Istungi stenogramm

Kolmapäev, 6. aprill 2011 - Strasbourg

17. Olukord Côte d’Ivoire’is

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avaldus olukorra kohta Côte d’Ivoire’is.

  Zsolt Németh, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi nimel. – Lugupeetud juhataja! Möödunud esmaspäeval jätkati ÜRO operatsiooni Côte d’Ivoire’il ja Prantsusmaa relvajõudude Licorne’i vägede operatsiooni käigus eelmise presidendi Laurent Gbagbo kätte koondunud raskerelvastuse neutraliseerimist. Neid relvi kasutati viimaste nädalate jooksul sageli Abidjani tsiviilelanike terroriseerimiseks, mille tagajärjel said paljud surma ja haavata. Relvade neutraliseerimine oli seega vajalik tsiviilelanike kaitsmiseks ning see viidi läbi kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1975 antud mandaadiga.

Kohe pärast seda alustasid demokraatlikult valitud presidendile Alassane Ouattarale lojaalsed vabariiklikud jõud maapealset rünnakut Laurent Gbagbo viimasele tugipunktile Abidjanis, et sundida Gbagbot võimu üle andma. Käimasolevate operatsioonide tõttu loodame, et kogu Côte d’Ivoire saadakse nüüd riigi seadusliku valitsuse kontrolli alla. Võin tunda vaid kahetsust, et võimuvahetuseni oli võimalik jõuda ainult inimelude ja kannatuse hinnaga ning valimistulemuste otsusest üksi ei piisanud. Siiski on tegemist demokraatia võiduga Aafrikas ning see saadab olulise sõnumi paljudele selle maailmajao riikidele, kus toimuvad poliitilised valimised.

Alates hetkest, kui Laurent Gbagbo 28. novembril 2010 presidendivalimistel lüüa sai, on ta keeldunud andmast võimu üle hoolimata tõsiasjast, et rahvusvaheliste vaatlejate kirjelduse põhjal olid valimised vabad ja ausad ning kogu rahvusvaheline üldsus tunnustas ÜRO sertifikaadiga tema oponenti Alassane Ouattarat kui seaduslikult valitud presidenti.

Sellest sündmusest möödunud nelja kuu jooksul on ECOWAS, Aafrika Liit ja ÜRO püüdnud mitu korda võimu rahumeelseks üleandmiseks läbirääkimisi algatada. Tahaksin neid organisatsioone kiita rahu ja demokraatia nimel tehtud töö eest. Kahjuks lükkas Laurent Gbagbo tagasi kõik ettepanekud võim rahumeelselt üle anda ning otsustas kindlalt ebaseaduslikult võimu külge klammerduda. Seepärast peab EL teda isiklikult vastutavaks verevalamise eest, mida Côte d’Ivoire’i elanikud valimisjärgse nelja kriisikuu jooksul on pidanud üle elama. Laurent Gbagbo tuleks tema tegude eest vastutusele võtta.

EL on oma kõrge esindaja Catherine Ashtoni kaudu juba õnnitlenud president Ouattarat võidu puhul, kuid me teame, kui palju katsumusi tal ees seisab. Ta võitis sõja, kuid nüüd peab ta võitma rahu. Taastada tuleb õiguskord, et sajad tuhanded inimesed, kes on oma kodudest põgenenud või isegi riigist lahkunud, saaksid nüüd turvaliselt tagasi tulla. Et teha lõpp viimased kümme aastat kestnud majanduslangusele, panna alus majanduskasvule ja luua töökohti, tuleb majandust elavdada. Avalik haldus tuleb jälle toimima panna, et muuta avalikud teenused kättesaadavaks.

EL on Côte d’Ivoire’i pikkadel kriisiaastatel toetanud. EL on pakkunud humanitaarabi, kuid ka konfliktijärgset abi ülesehitus- ja lepitustöös. Alates 2003. aastast on välja makstud ligikaudu 500 miljonit eurot. Viimaste pingeliste kuude jooksul on EL võtnud arvukalt piiravaid meetmeid Laurent Gbagbot toetavate isikute ja üksuste vastu ning meie Aafrika partnerid tunnustavad seda kui kogu kriisi vältel oluliseks osutunud abi. EL peaks praegusel üliolulisel ajal jätkuvalt Côte d’Ivoire’i kõrvale jääma. Praegu valmistatakse ette abipaketti, mis käivitatakse kõige esimesel võimalusel. On aeg hakata tööle selle nimel, et luua Côte d’Ivoire’il rahu.

