Istungi stenogramm

Kolmapäev, 6. aprill 2011 - Strasbourg

14. ÜRO neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu nõukogu ja komisjoni avalduste üle ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi kohta.

  Zsolt Németh, nõukogu eesistuja. – Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit on seadnud oma kindlaks eesmärgiks 9.–13. mail 2011 Istanbulis toimuva ÜRO neljanda vähim arenenud riikide teemalise konverentsi edukuse. ELi arvates pakub konverents suurepärast võimalust muuta vähim arenenud riikide toetamine tõhusamaks.

Nõukogu võttis äsja vastu järeldused, mida ELi läbirääkijad peavad ettevalmistusprotsessi ja konverentsi ajal suunistena järgima. Vähim arenenud riikide esikohale seadmine on vajalik selleks, et aidata kaasa meie ühistele püüdlustele täita aastatuhande arengueesmärgid. Seepärast oleme võtnud kindlalt ülesandeks toetada kõikide vähim arenenud riikide kaasavat ja kestlikku arengut. Need riigid esindavad rahvusvahelise üldsuse kõige vaesemat ja nõrgemat osa ning neid iseloomustab suur vastuvõtlikkus välistele majanduslikele šokkidele, loodusõnnetustele ja inimtegevusest tingitud õnnetustele ning nakkushaigustele.

Pooldame jõuliselt seda, et aastatuhande arengueesmärkidega kooskõla säilitades ja vähim arenenud riikidele kindlaid eesmärke seades keskendutakse lõppkokkuvõttes valdkondadele ja meetmetele, mis võivad vähim arenenud riikide konkreetsete vajadustega seoses lisaväärtust anda, ning võetakse arvesse 2001. aasta Brüsseli tegevuskavast saadud õppetunde. Kiiresti muutuvas maailmas on ülioluline võtta pikaajalised kohustused vähim arenenud riikidega uute ja kohaseid meetmeid sisaldavate partnerluslepingute sõlmimise kaudu.

Euroopa Liit on eeskätt seisukohal, et Istanbuli konverentsil tuleks käsitleda kolme peamist eesmärki: esiteks võitlemine vähim arenenud riikide haavatavuse ja haprusega ning kriisidele vastupanuvõime edasine tõhustamine neis riikides; teiseks vähim arenenud riikide kestliku arengu jaoks soodsa keskkonna loomine; kolmandaks vähim arenenud riikide kaasava ja kestliku majanduskasvu soodustamine. Need eesmärgid on jätkuvalt Euroopa Liidu suunanäitajateks kõnelustes vähim arenenud riikidega kogu ettevalmistusprotsessi ja konverentsi ajal.

Euroopa Liit on alati olnud eestvedajaks jõupingutustes, mida rahvusvaheline üldsus teeb vähim arenenud riikide toetamiseks ning EL on nende riikide suurim rahastaja. Ta on oma kohustuste täitmise poolest olnud kõige edukam arengupartner, eeskätt turulepääsu, päritolureeglite ja võlgade leevendamise küsimustes. Ta on saavutanud märkimisväärset edu nii ametliku arenguabi kui ka arengupoliitika sidususe valdkonnas.

Mõni vähim arenenud riik on viimase aastakümne jooksul saavutanud majanduskasvu ja arengu suhtes edu, kuid tunnistame siiski, et üldiselt on progress olnud ebaühtlane. Ees on veel palju tööd, eeskätt Sahara-taguses Aafrikas ja riikides, mis on nii konfliktiolukorras kui ka muidu haprad. Seepärast on EL hiljuti kinnitanud üldise ametliku arenguabi raames veel kord, et on võtnud kindlalt ülesandeks täita ühiselt eesmärk anda vähim arenenud riikidele abi suurusjärgus 0,15–0,20% kogurahvatulust.

Vähim arenenud riigid vastutavad oma arengu eest esmajoones ise ning abiandjate toetus peaks põhinema abi saavate riikide ettevõtlikkusel ja täielikul vastutustundel. Euroopa Liit rõhutab ka vähim arenenud riikide üldise progressi ning hea valitsemistava, demokraatia, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse üldiste edusammude vastastikust sõltuvust.

