele, kes peavad ootama pikas ravijärjekorras ning näevad vaeva selleks, et saada ravi omaenda liikmesriigis.

Meie eesmärk ongi edendada liikuvust, et parandada Euroopa patsientide ravimist. Peale selle tehakse tihedat koostööd haruldaste haiguste valdkonnas, et parandada nende patsientide haiguste ravi, kes vajavad kõrgelt spetsialiseerunud tervishoiuteenuseid.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Andsin poolthääle sellele raportile, sest direktiivi ettepanekuga tahetakse anda kõigile patsientidele õigus ja võimalus saada hädavajalikke tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis võimalikult kiiresti. Selles on selgelt sätestatud juhtumid, mille korral neid teenuseid saab kasutada, sest praegu ei ole teenuste kulude hüvitamist käsitlevad eeskirjad mitte alati üheselt mõistetavad ja arusaadavad. Soovin rõhutada, et see direktiiv peab olema suunatud kõikidele patsientidele, mitte ainult kõige paremini informeeritutele või kõige rikkamatele, ning tagama kõikide patsientide ohutuse. Parlament toetas seda direktiivi juba esimesel lugemisel, kuid kahjuks ei võtnud nõukogu kõiki parlamendi muudatusettepanekuid arvesse. Nõukogu jättis arvestamata näiteks väga olulise küsimuse, mis puudutab haruldaste haiguste ravi. Haruldaste haiguste all kannatab ligikaudu 25 miljonit eurooplast ning seetõttu tuleks neile anda võimalus saada ravi mõnes teises liikmesriigis. Peale selle nõustun ma parlamendi seisukohaga, mille kohaselt tuleb väiksema sissetulekuga inimeste diskrimineerimise ärahoidmiseks päritolu liikmesriigil hüvitada ravikulud otse teise liikmesriigi haiglale, ilma et patsient peaks ravi eest kõigepealt maksma, või vähemasti tuleks patsiendi tasutud kulud hüvitada viivitamatult. Samuti on väga oluline, et kõikides liikmesriikides oleks kontaktpunkt, mis annab patsientidele kogu vajaliku teabe kättesaadavate tervishoiuteenuste, menetluste ja vajalike dokumentide kohta.

  Jan Březina (PPE), kirjalikult. – (CS) Andsin Grossetête’i raportile poolthääle, sest sellega kaotatakse ebakindel olukord, mis on valitsenud palju aastaid seoses piiriülese tervishoiu kulude ja sellele juurdepääsuga. Seni on kasutanud piiriülese tervishoiu hüvesid paremini informeeritud ja motiveeritud patsiendid, kuid nüüd on selleks võimalus kõigil. Nõustun sellega, et kulude hüvitamine oleneb põhjendatud ja eelnevalt kindlaksmääratud juhtumite puhul, s.o siis, kui piiriülese tervishoiuteenuse raames tuleb patsiendil jääda haiglasse vähemalt üheks ööks, kui see nõuab kõrgelt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste seadmete kasutamist või kui see hõlmab erilist riski patsiendi või elanikkonna jaoks, eelloast. Usun, et nende juhtumite puhul on eelluba vahend, mis aitab hoida ära ülemäärast meditsiiniturismi.

Meditsiiniturismi suurenemine mõjub halvasti paljudele Euroopa tervishoiusüsteemidele. Kui patsiendi kodumaal on ravijärjekord pikk, ei tohiks me olla üllatunud, kui ta tahab sõita paika, kus ta saab kiiremini ja võib-olla ka kvaliteetsemat ravi. Niisuguste riikide puhul aga, kuhu välismaalased lähevad sageli ravi ja operatsioonide pärast, on oht, et kohalikke patsiente ravitakse alles pärast seda, kui välisriigi patsientide vajadused on rahuldatud.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Selle direktiiviga sätestatakse eeskirjad, millega aidatakse kaasa ohutule ja kvaliteetsele piiriülesele tervishoiule ning edendatakse liikmesriikidevahelist koostööd tervishoiu valdkonnas, austades samal ajal liikmesriikide ainupädevust. See hõlmab ka ühiseid põhiväärtusi, mis käsitlevad universaalsust, juurdepääsu kvaliteetsele tervishoiule, võrdsust ja solidaarsust. Direktiiviga kaasnevad patsientidele, eriti neile, kes kannatavad haruldaste ja krooniliste haiguste all, selged eelised, sest selle kohaselt luuakse eksperdikeskused, mis tegelevad nende haigustega, mille all nemad kannatavad, ning neil on ka nimetatud keskustele juurdepääs. Nimetatud direktiiv on järjekordne näide selle kohta, kuidas Euroopa on kodanike teenistuses, sest võimaldab neil valida institutsiooni, mis pakub sobivaid tervishoiuteenuseid, hoolimata sellest, millises Euroopa riigis nad asuvad.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriigid vastutavad kodanikele vajalike ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate tervishoiuteenuste tagamise eest. Direktiiv ei tohi seega seada ohtu liikmesriikide vabadust otsustada ise kõige sobivama tervishoiusüsteemi üle. Me elame vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, kus ELi kodanikel on liikumisvabadus. See tähendab seda, et oluline on kehtestada konkreetsed eeskirjad piiriülese tervishoiu osutamiseks, eriti seoses teises liikmesriigis saadud tervishoiuteenuse kulude küsimusega. Euroopa Kohtu kohtupraktika kohaselt tagab see direktiiv Euroopa avalikkusele suurema kindlustunde, sest võimaldab saada vajalikku ravi mõnes teises liikmesriigis ning saada ravikulude eest hüvitist niisuguse summa ulatuses, mis on kindlaks määratud riiklikus süsteemis. Tähtis on luua haiglaravi käsitlev eellubade süsteem, mis oleks lihtne ega takistaks patsientidel saada ohutut ja kvaliteetset ravi. Direktiiv on oluline samm patsientide liikuvuse tagamiseks ELis, sest standardsed minimaalsed eeskirjad on soovitatavamad kui olukord, kus iga juhtumi puhul tuleb abi otsida kohtuotsusest.

  Lara Comi (PPE), kirjalikult. – (IT) Mul on hea meel, et uus direktiiv, millega kehtestatakse piiriülest tervishoidu käsitlevad eeskirjad, vastu võeti. EL astub uue õigusaktiga olulise sammu. Lisaks tervishoiuteenuste osutamise hõlbustamisele, eriti piirialadel, ja ravivõimaluste parandamisele ELi kodanike jaoks, parandab see ka tänu liikmesriikidevahelise koostöö raames algatatud teadusuuringutele tervishoidu üldiselt. Mul on eriti hea meel õigusakti üle sellepärast, et sellega edendatakse koostööd haruldaste haiguste valdkonnas. See võimaldab haruldasi haigusi põdevatel patsientidel saada kasu tihedama liikmesriikidevahelise koostöö eelistest tervishoiuvaldkonnas. Peale selle aitavad nõuded, et kulude hüvitamine sõltuks ravist ja et kulud katab patsiendi kodumaa tervishoiusüsteem, ning haiglaravi vajavatel juhtumitel eelluba, tagada riiklike tervishoiusüsteemide stabiilsuse. Direktiiv võimaldab seega saavutada tervishoiuteenuste parandamisel märkimisväärseid edusamme, tagades ühtlasi, et tervishoiuteenuse osutamise eest vastutava liikmesriigi vajadused ja tema kodanike vajadused, kes on niisuguste teenuste peamised kasutajad, oleksid tasakaalus.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Õigusloomega seotud resolutsiooni projekt nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on oluline dokument ning selle vastuvõtmine tähistaks sotsiaalsest seisukohast suurt edusammu. ELi kodanike võimalus saada ravi mujal ELi liikmesriikides sunnib neid liikmesriike, mille tervishoiusüsteem on halvas olukorras, muutma oma prioriteete ja keskenduma vajalikul määral sellele valdkonnale.

Peale selle tekitab see võimalus eri süsteemide vahel otsest konkurentsi, sundides neid arenema ning pöörama asjakohast tähelepanu patsientide ootustele ja vajadustele.

Ühtlasi julgustatakse looma piiriüleseid eksperdikeskusi, mis annavad muu hulgas juhendeid ja pakuvad eriväljaõpet üliõpilastele ja arstidele.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Minu arvates on see kasulik, et piiriülese tervishoiu kulusid käsitlevas direktiivis on sätestatud nõue koostada riiklikul asutusel loetelu konkreetsetest kriteeriumidest ja tingimustest, mille alusel on juhtumid, kui keeldutakse patsienti välismaal ravimast, põhjendatud. Nende tingimuste raames tuleb arvesse võtta võimalikku riski, mida see kujutab patsiendile ja avalikkusele olukorras, kus niisuguseid taotlusi on esitatud palju. Loodan, et ka nõukogu annab direktiivile oma heakskiidu, et see saaks patsientide heaolu pärast võimalikult kiiresti jõustuda.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Ma toetan seda piiriülest tervishoidu käsitlevat ettepanekut. Tervishoidu ei tohiks kunagi käsitleda turuteenusena. Selle ettepanekuga tahetakse tagada, et patsientidel, kes soovivad saada tervishoiuteenust mujal liikmesriigis, kui nende oma kodumaa, ei oleks selleks põhjendamatuid takistusi. Ettepanekuga tahetakse rakendada korda, mille Euroopa Kohus on sätestanud paljudes oma otsustes. Peale selle täpsustatakse selles patsiendi õigust saada oma riigilt ravikulude eest hüvitist. Kvaliteetse, ohutu ja tõhusa piiriülese tervishoiu tagamisel on tähtis teha nii, et arvesse oleks võetud võrdselt nii ELi patsientide õigust saada välismaal ravi kui ka riiklike tervishoiusüsteemide võimet ja riikliku tervishoiupoliitika prioriteete. Direktiivis täpsustatakse ka teises liikmesriigis saadud ravi kulude hüvitamist ning tagatakse riiklike tervishoiusüsteemide hea toimimine ja rahanduslik tasakaal. Oluline on see, et liikmesriigid saavad otsustada luua põhjaliku süsteemi, mis käsitleb haiglaravi kulude hüvitamise eelluba ja eriravi.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Me edastame oma kaaskodanikele jõulise sõnumi, kui pakume välja süsteemi, milles on esimesel kohal patsiendi vajadused. Euroopa Parlament on olnud jätkuvalt ühisel ja kindlal seisukohal patsientide vajaduste tõelises tunnustamises Euroopas ning see tähistab esimest sammu, millega tugevdatakse nende õigust kasutada ELis ohutuid ja kvaliteetseid tervishoiuteenuseid. Uute eeskirjade kohaselt on ELi kodanikel õigus saada hüvitist teises liikmesriigis saadud ravi kulude eest, kui niisugust tüüpi ravi ja sellega seonduvate kulude eest maksaks tavaliselt nende kodumaal riiklik süsteem. Ametiasutustel on õigus nõuda patsientidelt eelluba, kui ravi eeldab ööseks haiglasse jäämist ja ka eriravi korral, ning eelloa andmisest keeldumine peab olema selgelt põhjendatud. Piiriülene tervishoid on eriti kasulik patsientidele, kes peavad ootama pikas ravijärjekorras, või neile, kellel on vaja eriravi, kuid kes ei saa seda. Nüüd tuleb meil seista hea selle eest, et selle direktiivi rakendamist kontrollitaks asjakohaselt ning et see oleks Euroopa patsientidele ka tegelikkuses tulemuslik.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Piiriülese tervishoiu küsimust on arutatud pikka aega ning see põhjustas suurt pahameelt, kui eelmise eelnõu puhul tekkis oht, et luuakse kahekiiruseline tervishoiusüsteem, mis soodustaks just jõukamate patsientide meditsiiniturismi ning kahjustaks neid liikmesriike, kes ei olnud kavandanud oma tervishoiusüsteemi lähtuvalt pakutavast kvaliteedist sõltuvast nõudlusest. Kolmapäeval vastuvõetud tekst on üksmeelsem. See võimaldab ELi patsientidel kasutada tervishoiuteenuseid, mida nende enda kodumaal saadaval ei ole või millel on pikk järjekord. Mõnes teises liikmesriigis saadud ravi kulud hüvitab liikmesriik, kus patsient on registreeritud, kuid see ei ole suurem kui summa, mida oleks makstud samasuguse ravi eest patsiendi kodumaal. Eriravi või niisuguse ravi korral, mis eeldab ööseks haiglasse paigutamist, tuleb patsientidel taotleda eelluba. Eelloa andmisest keeldumine peab aga olema põhjendatud. See on üks järjekordne samm konkreetsema tervise Euroopa loomiseks. Võime sellega väga rahul olla.

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult. – (CS) Piiriülesele tervishoiule juurdepääsu valdkonnas valitseb üldine teadlikkuse puudumine ja eitav suhtumine. ELi vabaduste alusel peaks kõikidel kodanikel olema üldiselt võimalus kasutada mõne teise liikmesriigi teenuseid, kui seal pakutavad tervishoiuteenused on kvaliteetsemad või kiiremad, eeldusel, et patsient maksab nende eest ise. Elanikele teise liikmesriigi tervishoiuteenustele juurdepääsu tagamine on seega esmatähtis küsimus. See arutelu on kestnud mitu aastat, ilma et me oleksime saavutanud märkimisväärseid edusamme. Teises liikmesriigis saab vaid erakorralist ravi. Seepärast ei ole teises liikmesriigis võimalik tervishoiuteenuse või ravi saamist kavandada.

Sellisel juhul peab alati olema olemas asjaomase liikmesriigi tervisekindlustus, mida saavad taotleda mõistagi vaid selles riigis alaliselt elavad ELi kodanikud. Tegemist on absurdse olukorraga, sest ühelgi kodanikul ei saa olla kahe või enama liikmesriigi ravikindlustust, sest tal võib olla vaid üks alaline elukoht ja see asub riigis, kus ta alaliselt elab. Seega takistame me õiguslikult ELi kodanikel suurel määral investeerimast tervisesse, kui nad seda teha püüavad. See soovitus on vähemasti väike samm õiges suunas ning seepärast hääletan ma selle vastuvõtmise poolt.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Selle ettepanekuga selgitatakse küsimusi, mis käsitlevad piiriülesele tervishoiule juurdepääsu ja õigust saada kindlustajaliikmesriigilt hüvitist, ning hõlbustatakse selle juurdepääsu ja õiguse kasutamist, võimaldades kõikidel patsientidel ELis kasutada teise liikmesriigi tervishoiuteenuseid. Neid õigusi on tunnustanud juba ka Euroopa Kohus. Ettepanekuga edendatakse ravijärjekordade vähendamise, tervishoiuteenuste kvaliteedi parandamise ja teadusuuringute soodustamisega Euroopa lõimumise protsessi ja suurendatakse solidaarsust. Haruldased haigused on prioriteet ning nüüd saab neid diagnoosida ja ravida liikmesriigis, mis on selle jaoks kõige sobivam. Direktiiv on ette nähtud kõikidele eurooplastele, kes vajavad tervishoiuteenuseid. Portugali tervishoiuministril ei ole seega õigus, kui ta ütleb, et see võimalus on mõeldud haritumatele ja jõukamatele inimestele – selline on olukord praegu, ilma direktiivita. Portugali tervishoiusüsteem on suurepärane ning ta ei saa sellest tähtsast projektist kõrvale jääda, vaid riik peab kasutama selle direktiivi pakutavaid võimalusi ära ja moderniseerima oma süsteemi veelgi ning olema konkurentsivõimeline, et pakkuda selles valdkonnas teenuseid kõigile eurooplastele, kes neid vajavad.

  Carlo Fidanza (PPE), kirjalikult. – (IT) Mul on hea meel selle uue õigusakti üle, milles käsitletakse patsientide õigust saada ravi teises liikmesriigis. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni töö koos teiste fraktsioonide tööga oli taas põhjalik. Meie Prantsuse kolleegi Grossetête’i raport kiideti heaks pärast pikki läbirääkimisi nõukoguga ning see võimaldab meil saavutada märkimisväärseid edusamme valdkonnas, kus kehtivast õigusaktist ei piisa. Uus õigusakt puudutab vaid inimesi, kes otsustavad saada ravi välisriigis ning selles sätestatakse, et ELi kodanikel on õigus saada hüvitist teises liikmesriigis saadud ravi eest, eeldusel, et kindlustajaliikmesriigi tervishoiusüsteem katab ravi ja sellega seotud kulud. See on väga oluline, kui arvestada, et võimalus saada tervishoiuteenuseid välismaal on kasulik neile patsientidele, kes peavad ootama pikas ravijärjekorras või kes ei saa eriravi.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Me andsime direktiivile patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius vastuhääle, ehkki esialgset teksti oli teataval määral muudetud. Lõplik tekst on kompromiss, mis saavutati enamikuga nõukogust, ning selle kohaselt on liikmesriikidel direktiivi ülevõtmiseks aega 30 kuud.

Andsime vastuhääle vaba liikumise põhimõtte kohaldamise pärast tervishoius, sest selles ei arvestata eri süsteemide eripära, sealhulgas riiklike tervishoiusüsteemide vajadusi. Riiklike tervishoiusüsteemide esmaülesanne on igas riigis rahuldada oma kodanike vajadusi.

Meil tuleks meeles pidada, et komisjon esitas kõnealuse ettepaneku pärast seda, kui parlament keeldus 2007. aastal lisamast tervishoiuteenuseid siseturgu käsitlevasse teenuste direktiivi töötajate ja avalikkuse otsustava vastuseisu tõttu ning seetõttu jäeti kurikuulsast Bolkesteini direktiivi eelnõust see osa välja.

Parlamendi lõplik otsus, mille vastu me oleme kogu aeg võidelnud, hõlmab paljusid mööndusi, mis võimaldavad ükskõik millisel liikmesriigil soovi korral kasutada teatavaid mehhanisme, et oma avalikke teenuseid kaitsta.

Seega, ehkki see võib muuta tervishoiuteenustele juurdepääsu raskemaks, eriti nende inimeste jaoks, kes ei saa kasutada eraarstiabi või kellel ei ole võimalik sõita välismaale, olenevad selle rakendamise tagajärjed tegelikkuses siiski Portugali parlamendi ja valitsuse otsusest.

  Lorenzo Fontana (EFD), kirjalikult. – (IT) Väga tähtis on parandada olukorda, mis puudutab kodanike õigust saada tervishoiuteenuseid, kui nad on teises liikmesriigis. Loodan, et kartused, et ELi õigusaktiga sekkutakse liikmesriikide õigusesse, ei leia kinnitust. Minu arvates on aga hea, et patsientidel on õigus saada ravi teises liikmesriigis ning saada oma elukohariigi tervishoiusüsteemis kindlaksmääratud maksimaalse summa ulatuses ravikulude eest hüvitist. Seepärast otsustasin ma kolleeg Grossetête’i soovitust toetada.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Ma toetan patsiendi õigust saada vajalikku ravi Euroopa riigis, mis ei ole patsiendi elukohariik. Kõikidel Iiri ja ka teistel Euroopa kodanikel on õigus sõita teise ELi liikmesriiki, et saada ravi. Ma ei poolda meditsiiniturismi, kuid toetan süsteemi, mis aitaks välismaal elavaid pensionäre ja neid, kes kannatavad haruldaste või ebatavaliste haiguste all.

  Elisabetta Gardini (PPE), kirjalikult. – (IT) Varasemate parlamendikomisjoni arutelude ajal on sageli korratud, et direktiiviga ei taheta soodustada meditsiiniturismi, vaid kehtestada piiriülesele tervishoiule selged eeskirjad.

Oluline on see, et ravi, mida saadakse mujal liikmesriigis kui kindlustajaliikmesriik, põhineks tõestatud ja objektiivsel vajadusel, et vältida riiklike tervishoiusüsteemide koormamist ülemääraste kuludega, mis ilmselgelt vähendab nende tõhusust. Edusamme on tehtud haruldaste haiguste valdkonnas – patsientidel on lihtsam saada kõrgelt spetsialiseeritud ravi ning neil on võimalus paluda teise liikmesriigi eriarsti vastuvõttu.

Seepärast olengi seisukohal, et riiklikud kontaktpunktid, mis tagavad, et patsiente informeeritaks teistes liikmesriikides saadaolevatest tervishoiuteenustest ning sellest, kuidas neid kasutada ja saada piiriülese ravi kulude eest hüvitist, on otsustava tähtsusega. Viimaseks soovin rõhutada, et mitte mingil juhul ei tohi seada kahtluse alla liikmesriikide ainupädevust otsustada tervishoiuvaldkonnas pakutavate teenuste ja eetiliste valikute üle.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult. – (PL) Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on uus sisulise tähtsusega õigusakt, mis võib parandada ELi patsientide olukorda märkimisväärselt. Patsiendid, kes soovivad tervishoiuteenuste saamiseks sõita teise liikmesriiki, satuvad vastamisi paljude haldus- ja rahaliste tõketega. Seetõttu saavad vaid kõige rikkamad lubada endale välismaal ravi saamise luksust. Nende probleemide lahenduseks näeb direktiivi ettepanek ette haldusmenetluse lihtsustamise nii palju kui võimalik, näiteks piirates riiklikult tervishoiuametilt ravi eelloa taotlemise kohustust ning luues kontaktpunktid, et tagada parem teabevahetus teiste riikide tervishoiuteenuste kohta. Sellega ei taheta mitte edendada meditsiiniturismi, nagu mõned väidavad, vaid tagada õigus usaldusväärsele ja kvaliteetsele ravile, kui seda on vaja. Usun samuti, et pikaajalises plaanis saab direktiiv aidata ühtlustada ELi liikmesriikides tervishoiuteenuste taset.

Kui me uurime direktiivi ettepanekut, peaks meie mõtetes olema esikohal patsientide heaolu. Seadusandja ülesanne on võtta vastu õigusakt, mis lihtsustab võimalikult palju haldusmenetlust arsti vastuvõtule pääsemisega seoses ning loob olukorra, kus halva tervisega kodanikele on saadaval suur valik tervishoiuteenuseid. Seepärast toetan ma siiralt direktiivi ettepanekut patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius ning loodan, et juba seitse aastat kestnud läbirääkimiste tulemuseks on kokkulepe nõukoguga.

  Robert Goebbels (S&D), kirjalikult. – (FR) Lõppkokkuvõttes andsin ma piiriülest tervishoidu käsitlevale direktiivile poolthääle. Parlamendi ja nõukogu kompromiss on vastuvõetav eriti sellepärast, et selles tunnustatakse riikide õigust võtta meetmeid, millega tagatakse nende sotsiaalkindlustussüsteemide finantstasakaal ja seda eeskätt teises liikmesriigis saadud haiglaravi kulude hüvitamise eelloa süsteemi abil. Sellega hoitakse ära mis tahes meditsiiniturism.

Komisjoni eelmine koosseis eksis, kui arvas, et tervishoiuteenused kujutavad endast tavapäraseid kommertsteenuseid. Euroopa Parlamendi liikmed, kes ütlevad, et tervise Euroopa on nüüd tegelikkus, eksivad samuti. Parim ravi ei saa kunagi tavakodanikule kättesaadavaks, vaid oleneb suhetest ja eriti rahakoti raskusest. See on kahjuks tegelikkus, mida direktiiviga ilustada ei saa.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel Grossetête’i raporti üle patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius käsitleva direktiivi vastuvõtmise kohta. Tänane hääletus viis meid sammu võrra lähemale patsiendiõiguste kodifitseerimisele Euroopa õiguses. See on eluliselt tähtis, et kui direktiiv jõustub, ei jää piiriülese tervishoiuga kaasnev rahaline koorem patsientide õlule ning et kulude hüvitamine toimuks õigel ajal, kiiresti ja sujuvalt. Kvaliteetne, võrdne, solidaarne ja universaalne tervishoid peab liikmesriikides õigusakti ülevõtmise ja rakendamise etapis olema jätkuvalt juhtpõhimõte. Peale selle peaksid valitsused koostama riikliku aja- ja tegevuskava selle kohta, kuidas on niisugust rakendamist kõige parem jälgida ja tagada.

Et see direktiiv oleks tõepoolest tõhus, tuleb komisjonil jälgida ja kooskõlastada kindlustajaliikmesriigi ja ravi osutava liikmesriigi vahelist tegevust ning hoida ära piiriülesele tervishoiule juurdepääsus ja ravis patsientide vahelise ebavõrdsuse ja erinevuste tekkimine.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Olen pärit Prantsusmaa piirkonnast, millel on ainsana ühine piir kolme ELi liikmesriigiga, ja esindan valijaskonda, keda piiriülesed teemad tugevalt puudutavad. Olen seega nende probleemide suhtes väga tundlik. Piirid takistavad piiriülese elu valdkondi tõepoolest ikka veel liiga sageli. Euroopa rajaneb isikute vaba liikumise põhimõttele. See kodanike liikumisvabadus peab kehtima ka patsientidele. Seega on piiriülese tervishoiu küsimus ilmselgelt sisulise tähtsusega. Seepärast andsin ma otsustavalt poolthääle raportile, mis käsitleb patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius. See tekst võimaldab patsientidel saada teises liikmesriigis lihtsamalt ravi. Peale selle täpsustatakse sellega kohaldatavaid eeskirju. Patsiendid saavad oma õiguste ja ravikulude hüvitamise kohta rohkem teavet – eriti kontaktpunktide kaudu. Seepärast on see otsustav ja konkreetne samm, mis annab sotsiaalse Euroopa ja tõelise tervise Euroopa rajamisse tõelist lisandväärtust.

  Mathieu Grosch (PPE), kirjalikult. – (DE) Mul on hea meel direktiivi üle, milles käsitletakse patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius. Niisugused tervishoiuteenused, mida saaks osutada võimalikult kiiresti, mis lähtuks patsiendist ja mida saaksid kasutada ka teised liikmesriigid, on hädavajalikud, et muuta Euroopa ühtsemaks. Piiriülene tervishoid on piirialadel, kust ka mina pärit olen, igapäevane tegelikkus. Seda arvestades olen väga rahul, et juurdepääs usaldusväärsele ja kvaliteetsele piiriülesele tervishoiule ja ravikulude eest hüvitise saamine on nüüd lihtsam. Iseäranis pooldan ma lisandväärtuse loomist ravijärjekorras ootavatele patsientidele. Uued eeskirjad võimaldavad neid teises liikmesriigis kiiremini ravida, selle asemel, et nad peaksid ootama oma kodumaal ravi saamist pikka aega. See on tõsi, et eelloast keeldumise eeskirjad on mõistlikud ning muudavad olukorra selgemaks. Jätkuvalt on aga lahenduseta mõned piiriülese tervishoiu probleemid, eriti nende jaoks, kes töötavad ja elavad pikka aega eri riikides, sest neil puudub pärast pensionile jäämist juurdepääs – või see juurdepääs on piiratud – nende jaoks olulistele teenustele riigis, kus nad varem töötasid.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Andsin poolthääle tekstile, millega hoitakse ära tervishoiuteenuse muutumine pelgalt kaubaks. Soovin tänada ka eesistujariiki Hispaaniat nii selle asjaolu eest kui ka selle eest, et nad toetasid piiriüleses tervishoius ja eriravi puhul eellubade süsteemi kehtestamist.

Jah, EL edendab oma kodanike liikuvust ning tal on kohustus reguleerida tervishoiuteenuseid õiguslikult. Meil tuleb aga teha nii, et tervis oleks jätkuvalt avalik hüve, mis on kõigile kättesaadav parimatel võimalikel tingimustel, ning mitte majanduskasvu allikas, mis vastandab üksteisega tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemi.

  Małgorzata Handzlik (PPE), kirjalikult. – (PL) Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on sisuline samm selle suunas, et kaotada tõkked, mida patsiendid on praeguseni ELi liikmesriikides pidanud kogema. Selle põhieesmärk on muuta juurdepääs teise ELi liikmesriigi tervishoiuteenustele, eriti nendele, mida patsientide elukohariigis kogu aeg saadaval ei ole, eurooplastele lihtsamaks. See on iseäranis hea uudis neile, kes elavad piirialadel, ja eeskätt neile, kes kannatavad haruldaste haiguste all ja vajavad eriravi, mida nende elukohariigis saadaval ei ole. Mul on ka hea meel näha arvukaid sätteid, mis tagavad patsientidele teatava kasu, näiteks retseptide vastastikkune tunnustamine, välismaal lisakindlustuse vajaduse kaotamine ning juurdepääs ravidokumentidele. Kesksel kohal on ka mõte luua riiklikud kontaktpunktid, mis peavad patsiente nende õigustest teavitama.

Patsiente tuleks teavitada üksikasjalikult ravi saamise korrast välismaal. Samamoodi tuleb neid teavitada niisuguse ravi kulude hüvitise taotlemise korrast. Nimetatud kulud hüvitatakse vastavalt patsiendi kindlustajaliikmesriigis kehtivate hindadega. Usun, et leitud lahendused muudavad patsientide juurdepääsu ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele kogu ELis lihtsamaks.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Andsin mõned aastat tagasi poolthääle tervishoiuvaldkonna väljajätmise kohta teenuste direktiivi kohaldamisalast ning piiriülest tervishoidu käsitlevale direktiivile andsin ma esimesel lugemisel vastuhääle. Sellel ajal oli ilmselge, et komisjon kaldub pidama tervishoiuteenuseid pelgalt kaubaks. Mina ei suhtu tervishoiuteenustesse niiviisi – patsiente ei tohiks kohelda üksnes klientidena, kes teenuse eest maksavad. Nõukogu on aga õigusakti ettepanekut märkimisväärselt parandanud ning muutnud selle õiguslikku alust nii, et see ei oleks üksnes siseturu küsimus. Sellest tulenevalt andsin ma raportile poolthääle ning olen veendunud, et sellega parandatakse patsiendiõigusi kogu ELis.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Andsin dokumendile poolthääle, sest sellega tahetakse parandada patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius. Asjaolu, et praegu on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas liiga palju lahendamata küsimusi seoses tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kulude hüvitamise ja kliinilise järelkontrolliga, on kahetsusväärne. Käesolev direktiiv peaks võimaldama kõigil patsientidel – mitte ainult kõige paremini informeeritutel või kõige rikkamatel – kasutada teatavaid õigusi, mida Euroopa Kohus on tervishoiuteenuste valdkonnas juba tunnustanud. Dokumendi eesmärk ei ole edendada piiriülest tervishoidu kui niisugust, vaid tagada selle kättesaadavus, ohutus ja kvaliteet, kui seda kasutatakse või kui see on vajalik. Direktiiv tagab patsientidele valiku, mis lähtub nende vajadustest, mitte vahenditest, ning selle põhjal saab teha otsuse teadlikult, mitte sunnitult. Peale selle nõustun ma parlamendi seisukohaga, mille kohaselt tuleb väiksema sissetulekuga inimeste diskrimineerimise ärahoidmiseks päritolu liikmesriigil hüvitada ravikulud otse teise liikmesriigi haiglale, ilma et patsient peaks ravi eest kõigepealt maksma, või vähemasti tuleks patsiendi tasutud kulud hüvitada viivitamatult. Samuti on väga oluline, et kõikides liikmesriikides oleks riiklik kontaktpunkt, mis annab patsientidele kogu vajaliku teabe kättesaadavate tervishoiuteenuste, menetluste ja vajalike dokumentide kohta.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. – (PL) Andsin Grossetête’i raporti vastuvõtmisele poolthääle mitmel olulisel põhjusel. Direktiivil, mis käsitleb patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius, on palju häid omadusi. Sellega kaotatakse tõkked ravile juurdepääsus, tagatakse võrdne juurdepääs kõikidele tervishoiuteenustele kogu ELis, lõpetatakse patsientide diskrimineerimine, kehtestatakse retseptide vastastikkuse tunnustamise põhimõte, vähendatakse arsti vastuvõtuaegade järjekordi ning kaotatakse vajadus välismaal lisakindlustuse järele. Direktiivi heaks küljeks on ka asjaolu, et sellega tagatakse haruldaste haiguse all kannatavatele inimestele ulatuslik juurdepääs ravile ning puuetega inimestele kõrgemad hüvitise määrad.

Direktiiviga püütakse hoida ära ka meditsiiniturismi, sätestades, et ravi kulud hüvitatakse ulatuses, mis on ette nähtud niisuguse ravi eest kindlustajaliikmesriigis, ning kui tegelik maksumus on sellest väiksem, hüvitatakse kogu maksumus.

Lubade küsimus on tekitanud elava mõttevahetuse. Riikliku haigekassa eelnev nõusolek on vajalik vaid haiglaravi ja kallite protseduuride korral ning seda ei nõuta teiste ravivormide puhul eeldusel, et kindlustusega kaetud raviteenuste süsteem hõlmab neid. Kui liikmesriik ei ole andnud patsiendile eriravi luba riiklikul tasandil, ei anna ka direktiiv patsiendile õigust seda välismaal saada või selle eest kulude hüvitamist nõuda. Tähtis erand on tehtud haruldasi haigusi põdevatele patsientidele.

  Sandra Kalniete (PPE) , kirjalikult. – (LV) Direktiiv, mis käsitleb ELi kodanike õigust saada ravi 27 liikmesriigist ükskõik millises, on märkimisväärne samm parema tervishoiu suunas ELis. Arvestades töötajate suurt liikuvust ELis, on see eriti ajakohane. Kui direktiiv jõustub, antakse patsientidele palju teavet uute eeskirjade kohta, et kodanikud teaksid, millised on nende võimalused ning kasutaksid neid täielikult ära. Esmaabi saavad kodanikud kõikides liikmesriikides ning arstidel ei ole õigust selle andmisest keelduda. Direktiiviga nähakse ette, et tulevikus saavad kodanikud valida, millises liikmesriigis nad planeeritud raviteenust saada soovivad.

Enne seda tuleb neil aga taotleda oma elukohaliikmesriigilt eelluba, sest ravikulude hüvitamisel lähtutakse patsiendi elukohaliikmesriigis kehtivatest hindadest. Sellele hoolimata on see samm õiges suunas, sest parandab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Meil tuleks meelde tuletada, et kodanikel on õigus saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis siis, kui niisugused teenused ei ole nende elukohariigis saadaval. See on eriti oluline raskete ja haruldaste terviseprobleemide korral. Seepärast toetab minu fraktsioon ja toetan ka mina seda direktiivi, sest sellega saavutab Euroopa Parlament otsustava edusammu, mis avaldab head mõju Euroopa elanike elule.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Andsin Grossetête’i soovitusele poolthääle, sest direktiivi ettepanek on Euroopa kodanikele kasulik. Uued tervishoiuteenuseid käsitlevad eeskirjad näevad ette, et ELi kodanikel on õigus saada hüvitist teises liikmesriigis saadud ravi kulude eest, eeldusel, et ravi ja sellega seonduvad kulud kataks tavaliselt nende elukohariik. See on kasulik patsientidele ning vähendab märkimisväärselt ravijärjekordi, mis on mõnikord ülemäära pikad. Meie ühiskond on järjest liikuvam ning ma usun, et nüüd on olulisem kui kunagi varem edendada ELi kodanike liikuvust, sealhulgas niisuguses eluliselt tähtsas valdkonnas nagu tervishoid. Usun samuti, et oluline on juhtida tähelepanu uutele sätetele, mis käsitlevad võitlust haruldaste haiguste vastu, sest sellega tahetakse parandada liikmesriikidevahelist koostööd, et ELi patsiendid saaksid kasutada täielikult oma õigust saada ravi.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Minu arvates on direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius edusamm ning seega andsin selle sätete vastuvõtmisele poolthääle. Tervis on meie väärtuslikem vara. Soovin, et eurooplased saaksid kasutada rangeimatele võimalikele standarditele vastavaid tervishoiuteenuseid. Direktiiv annab patsientidele valiku ja lootust ning sunnib tervishoiusüsteeme võtma ette lisareforme. Direktiiviga avatakse Euroopa haiglad ja kliinikud muu hulgas ka Poola patsientidele. See on kui kinnitus, et Euroopa areneb ning et meie esmatähtis ülesanne on parandada ja edendada ELi liikmesriikidevahelist koostööd tervise kaitse valdkonnas.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Andsin raportile poolthääle sellepärast, et nüüd on selge, et Briti patsiendid võivad välismaal saada vaid niisuguseid tervishoiuteenuseid, mille eest maksab riik ja mida neil oleks õigus saada riikliku tervishoiuteenistuse raames. Mul on hea meel asjaolu üle, et muudatusettepanekuid, millega taheti õigusi laiendada, võimaldades kasutada „kõiki ravimeetodeid, mis on rahvusvahelises arstiteaduses piisavalt järele proovitud ja katsetatud“ või saada „sama tulemuslikku ravi“, vastu ei võetud. Riikliku tervishoiuteenistuse koorem seoses piiriülese tervishoiu kasutamisega oleks olnud väga suur.

  Jiří Maštálka (GUE/NGL), kirjalikult. – (CS) Esitatud dokument tugineb arutelule, mis leidis aset Euroopa Parlamendi eelmise koosseisu ametiajal. Komisjoni esialgne ettepanek sisaldas mõningaid puudusi ja ohte, mis oleksid võinud avaldada halba mõju tarbijate heaolule ning seega ka kodanikele. Mul on hea meel muudatusettepanekus 107 sisalduva kompromissi üle peamiselt sellepärast, et see parandab patsientide tagatisi piiriüleses tervishoius ning rõhutab positiivset suundumust seoses patisentide suurema teadlikkusega. Ning lõpetuseks on minu arvates hea, et muudatusettepanekus rõhutatakse, et liikmesriigid vastutavad ohutute, kvaliteetsete, tõhusate ja kättesaadavate tervishoiuteenuste osutamise eest oma territooriumil. Tähtis on ka see, et määratakse kindlaks tingimused, mille alusel võivad liikmesriigid keelduda eelloa andmisest. Muudatusettepanek hõlmab häid meetmeid ka koostalitlusvõime kohta ning toetab koostööd ennetuse ja diagnoosimise valdkonnas.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Kuidas saame me tagada kõikide Euroopa kodanike põhiõigusi liikuda vabalt meie ühisel alal, kui me ei anna neile võimalust saada suurema vaevata ravi muus liikmesriigis, kui nende elukohaliikmesriik? Selle direktiivi eelnõu vastuvõtmine võimaldab viimaks sätestada patsientide liikumise, mis on kodanike liikumise oluline osa, õigusaktis. Soovin avaldada kiitust meie raportöörile selle eest, et ta saavutas nõukoguga kokkuleppe selle tähtsa dokumendi kohta, mille vastuvõtmine on veninud liiga kaua. Loodan väga, et selle õigusakti ülevõtmisega võimaldavad liikmesriigid Euroopa kodanikel pikaajalises plaanis saada tõepoolest võimaluse kasutada kvaliteetset piiriülest tervishoidu.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Praegu on piiriüleste tervishoiuteenuste valdkonnas tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kulude hüvitamise ja kliinilise järelkontrolli küsimused ebaselged enamiku eurooplaste jaoks. See direktiiv peaks võimaldama kõigil patsientidel – mitte ainult kõige paremini informeeritutel või kõige rikkamatel – kasutada teatavaid õigusi, mida Euroopa Kohus on tervishoiuteenuste valdkonnas juba tunnustanud. Direktiiv ei kaota aga liikmesriikide kohustusi nende kodanike tervishoiu suhtes. See puudutab vaid patsiente ja nende liikumist ELis, mitte teenuseosutajate vaba liikumist.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kui patsiendi kodumaal ei ole tal ravijärjekorra tõttu võimalik operatsioonile pääseda, on teadmine, et välismaal saadud ravi eest maksab tema tervisekindlustuse ettevõte, kergendav. Need sätted annavad kroonilise haiguse all kannatavatele patsientidele ELis liikumisvõimaluse. Need on aga kasulikud vaid siis, kui nendega on võimalik hoida ära meditsiiniturismi, mis avaldaks veelgi suuremat survet niigi raskustes vaevlevatele tervisekindlustuse ettevõtetele. Lisaks asjaolule, et rangete tervishoiustandarditega riikide teatavad tervishoiuvaldkonnad koormataks sellisel juhul kiiresti üle, on ka oht, et vaesemad ELi liikmesriigid, kes on tervishoidu vähem investeerinud, peavad maksma väga suuri summasid. Sellega seoses ei tohi me jätta tähelepanuta, et süsteem, mis peaks võimaldama ELi liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemidel hüvitada üksteisele kulusid, ei toimi ning et aastate jooksul on võlad kasvanud miljonite eurode suuruseks. Ehkki liikmesriigid saavad teoreetiliselt välistada teatavat liiki ravi, kui nad on mures, et patsientide suur voog välismaalt seab nende tervishoiusüsteemi ohtu, ei ole see tegelikkuses nii lihtne. Me ei ole suutnud lahendada isegi praeguseid kulude hüvitamisega seotud probleeme ning meditsiiniturismi ennetavad meetmed ei ole tõenäoliselt tulemuslikud. Andsin sellele resolutsiooni projektile vastuhääle, et hoida ära sotsiaalkindlustuskulude järsku suurenemist.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Andsin kolleeg Grossetête’i esitatud raportile poolthääle, sest piiriülesele tervishoiule juurdepääsu tagamine on kahtlemata Euroopa kodanike jaoks kasulik saavutus. Paljud kodanikud ei saa oma elukohariigis oma haigusele ravi. Seepärast tuleb meil anda neile võimalus saada seda abi mujal ELis ning samuti võimalus, et selle ravi kulud hüvitatakse.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) 19. jaanuaril 2011. aastal võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, millega tahetakse lihtsustada välismaal ravi saamist käsitlevaid eeskirju. Mul on hea meel märkida, et Euroopa Parlament täitis kaasseadusandjana keskset osa ning aitas koostada selged sätted, mis on patsientidele kasulikud ja annavad muu hulgas õiguse saada teises riigis saadud ravi eest hüvitist. Piiriülest tervishoidu käsitlevad sätted on väga olulised sellepärast, et puudutavad kõiki ELi kodanikke. Uue direktiiviga tagatakse retseptide vastastikkune tunnustamine ning lihtsam juurdepääs välismaal ravi saamist käsitlevale teabele, samuti avardatakse haruldaste haiguste all kannatavate inimeste ravivõimalusi ning antakse puuetega inimestele võimalus, et nende ravi kulud hüvitatakse kõrgema määra alusel. Euroopa Parlament täidab sisulist osa ka selles, et kõikides liikmesriikides luuakse kontaktpunktid, mis annavad teavet teises riigis tervishoiuteenuste saamise kõikide aspektide kohta. Kontaktpunktid teevad üksteisega tihedat koostööd. Lõpetuseks soovin öelda, et see direktiiv, mille me vastu võtsime, on hädavajalik, sest praegu kehtiv õigusakt, mis käsitleb teises riigis saadavat ravi, on ebaselge ja liiga keeruline ning niisuguste küsimuste lihtsustamine on kõikide ELi liikmesriikide pärast kohustuslik.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Andsin poolthääle soovitusele, mille eesmärk on võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius, sest minu arvates on väga oluline tagada kogu ELis asjakohased tervishoiuteenused, mis oleksid kvaliteetsed ja vastaksid rangetele patsiendi ohutust käsitlevatele standarditele. Kui direktiiv on vastu võetud, tuleb patsientidel taotleda eelluba, et saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis. Sellega tagatakse ravi ja tervishoiuteenuste kvaliteet ja ohutus. Seejärel on patsientidel õigus taotleda saadud ravi kulude hüvitamist ning kulud kaetakse samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui samasuguseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajaliikmesriigis. Patsiente kaitstakse ja ravitakse ning saadud ravi kulud hüvitatakse ka kõikide haruldaste haiguste juhtumite puhul ning nende haiguste ravile aitab kaasa ka liikmesriikidevaheline koostöö teadusuuringute vallas.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Kõik liikmesriigid on kohustatud tagama oma kodanikele tervishoiuteenused. Selle direktiiviga sätestatakse eeskirjad, millega aidatakse kaasa ohutule ja kvaliteetsele piiriülesele tervishoiule ning edendatakse liikmesriikidevahelist koostööd tervishoiu valdkonnas, austades samal ajal täielikult liikmesriikide ainupädevust.

Kõrgelt spetsialiseeritud tervishoiuteenused on arenenud ebaühtlaselt ning teatavates riikides on loodud tippkeskused haruldaste ja krooniliste haiguste jaoks, mis ei ole nendes konkreetsetes paikades tavapärased, vaid nõuavad spetsialiseerumist. See on kahtlemata üks eeldustest, et edendada vaba liikumist selles valdkonnas.

See direktiiv on järjekordne näide selles kohta, kuidas EL on eurooplaste teenistuses ning edendab solidaarsust inimeste vahel ja loob kasulikke võimalusi kodanikele, eriti neile, kes kannatavad haruldaste või krooniliste haiguste all ja saaksid kasutada nende haiguste raviga tegelevat tippkeskust.

Nendel põhjustel hääletasin raporti poolt.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Direktiiv võimaldab patsientidel kasutada õigusi, mida on tunnustanud juba ka Euroopa Kohus, kusjuures sotsiaalkindlustussüsteemid jäävad endiselt liikmesriikide ainupädevusse, sest õigusakt käsitleb patsiente ja nende liikumist ELis, mitte teenuseosutajate vaba liikumist.

Pooldan seda, et tervishoiuvaldkonna praegune ebarahuldav olukord, mida iseloomustab lõhe kohtupraktika ja riiklike süsteemide vahel, põhjalikult läbi vaadataks. Soovin juhtida tähelepanu sellele, et siinne parlament võttis nii esimesel kui ka teisel lugemisel ühesuguse seisukoha, kodifitseerides Euroopa Kohtu piiriülest tervishoidu käsitleva otsuse (Euroopa kodanikel on õigus saada ravi teises liikmesriigis sama moodi, nagu nende elukohaliikmesriigis) ja jagades nõukogu soovi võidelda meditsiiniturismi vastu.

Ettepanek hõlmab ka konkreetset kaitseklauslit ning eelloa süsteemi, mis on patsientide jaoks paindlik, kuid võimaldab samal ajal anda teada võimalikest erakorralistest kuludest. Seega on eesmärk edendada patsiendiõigusi, tagades selleks teabe saamise ja liikmesriikidevahelise koostöö.

Kindlustajaliikmesriik peab seisma hea selle eest, et tema kodanikel oleks juurdepääs teabele. See soovitus teisele lugemisele on veelgi põhjalikum ning selles võetakse piisavalt arvesse e-tervishoiu võimalusi.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Andsin poolthääle raportile, millega toetatakse ELi kodanikke, sest selles sätestatakse selged eeskirjad patsientide õiguste kohta saada välismaal ravi ja võimaluse kohta teha valik, mis lähtub nende vajadustest, mitte vahenditest, ning on tehtud teadlikult, mitte sunnitult. Direktiivis on sõnastatud järgmised põhimõtted: kodanikud võivad saada ilma eelloata teises liikmesriigis kogu haiglavälist ravi, millele neil oleks õigus oma liikmesriigis, ning see hüvitatakse kuni piirmäärani, mille näeb ette nende oma liikmesriigi tervishoiusüsteem. Teave on samuti üks põhiküsimusi. Seepärast on iga liikmesriik kohustatud looma riiklikud kontaktpunktid, mis annavad patsientidele teavet kättesaadavate tervishoiuteenuste, haldusmenetluste, kaebuste või apellatsiooni esitamise kohta.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Kohtus tehtud otsustele tugineva direktiivi eesmärk on täpsustada ja tugevdada kasutajate õigust, mis käsitleb juurdepääsu ohutule ja kvaliteetsele piiriülesele tervishoiule, edendades patsientide liikuvust ELis ning liikmesriikidevahelist koostööd ja solidaarsust selles valdkonnas. Seepärast on see märkimisväärne samm Euroopa lõimimise suunas ning seetõttu andsin raportile poolthääle.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Täna vastuvõetud õigusakt on tähtis edusamm ELi patsiendiõiguste valdkonnas. Rohelised on seisukohal, et täna vastuvõetud lõplikus kompromissis on tagatud nii patsiendiõigused piiriüleses tervishoius kui ka kvaliteetsed tervishoiuteenused riiklikul tasandil. Patsiendid võivad saada teises liikmesriigis haiglaravi ning see hüvitatakse nii, nagu oleks nad seda saanud oma elukohaliikmesriigis. See õigus ei tohiks aga tulla riiklike tervishoiusüsteemide elujõulisuse arvelt. Rohelised on arvamusel, et lõplik kompromiss võimaldab liikmesriikidel kehtestada mõistliku eelloa süsteemi ravikulude hüvitamiseks ning Euroopa Parlamendi liikmetel õnnestus vähendada nende põhjuste loetelu, mille alusel on õigus keelduda patsiendile piiriüleseid tervishoiuteenuseid võimaldamast. Tähtis on ka asjaolu, et pärast eelloa andmist ei ole liikmesriikidel õigust kulude hüvitamisest keelduda ning see oli ka üks peamisi muresid selle õigusaktiga seoses.

  Marie-Thérèse Sanchez-Schmid (PPE), kirjalikult. – (FR) Piiriülest tervishoidu käsitlev direktiiv, mis täna hääletusele pannakse, toob kaasa põhjaliku pöörde ning mul on selle üle hea meel. ELi pädevus tervishoiuvaldkonnas on väga tundlik teema ning see on õige, et iga liikmesriik peaks kehtestama oma sotsiaalkaitse- ja tervisekindlustuse süsteemi kooskõlas kohaliku kultuuriga. Milleks aga rajada Euroopat ja tagada liikumisvabadus, kui sellega ei kaasne võimalust kasutada tervishoiuteenuseid kogu ELis? Juba kolm aastat on Euroopa Parlament võidelnud selle eest, et tagada seoses piiriülese tervishoiuga õiguskindlus ning täpsustada kulude hüvitamise tingimusi. Nüüd on aga saavutatud suur edusamm ning ma tänan kolleeg Grossetête’i tehtud töö eest. Tegemist on ajaloolise hetkega: me rajame tervise Euroopat ning piiriülene tervishoid ei ole enam mitte oht, vaid võimalus. Meil tuleb tagada, et me viiksime selle ka ellu, nii et kõik ELi kodanikud saaksid kasu kvaliteetsest tervishoiust. Niisugust hinda tuleb maksta tervise eest.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Andsin täna poolthääle, et toetada õigusliku selguse parandamist ja patsientide liikumist niisuguste juhtumite korral, kus inimestel tuleb sõita ravi saamiseks teise riiki. Ideaalne oleks see, kui ühelgi patsiendil ei tuleks ravi saamiseks kodumaalt lahkuda, kuid juhul, kui see on vajalik, peaks tal olema võimalik seda teha teadmisega, et tal on õigus ravile ja kulude hüvitamisele. Tähtis on ka see, et liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid teaksid oma kohustusi ning seda, et neil on õigus otsustada, milliseid tervishoiuteenuseid nad pakuvad, ning neid teenuseid juhtida ja osutada nii, nagu nad õigeks peavad.

Raportis käsitletakse neid mõlemaid keskseid teemasid, aga ka teisi olulisi küsimusi, sealhulgas haruldaste haiguste ravi ja Euroopa tugivõrgustiku teemat, et edendada parimate tavade vahetamist. Piiriülese tervishoiu küsimus ei ole olnud kunagi lihtne ning ma tänan raportööri ja variraportööre nende raske töö eest selle käsitlemisel.

  Peter Skinner (S&D), kirjalikult. – Pooldan seda raportit, sest selles käsitletakse mõnd praegust probleemi, millega valitsused ei ole tegelenud. See ei ole direktiiv, millega öeldakse liikmesriikidele, kuidas oma tervishoiusüsteemi juhtida, nagu mõned seda arvavad. See on raport, mida Ühendkuningriik saab toetada peamiselt sellepärast, et eelmiste raportite konarused on nüüdseks silutud. Patsientide õiguste direktiiviga tahetakse parandada juba olemasolevaid õigusi, konkreetselt näiteks seda, et kui patsient ei saa Ühendkuningriigis piisavat ravi, võib ta juba kehtivate õigussätete kohaselt minna seda nõutama mujale ELi. Tõsiasi, et tõenäoliselt on selliseid inimesi ikkagi vähe, on seotud haigete peredelt saadava toetusega, raviteenuse lähedus on sellise toetuse puhul väga tähtis.

Ühendkuningriik peaks kulud katma juhul, kui on olemas mõistlik põhjendus raviks välismaal. See ei ole mitte tühi tšekk tervishoiuturismi jaoks, vaid Ühendkuningriigi kodanike praeguste õiguste kehtestamine.

  Bart Staes (Verts/ALE), kirjalikult. – (NL) Piiriülese tervishoiu direktiiviga, mida ma toetan, antakse patsientidele selge õigus otsida ravi välismaalt ja saada selle eest kodumaal kehtestatud tasumäärade alusel hüvitist. See suurendab õiguskindlust piirialadel elavate, teist riiki külastavate, haruldaste haigustega ja pika ooteajaga silmitsi seisvate inimeste jaoks. Ravi kvaliteedi ja õiglase kättesaadavuse tagamiseks võivad liikmesriigid siiski kehtestada nõude, et patsiendid peavad küsima selliseks raviks loa, kui tegu on haiglaravi, väga kalli või väga suure riskiga raviga.

Kulude hüvitamisest võidakse ka teatavatel, väga piiratud juhtudel keelduda (nt kui samaväärset ravi saab ka patsiendi kodumaal) ja liikmesriikidel on õigus sekkuda, kui seda võimalust kasutatakse liiga palju. Seega loob direktiiv tasakaalu kahe õiguse vahel – patsientide õiguse vahel saada kvaliteetset ravi ning liikmesriikide õiguse vahel rahastada oma riigi sotsiaalkindlustust ja korraldada ise oma riigi tervishoiu valdkonda. Lisaks loodan, et patsientide soov otsida ravi mujalt ei pingesta teatavates riikides kvaliteetsete teenuste pakkumist, mida eelistab enamik patsiente.

  Michèle Striffler (PPE) kirjalikult. – (FR) Ka patsientidel on õigus saada kasu liikumisvabadusest. Sellepärast saigi raport patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius minu poolthääle. Alsace’is ja kõikidel teistel piirialadel on piiriülese tervishoiu küsimus väga tähtis. Näiteks kui välismaine arstiabi on kodule lähemal kui elukohajärgse liikmesriigi oma.

Selle raportiga luuakse kõigile ELi kodanikele võimalus hankida igas liikmesriigis loodavate kontaktpunktide kaudu teavet piiriülese tervishoiu ja oma asjaomaste õiguste kohta. Selle teksti vastuvõtmine on lähtepunkt tõelise Euroopa tervishoiuruumi loomisele, mis on kasulik 500 miljonile kodanikule.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Liikmesriikidevahelisel vabal liikumisel põhineva siseturu loomiseks on vaja teatavaid meetmeid. Inimeste ja teenuste vaba liikumise puhul on vaja pöörata erilist tähelepanu tervishoiuteenustele, mida ühe liikmesriigi kodanikud võivad saada teises liikmesriigis. Euroopa Kohus on tunnistanud patsientide õigusi, eelkõige õigust seoses tervishoiuteenuse kättesaadavusega, tagades, et selline teenus on kvaliteetne ja ohutu, ning õigust saada hüvitist. Nõue suurema õiguskindluse järele selles valdkonnas näitab liikmesriikide soovi teha omavahel koostööd, eelkõige tunnistades teistes liikmesriikides väljastatud retsepte ja tagades oma territooriumil kvaliteetsed teenused. Tahaksin rõhutada asjaolu, et komisjon on kohustatud võtma meetmeid, millega muudetakse retsepte ja ravimite kasutamist puudutav teave (sh teave toimeaine ja annuse kohta) arusaadavamaks. See on patsientidele selgelt kasulik. Selle küsimuse eripära arvestades on vaja teenuste direktiivist eraldi seisvat direktiivi. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni kuuluva kolleegi Françoise Grossetête’i raport sai minu poolthääle, sest pean patsientide piiriülese arstiabi saamise õiguse kinnitamist oluliseks.

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius on ELi kodanike jaoks väga tähtis dokument ja seetõttu olen selle küsimuse käsitlemist väga tähelepanelikult jälginud. Mul on hea meel täheldada, et direktiiviga antakse patsientidele õigus valida tervishoiuteenuse saamise koht. Nii tugevdatakse ühisturgu, millele olen keskendunud ka mina oma töös Euroopa Parlamendis. See tähendab ühtlasi seda, et viiakse sisse muudatused, mille eesmärk on arvestada kodanike õigusega reisida ja töötada ELi mis tahes liikmesriigis. Selles direktiivis, mida võiks nimetada Schengeni tervishoiukonventsiooniks, käsitletakse selliseid küsimusi nagu retseptide vastastikune tunnistamine, patsientide päritolumaa alusel diskrimineerimise lõpetamine ja välismaal viibimiseks lisakindlustuse vajaduse kaotamine.

Ühisturu seisukohalt on teine väga pakiline teema võltsravimid. Direktiivis rõhutatakse, et võltsravimid on tõsine probleem, eelkõige piiriülese tervishoiuga seoses. Sama kehtib ka raviturismi kohta. Selle probleemi lahendamiseks tagatakse direktiiviga ravikulude hüvitamine päritolumaal kehtiva määra alusel. Juhul kui ravi või protseduur on odavam, hüvitatakse tegelikud kulud. Kehtestatud lahendusega paraneb Euroopa Liidus patsientide olukord ja tugevneb ühisturg ning sellepärast hääletasin ma direktiivi vastuvõtmise poolt.

  Thomas Ulmer (PPE), kirjalikult. – (DE) Mul oli hea meel selle raporti poolt hääletada, sest pärast teisel lugemisel nõukoguga saavutatud kokkulepet paraneb patsientide vaba liikumine Euroopa Liidus tunduvalt. Ambulatoorne ravi ei ole ELi kodanike jaoks enam probleem ja haiglaravigi on muutunud palju lihtsamaks. Just sellistes valdkondades saab Euroopa Liit luua märkimisväärset lisandväärtust. Tulemus on see, et tervishoiusektor muudetakse üksiteenuste sigri-migrist ühtseks süsteemiks.

  Viktor Uspaskich (ALDE), kirjalikult. – (LT) On väga tähtis, et meie kodanikel oleks võimalus saada vajalikke kvaliteetseid tervishoiuteenuseid nii kodu- kui ka välismaal. Mul on hea meel, et raportis räägitakse ka patsientide liikuvusest ELis. Välismaal elavatel ja töötavatel leedulastel peab olema võimalus saada vajaduse korral ravi, mille eest ei pea maksma ulmelisi summasid ja mida ei pea teadmatuses kuude kaupa ootama. Teave on siinkohal kõige määravam. Toetan raportööri ettepanekut, et iga liikmesriik peaks looma riiklikud kontaktpunktid, mis annavad patsientidele teavet tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja haldusmenetluste kohta. Mõnikord aga ei ole võimalik kodanikke kõikide haiguste puhul oma kodumaal ravida ja sellepärast tuleb neid sellisel juhul ravida teises riigis. Peame püüdma tagada, et piiriülesed tervishoiuteenused ehk raviturism, nagu raportöör antud juhul seda nimetab, meie riiklikke tervishoiusüsteeme nõrgemaks ei muuda. Tasakaal peab olema täielik. Madalad hinnad ja reisimise lihtsus muudavad Leedu eriti ligitõmbavaks neile ELi kodanikele, kes otsivad välismaalt odavamat ravi ja odavamaid operatsioone. Kui raviturismi ohjes ei hoita, võib see tekitada teenuste ülekülluse või tarbetuid lisakulusid, eelkõige ELi uute liikmesriikide jaoks, nagu seda on Leedu.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Tervishoiusüsteemid on ELis väga erinevad ja mina toetan direktiivi, milles kirjeldatakse piiriülese tervishoiu ühtset rahastamisviisi.

Kuigi piiriülene tervishoid mõjutab ainult väikest osa ELi kodanikest, tagab selliste patsientide õiguste selgitamine ühes õigusaktis rahalise kaitse neile kodanikele, kes soovivad saada ravi teises liikmesriigis. Piirialadel elavatele patsientidele ja väiksemate liikmesriikide patsientidele, kellel on haruldane haigus, tuleb anda rahalist abi, kui nad tahavad saada ravi mujal ELis.

Kokkulepe võimaldab hüvitada patsientidele tehtud ravikulutused nende enda koduriigi tervishoiusüsteemis kehtivate hindade alusel. Piiriülese tervishoiu direktiiviga tagatakse, et liikmesriigid loovad kontaktpunktid, mis jagavad välismaalt ravi soovijatele piisavat teavet.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament võttis 19. jaanuaril vastu ELi õigusakti patsientide õiguste kohta piiriüleses tervishoius.

Tervishoiu kättesaadavus kõigile ELi kodanikele liikmesriikide piiridest hoolimata väärib ainult toetust. See aga ei ole selle teksti põhieesmärk. Eelkõige tahetakse sellega tugevdada siseturgu, mitte muuta tervishoiuteenused kõigile kättesaadavaks.

Dokumendis sätestatakse, et välismaale ravile minek oleks eelkõige kasulik neile patsientidele, kes on sunnitud kaua ootama või kes vajalikku eriarstiabi kodumaal ei saa.

Patsientide esmane õigus on saada takistusteta, kohest ja asjakohast ravi elukohajärgses raviasutuses. On alatu esitada õigusena haige kohustus minna sobiva ravi saamiseks välismaale ja selleks raha leida.

Selle asemel et toetada riiklikke tervishoiusüsteeme, et kvaliteetsed tervishoiuteenused oleksid kõigile võrdselt kättesaadavad, palutakse patsientidel otsida ravi mujalt liidust nagu mis tahes kaupa, mis on Euroopa Liidus vabas ringluses.

Ma ei saa sellist tervishoiumudelit toetada.

Resolutsiooni ettepanek: (B7-0028/2011)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Pooldasin resolutsiooni, mis hõlmab metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitlevate vabatahtlike partnerluslepingute (FLEGT-partnerluslepingud) sõlmimist Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigiga. Tuleb rõhutada, et need vabatahtlikud puidukaubanduslepingud ei tohi kahjustada ELi üldist eesmärki võidelda kliimamuutuse vastu ja peavad tagama säästva metsakasutuse. Loodan, et need vabatahtlikud lepingud aitavad ühiselt peatada ebaseaduslikult ülestöötatud puiduga kauplemist, mitte ei takista neid jõupingutusi, ja aitavad lõpetada metsade hävitamise ja metsade seisundi halvenemise ning vähendada sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas.

Sellepärast toetan üleskutset komisjonile tagada ELi poliitika kooskõla, pöörata teravdatud tähelepanu sellele, et vabatahtlikud partnerluslepingud ei ergutaks tööstusliku raietegevuse laiendamist puutumata metsamaastikele, teha kõigi tulevikus vabatahtlikke partnerluslepinguid allkirjastavate valitsustega järelevalve vallas koostööd ning võtta meetmeid, et hoida ära tööstusliku raie otsene ja kaudne kahjulik mõju loomastikule.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Minu arvates on vabatahtlikud partnerluslepingud ELis ebaseaduslikult raiutud puiduga kauplemise vastu võitlemise seisukohalt teretulnud. Tahaksin rõhutada nende tähtsust võitluses metsade hävitamise ja nende seisundi halvenemise vastu ning sellest tulenevate süsinikdioksiidi heitkoguste ja bioloogilise mitmekesisuse kao vähendamises kogu maailmas. Kõnealuste raportitega edendatakse üheaegselt majanduskasvu, inimarengut ja säästlikke toiduainete allikaid. Kutsun komisjoni üles tagama, et ELi poliitika oleks sidus ja aitaks tulemuslikult kaasa vabatahtlike partnerluslepingute kõigi osaliste rahvusvaheliste kohustuste täitmisele.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) ÜRO andmetel on 20–40% maailma puidutoodangust ebaseadusliku raietegevuse tagajärg. Lisaks suureneb hävitatud metsade pindala igal aastal 13 miljoni hektari võrra ja see moodustab umbes 20% maailma CO2 heitkogustest. Vabatahtlikud partnerluslepingud, mille parlament just vastu võttis, aitavad võidelda ebaseaduslikult ülestöötatud puiduga kauplemise vastu, parandades sõltumatu auditeerimiskorra ja hea metsahalduspoliitika abil Kongo Vabariigis ja Kamerunis ülestöötatud puidu jälgitavust. Üldisemalt tuletatakse nende lepingutega meelde Euroopa Liidu kohustusi kaubanduslepingute üle toimuvatel läbirääkimistel. Euroopa Liit peab ajama sidusat kaubanduspoliitikat ja hoolitsema selle eest, et kaubanduslepingud ei viiks suuremahulise metsahävituseni, et rahuldada nõudlust puiduga vaba kauplemise ja biokütuse tootmise järele. Sellepärast nõuabki parlament, et Euroopa Komisjon esitaks regulaarselt aruandeid nende lepingute rakendamise kohta.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ettepanek võtta vastu resolutsioon metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse valdkonna vabatahtlike partnerluslepingute kohta sai minu poolthääle, sest läbirääkimised nende vabatahtlike partnerluslepingute üle annavad meile võimaluse määrata kindlaks hea tava tulevasteks läbirääkimisteks puitu tarnivate riikidega, et kaotada ebaseaduslik metsaraie ning tagada metsaressursside hoidmine ja säästlik kasutamine kogu maailmas.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Ebaseaduslik metsaraie ei erine palju puitu tarnivate riikide – peamiselt arenguriikide – loodusvarade rüüstamisest ning see on selge rünnak elurikkuse, inimeste elukvaliteedi ja nende tulevikuväljavaadete vastu. Kui Kongo Vabariigi ja Kameruni Vabariigiga sõlmitud lepingute sarnased lepingud osutuvad selle probleemi vastu võitlemisel edukaks, võib neist saada hea alus tulevaste sarnaste lepingute jaoks. Mul on hea meel, et EL muretseb teiste riikide loodusvarade kaitsmise pärast, aga tahaksin rõhutada, et lepingutes sätestatud õigusraamistikule vaatamata sõltub ebaseadusliku puiduga kauplemise vastane võitlus suuresti puitu tootvate riikide valitsustest ja asutustest. Nende riikide osaluse ja tõelise tahteta on nendega sõlmitavad lepingud kasutud. See mudel on seega ka üleskutse selliste riikidega sõlmitud lepingute vastaspooltele ELis võtta endale vastutus ja saada aru vajadusest kaitsta tulevaste põlvkondade huve, tegutseda kõigi huvides ja saada jagu ahvatlusest teenida kohe kasu.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on püüdnud võidelda ebaseadusliku metsaraie vastu, hoida metsaressursse ja edendada nende säästlikku kasutamist kogu maailmas.

Sellepärast on mul hea meel vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimise üle Kameruni ja Kongo Vabariigiga sooviga parandada metsahaldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule.

Need lepingud on ebaseadusliku metsaraie kaotamiseks põhjapanevad, kuna nendega lõpetatakse metsade hävitamine ja nende seisundi halvenemine ning vähendatakse sellest tulenevat süsinikdioksiidiheidet ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas. Selleks tahaksin rõhutada, kui tähtis on paluda komisjonil korrapäraselt koostada ja parlamendile esitada eduaruandeid kõigi kehtivate ja tulevaste lepingute eri sätete rakendamise kohta.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Selles resolutsioonis on õigesti öeldud, et vihmametsade ulatuslik tööstuslik kasutamine ei ole jätkusuutlik, sest see nõrgendab ja hävitab ökosüsteeme, mis omavad suurt tähtsust nii funktsionaalsest kui ka loodusvarade kaitsmise seisukohast. Samuti peame õigeks ja õigeaegseks seda, et resolutsioonis juhitakse tähelepanu metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja kauplemist käsitlevate vabatahtlike partnerluslepingute kitsaskohtadele ja vastuoludele. Sellest siiski ei piisa ebaseadusliku ehk jätkusuutmatu metsaraie põhjuste kaotamiseks. Konkreetselt tuleb mainida seda, et probleemi ei saa vaadelda eraldi nende riikide majanduse ülimast nõrkusest ja sealsete inimeste märkimisväärsest vaesusest ning sellest, et mõnikord on selline tegevus paljude perede jaoks ainus tuluallikas. See viib tahes-tahtmata meie esitatud, aga kahjuks tagasi lükatud muudatusettepanekus sisalduva järelduseni, et ebaseaduslikku ehk jätkusuutmatut metsaraiet on võimalik peatada ainult siis, kui parandatakse nende riikide kohutavat sotsiaalset ja majanduslikku olukorda, muutes nende majandusmudelit, mille aluseks on suur sõltuvus teatavate toormaterjalide kasutamisest ja nende materjalide tööstusriikidesse eksportimisest, mis aga soodustab uuskoloniaalseid sõltuvussuhteid, arenguriikide ressursside rüüstamist ja nende riikide orjastamist.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Taas kord tahan paluda Euroopa Parlamendi tähelepanu selleks, et tuletada teile meelde, kui tähtsad on metsad asjaomase riigi või piirkonna kliima, veemajanduse, põllumajanduse ja kultuuri jaoks, eelkõige maapiirkonnas. Puidust toodete turuväärtus on samuti märkimisväärne. Sellepärast peame olema täiesti veendunud, et Kamerunist ja Kongo Vabariigist või mõnest teisest kolmandast riigist pärit puit on hangitud, transporditud ja turule viidud seaduslikult, arvestades kohaliku kogukonna vajaduste ja metsamajanduse alaste õigusaktide nõuetega. Nende riikidega partnerluse sõlmimine parandab eksportivate riikide metsamajandust, usaldusväärsust ja konkurentsivõimet kogu maailmas.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel selle resolutsiooni üle, mis on seotud nõusolekumenetlustega eesmärgiga sõlmida Kameruni ja Kongoga metsaõigust ja puidukaubandust käsitlevad vabatahtlikud partnerluslepingud. Resolutsioonis on õigesti toonitatud, et vabatahtlike partnerluslepingute eesmärkide saavutamiseks on väga tähtis piisav rahastus, järelevalve ning vabaühenduste ja kodanikuühiskonna kaasatus.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Elurikkuse laastamise vastu võitlemisel on metsade hävitamise küsimus väga oluline. Hävitustöö on tingitud peamiselt tänapäevasest tootmisele suunatud mõtlemisest üleilmastumisel ning on seega endiselt täiesti seaduslik. Kahepoolsete vabatahtlike partnerluslepingute rakendamine metsade ebaseadusliku kasutamise vastu võitlemiseks on vaid poolik samm selle suunas, et luua vajalik kõigi keskkonnakuritegude karistamist hõlmav süsteem. Need lepingud, mis on veel väga üldjoonelised, aga tõhusad, väärivad siiski toetust, kuid eelkõige vajavad need täiustamist.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Metsa raiutakse Aafrika riikides sageli ebaseaduslikult ja see mõjutab palju tootjariikide loodusvarade kaitsmist ning on kahjulik ka elurikkusele, inimeste elukvaliteedile ja tulevikuväljavaadetele.

Selliste lepingute sõlmimine Kongo Vabariigi ja Kameruniga aitaks seda suundumust muuta, kui need lepingud toimivad ja nende abil saab Aafrika riikides ebaseadusliku metsaraie kaotada. See, et EL kasutab sellist lepingut teiste riikide loodusvarade kaitsmiseks, on tähelepanuväärne. Et need algatused aga edukad oleksid, peavad ka tootjariikide valitsused ja asutused sellele võitlusele kaasa aitama.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Me ei saa loota, et partnerluslepingud metsaressursside säästliku kasutamise kohta kogu maailmas imet teeksid. Ebaseadusliku metsaraie vastu saab võidelda tulemuslikult ainult siis, kui kohalikud süsteemid oleksid vähem vastuvõtlikud korruptsioonile, kui praegu kehtivatest õigusaktidest mööda hiilimiseks kasutatavad tagauksed suletaks ning kui eeskirjade eiramise eest kehtestataks märkimisväärsed karistused ja sanktsioonid. Seoses metsandusest tingitud keskkonnakahjuga ei tohi unustada transpordi tekitatud kahju. Kuigi lepingust ei tasu imet loota, on see samm õiges suunas, mistõttu hääletasin selle raporti poolt.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepanek võtta vastu metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitlevaid vabatahtlikke partnerluslepinguid hõlmav resolutsioon sai minu poolthääle. Andsin oma poolthääle, kuna minu arvates on võimalik nende lepingute üle toimuvatel läbirääkimistel teada saada, milline on hea tava, mida saaks järgida teiste puitu tootvate riikidega vabatahtlike partnerluslepingute üle läbirääkimisi pidades.

Sellega seoses on mul hea meel, et ELi võtab endale osa vastutusest ebaseadusliku metsaraie ja sellega seotud kaubanduse kaotamise ning ülemaailmsete metsavarude säilitamise ja kestliku kasutamise edendamise eest. Mul on hea meel, et lepinguosaliste võetud kohustused parandada metsahaldust on läbipaistvad, austavad põliselanike õigusi ning tagavad metsade elurikkuse, hea kliima ja säästva inimarengu.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepanek võtta vastu resolutsioon Kameruni ja Kongo Vabariigiga sõlmitud vabatahtlike partnerluslepingute kohta sai minu poolthääle. Tahaksin rõhutada vajadust kehtestada tulevaste sarnaste lepingute üle läbirääkimistel meetmed, mis tagavad ebaseadusliku metsaraie kaotamise, metsaressursside hoidmise ja säästliku kasutamise ning kohalike elanike õiguste austamise.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Pärast vabaühendustega läbi viidud põhjalikku uurimist otsustasime nende kahe vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimist toetada. Roheliste soovitused võeti parlamendikomisjonis ühehäälselt vastu. Raporti seletuskirjas nõudsime aga Euroopa Komisjonilt mõne asja kohta põhjalikumat selgitust. Seetõttu on teiste mureküsimuste esiletõstmiseks esitatud suuliselt vastatav küsimus (aruteluga), mida toetasid kõik fraktsioonid ja milles rõhutatakse vajadust, et komisjon peab tagama teatavate kriteeriumide täitmise mitte ainult allkirjastamise etapis, vaid ka lepingute kõige tähtsamas – rakendusetapis. Näiteks palume, et komisjon esitaks kuue kuu jooksul alates mis tahes vabatahtliku partnerluslepingu jõustumisest aruande meetmete kohta, mis on võetud, et tagada sidusrühmade ja kodanikuühiskonna, sealhulgas kohalik ja põliselanikkond, vaheline jätkuv dialoog, mis säiliks rakendusetapis. Tekstis on tähelepanu juhitud metsade ulatusliku rüüstamise ohule, kaubandusliku eesmärgiga toimuva metsaraie otsesele ja kaudsele mõjule loomastikule, elurikkusele, metsade hävitamisele, metsade seisundi halvenemisele ning kohalikule elanikkonnale ja põlisrahvastele. Samuti püüdsime juhtida tähelepanu vajadusele tagada sõnavabadus ja inimõiguste austamine, et vabatahtlike partnerluslepingutega seotud riikides võetaks kuulda kõiki kaebusi.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Vabatahtlikud partnerluslepingud metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemise kohta (FLEGT) on Euroopa kavandatav viis võidelda ebaseadusliku puidukaubanduse vastu kogu maailmas.

Heakskiidetud partnerlus Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigiga annab ka suuniseid hea tava kohta, millest võib saada tähtis pretsedent läbirääkimisteks teiste puitu tootvate riikidega. Heakskiidetud tekstis on tähtsal kohal mõte ühiselt peatada ebaseaduslikult ülestöötatud puidu ja sellest valmistatud toodetega kauplemine, metsade hävitamine ja nende seisundi halvenemine ning vähendada sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas. Ühtlasi soodustaks see säästvat majandus- ja inimarengut ning põhisrahvastest ja kohalikest lugupidamist.

Kuigi metsad kuuluvad nende asukohariigi ainuomandisse, on metsakeskkond inimkonna ühine pärand ning seda tuleb kaitsta, säilitada ja võimaluse korral taastada lõppeesmärgiga säilitada ülemaailmne bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi toimimine ning kaitsta maailma kliimasüsteemi praeguste muutuste eest.

  Bart Staes (Verts/ALE), kirjalikult. – (NL) FLEGTi raames on troopikametsade puitu eksportivad riigid hakanud ELiga sõlmima vabatahtlikke partnerluslepinguid, millega tagatakse puidu jälgitavus ja seaduslikkus. Nende lepingute jaoks on loodud ka sõltumatu kontrolli kord. Nii saab kehtestada metsade majandamise ja kasutamise normid. See, et komisjon on Kameruni ja Kongo Vabariigiga sõlminud sellised lepingud, teeb mulle ainult heameelt. Need lepingud on hea alus tulevastele vabatahtlikele partnerluslepingutele, näiteks teatavate Aasia riikidega ja Kongo Demokraatliku Vabariigiga.