  Cristian Dan Preda, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Viimase 24 tunni jooksul Côte d’Ivoire’il toimunud sündmused on olnud segased. Kuulsime, et Laurent Gbagbo sunniti alistuma ning see väide lükati hiljem ümber. Nüüd on lõputust jagelemisest väsinud president Ouattara vabariiklikud jõud alustanud Abidjanis rünnakut.

Keset kogu seda segadust ei tohi me unustada, kuidas me praegusesse olukorda sattusime. Tuletan teile meelde, et viimase nelja kuu jooksul on hukkunud mitusada inimest ja miljon põgenikku ümber asustatud. Me peame nägema puude taga metsa. Oleme praeguses olukorras sellepärast, et Laurent Gbagbo on kangekaelselt keeldunud valimistulemustega arvestamast ega ole kaotusega leppinud. Kuna tema režiim on pärast toetajate ülejooksmist kokku varisemas, on Laurent Gbagbol lõpuks tulnud aeg loovutada võim õiguspärasele presidendile Alassane Ouattarale.

Lisaks ei tohi me unustada kõnealuses riigis toimepandud inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumisi, mis võivad kujutada endast inimsusevastaseid kuritegusid. Tuleks teha kõik selleks, et võtta nende rikkumiste süüdlased vastutusele, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil.

Lõpetuseks tahan kiita meetmeid, mida ÜRO operatsioon Côte d’Ivoire’is (UNOCI) on võtnud koos Prantsusmaa jõudude abiga, et rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu mandaati, mille eesmärk on teha lõpp raskerelvastuse kasutamisele ja kaitsta tsiviilelanikke.

  Thijs Berman, fraktsiooni S&D nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja! Pärast seda, kui üle 1500 inimese on surma saanud, peaaegu miljonist kõnealuse piirkonna elanikust on saanud põgenikud, terved tänavatäied maju on rüüstatud ja majandus pidurdunud, terendab Côte d’Ivoire’i silmapiiril võimuvõitluse lõpp. Riik on elanud läbi katastroofi ja see on hind, mida Laurent Gbagbo on pidanud maksma kaotuse tunnistamisest keeldumise eest. Tema järeleandmatu lugupidamatus valijate soovide vastu on ära teeninud jõulise hukkamõistu.

Hukkamõistu väärivad ka paljud muud asjad – kogu viimaste kuude vägivald, arvukad inimõiguste rikkumised, ähvardused, ÜRO töötajate vastane vägivald, viha õhutavad kõned ja röövimised. Tulevahetusi toimub endiselt, kuid Laurent Gbagbo lahkumise üle peetakse läbirääkimisi ja see on hea. Côte d’Ivoire’il valitseb sellegipoolest eriolukord. Paljudel elanikel hakkab toit ja vesi otsa saama, sest nad ei ole julgenud kodust lahkuda.

Oluline toetada president Alassane Ouattarat igakülgselt püüdlustes panna taas maksma õigusriigi põhimõte, mille alusel saavad inimesed elada rahus ja hirmu tundmata ning mille alusel taastatakse ajakirjandusvabadus. Õigusriigi põhimõtte taasrakendamine on praegu esimene ülesanne. Sellega seoses on presidendil kohustus takistada oma vägedel kasutada elanike vastu jõudu ning kiiduväärt on see, et Ouattara on lasknud uurida Duékoués toimunud šokeeriva massimõrva asjaolusid. Ükskõik, millised vahendid Côte d’Ivoire’i elanikud õigusriigi taastamiseks valivad – kohtud või tõe- ja lepituskomisjonid – , üks on selge: sõjakuriteod ei aegu. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul peab laskma oma tööd teha.

Sanktsioonid on mõju avaldanud – Gbagbo on finantsiliselt kurnatud. Kohe, kui Ouattara on oma õigusjärgsesse ametisse asunud, peame aga asuma sanktsioone leevendama, sest praegu on kõik pidurdunud. Ohus on isegi programmid, mille abil varustatakse Côte d’Ivoire’i HIVi/AIDSi põdevaid elanikke ravimitega. Lugupeetud juhataja! Côte d’Ivoire’ile abi andjad ei tohiks riiki praegu hätta jätta.