Samal ajal oleme täiesti veendunud, et kõikidel riikidel on kohustus aidata arenguriikidel vaesusest väljuda ja teha aastatuhande arengueesmärkidega seoses edusamme. Vähim arenenud riikide edusammud on vastastikku seotud arengupartnerite poliitikameetmete kvaliteedi ja sidususega. Seepärast tuleks eelkõige püüda parandada toetusmehhanismide tõhusust ja tulemuslikkust täita olemasolevaid kohustusi. EL on mitmel juhul kutsunud teisi rahastajaid üles neist kohustustest kinni pidama. Ka tärkava majandusega riigid peaksid vähim arenenud riikide abistamiseks oma osa andma.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Komisjon on seadnud kindlaks eesmärgiks saavutada Istanbulis toimuval ÜRO neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil edu. Sellega antaks uus poliitiline hoog kaasavale majanduskasvule, kestlikule arengule ja vaesuse vähendamisele vähim arenenud riikides. Meie veendumust ja pühendumust on väljendatud eelmisel nädalal, 31. märtsil vastu võetud nõukogu järeldustes, milles anti suunised ELi osalemiseks eelseisval vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil. Samuti on mul väga hea meel märkida, et Euroopa Parlament on konverentsi delegatsioonis jõuliselt esindatud.

Paljud vähim arenenud riigid on arengus edenenud, kuid see areng on olnud ebaühtlane ning palju tööd on veel ees. Liiga vähe vähim arenenud riike jõuavad kõnealusest kategooriast välja ning enamik on aastatuhande arengueesmärkide täitmisel maha jäänud. Me kõik – nii rahastajad kui ka vähim arenenud riigid – peame mõne vähim arenenud riigi edust ning Brüsseli tegevuskavast olulised järeldused tegema.

Ülemaailmsed partnerlussuhted ja vastastikune vastutus on konverentsi õnnestumiseks üliolulised. Areng on ühine ülesanne. Arenguriigid peavad asjakohaste poliitikameetmete kujundamise ja rakendamise ning hea valitsemistava sisseseadmise abil oma arengu eest esmajoones ise vastutama.

Euroopa Liit on oma kohustuste täitmise poolest olnud vähim arenenud riikide kõige edukam arengupartner, eeskätt turulepääsu, päritolureeglite ja võlgade leevendamise küsimustes. Euroopa Liit on vähim arenenud riikide suurim rahastaja ning on teinud ametliku arenguabi valdkonnas märkimisväärseid edusamme – viimase kümnendi jooksul on kõnealustele riikidele antavat abi kolmekordistatud.

Euroopa Liit palub Istanbulis teistel rahastajatel ja arengupartneritel end liidu kohustuste ja püüdlustega kooskõlla viia. Arenenud riikidel on kohustus aidata arenguriikidel vaesusest välja tulla. Ülemaailmsete partnerlussuhete raames peaksid ka tärkava majandusega riigid oma osa andma.

Kestlik areng ning pikaajaline õiglane ja kaasav majanduskasv on üliolulised kõikide kõnealuste riikide jaoks. Erasektoril on siinkohal täita väga tähtis roll, millel võib jõukuse ja töökohtade loojana olla inimeste elule tohutu mõju.

Oluline on kaubanduspotentsiaal kui majanduskasvu ja tööhõive käivitaja. Sellegipoolest tahab Euroopa Liit rõhutada, et vähim arenenud riikide edu ning inimõigused, sooline võrdõiguslikkus, demokraatia, hea valitsemistava, rahu ja turvalisus on omavahel seotud.

Vähim arenenud riikide edusammud sõltuvad arengupartnerite poliitikameetmete võrdsusest ja sidususest. Seepärast tuleks teha visasid jõupingutusi nii toetusmehhanismide tõhususe ja tulemuslikkuse kui ka arengupoliitika sidususe parandamiseks.

Eesistuja on juba nimetanud kolme prioriteeti, seepärast lubage mul vaid märkida, et konverentsil tuleks käsitleda ka vähim arenenud riikide kategooriast väljumise küsimust. Euroopa Liit nõuab süsteemsemat mehhanismi ajatundlike soodustuste tegemiseks ja kategooriast väljuvate riikide toetamiseks. Komisjon on veendunud, et praegune uus hoogustumine toob järgmisel aastakümnel kaasa tähelepanuväärselt rohkem riike, kes vähim arenenud riikide kategooriast väljuvad.

