Istungi stenogramm

Esmaspäev, 4. aprill 2011 - Strasbourg

19. ELi reageerimine rändevoogudele Põhja-Aafrikas ja Vahemere lõunapiirkonnas, eelkõige Lampedusal – Ebastabiilsusest tulenevad rändevood: ELi välispoliitika reguleerimisala ja roll (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

– komisjoni avaldus ELi reageerimise kohta rändevoogudele Põhja-Aafrikas ja Vahemere lõunapiirkonnas, eelkõige Lampedusal,

– Fiorello Provera väliskomisjoni nimel esitatud raport ebastabiilsusest tulenevate rändevoogude kohta: ELi välispoliitika reguleerimisala ja roll (2010/2269(INI) (A7-0075/2011).

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Mõni lugupeetud parlamendiliige võib olla minust tüdinenud, kuid minu arvates on see ühisarutelu rändevoogude üle väga õigeaegne. See on nii ELi välispoliitika rolli ja reguleerimisala üldine arutelu, nagu kirjeldati härra Provera raportis, kui ka võimalus teavitada teid sellest, kuidas EL reageerib kriisile Vahemere lõunapiirkonnas.

Kõigepealt lubage mul tänada Fiorello Proverat suurepärase raporti eest, mida lugesin suure huviga. See on väga õigeaegne aruteluteema, nagu on ka roll, mille ELi välispoliitika peaks võtma seoses rände keerukuse ja mitmetahulisusega.

Alustuseks lubage mul kirjeldada ELi Vahemere lõunapiirkonna kriisile reageerimise teatud elemente ja seejärel üle minna ELi välispoliitika üldisema rolli juurde. Nagu te kõik teate, seisame Vahemere lõunapiirkonnas silmitsi olukorraga, mis on viimastel nädalatel seoses asjaomaste rändevoogudega muutunud väga kriitiliseks. Põhja-Aafrikas ja Liibüas asetleidnud muutuste algusest on ümber asunud rohkem kui 400 000 inimest. Enamik neist inimestest on kolmanda riigi kodanikud, kes on tulnud Tuneesiasse või Egiptusesse. Enamik neist on oma kodumaale tagasi toimetatud, kuid paar tuhat on endiselt seal ja ma tulen nende juurde mõne aja pärast tagasi.

Umbes 20 000 sisserännanul, peamiselt Tuneesiast ja vähemal määral teistest Aafrika riikidest, on õnnestunud ebaseaduslikult Euroopa Liitu siseneda, jõudes Lampedusa ja Malta rannikule. Seetõttu on need kaks saart suure rändesurve all. Euroopa Liit on juba reageerinud neile tõsistele, ent erinevatele väljakutsetele tõhusalt ja kiirelt, võttes kolm konkreetset meedet. Esiteks on komisjon eraldanud 30 miljonit eurot sisserändajate ja pagulaste Liibüa naaberriikidesse ootamatu sissevoolu tulemusena tekkinud humanitaarhädaolukorra haldamiseks. Liikmesriikide ja teiste rahvusvaheliste rahastajate kahepoolselt antud rahaliste vahendite abil on olnud võimalik pakkuda ajutist peavarju sisserändajatele ja pagulastele, rahuldada nende põhivajadusi ja saata nad tagasi oma päritoluriikidesse.

Teiseks oleme reageerinud üle Vahemere suunduvatele ebaseaduslikele ja erinevatest rühmadest koosnevatele rändevoogudele. Mitme liikmesriigi abil käivitas Frontex ühisoperatsiooni Hermes, et aidata Itaalial kontrollida sisserändajaid ja põgenikke vedavaid aluseid. Peale selle saatis Europol Itaaliasse ekspertide rühma, et aidata õiguskaitseasutustel tuvastada võimalikke kuritegelikke kaubitsemisvõrgustikke.

Kolmandaks on komisjon püüdnud tagada, et liikmesriigid, kes on üha suureneva pagulaste ja ebaseaduslike sisserändajate voo tõttu haavatavad, suudaksid saada väga lühikeses perspektiivis hakkama sellisest ümberasustamisest tingitud finantstagajärgedega. Me oleme kiiresti leidnud 25 miljonit eurot, mida saaks eraldada Välispiirifondi ja Euroopa Pagulasfondi kaudu liikmesriikide esitatud konkreetsete taotluste alusel. Siiani on tehtud ainult üks taotlus, kuid oleme valmis käsitlema veel kiireloomulisi taotlusi.

Minu arvates on niisugune kiire reageerimine olnud kõikehõlmav, ent on selge, et me peame tegema enamat. Me peame koostama struktureerituma ja jätkusuutlikuma kava, mis hõlmaks selle nähtuse erinevaid mõõtmeid, toetudes liikmesriikide solidaarsusele ja täites täies ulatuses Euroopa Liidu rahvusvahelisi kohustusi.

Ma külastasin Egiptust Ungari välisministri János Martonyiga ja Tuneesiat oma kolleegi, volinik Štefan Fülega, kes vastutab naabruspoliitika eest. See oli osaliselt vastuseks Euroopa Ülemkogu järeldustele, milles paluti komisjonil teha väga aktiivselt koostööd nimetatud kahe riigiga.

Meie justiits- ja siseküsimuste nõukogu juuni kohtumiseks valmistudes kavatsen maikuus esitada komisjoni ettepanekute paketi, mis käsitleb ELi lähenemisviisi Vahemere lõunapiirkonna riikide rände, mobiilsuse ja julgeoleku valdkonnas.

Lähemal ajal tuleb võtta hulk meetmeid. Liibüa territooriumilt saabuvate pagulasvoogude jätkuva ja võimaliku suurenemise puhul kaalutakse järgmisi meetmeid: humanitaarabi andmiseks on olemas piisavad vahendid. Sellega seoses peavad rahalised vahendid olema sihtotstarbelised, et rahuldada pagulaste põhivajadusi, võimaluse korral aidata kaasa nende naasmisele päritoluriikidesse ning toetada nende edukat sotsiaalset ja ametialast taaslõimumist kodumaal.

Pealegi on üha rohkem Liibüast põgenevaid pagulasi kolmanda riigi kodanikud, kes elasid Liibüas pagulaste või varjupaigataotlejatena. Neid inimesi, keda on paar tuhat, ei saa saata tagasi nende päritoluriikidesse. Tuleb kaaluda ümberasustamist. Komisjon on valmis seda protsessi hõlbustama ning kutsub liikmesriike üles võtma vastutust ja hakkama tegelema selliste ümberasustamise valdkonnas tehtavate jõupingutustega. Selleks on olemas rahaline toetus, nimelt Euroopa Pagulasfondist. Seetõttu on vaja, et nõukogu ja Euroopa Parlament pingutaksid ja jõuaksid Euroopa ümberasustamisprogrammis kiiresti kokkuleppele. Kõik kolm institutsiooni on selle poliitilises eesmärgis kokku leppinud; me peame leidma väljapääsu sellest institutsioonilisest patiseisust.

Samuti on kiiresti vaja välja töötada Egiptust, Liibüat ja Tuneesiat hõlmav piirkondlik kaitseprogramm. Kolmandate riikidega tehtavat koostööd käsitleva temaatilise programmi kohaselt on komisjonil kavas eraldada 3,6 miljonit eurot sellise programmi toetuseks. Samuti kaalutakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti rühmade saatmist liikmesriikidesse, keda need ränded mõjutavad, et aidata ametiasutustel varjupaigataotlejaid kontrollida.

Lõpuks, kui ümberasustatud isikute sissevool on massiline ja kui direktiivis ettenähtud tingimused on täidetud, oleks komisjon valmis kaaluma 2001. aasta ajutise kaitse direktiivi alusel ette nähtud mehhanismide kasutamist, et pakkuda viivitamatut kaitset kõnealustele inimestele teiste ELi liikmesriikide territooriumil. Eesmärk oleks anda hingamisruumi riiklikele varjupaigasüsteemidele ja edendada vabatahtlikke solidaarsusmeetmeid liikmesriikide vahel.

Et Vahemere lõunapiirkonnast saabuvate ebaseaduslike rändajate voog on pidev ja võib suureneda, leiab komisjon, et Frontexi kooskõlastatud ühisoperatsioon Hermes peaks saama liikmesriikidelt lisavahendeid. Frontex on valmis andma logistilist ja rahalist tuge asjaomaste liikmesriikide abistamiseks, korraldama tagasisaatmislende ja lähetama soovi korral piirivalve kiirreageerimisrühmasid.

On oluline, et Frontexi pädevust tõhustatakse kiiresti ja antakse selle käsutusse tõhusamad vahendid. Nõukogu ja Euroopa Parlament peaksid Frontexi asutamist käsitleva muudetud määruse võimalikult ruttu heaks kiitma.

Samuti koostavad ELi teenistused konkreetsed projektid ja need käivitatakse varsti, partnerluses asjaomaste riikidega, alustades Tuneesiast ja Egiptusest. Eesmärk on suurendada nende suutlikkust kontrollida oma piire koostöös asjaomaste ametiasutustega; võidelda kuritegelike organisatsioonidega, kes toimetavad sisserändajaid salaja üle piiri ja tegelevad inimkaubandusega; lihtsustada tagasivõtmist ning sotsiaalset ja ametialast taaslõimumist; tuvastada ja registreerida sisserändajad ja kohelda neid rahvusvaheliste standardite kohaselt, pakkudes sealhulgas varjupaika rahvusvahelist kaitset vajajatele.

Need meetmed kujutavad endast kiiret vastust olukorrale. Ent me peame rakendama ka pikaajalisi jätkusuutlikke programme. Me arutasime koos oma Tuneesia ja Egiptuse partneritega mitmesugustes liikuvuspartnerluses käsitletud küsimustega seotud töökorralduse juurutamist. See võiks olla uus, täpselt vajadustele vastav ELi lähenemisviis, mis hindab iga riiki tema saavutuste järgi ja võtab arvesse ELi üldist välispoliitikat konkreetse riigi suhtes.

Partnerlused võivad hõlmata kõike, sealhulgas viisalihtsustust teatud tingimustel ja konkreetsete kategooriate puhul, tööjõurännet, ebaseaduslike rändevoogude ennetamist, varjupaigasüsteemide loomist, tagasivõtmist, seaduste rakendamist, tagasisaatmist. Me leppisime kahe riigi siseministritega kokku töökorralduse loomises ja selle väljaselgitamises, mida saame koos ära teha.

Olen veendunud, et see ühtne ELi välispoliitiline lähenemisviis aitab luua pikaajalist süsteemi rändevoogudega tegelemiseks, ja see toob mind Fiorello Provera raporti juurde. Pikaleveninud konfliktid ja humanitaarkriisid sellistes piirkondades, millest meil on juttu, on lõuna-lõunasuunalist rännet ja rännet ELi suunas õhutavad olulised tegurid. Meie peamised üleilmsed väljakutsed nagu ränne rõhutavad igati seda, kui tähtis on välja töötada julgeolekut, stabiilsust, kriisiohjamist ja arengut ühendav terviklik lähenemisviis.

Raporti kohaselt peab selline lähenemisviis põhinema tugeval inimõigustekesksel lähenemisviisil, eriti seoses rändajate õigustega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavate rühmade olukorrale. Me jagame seisukohta, et oluline on kasutusele võtta pikaajalisemad ja jätkusuutlikumad koostööprogrammid rände, liikuvuse ja julgeolekuga tegelemiseks, samal ajal kolmandate riikidega demokraatiat, õigusriiki ja head valitsemistava edendades.

Nagu olen kirjeldanud, peaks see lähenemisviis vastama täpselt vajadustele, hinnates iga riiki selle saavutuste järgi. See terviklik lähenemisviis sobib teiste poliitiliste protsessidega, nagu julgeoleku ja arengu vaheline seos, mida on nimetatud nii Euroopa julgeolekustrateegias kui ka Euroopa arengukonsensuses.

Me peame mobiliseerima kõik meie käsutuses olevad poliitilised ja rahalised vahendid seoses vaesuse likvideerimise, varajase hoiatamise süsteemide ja ennetava diplomaatia, humanitaarabi ning kriisidele reageerimisega, kaasa arvatud sanktsioonid, kriisiohjemissioonid, konfliktijärgne ülesehitustöö ning rahu kindlustamine.

Seepärast on see raport väga õigeaegne, sest EL peab praegu tegelema selle kriisiga. Ent see kujutab endast ka võimalust alustada midagi uut, võimalus toetada suurepäraseid uusi demokraatlike jõude, mis on tekkimas: valmisolek riigi reformimiseks on suur, eriti Tuneesias, aga ka Egiptuses.

Rände suhtes võetud üldine lähenemisviis kui ELi rändepoliitika välismõõde peab tuginema tõelisele partnerlusele kolmandate riikidega. Seda on nimetatud nii Stockholmi programmis kui ka tegevuskavas ja me esitame veel algatusi sel sügisel esitatavas rände suhtes võetud üldises lähenemisviisis. Eesmärk on sõnastada lähenemisviisi eesmärgid selgemalt ja strateegilisemalt. Selles pakutakse välja prioriteedid, põhimõtted ja konkreetsed meetmed, kuid käsitletakse põhjalikumalt ka näiteks rände ja arengu ning rände ja kliimamuutuse seost.

Ma tean, et olete kõik valmis arutama selle erinevaid elemente. See on keerukas ja väga raske teema, mille õigesti hindamine nõuab palju aega ja pingutust. Samuti on see väga sündmustekeskne ja muutub peaaegu tundidega. Seni on komisjon püüdnud olla konstruktiivne ning käsitleda seda teemat väga kõikehõlmavalt. Ootan huviga teie küsimusi.

  Fiorello Provera, raportöör. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! See kohutavalt päevakohane algatusraport koostati esimest korda rohkem kui aasta tagasi sisserände nähtuse ja selle struktuursete põhjuste pragmaatiliseks ja tasakaalustatud hindamiseks, olenemata poliitilistest või ideoloogilistest eelarvamustest.

Me tahtsime uurida välispoliitika rolli ja selle võimet mõjutada sisserände sügavalt juurdunud põhjuseid, lisaks humanitaar- või hädaolukorraga seotud põhjustele. Sõjad, etnilised pinged, püsiv kliimamuutus, inimõiguste rikkumised, kodaniku- ja majandusvabaduse puudumine, lokkav korruptsioon, kodanike vajaduste institutsioonilise esindatuse puudumine, nt ametiühingud, ühendused, erakonnad: kõik need elemendid kujutavad endast Euroopa välispoliitika sekkumisvaldkonda ja nende probleemide lahendamine kõrvaldab mitmed põhjused, mis kutsuvad esile miljonite inimeste väljarändamise.

Ükski arengukoostöö poliitika ei saa olla küllalt tõhus, kui nimetatud ebastabiilsuse põhjustega rändajate päritoluriikides ei tegeleta. See hõlmab piirkondlikku koostööd nii päritolu- kui ka transiidiriigiga, sealhulgas kahepoolsete lepingute kaudu. Aastatuhande arengueesmärgid on juba väga nõudlikud, kuid kindlasti ei saavutata neid ilma poliitilise stabiilsuseta ning tõhusaid konfliktiennetus- ja rahutagamismehhanisme rakendamata. Kõnealuse poliitika üleilmne ulatus ja selle terviklik lähenemisviis nõuavad selgeid ideid ja olulisi rahalisi vahendeid, mida on praegusel kriisiajal raske saada.