Teine Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni jaoks tähtis kaalutlus on see, et komisjon on võtnud endale kohustuse anda kuue kuu möödumisel vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimisest aru, teatades meetmetest, mida on võetud, et soodustada ja hoida ülal dialoogi sidusrühmade ja kogukondadega (sh kohalik elanikkond ja põlisrahvad). Metsade liigne kasutamine ei ohusta mitte ainult kohalikke elanikke, vaid ka loomastikku ja taimestikku ning elurikkust. Nende lepingute abil väheneb selline metsade massiline hävitamine, mis suurendab maakera soojenemist.

Soovitus: Yannick Jadot (A7-0371/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Olen nõus eesmärgiga luua õigusraamistik puittoodete päritolu kindlakstegemiseks ja jälgitavuse tagamiseks, luua sõltumatu riiklik kontrollikord, mille alusel kinnitatakse, et kõik Kameruni Vabariigist Euroopa turule eksporditavad puittooted on hangitud, ülestöötatud, transporditud ja eksporditud seaduslikult, panna Kamerunis alus seaduslikule metsamajandusele ja -kasutusele ning parandada metsaõigusnormide täitmise järelevalvet ja metsahaldust. Samuti pean seda lepingut väga tähtsaks, kuna see riik ekspordib Aafrikast Euroopasse kõige rohkem puitu ning kuna mitmel haldustasandil on suuri probleeme (nt keskkonna kahjustamine ja korruptsioon). Samuti tuleb hoolt kanda selle eest, et täidetud saaksid ELi ja Kameruni rahvusvahelised kohustused seoses keskkonnaga, kodanikuühiskonnapoolse kontrolli kehtestamisega ning kohalike ja põliselanike suurema osalusega, mis tagaks nende põhiõiguste kaitse.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin selle soovituse poolt. Kamerun, kelle territoorium on 40% ulatuses kaetud metsaga, on kõige suurem Euroopasse saadetava lehtpuidu eksportija Aafrikas. See riik müüb 80% saematerjali ELi. Kõnealuses valdkonnas on samas tõsiseid probleeme metsahaldusega, mis põhjustab keskkonnakahjustusi, ebavõrdsust, vaesumist ja korruptsiooni. Seni on vabaühenduste korraldatud uuringud näidanud, et 20% Kongost Euroopa turule imporditud puidust on kas toodetud, müüdud, töödeldud või eksporditud ebaseaduslikult. See vabatahtlik partnerlusleping Euroopa Liidu ja Kameruni vahel on hea näide sellest, kuidas me saame vastutustundliku ostmisega mõjutada kolmandate riikide ehk kogu maailma keskkonna kvaliteeti ning vähendada saastet, kliimamuutust, vaesust ja korruptsiooni. Arvan, et vastutustundliku ostmise põhimõte aitab suuresti kaasa ebaõiglase ja ebaseadusliku kaubanduse vähendamisele ning metsade ja elurikkuse kaitsmisele.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel ELi ja Kameruni Vabariigi võetud kohustuste üle, mille eesmärk on parandada metsahaldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule.

Metsakeskkond on meie kõigi ühine osa maailmapärandist, mida tuleb kaitsta, säilitada ja võimaluse korral taastada, et säilitada maakera elurikkust ja ökosüsteemi toimimist ning kaitsta kliimat. Nende eesmärkide saavutamiseks peavad partnervalitsused Aafrikas ja kolmandates riikides koostama ressursihaldus- ja maakasutuskavad. Ühtlasi peavad nad välja selgitama, millist abi nad vajavad välispartneritelt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, et neid eesmärke saavutada.

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. – (RO) Hääletasin metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitleva vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimise poolt Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahel, sest sellega luuakse õigusraamistik Kamerunis puidu kasutamise seadusliku haldamise jaoks ja puidu eksportimiseks ELi. Selle eesmärk on kaotada korruptsioon, mis ebaseaduslikku puidukaubandust soodustab, ja töötada välja hea valitsemistava selle valdkonna jaoks.

Kodanikuühiskonna kaasamine lepingu sõlmimisse on kasulik ja selline suhtumine peab jätkuma, et oleks tagatud väline kontroll pettuste kaotamise ja kaubanduse säästlikuks muutmise üle.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Soovitus ELi ja Kameruni Vabariigi vabatahtliku partnerluslepingu kohta sai minu poolthääle, sest selles on kirjas poliitilised ja reguleerivad reformid, mille tulemusena edeneks Kameruni puidusektoris hea valitsemistava ja läbipaistvus, et kaoks pettus ja ebaseaduslik puidukaubandus.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimine Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahel metsandussektori õigusnormide rakendamise, halduse ja kaubanduse kohta seoses metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubandusega seotud tegevuskava (FLEGT-tegevuskava) alusel loodud süsteemi kaudu ELi imporditavate puittoodetega on väga tähtis, kuna ebaseadusliku puiduga kauplemine on kahjulik. Leping peaks võimaldama puidu päritolu kindlakstegemist ja soodustama seda tõendavate sõltumatute kontrollimenetluste rakendamist. Loodan, et Kameruni osalemine FLEGTi süsteemis vähendab ebaseaduslike kaubitsejate võimalusi ning seega luuakse tulemuslik ja läbipaistev süsteem puidu seaduslikkuse kontrollimiseks.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on püüdnud võidelda ebaseadusliku metsaraie vastu, hoida metsaressursse ja edendada nende säästlikku kasutamist kogu maailmas.

Sellepärast on mul hea meel Kameruniga vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimise üle eesmärgiga parandada metsahaldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule.

Need lepingud on ebaseadusliku metsaraie kaotamiseks põhjapanevad, kuna nendega lõpetatakse metsade hävitamine ja nende seisundi halvenemine ning vähendatakse sellest tulenevat süsinikdioksiidiheidet ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas. Selleks tahaksin rõhutada, kui tähtis on paluda komisjonil korrapäraselt koostada ja parlamendile esitada eduaruandeid kõigi kehtivate ja tulevaste lepingute eri sätete rakendamise kohta.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kuigi kõnealuses lepingus, mille ülesanne on sertifitseerida Kameruni Vabariigist pärit puittooted ja neid jälgida, sätestatud eesmärgid on pealtnäha kiiduväärsed, ei ole need meie arvates piisavad, et peatada sellise ulatusega metsahävitus ning kaotada sellega seotud oht ökoloogilisest ja keskkonnahoiu seisukohast väga tähtsa vara puutumatusele, mis on kohaliku kogukonna ja põliselanike jaoks ja nende eluviisi säilimiseks hädavajalik. Raportöör mõistab lepingu nõrku külgi ja esitab pika loetelu mureküsimustest, mida lepingus ei käsitleta. Eelkõige ei välistata lepinguga võimalust, et suuremahuline tööstuslik metsaraie halvendab metsade seisundit ja suurendab nende hävitamist (sh väga elurikkad põlismetsad). Raportöör möönab, et leping soodustab Kameruni puidu importi ELi ja see võib tekitada vastuolu ELi eesmärgiga võidelda kliimamuutuse vastu. Tunnistatakse, et kohalikud ja põliselanikud ei ole lepingu üle toimunud arutelus otseselt osalenud. Samuti tunnistatakse, et puuduvad sihtotstarbelised rahalised vahendid, samuti lepingu rakendamiseks vajalikud inimesed ja tehniline tugi. Need on vaid mõned põhjused, miks me erapooletuks jäime.

  Lorenzo Fontana (EFD), kirjalikult. – (IT) Kuna Kamerun impordib lehtpuitu Euroopa Liitu Aafrika riikidest kõige enam, on täna hääletusel olevat partnerluslepingut vaja kaubavoogude reguleerimiseks. Kamerunis tuleb kaotada kaubandust kahjustav korruptsioon ja ebaseaduslikkus, kasutades selleks seaduslikkuse kontrollimise süsteemi ja kogu süsteemi sõltumatut auditit. Kuigi lepingu tegelik tulemuslikkus on endiselt kaheldav, pean õigeks toetada Yannick Jadot’ soovitust.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Olin selle dokumendiga nõus, sest Kameruni ja Euroopa Liidu vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eesmärk on luua õigusraamistik, mille abil tagada puidu jälgitavus, kehtestada valitsusepoolsed ja sõltumatud kontrollimenetlused, mis kinnitavad, et kogu Kamerunist Euroopa turgudele eksporditav puit on omandatud, raiutud, veetud ja eksporditud õiguspäraselt, ning kehtestada Kamerunis õiguspärane metsamajandamise ja raie kord ning toetada metsaõigusnormide täitmist ja metsahaldust. Minu arvates peame kaotama ebaseadusliku puidukaubanduse ja korruptsiooni ning looma mõjusa ja läbipaistva puidu ja puittoodete seaduslikkuse kontrolli süsteemi. WTO eeskirju järgides sõlmitud Kameruni ja ELi vahelises vabatahtlikus kaubanduslepingus on ette nähtud rida poliitilisi ja regulatiivseid reforme, mis võimaldavad Kameruni metsandussektoril luua hea valitsemistava ja suurema läbipaistvuse. Vabatahtlikus kaubanduslepingus kehtestatakse puidukaubanduses esineva pettuse ja seadusevastasuse vastu võitlemiseks uuenduslik menetlus, milleks on eelkõige puidukaubanduse õiguspärasuse määratlemine, õiguspärasust kontrolliva süsteemi väljatöötamine ning kogu süsteemi sõltumatud auditid, mis viiakse läbi säästvama puidukaubanduse nimel. Tuleb rõhutada, et need vabatahtlikud puidukaubanduslepingud ei tohi minna vastuollu ELi üldeesmärgiga võidelda kliimamuutuse vastu, peavad tagama säästva metsakasutuse, peatama metsade hävitamise ja metsade seisundi halvenemise ning vähendama sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Kõnealuses resolutsiooni ettepanekus käsitletakse tähtsat Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahel sõlmitavat partnerluslepingut. Partnerluse põhieesmärk on luua puidu jälgimist tagav õigusraamistik, kehtestada Kamerunist Euroopa Liidu riikidesse eksporditavate puidukoguste sertimise kord ning kontrollida, et kaubandus oleks kooskõlas õigusaktidest tulenevate ning ennekõike keskkonnanõuetega. Kamerun on kõige suurem Aafrika lehtpuidu eksportija Euroopasse. Euroopa ostab sealsest toodangust 80%. Seda asjaolu arvestades peame mõtlema vajadusele võtta selles turusegmendis kasutusele järelevalvesüsteemid ja menetlused, mis tõkestaksid ebaseadusliku tegevuse. Otsustasin selle soovituse poolt hääletada, sest olen veendunud vajaduses sõlmida ELi-väliste riikidega lepinguid. Tahaksin siiski rõhutada, et selline partnerlus peab olema kooskõlas keskkonnakaitse eeskirjadega ja seda tuleb rangelt kontrollida, et selline tegevus oleks arengu ja majanduskasvu jaoks tõeline võimalus.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Elurikkuse rüüstamise vastu võitlemise puhul on metsade hävimise küsimus vaieldamatult oluline. See on tingitud peamiselt tänapäevasest tootmisele suunatud mõtlemisest üleilmastumisel ning on seega endiselt täiesti seaduslik. ELi ja Kameruni kahepoolse vabatahtliku partnerluslepingu rakendamine metsade ebaseadusliku kasutamise vastu võitlemiseks on vaid poolik samm selle suunas, et luua vajalik kõigi keskkonnakuritegude karistamist hõlmav süsteem.

Riigiasutused peavad tagama ekspordilubade andmise ja kontrollimisega seotud otsuste sõltumatuse ning puidukaubandust ja metsatööstust tuleks edendada ainult ökoloogiliselt säästlikus ulatuses. Selliste meetmete puudumine on eriti kahetsusväärne. Lisaks on kontrollisüsteemi usaldusväärsus vägagi kaheldav, kuna Kameruni ametivõimud on oma kohustused hooletusse jätnud.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Metsa raiutakse Aafrika riikides sageli ebaseaduslikult ja see mõjutab palju tootjariikide loodusvarade kaitsmist ning on kahjulik ka elurikkusele, inimeste elukvaliteedile ja tulevikuväljavaadetele.

Loodan, et Kameruniga sõlmitava lepinguga võideldakse tõhusalt ebaseadusliku raietegevuse vastu selles riigis, parandades seega kõnealuses majandusharus töötavate inimeste elutingimusi, ning aidatakse kaasa elurikkuse olukorra paranemisele ja loodusvarade kaitsele Kamerunis.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Metsandussektorit käsitlev partnerlusleping Kameruniga on küll kiiduväärne ja kuna see sõlmitakse ka rahvusvahelisel metsa-aastal, on see väga hea võimalus ELil oma kuvandit parandada, aga kahtlen, kas kokkulepe on väärt seda paberit, millele see kirjutatud on. Korruptsioon on Kamerunis igapäevane asi. Rahvusvaheline korruptsioonivaba liikumine Transparency International asetas Kameruni 2010. aastal maailmas 146. kohale. Keskkonnaorganisatsioonide väitel on Kameruni valitsus metsanduse vallas toime pandud keskkonnakuritegudest teadlik, aga korruptsiooni tõttu ei ole ettevõtete üle järelevalve teostamine ja nende kohtu ette toomine võimalik. Välisettevõtete käes on väidetavalt enam kui 60% puidu ülestöötamisest ja töötlemisest ning kolm neljandikku puiduekspordist. Kuigi lepingust ei tasu imet loota, on see samm õiges suunas, mistõttu hääletasin raporti poolt.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) 40% Kameruni pindalast on kaetud metsaga. Vähemalt praegu, sest Kamerun on Aafrika suurim troopikametsadest pärineva puidu eksportija. Üheski teises riigis ei langetata metsa nii ulatuslikult kui selles riigis. Asjatundjate hinnangul on 10–15 aasta pärast keskkonna seisukohalt tähtsamad puuliigid Kongo jõgikonnas kadunud, kui senine maksimaalsele tootlusele suunatud metsalangetustegevus jätkub. See aga ohustab Aafrika metsi ehk nn rohelisi kopse, mis on elutähtsad kogu maailma kliima jaoks, ning Kameruni ainulaadset taimestikku ja loomastikku. Kameruni troopiliste metsade kaitsmiseks on vaja võidelda korruptsiooni vastu (ametnike ja riigimetsade rentnike seas), kehtestada mõjusad kriminaalkaristused ja säästlik metsandus, mille puhul langetatakse ainult nii palju metsa kui tagasi kasvab, ning koolitada rohkem raietöölisi, et nad ei kahjustaks raietööde ajal maad. Eelkõige peavad Euroopa ettevõtted võtma osa vastutusest endale, sest umbes 80% sealsest toodangust tuuakse Euroopasse. Euroopa Liit peab selles valdkonnas kindlalt ja otsustavalt tegutsema. Hääletasin raporti poolt, sest sellega liigutakse õiges suunas.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Pooldan Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahelist vabatahtlikku partnerluslepingut, mille eesmärk on parandada metsahaldust, edendada Kameruni puittoodete kaubandust ja suurendada riigi konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul.

Need eesmärgid peavad olema kooskõlas metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse lepingu eesmärkide ja sellega võetud kohustustega, milleks on toetada kogukonna maaomandit ja juurdepääsuõigust, tagada kodanikuühiskonna aktiivne osalemine metsahalduse poliitika väljatöötamises, pöörates erilist tähelepanu põlisrahvastele, suurendada läbipaistvust ja vähendada korruptsiooni. Kameruni Vabariigi ametivõimude tõelise ja mõjusa osaluseta ei jõuta eelnimetatud eesmärkidele kuidagi lähemale.

Olen nõus raportööriga, kui ta juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni lepinguga antud uusi pädevusi arvestades peab Euroopa Parlament teostama järelevalvet vabatahtlike partnerluslepingute üle toimuvate läbirääkimiste ja nende rakendamise üle, ning kutsub komisjoni üles esitama parlamendile lepingu rakendamisega seotud dokumentide seas ka uuringud lepingu sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnamõju kohta.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) 6. mail 2010 Euroopa Liidu ja Kameruni Vabariigi vahel sõlmitud vabatahtliku partnerluslepingu eesmärgid on luua õigusraamistik, mille abil tagada puidu jälgitavus, kehtestada valitsusepoolsed ja sõltumatud kontrollimenetlused, mis kinnitavad, et kogu Kamerunist Euroopa turgudele eksporditav puit on liikunud seaduslikke kanaleid pidi, ning toetada metsaõigusnormide täitmist ja metsahaldust.

Enamik vabatahtliku partnerluslepingu määratlusest tulenevaid kriteeriume on täidetud. Kamerun, kelle territoorium on 40% ulatuses kaetud metsaga, on kõige suurem Euroopasse imporditava lehtpuidu eksportija Aafrikas. 80% sealsest saematerjalist müüakse ELi. Riigis on aga tõsiseid probleeme metsahaldusega (korruptsioon), mis põhjustab keskkonnakahju.

Seega on ebaseadusliku puidukaubanduse vastu võitlemiseks hädavajalik kehtestada meetodid, mis võimaldavad tihti keerukat kaubandusvoogu paremini analüüsida ja jälgida. ELi ja Kameruni vabatahtlikus partnerluslepingus on mitu poliitilist ja reguleerivat reformi ning see hakkab kehtima pärast lubatud seadusandlike muudatuste rakendamist ja õiguspärasust kontrolliva süsteemi sisseseadmist.

Kõigil neil põhjustel pooldan ettepanekut, mis võimaldab parlamendil järgida nõukogu seisukohta.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Kameruni ja ELi vahelises vabatahtlikus partnerluslepingus on ette nähtud mitu poliitilist ja reguleerivat reformi, mis võimaldavad Kameruni metsandussektoril luua hea valitsemistava ja suurema läbipaistvuse. Peame hoolitsema selle eest, et kogu puit ja kõik puittooted, mis on pärit Kamerunist ja tuuakse Euroopa turule, oleksid seaduslikud ning et läbiviidud reformid tagaksid kohalike ja põliselanike õigustest lugupidamise ja oleksid mõjusad korruptsiooni vähendamisel ja kohaliku kodanikuühiskonna osaluse suurendamisel. Seetõttu hääletasin selle lepingu sõlmimise poolt ning loodan, et selle täitmisel arvestatakse metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse tegevuskava raames võetud kohustuste ja selle eesmärkidega.

  Csanád Szegedi (NI), kirjalikult. – (HU) Raport, milles nõustutakse Kameruni ja Euroopa Liidu vahel vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimisega, oli minu arvates poolthäält väärt. Arvan, et Kamerun kui Aafrika suurim lehtpuidu Euroopasse eksportija peab kohaldama selles valdkonnas karme õigusnorme. Me ei tohi lubada keskkonna ärakasutamise ja laastamise jätkumist. Vaja on kehtestada tulemuslik ja läbipaistev järelevalvesüsteem. Olen veendunud, et ELi poliitikud peavad pöörama erilist tähelepanu keskkonnakaitsele ja toetama kõiki jõupingutusi meie keskkonna tervise kaitsmisel mitte ainult Euroopas, vaid ka kogu maailmas.

Soovitus: Yannick Jadot (A7-0370/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Olen nõus eesmärgiga luua õigusraamistik puittoodete päritolu kindlakstegemiseks ja jälgitavuse tagamiseks, luua sõltumatu riiklik kontrollikord, mille alusel kinnitatakse, et kõik Kongo Vabariigist Euroopa turule eksporditavad puittooted on hangitud, ülestöötatud, transporditud ja eksporditud seaduslikult, panna Kongos alus seaduslikule metsamajandusele ja -kasutusele ning parandada metsaõigusnormide täitmise järelevalvet ja metsahaldust. See leping on väga tähtis, sest see riik ekspordib puitu ja puittooteid aastas enama kui 250 miljoni euro eest, millest üle poole tuuakse ELi. Samuti olen nõus sellega, et on vaja hoolt kanda selle eest, et Kongo Vabariik täidaks inim- ja keskkonnaõigustega seoses võetud rahvusvahelisi kohustusi.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel ELi ja Kongo Vabariigi vahel sõlmitud vabatahtlikus partnerluslepingus võetud kohustuste üle, mille eesmärk on parandada metsahaldust ja reformida selle valdkonna õigusakte. Tuleb hoolt kanda selle eest, et metsandussektori tegevus oleks läbipaistev, selles peetaks lugu inimeste õigustest ja see ei kahjustaks keskkonda. Tahaksin rõhutada sõltumatute riiklike kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatute välisvaatlejate osalust vabatahtlike partnerluslepingute nõuetekohase täitmise järelevalves.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Soovitus ELi ja Kongo Vabariigi vabatahtliku partnerluslepingu kohta sai minu poolthääle, sest selles on kirjas poliitilised ja reguleerivad reformid, mille tulemusena edeneks Kongo puidusektoris hea valitsemistava ja läbipaistvus, et kaoks pettus ja ebaseaduslik puidukaubandus.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Ebaseadusliku puiduga kauplemine on probleem, mis kahjustab tõsiselt tootjariike (sh Kongo Vabariiki) ning arenguriikide ökosüsteeme, eluviise ja majandust. Kahjuks võtab Euroopa Liit endiselt vastu ebaseaduslikku puitu, seega on selle ELi sisenemist takistavad meetmed väga oodatud. Selles mõttes on partnerlusleping, mille eesmärk on teha kindlaks ELi saabuva puidu päritolu ja seaduslikkus, selgelt kasulik meede. Nagu teistegi tarbekaupade puhul, peab tarbijal olema võimalus kindlaks teha selle päritolu ja ta peab olema veendunud, et kaup vastab kõigile selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on näinud vaeva, et võidelda ebaseadusliku metsaraie vastu, hoida metsaressursse ja edendada nende säästlikku kasutamist kogu maailmas.

Sellepärast on mul hea meel vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimise üle Kongo Vabariigiga sooviga parandada metsahaldust ning vajaduse korral muuta kehtivaid õigusakte, et tagada metsandussektori tegevus, mis oleks läbipaistev, austaks põliselanike õigusi ega aitaks kaasa kahjulikule keskkonnamõjule.

Need lepingud on ebaseadusliku metsaraie kaotamiseks väga tähtsad, kuna nendega lõpetatakse metsade hävitamine ja nende seisundi halvenemine ning vähendatakse sellest tulenevaid süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas. Selleks tahaksin rõhutada, kui tähtis on paluda komisjonil korrapäraselt koostada ja parlamendile esitada eduaruandeid kõigi kehtivate ja tulevaste lepingute eri sätete rakendamise kohta.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Lepingu eesmärk on tagada Kongo Vabariigist pärit puittoodete jälgitavus ja sertimine. Need eesmärgid on pealtnäha küll kiiduväärsed, aga meie arvates ei ole need piisavad, et peatada sellise ulatusega metsahävitus ning kaotada sellega seotud oht ökoloogilisest ja keskkonnahoiu seisukohast väga tähtsa vara puutumatusele, mis on kohaliku kogukonna ja põliselanike jaoks ja nende eluviisi säilimiseks hädavajalik. Raportööri enda esile toodud mureküsimused on piisavad selleks, et näidata lepingu nõrku külgi, mispärast me jäime hääletusel erapooletuks. Konkreetselt ei taga leping iseenesest võitlust puutumatute metsade hävitamise ja nende seisukorra laialdase halvenemise vastu, vaid võib isegi sellele kaasa aidata, kui ei ole täiendavaid meetmeid, sest selle lepingu eesmärk on edendada puittoodete importi Kongo Vabariigist ELi. See võib tekitada selge vastuolu ELi eesmärkidega võidelda kliimamuutuse vastu ja kaitsta elurikkust. Samuti tuleb rõhutada (nagu raportöör seda teebki), et puuduvad sihtotstarbelised rahalised vahendid, samuti lepingu rakendamiseks vajalikud inimesed ja tehniline tugi.

  Lorenzo Fontana (EFD), kirjalikult. – (IT) Nagu Kamerunigagi seotud sätete puhul, otsustasin Yannick Jadot’ soovitust toetada, kuigi mul on kahju, et Lissaboni lepinguga ei ole Euroopa Parlamendile antud muutmisvolitusi, vaid ainult nõusolekuvolitused. Kongo ekspordib igal aastal enam kui 250 miljoni euro eest puitu ja puittooteid, millest pool tuuakse ELi. Vaatamata sellele, et ikka veel (nagu Kamerunigi puhul) püsib kahtlus, kas hääletusel olev leping on tulemuslik, otsustasin seda toetada, sest see on esimene samm puidukaubanduses pettuse ja ebaseaduslikkuse vastu võitlemisel.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Olin selle dokumendiga nõus, sest Kongo ja Euroopa Liidu vahelise vabatahtliku partnerluslepingu eesmärk on luua õigusraamistik, mille abil tagada puidu jälgitavus, kehtestada valitsusepoolsed ja sõltumatud kontrollimenetlused, mis kinnitavad, et kogu Kongost Euroopa turgudele eksporditav puit on omandatud, raiutud, veetud ja eksporditud seaduslikult. Minu arvates peame kaotama ebaseadusliku puidukaubanduse ja korruptsiooni ning looma mõjusa ja läbipaistva puidu ja puittoodete õiguspärasuse kontrolli süsteemi. Kongo ekspordib enam kui 250 miljoni euro eest puitu ja puittooteid, millest pool tuuakse Euroopa Liitu. Seni on 20% Kongost Euroopa turule imporditud puidust kas toodetud, müüdud, töödeldud või eksporditud ebaseaduslikult. Korduvad sõjad aastatel 1993–1999 ei aidanud olukorra paranemisele kuidagi kaasa ja avasid tee korruptsioonitulvale. Seega oli pettusega seotud puidukaubanduse vastu võitlemiseks hädavajalik kehtestada meetodid, mis võimaldavad tihti keerukat kaubandusvoogu paremini analüüsida ja jälgida. Tuleb rõhutada, et need vabatahtlikud puidukaubanduslepingud ei tohi minna vastuollu ELi üldeesmärgiga võidelda kliimamuutuse vastu, peavad tagama säästva metsakasutuse, peatama metsade hävitamise ja metsade seisundi halvenemise ning vähendama sellega seotud süsinikdioksiidi heitkoguseid ja bioloogilise mitmekesisuse kadu kogu maailmas.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Nagu me kõik teame, pärineb suur hulk Euroopa Liidus kasutatavast puidust Kongo Vabariigist. Seal töötavate vabaühenduste korraldatud uurimuste kohaselt on vähemalt 20% Kongo puidust ebaseaduslikku päritolu. Metsaõigusaktide täitmise järelevalvet käsitleva otsuse eelnõu kohta koostatud soovituse eesmärk on teha Kongos sama, mida Euroopa Liit saavutas Kameruniga, see tähendab astuda samme selle nimel, et puiduturul ei oleks ebaseaduslikke ja seega lubamatuid moonutusi. Soovituses väidetakse, et seda on võimalik saavutada, kui võetakse vastu meetmed, mis võimaldavad ELil tagada see, et partnerluslepingute alusel algatatud reformid muudavad majanduse puhtamaks nii seaduste kui ka keskkonna vaatevinklist, et riik oleks kaitstud kuritegevuse ja loodusvarade väärkasutamise eest.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Hääletasin selle raporti poolt. Kongo ekspordib enam kui 250 miljoni euro eest puitu ja puittooteid, millest pool tuuakse Euroopa Liitu. Seni on vabaühenduste korraldatud uuringud näidanud, et 20% Kongost Euroopa turule imporditud puidust on kas toodetud, müüdud, töödeldud või eksporditud ebaseaduslikult. Korduvad sõjad aastatel 1993–1999 ei aidanud olukorra paranemisele kuidagi kaasa ja avasid tee korruptsioonile. Seega oli pettusega seotud puidukaubanduse vastu võitlemiseks hädavajalik kehtestada meetodid, mis võimaldavad tihti keerukat kaubandusvoogu paremini analüüsida ja jälgida. Vabatahtlik partnerlusleping peaks aitama võidelda korruptsiooni vastu ja vähendada märkimisväärselt ebaseadusliku puiduga kauplemist.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Elurikkuse rüüstamise vastu võitlemise puhul on metsade hävimise küsimus vaieldamatult oluline. See on tingitud peamiselt tänapäevasest tootmisele suunatud mõtlemisest üleilmastumisel ning on seega endiselt täiesti seaduslik. ELi ja Kongo kahepoolse vabatahtliku partnerluslepingu rakendamine metsade ebaseadusliku kasutamise vastu võitlemiseks on vaid poolik samm selle suunas, et luua vajalik kõigi keskkonnakuritegude karistamist hõlmav süsteem. Riigiasutused peavad tagama ekspordilubade andmise ja kontrollimisega seotud otsuste sõltumatuse ning metsade väära kasutamise vastu võitlemiseks tuleb anda abi. Selliste meetmete puudumine on eriti kahetsusväärne.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Metsa raiutakse Aafrika riikides sageli ebaseaduslikult ja see mõjutab palju tootjariikide loodusvarade kaitsmist ning on kahjulik ka elurikkusele, inimeste elukvaliteedile ja tulevikuväljavaadetele. Loodan, et Kongo Vabariigiga sõlmitud lepinguga võideldakse tõhusalt ebaseadusliku raietegevuse vastu selles riigis, parandades kõnealuses majandusharus töötavate inimeste elutingimusi, ning aidatakse kaasa elurikkuse suurenemisele ja loodusvarade kaitsele Kongos.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Sellisel lepingul on tähtsust ainult siis, kui saame olla kindlad, et välisettevõtted ei kasuta enam ära kohalikke ettevõtteid, kellel puuduvad teadmised metsandusest ja keskkonnast, ning kui Kongo Vabariik hakkab korruptsiooni vastu võitlema. Eesmärgiks peab olema metsandussektor, kus tegutsetakse vastutustundlikult ja tulevaste põlvkondadega arvestades. Kuni kohalikud inimesed ei ole neist küsimustest teadlikud, jätkuvad pettused.

Seni kuni langetamisega seotud õigusnormide eiramisele ei järgne märkimisväärseid karistusi ja sanktsioone, on ELi leping täiesti kasutu. Isegi kui puid hakatakse langetama valikuliselt, ei tohi me unustada, kui palju puid läheb kaotsi transportimise käigus, näiteks selleks, et puudest teid teha. Kuigi lepingust ei tasu imet loota, on see samm õiges suunas, mistõttu hääletasin raporti poolt.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vaheline vabatahtlik partnerlusleping, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja ELi toodavate puittoodetega kauplemist, sai samuti minu poolthääle. Mul on hea meel eesmärgi üle luua õigusraamistik, millega tagatakse (muu hulgas) puittoodete päritolu kindlakstegemine ja jälgitavus, kehtestatakse sõltumatu riiklik kontrollikord, mille alusel kinnitatakse, et kõik Kongo Vabariigist Euroopa turule eksporditavad puittooted on hangitud, ülestöötatud, transporditud ja eksporditud seaduslikult, et panna Kongo metsandussektoris alus seaduslikule metsamajandusele ja -kasutusele ning parandada metsaõigusnormide täitmise järelevalvet ja metsahaldust.

9. mail 2009 Kongo ja ELi vahel sõlmitud vabatahtlikust partnerluslepingust tahaksin esile tõsta vabatahtliku partnerluslepingu määratlustest tulenevate kriteeriumide täitmist, kaasa arvatud läbirääkimisprotsessis, mille tulemusena sõlmiti uuenduslik leping, mille eesmärk on võidelda tõhusalt ebaseadusliku puidukaubanduse ja korruptsiooni aluseks oleva halva metsahalduse vastu ning luua tõhus ja läbipaistev puidu ja puittoodete õiguspärasuse kontrollimise süsteem.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liidu ja Kongo Vabariigi vahel sõlmitud vabatahtliku partnerluslepingu eesmärgid on luua õigusraamistik, mille abil tagada puidu jälgitavus, kehtestada valitsusepoolsed ja sõltumatud kontrollimenetlused, mis kinnitavad, et kogu Kongost Euroopa turgudele eksporditav puit on liikunud seaduslikke kanaleid pidi, ning toetada metsaõigusnormide täitmist ja metsahaldust.

Vabaühenduste korraldatud uuringud on näidanud, et 20% Kongost Euroopa turule imporditud puidust on kas toodetud, müüdud, töödeldud või eksporditud ebaseaduslikult. Sellepärast, kallid kolleegid, on hädasti vaja kehtestada ebaseadusliku puidukaubanduse vastu võitlemise meetmed.

Kongo ja ELi vahelises vabatahtlikus kaubanduslepingus on ette nähtud mitu poliitilist ja reguleerivat reformi, mis võimaldavad Kongo metsandussektoril luua hea valitsemistava ja suurema läbipaistvuse. Vaja on hoolt kanda selle eest, et ette võetud poliitilised ja reguleerivad reformid vähendavad vaesust ja parandavad märkimisväärselt inimeste elutingimusi.

Leping hakkab kehtima pärast lubatud seadusandlike muudatuste rakendamist ja õiguspärasust kontrolliva süsteemi sisseseadmist. Kõigil neil põhjustel pooldan raportööri ettepanekut järgida nõukogu seisukohta.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Kongo ja ELi vahelises vabatahtlikus kaubanduslepingus on ette nähtud mitu poliitilist ja reguleerivat reformi, mis võimaldavad Kongo metsandussektoril luua hea valitsemistava ja suurema läbipaistvuse. Peame hoolt kandma selle eest, et kogu puit ja kõik puittooted, mis on pärit Kongost ja tuuakse Euroopa turule, oleksid seaduslikud ning et läbiviidud reformid tagaksid kohalike ja põliselanike õigustest lugupidamise, parandaksid rahva elutingimusi ja keskkonnahoidu ning oleksid mõjusad korruptsiooni vähendamisel ja kohaliku kodanikuühiskonna võimekuse suurendamisel.

Seetõttu hääletasin selle lepingu sõlmimise poolt ning loodan, et selle täitmisel arvestatakse metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse tegevuskava raames võetud kohustuste ja selle eesmärkidega.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Pooldan seda resolutsiooni, sest arvan, et peame püüdma seda tõsist probleemi, mis kaasneb metsade hävitamise ja kahjustamisega, kuidagi lahendada. Metsade puutumatuse säilitamine on endiselt üks esmatähtsaid küsimusi.

Komisjon ja nõukogu peavad suurendama oma jõupingutusi, et tagada Kongo Vabariigis inimõigustest lugupidamine. Teine ennetamist nõudev probleem on korruptsioon, mida on vaja olulisel määral vähendada. Selleks et tagada korruptsiooni vähenemine, on vaja toetada meetmeid, millega kindlustatakse riigi kohtusüsteemi sõltumatus ja uute kohtumenetluste väljatöötamine.

Samuti on vaja ajakohastada õigusakte, mille eesmärk on parandada sotsiaalset õiglust ning kohalike ja põliselanike inimõigustest lugupidamist. Lõpetuseks soovin rõhutada, et puidu õiguspärasuse kontrollimise süsteemi kehtestamiseks on vaja täiendavaid tehnilisi ja rahalisi vahendeid.

Soovitused: Yannick Jadot (A7-0371/2010) ja (A7-0370/2010)

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa Parlamendi nõusolek Euroopa Liidu ning Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigi vahel sõlmitud vabatahtlikele partnerluslepingutele on tähtis samm võitluses ebaseadusliku raietegevuse ja puidukaubanduse vastu. Selget jälgitavust tagav sertimissüsteem on kasulik mitte ainult Euroopa majandusele ja eelkõige Euroopa puidutööstusele, vaid ka Kameruni ja Kongo majandusele ja puidutööstusele. Olen kindlalt nende kahe lepingu poolt.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – FLEGTi (metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahaldus ja puidukaubandus) raames on troopilist lehtpuitu eksportivad riigid hakanud ELiga sõlmima vabatahtlikke partnerluslepinguid, millega püütakse tagada puidu jälgitavus ja õiguspärasus ning nende kontrollimise kord. Kongo Vabariigi ja Kameruniga sõlmitud vabatahtlike partnerluslepingute (FLEGT) eesmärk on luua õigusraamistik, mille abil i) tuvastada õigusrikkumised ja tagada puidu jälgitavus, ii) kehtestada sõltumatu kontrollikord, et sertida kogu partnerriigi eksport Euroopa turule, et Kongo ja Kameruni metsade majandamine oleks õiguspärane, ning iii) parandada metsaõigusnormide ja -halduse kohaldamist. Üks vabatahtlik partnerlusleping sõlmiti juba 2009. aastal ELi ja Ghana vahel. Lissaboni lepinguga anti Euroopa Parlamendile kaasotsustusvolitused ja parlament peab andma Kameruni ja Kongo Vabariigiga sõlmitavatele vabatahtlikele partnerluslepingutele ametliku heakskiidu. Tulevikus tuleb sõlmida veel vabatahtlikke partnerluslepinguid, eelkõige mõne Aasia riigiga ja Kongo Demokraatliku Vabariigiga.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Hääletasin nende resolutsioonide poolt, sest pean vajalikuks säilitada looduslikud metsad, mille raie võib soodustada metsade seisundi halvenemist ja nende hävimist ning üldise keskkonna hävimist.

Seetõttu on metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) tegevuskavaga kooskõlas oleva vabatahtliku partnerluslepingu sõlmimiseks vaja reformida metsandussektori õigusraamistikku ning tagada sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumide täitmine. Sotsiaalse õigluse parandamiseks mõeldud õigusakte tuleb ajakohastada, et arvestada põliselanike ja kohalike kogukondade õigustega, tagades nii nende otsese osalemise uute õigusaktide koostamises ja läbipaistvuse tagamises.

Komisjon peab hoolt kandma selle eest, et arvestatakse kohalike kogukondade õigustega, sest nemad on sageli kliima ja keskkonna olukorra halvenemise esimesed ohvrid.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament hääletas mitme Euroopa Liidu ning Kongo ja Kameruni vahel sõlmitava lepingu üle, mille eesmärk on võidelda ebaseadusliku puidukaubandusega.

Nende rahvusvaheliste lepingute eesmärk on tagada ELi eksporditava puidu jälgitavus, et võidelda metsade hävitamise vastu, säilitada elurikkus ja kaitsta põlisrahvaste õigusi.

Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni raportöör Yannick Jadot võttis arvesse mitut muudatusettepanekut, mille esitas Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon.

Raportid vajavad veel rakendamist ja me peame hoolt kandma selle eest, et komisjon Euroopa Parlamendi seisukohtadega ikka arvestaks.

Sellegipoolest võivad need lepingud pakkuda tuge kõigile, kes tahavad teistsuguseid suhteid lõunamaadega, eelkõige Sahara-taguse Aafrika riikidega.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Pooldasin vabatahtlike partnerluslepingute sõlmimist ELi ning Kameruni Vabariigi ja Kongo Vabariigi vahel. 2011 on rahvusvaheline metsa-aasta. Terved metsad on kohaliku elurikkuse säilitamiseks hädavajalikud ja aitavad palju kaasa meie kliimaeesmärkide saavutamisele, sest need toimivad looduslike CO2 hoidlatena. Taimestikku ja puistuid hävitatakse kogu maailmas, kaasa arvatud Kesk-Aafrikas. Satelliidifotodelt on näha, et viimase 30 aasta jooksul on Aafrika metsad ja muu taimkate vähenenud umbes 25 000 km2 võrra. Need uued partnerluslepingud soodustavad vastutustundlikku majandamist nende riikide metsandussektoris. On ju EL nende eest kaudselt vastutav, kuna impordib sealt puitu. EL tunnistab nüüd seda vastutust. Puittoodete jälgitavuse ja õiguspärasuse kontrollimise süsteemi loomine tekitab ka vajaliku läbipaistvuse.

Resolutsiooni ettepanek: (B7-0022/2011)

  John Attard-Montalto (S&D), kirjalikult. – Kuigi resolutsioonis on juttu tööviisadest, on väga ebatõenäoline, et Vaikse ookeani piirkonna riikide kodanikud valivad tööotsinguteks just Malta, mitte ülejäänud ELi. Sellepärast hääletasin esitatud algteksti poolt.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Resolutsioonis on selgitatud parlamendi mureküsimusi seoses vahepealse majanduspartnerluslepinguga. Selles juhitakse tähelepanu lepingu eesmärkidele (areng ning ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheliste kaubandussidemete tugevdamine) ja toonitatakse töödeldud kalatoodete suhtes kohaldatavatest päritolureeglitest tehtava erandi tõttu tekkinud probleeme. Kuna ma ei ole lepinguga nõus, andsin vastuhääle ka resolutsioonile, sest selles ei rõhutata piisavalt töödeldud kalatoodete (eelkõige tuunikala) suhtes kohaldatavatest päritolureeglitest tehtava erandi tõttu tekkinud mureküsimusi.

Ootan, et Euroopa Komisjon esitaks meile lepingus sätestatud mõjuhinnangu. Selles analüüsitakse lepingu mõju tööhõivele ELis ja Vaikse ookeani piirkonna riikides ning ELi kalandusele ja kalatöötlemisele. ELi turule saabuva tuunikala päritolu ei ole võimalik tuvastada. Hoian silma peal läbirääkimistel lõpliku partnerluslepingu üle ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel ning teen kõik selleks, et leping ei sisaldaks ühtegi erandit Paapua Uus-Guinealt pärit töödeldud kalatoodete päritolu suhtes.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel jõupingutuste üle tihendada Vaikse ookeani piirkonna riikide ja ELi kaubandussuhteid, et soodustada piirkondlikku lõimumist ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide majanduse kaasamist maailmamajandusse.

ELil on tähtis roll AKV riikide säästva sotsiaalse ja majandusliku arengu soodustamisel ning nendes riikides vaesuse kaotamisele kaasaaitamisel. Seetõttu peavad kaubandussuhted selle piirkonna ja ELi vahel toetama ja suurendama kaubavahetust, säästvat arengut, piirkondlikku integratsiooni, edendades samal ajal majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist.

Kaubanduspoliitika on praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu arenguriikidele tähtsam kui kunagi varem. Soovin võimalikult kiireid läbirääkimisi kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks kõigi 14 AKV riigiga.

  Ole Christensen, Dan Jørgensen, Christel Schaldemose ja Britta Thomsen (S&D), kirjalikult. – (DA) Seoses muudatusettepanekuga 6, mis puudutab lõike 23 punkti 3, oleme arvamusel, et kolmanda riigi kodanikule viisa andmise üle peab alati otsustama konkreetne liikmesriik ise. Kui tegu on tööviisaga, peab asjaomases liikmesriigis toimuma töö samadel tingimustel nagu ELi kodanike puhul. Samuti tahaksime täpsemat määratlust fraasile „hooldajatena ja sarnastel kutsealadel”.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Kaubanduspoliitika on praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu arenguriikidele tähtsam kui kunagi varem. Piirkonna eripära arvestades on suurim potentsiaal eksporti tulevikus suurendada kalandusel ning kalandusega seotud tegevusel ja tootmisharudel, tingimusel et kalandusega tegeletakse keskkonda säästvalt.

Kaubandusabi eesmärk on tugevdada arenguriikide suutlikkust saada kasu uutest kaubandusvõimalustest.

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. – (RO) Hääletasin EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise vahepealse partnerluslepingu teemalise resolutsiooni poolt, lähtudes asjaolust, et see on vaid üks samm lähemale läbirääkimistele, mis käsitlevad uut, kõikehõlmavamat partnerluslepingut.

Ühtlasi peab Euroopa Komisjon meeles pidama, et tulevase lepingu üle tuleb läbi rääkida rohkemate riikidega kõnealusest piirkonnast, et see leping ei tekitaks seal lahkhelisid. Lisaks ei tohi lepinguga lubada kolmandate riikide ettevõtetel kasutada ELi tollimaksuvabastust, sest see kahjustab kohalikke majandusharusid, töötajaid ja sissetulekuid.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest usun, et partnerlusleping soodustab piirkondlikku lõimumist ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduse kaasamist maailmamajandusse, soodustades ühtlasi ka nende riikide säästvat sotsiaalset ja majandusarengut, mis aitab kaasa vaesuse vähendamisele.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Kuigi ELiga on sõlminud vahepealsed partnerluslepingud ainult Paapua Uus-Guinea ja Fidži, arvan, et need väärivad meie toetust, sest nii saab Euroopa turg olla kohalikele toodetele avatud ja ühtlasi võimaldab see järk-järgult avada ka nende riikide turu ELi toodetele. Loodan, et kaubandussuhted Vaikse ookeani piirkonna riikide ja ELi vahel arenevad ja tihenevad, arvestades ühtlasi erinevate alade eripäraga ja vaeseimate piirkondade erivajadustega. Seetõttu tuleb sellist kaubandussüsteemi kasutada lepingu sõlminud riikide arenguvajadusi arvestades ja neid leevendades. Võimalikus laiahaardelises lepingus ei tohiks kahe silma vahele jääda järgmised resolutsioonis nimetatud tähtsaimad teemad: 1) läbirääkimised intellektuaalomandiõiguste teemal, 2) riigihangete läbipaistvus ja 3) tööviisade andmine.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelisele partnerluse vahelepingule heakskiidu andmisega kaasas olevas resolutsioonis, mille koostaja ma olin, kiidetakse küll vahepealse majanduspartnerluslepingu sõlmimine ainult Fidži ja Paapua Uus-Guineaga heaks, aga väljendatakse veendumust, et täieõiguslik majanduspartnerlusleping tuleb sõlmida kõigi Vaikse ookeani piirkonna 14 saareriigiga. See on tähtis selle piirkonna solidaarsuse, ühtekuuluvuse ja lõimituse seisukohalt.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheliste majanduspartnerluslepingute eesmärk peab olema soodustada kaubavahetust, säästvat arengut, piirkondlikku integratsiooni, edendades samal ajal majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist. Kuigi praegu on lepingu allkirjastanud ainult Paapua Uus-Guinea ja Fidži, on see tähtis samm selle 14 riigist koosneva piirkonna majanduse ja maailma kaubanduse arengu seisukohalt.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Paljude arvamus, et kaubandussuhete edendamine selle piirkonna ja ELi vahel peaks soodustama ja suurendama kaubavahetust, säästvat arengut ja piirkondlikku integratsiooni, edendades samal ajal majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist, on väga tähtis osa sellest Euroopa Parlamendi resolutsioonist, mis käsitleb EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel sõlmitud vahepealset partnerluslepingut. Selle vahelepinguga saavutatakse aastatuhande arengueesmärgid.

See koos tõelise piirkondliku turu loomisega on tähtis alus majanduspartnerluse vahelepingu edukaks rakendamiseks ning sama kehtib ka võimaliku kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu kohta. Piirkondlik lõimumine ja koostöö on Vaikse ookeani piirkonna riikide sotsiaalse ja majandusliku arengu jaoks hädavajalikud.

Andsin poolthääle, sest olen veendunud, et majanduspartnerlusleping soodustab nende piirkondade majanduse arengut, ning nõustun resolutsioonis esitatud mureküsimuste käsitlusega ehk sellega, et sellise arenguga peab kaasnema keskkonnahoiu- ja kaasamispoliitika. Lissaboni lepingus kehtestatud pädevuste kohaselt on parlamendi kohus lepingu rakendamisel silma peal hoida.

  Maurice Ponga (PPE), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel Euroopa Parlamendi otsuse üle kiita heaks vaheleping, mis on sõlmitud Euroopa Liidu ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel. Lepinguga näidatakse, et Euroopa Liit hoolib sellest maailmaosast, ja sellega saadetakse kõnealuse piirkonna riikidele jõuline poliitiline sõnum. Mul on selle üle hea meel. Lepingu heakskiitmise otsusega kaasas olev poliitiline resolutsioon annab võimaluse juhtida tähelepanu meie nõuetele. Tahame luua Vaikse ookeani piirkonna riikidega tasakaalus ja õiglased suhted, mis võimaldavad nendel saareriikidel areneda, aga kus on samas ka ELi kodanike huvid kaitstud. Kuigi vaheleping sisaldab konkreetseid sätteid kalatoodete päritolureeglite kohta, oli selle erandi käsitlemine vajalik. Selleks et erand, mis peaks võimaldama luua töökohti ja rikkust, oleks kohalikele tõeliselt kasulik ega kahjustaks ELi kalatöötlemist ja -konserveerimist, oli vaja kiiresti hinnata selle erandi mõju ja vajaduse korral see kaotada. On olemas tagatised, et leping on õiglane ja et vajaduse korral võetakse meetmeid kaitsmaks meie huve.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (RO) Hääletasin EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel sõlmitud vahepealset partnerluslepingut käsitleva resolutsiooni poolt lootuses, et see leping, mis piirdub praegu ainult kahe riigi – Paapua Uus-Guinea ja Fidžiga, on ettevalmistus kõikehõlmavama lepingu sõlmimiseks. Sellise lepingu abil saaks kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega edendada Vaikse ookeani piirkonnas säästvat sotsiaalset ja majanduslikku arengut, vähendada vaesust ning parandada piirkondlikku lõimumist ja koostööd.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Paapua Uus-Guinea, Fidži ja Euroopa Ühendus parafeerisid vahepealse partnerluslepingu 14. detsembril 2007.

Need olid ainsad Vaikse ookeani piirkonna riigid, kes selle lepingu sõlmisid, sest nad tegutsesid kõige rohkem Euroopa Liiduga kaubandussuhete säilitamise nimel ning peamiselt sellepärast, et nad tahtsid kaitsta oma suhkru- ja tuunikalatööstust. Lepingust peaks tõusma neile riikidele lisakasu, kuna on kehtestatud uus õigusnorm tollimaksu- ja kvoodivaba turulepääsu kohta.

Parem pääs ELi turule loob nende jaoks ka paremad investeerimisvõimalused, mis on kasulik ka tööhõive seisukohast. Majanduspartnerluslepinguga kavatsetakse järgmise sammuna luua ajutine komisjon, kes peab kontrollima regulaarselt lepingu täitmist ning mõju kohalikule ühiskonnale ja majandusele.

  Tokia Saïfi (PPE), kirjalikult. – (FR) Resolutsioonis on selgitatud parlamendi mureküsimusi seoses majanduspartnerluse vahelepinguga. Selles juhitakse tähelepanu lepingu eesmärkidele (areng ning ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheliste kaubandussidemete tugevdamine) ja toonitatakse töödeldud kalatoodete suhtes kohaldatavates päritolueeskirjades tehtava erandi tõttu tekkinud probleeme. Sellepärast hääletasingi selle resolutsiooni poolt ja toetasin roheliste esitatud muudatusettepanekuid, mis ühtivad täielikult meie mureküsimustega. Ootan, et Euroopa Komisjon esitaks meile lepingus sätestatud mõjuhinnangu, ja hoian lõpliku partnerluslepingu üle toimuvatel läbirääkimistel hoolega silma peal.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Toetasin seda majanduspartnerluse vahelepingut, mis sõlmitakse Paapua Uus-Guinea ja Fidžiga, sest tihedad sidemed Vaikse ookeani piirkonna eksportijariikidega on tähtsad. Vaatamata mõne parlamendiliikme kõhklustele arvan, et peame soodustama tihedamat koostööd nende riikidega, sest nii saab EL jälgida tuunikala ja teiste kalaliikide püügimahte ja konserveerimist Paapua Uus-Guineas. See majandusharu on selles vaesunud riigis loonud kohalikele elanikele sadu töökohti.

Soovitus: David Martin (A7-0365/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest arvan, et see aitab luua Fidži ja Paapua Uus-Guineaga uue kaubanduskorra, mis on kookõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega. Kaubavahetust käsitlevad majanduspartnerluse vahelepingud on lepingud, millega tahetakse vältida kaubanduse hääbumist Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning Euroopa vahel. Kuigi vahelepinguid võib pidada protsessi esimeseks etapiks, on need õiguslikus mõttes täiesti iseseisvad rahvusvahelised lepingud, mis ei pruugi viia täiemahulise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseni. Mul on hea meel soovituste üle, milles käsitletakse lõplike lepingute sõlmimist, nende lepingute rahastamiseks mõeldud vahendite võimalikku päritolu ELis, sest need ei tohiks tulla Euroopa Arengufondist, vajadust luua parlamendikomisjon, kes teostab lepingu täitmise üle järelevalvet, ja läbivaatamisklauslit, kus on ette nähtud üleilmne mõju hindamine kolme kuni viie aasta jooksul.

  Bastiaan Belder (EFD), kirjalikult. – (NL) Majanduspartnerluslepingud peaksid soodustama kaubandust ELi ning Paapua Uus-Guinea ja Fidži vahel, arengut, säästvat majanduskasvu ja vaesuse vähenemist. Nende riikide arengu jaoks on määrava tähtsusega piirkondlik lõimumine. Sellepärast peaks komisjon selgitama, kuidas need vahelepingud sellele kaasa aitavad. Peame selle piirkonna riikidega sõlmima lõpliku lepingu. Päritolureeglite leevendamine on Paapua Uus-Guineale suurepärane võimalus oma majanduse edendamiseks.

Siiski on oluline, et tagaksime, et vaeseimaid riike ei kasutata lihtsalt transiidiriigina selliste teistest riikidest pärit toodete edastamiseks, mille suhtes sellist erikorda ei kohaldata. Kohaliku majanduse huvid on siinkohal kõige tähtsamad. Komisjon peaks jälgima lepingu täitmist ja võtma sobivaid meetmeid, kui mõjuhinnangus tuvastatakse tõsiseid turumoonutusi.

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Selle lepinguga antakse Vaikse ookeani piirkonna riikidest pärit toodetele eelistingimused pääsuks ELi turule. Pooldan selle piirkonna arendamist, aga mulle on vastuvõetamatu erandi lubamine seoses töödeldud kalatoodete suhtes kohaldatavate päritolureeglitega. Selline erand loob ju ELi konservitööstuse jaoks ebaõiglase konkurentsi ja ei ole tegelikult kasulik ka kohalikule elanikkonnale.

Lisaks on Paapua Uus-Guineast pärineva tuunikala import viimase kahe aastaga kahekordistunud ja on põhjust karta, et see suundumus süveneb. Kalanduskomisjoni aseesimehena otsustasin hääletada selle lepingu vastu, sest selles eiratakse kalanduskomisjoni otsust, mille kohaselt tuleks töödeldud kalatoodete puhul kaotada päritolureeglitest tehtav erand vahepealse partnerluslepingu üle toimunud läbirääkimiste lõpuks.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Vaatamata sellele, et majanduspartnerluse vahelepingutega on nõustunud vähe riike, näitavad sellised lepingud ELi soovi toetada Vaikse ookeani piirkonna riikide arengut enama kui pelga abiga ja tugevdada sealset majandust, mille tulemusena loodetakse suurendada uute ettevõtete ja töökohtade teket ning inimeste ja kaupade liikumist. Kuigi põhimõtteliselt olen ma sellise vahendiga nõus, ei saa ma eirata kõhklust seoses majanduspartnerluslepingu mõjuga kalandusele. Seetõttu tahaksin, et komisjon käsitleks seda teemat eriti põhjalikult, ning pean õigustatuks raportööri nõuet, et komisjon esitaks parlamendile aruande Vaikse ookeani piirkonna kalanduse ja sealsete kalavarude haldamise kohta.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Nõustun nõukogu otsuse eelnõuga majanduspartnerluse vahelepingute sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse ja kahe Vaikse ookeani piirkonna riigi – Paapua Uus-Guinea ja Fidži – vahel järgmistel põhjustel: 1) need riigid on piirkonna suurima majandusega ning on varem juba sõlminud majanduspartnerluslepingud ELiga; 2) vaatamata sellise partnerluse piirkonna teistele riikidele laiendamisest saadavale võimalikule kasule ei ole seda olnud võimalik teha; 3) see on vaheleping, mida parlament peab uuesti hindama, kui tahame selle kõikehõlmavaks muuta; 4) Fidži on ELile andnud lubaduse pidada rohkem lugu inimõigustest ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest; 5) vaatamata selle piirkonna kodanikuühiskonna esindajate ja poliitikute kriitikale võib see partnerlus kaasa aidata nende riikide strateegilisele arengule.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Oleme kaua kritiseerinud majanduspartnerluslepingute sõlmimist Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega. Vaatamata nende lepingute otstarbele ja esitlemise retoorikale on nende sisuline eesmärk vabakaubandus koos kõigi sellega seotud väga kahjulike tagajärgedega. Hiljutisel AKV–ELi parlamentaarsel assambleel, mis toimus 2010. aasta detsembris, väljendas AKV riikide nõukogu muret selle pärast, et Euroopa Komisjon ei arvesta nende vastuseisuga küsimustes, mis on seotud nende riikide majanduse kaitsmisega. Samuti esineb vastuolu komisjoni paljukiidetud paindlikkuse ja tehnilistel läbirääkimistel võetud jäikade seisukohtade vahel. Fidži ja Paapua Uus-Guineaga sõlmitud majanduspartnerluse vahelepingutega seoses on Vaike ookeani piirkonna ühiskondlikud ja poliitilised organisatsioonid ELi palju kritiseerinud sellepärast, et ta on avaldanud neile riikidele lepingu sõlmimiseks survet, hirmutades neid ELi turule soodustingimustel pääsust ilmajäämisega. Kriitikud on rääkinud ka sellest, et Vaikse ookeani riikide vahel on solidaarsus pärast lepingu sõlmimist märkimisväärselt vähenenud, tekitades nii lahkhelisid, mis on viinud teatavate piirkondlike rühmade lagunemiseni vahelepingute sõlmimiseks avaldatava surve tõttu.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Ei ole midagi tähtsamat kui laste tervis ning laste õiguste ja heaolu kaitsmine. Lastel peab olema ka õigus pereelule ja nad ei tohiks elada kaua lastekodus.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) ELi ja Vaikse ookeani riikide vahel sõlmitava lepinguga kehtestatakse Paapua Uus-Guineale üldine erand kalatoodete (eelkõige tuunikala) päritolu suhtes kohaldatavates reeglites. See säte tähendab seda, et sellest riigist saabunud kaupa võib lugeda Paapua omaks ning seetõttu tollimaksust ja kvootidest vabastatuks ka siis, kui kalurid, püügikohad ja konservitootjad ei ole Paapuast pärit.

Kasu saavad sellest Hiina, Austraalia, Tai ja teiste riikide kalurid, kes lossivad oma püügi Paapua sadamates. Samuti nende riikide kalakonservitehased, kes tegutsevad Paapua Uus-Guineas, aga annavad kahtlastel tingimustel tööd välismaalastele. Selle ebaõiglase ja ebaseadusliku konkurentsi tagajärjed on selgelt kõige rängemad Euroopa, eelkõige Prantsusmaa kalandussektori jaoks.

Euroopa Liidus suurenes ajavahemikul 2008–2009 Paapua Uus-Guineast pärineva tuunikala import 76%; ainuüksi Prantsusmaal ulatus kasv samas ajavahemikus 1500 protsendini. Selle erandi kahjulik sotsiaalne ja majanduslik mõju on hästi teada ning hirm selle piirkonna kalavarude pärast on täiesti õigustatud. Sellepärast hääletasin ma selle lepingu vastu.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Vaikse ookeani riigid moodustavad ainulaadse ala, mis koosneb peamiselt saareriikidest, kus elab palju erinevaid rahvusi ja mille kultuur on Euroopa omast väga erinev. Neil on vaja teistsuguseid poliitilisi ja majanduslikke prioriteete. Nendega lepingu sõlmimisega tahame soodustada kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis peaks olema mõlema poole kaubandusele kasulik. Peame siiski hoolt kandma ka selle eest, et turu liberaliseerimise poole püüeldes ei nähtaks meid ainult vaheletungijana, kes tahab kindlustada loodusvarade kättesaadavuse ja kahjustab selle käigus solidaarsust, nagu kriitikud seda ette kujutavad. Sõlmigem need lepingud, avagem turud ja edendagem konkurentsivõimet, aga juhtigu meie tegusid alati terve mõistus ja vastastikune kasu, eelkõige siis, kui abistame selliseid piirkondi nagu Vaikse ookeani piirkonna riigid, mida tabavad sageli loodusõnnetused.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa Ühenduse ja AKV riikide – nimelt Paapua Uus-Guinea ja Fidži – vahelist vahepealset partnerluslepingut tuleb käsitleda sammuna kõikehõlmava lepingu suunas. Vahepealses partnerluslepingus käsitletakse kõiki olulisi kaubanduslepingu valdkondi, aga sellesse võidakse hõlmata ka intellektuaalomandiõigused ja riigihanked. Toetan lepingut, aga ühtlasi tean väga hästi, milline võib olla selle mõju ELi kalandusele. Seetõttu loodan, et komisjon viib läbi mõju hindamise, mida parlament nõuab oma vastu võetud resolutsiooni lõikes 15.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Parlamendis täna vastu võetud algatusega on loodud leping, mis kahtlemata parandab kaubandussidemeid Euroopa Liidu ja mõne Vaikse ookeani piirkonna riigi vahel. Täpsemalt on vahepealne partnerlusleping sõlmitud Paapua Uus-Guineaga ja Fidžiga, kes loodavad kaitsta oma suhkru- ja tuunikalatööstust. Minu arvates soodustab see arengut ja rikkust. Päritolureeglite tõttu loob see nende piirkondade kalanduse ja ekspordisektori jaoks tõelist lisandväärtust. Samuti tuleb rõhutada, et lepingul võib olla suur mõju suhetele teiste Vaikse ookeani piirkonna riikidega, sealhulgas Austraalia ja Uus-Meremaaga.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel, et minu soovitus nõustuda ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide majanduspartnerluse vahelepinguga sai parlamendi enamuse toetuse. Paapua Uus-Guinea, Fidži ja Euroopa Ühendus parafeerisid vahelepingu 14. detsembril 2007. Nimetatud kaks riiki olid sel ajal Vaikse ookeani piirkonnast ainsad, kes lepingu sõlmisid – teised Vaikse ookeani piirkondliku rühma liikmed, kelle kaubavahetuse maht ELiga oli väiksem, otsustasid seda mitte teha. Fidži ja Paapua Uus-Guinea sõlmisid lepingu peamiselt lootuses kaitsta oma suhkru- ja tuunikalatööstust, mis oleksid üldise soodustuste süsteemi all tugevasti kannatada saanud. Vaheleping hõlmab päritolureegleid ja turulepääsu küsimusi. Päritolureeglite puhul hõlmab leping reegleid, mis on seotud kalanduse, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega, ning see loob investeerimis- ja tööhõivevõimalusi. Turulepääsu osas võimaldaks leping tollimaksu- ja kvoodivaba pääsu turgudele, mis pakuks investeerimis- ja tööhõivevõimalusi. Kaubandus- ja arenguküsimusi tuleb käsitleda laiemas piirkondlikus raamistikus.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) ELi ning Paapua Uus-Guinea ja Fidži vahel sõlmitud vahepealne partnerlusleping on häbiväärse surveavaldamise tulemus. Lepingus on sätestatud, et järkjärgult kaotatakse tollimaksud ulatuses, mis on nende riikide jaoks jätkusuutmatu, samuti kaotatakse ekspordi ja impordi koguselised piirangud ning Paapua Uus-Guineasse ja kõik Fidžile eksporditava põllumajandustoodangu suhtes kohaldatavad toetused. Selles on kirjas ka läbivaatamisklausel kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu üle toimuvate läbirääkimiste eduka lõpuleviimise puhuks. Need lepingud on veel üks tõestus Euroopa Liidu uuskolonialismist. Seetõttu hääletasin vastu.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vaheliste majanduspartnerluslepingute eesmärk peab olema soodustada kaubavahetust, säästvat arengut, piirkondlikku integratsiooni, edendades samal ajal majanduse mitmekesistumist ja vaesuse vähendamist. Kuigi praegu on lepingu allkirjastanud ainult Paapua Uus-Guinea ja Fidži, on see tähtis samm selle 14 riigist koosneva piirkonna majanduse ja maailma kaubanduse arengu seisukohalt. See on esimene samm selles suunas, et laiendada seda lepingut teistele kõnealuse piirkonna riikidele ning edendada nende riikide majandust ja elanikkonna heaolu.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Hääletasin Euroopa Ühenduse ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel sõlmitava vahepealse partnerluslepingu poolt, sest pean Euroopa jaoks oluliseks sõlmida kaubanduspartnerluslepingud kolmandate riikidega, kes suudavad eksportida tooteid, mida Euroopa riikidel on raske kätte saada. Rahvusvahelise kaubanduse arenguga kaasnevad loogiliselt kokkulepped, mis soodustavad kaubandust ja muudavad kaubandusvõrgu ligipääsetavamaks. Läbirääkimised uute majanduspartnerluslepingute üle eesmärgiga edendada AKV riikide piirkondlikku lõimumist algasid 2002. aastal. Kõnealuses lepingus käsitletakse päritolureegleid, mis on seotud kalanduse, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega, ning sellega luuakse investeerimis- ja tööhõivevõimalusi ning parandatakse turulepääsu, sealhulgas tollimaksu- ja kvoodivaba turulepääsu, mis loob investeerimis- ja tööhõivevõimalusi. Vahelepinguga on kaasnenud ka loobumine poliitilisest mänguruumist valitsuste reguleerivate volituste loovutamise kaudu.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Hääletasin EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise partnerluslepingu sõlmist käsitleva soovituse poolt järgmistel põhjustel. Fidži ja Paapua Uus-Guinea otsustasid sõlmida selle lepingu peamiselt lootuses kaitsta oma suhkru- ja tuunikalatööstust. Vahelepingus käsitletakse kalanduse, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega seotud päritolueeskirju ning kehtestatakse erandid, mis võivad küll kahjustada ELi mõne tööstusharu konkurentsivõimet. Tuunikala konserveerimise sektoriga seoses on Paapua Uus-Guineale antud erand teinud riigist tõelise sõlmpunkti, kus töödeldakse suures koguses mis tahes päritolu (Filipiinidelt, Taist, Hiinast, USAst, Austraaliast jne) tuunikala. Tuunikala lossitakse Paapua Uus-Guinea sadamates, kus seda töödeldakse tehastes, mille asjaomaste riikide ettevõtjad on sinna kiirkorras rajanud ainsa eesmärgiga: saada kasu täielikust tollimaksuvabastusest, mida EL vahelepingu alusel pakub. See on kahjustanud ELi konservitööstust, mis on kaevanud ebaõiglase konkurentsi üle.

Sellepärast ühinen raportööri nõudega, et parlamendile tuleb esitada aruanne Vaikse ookeani piirkonna riikide kalanduse eripära kohta, et hinnata nende meetmete võimalikku tegelikku mõju ELi turule.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Liidu ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel algasid läbirääkimised uute majanduspartnerluslepingute üle 2002. aastal, et asendada seni kehtinud ühepoolne süsteem, mille puhul olid AKV riigid kaubanduse vallas eelisolukorras.

Kuna erihuvid olid iga riigiga eraldi toimuvate läbirääkimiste teema ja lepingute kohe sõlmimine ei olnud tõenäoline, otsustati sõlmida majanduspartnerluse vahelepingud kaubavahetuse kohta 2007. aasta lõpuks. Lepingutega taheti vältida kaubandussidemete katkemist ja need ei pruugi viia kõikehõlmavate majanduspartnerluslepinguteni.

Vaikse ookeani piirkonnas sõlmisid sellise lepingu ainult Fidži ja Paapua Uus-Guinea. Lepingus käsitletakse päritolureegleid, mis on seotud kalanduse, tekstiilitööstuse ja põllumajandusega, ning sellega luuakse investeerimis- ja tööhõivevõimalusi. Euroopa Komisjon loodab sõlmida kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu kogu Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmaga. Vastavad kõnelused on praegu käimas.

Minu arvates on asjakohane toetada nõukogu vahepealset partnerluslepingut toetavat seisukohta, sest pean ressursside tagamist üheks esmatähtsaks küsimuseks, eriti kui arvestada nende kasinust ja keskkonna seisukorra halvenemist. Samuti on vaja kümnendivanused lepingud AKV riikidega säilitada, mis siis, et teisel kujul.

  Maurice Ponga (PPE), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel Euroopa Parlamendi otsuse üle kiita heaks vaheleping, mis on sõlmitud Euroopa Ühenduse ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel. Lepinguga näidatakse, et Euroopa Liit hoolib sellest maailmaosast, ja sellega saadetakse kõnealuse piirkonna riikidele jõuline poliitiline sõnum. Mul on selle üle hea meel. Lepingu heakskiitmise otsusega kaasas olev poliitiline resolutsioon annab võimaluse juhtida tähelepanu meie nõuetele. Tahame luua Vaikse ookeani piirkonna riikidega tasakaalus ja õiglased suhted, mis võimaldavad nendel saareriikidel areneda, aga kus on samas ka ELi kodanike huvid kaitstud. Kuigi vaheleping sisaldab konkreetseid sätteid kalatoodete päritolureeglite kohta, oli selle erandi käsitlemine vajalik.

Selleks et erand, mis peaks võimaldama luua töökohti ja rikkust, oleks kohalikele tõeliselt kasulik ega kahjustaks ELi kalatöötlemist ja -konserveerimist, oli vaja kiiresti hinnata selle erandi mõju ja vajaduse korral see kaotada. On olemas tagatised, et leping on õiglane ja et vajaduse korral võetakse meetmeid kaitsmaks meie huve.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Hääletasin selle raporti poolt, sest arvan, et Vaikse ookeani piirkonna riikide ja ELi vaheliste kaubandussuhete edendamine soodustaks kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega selle piirkonna säästvat sotsiaalset ja majanduslikku arengut, vähendaks vaesust ning parandaks piirkondlikku lõimumist ja koostööd. Olen siiski sarnaselt raportööriga mures päritolureeglitest tehtavate erandite pärast ning nende kahjuliku mõju pärast ELi kalatöötlemis- ja -konserveerimise sektorile, mida komisjon peaks piisavalt hindama.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Rohelised säilitavad oma kaua kestnud vastuseisu majanduspartnerluslepingutele AKV riikidega ning ei näe kahe Vaikse ookeani piirkonna riigiga sõlmitava majanduspartnerluse vahelepingu lisandväärtust.

Konkreetsel juhul kardavad rohelised selle Vaikses ookeanis laiali pillutatud piirkonna suuremat killustumist ELiga sõlmitud majanduspartnerluse vahelepingutes lubatud kaubanduse soodustingimuste tagajärjena. Lisaks on ennustatav tavaekspordi – peamiselt toormaterjalide, nagu vask, suhkur, kuivatatud kookos, kala ja palmiõli (agrokütus!) – piiramatu kasv täielikult vastuolus säästva arengu vajadustega. Seetõttu toetasid rohelised Vaikse ookeani piirkonna riikide kaubandusministrite (rahuldamata jäänud) soovi vaadata läbi majanduspartnerluse vahelepingute kõige tähtsamad osad, eelkõige fraasi „olulisel määral kogu kaupade” määratlus, ekspordimaksude kasutamise keeld ja nõrga, alles tekkiva majandusharu kaitsemeetmed ning enamsoodustusrežiimi säte.

Üleilmseid hankeid arvestades olnuks teine võimalus piirduda selle sätte rakendamisel 200 miili pikkuse majandusvööndiga, mitte hõlmata kõiki püügikohti. Ja lõpetuseks: Fidži riigivõim ei ole demokraatlik. Meie variraportöör José Bové esitas sellega seoses 11 muudatusettepanekut.

  Tokia Saïfi (PPE), kirjalikult. – (FR) EÜ ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahelise majanduspartnerluse vahelepinguga antakse Vaikse ookeani piirkonna riikidest pärit toodetele eelistingimused pääsuks ELi turule. Pooldan selle piirkonna arengut, aga minu jaoks on töödeldud kalatoodete puhul tehtav erand päritolureeglitest vastuvõetamatu, sest tollimaksust vabastatakse neis riikides töödeldud, aga mitte sealt püütud kalast valmistatud tooted. Selline erand ajendab troopikameres kala püüdma, mõtlemata sealjuures kalavarude jätkusuutlikkusele. Seni kuni kaubanduse eelistingimusi ei kohaldata ainult seoses Paapua Uus-Guinea püügitsoonidega, on raske jälgida püütud kala päritolu. See on vastuolus Euroopa Liidu võetud kohustusega peatada ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük. Samuti teeb mulle muret sellest piirkonnast ELi imporditavate toodete jälgitavus. Tahtsin oma vastuhäälega näidata vastumeelsust sellise sätte suhtes, mida ei tohiks tulevikus enam olla üheski kaubanduslepingus.

Resolutsiooni ettepanek: (RC-B7-0029/2010)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Pooldasin seda resolutsiooni, milles käsitletakse rahvusvahelist lapsendamist Euroopa Liidus ja mille eesmärk on iga lapse heaolu ning milles tunnistatakse orbude ja hüljatud laste õigust elada peres ja olla kaitstud. Olen nõus üleskutsetega uurida võimalusi selleks, et luua kooskõlastatud strateegia rahvusvahelise lapsendamisega seotud meetmete jaoks, võttes arvesse rahvusvahelisi konventsioone, kuid tuleb rõhutada seda, et lapse huve arvestades tuleks võimaluse korral eelistada lapse adopteerimist tema päritolumaal.

Väga tähtis on töötada välja raamistik, millega tagatakse läbipaistvus, ja kooskõlastada tegevus nii, et välditakse lastega kaubitsemist ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil. Ühtlasi peame täiustama, tõhustama ja soodustama rahvusvahelist lapsendamist ning kaotama tarbetu bürokraatia, tagades samal ajal ka kolmandatest riikidest pärit laste õiguste kaitsmise.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Laste õiguste kaitse, mis on sätestatud Lissaboni lepingus, on Euroopa Liidu üks eesmärke, millele tuleb pärast Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumist pöörata veelgi suuremat tähelepanu. Seega peab Euroopa Liidu poliitika tagama ja rakendama laste õiguse kaitsele ja hoolitsusele, mis on nende heaoluks vajalikud. Hääletasin resolutsiooni poolt, sest leian, et laste õiguste kaitsmise poliitikat on vaja täiustada. Muret valmistab hüljatud ja hoolekandeasutustesse pandud laste arv, mis on mõnes liikmesriigis väga suur. Samuti on Euroopa Liidus endiselt suur probleem laste õiguste rikkumine, nende vastane vägivald, lastega kaubitsemine, nende prostitutsioonile meelitamine, ebaseaduslik töötamine ja muu ebaseaduslik tegevus. Olen nõus, et riiklike süsteemide toimimist on vaja hinnata ELi tasandil, nii et oleks võimalik selgitada laste õiguste kaitsmise alaseid küsimusi, ning vajaduse korral tuleb võtta meetmeid, mis tagavad mõjusama kaitse kodutute laste jaoks ning annavad neile võimaluse elada peres ja turvalisuses.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest hüljatud laste probleem on Euroopa Liidus pidevalt süvenenud. Vaja on kaitsta rahvusvahelise lapsendamise õigust, et lapsed ei peaks olema sunnitud elama lastekodus. Komisjon peab meile teada andma, milliseid meetmeid on võetud või võetakse ELi kodanike lapsendatavate alaealiste kaitse puhul ELi tasandil. Arvan, et lapsendamine peab toimuma kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja rahvusvaheliste konventsioonidega.