  Marielle De Sarnez, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Ajal, kui me siin kõneleme, on kriis Côte d’Ivoire’is loodetavasti peatselt lõppemas. Tahaksime kõik järgmiste tundide jooksul kuulda, et Laurent Gbagbo on alistunud.

Rahvusvaheline üldsus on olnud väga kannatlik, Aafrika Liit on läbi viinud mitu vahendusvooru ning ÜRO otsustas, et ei sekku mitme kuu jooksul kahe poole tegevusse. Nüüd ÜRO operatsioon Côte d’Ivoire’il (UNOCI) koos Prantsusmaa Licorne’i vägede abiga ja kooskõlas julgeolekunõukogu resolutsiooniga lõpuks sekkus, et kaitsta tsiviilelanikke võimulolijate kasutatava raskerelvastuse eest.

Kriis Côte d’Ivoire’il peaks nüüd olema eeskujuks kõigile, kes hoolimata valimistel lüüasaamisest keelduvad võimust loobumast. Need isikud peavad mõistma, et nüüdsest alates on rahvusvaheline üldsus otsustanud seaduse maksma panna. Sellegipoolest ei saa me konfliktirohketes maades, kus riiklus alles areneb, rahulduda võitja väljakuulutamisega. Me peame püüdlema rahvusliku leppimise poole. Just selle sõnumi peame me nüüd edastama Alassane Ouattarale, kes vastutab riigi ühtse valitsuse rajamise eest.

Kuna mõlemad pooled on süüdistanud üksteist massimõrvas ja inimsusevastastes kuritegudes, tuleks algatada uurimine, et jagada vastutus ja mõista õigust. Õigus võib hõlmata kättemaksu, kuid see võib tuua ka rahu. Tahaksin soodustada viimast varianti, kui see võimaldab Côte d’Ivoire’il leida taas rahu ja stabiilsuse ning kogeda uuesti majanduskasvu ja arengut.

  Judith Sargentini, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja! Olen segaduses. Kuulsin Ungari eesistujat ütlemas, et Alassane Ouattara on võitnud sõja, nüüd peab ta võitma rahu. Olen aga jälginud televisiooni kogu päeva, hoidnud end uudistega kursis ja mulle näib, et Alassane Ouattaral on sõjavõitmise protsess alles pooleli. Nii näib see minevat, kuid võit on siiski veel mõnevõrra kaugel.

Kui tal lõpuks õnnestub riigi presidendi ametisse asuda, on tal seljataga neli kuud viletsust, mille on jätnud maha kokkuvarisemise äärel oleva riigi, tükkideks purunenud majanduse, hukkunud inimesed ning üksteisega tülli aetud elanikerühmad. Milline algus uuele valitsemisperioodile! Kui me kasutame sellised väljendeid nagu „demokraatia võit Aafrikas”, et kirjeldada valimisi, mis lõppesid sõjaga, siis mulle näib, et me vist ajame midagi segamini. Märksa tõsisem on aga asjaolu, et riik on valimistele niimoodi reageerinud.

Mida me peaksime tegema Euroopas nüüd, kui Alassane Ouattaral avaneb võimalus ametisse asuda? Minu meelest oleme kakaoboikotiga näidanud, et oleme võimelised kiirelt tegutsema ja suudame kasutada kaubandust demokraatia edendamiseks. Côte d’Ivoire on üks AKV riike – ta saab meilt arenguabi ja seepärast peab poliitiline dialoog kuuluma asja juurde. Peame alustama dialoogi mehega, kes suudab näidata, et on võimeline ühendama uuesti kõik riigi osad. Ta peab näitama meile ja ülejäänud maailmale, kuid eeskätt omaenda kodanikele, et ta suudab vägivallast kaugemale minna ja soovib olukorda muuta.

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! On raske kommenteerida Côte d’Ivoire’i olukorda, kui see on pidevalt muutuv ja uskumatult ebakindel.

Lubage mul kõigepealt tänada variraportööre, kes veetsid tänase hommiku homme esitatava resolutsiooni ettepaneku kallal tööd tehes. Me oleme kõik koos töötanud, et tagada ettepaneku tasakaalustatus ja tulevikku suunatus. Teame praegu, et metsikusi saatsid korda ilmselt mõlemad pooled ning süüdlased tuleb võtta vastutusele, ükskõik, kes nad ei oleks.