Seetõttu on soovitatav kooskõlastada liidu tegevusi teiste suurriikide, nt Ameerika Ühendriikide omadega, et vältida rahastamise dubleerimist ühesugustes valdkondades või rahaliste vahendite hajumist, nagu on minevikus sageli ette tulnud. Üleilmse nähtusega peab tegelema üleilmne poliitika. Me peame suunama sisserändajate päritoluriigid demokraatia ja hea valitsemise juurde, tehes oma väärtused ja kogemused kättesaadavaks.

Euroopa naabruspoliitika kohaselt peaksime pakkuma majanduskava, mis suudab suurendada tööhõivemäära, ja kaubanduskokkuleppeid, mis suudavad aluse panna tõelisele majandusarengule, mis vastab turuseadustele. Volinik Füle ja kõrge esindaja paruness Ashton juhtisid loosungiga „rohkema eest rohkem” tähelepanu abi tingimuslikkuse mõistele, mille kohaselt premeeritakse riike, kes asuvad kõige aktiivsemalt demokraatlike reformide ja inimõiguste austamise teele. See on kooskõlas meie Euroopa väärtustega, arengut soodustav ja – kui lubate – moraalselt õiglane maksumaksjate suhtes.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et Euroopa suurte rändevoogude juhtimise poliitika peaks käima käsikäes koormuse jagamise mõiste heakskiitmisega, mis on kooskõlas aluslepingu artikli 80 kohase riigi solidaarsuse kohustusega, sest ükski riik ei suuda üksi vastu astuda ulatuslikele hädaolukordadele.

Lõpuks tänan volinik Malmströmi tema toetuse eest selle raporti mõnele või mitmele punktile ja loodan, et Euroopa suudab tõepoolest teha Itaaliaga koostööd, et tegeleda nähtusega, millel on rahvusvaheline mõõde ja mis mõjutab meid kõiki.

  Corina Creţu, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (RO) Austatud juhataja! Kõigepealt tahaksin tänada raportööri viljaka koostöö eest selle raporti koostamisel.

Seoses konkreetse teemaga, mille üle täna arutame, ei ole inimeste väljaränne Vahemere piirkonnast vaid selle piirkonna riikide probleem, sest kogu Euroopa Liit vastutab niisuguse kiireloomulise humanitaarolukorra lahendamise eest. Tegemist on konkreetse olukorraga, mida me selle raporti koostamisel ei osanud ette näha. Arengukomisjoni arvamuse kohaselt peaks prioriteediks olema humanitaarolukorra lahendamine ja pagulaste abistamine. Ent me ei saa nõustuda väga populistlike lahendustega, millega Lampedusa elanikele lubati, et sisserändajatest vabanetakse 60 tunni jooksul. Sellele järgnesid evakueerimised mandripiirkonda, aga pärast seda, kui sihtpiirkonnad keeldusid laagriliste majutamisest, hakati neid kodumaale tagasi toimetama.

Minu arvates on vastuvõetamatu, et Prantsusmaa ja Saksamaa on keeldunud osa pagulaste võtmisest ja et Itaalia siseminister ähvardab väljastada tähtajalised elamisload, mis võimaldaks tuhandetel sisserännanutel Euroopa Liidus ringi liikuda. Need ei ole liikmesriikide kohustustega kooskõlas olevad konstruktiivsed ega kõikehõlmavad vastused. Ei omakasupüüdlikkus ega pealesunnitud solidaarsus ei kuulu nende väärtuste hulka, millele Euroopa Liit on rajatud. Seepärast arvan, et peame võimalikult kindlameelselt nõudma dialoogi ja koostööd, et leida ühiselt lahendusi sellele tõsisele probleemile.

  Franziska Keller, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamuse koostaja. – Austatud juhataja! Ränne ei toimu ainult kõikjalt mujalt Euroopasse. Tegelikult toimub enamik rännet väljaspool Euroopat, muude maailmajagude riikide või piirkondade sees.

Praegu võtavad kõige rohkem rändajaid vastu Pakistan ja Süüria – me ei tohiks seda unustada. Rändel on mitu põhjust: sõda, konflikt, vaesus, diskrimineerimine, vägivald ja tagakiusamine, perekond, kliimamuutus ja palju muud. Me peaksime tegelema nende küsimustega ja võitlema pigem tõuketegurite kui sisserändajate endiga. Nende tõuketeguritega võitlemiseks vajame head arengupoliitikat ja tingimuslikkusest ei ole seal eriti abi.

Me peame läbi vaatama meie arengueesmärkidega vastuolus olevad poliitikavahendid, nagu juhtub mõnikord kaubanduspoliitikas ja põllumajanduses. Ent me vajame ka head demokraatia ja inimõiguste edendamise poliitikat. Ühendus ja liikmesriigid on minevikus teinud koostööd kolmandate riikidega rändajate peatamise suhtes ja mitte inimõiguste küsimuses. Komisjon pidas Liibüaga läbirääkimisi lepingu sõlmimise üle Liibüa toetamiseks ja abistamiseks, et Gaddafi peataks rändajad. Käes on aeg seda muuta. Mul on väga hea meel kuulda, et nõustute minuga selles, et peame kiiresti üle minema rohkem inimõigustel põhinevale lähenemisviisile. Me ei tohiks unustada, et inimesed ei taha ega vaja ainult stabiilsust. Stabiilsus ilma demokraatiata ei ole jätkusuutlik toimimisviis. Stabiilsusel koos vaesusega ei ole mingeid väljavaateid. Stabiilsus on oluline, kuid ainult see üksi ei loe.

Me ei tohi sulgeda ust kogu maailma üksikutele rändajatele, kes tulevad Euroopasse. Me vajame ühtset varjupaigasüsteemi, mis tagab abivajajatele tõhusa kaitse, ja samuti peame kaitsma konfliktide eest põgenevaid rändajaid. Me vajame õiglast juurdepääsu seaduslikule rändele, mis tagab rändajatele nõuetekohased sotsiaalõigused. Me peame leidma võimaluse, kuidas kaitsta kliimarändajaid, sest nemad peavad põgenema meie põhjustatud kliimamuutuste tõttu. Samuti peame läbi vaatama oma viisa- ja piiripoliitika inimõiguste seisukohast.

Me ei tohiks sisserändajaid karta. Nad on samasugused inimesed nagu meie, sageli meeleheitel, otsides paremat elu, rahu ja jõukust. Kas EL pole mitte selleks rajatud?

Seega küsin komisjonilt: kas võetakse kasutusele ühtne varjupaigasüsteem? Mis juhtus sinise kaardi määrusega? Ning kuidas te tagate Lissaboni lepingu artikli 208 ehk meie arengueesmärkide mittekahjustamise põhimõtte täieliku rakendamise?

  Mario Mauro, fraktsiooni PPE nimel. – (IT) Austatud juhataja, volinik, kallid kolleegid! Kõigepealt tänan teid selle meetmepaketi kokkupanekule pühendumise eest. Minu arvates on see pakett selge poliitiline signaal, et tegemist ei ole Malta, Itaalia ega Hispaania probleemiga: see on kogu Euroopa probleem.

Minu arvates vihjavad sellele liikmesriikide solidaarsuse ja Euroopa naabruspoliitika suhtes tehtud märkused; humanitaarhädaolukordade, abi, kodumaale tagasisaatmise ja koolituse piisava rahastamise edendamise, varjupaigataotlejate teemasse sekkumise ja ummikseisust väljaaitava programmi koostamise soov, püha viide direktiivile 2001/55/EÜ ja Hermese operatsiooni tugevdamise soov. Kõik see on tõesti märk Euroopa soovist tegeleda kuudepikkuse ükskõiksuse ja ebakõlaga.

Lubage mul samal ajal selgitada, mis on meie peamine mure. Me ei ole mures eeskätt umbes 20 000 inimese pärast, kes jõudsid Lampedusale. Oleme mures poliitilise fakti pärast, mida see kujutab. Näiteks 1989. aastal toimunud idasüsteemi kokkuvarisemine ja kommunismi langemine olid suureks koormaks, näiteks Saksamaale ja Austriale, kuid siis avastasid nad Euroopa solidaarsuse. Sellele probleemile püüti reageerida poliitiliselt ja esitada tegevuskava, mille tagajärjel lõimiti paljud riigid ja inimesed, kes on nüüd Euroopa Parlamendis.

Me ei oota paljut. Vahemere piirkonda ei ole põhjust lõimida, kuid on põhjust, et naabruspoliitika oleks lõpuks oma nime väärt, et Euroopa Vahemere strateegia oleks lõpuks oma nime väärt. Seda palume Euroopalt. Minu arvates on teie öeldu sellega kooskõlas.

Tahaksin paluda, näiteks seoses direktiiviga 2001/55/EÜ, et komisjon tuleks lisaks sellele viitamisele välja tõelise ettepanekuga, mille ta esitab nõukogule, et nõukogu võtaks selle kvalifitseeritud häälteenamusega vastu ja et see aitaks Euroopa riikidel paratamatult aru saada, et sisserändajate probleem on Euroopa probleem ja et sisserändajate kaitsmise probleem on ka Euroopa probleem, millest me ei saa enam kõrvale hiilida.

  Juan Fernando López Aguilar, fraktsiooni S&D nimel. – (ES) Austatud juhataja, volinik! Ma osalesin ka Euroopa Parlamendi eelmisel selleteemalisel arutelul ja avaldan üksnes kahetsust, et täna on meil sellised arvud ja olukorrad, eriti Lampedusal, sest arvesse võeti ainult üksikuid kõnealusel arutelul tehtud ettepanekuid.

Me oleme teadlikud sellest, millist abi on proua Malmström kui siseasjade volinik andnud ja milliseid jõupingutusi teinud, et tugevneks Euroopa Piirifondi, Euroopa Tagasipöördumisfondi ja Euroopa Pagulasfondi ning muidugi Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri toimimine.

Ometi näitab Vahemere piirkonna kriis selgelt, et küsimus ei ole ainult usaldusväärsuses, vaid Euroopa ühtse sisserändepoliitika elujõulisuses; see poliitika seab sihiks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 67–89. Lõpptulemusena kujutab selline ümberkujundav ja provotseeriv Euroopa välispoliitika, mis paneb proovile Vahemere piirkonna strateegia ja Vahemere piirkonna assotsiatsiooni elujõulisuse, endast väljakutset Euroopa humanitaarmõjule ja tähtsusele ümberasustatud isikute ning võimalike varjupaigataotlejate ja pagulaste toimetulekul humanitaarmõjuga.

Seetõttu tahaksin veel kord rõhutada, et käimasoleva arutelu üks eesmärk on tulla lõplikult välja varjupaigapaketi ummikseisust; juhtida lõplikult tähelepanu vajadusele rakendada direktiivi 2001/55/EÜ, mis käsitleb humanitaarhädaolukordades ja massiliste, ettenägematute rändevoogude korral ümberasustatud isikute suhtes võetavaid meetmeid, ja tagada selle järgimine. Peale direktiivi peaks olema oluliseks eesmärgiks solidaarsuspoliitika loomine, et rakendada kõnealust solidaarsusklauslit, mis lisati Euroopa Liidu toimimise lepingusse ja mida tuleks selliste olukordadega kokku puutudes rakendada.

Sest me tõesti teame, et ei Itaalia, Hispaania, Kreeka ega ükski teine Vahemere piirkonna piiririik ei tule üksi selliste probleemide lahendamisega toime.

Pealegi hämmastab mind asjaolu, et siiani ei ole tehtud ühtegi üleskutset ega taotlust direktiivi artikli 5 käikulaskmiseks, et kohaldada kõnealust solidaarsusklauslit aluslepingu kohaselt. Kahtlemata peaksime kasutama seda võimalust väärikalt ja toetavalt reageerimaks probleemile, mis on, nagu seda on Vahemere piirkond, selgesti Euroopa probleem.

  Cecilia Wikström, fraktsiooni ALDE nimel. – (SV) Austatud juhataja! Me kuuleme, et täna väljendavad paljud inimesed muret rände pärast. Inimesed tunnevad lihtsalt hirmu massilise Euroopasse sisserände ees pärast hiljuti Põhja-Aafrikas toimunud suuri sündmusi. Neile sündmustele järgnevad kindlasti rändevood. See on juba alanud ja kindlasti jätkub. On paratamatu, et inimesed põgenevad ebastabiilsuse ja vägivalla eest, eriti Liibüa praeguse olukorra eest. Ent siiani on rändevood olnud pigem horisontaalsed kui vertikaalsed ning puudutavad eeskätt Tuneesiat ja Egiptust, kuid tuhanded inimesed on jõudnud ka väikesele Itaalia saarele, Lampedusale, ja see paneb tõepoolest meie liikmesriikide solidaarsuse proovile. Küllalt murettekitav on see, et ELi liikmesriigid ei ole seni seda solidaarsuse proovilepanekut läbinud ja näib, et nad ei ole valmis üksteist rasketel aegadel toetama.

Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon usub, et kõige olulisem asi, mida me praegu teha saame, on varjupaiga direktiivi rakendamine. Vastus veidi pikemas perspektiivis on ette valmistada ühtne Euroopa varjupaigapoliitika, mis on oma nime väärt. Muu hulgas annab see võimaluse ajutiselt peatada varjupaigataotlejate üleandmise Dublini II määruse kohaselt, kui liikmesriigil on mingil põhjusel väga suur koormus. Solidaarsusega kaasneb ka vastutus. Iga liikmesriik peab praegu järgima ja kohaldama direktiivi, mille eesmärk on ühtlustada põgenevate inimeste kaitset, ja töötama välja enne 2012. aastat jätkusuutliku Euroopa varjupaigasüsteemi. Oleme pühendunud selle rakendamisele ja peame seda tegema ning peame seda tegema solidaarsuse vaimus, järgides rahvusvahelisi kohustusi kõigi ühise julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks.

  Jean Lambert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Mul on väga hea meel, et volinik tuletas meile meelde, et väga suur osa selle piirkonna liikumisest on toimunud Põhja-Aafrikas. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on Liibüast lahkunud juba üle 400 000 inimese. Pärast varasema menetluse direktiivi arutelu kuulamist oleks seda mõnel meie kolleegil hea meeles pidada: suurem osa inimestest liiguvad Põhja-Aafrika piires.

Meil on väga hea meel ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile ja teistele ümberasustatud isikuid abistavatele asutustele avaldatud toetuse pärast. Ent Maltale ja Lampedusale avaldatud surve pärast on väljendatud palju muret ja seda õigusega. See on oluline, aga mitte võrreldav sellega, mis toimub Tuneesias ja Egiptuses. Ent üha enam muretsetakse selle pärast, mis saab saatjata või saabumisel vanematest eraldatud alaealistest. Tuntakse muret selle pärast, et neid ei toetata ega tuvastata õigesti. Loodame, et komisjon hindab nende olukorda ja ka teiste olukorda, keda peetakse siinkohal eriti haavatavaks.

Samuti tunneme heameelt valmisoleku üle kaaluda ajutise kaitse direktiivi kasutamist. Kas volinik võiks palun kirjeldada, milliseid kriteeriume ta kasutab selle hindamisel, kas esitada soovitus?