Komisjon peab meile selgitama, kuidas need menetlused tagavad selle, et lapse huvid on alati kaitstud.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Hääletasin rahvusvahelist lapsendamist käsitleva ühisresolutsiooni poolt, sest olen kindlalt veendunud, et lapsendamisstrateegiate ja -vahendite kooskõlastamine ELi tasandil mitte ainult ei paranda lapsendamise korda, vaid tagab ka orbude ja hüljatud laste parema kaitse ja nende õiguse perele. Rahvusvaheliste organisatsioonide, ELi institutsioonide ja liikmesriikide koostöö tekitaks olukorra, kus laste vajadusi toetavad neid lapsendanud peredele tagatud teabe-, ettevalmistus- ja tugiteenused. Lõpetuseks arvan, et parem kooskõlastatus tagab lapsendatute jaoks suurema võimaluse, et nende adopteerimine on korrektne ja dokumente tunnistatakse vastastikku, mis tõkestab lastega kauplemise.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Pooldasin resolutsiooni rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus. Laste õiguste kaitse on Euroopa Liidu üks olulisimaid eesmärke. Peame kaitsma iga lapse heaolu ja huve. Praegu kehtib palju konventsioone laste kaitsmise ja vanemlike kohustuste kohta. Euroopa 1967. aasta konventsiooniga alaealiste lapsendamise kohta tahetakse kooskõlastada liikmesriikide õigusnorme seoses lapsendamisega. Kõik liikmesriigid on ühinenud 1993. aasta konventsiooniga riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö kohta (Haagi konventsioon). Kuigi lapsendamine kuulub liikmesriikide pädevusalasse, arvan, et on vaja uurida võimalust luua ELi tasandil kooskõlastatud strateegia rahvusvahelise lapsendamisega seotud meetmete jaoks. Sellise strateegia koostamisel tuleb kindlasti arvestada rahvusvaheliste konventsioonidega. Peame püüdma parandada teabeteenuseid, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamist, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemist ning lapsendamisjärgseid teenuseid, unustamata, et kõikides rahvusvahelistes konventsioonides laste õiguste kaitse kohta on sätestatud orvuks jäänud või hüljatud lapse õigus perele ja kaitstusele. Näiteks peavad ELi institutsioonid ja liikmesriigid võitlema aktiivselt lastega kaubitsemise vastu ebaseadusliku lapsendamise eesmärgil.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Rumeenia on Euroopa riik, kus vahetult pärast kommunismi kokkuvarisemist 1990ndatel toimusid kõige suuremad rikkumised seoses rahvusvahelise lapsendamisega. See oli tingitud kogemuste puudumisest, sest riik oli elanud n-ö pimeduses pea pool sajandit, aga selles olid süüdi ka need, kes olid täiesti valmis neid nõrku külgi ära kasutama. Seetõttu kaotas riik silmist peaaegu tuhat last, kes lapsendati riigist väljaspool. Euroopa Liiduga ühinemiseks ettevalmistusi tehes tegi Rumeenia liidu abiga põhjalikke muudatusi lapsendamisalastes õigusaktides, vaatamata tohutule rahvusvahelisele survele mitte võtta nii suure mõjuga meetmeid, nagu seda on näiteks rahvusvahelise lapsendamise lõpetamine. Sellises olukorras ja Rumeenia rahvusvahelise lapsendamise kurbi kogemusi arvestades on täiest arusaadav, et ei taheta nõustuda Euroopa Lapsendusameti loomisega, mille tulemusena tekib ELi lapsendusturg.

Mis tahes rahvusvahelise lapsendamise resolutsiooni eesmärk peab riikide ja lapsendajate huvidest olenemata olema ainult alaealiste turvalisus. Lisaks tuleb minu arvates igasugustest resolutsioonidest ja otsustest sõltumata eelistada igas praeguses ja tulevases õigussüsteemis riigisisest lapsendamist.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Parlamendi resolutsioon rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus sai minu poolthääle Rumeenia selles valdkonnas saadud kogemuste tõttu. Tõesti on vaja analüüsida kõiki riiklikke lapsendamissüsteeme, et teada saada, millised on nende tugevad ja nõrgad küljed, ning soovitada liikmesriikidele parimat lapsendamistava. Edusammud oleksid korralikud, kui saavutataks olukord, kus rahvusvahelise lapsendamise vahendiga seotud poliitikat ja strateegiat kooskõlastatakse ELi tasandil, et parandada abi sellistes valdkondades nagu teabeteenused, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamine, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemine ja lapsendamisjärgsed teenused, sest orbude ja hüljatud laste õigus perele ja kaitstusele peab saama reaalsuseks.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Resolutsioon rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus sai minu poolthääle. Kuigi see on liikmesriikide pädevuses, arvan, et laste õiguste kaitsmine peab olema üks ELi eesmärke. Sellega seoses pooldan vajadust kaaluda võimalust kooskõlastada rahvusvahelise lapsendamise vahendi strateegiad ja lapsendamisjärgsed teenused ELi tasandil, pidades meeles, et kõikides rahvusvahelistes konventsioonides laste õiguste kaitsmise kohta on sätestatud hüljatud ja orvuks jäänud alaealiste õigus perele ja kaitstusele.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Lapsendamine on eriti tundlik küsimus. Inimväärikuse ja antud juhul alaealise huvide parimaks kaitseks mõeldud erihoolitsuse tõttu on soovitav järgida selleteemalisi rahvusvahelisi konventsioone ning uurida häid tavasid ja jagada kogemusi liikmesriikide vahel. Euroopa Liit saab seda jälgida ja aidata vähendada lastega kaubitsemist, mis puudutab kõige rohkem vaeseimaid riike ja inimesi.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on alati võidelnud laste õiguste ja huvide parima kaitse eest. Resolutsiooniga tahetakse, et kaalutaks võimalust kooskõlastada ELi tasandil rahvusvahelise lapsendamise strateegiad, et need oleksid kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega ning et parandada teabeteenuseid, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamist, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemist ning lapsendamisjärgseid teenuseid, unustamata, et kõikides rahvusvahelistes konventsioonides laste õiguste kaitse kohta on sätestatud orvuks jäänud või hüljatud lapse õigus perele ja kaitstusele. Hääletasin poolt, sest usun, et kuigi lapsendamine kuulub liikmesriikide pädevusalasse, on vaja minimaalset ühtlustamist ELi tasandil, tingimusel et laste huvid on alati kõige paremini kaitstud.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Oleme kõik nõus vajadusega kaitsta laste heaolu ja tagada neile õigused, nagu on sätestatud parlamendi kõnealuses resolutsioonis. Üldsõnalistest väidetest siiski ei piisa: lisaks on vaja tunnistada põhjusi, miks rahvusvahelise lapsendamisega on kaasnenud laste ärakasutamine.

Peamised põhjused, miks lapsed hüljatakse, on vaesus, ebapiisav sotsiaalhoolekandesüsteem, piisava sotsiaaltaristu või piisavate avalike teenuste puudumine, samuti konfliktid ja sõjategevus.

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Süveneva laste hülgamise probleemi lahendamiseks peavad ELi institutsioonid ja liikmesriigid aktiivsemalt täiustama rahvusvahelise lapsendamise vahendeid, soodustades ja kooskõlastades rahvusvahelise lapsendamise menetlusi ELi tasandil, ohustamata sealjuures kuidagi laste turvalisust ja õigusi ning järgides kõiki rahvusvahelisi laste õiguste kaitse konventsioone. Liit ja liikmesriigid peavad tagama rahvusvahelise lapsendamise juhtude rangema järelevalve, et vältida laste ärakasutamist, väärkohtlemist, röövimist ja nendega kauplemist. Liikmesriigid peavad leidma tasakaalu rangete rahvusvaheliste kaitsemeetmete ja laste õiguste kaitse normide ning bürokraatia vähendamise ja rahvusvahelise lapsendamise lihtsustamise vahel. Lisaks peaks liikmesriikidel olema läbipaistvamad eeskirjad rahvusvahelise lapsendamise jaoks ning nad peaksid hoidma end samuti pidevalt kursis lapsendatud lapse olukorraga uues keskkonnas. Kokkuvõttes tuleb rahvusvahelise lapsendamise puhul alati kõigepealt silmas pidada laste huve, pöörates erilist tähelepanu erivajadustega lastele, et oleks tagatud laste ja perede õiguste kaitse.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Pooldasin seda ühisresolutsiooni, milles lubatakse üheaegselt kaitsta vanemate õigust lapsendada laps teisest liikmesriigist ning kaitsta alaealiste huvisid nii lapsendamise ajal kui ka pärast seda. Rahvusvahelise lapsendamise puhul peakski kehtima erieeskirjade raamistik, mis aitaks hoida ära väärkohtlemist, nagu seda on näiteks lastega kaubitsemine.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Riikide õigussüsteemides käsitletakse lapsendamist ja teisi laste hoolekande küsimusi erinevalt. Kuna aga inimkaubandus ja laste seksuaalne ärakasutamine on sedavõrd rahvusvahelised, võib olla õige käsitleda seda küsimust ELi tasandil. Me ei tohi kunagi unustada asjaolu, et kõige tähtsamad on lapse huvid, ja seetõttu hääletasin ma selle resolutsiooni poolt.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Pooldasin seda tähtsat resolutsiooni rahvusvahelise lapsendamise kohta Euroopa Liidus, sest laste õiguste kaitse on üks Euroopa Liidu peamisi eesmärke. Praegu kehtib palju konventsioone laste kaitsmise ja vanemlike kohustuste kohta. Arvan, et oleks vaja kaaluda võimalust kooskõlastada rahvusvahelise lapsendamise küsimused ELi tasandil, et parandada teabeteenuseid, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamist, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemist ning lapsendamisjärgseid teenuseid. Väga tähtis on luua süsteem, mis tagab läbipaistvuse ja peatab lastega kauplemise lapsendamise eesmärgil. Samuti tahaksin toonitada, et eelkõige tuleb lapsendamist julgustada võimaluse korral lapse päritoluriigis, kuna see on lapsele parim.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mul on hea meel resolutsiooni üle, milles nõutakse, et kaalutaks võimalust kooskõlastada ELi tasandil rahvusvahelise lapsendamise strateegiad, et need oleksid kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega ja et parandada teabeteenuseid, riikidevahelise lapsendamise ettevalmistamist, rahvusvahelise lapsendamise taotluste menetlemist ning lapsendamisjärgseid teenuseid, unustamata, et kõikides rahvusvahelistes konventsioonides laste õiguste kaitse kohta on sätestatud orvuks jäänud või hüljatud lapse õigus perele ja kaitstusele.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Hüljatud laste arv on viimastel aastatel pidevalt suurenenud. See tendents on märgatav kõikides liikmesriikides. Need lapsed, kes on konfliktide ja sotsiaalse tõrjutuse ohvrid ning keda kasutavad ära kuritegelikud võrgustikud, kasutades neid igasuguse otstarbega inimkaubanduses, on puuduliku rahvusvahelise lapsendamise süsteemi ohvrid. Lisaks tuleb märkida, et enamik neist lastest on tüdrukud, kes on lihtne saak prostitutsioonivõrgustikele ja teistele tänapäevase orjapidamise vormidele. Üks asi, mida me saame selle kurva olukorraga ette võtta, on lihtsustada rahvusvahelise lapsendamise korda. Peame koostama rahvusvahelise lapsendamise kohta eraldi õigusakti. Kõikidele lastele tuleb tagada õigus saada lapsendatud.

Kuigi see on praegu veel liikmesriikide kohustus, tuleb siiski toonitada, et laste huvide parim kaitse on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid, mis on sätestatud põhiõiguste hartas. Kuni puudub ELi sellesisuline õigusakt, peaks Euroopa Liit tegema kõik selleks, et sellist lapsendamist lihtsustada, eelkõige lubades tulevastel kuudel vastastikku tunnustada perekonnaseisu dokumente ja lapsendamisotsuseid.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Lapsendamine on teema, mis on ELi jaoks alati tähtis olnud. Seda tuleb käsitleda suure hoolega. Lapsed on iga ühiskonna tulevik ja seetõttu tuleb neid kohelda suurima väärikusega. Tuleb arvestada sellega, mis on neile parim, mis tähendab, et tuleb järgida asjaomastes rahvusvahelistes konventsioonides nõutut ja soovitatut. Seetõttu on ELi kohus teha kõik võimalik, et kaotada lastega kaubitsemine, mis mõjutab kõige rohkem vaeseimaid riike ja inimesi.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Lapsed on meie ühiskonna nõrgim lüli. Nende õiguste kaitsmine ning seejärel nende õiguste austamise tagamine peab olema üks suurimaid prioriteete kogu ELis. Ent lapsed langevad Euroopa Liidus ikkagi inimkaubanduse ja ärakasutamise ohvriks ning seda sageli reguleerimata lapsendamise tulemusena. Kuigi adopteerimine on hea viis selle tagamiseks, et lapsed ei elaks lastekodudes, tuleb kindlasti korraldada range järelevalve, mida teostavad eelkõige rahvusvahelised organisatsioonid, et vältida väärkohtlemist. Jään erapooletuks, sest resolutsioonis ei ole piisavaid meetmeid, mis tagaksid laste kaitse lapsendamisele järgneva ärakasutamise eest.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Lapsendamine on alati väga tundlik teema, mis nõuab erilist tähelepanu, sest otsustatakse laste tuleviku üle. Lapsendamine on sageli hea võimalus selle tagamiseks, et välistatakse hüljatud laste ja orbude õnnetu lapsepõlv lastekodus, kus neid ei armastata ega hoolitseda nende eest, armastust ja hoolt vajavad aga kõik lapsed. Keelata süütutele lastele võimalus olla armastatud vanemate poolt, kes näitavad neile teed läbi elu ja on nende jaoks alati olemas, on julm ja ebaõiglane. Sellepärast hääletasin resolutsiooni poolt, sest usun kindlalt lapsendamisse kui võimalusse anda lastele – maailma tulevikule – parem elu. Peame looma ELi tasandil kooskõlastatud süsteemi, milles on läbipaistvad ja tulemuslikud menetlused, lapsendamisjärgne tugi ja kontrollisüsteem, mille abil juhendatakse liikmesriikide tegevust. Lapsendamine tähendab anda lapsele parem, turvaline ja lootusrikas tulevik. Sellepärast arvan, et peame kindlasti rakendama konkreetsed selleteemalised õigusaktid, mis aitaksid toime tulla rahvusvaheliste erinevustega.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Toetasin täna ühisresolutsiooni rahvusvahelise lapsendamise kohta ELis, millega tahetakse täiustada liikmesriikidevahelise lapsendamise süsteemi ja kehtestada meetmed, mis tagavad selle, et lapsendamine toimub lapse huvides ja tema põhiõigusi täiel määral kaitstes. Tõstame esile järgmisi resolutsioonis mainitud vajadusi: luua ELi lapsendamisstrateegia, milles on sätestatud eeskirjad kõige vaesematest riikidest kõige arenenumatesse riikidesse lapsendamise jaoks ning mille kohaselt oleks päritoluriigil võimalik jälgida iga teise riiki lapsendatud lapse arengut pädevate riigiasutuste koostatud regulaarsete aruannete kaudu; tõhustada lapsendamismenetlusi ja kaotada bürokraatia; vähendada laste hoolekandeasutustes viibimise aega; eelistada riigisisest lapsendamist ning peatada kuritegelike rühmituste vastutustundetu laste ärakasutamine ja nendega kauplemine lapsendamise eesmärgil.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Resolutsioon rahvusvahelise lapsendamise kohta ELis sai minu poolthääle. See dokument täidab liidu eesmärgi, milleks on kaitsta laste õigusi ning mis on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 3.

ELi riikide majanduslik areng ei välista ikkagi tõsiseid puudujääke laste õigustest lugupidamisel: täpsemalt ebakindel lapsepõlv ning eelkõige hüljatud ja hoolekandeasutustesse pandud lapsed ja nendevastane vägivald. Teine puudujääk on seotud lastega kauplemisega lapsendamise, prostitutsiooni, ebaseadusliku töö, sundabielu ja tänavatel kerjamise või mis tahes muul ebaseaduslikul eesmärgil, mis kõik on ELis endiselt suur probleem.

See näitab, kui tähtis on see algatus, milles palutakse, et komisjon kaaluks võimalust kooskõlastada rahvusvahelise lapsendamise strateegiaid ELi tasandil. Et parandada abi seoses teabeteenuste, taotluste ettevalmistamise ja menetlemise ning lapsendamisjärgsete teenustega, on vaja strateegiat, mis on kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega. Selles tuleb arvestada laste õiguste kaitsega ning tunnistada orvuks jäänud ja hüljatud laste õigust perele ja kaitstusele.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Rahvusvahelise lapsendamise lõpetamine oli Rumeenia jaoks üks tingimus ühinemisel Euroopa Liiduga. Rumeenia otsustas rahvusvahelise lapsendamise keelustada 2001. aastal, pärast seda, kui Euroopa Parlamendis Rumeenia teemat käsitlenud raportöör paruness Emma Nicholson mõistis hukka lastega kauplemise ja kritiseeris Rumeenia riiki oma laste hooletusse jätmise eest. Arvan, et võimaluse korral ja kui see on lapse huvides, tuleks eelistada lapsendamist lapse päritoluriigis, kusjuures alternatiivseks võimaluseks oleks kasuperesse paigutamine või asenduskodu või perekonna leidmine rahvusvahelise lapsendamise kaudu vastavalt asjakohastele riiklikele õigusaktidele ja rahvusvahelistele konventsioonidele. Lapse hoolekandeasutusse panemist tuleks kasutada ainult ajutise lahendusena. Samuti tuleb ELi tasandil töötada välja metoodiline raamistik lapsendatud laste arengu hindamiseks uues perekonnas. Selleks peaks lapsendajariigi sotsiaaltöötajad koostama regulaarselt lapsendamisjärgseid aruandeid ja esitama need lapse päritoluriigile. Selline süsteem tuleb luua liikmesriikide ja komisjoni tegevuse kooskõlastamise tulemusena koostöös Haagi konverentsi, Euroopa Nõukogu ja lastekaitseorganisatsioonidega, kes püüavad ennetada lastega kauplemist lapsendamise eesmärgil.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Lapsendamine on eriti tundlik teema, mis peaks pälvima ELi liikmesriikide täieliku tähelepanu. Kuigi pärast Haagi lastekaitsekonventsiooni on saavutatud märkimisväärset edu ja tehtud koostööd riikidevahelises lapsendamises, on ELis endiselt probleemiks ebakindel lapsepõlv, laste õiguste rikkumine, lastevastane vägivald ning lastega kauplemine lapsendamise, prostitutsiooni, ebaseadusliku töö, sundabielu ja tänavatel kerjamise või mis tahes muul ebaseaduslikul eesmärgil.

Seetõttu tuleb teha kõik selleks, et kaitsta lapse õigust pereelule. Selleks on vaja kaaluda võimalust kooskõlastada ELi tasandil rahvusvahelise lapsendamise strateegiad, et need oleks kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonidega ning et parandada teabeteenuseid, rahvusvahelise lapsendamise taotluste ettevalmistamist ja menetlemist ning lapsendamisjärgseid teenuseid.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Fraktsioon Verts/ALE jäi erapooletuks. Resolutsiooni ühisettepanekus asendati fraktsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemusel fraktsiooni PPE koostatud resolutsiooni sobimatud punktid uutega. Ent resolutsiooni koostamise algatasid ikkagi itaallased vastuseks konkreetsele riiklikule vajadusele küsimuses, mis ei kuulu ELi pädevusalasse. Suutsime koostada resolutsiooni, mis on üksnes üleskutse kaaluda võimalust kooskõlastada rahvusvahelise lapsendamise strateegiad ELi tasandil, viitamata sealjuures kuidagi konkreetsetele riiklikele probleemidele. Kuna selle teemaga juba õiguskomisjonis ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis tegeletakse, ei olnud sellist resolutsiooni vaja.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Resolutsiooni läbiv mõte on lapse õigus kasvada üles eluterves perekeskkonnas, mis soodustab tema tasakaalus arengut. Lastekodulaste arv suureneb Euroopa Liidus jätkuvalt, nagu sageneb ka laste õiguste rikkumine, eelkõige inimkaubandus, ebaseaduslik lapsendamine ja töötamine ning prostitutsioon, mistõttu on tekkinud soov olukorda muuta. Samuti tuleb märkida, et sageneb ka kolmandate riikidega seotud ebaseaduslik rahvusvaheline lapsendamine, mis on vastuolus Haagi konventsioonis sätestatud tingimustega. Laste õiguste sätestamine ELis, mis on kirjas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 3 ELi ühe eesmärgina ning põhiõiguste harta artiklis 24, sillutab teed poliitika ja strateegia kooskõlastamiseks liikmesriikide vahel, võttes aluseks juba kehtivad rahvusvahelised dokumendid. Arvan, et vaja on kiiremas korras luua ELi tasandi süsteem, mis näitab erinevate asjaomaste riiklike süsteemide toimimist. Rahvusvahelisi organisatsioone kaasav läbipaistev tulemuslik süsteem laste jälgimiseks nii enne kui ka pärast lapsendamist mitte ainult ei edenda laste õigusi, vaid soodustab ka nende tasakaalus kasvatamist.

  Oreste Rossi (EFD), kirjalikult. – (IT) Uute rändevoogudega muutub hüljatud laste probleem, mida tasapisi lahendati, uuesti suureks.

Peame kindlasti leidma õigusraamistiku, mis hõlmaks lastekaitset ja vanemlikku vastutust, kaotama asjaajamisest tarbetu bürokraatia ning ühtlustama liikmesriikide õigusaktid kooskõlas Lissaboni lepingu ning 1993. aasta konventsiooniga lastekaitse ja koostöö kohta riikidevahelises lapsendamises.

Tahaksin mainida näiteks Saksamaa lapsendamiskorda, mida ei tohiks järgida, eelkõige seda, et lapsendada saavad vanemad, kellest üks on Saksamaa kodanik ja teine mõne teise liikmesriigi kodanik. Õiguslooja lõppeesmärk peab olema muidugi kindlustada lastele õigus kaitstusele ja hoolitsusele, mis on nende heaolu jaoks vajalik, püüdes ühtlasi vältida nende paigutamist lastekodusse.

  Artur Zasada (PPE), kirjalikult. – (PL) Rahvusvaheline lapsendamine peab olema lubatud lapse huvides, aga ainult siis, kui koduliikmesriigis on kõik lapsendamisvõimalused ammendatud. Reeglina tuleks laps üles kasvatada riigis, mille kodanik ta on.

Ka minu kodumaal Poolas toimub rahvusvaheline lapsendamine. See puudutab tavaliselt selliseid lapsi, kellel on haiguse tõttu vähe lootust saada lapsendatud Poolas. Näiteks 2006. aastal otsustas 202 välismaist peret hakata hoolitsema 311 Poola kaaskodaniku eest: 214 Poola last said itaallastest vanemad, 25 prantslastest, 22 ameeriklastest, 20 hollandlastest, 15 rootslastest, 7 sakslastest ja 6 šveitslastest vanemad, üks laps sai belglastest ja üks laps kanadalastest vanemad. Lääne-Euroopas vanemateta laste probleemi peaaegu ei esinegi, mistõttu ollakse väga huvitatud võimalusest lapsendada Kesk- ja Ida-Euroopast.

Arvan, et Euroopa Komisjon peab eelkõige 1) teavitama parlamenti sellest, millised meetmed on ELi tasandil võetud ja võetakse selleks, et vältida rahvusvahelise lapsendamise kasutamist lastega kauplemise ettekäändena, ning 2) andma vastuse küsimusele, kuidas komisjon kavatseb vältida laste adopteerimist viimase moe järgimise tõttu. Eurooplased tahavad üha enam lapsendada Aafrika lapsi, sest see on filmistaaride seas populaarne. See ei ole aga piisav ega tõsiselt võetav põhjendus lapsendamiseks.

Resolutsiooni ettepanek: (B7-0021/2010)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Nõustusin resolutsiooniga Serbia Euroopaga integreerumise kohta. Selles kinnitatakse, et Serbia tulevik on ELis, ning julgustatakse riigi jõupingutusi selle eesmärgi poole liikumisel. Serbia on edukalt reforme ellu viinud, aga Kopenhaageni kriteeriumide täitmiseks on vaja veel üht-teist ära teha. Kosovo teema on väga tähtis. Seetõttu toetan resolutsioonis esitatud üleskutset Serbia valitsusele kaotada Kosovost Serbia paralleelstruktuurid, mis õõnestavad detsentraliseerimist ja takistavad serblaste täielikku lõimumist Kosovo institutsioonidesse.

EL peab andma Serbia valitsusele selgelt märku, et ootame Serbialt konstruktiivset suhtumist Kosovo peatsetesse üldvalimistesse. Nõustun resolutsioonis esitatud arvamusega, et Kosovo serblaste kõrvaletõrjumise vältimiseks on nende osalus valimistel hädavajalik.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin kõnealuse resolutsiooni poolt. Euroopa Liidu laienemise aluseks on ELi nõudlike poliitiliste, õiguslike ja tehniliste normide järgimine. Juba 2003. aastal lubati Lääne-Balkani riikidele, et nad võivad Euroopa Liiduga ühineda, kui kehtestatud kriteeriumid on täidetud. Euroopa Liidu eesmärk on tagada Lääne-Balkani riikide pikaajaline stabiilsus ja säästev areng. Kuna selle piirkonna riikide integreerumise kiirus on erinev, peab iga riik andma endast kõik, et viia ellu vajalikud reformid ja võtta vajalikud meetmed, mis tagavad riigi ja kogu piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse. Serbia edusammud on paljudes valdkondades märkimisväärsed ning koostöö Euroopa Liiduga on edukas ja konstruktiivne. ELi viisanõude kaotamine 2009. aastal näitab Serbia kodanikele, et EL suhtub riigis toimuvatesse reformidesse soosivalt. Nõustun resolutsioonis esitatud väitega, et kodanike ja vähemuste õiguste kaitse, meediakanalite mitmekesisuse, kohtute sõltumatuse, vanglate ja paljude teiste valdkondade reformid peavad jätkuma. Õigusriigi põhimõtte järgimine, mis tagab riigi institutsioonide demokraatliku toimimise ning inimõiguste ja vabaduste tulemusliku kaitse, peab jääma Serbia ametivõimude põhiprioriteediks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu üle toimunud hääletus oli Serbiale julgustav. Loodan, et Euroopa Parlamendi tänane heakskiit kiirendab lepingu ratifitseerimist. Tuleb nentida, et üks probleem, millele stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut käsitlevas raportis tähelepanu juhitakse, on Serbia keeldumine tunnistamast Kosovo ametiasutusi ja seal paralleelstruktuuride säilitamine. Rumeenia ei ole Kosovo iseseisvust tunnistanud, kuna see kuulutati välja ühepoolselt ja vastuolus rahvusvahelise õigusega. Serbia on Rumeeniale suurepärane naaber. Meid ühendab sajanditepikkune ajalugu. Rumeenia mõistab ja toetab oma sõpru. Serbia tulevik on selgelt ELis ning riigi koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga peaks näitama Belgradi pühendumust ELi väärtustele, demokraatiale ja inimõigustele.

Serbia peab kindlasti käima ELiga ühinemisel teiste liikmesriikidega sama teed ning teda tuleb sellel teel kohelda teistega võrdselt. Hiljutised sündmused näitavad, et Serbia on mõistnud, mida Euroopa temalt ootab. Edusammud on silmnähtavad, aga EL peab Belgradi lähiajaloo teatavaid tahke käsitlema taktitundeliselt, sest need muserdavad tõsiselt Serbia rahvast.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liidu aluspõhimõtted on muu hulgas leppimine ja rahumeelne kooseksisteerimine ning samu eesmärke kasutatakse piirkonna rahvaste vaheliste suhete parandamiseks. Sellega seoses arvan, et Serbia tulevik on ELi riikide seas, ja usun, et see riik peab sellesuunalisi jõupingutusi tugevdama.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest mõistan, et Serbial on võimalus saada Balkanimaades julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel otsustavaks tegutsejaks. Serbia tulevik on kahtlemata ELis. Seetõttu arvan, et riik peaks jätkama selle eesmärgi poole pürgimist. Senised edusammud reformide vallas on kiiduväärsed.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Igaüks, kes vaatab Euroopa Liidu kaarti, saab kohe aru, et Lääne-Balkani riikide tulevik on liiduga ühineda. Arvan, et nii ka lõpuks läheb. Serbia tee selles suunas on olnud pärast nõukogude võimu kadumist ja Jugoslaavia lagunemist eriti raske. Agressorina osalemine vennatapusõdades, mis on mõjunud kohutavalt nii naaberriikidele kui ka kogu rahvusvahelisele üldsusele, on jätnud riigile ja selle rahvale sügava jälje. Kosovo eraldumine, mis on endiselt väga vastuoluline teema, on piirkonnas pingeid suurendanud ja endiselt suur oht ebastabiilsuseks. Loodan, et Serbia jääb ELi valikule kindlaks, ning tahan kiita selle rahvast ja juhte sellesuunaliste edusammude eest.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Serbia tulevik on ELis. Sellepärast on mul hea meel Serbia Euroopa Liiduga ühinemise taotluse üle, mis esitati 22. detsembril 2009, ning ministrite nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse üle paluda komisjonil Serbia taotlus läbi vaadata.

Avaldan Serbiale reformide eest kiitust. Rõhutan, et piirkondliku koostöö arendamine on ELi jaoks endiselt prioriteet ning see peab Lääne-Balkani riikides soodustama leppimist, heanaaberlikkust ja tihedamaid suhteid inimeste vahel. Sellepärast kutsun Serbiat üles tegelema asjakohaselt kaasavama piirkondliku koostööga.

Juhiksin teie tähelepanu sellele, et igakülgne koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga on Serbia ELiga ühinemise möödapääsmatu tingimus. Tuleb märkida, et Serbia vastab endiselt kriminaalkohtu abitaotlustele piisavalt. Kutsun Serbia valitsust üles jätkama tihedat koostööd selle kohtuga, sealhulgas edastama kiiresti kõik nõutavad dokumendid ja viima õigel ajal lõpule tagasi saadetud kohtuasjad.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Hääletasime selle resolutsiooni vastu. Peamiselt Serbiale esitatud nõuete pärast ja ELi vastuvõetamatu seisukoha pärast Kosovo suhtes. Näiteks palub parlament, et „Serbia valitsus kaotaks Kosovos Serbia paralleelstruktuurid, mis õõnestavad detsentraliseerimisprotsessi ja takistavad Serbia kogukonna täielikku integratsiooni Kosovo asutustega”, ning nõuab, et jätkataks koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga. Selline surve Serbiale ei ole vastuvõetav. Seda enam, et Kosovo suhtes ei ole samaväärseid meetmeid võetud, kuigi avalikkus on avaldanud muret Kosovo praeguste juhtide elundikaubanduse pärast.

Samuti ei ole vastuvõetav, et parlament avaldab Serbiale survet alustada läbirääkimisi Kosovoga, viitamata enam uutele läbirääkimistele staatuse või lahkulöömise üle.

Euroopa integratsiooniprotsess Serbias tõstab esile midagi, millest me oleme ammu rääkinud. Tänaseks on selge, et NATO ja ELi teiste suurriikide, eelkõige Saksamaa alustatud sõja eesmärk oli Jugoslaavia lammutamine ja selle maa jagamine riikideks, mis kaitseksid ELi suurettevõtete majandushuve.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Resolutsioon Serbia Euroopaga integreerumise kohta ei saanud minu poolthäält. Seda mitte integreerumise enda pärast, vaid teksti ebamäärasuse pärast Kosovo küsimuses.

Mainitakse küll Euroopa Liidu ja Serbia ühisresolutsiooni, mis võeti vastu ÜRO Peaassambleel, aga kordagi ei mainita, et seda ei saa käsitleda Kosovo iseseisvuse ametliku tunnistamisena Serbia poolt ega liidu nende liikmesriikide poolt, kes seda tunnustanud ei ole.

Samuti ei mainita Euroopa Nõukogu väga murettekitavat aruannet serblastest vangidelt võetud elunditega kaubitsemise kohta Kosovo Vabastusarmee poolt, mis seab kahtluse alla Kosovo praeguse peaministri. Samal ajal on aga kahe hiljuti tabatud serblasest tagaotsitava üleandmine rahvusvahelisele kriminaalkohtule möödapääsmatu tingimus Serbia ühinemiseks ELiga.

Nagu erinevates Jugoslaavia lagunemiseni viinud sõdadeski, omistatakse kurjust ainult ühele poolele ja kahetsust nõutakse vaid ühelt osapoolelt. Pikemas perspektiivis muutub see keeruliseks, kuigi Euroopa Liidust pimestatud Serbia valitsus näib sellega liitumislootuses nõustuvat.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Serbia liikumine ELiga ühinemise poole on teretulnud ning loodetavasti tugevdab see selles piirkonnas rahu ja heaolu. Parlamendi resolutsioonis nõutakse vähemuskultuuridest ja -keeltest lugupidamist, mis on Euroopa Vabaliidu fraktsiooni jaoks väga tähtsad.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) EÜ ja Serbia Vabariigi vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping jõustus 1. veebruaril 2010. Vaatamata sellele, et möödas on 11 kuud, ei ole kõik ELi liikmesriigid seda lepingut veel ratifitseerinud. Selle resolutsiooni ettepanekuga tahtis Euroopa Parlament esiteks rõhutada Serbia tähtsust Euroopa Liidus ning teiseks kiita heaks Serbia valitsuse poolt viimastel aastatel tehtud sotsiaalsed ja poliitilised muudatused. Samuti taheti juhtida tähelepanu sellele, mida riik peab veel ära tegema, et täita Euroopa Liidu nõudeid seoses demokraatia, vabaduse ning õiglase ja säästva poliitika vastuvõtmisega. Arvan, et Serbia ühinemine ELiga on märkimisväärne samm edasi nii ELi kui ka Serbia Vabariigi jaoks. Hääletasin resolutsiooni ettepaneku poolt, sest arvan, et see riik suudab peagi ületada kõik suured takistused, mis on nii kaua nende kahe poole vahel olnud.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Pooldasin resolutsiooni, milles märgitakse ära Serbia edusammud reformide vallas ning nõukogu hiljutine palve komisjonile koostada arvamus, mis käsitleb Serbia taotlust ELi liikmeks saamise kohta. Sellegipoolest juhitakse resolutsioonis õigustatult tähelepanu sellele, et igakülgne koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, kaasa arvatud kahe viimase põgeniku Haagi toomine, on Serbia ELiga ühinemise möödapääsmatu tingimus.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Hääletan selle teksti vastu solidaarsusest serblastega. Lisada Rahvusvahelise Valuutafondi poolt 2009. aasta jaanuaris kehtestatud kokkuhoiuprogrammidest tingitud sotsiaalkulude suurele vähendamisele kohustus täita Kopenhaageni majanduskriteeriume on sotsiaalne kuritegu, mille toetamisest ma keeldun. Rääkimata veel sellest, et tekstis eirati mitu korda Serbia õigust keelduda suhtlemast separatistliku Kosovo ringkonna esindajatega.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Oleme kõik ühel meelel, et Lääne-Balkani riigid saavad ELi osaks. See juhtub õige pea.

Serbia on üks neist riikidest. See on riik, mille tee on pärast nõukogude võimu lõppu ja Jugoslaavia lagunemist olnud raske. Lisaks on osalemine vennatapusõdades, mis on mõjunud kohutavalt nii naaberriikidele kui ka kogu rahvusvahelisele üldsusele, teinud sellele riigile ja rahvale palju kahju. Nn Kosovo sõda, mis on endiselt lahenduseta ja kogu maailmas väga vaieldav, aitas samuti kaasa rahu puudumisele selles piirkonnas.

Seetõttu on Serbia liikumine ELi poole soovitav. Tahaksin kasutada võimalust ja avaldada Serbia juhtidele ja rahvale kiitust tehtud jõupingutuste ja edusammude eest.

  Rolandas Paksas (EFD), kirjalikult. – (LT) Ettepanek võtta vastu resolutsioon Serbia integreerumise kohta Euroopaga sai minu poolthääle, sest piirkondliku koostöö arendamine on ELi jaoks endiselt prioriteet ning see peab Lääne-Balkani riikides soodustama leppimise ja heanaaberlikkuse poliitika elluviimist. Kuna riigist võib saada tähtis tegur selles piirkonnas julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel, on Serbia tulevik tihedalt seotud Euroopa Liidu omaga. Seetõttu peab ta ELi täieõiguslikuks liikmeks saamise nimel kõigest väest pingutama. ELi kandidaatriigiks saamiseks ja ELiga läbirääkimiste alustamiseks peab Serbia alustama läbirääkimisi Kosovoga, suhtuma konstruktiivselt Kosovo peatsetesse üldvalimistesse ja tegema kõik selleks, et Kosovo serblased ei jääks tõrjutuks. Olen nõus ettepanekuga, et kandidaatriigi staatus tuleks Serbiale anda ainult siis, kui ta on hakanud tegema täielikult koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga.

Lisaks peab Serbia käimasolevad reformid lõpule viima ja läbi viima ka uusi reforme. Serbia ametivõimud peavad tegema kõik selle tagamiseks, et riigis järgitaks nõuetekohaselt õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid, ning jälgima, et korruptsioon väheneks Serbias pidevalt ja oma ametikohta kuritarvitavad inimesed saaksid karmi karistuse.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Ettepanek võtta vastu resolutsioon Serbia ELiga integreerumise kohta väärib toetust järgmistel põhjustel.

2003. aasta juunis Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogul lubati kõigile Lääne-Balkani riikidele, et nad saavad Euroopa Liiduga ühineda, kui on täitnud kehtestatud liitumiskriteeriumid. Lääne-Balkani riikide ELiga integreerumise tempo on individuaalne ja sõltub nende saavutustest, eelkõige nende otsustavast tegutsemisest, et täita kõik nõuded ja kohustused, viia läbi kõik reformid ning võtta ELi liikmeks saamiseks vajalikud meetmed.

Serbia roll piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagajana on otsustav. Sellepärast kinnitatakse resolutsioonis veel kord, et Serbia tulevik on ELis, ning ergutatakse riiki selle eesmärgi nimel edasi pingutama. Selles kiidetakse Serbiat reformidega seotud edusammude eest ning väljendatakse heameelt nõukogu 14. juuni 2010. aasta otsuse üle alustada Serbiaga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimismenetlust ja selle üle, et 10 liikmesriiki on lepingu juba ratifitseerinud.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Pooldasin seda resolutsiooni, milles kinnitatakse taas, et Serbia tulevik on ELis, tõstetakse esile elluviidud reformidega saavutatud edu ning julgustatakse riiki jätkama tegutsemist ELi liikmesuse saavutamiseks vajalike nõuete ja kriteeriumide täitmise nimel.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Meie fraktsioon andis oma poolthääled, sest 17st esitatud muudatusettepanekust 16 kiideti heaks või kaasati raportööri koostatud kompromissmuudatusettepanekutesse, kaasa arvatud muudatusettepanek, millega soovitakse siduda kandidaatriigiks saamine tihedama koostööga endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga. Ülejäänud muudatusettepanekud käsitlesid Kosovot, soolist võrdõiguslikkust, vähemuste õigusi, kodanikuühiskonda, ühistransporti, keskkonda ja suhteid Bosniaga.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Selle raportiga vähendatakse kaubandustõkkeid Euroopa Liidu ja Serbia vahel ning see on samm edasi selle Balkanimaa liiduga ühinemise suunas.

Stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping sõlmiti 2008. aastal, aga selle on seni ratifitseerinud ainult 12 liikmesriiki, kaasa arvatud Itaalia. Igatahes peab täna saavutatud tähtis eesmärk olema uus alguspunkt Serbia jaoks, kes esitas oma taotluse 2009. aasta detsembris. Riik peab siiski jätkama igakülgset koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, sest see on alati olnud hädavajalik ühinemistingimus.

  Csanád Szegedi (NI), kirjalikult. – (HU) Serbias on suuri puudujääke inimõigustest lugupidamisel. Ungari kodanikke peetakse teisejärgulisteks ja politsei vägivald on sagedane. Temerini poistega juhtunut ei ole endiselt uuritud. Kuni eelnimetatud valdkondades ei ole märkimisväärset edu saavutatud, ei saa ma Serbia lõimumist ELiga toetada. Lisaks arvan, et Vojvodinale, kus on alati elanud ungarlased, tuleks kindlasti anda täielik territoriaalne autonoomia.

Soovitus: Jelko Kacin (A7-0362/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Võttes arvesse nõukogu ja komisjoni vaheotsust (15191/2007) ning Euroopa Liidu ja Serbia vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, olen lepingu sõlmimisega nõus.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Hääletasin selle raporti poolt ja see ei ole esimene kord, kui ma põhjendan oma valikut isiklike põhjustega. Lääne-Balkani riigid ja Serbia on midagi enamat kui pelgalt piirkond, mis on Euroopa Liidule strateegiliselt huvipakkuv. Samuti ei ole ainult nii, et selle piirkonna inimesed vajavad meid, vaid meie kõik vajame ka neid. EL on Serbia peamine kaubanduspartner ja see ütleb väga palju. Serbia on Euroopas ainulaadses olukorras, sest see on riik, kus on kõige enam pagulasi ja ümberasustatud isikuid. Olen kindlalt veendunud, et Serbia liiduga integreerimise kiirendamine on kasulik kogu Lääne-Balkani piirkonnale.

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Resolutsioon Serbia integratsiooni kohta sai minu poolthääle. Üks tähtis põhjus selleks on see, et Serbiast võib saada oluline toimija selles piirkonnas julgeoleku ja stabiilsuse kindlustamisel. Konstruktiivne piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on aga stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis väga määravad. Kõik need on väga tähtsad tegurid Lääne-Balkani riikide muutmisel piirkonnaks, kus valitseb pikaajaline stabiilsus ja toimub säästev areng.

Serbia integratsiooni ELiga soodustab ka reformidega saavutatud edu. Serbia jõupingutused kaitsta vähemusi on kiiduväärsed, kuigi teabe ja hariduse kättesaadavus vähemuskeeltes jätab veel soovida, eelkõige seoses rumeenlastega, keda diskrimineeriti kogu eelmise sajandi vältel väga palju.

Samuti on saavutatud märkimisväärset edu soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, eriti soolise võrdõiguslikkuse seaduse ning naiste olukorra ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise riikliku tegevuskava vastuvõtmisega.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Serbia otsustav roll Lääne-Balkani piirkonnas on selge: kui Serbia ei ole stabiilne, on kogu piirkonnal stabiilsuse saavutamisega raskusi. Riigis ellu viidud reformid väärivad kiitust, sest nende eesmärk on olnud tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning suurendada läbipaistvust. Lisaks on püütud taastada suhteid ja koostööd naaberriikidega, kellega varem vaenutseti. See samm teeb mulle väga head meelt, sest see on inimlikust seisukohast hädavajalik. Serbia ja ELi vahelised lepingud ning hiljutine vastastikune piiride avamine näitavad, et järkjärguline tõelise solidaarsuse loomine ei ole unarusse jäänud. Loodan, et EL kaalub Serbia ühinemissoovi piisava karmusega, unustamata sealjuures tähtsat märki, mida Serbia ja ka kaugemale jõudnud Horvaatia ühinemine tähendab Serbia rahvale, kogu piirkonnale ja ELile endale.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Serbia tulevik on ELis. Sellepärast on mul hea meel Serbia Euroopa Liiduga ühinemise taotluse üle, mis esitati 22. detsembril 2009, ning ministrite nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse üle paluda komisjonil Serbia taotlus läbi vaadata.

Avaldan Serbiale reformide eest kiitust. Rõhutan, et piirkondliku koostöö arendamine on ELi jaoks endiselt prioriteet ning see peab Lääne-Balkani riikides soodustama leppimist, heanaaberlikkust ja tihedamaid suhteid inimeste vahel.

Sellepärast kutsun Serbiat üles tegelema asjakohaselt kaasavama piirkondliku koostööga. Pooldan nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta.

  Carlo Fidanza (PPE), kirjalikult. – (IT) Mul on hea meel ELi ja Serbia vahelise stabiliseerimislepingu üle. Stabiliseerimis- ja assotsieerimislepinguga vähendatakse Euroopa Liidu ja Serbia vahel esinevaid kaubandustõkkeid ning see on samm edasi selle Balkanimaa ELiga ühinemise suunas. Leping sõlmiti 2008. aastal, aga seni on selle ratifitseerinud ainult 12 liikmesriiki, kaasa arvatud Itaalia. Tänane hääletus näitas, et parlament on lepinguga nõus, ning see annab ülejäänud 15 liikmesriigile märku, et ka nemad peaksid selle ratifitseerima. Vaatamata sellele, et lähiajaloo sündmused mõjusid Serbiale väga rängalt, on riik hakanud aeglaselt taastuma ja oma demokraatlikke struktuure tugevdama. Serbia geograafiline asukoht ja strateegiline tähtsus seavad selle kahtlemata Balkani riikide ELiga ühinemise keskmesse. Serbia on ka tähtis kaubanduspartner, kes on muu hulgas raua- ja terasetööstuse jaoks väga tähtis. Tänane hääletus on järg 2009. aasta detsembri tähtsale sammule, kui kogu Schengeni alal kaotati viisad ja serblased said end rohkem eurooplastena tunda.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Täna võeti vastu uus ELi ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping, milles on sätestatud vabakaubanduspiirkonna loomine ja millega lubatakse riigile ELiga ühinemise võimalust. Võttes arvesse meie seisukohti seoses laienemisega, jäime raporti üle toimunud hääletusel erapooletuks.

Me ei ole siiski nõus mõne selle osaga, täpsemalt ELi seatud tingimustega, eriti endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga igakülgse koostöö tegemise nõudega, mis on endiselt Serbia ELiga ühinemise eeltingimus. Neid teemasid ei ole teiste sarnases olukorras olnud riikidega käsitletud. Samuti peaksime meeles pidama, et leping ei saa jõustuda enne, kui selle on ratifitseerinud kõik 27 liikmesriiki.

2008. aastal sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingus on sätestatud ELi ja Serbia vahelise vabakaubanduspiirkonna loomine ning sellega lubatakse riigile ELiga ühinemise võimalust. Serbia esitas ELiga ühinemise taotluse 2009. aasta detsembris. Eelmise aasta oktoobris palus nõukogu komisjonil koostada riigi ühinemistaotluse kohta arvamus, mis esitatakse käesoleva aasta sügisel.

  Lorenzo Fontana (EFD), kirjalikult. – (IT) Laienemisega seoses väärib Lääne-Balkani riikide olukord erilist tähelepanu. Serbia sugune riik on kahtlemata probleem, aga olukord Belgradis paistab olevat palju parem kui teistes selle piirkonna riikides. Sellepärast toetasin seda teksti, lootes, et koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga kindlasti tiheneb ning see hääletus mõjub Serbia rahvale ja riigivõimudele ergutavalt.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Pooldasin Serbia stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, kuid juhin tähelepanu sellele, et seni on ainult 11 liikmesriiki selle ratifitseerinud. Nõuan tungivalt, et ka ülejäänud 16 teeksid seda niipea kui võimalik.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) ELi ja Serbia vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping, nagu kõik sellelaadsed lepingud, määrab inimesed äärmisesse vaesusesse selle nimel, et kiiresti üle minna turumajandusele ja luua järgmise viie aasta jooksul vabakaubanduspiirkond. Euroopa Liit ei ole oma kodanike ega sellega ühineda soovivate riikide kodanike vääriline. Hääletan raporti vastu solidaarsusest Serbia Vabariigi kodanikega.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Oleme kõik ühel meelel, et Lääne-Balkani riigid saavad ELi osaks. See juhtub õige pea.

Serbia on üks neist riikidest. See on riik, mille tee on pärast nõukogude võimu lõppu ja Jugoslaavia lagunemist olnud raske. Lisaks on osalemine vennatapusõdades, mis on mõjunud kohutavalt nii naaberriikidele kui ka kogu rahvusvahelisele üldsusele, teinud sellele riigile ja rahvale palju kahju. Nn Kosovo sõda, mis on endiselt lahenduseta ja kogu maailmas väga vaieldav, aitas samuti kaasa rahu puudumisele selles piirkonnas.

Seetõttu on Serbia liikumine ELi poole soovitav. Tahaksin kasutada võimalust ja avaldada Serbia juhtidele ja rahvale kiitust tehtud jõupingutuste ja edusammude eest. Rõhutan, kui tähtis on olnud Serbia roll kogu Lääne-Balkani piirkonna stabiliseerumises ning eriti Bosnia ja Hertsegoviina stabiilsuses ja ühtsuses.

  Justas Vincas Paleckis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest suhtun pooldavalt Serbia edusammudesse reformide elluviimisel avaliku halduse, õigusraamistiku ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse vallas. Nõustun raportööri üleskutsega kõigile ELi liikmesriikidele alustada Serbia stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimist. Tähtsaim tingimus Serbiale ELiga ühinemise jaoks, millel ka see raport põhineb, on riigi täielik koostöö Haagi tribunaliga. Samuti kutsun Serbiat tungivalt üles pühenduma kindlamalt ka tööhõivepoliitikale ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

Lisaks kutsun Serbiat üles looma demokraatia, õigusriigi ja vaba turumajanduse arengut ning inimõigustest kinnipidamist soodustav keskkond. Serbia on teinud edusamme keskkonna alal. Sellele vaatama peab riik suurendama jõupingutusi taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas. Ühenduse õigustiku taastuvenergia teemalised põhisätted on veel üle võtmata. Riik peab vastu võtma energiatõhususe õigusraamistiku.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Resolutsioon Serbia integreerumise kohta Euroopaga ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu kohta sai minu poolthääle, sest arvan, et piirkondlik koostöö ja head suhted naaberriikide vahel on stabiliseerumis- ja assotsieerumisprotsessis möödapääsmatud ning otsustava tähtsusega Lääne-Balkani riikide muutmisel pikaajaliselt stabiilseks ja jätkusuutlikult arenevaks piirkonnaks. Serbial on ka tähtis roll selle piirkonna rahvaste julgeoleku, stabiilsuse ja leppimise seisukohalt. Euroopa Liit mõistab hukka kõik sõjakuriteod, mis hävitasid Jugoslaavia, ning toetab endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu tööd. Samuti rõhutatakse, et Serbia tulevik on Euroopa Liidus, ning ergutatakse riiki selle eesmärgi nimel edasi pingutama.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi ees ei ole mingeid takistusi, mis segaksid andmast heakskiitu nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõule ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta.

Võttes arvesse Euroopa Parlamendi praegust pädevust seoses rahvusvaheliste lepingutega on nõukogu esitanud taotluse lepingu heakskiitmiseks ning väliskomisjon on esitanud soovituse vormis arvamuse, et leping tuleb sõlmida.

Hääletasin selle poolt, sest arvan, et leping on väga tähtis täiendus jõulisele ja tulemuslikule naabruspoliitikale, milles on Serbial Balkanimaades geopoliitilise tasakaalu seisukohalt tähtis roll.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Võttes arvesse nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõud, Euroopa ühenduste ja Serbia vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 217 ja 218 kohaselt esitatud nõusolekutaotlust, parlamendi kodukorra artikleid 81 ja 90 ning väliskomisjoni soovitust, pean parlamendi seisukoha kinnitamist väga loogiliseks ja vajalikuks sammuks.

Seetõttu kiidan heaks kõnealuse nõukogu ja komisjoni otsuse eelnõu, et soodustada tihedamat koostööd Serbiaga ning üldisemat stabiliseerimist ja koostööd Euroopa Liidus.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Serbias ette võetud reformid võimaldavad riigil saavutada märkimisväärset edu ELi liikmeks pürgimisel. Seetõttu usun, et ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimist tuleb toetada.

  Teresa Riera Madurell (S&D), kirjalikult. – (ES) Parlamendi nõusolek ELi ja Serbia vahelisele stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingule, mis järgnes nõukogu otsusele algatada lepingu ratifitseerimine, on tähtis samm edasi teel Lääne-Balkani riikide ELiga lõimimiseks. Andsin oma poolthääle, kuna pean ELi tähtsaks toimijaks, kellel on kohustus toetada Lääne-Balkani riikide täielikku stabiliseerimist. ELi rahvusvaheline tõsiseltvõetavus on tihedalt seotud selle võimega naaberriikides midagi ära teha. Lääne-Balkani riikide, sealhulgas Serbiaga seoses näib, et ainus võimalus on nende ühinemine ELiga. Ühinemisel on aga mitu tingimust. Serbia näitab üles suurepärast tahet ELiga liituda.

Siiski on vaatamata tänasele parlamendi antud nõusolekule võetud vastu ka resolutsioon, mis on küll Serbia suhtes soosiv, aga milles on juhitud tähelepanu sellele, et Belgradi koostöö rahvusvahelise kriminaalkohtuga ning selle täielik pühendumus demokraatiale ja õigusriigi põhimõttele on endiselt hädavajalikud riigi ühinemiseks ELiga.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Toetasime seda teksti, sest enamik meie esitatud muudatusettepanekuid võeti vastu. Need muudatusettepanekud käsitlesid Kosovot, soolist võrdõiguslikkust, vähemuste õigusi, kodanikuühiskonda, ühistransporti, keskkonda ja suhteid Bosniaga. Tagasilükatud muudatusettepanek esitatakse uuesti, sest see jäi häälte võrdse jagunemise (27 : 27) tõttu vastu võtmata. See on väga tähtis, sest selles kutsutakse Serbiat üles alustama läbirääkimisi Kosovoga, viitamata enam uutele läbirääkimistele staatuse või lahkulöömise üle.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Hääletasin Euroopa Liidu ja Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise poolt. Serbia on kogu Balkani piirkonna stabiilsuse seisukohalt tähtis, mistõttu peame jätkama selle riigiga institutsioonidevahelist dialoogi. Viimastel aastatel on Serbia saavutanud ELile lähenemisel palju edu. Pärast Rahvusvahelise Kohtu otsust, mille kohaselt Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine ei olnud vastuolus rahvusvahelise õigusega, peab EL tegutsema aktiivselt rahu loomise nimel. Peame samuti igati toetama Serbiat selle koostöös rahvusvahelise kriminaalkohtuga.

  Artur Zasada (PPE), kirjalikult. – (PL) Tänane hääletus ettepaneku üle võtta vastu nõukogu ja komisjoni otsus Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu sõlmimise kohta valmistas mulle suurt heameelt. Serbia on 2007. aastast alates palju edasi liikunud koostöös Euroopa Liiduga ja see tegi tal võimalikuks jätkata ELiga läbirääkimisi. Need viidi lõpule 10. septembril 2007 ning pärast ELi liikmesriikidega konsulteerimist parafeeriti 7. novembril 2007 Brüsselis stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping. Peame siiski meeles pidama, et täieliku koostöö eeltingimus on see, et Serbia täidab kõiki poliitilisi tingimusi, mille nõukogu läbirääkimiste alaste direktiivide vastuvõtmisel seadis, nimelt et Serbia teeb igakülgselt koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga.

Raport: Marisa Matias (A7-0366/2010)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Pooldasin algatusraportit, mille eesmärk on töötada täiendavalt välja mitmeid meetmeid eelkõige selleks, et edendada varast avastamist ja parandada elukvaliteeti, täiendada epidemioloogilisi teadmisi sellest haigusest ja kooskõlastada teadusuuringuid, toetada liikmesriikidevahelist parimate tavade jagamist ning pidada dementsuse all kannatavatest inimestest lugu. Praegusel ajal kujuneb igal aastal dementsus välja umbes 14 miljonil eurooplasel ja pooltel neist juhtudest on põhjuseks Alzheimeri tõbi.

Erinevad kehtivad tegutsemisjuhised on vaja koondada, et tegeleda selle olukorraga kooskõlastatult, objektiivselt ja tulemuslikumalt ning toetada hooldajaid ja perekondi, näiteks tervishoiusüsteemide, koolituse ja nõustamise täiustamise abil. Pean tähtsaks, et dementsust käsitlevas ELi strateegias pööratakse rohkem tähelepanu dementsete inimeste sotsiaalsetele küsimustele, keskendudes üha enam uurimistegevusele ja ennetusele ning varasele avastamisele.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Pooldasin seda resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa algatust Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide kohta ning mille põhieesmärk on tagada parem liikmesriikidevaheline koostöö ning tõhusamad ja solidaarsusel põhinevad meetmed, mis on suunatud ennetamisele ja dementsuse (eelkõige Alzheimeri tõve) all kannatavate inimeste ravile, samuti neid ümbritsevatele inimestele, näiteks tervishoiutöötajatele, teenuseosutajatele ja sugulastele. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta on oluline samm teel konkreetsete ettepanekute suunas, et ühendada erinevad olemasolevad meetmed ning viisid, kuidas seda tüüpi haigusega võidelda. Killustatud tegevus, Euroopa tasandil ühtlustamata tegevus ning ebavõrdsed kättesaadavuse ja ravitingimused on enam kui piisav põhjendus kõnealuse algatuse esitamiseks.

Seetõttu tuleb keskenduda varasele avastamisele ja ennetamisele ning parandada avalikkuse teadlikkust sellest, mida tähendab dementsusega elamine. Lisaks peab Euroopa strateegia püüdma tagada selliste teenuste olemasolu, mis kindlustavad võimalikult suure tegevusulatuse ning haigetele võrdsed tingimused seoses raviteenuse kättesaadavuse ja raviga, hoolimata nende vanusest, soost, rahalisest olukorrast või elukohast.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin selle tähtsa dokumendi poolt. Iga 24 tunni tagant avastatakse uus neurodegeneratiivse haiguse (närvisüsteemi häire) juhtum. Praegu on see üks peamisi eakate teovõimetuse põhjusi ning Alzheimeri tõbi põhjustab seda enamatel kui pooltel juhtudel. Arvatakse, et selle haiguse all kannatavate inimeste arv suureneb märkimisväärselt. See teeb muret, sest keskmine eluiga pikeneb ja tööealiste inimeste suhteline arv võrreldes pensioniealiste inimeste arvuga väheneb. Toetan Euroopa Komisjoni ettepanekut luua ELi strateegia, mis hõlmab solidaarsusel põhinevat dementsuse (vaimsete võimete järkjärguline halvenemine) ennetamist ja selle haiguse all kannatavate inimeste ravi ning neid ümbritsevate inimeste toetamist. Lisaks peab Euroopa strateegia püüdma tagada selliste teenuste olemasolu, mis kindlustavad võimalikult suure tegevusulatuse ning haigetele võrdsed tingimused seoses raviteenuse kättesaadavuse ja raviga, hoolimata nende vanusest, soost, rahalisest olukorrast või elukohast.

  Regina Bastos (PPE), kirjalikult. – (PT) Dementsus on haigus, mida iseloomustab aeglane progresseeruv mälu ning keskendumis- ja õppimisvõime halvenemine tavaliselt üle 65aastastel inimestel. Dementsuse alla kuulub rühm neurodegeneratiivseid haigusi, mida ei tohi pidada tavalise vananemise osaks. Hinnangute kohaselt kannatab neurodegeneratiivsete haiguste all rohkem kui 8 miljonit eurooplast vanuses 30–99. See on 12,5% iga 1000 inimese kohta. Neist enamik on naised. Teadlased arvavad, et see arv võib järgmise 20 aasta jooksul kahekordistuda. Tavalisim dementsuse vorm Euroopas on Alzheimeri tõbi, mis moodustab 50–70% dementsusjuhtudest. Pooldasin seda raportit, mille eesmärk on parandada haigete elukvaliteeti ja heaolu, julgustades uurimistegevust ja ennetamist, ning edendada liikmesriikidevahelist suhtlemist, et muuta reageerimine tulemuslikumaks ja kaasavamaks, eesmärgiga ennetada dementsusega seotud haigusi, eelkõige Alzheimeri tõbe, ravida nende all kannatavaid inimesi ja toetada neid ümbritsevaid inimesi. Samuti on tähtis ettepanek kuulutada välja üleeuroopaline vaimse tervise aasta.

  George Becali (NI), kirjalikult. – (RO) Toetan raportööri ja hääletasin tema ettepaneku poolt. Alzheimeri tõbi muutub üha levinumaks ja puudutab üha rohkem inimesi, eelkõige kui arvestada, et töötava elanikkonna arv võrreldes pensionil oleva elanikkonna arvuga väheneb. Muutused haigete käitumises ja isiksuses muudavad nad ümbritsevatest sõltuvaks. Ettepanek, mille raportöör meile esitas, on mõeldud liikmesriikidevahelise kooskõlastatuse, solidaarsuse ja toetamise parandamiseks, mis oleks kasulik mitte ainult haigetele, vaid ka teistele asjaomastele isikutele.

  Mara Bizzotto (EFD), kirjalikult. – (IT) Alzheimeri tõbi mõjutab üha rohkem inimesi nii Euroopas kui ka mujal maailmas ning viimastel aastatel on sellesse haigestumise iga alanenud. Varem oli see haigus sotsiaalne ja tervishoiusüsteemi probleem, nüüd on see aga juba muutunud riikide tervishoiupoliitika pakiliseks prioriteediks. Seetõttu on hea, et Euroopa Liit tahab järgmisel aastal selles valdkonnas midagi ära teha, eelkõige asjaomaste poliitikavaldkondade ELi tasandil kooskõlastamise teel. See hõlmab uurimistegevust ja Alzheimeri tõvega tegelemise hea tava levitamist, varast avastamist ja haigete perekonna toetamist, sest paljudes liikmesriikides lasub peredel praegu suur rahaline ja psühholoogiline koorem, kuna nad peavad hoolitsema inimeste eest, kes vajavad pidevat hoolitsust ja ravi. Hääletan Marisa Matiasi raporti poolt lootuses, et seoses haigusega, mis muutub üha tavalisemaks, aga mille sotsiaalsed tagajärjed ei ole veel nii tuntud, tehakse ära palju – rohkem kui seni.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Nõustun Euroopa algatusega Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide kohta, sest igal aastal areneb üha enamatel inimestel välja mingi dementsuse vorm. Kuna Euroopa elanikkond vananeb ning sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed mõjutavad oluliselt liikmesriikide tervishoiusüsteeme, on vaja tegutseda ja võtta kiiremas korras vastu konkreetsed selle haiguse vastu võitlemise algatused. Alzheimer Europe’i hiljutised uuringutulemused näitavad, et Alzheimeri tõbi jääb ELis sageli diagnoosimata ning liikmesriikides on palju ebavõrdsust ennetuse, ravile pääsemise ja sobivate teenuste osutamisega seoses. Keskenduda tuleb Alzheimeri tõve varasele avastamisele ja ennetamisele. Toiduvalik on Alzheimeri tõve väljakujunemise oluline põhjus ning seetõttu peaks prioriteediks olema dementsuse ennetamine muudetavate sekkumismeetmete kaudu ning erilist tähelepanu tuleks pöörata ennetavatele teguritele, nagu tervislik toitumine, füüsilise aktiivsuse ja vaimse tegevuse edendamine ning veresoonkonna haiguste riskitegurite, nt diabeedi, kõrge kolesteroolitaseme, hüpertoonia ja suitsetamise kontrolli all hoidmine. Lisaks tuleb kindlasti tõsta kõikide haigete inimväärikust ja vähendada ebavõrdsust ehk teisisõnu tagada selliste teenuste olemasolu, mis kindlustavad võimalikult suure tegevusulatuse ning haigetele võrdsed tingimused seoses raviteenuse kättesaadavuse ja raviga, hoolimata nende vanusest, soost, rahalisest olukorrast või elukohast.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Alzheimeri tõbi mõjub ühtmoodi igal pool. See, et teaduslikult ei ole suudetud haigust avastada enne selle tagajärgede avaldumist või leida sellele ravi, seab meile veelgi suurema kohustuse leida lahendusi, mis parandaks selle all kannatavate inimeste elu. Neurodegeneratiivsete haigustega seisab silmitsi üle kaheksa miljoni eurooplase ja prognoos ei ole kaugeltki paljulubav: 30 aasta jooksul haigete arv kahekordistub. Sellepärast ongi vaja parandada liikmesriikidevahelist koostööd ning võtta tõhusamaid ja solidaarsusel põhinevaid meetmeid ennetamiseks ja dementsuse (eelkõige Alzheimeri tõve) all kannatavate inimeste raviks ning neid ümbritsevate inimeste toetamiseks. Selleks et tagada ELi mis tahes strateegia toimimine selles valdkonnas, on hädavajalik, et eri riigid seaksid esmatähtsale kohale riiklike tegevuskavade koostamise. Samuti peame keskenduma varasele avastamisele ja ennetamisele ning haiguse epidemioloogiliste andmete kogumisele ja töötlemisele.

Kui need olulised sammud on astutud, on vaja ühtseid meetmeid alates teadusuuringutest kuni tervishoiuteenuste osutamiseni. On oluline täita lüngad, mis endiselt esinevad sellistes valdkondades nagu kutsealane koolitus ja perede toetamine ning tegevuses, mis on suunatud üldsuse teadlikkuse parandamisele sellest, mida toob endaga kaasa dementsus.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Hääletasin Alzheimeri tõve käsitlevat Euroopa algatust puudutava raporti poolt, sest Euroopa Komisjon ja liikmesriikide valitsused on võtnud endale kohustuse koostada ELi ja riiklikud tegevuskavad selleks, et edendada Alzheimeri tõve põhjuste, ennetamise ja ravi alaseid uuringuid ELi tasandil ja suurendada selleks vajalikku rahastamist, parandada ennetamist ja varast avastamist, korraldada avalikkusele teabekampaaniaid, et osataks paremini ära tunda selle haiguse sümptomeid, ja selleks, et tunnistada dementsuse all kannatavate inimeste hooldajate rasket koormat ning pakkuda haigetele ja nende peredele psühholoogilist tuge. Kõige tähtsam on siiski tagada ja edendada selle haigusega tegelemist riiklikul tasandil. Avaliku sektori rahastatavad teadusuuringud, ennetamine, ravi ning haigete ja nende perede ja sugulaste toetamine ei ole tähtis mitte ainult põhimõtte pärast.

Selline avaliku sektori tegevus on vajalik selleks, et vältida ravimiettevõtete spekulatsioone ja muid erahuvisid. Liikmesriigid peavad tagama vajalikud riiklikult rahastatavad teenused ja taristu, mille abil tulla toime tervisega seotud ja sotsiaalsete tagajärgedega haigetele ja neid ümbritsevatele inimestele.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Dementsuse erinevate vormide all kannatab hinnanguliselt 7,3 miljonit eurooplast, kellest enamik põeb Alzheimeri tõbe. See on laialt levinud terviseprobleem, sest me ei tohi unustada, et dementsus ei mõjuta mitte ainult haigeid endid, vaid ka nende eest hoolitsejaid. Kui selles valdkonnas toimiks ELi strateegia, oleks sellega tegelemine kooskõlastatum ning vaimse tervise probleemide ravi ja teadvustamine tulemuslikum – eurooplased saaksid paremini aru vananemisega seotud ajupatoloogiast.

Esiteks arvan, et on vaja parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastatust, töötades välja riiklikud Alzheimeri tõvega seotud strateegiad ja tegevuskavad. Teiseks arvan, et haigetele ja nende peredele on vaja pakkuda rohkem abi ja teenuseid. Kolmandaks pean vajalikuks parandada selliste haiguste uurimist, ravimist ja ennetamist. Tahaksin Marisa Matiast esitatud raporti eest kiita ning toetan komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele esitatud soovitusi.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopas kannatab dementsuse all hinnanguliselt 9,9 miljonit inimest, kellest suuremal enamusel – üle seitsme miljoni inimese – on diagnoositud Alzheimeri tõbi. Teadusuuringud viitavad sellele, et see arv võib iga 20 aastaga kahekordistuda. See olukord nõuab Euroopa Liidult ja liikmesriikidelt uut suhtumist selle haiguse ennetamisse ja ravisse.

Raportis, mille üle me täna hääletasime ja mille sisu ma toetan, pakutakse välja liikmesriikide ravi- ja sotsiaalteenuste ning Alzheimeri-haigeid ümbritsevate inimeste (tervishoiutöötajad, sugulased ja heategevusorganisatsioonid) tegevuse kooskõlastatuse parandamine. Samuti tahaksin rõhutada raportis omistatud tähelepanu varasele avastamisele, ühendatud teabekeskuste olemasolule, haiguse valdkondadevahelisele käsitlusele, sellelaadsetele haigustele keskenduvale erialasele koolitusele ning perede toetamise võrgustikele. Samamoodi tähtis on toetus avalikkust degeneratiivsetest haigustest teavitavate kampaaniate jaoks. Samuti nõustun raportis esitatud mõttega, et selliseid haigusi käsitlev ELi strateegia peab tagama teenused, mis on üldiselt ja geograafiliselt laialdaselt kättesaadavad.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Vaimse tervise probleemide, eelkõige Alzheimeri tõve all kannatab peaaegu 10 miljonit eurooplast. Euroopa vastumeetmed on nõrgad ning haigete, nende perede ja hooldajate olukord on Euroopas väga erinev: praegu on asjaomased riiklikud strateegiad olemas ainult seitsmel liikmesriigil. Sellepärast ongi Euroopa Parlamendi tungiv soovitus liikmesriikidele koostada konkreetsed riiklikud kavad ja strateegiad selle haiguse ja selle tagajärgedega tegelemiseks. Strateegiates tuleb käsitleda haiguse sotsiaalseid ja tervisega seotud tagajärgi, samuti haigetele ja nende peredele vajalikke teenuseid ja toetust. Varase avastamise edendamine, ennetamisele keskenduvad tervishoiuteenused ja teadusuuringud peavad saama tervishoiu prioriteediks ka Euroopa Liidu tasandil. Seetõttu tuleb ELi tasandil ärgitada avaliku ja erasektori ühise teadus-, arendus- ja investeerimisprogrammi loomist. Sellest, kui kiiresti me suudame aeglustada Alzheimeri tõve arengut – võimalik, et isegi see kaotada –, oleneb suuresti teistest sõltuvate inimeste arv ja see võib aidata eakatel oma elu nautida võimalikult kaua.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Raport Alzheimeri tõbe ja teisi dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta sai minu poolthääle, sest selles on välja pakutud meetmed, mis tagavad dementsuse all kannatavate inimeste väärikuse, vähendavad ebavõrdsust ja väldivad sotsiaalset tõrjutust ning edendavad nende haiguste varast avastamist ja nende ennetamise uurimist.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopas kannatab dementsuse eri vormide all umbes 9,9 miljonit inimest, mis tähendab, et Euroopa on seda liiki haiguste levikut vaadates maailmas teisel kohal. Ainuüksi Portugalis on dementsuse all kannatavate inimeste arv hinnanguliselt 153 000, neist enam kui 90 000 on Alzheimeri tõvega ja arvatakse, aastaks 2020 need arvud kahekordistuvad. Kuna elanikkond vananeb, on ühiskonna ja valitsuste vastumeetmed sellistele paljuski eaga seotud haigustele selle aastatuhande alguse suur proovikivi. Sellepärast ei saa ma teha muud kui toetada kindlalt seda algatust, kus tehakse ettepanek kuulutada dementsus ELi prioriteediks, ja kutsuda liikmesriike üles töötama välja konkreetsed riiklikud strateegiad ja tegevuskavad Alzheimeri tõvega tegelemiseks. Portugali Rahvapartei on pooldanud sellist lähenemist Portugalis, sest see on esiplaanil ja täielikult kooskõlas ELi tervishoiupoliitika ja -prioriteetidega, ning nõudnud valitsuselt riiklikku dementsuskava, mis tagab väärika, inimliku ja oskusliku abi ja hoolitsuse Alzheimeri tõbe ja teisi dementsuse vorme põdevatele inimestele.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Igal aastal kujuneb 1,4 miljonil eurooplasel välja mingit liiki dementsus, mis tähendab seda, et iga 24 sekundi tagant avastatakse uus dementsusjuhtum. Portugalis on dementsuse all kannatajaid hinnanguliselt 153 000, kellest 90 000 põevad Alzheimeri tõbe. ELi elanikkonna vananemist arvestades prognoosivad asjatundjad, et aastaks 2040 on see arv kahekordistunud.

Arvestades elanikkonna vananemist ning töötavate elanike arvu vähenemist võrreldes pensionäride arvuga, võib arvata, et dementsusest saab riiklike sotsiaal- ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkuse põhiprobleem. Sellepärast peavad valitsused kindlasti töötama välja riiklikud strateegiad ja kavad Alzheimeri tõve jaoks, et tegeleda dementsuse sotsiaalsete ja tervishoiu alaste tagajärgedega ning mitte piirduma ainult teenuste tagamisega, vaid ka toetama dementsuse all kannatajaid ja nende peresid.

Mul on hea meel ettepaneku üle kuulutada välja üleeuroopaline vaimse tervise aasta, et suurendada teadlikkust vananemisega kaasnevatest ajuhaigustest ning võimalustest, kuidas avastada ja tuvastada selliste haiguste varajasi sümptomeid, korraldades teavituskampaaniaid nende haiguste ennetamise ja ravi teemal.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Alzheimeri tõbi ja teised dementsuse vormid on haigused, mis on nõudnud õigustatult tähelepanu ja tekitanud muret. Organisatsiooni Alzheimer’s Disease International 2010. aasta aruande kohaselt on dementsuse all kannatavate inimeste arv Euroopas umbes 9,9 miljonit ning prognoositakse, et see arv suureneb aastaks 2020 märkimisväärselt. Alzheimeri-haigete kutseliste hooldajate puudus on suur mure, sest tulevikus olukord halveneb, kui midagi ette ei võeta. Need meetmed peavad hõlmama piisava arvu tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate väljaõpetamist ning sobiva hoolitsuse tagamist avalike teenuste kaudu, arvestades haigete sooviga võimaluse korral mitte lahkuda kodust, samuti inimväärikuse, sotsiaalse kaasamise ning haigete iseseisvuse ja enesemääramisega. Kuna selle haiguse ravimid on väga kallid, enamikule haigetest liiga kallid, on vaja neid ravimeid rohkem hüvitada. Hädasti on vaja ärgitada selleteemalisi teadusuuringuid, eelkõige seoses selle haiguse ennetamise, diagnoosimise ja raviga, ning aluspõhimõte peab olema, et avalik sektor võtab endale selle kohustuse ega piira ühtegi haiget sellest kasu saamast.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Toetan täielikult seda Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormidega seotud projekti. Alzheimeri tõbi on peamine dementsuse tekitaja ning selle all kannatab üle 44 000 iirlase ja umbes 10 miljonit eurooplast.

Alzheimer on progresseeruv haigus, mis tähendab, et aja jooksul ajukahjustus süveneb. Ühtlasi ägenevad ka haiguse sümptomid. Kahjuks on väga tõenäoline, et selle põdejate arv suureneb, sest Euroopa elanikkond vananeb. Liikmesriigid peavad tegema dementsust tekitavate haiguste põhjuste uurimisel ja parima ravimeetodi väljatöötamisel rohkem koostööd.

Sageli jääb haigete eest hoolitsemine pereliikmete ülesandeks. Iirimaal hoolitseb dementsuse all kannatavate inimeste eest iga päev 50 000 inimest. Tahaksin neile hoolekandjatele erilist tänu avaldada, samuti Iirimaa Alzheimeri Ühingule, kes annab Alzheimeri-haigetele suurepärast abi.

  Nathalie Griesbeck (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopas kannatab dementsuse all hinnanguliselt peaaegu 10 miljonit inimest, kellest enamikul on Alzheimeri tõbi. See arv kahekordistub tõenäoliselt iga 20 aasta jooksul. Üle 65aastaste inimeste hulgas võib aastal 2020 kannatada dementsuse all iga neljas inimene. Prantsusmaal avastatakse aastas 160 000 uut juhtumit. Seetõttu võib öelda, et kõik eurooplased puutuvad kunagi kas otseselt või kaudselt kokku Alzheimeri tõvest või teistest dementsuse vormidest tingitud probleemidega. Seetõttu toetasin täielikult seda algatusraportit, milles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles astuma Alzheimeri tõve vastu võitlusse, tehes sellest ELi tervishoiuvaldkonna ühe prioriteedi. Alzheimeri-haigetele tuleb kindlasti tagada sobivate tervishoiuteenuste kättesaadavus ning eelkõige on meil vaja tihedamat koostööd teadusuuringute (järgmises teadusuuringute raamprogrammis), ennetamise, diagnoosimise (ühised kriteeriumid, menetlused jne) ja ravi valdkonnas. Samuti kutsume üles kuulutama välja üleeuroopalise vaimse tervise aasta, mis oleks täiendus ülemaailmsele Alzheimeri päevale ning mis on loodetavasti lisavõimalus selleks, et parandada teadlikkust sellest küsimusest.