Côte d’Ivoire’il aset leidnu tõttu on kannatanud kõige rohkem riigi elanikud. Kohapeal esindatud ÜRO – ÜRO operatsioon Côte d’Ivoire’is (UNOCI) – ei ole suutnud tsiviilelanikke kaitsta. Veel halvem on see, et Prantsusmaa sõjaliste jõudude abil on ÜRO võtnud ühe poole vastu meetmeid. Teatavasti tegi ta seda ÜRO resolutsiooni alusel, mis pärineb aga aastast 1975 ning on seega 36 aastat vana. Aafrika Liidu president, Obiang Nguema, mõistis selle eile otseselt hukka. Õnneks näib, et UNOCI ei ole seotud lõpliku rünnakuga, mida Alassane Ouattara väed praegu ilmselt alustavad.

Selle taustal ei tahtnud me end resolutsiooniga siduda ning me ei hääleta selle poolt. Teame kõik, missugust rolli Prantsusmaa Aafrikas täidab. Françafrique on põhjustanud palju kahju ja teeb seda jätkuvalt. Lisaks ei tee Prantsuse ametivõimud poliitikast saladust ning väidavad, et nad tahavad kaitsta ja toetada Prantsusmaa huvisid.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Lugupeetud juhataja! Meie tänapäeva ühiskonna ning eeskätt Euroopa ühiskonna ning veelgi konkreetsemalt Euroopa Parlamendi kohutav omadus on üldine karjamentaliteet – meie kalduvus käituda nagu lambad.

Välja arvatud kaks viimast sõnavõtjat, on kõik lihtsalt korrutanud ajalehest loetut, raadiost kuulatut või televiisorist nähtut. Kõik räägivad meile et Alassane Ouattara võitis valimised. See on võimalik, kuid kindlasti ei olnud see ilmselge.

Kõik räägivad meile, et eile toimunud jõhker sõjaline sekkumine oli vahend raskerelvastuse neutraliseerimiseks. Asju esitatakse kõige roosilisemates toonides. Raskerelvastuse neutraliseerimise teine nimi on pommitamine. Mina ise olen pommitamise tagajärgi näinud – olen reservohvitser ja ma võin teile öelda, et pommitamisega kaasneb inimeste tapmine, inimeste põletamine, inimeste õhkulaskmine. Teisisõnu on see sõjaline tegevus, mis viiakse läbi ühe poole hüvanguks ja teise poole vastu. See võib olla õigustatud, kuid siin, parlamendiliikmete, poliitiliste esindajate seas peaks meil olema piisavalt julgust, et tõtt rääkida.

Meile on ka öeldud, et neid relvi kasutati tsiviilelanike terroriseerimiseks. Kuid lõppude lõpuks on kodusõjas mõned tsiviilelanikud relvastatud, eriti kui üht poolt toetavad Kalašnikovid ja pool riigiarmeed. Nii et minu arvates peame silmakirjalikkusele lõpu tegema. Me võtsime jõhkraid meetme ühe poole heaks ja teise poole vastu. Kas see oli õigustatud? Võib-olla.

Lubage mul lõpetuseks öelda, et ma ei mõista, kuidas võib Alassane Ouattara oma vägede toimepandud metsikuste taustal süütu olla, kui Laurent Gbagbot süüdistatakse alati tema vägede toimepandud metsikuste eest.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  Cristian Dan Preda (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Tahaksin lihtsalt Bruno Gollnischilt küsida, mida valimistulemused tema arvates tähendavad ja kas need tähendavad, et Alassane Ouattara võit peab lõpuks tooma kaasa tema võimuleasumise. See on üksnes demokraatliku legitiimsuse küsimus.