ISTUNGI JUHATAJA: STAVROS LAMBRINIDIS
asepresident

  Eleni Theocharous, fraktsiooni PPE nimel. – (EL) Lugupeetud juhataja, minister, volinik! Lugupeetud Zsolt Németh! Nagu te väga õigesti ütlesite, peavad nõukogu järelduste ning Euroopa Liidu võetud kohustustega kaasnema tõhusad meetmed kõikide meie püüdluste toetamiseks. Istanbulis toimuval ÜRO vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil on Euroopa Parlamendi delegatsioonil mõistagi tagataskus hea resolutsioon, milles väljendatakse rahuldavaid seisukohti. Delegatsiooni seisukord on siiski probleemne, sest vaatlejatena ei saa nad otseselt sekkuda ning minu arvates võiksid komisjon ja president Barroso olukorra muutmiseks olulise sammu astuda. Euroopa Liidu majanduskasvu ja julgeolekut ning kontrolli rändevoogude üle ei ole võimalik saavutada, kui ligikaudu miljard inimest elab viletsuses ja vaesuses.

Näib, et püüdlusi aidata vähim arenenud riike nende arengus tuleb uuesti analüüsida, sest kuigi süüdi on ka vähim arenenud riigid ise, näib vaesuse nõiaringist pääsemiseks kasutatud mehhanism olevat ebatõhus.

Juhiksin tähelepanu sellele, et vähe arenenud riikide jõukus on koondunud välismaalaste kätte ning neid riike iseloomustab kõige rohkem demokraatia puudujääk, korruptsioon ja ebakindlus. Kõik see toob kaasa põhistruktuuride puudumise hariduse, tervise, transpordi, side, esmatootmise, põllumajanduse, panganduse ja avaliku halduse valdkondades. Minu arvates tuleks Istanbulis võtta vastu mehhanismid vaesuse probleemi käsituse parandamiseks.

  Thijs Berman, fraktsiooni S&D nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja! 7% suurune majanduskasv, oluliselt suurenenud algkooliõpilaste hulk, enam riike, mille kodanikud nõuavad demokraatiat: Aafrika vähim arenenud riikides on viimase kümne aasta jooksul suuri edusamme tehtud. Need riigid on teinud parema juhtimise nimel tööd ning koondanud omaenda rahalised ressursid. Rikkad riigid on aidanud konkreetselt kaasa võlgade leevendamise ja vaktsiinide kättesaadavaks tegemisega. Sellegipoolest ei ole me veel oma eesmärke saavutanud, sest kiire majanduskasvuga kõige vaesemates riikides ei ole kaasnenud vaesuse proportsionaalset vähendamist.

Kõige vaesemate riikide loetelu on aastakümneid peaaegu muutumatuna püsinud. Vähem kui ühe dollariga päevas elavate inimeste arv on vähenenud, kuid vähem kui kahe dollariga päevas elavate inimeste arv on jäänud samaks. Ressursside õiglase jagamise asemel on rikkad riigid säilitanud korrumpeerunud režiimid. Seepärast on absurdne ja küüniline öelda, et arendustöö ei kanna vilja. Me ei ole sellele piisavalt võimalust andnud.

Istanbulis toimuv ÜRO konverents peab sellest mõned järeldused tegema. Palju rohkem tähelepanu tuleb pöörata jõukuse õiglasele jagamisele kõige vaesemates riikides endis. See võimaldab stabiilsust ja õiglast jaotamist. See kõrvaldab pinged ja toob rahu. Sotsiaalne õiglus aitaks ka rohkem majandusarengule kaasa kui ebavõrdsust külvavad diktatuurid, mida juhivad väikesed klikid. Demokraatlikud riigid jõuavad õiglase jaotuseni palju kiiremini kui diktatuurid. Hea valitsemistava toob meid aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele lähemale.

Peame ka rahvatervise eest paremini hoolt kandma. Vaese riigi perekonna jaoks tähendab haigus rahalist katastroofi. Haigus on luksus, mida keegi enesele lubada ei saa. Seepärast peame töötama selle nimel, et tervishoidu rahastataks tervisekindlustuse kaudu, nii et mitte üksnes vaktsiinid, vaid ka head haiglad ja kliinikud oleksid kättesaadavad.

  Charles Goerens, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Aastatel 1980–2011 on ülemaailmne SKP suurenenud 19 000 miljardi USA dollari võrra. Selline kasv peaks tähendama, et meil on äärmusliku vaesuse kõrvaldamiseks piisavalt vahendeid. Nii palju siis aritmeetikast.

Poliitikaga seoses ei ole kõige vaesemate saatuse parandamine nii lihtne. Seepärast peame tegema mõningad selged valikud. Esiteks peame oma koostööprogrammides võtma sihiks kõige vaesemad riigid.