  Françoise Grossetête (PPE), kirjalikult. – (FR) Alzheimeri tõve vastu võitlemise Euroopa ühingu esimehena saan ma ainult rõõmustada selles ELi algatuses soovitatud meetmete üle, millega tahetakse parandada epidemioloogilisi teadmisi sellest haigusest ja kooskõlastada praegusi teadusuuringuid. ELi toetusel on loodud ühiseid uurimisprogramme ja ma loodan, et need kannavad vilja. Seni aga peab tingimata olema mis tahes strateegia kese ennetamine ning jõupingutused tuleb suunata võimalikult varasele avastamisele, nagu raportis on toonitatud. Liikmesriigid peavad kohe tegutsema hakkama, sealhulgas ennetuskampaaniate abil, mis põhinevad ELi kaugeleulatuval selle haiguse vastu võitlemise kaval. Haiguse tekitatud käitumis- ja isiksusemuutused muudavad haiged järk-järgult teistest sõltuvamaks. Selle haiguse tõttu ei kannata mitte ainult haiged ise, vaid ka nende pered ja hooldajad. Lisaks tahan avaldada kiitust organisatsioonile Alzheimer Europe, kes koos riiklike organisatsioonidega võitleb selle haiguse vastu ning kellel on suur roll haigete ja nende perede abistamisel.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) See algatusraport, millega tahetakse ärgitada Euroopa Komisjoni seadma Alzheimeri tõbi tervishoiuvaldkonna esimeseks prioriteediks, sai minu täieliku toetuse. Me mitte ainult ei pea edendama selle haiguse varajast avastamist võimaldavaid diagnoosimeetodeid, arendama selle sümptomite võimalikult varase avastamise viise ja keskenduma neurodegeneratiivsete haiguste uurimisele, vaid peame eelkõige püüdma parandada haigete ja nende perede igapäevaelu, sest avaliku sektori poliitikas jääb see tahk sageli tähelepanuta. Lisaks tuleb erilist tähelepanu pöörata naistele, sest neid tabab see haigus kaks korda sagedamini kui mehi.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Marisa Matiase raportis käsitletakse teemat, mille tähtsus meie vananevas ühiskonnas suureneb. Minu kodumaal Šotimaal on valitsus teinud dementsusest riikliku prioriteedi ning šotlaste teadmisi ja oskusi kasutatakse rahvusvahelise tähtsusega teadusuuringutes. See ELi algatus on teretulnud vahend ELi dementsusevastase tegevuse paremaks kooskõlastamiseks.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Pooldasin seda resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa algatust Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide kohta, sest selle põhieesmärk on tagada parem liikmesriikidevaheline koostöö ning tõhusamad ja solidaarsusel põhinevad meetmed, mis on suunatud ennetamisele ja dementsuse (eelkõige Alzheimeri tõve) all kannatavate inimeste ravile, samuti neid ümbritsevatele inimestele, näiteks tervishoiutöötajatele, teenuseosutajatele ja sugulastele. Varase avastamise edendamine, hea elukvaliteedi tagamine, liikmesriikidevahelise koostöö toetamine asjaomaste parimate tavade ja kliiniliste uuringute levitamisega ning selle raske haiguse all kannatavate inimeste õiguste ja ootustega arvestamine on tähtsad ja hädavajalikud. See on hädavajalik samm konkreetsete ettepanekute suunas, mis ühendaksid olemasolevad poliitikavaldkonnad ja selliste haigustega tegelemise viisid ning kindlustaksid võimalikult suure tegevusulatuse ning haigetele võrdsed tingimused seoses raviteenuse kättesaadavuse ja raviga, hoolimata nende rahalisest olukorrast.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Tänase hääletusega Matiase raporti üle püüdis Euroopa Parlament rõhutada, et Alzheimeri tõve vastane võitlus on ELi tervishoiuvaldkonna prioriteet. 2009. aasta aruandes Alzheimeri tõve kohta maailmas on kirjas, et seda liiki dementsuse all kannatab umbes 28% eurooplastest, ja Euroopa elanikkonna vananemist arvestades see protsent tõenäoliselt suureneb. Seetõttu arvan, et institutsioonidel on kohustus mitte alahinnata seda haigust ning võtta konkreetseid meetmeid haigete ja nende perede toetamiseks. Sellega seoses peab Euroopa Parlamendi roll olema selleteemalise teadlikkuse parandamine avalikkuse seas ning nõukogu ja komisjoni ärgitamine arvestama tulevaste ennetava tervishoiupoliitika meetmete kavandamisel piisavalt dementsusega. Raportis soovitatud meetmetest tahaksin esile tõsta varasele avastamisele suunatud diagnoosimisteenuste rakendamise suuniste koostamist ja rahastamise parandamise vahendite kindlaksmääramist.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) ELi Alzheimeri tõve teemalist algatust käsitleva raporti vastuvõtmine on tähtis samm selle haiguse vastases võitluses ajal, mil dementsuse all kannatab Euroopas 9,9 miljonit inimest, kellest enamikul on Alzheimeri tõbi. Selle raporti vastuvõtmise tulemusena saavad liikmesriigid võtta kooskõlastatud meetmeid, et võidelda Euroopa Liidus selle haiguse vastu. Minu arvates on üks võimalik lahendus suurendada Euroopa 2020. aasta strateegia raames juhtalgatuse „Innovatiivne liit” ja kevadel käivitatava täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitleva innovatsioonipartnerluse vahendeid.

Arvestades Alzheimeri-haigete arvu oodatavat märkimisväärset suurenemist 2020. aastaks, on vaja edendada riigiasutuste- ning eraõiguslike ja riigiasutuste vahelist koostööd uurimisprojektide elluviimisel ning seeläbi kasutada era- ja avaliku sektori hooneid ja seadmeid, ressursse, teadmisi ja kogemusi Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide mõjuga võitlemiseks.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Üks tulemuslikumaid viise ühiskonna teadlikkuse parandamiseks eakate dementsusest on probleemile tähelepanu juhtimine ja mõjusa teabekampaania korraldamine. Peaksime pöörama erilist tähelepanu Alzheimeri tõvele, sest sellest on saamas üha suurem probleem ja seda mitte ainult ELis, vaid ka kogu maailmas, ning spetsialistide sõnul suureneb selle all kannatajate arv pidevalt. Meie ühiskond vananeb ning me peame rääkima sellest probleemist avatult ja otsima lahendusi. Eelkõige peame toonitama selle haiguse ennetamise tähtsust. Sellepärast sai Marisa Matiase raport Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta minu poolthääle.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – See algatusraport, mis on parlamendi vastus komisjoni teatisele Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta, sai minu poolthääle.

Selle peamised eesmärgid on parandada varast avastamist ja elukvaliteeti, täiendada epidemioloogilisi teadmisi sellest haigusest ja kooskõlastada teadusuuringuid, toetada liikmesriikidevahelist solidaarsust parimate tavade jagamise teel ning austada dementsuse all kannatavate inimeste õigusi.

Need kõik on teretulnud ettepanekud, sest arvan, et dementsust käsitlevas ELi strateegias tuleb panna rohkem rõhku dementsete inimeste ja nende hooldajate sotsiaalsetele probleemidele, toetades samas rohkem ennetamist ja varast avastamist.

  Barbara Matera (PPE), kirjalikult. – (IT) 2009. aasta aruandest Alzheimeri kohta võib leida murettekitava statistika: dementsuse kõigi vormide all kokku kannatab maailmas hinnanguliselt 35,6 miljonit inimest. Euroopas see näitaja pidevalt suureneb, kuna elanikkonna keskmine vanus on kiirelt kasvamas.

Seetõttu on vaja luua liikmesriikide statistiliste andmete vahetamise võrgustik ning platvorm Alzheimeri tõve põhjuste, ennetamise ja ravi uurimise kooskõlastamise jaoks. Kui arvestada, et varase avastamisega saab kogu Euroopas hoida tervishoiukulud madalal, on vaja teha ühiselt finantsinvesteeringuid ja töötada välja ELi tasandi poliitika, millega edendatakse sihtotstarbelist edendamist.

Samuti pean rõhutama, et meditsiini- ja sotsiaalteaduslikes uuringutes ning tervishoiu- ja sotsiaalpoliitikas on vaja arvestada naiste erivajadusi, sest naised kannatavad selle haiguse all kaks korda sagedamini kui mehed ja neid on ka ebaproportsionaalselt palju hooldajate seas. Alzheimeri tõbi on Euroopa ühiskonna suur probleem. Ainult üheskoos suudame leevendada dementsuse sotsiaalseid ja tervisega seotud tagajärgi ning osutada teenuseid ja abi neurodegeneratiivsete haiguste põdejatele ja nende peredele.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Meie erakond, Portugali Rahvapartei, on alati jõuliselt nõudnud riiklikku dementsuskava, et sellise haiguse põdejaid hooldaksid väärikalt ja inimlikult vastava väljaõppega inimesed. Seetõttu ei saa ma toetamata jätta ka seda ELi algatust, millega tahetakse muuta dementsuse vastu võitlemine üheks ELi prioriteediks. Alzheimeri tõve ja teiste dementsuse vormide all kannatajate arv on Euroopas nii suur, et selline prioriteet on vajalik. Abinõude rakendamine haiguse algfaasis on sellise haigusvormi korral väga tähtis ja tagab haigetele parima võimaliku elukvaliteedi.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Alzheimeri tõbi on salakaval haigus, mille jaoks pole laialdastele uuringutele vaatamata veel mõjusaid ravimeid. On ebatõenäoline, et leiame lähitulevikus ravi sellele haigusele ja selle tagajärgedele, nagu süvenev mälu ja aju teiste kõrgema tasandi funktsioonide halvenemine, mille tulemusena jäädakse teistest täielikult sõltuvaks. Seda vajalikum on ravi alustamine varajases staadiumis. Üks tähtis meede on avalikkuse teavitamine ennetamisest, samuti selle haiguse varajasest äratundmisest ja selle väljakujunemise edasilükkamisest. Ilmneb, et paljud perearstid alustavad ravi dementsusevastaste ravimite abil liiga hilja, et mitte ületada oma eelarvet, aga sellel on loodetust vastupidised tulemused. Meditsiini asjatundjate sõnul saab õigete ravimite kasutamisega lükata haige kallisse hoolekandeasutusse panemist edasi kuni aasta võrra.

Sellega seoses ei tohi unustada haigete eest hoolitsevate sugulaste suurt füüsilist ja vaimset koormust. Kolmandikul hooldajatest tekitab selline pinge depressiooni, läbipõlemissündroomi ja teisi sarnaseid probleeme. Püüame leevendada Alzheimeri-haigete kannatusi ELi tasandil. Sellepärast hääletasin Marisa Matiase raporti poolt.

  Cristiana Muscardini (PPE), kirjalikult. – (IT) Pooldan Marisa Matiase raportit, sest ELis on vaja tagada liikmesriikide vahel tihedam koostöö ja parem kooskõlastus, et praegu kuut miljonit eurooplast puudutava Alzheimeri tõve ennetamine ja ravi oleks tulemuslikum.

Kui EL riike ei abistaks – mitte ainult ennetamise ja ravi valdkonnas, vaid ka teadusuuringute rahastamise kooskõlastamises, parimate tavade levitamises ja mõjusate ravimite avastamise nimel tegutseva ravimitööstuse rahastamisel –, ei suudaks me tagada tõsiselt invaliidistavate haiguste all kannatavate inimeste iseseisvust ja inimväärikust, kaasa arvatud nende emotsionaalsete ja sotsiaalsete suhetega seoses.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Minu otsus hääletada Alzheimeri tõve käsitleva raporti poolt tuleneb soovist täiustada ELi praegust selle haiguse vastu võitlemise strateegiat. Euroopa elanikkonna üha süveneva vananemisega kaasneb ka neurodegeneratiivseid haigusi põdevate inimeste arvu märkimisväärne suurenemine. 50% neist põevad Alzheimeri tõbe. Seetõttu on see raport samm edasi selle tõsise haiguse vastases võitluses. Arvan, et sellega seoses on vaja keskenduda ennetamisele, seda nii varase avastamise kui ka epidemioloogilise teabe kogumise näol. Samuti on vaja täita lüngad, mis endiselt esinevad sellistes valdkondades nagu kutsealane koolitus ja perede toetamine, suurendades selleks üldsuse teadlikkust sellest, mida toob endaga kaasa dementsus.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Hääletasin raporti poolt, mis käsitleb Alzheimeri tõve puudutavat Euroopa algatust, sest see aitab parandada haigete ja nende sugulaste elukvaliteeti ning vähendada liikmesriikidevahelist ebavõrdsust seoses ennetamise, ravilepääsu ja dementsetele inimestele sobivate teenuste osutamisega. Euroopas kannatab dementsuse erinevate vormide all 1,4 miljonit inimest. Neurodegeneratiivsete haiguste all kannatab üle kaheksa miljoni 30–99aastase eurooplase, kellest pooltel on Alzheimeri tõbi, ning tõenäoliselt kahekordistub see arv iga 20 aastaga. Raporti eesmärk on praegust olukorda paremaks muuta; selles seatud põhieesmärgid on varase avastamise ja ennetamise edendamine, haigete elukvaliteedi parandamine, riikide solidaarsusel põhinev ühtne tegutsemine alates teadusuuringutest kuni ravini ning haigete väärikuse suurendamine kogu ravi vältel.

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Parlamendi resolutsioon Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta sai minu poolthääle. Olen mõne Marisa Matiase raportis esitatud mureküsimusega nõus ja toetan üleskutset nõukogule kuulutada dementsus ELi tervishoiuprioriteediks.

Tegutseda tuleb üleilmselt. Riikidevahelist kooskõlastamist toimub ELis suhteliselt vähe, mille tagajärjeks on teadmiste ja parimate tavade killustatus ja piiratud jagamine liikmesriikide vahel, ning Alzheimeri tõve uuringud on Euroopas maha jäänud teiste raskete haiguste uuringutest.

Neid dokumendis kenasti kajastatud asjaolusid arvestades on vaja välja töötada mitte ainult riiklikud Alzheimeri tõve tegevuskavad ja strateegiad, mis on hädavajalikud, vaid ka ELi tasandi dokument, millega soodustatakse ELi selle valdkonna teadusuuringute tulemuslikku kooskõlastamist. Arvan, et nii saab tagada parimale tavale vastavad tervishoiuteenused üheaegselt kõikides ELi riikides. Nii saame vältida vastuabinõude erinevust ning selle haiguse ravi kättesaadavuse ja kvaliteedi tingimuste erinevust.

  Aldo Patriciello (PPE), kirjalikult. – (IT) Statistika Alzheimeri tõve ja dementsuse teiste vormide kohta on väga murettekitav: näiteks see, et igal aastal kujuneb 1,4 miljonil ELi kodanikul välja mingit liiki dementsus ja iga 24 sekundi tagant avastatakse uus dementsusjuhtum.

Üle 65aastaste inimeste hulgas kannatab dementsuse all peaaegu iga 20. inimene ning hinnanguliselt kannatab selliste haiguste all üle kaheksa miljoni eurooplase. Seda arvesse võttes on vaja ELis erinev riiklik poliitika kooskõlastada. Killustatud tegevus, Euroopa tasandil ühtlustamata tegevus ning ebavõrdsed kättesaadavuse ja ravitingimused on enam kui piisav põhjendus kõnealuse algatuse esitamiseks. Selle aluseks on neli põhieesmärki: parandada varast avastamist, täiendada epidemioloogilisi teadmisi sellest haigusest, toetada liikmesriikidevahelist solidaarsust ja arvestada dementsuse all kannatavate inimeste õigustega.

Seni ei ole Alzheimeri tõvele ravi leitud. Seega on hädavajalik tõhustada farmakoloogiavälist sekkumist, edendades sekkumisviise, mis parandavad haiguse all kannatavate inimeste heaolu. Kõike eeltoodut arvestades pooldan igati liikmesriikidevahelist paremat kooskõlastamist ja dementsuse mõjusamat ennetamist.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) See raport on väga vajalik samm selleks, et luua ELi selle valdkonna strateegia, mille aluseks on neli peamist eesmärki: edendada varast avastamist ja elukvaliteeti, täiendada epidemioloogilisi teadmisi ja kooskõlastada teadusuuringuid, toetada liikmesriikidevahelist solidaarsust parimate tavade jagamise teel ning arvestada dementsuse all kannatavate inimeste ja nende hooldajate õigustega. Igal aastal kujuneb 1,4 miljonil ELi kodanikul välja mingit liiki dementsus. Uus juhtum diagnoositakse iga 24 sekundi järel. Üle 65aastaste inimeste hulgas kannatab dementsuse all peaaegu iga 20. inimene ja üle 80aastaste hulgas iga viies. Hinnangute kohaselt kannatab neurodegeneratiivsete haiguste all rohkem kui 8 miljonit eurooplast vanuses 30–99 (pooltel neist on Alzheimeri tõbi) ning teadlased prognoosivad, et see arv kahekordistub iga 20 aasta järel. Kuna diagnoosimise ja ravi kättesaadavus on erinev mitte ainult liikmesriigiti, vaid ka riigisiseselt, on vaja välja töötada riiklikud tegevuskavad, milles on sätestatud solidaarsusel põhinevad meetmed ennetamiseks ja dementsuse (eelkõige Alzheimeri tõve) all kannatavate inimeste raviks ning neid ümbritsevate inimeste (tervishoiutöötajad, teenuseosutajad ja sugulased) toetamiseks.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Dementsuse all kannatavate inimeste arv on Euroopas hinnanguliselt 9,9 miljonit ning enamikul juhtudest on tegemist Alzheimeri tõvega. Neurodegeneratiivsed haigused on üks peamisi invaliidsuse ja teistest sõltuvaks jäämise põhjusi eakatel ning arvatakse, et dementsuse erinevate vormide all kannatavate inimeste arv võib aastaks 2020 kahekordistuda.

Seda arvesse võttes tuleb toonitada selle raporti tähtsust: selles juhitakse tähelepanu sellele, et liikmesriigid ja EL peavad märkimisväärselt tõhustama koostööd ning uuenduslike kliiniliste ja mitut teadusharu hõlmavate teadusuuringute kooskõlastamist Alzheimeri tõve põhjuste, ennetamise ja ravi valdkonnas, parandama teabevahetust ning suurendama kõnealuse valdkonna rahastamist. Samuti tahaksin toonitada rõhuasetust varasele avastamisele, töötajate koolitamisele, perede toetamisele ja avalikkuse teavitamise kampaaniatele, et haigetele oleks tagatud tervishoiuteenuste osutamine parima tava kohaselt.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) ELis diagnoositakse iga 24 sekundi tagant mõnel inimesel neurodegeneratiivne haigus. Üle 65aastaste inimeste hulgas kannatab dementsuse all peaaegu iga 20. inimene ja üle 80aastaste hulgas iga viies. Alzheimeri tõbi moodustab enam kui poole eelnimetatud juhtumitest. Kokku kannatab neurodegeneratiivsete haiguste all rohkem kui 8 miljonit eurooplast vanuses 30–99 ning teadlased prognoosivad, et see arv võib kahekordistuda iga 20 aasta järel. Euroopa Liit peab härjal sarvist haarama, et neid haigusi põdevate inimeste arvu suurenemisega järgmistel kümnenditel midagi ette võtta. Pooldasin seda Euroopa Parlamendi resolutsiooni, kus eelkõige kutsutakse liikmesriike üles astuma samme, mis aitaks aeglustada haiguse kulgu (näiteks propageerida tervislikke eluviise ja tagada ravimite kättesaadavus kõigile haigetele), luua spetsiaalseid keskusi, tagada rahuldavad raviseadmed kogu riigis ja koostada strateegilised tegevuskavad selle valdkonna teadusuuringute jaoks.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Toetasime seda ettepanekut, sest muu hulgas kutsutakse selles nõukogu üles kuulutama dementsus ELi tervisealaseks prioriteediks ning nõutakse tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja konkreetsed riiklikud kavad ja strateegiad Alzheimeri tõve jaoks, et tegeleda dementsuse sotsiaalsete ja tervisetagajärgedega ning pakkuda teenuseid ja tuge dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende peredele, nagu seda juba tehakse mitmes liikmesriigis, kus 2008. aastal algatatud kava „Alzheimeri tõbi ja sellega seotud haigused” on võimaldanud kooskõlastada haigete meditsiinilise ja sotsiaalse hooldamise ning selle haiguse alased kliinilised ja põhiuuringud riiklikul tasandil.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa elanikkonna keskmine vanus tõuseb pidevalt ja see muudab vanusega seotud probleemid, eelkõige dementsuse üha tähtsamaks.

Hinnanguliselt kannatab dementsuse all maailmas rohkem kui 35 miljonit inimest ja see arv võib kahekordistuda iga 20 aasta järel. Euroopas kannatab dementsuse all hinnanguliselt 9,9 miljonit inimest, kellest paljudel on Alzheimeri tõbi.

Organisatsiooni Alzheimer’s Disease International uuring näitab, et üks Alzheimeri-haige maksab ELi riikidele aastas 24 000 eurot, mis teeb kokku umbes 161 miljardit eurot. Tulevastel kümnenditel saab dementsusest tõenäoliselt üks peamisi probleeme riiklike tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkuse jaoks.

Asjaomaste inimeste arvu arvestades on vaja tagada teenused ja toetus dementsuse all kannatavatele inimestele ja eelkõige nende peredele, kes on nende peamised hoolekandjad. Mitmes liikmesriigis on seda tehtud ning võetud kasutusse Alzheimeri tõve ja teiste sarnaste haigustega seotud tegevuskava. Ühine eesmärk peab olema avalikkuse teadlikkuse parandamine vananemisega seotud haigustest ning täiendada 21. septembril tähistatavat üleilmset Alzheimeri päeva teabekampaaniatega selliste haiguste ennetamise ja ajuveresoonkonna haiguste ravi kohta.

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult. – (PL) Raport Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta sai minu poolthääle. Parlamendis toimus hiljuti arutelu eakatega seotud teemadel seoses majanduskriisi, tööturu nõudluse ja suureneva tööhõivega. Statistika dementsusega inimeste arvu kohta näitab, kui tohutu see probleem on. Igal aastal kujuneb mõni dementsuse vorm välja umbes 1,4 miljonil eurooplasel ja selliste haigete arv on hinnanguliselt 10 miljonit. Poolas kannatab Alzheimeri all enam kui 200 000 inimest. Neurodegeneratiivsed haigused on üks peamisi invaliidsuse põhjusi eakatel ja keskmise eluea pikenemise tõttu see probleem süveneb.

Alzheimeri tõbi on kõigi riikide ühiskonna jaoks suur majanduslik probleem. 2010. aasta aruandes Alzheimeri tõve kohta maailmas väidetakse, et iga-aastased kulud Alzheimerile ja teistele dementsuse vormidele ulatuvad maailmas 600 miljardi USA dollarini. Dementsuse vastu võitlemiseks on vaja ELi ühist strateegiat. Peame looma ja propageerima Alzheimeri tõve ennetamise meetmeid ehk teisisõnu tervislikke eluviise, mis tähendab füüsilist ja vaimset aktiivsust, ühiskonnaelus osalemist ja tervislikku toitumist. Haigete eest hoolitsejatele tuleb kindlustada asjakohane rahaline ja psühholoogiline toetus. ELi strateegias Alzheimeri tõve vastu võitlemiseks tuleks pöörata erilist tähelepanu naiste vajadustele, sest nemad haigestuvad dementsusesse kaks korda sagedamini kui mehed ja hoolitsevad selliste haigete eest ka oluliselt rohkem.

  Bart Staes (Verts/ALE), kirjalikult. – (NL) Hääletasin kindlalt selle Alzheimeri tõbe käsitleva algatusraporti poolt. Raportiga antakse väga hea ülevaade selles valdkonnas vajalikest meetmetest. Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis vastu võetud tekstile ei ole muudatusettepanekuid esitatud, mis tähendab, et neid soovitusi toetavad paljud. Lisaks tahaksin, et pööraksime tähelepanu ka suurenevale arvule arstipunktidele, mis on mõeldud dementsusesse hästi suhtuvate kogukondade jaoks, näiteks Saksamaal, Belgias ja Šotimaal. Samuti peame mõtlema selle haiguse kulu suhtes tekkivate ootuste mõjule. Põhjendamata negatiivsed ootused võivad haigusele sageli halvasti mõjuda. Sellisele järeldusele jõuti ka eesistujariigi Belgia korraldatud konverentsil, mis toimus eelmise aasta lõpus. Neid märkusi tuleks ka asjaomases poliitikas arvesse võtta.

  Csanád Szegedi (NI), kirjalikult. – (HU) Olen raportiga nõus, sest erinevate selle haiguse ravimise meetodite ühendamine on vajalik. Euroopas tabab dementsus igal aastal 1,4 miljonit inimest ning seetõttu on varane avastamine ja ennetamine eriti tähtsad. Samuti on hädavajalik parem liikmesriikidevaheline kooskõlastamine. Toetan ka arvamust, et peame püüdma saavutada võimalikult laialdased ravilepääsu võimalused ning haigetele võrdsed tingimused, hoolimata nende vanusest, soost, rahalisest olukorrast või elukohast.

  Thomas Ulmer (PPE), kirjalikult. – (DE) Pooldasin raportit, milles on muljetavaldav ja üksikasjalik kirjeldus Alzheimeri-haigete ja nende hooldajate probleemidest, soovidest ja mureküsimustest ning milles kutsutakse meid üles ühiselt tegutsema. Praegu põeb dementsust ainult üks 15st üle 65aastasest eurooplasest, aga tulevastel kümnenditel see arv suureneb märkimisväärselt. Selle tulemusena on meie ees suur probleem.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Toetan täielikult seda uut algatust Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide kohta. Arvatakse, et dementsusest saab tulevastel aastatel üks suurimaid tervishoiuprobleeme, ning liikmesriikidevaheline koostöö ennetamise, diagnoosimise ja ravi täiustamiseks on väga vajalik. Raportis kutsutakse üles parandama teadlikkust sellest teemast ja vajadusest tunda ära Alzheimeri tõve sümptomid varakult. Nii saab Alzheimeri tõve varakult diagnoosida ja parandada ravilepääsu. Lisaks dementsuse all kannatajate heaolu tagamisele on vaja parandada hooldajate teadlikkust, sest neil on sageli emotsionaalseid ja rahalisi probleeme. Hooldajate igapäevaolukorra parandamise tegevuskavade väljatöötamine on veel üks viis, kuidas parandada Alzheimeri ja dementsuse tõttu kannatavate inimeste elu.

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult. – (PL) Selle täiskogu istungi ajal hääletasime Euroopa Parlamendi resolutsiooni üle Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta. Hääletasin resolutsiooni poolt, sest see on väga tähtis samm edasi, et esitada üksikasjalikud ettepanekud olemasolevate poliitiliste strateegiate ja selliste haiguste ravimisviiside ühendamise jaoks. Neurodegeneratiivsed haigused on praegu üks peamisi invaliidsuse põhjustajaid eakatel ning on väga tõenäoline, et nende haiguste all kannatavate inimeste arv suureneb märkimisväärselt. See tõsiasi muutub veelgi tähtsamaks, kui vaadata keskmise eluea pikenemist ning töötava elanikkonna arvu vähenemist ja pensionäride arvu suurenemist. Eeltoodut arvestades on väga oluline, et ennetamine oleks kõikides strateegiates kõige tähtsamal kohal ja et tehakse kõik selleks, et haigus avastatakse võimalikult vara. Rahva esindajana tunnen ühist vastutust selle eest, et EL kasutaks oma volitusi selle probleemi lahendamiseks.

  Angelika Werthmann (NI), kirjalikult. – (DE) Alzheimeri tõve ja dementsuse teiste vormide all kannatavate inimeste arvu kiire kasvu tõttu on vaja ELi viivitamatut tegutsemist, millega tagatakse suurem keskendumine varasele avastamisele ja ennetamisele. Näiteks võiks riskirühma kuuluvad inimesed käia varakult uuringutel ning tuleks korraldada sihipäraseid teavituskampaaniaid, et eakate sugulased oskaksid teha vahet tavaliste vananemissümptomite ja dementsuse esmaste sümptomite vahel. Liikmesriigid peavad jagama teadmisi ja oskusi ning kaasama sellesse nii teadlased kui ka tervishoiutöötajad. Seda haigust põdevate inimeste rohkus, mis on ärevust tekitav, ja sellest tulenevad kulud liikmesriikidele muudavad ennetamisvajaduse pakiliseks. Ennetamine peaks hõlmama tervislikku toitumist ja haiguse ilmnemise edasilükkamise viise. Raportis mainitakse ka praktilist ja psühholoogilist toetust sugulastele. Uuringud näitavad, et kodus hooldatav haige vajab kolme hooldajat, kes peavad tavaliselt töölt ära tulema. Lõpetuseks mainitakse raportis ka Alzheimeri-haigete väärikuse säilitamise tähtsust. Seda on võimalik saavutada juba koolis algava haridusprogrammiga.

Resolutsiooni ettepanek: (B7-0026/2010)

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Pooldasin ettepanekut võtta vastu resolutsioon petitsiooni kohta, mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga ja sellest tulenevat kahjulikku mõju asjaomasele ettevõttele. Tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et komisjoni vastuses petitsioonikomisjonile ei vastatud piisavalt petitsiooni esitaja ja parlamendikomisjoni liikmete küsimustele ning õiguskomisjoni arvamuses tõstatatud mureküsimustele. Seetõttu tuleb nõuda, et komisjon võtaks kohe vajalikud abinõud, et viia lõpule direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 sätestatud kaitseklausli alusel 1997. aastal algatatud menetlus. Lisaks peab komisjon kiiresti lahendama õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on 13 aastat viibinud väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) See juhtum, mis on enam kui kümme aastat vana, on tekitanud ettevõttele märkimisväärset rahalist kahju, sest ta ei ole ikka veel saanud komisjonilt lõplikku vastust seoses arusaamatusega Saksamaa ametiasutustega. Kõik ELis müüdavad meditsiiniseadmed peavad vastama liidu õigusaktidele ja ohutusstandarditele, et tarbijad oleksid kaitstud. Selle juhtumi lõpetamiseks on siiski vaja komisjoni tegutsemist, sest vaidlused tuleb lahendada mõistliku aja jooksul.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Kõnealune probleem puudutab astmainhalaatorit, mis on olnud turul alates 1996. aastast. Saksamaa ametiasutustele tekitas see toode muret ja nad teavitasid sellest komisjoni, et algatada kaitseklausli alusel menetlus. Komisjon aga ei konsulteerinud tootjaga ega langetanud otsust, nii et otsus selles küsimuses on endiselt tegemata ja petitsiooni esitaja ei saa kasutada ühtki õiguskaitsevahendit. Tootja laskis seadme 2003. aastal turule uue nime all ning 2005. aastal käskis Ülem-Baieri ringkonnavalitsus seadme vastavalt Saksamaa meditsiiniseadmete seadusele turult kõrvaldada ilma sellest komisjonile teatamata. Tootja teavitas komisjoni teisest müügikeelust, et algatada Saksamaa vastu rikkumismenetlus, aga komisjoni väitel ei olnud piisavalt tõendeid selle kohta, et inhalaator vastab direktiivis kehtestatud olulistele nõuetele ning järelikult ei olnud tarvis uuesti toote ohutust kontrollida.

Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest arvan, et komisjon peab kiiremas korras reageerima kahju kannatanud poole õigustatud küsimustele, et too saaks oma õigusi kehtestada.

  Peter Jahr (PPE), kirjalikult. – (DE) Mul on hea meel, et parlament võttis täna vastu resolutsiooni Christoph Kleini petitsiooni kohta. Petitsioonikomisjon on tegelenud selle küsimusega pikka aega. 1990. aastatel leiutas Christoph Klein astmahaigetele inhalaatori, mille suhtes kohaldati kaks korda müügikeeldu, mis vaidlustati. Üksikasjadesse laskumata nendin, et olen veendunud, et algne inhalaatori müügi keeld 1996. aastal ei olnud päris seaduslik. Vähemalt tuleb keeluni viinud asjaolud kriitiliselt üle vaadata. Komisjonilt nõuti kaitseklausli alusel algatatud menetluse lõpuleviimist, et asjaomane pool saaks otsuse edasi kaevata. Menetlus ei ole ikka veel lõpetatud. Teise keelu õiguslik alus ja õiguspärasus on kindlasti vaieldavad. Lisaks näib, et on rikutud ka Euroopa Liidu õigust. Selle tulemusena on Christoph Klein jäänud julmalt ilma õigussüsteemi abita ja selline olukord tuleb heastada. Komisjon peab leidma kiiresti lahenduse, mis selle probleemi lõplikult lahendab.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Minu poolthääl resolutsiooni ettepanekule põhines vajadusel kinnitada, et EL ja konkreetselt Euroopa Parlament kui demokraatlikult valitud organ on alati olnud kodanike poolel. Täna vastu võetud resolutsiooni aluseks on Saksamaa kodaniku Christoph Kleini esitatud petitsioon nr 0473/2008, mis käsitleb Euroopa Komisjoni suutmatust võtta meetmeid seoses ühe konkurentsijuhtumiga, mis puudutab astmat raviva seadme müügilt kõrvaldamist. Sarnastes olukordades peab meil – eelkõige kui ELi kodanikel ja kui Euroopa Parlamendi liikmetel – olema võimalus kasutada kaitsemeetmeid, kui mõni ELi institutsioon ei täida aluslepingute sätteid. Selline on kokkuvõtvalt mu poolthääle põhjendus. Lisaks loodan, et komisjon heastab oma käitumise ja annab vähemalt mõne konkreetse vastuse selle astmat raviva seadme turult kõrvaldamise kohta, et selgitada juhtunut.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – See raport näitab, kui väärtuslik on parlamendi petitsioonikomisjoni töö. Tegutseme vastusena Saksamaa kodaniku õigustatud kaebusele seoses astmainhalaatoriga. Resolutsioonis nõutakse, et komisjon lahendaks kiiresti õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on viibinud 13 aastat väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Selline konflikt kahjustab kõiki osapooli: kõnealune ettevõte kannatab rahalist kahju ja ELi institutsioonide maine saab väga palju kannatada, kuna nad on viivitanud selle menetluse lõpuleviimisega. Mulle tundub, et 10 aastat on konflikti lahendamiseks liiga pikk aeg ja komisjoni kohustus on kõikide kasuks leida kiire lahendus. Pean siiski rõhutama, et kõik ELi turule lastavad meditsiiniseadmed peavad vastama kõikidele liidu ohutusstandarditele.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Nõukogu direktiivis 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta on täpselt selgitatud, millistele nõuetele seade peab vastama, et saada esiteks müügiluba ja et seejärel jääda turule. Kui tootel on CE-märgis, vastab see neile nõuetele. Liikmesriikide kohustus on teostada kontroll, mis väldiks CE-märgise lubamatut kasutamist ja tagaks vajaduse korral toodete turult kõrvaldamise. Asjaomane riigiasutus peab komisjoni kohe sellistest meetmetest teavitama. Jäin hääletusel erapooletuks, ses minu arvates ei pea komisjon antud juhul midagi ette võtma.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Pooldasin seda resolutsiooni, milles palutakse pärast Saksamaa kodaniku esitatud astmainhalaatori turulelaskmist käsitlevat petitsiooni komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et viia lõpule menetlus, mis on veninud kahjuks 13 aastat ja tekitanud asjaomasele ettevõttele märkimisväärset rahalist kahju.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Selle resolutsiooni vastuvõtmisega parlament:

1) on seisukohal, et Euroopa Komisjoni vastus petitsioonikomisjonile ei sisaldanud rahuldavaid vastuseid petitsiooni esitaja küsimustele, komisjoniliikmete küsimustele ega õiguskomisjoni arvamuses tõstatatud küsimustele;

2) palub komisjonil viivitamata võtta vajalikke meetmeid, et viia lõpule direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 sätestatud kaitseklausli alusel 1997. aastal algatatud menetlus, ning

3) palub komisjonil kiiresti lahendada õigustatud mured, mida on väljendanud petitsiooni esitaja, kes on 13 aastat viibinud väljakannatamatus olukorras, mille tagajärjel tal on saamata jäänud oluline osa sissetulekust, ning võtta vajalikud meetmed, et petitsiooni esitaja saaks oma õigusi kasutada.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Astmahood tekitavad ootamatuid hingamisraskusi, mis võivad kesta tunde.

Saksamaa keelustas kõnealuste astmainhalaatorite müügi kõigepealt 1997. aastal ja seejärel uuesti 2005. aastal. Komisjonil paluti anda vastus keeldude õiguspärasuse kohta, aga seda otsust ei tehtud. See on aga vastuolus direktiivis 93/42/EMÜ sätestatud kaitseklausliga, mille kohaselt oleks komisjon pidanud seda asjaomase menetluse lõpuks tegema.

Selle tegematajätmise muudab veelgi tõsisemaks asjaolu, et usaldusväärsete hinnangute kohaselt oleks turult kõrvaldatud inhalaatorid võinud parandada umbes 30 miljoni astmahaige elukvaliteeti.

Erminia Mazzoni esitatud küsimuses palutakse komisjonil võtta vajalikke meetmeid seoses direktiivi 93/42/EMÜ artiklis 8 sätestatud kaitseklausli eiramisega. Selle artikli kohaselt peab komisjon, kui tal palutakse teha otsus tervishoiuvaldkonda puudutava riikliku õigusliku meetme kohta, konsulteerima võimalikult kiiresti asjaomaste pooltega ja teatama neile, kas riiklik meede on õiguspärane või mitte. Selles menetlusetapis tuleb luua uurimiskomisjon, kes teeb kindlaks Euroopa Komisjoni tegeliku vastutuse. Sellise otsuse on teinud ka Euroopa Kohus.

Resolutsiooni ettepanekud: RC (B7-0023/2010)

  Laima Liucija Andrikienė (PPE), kirjalikult. – (LT) Pooldasin resolutsiooni olukorra kohta Haitis aasta pärast maavärinat. Euroopa Parlament kinnitab selles taas kord solidaarsust Haiti rahvaga, kes kannatab maavärina ja kooleraepideemia tagajärjel. Nõustun väga tähtsa üleskutsega rahvusvahelisele üldsusele, kaasa arvatud ELile, võtta kindel ja pikaajaline kohustus täita kõik New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil antud lubadused. Tegutseda tuleb kohe ja kooskõlastada humanitaarabi andmist Haiti inimestele, kellest enam kui miljon elavad endiselt ajutistes laagrites. Inimõigusorganisatsioonid mõistavad jätkuvalt hukka sealsed elamistingimused, eelkõige naiste vägistamise ja nende vastu suunatud seksuaalse vägivalla.

Pikemas perspektiivis on siiski selge, et humanitaarabi andjad ei saa ega tohigi jätkata Haiti riigi puuduste korvamist või riigi asemel tegutsemist ja et on hädavajalik lõpuks võtta meetmeid, et tagada pikaajaline areng, eelkõige seoses tervishoiuteenuste, joogivee kättesaadavuse ning linnade ülesehitamisega. Poliitilisel tasandil on vaja viivitamata parandada Haiti riigi suutlikkust järgida demokraatia ja hea valitsemistava põhimõtteid, mis on riigi ülesehitamiseks hädavajalikud, ning tagada Haiti kodanikuühiskonna ja rahva kaasamine.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Toetasin seda resolutsiooni, kus hinnatakse olukorda Haitis aasta pärast maavärinat. Olukord selles riigis on endiselt väga keeruline ja segane, ülesehitustööde alustamisega on raskusi, miljonid inimesed nälgivad ning maavärin on mõjunud kohutavalt enamale kui 800 000 lapsele, keda ähvardab vägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse ja ärakasutamise oht. Olukord muutus riigis pärast presidendi- ja parlamendivalimistele järgnenud poliitilist kriisi veelgi halvemaks. Kuigi rahvusvaheline üldsus reageeris Haiti tragöödiale mõjusalt, andes rahalist ja humanitaarabi, on siiski seni lubatud 10 miljardist USA dollarist välja makstud ainult väike osa. Maad rüüstanud kooleraepideemia on esile toonud Haiti riigi suutmatuse olukorrale kohaselt reageerida, ent samuti rahvusvahelise abi süsteemi piirangud. Jätkuvad poliitilised rahutused takistavad ülesehitustööde alustamist ja ohvrite abistamist ning teevad olukorra veelgi halvemaks. Euroopa Liit kui abistajate eestvedaja peab Haitis ülesehitamise kooskõlastamiseks ise poliitiliselt ohjad haarama ja tagama abi jõudmise nendeni, kellel seda kõige rohkem vaja on.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Olukord Haitis on muutunud väga süngeks, sest rahvusvahelise üldsuse jõupingutused ei ole kodusõjast ja loodusõnnetustest ning nüüd kooleraepideemiast laastatud riigi olukorra parandamisel vilja kandnud. Eelmisel aastal toimunud laastav maavärin tõi Haiti maailma avalikkuse tähelepanuorbiiti. Jõulise emotsiooni ajel tehtud ühistele jõupingutustele vaatamata olukord ei parane. Sellepärast ongi Euroopa Parlamendi vastu võetud resolutsiooni kõige tähtsam punkt tõenäoliselt üleskutse ÜRO-le vaadata läbi stabiliseerimismissiooni MINUSTAH mandaat Haitis, võttes arvesse epideemiat ning hiljutiste tasavägiste, aga rahvusvahelise üldsuse arvates väga küsitava õiguspärasusega valimiste tekitatud pingeid. Selle väikese riigi vaene elanikkond on neid probleeme arvestades palju kaotanud.

ÜRO peab kindlasti olema ja jääma vastutavaks kõigi julgeoleku taastamisele ja humanitaarabi andmisele suunatud tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide kooskõlastamise ning ülesehitus- ja arendustööde eest. Kogu rahvusvaheline üldsus ja eelkõige Euroopa Liit peavad seadma Haiti ülesehitamise oma tegevuskavas võimalikult tähtsale kohale, enne kui on selle rahva jaoks liiga hilja.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel rahvusvahelise üldsuse ulatusliku reageerimise üle Haiti laastavale maavärinale ja tõelise poliitilise toetuse üle riigi ülesehitusele. Eriti hea meel on mul komisjoni ja liikmesriikide lubaduse üle eraldada ühiselt 1,2 miljardit eurot, millest 460 miljonit on Euroopa Komisjoni mittehumanitaarabi.

Haiti katastroofi ulatus on aga kahetsusväärne ja selle tagajärjed on hästi nähtavad ka aasta pärast maavärinat. Samuti on olukord kahetsusväärne seoses ohutuse, hügieeni- ja sanitaartingimuste, rahvatervise ja elutingimustega ning viivitamata on vaja parandada Haiti riigi suutlikkust järgida demokraatia ja hea valitsemistava põhimõtteid, mis on riigi ülesehitamiseks hädavajalikud, ning tagada Haiti kodanikuühiskonna ja rahva kaasamine. Me peame endiselt tingimata aitama sel riigil maavärina tagajärgedest toibuda, kuid rahvusvaheline üldsus peab kasutama seda võimalust ka selleks, et aidata kaotada majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline ebavõrdsus Haitis.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Aasta hiljem on katastroofi tagajärjed Haitis murettekitavad ning humanitaar-, majanduslik ja sotsiaalne olukord segane. Kahetsusega peab tõdema, et ülesehitustööd on peaaegu olematud, koristatud rusude kogus üliväike, vaesus tohutu ja vägivald murettekitav ning levib kooleraepideemia ja pagulaslaagrites elavaid naisi vägistatakse.

Praegust olukorda tuleb muuta! Rahvusvaheline üldsus peab koos Haiti valitsusega võtma endale pikaajalise kindla kohustuse täita antud lubadused ja teha Haiti rahva kaitseks kõik, mis võimalik. Nõuan tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks kohe midagi ette, et kaitsta enamat kui 800 000 last, keda ähvardab vägivald, seksuaalne väärkohtlemine, tööotstarbeline ärakasutamine ja inimkaubandus.

Lisaks pean hädavajalikuks seda, et ülesehitustööd hõlmaksid ka kohalikku toiduainetootmist ja toiduga kindlustatust, arendades selleks maapiirkonna infrastruktuuri ja toetades väiketalunikke. Mul on hea meel humanitaarabiorganisatsioonide töö üle Haitis, aga pean hukka mõistma Haiti taastamise ajutise komisjoni suutmatuse kooskõlastada tuhandete humanitaarabiorganisatsioonide ja ülesehitustöödeks raha annetajate tegevust.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Haiti elanikele on tähtis, et Euroopa Liit näitab pärast neid tabanud ning palju inimesi ja vara hävitanud katastroofi üles solidaarsust nende suhtes. Seetõttu on mul hea meel ELi otsuse üle anda selle riigi ülesehituseks rahalist abi umbes 1,2 miljardi euro ulatuses ning ELi välisasjade kõrge esindaja Catherine Ashtoni ettepaneku üle võtta vastu järgmist kümmet aastat hõlmav majanduskava, milles keskendutakse lisaks riigi ülesehitamisele ka selle piirkonna arengule ja majanduskasvule. See on tähtis otsus, eriti kuna EL on üks suurimaid selle Kariibi mere piirkonna riigi abistajaid. Sellele vaatamata arvan, et ELi rahalisi vahendeid tuleb jagada liikmesriikide suhtes kohaldatavate kriteeriumidega sarnastel tingimustel või konkreetsete programmide raames, mitte ainult majade, koolide, teede ja muu taristu ülesehitamiseks, vaid ka mikrokrediidina, mis soodustaks arengut ja majanduskasvu tekitavate mikroprojektide käivitamist, nii nagu ELis mikroettevõtteid toetatakse. Pärast Teist maailmasõda käivitasid Ameerika Ühendriigid Marshalli plaani, millel oli Lääne-Euroopa ülesehitamises suur osa. Euroopa omakorda võib käivitada sarnase kava Haitis.

  Mário David (PPE), kirjalikult. – (PT) Aasta tagasi Haitit tabanud kohutav katastroof šokeeris meid kõiki ning käivitas üleilmse hea tahte avalduse, mille tulemusena saadeti riiki kohe palju logistilist, rahalist ja humanitaarabi ning inimesi.

Kui aasta oli möödunud, oli õige aeg sealset olukorda uuesti hinnata, eeskätt kuna Haiti ei ole enam massimeedia esiuudis. Esitatud resolutsioonis ongi seda tehtud ning pakutud välja lahendusteed sealse elanikkonna tohutute igapäevaprobleemide lahendamiseks. Minu meelest on tulemus hea: ainus puudus on suurema tähelepanu puudumine kohalike kogukondade ja ühenduste kaasamisele abi jagamises ja tulevikulahenduste otsimises.

Sellegipoolest tahaksin toonitada tugevat rõhuasetust nn pikaajalisele kohustusele ja lahendustele, mis kõrvaldavad „lõplikult Haiti vaesuse algpõhjused”, ning üleskutset ELile ja liikmesriikidele rakendada meetmeid, mis hõlmaksid ka „kohaliku toiduainetootmise ja toiduga kindlustatuse, arendades selleks maapiirkonna infrastruktuuri ja toetades väiketalunikke”.

Samuti loodan, et kiiresti leitakse alaline lahendus ajutistele pagulaslaagritele, kus elab peaaegu miljon inimest tingimustes, mis on allpool igasugust inimväärikust.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Veidi rohkem kui aasta tagasi jahmatas maailma Haitit laastanud maavärin, mis tappis üle 200 000 inimese ja jättis endast maha kohutava hävitustöö. Siis võttis rahvusvaheline üldsus end kokku ja tuli ohvritele appi ning rahvusvahelised organisatsioonid, üleilmne avalik arvamus ja meedia kajastasid seda pühendumust. Kahjuks näib maailma tähelepanu olevat liikunud mujale, nii et Euroopa Parlamendi kohustus on juhtunut uuesti meelde tuletada ja rääkida praegusest olukorrast. Aasta möödudes tuleb tõdeda, et märkimisväärseid muutusi ei ole ning niigi raskustes ja loodusõnnetuse järel kokku varisenud riik ei ole veel suutnud toibuda. Kogutud kättesaadavad andmed osutavad faktile, et miski ei ole edenenud kiiresti – ei vajalik tõhusus ega piisav pädevus. Endiselt on koduta üle miljoni inimese. Rahvusvaheline üldsus ei saa seda maad hüljata ja lasta sel veel üheks äpardunud riigiks saada.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Aasta pärast maavärinat on olukord Haitis endiselt kaootiline, riik on ikka veel hädaolukorras ja taastamistöö algus on vaevaline. Mul on hea meel humanitaarabiorganisatsioonide tegevuse üle vigastatute eest hoolitsemisel, joogiveega varustamisel ja toidu jagamisel. Tahaksin siiski toonitada, et ülesehituse kohustus lasub Haiti valitsusel, sest eelkõige on just poliitiline stabiilsus see, mis aitab kaasa riigi ülesehitamisele. Seetõttu väidan, et Haiti valitsus peaks järgima ja täitma riiklikus taastamiskavas sisalduvaid kohustusi ning tugevdama riigivõimu, et tõhustada kohaliku omavalitsuse tasandit, suurendades ühtlasi kohalike ja keskasutuste suutlikkust.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Tegelik olukord kohapeal näitab, mida resolutsioonis tahetakse varjata, nimelt seda, et Ameerika Ühendriigid ja EL tegelevad peamiselt oma poliitilise sekkumise kindlustamise ja põlistamisega, et tagada majanduslik ja geostrateegiline domineerimine Haiti üle, eirates inimlikku draamat, milles haitilased on elanud aastakümneid. Pärast seda, kui suruti Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga kaudu peale strukturaalse kohanemise poliitika, mis hävitas majanduse ja tekitas katastroofilise sotsiaalse olukorra, reageerisid Ameerika Ühendriigid eelmise aasta maavärinale sõjalise sissetungiga. Kõike seda süvendas veelgi hiljutine kooleraepideemia, mille kohta on nüüdseks teada, et selle tõid sinna ÜRO sõdurid, ÜRO stabiliseerimismissioon Haitil (MINUSTAH) (kuigi nad ei ole nõus enda süüd tunnistama). Enamik parlamendiliikmeid ei ole nende asjaolude kohta midagi öelnud. Samuti ei ole midagi öeldud nende kohta, kes on Haiti suhtes üles näidanud tõelist solidaarsust – Kuuba ja Bolivari Alternatiiv Ameerikale (ALBA). Kuuba on saatnud sinna arste ja spetsialiste, kes on seni ravinud enam kui 50 000 koolerahaiget, ning Haiti riigivõimude abiga on nüüd suudetud jõuda kõige eraldatumate kogukondadeni, tagades kooleravastase abi riigi kõigile elanikele ja päästes nii tuhandeid elusid.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE), kirjalikult. – (GA) Maavärin ja sellele järgnenud kooleraepideemia olid Haiti rahvale täielik katastroof. Kutsun rahvusvahelist üldsust, kaasa arvatud Euroopa Liitu, üles täitma kõik eelmisel aastal New Yorgis toimunud doonorriikide konverentsil antud lubadused ning andma see raha viivitamata üle Haiti rahvale ja asjaomastele vabaühendustele.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Olukord Haitis on endiselt väga murettekitav. Paljud abitöötajad teevad pühendunult ja vapralt kiiduväärt tööd, aga valitsev võim ei suuda vähendada saart ähvardavat kodusõjaohtu. Peame nõudma, et rakendatakse täielikult Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas (ühine kooskõlastatud tegevus humanitaarkriisidele reageerimise täiustamiseks), ning rõhutama asjaolu, et 31. märtsil toimunud rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil antud lubadused, eelkõige lubadus aidata ehitada üles Haiti, saaksid teoks ega jääks vaid sõnadeks.

  Elie Hoarau (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Jäin Euroopa Parlamendi fraktsioonide vahelise kompromissina Haiti teemal valminud resolutsiooni üle toimunud hääletamisel erapooletuks. Seda sellepärast, et resolutsiooniga (mis on küll põhjendatud) ei pakuta välja mingit püsivat lahendust, mis tagaks, et Haiti saab kriisist tõepoolest jagu, samuti ei esitata selles piisavalt küsimusi Euroopa Liidu lubatud abi reaalse maksmise kohta.

Haiti rahvas vajab tõelist arenguabi ning seda tuleb esmajärjekorras ka anda, kasutades selleks rahvusvahelisi ehitustöid ja -meeskondi ning sobivat tehnikat, et nad saaksid aktiivselt osaleda riigi avalike ja eraehitiste hädavajalikus ülesehitamises, alustades vaeseimatest piirkondadest, linnadest ja küladest. Haiti rahvas vajab ka reaalset arstiabi. Kõigepealt selleks, et peatada võimalikult kiiresti kooleraepideemia levik, ja seejärel selleks, et see välja ravida. Viivitamata tuleb Haitisse saata palju arste ja ravimeid ning tugiteenuste pakkujaid.

  Juozas Imbrasas (EFD), kirjalikult. – (LT) Pooldasin resolutsiooni olukorra kohta Haitis, sest Euroopa Parlament kinnitab selles taas kord solidaarsust Haiti rahvaga, kes kannatab maavärina ja kooleraepideemia tagajärjel. Nõustun väga tähtsa üleskutsega rahvusvahelisele üldsusele, kaasa arvatud ELile, võtta kindel pikaajaline kohustus täita kohe kõik lubadused, sest enam kui miljon inimest elab ajutistes laagrites ning inimõigusorganisatsioonide väitel on elamistingimused neis veevarustuse ja kanalisatsioonita laagrites kohutavad ja naisi ähvardab vägistamise ja seksuaalse vägivalla oht. Inimestel ei ole piisavalt toitu ja 80% Haiti elanikkonnast elab äärmises vaesuses. Inimestele peavad olema tagatud tervishoiuteenused, joogivesi, veevarustus ja kanalisatsiooni olemasolu. Tuleb tegutseda Haiti pikaajalise arengu tagamise nimel. Seetõttu olen nõus üleskutsega, et EL ja liikmesriigid peaksid seadma Haiti taastamise ja ülesehitamise oma tähtsaimate prioriteetide sekka ning et on tulnud aeg aidata Haitil saada majanduslikult ja poliitiliselt tugevaks ja iseseisvaks riigiks. Rahvusvaheline üldsus peab kasutama seda võimalust, et kaotada Haitis lõplikult vaesuse peamine põhjus.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) 12. jaanuaril 2010 Haitit tabanud maavärin tappis umbes 222 750 ja jättis koduta kaks miljonit inimest. Kümme kuud hiljem puhkes saarel kooleraepideemia, mis on seni nõudnud 3333 inimelu. Nagu need kurvad arvud näitavad, ei ole olukord lihtsate killast. Lisaks on riik endiselt valitsuseta, kuigi novembris toimusid valimised, mille tulemusi aga paljude arvates võltsiti. Tänase hääletusega palusime Euroopa Liidul teha Haiti institutsioonidega koostööd, et töötada välja eeskirjad ja õigusnormid, mille abil saaks riik viimase aasta jooksul saadud rahalist abi paremini ära kasutada ning eelkõige teha seda demokraatlikult ja õiguspäraselt. Hädaabi, ülesehitustööde ja arengu vahelise seose ning kohalike omavalitsustega tiheda koostöö edendamise tähtsuse esiletõstmine on lühidalt öeldes see tulemus, mida me selle resolutsiooniga saavutada tahame.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Pooldasin seda resolutsiooni, milles kiidetakse humanitaarabiorganisatsioonide (Punane Rist, valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO) ja liikmesriikide jõupingutusi ja saavutusi ning rõhutatakse humanitaartegevuse nähtamatu mõju tutvustamise olulisust ja asjaolu, et olukord saadi kontrolli alla muu hulgas vigastatute eest hoolitsedes, joogivett ja toiduaineid jagades ning ajutist peavarju pakkudes.

Resolutsioonis tõdetakse siiski ka, et kooleraepideemia tõi selgelt esile Haiti riigi peaaegu täieliku võimetuse lihtsalt ennetatava ja ravitava haiguse korral ning rahvusvahelise abisüsteemi piiratuse riigis, kus tegutseb hulgaliselt humanitaarabi andjaid (12 000 valitsusvälist organisatsiooni), ning rõhutatakse, et humanitaarabi andjad ei saa jätkata Haiti riigi puuduste korvamist või riigi asemel tegutsemist ja et on hädavajalik lõpuks võtta meetmeid, et tagada pikaajaline areng, eelkõige seoses tervishoiuteenuste ja joogivee kättesaadavusega ning linnade ülesehitamisega.

Samuti väljendatakse heameelt selle üle, et Haiti taastamist käsitlenud rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil kohustusid komisjon ja liikmesriigid eraldama ühiselt 1,2 miljardit eurot, millest 460 miljonit on Euroopa Komisjoni mittehumanitaarabi.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Haitis aset leidnud tragöödiast, kus hukkus üle 200 000 inimese ja mis mõjutas enamat kui kolme miljonit inimest, on möödas veidi üle aasta. Isegi praegu on inimõigusorganisatsioonide väitel endiselt koduta miljon inimest, kes elavad ebainimlikes tingimustes ajutistes pagulaslaagrites. Aasta tagasi tegi rahvusvaheline üldsus, kaasa arvatud EL, tohutu jõupingutuse Haiti abistamiseks, et vältida looduskatastroofi selliseid tagajärgi, mis praegu seal valitsevad. Seetõttu on aeg neid inimesi taas meelde tuletada: nad kannatavad tohutult, eelkõige nõrgimad neist – naised ja lapsed. On aeg ühendada jõud ja taastada selles riigis tavapärane elu-olu, mille loodusnähtused on segi paisanud.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Aasta pärast laastavat maavärinat Haitis ei ole olukord seal riigis üldse paremaks muutunud. Riiki voolavale humanitaar- ja majanduslikule abile vaatamata tegi koolerapuhang olukorra hoopis tunduvalt halvemaks. Pealinn Port-au-Prince on endiselt rusumägede all, aga kohalikel elanikel on selle rusu äravedamiseks ainult labidad ja käsikärud. Tuhandetel inimestel pole endiselt peavarju ja lokkab lastega kaubitsemine ning siiani diktaatori võimu all olevas riigis valitseb pärast valimisi poliitiline kaos. Hääletasin resolutsiooni ettepaneku poolt, sest Haiti rahvas vajab meie abi ja läänemaailm peab oma kohustustele silma vaatama.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) 12. jaanuaril möödus aasta Haitis toimunud kurbade tagajärgedega maavärinast, mis nõudis 222 750 inimese elu ja sundis umbes 1,7 miljonit oma kodud jätma. Nende kurbade sündmustega seoses võttis Euroopa Parlament 19. jaanuaril vastu resolutsiooni, milles kirjeldatakse aasta hiljem saarel valitsevat olukorda. Vaatamata paljude rahvusvaheliste organisatsioonide jõupingutustele ja riigi ülesehitamisele suunatud rahvusvahelisele abile on olukord Haitis endiselt rahutu ja riik kriisis. Kümme kuud pärast maavärinat maadles saar kooleraepideemiaga ning rahvusvahelised vaatlejad seadsid kahtluse alla presidendi- ja parlamendivalimiste aususe. Riigi praegust olukorda arvestades kutsub Euroopa Parlament Euroopa Liitu ja rahvusvahelist üldsust tervikuna üles näitama saare suhtes üles solidaarsust ja tegema Haiti riigivõimuga tihedamat koostööd ning mainib, et mis tahes meetmeid riigi ülesehitamiseks tuleb võtta alles pärast sealsete elanikega nõupidamist. Samuti on tähtis see, et parlament juhib tähelepanu Haitile abi andmise viisile – see peab olema annetus, mitte laen, mis tõukaks riigi võlgadesse. Lõpetuseks tahaksin väljendada solidaarsust Haitiga ning loodan, et riigi ülesehitustööd muutuvad tõhusamaks.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Aasta pärast Haitis toimunud kohutavat maavärinat, mis oli üks laastavamaid loodusõnnetusi inimkonna ajaloos, on katastroofi tekitatud armid endiselt sügavad. Täiesti uskumatu, et mõni kuu pärast maavärinat saabunud orkaan tõi endaga kaasa kooleraepideemia, mis muutis niigi keerulise poliitilise olukorra palju halvemaks. Minu otsus resolutsiooni poolt hääletada põhineb eelkõige vajadusel koondada sekkumistegevus, et riik saaks abi, mida on vaja vähemalt talutavate elutingimuste taastamiseks. Praegused kodanikevahelised ja poliitilised pinged ainult suurendavad probleeme, sest takistavad ELi humanitaarabi kohaletoimetamist ja aeglustavad nii ülesehitustööd. Seetõttu arvan, et ELi institutsioonid peavad andma võimalikult palju abi, vähemalt nii palju, et inimesed, kes on kaotanud kõik, saaksid koha, kus elada, arstiabi ja et neile tagataks peamised sotsiaalteenused. Ainult meie abiga saab Haiti rahvas tasapisi naasta tavapärasesse elurütmi.

  Georgios Papanikolaou (PPE), kirjalikult. – (EL) Hääletasin ühisresolutsiooni poolt, mis käsitleb olukorda Haitis aasta pärast maavärinat: humanitaarabi ja taastamistöö. Resolutsioonis toonitatakse selliseid teemasid nagu inimõiguste ja -väärikuse kaitse. Selles tuletatakse meile meelde, et lisaks vaesusele ja turvatunde puudumisele Haitis (60% elanikkonnast elab välitingimustes ja 80% täielikus vaesuses) teeb suurt muret kõige haavatavamate inimeste olukord, sest neid ohustab vägivald, seksuaalne väärkohtlemine, inimkaubandus, ärakasutamine ja hüljatus. Resolutsioonis kutsub Euroopa Parlament komisjoni üles minema kaugemale kui lihtsalt nende juhtumite registreerimine ja aitama reaalselt kaasa sotsiaalkaitse süsteemi loomisele Haitis.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) Aasta pärast maavärinat on olukord Haitis endiselt kaootiline, riik on ikka veel hädaolukorras ja enamik elanikkonnast elab äärmiselt ebakindlates tingimustes. Seetõttu peab rahvusvaheline üldsus, kaasa arvatud EL, võtma pikaajalise kohustuse täita kõik lubadused, mis on antud seoses Haitile ülesehitusabi andmise ja Haiti elanike elutingimuste parandamisega.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Haiti on taas kord pakiline küsimus. Väljendame selle resolutsiooniga veel kord solidaarsust maavärina ohvriks langenud ja koolera käes kannatavate Haiti elanikega ning rõhutame, et taastamistöö peab toimuma Haiti elanike ja kodanikuühiskonnaga konsulteerides ja neid kaasates. Samuti nõuame tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja Euroopa Liit võtaksid kindla ja pikaajalise kohustuse täita kõik New Yorgis rahvusvahelisel doonorriikide konverentsil antud lubadused ning toimetada rahalised vahendid viivitamata kohale. Rõhutame lisaks, et maavärinajärgset häda- ja taastamisabi tuleb anda annetustena, mitte laenudena, mis tuleb tagasi maksta.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) Kõikidest 2010. aasta looduskatastroofidest jättis Haiti maavärin kõige raskemini paraneva haava.

Täna, aasta pärast inimkonna ajaloo laastavuse seisukohalt teist maavärinat, on katastroofi valusad tagajärjed endiselt nähtavad. Enam kui miljon inimest, kellest pooled on lapsed, elavad ikka veel ajutistes laagrites ning kooleraepideemia nõudis eelmise aasta oktoobris üle 4000 elu. Endiselt pole piisavalt toitu, joogivett, veevarustust ja kanalisatsiooni ega koole. Riikide ja eraorganisatsioonide lubatud 500 miljardist USA dollarist on kohale jõudnud väga vähe – ainult 6 miljardit. Ülejäänu on ainult lubadus.

Selle ühisresolutsiooni vastuvõtmine täna on tähtis samm ühise tegutsemise suunas tulevaste proovikivide vastu. Kui loodus hävitab loodu, ehitavad inimesed selle uuesti üles. Need sõnad peaksid inspireerima meid endast veelgi rohkem andma.

Resolutsiooni ettepanekud: RC (B7-0031/2010)

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Hääletasin selle Euroopa Parlamendi resolutsiooni poolt, sest loodan, et Leedu Vabariigi parlamendil on poliitilist tahet lükata tagasi see kavandatud seadus, mis rikub inimõigusi ja vabadusi. Loodan, et lõpetatakse igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud diskrimineerimine seksuaalse sättumuse põhjal. Leedu Vabariigi parlament ei ole seda seaduse eelnõu veel vastu võtnud, nii et kõnealuse resolutsiooniga tahab Euroopa Parlament hoiatada, et Euroopa Liidule teevad muret sellised seadusandlikud ettepanekud, mis rikuvad inimõigusi ja diskrimineerivad kodanikke. Lisaks on need haldusõiguserikkumiste seadustikku kavandatud muudatused vastuolus Leedu Vabariigi põhiseaduse artikliga 25, kus on sätestatud, et inimest ei tohi teabe ja ideede otsimisel, saamisel ja jagamisel takistada, ning artikliga 29, kus on sätestatud, et kõik inimesed on seaduse, riigi institutsioonide ja ametnike ees võrdsed. Leedu valitsus avaldas Leedu parlamendis arutlusel oleva ettepaneku kohta tauniva arvamuse, sest see on vastuolus rahvusvahelise, Euroopa Liidu ja riikliku õigusega. Leedu parlamendi inimõiguste komisjon ei ole veel nende kavandatud muudatuste üle arvamust avaldanud. Seetõttu loodan, et Leedu parlament arvestab rahvusvahelise ja Euroopa Liidu kriitikaga, selle Euroopa Parlamendi resolutsiooniga ja Leedu valitsuse tauniva arvamusega.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Kui vaadata rahvusvahelisi ja ELi inimõigustega seotud kohustusi, mida EL peab täitma, eelkõige vähemuste õigustega arvestamist ja diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist, ei ole vastuvõetav, et üks liikmesriik kehtestab seadused, mis seavad liidu aluseks olevad väärtused ja põhimõtted selgelt kahtluse alla. Pean lugu õigusest, et iga riik peab saama arutada, muuta ja heaks kiita riiklikke seadusi välise sekkumiseta, kui seda tehakse inimõigusi täiel määral austades ja eiramata sealjuures aluspõhimõtteid, käesoleval juhul mittediskrimineerimise põhimõtet, mis on sätestatud kas aluslepingutes või põhiõiguste hartas. Loodan, et Leedu või mis tahes teine liikmesriik, kes on samasuguses olukorras, ei kiida heaks riiklikke seadusi, mis on vastuolus mõne ELi õiguses sätestatud eeskirja, põhimõtte või väärtusega, ning muudab need kiiresti ja nõuetekohaselt ära.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Toetan seda resolutsiooni, milles kutsutakse Leedu parlamenti üles lükkama tagasi seaduse eelnõu, millega tahetakse trahvida homoseksuaalsete suhete avalikku propageerimist. Kõnealuses Euroopa Parlamendi resolutsioonis käsitletakse tervet rida murettekitavaid sündmusi, näiteks avaliku teabe kahjuliku mõju eest alaealiste kaitsmise seaduse vastuvõtmine, kohalike omavalitsuste püüe keelustada võrdsust propageerivad rongkäigud ja geiparaadid ning tipp-poliitikute ja parlamendiliikmete mässule kihutav, ähvardav ja viha väljendav kõnepruuk. ELi Põhiõiguste Ameti hiljutises aruandes jõuti järgmisele järeldusele: „Nimetatud muudatuste kohaselt oleks edaspidi võimalik kuriteona määratleda peaaegu igasugust homoseksuaalsuse avalikku väljendamist, kujutamist või sellest teavitamist”. Need muudatusettepanekud näivad olevat kindlasti vastuolus Leedu kohustustega, mis on sätestatud riigi enda põhiseaduses, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis. Juhin tähelepanu Leedu Vabariigi presidendi Dalia Grybauskaitė mitmele kindlale seisukohavõtule, milles ta mõistis selle homofoobse eelnõu hukka, öeldes, et see on kahjulik nii Leedu kodanikele kui ka Leedu mainele, ning julgustan presidenti haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanekud vetostama, kui need vastu peaks võetama.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) Leedu parlament on viimastel kuudel võtnud vastu mitu õigusakti, millega keelatakse või muudetakse karistatavaks igasugused avalikud viited homo- ja biseksuaalsusele. Praegu parlamendis arutlusel oleva eelnõuga tahetakse muuta haldusõiguserikkumiste seadustikku, et karistada homoseksuaalsete suhete avalikku propageerimist kuni 2900 euro suuruse trahviga.

See õigusakt on täielikult vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa Liidu aluslepingutega, mille kohaselt on ELil ja liikmesriikidel kohustus järgida sõnavabadust ja põhivabadusi ning koostada ELi õigusakte eesmärgiga võidelda diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumise vastu.

Kõnealuse resolutsiooni vastuvõtmisega esitame üleskutse see eelnõu tagasi lükata, lisada riigi haridusseaduse alusel kaitstavate põhimõtete hulka seksuaalse sättumusega arvestamine, tagada alaealistele seksuaalset sättumust käsitleva teabe takistusteta kättesaadavus ning muuta riigi reklaamiseaduses sätestatud keeld selgemaks.

See ei ole esimene kord, kui üks liikmesriik rikub ELi kodanike seksuaalse sättumusega seotud õigusi ja vabadusi, viidates sekkumise keelule, ning on niimoodi tegelikult soodustanud diskrimineerimist. Selline homofoobne hüsteeria peab lõppema.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Hääletasin selle resolutsiooni poolt, sest selles on kinnitatud, et ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel on kohustus tagada inimõiguste järgimine, kaitsmine ja edendamine kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, vältides mis tahes diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Leedu parlament hakkas 12. novembril 2010 hindama Leedu haldusseadustiku muutmist nii, et homoseksuaalsete suhete propageerimine oleks karistatav trahviga. Leedu ametivõimud kaaluvad praegu neid muudatusi. See asjaolu on meie kaalutluste seisukohalt tähtis, sest veel ei ole ELi eeskirjadega vastuolus õigusakti vastu võetud. Seetõttu hoidun ma andmast hinnangut poliitilistele, seadusandlikele ja jurisdiktsiooni käsitlevatele dokumentidele, mis on rangelt ainult Leedu seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu pädevuses. Siiski on mu tungiv soovitus Leedu ametivõimudele pidada kinni vabadustest, võrdsuse põhimõttest ning mittediskrimineerimisest seksuaalse sättumuse alusel.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liidul ja selle institutsioonidel on kohustus tagada inimõigustega, kaasa arvatud vähemuste õigustega, arvestamine. Seetõttu tuleb seista vastu mis tahes vormis diskrimineerimisele, eelkõige seoses seksuaalse sättumusega.

Sellega seoses toetan parlamendi resolutsiooni, milles kinnitatakse Euroopa Liidu identiteedi aluseks olevaid väärtusi ja põhimõtteid, ohustamata sealjuures subsidiaarsuse põhimõtet. Tahaksin rõhutada, et liikmesriigil, antud juhul Leedul, on riiklike õigusaktide muutmise või koostamise ajal täielik õigus vabalt arutleda erinevate arusaamade ja ideede üle ning neid võrrelda. Samuti tahaksin rõhutada Leedu riigivõimu esindajate kinnitust järgida ELi õigusraamistikku ja mitte sellega vastuollu minna, samuti edendada inimõigustest lugupidamist.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Leedu püüab ohjeldada teatavate vähemuste seksuaalse sättumuse propageerimist, kahtlemata ja õiglaselt soovides selle asemel esile tuua hoopis perekonda, mis koosneb isast, emast ja nende lastest ning mis on iga ühiskonna põhirakuke. Mõne inimese arvates on see vastuvõetamatu rünnak inimõiguste vastu ja otsene diskrimineerimine. Ent nagu Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni esitatud resolutsioonis on õigesti märgitud, ei ole Leedus käimas olev õigusloome protsess kaugeltki veel lõppenud ning selle kokkusobivust põhiseaduslike ja rahvusvaheliste kohustustega uurivad praegu asjaomased järelevalveasutused.

Resolutsioonis rõhutatakse ka iga demokraatliku riigi õigust riiklikke seadusi ja sätteid vastu võtta ja muuta, ilma et keegi riigi parlamendi aruteludesse sekkuks. Ent see, et me selle teema üle arutleme ja tekste esitame, on sekkumine ning Leedu õiguste ja selle kodanike õiguste rikkumine. See on vastuvõetamatu. Kuna need küsimused on omavahel seotud, tahaksin kasutada võimalust ja väljendada Prantsusmaa kodanikuna suurt muret mittediskrimineerimise nimel Prantsusmaa konstitutsioonikohtusse jõudnud kohtuasja üle, kus seatakse kahtluse alla tsiviilseadustiku artiklid, milles on üsna loomuliku osana sätestatud põhimõte, et abielu on mehe ja naise liit.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Mul on hea meel selle üle, et Euroopa Parlament on võtnud seisukoha, millega kutsutakse Leedut üles loobuma eelnõust, millega tahetakse kehtestada trahv homoseksuaalsete suhete avaliku propageerimise eest. Ärgem unustagem, et ELis ei ole kohta homofoobiale ja põhiõiguste harta artikliga 21 on selgelt keelatud igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud seksuaalse sättumuse alusel. Nõukogu on endiselt vastu kõikehõlmavale diskrimineerimisvastasele direktiivile, mis kaitseks võrdselt mis tahes vormis diskrimineerimise eest. Igatahes on viimane aeg tegutseda, et vältida Euroopas selliste õigusaktide vastuvõtmist, mis on kaugel väärtustest, mida me hindame.

  Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Üks taasasutatud Šoti parlamendi varasemaid ülesandeid oli kaotada seadus, millega keelati homoseksuaalsuse avalik kajastamine Šotimaa koolides. Selle õigusakti oli vastu võtnud Margaret Thatcheri parempoolne unionistlik valitsus, mida šotlased õiguspäraseks ei pidanud. Šoti parlament oli teistsugusel seisukohal ja muutis seda õigusakti nii, et see sobiks 21. sajandisse. Loodan, et Leedu rahvas otsustab olla sama meelt.

  Giovanni La Via (PPE), kirjalikult. – (IT) Euroopa Parlamendi juhtlause „Ühinenud mitmekesisuses” väljendab põhimõtet, mis peab kajastuma meie kõikides tegudes nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool. Kooskõlas selle põhimõttega hääletasingi selle resolutsiooni poolt, sest arvan, et kuigi Euroopa Parlament ei taha sekkuda riigi siseasjadesse, peab ta alati väljendama arvamust ja toimima kõlapinnana, mis näitab, millised on ELi üldsuse kui terviku vajadused. Täna vastu võetud resolutsioonis tõstetakse esile Euroopa Parlamendi ühine seisukoht Leedu seimi suhtes. Selles on esitatud nõue muuta seaduse eelnõu, millega tahetakse muuta haldusõiguserikkumiste seadustikku nii, et karistatavaks muudetakse igasugune homoseksuaalsuse avalik propageerimine, mis (nagu resolutsioonis selgelt rõhutatud) võib tähendada seda, et igasugune avalik homoseksuaalsuse väljendus või kujutamine või selle kohta teabe avaldamine on käsitletav kuriteona. Seetõttu arvan, et meie kui Euroopa Parlamendi liikmete, aga eelkõige kui kodanike kohustus on nõuda, et Leedu parlament selle eelnõu tagasi lükkaks, et kaitsta peamisi inimõigusi, mis on hädavajalik.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Euroopa Liidus ei tohi lubada mingisugust diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel (ega muudel põhjustel). Seetõttu on mul hea meel selle resolutsiooni üle, milles suhtutakse karmilt sallimatuse ilmingutesse Leedus ja öeldakse selgelt välja, et ELi institutsioonid ei vaata käed rüpes pealt, kui Leedu võtab vastu üht ühiskonna osa diskrimineeriva õigusakti.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Tahaksin kõigepealt rõhutada, et võitlus igasuguse, eelkõige seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise vastu on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid. Meil on nüüd palju selleteemalisi ELi õigusakte, mis tähendab, et kõik meie liikmesriigid saavad seda põhimõtet täielikult rakendada. Peame asuma võitlusse homofoobia vastu nii siin parlamendis kui ka liikmesriikide parlamentides. Samuti tuleb tähelepanu juhtida selle, et täna arutlusel olev tekst on praegu ainult eelnõu, mille on esitanud mõned Leedu parlamendi liikmed.

Lisaks on seda esitatud muudatusettepanekut, millega tahetakse homoseksuaalsete suhete avalik kajastamine kuriteoks kuulutada, kritiseerinud nii Leedu president kui ka valitsus. Seega ei tasu riiki või valitsust nii kiiresti hukka mõista. Selle asemel kutsuksin hoopis Leedu parlamendiliikmeid üles järgima ühenduse õigusakte, eelkõige põhiõiguste harta artiklit 21, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Kodanike võrdsus on põhimõte, millega seoses läheb Euroopa Liit liiga sageli kompromissile. Tahaksime, et ta reageeriks iga kord, kui seda põhimõtet eiratakse. Selle resolutsiooniga taunitakse sellise seaduse vastuvõtmist, millega eiratakse leedulaste võrdsuse põhimõtet nende seksuaalse sättumuse alusel ja isegi karistatakse neid selle alusel. Mul on resolutsiooni üle hea meel ja annan sellele kindlasti oma poolthääle.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi institutsioonide ja liikmesriikide ülesanne on tagada Euroopa Liidus inimõiguste järgimine, kaitsmine ja edendamine kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, vältides mis tahes diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel. See resolutsiooni ettepanek on nendega kooskõlas: selles hoiatatakse, et Leedu riik kahjustab vabadusi, võrdsuse põhimõtet ja seksuaalse sättumusega seotud diskrimineerimise lubamatuse põhimõtet.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatakse, et erineva seksuaalse sättumusega inimesi ei diskrimineerita. Kui Leedu allkirjastas Lissaboni lepingu, allkirjastas ta ka eelnimetatud konventsiooni. Euroopa Parlamendi arvates on avaliku teabe kahjuliku mõju eest alaealiste kaitsmise seaduse vastuvõtmine Leedu parlamendi poolt Lissaboni lepingu selge rikkumine. Samuti kutsutakse Leedu valitsust üles mitte tegema rohkem selleteemalisi seadusandlikke muudatusi ja lisama seksuaalne sättumus kaitstud põhjuste hulka. Jäin erapooletuks, kuna minu arvates ei ole selge, mil määral see on ELi sekkumine riigi siseasjadesse.