Käisin Côte d’Ivoire’is valimisvaatlusmissiooni juhina ning võin kinnitada, et valimised olid seaduslikud ning olemas oli üks ja selge ja võitja.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Lugupeetud juhataja, Cristian Dan Preda! Ütlesin, et Alassane Ouattara võis küll valimised võita, kuid minu arvates ei olnud see nii ilmselge, kui te ütlete. Igal juhul ei olnud samal seisukohal Côte d’Ivoire’i konstitutsioonikohus, kuigi kohus rajaneb poliitilistele alustele nagu ka Prantsusmaa konstitutsioonikohus. Kui räägiksime Prantsusmaa valimistest, oleksin ma väga rõõmus. Esindan miljoni valijaga rühma, mille juht jõudis presidendivalimiste viimasesse vooru, kuid millel ei ole ühtegi parlamendiliiget, mitte ühtegi senaatorit meie riigi parlamendis. Niisugune häbiväärt lugu jätab teid aga täiesti ükskõikseks.

(Hüüded istungisaalist: „Ei puutu teemasse”)

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja! Côte d’Ivoire’i eelmine president Laurent Gbagbo olevat eile väljendanud valmisolekut alla anda ja palunud ÜRO kaitset. Läbirääkimised Gbagbo võimust loobumise üle on pooleli. Need viiakse läbi nüüd, pärast seda, kui demokraatlikult valitud presidendile Ouattarale lojaalsed jõud võtsid üle presidendi residentsi Abidjanis. Peaministri Soro arvates on Gbagbo valitsemisaja lõpp tundide küsimus. Mina ei ole selles kindel, kuid loodetavasti nii juhtub. Teame aga kindlasti, et relvakonfliktides tapetakse ka tsiviilelanikke, kaasa arvatud naisi ja lapsi. Kahe poliitiku toetajate vahelistes kokkupõrgetes on hukkunud ligikaudu 1500 inimest ja miljon inimest on pidanud kodudest lahkuma. Mõni päev tagasi ütles üks Gbagbo nõunik, et isegi võimalik veresaun Abidjanis ei pane Gbagbot presidendivalimistel lüüasaamist tunnistama ega võimu üle andma. Seepärast on lihtne ennustada, mis Côte d’Ivoire’is edasi saab – võitluse kiire lõpetamine, eelmise presidendi riigist lahkumine, mis muudab olukorra märgatavalt stabiilsemaks, õigusemõistmine kõigi üle, kes on pannud toime sõjakuritegusid või mõrvu ning riigi stabiliseerimine. Euroopa Liit peaks kõiki neid meetmeid toetama.

  Mitro Repo (S&D). – (FI) Lugupeetud juhataja! Me mõistagi ruttasime appi Liibüale, kuid Côte d’Ivoire’i suhtes ei ole me alates novembrist mingit aktiivsust üles näidanud. Nõukogu kehtestatud sanktsioonid on samm õiges suunas, kuid millal need kaotatakse? Miks kasutatakse neid selleks, et takistada Abidjani sadamakäitajatel eksportida kakaoube ja sulgeda naftatöötlemistehased? Kui me ei ole ka abiks, siis ei peaks me vähemalt rohkem kahju tekitama. Süütuteks kannatajateks jäävad Côte d’Ivoire’i majandus ja pikas perspektiivis ka Euroopa tarbijad.

Laurent Gbagbo peab taanduma ja toetada tuleks põgenike kiiret koju tagasipöördumist. Ümberkaudsed riigid ei suuda praeguse põgenike hulgaga toime tulla. EL peab olema abiks valimiste korraldamise ja demokraatlike institutsioonide rajamise juures. Takistada ei tohiks aga tavapärast majandustegevust. Côte d’Ivoire on majanduslikult kõige õitsvam riik Lääne-Aafrikas. Kõige rohkem aitab riiki uuesti stabiliseerida majanduse elavnemine ja ekspordikaupade juurdepääs ELi turgudele. Jään komisjoni vastust ootama.

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Erinevalt Bruno Gollnischist arvan mina, et me ei saa lasta üldise ükskõiksuse taustal surra tsiviilelanikel, kes on kaitsetud ebaseadusliku riigipea kasutatava jõu ja vägivalla ees.

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1975 lubatakse rahvusvahelisel üldsusel takistada režiimi, mis kasutab relvi omaenda rahva vastu. Praegusel juhul on see edasiminek, tänu millele ei ole me enam sunnitud vaatama abitult pealt, kuidas tsiviilelanikud langevad oma juhtide toimepandud metsikuste ohvriks.