Teiseks – ning see kaasneb esimese punktiga – peame tärkava turumajandusega riikidest järk-järgult tagasi tõmbuma. USA peamise võlausaldaja Hiina käsutuses on piisavalt vahendeid, et võidelda oma territooriumil valitseva vaesusega.

Kolmandaks vajame vähim arenenud riikidega tugevaid partnerlussuhteid. Nemad peavad tegema suurema osa tööst. Meie saame üksnes aidata neid oskusteabega, oma eriteadmiste ja poliitilise tahtega. Me ei saa teha midagi enamat ega vähemat kui see.

Viimaseks: kuna meie oleme suurim rahastaja, on meie ülesanne Euroopa Liiduna võtta sel konverentsil enesele juhtroll.

  Nirj Deva, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Tahan tänada Eleni Theocharousi selle eest, et ta tõstatas küsimuse Euroopa Parlamendi staatuse kohta rahvusvahelistel konverentsidel – oleme üks kolmest ELi sõsarinstitutsioonist ning me peame kõnealust küsimust käsitlema väga kiiresti. Vastasel korral satume hätta. Oleme maailma vähim arenenud riikide suurim rahastaja; viimaste aastate jooksul oleme toetust kolmekordistanud, kuid vaesus on suurenenud, mitte vähenenud.

Kümmekond aastat tagasi esitlesid Pascal Lamy ja arengukomisjon algatust „Kõik peale relvade”. Järg-järgult on Euroopa Parlament muutnud selle algatuseks „Ei midagi muud peale põllumajanduse”. Nüüd ei ole maailma vähim arenenud riikidel tööstusvõimsust, neil on põllumajanduslik võimsus. Kui olete tõepoolest vaesuse likvideerimisest ning nende inimeste aitamisest huvitatud, peame suurendama nende kaubandusvõimsust. Mitte abi ei vähenda vaesust, vaid kaubandus. Vaesuse vähendamiseks ja kaubanduse suurendamiseks peame aga tõhustama nende suutlikkust eksportida seda, mida neil eksportimiseks on, s.t põllumajandussaadusi, kalandussaadusi jms. Seda me aga ei tee.

Oleme kehtestanud ranged normid, mis on väga olulised Euroopa Liidu tarbijate tervise jaoks, kuid me ei aita suurendada vähim arenenud riikide võimsust. 51 riigist ainult 3 on vähim arenenud riigi staatusest väljunud. Peame selles osas tehtavaid jõupingutusi suurendama, sest vastasel korral me üksnes petame iseennast ja kõnealuseid riike.

  Gabriele Zimmer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Tahaksin nõukogu ja komisjoni esindajatelt küsida, miks nad arvavad, et peavad käsitletava teema kohta mullikesi ajama. Minu arvates ei ole sellest kellelegi kasu, kui me ei ütle konkreetselt välja, et Istanbuli konverentsi eel peavad liikmesriigid ja Euroopa Liit lõpuks täiel määral oma kohustusi täitma ning et me ei saa taluda seda, et liikmesriigid üha rohkem oma kohustustest kõrvale hiilivad.

On vastuvõetamatu, et miljard inimest elab ikka veel näljas –enamik neist vähim arenenud riikides, teisisõnu maailma kõige vaesemates riikides. Samuti on vastuvõetamatu, et suurem osa meie arenguabist ei lähe põllumajanduse toetamiseks ja arendamiseks. Nimetatud eesmärgil kasutatud osa on viimastel aastatel kiiresti vähenenud, samas kui miljard inimest elab näljas. Lootus, et vähim arenenud riigid muutuvad kriisidele vastupidavamaks, hakkab mulle vaikselt tunduma küünilise hoiakuna.

Kutsun teid üles võtma konkreetsed meetmed, millega käsitleda probleeme ja võtta konkreetseid kohustusi, et pakkuda vähim arenenud riikidele reaalset abi.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Lugupeetud juhataja! Eelseisev ÜRO vähim arenenud riikide teemaline tippkohtumine on hea võimalus arutleda, kas arenguabi on mõistlik või tõesti mõttetu. Üldtuntud väide abi koguse kohta – mida rohkem abi anda, seda suurem on majandusareng – on täielikult läbi kukkunud.