  Paulo Rangel (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi institutsioonide ja liikmesriikide kohustus on tagada Euroopa Liidus inimõiguste järgimine, kaitsmine ja edendamine kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, vältides mis tahes diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel. Seetõttu tuleb esitada Leedu ametivõimudele üleskutse mitte võtta vastu õigusakte, mis on vastuolus võrdsuse põhimõttega ja seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise lubamatuse põhimõttega.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Taas kord oleme sunnitud esitama seimile üleskutse lükata tagasi haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanekud, lisada seksuaalne sättumus haridusseaduses kaitstavate põhjuste hulka, lubada alaealistel vabalt leida teavet seksuaalse sättumuse kohta ning selgitada keelu tähendust reklaamiseaduses, kuigi ühtlasi avaldame tunnustust ka Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė mitmele kindlale seisukohavõtule, milles ta mõistab homofoobse õigusakti hukka kui Leedu kodanikele ja Leedu mainele kahjuliku dokumendi. Parlament kutsub presidenti üles haldusõiguserikkumiste seadustiku muudatusettepanekud vetostama, kui need peaks vastu võetama.

  Licia Ronzulli (PPE), kirjalikult. – (IT) 2010. aastal võttis Leedu parlament vastu haldusseadustiku muudatuse, kehtestades avaliku teabe kahjuliku mõju eest alaealiste kaitsmise seaduse, mis võeti vastu 2009. aastal.

Selle muudatusettepanekuga tahetakse keelustada seksuaalsete suhete propageerimine massimeedias ja muud homoseksuaalse käitumise ilmingud, mis ei ole sätestatud põhiseaduses ega tsiviilseadustikus, tuues ettekäändeks eeskätt massimeedia mõju laste emotsionaalsele ja vaimsele arengule.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 on sätestatud, et igaühel on õigus sõnavabadusele. Nende vabaduste kasutamisega kaasnevad aga kohustused ja vastutus ning nende suhtes võidakse kohaldada õigusaktides sätestatud trahve, kui need on vajalikud avaliku moraali kaitsmiseks.

Näib, et massimeedia ei arvesta turumuutustele reageerides kuigi sageli lastega, keda on võimalik väga lihtsal viisil emotsionaalselt mõjutada. Üldine eesmärk peaks olema suurem tähelepanu laste ja noorukitega seotud teemadele, mis tähendab koostööd igasuguste meediatöötajatega, et kujundada välja kindel kollektiivne vastutustunne.

  Michèle Striffler (PPE), kirjalikult. – (FR) Resolutsioon sõnavabaduse rikkumise ja seksuaalse sättumusega seotud diskrimineerimise kohta Leedus sai minu poolthääle. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on parlamentidevaheline dialoog (Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel) muutunud väga tähtsaks. Lisaks on Euroopa Liidu aluseks kindlad väärtused, mis hõlmavad diskrimineerimise mis tahes vormide vastu võitlemist. Mina kavatsen seda väärtust toetada kogu oma ametiaja.

8. Hääletuse parandused ja hääletuskavatsused (vt protokoll)

(Istung katkestati kell 14.20 ja seda jätkati kell 15.05.)

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
President

9. Eelmise istungi protokolli kinnitamine (vt protokoll)

10. Kristlaste olukord seoses usuvabadusega (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avalduse üle, mis käsitleb kristlaste olukorda seoses usuvabadusega.

Palun sõna võtta kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil Catherine Ashtonil.

  Catherine Ashton , liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident. – Austatud president! Alustuseks soovin öelda, et ühinen täielikult parlamendi murega vägivalla pärast, mis on viimasel ajal toime pandud usuvähemustesse kuuluvate inimeste ja ka usuvabaduse eest seisvate inimeste vastu.

Väljendasin oma arvamust selles küsimuses viimati 6. jaanuaril, kui külastasin õigeusu jõululaupäeval Petlemma ja Kristuse sünnikirikut. Läksin sinna eesmärgiga rõhutada, kui oluline on, et kõik maailma usurühmitused saaksid vabalt kokku tulla ja oma usukombeid täita. Veel rõhutasin, et Euroopa Liit mõistab hukka igasuguse usul põhineva sallimatuse ja vägivalla inimeste vastu, sõltumata sellest, kus see aset leiab. Samuti olen täielikult hukka mõistnud hiljuti Iraagis ja Egiptuses toime pandud terroriaktid pühakodade vastu ning ka Pandžabi kuberneri Salmaan Taseeri mõrvamise Pakistanis.

Need rünnakud ei ole vastuvõetavad. Need on toime pannud äärmuslased, kes juhinduvad sallimatusest, mis tuleb hukka mõista ja mille vastu tuleb võidelda. Lugupeetud parlamendiliikmed! Tänapäeva maailmas rikutakse liiga sageli inimõigusi usu või veendumuste tõttu. Ohvrid ei kuulu ühte konkreetsesse religiooni ega asu ühes konkreetses piirkonnas. Kahjuks ei ole ühtegi kohta maailmas säästetud nuhtlusest, mille nimi on usuline sallimatus.

Igasugune üksikisikute diskrimineerimine või nendevastane vägivald usuliste veendumuste tõttu on vastuolus Euroopa Liidus alal hoitavate väärtustega. Iga rikkumist tuleb võtta tõsiselt ja iga rikkumine tuleb mõista hukka ühtemoodi, sõltumata sellest, kus see aset leiab või kes on selle ohver, sest nagu me teame ja nõustume, on inimõigused universaalsed.

Lähis-Ida riikides kaua olemas olnud kristlikud kogukonnad seisavad silmitsi raskustega, mis on põhjustanud nende ulatusliku elupaigast lahkumise mõnes riigis ja kristlaste arvu pideva vähenemise terves piirkonnas. Euroopa Liit ei pigista nende kannatuste ees silma kinni. Peame täiesti õiguspäraseks kõnealuste inimeste nõuet austada nende õigusi oma riigi kodanikena. Igal inimesel on südametunnistuse- ja veendumusvabadus ning igal riigil on kohustus tagada nende vabaduste austamine.

EL on valmis suurendama koostööd valitsustega, et võidelda sallimatuse vastu ja kaitsta inimõigusi. Me ei tohi langeda lõksu, mille äärmuslased ja terroristid meile seavad. Peame hakkama vastu manipuleerimisele, millega muudetakse usk inimesi lahutavaks jõuks. Parim vastus äärmuslusele on ühtne rahvusvaheline rinne, mis tugineb sellistele üldkehtivatele standarditele nagu usu- ja veendumusvabadus.

Euroopa Liit oli ÜRO Peaassamblees igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamist käsitleva resolutsiooni koostamisel edasiviiv jõud ja see resolutsioon võeti 2010. aasta detsembris üksmeelselt vastu. Me teeme igal aastal selle üksmeele loomiseks ühiseid jõupingutusi, et rahvusvahelise kogukonna sõnum oleks kõigutamatu ja ühtne. Kaalume uut algatust, et saada ÜRO Inimõiguste Nõukogu märtsikuisel istungjärgul selles küsimuses eri piirkondade toetus. Samuti tõstatame usu- ja veendumusvabaduse teema oma inimõigusi käsitlevatel dialoogidel ning kutsume riike üles diskrimineerimist ja sallimatust kaotama.

Meie delegatsioonid jälgivad neid küsimusi terves maailmas põhjalikult ja kogu maailma usuvähemuste olukorda käsitletakse Euroopa Liidu järgmises, sel kevadel avaldatavas inimõiguste aastaaruandes.

Lugupeetud parlamendiliikmed, ma teen kõik endast oleneva, et usu- ja veendumusvabaduse küsimus oleks meie tegevuse keskmes. Järgmisel välisasjade nõukogu kohtumisel 31. jaanuaril käsitletakse seda küsimust taas, et Euroopa Liit saaks usuvabaduse edendamiseks veel rohkem ära teha.

  President. – Paruness Ashton, mul on väga hea meel, et olete uuel aastal leidnud aega tulla Euroopa Parlamenti. Ei juhtu just sageli, et saame nii tähtsaid Euroopa Liidu välispoliitika küsimusi teiega isiklikult arutada. Seepärast tänan teid väga, et siia tulite.

  Elmar Brok, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud president! Lugupeetud kõrge esindaja ja asepresident, lubasite meile, et tulete Euroopa Parlamendi ette sagedamini, nii et see küsimus on siis lahendatud. Usun, et teil, paruness Ashton, aga ka kõigil teistel on oluline jätta meelde, et ülekaalukas osa Euroopa Parlamendist toetab seda teemat, ja see annab märku, et kõnealune resolutsioon on üks osa tervest meetmete jadast, mitte lihtsalt üks tavaline resolutsioon.

Teil on õigus, kui ütlete, et me ei tohi lubada usul põhinevat sallimatust ja vägivalda inimeste vastu, olenemata sellest, millise usuga on tegemist. Tuleb siiski tõdeda, et 75% sel põhjusel viimastel aastatel toimunud rünnakutest on suunatud kristlaste vastu. Kristlik Euroopa peab olema enesekindel ja end kaitsma. Selles küsimuses ei tohi suud lukus hoida. Enamasti toimuvad rünnakud moslemiriikides, aga mitte ainult. Kristlasi kiusatakse taga näiteks Hiinas ja ka mujal. Me ei tohi nõustuda vägivaldse diskrimineerimise või terroriaktidega. Kellelegi surmanuhtluse määramine sellepärast, et ta on astunud ristiusku, ei ole vastuvõetav ning samuti ei ole vastuvõetavad terroriaktid ja terroristlikud organisatsioonid või asjaolu, et ametiasutused, kes ise nimetatud tegude eest ei vastuta, pigistavad nende ees silma kinni. Tulemus on see, et paljudes riikides, sealhulgas Süürias, Türgis, Iraagis ja Iraanis, kaob kristlastest rahvarühmade ja kogukondade traditsioon, mis ulatub aastatuhandete taha. Kui Petlemmas, Jeesuse sünnikohas, jätkub surve kristlaste vastu, ei ela seal peagi enam ühtegi kristlast. 20 miljonit Egiptuses elavat kopti kristlast tähendab, et tegemist on erilise probleemiga, millesse me suhtume väga tõsiselt. Siin ei saa rääkida vähemustest.

Seepärast soovin rõhutada kaht resolutsioonis esitatud nõudmist. Euroopa Liidu institutsioonide, sealhulgas teie organisatsiooni ja Euroopa Parlamendi koostatavates inimõigusi käsitlevates aruannetes ja raportites tuleb selgelt viidata kristlaste tagakiusamisele. Euroopa välisteenistuses tuleb eraldada vahendid kristluse teemaga tegelemiseks ning inimõiguste ja usuvabaduse küsimustel peab olema keskne koht teiste riikidega sõlmitavates lepingutes.

  Hannes Swoboda, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Lugupeetud president! Austatud kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, tänan teid sõnaselge avalduse eest.

Kristlastevastaste rünnakute arvu kasv ja usulise sallimatuse pidev suurenemine on ülimalt murettekitavad nähtused. Peame selgelt väljendama hukkamõistu nende tegude pärast, sest meie toetame usulist sallivust, usuvabadust ja mitmekesisust. Soovin veel kord väljendada meie sügavaimat kaastunnet ja kahetsust Egiptuse kopti kristlaste vastu toime pandud rünnakute pärast. See ei olnud ränk löök mitte ainult kopti kristlaste vastu, vaid ka sallivuse vastu, mida Egiptuses veel leidub. Ma kasutan meelega sõna „veel”, sest kahjuks on see sallivus on nüüd ohtu seatud.

Soovin oma fraktsiooni nimel väljendada sügavat kahetsust selle üle, kuidas koheldakse kristlasi Iraagis. Saddam Husseini kukutamise eesmärk ei olnud tekitada kristlastevastast sallimatust, mida me nüüd näeme. Kuid sallimatus valitseb ka eri moslemirühmade vahel. Seepärast usub meie fraktsioon, et eriti tähtis on astuda otsustavalt vastu sallimatusele muude usuliste seisukohtade ja eelkõige usuvähemuste suhtes.

Ma ei esita kirjalikke avaldusi just sageli, kuid mul oli hea meel olla kaasatud ühe sellise avalduse koostamisse kolleeg Maureri kutsel, sest on tõepoolest oluline, et võitleksime kasvava sallimatusega ja teeksime selle kaotamiseks koostööd. Ma olen rahul, et meil on ühisdeklaratsioon ja ühine alus tegevuseks.

Kuigi ma mõistan oma fraktsiooni nimel selgelt hukka kristlastevastased rünnakud – ja mitte ainult hiljutised vägivallateod, vaid ka muu diskrimineerimise –, soovin siiski eriti rõhutada, et mul on ülimalt kahju Euroopa teatud ringkondades kasvava islamofoobia pärast. See on vaid veel üks argument – kuigi vale ja ekslik, aga siiski järjekordne argument –, mis lubab mõningatel radikaalsetel moslemijõududel leida põhjuse ja õigustuse kristlaste diskrimineerimiseks või isegi ründamiseks.

Me kõik, olenemata oma seisukohtadest konkreetse usu suhtes, peame tunnistama, et inimestel on õigus oma usku rahus järgida. Agressiivsete ja vägivaldsete vähemuste olemasolu, koosnegu need moslemitest, kristlastest, juutidest või muude usukogukondade liikmetest, ei tohi kunagi anda õigust teisi usundeid rünnata.

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud president! Usuline veendumus on isiklik küsimus, millel on eri inimeste jaoks eri tähendus. Riigi ülesanne on kaitsta kõiki kodanikke olenemata nende veendumustest ning võimaldada neil kogu maailmas rahumeelselt kokku tulla ja end väljendada. Pilk meie nüüdisaja maailmale annab väga troostitu pildi, mis ulatub Iraani bahaistidest Egiptuse koptideni, jumalateotuse seaduste kasutamisest Pakistanis kristlaste või pühakodade ründamiseni Iraagis ja Nigeerias. Täna pöörame tähelepanu just kristlastevastasele vägivallale, mis annab küllaga põhjust muretsemiseks. On äärmiselt kurb, et inimesed ründavad ja neid rünnatakse usu nimel, ning ohvreid on kõikide religioonide hulgas.

On vastuvõetamatu, et mõned isikud, äärmuslased, otsustavad vägivalla ja isegi terrorismi kasuks ja teevad seda jumala või usu nimel, väites, et nad räägivad teiste eest või et nad on isegi seadusest kõrgemal, ning seovad selle vägivallaga lugematul hulgal süütuid inimesi.

Kuid ärgem laskem end eksitada. Pöörates äärmuslastele rohkem tähelepanu, kui nad väärivad, nõustudes sidemega usu ja terrorismi vahel, jätame mängust välja enamiku usklikke, kes järgivad oma usku rahumeelselt, igaüks omal kombel. Terrorism on poliitiline, terrorism on kuritegu. Religioon ei saa kunagi olla usutav või lubatav põhjus vägivalla kasutamiseks või inimõiguste rikkumiseks. Seda juhtub aga siiski liiga sageli, ja mitte ainult vägivalla kujul, vaid ka sõnavabaduse piiramisena, näiteks jumalateotuse seaduse kuritarvitamise kaudu.

Usk või veendumus ei tohiks kunagi olla põhjus, miks inimesed peaksid elama hirmus, ja Euroopa Parlament teeb õigesti, kui astub välja äärmuslaste kristlastevastase tegevuse vastu ja toetab neid, kes mõistavad sellise äärmusluse hukka.

  Nicole Kiil-Nielsen, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud president, lugupeetud paruness Ashton, kallid kolleegid! Aleksandrias kopti kristlaste vastu toime pandud veresaun kutsus esile rahvusvahelise meelepaha. Idamaade kristlaste olukord tervikuna on murettekitav. See on nii Iraagis, Liibanonis ja isegi Palestiinas, kust kristlased lahkuvad aladelt, mida nad peavad pühaks maaks, kurnatuna alandusest, mida nad Iisraeli okupatsiooni tõttu on kannatanud.

Mul on hea meel, et meie resolutsioonis usuvabaduse kohta tõlgendatakse küsimust avaralt ja rõhutatakse põhiõigusi: õigust uskuda ja õigust mitte uskuda, õigust valida oma usk, ilma et sind sellepärast diskrimineeritaks. Kuigi meie dokumendis nimetatakse õigustatult rünnakuid ja tapmisi, mis on viimasel ajal maailmas aset leidnud, peame tunnistama sedagi, et usuvabaduse austamine on ohtu sattunud ka mõnes Euroopa riigis.

Oleme sageli tunnistajateks sallimatusest ajendatud tegudele: juudi ja moslemi kalmistute rüvetamisele ning islami- ja juudivaenulikele juttudele. Sellised sündmused nagu Šveitsi hääletus, mille eesmärk oli keelustada minarettide ehitamine, ja teatud kogukondade suhtes sallimatuid seisukohti väljendavate äärmusparteide esiletõus on märgid sellest, et me peame asuma kaitsma ilmalike põhimõtete valitsevat seisundit Euroopas. Pagulased, varjupaigataotlejad, migrandid ning etnilised ja usuvähemused seisavad kõik silmitsi nende universaalsete põhiõiguste rikkumise murettekitava kasvuga.

Euroopa peaks olema sallivuse ja kogukondadevahelise dialoogi poolest eeskujuks. Idamaade kristlasi kahtlustatakse üha enam lääne huvide ja eesmärkide esindamises, samas kui Euroopas seostatakse moslemeid radikaalse islami ja terrorismiga.

Kui lubate, loeksin teile kaks rida Louis Aragoni luuletusest: „Celui qui croyait au ciel, celui qui n'y croyait pas, et leur sang rouge ruisselle, même couleur, même éclat” („See, kes uskus jumalasse, ja see, kes seda ei teinud, nende mõlema veri on ühtviisi punane ja kirgas”).

  Konrad Szymański, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja! Soovin alustuseks tänada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat selle eest, et ta reageeris Aleksandria sündmustele nii kiiresti. On väga oluline, et reageeriksime ruttu ja ettearvatavalt, sest see tähendab, et maailm kuulab meid tähelepanelikumalt.

Kristlased on praegu kahtlemata maailma kõige hooletussejäetum vähemus. Igal aastal kannatab 170 000 kristlast kogu maailmas õigusliku diskrimineerimise ja rünnakute all ning neid isegi mõrvatakse. Kõik, kes väidavad, et nad toetavad inimõiguste järgimist, peavad võtma aktiivseid meetmeid usuvabaduse kaitseks. Usuvabaduse küsimus tuleb tõstatada arenguabi andmise raames peetavatel kõnelustel selliste riikidega nagu Afganistan, Iraak ja Sudaan. Hiina, India ja Vietnam peavad meie seisukohti usuvabaduse kohta kuulda saama Euroopa Liiduga peetavate kaubandusläbirääkimiste raames. Selliste riikide puhul nagu Egiptus peame taaselustama oma naabruspoliitika. Kokkuvõttes peame oma diplomaatia abil reageerima igale usuvabaduse õiguse rikkumisele. Meil on selleks vahendid olemas ja me peame neid vaid kasutama. Samuti peame maailma veenma, et kuigi selles küsimuses on aastaid vaikitud, on kristlaste vabadus meie jaoks tõesti tähtis. Maailm võtab meid kuulda ainult siis, kui ta usub, et see teema on meile tõepoolest oluline. Vastasel juhul ei saa me eeldada, et meie poliitika selles valdkonnas oleks edukas.

  Kyriacos Triantaphyllides, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Lugupeetud president! ÜRO põhikirja kohaselt on igaühel mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus. Igaühe õigust järgida mingeid usulisi veendumusi või üldse mitte uskuda peavad kaitsma ja austama kõik. Leiame, et usku ei tohi kasutada poliitilises konfliktis ekspluateerimise vormina. Seda arvesse võttes mõistame hukka kõik hiljutised rünnakud nii Aleksandrias kui ka igal pool mujal ning avaldame kaastunnet ohvrite perekondadele.

Küprosel valitseva Türgi okupatsioonirežiimi ennenägematu teo tõttu katkestati okupeeritud Rizokárpasos asuvas St Synesiose kirikus vägivaldselt kristlaste jumalateenistus ega lubatudki seda lõpule viia. Selle teoga rikuti nurkaaetud Küprose kreeklaste põhilisi inimõigusi, nimelt usuvabadust. Samamoodi jäeti ära kolmekuningapäeva jumalateenistus Aigialoúsas, väites põhjendamatult, et ettenähtud tähtajaks ei oldud hangitud luba.

Eelkirjeldatud tegudega rikutakse ilmselgelt 2. augusti 1975. aasta kolmandat Viini lepingut, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 3 ja 9, ELi põhiõiguste harta artiklit 10 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18. Mõistame sõnaselgelt hukka okupatsioonirežiimi tegevuse, mis kujutab endast põhilise inimõiguse jultunud rikkumist.

Tuleb kiiresti tegutseda. Veendumuste ja õiguste austamisel peab Euroopa Liidu jaoks olema põhjapanev tähtsus.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Lugupeetud president, kallid kolleegid! Hiljutised terrorirünnakud Egiptuses ja Iraagis on kuriteod, mis näitavad vaid üht, kuigi traagilist tahku kristlike kogukondade tagakiusamisest terves maailmas, eelkõige Lähis-Idas.

Selles valdkonnas valmistab institutsioonilises mõttes kõige rohkem muret kristlaste kui kodanike õiguste järjepidev piiramine, s.t muu hulgas ei lubata neil näiteks ehitada kirikuid, asuda avaliku sektori, tsiviil- või militaarametisse või järgida vabalt oma usku. Kaks asja koos – terrorism ja diskrimineerimine – sunnivad sadu tuhandeid inimesi oma riigist lahkuma. Näiteks Iraagis on enam kui 60% kristlastest pidanud minema pagulusse, ja me räägime siinkohal umbes 600 000 inimesest.

Euroopa Parlament võitleb inimeste väljarändeõiguse eest. Antud juhul on siiski tervetelt kogukondadelt võetud õigus elada omaenda riigis. Terrorismi eesmärk on kaotada kristlus araabia maades massimõrva abil. Selle vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks on vaja tegutseda, sealhulgas sõjaliselt.

Euroopa, mis on ajalooliselt kristlik ala ja inimõiguste suur kaitsja, peab avaldama survet selle piirkonna valitsustele, kutsudes neid üles austama nende endi kodanike õigusi.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Lugupeetud president! Südametunnistusevabadus on vaieldamatult väga oluline. Jumal ei saa tahta sunniviisilist uskumist.

Kommunistlik kord piiras seda vabadust julmalt. Meil peaks jaguma julgust tõusta täna püsti ja öelda, et selline kuritarvitamine on suunatud peamiselt islamiriikide kristlaste vastu. On õige, kui mõistame hukka fanaatikute poolt toime pandud jõledad tapmised.

Tegemist ei ole siiski ainult äärmusluse küsimusega. Mitmes riigis, kus suurema osa elanikkonnast moodustavad moslemid, ja isegi mõnes mõõdukaks peetavas riigis koheldakse kristlasi teisejärguliste kodanikena. Ristiusku astumine on keelatud või isegi surmanuhtlusega karistatav. Seevastu läänes – olenemata sellest, mida Nicole Kiil-Nielsen ütleb – ei takistata inimest islamiusku astumast, kui ta seda soovib.

Just neis moslemiriikides võib sama saatus oodata igaüht, kes kritiseerib või väidetavalt kritiseerib islamit. Eelkõige tuleb tühistada õigusaktid, mille väidetav eesmärk on takistada jumalateotust. Kutsume konkreetselt Pakistani üles tühistama otsust, millega mõisteti süüdi vaene naine, keda süüdistasid tema naabrid.

Võime rääkida nii palju, kui tahame, aga ilusatest sõnadest ei piisa. Peame tegutsema ja tegema neile riikidele selgeks, et meie suhted nendega sõltuvad sellest, kas nad on valmis austama südametunnistusevabadust.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud president, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Soovin volinikule edasi öelda südamest tulevad tänusõnad tema kõne sisu eest, sest meie resolutsiooni eesmärk on tagada kõikide huvides usuvähemuste suurem kaitse.

Kuid paruness Ashton, suurima siiruse, südamlikkuse ja sõpruse juures soovin ma juhtida teie tähelepanu ühele asjale: kui teil jagub kannatust oma kõne tekst uuesti läbi lugeda, siis märkate, et teil õnnestus kogu sõnavõtt esitada nii, et te ei kasutanud kordagi omadussõna „kristlik”. See ehmatas mind, sest meie institutsioonides tuntakse tegelikult piinlikkust ning selles mõttes mängime siin fundamentaliste, kes kipuvad kristlaste olemasolu Lähis-Idas ja teistes maailma osades määratlema just nimelt lääne ja Euroopa kaudu.

Minu kristlasest sõbrad Iraagis ja meie kristlastest sõbrad Palestiinas on araablased, mõtlevad araabia keeles, armastavad oma riiki, armastavad seda mentaliteeti ning armastavad oma ajalugu ja kultuuri. Lugupeetud kõrge esindaja, seepärast soovin teilt küsida, kas me ei peaks mitte heitma väga põhjaliku ja hoolika pilgu endile ja sellele, kuidas me kõnealusele teemale siiani lähenenud oleme, sest meie tugev külg on just asjade nimetamine õigete nimedega.

Me peame nimetama viha juutide vastu antisemitismiks, viha moslemite vastu islamofoobiaks ja viha kristlaste vastu selle õige nimega, sest ainult nii õnnestub meil neis riikides kaasata kõik inimesed, kes armastavad õiglust ja vabadust.

See on minu küsimus teile ja ma palun, et oleksite vastates konkreetne. Oleme peagi vastu võtmas Iraagiga seotud lepingut. Lisagem sellesse kaubanduslepingu põhimõtete kõrvale ka nõuetekohased eeskirjad, nii et majanduslikke eeliseid antaks õiguste austamise eest. Tehkem midagi siduvat, midagi kõigi huvides, kuid tehkem seda kiiresti ja hästi, sest maailm ootab Euroopalt märguannet.

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud president! Soovin alustuseks tuletada meelde ülddeklaratsiooni sõnu. Tsiteerin: „[...] vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.” Mõte seisneb selles, et nende vabaduste kaitse on kõikide inimõiguste kaitse üks lahutamatu osa. Meie soov neid vabadusi kaitsta peaks olema sama vankumatu.

Samuti on selge, et peaksime välja astuma igasuguse usulise tagakiusamise vastu, mis on probleem kõikide usundite puhul ja paljudes riikides, sealhulgas – olgem ausad – mõnes meie Euroopa Liidu riigis. Pew’ uuringukeskuse andmetel elab 70% maailma kuuest miljardist inimesest riikides, kus usuvabadust või usu järgimist piiratakse tugevalt.

Mina isiklikult olen sügavalt veendunud, et usk võib teha head – kui seda toetab usunõukogu töö, nagu on minu valimisringkonnas Ida-Inglismaal. See suurendab vastastikust mõistmist, s.t aitab täita eesmärki, mis peegeldub Euroopa Liidu enda kohustustes pidada dialoogi, nagu on kirjas meie resolutsioonis. Kuid ma tean, et kui vihaõhutaja Terry Jones, kes ähvardas põletada koraani, lubas tulla usulise vihavaenu levitamiseks Lutonisse, mis asub samuti minu valimisringkonnas, öeldi talle, et ta ei ole teretulnud.

Sallivus, dialoog, vastastikune austus ja mõistmine on mõne jaoks osa usust. Teiste jaoks on tegemist omaette väärtustega. Mõlemal juhul on need väärtused, mida me peaksime edendama ja austama.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud president! Teiste inimeste usu pihta sihitud fanatism on barbaarne ja tuleb hukka mõista ning sellega peavad võitlema kõik, kes toetavad demokraatiat. Seepärast on äärmiselt oluline näidata täna üles solidaarsust kõikide nendega, keda usu pärast maailmas taga kiusatakse.

Al Qaeda poolt Iraagis ja Egiptuses toime pandud kohutavatel tapmistel ning islami fundamentalistide ähvardustel, millega idamaade kristlased peavad silmitsi seisma, on ainult üks eesmärk: luua usundite vahel pingeid, õhutada viha, ässitada kogukondi üksteise vastu üles ja provotseerida tsivilisatsioonidevahelist kokkupõrget. See destabiliseerimiskatse ei lähe Euroopas läbi, nagu see ei lähe juba läbi Prantsusmaal, kus kogu moslemikogukond mõistis loomulikult need metsikused kohe hukka.

Peame täna veel kord pühalikult kinnitama kõikide vähemuste õigust järgida oma usku vabalt ja ohutult kõikjal maailmas, sealhulgas siin, oma kodus Euroopas. Peame kaitsma usulist mitmekesisust, sallivust ja vastastikust mõistmist nii siin, Euroopas, kui ka igal pool mujal maailmas. Seepärast loodan, et praegu Tuneesias toimuv demokraatlik revolutsioon jõuab peagi teistesse riikidesse, nii et sellised väärtused nagu austus, sallivus ja ilmalikkus hakkavad levima.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud president! Paruness Ashton, suur tänu, et olete täna siin meie keskel. Kas me ei ole mitte siin parlamendis juba korduvalt arutanud kristlaste olukorda Somaalias, Sudaanis, Egiptuses, Süürias, Türgis, Iraagis, Iraanis, Afganistanis, Pakistanis ja Malaisias? Kas Euroopa Parlament, minu fraktsioon ja ka mina ise ei ole juba esitanud hulgaliselt küsimusi kristlaste järjepideva allasurumise kohta islamiriikides? Seda silmas pidades usun, et rääkimise ja ilusate sõnade tegemise aeg on möödas. On aeg asuda tegutsema.

Mul on paruness Ashtonile kaks konkreetset küsimust. Esiteks, kuigi Euroopa välisteenistuse volitused peaksid olema piiratud, peab teenistus väga tõsiselt võtma üht ülesannet: ta peab üles astuma tagakiusatavate kristlaste kaitseks. Seepärast moodustage teenistuses eraldi üksus, mis selle eest vastutaks.

Teiseks on Euroopa Liit sõlminud kõikide nende riikidega kahepoolsed lepingud. Peatage nende lepingute täitmine, külmutage need juba täna! Pitsitage nende valitsuste rahakotte seni, kuni nad tõendavad, et on muutnud tingimused kristlaste jaoks ohutumaks.

Soovin kuulda teie vastust neile minu kahele konkreetsele küsimusele.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud president! Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon ei osalenud täna esitatud resolutsiooni koostamises.

Loomulikult mõistame me hukka kõik terroriaktid, olenemata sellest, kes on kurjategijad või kes on ohvrid ja kus need aktid toime pannakse. Meie fraktsiooni liikmed usuvad siiski kindlalt ilmalikesse põhimõtetesse ja ilmalikku ühiskonda. Seepärast mõistame muidugi hukka jumalateotuse. See tähendab, et me usume siiralt mõttevabadusse, südametunnistusevabadusse ja usuvabadusse, mis hõlmab vabadust uskuda või mitte uskuda, vabadust valida oma usk, vabadust usku vahetada ja vabadust oma valitud usku vabalt järgida, olenemata sellest, millise usuga on tegemist.

Samuti tähendab see, et me pooldame kindlalt usu ja poliitika eraldatust ning mõistame hukka Euroopas ja igal pool mujal esile kerkiva fundamentalismi, mis on sageli märk sotsiaalsest rahulolematusest ja riigi poliitika suutmatusest seda rahulolematust leevendada.

Usume, et kõnealune resolutsioon on samm vales suunas. Lühidalt ütleksin, et selles puudub tasakaal, eelkõige võrreldes minu fraktsiooni esitatud ettepanekuga. Meie arvates jätab see resolutsioon mulje, et kristlik Euroopa või Euroopa kristlik kogukond tõttab appi kõikidele kristlastele kogu maailmas. Me ei arva, et see on parim viis nende sektantlike hoiakutega võitlemiseks.

  Bastiaan Belder (EFD). – (NL) Lugupeetud president! Ühisdeklaratsioonis on õigesti tõstatatud just Euroopas endas aset leidva usuvähemuste ründamise küsimus. Täpselt kuu aega tagasi kirjutas juudi üliõpilane minu riigis Hollandis järgmist: „Olen ärevil, olen mures usuvabaduse kaitsele omase paradoksi pärast. Kui ma peaksin homme lahkuma, sest siin ei ole turvaline, siis kus ma saaksin elada? Ühendkuningriigis või Prantsusmaal? Ei, sama probleem on ka seal.” Minu küsimus on järgmine: kas Euroopa suundub tulevikku, kus juudi kogukondi pole enam üheski liikmesriigis? See on meie Euroopa vaimsete väärtuste proovikivi.

Sama kehtib Euroopa suhtumise kohta peaaegu unustatud kristlasterühma Lähis-Idas, Palestiina kristlaste vähemusse Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal. Neil on õigus oodata Euroopa Liidult kindlat tuge, eriti siis, kui kristlaste organisatsioonid näevad vaeva, et pakkuda päris kodu puudega Palestiina lastele, olenemata usust. Palestiina kristlaste ees on erakordselt suured raskused tööturul, eriti füüsilisest isikust ettevõtjatena. Tavaliselt vaikivad nad oma igapäevastest probleemidest, et vältida raskusi. Lugupeetud kõrge esindaja, laske nõukogul ja komisjonil kui Palestiina kogukonna olulistel rahastajatel seista ka nende huvide eest ja kuulata ka nende häält.

  Diane Dodds (NI). – Lugupeetud president! Mul on hea meel võimaluse üle võtta sõna mulle nii südamelähedasel teemal. Evangeelse kristlasena on mulle selgeks saanud – eelkõige viimastel aastatel –, et kristlike tõekspidamiste väljendamine on üldiselt ebasoovitav ühiskonnas, mis tahab meid vabastada igasugustest kindlatest veendumustest ning kus me kõik peame uskuma üht ja sama või siis üldse mitte midagi.

Selline rünnak veendumuste vastu on teatud piirkondades kristluse puhul agressiivsem. Käesoleval aastal tähistame kuningas Jamesi piibli ilmumise 400. aastapäeva, kuigi tänapäeval peetakse piibli sisul rajanevate veendumuste väljendamist sageli ebaseaduslikuks. Oleme olukorras, kus kristlastel ei võimaldata asuda mõningatele ametikohtadele oma usu pärast ja nad tiritakse usu pärast kohtu ette. Ühendkuningriigis kasutatakse võrdõiguslikkust käsitlevaid õigusakte rohkem mõõga kui kilbina, et karistada ristiusu väljendamise eest.

Seda kristluse kõrvaletõrjumist kinnitas hiljuti komisjon oma kalendermärkmiku avaldamisel: moslemite, hindude, sikhide, juutide ja hiinlaste tähtpäevad olid ära toodud, aga puudus igasugune teave kristlaste tähtpäevade kohta. Olen enam kui kindel, et see ei olnud juhuslik tegu ega mingi möödalaskmine, ja ma pean seda ülimalt kahetsusväärseks. Kutsun kõrget esindajat ja asepresidenti üles seda küsimust oma märkustes konkreetsemalt käsitlema.

Usulise väljendumise vabadus on ühiskonnas põhiõigus, mida tuleks kaitsta, ja see arutelu on vaid probleemi väike tunnistamine. Me ei peaks selle küsimuse käsitlemisest tagasi kohkuma pelgalt seepärast, et need on kristlased, keda taga kiusatakse...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ernst Strasser (PPE). – (DE) Lugupeetud president! Austatud kõrge esindaja ja asepresident, soovin teid avalduse eest südamest tänada. See avaldus on õige ja tehtud õigel ajal ning ühtlasi sisendab see kindlust seoses teie ja teie organisatsiooni suhtumisega probleemi kui tervikusse, seoses teiste riikidega tehtava koostööga ja seoses vajalike meetmetega. Ka tänane arutelu on vajalik – mitte ainult hiljutiste sündmuste pärast, vaid ka sellepärast, et usuvabadus on üks meie põhiväärtus ja üks osa meie Euroopa identiteedist.

See arutelu on tähtis, sest diskrimineerimine, vägivald ja tagakiusamine leiavad aset paljudes maailma riikides, ning on eriti murettekitav, et suur osa neist, kes surevad kogu maailmas usust ajendatud vägivalla tõttu, on kristlased. Me mõtleme kõigi nende peale, kes on sedalaadi rünnakute tõttu tapetud või viga saanud või keda on nende käigus piinatud. Meie kaastunne kuulub ka nende sõpradele ja perekondadele. Peame tegema kõik endast oleneva, et niisugune sallimatus väheneks ja isegi kaoks.

Kahjuks näeme, et kristlasi diskrimineerivad ka riigiasutused, ning me peame tegema kõik mis võimalik, et sellega võidelda ja selline diskrimineerimine lõpetada. Peame võtma kohustuse tagada õigus usuvabadusele. See eesmärk peab olema meie kahepoolsete suhete keskmes. Me vajame tõhusaid vahendeid, mis võimaldaksid meil kaitsta kristlasi ja usuvabadust. Sellepärast on mul hea meel, et ülesanne tagada selline inimõigus nagu usuvabadus tõstetakse päevakorrale kõigis kahepoolsetes suhetes.

Samuti peame kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse lisama usuvabadust tagavad sätted ning mul on ääretult hea meel teie kavatsuse üle pühendada inimõigusi käsitlevas Euroopa Liidu aastaaruandes üks peatükk usuvabaduse olukorrale.

  Guido Milana (S&D). – (IT) Austatud president, lugupeetud kõrge esindaja, kallid kolleegid! On tähtis siduda omavahel nende rünnakute hukkamõistmine ja üleskutse võtta kiireloomulisi ja konkreetseid meetmeid kristlaste kaitsmiseks kogu maailmas ning üldisem nõudmine austada usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadust.

Pole vahet, kas inimene on mõrvatud missal osalemise ajal või mõistetud surma abielurikkumise pärast või moslemitest, kristlastest või juutidest vähemusse kuulumise pärast või sellepärast, et ta on sündinud mingis konkreetses kohas või järginud mingit usku. Humanistlik kultuur ja rahvusvahelised konventsioonid tunnustavad üleüldiselt õigust vabadusele ja kooseksisteerimisele. Vastupidi sellele näeme, et maailm on jagunenud kaheks inimõiguste toetajate ja nende vahel, kes soovivad kõnealuseid õigusi jõhkralt hävitada.

Identiteetide ja väärtuste kaitsmisel saab aluseks olla ainult valmisolek dialoogiks ja vastuseis igasugusele sallimatusele. Kui neid põhimõtteid ei järgita, võib see kaasa tuua isegi tervete kogukondade väljaajamise oma ajalooliselt kodumaalt. Selles osas peab Euroopa poliitilisel ja diplomaatilisel tasandil ning ka kultuuri- ja sotsiaalsfääris veel paljugi ära tegema. Me palume nüüd tungivalt, et nõukogu ja komisjon ning eriti välisasjade kõrge esindaja võtaksid vastu selged suunised meie suhete kohta kolmandate riikidega, arvestades uut Euroopa välisteenistust.

Kahepoolsetes lepinguteski tuleb tähtsamaks pidada usuvabaduse ja üldisemalt ka inimõiguste teemat ning nende rikkumine peaks tähendama lepingute peatamist. Samuti leian, et Euroopa peaks haarama ohjad usunditevahelise dialoogi edendamisel. Sellise dialoogi puudumine ei põhjusta sageli mitte ainult üksikuid vahejuhtumeid, vaid toob kaasa tõelised sõjad, kus usu taha peidetakse muud, palju keerulisemad konflikti põhjused.

Lõpetuseks peame kõik heitma pilgu kodule lähemale: Euroopas ei ole mitte vähe sallimatuse juhtumeid. Tegelikkuses valitseb meie linnades kultuuride paljusus ning sellega kaasnevad usulised traditsioonid ja väärtused, mida tuleb austada ja mille väljendamist tuleb lubada.

Seepärast ei ole dialoogile ja vastastikusele austusele alternatiivi. On tähtis korrata usukogukondade esitatud palvet.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Niccolò Rinaldi (ALDE). – (IT) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja, kallid kolleegid! Idamaade kristlaste saatus muudab kultuurimaastikku, kui tuhandeid aastaid vanad kogukonnad – „kopt” tähendab kreeka keeles egiptlast – otsivad nüüd väljarände võimalusi, et põgeneda vägivalla eest, mida nad on pidanud kannatama. Meedia või ksenofoobsed parteid ei tohiks aga teha seda viga, et nimetavad seda usundite või tsivilisatsioonide kokkupõrkeks.

Tahaksin juhtida tähelepanu ühele väikesele sündmusele, mida ma pean oluliseks. Aastaid tagasi seisis Kairos meie ukse taga maalt pärit vana mees, kes tõi meie majja kolm korda nädalas piima. Ta nuttis. Me ei saanud aru, mida ta tahtis, sest ainus, mida ta suutis läbi pisarate öelda, oli „Said Akbar, Said Akbar” – suur mees, suur mees. Viimaks mõistsime, et ta näitas oma kristlastest klientidele leina äsjalahkunud Karol Wojtyła surma pärast. Ta oli lihtne, siiras mees, moslem, kelle käitumisest õhkus Vahemere maade inimestele omast iidset vastastikust austust. See väike, kuid tähendusrikas lugu, mis peegeldas Egiptuse ühiskonnas laialt levinud väärtusi, leidis aset samas riigis, kus jõulude ajal toimus koptide massimõrv.

Kuid praegu vajavad idamaade kristlikud kogukonnad kaitset. Mõnikord on nad jäänud lõksu, kus neid kasutatakse ära terroristide ja fundamentalistide ning autoritaarse võimu vahelises võitluses. Kui maailm muutub, ei tohiks Euroopa välispoliitika jääda võimetuks. See poliitika ei tohiks karta öelda...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Marina Yannakoudakis (ECR). – Austatud president! Kellegi teise veendumuste sallimine on tsiviliseeritud ühiskonna tunnus. Kohutavad sündmused Egiptuses ja Iraagis on vastuolus inimõigustega ning mõtte- ja sõnavabaduse põhimõtetega. Kedagi ei tohiks taga kiusata tema usuliste veendumuste pärast. Kristlaste või mis tahes muu usu esindajate ilmajätmine võimalusest oma usku järgida on meie ühiskonnas täiesti vastuvõetamatu.

Kuid enne kritiseerima asumist peaksime kodus korra majja lööma. Eelmisel kuul keelati Küprosel okupeeritud külas Rizokárpasos jõulujumalateenistused. Nagu me kõik teame, on Küprose Vabariik – ELi liikmesriik – praegu osaliselt Türgi poolt okupeeritud ja on seda olnud 36 aastat. Türgi okupatsiooniarmee tegevus, mille käigus siseneti kirikusse, sunniti preestrit jumalateenistust lõpetama ja sellel osalenud inimesi lahkuma, on vastuvõetamatu. Seda juhtumit uurib nüüd ÜRO.

Niisiis, kui me räägime olukorrast ELi-välistes riikides ja kristlaste vabadusest, sooviksin Euroopa Parlamendile meelde tuletada, et kõigepealt peame oma kodus asjad korda saama. Kui me soovime olla usaldusväärsed laiemas plaanis, ei saa me siin parlamendis ühegi diskrimineerimisvormiga nõustuda.

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). – (NL) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja! Usu- või veendumusvabadus kaitseb nii religioosseid kui ka mitteteistlikke tõekspidamisi ja isegi ateistlikke tõekspidamisi. Need arusaamad võivad olla siiski üksteisega vastuolus ning siis on valitsuste ülesanne edendada sallivust ja seista nende eest, kes saavad oma veendumuste tõttu tunda diskrimineerimist ja vägivalda.

Ma toetan kogu südamest ühisresolutsiooni selle praegusel kujul – mitte sellepärast, nagu ma arvaks, et peaksime muretsema ainult kristlaste pärast, vaid sellepärast, et sallimatus puudutab kristlasi praegu üha suuremas hulgas riikides. Oleksin igal juhul samamoodi käitunud ükskõik millise teise usu puhul.

Euroopa välisteenistus vajab selles vallas märkimisväärseid vahendeid. Olen olnud varem ka ise samalaadsel ametikohal Hollandi välisministeeriumis. Õige tee leidmine inimõiguste rikkumiste ning usul või veendumustel põhinevate pingete ja konfliktide korral nõuab tohutut inimressurssi ja jõupingutust, nagu ka tõelised katsed pidada dialoogi ja saavutada sallivus.

Austatud kõrge esindaja, sellepärast loodan, et te ei jäta tähelepanuta soovitust vabastada inimressursse selle eesmärgi täitmiseks.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja ja asepresident, kallid kolleegid! Euroopa poliitikas valitsevas relativismis on üks sõna tabu: kristianofoobia. Paljude aastate jooksul on siiski usaldusväärsetest ja vaieldamatutest allikatest jõudnud meieni tõsised ja sageli traagilised teated kristlaste tagakiusamise kohta mitmes maailmajaos.

Euroopa peab üles ärkama, avama oma silmad ja astuma konkreetseid samme. Euroopa peab edastama selge sõnumi – sellise sõnumi, mida me paruness Ashtonilt ootasime. Ta oleks võinud tsiteerida näiteks paavst Benedictuse taevalikke sõnu maailma rahu päeva puhul mõni päev tagasi, kui ta tõstis esile, et usuvabaduse eitamine on jumala ja inimväärikuse solvamine ning ühtlasi oht julgeolekule ja rahule.

Vaja on konkreetseid tegusid. Mida me ootame – küsisin seda kohe –, et ei saada komisjoni kontrollima meie kopti kristlastest vendade olukorda Egiptuses – ametlikult mõõdukas riigis –, kus neil puuduvad põhilised inimõigused peaaegu täielikult, isegi ametiasutustes, avalikus teenistuses?

Ärka ometi üles, armetu Euroopa, ja pea meeles oma kristlikke juuri!

ISTUNGI JUHATAJA: LIBOR ROUČEK
asepresident

  Jaime Mayor Oreja (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Hiljuti Iraagis ja Egiptuses aset leidnud rünnakud on tunnistuseks kahest, oma laadilt küll erinevast tragöödiast Euroopa jaoks. Esiteks on traagiline see, et need sündmused üldse toimusid, sest need olid julmad ja nendes kaotasid inimesed elu.

Teiseks on siiski samuti traagiline näha, kuidas sellised sündmused jäävad liiga sageli meie ühiskonnas tähelepanuta. Sageli juhtub meie käitumise tulemusena nii, et neid sündmusi kajastatakse meedias vaid kuritegude kroonikas, nagu oleks tegemist millegi väljaspool olevaga, mitte aga meie vastu suunatud rünnakuga. Nagu juhtuksid need kusagil mujal, kuigi tegelikult toimuvad meie Euroopa südames ja on sihitud meie ühiskonna vastu.

Euroopa institutsioonide põhiline ülesanne on suurendada teadlikkust neis kohtades kristlaste vastu suunatud rünnakute tõsidusest, tähtsusest ja ulatusest. Euroopa institutsioonid ei peaks esitama ainult üldsõnalisi avaldusi, milles mõistetakse need rünnakud hukka, vaid tegutsema kahel viisil: esiteks tagama selle tragöödia laiema kajastamise meie ühiskonnas ja meedias ning teiseks kandma hoolt selle eest, et Euroopa institutsioonide mõju oleks tragöödia toimumiskohas tuntav.

Lugupeetud asepresident, seda eesmärki ja neid kaht tegutsemisviisi silmas pidades lubage mul öelda, et Euroopa institutsioonid peavad ja ka teie ise peate esile tõstma nende sündmuste ohvrite tähtsust. Ohvreid tuleb näidata reaalsete inimestena. Nad peavad tulema meie Euroopa institutsioonidesse. Peame ohvrite jaoks ette valmistama külaskäikude, kohtumiste ja isegi materiaalse toetuse pakkumise kava, kuid just selle kohutava tagakiusamise ohvrid on need, kes suudavad oma eesmärki meist palju paremini kaitsta.

  Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Sotsialistidena usume me inimõigustesse ja kindlasti usume religiooniga seotud õigustesse. Nagu Hannes Swoboda enne nii õigesti ütles, ei tunne me huvi mitte ainult ristiusu vastu, vaid oleme huvitatud kõikide usundite järgijate õigustest, inimeste õigusest viia läbi oma usule vastavaid kombetalitusi ning – mis veel tähtsam – mõistmisest kõikide usundite vahel ja arusaavast suhtumisest isiku kui kodaniku usku.

Oma päritolu tõttu sooviksin siiski kommenteerida konkreetset juhtumit, mis leidis aset Küprosel ja millele raportis viidatakse. Türgi okupatsiooniväed tungisid kirikusse, kus kristlased on aastakümneid jumalateenistusi pidanud, et katkestada teenistus ja – enamgi veel – visata koguduserahvas kirikust välja ja sundida preestrit oma ametirüüd seljast võtma. Selle konkreetse juhtumi puhul seisneb erinevus asjaolus, et see leidis õnnetul kombel aset Euroopa territooriumil – või siis hoopis õnnelikul kombel, sest see annab meile võimaluse kõnealune probleem kokku võtta ja lahendada.

  Frédérique Ries (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud kõrge esindaja! 31. detsembril Aleksandrias toimunud barbaarne veresaun on üks paljudest mõrvarlikest rünnakutest kristlaste vastu maailma eri paigus: Iraanis, Iraagis, Pakistanis, Nigeerias ja viimasena Egiptuses. Tagakiusamisel – peaksime julgema selle sõna välja öelda, kuigi meie resolutsioonis seda kasutatud ei ole – on peamisteks ohvriteks langenud idamaade kristlased. Tegemist on sügavalt juurdunud probleemiga ja kristianofoobsed teod on reaalsus.

Meetmetega, mida Euroopa Liit peab võtma – mida meie peame võtma –, tuleb tagada õiglus neile kristlastest vähemustele. Neid, kes vajavad kaitset ja kellele tuleb pakkuda mingit muud väljapääsu peale valiku põgenemise ja surma vahel, on 12 miljonit. Nagu juba mitu korda on rõhutatud, ei tähenda see mõne usu teistest suuremat häbimärgistamist, vaid sellega soovitakse lihtsalt näidata, kui oluline on võidelda nende islamiäärmuslastega, kes hävitavad vabadust ja tapavad inimesi.

Paruness Ashton, me loodame, et selle kuu lõpus peetaval välisministrite kohtumisel jõuate kooskõlastatud lahenduse ja strateegiani, mis käsitleb võitlust idamaade kristlaste vastase vägivallaga. Arvan, et on oluline avaldada survet näiteks assotsieerimislepingute kaudu, mille me mõnega neist riikidest oleme sõlminud, ning kutsuda nende valitsusi üles kurjategijaid leidma ja kohtu alla andma. See on kirjas meie resolutsiooni lõikes 2.

Jumala teenimise vabadus peab kehtima kõikjal maailmas, just nagu igal inimesel on õigus uskuda või mitte uskuda, sest kui kahjustatakse vabadust, mis lubab usul seista riigist eraldi, on ohus ka kõik meie ülejäänud vabadused.

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kogu maailmas esinevatest usulise tagakiusamise juhtumitest on 75 protsendil ohvriks kristlased. Euroopa Liit ei saa olla selles küsimuses passiivne pealtvaataja ega tohi istuda käed rüpes ja mitte midagi tegemata. Tänase arutelu eesmärk ei ole mitte ainult tuletada Euroopale meelde, et ta peab sekkuma üleilmsesse võitlusse, mille eesmärk on tagada usuvabaduse austamine, vaid meenutada ka seda, et me kõik peaksime ühiselt kaaluma, milliseid vahendeid saab Euroopa Liit kasutada kristlaste tulevase tagakiusamise vältimiseks.

Mida me saame teha? Minu arvates peaksime kõigepealt seadma usuvabaduse austamise Euroopa Liidu välispoliitika üheks esmatähtsaks eesmärgiks. Teiste riikidega lepingute sõlmimisel peame tagama, et need sisaldaksid sätteid, mis hoiavad asjaomases riigis ära usust tingitud tagakiusamise.

Teiseks peaksime kaaluma, kas luua Euroopa keskus, mille ülesanne oleks jälgida usulist tagakiusamist kogu maailmas ja anda viivitamata asjakohast teavet, et Euroopa Liit saaks kiiresti reageerida.

Kolmandaks ja viimaseks peaksime lõpetama oma topeltstandardeid lubava poliitika. Euroopa Liit ja Euroopa tervikuna avab end paljudest kogu maailma riikidest pärit sisserändajatele. Me lubame nende jaoks ehitada pühakodasid ja laseme neil oma usku järgida. Samas astume harva välja kristlaste õiguste eest nendessamades riikides: riikides, kus piibli omamise eest karistatakse sageli mitmeaastase vangistusega ja paljudel juhtudel isegi surmaga, riikides, kus ristiusu pühakoda ehitada poleks mitte ainult raske, vaid lihtsalt võimatu.

Nüüd on kätte jõudnud aeg võtta kindel ja resoluutne seisukoht kogu maailma kristlaste õiguste kaitseks. Nüüd on kätte jõudnud aeg esitada valjul häälel oma nõudmised, et kristlased ja muude religioonide järgijad saaksid vabalt oma usukombeid täita.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Arvestades hiljutisi tõsiseid sündmusi, mis mõjutavad usuvabadust ja isegi kristlaste elusid, on see arutelu väga vajalik. Pean silmas eelkõige seda, mis on juhtunud peamiselt Pakistanis, Iraagis, Nigeerias ja Egiptuses.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 on väga üksikasjalikult kirjeldatud, mida usuvabaduse all mõeldakse. Vaatamata sellele on kahjuks tegemist õigusega, mida mõnes riigis austatakse vähe. Nüüd näeme koguni, et kristlased võivad oma usu pärast elu kaotada.

Paruness Ashton, Euroopa Liit peab kindlalt kaitsma üleüldist õigust usuvabadusele, lõimides selle selgelt oma välistegevusse ning nõudes austust, vabadust ja turvalisust kristlikule kogukonnale, mis on nüüd maailma kõige tagakiusatum usurühmitus. Me peame nõudma, et kõik asjaomased valitsused teeksid kõik mis vaja selliste rünnakute ärahoidmiseks ja kui see ei ole võimalik, siis vahistaksid nende rünnakute eest vastutavad isikud ja karistaksid neid.

Austatud kolleegid, lugupeetud paruness Ashton! Vabadus on Euroopa identiteedi sümbol ja see hõlmab ka usuvabadust, mis kuulub inimõiguste põhituumikusse. See vabadus on ühtlasi tee rahu juurde, nagu ütles paavst Benedictus XVI oma 1. jaanuaril edastatud sõnumis. Ma soovin rõhutada ka kristluse olulist rolli Euroopa identiteedi kujunemisel. Seega oleks tegemist kurva vasturääkivusega, kui Euroopa Liit ei nõuaks võimalikult kindlalt, et maailm kaitseks kristlaste kõige põhilisemaid õigusi, ega aitaks neid seal, kus see võimalik on.

Euroopa Parlamendi resolutsioonis esitatakse meetodid, kuidas paremini kaitsta üldiselt usuvabadust ja konkreetsemalt kristlaste vabadust. Mul on hea meel, et peatsel välisasjade nõukogu istungil saab neid meetodeid põhjalikult kaaluda ja – lugupeetud juhataja, ma hakkan juba lõpetama – et 14. veebruari kohtumisel esitab Euroopa Ülemkogu nende tõsiste sündmuste kohta oma arvamuse, nagu näiteks president Sarkozy seda väga julgelt tegi.

  Mitro Repo (S&D). – (FI) Austatud juhataja, lugupeetud kõrge esindaja! Euroopa Liidu välispoliitika usaldusväärsust hinnatakse selle järgi, kuidas suudab liit kinni pidada oma põhiväärtustest, milleks on inimõigused, demokraatia, õiguspärasuse põhimõte ja usuvabadus.

Egiptuse õigussüsteemi ähvardab oht jääda šariaadi varju, mille tõttu kannatavad just kopti kristlased. Euroopa Kirikute Konverents kutsub üles pidama Euroopas kristlaste ja moslemite vahel dialoogi. Euroopa usudialoog, kultuurile omaseks saanud usutraditsioon ja usuõpetuse traditsioon on samuti vahendid, mida saab Euroopa poliitikas kasutada.

Ristiusk ja muud usud on rahumeelsed liikumised, nagu ka Euroopa Liit. Oma parimas vormis usk ühendab, mitte ei lahuta. Me ei tohi lubada terroristidel kasutada usku barbaarsuse tööriistana.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Usulist tagakiusamist jälgivate organisatsioonide sõnul ähvardab tagakiusamine iga päev enam kui 200 miljonit kristlast. Nii raske, kui seda ka uskuda pole, on viimasel kahel aastal üle 170 000 inimese surma saanud lihtsalt sellepärast, et nad olid kristlased. Need arvud on saadud kristlaste tagakiusamist jälgivatelt organisatsioonidelt ja need näitavad, et usulise tagakiusamise all kannatavad tegelikult kõige rohkem kristlased. Seda asjaolu peaksime siin parlamendis meeles pidama. Olukord on eriti pingeline paljudes islamiriikides, kus kristlasi koheldakse teisejärguliste kodanikena.

Euroopa ei saa seda olukorda kauem taluda – mitte ainult oma kristlike juurte tõttu. Süütud inimesed surevad pelgalt selle pärast, et nad järgivad üht usku, mitte teist. Euroopa Liit ei reageeri kristlastevastastele rünnakutele ja nende diskrimineerimisele piisavalt resoluutselt. Kristlaste tagakiusamise küsimus tuleb tõstatada kahepoolsetel läbirääkimistel ja suhetes Euroopa Liidu ja nende riikide vahel, kus sellised äärmuslikud ja kohutavad sündmused aset leiavad. Peale selle peaks parlament paluma, et paruness Ashton oleks oma tegevuses ettenägevam ja otsusekindlam.

  Gay Mitchell (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mul on selle arutelu üle väga hea meel ja ma toetan igati seda resolutsiooni, mille koostamisel ka ise osalesin. Usun, et tegemist on magava hiiglasega, kes on ärkamas kristlaste põhjuseta ja õela kuritarvitamise tõttu. Oleksin sama suures mures siis, kui nii õelalt käitutaks moslemite või juudi kogukonnaga või kui neid niimoodi kuritarvitataks. Euroopa on justkui mosaiik – ühtsus ja mitmekesisus on meie moto.

Siiski on Türgi valitsuse ja selle esindajate arvates kohane nõuda Küprose kristlastelt, et nad küsiksid palvetamiseks luba, ja visata nad kirikust välja, kui nad on otsustanud üheskoos palvetada. Kas Türgi esindaja Euroopa Liidu juures on kutsutud aru andma? Kui ei, siis miks? Soovin avaldada lugupidamist nende moslemite vastu, kes toetasid oma kristlastest naabreid, keda rünnati. Seega ärgem suunakem seda resolutsiooni ettepanekut kellegi vastu. See on suunatud hoopis kristlaste ja rünnatute kaitseks.

Ma ei toeta inimeste – ei üksikisikute ega kogukondade – kuritarvitamist nende usuliste tõekspidamiste pärast ega saa sellega leppida. See arutelu puudutab kristlasi. Liiga paljud ootavad, et kristlased lepiksid igasuguste vanade seletustega. Need inimesed peavad kristlust anakronismiks. On aeg, et meil tekiks vastastikune austus. Ma austan neid parlamendiliikmeid, kellel puuduvad usulised veendumused või kelle usulised veendumused on minu omadest erinevad. On aeg, et selle parlamendi liikmed hakkaksid ilmutama austust nende vastu, kelle veendumused on kristlikud. Ühtsuse saavutame vaid mitmekesisuses.

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Usulise vägivalla juhtumite arv on viimasel ajal kogu maailmas mitmekordistunud, põhjustades muret ja nördimust. Usu järgimise keeluga rikutakse häbitult põhiõigusi ja rahvusvahelist õigust, mille kohaselt on õigus uskuda võõrandamatu ja enesestmõistetav.

Okupeeritud Küprosel Rizokárpasos kristliku jumalateenistuse keelustamine okupatsioonivägede poolt ja kopti kogukonna kasutatava ristiusu kiriku pommitamine Aleksandrias on vaid kaks näidet mitmes Euroopast mitte kaugel asuvas paigas suurenenud pingete ja usuviha kohta.

Euroopa Liit peab välja töötama vahendid, millega kaitstakse tegelikult õigust järgida ükskõik millist usku. Sõnum, et Euroopa Liit ei lepi sellise käitumisega, peab olema selge ja kindel. Soovin kutsuda kõrget esindajat üles lisama oma prioriteetide hulka ka vajaduse hinnata usulise väljendumise vabaduse olukorda. Peale selle oleks nõukogu ja komisjoni tasandil hea mõte võtta usu kaitsmise küsimus päevakorda kõikides kolmandate riikidega peetavates aruteludes.

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kristlus on alati olnud Euroopa identiteedi näitaja ja Euroopa Liidu väärtused tulenevad sellest. Seepärast ei saa EL istuda käed rüpes ja vaadata pealt, kui kristlasi kiusatakse taga, ning see puudutab ka tagakiusamist maailma muudes paikades. Araabia ja Aasia riikides on kristlased kõige suuremas ohus olev usuvähemus, nagu kinnitavad hiljutised rünnakud Egiptuse ja Iraagi kristlaste vastu ning varasemad rünnakud Indias, kusjuures nende rünnakute ohvriteks olid ka väikesed lapsed. Meie käsutuses on palju vahendeid, et selliseid rünnakuid ära hoida ja hukka mõista, ning Euroopa Liit peab kristlastevastased rünnakud kindlalt hukka mõistma. Selle üks tõhusamaid viise oleks seada ELiga sõlmitavate lepingute, näiteks kolmandate riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute puhul eelduseks tingimus, et asjaomased riigid austavad kristlaste õigusi, ja lisada lepingusse klauslid, milles nähakse ette selle katkemine nimetatud õiguste rikkumise korral.

  Doris Pack (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident! 2009. aastal julgustasime pidama Euroopas kultuuridevahelist dialoogi kristlaste ja moslemite vahel, õigeusklike ja katoliiklaste vahel ning protestantide ja õigeusklike vahel. Oleme püüdnud oma kogukonnas aidata usaldust suurendada. Teeme seda endi seas. Loomulikult tähendab see, et meil on oma seisukohad ja julgus neid väljendada. Antud juhul ei ole asjad ilmselgelt nii. Lugesin ja kuulsin hiljuti, et Euroopa Komisjon on avaldanud noortele mõeldud kalendermärkmiku, mis sisaldab kõikide usundite pühasid peale ristiusu omade. Võin vaid öelda, et sellised asjad lisavad neile inimestele Egiptuses ja mujal ainult julgust jätkata kohutavate tegude toimepanemist.

Meie kohus on aidata kristlasi neis riikides, mida on juba korduvalt nimetatud. Enamik neist elab sellistes riikides nagu Palestiina, Egiptus, Iraak ja Iraan, mis on kristluse sünnikohaks. Me ei tohi lubada, et need inimesed aetakse oma kodunt välja. Nad ei ole vähemused. Nad on egiptlased ja palestiinlased nagu kõik teised nende kaasmaalased. Nad soovivad seal edasi elada, kuid see on nende jaoks raskeks muudetud. Peame toetama paruness Ashtonit ning püüdma tagada, et Euroopa Liit lisab usuvabaduse nõudmise kõikidesse lepingutesse, mille ta sõlmib kolmandate riikidega, eelkõige meie nimetatud riikidega. Peame hoolitsema selle eest, et kedagi ei sunnitaks usulistel põhjustel oma kodumaalt lahkuma.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Kui ma vaatan olukorda Bagdadis ja Aleksandrias, tekib mul tunne, et oleme ajas viissada aastat tagasi läinud. Siis toimusid Hollandis nn õngekonksu ja tursa sõjad, kus protestandid ja katoliiklased võitlesid üksteisega vasarate ja sepapihtide abil. Lugupeetud juhataja! Tänapäeva Euroopa ühiskonnas ei ole sellisele asjale enam kohta. Kui ma vaatan aga Bagdadi ja Aleksandriat, näen siiski, et need on vaid labased näited elust, mis paljudes riikides ilusa pealispinna all peidus on.

Sellepärast soovin teile öelda järgmist: Euroopa Liit peab nii kultuuridialoogi kui ka üheskoos kehtestatud vabaduste raames tagama, et usuvabadus on tähtsaimal kohal igas vastuvõetavas lepingus, igas riigis, kellega Euroopa Liit lävib, ja igas koostatavas aruandes, nagu ma juba Türgit käsitlevas raportis ütlesin. See tähendab ka – kuigi Doris Pack seda ei maininud –, et need vabadused peavad olema vastastikused ja et usuvabadust tuleb austada riikides, kus islam ei ole valitsev religioon.

Austatud juhataja! Leian, et ilmnenud sallimatus ja asetleidnud vägivald on vastuvõetamatud ning et me peaksime dialoogi pidades näitama üles võitlusvaimu. Seepärast kutsun paruness Ashtonit üles tagama koos oma diplomaatilise teenistusega, et oleksime nende riikide ametivõimudega suheldes usuvabadust puudutavates aruteludes igati järjekindlad. Võite selles küsimuses arvestada Euroopa Parlamendi solidaarsusega.

  Eleni Theocharous (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Kristlaste tagakiusamine ja mõrvamine Lähis-Idas on tavaliselt fanaatiliste ja terroristlike organisatsioonide töö. Küprose kreeklastest kristlaste tagakiusamine okupeeritud Küprosel on Euroopa Liiduga ühineda sooviva riigi tavaarmee töö.

Minu käes on kiri isehakanud „Põhja-Küprose Türgi Vabariigi suursaadikult Brüsselis” – organilt, mis eksisteerib puhtalt Türgi okupatsiooniarmee jõu najal –, kes püüab mind selles naeruvääristada, tunnistades samas, et jumalateenistus Rizokárpasos katkestati sellepärast, et Küprose kreeklastest kristlased ei olnud selleks teenistuseks luba saanud.

Lugupeetud paruness Ashton! Millal on keegi varem pidanud hankima luba usu järgimiseks? Kui kaua te kavatsete taluda selliseid Euroopa kodanike inimõiguste ja usuvabaduste jultunud rikkumisi riigi poolt, kes soovib Euroopa Liiduga ühineda?

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Austatud paruness Ashton, soovin pöörduda teie poole ja esitada teile selles küsimuses tungiva palve, sest meie jaoks on lihtsalt vastuvõetamatu, et kristlased peavad Lähis-Idas jätkuvalt kogema seesuguseid halastamatuid rünnakuid.

Iraak, Iraan, Egiptus, Nigeeria, Türgi, Pakistan. Need riigid on neile – kristlastele – olnud koduks sajandeid ja neil pole soovi sealt lahkuda. On kohutav, et islami vaimulikud levitavad oma usklikele peetavates jutlustes kristlusevastaseid seisukohti. Põhja-Iraagis kardavad inimesed oma kodu kaunistada. Bagdadis tungisid relvastatud isikud sisse, tappes 52 ja haavates 200 inimest.

Detsembris oli meil võimalus kohtuda Euroopa Parlamenti külastanud Iraagi piiskoppidega. Nad rõhutasid, et vajavad meie ja kogu rahvusvahelise kogukonna toetust, et süütuid inimesi ei tapetaks nende usuliste veendumuste pärast. Kui kaugele me sellega jõudnud oleme?

Seoses sellega tahaksin nimetada Türgit, kes teeb suuri pingutusi Euroopaga lõimumiseks, kuid samal ajal keelustab kristlike usukogukondade või koguduste loomise. Lubame Euroopas ehitada minarette, kuid nemad samamoodi ei käitu.

Tahaksin teada, kus on kõik need inimõiguste kaitsjad ja loomade õiguste kaitsjad ja muud sellised tegelased. Vahetevahel mõtlen, kas poleks vaja luua rühmitis, mis kaitseks kogu maailma kristlasi.

  Peter Šťastný (PPE). – Austatud juhataja! On äärmiselt murettekitav näha, et kristlaste ja nende kogukondade vastu suunatud õelate ja vägivaldsete rünnakute arv on suurenenud. Enamasti vastutavad nende eest fanaatilised islamiäärmuslased. Tegemist on toore vihaga. See on vaja lõpetada ja selle peab lõpetama.

EL ja selle institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, peavad suurendama survet nende riikide valitsustele, kus kõnealused juhtumid aset leiavad, eelkõige nende riikide valitsustele, kus riigi poliitika on nõrk või kus riik pöörab sedalaadi juhtumite korral pilgu kõrvale.

Meie siin väärtustame ja kaitseme iga elu ning karistame karmilt kõiki, kes inimelu ohustavad. Karistus on seda karmim, kui kiputakse ükskõik millise vähemuse liikmete elu kallale ja kui rünnakud on ajendatud vihast. Peame nõudma, et teised riigid kaitseksid inimelusid samamoodi ja karistaksid karmilt kõiki selliste õõvastavate kuritegude toimepanijaid, ning me peame neid riike selles abistama.

Me kõik teame, mis võib juhtuda, kui midagi ette ei võeta ja praegust kasvavat suundumust ei peatata. Seepärast peaksid kogu tsiviliseeritud maailma jõupingutused olema keskendunud selle ohtliku suundumuse ümberpööramisele.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Ma ei taha mingil moel alahinnata teistele usunditele avaldatavat survet, kuid statistika räägib enda eest: 75% usulistel põhjustel ähvardatutest või tapetutest on kristlased ja umbes sada miljonit kristlast kogu maailmas puutuvad kokku tagakiusamise ja vägivallaga oma usu tõttu.

Nagu me siin kuulnud oleme, on viimasel ajal muutunud eriti murettekitavaks olukord Lähis-Idas. Iraagis, Egiptuses ja Süürias jumalateenistuste ajal toime pandud rünnakud nõudsid kümneid elusid, sealhulgas laste elusid. Ka mujal maailmas on probleeme. Põhiõiguste ja inimõiguste tõsised rikkumised jäävad Aasia riikide marulise majanduskasvu varju. Näiteks Hiinas, Indias ja Vietnamis tunnistatakse usuvabadust peamiselt vaid paberil. Peame tõdema, et EL ja selle liikmesriigid pööravad näiteks kaubandussuhete nimel pilgu kõrvale.

EL suudaks soovi korral teha siiski palju enam, et parandada kristlaste olukorda ja edendada usuvabadust maailmas, näiteks nõudes usuvabadust puudutava klausli lisamist kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse. Sel põhjusel soovin teilt, volinik, küsida, kas tulevikus kavatsetakse nõuda sellise klausli lisamist ja – mis veelgi tähtsam – jälgida selle rakendamist.

Euroopa mannetu suhtumine tuleneb osaliselt asjaolust, et meie ise oleme siin oma vanu väärtusi kaotamas. Soovime usu sulgeda kinniste uste taha. Seda peegeldab näiteks Itaalias tekkinud arutelu krutsifiksi teemal. Samuti mainis Doris Pack Euroopa Komisjoni avaldatud kalendermärkmikku, kust kristlaste usupühad olid täiesti välja jäetud. Ilmalikkus ei ole nende probleemide lahendus. Lahendus seisneb austuses nende vastu, kelle vaated on meie omadest erinevad, ja teiste inimeste veendumuste vastu.

  Traian Ungureanu (PPE). – Lugupeetud juhataja! Lähis-Ida, Aasia ja Aafrika kristlaste kimbatus ei ole juhuslik. Tegemist ei ole rea kahetsusväärsete, kuid koordineerimata rünnakutega. Vastupidi – tegemist on klassikalise massilise tagakiusamisega. Kristlasi hirmutatakse, tõstetakse välja või tapetakse selge eesmärgiga: selleks on usuline puhastus. See toimub ajal, kui meie siin Euroopas nikastame selja paigast, et rahuldada moslemite lõputuid nõudeid. Selle tulemusel on Euroopa täis mošeesid ja Lähis-Ida kristlastest puhastatud.

Kuid asi ei ole arvudes. Asi on vabaduses ja identiteedis. Isegi nende jaoks meist, kes ei ole usklikud, ei tohiks kristlased olla unustatud, eksootiline ja kaduv sekt. Meil on vabadus uskuda või mitte uskuda, kuid meile ei ole antud vabadust lubada oma vabadusi kuritarvitada.

See mõtteviis tähendab, et peaksime seadma usuvabaduse oma suhetes suveräänsete riikidega eeltingimuseks. See mõtteviis tuleks lõimida õigusaktidesse ja see peaks kajastuma kõrge esindaja volitustes.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Soovin öelda kõrgele esindajale, et selles olukorras ei piisa hukkamõistust ja avaldustest. Kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakud on märkimisväärselt sagenenud, eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides. Raske on leida seal riiki, kus kristlased saaksid elada normaalse vähemusena ja – mis veelgi tähtsam – oma usku vabalt järgida.

Ristiusku astunud inimesi ähvardab surmaoht. Me ei räägi siin uutest vähemustest. Kristlased kuuluvad nende riikide põliste elanike hulka. Tänapäeval on nad üha sagedamini sunnitud kodumaalt lahkuma, surutud getodesse või saanud sisepõgenikeks, nagu on juhtunud Iraagi kristlastega. Seepärast on ülimalt tähtis sõnastada usuvabadust käsitlev ELi strateegia ja sätestada konkreetsed meetmed nende riikide suhtes, kes jätavad usuvähemused tahtlikult kaitseta.

Sooviksin veel mainida kolleeg Jaime Mayor Oreja ideed koostada nimekiri ohvritest, kellega ELi välisteenistused peaksid aktiivselt ühendust pidama. Küsimus ei ole ühe usundi eelistamises teisele. Küsimus on tõeliselt võrdsetes võimalustes, sest kristliku kiriku ehitamine Aleksandriasse või Ankarasse peaks olema sama lihtne nagu mošee ehitamine Brüsselisse.

  Simon Busuttil (PPE). – (MT) Lugupeetud juhataja! Rünnakud kristliku kogukonna vastu Egiptuses ja teistes riikides tuleks hukka mõista ning meie kohus on neile reageerida. Minu küsimus on järgmine: kui Euroopa kui kristluse häll ei suuda kaitsta kristlasi ja nende vabadust oma usku järgida, siis kes seda suudab?

Peame siiski püüdma ära hoida ka selle, et moslemi kogukonnad muutuksid radikaalseteks ja äärmuslased manipuleeriksid nendega. Samuti peame olema ettevaatlikud, et mitte kleepida kõigile moslemitele külge terroristi silti, sest vägivalla ja äärmusluse pooldajad on vähemuses. Samas on kogu maailma moslemi kogukonnad kohustatud nende usku ära kasutavad äärmuslased hukka mõistma ja eristama endid neist, et äärmuslased ei seaks islamiusku halba valgusesse.

Lisaks peame nõudma, et nende riikide ametivõimud kaitseksid igati kristlikke kogukondi tagakiusamise eest.

Ennekõike ei tohi me oma silme all aset leidvatest viha külvavatest sündmustest hoolimata minetada mõistuse häält. Nagu ütles Mahatma Gandhi, teeb põhimõtte „silm silma, hammas hamba vastu” järgimine meid pimedaks ja hambutuks.

  Carlo Casini (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Seni sõna võtnud parlamendiliikmed on öelnud sisuliselt kõik. Nad on meelde tuletanud fakte, hinnanud neid ja esitanud konkreetseid nõudmisi.

Sellepärast – kuna see on viimane registreeritud sõnavõtt – sooviksin lisada midagi, millest veel räägitud ei ole. Nimelt meenuvad mulle suure eurooplase Johannes Paulus II mõtted – selle mehe mõtted, kes aitas väga tõhusalt lammutada Berliini müüri. Oma vaimses testamendis nimetas ta nelja väärtust, mis on meie tulevase tsivilisatsiooni – armastuse tsivilisatsiooni – aluseks. Need on elu, rahu, leib ja usuvabadus.