  Rui Tavares, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Austatud juhataja, volinik! Pagulasi võeti Lampedusal vastu kohutavates tingimustes, ilma toidu ja tualettruumideta – tõeliselt ebainimlikes tingimustes. Kinnipidamiskeskus on suletud ning valitsusvälistel organisatsioonidel, ajakirjanikel ja tõenäoliselt isegi parlamendiliikmetel puudub sellele juurdepääs. Itaalia Pagulasnõukogu nõuab, et neile pagulastele määrataks direktiivi 2001/55/EÜ kohaselt ajutine lähenemiskeeld, ja teie, volinik, kiitsite selle taotluse heaks. Tänan teid sekkumise eest, sest see taotlus oli laiaulatuslik ja kõikehõlmav. On asju, millega me nõustume, ja asju, millega me ei nõustu. Ent ka sellel, mis takistab seda kõikehõlmavat tegevust, on nimi: liikmesriikide silmakirjalikkus.

Volinik, te rääkisite kaasotsusele jõudmisest ümberasustamise küsimuses. Mina kui raportöör võin öelda, et Euroopa Parlament on valmis kaaluma iga ideed, mille nõukogu esitab. Ometi oleme oodanud poolteist aastat ja pole kuulnud ühtegi ideed ümberasustamise kohta. Liikmesriikide silmakirjalikkus lubas kolonel Gaddafil pagulased ja sisserändajad aastateks tähelepanuta jätta, müües talle samal ajal relvi. Seetõttu on ka jutud praegusest vahendite nappusest täiesti silmakirjalikud. Ainuüksi 2009. aastal teenisid Euroopa Liidu riigid 343 miljonit eurot relvade müügist kolonel Gaddafile, samas kui araabia maade revolutsioonide põgenike vastuvõtmiseks kättesaadavaks tehtud esialgne summa oli 3 miljonit eurot: sada korda väiksem. Minu arvates ütleb see vahe kõik.

  Mara Bizzotto , fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Lampedusale on sisse tunginud kümned tuhanded põhja-aafriklased, keda see saar ei suudaks iialgi vastu võtta. Itaaliasse on nädalate jooksul tulnud sadu paate ebaseaduslike sisserändajatega. Kui me ühiselt ei reageeri, kui EL ei reageeri, siis ümberasustatud inimeste rändelaine jätkub.

Viimastel kuudel saabunud ebaseaduslikud sisserändajad tuleb saata koju; teist võimalust ei ole. Ent peale üksikute solidaarsusavalduste on Itaalia valitsus jäetud üksi tegelema sellistes ettenägematutes mõõtmetes, lausa piibelliku väljarändega.

Kus on Euroopa? Seni on Brüssel olnud süüdi peitmises; minu kaaskodanikud ei saa enam taluda seda häbiväärset käitumist. Euroopa on jätnud Itaalia üksi enneolematu hädaolukorra lahendamisel. Selle asemel peaks Euroopa Itaaliat ebaseaduslike sisserändajate repatrieerimisel abistama ja peab toetama ka Itaalia valitsuse jõupingutusi tuhandete inimeste, kes on peamiselt Tuneesiast, jätkuva lahkumise takistamiseks.

Liibüa pagulased on teine teema: Euroopa peaks Itaaliat toetama tuvastamisel ja logistika juhtimisel, kuid eelkõige peab ta töötama selle nimel, et pagulasi võetakse vastu kõikides liikmesriikides. Sõjapõgenike vastuvõtmine ei saa olla vaid Itaalia koorem. On aeg rääkimine lõpetada. Euroopa Liit peab tegema oma kohaloleku tuntavaks. Me ei saa nõustuda sellega, et Itaalia on täis ebaseaduslikke sisserändajaid, samal ajal kui Prantsusmaa keeldub neist nii häbitult. Ebaseaduslikud sisserändajad tuleks saata tagasi kodumaale, samal ajal kui kõik liikmesriigid on nüüd kohustatud võtma vastu Liibüa pagulasi.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Austatud juhataja! Lampedusa praegusi sündmusi kirjeldas ja ennustas juba 1973. aastal Prantsuse kirjanik Jean Raspail oma prohvetlikus romaanis „Le Camp des Saints“. Ainus erinevus on see, et tegelikkus ületab väljamõeldise.

Euroopa peab selle olukorra oma kontrolli alla võtma, mitte laskma sel lihtsalt juhtuda. On tobe esmalt aplodeerida Tuneesia ja Egiptuse riigikorra muutusele ning siis kohe võtta vastu massiliselt sisserändajad või täpsemalt öeldes nende riikide pagulasi. Igaüks teab, et tegelikult ei saa kedagi neil Lampedusal silduvatel paatidel tunnustada poliitilise pagulasena. Ometi lubatakse neid inimesi praegu Euroopa territooriumile ning igasuguste subsideeritud rühmade, inimkaubitsejate ja kalliste advokaatide toel alustavad nad menetlust, millega venitatakse võimalikult kaua, ja vajaduse korral lähevad rettu, kui neid ei tunnustata pagulastena.

Praeguste sündmuste järgi otsustades ei kaitse Frontex Euroopa välispiire; ta käsitleb neid tervituskomiteena. Need paadid tuleks eskortida tagasi sinna, kust nad tulevad, ning tõelisi pagulasi tuleks võimalikult suurel määral vastu võtta nende endi piirkonnas, mitte Euroopas. Olulise tähtsusega on ka see, et mitu rahvusvahelist konventsiooni on kohandatud tänapäeva vajadustele vastavaks.

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Ma tahaksin sõna võtta ja kasutada seda arutelu, et rääkida põhiprobleemist: hädaolukord. Nad ei suuda üksi toime tulla.

Nagu igaüks teab, on selle probleemi allikaks ebastabiilne olukord Tuneesias ja Egiptuses ning sõda Liibüas. Ent selle kestus ei ole ajaliselt piiratud: kahjuks kestab see murettekitavalt kaua. Seetõttu peame otsustama, kuidas saame oma ühtseid poliitikavahendeid kasutada hädaolukorraga toimetulemiseks, sest nad ei suuda üksi toime tulla.

Minu arvates, austatud juhataja ja volinik, peab meie prioriteediks olema solidaarsus ohvritega ja solidaarsus vastuvõtvate riikide ja piirkondadega.

Meil on olemas vahendid, mida me ei kasuta õigesti. Meil on neli fondi. Proua Malmström rääkis meile selgelt ja kiiresti summadest, mis tundusid mulle naeruväärsed. Ta rääkis 30 miljonist eurost, 25 miljonist eurost taotluse korral jne. Ent meie neli fondi – Pagulasfond, Tagasipöördumisfond, Välispiirifond ja Integreerimise Fond – moodustavad finantsperspektiividest kokku peaaegu 3 miljardit eurot.

Proua Malmström, mulle tundub, et hädaolukordades tuleks neid fonde kasutada, sest meil peab olema võimalik neid kasutada ja muuta. Meie koostöö ja solidaarsuse piiranguid sümboliseerib haprus, mida Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur on näidanud Hermese operatsiooni puhul. Üha suurema hulga sõja ja meeleheite eest põgenevate inimeste saabumine toob esile selle, kui piiratud on see võimekus. Nad ei suuda üksi toime tulla.

Kes suudaks? Euroopa Liidul on piisav solidaarsus sellise hädaolukorra nõuetele vastamiseks reaalajas.

  Ana Gomes (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Provera raport ei oleks saanud tulla enam keerulisemal ajal. Tuneesia ja Egiptus – suurte majandusprobleemidega riigid – on juba avanud uksed rohkem kui 400 000 Liibüa pagulasele. Sellest hoolimata on Euroopa valitsused otsustanud sellele vilistada ja jätta tähelepanuta 20 000 inimest, kes kogunevad Lampedusale ebainimlikesse tingimustesse. Põhja-Aafrikas toimuvate revolutsioonide tõttu on Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks muutunud veelgi pakilisemaks pagulaste vastuvõtmisega seotud humanitaarkohustuste täitmine ning uue, solidaarsusel ja Euroopa Liidu muudel põhiväärtustel ja põhimõtetel põhineva rändepoliitika loomine. Suletud uste ja sunniviisilise tagasisaatmise poliitika, mida mõned liikmesriigid on viimasel paaril aastal oma Vahemere piirkonna naabrite suhtes kasutanud, on võib-olla takistanud mõnede sisserändajate jõudmist Euroopa Liitu Põhja-Aafrika sadamates sagenenud kontrollide, Vahemere piirkonnas liikuvate patrullide ja isegi mõnede jõhkramate meetodite (nt elektrišokid) abil. Ent sellel on olnud skandaalselt kõrge hind: sellisesse riigikorda nagu Gaddafi oma sunniviisil tagasi saadetud sisserändajate ja pagulaste õigused.

Praegune hädaolukord nõuab ühise varjupaigasüsteemi vastuvõtmist ning jagatud vastutust, kaasa arvatud ajutise kaitse mehhanismi ja palju rohkem ümberasustamise pakkumisi. Me vajame uut rändestrateegiat, mis võtab arvesse rände algpõhjuseid, muu hulgas näiteks vaesus, diskrimineerimine, konflikt ja poliitiline repressioon. Selle puudumisel õnnestub kaubitsejatel alati leida muud marsruudid. Seetõttu peab inimõiguste, demokraatia ja jätkusuutliku arengu edendamine muutuma Euroopa Liidu välispoliitika ning Vahemere ja muude piirkondade arenguprogrammide tõeliseks strateegiliseks prioriteediks.

  Sonia Alfano (ALDE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Hädaolukord annab Euroopa varjupaiga- ja sisserändepoliitikale tõsise õppetunni. On jällegi ilmselge, et ELil puudub õigus- ja tegevusraamistik, mis võimaldab toime tulla selliste erakorraliste, kuid mitte ettenägematute sündmustega nagu viimastel kuudel Põhja-Aafrikas toimunu.

Lampedusa ja Lõuna-Itaalia maksavad nende vigade eest, kuid peamiselt maksavad pagulased, keda võetakse vastu nii ebainimlikul viisil. Hoolimata ELi toimimise lepingu artiklist 80 ja solidaarsuse õiglase jagamise põhimõttest, muretseb iga riik tegelikult ainult enda asjade pärast ja Itaaliaga ühist piiri omava Prantsusmaa suhtumine on praeguses Euroopa stsenaariumis vastuvõetamatu. Sellega seoses nõuan tungivalt, et komisjon kaaluks võimalust nõuda Prantsusmaa valitsuselt selgitust.

EL on juba aastaid sõlminud kokkuleppeid kolmandate riikidega, kus valitseb diktatuur, rahastades nende tegevust ja pidades ärihuve demokraatlikest nõuetest tähtsamaks. Euroopa on enne Liibüa rünnakuid püsinud vakka: kas ta kavatseb vakka püsida ka telklaagrite jätkusuutmatu olukorraga silmitsi seistes?

Loomulikult oleme kõik sellega nõus, et kolonel Gaddafiga ei saa kokkuleppeid sõlmida, ometi ei kuulnud ma paar kuud tagasi ühtegi vastuväidet Itaalia ja Liibüa lepingule, mis on kaasa toonud sisserände küsimuse lahendamise kõige ebainimlikumal viisil. Täna üritas president Silvio Berlusconi kasutada sama lähenemisviisi Tuneesia puhul, pakkudes raha. Võib-olla on uus Tuneesia valitsus siiski saanud oma õppetunni.

Meeldib või mitte, EL ja 27 liikmesriiki on siiski kohustatud võtma meetmeid, pidades meeles tähtsaimat prioriteeti, milleks on rahvusvaheline solidaarsus ja inimõiguste kaitse. Seetõttu loodan ma, et Euroopa Komisjon teeb ettepaneku võtta võimalikult ruttu kasutusele ajutist kaitset käsitlevas direktiivis 2001/55/EÜ kehtestatud kiirmenetlus ja et nõukogu võtab selle ettepaneku vastu lähitulevikus, sest muidu läheks see nurja.

Samuti nõuan, et Lampedusale saadetaks nii sisserändajate humanitaartingimusi kui ka tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kontrollima parlamendidelegatsioon, mitte fraktsioonide delegatsioon.

  Malika Benarab-Attou (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! See raport on väga delikaatne ja ma pean kritiseerima selle pealkirja. Mõiste „rändevood” kasutamine annab tooni: jääb mulje, et sisserändajad on kaubad või sissetungijad.

Kuigi see on ajalooline hetk Vahemere lõunapiirkonna rahvale ja meile, takistab hirm massilise sisserände ees ELil ja liikmesriikidel uue dünaamika loomist.

Hiljutised demokraatlikud liikumised lõunas on aidanud meil teadvustada oma vastuolusid. Need on taas kord toonud esile meie vananenud ja tegelikkusega mitte kursis oleva koostööpoliitika ebakõla ja tulevikuvisiooni puudumise. Euroopa Liidul on ülim aeg rakendada rändepoliitikat, mis on kooskõlas meie väärtustega ning tunnistab, et me elame maailmas, kus inimesed on liikuvad, kus inimesed liiguvad ringi.

Muudkui rändevoogudest rääkida on mõttetu ja vastuolus meie humanistlike väärtustega. Kui meie, eurooplased, tahame olla maailmas suured tegijad, siis peame muutma oma lähenemisviisi ja töötama solidaarsusel põhineva Vahemere Liidu loomise nimel; me ei saa teha seda, kui me ei muuda liikuvuspoliitikat, mis kannab tänapäeval rändepoliitika nime. Me peame vastama lõunarahva ootustele.

Hirm sisserände ees ei tohi enam meie poliitikavaldkondi juhtida. Piirikontrolli tugevdamine ei tohi enam olla meie peamiseks ajendiks koostöölepingute rakendamisel, nagu oli Liibüa puhul.

Me peame läbi vaatama inimeste liikumist käsitlevate lepingute, sealhulgas tagasivõtulepingute sõlmimiseks vajalikud tingimused, et austada inimõigusi. Meie tegevust iseloomustab endiselt julgeolekukeskne lähenemine liikuvusele, mis on vastuolus meie väärtuste ja vajadusega kaitsta elanikke. Silvio Berlusconi ja Claude Guéanti skandaalne seisukoht tuleb jõuliselt hukka mõista.

Volinik, millise poliitika peame vastu võtma, et rajada tõeline Vahemere Liit, kus näitame üles solidaarsust lõunarahvastega, kes tunnevad täna end meie poolt põlatuna?

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Austatud juhataja! Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon ei hääleta selle raporti poolt. See sisaldab vaieldamatult mõningaid positiivseid elemente, kuid need lähevad pidevalt vastuollu teatud liikmesriikide, sealhulgas minu kodumaa tavadega.

Selles raportis keeldutakse mõistmast, et ränne on eeskätt lõuna-lõunasuunaline küsimus. Suutmatus seda tunnistada tähendab, et pinged lihtsalt kasvavad ja tõukavad paljud neist riikidest veidi sügavamale vaesusesse.

Tõsi, Euroopa Liit ei suuda majutada kõiki puudustkannatavaid inimesi maailmas, kuid teda ei ähvarda oht, et ta peab seda tegema; selle tõestuseks on arvud, hoolimata sellest, et mõned inimesed on selle pärast palju kära teinud. Euroopa Liit ei suuda majutada kõiki puudustkannatavaid inimesi maailmas, kuid ta peaks andma panuse proportsionaalselt oma jõukuse, vajaduste ja kahjuga, mille ta on tekitanud ja mida mõned tema ettevõtted, mis rüüstavad kõnealuste riikide ressursse, praegugi veel tekitavad. Kõnealune raport on selle endassesulgunud Euroopa kindluse traditsiooniks, hoolimata oma huvidest, eriti demograafilistest huvidest.