Tahaksin kasutada oma kõneaega, et tsiteerida Keenia majandusteadlase James Shikwati öeldud sõnu ajakirja Der Spiegel online-väljaandele 2005. aasta 7. aprillil. Tsiteerin: „Arenguabi eesmärk on hoida suured bürokraatlikud süsteemid jõus, see soodustab korruptsiooni ja enesega rahulolu ning õpetab aafriklasi kerjama selle asemel, et olla iseseisvad”.

Lisaks nõrgestab arenguabi kohalikke turge ning toob kaasa meile väga vajaliku ettevõtlusvaimu kadumise. Nii absurdne kui see ka ei tundu, on arenguabi üks Aafrika probleemide põhjuseid. Kui läänemaailm need väljamaksed lõpetaks, ei paneks tavalised aafriklased seda isegi tähele. Löök oleks ränk ainult valitsusametnike jaoks. Niisiis on suurema rahajagamise asemel vaja vähem korruptsiooni, rohkem ettevõtlikkust ja rohkem eneseusaldust.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Thijs Berman (S&D). – (NL) Lugupeetud Philip Claeys! Kas olete minuga nõus, et rikaste Lääne-Euroopa riikide ja USA välishuvid on toonud kaasa olukorra, kus diktaatoreid hoitakse võimul ning selle tagajärjel ei anna arenguabi sageli tulemusi, sest abi on leidnud koha vales taskus, ning ka sellepärast, et nii-öelda stabiilsuse huvides ei ole me kunagi teinud midagi selle vastu võitlemiseks. Kuid nagu on näidanud sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, ei ole see niinimetatud stabiilsus oma vaeva ära tasunud? Demokraatia kaitsmine tähendab jätkuva arenguabi andmisega samaaegset arenguriikide demokraatide toetamist ja diktaatorite kukutamist.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Lugupeetud Thijs Berman! Jah, ma nõustun osaliselt teie sõnadega. Jah, me oleme tõepoolest süüdi selles, et mõnel diktaatoril on olnud võimalik võimule jääda. Pean silmas näiteks Euroopa Liidu poliitikat Kuuba suhtes, mille puhul oleme näinud, kuidas Fidel Castrot peetakse partneriks, kellega saame asju ajada. Sedasorti asjad peaksid kuuluma minevikku ja me peaksime suhtlema ainult demokraatlikult valitud inimestega, kel on ka võimalus panna omaenda riigis demokraatiale alus.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Mõiste „vähim arenenud riigid” kujunes välja 40 aastat tagasi, et aidata arenenud riikidel ja muudel rahastajatel määrata kindlaks need maailma kogukonnad, kes vajavad kõige enam abi. ÜRO kasutatav määratlus „vähim arenenud riik” ei põhine üksnes sissetulekutasemel inimese kohta, vaid selles võetakse arvesse ka inimkapitali hulka ja majandusarengu probleeme. Neid riike iseloomustab selge geograafiline jagunemine, sest suurem osa neist asub Aafrikas. Seepärast pöörab Euroopa Liit sellele maailmajaole erilist tähelepanu.

Põhiprobleem on see, et vähim arenenud riikidena määratletud riikide hulk suureneb, samas kui nimetatud kategooriast väljumiseks piisavalt arengus edasi jõudnud riike on ainult kolm. Seepärast tuleks ÜRO konverentsil pöörata tõsist tähelepanu küsimusele, kuidas kehtestada tõhus, mõõdetav ja kergesti jälgitav strateegia vähim arenenud riikide väljumiseks sellest staatusest. Mul on hea meel, et Euroopa Komisjonil ja nõukogul on ettepanekud, mis võivad selles protsessis abiks olla. Üks neist on kaasava majanduskasvu soodustamine. Tean, et mõned kolleegid Euroopa Parlamendis on selle mõiste pärast mures, sest nad ei ole kindlad, kas majanduskasv kujuneb tõepoolest kaasavaks. Teisalt ei suurenda me ilma majanduskasvuta arenguriikide majanduslikku potentsiaali.

  Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja, volinik! Vajame käegakatsutavat eesmärki, mille võib Istanbulis toimuval konverentsil heaks kiita, ning see eesmärk peaks vähendama praegust vähim arenenud riikide hulka poole võrra. See kõlab enesestmõistetavalt, kuid viimase 30 aasta jooksul on ainult kolmel neist riikidest õnnestunud vähim arenenud riikide kategooriast väljuda.