Siis tulevad mulle meelde kõik endise Firenze linnapea Giorgio La Pira kirjaread. Tema aitas kaasa kristlikku ühiskonda käsitlevate suurte konverentside läbiviimisele külma sõja kõrghetkel. Oma raamatus „Premesse della politica” kirjutas ta, et iga poliitiline idee sisaldab selle idee taga oleva inimese mõtteviisi. Ta kirjutab, et kristlikus Euroopas on inimene ennekõike palvetav olevus, s.t olevus, kes suudab pidada dialoogi, kujutleda lõpmatust ja rääkida jumalaga.

Võttes ära inimese võimaluse osaleda eraviisilises ja avalikus dialoogis, ei eitata mitte ainult usku, vaid ka inimest ennast. Edastan need sõnad Euroopa Parlamendile ja ka teile, kõrge esindaja, sest nendel on oma osa kindlas ja mõjusas ülesandes, mille võtab meie Euroopa Liit, mille juured on kristlikus identiteedis ning mis ei väsi kunagi täitmast oma eesmärki kaitsta ja edendada inimväärikust ja inimõigusi.

  Juhataja. – Lugupeetud kolleegid! Jõuame nüüd registreerimata sõnavõttudeni. Mul on väike probleem, sest olen saanud üle 25 taotluse ja meil on selleks kõigeks ainult viis minutit. Seega ei saa ilmselgelt kõik sõna. Annan endast parima ning püüan jagada aega võrdselt ja õiglaselt, kuid kahjuks ei saa kõik sõna võtta.

  Magdi Cristiano Allam (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Piirdun sellega, et palun kõrgel esindajal paruness Ashtonil nõuda meie suhetes Egiptusega järgmist: kutsume Egiptuse ametivõime üles jätma ametlikest dokumentidest, isikutunnistustelt, passidest ja kõikidest töö saamiseks vajalikest dokumentidest välja teabe usu kohta.

Egiptuses diskrimineeritakse kristlasi, sest sõna „kristlane” on märgitud nende dokumentidele. Islamistlik terrorism on nüüd seadustatud, sest kristlaste diskrimineerimine on muudetud ametlikuks.

See on konkreetne nõue, mille täitmise korral vabaneksid kristlased ühest ametliku diskrimineerimise vormist.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – Austatud juhataja! Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 keelatakse ebainimlik või alandav kohtlemine ning artiklis 9 kaitstakse õigust kuulutada oma usku või veendumust kombetalituse kaudu. Seda on kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsuses, mis käsitles neljandat Küprose ja Türgi riikidevahelist juhtumit alates 2001. aastast.

Soovin öelda paruness Ashtonile järgmist: kahjuks on Türgi – Euroopa Liiduga ühineda sooviv kandidaatriik – viimase 36 aasta jooksul hävitanud Küprosel religioosseid mälestisi ning teinud ristiusu kirikutest mošeed ja tallid. Hiljuti katkestati okupeeritud Rizokárpasos ja Aigialoúsas ristiusu kirikutes jõulu- ja kolmekuningapäeva jumalateenistused.

Türgi tuleb hukka mõista tema kuritegude pärast ELi territooriumil. EL ei tohi seda tegevusetult pealt vaadata. Kristlased on Küprosel ohus.

  Alexandra Thein (ALDE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident! Arutame täna resolutsiooni ettepanekut, mis käsitleb kogu maailma kristlaste olukorda seoses usuvabadusega. Euroopa Parlament toetab põhivabadusi ja inimõigusi kogu maailmas. Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon on selle toetuse avaldamisel üks eestvedajaid ja see eristab meid konservatiividest, kes keskenduvad konkreetselt kristlaste olukorrale.

Üldiselt ei ole küsimus ainult kristlaste olukorras. Liberaalide silmis puudutab see usuvabadust tervikuna. Selle all pean ma silmas kõiki usundeid kogu maailmas. Küsimus on usuvähemuste kaitsmises ja iga riigi kohustuses kaitsta oma parimate võimaluste kohaselt neid usuvähemusi, kes on ohus.

Ka meil Euroopas on probleeme. Mina olen pärit Berliinist. Juba ainuüksi seal on kuue kuu jooksul aset leidnud kuus mošeesüütamist – õnneks surmajuhtumiteta – ja sellele on järgnenud möll, mille sütitas sotsiaaldemokraadist endine keskpankur. Saksamaa püüab siiski pakkuda usurajatistele parimat võimalikku kaitset. Samamoodi lisab Egiptus pärast teist suurt kristlastevastast rünnakut uusi meetmeid.

Loomulikult ei ole võimalik, et iga kiriku, mošee või sünagoogi ees seisaks politseinik. Mul on väga kahju selle pärast, et paljudes riikides, sealhulgas minu enda riigis näevad juudi hooned nüüd välja kui eriliselt turvatud asutused. Seepärast on ka tähtis, et meie, poliitikud, võtaksime vastutuse oma riigis valitseva usuvähemustega seotud meeleolu eest ning levitaksime avatud ja sõbralikku suhtumist kõikidesse usunditesse.

  Charles Tannock (ECR). – Lugupeetud juhataja! Kui mind üksteist aastat tagasi esimest korda Euroopa Parlamenti valiti, peeti mõnevõrra veidraks ja isegi häbiväärseks – pean ütlema, et eriti Euroopa Rahvaparteis – seda, kui ma tõstatasin sageli küsimuse kristlaste tagakiusamisest islami- ja kommunistlikes riikides, ning mul on kahju, et olukord on sellest saati ainult halvemaks läinud.

Seepärast on mul täna hea meel, et isegi mõned Euroopa Parlamendi agressiivsemad ja usuvastasemad jõud on ärganud ja märkavad eksistentsiaalset ohtu põlistele kristlaste kogukondadele, näiteks Iraagi assüürlastele, kelle patroon ma Ühendkuningriigis olen, ja Egiptuse koptidele. Eelmisel laupäeval seisin koos oma kopti päritolu valijatega Londonis peaministri büroo ukse taga ning nõudsin, et Ühendkuningriigi valitsus avaldaks Egiptusele ja selle valitsusele rohkem survet, et ta oma kodanikke kaitseks. Paruness Ashton, täna pöördun ma teie kui Euroopa Liidu kõrge esindaja poole samasuguse palvega.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Mõni aeg tagasi kirjutasin artikli pealkirjaga „Mitmuslik monoloog”. Mitmuslik tähendab, et paljud meist räägivad, ja monoloog tähendab, et räägib üks inimene. Just see on meie ühiskondade praegune probleem. Kõik räägivad – ja enamasti ideedest –, kuid me kuulame vaid seda, mida ise ütleme. See puudutab ka islami fundamentalismi plahvatusliku kasvu probleemi, mis on viimastel päevadel esile kerkinud ja mis ilmnes Egiptuses aastavahetuse paiku jõhkrate rünnakutena.

Soovin rõhutada, et alates 20. sajandi algusest – terve sajandi jooksul – on kristlaste arv idamaades langenud hinnangute põhjal 22%lt vähem kui 10%ni rahvastikust. Peame sellele islamismipuhangule tähelepanu pöörama, sest nii Egiptuses kui ka Liibüas ja teistes riikides on vanad juhid ning me ei tea, mis juhtuks nende võimult kadumisel ja millise suuna need riigid siis valiksid.

Sellises olukorras palun teil, paruness Ashton, haarata ohjad ning kasutada oma mõjuvõimu ja leevendada olukorda, mis tuleneb usufanatismist, olgu see siis kristlaste või moslemite fanatism.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kopti piiskop Anba Damian kutsus hiljuti pärast mošeedes korraldatud kihutustööd ja jõulujumalateenistusel toime pandud kohutavat veresauna üles looma kristlaste liitu just Egiptuse kristlaste jaoks. Heategevusorganisatsioon Open Doors loetleb oma ülemaailmses tagakiusamise indeksis 50 riiki, kus kristlasi tõsiselt taga kiusatakse.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks me täna oma muret väljendame. Me ei peaks olema üllatunud, sest probleemid saavad alguse ülaltpoolt. Kui meie ELis ja Euroopa Komisjonis levitame kolme miljoni õpilasega 21 000 Euroopa koolis ennastsalgavuse suurepärase näitena päevikut, milles ei nimetata ühtegi kristlikku püha, vaid ainult islami, sikhi, hindu ja hiina pühasid, siis ei ole küsimus enam ennastsalgavuses, vaid enesevihkamises. Paruness Ashton, meil on vaja julgust ja me peame oma põhimõtete eest seisma. Me ei tohi sallida sallimatust.

  Anna Záborská (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit ei saa vaikida, ei saa reageerida alles siis, kui kristlased surevad ja kui neid oma kodunt välja aetakse. Euroopa Liit ei suuda kristlastele piisavat kaitset pakkuda, sest liitu terroriseeritakse poliitilise korrektsusega, mis surub usuvabadust alla. Ilmalikkuse ideoloogia seob meie käed ja rõhub usuvabadust.

Liidul on raske kogu maailma kristlasi kaitsta, sest liit ise ei austa kristlikku mõtteviisi. Ka mõnel parlamendiliikmel oli probleeme sellega, et usuliidrid Euroopa Parlamendis sõna võtsid. Euroopa Parlament ei nõustunud hukka mõistma peapiiskop Mosuli röövimist. Hiljem ta mõrvati. Selle parlamendi üks fraktsioon tegi kõik endast oleneva, et paavsti süüdistataks inimõiguste rikkumises. Komisjon unustas mainida ristiusu pühasid, Itaalia krutsifiksidest ei maksa rääkidagi.

Ootan kannatamatult, millal Viinis luuakse kristlastevastast sallimatust ja nende diskrimineerimist uuriv Euroopa vaatluskeskus, ning usun, et sellel keskusel on tööd küllaga.

  László Tőkés (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Et ma kuulun Rumeenias vähemuse hulka, siis tean, mida usuline tagakiusamine Ceauşescu diktatuuri ajal tähendas. Mul oli hea meel, kui peaminister Viktor Orbán mainis täna võitlust kristlaste tagakiusamise vastu ühe meie esmatähtsa eesmärgina. Arvan, et kõrge esindaja Ashton peaks koostöös eesistujariigi Ungariga sellele kaasa aitama, ja ma palun tal seda teha. Kui käisime hiljuti İstanbulis, võisime näha ja kuulda, et 20. sajandi jooksul tapeti miljoneid armeenlastest ja kreeklastest kristlasi. Mind kurvastab, et kristlaste tagakiusamine jätkub maailmas siiani. Koos Heidi Hautalaga teen ettepaneku, et praegu arutatav teema lisataks eraldi punktina ka õiguskomisjoni päevakorda. Teisalt palun, et paruness Ashton käsitleks kristlaste kaitse küsimust 31. jaanuaril toimuval välisministrite tõsisel arutelul ja tähtsustaks seda küsimust välispoliitikas.

  Juhataja. – Annan sõna Catherine Ashtonile, et arutelu kokku võtta ja neile paljudele küsimustele vastata.

  Catherine Ashton, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Kui lubate, siis nimetaksin paari peamist mulle esitatud mõtet. Kõigepealt soovin aga tänada auväärseid parlamendiliikmeid ja avaldada tänu suure toetuse eest sellele tööle, mida me püüame kõnealuses valdkonnas ära teha.

Nagu ma juba öelnud olen, oli üks põhjus, miks mul oli nii hea meel võimaluse üle sel arutelul osaleda, see, et kõnealune küsimus on kord välisasjade nõukogus tõstatatud – ja me käsitleme seda taas jaanuari lõpus – ning auväärsete parlamendiliikmete väljendatud mured on peegeldanud ja korranud neid muresid, mis on minuni jõudnud mitmest allikast, nii teatud liikmesriikide kui ka mõne ministri poolt, kes on nende küsimuste pärast väga mures olnud.

Tahan kinnitada, et tegelikult ma tõesti rääkisin kristlusest. Alguses ütlesin välja põhjused, miks ma just Petlemma läksin – nimelt selleks, et tunnistada, et kuigi ma olin Lähis-Idas, olin ühtlasi tegelikult paljude religioonide südames, ja just nimelt õigeusu jõululaupäeval. See oli iseenesest väga jõuline avaldus ning ühtlasi väga isiklik ja kaalutletud tegu. Ma tean, et kahjuks ei ole Mario Mauro enam siin minu vastust kuulamas, kuid loodetavasti öeldakse talle edasi, et oma sõnadega ma seda tõepoolest mainisin.

Soovin esile tõsta paari mõtet. Mitu auväärset parlamendiliiget on tõstatanud küsimuse, kuidas me kasutame nende probleemide käsitlemiseks endi käsutuses olevaid vahendeid. Soovin lugupeetud parlamendiliikmetele meelde tuletada, et peaaegu kõik alates 1995. aastast sõlmitud kaubandus- ja koostöölepingud on sisaldanud inimõiguste klauslit ja et see klausel sisaldub nüüdseks 134 riigiga sõlmitud lepingutes, kui minu andmed on õiged.

Peamine eesmärk on näidata meie ühist tahet edendada inimõigusi, kuid see annab ka õigusliku aluse sanktsioonide rakendamiseks inimõiguste ränga rikkumise korral. Auväärsed parlamendiliikmed mäletavad, et oma eelmisel ametikohal tõstatasin ma üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) ja Sri Lanka küsimuse. Te teate, et me oleme võtnud meetmeid, millega peatada nende riikide osalemine selles kavas, eelkõige inimõiguste küsimuse põhjal. Nagu austatud parlamendiliikmed on öelnud, on väga tähtis, et me vaatame ka edaspidi üle, kuidas me lepinguid sõlmime, uurime selleks otstarbeks meie käsutuses olevaid vahendeid ja püüame tagada, et neid hoobasid vajaduse korral kasutatakse.

Kui komisjon hakkab muutma üldiste tariifsete soodustuste kava määrust, on minu arvates väga huvitav näha, kas selle määruse inimõiguste ja konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist käsitlevaid tahke saaks parandada.

Samuti tahaksin käsitleda teema teist külge – see puudutab loomulikult vahendeid, mida me kasutame demokraatia edendamiseks ja toetamiseks inimõiguste vallas. Nagu lugupeetud parlamendiliikmed teavad, toetame kogu maailmas ettevõtmisi, mille eesmärk on võidelda rassismi, ksenofoobia ja igasuguse diskrimineerimise vastu. Oleme rahastanud diskrimineerimise vastu võitlevaid vabaühendusi umbes 60 riigis. Seepärast tasakaalustame oma käsutuses olevate vahendite kasutamise selleks, et tagada oma võime tegutseda, kui meile tõesti tundub, et neid õigusi on rikutud, ning selleks, et kooskõlas oma tahte ja võimalustega toetada neid vabaühendusi, eelkõige selliseid, kes võitlevad aktiivselt diskrimineerimise vastu.

Tahaksin lühidalt puudutada veel üht valdkonda, nimelt kogu maailmas asuvate delegatsioonide rolli ja toimuva jälgimise tähtsust. Tõepoolest, mitu parlamendiliiget tõstsid selle teema eraldi esile. Olen juba öelnud, et minu arvates on meil väga tähtis jälgida neid küsimusi kogu maailmas.

Mind puudutas eriti sügavalt üks küsimus, millest auväärsed parlamendiliikmed mitmes sõnavõtus rääkisid ning mis on iseenesest viimastel nädalatel ja kuudel senisest palju rohkem tähelepanu saanud, kuid siiski valmistanud paljudele parlamendiliikmetele väga pikka aega muret. See on mure selle pärast, kuidas usklikke – ükskõik millise usu järgijaid – kogu maailmas järjepidevalt koheldakse või diskrimineeritakse, ning see puudutab meie kohust olla neis küsimustes tähelepanelikud ja valvsad – mitte siis, kui need muutuvad vägivaldseteks, sest kui see juhtub, siis oleme loomulikult kohustatud tegutsema –, vaid ka enne seda, kui need muutuvad vägivaldseteks, s.t siis, kui diskrimineerimine on järjepidev.

Minu arvates on tähtis, et peaksime oma kogu maailmas paiknevaid delegatsioone allikateks, mis suudavad näha ja tunda ära niisugust diskrimineerimist, mis parlamendiliikmete arvates ilusa pealispinna all peidus on – kui te lubate mul niimoodi väljenduda –, ning teavitada meid sellest diskrimineerimisest, kui seda nähakse.

Samuti pean oluliseks – mainisin ka enne, et tegelesime sellega viimasel välisasjade nõukogu istungil –, et käsitleme oma töös inimõigustega ja oma koostatud aruandes ka kogu maailma usuvähemuste olukorda. Kristlusel on olnud meie tänases arutelus väga suur osatähtsus, kuid paljud lugupeetud parlamendiliikmed on rõhutanud, et samamoodi tuleb meil kogu oma tegevuses austavalt ja sallivalt suhtuda kõikidesse teistessegi usunditesse.

Arvan, et on tähtis püüda mõista, mis tegelikult toimub, kasutades selleks meie aruannetes kajastatavat jälgimistegevust ja meie delegatsioone kogu maailmas. See annab meile minu arvates parema arusaamise sellest, kuidas me saaksime olemasolevaid vahendeid kasutada, eelkõige komisjoni vaatenurgast, kuid see väljendaks ka poliitilist tahet – mitte ainult minu oma, vaid nagu te nii õigesti märkisite, on ka teil parlamendiliikmetena ning samuti liikmesriikidel ja liikmesriikide asjaomastel ministritel selles mõjukas hääl ja tähtis koht.

Oma algussõnavõtus ütlesin, et minu eesmärk on tagada meie vahendite parem kasutamine, toimuva hoolikas jälgimine ning meie käsutuses olevate poliitiliste ja majanduslike vahendite rakendamine selleks, et kõnealune küsimus oleks tulevikus meie tegevuse keskmes. Ma tänan teid väga kõigi sõnavõttude eest. Neile, kelle märkustele ja küsimustele ma ei vastanud, ütlen, et asi ei ole tahte puudumises. Ma kaalun neid väga hoolikalt ja me käsitleme seda kõike jaanuari lõpus välisasjade nõukogu istungil.

  Juhataja. – Olen kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel saanud seitse resolutsiooni ettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 20. jaanuaril 2011 kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Süütud inimesed on langenud ohvriks hoolimatule kuriteole, millel ei ole midagi pistmist usu või moraalipõhimõtetega. Meie, Euroopa Liidu kodanikud, toetame ja propageerime usuvabadust ning meie kohus on rõhutada, et seda vabadust tuleb ühe põhilise inimõigusena austada, kaitsta ja edendada. Terrorismi eesmärk on suures plaanis tõepoolest põhjustada rahutusi ja konflikte rünnakute kaudu, mida nende toimepanijad püüavad õigustada usuliste motiividega. Soovin rõhutada, et terrorismil puudub igasugune usk. Just see on põhjus, miks ükskõik milline fundamentalistlik mõtteviis tuleb jätta mošeede, kirikute ja sünagoogide uste taha. Maailmad usundid ei õhuta vägivaldsetele rünnakutele. Sellistes rünnakutes osalevad inimesed ei tohiks tõesti uskuda, et nad võitlevad millegi eest. Hoopis vastupidi – minu arvates võitlevad nad moraali, kaasinimeste ja inimlikkuse enda vastu.

  Gerard Batten (EFD), kirjalikult. – Kristlaste tagakiusamine islamimaades ja mõnes muus riigis, näiteks kommunistlikus Hiinas, on põlastusväärne suundumus, mis järjest kasvab. Üks viimastest kristlusevastastest vägivallapursetest leidis aset Aleksandrias uusaastaööl, kui kiriku pommitamisel tapeti 25 inimest ja 80 sai haavata. Selle rünnaku tausta on mulle selgitanud kopti kogukond Londonis ja mujal Ühendkuningriigis. Nende hinnangul oli Egiptuses eelmisel aastal üle saja kristlastevastase rünnaku, milles hukkus palju inimesi.

Need, kes selle eest vastutavad, juhinduvad fundamentalistlikust ja äärmuslikust islamiideoloogiast. Mina ja Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, mida ma esindan, ei taha ELi välispoliitikat ega ELi välisministrit, kelleks antud hetkel on paruness Ashton. Aga et paruness on juba sellel ametikohal, peaks ta arvesse võtma, et EL sõlmib miljardite eurode väärtuses lepinguid riikidega, kes kuuluvad kristlaste kõige hullemate tagakiusajate hulka. EL peaks kasutama oma majanduslikku jõudu, rõhutamaks, et ta ei anna eeliseid ega paku soodsamat kohtlemist riikidele, kes lubavad kristlasi taga kiusata. See on vähim, mida talt oodata võiks.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Usuvabaduse statistika näitab, et enamik usulise vägivalla tegudest on viimastel aastatel toime pandud kristlaste vastu. 2010. aastal suurenes kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakute arv murettekitavalt. Kahjuks tuli leinata paljusid inimelusid, mis kaotati kristlike kogukondade vastu toime pandud veristes rünnakutes Nigeerias ja Pakistanis, kopti kristlaste vastastes terrorirünnakutes Aleksandrias ja Filipiinidel, džihaadi terroristide poolt assüüria kristlaste perekondadele korraldatud terrorirünnakutes ning koordineeritud pommirünnakutes kristlaste eluasemetele Bagdadis. Peale selle mõistan hukka kristlaste kahetsusväärse tagakiusamise Iraani Islamivabariigi valitsuse poolt ja samuti katoliku kiriku ja teiste usukogukondade tegevuse laiduväärse mahasurumise Vietnamis. Euroopa Liit peab veel kord kinnitama oma eesmärki, mida ta on alati järginud, kaitstes Euroopa Liidu õigustiku aluspõhimõteteks olevaid usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadust. Valitsustel on kohustus need õigused tagada. Arvestades kristlusevastase vägivalla üleilmset kasvu, ütlen seepärast, et nõukogu, komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaksid võtma kiireid, läbimõeldud ja tarmukaid meetmeid, millega tagada maailmas usuvabaduse kaitse.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. – (PL) Kui me räägime kristlaste õigusest järgida oma usku, leiame, et kõik ei ole kindlasti mitte korras. Ainuüksi eelmisel aastal pidi Euroopa Parlament reageerima eriti sageli kristlaste inimõiguste rikkumise juhtumitele. Ma osalesin kolme omavahel seotud teemasid hõlmava resolutsiooni koostamisel: esimene neist käsitles Iraaki, eelkõige surmanuhtlust (sealhulgas Tariq Azizi juhtumit) ja rünnakuid kristlike kogukondade vastu, ja võeti vastu 24. novembril 2010, teine käsitles hiljutisi rünnakuid kristlike kogukondade vastu ja võeti vastu 20. jaanuaril 2010 ning kolmas käsitles usuvabadust Pakistanis ja võeti vastu 19. mail 2010.

Käesoleva aasta sündmused Aleksandrias tuletavad meelde, et Euroopa Parlament kutsus aasta tagasi Egiptuse valitsust üles tagama kopti kristlastele ning muude usukogukondade ja usuvähemuste liikmetele võimaluse kasutada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas õigust usku vabalt valida ja vahetada, ning hoida ära igasugune nende rühmade diskrimineerimine. Samal ajal toimub meil homme järjekordne arutelu Pakistani kristlaste vabaduse üle. Statistiline meetod ei ole ideaalne, kuid mõnikord võimaldab see meil probleemi ulatust paremini hinnata. Deutsche Welle ajakirjanikud on teinud mõned huvitavad arvutused seoses kristlaste õiguste rikkumisega. Nad on välja arvutanud, et keskmiselt iga kolme minuti järel sureb kusagil maailmas üks kristlasest märter oma veendumuste tõttu. On tõepoolest jahmatav, et selline asi toimub sõna otseses mõttes meie silme all.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Me püüame eurooplastena teha nii, et igaüks saaks Euroopas vabalt järgida usku, mis võimaldab tal oma veendumustele ja südametunnistusele truuks jääda. Samuti võtame vastu õigusakte, mis kaitsevad kodanikke usul põhineva diskrimineerimise eest. Õpetame koolis sallivust ja võrdseid õigusi ning lubame sisserändajatel kasutada vabalt oma ususümboleid. Tegelikult lubame seda kõike Euroopa enamuse usu arvelt. Meie traditsioonid ja ühiskond on kõige enam seotud kristlusega ja meie hulgas on rohkem kristlasi kui muu usu järgijaid. Ütlen seda ka inimesena, kes esindab fraktsiooni, mille nimes sisaldub sõnapaar „kristlikud demokraadid”. Meil puudub mõjuvõim selle üle, kuidas kristlasi paljudes maailma riikides koheldakse, kuid me saame tagada usuvabaduse kõikidele eurooplastele ja peaksimegi seda tegema.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahjuks seisame silmitsi üleilmse rünnakuga ristiusu vastu. Andmed räägivad ise enda eest: eelmisel aastal pandi 75% usulistest põhjustest ajendatud vägivaldsetest rünnakutest toime kristlaste vastu.

Kuid probleem muutub poliitiliseks, kui usulisi erinevusi kasutatakse majanduskasvu ja arengu takistamiseks. Nende terrorirünnakutega õhutatava viha eesmärk on just nimelt destabiliseerida sotsiaalset ja poliitilist süsteemi riikides, kus see vägivald aset leiab. Võttes arvesse Euroopa Liidu rolli inimõiguste ning kodaniku- ja demokraatlike vabaduste austamise edendamisel ning arvestades eelkõige tema kristlikku alget ja kristlikke juuri, on liit kohustatud käituma kindlameelselt, mõistes hukka igasuguse äärmusluse ning edendades dialoogi, usuvabadust, kogukondadevahelist austust ja sallivust.

Loodan siiski, et EL teeb sellest enamat ja lisab usuvabaduse austamist käsitleva klausli kõikidesse majanduslepingutesse, mille ta teiste riikidega sõlmib, ja et seda klauslit rikkuvaid riike karistatakse.

  Debora Serracchiani (S&D), kirjalikult. – (IT) Me ei tohiks olla arad või kidakeelsed, kui tegemist on Euroopa Liidu kohustusega toetada usu järgimise vabadust.

Pidades silmas kristlastevastase vägivalla vaieldamatut suurenemist maailma eri osades, peab EL viivitamata võtma usu järgimise vabaduse igasuguse rikkumise suhtes selge seisukoha. Usuvabaduse küsimus tuleb lõimida Euroopa poliitikavaldkondadesse ja selleks tuleb meie lepingutesse kolmandate riikidega kindlasti lisada siduv usuvabadust käsitlev klausel. Need põhimõtted on Euroopa lipukiri ja me ei tohi mingil juhul lubada nendest erandit teha.

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult. – (PL) Kristlasi kiusatakse praegu taga enam kui seitsmekümnes maailma riigis. See tähendab, et põhilist inimõigust – usuvabadust – rikutakse igas kolmandas riigis. Euroopa Liit on hakanud mõistma, et tagakiusamine usulistel põhjustel on tõsine inimväärikuse ja vabaduse rikkumine. Arutelu usuvabaduste ja kristlaste olukorra üle, mis on Euroopa Parlamendis kestnud nüüdseks juba mitu kuud, on oluline ka ametlikus mõttes, sest Lissaboni lepinguga tugevdati kirikute positsiooni üleeuroopalises arutelus ja neil on nüüd õigus olla ametlik partner Euroopa Komisjoniga peetavas dialoogis. Euroopa Parlament, kes on inimõiguste täitmise järelevalvaja, peaks leidma võimalikult kiiresti viisi, kuidas kaitsta usuvabadust kogu maailmas.

Pidades silmas hiljutist vägivalda mõningate Lähis-Ida, Aafrika ja Aasia riikide kristlike vähemuste vastu, usun, et oleks mõttekas tõstatada see küsimus ELi välisasjade nõukogu eelseisval istungil ning koostada koos ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga konkreetsed meetmed kristliku kogukonna kaitseks. Euroopa Parlament peaks nõudma, et riigid, kus tagakiusamine aset leiab, astuksid mõjusaid samme usuvähemuste kaitseks, kuigi sellega kaasnevad raskused. Seepärast peaksime hakkama võtma usuvabaduse küsimust tõsiselt ka siis, kui EL sõlmib koostöölepinguid kolmandate riikidega.

11. Julgeolekuolukord Saheli piirkonnas (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitasid komisjoni asepresidendile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni nimel Arnaud Danjean, Ioannis Kasoulides, Elmar Brok, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Michael Gahler, Krzysztof Lisek ja Andrey Kovatchev julgeolekuolukorra kohta Saheli piirkonnas (O-0180/2010 – B7-0808/2010).

  Arnaud Danjean, küsimuse esitaja. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud paruness Ashton! Me oleksime pidanud hakkama tegelema täna vaatluse all oleva teemaga juba mitu kuud tagasi, arvestades, et julgeolekuolukord on Saheli piirkonnas nüüdseks juba kolm aastat pidevalt halvenenud. Käsitleme seda teemat ajal, mil sängitasime Prantsusmaal äsja mulda kaks noort ja süütut islami terrorismi ohvrit, kes tapeti paari nädala eest Nigeri ja Mali piiril.

Nende kuritegude põhjustatud tugevaid emotsioone kõrvale jättes peame ära tundma tõelised ohud, mis on koondunud sellesse Euroopa külje all asuvasse piirkonda. Meid ei ohusta üksnes terrorism, kuigi inimröövid ja mõrvad on Mauritaania, Mali ja Nigeri üha halveneva olukorra kõige rängemad ilmingud. Kuritegelikud võrgustikud on igapäevane nähtus. Uimasti-, relva- ja inimkaubandus ohustab nende riikide, ent ka meie maailmajao stabiilsust. Pole kahtlustki, et nii nagu enamik selle piirkonna terroriaktide ohvritest on Euroopa kodanikud, on Euroopa ka selle kaubanduse sihtkoht.

Selle väga murettekitava olukorraga silmitsi seistes peaks Euroopa Liit panema arengu- ja julgeolekupoliitika ühteliitmiseks paika tervikliku ja kõikehõlmava strateegia. See on ülitähtis. Teatud samme on loomulikult juba astutud – eelkõige kümnenda Euroopa Arengufondi vahendusel – ja nende riikide jaoks on kõrvale pandud ligi kaks miljardit eurot, et võidelda vaesusega, arendada majandust ja seada sisse tõhusam valitsemine. Mõned liikmesriigid on leppinud mõistagi kokku ka kahepoolses koostööpoliitikas.

Ent me peame minema märksa kaugemale. Meie tegevus peab olema eelkõige märksa enam kooskõlastatud. Tuleb tugevdada piirkondlikku käsitlusviisi ja julgustada neid riike tegema ühiste probleemide lahendamisel rohkem koostööd. Arengu- ja julgeolekuvaldkonnas ning institutsiooniliste struktuuride, tolli, kohtute ja politsei tõhustamiseks tuleb meil avardada ka ELi strateegiaid ja neid võimalikult palju lõimida.

Paruness Ashton, leidub vähe Euroopale nii lähedal asuvaid piirkondi, kus peitub nii palju ohte meie julgeolekule, ja on vähe piirkondi, kus EL saaks lõpuks ometi rakendada Lissaboni lepingus kavandatud terviklikku käsitlusviisi, mille põhjal moodustati hetkel teie juhitav Euroopa välisteenistus.

Paruness Ashton, kas te saaksite rääkida pisut üksikasjalikumalt strateegiast, mida te kavatsete selles piirkonnas rakendada?

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Lugupeetud juhataja! Ka mina soovin alustada sarnaselt Arnaud Danjeaniga kohutava uudisega kümne päeva eest Nigeri pealinnas Niameys röövitud ja vaid paar tundi hiljem tapetud kahest noorest prantslasest. Oleme selle tõeliselt jubeda kuriteo hukka mõistnud ja ma avaldan veel kord kaastunnet hukkunute peredele, nagu ka nende Nigeri ohvitseride peredele, kes tapeti järgnenud tulevahetuse käigus. Soovin väljendada solidaarsust Prantsusmaa ja Nigeri ametivõimudega.

On loomulikult veel viis Prantsusmaa kodanikku, keda Magribi islamiriikides tegutsev Al Qaida hoiab kusagil Põhja-Mali kõrbes endiselt pantvangis. Ainuüksi eelmisel aasta rööviti kümme ja tapeti neli Euroopa kodanikku.

Julgeolekuolukord Saheli piirkonnas on murettekitav: organiseeritud kuritegevuse võrgustikud, tagasihoidlik riigi esindatus kõrbepiirkondades ja julgeolekusektori vähene suutlikkus koos laiaulatusliku vaesuse, põua ja toidupuudusega. Need ohud on arendustegevust ja arenguväljavaateid silmas pidades tõsine probleem, sest arendusega tegelevatele inimestele on tegevuse jätkamine muutunud selles keskkonnas liiga ohtlikuks.

EL ja selle liikmesriigid on aidanud aastaid lahendada Saheli piirkonna eri riikide arengu- ja julgeolekuküsimusi, kuid ohud julgeolekule ületavad riigipiire ning ainus võimalik ja tõhus vastus saab olla piirkondlik ja kõikehõlmav lahendus. Peame muutma praeguse Euroopa tegevuse Saheli piirkonnas järjekindlamaks, kooskõlastatumaks ja tõhusamaks.

Eelmise aasta oktoobris andis välisasjade nõukogu mulle ülesande valmistada koos komisjoniga selle aasta alguseks ette Saheli piirkonda käsitlev strateegia. See strateegia pidi põhinema terviklikul ja ühtsel käsitlusviisil ning selle puhul tuli kasutada järjekindlalt meie käsutuses olevaid eri vahendeid, et edendada Sahelis julgeolekut, stabiilsust, arengut ja head valitsemistava.

Saheli keeruliste probleemidega toime tulemiseks peame tegutsema minu arvates eri tasanditel. Esiteks vajame poliitilist ja diplomaatilist mõõdet. See on vajalik selleks, et hõlbustada endiselt vastastikust usaldamatust üles näitavate Saheli riikide vahelist dialoogi. Et tegeleda julgeolekuohtudega ühiselt, peaksime võtma aluseks olemasolevad riiklikud strateegiad ning toetama piirkondlikke ettevõtmisi ja julgustama piirkondlike vahendite loomist.

Samal ajal peaks EL tugevdama Saheli piirkonna julgeoleku alast dialoogi, mida peetakse Magribi riikidega, piirkondlike organisatsioonidega: Aafrika Liidu, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ning Saheli ja Sahara Riikide Ühendusega ning kogu rahvusvahelise üldsuse ja ÜROga, eelkõige Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga.

Teiseks peame aitama kõikidel Saheli riikidel suurendada julgeolekusektori: sõjaväe, politsei, kohtute ja piirikontrollisüsteemide suutlikkust. Nad peavad olema võimelised taastama tõhusalt õigusriigi ja julgeoleku ning tõstma kõige tundlikumates piirkondades riigivõimu uuesti au sisse. Me julgustame operatiivtasandil Mali, Mauritaania ja Nigeri piirkondlikku koostööd, et nad saaksid seista ühiselt ja tõhusamalt silmitsi Magribi islamiriikides tegutsevast Al Qaidast, organiseeritud kuritegevusest ja kohalikust bandiitlusest tulenevate ohtudega.

Kolmandaks peaks EL jätkama tulevikus Saheli riikide arengu toetamist, et aidata suurendada nende suutlikkust osutada rahvale sotsiaalteenuseid ja kindlustada areng. Eri riigid aitavad ka edaspidi saavutada sisemist stabiilsust ning lahendada nii sotsiaalmajanduslikke probleeme kui ka etnilisi pingeid.

Neljandaks peame toetama islamiäärmusluse vältimiseks ja selle vastu võitlemiseks riike ja valitsusväliseid seaduslikke osalejaid strateegiate ja tegevuse kavandamisel ja elluviimisel, et edendada ettekujutust demokraatlikust, sallivast ja vägivallatust ühiskonnast.

Me püüdleme selle poole, et kasutada järjekindlalt lühi- ja pikaajalisi vahendeid, mis meil selle strateegia eri osade rakendamiseks on. Liikmesriikide osalus selle uue strateegia ülesehitamisel on kahtlemata osa sellest.

Teen väga tihedat koostööd volinik Piebalgsiga, kelle tegevus julgeoleku- ja arengustrateegia ettevalmistamisel on ülioluline, et tagada selle strateegia rakendamiseks vajalikud vahendid.

Olen veendunud, et kui me loome selle uue kõikehõlmava ja tervikliku strateegia, millega me jätkame Saheli piirkonnas oma poliitilist, diplomaatilist ja operatiivset tegevust, anname selle piirkonna arvukate ohtude ja ülesannetega toimetulekule uue hoo. Tunnen juba ette rõõmu võimaluse üle seda strateegiat paari nädala pärast nõuetekohaselt esitleda ja kaasata arutellu lugupeetud Euroopa Parlamendi liikmed.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE nimel. – (ES) Austatud juhataja! Nagu on öeldud meie esitatud suulises küsimuses, oleme näinud kolmel viimasel aastal, kuidas olukord Lõuna-Saharas kahjustab üha enam Euroopa Liidu huve ja kodanikke. Lõuna-Saharast on kujunenud Al Qaida islamiharu pelgupaik. Sellega on kaasnenud arvukad mõrvad, inimröövid ja väljapressimised ning uimasti- ja inimkaubandus, mille ohvrid on olnud Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja viimati Prantsusmaa kodanikud. Seetõttu tahame väljendada solidaarsust oma prantsuse kolleegidega ja öelda paruness Ashtonile, et selles olukorras on vaja Euroopa Liidu kindlat ja kartmatut tegutsemist, mida on nõudnud ka president Sarkozy.

Selles olukorras tuleb tegutseda poliitika-, majandus- ja arenguvaldkonnas. Arnaud Danjean tuletas meile meelde Euroopa Arengufondi tohutuid vahendeid.

Paruness Ashton, tahaksin teie hinnangut oktoobrikuus, mil te saite nõukogu mandaadi, Malis toimunud terrorismivastasele G8 tippkohtumisele, kus Alžeeria ei osalenud. Te ütlesite, et vastus peab olema piirkondlik. Minu arvates on Tuneesia ebastabiilse olukorra kõrval halb märk see, et kaks selle konflikti osalist: Maroko ja Alžeeria ei tee teineteisega koostööd.

Lõpetuseks, paruness Ashton, soovin, et annaksite oma hinnangu terrorismivastasele keskusele, mille Alžeeria lõi Alžiirist 2000 km lõuna poole ja milles osalevad Mali, Mauritaania ja Niger, ning et te ütleksite, kas te jagate arvamust, et selle terrorismivastase keskuse eesmärk on hoida Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid sellest piirkonnast sealse julgeoleku tagamiseks eemal.

  Roberto Gualtieri, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, austatud kõrge esindaja, head kolleegid! Tundub, et Arnaud Danjeani märkused ja see, mida ütlesite teie, paruness Ashton, oma sõnavõtus olukorda analüüsides, langevad kenasti kokku. Olukord Sahelis on kriitiline.

Me räägime ühest maailma vaeseimast piirkonnast, mille naabruses asuvad riigid, kus ebastabiilsus on muutunud viimasel nädalal ohtlikumaks kui kunagi varem. Ka on see piirkond, kus terroristide pealetung ja uimastikaubandus on põimunud omavahel tõesti murettekitavas ulatuses. Selle kõige tagajärjel on olukord jätkusuutmatu ja see on Euroopale tõeliseks ohuks.

Seepärast vajame Euroopa ettevõtmistes kvalitatiivset hüpet. 2009. aasta algatus, mis puudutas Saheli julgeolekut ja arengut, on osutunud seni ebatõhusaks. Vajame Saheli piirkonna julgeolekut käsitlevat uut strateegiat, mille vastuvõtmise ettepaneku on teinud välisministrite nõukogu ja mida me kõik ootame. Minu arvates on toodud esile kaks tähtsat mõtet: esiteks piirkondlik käsitlusviis ja teiseks ühtne käsitlusviis, mis võimaldab meil kasutada kõige paremini ELile kättesaadavaid vahendeid, tehes seda konkreetselt, operatiivselt ja kooskõlastatult. Peame endale siiski aru andma, et otsust võimaliku missiooni kasuks tuleb kaaluda väga hoolikalt, sest ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonid on küll üks olemasolev vahend, kuid need ei asenda poliitilist strateegiat.

Seepärast toetab meie fraktsioon täielikult Euroopa uut, uuendatud kohustust Saheli piirkonnas. Me tahaksime seda väga näha, seda üksikasjalikult arutada ja toetada selle rakendamist.

  Charles Goerens, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Suuliselt vastatavas küsimuses mainitud liiki vahejuhtumid on Saheli piirkonnas ärevusttekitavalt sagenenud.

Kuritegelike võrgustike ja terroristide tegevus mõjutab kõige enam pagendatuid, kellest paljud on käitunud eeskujulikult – seda tegid ka need kaks Prantsusmaa kodanikku, kelle traagilise saatuse me oleme hukka mõistnud. Samas õõnestab iga vahejuhtum veelgi asjaomase riigi valitsuse autoriteeti. Need valitsused püüavad lahendada oma majandusliku, julgeolekualase ja poliitilise koostöö probleeme piirkondliku süsteemi raames ja – ärgem unustagem – nende institutsiooniline raamistik põhineb suures osas Euroopa mudelil. Selle arutelu käigus tõstatud teemad on väga tähtsad.

Kui me tahame teha seda, mida meilt kui Euroopa Liidult oodatakse, peame esmajärjekorras leidma ühise seisukoha eelkõige Saheli piirkonna, kuid ka kogu Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) kohta.

Teiseks peame vaatlema tõsiselt nii otseseid kui ka sügavamaid põhjuseid, mis on selle piirkonna olukorra halvenemise taga. Üks nendest sügavamatest põhjustest on nendes riikides valitsev äärmine vaesus, mis muudab riigid nõrgaks ega võimalda neil täita oma riiklikke ülesandeid.

Kolmandaks peame määratlema selgelt asjakohase ELi strateegia. Tänan paruness Ashtonit seda strateegiat puudutava teadaande eest.

Neljandaks ei tohi me kokku hoida nende vahendite arvelt, mis on vajalikud selleks, et aidata kõnealustel riikidel saavutada olukorra üle eelkõige julgeolekuvaldkonnas uuesti kontroll. Lõpetuseks soovin juhtida tähelepanu sellele, et Arnaud Danjeani küsimuses tõstatatud probleemide lahendamisega kanname me tegelikult hoolt omaenda julgeoleku eest.

  Sabine Lösing, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Millest me siin õigupoolest räägime? Kas organiseeritud kuritegevusest või poliitilisest ja/või usust lähtuvast terrorismist? See on olukorra hindamisel väga tähtis küsimus. Selle piirkonna asjatundjad on arvamusel, et asja taga on pigem kuritegevus kui usulistest kaalutlustest lähtuv rahvusvaheline terrorism. Terrorismivastaste meetmete tagajärjed on rahu ja demokraatia jaoks tihti saatuslikud ning neid saab kasutada ettekäändena muude huvide edendamisel.

See võib olla nii ka Aafrika puhul, sest tegemist on piirkonnaga, millest Euroopa on huvitatud. Gilles de Kerchove, ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori sõnul puudutab see Aafrikat kui Euroopa tagahoovi. Ma olen vastu sellisele julgeolekupoliitikale, millega aidataks Aafrikat militariseerida. Saheli piirkonda saab muuta turvaliseks vaid rahva olukorra parandamise teel. Julgeolekusektori ja sõjalise eelarve suurendamine riikides, mille elanikud vaevlevad tohutu toidupuuduse käes, on hukatuslik samm.

Lõpetuseks palun teil arvesse võtta seda, et inimröövide ja muude kuritegudega puutub kõikvõimalike segadusttekitavate organisatsioonide raames kokku palju inimesi. Raha, mille lääneriigid eraldavad julgeolekustruktuuridele, võib kahjustada kuritegevusega võitlemise püüdlusi ja see võib seada ka tulevikus ohtu süütud inimesed.

  Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Antoine de Lecouri ja Vincent Delory röövimine ja mõrvamine tuletavad meile valulikult meelde vajadust rakendada strateegiat, et edendada Saheli piirkonnas julgeolekut, stabiilsust ja head valitsemistava. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon on tegelikult toetanud sellist strateegiat juba kaua aega. Seoses sellega rõõmustab mind Euroopa Komisjoni teade, mille kohaselt esitatakse julgeoleku- ja arengutahke ühendav strateegia selle kuu lõpuks.

Ma tõepoolest usun, et peame vaatlema Saheli julgeolekuküsimuse igat tahku, sest terrorismil on õnnestunud selles piirkonnas juurduda selleks soodsate poliitiliste, peamiselt sotsiaalsete ja ilmselgelt majanduslike tingimuste tõttu. Meil on tegemist väga läbilaskvate piiridega ja igasuguse tõhusa valitsusepoolse kontrolli puudumisega. Kõik need tegurid on endastmõistetavalt hõlbustanud ebaseadusliku kaubanduse levikut. Puudujääke on ka arengu vallas.

Minu arvates on kaks üliolulist tegurit, mis aitavad tagada Saheli ja selle tagajärjel Euroopa kodanike julgeoleku. Esiteks on vaja Saheli ja Sahara tasandil strateegiat, mille eesmärk oleks taastada hüljatud piirkondades kõnealuse piirkonna riikide autoriteet ning mõistagi luua õigusriik. Teiseks tuleb meil minu meelest käivitada piirialadel ühised sotsiaalmajanduslikud arenguprogrammid, et luua kohalikule elanikkonnale töövõimalusi.

  Pier Antonio Panzeri (S&D). – (IT) Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Selle teema arutlemist on nõutud korduvalt ja iga kord on võetud endale kohustus astuda Saheli piirkonnas kas piirkonna stabiliseerimiseks või suurema turvalisuse tagamiseks vajalikud sammud.

Nagu me teame, on Sahel piiride puudumise ja piirkonna tohutute mõõtmete tõttu suurepärane koht uimastikauplejate ja terroristlike rühmituste, eelkõige Magribi islamiriikides tegutseva Al Qaida läbisõiduks. Põhiprobleem on selle piirkonna riikide nõrkus ja ebastabiilsus ning, nagu öeldud, mõjutavad need ohud otseselt selle piirkonna rahvaid ja riike, eeskätt Mauritaaniat, Malit ja Nigerit.

Euroopa Liidu põhiülesanne on koostada usaldusväärne julgeolekustrateegia ja võtta selle aluseks Euroopa tegevuse kõikvõimalikud tahud: koostöö- ja arengupoliitika, piirkondlikud programmid, maanteede turvalisusega seotud koordineerimisstrateegiad ja julgeolekualase väljaõppe strateegiad. Seega Euroopa Liit mitte üksnes ei peaks, vaid on lausa kohustatud sekkuma võimalikult ruttu ning seepärast ootame kannatamatult, et komisjon koostaks tervikliku strateegia, millest te, paruness Ashton, teada andsite, ning teeks otsuse olukorda jõuliselt sekkuda.

Lõpetuseks tahan öelda, et minu nõue on selge: peame pöörama märksa suuremat tähelepanu Euroopast lõuna pool toimuvale, sest paljud asjad on muutumas ja parem oleks olla selleks valmis. Euroopa Liidule tuleks kasuks näha pisut kaugemale.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Julgeolekuolukorra halvenemine Saheli piirkonnas on ülimalt tõsine asi. See on läinud maksma mitu inimelu ja see ähvardab õõnestada poliitilisi edusamme, mis on tehtud viimastel aastatel võitluses terrorismiga. Ma soovin loomulikult avaldada kaastunnet kõikidele nendele, keda see kohutav vägivald on nii tugevasti puudutanud.

Eriti kahetsusväärne on see, et Al Qaida rünnakud sagenevad Saheli piirkonnas ajal, mil nad paljudes teistes maailma paikades vähenevad. Igal aastal tuleb hinnanguliselt veerand ülemaailmsest kokaiiniveost Ladina-Ameerikast Euroopasse läbi Saheli piirkonna. Uimastikaubandus annab terroristide tegevuse rahastamiseks stabiilse sissetuleku ning võimaldab värvata asjaomases piirkonnas noori ja neid hästi tasustada.

See hirmuäratav asjade käik teeb muret ka meie kolleegidele Saheli piirkonnas. AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee detsembris toimunud viimasel kohtumisel arutlesime just selle üle, kuidas parandada selle piirkonna julgeolekuolukorda ja vähendada salakaubavedu. Paruness Ashton, ELi püüdlused peavad olema siinkohal väga selged ja neid tuleks kiirendada. Koos Saheli piirkonna riikidega peame avardama ja kooskõlastama oma jõupingutusi just sellise üldise piirkondliku strateegia abil, mida te mainisite. ELil on siinkohal tohutu ühine vastutus anda kvaliteetset abi ja tugevdada samas kindlalt demokraatlikke jõude.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident

  Santiago Fisas Ayxela (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Nagu te teate on Nigeris, Saheli piirkonna ühes keskses riigis, selle kuu lõpus presidendi- ja parlamendivalimised. Leian, et paruness Ashtoni otsus saata nendele valimistele Euroopa Liidu delegatsioon on märkimisväärne toetusavaldus. Tänan teda, et ta pidas mind sobivaks seda delegatsiooni juhtima.

Soovin kõigepealt väljendada kahetsust kahe noore prantslase langemise pärast Nigeri terroristide käe läbi, ent ma ei unusta ka Nigeri sõdureid, kes hukkusid päästeoperatsiooni käigus.

Selle piirkonna elanikud on selgelt vägivalla ja terrorismi vastu, sest nemad on esimesed, kes selle tagajärjel kannatavad. Nad paluvad Euroopa Liidul teha kõik, mis tema võimuses, et kaotada terroristlik vägivald ja muu hulgas varustada nende relvajõude relvade ja väljaõppega, et need saaksid sellistele terroristide pealetungidele asjakohaselt reageerida.

Kuigi Niger on väga rikas loodusvarade poolest, on peale selle tegemist ühe maailma vähim arenenud riigiga. Seetõttu peab Euroopa Liit tegema tööd tõhusa arengukoostöö strateegia loomise nimel, et aidata Niger ja kogu piirkond praegusest keerulisest olukorrast välja. Leian, et meie jaoks on selle maailma osa puhul vägagi palju kaalul, sest arvestades kõnealuse piirkonna geograafilist lähedust, ei sõltu sealsest stabiilsusest mitte üksnes selle piirkonna, vaid ka Euroopa heaolu.

  Ana Gomes (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Turvatunde puudumine Saheli piirkonnas nõuab arendusalaseid jõupingutusi, nagu ütles mõne päeva eest volinik Piebalgs. Ainuüksi arendustegevusest – olgugi, et see on tähtis ja pikaajaline – siiski ei piisa. Nagu lausus täna paruness Ashton, vajab EL ühtset strateegiat, mille puhul kasutatakse kõiki olemasolevaid vahendeid, sealhulgas neid, mille eesmärk on korraldada ümber selle piirkonna riikide julgeolekusektor ja suurendada demokraatlikku ja institutsioonilist suutlikkust. Paraku ei ole Euroopa Liit seda teinud. Heitkem vaid pilk lähedalasuvale Guinea-Bissaule, mis on tänaseks muutunud sisuliselt narkoriigiks. Euroopa Liit lõpetas seal alles hiljuti Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni. See oli vale. Vaja oleks olnud selle missiooni ulatust ja volitusi suurendada, võttes arvesse eeskätt seda, et Guinea-Bissau organiseeritud kuritegevus on sihitud põhiliselt otse Euroopasse.

Teine näide selle kohta, et Euroopa Liit ei tee Sahelis seda, mida ta peaks tegema, on see, kuidas ta on pühkinud oma käed puhtaks Lääne-Sahara konfliktile lahenduse otsimisest. Kui me jätkame silma kinni pigistamist – eriti praegu, mil Tuneesias on väga ärevad sündmused, millega kaasnevad tagajärjed kogu piirkonnale –, muudame Saheli julgeolekuolukorra üksnes halvemaks ning jätame veel ühe murest murtud, meeleheitel põlvkonna selliste kuritegelike ja terroristlike organisatsioonide nagu Magribi islamiriikides tegutsev Al Qaida kätte, kes on kõnealuses piirkonnas juba jõuliselt kanda kinnitanud.

Me ei saa edasi minna ilma selle ühtse strateegiata, mida kirjeldas paruness Ashton.

  Mariya Nedelcheva (PPE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud paruness Ashton, head kolleegid! Sahel on Sahara-taguse Aafrika ja Euroopa vahel asuv tähtis piirkond. Sealne murettekitavalt väike turvalisus puudutab meid kõiki.

Soovin juhtida teie tähelepanu just seda teemat käsitlevale resolutsioonile, mille AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu möödunud aasta 4. detsembril, ja selles resolutsioonis esitatud soovitustele.

Vajame ilmselgelt ühist Euroopa strateegiat, kuid üksi ei jõua Euroopa Liit kuskile. Seepärast tuleb kaasata laiaulatuslikku kooskõlastatud tegevusse need, kes tegutsevad kohapeal. ÜRO, ELi ja Aafrika Liidu egiidi all toimuv asjaomase piirkonna riigipeade tippkohtumine oleks võimalus haarata härjal sarvist ja püüda leida laiapõhjalise strateegia abil lahendusi.

Et väljendada tõelist poliitilist tahet, on selle piirkonna jaoks hädasti vaja kaheetapilist tegevuskava. Esimeses etapis tegeletaks praeguse olukorra pakiliste küsimustega. Selles etapis koondaksid piirkonna riigid olemasolevad vahendid ja teabe ning kooskõlastaksid oma tegevuse.

Teises etapis suurendataks kohalike elanike teadlikkust sellest probleemist ja käsitletaks ennetustegevust. On tähtis ära hoida seda, et terroristide read täieneksid päevast päeva piirkonna elanike pettumuse ja peataoleku tõttu.

Euroopa Liit ei saa jääda pealtvaatajaks, tegemata midagi selle probleemi lahendamiseks. Seepärast kutsun paruness Ashtonit üles tegema kõik vajalik, et seda mõttevahetust edasi arendada ja leida sellele suurele probleemile konkreetsed lahendused.

  Corina Creţu (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja! Saheli piirkonna julgeolekuolukorra halvenemine ei ole enam piirkondlik probleem. Euroopa kodanike vastu suunatud rünnakute arvu suurenemise tõttu on sellest kahjuks saanud nüüd Euroopa Liidu probleem.

Sahelit ähvardab eelkõige pidevalt kasvav terrorism, mille ohvrid on peamiselt eurooplased, kelle röövimine ja mõrvamine on muutunud hirmuäratavalt sagedaseks. See on ka uimasti- ja relvakaubanduse transiidipiirkond ning samuti ebaseadusliku Euroopasse välja rändamise kanal. Minu arvates tuleks hoogustada praktilist koostööd Põhja-Aafrika ametiasutustega, et suurendada piirkonna relva- ja julgeolekujõudude osalemist terrorismivastases võitluses. Samamoodi on meil mitmed poliitilised vahendid, mille abil elavdada selle ohu vastu astumiseks piirkondlikku koostööd.

Loodetavasti keskendutakse Euroopa Liidu tehnilise abiga seotud jõupingutustes peamiselt arenguprotsesside toetamisele, sest me ei saa jätta tähelepanuta tõsiasja, et terroristlike rühmituste meelest on Sahel elanikkonna vaesuse ja valitsuse tagasihoidliku autoriteedi tõttu viljakas pind toetuse leidmiseks. Usun, et suuremal ja õigesti suunatud arenguabil oleks selle piirkonna olukorra parandamisel kaalukas roll.

  Dominique Vlasto (PPE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud paruness Ashton, head kolleegid! Me oleme kõik nõus, et olukord on Saheli piirkonnas märkimisväärselt halvenenud. See, et Euroopa külje all lubatakse välja kujuneda alal, kus valitseb seadusetus, on oht, mille vastu me peame võitlema otsustavalt ja viivitamata. Äärmuslike rühmituste arv suureneb ja nad ohustavad tsiviilelanikke.

Minagi taunin inimelude kaotusi ja inimrööve ning tunnen muret selles piirkonnas viibivate Euroopa kodanike pärast. Seni on Maroko olnud kui kindel kants, mis kaitses meid kõikvõimaliku Sahelist pärit kaubanduse eest. Ent nüüd läheb uimasti-, relva- ja inimkaubandus Marokost mööda ja kasutab Euroopa Liitu jõudmiseks Mauritaaniat ja Kanaari saari. Minu arvates on ELi kohustus võtta meetmeid, et aidata nendel riikidel kõnealustele ohtudele lõpp teha.

Euroopa julgeolekut ei kujunda mitte üksnes olukord meie territooriumil, vaid ka piirkondades, mis asuvad meile kõige lähemal. Nüüd on aeg tegutseda. Kutsun komisjoni ja nõukogu üles rakendama tegevuskava, et aidata taastada Saheli piirkonnas julgeolek.

  Gilles Pargneaux (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud paruness Ashton! Euroopa Parlamendi liikmena, kes tuleb Põhja-Prantsusmaalt, ühinen Arnaud Danjeaniga ja juhin nende tugevate tunnete kõrval, mida kahe Põhja-Prantsusmaalt pärit noormehe tapmine tekitas, tähelepanu ka sellele, kui jõletu ja ebaõiglane see tegu oli. Mälestan neid austusega.

Nõustun Arnaud Danjeani hinnanguga selle olukorra kohta ja mind rõõmustavad ka paruness Ashtoni esialgsed vastused, mis ta meie arutelu alguses andis. Ent, kui tohib, on mul teile, paruness Ashton, üks küsimus. Me teame, kui läbilaskev on Mali ja Lõuna-Alžeeria vaheline piir, ja me teame, et teisel pool Sahelit võib ka Lääne-Sahara muutuda tulevikus selliseks ebaturvalisuse allikaks nagu seda on praegu Sahel.

Seepärast soovin, et te ütleksite meile, kas teil on kavas astuda eelkõige vastuseks autonoomiakavale, mille Maroko Kuningriik esitas ÜRO-le, mingeid samme, mis usutavasti aitaksid muuta selle piirkonna turvaliseks, ja alustada eeskätt Alžeeria ametivõimudega vajalikku dialoogi.

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Kahjuks on ülemaailmsesse Al Qaida rühmitusse kuuluvad salafistlikud jõud leidnud endale pelgupaiga Sahelis, mis on tohutult suur ja kauge piirkond, sobides suurepäraselt terroristide väljaõpetamiseks, süütute inimeste röövimiseks – siinkohal minu kaastunne kahe hiljuti mõrvatud Prantsusmaa kodaniku perekondadele – ning mõistagi uimastikaubanduseks ja organiseeritud kuritegevuseks.

See tekitab tohutu julgeolekuprobleemi lisaks sarnastele probleemidele Afganistani ja Pakistani piirialal, Somaalias ja Jeemenis. EL peab tegema nüüd tugevat koostööd oma USA liitlastega ja teiste demokraatlike riikidega, näiteks India ja Iisraeliga, ning samuti naabruses asuvate mõõdukate araabia ja Aafrika valitsustega, et leida selle ülemaailmset julgeolekut ähvardava ohu kõrvaldamiseks ühine strateegia.

Lugupeetud kõrge esindaja, operatsioon Atalanta on olnud Somaalia ranniku lähedal edukas. Vahest tuleks nüüd kaaluda tegevust NATO mütsi all või Prantsusmaa juhitavat ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni, et kõrvaldada see ülemaailmne oht eelkõige Malis, Mauritaanias ja Nigeris, mis on juba väga vaesed riigid ja vajavad igasugust abi, mida me suudame neile anda.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Teen üsna lühidalt, sest lugupeetud parlamendiliikmed ei ole mitte üksnes toetanud väga abivalmilt meie laiahaardelist käsitlusviisi, vaid on tõstatanud ka konkreetsed küsimused, millest on palju kasu.

Kui valida neist kaks, siis esimene neist on küsimus, millega José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra teatud mõttes alustas: kuidas peaksime toetama piirkondlikke ettevõtmisi, mille puhul domineerivad sageli üksikud riigid ja mis ei kaasa kõiki piirkonna riike, ning kuidas anda endast parim, et pakkuda sellist abi, millega oleks tagatud kõigi selle piirkonna riikide hõlmamine? Ma tõstatan selle küsimuse pisut laiemalt kui seda tegi austatud parlamendiliige, kuid ma teen seda tahtlikult. Üks meie ülesanne on toetada samme, mida riigid saavad astuda üksikult ja üheskoos, ent samas tagada neile võimalus tegutseda tõhusalt, kandes hoolt selle eest, et need sammud oleksid kas osalevate riikide arvu või rakendatavat käsitlusviisi silmas pidades ulatuslikud.

Muu hulgas peame vaatlema, kuidas viia tasakaalu meie oma meetmed ja asjaosaliste riikide toetavad meetmed. Olen igati teadlik sellest, et kohalike ettevõtmiste toetamiseks ette nähtud sekkumine meie toetuse ja meie käsutuses olevate vahendite abil on sageli, ent mitte alati parim tee edasiliikumiseks.

Mis puudutab Lääne-Saharat ja tehtud ettepanekuid, siis neid asju peame kaaluma. Tahan näha, kus oleks meie toetusest kõige rohkem abi. Mitmed mõttevahetused lugupeetud parlamendiliikmetega on viinud mind teadmisele, et need küsimused – eeskätt Lääne-Saharat puudutav – on muutunud tähtsamaks. Peame mõtlema sellele käsitlusviisile väga laiaulatuslikult. Me tegeleme sellega ka edaspidi. See tuleb arutluse alla välisasjade nõukogus, kuid me naaseme selle juurde koos Euroopa Parlamendiga, et olla veendunud käsitluse õigsuses.

Praegu on väga tähtis liikuda edasi strateegia juurde, mille puhul võetaks tõepoolest arvesse lühikest, keskpikka ja pikka perspektiivi, kuid ka seda, kui laiahaardeliselt suudame tegutseda Euroopa Liidu, Euroopa Parlamendi, komisjoni ja liikmesriikidena, et koondada kõik see ühte tõsiselt läbimõeldud tulevasse strateegiasse.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

12. Olukord Valgevenes

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldus olukorra kohta Valgevenes.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Sündmused, mis järgnesid Valgevenes 19. detsembril toimunud valimistele, vapustasid meid kõiki. Ametivõimude jõudemonstratsioon oma kodanike vastu tõi kaasa mureavaldused ja hukkamõistu kogu maailmas.

Olen koos oma kolleegidega kohtunud paljude kannatanutega: opositsiooniliikumise ja kodanikuühiskonna esindajatega, vangistatute pereliikmetega ja rahvaga üldisemalt. Meil on olnud võimalus avaldada kaastunnet ja solidaarsust ning kuulata. Ent nüüd, lugupeetud parlamendiliikmed, on aeg tegutseda.

Mul on väga hea meel selle üle, et Euroopa Parlamendi liikmed on juba saanud aidata sel teemal kaasa mõelda ja et minu kolleeg, volinik Füle, sai tutvustada meie arusaamu möödunud nädalal väliskomisjonis. Ootan huviga võimalust tutvuda teie arutelude tulemusel valmiva ELi resolutsiooniga. Arvestades käsitletava olukorra kiireloomulisusega, on meie kõigi jaoks oluline koondada oma mõtted võimalikult hästi.

Olen viibinud Valgevenes mitmete opositsiooni ja laiema üldsuse esindajate, sealhulgas – nagu ma juba nimetasin – vahistatute sugulaste seltsis. Olen kohtunud ka välisminister Martõnoviga. Need vestlused ei jätnud mulle mingitki kahtlust, et sündmused, mille tunnistajaks me olime, olid vastuolus meie ettekujutusega inimõiguste ja põhivabaduste austamisest ning demokraatiast. Ei kasutatud mitte üksnes lubamatuid jõuvõtteid, vaid kodanikuühiskonna ja opositsiooni liikmete arreteerimine kahjustas kogu valimisprotsessi. OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo hinnang toetab seda järeldust.

Paljud viimastel nädalatel vahistatutest on vabaks lastud. Märkimisväärselt suurele rühmale – 30 inimesele – on siiski esitatud süüdistus, mis võib kaasa tuua tõsise vanglakaristuse. Nagu lugupeetud parlamendiliikmed teavad, kuuluvad sellesse rühma ka mõned presidendikandidaadid.

Lugupeetud juhataja! Olen juba tauninud Minski ametivõimude võetud repressiivseid meetmeid, olen kutsunud üles vabastama viivitamata kõik poliitilistel põhjustel arreteeritud isikud ja olen teinud ettepaneku avada Minskis uuesti OSCE büroo. Olen korranud seda sõnumit USA välisminister Hillary Clintoniga tehtud ühisavalduses.

Kohtumisel välisminister Martõnoviga toonitasin, et EL ootab Valgevene ametivõimudelt kiiret reageerimist rahvusvahelise üldsuse nõudmistele. Järgmiste sammude kindlaksmääramisel peame lähtuma peamistest põhimõtetest.

Esiteks peab rahumeelsete aktivistide, sealhulgas presidendikandidaatide julgeolek olema meie mõtetes kogu aeg esikohal.

Teiseks on valgevenelased meie naabrid ja partnerid ning nende huvid peaksid olema esmatähtsad. Ametivõimudele oma muret väljendades ei saa me jätta kõrvale inimesi.

Kolmandaks on inimõiguste ja põhivabaduste austamine ELi välispoliitika ja idapartnerluse keskmes ning see on osa ühistest väärtustest, mida me jagame oma lähimate partneritega. Teeme nende partneritega koostööd – nagu oleme teinud ka Ameerika Ühendriikidega –, et muuta sõnum, mille rahvusvaheline üldsus on Valgevenele saatnud, võimalikult jõuliseks.

Lugupeetud juhataja! Meie hinnang viib selgele järeldusele: peame kasutama oma kanaleid, et reageerida kindlalt ja kiirelt. Sellega peaksime andma Valgevene ametivõimudele selgelt märku meie vaadetest, jätmata kõrvale kodanikke ja kodanikuühiskonda. Meie reaktsioon peab olema tasakaalustatud. Ühelt poolt peame kaaluma sihipäraseid meetmeid Valgevene ametivõimude suhtes ja minu arvates peaksime üle vaatama ka sanktsioonid. Teiselt poolt vajame elavamat dialoogi kodanikuühiskonna ja kodanikega, et neid toetada. Tegelikkuses tähendab see jätkuvat abi vabaühendustele, meediale ja tudengitele ning vahest ka suuremaid jõupingutusi selle nimel, et parandada Euroopa Liidus reisida soovivate kodanike liikuvust.

Kui vahistatuid ei vabastata, on lähemal ajal kahtlemata üks võimalus taastada president Lukašenka reisikeeld ja laiendada seda keeldu ka teistele isikutele.

Seoses suurema toetusega kodanikuühiskonnale olen palunud välisteenistusel valmistada koostöös komisjoniga ette valik kiireloomulisi meetmeid, milles keskendutaks vabaühendustele, meediale ja tudengitele. Tean, et Euroopa Parlamendil on voli anda ülikoolist välja visatud tudengitele stipendiumi, ja ma loodan, lugupeetud juhataja, et seda võimalust saab kasutada. Me loomulikult püüame leida lisavahendeid ka mujalt, sealhulgas liikmesriikidest.

Mainisin enne liikuvuse küsimust ja ma pean silmas eeskätt viisarežiimi lihtsustamist. Soovin julgustada Minskis asuvaid liikmesriikide konsulaate hõlbustama ajutise meetmena Valgevene kodanikele viisade väljastamist.

Lugupeetud juhataja! Välisasjade nõukogu peab neid lühiajalisi meetmeid, mida ma just kirjeldasin, 31. jaanuaril loomulikult kaaluma, kuid ei ole liiga vara mõelda ka meie ja Valgevene suhete pikemaajaliste aspektide peale.

Esiteks ütlesin ma juba, et peame tegema selles valdkonnas koostööd teiste rahvusvaheliste partneritega. See on ka üks põhjus, miks Valgevene peaks jätkama mitmepoolsuse põhimõtte järgimist ja miks me peame tegutsema agaralt koos idapartnerlusega hõlmatud riikidega, et leida selles küsimuses üksmeel.

Teiseks, mis puudutab Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi kaudu eraldatavat kahepoolset rahalist abi, siis peaksime keskenduma rohkem elanikkonna ja kodanikuühiskonna vajadustele.

Lõpetuseks soovin öelda, et koostasime möödunud aastal ühise vaheplaani, milles kaardistasime arengud meie keskpikkades suhetes Valgevenega. Leian, et peame selle protsessi puhul aja maha võtma. See ei tähenda ühisest vaheplaanist loobumist, kuid meil on vaja täiendavaid konsultatsioone, sealhulgas kodanikuühiskonnaga, ja vajaduse korral selle plaani läbivaatamist.

Lugupeetud juhataja, see on raamistik, milles me praegu töötame. Kuulaksin nüüd huviga parlamendiliikmete arvamusi.

  Jacek Protasiewicz, fraktsiooni PPE nimel. – (PL) Austatud juhataja! Rahvusvahelised vaatlejad on oma seisukohas kindlad ja kindlad peaksime olema oma seisukohas ka meie. Detsembrikuus Valgevenes toimunud hiljutised presidendivalimised ei olnud õiglased. Need ei olnud õiglased ja seepärast ei saa me enam jätkata poliitikat, mida me oleme rakendanud Valgevene ametivõimude suhtes alates 2008. aastast ning mis põhineb dialoogil ja abivalmi käe väljasirutamisel. Praegu ei ole aeg jätkata oma tegevust tavapärasel moel, käes on aeg uuteks otsusteks, uueks poliitikaks ja jäikadeks meetmeteks Valgevene režiimi suhtes, millega ma pean silmas nii poliitilisi sanktsioone kui ka viisasanktsioone ning samuti majandussanktsioone. Me peame kasutama selliseid sanktsioone loomulikult arukalt ja suunama neid nii, et need ei mõjutaks tavaliste valgevenelaste elu, ent me ei tohiks nende kehtestamisel kõhelda ja peaksime muu hulgas peatama Valgevene liikmelisuse idapartnerluses.

Et valimised olid ebaõiglased, ei ole valimistulemused usaldusväärsed. Seega saame väita rahulikult ja fakte teades, et Valgevene demokraatlik opositsioon saab kuulutada end nendel valimistel moraalselt võitjaks. Seepärast peaksime toetama opositsiooni püüdlusi luua siin Brüsselis oma poliitiline esindus, mis esindaks poliitilisel tasandil asjaajamistes Euroopa Liidu ja liikmesriikidega nii opositsiooni kui ka kogu vaba Valgevene huve. Lõpetuseks peaksime nõudma, et vabastataks kõik arreteeritud: nii presidendikandidaadid ja poliitilised aktivistid kui ka sõltumatud ajakirjanikud, üliõpilased ja õppejõud. Nad kõik tuleb vabastada, enne kui me jätkame edasisi läbirääkimisi Valgevene riigi esindajatega.

  Kristian Vigenin, fraktsiooni S&D nimel. – (BG) Lugupeetud juhataja, austatud paruness Ashton, head kolleegid! Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis avaldab kahetsust, et nende presidendivalimiste puhul ei õnnestunud Valgevenel taas liikuda kindlalt ja pühendunult demokraatia poole.

Võime siiski öelda, et põhimõtteliselt on Euroopa Liidu poliitika, haarata Valgevene järk-järgult teatud tingimustel kaasa, andnud teatavaid tulemusi, seega peaksime olema oma poliitika põhjaliku muutmise üleskutsete suhtes ettevaatlikud.

Ütlen seda seepärast, et tänu meie osalusele tehti presidendivalimistel lõppkokkuvõttes mingeidki edusamme ning võib-olla oli see ka põhjus, miks Minski keskväljakule kogunes märksa rohkem inimesi kui korraldajad olid lootnud. Teisisõnu olime ehk loonud suurema vabaduse õhkkonna, mida valgevenelased tõlgendasid vahest õigesti.

Siit edasi peame olema siiski eelkõige piisavalt selged ja kindlad Valgevene ametivõimudele esitatavates nõudmistes vabastada vahistatud ja peatada kohe kõikide meeleavaldustes ühel või teisel viisil osalenute või nende korraldajate tagakiusamine. Me ei saa siinkohal järeleandmisi teha, vaid peame oma soovid selgelt välja ütlema.

Teine küsimus on, mida me saame teha keskpikas ja pikas plaanis. Esiteks peame vältima riigi tagasipaiskamist isolatsiooni, sest Valgevene puhul tähendaks see – nagu rõhutasid opositsiooni ja kodanikuühiskonna esindajad – riigi kodanike isoleerimist.

Küll aga peame püüdma võtta Valgevene suhtes rakendatava poliitika olemasolevas raamistikus teatud meetmeid oma poliitika kohandamiseks nii, et see toob kasu riigi kodanikele ning toetab selle meediat, kodanikuühiskonda ja opositsiooni. Sel viisil saame luua keskkonna, kus on võimalik korraldada õiglaseid ja demokraatlikke valimisi.

Minu arvates peame tegutsema selle nimel koos niisuguste ELi mittekuuluvate Valgevene naabritega nagu Venemaa ja Ukraina ning Euroopa Parlamendina peame kasutama idapartnerluse ja Euronesti pakutavaid võimalusi, et kaasata Valgevene demokratiseerimise ühistegevusse partnerluse ülejäänud viis riiki.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Austatud juhataja, tean, et mul on ainult 30 sekundit.

Härra Vigenin, vahest ei olnud tõlge siinkohal päris selge, kuid kas ma tõepoolest kuulsin õigesti, et teie meelest on pärast valimisi toimunud meeleavaldus ehk teisisõnu meeleavaldus, mis toimus tegelikult valimistulemuste võltsimise ja kõigi aset leidnud eeskirjade rikkumiste vastu, tõend sellest, et valimised ja olukord paranevad? Nii see küll kõlas. Mul on väga raske leppida sellega, et teie sõnu tõlgiti tõepoolest õigesti.

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Vahest ei väljendanud ma end piisavalt selgelt või läksid mõned peensused tõlkes kaduma. Soovisin öelda seda, et olukord Valgevenes on muutunud ses suhtes, et üha enam inimesi näevad vajadust demokraatia ja selle eest võitlemise järele. Just seoses sellega pean tõsiasja, et Minski keskväljakule kogunes loodetust enam inimesi, heaks märgiks.

Pidasin silmas seda ja mitte mingil juhul ei arva ma, et seda võimaldas Valgevene režiim.

  Juhataja. – Tundub, et on probleeme ingliskeelse tõlkega. Kas meil on probleem ingliskeelse tõlkega? Palun kontrollige. Ei, asi pole tõlkes. Probleem on mikrofonis. Kas nüüd on korras?

  Kristian Vigenin (S&D). – Austatud juhataja, ma püüan kõneleda alati oma emakeeles, kuid mõnikord on mul tunne, et selliste tundlike teemade puhul ei peaks ma seda tegema.

Püüdsin selgitada, et minu arvates paraneb olukord ses mõttes, et üha rohkem Valgevene inimesi mõistavad, et Valgevene vajab demokraatiat, ja üha enam inimesi taipab, et neil tuleb Valgevenes demokraatia eest võidelda. Seepärast ütlesin, et minu meelest on hea märk, et Minski keskväljakul oli nii palju inimesi, tunduvalt rohkem kui korraldajad olid lootnud. Loodetavasti on nüüd selge, mida ma silmas pidasin.

  Kristiina Ojuland, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Hea oli kuulda kõrge esindaja mõtteid ja me nõustume nendega täielikult. On väga tähtis, et Euroopa Liit on suutnud reageerida Valgevene presidendivalimiste luhtumisele.

Soovin, et meil oleks julgust olla sama jõuline, vankumatu ja põhimõttekindel ka Valgevene naaberriigi puhul, kus demokraatliku opositsiooni mahasurumisest ning õigusriigi põhimõtte ja inimõiguste rikkumisest on saanud tavapärane nähtus.

Demokraatia nõrgenemine Venemaal võib olla ka just see põhjus, miks Kreml on tunnustanud Valgevene presidendivalimisi ja nimetanud vägivaldseid repressioone Valgevene siseasjaks. Selline ükskõiksus kohutava olukorra vastu Valgevenes on tähelepanuväärne märk Venemaal valitsevatest suundumustest.

Euroopa Parlament on koostanud tugeva resolutsiooni, milles tehakse ettepanek Lukašenka kuritegeliku režiimi suhtes rakendatavate sihipäraste viisa- ja majandussanktsioonide kohta. On ülioluline, et Euroopa Liit oleks selles küsimuses ühtne ja et liikmesriigid loobuksid kahepoolsetest ettevõtmistest Lukašenka ja tema režiimiga. Meil tuleb peatada kuni poliitvangide vabastamiseni idapartnerlus ja muu koostöö. Samal ajal peame suurendama toetust Valgevene kodanikuühiskonnale, vabaühendustele ja sõltumatule meediale, et valmistada neid ette Valgevene ülesehitamiseks pärast Lukašenka kukutamist, mis loodetavasti toimub demokraatlike valimiste abil.