Ei, Euroopa Liit ei ole õppinud araabia maades toimuvatest revolutsioonidest. Ta ei näita üles solidaarsust. Mõne päeva jooksul on tuneeslased andnud rohkem kui 100 000 Liibüa pagulasele peavarju hirmutavates tingimustes. Ei, volinik, Euroopa kõnelused ei ole maailma probleemide kõrgusel. See vaid soodustab teatud liikmesriikide ksenofoobset poliitikat ja ma kahetsen seda.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Kõigepealt tahaksin tänada volinik Cecilia Malmströmi nädalatepikkuse raske töö eest selle ajaloolise katastroofiga tegelemisel – sest seda see katastroof on.

On tehtud märkusi, mitte ainult siin Euroopa Parlamendis, milles püütakse vähendada selle tähtsust, millega meie valitsus, riik ja rahvas on pidanud kokku puutuma. See on olnud ja on endist viisi erakordselt ulatuslik – humanitaarne või muu – hädaolukord. Minu arvates on meie valitsus ja eriti meie rahvas sellega rahvusvahelise avaliku arvamuse järgi hästi toime tulnud. Lampedusa rahvas käitus tähelepanuväärselt sisserändajad kõigepealt rõõmuga vastu võttes, seejärel neid omast taskust aidates ja siis teatud ajahetkel öeldes, et nad ei saa seda enam teha, sest me peame lisaks inimõigustele, mille üle siin Euroopa Parlamendis iga päev arutame, käsitlema ka rahva õigusi, kaasa arvatud nende õigust säilitada oma identiteet ja tegevus ning loomulikult mitte sattuda sissetungi alla.

Sisserändajate hulka kuuluvad ka ebaseaduslikud sisserändajad, vanglast vabanenud kurjategijad. See valmistab õigustatult muret riikidele, kes peavad nad vastu võtma. Pealegi, kui ränne omandab – ma kordan – sissetungi mõõtme, peame endale probleemi tunnistama.

Oleme ühegi vastuväiteta täielikult oma rahvaga. Euroopa Liit peab sellele tähelepanu pöörama, austatud volinik. Peale inimõiguste peame käsitlema oma õigusi, põlisrahvaste õigusi. Seetõttu toetame täielikult Itaalia valitsuse praeguseid jõupingutusi Tuneesias, sest voliniku avaldatud tagasihoidlike arvudega võrreldes pakub Itaalia valitsus Tuneesiale palju. Palju on ära tehtud ja oleme kindlad, et saavutame käegakatsutavad tulemused.

Ent me peame minema sõnadelt üle tegudele ja Frontex ei tee seda, mida oleks pidanud tegema selle vastiku kaubitsemise peatamiseks, sest see kaubitsemine on Vahemere piirkonna häbiplekk ja Euroopa Liit on osaliselt vastutav. Seega ütlen: „Lõpetage inimkaubandus!” ja ütlen jah nende riikide Marshalli plaanile.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja, proua Malmström! On hästi teada, et ülerahvastatud ja vähearenenud riikide inimesed riskivad iga päev eluga, sest ebainimlike ideedega EL ei ole selgeks teinud, et sisserändajatele ei kehti samad eeskirjad mis pagulastele.

Nagu me kõik teame, on pagulased pagulasseisundit käsitleva Genfi konventsiooni kohaselt isikud, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu või poliitiliste veendumuste pärast viibivad väljaspool kodakondsusjärgset riiki. Ent see määratlus ei kehti suure osa isikute suhtes, kes iga päev Euroopasse sisse tulvavad. Nad lihtsalt tahavad, olenemata oma kodumaal valitsevast olukorrast, minna kuskile ELi riiki – maale, kus nende arvates on piimajõed ja pudrumäed – selleks, et siin oma õnne proovida, ja tavaliselt vaid selleks, et meie sotsiaalsüsteemidest osa saada. See võib olla mõistetav nende vaatenurgast, kuid Euroopa Parlamendi liikmetena peame meie teenima eurooplaste huve. Kindlasti ei tähenda see, et alaliselt toetatakse miljoneid majanduslikel põhjustel väljarändajaid, kellest meil ei ole mingit tolku, kuna neil ei ole meie tööturule sobivat väljaõpet ega oskusi.

Samuti oleks see väga ebaõiglane selliste riikide suhtes nagu Tuneesia ja Liibüa, kes just praegu vabastavad end diktatuuri alt ja hakkavad liikuma demokraatia suunas ning kes vajavad oma riikide ülesehitamiseks kogu jõudu. Need inimesed peavad arendama oma kodumaad.

Tuneesia on alates Ben Ali diktatuuri lõpust olnud vaba riik. Seda olukorda tuleb arvesse võtta ka ELis toimuvatel aruteludel selle üle, kuidas tegeleda Põhja-Aafrikast pärit inimeste massilise sissevooluga. Seetõttu tuleks minu arvates kõik majanduslike põhjustel väljarändajad saata tagasi veel enne, kui nad jõuavad Euroopasse. Neil ei tohiks lasta isegi jõuda Lampedusale ning me peaksime ELi agentuurile Frontex andma vajalikud volitused selle tagamiseks.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja, volinik, kallid kolleegid! Me oleme kuulnud mitmeid meetmeid ja algatusi, mis on kindlasti julgustavad ja ka kooskõlas taotlustega, mille Itaalia delegatsioon tegi eelmisel nädalal koos delegatsioonijuhiga peetud kohtumisel president Barrosoga: rohkem solidaarsust, rohkem vahendeid, rohkem konkreetsust ja innukamat tegutsemist Lampedusa, Malta ja kõikide selliste riikide puhul, kes puutuvad kokku erakordse rändesurvega, mida saab lahendada üksnes Euroopa valitsemistava kaudu.

Need julgustavad märkused on loomulikult kooskõlas sellega, mida me arvame direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 kohaldamisest. Me usume, et saame esitada selle nõukogule täiesti mõistliku aja jooksul. Ühtsem Euroopa naabruspoliitika, mis põhineb tulemustel ja ülimuslikkuse põhimõttel, eelistades piirialasid, mis võivad kulutada vahendeid selleks, et nende enda noortel oleksid töö- ja arenguvõimalused oma päritolualadel. Parem ja piisavam tegevuskava Frontexile, kes on tegelikult olnud abiks ühistel patrullimistel sel erandlikul etapil. Meie arvates võimaldab rände rahastamise eelarveosa võtta täiendavaid meetmeid erakorralise olukorra tõttu, millest me kõik praegu vägagi teadlikud oleme.

Volinik Malmström, me ei ole rääkinud tasakaalustusmeetmetest. Volinik Hahn ei ole koos teiega, aga võib-olla oleks olnud kasulik, kui ta oleks olnud. Tõukefondide ülevaade, poliitika, mis võtab arvesse eriolukorda, ligitõmbavuse vähenemist, Sitsiilia piirkonna ligitõmbavuse halvenemist seoses kalapüügi ja turismiga, mis tuleb Lampedusale ja Sitsiiliale kuidagi hüvitada.

150 000 egiptlast on naasnud Liibüasse, kuid sellega kõnealune rändeprobleem ei lõpe. Seetõttu peame väga konkreetselt tegutsema tugeva ja otsustava Euroopa poliitika abil ja usume, et teie ja president Barroso suudate välja töötada selle strateegia tervikliku rändekava abil. Me ei saa jääda ootama uusi meetmeid ja oleme kindlad, et selle kuu lõpus pakub Euroopa välja rändekava, kauaoodatud solidaarsuse huvides, mille rakendamist me tahame lõpuks näha.

  John Attard-Montalto (S&D). – Austatud juhataja! Kõigepealt, osa – mitte kõiki – sellel arutelul osalevaid kolleege kuulates viitavad nad rändele kui millelegi, mida praegu ei toimu, vaid mis hakkab toimuma.

Tegelikult toimub inimlik tragöödia praegu, mil me siin Euroopa Parlamendis sõna võtame. Sageli räägime sellest, kas me nõustume või mitte, kuid me peaksime olema nõus sellega, et siinsamas – paarsada kilomeetrit Euroopa Liidu lõunapiirist – toimub praegu tragöödia, mis muudkui laieneb. Me siiski jätkame arutelu, isegi kui on olemas vahend – nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ – mille nõukogu saab komisjoni soovitusel kasutusele võtta.

Kuidas me kavatseme mõõta, kas sissevool on suur, väike või mitte piisavalt suur, kui see kõik on möödas? Euroopa Liit peab otsustama, kas ta tahab tegutseda ja reageerida. Me reageerime siis, kui asjad on juba juhtunud. Ärgem elagem eilses päevas. Olgem tänapäevane institutsioon.

  Sarah Ludford (ALDE). – Austatud juhataja! Tõhus juhtimine, ühtsus, solidaarsus, vastutus: need peaksid olema ELi ühise rändepoliitika alused. Võrrelge seda ELi tegelike andmetega viimasel aastakümnel; see väärib kümnepallisüsteemis hinnet kolm. Süüdi ei ole komisjon, kes on koostanud terve rea poliitikavahendeid ja esitanud seadusettepanekuid, vaid suuresti liikmesriigid. On aeg lõpetada see passiivne ja kaootiline käitumine ning hakata tegutsema ennetavalt ja hästi juhitavalt. Võib-olla oleks kasulik vaadata sellist riiki nagu Kanada ja eriti tema seadusliku rände poliitikat.

Minu kodumaa, Ühendkuningriik, on lahti öelnud igasugusest ühise poliitika ideest. Ma pean seda kahetsusväärseks, ent kui nii paljud Lampedusa-sugustes kohtades intervjueeritavatest ütlevad, et nad tahavad kiiresti liikuda põhja poole ja tihti just Ühendkuningriiki, ei aita see veenda piirikontrollide kaotamises mu kodumaad, kus on isegi olnud väga suur sisseränne.

Ma usun solidaarsusesse. Ma arvan, et praegu peaks tuginema ajutise kaitse direktiivile. Ent kõigil liikmesriikidel – nii põhja- kui ka lõunapoolsetel – peab lasuma vastutus rakendada ELi rändajate vastuvõtmise, rahalise ja muu abi nõuete läbivaatamise ning ka lõimimise ja tööseaduste jõustamise seadusi nõuetekohaselt. Solidaarsus ja vastutus peavad olema kahepoolsed.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Minu arvates ei saa me ühelt poolt rõõmustada Tuneesias toimuva revolutsiooni üle ja teiselt poolt nõuda, et riik rakendaks sellist piirikontrollipoliitikat nagu Ben Ali diktatuuri ajal. Minu arvates peaksime lõpetama surveavaldamise Tuneesia valitsusele, kes peab paljude muude küsimustega tegelema: nagu juba öeldud, oma pagulastega ning demokraatiale ülemineku protsessi jälgimisega.

Seega on olukord uus ja erandlik ning see peaks ehk võimaldama meil välja mõelda sobivad lahendused, olles samal ajal solidaarsed. Paruness Sarah Ludfordil on õigus – sellest on Euroopa Liidus kindlasti kõige rohkem puudus. Minu arvates võiks Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi töö seisneda kõigepealt tuneeslaste tagasisaatmist käsitleva moratooriumi väljakuulutamises, sest see on tõesti sündsusetu ja sobimatu. Samuti peaksime andma erielamisloa tuneeslastele, kes on juba jõudnud Prantsusmaale ja Itaaliasse, tagama kaitset taotlevatele inimestele juurdepääsu Euroopa territooriumile ning hoiduma sellistest meetmetest või kokkulepetest, mis võivad olla sellele kaitsele takistuseks, kohaldama juba mainitud 2011. aasta direktiivi sätteid kõigi nende suhtes, kellel on õigus neid kasutada, ning majutada ümberasustamisprotsessis Tuneesia ja Liibüa piiril viibivaid pagulasi.

Ja minu arvates peame mõtlema koostöösidemete loomisele nende tulevaste täielikult demokraatlike riikidega, et tuneeslased saaksid tulla täiesti seaduslikult tööle, õppima ja reisima, nii et loodaks tõelised liikuvuskanalid Vahemere kahe kalda vahel.

(Aplaus)

  Willy Meyer (GUE/NGL). – (ES) Austatud juhataja! Minu arvates on Lampedusa muutunud Euroopa Liidu sisserändepoliitika ebainimlikkuse sümboliks. See ei ole üksnes pakiline probleem; see on struktuuriline probleem.

Mulle meenub 2009. aasta 14. veebruar eelmise parlamendi ametiajal. Ma käisin Lampedusal oma fraktsiooni delegatsiooniga. See oli reis põrgusse; põrgusse, ma ütlen! Kõnealune rändepoliitika ei põhinenud tõdemusel, et väljaränne on õigus, mitte kuritegu, ja see ei teinud midagi, et tagada püha põhimõtet: õigus taotleda varjupaika.

2009. aastal ei tuvastatud Lampedusal inimesi ega vaadatud läbi varjupaigataotlusi enne, kui inimesed tegid seda, mida nad tegema pidid: ülestõus, mäss, sest nad elasid nagu loomad.

2009. kuni 2011. aastani pole midagi muutunud. Tegelikult võib öelda, et midagi siiski muutus: president Silvio Berlusconi sõlmis kolonel Gaddafiga kokkuleppe, hoolimata sellest, et kolonel Gaddafi ei järginud rahvusvahelist õigust ja saatis riigist välja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku, teades, et tal on 9000 põgenikku Liibüas; sama Liibüa, mida praegu pärast humanitaarabipalvet pommitatakse.

Seda silmakirjalikkust on vaja muuta. Seda on vaja Euroopa Liidus põhjalikult muuta.

  Gerard Batten (EFD). – Austatud juhataja! Nõukogu otsusega võetakse vastu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon. Lubage mul seda tsiteerida: Võtta kõik meetmed, mis on vajalikud selleks, et kaitsta Liibüa tsiviilisikuid ja tsiviilelanikkonnaga asustatud alasid, mida ähvardavad rünnakud, välistades aga mis tahes vormis või mis tahes Liibüa territooriumi osale okupeerivate võõrvägede viimise.

Selles ühes lauses on kaks täiesti vastuolulist ideed. Kuidas kaitsta tsiviilisikuid rünnaku eest, kui selleks ei okupeerita ühtegi territooriumi osa? Kuidas saavad sellised pika ja kuulsa sõjaajalooga riigid nagu Ühendkuningriik ja Prantsusmaa võtta kasutusele sellise mõttetu poliitika? Vastus sellele on lihtne: neid kohustab seda tegema Lissaboni lepingust tulenev Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Nad ei kontrolli enam oma välispoliitikat.

Lisaks öeldakse nõukogu otsuses, et liidu sõjalise poliitika eest vastutab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Niisiis on paruness Catherine Ashtonil võimalus pidada oma esimene sõda ja jäädvustada oma nimi koos sõjaajaloo suurkujudega nagu Rommel, Montgomery ja Eisenhower. Palju edu talle, kuid suurema tõenäosusega juhtub see, et selle idiootliku poliitika tulemuseks on katastroof kõigi asjaosaliste jaoks.