Eesmärgi saavutamiseks peame oma kohustustest kinni pidama ja andma 0,15–0,20% oma SKPst neile riikidele arenguabiks. Samavõrra oluline on tagada arengupoliitika sidusus. Me ei saa neile riikidele ühest küljest raha anda ning teisest küljest neilt ELiga sõlmitud ebaõiglaste kaubanduslepingute kaudu põhimõtteliselt varastada. Peame maksma oma rahavõla ning see tähendab ka investeerimist neisse riikidesse nii nende kohandamiseks ja kliimamuutuse vastu võitlemiseks kui ka selleks, et maksta ära oma võlad, mis on kogunenud meie ebaõiglase ühise põllumajanduspoliitika tõttu. Selleks peame edendama nende riikide sõltumatust toiduga kindlustatusel ning toetama selleks traditsioonilist põllumajanduspoliitikat, kohalikke ressursse, kohalikke kultuure ja kohalikke turge ning takistama spekulatiivseid rünnakuid, maade sundvõõrandamist ja teraviljamonopole, mis ohustavad meid kõiki, eeskätt kõnealuseid hapraid riike.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Nirj Deva (ECR). – Lugupeetud juhataja! Mõtlen, kas auväärt kolleeg minuga nõustub – sest ta kasutas väga tugevat sõna „varastama”–, et me arenguriikidelt varastame. Näiteks võiks tuua olukorra, kui anname väikesele saarele Atlandi ookeani rannikul kalavarude, 7000 tonni tuunikala eest, 2 miljonit eurot ja müüme selle siis Euroopa tänavatel 235 miljoni euro eest. Nii muudame 2 miljonit eurot 235 miljoniks. Just seda me oma kalanduspoliitikaga teeme.

  Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Nirj Deval on õigus. Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelised kalanduslepingud on suurel määral küsimus, mis tuleb põhjalikult üle vaadata. Lepingud on vajalikud, kuid Euroopa Liit peab kõnealuste riikidega kalanduslepinguid sõlmides toimima nii jätkusuutlikul viisil kui võimalik. Selleks, et neid riike võimalikult palju tugevdada, et neil oleks võimalik vähim arenenud riikide kategooriast väljuda, peame kontrollima ka seda, kas rahast, mida me kalapüügi eest vastutasuks maksame, piisab ning kas seda kasutatakse arenguabina.

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Zsolt Némethil ei ole mingit põhjust olla vähim arenenud riikide kategooriast väljuvate riikide suhtes optimistlik ning samas on Nirj Deval, Filip Kaczmarekil ja Kriton Arsenisel õigus, kui nad ütlevad, et viimase kümne aasta jooksul on ainult kolm riiki – Botswana, Cabo Verde ja Maldiivid – kõnealusest kategooriast väljunud. See aga tähendab, et vaesuse algpõhjus seisneb poliitikas, sest on väga jõukaid riike, milles ei leidu mingeid loodusvarasid – näiteks Šveits ja Jaapan – ning teisalt on riike, mis on loodusvarade poolest rikkad, kuid sellegipoolest vaesed. See tähendab, et vaesuse põhjus on poliitika, mitte vastupidi. Seepärast peaks Euroopa Liidu roll lisaks vähim arenenud riikide abistamisele ja nendega kauplemisele sisaldama ka poliitilise abi osutamist, mis tooks neis riikides kaasa stabiliseerumise ja demokraatia. Just see peaks olema meie ülesanne.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Lugupeetud juhataja! ÜRO neljas vähim arenenud riikide teemaline konverents pakub head võimalust vaadata uuesti üle rahvusvaheline kaubandusabi poliitika. Kõnealuste riikide rühm peab rahanduskriisi tõttu tekkinud ülemaailmsete majanduslike muutuste taustal tulema toime finantsraskustega. Pidev põhitoiduainete hinnatõus on terav probleem, mida ei saa eirata.

Kaubandusabi peamine eesmärk on edendada 48 riigi sisemaist ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sellega seoses peaksin rõhutama, kui oluline on likvideerida vaesus ja kasutada tulemuslikult ära aastatuhande arengueesmärkide saavutamise raames pakutav finantsabi. Minu arvates on kasulik kaasata protsessi arenguriigid, sest neil on kogemus kaubandussüsteemide reformimise valdkonnas.

  Mariya Nedelcheva (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Vähim arenenud riikide saavutatud edu kajastab meie endi ja rahvusvahelise üldsuse arengupoliitikat. Nende riikide hulga suurenemine, keda on liigitatud vähim arenenud riikide hulka, viitab selgelt, et on aeg vaadata uuesti üle meie poliitikameetmed, vahendid ja ressursid. Kõige vaesemad riigid võivad kergesti muutuda sõdade, kriiside ja laialdase vaesuse tallermaaks Niisiis peame kindlasti töötama jätkuvalt selle nimel, et panna alus rahule, stabiilsusele, demokraatiale ja inimõigustele.