Seepärast, lugupeetud kõrge esindaja, soovin teie toetust ettepanekule kutsuda Valgevene tuleviku küsimuses kokku üleeuroopaline foorum.

  Heidi Hautala, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Minu meelest peegeldab kõrge esindaja täpselt meie tundeid, öeldes, et ta oli vapustatud.

Me olime pärast 19. detsembrit kahtlemata kõik vapustatud, sest paljud meist olid juba lootnud, et Valgevene hakkab liikuma samm-sammult Euroopa Liidu poole. Mulle tundub, et suur osa nendest lootustest on mõneks ajaks purunenud. On väga murettekitav kuulda peaaegu iga tund uusi sõnumeid jätkuvatest repressioonidest Minskis ja Valgevene teistes osades.

Alles eile algas uuesti inimõiguste organisatsiooni Viasna ahistamine koos läbiotsimiste ja vahistamistega. See on organisatsioon, mis on kaitsnud Valgevenes väga vapralt inimõigusi. Ametivõimud ei ole ikka veel lubanud sellel organisatsioonil end registreerida.

Valgevene Helsingi komitee sai hoiatuse pärast ühendusevõtmist ÜRO eriraportööriga, kes tegeleb kohtunike ja juristide sõltumatusega. Sel komiteel on põhjust uskuda, et isikutele, keda süüdistatakse neis rasketes kuritegudes, ei tagata õiglast kohtumõistmist.

Täna kuulsime uudiseid ka endisest presidendikandidaadist Andrei Sannikovist, tema abikaasast, ajakirjanikust ja Novaja Gazeta korrespondendist Irina Khalipist ja nende lapsest. See oli ülemaailmne sensatsioon. Oleme kuulnud, et lapsel lubatakse ehk jääda oma vanavanemate juurde, aga vanemad on võetud vahi alla. Pean siiski hoiatama, et tegemist ei pruugi olla veel hea uudisega. Vajame sellele kinnitust, mis võib saabuda järgmisel nädalal.

Miks sellised jõhkrad sündmused Valgevenes aset leiavad? Peame tõepoolest nõudma, et sõltumatu rahvusvaheline komisjon toimunut uuriks, mõistmaks kogu tausta ja seda, kas selle nüüdseks kuritegelikuks kuulutatud vägivalla ajendajateks olid tegelikult provokaatorid, mitte need, kes nõudsid vaid demokraatlikku Valgevenet. Minu arvates oleks kõige sobivam organ sellise uurimise korraldamiseks OSCE või – kui see ei ole võimalik – ÜRO.

Mis saab uute valimistega? Me ei tohiks uute valimiste korraldamise ettepanekuga kiirustada, sest peame tagama tegevuskava, mille eesmärk on demokraatlikud reformid. Tuleb tagada ajakirjandusvabadus ning kogunemis- ja ühinemisvabadus. Ilma selleta ei saavuta me eriti midagi, isegi kui Valgevene peaks täna uued valimised korraldama.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident

  Ryszard Czarnecki, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja! Räägime olukorrast Valgevenes, kuid ärgem veeretagem vastutust kellegi teise kaela. On lihtne pommitada süüdistustega Lukašenka režiimi, mis on neid süüdistusi väärt, ja me peame loomulikult seda tegema ja selle režiimi avalikult hukka mõistma. Ent ka Euroopa peaks osa süüst enda kanda võtma. Kas pole mitte nii, et Itaalia peaministri Silvio Berlusconi visiit lisas sellele režiimile usaldusväärsust? Kas pole mitte nii, et Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė visiit lisas sellele režiimile usaldusväärsust? Kas pole mitte nii, et Saksamaa ja Poola välisministrite, Guido Westerwelle ja Radoslaw Sikorski visiit lisas sellele režiimile usaldusväärsust ja toimus kahtlemata režiimi jaoks väga sobival ajal? Tõde on see, et Euroopa Liidu liikmesriikide poliitikud on andnud Lukašenkale teatava ruumi poliitiliste manöövrite tarvis, ilma et nad oleks midagi vastutasuks küsinud. Praegu peame nõudma inimõiguste austamist, ent me peame ka tunnistama end süüdi seal, kus me seda oleme.

  Helmut Scholz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud paruness Ashton! Minu fraktsioon ei kirjutanud alla Valgevenet käsitlevale kompromissresolutsioonile. Ent tahaksin siiski selgelt välja öelda, et seda ei tuleks mõista nii, justkui me kiidaksime heaks valimistulemused ning eriarvamuse esindajate vahistamised ja nende suhtes kohaldatavad surveabinõud. Meie jaoks on õiglased, läbipaistvad ja demokraatlikud valimised – mida Rosa Luxemburg nimetab teisitimõtlejate vabaduseks – Valgevene ja teiste riikidega suhete loomisel põhinõue. See tähendab ka poliitilistel põhjustel kinnipeetute kohest vabastamist.

Kuid ma siiski kahtlen, kas sanktsioonid on ikka tõhus viis, kuidas saavutada poliitvangide viivitamatu vabastamine ja tõsised muutused Valgevene demokraatlikus süsteemis. Minevikus on sanktsioonidest olnud Valgevenes ja mujalgi vähe kasu. Head kolleegid, seda teame sama hästi nii mina kui ka teie. Minu arvates oleks parem lahendus astuda poliitilise võimu juures olevatele isikutele vastu poliitilise dialoogi käigus oma argumentide ja nõuetega ning mitte anda neile võimalust seada halba valgusesse kriitika, mida teevad kodanikuühiskonna liikmed, kes viitavad väljastpoolt tulevale kriitikale. Samuti tuleks luua läbipaistev poliitiline süsteem ja kooskõlastada meie ja kõigi nende jõupingutusi, kes on Valgevenes meie välispoliitikapartnerid. See tundub mulle kõige ausam ka meie enda väidete suhtes, nagu näitas tänahommikune arutelu eesistujariigi Ungari üle.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Austatud juhataja! President Lukašenka režiimi igasuguse alternatiivi jõhker mahasurumine pärast 19. detsembri 2010. aasta valimisi on vähendanud selgelt Minski manööverdamisruumi välismaailmas. Valgevene on teinud omal algatusel järsult lõpu süstikdiplomaatiale, mida ta oli viimasel kolmel aastal Moskva ja Brüsseli vahel teostanud. Praegu tegeleb president Lukašenka sellega, et säilitada tugevad poliitilised ja majanduslikud sidemed Kremliga. Just selle sõltuvussuhte pärast on vaja Euroopa suuremat sekkumist Valgevene kodanikuühiskonda.

Seepärast jätkake iga hinna eest mõtteviisi muutmisega, mis on vajalik samm režiimi muutmise suunas. Näidake agaralt üles Euroopa solidaarsust. Näiteks vähendage võimalikult ruttu valgevenelaste viisakulusid. Järgmisena alustage üliolulisi strateegilisi arutelusid Valgevene poliitilise opositsiooniga ja pöörake sama protsessi käigus erilist tähelepanu riigiaparaadi reformimeelsetele jõududele. See on tasakaalukas poliitika. Brüssel ei tohi praegu Minskit üksi jätta. Ärge jätke valgevenelasi Venemaa või Hiina seaduste meelevalda, kaardistage neile sõltumatu tee vaba ühiskonna ja demokraatliku õigusriigi poole.

  Traian Ungureanu (PPE). – Austatud juhataja! Aleksandr Lukašenka ei ole kunagi jätnud kasutamata võimalust näidata ennast diktaatorina. Detsembrikuised valimised olid tegelikult uuesti ametisse nimetamise rituaal. Ent meie ELis klammerdume pettekujutluse külge, et Lukašenka võib imekombel muutuda. On tõsi, me ütlesime, et ootame ära detsembris toimuvad valimised. Valimised olid ära, Lukašenka on samasugune ja opositsiooni on kas haiglas või vanglas.

Minu arvates on ELil aeg oma seisukoht Valgevene kohta üle vaadata. On selge, et idapartnerluses ei ole Valgevene jaoks mingit kohta. Valgevene liikmelisus tuleks peatada. Meie ainus partner peaks olema kodanikuühiskond. Jään ootama välisasjade nõukogu 31. jaanuari kohtumise tulemusi ja loodan, et nii paruness Ashton kui ka volinik Füle soovitavad liikmelisuse peatamist.

Lõpetuseks soovin öelda seoses viidetega Euronesti parlamentaarsele assambleele, et me ei saa enam panna Lukašenkale Euronestis vetot. Valgevenet kasutati Euronesti blokeerimiseks. Järelikult tuleks Euronest käivitada kiiremas korras.

  Justas Vincas Paleckis (S&D). – (LT) Lugupeetud juhataja, austatud kõrge esindaja! Homme hääletusele tuleva Euroopa Parlamendi resolutsiooniga peaksime edastama valgevenelastele, kogu Euroopale ja maailmale jõulise sõnumi Ennekõike on vaja võimalikult kiiret naasmist olukorra juurde, mis valitses enne 19. detsembrit, ja ühiseid jõupingutusi, tagamaks, et Valgevene liigub demokraatia ja inimõiguste tugevdamise poole. Praegu on kõige tähtsam eesmärk poliitvangide vabastamine ja opositsiooni, vabaühenduste ja vaba ajakirjanduse vastu suunatud rünnakute peatamine. Ent ma nõustun siiski kõrge esindajaga selles, et režiimi kõigutades ei tohi me tabada Valgevene kodanikke. Peame arvutama millimeetri täpsusega, ega me ei kahjusta valgevenelasi või vastastikku kasulikke äri-, kultuuri-, haridus- ja turismisidemeid ELi liikmesriikidega, mis on vajalikud selleks, et muuta Valgevene Euroopa jaoks avatuks.

Hiljutine strateegia pidada Valgevenega dialoogi on kandnud pisut vilja: praegu pooldavad ligi pooled valgevenelased tihedamaid suhteid Euroopa Liiduga. Peame reageerima Minski sündmustele nii, et järgmisest aastast saaks see näitaja veelgi kasvada. See oleks 19. detsembri korraldajatele tõeliselt valulik tasu. Lõpetuseks soovin veel kord mainida finantsvaldkonna Berliini müüri, mis on kerkinud seoses viisadega Euroopa Liidu ja tema idanaabrite vahele ja mida on Valgevenes eriti raske ületada. On ülim aeg see müür maha lõhkuda ning võimaldada tavalistel ukrainlastel, valgevenelastel, grusiinidel ja venelastel saada ilma raskusteta Euroopa Liidu viisasid. Need miljonid eurod, mis kogutakse üle mõistuse kõrgete viisatasude näol, ei tasu ennast tegelikult ära, sest need süvendavad lõhet, mis on pärit minevikust, kuid on sel korral tekkinud Euroopa Liidu liikmesriikide ja nende naabrite vahele. See ei peaks tõesti nii olema.

  Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE). – (NL) Austatud juhataja! Lootus on elus ja kahtlemata poliitikas väga tähtis. Lootus annab midagi, mida oodata, lootus laseb inimestel uskuda, et asjad on tulevikus paremad, lootus on miski, mida on pärast 19. detsembrit Valgevenes väga vähe olnud. Lootus, et need valimised on demokraatlikumad kui eelmised. Lootus, et opositsioonil on sel korral suuremad šansid, ja lootus, et Valgevene meedia esitab Valgevene kodanikele tasakaalukama pildi. Kõik need lootused on purunenud.

Just sel põhjusel peaks Euroopa Liit muutma oma Valgevene poliitikat. ELi ja Lukašenka režiimi vastastikuse lähenemise poliitika pole kahjuks vilja kandnud. EL peab kehtestama Valgevene juhtkonna suhtes sanktsioonid. Sanktsioonid, mis ei mõjutaks riigi kodanikke, vaid selle juhte. Sellised sanktsioonid nagu juhtidelt ja nende pereliikmetelt kõikide viisade äravõtmine. Viimati mainitu on tähtis, kui me tahame purustada Valgevene poliitiliste ja majanduslike jõudude vahelised keerulised sidemed.

Tundub, et paruness Ashton on õnneks õigel teel. Ka komisjon on reageerinud asjakohaselt, nõudes kõikide poliitvangide viivitamatut vabastamist. Euroopa Parlamentki võiks anda oma osa ja saata Valgevenesse võimalikult ruttu missiooni, et väljendada opositsioonile, vabale ajakirjandusele ja vabaühendustele oma toetust. Vaid nende abi ja jõupingutustega saab kujuneda uus Valgevene.

Lõpetuseks peaks EL andma uue hoo naabruspoliitika programmile. Seni pole selle programmi eesmärke küll eriti saavutatud. Me ei peaks toetama arenguküsimustes üksnes Moldova, Ukraina, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani kodanikke. Me peaksime näitama sama meetodi abil ka valgevenelastele, kui tähtis on nendegi riigi tuleviku jaoks, et nad püüdleksid Euroopaga lähenemise poole. Seda tehes kanname hoolt selle eest, et lootus tuleb Valgevene inimeste juurde tagasi.

  Werner Schulz (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud paruness Ashton! Meie lootused, et Valgevene liigub pärast presidendivalimisi demokraatiale lähemale, on täielikult luhtunud. Hoolimata kõikidest meie ebameeldivatest kogemustest ja kõhklustest seoses Aleksandr Lukašenka valitusega, on EL ulatanud viimastel kuudel Valgevenele oma abikäe. See, mil määral sõltub kavandatav koostöö nendest valimistest, oli kõigile selgeks tehtud ja hetkeks tundus, et valimised kujunevad vähemalt osaliselt õiglasteks, korrektseteks ja vabadeks.

Ent väikesed järeleandmised on ilmselgelt raputanud repressiivsüsteemi siiski sedavõrd, et president paljastas taas oma tõelise palge ja näitas end armutu diktaatorina. Tema väidetav valimine on kohutav vale, tema võim ei ole seaduslik ja tema vägivald opositsiooni vastu on jõhker kuritegu. Valimispettus ja meeleavalduste mahasurumine on Valgevene jaoks märkimisväärne tagasiminek. Riigis valitseb jällegi hirmu ja repressioonide õhkkond. Petturid viitasid valimiste ajal jultunult välismaiste salateenistuste ja välisdiplomaatide sekkumisele, kui tegelikult olid agitaatorid pärit süsteemist endast. Pöörane on ka see, et salateenistus, mida kontrollib president ja mis nimetab ennast endiselt KGBks, kasutab opositsiooni ja kodanikuühiskonna terroriseerimisel Stalini ajast pärit meetodeid.

Selline põhiliste inimõiguste rikkumine on Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liikme puhul lubamatu. See postkommunistlik režiim on muutunud väljakannatamatuks. Oleme koostanud Euroopa Parlamendi resolutsiooni, mis on hea alus Euroopa välisministrite mõttevahetusteks. Resolutsioonis keskendutakse eeskätt kinnipeetavate viivitamatule vabastamisele, haavatutele arstiabi andmisele, absurdsetest süüdistustest loobumisele ja sõltumatu uurimiskomisjoni moodustamisele, millele lisanduvad sihipärased poliitilised ja majanduslikud sanktsioonid, mis mõjutavad mitte rahvast, vaid neid, kelle käes on võim.

Peame nüüd toetama selle riigi Euroopa-meelseid jõude, kellele me oleme andnud lootust ja kes andsid oma hääle valitsuse vahetumise poolt. Nad näevad oma riiki tulevikus ELi osana, mitte veelgi tihedamates suhetes Venemaaga. See, et esimesed juhid, kes õnnitlesid Aleksandr Lukašenkat valimisvõidu puhul, olid Venemaa president Dmitri Medvedev, Venemaa välisminister Vladimir Putin ja Ukraina president Viktor Janukovitš, näitab nende ettekujutust demokraatiast ja kahvatuid väljavaateid, mis ootavad Valgevenet selles suunas liikumise korral.

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Mul on alustuseks mõned uudised Heidi Hautalale. Loodetavasti on ta oma kõrvaklapid taas pähe pannud. Proua Hautala, teie esitatud teabele organisatsiooni Viasna kohta on mul lisada veel üks tähelepanek. Peale selle, et sel organisatsioonil pole lubatud end registreerida, võttis politsei hiljuti neilt ära kõik arvutid. Esmaspäeval – ja see on see uudis, mis mul teile on – hakkasin ma koguma Poolas nende jaoks sülearvuteid.

Lugupeetud volinik, pöördugem nüüd tagasi asja juurde. Alustuseks kordan teie arvamust, et nüüd on aeg tegutseda. See on tõsi. Teine väga tähtis asi, mida te ütlesite, on see, et me ei tohi isoleerida Valgevene ühiskonda. Meetmete võtmisel tuleks seda põhimõtet järgida ja need meetmed peavad olema tõesti leebed ehk peavad teisisõnu olema selleks, et ehitada kodanikuühiskonda, toetada meediat ja tudengeid ning kaotada viisad. Me peame selliseid meetmeid toetama ja eelkõige eraldama nende jaoks rohkem raha. Olen siiski nõus ka sellega, et on vaja ka karmimaid meetmeid, mille kohta tegid ettepanku Jacek Protasiewicz ja Kristiina Ojuland. Antud juhul tuleb kahte liiki meetmed omavahel ühendada.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). – Austatud juhataja! Leian, et pandud diagnoos ja kavandatud ravi on õiged. Probleem ei ole mitte selles, et meil oli varem tunduvalt erinev diagnoos ja raviskeem, vaid selles, et me tegime nii vähe. Seega peaksime endalt vahest küsima, kas meis on piisavalt otsusekindlust, et teha sel korral teisiti.

Peame endastmõistetavalt toimunu hukka mõistma ja nõudma vahistatute vabastamist, kehtestama sanktsioone ja kaaluma liikmelisuse peatamist, ent kui me ei lähe sellest sõnalisest hukkamõistust ja moraalsest toetusest kaugemale, ei tõuse sellest tegevusest tulu. Vajame pikaajalist strateegiat ja tegevust – see oleks tõeline proovikivi uuele välispoliitikale, mille nimel paruness Ashton praegu tööd teeb.

Asi ei ole üksnes Valgevenes. See, kuidas me käsitleme Valgevene küsimust, määrab poliitilise dünaamika kogu piirkonnas: Moldovas ja Ukrainas, samuti Venemaal ja mujal. Lähtudes geopoliitilisest vaatenurgast, viib praegune sündmuste käik Valgevene Euroopast kaugemale ja Euroopa on taandumas, nagu ta teeb seda ka Ukrainas. Meil on mõistagi õigus soovitada korduval kontrollimisel põhinevat lahendust: kehtestada režiimi suhtes sanktsioonid ja režiim isoleerida ning anda suuremat abi ühiskonnale. Asendagem senine piitsa ja prääniku poliitika põhimõttega piitsa režiimile ja präänikut ühiskonnale. Peaksime veelgi paremini meeles pidama, et meie partner on ühiskond, mitte režiim.

Paruness Ashton üles, et peaksime jätkama abiandmist. Me ei tohiks enam teha nii vähe kui me tegime minevikus. Kas me tegime kõik, mis me oleksime pidanud tegema? Ei. Meie abi oli naeruväärselt tagasihoidlik ja me peame seda olukorda muutma.

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud juhataja! Samal ajal kui meie siin mõtteid vahetame, kavandab Aleksandr Lukašenka kiiruga oma reedest ametisse pühitsemist, kuhu ei ole kutsutud ühtki väliskülalist just seepärast, et rahvusvaheline üldsus ei tunnusta Valgevene valimisi vabade, õiglaste ega läbipaistvatena. Kui see sündmus aset leiab, võib selle päeva ristida mustaks reedeks, mis on järg verisele pühapäevale, 19. detsembrile, mil arreteeriti 700 demokraatlikku meeleavaldajat. Nende seas oli üheksa valimistel osalenud presidendikandidaati – ühel neist murti mõlemad jalaluud ja teist peksis märulipolitsei seni, kuni tal tekkis ajukahjustus.

Ma palun asepresidendil ja kõrgel esindajal ning ELi liikmesriikidel ühineda Poola ettepanekuga kehtestada viisakeeld ja – nagu on öeldud selgelt meie resolutsioonis – toetada täiendavate sihipäraste majandussanktsioonide põhimõtet.

Antud olukorras on üks asi, mida Euroopa Liit saab teha, esitada selged ja lihtsad nõudmised, et vabastataks kõik poliitvangid, et ametivõimud kaotaksid igasuguse Valgevene Helsingi komitee keelustamise või selle tegevuse piiramise ohu ning et astutaks kiireid samme uute valimiste korraldamise suunas.

Tuleviku puhul nõustun ma sellega, mida ütlesid täna nii Catherine Ashton kui ka minu fraktsioon, et peame säilitama mitmepoolsuse põhimõtte ning et meil tuleb panna rõhku kodanikuühiskonnale ja selle toetamisele. Ent pean ütlema, et see ei ole lihtsalt pöördeline hetk demokraatia ja inimõiguste jaoks Valgevenes, see on Euroopa naabruspoliitika proovikivi. Soovime tõepoolest selget ja tihedamat koostööd ja partnerlust oma naabritega, et julgustada üha suuremat ühildumist oma piiridel seal, kus selle nimel võetakse tõelisi vastastikuseid kohustusi. Paraku ei tule sellest midagi välja, kui puuduvad meetmed juhuks, kui asjad lähevad nende vastastikuste kohustuste puudumisel valesti.

Valu, mille pärast me peaksime selle arutelu käigus muretsema, ei ole see valu, mis kaasneb Euroopa kavandatavate arukate sanktsioonidega Valgevene suhtes, vaid peksmisel tuntav füüsiline valu, mida on tekitatud inimestele, kes on pühendunud sarnaselt Euroopale demokraatiale ja inimõigustele ning kes vajavad meie solidaarsust, et aastaid kestnud valu saaks Valgevenes ükskord ometi lõppeda.

  Elisabeth Schroedter (Verts/ALE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Austatud paruness Ashton, tahan teid tänada kiire reageerimise eest sündmustele Minskis. Imetlen ka käsitust, mille te esitasite. Selles on olemas hea tasakaal inimõiguste tõsiste rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes rakendatavate sanktsioonide ja Valgevene rahva toetamise meetmete vahel.

Soovin tänada ka Müncheni julgeolekukonverentsi, kes tühistas Aleksandr Lukašenka kutse. Sellega edastati selge sõnum, et diktaatoritel ei ole rahvusvahelistes komisjonides kohta ja neid ei tohiks tunnustada kutsetega selliste komisjonide kokkusaamistele.

Rahvusvahelise tunnustuse andmine end ise ametisse kuulutanud presidendile nõrgendab asjaomase riigi opositsiooni ja seda võib käsitleda ka mittedemokraatlikele valimistele rahvusvahelise tunnustuse andmisena. Seepärast oli konverentsi reaktsioon just õige.

Me teame, et meil tuleb kaua oodata, enne kui näeme selles riigis mingeidki poliitilisi muudatusi. Oleme teadlikud ka sellest, et Aleksandr Lukašenka on olnud võimul pikka aega ja et tema reaktsioon on tavapärane. Ent, lugupeetud paruness Ashton, me ei saa siiski oodata seni, kuni Valgevenes tekib humanitaarkriis. Peame reageerima väga ruttu ja kandma hoolt selle eest, et poliitvangid vabastatakse ning vanemad lubatakse tagasi oma laste ja lapsed oma vanemate juurde. Nad ei teinud muud, kui avaldasid meelt oma demokraatlike õiguste toetuseks ja väljendasid tänavatel selgelt oma tundeid. Reaktsioon nende tegevusele oli põhjendamatu.

Paruness Ashton, kutsun teid üles kiiresti tegutsema ja andma igas avalduses selgelt mõista, et tegemist on poliitvangide, mitte kurjategijatega. Soovin saata tervisi Andrei Sannikovile ja teistele vangistatutele. Nad peaksid meie solidaarsusest teadlikud olema.

  Edvard Kožušník (ECR). – (CS) Austatud juhataja! Eelmisel kuul keeldus Kuuba totalitaarne režiim lubamast Sahharovi auhinna laureaadil Guillermo Farinasel sõita Strasbourgi. Mõni päev hiljem olime tunnistajaks arvukatele repressioonidele, mis järgnesid Valgevene presidendivalimistele. Ilmselt ei kahtle keegi, et Lukašenka režiim on autoritaarne, ent see on ka totalitaarne, nagu on Castro režiim Kuubas.

Arutleme täna selle üle, kas takistada Lukašenka režiimi kõrgemate esindajate sisenemist Euroopa Liitu. Mina pooldan seda, et oleksime avatumad tavaliste Valgevene kodanike jaoks, kes pole kunagi tunda saanud vabadust ja demokraatiat. Igasuguse poliitilise isolatsiooniga mängime üksnes Lukašenkale trumbid kätte. Valgevene kodanikud peaksid olema liidus teretulnud. Seevastu Lukašenka totalitaarse režiimi esindajad tuleks külma dušiga üle lasta. Peaksime olema nendega väga karmid. Inimestele, kes ei austa demokraatlikke väärtusi, lihtsalt ei ole korralikus ühiskonnas kohta.

  Jacek Olgierd Kurski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Poliitika, mida teatud Euroopa valitsused, sealhulgas kahjuks ka minu kodumaa Poola valitsus, on viimasel ajal Valgevene puhul teostanud, on viinud täieliku katastroofini. Aleksandr Lukašenka, Euroopa viimane diktaator, naerab meie üle ning kiusab meie osavõtmatusest kannustatuna taga oma poliitilisi oponente ja paneb neid vangi. Kokkulepete ja sallivuse poliitikal ei ole olnud soovitud mõju. On taas selgunud, et meie läbirääkimisi diktatuuriga on tõlgendatud Valgevenes toetusena Aleksandr Lukašenkale. Meie illusioonid purunesid detsembris koos sadade opositsiooniaktivistide jõhkra peksmise, ründamise ja vahistamisega.

On ülitähtis, et me saadaksime Euroopa Parlamendi liikmetena Valgevenele selge sõnumi. Euroopa ei luba Valgevene diktatuuril suruda maha vabadust. Sanktsioonid peavad olema hästi eesmärgistatud ja need peavad mõjutama režiimi esindajaid, mitte tavalisi kodanikke. Vastupidi, rahvas vajab meie abi ja seda vajavad ka kogukondlikud organisatsioonid, sõltumatu meedia ja opositsioon. Saame anda tõelist abi hariduse ja viisasüsteemi lihtsustamise vallas. Idapartnerluse liikmelisus tuleb Valgevene puhul peatada või seda tuleb kitsendada, et režiimi kätte ei satuks ühtki eurot. Mida rohkem on Valgevenes Euroopat, seda kiiremini langeb meie maailmajao viimane diktaator.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Tänapäeva maailmas on minu arvates üks suuremaid arenguid Ida-Euroopa riikide üleminek totalitarismilt demokraatiale. Ungari, kelle pöördelise eesistumisperioodi teemal me täna hommikul arutlesime, ja meie oma president Jerzy Buzek on hiilgav näide sellest.

Ent on ka riike, kus see üleminek pole olnud nii sujuv. Üks näide on kahjuks Valgevene. Paruness Ashton võttis eriti hästi kokku, mida tuleb selle olukorra lahendamiseks ette võtta.

Parimal juhul on nad astunud demokraatia omaksvõtmisel kaks sammu edasi ja ühe tagasi. Hiljutistel valimistel astusid nad tõenäoliselt kolm sammu tagasi ja ei ühtki edasi, kuid minu meelest on Catherine Ashtonil õigus, kui ta ütleb, et peame tegema koostööd kodanikuühiskonna, vabaühenduste ja oma rahvusvaheliste partneritega, et avaldada survet president Lukašenkale eesmärgiga teha lõpp tema repressioonidele ja diktatuurile.

  Andrzej Grzyb (PPE). – (PL) Austatud juhataja! See, mis juhtus 19. detsembril Valgevenes, oli vabaduse ja demokraatlike õiguste jäme rikkumine. 700 inimese, sealhulgas kõikide presidendikandidaatide, vahistamise kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Valimised olid ebaõiglased. Euroopa Liit ja ka need riigid, kellega ELil on eriline suhe – näiteks Venemaa, kes on tunnustanud nende valimiste tulemusi – seisavad nüüd silmitsi tõelise katsumusega.

Me peame toetama opositsiooni ja edastama selge sõnumi selle kohta, et vangid tuleb vabastada, enne kui me hakkame üldse arutamagi suhteid Valgevenega, eriti Valgevene valitsusega. Kehtestatavad piirangud ei tohi siiski mõjutada selle riigi kodanikke. Peame käima Poola jälgedes ja lihtsustama viisakorda. Peame andma abi nendele, kes on kaotanud töö, ja võimaldama tudengitel, kes on ülikoolist välja visatud, õppida teistes riikides. Meie toetust vajab sõltumatu meedia, nii raadiojaamad kui ka Belsati telekanal. See ei ole vaid Leedu ja Poola ülesanne, aitama peavad ka teised liikmesriigid ja Euroopa institutsioonid. Panen seda teile väga südamele.

  Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Meie põhimõtetest ja tõekspidamistest lähtudes on asjad arenenud Valgevenes ilmselgelt väga halvasti. Riiki juhib Lukašenka ja opositsioon on vangis. Inimesed ootavad meilt, et me toetaksime kodanikuühiskonda, mis – nagu varemgi õigesti märgiti – hindab kõrgelt Euroopa Liitu ja selle põhimõtteid, et me nõuaksime ajakirjandusvabadust ja vangistatud opositsioonijuhtide vabastamist ning, mis kõige tähtsam, et me kujundaksime poliitika – millele viitas paruness Ashton ja millega ma täielikult nõus olen –, millega luuakse Valgevenega suhete taastamiseks uued tingimused.

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Valgevene presidendivalimised valmistasid sügava pettumuse neile meie seast, kes on jälginud seda riiki aastaid. Kohtusin Londonis Valgevene suursaadikuga, kes kinnitas mulle, et sel korral on kõik teistmoodi, et kõik vastab rahvusvahelistele standarditele ning et OSCE saab öelda, et valimised olid õiglased ja vabad.

Nõukogude inimese instinktid osutusid kahjuks Lukašenka puhul vastupidavamaks kui miski muu. Tema enda kõrgemad ametnikud, sealhulgas saadikud, ei suutnud tema isepäist tegutsemist ette näha. Ka mina ühinen nüüd üleskutsega vabastada kohe kõik poliitvangid ning korrata valimisi ELi vaatlusmissiooni pikaajalisel juuresviibimisel ja OSCE täielikul kinnitusel, et valimised on kõikide nõutavate standardite kohaselt põhimõtteliselt vabad ja õiglased.

On äärmiselt vähetõenäoline, et Minsk sellega nõustub, ent peame vähemalt proovima. Vastasel korral tuleb taas viivitamata rakendada karmimaid, sihipäraseid sanktsioone, külmutada Aleksandr Lukašenka varad – kui me suudame neid leida – ja kehtestada talle ja tema kõrgematele ametnikele sissesõidukeeld.

  Alfreds Rubiks (GUE/NGL) . – (LV) Lugupeetud juhataja! Soovin toetada Catherine Ashtoni aruannet mõõduka seisukoha tõttu, mis selles Valgevene sündmuste suhtes võetakse. Me piirdume sageli vaid puhtemotsionaalsete hinnangutega. Me räägime poliitvangidest, kes tuleb vabastada. Ent enne on oodata kohtumõistmist. Me ei tea veel, milliseks kujuneb kohtuotsus. Seepärast palun ma kolleegidel võtta seda liiki sündmuse suhtes jällegi väga tasakaalukas seisukoht. Kahe aasta eest juhtus sama asi Lätis. Korraldati koosolek – koosolekute pidamist ei keelatud kellelegi. Kui aga jõudis kohale ilmselgelt agitaatori jõul üles ässitatud rahvahulk ja hakkas pommitama kividega parlamendihoonet, tuli sekkuda politseil. Nii ka Valgevenes. Tahaksin väga teada – ma kohe lõpetan –, kust tuleb Valgevene opositsiooni toetuseks raha. See on viis, kuidas me neid aidata saaksime. Tänan teid.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Ajakirjandusväljaannetest saab pidevalt lugeda, et kui me kehtestame Valgevene presidendi Lukašenka suhtes uuesti sanktsioonid, mida me rohkem kui kaks aastat tagasi leevendasime, oleks see samaväärne tunnistamisega, et meie pikaajalised lähenemisele suunatud jõupingutused on läinud vett vedama.

Minu arvates sai nende jõupingutuste luhtumine ilmseks juba hiljemalt presidendivalimiste või Minskis asuvate Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni büroode sulgemise ajal.

Euroopa viimase diktaatori käitumine näitab taas, et ELil läheb inimõiguste rikkumise korral raskeks. CIA lendudega seotud skandaal või ebajärjekindel suhtumine riikide territoriaalse terviklikkuse ja rahvaste enesemääramisõiguse vahelisse konflikti näiteks Balkani maades on kahjustanud ELi kui inimõiguste eest võitleja kuvandit. Euroopa Liidu usaldusväärsust kahjustab ka see, kui liit tegutseb vastuolus Kopenhaageni imetlusväärsete põhimõtetega ja peab ühinemisläbirääkimisi Türgiga, kus inimõiguste olukord on halb.

Valgevenes on liisk – kahtlemata Aleksandr Lukašenka enda abiga – siiski langenud.

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Võttes arvesse Lukašenka režiimi üha suurenevaid repressioone, on solidaarsus Valgevene rahvaga meie kohustus. Peaksime toetama oma abiga sõltumatut meediat, võimaldades neil muu hulgas tegutseda ELi territooriumil – hea näide sellest on Poolas tegutsev Belsati telekanal. Stipendiumid tudengitele ja õpilastele on samuti hea viis abiandmiseks, sest niinimetatud opositsioonilise tegevuse pärast on ülikoolidest ja koolidest välja visatud suur hulk noori. Sama kehtib viisade puhul, mis on praegu valgevenelaste jaoks lihtsalt liiga kallid – seda olukorda tuleks kohe parandada. Valgevene kodanikel, välja arvatud loomulikult režiimi esindajatel, peaks olema täielik vabadus reisida Euroopa Liitu. Kodanikuühiskonna toetamine on esmatähtis ülesanne, sest tõeline kodanikuühiskond toob Valgevenes kaasa muutused ja tagab seal kõigile parema tuleviku.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Lugupeetud juhataja! 19. detsembri presidendivalimised olid samm tagasi nii Valgevene demokraatia arengus kui ka ELi ja Valgevene suhetes. Jõu kasutamine ja opositsiooni esindajate arreteerimine ei ole mingil juhul vahendid poliitiliste konfliktide lahendamiseks. Vastupidi, eitades opositsiooni õigust olla parlamendis esindatud, süvendatakse sotsiaalseid pingeid.

Selle taustal tundub mulle, et Minski autoritaarsel režiimil ei ole õigust nautida idapartnerlusest tulenevaid hüvesid. Pealegi pole Valgevene erinevalt teistest antud piirkonna riikidest, eriti Gruusiast ja Moldova Vabariigist, kinnitanud enda sidumist selle poliitikaga. Idapartnerluse liikmelisuse peatamine oleks Valgevene puhul otsene, käegakatsutav valitsusvastane sanktsioon. Loodan, et välisasjade nõukogu järgmise kohtumise ühises seisukohas mainitakse selliseid sanktsioone.

  Krzysztof Lisek (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Paruness Ashton, soovin esitada teile ühe mõnevõrra ebadiskreetse küsimuse. Kas te teate, mida tegi Jerzy Buzek 1982. aastal õhtuti? Või mida tegi Janusz Lewandowski või Donald Tusk? Nad kõik lülitasid sisse oma raadio ja kuulasid Raadio Vaba Euroopat või Ameerika Häält või BBCd, et kuulda tõtt sündmuste kohta Poolas. Mul on teile teinegi tähtis küsimus. Kuidas sai hakkama Lech Wałęsa ja kuidas sai hakkama ükskõik milline teine opositsiooni aktivist pärast seda, kui Poola kommunistlik režiim oli neile sule sappa pannud? Nad kõik jäid ellu tänu sellele, et Ameerika ametiühinguliikmed saatsid rahalist abi. Need, kes kuulasid raadiot, said hakkama, sest toetuse ja rahalise abi vahendajateks olid raadiojaamad. Praegu on meie kohustus kanda hoolt selle eest, et tõde jõuaks valgevenelasteni ja et rahaline abi jõuaks Valgevene opositsioonini.

  Peter Šťastný (PPE). – Austatud juhataja! Olen täielikult nõus kolleegidega, kes soovitavad rakendada Lukašenka suurimate semude suhtes sanktsioone ning pakkuda Valgevene opositsioonile, vabaühendustele ja tavalistele kodanikele toetust ja abi.

Resolutsiooni ühisettepanekus nimetatakse võimalust viia 2014. aasta jäähoki maailmameistrivõistlused Valgevenest mujale, kui poliitvange ei vabastata. See on mõistlik ja väga tõhus samm. Aleksandr Lukašenka on suur jäähokifanaatik ja seda on ka Valgevene kodanikud. Selline samm tekitaks kindlasti tähelepanu ja tõstataks palju küsimusi terves riigis.

Selliseid otsuseid langetab Rahvusvaheline Hokiliit. See võiks olla nende jaoks võimalus parandada oma kuvandit, mis sai rüvetatud, kui USAs võeti Rahvusvahelise Hokiliidu nõukogusse endine KGB kõrge ohvitser ja kommunistide spioon ning isik, kes aitas petta sadadelt tuhandetelt kodanikelt välja miljardeid dollareid. Loodetavasti teeb Rahvusvaheline Hokiliit aja saabudes õige otsuse.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja! On hea, et paljud meist on avalikult tunnistanud ELi ja mitme liikmesriigi niinimetatud poliitilise dialoogi ebaõnnestumist. Lukašenkal on kavala poliitilise mängurina õnnestunud kasutada partnerlusprogrammi, ta on nautinud kõiki poliitilisi ja majanduslikke hüvesid ning on samal ajal jätkanud demokraatia ja inimõiguste vähendamist. Tal on õnnestunud võluda mõnda poliitikut siingi, näiteks Alfreds Rubiksit, kelle suurim mure antud olukorras tundub olevat see, kas opositsioon saab abi välismaalt.

Resolutsioonis nõutavaid sanktsioone tuleb kindlasti rakendada poliitiliste juhtide suhtes. Samas tuleb siiski kanda hoolt selle eest, et aidataks neid tavalisi inimesi, kes on kaotanud demokraatia lootuses töö või õppekoha. Praegu on ELil tõesti viimane võimalus näidata oma tõelist palet ja tõestada, et me toetame Valgevene rahvast nende võitluses demokraatia eest ja et me tahame Euroopa viimasest diktaatorist lahti saada.

  Juhataja. – Head kolleegid, lubage mul öelda, et oleks väga teretulnud, kui need, kes soovivad sõna võtta eelnevalt registreerimata, oleksid kohal kogu arutelu vältel. See muudaks sellele elavale mõttevahetusele reageerimise märksa lihtsamaks.

  Piotr Borys (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Täna on käes tõehetk meie solidaarsuses Valgevenega. Nagu me kõik teame, valitseb Valgevenes Euroopa viimane diktaator ja me peaksime näitama üles täielikku solidaarsust. Teame ka seda, et USA eraldab selles valdkonnas vaid piiratud rahalisi vahendeid. Ettepanek, mille me soovime täna esitada, käsitleb väga olulist rahastamisprogrammi, mille eesmärk on toetada nii opositsiooni, meediat kui ka vabaühendusi, ent eeskätt silmapaistvaid noori. Kõnelen siinkohal eelkõige sadadest või isegi tuhandetest Valgevene tudengitest, kel ei ole praegu võimalik oma õpinguid jätkata. Tahan teha väga konkreetse ettepaneku valmistada juba toimiva Erasmuse süsteemi raames ette spetsiaalne Erasmuse programm, mille sihtrühm on üksnes Valgevene üliõpilased. Me teame, et selle programmi kasutamise abil on võimalik tohutult kokku hoida ning et see ei nõua erilisi pingutusi, kuid ühe demokraatliku riigi jaoks tänapäevaste tulevikku suunatud noorte kujundamine võib olla pikas perspektiivis tulutoov ja ma palun volinikku kanda hoolt selle eest, et see osutuks võimalikuks.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Soovin väga tänada teid ja kõiki lugupeetud parlamendiliikmeid, kes on osalenud tänasel väga kaalukal, eesmärgipärasel ja hästi läbimõeldud arutelul. Mul on loomulikult kavas seda tähtsat ja keerulist teemat käsitlevat Euroopa Parlamendi resolutsiooni põhjalikult uurida.

Kriisi puhkemisest on möödunud vaid kuu ja sündmused arenevad kiiresti. Mina muidugi loodan, et nad liiguvad nüüd rõõmustavas suunas, kooskõlas meie ühiste sihtidega. Vahistatud tuleks vabastada ja Valgevene peaks laduma vundamendi, et alustada kõikehõlmava reformimisega. Rõhutan oma lootust, et selles protsessis jääb parlamentaarsele koostööle endiselt tähtis roll.

Mitu lugupeetud parlamendiliiget on kiitnud heaks mõtted, mida ma alguses väljendasin: vajaduse olla täiesti veendunud toimunu lubamatuses, vajaduse olla kindlad oma soovis võtta selles suhtes meetmeid ja toetada kodanikuühiskonda, noori, meediat ja tudengeid – neid, kellest kõnelesid mitmed austatud parlamendiliikmed.

Võtan tehtud märkusi väga tõsiselt. Liigume nüüd edasi ja püüame kanda hoolt selle eest, et me kõike seda teeme.

Lõpetuseks soovin öelda seda, et kohtumisel minu poole pöördunud Valgevene perede ja opositsiooni juhtidega olime täiesti kindlad oma soovis näha inimeste vangist vabastamist ja Valgevene liikumist – nagu me kõik soovime – tõelise demokraatia poole.

Tegin ka väga otseseid märkusi välisministrile. Oma seisukoha muutmine on nende enda kätes, nagu ka see, et teha seda, mille vajalikkusest nad on teadlikud. Kui nad seda ei tee, peab ja hakkab tegutsema rahvusvaheline üldsus.

  Juhataja. – Kodukorra artikli 110 lõike 2 kohaselt olen saanud kuus resolutsiooniettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 20. jaanuaril 2011.

– Lugupeetud asepresident ja kõrge esindaja, nagu ma aru saan, olete olnud istungisaalis alates kella kolmest pärastlõunal ja praegu on kell veerand seitse. Kas te soovite, et teeksime lõõgastumiseks viieminutilise pausi? See sõltub teist, võime ka jätkata.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Lugupeetud juhataja, pean lahkuma, et hakata sõitma läbirääkimisteks Iraaniga Türki. Seega osaleb selle arutelu viimases osas minu hea kolleeg ja sõber Štefan Füle.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Indrek Tarand (Verts/ALE), kirjalikult. – (FR) Olukord Valgevenes on äärmiselt murettekitav ja EL peab võtma asjakohaseid meetmeid. Seoses sellega soovin rääkida teile ühest ringlevast vandenõuteooriast, mida ma kuulsin eile ühe Valgevene ärimehe käest.

Ta väitis, et praegune olukord ei ole see, mida tahtis pärast valimist näha president Lukašenka, vaid selleni viis Valgevene ja Venemaa salateenistuste ühistegevus, mille eesmärk oli õõnestada igasugust ELi ja Valgevene koostöökatset.

Selliseid teooriaid ei ole loomulikult võimalik tõestada, kuid me peaksime sellegipoolest võtma arvesse seda, et sanktsioonidega Valgevene vastutavatele parteidele võime kahjustada ka Valgevene kodanikke, kodanikuühiskonda ja teisigi. Arvestades Venemaa tõenäolist, kuigi vaikset osa selle olukorra kujunemisel, tahan korrata sõnu, mida ma olen siin parlamendis varem juba öelnud: ceterum censeo. Prantsusmaa otsustas müüa Venemaale ühe Mistrali tüüpi sõjalaeva ja ma olen veendunud, et ta kahetseb oma tegu.

13. ELi ja Liibüa raamleping

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on väliskomisjoni nimel Ana Gomesi koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta (A7-0368/2010) [2010/2268(INI)].

  Ana Gomes, raportöör. – (PT) Lugupeetud juhataja! Liibüal on Euroopasse suunduvate rändevoogude kontrollimiseks strateegiline asukoht. Peale selle on tal märkimisväärsed energiaallikad ning suur potentsiaal Magribi piirkonnas asuva naabri ja partnerina.

Mõnel liikmesriigil on Liibüaga tihedad sidemed, kuid on tähtis tagada, et sellised suhted lähtuvad igati liidu põhiväärtustest ja huvidest. Seetõttu oleme selle poolt, et luua suhete arendamiseks Liibüaga raamleping, millega oleks hõlmatud eri koostöövaldkonnad ja millega saaks elavdada olulist poliitilist dialoogi.

Me ei tohi siiski unustada, et Liibüas valitseb diktatuur, millel on tõsiste inimõiguste rikkumiste, terrorirünnakute ja teistes riikides sekkumiste ajalugu, ehkki paaril viimasel aastal on märke, et riik tahab teha kannapöörde. Sellest tulenevalt saab raamlepingule Liibüaga anda Euroopa Parlamendi heakskiidu üksnes teatud tingimuste täitmise korral. Vältimatu tingimus on see, et Liibüa peab lubama ÜRO pagulaste ülemvolinikul hakata tegutsema riigis uuesti suuremate volitustega. Lubage mul öelda selgelt: pole ülemvolinikku, pole lepingut.

Liibüat tuleb veenda ratifitseerima Genfi pagulasseisundi konventsiooni. Et ta on juba Aafrika pagulasseisundi konventsiooni osaline, on raske mõista, miks selle riigi õiguskorras ei tunnustata pagulasseisundit.

Euroopa Liidu ja Liibüa tagasivõtulepingutest tuleb välja jätta kõik need, kes väidavad end olevat varjupaigataotlejad, pagulased või rahvusvahelise kaitse nõudlejad, ning seda lepingut tuleb kohaldada täielikult mittetagasisaatmise põhimõtte kohaselt. Kriitilisi olukordi – nagu kujunes seoses 400 eritrealasega, kes oleks eelmisel suvel kõik koos äärepealt Liibüast välja saadetud – ei tohi enam ette tulla.

Euroopa Liit peab julgustama Liibüat võtma vastu õiguslikud ja sotsiaalsed lahendused, et parandada Liibüas töötava umbes kahe miljoni sisserändaja ebainimlikke elamistingimusi. Sellised inimesed moodustavad neljandiku riigi elanikkonnast. Need sisserändajad väärivad õiguskaitset, nende kohtlemine orjadena ei tohi enam jätkuda. Euroopa Liit peab investeerima ühisprogrammidesse, et võidelda üha suureneva inimkaubandusega, millel on laastavad tagajärjed eriti naistele ja lastele. Tuleb suurendada Euroopa Liidu toetust Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile ja kõikidele teistele organisatsioonidele, kes aitavad Liibüat läbivaid rändajaid, et parandada nende rändajate tingimusi, kes on paigutatud kinnipidamiskeskustesse, mis hakkavad hoolimata eelmise aasta keskel toimunud ootamatust tühjendamisest taas täituma.

Euroopa Liit ei saa hoiduda veenmast Liibüat kehtestama moratooriumi surmanuhtlusele. Liibüa ametiasutustelt tuleb nõuda, et nad avaldaksid oma riigi ja välisriikide hukatud kodanike isikuandmed. Liit peab nõudma, et Liibüa ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi. Liit peab toetama koostöö raames reforme, mille eesmärk on moderniseerida sotsiaalseid, poliitilisi ja kohtustruktuure, et muuta riik välismaailma jaoks avatuks, et tuua ühiskonnale kätte vaba teave, et edendada massiteabevahendite sõltumatust ning investeerida ettevõtlus- ja tööturuorganisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide institutsioonilise suutlikkuse suurendamisse. Tuneesia Bouazizi revolutsioonil on kindlasti tagajärjed naaberriigile Liibüale – sellest saavad aru isegi Gaddafi režiimi esindajad.

Peame suurendama toetust, mida antakse Liibüa tervishoiusektorile Benghazi tegevuskava raames, ja hõlmama sellega teisigi meditsiinikeskusi ja rahvatervise nõudeid. Me mõistame, et Euroopa Komisjoni ja Liibüa läbirääkimised on jõudnud lõppjärku, ehkki kaubandus- ja energiakoostöö vallas on ilmnenud mõned raskused.

Meie seisukohast oleks kasulik luua Tripolis lähiajal ELi büroo, et hõlbustada läbirääkimisi ja jälgida olukorra arengut Liibüas.

Lugupeetud volinik, kõnealustes soovitustes palume komisjonilt üksikasjalikku teavet eelarveridade kohta, mida kavandatakse ja kasutatakse koostööks Liibüaga. Loodetavasti saate anda meile selle teabe üsna pea.

Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu sellele, et alles hiljuti oli Euroopa Parlamendil võimalus kiita heaks nõukogu mandaat nendeks läbirääkimisteks. See on vastuvõtmatu ja see ei saa nii jätkuda. Soovin tänada ka koostöö eest kõiki variraportööre, kes aitasid saavutada laialdase üksmeele teemal, mis oleks võinud tekitada palju lahkarvamusi.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Austatud juhataja, tänan teid võimaluse eest rääkida Euroopa Parlamendile lühidalt läbirääkimistest Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingu üle.

Komisjon ja Euroopa Parlament teevad juba Liibüa küsimuses tihedat koostööd. Meil on ühine huvi tagada rõõmustav areng meie suhetes Liibüaga, kes on meile oluline naaber. Seoses sellega soovin tänada eriti teie delegatsiooni, mis on loodud suheteks Magribi riikidega ja mis saavutas Tripolis kokkuleppe, millega nähakse ette korrapärane konsulteerimine Liibüa parlamendiga.

Olen võtnud kindlalt nõuks kanda hoolt selle eest, et meie institutsioonide tihe koostöö jätkuks. Eelkõige olen huvitatud sellest, et teavitada Euroopa Parlamenti regulaarselt raamlepingu üle peetavatel läbirääkimistel tehtud viimastest edusammudest. Tean, et meie peamine läbirääkija annab teile pärast igat läbirääkimistevooru lühikese ülevaate.

Lubage mul valgustada teid pisut hetkeseisust. Lõpetasime läbirääkimiste üheksanda vooru Tripolis novembri keskel. Järgmine voor on kavandatud 24.–26. jaanuariks Brüsselisse. Oleme teinud alates läbirääkimiste avamisest rohkem kui kaks aastat tagasi suuri edusamme. Tegelikult oleme leppinud esialgselt kokku lepingu preambulis ja kümnest jaotisest kuues. Eeskätt oleme jõudnud esialgsele kokkuleppele poliitilist dialoogi käsitleva jaotise puhul, mis sisaldab olulisi viiteid inimõiguste austamisele, võitlusele massihävitusrelvade ja terrorismi vastu jne. Liibüa on nõustunud alustama regulaarset dialoogi inimõiguste ja põhivabaduste teemal, mis oli meile põhieesmärk. Oleme tegelikult selle jaotise puhul saavutatud tulemusega väga rahul.

Nagu te ehk teate, on ka mõned lahendamata küsimused, nimelt seoses energia ja kaubandusega. Energia moodustab Liibüa majanduse tuuma – 70% Liibüa SKPst. Seetõttu on tähelepanu ja ettevaatlikkus, millega Liibüa sellele küsimusele läheneb, mõistetav. Mis puudutab kaubandust, siis Liibüal on keeruliste kaubanduskokkuleppeid käsitlevate läbirääkimistega vähe kogemusi. Sellepärast on edasiminek olnud selles valdkonnas mõõdukas. Mõlema poole asjatundjad kohtuvad regulaarselt, et tagada neil kahel teemal võimalikult kiire kokkuleppe saavutamine, kuid loomulikult on veel ka keerulised poliitilised küsimused.

Üks neist puudutab Rooma statuuti. Liibüa keeldub kategooriliselt viitamast selgelt Rooma statuudile. Ent ta on siiski valmis võtma endale kohustuse teha Euroopa Liiduga koostööd võitluses karistamatusega eelkõige nende kuritegude puhul, mis on määratletud Rooma statuudis.

Raskusi on ka seoses sisserändega, eriti seepärast, et Liibüa keeldub võtmast oma riiki tagasi kolmandate riikide kodanikke. Olen võtnud teadmiseks Euroopa Parlamendi soovituse, mis käsitleb seda konkreetset läbirääkimiste tahku, ja arutan seda kindlasti liikmesriikidega.

Võin teile ka sisserände puhul kinnitada, et oleme võtnud endale kohustuse tagada, et Liibüa peab kinni oma rahvusvahelistest kohustustest, mis on seotud mittetagasisaatmise põhimõttega. See on Euroopa Liidu jaoks tähtis punkt. Meie arvates on oluline ka see, et Liibüa hakkaks võimalikult ruttu järgima 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta. Tuleb siiski märkida, et Liibüa on viidanud oma kavatsusele sellest konventsioonist mitte kinni pidada.

Soovin rõhutada ka seda, et me jälgime tähelepanelikult Liibüa ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti läbirääkimisi lootuses, et leitakse rahuldav lahendus, mis võimaldab ÜRO pagulaste ülemvolinikul kasutada oma mandaati täielikult ja õiguslikult turvalises keskkonnas.

Üldisemalt jõudsime oktoobris kokkuleppele arendada koostööd Liibüaga kõikides rännet käsitlevates küsimustes, sealhulgas neis, mis puudutavad rahvusvahelist kaitset, sisserändajate tingimuste parandamist Liibüas ning rände juhtimist ja piirikontrolli. See on rõõmustav areng, sest peame tegema Liibüaga koostööd, et lahendada kõik sealsed rände valdkonnas esinevad probleemid.

Lubage mul peatuda lõpetuseks läbirääkimisjuhistel, millele Euroopa Parlament on nõudnud korduvalt juurdepääsu. Olen täiesti teadlik Lissaboni lepingu artikliga 218 loodud kohustustest. Nagu te teate, on läbirääkimisjuhised nõukogu salastatud dokument. Seepärast pidi nõukogu vaatlema teie soovi horisontaalselt. Mul on hea meel teile öelda, et see arutelu on lõppenud ja –nagu te tõenäoliselt teate – on nõukogu võimaldanud pääseda kokkulepitud korras ja nõukogu turvaeeskirjade kohaselt ligi Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingut käsitlevate läbirääkimiste juhistele. Nõukogu on teavitanud vastavalt väliskomisjoni esimeest.

  Ioannis Kasoulides, fraktsiooni PPE nimel. – Lugupeetud juhataja! Euroopa Ülemkogu 2009. aasta juuni kohtumisel soovitati seada esmatähtsaks tagasivõtulepingute sõlmimine Liibüa ja Türgiga, mida peetakse põhiväravateks, mille kaudu toimub ebaseaduslik sisseränne Euroopasse.

Liibüa värav mõjutab eelkõige Maltat ja Itaaliat. Tohutu ebaseaduslik sisseränne ähvardab muuta Malta demograafilist ülesehitust. Kuigi kõik tunnistavad oma ühist vastutust, on selle arengu muutmiseks tehtud tegelikult vähe. Maltasse saabunute arv vähenes vaid siis, kui Itaalia, keda see probleem mõjutab samavõrra, saavutas Liibüaga kahepoolse kokkuleppe, milles Liibüa võttis endale kohustuse patrullida oma rannikuid ja lahtesid.

Vajame raamlepingu raames ELi ja Liibüa tagasivõtulepingut. Läbirääkimised on keerulised, kuid me toetame komisjoni püüdlusi ja julgustame teda jätkama seni, kuni on saavutatud edu.

Me avaldame tunnustust rände- ja koostöölepingu eest, mille komisjon ja Liibüa sõlmisid möödunud aasta oktoobris. On tähtis valmistada Liibüa ette sellisteks teemadeks nagu varjupaigataotlejate kaitsesüsteem, maismaapiiride haldamine, õigusaktide kooskõlastamine Aafrika pagulasseisundi konventsiooniga ja rändevoogude juhtimine.

Me oleme teadlikud inimõiguste olukorrast Liibüas, mõjutatavast kohtusüsteemist, kinnipidamistingimustest, piinamistest ja surmanuhtlusest. Tagasivõtuleping on sellegipoolest vajalik. Sellega ei hõlmata isikuid, kellel on õigus varjupaigale, kes vajavad poliitilist kaitset või keda ohustab Liibüas väärkohtlemine, samas kui mittetagasisaatmise põhimõtet kohaldatakse kõigi suhtes.

  Pier Antonio Panzeri, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ana Gomesi tehtud tööst on minu arvates suur abi, kui komisjon hakkab määratlema raamlepingut.

Liibüal on otsustav roll võitluses terrorismiga, seoses Aafrika rahu ja julgeolekuga, võitluses ebaseadusliku sisserände vastu Vahemere piirkonnas ja energiasektoris. Seepärast peab meie eesmärk olema kindlustada Euroopa Liidu strateegia raames Liibüa lõimimine rahvusvahelisse poliitilisse ja majanduslikku süsteemi, mis põhineb ühistel eeskirjadel.

Selle saavutamiseks tuleb kehtestada Liibüale rida tingimusi ja see ettepanek soovituses tehaksegi. Esiteks on Liibüa sisserände puhul selgelt transiidiriik. See on ülitähtis teema, kuid seda ei saa käsitleda lihtsalt julgeoleku, sisserände peatamise ja mittetagasisaatmise vaatenurgast.

Selle teemaga kaasneb vajadus valitsuse järele, mis juhindub rändega seotud katsumustega sammu pidavatest majandus- ja sotsiaalpoliitikahoovustest ning vajadusest tunnustada poliitilisi pagulasi, ratifitseerida Genfi konventsioon ja võtta sisserändajad tagasi konkreetsete tagatiste alusel, et kindlustada neile mõistlikud elamistingimused.

Veel on küsimus majanduslike ja demokraatlike reformide käivitamisest, et teha selles olulises riigis märgatavalt rohkem ruumi demokraatiale. Nagu näitavad sündmused naaberriigis Tuneesias, peame seda teemat veelgi rohkem arvesse võtma.

Viimasena kutsutakse kõnealuses soovituses üles kaaluma kahepoolsete kokkulepete küsimust. Selliste kokkulepetega oleks kindlasti võimalik aidata märkimisväärselt kaasa probleemide määratlemisele ja lahendamisele, kuid need kokkulepped ei ole lõplik vastus. Näiteks ei lahendataks kahepoolse kokkuleppega probleemi, mis meil on seoses Itaalia kalalaevadega. Ent partnerlus- ja naabruspoliitika läbivaatamine hõlmab siiski ka üleskutset mõelda Liibüa teema uues raamistikus, sealhulgas ka Euroopa Parlamendis, uuesti läbi.

Paljud meist on avaldanud soovi, et tehtaks teatavaks nõukogu volitused raamlepingu puhul. Austatud volinik, seoses sellega on tõeline vajadus astuda järgmine samm ja kaasata Euroopa Parlamenti üha enam Euroopast lõunas asuvate riikide jaoks uute strateegiate määratlemisesse.

  Kristiina Ojuland, fraktsiooni ALDE nimel. – Lugupeetud juhataja! Soovin kõigepealt tänada raportööri suurepärase katse eest ühendada Euroopa Parlamendi kõikide fraktsioonide seisukohad.

Kõnealuse raporti puhul soovin tõsta esile seda, kui tähtis on käsitleda nende Liibüa sisserändajate olukorda, kes püüavad ületada Vahemerd. Mõistan täiesti lõunapoolsete liikmesriikide muret ebaseadusliku sisserändevoo pärast ja survet, mida see avaldab nii nende eelarvele kui ka ühiskonnale üldisemalt.

Ometi ei saa me liikmesriikide huve silmas pidades kõrvale jätta Euroopa väärtusi. EL ei saa lubada endale seda, et tema kätel oleks mõne varjupaigataotleja või pagulase veri. Lepingu puudumine ELi ja selle liikmesriikide ning Liibüa vahel viib inimeste ebainimliku kohtlemise, piinamise ja hukkamiseni. Seepärast oli julgustav volinikult kuulda, et ta näeb ELi ja Liibüa suhetes ja läbirääkimistes edusamme.

  Franziska Katharina Brantner, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Olime Tuneesias tunnistajaks rahva ülesastumisele rõhuva ja kuritarvitava režiimi vastu, mis oli keelanud neile põhilisi inimõigusi juba aastaid. ELi jaoks on suur häbiplekk, et oleme toetanud seda diktatuuri mitu aastat. Et asju veel hullemaks teha, söandab EL riskida samade vigade tegemisega Tuneesia naaberriigis Liibüas.

Kui komisjon ja nõukogu ei muuda kurssi, jätkab liit stabiilsuse, piirikontrolli ja rände nimel veel ühe selle piirkonna diktaatori toetamist. Režiim, mille tipus on Gaddafi, kes on – nagu me hiljuti taas nägime – üks Ben Ali parimaid sõpru, on rikkunud aastaid järjekindlalt oma kodanike ja eriti võõrtöötajate inimõigusi. Sellest hoolimata on Euroopa Liidul ja mitmel selle liikmesriigil Liibüaga üha tihedamad suhted ning nüüd peab EL isegi läbirääkimisi selle raamlepingu üle.

Seepärast ärgitan nõukogu ja komisjoni nägema neid murettekitavaid märke ja tagama, et enne mis tahes lepingu sõlmimist Liibüaga oleks täielikult täidetud järgmised tingimused.

Esiteks peab Liibüa ratifitseerima ja rakendama ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja võimaldama ÜRO pagulaste ülemvolinikule riigile täielikku juurdepääsu. Teiseks peab see riik tagama sisserändajatele piisava kaitse ja piisavad õigused ning võtma vastu varjupaigavaldkonda käsitlevad õigusaktid, mis sisaldavad mittetagasisaatmise põhimõtet. Kolmandaks ei saa Liibüaga sõlmida mingit tagasivõtulepingut enne, kui kaob suur oht, et Liibüas koheldakse sisserändajaid ebainimlikul ja alandaval moel.

Et nende tingimuste täitmist ei ole arvatavasti lähiajal oodata, soovin ma tõesti, et komisjoni läbirääkimised tagasivõtulepingu üle ebaõnnestuksid.

Peale selle tuleb teavitada Euroopa Parlamenti põhjalikult kõikidest läbirääkimiste etappidest.

Rohelised on kindlalt vastu igasugustele Liibüa sisserändajate ja kodanike arvel sõlmitavatele räpastele kokkulepetele selliste diktaatoritega nagu Gaddafi. Euroopa Liidu jätkuv toetus sellele rõhuvale režiimile ei ole kooskõlas ELi väärtuste ja õiguslike kohustustega ning see ei teeni ka liidu pikaajalisi huve selles piirkonnas. Nagu on nii ilmekalt näidanud Tuneesia juhtum, saab vaid demokraatlik ja vaba maa olla stabiilne ja jõukas.

Kandkem hoolt selle eest, et EL ei teeks kaks korda sama viga.

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Liibüa on riik, kus inimõiguste rikkumine on tavapärane ja demokraatiat ei ole olemas. Kolonel Gaddafi ei ole kandideerinud pärast võimuletulekut 41 aasta eest ühtedelgi valimistel. Poliitilised parteid on mõistagi keelatud.

Gaddafi on Aafrika Fidel Castro. Ta püüab kujutada end oma rahva heatahtliku isana ja väidab isegi seda, et tal puudub riigi hierarhias igasugune ametlik roll. Minu kodumaal Ühendkuningriigis tuntakse teda teistsugusena: isikuna, kes toetas kunagi rahaliselt terrorismi, eelkõige 1988. aastal toimunud Lockerbie pommiplahvatust.

Oma rahvusvahelise maine lihvimiseks on ta – ja see on talle eeldatavasti auks – maksnud leinavatele peredele hüvitist, kuid tõde on see, et lääs paneks isepäise Gaddafi täielikult põlu alla, kui ei oleks Liibüa tohutuid nafta- ja gaasivarusid. See annab Gaddafile Euroopa Liidu üle võimu. Ta on püüdnud eeskätt lüüa lõhet nõukogusse, peibutades teatud liikmesriikide juhtkondi.

Pragmaatilistel põhjustel tunnistan ma sellegipoolest vajadust luua raamlepingu raames ELi ja Liibüa vahele soojad kaubanduslikud ja diplomaatilised suhted. Kardan küll seda, et me ei tee muud, kui kindlustame Gaddafi võimu, mis aja möödudes kandub Põhja-Korea dünastia eeskujul paratamatult üle ühele tema poegadest.

  Takis Hadjigeorgiou, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Lugupeetud juhataja! Soovin esmalt tänada raportööri tehtud töö eest ja Štefan Fület täna siin viibimise eest. Meie arvates tuleks selles igati tundlikus piirkonnas teha koos Vahemere piirkonnaga mõistmise ja koostöö arendamiseks pidevaid jõupingutusi. See koostöö peab toimuma võrdsetel alustel, selle puhul tuleb võtta arvesse asümmeetriat ja ebavõrdsust, mis esineb eri arenguvaldkondades Vahemere piirkonna riikide, Euroopa Liidu ja kõnealuses piirkonnas asuvate ELi naaberriikide vahel, ning selle koostöö eesmärk peab olema kestev rahu. Selleni on võimalik jõuda vastastikusel austusel põhineva dialoogi abil, mis eeldab valmisolekut vastastikusteks mõjutusteks. Oleme selle poolt, et tugevdada kõnealuses raamistikus Euroopa Liidu ja Liibüa suhteid.

On siiski mõned tundlikud valdkonnad, mis nõuavad nende suhete arendamisel erilist tähelepanu. Kommenteerin eeskätt pagulaste, sisserändajate ja tagasivõtulepingu teemat. Eesmärk on sõlmida Liibüaga Euroopa Liidu ja Liibüa läbirääkimistel arutletava raamlepingu osana tagasivõtuleping. Kui sellisele lepingule kirjutatakse alla nii, et sellega ei kaasne ühtki reformi sisserändajate sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks, aidatakse sellega kaasa inimõiguste jätkuvale rikkumisele – me toetaksime sisserändajate sunniviisilist tagasisaatmist oludesse, kus ei ole tagatud ei nende julgeolek ega vähegi vastuvõetav elatustase.

Peame nõudma, et Liibüa ametivõimud tunnustaksid asjakohaselt ÜRO pagulaste ülemvoliniku kohalolekut. Peame käsitlema ka tundlikku surmanuhtluse küsimust. Õige oleks püüelda kokkuleppe poole peatada Liibüas surmanuhtluse kohaldamine ja lõppeesmärk peaks olema selle kaotamine.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Mina olen Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingu sõlmimise poolt, sest see on minevikuga võrreldes samm edasi sellistes tähtsates valdkondades nagu sisseränne, majandus- ja tervishoiukoostöö, eriti võitlus AIDSiga, ja teatud määral energiaprogramm.

Teine tähtis teema on Liibüa kontroll terroristide tegevuse üle mitte üksnes oma territooriumil, vaid ka riigi lõunapiiril. Edu on saavutatud nõukogu ja Liibüa valitsuse kokkuleppega, millega on hõlmatud ka sellised üldpõhimõtted nagu Rooma statuut ja ÜRO pagulasseisundi konventsioon. Ilmselgelt on palju veel teha, kuid on tähtis, et Euroopa Parlament toetaks juba läbi räägitud kokkulepet, võtmata seda uuesti arutelu alla ja seadmata ohtu juba saavutatud tulemusi.

Loodetavasti toob Euroopa Liidu ja Liibüa koostöö samu tulemusi kui Liibüa ja Itaalia sõprusleping, millega lahendati muu hulgas pikaajaline vaidlus riigi koloniaalmineviku üle. Kui valitsuste ja riikidega tuleb lahendada konkreetseid probleeme, ei ole võimalik valida, kellega rääkida ja kellega mitte.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Komisjon on loonud Liibüale, sellele perutavale riigile ja selle diktaator Gaddafile, uue eksporttoote. Naftatootmine ei ole ainus viis, kuidas Liibüa neil päevil tulu teenib – ta rikastab end ka Euroopa šantažeerimisega. Diktaator Gaddafi paneb oma taskusse 60 miljonit eurot Euroopa maksumaksjate raha selle eest, et hoiab ära Aafrika õnneotsijate jõudmise Euroopasse. See 60 miljonit on alles algus, sest Gaddafi nõuab nüüd ähvarduste toel, et seda summat suurendataks igal aastal viie miljardi euroni. Gaddafil on vahest õnnestunud Euroopa Komisjon oma kena näolapiga eksiteele viia, kuid mina ei usalda seda meest mitte sugugi.

Mul on siin mõned viimaste aastate ajalehepealkirjad: „Gaddafi nõuab ELilt miljardeid“, „Liibüa avaldab survet Londonile ja Edinburghile“, „Gaddafile rohkem raha – või muutub Euroopa mustaks“, „Gaddafi: „Islamist peab saama Euroopa usk““, „Gaddafi lükkab tagasi demokraatia, eelistades järgida rangelt šariaadiõigust“, „Gaddafi kasutab 30 miljonit aafriklast, kes soovivad tulla Euroopasse, kauplemisvahendina“, „Gaddafi tahab kuulutada Šveitsile välja džihaadi“.

Lugupeetud Euroopa Parlamendi liikmed, me ei tohiks seda lurjust toetada. Teda tuleks karistada, kui Liibüa laseb ka edaspidi nii paljudel pagulastel vabalt Euroopasse pääseda. Me ei peaks toetama ka pagulasi, kellel on pagulasseisund või alaline elukoht. Nad tuleks saata otse Aafrikasse tagasi. Pagulaste premeerimine Euroopa pagulasseisundi, hüvede ja koolitusprogrammidega ujutaks meid üle veelgi suurema varjupaigataotlejate vooga, milles paljud upuksid katses saada Euroopas kindlat jalgealust. Euroopa Liidu helde ja nõrk varjupaigapoliitika on varjupaigataotlejate suure sissevoolu tegelik põhjus.

  Alf Svensson (PPE). – (SV) Austatud juhataja! Liibüal tuleb rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine päris hästi välja, kuid tundub, et ta on sama andekas ka nende lepingute rakendamisest hoidumises. On häbiväärne, et Liibüal on koht ja hääl ÜRO inimõiguste nõukogus. Nii on see muide häbiväärsel kombel ka Saudi Araabia puhul. Oma suurima kaubanduspartneri, Euroopa Liidu jõulise surve abil tuleks tõepoolest sundida Liibüat pöörama enam tähelepanu inimõiguste ja inimese vabaduste tähendusele ja sisule.

Nagu me kõik teame, puudutavad ELi suhted Liibüaga pagulaste kohtlemise eri aspekte. Seni kuni nõukogul ja komisjonil ei ole õnnestunud veenda Liibüat lubama ÜRO pagulaste ülemvolinikul viibida seaduslikult riigis, ei ole võimalik tunda vähimatki kindlust seoses pagulaste kohtlemisega Liibüas.

Liibüa juht on tujukuse ja ebausaldusväärsuse musternäidis. ELil on kavas sõlmida temaga nüüd raamleping. Ma ei saa jätta mõtisklemata selle üle, mis tähendus on sõnal raam kolonel Gaddafi režiimi jaoks, mis näitab inimõiguste küsimustes üles piiritut lugupidamatust. Me teame, et Liibüa diskrimineerib laialdaselt võõrtöötajaid lähtuvalt nende rahvusest ning et Aafrika võõrtöötajaid kiustatakse taga nende rassi tõttu.

Inimväärikus on tähtsam kui raha. Seepärast peavad inimõigused ja inimese vabadused olema meie jaoks nii olulised, et nad takistaksid meid andmast inimesi üle riigile, kus korraldatakse piinamisi või koheldakse inimesi muul moel ebainimlikult. Seda nõutakse muide ka Euroopa Liidu hartades.

  Corina Creţu (S&D). – (RO) Austatud juhataja! Liibüa on Euroopa Liidu suuruselt kolmas nafta- ja gaasitarnija, samas kui liit on Liibüa peamine kaubanduspartner, moodustades selle riigi kogu kaubandusest üle kahe kolmandiku. Peame võtma arvesse ka edusamme Tripoli ametiasutustes, mis on toonud riigi edukalt välja isolatsioonist ja embargodest ning muutnud selle avatuks ning majanduslikult ja diplomaatiliselt dünaamiliseks.

Euroopa Liit ei ole siiski pelgalt majandushuvide ühendus – see põhineb väärtustel, mida me ei saa pragmaatilistel põhjustel kõrvale jätta. Väidetavalt ei rahasta Liibüa enam terrorismi, riik on loobunud oma tuumaprogrammist, nõustunud maksma hüvitist terrorirünnaku ohvrite peredele, vabastanud Bulgaaria meditsiiniõed, kes olid mõistetud surma HIVi levitamise eest, ja sõlminud kokkuleppeid mõnede Euroopa riikidega. Minu arvates peame seda edasiminekut julgustama, kuid Euroopa Liidu ja Liibüa partnerlusel peab olema kindel moraalne alus.

Seoses sellega tõstetakse raportis, mille koostas Ana Gomes, keda ma soovin tehtud töö eest kiita, esile tõsised inimõigusi puudutavad puudujäägid, millega me oleme kohustatud tegelema. Möödunud aastal võtsime vastu resolutsiooni, milles palusime Liibüal kaotada surmanuhtlus. Leian, et on asjakohane seda soovi korrata ja nõuda ka juriidilist õiglust käsitlevate rahvusvaheliste normide järgimist, eriti kuna rikkumiste ohvrid on välismaalased.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sisserändajatele ja pagulastele – nii neile, kelle Liibüa on andnud välja päritoluriigile, kus nende elu on tõsises ohus, kui ka neile, kelle Itaalia on tagasi andnud Liibüale, kus tarvitatakse nende suhtes tõenäoliselt karme survevahendeid. Teiselt poolt tuleb avaldada Liibüale survet selleks, et ta võtaks vastu varjupaigaalased õigusaktid ja sõlmiks kokkulepped, et avada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti büroo, mis on registreerinud Liibüas ligi 13 000 pagulast ja varjupaigataotlejat.

Mis puudutab ELi ja Liibüa raamlepingu osana kavandatavat tagasivõtulepingut, siis ma kutsun komisjoni üles sellest plaanist loobuma, sest see tähendaks tagasisaatmist riiki, kus rikutakse järjekindlalt inimõigusi. Berlusconi valitsuse strateegiat ei saa võtta eeskujuna. Itaalia erand ei tohi muutuda Euroopa reegliks.

  Sonia Alfano (ALDE). – (IT) Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! On raske uskuda, et Euroopa institutsioonid tahavad ikka veel sõlmida raamkokkulepet sellise diktaatorliku riigiga nagu Liibüa.

Me ei saa jätkata väitmist, et Liibüal on Euroopa Liidu liikmesriikidega väga tähtsad kaubandussuhted ja et Liibüa on Vahemere piirkonnas Euroopa Liidu partner, ning muuta inimõiguste austamise teisejärguliseks.

Kõige tähtsam tingimus, mille Liibüa peab enne usaldusväärse dialoogi alustamist täitma, on Genfi konventsiooni ratifitseerimine. Me ei tohi kaubelda majandushuvidega inimelude vastu. See ei puuduta mitte üksnes Liibüa kodanikke, vaid ka neid teistest riikidest pärit inimesi, kes pagevad kodusõdade ja usulise tagakiusamise eest ja liiguvad läbi Liibüa üksnes selleks, et saada surma või kogeda tohutuid piinamisi.

Meie kohus on mitte unustada Liibüa vanglates kinni peetavate inimeste tuhandeid appikarjeid. Me ei saa unustada jubedusi, mis paljastusid meile Gandufa vanglas.

Liibüa kodanikel pole paljusid poliitilisi õigusi ja kodanikuõigusi, näiteks sõnavabadust ning kogunemis- ja ühinemisvabadust. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni suuline muudatusettepanek, milles soovitakse asendada põhjenduses B sõna „leping“ sõnadega „Itaalia ja Liibüa vahelised kokkulepped ühiste rannapatrullide kohta“, on täiesti vastuvõetamatu ja Italia dei Valori delegatsioon hääletab selle vastu.

Itaalia ja Liibüa kokkulepe on märksa keerulisem – see on leping, mis sisaldab täpseid tingimusi tunduvalt keerulisemates küsimustes kui rannapatrullid. Euroopa Parlament peab nimetama oma usaldusväärsuse säilitamiseks asju nende õigete nimedega, isegi kui see võib tekitada piinlikkust.