Kuigi me peaksime tundma heameelt tõsiasja üle, et saame nüüd rahvusvahelise õiguse alusel murda läbi ükskõiksusemüürist, peame tagama ka, et võetud on kõik nõuetekohased ettevaatusabinõud ning sõjaliste jõudude kasutamine on viimane võimalus. Côte d’Ivoire’is ei ole president Gbagbo võtnud selle hukatusliku tagajärje vältimiseks kahjuks mingeid meetmeid.

Lõppkokkuvõttes julgen loota, et Côte d’Ivoire’i käsitlev resolutsioon 1975 ja Liibüat käsitlev resolutsioon 1973 takistavad teisi kasutamast riigi suveräänsust omaenda kodanike tapmise ettekäändena. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja ÜRO Julgeolekunõukogu hiljuti võetud hoiak tähendab, et karistamatult toimepandud jõhkrad teod ei ole enam reegel, vaid peaksid loodetavasti muutuma erandiks.

  Sabine Lösing (GUE/NGL). – (DE) Lugupeetud juhataja! Kas niisuguses sügavalt lõhestunud riigis nagu Côte d’Ivoire on võimalik saavutada püsiv rahu vägivaldsete vahendite abil ning kas presidendivalimiste võitjat on võimalik seadustada? See on väga kaheldav, eriti kui konflikti tegelikke põhjuseid ei ole lahendatud. Riigi destabiliseerumine on suuresti Maailmapanga struktuurilise kohandamise programmide tekitatud majandusprobleemide tagajärg. Gbagbo valitsuse nõrgestamise eesmärgil kiiresti kehtestatud sanktsioonid on olukorda süvendanud ja toonud Côte d’Ivoire’is kaasa humanitaarkriisi. Küsimuse all on mõlema presidendikandidaadi õiguspärasus. Mõlema poole väed on süüdi tsiviilelanikele korraldatud tapatalgutes.

Läänemaailm on jälle kord ühele poolele asunud ning ÜRO peab nüüd koos Prantsusmaa vägedega sõda, et püüda tagada konfliktis ühe poole võit. Kas taas kord otsustavad Euroopa suurjõud – seekord ÜRO abiga – Aafrika rahva saatuse, nagu nad tegid koloniaalaegadel? Mis juhtus rahvusvahelise õiguse põhimõtetega? Kas sellisele alusele rajati ÜRO? Konfliktidele rahumeelsete lahenduste otsimise asemel näib ÜRO toetavat kodusõdu või olevat erapoolik. Kelle huvisid see teenib?

  Michèle Striffler (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Tahaksin rõhutada, et lisaks Côte d’Ivoire’i poliitilisele kriisile peame tulema toime tõelise humanitaarkriisiga, mis ähvardab edasi kesta.

Valimisjärgse vägivalla tagajärg on enam kui üks miljon riigisiseselt ümberasunud isikut ja põgenikku. Lisaks võib põgenikevool lüüa piirkonnas taas lõkkele varjatud pinged. Lugupeetud kolleegid! Praegu väljatöötatav poliitiline kokkulepe ei lahenda humanitaarkriisi. Kui tahame vältida kõige hullemat stsenaariumi, peame suutma kiiresti reageerida. Ükskõik, mis ka ei juhtu, kestab kaos Abidjanis veel mitu kuud.

Tahaksin komisjoni tunnustada otsuse eest viiekordistada humanitaarabi eelarve esialgset summat. See tõstab Euroopa Liidu toetuse enam kui 30 miljonile eurole. Euroopa Liit peab koondama kõik vajalikud ressursid, et aidata kõige haavatavamaid elanikerühmi ja jälgida nende vajadusi.

Peame tagama ka, et Liibüa olukorrale pühendatud suurem meediakajastus ei varjuta Côte d’Ivoire’i humanitaarkriisi tõsidust. Lisaks takistavad praegused julgeolekutingimused humanitaartöötajaid tegutsemast ja inimesteni jõudmast ning see on kohutav.

Tahaksin lõpetuseks öelda, et igasugune karistamatus peab kaduma – peame tegema kõik selleks, et õigus pääseks võidule.

  Bernd Posselt (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Esmalt tahaksin väljendada oma hämmeldust selle üle, et Catherine Ashtonit ei ole jälle kohal. Mul on aga hea meel, et teda esindab mu sõber Zsolt Németh. Mina tahaksin, et Euroopa Liidu välispoliitikat koordineeriks püsivalt tema, Štefan Füle või mõni teine inimene, mitte keegi, kes peaaegu mitte kunagi Euroopa Parlamendis kohal ei viibi.