Arvesse tuleks võtta veel kolme aspekti. Esiteks peame vaatama uuesti läbi sisemised tegurid nagu korruptsioon, demokraatlike kaitsemeetmete puudumise ja omandiõigustega seotud lüngad, mis põhjustavad nende riikide mahajäämust.

Teiseks peame parandama oma majanduslikke meetmeid ning pakkuma suuremat toetust põllumajandusettevõtjatele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning riigiressursside heale kasutamisele uute vahendite loomise eesmärgil.

Ning viimasena peame muutma oma abivahendid sihipärasemaks ning tagama nende kooskõla aastatuhande arengueesmärkidega. Kui me kohandame ülemaailmse arengupoliitika nii, et see kajastab iga riigi tegelikke vajadusi ning hõlmab erasektori ja kodanikuühiskonna suuremat osalust, suudame paremini järgmise aastakümne probleemidega toime tulla.

  Ricardo Cortés Lastra (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Kümme aastat tagasi leppisid doonorriigid Brüsselis kokku tegevuskavas vähim arenenud riikide suhtes. Seadsime eesmärgid, millega likvideerida neis riikides äärmuslik vaesus.

Meie kõigi jaoks on selge, et vähim arenenud riike on ülemaailmne kriis kõige rängemalt tabanud, olgu siis majanduse, keskkonna või toiduhindade hinnatõusu aspektist.

Nüüd, kümme aastat hiljem ei ole me aga seatud eesmärkideni jõudnud ja ainult kaks riiki 48st vähim arenenud riigist, mis sellesse plokki kuuluvad, on suutnud vähim arenenud riigi kategooriast väljuda.

Seisame teelahkmel. Istanbulis toimuval ÜRO neljandal vähim arenenud riikide teemalisel konverentsil analüüsitakse seni tehtud tööd ja pannakse alus uuele tegevuskavale.

Me peaksime uuendama oma kohustusi vähim arenenud riikide ees ning näitama, et oleme kümne aasta jooksul teinud eelmisest perioodist oma järeldused ning et meil on võimalik pakkuda tõhusat ja kvaliteetset toetust, mis laseb meil aastatuhande arengueesmärkide saavutamise näol täita oma eesmärgid mitte 2021. aastal, vaid 2015. aastal

  Catherine Stihler (S&D). – Lugupeetud juhataja! Kolm põhilist valdkonda – vähim arenenud riikide haavatavus, kestlik areng ja majanduskasvu soodustamine – on kõik tervitatavad. Tahaksin aga küsida, kas toiduga kindlustatus on osa arutelust.

Keegi mainis Sahara-tagust Aafrikat – praegu on 80% Sahara-taguse Aafrika põllumajandustootjatest naised. Kui saame aidata paremate põllumajanduslike meetodite arendamisega, panustades inimestesse, kes on maailma kõige ebastabiilsemas olukorras, aidates neil endid ära toita, saame me maailma kõige vaesemate tervise ja heaolu jaoks väga palju ära teha.

Soovin Euroopa Parlamendist konverentsile minevale delegatsioonile kõike head, kuid ootan hiljem väga ka tagasisidet kõikidelt kohalkäinutelt.

  Norica Nicolai (ALDE). – (RO) Lugupeetud juhataja! Usun kindlalt, et Euroopa Parlament võtab vastutuse ELi tulemuste eest projekti raames, millega edendatakse ülemaailmset solidaarsust vaesuse vastases võitluses. Samas olen väga veendunud, et oleme parlament, mis võtab vastutuse Euroopa Liidu maksumaksja raha kasutamise eest. Prooviksin tunnustada ideed, mille kohaselt kõnealune konverents peab pakkuma, sealhulgas meile, võimalust hinnata meie edendatud solidaarsusmudelit. Sest kui vaatleme vähim arenenuteks nimetatud riike, näeme, et vaesed riigid jäävad vaeseks, rikkad riigid aga säilitavad teatud elatustaseme.

Peame hindama ümber mudeli, mida kasutame annetuste ja toetuste puhul, sest on oht, et see abi muutub abi saavatele riikidele kahjulikuks.