Lääne ja eriti Euroopa riikide prioriteediks peaks olema Põhja-Aafrikas mõõdukate riigikordade tekke julgustamine kõigi diplomaatiliste vahendite abil ning meie piiride kaitsmine edasiste massiliste rändevoogude eest. See ei pruugi olla poliitiliselt korrektne vastus, kuid see on mõistlike rahvusriikide realistlik vastus, kui neil oleks võimalik langetada neid otsuseid.

  Daniël van der Stoep (NI). – (NL) Austatud juhataja! Eelmisel reedel põgenes Itaalia maismaaosa vastuvõtulaagritest sadu endiste Berberi maade varjupaigataotlejaid. Need sisserändajad olid sinna üle viidud, sest Lampedusa oli pungil täis. Austatud juhataja, see on karm reaalsus: tuhanded tulevikuväljavaadeteta Berberi maade sisserändajad kuritarvitavad oma piirkonna ebastabiilsust selleks, et otsida paremat elu rikkas Euroopas.

Televisioonis intervjueeritud sisserändajad näitasid kohe linnu, kuhu nad kõige meelsamini läheksid – Amsterdam, Rooma, sel ei olnud eriti tähtsust – või veel hullem, nad kurtsid Itaalia ametivõimude pakutavate sigarettide ja joogi puudumise üle. Peaaegu unustaksite, et inimesed valivad teadlikult ebaseaduslikkuse ja kuritarvitavad tahtlikult Euroopa sotsiaalteenuseid. Need niinimetatud varjupaigataotlejad, keda kutsuksin pigem muiduleivasööjateks, tuleb piirkonnas vastu võtta. Nende varjupaiga eest vastutab Aafrika Liit, Araabia Liiga või kohutav organisatsioon Islami Konverents.

Euroopa Liit ei vastuta nende õnneotsijate eest. Kui nad siiski siia tulevad, kiirendagem oluliselt nende niinimetatud pagulaste varjupaigamenetlust ja saatkem nad võimalikult ruttu tagasi Berberi maadesse ja neid ümbritsevatesse riikidesse. Las need riigid võtavad vastutuse, mitte meie ja mitte praegu.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Silvia Costa (S&D). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Tahaksin küsida oma kolleegilt, kes äsja sõna võttis, kas tõesti võib pidada sobivaks nimetada muiduleivasööjateks ja õnneotsijateks inimesi, kes põgenevad suurte poliitiliste rahutuste eest – ja kõik fraktsioonid nõustuvad sellega – nagu praegu Põhja-Aafrikas.

Minu arvates on see väga tõsine süüdistus ning kutsun juhatajat üles kuidagi öeldut rõhutama ja kindlaks tegema, kas seda võib pidada sobivaks sellisel tundlikul arutelul, mis puudutab nende inimeste kannatusi, kelle puhul arvatakse, et neil puudub ilmselgelt õigus süüa, kuna nende kohta öeldi, et „nad isegi nõuavad toitu ja on suuresti muiduleivasööjad”.

Ma pean seda väga tõsiseks asjaks, et nii öeldi siin Euroopa Parlamendis, ja loodan, et Euroopa kodanikel on võimalik lugeda seda väga karmi ütlust, mis näitab üksnes seda lausunud isiku täielikku poliitilist sobimatust.

  Daniël van der Stoep (NI). – (NL) Austatud juhataja! Proua Silvia Costa, teil on õigus, et ma kasutasin karme sõnu, kuid need sõnad on väga selged. Meie Euroopa Liidus peame praegu toime tulema tohutu pagulaste sissevooluga ja enamik vasakpoolsetest ütlevad, et need on vaid õnnetud inimesed, kes kõik põgenevad oma kodumaalt. Hästi, aga miks nad kõik peavad tulema Euroopasse? Minu meelest on keerulisem jõuda paadiga Euroopasse kui Marokosse või Saudi Araabiasse. Ilmselgelt tulevad nad siia meie sotsiaalteenuste tõttu ja seetõttu, et neil on võimalik saada siin valitsuselt raha. Te lihtsalt lubate kõike seda!

Me peame kindlalt tegutsema selle vastu ja peame tagama, et meie, Euroopa Parlamendi liikmed, astume välja Euroopa Liidu kodanike eest. Kui jääte sellise mõttelaadi juurde, saab sellest meie allakäik. Järgmisena pöörame pilgu Sahara-tagusele Aafrikale ja lõpuks tulevad siia kõik. Me ei saa seda endale lubada. See on teie maailm, kuid mitte minu. Soovin teile selles palju edu, kuid seda meie kodanikud ei taha, Madalmaades kindlasti mitte.

  Simon Busuttil (PPE). – Austatud juhataja! Paar päeva tagasi teatasid ELi liidrid, et nad on valmis näitama üles konkreetset solidaarsust nende liikmesriikidega, keda rändesurve kõige enam mõjutab. Olgu, see aeg on käes, sest praegu on tabanud Euroopa Liitu massiline liikumine. Kutsume praegu Euroopa Ülemkogu üles oma sõna pidama. Ja et solidaarsus oleks konkreetne, peab see tähendama seda, et kõik liikmesriigid võtavad vastutuse ümberasustatud isikute eest, kes põgenevad Liibüast Euroopasse.

Meil on vahend juba olemas; me lihtsalt peame seda kasutama. See on direktiivis 2001/55/EÜ ette nähtud solidaarsusmehhanism, mis teeb kahte asja. Esiteks annab see ajutise kaitse kõikidele ümberasustatud isikutele, kes jõuavad Euroopa Liitu. Teiseks paneb see vastutuse nende võõrustamise eest kõikidele liikmesriikidele ja mitte ainult riigile, kuhu nad juhtumisi jõuavad. Mehhanismi käivitab nõukogu otsus, mille kohaselt on massiline sissevool olemas. Ent sellele peab järgnema komisjoni – teie, austatud volinik – ettepanek.

Kahtlemata toimub massiline väljaränne Liibüast. Liibüast on põgenenud üle 400 000 inimese, peamiselt Tuneesiasse ja Egiptusesse, kuid nüüd ka ELi riikidesse. Eelmisel nädalal saabus Maltale vaid 24 tunni jooksul rohkem kui 800 inimest, peamiselt somaallasi ja eritrealasi. Proportsionaalselt on sellel samasugune mõju nagu siis, kui Prantsusmaale saabuks vaid ühe päevaga 120 000 inimest. Kindlasti kuulub see massilise sissevoolu alla. Seega ei pea me vaatama absoluutarve, vaid suhtarve – nende suhtelist mõju sihtriigile.

Ma tõesti palun teil, proua volinik, näidata poliitilist tahet ja esitada see ettepanek. Samuti palun nõukogul pidada oma sõna ja näidata üles konkreetset solidaarsust.

  Claude Moraes (S&D). – Austatud juhataja! Alates 1999. aastast on nõukogu keeldunud varjupaigapoliitika loomisest ning koormuse tegelikust ja formaalsest jagamisest. David Sassoli ja oma Itaalia kolleegide nimel kõneledes näeme Itaalias hädaolukorda, millele pole tõelist seaduslikku lahendust. Praeguseks peaks lahendus leitud olema. Ammu oleks tulnud kasutusele võtta vastuvõtumenetlus, tingimused, mis on täna arutatava varjupaigapaketi tuumaks. Sel juhul oleks meil olnud ettekujutus ümberasustamisest ja koormuse jagamisest, kuid seda meil ei ole.

Seetõttu ütlen oma fraktsiooni nimel, et me peame selles hädaolukorras abi andma. Me kutsume üles eelkõige nõukogu – kuid ka teid, volinik – näitama seda poliitilist tahet ja kohaldama nõukogu direktiivi 2001/55/EÜ. See loob ümberasustamisolukorra, mis võib kergendada vähemalt osa koormusest.

Ja lisaks sellele – nagu mõned on öelnud – ei saa me tähelepanuta jätta oma varjupaiga ja rahvusvahelise õigusega seotud kohustusi. Neid kohustusi rakendatakse nii paljude haavatavate inimeste suhtes, kes täna kannatavad. Varjupaiga tõuketegurite põhjused on sügavad ja ulatuslikud – nendeks on vaesus ja ebastabiilsus. Praegu on meil siiski tegemist olukorraga, mis mõjutab lõunapoolseid riike, ning me peame rakendama nõukogu direktiivi 2001/55/EÜ.

  Cornelia Ernst (GUE/NGL). – (DE) Austatud juhataja! Ma sooviksin käsitleda kolme punkti. Esiteks peaksime selgeks tegema, et me tõepoolest oleme võimelised andma Põhja-Aafrika ja eriti Tuneesia pagulastele abi ja et me ka tahame seda teha. Seetõttu tunnen heameelt ka selle üle, et komisjon soovib võtta kasutusele direktiivi 2001/55/EÜ ajutise kaitse tagamiseks, ja nõuaksin samal ajal, et seda kasutaksid tõepoolest kõik liikmesriigid, mitte ainult Itaalia, vaid ka Prantsusmaa ja Saksamaa – eelkõige riigid, kellel tõesti on võimalik investeerida.

Teiseks ootame komisjonilt selgesisulist avaldust selle kohta, et selliste diktaatoritega nagu Ben Ali või Gaddafi sõlmitud kokkulepped rände ennetamise kohta – nii kirjeldaksin neid mina – on õigustühised. Tõeline partnerlus kolmandate riikidega, nagu proua Malmström ütles, ei ole arvatavasti võrreldav Itaalia ideega osta 150 miljoni euro eest valmisolek pagulaste tagasivõtmiseks. Selle asemel, et näidata üles solidaarsust seoses pagulaste tõkestamisega, peaksime näitama üles praktilist solidaarsust Põhja-Aafrika riikidega, näiteks Tuneesiaga, kuhu on põgenenud 150 000 inimest.

Kolmandaks peame mõistma, kui hapral pinnal seisavad ELi pagulaste tõkestamise vahendid. Frontex ja Dublin II – peame nende üle järele mõtlema. Me vajame Euroopas liberaalseid varjupaiga- ja rändepoliitikat käsitlevaid õigusakte ja teistsugust, tõeliselt jätkusuutlikku arengupoliitikat.

  Constance Le Grip (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Meie arutelu praegusel etapil pean ma paratamatult kordama või toetama osasid varem öeldud asju. Ent, nagu paljud mu kolleegid, tahtsin öelda ka seda, et probleeme, millega peame kokku puutuma – probleeme, millega kogu Euroopa Liit peab praegu kokku puutuma – ei saa lahendada vaid üks liikmesriik.

Ükski liikmesriik ei peaks üksi vastu seisma raskustele, millega ta silmitsi seisab ja millega minu arvates kogu Euroopa Liit taas kord silmitsi seisab. Seetõttu palun tegelikult vaid seda, et Euroopa Liit korraldaks oma tegevust ja lahendaks olukorra üheskoos tegutsedes. Minu arvates on nüüd tõepoolest kätte jõudnud aeg panna alus tõelisele Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitikale.

Euroopa varjupaiga- ja sisserändepakt võeti vastu rohkem kui aasta tagasi. Minu arvates on nüüd kätte jõudnud aeg seda väga konkreetselt kohaldada.

Me kuulasime ära voliniku; me kuulasime ära mitu tema soovitust. Tahaksin nende juurde tagasi tulla ja toetada väga kindlalt mõnda tema ettepanekutest. Jah, me peame iga hinna eest suurendama Frontexi vahendeid. Me peame suurendama oma inim-, materiaalseid ja finantsressursse ning tagama, et Frontex suudab Hermese ja Poseidoni operatsioone rohkem toetada.

Jah, me vajame täiendavaid lisaressursse nende liikmesriikide jaoks, kes, ma ütleksin, eelkõige puutuvad kokku suurenenud rändevoogudega, mille tunnistajaks täna oleme. See on meie solidaarsuse rahaline väljendus.

Jah, me peame looma tihedamad koostöösidemed Vahemere lõunapiirkonna riikidega; loomulikult peame neid toetama, aitama ja leidma vahendid. Volinik mainis – minu arvates käis ta Tuneesias sel teemal rääkimas – liikuvuspartnerlust. Jah, me peame tugevdama neid vahendeid vastutuse vaimus, solidaarsuse vaimus, kuid ka reaalse ja konkreetse tegevuse vaimus.

  David-Maria Sassoli (S&D). – (IT) Austatud juhataja, volinik, kallid kolleegid! Küllap olete aru saanud, et Euroopa Parlamendis on palju solidaarsust, kuid see ei ole piisav. Euroopa sisserändepoliitika kasutuselevõtmiseks ja siduvaks muutmiseks peame tegema koos seda, mida teised ei suuda, ehk saavutama valitsustevahelise konsensuse.

Võtke ja esitage oma ettepanekud nõukogule. Me toetame teid, sest küllap olete aru saanud, jättes kõrvale mõned ksenofoobsed märkused, et siin Euroopa Parlamendis valitseb suur austus ja solidaarsus. Euroopa Parlament kinnitab seda taas homme, öeldes ei tagasi- ja väljasaatmistele, jah direktiivi 2001/55/EÜ rakendamisele ning jah kõnealuse direktiivi artikli 25 rakendamisele.

Homme anname oma panuse Euroopa Parlamendis. Ent ka teised peavad andma oma panuse; valitsused peavad olema märksa omakasupüüdmatumad; meid tuleks näha Euroopa poliitika rakendamiseks vajaliku solidaarsuse toetajatena. Teie töö on loomulikult selle saavutamisel kesksel kohal, sest ilma valitsusteta oleks Euroopa nõrgem.

  Carlos Coelho (PPE). – (PT) Austatud juhataja, volinik Malmström, kallid kolleegid! Me oleme kõik rääkinud, kuidas me puutume kokku nii suurema ulatuse kui ka keerukusega rändevoogudega. Pidevatele konfliktiolukordadele Afganistanis, Somaalias ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis lisandub nüüd see, et murettekitavalt on sagenenud uued juhtumid Egiptuses, Tuneesias ja Liibüas, mis on toonud kaasa olukorra tõsise halvenemise.

Liikmesriigid, keda mõjutab see rändesurve geograafilistel põhjustel rohkem, on juba märganud, et nende reageerimisvõime on oluliselt vähenenud. Kaootiline olukord Lampedusa saarel, mida mitu sõnavõtjat juba mainisid, on üks näide, mille puhul pagulaste arv ületab elanike arvu. Seetõttu tuleb anda liikmesriikidele, keda see kõige rohkem mõjutab, vajalikku toetust finants-, inim- ja tehniliste ressursside näol, et nad oleksid tõepoolest võimelised reageerima massilistele rändevoogudele ja samal ajal võimelised inimlikult reageerima inimsurvele, millega me silmitsi seisame.

Seetõttu toetan oma kolleegide üleskutset käivitada viivitamata Euroopa Liidu solidaarsusmehhanism. Samuti on oluline kasutada olemasolevat infrastruktuuri ja asutusi, nt Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit, ning tõenäoliselt ümber hinnata ja kohandada operatsiooni Hermes. Samuti nõustun sellega, mida Rui Tavares juba ütles pagulaste ümberasustamise kohta. On oluline, et nõukogu, kes praegusel arutelul ei viibi, lõpetab juriidiliste ettekäänete taha peitmise ja suudab selle pagulaste ümberasustamise küsimuse edukalt lahendada. Lõpetuseks, austatud volinik, vajame minu arvates rohkem solidaarsust liidu liikmesriikide vahel, paremat jõupingutuste kooskõlastamist ning vastutuse ja koorma jagamist.