Teema enda kohta tahan öelda väga selgesõnaliselt, et Côte d’Ivoire’is on loomulikult palju lahendamist vajavaid probleeme. Siiski on president Ouattara ilmselgelt valimiste võitja ja tema on demokraatlikult õiguspärane isik. Niisugusel seisukohal on Aafrika Liit ja paljud teised organisatsioonid. Seepärast peaksime olema tänulikud, et ÜRO ja eeskätt ÜRO peasekretär ning president Sarkozy on hoidnud ära samasugused tapatalgud, nagu on toimunud muudes Aafrika riikides, näiteks Rwandas ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Seepärast ei peaks me kõnealusel teemal tähti närima.

Loomulikult ei lahenda see probleeme. Kui aga härra Putin hakkab ÜROd kritiseerima ja ütleb, et ÜRO peasekretär on oma volitusi ületanud, destabiliseerib see ÜROd just siis, kui organisatsiooni hädasti vaja on. Samuti ei peaks Aafrika Liit väljendama oma arvamusi nii häälekalt, sest ta ei ole praeguses kriisiolukorras suutnud mitte kuidagi abiks olla. Aafrika Liit oleks pidanud aitama Côte d’Ivoire’is demokraatiat luua. Meie, eurooplased, oleme teinud minevikus palju vigu ja me teeme neid jätkuvalt. Praegusel juhul on vigades süüdi aga keegi teine.

  Juhataja. – Meie teenistused on mind teavitanud ja minu arvates on oluline edasi anda, et aasta alguses saatis asepresidendi ja kõrge esindaja büroo nimekirja täiskogu istungitest, kuhu asepresidendil ja kõrgel esindajal on võimalik tulla. Sestsaadik on teada, et ta ei saa seekord tulla, nii et kui meil on niisuguseid küsimusi hõlmav arutelu, on ilmne, et keegi teine peab teda esindama ning see peaks olema selge.

Nüüd läheme edasi registreerimata sõnavõttudega. Sõnavõtjaid on kolm.

  Mariya Nedelcheva (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Vägivald suureneb Côte d’Ivoire’is iga päevaga. Kahe isiku vaheline poliitiline konflikt on kahjuks lõppenud humanitaarkriisiga.

On selge, et toetama peab peamist demokraatliku põhimõtet, mille kohaselt tuleb valimistulemusi austada. Laurent Gbagbo lahkumine on seepärast paratamatu. Küsimus on järgmine: mis saab edasi? On oht, et kahe poole vahelised pinged süvenevad. Mida kavatseme teha siis, kui puhkeb kodusõda? Peaksime püüdlema kolme asja poole.

Esiteks peame säilitama vajaliku rahu ja stabiilsuse, et Côte d’Ivoire’i elanikud võiksid jätkata oma igapäevaelu – süüa, enese eest hoolt kanda, töötada ja käia koolis. Luua tuleb sõltumatu komisjon, mis uuriks konflikti algusest saadik toimepandud vägivallategusid.

Teiseks peavad ÜRO operatsioon Côte d’Ivoire’is ja Aafrika Liit oma meetmeid jätkama. Peaksime mõtlema aga ka dialoogimehhanismi loomisele. See hõlmaks kõiki pooli nii riigisisesel tasandil kui ka laiema rahvusvahelise üldsuse seas.

Viimasena tuletan teile meelde, et Euroopa Liit saatis kohapeale valimisvaatlusmissiooni. Liit peab nüüd nõudma, et tema soovitusi võetaks arvesse ning lõimitaks kriisijärgsesse protsessi.

  Catherine Bearder (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Moodsa tehnoloogia abil jälgin Côte d’Ivoire’is toimuvaid sündmusi siinsamas istudes. Need vahendid täidavad Côte d’Ivoire’is oma osa samamoodi nagu need tegid seda Põhja-Aafrikaski – inimesed saadavad tekstisõnumeid, milles paluvad toetust ja meditsiinilist abi.