  João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud juhataja! Praeguse arutelu jooksul oleme käsitlenud maailma kõige vaesemaid ja nõrgemaid riike. Nende hulka kuulub ligi 50 riiki, kus kodanikud kannatavad tagajärgede pärast, mille on põhjustanud üksteise järel ÜRO konverentsidel vastuvõetud soovituste elluviimise järjestikused nurjumised. Mitte saatuse paratamatus ega looduslike piirangute või kitsenduste möödapääsmatus ei muuda neid riike vaeseks; vastupidi, mitmed neist on loodusvarade poolest vägagi rikkad.

Pigem on põhjus maailma majandusliku ja ühiskondliku korralduse põhialuseks oleva süsteemi ebaõigluses ja ebainimlikkuses ning seda toetavad ebasümmeetrilised suhted, mis loovad ja jäljendavad ebavõrdsust. See on tingitud vabakaubandusest, finantsilisest dereguleeritusest, kapitali ebaseaduslikust, kuid lubatud väljavoolust maksuparadiisidesse, sõdadest ja konfliktidest, mida toidavad vaidlused loodusvarade üle. Nende inimeste iseseisvumise ja nende riikide areng peitub selle süsteemi aluste lõhkumises ning tõelises ja solidaarsusel põhinevas koostöö ja arenguabi poliitikas.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Minu arvates näitab käimasolev huvitav arutelu seda, et meil kõikidel on samad eesmärgid. See kajastub ka fraktsioonide esitatud resolutsiooni ühisettepanekus. Eelkõige tahaksin juhtida tähelepanu meie kõigi ühistele eesmärkidele, mis on järgmised: esiteks peaks konverents olema tulemustele suunatud ning Euroopa Liit peaks täitma võetud kohustusi.

Selle eesmärk on toetada riike viisil, mis võimaldab neil vähim arenenud riikide kategooriast väljuda. Oleme võtnud kohustusi seoses turule juurdepääsu ja võlgade leevendamisega, samuti seoses ametlikust arenguabist teatava toetusprotsendi määramisega vähim arenenud riikidele. Arengupoliitika sidusus peaks loomulikult aitama kaasa kõikides poliitikavaldkondades, mille eesmärk on toetada vähim arenenud riike vaesuse vastases võitluses, ning nagu Catherine Stihler õigusega rõhutas, tuleks esikohale seada toiduga kindlustatus, põllumajandus ja infrastruktuur. Nagu Nirj Deva ütles, täidab kaubandus väga tähtsat rolli.

Oleme kõik tunnistanud, et vähim arenenud riikidel on oma arengu ees esmane vastutus ning seepärast on nende riikide sisemaiste ressursside kasvatamiseks vaja tõhusamat maksusüsteemi ning head valitsemistava maksuküsimustes.

Isegi kui vähim arenenud riigid ei vastuta peaaegu mingil määral kliimamuutuse eest, tabab see löök neid kõige rängemalt ning meil on kohustus aidata neil sellega kohaneda.

Kokkuvõttes on Euroopa Parlament toetanud alati vähim arenenud riike ning olen kindel, et nii on see ka edaspidi.

  Zsolt Németh, nõukogu eesistuja. – Lugupeetud juhataja! Arvestades ametliku arenguabi kogusummat, tahaksin rõhutada, et alates 2002. aastast, kui nõukogu Monterey konverentsil kohustused võttis, on ta korduvalt märkinud vajadust koondada ka kõik muud arengu rahastamise vahendid – peamiselt sisemaised ressursid, mida täiendavad jätkusuutlikud uuenduslikud rahastamismehhanismid – ning arenenud riikide, erasektori ja tärkava turumajandusega riikide toetus.

Kõige viimastes, 2011. aasta aprillikuu järeldustes juhtis nõukogu tähelepanu sellele, et EL kaalub tõsiselt ettepanekuid luua tähelepanuväärse tulupotentsiaaliga uuenduslik rahastamismehhanism, eesmärgiga tagada arendustöö jaoks prognoositav rahastamine, eeskätt seoses kõige vaesemate ja haavatavamate riikidega. Olen nõus volinik Fülega, kelle arvates on Euroopa Liidus oluline pidada kinni oma kohustustest ning samuti tema märkusega, et oluline on suurendada vähim arenenud riikide ja Euroopa Liidu vahelisi kaubandusvõimalusi.

  Juhataja. – Mulle on kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel esitatud kuus resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 7. aprillil 2011 kell 12.00.

(1) Vt protokoll.