  Rosario Crocetta (S&D). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! On kurb tõdeda, et mõnikord võib Lääs leida suure solidaarsuse seoses pommitamise, ettevõtete kolmanda maailma riikidesse saatmise ja nafta võtmisega, kuid raskem on seda leida solidaarsus- ja rändepoliitika tegemisel. Tänaõhtune arutelu puudutab neid teemasid.

Ma käisin Lampedusal esmaspäeval ja nägin 4000–5000 inimest maapinnal, end üksteise vastu surudes lageda taeva all magamas, tehes hädasid sinna, kus nad sõid, ja suutmata vahetada piiriületusel seljas olnud märgi riideid – mis mõnede sõnade järgi olid disainerrõivad, kuid tegelikult oli tegemist võltsitud disainerrõivastega, kohutavates tingimustes. Nende seas oli 4500 last, 12-13aastased lapsed, kes elasid sama ebamugavates tingimustes nagu Lampedusa elanikud.

Tuneesia on praegu koduks 150 000 Liibüast saabunud sisserändajale ja näitab üles oma solidaarsust. Tegemist on solidaarsust üles näitava vaese riigiga, samal ajal kui jõukad Euroopa riigid ei suuda majutada 5000 sisserändajat. Pigem peaks Euroopa üles näitama solidaarsust nende suurepäraste lastega, kes andsid tõuke Sīdī Bū Zaydis alguse saanud nn jasmiin-revolutsioonile, mis muudab Põhja-Aafrikat ja maailma.

  Alfredo Pallone (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Teie öeldu vastab sellele, mida me kuulda tahtsime. Ent ma ei tahaks ideologiseerida seda arutelu, mida mõnikord ideologiseeritakse kahepoolselt. Humanitaarhädaolukorrast rääkides on minu arvates tegemist väga tõsise asjaga.

Küsimus, mille esitan endale ja ka oma kolleegidele, on järgmine: „Kas me saame rääkida humanitaarhädaolukorrast ja peatuda siinkohal või peaksime esitama kahesuguseid küsimusi, ühe hädaolukorra ja pakiliste küsimuste kohta ning teise strateegia kohta?”

Aafrika ja Lähis-Ida probleem on probleem, mis peab oma olemuselt jääma väljapoole Euroopat, ning tekib küsimus, kas saab toimuda arengut ilma demokraatiata. Meenutagem, et neis Lähis-Ida ja Vahemere piirkonna riikides ei toimunud ülestõus ideoloogia, vaid leiva üle, ülestõus demokraatia nimel, et ellu jääda.

Oleme kohustatud endilt küsima teatud küsimusi selle kohta. On väga tore, volinik, et käsitletakse direktiivi 2001/55/EÜ probleemi ja kogu Frontexi tegevust, kuid Euroopa peab endalt küsima, mida ta tahab ette võtta Vahemere piirkonna ja kogu Aafrika suhtes.

Paljud minu kolleegid on rääkinud Liibüast ja teistest riikidest. See paneb mind mõtlema Darfurile, teatud olukordadele, kus toimub genotsiid Aafrikas iga päev. Lisaksin vaid ühe vastuolulise tähelepaneku: ei vasta tõele, et Euroopa vastutab rüüstamise eest. Muidugi vastutavad mõned Euroopa riigid osaliselt, kuid Aafrikas mõjutavad vastastikku mitu kapitalistlikku süsteemi, mille aluseks ei ole, tööjõu sotsiaalmajandus nagu meie omal, vaid riigimajandus, riigikapitalism. Peamine näide on Hiina, kes ostab riigi võlakohustusi ja rakendab tööle kogu elanikkonna. Me ei saa minna ja kukutada presidente, keda kannustab kuritegu. Isegi ÜRO ei saa seda teha.

Minu arvates peaksime jätma kõrvale ideoloogilised küsimused ja mõtlema pakilisele probleemile ning see tähendab nende inimeste, kõigi üheskoos, vastuvõtmist. Homme ei saa me siiski hoiduda kogu Aafrikat käsitleva Euroopa strateegia arutamisest.

  Sylvie Guillaume (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Oleme sõnavõttudega lõpule jõudnud, seega keskendun kahele punktile küsimuste vormis. Esiteks tekkis humanitaarkaos Vahemere piirkonnas paratamatult Euroopa Liidus esinevate puuduste, tegelikult ühise rändepoliitika puudumise tagajärjel. On ebarealistlik püüda takistada üksnes Euroopasse suunduvaid rändevooge ja see tähendab, et prraegu peavad kolmandad riigid ja Lõuna-Euroopa liikmesriigid tagajärgede all üksi kannatama. Itaalia reaktsioon – kollektiivsed väljasaatmised – ei ole vastuvõetav ning samuti ei ole vastuvõetav Prantsuse seisukoht sulgeda oma piirid; see ei lahenda midagi ja jätab tegelikud probleemid lihtsalt kahe silma vahele.

Minu esimene küsimus on järgmine: kas võime oodata ümberkorraldust ja tasakaalustatud Euroopa rändepoliitika väljatöötamist?

Minu teine küsimus puudutab ka Euroopa solidaarsust; minu jaoks ei ole see loosung, vaid midagi, mis on muutunud hädavajaduseks. Samuti nõuan tungivalt, et nõukogu reageeriks kiiresti ja käivitaks massilise sissevoolu korral ajutist kaitset käsitlevas direktiivis ettenähtud solidaarsusmehhanismi, kuid ma nõuan tungivalt ka seda, et liikmesriigid reageeriksid ÜRO Pagulasvoliniku Ameti üleskutsele rakendada kiiret ümberasustamismehhanismi.

Seetõttu on minu teine küsimus: kas me võime oodata konkreetseid meetmeid justiits- ja siseküsimuste nõukogu 11. ja 12. aprilli kohtumiselt?

  Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Ma usun, et tänane arutelu Provera raporti üle on teretulnud Vahemere piirkonna ja Põhja-Aafrika hiljutisi sündmusi silmas pidades. Kõigepealt soovin rõhutada vajadust ELi lähenemisviisi järele araabia maade revolutsioonilaine vallandatud rändevoogude juhtimiseks Lissaboni lepingu artiklis 80 nõutud solidaarsuse vaimus.

Teisalt soovin õnnitleda härra Proverat raporti puhul, mis rõhutab vajadust võtta pidevalt arvesse rändevoogude allikaks oleva ebastabiilsuse sügavalt juurdunud põhjuseid. Praegu toimub palju sündmusi, mis tuletavad meile meelde tungivat tegutsemisvajadust. Näiteks Côte d’Ivoire’i valimisjärgse konflikti tagajärjel taotlesid sajad tuhanded selle riigi elanikud varjupaika naaberriikides, sealhulgas 94 000 neist ainult Libeerias, riigis, mida ennast ohustab ebastabiilsus.

Sellest ebastabiilsuse ja rände nõiaringist pääsemiseks peame minu arvates rõhutama eelkõige ennetustegevust. Pean siin eeskätt silmas konfliktide ennetamist. Samuti peame kaaluma demokraatia ja inimõiguste edendamist ning muidugi majandusolukorra parandamist pikas perspektiivis.

Teisalt peame minu arvates paremini kasutama vahendeid, mis on kättesaadavad rände üldise lähenemisviisi raames, et tugevdada rände ja arengu sünergiat. Rändeküsimus peab automaatselt sisalduma Euroopa partnerriikidega peetavas dialoogis. Samuti tuleb rohkem toetada päritolu- ja sihtriikide arenguprojekte, mis parandavad elamistingimusi ja nende riikide võimet juhtida rändevooge.

  Carlo Casini (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Seoses olukorraga Põhja-Aafrikas on kõik ebakindel. Me ei tea, milline on Liibüa kodusõja vahetu tagajärg, me ei tea, kas Magribi riikide ja Egiptuse uus riigikord soodustab demokraatiat või halveneb olukord seoses demokraatia ja Euroopa suhetega veelgi.

Mis puutub Aafrika rannikult Euroopa ja eriti Lampedusa rannikule lakkamatult saabuvatesse põgenikevoogudesse, on isegi praegusel juhul raske vahet teha neil, kes põgenevad vägivalla ja surmahirmu tõttu, neil, kes on näiteks vanglast põgenenud, ja neil, kes loodavad paremat tulevikku kui nälg nende kodumaal.

Siiski saame olla kindlad teatud asjades. Esiteks tuleb austada kõikide inimeste inimväärikust. Teiseks peab Euroopa lähenemisviis näitama üles külalislahkust kõigi pagulaste suhtes. Kolmandaks on Euroopa Liitu kuuluvate üksikute riikide piirid Euroopa piirid. Neljandaks on kõikidel Euroopa Liitu kuuluvatel riikidel solidaarsuskohustus: seda kinnitas ja tugevdas ning selle muutis õiguslikult siduvaks Lissaboni leping, mis reguleerib ka rändepoliitikat ja rändevoogude juhtimist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal. Viiendaks on juba olemas vahendid praeguse olukorra sarnaste hädaolukordadega toimetulekuks direktiivi 2001/55/EÜ, Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) näol. Praegune olukord on üks neist, mis näitab, kas Euroopa on reaalselt olemas või mitte.

Volinik, ma nautisin väga teie kõnet, kuid minu arvates peaksime minema sõnadelt üle tegudele. Ma olen sellest täiesti teadlik ja ma tean, et te hakkate tegutsema. Loodetavasti teie ettepanekule järgnevad järelmeetmed. Oluline on see, et sõnadest ei piisa: me vajame tegusid, et muuta Euroopa tegelikkuseks. See on Euroopa rajamise võimalus.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Me oleme pöördepunktis. Ma ütlen seda, sest me peame kaaluma, kuidas me kavatseme edasi minna, hoolimata kriisist, millega praegu silmitsi seisame. Varasematel aastatel õnnestus meil Põhja-Aafrikast Lõuna-Euroopasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Portugali, Maltale ja Kreekasse saabuvaid rändevoogusid piirata kõnealuste riikide ja vastavate Põhja-Aafrika riikide vahel sõlmitud kahepoolsete lepingute abil ning me tõesti saavutasime märkimisväärseid tulemusi. Seetõttu avaldatakse praegu Kreekale rohkem survet Türgi kaudu, sest Euroopa ja Kreeka ei ole suutnud kohaldada sarnaseid lepinguid Türgiga, hoolimata asjaolust, et sellised kahepoolsed lepingud on olemas.

Seega on minu küsimus järgmine: nüüd, mil kogu see segadus on vallandunud, mis saab neist lepingutest, volinik? Kas me võiksime siduda – ja peaksime siduma – need eelnevad lepingud või muud tulevased lepingud meie pakutavate rahaliste vahenditega? Teie väljakuulutatud meetmete pakett on väga hea ja me peame neid riike aitama. Meie kohus on aidata kõiki oma kaasinimesi; ent see tuleb siduda nende riikide kohustusega võtta tagasi kõik, kes on saabunud Lampedusale ja kes saabuvad lähi- või kaugemas tulevikus teistesse Euroopa riikidesse, sest mida suurem on surve, seda rohkem inimesi saabub teistesse riikidesse.

Et me seda teemat käsitleme ning esile toodi direktiiv 2001/55/EÜ, siis peaksime ehk üle vaatama selle, mida ütlesime aasta tagasi; mitu parlamendiliiget viitasid kuulsale ümberjaotamisele, mida oleme nii pinevalt oodanud. Endiselt ootab elluviimist kodumaale tagasi toimetamine ja ümberasustamine; öelge meile, mida me veel peaksime tegema. Ehk peaksime siiski kohe alustama pagulaste sisemist ümberasustamist, et leevendada survet neile riikidele, kes tegelikult probleemiga silmitsi seisavad?

Lõpetuseks – kuna minu aeg on otsas – peame piirama liikmesriikide killustatud lähenemisviise. Mõned riigid, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, peatavad valikuliselt Dublini II määruse raames tagasisaatmised Kreekasse. Me võime Itaalias seista sama probleemiga silmitsi lähi- või kaugemas tulevikus. Kreeka valitsus kuulutas omakorda välja veel ühe killustatud lähenemisviisi, tara Évroses, kuid meil puudub üldine lahendus probleemile. See on nii oluline küsimus, et me vajame tõelist solidaarsust ja üldist strateegiat, volinik.

  Jacek Protasiewicz (PPE). - (PL) Austatud juhataja,volinik! See arutelu oli algselt kavandatud palju kitsamalt, hõlmates üksnes Provera raportit. Esimeeste konverents otsustas laiendada selle kohaldamisala ja seepärast arutame praegu – ja ka põhjendatult – praeguseid reaktsioone peamiselt pagulaste sissevoolule. Me ei saa rääkida neist kui ebaseaduslikest sisserändajatest, sest nad on pagulased – Süüriast ja eelkõige Põhja-Aafrikast, mis on praegu sattunud revolutsiooni keerisesse. Samuti keskendub meie arutelu praegu Euroopa Liidu kehtiva varjupaiga- ja sisserändepoliitika üldhinnangule.

Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) fraktsiooni variraportöörina Provera raporti puhul tahaksin siiski selle dokumendi juurde tagasi tulla. Tahaksin seoses sellega tõstatada kaks küsimust, mis minu arvates on äärmiselt olulised. Esiteks tahaksin öelda, kui hea meel on mul selle üle, et raportis arutatakse Euroopa poliitika kahe põhisamba ehk arengu ja julgeoleku vahelise suurema sünergia vajaduse üle. Põhja-Aafrika revolutsioonilistest sündmustest saadav õppetund ütleb meile, et abi, mida antakse üksnes ametlike kanalite kaudu ja mida jagavad diktaatori juhitava valitsuse asutused, ei lahenda ELi abipoliitikaga hõlmatud riikides elavate inimeste sotsiaalseid probleeme. ELi abi peab tegelikult aitama lahendada tavainimeste sotsiaalseid probleeme, mitte täitma diktaatorite ja võimulolijate taskuid.

Mitte ainult majandusreform, vaid ka demokraatia ja inimõiguste reform peaksid olema arenguabi andmise eeltingimuseks. Täna näeme, et noored neis maailmaosades, mis meile huvi pakuvad ja mida hõlmab meie arengupoliitika, ei taha ainult leiba, vaid ka vabadust ja demokraatiat.

Teiseks saab Euroopa demograafilisi probleeme silmas pidades selgeks, et Euroopa Liit ei tule toime juba esile kerkinud tööturuprobleemidega ilma ühtse ja tõeliselt ratsionaalse sisserändepoliitikata. Oma kohta maailmas otsivate vähima haridusega ja kõige enam puudust kannatavate rändajate sissevoolu Euroopasse saab takistada vaid hästi läbimõeldud ja ühtne sisserändepoliitika, nagu ütlesid eelmised sõnavõtjad, näiteks Kanada ja Uus-Meremaa rakendatav poliitika.

  Giovanni La Via (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Olukord Vahemere piirkonnas ning praegused ja prognoositavad rändevood nõuavad volinik Malmströmi väljakuulutatud strateegiast erineva keskpika ja pikaajalise strateegia vastuvõtmist.

Minu arvates on vaja Vahemerega piirnevates Aafrika riikides luua demokraatlikud elu- ja arengutingimused, mis takistavad niisugust rännet, mille tunnistajateks oleme. Seetõttu vajame minu arvates lühemas perspektiivis eriplaani – osad on nimetatud seda Marshalli plaaniks –, et ergutada ja rakendada arenguprotsessi Põhja-Aafrika riikides. Ainult sel moel saame peatada ja ennetada tulevast rännet.