Viimase kuue kuu jooksul on Côte d’Ivoire’i sõprade kannatus kõvasti proovile pandud – oleme vaadanud riigi sattumist praegusesse olukorda nagu autoavariid aegluubis, ning alati on kannatajateks kõige haavatavamad. Sel nädalal oleme rääkinud siin Põhja-Aafrikast Euroopasse tulevatest põgenikest, kuid oleme kuulnud ka teateid ligikaudu miljonist inimesest, kes põgenevad naabermaadesse, mis on peaaegu sama vaesed või veelgi vaesemad kui Côte d’Ivoire. Selle riigi sõbrad peavad olema valmis esimesel võimalusel aitama taastada riigis normaalsed ja eluterved tingimused ning pakkuma sealsetele inimestele häid tulevikuväljavaateid.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud juhataja! Kodusõja seisukord Côte d’Ivoire’is on jätkuvalt murettekitav. Riik on majanduslikult halvatud ning seal esineb palju vägivalda, mis mõjutab kohalikke inimesi ning on tekitanud humanitaarkriisi. On aeg sellele lõpp teha. Teame, et sealsel tõsisel olukorral on pikaajalised põhjused, eeskätt vaesus ja sotsiaalne ebavõrdsus, mille on tekitanud varasem koloniaalajastu või struktuurilise kohandamise programmid, mida Rahvusvaheline Valuutafond aastaid peale on sundinud. Valimistele järgnenud viimased neli viletsust täis kuud on näidanud, kui kahetsusväärne on see, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas Euroopa Liit, ei ole kriisile rahumeelse ja poliitilise lahenduse leidmiseks kasutanud piisaval määral ära diplomaatilisi kanaleid.

Ka Prantsusmaa roll on kahetsusväärne, sest riik eelistas sõjaliselt sekkuda, mitte jätkata diplomaatiliste kanalite kaudu. Seepärast nõuame, et kõik pooled teeksid lõpu sõjale ja vägivallale ning me kutsume ELi vastavalt tegutsema.

  Zsolt Németh, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi nimel. – (HU) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Tsiteerin kuulsat Ungari luuletajat: „Kes vaikib mõrtsukate seas, on kaassüüdlane”. Kui me näeme, kuidas tuhanded inimesed surevad ja miljonid põgenevad, ei saa me trööstida end rahutuvi retoorikaga, vaid peame tegutsema. Enne kui keegi jõuab tõmmata paralleele Liibüas ja Cote d’Ivoire’is võetavate meetmete ning Iraagis tehtu vahele, tahan kõigile meelde tuletada, et praegune tegevus ei meenuta Iraaki ega isegi mitte Afganistani, vaid Rwandat ja Kosovot. Ei ole juhus, et me oleme viimase paari nädala jooksul nii palju kõnelenud – nagu me selle sõnastasime – õigusest ja kohustusest kaitsta tsiviilelanikke, kodanikke.

Seepärast tahaksin meelde tuletada, et jah, Laurent Gbagbo on võitluse kaotanud, ta on üksi oma punkris ja ootab oma saatust. Tahaksin ka rõhutada, et võetud meetmete õiguslikud alused on praeguses olukorras vaieldamatud. ÜRO Julgeolekunõukogu võttis vastu resolutsiooni 1975 ning selles resolutsioonis antakse meetmeteks täiesti selgesõnaline mandaat. Kolmandaks tahaksin rõhutada ka, et toimepandud kuritegusid ei tohi jätta enam ebaselgeks ja uurimata. Mul on väga hea meel, et seaduslikult valitud president Ouattara ning peaminister on lubanud toetada – ja selgelt toetanudki – ÜROd, kes viib korraldatud massimõrvade kohta läbi rahvusvahelise uurimise. Nende massimõrvade uurimine on seega juba praegu igasuguse lahenduse osa ning selle selge eeltingimus.

Euroopa Liidu kaasabiga seoses on humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat näinud juba praegu ette 30 miljonit eurot humanitaarabi valdkonnale ning nagu ma oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesin, valmistab Euroopa Liit lähitulevikus ette paketi, millega EL toetab õiguspäraselt valitud presidendi ja valitsuse majanduslikke ja institutsioonide loomisega seotud eesmärke.

  Juhataja. – Olen kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel saanud seitse resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 12.00.

(Istung katkestati kell 20.35 ja seda jätkati kell 21.00.)

ISTUNGI JUHATAJA: SILVANA KOCH-MEHRIN
asepresident

(1) Vt protokoll.