Tuleb alustada eraldi arutelu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti üle, mis ei saa Liibüas oma tööd teha ja mida Liibüa režiim süüdistab uskumatutes rikkumistes ja kuritegudes. Kas see on vundament, millele laduda lepinguid? Me ei saa ajada asju ei terroristide ega diktaatoritega. Oleme Euroopa Parlament, mitte mõne majandushiiu direktorite nõukogu.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Soovin tänada Ana Gomesit meile antud võimaluse eest arutleda läbirääkimisvolituste üle, mis on kahtlemata valus teema, mida on ka läbirääkimiste enda sisu. Tuneesia näide peaks olema hoiatuseks, et tuleb tegutseda väga ettevaatlikult, eriti seoses sellega, kuidas me läbirääkimistest aru anname.

Me ei saa lihtsalt panna läbirääkimiste edenedes joovastunult plusse kirja pelgalt seepärast, et Gaddafi režiim on näiteks nõustunud teatud viidetega inimõigustele, sest see režiim on tuntud selle poolest, et ta rikub tõsiselt kõiki põhiõigusi. Mis peamine – kõik meie rannikule saabuvad sisserändajad, kelle arv küll üha väheneb, seletavad erutatult, et nad pigem upuvad teel siia kui lähevad tagasi Liibüasse, kus neid ootavad vägistamised, piinamised, kuritarvitamine, sunniviisiline kodumaale tagasisaatmine, massiline väljasaatmine ja rassistlikud juhtumid. Seda on juba öeldud ja kordan minagi: sisserändajate inimõiguste tõsiste, massiliste rikkumiste nimekiri on Liibüas pikk.

Seega olen ma kahtlemata seda meelt, et on lausa hädavajalik teha nende inimeste olukorra parandamiseks kõik, mis meie võimuses. See on pagulaste ülemvoliniku töö. Meie ülesanne on ülemvoliniku kindlaks tehtud isikud ümber asustada. See on ka töö kohalikele kogukondlikele organisatsioonidele, mis on praegu äärmiselt haprad ja mida tuleb kõigi võimalike vahenditega tugevdada.

Usun, et kui me tõesti tahame pidada kinni aluslepingutes sätestatud välispoliitika sihtidest, on meil veel pikk tee minna, enne kui saame saata Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivad sisserändajad Liibüasse tagasi.

  David Campbell Bannerman (EFD). – Austatud juhataja! 2007. aastal eitas president Sarkozy igasugust seost viie Liibüas viibiva Bulgaaria meditsiiniõe vabastamise ja Liibüa 240 miljoni euro suuruse tellimuse vahel Prantsusmaa rakettide ostuks.

Need relvad müüdi riigile, mida peeti vastutavaks Lockerbie pommiplahvatuse ja terroristide relvadega varustamise eest. Ometi pakkus isegi Gaddafi poeg, et nende kahe tehingu vahel on seos. Relvad vangide vastu.

2004. aastal tühistas EL Liibüale kehtestatud relvaembargo vastutasuks sisserände kontrollimise eest. Relvad piiride vastu.

Nüüd teatab ajaleht London Times, et paruness Ashton soovib ootamatult tühistada Hiina suhtes Tiananmeni väljaku veresauna tõttu kehtestatud ELi relvaembargo, öeldes, et see on peamine takistus ELi ja Hiina tugevama koostöö arendamisel.

Tegelikult arvan ma, et see on peamine takistus euro päästmisel. Kas pole nii? Nagu Liibüa tehingu puhul, püüab EL nüüd ilmselt päästa eurot nii meeleheitlikult, et ta on valmis seadma ohtu meie ühise julgeoleku, kuivõrd vaid Hiinal on euro päästmiseks piisavalt raha. Relvad võlakirjade vastu. Hiina välisvaluutareservide suurus on 2,9 miljardit dollarit. Ta on juba ostnud Kreeka, Hispaania ja Portugali võlakirju. Ent Hiina on ka riik, mille otsingumootorites on keelatud sõna demokraatia ja mis hukkab igal aastal tuhandeid inimesi.

Niisiis küsin ma puhtsüdamlikult, kui madalale on EL valmis euro päästmiseks langema?

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! Tuneesia valitsuse kukutamine on toonud kaasa šokilaine Magribi piirkonnas asuvates peamiselt diktaatorlikes naaberriikides, sealhulgas Liibüas. Selline põhjalik muutus on samas loomulikult võimalus demokraatia jaoks, kuid vaid siis, kui seda ei saa oma huvides ära kasutada islami agitaatorid.

Rahutused mõjutavad kahtlemata pagulaste sissevoolu. Seepärast on tähtis teha Aafrika riikidega pagulaste küsimuses tihedamat koostööd. Kolonel Gaddafi nõue, et Euroopa Liit maksaks Aafrikale ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks igal aastal vähemalt 5 miljardit eurot, on kahtlemata samm vales suunas. Euroopa Liidu riigid maksavad juba arenguabina miljardeid eurosid. Minu arvates tuleb abisüsteem kiiresti läbi vaadata ja tagada, et abi ei tooks enam kasu diktaatoritele ja korrumpeerunud riigikordadele, vaid jõuaks selle asemel inimesteni, kes seda tõesti vajavad.

Peale selle tuleks pöörata ELi välissuhetes rohkem tähelepanu kristlaste viletsale olukorrale islamiriikides.

  Wolfgang Kreissl-Dörfler (S&D). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik Füle! Me vastutame kõigi meeste, naiste ja laste eest, kes meie juures pelgupaika otsivad, sest kaalul on nende elu. See vastutus tuleneb ühelt poolt Euroopa praegustest moraalsetest väärtustest ja paljude eurooplaste minevikust, mis selles kontekstis sageli unustatakse, ja teiselt poolt rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides esitatud õiguslikest tagatistest.

Kui me võtame endale kohustusi, peame olema ka valmis kandma sellega kaasnevat koormat. See tähendab selle koorma võrdset jaotamist liikmesriikide vahel. Kindlasti ei tähenda see seda, et vastutus pannakse nende käputäie riikide õlule, kelle piirid langevad juhtumisi kokku ELi välispiiriga, ega seda – ja see on see laiduväärne tegu, mida ma ei suuda andestada –, et kolonel Gaddafi režiimile sarnastele riigikordadele tuleks selle koorma kergendamiseks maksta.

Ärgem mõistkem asju vääriti. On hea, kui suudame ära hoida selle, et inimesed võtavad ette ohtliku reisi, mille käigus võib sattuda ohtu nende elu. Ent kolonel Gaddafi ja tema režiim ei hooli elude päästmisest või inimeste kaitsmisest. Neid huvitavad vaid tõestatud faktid, mis puudutavad raha. Euroopa Liit peaks vaatama ette, et temast ei saaks kaasosalist režiimis, mis ei hooli grammigi inimõigustest.

Olen külastanud Liibüas asuvaid laagreid ja näinud, mis seal toimub. Meil oli võimalus rääkida laagri juhtkonnaga. Nad ei tunne muret inimõiguste ega inimestele varjupaiga andmise pärast. Nad kurtsid, et me ei olnud andnud neile ühtki suurtükipaati, millega oleks võimalik kaitsta tõhusamalt oma piire. Me ei andnud neid paate kolonel Gaddafile põhjusega – need paadid võivad leida seal teisegi kasutuse. Peame võtma arvesse ka seda. Me ei tohi reeta oma väärtusi lihtsalt seepärast, et tahame majanduslikku kasu või tagasivõtulepingut. Olen ka seda meelt, et peaksime võtma vaatluse alla mitte üksikute, vaid kõigi Euroopa Parlamendi liikmete läbirääkimisvolitused. Salajane diplomaatia ei vii meid edasi, eriti pärast neid kogemusi, mis on olnud meil Euroopa Liidus seoses kolonel Gaddafi režiimiga – ja me ei saa anda sellele mingit muud nime. See on veel üks asi, mida me ei tohiks unustada, ja ma palun teil selle eest hoolt kanda. Ana Gomes nimetas kõik kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, kui me peaksime kunagi jõudma lepingu sõlmimise etappi.

  Simon Busuttil (PPE). – (MT) Lugupeetud juhataja! Need, kes on Liibüaga lepingu sõlmimise vastu, peaksid aru saama, et tegemist on meie naabriga. Naabreid ei saa eirata. Tuleb leida viis elamiseks koos nendega, mis ei tähenda tingimata nõustumist sellega, kuidas nemad asju ajavad.

Kolleegidel, kes ei ole pärit mõnest Liibüa naaberriigist, on väga hea seda lepingut kritiseerida, kuid Liibüa vahetus läheduses asuvatel Vahemere piirkonna riikidel on märksa raskem leida viis, kuidas selle riigiga koostööd teha.

On tõsi, et kõnealune leping peaks sisaldama ka sisserännet käsitlevat peatükki ning samuti tagasivõtulepingut. Kahtlemata tuleb selles austada ka kõigi varjupaigataotlejate õigust rahvusvahelisele kaitsele.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! See arutelu Liibüa üle toimub ajal, mil ühes teises Vahemere piirkonna naaberriigis, Tuneesias, leiavad aset väga märkimisväärsed muutused.

Olen olnud alati arvamusel, et Euroopa Liit peab aitama edendada Vahemere piirkonnas toimuvaid tõsiseid reforme, mille eesmärk on muuta see piirkond vabaks ja jõukaks. Viitan oma viimaste aastate sõnavõttudele Euroopa Parlamendis, milles olen korduvalt öelnud, et liidu poliitikas ei saa keskenduda üksnes status quo säilitamisele.

See ei ole siiski see küsimus, mida arutatakse täna. Tänane teema on raamleping Liibüaga. Tahan rõhutada vajadust teha Liibüaga rändevoogude juhtimisel koostööd, mis hõlmab – nii nagu see on kõikide liidu sõlmitud tagasivõtulepingute puhul – ebaseaduslike sisserändajate, sealhulgas kolmandate riikide kodanike tagasivõtmise lepingut.

Arvestades Liibüa tähtsat rolli transiidiriigina, oleks kahjulik nõustuda Liibüa seisukohtadega, mis on vastuolus selle lepinguga – sellega saadetaks negatiivne sõnum ka läbirääkimiste jaoks Maroko ja Alžeeriaga, mis on tagasivõtulepingute vallas juba aastaid ummikseisus olnud.

Peame siiski nõudma ka seda, et Liibüa ametivõimud austaksid pagulaste õigusi, sealhulgas – nagu juba öeldud – mittetagasisaatmise põhimõtet.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Magribis on praegu rasked ajad. Viimaste päevade verised kokkupõrked Tuneesias on veenev tõend selle kohta.

Praegusel ajahetkel oleks tõsine viga, kui me ei tunnistaks pakilist ja kindlat vajadust tugevdada suhteid Liibüaga, mis asub Vahemere piirkonna südames ja mängib rändevoogude mahutamisel ja reguleerimisel ülitähtsat rolli. Hoolimata selle kõigist vasturääkivustest – olin koos Ana Gomesiga Liibüas –, pole kahtlust, et raamlepinguga saaks aidata kindlasti kaasa terrorismivastasele võitlusele, põhivabadustele ja energiaküsimusele. Liibüa ja Magribi eiramine oleks tõepoolest tõsine viga.

Eeskujuks on sõprusleping Itaaliaga, mida võiks rakendada, tagamaks, et kõnealune raamleping oleks tõesti kindel.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Tänan parlamendiliikmeid esitatud märkuste eest. Saadan raportöör Ana Gomesile rohkem teavet liikmesriikide suunavate kavade kohta aastateks 2011–2013, milles on näidatud, et meie programmide jaoks Liibüas on ette nähtud 60 miljonit eurot.

Olen täiesti teadlik, et teatud teemad on Liibüaga suhete sõlmimisel problemaatilised. Sellegipoolest on Euroopa Liit langetanud otsuse luua Liibüaga suhted, et olla võimelised käsitlema avatult ja edasiviivalt kõiki teemasid, sealhulgas selliseid väga tundlikke küsimusi nagu inimõigused, põhivabaduste austamine ja sisserändajate õigused.

Möödunud aastal külastasin koos Cecilia Malmströmiga Liibüa kõrbes asuvat kinnipidamiskeskust. Mul ei ole meid ootavate katsumuste suhtes mingeid illusioone. Mul oli ka võimalus mõista, millised on alternatiivid meie tegevusele rändevaldkonnas.

Lubage mul lisada kolmaski, isiklik märkus: nende läbirääkimistega ei premeeri me kedagi – me hoolitseme oma huvide eest vastavalt nendele väärtustele, millesse me usume. Liibüa on näidanud üles tõsist soovi muuta suhted Euroopa Liiduga sügavamaks. Meie leiame, et see on rõõmustav ja et Euroopa Liit peaks jätkama oma osaluspoliitikat. Olen loomulikult seadnud endale sihiks, et see toimuks täiesti läbipaistvalt, võttes arvesse Euroopa Parlamendi vaateid.

ISTUNGI JUHATAJA: LÁSZLÓ TŐKÉS
asepresident

  Ana Gomes, raportöör. – Lugupeetud juhataja! Soovin tänada kõiki arutelul osalenud kolleege.

Selle aruteluga tõsteti minu arvates esile meie ees seisvad rasked valikud. Külastades Liibüat 2010. aasta novembris delegatsiooniga, mida juhtis meie kolleeg Pier Antonio Panzeri, jõudsin järeldusele, et peame hoidma osalemise joont. Me tunnistame, et peame tulema toime keerulise vestluspartneriga, kuid oleks hoolimatu seda liini mitte järgida, sest meil on Liibüas kannatavate inimeste ees – eeskätt Liibüat läbivate ja sealset olukorda taluvate sisserändajate ees – humanitaarkohustused.

Usun, et paljud nendest raskustest on tingitud selle režiimi eraldatusest. Hoolimata raskustest ja sellest, et meil puuduvad illusioonid, justkui me sõlmiksime lepingu õige pea või justkui kõik meie esitatud tingimused saaksid täidetud, peame järgima seda liini. Minu arvates on see selge.

Seoses sellega on kahtlemata ülitähtis, et Tripolisse loodaks ELi esindus, sest see, mis toimub praegu Tuneesias, peab minu arvates – nagu on öelnud täna ka paljud teised – mõjutama hoolimata erinevustest ka Liibüat. Liibüas on olukord mitmes mõttes teistsugune, sest selle riigi inimesed sõltuvad täielikult naftast saadavast tulust.

Sellegipoolest on sõnum minu meelest see, et hoolimata meie erinevatest arusaamadest sel etapil, oleme seadnud endale sihiks jälgida tähelepanelikult komisjoni läbirääkimisi. Olen tänulik esitatud arvamuste eest, mis on olnud kasulikud. Uurime neid väga tähelepanelikult ja esitame üsna pea soovitused.

Leian, et tänu väga laialdasele üksmeelele, milleni jõuti minu variraportööride ja kõigi teiste koostööga, edastame nõukogule ja komisjonile, kelle ülesanne on pidada läbirääkimisi, kuid ka Liibüa vestluspartneritele väga selge sõnumi selle kohta, millised punktid tuleb meie arvates tingimata täita, et saavutada kahepoolsetes suhetes soovitud edusammud, ja samuti selle kohta, kui tähtis on austada Liibüas inimõigusi. See sõnum on väga selge.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 20. jaanuaril 2011.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mulle valmistab ELi ja Liibüa läbirääkimiste alustamine rõõmu kui samm, et luua ELi jaoks Vahemere piirkonnas ja Aafrikas uus suhe. Ma pean koostööd Liibüaga kasulikuks ka selleks, et käsitleda selliseid küsimusi nagu julgeolek ja stabiilsus, sisseränne, rahvatervis, areng, kaubandus, kliimamuutus, energia ja kultuur.

Ent ma ärgitan siiski nõukogu ja komisjoni avaldama survet, et Liibüa ratifitseeriks ja rakendaks 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli. See tähendab ka täielikku koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga, et tagada sisserändajatele asjakohane kaitse ja õigused ning võtta vastu varjupaigaalased õigusaktid, milles tunnistatakse pagulasseisundit ja pagulaste õigusi, nimelt kollektiivse väljasaatmise keeldu ja mittetagasisaatmise põhimõtet.

Ühtlasi tuletan nõukogule ja komisjonile meelde nende kohust tagada, et ELi välispoliitika oleks täielikult vastavuses põhiõiguste hartaga, eriti selle artikliga 19, milles keelatakse kollektiivne väljasaatmine ja sätestatakse mittetagasisaatmise põhimõte. Kutsun nõukogu ja komisjoni üles nõudma, et Liibüa ametivõimud kirjutaksid alla vastastikuse mõistmise memorandumile, millega antaks ÜRO pagulaste ülemvolinikule õiguslik alus riigis viibimiseks ja volitused kasutada kõiki oma juurdepääsu- ja kaitsemehhanisme.

14. Varjupaigataotluste läbivaatamise kulud liikmesriikides (arutelu)

  Juhataja. – Tänan teid, proua Gomes! Sellega on arutelu lõppenud. Hääletus toimub homme kell 12.00. Järgmine päevakorrapunkt on tänane viimane raport, täpsemalt nõukogule ja komisjonile esitatud suuliselt vastatav küsimus, mis puudutab varjupaigataotluste läbivaatamise kulusid liikmesriikides. Esimesena annan sõna küsimuse esitajale Nadja Hirschile. Teil on aega kaks minutit.

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid nõukogule Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni nimel Nadja Hirsch, Renate Weber, Cecilia Wikström, Louis Michel, Sonia Alfano, Stanimir Ilchev, Nathalie Griesbeck ja Jan Mulder liikmesriikides varjupaigataotluste läbivaatamisel tekkivate finantskulude kohta teabe edastamise kohta (O-0169/2010 – B7-0662/2010),

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid komisjonile Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni nimel Nadja Hirsch, Renate Weber, Cecilia Wikström, Louis Michel, Sonia Alfano, Stanimir Ilchev, Nathalie Griesbeck ja Jan Mulder liikmesriikides varjupaigataotluste läbivaatamisel tekkivate finantskulude kohta teabe edastamise kohta (O-0170/2010 – B7-0663/2010),

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid nõukogule Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni nimel Monika Hohlmeier ja Simon Busuttil liikmesriikides varjupaigataotlejate taotluste läbivaatamisega seotud kulusid käsitleva teabe edastamise kohta (O-0175/2010 – B7-0664/2010),

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid komisjonile Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni nimel Monika Hohlmeier ja Simon Busuttil liikmesriikides varjupaigataotlejate taotluste läbivaatamisega seotud kulusid käsitleva teabe edastamise kohta (O-0176/2010 – B7-0665/2010),

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid nõukogule Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni nimel Monika Flašíková Beňová, Claude Moraes, Sylvie Guillaume, Carmen Romero López ja Antonio Masip Hidalgo praeguse olukorra kohta seoses komisjoni ettepanekuga uuesti sõnastada varjupaigamenetluse direktiiv (O-0179/2010 – B 0003/2011),

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas nõukogule Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni nimel Hélène Flautre hetkeseisu kohta seoses varjupaigamenetluse direktiiviga (O-0210/2010 – B7-0004/2011), ja

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitasid komisjonile Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni nimel Kyriacos Triantaphyllides, Cornelis de Jong, Cornelia Ernst ja Marie-Christine Vergiat varjupaigamenetluse direktiivi alaseid nõukogus lahendamata küsimusi käsitleva teabe edastamise kohta Euroopa Parlamendile ja komisjonile (O-0177/2010 – B7-0002/2011).

  Nadja Hirsch, küsimuse esitaja. – (DE) Lugupeetud juhataja! Oleme Euroopa Parlamendis kokku leppinud, et tahame 2012. aastaks Euroopa ühist varjupaigasüsteemi. See hõlmab ka seda, et kõikides liikmesriikides oleks samad või sarnased tingimused.

Ometi oleme kohanud süsteemi rakendamisel vastuseisu ja seda eeskätt seepärast, et ajal, mil arutlesime varjupaigapakme üle, ei antud meile piisavalt teavet, teinekord ei saanud me seda üldse ja mõnikord oli see lausa vastuoluline. Meil oli väga vähe andmeid, mida võtta aluseks varjupaigamenetluse direktiiviga seotud finantskalkulatsioonide tegemisel ja liikmesriikide kulude hindamisel. Meie eesmärk on kutsuda komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile vastav uuring või vajalik teave. See puudutab selliseid valdkondi nagu tõlketeenused ja samuti õigusabi. Ei ole selge, kuidas see tegelikult liikmesriikidele mõjub.

Teiselt poolt on varjupaigamenetluse direktiivi läbivaatamise käigus selgunud, et me suudame tagada kvaliteetse ja kiire menetluse, mis toob kasu mõlemale poolele, sest selle abil on võimalik langetada kiireid otsuseid nii, et olukord on inimestele selge ja vigu esineb vähe. Meie kui liberaalide eesmärk on toetada komisjoni tema plaanides täielikult. Ent meil on siiski vaja argumente, sealhulgas mõttevahetustel liikmesriikidega, millega oleks võimalik tõendada selle varjupaigapakme ja eriti varjupaigamenetluse direktiivi läbivaatamise mõju. Sellepärast kutsume komisjoni üles meid tõeliselt toetama, et see varjupaigapake saaks 2012. aastaks tegelikkuseks ja et me saaksime luua Euroopa ühise varjupaigasüsteemi.

  Monika Hohlmeier, küsimuse esitaja. – (DE) Austatud juhataja! On tähtis, et EL võtaks sisserände ja varjupaigaõiguse probleemid tõsiselt käsile. Komisjon on teinud selles valdkonnas ettepanekud. Ent olemasolevate õigusnormide rakendamise kohta ei ole praegu ühtki täpset analüüsi. Pole ka peaaegu mitte ühtki üksikasjalikku arvutust või analüüsi uute ettepanekute kohta. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon toetab kogu südamest õigust varjupaigale ja nende inimeste õigust saada kaitset, kes seda vajavad.

Kui me aga vaatame tegelikku olukorda, on kahjuks selge, et inimesed taotlevad varjupaika väga erinevatel põhjustel või isegi süsteemi järjekindlalt kuritarvitades. Varjupaigaõigus ja täiendava kaitse õigus ei ole vahend üldiseks sisserändeks 27 liikmesriiki. Peame tagama, et organiseeritud inimkaubandusega tegelejatel ei oleks võimalik teenida meie varjupaigaõiguse tulemusel inimeste saatuste pealt miljardeid eurosid kasumit.

Varjupaigamenetlused peavad täitma oma eesmärke ja neid tuleb rakendada väga hoolikalt. Tagakiusamise ohvritele tuleb tagada ELis pelgupaik. Sellepärast on uutes eelnõudes sätestatud komisjoni vastavad kohustused. Minu arvates on mitmed neist asjakohased, sealhulgas need, mis on seotud tõlkimisega, nõuetekohase tervishoiuga ja eriliste kaitsevajaduste arvessevõtmisega.

Tahan siiski mainida ka neid punkte, mis on minu arvates problemaatilised. Liikmesriikide ametiasutustele antakse rikkumiste ennetamiseks liiga vähe võimalusi. Kiirmenetluse ja piirimenetluse valimist tuleks piirata maksude kohaldamisega. Kui taotleja sooritab seoses oma koostöökohustusega tõsise rikkumise, on sanktsioonide rakendamiseks väga vähe võimalusi. Vastupidi – varjupaigataotleja kadumise korral ei saa liikmesriik menetlust lõpetada. Kui ta uuesti välja ilmub, pakutakse talle veelgi rohkem menetluslikke valikuid. Isegi kui taotlus on ilmselgelt põhjendamatu, on kiirmenetluse kasutamine võimalik vaid teise korduva taotluse esitamise korral. Sellega suurenevad kulud märgatavalt.

Komisjoni praeguses eelnõus öeldakse, et juristi käest on võimalik saada tasuta õigusabi, mille tulemuseks on taas liikmesriikide kulude märkimisväärne kasv. Tahan vaid seda, et komisjon kaaluks uuesti oma ettepanekute praktilisi tagajärgi, finantsmõju ja liikmesriikide ametiasutustel tekkivaid probleeme. Soovime näha kõrgetasemelist süsteemi, kuid see peab toimima ja sellega ei tuleks anda niigi ülekoormatud liikmesriikidele täiesti võimatuid ülesandeid.

  Sylvie Guillaume, küsimuse esitaja. – (FR) Lugupeetud juhataja! Kõigepealt soovin juhtida tähelepanu sellele, et minu meelest on üks selle arutelu teemadest Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine 2012. aastaks, et lõpuks ometi lõpetada kõige hullemate varjupaigaküsimusega seotud riiklike tavade täiendamine.

Me ei tohi seda eesmärki silmist lasta – peame liikuma ühistel eeskirjadel põhineva suurema ühtlustamise poole. Leian, et ainuüksi praktiline koostöö kahtlemata ei lahenda praeguseid liikmesriikide varjupaigasüsteemide erinevusi.

Kui lubate, tahan väljendada ka oma muret seoses Euroopa ühise varjupaigasüsteemi hetkeseisuga, pidades silmas arvukaid seisakuid nõukogus. Selle keerulise ettevõtmise tulevik pole kaugeltki selge. Võtkem vaid komisjoni katse päästa olukord peatselt esitatava ettepanekuga sõnastada uuesti kaks direktiivi.

Sellisel taustal peame niisiis rääkima kuludest, sest just kuludele keskendume me oma tänases arutelus. Me kuuleme, et kindlamad menetlustagatised suurendaksid varjupaigataotluste läbivaatamise puhul märgatavalt liikmesriikide finantskoormust, mis on nende majanduskriisiaegset eelarvet arvesse võttes isegi suur.

Ent ma kordan: liikmesriikide jaoks on kõige kulukamad ebatõhusad ja viletsad menetlused. Minu arvates võimaldab eeljaotuse meetod, mida pooldab komisjon oma uuesti sõnastamise ettepanekus, ehk teisisõnu esimese astme menetluste parandamine keskpikas plaanis tõelist mastaabisäästu.

Miks? Sest need ühtlustatud menetlused aitavad ametiasutustel teha algusest peale lihtsamini kindlaks võltstaotlused ja nendega antakse otsuste põhjendamiseks selgemad suunised. See võimaldab langetada kiiremini õigeid otsuseid, millega lüheneks nii menetluse kestus kui ka nende otsuste arv, mis kaevatakse edasi ja kohtus ümber lükatakse. Sel viisil väheneksid ka viivitusega seotud kulud ja lõppkokkuvõttes üldkulud.

Pealegi, kui me tahame rääkida kulude teemal, miks mitte rääkida ka Dublini Eurodaci süsteemist? Miks ei ole ükski liikmesriik söandanud küsida selle süsteemi kohaldamise tasuvusaruannet? Me teame küll seda, et mõnele kohutavale inimesi mõjutavale tagajärjele ei ole vastu seada mingeid veenvatel tõenditel põhinevaid hinnanguid ei tegelike ümberpaigutamiste kohta ega teistesse liikmesriikidesse edasiliikumise või korduvate nõuete ennetamise kohta, ehkki just neil põhjustel loodi Dublini süsteem. Rääkigem seega kuludest, sest me peame seda tegema, ent vaadelgem süsteemi tervikuna ja hõlmakem ka Dublini süsteemi kulud.

Minu kui varjupaigamenetluste direktiivi raportööri seisukoht on, et praegune ühtlustamise tase ei ole piisav ja see kahjustab protsessi kvaliteeti ja tõhusust. Need puudujäägid toovad kahju nii liikmesriikidele kui ka tagakiusamise ohvritele. Meie eesmärk on endiselt 2012. aasta, kuid me ei tohi tunda survet võtta kiiruga vastu madalaimatel ühisnimetajatel põhinev dokument ainuüksi seepärast, et pidada kinni tähtajast. Vajame õiglaseid, ligipääsetavaid ja tõhusaid menetlusi – see jääb minu ja minu fraktsiooni sihiks nii sellel arutelul kui ka edaspidi.

  Hélène Flautre, küsimuse esitaja. – (FR) Austatud juhataja! Minu arvates on selle arutelu eesmärk jõuda nii kaugele, et nõukogu avaks lõpuks oma kaardid. Pean ütlema, et sellise nõudliku, et mitte öelda vajaliku varjupaigaküsimusi käsitleva reformipakme puhul on uskumatu, et meile saadetakse selle kohta, mis nõukogu nende nii ammu esitatud ettepanekute juures kinni peab, vaid teabekillukesi, millest osa on pealegi vastuolulised.

Meil on tekkimas ähmane ettekujutus, et vahest püüavad nõukogu või liikmesriigid aega võita kulude tõttu, kuid meile ei ole selge isegi see, mida nende all silmas peetakse. Kas jutt käib inimestega seotud kuludest, poliitilistest kuludest või rahalistest kuludest? Igatahes on need erinevad kulud teinekord omavahel seotud.

Üks on kindel: Euroopas on praegu juhtumeid, mil kasutatakse ebarahuldavaid meetodeid ja pakutakse ebapiisavat kaitset. Esiteks ei ole tõsi, et Euroopa paneb õla alla kõikidele maailma probleemidele. Näiteks 2007. aastal võttis Euroopa minu teada vastu vaid 14% maailma pagulastest. Teiseks on mõned olemasolevad meetodid täiesti vastuvõetamatud. Pean silmas näiteks fallomeetrilist testimist Tšehhi Vabariigis – siinsamas Euroopas – või piinamisvastase komisjoni dokumente, millega tulid ilmsiks mitmed juhtumid, näiteks sunniviisilise kodumaale tagasisaatmise otsused, mille puhul puudub edasikaebamisõigus või mis põhinevad kiiruga läbi viidud menetlustel.

Minugipoolest rääkigem kuludest. Võime rääkida näiteks sisserändajate väljasaatmise kuludest, mis on väga suured: Prantsuse senat väidab, et ühe inimese väljasaatmine maksab 20 000 eurot. Eelkõige võiksime aga rääkida sellest, kuidas saaks olukorda parandada. Tuleb kahtlemata esitada küsimus selle kohta, kuidas saame parandada esimese astme otsuste tegemise protsessi – mida küsis ka Sylvie Guillaume oma raportis –, kui ligikaudu pooled esimese astme otsused lükatakse edasikaebamisel ümber. On selge, et rahalisi, inimestega seotud ja poliitilisi kulusid tuleb oluliselt kokku tõmmata.

Võiksime vaadata veel kord üle Dublini konventsiooni puudujäägid ja ma leian, et nõukogu peaks vaatlema neid väga tähelepanelikult, sest need toovad kaasa märkimisväärseid nii inimestega seotud kui ka rahalisi kulusid.

Lõpetuseks soovin öelda – ja sellega on ka minu poolt kõik –, et üks asi, mis on väga kallis, on Euroopa Parlamendi uuringu kinnitusel kinnipidamine. Varjupaigataotlejate kinnipidamisega seotud kulud on üleliia kõrged. See tuleb välja öelda, inimesed peavad sellest kuulma ja seda tuleb arutada nõukogus. See on äärmiselt kiireloomuline küsimus.

  Cornelis de Jong, küsimuse esitaja. – (NL) Lugupeetud juhataja! Mõnikord oleme omaenda töömeetodite ohvrid. Kui meil oleks menetluste, hindamiskriteeriumide ja vastuvõtu reguleerimiseks vaid üks varjupaigadirektiiv, oleks meil kaks võimalust: kas direktiiv koos muudatustega või ilma nendeta vastu võtta või tunnistada läbirääkimised ebaõnnestunuteks. Selline valik oleks võimaldanud meil öelda Euroopa Parlamendis ei ühisele varjupaigapoliitikale ja ei Dublini määruse põhjal kujundatud süsteemile.

Ent tegelikkus on teistsugune. Meil on hulk direktiive. Nõukogul on võimalus seada üks direktiiv esmatähtsaks ja pidada teist liiga vastuoluliseks. Üsna pea jõuame olukorda, kus meil on tõepoolest võimalik pidada läbirääkimisi uue Dublini määruse üle, kuid kus me ei ole ikka veel jõudnud kokkuleppele näiteks varjupaigamenetluste või vastuvõtmise vallas. Mõelgem läbi, kuidas see võib mõjuda. Kui see peaks juhtuma, paneksime varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutama liikmesriigid ja meil ei oleks mingit tagatist selle kohta, et need taotlused vaadatakse läbi korralikult või et varjupaigataotlejaid koheldakse inimlikult. See on minu arvates täiesti lubamatu, eriti praeguses olukorras.

Seetõttu on mul nõukogule ja komisjonile üks küsimus: kuidas kavatsete tagada, et toote varjupaigamenetluste direktiivi varjusurmast välja, toomata ohvriks selle kvaliteeti? Euroopa Parlament esitab teile lähiajal selle direktiivi täiustamise kohta mitu ettepanekut. Kas te edastate liikmesriikidele selle selge sõnumi, mille on saatnud välja Euroopa Parlamendi liikmed, ja kas te jääte vankumatuks, kui liikmesriigid peaksid nõudma à la carte käsitlust?

Lõpetuseks tahan selgitada üht asja. Ma ei viidanud oma küsimuses varjupaigamenetluse kuludele. Jätsin need küsimusest välja mitte seepärast, et ma poleks sellest probleemist teadlik, vaid seetõttu, et minu jaoks on kõige tähtsam varjupaigataotlejate inimlik kohtlemine. See nõuab varjupaigataotlejate vastuvõtmiseks korralikku menetlust ja korda. Kui me ei suuda seda korralikult reguleerida, ei ole mul mingit soovi tegeleda muude väiksemate algatustega. Loodan, et mul on just selles küsimuses Euroopa Komisjoni täielik toetus.

  Enikő Győri, nõukogu eesistuja. – (HU) Lugupeetud juhataja! Tänan teid lahkete sõnade eest. Austatud juhataja, lugupeetud volinik, austatud parlamendiliikmed! Soovin tänada Euroopa Parlamenti mulle antud võimaluse eest kõnelda täna õhtul sel väga tähtsal varjupaiga taotlemise menetluste teemal.

Parlament esitas nõukogule viis küsimust ja et need kõik puudutavad komisjoni ettepanekut sõnastada uuesti varjupaigamenetluste direktiiv, teen ettepaneku arutleda nende küsimuste üle korraga.

Oma küsimustes viitasite komisjoni 2010. aasta septembri aruandele varjupaigamenetluste direktiivi kohaldamise kohta. Selles aruandes kinnitatakse, et liikmesriikide varjupaigamenetluste ja menetlustagatiste vahel on endiselt märkimisväärsed erinevused. Nõukogu ja Euroopa Parlament on nõus, et see ei ole kooskõlas meie ühiselt heaks kiidetud eesmärgiga luua Euroopa ühine varjupaigasüsteem. 2008. aasta oktoobris võttis Euroopa Ülemkogu vastu Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti, milles rõhutatakse, et EL ja selle liikmesriigid on kohustatud käsitlema sisserände ja varjupaigaküsimustega seotud probleeme ja võimalusi õiglaselt, tõhusalt ja sidusalt.

See pakt sisaldab muu hulgas konkreetset kohustust astuda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi sisseseadmise lõpuleviimiseks vajalikud sammud. Seepärast kutsus Euroopa Ülemkogu komisjoni üles esitama ettepanekud ühiseid norme sisaldava ühtse varjupaigamenetluse loomiseks.

Ka Stockholmi programmis on selgelt öeldud, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise puhul peab ulatuslikum ühtlustamine jääma üheks ELi poliitika põhieesmärgiks. Pärast seda, kui Euroopa Ülemkogu oli andnud protsessile poliitilise tõuke, esitas komisjon varjupaigapoliitika valdkonnas nii 2008. kui ka 2009. aastal mitu ettepanekut: ettepaneku Eurodaci kohta, mida te mainisite enne sissejuhatavas arutelus, Dublini määruse muudatusettepaneku ja vastuvõtutingimuste direktiivi muudatusettepaneku, samuti ettepaneku luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet ja viimasena varjupaigamenetluste direktiivi ja kvalifikatsioonide direktiivi muudatusettepaneku.

Pärast nende komisjoni ettepanekute saamist asus nõukogu kohe tööle. Selles etapis vaatasid nõukogu ja selle ettevalmistavad organid kõik ettepanekud pingsalt ja hoolikalt läbi. Tänaseks päevaks on Euroopa Parlament ja nõukogu suutnud vastu võtta nendest kõigist vaid määruse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugikeskuse loomise kohta ja mul on hea meel, et see tugiamet hakkab peagi tegutsema. Eelmisel aastal jõudsid Euroopa Parlament ja nõukogu ka kokkuleppele muuta pikaajaliste elanike direktiivi, millega antakse minu arvates märkimisväärne tõuge edasisele tööle Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga.

Teistes valdkondades on edusammude tegemine osutunud kahjuks märksa keerulisemaks – teil on kahtlemata õigus selle üle kurta. Olete kindlasti täiesti teadlikud küsimuse poliitilisest tundlikkusest ja tehnilistest raskustest. Selle jaoks vajab nõukogu ja usutavasti ka Euroopa Parlament rohkem aega. Nagu te olete esitatud küsimustes väga täpselt rõhutanud, sisaldab varjupaigamenetluste direktiivi uuestisõnastamise ettepanek eriti arvukalt probleemseid kohti. Ka Euroopa Parlament tegeleb alles oma seisukoha kujundamisega, mis näitab hästi protsessi keerukust. On selge, et nõukogu tunneb tõsiselt muret mitmete ettepanekus käsitletud küsimuste pärast. Need puudutavad eeskätt kavandatavate meetmete võimalikku mõju liikmesriikide varjupaigamenetlustele ja selliste menetluste tõhusust. Teiegi olete täna õhtul juba maininud, et peame tõepoolest pöörama erilist tähelepanu tõhususele ja kuludele. Liikmesriigid toetavad kindlalt eesmärkide ühtlustamist, et jõuda kokkuleppele teatud ühistes põhinormides ja -väärtustes ning ühtsetes kaitsekriteeriumides. Sellega on liikmesriigid võtnud nõuks austada täielikult varjupaigataotlejate õigust kaitsele.

Ent liikmesriigid soovivad siiski muuta oma süsteemid säästvaks, arvestades eriti praeguse keerulise majandusolukorraga. Selle saavutamiseks tuleb tasakaalustada varjupaigataotlejatele pakutavad tagatised ja eeskirjad, mis peavad olema tõhusad ja jõustatavad ning millega ei tohi suurendada haldus- või finantskoormust. Nõukogu on üldjoontes veendunud, et kui me ei suuda luua ses suhtes sobivat tasakaalu, saavad – nagu Monika Hohlmeier juba mainis – need, kes ei vaja mingit kaitset, innustust varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks. Selline kuritarvitamine võib kahjustada neid varjupaigataotlejaid, kes vajavad tõepoolest kaitset, ja pikas plaanis võib see seada Euroopa Liidus ohtu terve varjupaigaküsimuse. Seoses sellega on komisjoni teade kavatsuse kohta esitada muudetud ettepanek leidnud nõukogus laialdast toetust. Usun, et volinik räägib sellest üsna pea lähemalt.

Olen kindel, et selle uue ettepanekuga antakse nõukogu arutelule uus hoog, tagamaks, et selles uues ettepanekus kajastuks ka nõukogu ja Euroopa Parlamendi arvamus. Nii on meil võimalik teha edusamme seoses ettepanekuga varjupaigamenetluse kohta, mis on – nagu te olete esitatud küsimustes õigesti esile tõstnud – varjupaigapakme oluline osa. Pean lisama, et vastusena komisjoni teatele on liikmesriigid väljendanud kindlalt oma valmisolekut komisjoni uue ettepaneku koostamisel aidata.

Sellega seoses lubage mul tähelepanu juhtida veel ühele tahule. Meil oleks lihtsam saada täpsemat hinnangut esitatud taotluste läbivaatamise kulude kohta, kui meil selline hinnang olemas oleks – see võimaldaks meil seda teemat nõukogus nõuetekohaselt arutada. Pean teile kahjuks teatama, et nõukogus meil sellist teavet ei ole. Aluslepingute kohaselt jääb varjupaigataotluste läbivaatamine liikmesriikide pädevusse. Varjupaigataotluste läbivaatamise kulusid käsitleva teabe kogumine ja nõudmine ei ole ülesanne, mis usaldataks aluslepingutega nõukogule. Seepärast ei saa ma nõukogu esindajana selles arutelus osaleda ega saa aidata ei iseenda nimel ega nõukogu nimel kõneledes kaasa kõnealuse teabe kättesaadavaks tegemisele. Ent nõukogu on võtnud loomulikult sihiks jätkata tööd varjupaigamenetluste direktiivi muudatusettepanekuga. Soovin tänada teid seni tehtud töö eest. Olen veendunud, et komisjon lisab teie senised tähelepanekud uude ettepanekusse.

Me arvestame Euroopa Parlamendi pühendumuse ja teadmistega. Eesistujariik Ungari on kindel, et korraliku koostöö abil suudame saavutada edu ka selles valdkonnas. Pidage palun meeles, et 2012. aastaks kavandatud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ettevalmistamine on eesistujariigi Ungari eesmärk. Teiegi olete maininud siin mitmeid õigusakte, mille puhul me soovime edusamme teha. Meil on kavas jõuda enne Ungari eesistumisperioodi lõppu poliitilisele kokkuleppele arutelul kvalifikatsioonide direktiivi üle ning samuti seoses Dublini määrusega. Teeme kõik endast oleneva, et suurendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelist kooskõla ka menetlusega seotud küsimustes.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Varjupaigamenetluste direktiiv on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tähtis osa. Komisjoni eesmärk on luua süsteem, mis on tasakaalukas, tõhus ja tulus. Finantsmõju on kriitiline küsimus iga komisjoni ettepaneku puhul ja seda hinnatakse põhjalikult.

Komisjon korraldas varjupaigamenetluste direktiivi ettepaneku ettevalmistamise ajal ulatusliku uurimistöö, mille puhul järgiti mõjuhinnangut käsitlevaid nõudeid. Finantsmõju hindamine põhines peamiselt statistilisel teabel ja statistilistel andmetel, mis olid saadud liikmesriikidelt vastuseks komisjoni väljasaadetud ulatuslikele küsimustikele.

Vaid mõned liikmesriigid suutsid kindlaks teha varjupaigamenetluste kogukulud. Teised andsid teavet osaliselt, peamiselt õigusabi ja tõlkimise kulude kohta. Komisjon hindas finantsmõjusid olemasoleva teabe põhjal.

Komisjon järeldas, et võttes muu hulgas arvesse eesmärki kulusid vähendada, tuleks eelistada eeljaotusel põhinevat meetodit, s.t vahendite investeerimist varjupaigamenetluse varajasse järku, et muuta see menetlus kiiremaks, tõhusamaks ja õiglasemaks. Lisainvesteeringud esimese astme menetlusse muudavad varjupaigaprotsessi tõhusamaks. Sellised investeeringud tehakse tasa kokkuhoiuga edasikaebamisetapis ja üldiste vastuvõtukulude vähendamisega.

Selle meetodi kasuks tehtud valik leidis täielikku tuge järeldustest, mis koostati seoses ühe hiljutise Ühendkuningriigi projektiga (niinimetatud Solihull Pilot), mis esitati 2010. aastal varjupaigaküsimuste teemal peetud ministrite konverentsil. Selle projektiga kinnitati oletust, et kui varjupaigamenetluse puhul kasutatakse eeljaotuse meetodit, millega tagatakse varjupaigataotlejatele kohe menetluse alguses juurdepääs korralikule õigusabile ja võimaldatakse õiguslikel esindajatel teha otsuselangetajaga koostööd, paraneb esimese astme otsuste kvaliteet märgatavalt.

Otsuseid tehti kiiremini, esimeses astmes langetati rohkem positiivseid otsuseid, esitati vähem edasikaebusi ja esines rohkem väljasaatmisi päritoluriikidesse. Oli võimalik vähendada märkimisväärselt edasikaebamiste, majutuse ja heaoluga seotud kulusid. See kokkuhoid kaalus tublisti üles õigusabi lisakulud.

Soovin meenutada teile ka Euroopa Parlamendi ettevalmistatud värsket uuringut, mis käsitleb varjupaigataotlejate vastuvõtuga seotud koormuse jagamist liikmesriikide vahel ning milles esitatakse varjupaigamenetluste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmise, sh õigusabi kulude analüüs.

Lõpetuseks soovin öelda, et komisjon on pööranud mõjuhinnangu raames kuludele suurt tähelepanu. Järeldused on leidnud kinnitust empiirilistest tõenditest ja teavet on täiendatud Euroopa Parlamendi uuringu abil. Seepärast ei ole komisjonil kavas teha veel üht uuringut kulude teemal. Ent komisjon kavatseb olla kulude suhtes jätkuvalt tähelepanelik ka varjupaigamenetluste direktiivi üle peetavate läbirääkimiste järgmistel etappidel.

  Simon Busuttil, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Pole kahtlustki, et varjupaigapake on praegu blokeeritud ja sellest on kahju. See on kahetsusväärne olukord – peame kõik andma endast parima, et saavutada selles olukorras edasiminek.

Võin pakkuda mitmeid põhjuseid, miks see protsess on pidurdunud. Esiteks tundub, et me kõik oleme keskendunud uutele ettepanekutele, teades samas, et liikmesriigid on hädas olemasolevategi õigusaktide rakendamisega. See tekitab liikmesriikides ebamugavustunde, sest nad ei ole selgelt valmis liikuma uute õigusaktide juurde, kui neil on raskusi olemasolevatega.

Teiseks kavandatakse ja tõstetakse uutes ettepanekutes esile uued ja tunduvalt suuremad kohustused ja koormus, mis on kohati eriti praeguses olukorras ebarealistlikud ja mis võivad – nagu on juba rõhutatud – tuua kaasa rikkumisi, mida tuleks vältida.

Kolmandaks puuduvad meil kahtlemata finantshinnangud, uuringud kulude kindlaksmääramiseks. Ma kardan, lugupeetud volinik, et ma ei saa teiega nõustuda: ma ei leia, et Euroopa Parlamendi tehtud uuring koormuse jagamise kohta käsitleks nende ettepanekutega seotud kulusid. Igatahes on komisjoni ettepanekute finantsmõjude uurimine komisjoni enda ülesanne.

Peale selle ei ole meil ühtki ettepanekut koormuse jagamise korraliku, õiguslikult siduva mehhanismi kohta ja seegi põhjustab mitmele liikmesriigile ja kahtlemata ka Euroopa Parlamendile raskusi.

Viimasena takistab nõukogu sihilikult selliseid ettepanekuid nagu Dublini määruse läbivaatamine. Mul on väga hea meel nõukogu sõnade üle, et eesistujariik pöörab sellele suurt tähelepanu ja suurendab jõupingutusi Dublini toimikule lahenduse leidmiseks.

See on keeruline. Oleme raskes olukorras ja peame sellest välja pääsema. Euroopa Rahvapartei fraktsioon on endiselt väga avatud koostööks nõukoguga ja – mis veelgi tähtsam – Euroopa Parlamendi teiste fraktsioonidega, et püüda leida kõigile vastuvõetav kompromiss.

  Cecilia Wikström, fraktsiooni ALDE nimel. – (SV) Austatud juhataja! Kõik ELi institutsioonid peavad pidama kinni tähtajast 2012, mil Euroopa ühine varjupaigasüsteem peab olema valmis. Pean tunnistama, et tunnen selle puhul nii lootust kui ka meeleheidet. Kas me saame sellega hakkama või mitte? See põhineb varjupaigataotlejate vastuvõtmise ühisel süsteemil, taotluste läbivaatamisel ja nende inimeste tulevikku käsitlevatel otsustel. Kui me kord selle süsteemi paika saame, on see kõikides riikides ühesugune – praegu see nii ei ole. Inimeste vastuvõtmises on liikmesriikides praegu tohutuid erinevusi.

Aruandest, millele viitas äsja volinik Füle, teame, et varjupaigataotlejate vastuvõtmine on liikmesriigiti väga erinev. Teame ka seda, et esimese astme otsuste kvaliteedi paranedes kulud vähenevad. Tegeleme praegu menetluste direktiivi muutmisega ja seepärast oleks meie jaoks Euroopa Parlamendis väga tähtis, et oleksime varjupaigamenetluse puhul teadlikud konkreetsetest kuludest eri liikmesriikides.

Leian, et põhjaliku uurimistööga vähendaksime ohtu, et tehakse vigu ja et inimesed satuvad raskustesse. Oleks huvitav näha, kas komisjon suudab esitada põhjalikuma menetluse ja näidata meile, kuidas vähendada varjupaigataotleja vastuvõtmisega seotud kulusid.

Lõppkokkuvõttes osutuks ehk just see selleks otsustavaks argumendiks, millele viitas Simon Busuttil, ehk teisisõnu lahenduseks, kuidas protsess nõukogu kindlatest seisukohtadest hoolimata uuesti käima lükata. Mul on väga kahju, et nõukogu on selle protsessi puhul nii suletud.

Meil oli täna külas Ungari peaminister, kes on võtnud üle nõukogu eesistuja ametikoha, ja ma palun nüüd eesistujariiki Ungarit jätkata tublit tööd, mida alustati ajal, mil eesistujariik oli Belgia. Oleks kahju, kui see protsess peaks vaibuma. Üheskoos suudame kindlasti välja töötada toimiva varjupaigasüsteemi, mille põhimõisteteks on inimlikkus ja kaasinimestest hoolimine. Suudame teha seda 2012. aastaks. Ärgem kaotagem lootust ja tehkem selle võimalikuks osutumise nimel tööd.

  Rui Tavares, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Lugupeetud juhataja! Minu arvates on nende arutluste puhul alati tagamõte, et humanitaarmeetmete võtmine on kulukas – me ei võta neid nende kulukuse tõttu. Kuid siin on ka huvitav seos: me võtaksime humanitaarmeetmeid, kui need ei oleks kulukad. Paraku on juhtumeid, mil humanitaarpoliitika on odavaim poliitika. Briti alamkoja hiljutine uuring tõestab just seda: süsteem, millega on võimalik varjupaigataotlejatele kiiresti vastata, on märksa odavam ning viivitamine ja perede sunniviisiline väljasaatmine on tunduvalt kallim.

Me räägime ainuüksi halduskuludest, võtmata arvesse kulusid, mis tekivad varjupaigataotlejatel endal – nii neil, kel on õigus saada varjupaika, kui ka neil, kelle taotlused lükatakse õigetel või valedel põhjustel lõpuks tagasi.

Küsimus on selles, et kui me saame võtta humanitaarmeetmeid, täita oma moraalseid kohustusi ja teha seda kõike tunduvalt odavamalt, miks me siis ei tee seda. ELil puudub kooskõlastatud tegevuskava, tal ei ole ka ühist tegevuskava. Võtan endale siinkohal vabaduse Simon Busuttiliga mitte nõus olla: põhjus ei ole selles, et olemasolevate õigusaktide rakendamine on liikmesriikide jaoks kulukas, vaid selles, et see rakendamine on osaline ja ebatäielik. Praegu on meil poliitika, mis põhineb vaid repressioonidel ja mis on lõppkokkuvõttes ebaõiglane varjupaigataotlejate, ametiasutuste ja viimaks – nagu me nüüd avastame – ka Euroopa maksumaksjate suhtes.

Palun nõukogul võimaldada meile ajakohast teavet ja anda vastus nendele küsimustele, et saaksime lõpuks ometi liikuda järjekindla ja kooskõlastatud poliitika poole.

  Gerard Batten, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud juhataja! See arutelu on Lissaboni lepingus kirja pandud ühise sisserände- ja varjupaigasüsteemi rakendamise tagajärg. Kohustusega maksta selle au eest kinni seni teadmata kulud kaotavad liikmesriigid üha enam kontrolli oma saatuse üle.

Briti varjupaigasüsteemis valitseb juba täielik kaos: menetluses on mitmed tuhanded juhtumid ja nendega seotud taotlejad on lihtsalt silmapiirilt kadunud. Kogu süsteem on põhimõtteliselt väljapressimisvõimalus nendele, kel ei ole õigust seaduslikule sisserändele. Ma tean, et ma raiskan sellest siin rääkides asjatult sõnu, kuna enamikule teist ei lähe rahvusriikide demokraatlike volituste säilitamine põrmugi korda. Suurem osa teist on sisenenud – justkui tegelased mõnelt Hieronymus Boschi maalilt – veidrasse fantaasiamaailma täis lõputut ELi lõimumist, kuid Briti rahvas nõuab ühel päeval aru nendelt reeturlikelt Briti poliitikutelt, kes on seda võimaldanud, keeldudes korraldamast Lissaboni lepingu üle rahvahääletust.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! Eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidus varjupaigaõigus 2012. aastaks. Pole siiski selge, kas me saame endiselt korraldada kiireid väljasaatmisi näiteks transiidialal, mis on Saksamaal oma kasulikkust tõestanud.

Komisjon on sellest lennujaamade määrusest loobumise mõtte tagasi lükanud salapäraste väidetega, et tulevikus jääb ikkagi võimalus varjupaigataotlejad piirilt tagasi saata, kui nad tulevad turvalisest riigist.

Oleme kursis mõttevahetusega selle üle, milline on üks turvaline riik – sellekohased arvamused on Euroopas väga erinevad. Kavas on anda õdedele-vendadele õigus jääda, mida varem kohaldati üksnes vanemate ja abielupaaride suhtes, ja avardada õigust arstiabile. Ma ei taha üldse hakata arutamagi ettepanekut, et varjupaigataotlejad tuleks viia kooskõlla asjaomase riigi sotsiaalkindlustusskeemiga.

Seepärast kahtlen väga, kas menetluskulud nende ettepanekutega vähenevad. Kahtlen ka bürokraatia vähenemises. Usun, et liikmesriikide koormus suureneb ja varjupaigaõigus muutub leebemaks, mis toob lõppkokkuvõttes kaasa suurema sisserändajate voolu. Kahjuks ei ole see Euroopale hea.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Pole kahtlust, et see menetluste direktiiv on eriti tähtis. Kui pagulasseisundile on kord jõuliselt kinnitus antud, peab tunnustamisprotsess olema kiire ja ladus – seni see ausalt öeldes nii pole olnud.

Samal ajal kui varjupaigapake, mis peaks sisaldama uut, ajakohasemat tugiraamistikku, on nõukogusse pidama jäänud, on liikmesriikides kujunenud juba kehtivatel eeskirjadel põhinevate varjupaigamenetluste tõhususe kohta teistsugune arvamus. Ütlen volinikule ja nõukogu eesistujale, et ühe tähtsa menetluse jaoks vajaliku raha vähendamises ei saa süüdistada kriisi ja seda ei saa põhjendada ka teiste väidetega, mis ei ole minu meelest selle praegu seiskunud menetluse puhul päris veenvad.

On õiglane, et inimestel, kes ei saa jääda dokumenteeritud poliitilistel, usulistel või muudel põhjustel oma kodumaale, oleks õigus vastuvõtule liikmesriikides. Sama tähtis on ka vajadus jätta vastuvõtuõiguseta need inimesed, kes väidavad end olevat pagulased, kuid seda tegelikult ei ole. See on tõsi – seda põhimõtet on rõhutatud ka Stockholmi programmis. Kahel viimasel aastal on esitatud 250 000 taotlust, mis on suur arv, ehkki viimasel vaatlusaastal hakkas esitatud taotluste arv vähenema. Vajame nõustamist, usutavasti tõlkimist, madalamaid kulusid ja koormuse tasakaalustatud jaotamist.

Vajame tõenäoliselt seda, et tugiametid töötaksid paremini ja rohkem – jääme lootma Malta tugiametile – ning et Euroopa Liit tõepoolest sooviks astuda otsustava sammu edasi, et tagada pagulastele nende õigused, kuid samal ajal lubada siseneda ELi liikmesriikidesse vaid nendel, kel on õigus pagulasseisundile.

  Claude Moraes (S&D). – Lugupeetud juhataja! Nagu ütles kolleeg Sylvie Guillaume, on Euroopa varjupaigasüsteemi arengus kätte jõudnud otsustav hetk. Oleme teinud mõnes pakme osas mõned tõelised edusammud – sealhulgas Belgia eesistumisperioodil minu oma raportiga rahvusvahelise kaitse saajate kohta –, kuid need on selgelt vaid varjupaigapakme kõrvalised tahud. Täna tuleb toonitada, et uuesti sõnastatavad menetlused moodustavad selle pakme selgroo.

Seetõttu on ülitähtis liikuda selle uuestisõnastamisega edasi, pidades silmas kiiresti lähenevat 2012. aastat, mil jõuab kätte Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise tähtaeg. Liikmesriigid on heitnud seoses menetluste kavandatava uuestisõnastamisega korduvalt ette, et uuestisõnastamine tekitaks neile ebavajaliku finantskoormuse, kuid on märkimisväärseid tõendeid selle kohta – ja ma tänan komisjoni selle eest, mida ta ütles Ühendkuningriigi Solihulli projekti kohta –, et eeljaotuse meetodil tuginev varjupaigasüsteem toob kaasa paremad esimese astme otsused. Kvaliteetsete otsuste langetamine on põhielement, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Seepärast tahame, et liikmesriigid esitaksid oma väidete toetamiseks rohkem teavet.

Soovin siiski rõhutada, et me ei peaks rääkima sellel arutletul üksnes kuludest. Nagu ütles Cornelis de Jong, tähendab menetluste uuestisõnastamine tavade ühtlustamist ja standardite tõstmist kogu Euroopa Liidus. On selge, et liikmesriikide standardid on liiga erinevad ja praegune õigusraamistik vajab läbivaatamist. Me teame, et komisjon esitab nõukogu vastasseisu silmas pidades lähikuudel läbivaadatud uuesti sõnastamise ettepaneku. Euroopa Parlament peaks võtma selles küsimuses kindla seisukoha, millega saaks tagada, et komisjon ei nõrgendaks oma esialgset ettepanekut.

Õigus õigusabile, tagatud võimalus küsitluseks, piirangud kiirmenetluste kasutamisele – kõik need kaitsemeetmed on õiglase ja tõhusa varjupaigasüsteemi jaoks ülitähtsad. Eesmärk saavutada Euroopa ühine varjupaigasüsteem ei ole Euroopa Parlamendi püstitatud. Me kõik mäletame, et 1999. aastal Tamperes oli nõukogu see, kes neid sihte seadis. Nad püstitasid need eesmärgid uuesti Haagis ja Stockholmis. Seega vaadakem oma minevik üle ja mõistkem, et sõltume süsteemi taaskäivitamisel nõukogust ning et me peame tegema eesistujariigi Ungariga koostööd, et säilitada Belgia eesistumisperioodil sisse saadud hoog.

Just seda soovivad näha fraktsioonilisest kuuluvusest hoolimata nii paljud parlamendiliikmed. Me võime tahta erinevaid tulemusi, kuid me teeme koostööd. Loodetavasti saame näha Ungari eesistumisperioodil mõningaid tõelisi edusamme.

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE). – (ES) Austatud juhataja! 2012. aastal on meil hädasti vaja ühist varjupaigapoliitikat. Komisjoni 8. septembri aruandes tõstetakse esile arvukad takistused, millega puutuvad kokku liikmesriigid, kui nad püüavad saavutada direktiivi 2005/85/EÜ eesmärke.

Varjupaigataotlejate õigust õigusabile kohaldatakse eri tasanditel. Paljud liikmesriigid pakuvad direktiivile tuginedes õigusabi edasikaebamisetapis, samas kui teised annavad selle õiguse nii taotlemise ajal kui ka teises astmes.

Mõned liikmesriigid nõuavad põhjendusi, mille alusel otsustada, kas anda edasikaebamisetapis tasuta õigusabi või mitte. Enamikul juhtudel esinevad suured erinevused edasikaebamise tähtaegades, samas kui raskusi tekitab ka keeldumise tagajärgede automaatse peatamise kohaldatavus, kuivõrd seda kohaldatakse vaid kuues liikmesriigis.

Need erinevused näitavad, et direktiiv tuleb läbi vaadata. Selle läbivaatamise juures rõhutab komisjon vajadust keskenduda oma jõupingutustes menetluse algetapile, et eristada tõhusamalt inimesed, kel on õigus kaitsele. Komisjoni kohaselt aitab see meede vähendada teises astmes märkimisväärselt tõlkimise ja õigusabi kulusid.

Ettepanekule ei ole siiski lisatud üksikasjalikku uuringut selle kohta, kui suured on need tõlkimise ja õigusabi kulud esimeses astmes, ega ka selle kohta, millised kulud tekivad liikmesriikidele Euroopa õigusaktide kohaldamisel tegelikult praegu.

Seetõttu peab komisjon andma teavet jõupingutuste keskendamise ettepaneku tegelike kulude kohta – ma ei leia, et keeldumine, mida me komisjonilt äsja kuulsime, on vastuvõetav. Usun siiralt, et see on lubamatu ning et komisjon peaks kaaluma oma seisukohta uuesti või tegema selle mõõdukamaks.

  Carmen Romero López (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Austatud Enikő Győri, tere tulemast teile kodusesse Euroopa Parlamenti! Kuigi tegemist ei ole teemaga, mis oleks teile väga tuttav, usume, et tunnete selle varjupaigapakme vastu huvi. See on pake, mida edendas eesistujariik Belgia, et eesistujariik Ungari saaks teha sama. Ehkki mõned teie pädevusvaldkonnad ei lange kokku siin nimetatutega, saab eesistuja tegutseda selle nimel, et tagada komisjonile kogu antud teemal vajalik teave.

Me teame, kui keeruline on komisjonil ja nõukogul neid andmeid koguda, kuna leidub liikmesriike, kes ei ole valmis neid esitama – vahest sellepärast, et nad ei ole uurinud, milliseid tagajärgi toob kaasa pagulasseisundi või rahvusvahelise kaitse andmise üle otsustamise menetluse täiustamine. Võib-olla ei arvesta liikmesriigid sellega, et nende menetluste ühtlustamine parandaks – nagu on siin ka täna öeldud – esimese etapi kvaliteeti ja vähendaks nende esitatavate edasikaebuste arvu, millega peavad tegelema praegu varjupaigataotlusi saavad liikmesriigid.

Vahest ei ole seda piisavalt rõhutatud. Erinevate menetluste tagajärjel saavad mõned liikmesriigid varjupaigataotlustega paremini hakkama kui teised. Neid menetlusi täiustades hoitaks komisjoni ettepanekuga ära märkimisväärse hulga vahendite kasutamine ja teistesse liikmesriikidesse edasiliikumine ning seepärast oleks menetluste ühtlustamise ja majutuskulude vältimise korral ühise varjupaigasüsteemi kulud väiksemad.

Me ei räägi vaid nende menetlustega seotud kuludest, vaid – mis veelgi tähtsam – kuludest, mis tekivad siis, kui meil ei ole ühist varjupaigasüsteemi. Euroopa piiridel on praegu sadu varjupaigataotlejaid, kes tulevad Afganistani ja Iraagi sõjapiirkondadest ning riikidest, mis on kokku varisenud või väljunud kontrolli alt, näiteks Somaaliast ja Sudaanist. Rääkides nendest kuludest, ei võta me arvesse inimestega seonduvaid kulusid, mis tekivad taotlejate kuudepikkusel hoidmisel kinnipidamiskeskustes, kus neile ei anta vajalikke tagatisi – isegi mitte neid tagatisi, mida me pakume oma kurjategijatele – ja mingitki abi, seni kuni pagulasküsimuste komisjon langetab otsust, kas anda neile staatus ja mis liiki see peaks olema. Me ei arvesta ka nende inimestega seotud kulusid, kellel on aastaid täiendav kaitse ning kes jäävad laagritesse ja on sunnitud andma oma sõrmejälgi, kuigi nende ainus kuritegu on see, et nad pagesid sõja eest ja saabusid paadiga. Nende süü seisneb selles, et neil ei olnud lennukiga sõitmiseks ja end lennujaamas ülesandmiseks raha.

Kas nõukogu on mõelnud sellele, et nende menetluste kiirendamine mitte üksnes ei hoiaks ära need tragöödiad, vaid ka kulud, mis kaasnevad mõnele liikmesriigile selle olukorra säilitamisega?

  Carlos Coelho (PPE). – (PT) Lugupeetud juhataja! Soovin kõigepealt kiita selle küsimuse esitajaid, eriti kolleeg Monika Hohlmeierit. Olen täiesti nõus sellega, mida ütles äsja Agustín Díaz de Mera García Consuegra. Me teame, et see on vaid üks viiest vahendist, milles käsitletakse Euroopa varjupaigasüsteemi aluseid. Selles tegeletakse varjupaigamenetlustele kohaldatavate miinimumstandarditega.

Raportis, mille komisjon meile eelmisel aastal esitas, tunnistatakse siiski, et liikmesriigid on järginud erinevaid ettekirjutisi ja et pakutavad menetlustagatised erinevad liikmesriigiti märkimisväärselt. Liikmesriikide vahel on suured erinevused, mis ulatuvad kiirmenetlustega seotud sätetest kuni säteteni, mis on seotud küsitluste, abi ja tõhusale edasikaebamismenetlusele juurdepääsu võimaldamisega.

Olgem ausad: mõned liikmesriigid on võtnud selle direktiivi üle ebakorrektselt või ebatäielikult ja teised lihtsalt ei kohalda seda eriti rangelt. Meil on kaks võimalust: me kas loobume Euroopa ühisest varjupaigasüsteemist või peame kaotama need menetlust puudutavad erinevused. Peame viima sisse muudatused, mis osutuvad vajalikuks eelkõige taotluste läbivaatamise, niinimetatud eeljaotuse meetodi kvaliteedi parandamiseks. Seepärast on vajalik see hinnang, mida me komisjonilt palume. Tuleb kindlaks teha, kus ja mida me saame parandada, ning need erinevused kõrvaldada. Me teame, et komisjon vajab liikmesriikide koostööd, eeskätt selleks, et näha ette vajalik koolitus, mis puudutab muu hulgas kulusid.

Olgu see selgelt välja öeldud: Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid peavad selle eesmärgi nimel koostööd tegema. Meie eesmärk peab jääma samaks: et ühine varjupaigasüsteem saaks 2012. aastal tegelikkuseks.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Täna teatas Saksamaa valitsus oma otsusest peatada järgnevaks kaheteistkümneks kuuks pagulaste tagasisaatmine Kreekasse. Sarnase otsuse on teinud ka Rootsi, Suurbritannia, Island ja Norra. Ometi lükkas justiitsministrite nõukogu mõne kuu eest – möödunud aasta novembris – tagasi ettepaneku, mida komisjon oli toetanud alates 2008. aastast, lisada varjupaigataotlejate üleandmise peatamise mehhanism Dublini läbivaadatud II määrusesse. See nõukogu leidis, et Dublini II määrusega on kõik korras ja probleemi pole.

Samal ajal loodame õigustatult pakkuda varjupaigataotlejatele nende taotluste läbivaatamise esimeses etapis tasuta õigusabi – peame tegema seda täna arutluse all olevas direktiivis. Teame siiski väga hästi, nagu ütles enne ka Monika Hohlmeier, et varjupaigataotlejad sageli kuritarvitavad neid menetlusi, et pikendada juriidiliste nõksude abil oma viibimist Euroopas, milleks neil tegelikult õigust ei ole. Kõige selle kõrval puudub meil hinnang sellise meetmega seotud kulude kohta ja selle kohta, kas need kulud kahjustaksid hiljem selle meetme rakendamist.

Lõpetuseks murran ma pead selle üle, kuidas me suudame viia sellises vastuolulises olukorras 2012. aastaks lõpule elujõulise ühise varjupaigasüsteemi loomise, kui me võtame erinevaid otsuseid, teeme erinevaid ettepanekuid ning astume lõpuks erinevaid samme ja saavutame tegelikkuses erinevaid eesmärke Kas see on tingitud nõrkusest, solidaarsuse puudumisest või mõnest muust põhjusest, mida nõukogu ja komisjon saaksid meile selgitada?

  Alfredo Pallone (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma ei soovi teist laulu laulda, kuid olen kindlalt veendunud, et seos, mida mitme fraktsiooni esindajad on nimetanud, ehk teisisõnu kokkuhoiu ja varjupaigaõiguse vaheline suhe on halb seos, ka semantilisest vaatenurgast.

Lubage mul selgitada, ehkki mul on selleks vaid mõned sekundid. Usun kindlalt, et isegi kui halduskulusid vähendatakse, oleks tegemist fiktiivsete kulude vähendamisega. Tegelik küsimus on ühtlustamine, ent see ei ole mitte ideoloogiline, vaid kultuuriline küsimus. Ma kordan: kahjuks on sellele küsimusele kultuurilised, mitte ideoloogilised lahendused. Peame keskenduma just nendele.

Kõige haavatavamad on Vahemere riigid, kellel on inimeste vastuvõtmise vallas teistest riikidest märksa rohkem kogemusi, sest me puutume selle küsimusega tunduvalt rohkem kokku. Samal ajal kui Itaalia kulutused on selles valdkonnas suurenenud – nüüdseks on need jõudnud 30 miljoni euroni – soovivad teised riigid neid kulutusi kärpida. See tundub uskumatu.

Peame hoolt kandma ka selle eest, et eraldada viiendik nendest kulutustest – kui me kord nendest asjadest juba räägime – puudega seotud küsimuste jaoks, sest poliitilistel pagulastel on piinamiste tagajärjel väga sageli puue. Peame kõnelema ka kaitsest ja kaitstud inimestest, mis on eraldi teema, kuid tegemist on siiski inimrühmaga, mis tuleb vastu võtta. Ma ei ole kuulnud midagi nende inimeste kaitsest, keda me peame vastu võtma.

Lõpetuseks tahan öelda, et Euroopa, kus austatakse vabadusi, Euroopa, kus kaitstakse õigusi ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Lugupeetud juhataja! Minagi leian, et on tähtis direktiiv 2005/85/EÜ uuesti sõnastada, sest varjupaigamenetluste miinimumstandardite kehtestamise protsess peab olema õiglasem ja tõhusam. Muudatusettepaneku eesmärk on lihtsustada ja hoogustada menetlusi ELi tasandil. Kavandatavad standardid peavad põhinema kogu Euroopa Liidu parimatel tavadel.

Kuigi liikmesriigid annavad ametlikult õiguse varjupaika taotleda, tekivad probleemid seoses liikmesriikide juurdepääsusüsteemidega. Need on praegusel kujul liikmesriigiti väga erinevad. Tulemuseks on arvukad haldusprobleemid, mis vajavad lahendamist ühise käsitlusviisi abil. Palun, et nõukogu esitaks liikmesriikides valitseva olukorra kohta võimalikult palju teavet. Meie jaoks on tähtis läbirääkimisi sel teemal jätkata ja saavutada määratud tähtajaks tulemus.

  Monika Hohlmeier, küsimuse esitaja. – (DE) Austatud juhataja, tänan teid, et lubasite mul veel lühidalt sõna võtta. Volinik Füle, mul on teile üks palve. Alustuseks soovin öelda, et valed eeldused viivad valede kuluhinnanguteni. Varjupaigataotlejate arv praegu mitte ei vähene, vaid suureneb märkimisväärselt. Selle on põhjustanud viisarežiimi lihtsustamine näiteks Serbia ja Makedoonia puhul. Me näeme praegu ka tohutut kasvu varjupaigasüsteemi rikkumistes, mida sooritatakse katsetel siseneda Euroopa Liidu riikidesse.

Kui alustada valede eeldustega ehk teisisõnu väites, et esimese astme vaidluste üksikasjalik käsitlemine aitab kokku hoida järgmistes astmetes, tundub automaatselt justkui kõikidel liikmesriikidel oleks viletsad esimese astme menetlused. Ometi ei ole see nii. Kui tõstetakse üldisi standardeid, on tagajärjeks kulude kasv. Kui parandatakse kõikide jaoks kvaliteeti ja muudetakse menetlused keerulisemaks, on tegelikkuses tagajärjeks suuremad kulud. Arutleksin selle küsimuse üle hea meelega. Seepärast palun teil võtta eriti tõsiselt arvesse liikmesriikide väljendatud muret – mõned riigid on juba koostanud praktilised aruanded ja jagavad neid peagi teistega.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Kuulasin Euroopa Parlamendi liikmete arvamusi väga tähelepanelikult.

Varjupaigamenetluste direktiiv on enne 2012. aasta lõppu loodava Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tähtis osa.

Komisjon kiidab Euroopa Parlamenti pühendumise eest varjupaigamenetluse direktiivi käsitlevate läbirääkimiste jätkamisele. Seoses nõukogus peetavate läbirääkimistega avaldab komisjon liikmesriikidele tunnustust seatud sihi eest arutada ettepanekut avatud ja edasiviival moel.

Sellegipoolest on mitmed selle ettepaneku osad osutunud kahtlemata keeruliseks. Et hõlbustada direktiivi vastuvõtmist, kavatseb komisjon seega võtta enne Poola eesistumisperioodi algust vastu muudetud ettepaneku.

Komisjoni üldeesmärk selle direktiivi puhul on liikuda ühise menetluse poole ja hõlbustada kohaldada menetlusnorme järjepidevamalt ja tõhusamalt. Muudetud ettepanekuga edendatakse edaspidigi põhiõiguste austamist ja kvaliteetsete esimese astme otsuste tegemist, mis toob kaasa kindlad otsused ja kiiremini lõpule viidavad menetlused ning sellest tulenevalt kulude vähenemise.

Muudetud ettepanekuga püüab komisjon lihtsustada teatud sätteid, et hõlbustada nende kohaldamist. Komisjon püüdleb jätkuvalt selle poole, et tagada menetluste õigluse ja tõhususe vahel sobiv tasakaal.

Kui rääkida konkreetselt finantsmõjudest, siis komisjon mõistab täielikult, kui tähtsad on selle ettepaneku kuludega seotud osad, ning pöörab kulude küsimusele tähelepanu ka läbirääkimiste järgmistel etappidel.

Lubage mul lõpetuseks toonitada, et Euroopa Parlamendi arvamus on loomulikult lähtealus, mis võimaldab komisjonil võtta muudetud ettepaneku koostamisel arvesse parlamendi seisukohta. Me jätkame tööd Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et saavutada laiema varjupaigapakme raames selle ettepanekuga edu.

  Enikő Győri, nõukogu eesistuja. – (HU) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, lugupeetud parlamendiliikmed! Tänan teid selle väärtusliku arutelu eest. Tänan teid ka selle eest, et võimaldasite meil arutada konkreetsete faktide üle. Olen kindel, et nende kaalutluste arvessevõtmine rikastab uut komisjoni ettepanekut. Me rääkisime ühiste miinimumnõuete kehtestamisest, halbade tavade kaotamisest ühtse süsteemi abil, tõhususest ja tulususest ning rikkumise võimaluste välistamisest. Leian, et need on kõik väga tähtsad ideed, mille puhul me peame koostööd tegema.

Lubage mul esitada üks viimane mõte. Meil kõigil on uhke tunne olla osa ühendusest siin Euroopa Liidus, kus inimväärikust peetakse üheks oma kõige olulisemaks väärtuseks. Varjupaigapoliitika on valdkond, kus inimväärikuse ülimus on meie kõige tähtsam juhtpõhimõte. Eesistujariik Ungari peab inimtegurit ELi poliitikas kõige olulisemaks kaalutluseks. Peaminister Orbán ütles täna hommikul, et kuigi praegune olukord Euroopa Liidus nõuab selget pead ja kainet mõtlemist, peame näitama, et meil on olemas ka süda. Ta ütles seda seoses romade poliitikaga. Minu arvates peaksime kinnitama seda ka varjupaigapoliitika puhul: jah, EL peab suutma näidata, et tal on ka süda.

Eesistujariik Ungari jätkab oma eelkäija Belgia tööd. Meie programmis – selles rohelises raamatukeses, mille kõik parlamendiliikmed eile postiga said – leiate leheküljelt 25, et justiits- ja siseküsimuste nõukogu puhul hõlmavad meie eelisküsimused Euroopa ühist varjupaigasüsteemi. Oma tänaõhtuses esimeses sõnavõtus selgitasin ka seda – põhjalikumalt kui on kirjeldatud brošüüris –, et meil on kavas saavutada nõukoguga kokkulepe nii Dublini määruse kui ka kvalifikatsioonide määruse kohta. Seetõttu saate usutavasti öeldu põhjal tunnistada, et eesistujariik Ungari käsitleb seda tõepoolest eelisküsimusena. Jääme lootma teie koostööle.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

15. Järgmise istungi päevakord (vt protokoll)

16. Istungi lõpp

(Istung lõppes kell 20.15.)