Samuti tahaksin rõhutada vajadust tasakaalustusmeetmete järele asjaomastes valdkondades. Kõik sõnavõtjad rääkisid Lampedusast, kuid tahaksin kutsuda teid üles mõtisklema selle üle, mida tegelikult tähendab selline rändeprotsess, millega me praegu kokku puutume, turismist ja kalapüügist elatuva saare jaoks. Reisikorraldajad ei ole juba mitu kuud teinud ühtegi reserveeringut, vaid ainult tühistanud. Euroopa peab näitama oma toetust vastavate tasakaalustusmeetmete abil.

  Barbara Matera (PPE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ma võtan sõna Lõuna-Itaalia esindaja ja uhke eurooplasena, ning olen veendunud, et liikmesriigid peaksid andma oma panuse tugeva ja kestva liidu rajamisele.

See, et me ei olnud valmis vaid 70 miili kaugusel oma rannikust aset leidnud hädaolukorraks, näitab meie 27liikmelise süsteemi puudusi ja vajadust arendada suuremat vastutus- ja solidaarsustunnet. Tõenäoliselt nõrgestab individualistlik lähenemisviis Euroopat ja takistab lõimimisprotsessi, mille ülesehitamisega oleme viimastel aastakümnetel vaeva näinud.

Selle Euroopa iga nurk on Euroopa. Ka Lampedusa on Euroopa ning see kehtib kõikide valdkondade ja igasuguse poliitika suhtes. On absurdne, et selle hädaolukorraga tegelevad vaid kaks liikmesriiki. Oleme otsustanud ühineda, et olla tugevamad, ja nagu parimate abielude puhul peaks liit koos püsima nii heas kui halvas.

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, head kolleegid! Tänan teid sõnavõtu eest! Me oleme kohustatud pakkuma täielikku toetust, rääkides liikmesriikide vahelisest solidaarsusest ja rõhutades, et komisjon kutsub liikmesriike üles täielikult vastutama varjupaigataotlejate eest. Tänan teid, sest kinnitasite meile, et kõik see, mis oli seni tegemata, saab nüüd tehtud.

Homsel hääletusel soovime anda teie tegevustele jõudu, anda teie sõnadele jõudu, ning anname teile täieliku voli selle tagamiseks, et kõik see, mis oli seni tegemata, saab nüüd tehtud.

Kahjuks ei võta kõik Euroopa valitsused seda lähenemist omaks. Mõnede arvates on Itaalia merepiirid Itaalia ja mitte Euroopa piirid ning nad ütlevad selgelt, et ei soovi jagada koormust, mida vaid Itaalia ja Lõuna-Itaalia kannavad.

Seetõttu toetame täielikult teie sõnavõttu, kuid teeme seda usus, et tänu nõukogule esitatud komisjoni jõulistele meetmetele peaks liikmesriikide solidaarsus Itaaliaga olema tõeline ja konkreetne ning kõik 27 liikmesriiki peaksid näitama, et nad vastutavad selle hädaolukorra eest ja valitsevad seda olukorda.

  Raffaele Baldassarre (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Ma tunnen heameelt teie sõnavõtu ja väljakuulutatud meetmete loetelu üle ning ei lasku rändajate ajutise kaitse ega aluslepingu artikli 80 kohaldamise õiguslikku ega reguleerivasse arutellu.

Praegu seilavad endiselt mööda Vahemerd Itaalia rannikule meresõiduks kõlbmatud laevad, millel sõitjad maksavad tihti oma eluga. Hoolimata hiljutistest üleviimistest on Lampedusal endiselt täielik hädaolukord ja ikka voolab inimesi Manduria telklinna.

Itaalia annab endist viisi oma osa nende meeleheitel inimeste vastuvõtmisel, samal ajal kui teised riigid paistavad silma vaid politseijaoskondade kaudu toimuvate väljasaatmiste arvu poolest. Meie valitsus on Tunises ning püüab seda sissevoolu piirata, kuid me ei saa sellega üksi hakkama. Me vajame Euroopa Liitu, me vajame abi ja me vajame Euroopa poliitilist rolli uue naabruspoliitika ja tõhusama rändestrateegia kavandamisel, mis sai alguse Dublini süsteemi läbikukkumisest ja tähelepanekust, et Lampedusa ei ole ainult Itaalia, vaid ka Euroopa piir.

  Mario Pirillo (S&D). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Lõuna-Itaalia valitud esindajana ühinen oma kolleegidega, kes on enne mind nõudnud sobivaid meetmeid Lampedusa elanike ja sisserändajate kriitilise olukorra lahendamiseks.

Tervise- ja sanitaarolukord saarel on ületanud kõik sündsuse piirid. Ma palun Itaalia valitsusel näidata üles vastutustunnet ja tagada kõikide talle kättesaadavate meetmete vastuvõtmine ning kutsun Euroopa Komisjoni üles rakendama ELi sisserändajate ajutist kaitset käsitlevas direktiivis sätestatud meetmeid.

Järgmisel Euroopa Liidu siseministrite nõukogu kohtumisel, mis on kavandatud 11. aprilliks, tuleb võtta kõik meetmed, millega tagatakse, et ei sisserändajaid ega Lampedusa elanikke ei jäeta lootusetusse olukorda. Seetõttu peame algatama tõsise arutelu Euroopa naabruspoliitika üle, mis keskendub demokraatiale üleminekut toetavatele algatustele, eriti Vahemere lõunaranniku riikides. Õnnitlen härra Proverat.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Oleme teadlikud, et sisserändeprobleemide lahendamiseks on vaja toetada sisserändajate päritoluriikide arengut, ilma välise sekkumiseta, kuid solidaarsust, inimõiguste austamist ja rahu kaitset edendavate konkreetsete meetmetega, kas Tuneesias, Egiptuses, Liibüas või muus riigis. Seda siiski ei juhtu, mille kurvaks näiteks on olukord Lampedusal. On pakiline vajadus tõsiste meetmete järele; solidaarsusmeetmete järele; meetmete järele, mis lõpetavad selle tragöödia. Ma tahaksin, volinik, juhtida tähelepanu eelkõige sisserännanud naiste olukorrale. Sellistele naistele tuleb tagada õigus oma passile ja elamisloale, mis on oluline ka inimkaubanduse, eriti laste ja naistega kaubitsemise vastu võitlemiseks; samuti tuleb sellega siduda pagulaste ümberasustamise toetamine. Lõpuks kutsun üles komisjoni vaatama võimalikult ruttu läbi tagasisaatmist käsitlev direktiiv: direktiiv sõja, nälja ja kannatuste eest põgenevate sisserändajate vastu, kes tahavad olla lihtsalt õnnelikud koos oma perega ja väärivad meie solidaarsust.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Fiorello Provera on teinud ära suurepärase töö ja ma õnnitlen teda. Tema raportis käsitletakse probleemi realistlikult ja tema ettepanek jagada sisserände koormust on vajalik lahendus.

Seetõttu teen ettepaneku saavutada kokkulepe, mis parandab ja ajakohastab Dublini määrust. Sündmused näitavad, et me ei lahenda sisserändeküsimust ja see jätkub. Me ei suuda seda kõrvaldada, kuid me peame sellega toime tulema. Kreeka, Itaalia ja Hispaania ei suuda sellega üksi toime tulla, sest need riigid on tugeva surve all. Me ei ole suutnud lahendada seda probleemi alates 1990. aastast. Meie arvates seda ei ole olemas, me jätame liikmesriigid oma saatuse hooleks ning neid vaeseid inimesi ekspluateeritakse, nagu ka selle koorma all kannatavaid Euroopa kohalikke elanikke. Me ei tohi unustada, et praegu on Euroopas 7 miljonit töötut, kellest 3 miljonit on vanuses 19–24.

  Corneliu Vadim Tudor (NI). – (RO) Austatud juhataja! Stalini endine sekretär Boris Bažanov jutustab oma memuaarides „Kuidas sündis stalinism?” 1923. aasta detsembrikuus Kremlis juhtunud episoodist. Oma seltsimeestega arutelu pidades ütles grusiinist mõrvar midagi, mis tekitas kõmu. Ei ole oluline, kes erakonnas hääletab ja kuidas. Ülimalt tähtis on see, kes hääli loeb. Seetõttu ei tule meile üllatusena näiteks see, et hiljuti valiti Kasahstanis ametisse tagasi Nursultan Nazarbajev üle 95 protsendi häältega.

Sama lugu on Rumeenias, kus absoluutselt kõik valimised on võltsitud. Seda demokraatia paroodiat korraldab kohalik maffia Rumeenias asuva USA suursaatkonna otsese kaitse all. Tegelikult otsustab see suursaatkond, mis on rumeenlastele parem. WikiLeaksi telegrammides tõepoolest rõhutatakse, et kahjuks on Rumeeniast saanud CIA sõjaväebaas, mis kujutab Stalinit saatanana, kuid kasutab tema meetodeid. Milline häbi!

  Marco Scurria (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Arutelu praegusel hetkel on peaaegu kõik ära öedud ja ehk see just ongi asja mõte. Me jätkame arutelu ning samal ajal jätkuvad maabumised, inimesed surevad merel ja on ebainimlikes tingimustes kokku surutud Itaalia ja Malta rannikutel, mis ei ole Itaalia ja Malta rannikud, vaid Euroopa piir, värav meie Euroopa Liitu, kustkaudu võib pääseda kõiki 27 liikmesriiki.

Kõneluste aeg on läbi, ütlevad meile meie kodanikud ja sisserändajad, kes otsisid vabadust ja leidsid end suletud laagritest luku tagant. On aeg tegutseda, volinik. Ma kutsun teid üles; me kutsume teid üles haarama juba homsest pärast hääletust ohjad enda kätte ja saatma nõukogule taotlus direktiivi 2001/55/EÜ rakendamiseks ning ühiselt looma tõelise strateegia Vahemere piirkonna tuleviku kohta, sest kaalul ei ole üksnes Euroopa usaldusväärsus, vaid ka lähisaatus.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Austatud juhataja! See arutelu toimub Euroopa naabruspoliitika tuleviku seisukohalt kriitilisel ajal. Sellega seoses arvan, et vahejuhtumid, millega Itaalia Lampedusal kokku puutus, rõhutavad vajadust koostada ELi rändepoliitika, mis keskendub järgmistele valdkondadele.

Esiteks peaks EL keskenduma rändevoogude põhjustele. Selle all pean silmas päritoluriikide ebakindlat majandusolukorda ja ebastabiilset poliitilist õhkkonda. Neis riikides töökohtade loomise ja investeeringute suurendamise abil julgustaks Euroopa Liit kodanikke oma kogukonna elus osalema.

Teiseks arvan, et sisserändajate õigusi tuleb kaitsta. Frontexi kohus on eelkõige rakendada Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja muid selle valdkonna rahvusvahelisi lepinguid.

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Tänaõhtust arutelu iseloomustab sõna „solidaarsus” kasutamine. Liiga sageli räägivad parlamendiliikmed siin istungisaalis oma riigi huvides, kuid oleks parem, kui rohkem meist räägiksid teiste riikide muredest, et näidata üles solidaarsust.

Põhjus, miks ma palusin sõna, oli see, et mind vapustasid väga minu kolleegi Simon Busuttili toodud arvud, mille kohaselt 800 Maltale saabuvat inimest vastab 120 000 Prantsusmaale üheainsa päevaga saabunule. Malta ja Lampedusa probleemid on Euroopa Liidu probleemid.

Ma rääkisin solidaarsuse ideest Lissaboni lepingu arutelu käigus laialdaselt. Me peame arutlema solidaarsuse mõiste üle Euroopa Parlamendis, sest mul on hirm, et solidaarsus on Euroopa Liidus praegu lõhestunud, mitte ainult selles keerulises küsimuses, vaid paljudes muudes küsimustes. On aeg, et meie, Euroopa Parlament, sellega tegeleksime ja teeksime Euroopa Liidu solidaarsuse taas üldtuntuks.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Tegemist on tõepoolest keerulise olukorraga. Muidugi seisab Põhja-Aafrika silmitsi probleemiga. Praegu püüavad sealsed inimesed, eriti Tuneesias ja Egiptuses, ehitada uued riigid – demokraatlikud riigid, kus austatakse põhiõigusi ja õigusriigi põhimõtteid. Nad valmistuvad suve lõpus toimuvateks valimisteks. Me peaksime tegema kõik, et neid sel suurepärasel teekonnal toetada.

Komisjon, nagu te teate, valmistab ette muudetud naabrusstrateegiat ja see esitatakse nõukogule. See sisaldab toetust demokraatiale, toetust majandusarengule, kasvule ja töövõimalustele ning selles sisaldub ka liikuvuselement. See on väljakutse, millele peaksime andma oma toetuse.

Samuti kaasneb väljakutse Liibüaga, kus suurenenud vägivald tekitab väga ebakindla olukorra ja sunnib paljusid inimesi põgenema. See on väljakutse Euroopa rändepoliitikale. Pikas perspektiivis peame välja töötama üldisema lähenemise sellele, mis on väga suures jaos kooskõlas härra Provera raportiga, mille panust võetakse arvesse.

Lühemas perspektiivis peame muidugi lõpule viima varjupaigapaketi. Uskuge mind, proua Keller, me püüame seda teha. Euroopa Parlamendi abil ning tänu raportööride jõupingutustele selle paketi kokkupanemisel ja läbirääkimiste lõpetamisel Euroopa Parlamendiga loodan endiselt, et saame selle lõplikult valmis enne aasta lõppu.

Lampedusa ja Malta seisavad silmitsi probleemiga. Tahaksin kummutada mõned väited, et komisjon ehk „Brüssel” ei ole Itaaliat aidanud. Tegelikult pakkusime Itaaliale abi. Praeguses pikaajalises eelarves on ülejäänud perioodiks olemas Itaalia jaoks 171 miljonit eurot riikliku assigneeringuna. Osa sellest rahast ei ole veel Itaalia puhul kasutatud ja me teeme peaaegu iga päev Itaalia ametivõimudega koostööd, et näha, kuidas programmi raha saab ümber jaotada nii, et seda saaks kasutada Lampedusa olukorra lahendamiseks.

Samuti oleme pakkunud Itaaliale abi hüvitada mõned rändajate sisemise ümberpaigutamise kulud. Meil on Frontexi operatsioon Hermes, kuid tahaksin teile meelde tuletada, et Frontex sõltub liikmesriikide sissemaksetest ja et selle vahendid saavad väga kiiresti otsa. Meil on vastus: meil on olemas Europol. Peame kõnelusi Tuneesiaga, et leida lahendus, kus rahvusvahelist kaitset mittevajavad inimesed saavad organiseeritult, väärikalt ja vabatahtlikult tagasi pöörduda. Aitame Tuneesial võidelda kaubitsemisega tegelevate võrgustike vastu ja vaatame, kuidas saame aidata tal piirikontrolli sisse viia. See on osa suuremast liikuvuspartnerlusest.

Enamik pagulasi on Tuneesias ja Egiptuses. Nagu ütlesin, lahkus Liibüast üle 400 000 inimese. Paljud neist inimestest on kodumaale tagasi toimetatud. Need on peamiselt tuneeslased ja egiptlased, kuid peale selle veel umbes 30  riigist, peamiselt Aafrikas. On inimesi ka Bangladeshist, Iraagist, Afganistanist jne.

Paljud neist inimestest on kodumaale tagasi toimetatud Euroopa abi toel ning liikmesriigid teevad Tuneesia ja Egiptusega tõelises solidaarsuse vaimus koostööd. Kuid on jäänud veel mõned inimesed. Ma külastasin neid pagulaslaagreid vaid paar päeva tagasi. Tuneeslased teevad muljetavaldavat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga. Ent on mõned inimesed, paar tuhat, kes on saatuse hooleks jäetud. Nad ei saa kodumaale naasta. Me peame neid inimesi aitama. Nad tuleb Euroopas ümber asustada. Mul on väga raske selgitada neile somaallastele, et nad ei saa tulla Euroopasse, sest me ei ole kokku leppinud delegeeritud või rakendusaktides. Seega, palun, nõuan tungivalt, et teie ja nõukogu jõuaksite selles kokkuleppele, sest me võiksime tõesti täita Euroopa ümberasustamisprogrammi eesmärki ja aidata neid inimesi, sest neil ei ole kuhugi minna.

Samuti näeme, kuidas pagulased tulevad praegu Euroopasse – Lampedusale ja Maltale. Ma mõistan, et loomulikult on Malta saare suuruse tõttu tohutu surve all. Me võime näha, et inimesi tuleb juurde. Paljud neist inimestest võivad vajada rahvusvahelist kaitset. Seni, kui Liibüas jätkub vägivald, suureneb oht, et üha rohkem inimesi peab põgenema.

Need inimesed kujutavad tõepoolest Euroopale probleemi. Tõenäoliselt vajavad nad varjupaika. Meil on teatud fondid. Meil on teatud asutused. Meil on teatud poliitika, mille abil püüda neid inimesi aidata. Nagu ütlesin, kaalume võimalust kasutada ajutise kaitse mehhanismi. Selle saab käiku lasta siis, kui toimub selliste inimeste massiline sissevool, kes ei saa kodumaale tagasi pöörduda. Ent selle käikulaskmiseks on vaja kvalifitseeritud häälteenamust nõukogus. Praegu selline häälteenamus puudub. Loomulikult jälgime seda väga hoolega ja võtame selle nõukogus uuesti üles järgmisel nädalal. Kuid enne selle mehhanismi käikulaskmist kutsun – ja kutsun endiselt – liikmesriike üles rakendama solidaarsust: mitte ainult ilusate sõnadega välja tulema, vaid tegutsema.

Me peame leidma lahendused Itaalia ja Malta ning võib-olla teiste survealuste riikide abistamiseks. Ma nõuan tungivalt, et liikmesriigid seda teeksid. Sellele üleskutsele reageerivate Euroopa riikide jaoks on ette nähtud solidaarsusfondid. Seda kõike arutatakse justiits- ja siseküsimuste nõukogu järgmisel nädalal toimuval istungil. Mul on hea meel teid hiljem seal kõneldust teavitada.

Suur tänu, austatud juhataja, väga olulise arutelu eest!

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ma sooviksin, et volinik Malmström asja veidi selgitaks. Voliniku sõnutsi arutatakse direktiivi 2001/55/EÜ käikulaskmist nõukogus. Te arutate seda järgmisel nädalal nõukoguga, sest, nagu ma õigesti aru sain, puudub meil praegu kvalifitseeritud häälteenamus.

  Cecilia Malmström, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Võib-olla väljendasin ma end siin ebaselgelt. Kõike, millest teile rääkisin, sealhulgas Egiptuse ja Tuneesia kogemus, arutatakse nõukogus järgmisel nädalal.

Muidugi on päevakorra põhipunkt olukord Põhja-Aafrikas. Viitasin oma sõnavõtus sellele ajutise kaitse mehhanismile, kuid ma ei tea, kas tuleb otsus või midagi sellist. See sõltub suuresti esimeestest, kuidas nad tahavad seda jälgida, kuid meie jälgime seda olukorda iga tund. Tahtsin lihtsalt öelda, et praeguseni ei ole kvalifitseeritud häälteenamust selle kaitsemehhanismi käikulaskmiseks.

  Fiorello Provera, raportöör. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Enne kui tulen raporti juurde, tahaksin vastata härra Meyerile ja Tavaresile. Ma tõesti austan igaühe arvamust, kuid mulle tundub, et nende seisukohad Lampedusa ja seal toimuva suhtes ei ole üldse suuremeelsed.

Tahtsin neid teavitada, et Lampedusale saabus 12 000 inimest kolme öö jooksul. Lampedusa on väike saar 6000 elanikuga ja ootamatult saabus kolme öö jooksul sinna 12 000 inimest ning rahvaarv kasvas 20 000ni. Minu arvates on igal riigil väga raske vastu võtta sellist suurt hulka inimesi, kes saabuvad nii lühikese aja jooksul väikesele saarele, kus puuduvad vahendid nii suure arvu saabujate jaoks. Praegu on Lampedusal 1400 sisserändajat. Palju on ära tehtud ja niipea, kui mereolud võimaldavad, viiakse sisserändajad üle teistesse keskustesse, eeskätt riigi lõunaosas.

Siinkohal jõuame raporti juurde. Ma tahtsin tänada eri erakondade variraportööre, kes oma erinevate tõekspidamistega aitasid väga tõhusalt sellele raportile kaasa. Nad andsid täiesti selgelt olulise panuse, samas vaimus, mis innustas alguses meid kõiki. Samuti tänan volinik Malmströmi entusiasmi eest, mida ta näitas üles koormuse jagamise mõiste suhtes, mis peaks mõjutama tema tööd komisjonis ja ka nõukogus. Kui ta näitab ka edaspidi üles samasugust entusiasmi, siis järgnevad sellele minu arvates head tulemused.

Lõpetuseks ütlen, et olukorrast on väga raske kokkuvõtet teha. Niivõrd, kui kokkuvõtte tegemine on võimalik, tahaksin öelda, et ükski poliitika ei ole tõhus ega täielik, kui maailma põhja- ja lõunaosa arengutasemete vahel püsivad tohutud erinevused, kui demokraatlike institutsioonide kvaliteedi vahel püsivad tohutud erinevused ja kui inimõiguste austamisel on suured erinevused. Me peame võtma meetmeid olulise strateegilise koostöö ja abi poliitika kaudu, mis avaldab mõju põhja ja lõuna selliseid tohutuid ebavõrdsusi tekitavatele struktuurilistele põhjustele. Kui me leiame lahenduse neile struktuurilistele põhjustele, järgneb ülejäänu ja maailmast, kus me kõik elame, saab arvatavasti parem paik.

  Juhataja. – Ühisarutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub teisipäeval, 5. aprillil 2011.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Giovanni Collino (PPE), kirjalikult. – (IT) Ma suhtun väga kriitiliselt ELi rändega seotud meetmetesse. Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja teiste, Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel jagatud liikmesriikide erinevad huvid panevad Itaalia väga täbarasse olukorda. Oleks hea, kui Itaalia valitsus viivitaks vähem ja tegutseks rohkem, ning keelduks sisserändajate vastuvõtmisest seni, kuni Euroopa tuleb lagedale tõelise ühise sisserändepoliitikaga. Euroopa Liit vajab ühist varjupaigapoliitikat ja peab tagama, et solidaarsuse ja koormuse jagamise põhimõtted ei jääks vaid lubadusteks paberil. Selline oleks olukord siis, kui Itaalia võtaks enda kanda Põhja-Aafrika ja kogu Vahemere piirkonna nägu muutva olukorra koorma. Itaalia ei suuda enam vastu võtta liibüalasi, tuneeslasi ega egiptlasi enne, kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Austria lõpetavad kõigi nende territooriumi kaudu Põhja-Aafrikast saabuvate inimeste vastuvõtmisest keeldumise. Seni, kuni Brüssel kooskõlastab rändevoogude juhtimist Pariisi, Berliini ja Viini ning ka Rooma ja teiste liikmesriikide valitsustega, oleks hea, kui Itaalia võtaks praegusest palju järeleandmatuma seisukoha.

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult. – (CS) Rännet käsitlevas raportis on lahendus rändevoogude ennetamiseks. Raportööri arvates peaksime ennetama rännet rändevoogude allikaks olevatesse riikidesse investeerimise teel. Ent majandus- ja finantskriisi ajal ei ole Euroopa Liidul võimalik ulatuslikult „finantseerida” kolmandat maailma Euroopa kodanike elatustaseme säilitamise arvelt. ELi ja Aafrika vahel on olnud, on praegu ja on ka edaspidi tohutud majanduslikud erinevused. Kui need erinevused kaoksid ja kolmanda maailma inimestel ei oleks enam mingit põhjust rännata ELi, oleks see tingitud sellest, et me aitasime kaasa ELi riikide standardite halvenemisele. Me ei tohi ennast petta, et ränne tuleneb ainult põhiliste inimõiguste rikkumisest. Suur osa rändajatest tulevad ELi vaid parema elu pärast. Sotsioloogilistest uurimustest nähtub, et mida suurem on rändajate osakaal ELis, seda rahulolematumad on kohalikud inimesed oma eluviisiga. Kui rändajate arv ületab teatud määra, ei ole nad enam huvitatud Euroopa ühiskonda kuulumisest, vaid loovad hoopis oma ühiskonna ELi sees. EL peaks keskendama rändepoliitika ainult inimõiguste rikkumisele. Finants- ja majanduslikud erinevused ränderiikide ja ELi vahel ei tohiks olla nende riikide rahastamise põhjuseks. Rände ennetamise poliitika tuleb siduda ELi välispiiridel rände ennetamise poliitikaga.

  Ville Itälä (PPE), kirjalikult. – (FI) Põhja-Aafrika sündmustega on kaasnenud uus rändevoog Euroopa lõunapiiril. Samal ajal kui me juurdleme selle terava probleemi lahenduste üle, peame uurima ka selle põhjuseid.

Araabia diktatuuride langus võib olla maailmapoliitika suurim pöördepunkt pärast raudse eesriide langemist paarkümmend aastat tagasi. Eelkõige on see suurepärane võimalus demokraatiale ja kodanikuõigustele. Nagu kõikide revolutsioonidega, kaasneb ka sellega oht. Kõige kriitilisem hetk on siis, kui oma võimu kuritarvitavad diktaatorid ähvardavad oma kodanikke, nagu juhtus Liibüas.

Euroopa ja selle liitlased ei või ega tohiks lihtsalt tegevusetult pealt vaadata, kui tema piiridel toimuvad rahutused. Meil on üks ühine eesmärk: peame tegema kõik endast oleneva süütute inimeste, sealhulgas naiste ja laste elude kaitsmiseks, kui keegi teine seda ei suuda. Põhja-Aafrika demokratiseerumine, inimõiguste austamine ja seeläbi algav majanduskasv on parim võimalus takistada inimvoolu Euroopa lõunapiiril.

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult. – (FR) Juba nädalaid on Vahemere ning eriti Malta ja Lampedusa rannikul maabunud tuhanded sisserändajad, kes põgenevad olukorra eest oma riigis, kus valitseb enneolematu poliitiline ebastabiilsus. Frontex on õigustatult käivitanud operatsiooni Hermes, et aidata Itaalia ametivõimudel toime tulla sellise massilise rändajate sissevooluga oma rannikule. Selle humanitaarkriisi ohjamist ei tohi jätta ainult Itaalia ametivõimude ülesandeks. ELi välispiiride kontroll peab olema ühine jõupingutus, sest see on ühine probleem. Sellise kolmandate riikide kodanike massilise sissevoolu tulemuseks on paljudesse liikmesriikidesse sisenevate ebaseaduslike sisserändajate lained. Me peame ainult nägema, kuidas Prantsuse ametivõimud tabavad iga päev sadu ebaseaduslikke sisserändajaid, kes saabuvad otse Itaaliast. Me teame väga hästi, et nende varjupaigataotlejate seas on paljud majanduslike põhjustel väljarändajad, kes lipsavad neisse segarändevoogudesse. Peale selle tuleb Euroopa jõupingutusi suurendada. Liikmesriigid peavad tagama Frontexile vahendid, mida ta vajab oma ülesannete elluviimiseks. Samuti peame tegema rohkem koostööd Tuneesia ametivõimudega. Tuneesia peab täitma oma tagasivõtukohustusi.

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. – Olukord Liibüas on praegu väga ebakindel. Ent kindel on see, et see on põhjustanud humanitaarkriisi. Nagu raportis on kirjeldatud, kutsuvad relvastatud konfliktid, eriti siis, kui nendega kaasnevad inimõiguste rikkumised, esile naaberriikidesse suunduvate rändevoogude tohutu kasvu. Pidades silmas tohutut ulatust, milleni need võivad küündida, ei saa ELi Frontexi programm olla parim vahend selliste rändetasemetega tegelemiseks. EL peab nüüd koostama ja kavandama õige reageeringu, kaasa arvatud põhjaliku koormuse jagamise tegevuskava, et aidata pagulastel kooskõlastatult ümber asuda. See peaks tuginema Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80 toodud solidaarsusklauslile. Võidakse kõrvale puigelda sellele vastamisest, kui suurt konkreetset pagulaste arvu võib määratleda hädaolukorrana. Ent meil peab olema välja toodud põhjalik kava, kus on riigiti selged piirmäärad, nii et ELi valitsused ja komisjon oleksid mõlemad valmis ja hästi valmistatud eelseisva kriisiga tegelemiseks. Euroopa Parlamendi Malta liikmena valmistab mulle suurt pettumust see, et komisjon on ilmselt nii ettevalmistamata tegelemiseks kriisiga, mis on ammu olnud vältimatu.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Resolutsiooni ettepanekus rõhutatakse väga olulist teemat. See ei keskendu ainult naiste ja meeste võrdse kohtlemise probleemile maapiirkondades, vaid juhib tähelepanu otse vajadusele luua võrdsed võimalused maapiirkonnas elavatele naistele, mis on samasugused nagu linnakeskustes elavate naiste igapäevased võimalused. Minu arvates oleme Euroopa Parlamendis pööranud seni liiga vähe tähelepanu maapiirkondades elavate naiste sotsiaalsele ja erialasele arengule. Maapiirkondades elavad naised põrkavad iga päev mitmete, nii majanduslike kui ka taristuga seotud takistuste vastu, mis olulisel määral piiravad nende võimalusi seoses haridusele, tervisekaitsele ja kõige tähtsama asjana tööturule juurdepääsuga. Lõppude lõpuks ei ole just paljud tööpakkumised suunatud maapiirkondadele, peamiselt seetõttu, et need piirkonnad on majanduslikus mõttes oluliselt vähem arenenud. Seetõttu on nii oluline toetada maaelu arengu poliitikat ning parandada juurdepääsu kõrgetasemelisele taristule või tagada võimalused väga arenenud side- ja infotehnoloogiast kasu saamiseks. Olen kindel, et Euroopa Parlamendi liikmed saavad samuti palju ära teha, et maapiirkonnad jõuaksid tsivilisatsiooni hüvedele järele. Lõppude lõpuks võime korraldada mitmesuguseid koolitusi või seminare, mille käigus saame pakkuda reaalset abi maaelu arenguks ette nähtud ELi rahalistele vahenditele juurdepääsuks.